11.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/1

1.1

Komisjon esitas otsuse ettepaneku ühenduse ühise integreeritud programmi kohta tervishoiu ja tarbijakaitse valdkonnas (2007–2013). Komisjon toetub strateegiadokumendile, mis koosneb teatisest ja sellele lisatud töödokumendis sisalduvast ulatuslikust mõjuhinnangust.

1.2

See on esimene kord, kui komisjon määratleb tervishoiu- ja tarbijakaitsepoliitika ühise strateegia ning seda kohe pikemaks perioodiks (seitse aastat). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnustab komisjoni jõupingutusi, andmaks uusi tõukeid mõlemale nimetatud poliitikavaldkonnale, mida haldab ühine peadirektoraat.

1.3

Komisjon põhjendab oma uuendust õiguslike, majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste argumentidega. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab edastatud rikkalikku teavet ning hoolikust, millega mõjuhinnangus selgitatakse üksikasjalikult erinevaid võimalikke lahendusi.

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee korraldatud ulatuslik kuulamine, millel osalesid kõige erinevate asjaomaste huvirühmade esindajad, ning vahepeal komisjoni ja Euroopa Parlamendi poolt korraldatud algatused võimaldasid koguda erinevaid arvamusi komisjoni ettepanekute sõnastuse, sisu ja vormi ning põhjenduse kohta.

1.5

Komitee on tutvunud komisjoni esitatud dokumentide ja rikkalike lisamaterjalidega ning kodanikuühiskonna esindajate panusega, kes on otseselt seotud tervishoiu ja tarbijakaitse valdkonnaga. Lähtudes sellest ning kõnealuseid valdkondi esindavate paljude organisatsioonide poolt esitatud erinevatest kirjalikest töödest, jõudis komitee järeldusele, et kavandatav otsus Euroopa Liidu ühise tegevusprogrammi kohta tervise ja tarbijakaitse valdkonnas ei ole piisavalt põhjendatud ega üksikasjalikult selgitatud, esitatud argumendid ei tundu olevat piisavad kõnealuse valiku põhjendamiseks.

1.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et kuigi tervishoiu- ja tarbijakaitsepoliitikal on ühised ja üksteist vastastikku täiendavad lõikumispunktid, ei too need endaga kaasa mainitud sünergiaid. Kõnealuseid lõikumispunkte on võimalik arendada ja rakendada vastavate koostöö- ja kooskõlastusmeetmete abil, kui arvestatakse nimetatud poliitikavaldkondade horisontaalset struktuuri (nagu keskkonnapoliitikas).

1.7

Mõlema poliitikavaldkonna õiguslikud alused, mis on määratletud EÜ asutamislepingu artiklites 152 ja 153, on oma iseloomult täiesti erinevad. Seetõttu tuleb vältida järgmisi negatiivseid tagajärgi: ühelt poolt viiks see tarbijakaitsepoliitika hindamiseni samade, tervisehoiupoliitikale kehtivatele vastastikuse täiendatavuse ja subsidiaarsuse kriteeriumite alusel, mis kahjustaks Euroopa Liidu oma tarbijakaitsepädevusi; teiselt poolt oleks tervishoiupoliitika liiga suurel määral mõjutatav tarbijalikust mõtlemisest, misläbi aetaks segi mõisted “kasutaja” ja “tarbija”, liites need üldiste omaduste alusel mõisteks “kodanik”.

1.8

Lisaks on komitee seisukohal, et tarbijakaitsepoliitika võib ühise eelarve korral kehvemasse seisu jääda. Praegu kehtiv kõnealuste poliitikavaldkondade eraldi käsitlemine toob eeliseid mõlemale valdkonnale, eelkõige arvestades praegust institutsionaalset kriisi ja finantsperspektiiviga seonduvat sügavat ebakindlust.

1.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on arvamusel, et otsuse ettepanekus mitte ainult ei jäeta tähelepanu alt välja kõnealuse kahe poliitikavaldkonna teatud olulisi aspekte, kusjuures sobiv rahastamine ei ole tagatud, vaid on võimalik, et ei pöörata tähelepanu ka otsustava tähtsusega ning aktuaalsetele küsimustele. Rakendamist, järelevalvet ja hindamist puudutavad sätted tuleb sõnastada uuenduslikumalt, täpsemalt ja sihikindlamalt.

1.10

Komitee nõuab, et tarbijakaitseinstituut ei kuuluks iseseisva osakonnana Rahvatervise Programmi Täitevameti juurde, vaid et talle antaks täpsemalt määratletud pädevused ja ülesanded. Üksnes nii on võimalik anda soovitud otsustav panus olemasolevate õigusaktide paremasse rakendamisse ja aidata kaasa tarbijate paremale teavitamisele, harimisele ja kaitsmisele.

2.1

Teatises “Kodanike parem tervis ning suurem turvalisus ja usaldus: tervise ja tarbijakaitse strateegia” esitab komisjon ettepaneku Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuseks, millega kehtestatakse tegevusprogramm tervishoiu ja tarbijakaitse valdkonnas ajavahemikuks 2007–2013.

2.2

Uues strateegias ja ühenduse tegevusprogrammis ajavahemikuks 2007–2013 ühendab komisjon esmakordselt tervishoiupoliitika ja tarbijakaitse.

2.3

Oma teatises selgitab komisjon kõnealuse uue lähenemise põhjusi ning viitab seejuures mõlema valdkonna ühistele eesmärkidele ja nende olulisusele kodanike igapäevaelus. Lisaks viitab komisjon uue ühise programmi eelistele lähtuvalt sünergiatest, mis võimaldavad säästa nii eelarve- kui haldusvahendeid ning viivad lõppkokkuvõttes suurema tõhususeni.

2.4

Komisjoni strateegiline otsus toetub eelkõige vajadusele luua sünergiaid mõlema poliitikavaldkonna vahel, mille abil on võimalik saavutada mastaabisäästu, säästa halduses ning jõuda suurema tõhususeni. Lisaks aitaks see kaasa meetmete suuremale sidususele ning tooks kõnealused küsimused poliitilise tegevuskava keskmesse.

2.5

Komisjon nimetab järgmisi integreeritud poliitika eesmärke:

2.6

Tervishoiu valdkonnas nimetatakse järgmisi eesmärke:

2.7

Tarbijakaitsepoliitika valdkonnas nimetatakse järgmisi eesmärke:

3.1.1

Tervishoiupoliitika ja tarbijakaitsepoliitika õiguslikud alused on täiesti erinevad. Tervishoiupoliitika kuulub üldiselt liikmesriikide pädevusse, ühenduse meetmed vaid täiendavad liikmesriikide poliitikat ning peavad piirduma artiklis 152 (1) loetletud spetsiifiliste aspektidega. Vastavalt EÜ asutamislepingule kehtib tarbijakaitsepoliitika puhul — eriti pärast Amsterdami lepingut — üldisem lähenemine, mille eesmärk on tarbijate õiguste toetamine ning nende huvide kaitse, eelkõige siseturu rakendamise meetmete raames (2).

3.1.2

Seetõttu ei saa lähtuda väidetavalt õiguslikult “identsetest” artiklitest 152 ja 153, mis võiksid sisaldada ühist õiguslikku alust integreeritud tegevusprogrammile tervise ja tarbijakaitse valdkonnas.

3.1.3

Lisaks on liikmesriikides eeskirjade õiguslik ja põhiseaduslik olemus tervishoiu valdkonnas täiesti erinev tarbijate õiguste omast, kusjuures erinev on ka nimetatud õiguste kaitse.

3.1.4

See ei tähenda, nagu oleks komitee arvamusel, et rahvatervisega seonduvad küsimused ei oleks hetkel olulised. Ainuüksi kõnealused küsimused õigustavad vajadust tugeva tervishoiupoliitika järele Euroopas, mida oleks võimalik rakendada ka võitluses vaesuse ja tõrjutuse vastu. Kahjuks võib põhiseaduse lepingu vastuvõtmise ebaõnnestumine viia selleni, et ära jäävad olulised sammud kõnealuses suunas.

3.1.5

Komitee viitab sellele, et mõisted “tarbija” ja “patsient” on erineva tähendusega ning ka nende määratlused on erinevad. Tarbijad ei ole alati üksikisikud, nad langetavad oma otsuseid turukriteeriumide alusel, st eelkõige majanduslikest tingimustest lähtuvalt. Patsiendid aga ei ole tavalised ravimite ja raviteenuste tarbijad. Patsientide õigused ei ole vaid majanduslikku laadi ning need õigused on võrreldavad õigusega pöörduda kohtusse või õigusega haridusele. Seetõttu osutavad riigid mittemajanduslikku laadi üldhuviteenuseid.

3.1.6

Komitee tunnistab, et teatud aspektid on küll mõlema poliitikavaldkonna puhul ühised, kuid sama kehtib ka (suuremal või väiksemal määral) teiste valdkondade kohta (3). Komitee arvates ei ole komisjon vastuvaieldamatult tõestanud, et rakendatavate meetmete ühiseid aspekte on mõlemas poliitikavaldkonnas võimalik saavutada vaid ühise integreeritud tegevuskava loomise ja elluviimise abil, ega ka seda, et tegemist on kõige sobivama ning kasulikuma meetodiga eelnimetatu saavutamiseks (4).

3.1.7

Integreeritud lähenemine toob mõningate tarbijakaitseorganisatsioonide arvates kaasa rea puudusi, millega võib osaliselt nõustuda. Eeltoodu kehtib näiteks järgmiste argumentide suhtes:

3.1.8

Pigem on nii, et mitte ükski mõjuhinnangus (lk 6–7) nimetatud kuuest olulisest põhjusest ei sisalda kummagi poliitikavaldkonna osas otsustavaid argumente, mis räägiksid ühtse lähenemise poolt. Eesmärke, mille poole püüeldakse, on võimalik saavutada ka poliitikavaldkondade asjakohase koordineerimise teel, seda eelkõige kui rakendada komisjoni suurepärast, siseriiklike asutuste haldusalast koostööd puudutavat algatust (6).

3.1.9

Lisaks ei ole komisjonil õnnestunud näidata, millised struktuurilised ja pikaajalised sünergiad tekivad kõnealuse ühise lähenemise raames ega määratleda sellest tulenevat mastaabisäästu. Mõjuanalüüsist ilmneb palju enam, et väljapakutud lahendus on kulude seisukohast vaadates neutraalne ja et mõlema valdkonna ühendamise tulemusena ei toimu finantsraamistikus mingit muutust (7).

3.1.10

Euroopa Liidu finantsperspektiivide jaoks nii kriitilisel ajal võiks mõlema valdkonna eraldi käsitlemine osutuda palju soodsamaks: nii saaks pidada läbirääkimisi kahel rindel ja kummagi valdkonna olulised aspektid tõuseksid seeläbi paremini esile. Nii on kõnealust valdkonda esindavate organisatsioonide arvates võimalik saavutada eelarve seisukohast lähtuvalt soodsamaid tulemusi kummagi poliitikavaldkonna jaoks.

3.1.11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb suurt muret võimalike drastiliste eelarvekärbete üle finantsraamistikus ajavahemikuks 2007–2013. Seeläbi võib niigi kesiste rahaliste vahenditega varustatud tegevuskava muutuda täiesti teostamatuks või siis tuleks see koostada ja esitada uuesti pärast uute eesmärkide ning meetmete määratlemist. Praktilistest põhjustest lähtuvalt on mõeldamatu kärpida tegevuskava lihtsalt protsentuaalselt ja proportsionaalselt eelarve üldiste kärbetega.

3.1.12

Lõpuks viitab komitee sellele, et kas ühenduse või liikmesriikide tasandil on võimalik viia läbi ühiseid ettevõtmisi kahe poliitikavaldkonna teatud aspektide osas, mis tõepoolest kattuvad, nii nagu see juba toimub ühenduse poliitika teistes valdkondades, nagu näiteks keskkond, konkurents, kasvatus ja kultuur. Mõlema poliitikavaldkonna valdkonnaülesest iseloomust tingituna tuleb nendega arvestada kõikidel teistel poliitikaaladel, nagu tunnistab komisjon teatise lisas 2 (lk 16) toodud näidetes.

3.2.1

Tänu avalikule kuulamisele, millest võttis osa umbes 70 olulisemate ühiskondlike organisatsioonide esindajat, keda komisjoni tegevuskava otseselt puudutab, on võimalik teatist ja komisjoni ettepanekut analüüsida, seda vaatama meie teele pandud logistilistele takistustele, mis raskendavad üksikute aspektide ja elementide põhjalikku analüüsi. Kavas oli läbi viia eesmärkide analüüs, hinnata vahendeid ja uurida, kas neid kasutatakse eesmärgipäraselt ning vaadelda seda, milliseid meetmeid on tarvis rakendada seatud eesmärkide saavutamiseks.

3.2.2.1

Komitee on rahul sellega, kuidas komisjon töötab välja erinevaid meetmeid, mis on vajalikud tarbijate õiguste õiglaseks tagamiseks Euroopa Liidus. Seejuures lähtub komisjon aga kaitsest kõige madalamal tasemel. Seega saab kõnealuse ettepaneku paigutada ühte ritta viimaste õigusaktide ettepanekutega, milles komisjon teeb valiku minimaalset kaitset pakkuva täieliku ühtlustamise kasuks. Lisaks väljendab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee muret päritolumaal kehtiva õiguse süsteemse kasutamise pärast ning hoiatab ühepoolse lähenemise eest, mis redutseerib tarbijakaitse üksnes kaupa ja teenused käsitlevale teabele (8).

3.2.2.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et komisjoni ettepanekud oleks võinud olla uuenduslikumad (9) ja konkreetsemad (10). Komitee juhtis komisjoni tähelepanu mõningatele endiselt eksisteerivatele vajakajäämistele juba arvamuses tarbijakaitsepoliitika kohta aastateks 2002–2006 (11). Alles hiljuti võttis komitee vastu omaalgatusliku arvamuse, milles käsitletakse antud küsimusi põhjalikult ja üksikasjalikult ning milles tehtud järeldustele siinkohal viidatakse (12).

3.2.2.2.1

Komitee teeb ettepaneku lülitada praegusesse tegevuskavasse järgmised teemad:

3.2.2.3

Komitee tervitab ja toetab osasid kavandatud algatusi, samas tuleb paljudel juhtudel täheldada teabe puudulikust selles osas, kuidas ja mis ajaks need algatused konkreetselt ellu peaks viidama. Eeltoodu kehtib näiteks järgmiste aspektide suhtes:

3.2.2.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nendib, et tegevuskava sünergiaefekti seire ja analüüsi jaoks kindlaks määratud näitajad ei ole tõhusad (välja arvatud esimene), kui pidada silmas eesmärke, mille kohaselt kodanikuühiskond ja asjaomased tegutsejad peaksid aktiivsemalt osalema poliitika kujundamisel ja tarbijakaitsepoliitika kaasamisel teistesse ühenduse poliitikavaldkondadesse.

3.2.2.5

Lisaks peab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kasulikuks veel teiste kriteeriumite kehtestamist tarbijakaitsepoliitika hindamiseks, mis oleksid usaldusväärsemad ja otseselt seotud tegevuskava lisas 3 toodud eesmärkidega.

3.2.2.6

Kuigi seitsmeaastase kestvusajaga tegevuskava rakendamiseks on kehtestatud iga-aastased tööplaanid, näib, et komisjon ei soovi kasutada aastate 2002–2006 tegevuskavas toodud vahendit, nimelt käimasoleva tegevuskava hindamist (14).. Selline hindamine võiks olla väga kasulik, eriti kui pidada silmas tegevuskava kestvusaja pikendamist seitsmele aastale.

3.2.2.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et Rahvatervise Programmi Täitevinstituudi raames loodava Euroopa tarbijakaitseinstituudi ülesehitus ja töömeetodid on veel sätestamata. Komitee soovitab instituudi sõltumatuse tagada selgelt sõnastatud ülesannete ja pädevustega, et vältida üleliigse bürokraatliku asutuse loomist.

3.2.2.8

Tarbijakaitsepoliitikaks eraldatud eelarvevahendite kontekstis täheldatakse, et need moodustavad vähem kui 20 % koguvahenditest ning seega teeb see seitsmeaastase tegevuskava kestel iga tarbija kohta kõigest 7 eurosenti aastas. Eelarvevahendite kahekordistumine võrreldes eelneva tegevuskavaga on näiline, sest ka programmi kestvusaega pikendati neljalt aastalt seitsmele aastale.

3.2.2.9

Eelnevale tuleb veel lisada, et peagi liituvad uued liikmesriigid alandavad veelgi vahendite hulka, kavandatud vahendite suurendamine on aga seotud üksnes tegevuskava kestvusega. Need vahendid ei ole piisavad isegi kavandatud meetmete jaoks, olulise osa nendest neelavad kavandatava instituudiga kaasnevad kulud.

3.2.3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib juhtida tähelepanu komisjoni tegevuskava positiivsetele aspektidele, eelkõige selle eesmärgile anda uusi impulsse rahvatervisega seotud poliitikale. Nii tahab komisjon vaadelda seda kui prioriteeti, muuta see enam nähtavaks ning varustada see tõhusate vahenditega — need on kõik tõesti hädavajalikud aspektid. Ei ole ilmtingimata vaja nimetada linnugripi pandeemiast lähtuvat ohtu, et mõista vajadust rahvatervise oluliste aspektide kooskõlastamise järel ühenduse tasemel, millest komisjon on õigest aru saanud (15).

3.2.3.2

Seega tervitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rahvatervist puudutavaid üldisi suuniseid, eriti ettepanekut kaasata rahvatervise huvid ühenduse poliitika teistesse valdkondadesse ning raskuskeskme asetamist ennetustööle, teabeanalüüsile, koostöö tugevdamisele, teadmiste vahetamisele ja paremale teabevoole.

3.2.3.3

Lisaks toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni poolt sõnastatud esmatähtsaid eesmärke — võidelda tervishoiuteenuste ebavõrdse kättesaadavuse vastu, edendada laste tervist ja tegeleda küsimustega, mis seonduvad tööturul veel aktiivse elanikkonna vananemisega.

3.2.3.4

Komitee jagab lisaks komisjoni muret seoses ülemaailmsete terviseohtudega ja teatud eluviisidest tingitud haiguste osakaalu suurenemisega. Komitee tervitab tegevuskavas esitatud strateegiat tervist mõjutavate faktorite olulisemaks suunamiseks.

3.2.3.5

Komitee toetab lisaks komisjoni püüdlusi tervishoiuvaldkonnas tegevate organisatsioonide edendamiseks, eriti nende aktiivsemat kaasamist nõuandvatesse organitesse. Komitee tervitab muret patsientide mobiilsuse pärast, riiklike tervishoiusüsteemide vahelise koostöö toetamist ühiste probleemide lahendamise osas ning tervishoiualase teabevahetuse mehhanismide tugevdamist.

3.2.3.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab tunnustust, et komisjoni tervishoiu valdkonda käsitlev ettepanek on paremini vastavuses kõnealuse valdkonna nõudmistega, seda nii lähtuvalt eesmärkide määratlemisest kui ka meetmete kavandamisest ning selleks eraldatud eelarvevahendite osas. Viimased on eelneva tegevuskavaga võrreldes peaaegu kolmekordistunud ning on neli korda suuremad kui tarbijakaitsele eraldatud vahendid.

3.2.3.7

Siiski on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seisukohal, et ka siin ei ole võimalik täheldada põhimõttelisi uuendusi (16). Seega on endiselt jõus komitee märkused ajavahemiku 2001–2006 tegevuskava ning ajavahemiku 2004–2010 Euroopa keskkonna ja tervise tegevuskava osas, eriti mis puudutab jätkuvaid puudusi konkreetsete ja objektiivsete hinnatavate eesmärkide osas ning rakendamise täpse ajakava puudumist (17).

3.2.3.8

Komitee oleks soovinud näha konkreetseid eesmärke seoses teatud aspektidega, mis sisaldusid eelmises tegevuskavas, nagu näiteks võitlus ebavõrdse kohtlemise vastu tervishoiuvaldkonnas, seda eriti võrrelduna meeste ja naiste vahel. Samuti ei viidata eakamate inimeste, kõige halvemas olukorras olevate inimeste ja sotsiaalsete äärerühmade olukorrale. Lisaks ei pöörata tähelepanu sellistele olulistele teemadele nagu isikuandmete kaitse, isiklikud ja bioloogilised faktorid, kiirituse ja müra kahjulikkus ning resistentsus antibiootikumidele.

3.2.3.9

Ka oleks komitee tervitanud seda, kui programmi oleks kaastaud mõningad tõeliselt olulised küsimused (näiteks ülekaalulisus, HIV/aids, vaimne tervis (18), laste tervis, lastehaigused ja vananemine) ebajärjekindel käsitlemine. Need leiavad tegevuskava kirjelduses küll mainimist, ent ei sisaldu õigusakti ettepanekus eneses vajalikul määral.

3.2.3.10

Komitee on lisaks üllatunud viisi üle, kuidas komisjon läheb oma ettepanekus mööda teatud rahvatervise valdkonna põhiküsimustest, nagu näiteks hammaste ja silmade tervishoid, palliatiivne ravi ja valu vaigistamine.

3.2.3.11

Põhimõtteliselt oleks komitee soovinud, et komisjon oleks käsitlenud teatud teemasid resoluutsemalt. Siinkohal peab komitee silmas teabe kvaliteeti kõigil tasanditel ja kõigis valdkondades, üldist riskiennetust, avaliku ja erasektori vahelist partnerlust, koostööd liikmesriikide vahel ja rahvusvahelisel tasandil.

3.2.3.12

Lõpuks oleks komitee ka tervitanud seda, kui tegevuskavas oleks ette nähtud konkreetsed tegevused, mis võimaldaksid Euroopa Liidu tervishoiusüsteemide (19) vahelist võrdlust, tagaksid Euroopa Liidu piires reisivate patsientide kaitse (ELi tervisekindlustus), kiirendaksid heade tavade koodide kiiremat vastuvõtmist ning näeksid ette ekspertkeskuste ja keskse epidemioloogiakeskuse loomist ja edendamist.

11.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/7

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni reformiettepaneku sisu, mis selgitab määrust, millel on väga oluline roll Euroopa Liidu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala tegelikkuseks muutmisel, ning muudab määrusega kooskõlastamise lihtsamaks. Mõned uued punktid tekitavad siiski teatavat segadust nende sisu tõlgendamise osas, eelkõige artikli 8 lõige 3, milles sätestatakse erand tähtaegade arvestamisele, kui adressaat keeldub dokumendi vastuvõtmisest, kuna ta ei valda dokumendis kasutatud keelt, et kaitsta taotlejat vastavalt riiklikele sätetele.

1.2

Artiklis 14 viidatakse kättesaamise kinnitusele või samaväärsele dokumendile, kuid selles tuleks anda üksikasjalikum ülevaade muude kättesaamist tõendavate korralduste kohta, mis kehtivad kätteandmisele või edastamisele postiteenistuste kaudu.

1.3

Selgitada tuleb mõlemaid kõnealuseid küsimusi ning eriti oluline on kontrollida eri keeleversioone, sest nende vahel esineb mitmeid erinevusi. Kõnealune probleem tuleb lahendada enne määruse avaldamist, sest iga liikmesriik rakendab määrust vastavalt omakeelsele versioonile.

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib väljendada muret seoses komisjoni vähese tähelepanuga määruse rakendamisele uutes liikmesriikides, hoolimata uue olukorraga kohanemise eesmärgil vastu võetud lisadest.

1.5

Igal juhul soovib komitee rõhutada, et peab kohaldatava menetluse muutmist kohaseks, kuna sellega võetakse arvesse kõiki asjaomaseid osapooli, ning eelkõige, kuna selles kasutatakse kõnealusel eesmärgil loodud vahendit — Euroopa kohtute võrku, mis võimaldab võtta arvesse mõlema menetluse rakendamise osas täheldatud puudusi.

2.1

Määruse (EÜ) 1348/2000 (1) artiklis 24 sätestatakse, et Euroopa Komisjon viib etteantud aja jooksul, st 1. juunini 2004, läbi kõnealuse määruse rakendamise kontrolli ning kohandab seejärel määruse sätteid vastavalt dokumentide kätteandmise süsteemi arengule. Muudatusettepanek ei ole siiski tavaline formaalne muudatus, kuna see on osa ELi õigusaktide lihtsustamise protsessist ning selles võetakse arvesse kõnealusel ajavahemikul tehtud arvukaid õigusaktide ettepanekuid, et saavutada vastavus Tampere Ülemkogu resolutsioonile vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise kohta, millega tagatakse inimeste vaba liikumine Euroopa Liidu territooriumil.

2.2

Kõnealuse määruse rakendamisel on ühtse turu nõuetekohase toimimise seisukohast oluline tähtsus. Piiriülesed tehingud ja lepingud ning eelkõige uutele tehnoloogiatele toetuvad hankesüsteemid vajavad õiguslikku vahendit, millega sätestatakse kohtu- ja kohtuväliste dokumentide kätteandmise ja edastamise kord ühest liikmesriigist teise liikmesriiki. Kõnealuses kontekstis tuleb rõhutada, et Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on kõnealuse küsimuse kohta juba arvamust avaldanud (2) ning öelnud, et sellise korra reguleerimise õiguslik vahend peaks olema määrus, mitte direktiiv, kuna eesmärk on tagada täielik ühtlustatus.

3.1

Lihtsustamisprotsessi, mida reformiettepanekuga püütakse saavutada, osana viiakse sisse muudatused, millega parandatakse taotleja ja adressaadi õiguskindlust, kuna lihtsustamise eesmärk on luua alus usalduse säilimisele siseturul.

3.2

Kõigepealt sätestatakse kindlad reeglid tähtaegade arvestamiseks (artikli 7 lõige 2), asendades varasemad ühe kuu pikkuse tähtaja sätted alates dokumendi kätteandmisest ning asjakohased riiklikud õigusaktid kehtivad ainult iga riigi haldusasutuste vahelistes suhetes (artikli 9 lõiked 1 ja 2).

3.3

Määruses täpsustatakse sätted, mille kohaselt võib adressaat keelduda dokumendi vastuvõtmisest, kui ta ei oska keelt, milles dokument on koostatud, ning kaalutakse dokumendi adressaadile arusaadavasse keelde tõlkimise võimalust, kusjuures ettenähtud tähtaja arvestamine algab tõlke kätteandmise kuupäeval (artikli 8 lõige 1). Sellegipoolest võimaldab uus lõige 3 erandi kasutamist juhtudel, kui riiklike õigusaktidega on sätestatud kindlad tähtajad, et säilitada taotleja õigused. Kõnealusel juhul on kätteandmise kuupäev algdokumendi kätteandmise kuupäev.

3.4

Teine tähtis muudatusettepanek puudutab kätteandmis- või edastamistasusid (artikli 11 lõige 2) ning muudatusettepanekus nähakse ette, et iga liikmesriik määrab eelnevalt kindlaks kindlasummalise tasu.

3.5

Seoses postiteenuste kasutamisega dokumentide kätteandmiseks või edastamiseks (artikkel 14) antakse liikmesriikidele võimalus nõuda tõendeid kättesaamise kinnituse või samaväärse dokumendi näol, samas mõjutamata kohtumenetlusest huvitatud isikute õigust kätte anda või edastada kohtudokumente vastava liikmesriigi kohtuametnike, ametiisikute või muude pädevate isikute vahendusel (artikkel 15).

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab õigusakti muudatusettepanekuid, mis vastavad lihtsustamise põhimõttele (3) ning tagavad samas õiguskindluse asjaomases kohaldamisalas. Komitee märgib, et kõnealusel juhul on komisjon täitnud oma ülesande koostada määruse artiklis 24 ettenähtud aruanne, ning lisaks on selgitatud ja arutatud käesoleva määruse rakendamisega seotud kogemusi tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa kohtute võrgu (4) istungitel. Pärast asjaomase teabe ja uuringute esitamist võttis komisjon vastu aruande (5), mis on alus käesolevas dokumendis arutatavale ettepanekule.

4.2

Seetõttu tuleb tunnustada, et ühenduse õiguse korraldus dokumentide kätteandmise ja edastamise tähtaegade arvestamise kohta aitab oluliselt kaasa õigusaktide lihtsustamisele, kuna varem kehtisid paralleelselt erinevad riiklikud sätted, mistõttu menetlused venisid pikaks. Samas võimaldab uus lähenemine asjaomastel pooltel saada menetlustest ülevaade, tutvumata sealjuures igas liikmesriigis kehtiva korraga. Siiski tunnustatakse, et vastavalt muudetud artiklis 9 sätestatule kehtivad riikidevahelistes suhetes kehtivad riiklikud õigusaktid ilma asjaomaseid üksikisikuid mõjutamata.

4.3

Ettepanek, mille kohaselt sõnastatakse ümber artikkel 8 (6)“Dokumendi vastuvõtmisest keeldumine”, kui adressaat ei valda dokumendis kasutatud keelt, ning kohustus koostada antud dokumendi tõlge tundub kaitsvat asjaomaste poolte huve paremini kui praegu kehtiv sõnastus, eelkõige kuna ettenähtud ajavahemikku ei lühendata, vaid ajavahemiku arvestamine algab tõlke kätteandmise päeval. Siiski toob uue artikli 8 lõike 3 sõnastus ülaltooduga seoses liikmesriikidele kaasa tõsise rakendamisprobleemi, sest lubab erandina kasutada tähtaegade arvestamisel riiklikke sätteid, mille tulemusena ei pruugi dokumendi saajal olla võimalik end kaitsta.

4.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub, et igal liikmesriigil on mõttekas tasu eelnevalt kindlaks määrata, kuna poolte vahel puudub usaldus kohaldatavate tasudega seotud ebakindluse tõttu. Nii parandatakse menetluse läbipaistvust.

4.5

Kooskõlas EMSK arvamusega (7) leiab komitee, et vaja on uurida vastuvõtvate ametite poolt heakskiidetud tehniliste uuenduste ja uute edastamisvahendite, nagu e-post ja internet, kasutamist tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide kätteandmisel ja edastamisel eeldusel, et tagatud on mõlema osapoole õiguskindlus.

4.6

Teine küsimus, mida tuleks kaaluda, on lisades sätestatud vormide sõnastus, mis on koostatud arvestades liikmesriikide õigusteenistusi ehk dokumente edastavaid ja vastuvõtvaid ameteid. EMSK leiab, et arvesse tuleks võtta ka taotleja ja adressaadi huve, lihtsustades sõnastust ja muutes selle arusaadavaks kohtu- ja kohtuväliste menetluste asjaomastele osapooltele.

11.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/9

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõuab, et käesoleva arvamuse soovitused kaasataks dokumenti, mis koostatakse valge raamatu “Euroopa transpordipoliitika aastaks 2010: aeg otsustada” (KOM(2001) 370) hetkel toimuva ümbertöötamise tulemusena.

1.2

Rahvusvaheliste raudteejaamade olukorda raudteevõrgustikus tuleb põhjalikult uurida, sest nad ei kuulu mitte üksnes raudteeinfrastruktuuri hulka, vaid moodustavad ka osa linna poolt osutatavatest teenustest ning Euroopa arhitektuurilisest pärandist.

1.3

Ekspertide ja avalikkuse koostöö abil tuleb uurida raudteejaamadega seotud nõudmisi, pidades silmas 21. sajandi tehnoloogilist ja tehnilist arengut. Euroopa Liidu, liikmesriikide ja piirkondade tasandil tuleb välja töötada eeskirjade alternatiivsed vormid, arvestades seejuures tegelike vajadustega ning austades subsidiaarsuse põhimõtet.

1.4

Ühenduse õigusaktide väljatöötamisel tuleks reisijate üldise turvalisuse suurendamine ja kaitse terrorirünnakute eest lugeda rahvusvahelistele raudteejaamadele kehtivate nõuete hulka.

1.5

Raudteejaamade arendamise projektid on eriti olulised, sest raudteejaamad võivad toimida liikumapaneva jõuna ning nad aitavad kaasa majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tagamisele uutes liikmesriikides.

1.6

Koostöös Euroopa Investeerimispangaga (EIB) tuleb uurida rahvusvaheliste raudteejaamade struktureeritud arengu rahastamisvõimalusi avaliku ja erasektori partnerlusprojektide ning teiste asjakohaste mehhanismide raames.

1.7

Raudteejaamade puhul on oluline, et nad täidaksid oma esmast ülesannet, milleks on transport; selle asemel et üle võtta muid ülesandeid ning toimida kaubandus- ja tarbimiskeskustena.

1.8

Oluline on ka mõista, et raudteejaamade arendamine käib käsikäes ühelt poolt olemasolevate töökohtade säilitamise ja teiselt poolt uute töökohtade loomisega. Kõnealuste projektide puhul tuleb ei tohi loomulikult piirduda arengute otseste mõjudega arvestamisega, arvesse tuleb võtta ka kaudseid mõjusid.

1.9

Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et raudteejaamade korrashoid ja arendamine ei ole esmase tähendusega mitte ainult suurlinnade infrastruktuuri või rahvusvahelisi transpordiliine teenindavate raudteejaamade raames, vaid ka raudteejaamades, mida kasutavad kõige ebasoodsamate piirkondade elanikud.

2.1

Lühidalt öeldes on raudteejaamad raudteeliikluse “vaateaken”.

2.2

2001. aastal avaldatud valges raamatus “Euroopa transpordipoliitika aastaks 2010: aeg otsustada” ei muudeta ühenduse transpordipoliitika üldiseid eesmärke, kuid pööratakse enam tähelepanu transpordiliikide arendamisele, et vähendada liiklust maanteedel, ning transpordipoliitika muudetakse tarbijakesksemaks.

2.3

Raudteejaamade roll on olulise tähtsusega kaupade, teenuste ja isikute vaba liikumise tagamisel. Raudteejaamad annavad panuse sellesse, et reisijatevedu toimiks takistusteta ning nii kiiresti ja tõhusalt kui võimalik ja oleks kättesaadav kõigile. Selle tagamiseks on tarvis siseturu sujuvat toimimist, haldusalaste takistuste kõrvaldamist ja võrdseid konkurentsivõimalusi.

2.4

Lisaks on Euroopa Liidu transpordipoliitika oluline vahend majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks; selle kesksed eesmärgid on õiglase konkurentsi kindlustamine, turvalisuse suurendamine liikluses ning keskkonnaaspektide ja -mõjudega arvestamine.

2.4.1

Raudteesektori taaselavdamise asjus viidatakse kõnealuses valges raamatus sellele, et raudteetransporti iseloomustab suur hulk vasturääkivusi. Ühel pool on kõrgetasemelised kiirraudteevõrgustikud moodsate raudteejaamadega reisijate tarvis, kuid teisel sageli vanamoelised teenused. Reisijad viibivad tihti raudteejaamades, mille seisukord jätab soovida või mis võivad isegi ohtlikud olla. Lähirongidele lisanduvad ülerahvastatud ja mõnikord hilinevad kaugsõidurongid.

2.4.2

Valges raamatus toonitatakse, et kiirraudteevõrgustike ja lennuliikluse koosmõju tuleb edendada investeeringutega ning pöörata seejuures erilist tähelepanu lennujaamu teenindavatele raudteejaamadele. Komisjoni dokumendis rõhutatakse mitmel korral raudteejaamade rolli teenuste osutajana, lihtsustamaks reisijate edasist reisi (eelkõige pagasi transpordi puhul).

2.5

Euroopa Liidu esimese ja teise raudteepaketi vastuvõtmine (1) on võimaldanud pidevaid edusamme kaubaveo liberaliseerimisel ning kvaliteedistandardite ühtlustamisel. Komitee loodab, et ka kolmandal raudteepaketil on sarnane mõju. Isikute vaba liikumise üksikute etappide lõpetamine ja ellurakendamine on Euroopa Liidu tulevased ülesanded. Käesolev arvamus on seotud kvaliteedistandardite väljaarendamisega rahvusvahelise reisijateveo tarvis ja nende kohaldamisega liikmesriikides.

3.1

Raudteega seonduvaid küsimusi käsitletakse mitmetes ühenduse määrustes ja direktiivides. Siinkohal viitame määrusele, millega asutati Euroopa Raudteeagentuur (2), ning direktiividele ja määrusele raudtee ohutuse (3), raudteeinfrastruktuuri (4), raudteeliinide võimsuste jaotamise (5), üle-euroopalise tavaraudteevõrgustiku koostalitusvõime (6) ning ühenduse raudteede arendamise (7) kohta. Nimetatud erinevatest dokumentidest nähtub, kui vähe käsitletakse õigusaktides raudteejaamade rolli.

3.2

Komisjon tegeleb esmajoones ühtsete tehniliste standardite loomisega (nt perroonide kõrguse ühtlustamine, et ka liikumispuudega inimestel oleks võimalik neid kasutada– direktiiv 2001/16/EÜ). Koostalitusvõime edendamine hõlmab raudteed elektriga varustavate võrgustike, turvasüsteemide ja muude tehniliste nõuete ning vedurijuhilubade väljastamise ühtlustamist. Raudteesektoris hetkel valitsev ebasoodne konkurentsiolukord on muuhulgas seletatav ooteajaga teatud riigipiiridel seoses erinevate tehniliste nõudmistega (nt rööpavahe, vedurite tehnilised muutused, vedurijuhi vahetus).

3.3

Raudteejaamasid puudutavate direktiivide raskuskese lasub üldiselt reisijate turvalisusel ja õigustel (nt direktiiv 2001/16/EÜ). Selle heaks näiteks on kolmanda raudteepaketi direktiivid, mis on suunatud reisijate õigustele: reisijatele tagatakse, et nad saavad piletid kätte õigeaegselt ja lihtsalt, võimalusel peavad nad saama pileteid ümber vahetada ning neid teavitatakse piletite kasutamise võimalustest. Teiste direktiivide eesmärk on turvalisuse suurendamine raudteejaamades. Sageli esineb suurlinnade raudteejaamades ning ka rongides vägivalda, seda eelkõige väljaspool tipptundi. Kindlasti oleks huvi raudteetranspordi kasutamise vastu suurem, kui pandaks paika rangemad nõuded turvalisusele ning reisijad võiksid olla kindlad, et ebameeldivate juhtumite korral on võimalik abi otsida raudteejaama ja rongi personalilt.

3.4

Komitee jälgib aktiivselt komisjoni tööd. Raudteetranspordi teemal on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee koostanud arvamusi, mille raames käsitletakse muuhulgas sotsiaalseid aspekte, rahastamisküsimusi, Euroopa suurlinna-alasid ning üle-euroopalisi transpordivõrke. (8)

4.1.1

Kiirrongide (TVG, HST, ICE) kasutuselevõtt ning samaaegne üle-euroopaliste võrkude (TEN) rajamine andis kahaneva rolliga raudteejaamadele tagasi nende varasema tähenduse linnaelus. Koos raudteetranspordi laienemisega suurematele vahemaadele, mille ületamiseks selle ajani kasutati üksnes õhutransporti (600–800 km), kasvas raudteejaamu läbivate reisijate hulk ja muutus ka nende koosseis, mis tugevdas raudteejama rolli linna südames.

4.1.2

Teine tegur, mis mõjutab raudteejaama kui transpordisõlmpunkti, ei sõltu otseselt kiirliinide võrgustikest, vaid eelkõige eeslinnade ja linnastute teistsugusest kasutamisest, sest need võivad muutuda monofunktsionaalsetest magalatest multifunktsionaalseteks linnaaladeks. Kõnealused muudatused ning arusaam, et uute tänavate ehitamine ei ole tingimata lahenduseks seoses linnalähedalt saabunutega suurenenud autoliiklusele, toovad esile vajaduse linna- ja linnalähedase liikluse integreerimiseks, reisijate liitude koostöö laiendamiseks, sõiduplaanide, piletihindade ja piletisüsteemide kooskõlastamiseks ning reisijateveo infrastruktuuride ühiseks kasutamiseks. 2005. aasta lõpus Pariisi eeslinnades asetleidnud ühiskondlikest rahutustest nähtub, et sotsiaalse ühtekuuluvuse huvides tuleb pidevalt rakendada erinevaid instrumente ning kõnelauseid protsesse ei saa pidada lõppenuks.

4.1.3

Linnalähiliinid moodustavad kõnealuste võrkude olulise osa ning teatud juhtudel isegi nende keskse tugisamba. Seetõttu on raudteejaamad logistiliselt võttes ülimalt sobivad liikluskeskusteks ning nad etendavad võtmerolli reisijate teavitamise süsteemides nendes keerukates ning üksteisega põimunud transpordivõrgustikes.

4.1.4

Kuigi kiirrongid üldiselt ei peatu linnalähirongide peatustes, vaatleb integratsioonile suunatud kultuur neid meelsasti koos ning hiljuti ehitatud või renoveeritud raudteejaamades on oluliseks nõudeks nii rahvusvaheliste ja riiklike liinide kui ka viimaste ja ühistranspordi moodne ja kõrgekvaliteediline koostoimimine.

4.2.1

Praegu toimub raudteejaamadele kehtivate standardite ja nõuete väljatöötamine. Varem andsid raudteejaamad panuse rahvaste ühendamisse ning rahvusliku identiteedi väljakujunemisse. Ühtset identiteeti ei vorminud mitte infrastruktuurid kui sellised — kuigi rööbastel on seejuures oluline osa –, vaid raudteejaamad, eeskirjad, mudelid ja standardid.

4.2.2

Tänapäeval ei püüta suruda üle-euroopaliste võrkude raudteejaamu ühtsesse raamistikku. Tänapäeval tuleb ehitada raudteejaamu, mis väljendavad Euroopa identiteeti mitte arhitektuuri, vaid teenuste standardite kaudu. Ühe tähtsaima standardi peaks moodustama intermodaalsete ühenduste arendamine sel moel, mis säilitaks kohalike vahendite mitmekesisuse ning samaaegselt vastaks kvaliteedinõuetele mitmekeelses Euroopas, eelkõige mis puudutab reisijate teavitamist ja nende abistamist reisi jätkamisel. Siinkohal tuleb esile tõsta kolme valdkonda: reisijate teavitamise kvaliteet, intermodaalsete ühenduste standardid ning liikluskeskuste rolli väljaarendamine.

4.2.3

Kuigi kõnealuste tarbijasõbralikkust puudutavate kvaliteedistandardite kasutuselevõtt peaks tulevikus muutuma asjaomastes üle-euroopaliste võrkude raudteejaamades soovituseks või suuniseks, ei kehti see vaid nimetatud võrkude eelisõigusena, ning tagada tuleb täielik vastavus subsidiaarsuse põhimõttele. Seetõttu ei valmista kavandatavate standardite kasutuselevõtt probleeme ka teistes raudteejaamades ning sõlmpunktides: see ei kahjusta transporditeenuste kvaliteeti, vaid pigem parandab seda.

5.1

Rahvusvahelisest võrdlusest selgub, et raudteejaamade renoveerimisel olid peaaegu igas riigis erinevad lähtetingimused (motivatsioon liikluse või linna arendamiseks, ametkondade või erasektori initsiatiiv või kõigi nimetatud elementide erinevad kombinatsioonid). Ühendkuningriigis, kus raudteejaamade renoveerimine toimus täielikult turumehhanismidest lähtuvalt, piirdusid muudatused (a) raudteejaamade territooriumi ja (b) Londoni kesklinnaga ning need leidsid aset (c) kinnisvarabuumi ajal ja (d) rajati peaaegu üksnes uusi kontoriruume.

5.2

Šveitsis käivitati keskkonnaalastel kaalutlustel riiklik tegevuskava raudteevõrgustiku ja ühistranspordi (k.a linnalähirongide võrgustik) kaasajastamiseks Zürichis, Baselis ja Bernis. Kuigi seoses Šveitsi raudtee rahaliste raskustega tuli raudteejaama ümbruses asuvad hooned valoriseerida, ei olnud tegemist vaid ärilise müügioperatsiooniga, vaid raudtee-ettevõttega kooskõlastatud programmiga (nii arvestati lisaks investorite huvidele ka linnade, ametiasutuste ja raudtee-ettevõtte huvisid).

5.3

Rootsis edendas arengut privatiseeritud (kuid mitte killustunud) raudtee-ettevõte koostöös kohalike omavalitsustega. Eesmärk oli kaasaegsete reisikeskuste rajamine: rongid, bussid, taksod ja uued parkimiskohad — kõik ühe katuse all. Seetõttu puudutasid kokkulepped kohalikke omavalitsusi ja erinevaid transpordiliike.

5.4

Prantsusmaal oli liikumapanev jõud TGV võrgustiku ehitamine, milleks oli tehtud otsus riigi tasandil ning selle raamides ühenduse loomine Pariisiga. Kohaliku tasandi osalemine kõnealuses protsessis seisnes eelkõige lobitöö tegemises, et TGV rong peatuks nende raudteejaamas.

5.5

Madalmaade transpordi- ja keskkonnaministeerium ning raudtee-ettevõte kuulutasid 1986. aastal välja programmi tegevuste laiendamiseks raudteejaamade ümbruskonnas vastavalt linnakeskkonna tervikliku arengu ja ühistranspordi edendamise põhimõttele. Enne privatiseerimist õnnestus raudtee-ettevõttel ja kohalikel omavalitsustel vaid suurte pingutustega kaasata teisi osalejaid.

5.6

Nimetatud näidete põhjal on võimalik teha järgmisi kokkuvõtteid: oluline on see, et seisukohti ei rakendataks ühekülgselt, vaid et arvestataks sõlmpunkti (st liikluse) huvide esindajate ja asukoha (st linna) huvide esindajate ideedega juba kavandamise etapis. Nii peavad turgu ja rahastamisküsimusi puudutavad kaalutlused ühilduma linna ja raudteevõrgustiku huvide esindajate globaalsete seisukohtadega, takistamaks olukordi, kus lühiajalised majanduslikud huvid võtavad võimust, või vastupidi, kui teatud auahne projekti kavandamisel ei arvestata selle tasuvusega. Erialases kirjanduses viidatakse sellele, et kokkuleppeid on võimalik kergemini saavutada, kui raudteejaam ehitatakse uuele krundile (Lille), sest arvukatel muudel juhtudel on asjaomasel maa-alal juba olemasolevate huvirühmade konfliktid pärssinud oluliselt edasiminekuid.

6.1

Väga kasulik on valdkonnaülene koostöö Euroopa Komisjonis, mille käigus ametnikud kontrollivad struktuurifondidest rahastatavaid projekte erinevates valdkondades, et iga sektori puhul oleks võimalik määratleda ühenduse toetuste maht teatud tegevusteks.

6.2

Tarvis oleks jätkuvalt tegeleda küsimusega, mil määral mõjutab kiirliinide võrgustike ehitamine raudtee hetkeolukorda, mis kujutab endast “traditsioonilise” ja “kaasaegse” vastuolulist segunemist. Nende võrgustike ehitamine nihkus huvikeskmesse seetõttu, et need tähendasid muuhulgas selja pööramist traditsioonilisele raudteesüsteemile. Kiirliinide võrgustike ehitamine põhjustas tohutuid kulutusi ning seetõttu suunati ümber teiste võimalike arenguprojektide vahendid. Näiteks Prantsusmaal kahjustas TGV kiirliinide väljaehitamine tavaraudteevõrgustikku nii tugevalt, et paljudel lõikudel tuli kehtestada märkimisväärsed kiiruspiirangud. See tähendab olulist ajakaotust raudtee kasutajatele (reisijad, kaubatransport) ning seetõttu on küsitav, kas kõnealune ajakaotus on tasakaalus kiirliinide kasutajate ajavõiduga.

6.3

Arvestades poliitikat sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks ja majanduslikult mahajäänud piirkondade integreerimiseks, on mõttekas kiirliinide asemel välja ehitada ning avalikkusele juurdepääsetavaks teha traditsioonilised raudteeliinid, sest kiirliinid kihutavad läbi kõnealuste piirkondade, võimaldamata sealsetel elanikel neid kasutada. Lisaks uute kiirliinide rajamisele tuleks suuremat rõhku panna traditsiooniliste raudteeliinide ja vastavate infrastruktuure kvaliteedi parandamisele. Raudteejaam kujutab endast esimest kontaktpunkti nimetatud arengute või renoveerimiste ning reisijate vahel.

7.1

On olemas tõsine oht, et olulised, lühiajalistest huvidest lähtuvad ja vaid kinnisvaraspekulatsioonide nimel teostatavad investeeringud ohustavad raudtee tõelist lisaväärtust reisijatele ja linnale, näiteks juhul, kui äärmiselt väärtuslikud kesklinnaalad antakse müüki (õigustatult, arvestades raudtee tegevuskahjumit) ning raudtee asemele ehitatakse bürooruumid ja kaubanduskeskused. Eelnevast lähtudes soovitame järele mõelda järgmiste arvamuste üle:

7.2

Otseühendused linnade keskuste vahel ei ole äärmiselt kasulikud üksnes kiirliinidele vaid ka kõigile rahvusvahelistele raudteeühendustele, k.a üle-euroopalise transpordivõrgu osad.

7.3

Eelkõige kesklinnaaladel on õigustatud tiheda ühistranspordi võrgustiku rajamine, mis pakub mugavat ühendust raudteejaamade ja teiste linnaosade vahel.

7.4

Raudteejaam on liiklus- ja teabekeskusena transpordivõrgus osalevate transpordiliikide teenistuses.

7.5

Lisaks tuleks luua ühendus kesklinnas asuva raudteejaama ja vastava linna lennujaama vahel.

7.6

Raudteejaama väärtuse hindamisel tuleks arvestada ka selle tähendust linnale ja transpordile, et tagada linnale pikaajaline maksimaalne lisaväärtus.

7.7

Kogemustest nähtub, et linnaelu ja raudteejaamade vahelised piirid hägustuvad üha rohkem ning raudteejaamadest saab just siis tulus ja atraktiivne avalik paik, kuna see võtab üle linnale omase laia teenustevaliku.

7.8

Siiski ei ole olemasolevad raudteejaamad ideaalne koht uute kiirliine teenindavate jaamade tulevaseks ehitamiseks. Praeguseni kõige edukamaid meetmeid vaadeldes selgub, et uue linnakeskuse ehitamine alternatiivina traditsioonilisele keskusele võimaldab kõige tõhusamalt ühendada raudtee ja linna arenemisega kaasnevad energiad (samas tuleb viidata sellele, et enimmainitud näidete — muuhulgas Lille'i — puhul on tegemist erijuhtudega, mille tingimusi on mujal raske luua).

7.9

Kõnealused näited kinnitavad järeldust, et seoses rahvusvaheliste raudteejaamade arenguga saavad riik, kohalikud omavalitsused ja ettevõtted koostöös raudtee-ettevõtetega algatada arenguprojekte, mis seoses rahvusvaheliste raudteejaamade kaasajastamisega võimaldavad laia hulga huvide kajastamist.

11.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/13

1.1

EMSK leiab, et esitatud ettepanekud on sammuks õiges suunas ning kiidab heaks veeloomadel esinevate teatavate haiguste ennetamiseks ja tõrjeks soovitatud meetmed.

2.1

Akvakultuur on ühenduse jaoks väga oluline sektor, eriti maapiirkondades ja rannikualadel. 2004. aastal tootis Euroopa Liidu akvakultuurisektor 2,5 miljardi euro väärtuses kala, molluskeid ja koorikloomi. Siiski võib haigustest tulenev (suremus, vähenenud kasv ja kvaliteet) finantskahju hinnanguliselt ulatuda kuni 20 protsendini toodangu väärtusest. Ettepaneku eesmärk on kehtestada kaasaegne ja sihipärane seadusandlus, et vähendada kõnealuseid kulusid. Juhul kui need väheneksid ainult 20 %, tähendaks see 100 miljoni euro suurust lisaväärtust aastas.

2.2

Praegune seadusandlus töötati välja kakskümmend aastat tagasi, kui Euroopa Liitu kuulus 12 liikmesriiki. Selle eesmärgiks oli kaitsta esmajoones tollase ühenduse peamisi akvakultuuriliike — lõhelisi (forell ja lõhe) ning austrikasvatust. Kõnealuseid õigusakte on vaja kaasajastada, et need peegeldaksid laienenud ELi mitmekesistunud vesiviljelust ja akvakultuuriliike ning võtaks arvesse märkimisväärseid arenguid tootmises, olemasoleva seadusandluse rakendamise 15-aastast kogemust ja teaduse arengut kõnealuses valdkonnas. Samuti peab ajakohastama eeskirju, viimaks ELi eeskirjad vastavusse rahvusvaheliste lepete ja standarditega (näiteks Maailma Kaubandusorganisatsiooni sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete lepingu ja Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni eeskirjad).

3.1

Ettepanekuga kaotavad kehtivuse olemasolevad esmased õigusaktid (nõukogu direktiivid 91/67/EMÜ, 93/53/EMÜ ja 95/70/EÜ) ning need asendatakse ühe uue direktiiviga. Uue direktiivi eesmärk on ajakohastada, uuesti sõnastada ja konsolideerida akvakultuuritoodete kaubandusega seotud loomatervishoiu eeskirjad (k.a haiguste ennetamine ja tõrje), et tõsta Euroopa Liidu akvakultuuritootjate konkurentsivõimet.

3.2

Selles sätestatakse akvakultuuritootmisettevõtete ja töötlemisrajatiste üldnõuded, nt tegevusload ja nõuded tootmisele.

3.3

Ettepanek sisaldab akvakultuurloomade ja -toodete loomatervishoiu üldnõudeid turuleviimisel, aga ka kolmandatest riikidest ühendusse imporditavatele akvakultuurloomadele kehtivaid sanitaareeskirju.

3.4

Esitatakse sätted teatud haigustest teavitamise ja nende vastu võitlemise kohta ning haigusvabade tsoonide väljakuulutamise kohta.

3.5

Teatud nõuded kehtestatakse liikmesriikide pädevate asutuste ja laboratooriumide osas. Suunised esitatakse lisades .

3.6

Ettepaneku koostamise õiguslik alus on asutamislepingu artikkel 37. Kohaldatakse proportsionaalsuse põhimõtet. Finantsmõju ühenduse eelarvele on eeldatavasti piiratud.

3.7

Mõju eelarvele võib oodata peamiselt kahes valdkonnas:

3.8

Teises ettepanekus nõukogu otsuseks esitatakse muudatused, mis on vaja teha kehtivasse menetlusse ühenduse rahalise toetuse kohta akvakultuurloomade veterinaarmeetmetele, mis on sätestatud nõukogu otsusega 90/424/EMÜ, arvestades seejuures ettepanekuid uue veeloomade tervishoiu direktiivi kohta ja ettepanekut Euroopa Kalandusfondi kohta.

3.9

Teise ettepaneku kohaselt lubatakse liikmesriikidel vastavalt Euroopa Kalandusfondi III jaotisele kasutada rakenduskavadele mõeldud eelarvet akvakultuurloomade teatud haiguste tõrjeks ja likvideerimiseks.

3.10

Rahalise toetuse menetlemine peab toimuma kooskõlas praegu kehtivate maismaaloomade haiguste tõrjeks ja likvideerimiseks ettenähtud finantshüvitiste menetlusega.

3.11

Proportsionaalsuse põhimõte kehtib ka teise ettepaneku kohta. Sama on ka õiguslik alus: asutamislepingu artikkel 37.

3.12

Teise ettepaneku alusel peaks ühenduse finantshüvitisi veeloomade haiguste tõrjeks tulevikus eraldatama Euroopa Kalandusfondi kaudu (KOM(2004) 497 lõplik, artikkel 32). Sestap on raske prognoosida ettepaneku mõju Euroopa Kalandusfondile, kuna see sõltub haigusest tabatud majandi(te) suurusest, loomade väärtusest jne.

4.1

Praegune ühenduse seadusandlus käsitleb vaid lõhe-, forelli- ja austrite kasvatust. Pärast vastavate seaduste kehtestamist on akvakultuuri areng (koorikloomade, molluskite, ranna- ja jõekarpide jne kasvatus) olnud tohutu. Seetõttu arvab EMSK, et on soovitav ja isegi vajalik muuta seadusandlust nii, et see hõlmaks ka akvakultuuritootjate kasvatatavaid muid veeloomi.

4.2

EMSK tervitab kõnealuseid ettepanekuid, sest need annavad suure panuse veeloomade haiguste ennetamiseks ja tõrjeks.

4.3

Komitee on arvamusel, et akvakultuuri sektori otstarbekohaseks arengu tagamiseks ja tootlikkuse suurendamiseks tuleb veeloomade tervishoiunõuded sätestada ühenduse tasandil. Seda on tarvis nii siseturu väljakujundamiseks kui ka nakkushaiguste leviku vältimiseks. Seadusandlus peaks olema paindlik ning võtma arvesse sektori arengut ja mitmekesisust.

4.4

EMSK arvates peaks lisaks ühenduse tasandi meetmetele suunama jõupingutused selleks, et tõsta liikmesriikide vastavate pädevate asutuste teadlikkust ja valmisolekut, kes vastutavad veeloomade haiguste ennetamise, tõrje ja likvideerimise eest.

4.5

ELi praegune lubade andmise süsteem on eriti range ning esitatavad nõuded on karmimad kui konkureerivatel riikidel. See mõjutab sektori elujõulisust. EMSK arvates on nõuded täidetud kavandatava ettevõtete registriga, milles sisalduvad üksikasjalikud andmed iga ettevõtte töötlemissüsteemi, akvakultuuritootmisettevõtte käitleja ja olemasoleva loa kohta.

4.6

Ühenduse tasandil on vaja kindlustada, et veeloomade haigused ei leviks. Seetõttu on oluline kehtestada ühtlustatud tervishoiunõuded akvakultuurtoodete turuleviimiseks, samuti tuleks koostada nimekiri haigustest ning neile vastuvõtlikest liikidest.

4.7

EMSK leiab, et võimalike veeloomade haiguspuhangute varajaseks kindlakstegemiseks on vaja kohustada neid, kes on kontaktis haigustele vastuvõtlike veeloomadega, teavitama igasuguse kahtluse korral pädevaid asutusi.

4.8

Liikmesriikides tuleks korraldada regulaarseid, mitteregulaarseid ja erakorralisi kontrolle, tagamaks seda, et akvakultuuritootmisettevõtete käitlejad tunneksid ning rakendaksid haiguste tõrje üldeeskirju.

4.9

Teadmised siiani tundmatute veeloomade haiguste kohta täienevad pidevalt. Seepärast arvab EMSK, et haiguse ilmnemisel või haiguskahtluse korral on väga oluline teavitada kõiki liikmesriike ja komisjoni ning võtta tarvitusele võimalikud meetmed selle tõrjeks.

4.10

Kaitsmaks veeloomade tervishoiu olukorda ühenduses peetakse vajalikuks tagada, et ühendust läbivate elus akvakultuurloomade vedude puhul järgitakse asjakohaseid tervishoiunõudeid. Lisaks tuleb tagada, et kolmandatest riikidest imporditavad akvakultuurloomad ja akvakultuurtooted ei kannaks nakkushaigusi.

5.1

EMSK nõustub arvamusega, et erinõudeid ei peaks kehtestama kontrollitud tingimustes (akvaariumid või tiigid) peetavate dekoratiivsete ja muude veeloomade turuleviimisel. Kui kõnealuseid veeloomi peetakse aga väljaspool kinniseid süsteeme või akvaariume või puutuvad nad kokku ühenduse loodusvetega, peab EMSK vajalikuks kohaldada olemasoleva direktiivi üldtervishoiunõudeid. Eriti puudutab see karpkalu (Cyprinidae), sest näiteks populaarne dekoratiivkala koi (Cyprinus carpio) on vastuvõtlik teatud haigustele.

5.2

Liikmesriigid peavad kehtestama reeglid sanktsioonide rakendamise kohta direktiivi sätete rikkumise korral. EMSK arvates peavad nimetatud sanktsioonid olema tõhusad.

5.3

Artikli 5 lõige 2 sätestab, et enne kui liikmesriik võtab vastu otsuse akvakultuurtootmisettevõttele loa andmisest keelduda kooskõlas artiklis 4 sätestatule, tuleb kaaluda ka meetmeid riskide vähendamiseks, sealhulgas võimaliku asenduspaiga leidmist kõnealuse tegevuse tarbeks. Komitee teab siiski, et asenduspaiga leidmine ei ole sageli võimalik looduslike kalavarude hulgas levivate zoonootilise toimega mõjureid sisaldavate mahutite puhul. EMSK arvab, et kõnealuste haiguste levikut saab vähendada, kui tootmisettevõtteid hallatakse korrektselt, hoitakse nimetatud varusid kinnistes ja kontrollitavates süsteemides, peetakse kinni hügieeninõuetest, viiakse sisse loomatervishoiu seiresüsteem ja rakendatakse muid nõukogu direktiivis loetletud meetmeid.

11.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/15

1.1

Teatis, millega rajatakse “Solidaarsuse ja rändevoogude juhtimise” raamprogramm, on osa ettepanekute paketist (1), millega tagatakse 2007.–2013. aasta finantsperspektiivi (2) ning laienenud Euroopa Liidu poliitiliste väljakutsete ja eelarvevahendite teatises sätestatud meetmete loomine aastateks 2007–2013 (3) (EMSK arvamus; raportöör: hr Dassis (4)), milles tehti ettepanek eraldada 2006. aastal Euroopa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala kulukohustuste assigneeringuteks kokku 1 381 miljonit eurot (rubriik 3: kodakondsus, vabadus, turvalisus ja õigus), mis suureneks järk-järgult 3 620 miljoni euroni aastaks 2013.

1.2

Üldine eesmärk peaks olema ühesuguse intensiivsusega arendada vabaduse, turvalisuse ja õiguse kolme eesmärki tasakaalustatud lähenemisviisi osana, mis on rajatud demokraatia, põhiõiguste ja -vabaduste austamise ning õigusriigi põhimõtetele.

1.3

Algselt pakutud kogueelarvest (9 500 miljonit eurot) raamprogrammile “Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” ette nähtud kogusumma aastateks 2007–2013 oli 5 866 miljonit eurot, millest 1 184 miljonit eurot nähti ette varjupaigapoliitikale; 759 miljonit tagasisaatmisfondile; 1 771 miljonit kolmandate riikide kodanike integreerimiseks ja 2 152 miljonit välispiiride haldamiseks. Liikmesriikidele ja ühenduse otsemeetmetele (valitsusvälised organisatsioonid ja projektid) eraldatud summasid ei saa ühest fondist teise kanda.

1.4

Raamprogramm “Solidaarsus” ei hõlma ameteid ja agentuure ega teisi vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonda kuuluvaid ühenduse instrumente, näiteks Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuur, mis tegutseb pakutud raamprogrammi ja uue finantsperspektiivi raames; EURODAC süsteem (digitaalsete sõrmejälgede võrdlemiseks); viisainfosüsteem ja Schengeni infosüsteem (Schengen II). Kõnealused infosüsteemid on pikaajalised kohustused ja neid asutavad õigusaktid ei sisalda kestust piiravaid sätteid.

1.5

Kõnealuse raamprogrammi eesmärk on tagada vajalik sidusus iga poliitikavaldkonna asjaomaste meetmete vahel, sidudes selgelt poliitilised eesmärgid ning nende toetamiseks olemasolevad vahendid. Komisjon kavatseb praegust rahalise toetuse andmise korda lihtsustada ja ratsionaliseerida. Kõnealuse raamprogrammiga püütakse suurendada prioriteetide seadmise läbipaistvust ja paindlikkust.

1.6

Vastavalt komisjoni kavale peaks Euroopa Liidu finantssolidaarsus suutma ergutada ja toetada rändevoogude tervikliku ja tasakaalustatud lähenemisviisi nelja alustala järgmiselt:

1.7

Komisjoni ettepaneku suhtes viidi läbi laiendatud mõjuhindamine (6), mis on ettepanekule lisatud.

2.1

Kuigi programmi aluseks on Tampere tippkohtumisel pakutud sidusus, Haagi programm ning asutamislepingu artiklid 62 ja 63, põhineb programmi raamistik vaid vähesel määral ühtlustatud õigusaktidel, vaatamata nõukogu jõupingutustele võtta vastu mõned ühismeetmed Tampere programmi raames (7). 4.–5. novembril 2004 toimunud Euroopa Ülemkogu kiitis heaks teise mitmeaastase programmi vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomiseks — Haagi programmi.

2.2

Komitee märgib, et vaatamata Haagi programmile ei ole veel olemas tegelikult rahuldavat ühist poliitilist lähenemisviisi. Oma arvamuses teemal“Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: Haagi programm — Viie järgneva aasta kümme prioriteeti — Euroopa vabaduse, turvalisuse ja õiguse uuenemispartnerlus”  (8) esitab komitee üksikasjalikult oma seisukohad komisjoni Haagi programmiga seotud tegevuskava kohta. Liikmesriigid rakendavad väga erinevaid tavasid, sõltuvalt nende geograafilisest asukohast. Seetõttu esineb erinevusi liikmesriikide poliitikas ja kohustustes ühenduse kodanike ja kolmandate riikide kodanike suhtes, mille tulemusena kehtivad ühenduse sees kõrvuti vahel vastuolulised ja vastandlikud poliitikad, olenevalt sellest, kas riigid on Schengeni (I ja II) või Dublini (I ja II) konventsiooni (9) või näiteks pagulaste ümberasustamise püsivaid lahendusi pakkuvate ühenduse programmide (10) liikmed (täis- või osaliikmed). Kogemused näitavad, et uute fondide ja finantsinstrumentide rajamisest ei piisa tavade parendamise poliitika edendamiseks ühest küljest ning ühise eesmärgi nimel võetavate kohustuste tasakaalustamiseks ja vastastikuseks täiendamiseks teisest küljest.

2.3

Varjupaigapoliitika poliitiliste ja humanitaarmeetmete alal, eelkõige inimõiguste valdkonnas tunnustatud aktiivselt humanitaarabiga tegelevate valitsusväliste organisatsioonide seas, on jätkuv vastuoluline küsimus ohutute kolmandate riikide nimekirja koostamine. Komitee arvates ei ole sobilik käsitleda varjupaiga- ja sisserändepoliitikat samas raamistikus, kui nii nende piirangud kui tegevusulatus on erinevad.

2.4

Kuigi komitee on teadlik programmi üldisest ja terviklikust eesmärgist, suhtub ta kahtlevalt piirikaitse ja sisserändajate integreerimise käsitlemisse sama algatuse raames. Komitee on seisukohal, et kõnealuseid fonde tuleb juhtida kooskõlastatult ja ühtselt, ning seda järgmistel põhjustel:

Lisaks rõhutab komitee programmi üldeesmärki arvestades programmi selgust, hoidmaks ära võimalikku ebaselgust.

3.1

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et komisjoni dokumendi sisu ei saa olla sama, sõltumata sellest, kas põhiseaduse leping ratifitseeritakse või kas põhiõiguste harta kaasatakse lepingusse.

3.2

Komitee väljendab toetust solidaarsusfondide loomisele, kuid kutsub Euroopa Komisjoni üles järgima seejuures Haagi programmi, võttes arvesse EMSK arvamust (11).

4.1.1

Seatud eesmärkide hulka kuuluvad varjupaigapoliitika, sisseränne, integratsioon, mitmemõõtmeline aspekt, usaldusväärne vastus ja püsivad lahendused. Komisjoni poolt majandusmigratsiooni rohelises raamatus (12) tutvustatud majandusliku lähenemise täienduseks tuleks teatises põhjalikumalt käsitleda nii üksikisikute kui üldisi õigusi rände valdkonnas, luua seosed eriprogrammiga “Põhiõigused ja õigusasjad” ning lähtuda võõrtöötajate õiguste kaitse rahvusvahelisest konventsioonist (13).

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles pöörama suuremat tähelepanu iga nelja aasta tagant sõltumatute õigusekspertide poolt esitatavale hindamisaruandele, mis esitatakse Euroopa Nõukogu muudetud sotsiaalharta üle järelevalvet teostavale valitsustevahelisele komiteele, ning võtma seda arvesse oma täiendavates ettepanekutes.

Komitee märgib, et kõige suurem osa kõnealustest struktuurifondidest on antud liikmesriikide vastutuse alla vastavalt nende õigustele ja lähtudes subsidiaarsuse põhimõttest. Proportsionaalsuse põhimõtte osas, nagu komitee Haagi programmi hindamist käsitlevas arvamuses ja tegevuskavas juba välja tõi, leiab komitee, et “Haagi programm seab olemasolevate või kavandatavate poliitikate hindamise vajaduse selgelt esikohale. Enne kõnealuste algatuste heakskiitmist on vajalik nende tõhususe, lisaväärtuse, proportsionaalsuse ja õiguspärasuse sõltumatu ja üksikasjalik uurimine (vastavus inimõigustele ja kodanikuvabadustele)” (14).

Komiteele teeb muret ka see, milliseid järelmeetmeid kavandatakse valitsusväliste organisatsioonide ja organiseeritud kodanikuühiskonna ühenduste ja sotsiaalpartnerite 14. juunil 2005 toimunud kuulamistele, mis käsitlesid eelnimetatud rohelist raamatut. Kõnealuste kuulamiste käigus väljendasid paljud organisatsioonid vastuseisu sellele, et majanduslik lähenemine seatakse tähtsamale kohale kui inimeste õigused, ning toonitasid vajadust prognoosida pagulaste ja neid vastu võtvate riikide kõiki inimlikke, kultuurilisi, sotsiaalseid ja õiguslikke tagajärgi.

4.1.2

Komitee soovinuks, et komisjoni dokumendis oleks arvesse võetud ka komitee varasemaid soovitusi.

4.1.3

Komitee rõhutab, et inimeste sisserännet ei tuleks tingimata juba ette probleemiks pidada. Tänapäeval on sisseränne kujundamas uut, kõige varasemate aegade sisserännet täiendavat poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset reaalsust, millega kogu ühiskond tervikuna peab tegelema, lähtudes sealjuures isikute õigusest oma saatuse üle otsustada, seda nii rahvusvahelises ja Euroopa õigusraamistikus kui liikmesriikide kehtivates õigusraamistikes (15).

4.1.4

Tagasipöördumine, mida komisjon lahendusena välja pakub, ei peaks vastandama riigis seaduslikult ja ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike õigusi. Ebaseaduslikult riigis viibimine ei ole alaline staatus, mis on sihilikult valitud hüpoteetilisest staatusest eeldatavalt kasu saamiseks. Ebaseaduslikult riigis viibimisel on arvukaid põhjuseid. Komitee on koostanud mitu arvamust, mille eesmärk on selgitada Euroopa institutsioonidele probleeme nii majanduse kui ohvrite seisukohast (16). Tagasisaatmispoliitika peab igati austama inimõigusi ja põhivabadusi. .

4.1.5

Piiride ja viisade haldamist ei tohiks seada sotsiaalsest, poliitilisest ega õiguslikust aspektist tähtsamaks.

Pikaajaliste püsivate põhjuste, näiteks Aafrikas Lõuna-Saharas valitseva põua puhul on vaja rohkem arengu-, koostöö- ja kliimamuutuste vastu võitlemise vahendeid kui sunniviisilise tagasisaatmise jaoks ette nähtud 750 miljonit eurot ja konsulaarvaldkonnas välispiiride haldamise jaoks ette nähtud 2,15 miljardit eurot. Selleks on vaja poliitilist hindamist ja järjepidevat pikaajaliste kohustuste täitmist. Kuna võitlus nälja ja põua vastu ei kuulu kahjuks millenniumieesmärkide hulka, kutsub komitee Euroopa Komisjoni ja nõukogu üles pöörama kõnealusele küsimusele suurt tähelepanu ning:

Komitee ei pea sobivaks ega vastuvõetavaks lahenduseks lükata vastutus väljasaatmise eest transiidiriikidele. Komitee peab vajalikuks parandada kooskõlastamist ühelt poolt Euroopa Liidu institutsioonide ja teiselt poolt sisserändajate lähtepunktiks olevate kolmandate riikide ametivõimude vahel. Sisserändetemaatika peaks olema osa Euroopa Liidu välissuhetest.

4.1.6

Isikute vaba liikumist ei saa “juhtida” samamoodi nagu rahavoogusid või teenuseid.

4.1.7

Komisjoni pakutud neli finantsmeedet liikmesriikide sisserändealaste algatuste toetamiseks peaksid viima kooskõlastatud poliitika rakendamiseni kõnealuses valdkonnas. Nimetatud poliitika peaks lisaks rändevoogude sobivale juhtimisele hõlmama ELi liikmesriigis seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanike integreerimist samadel tingimustel liikmesriikide kodanikega.

Komitee mõistab siinkohal hukka sotsiaalse dumping'u, mille põhjus võib olla teenuste piiriülene kasutamine, kuna see on peamine seadusliku rände viis. Kõnealune probleem puudutab ka Euroopa Liidu uutest liikmesriikidest pärit töötajaid neile kehtivate üleminekunormide tõttu.

Sotsiaalpartnerite ja organiseeritud kodanikuühiskonna organisatsioonide tööl on selles osas oluline roll ning seda tuleb toetada ja arvesse võtta.

Ebaseaduslik edasiliikumine: väga range eeskirja põhjal ja, nagu komitee soovib märkida, 2002. aastal EMSK ja Euroopa Parlamendi toetusele vaatamata varjupaiga andmist käsitleva direktiivi vastu võtmata jätmise tõttu viitab seaduslik edasiliikumine nii õiguslikult kui tegelikult isikutele, kes on elanud asjaomases liikmesriigis vähemalt viis aastat ja taotlevad elamisluba mõnes teises liikmesriigis, ning neile, kes on elanud asjaomases liikmesriigis vähem kui viis aastat ja taotlevad mõne teise liikmesriigi lühiajalist elamisluba. Komitee oletab seega, et ebaseadusliku edasiliikumise all peetakse teatises silmas ebaseaduslikult riigis viibivate isikute ja selliste varjupaigataotlejate liikumist, kelle avaldus lükati esimeses riigis tagasi. Lisaks õigusele esitada avaldust, mida neil aga kõigis liikmesriigis ei võimaldata, on neil õigus ka individuaalselt juhtumi läbivaatamiseks ja vaidlustamiseks peatava toimega menetluse kaudu kohtus. Kirjeldatud õigused on mõnes liikmesriigis aga olematud või võimatuks muudetud, või siis puudub neil peatav toime. Komitee mõistab, et tuleb võimaldada finantsinstrumendi kasutamist, edendamaks Dublin I ja Dublin II konventsioonide (mille kohta komitee on ka arvamuse koostanud) elluviimist. Euroopa Komisjon peab tagama ressursside õiglase eraldamise ja aitama vastutuse jagamisel, ent samas peab ta pöörama erilist tähelepanu rändeprobleemide all kõige enam kannatavatele riikidele, võttes arvesse nii nende geograafilist asukohta ELis, suurust (näiteks Küpros, Malta), pagulaste vastuvõtmise üldist suutlikkust (varjupaiga andmine, edasisaatmine, sisseränne) ning võetud kohustustega kooskõlas olevaid parimaid tavasid. Teatises ei ole põhieesmärke esitatud piisavalt täpselt, et oleks võimalik vastutust õiglaselt jagada. Rahalist toetust ei tuleks anda neile liikmesriikidele, kus suletakse pagulaste vastuvõtukeskusi või kus väheneb pagulaste vastuvõtmise suutlikkus.

4.1.8

Tagasisaatmismenetluste integreeritud haldamine: komitee kui läbinisti nõuandev kodanikuühiskonda esindav kogu meenutab, et küsimus puudutab inimesi, üksikisikuid. Seega võiks pigem välja kujundada kestva koostöö, mille sihiks on rahulikud eesmärgid, ning otsustada, milliste kriteeriumide alusel mõõta vabatahtlikult tagasi pöörduda soovijate hulka.

4.1.9

Komitee on üllatunud, et kavandatava teksti tagasisaatmismeetmete osas on Euroopa tagasisaatmisfondi kindlate eesmärkide hulka loetud ka “vastava abi tagamine haavatavamatele inimestele, näiteks lastele, eakatele, puuetega inimestele, lapseootel naistele ning vägistamise või muu ränga vaimse, füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvritele”. Tuleks meenutada, et Genfi konventsiooniga nähakse ette menetlused, üksikjuhtumite analüüsid ja apelleerimise võimalused, milleks on kõnealustel isikutel õigus. Arvestades, et vastu on võetud kolmandate riikide kodanike pagulasteks kvalifitseerimist ja kõnealuse seisundi miinimumnõudeid käsitlev direktiiv (17) ning et ELi liikmesriigid on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni osalised, on komiteel raske uskuda, et kirjeldatud olukorras isikud võiksid jääda vabatahtliku tagasipöördumise klauslite kehtivusalasse.

4.1.10

Komisjon peaks uuesti läbi mõtlema vabatahtlikult tagasi pöördumise edukuse hindamise kriteeriumid. Komitee mõistab, et kõnealusel juhul ei ole tegemist koostöö ega üksikisikute isiklike plaanidega, vaid justiits- või haldusasutuse otsuse põhjal kodumaale tagasi pöördumisega ning naasmise ja kolimise otsusega. Komitee toetab vajadust järgida ja toetada Euroopa inimõiguste konventsiooni ja põhiõiguste hartat ning nende põhimõtteid: kedagi ei tohiks sundida kodumaale tagasi pöörduma, kui see seab ohtu tema elu. Seetõttu tuleb seada esiplaanile õigusele juurepääsu võimalused. Vaidlustamismenetlused peavad alati olema peatava mõjuga. Tagasipöördumine peaks toimuma üksnes erandjuhtudel, kooskõlas Euroopa Nõukogu koostatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud lähenemisega. Seda aga mõned ettepanekus kasutatud terminid (nt finantsselgituse punkt 5.1.3) ei võimalda.

Komisjon peaks ettepanekus soovitama üksikasjalikumaid meetmeid, millega tagatakse nõustamine, materiaalne abi ja muu sobiv toetus kodumaale tagasipöördumisel. Samuti tuleks ette näha sõltumatud ja usaldusväärsed järelmeetmed ja järelevalve kodumaale tagasi pöörduvate isikute turvalisuse, kaitse ja heaolu jaoks.

—

toetab ettepanekut asutada aastateks 2007–2013 Euroopa fond kolmandate riikide kodanike integreerimiseks, olemasoleval fondil põhinev Euroopa pagulaste fond ning välispiiride fond;

—

palub nõukogul analüüsida ja tervikuna vastu võtta teatise ettepanek, millega luuakse üldprogrammi “Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” raamistik, ning otsused, millega asutatakse erifondid üldprogrammi elluviimiseks;

—

palub komisjonil võtta Haagi programmiga seotud tegevuskavas arvesse EMSK soovitusi;

—

soovitab nõukogul ja komisjonil tagada kirjeldatud uute struktuurifondide toimimise läbipaistvus, luues selged seosed Haagi programmi ja arutatava teatise vahel;

—

sätestada kõnealuste fondide asutamise otsustes konkreetsed meetmed, et valitsusvälised osalejad oleksid juba võimalikult varases järgus kaasatud liikmesriikide ja komisjoni enda määratletud iga-aastase ja mitmeaastase juhiste raamistiku järgimisse.

11.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/20

1.1

EMSK teeb ettepaneku pöörata erilist tähelepanu järgmistele aspektidele:

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab rahulolu komisjoni esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu soovituse ettepaneku kohta, mis käsitleb hariduse ja koolitusega seotud riikidevahelist liikuvust ühenduse piires (Liikuvust käsitlev Euroopa kvaliteediharta) (1). Euroopa Liidu elanike liikuvus ja ettepanek liikmesriikidevahelise liikuvuse tõkete kaotamiseks võimaldab tugevdada Euroopa Liidu konkurentsivõimet vastavalt Lissaboni strateegia eesmärkidele.

2.2

EMSK väljendab heameelt selle üle, et liikmesriigid, Euroopa Parlament, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjon püüavad kõrvaldada tõkked liikuvusele hariduse ja koolituse valdkonnas (2).

2.3

Viimastel aastakümnetel on Euroopa Liidus arenenud koolitusega seotud liikuvus, mis on andnud erinevates programmides osalejatele võimaluse uute kogemuste võrra rikkamaks saada ja ületada keele- ja kultuurilised tõkked Euroopas.

2.4

EMSK märgib, et tänu komisjoni poolt liikmesriikidele pakutud rahvusvahelistele haridus- ja vahetusprogrammidele on alates 2000. aastast kolmekordistunud välismaale õppimise eesmärgil läinute arv.

2.5

EMSK leiab muuhulgas, et kõnealused programmid annavad võimalusi ehitada üles sallivusele rajatud Euroopa ühiskond, mis on avatud erinevatele inimestele sõltumata nende usutunnistustest, etnilisest päritolust, seksuaalsest sättumusest jne.

2.6

EMSK kiidab heaks komisjoni 2004. aastal välja pakutud uue põlvkonna haridus- ja koolitusprogrammid. Kõnealustes programmides osalemiseks üles näidatud suur huvi lubab arvata, et noored juba viivad kaudsel moel ellu Lissaboni strateegia eesmärke.

3.1

EMSK on seisukohal, et liikmesriigid peaksid jälgima erinevate programmide kooskõlastatust nii riiklikul kui kohalikul tasandil.

3.2

Liikuvusprogrammidega tegelevad institutsioonid, organisatsioonid, kõrgkoolid, koolid ja koordinaatorid peaksid püüdlema kandidaatide suhtes kehtiva valiku- ja kvalifikatsioonimenetluse läbipaistvuse tagamise poole. Praegusest praktikast nähtub, et rahvusvahelistes vahetusprogrammides osalemiseks osalejate valiku teostajad näevad selles pigem tunnustuse andmist ühel või teisel eesmärgil täide viidud projektile.

3.3

EMSK soovitab laiema haardega teabeüritusi, et jõuda võimalikult suurema hulga potentsiaalsete kandidaatideni. Tuleb teavitada võimalikult suurt osa Euroopa noortest programmide põhimõtete ja nendega seonduvate võimaluste kohta.

3.4

EMSK leiab, et liikmesriigid peavad tagama kõnealuste programmide kestel saadud kogemuste ja kvalifikatsiooni tunnustamise.

3.5

Ka tuleb tõsiselt heaks kiita toetus liikuvusele nii kutseõppe eesmärgil kui ka vabatahtlikele suunatud programmides. Kõnealused tegevused annavad kahtlemata oma panuse töötajate karjääri ja kergendavad nende kohanemisprotsessi tööks rahvusvahelises keskkonnas.

3.6

Liikuvust käsitleva Euroopa kvaliteediharta soovitusi hariduse ja koolituse vallas on mõnedes liikmesriikides juba rakendatud. Neis on Bologna protsessi erinevate etappide elluviimine juba lõppemas. Hartas väljatoodud põhimõtteid ja neis soovitatud tegevusi tuleb tunnustada kui positiivset algatust, mille eesmärk on komisjoni pakutud programmide kasutamise parendamine. Tuleb märkida, et komisjoni ettepanek sisaldab vaid neid meetmeid, mis võiksid Euroopa tasandil soodsat mõju avaldada.

3.7

Tuleb märkida, et komisjoni ettepanek sisaldab vaid neid meetmeid, mis võiksid Euroopa tasandil soodsat mõju avaldada.

3.8

Üks käesolevas arvamuses käsitletud komisjoni soovituse positiivsetest külgedest seisneb selles, et nad ei too kaasa vähimatki rahalist lisakoormust koordineerimistegevuse valdkonnas, seega on võimalik soovitused takistusteta ellu viia.

3.9

Kuna liikuvust käsitleva Euroopa kvaliteediharta vastuvõtmine toimub vabatahtlikkuse alusel, tekib oht, et liikmesriigid hakkavad nõudma endale eritingimusi, mis takistaks aga harta põhimõtete edukat rakendamist ja põhjustaks viivitusi liikmesriikide tasandil.

3.10

EMSK soovib samuti märkida, et kodanikuühiskonna organisatsioonidelt saadud tagasiside põhjal otsustades ei ole vastuvõtvad või väljasaatvad organisatsioonid alati programmi elluviimiseks piisavalt ette valmistatud, mistõttu mõjutab see negatiivselt ka osalejate lõpphinnangut nende töö suhtes.

3.11

EMSK leiab, et komisjon peaks välja pakkuma soovitatava tähtaja harta jõustumiseks, kutsudes sellega liikmesriike kiirelt tegutsema.

11.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/22

1.1

EMSK tervitab teatist kui võimalust teha kokkuvõte Euroopa puuetega inimeste aasta 2003 edusammudest ja puudustest, saada kogemusi järgmiste Euroopa aastate ettevalmistamiseks ning analüüsida Euroopa puuetega inimeste aasta 2003 vältel läbiviidud algatusi.

1.2

EMSK nõustub, et Euroopa puuetega inimeste aasta edu eelnevate Euroopa aastatega võrreldes tuleneb tõsiasjast, et see korraldati puuetega inimeste organisatsioonide endi algatusel, samuti osalesid nad aasta kavandamisel ja elluviimisel. EMSK kutsub Euroopa Komisjoni ja Euroopa institutsioone toetama alt-üles lähenemist järgmiste taoliste algatuste ettevalmistamisel.

1.3

EMSK tunneb kahetsust selle üle, et teatises puudub teave riiklikul ja piirkondlikul tasandil võetud meetmete kohta, ning on seisukohal, et tulevikus tuleks luua raamistik toimiva teabevoo tagamiseks ning häid tavasid puudutava teabe kogumiseks ja jagamiseks.

1.4

Üldise teadlikkuse ja meediakajastuse suurendamiseks tehtud samme hinnati kvantitatiivselt, kuid mitte kvalitatiivselt. Seega kutsub EMSK Euroopa Komisjoni üles käsitlema seda tulevastes algatustes.

1.5

EMSK on seisukohal, et Euroopa puuetega inimeste aasta 2003 pidanuks kajastuma poliitikas ja õigusloomes, ning et poliitika reaktsioon valmistab pettumust, eriti arvestades aasta tekitatud ootusi.

1.6

EMSK kutsub Euroopa Komisjoni üles puuetega inimeste olukorra tulevases iga kahe aasta tagant esitatavas aruandes hindama Euroopa aasta jooksul võetud poliitiliste kohustuste järelmeetmeid. Eriti puudutab see nõukogu tööhõive, hariduse, e-juurdepääsu ja kultuuri resolutsioonide järelmeetmeid. Samuti kutsutakse komisjoni üles koostama soovitusi puudeküsimuse integreerimiseks avatud kooskõlastusmeetodisse Lissaboni strateegia raames.

1.7

EMSK tunneb kahetsust selle üle, et teave liikmesriikide meetmetest puudeküsimuse juurutamisel on piiratud, ning kutsub komisjoni üles välja töötama vahendit liikmesriikide poliitikat puudutava teabe kogumiseks ja hindamiseks.

1.8

Euroopa puuetega inimeste aasta innustas komiteed käivitama mitmeid algatusi: puudeküsimuste rakkerühma loomine komitees; puudeküsimuse süvalaiendamine komitee tegevuses; puuetega inimesi puudutavate omaalgatuslike arvamuste vastuvõtmine; kättesaadavuse nõuete kohandamine uue peahoone renoveerimisel ning muudatused puuetega inimeste värbamist puudutavates personalieeskirjades.

1.9

Samuti kutsub komitee üles puudeküsimuste integreerimisele Euroopa Liidu kõikidesse poliitikavaldkondades ning toetab struktureeritud dialoogi arendamist puuetega inimeste organisatsioonidega, eelkõige siseturu õigusaktide koostamisel.

2.1

EMSK võtab suure huviga teadmiseks Euroopa Komisjoni teatise Euroopa puuetega inimeste aasta 2003 rakendamise, tulemuste ja üldhinnangu kohta.

2.2

Euroopa Liidu Nõukogu kinnitas Euroopa puuetega inimeste aasta ametlikult 3. detsembril 2001 (1). Kõnealune kampaania kestis ligi poolteist aastat, ettevalmistustööga alustati 2002. aasta keskel. Kampaaniale eraldati Euroopa Liidu eelarvest ligikaudu 12 miljonit eurot.

2.3

Aasta põhieesmärk oli tõsta teadlikkust puuetega inimeste õigustest ning julgustada käsitlema ja arutama meetmeid, mis on vajalikud võrdsete võimaluste edendamiseks ning võitluseks mitmete diskrimineerimise vormidega, millega puutuvad kokku Euroopa puuetega inimesed. Samuti oli aasta eesmärk toetada ja kindlustada heade tavade ning kohalikul, riiklikul ja Euroopa tasandil kavandatud strateegiate vahetust, parandada puudest teavitamist ning edendada positiivset pilti puuetega inimestest.

2.4

Euroopa Komisjon rõhutab, et aasta oli Euroopa Liidu, liikmesriikide ja puuetega inimeste organisatsioonide, eelkõige Euroopa Puuetega Inimeste Foorumi ning teiste kodanikuühiskonna huvirühmade vahelise partnerlusprotsessi tulemus.

2.5

Euroopa Komisjon arendas Euroopa tasandil mitmeid tegevusi, näiteks teavituskampaania juhtlausega “Astu sisse” ning buss, mis sõitis ringi mööda Euroopat. Toetusi jagati noorsoo-, haridus- ja kultuuriprogrammidele, samuti teadustööd ja teabeühiskonda puudutavatele algatustele. Lisaks korraldasid mitmed Euroopa Liidu institutsioonid nagu Euroopa Parlament, Regioonide Komitee ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee spetsiaalseid algatusi Euroopa puuetega inimeste aasta 2003 raames.

2.6

Riikliku ja piirkondliku tasandi algatused keskendusid peamiselt puuetega inimeste õigusi puudutava teadlikkuse tõstmisele, juurdepääsule ehitistele, teabeühiskonnale, transpordile, uute riiklike õigusaktide väljatöötamisele, aruandlusele ja perede toetusele. Komisjon rõhutab samuti, et puuetega inimeste aasta aitas kaasa puudeküsimuse võtmisele poliitilisse päevakorda.

3.1

EMSK kahetseb, et Euroopa puuetega inimeste aastat 2003 hindav teatis võeti vastu peaaegu kaks aastat pärast kõnealuse aasta lõppu. Siiski tervitab EMSK võimalust teha aastast kokkuvõtteid ning rõhutada mõningaid järelmeetmeid.

3.2

EMSK toetab Euroopa puuetega inimeste aasta 2003 tulemuste positiivset analüüsi. Aasta oli ilmselt edukaim Euroopa aasta nähtavuse ja avalikkuse osaluse poolest, samuti seetõttu, et see andis hoo meetmete ja õigusaktide koostamiseks kogu Euroopas.

3.3

Teatis annab hea ülevaate ja analüüsib põhjalikult Euroopa tasandil võetud meetmeid. Teavet riikliku ja kohaliku tasandi algatustest on aga vähe. Oleks olnud mõttekas tuua välja olulised projektid ja tegevused, mida Euroopa puuetega inimeste aasta raames rahastati, et edendada heade tavade vahetust ning määratleda algatused, mida võiks jätkata nii riiklikul kui Euroopa tasandil.

3.4

Huvitav on märkida, et välishinnang rõhutab, et Euroopa Parlamendi käivitatud pilootprojekt Euroopa puuetega inimeste aasta analüüsimiseks ei läinud kokku aasta tegevustega. EMSK usub, et raha oleks paremini kasutatud, kui aasta jooksul oleks analüüsitud huvitavaid tegevusi ja partnerlust.

3.5

Otsus Euroopa puuetega inimeste aasta 2003 korraldamiseks nägi ette EFTA/EMP riikide, Kesk- ja Ida-Euroopa assotsieerunud riikide, Küprose, Malta ja Türgi osalemise. Enamik neist on kas saanud Euroopa Liidu liikmeks või on ELi kandidaatriigid. Teatis ei anna siiski teavet kõnealustes riikides korraldatud tegevustest, sõltumata sellest, kas Euroopa Komisjoniga on sõlmitud erikokkulepe või mitte.

3.6

Teatises öeldakse samuti, et puuetega inimesi puudutav meediakajastus kasvas 2003. aastal 600 % võrra. Oleks huvitav võrrelda kõnealuseid tulemusi 2004. ja 2005. aasta meediakajastuse tulemustega, selgitamaks teavituskampaaniate keskpikka või isegi pikaajalist mõju.

3.7

Lisaks puudub teabe kvaliteedi analüüs. Aasta üks eesmärke oli edendada positiivset pilti puuetega inimestest. Aruandest ei tule välja, kas see eesmärk ka saavutati ning kas loodi uuenduslik pilt puuetega inimestest.

3.8

Detsentraliseeritud meetod võimaldas riiklikel asutustel ja komiteedel kasutada erinevaid lähenemisi. Mõned riigid otsustasid keskenduda vähestele suurtele projektidele, samas kui teised eelistasid paljude väikeste kohalike algatuste toetamist. Oleks olnud huvitav teada saada, kui tõhusad olid erinevad lähenemisviisid kampaania nähtavuse ning algatuste jätkusuutlikkuse seisukohalt.

3.9

EMSK märgib samuti, et riikliku tasandi poliitiline kaasatus Euroopa puuetega inimeste aasta 2003 raames toimuvasse erines riigiti märkimisväärselt. Komitee tunneb kahetsust, et puudub analüüs selle kohta, kas puuetega inimeste aasta andis panuse täiendavate poliitiliste algatuste käivitamiseks mõnes konkreetses riigis.

3.10

Euroopa tasandil astuti mitmeid poliitilisi samme, eelkõige koostas nõukogu resolutsioonid tööhõive ja koolituse kohta, juurdepääsu kohta kultuuritegevusele, hariduse ning e-juurdepääsu (2) kohta, samuti käivitasid Euroopa Liidu institutsioonid algatused juurdepääsu (3) ja tööhõive kohta.

3.11

Euroopa Komisjon peaks analüüsima nende rakendamist oma järgmises iga kahe aasta tagant esitatavas aruandes puuetega inimeste olukorra kohta, nagu ettenähtud komisjoni tegevuskavas puuetega inimeste võrdsete võimaluste kohta.

3.12

Aasta andis suurepärase võimaluse teadlikkuse tõstmiseks sellest, kui olulist rolli võivad mängida ettevõtted puuetega inimeste sotsiaalsel integreerimisel ning nende integreerimisel tööturule. Aasta tulemusena suureneb nende ettevõtete arv, kes värbavad puuetega inimesi ning loovad tooteid ja teenuseid, arvestades üldise kättesaadavuse nõudeid. Eriti positiivne algatus oli Euroopa Komisjoni toetatav puuetega inimeste aasta raames loodud ettevõtete partnerlus, mille tulemusel loodi Business and Disability Network (ettevõtete ja puuetega inimeste võrgustik); see on aasta üks pikaajalisemaid tulemusi.

3.13

Ka sotsiaalmajandusettevõtted olid puuetega inimeste aastal väga aktiivsed, korraldades sadu algatusi kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil. Eriti huvitav oli CEP-CMAFi (Euroopa Kooperatiivide, Eneseabiühingute, Assotsiatsioonide ja Fondide Alaline Konverents) juhendi avaldamine koostöös EMSKga. Juhend käsitles teemat, kuidas saavad sotsiaalmajandusettevõtted anda oma panuse puuetega inimeste sotsiaalseks integreerimiseks ning nende integreerimiseks tööturule.

3.14

2003. aastal tegutsesid ka ametiühingud aktiivsemalt puuetega inimeste tööõiguste kaitse eesmärgil.

3.15

Aasta aitas organisatsioonidel saada juurdepääsu otsustusprotsessile või parandada juurdepääsu sellele. Samuti on võimalik, et aasta lõi puuetega inimestele paremaid võimalusi oma õiguste kaitseks.

3.16

Heade tavade vahetust ja poliitiliste algatuste läbivaatamist peaks korraldama puuetega inimeste küsimustega tegelev kõrgetasemeline rühm, kellel peavad olema selged volitused ja tööprogramm.

3.17

Lisaks on oluline, et puuetega inimeste võrdsed võimalused integreeritakse Euroopa Liidu erinevatesse protsessidesse, mis kasutavad avatud koordineerimismeetodit. See on seda olulisem, et puuetega inimeste poliitika kuulub ka edaspidi üldjoontes riiklikku pädevusse. Euroopa aasta lõpust saadik oleme kahjuks täheldanud, et viited puuetega inimestele on muutumas harvemaks ning asjaomaseid sihte seatakse vähem, nüüdseks on need Lissaboni agendast kadunud.

4.1

Euroopa puuetega inimeste aasta 2003 oli suures osas edukas tänu alt-üles lähenemisviisile. Teatises rõhutatakse, et aasta käivitas ning seda edendas Euroopa puuetega inimeste liikumine, kes osales väga aktiivselt aasta ettevalmistamises ja arengus. Kahetsust tekitav on tõdeda, et kõnealust lähenemist ei rakendatud otsuste suhtes järgnevatel aastatel, millel on nähtavad tagajärjed sihtrühmade ja laiema avalikkuse tegevusele ning huvile.

4.2

Puuetega inimeste organisatsioonide ulatuslik osalemine puuetega inimeste aasta Euroopa teavituskampaania arendamises peab jätkuma; seda tuleb isegi suurendada võrdsete võimaluste Euroopa aastal 2007, võttes arvesse hõlmatud huvirühmade mitmekesisust. Oluline on, et sihtrühmad tajuksid, et vahendid ja raamistik rahuldavad sihtrühmade vajadusi, ning et neile antakse vastutus ürituste eest nende edu tagamiseks. Samuti on oluline, et aasta kinnitamise ja selle ametliku alguse vahel oleks piisavalt aega ettevalmistusteks.

4.3

Välishindajad rõhutasid, et finantsmääruste järgimine asetas liiga raske koorma liikmesriikidele ja lepingupartneritele, samuti Euroopa Komisjonile, kes oleks võinud investeerida enam aega täiendavate algatuste käivitamiseks. Euroopa Komisjon peaks seda arvestama finantsmääruste ja rakenduseeskirjade käimasoleval läbivaatamisel.

4.4

Lisaks võimaldaks näitajate ja seiresüsteemi väljatöötamine liikmesriikidel registreerida nende tegevust puudutavad andmed, mis toob kaasa heade tavade alase teabe tõhusa jälgimise ja kogumise.

4.5

Euroopa aasta ei peaks olema ainuüksi teadlikkuse tõstmise või tähistamise võimalus, vaid pigem täiendavate algatuste hüppelaud. Euroopa puuetega inimeste aasta 2003 äratas mitmeid ootusi nii riiklikul kui Euroopa tasandil. Oluline on, et teadlikkuse tõstmise kampaaniad muudetaks alaliseks praktikaks ning et eksisteeriks adekvaatne poliitika ning õiguslik raamistik, mis vastaks aasta jooksul kerkinud väljakutsetele. Ressursside kättesaadavus on samuti keskse tähtsusega aasta jooksul loodud partnerluste ning uuenduslike projektide jätkamiseks.

5.1

EMSK pühendus Euroopa puuetega inimeste aastal 2003 mitmetele algatustele. Käesolev aruanne annab võimaluse võetud kohustusi hinnata ning teha ettepanekuid mõningateks tulevasteks meetmeteks.

5.2

EMSK moodustas komitee liikmetest ning ametnikest puudeküsimuse rakkerühma, eesmärgiga valmistada ette ja rakendada EMSK tegevusi Euroopa aastal.

5.3

EMSK toonitas Madridi deklaratsiooni põhimõtteid ning kohustus neid levitama (4). EMSK võttis Euroopa puuetega inimeste aasta 2003 ettevalmistamise ning jälgimise käigus vastu mitmeid arvamusi (5), mida levitati ulatuslikult Euroopa institutsioonides ning asjaomastes organisatsioonides. Lisaks korraldas EMSK kaks seminari puuetega inimeste tööhõive ning Euroopa puuetega inimeste aasta 2003 hindamise kohta.

5.4

EMSK pühendus puudeküsimuste lülitamisele oma tegevuse kõikidesse valdkondadesse ning puuetega inimeste huvide, õiguste ja kohustuste arvestamisele kõikides oma arvamustes. Kuigi arenguruumi on veel piisavalt, liigub EMSK õiges suunas ning puuetega inimeste küsimusi arvestavate komitee arvamuste hulk kasvab, seejuures juhitakse teiste institutsioonide tähelepanu puuetega inimeste õigustele.

5.5

EMSK võttis arvamusi puuetega inimeste kohta vastu nii omaalgatuslikult kui vastuseks komisjoni teatistele või õigusaktide ettepanekutele (6). Eriti võiks mainida EMSK koostatud arvamust, milles antakse juhiseid puudeküsimuste juurutamise ja puuetega inimeste organisatsioonide konsulteerimise kohta (7). Mitmed komitee arvamused hõlmavad puudeküsimusi tööhõive, sotsiaalse hõlvamise ja tööstuse kontekstis (8). EMSK kohustus samuti regulaarselt korraldama hindamisi, mille 2006. aastal viib läbi komitee töörühm.

5.6

Lisaks arvestas EMSK kättesaadavuse nõuetega oma uue peahoone renoveerimisel, mis avati 2004. aasta mais. Uus peahoone võimaldab EMSK-l luua peaaegu võrdse juurdepääsu puuetega liikmetele ja teenistujatele. Selle tulemusel on EMSK hoones peetud seminare, kus osalesid ka puuetega inimeste organisatsioonid. See on eeskujuks teistele Euroopa Liidu institutsioonidele ja organitele.

5.7

EMSK võtab teadmiseks 2003. aastal uuendatud Euroopa Ühenduste ametnike personalieeskirjad ning selle sätted, mis lihtsustavad puuetega inimeste värbamist. Siiski märgib EMSK, et puuetega inimeste värbamise suurendamiseks on vaja on proaktiivsemat lähenemist.

5.8

EMSK kutsub Euroopa Komisjoni üles võrdsete võimaluste Euroopa aasta 2007 raames analüüsima puuetega inimeste tööd puudutavaid muudatusi personalieeskirjades.

5.9

Samuti kutsub EMSK üles looma praktikantide süsteemi puuetega inimestele. Võrdsete võimaluste Euroopa aasta 2007 oleks õige aeg sellise hinnangu korraldamiseks.

6.1

EMSK on oma arvamustes alati rõhutanud, et Euroopa puuetega inimeste aasta edu tuleks mõõta konkreetsete tulemuste alusel.

6.2

EMSK kahetseb, et Euroopa puuetega inimeste aasta 2003 ei viinud puuetega inimeste mittediskrimineerimist käsitlevate ulatuslike õigusaktide vastuvõtmiseni Euroopa Liidu kõigis poliitikavaldkondades.

6.3

EMSK tervitas oma 2004. aasta veebruaris vastuvõetud arvamuses võrdseid võimalusi puudutavat Euroopa tegevuskava 2003. aastaks. EMSK rõhutas samas arvamuses, et tegevuskava ei olnud piisavalt ambitsioonikas ning tegi Euroopa Komisjonile ettepaneku täiendavate meetmete kaalumiseks (9).

6.4

EMSK märgib, et hiljuti avaldati esimene iga kahe aasta tagant esitatav aruanne puuetega inimeste olukorrast ning Euroopa tegevuskava järgmise etapi uued prioriteedid (10).

6.5

Vajalikud on soovitused puuetega inimeste sotsiaalkaitse, tööhõive ja elukestva õppe Euroopa strateegiate mõju kohta. See on eriti oluline, kuivõrd puuetega inimesi ei mainita uues ajakohastatud Lissaboni strateegias ning 2005. aastal esitletud riiklikes reformikavades. EMSK tervitab antud kontekstis töödokumenti puudeküsimuse integreerimise kohta tööhõive strateegiasse (11) ning kutsub Euroopa Komisjoni üles läbi viima kõnealuse dokumendi mõju hindamise.

6.6

Samuti tervitab EMSK Ühendkuningriigi eesistumisajal tehtud ettepanekut korraldada iga-aastane ministrite konverents puudeküsimuses, et edendada kõrgetasemelist poliitilist arutelu puuetega inimeste organisatsioonide osalusel.

6.7

EMSK usub, et Euroopa Komisjon peaks koostöös puuetega inimeste organisatsioonidega välja töötama vahendi, hindamaks Euroopa Liidu õigusaktide mõju puuetega inimestele ning koostama erinevate peadirektoraatide ametnikele kursused selle kasutamiseks.

6.8

Amsterdami lepinguga võttis Euroopa Ühendus endale kohustuse arvestada puuetega inimestega siseturu meetmete koostamisel. 22. deklaratsiooni ei ole kahjuks rakendatud, mis on toonud kaasa kasvavad tõkked kaupade ja teenuste kättesaadavusele.

6.9

EMSK kutsub Euroopa Komisjoni üles käivitama algatust, mis ühendaks siseturu küsimustega tegelevad ametnikud ja puuetega inimeste organisatsioonide eksperdid strateegilise kava väljatöötamiseks.

6.10

EMSK tervitab liikumispuudega lennureisijate määruse kiiret vastuvõtmist. Määrus aitab vähendada puuetega inimeste diskrimineerimist lennureisidel. Komitee tervitab ka mitmeid teisi seadusandlikke algatusi transpordivaldkonnas, mis edendavad samuti puuetega inimeste õigusi.

6.11

EMSK kutsub üles lisama kättesaadavuse nõuded kõikidesse Euroopa Liidu antavatesse toetustesse ning Euroopa Liidu hankepoliitikasse.

6.12

EMSK jälgib samuti tähelepanelikult läbirääkimisi puuetega inimeste inimõiguste konventsiooni üle ning tervitab Euroopa Liidu ettepanekut Euroopa ühenduste liitumiseks konventsiooniga, mis pakub kaitset Euroopa Liidus elavatele puuetega inimestele, samuti Euroopa Liidu institutsioonide ja organite õigusaktidega ühinemiseks.

6.13

EMSK on seisukohal, et diskrimineerimise ohjeldamiseks kõikides Euroopa Liidu pädevusvaldkondades on vaja täiendavaid õigusakte. Komitee ootab teostatavusuuringu tulemusi; uuring puudutab täiendavaid seadusandlikke algatusi mittediskrimineerimise valdkonnas. Lisaks on komitee kindel, et järgmisel aastal tehakse ettepanek puudedirektiivi koostamiseks.

11.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/27

1.1

tervitab arutelu algatamist ühenduse seisukoha üle, mis käsitleb ühenduse ökomärgise süsteemi kalandustoodetele;

1.2

väljendab valmisolekut töös aktiivselt osaleda;

1.3

soovitab komisjonil lisaks ökomärgisega märgistamise eest vastutavate osakondade töö vajalikule koordineerimisele säilitada tihe koostöö asjaomases valdkonnas pädevate rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO), Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO), Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD), ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverents (UNCTAD), Rahvusvaheline Sotsiaalse ja Keskkondliku Akrediteerimise ja Märgistuse Liit (ISEAL) ja Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon (ISO);

1.4

soovitab komisjonil säilitada pidev side eelkõige asjaomaste sektorite (kalandus, töötlemine, turustamine) keskkonna ja sotsiaalvaldkonna sidusrühmade kui ka tarbijatega;

1.5

on arvamusel, et teema keerukust silmas pidades tuleks praegu eelistada komisjoni teatises toodud kolmandat võimalust, st kehtestada miinimumnõuded vabatahtlikule ökomärgise süsteemile;

1.6

märgib siiski, et nimetatud miinimumnõuded peavad olema piisavalt ranged ning neid peavad toetama rikkumist takistavad ja rikkumise korral sanktsioone sätestavad eeskirjad;

1.7

juhib tähelepanu asjaolule, et ettevõtjad peavad täitma piirkondlike kalandusorganisatsioonide poolt kooskõlas Euroopa Liidu määrustega kasutatavate ökomärgiste nõudeid, (näiteks AIDCP (rahvusvaheline delfiinikaitseprogrammi käsitlev leping (1)) märgis “delfiinile ohutu”), rakendades selleks vajalikke arengustandardeid.

1.8

kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu kalandustoodete ökomärgistamise kuludega seotud probleemidele ja jaotama need õiglaselt väärtusahela lülide (tootjad, töötlejad, turustajad ja tarbijad) vahel.

2.1

Euroopa Liidu Nõukogu otsustas 2004. aasta veebruaris lisada päevakorda arutelu algatamise kalandustoodete ökomärgise süsteemi kohta. Sellekohases teatises selgitas nõukogu, et teeb ettepaneku püügimeetodite tingimuste ning toodete regulaarse jälgitavuse tingimuste kohta (alates kalapüügilaevalt kuni lõpptarbijani), mis tagaksid vastutustundlikust kalapüügi- ning heast kaubandustavast kinnipidamise.

2.1.1

Nõukogu leidis samuti, et ühendus peaks juhtima erinevatel rahvusvahelistel foorumitel toimuvat arutelu.

2.1.2

Kõnealuses teatises algatas komisjon lõpuks arutelu ühenduse seisukoha suhtes, mis käsitleb ökomärgise süsteemi kalandustoodetele, ning kutsus teisi Euroopa Liidu institutsioone üles väljendama oma arvamust eesmärgiga esitada seadusandlikke algatusi ja edasisi soovitusi.

2.1.3

Seega on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ülesandeks esitada oma arvamus ning võtta seisukoht nimetatud algatuse suhtes.

2.1.4

Käesolevas arvamuses viidatud “kalandustoodete” all peetakse silmas ka akvakultuuritooteid, vaatamata nimetatud kahe valdkonna keskkonnaalastele iseärasustele.

2.2.1

Komisjoni teatis on mahuka töö tulemus, mis võtab kokku nii õiguslikust kui ka praktilisest aspektist keeruline olukorra, ning seda silmas pidades soovib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldada tunnustust asjaomasele osakonnale. Tuletame siinkohal meelde, et kalandustoodete ökomärgistamise osade siinkohal toodud konkreetsete märkuste kohta esitas komitee üldised tähelepanekud oma arvamuses teemal “Eetiline kaubandus ja tarbijagarantii kavad” (2).

2.2.2

Arutelu täpsemaks ja paremaks mõistmiseks tuleb märkida, et kalandusvaldkonnas pädev FAO komitee võttis hiljuti (11. ja 13. märtsil 2005) vastu merekalanduse kalade ja kalandustoodete ökomärgise suunised , mis olid esitatud ekspertidele konsulteerimiseks ja väljatöötamiseks 2004. aasta oktoobris (3). Arutelu algas FAOs juba 1998. aastal.

2.2.3

Käesolevas arvamuses ei ole võimalik põhjalikult tutvustada eelmises punktis nimetatud suuniseid, kuid tuleb märkida, et need sisaldavad minimaalseid sisulisi nõudeid ja kriteeriume, mis aitavad määratleda, kas konkreetsele püügipiirkonnale saab omistada ökomärgistuse või mitte (püügipiirkonna all peetakse silmas sertifitseerimisüksust). Lühidalt kokkuvõttes on nõuded järgmised: eeskirjade kogu, halduskontrolli raamistik, teaduslikult kinnitatud andmed olemasolevate kalavarude kohta ja kalapüügi mõju kohta vastavas ökosüsteemis. Teisalt on FAO koostanud suunised jätkusuutliku kalapüügi eeskirjade, eelkõige aga siduvate akrediteerimis- ja sertifitseerimismehhanismide, koostamise kohta. Eriti tuleks rõhutada, et FAO suunised esitavad ökomärgise süsteemi kasutamise osas järgmiste oluliste tingimuste loetelu: läbipaistvus, kõigi huvipoolte õiglane osalemine, teavitamissätted, registripidamine, standardite ning nende kehtestamise menetluse ülevaatamine ja muutmine, piisav inim- ja finantsressursside kättesaadavus, aruannete esitamine, teabe ja akrediteerimise säilitamise, peatamise ja tagasivõtmise süsteemide kättesaadavus ning kaasnev kaebuste esitamise õigus.

2.2.4

Samas tuleb arvestada, et ökomärgise kasutamine on suhteliselt uus tegevus, mida rakendatakse peamiselt OECD riikides (4) ning selle juurutamine WTOs alles käib. Samal ajal on ISO välja töötanud keskkonna kvaliteedi juhtimise metoodilised ja kontseptuaalsed kriteeriumid ISO 14000 standardite seeria raames. Komisjon peaks tegema tõsiseid jõupingutusi, et tagada vastuvõetavate eeskirjade kooskõla olemasolevate rahvusvaheliste eeskirjade ja standarditega.

2.2.5

Mõnedel liikmesriikidel ja — kooskõlas põhiseadusliku korraga — ka mõnedel piirkondlikel omavalitsustel on vastavasisulised volitused, mida on juba laiendatud või mida laiendatakse tulevikus. Seetõttu eksisteerivad Euroopa Liidus kõrvuti väga erinevad avaliku ja- erasektori, riigiülesed, riiklikud ja piirkondlikud ökomärgised, mis võivad erinevate turgude tarbijates ja ettevõtetes segadust tekitada.

2.2.6

Seetõttu on eeskirjade ja erinevatel turgudel praegu kasutatavate ökomärgiste ülekülluse tõttu terav vajadus multidistsiplinaarse ja ühtlustava lähenemise järele (5).

2.2.7

Euroopa Liit kehtestas ökomärgiste ühtlustatud süsteemi esmakordselt 1992. aastal nõukogu 23. märtsi määrusega nr 880/92 (6). Pärast kõnealuse määruse läbivaatamist viis aastat tagasi jõustus praegu kehtiv määrus (7), mis kehtestas ökomärgise süsteemi erinevatele tootekategooriatele v.a kalandustooted. Seetõttu peaks komisjon tõsiselt kaaluma võimalust laiendada olemasolevaid ökomärgiseid kalandus- ja akvakultuuritoodetele.

2.2.8

Samuti ei tohi unustada, et kalandustoodete ökomärgise süsteemi arutelu toimub Euroopa Liidu kehtiva poliitika kontekstis. Esmajoones viitame siinkohal ühenduse kuuendale keskkonnaalasele tegevuskavale, mis võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 1600/2002/EÜ (8) ning ühenduse tegevuskavale keskkonnakaitsenõuete sisseviimise kohta ühisesse kalanduspoliitikasse (9), milles täiendava meetmena käsitletakse kalandustoodete ökomärgiste läbivaatamist.

2.2.9

Kuigi olukord on küllaltki erinev, soovib komitee juhtida komisjoni, teiste institutsioonide ning Euroopa Liidu huvitatud ringkondade tähelepanu sellele, et on olemas ühtlustatud ja ühtse märgise kasutamise süsteem, mida saab kindlasti nimetada ökoloogiliseks, sest see tagab pakendi taaskasutamise direktiivide täitmise (10). Peame siinkohal silmas Rohelise Punkti märki, millega on tähistatud enamus Euroopa Liidu riikide taaskasutatavaid pakendeid. Kõnealune registreeritud kaubamärk kuulus Saksa ettevõttele, kes viis oma peakontori 1996. aastal Brüsselisse ning litsentseeris märgi kasutamise koostöös enamike liikmesriikide ja kolmandate riikidega ning pakendite eeskirjakohase taaskasutamisega tegelevate ettevõtjatega. Hetkel määravad õigusliku aluse ühenduse direktiivid ja riiklikud arengueeskirjad, mis võivad praktikas viia ühe, selge sõnumiga logo kasutamiseni, kaasates seejuures erafirma Packaging Recovery Organisation Europe s.p.r.l, kelle ülesandeks on jälgida kriteeriumite ühtlustamist ja kõnealuse logo arendamist riiklike asutuste poolt enamikes liikmesriikides (11).

2.2.10

Ülaltoodule tuginedes arvab komitee, et aeg kalandus- ja akvakultuuritoodete ökomärgise üle arutlemiseks on Euroopa Liidus sobiv. Seepärast ei tohi viivitada ega ületada kõnealuse keeruka küsimuse käsitlemiseks seatud olulisi tähtaegu. Arutelu aluseks peaksid olema multidistsiplinaarset lähenemist ja ühtlustavate kriteeriumite rakendamist soosivad FAO suunised, mille peaeesmärgiks on kaitsta keskkonda ja teenida tarbija huve. Samas ei tohi unustada ka Euroopa Liidu kriteeriume, mida võimaluselt tuleks täiendada.

3.1.1

FAO on kalanduses pädev organisatsioon ja seega eeskujuks erinevatele piirkondlikele kalandusorganisatsioonidele, kes on seotud kehtiva ÜRO mereõiguse konventsiooniga. FAO on omaks võtnud seisukoha märgistada kalandustooteid eesmärgiga kalavarude kaitseks ja tegeleb vaid kaudselt toote turustamise teistele etappidega.

3.1.2

Samas keskenduvad teised rahvusvahelised organisatsioonid, nagu WTO (12) ja UNCTAD tehniliste kaubandustõkete kokkuleppe raames sellele, et ökomärgise süsteemid ei oleks ebaseaduslikud rahvusvahelise kaubanduse tõkked ega asetaks arengumaid ebasoodsamasse olukorda (13). Nimetatud organisatsioonid püüavad kehtestada täiendavaid jätkusuutliku kalanduse meetmeid, näiteks ökomärgiseid, mis vastavad rahvusvahelistele eeskirjadele rahvusvaheliste tehniliste kaubandustõkete või sama toimega meetmete kehtestamise keelustamise kohta, samuti võtavad nad arvesse koostöö vajadust, et asjakohast toetust saaksid riigid, millel puuduvad ökomärgise juurutamiseks vajalikud tehnilised ja finantsressursid. Sellega seoses leiab komitee, et kalandustoodete ökomärgistamine iseenesest ei kujuta rahvusvahelist kaubandustõket tingimusel, et eeskirjades sätestatakse vajalik läbipaistvus ja võrdse juurdepääsu mehhanismid.

3.1.3

ISO ja teiste organisatsioonide standardimistöö keskendub siiski rohkem keskkonnajuhtimisele ja vastavate ökomärgiste kasutamise metoodikale ja headele tavadele. Kalandustooteid eraldi käsitlevaid dokumente ei eksisteeri.

3.1.4

Üksnes FAO tegevuses viidatakse selgelt kalandustoodete ökomärgistamisele, kuid jagame komisjoni arvamust selle kohta, et kõigi vastuvõetavate otsuste aluseks peab olema mitte ainult vastavus rahvusvaheliste organisatsioonide otsustele, vaid ka kõnealuste organite eripärast ja ülesannetest tulenevate erinevate lähenemiste ühtlustamine.

3.1.5

Lähtudes kõigist eeltoodud põhjustest arvab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et nii rahvusvahelises tegevuses kui ka komisjoni võimalike seadusandlike ettepanekute puhul tuleb arvesse võtta ühenduse relevantset õigustikku ja olemasoleva ökomärgiste süsteemi kogemusi Euroopa Liidus (samuti Rohelise Punkti kogemusi), samuti peaksid kalanduse eest vastutavad osakonnad kooskõlastama oma tegevust keskkonna ja turgude ühtlustamise eest vastutavate osakondadega, vältimaks soovimatuid häireid või ökomärgiste üleküllust, mis lisaks sellele, et nad ei täida oma funktsiooni ettevõtjate ja lõpptarbijate suhtes, tekitavad ainult edasist segadust. Kõigist kaasnevatest raskustest hoolimata peaks komisjon koostama ajakava, mis tagaks, et ettepanek seadusandliku akti koostamiseks esitatakse 2006. aasta esimesel poolel.

3.2.1

Kuna ühtlustamise kohta puudub piisavalt rangeid tingimusi kehtestav algmäärus, nagu komisjoni dokument ka selgelt välja toob, esineb erinevaid olukordi, millest osad võiksid olla tegevuse kujundamisel eeskujuks, teisi aga tuleks vältida.

3.2.2

Uurides olemasolevat kirjandust (14) ja kehtivaid rahvusvahelisi eeskirju võib nentida, et on palju erinevaid olukordi, mis alati ei vasta igas ökomärgise süsteemis olulistele läbipaistvuse ja õigluse nõuetele.

3.2.3

Mõnikord kohtame vabatahtlikke mehhanisme, mis on välja kasvanud ettevõtjate ja kodanikuühiskonna organisatsioonide koostööst. Kõnealustel organisatsioonidel on akrediteerimis- ja sertifitseerimisstandardid ning ökomärgise kasutamise tingimused, mis on selged, õiglased ja avalikult kättesaadavad ning mis kehtivad mitmetele väikestele kalatööstusele üle kogu maailma. Organisatsioonidel on nõuandvad komiteed ja vastavad kontrollimehhanismid.

3.2.4

Teistel komisjoni teatises kirjeldatud juhtudel on siiski tegu pelgalt erasektori logodega, mille osas eeskirjad kas puuduvad või ei ole neid avalikustatud ning mille kasutamine ei toimu kaugeltki kooskõlas ökomärgise heade tavadega. Üks esitatud juhtudest on illustreerivaks näiteks kalandustoodete ökomärgise kahjustava mõju kohta, kui märgis on vastuolus rahvusvahelise õigusega, loob ebasoovitavaid rahvusvahelise kaubanduse tõkkeid ning põhineb igasuguste ökomärgise kohta käivate soovitusega täielikus vastuolus oleval metoodikal, luues — ühe Euroopa kõrge ametniku sõnul — reaalse monopoli.

3.2.5

Eelnevaga sarnased näited osutavad selgelt, et praegune olukord, kus on võimalik luua ilma usaldusväärse õigusliku taustata, isegi kehtivate rahvusvaheliste ja ühenduse eeskirjadega vastuolus olevaid ökomärgiseid, ei saa enam kauem kesta, sest see ohustab nii tootjaid, tarbijaid kui ka teisi sidusrühmi.

3.2.6

Vaikse ookeani idaosast pärit tuunikala puhul toetas pädev piirkondlik kalandusorganisatsioon Ameerika Troopikatuunide Komisjon rahvusvahelise delfiinikaitseprogrammi käsitleva lepingu (AIDCP) (15) vastuvõtmist. Euroopa Liit ühines lepinguga vabatahtlikult nõukogu 26. aprilli 1999. aasta otsuse 1999/337/EÜ (16) alusel. Kõnealune leping sätestab ökomärgise, mida toetab ka Euroopa Ühendus ning mida praegu arutab Euroopa Parlament (17).

3.2.7

Uurimus ja ettepanekud kõnealuse valdkonna reguleerimise kohta peaksid võtma arvesse taustteavet selle eriolukorra kohta. Näiteks juhul kui teatud valdkonnas pädev piirkondlik kalandusorganisatsioon edendab oma ökomärgist kooskõlas FAO põhimõtetega, peaks Euroopa Liit 1) osalema töös, et tagada sertifitseerimise ja väljastamise protseduuri kooskõla nõuetega ning 2) kaaluma kõnealuste märgiste kasutamist oma eeskirjades ja eeskirjadega vastuolus olevate märgiste keelamist.

3.2.8

Komitee leiab, et kõik erasektori kalandus- ja akvakultuuritoodete ökomärgised peaksid alluma rangetele akrediteerimiskriteeriumitele ja sõltumatule sertifitseerimisele ning komisjoni poolt koostatav õigusakti eelnõu peaks tõsiselt kaaluma avalikkusele ja kalandus- ja akvakultuuriturul tegutsejatele kättesaadava registri loomist, mis sisaldaks üksikasju nende kasutusel olevate märgiste kohta, mis juriidiliselt vastavad sätestatud nõuetele.

4.1.1

Ökomärgised peaksid selgelt eristuma üldistest toiduainete märgistamise eeskirjadest. Ökomärgise kasutamine ei taga iseenesest eeskirjade täitmist (nende rakendamist saab nõuda igal juhul, ka ökomärgiseta toodete puhul) pigem vastavust kõrgematele keskkonnakaitse standarditele, mis kõnealusel juhul tähendab vastutustundlikke püügitavasid, märgistatud toote varude kaitsmist ning bioloogilisele mitmekesisusele ja merekeskkonnale üldiselt tekitatava kahju viimist miinimumini.

4.1.2

Kalandustoodete, nagu iga hankiva tööstuse toote või akvakultuuritoote märgise võib omistada töötlemata toodetele (kas värske või külmutatud terve kala) või töödeldud toodetele, mis on kas külmutatud, soolatud, konserveeritud, kuumtöödeldud või mis sisaldavad kala. Esimesel juhul peab ökomärgis tagama, et kasutatud püügimeetodid vastavad mitte üksnes kalanduse kontrollistandarditele vaid ka FAO vastutustundliku kalapüügi juhendile. Teisel juhul peab ökomärgis kalandustootel tagama, et toiduainete jälgitavuse eeskirja kohane rakendamine tähendab tõesti seda, et tarbijani jõudev töödeldud ja turustatud toode tõepoolest väärib ökomärgist.

4.1.3

Kalandustoodete ökomärgise korrektseks rakendamiseks ei piisa eeskirjade üldisest raamistikust. Vaja on luua selge mehhanism sertifitseerivate organite akrediteerimise, ökomärgiste omistamise, vaidluste lahendamise kohta, kontrolli ning sanktsioonide väärtarvituse ja mittejärgimise korral ning märgisega toote teistest kalandustoodetest eristamise kohta.

4.1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates peaks kõnealuseks registriks olema punktis 3.2.8 viidatud register. Eeskirjad ja register peavad tagama süsteemi läbipaistvuse, mis koos tarbijale suunatud teabega peab pakkuma piisavat usaldust, aitamaks vähendada olemasolevat lõhet toote keskkonnaaspektist huvitatud tarbijate arvu (praegu umbes 44 %) ja toodet ostes tegelikult vastavalt käituvate tarbijate vahel (praegu umbes 10 %).

4.1.5

Nii EVER aruandes sisalduvad andmed kui ka EUROPECHE/COGECA (18) märgukirjaga vastuvõetud seisukoht kõnealuse arvamuse teemal annab alust teatud pessimismiks seoses kahtlusega, kas ökomärgistus üldiselt, eriti aga kalandustoodete ökomärgistus, lisavad väärtust tootjate jaoks ning annavad tarbijatele läbipaistvat ja õiget teavet. Siiski kujuneb keskkonna kaitsmine kõige laiemas tähenduses, lisaks võitlusele nälja vastu, üheks inimkonna ees seisvast kahest peamisest väljakutsest. Seepärast on oluline, et Euroopa Liit püüaks etendata juhtivat osa protsessis, mis lubab vastutustundlikel tarbijatel teha vahet toodetel ja otsustada selliste toodete kasuks, mille hankimisel, töötlemisel ja turustamisel on järgitud keskkonnakaitse standardeid.

4.1.6

Maailma Looduse Fondi (WWF) ametlikult vastuvõetud seisukoht on komiteele teatavaks tehtud ning komiteel on heameel, et vaatamata võimalikele lähenemise erinevustele teatud valdkondades, langeb see suures osas kokku komitee arvamusega, eelkõige mis puudutab vajadust kalandustoodete ökomärgistamise rangete eeskirjade järele.

4.1.7

Komitee arvab, et komisjoni poolt esitatavad eeskirjad peaksid eriti võtma arvesse ökomärgistamise võimalikku siduvust kalatööstusele, kusjuures kulusid tuleks jaotada üle terve kaubandusahela ilma tarbija huve kahjustamata. Sellega seoses võiks kalandustoodete ökomärgistamine olla mehhanismiks, mille abil juhitakse kalurite ja ettevõtete tähelepanu vajadusele tegeleda jätkusuutliku kalapüügi ja akvakultuuriga, mis on nii kalanduse enda kui ka kogu järgneva kaubandusahela alustalaks.

4.1.8

Komitee juhib komisjoni tähelepanu sellele, et kalandus- ja akvakultuuritoodete ökomärgistamisega kaasnevad rahalised kulutused, mis tuleb tootmisahelas jaotada enne kui toode jõuab lõpptarbijani. VKEdel ja arengumaade ettevõtjatel võib teatud juhtudel olla raskusi ökomärgisele juurdepääsemisel. Seepärast peaksid vastuvõetavad eeskirjad sisaldama tootjate organisatsioone, kalurite ühinguid ja ühingulepinguid hõlmavaid sekkumismehhanisme. Igal juhul on ökomärgise täieliku tulemuslikkuse tagamiseks vaja märkimisväärset teavitus- ja reklaamikampaaniat. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvab seetõttu, et avalik sektor peaks rahastama ettevõtjatele ja tarbijatele suunatud teabe- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniaid.

4.1.9

Nimetatud põhjusel oleks iga Euroopa Liidu tegevus edasiviiv samm kõnealuses valdkonnas. Esimene samm peaks siiski olema piisavalt auahne ja kehtestama:

11.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/32

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub Euroopa Parlamendiga, et naiste suurem esindatuses Euroopa Liidu sotsiaalsete ja majanduslike huvirühmade otsuseid tegevates organites on oluline küsimus. Komitee toetab Euroopa Parlamendi üleskutset asjaomastele riiklikele organisatsioonidele ja nende Euroopa liitudele, samuti komisjonile, pöörata kõnealusele küsimusele suuremat ja süstemaatilisemalt tähelepanu. Euroopa Parlament palus komisjonil alustada andmete kogumist ja andmebaasi loomist seoses naiste esindatusega Euroopa Liidu sotsiaalsete ja majanduslike huvirühmade otsuseid tegevates organites. Komitee võtab teadmiseks, et sellega on nüüdseks algust tehtud. Komitee on arvamusel, et olulise panuse võivad anda Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut ja Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond. Näitajate osas märgib komitee, et komisjon töötab momendil üheksa kriteeriumiga, mis sõnastati Itaalia eesistumise ajal 2003. aastal.

1.2

Euroopa Parlament keskendub oma analüüsis peamiselt tööandjate organisatsioonidele ja ametiühingutele. Ilmneb, et ametiühingute puhul on toimunud positiivsem areng, kui on võimalik järeldada resolutsioonist ja raportist. Teisest küljest ilmneb, et selleks, et olla võimeline andma korrektset hinnangut olukorrale ja arengule tööandjate ning samuti teiste majanduslike ja sotsiaalsete huvirühmade puhul, on vaja teadvustada tõsiasja, et asjaomased organisatsioonid toimivad teistsugusel moel kui organisatsioonid, mille liikmed on füüsilised isikud.

1.2.1

Kõigil Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees esindatud majanduslikel ja sotsiaalsetel huvirühmadel on oma tunnusjooned. Strateegiad, millel on positiivne mõju üht tüüpi organisatsioonis, ei pruugi ilmtingimata omada samasugust mõju teistes organisatsioonides.

1.2.2

Arvestades eeltooduga on komitee võtnud huviga teadmiseks ETUC (Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon), UNICE (Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühendus)/UEAPME (Euroopa Väike- ja Keskmiste Ettevõtete Keskliit) ja CEEP (Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskus) sugude võrdõiguslikkuse alaste tegevuste raamistiku ning eriti prioriteedi, mille need organisatsioonid on andnud teemale “naised otsustusprotsessis”. Komitee ootab huviga riikide ja Euroopa iga-aastaseid eduaruandeid, mille peatsest ilmumisest on teavitatud.

1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, nagu ka Euroopa Parlament, toetab Euroopa Liidu praegust poliitikat seoses meeste ja naiste tasakaalustatud osalusega otsustusprotsessis. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub Euroopa Parlamendiga, et üles tuleb näidata tegelikku poliitilist tahet, viimaks ellu muudatusi ja saavutada tasakaalustatud esindatust. Paljudes organisatsioonides, ka väljaspool tööandjate ja töövõtjate ringkondi, näidatakse tõepoolest üles sellist poliitilist tahet. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab kõigil esindatud organisatsioonidel teavitada komisjoni korrapäraselt oma jõupingutuste tulemusest ja komisjonil luua tihedas koostöös Euroopa föderatsioonidega nimetatud andmepank, samuti tuleks täiendusena 2003. aastal Itaalia kui eesistuja poolt tehtud algatusele määrata kindlaks sobivad näitajad naiste mõju suurendamiseks sotsiaalsete ja majanduslike huvirühmade otsuseid tegevates organites.

1.4

Organisatsioonid, mis lähetavad esindajaid riiklikele ja rahvusvahelistele foorumitele või siis osalema sotsiaaldialoogis, peaksid pöörama erilist tähelepanu juhtkonna tasandile. Organisatsioonid, mis soovivad anda oma panuse naiste paremasse esindatusesse, peavad suunama oma pilgu ka tasandile, kus tegeletakse poliitika ettevalmistamisega ja kust paljud organisatsioonid värbavad juba praegu oma saadikuid.

1.5

Eraldiseisvad ja lisastruktuurid, samuti naissoost personali ja liikmete võrgustikud on märkimisväärselt kaasa aidanud positiivsetele muudatustele mõnedes organisatsioonides. Ehkki sellised vahendid ei ole kõikjal ja alati imeravim, peab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vajalikuks neid edaspidi ja laiemalt edendada, pidades silmas organisatsiooni välist esindatust.

1.6

Haridus ja kutseõpe ning töö ja pereelu ühildamine tunduvad olevat kõige sobivamad meetodid, edendamaks naiste karjäärivõimalusi asjaomastes organisatsioonides. Ülimalt oluline on sellise poliitika edendamine komisjoni asjaomaste teenistuste poolt, kes töötasid välja meetmed diskrimineerimise vastu võitlemiseks ning sugude võrdõiguslikkuse poliitika edendamiseks ja süvalaiendamiseks. Tööandjate organisatsioonidel ja ametiühingutel on selle teostamisel mängida oluline roll.

1.7

Paljud spetsialistid pooldavad kvootide süsteemi. Kvootide süsteem on mõnedes riikides ja ühiskondlikes organisatsioonides osutunud poliitiliselt mõjusaks; asjaomased organisatsioonid ja komisjon peaksid kõnealust vahendit põhjalikult uurima, et selgitada välja nende tõhususe ja edu faktorid.

1.8

Komiteel oleks hea meel, kui liikmesriigid seaksid eesmärgiks, et nende majanduslike ja sotsiaalsete huvirühmade poolt ametiajaks 2006–2010 nimetatud liikmete hulgas oleks vähemalt 30 % ala-esindatud sugupoole esindajaid, perspektiiviga tõsta see protsendimäär järgmiseks ametiajaks 40-ni.

1.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vaatab nüüd teostatud uuringu tulemused uuesti üle aastatel 2006/2007, pärast komitee koosseisu iga nelja aasta järel toimuvat uuendamist. Siis on kohe võimalik ka välja selgitada, kas uute liikmesriikide organisatsioonide poliitika ja praktikad erinevad suuresti vanade omadest. Komitee teeb ettepaneku, et Euroopa Parlament annaks selleks ajaks päevakajalisele olukorrale uue hinnangu, võttes taustaks oma 2002. aastal koostatud resolutsiooni ja raporti.

2.1.1

2003. aasta jaanuaris taotles Euroopa Parlament Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteelt arvamuse koostamist, mis käsitleks naiste esindatust “sotsiaalpartnerite” otsuseid tegevates organites (1). Kõnealuse taotluse eesmärk oli, et Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee täiendaks statistilisi andmeid, mis olid Euroopa Parlamendi käsutuses resolutsiooni ja raporti koostamisel teemal “Naiste esindatus Euroopa Liidu sotsiaalpartnerite hulgas” (2002/2026 INI), ja annaks soovitusi selle kohta, kuidas oleks võimalik parandada naiste esindatust nende “sotsiaalpartnerite” erinevates organisatsioonides.

2.1.2

Kõnealuses resolutsioonis nentis Euroopa Parlament, et naised on alaesindatud organites ja struktuurides, kus sotsiaalpartnerid konsulteerivad omavahel sotsiaalpoliitika teemal. Resolutsioonis öeldakse, et tasakaalustatuma esindatuse saavutamiseks on vaja programme ja strateegiaid. Euroopa Parlament kutsub komisjoni ja “sotsiaalpartnereid” üles koguma süstemaatiliselt olulisi andmeid ja võtma asjakohaseid meetmeid, et tõsta naiste mõjuvõimu sotsiaal- ja majandusorganisatsioonide otsuseid tegevates organites, seda mitte üksnes naiste esindatuse suurendamise teel nendes organites, vaid ka soolise võrdõiguslikkuse mõõtme lisamise teel oma poliitikasse.

2.1.2.1

Kõnealuses seoses märkis Euroopa Parlament, et mittesiduvad huvide deklaratsioonid ei ole piisavad ning “sotsiaalpartnerite” organisatsioonides peab olema tegelik poliitiline tahe, et viia ellu muutusi ja saavutada tasakaalustatud esindatust.

2.1.3

Oma resolutsioonis ja raportis ei pöördunud Euroopa Parlament Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee poole.

2.1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on kõige representatiivsem sotsiaalsete ja majanduslike huvirühmade esinduskogu (“organiseeritud kodanikuühiskond”) Euroopa Liidus. Ehkki komitee ülesanne ei ole nõustada esindatud organisatsioone nende poliitika osas, mis puudutab naiste esindatust otsuseid tegevates organites, ega nende soolise võrdõiguslikkuse poliitika osas, võib tema koosseisu näha kindlasti selle poliitika osalise peegeldusena. See on üks Euroopa Parlamendi poolt nimetatud organisatsioonidest, kus saavad kokku majanduslikud ja sotsiaalsed huvirühmad, ning üks neist organitest ja struktuuridest, kus nad üksteisega sotsiaalpoliitika teemal mõtteid vahetavad. Seepärast on komitee liikmed Euroopa Parlamendi poolt palutud teabe ja nõu head allikad.

2.2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub Euroopa Parlamendiga, et naiste esindatus Euroopa Liidu sotsiaalsete ja majanduslike huvirühmade otsuseid tegevates struktuurides on oluline küsimus. Samuti jagab komitee arvamust, et rohkem statistilisi andmeid ja enam teavet kõnealuste organisatsioonide poliitika kohta antud valdkonnas on olulised eeltingimused, et rakendada Euroopa Liidu poliitikat naiste ja meeste tasakaalustatud esindatuse kohta otsuste tegemise protsessis.

2.2.1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee täheldab, et Euroopa Komisjon on alustanud asjaomaste andmete kogumisega. Praeguseks on alustatud Euroopa Parlamendi poolt soovitud andmepanga koostamisega ja näitajate välja töötamisega, mis on suunatud naiste mõju suurendamiseks Euroopa Liidu sotsiaal- ja majandusküsimustes otsuseid tegevates organites. Komisjon on muuseas arvamusel, et asjaomaste huvirühmade esindusorganite andmeid on keeruline kätte saada. Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut saab loodetavasti tulevikus anda oma panuse, nii nagu seda teeb Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond juba praegu.

2.2.1.2

Lisaks peab komisjon jätkama üldiste poliitikameetmete väljatöötamist, mis peaksid tasandama teed naiste suuremale osalusele otsuste tegemise protsessis, nagu näiteks meetmed võitlemaks töökohtadel ja ametipostidel ikka veel jätkuva diskrimineerimisega ning lihtsustamaks töö ja pereelu ühildamist Euroopa Liidu liikmesriikides, samuti meetmed võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks töökohal.

2.2.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on üldjoontes nõus Euroopa Parlamendi taotluste ja üleskutsetega, mis on suunatud kogu Euroopa Liidu tööandjatele, töötajatele ja organiseeritud kodanikuühiskonnale. Komitee pöördus enamiku nende poole uuringus, mis põhines 2003. aastal kõigile (tolleaegsetele) 222 liikmele (2) saadetud küsimustikul. Kõnealuse küsimustiku täitis 107 liiget, mis annab vastuste määraks ligikaudu 50 % (3).

2.2.2.1

Vastused jagunesid Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kolme rühma vahel suhteliselt võrdselt: 34 % olid I rühmast (tööandjad), 31 % II rühmast (töötajad) ja 34 % III rühmast (erinevate elualade esindajad).

2.2.2.2

Naiste esindatus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees oli uuringu ajal 23 % (4).

2.2.2.3

Ilmselt on vastanute seas veidi üleesindatud organisatsioonid, mille liikmete hulgas on naised oluliselt esindatud. See võis endaga kaasa tuua pildi, mis kaldus pisut “naistesõbralikkuse” poole.

2.2.3

Küsimustikus esitati üksteise järel küsimusi esindatava organisatsiooni tüübi ja tunnuste, selle juhtimisstruktuuride kohta, organisatsiooni esindatuse kohta riikliku ja rahvusvahelise tasandi organisatsioonides ja foorumites, naiste osaluse kohta organisatsioonis ja soolise võrdõiguslikkuse poliitika kohta.

2.2.4

Lisaks analüüsiti veel ka olemasolevat materjali, mis pärines ekspertide kuulamiselt, kus kõneldi Belgia, Hispaania ja Skandinaaviamaade olukorrast ja kogemustest, ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikmelt saadud materjali. Nimetatud materjal oli peamiselt seotud ametiühingutega. Nagu ka Euroopa Parlamendi resolutsioonis ja raportis, oli hinnangute faktiline alus tööandjaid puudutavas osas nõrk ja teave teiste organisatsioonide kohta peaaegu puudus (5).

2.2.5

Uuring ja täiendavad materjalid kinnitasid Euroopa Parlamendi resolutsioonis ilmnenud esialgset muljet: a) käsutuses on väga vähe statistilisi andmeid, ainus erand on ametiühingud, kuid sel juhul ei kajasta materjal viimasel ajal toimunud positiivset arengut (6), ja b) erinevate organisatsioonide andmete võrdlemine ei ole lihtne, kui mitte lausa võimatu — raske on võrrelda näiteks organisatsioone, mille liikmed on füüsilised isikud (näiteks ametiühingud) nendega, mille liikmed on omakorda organisatsioonid (näiteks ettevõtted). Võttes arvesse organisatsioonide erinevaid tunnusjooni (näiteks põllumajandustootjate või väike- ja keskmise suurusega ettevõtete organisatsioonid) võib osutada vajalikuks hinnata meeste ja naiste tasakaalustatud esindatust eri viisidel. Samuti tuleb märkida, et naiste madal esindatus otsuseid tegevates organites ei ole tingimata tõend selle kohta, et organisatsioonis puudub soolise võrdõiguslikkuse poliitika.

2.2.6

Üks Euroopa Parlamendi resolutsioonis kriitika osaliseks saanud punkt oli, et uuringus keskenduti vaid esindatuse kvantitatiivsetele aspektidele, jättes kõrvale nende organisatsioonide poliitikakujundamise kvalitatiivsed aspektid, kus naised mängivad mõnikord suuremat rolli kui seda võiks arvata puhtalt esindatuse põhjal. Kuigi viimati nimetatud aspektid on kindlasti olulised, otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee neid põhjalikumalt mitte käsitleda. Küll aga vaatles komitee naiste esindatust poliitika kavandamisega tegelevates struktuurides. Poliitikakujundamise nimetatud kvalitatiivsed aspektid väärivad sotsiaalsete ja majanduslike huvirühmade, nende Euroopa katusorganisatsioonide, aga ka Euroopa Parlamendi ja komisjoni suuremat tähelepanu.

2.2.7

Uurides poliitikat, mis käsitleb naiste esindatust sotsiaalsetes ja majanduslikes huvirühmades ja vastavaid meetmeid Euroopa Liidus, otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee analüüsida seda poliitikat integreeritud moel (riiklikul ja Euroopa tasandil (sealhulgas sotsiaalne dialoog) ning rahvusvahelisel tasandil).

2.2.7.1

Teostatud uuringusse ei kaasatud Euroopa töönõukogusid. See oleks nõudnud suuri jõupingutusi eraldi uurimistöö tegemiseks, milleks teistel on paremad võimalused ja oskused kui Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel (7).

2.2.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee viitab ETUC, UNICE/UEAPME ja CEEP poolt 1. märtsil 2005 koostatud tegevuste raamistikule soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas, milles naiste osaluse edendamine otsuste tegemise protsessis on üks neljast prioriteedist.

2.3.1

Peaaegu pooltes Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees esindatud kaht peamist tüüpi organisatsioonides (ühelt poolt eri tüüpi katusorganisatsioonid ja teiselt poolt individuaalsel liikmelisusel põhinevad organisatsioonid) on kõrge naissoost liikmete suhtarv (40 % ja enam). Ainult 10–15 % organisatsioonidest on naiste liikmelisus on madal (0–19 %). Kokkuvõttes on naiste liikmelisuse suhtarv organisatsioonides 36 %. (Märkus: nagu eespool mainitud, oli uuringu ajal naiste liikmelisuse määr Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees 23 %.)

2.3.2

Kõnealustes organisatsioonides esindatud naisi leiab tavaliselt poliitilisi otsuseid tegeva personali hulgast, harvem on nad saadikud organisatsiooni kongressil või osalevad korraldustoimkondades ja kõige harvem on nad esindatud juhatuses.

2.3.3

See on ilmselt oluline seletus, miks naiste liikmelisuse määr Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees on suhteliselt madal, kuna paljud liikmed delegeeritakse sinna juhatustest.

2.3.4

Organisatsioonid, kes delegeerivad Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteesse palju naissoost esindajaid, saadavad sinna esindajaid oma poliitilisi otsuseid tegeva personali hulgast või kasutavad teist tüüpi menetlust esindajate määramiseks (näiteks segatüüpi), selle asemel et saata komiteesse üksnes inimesi kõrgeimalt otsuste tegemise tasandilt.

2.3.5

Riiklikel või rahvusvahelistel foorumitel eelistavad organisatsioonid segatüüpi esindatust. Sel juhul esindavad juhatuse liikmed organisatsiooni alles teises järjekorras.

2.3.6

Paljud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees esindatud organisatsioonidest ei osale Sotsiaaldialoogi Komitees (ligikaudu üks neljandik). Komitees osalevatest organisatsioonidest kasutab ligikaudu üks kolmandik segatüüpi esindatust või delegeerib oma esindajad juhatusest.

2.3.7

Nagu Euroopa Parlament märkis, on üks meetod otsuseid tegevates organites tasakaalustatuma naiste esindatuse saavutamiseks struktuuride loomine naiste jaoks organisatsiooni sees. Samal ajal nendib Euroopa Parlament, et nendel struktuuridel on tihti vaid sümboolne funktsioon või need piirduvad isoleeritud arutelufoorumiga. Euroopa Parlamendi arvates ei tohi sellised struktuurid hoida naisi eemal otsuste tegemise protsessist, vaid peavad neid just kaasama ja lihtsustama nende osalemist kõnealuses protsessis. Komitee on selle seisukohaga nõus.

2.3.7.1

Euroopa Parlamendi arvates on naiste jaoks väga oluline ka juhendamine ja võrgustike loomine, et valmistada neid ette töötamiseks juhtivatel kohtadel.

2.3.8

Vaid väikesel osal küsimustikule vastanud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees esindatud organisatsioonidest (33 %) on eraldiseisev või lisaorganisatsioon naissoost liikmetele. Peaaegu kõigil juhtudel on need struktuurid esindatud organisatsioonide juhtkonnas ja ligikaudu pooltel neist on teised kanalid, mille kaudu organisatsioone mõjutada. 15 %-l on naissoost personal ja liikmed moodustanud võrgustiku; 4 %-l on mõlemad (st eraldiseisvad/lisaorganisatsioonid ja võrgustikud).

2.3.8.1

Eraldiseisvad organisatsioonid ja võrgustikud on peamiselt organisatsioonides, mis kuuluvad II rühma (st ametiühingud): III rühmas on nende protsent 19-39 ja I rühmas esindab seda märkimisväärselt vähem, vaid 6-19 % juhtudest. Lisaorganisatsioonid on levinud põllumajandustootjate organisatsioonides (33 %) ning need eksisteerivad umbes 10 % tarbijate ja tervishoiuorganisatsioonidest.

2.3.9

46 % vastanutest väitis, et nende organisatsioon rakendab poliitikat, mille eesmärk on edendada naiste karjääri, eelkõige valmistada neid ette tööks juhtivatel ametkohtadel. Eeltoodu toimub eelkõige läbi kursuste (26 %), töö ja pereelu ühitamist võimaldavate meetmete (22 %) ning läbi järelevalve/võrdlusuuringute (19 %). Kuid kõigest neljandikus organisatsioonidest on olemas kõnealused karjääri edendamise vormid.

2.3.10

Eriline tähelepanu naissoost töötajate vastu väljendub ka statistiliste andmete kogumises naiste osaluse kohta organisatsioonis. Peaaegu pooled esindatud organisatsioonidest (48 %) väitsid, et nad koguvad statistikat ja enamik neist ütles, et nad uuendavad seda igal aastal (67 %).

2.3.10.1

II rühma organisatsioonid on selles valdkonnas ilmselgelt kõige aktiivsemad (üle 50 %), neile järgnevad III rühma organisatsioonid ligikaudu ühe kolmandikuga. I rühmas on protsendimäärad madalad. Siinkohal on näha märkimisväärset erinevust väga madala teatatud statistiliste andmete kogumise taseme (1 %) ja karjääri edendamise poliitika (11 %) vahel.

2.3.11

61-st organisatsioonist, kus rakendatakse poliitikat naiste karjääri edendamiseks, märkis 75 % vastanutest, et seda poliitikat saab nimetada edukaks. 40 organisatsioonil on osakond või ametnik, kes vastutab soolise võrdõiguslikkuse poliitika eest, pooltel juhtudest on tegu täistööajaga töötava isikuga.

2.3.11.1

49 %-l juhtudest täheldati edu, st kõrgetel ametikohtadel kasvas naiste osakaal; 46 % märkis, et suurenes naiste osakaal poliitilisi otsuseid tegevatel kohtadel.

2.3.12

Soolise võrdõiguslikkuse poliitika on levinud ametiühingutes (II rühm) (68 %), III rühma organisatsioonides on vastav näitaja 25 % ja I rühmas kõigest 5 %.

2.3.13

Mõningad organisatsioonid (33 liiget) väitsid, et küsimused naiste karjääri edendamise poliitika ja soolise võrdõiguslikkuse poliitika kohta neid ei puuduta.

2.3.14

Meeste ja naiste suhtarv organisatsioonide esindajate hulgas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees näib olevat tihedalt seotud kõnealuste organisatsioonide esindatusega rahvusvahelisel tasandil (meeste ja naiste suhtarvude osas), see kehtib palju vähem sotsiaaldialoogi osas ning üldsegi mitte esindatuse osas riiklikes foorumites.

2.3.15

Võttes arvesse tõsiasja, et I rühma kuuluvad vastajad hindasid meeste ja naiste arvulist suhet oma organisatsioonides 70/30 %-le, on selle rühma meeste ja naiste suhtarv Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees suhteliselt kõrge (35 %) ja märkimisväärselt kõrgem kui vastavad arvud II rühmas (25 %, meeste ja naiste arvuline suhe organisatsiooni liikmete hulgas 60/40 %) ja III rühmas (vastavalt 27 % ja 65/35 %).

2.3.16

Meeste ja naiste arvuline suhe organisatsioonide juhtkonnas näib uuringu põhjal olevat suures osas määravaks faktoriks, mis puudutab meeste ja naiste suhtarvu nende esindajate hulgas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees (vrd eeltoodud punktid 3.2 ja 3.3). Euroopa Parlament on kutsunud sotsiaalpartnereid (majanduslike ja sotsiaalsete huvirühmade esindusorganisatsioone) üles “vaatama üle oma esindatuse mehhanisme ja valimisprotseduure, et kesksel kohal oleks naiste ja meeste tasakaalustatud esindatus, ja lülitama selle oma põhikirja” (8).

2.3.16.1

Pidades silmas meeste ja naiste suhtarvu otsuseid tegevates organites, küsis Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee uuringus ka seda, milline näeb välja juhatuse liikmete ametisse nimetamise protseduur. Selgus, et naiste jaoks kõige ebasoodsam protseduur on koopteerimine, sellele järgnes juhatuse liikmete nimetamine sidusorganisatsioonide poolt. Vastajate arvates positiivsemate tulemustega protseduure nimetati liiga vähe, et nende põhjal oleks võimalik teha kindlaid järeldusi.

2.3.17

Kui suhestada keskmist meeste ja naiste suhtarvu poliitika kujundamisega tegelevates organites ja poliitikameetmeid naiste karjäärivõimaluste parandamiseks, siis võib teha järelduse, et ainult sihtarvud näivad andvat tulemuse, milleks on naiste suur esindatus. Vastajad mainisid väga harva topeltkandidaate ja kvoote (mille osas on Euroopa Liidu poliitiliste parteide poolt poliitika üle peetavas arutelus veel palju ära teha).

11.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/37

1.1

Lähtuvalt 13. detsembri 2003. aasta Euroopa Ülemkogu otsusest on kõnealuste ettepanekute eesmärgiks Euroopa Rassismi ja Ksenofoobia Järelevalvekeskuse (EUMC) volituste laiendamine ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti loomine.

1.2

Peamine erinevus olemasolevate õigusaktide ja kõnealuste ettepanekute vahel on see, et ettepanekutes laiendatakse reguleerimisala rassismist ja ksenofoobiast edasi, et katta kõik hartas viidatud põhiõiguste valdkonnad, mis ei kuulu ÜRO, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ja Euroopa Nõukogu poolt tunnustatud reguleerimissüsteemide hulka, ilma et piirataks neid valdkondi, mis juba on kaetud teiste ühenduse ametite tegevusega.

1.3

Amet hakkab tegelema põhiõiguste järgmisega ühenduse õiguse rakendamisel nii liikmesriikides kui ka nendes kandidaatriikides ja potentsiaalsetes kandidaatriikides, mis ameti töös osalevad. Lisaks võib komisjon paluda ametilt teavet ja analüüsi kolmandate riikide kohta, kellega ühendus on sõlminud assotsiatsioonilepingud või lepingud, mis sisaldavad inimõigustest kinnipidamist käsitlevaid sätteid, või kellega ühendus on alustanud või kavatseb alustada selliste lepingute alaseid läbirääkimisi.

1.4

Ameti eesmärk on pakkuda ühenduse asjakohastele asutustele, organitele, ametkondadele ja ametitele ning ühenduse liikmesriikidele abi ja asjatundlikke eriteadmisi seoses põhiõigustega ühenduse õiguse rakendamisel, et aidata neil nende pädevusvaldkondades meetmete võtmisel või tegevuskavade kujundamisel pidada täielikult kinni põhiõigustest.

1.5

Määratletud teemavaldkondades kogub ja hindab amet täiesti sõltumatult andmeid liidu meetmete praktilise mõju kohta põhiõigustele ja headele tavadele põhiõigustest kinnipidamisel ja nende edendamisel; avaldab arvamust põhiõiguste poliitika arengu kohta, tõstab avalikkuse teadlikkust kõigi tekstide ja õigusaktide osas, millele EL viitab ja edendab dialoogi kodanikuühiskonnaga ja tegeleb põhiõiguste valdkonnas tegutsejate vahelise kooskõlastamise ja vastavate võrgustike loomisega. Ametil puuduvad kaebuste lahendamise mehhanismid.

1.6

Ettepanek volitab ametit tegutsema valdkondades, millele viidatakse Euroopa Liidu lepingu jaotises VI.:

2.1

Komitee tervitab Euroopa Nõukogu otsust luua Euroopa Liidu Põhiõiguste amet (edaspidi “amet”), edendamaks Euroopa Liidu põhimõtteid ja tavasid, mis on talletatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6. See loob Euroopa Liidus põhiõiguste seire mehhanismi, mis võiks parandada liikmesriikides võetavate põhiõiguste alaste poliitikameetmete kooskõlastamist. Komisjoni kõnealune ettepanek sisaldab palju sellist, mida komitee heaks kiidab, sealhulgas järgmist:

2.2

Komitee väljendab rahulolu esitatud määruse preambuli punktiga 2, mis tunnustab Euroopa Liidus olemasolevate kodanikke ja mittekodanikke kaitsvate õiguste kehtivusala. Preambulis väidetakse, et “Euroopa Liidu põhiõiguste harta kinnitab need õigused, kuna need põhinevad eelkõige liikmesriikidele ühistel põhiõiguslikel tavadel ja rahvusvahelistel kohustustel, Euroopa Liidu lepingul, ühenduse asutamislepingutel, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsioonil, ühenduse ja Euroopa Nõukogu poolt vastu võetud sotsiaalhartadel ning Euroopa Ühenduste Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikal”.

Komitee tunnustab vajadust leida Euroopa Liidus õige tasakaal turvalisuse, sealhulgas terrorismivastaste meetmete ja inimõiguste ning põhivabaduste kaitse vahel. Pärast 11. septembrit ja hiljutisi pommirünnakuid Madridis ja Londonis võivad mõned liimesriikides võetud uued terrorismivastased meetmed seada ohtu inimõigused ja põhivabadused. Üks Euroopa koostöö suurimatest nõrkustest turvalisuse alal on siiski see, et turvalisuse poliitika ei kuulu ikka veel ühenduse reguleerimisalasse ning selle väljatöötamine toimub peamiselt valitsustevahelise meetodi alusel (ELi kolmas sammas). Seetõttu on Euroopa Liidu roll väga piiratud. Otsustusprotsess ei ole läbipaistev, kuna Euroopa Parlament ja Euroopa Kohus selles ei osale. Uue ameti vastutusala laiendamisel ELi kolmandale sambale (Euroopa Liidu lepingu VI jaotis) oleks otsustav tähtsus sobiva tasakaalu säilitamisele vabaduse, turvalisuse ja õiguse vahel Euroopa Liidu elluviidavas poliitikas. (1) .

2.3

Komitee tunnustab Euroopa Nõukogu asjatundlikkust ja nõukogu olemasolevat seiremehhanismi inimõiguste ja põhivabaduste, sh muudetud Euroopa sotsiaalhartas sisalduvate sotsiaalsete õiguste alal. Lisaks leiab komitee, et erinevate konventsioonide ja rahvusvahelise õiguse valdkonda kuuluvate inimõiguste rikkumiste uurimine kuulub Euroopa Nõukogu ja tema alluvuses oleva Euroopa Inimõiguste Kohtu pädevusse. Kõnealune küsimus ei kuulu ameti pädevusalasse ning seepärast on eriti tähtis tugevdada ameti ja Euroopa Nõukogu vahelist kooskõlastamist ja koostööd.

Amet peab ELi esmase ja tuletatud õiguse tõlgendamisel ja rakendamisel viitama rahvusvahelistele kokkulepetele, nagu seda teeb Euroopa Kohus oma arvamustes ja otsustes.

Komitee kordab oma taotlust ELi liitumiseks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja Euroopa Nõukogu Euroopa sotsiaalharta uue versiooniga, siis kui Euroopa Liit on saavutanud vajaliku pädevuse.

2.4

Komiteele teeb aga tõsiselt muret asjaolu, et ettepanek ei soodusta ega toeta organiseeritud kodanikuühiskonna laiemat esindatust uue ameti haldusnõukogus ja põhiõiguste nõuandefoorumis (edaspidi foorum). See on vastuolus Euroopa avaliku halduse valge raamatuga, kus väidetakse, et “Kodanikuühiskonnal on oluline roll kodanike murede väljendamisel ja teenuste osutamisel, mis vastavad inimeste huvidele .... Kodanikuühiskond leiab üha enam, et Euroopa pakub head platvormi poliitikasuundumuste ja ühiskonna muutmiseks. Selles sisaldub tõeline potentsiaal laiendamaks väitlust Euroopa rolli üle. See annab võimaluse kaasata kodanikud aktiivsemalt Euroopa Liidu eesmärkide saavutamisse ning pakkuda neile struktureeritud kanalit tagasideks, kriitikaks ja protesteerimiseks.”  (2)

2.5

Haldusnõukogu ja foorumit ei peaks moodustama ainult juristid ja ülikoolide esindajad; sellel peaks olema laiem ja mitmekesisem taust, mis hõlmab valitsusväliseid organisatsioone, sotsiaalpartnereid, usu- ja humanitaarühinguid, mis toetavad ja kaitsevad meie ühiskonna sotsiaalselt tõrjutud ja ebasoodsas olukorras olevate elanikkonna rühmade huve.

3.1.1

Võib väita, et Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 308 koos jaotisest VI lähtuva nõukogu otsusega ei pruugi olla piisav tagamaks, et ametil on pädevus valdkondades, mida katab Euroopa Liidu õigus. Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel annab ühendusele (mitte Euroopa Liidule) volituse tegutseda ühehäälselt, võtmaks sobivaid meetmeid, et saavutada mingit ühenduse eesmärki olukordades, kus Euroopa Ühenduse asutamislepingus ei ole sätestatud vajalikke volitusi. Ühenduse üldeesmärk on tagada, et tema enese tegevus täiel määral järgib ja kaitseb põhilisi inimõigusi, kuid Euroopa Ühenduse asutamislepingus ei sätestata kõneluse eesmärgi saavutamiseks mingeid erivolitusi.

3.1.2

Ettepaneku eesmärk on seega volitada ametit tegutsema valdkondades, millele viidatakse Euroopa Liidu lepingu jaotises VI.

3.1.3

Komitee rõhutab, et inimõiguste kaitse ja edendamine on Euroopa Liidu ühised väärtused ja eesmärgid, nagu on väljendatud Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikes 4, milles sätestatakse, et “Liit varustab ennast vahenditega, mis on vajalikud tema eesmärkide saavutamiseks ning poliitika elluviimiseks”. Seetõttu palub komitee nõukogu anda ametile vastavalt artikli 6 lõikele 4 kõige tugevam õiguslik alus, tagamaks, et ametil on oma funktsioonide täitmiseks vajalikud volitused.

3.2.1

Komitee soovitab lülitada artiklisse 2 lõik, mis sätestaks, et üks ameti eesmärke on koostada soovitusi, mida ühenduse ja liikmesriikide institutsioonid, organid, ametkonnad ja ametid saaksid kasutada põhiõigustega seotud meetmete võtmisel ja tegevuste kavandamisel ning täita kohustust teavitada hagi esitamise ja kohtumenetluste võimalustest, kinnitamaks nende isikute või rühmadele õigusi, keda on diskrimineeritud seadusega või riiklike praktikatega, mis ei austa õigusriigi põhimõtet.

Amet peaks koostama iga-aastase aruande põhiõiguste rakendamise kohta ELis ja regulaarseid aruandeid oma suhete kohta teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, eelkõige kaubanduse ja arenguabi ning assotsiatsioonilepingute ja Cotonou Konventsiooni vallas.

3.2.2

Komitee soovitab ka, et Euroopa Parlament, nõukogu või komisjon võiksid ametit paluda anda hinnanguid mis tahes ette pandud uue ELi õigusakti või meetme vastavuse kohta põhiõiguste hartale (see hõlmaks ka välispoliitilisi meetmeid, nagu näiteks kaubavahetus arengumaadega), vaatamata sellele, et amet võib kooskõlas oma haldusnõukogu ja juhatusega või nende algatusel omaalgatuslikult koostada hinnanguid iga ühenduse seadusandlusandliku ettepaneku kohta.

3.3.1

Konsulteerimise tagasiside näitas, et 90 % neist, kellega konsulteeriti, soovisid tagada, et ametis ei jääks unarusse võitlus rassismi ja ksenofoobia vastu. Me kiidame seepärast heaks artikli 5 lõikes 1b) esitatud komisjoni ettepaneku et amet peab alati kaasama rassismi ja ksenofoobia oma mitmeaastases raamistikus määratletud teemavaldkondadesse.

3.3.2

Siiski on komitee arvamusel, et hoidmaks rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemist loodava ameti ülesannete keskmes, nagu seda sätestab artikli 5 lõige 1b), tuleks haldusnõukogus luua spetsiaalne rassismi ja ksenofoobia komitee, mis juhiks vastavat tööd ja eraldaks vajalikud ressursid.

3.6.1

Komitee on mures, et ettepanek ei edenda ega toeta kodanikuühiskonna laiemat esindatust nõuandefoorumis. Sidusrühmad, nagu valitsusvälised organisatsioonid, sotsiaalpartnerid, kultuuri-, usu- ja humanitaarühingud, kes on huvitatud inimõiguste kaitsest, peaksid olema foorumis kõige laialdasemalt esindatud. Komitee soovitus on, et vähemalt 1/3 foorumi liikmetest esindaks organiseeritud kodanikuühiskonda.

3.6.2

Määrus näeb ette, et nõuandefoorumi eesistuja on direktor. Foorum peaks andma teavet kogu haldusnõukogule ja mitte üksnes direktorile. Vastavalt peaks, tagamaks tihedat sidet foorumi ja haldusnõukogu vahel, foorumi eesistujaks olema haldusnõukogu esimees..

3.6.3

Olemasoleva põhiliste inimõiguste sõltumatute ekspertide asjatundlikkust ja eriteadmisi ei tohiks lasta kaotsi minna. Komitee soovitab, et sõltumatute ekspertide võrgustik oleks foorumil esindatud.

3.7.1

Tagamaks ameti sõltumatust, tuleb luua mehhanismid, mis kindlustaksid nii palju kui võimalik vastavuse ÜRO riiklike inimõiguste institutsioonide staatuse ja toimimise Pariisi põhimõtetele. Komitee soovitab seepärast asendada artikli 15 lõige1, milles sätestatakse, et “Amet täidab oma ülesandeid täiesti sõltumatult” järgmise sõnastusega:

Amet täidab oma ülesandeid täiesti sõltumatult vastavuses ÜRO riiklike inimõiguste institutsioonide staatuse ja toimimise Pariisi põhimõtetega.

3.8.1

Seepärast soovitab komitee, et enne artikli 19 lõiget 1 lülitataks teksti järgmine klausel:

“(1A) Ametit rahastatakse Euroopa Liidu poolt piisavalt selleks, et tal oleks võimalik täita oma funktsioone kogu aastase eelarvetsükli jooksul. Amet võib erandkorras taotleda lisavahendeid eri- või lisaülesannete täitmiseks, mida pole tema aastaeelarves ette nähtud”.

11.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/41

1.1

Euroopa institutsioonide huvi dialoogi vastu kodanikuühiskonnaga, eelkõige organiseeritud kodanikuühiskonnaga Euroopa tasandil, on viimasel kümnel-viieteistkümnel aastal pidevalt kasvanud. Valdavaks on muutunud arusaam, et hea poliitika on võimatu kodanike ärakuulamiseta, Euroopa Liidu otsustest puudatud inimeste osaluse ja nõusolekuta.

1.2

Kodanikuühiskonna tegutsejate kogemused ja erialased oskused, nii nende omavaheline kui ka riigivõimude ja institutsioonidega kõigil tasanditel peetav dialoog ning läbirääkimised ja püüdlused vastastikuse mõistmise või isegi konsensuse suunas võimaldavad teha ettepanekuid, milles seatakse esikohale üldised huvid. Nii suureneks poliitiliste otsuste kvaliteet ja usaldusväärsus, kuna üldsusele oleks otsus mõistetavam ja vastuvõetavam.

1.2.1

Osalusdemokraatia, mis võimaldab kodanikel konkreetsete kodanikuühiskonna algatuste kaudu osaleda nii individuaalselt kui kollektiivselt ühiskondliku elu korraldamises, suurendab esindusdemokraatiat ja seeläbi ka Euroopa Liidu demokraatlikku legitiimsust.

1.3

Siinkohal sobib meenutada, et vastavalt lepingutega loodud struktuurile ning saadud pädevustele ja ülesannetele on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee loomisest alates olnud täiel määral tegev osalusdemokraatias ning on selle üks vanimaid osalejaid.

1.4

Kodanikuühiskond ja Euroopa tasandil tegutsevad organisatsioonid on juba pikka aega nõudnud kõnealust “osalemisõigust”, ent praegu on see nõudmine muutunud eriti aktuaalseks. Mängus on palju — Euroopa Liidu ees seisvad väljakutsed on sellised, et nõuavad kõigi kohapealsete osalejate ja nende esindajate koondamist.

1.5

Euroopa Ülemkogu mõistis praeguse aja vajadusi, võttes 23.–24. märtsil 2000. aastal vastu tollase istungjärgu toimumiskoha järgi nime saanud Lissaboni strateegia (1), millele anti uut hoogu 22.–23. märtsil 2005 toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel (2).

1.6

2001. aasta juuli Euroopa avaliku halduse valges raamatus (3) näeb komisjon kodanikuühiskonna osalemises ühenduse poliitika väljatöötamisel ja ellurakendamisel nii hea valitsemise põhimõtet kui ka prioriteetset tegevusvaldkonda ühenduse meetodi uuendamiseks ja ELi toimimise veelgi demokraatlikumaks muutmiseks.

1.7

Osalusdemokraatiale on pühendatud ka Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu artikkel I-47 (4). Vaatamata põhiseaduse lepingu ratifitseerimisel tekkinud ebakindlusest peavad Euroopa Liidu institutsioonid jätkuvalt lähtuma võetud suunitlustest ja viima ellu tõelist osalusdemokraatiat. Kaasaegse Euroopa avaliku halduse vajadustele vastamiseks on endiselt tarvis luua vahendid, mis võimaldavad Euroopa kodanikel ja eelkõige neil organisatsioonidel, milles nad tegutsevad, esitada oma seisukoht ja nõuanded ning anda tõhus panus Euroopa Liidu ja selle poliitikate arengusse organiseeritud kodanikuühiskonnaga peetava tõelise struktureeritud dialoogi raames.

1.8

EMSK tegutseb aktiivselt osalusdemokraatia arendamise nimel, tehes koostööd teiste Euroopa Liidu institutsioonide ja kodanikuühiskonna esindusorganisatsioonidega.

1.8.1

Näiteks korraldas EMSK 1999. aasta oktoobris esimese konverentsi organiseeritud kodanikuühiskonna rolli ja panuse kohta Euroopa integratsioonis ning on vahepealsetel aastatel koostanud mitmeid arvamusi, mille eesmärk on kodanikuühiskonna ja Euroopa institutsioonide vahelise dialoogi arendamine ja struktureerimise täiendamine (5)  (6).

2.1

Kodanikuühiskonnaga peetava dialoogi osalised Euroopa tasandil on kodanike eri- ja/või üldisi huve esindavad organisatsioonid. Euroopa sotsiaalpartnerite organisatsioonid on seega juba iseenesest osalised kodanikuühiskonnaga peetavas dialoogis. Sotsiaaldialoog on selles osas osalusdemokraatia põhimõtte konkreetse ellurakendamise suurepäraseks näiteks. Siiski tuleks veel kord rõhutada olulist erinevust sotsiaaldialoogi ja kodanikuühiskonnaga peetava dialoogi vahel. Euroopa sotsiaaldialoog on selgelt määratletud nii osalejate kui eesmärkide osas ning Euroopa sotsiaalpartneritel on mingis mõttes õigusloome pädevused (8). Nende eripäraste päevuste ja ülesannete aluseks on osalejad, kes tegutsevad sõltumatult.

2.2

Euroopa tasandil eksisteerivad need mitmetel eri kujudel ja eri nimetustega: näiteks on kõige sagedasemateks nimetusteks ühendus, föderatsioon, ühing, foorum ja võrgustik (9). Sageli koondatakse need eri organisatsioonid ühtse nimetuse “valitsusvälised organisatsioonid” (VVOd) alla, mida kasutatakse viitamaks kõikidele iseseisvatele ja mittetulunduslikele ühendustele. Samuti tegutsevad paljud Euroopa organisatsioonid ka rahvusvahelisel tasandil.

2.3

Euroopa organisatsioonid koordineerivad oma liikmete ja partnerite tegevust eri liikmesriikides ja tihti ka piiriüleselt. Lisaks sellele on järjest sagedasemad ühinemised üleeuroopalisteks võrgustikeks, näiteks sotsiaalvaldkonnas, keskkonnakaitses, inimõiguste, arengu ja tarbimise puhul või sotsiaalmajanduse alal.

2.4

Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide rohkust ja nende esinemisvormide ulatust illustreerib käesoleva arvamuse lisas toodud loetelu, mis annab ülevaate organiseeritud kodanikuühiskonna eri sektorite olulisematest Euroopa tasandi organisatsioonidest, ühingutest ja võrgustikest (välja arvatud ühiskondlik-ametialased ühingud). Kõnealuses loetelus on võimalik eristada ligi kahtkümmet eri sektorit.

2.4.1

Selline ülevaade annab tunnistust Euroopa organiseeritud kodanikuühiskonna üha suuremast struktureeritusest ja selle mitmekesisusest koguni neis organisatsioonides endis: need võivad koosneda üksnes riiklikest, mõnedel juhtudel isegi piirkondlikest ja kohalikest organisatsioonidest, mis esindavad asjaomast sektorit. Nende liikmeteks võivad olla nii Euroopa kui ka riiklikud organisatsioonid või mis tahes tasandi füüsilised ja juriidilised isikud. Võrgustikeks ühinemise korral saab üldiselt eristada kahte mudelit: võrgustik koosneb kas teatud sektori Euroopa organisatsioonidest või siis ühendab riiklikke ja Euroopa organisatsioone.

2.5

Kahtlemata on mitmetel Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonidel, rääkimata teatud riiklikest organisatsioonidest või võrgustikest, rikas kogemustepagas ja selline asjatundlikkus, mis igati õigustab nende soovi saada õigus osaleda liidu poliitika kujundamise raames läbiviidavates konsultatsiooniprotsessides. Ent samas on selge, et objektiivsete hindamiskriteeriumide puudumisel on — erinevalt sotsiaalpartnerite organisatsioonidest — Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide esindavust tihti kahtluse alla seatud. Ühingute valdkonda peetakse liiga killustunuks, kuna see on jagunenud arvukateks organisatsioonideks, ja pigem oma liikmete kui üldiste huvide eest seisvaks ning liiga vähe läbipaistvaks. Pealegi ei usu paljud, et kõnealused organisatsioonid võiksid poliitika kujundamise ja otsuste langetamise protsessis tõelist mõju avaldada.

3.1

EMSK on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et kodanikuühiskonna osapoolte õigus tõhusale osalemisele ühenduse otsuste kujundamise ja ettevalmistamise protsessis saab põhineda vaid tegelikkuses tunnustatud esindavusel.

3.1.1

Esindavuse nõue ei ole mitte ainult demokraatlik aluspõhimõte, vaid vastab ka soovile muuta organiseeritud kodanikuühiskond läbipaistvamaks ja mõjukamaks Euroopa tasandil.

3.1.2

Eeltoodut arvestades töötas komitee välja esindavuse kriteeriumid, mis sõnastati viimati 20. märtsi 2002. aasta arvamuses Euroopa avaliku halduse valge raamatu kohta (10). Selleks et Euroopa organisatsiooni peetaks “esindavaks”, peab see vastama järgmistele kriteeriumidele:

3.1.3

EMSK tegi samas arvamuses ettepaneku “arutada kõnealuseid kriteeriume institutsioonide ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega, rajamaks alust tulevasele koostööle”.

3.2

Valestimõistmise vältimiseks käesoleva arvamuse raames püstitatud esindavuse kriteeriumide kohaldamisel tuleb selgelt eristada “konsulteerimist”, mis on põhimõtteliselt avatud kõigile teatud valdkonnas kompetentsetele organisatsioonidele, ja “osalust” kui mingile organisatsioonile antud võimalust konkreetselt ja aktiivselt sekkuda ühisesse sihtide paikapanemisse, lähtudes Euroopa Liidu ja selle kodanike üldistest huvidest. Tänu sellisele demokraatlikele põhimõtetele tuginevale protsessile saavad kodanikuühiskonna organisatsioonid tulemusrikkalt osaleda Euroopa Liidu arengu ja tuleviku ning poliitikate alaste otsuste koostamises ja tegevuspoliitikates (11).

3.2.1

Isegi kui kõnealune eristamine tundub veidi akadeemilisena, on see siiski tähtis: esindavus on osaluse eeltingimus, kuna see annab legitiimsuse. Konsulteerimisprotsessis on eesmärgiks avardada seisukohti ja koguda kodanikuühiskonna kogemusi ilma eeltingimusteta. Konsulteerimine jääb kodanikuühiskonnaga peetava dialoogi väga oluliseks elemendiks.

3.3

Komisjon näeb oma Euroopa avaliku halduse valges raamatus ette minimaalseid konsulteerimisstandardeid ületavate partnerluste sõlmimise teatud valdkondades, kus konsultatsioonimenetlus on juba juurdunud. Kõnealuste lepete sõlmimine seatakse siiski sõltuvusse kodanikuühiskonna organisatsioonide tagatistest nende avatuse ja esindavuse kohta, jättes seejuures käsitlemata küsimuse, milliseid kriteeriume kohaldada tuleks.

3.4

11. detsembri 2002. aasta teatises (12) määratakse kindlaks asjaomaste osapoolte konsulteerimise üldpõhimõtted ja miinimumnõuded. Teatises eristatakse avatud konsulteerimismenetlust laiaulatusliku ja integreeriva lähenemise raames ning eesmärgile orienteeritud konsulteerimismenetlust, mille puhul määratletakse selgelt asjaomased huvitatud pooled (sihtrühmad) usaldusväärsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel. Ent selgi juhul ei määratleta ühtegi kriteeriumi.

3.4.1

Samas rõhutab komisjon antud teatises tähtsust, mida ta omistab Euroopa esindusorganisatsioonide panusele. Komisjon viitab seejuures Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juba lõpetatud töödele nende organisatsioonide valiku kriteeriumide kohta, mis võiksid osaleda kodanikuühiskonna dialoogis.

3.5

Nice'i lepinguga tugevdati EMSK erilist rolli vahendajana organiseeritud kodanikuühiskonna ja Euroopa Liidu otsuselangetajate vahel ja suurendati komitee vastutust järgmise eest:

3.6

Siiski tuleb rõhutada, et käesolevas arvamuses ei võeta vaatluse alla järgmist:

3.7

Käesoleva arvamuse eesmärgiks on esmajärjekorras valmistada ette pinnast selgitamaks ja ratsionaliseerimaks Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee suhteid Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide ja võrgustikega ning muuta nende organisatsioonide ja võrgustike õiguspärasuse suurendamise kaudu dialoog organiseeritud kodanikuühiskonnaga usaldusväärsemaks.

3.7.1

See on ka osa Euroopa organiseeritud kodanikuühiskonnaga sisutihedama struktureeritud dialoogi läbiviimisest:

3.8

Käesolev arvamus võiks samuti:

3.9

EMSK rõhutab selles kontekstis, et kodanikuühiskonna hindamissüsteemi sisseseadmisel Euroopa institutsioonides on nii eeliseid kui puuduseid. Siiski ei pea EMSK käesolevat arvamust sobivaimaks dokumendiks, kus esitada seisukohad kirjeldatud süsteemi eeliste kohta. Sellegipoolest näeb komitee otsest seost kõnealuse küsimuse ja esindavuse temaatika vahel ning arvab seega, et neid peaks analüüsima paralleelselt, ulatuslikul arutelul, kus on esindatud asjaomased pooled, Euroopa institutsioonid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid.

4.1

Teadlikuna asjaolust, et ta ei esinda kõiki organiseeritud kodanikuühiskonna mitmekesiseid ja pidevalt arenevaid osi, on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teinud algatusi ja viinud ellu reforme tagamaks organiseeritud kodanikuühiskonna võimalikult laia esindatust.

4.2

EMSK kaasab erineval moel ja järjest enam oma töösse Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioone ja võrgustikke, mis ei ole (veel) otseselt komitees esindatud, ja võimaldab neil ühineda oma struktuuridega, ent kaasamine ei põhine selgetel esindavuse kriteeriumidel.

4.2.1

Nii tunnustab igaüks EMSK kolmest rühmast  (14) teatud Euroopa organisatsioone, andes neile heakskiidetud organisatsiooni staatuse. Reeglina on komitee liikmetel nende organisatsioonidega otsesed või kaudsed sidemed, ent see ei ole eeltingimuseks.

4.2.2

Sektsioonide  (15) tasandil kaasatakse töösse sageli Euroopa organisatsioonid, kes saavad arvamuste koostamisel anda tõhusa panuse. Neid teavitatakse käimasolevast tööst, nad edastavad oma kommentaarid, võivad lasta end esindada ekspertidel ning osaleda korraldatavatel kuulamistel ja konverentsidel.

4.2.3

Komitee korraldab üritusi (konverentse, seminare, kuulamisi jne) mitmeid valdkondi läbivatel teemadel, nagu näiteks viimasel ajal Lissaboni strateegia, säästev areng või 2007.–2013. aasta finantsperspektiiv; siinkohal tuleks nimetada ka kohtumisi Euroopa Tulevikukonvendi töö järelmeetmete osas (16).

4.2.3.1

Lisanduvaid organiseeritud kodanikuühiskonna esindajaid valitakse pragmaatiliselt rühmade, EMSK liikmete, sektsioonide või ka sekretariaadi ettepanekul. Need on reeglina avatud ka kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajatele, kes on avaldanud oma osalemissoovi.

4.3

Lisaks moodustas komitee 2004. aastal EMSK ja Euroopa organiseeritud kodanikuühiskonna peamiste valdkondade esindajate vahelise siderühma. Praegu moodustavad selle kümme EMSK esindajat (komitee president, samuti kolme rühma ja kuue sektsiooni esindajad) ning 14 peamiselt siderühma poolt esindatavates valdkondades tegutsevate organisatsioonide ja võrgustike liiget. Sealhulgas on kõrvuti juba heakskiidetud organisatsiooni staatusega organisatsioonidega ka vastava staatuseta organisatsioone.

4.3.1

Siderühma ülesandeks on tagada komitee kooskõlastatud lähenemine Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja võrgustikele ning samas jälgida ühiselt otsustatud algatuste elluviimist.

4.4

Antud lühike ülevaade näitab, et komitee senine lähenemine on olnud pragmaatiline, mis tähendab avatud ja vastuvõtlikku üldhoiakut suhete pideval kujundamisel Euroopa organiseeritud kodanikuühiskonnaga. Ent heakskiidetud organisatsiooni staatuse andmisel või sektsioonide läbiviidavate valdkondlike konsultatsioonide osas tegutsetakse valikulisemalt.

4.5

Seoses sellega rõhutab ajutise sihtrühma “Koostöö/Euroopa kodanikuühiskonna võrgustikud”10. veebruari 2004. aasta lõpparuanne, et “esindavuse küsimus nõuab kaheldamatult erilist tähelepanu”, ent “siiski ei tohiks kõnealune küsimus takistada iga sammu edasiliikumisel” ja soovitab lähenemist, mis “küll ei välista ettevaatlikust, ent nõuab siiski avatust ja pragmaatilisust”.

5.1

On ilmne, et Euroopa avaliku halduse valget raamatut käsitlevas arvamuses EMSK poolt esitatud kriteeriumide määratluste täpsus on kohati väga erinev. Seetõttu tundub olevat vajalik täpsustada nende tähendust ja ulatust, et need oleks mõõdetavad ja reaalselt kasutatavad.

5.2

EMSK leiab selles kontekstis, et tuleks kehtestada selge, ühtne ja lihtne Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide esindavuse hindamise meetod, vältides seejuures keerukaid ja vastuolusid tekitada võivaid küsimusi.

5.3

Meetod peaks võimaldama kriteeriumide läbivaatamist, mis on kohandatud Euroopa organisatsioonide olemasolevate struktuuride ja toimimisviisiga. Samuti peab see põhinema organisatsioonide osalusel hindamisprotsessis. Komitee ei kavatse organisatsioonide autonoomiat vähendada.

5.4

Menetluses tuleks seetõttu lähtuda järgmistest põhimõtetest:

5.5

Selleks pakutakse välja kolm hindamisalust:

5.5.1

Kaks esimest hindamisalust on selged ja seonduvad vastava organisatsiooni struktuuriga. Seega sobivad nad väga hästi organisatsiooni esindavuse küllaltki objektiivseks hindamiseks, säilitades seejuures kodanikuühiskonna dünaamilisuse. Kolmas mõõde on komplekssem.

5.6

EMSK on seisukohal, et soovitatud sammuga ei kaasneks asjaomastele organisatsioonidele mingit lisakoormust ega piiranguid, kuid rõhutab struktuuri ja menetluse läbipaistvuse tähtsust. Läbipaistvus on demokraatlik ja üldhuvide aluspõhimõte, kuna see võimaldab ühiskonna eri huvirühmadel ja kodanikel (isiklikult), samuti ametiasutustel, mõista nende ülesehitust ja tegevust ning seda ise hinnata.

5.7

Eelnimetatud põhimõtete ja hindamisaluste najal peaks EMSK suutma välja töötada menetluse, mis võimaldaks hinnata Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide esindavust. Seda menetlust võiks läbi viia spetsiaalse hindamisvahendi abil, mis luuakse eelkõige koostöös Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide ja võrgustike siderühmadega.

6.1

EMSK on seisukohal, et juba väljapakutud kriteeriumide ning Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide juba olemasolevate põhikirjade vahel on otsene side.

6.2

Reeglina peaks kõik Euroopa tasandil ükskõik kas de iure või de facto tegutsevad organisatsioonid oma tegevuses lähtuma põhikirja sätetest (17).

6.3

Lähtudes EMSK poolt juba määratletud kriteeriumidest (18) ja eesmärgiga muuta need täiel määral kasutatavaks peaks Euroopa organisatsioonide põhikiri sätestama järgmised punktid:

6.4

Ühtse Euroopa reguleerimise puudumisel võtab iga organisatsioon sõltumatult ja vastavalt kehtivale riiklikule õigusele vastu oma põhikirja (19).

6.4.1

Kõnealuses seoses tuleks meenutada, et Euroopa Komisjon pakkus juba 1991. aastal välja õigusakti võimaldamaks “Euroopa ühenduste” loomist (20). Eesmärk oli luua ühinguvorm selliste organisatsioonide jaoks, millel on liikmeid mitmetest liikmesriikidest, analoogselt tänaste aktsiaseltside ja ühistutega. Kõnealuse ettepaneku olulised sätted langevad kokku komitee eeltoodud ettepanekutega põhikirjade sisu kohta.

6.4.2

Kõnealune ettepanek, millele ka EMSK toetust avaldas (21), lükati aga mitmete liikmesriikide vastuseisu tõttu tagasi ning komisjon on selle nüüdseks tagasi võtnud. EMSK on endiselt kindlal seisukohal, et kõnealune põhikiri on väga oluline ühinemisõiguse kui Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ettenähtud põhivabaduse ja Euroopa kodakondsuse tagamisel. Lisaks arvab komitee, et põhiseaduse lepingu artiklis I-47 loetletud põhimõtted peaksid innustama temaatikat uuesti vaatluse alla võtma.

6.4.3

Seetõttu taotleb komitee taas kord rahvusvaheliste ühingute Euroopa põhikirja loomist 2003. aasta novembris jõustunud Euroopa erakondade põhikirja (22) eeskujul. Komitee soov on kooskõlas ka käesoleva arvamusega.

6.5

Sellegipoolest tuleks liikmesorganisatsioonidele sobivate mehhanismide ja menetluste kaudu tagada järelevalve põhikirjas sätestatu ja selle rakendamise üle demokraatlikus otsustusprotsessis organisatsiooni siseselt.

6.6

Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide toimimise vajaliku läbipaistvuse tagamiseks peavad majandusaruanne ja tegevusaruanne, samuti liikmesorganisatsioonide rahalised kohustused ja rahastamisallikad, olema avalikud. Võimalusel tuleks need avalikustada ka asjaomase organisatsiooni koduleheküljel.

7.1

EMSK soovitatud kriteeriumide hulgas on ka see, mille kohaselt peaks Euroopa organisatsioonil olema enamikus liikmesriikides liikmesorganisatsioone, mida on vastava liikmesriigi tasandil tunnustatud vastavate huvide esindajana.

7.2

Kõnealuse kriteeriumi praktilise kasutatavuse mõttes toetab komitee Euroopa organisatsiooni esindavaks liigitamist sellisel juhul, kui see on esindatud enam kui pooltes Euroopa Liidu liikmesriikides. Kirjeldatud nõue tundub olevat vajalik, vaatamata sellele, et Euroopa Liidu viimase laienemisega muutus olukord keerulisemaks.

7.3

Võimaldamaks Euroopa organisatsioonide toetusbaasi hindamist, tuleks kindlasti avalikustada liikmesorganisatsioonide nimekiri, ükskõik kas tegemist on välistest huvirühmadest sõltumatute organisatsioonidega (juriidiliste isikutega), kes esindavad liikmesriikide kodanikuühiskonda, ja/või samalaadsete Euroopa organisatsioonidega.

7.4

Euroopa organisatsiooni või sellega seotud riiklike organisatsioonide tuntuse ja esindavuse hindamine on kahtlemata keeruline. Hindamisel tuleks lähtuda järgmistest kaalutlustest.

7.5

Lähtepunktiks tuleks võtta põhimõte, et nii riikliku kui rahvusvahelise organisatsiooni liikmelisus Euroopa organisatsioonis peab vastama nii asjaomase Euroopa organisatsiooni põhikirjale kui ka liikmesorganisatsiooni enda põhikirjale.

7.6

Seega peaksid riiklikud liikmesorganisatsioonid analoogselt Euroopa organisatsiooniga, millesse nad kuuluvad, avalikustama oma põhikirja ja tegevusaruande, milles peegeldub organisatsiooni struktuur ja toimimisviis. Lisaks oleks soovitav — nagu nõuab ka Euroopa Nõukogu — teada kõigi organisatsiooniga otseselt ja kaudselt seotud üksikliikmete arvu.

8.1

Eespool kirjeldatud kriteeriume on võimalik hinnata suhteliselt lihtsalt ja objektiivselt. Kvalitatiivsete kriteeriumide kasutamine ja hindamine on aga hoopis keerukam. Mõningal määral saab hindamisaluseks võtta organisatsiooni põhikirja, eriti selles nimetatud eesmärke ja toimimisviise, samuti geograafilist ulatust. Siiski võivad need organisatsiooni esindavuse hindamiseks jääda puudulikuks. Kvalitatiivsed kriteeriumid on seega pigem vaadeldavate organisatsioonide antava panuse hindamise vahend.

8.2

Tuleks veel kord meenutada, et käesolev arvamus ei käsitle organisatsioone, millel on nõuetekohane pädevus avatud konsultatsioonimenetluses osalemiseks (vt eespool), vaid organisatsioone, mida kutsutakse tõhusalt ja konkreetselt osalema poliitikate väljatöötamise protsessis. Seega on alust põhjalikuma analüüsi läbiviimiseks.

8.3

Kvalitatiivsed kriteeriumid viitavad organisatsioonide kogemusele ja võimekusele seoses kodanike huvide esindamisega Euroopa institutsioonides ning usaldusväärsusele ja mainele, mis neil on ühelt poolt institutsioonide ja teiselt poolt muude Euroopa organiseeritud kodanikuühiskonna osade silmis.

8.4

Seetõttu tuleb hinnata Euroopa organisatsiooni suutlikkust panuse andmisel, lähtudes organisatsiooni kvalitatiivsest esindavusest ning võttes arvesse seda, kuidas asjaomane organisatsioon täidab tegutsedes oma kohuseid Euroopa institutsioonide konsultatsiooniprotsessis.

8.5

Seejuures on otsustava tähtsusega see, et vastav organisatsioon avalikustab oma tegevusaruande ja muu asjakohase teabe. Samuti võiks kasutada tulemusnäitajaid, nagu seda tehakse akadeemilistes ja teadusuuringute valdkondades. Näitajad tuleks määratleda koostöös Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonidega.

8.6

Igal juhul kavatseb EMSK tegutseda kõnealusele küsimusele suunatud avatud ja dünaamilises protsessis läbipaistvalt, pragmaatiliselt ja objektiivselt.

dialoog Euroopa kodanikuühiskonda esindavate organisatsioonide vahel, kus käsitletakse Euroopa Liidu tulevikku ja selle poliitikaid;

struktureeritud ja korrapäraselt peetav dialoog nende organisatsioonide ja Euroopa Liidu vahel; ning

igapäevane valdkondlik dialoog kodanikuühiskonna organisatsioonide ja nende vahendajate vahel seadusandlikes ja täidesaatvates organites.

11.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/48

1.1

Komisjoni liige Laszlo Kovacs palus komiteel 13. mail 2005. aastal välja töötada ettevalmistav arvamus ettevõtete ühise konsolideeritud tulumaksubaasi jaoks. Komisjoni liige juhib tähelepanu sellele, et nimetatud ühine maksubaas kõrvaldaks arvukad probleemid, millega ettevõtted praegu piiriülesel tegevusel ELis toime peavad tulema. Idee leidis laialdast toetust nii majanduses kui ka paljudelt valitsustelt.

1.2

Euroopa Komisjon on alates 2001. aastast esitanud arvukalt teatiseid ja aruandeid ettevõtte tulumaksu kohta, muuhulgas mahuka aruande ettevõtete maksustamise kohta (2001. aasta oktoobris).

1.2.1

Pärast mitteametliku dokumendi esitamist ettevõtete ühise konsolideeritud tulumaksubaasi jaoks 2004. aasta juulis ja pärast selgitusi ministrite nõukogus moodustati liikmesriikide ekspertidest koosnev tehniline töörühm. Nimetatud töörühm peab 2007. aastaks välja selgitama kõik üksikasjad, mis on vajalikud ühise maksubaasi praktiliseks teostamiseks. Kõnealuste läbirääkimiste, nagu ka käesoleva arvamuse teemaks on ainult ettevõtete tulumaksubaas, mitte aga ettevõtete tulumaksu määr. Ei käsitleta ka maksustamist kodumaal (home state taxation). Sealjuures võiks tegemist olla ajaliselt piiritletud katseprojektiga, kusjuures ühine maksubaas kujutab endast üldprojekti.

1.3

Läbirääkimiste teemaks ei ole üksnes ühise maksubaasi, vaid ka konsolideeritud maksubaasi loomine. See kehtib eelkõige ettevõtete kohta, kes tegutsevad mitmes liikmesriigis korraga. Ühise maksubaasi optimaalseks toimimiseks peab kontsernil olema võimalik arvutada kõiki tulusid kontserni jaoks loodud ühtse maksubaasi alusel, mille järel peetakse arvutusi konsolideerituks. See muudab vajalikuks kogutulu jaotamise süsteemi ettevõtte erinevate osade vahel.

1.4

Aruteludes käsitletakse eranditult ettevõtte tulumaksu ja mitte kõiki ettevõtete maksustamise vorme. On terve hulk ettevõtlusvorme, nagu näiteks vabatahtlikud ühendused ja sihtasutused, mis liikmesriigiti erinevad. Kui rakendatakse ühine maksubaas näiteks aktsiaseltside jaoks, siis kaob antud ettevõtlus- ja organisatsioonivormi ja muude ettevõtlusvormide vahel tasakaal kasumi maksustamise osas. Sellisel juhul võib olla vajalik ühtlustada riikides muude ettevõtlus- ja organisatsioonivormide kasumi maksustamine. Nimetatud aspekti ei käsitleta aga ei ülalpool nimetatud, Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide esindajatest moodustatud töörühmas ega ka käesoleva arvamuse raames.

2.1

Komitee on juba paljudes arvamustes tegelenud erinevate ettevõtte tulumaksubaaside probleemiga ELi liikmesriikides. Komitee astub välja vabade ja õiglaste konkurentsitingimuste eest piiriüleste tegevuste edendamiseks, kaotamata seejuures siiski riiklikke ettevõtete maksustamise aluseid (1). Komitee soovitab esmalt püüelda ettevõtete ühise tulumaksubaasi loomise poole ja alles seejärel rääkida maksumääradest (2).

2.2

Ettevõtete ühise tulumaksubaasi loomise abil oleks võimalik vähendada või isegi kõrvaldada enamik takistusi piiriüleste tegevuste puhul ELis. Nimetatud takistused on muuhulgas

2.2.1

Olgugi et ettevõtete maksustamine on soodsate tingimuste loomisel olulise tähtsusega, ei tohi siiski unustada, et ka mitmed muud tegurid võivad piiriülese kaubanduse ja tootmise asukoha valikul otsustava tähtsusega olla (3).

2.3

Komitee juhib tähelepanu sellele, et probleemid ei lähtu üksnes maksubaaside erinevustest. Nii tuleb näiteks kindlaks määrata ka arvukad praktilised erinevused, nt maksude maksmisel makseviiside sätestamisel, aruandlusel ning vaidluste selgitamisel. Osa ühise maksubaasiga kaasnevaid probleeme on võimalik vähendada praktilise korra sätestamise abil (4).

2.3.1

Loodava ühise maksubaasi suurim praktiline eelis ettevõtete jaoks seisneb ehk tõsiasjas, et ettevõtted peavad tundma ja kasutama vaid üht reeglistikku. Ettevõtete erinevad osad saavad eraldi raamatupidamise asemel kasutada ühtset raamatupidamist. Lisaks võib ühine maksubaas peale õiglase konkurentsi edendamise suurendada mitte üksnes ettevõtete, vaid ka maksuametite tõhusust (5).

2.4

Komitee soovitas ühise maksubaasi arutelu puhul mitte piirduda üksnes piiriülese tegevuse põhiprobleemidega. Ühise maksubaasi kehtestamisel on eeliseid mitte üksnes piiriüleselt tegutsevatele ettevõtete, vaid ka ainult kodumaise tegevusulatusega ettevõtete jaoks. Põhiline ülesanne — õiglase konkurentsi loomine piiriüleselt tegutsevate ettevõtete jaoks — ei tohi viia selleni, et tekitatakse uued erinevused nimetatud ettevõtete ja ainult kodumaal tegutsevate ettevõtete vahel.

2.4.1

Selle taga on ka soov kergendada olukorda väikeettevõtetel, kes peaaegu kõik tegutsevad ainult kodumaisel turul. Katse rakendada lihtsat ja selget maksukorraldust on ka antud kontekstis väga oluline (6).

2.5

Komitee on korduvalt väljendanud seisukohta, et ühine maksubaas ei ole vabatahtlik ning et ei tohi olla võimalust valida, kas tegutseda edasi riiklike maksusüsteemide alusel või piiriüleselt tegutsevate ettevõtete jaoks loodud erikorralduse alusel. Komitee arvab seetõttu, et uus ettevõtte tulumaksubaas peab olema kohustuslik (7).

2.6

Komitee on alati olnud seisukohal, et ühise maksubaasi korralduse raames tuleb suurel määral arvestada rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega. Sealjuures on komitee teadlik, et rahvusvahelised raamatupidamisstandardid saavad ühise tulumaksubaasi regulatsioonidele olla vaid lähtepunktiks.

2.7

Euroopa Parlamendi ja nõukogu suutmatus jõuda kokkuleppele ühise ettevõtte tulumaksubaasi osas põhjustab soovimatu kõrvalmõju, et vajalikud otsused võtab lõpuks vastu Euroopa Kohus. Kuni eksisteerivad erinevused liikmesriikide maksusüsteemide vahel, on ikka ja jälle vajalikud ka kohtulahendid. Liikmesriikide maksusüsteeme muudetakse siseturul järk-järgult ka ilma poliitiliste otsusteta Euroopa Kohtu kohtupraktika kaudu (8)  (9). Antud juhul ilmestab seda selgelt Euroopa Kohtus äsja otsuseni jõudnud kohtuasi “Marks & Spencer”.

2.8

Komitee soov asetada ettevõtete maksustamine laiemasse poliitilisse konteksti tähendab, et maksupoliitika neutraalsust ei seostata mitte ainult ettevõtete maksustamisega, vaid ka mõlema tootmisteguriga — töö ja kapitaliga. Nimetatud põhimõtteline kaalutlus on esmajoones seotud siiski maksumäära valikuga (10).

2.9

Integratsioon ja konkurentsi suurendamine on üksteisega tihedalt seotud ning võivad endaga kaasa tuua suurema tõhususe ja suurema majanduskasvu. Samas aga tähendab see, et need, kes konkurentsi suureneva survega sammu ei suuda pidada, ei suuda puudulikku tootlikkust ettevõtte maksude vähendamise abil tasakaalustada. Seega tuleb ettevõtete maksustamisel kõrvaldada konkurentsi moonutavad elemendid, et saavutada integratsiooni positiivne mõju (11).

2.10

Loodetavasti kohustuslik ettevõtete ühine maksubaas lihtsustaks maksude tasumise kontrolli, kuna riigiasutused peaksid valdama ainult ühte süsteemi ja saaksid kergemini teavet vahetada. See aitaks ka kaasa maksude tasumisest kõrvalehoidmise vähendamisele. Mittekohustuslik ühine maksubaas, mis annaks ainult kodumaal tegutsevatele ettevõtetele valikuvõimaluse uue ja senise riikliku arvestamismeetodi vahel, looks lisaks sellele olukorra, kus riigid — ettevõtete asemel — peaksid kasutama mitmeid maksusüsteeme.

3.1

Ettevõtete maksukoormus on liikmesriigiti erinev, mis on peaasjalikult tingitud erinevatest maksumääradest (12,5 % ja 40 % vahel). Kuna samas on ka maksubaasid erinevad, ei ole alati selge, millises ulatuses see tõepoolest erinevatele maksumääradele tugineb (12).

3.2

Euroopa Komisjon kõrvutas nn implicit tax rate'i andmeid, mis peaksid selgitama ettevõtte tulust tegelikult makstud maksude osakaalu. Tihti võrreldakse vaid maksumäärasid, mis võib olla aga eksitav, kuna nt suur maksumäär liiga kõrgete maksuvabade summade puhul võib viia liiga väikeste maksulaekumisteni. Maksukoormuse erinevused võivad põhineda ka maksude kogumise tõhususel või maksukontrolli viisil. Tõhusast ja mittebürokraatlikust maksusüsteemist sõltub ka ettevõtete nende ressursside maht, mis seotakse ettevõtte tulumaksu maksmisega. (13)

3.3

OECD kinnitas 1990. aastal, et 60 % maailma kaubandusest toimub kontsernide vahel. Erinevad riiklikud maksusüsteemid on ettevõtete jaoks problemaatilised ka seetõttu, et erinevused kerkivad esile ühe ja sama ettevõtte sees.

3.4

Ühise ettevõtete tulumaksubaasi majanduslikke tagajärgi pole kerge välja arvestada. Ühes uues uurimuses hinnati mõjusid SKT-le 0,2-0,3-le protsendile. Arvestused puudutavad ainult tulumaksubaasi ühiseid sätteid ja mitte konsolideerimist ega halduskulude säästu. Seda tuleb vaadata seoses asjaoluga, et kogu ettevõtte tulumaksustamine moodustab ca 3 % SKT-st (14).

3.5

Piiriüleseid majandustegevusi teostavad täna suuremalt jaolt suurettevõtted. Ettevõtete erinev maksustamine on seega kõnealuste ettevõtete jaoks probleem. Mitmetes riikides tegutsevad ettevõtted on sellega seoses omandanud vajalikud teadmised ning kindlustanud endale nimetatud lisakulutuste rahastamise. Siiski on nimetatud maksusüsteemide erinevustel kõige suurem mõju oletatavasti nendele väikestele ja keskmiste suurusega ettevõtetele, kes on tegevust välismaal kaalunud, aga sellest siiski loobunud. Ühine kord võib oluliselt vähendada tõkkeid majandustegevuse alustamise jaoks mitmes liikmesriigis. Siin on rohkem ruumi suurema integratsiooni ja tugevama konkurentsi jaoks, mis on võib-olla ühise maksubaasi süsteemi üks kõige suuremaid eeliseid.

4.1

Seni on seoses ettevõtte tulu maksustamisega vastu võetud vaid kolm direktiivi. Emaettevõtjate ja tütarettevõtjate direktiivis (90/435/EMÜ) sätestatakse, et maksuvabaks muudetakse sellise tütarettevõtja väljamakstavad dividendid, kes asub samas liikmesriigis kus emaettevõtja. Nimetatud maksuvabastust on siiski võimalik asendada korraga, mille kohaselt tütarettevõtja makstud maksud arvatakse emaettevõtja makstavatest maksudest maha.

4.2

Ühinemisdirektiiviga (90/434/EMÜ) reguleeritakse maksustamist ettevõtete ümberkorraldamisel. Kuna piiriüleste ettevõtete ühinemiste või jagunemiste kohta ei ole tsiviilõiguslikke regulatsioone, ei hõlmata neid ka direktiiviga, mis käsitleb peamiselt ettevõtete võõrandamist.

4.3

Kolmas, hiljuti vastu võetud direktiiv (2003/49/EÜ) puudutab eri liikmesriikide sidusühingute vaheliste intressimaksete ja kasutustasude suhtes kohaldatavat maksustamissüsteemi. Direktiiviga vabastatakse kõnealused piiriülesed ülekanded kinnipeetavast maksust.

4.4

Alates 1997. aastast on ettevõtete maksustamise kohta olemas tegevusjuhend, mille kohaselt liikmesriigid ei tohi investeeringuid ligi meelitada ebaausate maksuabinõude abil. Liikmesriigid kohustuvad tegevusjuhendi alusel mitte rakendama ebaausaid uusi makse ja vastavalt muutma olemasolevaid sätteid. Tegevusjuhendile lisati 66 ebaausast maksumeetmest koosnev nimekiri, mida praegu üle vaadatakse.

5.1

Suurimad erinevused liikmesriikide vahel on maksubaasi arvutamisel maksuvabu summasid puudutavates sätetes, mis on seetõttu liikmesriikide vahelistel kõnelustel kesksete teemade hulgas. Seoses sellega tuleb suurt tähelepanu pöörata laia tulumaksubaasi olulisele tähtsusele. Tuleb aga siiski meeles pidada, et laiema tulumaksubaasi korral tuleks üle vaadata maksumäär.

Läbirääkimisi tuleb aga kahjuks alustada kõige põhilisemast. Kulusid on juba praegu võimalik erinevatesse klassidesse liigitada vastavalt sellele, kas neid vaadeldakse tavaliste väljaminekutena ja kas neid tuleb seega maksubaasi sisse arvestada või kas neid on võimalik alles pärast maksubaasi kindlaksmääramist tulust maha arvata. Enne kui maksueksperdid saavad esitada ühise ettepaneku, tuleb lahendada veel palju küsimusi.

5.2

Tulumaksubaasi süsteem peab olema orienteeritud konkurentsile, et luua Euroopas häid eeldusi investeerimiseks. Maksusüsteem ei tohi üldiselt mõjutada seda, milliseid investeeringuid millises liikmesriigis tehakse. Määrav peab olema tulusus ja mitte küsimus, kuidas saada investeerimiseks vahendeid. Loomulikult peab olema nt võimalik edendada keskkonnasõbralikke investeeringuid või suunata investeeringud halvemas olukorras olevatesse piirkondadesse, aga siinkohal sobivad paremini muud vahendid kui ettevõtte tulumaksubaas.

5.2.1

Samuti on oluline selge eristamine üksikisiku tulumaksust. Aktsionäridele makstavate dividendide käsitlemine on üksikisiku tulumaksu küsimus, mis ei oma tähtsust ettevõtte tulu maksustamise arutelu suhtes. Peale selle ei ole see küsimus oluline korporatsioonide asukohta puudutavate otsuste jaoks.

5.3

Kui ühise maksubaasi osas peaks saavutatama kokkulepe, peavad teatud valdkondade jaoks olema ette nähtud erisätted. Nii võivad olla vajalikud näiteks erisätted reservide kohta panganduses ja finantssektoris, eriti elukindlustuse valdkonnas, kus reservid etendavad erilist, valdkonnale tüüpilist rolli. Teiseks näiteks on metsandus, kus sissetulekuid on kõige äärmuslikumate näidete puhul oodata alles saja aasta pärast.

5.4

Järgmine aspekt on küsimus, kas ettevõtte rahastamine põhineb peaasjalikult laenukapitalil või pigem omakapitalil. Kui laenuintressid on mahaarvatavad, maksustatakse ettevõtte sissetulekust aktsiatuluna vaid väike osa. Kui laenu ei ole võetud ja kogu rahastamisvajadus kaetakse omakapitalist, maksustatakse kõik tuluna. Võimaluse korral peaks vältima valikut suunas, kus ettevõtte tulumaks mõjutab ettevõtte rahastamist.

5.5

Pärast maksuvabade summade ulatuse kindlaksmääramist tuleb kokku leppida aja ja meetodi osas. Suurim erinevus liikmesriikide vahel seisneb selles, kas on võimalik iga investeeringute liik eraldi maha arvata või võetakse kõik investeeringud kokku ja arvatakse koos maha. Üldist kulumi arvestamise süsteemi on ettevõtetel kergem kasutada, kuna üksikute masinate ja varustuse koosseisu kuuluvate esemete kohta ei pea esitama kalkulatsioone.

5.6

Kui kogu kontserni tulu arvutamiseks juurutatakse konsolideeritud maksubaas, tuleb määratleda mõiste “kontsern”. Nimetatud mõistele võib alternatiiviks olla ka iga tütarettevõtja protsentuaalne osa omandist või iga tütarettevõtja tegevuste protsentuaalne osa emaettevõtja tegevusest. Valida tuleks mõlema võimaluse kombinatsioon, kuna ei ole mitte põhjust juurutada konsolideeritud maksubaasi ühise omandistruktuuriga kuid erinevates sektorites tegutsevate ettevõtete jaoks.

5.7

Kui on kokku lepitud ettevõtete ühise tulumaksubaasi osas, siis tuleb ikkagi veel lahendada probleemid konsolideerimise osas: kuidas jagada erinevates riikides tegutsevate ettevõtete kasum erinevate riikide vahel? Kui soovitakse vältida tulude ümberpaigutamist erinevate maksusüsteemide raames, ei piisa ühise maksubaasi olemasolust. Samamoodi peab olemas olema lihtne ja loogiline süsteem ettevõtte tulude jaotamiseks liikmesriikide vahel (ja seega erinevate maksumääradega riikide vahel). Kui ettevõtte eri osade poolt eri riikides teenitud kasum koondatakse kõnealusel viisil, siis on vaja tihedat koostööd maksuasutuste vahel.

5.7.1

Nimetatud nõudmiste tõttu on kasulik uurida Kanada süsteemi (tulu jagatakse pooleks vastavalt töötajate ja müügi protsentuaalsele osale).

5.8

Et kasumi jaotamine ka praktikas sujuvalt toimuks, tuleb peale maksubaasi sätete ühtlustada ka muid sätteid. Arvutused tuleb teha nt terve aasta põhjal ja maksude maksmised peaksid kõikides liikmesriikides toimuma korraga. Lisaks on veel nõue elektrooniliste püsi-maksekorralduste kohta.

5.9

Ühise maksubaasi üks tähtsamaid tulemusi on süsteemi suurem läbipaistvus. Tänapäeval on tavainimese jaoks võrdlusaluseks vaid maksumäär. Kui aga võrrelda ettevõtte tulumaksumäära ettevõtte tulumaksust saadava tulu osaga SKT-st, siis selgub, kui eksitav võib see toimimisviis olla. Ettevõtte tulumaksust saadava SKT tulu oli Saksamaal kõige madalam aastal 2003 0,8 % maksumäära 39,5 % juures, mis ilmselt tuleneb teatud määral probleemidest seoses maksubaaside määratlemisega. Uutes liikmesriikides on ettevõtte tulumaksust saadav tulu keskmiselt 2,7 % SKT-st, kusjuures maksumäärad on 15–35 %. Enamikes vanades liikmesriikides moodustavad ettevõtte tulumaksust saadavad tulud 12,5–38 % maksumäärade juures umbes 3 % SKT-st (15) Nii suured ja ootamatud erinevused tuleks demokraatia nõudele vastavalt teha nähtavaks peale ettevõtete ka valijatele.

11.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/53

1.1

Energiatõhusus on muutunud ettevõtetele hädavajalikuks, mistõttu paljudel juhtudel piisab energia kallinemise põhiliste väljakutsetega toimetulemiseks vabatahtlikest lepingutest.

1.2

Euroopa Liidu eriti oluline roll kõnealuses valdkonnas oleks asjaomase teabe ja heade tavade süstematiseerimine. Energia peadirektoraadist võiks energiatõhususe alal saada omamoodi teabejagamiskeskus.

1.3

Kasulikud võivad olla avalikkuse teavitamise kampaaniad. Selleks, et neist oleks kasu, tuleb need viia läbi lõpptarbijale ja asjaomastele kutsesektoritele võimalikult lähedal. Seega peavad vastutuse nende eest enesele võtma riigiasutused ning piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused.

1.4

Lõpuks tuleb märkida, et õigusaktide rakendamine peaks olema erand, mitte reegel, seda enam, et mitmed õiguslikud meetmed on juba vastu võetud ning nende elluviimist on tarvis hinnata.

1.5

Energiatõhusus ei ole lihtsalt loosung, luksus või masinavärk. Rahvusvahelisest aspektist vaadatuna, kui energianõudlus järjest kasvab, eelkõige tärkava majandusega riikide, nagu Hiina, India või Brasiilia kiire arengu tõttu, teenib energiatõhusus avalikkuse, ettevõtjate ja ELi liikmesriikide huve. Rahvusvahelise Energiaagentuuri arvates tõuseb maailma energianõudlus 2030. aastaks 60 %, samal ajal kui Euroopa Liidu (EL sõltub 80 % ulatuses fossiilkütusest) energiaimpordi kasv on samas ajavahemikus 50 %lt 70 %le. Teiste energiat tootvate ja tarbivate suurriikidega võrreldes ei ole Euroopa Liidul maailma energiaturu suhtes ühtset lähenemist. Just seepärast tegi Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja Tony Blair eelmise aasta oktoobris Hampton Courtis toimunud mitteametlikul tippkohtumisel ettepaneku luua ühine energiapoliitika.

1.6

Oluline on mitte unustada asjaolu, et nõudluse kiire kasv ning energiakulude suurenemine võivad olulisel määral takistada Euroopa Liidu majanduskasvu, mõjutada ettevõtteid ümber paigutama teatavaid eriti kõrge energiatarbimisega tegevusalasid ning seega raskendada nende liikmesriikide sotsiaalset olukorda, mille sotsiaalkindlustussüsteemid on juba liigselt kurnatud vananeva elanikkonna ja väheneva sündimuse tõttu. Seega on energiatõhususe meetmed äärmiselt vajalikud, sest kokkuvõttes aitavad need vähendada kulusid ja suurendada konkurentsivõimet.

1.7

Samamoodi võib konkurents energiaressursside suhtes suurendada poliitilisi pingeid ning isegi ohustada teatud piirkondade rahu ja stabiilsust. Selline oht võib kergesti levida rahvusvahelise terrorismi teel.

1.8

Energiaressursside mõistlik, tõhus ja säästlik kasutus on oluline stabiliseeriv tegur meie planeedi ja tulevaste põlvkondade jaoks.

1.9

EMSK leiab, et roheline raamat “kuidas saavutada vähemaga enamat” tõstatab olulisi probleeme ja pakub realistlikke lahendusteid. EMSK toetab otsustavalt tahet vähendada energiatarbimist 20 % ja peab vajalikuks mitte üksnes saavutada võimalikult kiiresti eesmärk vähendada energiatarbimist aastas 1 %, vaid seada eesmärk saavutada teises etapis 2 %-ne aastane vähenemine.

1.10

EMSK leiab, et vabatahtlikud lepingud suurte majandussektoritega kujutavad endast tõhusat lahendust, mida tuleb seal, kus vähegi võimalik, eelistada regulatiivsetele piirangutele.

Kaks kõige kõrgema energiatarbimisega sektorit on transport ja ehitus, just nende suhtes tuleb rakendada kõige intensiivsemaid meetodeid ja otsida uuendusi.

Pidev ja edenev toimivate uuenduste juurutamine energiatõhususe alal vastab nii tarbijate kui tööstuse nõudmistele. Ülalnimetatud põhjustel leiab EMSK, et Euroopa Liidu liikmesriigid peaksid olema aktiivselt kaasatud energiatõhususe, parimate tavade vahetamise ja parimate tehnoloogiate levitamise edendamise ühtsesse poliitikasse ning majapidamiste ja tarbijate teavitamise ja stimuleerimise kampaaniatesse.

—

juhtida tähelepanu energiatõhususele,

—

esitada Kyoto protokolli raames konkreetsed meetmed ja ühismeetmed,

—

selgitada ühenduse ja liikmesriikide asjaomaseid ülesandeid,

—

realiseerida energiatõhususe suurendamise potentsiaal, kumulatiivse eesmärgiga saavutada energia intensiivsuse vähenemine 1 % aastas; eesmärgi täitmist peetakse võimalikuks,

—

edendada uusi tehnoloogiaid.

—

vajadus jätkusuutliku arengu järele;

—

majanduslik vajadus;

—

vajadus poliitilise sõltumatuse järele.

3.1

22. juunil 2005 avaldas komisjon rohelise raamatu pealkirjaga “Roheline raamat energiatõhususe kohta ehk kuidas saavutada vähemaga rohkem”. Kõnealune dokument ilmus pärast energia lõpptarbimise tõhususe ja energiateenuste direktiivi ettepaneku avaldamist ning parlamendi arutelusid kõnealusel teemal ja EMSK-le esitatud taotlust ettevalmistava arvamuse koostamiseks energiatõhususe kohta. Arvestades, et roheline raamat eelneb tavaliselt õigustekstidele, tekitab selline asjade käik üsna suurt hämmeldust; roheline raamat on tegelikult siiski laiaulatuslikum kui direktiivi ettepanek. EMSK ettevalmistavat arvamust võib pidada panuseks komisjoni nõuandetöösse.

3.2

Komisjon alustab märkimisega, et vajadus energia järele kasvab pidevalt, vaatamata lennukatele sõnadele energia ratsionaalse kasutamise kohta, ning arvab, et soovitav oleks “anda tugev tõuge tõhustatud programmi loomiseks, mis propageerib energiatõhusust Euroopa ühiskonna kõigil tasanditel.” Komisjon leiab, et EL saaks oma praegust energiatarbimist vähendada vähemalt 20 %. EMSK on rahul, et komisjon ja Euroopa Parlament on selgelt teatanud oma kavatsusest seada eesmärgid ja mitmekesistada pakkumist. EMSK leiab, et tegemist on väärtusliku algatusega, millega lisaks muule luuakse uusi töökohti uute tehnoloogiate väljatöötamise kaudu. Tuleb siiski hoolikalt jälgida, et elluviidav energiapoliitika ei tooks kaasa energia hinna tõusu, mis omakorda suurendaks tootmiskulusid ja seda terava globaalse konkurentsi tingimustes. Nii näiteks võivad CO2 heitmete sertifikaadid tähendada märkimisväärseid lisakulusid kõrge energiatarbimisega tööstustele (nagu näiteks tsemenditööstus) ja sundida neid võtma ette ümberpaigutamisi. Seega ei tohi ignoreerida kavandatud või elluviidud meetmete sotsiaalmajanduslikke tagajärgi.

3.3

Roheliste raamatute üldise tavana tõstatab komisjon esitatud valikute kohta 25 küsimust avalikkuse konsultatsiooniprotsessi struktureerimiseks. Komisjon sätestab Euroopa Liidu, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil võetavad meetmed ning lõpuks rahvusvahelise koostöö meetmed, viidates elluviidavale poliitikale ja asjaomastele valdkondadele, mis on kõik täiendatud näidetega.

3.4

On üllatav, et hoolimata nende olulisusest on teatud teemad jäetud käsitlemata. Näiteks ei ole mainitud linnaalade ega üldist avalike kohtade valgustamise küsimust; samuti ei ole mainitud ringlussevõetavate toodete tootmises kasutamise küsimust, mis on paljudel juhtudel energiatõhusam (metallid, alumiinium jne), ega prügilatest biogaasi saamist.

3.5

Rohelise raamatu eesmärk on määrata kindlaks praegused kitsaskohad (kohaste stiimulite, teabe ja olemasolevate rahastamismehhanismide puudumine), mis takistavad kõige tasuvama energiatõhususe saavutamist. Edendada tuleb meetmeid, mis pärast vajalike investeeringute arvestamist võimaldavad netosäästu. Vastuseid kõnealustele küsimustele oodatakse soovituste või näidete vormis, mis aitavad kaasa pakutud eesmärgi saavutamisele. Pärast rohelise raamatu avaldamist tuleks 2006. aastal koostada tegevuskava.

3.6

Komisjon tundub olevat suhteliselt optimistlik, arvates, et kõikide pärast 2001. aastat võetud meetmete (direktiiv ehitiste energiatõhususe kohta; direktiiv koostootmise edendamise kohta) rakendamine koos uute meetmetega võib tuua kaasa ligikaudu 1,5 % — suuruse energiatarbimise säästu aastas, mille tulemus oleks 1990. aasta tarbimise tase.

4.1

Energiaahel koosneb tootjast, transportijast, turustajast ja tarbijast. Seepärast on oluline olla aktiivne ahela kõigis lülides, pakkumisest nõudluseni. Tegevus võib osutuda kõige tõhusamaks ahela algus- ja lõpplülis.

4.2

Tootmises lülitatakse tõhususe suurendamine pidevalt tootmisviisidesse.

4.2.1

Näiteks soojuse ja elektri koostootmine põhinebki selle energia ringlussevõtmisel, mis muidu kasutamata jääks, ja lisaks rakendatakse uusi tehnoloogiaid, mis võimaldavad võtta kasutusele alternatiivsed energiaallikad. Nii võimaldab kaevandusgaaside ringlussevõtmine ja kasutamine anda energiat koostootmise rajatistele (nt Freyming Merlebach'is Lotringis). Kõrgahjude soojuse võib samuti ringlusse ja kasutusele võtta (tehnika, mida tarvitatakse Brescia's Itaalias).

Põhjamaades on koostootmise käitised ümber ehitatud selliselt, et neis saab kasutada puitu, mis omakorda loob kohaliku puidutööstuse.

Uurimistöö eesmärgiga leida lahendused sellistele probleemidele nagu seadmete ummistumine ja ebatavaline süttimine peaksid kõnealuste seadmete toimimist parandama.

4.2.2

Biogaasi ringlussevõtmine ja kasutamine prügilates võimaldab kasutada energiat, mis varem kaotsi läks, ja võidelda seejuures kasvuhoonegaaside vastu. Sedalaadi uuendused ja energia ringlussevõtmine võimaldavad rajada vastavad käitised tarbimiskoha lähedale ja niimoodi vältida või vähendada energiaülekandel tekkivaid kadusid.

4.2.3

Elektritootmisel on saavutatud märkimisväärset tõhususe kasvu näiteks päikese- ja tuuleenergia alal ning seda on oodata igat liiki uue põlvkonna suurte traditsiooniliste tuumaelektrijaamade puhul.

4.3

Energiat tarbivates sektorites on pidevalt juurutatud säästlikumaid tehnoloogiaid. Energia kallinemine lõpptarbija/kliendi jaoks on sundinud tööstust võtma ette tehnoloogilisi uuendusi.

4.3.1

Autotranspordi sektoris mõjutavad uuendused mootorite omadusi, kütuste kvaliteeti ja tõhusust ning rehvide arendamist. Autode energiatarbimine on juba kümme aastat järjest paranenud, kuid tuleb tunnistada, et selle paranemise on tühistanud sõidukite arvu kasv. Biokütuse laiemat kasutamist võiks soodustada maksumeetmete abil, näiteks maksustades neid naftasaadustest erineva maksuga (5).

Autotööstus on Euroopa Liiduga allkirjastanud vabatahtliku lepingu, milles ta kohustub töötama süsihappegaasi heitkoguste keskmise langetamise nimel aastaks 2008 tasemeni 140 g/km. Euroopa Parlament ja ministrite nõukogu soovivad, et Euroopa Autotootjate Liit (ACEA) saavutaks aastaks 2010 taseme 120g/km. Kui lepingust kinni peetakse, on igal juhul aastatel 2008–2009 turule toodavate sõidukite kütusetarbimine 1998. aastaga võrreldes vähenenud 25 %.

4.3.2

Kohalikud omavalitsused kogu Euroopas tegelevad linnatranspordi probleemidega eesmärgiga parandada ühistranspordi kvaliteeti ning seeläbi vähendada isiklike autode kasutamist. Näiteks Prantsusmaal peab iga kommuun valmistama ette ja esitama heakskiitmiseks linnatranspordi kava. Teistel juhtudel on võetud kasutusele rangemad sunnimeetmed nagu näiteks linnade maanteemaks (näiteks Londonis).

4.3.3

Tuleb soodustada transpordiliike, mis on populaarsust kaotamas, nagu näiteks raudtee, mille turuosa Euroopas jätkuvalt kahaneb (-0,7 %), ja veeteed. Siiski tuleb tunnistada, et suurtele sõnadele vaatamata kõnealused kaks energiatõhususe seisukohalt olulist sektorit praktiliselt ei arene, seda eriti infrastruktuuri puudulikkuse tõttu, ja nende rajamine või moderniseerimine on äärmiselt kulukas (näiteks Reini-Rhône'i kanal või Alpide-ülene raudteeühendus). Lisaks põrkab infrastruktuuride rajamine tihti kas põhjusega või põhjuseta keskkonnakaitse surverühmade vastuseisule.

4.3.4

Linnade valgustamise juhtimisel on samuti võimalik uuenduste abil energiat kokku hoida. Nii võimaldavad võrkude kaugjuhtimise süsteemid esiteks kontrollida võrkude tegeliku töötamise aega ning ühtlasi reguleerida pinget ja kohandada elektrienergia hulka sõltuvalt tegelikest vajadustest, mis kõik tähendab konkreetsele kogukonnale märkimisväärset energiasäästu.

Vananenud tehnoloogia abil valmistatud tänavavalgustuslambid (näiteks elavhõbedaaurudel põhinevad) asendatakse sageli kõrgrõhul töötavate naatriumlampidega, mille võimsus on väiksem ja mis on vähem kulukad. Samuti arendatakse vähe energiat tarbivaid valgeid dioode ning päikeseenergia kasutamist. Eratarbimise osas võtavad turul üha enam koha sisse madala energiatarbimisega lambid, mis toovad kaasa tarbimise vähenemise. Mõned energiafirmad jagavad oma klientidele allahindluskuponge madala elektritarbimisega lambipirnide ostmiseks (Itaalia).

4.3.5

Hoonete puhul peaks hakkama vilja kandma energiatarbimise direktiivi kohaldamine. Igal juhul on isolatsiooninormid toonud kõigi uute ehitiste puhul kaasa märkimisväärset edu ning sama kehtib uuendatud akende kohta.

4.3.6

Tööstuses on paljud suured sektorid, nagu näiteks autotööstus võtnud enesele vabatahtlikke kohustusi oma toodete energiatõhususe suurendamise alal, mille puhul pealegi kehtivad Euroopa Liidu märgistamisnormid. Tööstuses areneb koostoomiskäitiste rajamine. Tuleb märkida, et teatavad eriti kõrge energiatarbimisega sektorid, nagu alumiiniumitööstus, on toodete uuesti ringlussetoomise abil saavutanud tähelepanuväärset energiakokkuhoidu.

4.4

Toodud näidetest ilmneb, et energia jätkuva kallinemise tingimustes on energia säästmine muutunud majanduslike tegutsejate jaoks loomulikuks ja väärtuslikuks protsessiks, mis viib järeldusele, et vabatahtlikud meetmed on pikas ja keskmises perspektiivis sama tõhusad kui õigusaktid.

—

kõnealune eesmärk tuleks siduda energiat tarbivate toodete keskkonnasõbraliku projekteerimise direktiivi elluviimisega;

—

tuleks hinnata tööstuse poolt võetud vabatahtlike kohustuste täitmist.

11.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/61

1.1

Määruse ettepanekus Euroopa väikeste nõuete menetluse kohta (1) taotleb komisjon mitmeid algatusi, millega järk-järgult luuakse vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajanev ala; selle abil kõrvaldatakse tõkked ja aidatakse lihtsustada tsiviilmenetluste korraldamist Euroopa tasandil, nagu on sätestatud justiits- ja siseministrite nõukogu 3. detsembril 1998 vastuvõetud tegevuskavas (2) .

1.2

Kooskõlas oma eelnevate seisukohtadega kõigi komisjoni ja nõukogu algatuste suhtes, mis on suunatud Euroopa tõelise õigusruumi konsolideerimisele, tervitab ja toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kõnealust ettepanekut. Ettepanekus esitatud õiguslik alus on põhjendatud ja võimaldab menetlust kohaldada mitte ainult piiriülestele, vaid ka siseriiklikele vaidlustele (viimaste puhul on kohaldamine vabatahtlik). Selle eesmärk on tagada, et pooltel on võrdsed õigused õiglasele, kiirele, kättesaadavale vaidluste lahendamise menetlusele kõigis liikmesriikides.

1.3

EMSK avaldab heameelt komisjoni ettepaneku hea tehnilise ja õigusliku taseme üle. See tuleb selgelt välja iga artikli kohta esitatud kommentaarides (3). Komitee on rahul tasakaaluga, mis on leitud erinevate huvide vahel, ning mõjuhinnanguga, mis on hästi struktureeritud, läbi mõeldud ja selgelt esitatud (4).