3.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 28/1

1.1

Kooskõlas Haagi programmiga (2001) esitas komisjon nõuandva rohelise raamatu testamentide ja pärimisõiguse kohta, milles käsitletakse järgmiste teemade rahvusvahelisi aspekte:

1.2

Piiriülese pärimisasja puhul kerkib pärija ette mitmeid probleeme, kuna piiriülesed pärimisasjad lähevad vastuollu eri liikmesriikides kehtiva materiaal- ja menetlusõiguse ning kollisiooninormidega.

1.3

Rohelises raamatus tehakse ettepanek kehtestada Euroopa Liidus materiaalõiguse normid ja reeglid, mis puudutavad kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning lisaks kohtuotsuste tunnustamisele ka testamente ja pärimisõigust käsitlevate haldusdokumentide ja -otsuste tunnustamist, kui piiriülene pärimisasi puudutab mõnda kolmandat riiki.

2.1

Rahvusvahelisel tasandil käsitleb kõnealust temaatikat kolm Haagi konventsiooni pärimisõiguse ja testamentide kohta ning konventsioon varahaldusühingute kohta:

2.2

Üks rahvusvaheliste testamentide vormi käsitleva ühtse seaduse konventsioon (UNIDROIT — Rahvusvaheline Eraõiguse Ühtlustamise Instituut) allkirjastati 26. oktoobril 1973 (jõustus 9. veebruaril 1978) Washingtonis. Konventsiooni osalised on liikmesriikidest Belgia, Küpros, (Tšehhoslovakkia), Prantsusmaa, (Püha Tool), Itaalia, Ühendkuningriik ja Sloveenia ning mitmed kolmandad riigid, sealhulgas Ameerika Ühendriigid ja Venemaa Föderatsioon. Konventsioonis nähakse ette rahvusvaheline registreerimine ja selleks kasutatav ühtne vorm.

2.2.1

1972. aastal sõlmiti Euroopa Nõukogu egiidi all Baseli konventsioon, mis käsitleb testamentide registreerimise süsteemi loomist; selle osalised on Belgia, Küpros, Hispaania, Eesti, Prantsusmaa, Itaalia, Leedu, Luksemburg, Holland ja Portugal. Kõnealune konventsioon on allkirjastamiseks avatud ka kolmandatele riikidele.

2.3

Haagi konventsioonid käsitlevad kohtualluvust ja kohaldatavat õigust, UNIDROIT' konventsioonid käsitlevad materiaalõiguse teemat piiriülest pärimist puudutavates küsimustes. Üksnes rahvusvahelisi norme testamentide vormi kohta ja testamentide registreerimise kohta rahvusvahelises registris on praeguseks ratifitseerinud ja nendega liitunud piisav arv riike.

2.4

Temaatika puudutab omandiõiguse — inimese ühe põhiõiguse — surma korral ülemineku ühte eripärast vormi. Piiriülese pärimisõiguse osas pädevuse, kohaldatava õiguse ja vastastikuse tunnustamise reguleerimiseks Euroopa Liidus tuleks koostada määrus.

2.5

Temaatika keerulisust arvestades on komisjoni eesmärgid ja ettepanekud ambitsioonikad, kuid neis esitatu on siseturu vaatepunktist asjakohane ja väga vajalik ning puudutab paljusid isikuid. Et tõhustada reguleerimist ning vältida vasturääkivusi õiguslike vahendite või riikide otsuste ebakõlade vahel, tuleks hõlmata võimalikult suur osa küsimustest seaduste kollisiooninormidesse ning allutada need alati — funktsionaalselt ja sisuliselt — pärimisküsimusele (vältida näiteks selliste küsimuste lisamist, mis kuuluvad asjaõiguse valdkonda).

2.6

Euroopa Liidu poolse reguleerimise majanduslikus tähtsuses pole kahtlust — eriti Euroopa väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete üleminekul, tagamaks pärast ettevõtja surma järjepidevus, mis on Euroopa tööhõive ja konkurentsivõime seisukohast samuti oluline.

2.7

Teatavates riikides kehtivad sätted, mis keelavad lepingute sõlmimise tulevase pärimise osas või pärandvara mõne osa määramise mingiks konkreetseks otstarbeks. Tuleks kaaluda kõnealuste sätete muutmist asjaomastes riikides ning selle edendamist liidu tasandil, et paremini ühtlustada materiaalõigust ning tagada nende ettevõtete või põllumajandusettevõtete tegevuse jätkumine, mida võiks mitmete pärijate vahel jagamisel ähvardada likvideerimise oht.

2.8

Võttes arvesse suuri erinevusi liikmesriikides kehtivates õigusaktides ja teatavaid viimaseid arenguid ning vaatamata sellele, et asjakohased rahvusvahelised konventsioonid on ratifitseerinud vaid vähesed riigid, jagab komitee Euroopa Komisjoni seisukohta, et on võimatu töötada välja ühetaolist materiaalõigust piiriülese pärimise kohta ning testamendivorme, mida saaks kasutada kogu Euroopa Liidus. Käsitletavaid teemasid ja seatud prioriteete peab komitee asjakohaseks, kuna edusammud kõnealustes valdkondades lahendaksid juba mitmed praktilised pärijate ning asjaomaste notarite, haldustöötajate, kohtunike ja juristide probleemid.

2.8.1

Lisaks võib kutsuda liikmesriike üles uurima rahvusvahelist õigust arvestades ka muid võimalusi teatavate konventsioonide ratifitseerimisel või nendega ühinemisel (testamentide vorm, kohaldatav õigus, rahvusvaheline testament, riiklik ja rahvusvaheline registreerimine).

2.8.2

Pärimisõigusele ja testamendiküsimustele on germaani-romaani õiguses kaua omane olnud mitmes mõttes väga aegunud suhtumine pärandvarasse. De cujus'e (1)pärandvara käsitleti kui surnu olemasolu jätkumist pärijate kaudu. Üha enam on pärimisõigus aga arenenud lepingulise reguleerimise poole. Järgides Saksamaa ja Šveitsi eeskuju, on praegu Prantsusmaal pooleli pärimisõiguse reform, millega antakse surnule ja tema pärijatele suurem otsustusõigus pärimisküsimuste lahendamisel, mille eesmärk on muu hulgas paremini tagada ka ettevõtete tegevuse jätkumine.

2.8.3

Samas on suurenenud vastuseis äärmiselt liberaalsele korrale, mille kohaselt võib testamentaator oma pärijad ilma põhjendamata pärandist ilma jätta, nagu on näha selleteemaliste kohtuasjade arvu märkimisväärse kasvu põhjal.

2.8.4

Ka ilma õigussüsteemide ajaloolisi ja ühiskondlikke eripärasid hülgamata on võimalik, et pikemas perspektiivis toimub suur harmoniseerimine või vähemalt mitmed väiksemad ühtlustamised eesmärgiga lihtsustada testamentide täitmist ja piiriülese pärimise küsimuste lahendamist. Sellele võib hoogu juurde anda Euroopa testamendi ja kohaldatava seaduse kohta käiva piisavalt avatud ja liberaalsema instrumendi loomine. Samuti võiks uurida liidu alussätete loomise hüpoteesi kui alternatiivi ühele või mitmete riikide õigusele, kui kavandada professio juris'e (2) aktsepteerimist.

2.9

Komitee märgib, et ideid on saadud nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrusest (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000. Samuti on eriti kasulikud allikad olnud määruse (EÜ) nr 2201/2003 artikli 21 lõige 3 ja artikkel 46, millega on perekonnaõiguses loodud pretsedendid, mis aitavad kindlaks määrata kavandatavate õigusnormide sisu (3).

2.10

Komitee tervitab rohelist raamatut ning leiab, et selles tõstatatud küsimused on olulised ja pakilised. Komitee teeb jõupingutusi, et leida tõstatatud küsimustele vastused, lähtudes seejuures Euroopa kodanike huvidest ja vajadustest ning võttes arvesse inimeste ühe suuremat liikuvust ja juba toimunud suuremaid rändeid.

2.11

Alustada tuleks küsimustega, mis puudutavad testamentide vormi, rahvusvahelist kohtualluvust, kohaldatavas õiguses tekkivate vastuolude lahendamist, testamentide registreerimist, kohtuorganite ja teiste pädevate organite otsuste vastastikust tunnustamist ja apostilli ning juhtumeid, mille kohta on Euroopa ja rahvusvahelises õiguses olemas pretsedendid.

2.12

Komitee hinnangul tuleks pärimisõiguse hajutatud reguleerimisele eelistada ühtset süsteemi (üks pärimisõigus ja pärandamise ühtne reguleerimine). Siiski tuleb praktilistel põhjustel mõnedel juhtudel teha erandeid, näiteks teatava välisriigis asuva kinnis- või vallasvara puhul (laevad, õhusõidukid, äriettevõtted jne).

2.13

Teatavad küsimused, nagu näiteks pärimislepingud või varahaldusühingud, jäävad riikide pädevusse (4). Neid küsimusi aga, mis puudutavad kohtus või kohtuta arutatavate pärimisküsimuste alaste otsuste tunnustamist ilma välisriigi kohtuotsuseta, kohtualluvust muudel juhtudel, kohtuväliste riiklike või eraasutuste otsuste ja dokumentide tunnustamist või riiklikesse kinnistusraamatutesse sissekandmist, tuleb reguleerida kavandatavate Euroopa õigusaktidega.

3.1

Nõukogu määruse nr 2201/2003 sarnasest määrusest, mis käsitleks pärimisõiguse küsimusi, ei piisa piiriülese pärimise küsimuste lahendamiseks. Tegelikult lahendatakse suurem osa pärimisküsimusi ilma kohtu sekkumiseta, seega tuleb leida lahendused ka sedalaadi menetluses tekkivatele probleemidele. Siiski on mõnikord teatavates riikides või mingite küsimuste aspektide osas vajalik ka kohtuniku sekkumine.

3.2

Mõistagi peab ühenduse instrument reguleerima pädeva(te) foorumi(te) määramise eel üleskerkivaid teemasid ja kohtuotsuste tunnustamist, kuid lisaks peab selle jaoks kavandama ka võimaluse reguleerida järgmisi küsimusi:

3.3

Komitee toetab ühenduse Haagi programmi selles osas, mis puudutab Euroopa pärimistunnistuse kehtestamist ning testamentide registreerimise süsteemi sisseviimist. Liikmesriigid peaksid määrama nimetatud tunnistuste väljaandmiseks pädeva asutuse ning looma riikliku keskregistri, kui seda veel ei ole. Samuti tuleks luua liidu keskregister (või Euroopa keskregister — Euroopa Nõukogu tähenduses, kui riike, kes pole veel Baseli konventsiooni ratifitseerinud, kutsutakse üles seda tegema) ning võimaldada kohtutele, notaritele ja teistele kehtiva õiguse järgi määratud pädevatele ametnikele juurdepääs kõnealusele registrile (vähemalt sel määral, et saaks surnu nime ja sünniaja järgi teada, millises liikmesriigis või millises kolmandas riigis, millal ja vastavalt millisele õigusele testament koostati, et oleks võimalik taotleda koopiat eelnimetatud riiklikust keskregistrist).

3.3.1

Testamentide registreerimise Euroopa süsteem peaks igal juhul olema kooskõlas Baseli ja Washingtoni konventsiooniga, kuna paljud liikmesriigid on juba kõnealuste konventsioonide osalised ning kavandatav ühenduse õigusakt puudutaks ka võimalikku kolmandate riikidega seotud pärimisõigust.

3.4

Pärast pärija staatuse kindlaksmääramist ning pärandvara likvideerimist ja jagamist peaksid haldusformaalsused olema võimalikult lihtsad. Komitee toetab riiklikus õiguses tunnustatud ametnike vastuvõetud õigusaktide ja dokumentide vastastikust tunnustamist ning otsest kinnistusraamatusse sissekannete tegemist (või pädeva ametivõimu kaudu kinnisvara registreerimist) omandiõiguse kohta või servituudi, hüpoteegi või võimaliku jagamise kohta, mis võivad kõnealust kinnisasja kohaldatava riikliku õiguse järgi koormata.

3.5

Komitee soovib juhtida komisjoni tähelepanu maksuprobleemidele, mis võivad pärijatel tekkida seoses mitmes riigis paikneva pärandvaraga. Tuleb vältida pärandi või pärandiosa mitmekordse maksustamise probleeme, mis võib viia pärandi konfiskeerimiseni või tekitada ebavõrdsust pärijate vahel sõltuvalt neile määratud pärandvaraosast. Tuleks luua ülevaade liikmesriikides piiriüleste pärimisküsimuse kohta kehtivatest maksueeskirjadest, et saada teada, millistes riikides on kehtestatud maksud väljaspool riigi territooriumi asuvale kaubale ja varale, võrrelda maksumäärasid ning teha ettepanekuid asjaomastes riikides õiglase korra loomiseks. Komisjon võiks ehk isegi kaaluda liikmesriikidevahelise pärimisasjades topeltmaksustamise vältimise näidiskonventsiooni ettepaneku tegemist.

3.6

Kas Euroopa testament peaks põhinema Washingtoni konventsiooni rahvusvahelise testamendi mudelil ning kas seda tuleks lisaks Baseli konventsioonis ettenähtud Euroopa tasandil registreerimisele registreerida ka rahvusvaheliselt? See võiks innustada riike ratifitseerima Washingtoni ja Baseli konventsioone ning tagada pärijatele paremini nii liikmesriike kui kolmandaid riike puudutavate piiriüleste pärimisasjade lahendamine. Komitee soovitab komisjonil järgida kirjeldatud suundumust, kuna kõnealused konventsioonid on liikmesriikidele juba tuttavad, kuna need on ratifitseeritud või kuna asjaomased ametnikud või kohtunikud on menetluste käigus nende õigussüsteemide alla käivate testamentide ja registreerimisega tegelenud.

3.7

Kui see teoks saab, tunnustatakse Euroopa testamendi vormi kõigi liikmesriikide õiguskordades. Euroopa õigus ei tohi lasta lihtsatel vormiküsimustel seada ohtu üldtunnustatud põhimõtet testaatori tahte austamise (favor testamenti) kohta seadusega lubatud piirides.

3.8

Väga vajalik on ühenduse spetsiaalne reguleeriv õigusakt, mida kohaldatakse kõikide vähemalt kahte liikmesriiki või kolmandaid riike, sh rahvusvaheliste konventsioonide osalisi puudutavate pärimisküsimuste puhul, et tagada kõigil juhtudel ühenduse õiguse kohaldamine (ühenduse “spetsiaalne õigus” oleks sel juhul ülimuslik rahvusvahelise õiguse ees).

4.1

Rohelises raamatus tõstatatakse 39 põhiküsimust, mis on jaotatud alaküsimusteks. Komitee ei oska neile kõigile esialgu vastust anda, kuid soovitab komisjonil pidada individuaalselt nõu nende juriste esindavate organisatsioonidega, keda puudutavad kõik rohelises raamatus käsitletavad teemad.

4.2

Komitee rahuldub mõnede võimalike vastuste pakkumisega kõige tähtsamana tunduvatele küsimustele. Selleks valitud üldsuunaks on kooskõla Haagi, Baseli ja Washingtoni konventsioonidega, et kehtestatav kord oleks võimalikult ühtne, et pikemas perspektiivis saavutada võimalikult paljude liikmesriikide ja ka kolmandate riikide poolt tunnustatud õiguslik konsensus.

4.3

1961. aasta Haagi konventsiooniga ettenähtud kohaldamiskriteeriumid testamendi sätete vormist tulenevate konfliktide kohta tuleks säilitada, kuna need on piisavalt mitmekülgsed ja võimaldavad enamikul juhtudest tunnustada selle õiguse kohaldatavust, mille järgi testament on tehtud.

4.4

Viimasel ajal mandri-Euroopas toimunud reformide kontekstis peaks erilist tähelepanu pöörama piiratud teovõimega pärijate (nii alaealiste kui täisealiste) ning raske ja sügava puudega isikute huvidele, kui testamentide muutumine lepingupõhiseks või pärijate otsus, millist õigust kohaldada, muudab pärandvara sundosa reguleerimist või tekitab pärijate vahel ebavõrdsust. Suurem paindlikkus testaatori või pärijate suhtes ei tohiks kahjustada mis tahes õigusnormide olemasolevaid sätteid, mis pakuvad kõnealustele pärijatele kõrgeimat kaitset (vt rohelise raamatu küsimused 5–10).

4.5

Riigis, kus testamenditäitja määramine ei ole kohustuslik, ei tohiks pärija või tema poolt volitatud isiku haldustoiminguid pärimisõiguse elluviimisel lugeda pärandvara kaudseks vastuvõtmiseks ilma beneficium inventarii'ta.

4.6

Pärijatele tuleks ette näha võimalus võtta pärand vastu pärandit koormava summa ulatuses. Samuti tuleks võimaldada pärijatevahelist kokkulepet või pärimislepingut, mille kohaselt saab pärandit ebavõrdselt jagada seaduslikel põhjustel (ettevõtte või põllumajandusettevõtte tegevuse jätkumine, soodsamad pärimistingimused piiratud teovõimega või puudega pärijale) või mille kohaselt jagatakse pärandvara surnu eri abieludest sündinud või abieluväliste laste vahel võrdselt, juhul kui kehtivad seadused sellist ebavõrdust juba ei reguleeri, või mille kohaselt saab pärija oma õigusi enda pärijatele otse edasi anda, võttes arvesse keskmise eluea pikenemist.

4.7

Lisaks tuleks teatavatel juhtudel lubada testaatoril valida tema pärimisasjas kohaldatav õigus: kas selle riigi õigus, mille kodanik ta on (mitme riigi kodakondsuse omamisel neist ühe riigi õigus), või tema alalise elukoha riigi õigus.

4.8

Komitee on ka seisukohal, et tuleb jätkata ja edasi arendada komisjoni heatasemelist võrdlevat tööd. Samuti tuleks sellekohast temaatikat Euroopa Liidu koduleheküljel korrapäraselt ajakohastada ja tõlkida piisavalt paljudesse keeltesse, tagamaks selle kasulikkus piiriüleste pärimisküsimustega kokku puutuvatele juristidele, ametnikele, halduritele ja kohtunikele. Teave peaks olema esitatud nii, et igast osast on antud ka lühike ülevaade, mis selgitaks Euroopa kodanikele või nende pärijatele piiriülest pärimisküsimust sisaldava testamendi koostamise põhialuseid.

4.9

Komitee ootab huviga nii komisjoni poolt juba alustatud kui ka tulevaste konsulteerimiste tulemusi, lootes olla konkreetsema suunitlusega õigusloomealaste ettepanekute adressaat ning neid põhjalikult uurida, kuna komitee peab testamentide ja pärimisõiguse teemat Euroopa kodanikele huvipakkuvaks ja oluliseks. Samuti loodab komitee ühenduse algatusest formaalsuste lihtsustamist, suuremat õiguslikku ja rahalist kindlustunnet, kiiremat piiriüleste pärimisküsimuste lahendamist — nii eraisikute kui nende ettevõtjate, põllumajandusettevõtjate ja omanike puhul, kes soovivad omandi tegevuse jätkumist ka pärast enda surma.

3.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 28/5

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

1.1

Kasutatav energia on meie tänapäevase eluviisi ja kultuuri alus. Alles piisava hulga energia olemasolu tegi praeguse elustandardi võimalikuks. Lissaboni strateegia ning Göteborgi ja Barcelona Ülemkogul vastuvõetud otsuste ellurakendamise kindel eeldus on stabiilne, soodne, keskkonnasõbralik ja pidev varustatus kasutatava energiaga.

1.2

Fossiilkütused süsi (2), nafta ja maagaas moodustavad hetkel Euroopa ja üleilmse energiavarustuse selgroo. Nad säilitavad oma tähtsuse ka järgmistel aastakümnetel ning jäävad seetõttu vältimatuks.

1.3

Fossiilkütuse kaevandamine ja kasutamine on aga seotud erinevate keskkonnariskidega, muuhulgas kasvuhoonegaaside, eelkõige süsinikdioksiidi ja metaani emissiooniga. Tegemist on taastumatute ressursside tarbimisega.

1.4

Fossiilkütuse kasutamise tõttu on Euroopa suurel määral sõltuv selle elutähtsa tooraine impordist, mis suureneb tulevikus tõenäoliselt veelgi, eelkõige nafta ja järjest rohkem ka maagaasi osas.

1.5

Söe, nafta ja maagaasi ülemaailmsete ressursside oletuslikud varud (3) sõltuvad erinevatest teguritest (majanduskasv, uurimistegevus, tehnoloogiline areng). Varudest jätkub veel paljudeks aastakümneteks (söe puhul võib-olla isegi aastasadadeks), kuigi eelkõige nafta puhul võivad ressursid väheneda ning pakkumise nappus tekkida juba käesoleval sajandi keskpaigas. Naftaturgude praegusest arengust nähtub, et juba lähitulevikus võivad tekkida etteennustamatud hinnatõusud, millel on märgatav mõju rahvamajandusele. (4)

1.6

Euroopa Liit peab energiapoliitikas võtma kõik meetmed, et vähendada pikaajalises perspektiivis kõnealust sõltuvust eelkõige säästumeetmete ja kõigi energiakandjate tõhusama kasutamise ning alternatiivsete energiasüsteemide, näiteks taastuvatest allikatest saadud energia ja tuumaenergia ulatuslikuma kasutamise teel. Seetõttu on alternatiivsete energiasüsteemide arendamisel eriline tähtsus.

1.7

Teisest küljest peab Euroopa Liit energiapoliitikaga tegema kõik selleks, et kindlustada varustatus fossiilkütustega ja varustusteed, erilist probleemi valmistab seejuures mõningate põhivarustajate poliitiline stabiilsus. Selles valguses omandab erilise tähenduse koostöö Vene Föderatsiooni, SRÜ riikide, Lähis- ja Kesk-Ida riikide ning Euroopa Liidu naaberpiirkondadega (nt Alžeeria ja Liibüa).

1.8

Kõnealust sõltuvust saab leevendada ka märkimisväärsete Euroopa söeleiukohtade intensiivsema kasutamisega.

1.9

Toimival Euroopa siseturul ning sobivate kliima kaitsmise meetmete raames tuleks fossiilkütust kasutada valdkondades, mis on kohandatud selle spetsiifilistele omadustele ning hinna- ja kulutasemele. Sellest tuleneb automaatselt ka kõnealuse kütuse majanduslikult ja energeetiliselt eriti efektiivne kasutamine.

1.10

See on endaga kaasa toonud olukorra, kus söe kasutamine on valdav terasetööstuses ja elektrijaamades, samal ajal kui naftat ja gaasi kasutatakse eelkõige soojuse tootmiseks ning energeetikaga mitteseotud valdkondades. Transpordivaldkonnas domineerivad tooted, mida saadakse naftast.

1.11

Energiakandjate kombinatsioonis tuleks piiratud varudega ja paindlikumalt kasutatavat toorainet (maagaas ja nafta) tarvitada vaid valdkondades (nt transpordis, keemiatööstuse toorainena), kus söe kasutamine tooks kaasa täiendavad kulud, energiakulu ja süsinikdioksiidi emissiooni.

1.12

Süsinikdioksiidi emissiooni tooteühiku kohta (nt süsinikdioksiidi (kilogrammides) kWh kohta, süsinikdioksiidi (tonnides) terasetonni kohta, süsinikdioksiidi (grammides) sõiduauto kilomeetri kohta) tuleb jätkuvalt vähendada, kasutades tehnilise progressi saavutusi. See nõuab energiatõhususe parandamist energia muundamise ja energiakasutuse kõigis valdkondades.

1.13

Seega peab energia- ja majanduspoliitika pakkuma investeeringutele usaldusväärset raami, mis tooks endaga kaasa parema tehnika tööstuses, ettevõtluses ja eraomandis.

1.14

Järgmistel aastakümnetel tuleb Euroopas rajada uusi elektrijaamu, mille võimsus oleks umbes 400 GWel (5). Süsinikdioksiidi emissiooni ja kütusekulu piiramiseks/vähendamiseks tuleb kõnealused uusrajatised varustada parima saadaoleva tehnikaga.

1.15

Transpordivaldkonnas tuleb teha kõik jõupingutused, et vähendada spetsiifilist kütusekulu (arvestades läbisõidetud kilomeetri kohta) ning vältida kogutarbimise suurenemist. Selleks on vajalikud nii tehnilised edusammud mootorsõidukite ja kütuse arendamise paljudes valdkondades kui ka meetmed liiklusummikute vältimiseks (teede- ja tunnelite ehitus, juht(imis)süsteemid) ja liikluse vähendamiseks (6). Ka elektriliste sõidukite aktiivsem kasutamine (nt elektrirongid) vähendab sõltuvust naftast, sest võimaldab erinevate primaarenergiakandjate (süsi, gaas, taastuvad energiaallikad, tuumaenergia) tarvitamist.

1.16

Energiavaldkonna tõhususe edusammude eelduseks on nii tööstuse poolt kui ka riigi toetatavate meetmete abil läbiviidavad intensiivsemad teadusuuringud ja arendustegevus (seda eelkõige ka fossiilkütusel töötavate elektrijaamade puhul).

1.17

Seetõttu tervitab komitee teadusuuringute ja arengu seitsmenda raamprogrammi ettepaneku rõhuasetust energia teemale. Selleks tuleks eraldada piisavad vahendid ja teema peaks hõlmama kõiki energiatehnoloogiaid. Selles peaks sisalduma eelkõige ka fossiilkütuste kasutuse tõhususe suurendamise meetmed, kuna selle kaudu on võimalik saavutada eriti ulatuslikku kogukasu.

1.18

Ka fossiilkütusest toodetud elektrienergia puhul on olemas võimalus vähendada pikaajalises perspektiivis märkimisväärselt süsinikdioksiidi emissiooni energiakäibe kohta, kui kasutada süsinikdioksiidi eraldamise ja ladestamise menetlust (Clean Coal Technology). Seetõttu on teadusuuringute ja arengu seitsmendas raamprogrammis nimetatud menetluste arendamisele ja katsetamisele omistatud eriline tähendus.

2.1

Kasutatav energia (7) on meie tänapäevase eluviisi ja kultuuri alus. Alles piisava hulga energia olemasolu tõi endaga kaasa praeguse elustandardi. Vajadus stabiilse, soodsa, keskkonnasõbraliku ja pideva varustatuse järele kasutatava energiaga seisab Euroopa Ülemkogu Lissaboni, Göteborgi ja Barcelona otsuste keskmes.

2.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on korduvalt märkinud, et energia tootmine ja kasutamine on seotud keskkonnariskidega, ohtudega, problemaatilise välispoliitilise sõltuvuse ja ettenägematute asjaoludega. Mitte ükski tulevikus energiavarustusele kaasa aitav võimalus ega tehnoloogia ei ole tehniliselt täiuslik, täiesti vaba kahjulikest keskkonnamõjudest, sobiv kõikideks vajadusteks ega oma hinna ja kättesaadavuse poolest pikaajaliselt kõikehõlmav. Eeltoodule lisanduvad varude ja ressursside piiratus koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Ootuste kohaselt teravnevad kõnealused probleemid märgatavalt seoses ülemaailmse rahvastiku juurdekasvu, arengumaade suureneva energianälja ning eelkõige uute tööstusriikide, nagu Hiina, India ja Brasiilia, kiiresti kasvava energiavajadusega.

2.3

Tulevikku suunatud Euroopa energiapoliitika oluliseks eesmärgiks peab niisiis jääma pikaajaliselt tagatud, keskkonnasäästlik ja konkurentsivõimeline energiavarustus. Eelnimetatud põhjustel ei saa energiapoliitikas piirduda väheste energiakandjate kasutamisega. Energiakitsikuse ja muude riskidega on võimalik palju paremini võidelda nii liigi kui päritolu poolest laialdaselt diferentseeritud energiakandjate kombinatsiooni abil, mille puhul rakendatakse ja arendatakse kõiki kättesaadavaid energiakandjaid ja tehnikaid, et lõpuks olla vastuvõetavate ökoloogiliste tingimuste raames valmis muutuvate tingimustega konkurentsiks.

3.1

Praegu põhineb umbes neli viiendikku maailma energiavarustusest (nagu ka 25-liikmelise Euroopa Liidu varustusest) fossiilsete energiakandjate nafta, maagaasi ja söe kasutamisel.

3.2

Üldiselt sõltuvad kõik tulevase arengu prognoosid — ning seetõttu erinevad need üksteisest sõltuvalt vaatenurgast ja mõnikord ka vastavatest huvidest — oletustest tulevase demograafilise ja majandusliku arengu, uute uurimis- ja kasutuselevõtutehnoloogiate arengu ning riikide poliitiliste raamtingimuste kohta. See kehtib eelkõige tuumaenergia suhtes ning taastuvate energiaallikate toetusmeetmete ulatuse kohta.

3.2.1

Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA, Pariis) ja Energy Information Administration'i (US Department of Energy, EIA) 2004. aastal esitatud viiteprognooside (8) järgi katavad kõnealused fossiilsed energiakandjad ka 25 aasta pärast veel üle 80 % ülemaailmsest energiatarbimisest.

3.2.2

Taastuva energia osakaal küll kasvab, kuid IEA ja EIA hinnangute kohaselt kindlasti mitte rohkem kui kogu energiatarbimine, seetõttu jääb taastuva energia osakaal püsivaks. Tuumaenergia osas oodatakse vastavalt praegusele arengule absoluutarvudes küll veidi kasvavat osakaalu, mis jääb aga alla tarbimise koguarengule, kui ei muutu poliitilised raamtingimused Euroopas. IEA ja EIA jõuavad selle tulemusel järeldusele, et tuumaenergia osakaal maailma energiatarbimise katmises isegi väheneb.

3.2.3

2004. aasta septembris Euroopa Komisjoni avaldatud nn baseline scenario's (9) 25-liikmelise Euroopa Liidu jaoks lähtutakse erinevalt IEA ja EIA prognoositud ülemaailmsest suunast sellest, et taastuvenergia osakaal 25-liikmelise Euroopa Liidu energia kogutarbimisest suureneb 2030. aastaks praeguselt kuuelt protsendilt üheksani. Et selle hinnangu kohaselt tuumaenergia osakaal 25-liikmelises Euroopa Liidus siiski väheneb, jõuab Euroopa Komisjoni nn baseline scenario ka 25-liikmelise Euroopa Liidu suhtes tulemusele, et fossiilsed energiakandjad katavad ka 2030. aastal veel üle 80 % energia kogutarbimisest.

3.3

Fossiilsed energiakandjad on ammenduvad loodusvarad. Et hinnata seda, kui kaua säilib nafta, maagaasi ja söe kandev roll, tuleb vaadelda fossiilsete energiakandjate potentsiaali.

3.4

Selleks on tarvis määratleda mõisted ja mõõtühikud. Kasutatavad mõisted on varud, ressursid ja potentsiaal. Energiakandjate mõõtühikutena kasutatakse mitmesuguseid ühikuid (10), näiteks nafta puhul tonn või barrel, söe puhul tonn või kivisöe tonni energiaväärtuse ekvivalent, maagaasi puhul kuupmeeter või kuupjalg. Kütuste võrdlemiseks kasutatakse nende energiasisaldust näiteks džauli või vatti sekundis (Ws).

3.5

Kogupotentsiaal (Estimated Ultimate Recovery, EUR) hõlmab kogu maakoores kaevandatava energiatooraine hulka, mis oli seal enne, kui inimesed seda kasutama hakkasid. Tegu on hinnangulise suurusega, mis erinevate ekspertide arvamuse põhjal võib olla erinev. Mida täpsemalt aga maakoore ehitust tundma õpitakse ja mida täpsemaks muutub uurimistehnoloogia, seda ühtlasemad on hinnangud.

3.6

Kogupotentsiaalis on arvestatud üksnes maardlate seda osa, kust on võimalik kaevandada. See aga sõltub kasutatavast tehnoloogiast ja selle tasuvusest, seega võib kogupotentsiaal tehnoloogia arenedes suureneda. Kui kogupotentsiaalist arvata maha senini ammutatud hulk, saadakse jääkpotentsiaal.

3.7

Jääkpotentsiaal koosneb varudest ja ressurssidest. Varude all mõistetakse energiatooraine koguseid, mille olemasolu on kindlalt tõendatud ja mille kaevandamine on tänapäevaseid tehnilisi võimalusi kasutades tasuv. Ressursside all mõistetakse nii neid energiatooraine koguseid, mille olemasolu on küll võimalik tõendada, ent mille kaevandamine ei ole praegu tasuv ja/või tehniliselt võimalik, kui ka neid koguseid, mille olemasolu ei ole veel kindlalt tõendatud, ent mida oletatakse geoloogiliste näitajate põhjal.

3.8

Avalikus arutelus seisavad esiplaanil varud, sest nende alusel tuletatakse energiakandjate kestvus. Kui varusid vaadeldakse praeguse aastase kasutamise taustal, siis saadakse nn varude statistiline kestvus. Kõnealust meetodit kasutades on võimalik välja arvutada kogu maailma varude statistiline kestvus, mis on nafta puhul ligikaudu 40, maagaasi puhul ligikaudu 60 ja kivisöe puhul ligikaudu 200 aastat.

3.9

Samas ei ole varud ja nende statistiline kestvus kindlasti mitte fikseeritud suurused. Palju rohkem viib varude statistilise kestvuse vähenemine suurema ekspluatatsioonini, mille tulemusena ressursid (ka tehnilisest arengust tingituna) muutuvad varudeks. (Nii näiteks hinnati möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel nafta statistilist varude kestvust 30 aastale.)

3.10

Statistiliselt tõendatud naftaressursid on ligikaudu kaks korda suuremad kui varud ning maagaasi- ja kivisöeressursid on kuni kümme korda suuremad kui varud.

3.11

Fossiilsete energiaallikate tulevase olemasolu teine näitaja on kogupotentsiaali juba ammutatud osa. Kui kõnealune osa ületab 50 % piiri ja saavutatakse nn Depletion Mid Point, muutub keeruliseks ammutamise edasine suurendamine või ka samal tasemel hoidmine.

3.12

Nafta: nüüdseks on ammutatud juba üle kolmandiku nn tavapärase nafta umbes 380 miljardi tonni nafta ekvivalendi suurusest kogupotentsiaalist. Praeguse ammutamismahu korral oleks pool tavapärase energiaallika potentsiaalist kasutatud umbes kümne aasta pärast. Ammutamise edasiseks suurendamiseks tuleks seejärel järjest enam võtta kasutusele mitte nii tavapäraseid maardlaid (rasked õlid, õliliivad, põlevkivi). Selle abil on võimalik Depletion Mid Point'i ajaliselt edasi lükata. Vastasel korral võivad reservid ning pakkumine järsult väheneda (11) juba enne käesoleva sajandi keskpaika.

3.13

Maagaas ja süsi: maagaasi puhul on tegemist selles osas naftaga võrreldava olukorraga, et jääkpotentsiaal suureneks samuti, kui võetaks arvesse mitte nii tavapäraseid, näiteks gaashüdraatide maardlad. Söe puhul on hinnanguliselt 3400 miljardi tonni naftaühiku suurusest kogupotentsiaalist siiani kaevandatud üksnes ligikaudu 3 %.

3.14

Gaashüdraatide (metaanhüdraadid) uurimine ja nende ammutamise tehnoloogia on alles väljaarendamisel, seetõttu ei ole hetkel võimalik teha usaldusväärseid prognoose nende osakaalu kohta energiavarustuses. Üheltpoolt on olemas hinnangud, mille kohaselt ületab võimalike varude energiasisaldus kõik praegu teadaolevad fossiilsete energiakandjate varud, teisalt ei ole teada nende ammutamise võimalused (põhimõtteliselt, tehnika, kulud). Lisaks nähakse märkimisväärset ohtu nende kliima- või inimmõjudest tingitud eraldumises, sest atmosfääris võib tekkida kliimale ülimalt ohtliku tugeva kasvuhoonegaasi metaani kogunemine.

3.15

Fossiilsete energiaallikate kaevandamise kulud on väga erinevad. Nafta puhul on nende suurus praegu (olenevalt maardlast) 2–20 USA dollarit barreli kohta. Tulevikus tuleb aga rohkem kasutusele võtta väikesi maardlaid, mille geoloogilised ja geograafilised tingimused on ebasoodsamad. Kõnealuseid kulusid suurendavat efekti on aga võimalik tasandada või lausa ületada tootlikkuse suurenemise abil, mis tavaliselt põhineb tehnilistel uuendustel. Ka maagaasi kaevandamise kulud on vastavalt erinevad. Söe puhul sõltuvad kulud väga suures ulatuses kaevandamise sügavusest, lademete paksusest ning ka sellest, kas kaevandamine on võimalik pealmaakaevandamise või üksnes allmaakaevandamise teel. Kulude erinevus on märkimisväärne. Kulud ulatuvad mõnest USA dollarist tonni kohta (nt USAs Powder River Basin'is) 200 USA dollarini tonni kohta üksikutes Euroopa piirkondades asuvates kivisöekaevandustes.

3.16

Ka fossiilsete energiaallikate varude piirkondlik jaotus on väga erinev. Eelkõige kehtib see nafta kohta. 65 % naftavarudest asub Lähis-Idas. Maagaasi jaotus ei ole palju võrdsem, ka selle põhilised leiupiirkonnad asuvad Lähis-Idas (34 %) ja endise Nõukogude Liidu riikide territooriumil (39 %). Söevarud on seevastu jaotunud ühtlasemalt. Kõige suuremad söevarud asuvad Põhja-Ameerikas. Lisaks sellele asuvad suured söeleiukohad Hiinas, Indias, Austraalias, Lõuna-Aafrikas ja Euroopas.

3.17

Strateegiliselt oluliste fossiilsete energiakandjate (eelkõige, nafta, aga ka maagaasi) kontsentratsioonist geopoliitiliselt suurte riskidega seotud Lähis- ja Kesk-Ida piirkonnas tulenevad erilised probleemid energiavarustuse tagamisel.

4.1

Primaarenergia kasutus 25-liikmelises Euroopa Liidus oli 2004. aastal umbes 2,5 miljardit tonni kivisöeühikut ehk umbes 75 eksadžauli (75x1018 džauli). See vastab 16 % maailma energiakasutusest, mille suurus on 15,3 miljardit tonni kivisöe ekvivalenti. 25-liikmelise Euroopa Liidu energiatarbimine ühe isiku kohta on 5,5 tonni kivisöe ekvivalenti, mis on maailma keskmisega võrreldes kahekordne, ent teisalt kõigest pool Põhja-Ameerika energiatarbimisest. Lähtudes majandustulemustest, moodustab Euroopa energiatarbimine üksnes ligikaudu poole kõikide Euroopa-väliste piirkondade keskmisest, kuna energiat kasutatakse siin oluliselt tõhusamalt kui paljudes teistes maailma piirkondades.

4.2

2004. aastal olid 25-liikmelise Euroopa Liidu olulisimad energiakandjad (võttes aluseks kogu primaarenergia tarbimise) mineraalõlid 39 %, maagaas 24 % ja süsi 17 %. Euroopa Liidu energiavarustuse teised olulised alustalad on tuumaenergia (14 %) ning taastuv- ja muu energia (6 %). Üksikute fossiilsete energiakandjate osakaalu iseloomustavad 25 liikmeriigi lõikes märkimisväärsed erinevused. Maagaasi puhul ulatub osakaal 1 % st Rootsis peaaegu 50 %ni Hollandis, mineraalõlide puhul vähem kui 30 %st Ungaris peaaegu kahe kolmandikuni Portugalis ning söe puhul 5 %st Prantsusmaal 60 %ni Poolas. Kõnealuste erinevuste peamine põhjus on fossiilsete energiakandjate varude liikmesriigiti erinev leidumine.

4.3

25-liikmelise Euroopa Liidu terviklikud energiavarud on suhteliselt väikesed. Need on umbes 38 miljardit tonni kivisöe ekvivalenti. See moodustab 3 % maailma varudest, arvestades ka mittetavapärast süsivesinikku. Kõige suurema osa kõnealusest varust moodustavad söeleiukohad (pruun- ja kivisüsi) 31 miljardi kivisöe ekvivalendiga, need jagunevad enam-vähem võrdselt pruunsöe ja kivisöe vahel. Maagaasivarude suurus on neli miljardit kivisöe ekvivalendi tonni ja naftavarud kaks miljardit kivisöe ekvivalendi tonni. 25-liikmeline Euroopa Liit jääb lähitulevikus maailma suurimaks energia netoimportijaks. Vastavalt Euroopa Komisjoni hinnangule kasvab nimetatud sõltuvus aastaks 2030 enam kui kahe kolmandikuni.

4.4

Fossiilsete energiakandjate varude jaotus Euroopa Liidu 25 liikmesriigis on väga erinev. Naftamaardlad koonduvad eelkõige Suurbritannia ja lisaks Taani Põhjamerele. Kõnealused maardlad on suures osas ammendatud, nii et kaevandamine väheneb. Maagaasivarud asuvad põhiliselt Madalmaades ja Suurbritannias, söevarud eelkõige Saksamaa, Poola, Tšehhi Vabariigi, Ungari, Kreeka ja Suurbritannia territooriumil. Lisaks on oluline tähtsus ka Norra nafta- ja gaasivarudel, sest Norra ei ole küll Euroopa Liidu liige, kuid kuulub Euroopa Majanduspiirkonda.

4.5

Arvestades fossiilsete energiakandjate siiski väikesi varusid, peab 25-liikmeline Euroopa Liit juba praegu katma poole kogu energiavajadusest impordi abil. Kõnealune määr kasvab vastavalt Euroopa Komisjoni rohelisele raamatule 2030. aastaks 70 %-le. Eriti suur on sõltuvus imporditavast kütusest mineraalõli osas. Nii tuleb kõnealuse energiakandja puhul katta enam kui kolm neljandikku vajadusest kolmandatest riikidest importimise teel. Imporditava maagaasi osa gaasivajadusest on umbes 55 %, söe puhul on tegu kolmandikuga kogu vajadusest.

4.6

Seetõttu on Euroopa suures osas sõltuv elulise tähtsusega tooraine “energia” impordist, mis tulevikus arvatavasti kasvab veelgi, eelkõige nafta ja üha enam ka maagaasi osas. Euroopa Liit on maailma kõige suurem energiakandjate netoimportija.

4.7

Euroopa Liidu energiapoliitika peab seega ühest küljest andma kõik selleks, et kindlustada fossiilkütusega varustamine ja selle varustamisteed. Seejuures valmistab erilist probleemi mõningate põhivarustajate poliitiline stabiilsus. Seetõttu on koostöö Vene Föderatsiooni ja SRÜ riikide, Lähis- ja Kesk-Ida riikide ning Euroopa Liidu naaberriikidega (nt Alžeeria ja Liibüa) erilise tähtsusega.

4.8

Samas peab Euroopa Liidu energiapoliitika võtma kõik meetmed kõnealuse sõltuvuse leevendamiseks pikemas perspektiivis, eriti kõigi energiakandjate tõhusama tarbimise ning alternatiivsete energiasüsteemide, nagu taastuv (k.a arendamine ja turule toomine) ja tuumaenergia kasutamise suurendamise teel. Seetõttu on oluline tähendus alternatiivsete energiasüsteemide edasiarendamisel.

4.9

Sel taustal võib ka Euroopa märkimisväärsete söemaardlate aktiivsem kasutamine kõnealust sõltuvust vähendada, eriti kuna Euroopa söekaevanduses kehtivad juba praegu oluliselt rangemad keskkonnastandardid kui mujal maailmas.

5.1

25-liikmelise Euroopa Liidu energiatarbimise areng järgib tõenäoliselt komisjoni avaldatud dokumendis “European Energy and Transport Scenarios on Key Drivers” (13) toodud nn baseline scenario't, mille aluseks on praeguste suundade ja praeguse poliitika jätkamine. Selle prognoos on järgmine:

5.2

Primaarenergia tarbimine tõuseb 2049. aastaks 2,9 miljardi kivisöe ekvivalendi tonnini, st vaid 0,6 % aastas. Seevastu sisemaise kogutoodangu tõusu oodatakse kuni 2030. aastani keskmiselt 2,4 % võrra aastas. Selleks nõutav energiaintensiivsuse vähenemine (energiatarbimine suhtes riikliku kogutoodanguga) enam kui 1,7 % võrra aastas (!) tuleks saavutada struktuuriliste muudatuste, parema energiatõhususe ja progressiivse tehnoloogia rakendamise teel.

5.3

Fossiilsete energiakandjate osakaal primaarenergia tarbimisel tõuseb 2030. aastaks isegi kahe protsendi võrra — 82 %-ni.

5.4

Süsi: pärast esialgset tagasiminekut oodatakse ligikaudu 2015. aastast alates söetarbimise uut kasvu kõnealuse energiakandja parema konkurentsiolukorra tõttu elektri tootmisel. Sellise arengu peamised põhjused on maagaasi hinna tõus ja progressiivse söeaurutustehnoloogia oodatav kasutusvalmiks saamine. Kõnealuse hinnangu kohaselt saavutab söetarbimine 2030. aastal uuesti 2000. aasta taseme. 25-liikmelise Euroopa Liidu söe tarbimise osakaal on siis umbes 15 % nagu 2005. aastal. Et ajavahemikus 2005–2030 arvestatakse Euroopa Liidus söekaevandamise ligikaudu 40 %-lise vähenemisega samal ajal toimuva söeimpordi suurenemisel 125 % võrra, suureneb impordi osa 25-liikmelise ELi söevajaduse katmisel kolmandikult 2005. aastal peaaegu kahe kolmandikuni 2030. aastal.

5.5

Nafta: et kasvumäärad arenevad arvatavasti ebaproportsionaalselt 0,2 % aastas, siis väheneb nafta osakaal primaarenergia tarbimises 2030. aastaks tõenäoliselt 34 %ni, mis on viis protsenti vähem kui praegu.

5.6

Gaas: gaasi tarbimine tõuseb esmalt kuni 2015. aastani ebaproportsionaalselt kiiresti 2,7 % aastas. Seejärel areng aeglustub. Põhjuseks on muu hulgas gaasi vähenenud konkurentsivõime elektrienergia tootmisel söega võrreldes. Siiski oodatakse 2030. aastani kõikide fossiilsete energiakandjate hulgas gaasi puhul kõige suuremat tarbimise kasvu. Maagaasi osakaal 25-liikmelise ELi primaarenergia tarbimises suureneb 26 %-lt 2005. aastal 32 %ni 2030. aastal. Veeldatud maagaas (Liquified Natural Gas — LNG) võimaldab gaasiga varustamist mitmekesistada, sest tarnida saab ka üle mere. Hetkel hõlmab veeldatud maagaas 25 % kogu maailma maagaasiturust. Suurim veeldatud maagaasi eksportija on Indoneesia, millele järgnevad Alžeeria, Malaisia ja Katar.

5.7

Fossiilsete energiakandjate kaevandamine väheneb 25-liikmelises Euroopa Liidus 2030. aastani umbes 2 % võrra aastas. Seega suureneb sõltuvus sisseveetavast toormest kõikide fossiilsete energiakandjate lõikes 2030. aastaks rohkem kui kahe kolmandikuni. Nagu juba mainitud, ulatub söe impordimäär 2030. aastaks peaaegu kahe kolmandikuni, gaasi puhul rohkem kui 80 %ni ja nafta puhul peaaegu 90 %ni. Eriti kriitiline on gaasiimpordi kasvav sõltuvus piiratud arvust pakkujatest.

5.8

Elektritarbimine tõuseb 2030. aastani keskmiselt 1,4 % aastas. Seetõttu tõuseb elektrijaamade tootmisvõimsuse vajadus praeguselt ligikaudu 700 GW-lt (maksimaalne elektrivõimsus) 400 GW võrra, st umbes 1100 GW-ni 2030. aastaks. Lisaks tuleb vanad elektrijaamad asendada uutega. Euroopa Komisjoni baseline scenario's sisalduva hinnangu kohaselt saavutatakse oodatav mahu kasv võimsuse suurendamisega võimsusega 300 GW fossiilsete energiakandjate valdkonnas ja võimsusega ligikaudu 130 GW tuule-, vee- ja päikeseenergia valdkonnas, sellal kui tuumaelektrijaamades on ajavahemikus 2005–2030 oodata mahu vähenemist suurusjärgus 30 GW, kui ei toimu muutusi poliitilistes raamtingimustes.

5.9

Euroopa Liidu energiavarustus seisab niisiis järgmise 25 aasta jooksul silmitsi suurte väljakutsete ja ülesannetega, millega võivad kaasneda ka majanduslikud võimalused. Nende hulka kuuluvad varustatuse tagamine (sh impordist sõltuvuse vähendamine), järjest kasvavatest keskkonnanõuetest kinnipidamine, konkurentsivõimeliste energiahindade tagamine ja vajalike investeeringute tegemine.

6.1

Süsi, nafta ja maagaas on looduslikud süsivesinikud, mis on tekkinud miljonite aastate jooksul bioloogilise aine (ladestunud biomassi) muundumise teel, seega on tegemist salvestunud päikeseenergiaga. Olenevalt geoloogilistest tekketingimustest (nt surve, temperatuur, vanus) tekkisid erinevad maavarad. Oluline erinevus on kütuse vesinikusisaldus. Vesiniku ja süsiniku suhe on kõrgeim maagaasis (4:1), nafta puhul on see umbes 1,8:1 ja söe puhul 0,7:1. See määrab kõnealuste fossiilsete toorainete kasutamise eri kasutusvaldkondades.

6.2

Siiani on söe, nafta ja maagaasi kasutamine energiakandjana ja toorainena paljude toodete tootmises (ravimitest plastmassini) ja süsinikku sisaldava redutseerijana raua- ja terasetootmises asendamatu. Siiski sobib ta oma spetsiifiliste füüsikalis-keemiliste omaduste tõttu (nt agregaatolek, vesinikusisaldus, süsinikusisaldus, tuhasisaldus) mõneks kasutusotstarbeks eriti hästi ja mõneks teiseks jälle vähem. Kasutatava süsivesiniku valik toimub majanduslike, tehniliste ja keskkonna seisukohast oluliste kriteeriumide järgi.

6.3

Ligikaudu 7 % ELis tarbitavatest energiakandjatest kasutatakse nn mitteenergeetilisel otstarbel, st põhiliselt keemiatoodete tootmiseks. Eelmise sajandi alguses olid eelkõige söest saadud kõrvalsaadused aluseks uuele arenevale tootmisharule. Praeguseks on maagaas ja naftatooted söe kõrvalsaadused peaaegu täielikult kõrvale lükanud. Niikaua kui see on varustatuse seisukohalt võimalik, domineerivad kõnealuses turusegmendis ka tulevikus nafta ja maagaas. Vajalikud nafta- ja maagaasivarud peaksid vastu oluliselt kauem, kui neid energiakandjaid õnnestuks energia ja soojuse tootmiseks vähem kasutada.

6.4

Hapnikkonverteri protsessi teel terase saamisel on juurdunud söe kasutamisel põhinev kõrgahju-konvertermeetod. Kõrgahju-protsessis on tarvis toorraua saamiseks redutseerijana kivisöekoksi lisamist, mis on samal ajal ka tugikarkass ja gaaside läbijuhtimist tagav süsteem. Tänapäevaste Euroopas kasutatavate seadmete korral ulatub redutseerivate vahendite keskmine tarve 475 kilogrammini tonni toorraua kohta, mis vastab peaaegu tehnoloogilisele miinimumile.

6.5

Transpordisektoris esineb veel suuri kasvumäärasid. Ligikaudu 25 % energiatarbimisest langeb kõnealusele sektorile ning maanteetransport sõltub peaaegu täiel määral naftatootmisest. Vedelkütustel on suur energiasisaldus mahu- ja massiühiku kohta. See on eeldus transpordisektoris majanduslikuks ja efektiivseks kasutamiseks. Vedelkütused ja nende infrastruktuur on seega maanteetranspordis end tõestanud. Elektrimootoriga sõidukite (nt elektrirongid) aktiivsem kasutamine võimaldab primaarenergiakandjate kasutamise suuremat mitmekesistamist (süsi, gaas, taastuvad energiakandjad, aatomienergia) ning aitab seeläbi kaasa naftasõltuvuse vähendamisele.

6.6

Naftal põhinevate vedelkütustega konkureerib maagaasi ja veeldatud maagaasi otsene kasutamine kütusena. Jääb üle ära oodata, kas nimetatud tooteseeriad suudavad võita suuremat turuosa (14).

6.7

Majapidamised ja väiketarbijad kasutavad umbes 30 % energiast. Energiakandja valitakse majanduslike kriteeriumide järgi ning seda määrab järjest enam mugavuse ja keskkonna aspekt. Kõnealuses sektoris konkureerivad kütteõli, maagaas, elekter ja tihedalt asustatud aladel ka kaugsoojus energia ja soojuse koostootmisest.

6.8

40 % Euroopa Liidu energiatarbimisest muundatakse elektrijaamades elektri- ja soojusenergiaks. Süsi, nafta ja maagaas, samuti tuumaenergia sobivad elektrienergiaks muundamiseks tehnilisest seisukohast võrdselt. Tehniliselt väga efektiivsetes elektrijaamades saavutatakse maagaasi kasutamisel kasuteguriks peaaegu 60 % (primaarenergiast elektrienergiaks). Kivisöe kasutamisel on tänapäevaste seadmete kasutegur 45–50 %, pruunsöe puhul 43 %.

6.9

Kogu maailmas toodetakse umbes 40 % elektrienergiat söest, Euroopa Liidus umbes 30 %. Kogu maailmas toodetavast söest kasutatakse umbes 63 % elektrienergia tootmiseks. Süsi on elektrienergia tootmisel soodsama hinnaga kui nafta või maagaas ning seda saab kogu maailmas kindlalt kätte mitmesugustest tootmispiirkondadest.

6.10

Söe kasutamise keskendamisega terase ja elektri tootmisele saab püüelda fossiilsete energiakandjate kombinatsiooni poole, milles oleks ühendatud majanduslikud eelised, keskkonnakaitse, varustatuse kindlus ja ressursside säästmine. Kogu maailmas leiduvad söevarud on oluliselt suuremad kui nafta- ja maagaasivarud.

6.11

Seega peaksid poliitilised raamtingimused soosima vähese ja paindlikult kasutatava tooraine, nagu nafta ja maagaas, kasutamist valdkondades (eelkõige transpordis ja keemiatööstuses), kus söe (aga ka tuumaenergia ja osaliselt taastuvenergia) kasutamisega seondub täiendav rahaline, tehnika- ja energiakulu, ning seega ka täiendav süsinikdioksiidi eraldumine. Sel moel on võimalik kõnealuste reservide ammendumist tulevaste põlvkondade kasuks edasi lükata.

6.12

See tähendab samaaegselt stiimulite loomist söe (nagu ka taastuvenergia ja tuumaenergia) kasutamiseks elektrijaamades energia tootmiseks, selleks et säästa naftat ja maagaasi (vt ka punkt 8.12). Kesk- ja Ida-Euroopas on märkimisväärsed kivi- ja pruunsöevarud. Nende kasutamisega saab vältida Euroopa Liidu sõltuvuse energiaimpordist edasist suurenemist.

7.1

Fossiilsete energiakandjate kohta läbi viidud keskkonnaanalüüsid ja –võrdlused peavad hõlmama kogu tootmis- ja kasutusahelat: tooraine ammutamine/kaevandamine, transport, energia muundamine ja energia lõppkasutamine. Kõik etapid on rohkem või vähem seotud suurte keskkonnamõjude ja energiakadudega. Imporditavate energiakandjate puhul tuleb arvesse võtta ka neid keskkonnamõjusid, mis esinevad väljaspool Euroopa Liidu piire.

7.2

Söe, nafta ja maagaasi kaevandamisel/tootmisel tuleb tähelepanu pöörata mitmesugustele keskkonnamõjudele. Söe kaevandamisel tuleb piiritleda maastiku kasutamine ja tolmu emissioon. Puurimisel ja nafta ammutamisel tuleb vältida nafta ja maagaasi, samuti kõrvalsaaduste väljavoolamist; see kehtib samal viisil ka maagaasi ammutamise ja sellele järgneva nafta ja maagaasi toru- või laevatranspordi kohta. Erilised meetmed on vajalikud offshore-tootmise puhul. Nafta ammutamisel saadavat metaani ei tohiks ära põletada, vaid seda tuleks ära kasutada tööstuslikuks tarbimiseks. Sama kehtib söe kaevandamisel eralduva kaevandusgaasi puhul, mis võib sisalda suurel määral metaani.

7.3

Euroopa suurte põletusseadmete direktiiviga on kehtestatud ranged keskkonnanõuded nende elektrijaamade rajamisele ja käitamisele, mille võimsus on suurem kui 50 MWth või sellega võrdne. Kõnealuses direktiivis kehtestatud tehnika taseme järgi tuleb piirata kahjulike ainete kontsentratsiooni gaasi-, nafta- ja söeelektrijaamade heitgaasides. Vanemad seadmed tuleb kaasajastada. Sellega tuleb tagada, et tolmu (ka peentolm, vt punkti 7.6), ränidioksiidi, lämmastikoksiidide ja eriti kahjulike raskemetallide, samuti toksiliste või vähki tekitavate orgaaniliste ainete emissiooni vähendataks looduse ja inimese jaoks vastuvõetavale tasemele. Müra emissiooni tuleb ennetuslikult vähendada sel määral, et välditaks nii palju kui võimalik teiste häirimist.

7.4

Süsi sisaldab mittepõlevaid aineid, mis eralduvad pärast elektrijaamas põletamist tuhana (elektri- või riidefiltrites). Kivisöe tuhasisaldus on tavaliselt kuni 10 % (üksikjuhtumitel kuni 15 %). Olenevalt koostisest kasutatakse tuhka lisaainena tsemenditööstuses ja teedeehituses või kraavide ja maastiku täitmiseks.

7.5

Ka naftas sisaldub väike osa tuhka. Nafta töötlemisel rafineerimistehastes eraldub tuhk, mis sisaldab muu hulgas vanaadiumi ja nikliosakesi, tahke jäägina, nn naftakoksina. Seda kasutatakse energia jääkkasutamiseks elektrijaamades ja põletusseadmetes, millel on kõikide kahjulike ainete eraldamiseks vajalikud puhastusseadmed.

7.6

Juba mitu aastat peetakse teravnenud diskussiooni peentolmu emissiooni (15) üle. Tegemist on kopsu sattuvate hõljuva tolmu osakestega, mis on väiksemad kui 10 μm ning võivad põhjustada hingamisteede haigusi. Selliseid osakesi eraldub ka nafta ja söe põletamisel, kuna väikseimate tuhaosakeste täielik kinnipidamine filtrites ei ole võimalik. Olulisemad peentolmu emissiooni allikad on siiski diislikütusel töötavad sõidukid, mis ei ole varustatud kübemefiltritega. Söe- ja naftatehastes piiratakse tolmu emissiooni Euroopa suurte põletusseadmete direktiivi piirväärtustega 20 mg/m3. Suurte elektrijaamade puhul vähendatakse peentolmu emissiooni lisaks suitsugaasi märja väävlitustamise teel. Peentolmu emissiooni edasiseks vähendamiseks ja immissiooni piirmääradest kinnipidamiseks kogu Euroopas kehtestas Euroopa Liit diiselsõidukitele karmistatud sätted, millega nähakse ette kübemefiltri kasutamine sõiduautodes alates 2008. aastast.

7.7

Suurte söeküttega soojuselektrijaamade ja tööstuslike põletusseadmete heitgaaside väävlitustamine on mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis kohustuslik juba 1980. aastatest alates. Selle abil suudeti peatada pinnase ja järvede täheldatud hapestumist. Euroopa suurte põletusseadmete direktiivi uusimas versioonis sätestatakse seadmetele, mis on suurema võimsusega kui 300 MW, vääveldioksiidi heitgaaside piirmääraks maksimaalselt 200 mg/m3. Väävlikomponentide eraldamine rohkem kui 90 % ulatuses on tänapäevane tehnika tase. Väävli eraldamise teel saadud toodete, eelkõige kipsi jaoks, hõlvati uusi turgusid ning vähendati looduslike ressursside kasutuselevõttu.

7.8

Fossiilse kütuse põletamisel kõrgel temperatuuril moodustuvad kütuses eneses või põlemisõhus sisalduvast lämmastikust ja põlemist kiirendavast hapnikust nn lämmastikoksiidid. Nimetatud lämmastikoksiidid võivad suure kontsentratsiooni korral põhjustada hingamisteede haigusi ning on ka keskkonnakahjuliku osooni toormeks. Euroopa suurte põletusseadmete direktiivis nõutakse, et lämmastikoksiidi emissioon ei oleks üle 300 MW võimsusega elektrijaamades suurem kui 200 mg 1 m3 heitgaasi kohta.

7.9

Teaduses lähtutakse põhjuslikust seosest inimtegevuse käigus tekitatud süsinikdioksiidi ja teiste nn kasvuhoonegaaside emissiooni ja temperatuuri tõusu vahel maapinnal (kasvuhooneefekt). Kõnealuse efekti ulatuse kohta puuduvad veel kindlad andmed. Igal aastal tekib söe, nafta ja maagaasi põlemisprotsessi kaudu ligi 20 miljardi tonni ulatuses süsinikdioksiidi emissioon. See on inimtegevusest tingitud süsinikdioksiidi emissiooni põhiallikas. Tõhususe suurendamise ja energiasäästmise meetmete kõrval on süsinikdioksiidi eraldamise tehnika (vaata allpool) see, mida tuleb arendada ja mis võib pikaajalises perspektiivis kaasa tuua koormuse otsustava vähenemise.

7.10

Tõhususe suurendamine energia muundamisel ja kasutamisel on ulatusliku edu saavutamise eeldus kliimakaitse valdkonnas. Selleks vajalikke meetmeid tuleb jõuliselt kasutada. Kütuse asendamise strateegiad viivad seevastu vähem sihile, kuna neis tegeldakse ühekülgselt teatud energiakandjate, nt gaasi kasutamisega, ja seega muutuks küsitavaks Euroopa Liidu energiavarustuse majanduslikkus ja kindlus. Lisaks sellele on gaas liiga oluline tooraine keemiatööstuse ja transpordisektoris, et seda elektri tootmiseks kasutada.

7.11

Maagaasi põletamisel tekib söe põletamisega võrreldes ainult 50–60 % kliimakahjulikku süsinikdioksiidi energiaühiku kohta, sest lisaks maagaasis sisalduvale süsinikule kasutatakse energeetiliselt (põletatakse) ka selles sisalduvat vesinikku. Siiski on metaan maagaasi peamise komponendina ise palju tugevamini kliimat mõjutav kasvuhoonegaas (faktor ligikaudu 30) kui süsidioksiid. Seetõttu tuleb fossiilsete energiakandjate tootmisel ja kasutamisel teha kõik selleks, et vältida metaani emissiooni. Nafta ja kivisöe ammutamisel eralduv metaan tuleb koguda ja ära kasutada. Ka maagaasi transportimisel tuleb tingimata vältida metaani lekkimist. Juba väikseimate transpordikadude korral torujuhtmetes kaotab maagaas oma vastava eelise söega võrreldes.

7.12

Sütt, naftat ja gaasi kasutades saab kiiret edu kliima- ja keskkonnakaitses saavutada mineviku kogemusi arvestades eelkõige siis, kui vananenud seadmed ja elektrijaamad asendatakse nüüdisaegseima tehnika ja suurima efektiivsusega seadmete ja elektrijaamadega. Seetõttu sobivad kõrgete keskkonnakaitsealaste eesmärkide saavutamiseks eriti hästi poliitilised raamtingimused, millega soodustatakse investeerimist uude tehnoloogiasse.

7.13

Euroopa keskkonnaalase õigustiku raames on viimase 20 aasta jooksul ühtlustatud ühenduse liikmesriikide keskkonnastandardeid. Olulise panuse on andnud Euroopa suurte põletusseadmete direktiiv ja Euroopa õhupuhtuse direktiiv, samuti energia efektiivsuse suurendamise ja kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamise poliitika ja meetmed.

8.1

25-liikmelises Euroopa Liidus moodustavad söe-, nafta- ja gaasielektrijaamad 60 % kogu paigaldatud elektrijaamade võimsusest ning on seega Euroopa elektritootmise selgroog. Seoses vanade elektrijaamade väljavahetamise vajaduse ning elektrijaamade võimsuse suurendamise nõudlusega (vt punkt 5.8), tuleb järgmise 25 aasta jooksul ehitada märkimisväärsel hulgal uusi elektrijaamu. Isegi juhul, kui taastuvaid energiakandjaid kasutatakse rohkem ning laiendatakse tuumaenergia kasutamist, peavad tekkivas lüngas olulise osa täitma söe- ja gaasielektrijaamad. Mida suurem on nende elektrijaamade kasutegur ja parem kahjulike ainete kinnipidamine, seda lihtsam on täita kliima- ja keskkonnakaitsenõuded.

8.2

Seetõttu on vajalikud suuremad pingutused ka teadus- ja uurimistöös fossiilsetel energiakandjatel põhinevate elektrijaamade arendamise valdkonnas. 1990. aastatel vastavaid pingutusi ei tehtud ning riiklikke uurimistöövahendeid vähendati oluliselt peaaegu kõikides liikmesriikides.

8.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab, et tema korduvat soovitust asetada teadusuuringute ja arengu seitsmendas raamprogrammis rõhk energia teemale on kuulda võetud. Siiski tuleks kohandada ka liikmesriikide vastavaid uurimistööprogramme. Sellega juhatataks sisse oluline suunamuutus. See puudutab ka elektrijaamade tehnoloogia arendamist fossiilsete energiakandjate kasutamiseks, mis oleks kasuks ka Euroopa seadmeehituse konkurentsivõimele ülemaailmselt laienenud elektrijaamade turul.

8.4

Nüüdisaegsetes söeelektrijaamades saavutatakse kivisöe kasutamisel kasutegur üle 45 %, pruunsöe kasutamisel üle 43 %. Vajalikud arenguetapid 50 %-lise kasuteguri saavutamiseks söeelektrijaamades 2020. aastaks on teada. Pikemaajaline eesmärk on suurendada elektrijaamade aururingluse rõhku ja temperatuuri 700oC-ni/350 baarini, selleks tuleb välja töötada vajalikud materjalid. Pruunsöe-elektrijaamade uue taseme jaoks on vaja katsetada pruunsöe kuivatamise tippkoormuse seadmeid. Nii suured arengueesmärgid eeldavad rahvusvahelist koostööd, nii nagu see toimib 700oC elektrijaamade arendamiseks näiteks Euroopa Liidu projektides AD 700 ja Comtes 700. Uute elektrijaamade kontseptsioonide esitlemiseks on vajalikud kuni ühe miljardi euro suurused investeeringud. Et üksikud ettevõtted ei ole võimelised neid kulusid ja riske üksi kandma, tuleb püüelda koostööle Euroopa ettevõtete vahel.

8.5

Suure jõudlusega gaasiturbiinide arendamine on viimastel aastakümnetel võimaldanud olulisel määral parandada gaasielektrijaamade efektiivsust. Uute maagaasielektrijaamade kasutegur on saavutanud peaaegu 60 % taseme. Suure hinnatõusu tõttu gaasiturul on siiski tekkinud ebakindlus maagaasielektrijaamade konkurentsivõime suhtes pikaajalises perspektiivis ning seega ka uute maagaasielektrijaamade ehitamise suhtes.

8.6

Gaasiturbiinitehnoloogias tehtud edusammude ärakasutamiseks ka söest elektrienergia saamisel tuleb kõigepealt söest saada gaas. Euroopa Liit andis 1980. ja 1990. aastatel oma toetusvahendite kaudu otsustava panuse gaasistamistehnoloogia arendamisse ning toetas kahe integreeritud söe gaasistamisseadmega (IGCC) näidiselektrijaama ehitamist. Kõnealust arengut ei tule edasi viia mitte ainult söeelektrijaamade efektiivsuse suurendamise pärast, vaid nad peaksid olema tehniliseks aluseks arendustöös, mille eesmärk on nn süsinikdioksiidivaba söeelektrijaam.

8.7

Efektiivsuse suurendamine ja süsinikdioksiidi hulga vähendamine ei tohi piirduda tööstusliku valdkonnaga ja elektri tootmisega. Säästmisvõimalused on praegu veel eriti suured koduses ja majanduslikus lõpptarbimises, kuna seni puudub seal sageli kulude vähendamise stiimul (säästmine tarbimisel/kulutused soetamisel või ümberehitamisel).

8.8

Endiselt kasvab energiavajadus Euroopa Liidu transpordisektoris, mille põhjus on ka pärast laienemist kasvav liikuvus. Oluliste tervisele kahjulike ainete ja kasvuhoonegaaside emissiooni kasvu tuleb kõigepealt piirata ja hiljem ka absoluutväärtuses vähendada efektiivsemate ja vähem kahjulikke aineid tekitavate mootorite ja sõidukite arendamise teel. Pidevalt tuleb arendada heitgaaside puhastamise tehnoloogiat. Seda eesmärki saab tõenäoliselt saavutada üksnes progressiivse tehnoloogia kompleksi eduka arendamise ja üleüldise juurutamise teel. Siia kuuluvad põlemismootorite, diiseltehnoloogia, hübriidajami, kütuste ja sõidukite ajamite kasuteguri parandamine, kütteelementide arendamine ja võib-olla ka vesinikutehnoloogia.

8.9

Kütteelemendid sobivad põhimõtteliselt suurendama elektri ja soojuse kombineeritud tootmise efektiivsust mootorsõidukites ja paiksel kasutamisel majapidamises, majandustegevuse käigus ja tööstuses võib-olla isegi kuni umbes 20 % võrra. Selleks on tarvis gaasilist kütust — maagaasi, sünteesgaasi või puhast vesinikku, mida on näiteks võimalik saada metanoolist enne kütuseelementi asuva reformeri kaudu. Siiski ei ole kütteelement seni saavutanud majanduslikku-tehnoloogilist läbilööki (konkurentsivõimelise) sõiduki ajamina või detsentraalse elektri- ja soojusenergia tootmise agregaadina, kuigi teda tuntakse juba 150 aastat. Sellest hoolimata tuleb jätkata teadusuuringuid ja arendustööd ka riikliku toetusega, et potentsiaal välja selgitada ja võimaluse korral seda kasutada.

8.10

Viimastel aastatel ei ole ükski teine energia saamise vahend omandanud nii suurt tähelepanu kui vesinik, korduvalt on räägitud isegi tulevasest vesinikuühingust. Seejuures on avalikkuses sageli juurdunud valearusaam, et vesinik on primaarne energiakandja nagu nafta või süsi. Nii see ei ole — vesinikku tuleb ammutada fossiilsetest süsivesinikest või veest, kaasates seal elektrienergiat (vt siiski punkt 9.4); nii nagu süsinikdioksiid on põletatud süsinik, nii on vesi (H2O) “põletatud” vesinik.

8.11

Lisaks on vesiniku transportimine tehniliselt, energeetika ja kulude seisukohalt halvemas olukorras, võrreldes elektrienergia või vedelate süsivesinike transportimisega. See tähendab, et vesinikku peaks kasutama ainult seal, kus elektrienergia kasutamine ei ole mõttekas või võimalik. Selle kontseptsiooni eelarvamustevaba analüüs on vajalik, et keskendada teadusuuringuid realistlikele eesmärkidele.

8.12

Hästi transporditavate süsivesinike (kütuste) olulise tähtsuse tõttu transpordisektoris tuleks varusid/ressursse säästa nii palju kui võimalik, st naftat ei peaks kasutama seal, kus saaks edukalt kasutada ka sütt, tuumakütust või taastuvaid energiaallikaid.

9.1

Kasvuhoonegaaside emissiooni märkimisväärset ja Kyoto protokolli ületavat ülemaailmset vähendamist käesoleva sajandi keskpaigaks, nagu Euroopa Liit on endale eesmärgiks seadnud, on võimalik saavutada ainult siis, kui mõne aastakümne pärast kavandatakse, rajatakse ja käitatakse elektrijaamu ja teisi suuri tööstusseadmeid suurel määral süsinikdioksiidivabade või ainult vähe süsinikdioksiidi eraldavate tootmisüksustena. Tuumaenergia ja taastuvenergia ei ole isegi intensiivse arendamise korral võimelised seda ülesannet üksi kandma ning asendama fossiilseid kütuseid mõne aastakümne jooksul.

9.2

On tehtud ettepanekuid mitmete menetluste kohta käitada söeelektrijaamu süsinikdioksiidivabana. Neid menetlusi saab teisendades kasutada ka nafta- ja gaasipõletuses. Põhimõtteliselt on kolm teed: i) süsinikdioksiidi eraldamine tavaliste elektrijaamade suitsugaasist, ii) hapniku põletamise arendamine ja iii) gaasistamise kombineeritud elektrijaam süsinikdioksiidi eraldamisega gaaskütusest; viimase kontseptsiooni osas on areng jõudnud kõige kaugemale.

9.3

Süsinikdioksiidi eemaldamisega söe gaasistamise gaaskütusest tekib puhas vesinik, mida saab kasutada elektri tootmiseks vesinikuturbiinides. Heitgaasina jääb alles kahjutu veeaur. Kui see tehnoloogia osutub edukaks, on kerge mõista vesinikutehnoloogia koostoime tulemuslikkust teistes kasutusvaldkondades.

9.4

Juba rohkem kui 20 aasta jooksul on söe gaasistamisega kombineeritud tsükliga elektrijaamade kontseptsiooni (Integrated Gasification Combined Cycle — IGCC) intensiivselt uuritud ja arendatud. Gaasi töötlemise etapid on põhimõtteliselt teada, need tuleb aga kohandada söetehnoloogiaga. Siiski võiksid selle elektrijaama kontseptsiooni järgi elektri tootmise kulud tavaliste elektrijaamadega võrreldes olla ilma süsinikdioksiidi eraldamiseta peaaegu kaks korda suuremad ning ressursside tarbimine suureneks ligikaudu kolmandiku võrra. Siiski on see tehnoloogia tulevikus enamikus kohtades soodsama hinnaga kui teised süsinikdioksiidivabad elektrienergia tootmise tehnoloogiad, näiteks tuuleenergia, päikeseenergia või biomassist elektrienergia tootmine.

9.5

1980. aastatel arendati Euroopas mitmeid IGCC kontseptsioone (loomulikult veel ilma süsinikdioksiidi eraldamiseta), mida osaliselt toetas Euroopa Liit. Hispaanias ja Madalmaades ehitati ja käitati 300 MW võimsusega näidisseadmed kivisöe jaoks. Pruunsöe kasutamiseks arendati, ehitati ja käitati näidisseade (samuti Euroopa Liidu toetusega) sünteesgaasi tootmiseks, et seejärel sünteesida metanooli. Euroopal on seega suurepärased tehnoloogilised lähtetingimused, et arendada süsinikdioksiidivabu söeelektrijaamu ja katsetada neid näidisseadmetes.

9.6

Mitte ainult elektrijaamu, vaid ka teisi tööstusprotsesse, mille puhul tekib suur süsinikdioksiidi emissioon, näiteks vesiniku tootmine, keemiatööstus ja mineraalõlitöötlemise eri protsessid, samuti tsemendi ja terase tootmine, tuleks uurida süsinikdioksiidi eraldamise võimaluste seisukohast. Tõenäoliselt on eraldamist mõne sellise protsessi puhul tehniliselt lihtsam teostada ning see on soodsama hinnaga kui elektrijaamades.

9.7

Tarvis on välja selgitada keskkonnasõbraliku ja soodsa hinnaga süsinikdioksiidi ladestamise võimalused. Uuritakse ladestamist ammendunud nafta- ja gaasileiukohtades, geoloogilistes põhjaveekihtides, söeleiukohtades ja ka ookeanis. Kuigi ladestamine ammendunud nafta- ja gaasileiukohtades, kus see on võimalik, peaks olema kõige soodsama hinnaga alternatiiv, soositakse suurte koguste säilitamist geoloogilistes põhjaveekihtides, eriti seetõttu, et selliseid geoloogilisi tingimusi leidub kogu maailmas. Sealjuures tuleb paikapidavalt tõendada, et sellistes ladestuskohtades suudetakse süsinikdioksiidi kindlalt pika aja jooksul ja negatiivsete keskkonnamõjudeta säilitada. Euroopa Liit toetab tervet hulka uurimisprojekte, mis teenivad kõnealust eesmärki. Seni saadud tulemused on julgustavad, siiski jääb näiteks ookeani ladestamise puhul selgusetuks, kas merevee temperatuuri võimaliku tõusu tulemusel võib tekkida emissioon (vt ka punkt 3.14).

9.8

Süsinikdioksiidi eraldamise ja ladestamise tehnoloogia on laiaulatuslikuks kasutamiseks kättesaadav alles pärast 2020. aastat ja siis ka ainult eeldusel, et vajalikud teadus- ja uurimisprogrammid on õigel ajal läbi viidud ja edukad. Uuringute kohaselt hinnatakse iga ärahoitud süsinikdioksiidi tonni kuludeks 30–60 eurot tonn süsinikdioksiidi eraldamise, transportimise ja ladestamise eest, mis on odavam kui taastuvatest energiaallikatest elektri tootmise enamiku menetluste puhul.

3.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 28/16

1.1

31. märtsi 2004. aasta määrusega nr 724/2004, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1406/2002, millega luuakse Euroopa Meresõiduohutuse Amet (EMSA), anti EMSAle naftareostuse vastaste abinõude osas uusi ülesandeid.

1.2

Käesoleva ettepanekuga määratakse kindlaks ameti uute ülesannete täitmise rahastamiseks eraldatava ühenduse panuse suurus, tehes seda seitsmele aastale (2007–2013) jagatud mitmeaastase kulukohustusena. Komisjon teeb ettepaneku 154 miljoni euro eraldamiseks, et rahastada seitsmeaastase perioodi kulusid.

1.3

Pärast uue ülesande määramist 2004. aasta oktoobris, võttis amet vastu naftareostuseks valmisoleku ja reostustõrje tegevuskava, milles määratletakse meetmed, mida amet määruse kontekstis kohaldada kavatseb. Seda nii naftareostuse korral võetavate meetmete, spetsiaalsete reostustõrjelaevade kui ka tulemuslike reostustõrjeoperatsioonide käivitamiseks valmisoleku osas.

1.4

EMSA on välja valinud neli prioriteetset piirkonda — Läänemeri, La Manche'i läänesuudme lähised, Atlandi ookeani rannik ja Vahemeri (eeskätt Mustalt merelt tulevate tankerite liikumismarsruudi äärsed alad), kuhu amet kavatseb edaspidi paigutada prahitud reostustõrjelaevad, mis on valmis tegutsema ühe või mitme liikmesriigi palvel. Tuleb märkida, et EMSA roll selles valdkonnas on toetada (mitte asendada) riikide reostustõrjemehhanisme. Lisaks kätkeb tegevuskava lisanduvat reageerimissuutlikkust ohtlike ja mürkainetega (HNS — hazardous and noxious substances) seotud avariide korral.

1.5

2004. aastal muudetud määruse kohaselt peab amet reostustõrje korral osutama komisjonile ja liikmesriikidele teaduslikku ja tehnilist abi, mille võib jagada kolme kategooriasse: teavitamine, koostöö ja kooskõlastus ning operatiivabi.

1.6

Suurimaid investeeringuid nõuab operatiivabi, kuna tegevuskava sätestab valve-naftatõrjelaevade võrgustiku ja satelliitfotode teeninduskeskuse loomise. EMSA sõlmitavad lepingud naftareostusetõrje kindlustamiseks katavad kõiki toiminguid ja neist tulenevaid rahalisi tagajärgi kuni reostusjärgse sekkumise algatamiseni. Naftatõrjelaevade sekkumisega seotud kulud katab abi palunud liikmesriik.

1.7

Kuna uued kohustused on pikaajalised, soovitab komisjon mitmeaastast eelarvet, mis kindlustaks nii vajalikud pikaajalised investeeringud kui annaks piisava finantstagatise, vähendades pikaajaliste lepingute läbirääkimisega seotud kulutusi.

2.1

EMSK tervitab kõnealust ettepanekut oma arvamuses komisjoni ettepaneku kohta, millega EMSAle määratakse uued ülesanded reostustõrje (1) valdkonnas ja rõhutab ameti võtmerolli liikmesriikide mereohutuse parandamisel. Siiski tõdetakse kahetsusega, et mitmed liikmesriigid ei ole piisavalt valmis suurõnnetuste (nt Erika ja Prestige'i juhtum) korral reageerima.

2.2

Vaatamata teatud arengutele, jätab praegune olukord siiski paljudel juhtudel soovida. Koos tegevuskavaga esitas amet ülevaate liikmesriikide naftareostustõrje võimsuse kohta, milles märgitakse, et mitmes piirkonnas tuleb reostustõrje võimsust täiendavate naftatõrjelaevade ja seadmetega parandada.

2.3

Ei saa eeldada, et kõigil mereäärsetel riikidel oleks endal vajalikud püsiressursid suurõnnetustele, eriti ulatuslikele naftareostustele reageerimiseks. Praegune ressursside nappus on toonud kaasa keskkonnakahjustusi, millel on pikaajalised tagajärjed.

2.4

Seetõttu toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ettepanekut anda EMSA käsutusse vajalikud ressursid, et liikmesriikide taotlusel täiendada nende reostuse vältimise ja reostustõrje mehhanisme. EMSK rõhutab siiski, et nimetatud ressursid on mõeldud täiendama olemasolevaid ressursse. Mingil juhul ei tohiks ülaltoodud rahalisi vahendeid kasutada selleks, et asendada reostustõrjemeetmeid, mis liikmesriikides sisse tuleb seada.

2.5

Eriti rõhutab EMSK, et kõnealuste mehhanismide rahastamiseks on vaja mitmeaastast rahastamisprogrammi. Ainus viis EMSA tegevuste järjekindla kavandamise kindlustamiseks ja ressursside kasutamise optimeerimiseks kõnealuses valdkonnas on sõlmida kiirreageerimislaevade (2) kohta lepinguid vähemalt kolmeks aastaks.

2.6

EMSK kordab arvamuses, millele viidati punktis 2.1, kõlanud märkust vajaduse kohta tagada, et kõnealuseks ülesandeks prahitud laevade omanik(ud) austaks(id) asjaomaseid ühenduse ja rahvusvahelisi õigusakte, eelkõige neid, mis puudutavad ohutustingimusi laeval ning meeskonnaliikmete elu- ja töötingimusi.

2.7

Kuna ameti vastu võetud tegevuskavas määratletakse prioriteedid olemasolevate piiratud ressursside valguses, väljendab EMSK oma muret seoses praeguste raskustega ühenduse eelarve osas kokkuleppe saavutamisel, sest lõpuks eraldatavad rahalised vahendid võivad jääda väiksemaks kavandatud eelarvest. See tähendaks ühtede meetmete eelistamist teistele või teatud valdkondade edendamist teiste arvelt. EMSK ei toeta sellist lähenemist, kuna liikmesriikide otsus ametile lisapädevuse andmise kohta osutab vajadusele tagada vajalikud rahalise vahendid, et EMSA saavutaks oma eesmärgid merereostuse vältimisel. On oluline, et ka ühenduse tasandil omistataks merereostuse vältimisele ja reostusele reageerimisele vajalik tähtsus ega vaadeldaks neid pelgalt majanduslikust seisukohast.

2.8

EMSK tunneb muret viivituste pärast mõnedes liikmesriikides teatud vastuvõetud merereostuse vältimise ja tõrjumise meetmete rakendamisel, eriti seoses ohutute paikade ja kaitsealade tunnustamise, vastuvõtuvõimaluste pakkumise ja ressursside tugevdamisega tõhusa riigikontrolli teostamiseks sadamate üle. Viivitused seavad kahtluse alla kõnealuste riikide tegeliku soovi merereostust vältida ja tõrjuda, vaatamata nende regulaarsetele hea tahte avaldustele, eelkõige pärast iga uut ja ulatuslikku laevaõnnetust.

2.9

Investeerida on vaja ka õhuseire vahenditesse ja varustusse, mille abil reostust avastada ja tõrjuda ning saastamisvastaste eeskirjade rikkumist ära hoida.

2.10

Seire- ja järelevalvetegevuste toetamiseks saab kasutada samuti satelliitfotosid. EMSK teotab komisjoni kavatsust luua satelliitfotode teeninduskeskus, mis aitab avastada, jälgida ning likvideerida ebaseaduslikke naftaheiteid ja juhuslikke naftalekkeid.

2.11

Satelliitfotode teeninduskeskusega kaasnevate suurte kulude (3) tõttu arvab EMSK, et ressursside kasutamist tuleb optimeerida, eelkõige on vaja koordineerida fotode kasutamist liikmesriikide vahel, millega saavutatakse märkimisväärne kulude kokkuhoid. Samal ajal vajatakse investeeringuid fotode kogumise parandamiseks kõigist Euroopa merepiirkondadest, kuna praegune kaetus ei ole piisav, eriti Vahemere ääres.

2.12

EMSK peab väga olulisteks ka kavandatud teavitus-, kooskõlastus- ja koostöömeetmeid, mis aitaksid kaasa olemasolevate ressursside otstarbekamale kasutamisele. EMSA-l on siinkohal määrav roll.

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab ettepanekut anda EMSA käsutusse vajalikud ressursid, et liikmesriikide taotlusel täiendada nende reostuse vältimise ja reostustõrje mehhanisme.

3.2

Komitee avaldab samas kahetsust, et mitmed liikmesriigid ei ole veel eraldanud asjakohaseid ressursse ega loonud siseriiklikke mehhanisme ning palub komisjonil nõuda neilt kõnealuse protsessi kiirendamist.

3.3

Seoses praeguste raskustega ühenduse eelarve osas kokkuleppe saavutamisel on EMSK mures, et lõpuks eraldatavad rahalised vahendid võivad kavandatud eelarvest väiksemaks jääda. Liikmesriikide otsus ametile lisapädevuse andmise kohta osutab vajadusele tagada vajalikud rahalise vahendid, et EMSA saavutaks oma eesmärgid merereostuse vältimisel. On oluline, et ka ühenduse tasandil omistataks merereostuse vältimisele ja reostusele reageerimisele vajalik tähtsus ega vaadeldaks neid pelgalt majanduslikust seisukohast.

3.4

EMSA roll liikmesriikide vahelise koostöö ja ressursside ning tegevuste kooskõlastamise edendamisel on otstarbeka ja kuluefektiivse strateegia loomisel määrav.

3.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 28/18

1.1

Kõnealune teatis on jätk mitmetele Euroopa tasandil juba tehtud sammudele: komisjoni 2001. aasta jaanuaris koostatud raportile riskiohjamise kohta; Rootsi eesistumise ajal toimunud nõukogu arutelule 2001. aasta kevadel; eesistujamaa Hispaania memorandumile ja Madridis 2002. aasta alguses toimunud rahvusvahelisele konverentsile teemal “Põllumajanduskindlustus ja sissetulekutagatised”; eesistujamaa Kreeka memorandumile ja 2003. aastal Thessalonikis toimunud loodusõnnetustealasele seminarile ning Madalmaade eesistumise ajal korraldatud konverentsile loomahaiguste likvideerimisega seotud materiaalsetest ja mittemateriaalsetest kulude kohta.

1.2

Konkreetsemalt täidetakse teatisega lubadus, mille komisjon andis ühise põllumajanduspoliitika reformi raames 2003. aasta juunis Luksemburgis deklaratsiooni raamides:

Komisjon uurib konkreetseid meetmeid, mille abil toime tulla riiklikul tasandil riskide, kriiside ja looduskatastroofidega. Enne 2004. aasta lõppu esitatakse nõukogule aruanne koos asjakohaste ettepanekutega. Komisjon uurib erilise hoolega võimalust nende meetmete rahastamiseks ühe protsendi ulatuses ümbersuunatud toetustest, mis on uuesti jaotatud otse liikmesriikidele, ning iga ühise turukorralduse raames artikli kehtestamiseks, millega volitatakse komisjoni tegutsema kogu ühendust haarava kriisi korral, juhindudes selliste veiselihaturu ühise korraldusega seotud juhtumite jaoks kehtestatud põhimõtetest.

1.3

Teatis on samuti vastus nõukogu 2003. aasta detsembri järeldustele, milles nõuti, et komisjon jätkaks mõttevahetust ja koostaks liikmesriikidele kättesaadavate riskiohjevahendite loendi; uuriks riskiohjevõimalusi ja võimalikke uusi vahendeid (ühine turukorraldus, rahastamiskohustused, konkurentsieeskirjad) ning lõpuks hindaks ja kohandaks ühenduse suuniseid riigiabi andmise kohta põllumajanduse valdkonnas.

1.4

Varem kaitses põllumajandussissetulekuid turgude ja hindade toetamispoliitika abil ühine põllumajanduspoliitika. Pärast viimast reformi seisavad põllumajandustootjad aga otseselt silmitsi paljude ohtudega. Uute vahendite toel soovib komisjon aidata põllumajandustootjatel ühise põllumajanduspoliitika raames parandada oskusi riski- ja kriisiohjamisel.

1.5

Oma töödokumentides on komisjon koostanud järgmise põllumajanduses ette tulevate riskide loendi: oht inimestele; oht kapitalile (hooned jne); rahaline risk; vastutusrisk (biotehnoloogia jne); oht tootmisele (nt kliimaolud); oht hindadele. Komisjon koostas ka olemasolevate riskiohjevahendite loendi: võlg ja investeering (maksuvaba hoius); tootmistehnika kohandamine; mitmekesistamine; turustamistehnika (leping, integratsioon); futuuriturg; investeerimisfondid ja kindlustus.

1.6

Kõnealused mõttekäigud on väga laiahaardelised ja neisse on vaja põhjalikumalt süveneda, et vastata paremini ootustele ning piirata põllumajanduskriiside negatiivset mõju.

2.1

Teatise kolmel esimesel leheküljel selgitatakse komisjon riski- ja kriisiohjeproblemaatika konteksti. Teatisele lisatud töödokumentides käsitletakse paljusid ideid. Seejärel vastab komisjon nõukogu järeldustes selgelt esitatud küsimustele oma ettepanekutega: turvavõrgustike laiendamine ning riski- ja kriisiohjemeetmete rahastamine toetuste ümbersuunamise kaudu, milleks on kolm võimalust: kindlustus loodusõnnetuste vastu, investeerimisfondide toetamine ja põhikaitse tagamine tulukriiside korral.

2.2

Toetuste ümbersuunamisest saadud fondide kasutamise eelduseks on mehhanismid, mis põhinevad maaelu arengu meetmetel. Sellest tulenevalt peaksid uued meetmed parandama ettevõtete konkurentsivõimet (1. telg), pidama kinni eelarve aastasuse põhimõttest ja riigiabi andmise eeskirjadest ning vastama WTO rohelise kategooria nõuetele.

2.3

Esimene käsitletav võimalus on kindlustus loodusõnnetuste vastu. Komisjoni arvates võib see aidata vähendada liikmesriikide tehtavaid ad hoc makseid. Ühele põllumajandustootjale makstavat kindlustussummat võib subsideerida kuni 50 % ulatuses. Kindlustust makstakse, kui kaod on suuremad kui 30 % viimase kolme aasta keskmisest toodangust või viimase viieaastase perioodi toodangu mediaanist (arvutamisel ei võeta arvesse viimase viie aasta parimat ega halvimat aastat). Hüvitis ei saa olla suurem kui 100 % kadudest. Hüvitamise puhul ei tule täpsustada edaspidise toodangu liiki ega mahtu. Kindlustuse subsideerimise alternatiiv on erakindlustusseltside edasikindlustus.

2.4

Teise võimaluse alla kuuluvad investeerimisfondid. Nii saab põllumajandustootjaid julgustada riske omavahel jagama. Võimalik oleks anda ajutist ja järk-järgult vähenevat toetust halduskulusid kattes. Toetussumma arvutatakse välja osalevate põllumajandustootjate arvu järgi. Fond peab olema liikmesriigi poolt tunnustatud. Vastavust WTO rohelise kategooria nõuetele tuleb iga juhtumi puhul eraldi analüüsida.

2.5

Kolmas võimalus on põhisissetuleku tagamine. Selle eeskujuks on Kanada mudel ja rohelise kategooria spetsifikaadid. Tegemist on rahalise toetuse suurendamisega kriisi korral (sissetulekutoetus). Süsteem peab olema kõigile põllumajandustootjatele avatud. Hüvitist eraldatakse siis, kui kadu on suurem kui 30 % võrdlusperioodi tulust (sama mis esimese võimaluse puhul). Tulunäitaja tuleb veel kindlaks määrata. Hüvitis peab olema väiksem kui 70 % saamata jäänud tulust ning selle puhul ei täpsustata edaspidise toodangu liiki ega mahtu.

3.1

Komitee väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle, kuna ta avab arutelu põllumajanduse tuleviku jaoks esmatähtsal teemal. Komisjoni teatis valmis vastusena konkreetsetele küsimustele ja kindlates raamides. Komitee leiab, et tegemist on alles esialgsete mõttekäikudega ning sissejuhatuses kirjeldatud riskide ja kriisidega toimetulekuks on vaja põhjalikumat süvenemist.

3.2

Teatise 1. peatükis (sissejuhatus) ja 2. peatükis (taustteave) tutvustab komisjon lühidalt pärast 2003. aasta ühise põllumajanduspoliitika reformi jõustunud uusi tingimusi (ühtse toetuskava süsteemi sisseviimine) ning annab ülevaate nõukogu poolt tarvitusele võetud meetmetest ja täidetud ülesannetest riski- ja kriisiohjamisel põllumajanduses. Ei komisjoni teatises ega põllumajanduse peadirektoraadi töödokumendis ei kirjeldata selgelt muutusi riski- ja kriisiohjamisel Euroopa põllumajanduses.

3.3

Komitee märgib, et 2003. aasta juunis läbi viidud reformi tulemus oli põllumajandustoodete hindade kõikumise märkimisväärne suurenemine, mis omakorda suurendab tootmiselementide juba niigi ebastabiilsete hindade kõikumist ning muudab nii tõenäolisemaks põllumajandusettevõtetele kahjulike kriiside tekke. Lisaks sellele muutuvad mitmete teadlaste sõnul üha sagedasemaks ootamatud kliimanähtused. Kriisi korral on alati keti kõige nõrgemaks lüliks põllumajandustootjad. Seetõttu vajavad nad kõrgetasemelisi vahendeid, et suuta seista silmitsi riskide ja kriisidega. Komitee soovib arvamust avaldada paljude komisjoni visandatud punktide kohta.

3.4

Euroopa Komisjon pakub välja kolm võimalust, mis on liikmesriikide tasandil vabatahtlikud ja täiendavad üksteist. Iseenesest on need huvitavad ning ühtegi neist ei tohiks kohe tagasi lükata; neid peaks põhjalikumalt analüüsima.

3.5

Kõnealuste võimaluste rahastamise osas on komisjon kaalunud toetuste ümbersuunamise võimalust. Eelnevalt peaks komisjon aga läbi viima väljapakutud meetmete rahalise külje hindamise. Komitee rõhutab, et komisjoni ettepanek on eelarve seisukohast küll neutraalne, kuid kahtleb, kas kavandatud summadest piisab vajaduste katmiseks.

3.6

Esimese samba fondide ülesanne on turgude ja sissetulekute stabiliseerimine, mis oli põllumajandustootjatele tagatud kuni 2013. aastani. Need on hädavajalikud mitmete põllumajandusettevõtete püsimajäämiseks, mistõttu tuleks vältida otseste toetuste ümbersuunamise suurendamist.

3.7

Ümbersuunamisest saadavad summad erinevad riigiti väga suurel määral, olles näiteks uute liikmesriikide puhul isegi olematud. Komitee pakub ümbersuunamise osas välja alternatiivi, mille kohaselt iga liikmesriik võiks eraldada riski- ja kriisijuhtimiseks osa — kuni 0,1 % oma riiklikust põllumajandustoodangust — Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) eraldatavast summast.

3.8

Ümbersuunamisest tekkinud vahendite kasutamiseks on komisjon töötanud maaelu arendamise raames. Komitee hinnangul tuleks aga küsimusele läheneda laiemalt ning kavandada ka teisi tegutsemisvõimalusi, eriti ühise turukorralduse, konkurentsipoliitika, kaubavahetuse jne tasandil.

3.9

Teatava hulga riskide ning kriiside uurimisel ilmneb, et nende ohjamine ei sõltu alati ühisest põllumajanduspoliitikast. Ennustamatutest loodusõnnetustest tekkivad ja seega kindlustamatud riskid, epideemiad, näiteks suu- ja sõrataud, ei saa kuuluda ühise põllumajanduspoliitika pädevusalasse. Teisi olemasolevaid instrumente, nagu näiteks veterinaarfond või solidaarsusfond, tuleb võimaldada kasutada vastavalt mitmesuguste olukordade eripäradele. Praegu on analüüsimisel looduskatastroofide Euroopa süsteem (1), mis peaks katma riskid põllumajanduses.

3.10

Komitee rõhutab, et kõik kavandatu saab toimida üksnes praeguste turgude juhtimismehhanismide täiendusena ühise turukorralduse raames, kus on olemas kõige tõhusamad spetsiaalselt eri sektoritele kohandatud vahendid. Samuti peab Euroopa Liit Doha arengukava raames kindlasti säilitama kaubanduslikul tasandil ühenduse eelistused.

3.11.1.1

Komitee meenutab arvamust teemal “Ühenduse põllumajanduskindlustuse režiim” (2). Mitmed arvamuses avaldatud taotlused on ka praegu aktuaalsed. Põllumajanduskindlustus on sobiv vahend teatavate riskide katmiseks, kuid nendega ei saa asendada ametivõime erakordsete riskide ohjamisel.

3.11.1.2

Vastavalt riigiabi suunistele põllumajanduses võimaldatakse kuni 80 % ulatuses toetust loodusõnnetuste, näiteks maavärina või muu erakorralise loodusnähtuse vastu kindlustamise maksetest. Viletsatest kliimatingimustest või looma- või taimehaigustest tulenev kahju loetakse loodusõnnetuse kahjuga võrdseks vaid juhul, kui kahju ületab teatava künnise: 20 % tavatoodangust ebasoodsas olukorras olevate piirkondadele ja 30 % teiste piirkondadele.

3.11.1.3

Kindlustust, mis katab lisaks loodusõnnetuste tekitatud kahjule ka ebasoodsatest kliimatingimustest ja loomade või taimede haigustest tulenevad kahjud, mis jäävad allapoole kindlustuskünnist, võib toetada riigiabist kuni 50 % ulatuses kindlustusmaksetest.

3.11.1.4

Kõnealuses peatükis sisalduvad komisjoni ettepanekud kujutavad niisiis endast tagasiminekut võrreldes riigiabi raames juba võimaldatud vahenditega. Et võimalikult paljud põllumajandustootjad sooviksid sellist kindlustust kasutada, tuleb luua kindlustusvõtja jaoks huvipakkuvam süsteem.

3.11.1.5

Mõnedes liikmesriikides juba on olemas mehhanismid, mis on end tõestanud teatavates riskiennetuse valdkondades (nt üldkindlustuse kujul). EMSK toetab komisjoni lähenemist uue täiendava põllumajanduskindlustuse loomisele. Samas ei tohiks ELi tasandil uute meetmete tarvitusele võtmisel seada ohtu praegu kehtivaid süsteeme, mis on juba tõestanud oma tõhusust riiklikul tasandil.

3.11.1.6

Kuigi põllumajanduskindlustus on maaelu arendamisel horisontaalne meede, peab selle puhul olema võimalik valdkondlik ellurakendamine, et kohanduda Euroopa Liidu erinevate piirkondade vajadustega.

3.11.1.7

Edasikindlustuse võimalusi on analüüsitud paljudes avaldamata uurimustes. Vastastikused kindlustusseltsid ja erakindlustusseltsid võiksid teha ühiseid jõupingutusi, et luua edasikindlustusfond. Edasikindlustuse süsteemi sisseseadmine Euroopa tasandil võiks luua ühendusse tõelist lisaväärtust.

3.11.2.1

Komisjoni kavandatav toetus ei toeta algatusi piisavalt aktiivselt. Selleks, et kõnealustel fondidel oleks võimalik töötada perioodi alguses, tuleks ette näha vähemalt üks rahaline alustustoetus ning seda peaksid toetama tootjaorganisatsioonid.

3.11.2.2

Erimeelsused nõukogus sealihasektori jaoks fondi loomisel näitavad sedalaadi ettevõtmise keerulisust. Suuremate kriiside korral sektoris põllumajandustootjate kindlustusmaksetest ei piisa. Sageli võimaldavad kriisi korral elujõulise majandustegevuse jätkamist just investeerimisfondid.

3.11.2.3

Aktiivne algatus põllumajandustootjate ja kõigi selles valdkonnas tegutsejate koondamisel võimaldaks otseselt hallata investeerimisfonde turule suunatud tegevuste (näiteks müügitegevuse edendamise, töötlemise, ladustamise või müügi) jaoks kolmandates riikides. Nii tekitataks selle valdkonna turul kõige tähtsamat rolli mängivates tegutsejates vastutustunnet ja järgitaks 2003. aasta reformi suuniseid. Kõnealuse süsteemi rakendamine ettevõtjatele võimalikult lähedal annab vahendite toimimisel sageli paremaid tulemusi kui rakendamine riigi tasandil.

3.11.2.4

Kui investeerimisfondid on juba varem loodud, ei tohiks uus süsteem nendega konkureerima hakata, vaid peaks neid täiendama.

3.11.3.1

Põhisissetuleku tagamise võimalus tuleks proovida ning selleteemalist tööd jätkata. Euroopa Liidus tagatakse põhisissetulek mitmetes sektorites riigiabi eraldamise teel. Kavandatav süsteem ei saa mingil juhul asendada põllumeestele makstavaid otsetoetusi, kuid see ei tohiks takistada komisjoni kaalumast muid pikaajalisi võimalusi.

Kanada samalaadse süsteemi rakendamise kohta tehtud analüüs (3) näitab, et tegemist võib olla ELile huvipakkuva vahendiga nii keskpikas kui pikas perspektiivis. Kõnealust süsteemi tegelikult juba kasutataksegi mõnes ELi partnerriigis, näiteks USAs ja Kanadas. Kanadas kasutatav mehhanism on üks põllumajandussissetulekute toetuste poliitika peamisi vahendeid, milleks on vaja suurt riigi poolt rahastatavat eelarvet, mille eraldamine ei ole praegu ELis aga võimalik.

3.11.4.1

Komitee jagab komisjoni arvamust, et tuleks edendada turupõhiseid riskiohjevahendeid (kindlustus, futuuriturg, lepingujärgne põllumajandustegevus).

3.11.4.2

Komitee meenutab arvamust maaelu arengu toetuse kohta ning väljendab soovi, et koolitamise ja teabe levitamise eest vastutaks Euroopa Sotsiaalfond, mitte et seda ei jäetaks maaelu arendamise valdkonda, millel on teised eesmärgid.

3.11.5.1

Vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele viiakse maaelu arendamist ellu liikmesriikide tasandil ning selles valdkonnas on kohustuslikud vaid keskkonnaalased sätted. Komitee tunnistab sellise lähenemise kasulikkust asjaomase poliitika kohandamisel Euroopa Liidu piirkondade tegelike vajadustega. Riskide ja kriiside tõenäosus on suurenenud kogu ELis, mistõttu on vaja mõningast ühtlustamist, et kogu liidu põllumajandustootjaid koheldaks võrdselt ning et neil oleks võimalik kasutada riski- ja kriisiohjamise vahendeid.

3.12.1.1

Euroopa Liidu tasandil tehtavat põllumajandustoodete müügi soodustamise tööd võib rahastada eri vahenditest: maaelu arendamine, siseturg või kolmandate riikide turg. Nagu juba käesolevas dokumendis märgitud, on varane soodustamine tõsiste kriiside vältimisel väga tõhus vahend. Komisjon peaks eri määrustes lihtsustama kõnealuste meetmete rakendamise korda, et võimaldada kiiremat tegutsemist.

3.12.2.1

Teatud sektorite kriisisituatsioonide korral on ladustamise toetuse meetmed osutunud mitmes ühises turukorralduses tulemusrikkaks. Toodete müügiperioodi pikendades võimaldavad need vältida ületootmisest tingitud majanduskriise. Euroopa Liit peaks tootjaorganisatsioonidel lubama kõnealuse vahendi tarvitusele võtmist investeerimisfondide raames. Samuti aitab kõnealune vahend kaasa tootjaorganisatsioonide edendamisele.

3.12.3.1

Ühenduse veiselihaturu ühise korralduse suurte kriiside korral saab komisjon tegutseda veiselihaturu ühist korraldust käsitleva määruse (4) artikli 38 alusel, mis sätestab järgmist: “Kui ühenduse turul hinnad oluliselt tõusevad või langevad ja selline olukord tõenäoliselt jätkub, põhjustades turuhäireid või ähvardades neid esile kutsuda, võib võtta tarvitusele vajalikke meetmeid”.

3.12.3.2

EMSK suureks kahetsuseks on komisjon arvamusel, et selline säte ei ole sobiv, kuna sellest ei saa kasu ükski teine ühine turukorraldus. Nõukogu jagab selle küsimuses komisjoni seisukohta.

3.12.3.3

Komitee meenutab, et alates 2003. aasta reformist on olukord muutunud ning mitmel ühisel turukorraldusel puudub turvavõrgustik. Tarbimise järsu vähenemiseni viiv tarbijate usalduse kriis sea- või linnulihasektoris nõrgendab paljusid põllumajandusettevõtteid.

3.12.3.4

Tagamaks võrdset kohtlemist kõigis valdkondades ning ühtlasi teades, et tegemist on üksnes komisjonile tegutsemiseks antava õigusliku alusega — kui komisjon peab seda õigustatuks –, taotleb komitee turvavõrgustiku sätte kehtestamist kõigis ühistes turukorraldustes ning palub komisjonil ja nõukogul nende seisukoht läbi vaadata.

3.12.4.1

Sektorites, mille tooteid võib tarbida nii värskelt kui töödeldud kujul, võib töötlemistoetustega aidata kaasa kriisi ära hoidmisele värskete toodete turul. Seejuures lubatakse lühiajaliselt töödelda täiendavaid koguseid, kuna see turg on stabiilsem ja seega vähem tundlik tootmismahu muutustele. Kõnealust meedet võivad kasutada nii liikmesriigid kui tootjaorganisatsioonid.

3.12.5.1

Tootmise vähendamise meetmed on praegu olemasolevatest ühed kõige tõhusamad. Kui turuperspektiivide põhjal võib eeldada pakkumise ülejääki võrreldes nõudmisega, aitavad vabatahtlikud või kohustuslikud meetmed juba enne saagikogumist toodangut vähendada ja nii kriisi ennetada. Kõnealust meedet võivad kasutada nii liikmesriigid kui tootjaorganisatsioonid.

4.1.1

Euroopa Komisjoni määratluse kohaselt on põllumajanduskriis “ettenägematu olukord, mis ohustab põllumajandusettevõtete elujõulisust kohalikul tasandil või tootmissektoris tervikuna (5)”. Komitee hinnangul tuleb teha selget vahet majanduskriiside ja muude kriiside vahel ning määratleda majanduskriis objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel.

4.1.2

Majanduskriiside puhul peaks komisjon täpselt määratlema “piirkondliku kriisi”, “riikliku kriisi” ja “ühenduse kriisi” mõisted. Määratlused peaksid põhinema põhjalikel teadmistel turgude kohta, et oleks võimalik määrata kindlaks kolme viimase aasta keskmine hind või viie viimase aasta keskmine hind, jättes arvestamata halvima ja parima aasta tulemused. Kui toote X tootmine Y arvu päevade jooksul järsult langeb, võib öelda, et tegemist on turukriisiga. X ja Y tuleb määratleda vastavalt sektoritele, liikmesriikidele või tootmispiirkondadele. Kriisi alguse ja lõpu kuupäevad võivad kindlaks määrata ametivõimud.

4.1.3

Muud kriisid on liikmesriigid ise sobivalt määratlenud, et tulla toime igale riigile omastes olukordades.

4.2.1

Kriiside korral tootjatele kompenseeritav hindade alandamine ei tähenda alati soodsamat hinda tarbija jaoks (6) — see aga takistab turu optimaalset toimimist. Nõukogu peab läbi vaatama 1962. aasta põllumajandustoodete tootmist ja nendega kauplemist käsitleva määruse (7) teatud konkurentsieeskirjad, et laiendada konkurentsipoliitika peadirektoraadi ülesandeid, mille eesmärgiks on seada sisse kohustus tagada turgude toimimine kriisi korral, tehes tavapärastele põhimõtetele erandeid.

4.2.2

Selleks võib kasutusele võtta spetsiifilisi vahendeid, eelkõige puu- ja köögiviljasektoris. Komisjon peaks nõustuma ametivõimude sekkumisega turu toimimisse vastavalt kehtivatele sätetele, mis käsitlevad teatavate sektorite, näiteks kindlustussektori erandeid. Kõnealune konkurentsireeglite erand oleks ajutine ning seda kontrolliks kriisi ajal ametivõimud.

4.2.3

Selliseks vahendiks võivad olla majandusharusisesed hinnakokkulepped, mida võivad näiteks sõlmida ettevõtted, kes on kontrollivad kokkuostu keskuste kaudu kogu sektorit või kogu turustusvõrku.

4.2.4

Samuti võib selliseks vahendiks olla tootja ostuhinna ja tarbijale müümise hinna vahelise vahemiku piiramine töötlemata toodete puhul.

4.3.1

2004. aasta augustil allkirjastatud WTO raamlepingus põllumajandustoodete kaubanduse liberaliseerimise kohta lepiti kokku kõigi ekspordihüvitiste kaotamine tingimusel, et kaotatakse ka ülejäänud võrreldavad vahendid. Veel on kindlaks määramata, millal ja kui kiiresti see ellu viiakse.

4.3.2

Mida avatum on Euroopa Liidu turg, seda enam ohustavad tootjaid kriisid. Praegu veel kestvate läbirääkimiste käigus tuleb seega järgida ühenduse eelistuse põhimõtet. Euroopa Liidu sotsiaalseid, hinna- ning keskkonnaalaseid standardeid ei tohi kahjustada odavate importtoodete sotsiaalne ja keskkonnaalane dumping. Jälgida tuleb toiduainete autonoomia kriteeriume. Nimetatud põhjustel tuleb arendada ja sisse viia kvaliteetne väliskaitse või turulepääsu süsteem.

4.3.3

Kriisi ajal peaks Euroopa Liit piirama sissevedu ja kasutama kuni tulevaste WTO lepingute rakendamiseni väljaveo toetamiseks kõiki laveerimisvõimalusi.

4.3.4

Komisjon võiks kaaluda ühe osa Genfis kinnitatud õiguste säilitamist, et luua uus kaubandusvoogude juhtimise vahend.

4.3.5

Kõnealust WTO toetatavat õigust ei kasutataks mitte valdkondlikeks hüvitisteks, vaid näiteks kolmandate riikidega kooskõlastatud mehhanismi kujul (näiteks kehtib see Egiptusega), mida kasutatakse väljaspool Euroopa Liitu asuvate turgude varustamiseks ühenduse kriiside korral ilma samas kriisi mõju laiendamata.

4.3.6

Koostöö kolmandate riikidega võimaldab kehtestada kindel hind abi saava riigi jaoks, nii et see ei lööks tasakaalust välja riigi enda turgu. Euroopa toetus võiks põhineda transpordi- ja halduskuludel või kaupade hindadel (toiduabi puhul).

4.4.1

Euroopa Liidu praeguse, omavahenditel ja aastakuludel põhineva eelarve puhul on võimatu seda põhimõtete kõrvale jätta. Siiski toob see enesega soovimatuid tagajärgi ning tuleks seetõttu läbi vaadata, et parandada Euroopa Liidu toimimist.

4.4.2

Lähitulevikus on võimalik seda piirangut vältida. Üheks lahenduseks võiks olla stabiliseerimisfondidesse investeeritud summade vaatlemine kuludena. Kõnealuseid fonde kasutataks vaid kriisiaastatel, kui see osutub vajalikuks.

4.5.1

Üks tõhus vahend kaubandusriskidega toimetulekuks on anda tootjatele võimalus ühineda, et saada kaubandusläbirääkimistel suurem sõnaõigus. Euroopa Komisjon peab jätkama sellesuunalist tööd ning julgustama põllumajandustootjaid algatuste läbi tootjate majanduslike organisatsioonide loomisele.

4.5.2

Kriisiohjamise osas soovib komitee tootjaorganisatsioonide ja põllumajanduse valdkonnas tegutsejate koondumist sobival tasandil, selleks nad tuleksid toime ülesannetega, mis neile võidakse anda.

5.1

Komisjoni ettepanekud on esimene suur samm riski- ja kriisiohjamise probleemidega tegelemisel — kuid see on siiski vaid algus.

5.2

Ettepanekud vaid täiendavad põllumajandustoodete turgude juhtimist ühises turukorralduses Euroopa Liidu tasandil ning kaubavahetuse reguleerimist. Mingil juhul ei tohi seada ohtu neid süsteeme, mis on juba oma tõhusust tõestanud.

5.3

Kindlasti tuleb tagada teatavate riskide või kriisidega toimetulekuks vajalike olemasolevate vahendite kooskõlastamine. Seega tuleks säilitada veterinaarfond ja solidaarsusfond ning nende tegevust tuleks tõhustada, et tulla toime põllumajanduse riskide ja kriisidega, kasutades selleks paralleelselt ka käesolevas arvamuses väljapakutud ettepanekuid.

5.4

2003. aasta ühise põllumajanduspoliitika reform ja kliimatingimuste ebastabiilsemaks muutumine on tugevasti mõjutanud põllumajandusettevõtete juhtimist, kuna kõnealuste ettevõtete riskide hulk ja tundlikkus kriiside suhtes on suurenemas. Seetõttu tuleb praegu Doha vooru raames käimasoleval kaubanduse lihtsustamise raames tagada ühenduse eelistuse põhimõtte järgimine.

5.5

Komisjoni esitatud kolme võimalust tuleks põhjalikumalt analüüsida ning viia ellu keskpika või lähiperioodi jooksul. Siiski ei ole kõnealused ettepanekud piisavad, et tulla toime teatavates tulevikus kujuneda võivates olukordades. Seega tuleb tööd jätkata nii valdkondlikul tasandil ühise turu korralduse reformide käigus kui reguleerimisel horisontaalsel tasandil.

5.6

Mis rahastamisse puutub, siis on kahtlemata tervitatav 1 % eraldamine ümbersuunamiseks, kuid seejuures tuleb tagada kõigi ELi põllumajandustootjate võrdne kohtlemine, eraldades näiteks 0,1 % riiklikust põllumajandustoodangust. Tulevikus tuleb leida muid rahastamisvahendeid.

5.7

EMSK soovib, et viidaks läbi ex ante ja ex post hindamised eesmärgiga 1) hinnata uusi riskitasandeid põllumajanduses ja eelarvelisi vajadusi, eriti pärast ühise põllumajanduspoliitika reformi, kliimatingimuste ühe ebastabiilsemaks muutumist ja WTO läbirääkimisi, ning 2) analüüsida kõnealuste olukordadega toimetulekuks välja pakutud lahenduste sobivust.

5.8

Põllumajandustootjate organisatsioonide loomine on üks võimalikke lahendusi selles valdkonnas Euroopas. Komisjon peab intensiivistama tegevusi selliste organisatsioonide loomiseks.

5.9

Euroopa Komisjon on esitanud kolm võimalust, mille kohta ei pea aga langetama lõplikku otsust, vaid jätma need kõik täiendustele avatuks ka tulevikus.

5.10

Riski- ja kriisijuhtimise temaatika on EMSK jaoks väga oluline. Komisjon võiks selles küsimuses juba tehtud tööde põhjal lähitulevikus koostada õigusloomealase ettepaneku, mille kohta soovib ka EMSK arvamust avaldada.

3.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 28/25

1.1

Lihakanade intensiivse kasvatamisega kerkivad esile probleemid, mis on seotud kõnealuste loomade heaolu ja tervisega. Loomade tervise ja heaolu teadusliku komisjoni aruande kohaselt tuleneb enamik heaoluprobleeme sellest, et liigiline selektsioon toimub suure kasvukiiruse ja sööda omastamise koefitsiendi järgi, ilma et sellega käiks kaasas loomade heaolu ja tervise taseme tõus. Geneetilise selektsiooni käigus on muutunud teatav hulk ainevahetuslikke ja käitumuslikke omadusi. Ainevahetushäirete tekkimisest saavad alguse loomade jalahaigused, vesikõht, äkksurma sündroom ja muud terviseprobleemid. Teaduslik komitee märgib samuti, et loomade suure pidamistiheduse negatiivsed mõjud on väiksemad ruumides, kus on võimalik hoida korralikke kliimatingimusi (1).

1.2

Euroopa Liit on seni sätestanud põllumajandusloomade kaitseks ainult üldisi nõudmisi (2). Mõned liikmesriigid on siiski võtnud vastu lihakanade kaitset puudutavad sätted ning leidub vabatahtlikke kvaliteeditagamissüsteeme, mis hõlmavad ka heaoluga seotud aspekte. Komisjoni arvates saaks ühiste miinimumeeskirjade abil lahendada heaoluprobleeme, tagada õiglasemaid konkurentsitingimusi ja parandada siseturu toimimist. See seisukoht kajastab ka kodanikuühiskonna kasvavat teadlikkust mõistlike loomakaitsenormide vajadusest ning haakub loomade heaolu puudutava komisjoni tegevuskavaga.

1.3

Komisjon teeb ettepaneku sätestada kanade maksimaalseks tiheduseks kasutatava pinna ruutmeetri kohta (edaspidi “pidamistihedus”) 30 kg eluskaalus. Liikmesriigid võivad siiski lubada kanakasvatuses maksimaalset pidamistihedust kuni 38 kg/m2 ettevõtetes või mõnes ettevõtte eraldi üksuses, tingimusel, et omanik või loomapidaja peab kinni teatavast hulgast nõuetest, mis on seotud asjaomase liikmesriigi pädevate asutuste poolt läbi viidava inspekteerimise, kontrolli ja seirega. Lisaks on ettepanekus toodud rida üksikasjalikke miinimumnõudeid, mis kehtivad kõikidele ettevõtetele: järelevalve, kontroll, jootmisnõud, toitmine, allapanu, müra- ja valgusetase, puhastamine, desinfitseerimine, arvepidamine, kirurgiline sekkumine ning kanadega tegelevate inimeste koolitus ja juhtimine. Ettevõtted, mille lindude pidamistihedus on suurem, peavad vastama täiendavatele nõuetele arvepidamise ja dokumenteerimise, NH3 ja CO2 sisalduse, temperatuuri ja õhuniiskuse, õhutus-, jahutus- ja küttesüsteemide seadmete ning nende inspekteerimise osas. Samuti hinnatakse loomade heaolunäitajaid tapajärgsel inspekteerimisel ning rakendatakse menetlusi nõuetele mittevastavuse korral. Komisjon teeb ettepaneku komiteemenetluse kasutamiseks koostöös toiduahela ja loomatervishoiu alalise komiteega, et tagada lisades toodud sätete ühtne rakendamine ja pidev kohandamine.

1.4

Kõnealune integreeritud lähenemisviis ettevõtetele ja ettevõtete eraldi üksustele, mille maksimaalne lindude pidamistihedus on kõrgem, rajaneb suuremale teabevool tootja, pädeva asutuse ja tapamaja vahel tapajärgsete kontrollide alusel. Komisjoni arvates aitab tootmisparameetrite kohta käivate andmete kogumine, mida kasutatakse nii ärieesmärkidel kui sööda- ja toidualaste õigusnormide ja hügieeninõuete täitmise järelevalveks, parandada ka loomade heaolu (3). Lisaks on kõnealune integreeritud lähenemisviis aluseks uutele toiduhügieeni ning veterinaarkontrolli sätetele (4).

1.5

Komisjon soovib hiljemalt kaks aastat pärast direktiivi vastuvõtmist ning vabatahtlike märgistussüsteemide rakendamisest saadud kogemuse valguses esitada aruande, mille teemaks on linnuliha ning linnulihatoodete ja -pooltoodete kohustusliku ja ühtlustatud erimärgistamise korra kehtestamine ühenduse tasemel; korra aluseks oleks loomade heaolu normidest kinnipidamine. Sealjuures soovib komisjon uurida, kuidas saaks kõnealust korda ühitada Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjadega. Lisaks soovib komisjon uue teaduslike tõendite alusel koostada aruande ning vajaduse korral ka asjaomased seadusandlikud ettepanekud geneetiliste parameetrite mõjust lihakanade tuvastatud puuetele, mis põhjustavad lihakanade ebapiisavat heaolu.

2.1

Komisjon juhib tähelepanu asjaolule, et loomade heaoluga seotud aspektid intensiivsetes põllumajandustootmise süsteemides valmistavad Euroopa Liidu avalikkusele üha suuremat muret. Muuhulgas ilmneb see selgelt 2005. aasta eurobaromeetri küsitlusest (5).Niisiis tuleb loomade heaolu pidada teiste tegurite kõrval Euroopa ühiskonnamudeli üheks elemendiks, et leevendada vabakaubanduse ja konkurentsi intensiivistumise negatiivseid tagajärgi nii Euroopa Liidus kui ka ülejäänud maailmas.

2.2

Kanade heaolu kõigi probleemide eest ei saa vastutavaks lugeda üksnes Euroopa Liidu lihakanade tootmis- ja turustusahela tasandit. Arvesse tulevad ka geneetiline selektsioon rahvusvahelisele tasandile keskendunud aretuskeskustes, paljunduskarjad, haudejaamad, tootmistasand kui niisugune, tapamajad, turustamine ja tarbijad. Peale selle on eri tasandi osalejatel erinevad seisukohad nii loomade heaolu probleemide kui majanduslike ja konkurentsiaspektide osas. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kui kodanikuühiskonna mitmekülgse liikmeskonnaga esindaja ülesandeks on aidata kaasa loomade heaolu puudutavate Euroopa Liidu miinimumnõuete koostamisele tasemel, mis oleks ühtlasi nii mõistlik kui ka vastuvõetav.

2.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee hindab kõrgelt komisjoni põhjalikku ettevalmistustööd ning pakutud lähenemist probleemide lahendamiseks. Kõikidele karjadele kehtivad üldsätted on selged nõuded, mida tuleb ettevõtetes täita põhjalikuma enesekontrolli käigus ega kujuta endast kokkuvõttes probleemi. Lisaks kiidab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee üldjoontes heaks kaugeleulatuvad nõuded, mis on osa integreeritud lähenemisviisist suurema pidamistihedusega karjadele. Kõnealuse lähenemise raames tehakse ettepanek jalapadjandi vigastuste, suremuse ning teiste halbadele tingimustele viitavate märkide arvestussüsteemi kasutuselevõtuks, et selle põhjal otsustada sekkumise ning kõnealuse ettevõtte tingimuste parandamise vajalikkuse üle.

2.4

Keskseks küsimuseks on pidamistihedus. Seda puudutavad normid peavad lähtepunktiks võtma parimad kasutada olevad teadusandmed ning hoidma tasakaalu erinevate näitajate vahel, mis puudutavad füsioloogilist seisundit, käitumist ja tervist. Teadusliku komisjoni aruande alusel leiab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et 30 kg/m2 määramine karjade pidamistiheduse üldiseks ülempiiriks ning 38 kg/m2 määramine nende karjade ülempiiriks, kus negatiivseid tagajärgi vähendavad ruumidele seatud erilised kliimatingimusi puudutavad nõuded, on põhjendatud ja vastuvõetav.

2.5

Samal ajal tuleb tunnistada, et pidamistihedus on tootmiskulude ja konkurentsivõime seisukohalt määrav tegur. 2005. aasta märtsis Hollandis tehtud uurimuse kohaselt hakkab ettepanekus toodud maksimaalne pidamistihedus mõjutama praktiliselt kõiki riigi kanafarme. Hollandis on keskmine kasum keskmises lihakanafarmis pärast muutuv- ja püsikulude mahaarvamist ainult 1,89 eurosenti ühe kana kohta (6). See näitab, kui väike on tootmise kasumimarginaal. Et säilitada sama kasum 30 ja 38 kg/m2 pidamistiheduse juures, peaks ühe lihakana hind hinnanguliselt tõusma vastavalt umbes 8,0 ja 2,5 sendi võrra, mis tundub tarbija seisukohalt tühine. Selle tootmissektori ettevõtjad Euroopa tasandil väidavad aga, et maksimaalne tihedus alla 42 kg/m2 toob vältimatult kaasa Euroopa Liidu toodete järkjärgulise väljatõrjumise nii ühenduse kui kolmandate riikide turgudelt, mis tuleneb konkurentsist Euroopa Liidust väljaspool asuvate suurte ekspordiriikidega.

2.6

Samal põhjusel peab pidamistiheduse vähendamise nõue Euroopa Liidus käima koos rahvusvahelise kaubanduse eeskirjade kohandamisega, et kolmandatest riikidest pärit impordile kohalduksid samasugused või võrreldavad eeskirjad. EMSK tunnistab, et kõnealuse teema käsitlemine Maailma Kaubandusorganisatsiooni käimasolevate läbirääkimiste käigus näib ebareaalne. Kui Euroopa Liit otsustab siiski kõnealuses valdkonnas ja teisteski valdkondades vastu võtta mõistlikul ja põhjendatud tasemel loomade heaolu puudutavad normid, peaks ta suutma ühe maailmakaubanduse põhiosalisena kehtestada ka rahvusvahelise klausli, mis võimaldaks kõnealust taset säilitada (7).

2.7

Kolmandad riigid, millel on suhteline eelis ning mille heaolunõuded on vastuvõetav, võivad loomulikult saavutada suuremaid turuosi Euroopa Liidus, mistõttu nad peaksid toetama rahvusvaheliste nõuete sisseviimist. Paradoksaalne ja vastuvõetamatu oleks, kui madalamate heaolunõuetega kolmandad riigid tõrjuksid turult järk-järgult välja Euroopa toodangu Euroopa Liidu kõrgemate nõuete tõttu ning valitseksid antud segmenti nii Euroopa kui kolmandate riikide turgudel. Samuti oleks vastuvõetamatu, kui EL ei saa loomade heaolu parandamiseks midagi teha seetõttu, et kaubanduspartnerite heaolunõuded on madalad ning tootmine paikneb ümber kõnealustesse riikidesse.

2.8

Seetõttu peab EL importimisel kolmandatest riikidest nõudma asjaomastest eeskirjadest kinnipidamist ja seda nii eelneva rahvusvahelise kokkuleppe olemasolul kui selle puudumisel. Kõnealune ebadiplomaatiline käitumine võib rahvusvahelise kokkuleppe mittesaavutamisel osutuda hädavajalikuks, tõmbamaks vajalikku tähelepanu ning kogumaks poolehoidu õigusnormide muutmise vajalikkusele. Igal juhul peaks komisjon kaks aastat pärast direktiivi jõustumist analüüsima konkurentsiolukorda liikmesriikides majanduslikust seisukohast, et saada vajalik ülevaade toimunud arengutest.

2.9

Rahvusvaheline Epizootiate Büroo (OIE) võttis hiljuti vastu soovitused loomade heaolu mitmete muude aspektide kohta, millest ilmneb kasvav rahvusvaheline arusaam rahvusvaheliste miinimumnõuete vajadusest. OIE soovitused koostati 2004. aastal toimunud konverentsil, mis tegi võimalikuks konstruktiivse dialoogi institutsioonide, teadusekspertide, huvigruppide ja valitsusväliste organisatsioonide vahel kogu maailmast (sh arengumaadest). Konverentsil rõhutati vajadust loomade heaolu rahvusvaheliste normide teadusliku baasi järele. Komitee on seisukohal, et WTO peab kõnealuse küsimusega tegelema, kuivõrd OIE egiidi all otsustatud miinimumnõudeid tuleb kohaldada ka WTO kontekstis.

2.10

Võttes arvesse negatiivseid kogemusi, näiteks ebaõnnestumisi rangemate nõuete elluviimisel, mis moonutavad konkurentsi, leiavad kõnealuse sektori ettevõtjad, et Euroopa Liidu tasemel tuleb kõnealused eeskirjad fikseerida määruse kujul. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee möönab määruse eeliseid, kuid nendib, et liikmesriigid eelistavad direktiive, mis lubavad rakendussätteid kohandada riigi iseärasustele vastavalt. Pealegi leitakse, et direktiiv on pakutava integreeritud lähenemisviisi jaoks kohasem; samuti ei oleks loomakasvatusmeetodite tehnilisi üksikasju puudutav ühtne õigusakt piisavalt paindlik, kui tegemist on kasutuses olevate süsteemidega, ning see takistaks tehnilist arengut tõhusamate ja loomade heaolule keskendunumate loomakasvatusmeetodite suunas. Siiski tuleb komisjonile jõuliselt rõhutada, et kohaldamata jätmine või puudulik kohaldamine ei ole vastuvõetav

2.11

Siiski on paradoksaalne, et komisjon põhjendab oma ettepanekut ja ühtsete eeskirjade vajadust muuhulgas konkurentsimoonutustega, mis tulenevad kehtivatest erinevatest riiklikest eeskirjadest, samal ajal avab ettepanek ise ukse rangematele riiklikele eeskirjadele liikmesriikides. Euroopa Liidus ühtne standard on põhieeldus ELi edukaks tegutsemiseks ühtsete rahvusvaheliste eeskirjade nimel. Direktiivide mittenõuetekohase või ebapiisava rakendamise osas peab komisjon tulevikus täpselt järgima lepingutest tulenevaid kohustusi ning tagama, et kõnealuste eeskirjade rakendamine toimub tähtaja jooksul, mille määramises osalesid liikmesriigid ise.

2.12

EMSK toetab täielikult kaugeleulatuvate vabatahtlike meetmete rakendamist tegevusjuhise vormis. Euroopa tasemel toetaks komitee aega, et need asendataks ühise korraga, mis oleks võrreldav ökoloogilisi tooteid puudutavate õigusaktidega. Seeläbi oleks tarbijatel valikuvõimalus ning turg saaks näidata, kas on olemas huvi selle vastu, et loomade heaolu standardid oleks kõrgemad kui praegu kehtivad miinimumnõuded. Kui see on ühildatav WTO eeskirjadega, toetab EMSK ka Euroopa Liidu toodete kohustuslikku märgistamist. On ilmne, et ühenduse praegustest õigusaktidest tuleb märgistamise vajalikkusest sõltumata kinni pidada. Muuseas tuleks kaaluda võimalust märkida pakendatud kanalihale kanade pidamisviis nii nagu munapakendite puhul

2.13

Komisjon peaks vastavalt lubatule esitama aruande, mis põhineks uutel teaduslikel tõenditel (sh täiendavatel teadusuuringutel ja praktilistel kogemustel), et lihakanade heaolu veelgi parandada. Aruanne peaks käsitlema ka geneetiliste parameetrite mõju tuvastatud puuetele. Käesolev arvamus peaks arvestama geneetilise selektsiooni mõju praeguseks hetkeks; samuti on vajalikud paljunduskarjade pidamise eeskirjad. Seega tuleks tööd alustada esimesel võimalusel; hiljem võib töö vajadusel tapajärgsete kontrollide valguses üle vaadata. Vastasel juhul saaks komisjon alustada tööd alles siis, kui on saadaval tapajärgsete kontrollide tulemused ning direktiivi vastuvõtmisest on möödunud viis aastat pärast.

2.14

EMSK mõistab, et teadustegevus on pikaajaline protsess ja et olemasolevad eeskirjad tuleb jooksvalt kohandada uutele teadmistele ja tehnoloogia arengule. Samaaegselt tuleb hoogustada teadusuuringuid teadmiste taseme parandamiseks kõnealuses ja ka teistes valdkondades, mille osas on veel puudujääke. Muuhulgas puudutab see ka pidamistiheduse ja kliima- ning keskkonnatingimuste seost (8). Lõpuks vajab ka bioloogiline ohutus palju enam tähelepanu, arvestades loomade tervise, heaolu ja keskkonna tihedat seost ning linnugripi levikut (9).

3.1

Sõltumata tootmissüsteemidest, pidamistihedusest, tehnilisest varustusest jne on karjade majandamine (stockmanship) juhtimine ja põllumajanduslikud head tavad loomade heaolu ja tervisliku seisundi jaoks määrava tähtsusega. Kõnealuseid tingimusi ja nende tähtsust igapäevasel kokkupuutel loomadega ja nende eest hoolitsemisel — ei saa juba olemuslikult tagada õigusaktide ja kontrollimisega. Kõnealuses kontekstis on ettepaneku sätted, mis puudutavad instruktsioone ja juhiseid, koolitust ja väljaõpet ning vähemalt kaks korda päevas läbiviidavaid inspekteerimisi, enesestmõistetavad. EMSK on siiski mures selle üle, et puuduvad igasugused nõuded pädevuse kohta, ning asjaolu üle, et töökogemused võivad asendada väljaõpet, ükskõik milline see kogemus siis on.

3.2

Vaja on tagada loomade heaolu hindamise sõltumatus ning see, et hindamist viiksid läbi piisava haridusega inspektorid, kes oleksid loomakaitsetingimuste hindamise alal kogenud. Samuti toetab komitee ühtset aruandlust kõikides liikmesriikides.

3.3

Selguse huvides tuleks täpsustada, et madalama pidamistihedusega kanakarju inspekteeritakse vaid hügieenipaketi raames. Teatud suurusest alates tuleks kõikidelt kasvatustelt nõuda kinnitatud koolituskavasid ja koolitusperioodide dokumentatsiooni.

3.4

NH3 ja CO2 maksimaalset sisaldust puudutavad nõuded tuleb formuleerida nii, et neid piire normaalsetes tingimustes ei ületataks. Ebatüüpilistes kliimatingimustes ei suuda enamik optimaalseid tootmissüsteeme nimetatud piirmääradest kinni pidada.

3.5

Direktiivi ettepanekus sätestatakse, et “kõikides ruumides peab olema valgel ajal vähemalt 20-luksise valgustugevusega valgustus, mida mõõdetakse linnu silma kõrgusel” ja et “valgustus peab alluma kahekümne nelja tunnisele rütmile ning sisaldama kokku vähemalt kaheksa tunni pikkuseid pimeduseperioode, millest vähemalt üks pimeduseperiood peab olema katkematu ja vähemalt nelja tunni pikkune”. See vastab Euroopa Nõukogu soovitustele (10). Kõnealuse sektori ettevõtjad peavad seevastu teaduslike aruannete ja praktilise kogemuse alusel koos katkematu neljatunnise pimeduseperioodiga piisavaks vähemalt 15 luksi esimese 14 päeva jooksul ja vähemalt 5 luksi pärast seda perioodi. Nad tõstavad esile, et katsetused suurema valgustugevuse ja pikemate pimeduseperioodidega on andnud tulemuseks jalapadjandi kahjustuste rohkenemise ja lindude tagasilükkamise nahavigastuste tõttu. EMSK leiab, et erinevaid aspekte tuleks omavahel võrrelda ning et kõnealuse valdkonna poliitika väljatöötamine peab põhinema kõige asjakohasematel teadusavastustel ja praktilistel kogemustel. Kahtluse või ebapiisava dokumentatsiooni korral tuleb teha täiendavaid uuringuid, et kehtivaid õigusakte saaks korrigeerida ning et need kajastaksid pidevalt kõnealuse valdkonna parimaid teadmisi.

3.6

Kõnealuse direktiivi ettepanekuga nähakse ette, et suurema pidamistihedusega kasvatuste tegevusse võib sekkuda juhul, kui suremuse määr ületab 1 % pluss 0,06 %, mis korrutatakse karja tapavanusega päevades, st umbes 3,5 %. Kõnealuse sektori ettevõtjad leiavad, et õigustatud oleks päevane suremuselävi 0,12 %, ning arvavad, et kuigi loomade heaolu ja suremuse vahel esimese seitsme päeva jooksul ei ole mingit seost, võiks mõistlikuks piirmääraks vajadusel kehtestada 1,5 %. EMSK arvates on selles valdkonnas nagu teisteski vaja kehtestada piirmäär, mis kajastaks korralikult toimiva kasvatuse praktilisi võimalusi. Pealegi on kasvatuste puhul, kus täheldatakse tõsiseid puudusi, vaja kaaluda suremuse ja jalapadjandi dermatiidi registreerimisele lisaks näiteks jalgade haiguste ja astsiidi registreerimist.

3.7

Komisjon peaks välja andma üksikasjalikud kirjalikud kirjeldused, mis on varustatud jalapadjandi vigastuste fotodega rühmade kaupa, et standardiseerida jaotused.

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni lähenemisviisi ja kiidab üldjoontes heaks direktiivi ettepaneku üksikasjalikumad sätted, erandiks on eespool sõnastatud märkused. Eri piirmäärad valgustugevuse, NH3 ja CO2 maksimaalse sisalduse, suremuse ja jalapadjandi vigastuste kohta tuleb kehtestada nii, et see kajastaks korralikult toimiva kasvatuse praktilisi võimalusi.

4.2

Pidamistiheduse mistahes vähendamisega olemasoleva tasemega võrreldes peab kaasnema heaolu klausel rahvusvahelistes kaubanduseeskirjades, mis võimaldaks Euroopa Liidul esitada samaväärseid nõudeid kolmandatest riikidest pärit impordile, nii et Euroopa Liidust väljaspool asuvates olulisemates ekspordimaades täheldatavad puudused ei takistaks asjakohase ja põhjendatud nõuete vastuvõtmist Euroopa Liidus. Rahvusvahelise tunnustuse puudumisel peab Euroopa Liit käivitama ühepoolse algatuse, et tõmmata vajalikku tähelepanu kehtivate õigusnormide muutmise vajadusele ning levitada sellekohast mõistmist. Vastasel juhul võib tootmine paikneda ümber riikidesse, kus loomade heaolu tase on madalam. Lisaks peaks komisjon kaks aastat pärast direktiivi jõustumist koostama arengu üksikasjaliku majandusliku analüüsi.

4.3

Teadustegevus on paratamatult pikaajaline protsess ning eeskirju tuleb jooksvalt kohandada uutele teadmistele ja tehnoloogia arengule. Samal ajal tuleb hoogustada teadusuuringuid teadmiste ulatuslikumate teadmiste saamiseks valdkondades, kus on veel sellekohaseid puudujääke.

3.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 28/29

1.1

Kõnealune programm julgustaks eri riikide kodanike ja nende organisatsioonide vahelist koostööd, et kohtuda, koos tegutseda ja töötada Euroopa tasandil välja oma ideed, mis ulatuvad kaugemale ühe riigiga piirduvast visioonist ning mis austavad kodanike mitmekesisust. Vastastikune mõistmine, solidaarsus ja Euroopasse kuulumise tunne on kodanike kaasamise olulised vahendid.

1.2

Kavandatav programm tagab praeguse kodanikuosaluse programmi jätkuvuse ning samas avab tee uutele tegevustele, pakkudes teatavat paindlikkust, et olla valmis tulevaste arengutega kohanemiseks.

1.3

Vastavalt ettepanekule on kavandatava programmi üldeesmärk:

1.4

Võttes arvesse praegust olukorda ja kindlaksmääratud vajadusi, pakub komisjon välja järgmised riikidevahelisel tasandil rakendatavad erieesmärgid:

1.5

Kõnealuste eesmärkide saavutamiseks on ette nähtud kolme liiki meetmed. Meede 1: Aktiivsed Euroopa kodanikud (sõpruslinnade koostöö, kodanike projektid ja toetusmeetmed); Meede 2: Aktiivne kodanikuühiskond Euroopas (struktuuriabi Euroopa poliitika uurimisorganisatsioonidele, struktuuriabi kodanikuühiskonna organisatsioonidele Euroopa tasandil, toetus kodanikuühiskonna organisatsioonide algatatud projektidele); Meede 3: Üheskoos Euroopa heaks (Avalikkuse teravdatud tähelepanu all olevad sündmused, uuringud, teavitamis- ja teabelevitamisvahendid).

2.1

Komisjon teeb ettepaneku muuta Euroopa kodakondsus ELi tegevuse prioriteediks (1). Kõnealune prioriteet on EMSK jaoks mitte üksnes õige, vaid hädavajalik ja Euroopa ülesehitamise jätkamise seisukohast otsustava tähtsusega. Vähene osalemine viimastel Euroopa Parlamendi valimistel, mida mainitakse programmi selgituses, pole kõnealuse kiireloomulise vajaduse ainus näitaja. Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimise ebaõnnestumine tõendab, et Euroopa kodanike vähese kaasatuse ja osaluse tulemus Euroopa ülesehitamise protsessis on umbusaldus institutsioonide suhtes, mis võib viia eitava suhtumiseni.

2.2

Kõnealune olukord on erineval määral ühine kõigil liikmesriikidel ning puudutab praegu või edaspidi ka kandidaatriike. Seetõttu on tervitatav, et kõnealune programm on kehtib võrdsetel alustel nende kõigi jaoks.

2.3

Isegi kui nõrk kohanemine juba olemasoleva Euroopa reaalsusega ei väljendu ühte moodi ning pole sama intensiivne igas liikmesriigis, tingituna muuhulgas eri riikide valitud erinevast ratifitseerimismenetlusest, on ta siiski erineval määral olemas igas liikmesriigis.

2.4

Isegi kui on tegemist Euroopa tasandil mõnel juhul vägagi intensiivse aruteluga, — eriti just maades, kus oli võimalik valida põhiseaduse lepingu ratifitseerimine rahvahääletuse teel — on selle sisuks rahvuslik identiteet ja rahvuslik kodakondsus (ning nende säilitamine, mil sageli ei puudu kaitsev või rahvuslik alatoon) ning mitte saavutatu ega edusammud, mida põhiseaduse leping ette näeb. Eriti puudutab see sotsiaalpoliitika valdkonda (teema, mida õigustatult peetakse kodakondsuse tähtsaimaks teguriks) ja demokraatliku poliitika valdkonnas (mis on ummikusse pidevalt valitseva, kuid suurel määral õigustamata suhtumisega Euroopasse kui ebademokraatlikku ja bürokraatlikku nähtusse, mis peaaegu automaatselt eemaldab kodanikud otsuste tegemise protsessist).

2.5

Väljapakutud programm aastateks 2007-2013 katab ajavahemiku, mil kõik liikmesriigid on ühel või teisel viisil põhiseaduse lepingu kas ratifitseerinud või mitte. Kavandatud programmi avalik arutamine ja vastuvõtmine praegustes tingimustes ei jäta otseselt mõjutamata Euroopa kodakondsuse küsimust, mis on keskne ning ajakohane. Siiski kordab programm, mis on kavandatud ajavahemikuks 2007-2013, liiga suurel määral nõukogu otsust 2004. aastast (2). Programmi jaoks on eraldatud liiga vähe rahalisi vahendeid ning meetodid, mida programmis edendatakse, isegi kui need on osutunud tõhusateks, pole piisavalt uuenduslikud üha selgemate väljakutsete jaoks. Sellele vaatamata on probleemile vaja lahendust praegu ja lapsed, kes sünnivad täna, on 2013. aastal kaheksaaastased ning nende kui tulevaste Euroopa kodanike mõttelaad on juba osaliselt välja kujunenud.

2.6

Komitee on veendunud, et praegune olukord ja käimasolev arutelu uue programmi 2007-2013 kohta teemal “Kodanikud Euroopale” on erakordselt soodsad, et lõpuks tegeleda Euroopa kodakondsuse küsimusega ning lõpetada see pisut banaalne arutelu ühtsusest mitmekesisuses, mis ettevaatamatuse korral edendab üksnes mitmekesisust või isegi mitteühtsust. Komitee toetab ettepanekut, pikendada programmi 2004-2006 kehtivusaega, ootamata ära välishindamise aruannet, mis on ette nähtud hiljemalt 2006. aasta lõpuks (hindamine tuleb siiski läbi viia). EMSK soovib kõnealuse olulise programmi raames endale olulist osa ning vahendaja rolli. Komitee arvates peab kõnealune programm tagama praeguse kodanikuosaluse programmi jätkuvuse, kuid jagab suurel määral parlamendi ja teatud kodanikuühiskonna organisatsioonide kriitikat käimasoleva kodanikuosaluse programmi tagasihoidlike eesmärkide kohta. Komitee ettepanekute eesmärk on seega vältida praegu käimasoleva programmi muutmist programmiks 2007-2013 .

2.7

Vastupidiselt ootustele, mida tekitavad programmis on ära toodud arvukad eesmärgid ning kavandatud meetmed, ei kata programm kõiki Euroopa kodakondsusega seotud probleeme, võttes arvesse praeguse programmi väheseid rahalisi vahendeid.. Eriti oluline lüli on seetõttu aktiivne Euroopa kodakondsus, mis väljendub kodanike võimes iseseisvalt organiseeruda, teostamaks poliitilist võimu ja võtmaks poliitilist vastutust, tagades seega üldkasutatavate hüvede kaitsmise ja arengu (3). EMSK rõhutab, et eraldatud eelarvevahendid (235 miljonit eurot seitsme aasta peale!) jäävad kehtima sõltumata Euroopa Liidu finantsperspektiivi teemalise arutelu lõppjäreldustest.

2.8

Olukord nõuab ja ka võimaldab kvalitatiivset hüpet. Sellest seisukohast lähtudes sooviks Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et algatataks taustauuring kodanike Euroopa Liitu kuulumise tunde kohta, või vähemalt koondataks juba läbi viidud uuringute materjal, et saada piisavalt täpne ülevaade.

2.9

Komitee leiab, et “Euroopa kodanike ja institutsioonide vahele tekkinud teatav distants ning kodanike raskused enese määratlemisega Euroopa integratsiooni protsessis (4)” on vasturääkivus, mis lisaks tegelikule teadmatusele ja arusaamatustele ühenduse toimimisviisi ja talle omase loogika kohta ning vaieldamatutele rahvuslikele ja protektsionistlikele tagasilöökidele, mis on seotud mitmesuguste üleilmastumise protsessist tulenevate objektiivsete ja subjektiivsete ohtude ja hirmudega, annab tunnistust Euroopa kodakondsuse puudulikust tunnustamisest olemasoleval kujul ning eriti selle aktiivseimaid ja organiseeritumaid vorme.

2.10

Sellest lähtuvalt võiks väita, et piisavalt pole esile tõstetud tugevdatud koostöö, liikuvuse kõikide vormide (vaatamata sellele, et ELi poolt antud võimalusi täielikult ära ei kasutata), piiride täielikku kaotamise, ühisraha, ühtse turu tähendust — Euroopa kodanike ühist identiteeti pole mõistetud, kuna seda pole sõnades väljendatud (5). Kuid Euroopat väljast poolt vaadeldes, reisides või elades väljaspool Euroopat, on selgelt näha, et tõeliselt euroopalik elustiil “european way of life” on kõikjal selgelt määratletud ning atraktiivne.

2.11

Praegu ei tohiks rahvusliku identiteedi rõhutamine varjutada juba saavutatud ühtekuuluvuse ja Euroopa elukvaliteedi, demokraatlike ja kodanikke kaasavate vormide kõrget taset. Ambitsioonikam aktiivse Euroopa kodakondsuse programm võib vähendada, summutada ja ümber muuta rahvusliku identiteedi rõhutamist.

2.12

Igal juhul leiab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et olukord aktiivse Euroopa kodakondsuse problemaatika jaoks on äärmiselt soodne, vaatamata raskustele või ajutistele ummikutele, mis võivad tekkida praeguste põhiseaduse lepingu ratifitseerimist ning Euroopa ülesehitamise järgmist kindlasti ärevat etappi puudutavate väitluste käigus. Komitee leiab ka, et selle küsimusega seotud programmi 2007.–2013. tuleb näha ja vajaduse korral muuta nii, et see soodustaks olukorda, kus kodanikud huvituksid vaatamata oma seisukohale jälle Euroopast, oma võimalusest otseselt ning vabatahtlike organisatsioonide kaudu osaleda ELi otsuste tegemisel.

2.13

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb ettepaneku pidada avatud sümpoosion, mis võimaldaks käsitleda Euroopa kodakondsuse problemaatikat täies ulatuses uues kontekstis, kõnealune mõiste sügavuti läbi mõelda ning mitte piirduda arvukate programmide väljatöötamisega, mis pole piisavalt arusaadavad ega tõhusad. EMSK võiks olla kõnealuse sümpoosioni korraldaja. Komitee tunneb heameelt komisjoni positiivse suhtumise üle kõnealusesse algatusse (6).

3.1

EMSK kui Euroopa organiseeritud kodanikuühiskonna esindaja, kellele viidatakse selgelt EÜ asutamislepingutes, hindab seda, et tal paluti programmi kohta arvamus koostada, kuigi konsulteerimistaotlus ei olnud kõnealusel juhul kohustuslik. Samas on komitee seisukohal, et nõukogule ja Euroopa Parlamendile esitatud ettepaneku kohta oleks komitee arvamust võinud küsida juba palju varem. Programmi üle toimus küll 2004. aasta detsembrist 2005. aasta veebruarini ulatuslik internetipõhine arutelu (umbes 1000 vastust) ning 3. ja 4. veebruaril 2005 nõuandefoorum (350 osavõtjat). Kui Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele antaks olulisem nõuandev roll juba varases etapis (tagantjärele arvamuse küsimise asemel), aitaks see võidelda mitmete põhjustega, mis on viinud selleni, et Euroopa kodanikud tunnevad võõrandumist konkreetsetest, individuaalsetest või organiseeritud võimalustest osaleda tõeliselt Euroopa Liidu otsustusprotsessis.

3.2

EMSK-l on kahju, et programmis, mis käsitleb komisjoni kolme lahenduste tüüpi probleemile, miks kodanikud tunnevad eemaldumist Euroopa institutsioonidest, ei käsitleta teemat terviklikult. Kuigi EMSK arvates on oluline, et lahendused liigitatakse teemade kaupa, teeb ta ettepaneku, et kõnealused kolm lahenduste tüüpi ühendataks koondprogrammi alla, mis võimaldab käsitleda teema kõiki aspekte ning ühiseid eesmärke — ühtsust ja vastastikust täiendavust.

3.3

Kodanike teavitamine Euroopa institutsioonidest, teabekampaania Euroopat puudutavatest küsimustest, teadlikkus Euroopa kodakondsusega kaasnevatest õigustest ning ühtekuuluvustunne ja Euroopa identiteet moodustavad terviku. Kuigi komisjoni programmis räägitakse sellest, et kõnealune programm ning ühenduse muud programmid ja meetmed täiendavad üksteist, käsitletakse nimetatud põhiküsimust ebamääraselt ega mainita seda, kuidas tagada eesmärkide ja tegevuste kooskõla. Kui kolme kõnealust aspekti piisavalt ei käsitleta, on raske parandada ühtekuuluvustunde ja Euroopa identiteedi väga viletsat olukorda.

3.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tahaks olla kindel, et paralleelselt juba käesoleva eriprogrammiga korraldatakse jõulist teavitustööd ja teabekampaaniaid Euroopa institutsioonide ja Euroopa kodanike õiguste kohta. See peab hõlmama teavet EMSK olemasolu ja tema erilise rolli kohta, mida Euroopa Liidu teiste institutsioonide teavitustöös liiga vähe rõhutatakse. Samuti EMSK-l tuleb oma teavitustöö radikaalselt ümber korraldada, kuna see ei vasta rollile, millele komitee aktiivse Euroopa kodakondsuse edendamise väljapaistvaim esindajana pretendeerib.

3.5

Kuigi tundub, et esitatud programmis tunnistatakse kodanike kaugenemist Euroopa Liidu institutsioonidest ja nende raskusi osalemisel Euroopa integratsiooni protsessis, ei võeta siiski arvesse kõiki tagajärgi. Seda on näha juba keelekasutusest, kuigi on teada, et identiteedi- ja osalemiskriisi sõnastamine ise võib kriisi ületamisel olulist rolli mängida. Seega ei ole eriti veenev esitleda nii tagasihoidlike rahaliste vahenditega programmi ning väita, et see on vahend, mille abil “asetatakse kodanikud Euroopa integratsiooniprotsessi keskmesse”. Kes seda usub? Samuti on keeruline — võttes siinkohal jälle arvesse, kui palju on kaalul (mida on hästi kirjeldatud programmi põhjendustes) — leida suuri uuendusi, mis aitaksid praegust süsteemi tõepoolest muuta, välja arvatud mõned olulised edusammud (mitmeaastased projektid, kogemuste vahetamine, partnerlussuhete laiendamine, abisaajate piirangute vähendamine ja suurürituste toetamine, eriti kultuuridevahelise dialoogi kontekstis).

3.6

Üldmulje on, et tegu on liiga selge jätkuga 2004.–2006. aasta programmile. Järjekordne struktuuriabi teatud hulgale programmis mainitud organisatsioonidele, mis järgivad Euroopa üldise huvi eesmärki, tuleks asendada avaliku rahastamishanke menetlusega, mille aluseks on selged ja läbipaistvad kriteeriumid. Väljendi “Euroopa üldine huvi” kasutamine eeldab selle selgitamist.

3.7

EMSK on täielikult teadlik sellest, et programm on mõeldud spetsiaalselt ühendustele ja valitsusvälistele organisatsioonidele, millel erinevalt teistest kodanikuühiskonna organisatsioonidest (eelkõige erinevalt tööturu osapooltest) puudub juurdepääs teistele programmidele ja menetlustele, mis võimaldavad neil anda märkimisväärse panuse aktiivse Euroopa kodakondsuse edendamisse.

Programm peab olema teoreetiliselt ja praktiliselt avatud tööturu osapooltele ja teistele kodanikuühiskonna organisatsioonidele, eneseabi ühingutele ja ühistutele, et vastata nendele selgesõnalisele soovile täita kõnealuses protsessis erilist ja nähtavat rolli. Vastutasuks peavad tööturu osapooled olema valmis tegema tihedamat koostööd ühenduste ja valitsusväliste organisatsioonidega teiste eelarveridade osas.

3.8

EMSK rõhutab taas kord pakilist vajadust määratleda avatud Euroopa kodakondsus, mis annab teatud õigusi ning on kättesaadav kõigile, kes viibivad Euroopa Liidus alaliselt või pikemat aega (7). Põhiõiguste harta haaramine Euroopa põhiseaduse lepingusse ning Euroopa Liidu liitumine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga eeldavad, et tunnustataks “kodanike” kodakondsust, mis on praegu vaid Euroopa Liidu liikmesriikide kodakondsuse alusel antavast Euroopa kodakondsusest suhteliselt sõltumatu. Kui tahetakse tõepoolest saavutada tõelist Euroopa identiteeti ja kodakondsust ning seda, et kodakondsus ei tähendaks lihtsalt abstraktset Euroopa kodakondsust lisaks liikmesriikide kodakondsusele, tuleks see esimene samm kõigi Euroopa Liidu territooriumil alaliselt elavate inimeste osaluskodakondsuse poole seadustada.

3.9

EMSK arvates on jätkuvalt raske teha kõnealuses olulises valdkonnas tõelisi edusamme, kui Euroopa kodakondsusele ei arendata järk-järgult välja konkreetset materiaalset alustuge. Kõnealune tugi ei saa põhineda ainuüksi riiklikul kodakondsusel. Meid ühendava Euroopa kodakondsusega antavate õigustega peab kaasnema rida kohustusi. Seetõttu on kodanike osalemise edendamist võimaldava seadusandliku vahendi kasutamata jätmine Euroopa kodakondsust toetavate materiaalsete erivahendite puudumisel küll mõistetav, kuid siiski vaieldav, kui on võetud suund selle kodakondsusega kaasnevate eriõiguste ja kohustuste kehtestamisele, olgu kas või järk-järgult. EMSK on seisukohal, et kõnealustes valdkondades on vajalikud edusammud, hoolimata valitud materiaalsetest või sümboolsetest vahenditest. Toetusvahenditeks võiksid lisaks komisjoni juba pakutud Euroopa noorte tsiviilteenistusele olla näiteks kodanike väike, kuid isiklik panus Euroopa eelarvesse (mööndavasti tegu raske küsimusega), ja/ või rahvaesindajate valimine ühel ja samal päeval kõikides riikides, mis haaraks kõiki Euroopa Liidu liikmesriike.

4.2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates tuleks selle programmiosa tähtsust tunduvalt suurendada. Kohtumine ja koostöö rahvusvahelisel tasandil ongi Euroopa kodakondsuse alus. Seega leiab EMSK, et kuigi Euroopa ühingute, eneseabi ühingute ja sihtasutuste põhikirja küsimus ei ole kõnealuse programmi teema, tuleks programmi toetava meetmena leida lõplik lahendus, et arendada solidaarsust ja vastastikust koostööd, eelkõige vabatahtliku tegevuse raames.

4.2.2

EMSK arvates ja kõnealusest programmist lähtuvalt on otsustava tähtsusega üle-euroopaliste võrgustike tugevdamine. Siiski nõuab EMSK taas kord, et kõigil üle-euroopalistel võrgustikel oleks võrdsed võimalused saada struktuuriabi ilma teatud organisatsioone eelistamata, olgugi et komisjon juba jälgib, et kellelegi ei antaks “vabapääset” ja et projektid oleksid mõõdetavad. Lisaks on kõigi projektide (ka väikeste) rahastamine väga oluline, kuna see annab riiklikele ja kohalikele organisatsioonidele, kes on otseses kontaktis kodanikega, Euroopa mõõtme ning aitab ületada lõhet kodanike ja Euroopa institutsioonide vahel. Samuti tervitab EMSK asjaolu, et programm võimaldab väikeste projektide rahastamisega laiendada riiklikest võrgustikest tulenevaid rahvusvahelisi algatusi, isegi kui algatused ei kata kõik liikmesriike.

4.2.3

EMSK on äärmiselt mures võimaluse pärast, et sellised komisjoni ettepanekud nagu vabaduse, turvalisuse ja õiguse peadirektoraadi oma (8), võiksid turvalisuse ja terrorismivastase võitluse nimel viia selleni, et valitsusvälised organisatsioonid ja ühingud satuvad üldise kahtluse alla. Selle põhjuseks on asjaolu, et oma olemuselt sobivad need kõnealuste nähtuste sisseimbumiseks ning liigbürokraatlike menetluste tõttu võib tõendamiskohustus langeda ühingutele. Kui olukord selliseks kujuneks, oleks see vastuolus programmi sätte ja mõttega.

4.2.4

EMSK leiab, et Regioonide Komiteele ja talle tuleks Euroopa Parlamendi nõusolekul usaldada selgesõnaliselt vastutus ühiskondlike organisatsioonide ja kohalike omavalitsustega konsulteerimise kooskõlastamise eest, nende arvamuste kokkuvõtmise ja nende teistele ühenduse institutsioonidele edastamise eest, samuti selle eest, et hoolitseda teabe jõudmise eest ka kõrgemale tasandile. Euroopa Parlament peaks kõnealusel teemal korrapäraselt ja ametlikult konsulteerima Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komiteega.

4.2.5

Otsustava tähtsusega on püüd saavutada Euroopa Parlamendi ja Euroopa tasandil struktureeritud kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel ametlik partnerlus, mis poleks juhuslik ning mis põhineks erinevatele funktsioonidele vaatamata võrdsusel, olgugi et praegu oleme selleni jõudmisest ja selle ettekujutamisestki kaugel. Aktiivse Euroopa kodakondsuse programm peaks olema suunatud Euroopa institutsioonide hierarhia visiooni täielikule kaotamisele, kuna Euroopa kultuur on ka võimu ja pädevuste jagamise kultuur.

4.3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates peaks keskendumine Euroopa-sisesele kultuuridevahelisele dialoogile olema selle programmi peamine eesmärk. Praegu toimuv arutelu Euroopa põhiseaduse lepingu üle näitab, et on alahinnatud teadmatust Euroopa-siseste kultuurierinevuste osas, stereotüüpide suurt püsivust ja nende põhilisemate allikate, eriti õiguse ja põhiseaduse sageli vastandlikku olemust, mis määravad kõigi liikmesriikide maailmanägemuse. Samuti on alahinnatud kokkulangevusi eluviiside, väärtuste, maailmavaadete vahel ning veendumust, et Euroopa kodakondsuse küsimuses erineb homo europeus maailma kõigist teistest kodanikest. “Homo europeus” on inimväärikuse, vabaduse, võrdsuse ja solidaarsuse jagamatutel ja universaalsetel põhiväärtustel rajaneva Euroopa Liidu moraalse ja vaimse pärandi konkreetse rakendamise tulemus. See põhineb demokraatia ning õigusriigi põhimõtetel. Euroopa Liidu kodakondsuse kehtestamise ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomisega seab EL üksikisiku oma tegevuse keskmesse. Energiliselt tuleks propageerida avalikkuse teravdatud tähelepanu all olevaid sündmusi, teavitus- ja teabelevitusvahendeid ning uuringuid, mis ei too välja mitte üksnes reaalseid erinevusi (stereotüüpsete asemel), vaid ka euroopaliku eluviisi (“European way of life”) — viimast ehk isegi eelkõige. Euroopa kultuur ei põhine ainuüksi päritud väärtustel, vaid tuleneb ka Euroopa Liidu enese ülesehitamisest: ühtsest turust, ühisrahast ning Euroopa taasühinemisest iseenesega (laienemine Ida-Euroopa riikidesse). Ühtekuuluvustunde edendamiseks ja Euroopa identiteedi tõhusaks tugevdamiseks on aga olulise tähtsusega kodanike ja nende ühenduste tihe kaasamine nimetatud avalikkuse teravdatud tähelepanu all olevate sündmuste kavandamisse ja läbiviimisesse. Veelgi parem oleks, kui ideed tuleksid kodanikelt ja nende organisatsioonidelt endilt, kuna nad ise suudavad kõige paremini välja selgitada selle identiteedi, mis moodustab osa nende igapäevasest elust, olulised elemendid ja sümbolid.

4.3.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et komitee panus kultuuri ühiskondliku mõõtme edendamisse, Euroopa Parlamendiga alalise ja vajalike vahenditega varustatud partnerluse loomisse EMSK volituste raames on Euroopa kodanike kultuurilise identiteedi määratlemise ja kujunemise oluline tingimus. Kõnealust kultuurilist identiteeti ei ole võimalik saavutada ainult kultuuripärandi hoidmise teel, mis on sageli palju vähem ühine, kui tahetakse tunnistada. Ühisel Euroopa kodakondsusel on tugev tänapäeva mõõde. See tekib otsusest ühendada üha tugevamini Euroopa — kogu Euroopa — riigid suveräänsuse jagamise kaudu, mis on raske, kuid äärmiselt vajalik. Sest, nagu seda väljendab Claude Lévi-Strauss: “Ma olen näinud ajajärku, mil rahvuslik identiteet oli riikidevahelistes suhetes ainus mõeldav põhimõte. Me teame, millised katastroofid sellest sündisid.” Jagatud suveräänsuse –mitte suveräänsusest loobumise — kultuur on tänapäeva Euroopa kodanike kultuur ja identiteet ning veel enam tuleviku Euroopa kodanike oma.

5.1

Euroopa kodakondsus on hiljutise kriisi keskmes, mille põhjustas Euroopa põhiseaduse lepingu tagasilükkamine mõne riigi poolt. Kodanike lähendamine Euroopa Liidu institutsioonidele peab seetõttu olema rohkem kui kunagi enne komisjoni huvi ja poliitika keskmes, seda eriti aktiivse Euroopa Liidu kodakondsuse edendamise teel.Seepärast tuleb enne uue programmi vastuvõtmist perioodiks 2007–2013 korraldada kõnealusel teemal süvendatud arutelu kõigi sidusrühmadega.

Kõnealune arutelu võiks toimuda sümpoosioni raames, millele on viidatud käesoleva arvamuse punktis 2.11, ning selle korraldamise võiks teha ülesandeks EMSK-le.

5.2

Sümpoosionil tuleks avalikult arutleda aktiivse Euroopa Liidu kodakondsuse üle, määratleda Euroopa kodanike õigused ja kohustused, tuues esile erinevused vastava liikmesriigi kodakondsusega seotud õiguste ja kohustuste suhtes

Tuleks arutada võimalust määratleda ja katsetada majanduslikke, sotsiaalseid, poliitilisi, keskkonnaalaseid ja teisi Euroopa kodakondsusele omaseid õigusi, eriti solidaarsuse ja turvalisuse alal (siinkohal võiks mõelda kodanikukaitsele) ja korraldada selle kohta ühtne ja üldine üle-euroopaline hääletus.

5.3

EMSK leiab, et kui aktiivsele Euroopa kodakondsusele soovitakse luua sobiv raamistik, mis läheks märgatavalt kaugemale lihtsast ja vaieldavast “turvalisuse” toimimisjuhendist, on ülimalt oluline konkretiseerida Euroopa ühingu statuuti, seda hoolimata selle teostamisega seotud raskustest.

5.4

Igal juhul nõuab EMSK, seda sõltumata ELi eelarveläbirääkimiste tulemusest, et määrataks kindlaks praeguse programmi eelarve, kuna see moodustab minimaalse raamistiku Euroopa kodakondsuse arengu ühele võtmeelemendile, mida komisjon käsitab õigesti ELi tegevuse põhiprioriteedina. Lisaks soovitab EMSK mitte jääda väljakuulutatud eelarve — 0.55 eurot inimese kohta kuueks aastaks — juurde, vaid kasutada pigem kõiki võimalikke eri peadirektoraatide vahelisi sünergiaid, et koondada kõnealuse, oma keskse tähtsuse tõttu tuleviku jaoks kõiki Euroopa institutsioone puudutava valdkonna eesmärgid ja vahendid. Kõnealuses seoses peaks Euroopa Liidu aktiivse kodakondsuse poliitika koostama alaline institutsioonidevaheline üksus, mis hõlmaks komisjoni kõiki huvitatud peadirektoraate ja teiste ELi institutsioonide esindajaid.

5.5

EMSK soovitab, et Euroopa kodakondsuse teema, mis peaks muutuma iseseisvaks õppesisuks, mitte jääma pealiskaudsete meetmete objektiks (värvid, kleebised, mütsid, üritused jne), jõuaks üldhariduskooli ja mitte ainult elukestva õppe programmidesse. Kodakondsus ei puuduta ainult tööealisi vanuserühmi.

Seda järgides võiks komisjon teha liikmesriikidele ettepaneku lisada oma õppekavadesse ELi temaatika ja spetsiaalselt Euroopa kodakondsusega seotud küsimused. Tuleks kavandada eakohaselt kohandatud üldhariduskooli taseme programm “Erasmus”, mis läheks kaugemale traditsioonilistest keelealastest vahetusprogrammidest.

Tuleb lahti saada praegustest staatilistest, vähekutsuvatest Euroopa kodulehekülgedest ja rakendada kogu uute info- ja sidetehnoloogiate potentsiaali, eriti nende mängulisi, interaktiivseid ja kaasamise võimalusi (luues võib-olla isegi psühholoogilise hindamise üksuse iga uue kodanikele suunatud pakkumise jaoks). Kõnealused soovitused ja ettepanekud on kooskõlas programmiga Comenius, mille eesmärgid on järgmised:

5.6

Mis puudutab konkreetseid meetmeid, siis tuleb toetada kõiki tasemeid ühiselt, jätmata Euroopa võrgustike toetamise huvides kõrvale mikroprojekte, mis lähtuvad kodanikest ja mis aitavad edendada Euroopa identiteeti kohalikul või siseriiklikul tasandil. Vahendite jaotamisel eri tüüpi tegevuste vahel peab ainus kriteerium olema nende mõju aktiivsele Euroopa kodakondsusele ja kodanike kaasamisele Euroopa kujunemisprotsessi ning ELi poliitika kujundamisse ja rakendamisse.

5.7

EMSK toetab täielikult komisjoni ettepanekuid, mis on tehnilises plaanis suunatud menetluste radikaalsele lihtsustamisele valdkonnas (kodanike otsene ja aktiivne osalus), mis on oluliselt vähem võimeline ületama bürokraatlikke tõkkeid.

5.8

EMSK on veendunud, et Euroopa kodakondsuse eripärade kujundamine, mis on enam kui vaid riikide kodakondsuste summa (olgu need eripärad siis sümboolset, majanduslikku, ühiskondlik-poliitilist, kultuurilist või õiguslikku laadi), on praegu Euroopa Liidu absoluutne prioriteet ning aktiivse kodakondsuse edendamine võib anda selleks olulise panuse. EMSK on valmis täitma kujundamisel oma rolli, kooskõlastades konsulteerimist kodanikuühiskonna organisatsioonidega ja julgustades teisi ühenduse institutsioone kuulama nende vaateid ja neid arvesse võtma.

3.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 28/35

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnustab Euroopa noortepakti ja selle viimistlemist, mis on esitatud kõnealuses Euroopa noorsoopoliitikat käsitlevas komisjoni teatises. Teatises nähakse ette raamistik, mis võib olla Euroopa Liidu noori puudutavate valdkondade tulevase poliitika väljaarendamise aluseks.

1.2

Euroopa tulevik sõltub üha enam võimest soodustada laste- ja noortesõbralikku ühiskonna arengut. Euroopa noortepakti vastuvõtmine Euroopa Ülemkogu poolt 2005. aasta kevadel osana majanduskasvule ja töökohtade loomisele suunatud muudetud Lissaboni strateegiast on kindlaks märgiks, et noorte ühiskonda ja tööellu integreerimine ning nende potentsiaali ulatuslikum kasutamine on oluline, kindlustamaks Euroopa püsivat majanduskasvu.

1.3

Tunnistades tänapäeva ühiskonnas noorte ees seisvate väljakutsete paljusust, on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee andnud juba rohkem kui kümne aasta kestel regulaarselt oma panuse noorsoopoliitika arendamisse ühenduse tasandil (1). Komitee on algatanud olulisi debatte kesksetes valdkondades, nagu noorte tööhõive, sotsiaalne integratsioon, haridus, liikuvus, valitsusväliste organisatsioonide osalus ja roll. Samas on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ka teadlik Euroopa Liidu ees seisvatest praegustest väljakutsetest ning vajadusest taas saavutada usaldus.

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab asetada noored kõnealuse raamistiku keskpunkti ja julgustada neid poliitika arendamisel aktiivselt osalema ning anda neile selleks võimalus. Muutusele kaasaaitamine on noorte jaoks märkimisväärne motivatsioon kaasalöömiseks. Liikmesriigid ja institutsioonid peavad tagama vajalikud vahendid, toetuse ja mehhanismid, et aidata noori kõigil tasanditel osaleda otsustusprotsessis ja tegevustes, mis mõjutavad nende elu. Vaid tõeline mõjuvõim toob kaasa tõelise vastutustunde.

1.5

Rohkem kui kunagi varem vajab Euroopa noorte osalust integreeritud, konkurentsivõimelise, turvalise ja kõiki hõlmava Euroopa ühiskonna ülesehitamiseks. Et Euroopa Liit tähendaks midagi noortele, peab see puudutama nende elu ja näitama selget huvi noorte vajaduste vastu ning neile vastama selgelt ja loovalt. Samuti sõltub algatuse edu kõigi asjaomaste poolte osalusest ning eelkõige noorteorganisatsioonidest, piirkondlikest ja kohalikest omavalitsustest ning sotsiaalpartneritest. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on võtnud omaks kõrgetasemelise töörühma aruandes väljendatud idee sotsiaalpoliitika tuleviku kohta laienenud Euroopa Liidus. Ideeks on uus põlvkondadevaheline pakt, minemaks paktilt, mis keskendub eakatele inimestele ning põhineb kartustel, üle uuele paktile, mis keskendub noortele ning põhineb usaldusele, et muuta kõik kartused protsessiks, millest mõlemad põlvkonnad kasu saavad ning mis põhineb tuleviku positiivsel tajumisel ja uuel põlvkondadevahelisel tasakaalul.

1.6

Sellest tulenevalt loodab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et komisjon paneb nii Euroopa kui siseriiklikul tasandil aluse tugevamale partnerlusele otsuselangetajate ja noorte vahel. Noorte ja noorteorganisatsioonide tõeline ja jätkuv kaasamine poliitika väljatöötamisse ja rakendamisse tagab selle, et käsitlemist leiavad noorte tõelised vajadused ja et nad võtavad Lissaboni protsessi omaks.

2.1

Euroopa Liidu riigi- ja valitsusjuhid võtsid 22.–23. märtsil toimunud kevadisel Euroopa Ülemkogul vastu “Euroopa noorsoopakti” (2). Kavandades Euroopa noortepakti, tõid Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania ning Rootsi riigi- ja valitsusjuhid esile neli peamist probleemi: noorte haavatavus; vajadus arendada vananevas ühiskonnas põlvkondadevahelist solidaarsust; vajadus kindlustada noorte tulevikku hariduse ja koolituse kaudu; vajadus tagada kõikide noori puudutavate poliitikavaldkondade suurem sidusus.

2.2

Teatis käsitleb mitmeid küsimusi ja poliitikavaldkondi, mis on Euroopa noortele väga tähtsad. Need valdkonnad toodi olulistena välja komisjoni valges raamatus “Uus algus Euroopa noortele” ning järgnevas nõukogu 27. juuni 2002. aasta resolutsioonis, mis kehtestas Euroopa noorsoopoliitika raamistiku.

2.3

Vastusena kevadise ülemkogu kohtumise järeldustele võttis Euroopa Komisjon 12. aprillil vastu komplekssed suunised (3). Kõnealused suunised, mis koosnevad ühelt poolt majanduspoliitika üldsuunistest ja teiselt poolt juba vastu võetud ettepanekust tööhõivesuuniseid käsitleva nõukogu otsuse kohta, peaksid olema aluseks järgmise kolme aasta riiklikele reformiprogrammidele, mida liikmesriigid hakkavad koostama.

2.4

Suuniste dokumendi sissejuhatuses rõhutatakse asjaomaste sidusrühmade Lissaboni strateegiasse kaasamise olulisust ning seda, et nii liikmesriigid ja EL peavad kasutama kõiki võimalusi, et kaasata piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused, sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskond komplekssete suuniste rakendamisse.

2.5

Majanduspoliitika üldsuunised keskenduvad majanduspoliitika panusele Lissaboni eesmärkide saavutamisele, tööhõive suunised on aga seotud konkreetselt Euroopa tööhõivestrateegiaga ja suunatud liikmesriikide tööhõivepoliitika kooskõlastamisele. Tööhõivesuunistes leiduva konkreetse viitega Euroopa noortepaktile on mõned pakti meetmed komplekssetesse suunistesse sisse viidud. Euroopa noortepakti sisu peegeldavad eelkõige kaks suunist: suunise nr 18 eesmärgid on luua tööhõivevõimalusi noortele, vähendada noorte tööpuudust, ühitada paremini töö- ja eraelu ning pakkuda lapsehoidmisteenuseid; suunise nr 23 eesmärgid on vähendada koolist väljalangejate arvu, parandada ligipääsu kutsealasele algharidusele, kesk- ja kõrgharidusele, kaasa arvatud praktiline väljaõpe ja ettevõtluskoolitused. Suunise nr 24 eesmärkideks on ühtlasi laiendada haridus- ja koolitusvahendite pakkumist; arendada raamistikke kvalifikatsioonide läbipaistvuse ja tõhusa tunnustamise toetamiseks ning mitteametliku ja vabahariduse tunnustamiseks. Tööhõivesuuniste lõpus rõhutatakse taas, et liikmesriigid peaksid rajama muutustega tegelemiseks laiapõhjalised partnerlused, kus osalevad parlamentaarsed organid ja sidusrühmad, sh piirkondlike ja kohalike tasanditel.

2.6

Kõnealune algatus tõstab esile noorte osatähtsust Lissaboni strateegia põhivaldkondades, eriti Euroopa tööhõive ja sotsiaalse hõlvatuse strateegiates ja hariduse ning koolituse tööprogrammis 2010, ning kutsub üles tagama algatuste järjepidevust.

2.7

Pakti vastuvõtmine langeb kokku “Euroopa noorte uue tõuke” 2001. aasta valge raamatu (mida on edasi arendatud nõukogu 2002. aasta juuni resolutsioonis) rakendamise esimese tsükli lõppemisega. Sellega loodi Euroopa noorsoovaldkonna koostööraamistik, mis aitab edendada noorte kodanikuaktiivsust, kasutades selleks avatud kooskõlastusmeetodit, arvestades noorte vajadustega ka teistes poliitikavaldkondades.

2.8

Euroopa noortepakt sellisena, nagu see võeti lõpuks vastu Euroopa Ülemkogu kevadisel kohtumisel, rõhutab Euroopa noorte vajadust poliitika ja meetmete järele, mis oleksid Lissaboni strateegia täielikult integreeritud osa ning suunatud noorte hariduse, koolituse, liikuvuse kutsealase integratsiooni ja sotsiaalse kaasatuse parandamisele ning töö- ja eraelu ühitamise hõlbustamisele. Euroopa noortepaktis on kirjas ka eesmärk kindlustada algatuste üldine järjepidevus kõnealustes valdkondades ning anda lähtepunkt tugevaks ja jätkuvaks tegevuseks noorte huvides. Samuti märgitakse, et Euroopa noortepakti edu sõltub kõigi asjaosaliste kaasatusest, st eelkõige riiklike, piirkondlike ja kohalike noorteorganisatsioonide ning ka Euroopa, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ja sotsiaalpartnerite osalusest. Liikmesriikidele soovitatavad tegevussuunad hõlmavad kolme valdkonda: 1) tööhõive, integratsioon ja sotsiaalse toimetuleku parandamine; 2) haridus, koolitus ja liikuvus; 3) töö- ja eraelu ühitamine.

3.1

Käesoleva arvamuse koostamise raames korraldas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 6. septembril 2005 konsultatsiooni noori hõlmavate organisatsioonide esindajatega. Toimunud konsulteerimise tulemused sisalduvad käesolevas arvamuses.

3.2

Noorte osalus peab olema kõigi tegevusvaldkondade lähtepunkt. Igasuguse noortele suunatud poliitika aluseks peab olema noorte osaluse põhimõte: põhimõte, mida on korratud Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil (4). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Euroopa tasandil noortega konsulteerimise meetmeid, eelkõige “États Généraux” korraldamist 2005. aastal, ent märgib samas kahetsusega, et kõnealune teatis ei selgita konkreetsete soovituste abil piisavalt, kuidas noored ja noorteorganisatsioonid liikmesriigi tasandil kaasatakse ja osalema hakkavad. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama loovamaid meetodeid noorteni jõudmiseks ja nendega suhtlemiseks.

3.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, kui tähtis on noorte aktiivne osalus ja iseseisvus mitte ainult tööturul, vaid ühiskonnas üldiselt. Noorte aktiivne osalus ühiskonnas ja nende iseseisvus peaksid olema nii eesmärk kui ka meetod, mis aitab kaasa noorte isiklikule arengule, nende algatusvõime kujunemisele ja sotsiaalsele integratsioonile ning sotsiaalsele ühtekuuluvusele üldiselt.

3.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib kahetsusega, et kõnealuses teatises ei ole selgelt välja toodud noorte ja noorteorganisatsioonide tõelise kaasamise mehhanisme. 6. septembril 2005 toimunud kuulamisel, millele on viidatud punktis 3.1, rõhutasid üliõpilasorganisatsioonid muuhulgas, kuivõrd see, et noori nähakse oma esindajate kaudu üldhuviorganisatsioone juhtimas (antud juhtumil tudengite kohustuslik sotsiaalkindlustussüsteem), võimaldab kõigil noortel, mitte ainult organisatsioonidesse kuuluvatel noortel, võtta vastutus ning olla rühmana esindatud. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja oma poliitikastrateegiad ja rakendama neid koostöös noorte ja noorteorganisatsioonidega ning jätkama nende kaasamist kõigisse sammudesse. Noorte, noorteorganisatsioonide ja sotsiaalpartneritega tuleb konsulteerida kõnealuse algatuse meetmete väljatöötamisel Lissaboni strateegiast tulenevate riiklike reformiprogrammide raames ja nende meetmete rakendamise jälgimisel.

3.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ootab juba komisjoni sünteesiaruannet (5), milles on kirjas töö, mille liikmesriigid on nüüdseks teinud noorte kaasamise osas avatud kooskõlastusmeetodi protsessis. Loodetakse, et sünteesiaruanne pakub hea tava näiteid, mida teised liikmesriigid saaksid järgida.

3.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib selgitada kodanikuühiskonna organisatsioonide, eelkõige noorteorganisatsioonide rolli avatud kooskõlastusmeetodi protsessis. Tuleb meenutada, et Lissabonis toimunud Euroopa Ülemkogu järelduste artikkel 38 näeb valitsusväliste organisatsioonidele ette teatud rolli avatud kooskõlastusmeetodis (6). Võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ekspertteadmisi ja kogemusi, saab EMSK kõnealuses valdkonnas mängida aktiivset rolli ja aidata kavandada ja luua komitee raames mehhanismi noorte ja noorteorganisatsioonide kaasamiseks.

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab erilist tähelepanu, mida pakt pöörab noorte tööhõive küsimusele. Siiski tuleb noortepakti arendada ja ellu viia, lähtudes perspektiivist, mille kohaselt on pakt oluline eesmärk iseenesest, mitte ainult Lissaboni strateegia osa. Veelgi enam, samuti nagu Lissaboni strateegia edu on oluline noorte inimeste jaoks, on noored inimesed olulised ka Lissaboni strateegia edu jaoks. Noortesse investeerimine on otsustava tähtsusega suurema majanduskasvu- ja tööhõivemäära, jätkuva uuenduslikkuse ja tugevama ettevõtlusvaimu saavutamiseks. Lissaboni strateegia õnnestumiseks on vaja, et noored kaasataks kõnealusesse strateegiasse ja et nad võtaksid selle eesmärgid omaks ning pühenduksid neile.

4.2

Samuti on tööhõive teema Euroopa kodanike murede hulgas kesksel kohal ja töötuse vastu võitlemiseks tuleb teha kõik võimalik — selle vastuvõetamatu tase kujutab endast tõelist ähvardust meie ühiskondade ühtekuuluvusele (7). Euroopa noorte töötuse määr on ikka veel keskmisest töötuse määrast enam kui kaks korda kõrgem. Paljud noored seisavad silmitsi vägagi tõenäolise võimalusega jääda töötuks või püüda hakkama saada väikese sissetulekuga. Ebasoodsa taustaga noortel, rahvusvähemustel, sisserännanutel, puuetega isikutel ja naistel on veelgi suurem oht osutuda sotsiaalselt tõrjutuks. Põhimõtteliselt on noored tervikuna mõjutatud nähtustest nagu ebakindlus, vaesus ja sõltuvus. See kujutab endast nii enneolematut tragöödiat ajaloos kui ka uut võimalust solidaarsuse loomiseks kõigi noorte ja ühiskonna vahel, väljumaks sellest enneolematust olukorrast Euroopas.

4.3

Noortel on suurem risk töötuks jääda ning töökoha olemasolu puhul on suurem risk, et see on madalapalgaline (8). Et ligipääsuvõimalus tööturule muutuks iga noore jaoks reaalseks, on tarvis panna senisest enam rõhku ametialasele koolitusele ja praktilisele väljaõppele ning noortele piisavate võimaluste pakkumisele omandada oskusi, mis on vajalikud selleks, et end isiksustena ja kutsealaselt teostada ja elatist teenida. Samuti on oluline, et kooliharidus võimaldaks noortel oma tööelu korraldada ja kasutada edukalt ära elukestva õppe mehhanisme.

4.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab Euroopa demograafiliste muutuste tunnustamist ja seoseid komisjoni rohelise raamatuga demograafiliste muutuste kohta (9). Näiteks langeb 0–14-aastaste arv 11 % aastatel 2000–2015 ja aastaks 2030 langeb arv 6 %. Paralleelselt nende muutustega rõhutab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee sotsiaalseid, kultuurilisi ja poliitilisi muutusi Euroopas. Demograafilised muutused ei puuduta mitte ainult statistikat ja numbreid, sobivate strateegiate ja tegevuste kaalumisel on tingimata vajalik ka laiem perspektiiv. Nagu rõhutatakse kõrgetasemelise töörühma aruandes sotsiaalpoliitika tulevikust laienenud Euroopa Liidus, kujutab praegune demograafiline olukord, mida iseloomustab noorte kui rühma mõju oluline vähenemine kuni vähemalt 2025. aastani, endast võimalust — juhul kui me seda kasutame –, kuna tegemist on “vähenenud nõudlusega ühiskondlike ressursside järele” ning võimalusega teha olulisi parendusi kõnealustes valdkondades väheste kuludega.

4.5

Seepärast on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamusel, et Euroopa paktil noorte jaoks ja koos noortega oleks potentsiaali parandada märgatavalt noorte elamistingimusi ja väljavaateid Euroopas ning samal ajal võiks pakt võimendada Lissaboni strateegia tõhusat rakendamist.

5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Euroopa Ülemkogu järeldusi, et noored saaksid kasu mitmetest muudetud Lissaboni strateegiasse täielikult integreeritud poliitikasuundadest ja meetmetest.

5.2

Teatises toodi välja järgmised komplekssete suuniste aspektid, mis on vajalikud noortepakti mõju suurendamiseks:

5.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib pettumusega, et kuigi iga ülalnimetatud meetme osas on määratletud tegevused, ei ole komisjon määratlenud selgeid ja mõõdetavaid eesmärke kas liikmesriikide või komisjoni jaoks. Ajal, mil kodanikud kahtlevad Euroopa Liidu väärtuses, on eluliselt tähtis, et inimesed näevad Euroopat võtmas tõhusaid meetmeid. Selle saavutamiseks on oluline, et eesmärgid oleksid ühemõttelised ja tulemusele suunatud.

5.4

Riikide valitsusi tuleb julgustada oma riiklikes reformiprogrammides rohkem eesmärke ja selgeid sihte seadma. Kõnealused sihid ja eesmärgid peavad puudutama mitte ainult määratletud valdkondades noorte ees seisvaid väljakutseid, vaid ka selliseid küsimusi, millel on oluline, olgugi et kaudne mõju kõnealuste küsimuste saavutamisele. Esileküündivad teemad nende hulgas on eluasemed ja majutus ja noori lastevanemaid puudutav perepoliitika. Samuti on kõigis valdkondades ühtse lähenemise saavutamiseks oluline võtta kasutusele tõhusad kooskõlastusmehhanismid nii Euroopa kui siseriiklikul tasandil.

5.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib, et kaalutaks järgmiste sihtide lisamist liikmesriikide Lissaboni strateegia riiklikesse reformiprogrammidesse:

5.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee õhutab komisjoni jätkama oma tööd noorsootöö tunnustamiseks ja ootab rahuloluga sellealaste algatuste rakendamist, sh “Noortepassi” algatust. EMSK arvab, et ainuüksi “Noortepassist” noorsootöö tunnustamise meetmena ei piisa. Seepärast soovitab komitee astuda komisjonil dialoogi tööandjate ja töötajate organisatsioonide, formaalharidussüsteemi esindajate ja asjaomaste valitsusväliste organisatsioonidega, selleks et arendada välja paindlik metoodika teadlikkuse tõstmiseks panusest, mille annab noorsootöö noorte ning nende oskuste, väärtuste ja hoiakute arengusse, mille noored omandavad aktiivse osaluse kaudu noorteorganisatsioonides ja noorsootöös. EMSK võiks kõnealust protsessi lihtsustada.

5.7

Maailma Majandusfoorumi andmetel reastatud kõige suurema konkurentsivõimega Euroopa riikidel on kõigil suured investeeringud sotsiaalpoliitikas ja sotsiaalkaitses ning neil on kõrge tööhõive- ning madal vaesusmäär pärast sotsiaalsiirdeid (11). Jätkusuutlikud sotsiaalkaitsesüsteemid, mis põhinevad solidaarsusel ja on välja töötatud eesmärgiga pakkuda kaitset inimese elu peamiste riskide vastu, on edu aluseks.

5.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub üles pöörama suuremat tähelepanu noorte olukorrale maapiirkondades ja vaestes linnapiirkondades. Noored on tihti ebasoodsas olukorras piirkonna tõttu, kus nad elavad. Paljudes maapiirkondades ja vaestes linnapiirkondades ei ole noortel juurdepääsu kõrgekvaliteedilisele haridusele, koolitusele, liikuvusele, tervishoiuteenustele, vabaaja veetmise võimalustele, töövõimalustele ega ka võimalust osaleda kodanikuühiskonnas. Kasutusele tuleks võtta erimeetmed tagamaks, et noored teatud geograafilistes piirkondades saavad võimalustest täit kasu ja langetavad ise oma elu puudutavaid otsuseid. Paljude maapiirkondade kaugus tähendab, et teave, eriti võimaluste kohta, ei ole noortele hästi kättesaadav.

5.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab ettepanekut algatada 2005. aastal vähimkindlustatud noorte sotsiaalse integratsiooni uuring. Siiski peavad liikmesriigid vastama väljakutsele kaotada laste vaesus ja seadma kohesed eesmärgid. Kõnealuse väljakutsega toimetulemine nõuab kõikehõlmavat, pidevat ja täielikult rahastatud tegevusprogrammi, mis käsitleb laste vaesuse mitmemõõtmelist olemust. Laste vaesusel on lastele tõsine mõju laialdases valdkonnas, näiteks tervises, hariduses ja isegi lapse tulevastes võimalustes vaesuslõksust väljamurdmiseks. Liikmesriikidel tuleb koheselt ellu rakendada kogu seda teemaderingi käsitlevad poliitikastrateegiad.

5.10

Komisjon on otsustanud tagada puutega isikute võrdse kohtlemise. Seda kinnitab komisjon selgelt 2003. aasta Euroopa tegevuskavas, mis käsitleb võrdseid võimalusi puuetega isikutele (12). Seega on komisjonil kohustus võidelda diskrimineerimise vastu iga oma meetme puhul. Puuetega isikute võrdne kohtlemine on vajalik, et kindlustada nende täielik ja võrdne osalus ning kaasatus ühiskonnas. Kaasamaks puuetega noori täielikult noorsoopoliitikasse, rõhutab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et teatisse tuleks lisada järgmised punktid: võrdne osalus noorteprogrammi tegevustes; võrdne ligipääs noorsoopoliitika, noorteprojektide ja teadlikkuse tõstmise meetmete alasele teabele.

5.11

Noored ei kujuta enesest homogeenset kategooriat. Seepärast soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et riikide tasandil määratletaks poliitilised meetmed piisavalt diferentseeritult ning viisil, mis arvestab peale üksikisikute vajaduste ka turu vajadusi. Samal ajal soovitab EMSK Euroopa Komisjonil võtta ette Euroopa noorte praeguse olukorra ja vajaduste analüüs.

6.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab komisjonile tunnustust noorte kodanikuaktiivsuse lisamise eest kõnealusesse algatusse, seda hoolimata asjaolust, et see jäeti välja Euroopa noortepaktist. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub komisjoni ettepanekuga praeguse nelja eesmärgi säilitamiseks ja konsolideerimiseks. Need on: osalus, teave, vabatahtlik tegevus ja arusaamine noorteprobleemidest. Siiski rõhutab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, kui tähtis on tagada, et avatud kooskõlastusmeetodi fookus oleks nüüd suunatud tõeliste tulemuste saavutamisele. Seepärast tuleb avatud kooskõlastusmeetodi süsteemi ja protsessi puudujääkide ilmnemisel need ära märkida ja nendega tegelda.

6.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on teadlik, et liikmesriigid hakkavad alates 2005. aasta lõpust aru andma osaluse ja teavitamise ühiste eesmärkide kohta. 2006. aastal järgnevad aruanded vabatahtliku tegevuse ja noorsoovaldkonna parema tundmise kohta. Siiski kutsub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee üles tugevdama partnerlust ja toonitab, kui väärtuslik on kõigi sidusrühmade, eelkõige noorte ja noorteorganisatsioonide kaasamine riiklike arenguaruannete koostamisse. Läbipaistvuse huvides on samuti oluline töötada kõnealused aruanded välja avalikult ja/või vähemalt muuta nad pärast nende esitamist avalikult kättesaadavaks. Ka valitsusväliseid organisatsioone tuleks julgustada ja rahaliselt toetada, et ka nemad annaksid oma hinnangu avatud kooskõlastamise protsessile.

6.3

Kodanikuühiskonna organisatsioonid ja sotsiaalpartnerid on mitmekülgse demokraatia lahutamatu osa. Selles kontekstis on noorteorganisatsioonidel väärtuslik roll kodanikuaktiivsuse ja osaluse edendamisel. Nad täidavad seda rolli, töötades otseselt noortega ja noorte heaks. Nad aitavad noortel arendada oma isiklikke oskusi ja enesekindlust, et noored kasutaksid ära oma potentsiaali ja saavutaksid optimaalse elustandard- ja kvaliteedi. Kõnealused organisatsioonid toimivad rohujuure tasandil ja käsitlevad kohalikke probleeme kohaliku piirkonna inimeste ja rühmade toetusel. Samuti töötavad nad selle nimel, et edendada ja üles ehitada noorte võimet ise enda eest seista. Noorte valitsusväliseid organisatsioone tuleks piisavalt rahaliselt toetada ja neid vajalikul määral tunnustada ning vahenditega varustada, et nad oleksid võimelised tõeliselt osalema kõigil tasanditel otsuste tegemisel.

6.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on aruteludes Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide esindatuse üle kodanikuühiskonna dialoogis juba mitmel korral õhutanud (13), et ainult selgelt paika pandud esindatus saab kodanikuühiskonna esindajatele anda õiguse efektiivselt osaleda ELi otsuste kujundamises ja ettevalmistamises, nagu on ka sotsiaalpartnerite puhul Euroopa sotsiaaldialoogis.

6.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib pettumusega, et põhiliselt rõhutas komisjon vabatahtlike panust seoses nende rolliga looduskatastroofides. Kõnealune roll on oluline, ent Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvab, et komisjon ja liikmesriigid peaksid tunnistama ja rõhutama praegust ja jätkuvat rolli, mida vabatahtlikud täidavad väga erinevates valitsusvälistes organisatsioonides kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil. Eriti kutsub komitee liikmesriike üles hõlbustama vabatahtlikku tegevust sobiva maksupoliitika abil, tunnustades, et vabatahtlik tegevus pole mitte üksnes noorte psühholoogilise ja eetilise rahulduse allikaks, vaid teeb võimalikuks loendamatute sotsiaalkindlustusteenuste osutamise või muudab need vähem kulukateks.

6.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kahetseb, et väljapakutud meetmed on minimaalsed ja neil puuduvad sihid ja selged eesmärgid. Sellega on jäetud kasutamata võimalus võtmetähtsusega komponendi edendamiseks.

6.7

Euroopa programmidel on oluline roll avatud kooskõlastamismeetodi ja Euroopa noortepakti eesmärkide saavutamisel ning noorte kaasatuse suurendamisel teistes noori puudutavates poliitikavaldkondades. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni seisukohta, et projekte, mis julgustavad noorte kodanikuaktiivsust ja osalust ühiskonnas ning on suunatud noorte võimete arendamisele, tuleks erinevate Euroopa programmide raames edendada kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil. Kuigi paljusid programme saaks tõepoolest kasutada nimetatud eesmärgil, on vaja edendada nende programmide kasutust noorte ja noorteorganisatsioonide enda poolt ja nende heaks, et programmid muutuksid noortesõbralikumaks. Erinevad programmid, eelkõige Euroopa Sotsiaalfond ja struktuurifondid, on peamine võimalus, et noorsoopoliitika jõuaks retoorika tasandilt tegevuseni. Erinevad noorte elutingimuste või tööhõive edendamise projektid on sageli liiga väiksed, et nimetatud fondidest raha saada. Seega peaksid komisjon ja liikmesriigid kaasama noorteorganisatsioonid, hõlbustamaks ELi programmivahendite kasutust Euroopa noorte heaks.

6.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvab, et suurima potentsiaaliga programm, mis suurendaks noorte isiklikku ja ühiskondlikku arengut ning edendaks kodanikuaktiivsust, on Euroopa noorteprogramm. Komitee tervitab uue programmi 2007–2013 “Aktiivsed noored” algatust ning on jätkuvalt aktiivselt seotud selle ettevalmistamises. Arvestades programmi laienemist ning noorte järjest suuremat soovi sellest kasu saada, nõuab komitee tungivalt, et nõukogu toetaks ettepanekut mõõdukalt suurendada kõnealuse programmi rahastamist 1 200 miljoni euroni. Samuti arvab komitee, et programmi rakendamisel tuleb regulaarselt konsulteerida noorte, Euroopa noorteorganisatsioonide ja Euroopa Noortefoorumiga. EMSK kutsub riiklikke majandus- ja sotsiaalnõukogusid üles võtma ette uuenduslikke eksperimente, soodustamaks noorte osalemist riiklikes konsultatsioonides, ja vahetama noorte rolli puudutavaid häid tavasid oma asutustes.

7.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni ettepanekut keskenduda eelkõige Euroopa noortepaktiga kaetud poliitikavaldkondadele. Siiski rõhutab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee integreeritud ja sektoriülese noortepoliitika tähtsust noorsoovaldkonna poliitika väljatöötamisel.

7.2

Horisontaalne lähenemine poliitika väljatöötamisele tagab paremini kooskõlastatud ja tõhusama strateegia. Liikmesriigid konsulteerivad selliste poliitiliste strateegiate nagu tööhõivesuuniste väljatöötamisel regulaarselt tööandjate ja ametiühinguorganisatsioonidega. Samuti peaksid liikmesriigid konsulteerima noorte ja nende organisatsioonidega neid puudutava poliitika osas.

7.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib omaalgatuslikus arvamuses “Rasvumine Euroopas — kodanikuühiskonna partnerite ülesanded ja vastutus” (14), et Euroopas on üle 14 miljoni ülekaalulise lapse, sh 3 miljonit rasvunu. Ent veelgi murettekitavam on see, et igal aastal tõuseb ülekaaluliste arv 400 000 võrra. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub üles kõigi sidusrühmade, sh noorte koostööle.

7.4

Komitee jagab komisjoni arvamust, et esmatähtsalt on vaja meetmeid, mis on suunatud laste ja noorte tervisele ning iseäranis tervislikule elustiilile. Komitee on veendunud, et meetmed antud valdkonnas avaldavad kodanikele reaalset mõju ja neid on kiiresti vaja. Seetõttu kutsub komitee üles 2006. aastaks kavandatud kõnealuste meetmete toetamise algatuse käivitamist 2005. aastal, võttes ühtlasi arvesse juba käimasolevaid konsultatsioone ja algatusi.

7.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee õhutab teostama seitsmenda teadustöö raamprogrammi raames uuringut mõju kohta, mida avaldab noorte osalus esindusdemokraatias ja vabatahtlikus tegevuses. Kõnealune aruanne võiks anda ülevaate osaluse mõjust.

3.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 28/42

1.1

Loogika ja analüüs, mis ajendasid Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed suure häälteenamusega vastu võtma arvamust põhiseaduse lepingu kohta (28. oktoobril 2004), pole muutunud. Samuti pole muutnud vastavad põhjendused ja soovitused. Komitee arvates kinnitavad põhiseaduse lepingu ratifitseerimisprotsessi keerdkäigud kõnealuses seaduses väljendatud seisukohtade paikapidavust.

1.2

Näiteks näitab Prantsusmaal ja Hollandis läbiviidud referendumi tulemuste ebaedu lisaks sellele, et liikmesriikidel ja Euroopa institutsioonidel ei õnnestunud teavitada Euroopast sellisena nagu ta on ja tema kompromissidele jõudmise viisidest — ka lõhet kodanike ja Euroopa projekti vahel. See ei puuduta üksnes eelnimetatud maid ega ole ka vaid kommunikatsiooni- ja majandusprobleem, vaid seab küsimärgi alla kompromissi vormi ja seega ka selleni jõudmise tee.

1.3

Tasub meenutada “selgeid sõnumeid”, mis komitee oktoobris 2004. aastal avaldatud arvamuse kohaselt peaksid jõudma kodanikuühiskonnani:

1.4

Vaatamata reale puudujääkidele põhiseaduse lepingus, mida komitee on samuti välja toonud, on viimane kindlalt selle poolt, et Euroopa kodanikuühiskond tunnustaks põhiseaduse lepingu saavutusi kõnealuste puudujääkide kõrvaldamiseks.

1.5

Komitee on tuvastanud järgmised puudujäägid:

1.6

Komitee arvates on kõnealused tähelepanekud jätkuvalt asjakohased ja kehtivad. Oma 2004. aasta oktoobri arvamuses väljendas komitee kindlat toetust mitte ainult põhiseaduse lepingu ratifitseerimisele, vaid samuti sellele, et ELi kodanikke tuleb teavitada põhiseaduse lepingu eelnõu demokraatlikest edusammudest ja kõnealuse eelnõu eelistest.

1.7

Ratifitseerimisprotsessiga seotud arutelud näitasid uuesti, et üks Euroopa liidu ees seisvatest suurimatest väljakutsetest on küsimus sellest, kuidas säilitada ja tagada praegustele ja tulevastele põlvkondadele majanduskasvu, töökohti ja heaolu. Vastavalt viimase avaliku arvamuse uuringu tulemustele (Eurobarometer 63, september 2005) kuulub kõnealune küsimus Euroopa kodanike põhiprobleemide hulka.

1.8

Olulise tähtsusega elemendiks kõnealusele väljakutsele vastamises on riigi- ja valitsusjuhtide poolt 2000. aastal vastuvõetud Lissaboni strateegiaga püstitatud eesmärgid. Kõnealune strateegia pakub selget nägemust Euroopa ühiskonna tulevikust.

1.9

Siiski tuleb tunnistada, et vaatamata viis aastat kestnud intensiivsetele Euroopa tasemel aruteludele ja meetmetele on senised tulemused valmistanud pettumuse ja kõnealuse strateegia rakendamine on olnud puudulik.

1.10

“Vaieldamatute edusammude kõrval on ka puudujääke ja ilmseid viivitusi,” konstateeris Euroopa Ülemkogu 2005. aasta märtsis. Kõnealustel puudujääkidel ja viivitusel võib olla palju põhjuseid, ent enamik nõustuks järgmise kahe tähelepanekuga:

1.11

Seetõttu tõstis Euroopa Ülemkogu märtsikuus 2005. aastal märkimisväärselt esile vajadust kodanikuühiskonna aktiivse osaluse järele Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisel ja nende tunnustamisel.

1.12

Kõnealuses kontekstis on iseäranis selge, et Euroopa ühiskondliku mudeli, sealhulgas sotsiaalse mudeli tulevik, mis moodustab põhiosa Euroopa kodanike kollektiivsest identiteedist ja millega nad end tugevasti samastavad, sõltub Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisest. Seega ei seisne väljakutse mitte niivõrd põhiseaduse lepingu tulevikus, olgugi see tähtis, vaid pigem selliste tingimuste loomises, mis võimaldavad Euroopa kodanikel uuesti omaks võtta Euroopa projekt ülemaailmse jagatud nägemuse põhjal soovitud ühiskonnast.

1.13

Sel põhjusel osutas komitee oma 2004. aasta oktoobrikuu arvamuses seosele põhiseaduse lepingu ja Lissaboni strateegia vahel, väites, et:

“Lissaboni strateegiat tuleb tutvustada aruteludes, kuna sellega luuakse nägemus kõikide Euroopa kodanike tulevikust: konkurentsivõime, täielik tööhõive, jagatud teadmised, investeeringud inimressurssidesse ja majanduskasvu, samaaegselt jätkusuutliku arengu abil alal hoides elukeskkonda ja –kvaliteeti ...”

2.1

Euroopa Liidu ees seisvatele väljakutsetele vastamiseks peab Euroopa integratsiooniprotsessi “uuesti legitiimseks muutma”, nii et see põhineks uuel demokraatliku tegevuse kontseptsioonil, mis omistab määrava rolli kodanikuühiskonnale ja selle esindusinstitutsioonidele.

2.2

Kõnealuse eesmärgi saavutamiseks on kodanikuühiskonna osalus avalikus otsustamisprotsessis olulise tähtsusega vahendiks Euroopa institutsioonide ja Euroopa demokraatliku õiguspärasuse kindlustamisel. See on veelgi olulisemaks elemendiks, julgustamaks jagatud nägemuse loomist Euroopa eesmärgist ja suunast ning seega uuest konsensusest, mille põhjal peaks olema võimalik jätkata Euroopa integratsiooniprotsessi ja määratleda ning rakendada tulevase Euroopa projekti, mis vastaks täielikumalt selle kodanike ootustele.

2.3

Euroopa Liidu institutsioonid ja liikmesriikide valitsused peavad julgustama tõelist subsidiaarsuskultuuri, mis hõlmaks mitte ainult erinevaid valitsemistasandeid, vaid samuti erinevaid ühiskonna osi ning näitaks sel moel Euroopa kodanikele, et EL sekkub vaid selge lisaväärtuse olemasolul ja parema seadusloome põhimõtet silmas pidades.

2.4

Vastavalt viimastele Eurobarometer uuringu tulemustele uskus 53 % küsitletutest, et nende hääl ei lähe Euroopa Liidus arvesse. Ainult 38 % oli vastupidisel arvamusel.

2.5

Kõnealused tulemused osutavad vajadusele luua ja kasutada selliseid vahendeid, mis võimaldaksid Euroopa kodanikel olla osaline laienenud Euroopa projekti määratlemise ülesandes. Kõnealusel projektil peab olema tõene sisu ning see peab kodanikke julgustama toetama Euroopa integratsiooniprotsessi ja end sellega samastama.

2.6

Kõnealuses kontekstis peab rõhutama seda, et Euroopa Liidu demokraatlik õiguspärasus põhineb mitte üksnes selle institutsioonide volituste ja vastutuse selgel määratlemisel. See tähendab ka seda, et:

2.7

Komitee arvates peitub praegusel hetkel peatatud või hilinenud põhiseaduse lepingu ratifitseerimisprotsessis tõeline iroonia: põhiseaduse puudumine ja iseäranis Euroopa Liidu demokraatlikku elu käsitlevate sätete puudumine tõstab veelgi enam esile vajadust põhiseaduse järele. Seetõttu on üheks liidu ees seisvaks peamiseks väljakutseks kõnealuse peamise sõnumi levitamine.

2.8

Komitee arvates on põhiseaduse lepingu osalusdemokraatiat ja kodanike dialoogi käsitlevate sätete põhiloogika jätkuvalt täiesti kehtiv. Seega peavad Euroopa institutsioonid täielikult panustama põhiseaduse lepingu loogikasse ja kehtestama tõelise osalusdemokraatia.

2.9

Osaluse edendamise vajadus on seda tungivam, et vaatamata kõigele, mis on toimunud minevikus, on ELi kodanike ootused suured. Eelnimetatud eurobaromeetri uuring näitab, et ca 60 % Euroopa Liidu kodanikest pooldavad suuremat integratsiooni Euroopa Liidus (mitmed muud arvamuseküsitlused annavad sarnaseid tulemusi). Tulemused näitavad samuti, et seoses pakiliste väljakutsetega nagu võitlus töötuse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, näeksid Euroopa kodanikud meelsasti ELi rolli tugevnemist.

2.10

Juba 2004. aasta oktoobris väitis komitee, et lepingu puudustest ülesaamiseks ja selle ratifitseerimise tagamiseks kodanikuühiskonna koondamise teel on võimalik rakendada mitmeid meetmeid, laiendamaks institutsioonilist raamistikku ja parandamaks seda operatiivsete meetmetega. Eelkõige väitis komitee järgmist:

2.11

Sel teel on komitee püüdnud veenda ELi valitsusi ja institutsioone tungivas vajaduses lähendada põhiseadust kodanikuühiskonnale ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele nii sisus kui vormis.

2.12

Komitee märgib, et riigipeade ja valitsusjuhtide poolt juunikuises avalduses nimetatud “laialdane arutelu” hetkel puudub. Komitee leiab, et kõnealune laialdane arutelu tuleb algatada võimalikult ruttu. Komitee leiab aga samuti, et kõnealuse aruteluga saavutatakse vastupidine eesmärk, kui avalikku arvamust ei veenda Euroopa integratsiooniprotsessis ja eelkõige kõnelause protsessi demokraatlikes aspektides.

2.13

Juunikuus riigipeade ja valitsusjuhtide poolt otsustatud järelemõtlemisaega peaks loomulikult kasutama selleks, et kaaluda võimalusi, kuidas üle saada Prantsusmaa ja Madalmaade referendumitest tulenenud poliitilisest ja institutsioonilisest olukorrast.

2.14

Kuid komitee arvates tuleks järelemõtlemisaega kasutada eelkõike selleks, et aidata luua kodanike ühist visiooni Euroopa tulevikust ja uut ühiskondlikku lepet Euroopa Liidu ja tema kodanike vahel, saavutada uut konsensust, mis paneks samuti aluse raamistikule, kuhu saaks paigutada majanduskasvu, tööhõive ja heaolu tõstmiseks vajalikud poliitikasuunad. Sellega seoses peaksid liikmesriikide valitsused “ELi oma koju viima”.

2.15

On eluliselt tähtis demonstreerida, et “osalusdemokraatia” ja “dialoogid kodanikega” ei ole tühjad loosungid, vaid olulised põhimõtted, millest sõltub Euroopa Liidu poliitikasuundade edu ja seega ka tema tulevik.

2.16

Seetõttu on vältimatult vajalik kaasata kodanikuühiskonda — siseriiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil — nii laialdaselt kui võimalik kõigisse edaspidistesse aruteludesse ja diskussioonidesse, innustamaks Euroopa Liidu kodanikke väljendama oma konkreetseid ootusi ja koostama sel eesmärgil reaalset strateegiat ELi poliitikasuundade ning nendes sisalduvate tulevikunägemuste kuulamiseks ja nende üle arutlemiseks

2.17

Sellest tulenevalt asub komitee tähelepanelikult uurima Euroopa Komisjoni “Plaani D”, seda enam, et ta on veendunud, et praeguseks ei ole arutelude alustamiseks veel midagi ära tehtud ning et meetodid, ajakava ja arutelu algatamiseks kasutatavad vahendid liikmesriikide lõikes eraldi, kuid ka ühenduse siseselt, on otsustava tähtsusega. EMSKomitee tervitab Euroopa Komisjoni asepresidendi Margot Wallströmi poolt korduvalt väljaöeldud seisukohti, et kommunikatsioon on kahesuunaline protsess ja Euroopa peab rohkem kuulama. Komitee mõistes ei tähenda “kuulamine” tingimata “järgimist”, kuid ta hõlmab “kaasamist” ja peaks hõlmama “mõistmist”.

3.1

Üldisemas plaanis on komitee tervitanud tekkivat arusaama, et Euroopa Liit peaks looma reaalse kommunikatsioonistrateegia, mis peaks parandama ja rikastama kommunikatsiooniinstrumente. Komitee tervitas Euroopa Parlamendi 26. aprilli 2005 aruannet teabe- ja kommunikatsioonistrateegia kohta ning tervitas ka Euroopa Komisjoni poolt 20. juulil 2005 vastu võetud Euroopa asjadest teavitamise parandamise tegevuskava.

3.2

Komitee ise on vastu võtnud strateegilise kommunikatsioonikava ning uuendanud seda korrapäraselt. Peale selle kiitis komitee juhatus 2004. aasta detsembris heaks üldise strateegilise lähenemise “Euroopa asjadest teavitamise” väljakutsele. Mõlemas kontekstis on komitee püüdnud rikastada oma liikmete ja neid volitanud organisatsioonide ühendavat funktsiooni. Komitee osales 2004. aastal aktiivselt nn “Wicklow algatuses”, esitades mitteametlikul ministrite kohtumisel Amsterdamis strateegilise dokumendi “Lõhe ületamine”, mis käsitles seda, kuidas organiseeritud kodanikuühiskond üldiselt ja komitee eriti peaks olema rohkem kommunikatsiooniprotsessi kaasatud.

3.3

Komitee tervitas Euroopa Ülemkogu poolt 2004. aasta novembris Euroopa Komisjonile esitatud taotlust töötada välja Euroopa Liidu ühtne kommunikatsioonistrateegia. Tihedas koostöös Euroopa Komisjoniga organiseerib komitee sidusrühmade foorumit teavitamise väljakutse teemal, võimaldamaks kodanikuühiskonna organisatsioonidel lisada oma vaated hetkel käimasolevasse järelemõtlemisprotsessi; neid võidakse arvesse võtta ka kavandatava kommunikatsiooniteemalise valge raamatu koostamisel.

3.4

Komitee, kes korraldas 2005. aasta aprillis samalaadse sidusrühmade foorumi säästva arengu teemal, on igati valmis korraldama samasugust kuulamis- ja nõuandeüritust tähtsamatel poliitilistel teemadel, olles kodanikuühiskonna häälekandjaks ja aidates “Brüsselil” paremini kuulata.

3.5

Selles kontekstis rõhutab komitee Euroopa Parlamendi keskset rolli, mida ta loodetavasti ka edaspidi elutähtsa elemendina selle demokraatliku silla loomises etendab. Komitee on valmis olema Euroopa Parlamendi partneriks, nagu ta oli seda ka konvendi töös, korraldades arutelusid ja foorumeid omal algatusel või teemadel, milles parlament soovib organiseeritud kodanikuühiskonnaga konsulteerida.

3.6

Kõnealused kaalutlused sunnivad komiteed rõhutama kaht fundamentaalse tähtsusega aspekti. Esiteks: kuna komitee tervitab järjest suuremat rõhuasetust kommunikatsioonistrateegiale ja kommunikatsiooniinstrumentidele, siis tuleks meenutada, et igasugune kommunikatsioonialane lähenemine saab olla vaid nii hea, kui tema poolt edastatava sõnumi sisu. Seega on kommunikatsioon vaid täiendav mehhanism ja mitte asi iseeneses. Teiseks: kuna komitee on täielikult pühendunud kaksikprotsessile: Euroopa tasandi kommunikatsioonistrateegia loomisele ja kommunikatsiooniinstrumentide täiendamisele, siis tuleb ELi tasandi tegevust lugeda liikmesriikides toimuvaid kommunikatsiooniprotsesse täiendavaks tegevuseks. Seega on Euroopa tasandi strateegia eluliselt vajalik, kuid kaugel sellest, et olla piisav.

3.7

Selles kontekstis tuleb rõhutada esindus- ja konsultatiivorganite — eelkõige siseriiklike parlamentide ning majandus- ja sotsiaalnõukogude — rolli liikmesriikide tasandil, samuti piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

4.1

Põhjused ja loogika, mis sundis komiteed hääletama põhiseaduse lepingu poolt sedavõrd suure häälteenamusega — eelkõige Euroopa Liidu demokraatlikku elu puudutavad sätted — jäävad endiseks. Komitee usub jätkuvalt, et parim viis tagada Euroopa Liidu demokraatlikku elu on fikseerida kõnealused sätted põhiseaduse dokumendis. Praegune ebakindluseperiood ei tohiks aga takistada kõiki Euroopa Liidu osalejaid rakendamast viivitamatult meetmeid, et osalusdemokraatiat ellu rakendada. Kõik Euroopa Liidu institutsioonid peaksid seetõttu aktiivselt kaaluma, kuidas neil on võimalik:

Peale selle peaks Euroopa Liit kaaluma põhiseaduse lepingu artikli I-47 lõike 4 sätetest etteruttamist, konsulteerides kodanikuühiskonnaga Euroopa õigusaktide teemal, mis määratlevad kodanike algatuste õiguse rakendamise menetluse (EMSK-le võiks esitada taotluse koostada ettevalmistav arvamus kõnealusel teemal).

4.2

Omalt poolt tuletab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee taas meelde oma kindlat otsust etendada olulist, kuigi täiendavat rolli kodanikega peetavate dialoogide juures mitte ainult traditsioonilise konsultatiivmehhanismi kaudu, vaid ka oma ühendava funktsiooni kaudu Euroopa ja organiseeritud kodanikuühiskonna vahel. Komitee juhib sellega seoses tähelepanu vajadusele uue mõttelaadi järele seoses kodanikuühiskonnaga suhtlemisega. Komitee on igati valmis ja suuteline olema täisväärtuslikuks partneriks kõigis üritustes seoses kodanikega peetava dialoogi arendamisega.

4.3

Euroopa Liidu majanduslikud tingimused on kõige tähtsamaks faktoriks, mis määratlevad kodanike suhtumist Euroopa integratsiooniprotsessi. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kinnitab veelkord oma toetust Lissaboni strateegiale, kuid rõhutab, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid peavad täitma oma kohustusi kõigile nähtaval moel. Komitee on veendunud, et Lissaboni strateegia on võimalik garantii Euroopa Liidu edaspidisele majanduslikule õitsengule ning sotsiaalsele, keskkonnaalasele ja kultuurilisele heaolule, sellegipoolest ei ole ta suutnud avalikkust sel määral kaasa haarata kui näiteks kampaania “1992” ühisturu loomiseks seda suutis. Liikmesriigid peavad sellega seoses oma kohustusi aktsepteerima ja neid järgima. Strateegia tuleb kujundada vähem abstraktseks ja selle eesmärgid (kui mitte pealkiri) lülitada siseriiklikku poliitikaleksikoni. Tuleb kaasata kodanikuühiskonda ja kodanikuühiskonna organisatsioone.

4.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee omalt poolt jätkab tööd nõukogult 22.-23. märtsil 2005 saadud mandaadi alusel, et koos liikmesriikide majandus- ja sotsiaalnõukogude ja teiste partnerorganisatsioonidega luua interaktiivne võrgustik kodanikuühiskonna algatustest, mille eesmärgiks on strateegia ellurakendamise edendamine. (Doc. 7619/1/05/ rév. 1 Council, lõige 9).

4.5

Komitee on pidevalt rõhutanud vajadust elava kommunikatsiooni järele Euroopa Liidu ja tema kodanike vahel, kelle nimel ta tegutseb. Komitee mõistab, et ELi institutsioonide tasandil on viimasel ajal palju tööd ära tehtud, nii individuaalselt kui kollektiivselt. Kui nimetada vaid kaht hiljutist näidet, siis on need Euroopa Parlamendi kodulehekülje ümbertöötamine ja Euroopa Komisjoni teenistus “Europe Direct”. Komitee pooldab tihedat institutsioonidevahelist koostööd kommunikatsiooni alal. Ta märgib ka komisjoni “Plaani D” ja kavatsust lähitulevikus valge raamat välja anda. Ta on täielikult pühendunud oma toetavale rollile aidates lõhet ületada, nagu näiteks 7.-8. novembril sidusrühmade foorumil.

4.6

Komitee usub aga sellegipoolest, et kommunikatsioon saab olla ainult nii hea, kui on sõnum, mida ta endas kannab. Viidates uuesti oma seisukohtadele Lissaboni strateegia kohta, usub komitee, et Euroopa institutsioonid, kuid eelkõige tema liikmesriigid, peavad rohkem järele mõtlema, kuidas arendada kommunikatsiooni Euroopaga. Palju on juba öeldud vastastikuste süüdistamiste peatamise kohta, kuid on selge, et “Euroopat” tajutakse sageli negatiivse või kodanikukaugena, ja et pole piisavalt tehtud jõupingutusi, “müümaks” integratsiooni positiivseid aspekte.

4.7

Seoses koordinatsiooni parandamisega leiab komitee, et nn “Wicklow algatus” (Euroopa asjade ministrite mitteametlik kohtumine) tuleks taaskäivitada, kuid sellele tuleks anda spetsiaalne ja pidev mandaat, uurimaks võimalusi, kuidas edendada kommunikatsiooni Euroopas ja pakkuda liikmesriikidele mitteametlikku konteksti, milles teha kokkuvõtteid avaliku arvamuse kohta ja vahetada kogemusi. Institutsioonidevahelisel tasandil leiab komitee, et samalaadse mandaadi peaks saama Institutsioonidevaheline Rühm, kes kohtuks korrapärasemalt ja lühemate intervallidega, et arutada kommunikatsiooniküsimusi. Kõnealused mehhanismid on eriti tähtsad, kui arvestada tehnoloogilise arengu kiiret tempot (näiteks mobiiltelefonid, lairiba) ja uut kommunikatsioonitehnoloogiat, mida kasutada.

4.8

Komitee rõhutab oma usku, et kommunikatsioon peab olema pidevalt tähelepanu all, mitte ajutiste, kindlale teemale pühendatud kampaaniate objektiks.

4.9

Euroopa Liidu institutsioonid peavad olema valvsad petliku, kuigi heasoovliku uskumuse suhtes, et praegust “lühiühendust” on võimalik kõrvaldada “Brüsseli” keskse tasandi kaudu. Tegelikkuses on see, mida Euroopa institutsioonid kommunikatsiooni alal teevad, üksnes täiendava iseloomuga. Peamine vastutus lasub mujal. Euroopa Parlamendi valimiste ning Prantsusmaa ja Madalamade põhiseaduse lepingu alaste referendumite tulemused näitavad selgelt, et paljud Euroopa kodanikud suhtuvad Euroopasse skeptiliselt. See puudutab eelkõige Euroopa õigusaktide kõiki mõjusid kodanike elu- ja töötingimustele. Liikmesriikide ülesandeks on selgitada kodanikele ELi tähendust ja konkreetsete Euroopa õigusaktide vajalikkust, samuti teavitada mõjudest asjaomaseid siseriiklikke valdkondi.

4.10

Avalik arvamus, sealhulgas kodanikuühiskond, veendub Euroopa Liidu legitiimsuses ja ühises tulevikus ainult siis, kui ta näeb selgesti selle usaldusväärsust, läbipaistvat seadusloomeprotsessi ja hästi toimivat seaduse jõudu. Esmalt peab see olema tagatud liikmesriikide valitsuste poolt. Valitsused peavad tegutsema Euroopa Liidu tõeliste kaasomanikena ja taganema “meie-nemad” mudelist ja pidevast kahetisest jutust, mida see mudel kaasa toob.

4.11

Nagu näitas Iiri Riiklik Foorum Euroopa teemal, võivad kodanikuühiskonna organisatsioonid mõnikord otsustavaid panuseid anda. Oluline on edendada kommunikatsiooni asjaomasel tasandil (kohalikul, professionaalsel) ja selgitada Euroopa poliitika ja seadusandlusprotsessi edu sel tasandil asjaomase ja kättesaadavad terminoloogia abil. Kodanikuühiskonna organisatsioonid sobivad hästi seda tegema. EMSK on seega valmis aitama ja innustama kodanikuühiskonna organisatsioone liikmesriikides, eelkõige tänu oma liikmete ühendavale funktsioonile. Veelgi enam, kui on tõepoolest vaja algatada laiapõhjalist arutelu Euroopa projekti ja Euroopa poliitikavaldkondade üle, siis peab see alguse saama liikmesriikide kodanikuühiskonna madalamatelt tasanditelt. Üle-euroopalisest foorumist oleks kasu ainult siis, kui see võimaldaks asjaomaste seisukohtade edastamist üles- ja allapoole. Vaja oleks mitte niivõrd kommunikatsiooni ülevalt-alla ega alt-üles, vaid alt-alla.

4.12

Käesolevas arvamuses on meelega loobutud arutelust põhiseaduse lepingu ja Euroopa Liidu ees seisvate valikute üle. Selge on see, et pidev tagasipöördumine status quo juurde enne Nice'i lepingut ei tule kõne alla. Võib-olla aitab riigipeade ja valitsusjuhtide arutelu aidata leida parimat tulevikuteed. Komitee märgib sellegipoolest mõningase murega, et niisugust laiapõhjalist arutelu enamikes liikmesriikides ei ole. Kõnealuse arutelu puudumisel on raske saavutada reaalseid edusamme.

3.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 28/47

1.1

Aastateks 2020–2030 lisanduvad praegu 25 liikmesriigist koosnevasse Euroopa Liitu kahtlemata uued liikmesriigid, näiteks Rumeenia, Türgi, Bulgaaria, Horvaatia jne. Ennustamata muid võimalikke liitumisi, on siiski tõenäoline, et koostöö ja vahetusprogrammide osas laieneb Euroopa Liidu vahetu mõjuala kaugematele riikidele nagu Ukraina, Gruusia ja Venemaa.

1.2

Sellisel praktiliselt mandri mõõtmetega alal, mis ulatub ristkülikuna 6 000 km idast läände ning 4000 km põhjast lõunasse, tekivad uued nõudmised reisijateveole, võimaldamaks isikute vaba liikumist ja seega vabaduse põhimõtete rakendamist, arendamaks välja kultuuriliste kogemuste vahetamisel põhinev Euroopa demokraatia mudel ning edendamaks majanduslikku arengut.

1.3

Transpordivahendite sellisel arendamisel, et see vastaks liikuvuse tõenäolistele vajadustele kahe- või kolmekümne aasta pärast, tuleb lähtuda 2000. aasta Lissaboni tippkohtumisel seatud eesmärkidest:

“Euroopa peab saama maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmuspõhiseks majandusjõuks, mis suudab tagada säästva majanduskasvu, sellest tulenevalt rohkem ja paremaid töökohti ning suurema sotsiaalse ühtekuuluvuse.”

1.4

Seega peavad nii inimeste isikliku transpordi kui ühistranspordi arengut käsitlevad ettepanekud arvesse võtma järgmist:

1.5

Reisijateveo liikide arendamise analüüsimisel ja meetmete tarvitusele võtmisel tuleb arvestada võrdseid võimalusi ning võtta arvesse nii liikumispuudega kui puudega reisijaid, eakaid reisijaid ja väikelapsi. Liikumispuudega reisijatele sõltumatu ja takistusteta liikumise tagamiseks tuleks luua õiguslikud sätted, millega tagatakse, et tulevased transpordivahendid ja nendega seotud infrastruktuurid on puudega isikutele ligipääsetavad, nagu näiteks õhutranspordisektoris, mille kohta on komisjon teinud liikumispuudega isikute õigusi täpsustava ettepaneku (1).

1.6

Komitee märgib, et viimasel paaril aastakümnel on Euroopa Liit aktiivselt tegelenud kaubavedude küsimusega ning välja töötanud arvukad algatused kaubaveo mahu suurendamiseks, et edendada Euroopa kaubandust ja seeläbi majanduslikku arengut. Transpordi infrastruktuurid on seega loodud peamiselt maanteetranspordi valdkonnas, mõnevõrra vähemal määral raudteetranspordi vallas ning eriti vähe siseveetranspordis.

1.7

2005. aasta lõpuks esitab komisjon teatise, mis käsitleb valges raamatus “Euroopa transpordipoliitika aastani 2010: aeg otsustada” esitatud ettepanekute osas saavutatud tulemuste vahearuannet. See võimaldab kindlaks teha, kas kasutajad on seatud transpordipoliitika keskmesse, ning kontrollida, kas säästva arengu arvestamine on kaubaveol suurendanud maanteetranspordile alternatiivsete võimaluste (raudteed, sise- ja mereveeteed) kasutamist. Sobival hetkel esitab komitee kõnealuse vahearuande põhjal tavapärases vormis arvamuse, millele siin aga ei keskenduta.

1.8

Kuni veel aruannet pole esitatud, nendib komitee, et kuigi on olemas Rahvusvahelise Raudteeliidu prognoosid Lääne-Euroopa reisijate ja läbitavate kilomeetrite kohta aastateks 2010–2020 (2), puudub üldine reisijateveo ülevaade. Juba mitmeid aastakümneid tundub olevat olnud üldine seisukoht see, et kaubavedude nõuete ja vajaduste rahuldamine pakub sobivaid lahendusi ka reisijateveo valdkonnas. Sellest seisukohast on ilmselgelt lähtutud ka maanteeinfrastruktuuride arendamisel: samu infrastruktuure kasutatakse nii kauba- kui reisijatevedudel (nii era- kui ühissõidukite jaoks: autod, bussid). Maanteed on alati pidanud täitma sellist topeltülesannet. Liikluse praegune areng muudab kauba- ja reisijateveo koostoimimise paljudel teedel keeruliseks või isegi ohtlikuks. Üksnes kaubavedude vajadustele keskendumise tulemus on nii kauba- kui reisijateveoks kasutatavate maanteeinfrastruktuuride eelistamine teiste transpordiliikide arvelt.

1.9

Komitee on seisukohal, et selline olukord:

1.10

Eelöeldut arvestades soovib komitee, kelle ülesanne ei ole teha uurimusi, et komisjon algataks võimalikult kiiresti laialdase analüüsi, mille eesmärgid on järgmised:

2.1.1

Komitee soovib, et komisjon võtaks tarvitusele meetmed suurendamaks Euroopa poliitiliste juhtide ja kodanike teadlikkust nii Euroopa praegustest kui lähituleviku geograafilistest piiridest. Aastateks 2020–2030 on praegu 25 liikmesriigist koosnev EL kindlasti võtnud vastu uusi liikmesriike. Samuti on liit tänu lähedusele teistele riikidele (või tänu koostööle naaberriikidega) laiendanud oma vahetut mõjuala, mis ulatub üle kogu Euroopa mandri. Sel alal tuleb nii reisijate- kui kaubaveo probleeme käsitleda hoopis teisel tasandil.

2.1.2

Praegu tajuvad vaid vähesed eurooplased, et Euroopa Liit ja selle mõju katavad ala, mis ulatub ida-lääne suunal Atlandi ookeanist Musta mere ja Volga jõeni Venemaa südames või Läänemereni ning põhja-lõuna suunal Vahemereni — ja seega Aafrika rannikuni.

2.1.3

Sellisel uuel alal on muutunud ka liikumiseks vajalikud vahemaad ja ajad — neid ei saa enam käsitleda lihtsalt varasema olukorra jätkuna, võttes arvesse keskpikas perspektiivis prognoositavaid piiranguid tehnoloogia ja kiiruse osas.

2.1.4

Pealegi soodustavad üleilmastumine ning teatavate suure rahvaarvuga riikide oodatav ja tõenäoline elatustaseme tõus transpordivajaduste suurenemist, arvestades sadasid tuhandeid väljaspool Euroopa Liitu elavaid inimesi, kellel on soov või vajadus teha igal aastal Euroopasse suhteliselt lühiajalisi järjestikuseid reise. Komitee arvab seega, et Euroopa uute mõõtmetega arvestamisel tuleb keskenduda nii vahemaadele (Euroopa territooriumil ja selle vahetus mõjualas ning rahvusvaheliste sidemete alal) kui vajalikule ajale (reisi kestus, transpordivahendite kiirus, reisimiseks vajaliku aja optimeerimine, lähtudes reisijate soovidest ja olemasolevatest piirangutest).

2.2.1

Inimeste reisimise peamised põhjused

2.2.2

Komitee soovitab lähemalt analüüsida järgmisi isikute reisimise põhjuseid (nimekiri ei ole täielik):

2.2.3

Komitee soovitab, et ta taotletav üldine analüüs keskenduks reisimisele, mis tekitab korduvaid või pidevaid isikute liikumise märkimisväärseid voogusid.

—

reisimine üksi või väga väikestes rühmades (mõned inimesed, paar, perekond vms)

NB! Väikest rühma võiks näiteks piiritleda vastavalt liikluseeskirjale lubatud reisijate arvuga sõiduautos;

—

reisimine eri sihiga rühmas (töötajad ametialasel reisil, turistid, pensionärid, puhkajad jne).

2.2.6

Eelnimetatud põhjustel soovib komitee eristada järgmisi vahemaade kategooriaid:

2.2.7

Samuti peaks vahemaid käsitlev peatükk hõlmama reisimist ühest riigist teise ja ühelt mandrilt teisele, et oleks võimalik arvesse võtta Euroopa Liitu sisse tulevaid ja liidust välja minevaid inimvoogusid.

2.2.8

Komitee soovib, et taotletav üldine analüüs keskenduks transpordivahenditele ja isikute liikumisel kasutatavatele infrastruktuuridele. Kõnealuses valdkonnas tuleb lisaks olemasolevate ja laialdaselt tuntud vahendite määratlemisele, hindamisele ja optimeerimisele uurida eelarvamusteta ka uusi võimalusi selles valdkonnas järgnevate aastakümnete jooksul loodava tehnika ja tehnoloogia kiireks integreerimiseks. See eeldab, et komisjon teeb ettepanekuid transpordivahendite arengu uurimisprogrammide toetamiseks, korraldamiseks ja kooskõlastamiseks ning tulevaste vajaduste prognoosimiseks, võimaldades samas ära kasutada ka sobivaid võimalusi.

2.2.9

Reisijateveo praeguseid transpordivahendeid võib üldise analüüsi raames liigitada järgmiselt:

2.3.1

Olles uurinud arvulisi andmeid olemasolevates prognoosides inimeste reisimise kohta järgmistel aastakümnetel, nendib komitee, et selles osas on tõsiseid puudujääke. Transpordisektori mineviku kohta on läbi viidud suhteliselt palju uuringuid, kuid nende andmete põhjal ei ole võimalik teha piisavalt usaldusväärseid prognoose tulevikuks. Need ei võimalda võtta arvesse kõige viimaseid muutusi nagu ELi liikmete arvu tõusu 25ni, kavandatavaid laienemisi keskpikas perspektiivis ega muutusi ELi vahetus mõjualas asuvates riikides.

2.3.2

Komiteele teadaolevalt ei ole praeguseks läbi viidud ühtegi uuringut selle kohta, kuidas mõjutaks Euroopa Liitu muutused arenguriikide elatustasemetes, mis võimaldaks 2020. aastaks (Hiina puhul) või 2030. aastaks (India puhul) reisida sadadel miljonitel inimestel koduriigist väljapoole, nagu ennustatakse eri allikatest pärinevates prognoosides. Sageli prognoositud arv — 100 miljonit välisriiki reisivat hiinlast aastas 2020. aastaks — ei tundu praegu enam olevat realistlik. Samas moodustab see vaid 8 % Hiina rahvastikust. See on väiksem näitaja kui välismaale reisivate jaapanlaste osakaal (umbes 12 miljonit inimest). Hiljutine uurimus näitab, et praegu on keskmiselt 4 % hiinlastest jõudnud Euroopa keskmisele elatustasemele — protsendiliselt on seda küll vähe, kuid arvuliselt on see enam kui 50 miljonit inimest!

2.3.3

Eeldades, et vaid 50 miljonit hiinlast soovivad reisida Euroopasse, tehes selleks lühiajalisi (keskmiselt kümnepäevaseid) mitme riigi külastamist hõlmavaid lennureise, soovib komitee, et Euroopa Liit uuriks lähemalt transpordisuutlikkuse vajalikku arengut, olles eelnevalt kontrollinud esialgseid prognoose. Samuti kutsub komitee liikmesriike üles eraldama vastavalt kohandatud vahendeid, et kasutada ära majanduslikku kasu, mida turismi selline areng kaasa võib tuua. Kui ei suudeta vastata Hiina ja India turistide vajadustele reisimisel, siis eelistavad nad reisida riikidesse, mis suudavad neid paremini vastu võtta.

2.3.4

Komitee võttis huviga teatavaks 2004. aasta septembris komisjoni avaldatud toimiku “Euroopa energia ja transport: peamiste tõukejõudude stsenaarium”. Selles on ära toodud prognoosid mitmes valdkonnas aastateni 2010, 2020 ja 2030 ning seda võiks kasutada viitedokumendina. Eesmärk on eelkõige uurida energiavajadusi ning võimalusi keskkonda vähem saastavate ja/või taastuvate energiaallikate kasutamiseks. Neljas peatükk keskendub selles perspektiivis transpordile ja võimaldab teha mõningaid prognoose, et tuua välja olemasolevad andmed nii reisijateveo kui ka kaubaveo kohta, mille kohta on praegu rohkesti statistikat.

2.3.5

Aruande lisas  (3) on ära toodud mõned viited kavandatavatele muudatustele.

Prognoosid on tehtud 30 riigi kohta (25 liikmesriiki, millele komisjon lisas ka Rumeenia, Bulgaaria, Šveitsi, Norra ja Türgi). Üldiselt on neis riikides järgmise 40 aasta jooksul oodata reisijateveo mahu suurenemist. (Gpkm = Gigapassenger per kilometre)

2.3.6

Komitee märgib, et huvitaval kombel näitavad kasvuprognoosid tulevate aastakümnete kohta väiksemat kasvu kui ajavahemikul 1990–2000. Selle põhjal võib oletada, et inimeste liikuvus ei ole enam majanduse aktiivsuse kriteerium.

2.3.7

Ajavahemikus 2000–2030 kasvab erasõidukitega maanteel liikuvate isikute arv 45 %, samas kui raudteetranspordi maht suureneb vaid 30 %. Õhutranspordi mahu kasvuks prognoositakse aga 300 %. Komitee pädevuses ei ole hinnata kõnealuste prognooside ühtsust, kuid ta märgib, et seda tuleks põhjalikumalt uurida, et saada olukorrast ülevaade nii keskpikas kui pikas perspektiivis.

2.3.8

Komitee taotleb seega, et komisjon algataks spetsiaalse kõikehõlmava eelanalüüsi, et hinnata võimalikult täielikult inimeste transpordivajadusi, nii kvantitatiivseid kui kvalitatiivseid, aastateni 2020 ja 2030.

2.3.9

Analüüsi peaks kaasama lisaks eelnimetatud dokumendis komisjoni poolt loetletud 30 riigile ka ELi vahetus mõjualas asuvad riigid (Horvaatia, Albaania, Ukraina, Venemaa, Põhja-Aafrika riigid jne), kellel järgmise 25 aasta jooksul kujunevad mis tahes kujul tihedamad suhted ELiga.

2.3.10

Eelanalüüs peaks samuti võimaldama hinnata arenguriikide (nt Hiina, India) turistide reisimise mõju nii Euroopa Liidu välis- kui siseturismile.

3.1

on seisukohal, et laienenud Euroopa Liidus tuleb kindlasti tagada isikute liikumisvõimalused, et tugevdada ELi demokraatiat ja ühtekuuluvust;

3.2

nendib, et praegu on inimeste reisimise kohta aastani 2030 olemas vaid üksikud perspektiivuuringud, mis võimaldaks analüüsida mõju transpordivajadustele ja vastavatele infrastruktuuridele;

3.3

märgib, et mis tahes Euroopa kontinenti hõlmavate infrastruktuuride puhul on vaja väga pikki rajamise tähtaegasid (kuni kakskümmend aastat);

3.4

on seisukohal, et praegu olemasolevate andmete põhjal, mis lubavad ennustada reisijateveo nõudluse märkimisväärset suurenemist, peaks Euroopa Komisjon algatama uuringud ja seejärel küsimuse laialdase analüüsi, tehes seda paralleelselt kaubaveo uuringute ja analüüsidega;

3.5

teeb ettepaneku, et analüüsi tulemusi võiks käsitleda 2010. aastaks koostatavas transpordipoliitika valges raamatus, kus oleks 2001. aasta analüüsiga võrreldes kesksemal kohal reisijateveo sektori vajaduste rahuldamine aastani 2020 ja 2030; Selles võiks keskenduda järgmistele teemadele:

3.6

soovitab komisjonil määrata ühiselt asjassepuutuvate liikmesriikidega kindlaks vahendid, millega tagada optimaalsetes tingimustes ja kooskõlas säästva arengu põhimõtetega isikute liikumisvõimalused. Seejuures tuleks arvesse võtta eelkõige järgmist:

3.7

rõhutab, et Euroopa Liit peab kontrollima, et liikmesriigid pakuvad transporditeenust, milles on tasakaalus nii kauba- kui reisijateveo valdkond, ning soovib, et teda teavitataks laialdase analüüsi algatamisest ja hoitaks sellega kursis ning et temaga konsulteeritaks lõppjärelduste osas.

3.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 28/52

—

“Ettepanek: nõukogu määrus, mis käsitleb ühist turukorraldust suhkrusektoris”

—

“Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks”

—

“Ettepanek: nõukogu määrus, millega luuakse ajutine kava suhkrutööstuse ümberkorraldamiseks Euroopa Ühenduses ning muudetakse määrust (EÜ) nr 258/1999 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta”

1.1

Kakskümmend üks Euroopa Liidu riiki toodavad peedisuhkrut. Prantsusmaa ülemeredepartemangud ja vähesel määral ka Hispaania toodavad roosuhkrut (280 000 tonni). Kokku kõigub Euroopa suhkrutoodang sõltuvalt aastast vahemikus 17 kuni 20 miljonit tonni, samas on Euroopa aastane suhkrutarbimine hinnanguliselt 16 miljonit tonni.

1.2

Külvikorra alusel kasvatatavat suhkrupeeti kasvatavad 320 000 põllumeest 2,2 miljonil hektaril (keskmiselt pisut üle 7 ha peedikasvataja kohta). Peeti töödeldakse umbes 236 suhkruvabrikus, mis annavad otseselt tööd ligi 75 000 töötajale, kelle hulgas on nii alalisi töötajaid kui hooajatöölisi. Suhkrupeedi- ja suhkrusektor annab Euroopas otseselt või kaudselt tööd kokku 500 000 inimesele.

1.3

Euroopa Liidus toodetakse ka 500 000 tonni isoglükoosi ja 250 000 tonni inuliinisiirupit ning rafineeritakse toorest roosuhkrut (millest suurem osa — 1,6 megatonni — imporditakse AKV riikidest (1))

1.4

Suhkru-, isoglükoosi ja inuliinisiirupi sektoris uuendati tootmiskvootide süsteemi viimati aastal 2001.

1.5

Komisjon esitas 14. juulil 2004 teatise suhkrusektori reformi kohta (2), mille kohta EMSK võttis 15. detsembril 2004 vastu arvamuse (3)

1.6

22. juunil 2005 esitas komisjon kolm seadusandlikku ettepanekut (4), mis on käesoleva arvamuse teemaks.

Samal ajal esitas komisjon ettepaneku võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus sidusmeetmete kohta suhkruprotokolliga ühinenud riikide suhtes, keda mõjutab ELi suhkruturu korralduse reformimine (5)

1.7

Komisjoni seadusandlik ettepanek erineb 14. juuli 2004. aasta teatisest järgmiste aspektide poolest:

2.1

EMSK leiab, et suhkruturu ühise korralduse reform on vajalik. Selles seoses tuletab ta meelde oma 15. detsembri 2004. aasta arvamust (6)ja konkreetselt selle punkte 2.1, 2.4, 2.6, 2.7, 2.8, 2.9, 2.10.

2.2

Siiski tõdeb EMSK, et reformiettepanek läheb palju kaugemale sellest, mis esitati 14. juuli 2004. aasta teatises. Hindade ja tootmise langus on palju järsem ja eksport lõpetatakse kiiresti. Seega saadab ettepanek meie konkurentidele WTO läbirääkimistel väära signaali. Ettepanek ei kaitse eesmärki kindlustada selline Euroopa suhkrutootmine, mis suudaks tagada turunõudluse katmise, eriti piirkondades, kus ümberkorraldamine on keeruline.

2.3

EMSK on mures pakutud hinna- ja tootmise languse mõju pärast põllumajandustootjate sissetulekule ja tööhõivele. Selles seoses rõhutab ta suhkrutööstuse olulist rolli paljude piirkondade majanduses. EMSK leiab, et ettepanek ei arvesta Euroopa põllumajandusmudeliga ja nõukogu palju kordi korratud tahtega toetada traditsioonilist põllumajandust ka vähemsoodsas olukorras olevates piirkondades ja liikmesriikides, ka ei arvesta see multifunktsionaalsusega, jätkusuutlikkusega ega Lissaboni strateegiaga. Reformiettepanekud toovad kaasa 150 000 töökoha kaotuse suhkrusektoris ja sellega seotud sektorites.

2.4

EMSK ei usu, et komisjoni valitud reformivariant, mis seisneb turutasakaalu taotlemises hindade alandamise kaudu, võiks saavutada oma eesmärki, nimelt Euroopa elujõulise suhkrupeedikasvatuse ja suhkrutööstuse pikaajalist säilimist ja kohustuste järgimist, mis Euroopa on võtnud suhkrut tarnivate soodustatud arengumaade suhtes. EMSK on veendunud, et tuleb teha kõik võimalik vältimaks olukorda, kus suhkru SWAPi (kolmnurkkaubanduse) kaudu, millest ei ole mingit kasu vähimarenenud riikidele, avaneksid Brasiiliale maailmaturu uued osad. Selles seoses soovib komitee rõhutada, et Brasiilia suhkrutootmine, mis toetub suuresti riigi bioetanooli ja rahanduspoliitikale, rajaneb vastuvõtmatutel sotsiaalsetel, keskkonna ja maaomandi tingimustel, kuid mis tagavad äärmiselt madalad tootmiskulud ja tootmise kasvu viimastel aastatel, mille tagajärjel on suhkruvarud maailmaturul suurenenud ja suhkru hind vastavalt langenud. EMSK leiab, et ELi turule pääsemise tingimuseks peaks olema vastavus Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 1998. aasta konverentsi deklaratsioonis viidatud sotsiaalsetele normidele.

2.5

EMSK (7)“hinnangul on väljapakutud hindade alandamine ja kvootide vähendamine tõsine samm suhkruturu täieliku liberaliseerimise suunas. See ei saa pakkuda jätkusuutlikku tulevikuväljavaadet suhkrupeedikasvatajatele, suhkrusektori töötajatele ja Euroopa riikide tarbijatele.”

2.6

Seepärast ei mõista EMSK (8), miks komisjon ei toetanud ideed pidada vähimarenenud riikidega läbirääkimisi soodusimpordikvootide üle, nagu need riigid soovivad. See võimaldaks senisest sihipärasemalt rahuldada vaeseimate arengumaade huve ja saavutada Euroopas tasakaalustatud turupakkumine jätkusuutlike hindadega. EMSK juhib tähelepanu fundamentaalsele vastuolule komisjoni seisukohas: ühelt poolt õigustab komisjon suhkrusektori ühise turukorralduse radikaalset reformi algatuse “Kõik peale relvade” abil, teiselt poolt aga keeldub rahuldamast vähimarenenud riikide selgelt väljendatud soovi saada sooduskvootide süsteem.

2.7

EMSK (9)ei usu, et suhkruhindade märkimisväärne langus tuleks kasuks tarbijaile. 70 % suhkrust kasutatakse töödeldud toodetes, mistõttu on väga keeruline vähendada tarbijate makstavat hinda. Pealegi ei ole riikides, mis on oma turud avanud, tarbijate makstav hind langenud.

2.8

EMSK ei mõista, miks komisjon tegi ettepaneku töötlemata suhkru eksport kiiresti tühistada. Vaatamata kaotusele WTO suhkrukomisjonis on Euroopa Liidul õigus eksportida 1 273 000 tonni subsideeritud töötlemata suhkrut, olenemata sellest, kas tegemist on toetusi saava kvoodisuhkru või toetusi mittesaava kvoodivälise suhkruga. Suhkrupeedikasvatuse saagikus varieerub teataval määral ja turule avaldavad mõju ka muutused impordi mahus. Seepärast oleks soovitav saavutada ekspordi kaudu mõningane paindlikkus, et võimaldada kvoodisuhkru või kvoodivälise suhkru ühtlasemat kättesaadavust. See tagaks tootmise järjepidevuse ning töötajate ja varustuse otstarbeka kasutamise.

2.9

EMSK toetab komisjoni ettepanekut sektori vabatahtliku ümberkorraldamise kava kohta, mis parandaks oluliselt ümberkorraldamise elluviimise tingimusi. Siiski soovib komitee, et kõnealust kava täiendataks, et arvestada peedikasvatajate ja suhkrutööstuse töötajate huve.

2.10

EMSK (10) üldhinnangu kohaselt ei ole komisjon adekvaatselt kaalunud oma ettepaneku mõju, mis toob kaasa Euroopa ja arengumaade põllumajandussektori (põllumajandus ja esmane töötlemine) ressursside suureulatusliku ülekandumise rahvusvahelistele toiduaineid tootvatele ja turustavatele suurettevõtetele ning mis ühtlasi hävitab suure osa Euroopa ja AKV riikide suhkrutööstusest praktiliselt ainult Brasiilia suhkrutootmise huvides (11)

3.1

EMSK tervitab asjaolu, et vastavalt komitee taotlusele teeb komisjon ettepaneku kehtestada määrus ajavahemikuks 1.6.2006–20.9.2015.

3.2

EMSK hinnangul on ettepanekus pakutud hinnalangused liiga suured ning neil poleks pealegi mingit mõju suhkru impordile kaubavoogude kolmnurkliikumise kaudu (maailmaturu, vähimarenenud riikide ja ELi vahel), mille suurus kõiguks vastavalt maailmaturu hindade ja vahetuskursside muutustele. Seetõttu soovib komitee, et hindade alandamine oleks võimalikult väike, piirdudes WTO läbirääkimiste tulemustele vastavate nõuetega, ning järkjärguline, nagu seda on tariifide alandamine, mis eelkõige annaks uutele liikmesriikidele vajalikku kohanemisaega.

Samuti palub komitee nõukogul pöörata erilist tähelepanu keerulises olukorras olevate või peedikasvatusele vähe tasuvaid alternatiive pakkuvate piirkondade põllumajandustootjate probleemidele.

3.3

Komitee on üllatunud, et ettepanekus nähakse ette tootmismaks peedikasvatajatele ja tootjatele, samas kui kvoodid on tarbimisest märkimisväärselt väiksemad ja komisjoni lähenemise aluseks on konkurentsi edendamine Euroopas toodetud ja imporditud suhkru vahel. Kõnealune maks diskrimineerib ühenduse suhkrukasvatajaid ja -töötlejaid. Vastavalt nõuab EMSK, et maks kas kaotataks või laiendataks seda kogu imporditud suhkrule.

3.4

EMSK leiab, et tõhus suhkrusektori ühine turukorraldus (CMO) on võimatu, kui ei leita võimalust mingil viisil importi piirata. Komitee soovitab seega lisada sätted, mis keelustaksid suhkru SWAPi vähimarenenud riikidega ja mis, juhul kui komisjon otsustab turult kõrvaldada teatava hulga tonne kvoodisuhkrut (kõrvaldamismenetlus) või kui rakendatakse mõnda eraladustamist soodustavat meedet (turuhind, mis on madalam võrdlushinnast), kohaldaksid vähimarenenud riikidest pärit impordi suhtes automaatselt koguselist kaitseklauslit.

3.5

EMSK leiab, et määruse ettepanek piirab eksporti põhjendamatult suurel määral. Komitee on arvamusel, et määrus peaks lubama kõiki ekspordivõimalusi, mida lubab WTO, sealhulgas eriti kvoodivälise suhkru lisakoguse eksporti, kui toetust saava kvoodisuhkru eksport pole saavutanud WTO poolt lubatud subsideeritud ekspordi koguselisi ja eelarvelisi piire.

Peale selle peaks määrus laskma vabaks toetust mitte saava kvoodivälise suhkru ekspordi.

3.6

EMSK taunib komisjoni poolt sekkumise asendamiseks pakutud turukorraldusmehhanismide nõrkust. Arvestades impordi ebakorrapärasust ja ettenähtamatust, mis toovad kaasa püsiva surve turule, on selge, et eraladustamine ja kohustuslik turult kõrvaldamine ei taga turu- ja võrdlushinna omavahelist vastavust. Vastavalt nõuab EMSK sekkumiskorra säilitamist.

3.7

EMSK võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku hüvitada 60 % suhkurpeedikasvatusel saamata jäänud sissetulekutest toetuste abil. Komitee arvab, et hüvitised peavad olema õiglased ja nende protsent peab olema sarnane teiste põllukultuuride hüvitamise protsendiga. Komitee nendib, et suhkrupeedi tegelik hinnalangus, kui arvestada tootmismaksuga ja ohuga, et toimub veel 10-protsendiline lisalangus, võib ulatuda 50 protsendini. Neis tingimustes ei moodustaks hüvitis rohkem kui 51 %. EMSK soovitab seega väiksemat hindade alandamist ja suuremat hüvitismäära, esitatud eelarve piirides. EMSK rõhutab tungivalt asjaolu, et hindade alandamise hüvitamine ei kõrvalda vajadust pikaajalise toimega tõhusate juhtimisvahendite järele, kui soovitakse vältida turu kokkuvarisemist ja tagada põllumajandustootjate sissetulekuid.

3.8

EMSK tõdeb, et hüvitusettepanek näeb ette tootmisest lahutatud abi, mida jagatakse suhkrupeedi või siguri tootmiseks määratud hektarite alusel, mille kohta on sõlmitud A- ja B-suhkru ja inuliinisiirupi tootmise lepingud. EMSK on seisukohal, et liikmesriikidel peab olema täielik vabadus sobivate sätete abil anda suhkrupeedi- ja sigurikasvatajatele maksimaalset toetust, mis on piiratud ainult ettepanekus ette nähtud ülemmääraga. EMSK soovitab komisjonil hinnata toetuste tootmisest lahutamise pikaajalist mõju.

3.9

EMSK peab ebaloogiliseks, et ettepanek näeb ette isoglükoosi kvootide maksuvaba tõstmise 300 000 tonni võrra, kui samas on kehtestatud range ümberkorralduskava eesmärgiga vähendada märgatavalt kvoodisuhkru hulka ja kui miljoni tonni lisakvoodisuhkru eest, mida võidakse eraldada, tuleb maksta.

3.10

EMSK täheldab, et komisjon on ettepaneku algusse jätnud alles soovituse viia ellu vabatahtlik hüvitatud ümberkorralduskava, mis asendab kvootide kohustusliku vähendamise mehhanismi ja kvootide ülekantavuse Euroopa tasandil.

EMSK kutsub üles kasvatajate/töötlejate kaasotsustusõigusele ümberkorralduse küsimuses ja ümberkorraldustest mõjutatud kasvatajatele piisava hüvitise maksmisele.

EMSK märgib selles seoses, et 2006/2007. aasta lisahüvitis 4.68 eurot A- ja B-suhkrupeedi tonni kohta ümberkorraldusest mõjutatud suhkrupeedikasvatajatele on lihtsalt 2007/2008. aastal jõustuva hinnalanguse varajane hüvitamine. Seega pole tegu ümberkorraldusega seotud hüvitisega.

3.11

EMSK leiab, et nõukogu peaks omistama erakordselt suurt tähtsust mõjule, mida komisjoni ettepanek avaldab tööhõivele suhkrutoomise ümberkorraldusest puudutatud erinevates piirkondades. Komitee nõuab liikmesriikidelt ja komisjonilt, et need soodustaksid juurdepääsu Euroopa struktuurifondidele ja Euroopa Sotsiaalfondile eriti neis piirkondades, mida ümberkorraldused kõige enam puudutavad, ja uutes liikmesriikides, et leevendada reformi negatiivset mõju tööhõivele sotsiaalsete kavadega, mis lähevad märksa kaugemale kohustuslikust õiguslikust raamistikust. Tuleb soodustada uute töökohtade loomist, mitmekesistamist ja ümberkorraldusi.

3.12

EMSK peab selles seoses vajalikuks, et komisjon ja liikmesriigid kiireloomuliselt nii reguleerivate kui rahaliste vahendite abil toetaksid ennetavat poliitikat, mis soodustab biokütuseid, milles suhkrupeet mängib keskset rolli. EMSK arvates on tingimata tarvis edasi arendada meetodeid kvoodivälise suhkru kasutamiseks väljaspool toidusektorit.

3.13

EMSK juhib komisjoni ja nõukogu tähelepanu Balkani riikide suhkru impordi tugevalt destabiliseerivale mõjule naaberriikide turgudele. Komitee soovitab selgitada välja ja rakendada vajalikud kaitsemeetmed (eriti sekkumishinnast või võrdlushinnast kinnipidamine) ja nõuab võimalikult kiiret kvoodi kehtestamist Horvaatiale.

4.1

EMSK tunnustab suhkrusektori ühise turupoliitika kohandamise vajadust, kuid leiab, et reformiettepanekud lähevad nii toomise vähendamise kui hindade alandamise osas liiga kaugele.

Nende ellurakendamine tooks Euroopa suhkrusektorile kaasa märkimisväärseid negatiivseid tagajärgi ning tähendaks vähemalt 150 000 töökoha kaotamist, seda suuresti piirkondades, mis on juba niigi raskustes ja kus ei ole tulusat alternatiivi suhkrukasvatamisele.

4.2

EMSK kutsub nõukogu üles komisjonist suurejoonelisemale poliitikale Euroopa suhkrupeedi ja suhkru toomise osas, mis avalduks impordi mahulises piiramises ja õiguse andmises kasutada ära kõik WTO poolt lubatud ekspordivõimalused. Komisjoni pakutust 2 kuni 3 miljonit tonni suurem tootmine on tegelikult täiesti võimalik, konkreetselt impordi piiramise teel. See päästaks 50 000 kuni 75 000 töökohta ja umbes 50 000 suhkrupeedikasvandust paljudes piirkondades kogu ühenduses.

4.3

EMSK kardab, et algatuse “Kõik peale relvade” ja suhkru ühise turukorralduse reformi arengupoliitika-alased eesmärgid jäävad täitmata ning just seepärast toetab vähimarenenud riikide nõudmist läbirääkimiste järele Euroopa Liiduga suhkru impordikvootide üle. Igal juhul tuleb keelata SWAPi kasutamine ja kehtestada automaatsed kaitseklauslid ja käitumiskoodeks, mis sisaldaks sotsiaalse ja keskkonnaalase jätkusuutlikkuse ja riikide toidualase autonoomia (st võime iseseisvalt oma elanikkonda toiduga varustada) tagamise kriteeriumid, mida tuleb ühenduse turule pääsemiseks järgida.

4.4

EMSK soovitab säilitada kvoodisuhkru ja kvoodivälise suhkru ekspordivood, mis vastavad WTO poolt lubatud kogustele, jätkamaks meie lähimate traditsiooniliste klientide teenindamist.

4.5

EMSK nõuab, et hindade alandamine oleks järkjärguline ja rangelt piiratud rahvusvaheliste kohustuste täitmisega, ning et suhkrut käsitletaks vajaduse korral Doha arenguagenda (DDA) läbirääkimiste kontekstis tundliku tootena.

4.6

Komitee soovitab säilitada sekkumisrežiimi ja rakendada püsivalt tõhusaid turujuhtimise vahendeid.

4.7

EMSK nõuab, et suhkrupeedi kasvatajatele hindade langusest tuleneva sissetulekukaotuse osalisi hüvitisi võimalikult suurendataks ning need eraldataks tervikuna. EMSK rõhutab vajadust tagada toetuste jätkusuutlikkus ja säilitada suhkrueelarve.

4.8

Komitee toetab komisjoni ettepanekut ümberkorralduste kava kohta, kuid nõuab kasvatajatele kaasotsustusõigust ja toetuste maksmist tehaste sulgemise tõttu kannatavatele kasvatajatele, võimaldamaks neil oma ettevõtted ümber korraldada.

4.9

EMSK nõuab Euroopa struktuurifondide ja Euroopa Sotsiaalfondi mobiliseerimist, andmaks Euroopa suhkrutööstuse ümberkorraldamisest mõjutatud töötajatele lisaks vajalikele hüvitistele ka parimad võimalused uute elukutsete omandamiseks.

4.10

EMSK peab hädavajalikuks suhkrusektori kiireloomulist lülitamist energiadebatti (biokütuste poliitika), mis kujutab endast reformi negatiivsete tagajärgede hüvitamise vahendit.

4.11

Komitee nõuab, et kiiresti korrigeeritaks destabiliseeriv mõju, mida avaldab suhkru import Balkani riikidest.

4.12

Komitee kutsub nõukogu üles pöörama erilist tähelepanu raskustes olevatele või peedikasvatusele vähe tasuvaid alternatiive pakkuvatele piirkondadele.

3.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 28/57

1.1

EÜ asutamislepingus ega ka uues põhiseaduse lepingus ei ole sätestatud ühenduse metsapoliitikat.

1.2

Euroopa Komisjon avaldas ELi metsastrateegiat käsitleva teatise 18. novembril 1998.15. detsembril 1998 võttis Euroopa Liidu Nõukogu Euroopa Komisjoni teatise alusel vastu resolutsiooni liidu metsastrateegia kohta.

1.3

Vastavalt 1993. aasta Helsingi metsandusministrite konverentsile määratles nõukogu metsastrateegia võtmeelementidena säästva metsamajandamise ja metsade multifunktsionaalse rolli, pidades neid tegutsemise üldiseks aluseks.

1.4

Muud metsastrateegia võtmeküsimused on subsidiaarsus, mille kohaselt metsapoliitika eest vastutavad liikmesriigid, ja ühenduse võimalus aidata kaasa säästva metsamajandamise ja multifunktsionaalsuse saavutamisele seal, kus ühenduse tasandi tegevusest võib kasu olla.

1.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis 9. detsembril 1999 vastu täiendava omaalgatusliku arvamuse ELi metsapoliitika kohta.

1.6

Nõukogu kutsus resolutsioonis Euroopa Komisjoni üles esitama järgmise viie aasta jooksul aruande ELi metsastrateegia ellurakendamise kohta.

1.7

Euroopa Komisjon avaldas oma teatise ELi metsastrateegia rakendamise kohta 10. märtsil 2005. Teatisele lisatud komisjoni personali töödokument sisaldab üksikasjalikku ülevaadet ELi metsastrateegia raames ajavahemikul 1999–2004 ellu viidud meetmetest ja tegevustest.

1.8

Komitee toetab Euroopa Komisjoni teatise üldideed, eriti ellurakendamise tõhustamise ja koostöö parandamise osas. Komitee leiab, et Euroopa Komisjoni välja pakutud säästva metsamajandamise tegevuskava tuleb viivitamata ellu rakendada.

2.1.1

Alates 1998. aastast on ELi metsasektori ja -poliitika väljakutseid mõjutanud mitmed muutused poliitilises kontekstis; komisjoni teatises nimetatakse ELi laienemist, liidu strateegiliste poliitiliste eesmärkide vastuvõtmist ning rahvusvahelise metsa- ja keskkonnapoliitika raamistiku arengut.

2.1.2

Seoses laienemisega kasvasid ELi metsaalad ligikaudu 20 %, metsavarud ligikaudu 30 % ning metsaomanike arv tõusis 12 miljonilt 16 miljonile. Metsanduse säästva arengu propageerimiseks uutes liikmesriikides on vaja tõsta institutsionaalset võimekust; eriline väljakutse on eraomandi struktuuride ja institutsionaalse raamistiku arendamine.

2.1.3

Johannesburgi 2002. aasta säästva arengu tippkohtumisel rõhutati säästva metsanduse kui säästva arengu ressursi ning ÜRO aastatuhande arengueesmärkide (Millenium Development Goals) üldise saavutamise vahendi tähtsust. Kohtumisel kiideti heaks valitsustele siduv tegevuskava, mis sisaldas mitmeid metsandusalaseid otsuseid.

2.1.4

ELi metsasektor seisab silmitsi jätkuvalt globaliseeruva metsasaaduste turuga ning äärmiselt spetsialiseerunud metsatööstusega. See nõuab endisest tõhusamat puidutootmist.

2.1.5

Metsadel on oluline roll ja nad toovad ühiskonnale palju kasu. Samal ajal on järjest tähtsamaks muutunud metsade säästlik kasutamine ning metsa keskkonnateenuste osutamine. Uueks väljakutseks metsandusele on eelkõige ELi ja liikmesriikide allkirjastatud lepingud.

2.1.6

Lissaboni Euroopa Ülemkogul (märtsis 2000) võttis EL vastu uue strateegilise eesmärgi saada kõige konkurentsivõimelisemaks ning dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majandusjõuks, mida iseloomustaks säästev majanduskasv, rohkem paremaid töökohti ja suurem sotsiaalne ühtekuuluvus. Göteborgi Euroopa Ülemkogu (juunis 2001) võttis vastu Lissaboni strateegiat täiendava ELi säästva arengu strateegia, milles sätestatakse, et majandus-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitika peavad üksteist vastastikku täiendama.

2.1.7

Paljudel ELi poliitilistel strateegiatel, seadustel ning meetmetel on metsandusele otsene või kaudne mõju. Nende ühilduvust ja vastastikust täiendavust ELi metsastrateegiaga ning selle ellurakendamisega ei ole veel hinnatud.

2.2.1

Nõukogu märkis resolutsioonis metsastrateegia kohta, et ühendus peab metsandusministrite konverentsi resolutsioone aktiivselt ellu rakendama ning osalema omaalgatuslikult rahvusvahelistel metsateemalistel aruteludel ja läbirääkimistel, sealhulgas ÜRO valitsustevahelisel metsafoorumil.

2.2.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märkis 1999. aasta arvamuses, et EL peaks tugevalt toetama metsa majandamise, hoidmise ja säästva arengu ülemaailmse õiguslikult siduva vahendi loomist, mis vastaks Rios kokku lepitud metsanduse põhimõtetele. Arvestades rahvusvahelist metsasaadustega kauplemist, metsatööstuse globaliseerumist, metsade jätkuvat hävimist ja vajadust kaitsta metsadest sõltuva kohaliku elanikkonna õigusi, on kõnealune eesmärk jätkuvalt ajakohane.

2.2.3

Ebaseadusliku metsaraie ja puiduga kauplemise vältimiseks on komisjon vastu võtnud metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja puidukaubandust käsitleva tegevuskava (FLEGT) ning esitanud seadusandliku ettepaneku luua FLEGT-litsentsimissüsteem. Komitee hindab ebaseadusliku raie ja puidu ebaseadusliku müügi takistamist ülimalt oluliseks. Röövraie põhjustab tõsist keskkonna-, majandus- ja sotsiaalset kahju ning sel teel hangitud ebaseaduslik puit moonutab puidutoodete turgu. Mis puutub ebaseadusliku raie ennetamisse, peaks põhirõhk olema eelkõige puitu tootvate riikide ühistel meetmetel eesmärgiga tugevdada kontrolli haldusmenetluste üle ja täiustada õiguskaitset. See on parim viis võtta arvesse riiklikke ja sotsiaalseid tegureid ning mõju metsadest sõltuvate kogukondade heaolule ja elamistingimustele. Erilist tähelepanu tuleb pöörata põlistele looduslikele metsadele ja nende bioloogilise mitmekesisuse kindlustamisele. Röövraie vähendamise püüete üheks hädavajalikumaks osaks on maa kasutusõiguste selgitamine. Välja pakutud litsentsimissüsteem ei kõrvalda kõnealuste meetmete karmistamise vajadust.

2.2.4

Rahvusvahelise majandus-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitika ning ÜRO keskkonnalepingute mõju ELi metsadele ja metsamajandamise raamistikule on kasvanud. ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni alusel võeti 2002. aastal vastu metsa bioloogilise mitmekesisuse laiendatud tööprogramm. ÜRO kliimamuutuste konventsioonis jõuti kokkuleppele, et metsad on kliimamuutust takistavad süsiniku neeldajad. Eriti just Kyoto protokoll on pakkunud metsasektorile nii uusi väljakutseid kui võimalusi. Säästev metsandus võib oluliselt mõjutada rahvusvaheliste keskkonnalepingutega võetud kohustuste täitmist. Seepärast on vajalik, et ELil oleks rahvusvahelistes keskkonna-, majandus- ja sotsiaalpoliitika küsimustes ja liidu enda poliitilistes strateegiates kooskõlastatud ja ühtne lähenemine, mis tasakaalustaks säästva metsanduse erinevad mõõtmed ja arvestaks erinevaid metsakasutusi.

2.2.5

Üleeuroopalisel tasemel on metsapoliitika arutamise tähtsaimaks foorumiks Euroopa metsade kaitset käsitlev ministrite konverents, mille raames on õnnestunud luua tõhus raamistik metsamajanduse edendamiseks ja metsade kasutamiseks majanduslikus, ökoloogilises, sotsiaalses ja kultuurilises mõttes.

2.3.1

Neljas Euroopa metsade kaitset käsitlev ministrite konverents Viinis 28.–30. aprillil 2003 rõhutas riiklike metsaprogrammide olulisust metsa- ja muude sektorite vahelise koostöö arendamisel. Ministrite konverentsil lepiti kokku, et riiklik metsaprogramm kujutab endast osalusel ja terviklikul lähenemisel põhinevat, sektoriülest ja järkjärgulist poliitika planeerimise, ellurakendamise, järelevalve ja hindamise protsessi riiklikul ja/või omavalitsustasandil eesmärgiga parandada säästvat metsamajandamist vastavalt Helsingis kokkulepitule ja aidata kaasa säästvale arengule.

2.3.2

Vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele on riiklikud metsaprogrammid ELi metsastrateegia ellurakendamise eesmärkide põhivahendiks. Riiklikud metsaprogrammid on terviklikud ja sektoriülesed raamprogrammid, mis arvestavad metsasektori mõjuga muudele sektoritele ja muude sektorite mõjuga metsasektorile. Riiklikud metsaprogrammid võivad arvesse võtta mitmeid metsakasutusi ja ühiskonna ootusi nende suhtes, ning neid tasakaalustada, arvestades riikide erijooni. Riiklikud metsaprogrammid loovad kooskõlastatuse ja järjekindluse riiklike poliitikate vahel ja rahvusvaheliste kohustustega. Kõnealuseid programme tuleks hinnata, et jälgida, kas nad täidavad seatud eesmärke.

2.3.3

ELi ja liikmesriikide võetud rahvusvaheliste keskkonna- ja metsapoliitika alaste kohustuste täitmine metsasektoris õnnestub kõige paremini, kui lülitada kõnealused kohustused riiklikesse metsaprogrammidesse.

2.3.4

EL peaks vastavalt Euroopa metsade kaitset käsitleva ministrite konverentsi soovitustele toetama riiklike metsaprogrammide koostamist eesmärgiga edendada säästvat metsandust ning saavutada liikmesriikides ja ühenduses terviklik lähenemine metsandusele ja metsapoliitikale.

2.4.1

Maaelu arengu poliitika on olnud ühenduse tasandil metsastrateegia ellurakendamise põhivahend. Ajavahemikul 2000–2006 eraldati metsandusmeetmetele maaelu arengu poliitika vahenditest 4,8 miljardit eurot, millest pool kulutati põllumajandusmaa metsastamisele ja pool muudele metsandusmeetmetele.

2.4.2

Kontrollikoja eriaruanne nr 9/2004 metsandusmeetmete kohta maaelu arengus leidis, et ei komisjon ega liikmesriigid ei vastutanud hinnangu andmise eest selle kohta, kas projekt vastas ELi metsastrateegia eesmärkidele või mitte.

2.4.3

Üldmäärus toetuse kohta maaelu arengule (nr 1257/1999, artikkel 29) sätestab, et liikmesriikide toetus metsandusele maaelu arengu poliitika raames peab põhinema riiklikel ja piirkondlikel programmidel või sarnastel vahenditel. Mõnedes liikmesriikides aga alles koostatakse riiklikke programme ja need toimivad ainult üksikutes riikides.

2.4.4

Maaelu arengukava raames tegevuste hindamist on takistanud asjaolu, et komisjonil ei ole piisavalt andmeid liikmesriikide metsandusmeetmete kohta. Liikmesriikide ELi toetusega metsandusmeetmete järelevalveks ei ole olemas ühtki tõhusat süsteemi.

2.4.5

Kuigi suurt osa vahenditest kasutatakse metsastamiseks, ei ole seatud ühtki selget tööeesmärki, kuidas metsastamismeetmeid metsastrateegia raames kasutama peaks, eriti arvestades keskkonnaeesmärke.

2.4.6

Paljud komisjoni peadirektoraadid ja osakonnad osalevad maaelu arengukavade ja rakenduskavade, aga ka metsandusmeetmete kinnitamisel. Keerulise otsustusprotsessi tõttu on piiratud maaelu arengukava kasutamine ELi metsastrateegia ellurakendamise vahendina.

2.4.7

Samuti tuleb selgitada, kas ei oleks tõhusam koondada ELi vahendid mitte metsastamise subsideerimisele, vaid puiduturustamismeetmetele, keskkonnateenuste tasustamisele, teadusuuringutele, koolitusele ja teavitamisele ning maaelu arengu meetmetele, et parandada pikas perspektiivis metsasektori tingimusi ja tööhõivet ning metsa keskkonnateenuseid.

2.4.8

Tuleb ka meeles pidada, et metsa- ja puidutööstus toimib turupõhiselt ja vabakaubanduse tingimustes. ELi siseturg toimib tõhusalt vaid siis, kui toetuspoliitikaga ei rikuta konkurentsitingimusi puiduturul.

2.5.1

Metsandus peab olema majanduslikult, ökoloogiliselt, sotsiaalselt ja kultuuriliselt säästev. Säästva metsanduse olulised osad on metsade kaitse, nende seisundi jälgimine, kahjustuste likvideerimine ja keskkonnateenuste tagamine. Tuleb tagada säästev metsakasutus, kindlustades metsade piisav uuenemine.

2.5.2

ELi peamised metsaga seotud eesmärgid on metsade tervise ja elujõulisuse hoidmine, kaitstes neid õhusaaste, metsatulekahjude ja muude kahjulike orgaaniliste (haigused ja putukad) ja anorgaaniliste (erosioon) tekitajate eest.

2.5.3

Umbes 0,4 miljonit hektarit metsa satub igal aastal metsatulekahjudesse. Metsatulekahjud on tõsine probleem eriti lõunapoolsetes liikmesriikides. Kõrvuti metsatulekahjude vältimisega on ühendus kogunud ka andmeid tulekahjude kohta ning jälginud nende suurust ja põhjuseid. Komisjon on pannud paika raamistiku süstemaatiliseks andmete kogumiseks metsatulekahjude ulatuse ja põhjuste kohta. Kõnealust süsteemi on kasutatud liikmesriikide ja komisjoni võetud metsatulekahjude vältimise meetmete hindamiseks ja jälgimiseks. ELi metsa- ja keskkonnakaitse ei saa olla edukas, kui ei arendata välja tõhusat lähenemist metsatulekahjude jälgimiseks ja ärahoidmiseks.

2.5.4

Metsade tervist ja elujõudu käsitlevad sellised õigusaktid nagu taimekaitsedirektiiv, direktiiv metsapaljundusmaterjali turustamise kohta ning määrus metsade ja keskkonna vastastikuse mõju seire kohta ühenduses (“Forest Focus”).

2.5.5

Määrus “Forest Focus” kehtestab ühenduse metsade tervise seire raamistiku ning metsatulekahjude vältimise ja seire süsteemide arendamise ja mitmekesistamise programmid. Eesmärgiks on saada usaldusväärseid ja võrreldavaid andmed metsade tingimuste kohta ja ühenduse metsade ökosüsteeme kahjustavate tegurite kohta.

2.5.6

Rahvusvaheliste lepingute, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO), ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) Puidukomitee, EUROSTATi ja Euroopa metsade kaitset käsitleva ministrite konverentsi (MCPFE) raames kogutakse juba andmeid metsade bioloogilise mitmekesisuse, metsaressursside, süsinikdioksiidi sidumise, süsinikuringe ja metsasaaduste ja kaitsetoimete kohta. Seiresüsteemide arendamisel on oluline järgida juba olemasolevaid või kavandatavaid riiklikke, üleeuroopalisi ja globaalseid seiresüsteeme ning tagada maaomanike privaatsuse kaitse andmete töötlemisel ja avaldamisel.

2.5.7

Ühenduse taimekaitsedirektiiv hõlmab sätteid taimede või taimsete toodete kaitseks kahjulike ainete eest ja ka kahjuritõrjet. Taimekaitsedirektiiv määratleb puidutoodete ja istutusmaterjali rahvusvahelise kaubanduse normid. Kliimamuutused suurendavad taimekahjurite leviku ja paljunemise riski. Metsade tervise kaitseks ja põhiliste metsakahjurite levimise takistamiseks ELi territooriumil on tarvis piisavalt karme taimekaitse reegleid ja tõhusat jälgimist. Siiski ei tohiks kõnealused meetmed viia kaubandust moonutavate meetmeteni, mis tuleneksid sellise direktiivi kasutamisest mittetariifse kaubandustõkkena.

2.5.8

Metsad ja metsade bioloogiline mitmekesisus on Euroopa loodusliku keskkonna oluline osa. Metsade bioloogilise mitmekesisuse kaitse on ühenduse keskkonnapoliitika võtmeelement. Metsastrateegia sedastab, et metsade bioloogilise mitmekesisuse säilitamise võib ühenduses saavutada põhiliselt vastavate metsamajandamise meetmete kaudu. Ka säästva metsamajanduse raames saab metsakaitsealade rajamisega toetada bioloogilise mitmekesisuse kaitset. Vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele vastutavad liikmesriigid bioloogilise mitmekesisuse küsimuste lülitamise eest kas riiklikesse metsaprogrammidesse või vastavatesse vahenditesse.

2.5.9

Kõige olulisemad metsade bioloogilise mitmekesisuse kaitse alased õigusaktid on “Elupaikade direktiiv” (92/43/EMÜ) ja “Linnudirektiiv” (79/409/EMÜ). Kaitsealuste liikide ja elupaikade kaitse on ühenduse tasandil saavutatud kaitsealade võrgu loomisega (Natura 2000). Natura 2000 alade haldamisel ja kontrollimisel tuleb tähelepanu pöörata sotsiaalsetele, majanduslikele ning teabealastele eeltingimustele, finantstagajärgedele, aga ka kohalikele ja piirkondlikele eripäradele.

2.5.10

Metsa bioloogilise mitmekesisuse kaitse lülitamine säästva metsakasutuse ellurakendamisse kogu metsapinnal ja Natura 2000 võrgustik on bioloogilise mitmekesisuse säilitamise eesmärkide saavutamise, aga ka rahvusvaheliste kohustuste täitmise põhieelduseks.

2.5.11

Ühenduse tasandil reguleerib metsa bioloogilist mitmekesisust Euroopa Ühenduse bioloogilise mitmekesisuse strateegia (KOM(1998) 42). Teatis bioloogilise mitmekesisuse strateegia kohta rõhutab vajadust arvestada tasakaalustatult metsade bioloogilise mitmekesisuse hoidmise ja suurendamise tagamise, metsa tervise ja ökoloogilise tasakaalu, metsatööstuse tooraine ning ühiskonnas nõutud teenuste ja kaupade säästliku tootmisega. Lisaks märgitakse, et metsa bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja suurendamise meetmed peaksid olema ELi metsastrateegia osa.

2.5.12

Nõudlus metsaga seotud keskkonnateenuste järele ja ühiskonna ootused on kasvanud. Säästva metsanduse oluline aspekt on metsade sotsiaalse ja vaba aja veetmise funktsiooni säilitamine ja arendamine. Tuleb laiendada koostööd valitsusväliste organisatsioonide ja tarbijaorganisatsioonidega, et metsandus oleks võimeline pakkuma kodanike vajadustele vastavaid tooteid, teenuseid ja muud metsast saadud kasu. Kodanikke ja metsaomanikke tuleb teavitada nende tegevuse mõjust keskkonnale ja võimalikest säästvatest toimimisviisidest. Metsanduse majandusliku ja ühiskondliku koguväärtuse hindamiseks tuleb kõigis liikmesriikides koostada bilansid metsade üldseisundi kohta.

2.5.13

ELi riikides on metsade hooldamine ja kasutamine reguleeritud rea metsanduspoliitiliste meetmete kaudu. On oluline, et austataks metsaomanike õigust otsustada oma metsade kasutamise üle ja kasutada oma metsaressursse vastavalt seadusele ja säästva metsakasutuse põhimõtetele. Sotsiaalse ja keskkonnaalase kasu osas, niivõrd kui see ületab seaduses metsamajanduse kohta sätestatut ja avaldab negatiivset mõju metsasektori majanduslikule elujõulisusele ning metsaomanike õigusele otsustada oma metsaomandiga seotud küsimusi, tuleb kasutusele võtta sobivad hüvitiste ning tasustamissüsteemid.

2.5.14