25.11.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 294/1

1.1

1999.aasta septembris esitas komisjoni äriühinguõiguse töörühm siseturualaste õigusaktide lihtsustamisprotsessi (SLIM) raames aruande, milles käsitleti eelkõige esimese ja teise äriühinguõiguse direktiivi lihtsustamist. 2002. aasta novembris avaldatud aruandes Euroopa äriühinguõiguse ajakohase reguleeriva raamistiku kohta väljendas äriühinguõiguse ekspertide kõrgetasemeline töörühm seisukohta, et SLIM-rühma ettepanekuid tuleks laiaulatuslikult rakendada direktiivi abil.

1.2

Kõnealuse direktiivi ettepaneku ülevaatamise eesmärk on lihtsustada teise direktiivi mõningaid aspekte, mis sisaldab oma praegu kehtival kujul järgmiseid sätteid:

2.1

Direktiivi ettepanek põhineb kaalutlusel, et teise direktiivi lihtsustamine aitaks oluliselt kaasa ettevõtete tootmisvõimsuse ja konkurentsivõime tugevdamisele, vähendamata seejuures aktsionäridele ja võlausaldajatele pakutavat kaitset.

2.2

Selles valguses on direktiivi ettepaneku erinevate artiklite eesmärgid otseselt või kaudselt järgmised:

2.3

Et vältida turu kuritarvitamist, peavad liikmesriigid kõnealuse direktiivi rakendamise osas arvesse võtma direktiivide 2003/6/EÜ ja 2004/72/EÜ sätteid, mis puudutavad tunnustatud turutavasid ning rida eeskirju, mis on suunatud läbipaistvuse kindlustamisele ning juhtorganite vastutusele.

3.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab direktiivi ettepanekus püstitatud eesmärke ning üldjoontes ka vahendeid, mille abil komisjon neid realiseerida püüab. Eristada tuleb aga tegelikku lihtsustamist, mis ei muuda olemasolevate sätete mõtet ega ulatust, ja teisendavat lihtsustamist, mis võib teatud, algselt kolmandate osapoolte, turu või äriühingu enda kaitseks loodud menetlusi kaotades suuremal või vähemal määral muuta eelmiste direktiivide maksimaalsele kaitsele suunatud lähenemist.

3.2

Teisendavat lihtsustamist ei pea tingimata vältima, see võib osutuda kasulikukski, kui sel viisil võimaldatakse eeskirjade kohandamist tegelikule turusituatsioonile ja ettevõtete olukorrale. Komisjon ei tohi sealjuures minna kaugemale talle antud ülesandest lihtsustada, kuid mitte teisendada kehtivaid sätteid. Teisisõnu on muudatused vastuvõetavad siis, kui nad aitavad selgelt kaasa ettevõtte juhtimise lihtsustamisele, konkurentsivõime tugevdamisele ja ettevõtte kulude alandamisele. Muudatused ei ole vastuvõetavad, kui nad kahjustavad kolmandate osapoolte, eriti väikeaktsionäride või võlausaldajate õigusi. Komitee juhib Euroopa Parlamendi ja nõukogu tähelepanu kõnealuse punkti kesksele tähtsusele, kui soovitakse vältida avalikkusele jääda võivat muljet, et lihtsustamise protsess on oluliste muudatuste sisseviimiseks, mis lihtsustamisele tegelikult mingil moel kaasa ei aita. Kõnealuses kontekstis keskendub komitee oma arvamuses vaid eriti olulistele aspektidele. Need punktid, mida ei mainita, kiidab komitee heaks.

4.1

Artikli 10a lõikes 1 sätestatakse, et liikmesriigid võivad otsustada mitte rakendada direktiivi 77/91/EMÜ artikli 10 lõigete 1, 2 ja 3 kaitsemeetmeid, kui tegemist ei ole sularahavahendite sissemaksega, vaid sissemaksega börsil noteeritud väärtpaberite näol. Sellisel juhul võib eksperdipoolse sertifitseerimise asendada hinnanguga, milles tuginetakse viimase 3 kuu kaalutud keskmisele hinnale.

4.1.1

Komitee annab kõnealusele menetlusele oma heakskiidu, kuid juhib tähelepanu asjaolule, et eelmise kolme kuu kaalutud keskmise hinna alusel arvutatud hind toetub minevikuväärtusele, mitte tulevikuväljavaadetele, mis tähendab, et hind võib nii tõusta kui langeda. Seetõttu tuleks eeskirja täiendada lõiguga, mis võimaldaks lugeda kaalutud keskmise hinna maksimaalseks, ning annaks otsustustavatele organitele võimaluse kasutada põhjendatud juhtudel teistsugust hindamist.

4.1.2

Lõikes 1 nimetatud lihtsustused tuleks sisse viia kogu Euroopa Liidus. Jättes selle liikmesriikide otsustada, tekib oht, et soovitud dereguleerimisefekt jääb mõnedes riikides saavutamata.

4.2

Artikli 10a lõige 2 kehtestab, et punktis 4.1 nimetatud kaitsesätteid võib mitte arvestada ka juhul, kui kapitaliosaku mahutus ei toimu börsil noteeritud väärtpaberite vormis (börsil noteerimata väärtpaberid, kinnisvara jne). Sellisel juhul peab hinnang olema teostatud piisavalt pädeva ja kogenud sõltumatu eksperdi poolt.

4.2.1

Komitee arvates tuleks eksperte puudutav punkt a täielikult välja jätta, kuna mõisted “piisav väljaõpe” ja “piisavad kogemused” on liiga üldised. Määruse seisukohalt on piisav, kui tegu on tunnustatud ja sõltumatu eksperdiga.

4.2.1.1

Lõikes 2 b nimetatud vara sissemakse hindamise kolmekuulist tähtaega tuleks pikendada vähemalt kuuele kuule.

4.2.2

Teine märkus puudutab sama artikli punkti c, milles sätestatakse, “hindamine on viidud läbi vastavalt liikmesriigis üldtunnustatud hindamisstandarditele ja –põhimõtetele (…)”. Komitee soovitab seaduslikult või ametlikult tunnustatud arvepidamiseeskirjad täpselt välja tuua.

4.2.3

Lõige 3 võimaldab mitte kohaldada hindamist puudutavaid sätteid mitterahalise sissemakse korral, mille väärtus tuletatakse eelmise majandusaasta kohustuslikes aruannetes kajastatud konkreetse vara põhjal. Tuleks selgitada väljendit “kohustuslikes aruannetes kajastatud konkreetne vara”. Selgusetuks jääb, kas on tegu vara bilansilise väärtusega.

4.3

Artikli 10b 1. lõike 2. alapunktiga nähakse ette, et “iga liikmesriik määrab sõltumatu haldus- või kohtuorgani, mis vastutab vastavalt artiklile 10a tehtud mitterahaliste sissemaksete ja lõikes 1 viidatud deklaratsiooni õiguspärasuse kontrollimise eest.” Komitee märgib siinkohal puhtformaalselt, et kohus on alati sõltumatu ning soovitab seepärast sõnastust pisut muuta. Veelgi olulisem on, et kõnealustele organitele viidatakse direktiivi tekstis korduvalt, osutades iga kord erinevale funktsioonile, kuid üheski kohas ei määratleta täpselt nende rolli ega loetleta ülesandeid.

4.3.1

Igal liikmesriigil on notariaalse, autoriseeriva või reguleeriva funktsiooniga haldusorganid või juriidilised organid. Hetkel näib, et vähemalt igas liikmesriigis tuleb luua selgus ja määrata üksainus pädev asutus, kes vastutab äriühingute regulatsiooni ja kontrolli eest ( one-stop-shop vastavalt teenustedirektiivile). See ei ole oluline mitte ainult lihtsustamise seisukohast, vaid otsustav samm ka ühtse turu väljakujundamisel.

4.4

Artikkel 19 lõige 1 sätestab, et liikmesriikides, kus äriühingul on lubatud omandada iseenda aktsiaid, peab üldkoosolek andma oma nõusoleku maksimaalselt viieaastaseks perioodiks. Komitee leiab, et viieaastane periood on liiga pikk, sest selle ajaga võivad turu- ja ettevõtte situatsioon radikaalselt muutuda ning otsustusorganeid sundida otsuseid muutma. Viieaastane aktsiate ostutellimus on ettevõtlustavadega vastuolus. Ettevaatuse huvides ning selleks, et anda aktsionäride üldkoosolekule mänguruumi, oleks parem kõnealust perioodi lühendada kahele aastale, võimaldades aastaseid või kaheaastaseid pikendusi.

4.4.1

Artikli 23 lõikest 1 tuleks välja jätta väljend haldus- või juhtorgani “algatusel”. Väljend on liialt ebatäpne ja seda võib kasutada vaid näitena. Rahavoogude analüüsi viieaastane tähtaeg näib liiga pikk ja seda tuleks lühendada kahele aastale.

4.5

Artikkel 23a annab aktsionärile õiguse vaidlustada üldkoosoleku otsus seoses mitterahaliste vahendite kaasamisega ning esitada asjaomasele haldus- või kohtuorganile taotlus kõnealuse tehingu õiguspärasuse hindamiseks. Komitee märgib, et aktsionäride üldkoosoleku otsustel on seaduslik jõud, ning et ainult halduslike pädevustega organil ei tohiks olla õigust kõnealuse otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Kõnealune asjaolu suurendab veelgi vastutavate asutuste ülesannete määratlemise (punkt 4.3) ning kohtulike ülesannetega (halduskohus) one-stop-shop`i loomise vajadust.

4.6

Artiklile 29 lisatakse lõige, mis vabastab haldus-või juhtorganid kohustusest esitada kirjalik aruanne märkimisõiguse piiramise või tühistamise kohta, kui tegemist on kapitali suurendamisega. EMSK ei näe kõnealusele sättele ühtegi põhjendust. Tundub, et see töötab vastu läbipaistvuse põhimõttele ilma protseduure märkimisväärselt lihtsustamata. Tuleb märkida, et aktsionärid võivad siiski taotleda, et haldus- või juhtorgan selgitaks märkimisõiguse piiramise või välistamise põhjuseid. Puudub aga säte teabe edastamisest keeldumise kohta või aktsionäridepoolse neile antava infoga mittenõustumise kohta. Lähtuda tuleks äriühinguseaduse üldpõhimõtetest: üldkoosolek on suveräänne, kui asi puudutab äriühingu juhtorganitele delegeeritud volitusi, ning tal on alati õigus olla informeeritud äritegevusest ning saada aruandeid iga eelarvepeatüki kohta nii sissetuleku kui kulude osas. Komitee teeb ettepaneku kõnealune lõige kustutada.

4.7

Artikliga 39a ei kaasne lihtsustamist, vaid sellega püütakse, toetudes ülevõtmispakkumisi käsitleva direktiivi artiklile 15, vormistada praegu vaid osades riikides kehtivat sätet. Vastavalt kõnealusele direktiivile võib “enamusaktsionär”, so aktsionär, kellele kuulub vähemalt 90 % börsiettevõtte märgitud aktsiakapitalist, nõuda kõikide ülejäänud aktsiate omanikelt, et need müüksid kõnealused aktsiad õiglase hinnaga talle. Liikmesriigid võivad selle läve tõsta maksimaalselt 95 %-le. Direktiivi ettepaneku preambulas kasutatakse terminit “enamusaktsionär” ka mitme aktsionäri tähenduses, kuigi artikli sõnastusest ilmneb, et tegemist on ainult ühe enamusaktsionäriga. Kõnealune vasturääkivus tuleb lõplikust versioonist kõrvaldada.

4.7.1

Nagu eelpool mainitud, on sarnane säte juba ülevõtmispakkumisi käsitlevas direktiivis, kusjuures tingimused on erinevad: puudub ülevõtmispakkumise läbipaistvuse tagamine ja välja ei ole toodud seda tinginud eeldusi. Enamusaktsionär on huvitatud 100 %-lisest kontrollist ettevõtte üle, eriti kui väikeaktsionärid ei ole koostööaltid ja on vaidlushimulised. Väikeaktsionärid võivad olukorda suhtuda väga erinevalt, sõltuvalt asjaoludest ja isiklikust situatsioonist. Aktsionär, kellel pole mingit mõju ettevõtte juhtimisele, võib olla rahul, kui saab oma aktsiapaki müüa eelistingimustel, mis annab talle kindlasti parema hinna, kui aktsiate vaba müümine börsil. Kui aga aktsiate tootlikkus on hea või on oodata aktsiate väärtuse kasvu, siis võib investor/aktsionär olla huvitatud kõnealuste aktsiate hoidmisest ning sellisel juhul on keeruline teda müüma sundida. Reeglina ei ole ettevõtte juhtimist võimalik 10 %-lise vähemusosalusega kahjustada, samuti peab aktsepteerima iga aktsionäri piiramatut valikuvabadust. Võimalikud on ka harvad juhud, kus kogu aktsiapaki kontrollimine on nõutav ettevõtte juhtimise seisukohalt: ainult siis ja vaid järelevalveasutuste heakskiidul on kõnealune küsitav säte põhjendatud.

4.8

Artikkel 39b, mis on seotud ülevõtmispakkumiste direktiivi artikliga 16, vastab eelnevale artiklile: vähemusaktsionärid võivad üksikult või ühiselt nõuda enamusaktsionärilt nende aktsiate ostmist õiglase hinna eest. Üldiselt kehtivad eelmise punkti märkused ka siin. Ka kõnealusel juhul peaksid asjaomased instantsid lubama sundmüüki vaid siis, kui on tõestatud hädavajadus, mille hulka ei kuulu kindlasti kehvem äritegevusarengu prognoos.

4.8.1

Mõlemal juhul on komitee õiglusele ja üldistele õiguspõhimõtetele tuginedes seisukohal, et aktsionäride otsustamisvabadus peab jääma täielikult tagatuks ning seda ei tohi piirata nende huvidega vastuolus olevate kaalutluste põhjal, välja arvatud tõestatud sundolukordades.

25.11.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 294/4

1.1

Raamatupidamisdirektiivide muutmise ettepanek järgnes Euroopa Komisjoni poolt 21. mail 2003. aastal vastu võetud tegevuskavale, mis käsitleb äriõiguse kaasajastamist ja äriühingute üldjuhtimise edendamist ELi tasandil.

1.2

Ettepanekute eesmärk on suurendada Euroopas tegutsevate äriühingute poolt avalikustatavate finants- ja aastaaruannete usaldusväärsust, et anda aktsionäridele ja teistele sidusrühmadele (näiteks töötajatele ja tarnijatele) usaldusväärset, täielikku ja kergesti kättesaadavat teavet.

1.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on käesolevas dokumendis teinud teatavate üksikasjade osas märkusi, kuid üldjoontes toetab nimetatud eesmärki ja usub, et kõnealune meede on vajalik kõikide sidusrühmade kaitsmiseks.

2.1

Ettepanekus nõutakse raamatupidamisdirektiivide (78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ) muutmist järgmiselt.

2.2

Euroopa Komisjon rõhutab, et kõnealune lähenemine on põhimõtteline ja selle eesmärgiks on tagada proportsionaalsus ja võimaldada paindlikkust.

2.3

Euroopa Komisjon tunnistab, et ettepanek ei kuulu ühenduse ainuõiguslikku pädevusse, ent juhib tähelepanu asjaolule, et finantsaruannete võrreldavuse tagamine kogu ELis on vajalik selleks, et suurendada finantsaruannete usaldusväärsust avalikkuse silmis.

3.1

EMSK tunnistab vajadust suurendada Euroopas tegutsevate äriühingute finantsaruannete usaldusväärsust avalikkuse silmis, arvestades hiljutisi skandaale Euroopas ja mujal. Seetõttu toetab EMSK seda algatust jõuliselt.

3.2

EMSK toetab põhimõttelist lähenemist ettepanekule, nõustudes, et konkreetselt määratletud reegleid oleks võimalik vältida ja need võivad osutuda vananenuks.

3.3

Arvestades vajadust soodustada ettevõtlust ja tööhõivet ELis, on oluline tagada, et aruandlusnõuded ei oleks ülemäärased. Ülemäärase aruandluskohustusega võib kaasneda ka selline negatiivne mõju, et tõeliselt olulised asjad jäävad tähelepanu alt välja. Seetõttu tervitab EMSK ettepanekutesse “olulisuse” kriteeriumi sissetoomist ja pakub, et kõnealune kriteerium peaks ehk olema nende direktiivide peamiseks põhimõtteks.

3.4

EMSK toonitab ka, et börsil noteerimata väikeste ja keskmise suurusega äriühingute aruandlusnõuded ei tohiks olla ülemääraselt koormavad, kuna sellised äriühingud on ELis üheks majanduskasvu mootoriks. Komitee on teadlik liikmesriikide õigusest lubada väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel esitada vähem kui täielikku aruandlust (1).

3.5

EMSK on teadlik, et Rahvusvahelisel Raamatupidamisstandardite Ametil on praegu käsil projekt, mille eesmärgiks on luua standardid spetsiaalselt VKEdele. EMSK tervitab kõnelaust arengut.

4.1.1

EMSK toetab ettepanekuid, mille kohaselt tuleb kehtestada juhtorganite liikmete kollektiivne vastutus aastaaruande ja aruannete eest, mida ELis juba üldiselt aktsepteeritakse. Samas on kahekihilise struktuuri korral oluline tagada, et vastutus lasuks igal, nii haldus-, juhtimis- kui järelevalvevaldkonna juhtorganil kooskõlas nende juhtorganite funktsioonidega ja ei ületaks volitusi, mis neile annavad riiklikud õigusaktid.

4.1.2

EMSK teeb ettepaneku, et juhtorganite liikmed peaksid olema heas usus kohustatud andma oma audiitorile kogu äriühingu aruannete seisukohalt oluliseks peetava teabe ilma, et seda tuleks eraldi taotleda.

4.2.1

EMSK tervitab Euroopa Komisjoni eesmärki suurendada börsil noteerimata äriühingute puhul läbipaistvust seoses seotud osapooltega sõlmitavate tehingutega, et taastada äriühingute finantsaruannete usaldusväärsus avalikkuse silmis. Eraomandis olevates äriühingutes, sealhulgas väikestes ja keskmise suurusega äriühingutes, on tehingud seotud osapooltega sageli väga olulised.

4.2.2

Artikkel 1, millega muudetakse neljanda direktiivi artikli 43 lõike 1 punkti 7b, nõuab seotud osapooltega tavapärastest äritingimustest erinevatel tingimustel sõlmitud tehingute “olemuse, majandusliku eesmärgi ja mahu” avalikustamist. Avalikustamiskohustus väljub IAS 24 piirest iseäranis seetõttu, et nõutud on kõnealuste tehingute majandusliku eesmärgi avalikustamist.

4.2.3

EMSK tõstatab küsimuse, kas ettepanek tohiks väljuda IAS 24 piirest, kuna see toob paljude börsil noteerimata äriühingute jaoks tõenäoliselt kaasa märkimisväärseid lisakulusid, mis kaaluksid üles nende äriühingute finantsaruannete kasutajate jaoks saavutatava kasu.

4.3.1

Euroopa Komisjon teeb ettepaneku parandada avalikustatava teabe kvaliteeti, kehtestades erinõude avalikustada aruande lisades olulised bilansivälised “suhted”, sealhulgas eriotstarbelised majandusüksused. EMSK toetab seda nõuet, ent tunneb muret, et määratlemata on mõiste “suhe”, mis jääb seetõttu üsna ebamääraseks. Komitee leiab, et vaja on täiendavaid selgitusi ja juhiseid, mida võib anda sobivate asjakohaste näidete abil.

4.3.2

Piiramaks mõju VKEdele, soovitab EESC, et liikmesriikidel lubataks piirata avaldamisele kuuluvat teavet sellisega, mis on rangelt vajalik ettevõtte rahandusliku olukorra hindamiseks.

4.4.1

EMSK tervitab ettepanekut kehtestada börsil noteeritud äriühingutele nõue avalikustada teave oma üldjuhtimise struktuuride kohta, mis on investoritele väga oluline teave. Üldjuhtimise aruande, mis juba kehtib vastavalt neljanda direktiivi artikli 51 lõikele 1 sama aastaaruande kohta, kaasamisel aastaaruandesse tuleb audiitoritel esitada oma arvamus sama rahandusaasta aruannete ja aastaaruande kooskõla kohta.

4.4.2

Siiski tekib sellega seoses ilmselt probleeme, kuna mõned liikmesriigid on läinud kaugemale neljanda ja seitsmenda direktiivi nõuetest ning muutnud kohustuslikuks kogu raamatupidamise aastaaruande (mis tulevikus sisaldaks ka äriühingu üldjuhtimise aruannet) täieliku auditeerimise. EMSK on seisukohal, et kõiki äriühingu üldjuhtimise aruandes sisalduvaid elemente ei ole võimalik täies ulatuses auditeerida. Probleemi lahendamiseks võiks kohustada börsil noteeritud äriühinguid esitama äriühingu üldjuhtimise aruannet koos raamatupidamise aastaaruande ja aruannetega, kuid aruannet tuleks siiski kooskõla osas kontrollida, nagu kirjeldatud käesoleva dokumendi lõikes 4.4.1.

4.4.3

EMSK leiab, et artikli 46a.3 sõnastus on liiga lai. Soovitatakse järgmist sõnastust: “ettevõtte sisekontrolli põhijoonte ja riskijuhtimissüsteemi kirjeldus seoses finantsaruandlusprotsessiga”.

4.5.1

Seitsmendat direktiivi muutvas artiklis 2 kasutatud terminoloogia, st “otseselt asjakohane ja aitab hinnata”, erineb neljandas direktiivis kasutatud terminoloogiast, milleks on “oluline ja aitab hinnata”. See ilmne ebajärjepidevus ei tundu olevat millegagi põhjendatud. EMSK teeb ettepaneku, et mõlemal juhul kasutataks sõnastust, milles sisaldub tähtis sõna “oluline”.

4.5.2

Artiklis 1, millega muudetakse neljanda direktiivi artikli 43 lõike 1 punkti 7b, kasutatakse sõnu “ei ole sõlmitud vastavalt tavapärastele äritingimustele”. Sarnast sõnastust kasutatakse seoses seitsmenda direktiiviga artikli 34 punktis 7b. Seletuskirjas täpsustatakse “ei ole sõlmitud vastavalt tavapärastele äritingimustele” fraasi “mitte turutingimustel” lisamise teel. Kuna viimane on üldiselt aktsepteeritud raamatupidamistermin, tehakse ettepanek kasutada seda mõistet muudetud direktiivides kui sobivamat.

25.11.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 294/7

1.1.1

Euroopa Söe- ja Teraseühenduse koostöö teadusuuringute valdkonnas lõppes ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisega 23. juulil 2002. Siiski võimaldab lepingu kehtivuse ajal terasetööstuse eraldatud summade ülejääk jätkata koostööd teadusuuringute valdkonnas. Otsus kõnealuste summade ühendusele ülekandmise ja teadustegevusele suunamise kohta tehti Nice'i lepingus. Kõnealune summa on 1,6 miljardit eurot (arvestuslik väärtus ESTÜ võlakirjade kustutamise ajal). Söe ja terase teadusfond loodi veebruaris 2003. Fondi õiguslik alus kehtestati ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisega seotud Nice'i lepingu lisas ja Euroopa Liidu Teatajas 5. veebruaril 2003 avaldatud nõukogu 1. veebruari 2003. aasta otsustega (2003/76/EÜ, 2003/77/EÜ, 2003/78/EÜ).

1.1.2

Programmi toimimise tingimused on kindlaks määratud tehniliste ja finantssuunistega.

1.1.3

Käesoleva dokumendi eesmärk on pärast uue süsteemi kolme tegevusaastat tuua välja fondi tegevuses ilmnenud teatud lahknevused ja eelkõige püüda määratleda tulevikuväljavaated.

1.1.4

Esimene ja kõige olulisem, eraldi hiljem käsitletavatest punktidest, on ESTÜ säilitanud uurimisalase koostöö traditsiooni, seda ka tänu ESTÜ teadusuuringute rahastamise tõhususe kõrgele tasemele, mis annab põhjust rahuloluks.

1.2.1

Söe ja terase teadusfondi haldab teadusuuringute peadirektoraadi söe ja terase üksus. Teadusuuringute eelarvevahendid saadakse eespool nimetatud kapitali pikaajalisest investeerimisest laekuvatest intressidest. Seetõttu sõltub aastaeelarve investeeringutuludest. Vastavalt jaotuspõhimõttele määratletakse terase ja söe osakaalud, mis on vastavalt 72,8 % ja 27,2 %. Terase teadusuuringute eelarve on viimasel kahel tegevusaastal olnud ca 43 miljonit eurot (43,68 miljonit 2003. aastal, 43,68 miljonit 2004. aastal ja 41,20 miljonit 2005. aastal). Kõnealune rahaline abi hõlmab umbes 50 projekti aastas. Fondi eelarvest söe teadusuuringutele eraldatud vahendite suurus on viimasel kolmel aastal olnud järgmine: 16,13 miljonit eurot 2003. aastal, 15,27 miljonit eurot 2004. aastal ja 16,13 miljonit eurot 2005. aastal.

1.2.2

Märgata võib toetusrahade kogusumma olulist vähenemist, terase osas oli see 1990ndate aastate lõpus ning uue aastatuhande esimestel aastatel ca 55–56 miljonit eurot ning söe osas 28–31 miljonit eurot. Tuleb märkida ka seda, et järgmistel aastatel väheneb keskmine toetussumma ühe osavõtja kohta tunduvalt seoses ELi laienemisega ning sellest tuleneva programmis osalejate arvu tõusuga. Muidugi annavad ka uued liikmesriigid oma panuse nagu varem, kuid seda astmeliselt ning alles aastatel 2006–2009. Nende sissemaksed toimuvad järjestikuste osamaksetena (kokku 169 miljonit eurot), mille täielik mõju ei avaldu enne 2011. aastat.

1.2.3

Terasesektoris on teadusuuringute kulutasuvus juba saavutatud (13 ühikut tulu iga investeeritud ühiku kohta). Väga tõhusad on olnud terasetööstuse põhivajadustest lähtuvad tööstusuuringud otseses koostöös asjaomaste partneritega, st tööstuse — ning vajadusel teiste partneritega (tarnijad või peamised tarbijad). Vajadus kõnealust tüüpi teadusuuringute järele on suur, et hoida Euroopa terasetööstuse konkurentsivõimet praegusel, st maailma tipptasemel. ESTÜ programmidele iseloomulikud katse- ja näidisprojektid on viimastel aastatel oluliselt vähenenud, siiski peavad kõnealused projektid jääma valikuvõimaluseks ning eelistatavaks viisiks tehnoloogia arengu kiire siirde tagamiseks tegevusüksustesse (tehastesse).

1.2.4

ESTÜ rahastatud söe teadusuuringud on olnud väga tõhusad. Hinnangust (1) selgus, et keskmine kasutegur on vahemikus 7–25. Teadusuuringute ja tehnoloogia arendusega (TTA) kaasneb tihti arvestatav lisakasu teiste valdkondade jaoks, nagu maamõõtmine, tunneliläbindus ja materjalide testimine.

1.3.1

Üheaastaste projektide valikuprotsessis on toimunud suured muutused. Ühelt poolt abistab komisjoni söe- ja terasekomitee (COSCO), mille töös osalevad liikmesriikide esindajad, samuti terase ja söe nõuanderühmad, kuhu kuuluvad tööstuse ja teiste asjaomaste sidusrühmade esindajad. Teisalt teostavad hindamisi sõltumatud eksperdid. Uue süsteemi loomisest alates on komisjon taganud kõnealuste hindamiste nõuetekohase korrektse teostamise igal aastal täiustatavate tingimuste alusel.

1.3.2

Valitud projektide ja seega ka söe- ja terase teadusfondi programmi kvaliteet sõltub hindamise kvaliteedist. Kuna hinnatakse tööstusuuringuid hõlmavaid programme, on oluline, et hindamist viivad läbi eksperdid, kellel on vastavad teadmised tööstuse vajaduste ja prioriteetide, varasemate teadusuuringute ja nende tulemuste ning programmis osalevate partnerite oskuste kohta. Kõnealustele tingimustele vastavad näiteks tehnikatöörühmade eksperdid, kuid komisjon ja terasetööstus peavad siiski veel optimeerima nimetatud ekspertide osalemistingimusi.

1.3.3

Terase valdkonnas on projektide järelevalve ja tehnoloogilise teabe siirdes osalevate ekspertide arv märkimisväärselt vähenenud, varasemat 17 täitevkomiteed asendavad edaspidi üheksa tehnikatöörühma. Kõnealust arengut tasakaalustab mõnevõrra 10 uue liikmesriigi ekspertide kasvanud suurem osalus. Äsja loodud eestkostesüsteem (ühe projekti või teatud arvu projektide järelevalve usaldamine ühele eksperdile) tundub tõhus tagamaks projektide otsesema järelevalve; see muudab järelevalvet puudutavad arutelud lihtsamaks ning järelevalve täpsemaks. Uute söe ja terase teadusfondi projektide vahehindamine toimub 2005. aasta kevadel, millest on oodata rohkem teavet.

1.3.4

Söe valdkonnas Euroopa Söe- ja Terase Ühenduse söe teadusuuringute programmi raames tegutsenud viis täitevkomiteed asendatakse kolme tehnikatöörühmaga. Nende tegevusvaldkonda kuuluvad kaevandamistehnoloogiad (TG1), ümbertöötlemistehnoloogiad (TG2) ja söe keskkonnasäästliku kasutamise tehnoloogiad (TG3).

1.3.5

ESTÜ 2000. aasta ettepanekute puhul oli 10 uue liikmesriigi ettevõtete ja institutsioonide osalemine nullilähedane; söe ja terase teadusfondi 2004. aasta üleskutse puhul 4,2 % terase ja 14,16 % söe osas. 10 uue liikmesriigi esindajate koguarv erinevates komiteedes ja nõuande- ning tehnikatöörühmades on 25 (11 COSCO, 5 SAG, 4 CAG, 3 terase tehnikatöörühmas and 2 söe töörühmas).

2.1.1

Maailmamajanduse selle aasta oodatava mõõduka kasvu ja Mandri-Euroopa aeglase kosumise valguses on tõenäoline, et tarbimise tegelik kasv on aeglasem kui 2004. aastal. Kuna mõnedes riikides on mõnede toodete laovarud siiski liiga suured, siis on tõenäoline ka nähtava tarbimise kasvu tasandumine.

2.2.2.1

Moodustatud on 6 töörühma, kuhu kuulub rohkem kui 100 inimest ning mis toetuvad jätkusuutliku arengu 4 sambale: kasum, partnerid (hõlmab nii auto- kui ehitustööstust), planeet ja inimesed, ning energia. Kõnealused töörühmad on kavandanud kolm suurt ja täiendavat laiaulatusliku sotsiaalse mõjuga teadus- ja arendustegevuse tööstusprogrammi. Iga kõnealune programm hõlmab mitmeid teadus- ja arendustegevuse uurimisvaldkondi.

2.2.2.2

On tehtud ettepanek kolmeks laiaulatusliku sotsiaalse mõjuga tööstusprogrammiks:

2.2.2.3

Esimese ulatusliku programmi puhul on vajalik kogu terasetööstuse tootmisahela paindlikkus, et toime tulla laieneva tootevalikuga, mille tootmiskulud peavad olema madalad. Terasesektorile tuleksid kasuks kompaktsemad tootmisliinid oluliselt lühemate ümberseadistusaegadega ning laiendatud toodetevalik. Teisest küljest, kui traditsioonilised tehnoloogiad on küpsed ja tugevad, tagamaks stabiilset tulemuslikkust, siis peaks intelligentne tootmistehnoloogia kaasa aitama paindlikemate protsesside arendamisele. Kavandada ja välja arendada tuleb uued tootmiskontseptsioonid, nagu intelligentsed tootmisprotsessid ja tõhus tootmise korraldus. Tagamaks uute protsesside, toodete ja teenuste arengu, peaksid kõnealused kontseptsioonid põhinema läbimurdelistel organisatsioonitehnoloogiatel.

2.2.2.4

Esimese ulatusliku programmi raames on lähtutakse kolmest põhiteemast:

2.2.2.5

Teises ulatuslikus programmis keskendutakse samuti teadus- ja arendustegevuse kolmele kesksele teemale:

2.2.2.6

Kolmas ulatuslik programm on suunatud klientide nõudmiste rahuldamisele keerukate kõrgetasemeliste materjalide laia valiku osas. Eelkõige puudutab see kahte turgu: autotööstus- ja ehitussektor. Kolmas (energiaturg) on käesoleval aastal kaalumisel.

2.2.2.7

Kokkuvõtvalt on kõnealuse kolme programmi eesmärk aidata tõhusalt kaasa konkurentsivõime suurendamisele, majanduskasvule ning lisamõjuna Euroopa tööhõivele. Kõnealustes programmides määratletud uurimis-ja arendustegevuse asjaomased teemad aitavad tugevalt kaasa jätkusuutliku arengu lähenemisviisile. Keskkonnakaitse (kasvuhoonegaaside, eriti CO2 heitmed) ja energiatõhususe tõstmine on mõlemad väljapakutud teadusuuringute ja tehnoloogia arenduse programmide üldkogumis keskse tähtsusega. Turvalisus ja ohutus on kolmas väga oluline eesmärk, seda mitte ainult asjaomastes tööstustes, vaid ka klientide jaoks, kes kasutavad teraselahendusi (autod, hooned, energiatootmine, transport jne) igapäevaelus. Kõnealuse eesmärgi saavutamiseks tuleb arendada arukaid ja ohutumaid teraselahendusi.

2.2.2.8

Väga oluline teema, mida on samuti arvestatud, on inimressursside aspekt (kvalifitseeritud inimeste kaasamine ja kindlustamine, tagamaks terasesekori eesmärkide saavutamist) Sellele aitab kaasa:

2.2.2.9

15. detsembril 2004. aastal platvormi juhtivkomitee vastu võetud teadusuuringute strateegilises kavas kirjeldatud tulevikuvisioonis esitatakse terasesektori teadusuuringute tulevikuväljavaated järgmisteks aastateks ja aastakümneteks.

2.2.2.10

Kõnealuse teadusuuringute strateegilise kava teises väljaandes määratakse kindlaks prioriteedid ja esitatakse ettepanekud erinevate Euroopa programmide — Söe ja terase teadusfond, teadus- ja arendustegevuse raamprogramm (RDFP), Eureka, riiklikud ja piirkondlikud programmid jne — uurimisteemade ning -valdkondade kindlaksmääramiseks. Nimetatud kava kohaselt loetakse peamised konsensusel põhinevad teemad söe ja terase teadusfondi uuringute hulka.

2.2.2.11

Teadusuuringute strateegilises kavas kirjeldatud teemade olemus ühendatuna vajalike partnerite oskustega peaks kaasa aitama sobivate Euroopa programmide valikule. Söe ja terase teadusfond on suunatud näiteks (kuid mitte ainult) teraseuuringutele ja RDFP uuringutele partneritega rohkem kui ühest tööstusharust (nt hankijad ja tarvikute hankijad, kui tegemist on uute tehnoloogiate arendamisega; kliendid ja tarbijad — näiteks autotööstuses ja ehitussektoris, kus on tegemist uuenduslike teraselahenduste arendamisega jne). Sarnane suunis peaks olema olemas ühistele tehnoloogiliste meetmetele ulatuslike, pikaajaliste programmide puhul, mis nõuavad suuri investeeringuid ning mis on keskendunud konsensuse alusel valitud Euroopa probleemidele.

2.2.2.12

Eespool soovitatud lähenemisviis vajab täieliku mõjususe saavutamiseks tingimata erinevate programmide koordineerimist. Nii peab platvormi teadusuuringute strateegiline kava olema võimalik eeskuju terasevaldkonna suuniste eesseisvale läbivaatamisele. Pealegi peaks programmide koordineerimine võimaldama projektidele ühesugused võimalused, sõltumata sellest, millise Euroopa programmi alla nad kuuluvad.

2.2.2.13

Järgmine, 7. raamprogramm ning teised Euroopa programmid (Eureka jne), riiklikud ja isegi piirkondlikud programmid peaksid pakkuma võimalust rakendada teadusuuringute strateegilist kava. Ühised tehnoloogiaalgatused koos Euroopa Investeerimispanga laenudega võimaldavad järgmistel aastakümnetel arendada läbimurdetehnoloogiaid ning nende rakendamist tööstuse erinevates valdkondades.

2.2.2.14

Lisaks peaks konsensusel põhinev terase programmi prioriteetsete ja konkreetsete teemade kindlaksmääramine platvormi strateegiliste teadusuuringute kavas looma prioriteetsete teemade reservi (mis nõuavad ulatuslikku rahastamist ja märkimisväärseid tehnilisi vahendeid), mis võiks olla vastus iga-aastasele pakkumismenetlusele söe ja terase teadusfondi uuringuteks. See oleks ühtlasi võimalus vältida vahendite tükeldamist, vähendada halduskulusid ettepanekute arvu vähendamisega ning eelkõige saavutada suurem tõhusus, kontsentreerides vahendid terasetööstuse konkurentsivõime jaoks olulistele küsimustele.

2.2.2.15

Terase tehnoloogiaplatvormi teise programmi ühe projekti (ULCOS, Ultra Low CO2 Steel Making) eesmärk on terasetootmisel vähendada märkimisväärselt CO2 heitmeid. Projekti tunnusjooned:

Arvestades kõnealuse projekti tunnusjooni, teavitas tööstus veebruaris 2005 komisjoni platvormi huvist luua ühine tehnoloogiaalgatus (JTI). Komisjoni 6. aprilli 2005. aasta ettepanekus Euroopa Parlamendile ja nõukogule ESTEPd ühiseks tehnoloogialagatuseks siiski ei valitud.

2.2.2.16

Programmide korrapärane ajakohastamine peaks tagama nende vastavuse tööstuse vajadustele.

3.1.1

Euroopa on suuruselt maailma kolmas söetarbija. Süsi on energiaallikana Euroopas üks kesksetest sammastest, millele toetub energialiikide tasakaalustatus ning söe tähtsus on seoses ELi laienemisega selgelt tõusnud. Süsi on oluline lähteaine raua ja terase tootmisel; energiatootmisel, kus sütt tänu selle tarnekindlusele ja konkurentsivõimele jätkuvalt eelistatakse, on söe osakaal 32 %.

3.1.2

Euroopa söekaevandus on kõrgelt arenenud tööstusharu. Võrreldes olukorraga väljaspool Euroopat, on kivisöe kaevandamistingimused Euroopas raskemad. Geoloogiliselt raskemates tingimustes kaevandamise tulemusena on Euroopa kaevandamistehnoloogia juhtpositsioonil. Euroopa kaevandamistehnoloogia käes on üle poole maailmaturust ning sellele on kaasa aidanud ka ESTÜ teadusuuringute ja tehnoloogia rahastamine (2).

3.1.3

Kohustus säilitada Euroopa juhtpositsioon eeldab teadusuuringute piisavat rahastamist, mis tuleb kasuks nii sektori tööhõivele kui ka ühenduse maksebilansi tasakaalule, ning millega kaasneb mitmekordistav mõju. See kehtib nii kaevandamise kui söe keskkonnasõbraliku kasutamise kohta, sest tehnoloogilised edusammud tuleb suunata söe tootmisahela kõigile kriitilistele aspektidele.

3.2.1

Sektoril on suurepärane teadusuuringute infrastruktuur, kus toimib hea koostöö Euroopa tasandil. Aastaid on ühistesse teadusuuringute projektidesse kaasatud partnereid endistest kandidaatriikidest (praegu uued liikmesriigid). 5. raamprogrammi rahastatud Euroopa jätkusuutliku mäetööstuse võrgustik (Network on European Sustainable Mineral Industries — NESMI) loodi 2002. aastal ning see hõlmab umbes 100 Euroopa mäetööstuse sidusrühma. NESMI oluline tulemus on Euroopa tehnoloogiaplatvorm jätkusuutlikele maavaradele (European Technology Platform for Sustainable Mineral Ressources — ETPSMR), mis kuulutati välja NESMI konverentsil 15. märtsil 2005 ning mis käivitatakse septembris 2005.

3.2.2

Söe teadusuuringute ja tehnoloogia arenduse eesmärgid:

3.3.1

Teadusuuringutes ja tehnoloogia arenduses tuleb esmatähtsaks seada tootlikkus ja kulude vähendamine kogu tootmisprotsessis.

Söe soodsa hinnaga tootmine tööseisakuid vältides toimib vaid maardla põhjalikul tundmisel, mis ei ole võimalik varasemaid uuringuid teostamata. Seetõttu tuleks uute kivimite uurimise meetodite arendamisel rakendada multidistsiplinaarset lähenemist. Edasise kulude kokkuhoiu saavutamiseks on planeerimisel, arendamisel ja juhtimisel vaja jätkata kaasaegsete seiresüsteemide, sealhulgas satelliittehnoloogia, väljaarendamist.

3.3.2

Maardlate ohutu ja tulus kasutamine nõuab intelligentseid ja paindlikke tootmissüsteeme, näiteks uudseid kaeveõõnte rajamis- ja väljamismeetodeid, milles kasutatakse roboteid, arenenud automaatikat ja tehisintellekti. Peamised tingimused on edasine automatiseerimine, parandatud tootmiskontroll ja sisseehitatud juhtimis- ja hooldussüsteemid.

3.3.3

Automatiseerimise eesmärgiks on programmeeritavad autonoomsed andurid ja ajamid, traadita andurite võrgustikud, uued füüsilise mõõtmise võimalused, lokaliseerimis- ja navigatsioonisüsteemid ning programmeeritavad pilditöötlussüsteemid.

3.3.4

Täiustatud ja väga ratsionaalsed kihtide kontrollimeetodid on väga olulised kaevetööde tõhususe ja ohutuse tagamisel, eriti suuremates sügavustes. Üks siinkohal suurt huvi pakkuv abivahend planeerimisel on kivimite omaduste mehaanilise vormimise edasine arendamine.

3.3.5

Tootmisprotsessi kõikides etappides on vajalik arenenud infotehnoloogia, kaasa arvatud täiustatud sondeerimis-, seire- ja analüüsimeetodid. Täpsemalt tähendab see teabevahetust — eelkõige maa-alust mobiilsidet, kaasa arvatud vastavaid infotehnoloogiaseadmeid. Söe ja terase teadusfondi ühisprojekti käigus edukalt välja arendatud virtuaalreaalsus võiks parandada kaevanduste juhtimiskeskuse tehnoloogiat. Arvutipõhise protsessijuhtimise kasv suurendaks tõhusust ja ohutust töökohal.

3.3.6

Seadmete osade järjest suurematest mõõtmetest ja pidevalt suurenevast kaalust tulenevast ruumipuudusest tingituna takistab seadmete monteerimine ja demonteerimine tootlikkuse tõstmist. Seetõttu on oluline eesmärk vähendada monteerimise ja demonteerimise aega, kasutades uusi monteerimistehnikaid ja piirdudes väikese hulga standardsete, kompaktsete osadega. Jällegi on toetava vahendina võimalik kasutada informatsioonitehnoloogiat. Sama kehtib materjali maa-alusel transportimisel. Peaeesmärk on siinkohal transpordi automatiseerimine kaasaegseid andurite süsteeme kasutades ja materjali optimaalselt käsitsedes.

3.3.7

Keskkonnaalaste meetmete maksumus ja kaevandustööde avalik heakskiit tiheda asustusega tööstuspiirkondades muudab keskkonnakaitse tulevaste teadusuuringute oluliseks teemaks — kõrvaldada või vähendada tuleb kaevanduste ja koksitehaste erinevaid kahjulikke mõjusid. Kõnealuse valdkonna metoodilistel edusammudel on märkimisväärne ekspordipotentsiaal ja oluline mõju teistele tootmisharudele. Nimetatud areng on ühiskonnale väga oluline. See puudutab nii tegutsevaid kaevandusi kui ka sulgemismeetmeid ja uuesti kasutuselevõtmist.

3.3.8

Uurimis- ja arendustegevus on vajalik näiteks selleks, et täpsemalt ennustada kõrgemat põhjaveetaset kaevandustes ja gaasiheitmeid pärast sulgemist. Üldiselt tuleks tehnika arengut rakendada võimalikult palju ka teistes tööstusharudes ja toetada selle kohandamist kivisöe allmaakaevandamiseks. Märksõnadeks on nanotehnoloogia, bioonika, lennundustehnoloogia andurid ja robootika.

3.4.1

Peamised eesmärgid väljenduvad ka söe keskkonnasäästliku kasutamise kahes etapis:

3.4.2

Eelistatud seisukoht söe keskkonnasäästlikul kasutamisel on keskenduda tõhususe suurendamisele, et vähendada gaaside eraldumist ja säästa ressursse. Kõnealust strateegiat soodustab asjaolu, et ajavahemikul 2010–2020 on Euroopas (15-liikmeline EL) potentsiaalne vajadus asendada vanu ja ehitada uusi elektrijaamu koguvõimsusega üle 200 GW. Fossiilkütusel töötavate elektrijaamade osakaaluks arvestatakse ligikaudu 60 %, söeküttel töötavate elektrijaamade osakaaluks arvestatakse 23 %. Seetõttu avaneb suurepärane võimalus tõhusaima tehnoloogia kasutamiseks.

3.4.3

Tänapäeval kasutatava auruturbiiniga elektrijaama tehnoloogiaga on kivisöe kasutamisel saavutatav maksimaalne kasutegur 45–47 %. Enam kui 50 % tõusu võib oodata rõhu ja temperatuuri tootmisparameetrite suurendamisest (üle 700 °C). Siinkohal on oluline osa uute, kuumuskindlate materjalide arendamisel ja katsetamisel. Võrreldes praegu Saksamaal kasutatava tehnoloogiaga tähendaks see CO2 heitmete vähenemist ca 30 % võrra.

3.4.4

Seetõttu on tavaliste auruturbiiniga elektrijaamade tööprotsesside arendamisega võimalik märkimisväärselt vähendada CO2 heitmete hulka ning samaaegselt säästa lühiajaliselt toorainet. Seetõttu tuleks kõnealuse valdkonnaga arvestada teadusuuringute rahastamisel.

3.4.5

Keskmises või pikemas perspektiivis võivad lisaks tavalisele tehnoloogiale alternatiiviks olla ka kombineeritud meetodid. Võimalikud variandid on integreeritud söe gaasistamine (integrated coal gasification — IGCC) ja survestatud ning pulbristatud söe põletamine. Nimetatud tehnoloogiate abil on võimalik saavutada oluliselt suurem kasutegur kui 50 %. Teadusuuringuid kõnealuses valdkonnas tuleb süvendada.

3.4.6

Täiendavaid teadusuuringuid on tarvis saastevabade elektrijaamade väljaarendamiseks, juhul kui selleks on poliitiline tahe. Süsihappegaasi eraldamiseks vajalike seadmete installeerimine toob kaasa elektrijaama kasuteguri vähenemise 6–14 % võrra. Seetõttu ei suurene mitte ainult tootmiskulud, vaid see on ka vastuolus tooraine säästmise eesmärgiga. Maksimaalse võimaliku kasuteguriga optimeeritud elektrijaam on alus, mille pikaajaline eesmärk on saavutada saastevaba elektrijaam.

3.4.7

Saastevaba elektrijaam on esialgu visioon. Kliima kaitsmiseks on tarvis arendada tehnoloogilisi ja majanduslikke protsesse keskkonnakahjulike mikrogaaside eraldamiseks elektrijaama heitmetest, et vältida CO2 eraldumist atmosfääri.

3.4.8

Tundub, et lihtsam on välja arendada CO2 eraldamise tehnoloogiad (protsessi esimene osa) kui süsinikdioksiidi kindel, pikaajaline ladustamine pärast eraldamist (protsessi teine osa), sest teadmised suurte koguste CO2 käitumise kohta kinnistes laoruumides pikaajalises perspektiivis on väikesed. Kõnealune arutelu keskendub ladustamisele tühjakspumbatud nafta- ja maagaasimaardlates või sügaval asetsevates soolamaardlate põhjaveekihtides. Nimetatud ettevõtmine nõuab märkimisväärseid investeeringuid logistikasse.

3.4.9

Praeguse ekspertiisi järgi ei ole kõnealusel arengul ületamatuid tehnilisi takistusi, kuid kontseptsiooniga kaasnevad märkimisväärsed majanduslikud ja ökoloogilised ohud. Kõnealuse ohu vähendamine on järgnevatel aastatel tööstuse ja liikmesriikide valitsuste üks peamisi ülesandeid.

4.1

Kuigi halduslikel põhjustel hõlmab söe ja terase teadusfondi programm nii sütt kui terast, on kummalgi sektoril iseloomulikud jooned ja vajadused, millega tuleks tegeleda, et edendada tehniliste ja teaduslike eesmärkide saavutamist kõnealuste sektorite konkurentsivõime tõstmiseks. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab Euroopa tehnoloogiaplatvormide loomist, mis võimaldavad nii terase- kui söesektoril leida sobiv keskkond teadusuuringute ja tehnoloogia arenduse põhimõtete ja tegevuste arendamiseks ja koordineerimiseks Euroopa kõiki võimalikke ressursse kasutades.

4.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab tugevalt uute liikmesriikide ettevõtete, uurimiskeskuste ja ülikoolide kiiret ja kindlat kaasamist söe ja terase teadusfondi teadusuuringute programmi ning sellega seotud terase- ja söesektori Euroopa tehnoloogiaplatvormi tegevustesse.

4.3.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toob välja peamised teemad:

25.11.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 294/14

1.1

Aastateks 2006–2010 kavandatud uue sotsiaalmeetmete kavaga on seotud erilised ootused. Ajal, mil tehakse Lissaboni strateegia vahekokkuvõtet, on oluline tuua jõudsamalt esile sotsiaalpoliitika olulisus Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisel. Kinni tuleb pidada Lissaboni strateegia nõudest ühendada konkurentsivõime parandamine ja majanduskasvu tõstmine suurema hulga ja paremate töökohtade loomise ning sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisega. Selleks on tarvis Euroopa poliitikat, mis järgib võrdselt kõnealuseid eesmärke ning kindlustab Lissaboni strateegia tasakaalu. Euroopa sotsiaalmudeli jätkuvaks toetamiseks peab majandus-, tööhõive-, sotsiaal- ning keskkonnapoliitika vahel valitsema tasakaal.

1.2

Euroopa Ülemkogu 22.–23. märtsil 2005. aastal Brüsselis toimunud kohtumisel, mille eesmärgiks oli Lissaboni strateegia taashoogustamine, jõuti järeldusele, et põhirõhk tuleb asetada majanduskasvu ja tööhõive edendamisele ning viidati makropoliitika olulisusele kõnealuses kontekstis (1). Võttes arvesse majanduse jätkuvalt nõrka olukorda ja endiselt kõrget tööpuuduse taset tundub, et kõnealune rõhuasetus on tingimata vajalik. Ülemkogu lähtub seejuures üksteist vastastikku toetavast lähenemisest majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitikas ning tõdeb: “Nende eesmärkide saavutamiseks tuleb liidul koondada kõik liikmesriikide ja ühenduse asjakohased vahendid, sealhulgas ühtekuuluvuspoliitika, strateegia kolme (majanduslikku, sotsiaalsesse ja keskkonnaalasesse) dimensiooni, et nendevahelist koostoimet säästva arengu üldisel taustal paremini kasutada.” (2) Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee leiab, et rõhuasetus majanduskasvule ja tööhõivele ei paranda automaatselt sotsiaalset olukorda, kuigi majanduskasvu hoogustumine on oluline eeldus tööpuuduse vähendamiseks ja sotsiaalse olukorra parandamiseks. Eelkõige tuleb sotsiaalpoliitikat vaadelda kui olulist tegurit, millel on positiivne mõju majanduskasvule ja tööhõivele. Sotsiaalmeetmete kava aitab saavutada Lissaboni strateegia eesmärke, tugevdades Euroopa sotsiaalmudelit, mis põhineb liikumisel täieliku tööhõive suunas ja suuremal sotsiaalsel ühtekuuluvusel. (3)

1.3

Euroopa sotsiaalmudel toetub headele majandustulemustele, sotsiaalkaitse kõrgele tasemele, kõrgele haridus- ja koolitustasemele ning sotsiaalsele dialoogile. (4) Kõnealune sotsiaalmudel põhineb kõigi liikmesriikide ühistel demokraatia, vabaduse ja sotsiaalse õigluse põhiväärtustel. Kõnealune arusaam sotsiaalse turumajanduse ja selle aluseks olevate põhiväärtuste kohta on esimest korda kogu Euroopa Liidu määratletud jaoks tulevases põhiseaduse lepingus, täpsemalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartas. Sõltumata vormilistest erinevustest on kõigil Euroopa Liidu liikmesriikidel ühised sotsiaalriigi tunnused, mis üheskoos moodustavad Euroopa sotsiaalmudeli. Nimetatud tunnuste hulka kuuluvad:

Euroopa sotsiaalpoliitika ülesanne on Euroopa sotsiaalmudeli säilitamine ja edasiarendamine mõjusate vahendite abil. Sotsiaalpoliitika eriline panus seisneb Euroopa tööhõivestrateegias, sotsiaalse integratsiooni ja sotsiaalkaitsesüsteemide reformi kooskõlastusmeetmetes ning töö- ja elutingimuste ühtlustamises üldise progressi raames sotsiaalsete miinimumstandardite abil.

1.4

Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamiseks tuleb Euroopa tasandil tugevdada sotsiaalpoliitikat kui erilist tegevusvaldkonda järgmise aktiivse tegevuse kaudu:

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab täielikult Euroopa Komisjoni uut lähenemist, mille kohaselt tuleb iga seadusandliku ettepaneku puhul kontrollida selle mõju majanduskasvule ja tööhõivele ning vastavust Euroopa Liidu põhiõiguste hartale.

1.5

Olulise panuse uue sotsiaalmeetmete kava ettevalmistamisse andis laienenud Euroopa Liidu sotsiaalpoliitika tuleviku kõrgetasemeline töörühm, kes esitas oma aruande 2004. aasta mais. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates tuleks uues sotsiaalmeetmete kavas pöörata rohkem tähelepanu kõnealuse töörühma töö tulemustele ja ettepanekutele. (5)

2.1

Komisjon rõhutab oma teatises, et tegeleb Euroopa sotsiaalmudeli ajakohastamise ja arendamisega, samuti sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisega, mis on Lissaboni strateegia üks osa. Sotsiaalpoliitika kavas määratakse kindlaks prioriteedid, millest Euroopa Liidu tegevus peaks juhinduma. Prioriteetide elluviimisel tuleks toetuda järgmistele põhimõtetele:

2.2

Lähtudes kõnealustest põhimõtetest, tehakse ettepanek kahest osast koosnevaks strateegiliseks lähenemisviisiks:

3.1

Seoses usalduse suurendamisega ühiskondlike muutuste suhtes nimetatakse kolme konkreetset meedet:

3.2

Ka Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates on tarvis suurendada kodanike usaldust Euroopa ühendamisprotsessi ja kogu sotsiaalse arengu suhtes, kuid see on võimalik vaid juhul, kui Euroopa poliitika tulemusena inimeste sotsiaalne olukord tõepoolest paraneb. Komitee peab vajalikuks demograafiliste muutuste ühiskondlike tagajärgede põhjendatud analüüsi ning tervitab kavandatud rohelise raamatu (7) koostamist, mis võimaldab Euroopas laiaulatuslikku arutelu. Põlvkondadeülese lähenemise raames tuleb seejuures erilist tähelepanu pöörata noorele põlvkonnale avalduvale mõjule. Siiski jääb komisjoni ettepanekus ebaselgeks, mida mõeldakse Euroopa noorsooalgatusse tehtava panuse all ja milline on seejuures komisjoni roll. Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa ja Rootsi valitsused esitasid hiljuti Euroopa Ülemkogule ühise dokumendi Euroopa noorsoopakti kohta. Kõnealune dokument, mis sisaldab ettepanekuid meetmete rakendamiseks tööhõive ja sotsiaalse integratsiooni, üld- ja kutsehariduse, elanikkonna liikuvuse ja noorsoovahetuse valdkonnas, võeti vastu kevadel toimunud tippkohtumisel (8).

Kõnealuses ettepanekus viidatakse ka kavandatud rohelisele raamatule, mis käsitleb demograafilisi muutusi. Komitee avaldab kahetsust, et Euroopa Komisjon ei käsitle oma teatises nimetatud valitsuste ettepanekut põhjalikumalt (9).

3.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee peab põhimõtteliselt asjakohaseks korraldada iga-aastane foorum, millel hinnataks sotsiaalmeetmete kava rakendamist. Kõnealune foorum peaks komitee arvates tegelema Euroopa sotsiaalmudeli perspektiividega, kaasama kõiki olulisi ühiskonnarühmi ning võimaldama arutelu osalejate vahel.

3.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab täielikult Euroopa Komisjoni kavatsust kaasata Euroopa sotsiaalmudeli eelised aktiivselt rahvusvahelisse töökonteksti ning astuda kogu maailmas välja inimväärsete töötingimuste eest, mis vastavad Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) standarditele. Euroopa Liidu usaldusväärsuse tagamiseks tuleb kindlustada Euroopa sotsiaalmudeli säilitamine ja arendamine ka muutunud majanduslikes raamtingimustes ning astuda veenvalt välja selle eest, et majanduslik ja sotsiaalne areng oleksid teineteisega seotud. Seejuures peaks Euroopa Liit selgesõnaliselt viitama muudetud Euroopa sotsiaalhartale ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartale.

4.1.1

Seoses Euroopa tööhõivestrateegiaga kuulutab Euroopa Komisjon 2005. aastaks välja uue suundumuse, mis lähtub W. Kok'i juhitud tööhõive töökonna 2003. aastat käsitlevast aruandest tulenevatest prioriteetidest: kohanemisvõime edendamine, parem sulandumine tööturule, rohkem investeeringuid inimkapitali, strateegia rakendamise tõhusam juhtimine. Kõnealuseid meetmeid tuleb rakendada vastavalt majanduspoliitilistele suunistele. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu sotsiaalpoliitika tuleviku kõrgetasemeline töörühm on teinud konkreetsed ettepanekud rõhuasetusteks uutes tööhõivesuunistes. Nende kohaselt tuleks keskenduda noorte varasemale ja paremale sisenemisele tööturule ning üleminekuastmete loomisele väljaõppe ja tööelu vahel, samuti naiste ning vanemate töötajate integreerimisele. Kõrgetasemelise töörühma arvates peaks teine rõhuasetus olema töökvaliteedi edendamisel töökorralduse ning töö- ja tervisekaitse meetmete abil, mis lihtsustab samaaegselt ka vanemate inimeste integreerimist. Elukestva õppe valdkonnas teeb kõrgetasemeline töörühm ettepanekuid mitmesuguste meetmete rakendamiseks, mis tuleks integreerida tööhõivet käsitlevatesse suunistesse. Samuti peaksid Euroopa Liidu tööhõivesuunistes saama olulisema koha toetus ja toimetulek struktuurimuutuste sotsiaalsete tagajärgedega, seda eelkõige uutes liikmesriikides. Vahepeal esitatud majanduskasvu ja töökohtade loomise komplekssete suuniste raames käsitletakse kõnealuseid ettepanekuid vaid osaliselt. (10)

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee peab vajalikuks, et tööhõivesuuniste muutmisel seatakse esiplaanile tööhõive kvaliteet vältimaks vaesust töötavate isikute puhul.

4.1.2

Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) rolli Euroopa tööhõivestrateegia toetamisel nimetatakse ainult seoses reformide rakendamise parandamise ning kommunikatsioonistrateegia kavandamisega. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kritiseerib, et Euroopa Komisjon isegi ei nimeta ESFi olulist osa inimkapitali edendamisel ning võtmerolli tööturuga seonduvate väljaõppe- ja täiendõppemeetmete puhul. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates ei ilmne piisava selgusega ESFi oluline roll elukestva õppe toetajana, kuigi oskused ja pädevused moodustavad Euroopa Liidu olulise konkurentsieelise (11).

4.1.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee annab põhimõtteliselt positiivse hinnangu kommentaaridele sotsiaalmeetmete kavas majanduslike struktuurimuutuste kohta, mis lähtuvad sotsiaalpoliitika tulevikku käsitleva ekspertrühma tööst. Märkimisväärne on see, et komisjon ei käsitle ettevõtete ümberkorralduste sotsiaalseid tagajärgi. Kõnealuste tagajärgedega tegelemise kavad ongi käesolev ülesanne, ning seda tuleb teha viisil, mis võimaldaks majanduslike ja töötajate huvide õiglast tasakaalu. Euroopa Komisjon teeb eelkõige ettepanekuid tegevusteks ja vahenditeks, näiteks kõigi osalejate ja huvirühmade kõrgetasemelise foorumi korraldamine ettevõtete ümberkorralduste jälgimiseks. Kõnealuse foorumi koosseisu, eesmärke ja sisu täpsemalt ei selgitata. Sama vähe viitab komisjon töötajate õiguste olulisusele ja struktuurimuutuste sotsiaalseid tagajärgi käsitlevale Euroopa seadusandlusele. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on siiski arvamusel, et direktiivid töötajate kaitseks kollektiivsete koondamiste vastu, kaitseks ettevõtete ülemineku puhul ning töötajate teavitamiseks ja nõustamiseks kujutavad endast koos Euroopa töönõukogu direktiiviga olulisi vahendeid struktuuriliste muutuste sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamisel koostöös töötajate ja personaliesindustega.

4.1.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab Euroopa sotsiaalpartneritega konsulteerimise teise etap alustamist ümberkorralduste teemal ja Euroopa töönõukogu käsitleva direktiivi läbivaatamiseks. Komitee on siiski arvamusel, et mõlemat teemat tuleks käsitelda eraldi. Kuigi Euroopa töönõukogul on oluline osa ümberkorraldustes, vajab Euroopa töönõukogu direktiiv sellest sõltumatult juba ammu parandamist. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on kõnealust teemat juba käsitlenud ning leidis, et kõnealune vahend annab olulise panuse tööandjate ja töötajate vaheliste suhete Euroopa mõõtme arengusse (12).

4.1.5

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab ka kavatsust luua suurem sünergia poliitikasuundade ja nende rahastamisvahendite (eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi) vahel. Siiski jääb selgusetuks, mida komisjon täpselt silmas peab. Ebaselgeks jääb ka see, mida mõistab komisjon Euroopa tööhõivestrateegia tugevama seose all õigusraamistiku arengu ja sotsiaalpartnerite vaheliste kokkulepete vahel.

4.2.1

Euroopa Komisjon soovib töösuhete arengule anda uue dünaamika sotsiaalseadustiku edasiarendamisega ning sotsiaalse dialoogi ja ettevõtete sotsiaalse vastutuse suurendamisega. Sellega seoses kavatseb komisjon esitada rohelise raamatu tööõiguse arengu kohta, milles analüüsitakse praegusi suundumusi töösuhetes ja uuritakse tööõiguse rolli turvalisema keskkonna loomisel ning uute arengutega kohanemisel. Komisjoni arvates võib rohelise raamatu põhjal tekkiv arutelu viia praegu kehtivate eeskirjade ajakohastamise ja lihtsustamiseni. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee peab kõnealuse rohelise raamatu koostamist mõttekaks. Siiski on komitee seisukohal, et veel on liiga vara oodata arutelust võimalikke lõppjäreldusi või vihjeid. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on põhimõtteliselt seisukohal, et tööõiguse läbivaatamisel, millesse on kaasatud ka sotsiaalpartnerid, tuleb lähtuda asutamislepingust, mis seisneb selles, et miinimumeeskirjad peaksid viima töö-ja elutingimuste ühtlustumiseni arengu kaudu (EÜ asutamisleping, artikkel 136).

4.2.2

Euroopa Komisjon teeb 2005. aastaks ettepaneku töötajate isikuandmete kaitsega seotud algatuseks, et läbi vaadata ettevõtete ülemineku ja kollektiivsete koondamiste direktiivid ning konsolideerida töötajate teavitamist ja nõustamist käsitlevaid sätteid. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee juhib tähelepanu sellele, et on aeg neid ellu rakendada. Direktiivide uuesti läbivaatamise eesmärk peaks vastavalt asutamislepingu põhimõtetele olema “parandatud elamis- ja töötingimused, et võimaldada nende ühtlustamist…” (EÜ asutamisleping, artikkel 136).

Mis puudutab töötajate teavitamist ja nõustamist käsitlevate õigussätete konsolideerimist, siis on Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee seisukohal, et aluseks peaks olema Euroopa äriühingu direktiivis käsitletud osalusmudel.

4.2.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on nõus ettepanekutega, mille komisjon on teinud töötervishoiu ja -ohutuse valdkonnas, eelkõige ennetamispõhimõtte esiletõstmisega väljakuulutatud algatuste puhul. Teatis töö- ja tervisekaitse uue strateegia kohta aastateks 2007–2012 peaks eelkõige analüüsima ka uusi terviseriske, laiendama kaitset seni tähelepanu alt välja jäänud töötajarühmadele ning tegelema küsimusega, kuidas saaks parandada ja toetada olemasolevate töö- ja tervisekaitse eeskirjade rakendamist eelkõige uutes liikmesriikides.

4.2.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab ka komisjoni kavatsust edendada tööstusharudevahelist ja valdkondlikku sotsiaalset dialoogi ning toetab eelkõige kava pakkuda Euroopa sotsiaalpartneritele rohkem logistilist ja tehnilist tuge. Komitee arvates on see vajalik eelkõige uutes liikmesriikides, kuna seal on sotsiaalse dialoogi struktuurid suures osas veel vähe arenenud ning neid alles luuakse. Euroopa sotsiaalpartnerite vaheline kahepoolne sotsiaalne dialoog on Euroopa sotsiaalmudeli oluline osa. Laekenis toimunud sotsiaalpartnerite tippkohtumisese ühisavalduses kinnitati, et sotsiaalpartnerite vahelise sotsiaalse dialoogi eriline roll seisneb selle õiguspärasuses ja representatiivsuses ning võimaluses sõlmida siduvaid kokkuleppeid Euroopa tasandil (13). Sama oluline on dialoog kodanikuühiskonnaga, mis avaldub eelkõige Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kui organiseeritud kodanikuühiskonna foorumiga konsulteerimises (14). Eelkõige uutes liikmesriikides vajavad Euroopa Komisjoni poolset toetust nii sotsiaalne dialoog kui ka stabiilsete töösuhete arendamine sotsiaalpartnerite vahel.

4.2.5

Euroopa Komisjon kavatseb teha ettepaneku algatusteks ettevõtete sotsiaalse vastutuse valdkonnas, mille eesmärgiks on edendada ettevõtte sotsiaalse vastutuse arengut. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on seisukohal, et suurepäraseks aluseks on siinkohal head näited tegevusjuhistest ja ettevõtete teised vabatahtlikud meetmed sotsiaalse vastutuse võtmiseks, mis toodi esile Euroopa sidusrühmade foorumil (k.a algatused elukestva õppe edendamiseks). Komitee toetab Euroopa Komisjoni kavatsusi algatuste elluviimisel, mis toetavad ettevõtete sotsiaalse vastutuse põhimõtete arengut ja läbipaistvust Euroopa tasandil.

4.3.1

Komisjon kavandab mitmeid algatusi, mille eesmärgiks on kõrvaldada tõkked inimeste piiriülesel liikumisel ja edendada tõelise Euroopa tööturu väljakujunemist. Üheks vastavasisuliseks algatuseks on ettepanek tööandjapensioni skeemi alusel omandatud õiguse ülekandmise direktiivi kohta. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee leiab, et pärast seda, kui kõnealuse korra ulatuse üle tekkinud lahkarvamuste tõttu ei ole olnud võimalik alustada läbirääkimisi sotsiaalpartneritega, on vajalik nimetatud ettepaneku kiire esitamine.

4.3.2

Komisjoni järgmine ettepanek käsitleb vabatahtliku raamistiku loomist riikidevahelisteks kollektiivläbirääkimisteks kas ettevõtete või majandusharude tasandil. Komisjoni arusaama kohaselt võiks nimetatud raamistikku kasutada töökorralduse, tööhõive, töötingimuste ja täiendõppe alaste küsimuste riikidevaheliseks lahendamiseks muutuste nimel tehtava koostöö raames. Vabatahtlikkus tähendab, et sotsiaalpartnerid võivad ise otsustada, kas nad tahavad kõnealust õiguslikku raamistikku kasutada või mitte.

Nagu näitab Euroopa töönõukogude praktika, ei kasuta nad paljudel juhtudel mitte ainult oma teavitamise ja konsulteerimise õigust, vaid sõlmivad lisaks vabatahtlikult kokkuleppeid, mis puudutavad mõningaid nimetatud teemadest. Sarnaseid näiteid kokkulepete kohta leidub ka majandusharude tasandil toimuvas sotsiaalses dialoogis.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab kõnealuses algatuses väljendatud eesmärki edendada sotsiaalset dialoogi ettevõtete ja majandusharude tasandil ning arvestada sealjuures senisest rohkem asjaoluga, et ettevõtted tegutsevad piiriüleselt ning vabatahtlikel kokkulepetel on seega piiriülene tähendus. Komitee soovitab Euroopa Komisjonil arutada Euroopa sotsiaalpartneritega vastavate raamtingimuste ettepanekut võimalikult varajases staadiumis, tutvuda nende seisukohaga ning seda arvestada.

4.3.3

Komisjon märgib, et isikute vaba liikumine on üks Euroopa põhivabadusi. Seetõttu tuleb ka Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee käsitluse kohaselt pidevalt täiustada olemasolevaid vahendeid, nt Euroopa tööhõivetalituse (EURES) võrgustikku ja võõrtöötajate sotsiaalkaitsesüsteemide kooskõlastamist. Komitee peab asjakohaseks ettepanekut luua veel 2005. aastal kõrgetasemeline töörühm, mis tegeleks Euroopa Liidu laienemise mõjuga liikuvusele ja üleminekutähtaegade toimimisele ning esitaks vastava aruande 2006. aastal. Komitee juhib tähelepanu sellele, et sotsiaalpartneritel ja valitsusvälistel organisatsioonidel on kõnealuses valdkonnas laialdased kogemused. Seetõttu kutsub Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee Euroopa Komisjoni üles arvestama ekspertrühma moodustamisel sotsiaalpartnerite ja valitsusväliste organisatsioonide esindajatega.

5.1

Kõnealuse tegevuskava teises põhipunktis käsitleb komisjon kogemuste vahetamise süvendamist sotsiaalkaitsesüsteemide reformi, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise poliitika, mittediskrimineerimise ja sotsiaalteenuste rolli teemadel.

5.2

Komisjon uuendab ettepanekut ratsionaliseerida ja lihtsustada kooskõlastamist sotsiaalse hõlvamise, pensioni ja tervishoiu valdkonnas. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee käsitles kõnealust teemat ka ühes varasemas arvamuses (15). Komitee arvates tuleks tähelepanu juhtida sellele, et avatud kooskõlastusmeetodi kasutamisel tuleb arvestada vastava valdkonna eripäradega. Eelkõige tuleks komitee arvates jätkata iseseisvalt avatud kooskõlastusmeetodi juba laialt levinud kasutamist sotsiaalse hõlvamise valdkonnas kaheaastase intervalliga siseriiklike tegevuskavade ja aruannete koostamisega. Komitee seisukohalt ei ole see ka seetõttu eriti hädavajalik, kuna vaesuse ulatust ei ole suudetud vaatamata ühistele pingutustele märkimisväärselt vähendada. Umbes 15 % Euroopa Liidu elanikkonnast on vaesed, kusjuures mõningates liikmesriikides on vaeste osakaal üle 20 %. Üks olulisi põhjuseid on kõrge töötuse tase, eelkõige puudutab see lasterikkaid peresid ja üksikvanemaid (16). Ka tööhõive ei kaitse vaesuse eest, nagu nähtub sümboolse tasu eest töötajate arvu kasvamisest (17). Seetõttu on tarvis suurendada jõupingutusi vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisel.

5.3

Komisjon tahab kõnealuses seoses jätkata riiklikke miinimumtulu eeskirju käsitlevat arutelu ja alustada konsultatsioone 2005. aastal. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tõstatab küsimuse, kus nimetatud arutelu toimus ja kes selles osales. Komitee arvates on liikmesriikide ülesanne igale kodanikule vajaduse korral sotsiaalabi andmine miinimumtulu kujul, mis võimaldab elada inimväärset elu. Komisjoni kommentaaridest ei selgu, milline peaks olema Euroopa tasandil riikliku miinimumtulu teemal läbiviidava arutelu eesmärk. Samuti tahaks komitee tõstatada küsimuse, kas probleemide tungivast iseloomust lähtuvalt ei oleks asjakohane kuulutada Euroopa vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aastaks mõni varasem aasta enne aastat 2010.

5.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab üldiselt Euroopa Komisjoni meeste ja naiste võrdse kohtlemise ning mittediskrimineerimise poliitikat. Komisjon avaldab 2005. aastal uue teatise, milles selgitatakse poliitilist kontseptsiooni ja kontrollitakse algatusi olemasoleva õigusraamistiku täiendamiseks.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee juhib tähelepanu sellele, et mittediskrimineerimise direktiivid on paljudes liikmesriikides alles lülitatud vastavatesse riiklikesse õigusaktidesse või tegeldakse sellega praegu. Seetõttu on komitee arvamusel, et oleks asjakohane esitada aruanne kõnealuste direktiivide rakendamise seisu kohta ning teha selle põhjal ettepanekuid edasiste poliitiliste meetmete kavandamiseks.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab kavandatavaid meetmeid meeste ja naiste võrdõiguslikkuse valdkonnas, eelkõige Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi loomist ja puuetega inimeste võrdsete võimaluste tegevuskava uuendamist.

5.5

Lisaks kavatseb komisjon esitada 2005. aastal teatise sotsiaalteenuste olulisusest. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab kõnealust kavatsust lootes, et teatis avaldab mõju vastuolulisele arutelule siseturul pakutavate teenuste direktiivi üle ning aitab kaasa olukorra selgitamisele. Üldhuviteenuseid käsitlevas valges raamatus tõstis komisjon juba esile sotsiaalteenuste eripärad, sest tegemist on avalike teenustega, mis lähtuvad üksikisiku vajadustest. Olenemata sellest, kas sotsiaalteenuseid osutavad eraõiguslikud või avalik-õiguslikud asutused, erinevad need oluliselt teistest siseturul pakutavatest teenustest selle poolest, et nende aluseks on solidaarsuspõhimõte, nad peavad vastama üksikisiku vajadustele ning järgides põhiõigust sotsiaalkaitsele edendama ühiskonna sotsiaalset ühtekuuluvust. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on seetõttu seisukohal, et sotsiaalteenuseid (eelkõige tervishoiuteenuseid) tuleb käsitleda põhimõtteliselt teisiti kui vaid turule orienteeritud teenuseid.

5.6

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee avaldab kahetsust, et Euroopa Komisjon ei pööra piisavalt tähelepanu ühiskondlike sotsiaalteenuste tähtsusele tööhõive ja sotsiaalse ühtekuuluvuse valdkonnas. Komitee käsitles kõnealust küsimust sotsiaalmeetmete kava vahehindamise teemalises arvamuses ning tõdes: “Üha enam hinnatakse ja rakendatakse ühiskondlike sotsiaalteenuste panust tööhõivesse ning sotsiaalvaldkonda, mille tulemusel paraneb ebasoodsas olukorras olevate isikute õiguste toetamine ja kaitse, sest see aitab kohandada vajadusi koolituse, sotsiaalabi ja tervishoiu valdkonnas, assimileerimismeetmete toetamisel ning sotsiaalsete erinevuste kõrvaldamisel. Mittetulundusühingud aitavad sotsiaalsete vajaduste — eelkõige ebasoodsas olukorras olevate isikute sotsiaalsete vajaduste — määratlemisel ja liigendamisel. Kõnealused ühingud annavad panuse kohati kahjustatud oluliste sotsiaalsete struktuuride taastamisse ning tugevdavad kodanike solidaarsust ja ühiskondlikku aktiivsust, mis on oluline tingimus demokraatia edendamiseks ka kõige ebasoodsamas olukorras olevates piirkondades.” (18)

6.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab Euroopa Komisjoni teatist sotsiaalmeetmete kava kohta ning leiab, et sellega rõhutatakse sotsiaalpoliitika olulisust Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisel. Komitee on siiski arvamusel, et hoolimata oma strateegilisest lähenemisest ei vasta kõnealune kava veel täielikult Lissaboni strateegia vahehindamisega seotud erilistele ootustele. Eelmises sotsiaalmeetmete kavas käsitles Euroopa Komisjon sotsiaalpoliitika rolli kui produktiivset faktorit, kuid uues ettepanekus ei pöörata sellele enam otsest tähelepanu. Pigem on Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamusel, et sotsiaalpoliitika ei tohi sõltuda majanduspoliitikast, vaid peab omama samaväärset tähendust. Euroopa tippkohtumisel 2000. aasta märtsis otsustati, et sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamine ja dünaamilise heaoluriigi rajamine kuuluvad samamoodi Lissaboni strateegia eesmärkide hulka nagu konkurentsivõime ning jätkusuutliku majanduskasvu tugevdamine. Euroopa sotsiaalmudeli puhul on kesksel kohal sotsiaalkaitse kõrge tase, mis aitab oluliselt kaasa sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisele.

6.2

Kuigi laialdaselt on levinud arvamus, et kõrged sotsiaalkulud pärsivad majanduspoliitilisi eesmärke, nähtuvad erinevate Euroopa riikide empiirilistest andmetest vastupidised tulemused. Kõnealusele küsimusele viitas oma aruandes ka sotsiaalpoliitika tulevikuga tegelev kõrgetasemeline töörühm. Vastavalt Euroopa poliitika keskuse (European Policy Centre) 2004. aasta uurimusele on Rootsis, Taanis, Austrias, Luksemburgis ja Madalmaades kõrge majandusliku suutlikkuse kõrval ka kõrge sotsiaalkaitse tase. Riigid, millel on Maailma Majandusfoorumi koostatud konkurentsivõime edetabelis parimad tulemused, teevad samaaegselt suuri investeeringuid sotsiaalpoliitikasse ja sotsiaalkaitsesüsteemidesse, neil on kõrge tööhõive tase ning vaesuse tase on pärast sotsiaalsiirdega arvestamist madal. (19)

6.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee avaldab kriitikat, et uus sotsiaalmeetmete kava sisaldab vähem konkreetseid meetmeid kui sellele eelnenud kava. Seetõttu on kava raske hinnata, sest ei ole selge, milline poliitiline suund on ettepanekutega valitud. See kehtib eelkõige sotsiaalõigusnormide suhtes, mille puhul Euroopa Komisjon piirdub kehtivate direktiivide uuesti läbivaatamisega ning esitab harva uusi ettepanekuid. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee ootab seetõttu, et loodaks konkreetsed meetmed strateegilise raamistiku jaoks. Komitee on arvamusel, et uus sotsiaalmeetmete kava tuleks siduda järgmise viie aasta tegevuskavaga. Asjakohase näitena võib tuua sotsiaalsed põhiõigused tulevases Euroopa põhiseaduse lepingus. Sellest lähtuvalt peaks sotsiaalpoliitika tegevuskava sisaldama nii ettepanekuid olemasolevate direktiivide läbivaatamiseks kui ka uusi direktiiviettepanekuid ning samaaegselt hõlmama kavandatud debatte ja kooskõlastusmeetmeid Euroopa sotsiaalpoliitika edasiseks arenguks. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee leiab, et eelkõige Lissaboni strateegia vahehindamise raames tuleks rõhutada Euroopa sotsiaalpoliitikat ja selle produktiivset rolli majanduskasvu ja tööhõive edendamisel.

6.4

Kõnealuses seoses soovib Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee käsitleda ka sotsiaalpoliitika rahastamise küsimust: Kuigi komisjon viitas pärast finantsperspektiivide esitamist sellele, et Euroopa Liidu tulevase eelarve ülesehitus ja vahendid peavad kajastama ning edendama Lissaboni strateegiat, on põhjust karta, et ettepanek ei vasta kõnealustele nõuetele.

6.5

Nimelt selgub finantsperspektiivi vastavast alamrubriigist “Konkurents majanduskasvu ja tööhõive heaks” (20), et vahendeid on suurendatud. Kõnealune suurendamine puudutab aga eelkõige konkurentsivõime ja ettevõtluse toetamise meetmeid. Praeguste sotsiaal- ja tööhõivevaldkonna kulude võrdlusest leiame, et tulevases sotsiaalpoliitikas ei ole ettenähtud reaalset vahendite suurendamist. Kõnealuses valdkonnas esitab komisjon põhimõtteliselt muutusteta eelarve.

6.6

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee väljendas juba raamprogrammi PROGRESS (21) käsitlevas arvamuses, et ei mõista “eelarvelist neutraalsust” tööhõive ja sotsiaalpoliitika valdkonnas, seda eelkõige Lissaboni strateegia vahehindamise kainestaval taustal. Komitee nõuab seetõttu sotsiaalpoliitikale eraldatud vahendite vastavat suurendamist analoogselt teistele majanduskasvu ja tööhõive jaotises toodud meetmetele.

25.11.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 294/21

1.1

2002. aasta juuni Sevilla Euroopa Ülemkogu palus komisjoni esitada üldine ja sidus ülevaade äärepoolseimate piirkondade olukorra eripärast ja sellega seotud küsimuste lahendamise võimalustest, mille järel Euroopa komisjon võttis 26. mail 2004 vastu teatise pealkirjaga “Tihedam partnerlus äärepoolseimate piirkondade jaoks” (2).

1.2

Kõnealune Euroopa Ülemkogu Euroopa Liidu laienemise eelõhtul ja üleilmastumise kontekstis esitatud üleskutse kujutas endast otsustavat algatust äärepoolseimate piirkondade globaalse arengustrateegia määratlemiseks, mis põhineb asutamislepingu artikli 299 lõike 2 elluviimise jätkamisel.

1.3

29. mail 2002, veidi enne Sevilla Euroopa Ülemkogu, võttis Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee vastu omaalgatusliku arvamuse teemal “Tulevikustrateegia Euroopa Liidu äärepoolseimatele piirkondadele” (3), milles pandi ette arendada välja äärepoolseimate alade globaalne strateegia, mis määratleks põhimõtted ja eesmärgid, võimalikud vahendid ning meetmete vastuvõtmise ajakava.

1.4

Eesmärgiga edendada äärepoolseimate piirkondade üldist ja sidusat poliitikat esitasid asjaomased piirkondlikud valitsused ja liikmesriigid 2003. aasta juunis memorandumid, mis kõik rõhutasid, kui oluline on tunnustada äärepoolseimate piirkondade eripära teiste Euroopa piirkondadega võrreldes.

1.5

Põhiseaduse lepingu eelnõu artiklites III-424 ja IV-440 lg 2 kinnitatakse uuesti äärepoolseimate piirkondade erilist juriidilist tunnustamist ja majandusliku ning sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärkidele lisatakse territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk.

2.1

Komisjoni teeb ettepaneku tugevdada partnerlust Euroopa Liidu äärepoolseimate piirkondadega. Uus strateegia moodustab osa Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika reformist ajavahemikuks 2007–13. Teatises tuuakse välja kolm prioriteeti:

2.2

Komisjon pakub äärepoolseimate piirkondade kogupotentsiaali väljaarendamiseks välja kaks spetsiifilist lahendust:

3.1

Komitee tunneb heameelt, et põhiseaduse lepingu eelnõu artiklites III-424 ja IV-440 lg 2 kinnitatakse uuesti äärepoolseimate piirkondade erilist õiguslikku tunnustamist kõrgeimal seadusandlikul tasandil, rõhutades nende eripära ning pakkudes vastuvõtmiseks valdkonnaüleseid õigus- ja haldusnorme, tagamaks ühise poliitika paindlikku ellurakendamist kõnealustes piirkondades.

3.2

Komitee täheldab rahuloluga liidu võimet vastata piirkondlikele erivajadustele, eelkõige Euroopa Liidu poolset äärepoolseimate piirkondade eripära ning nende erilise olukorra, võrreldes teiste geograafiliselt või demograafiliselt ebasoodsas olukorras olevate piirkondadega, tunnustamist.

3.3

Komitee tunneb heameelt, et Euroopa komisjon võttis positiivselt vastu komitee arvamuses “Tulevikustrateegia Euroopa Liidu äärepoolseimatele piirkondadele” esitatud soovituse tugevdada komisjoni äärepoolseimate piirkondade talitustevahelist töörühma, luues regionaalpoliitika peadirektoraati eriüksuse täiendavate inimressurssidega varustamise eesmärgil. Komitee loodab, et saab häirimatult anda oma panuse talitustevahelisesse koostöösse.

3.4

Komitee kiidab heaks komisjoni teatises oleva seisukoha, et äärepoolseimate piirkondade eristaatus põhineb võrdsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetel. See võimaldab käsitleda erineval moel nende piirkondade erilist olukorda, et seal elavatel kodanikel oleks samasugused võimalused kui teiste Euroopa piirkondade elanikel.

3.5

Komitee tunneb heameelt komisjoni seisukoha üle, et äärepoolseimate piirkondade püsivad ja kombineeritud ebasoodsad tingimused toovad kaasa lisakulusid üldise energiavarustuse osas ning eelkõige seoses kohapealseks tarbimiseks mõeldud talutoodanguga, tingituna muuhulgas järgmistest raskustest:

3.6

Komitee jagab Euroopa komisjoni soovi kaasata äärepoolseimad piirkonnad Lissaboni ja Göteborgi strateegiasse, et luua juurde uusi töökohti, tõhustada majandusreforme ja sotsiaalset ühtekuuluvust, ning pakub seega välja kasutada kõnealuste piirkondade potentsiaali teadmistepõhise ühiskonna valdkonnas.

3.7

Komitee hinnangul annab turismisektori kiire kasv olulise lisaväärtuse, mis aitab tugevdada äärepoolseimate piirkondade majanduste konkurentsivõimet. Siiski ei tohi soodustada selle sektori liiga kiiret kasvu, mis tooks kaasa tasakaalu kadumise ja mõjuks negatiivselt kõnealuste piirkondade keskkondlikule jätkusuutlikkusele.

4.1

Komitee tunneb heameelt, et komisjoni teatises võetakse arvesse mitmeid komitee omaalgatuslikus arvamuses (4) tehtud soovitusi, kuid kahetseb, et teatises pole vajalikul määral arvestatud kõikide soovitustega.

4.2

Komitee soovib rõhutada, et äärepoolseimate piirkondade ja asjaomaste liikmesriikide ühispositsioon kõnealuste piirkondade tulevasse ühtekuuluvuspoliitikasse kaasamise suhtes on, et kõnealused piirkonnad tuleb automaatselt arvata abikõlblikeks endise 1. sihtala — praeguses vastastikuse lähenemise sihtala — raames, kuna see annab parima võimaluse tegeleda äärepoolseimate piirkondade erilise olukorraga, tagades neile sel moel ühesuguse kohtlemise ja vajalikud rahalised vahendid püsivate raskustega toimetulemiseks.

4.3

Komitee võtab teadmiseks asjaolu, et komisjon valis alternatiivse ettepaneku, kombineerides ühtekuuluvuspoliitika üldraamistiku kohaldamist äärepoolseimatele piirkondadele kahe uue eriinstrumendi loomisega: programm äärepoolseimaid piirkondi mõjutavate eriliste puuduste kompenseerimiseks ja tegevuskava “Grand voisinage”.

4.4

Komitee märgib selge viite puudumist Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu eelnõu uue artikli III-424 (5) õigusliku ulatuse kohta.

4.5

Komitee kahetseb, et komisjoni äärepoolseimate alade strateegia annab ühtekuuluvuspoliitikale keskse ja peaaegu eksklusiivse rolli, jättes peaaegu täiesti kõrvale tegevuse teistes valdkondades.

4.6

Komitee loodab, et saavutatud edusammud äärepoolseimate piirkondade erijoonte tuvastamise osas ja teatud valdkondlike poliitikate ebakohasuse tõdemine annavad tulemuseks kõnealuste piirkondade valdkondadevahelise strateegia, mis arvestaks nende erilist ja anomaalset seisundit liidus.

4.7

Komitee leiab seega, et vähene tähelepanu teiste ühenduse strateegiate rollile ei luba rääkida tõelisest üldisest ja sidusast strateegiast äärepoolseimate piirkondade heaks vastavalt Sevilla Euroopa Ülemkogu nõudmistele.

4.8

Komitee kahetseb seda sisulist puudust, eelkõige põllumajandusevallas: paljud äärepoolseimate piirkondade esitatud küsimused on jäänud vastuseta ja nõuavad viivitamatult lahenduste otsimist.

4.9

Samuti kahetseb komitee, et puuduvad sisserändepoliitika alased sätted, pakkumaks lahendusi pakilistele probleemidele, millega paljud äärepoolseimad piirkonnad pidevalt vastamisi on, ja kutsub üles võtma tulevases sisserändepoliitikas arvesse kõnealuste piirkondade eripärasid.

4.10

Komitee suhtub reservatsioonidega võimalusse ja vajadusse kohaldada äärepoolseimatele piirkondadele üldisi ühtekuuluvuspoliitika abikõlblikkuskriteeriume, ning leiab, et kõik äärepoolseimad piirkonnad kannatavad põhiliste infrastruktuuride puudulikkuse all ja neil ei ole Lissaboni ja Göteborgi strateegia eesmärkide täitmiseks vajalikke konkurentsitingimusi.

4.11

Komitee märgib, et komisjoni väljapakutud äärepoolseimate alade strateegia põhineb peaaegu eranditult kahel spetsiifilisel vahendil, nimelt programmil äärepoolseimaid piirkondi mõjutavate eriliste puuduste kompenseerimiseks ja tegevuskaval “Grand voisinage” (6).

4.12

Komitee kiidab heaks selle, et vastavalt uuele ERFi eesmärgile 3 “Euroopa territoriaalne koostöö” on äärepoolseimad piirkonnad abikõlblikud nii riikidevahelise kui piiriülese koostöö valdkonnas, kuna see on oluline kõnealuste piirkondade võimalustes suhelda oma naaberriikidega.

5.1

Komitee leiab, et Euroopa komisjon peab välja töötama üldise äärepoolsete alade strateegia, varustades selle vajalike vahenditega strateegia elluviimiseks vastavalt komisjoni 2000. aasta märtsikuu aruandes võetud ja Sevilla Euroopa Ülemkogu lõppjäreldustes juunis 2002 väljendatud kohustustele; selles osas tuleb täpsustada, et praeguse asutamislepingu artikli 229 lõige 2 (tulevane Euroopa põhiseaduse artikkel III-424) on ainus ja ühine õiguslik alus kõigile äärepoolseimatele piirkondadele kohaldatavatele meetmetele, nõudku need siis kas lepingust erandite andmist või muudatuste või kohanduste tegemist teisestesse õigusaktidesse.

5.2

Sellest tulenevalt peab komitee õigeks ja vajalikuks koostada rida soovitusi, kutsudes Euroopa Komisjoni üles:

5.2.1

Kaaluma võimalust mitte kohaldada äärepoolseimate piirkondade suhtes üldisi ühtekuuluvuspoliitika abikõlblikkuskriteeriume, mis oleks kõige sobivam lahendus võimaldamaks kõnealustel piirkondadel vastu astuda oma püsivatele puudustele ning lisaks säilitada nende ühesugune kohtlemine;

5.2.2

Eraldada kahele komitee pakutud erivahendile piisavad rahalised vahendid, et vastata kõigi äärepoolseimate piirkondade vajadustele ja pakkuda lahendust nende probleemidele;

5.2.3

Mitte kokku hoidma pingutusi ega ressursse, andmaks tegevuskavale “Grand voisinage” sisu, seda tänu efektiivsele ja sidusale kooskõlastamisele Euroopa Liidu arengupoliitikaga ja eelkõige Cotonou lepingu sätetega, MEDA (Vahemere lõunaosa ja Kesk-Ida) ja ALA (Ladina-Ameerika ja Aasia) programmide ning teiste ühenduse programmide ja tegevustega, mis algatatakse tulevikus koos mitmete maailma piirkondadega;

5.2.4

Kaitsma ühenduse tootjate huve enne režiimimuutust banaanituru ühtse korralduse raames, parandades praegust turutasakaalu, nii et vähemarenenud riikide banaanikasvatajatel oleks juurdepääs ühenduse turule ja ülemaailmsetele turgudele, tagades samaaegselt ühenduse tootjate sissetulekute säilimise tänu sobiva tollitariifi määramisele, mis oleks piisavalt kõrge ühenduse banaanitootmise tuleviku kindlustamiseks;

5.2.5

Arvestama WTO läbirääkimiste lõpptulemust ühtse tollitariifi kindlaksmääramise kohta, et vajadusel välja pakkuda kohased meetmed ühenduse banaanitootjate sissetulekute tagamiseks. Nende meetmete hulgas võiks olla sisese abisüsteemi mehhanismide parandamine;

5.2.6

Tagama põllumajanduse POSEI programmide muutmise raames nende vahendite potentsiaali täieliku ärakasutamise, mida pole seni toimunud eelkõige seetõttu, et mõned meetmed on väga värsked. Tuleks järgida kõnealustele programmidele kehtestatud piirmäärasid ja varustada programmid piisavate rahaliste vahenditega kindlaksmääratud eesmärkide saavutamiseks;

5.2.7

Arvestama äärepoolseimate piirkondade eriliste vajadustega maaelu arengu poliitika kontekstis, nimelt struktuuriabile ligipääsu piiravate või takistavate sätete kaotamine, ülekulude kompenseerimine põllumeestele ja karjakasvatajatele, abimäärade fikseerimine vastavalt kõnealuste piirkondade vajadustele ja ühenduse kõrvalmeetmete ulatusele, võttes kasutusele tugimeetmed eelkõige järgmistes valdkondades: spetsiifilised tootmissüsteemid –sobiva tehnika kasutamise edendamine — põllumajanduskindlustuse režiimid, ühingute loomise edendamine ning programmid kahjurorganismide vastu võitlemiseks;

5.2.8

Võtma vastu uusi meetmeid talutoodangu, nagu tomat, puuviljad, taimed ja lilled, mis peavad konkureerima samadel turgudel sarnaste toodetega, mis pärinevad Euroopa Liiduga assotsiatsioonilepinguid omavatest riikidest (nt Maroko), või riikidest, mille suhtes rakendatakse tariifseid soodustusi(nt AKV riigid) konkurentsivõime suurendamiseks;

5.2.9

Võtma nõutavaid meetmeid tagamaks, et nii tulevase Maaelu Arengu Põllumajandusfondi kui ka tulevase Euroopa Kalandusfondi raames säilib kõikide äärepoolseimate piirkondade toetamine praeguste rahaliste vahendite ja abitasemel,;

5.2.10

Tugevdama Euroopa Sotsiaalfondi rolli äärepoolseimates piirkondades eesmärgiga vähendada töötuse määra, mis on iseäranis kõrge enamikes kõnealustes piirkondades ning tagades nende piirkondade elanikele teiste Euroopa Liidu kodanikega võrdsed võimalused;

5.2.11

Toetada majandus- ja sotsiaalnõukogude loomist ja vajadusel ka nende liitmist. Kõnealused nõukogud vahendavad majanduslike ja sotsiaalsete sidusrühmade ning kodanikuühiskonna organisatsioonide seisukohti üldjoontes märksa tõhusamalt;

5.2.12

Üle vaatama oma ettepanekuid riigiabi kohta, võttes arvesse põhiseaduse lepingu eelnõu sätteid, ning jätkama ja tugevdama äärepoolseimate piirkondade erikohtlemist riigiabi osas põllumajanduse ja kalanduse sektorites ning kaubavedude sektoris;

5.2.13

Kasutusele võtma kohased meetmed tagamaks äärepoolseimate piirkondade vajaliku varustamise kõikide ühise transpordipoliitika vahenditega, mis mõjutavad kõnealuste piirkondade arengut, ja kõnealuste piirkondade eripärade arvessevõtmise ühenduse avaliku teenistuse kohustusi käsitlevates õigusaktides, mis võimaldaks kindlustada kõnealuste piirkondade elanikele vajadustele vastava kvaliteedi ja hinnad;

5.2.14

Täiendama ja parandama konkurentsisüsteemi äärepoolseimate piirkondade õhu- ja meretranspordisektorites, iseäranis “kahekordse isolatsiooniga” piirkondades;

5.2.15

Viima ellu konkreetsed äärepoolsemaid piirkondi käsitlevad meetmed komisjoni ettepanekus seitsmenda teadusuuringute ja tehnoloogia arenduse raamprogrammi kohta, hõlbustamaks kõnealuste piirkondade osalust ühenduse teadus- ja arendustegevuse algatustes klimatoloogia, vulkanoloogia, okeanograafia, bioloogilise mitmekesisuse ja muuhulgas looduslike ohtude vallas;

5.2.16

Võtma gaasi ja elektrienergia siseturgude liberaliseerimisel arvesse äärepoolseimate piirkondade erilist seisundit vältimaks kõnealuste piirkondade tarbijatele halvemasse olukorda asetamist varustamise regulaarsuse ning teenuste kvaliteedi ja hindade osas; see tähendab paindlikumat lähenemisviisi avaliku teenistuse kohustuste ja riigiabi kehtestamisel;

5.2.17

Viivitamatult vastu võtma meetmed tagamaks äärepoolseimate piirkondade säästev areng, eelkõige bioloogilise mitmekesisuse kaitse, Natura 2000 võrgustiku ja jäätmehoolduse osas;

5.2.18

Olema loovad äärepoolseimate piirkondade spetsiifiliste mehhanismide ja protseduuride paikapanemisel, et vältida nende kõrvalejäämist siseturu hüvedest, näiteks edendades taastuvate energiaallikate kasutamist ja juurdepääsu lairibavõrkudele;

5.2.19

Tagama äärepoolseimate piirkondade diferentseeritud maksusüsteemide jätkumine, kuna see on vajalik nende piirkondade majanduslikuks arenguks;

5.2.20

Kavandama äärepoolseimate piirkondade aktiivset osalemist majanduskoostöölepingute läbirääkimistel AKV riikidega, soodustades sujuvat ja pidevat dialoogi kohalike omavalitsuste ja/või riiklike valitsusasutuste ja piirkondlike organite vahel, millega EL peab majanduskoostöölepingute alaseid läbirääkimisi, ja seda selleks, et tagada nende lepingute suurem tõhusus, ühilduvus ja sidusus.

25.11.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 294/25

1.1

Pärast rohelist raamatut sadamate ja mereinfrastruktuuride kohta aastal 1997 meenutas Euroopa Komisjon 2001. aastal oma esimeses direktiivi eelnõus, mis käsitles “sadamateenuste turulepääsu”, kui valge raamat ühise transpordipoliitika kohta oli veel ettevalmistamisel, et sadamapaketi võtmeteemad on järgmised:

1.2

Sadamapaketi teemad arendati muuhulgas suures osas välja direktiivi esimese eelnõu (1) sissejuhatuses, mis käsitles turulepääsu teist võtmeteemat, mille Euroopa Parlament lõpuks kolmandal lugemisel tagasi lükkas.

1.3

Kasutades oma eelisõigust ainsa institutsioonina esitada algatusettepanekuid, tuleb Euroopa Komisjon siiski selle teema juurde tagasi uue direktiivi ettepanekuga, mis käsitleb sadamateenuste turulepääsu (2), kuna ta peab vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingule oma õiguseks ja kohustuseks seda valdkonda reguleerida.

1.4

Komisjon kinnitab sissejuhatuses, et 2001. aasta algses teatises sisalduv lähenemine, põhimõtted ja eesmärgid jäävad samaks, kuid arvesse võeti mõningaid välja pakutud muudatusi, kuna need rikastasid algset ettepanekut.

1.5

Enne uude direktiivi ettepanekusse sisse viidud muudatuste ulatuse ja olemuse analüüsimist tuleb meenutada mõningaid peamisi karisid, mille vastu algne ettepanek põrkus:

2.1

Praegune komisjoni ettepanek sisaldab väga hästi argumenteeritud seletuskirja ja arvukaid põhjendusi. Euroopa Komisjon kinnitab kavatsust hakata uuesti käsitlema 2001. aasta algset eelnõud, võttes samas arvesse oma 2002. aasta muudetud ettepanekut, nõukogu ühist seisukohta ning pärast parlamendi teist lugemist toimunud lepitusprotsessi tulemusena valminud tekste.

2.2

Peamised motiivid Euroopa algatuse toetuseks on:

2.3

Kuid algne filosoofia ja põhimõtted, nagu ka suur hulk punkte on 2001. aasta algse eelnõuga võrreldes samaks jäänud.

2.4

Eelkõige on muutmata jäänud:

2.5

Peamised komisjoni poolt sisseviidud uuendused puudutavad:

3.1

Teatav osa meresadamatest kuuluvad kohalikele omavalitsusele ja/või on nende halduses (vallad ja teised kohalikud omavalitsusüksused, avalik-õiguslikud asutused jne). Haldajad on seega osaliselt või täielikult allutatud riikliku raamatupidamise reeglitele ja tegelevad kuluarvestusega. Erinevate meresadamate raamatupidamistavad ja arved peavad olema allutatud riiklike konkurentsiametite ja vajadusel piirkondlike või riiklike auditeerimisasutuste järelevalvele ning nende kontrollorganite aruanded tuleb esitada Euroopa Komisjoni konkurentsipoliitika peadirektoraati.

3.2

Viimastel aastatel on nii 25-liikmelises kui 15-liikmelises Euroopa Liidus võetud suund meresadamate erastamise poole. Palju sadamaid on muutunud aktsiaseltsideks.

3.3

Euroopa tähtsaimad sadamad on avatud Põhjamerele ja La Manche'i väinale; sadamates käideldavate kaupade kogused ja konteinerite hulk on väga erinev, sõltuvalt sadama geograafilisest asukohast erinevate Euroopa merede suhtes. Kõnealuse direktiivi eelnõu kohaldamisalas ulatuvad kaupade kogused 1.5 miljonist tonnist kuni kümnete ja sadade miljonite tonnideni ja konteinerite oma isegi kuni mitme miljonini aastas (näiteks Rotterdamis, Antwerpenis). Komitee on seisukohal, et erineva suurusega, tegevusega, omandi- ja haldusvormiga meresadamtele ühtse reeglistiku kohaldamine võib kõnealuste sadamate tegelike vajadustega vastuollu minna. Sadamate vaheline konkurents toimib juba pikemat aega. Arvesse tuleb võtta ka subsidiaarsusest ja proportsionaalsusest tulenevaid aspekte.

3.4

Paljud neist sadamatest pakuvad ise teatavat hulka infrastruktuure ja meretranspordi peamisi teenuseid ning ei leia, et nende volitused peaks piirduma sadama mere- ja maismaa-alade ning kaide juhtimise ja hooldusega. Teatavate teenuste pakkumine võib taotleda üldhuvi eesmärke, sadama juhtorgani poolt silmas peetavaid üldise finantstasakaalu eesmärke või erasadamate osanikele jagatava kasumi teenimise eesmärke. Sadamate investeerimismahtu nõrgendab “risttoetuste” keelustamine.

3.5

Komitee väljendab kahetsust, et olulisi arenguid pärast rohelist raamatut ja esimest sadamapaketti ei ole arvesse võetud, ning palub Euroopa Komisjoni vaadata läbi oma eelnõu lähtuvalt objektiivsest mõjude uuringust, milles arvestatakse Euroopa sadamate tegelikku olukorda ja nende vaieldamatut rahvusvahelist konkurentsivõimet; komitee võtab teatavaks fakti, et Euroopa Komisjon teatas komitees 31. jaanuaril 2005 toimunud kuulamise käigus, et vastavateemaline uuring avaldatakse käesoleva aasta juuni lõpus. Kompetentse sotsiaalse dialoogi komitee puudumise tõttu on komitee seisukohal, et tööturu osapooltega tuleb samuti konsulteerida. Eelnõusse tehtavad põhjalikud muudatused peaksid kaasa aitama paremale arvestamisele seadusloomealaste tavapäraste protseduuridega (osalemine ja konsulteerimine, mõju-uuringud); teine eelnõu järgnes esimesele väga kiiresti ning selleks ei tehtud piisavalt ettevalmistusi.

3.6

Sadam on keeruline logistiline platvorm, siseveeteede, raudteede, maanteede, torujuhtmete ja kabotaaži kaudu seotud sügava geograafilise ja majandusliku tagamaaga nii piirkondlikul, riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil, ja ta peab välja töötama strateegiaid, mis on seotud geograafilise sektoriga, mida ta majanduslikult puudutab, tööhõivega, selle majanduslike vajadustega ja arengutega. Komitee arvates on sobiv soodustada intermodaalsust meretranspordi osas, eriti kabotaaži puhul, aga direktiivi eelnõu praeguse vormi eesmärgi hulka see otsene vajadus otseselt ei kuulu.

3.7

Ärisadamate roll, olgu nad siis spetsialiseeritud või üldised, avalik-õiguslikud või eraettevõtted, ei piirdu platvormile materiaalse baasi (ligipääsuteed, dokid, kaid ja maismaa-alad) pakkumisega. Nende korralduslikku, alade ümberjagamise ja infrastruktuuride arengu prognoosimise rolli tuleb hinnata ka majanduslikul tasandil, ja nad peavad täiendama eraettevõtjatest operaatorite puudujääke teatavates valdkondades, et platvorm jääks toimivaks.

3.8

Austada tuleb nende arenguprojekte ja spetsialiseerumist. Lisaks olemasolevale ruumile ja ligipääsu materiaalsetele piirangutele peaks teenusepakkujate arvu saama piirata ka majandusliku efektiivsuse ja tulususe põhjusel, tegevuse ohutuse, sadamakorralduse, keskkonna- ja sotsiaalgarantiide ning töökohtade säilitamise eesmärgil, kuna liigne konkurents võib kaasa tuua sadamakasutajate huvisid kahjustava vahendite ja oskuste hajumise. See tuleneb peamiselt subsidiaarsusest. Muuhulgas võib liigne konkurents kaasa tuua sadamakasutajate huvisid kahjustava vahendite ja oskuste hajumise.

3.9

Komitee tunnustab, et Euroopa Komisjoni uus eelnõu jätab sadama juhtorganitele palju rohkem paindlikkust iga teenustekategooria pakkujate arvu ülempiiri määramisel vastavalt sadama eripärale ja kohalikele tingimustele.

3.10

Pädeva ametiasutuse poolt teenustepakkujatele antud kontsessioonid ja load tuleb väljastada või pädevate ametiasutuste ja teenustepakkujate vahel sõlmitud kaubanduskokkulepped sõlmida ajavahemikuks, mille kestus vastaks nende investeeringute tähtsusele, mis teenustepakkujad peavad tegema, et täita kontsessioonide, lubade või lepingute tingimusi. Nii jääb piisavalt aega investeeritud kapitali amortisatsiooniks ja tasuvuseks (näiteks 10 aastat, kui pole tegemist suuremahuliste investeeringutega, 15 aastat, kui on tegemist suuremahuliste investeeringutega vallasvarasse ja väljaõppesse, ning 45 aastat, kui tegemist on suuremahuliste investeeringutega kinnis- ja vallasvarasse).

3.11

Kõnealuse direktiivi jõustumine ei tohiks mõjutada sadama-alade rendilepinguid või sadamateenuste pakkumise lube omavate sadamateenuste pakkujate õigusi ja tegutsemise tingimusi, kuna see viiks lepingute tühistamiseni sadamate juhtorganite poolt ning riigi vastutuseni.

3.12

Komitee märgib, et laadimistöid ja lootsimist puudutavad muudatused ei vasta juba komitee, mitme riigi ja Euroopa Parlamendi poolt väljendatud ootustele (4).

3.13

Töökohtade arv sadamateenuste osutamisel ei ole seotud tarnijate arvuga, nagu seda märkis Euroopa Komisjon, vaid tegeliku sadama kaubanduse ja/või teenuste mitmekesistamisega. Teenuseosutajate arvu mitmekordistamine ei mitmekordista töökohtade arvu. Uusi töökohti loovad ainult kaupade hulga suurenemine ja mitte-tavapäraste teenuste tekkimine.

3.14

Sätted laadimistööde ja omakäitluse kohta, mis on ettenähtud siseturul merekiirteede ja kabotaaži puhul, seavad enamikes riikides kollektiivlepingud põhimõtteliselt küsimärgi alla ning kõnealuse direktiivi eelnõu raames võib neid teatavatel juhtudel käsitleda kui ühenduse konkurentsiseaduste vastaseid, kuigi nad vastavad nii riiklikule kui rahvusvahelisele sotsiaal- ja tööõigusele. Euroopa Kohus tunnustab, et kollektiivlepingutest kinnipidamine võib piirata konkurentsialaste õigusaktide rakendusala. Rahvusvahelisel tasandil on mitmed liikmesriigid ratifitseerinud ILO merekonventsioonid, mis käsitlevad laadimistöid sadamas (5) ning meeskondade töötingimusi ja turvalisust. Komitee märgib, et Euroopa Komisjoni poolt ettenähtud sätted ei võta arvesse kolmepoolselt kokkulepitud tingimusi.

3.15

Komitee jaoks on oluline tugev konkurents teenusteturul ning sadamate laadimistööde jätkuvus, turvalisus ja kvaliteet. Omakäitluse võimaldamine sadamate laadimistööde teenuste osas tekitaks ebavõrdseid konkurentsitingimusi olemasolevate sadamate laadimistöid teostavate ettevõtete ja omakäitlejate vahel. Sadamate laadimistöid teostavad ettevõtted loodi sadamates erastamise või konkurentsi tulemusel. Kõnealused ettevõtted investeerisid super- ja infrastruktuuri. Seevastu võivad omakäitlejad ilma igasuguse konkurentsi ja investeerimiskohustuseta siseneda sadamateenuste turule ning erinevalt laadimistöid teostavatest ettevõtetest kasutada tasuta teiste poolt hangitud seadmeid, samuti puuduvad nende tegevusel mis tahes ajalised piirangud. Sadamates on kõrgendatud õnnetusteoht, mistõttu on nõutav töökaitse kõrgendatud nõudmistest kinnipidamine ja selle kontroll. Omakäitluse lubamisel tuleb arvestada õnnetusjuhtumite arvu tõusuga. Vaatamata sellele, et direktiivi sotsiaalne mõõde on kinnituse saanud, on kõnealuste sätete puhul tegemist nende sadamatööliste ootuste tagasilükkamisega, kes kardavad tunnustatud, kvalifitseeritud ja läbirääkimistel kinnitatud määraga tasustatud töökohtade kaotust ning nende asendamist ajutiste töökohtadega, individuaallepingutega ning sotsiaalsete ja palgagarantiide kadumist, mis toimub laadimistöölistele pealesunnitud konkurentsi raames. Omakäitlemine viib maapealse personali koormuse tõusuni ja õnnetuste ohuni, kuna meeskondade koosseisud on tihti viidud miinimumini. Käesolevaga saavad kaptenid juurde täiendavat vastutust ja kohustusi.

3.16

Komitee leiab, et lootsiteenused ei ole käsitletavad lihtsa kaubandusliku teenusena; tegemist on keeruliste tehniliste oskuste rakendamisega, kohalike olude tundmisega, mida kasutatakse transpordi, elanikkonna ja keskkonna turvalisuse tagamiseks sõltuvalt transporditavast kaubast. Seega on tegemist üldhuviteenusega, mille iseloom ei ole peamiselt kaubanduslik, kuigi tihti on see antud sadama juhtorgani kontrolli all eraettevõtetele, ning peab seetõttu jääma rakendusalast välja. See ei takista sadamaid, nagu see juba tehakse, andmast neile kaptenitele juhtimisõigust, kelle kogemused ja kohalike olude tundmine lubavad neil ilma abita laeva kai äärde juhtida. Samas on vaja arvestada faktiga, et mitmed laevad transpordivad teiste laevade, rajatiste, sadama töötajate ja sadama lähikeskkonna turvalisusele ohtlikke aineid.

3.17

Komitee märgib, et sadamad on ka riikide suveräänsete pädevuste rakendamise kohaks, mis ei pea kuuluma direktiivi mõjualasse, kuna mõned ülesanded (panus terrorismi-, kuritegevuse- ja varjatud sisserände vastasesse võitlusse, millega tihti kaasneb kulutusi ja investeeringuid, mis jäävad sadama kanda) võib delegeerida sadamavõimudele.

3.18

Uued sätted tegevuslubade osas olid mõistlikud ja ilmsed meetmed, samas aga kohustuste nimekirja koostamisel puhul peab arvestama kohalike tingimuste ja eripäraga. Kahtluse alla ei seata meresadamatele kohaldatavaid läbipaistvuse põhimõtteid ega eraldi raamatupidamist; komitee võib ainult tunnustada täielikult nendest kinnipidamise vajadust läbipaistvuse direktiivi rakendamisel.

3.19

Direktiivis tuleks konkreetselt määratleda sadamateenuste pakkujate kohustused, mille täitmine on eelduseks lubade pikendamisele 8, 12 või 30 aasta pärast.

3.20

Lõpetuseks tundub, et ettepaneku peamine eesmärk on sadamateenuste hinna langetamine, kuid komitee leiab, et julgeoleku- ja keskkonnanormide ning sotsiaalõiguste järgimine on samuti olulised kriteeriumid sadamate tõhusa toimimise juures, transpordi ökonoomsuse, turvalisuse ja regulaarsuse huvides.

3.21

Riiklike või kohalike olude, reeglite ja tavade, juhtorganite ja kohalike omavalitsuste kohustuste ülima mitmekesisuse tõttu peavad kohaldatavad ühised reeglid kõigiti iga sadama erisustega arvestama. Iga sadam on aastate vältel läbi teinud muutusi ning toimib konkreetses riiklikus keskkonnas tema jaoks soodsaimates tingimustes. Tegutsemistingimuste ühtlustamise püüd võib mõjutada negatiivselt sadamate tööd.

3.22

Subsidiaarsuse põhimõte ettepanekus sisalduvates sätetes ja sadamaarenguga seonduvate poliitiliste meetmete ühtesobivus kohalikul tasandil näivad komiteele olevat parem valik kui direktiivi eelnõus väljapakutud ühtsed sätted. Sõltuvalt sadamate suurusest ja liigist valitsevad nende vahel märgatavad erinevused. Liigne teenusepakkujate vaheline konkurents võib pikemas perspektiivis viia nii üleinvesteeringute ja raiskamiseni kui ka sotsiaalse olukorra halvenemiseni.

3.23

Vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttele võiks riiklikel monopolidevastastel asutustel ja sisekontrolliorganitel olla volitused sekkuda, kui sadamavõimud koondavad teenused oma kontrolli alla, ilma majandusliku või avalike teenuste alase põhjenduseta; või kui ei arvestata läbipaistvuse põhimõtteid või raamatupidamissätteid. Konkurentsivaldkonnas toimuv ühenduse sekkumine või riigiabi peaksid keskenduma erandjuhtudele, kui riiklikud konkurentsiametid ja piirkondlikud või riiklikud auditeerimisasutused ei teosta omapoolset kontrolli vastavalt kehtivale ühenduse õigustikule rahuldaval viisil.

3.24

Riigiabi osas kerkib küsimus teatavate juurdepääsu ja jooksvate remonditööde (süvendamine, laevateede ja basseinide loomine) kulude ülekandmisest kohalikele ja riiklikele maksumaksjatele, mis on juba tõstatatud Euroopa Komisjoni riigiabi alases kohtupraktikas.

3.25

Omavalitsusel võib olla maksekohustus vaid üldise huvi puhul, mitte ainult meresadamate (nii riiklike kui rahvusvaheliste) kasutajate kulude langetamiseks; eelkõige tähtsamate sadamate puhul; üldise huvi puhul peab lähtuma demokraatia, mitte turumajanduse aspektidest.

4.1

Tundub, et kõnealuse direktiivi eelnõule võiks eelistada vähem üksikasjalikku raamdirektiivi, mis jätab piisavalt ruumi subsidiaarsusele. Piisaks sellest, kui viidataks läbipaistvust või riigihankeid puudutavate õigusaktide rakendatavusele, mitte ei laskutaks sadamateenuste rakendamise üksikasjadesse; ühenduse raamistik ei peaks laienema sadama juhtkonna eelisõigusele tagada nende alluvusse antud üldhuviteenused.

4.1.1

Selline raamdirektiiv ei tohiks mingil moel mõjutada liikmesriikide õigusi ega kohustusi õigusaktide osas, mis puudutavad sotsiaalküsimusi, tööd, rahvatervist, keskkonda, ohutust, avalikku korda või üldhuviteenust. Samuti ei tohiks see mõjutada riiklike kohaldatavate õigusaktidega kooskõlas olevaid kollektiivlepinguid. See peab arvesse võtma ka liikmeriikide rahvusvahelisi kohustusi, näiteks ILO merekonventsioone.

4.1.2

Komitee väljendab siiski kahetsust, et direktiivi eelnõusse pole kaasatud mõjude hindamist, mistõttu see on vastuolus seadusloome parandamise kohustusega, mille komisjon võttis endale avalikku haldust käsitlevas valges raamatus. Kõikidesse eelnõudesse, mille menetlemisel tuleb kasutada kaasotsustamismenetlust, tuleks kaasata mõjude hindamine ning teave sotsiaalpartneritega peetud nõupidamiste kohta.

25.11.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 294/33

1.1

Vene Föderatsioon, mis mängib rahvusvahelisel tasandil võtmerolli, on Euroopa Liidu strateegiline partner. ELi laienemine rõhutab veelgi Euroopa Liidu ja Venemaa kui naabrite vahelise koostöö tähtsust ning võimalikult heade suhete loomine ELi ja Venemaa vahel ühiste Euroopa väärtuste, st demokraatia, inim- ja kodanikuõiguste, arendamise raames on mõlemale osapoolele ülima tähtsusega.

1.2

Sotsiaalne areng ja elutingimuste paranemine, õigusriigi ülesehitamine, paremini prognoositava ärikeskkonna tekkimine ning turumajanduse väljaarenemine Venemaal nõuavad sihipärast tegutsemist. Vaatamata Vene Föderatsiooni juhtide deklaratsioonidele, mis formaalselt kinnitavad toetust eespool nimetatud eesmärkidele, on nende eesmärkide saavutamine ja igapäevaelu reaalsus kaugel sellest, mida ootab nii vene kui rahvusvaheline üldsus. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates aga ei kinnita Venemaa praeguste juhtide suhtumine näiteks majandustegelastesse, meediasse eeltoodud ametivõimudepoolse väite paikapidavust demokraatia- ja kodanikuühiskonna edendamise osas. Venemaa praegune arengusuund on murettekitav ja seda mitte ainult Venemaa kodanike jaoks. Venemaa on põhimõtteliselt demokraatiale selga pööramas: valitsus kontrollib meediat, vaatamata rahvusvahelistele lepetele on vene sõjavägi kohal nii Moldaavias kui Gruusias ja kohtusüsteem on allutatud poliitilisele kontrollile. Sellistes tingimustes on organiseeritud kodanikuühiskonna ülesehitamine väga raske.

1.3

ELi süvenev integratsioon (siseturg, ühisraha ja suurenev koostöö üha enamates poliitikavaldkondades) on ajaloolise tähtsusega põhieesmärk, millele on pühendunud kõik liikmesriigid, seda vaatamata hiljutistele tagasilöökidele. Ent integratsioon ELi sees ei tohi viia olukorrani, kus EL eraldub veelgi Venemaast ja ülejäänud Euroopast, mis areneb erinevat rada, kuna see võiks põhjustada Euroopa lõhenemise.

1.4

Prantsuse välisminister Robert Schuman sai oma 9. mai 1950. aasta deklaratsiooniks ühinenud Euroopa ehitamise kohta inspiratsiooni ideest, et Euroopa integratsioon peab põhinema soovil töötada koos võrdsetel tingimustel seatud eesmärkide saavutamise nimel, ühistel väärtustel ja lepitusel ning inimeste ühise tuleviku visioonil. Robert Schuman väitis ka, et Euroopat ei saa ehitada ühekorraga, vaid praktiliste saavutuste ja eelkõige tõelise solidaarsuse loomise kaudu. Schumani deklaratsiooni sõnum kehtib ka ELi ja Venemaa vaheliste suhete ning jõupingutuste kohta nendevahelise koostöö tugevdamiseks.

2.1

ELi ja Venemaa vaheliste suhete tugevadamine nõuab ka Euroopa Liidu organiseeritud kodanikuühiskonna kindlat toetust. Kodanikuühiskonna pingutused on suunatud nii ELi ja Venemaa vahelise koostöö parandamisele kui ka organiseeritud kodanikuühiskonna ja demokraatia ülesehitamise toetamisele Venemaal

2.2

Oluline on ELi uute liikmesriikide kogemus, mis on kümne aastaga edukalt lõpetanud post-kommunistliku üleminekuprotsessi ning saavad pakkuda lisaväärtust ELi ja Venemaa vahelisele koostööle. Seoses demokratiseerimise ning inim- ja kodanikuõiguste kaitsega Venemaal saavad olulist rolli mängida eelkõige kõnealuste riikide kodanikuühiskondade osalejad (VVOd).

2.3

Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Konföderatsioonide Liit (UNICE) on juba aastaid teinud ELi ja Venemaa tippkohtumistel ettepanekuid ja esitanud arvamusi ärisuhete arengu kohta ning ELi ja Venemaa ärijuhid arutavad regulaarselt kõnealust küsimust ELi ja Venemaa töösturite ümarlaua raames ning esitavad oma seisukohti ELi ja Venemaa vahelistel tippkohtumistel. Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon (ETUC) esitab oma seisukoha samuti tippkohtumistel ning edastas Euroopa Komisjoni presidendile ja Venemaa presidendile 2004. aastal ühise kirja Venemaa Sõltumatute Ametiühingute Föderatsiooniga (FNPR), milles tehti ettepanek anda ELi ja Venemaa ametiühingute konföderatsioonidele samasugune roll nagu on ELi ja Venemaa töösturite ümarlaual. Muud kodanikuühiskonna osalejad on omal algatusel välja töötanud viise oma seisukohtade väljendamiseks ELi ja Venemaa vaheliste suhete arengu kohta konkreetsetes sektorites. Venemaa ühiskond on endiselt nõrgalt organiseerunud, valitsusvälised organisatsioonid arenevad aeglaselt ega mängi veel suurt rolli.

2.4

Viimastel aastatel on Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee esitanud omalt poolt ELi ja Venemaa vaheliste suhete kohta mitu arvamust, milles pöörati tähelepanu ka Venemaa kodanikuühiskonna toimimisele. Peamised arvamused on esitatud joonealuses märkuses 1. Käesolevas arvamuses on võetud arvesse kõnealustes arvamustes esitatud soovitusi ja järeldusi, kuigi neile ei ole eraldi viidatud (1). Kõnealune töö viis Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee otsekontaktide loomiseni paljude Venemaa kodanikuühiskonna peamiste osalejatega.

3.1.1

Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise koostöö järjekindlat arengut on takistanud asjaolu, et liikmesriigid edendavad oma huve kahepoolse koostöö kaudu Venemaaga isegi neis küsimustes, millega tegelemine on usaldatud Euroopa Liidule. Muidugi ei tohi teha midagi, mis piiraks konstruktiivsete ja avatud kahepoolsete suhete arendamist iga liikmesriigi ja Venemaa vahel valdkondades, mis ei kuulu ELi pädevusse. Vastupidi, kõnealune kahepoolne, piirkondlik ja sektoraalne tegevus on väga oluline ning iga ELi liikmesriik peab selle eest vastutama.

3.1.2

ELi ja Venemaa vahelises koostöös positiivsete tulemuste saavutamise nimel peavad ELi kodanikuühiskonnad tegutsema senisest aktiivsemalt oma kogemuste jagamisel võimalustest kodanikuühiskonda korraldada, samuti Venemaa kodanikuühiskonda toetava solidaarse võrgustiku taastamisel. Euroopa Liit võib pakkuda vene kodanikuühiskonnale, seega Venemaale, teadmisi oma rikkuse väljendajaks olevatest teguritest, mis on mitmekesisus ja ühiskonnakorralduse erinevate vormide paljusus ja viimaste aluseks olev demokraatlike, sotsiaalsete ja kultuuriväärtuste levitamine. Kõik liikmesriigid peavad tegema tööd ühiste eesmärkide soodustamise nimel; see on ülesanne, mis on pärast laienemist muutunud veelgi tähtsamaks. Samuti on ilmne, et avatud ja otsekohene lähenemine on parim viis tulemuste saavutamiseks ELi ja Venemaa vahelise koostöö arendamisel. EL peaks välja töötama ka tehnilise abi, aitamaks Venemaad saada stabiilseks, demokraatlikuks ja jõukaks riigiks. Olemasolevate tehnilise abi programmide struktuur tuleks ümber hinnata. Edu on kõige parem saavutada väikeste, kuid otsustavate sammude abil.

3.2.1

EL ja Venemaa laiendavad ja süvendavad omavahelisi suhteid nelja ühisruumi saavutamise kavade alusel. Neli ühisruumi on: 1) ühine majandusruum, 2) ühine vabaduse, turvalisuse ja õigusruum, 3) ühine välisjulgeoleku ruum ning 4) ühine teadustöö ja haridusruum, sealhulgas kultuuriaspektid. Kavades sätestatakse järgmiseks paariks aastaks umbes 400 meedet. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvab, et tegemist on suurepärase lähenemisviisiga, ja rõhutab, et EL peab suurendama oma jõupingutusi avatud ja laiahaardeliste poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalse suhete loomiseks ELi ja Venemaa vahel.

3.2.2

Kodanikuühiskonna jaoks on olulised kavade mitu aspekti, näiteks prioriteetsed regulatiivse ja majandusdialoogi valdkonnad; konkurentsi, investeeringute ja kaubanduse edendamine; piirkondadevaheline ja piiriülene koostöö; keskkond; inimestevaheliste kontaktide edendamine; isikute liikumine; noored; koostöö kodanikukaitse valdkonnas; teadus- ja haridustegevus; transpordivõrkude järk-järguline integreerimine.

3.2.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitab tungivalt nelja ühisruumi kavad koheselt rakendada. Kavade sisu tuleks pidevalt ajakohastada, püüdes neid muuta võimalikult teostatavaks, ja nende rakendamine tuleks mõlemapoolselt igal aastal üle vaadata. Nii EL kui Venemaa peaksid määrama kavade rakendamise eest vastutavad organid. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on omalt poolt valmis kõnealuse arvamuse järelevalve näol aktiivselt kaastööd tegema kõnealuse protsessi kodanikuühiskonnale asjaomastes valdkondades. Sellega seoses kavatseb komitee esitada arvamusi kavade sisu ja rakendamise kohta ning suurendada otsekontakte Venemaa kodanikuühiskonna peamiste osalejatega (vt punkte 3.4.3. ja 3.5.5).

3.2.4

ELi ja Venemaa vahel 1990. aastate esimesel poolel sõlmitud partnerlus- ja koostöölepingu esialgne kümneaastane periood lõpeb 2007. aastal, kui kumbki pool seda soovib. Nelja ühisruumi saavutamise kavad peaksid olema ELi ja Venemaa vahelise uue, kaasaegse, strateegilisele partnerlusele rajatud kokkuleppe aluseks. Venemaad tuleks innustada kõrvaldama püsivad takistused kaubavahetusele ja teenuskaubandusele ning tagama hästitoimiva regulatiivse raamistiku investeeringutele, et EL ja Venemaa saaksid alustada vabakaubanduslepingu koostamist, mis põhineb Venemaa turumajanduslikul seisundil ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks olemisel.

3.2.5

EL ja Venemaa peaksid tegema koostööd, et samal moel uuendada ka piirkondlikku –Põhjamõõtme — (sealhulgas Läänemere piirkonna koostöö ja Arktika koostöö ning Musta mere piirkonna koostöö. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteel on rahul, et kõnealust aspekti on nelja ühisruumi kavades nõuetekohaselt arvestatud ning ergutab võtma täiendavaid meetmeid arendamaks piirkondlikku koostööd osana ELi ja Venemaa vahelistest suhetest.

3.3.1

ELi ja Venemaa vaheliste suhete jätkusuutlik tugevdamine on piiratud, kui osapoolte tegevustes ei juhinduta ühistest väärtustest. Ühiste väärtuste hulka kuulub isiklik vastutus, austus õigusriigi suhtes, austus üksikisiku ja vara suhtes (st ajakirjandusvabadus, vabade valimiste korraldamine, poliitiline pluralism, võrdsed võimalused ja vähemuste õigused), läbipaistvus, terviklikkus, inimväärikus, võrdsus ja sõnavabadus, ühinemisvabadus ja töötajate põhiõigused, head töösuhted ja piisav sotsiaalkaitse. Nende väärtuste juurdumiseta Venemaa sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise elu alustaladesse ei saa tekkida alust koostööle ja vastastikkusele mõistmisele.

3.3.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee peab nelja ühisruumi kavade kõiki eesmärke asjakohaseks. Komitee on rahul, et ühiste väärtuste tähtsust kinnitab nende kasutamine kolme kava (ühine välisjulgeoleku ruum, ühine vabaduse, turvalisuse ja õigusruum, ühine teadustöö ja hariduse, sealhulgas kultuuriaspektide ruum) põhialusena.

3.3.3.

ELi ja Venemaa vahelise koostöö tugevdamist mõjutavad kõnealustes valdkondades toimuvad sündmused Venemaal. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitab kõnealuses küsimuses rõhutada nelja ühisruumi kavade elluviimist. Komitee arvab, et kavadesse tuleks lisada rohkem konkreetseid meetmeid saavutamaks ühiseid väärtusi, mis on aluseks toimiva kodanikuühiskonna kujunemisele.

3.3.4.

Venemaal on tähtis luua keskkond, kus sotsiaalpartnerid ja teised organiseeritud kodanikuühiskonnas tegutsejad saaksid tegutseda sõltumatult ja osaleda enesekindlalt neid puudutavate sotsiaal- ja majandusotsuste ettevalmistamisel. Selleks on vaja avatud dialoogi ja võrgustikutööd, mis nõuavad sõltumatut keskkonda, samuti olulisemate rahvusvaheliste lepingute (nt ILO põhilised töönormid) rakendamist praktikas.

3.3.5.

Toimiva kodanikuühiskonna eeltingimuseks on Venemaa majandus- ja sotsiaalvaldkonnas tegutsejate suur esindatus, sõltumatus ja võimelisus konstruktiivseks ekspertdialoogiks ametiasutuste ja teiste ühiskonnas osalejatega.

3.3.6.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab ELi ja Venemaa 2005. aasta kevadel teise ühisruumi kava raames algatatud konsultatsioone inimõiguste ning nendega seotud põhiõiguste (nt rahvusvähemuste õigused) valdkonnas. Kõnealuste konsultatsioonide raames tuleks tähelepanu pöörata sellele, kuidas lahendada riikliku ja kohaliku enesemääramisõigusega seotud küsimusi ja vältida konfliktsete meetodite kasutamist (Tšetšeenia), mis seavad inimesi ohtu Venemaal ning kujutavad ohtu ka ELi kodanikele.

3.3.7.

EL on aastaid näidanud oma võimet kutsuda kolmandates riikides dialoogi teel esile olulisi muutusi ja see peaks olema ka Venemaaga peetava dialoogi eesmärk. Euroopa Nõukogul ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonil (OSCE) on kõnealustes küsimustes võtmeroll. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee märgib rahuldustundega, et EL ja Venemaa on nelja ühisruumi kavades nõustunud tugevdama koostööd kõnealuste foorumite raames.

3.3.8.

Piisavat ELi finantsabi on tarvis ELi ja Venemaa vaheliste suhete arendamiseks. Kodanikuühiskonna, hariduse ja sõltumatu keskkonna arendamiseks tuleks rohkem ära kasutada TACIS programmi ja muid vahendeid ning seda tuleks arvesse võtta ka Euroopa naaberriikide ja partnerluspoliitika rahastamisvahendi (ENPI) ettevalmistamisel. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitab Euroopa Komisjonil teha ettepanek selle kohta, kuidas Venemaa kodanikuühiskond saaks suuremat kasu ELi asjakohastest vahenditest.

3.4.1

EL on rõhutanud, et ELi ja Venemaa vaheliste suhete arendamisel on eesmärgiks leida lahendusi ja edasiminekuid, mis on kvalitatiivselt jätkusuutlikud. See eeldab erinevate kodanikuühiskonna sidusrühmade vaadete arvessevõttu ja seetõttu ongi kodanikuühiskonna arendamine Venemaal nii oluline.

3.4.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitab tugevdada kodanikuühiskonna usaldusväärsete osalejate rolli ELi ja Venemaa koostöömehhanismides, luues nõuandekomitee vastavalt ELi ja Venemaa vahelise partnerlus- ja koostööleppe (PCA) artiklile 93. See võimaldaks saada maksimaalset kasu nende asjatundlikkusest ELi ja Venemaa koostöö osas. Positiivseid kogemusi on sarnaste lepetega ELi suhetes Vahemere piirkonna, India, Ladina-Ameerika ja AKV riikidega Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvab, et Venemaal on samuti suur hulk osalejaid, kellel on vajalik pädevus.

3.4.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee eesmärk on võtta endale oluline roll parima viisi leidmisel kodanikuühiskonna kaasamiseks ELi ja Venemaa koostöösse. Punktides 3.2.3 ja 3.5.5 märgitud Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kavatsus tugevdada kontakte Venemaa kodanikuühiskonna peamiste osalejatega tuleks lähitulevikus laiendada EL ja Venemaa formaalse koostöö raames toimuvaks nõuandvaks foorumiks.

3.5.1

Aastate jooksul on mõned huvirühmad, sealhulgas ametiühingute liikumine, tarbijate, tööandjate, põllumajandustootjate ja muud kodanikuühiskonna rühmad, loonud kontakte samalaadsete rühmadega Venemaal. See on toimunud nii ELi kui kahepoolsel tasandil. Ka Venemaa organisatsioonid on sageli kaasatud rahvusvahelisse koostöösse asjakohastes valdkondades. Eesmärk on soodustada otsesidemeid, võrgustikutööd, koostoimimist ning kogemuste ja teadmiste vahetamist tavakodanike vahel. Kodanikuühiskonna koostöö peamised eesmärgid peaksid hõlmama usaldusväärsete suhete laiendamist ELi ja Venemaa vahel.

3.5.2

Siiski tuleks kõnealuseid suhteid mitmekesistada ja arendada, kuna paljudel Venemaa organisatsioonidel puuduvad piisavad kontaktid nii omavahel kui samalaadsete organisatsioonidega teistes riikides. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee innustab kõiki kodanikuühiskonna osalejaid veelgi tugevdama ja laiendama koostööd oma huvivaldkonna samalaadsete osalejatega Venemaal. EL peaks omalt poolt algatama meetmeid kõnealuse koostöö soodustamiseks.

3.5.3.

ELi liikmesriigid peaksid suurendama jõupingutusi kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamiseks ühisprojektide loomisse, haridus- ja vahetusprogrammide edendamisse ning ühisprojektide algatamisse majandusvaldkonnas. ELi liikmesriikide valitsused peaksid pakkuma rohkem avalikku teavet niisuguste projektide olemasolu kohta ning koolitama kodanikuühiskonda projektide ettevalmistamise osas.

3.5.4.

Tähtis on leida viise kontaktide loomiseks kõigi Venemaa osadega (sh Kaliningrad). Regioonide komitee ettepanekud (2) piirkondliku koostöö arendamiseks ELi ja Venemaa vahel on selles suhtes väga asjakohased. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab kõnealuseid ettepanekuid ja soovitab alalisel partnerlusnõukogul kõnealust teemat oma päevakorras ajakohastada.

3.5.5.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kasutab oma positsiooni, soodustamaks sidemete arengut ELi ja Venemaa organiseeritud kodanikuühiskonna vahel. Esimene samm selles suunas oleks regulaarsete kontaktide, ühisseminaride jms korraldamine erinevatel teemadel koos Venemaa partneritega (nt majandusreformid ja tööhõive, sotsiaalkindlustussüsteemide reform, sotsiaaldialoogi areng Venemaal, kodanikuühiskonnas osalejate kaasamine ELi ja Venemaa vahelisse koostöösse). Eesmärk oleks korrapärase ja intensiivsema koostöö saavutamine mõlema poole vahel, millest peaks aja jooksul kujuneda nõuandev foorum, mis toetaks ELi ja Venemaa koostöömehhanismi (vt ka punktid 3.2.3 ja 3.4.2–3.4.3).

3.6.1

Oluline on Venemaa ja seda ümbritsevate Ida-Euroopa riikide (nt Venemaa ja Ukraina, kuid ka Venemaa ja Moldova ning Venemaa ja Valgevene) vaheliste suhete tugevdamine samal ajal, kui EL arendab suhteid oma Ida-Euroopa naabritega. Euroopa koostöö parendamise eesmärgil on vaja tihedamat koostööd ja intensiivsemat koostoimimist poliitika-, majandus- ja sotsiaalküsimustes. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee teeb ettepaneku, et EL võiks toetada sellist arengut osana oma naaberriikide ja partnerluspoliitikast.

3.6.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitab siinkohal toetada ka piiriüleseid kontakte kõnealuste riikide kodanikuühiskonna osalejate vahel. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on juba võtnud meetmeid kõnealuse dialoogi arendamiseks ja kavatseb sellest Euroopa Komisjonile regulaarselt ette kanda.

3.7.1

Piiriülese liikuvuse edendamisel on olulised hea transpordiühendus ja mugav reisimine. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab jõupingutusi transpordiühenduse arendamiseks ja integreerimiseks, mis nõuavad infrastruktuuri ja logistika parandamise rahastamist nii ELis kui Venemaal. Kõnealusesse tegevusse peaksid olema rohkem kaasatud ka suured rahvusvahelised rahandusasutused, eelkõige Euroopa Investeerimispank ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank.

3.7.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on rahul, et nelja ühisruumi kavades on määratletud ka eesmärk soodustada inimestevahelisi kontakte ja reisimist ELi ja Venemaa vahel nt transpordivõrkude integreerimise, seadusliku piiriületuse ja viisarežiimi lihtsustamise ning tagasivõtmise põhimõtete kaudu. Piirilepingud on sujuva piiriülese liikuvuse nurgakiviks.

3.7.3.

Praegune viisaprotseduur on aeglane ja kallis ning piirab (isegi takistab) tihedamat piiriülest koostoimimist kodanikuühiskonna osalejate, sealhulgas noorte inimeste ja üliõpilaste vahel. Viisa ja tööloa taotlemise protseduure tuleb lihtsustada; see aitaks soodustada piiriülest liikuvust ja suhteid. Seetõttu on tähtis, et praegused läbirääkimised ELi ja Venemaa vahel viisa taotlemise edendamise suhtes viiksid võimalikult kiiresti lahenduseni, mis rahuldab mõlemaid pooli.

25.11.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 294/38

1.1

Esitatud ettepanek määruse kohta, millega asutatakse Euroopa Kemikaalide Agentuur ning mis kehtestab kemikaalide registreerimise, hindamise, kasutusse lubamise ja piiramise korra (1), vallandas ulatusliku arutelu, mis hõlmas Euroopa institutsioone, siseriiklikke ametiasutusi, keemiatööstust ja teisi tööstusharusid, samuti ametiühinguid ja paljusid valitsusväliseid organisatsioone.

1.2

Nimetatud arutelu raames leidsid käsitlemist mitmed komitee eelnevas arvamuses (2) tehtud ettepanekud, sealhulgas eelkõige kolm nõudmist:

1.3

Kaks komisjoni ja UNICE (Euroopa Tööandjate Föderatsioon) ning CEFIC'i (Euroopa Keemiatööstuse Keskliit) vastastikuse mõistmise memorandumi raames teostatud uurimust on kaasa aidanud konkreetsete tööstussektorite probleemide paremale mõistmisele. Kõnealustest mõju-uuringutest nähtub, et kuigi esialgu väljendatud hirmud olid liialdatud, on ikka veel kahtlusi, mis ajendavad jätkama jõupingutusi süsteemi tõhususe ja kooskõlastuse tõstmise nimel.

1.3.1

Ärinõustamisfirma KPMG läbiviidud uuringu (Business Impact Case Study  (3)) tähtsamad tulemused olid järgmised:

1.3.2

Uuringus uute liikmesriikide (ULR) (4) kohta tõdetakse, et REACHi alased teadmised on veel piiratud ning nenditakse järgmisi kriitilisi aspekte:

1.4

Kõnealuse uuringu tulemused ja toimuv arutelu on esile tõstnud mõned aspektid, mida asjaomased majandustegevuses osalejad peavad kriitilisteks ja mille suhtes komitee soovib anda oma täiendava panuse tihedas kooskõlas nõukogu ja Euroopa Parlamendi jooksvate töödega.

2.1

Määruse ettepanekus loobutakse senisest elukaugest vahetegemisest “olemasolevate ainete”, s.o kõigi keemiliste ainete, mille olemasolu turul oli registreeritud juba enne 1981. aasta septembrit, ja “uute ainete” vahel, s.o pärast antud kuupäeva turule lastud ainete vahel. Puhasainete või valmististe koostisesse kuuluvate ainete suhtes (artikkel 5), mida toodetakse või imporditakse suuremas koguses kui üks tonn aastas (artikli 5 lõike 1 teine lõik), kehtestatakse registreerimiskohustus. Määratletakse ka põhimõte, et ühenduses toota või ühendusse importida võib ainult registreeritud kemikaale (artikli 19 lõige 1).

2.2

Üleminekukorraldus kehtib praegu toodetavate või siseturule viidud ainete suhtes (mille arv on hinnanguliselt 30 000), mille jaoks võetakse järkjärguliselt kasutusele tootja või importija kohta aastas ühenduses toodetud või ühendusse imporditud kogusel põhinev registreerimissüsteem (artikkel 21). Üleminekukorralduses on ette nähtud, et registreerimiskohustus jõustub suuremate koguste korral (üle 1 000 tonni aastas) ja praegu 1. ja 2. kategooria kantserogeenseks, mutageenseks või teratogeenseks liigitatud ohtlike ainete korral kolme aasta pärast, koguse korral vähemalt 100 tonni aastas kuue aasta pärast ja koguse korral vähemalt 1 tonn aastas üheteistkümne aasta pärast.

2.3

Kogusest sõltuvat lähenemist on kahtluse alla seatud erinevate argumentide toel. Muuhulgas toodi välja, et seeläbi muutuks võimatuks registreerimise ajaline diferentseerimine vastavalt iga aine tegelikele riskidele. Ainete riskipõhine järjestus oleks teaduslikult ja majanduslikult küll pigem õigustatud, kuid selle kindlaksmääramiseks tuleks teostada järkjärguline menetlus loomuomase ohtlikkuse (hazard) ja kokkupuutega (exposure) seotud ohtude väljaselgitamiseks ning lõpuks riskide hindamine (assessment) ning teostada vastavat riskijuhtimist (risk management).

2.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on seepärast seiskohal, et kogusepõhine prioriteetide seadmise meetod — kuigi eelnevast arvamusest (5) nähtub, et see on ligikaudne (6) — on kõige sobivam taotletavate eesmärkide saavutamiseks ja praeguse, üldiselt vähetõhusaks peetava süsteemi asendamiseks. Väljapakutud süsteem võtab nimelt arvesse ka eriti murettekitavaid aineid, nagu näiteks 1. ja 2. kategooria kantserogeenseks, mutageenseks või teratogeenseks liigitatud aineid. Komisjoni valitud kogusepõhine lähenemine (võimaliku kokkupuute ligikaudne indeks) ei jäta tähelepanuta loomuomast ohtlikkust ning näib olevat lihtsamini rakendatav ja läbipaistev ning ka sobivam asjaomastele pooltele piisava õiguskindluse tagamiseks.

3.1

Väljapakutud määruse struktuur on Euroopa majandus-ja sotsiaalkomitee arvates liiga keerukas ja raskesti mõistetav. See põhjustab vähemalt osaliselt paljudes ettevõtjates nõutust, et mitte öelda hirmu, eriti tööstusharudes, mis tegelikult ei tooda keemilisi aineid, või siis importijates, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetes ja tarneahela järgmise etapi kasutajates, kelle käsutuses ei ole puhuti ei vajalikke teadmisi ega tehnilisi struktuure kirjeldamaks vajadusel erilisi kasutusviise ja vastavate ohtude haldamist. Mahukad tehniliste andmetega lisad kujutavad endast lisatakistust REACH süsteemi täielikuks mõistmiseks ja rakendamiseks.

3.2

Sellest tulenevalt väljendab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee lootust, et lähtuvalt esimesel lugemisel kaasatud arvamustest ja esitatud muudatusettepanekutest püüdleks ka komisjon määruse mõistetavuse parandamise poole ja kaalub sel eesmärgil, kas määrust ei oleks võimalik peatükkide ja artiklite järjestuse muutmisega ümber korraldada. Esmajärjekorras tuleks täpsemate definitsioonide abil selgitada rakendusala ja grupierandeid, registreerimistähtaegu ja kogusest sõltuvaid kohustusi.

3.3

Kui tootjate/importijate kohustused on kord sõltuvalt tootmismahust ja tootmisprotsessi tunnustest kindlaks määratud, siis muutuvad mõistetavamaks ka juriidiliselt ja praktiliselt keerukamad küsimused, nagu andmete ühise kasutamise mehhanismid, pädevused ja teavitamine turustusahela ulatuses või siis tarneahela järgmise etapi kasutajate kohustused ja pädevused.

3.4

Edasi teeb komitee ettepaneku, et lisasid, mis oma olemuselt ei ole õigusakti osad (näiteks lisa X), küll nimetataks selgesõnaliselt ja et nad moodustaksid järelikult praktilise lähtepunkti, ent need koostaksid ühiselt asjaomaste sektorite ametiasutused ning eksperdid — vastavalt saastuse kompleksset vältimist ja kontrolli käsitlevas direktiivis sätestatud parimale võimalikule tehnikale (BAT) ja viitedokumentidele parima võimaliku tehnika kohta (BREF) (7). Mida lihtsamalt ja arusaadavamalt korraldatakse kõnealune tohutu tehnilise teabe hulk, seda tõenäolisemaks muutub ettevõtete kohustuste ning seoses nende täitmisega tekkivate kulude korrektne hindamine. Kõnealune eristamine võimaldab lisaks kiiremini kohaneda tehnoloogilise ja teadusliku progressiga ja lihtsustada menetlusi.

3.5

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab komisjoni tehtud pingutusi praktiliste suuniste väljatöötamiseks niinimetatud REACHi rakendusprojektide (RIP) valdkonnas; komitee omistab antud vahenditele märkimisväärset tähtsust ettepaneku teostatavuse suhtes, kuna need võimaldavad sidusrühmadel ja asjaomastel ametiasutustel teemasse süveneda ja süsteemi toimimist paremini mõista.

3.6

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee ootab edasisi jõupingutusi tööstus- ja erialaorganisatsioonide ning ametiühingute kaasamiseks, et kohapeal hakkaks arenema tõeline koostöö ametiasutuste, ettevõtete, erialaorganisatsioonide ja ametiühingute vahel süsteemi tõhusa ellurakendamise nimel. Kõnealuses seoses on soovitav tugistruktuuride nagu näiteks riigisiseste tugivõrgustike rajamine, millega komisjon praegu tegeleb.

4.1

Artiklis 26 on sätestatud eelregistreerimise kohustus järk-järgult registrisse kantavate (phase in) ainete suhtes, mille kohaselt peab iga REACHi registreerimissüsteemi kuuluva aine potentsiaalne kasutaja esitama agentuurile ettenähtud andmed vähemalt 18 kuud enne kolmeaastase tähtaja lõppemist koguste korral 1 000 tonni või enam või siis enne kuueaastase tähtaja lõppemist koguste korral üks tonn või enam. Alla 1-tonniste koguste tootjad/importijad või tarneahela järgmise etapi kasutajad võivad vabatahtlikult kaasa aidata andmete ühiskasutusele.

4.2

Artikli 26 lõikes 1 sätestatud andmerühm moodustab sobiva aluse puhasainete kohaste andmete ühiskasutuse soodustamiseks ning seega võimalikeks kokkulepeteks nende ühiseks edastamiseks ja vajalike katsete ühiseks teostamiseks (vastava kulude kokkuhoiuga). Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamuse kohaselt ei võimalda andmed aine ohupotentsiaali hindamist ja seega ka mitte uute kriteeriumite väljaselgitamist prioriteetide seadmiseks registreerimisel. Kõnealuste eesmärkide huvides tuleks nõuda esitatavate ja kogutavate andemete loetelu laiendamist, millega kaasneb mitte ainult ajakulu suurenemine, vaid ka suurem rahaline ja haldustehniline koorem, mis võib osutuda liigseks väiksemate tootjate, importijate ning ka andmeid haldavate agentuuride jaoks.

4.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on seisukohal, et erinevate arvesse tulevate ettepanekute hulgast tuleks eelistada neid, mille abil on võimalik kinni pidada põhieesmärkidest ja praegu sätestatud tähtaegadest (millega välditakse ebakindlust ja segadust asjaomaste ettevõtete hulgas) ning piirata mõju juhtumianalüüside põhjal potentsiaalselt ebasoodsaimas olukorras olevatele ettevõtetele.

1.

väljapakutud süsteemi alla kuuluvad ained;

2.

rakendusala — seejuures tuleb eelkõige määratleda kriteeriumid ning ettenähtud grupierandid (mis praegu on hõlmatud määruse erinevate artiklitega);

3.

ühe ja sama aine tootjate, importijate ja tarneahela järgmise etapi (erialaste ja tööstuslike) kasutajate vahelisest teabevoost tulenevad kohustused;

4.

aine registreerimiseks konsortsiumide moodustamise mehhanismid, stiimulid ja preemiad.

Mõiste “aine” definitsioon: teostatud juhtumianalüüsid kinnitasid, et REACH süsteemi alla kuuluvate (eelkõige anorgaaniliste) ainete osas valitseb tõepoolest suur ebakindlus.

5.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab seda, et koostatakse spetsiaalne REACHi rakendusprojekt (RIP), et selgitada ametiasutustele ja ettevõtetele, millised ained kuuluvad tõepoolest REACH süsteemi alla.

5.2

Rakendusala: kasulik oleks, kui käitlejad saaksid tugineda täpsete andmetega ülevaatele ainerühmadest, mis on registreerimiskohustusest vabastatud — eelkõige sellistest, mis on reguleeritud juba kehtivate teiste ühenduse õigusaktide sätetega, mis suudavad tagada REACHi ülima eesmärgi — tervise- ja keskkonnakaitse. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee jagab seisukohta, et kattuvusi ja neist tulenevaid dubleerivaid kohustusi tuleb vältida, ja loodab, et asjakohaste täpsete andmete abil kõrvaldatakse kõik järelejäänud kahtlused.

5.3

Teabevoog: REACH on tõhus vaid siis, kui toimib hästi teabevoog kemikaali tarneahela eelmise ja järgmise etapi osaliste vahel. Teabe edastamata jätmise korral eelnevale ja järgnevale tasandile ning erinevate tootmissektorite vahel on võimatu võtta sobivaid riskihaldamise ja töötajate, tarbijate ja keskkonnakaitse meetmeid. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab lähenemist, et on täiesti õigustatud nõuda tootjalt/importijalt, et ta annaks vajadusel hinnangu kokkupuutestsenaariumidele ja ohtudele “määratletud kasutuse” puhul ning seejuures käituks “heas usus” ja “vajaliku hoolikusega”, mis on selged ja kohtupraktikas kindla koha omandanud mõisted.

5.3.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on seisukohal, et agentuuri kogutud andmed registreeritud ja hiljem ka hindamise läbinud ainete kohta tuleks pärast kogu konfidentsiaalse teabe ja kõigi ärisaladuste kõrvaldamist anda üldiselt kõigi ettevõtjate käsutusse (praegu on sätestatud kõnealuse teabe edastamine ainuüksi tootjatele, importijatele, konkreetse aine kasutajatele ja seda vaid asjaomase aine kohta), samuti töötajate esindajatele ja erialaorganisatsioonidele, kellele antud andmed nende tegevuses kasuks võiksid tulla (meditsiini-, turva-, hädaabiteenistus jne).

5.4

Andmete ühiskasutus: Järk-järgult registrisse kantavate (phase in) ainete osas on määruse ettepanekus ette nähtud osalemine foorumis, mille raames vahetavad teavet kõik teatud aine tootjad ja importijad, kes on teostanud eelneva registreerimise. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab kõnealust lähenemist ja selle taga olevat eesmärki viia miinimumini korduvad katsed, ka mitteloomkatsed.

5.5

Komitee kinnitab oma seisukohta, et tuleb vältida testide dubleerimist — ja seda mitte ainult loomkatsete puhul. Otstarbekad oleksid tegevused arvutitoega mudelite ja QSAR (kvantitatiivne struktuuri ja aktiivsuse suhe) tüüpi sõelumismeetodite ning testide ja hindamismeetodite väljaarendamiseks, mis oleksid alternatiiviks loomkatsetele. Seejuures tuleks uurida, milliste menetlustega oleks võimalik kiirendada selliste testide valideerimist ja kasutamist juba enne nende ametlikku ja lõplikku loa andmist pädevate organite poolt.

5.6

Kulud/kulutõhusus: süsteemi rakendamisel tuleks selgesõnaliselt arvesse võtta ettevõtete eesmärki vähendada kulusid, et saavutada kooskõla Lissaboni strateegia ja säästva arengu strateegiaga, mida komitee on alati toetanud. REACHi põhiväljakutse seisneb paralleelselt tervise- ja keskkonnakaitse eesmärkidega ka konkurentsivõime eesmärgi järgimises. Eriti tuleb silmas pidada, et registreerimiskulude jagamisel ei koormataks liigselt üksikuid tarneahela osi või siis mõnd tööstussektorit, kus valitseb eriti karm konkurents või esineb suuremaid struktuurilisi nõrkusi.

5.7

Kuna 60 % registreerimisel tekkivatest otsekuludest seondub nõutavate testidega, omistab komitee suurt tähtsust REACHi mehhanismidele, mille abil ettevõtteid julgustatakse vabatahtlikult kasutama ühiselt tulemusi ja teostama ühiselt teste. Sama tähtis on tasakaalustatud ja ühtne raamistik, mille järgi kõik, kes kasutavad juba varem või ühiselt kogutud andmeid, osalevad kulude katmises.

5.8

Seepärast teeb Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee ettepaneku muuta ebapiisavaks või tasakaalustamatuks peetavaid andmeid kulude kohta. See kehtib eelkõige järgmise suhtes:

6.1

Arutusel olnud ettepanekute hulgas sai teatud toetuse osaliseks Ungari ja Ühendkuningriigi esitatud ja nõukogus põhjalikult läbiarutatud kontseptsioon “üks aine, üks registreerimine” (One Substance, One Registration). Kõnealuse põhimõttega võib nõustuda, kuna niisugune kontseptsioon võimaldaks otsustavalt vähendada teostatavate testide hulka ja väldiks dubleerimist paljude uuringute läbiviimisel, ent püsima jäävad kahtlused seoses konkreetsete rakendusvõimalustega.

6.1.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tõdeb järgmisi nõrkusi või siis lahendamata probleeme seoses kontseptsiooniga:

6.1.2

Lisaks sellele ei anna süsteem “üks aine, üks registreerimine” mingit kindlust võimaluse osas ühiseks ohuga kokkupuute määratlemiseks ja ohtude iseloomustamiseks ning haldamiseks, kui see on nõutav. Problemaatiline kui mitte võimatu on, et erinevad käitlejad nõustuksid ühise määratlusega. See jätaks ruumi otsustamaks vajaduse üle teostada registreerimine osaliselt eraldi, mis oleks vastuolus kontseptisooni “üks aine, üks registreerimine” aluspõhimõttega.

6.2

Kõige hiljutisem Malta ja Sloveenia esitatud ettepanek ainete kohta koguses üks kuni kümme tonni järgib lihtsustamise ja kulude vähendamise eesmärki, mis tuleks kasuks kõnealuses valdkonnas tegutsevatele käitlejatele (tihti VKEd). Kõnealuse ettepaneku raames ei soovitata muudatusi määruse ettepaneku olulistes aspektides (muuhulgas kogusepõhine liigitus ja tähtajad), vaid pakutakse välja töökorraldus, mis tundub lihtsa ja paindlikuna.

6.2.1

Ettepaneku põhipunktid on järgmised:

6.2.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab asjaolu, et ei ole sätestatud praegustest erinevaid kogusepõhiseid tähtaegu ega nõuta olemasoleva teabe ja/või V lisas loetletud testidega seotud andmete kogumist, kui just agentuur seda ei soovita. Tõepoolest tuleks toonitada, et prioriteetide seadmise kriteeriumide ilmnemisel alustatakse kontrollimist, mille käigus võib agentuur nõuda lisateavet või –teste konkreetsete küsimuste selgitamiseks või — kui tekivad tõsised kahtlused aine ohtude suhtes — algatada hindamisprotseduuri.

6.3

Erilist tähelepanu väärib Rootsi ettepanek toodetes kasutatud ainete kohta, muuhulgas laialt levinud kahtluste tõttu artikli 6 praktilise rakendamise suhtes. Rootsi ettepaneku raames tuuakse esile järgmised olulised aspektid:

6.3.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee nõustub mõningate väljapakutud meetmetega, tagamaks lähenemist, mille abil on võimalik bürokraatia ja kulude liigse suurenemiseta järgida tervise- ja keskkonnakaitse eesmärki. See puudutab eelkõige järgmist:

6.3.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab ka ettepanekut artikli 6 rakendamise alguse ettepoole nihutamiseks, kui on läbitud rida etappe ja järgitud vabatahtlikke kokkuleppeid, mis tõendavad selle praktilist rakendatavust (vastavalt sektori sidusrühmade ettepanekule).

6.4

Lõpetuseks kinnitab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee vajadust tugevdada agentuuri rolli (nagu juba komitee eelnevas arvamuses (8) märgitud) ja nõustub seega vastava Prantsusmaa ettepanekuga (Shape the Agency for Evaluation — SAFE), eelkõige seoses kavatsusega lisada agentuuri pädevusalasse määruse ettepanekus sätestatud kolm hindamistüüpi (väljapakutud katsete, esitatud toimikute ja ainete endi hindamine) ning samuti seoses kavatsusega, mille kohaselt oleks agentuuril vahetu vastutus prioriteetselt hinnatavate ainete pidevalt kaasajastatava tööprogrammi (Rolling Plan) eest.

7.1

Komitee arvates tuleb veel süvendada tarneahela analüüsi ja ka erinevate mõjude analüüsi selle eri osades. Keemiliste ainete valdkonnaülese kasutamise tagajärjel tekib olukord, et üks ja sama ettevõte võib olla samaaegselt nii tootja kui järgmise etapi kasutaja. Teisisõnu võib ettevõttel olla rohkem kui üks roll, mis on REACH süsteemi raames ette nähtud tootjate/importijate ja tarneahela järgmise etapi kasutajate jaoks.

7.1.1

Igas tootmisprotsessis võidakse kasutada keemilisi abiaineid ja -valmistisi. Nende registreerimiskohustus on pandud aga kas otsetarnijale või mõnele talle tarneahelas eelnevale lülile, kui just tarneahela järgmise etapi kasutaja ei kasuta ainet määratletud kasutusviisist erinevalt või siis tarnijat kasutusviisist eelnevalt teavitamata.

7.2

Kõnealuses seoses tekkivate probleemitüüpide tunnuste väljaselgitamiseks tundub mõistlik eristada kuue peamise käitlejatüübi vahel, kellel on erinev roll tarneahelas:

7.3

Keemiliste toorainete (nt etüleen või butadieen) tootjate/importijate arv on küllaltki piiratud ja nad töötavad suurte kogustega, mistõttu kehtib neile õigustatult esimene registreerimistähtaeg, millega seotud kuludel on siiski küllalt väike mõju nende käibele.

7.4

Mitte-keemiatööstuse suured ettevõtted (eriti raua- ja terasetööstus, paberi- ja tsemenditehased) on tarneahela järgmise etapi kasutajad, kuna nad kasutavad oma tootmisprotsessis arvukalt abi- ja lisaaineid ning –valmistisi, ja samas on nad praeguse definitsiooni kohaselt ka ainete tootjad/importijad. Vabaks antud ainete täpsema definitsiooni puudumisel, mis oleks aga soovitav, on kõnealustele ettevõtetele suuremalt osalt juba esimesel üleminekuajal pandud registreerimise kohustus.

7.5

Käesoleva dokumendi koostamise ajal saadi uusi andmeid registreerimisele kuuluvaid keemilisi aineid või valmistisi tootvate VKEde kohta. Sellele vaatamata ei ole kasutada olevate andmete alusel võimalik luua täielikku ja üksikasjalikku pilti olukorrast. Kindel on, et registreerimiskohustus pannakse märkimisväärsele hulgale VKEdele (mõni tuhat), ent ei ole veel teada, kui paljude ainete ja milliste koguste osas ja seega, millised on seoses sellega kohustused ja registreerimistähtajad. Uued mõju-uuringud näitavad, et registreerimiskulud võivad avaldada suurt mõju seda tüüpi ettevõtete konkurentsivõimele ning teatud ainete turul püsimisele. Komitee tervitaks kõnealuste aspektide tähelepanelikku jälgimist, seda ka eeldatava negatiivse mõju tootmis- ja tarneahela järgmiste etappide ettevõtetele suure ulatuse tõttu.

7.6

Ainete segajad, s.t valmististe formuleerijad, kes kasutavad üheainsa valmistise jaoks mitmeid aineid, on tõenäoliselt seotud suure hulga ainete registreerimistega, mida ei ole omandatud siseturult. Läbiviidud uuringud on tõendanud, et formuleerijaid on eelkõige mures andmete ja teabe edastamise aspekti pärast, mille raames võidakse avalikustada konfidentsiaalset teavet tootmise kohta. Eelkõige võiks kõigi tootes sisalduvate ainete koodi teatavaks tegemine võimaldada järeldusi valmistist ja ohustada seega konkurentsivõimet. Kõnealuses seoses teeb Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee ettepaneku rakendada nimetatud nõuet ainult ohtlikeks liigitatud ainete puhul.

7.6.1

Seetõttu on selge, et artikli 34 lõiget 4 kohaldatakse eelkõige formuleerijatele. Selle kohaselt peavad vastavalt lisa XI-le ka tarneahela järgmise etapi kasutajad välja töötama kemikaaliohutuse aruanded (CSR — Chemical Safety Report) kasutuste kohta, mida ei ole kajastatud kokkupuutestsenaariumis ja mida kirjeldatakse tarnija edastatud valmistises kasutatud toorainete ohutuskaardil (SDS — Safety Data Sheet). Formuleerijad peavad täitma ka (juba praegu kehtivas õigusaktides sätestatud) kohustust koostada ohutuskaart nende turustatavate valmististe kohta, niivõrd kui need liigitatakse direktiivis 99/45/EÜ ohtlikeks.

7.7

Töötleva tööstuse, välja arvatud keemiatööstuse väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted on eelkõige tarneahela järgmise etapi kasutajad, seda harvem ainete (mille registreerimise kohustus on nagunii pandud tootjale/importijale), ent sagedamini valmististe osas. Nende käsutuses on asjaomane ohutuskaart (SDS) ja vajadusel ka kemikaaliohutuse aruanded (CSR), mis võimaldab ainete turvalist kasutust ja tõhusat riskijuhtimist. Kõnealusele ettevõtete rühmale langeb eelkõige kaudne rahaline koorem suurenenud bürokraatia ja uute formaalsuste kujul.

7.8

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee väljendab soovi, et — nagu on selgitatud juba punktis 3.6 — kohapeal tegutsevad tööstus- ja erialaorganisatsioonid ning ametiühingud jälgiksid aktiivselt ja lihtsustaksid rakendusprotsesse ning võtaksid sealjuures enesele teavitamise ülesande, mis on kindlasti kasulik määruse täielikuks ellurakendamiseks, ning erijuhtudel soodustaksid ettevõtete kaasamist konsortsiumitesse.

8.1

Mõjuhindamine keskendus senini põhiliselt REACH süsteemi kuludele ja teostatavusele. Positiivse mõju töökaitsele ning tervisele ja keskkonnale üldiselt kvantitatiivsed hinnangud pole kas piisavalt ulatuslikud või puuduvad need hoopis. Paljud käitlejad kaebavad, et REACH asetab neile liigse koorma, ja nõuavad seepärast põhimõttelisi muudatusi. Mõned tööstusharud ja suured kaubandusketid annavad määruse ettepanekule kuludest ja bürokraatiast hoolimata positiivse hinnangu.

8.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on oma eelnevas arvamuses juba väljendanud komitee seisukohta tootmisprotsesside ja toodete kvaliteedi ja ohutusega seotud lisandväärtuse suhtes ning teeb ettepaneku uurida kõnealuseid aspekte põhjalikumalt, seda ka seoses keskkonna- ja tervisealase tegevuskavaga (9). Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab kavatsust viia kõnealusel teemal läbi mõned spetsiifilised uuringud, näiteks Euroopa Ametiühingute Töötervishoiu ja Tööohutuse Tehnilise Büroo algatatud uuring REACHi mõju kohta tervisekaitsele töökohal (naha- ja hingamisteede haigused).

8.3

Direktiiv töötajate ohutuse kaitse kohta sätestab juba ohuga kokkupuute stsenaariumide ja kasutatud ainete ohutu käitlemise definitsiooni, ent selle ellurakendamine ei ole alati rahuldav. REACH süsteem laiendab kättesaadavat andmehulka ja kujutab endast seepärast kaheldamatult edusammu töötajate ohutuse ja tervise paremaks tagamiseks kõigis tootmissektorites. Ulatuslike ja dokumenteeritud ohutuskaartide ning kemikaaliohutuse hinnangute ohtlike ainete kohta kättesaadavus on kindlasti otstarbekas, ent seejuures ei tohi unustada, et antud dokumendid on tulevikus kättesaadavad suurema arvu ainete kohta ja neid levitatakse laiemalt majandustegevuses osalejate hulgas.

8.4

Piisava tähelepanuta on jäänud ka tarneahela eri osaliste (ettevõtjad ja töötajad) haridus- ja kutseoskustega seotud vajadusi ning mõju läbipaistvusele ja tarbijateabele puudutav aspekt, mida tuleb tingimata arvesse võtta. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee pooldab igas mõttes aktiivseid meetmeid, nagu näiteks juba väljapakutud töötajate koolitusprogrammid ja mittekonfidentsiaalsete andmete kättesaadavaks tegemise mehhanismid. Kõnealused aspektid pääsevad REACH süsteemi rakendamise käigus kindlasti mõjule, ent optimaalse tõhususe saavutamiseks oleks soovitav töötada eelnevalt välja konkreetsed meetmed.

9.1

Üks REACH süsteemi eesmärkidest seisneb uuenduslikkuse edendamises. Komitee tervitab ettenähtud uute ainete võrdset kohtlemist, eelkõige viis aastat kehtivat (ja pikendatavat) vabastust registreerimiskohustusest, mis antakse uurimisjärgus olevatele ainetele, ning samuti koguste suurendamist seoses teavitamisega. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee pooldab siiski edasiste meetmete ja vahendite arendamist. Eelkõige teeb komitee ettepaneku võtta keemiauuringuid selgesõnaliselt arvesse 7. raamprogrammis, mille suhtes on hetkel käivitumas arutelu, ning kaaluda eriliste uuendustegevuse ja tehnosiirde stiimulite pakkumist potentsiaalselt väiksemate ohtudega ainete väljaarendamise eesmärgil.

9.2

Kahest hiljuti läbiviidud juhtumianalüüsist ilmneb, et ei ole oodata T&Ale eraldatud vahendite ulatuslikku ümberjaotamist või vähendamist. Sellega tuleb siiski arvestada, kuna teadusuuringutesse tehtavate investeeringute vahendite osas ei ole suurendamist ette nähtud. Nimetatud asjaolu võib koos kulude suurenemisega põhjustada uuendusvõime ja seega ka konkurentsivõime kahanemist. Kuna see võib osutuda eriti raskeks VKEde jaoks, peaksid ka liikmesriigid toetama kõnealuste ettevõtete uurimistegevust ja seejuures kasutama ära uusi VKEde tegevust soodustava riigiabi andmise eeskirju. Sellest, et küsitletud ettevõtted ei olnud oodatavatest võimalustest teadlikud, võib järeldada, et vältimatu koorma vähemalt osaliseks tasakaalustamiseks tuleb REACHist tulenevaid eeliseid paremini tutvustada.

9.3

REACHi mõju tootmissüsteemile avab tõenäoliselt uusi võimalusi paindlikumatele ja tõhusamatele ettevõtetele, mis jälgivad täpsemalt turuarenguid. Seejuures avaneb võimalus uute turuosade hõlvamiseks ja uute lahenduste leidmiseks kõige kriitilisemate ainete asemel, mis tuleks asendada. Omandatud kogemused võivad anda neile konkurentsieelise niipea, kui teisigi maailma piirkondi sunnitakse kohanema inimeste tervise ja keskkonnakaitsega rohkem arvestatavate tootmisstandarditega. Arvesse tuleb võtta ka REACHi mõju teadusuuringutele seoses vajadusega uute erialaste teadmiste järele (alates analüütilisest keemiast kuni arvutisimulatsioonide, toksikoloogia, uute katsemeetodite, pistelise kontrolli ja mõõtmistehnikate ning rakendustarkvara arenduseni).

9.4

Seaduste koostajad ja poliitikakujundajad peavad kõnealuseid protsesse arvesse võtma, et kõik ühenduse poliitika valdkonnad oleksid kooskõlas Lissaboni strateegia raames püstitatud konkurentsi- ja uuenduslikkuse ning mõjusa keskkonnakaitse eesmärkidega ning soodustaksid nende saavutamist. Komitee soovib, et ulatuslik ja kestev dialoog pädevate ametiasutuste ja sidusrühmade vahel aitaks kaasa tõhusate poliitiliste meetmete ja vahendite määratlemisele, mis kõrvuti turuseadustega edendaksid keemia uuenduslikku arengut ja arvestaksid tervise ja keskkonna kaitsega.

25.11.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 294/45

1.1

Me elame maailmas, kus kasvab globaliseerumine (protsess, mis kiirendab piiride kadumist), äritegevus on muutumas rahvusvaheliseks ning toimub äärmiselt kiiret tehnoloogiline areng (1). Piiriülese ristinvesteerimise ja institutsiooniliste investeeringute kasv (2), tööülesannete ümberpaigutamine, kiired muutused omandiõiguses ja paremad teabe- ja kommunikatsioonivahendid tähendavad seda, et geograafiline identiteet ähmastub ning konkurentsivõime omandab globaalse mõõtme. Seega on konkurentsivõime majandusliku mõõtme üldiseks eesmärgiks, mis koos sotsiaalse, keskkondliku, poliitilise ja institutsioonilise mõõtmega moodustab jätkusuutliku arengu.

1.2

Euroopa Liit ühtse turu, majandus- ja rahaliiduga, reaalsete edusammudega ühise välis- ja julgeolekupoliitika alal ning justiits- ja siseküsimustes näib tänasel päeval olevat integratsiooni põhituumikuks globaliseerumisprotsessis.

1.3

On vaja, et ühiskond tervikuna oleks konkurentsivõimeline. Konkurentsivõime all tuleks mõista ühiskonna võimet oma majanduskeskkonda pidevalt prognoosida, sellega kohaneda ja seda mõjutada (3). Oma 11. detsembri 2002. aasta teatises “Tööstuspoliitika laienenud Euroopas” (4), defineerib Euroopa Komisjon konkurentsivõimet kui “majanduse võimet pakkuda oma elanikkonnale jätkusuutlikul alusel kõrget ja tõusvat elatustaset ning kõrget tööhõive määra” . Sellele lisaks rõhutatakse üldise konkurentsivõime tähtsust Euroopa Komisjoni poolt alates 1994. aastast regulaarselt avaldatavates Euroopa konkurentsivõime aruannetes (5).

1.4

Ettevõtetele tähendab konkurentsivõime valmisolekut rahuldada klientide vajadusi jätkusuutlikul viisil ja efektiivsemalt kui konkurendid, pakkudes kaupu ja teenuseid, mis on atraktiivsemad hinna ja muude tegurite põhjal (6). Organisatsiooni konkurentsivõimet võib määratleda kui ulatust, mil määral organisatsioon on võimeline tootma kõrgekvaliteetseid kaupu ja teenuseid, mis saavutavad maailmaturul edu ja tunnustust (7) Organisatsioonid peavad järgima kolme kriteeriumi: tõhusust, operatiivsust ja efektiivsust. Ressursside majandamise tõhusus, eesmärkide saavutamise operatiivsus ja keskkonna efektiivne mõjutamine.

1.5

Inimfaktor on ettevõtete konkurentsivõime seisukohalt olulise tähtsusega. Sama oluline on töötajate motivatsioon, täiendõpe, edutamine ja need kaasamine sotsiaalsesse dialoogi.

1.6

Tänapäeval puutuvad ettevõtted kokku pidevalt muutuva keskkonnaga. Üha enam avanevad turud, kõrgelt arenenud infrastruktuuri-, side- ja transpordivahendid, pidevalt uuenevad tehnoloogiad ja tehnoloogilised rakendused ning üha süvenev konkurents on raamistikuks, milles ettevõtetel tuleb arendada oma igapäevast tegevust.

1.7

Euroopa Liidule oli 1. mai 2004 ajalooliseks pöördepunktiks kümne uue liikmesriigi ühinemisega. Nagu märgiti komitee arvamuses (8) laienemise kohta, toob laienenud ühtne turg kaasa mitmeid majanduslikke eeliseid ning tugevdab Euroopa Liidu konkurentsivõimet maalimaturul, eeldusel et EL suudab rakendada oma olemasolevat potentsiaali ega jäta seda kasutamata. Siiski tuleb meeles pidada, et kõnealuste riikide majandusstruktuurid ei ole veel saavutanud 15-liikmelise ELi standardeid. Vastavalt 2003. aasta Euroopa konkurentsivõime aruandele on KIE-10 (9) riikidel eelis võrreldes 15-liikmelise ELi riikidega töö-, ressursi- ja energiamahuka tööstuse osas. Kuid neil on suhteliselt ebasoodne olukord kapitalimahuka, tehnoloogiliselt keeruka ja kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid nõudvate tööstusharude osas. See mudel annab konkurentsieelised KIE-10 riikidele, mis puudutab tooraineid (varustamisetapp) ja tarbekaupu (järelsektor), samal ajal kui neil on ebasoodne olukord pooltoodete ja tootmisvahendite osas.

1.8

Peaaegu 455 miljoni inimesega siseturg, kus ettevõtted saavad opereerida ühtses raamistikus ning kindlustada stabiilsed makroökonoomilised tingimused rahu, stabiilsuse ja julgeoleku keskkonnas, on 1. mail 2004 aset leidnud laienemise peamine eelis. Kuigi liitumise tulemusel suurenes ELi rahvaarv 20 % ja SKT 5 % võrra, on 25-liikemlises Euroopa Liidus tervikuna keskmiselt vähenenud tööjõukulud tunni kohta ja tööviljakus.

1.9

Siiski ei tuleks Euroopa Liidu laienemist iseenesest käsitleda ohuna EL-i “vanadele” liikmesriikidele. Euroopa Liidu eelnevad laienemised on näidanud, et SKT ja elustandard kasvavad liitunud riikides. Näiteks võib siinkohal tuua Iirimaa (10), Hispaania (11) ja Portugali (12) SKT suurenemise ühinemisest alates. Silmas tuleb pidada, et alates 1. maist 2004 on Euroopa Liidu tulevik täielikult tema 25 liikme tulevik.

1.10

Lisaks annab laienemine võimaluse kasutada ELi äritegevuses uute partnerite pakutavaid eeliseid, mis ei tulene vaid kulude või koolituse tingimustest, vaid ka geograafilisest lähedusest ning kultuurilistest ja keelelistest sarnasustest, mis on oluliselt suuremad kui muude asukohtadega võrreldes.

1.11

Ümberpaiknemisega kaasneb Euroopa ühiskonnale kaks väljakutset: esiteks ettevõtete ümberpaiknemine teistesse liikmesriikidesse, peamiselt paremaid tingimusi otsides; teisalt ümberpaiknemine Euroopa Liitu mittekuuluvatesse riikidesse nagu Lõuna-Aasia riigid (13) või tärkava majandusega riikidesse (14), eriti Hiinasse. Kõnealune teine variant on osaliselt tingitud ka soodsatest tootmistingimustest, kuid peamiselt võimaluste tõttu, mida pakuvad tohutu kasvupotentsiaaliga väga suured uued turud.

1.12

Ümberpaiknemise nähtuse otseseks tagajärjeks võib olla mitte ainult töökohtade kadumine, vaid ka niisugused probleemid nagu sotsiaalkindlustuskulude tõus asjaomastes riikides, sotsiaalse tõrjutuse suurenemine ja üldiselt väiksem majanduskasv, mis muuhulgas on tingitud ka üldisest nõudluse vähenemisest. Lisaks tuleb mainida, et tööstustootmise ümberpaiknemine võib parimal juhul aidata kaasa sotsiaalsete õiguste edendamisele investeeringuid saavates riikides ning sellega kaasneb tingimata oskusteabe korrapärane siire; järelikult võib ümberpaiknemine aidata märkimisväärselt kaasa punktis 1.7 kirjeldatud võrreldavate eeliste ühtlustamisele ning sellest tulenevalt suurendada ümberpaiknenud ettevõtete konkurentsivõimet.

1.13

Vaatamata eelpool nimetatud mõjudele tunnistas Euroopa Komisjon oma 31. märtsi 2005. aasta (15) teatises “Ümberkorraldused ja tööhõive”, et ümberkorraldused ei pea tähendama sotsiaalset ega majanduslikku tagasiminekut. Lisaks märgitakse teatises, et ümberkorraldused on tihti hädavajalikud ettevõtete töö jätkamiseks ja edasiarendamiseks, kuid kõnealuste muutustega on vaja kaasa minna nii, et nende mõju tööhõivele ja töötingimustele oleks võimalikult lühiajaline ja piiratud.

1.14

Tänapäeval ei puuduta teistesse riikidesse investeerimine ainult suuri ettevõtteid: ka väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, eriti need, millel on kõrge tehnoloogiline lisaväärtus, suudavad alustada äritegevust teistes riikides või viia osa oma tegevusest väljapoole.

1.15

Ühest küljest on enim arenenud tehnoloogiliste protsesside loomine kallimates riikides üheks faktoriks, mis piirab ettevõtete ümberpaiknemist, luues uusi tegevusvaldkondi ja andes ettevõtete töötajatele juurde uusi oskusi ja teadmisi. Teisest küljest pakuvad arenevad majandused ja Aasia riigid suure potentsiaaliga turge, kus on soodsamad maksurežiimid ja energiahinnad kui EL-is; Lisaks on tööjõukulud märksa madalamad, osaliselt tingituna sotsiaalsete õiguste madalamast arengutasemest ja madalamatest elamiskuludest. Kõnealused õigused on mõnedel juhtudel olematud võrrelduna Rahvusvahelise tööorganisatsiooni (ILO) põhistandarditega. See võimaldab sealsetel ettevõtetel tänu madalamatele kuludele ülemaailmselt konkureerida. Samal ajal eelistavad kõnealused riigid välisinvesteeringuid, sest nad mõistavad, et sellega kaasneb suurem tulu riikide majanduste jaoks. Mõnikord toimub see majanduslike vabatsoonide abiga, kus tööõigus on vähem range ja sotsiaalsed tingimused on halvemad kui muudes riigiosades. Seetõttu hakkab üha enam ettevõtteid mõistma kasu, mida annab madala lisaväärtusega tootmisprotsesside ümberpaigutamine kõnealustesse piirkondadesse, millega tavaliselt kaasnevad halva kvaliteediga ja madalapalgalised töökohad.

1.16

Silmas pidades tärkavate majanduste ning Lõuna-Aasia riikide majanduslikku tõusu on oluline märkida, et välismaiste otseinvesteeringute maht nendesse piirkondadesse tõuseb tõepoolest, nagu ka ELi kaubavood. Seega, kuigi arvud näitavad, et Euroopal on õnnestunud säilitada oluline osa sissepoole suunatud välismaistest otseinvesteeringutest, on globaalne suund siiski ümber orienteerunud ning järjest enam suunatud Aasiasse.

1.17

Seega kinnitavad viimased andmed, et Euroopa Liidu väliskaubanduses on võetud uus suund, kuigi Ameerika Ühendriigid säilitavad suures osas oma positsiooni ELi peamise äripartnerina. Siiski on suund USA tähtsuse vähenemisele selliste riikide nagu Hiina (16) kasuks.

1.18

Siinkohal tasuks üritada määratleda mõisted “ümberpaiknemine” ja “deindustrialiseerimine”:

Lisaks sisemisele ja välisele ümberpaiknemisele väärib samuti mainimist teine nähtus, mis on tõusnud esile tänu hiljutistele sündmustele mõnedes tootmiskohtades: vastupidine ümberpaiknemine. Kõnealune ümberpaiknemine leiab aset juhul, kui tööandja sunnib töötajaid leppima halvemate töötingimustega, vastasel korral ähvardab neid ümberpaigutamise oht. Kõnealune nähtus on eriti ohtlik, kuna võib tekitada konkurentsi töötajate vahel, mis omakorda võib kaasa tuua nn lumepalli efekti.

2.1

Ümberpaiknemise negatiivsete mõjudega toimetulemiseks on selgelt vajalikud majanduslikud ja sotsiaalsed meetmed, et suurendada jõukust, heaolu ja tööhõivet. Arvestades väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete panust Euroopa Liidu tööhõivele ning sotsiaal-majanduslikele ettevõtetele — nii väikestele, keskmistele kui suurtele –, kuna nad loovad pidevalt töökohti ning — mis nende staatust arvestades veelgi olulisem — töökohti, mille ümberpaigutamine on keeruline, tuleb siinjuures neile erilist tähelepanu pöörata. Seetõttu toetab komitee Euroopa Komisjoni ettepanekut konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm (CIP) (18) loomiseks. Komisjoni ettepanek on luua kolm alaprogrammi, mille eesmärk oleks ühise raamistiku loomine tootlikkuse, innovatsioonivõime ja jätkusuutliku majanduskasvu edendamiseks. Esimene kõnealustest programmidest on ettevõtluse ja uuendustegevuse programm, mille eesmärk on toetada, parandada ja edendada muuhulgas VKEde stardikapitalile juurdepääsu ning kasvu võimalusi, valdkonnakohast uuendustegevust ning ettevõtlustegevust ja soodsa keskkonna loomist VKDde koostööks. Piirkondlike ettevõtete rühmade loomiseks on oluline, et rahvusvahelised kontsernid ei teostaks ümberpaiknemisi ja aitaksid sel viisil kaasa oma piirkonna VKEde tegevusele.

2.2

Lisaks tuleb kaaluda ümberpaiknemise võimalikke kaudseid mõjusid palkadele ning töötingimustele. Tööturu osapooled peaksid kollektiivläbirääkimiste ja Euroopa töönõukogude loomise ja tõhustatud kasutamise kaudu, igal seadustud juhul, püüdma kõnealuseid riske minimeerida ja kindlustada nii ettevõtete tuleviku kui ka töötingimuste kõrged standardid.

2.3

Ajalooliselt iseloomustavad 15-liikmelist Euroopa Liitu piirkondlikud erinevused sissetuleku, tööhõive ja tööviljakuse osas, mis peegeldavad erinevusi võlakohustuste tasemes, maksusoodustustes ja suhtumises uuendustegevusse. Piirkondlik eripalgelisus on pärast laienemist 1. mail 2004 oluliselt suurenenud (19).

2.4

Piirkondlikul tasandil võivad ettevõtte ümberpaiknemise tagajärjed olla dramaatilised, eriti kui asjaomane piirkond on spetsialiseerunud kindlale tegevusvaldkonnale. Seetõttu võib teatud sektori ettevõtete ulatuslik ümberpaiknemine avaldada suurt mõju, tuues muuhulgas kaasa tööhõive määra languse ja nõudluse märgatava vähenemise, vähese majanduskasvu ning ulatusliku sotsiaalse tõrjutuse koos sellega kaasnevate negatiivsete tagajärgedega. Euroopa Komisjon rõhutab oma Kolmandas ühtekuuluvusaruandes (20), et selle vältimiseks on oluline koondada kõik jõupingutused sidususele, parandamaks Euroopa majanduse efektiivsust ja konkurentsivõimet, kõiki ressursse ja piirkondi (21) mobiliseerides.

2.5

On oluline, et tehtaks jõupingutusi tööjõu säilitamiseks, investeeringute suurendamiseks uuendustegevusse ja teadusuuringutesse, samuti tuleb luua stiimuleid Euroopa ettevõtluse edendamiseks.

2.6

Euroopa Muutuste Järelevalvekeskuse (Dublin) andmetel mõjutab ümberpaiknemine mõnesid sektoreid teistest rohkem (22). Ettevõtte suhtumine ümberpaiknemisse sõltub ka tema iseseisvuse määrast, mis puutub organisatsioonilisse ja tehnoloogilisse struktuuri. Nõrgima grupi moodustavad rahvusvaheliste piiriüleste ettevõtete filiaalid ja ettevõtted, millel ei ole oma toodangule või tootmisprotsessidele vastavat tehnoloogiat.

2.7

Euroopa vähene osa teadusuuringute ja innovatsiooni vallas on murettekitav, kuna tundub, et ümberpaiknemine ei puuduta enam ainult töömahukaid sektoreid. Ümberpaiknemist on nüüd üha enam märgata vahesektorites ja isegi teatud kõrgtehnoloogia sektorites, kus ilmneb suundumus ümber paigutada sellised tegevused nagu uuringud ja teenused. Soodsaimas olukorras on antud arengusuundade osas Hiina ja India.

2.8

Me teame samuti, et mõned ettevõtted toovad tootmise tagasi koju, kuna Euroopa Liidus pakutakse lisaväärtusega toodetele ja teenustele soodsat keskkonda. Ehkki tootmise ümberpaigutamine madalate tootmiskuludega riikidesse jätkub, tuleb keskenduda lisaväärtusega toodetele ja teenustele soodsa keskkonna säilitamisele või loomisele, meelitamaks suure lisaväärtusega toodangut.

2.9

Ameerika Ühendriigid on maailma võimsaim majanduspiirkond ja ELi peamine kaubanduspartner. 1990ndatel aastatel toimus erinevates riikides, eriti Ameerika Ühendriikides, arvukalt muutusi, mis tõid kaasa “uue majanduse”. Kiire info- ja kommunikatsioonitehnoloogia areng ning selle rakendused äris tõid kaasa SKT kiire tõusu ja tööpuuduse järsu languse. Seetõttu mõjutas telekommunikatsiooni kiire areng kogu ühiskonda ja majandust.

2.10

Kuigi teadusuuringute edendamine ja arendamine on väga tähtis aeglustamaks ümberpaiknemisprotsessi, mis mõnede Euroopa piirkondade jaoks on muutunud juba täit tähelepanu pälvivaks probleemiks, on otsustavaks siiski uurimistulemuste rakendamine. Teadus- ja tehnoloogiauuringute tulemuste rakendamine tagab reaalse majandusarengu ja -kasvu. See tähendab, et võtmeteguriks ei ole mitte tehnoloogia iseenesest, vaid selle kasutamine, st uuendustegevus.

2.11

Silmas tuleb siiski pidada, et uuendustegevus üksi ei hoia ära traditsioonilise tööstustegevuse ümberpaiknemist, mis on tingitud konkurentsivõime puudumisest. Kuid uuendustegevus on liikumapanev jõud ümberpaigutatud tegevuste asendamiseks alternatiivsete toodete, protsesside ja teenustega asjaomastes piirkondades.

2.12

Majandus, mis on rajatud tehnilise arengu kaasamisele tootmisprotsessidesse, pakub nii tootmises kui tarbimises laias valikus kõrge lisaväärtusega uut toodangut ja protsesse. Selles kontekstis saab riike, kes liitusid ELiga 1. mail 2004, käsitleda võimaluste allikana, kuna sobiva tööstuspoliitika abil saavad Euroopa ettevõtted luua uue strateegia kontinentaalses ulatuses, kasutades kõige paremini laienemisega kaasnenud konkurentsieeliseid.

2.13

Ümberpaiknemine tähendab, et ettevõte viib kogu oma tegevuse või osa sellest ühest kohast teise. Ettevõtted, nagu ka inimesed, lahkuvad senisest asukohast ainsa eesmärgiga: paremad tingimused. Kõrgeltarenenud majanduspiirkondades, mille turud on osaliselt küllastunud, on riigi majanduskasvu ja oma turu potentsiaal pikkamööda jõudmas loomulike piirideni. Seetõttu on terved tööstussektorid sunnitud otsima tulevikuvõimalusi teistes majanduspiirkondades. Sellele lisaks seisavad ettevõtted globaliseerumise ajastul silmitsi konkurentsiga niihästi koduturul kui eksporditurgudel. Kõnealuses kontekstis ei sõltu ettevõtete konkurentsivõime mitte ainult nende endi ning nende allhankijate toodete ja teenuste kvaliteedist, vaid ka hindadest, vahetuskursi kõikumistest ning avatud ja konkurentsivõimelise maailmaturu situatsioonist, mille reegleid järgivad kõik.

2.14

Ettevõtete jaoks on asukoha valik otsustava tähtsusega strateegiliseks küsimuseks, mis sunnib neid seetõttu arvesse võtma mitmeid väga erinevat laadi aspekte. Ettevõtted langetavad otsuse lähtudes muuhulgas õigest ja kõrgetasemelisest väljaõppest, headest avalikest teenustest, mõõdukatest kuludest, poliitilisest stabiilsusest, teatud minimaalsel tasemel usaldusväärsetest institutsioonidest, uute turgude lähedusest, tootmisressursside kättesaadavusest ning maksustamise mõõdukast tasemest. Sellele lisaks sõltub ettevõtte suhtumine ümberpaiknemisse ka infrastruktuurist ja tehingute maksumusest. See sõltub ka ettevõtte organisatsioonilise ja tehnoloogilise struktuuri iseseisvuse astmest ja avaliku halduse tõhususest. Tööjõukulud ei ole ainus tegur otsustamaks ümberpaiknemise poolt või vastu, arvestada tuleb ka tootlikkusega, kuna tootlikkuse ja kulude suhe on konkurentsivõime seisukohalt oluline.

2.15

Suhtelised tegevuskulud sõltuvad suurel määral konkreetses riigis või piirkonnas valitsevatest tingimustest. Ettevõtlusinvesteeringute saajariikidel peab olema minimaalsel tasemel infrastruktuuri, haridustaset ja turvalisust. Kaaludes ettevõtlusriski püüavad ettevõtted leida investeerimiseks stabiilseid ja usaldusväärseid (selles järjekorras) tingimusi. Sündmused, millega kaasneb ebastabiilsus või eriti ebakindlus tuleviku suhtes, avaldavad investeerimisotsuste langetajatele. Poliitilised otsustajad peavad olema väga teadlikud sellest, kui tähtis on investeeringute ligimeelitamine, mis loob töökohti, kergendab tehnoloogilist arengut ja kiirendab majanduskasvu. Lisaks peaks arenguabi määramisel tähelepanu pöörama ka investeeringuid saavate riikide kodanikeõiguste ja sotsiaalsete õiguste parandamisele. Ettevõtted saavad kõnealuse eesmärgi saavutamisele kaasa aidata sotsiaalse vastutuse (23) põhimõtteid rakendades

2.16

Tööturu osapoolte konkreetseks töökohustuseks on luua tööturu jaoks stabiilsed mängureeglid. Autonoomse sotsiaaldialoogi osana tagavad kollektiivlepingud ettevõtetele võrdsed konkurentsitingimused ning loovad tasakaalu turu ja töötajate õiguste vahel, mis omakorda edendab majanduskasvu, turvalisust ning töötajate ja ettevõtete arengupotentsiaali.

2.17

On teisigi keskse tähtsusega aspekte. Ühelt poolt nõuab toodete ja teenuste laad ja ulatus sageli toodete valmistamist ja teenuste osutamist sihtturgudel või vähemalt nende läheduses. Teiselt poolt on tihti vaja — eriti tarniva tööstuse ettevõtete puhul — järgneda asukohta, mille on valinud nende ärikliendid. Ning lõpuks ei ole mitmetel juhtudel võimalik pääseda uutele turgudele, kui asjaomased ettevõtted ei taga, et nende tooted ja teenused sisaldavad vähemalt teataval määral kohalikku lisaväärtust.

2.18

Lõpuks ei tohi ära unustada asjaolu, et kuna tarbijad omistavad suurt tähtsust hinnale ja tarbimisnõudlus mõjutab samuti pakkumist, avaldab see märkimisväärset survet jaemüüjatele hindade alandamiseks. Suured jaemüüjad, kes on otsustanud pakkuda tarbijatele madalaid hindu, avaldavad seega tarnijatele survet hindade alandamiseks. Kõnealuses olukorras ei ole tarnijatel, eelkõige väikseimatel nende hulgast, majanduslikke ressursse suurte jaemüüjate nõudmiste rahuldamiseks (24)

2.19

Tulenevalt ühelt poolt Euroopa Liidu liikmesriikide majanduste ning teisalt kogu Euroopa Liidu majanduse ja Aasia riikide majanduste erinevustest, on kindlad tegurid, mis julgustavad ettevõtete ümberpaiknemist.:

2.20

Ettevõtete liikumine, eriti Euroopa Liidust välja, võib põhjustada selliseid raskusi nagu:

3.1

Vastuseks Euroopa Ülemkogu (25) väljendatud murele ning olles teadlik kartustest, mis on seotud deindustrialiseerimise ohuga ning viisidega, kuidas selleks valmistuda ning kuidas tulla toime Euroopa tööstuses asetleidva strukturaalse ümberkujunemisega, võttis Euroopa Komisjon 20. aprillil 2004 vastu teatise pealkirjaga “Struktuurimuutuse edendamine ja arendamine: laienenud Euroopa tööstuspoliitika” (26), milles visandatakse laienenud Euroopa Liidu tööstuspoliitika. Komitee tegeleb kõnealuse teatisega eraldi arvamuses (27), milles tervitati komisjoni algatust.

3.2

Kõnealuses dokumendis sätestab Euroopa Komisjon, et kuigi enamus sektoreid suurendab tootmist ja ei ole märgata üldist deindustrialiseerimisprotsessi, toimub Euroopas sellele vaatamata ümberstruktureerimisprotsess, millega kaasneb ressursside ja töökohtade siirdumine teadmistepõhisematesse tegevusvaldkondadesse. Selles kontekstis rõhutatakse teatises, et kõigis liikmesriikides langes ajavahemikul 1955 — 1998 töökohtade arv tööstuses.

3.3

Komisjon rõhutab ka, et laienemine pakub tööstusele mitmeid võimalusi, ning et mõnedel juhtudel võib see aidata säilitada tootmist ELis, mis muidu oleks siirdunud Aasiasse. Uue finantsperspektiivi kontekstis ajavahemikuks kuni aastani 2013 nõuab komisjon meetmete kasutuselevõtmist, et prognoosida muutusi ja jätkata selle protsessi toetamiseks vajalike strateegiate elluviimist — seda kolmes valdkonnas:

3.4

Ei ole kahtlust, et tööstus on majanduse mootoriks, ning et terve ja dünaamiline tööstus võib olla majanduse kui terviku tõukejõuks, samal ajal kui tööstuse nõrk konkurentsivõime ja loid tootmine võivad kaasa tuua majandusaktiivsuse üldise stagneerumise. Seda silmas pidades on tähtis järgida tööstuspoliitikat (28), mis edendaks selliste firmade rajamist ja kasvu Euroopa Liidus, mis hindadega konkureerimise asemel teevad suuri investeeringuid uuendus- ja arendustegevusse. Ainult Euroopa pakutavaid eeliseid (nagu nt kõrgkvaliteetne infoühiskonna infrastruktuur, investeeringute kõrge tase uurimisse ja uutesse tehnoloogiatesse ning nende ära kasutamine tööstuses, töötajate täiend- ja väljaõppe edendamine, sotsiaalne dialoog ning kõik ühtse turu eelised) ära kasutades on võimalik säilitada ja parandada Euroopa tööstuse konkurentsivõimet. Sel viisil oleks võimalik edendada majanduskasvu ja liikuda täieliku tööhõive ja jätkusuutliku arengu suunas.

3.5

Püüdes Euroopa Liidu ettevõtete konkurentsivõimet tõsta ja säilitada, nõuab komitee intellektuaalse omandi õiguste tõhusamat kaitset ja teostamist kolmandates riikides.

3.6

Seetõttu tuleb edendada niisugust tootmismudelit, mis seaks toodetavate kaupade puhul esiplaanile muid faktoreid peale hinna. Tuleks rõhutada, et konkurentsivõime ei põhine pelgalt kuludel või maksustiimulitel, vaid et inimesed on firma konkurentsieelise peamiseks osaks. Teadusuuringud ja uute tehnoloogiate väljatöötamine, mis võimaldavad langetada tootmiskulusid ja parandada tootmisvõimsust, on tähtsad, kuid silmist ei tohi lasta fakti, et nende edusammude tõeline väärtus peitub nende rakendamises. Seetõttu on esmase tähtsusega omada vajalikke teadmisi selliste protsesside otstarbekaks rakendamiseks, muutes võimalikuks märkimisväärse uuenduspotentsiaali ärakasutamise, ning teadvustada ettevõtetele riske ja vajadust otsida uusi rakendusi olemasolevatele tehnoloogiatele, st edendada uuendusmeelset hoiakut. Selles on ettevõtjatel ja töötajatel kahtlemata otsustav roll. Lõppeesmärgiks on julgustada Euroopa firmasid suunama suurt osa oma lisaväärtusest ja konkurentsieelisest inimkapitali. Seetõttu on otsustava tähtsusega meetmed, mille eesmärgiks on pidev väljaõpe ja investeeringute suurendamine teadusuuringutesse ja uuendustegevusse. Ka siin mängivad tänu oma ühisele tööprogrammile tähtsat rolli Euroopa tööturu osapooled (29).

3.7

Mõned meetmed sobivad siiski vaid Euroopa Liidu sisesele ümberpaiknemisele.

3.7.1

ELi laienemine ja sellest tulenev siseturu suurenemine välistavad igasugused piirangud ettevõtete ümberpaiknemisele Lääne-Euroopast Kesk- ja Ida-Euroopasse. Kaaluda tuleks ELi finantseerimiskriteeriumide kasutuselevõttu, mis tagaksid, et toetatakse ainult niisuguste ettevõtete asutamist, mis rajavad uue tootmise või tegevusharu, ning mitte ettevõtteid, mille puhul on tegemist lihtsalt olemasoleva tootmise või teenuste siirdamisega mujalt EList. Seega tuleb julgustada püüdlusi tasakaalustada võimalikult kiiresti tohutu erinevused Ida- ja Lääne-Euroopa vahel, mis puudutab tootmistingimusi üldiselt ning eriti tootmiskulusid.

3.7.2

Kõige olulisem järeldus — vajalik on pidev protsess konkurentsivõime parandamiseks Euroopa Liidus. Kõnealune protsess peaks olema kooskõlas Lissaboni strateegiaga, seda peaksid juhtima ettevõtted (paremate toodete arendamine, uuenduslike ärimudelite loomine, tõhusamad tootmisprotsessid jne) ning lihtsustama Euroopa ja siseriiklikud parendatud õigusaktid.

3.7.3

Seega tuleks suurendada investeeringuid inimkapitali ja infrastruktuuri. Euroopa Liit vajab tugevat, uuenduslikku ja kõrgtehnoloogilist tööstusbaasi. Selle saavutamiseks on oluline nii piirkondliku kui riikliku majandussituatsiooni põhjalik tundmine, et ära kasutada spetsiaalsed kohalikud eelised.

3.7.3.1

Aitamaks ettevõtetel säilitada oma päritoluasukoht, tuleks suurendada piirkondlikke stiimuleid väljaõppe osas; samuti oleks abi muude algatuste toetamisest, nagu näiteks koostöö ülikoolidega teadusuuringute eesmärgil, koostöö kohalike omavalitsustega ettevõtete toetamiseks piirkondlike ettevõtterühmade loomiseks (30)

3.7.3.2

Komitee toetab komisjoni ettepanekut pikendada perioodi, mille jooksul peab rahalist toetust saav ettevõte säilitama investeeringu, milleks toetust taotleti, viielt aastalt seitsmele (31). Nii soodustataks ettevõtete paigalejäämist. Kui ettevõtted kõnealust tingimust ei täida, peavad nad toetusena saadud summa tagasi maksma.

3.7.4

Arvestades kõnealuse teema olulisust, jälgib komitee ümberpaiknemise arenguid Euroopas (32)

4.1

Nagu Euroopa Komisjon oma teatises “Majanduskasvu ja töökohtade loomise komplekssed suunised (2005-2008)” (33) märkis, peab Euroopa Liit esiteks kinni haarama kiirelt arenevate turgude, nagu Hiina ja India, avanemisega kaasnevatest võimalustest. Teiseks on Euroopa Liidul suur potentsiaal oma konkurentsieeliste edasiarendamiseks. Väga oluline on, et EL tegutseks otsustavalt kõnealuse potentsiaali ärakasutamiseks.

4.2

Komitee usub, et kasvupotentsiaali suurendamiseks ja tulevikuks valmistumiseks on kõige olulisem luua teadmistepõhine ühiskond, mis rajaneb inimkapitalil, haridusel, teadusuuringutel ja uuendustegevusel. Lisaks usub komitee, et jätkusuutlik majanduskasv nõuab ka suuremat demograafilist dünaamilisust, paremat sotsiaalset integratsiooni ja Euroopa noorsoo potentsiaali paremat ärakasutamist, nagu tõdes Euroopa Ülemkogu 22. –23. märtsil 2005. aastal Euroopa noorte pakti vastu võttes.

4.3

Komitee arvates on vajalik saavutada suurem kooskõla ja sünergia Euroopa Liidu erinevate sisepoliitika meetmete ja eesmärkide vahel. Lisaks tugevale kooskõlastamisele komisjonis nõuab see ka dialoogi Euroopa Parlamendi ja nõukoguga.

4.4

Komitee soovitab komisjonil järgida Euroopa Liidu tööstuspoliitikas lisaks horisontaalsele lähenemisele ka valdkondlikku lähenemist, sest kõrgetasemeliste töörühmade soovitused näitavad juba farmaatsia-, tekstiili- ja rõivasektoris, laevaehitus- ning autotootmissektoris, et igaüks neist sektoreist on seotud spetsiifiliste probleemidega, mis muudavad vajalikuks neile kohandatud lahenduse ja individuaalse lähenemise (34). Kõnealuseid probleeme ei saa lahendada horisontaalse lähenemise abil.

4.5

Ennetamaks suurimal võimalikul määral Euroopa ettevõtete ümberpaiknemise negatiivseid mõjusid, tuleb erilist tähelepanu pöörata järgmistele aspektidele:

4.5.1

Haridus, väljaõpe ja oskused.. Inimkapital on tööstuse konkurentsivõime seisukohalt väga tähtis ning see tähtsus suureneb tõenäoliselt veelgi (heaks näiteks selle kohta on tõsiasi, et VKEde arengu peamiseks takistuseks on oskustööliste puudus). Lähiaastatel muutub üha selgemaks, et oskustööliste olemasolu on kriitilise tähtsusega tegur Euroopa tööstuse pikaajalise rahvusvahelise konkurentsivõime seisukohalt. Sel põhjusel omistatakse Euroopa Liidu õigusaktide ja ühise poliitika kontekstis suurt tähtsust väljaõppele ja oskustööliste sisserändele. Euroopa tööstuspoliitika peab oma strateegia keskpunkti asetama hariduse, väljaõppe ja oskused, pöörates seejuures erilist tähelepanu töötajate pidevale täiendõppele.

Inimkapital ja oskusteave on konkurentsieelisteks

4.5.2

Teadusuuringud ja innovatsioon. Need on Euroopa tööstuse konkurentsivõime seisukohalt otsustava tähtsusega faktorid. Euroopa peab tegema tööd, et saavutada eesmärk eraldada 3 % oma SKP-st teadusuuringutele, ning peab mitmekordistama pingutusi arendamaks avaliku ja erasektori teadusuuringuid. Selles kontekstis on elulise tähtsusega Euroopa teadusuuringute piirkonna (European Research Area) loomine, mis annaks ELile vajaliku teadusliku ja tehnoloogilise arengu aluse.

Samal ajal on tähtis, et teadusuuringud teisalduksid tööstuslikuks innovatsiooniks ning et erasektori investeeringud lisanduksid nende kapitalikaupade osas, mis toovad kaasa reaalse tehnoloogilise muutuse.

Teaduslik ja tehnoloogiline innovatsioon on tähtsaks eristavaks faktoriks

4.5.3

Konkurentsipoliitika. Kuigi tööstus- ja konkurentsipoliitika vaheline interaktsioon süveneb, on see endiselt ebapiisav. Seda tuleb tugevdada. Konkurentsieeskirjade sobiv rakendamine ühendatuna tööstuspoliitika eesmärkidega annab pikas perspektiivis märkimisväärse panuse majanduskasvu ja tööhõive edendamisse.

Turu järelevalvet tuleb tõhustada. Uued muudetud direktiivid peavad hõlmama tingimusi, mis tagavad nende ühtse kohaldamise kõigis liikmesriikides.

Oluline on ühildada konkurentsipoliitika ja tööstuspoliitika

4.5.4

Teadlikkus. Arvestades praegust hinnatundlikku tarbijakäitumist, oleks kasulik tõsta tarbijate teadlikkust käitumise tagajärgedest Ettevõtted saavad osaleda kõnealuses teadlikkuse tõstmise kampaanias märgistamise kaudu (mis kajastavad näiteks tootega seotud sotsiaalseid küsimusi, tootekvaliteeti jne). (35)

Tarbijate teadlikkust nende käitumise tagajärgedest tuleb tõsta.

4.5.5

Võtmesektorid. Vajalik on aktiivsem sektoripõhine tööstuspoliitika, mis soodustaks avaliku ja erasektori partnerlust. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on seisukohal, et tõepärasema aluse saamiseks avalikule arutelule ümberpaiknemise kohta, tuleks arvesse võtta Euroopa Muutuste Järelevalvekeskuse (Dublin) läbiviidud kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid analüüse.

Avaliku ja erasektori tihedam koostöö võtmesektorites tundub olevat arengu kiirendamise seisukohalt otsustava tähtsusega

4.5.6

Vastused ettenägematutele sündmustele. Vastavalt ümberkorraldust ja tööhõivet käsitlevas teatises (36) kehtestatule vajavad kõik sektorid ümberkorralduste paremaks ennetamiseks ja juhtimiseks rahastamisvahendite reformi ja vastavalt kohandatud eelarveid, arvestades sealjuures sotsiaalseid tagajärgi. Lisaks on vajalik ametivõimude sekkumine ettenägematute sündmuste korral, millel on tõsised piirkondlikud või valdkondlikud tagajärjed. Seetõttu toetab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee “ettenägematute kulude reservi” loomist struktuurifondide raames.

EL vajab paindlikke rahalisi vahendeid, mis tuleksid toime ettenägematute sündmustega.

4.5.7

Infrastruktuur. Transpordi-, telekommunikatsiooni- ja energiavõrgustike tuleb parandada nii riiklikult ja ühendussiseselt ning koostöös naaberriikidega. Infrastruktuur on konkurentsivõime põhieelduseks ning tuleb seetõttu ettevõtetele kättesaadavaks teha konkurentsivõimeliste hindadega. Hästitoimivad avalikud teenused soodustavad ettevõtete, eelkõige VKEde arengut ja on nende arengu eelduseks

Ettevõtete töö lihtsustamine infrastruktuuri tehtavate investeeringute kaudu on stiimuliks nende jäämisele Euroopasse.

4.5.8

Ettevõtlikkuse edendamine ja ärialase tegevuse julgustamine. Kindlustamaks Euroopa tööstuse tulevikku, on väga oluline luua ettevõtluse rajamiseks ja arendamiseks soodne ärikliima, pöörates sealjuures erilist tähelepanu väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele. Tuleb parandada juurdepääsu finantseerimisele ettevõtete arengu varases ja keskmises staadiumis, ning lihtsustada võimalikult ettevõtete asutamise ja juhtimise protseduure. Samuti tuleb kaasa aidata suhtumise muutumisele, julgustades võtma äritegevusega olemuslikult kaasnevaid riske.

Oluline on kaaluda ka töötajate kaasamist ettevõtte eesmärkide saavutamisse.

Ettevõtete asutamise edendamine majanduskasvu kindlustamiseks on obligatoorne.

4.5.9

Sotsiaalpoliitilised meetmed. Parim viis hajutamaks mõistetavaid muresid ettevõtete ümberpaiknemise negatiivsete mõjude pärast, on arendada ja tõhusalt rakendada sotsiaalpoliitika meetmeid, mis aitavad muuta suhtumist positiivseks, võimaldavad töötajatel kohandada ja täiustada oma oskusi ning aitavad kaasa töökohtade loomisele.

Oluline on välja arendada ja rakendada sotsiaalpoliitilisi meetmeid, mis minimeerivad ettevõtete ümberpaiknemise võimalikud negatiivsed tagajärjed.

4.5.10

Sotsiaaldialoog. Euroopa tööstuspoliitika tuleb formuleerida, pidades silmas ettevõtlusalaseid, sektoraalseid ja kutseharidusalaseid tingimusi, ning viia ellu tööturu osapoolte panustusel, kelle ekspertteadmised põhilise asjaomase sidusrühmana on määrava tähtsusega. Selleks on vaja, et ettevõtted teeksid oma kavatsused selgeks piisavalt varases järgus, et teiste sidusrühmade vastavad meetmed oleksid teostatavad.

Euroopa tööturu osapooled peavad kõnealust küsimust lahendama ümberkorralduste ja uue Euroopa sotsiaaldialoogi kava raames, kaasates valdkondliku tasandi. Sotsiaaldialoogi kontekstis on oluliseks teguriks kollektiivlepingud, luues erinevate ettevõtete vahel võrdsed konkurentsitingimused.

Konstruktiivse ja loomingulise tasakaalu saavutamine erinevate sidusrühmade huvide vahel on pidev ülesanne.

4.5.11

Konkurents ja rahvusvahelised eeskirjad. Kuigi ümberpaiknemine on struktuurimuutus, ei ole vastuvõetav, et muutused on tingitud (kuigi osaliselt) Euroopa Liidu liiga paindlikust poliitikast, mis puutub põhiliste rahvusvaheliste baaseeskirjade läbirääkimistesse ja tõlgendamisse Arvesse tuleb võtta globaliseerumise sotsiaalset mõõdet ning leida sobiv Euroopa Liidu poliitikate kooskõla, soodustamaks koostööd WTO ja ILO vahel. Seetõttu peab Euroopa Liit osalema nimetatud organisatsioonide töös, et tagada kõnealuste eeskirjade järgimine ning kui seda ei tehta, siis kohaldama vastavaid mehhanisme nii tõhusalt kui võimalik.

Avatud ja konkurentsivõimeliste maailmaturgude eeskirju peavad järgima kõik

4.6

Eesmärk peab olema uute investeeringute edendamine Euroopas, olemasolevate investeeringute toetamine ja Euroopa investeeringute jätkamine välismaal.

—

tootmise osa langus SKT-s ei ole võrdne huvi langusega;

—

side tootmis- ja teenustesektori vahel tiheneb;

—

dünaamiliselt kasvavad, ettevõtlusega seotud teenused sõltuvad eriti tugevalt tööstuse nõudmistest;

25.11.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 294/54

1.1

Vastavalt direktiivi 77/388/EMÜ artikli 12 lõike 3 punkti a) teisele lõigule teeb nõukogu komisjoni ettepanekul pärast Euroopa Parlamendi ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega konsulteerimist ühehäälselt otsuse ühtse käibemaksumäära taseme kohta. Komisjon esitas 1993. aasta jaanuaris ettepanekud lõpliku ühtlustatud käibemaksusüsteemi loomiseks, kuid nõukogu ei saanud neid vastu võtta, sest ei saavutatud nõutavat ühehäälsust.

1.2

Siiski jõuti kokkuleppele maksumäärade ühtlustamise suhtes ning direktiiviga 92/77/EMÜ määratleti 15 %-line miinimummäär. Kõnealused eeskirjad kehtisid esialgu 31. detsembrini 1996, kuid neid pikendati vahepeal kolm korda ning need kehtivad veel kuni 31. detsembrini 2005.

2.1

Arvestades kehtivate eeskirjade kohaldamisaja peatset lõppemist, esitas komisjon ettepaneku praeguste eeskirjade kehtivuse pikendamiseks kuni 31. detsembrini 2010. Kehtivaid eeskirju ei muudeta: käibemaksumäär ei tohi olla madalam kui 15 % ning maksustamisalus on kaupade tarnimise ja teenuste osutamise puhul sama.

3.1

Arvestades liikmesriikide praegusi seisukohti maksupoliitika, eelkõige käibemaksu osas, saab komitee vaid nõustuda komisjoni algatusega, mis pakub ainsat tegelikkuses sobivat lahendust.

3.2

Komitee kasutab võimalust esitada mõned täiendavad kommentaarid ning loodab, et liikmesriigid pööravad neile tähelepanu.

3.3

See ei ole uudis, et liikmesriikide hulgas ei valitse üksmeel maksude, eelkõige käibemaksu osas; kõnealune olukord on tuttav alates Euroopa Liidu loomisest ning järkjärgulised laienemised algselt kuuelt praeguse 25 liikmesriigini on lahknevusi vaid suurendanud. Kõigi nende aastate jooksul ei suudetud vastu võtta isegi komisjoni ettepanekuid, millega nähti ette miinimum- ja maksimummäära vahemik 15 % kuni 25 % (kuigi tegemist on reaalse määrade vahemikuga). Ei ole olnud võimalik kokku leppida käibemaksu päritoluriigis tasumise põhimõtte ühtse rakendamise osas ega ole tõsiselt ette võetud ka arvukate maksuvabastuste ja erandite tühistamist. Viimased on kõigis liikmesriikides antud erinevate põhjenduste alusel ning neil on erineva pikkusega kehtivusajad, millest ei ole peaaegu kunagi kinni peetud, isegi kui need on põhjendatud.

3.4

Seetõttu leiab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, et kõnealuses kontekstis on eksitav rääkida käibemaksualasest üleminekusüsteemist, viidates aastakümneid kehtinud eeskirjadele, mis ootavad raskesti teostatavat “lõplikku reguleerimist”. Nõukogu peaks kodanikele lubatud ja nõutava läbipaistvuse tõttu kinnitama, et jätkab ka edaspidi tööd käibemaksumäära ühtlustamise strateegilise eesmärgi nimel, kuid kõnealust eesmärki ei ole võimalik saavutada ei lähi- ega keskpika perioodi jooksul. Sel moel on võimalik hoiduda energia ja ressursside raiskamisest, mis kaasneb asjatu katsega tagada üksmeel iga liikmesriigi maksu- ja rahanduspoliitikat puudutavates põhimõttelise tähtsusega küsimustes, mille puhul liikmesriigid jäävad oma seisukohtade juurde ning ei ole valmis mööndusteks.