ISSN 1725-5171

Euroopa Liidu

Teataja

C 221

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

48. köide
8. september 2005


Teatis nr

Sisukord

Lehekülg

 

II   Ettevalmistavad aktid

 

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

 

414. plenaaristung 9.—10. veebruaril 2005

2005/C 221/1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal XXXIII aruanne konkurentsipoliitika kohta — 2003SEK(2004) 658 (lõplik)

1

2005/C 221/2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, mis käsitleb reisijate õiguseid ja kohustusi rahvusvahelistel raudteeliinidelKOM(2004) 143 lõplik — 2004/0049 (COD)

8

2005/C 221/3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, mis käsitleb kompensatsioone lepinguliste kvaliteedinõuete mittetäitmise korral raudtee-kaubaveolKOM(2004) 144 lõplik — 2004/0050 (COD)

13

2005/C 221/4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele ja regioonide komiteele — valge raamat üldhuviteenuste kohtaKOM(2004) 374 (lõplik)

17

2005/C 221/5

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Maapõuesoojus — geotermilise energia kasutamine

22

2005/C 221/6

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa satelliitraadionavigatsiooni programmi kiire arengu faasi ja ekspluatatsioonifaasi rakendamise kohtaKOM(2004) 477 (lõplik) — 2004/0156 (COD)

28

2005/C 221/7

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega luuakse ühenduse ruumiandmete infrastruktuur (INSPIRE)KOM(2004) 516 (lõplik) — 2004/0175 (COD)

33

2005/C 221/8

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele ja regioonide komiteele: üleujutuste riskijuhtimine — üleujutuste vältimine, ennetamine ja tagajärgede leevendamineKOM(2004) 472 (lõplik)

35

2005/C 221/9

Euroopa majandus- ja sotisaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus, mis käsitleb ühise põllumajanduspoliitika finantseerimistKOM(2004) 489 (lõplik) — 2004/0164 (CNS)

40

2005/C 221/0

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2759/75, (EMÜ) nr 2771/75, (EMÜ) nr 2777/75, (EÜ) nr 1254/1999, (EÜ) nr 1255/1999 ja (EÜ) nr 2529/2001 erandlike turutoetusmeetmete suhtesKOM(2004) 712 (lõplik) — 2004/0254 (CNS)

44

2005/C 221/1

Euroopa majandus- ja sosiaalkomitee arvamus teemal Kümne aasta möödudes Pekingi konverentsist: edusammude hindamine meeste ning naiste võrdõiguslikkuse edendamisel Euroopas ja arengumaades

46

2005/C 221/2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Roheline raamat — Kaitsevarustuse hankimineK(2004) 608 (lõplik)

52

2005/C 221/3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/440/EMÜ ühenduse raudteede arendamise kohtaKOM(2004) 139 (lõplik) — 2004/0047 (COD)

56

2005/C 221/4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi kohta, mis käsitleb ühenduse raudteevõrgus vedureid ja ronge juhtiva rongipersonali sertifitseerimistKOM(2004) 142 lõplik — 2004/0048 (COD)

64

2005/C 221/5

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus üldiste tariifsete soodustuste kava kohtaKOM(2004) 699 (lõplik) — ref 2004/0242 (CNS)

71

2005/C 221/6

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Euroopa maksekorraldusmenetluse loomist puudutava määruse kohtaKOM(2004) 173 (lõplik)/3 — 2004/0055 (COD)

77

2005/C 221/7

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu soovituseks alaealiste ja inimväärikuse kaitse ning õiguse kohta esitada vastulauseid seoses Euroopa audiovisuaal- ja teabeteenuste sektori konkurentsivõimegaKOM(2004) 341 (lõplik) — 2004/0117 (COD)

87

2005/C 221/8

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus, teemal Tööhõivepoliitika: EMSK roll laienemise järel ja Lissaboni protsessi perspektiivis

94

2005/C 221/9

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: Natura 2000 rahastamineKOM(2004) 431 (lõplik)

108

2005/C 221/0

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv teenuste kohta siseturul(KOM(2004) 2 lõplik -2004/0001 (COD))

113

2005/C 221/1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: Kliiring ja arveldamine Euroopa Liidus — tee tulevikkuKOM(2004) 312 (lõplik)

126

2005/C 221/2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega kehtestatakse terviklik tegevusprogramm elukestva õppe valdkonnasKOM(2004) 474 lõplik — 2004/0153 (COD)

134

2005/C 221/3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Kuidas saavutada looduslikult ja struktuuriliselt ebasoodsate püsitingimustega piirkondade parem lõimumine

141

2005/C 221/4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Tarbijapoliitika ELi laienemise järel

153

ET

 


II Ettevalmistavad aktid

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

414. plenaaristung 9.—10. veebruaril 2005

8.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/1


Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “XXXIII aruanne konkurentsipoliitika kohta — 2003”

SEK(2004) 658 (lõplik)

(2005/C 221/01)

EÜ asutamislepingu artikli 262 kohaselt otsustas Euroopa Komisjon 4. juunil 2004 konsulteerida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “XXXIII aruanne konkurentsipoliitika kohta — 2003 — esimene osa”.

Arvamuse ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 11. jaanuaril 2005. Raportöör oli hr CHIRIACO.

Komitee võttis oma 414. plenaaristungil 9. ja 10. veebruaril 2005 (9. veebruari koosolekul) 75 poolt- ja 1 erapooletu häälega vastu järgmise arvamuse:

1.   Sissejuhatus

1.1

2003. aasta aruanne konkurentsipoliitika kohta toob esile muudatused, mis on toimunud selle valdkonna sisemises korralduses ning komisjoni töökorralduses, ning selgitab, kuidas aitab Euroopa Komisjon kaasa sidusa majanduskorraldusliku raamistiku tekkele Euroopas.

1.2

Lissaboni strateegia konkurentsivõime eesmärkide elluviimisel on määrav roll ELi konkurentsipoliitikal, sest see ei hõlma mitte ainult konkurentsieeskirju, vaid ka tõhusate ja rangete eeskirjade kohaldamist riigiabi suhtes.

1.3

Et kümme uut kandidaatriiki võiksid “pehmelt maanduda”, on Euroopa Komisjon välja töötanud ühiste konkurentsieeskirjade süsteemi riigiabi eeskirjade ühtseks rakendamiseks ja rõhutab, kui tähtis on tegelda konkurentsi moonutavate riiklike meetmetega sama intensiivselt nagu ettevõtetele kehtivate reeglite täideviimisega.

1.4

2003. aastal registreeriti kokku 815 uut juhtumit, mille puhul rikuti konkurentsiõigust, ja muuhulgas nimetati tarbijate jaoks ametisse “kontaktametnik”, et tagada pidev dialoog Euroopa tarbijatega: tarbijate vajadused on konkurentsipoliitikas esiplaanil, ent nende häält ei võeta üksikute juhtumite selgitamisel või põhimõtteliste küsimuste üle arutamisel piisavalt kuulda. “Kontaktametniku” ülesanded ei piirdu ühinemise kontrolliga, vaid laienevad ka konkurentsiõiguse küsimustele — kartellide moodustamisele ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamisele — ning muudele selle valdkonna menetlustele ja meetmetele.

1.5

Euroopa Komisjon avaldas oktoobris 2003 määruse eelnõu ja suunised, mis käsitlevad tehnosiirde kokkuleppeid, mille kohta EMSK on juba arvamuse esitanud (1). Reformiettepanekus võetakse arvesse, milline on olnud sarnaste kokkulepete areng viimastel aastatel, ja taotletakse ühenduse grupierandi määruse rakendusala lihtsustamist ja laiendamist. Uutel reeglitel on järgmised eelised:

grupierandi määrus sisaldab ainult “musta nimekirja”, s.t, et mille suhtes pole grupierandi andmist ühemõtteliselt välistatud, seda käsitatakse vabaks antuna,

kokkuleppeid konkurentide vahel eristatakse ühemõtteliselt kokkulepetest mitte-konkurentide vahel,

juba on ette nähtud “moderniseerimispaketi” vastuvõtmine.

1.6

Peale selle nimetas Euroopa Komisjon alates 1. septembrist 2003 ametisse peaökonomisti konkurentsi alal ja tugevdas samaaegselt märgatavalt ärakuulamise eest vastutava ametniku rolli. Peaökonomist täidab kolme ülesannet:

majanduspoliitiline ja ökonomeetriline nõustamine ja suunamine ELi konkurentsiõiguse rakendamisel, mille juurde võib kuuluda osalemine üldiste suuniste väljatöötamises;

üldine nõustamine ja suunamine juba konkurentsimenetluste algusjärgus;

üksikasjalik nõustamine ja suunamine olulisimatel ja komplekssete majandusküsimustega seotud konkurentsijuhtumitel, eriti kui vajalikuks osutub nende põhjalik kvantitatiivne analüüs.

1.7

Ärakuulamise eest vastutava ametniku volitused on suurenenud ja mõningates konkurentsimenetlustes on ta tegev õiguse kaitsele sõltumatu garanteerijana. Ta allub otseselt vastavale pädevale Euroopa Komisjoni liikmele ja ei võta konkurentsi peadirektoraadilt vastu mingeid juhiseid. Ta võib igal ajal sekkuda, kui tegemist on menetlusõiguslikku laadi põhjendatud küsimustega; ta korraldab suulisi kuulamisi ja viib need läbi objektiivselt, ta otsustab, kas tohib ära kuulata kolmandaid isikuid ja esitada uusi materjale. Kõige selle kohta annab ta aru pädevale Euroopa Komisjoni liikmele.

2.   Monopolivastaste eeskirjade rakendamine — EÜ asutamislepingu artiklid 81 ja 82

2.1

Oktoobris 2003 pani komisjon alguse konkurentsieeskirja elluviimise reformiprotsessi lõppfaasile (niinimetatud moderniseerimispakett), et muuta konkurentsiametite täitevvolitused kergemini kasutatavaks ja täpsustada määruses nr 1/2003 ettenähtud koostöömehhanisme komisjoni, liikmesriikide konkurentsiametite ja riiklike kohtute vahel.

2.2

Moderniseerimispakett hõlmab eelkõige uut määrust, mis käsitleb osapoolte kuulamise modaalsusi ning rida teisi menetlusküsimusi, nagu dokumentidega tutvumine ja konfidentsiaalse teabega ümberkäimine. Kuus eelnõuna esitatud teatist puudutavad muuhulgas koostöömehhanisme väljaspool Euroopa konkurentsiametite võrku ning Euroopa Komisjoni ja riiklike kohtute vahel, liikmesriikidevahelise kaubanduse kitsendamise kontseptsiooni ning kaebuste ja juhisdokumentide käsitlemine, mis koostakse aitamaks ettevõtetel anda hinnangut uutele või lahendamata õigusküsimustele. Kõnealuse moderniseerimispaketi kui terviku osas osundatakse EMSK arvamusele (1), mis käsitleb konkurentsieeskirju artiklite 81 ja 82 kohaselt.

2.3

2003. aastal võttis Euroopa Komisjon vastu viis otsust lubamatute horisontaalsete kokkulepete vastu: prantsuse veiseliha, sorbaadid, elektrilised ja mehaanilised süsinikust ja grafiidist tooted, orgaanilised peroksiidid ja tööstuslikud vasktorud. Määratud rahatrahvid ulatusid kokku 400 miljoni euroni: trahvid arvestati nii, et neil oleks hoiatav mõju. Kontrolle teostatakse ka ettevõtetes. Ettevõte, mis annab esimesena ütlusi ja esitab piisavalt tõendusvahendeid kontrolli teostamiseks, vabastatakse täielikult rahatrahvist. Ent on ette nähtud, et Euroopa Komisjon esitab pooldava arvamuse, kui ettevõtetevahelised kokkulepped ei piira konkurentsi asjaomasel turul ja tarbijad sellest koostööst võidavad. Samuti 2003. aastal väljendas Euroopa Komisjon oma arvamust kolme artikli 82 rikkumise juhtumi suhtes:

tasu, mida nõudis Deutsche Telekom AG konkureerivatelt ettevõtetelt juurdepääsu eest oma telekommunikatsioonivõrgu kohalikule infrastruktuurile,

firma Wanadoo hinnapoliitika ADSL teenuste osas,

Ferrovie dello Stato Spa valitseva seisundi kuritarvitamine turgudel raudtee infrastruktuurile ligipääsu, veduriteenuste ja reisijaeveo puhul.

3.   Konkurentsipoliitika arengud eri majandusharudes

3.1

2003. aasta tõi kaasa tuntava, kuigi mitte täielikult rahuldava progressi energiasektori liberaliseerimisprotsessis (elekter ja gaas): juunis võeti vastu seadusandluspakett, mille kohaselt võivad kõik Euroopa elektri- ja gaasitarbijad hiljemalt alates 1. juulist 2007 teenusepakkujat vabalt valida. Nende sätete eesmärgiks on saavutada tasakaal stiimulite vahel uute infrastruktuuride loomiseks ja ühisturu täielikuks lõpuleviimiseks.

3.2

Erinevate EL-i liikmesriikide tarbijate ja ettevõtete hulgas on jätkuvalt laialt levinud rahulolematus ikka veel kõrge hinnataseme ja teenuste mitte alati piisava tõhususe tõttu. Lisaks sellele nõuavad eelkõige uutes liikmesriikides sotsiaalpartnerid ja tarbijaühendused rõhutatult riiklike konkurentsiametite ja kommunaalteenuseid reguleerivate organite sõltumatuse säilitamist.

3.2.1

Eelkõige uutes liikmesriikides, kus on kehtestatud asjaomased ja igakülgsed konkurentsieeskirjad, kohtavad järelevalve- ja rakendusorganid oma töös sageli vastasseisu. Seetõttu osutuvad kõnealused tarbijate ja efektiivselt toimivate turgude huve kaitsvad meetmed kohati ebatõhusaks. Komitee pooldab funktsionaalsemat lähenemist konkurentsi- ja tarbijakaitsepoliitika koostoimele. Organiseerunum ja tugevamini kaasatud tarbijaliikumine on võimeline toetama ka valituse tasandi otsustusprotsessi ja andma teavet turgude ning konkurentsivastaste tegevuste kohta.

3.3

Postiteenuste valdkonnas on 2002. aasta postidirektiivi eesmärgiks postiteenuste siseturu lõpuleviimine, eelkõige reserveeritud teenuste valdkonna järk-järgulise vähendamise ja väljamineva rahvusvahelise posti turu liberaliseerimise teel. Lisaks sellele koostab Euroopa Komisjon 2006. aasta jooksul Euroopa Ülemkogu saavutatud kokkuleppe alusel uurimuse universaalteenuste mõju hindamiseks igale liikmesriigile. Lähtuvalt kõnealuse uurimuse tulemustest võtab komisjon vastu ettepaneku, mille eesmärgiks on postituru täielik avamine alates 2009. aastast või iga teine meede, mis tagaks teenuste universaalsuse.

3.4

Elektroonilist kommunikatsiooni reguleeriva raamistiku ülevõtmise tähtaeg möödus juulis 2004. Komisjon tõstis oma sellekohases aruandes eelkõige esile järgmisi põhimõtteid: turgusid tuleb analüüsida konkurentsipõhimõtete alusel; operaatori suhtes saab võtta korralduslikke meetmed vaid siis, kui ta on valitsevas seisundis; kõiki elektroonilisi kommunikatsiooniteenuseid ja –võrke tuleb kohelda võrdselt (tehnoloogiline neutraalsus). Elektrooniliste kommunikatsioonide arendamine ja neile juurdepääs üksi ei suuda majanduskasvu uuesti käivitada. Selles osas on otsustava tähtsusega pigem kõigi nende isikute teadmiste ja oskuste taseme tõstmine, kellel teabe- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid kasutada tuleb.

3.5

Seoses õhutranspordisektoriga otsustas komisjon 2003. aastal astuda ulatuslikku ja mitte üksikjuhtumitel põhinevasse dialoogi sektori asjaomaste sidusrühmadega, et valmistada ette läbipaistvad konkurentsisuunised liitumiste/ühinemiste alal õhutranspordi valdkonnas.

3.5.1

Edusamme tehti ka töös ühiste suuniste kindlaksmääramiseks ja rakendamiseks, et viia ellu monopolivastased sätted raudteetranspordisektoris seoses kauba- ja reisijateveoga.

3.5.2

Dialoog kõnealuse sektoriga on edasi arenenud ka meretranspordi ja mootorsõidukite turustuse ning kindlustuse valdkonnas; eesmärgiks on vaadata läbi olemasolevad grupierandi eeskirjad või võtta vastu uued sobivad eeskirjad.

3.5.3

Valdkonnasiseses dialoogis, mida ülaltoodud transpordivaldkondades edasi arendatakse, tuleb arvesse võtta ka maksustamisrežiimi võrreldavaid vorme.

3.6

Meediad: komisjon omistab meediakanalite paljususele otsustava tähtsuse ELi toimimise ja liikmesriikide kultuurilise identiteedi suhtes, ent rõhutab siiski, et meedia koondumise kontroll on esmajärjekorras liikmesriikide otsustada. Konkurentsipoliitika vahendite rakendamine meediasektoris piirdub selle aluseks oleva turustruktuuri, meediaettevõtete käitumise majandusliku mõju ja riigiabi kontrollimisega. Kõnealused vahendid ei suuda asendada meedia koondumise kontrolli ega meediakanalite paljususe tagamise meetmeid riiklikul tasandil. Konkurentsieeskirjade rakendamise eesmärgiks on ainult probleemide lahendamine, mis on seotud valitseva seisundi loomise või tugevdamisega asjaomastel turgudel ja kontroll konkurentide turult väljatõrjumise üle.

3.6.1

Tuleb tõdeda, et kõnealuse komisjoni lähenemise abil, mis on küll formaalselt õige, ei ole just eelkõige mõnedes liikmesriikides õnnestunud takistada turguvalitseva seisundi loomist ja sellega seostuvaid konkurentsireeglite vastaseid praktikaid või nende vastu võidelda. See puudutab erinevaid turgusid ning telereklaamiturg, mida seni ei ole veel adekvaatselt uuritud, omandab nende hulgas järjest kasvava tähtsuse, kui tegemist on mitmekesisuse kaitsega.

3.6.2

Lisaks sellele jäeti kontrollimistegevuse käigus tähelepanuta meetodid, mida rakendavad mõned meediakontsernid oma valitseva seisundi tugevdamiseks: eelkõige kaitsemeetmed vältimaks vaenulikku ülevõtmist sihtettevõtte võlgadega koormatuse tõttu või mitmekordse hääleõiguse andmise teel, mis kergendab äriühingu kontrollimist vähemusaktsionäride poolt.

3.6.3

Seepärast peab komisjon olema eriti valvas konkurentsieeskirjade rakendamisel ja konkurentsipraktikate järelvalve osas.

3.7

Vabad elukutsed: Euroopa Komisjon on muutnud avalikkusele kättesaadavaks Viini Süvauuringute Instituudi (IHS) uurimuse, mille kohaselt erineb vabakutseliste teenuste reguleerimise tase liikmesriikide ja erinevate elukutsete kaupa tugevasti. Uuringus järeldatakse, et riikides, kus toimub restriktiivsem reguleerimine ja valitseb suurem vabadus ametikohustuste täitmisel, on võimalik luua suuremat lisandväärtust.

3.7.1

Vabakutseliste teenuste reguleerimist käsitleval konverentsil 28. oktoobril 2003 Brüsselis, millel osales 260 asjaomaste huvigruppide esindajat, selgitati reeglite ja eeskirjade mõju turustruktuurile ja tarbijakaitsele.

3.7.2

Samal konverentsil tegi Euroopa Komisjoni liige Monti teatavaks komisjoni kavatsuse anda 2004. aastal välja aruanne konkurentsi kohta vabakutseliste teenuste vahel. Kõnealune aruanne, mis sisaldab äärmiselt olulisi suuniseid, avaldati 9. veebruaril 2004.

4.   Ühinemiskontrolli süsteemi reform

4.1

27. novembril 2003 saavutas nõukogu poliitilise kokkuleppe ühinemismääruse uue redaktsiooni suhtes, inkorporeerides suures osas Euroopa Komisjoni 2002. aasta detsembris tehtud reformiettepanekutest. Need muutused hõlmasid mitteseadusandlikke meetmeid, mille eesmärgiks on otsustusmenetluse ladusamaks muutmine, majandusanalüüsi kui vahendi osatähtsuse suurendamine ja õiguse kaitsele tõhus säilitamine. Nii nimetati näiteks ametisse peaökonomist konkurentsi alal ning võeti kasutusele vaekogud tagamaks, et järeldused on täiesti sõltumatud. Seoses koondumiste kontrolliga osundatakse EMSK arvamusele, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepanekut eri liikmeriikide kapitaliühingute ühinemise kohta (2).

4.2

Eesmärk: Tuleb tagada, et ühinemismääruses ette nähtud materiaalõiguslik kontrollimine (valitseva seisundi kriteerium) hõlmaks tõhusalt kõiki konkurentsireeglite vastaseid ühinemisi, garanteerides samas jätkuva õiguskindluse. Materiaalõigusliku kontrollimise kriteerium vastandatakse konkurentsi olulise vähendamise (“substantial lessening of competition”) kriteeriumile ning kriteerium sõnastatakse uuesti järgmiselt: “iga ühenduse seisukohalt oluline koondumine, mis märkimisväärselt takistaks tõhusat konkurentsi ühisturul või selle olulises osas, iseäranis turguvalitseva seisundi loomise või tugevdamise kaudu, tuleb kuulutada ühisturuga kokkusobimatuks.”

4.2.1

Uus määratlus, sedastades, et “iseäranis turguvalitseva seisundi loomise või tugevdamise kaudu…”, viitab võimalusele mitte enam siduda keelu rakendusala rangelt valitseva seisundi nõudega. Ent seda eeskirja tuleb tõlgendada nõukogu ja komisjoni ühise avalduse valguses artikli 2 kohta, võttes arvesse määruse (3) 25. põhjendust, milles on öeldud, et mõistet “tuleks tõlgendada selliselt, et see hõlmab peale turgu valitseva seisundi ka selliseid konkurentsi kahjustavaid koordineerimata mõjusid, mis tulenevad koondumisest selliste ettevõtjate vahel, kes koondumise tulemusena ei saavutaks asjaomasel turul valitsevat seisundit.” Sellest järeldub, et rakendusala defineeritakse jätkuvalt suhtestatult valitseva seisundi mõistega.

4.3

Suunised horisontaalsete ühinemiste hindamiseks: s.t ühinemised konkureerivate või potentsiaalselt konkureerivate ettevõtete vahel. Sellised ühinemised on ebaseaduslikud niivõrd, kui need tugevdavad ettevõtete turujõudu viisil, mis võiks põhjustada negatiivseid tagajärgi tarbijate jaoks, eelkõige kõrgemate hindade, halvema tootekvaliteedi ja väiksema valiku näol. See kehtib sõltumata sellest, kas konkurentsireeglite vastane mõju tuleneb turgu valitseva seisundi loomisest või tugevdamisest või siis eksisteerivast oligopolist. Hinnates koondumise mõju konkurentsile uuritakse siiski, kuidas oleks turg arenenud muul juhul. See võib tähendada näiteks, et “pankrotiohus ettevõtte” omandamine ei õigustaks komisjoni sekkumist.

4.4

Uued parimad tavad: kooskõlas 2002. aasta reformipaketiga toimus avalik kuulamine, mis jõudis lõpule veebruaris 2003; selle eesmärgiks oli anda huvitatud pooltele suuniseid ühinemiskontrollimenetluse tavalise kulu kohta EL-is.

5.   Rahvusvaheline koostöö

5.1

Euroopa Komisjon tegutseb aktiivselt ICN-i (International Competition Network) töörühmas “ühinemiskontroll”, mis tegeleb multijurisdiktsiooniliste, s.o mitme riigi või riikide rühma pädevusse kuuluvate ühinemistega. Töörühm on jagatud kolmeks alarühmaks:

teatamine ja menetlused,

uurimismeetodid,

analüütiline raamistik.

5.1.1

Komisjon osaleb kõigi kolme alarühma töös. Olulisim siht on parandada erinevate õigussüsteemide vahelist mõistmist kujundamaks välja tõhusam koondumiste kontroll.

5.1.2

Üldisemalt vaadates on ICNi näol tegemist eri konkurentsiametite virtuaalse võrguga rahvusvahelise koostöö kergendamiseks ja ettepanekute levitamiseks ühinemiskontrolli põhjustatud kulude vähendamise ja menetlus- ja materiaalõigusliku lähenemise edendamise eesmärgil.

5.1.3

ICNi teisel konverentsil juunis 2003 Meridas, Mehhikos, rõhutati eriti, et konkurentsikaitse vallas tuleb kasutada selget ja kergestimõistetavat keelt ja et strateegilise tähtsusega on konkurentsi edendavad tegevused reguleeritud sektorites, et nii vähendada ühinemiskontrollist põhjustatud kulusid ja vähendada tõkkeid, mis raskendavad eri õigussüsteemide vahelist mõistmist.

6.   Riigiabi

6.1

Riigiabi kontrollimine aitab välja selgitada liikmesriikide poolt ettevõtetele eraldatava abi mõju konkurentsile. Eesmärk: tuleb kindlustada, et riigi sekkumine ei ohusta siseturu sujuvat funktsioneerimist, et soodustatakse konkurentsi ja konkurentsiturge ühenduses ning edendatakse struktuurireforme. Eriti tuleb jälgida, et riigiabimeetmed ei tühistaks liberaliseerimise tõendatud kasulikke mõjusid. Stockholmi Euroopa Ülemkogu: liikmesriikide ülesandeks on alandada riigiabi kogutaset ja orienteerida abi ühist huvi pakkuvatele horisontaalsetele eesmärkidele, nagu näiteks majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamine, keskkonnakaitse, teadus- ja arendustegevuse edendamine ja väike- ning keskmise suurusega ettevõtete arendamine. Komisjon käsitab liikmesriikide ebaseadusliku abi tagasimaksmist ühena oma prioriteetidest.

6.1.1

Selles kontekstis on kahetsusväärne, et mitmed liikmesriigid ei ole oma riigihankeid avanud teiste liikmesriikide pakkujatele. ELis on riigihangete iga-aastane maht enam kui 1,5 miljardit eurot: mõnes liikmesriigis levinud tegutsemisviis — oma riigi ettevõtete eelistamine –, kahjustab konkurentsi ja suurendab tarbijate maksukoormust.

6.2

Riigiabi raskustes ettevõtete päästmiseks ja restruktureerimiseks. Asjaomased suunised, mis aegusid oktoobris 2004, näevad ette, et abi käsitatakse lubatuna ainult teatud rangetel tingimustel. Kõnealused suunised vaadati läbi, vaagides seejuures peamiselt järgmisi võimalusi:

päästmisabi kitsendamine tagasivõetavatele, tähtajalistele finantstoetustele, mida antakse ainult seni, kui on võimalik jõustada üldine restruktureerimiskava,

riigiabi kontroll eelkõige suurte ettevõtete puhul, millel on kaubavahetus kogu EL-ga,

põhimõtte tugevdamine (eelkõige suure ettevõtte puhul), mille kohaselt abi saaja on kohustatud rahastama suurt osa restruktureerimiskuludest ilma abita,

ühekordse abi põhimõtte rakendamine.

6.3

Mitut sektorit hõlmav raamistik suurte investeerimisprojektide jaoks: ranged reeglid struktuuriliste raskustega majandusharude jaoks. Majandusharude nimekiri peaks valmima 2003. aasta lõpuks. Metodoloogiliste ja tehniliste raskuste tõttu lükkas Euroopa Komisjon nimekirja vastuvõtmise edasi ning olemasolevaid tundlike sektorite üleminekueeskirju pikendati kuni detsembrini 2006.

6.4

Abi VKEdele teadus- ja arendustegevuseks: abi teadus- ja arendustegevuseks võib aidata kaasa suuremale majanduskasvule, konkurentsivõimele ja tööhõivele. Eriline tähtsus on sellel VKEdele.

6.5

Keskkonnakaitseline abi, abi teadus- ja arendustegevuseks, maksusoodustused. Maksusoodustuste vallas uuriti alternatiivseid maksustamismeetodeid, nagu nn. kulude liitmise meetod (maksustatav sissetulek määratakse kindla väljaminekute ja tegevuskulude protsendi alusel). Sektoraalse abi raames (vaata eelkõige ajutise kaitsemehhanismi rakendamine) võeti arvesse järgmisi sektoreid: teras, telekommunikatsioon, süsi, raudteetransport, kombineeritud transport, maanteetransport, mere- ja õhutransport.

6.6

Põllumajandus: 23. detsembril 2003 võttis Euroopa Komisjon vastu uue määruse, millega antakse teatud abikategooriatele kuni teatud summani grupierand. Kõnealusest abist pole enam tarvis eelnevalt Euroopa Komisjonile teatada. Kuni 2006. aasta lõpuni kehtiv määrus puudutab põllumajanduses tegevaid VKEsid. VKE definitsiooni järgi (kuni 250 töötajat, käive kuni 40 miljonit eurot või bilansisumma kuni 270 miljonit eurot) kuuluvad peaaegu kõik põllumajandusettevõtted selle määruse alla. Lõpuks võtab Euroopa Komisjon kasutusele uue vahendi läbipaistvuse loomiseks: viis päeva enne väljamaksete algust avaldatakse kõik vabastatud toetused riikide kaupa lühikujul internetis tagamaks, et kõik asjahuvilised pääsevad ligi kogu vajalikule teabele.

7.   Üldised märkused

7.1

Pärast XXXIII konkurentsipoliitika aruande (2003) kokkuvõtet ja mõningaid kommentaare ootavad esitamist mõned üldised kaalutlused aruande kui terviku ja selle mõnede olulisemate tulevikkusuunatud aspektide kohta.

7.2   Suhe konkurentsipoliitika ja majandusarengu poliitika vahel.

7.2.1

Tänu uute monopolidevastaste menetluste kasutuselevõtule, ühinemismääruse uuele läbitöötamisele ja ka Euroopa Komisjoni uuele organisatoorsele korraldusele on Euroopa Liidu konkurentsipoliitika muutunud ettevõtete ja tarbijate vahelise positiivse suhte loomisel tõhusamaks ja avatumaks.

7.2.2

Tänu konkurentsipoliitikale on EL teinud liberaliseerimispoliitikas olulisi edusamme, jättes terved majandusharud taas turu loogika ja dünaamika meelevalda ja andes nii konkreetse panuse Euroopa siseturu loomisse. Konkurentsipoliitika on seepärast olulise tähtsusega ja pidevalt peab olema tagatud selle täielik autonoomia.

7.2.3

Samas ei suuda konkurentsipoliitika üksi katta praegust üle-euroopalist teravat vajadust jõulise majanduskasvu järele nagu ka innovatsioonil ja sotsiaalsel dialoogil põhineva jätkusuutliku majandusarengu poliitika järele. Ülemaailmsed struktuurimuutused tootmises ja kaubanduses, alustades uue tehnoloogilise süsteemi põhjustatutega, nõuavad komisjonilt täiendavate majanduspoliitiliste vahendite kasutuselevõtmist ja kooskõlastamist, et säilitada ja taaselavdada Euroopa majanduse konkurentsivõimet, tugevdada majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ja edendada tööhõivet, keskkonnakaitset ning laiaulatuslikke ja kaalukaid teadus- ja arendusprogramme. Komisjoni teatises teemal “Strukturaalse muutuse edendamine: laienenud Euroopa tööstuspoliitika” ning EMSK vastavas arvamuses (4) väljendatud seisukoht osutab selgelt selles suunas. Lissaboni tegevuskavas kirjeldatakse eesootavat teed. Sellegipoolest tuleb võimaldada ja kiirendada ka vastavate meetmete rakendamist nii üldisel kui eri sektorite tasandil.

7.2.3.1

Seoses eri sektorite tasandiga rõhutab EMSK, kinnitades EMSK 30. juuni 2004. aasta arvamuses teemal “LeaderSHIP 2015 — Euroopa laevaehitus- ja laevaremonditööstuse tuleviku kindlustamine: konkurentsivõime tänu pädevusele” (5) väljendatut, et uus täielikult integreeritud kontseptsioon, mille määratles konkurentsivõime nõukogu novembris 2003, tuleb tegusalt ellu viia tugevdamaks nõnda tööstuse konkurentsivõimet ning edendamaks teadusuuringuid, arengut ja innovatsiooni kõigis sektorites.

7.3   Riigiabi ja üldhuviteenused

7.3.1

Reformiprotsessis riigiabi kontrollimise menetluse ladusamaks ja lihtsamaks muutmiseks on tehtud suuri edusamme, järgides sealjuures Stockholmi Euroopa Ülemkogu etteantud rada: riigiabi suuruse vähendamine ja ümbersuunamine ühist huvi pakkuvatele horisontaalsetele eesmärkidele, sealhulgas ühtekuuluvuse eesmärkidele. Selles mõttes peab Euroopa Komisjon tõepoolest võtma erinevaid meetmeid, nagu teadus- ja arendustegevusele suunatud abi rakendusala teatav laiendamine, suunised, mis käsitlevad tehnosiirde kokkuleppeid, raskustes ettevõtete restruktureerimist ja haridusele ning keskkonnakaitsele suunatud abi, nagu ka mitut sektorit hõlmavaid eeskirju ulatuslike investeerimisprojektide jaoks.

7.3.2

Oma Altmarki asjas (juulis 2003) tehtud otsusega kinnitas Euroopa Kohus, et hüvitised üldhuviteenuseid osutavatele firmadele arvatakse mõnede tingimuste tõttu riigiabi definitsiooni alt välja. Mõned probleemid jäävad siiski lahendamata, pidades eriti silmas optimaalset vahekorda, mis tuleb saavutada riigiabi ja üldhuviteenuste vahel. Ent Euroopa Kohtu seatud tingimuste olemus nõuab õiguskindluse, eelkõige kulude hindamise vallas, teenuste rahastamise eeskirjade defineerimist (4) ja hüvitiskõlbliku avaliku teenuse kohustuste täpsustamist. Vahepeal tunnustati juba rohelises raamatus üldhuviteenuste kohta (avaldatud mais 2003) vajadust uurida, kas üldhuviteenuste suhtes kehtivad põhimõtted vajavad edasist tugevdamist ja täpsustamist üldises ühenduse kontekstis, ning et nende teenuste ja meetmete jaoks tuleb täpselt kindlaks määrata optimaalsed eeskirjad, et suurendada õiguskindlust kõigi osalejate jaoks.

7.3.3

Kui universaalteenuste osutamise kohustusi korralikult ei defineerita ega rahastata, siis võivad ettevõtted, millel kohustus lasub, kanda kasvavaid kahjusid, kuna konkureerivad ettevõtted võivad tungida nende tegevusala kõige kasumlikumatesse segmentidesse.

7.3.4

Sel põhjusel rõhutab EMSK juba oma arvamuses (1) komisjoni rohelise raamatu kohta esiletõstetud vajadust võtta vastu üheselt mõistetav õigusakt üldhuviteenuste kohta, mis tagaks kõigile kasutajatele tõhusa ja võrdse ligipääsu kõrgekvaliteedilistele teenustele, mis vastavad nende nõudmistele. Lisaks sellele soovitab EMSK, eriti seoses sotsiaalteenuste ümberkorraldamise ja funktsioneerimisega, õhutada võimalikult laia dialoogi sotsiaalpartnerite ning valitsusväliste organisatsioonidega.

7.4   Vabad elukutsed

7.4.1

Süvendatud analüüs, mille teostas Euroopa Komisjon vabade elukutsete osutatavate teenuste reguleerimissüsteemide kohta liikmesriikides, oli väga kasulik, kuna see näitas mõjusalt vajadust asjaomaste piiravate eeskirjade hoolikaks läbivaatamiseks ja vabade elukutsete suurte kultuuriliste ja teadmiste ressursside viljakamaks ja konkurentsivõimelisemaks kasutamiseks.

7.4.2

Nii on nüüdseks üldist tunnustust leidnud põhimõte, mida on mitmel korral kinnitanud Euroopa Kohus, et ka vabakutseliste teenuste osutamisel tuleb konkurentsireeglitest kinni pidada. On küll täiesti õige, et majanduslikud kriteeriumid ei saa olla ainsateks parameetriteks vabakutseliste teenuste hindamisel, kuna need ei ole puhtalt tehnilist laadi ning neid ei rakendata monotoonselt, vaid pakuvad pigem spetsiaalseid probleemiga seotud teadmisi; ent samuti on õige, et nad kujutavad endast majandustegevust, mis, kui seda teostakse konkurentsireeglite alusel, loob suuremat heaolu ning võib anda olulise panuse Lissaboni tegevuskava elluviimisse.

7.4.2.1

Selles kontekstis on oluline komisjoni teatise teemal “Aruanne konkurentsi kohta vabakutseliste teenuste vahel” (6) sisu. Ühest küljest rõhutatakse selles tähtsat rolli, mida vabakutseliste teenused ELi majanduse konkurentsivõime parandamisel täita võivad, kuna need on oluliseks sisendiks ettevõtetele ja perekondadele. Teisest küljest arutatakse muuhulgas empiiriliste uurimuste baasil negatiivse mõju üle, mis võib olla või on tarbijatele liigsel või vananenud reguleerimisel — nagu näiteks seoses hindade, reklaami, ligipääsueelduste ja ainuõiguste ning ettevõtte vormiga.

7.4.3

Reformiprotsessi tuleb niisiis rakendada ja kiirendada. Sel eesmärgil kutsub EMSK Euroopa Komisjoni üles täitma võetud kohustust ja avaldama 2005. aastal uue aruande edusammude kohta piiravate ja põhjendamatute eeskirjade kõrvaldamisel. Lisaks meenutab EMSK, et Euroopa Komisjon kohustus selles kontekstis uurima süvitsi, milline suhe valitseb reguleerituse taseme, majandustulemuste (hinnad ja kvaliteet) ja tarbijarahulolu vahel.

7.4.4

Samaaegselt rõhutab EMSK taas Euroopa Kohtu 9. oktoobri 2003. aasta otsuse asjas Consorzio Industrie Fiammiferi tähtsust, mis lubab siseriiklikel ametiasutustel mitte rakendada siseriiklikke eeskirju, mis kohustavad ettevõtteid EÜ asutamislepingu artikliga 81 vastuolus olevaks käitumiseks.

7.4.5

Lõpetuseks, tuleb edendada asjaomaste ringkondade suuremat ja teadlikumat osalust reformiprotsessis.

7.5   Teabe mitmekesisus ja konkurentsiõigus

7.5.1

Komisjoni XXXIII konkurentsipoliitika aruandes tõdeb Euroopa Komisjon ühest küljest, et Euroopa Liidu põhieesmärkideks on säilitada ja arendada meediakanalite paljusust ja vabadust edastada ja saada teavet, kuna nad kujutavad endast demokraatliku protsessi olulisi väärtusi; teisest küljest selgitab Euroopa Komisjon, et kontroll meedia koondumise üle on esmajärjekorras liikmesriikide asi. Nagu Euroopa Komisjon lisab, on konkurentsipoliitika vahendite meediasektoris rakendamise eesmärgiks ainult probleemide lahendamine, mis on seotud asjaomastel turgudel valitseva seisundi loomise või tugevdamisega ja kontroll konkurentide turult väljatõrjumise üle. EMSK on seisukohal, et eristamine ELi ja liikmesriikide ülesannete vahel on ühest küljest äärmiselt ebamäärane ja jätab teisest küljest mõned probleemid lahendamata:

Tuleb märkida, et eri liikmesriikides on erinevad õigussätted ja lähtekohad, mis vajavad ühtlustamist: Euroopa Komisjon alustas meetmete võtmist 1989 ja jätkas sellega 1997 direktiiviga “Piirideta televisioon”, mille eesmärgiks oli mitte ainult majanduslik tõhusus, vaid ka kultuurilise mitmekesisuse, vähemuste kaitse, vastulause esitamise õiguse jne järgimine;

Lisaks sellele tuleb meediavaldkonnas eristada üldisi monopolidevastaseid eeskirju ja reegleid, mis on suunatud spetsiaalselt teabe mitmekesisuse kaitsele. Funktsioneerivad konkurentsieeskirjad on meediakanalite paljususe edendamise põhieelduseks, ent neist üksi ei piisa. Erinevalt konkurentsisüsteemist, milles iga ettevõtte turujõud peab seisma vastakuti konkureerivate ettevõtete algatuse ja tegevusega, nõuab meediakanalite paljususe edendamine ja kaitse seevastu, et selgelt tunnustataks kodanike õigust reaalselt kättesaadavatele, vabadele teabeallikatele ja alternatiivsele ning potentsiaalselt mitmekesisele teabele ligipääsemisele — see on õigus, mis vajab kaitset kõigil tasanditel.

Lõpetuseks jääb veel nentida, et telekommunikatsiooni, informaatika, raadio, televisiooni ja kirjastamise järk-järguline vastastikuse lähenemise protsess raskendab eri turgude struktuuride täpset määratlemist. Kõnealust protsessi õigesti mõistmata tekib lisaks oht konkurentsieeskirjadest kõrvalekaldumiseks ja meediakanalite paljususe põhimõtte nõrgendamiseks.

7.5.2

Uus Euroopa Liidu põhiseadus laiendab märgatavalt Euroopa Komisjoni mandaati. EMSK on veendunud, et tänu uutele õiguslikule raamistikule on Euroopa Komisjonil võimalik täita oma rolli infovabaduse ja mitmekesisuse juhtimisel ja/või selles osalemisel.

Brüssel, 9. veebruar 2005

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  ELT C 80, 30.3.2004.

(2)  ELT C 117, 30.4.2004.

(3)  Nõukogu määrus nr 139/2004, 20.1.2004.

(4)  ELT C 157, 28.6.2005.

(5)  ELT C 302, 7.12.2004.

(6)  KOM(2004) 83 lõplik, 9.2.2004.


8.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/8


Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, mis käsitleb reisijate õiguseid ja kohustusi rahvusvahelistel raudteeliinidel”

KOM(2004) 143 lõplik — 2004/0049 (COD)

(2005/C 221/02)

28. aprillil 2004. a otsustas nõukogu, vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 71, konsulteerida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega seoses “Ettepanekuga Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, mis käsitleb reisijate õiguseid ja kohustusi rahvusvahelistel raudteeliinidel”.

Transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon, millele tehti ülesandeks komitee asjaomase töö ettevalmistamine, võttis oma arvamuse vastu 17. jaanuaril 2005. Raportöör oli hr Chagas

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee võttis oma 414. plenaaristungil (9. veebruari istung) 119 poolthäälega ja 1 vastuhäälega (4 liiget jäi erapooletuks) vastu järgneva arvamuse:

1.   Sissejuhatus

1.1

Käesolev ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, mis käsitleb reisijate õiguseid ja kohustusi rahvusvahelistel raudteeliinidel (edaspidi “Määrus reisijateveo kvaliteedi kohta”) on osa komisjoni 3. märtsil 2004. aastal vastuvõetud nn kolmandast raudteepaketist. Selle teised osad on järgmised:

Direktiiv, millega muudetakse direktiivi 91/440/EMÜ ühenduse raudteede arendamise kohta (KOM(2004) 139 lõplik);

Ettepanek direktiivi kohta, mis käsitleb rongide personali sertifitseerimist (KOM(2004) 142 lõplik);

Ettepanek määruse kohta, mis käsitleb hüvitisi raudtee-kaubaveo lepinguliste kvaliteedinõuete mittetäitmise korral (KOM(2004) 144 lõplik)

ja

Komisjoni teatis “Euroopa raudteesüsteemi edasine integreerimine” (KOM(2004) 140):

Komisjoni personali töödokument rahvusvahelise rongireisijate teenindamise turu astmelise avamise kohta (SEC(2004) 236).

1.2

Esimene raudteepakett (infrastruktuuri pakett) jõustus 15. märtsil 2001. aastal ja pidi siseriiklikusse õigusesse olema üle võetud 15. märtsiks 2003. See sisaldab järgmisi osi:

Direktiivi 91/440/EMÜ muutmine: muuhulgas vaba juurdepääs rahvusvahelisele raudtee kaubaveoteenuste turule üleeuroopalise kaupade raudteeveo võrgustiku raames 15. märtsiks 2003. aastal ja rahvusvahelise kaupade raudteeveo liberaliseerimine 15. märtsiks 2008 (1).

Euroopa raudtee-ettevõtjate litsentsi kehtivuse pikendamine (direktiivi 95/18/EÜ muutmine) (2)

Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise, raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutustunnistuste andmise sätete harmoniseerimine (asendab direktiivi 95/19/EÜ) (3)

1.3

2003. aasta oktoobris kaebas Euroopa komisjon Euroopa kohtusse üheksa liikmesriiki, kuna need ei olnud siseriiklikku õigusse üle võtnud esimest raudteepaketti. 2004. aasta mais pidid viis riiki siiski alles tõendama teatavakstegemist ja kaks liikmesriiki olid sätted siseriiklikus õiguses rakendanud vaid osaliselt.

1.4

Teine raudteepakett avaldati Euroopa Liidu Teatajas 30.aprillil 2004.aastal ning peab siseriiklikku õigusesse olema üle võetud 30.aprilliks 2006.aastal. See sisaldab järgmisi osi:

Direktiivi 91/440/EMÜ muutmine: vaba juurdepääs rahvusvahelisele raudtee kaubaveoteenuste turule 1. jaanuariks 2006 ja siseriikliku kaupade raudteeveo, kaasa arvatud kabotaaži liberaliseerimine 1. jaanuarist 2007 (4).

Direktiiv ühenduse raudteede ohutuse kohta (5).

Määrus Euroopa Raudtee Ameti loomise kohta (6).

Kiirraudteesüsteemi koostalitlusvõimet käsitleva direktiivi 96/48/EÜ ja tavapärast raudteesüsteemi käsitleva direktiivi 2001/16/EÜ muutmine (7).

1.5

Esimese ja teise raudteepaketiga loodi seaduslik alus raudtee-kaubaveole siseturul. Meetmed hõlmavad turulepääsu, litsentseerimist ja raudtee-ettevõtjatele ohutustunnistuse andmist, juurdepääsu infrastruktuurile, juurdepääsutasude arvestamist, õigusraamistiku loomist raudteeohutuse kohta ning meetmeid raudteevõrgustiku tehnilise koostalitlusvõime tagamiseks.

1.6

Esimese ja teise raudteepaketiga kehtestatud õigusraamistikuga nõutakse, nagu Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee oma arvamuses teise raudteepaketi kohta (8) sedastas, sektori täielikku ümberkorraldamist ning uute asutuste ja pädevuste loomist.

1.7

Käesolevas ettepanekus soovitab komisjon õigusaktide kehtestamist, mis võimaldaksid rahvusvahelistele rongireisijatele samalaadset kaitset kui on lennureisijatel, kelle õigused on ülemüüdud lendude ja viivituste puhul paremini kaitstud.

2.   Komisjoni ettepanek

2.1   Vastutus ja hüvitis

2.1.1

Käesolev määruse eelnõu reguleerib raudtee-ettevõtjate vastustust reisijate surma või vigastuste, pagasi kaotamise või kahjustamise korral.

2.1.2

On määratud minimaalsed hüvitised viivituste korral (lisa III); nimetatud maksed ei puuduta reisija õigust transpordile.

Lisa III

Teenuse tüüp

Reisi kestvus

50% hüvitis

100 % hüvitis

Rahvusvahelised reisid kas kogu ulatuses või osaliselt kiirraudtee regulaarliinidel.

Kuni 2 tundi

Viivitused vahemikus 30-60 minutit

Rohkem kui 60- minutilised viivitused

Üle 2 tunni

Viivitused vahemikus 60-120 minutit

Rohkem kui 120-minutilised viivitused

Rahvusvahelised reisid regulaarliinidel, aga mitte kiirrongidega

Kuni 2 tundi

Viivitused vahemikus 60-120 minutit

Rohkem kui 120-minutilised viivitused

Üle 2 tunni

Viivitused vahemikus 120-240 minutit

Rohkem kui 240-minutilised viivitused

2.1.3

Määruse ettepanek reguleerib ulatuslikult nende reisijate õigused, kes jäävad maha oma ümberistumisega sõidu rongidest või kelle rongid ei välju, samuti reisijatega käitumise viivituste ja ümberistumistele hilinemiste puhul.

2.2   Teabe kättesaadavus ja piletite müük

2.2.1

Lisaga I reguleeritakse minimaalne teave, mida raudtee-ettevõtjad peavad andma enne reisi, reisi ajal ning pärast reisi. Lisaga II kehtestatakse minimaalne piletil edastatav informatsioon.

2.2.2

Raudtee-ettevõtjad peavad müüma pileteid ja/või läbisõitvate liinide pileteid keskjaamadesse ja ümberkaudsetesse piirkondadesse. Sellel eesmärgil peavad mitmed raudtee-ettevõtjad koostööd tegema ja allkirjastama lepingud läbisõitvatele liinidele pileteite müümiseks. Kõnealuseid pileteid peab saama osta piletikassadest, piletiautomaatidest, telefoni teel või internetist. Kui piletikassad on suletud või automaadid ei ole töökorras, siis peavad rahvusvahelised piletid olema saadaval rongis. Süsteemi kuuluvad müüjad peavad teabe edastamiseks ja piletite müümiseks olema avatud kõigile raudtee-ettevõtjatele.

2.2.3

Raudtee-ettevõtjad peavad rahvusvaheliste teenuste peatamise plaanidest avalikkust teavitama.

2.3   Liikumispuudega inimesed

2.3.1

Määruse ettepanek reguleerib liikumispuudega inimeste aitamise raudteejaamas ja rongis, samuti rongi sisenemisel, rongist väljumisel ja ümberistumisel. Vajadusest abi järele peab 24 tundi ette teatama.

2.4   Teenuse kvaliteedi standardid ja kaebamise kord

2.4.1

Raudtee-ettevõtjad peavad kindlaks määrama teenuse kvaliteedi standardid (määratletud lisas IV) ja kehtestama kvaliteedi juhtimise süsteemi. Kvaliteedi täitmist peab kajastama aastaaruandes.

2.4.2

Tuleb kehtestada kaebamise kord, millele vastavalt peab kliendile saatma vastuse selles keeles, milles kaebus esitati. Kaebust võib esitada igas selle maa keeles, kust rahvusvaheline rong läbi sõidab. Igal juhul on lubatud inglise, prantsuse ja saksa keel. See kehtib ka kaebuste kohta, mis esitatakse isiklikult piletikassades.

3.   Hinnang ettepanekule

3.1   Üldised märkused

3.1.1

Komisjoni ettepanek tegeleb korraga kahe valdkonnaga. Ettepanekutel raudtee-ettevõtjate vastutuse ja hüvitiste kohta viivituste, reiside tühistamiste, vigastuste või vara kahjustamise korral ning liikumispuudega inimeste aitamise kohta on üldiselt sama ulatus kui määrusel hüvitiste ja reisijate aitamise kohta lennureisist mahajätmise, lendude tühistamise või pikka viivituse korral (9). Käesolevas ettepanekus käsitletakse reisijate õigusi teises transpordisektoris — raudteedel.

3.1.2

Teine valdkond katab rea erinevaid asjaolusid. Nõutakse ettevõtjate omavahelist koostööd, et tagada reisijatele info sõiduplaanide ja piletihindade kohta ning võimaldada neil osta pileteid konkureeriva süsteemi ühest müügikohast. See kehtib nii ühenduse kohta keskjaamade vahel kui ka jaamade vahel, mis asuvad lähima keskjaama ümbruses. Ettepanek on tihedalt seotud ettepanekuga muuta direktiivi 91/440/EMÜ, samuti rahvusvahelise reisijateveo liberaliseerimisega.

3.1.3

Sõiduplaanidele ja piletihinna teabele ning mõne erandiga (nt Thalys, Eurostar) piletite väljastamisele kehtestatud standardid on täidetud jooksva süsteemiga, kus rongireisijate rahvusvaheline vedu toimub raudtee-ettevõtjate või rahvusvaheliste gruppide vahel sõlmitud koostöölepingute alusel. Konkureerivate ettevõtete süsteemi raames tuleb kõnealused nõuded säilitada ning neid parandada määruse või õigusaktiga.

3.2   Kohaldamisulatus

3.2.1

Ettepanek kehtib rongireisijate rahvusvahelisele veole. Sätted kehtivad siiski ka ühendustele keskjaamadest ümberkaudses piirkonnas asuvatesse jaamadesse.

3.2.2

Komitee juhib tähelepanu sellele, et ümberistumisega sõitude teenus võiks kuuluda riiklike teenuslepingute valdkonda.

3.2.3

Siiski on määruse kohaldamisulatus piiratud määratlusega “raudtee-ettevõtja” (artikkel 2.1).See hõlmab vaid ettevõtteid, kelle põhitegevusala on reisijatevedu. Seda võib tõlgendada nii, et kaubaveoga tegelevad raudtee-ettevõtted jäävad määruse sätetest välja. See ei ole vastuvõetav.

3.3   Vastutus ja hüvitis

3.3.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab põhimõtet kohaldada Euroopa õigusakte reisijatele ebakvaliteetse teeninduse või saamata jäänud teenuse hüvitamiseks ning raudtee-ettevõtjate vastutusele.

3.3.2

Siiski on oluline kindlustada see, et siduv õigusakt kohtleks erinevaid konkureerivaid transpordiettevõtjaid võrdselt.

3.3.3

On selge, et rahvusvahelistele rongireisijatele saab hüvitisi maksta kiiremini kui lennureisijatele, vaatamata sellele, et maad mööda toimuvas rongiliikluses kestavad reisid kauem ja häired on tõenäolisemad. Näiteks on lennureisijatele piletiraha tagasimaksmine võimalik ainult pärast 5-tunniseid viivitusi.

3.3.4

Kui rongi väljumine lükkub edasi, siis peab reisijatele pakkuma tasuta süüa ja suupisteid mõistlikus vastavuses viivituse pikkusega. Õhutranspordi puhul peab viivitus kestma vähemalt 2 tundi või rohkem.

3.3.5

Tühistatud lendude puhul ei pea hüvitist maksma, kui tühistamise põhjuseks on “erakorralised asjaolud”. Antud vastutusest vabastamise alus ei kehti rongireisijate veos.

3.3.6

Sarnaselt ei sätestata määrusega lennureisimise kohta viivituste või tühistamiste tõttu tekkinud kahjude hüvitamist, samas kui määrusega rongiga reisimise kohta seda tehakse. Veelgi enam, määruse ettepanekus ei kehtestata tekitatud kahjude ülempiiri.

3.3.7

Käsipagasile ja muule pagasile määratud maksimaalsed hüvitised on erinevad: 1800 eurot käsipagasile ja 1300 eurot muule pagasile. Komisjoni selgitavast märgukirjast ilmneb, et siinkohal on toetutud erinevatele, kuid võrreldavatele lepingutele (Rahvusvaheline reisi- ja pagasiveo eeskiri raudteesektori ja Montreali konventsioon õhusektori kohta). Reisija seisukohalt on selline erinevus arusaamatu.

3.3.8

Määruse ettepanek sisaldab mitmeid sätteid ettevõtjate vastutuse kohta klientide ees, sõltuvalt sellest, kas tegemist oli või ei olnud ettevõtja süüga. Nii on ettevõtja vastutav reisija käsipagasi kaotuse või kahjustamise eest ainult siis, kui see on juhtunud ettevõtja süül. Muudel juhtudel on ettevõtja vastutav sõltumata sellest, kas ta on juhtunus süüdi või mitte.

3.3.9

Ettevõtja ei ole vastutav viivituste eest, mis on põhjustatud erakorralistest ilmastikutingimustest, looduskatastroofidest, sõja- või terrorismiaktidest. Ettevõtja on vastutav kõikidel muudel põhjustel tekkinud viivituste eest, sõltumata sellest, kas ta on nendes süüdi või mitte.

3.3.10

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee pooldab põhimõtteliselt vastutust viivituse eest süüst sõltumata igas transpordisektoris. Küsimus ei ole kahjude eest hüvitise maksmises kitsaimas tähenduses, vaid pigem hüvitises saamata jäänud teenuse eest. Kliendi jaoks ei ole oluline, kas ettevõtja on süüdi või mitte. Välja pakutud piirangud on sobivad.

3.3.11

Määruse ettepanekust ei selgu, et reisija võib viivituse korral sõidust loobuda ja sõiduraha täies ulatuses tagasi saada. Eriti ärireiside puhul võib viivitus sõidu mõttetuks muuta.

3.4   Abi osutamine liikumispuudega inimestele

3.4.1

Majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab liikumispuudega inimeste aitamise sätet.

3.4.2

Raudtee-ettevõtjad peaksid tagama kõigile reisijatele teabe kättesaadavuse — kaasa arvatud piiratud liikumisvõimega inimestele, vastavalt artikli 2 lõigu 21 määratlusele — paigutades aknad ja teadetahvlid sobivale kõrgusele ning koostades tekstid suuremas kirjas ja kergesti loetavalt.

3.5   Teave reisijatele ning piletitel

3.5.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab reisijatele teabe edastamise sätet enne reisi, reisi ajal ning pärast reisi (lisa I). Informatsiooni puudumine viivituse korral, eriti enne reisi ja reisi ajal, tekitab reisijates märkimisväärset pahameelt.

3.5.2

Piletitel olevas minimaalses teabes (lisa II) peaks olema kindlaks määratud, kas ja millal võib piletist loobuda ja sõiduraha tagasi saada. Broneerimissüsteemide suurte erinevuste tõttu on see reisijale tihti ebaselge.

3.5.3

Määrus sätestab (artiklid 3,5 ja 6):

et raudtee-ettevõtjad ja/või reisikorraldajad peavad andma teavet sõiduaegade, piletihindade, jalgrataste transpordi jne kohta kõikide teenuste puhul, kaasa arvatud nende kohta, mida pakuvad teised ettevõtjad kõikides müügisüsteemides (piletikassad, telefonid, internet või muud süsteemid, mis võivad tulevikus võimalikud olla).

et ettevõtjad peavad tegema koostööd klientidele läbisõitvate liinide piletite müümiseks kõikides müügisüsteemides.

3.5.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee peab põhimõtteliselt soovitavaks, et reisijatele pakutakse kogu raudteetranspordi ja sellega seotud teenuste broneerimis- ja teabesüsteemi ühes kohas.

3.5.5

Siiski juhib komitee tähelepanu rongiga reisimise eripäradele:

sõltumine raudteevõrgust ning rahvusvaheliste kaugliinide, siseriiklike kaugliinide ja kohalike teenuste, kaasa arvatud avalike teenuste marsruudid, millel on teisi lepingulisi kohustusi, vastastikkune sõltuvus;

lühikese tähtajaga broneeringud (viimase hetke reisid), rongi sisenemise võimalus kogu marsruudi ulatuses ja paljudel juhtudel istekoha reserveerimise vajaduse puudumine.

piletid, mida võivad kasutada mitu inimest

3.5.6

Otsekohaldatav määrus ei võimalda sobivaid sätteid keerukale süsteemile, mis tuleneb rongireisijate rahvusvahelise veo ja piirkondlike teenuste sidumisest võrgustikku, mis hõlmab ka konkureerivate regulaarliinide ettevõtete sidumist. Näiteks on sellest mõjutatud märkimisväärne hulk raudteejaamu (keskjaamad ja neid ümbritsevate piirkondade jaamad).

3.5.7

Komitee rõhutab, et nimetatud standardid on praegu rongireisijate rahvusvahelise veo teenustes suures ulatuses täidetud. Konkureerivate ettevõtete süsteemi raames tuleb kõnealused nõuded säilitada ning neid kohase õigusaktiga parandada.

3.6   Määruse mõjud töötajatele

3.6.1

Määruse ettepaneku artikliga 21 sedastatakse, et raudtee-ettevõtted on vastutavad oma personali eest. Teisest küljest mainitakse artiklis 22 võlanõuete võimalust ning see hõlmab ka nõudeid personali vastu. Täiesti selgeks tuleb teha, et personal ei ole vastutav reisijate või kolmandate osapoolte süüdistuste eest, vaid et vastutav on tööandja.

3.6.2

Suured hüvitised viivituste eest ei tohi viia selleni, et raudtee-ettevõtjad võtavad hüvitisenõuete vältimiseks ohutuse seisukohalt suuremaid riske. Samuti tuleb välistada, et raudtee-ettevõtted panevad suurema koormuse oma töötajatele, ignoreerides töö-, sõidu- ja puhkuseaegu. Lisaks on kvaliteedinõuete täimiseks vajalik tagada piisav hästikoolitatud personali olemasolu.

3.6.3

Lisa IV, mis sisaldab minimaalsete teenusekvaliteedi standardeid, peab seetõttu hõlmama asjaomase personali oskuseid. See ei kehti mitte ainult rongipersonali, vaid ka jaamapersonali ning kaebustega tegelevate isikute kohta.

4.   Järeldused

4.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab määruse ettepanekut rahvusvaheliste rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta. See laiendab tarbijakaitse sätteid, mis praegu kehtivad vaid lennureisijate kohta.

4.2

Siiski on komitee konkureerivate transpordiviiside ebavõrdse kohtlemise vastu. Raudteesektorile kohaldatavad sätted ei tohi olla karmimad kui õhutranspordile.

4.3

Komitee näeb vajadust määruse parandamiseks üksikute sätete osas, mis puudutavad põhjustatud kahjusid, vastutuse ülempiiri määramist ja reisi tühistamise korral kehtivaid erandeid.

4.4

Majandus- ja sotsiaalkomitee pooldab põhimõtteliselt saamata jäänud või ebakvaliteetse teenuse korral sõiduraha tagasimaksmist ettevõtja süüst sõltumata, aga vaid juhul, kui see kehtib kõikide transpordiliikide kohta.

4.5

Komitee toetab teabe- ja broneerimissüsteemide ühe müügikoha ideed, mis tagab reisijatele hea teenusekvaliteedi. Siiski on kaheldav antud teema käsitlemine samas määruses hüvitise ja vastutusega.

4.6

Majandus- ja sotsiaalkomitee juhib tähelepanu sellele, et ühe müügikohaga teabe- ja broneerimissüsteemi loomine süsteemi raames, kuhu kuuluvad rahvusvahelised, riiklikud, piirkondlikud ja avaliku transporditeenuse võrgu pakkujad ja mida veelgi komplitseerib regulaarliini ettevõtete omavaheline konkureerimine, on äärmiselt keerukas, eriti kui kõnealune süsteem peab olema kättesaadav kõigis müügisüsteemides.

4.7

Komitee märgib, et reisijate teavitamist ja rahvusvahelistele rongireisijatele pileti väljastamist reguleerivat õigusakti peaks vaatlema koos rahvusvahelist reisijate raudteeveo liberaliseerimist käsitleva direktiivi 91/440/EMÜ muutmise ettepanekuga.

Brüssel, 9. veebruar 2005

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  Direktiiv 2001/12/EÜ – EÜT L 75, 15.03.2001, lk 1 – EMSK arvamus – EÜT C 209, 22.07.1999, lk 22

(2)  Direktiiv 2001/13/EÜ – EÜT L 75, 15.03.2001, lk 26 – EMSK arvamus – EÜT C 209, 22.07.1999, lk 22

(3)  Direktiiv 2001/14/EÜ – EÜT L 75, 15.3.2001, lk 29 – EMSK arvamus – EÜT C 209, 22.7.1999, lk 22

(4)  Direktiiv 2004/51/EÜ – ELT L 164, 30.4.2004, lk 164 – EMSK arvamus – ELT C 61, 14.03.2003, lk 131

(5)  Direktiiv 2004/49/EÜ – ELT L 164, 30.4.2004, lk 44 – EMSK arvamus – ELT C 61, 14.3.2003, lk 131

(6)  Direktiiv 2004/881/EÜ – ELT L 164, 30.4.2004, lk 1 – EMSK arvamus – ELT C 61, 14.3.2003, lk 131

(7)  Direktiiv 2004/50/EÜ – ELT L 164, 30.4.2004, lk 114 – EMSK arvamus – ELT C 61, 14.3.2003, lk 131

(8)  ELT C 61, 14.3.2003, lk 131

(9)  Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 261/2004 11. veebruarist 2004, millega kehtestatakse reisijatele hüvitiste maksmise ja reisijate aitamise üldised reeglid lennureisist mahajätmise, lennu tühistamise või pika viivituse korral, ning muudetakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91.


8.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/13


Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, mis käsitleb kompensatsioone lepinguliste kvaliteedinõuete mittetäitmise korral raudtee-kaubaveol”

KOM(2004) 144 lõplik — 2004/0050 (COD)

(2005/C 221/03)

28. aprillil 2004 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 71 konsulteerida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega seoses “Ettepanekuga Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, mis käsitleb kompensatsioone lepinguliste kvaliteedinõuete mittetäitmise korral raudtee-kaubaveol”.

Transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon, millele tehti ülesandeks komitee asjaomase töö ettevalmistamine, võttis oma arvamuse vastu 17. jaanuaril 2005. Raportöör oli hr Chagas.

Komitee võttis 414. täiskogu istungil (9. veebruari 2005. aasta koosolekul) vastu järgmise arvamuse 130 poolthäälega, erapooletuks jäi 2.

1.   Sissejuhatus

1.1

Kõnealune ettepanek on osa kolmandast raudteepaketist, mille Euroopa Komisjon võttis

vastu 3. märtsil 2004. Teised osad on:

Direktiivi 91/440/EMÜ muudatus: reisijateveo liberaliseerimine rahvusvahelistel raudteeliinidel (KOM(2004) 139 lõplik)

Ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, mis käsitleb reisijate õigusi ja kohustusi rahvusvahelistel raudteeliinidel (KOM(2004) 143 lõplik);

Ettepanek määruse kohta, mis käsitleb raudtee-kaubaveo kvaliteedinõudeid ja kompenseerimist (KOM(2004) 144 lõplik); ja

Komisjoni teatis Euroopa raudteesüsteemi edasise integreerimise kohta (KOM(2004) 140 lõplik);

Komisjoni personali töödokument reisijateveoturu järkjärgulise avamise kohta rahvusvahelistel raudteeliinidel (SEC(2004) 236).

1.2

Esimene raudteepakett (nimetatakse ka infrastruktuuripaketiks) jõustus 15. märtsil 2001 ning tuli riiklikesse õigusaktidesse üle võtta 15. märtsiks 2003. Kõnealune pakett koosneb järgmistest osadest:

Direktiivi 91/440/EMÜ muudatus, mis hõlmab rahvusvaheliste raudtee-kaubavedude vaba juurdepääsu üleeuroopalisele raudtee-kaubaveoturule 15. märtsiks 2003 ning kõikide rahvusvaheliste raudtee-kaubavedude liberaliseerimist 15.märtsiks 2008 (1);

Direktiivi, mis käsitleb Euroopa litsentsi raudtee-ettevõtjatele, kohaldamisala laiendamine (direktiivi 95/18/EÜ muudatus) (2);

Raudteeinfrastruktuuri mahtude jaotamist, maksude kehtestamist raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest ning ohutustunnistuste andmist reguleerivate sätete ühtlustamine (asendab direktiivi 95/19/EÜ) (3).

1.3

Oktoobris 2003 kaebas Euroopa Komisjon kohtusse üheksa liikmesriiki, sest need ei teatanud esimese raudteepaketi ülevõtmisest siseriiklikesse õigusaktidesse. Maiks 2004 ei olnud viie riigi teatist ikka veel kätte saadud ning kaks liikmesriiki olid siseriiklikesse õigusaktidesse üle võtnud vaid osa sätteid.

1.4

Teine raudteepakett avaldati Euroopa Liidu Teatajas 30. aprillil 2004 ning kõnealune pakett tuleb riiklikesse õigusaktidesse üle võtta 30. aprilliks 2008. Kõnealune pakett koosneb järgmistest osadest:

Direktiivi 91/440/EÜ muudatus, mis lükkab rahvusvaheliste raudtee-kaubavedude vaba juurdepääsu turule edasi 1. jaanuarini 2006 ning sätestab riiklike raudtee-kaubavedude, kaasa arvatud kabotaaži, liberaliseerimise alates 1. jaanuarist 2007 (4);

Direktiiv ühenduse raudteede ohutuse kohta (5);

Määrus, mis asutab Euroopa Raudteeameti (6);

Kiirraudteevõrgustiku (96/48/EÜ) ja tavapärase raudteevõrgustiku (2001/16/EÜ) koostalitlusvõimet käsitlevate direktiivide muudatus (7).

1.5

Esimese ja teise raudteepaketiga sätestati ühtse kaubaveoturu õiguslik alus. Meetmed hõlmavad turulepääsu, raudtee-ettevõtjate litsentsimist ning ohutustunnistuste andmist, infrastruktuuride kättesaadavust ja tasu arvutamist nende kasutamise eest, raudteede ohutuse õigusliku raamistiku loomist ning meetmeid, millega kindlustatakse raudteevõrgustiku tehniline koostalitlusvõime.

1.6

Kõnealune ettepanek lisab juba olemasolevale õiguslikule raamistikule võimaluse avada turgu meetmete kaudu, mis parandavad kaubaveo kvaliteeti.

2.   Komisjoni ettepanek

2.1

Ettepanek kaubaveo kvaliteeti käsitleva määruse kohta on mõeldud selleks, et parandada raudtee-kaubavedu, kasutades hüvitislepinguid, mis sõlmitakse raudtee-ettevõtjate ja klientide vahel. Komisjon arvab, et peamine põhjus, miks raudteede osakaal on kaubaveo üldises suurenemises tagasihoidlik ning miks raudteede turuosa on võrreldes teiste transpordiliikidega vähenenud, on raudtee-kaubaveo madal kvaliteet ja vähene usaldusväärsus.

2.2

Komisjon loodab, et hüvitissüsteemi rakendamine ergutab raudtee-ettevõtjaid raudtee-kaubavedu tõhustama. Kõnealuse süsteemi eeldus on, et aja jooksul avaldab konkurents kvaliteedi parandamisele tugevat survet, kuid komisjoni arvates ei toimu Euroopa raudtee-kaubaveoturu tõeline avamine piisavalt kiiresti. Uustulnukatest raudtee-ettevõtjad moodustavad turust vaid 3–4 % ning mitmes liikmesriigis konkurents puudub.

2.3

Esitatud määrus kohustab raudtee-ettevõtjaid ja kliente määratlema veolepingutes kvaliteedinõuded, mille mittetäitmise korral tuleb maksta hüvitist. Lepingupooled on kohustatud kokku leppima vähemasti järgmiste kvaliteedinõuete osas:

kaupade, vagunite või rongide üleandmise ajad,

saabumise aeg ja viivituste hüvitamine,

hüvitised kaupade kadumise või kahjustuste korral,

hüvitis rongi tühistamise korral raudtee-ettevõtja või kliendi poolt,

kvaliteedikontrollisüsteem.

2.4

Pakutud määruses määratakse hüvitiste maksimaalsed ja minimaalsed määrad kaupade kadumise, kahjustuste, viivituste, viivitust puudutava teabe puudumise ning viivitusest tuleneva kadumise või kahjustuse korral. Näiteks määratakse määruses kahjustuste maksimaalseks hüvitiseks 75 eurot ühe kilogrammi kahjustatud kauba brutomassi kohta. Kaubarongide viivituste korral on hüvitis 5–25 % veohinnast. Viivitusi puudutava teabe puudumisel on hüvitis vähemalt 5 % veohinnast.

2.5

Lepingupooled on kohustatud määrama hüvitise määrad veo tühistamise korral raudtee-ettevõtja või kliendi poolt. Nad võivad kokku leppida hüvitises veetavate kaupade väärtuse deklareerimise või kättetoimetamise huvi ülesnäitamise korral.

2.6

Vastutus välistatakse, kui süüdi on üks lepingupool, kolmas isik või mõni tema tegu, vääramatu jõud või asjaolud või nende tagajärjed, mida ei olnud võimalik vältida. Kui hüvitisenõue tekib infrastruktuuri-ettevõtja süül, maksab hüvitise raudtee-ettevõtja ning nõuab seejärel makse tagasi infrastruktuuri-ettevõtjalt.

2.7

Kui juhtumiga on seotud mitu raudtee-ettevõtjat, vastutavad kõik ettevõtjad solidaarselt olenemata sellest, kelle tõttu viivitus või kahjustus tekkis.

3.   Komisjoni ettepanekut puudutavad märkused

3.1

Selleks, et edendada jätkusuutlikku transpordisüsteemi ning transpordiliikidevahelist tasakaalu, nagu on sätestatud valges raamatus “Euroopa transpordipoliitika aastal 2010”, on ühendus seadnud endale eesmärgi suurendada raudtee-kaubaveo osa kaubaveoturul. Raudtee-kaubaveo kvaliteedi tõstmine on üks võimalikke viise kõnealuse eesmärgi saavutamiseks ning seda tuleb põhimõtteliselt tervitada.

3.2

Komisjon teeb ettepaneku võtta kasutusele ergutussüsteem, millega seoses peaks soov vältida hüvitiste maksmist tõstma kvaliteeti ning eriti parandama täpsust. Tavaliselt soovivad ettevõtted esimese reaktsioonina suuremale finantsriskile, mis tuleneb võimalikust hüvitiste maksmisest, tõsta hindu.

3.3

Tekib küsimus, kas komisjoni pakutud lähenemine on sobiv.

3.4

Määruse kohaldamisalasse kuuluvad nii rahvusvaheline kui sisetransport. Komisjon kirjutab esitatud määruse seletuskirjas, et kvaliteedilepinguid juba kasutatakse, kuid peamiselt sisetranspordis ja vähem rahvusvahelises transpordis. Mujal märgib komisjon, et probleemid tekivad enamasti siis, kui kaasatud on mitu raudtee-ettevõtjat, mis iseloomustab peamiselt rahvusvahelist transporti.

3.5

Arvestades, et tegemist on sekkumisega kaubanduspartnerite lepingulistesse kokkulepetesse (tegemist ei ole tarbijakaitseküsimusega), tekib küsimus, kas piiratum kohaldamisala ei oleks rahvusvahelisele raudtee-kaubaveole sobivam.

3.6

Arvesse peaks võtma ka seda, millised on olemasolevad positiivsed stiimulid Euroopa Liidu määruse abil kehtestatud hüvitismaksete asemel, mis kehtiksid ainult raudteesektoris ning mis lisanduksid juba olemasolevale rahvusvahelise COTIF konventsioonile (CIM). Näiteks sätestatakse direktiivi 2001/14/EÜ artiklis 11 infrastruktuuride kasutusmaksu soodustused juhul, kui ettevõtja astub samme, et aidata vähendada häireid ja parandada süsteemi tulemuslikkust.

3.7

Raudtee-kaubaveo edendamisel on oluline vältida omavahel konkureerivate transpordiliikide diskrimineerimist.

3.8

See tõstatab küsimuse, millised on olemasolevad võrreldavad ühenduse sätted kaubavedudele õhus ja maanteedel. Kahjustuste ja kadumiste hüvitamist käsitlevad rahvusvahelised kokkulepped sätestavad oluliselt madalamad hüvitiste määrad kui kõnealune määrus (õhuvedusid puudutav Montreali konventsioon — kolmandik kõnealuses määruses kehtestatud maksimumsummast, rahvusvaheline kaupade autoveolepingu konventsioon (CMR) — kuuendik kõnealuses määruses kehtestatud maksimumsummast).

3.9

Selgusetuks jääb seos lepingupoolte vahel kokku lepitava kvaliteedikontrollisüsteemi ja kauba telemaatilisi rakendusi käsitlevate tehniliste koostalitlusnõuete (TSI) vahel. Üle-euroopalise raudtee-kaubaveo elektrooniline jälgimine reaalajas on sätestatud kauba telemaatilisi rakendusi käsitlevate tehniliste koostalitlusnõuetega. Kõnealuses sättes määratletakse ühtlustatud tehnilised nõuded ja teavitamistingimused. Siiski vajab kõnealuse sätte rakendamine ja kohaldamine olulisi investeeringuid ning võtab aastaid aega.

3.10

Kõnealuse ettepaneku alusel võib raudtee-ettevõtja nõuda infrastruktuuri-ettevõtjalt hüvitismaksete tagastamist, kui viimane on viivituse põhjustajaks.

3.11

Jällegi on tõenäoline katse sellest mööda hiilida veohinna tõstmine teel (riskilisad) ja hilinemisvaru lisamise teel veograafikusse. Infrastruktuuri piiratud võimsust arvestades on tegemist ebasoovitava lahendusega. Õhutranspordisektoris on see pärast reisijatele hüvitise maksmist puudutava direktiivi jõustumist juba toimunud. Infrastruktuuri-ettevõtjate jaoks on riskihindamine keeruline, kuna nad ei tea kaubavoogude väärtust ega sellest tuleneva hüvitise suurust ega suuda seda mõjutada.

3.12

Meeles peaks pidama seda, et Kesk- ja Ida-Euroopas asuvate uute liikmesriikide infrastruktuurid on halvemas seisukorras ja vajavad olulisi investeeringuid ning et määruses toodud hüvitamiskohustused võivad põhjustada märkimisväärseid raskusi.

3.13

Ettepanek nõuab märkimisväärseid pingutusi vastutajate kindlastegemisel ning raudtee-ettevõtjate infrastruktuuri-ettevõtjate vastu esitatud hüvitisnõuete tõttu. Samuti on vastutust raske jagada juhul, kui kaasatud on mitu raudtee-ettevõtjat.

3.14

Väljavaade maksta suuri hüvitisi ei tohi panna raudtee-ettevõtjaid turvalisust ohtu seadma, et tarnetingimusi järgida. Samuti tuleb välistada olukord, kus raudtee-ettevõtjad hakkavad avaldama töötajatele liigset survet, riskides nii töö-, sõidu- kui puhkeaja hooletussejätmisega.

3.15

Oma arvamuses teise raudteepaketi kohta märkis Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, et maanteevedude sotsiaaltingimused asetavad raudtee-kaubaveo ebasoodsamasse konkurentsiolukorda. Selle tagajärg ei saa kuidagi olla raudtee-kaubaveo töötingimuste vastavusse viimine maanteevedude töötingimustega ega tohi olla raudtee-ettevõtjate julgustamine reeglitesse halvustavalt suhtuma või töötajatele survet avaldama.

4.   Järeldused

4.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab põhimõtteliselt raudtee-kaubaveo kvaliteedi parandamiseks võetavaid meetmeid.

4.2

Rangete hüvitiskokkulepete asemel tuleks eelistada ergutavaid meetmeid, sest hüvitiskokkulepped viivad reeglitest mööda hiilimise katseteni ning keerulise tagastussüsteemi rajamiseni. Eriti kehtib see infrastruktuuri-ettevõtjate rolli kohta.

4.3

Meetmed, mida võetakse raudtee-kaubavedude kvaliteedi tõstmiseks, ei tohi diskrimineerida teisi transpordiliike.

4.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee palub komisjonil uurida kõnealuste meetmete mõju ettevõtetele ja infrastruktuuri-ettevõtjatele uutes liikmesriikides.

4.5

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toonitab, et raudtee-kaubaveo kvaliteedi tõstmiseks võetavate meetmete tulemusena ei tohi ettevõtjad hakata ohutuse ja töötingimuste arvel üritama reeglitest mööda hiilida.

Brüssel, 9. veebruar 2005.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  Direktiiv 2001/12/EÜ – EÜT L 75, 15.3.2001, lk. 1 – EMSK arvamus – EÜT C 209, 22.7.1999, lk. 22.

(2)  Direktiiv 2001/13/EÜ – EÜT L 75, 15.3.2001, lk. 26 – EMSK arvamus – EÜT C 209, 22.7.1999, lk. 22.

(3)  Direktiiv 2001/14/EÜ – EÜT L 75, 15.3.2001, lk. 29 – EMSK arvamus – EÜT C 209, 22.7.1999, lk. 22.

(4)  Direktiiv 2004/51/EÜ – ELT L 164, 30.04.2004, lk. 164 – EMSK arvamus – ELT C 61, 14.03.2003, lk. 131.

(5)  Direktiiv 2004/49/EÜ – ELT L 164, 30.04.2004, lk. 44 – EMSK arvamus – ELT C 61, 14.03.2003, lk. 131.

(6)  Määrus (EK) nr 881/2004 – ELT L 164, 30.04.2004, lk. 1 – EMSK arvamus – ELT C 61, 14.03.2003, lk. 131.

(7)  Direktiiv 2004/50/EÜ – ELT L 164, 30.04.2004, lk. 114 – EMSK arvamus – ELT C 61, 14.03.2003, lk. 131.


8.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/17


Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Euroopa komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele ja regioonide komiteele — valge raamat üldhuviteenuste kohta”

KOM(2004) 374 (lõplik)

(2005/C 221/04)

13. mail 2004 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega teemal: “Euroopa komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele ja regioonide komiteele — valge raamat üldhuviteenuste kohta”.

Transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon, millele tehti ülesandeks komitee töö ettevalmistamine kõnealusel teemal, võttis oma arvamuse vastu 17. jaanuaril 2005 (raportöör: hr HENCKS — kaasraportöör: hr HERNÁNDEZ BATALLER).

Oma 414. plenaaristungil 9.–10. veebruaril 2005 (9. veebruari istung) võttis Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee vastu järgmise arvamuse 131 poolthääle ja 5 vastuhäälega ning 2 liiget jäi erapooletuks.

1.   Sissejuhatus

1.1

Üldhuviteenused on praegusel ajal ühiskondlik teema, mis on lahutamatult seotud Euroopa lõimumisega.

1.2

Üldist majandushuvi pakkuvad teenused kuuluvad praeguste lepingute kohaselt Euroopa Liidu ühiste väärtuste hulka, mis aitavad kaasa ELi sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele (artikkel 16); juurdepääs üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele ja üldhuviteenuste eri osadega seotud õigused (sotsiaalkindlustus ja sotsiaalabi, tervisekaitse, keskkonnakaitse jne) on sätestatud põhiõiguste hartas (IV jaotis, artiklid II-34 kuni II-36).

1.3

Üldhuviteenused on mitte ainult konkurentsivõime keskmes ja olulised Lissaboni eesmärkide saavutamiseks, nad on ka Euroopa ühiskonnamudeli loojad. Üldhuviteenused aitavad tagada inimeste põhiõigusi, annavad oma panuse teadmistepõhisesse majandusesse ning sotsiaalsesse, majanduslikku ja territoriaalsesse ühtekuuluvusse ning on säästva arengu oluliseks osaks.

1.4

Isegi kui ei järgitud Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovi, et üldhuviteenuste edendamine oleks ära toodud ühe eesmärgina põhiseaduse lepingu artiklis I-3, tõi põhiseaduse leping üldhuviteenuste suhtes siiski kaasa teatava edasimineku: artikkel III-122 võimaldab Euroopa Liidul luua õigusakte horisontaalsel tasandil üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osas, arvestades nende teenuste osutamise põhimõtete ja tingimusega. Põhiseaduse leping tunnistab ka kohalike omavalitsuste iseseisva haldamise põhimõtet ja muudab konstitutsiooniliseks põhimõtteks võimaluse kohalikel omavalitsustel ise osutada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid, rakendades niimoodi lähimuse põhimõtet ELi ja liikmesriikide pädevuste tasandil üldhuviteenuste osas.

1.5

Siiski iseloomustab teiseste õigusaktide sisulist poolt jätkuvalt üldine tasakaalutus ühelt poolt konkurentsiõiguse, mis on ühenduse detailne ja otsese mõjuga seadustik, ja teiselt poolt üldhuvi eesmärkide vahel, mis kuuluvad konkurentsiõiguse erandite alla.

1.6

Euroopa Liidul on endiselt raskusi vastuolude ületamisel ainult konkurentsil põhineva turu arendamise ja vajaduse vahel tagada avaliku kontrolli kord, mida majanduslikud mehhanismid üksi tagada ei suuda. Üldhuviteenused ei kujuta endast mingit tehnikat või vahendit, vaid nad kannavad edasi inimõigusi, sotsiaalset sidet, kaasatust ja lõimumist.

1.7

Lisaks ei tohi unustada, et Euroopa kodanike hulgas on tekkimas mittemõistev, kriitiline ja tõrjuv suhtumine Euroopa lõimumisele suunatud poliitika suhtes, mis on järjest kaugemal kodanike muredest ja rõhutab sotsiaalset lõhet, seades ohtu sotsiaalse ühtekuuluvuse ja ohustades ka ELi sotsiaalmudelit.

1.8

Euroopa Liidu arendamine peab päädima turumehhanismide ja avalike teenuste eesmärkide tasakaalustatud ühendamisega valdkondades, kus selline vastastikune täiendavus on kooskõlas üldhuviteenuste eesmärgiga ja võib tuua lisaväärtust kasutajale või tarbijale. See tähendab, et EÜ asutamislepingu artikli 86 lõikes 2 sätestatud tingimuste kohaselt on vastuolude korral esmaseks üldhuviülesande tõhus täitmine, mitte konkurentsieeskirjade kohaldamine vastavalt ühenduse pretsedendiõigusele.

1.9

Üldhuviteenused eeldavad poliitilist tahet kontrollida kollektiivsete huvide haldamist ja rahuldada vajadusi ja põhiõigusi Euroopa ühiskonnamudeli raames. Selle mõte on tagada igaühele, sõltumata tema vanusest, sotsiaalsest staatusest või elupiirkonnast, kohane sotsiaalne kaitse, kuid ka selliste hüvede, nagu toit, elukoht, vesi, transport, side jne, kättesaadavus, hea kvaliteet ja taskukohane hind. Seega on üldhuviteenused selgelt osa sotsiaalsest turumajandusest, mida ei saa tagada ainult konkureerivate jõudude vastastikuse mõjuga. Ilma piisava riikliku sekkumiseta muutub Euroopa Liit kahe erineva arengutasemega ühiskonnaks, kus valitsevad arenguerinevused, ebavõrdsus ja sotsiaalne tõrjutus.

1.10

Hulk Euroopa kodanikke peavad lähimas tulevikus avaldama arvamust põhiseaduse lepingu ratifitseerimise referendumil. Ei saa olla poliitilist Euroopat ilma avaliku arvamuse toetuseta. Ei saa olla avaliku arvamuse toetust, kui Euroopa Liit ei suuda tagada Euroopa ühiskonnamudeli ja Euroopa sotsiaalse mudeli säilitamist ja arendamist.

1.11

Valge raamat üldhuviteenuste kohta, mis kehtestab alused üldhuviteenuste kvaliteedi, kättesaadavuse ja taskukohasuse tagamiseks, on teiste hulgas oluline samm Euroopa edendamiseks oma kodanike seas ja referendumil eitava vastuse vältimiseks, mis rikuks Euroopa lõimumise dünaamikat.

1.12

Valges raamatus algatatud arutlus ja selle tulemused on tugevalt seotud arutlusega avaliku ja erasektori koostöö, teenusteturu, eriti sotsiaalteenuste turu, riigiabi, ettevalmistamisel oleva veesektori raporti, Lissaboni strateegia ülevaatamise ja hindamisaruannete üle.

2.   Valge raamat üldhuviteenuste kohta

2.1

Valges raamatus, mille Euroopa komisjon võttis vastu 12. mail 2004, tehakse kokkuvõte olulisest mõttevahetusest Euroopa tasandil, mis algas 2003. aasta rohelise raamatuga ja paljude arvamustega, mida selle kohta avaldasid eelkõige Euroopa institutsioonid ja kodanikuühiskond. Selles pakutakse välja strateegilised suunised tulevasteks aastateks.

2.2

Mõttevahetus rohelise raamatu üle tõi välja erinevad vaatepunktid ja perspektiivid. Siiski ilmnes ka, et on tekkinud konsensus vajaduse suhtes tagada turumehhanismide ja avaliku teenuse eesmärkide harmooniline ühendamine.

2.3

Kui üldhuviteenuste pakkumist võib korraldada koostöös erasektoriga või teha ülesandeks era- või avalik-õiguslikele äriühingutele või mittetulundusühingutele, siis avaliku teenuse osutamise kohustuse ja eesmärkide määratlemine jääb vastava tasandi avaliku võimuorgani ülesandeks. Asjakohased asutused vastutavad ka tururegulatsiooni eest ja tagavad, et avaliku ja erasektori ettevõtjad täidavad neile antud avaliku teenuse osutamise ülesande.

2.4   Komisjoni lähenemine tugineb järgmisele üheksale põhimõttele.

2.4.1

Võimaldada avaliku võimu organitel olla kodanikele lähedal: üldhuviteenused peaksid olema korraldatud ja reguleeritud võimalikult lähedal kodanikele ja rangelt lähimuse põhimõtet järgides.

2.4.2

Saavutada avaliku teenuse eesmärgid konkurentsivõimelistel avatud turgudel: Euroopa Komisjon on arvamusel, et avatud ja konkurentsivõimeline siseturg ühelt poolt ja kvaliteetsete, kättesaadavate ja taskukohaste hindadega üldhuviteenuste arendamine teiselt poolt on omavahel ühildatavad eesmärgid. EÜ asutamislepingu kohaselt ja järgides artikli 86 lõikes 2 sätestatud tingimusi, on vastuolude korral esmaseks üldhuviülesande tõhus täitmine, mitte asutamislepingu eeskirjade kohaldamine.

2.4.3

Tagada ühtekuuluvus ja universaalne kättesaadavus: kõigi kodanike ja ettevõtjate võimalus kasutada taskukohaseid ja kvaliteetseid üldhuviteenuseid kogu liikmesriikide territooriumil on oluline sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamiseks Euroopa Liidus. Selles kontekstis on universaalteenus võtmemõisteks, mille ühendus on välja töötanud, et tagada oluliste teenuste hea kättesaadavus.

2.4.4

Hoida kvaliteedi, ohutuse ja turvalisuse kõrget taset: teenuste osutamise ohutus, eelkõige tarnekindlus, on esmatähtis nõudmine, mida tuleb arvesse võtta avaliku teenuse ülesannete määratlemisel. Samuti on vaja, et teenuste osutamise tingimused pakuks ettevõtjatele piisavalt stiimuleid, et nad jätkaksid vajalikke pikaajalisi investeeringuid.

2.4.5

Tagada tarbijate ja kasutajate õigused: selle all mõeldakse eelkõige teenuste, sealhulgas piiriüleste teenuste kättesaadavust kogu ELi territooriumil kõigi elanikkonna rühmade jaoks, teenuste taskukohasust, sealhulgas erimeetmeid madala sissetulekuga isikute jaoks, füüsilist ohutust, turvalisust ja usaldusväärsust, järjepidevust, kõrget kvaliteeti, valikuvõimalust, läbipaistvust ja teenuste osutajate ning seadusandjatele antava teabe avalikkust. Üldiselt nõuab nimetatud põhimõtete rakendamine selgelt kindlaksmääratud volituste ja kohustustega iseseisvate seadusandjate olemasolu. Need volitused ja kohustused hõlmavad sanktsioonide rakendamise volitusi (vahendid universaalteenuste osutamise sätete ülevõtmise ja kohaldamise kontrollimiseks) ning peaksid sisaldama sätteid tarbijate ja kasutajate esindamise ja aktiivse osalemise kohta teenuste määratlemisel ja hindamisel, sobivate õiguskaitse- või hüvitamismehhanismide kättesaadavust ja samuti arengualast sätet, mis võimaldab kohandada nõudeid vastavalt kasutaja ja tarbija muutuvatele vajadustele ja huvidele ning majandusliku ja tehnoloogilise keskkonna muutustele.

2.4.6

Kontrollida ja hinnata teenuste toimimist: jagades avalikus mõttevahetuses väljendatud enamuse arvamust, leiab komisjon, et igasugune hindamine peab olema mitmemõõtmeline ning hõlmama kõiki asjakohaseid juriidilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaaspekte.

2.4.7

Pidada silmas teenuste ja olukordade mitmekesisust: iga ühenduse strateegia üldhuviteenuste vallas peab võtma vajalikul määral arvesse mitmekesisust, mis iseloomustab erinevaid üldhuviteenuseid ja nende osutamise olukordi. See ei tähenda siiski, et ei ole vaja tagada ühenduse lähenemisviisi järjepidevust erinevates valdkondades või et ühiste üldmõistete väljatöötamine, mida saab kasutada mitmete valdkondade suhtes, oleks ebavajalik.

2.4.8

Suurendada läbipaistvust: see põhimõte peaks kehtima kõigi teenuste tarneprotsessi aspektide kohta ja hõlmama avaliku teenuse ülesannete määratlemist, teenuse korraldamist, rahastamist ja reguleerimist, samuti teenuse tootmist ja hindamist, sealhulgas kaebuste lahendamise võimalusi.

2.4.9

Tagada õiguskindlus: komisjon on teadlik, et ühenduse õiguse kohaldamine üldhuviteenustele võib tõstatada keerulisi küsimusi. Seepärast teeb ta pidevaid jõupingutusi parendamaks õiguskindlust, mis on seotud ühenduse õiguse kohaldamisega üldhuviteenuste osutamisele, ilma et see piiraks Euroopa Kohtu või esimese astme kohtu pretsedendiõiguse rakendamist.

2.5   Tuginedes ülaltoodud põhimõtetele, pakub valge raamat välja kaheksa uut tegevussuunda.

2.5.1

Mitmekesisuse silmaspidamine ühtses raamistikus: komisjon vaatab põhiseaduse lepingu jõustumisel uuesti läbi üldhuviteenuseid puudutava raamseaduse võimalikkuse ja vajalikkuse, vaatab läbi üldhuviteenuste olukorra ja esitab aruande enne 2005. aasta lõppu.

2.5.2

Õigusliku raamistiku selgitamine ja lihtsustamine seoses avaliku teenuse osutamise kohustuse hüvitamisega: komisjon võtab 2005. aasta juuliks vastu otsuse asutamislepingu artikli 86 kohaldamise kohta riigiabile avaliku teenuse osutamise hüvitamise vormis, mida antakse teatavatele ettevõtjatele, kelle ülesandeks on osutada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid; võtab 2005. aasta juuliks vastu ühenduse raamistiku riigiabi kohta avaliku teenuse osutamise hüvitamise vormis; võtab 2005. aasta juuliks vastu direktiivi 80/723/EMÜ muudatuse liikmesriikide ja riigi osalusega äriühingute finantssuhete läbipaistvuse kohta;. selgitab 2005. aasta juuliks täpsemalt, millistel tingimustel loetakse avaliku teenuse hüvitisi riigiabiks artikli 87 lõike 1 tähenduses.

2.5.3

Selge ja läbipaistva raamistiku sätestamine ettevõtjate valimiseks, kellele antakse üldhuviteenuse osutamise ülesanne: komisjon korraldab avaliku arutelu rohelise raamatu üle avaliku ja erasektori koostöö riigihankeid puudutavate aspektide kohta; esitab vajaduse korral ettepanekud, toetudes selle avaliku arutelu tulemustele.

2.5.4

Sotsiaal- ja tervishoiuteenuste vastu tuntava üldise huvi täielik tunnustamine: komisjon esitab 2005. aasta jooksul teatise üldhuviteenuste hulka kuuluvate sotsiaal- ja tervishoiuteenuste kohta; lihtsustab koostööd liikmesriikide vahel tervishoiuteenuste ja meditsiinilise abi valdkonnas, et kaasa aidata tervishoiu kõrge taseme tagamisele kogu ELis.

2.5.5

Tulemuste analüüsimine ja teenuste toimimise hindamine: komisjon esitas 2004. aastal oma hindamismetoodikal põhineva esimese horisontaalse hinnangu üldhuviteenuste kohta ja 2006. aastal vaatab komisjon üle üldhuviteenuste hindamismehhanismid.

2.5.6

Valdkonnastrateegiate läbivaatamine: komisjon ergutab õigusloome võrgustike abil siseriiklike reguleerivate asutuste koostööd; võtab arvesse rohelise raamatu põhjal toimunud avaliku mõttevahetuse tulemusi juba kavandatud järgmiste läbivaatamiste puhul erinevates valdkondades: universaalteenuse ulatuse läbivaatamine seoses elektroonilise sidega 2005. aasta juuliks; elektroonilise side paketi läbivaatamine 2006. aasta juuliks; postiteenuste direktiivi läbivaatamine 2006. aasta lõpuks; elektrienergia ja gaasi siseturu läbivaatamine 1. jaanuariks 2006; piirideta televisiooni direktiivi läbivaatamine 2005. aasta alguseks; veesektori hindamine on käimas.

2.5.7

ELi sisepoliitika kajastamine rahvusvahelises kaubanduspoliitikas: komisjon tagab jätkuvalt, et ühenduse seisukohad rahvusvahelistel kaubandusläbirääkimistel oleks täielikult kooskõlas ELi sisese üldhuviteenuseid reguleeriva raamistikuga.

2.5.8

Üldhuviteenuste edendamine arengukoostöös: komisjon aitab arengumaadel luua tugeva institutsioonilise ja reguleeriva raamistiku, mis on põhieelduseks investeerimise soodustamisele peamistesse üldhuviteenustesse ja nende teenuste rahastamisvõimaluste kättesaadavaks tegemisele.

3.   Üldised märkused

3.1

Euroopa majandus- ja sotsisaalkomitee kiidab heaks valge raamatu avaldamise. Komitee võtab teadmiseks valges raamatus nimetatud üheksa põhimõtet ja kaheksa uut tegevussuunda, mille komisjon üldhuviteenuste olemasolu kinnitamiseks välja pakub. Euroopa majandus- ka sotsiaalkomitee avaldab siiski kahetsust, et endiselt ei ole järgitud komitee eelmiste aastate korduvaid taotlusi (1) luua raamdirektiiv või raamseadus, mis võimaldaks tagada üldhuviteenuste olemasolu ning liikmesriikidele vabaduse määratleda, korraldada ja valida üldhuviteenuste osutamisviis, teenuste pikaajaline rahastamine, tulemuste hindamine, tarbijate õigused jne, kuigi komisjon on lubanud esitada selle küsimuse kohta aruande 2005. aasta lõpuks.

3.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee hindab eriliselt asjaolu, et valge raamat sisaldab täpset ülevaadet Euroopa komisjoni kavandatavatest ettepanekutest ja meetmetest nende põhimõtete ja suuniste rakendamiseks järgmiste aastate jooksul.

3.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee jälgib huviga komisjoni võetud kohustuste täideviimist ning on valmis andma oma panuse nende tõhususe suurendamiseks.

4.   Erimärkused

4.1

Esimene põhimõte — võimaldada avaliku võimu organitel olla kodanikele lähedal — eeldab, et üldhuviteenused peaks olema korraldatud ja reguleeritud võimalikult lähedal kodanikele ja rangelt lähimuse põhimõtet järgides. Kuid allmärkus 30 viitab kohaliku maismaatranspordi määruse eelnõule, mis nõuab liikmesriikidelt avalike teenuste kontsessioonilepingute kasutamist ja seega süstemaatilisi riigihankeid. Lähimuse põhimõtet ei järgita, kui iga omavalitsus ei saa vabalt valida, kuidas korraldada oma haldusalasse kuuluvate üldhuviteenuste osutamist.

4.2

Kolmanda põhimõtte — tagada ühtekuuluvus ja universaalne kättesaadavus — suhtes rõhutab komisjon, et universaalteenus on võtmemõisteks, mille ühendus on välja töötanud, et tagada oluliste teenuste tegelik kättesaadavus. See toob kaasa vajaduse võimaldada nõuete kohandamist vastavalt kasutaja ja tarbija muutuvatele vajadustele ja huvidele ning majandusliku ja tehnoloogilise keskkonna muutustele. Sellest lähtuvalt ning e-Euroopa plaani raames, mis toetab lairibaühenduse kasutamise üldiseks muutmist elektroonilises sides, meenutab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, et 20 % EL-15 elanikkonnast on praegu eemale jäetud ligipääsust neile teenustele. Samas on lairibaühendus üldhuviteenus, mis parandab elutingimusi, vähendades vahemaid ja suurendades tervishoiuteenuste, hariduse ja avalike teenuste kättesaadavust nii geograafiliselt kaugelolevatele kodanikele kui halvamas olukorras olevatele isikutele. Sellest tuleneb, et kui taskukohase hinnaga universaalset telekommunikatsiooniteenust ei laiendata lairibaühendusele ja mobiilsidele, suureneb Euroopa Liidu mahajäämus uute info- ja sidetehnoloogiate levitamise ja kasutamise ning teadmistepõhise ühiskonna osas, samas suureneb digitaalne lõhe, eriti uutes liikmesriikides.

4.3

Kuues põhimõte — kontrollida ja hinnata teenuste toimimist — vastab samuti Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, nagu ka paljude teiste poolte soovile arendada üha suurenevat dünaamikat üldhuviteenuste tulemuste hindamisel, et aidata kaasa nende tõhususele, võrdsele kättesaadavusele ja kohandumisele tarbijate, kodanike ja ühiskonna vajadustega ning eeskirjade ülevaatamisele. Valge raamat rõhutab õigustatult, et hindamine peab olema mitmemõõtmeline ning hõlmama kõiki asjakohaseid juriidilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaaspekte. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovib, et hindamisel vaadeldaks ka tööhõive küsimusi. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee rõhutab asjaolu, et Euroopa Liidu ülesanne on määratleda ühine metodoloogia, ühised kriteeriumid, eelkõige kvaliteedi osas, ja edendada objektiivset ja sõltumatut hindamist, mis peab juhinduma lähimuse põhimõttest. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee leiab, et valge raamatu ettepanekutega valdkonnastrateegiate läbivaatamiseks (vt punkt 2.5.6) peavad kaasnema hindamisaruanded varasemate meetmete tulemuste kohta. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee meenutab oma ettepanekut aidata kaasa hindamise juhtimisele, kuna koondab endas kõiki huvitatud pooli. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee analüüsib võimalust luua selleks üldhuviteenuste alaline uurimisrühm.

4.4

Seitsmes põhimõte — pidada silmas teenuste ja olukordade mitmekesisust — ei tähenda siiski, et ei ole vaja tagada ühenduse lähenemisviisi järjepidevust erinevates valdkondades või et ühiste üldmõistete väljatöötamine, mida saab kasutada mitmete valdkondade suhtes, oleks ebavajalik. Tegevussuuniste ettepanek näeb ette, et komisjon vaatab uuesti läbi üldhuviteenuseid puudutava raamseaduse teostatavuse ja vajalikkuse põhiseaduse lepingu jõustumise ajal ja esitab aruande enne 2005. aasta lõppu. Valge raamat ei toeta seega Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee ja paljude teiste Euroopa institutsioonide soovi luua raamdirektiiv (vt Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Roheline raamat üldhuviteenuste kohta” — ELT C 80, 30.3.2004). Näib siiski oluline tugevdada üldhuviteenuseid tervikuna, sealhulgas üldhuviteenuste hulka kuuluvaid sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid, arvestades nende eripära konkurentsieeskirjade, finantseerimise, lähimuse põhimõtte rakendamise osas ja nende rolli Euroopa lõimumises.

4.5

Üheksas põhimõte — tagada õiguskindlus — sunnib komisjoni tegema pidevaid jõupingutusi, ilma et see piiraks Euroopa Kohtu või esimese astme kohtu pretsedendiõiguse rakendamist. Sellele põhimõttele tuginevad kaks järgmist sihti:

4.5.1

õigusliku raamistiku selgitamine ja lihtsustamine seoses avaliku teenuse osutamise kohustuse hüvitamisega 2005. aasta juuliks: järgides läbipaistvuse, mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtet, peaks see võimaldama tagada ühelt poolt stabiilsed pikaajalised finantseeringud, mis on vajalikud teenuste järjepidevuse ja kestvuse kindlustamiseks, ja teiselt poolt avaliku teenuse või univeersaalteenuse osutamise kohustuse hüvitamise; samuti tunnistamine, et hüvitiste vormid võivad olla väga erinevad ja neid peab saama kohandada vastavalt eesmärgile: avalikud toetused, sisemised hüvitised, mis võimaldavad rahastada tehtud kulutusi kasumlikest tegevustest saadud tuludega (ainuõigusega või ilma), kompensatsioonifondid teenuse osutajate vahel, maksudest vabastamine vms, avaliku- ja erasektori koostöö, abi kasutajatele teenuste osutamise eest jne;

4.5.2

selge ja läbipaistva raamistiku sätestamine ettevõtjate valimiseks, kellele antakse üldhuviteenuse osutamise ülesanne, toetudes avaliku arutelu tulemustele rohelise raamatu üle avaliku- ja erasektori koostöö teemal; Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee jaoks tähendab see üldhuviteenuste erinevate haldamisviiside tunnustamist ja valikuvabadust igale kohalikule omavalitsusele: kas otsene juhtimine avaliku võimu organi enese poolt (avalik teenus või riiklik äriühing) või juhtimise andmine avalik-õiguslikule või ühisettevõttele, mille järelevalvet teostab avaliku võimu organ samal põhjalikult nagu oma allasutuses või mis tegutseb mittetulundusühinguna vms, või teenuse osutamisõiguse andmine ettevõttele määratud tähtajaks (kontsessioon eelneva konkurentsiga). Tähelepanu on vaja pöörata ka sellele, et üldhuviteenuste korraldust võib muuta teistsuguseks.

5.   Järeldused

5.1

Valge raamat üldhuviteenuste kohta märgib edasiminekut üldhuviteenuste arvestamisel Euroopa Liidu tasandil. See on hea alus arendamaks Euroopa üldhuviteenuste alast poliitikat, mille abil Euroopa ettevõtted ja iga kodanik saaks kasutada kättesaadavaid, taskukohaseid, kvaliteetseid ja tipptehnoloogilisi üldhuviteenuseid.

5.2

Üldhuviteenused on mitte ainult majandusliku konkurentsivõime keskmes, vaid moodustavad ka võtmetähtsusega elemendi sotsiaal- ja keskkonnavaldkonnas. Need täiendavad Lissaboni strateegia kolme põhielementi (majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnaaspektid) ning on oluliseks vahendiks, et teha Euroopa Liidust kõige konkurentsivõimelisem ja dünaamilisem teadmistepõhine majandus, tuginedes jätkusuutlikule majanduskasvule, tööhõive kvaliteedi ja kvantiteedi paranemisele ja tugevdatud sotsiaalsele ühtekuuluvusele. Arvestades üldhuviteenuste eripära, on üldhuviteenused kõrgemal ühisturu põhimõttest ja moodustavad eeltingimuse kodanike ja ettevõtete majanduslikule ja sotsiaalsele heaolule.

5.3

Seega tuleb saavutada turumehhanismide ja üldhuviteenuste eesmärkide harmooniline ühendus valdkondades, kus selline vastastikune täiendavus on kooskõlas üldhuviteenuste eesmärgiga ja võib tuua lisaväärtust Euroopa kodanike elukvaliteedi parandamiseks, pöörates tähelepanu majanduskasvule, töökohtade loomisele ja jätkusuutlikule heaolule.

5.4

Kodanike õigust kättesaadavatele, taskukohastele ja kvaliteetsetele üldhuviteenustele tuleb hoida ja tugevdada majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ja solidaarsuse nimel, mida tunnustatakse asutamislepingute peaprintsiipides. Üldhuviteenuste liberaliseerimine ühe liikmesriigi poolt peab toimuma kooskõlas eelpoolnimetatud põhimõtetega. Seetõttu tuleb välja töötada universaalsed põhimõtted erinevatele teenustele, mille osutamise tingimused varieeruvad igas liikmesriigis, järgides samas alati lähimuse põhimõtet.

Brüssel, 9. veebruar 2005

Euroopa majandus ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Üldhuviteenused”EÜT C 241, 07.10.2002 ja “Roheline raamat üldhuviteenuste kohta”, ELT C 80, 30.03.2004.


8.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/22


Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Maapõuesoojus — geotermilise energia kasutamine”

(2005/C 221/05)

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee otsustas 1. juulil 2004 vastavalt töökorra artikli 29 lõikele 2 töötada välja omaalgatusliku arvamuse teemal: “Maapõuesoojus — geotermilise energia kasutamine”

Tööde ettevalmistus tehti ülesandeks transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna osakonnale, kes võttis oma arvamuse vastu 17. jaanuaril 2005. aastal. Raportöör oli hr WOLF.

Komitee võttis oma 414. plenaaristungil 9.-10.veebruaril 2005 (9. veebruari istung) 132 poolthäälega (2 liiget jäi erapooletuks) vastu järgneva arvamuse.

Käesolev arvamus täiendab komitee varasemaid energeetika- ja arenduspoliitilisi arvamusi. Arvamus käsitleb geotermilise energia (maapõuesoojuse) kui sellise energiaallika arengut ja kasutamist, mis võiks ressursside ulatuselt vastata säästlikkuse kriteeriumitele, mille kasutamise protsessi käigus ei vabane globaalset soojenemist soodustavat CO2 ning mille võib seega lugeda taastuvate energiaallikate hulka. Arvamuses tehakse ülevaade geotermilise energia arengutasemest ja kasutamisest, selle võimalikust potentsiaalist, kasutuselevõtu probleemidest ning antakse neile hinnang. See leiab aset globaalse energiaküsimuse taustal.

Sisukord:

1.

Energiaküsimus

2.

Geotermika

3.

Praegune seis

4.

Tulevane areng ja soovitused

5.

Kokkuvõte

1.   Energiaküsimus

1.1

Kasutatav energia (1) on meie tänapäevase eluviisi ja kultuuri aluseks. Alles piisava hulga energia olemasolu tõi endaga kaasa tänase elustandardi: keskmine eluiga, toiduga varustatus, üldine heaolu ja isiklik vabadus on suurtes ja arenevates tööstusriikides tõusnud enneolematule tasemele. Ilma piisava energiavarustuseta oleksid need saavutused suures ohus.

1.2

Vajadus kasutatava energia stabiilse, soodsa, keskkonnasõbraliku ja pideva varustatuse järele seisab Euroopa Ülemkogu Lissaboni, Göteborgi ja Barcelona otsuste keskmes. Sellele vastavalt järgib Euroopa Liit energiapoliitikas kolme tihedalt seotud ja samaväärse tähtsusega eesmärki, nimelt (1) konkurentsivõimet, (2) stabiilset varustatust ja (3) keskkonnakaitset, kõik need on seotud säästva arenguga.

1.3

Komitee on juba rõhutanud mitmetes arvamustes (2), et energia tootmine ja kasutamine on seotud keskkonnariskidega, ohtudega, ressursside ammendumisega ning problemaatiliste välispoliitiliste sõltuvuste ja ettenägematute asjaoludega (vt praegust nafta hinda), ning et tähtsaim abinõu varustusriski, majanduskriiside ohu ja teiste riskide vähendamiseks seisneb kõikide energialiikide ja -vormide võimalikult mitmekülgses ja tasakaalustatud kasutamises, mis hõlmab ka kõiki püüdlusi energia säästmiseks ja tõhusaks tarbimiseks.

1.4

Mitte ükski tulevikus energiavarustusele kaasa aitav võimalus ega tehnoloogia ei ole tehniliselt täiuslik, täiesti vaba kahjulikest keskkonnamõjudest, piisav kõikideks vajadusteks ega oma potentsiaali poolest pikaajaliselt ülevaatlik. Lisaks näitavad nii praegune tavapäraste energiaallikate kui ka alternatiivsete energiavormide kasutamise areng ja kulude suurenemine selgelt, et tulevikus ei saa energia olema enam nii soodne nagu on olnud senini fossiilsete energiakandjate nagu nafta, söe ja maagaasi põletamisel (3) saadav energia.

1.5

Seetõttu ei saa tulevikku suunatud ja vastutustundlik üleeuroopaline energiapoliitika loota, et ülalnimetatud eesmärkidega arvestavat energiavarustust on võimalik tagada üksnes mõne üksiku energiaallika ainukasutamisega.

1.6

Pikaajaliselt kasutatav, keskkonnasäästlik ja majanduslikult ühildatav energiavarustus ei ole seega tagatud ei Euroopas ega ka kogu maalilma ulatuses (4). Võimalikele lahendustele võivad anda võtme vaid edasine intensiivne uurimis- ja arendustöö. See peab hõlmama ka pilootjaamade rajamist, nende tehnilist ja majanduslikku katsetamist ning lõpuks nende järk-järgulist kasutuselevõtmist.

1.7

Lisaks viitas komitee asjaolule, et energiaprobleemi uurimine peaks olema globaalsem ja hõlmama tunduvalt pikemat ajavahemikku, kuna muudatused energiamajanduses on visad juurduma ning kasvuhoonegaaside emissioon kujutab endast mitte piirkondlikku vaid ülemaailmset probleemi. Pealegi on oodata, et kõnealused probleemid teravnevad veelgi käesoleva sajandi teisel poolel.

1.8

Nii ressursse puudutavaid piiranguid kui ka emissiooniproblemaatikat raskendab lisaks prognoos, mille kohaselt tingituna rahvastiku juurdekasvust ning vähemarenenud maade järelejõudmisvajadusest eeldatavasti kahe- või isegi kolmekordistub maailma energiavajadus 2060. aastaks. Tänasest teadmiste tasemest lähtuvalt ei ole võimalik kõnealust vägagi märkimisväärset täiendavat vajadust rahuldada üksnes tõhususe tõstmise ja energia kokkuhoiu kaudu.

1.9

Strateegia ja arenguperspektiiv tuleb seega suunata nimetatud 2060. aastast kaugemale.

1.10

Nagu komitee on samuti juba märkinud, esineb kõnealuse problemaatika kajastumises üldsuse arvamuses ja avalikus arutelus väga erinevaid seisukohti, mis ulatuvad riskide ja võimaluste alahindamisest kuni nende ülehindamiseni.

1.11

Sellest tulenevalt ei ole veel olemas ka piisavalt ühtset globaalset energiapoliitikat. Kõnealune tõsiasi raskendab lisaks ka ELile võrdsete võimaluste tagamist globaalses majanduslikus konkurentsis.

1.12

Isegi Euroopa Liidu liikmesriikide seas esineb olulisi erinevusi selles, kuidas energiaprobleemi suhtutakse. Siiski ollakse nii siin kui ka ELi tasandil üldiselt üksmeelel, et (edasi-) arendada tuleks kõiki võimalusi (paljudes liikmesriikides on siin erandiks tuumaenergia). Antud eesmärgil kasutatakse nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil suurt hulka vastavaid teadus- ja uurimisprogramme ja teisi, mitmest allikast kaasrahastatud toetusprogramme.

1.13

Üks ELi peamisi eesmärke antud kontekstis on tõsta keskpikas ja pikas perspektiivis märgatavalt taastuvate energiaallikate kasutust, mis võiks kaasa aidata ka kliima kaitse parandamisele. Kõnealuses teemaderingis mängib olulist rolli geotermika.

2.   Geotermika (maapõuesoojus)

2.1

Geotermilise energiatootmise alla kuuluvad tehnoloogiad, mis ammutavad ja muudavad kasutatavaks maakera väga kuumast sisemusest maakera pinnale voolavad soojusvood. Soojuskandjana kasutatakse seejuures vett (5) (vedelal kujul/auruna).

2.1.1

Ent kõnealuste soojusvoogude tihedus on väga väike. Maakera pealispinna alused temperatuurid ei tõuse sügavuse suurenedes väga suurel määral: üldiselt tõuseb temperatuur keskmiselt umbes 3oC võrra 100 m sügavuse kohta. Geoloogilisi piirkondi, kus suureneva sügavusega kaasneb suurem temperatuuri tõus, nimetatakse geotermilisteks anomaaliateks.

2.1.2

Pealispinna lähedaste maapinnakihtide soojusbilanssi võib mõjutada ka päikesekiirgus; alljärgnevates artiklites arvestatakse antud soojus siiski maapõuesoojuse alla.

2.2

Eristatakse maapõuesoojuse kahte kasutusvormi.

2.2.1

Esiteks on tegu soojuse kasutamisega kütmise eesmärgil. Kütmiseks kasutatakse ELis praegu umbes 40 % kogu energiavarustusest ja sellist kasutamist võimaldavad reeglina juba suhteliselt madalad (vee-)temperatuurid (juba alates <100 °C).

2.2.1.1

Üksnes kütmiseks kasutatakse muu hulgas nn maasoojussonde. See kujutab endast suletud alumise otsaga koaksiaaltoru (sügavusega 2,5 kuni 3 km), milles mõlemas suunas voolab vesi ning mis seejuures ammutab kasutatavat soojust kuni umbes 500 kWth.

2.2.1.2

Väga maapinnalähedase maasoojuse üks eriline kasutusviis on maasoojuspumpade (“vastupidised jahutusseadmed”) kasutamine hoonete kütmiseks (umbes 2 kWth kuni 2 MWth); seejuures kasutatakse täiendavalt veel “külmutusainet” (6). Maasoojuspumpade kasutusviise on mitu, olenevalt tehnikast kasutatakse juba alates ühe meetri kuni mitmete sadade meetrite sügavusel olevat maapõuesoojust.

2.2.2

Teiseks on tegu elektrienergia tootmisega, mis seevastu eeldab kõrgemaid (vee-) temperatuure (nt. > 120 °C). Tavaliselt on tegu kahe puurauguga, mis asetsevad teineteisest eemal ning soojendatav vesi juhitakse läbi ühe puuraugu pinnasesse ning pumbatakse soojana teisest puuraugust välja. Antud viisil on võimalik ammutada enam soojust, nimelt umbes 5 kuni 30 MWth.

2.2.2.1

Ent ka kõnealused (vee-)temperatuurid on veel madalad saavutamaks vajalikku termodünaamilist kasutegurit (soojusenergia muundamiseks elektrienergiaks) ja turbiinidekäivitamiseks vajalike keemistemperatuure.

2.2.2.2

Seepärast kasutatakse turbiinides eelistatult aineid, mille keemistemperatuur on veega võrreldes madalam (nagu nt perfluorpentaan C5F12). Selleks arendatakse välja spetsiaalseid turbiinides kasutatavaid tehnoloogiaid nagu “Organic Rankine Cycle” (ORC-protsess) või Kalina-protsess.

2.2.3

Eriti kasulik on nimetatud kahte kasutusvormi kombineerida (elekter ja soojus) ning kasutada elektri tootmisel mitte kasutatavat soojust kütmiseks: soojuse ja elektrienergia üheaegne tootmine.

2.3

Tarnimaks eelkõige elektri tootmiseks tehniliselt kasutatavat energiat, on aga sobivad üksnes piisavalt sügaval (nimelt mitmete kilomeetrite sügavused) asuvad geotermilised soojusreservid. Nende ammutamine eeldab kulukaid süvapuurimisi.

2.3.1

Samas tõusevad ka taoliste rajatiste kasutuselevõtmise ja käitamise kulud oluliselt koos puuraukude sügavuse suurenemisega. Seepärast tuleks olenevalt kavandatud kasutusviisist teha parim otsus lahendus arvestades puurimissügavust, kasutegurit ja ammutatava soojuse hulka.

2.4

Seetõttu otsiti esmalt kasutatavaid soojusreservuaare eelkõige neis geoloogilistes piirkondades, kus on tegu geotermiliste anomaaliatega.

2.4.1

Nii leidub selgeid geotermilisi anomaaliaid (nn kõrg-entalpilised (7) reservuaarid) eelkõige kõrge vulkaanilise aktiivsusega piirkondades (Island, Itaalia, Kreeka, Türgi). Kõrg-entalpilisi reservuaare kasutati juba iidsel ajal ravieesmärkidel ja umbes viimasel sajal aastal kasutatakse neid ka elektrienergia toomiseks (Larderello, Itaalia 1904).

2.4.2

Tektooniliselt aktiivsetes piirkondades (Ülem-Reini alang, Türreeni meri, Egeus jne) ja eelkõige vettjuhtivates setetes (Kesk-Doonau ehk Pannoonia madalik Ungaris ja Rumeenias, Poola ja Põhja-Saksa madalik) asuvad seevastu kerged geotermilised anomaaliad (nn madal-entalpilised hüdrotermaalsed reservuaarid), st kus kasvava sügavusega kaasneb üksnes tavalisest veidi kõrgem temperatuuri tõus.

2.5

Seoses geotermilise anomaaliaga piirkondade piiratusega, püütakse alates 80ndate aastate keskpaigast üha enam võtta kasutusele ka “normaalsetes” geoloogilistes formatsioonides sisalduvat soojust, et paremini rahuldada kasutatava energia suurenevat vajadust või et paremini kohandada energia pakkumist vastava piirkonna vajadusele.

2.5.1

Nii alustati 90ndatel aastatel energia tootmiseks kasutama ka väljaspool geotermilisi anomaaliaid asuvaid reservuaare, seda eelkõige saksa keeleruumis. Elektrienergia tootmisega alustati Altheimis ja Bad Blumaus (Austria) ja Neustadt-Glewes (Saksamaa) alles viimase nelja aasta jooksul.

2.5.2

Kuna energiat peab ammutama vähemalt 2,5 km sügavuselt, veelgi parem aga 4 kuni 5 km sügavuselt, siis on vajalikud vastavad süvapuurimised.

2.6

Kõnealuse meetodi eelised on järgmised:

erinevalt tuule- ja päikeseenergiast ei ole maapõuesoojuse kasutamine sõltuv ilmastikutingimustest ega päeva- või aastaajast, nii on seda võimalik kasutada baaskoormuselektrienergia tootmiseks;

seejuures on üksnes vaja juhtida mõnede kilomeetrite sügavustes reservuaarides olemas olevat soojust maapinnale, ning ära jäävad muidu soojuse esmaseks tootmiseks vajalikud protsessid (nagu põletamine või tuumaprotsessid) ning ka sellega seotud kulud ja keskkonnale tekitatud kahjud;

tegu on peaaegu ammendamatu taastuva soojusreservuaaridega, mille kasutamine võiks teoreetiliselt anda märkimisväärse panuse energia tootmisse.

2.7

Meetodi puudused on aga järgmised:

kasutatavad temperatuurid on suhteliselt madalad, et saavutada elektrienergia tootmist rahuldavat termodünaamilist kasutegurit;

selleks et seoses suure hulga soojuse ammutamisega ei kaasneks reservuaaride ammendamise ilminguid, millega seoses tuleks nende kasutamisest loobuda varem kui kavandatud, tuleb arvestada sellega, et vajalik on maa-aluste reservuaaride soojuse taastumine ja sellega, et seoses soojusülekandega ammutatakse kõnealustest reservuaaridest suurel määral soojust;

reservuaaride kasutamisel tuleb vältida keskkonnakahjulike ja/või korrosiivsete ainete (muu hulgas CO2, CH4, H2S ja soolade) võimalikku mõju ja emisiooni ning kaitsta rajatise detaile korrosiooni eest;

geotermiliste reservuaaride kasutusele võtmise ja kasutamise kulud ning ettenägematud majanduslikud asjaolud (muu hulgas lokaliseerimise risk, ammendumise oht) on veel suhteliselt kõrged.

3.   Praegune seis

3.1

Põhimõtteliselt on süva-geotermika puhul tegu kolme kasutuselevõtu- ja kasutustehnoloogiaga, mis eeldavad reeglina igaüks vähemalt kahte puurauku (puuraukude paari) (8) või selle variante, nimelt:

hüdrotermaalsed reservuaarid, millest juhitakse maapinnale maa-alune, mitte-arteesia (st mitte ülerõhu all olev) vesi ning mida kasutatakse enamasti kütmiseks. Hetkel laiendatakse antud meetodit nii, et kasutada seda ka elektrienergia tootmiseks kõrgemate temperatuuridega kuumast veest. Soojuskandjaks on reservuaarides olemasolev maa-alune vesi.

Hot-Dry-Rock-süsteemid HDR (kuumad kuivad kivimiformatsioonid), mille puhul võetakse süvapuurimise ja suure hulga stimulatsioonimeetmete abil kasutusele sobivad geoloogilised formatsioonid. Nendeni juhitud pinnavee abil ammutatakse kivimitest soojust ja seda tehakse läbi stimulatsiooni kunstlikult loodud soojusvaheti pindade jahutamise teel sügavates kivimikihtides;

rõhu all olevates kuumaveereservuaarides asuvat kuni üle 250° (nii kuum on vesi vaid harva, erijuhtudel) kuuma vee-auru-segu saab kasutada elektrienergia tootmiseks või kütmiseks.

Täiendavalt tuleb arendada maapinnal kasutatavaid tehnikaid (9), mis parandaksid soojusülekannet või soojuse kasutamist.

3.2

ELis on momendil geotermiliste jaamade elektrienergia tootmise maht (mis suures osas kasutavad geotermilisi anomaaliaid ning asuvad peamiselt Itaalias) umbes 1 GWel, mis moodustab niisiis umbes 2 % ELi kogu elektritoodangust. Geotermilist energiat kasutakse otseseks kütmiseks hetkel umbes 4 GWth ulatuses. Ent 2010. aastaks tehtud prognoosid ennustavad juba 8 GWth suurust või suuremat kasutust.

3.3

Niisiis ei anna antud kasutusviisid seni ELi energiatootmisse väga kaalukat panust ja isegi selle osa taastuvate energiaallikate hulgas ei ole siiani märkimisväärne.

3.4

Samas näitab geotermilise energia kasutamine viimastel aastatel nii tänu erinevates liikmesriikides kui ka ELi tasandil rakendatud edendamismeetmetele selget kasvutendentsi. Seni kuni tegu on mõnede kuni mõnede kümnete MWth soojuse tootmisega, annab geotermika seega ka oma panuse detsentraliseeritud varustamisse energiaga.

3.5

Komitee arvates on see täiesti õigustatud ja väärib toetamist. Ka kõnealusel juhul on enamasti tegu pilootrajatistega, milles katsetatakse ja arendatakse edasi erinevaid meetodeid.

3.6

Väljaspool geotermilise anomaalia piirkondi toodetud elektrienergia kulud ühe kWhel kohta on momendil veel umbes poole väiksemad kui päikeseenergia ning kaks korda kõrgemad kui tuuleenergia puhul. Isegi sellise kulude taseme saavutamine eeldab tavaliselt soojuse ja elektri üheaegset tootmist.

3.6.1

Samas (vt eelnevat teksti) on geotermilise energia tootmisel võimalik suurel määral arvestada tarbimisvajadusega ning see võib osutada oluliseks eeliseks tulevikus, mil taastuvate energiate kasutamine üha kasvab. Seoses tuule- ja päikeseenergia tootmise ebastabiilsusega nõuavad kõnealused tehnoloogiad tulevikus nimelt täiendavaid reguleerimis- ja stabiliseerimismeetmeid ning ilmselt ei tulda lõpuks toime ilma energiakulukate ja suurte kuludega seotud salvestusvahenditeta nagu vesinik.

4.   Tulevane areng ja soovitused

4.1

Kui geotermilise energia kasutamine ei ole enam piiratud geotermilise anomaaliaga piirkondadega (vt ka punktid 2.4 ja 2.5), siis võib geotermilise energia kasutamine anda suure panuse keskkonnasõbralikku ja säästlikku energiavarustusse. (vt ka punkt 4.13).

4.2

Kõnealuse potentsiaali kasutusele võtmiseks ja arendamiseks on vajalikud vähemalt 4 kuni 5 km sügavused puuraugud, et saaks võtta kasutusele majanduslikult mõtteka elektrienergia tootmiseks nõutavate miinimumtemperatuuridega (u 150°C) (kivimi-) kihid. Lisaks tuleb kivimit nii töödelda (stimuleerida), et võimaldataks piisav soojusvahetus kuuma kivimi ja looduslikult esineva või siis sügavusse juhitud vee vahel ning vee piisav voolamine.

4.2.1

Seevastu juhul, kui kasutatakse üksnes soojust (kütmise eesmärgil) piisab ka väiksema sügavusega puuraukudest (nt 2-3 km) (vt ka punkt 2.2.1.1).

4.3

Vastavaid tehnoloogilisi lahendusi arendatakse ja katsetatakse juba mitmetes, erineva geoloogilise formatsiooniga kohas Euroopas (nt Soultz-sous-Forźts, Groß Schönebeck). Kõige suurem perspektiiv on siin tehnoloogiatel mida saab kasutada võimalikult paljudes kohtades ning mis sobivad seega ekspordiks. Antud eesmärgi saavutamiseks on veel vaja läbi viia suur hulk teadus-- ja arendustöid.

4.4

Ühelt poolt tuleb arendada kasutamiskõlblikuks juba olemasolevad erinevad tehnoloogiad ja kontrollida nende vastavust eelpool nimetatud geotermilise energia säästliku kasutamise tingimustele.

4.4.1

Eriti oluline küsimus seejuures on, kas taolise stimuleeritud reservuaari puhul on tõepoolest võimalik täita jätkusuutliku energiatootmise seisukohast nõutavaid hüdraulisi ja termodünaamilisi tingimusi.

4.5

Teiselt poolt tuleb siis ka tehnoloogia üksikuid samme parandada ja ratsionaliseerida sedavõrd, et kõnealuse energiakasutuse kulud oleksid konkurentsivõimelised (vt eespool). Lisaks tuleb teha teadus- ja uurimistöös (vt punkt 1.6) vastavaid pingutusi ning võtta kasutusele meetmed turu ettevalmistamiseks, et vähendada tootmiskulusid.

4.6

Keskpikas perspektiivis tuleb konkurentsivõimelisuse all mõista seda, et geotermilise energia kasutamine oleks kulude poole pealt võimeline konkureerima tuuleenergia kasutamisega. Seda on oodata seoses tuuleenergia üha selgemalt ilmnevate puudustega. Puudused puudutavad väga suuri pakkumise kõikumisi, mis toob endaga teatavasti kaasa olulised lisakulud ning ka emisioonid teistest allikatest. Lisaks häirivad tuulegeneraatorid kohalikke elanikke ning rikuvad maastiku vaadet, pealegi nõuavad need üha enam remonti ja hooldust. Üldise hinnangu andmisel tuleb arvestada ka tarbijale või siis riigile tekitatud kuludega.

4.7

Pikas perspektiivis vaadatuna ja arvestades ilmselt tulevikus tõusvaid nafta ja maagaasi hindu (ja nende toorainete võimaliku vähesust) muutub aktuaalseks geotermilise energia üldise konkurentsivõime teema. See hõlmab ka küsimust, kas kõnealuse energia kasutamine võib olla (ja kui, siis millal) pikaajaliselt konkurentsivõimeline ilma toetusteta või turgu moonutava sooduskohtlemiseta, võttes seejuures arvesse kõigi energiatootmistehnoloogiate väliskulusid.

4.8

Kuni selle ajani on vaja võtta järgmiseid meetmeid (10):

nii liikmesriigid kui ka EL peavad andma läbi eesmärgile suunatud teadus- ja uurimisprojektide teaduslik-tehnilisele arengule sellise tõuke, et saaksid arendada piisaval hulgal katserajatisi ja katsetada erinevaid tehnoloogiaid ja samme, ning

kehtestada geotermilise energia turule toomise algusjärgus seda toetavad stiimulid (mis tulevikus järk-järguliselt vähenevad) ja ka õigusnormid (nt saksa erinevat liiki elektrienergia müüki reguleeriv seadus (Stromeinspeisungsgesetz) ning kütte- ja kliimaseadmete süsteemid) erainvesteeringute innustamiseks, mis muudaksid kõnealuse energia müügi atraktiivseks ajaliselt piiratud turule toomise etapil, selleks et oleks võimalik katsetada, parandada ja hinnata ka selle majanduslikku potentsiaali. See kehtib eriti elektrienergia ettevõtete ja tarbijate vahelistele lepingutele.

garantiide andmine geotermiliste reservuaaride uurimise ja kasutuselevõtmisega seotud riskidele, nt antud alade lokaliseerimise risk ja puurimisega seotud riskid.

4.9

Komitee nendib rahuloluga, et antud valdkonnas on juba palju saavutatud. Komitee toetab täielikult komisjoni tema juba käimasolevates või kavandatud teadus- ja uurimisprogrammides ning ka komisjoni plaani, suurendada veelkord selgelt vastavaid pingutusi järgmise teadus- ja uurimisprogrammi raames. Komitee toetab ka liikmesriike nende vastavasisulistes teadus- ja uurimisprogrammides ning ka nende pingutusi, mille eesmärgiks on toetusmeetmete abil kergendada ja stimuleerida juba praegu proovi korras geotermilise energia turule toomist.

4.10

Komitee kordab antud kontekstis oma varasemat soovitust, et Euroopa teadusruumi poolt pakutavaid võimalusi tuleks kasutada läbi laiaulatusliku, läbipaistva ja koordineeritud energiauuringute strateegia, mida toetavad kõik partnerid. Antud strateegia peaks olema seitsmenda teadus- ja arendustegevuse raamprogrammi ja Euratomi programmi oluliseks osaks.

4.11

Strateegia peaks sisaldama ka geotermika arenguks vajalikke teadus- ja arendusmeetmeid ning geotermikal peaks selles olema oma väärikas koht, seda seni, kuni on võimalik anda parem hinnang pikaajalisele kulude arengule ja kõnealuse tehnoloogia tegelikult kasutatavale potentsiaalile nii või teisiti pidevalt muutuval energiaturul.

4.12

Lisaks soovitab komitee hõlmata kõik (st ka senini üksnes siseriiklikult rahastatud) geotermika teadus- ja arendusprogrammid avatud koordineerimise meetodi abil nii suurel määral kui võimalik Euroopa energiauuringute programmi ja edendada seega ka üleeuroopalist koostööd.

4.13

Antud kontekstis näeb komitee ka võimalust uute liikmesriikide osalemiseks ELi teadus- ja arendusprogrammide töös. Kõnealustes riikides eesseisvat praeguste energiasüsteemide uuendamist peaks kasutama selleks, et ka neis riikides rajada vastavaid geotermilise energia piloot- ja näidisrajatisi.

4.14

Lisaks soovitab komitee komisjonil hoolitseda ELi siseselt geotermilise energia turule toomise mõjusate toetusmeetmete (nt erinevat liiki elektrienergia müüki käsitlevad seadused) ühtlustamise eest, nii et tulevikus oleks võimalik vähemalt geotermika tehnoloogia valdkonna siseselt tervet ELi hõlmav võrreldavate tehnoloogiate aus konkurents.

4.15

Kuna geotermiline energia sobib suurepäraselt soojuse ja elektrienergia üheaegseks tootmiseks, siis soovitab komitee komisjonil tegeleda ka vastavate küttevõrgustike väljaehitamise ja vastava soojuse kasutamisega.

5.   Kokkuvõte

5.1

Geotermilise energiatootmise alla võetakse kokku need tehnoloogiad, mis kasutavad maakera väga kuumast sisemusest maakera pinnale voolava soojusvoo.

5.2

See puudutab esmajoones soojusega, ent ka elektrienergiaga varustamist või mõlema energiavormi üheaegset tootmist.

5.3

Geotermilise anomaaliaga piirkondades on geotermilise energiatootmisega juba alustatud, ent selle suhteline osakaal kogu energiavarustuses jääb siiski väga väikeseks.

5.4

Tänu tehnoloogiatele, mida on võimalik kasutada ka väljaspool geotermiliste anomaaliatega piirkondi, võib geotermilisel energiatootmisel olla potentsiaal muutuda jätkusuutliku energiavarustuse oluliseks osaks ja seda eelkõige baaskoormuselektrienergia tootmise osas. Selle eelduseks on aga 4 kuni 5 km sügavused süvapuurimised ning lisaks veel “stimulatsioonimeetmed”.

5.5

Kindlasti omab ka maapinna lähedaste maapõuesoojuse reservuaaride kasutamine maasoojuspumpade abil paljulubavat arengupotentsiaali hoonete kütmise ja õhu konditsioneerimise seisukohalt.

5.6

Geotermikat eristab nendest meetoditest, kus esineb kõikumisi tootmises (nagu tuule- ja päikeseenergia puhul), tema põhimõtteline sobivus baaskoormuselektrienergia tootmiseks, kuna nimetatud energiad on üha enam sõltuvad reguleerimis-, stabiliseerimis- ja salvestustehnoloogiatest või nende kasutamine põhjustab kohaliku elanikkonna meelepaha seoses nende ruumivajadusega ja visuaalse maastike rikkumisega.

5.7

Komitee kordab oma soovitust kasutada Euroopa teadusruumi võimalusi ulatusliku energiauuringute strateegia loomiseks.

5.8

See peaks sisaldama ka geotermilise energia arenguks vajalikke teadus- ja arendusmeetmeid, arendades edasi ja tugevdades sobival määral juba käimasolevaid vastavasisulisi projekte.

5.9

Komitee soovitab koondada kõik (st ka senini üksnes siseriiklikult rahastatud) geotermika teadus- ja arendusprogrammid avatud kooskõlastamise meetodi abil kõnealusesse Euroopa energiauuringute programmi ja selle integreerivatesse meetmetesse.

5.10

Komitee soovitab algusjärgus rakendada kõikides liikmesriikides järk-järguliselt vähenevaid stiimuleid ja luua õigusnorme geotermilise energia turule toomiseks (nt erinevat liiki elektrienergia müüki reguleeriv seadus) ja erainvesteeringute innustamiseks, mis muudaksid kõnealuse, piiratud aja jooksul toetatava energia ammutamise ja müügi atraktiivseks, et aidata sel viisil kaasa kõnealuse energiavormi majandusliku potentsiaali katsetamisele, parandamisele ja hindamisele.

5.11

Komitee soovitab tulevikus ühtlustada antud toetusmeetmed ELi siseselt niivõrd, et võimaldada geotermika tehnoloogia valdkonnas ausat konkurentsi kogu ELis.

Brüssel, 9. veebruar 2005

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  Energiat mitte ei kasutata ära, vaid seda muundatakse ning kasutatakse selle protsessi käigus. See leiab aset läbi muundamisprotsesside nagu nt söe põletamine, tuuleenergia muundamine elektriks või tuumade lõhustumine (energia jäävuse seadus; E = mc2). Seejuures räägitakse ka “energiavarustusest”, “energia tootmisest” või “energia tarbimisest”.

(2)  Taastuvate energiaallikate edendamine: Tegevusvõimalused ja rahastamisvahendid, ettepanek Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv kohta elektri-ja soojusenergia koostootmise edendamiseks ühisturu soojusenergiavajaduse alusel, ettepanek eelnõu nõukogu direktiivi kohta (Euratom) põhiliste kohustuste ja üldiste põhimõtete kindlaksmääramiseks tuumaelektrijaamade ohutuse valdkonnas ning ettepaneku eelnõu nõukogu direktiivi kohta (Euratom) tuumakütuse ja radioaktiivsete jäätmete hävitamise kohta, tuumaenergia tähtsus elektrienergia toomise jaoks. Fusioonienergia.

(3)  Mida tuleb tulevikus piirata mitte üksnes ressursside piiratuse tõttu, vaid ka seoses kohustustega vähendada CO2 emissiooni (Kyoto protokoll).

(4)  Üldise problemaatika märkideks olid senised naftakriisid (nt aastatel 1973 ja 1979), praegune nafta hinna tõus, samuti vastuolud emissioonisertifikaatide väljastamisel, mis iseloomustavad majanduse ja keskkonna vahelist pingelist olukorda.

(5)  Vt ka 2.2.1.2 ning 2.2.2.2.

(6)  Tulevikus nt CO2.

(7)  Termodünaamikas kasutatava mõiste entalpia all mõistetakse soojusesisaldust (siseenergia ja paisumistöö summa).

(8)  Vt ka 2.2.1.1 suletud “maasoojussond” ja 2.2.1.2 “maasoojuspump”.

(9)  Vt 2.2.2.2 turbiinide kasutamise kohta.

(10)  “Taastuvate energiaallikate edendamine: Tegevusvõimalused ja rahastamisvahendid”.


8.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/28


Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa satelliitraadionavigatsiooni programmi kiire arengu faasi ja ekspluatatsioonifaasi rakendamise kohta”

KOM(2004) 477 (lõplik) — 2004/0156 (COD)

(2005/C 221/06)

16. novembril 2004 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 156 konsulteerida Euroopa sotsiaal- ja majanduskomiteega seoses ettepanekuga teemal: “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa satelliitraadionavigatsiooni programmi kiire arengu faasi ja ekspluatatsioonifaasi rakendamise kohta”.

Transpordi, energia, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon, kes vastutas komitee töö ettevalmistamise eest kõnealuses valdkonnas, võttis oma arvamuse vastu 17. jaanuaril 2005. Raportöör oli hr Ranocchiari.

Oma 414. täiskogu istungil 9. ja 10. veebruaril 2005 (9. veebruari koosolekul) võttis Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee vastu alljärgneva arvamuse 134 poolthäälega, erapooletuks jäi 3.

1.   Sissejuhatus

1.1

Saades aru Galileo satelliitnavigatsiooni ja positsioneerimise infrastruktuuri programmi fundamentaalsest strateegilisest tähtsusest konkurentsivõimelise Euroopa süsteemile, on EMSK algusest peale tähelepanelikult jälginud selle programmi arenguid. Galileo olulisus seisneb selle uuenduslikus mõjus majanduse, tööhõive ja sotsiaalse mõõtme vastavatele omavahel seotud aspektidele, ja ühtlasi selle võimes tagada kodanikuühiskonna parem elukvaliteet. (1) Lisaks on EMSK ühisettevõtte Galileo (2) rajamisest saadik olnud teadlik vajadusest kaasata erasektor süsteemi arendamisse ja kasutamisse, mis tagab pideva jätkusuutliku toe nii arenduse kui ka ekspluatatsiooni faasis (3).

1.2

Oma kõige viimases arvamuses (4) selle küsimuse kohta rõhutas EMSK, et “pärast Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) nõukogu 26. mai 2003. aasta lepet ESA liikmesriikide vastavate rahaliste sissemaksete kohta jõudis Galileo programm lõpuks oma esimesse faasi.” Ühtlasi kinnitati veelkord, et “Galileo programm kujutab endast tõsist väljakutset Euroopa Liidule, tema sõltumatusele, tema tehnoloogilisele ja teaduslikule suutlikkusele, tema majandusele ja eelkõige tema kosmose- ja telekommunikatsioonitööstusele.”

2.   Hetkeseis ja eeldatavad arengud

2.1

Meenutagem, et Galileo programmil on neli faasi:

Määratlemisfaas aastast 1999 kuni aastani 2001, mil kavandati süsteemi ülesehitus ja määrati kindlaks allpool loetletud viis teenust. Seda faasi rahastati eeskätt 5. teadusuuringute ja tehnoloogia arendamise (TTA/RTD) raamprogrammist 1998-2002.

Arendamis- ja valideerimisfaas, mis kestab 2002. aastast kuni 2005. aastani ning mille jooksul töötatakse välja satelliidid ja süsteemi maapinnal asuvad komponendid ning kontrollitakse neid orbiidil. EL-i/ESA finantseerimine moodustab 1,2 miljardit eurot, seda lisaks aastateks 2002 — 2006 6. RTD raamprogrammist eraldatud 100 miljonile eurole.

Kasutuselevõtufaas, mis hõlmab aastad 2006 ja 2007, mille vältel satelliidid ehitatakse ja saadetakse orbiidile — esimesed kaks satelliiti kavatsetakse orbiidile lennutada 2005. aasta lõpus — ning rajatakse kogu maapinnal asuv osa. Üldine rahastamine moodustab hinnanguliselt 2,1 miljardit eurot, millest üks kolmandik (st 700 miljonit eurot) tuleb ühenduse eelarvest. Ülejäänud kaks kolmandikku kuludest (st 1,4 miljardit eurot) kannab väljavalitud konsortsium.

Ekpluatatsioonifaas, mis kavakohaselt algab aastal 2008. Hinnanguliselt moodustavad iga-aastased haldus- ja hoolduskulud ligikaudu 220 miljonit eurot, mille kannab täies ulatuses erasektor, välja arvatud esimese kahe aasta katmiseks ette nähtud finantseerimine kogusummas 500 miljonit eurot, mille erandlikult kannab ühendus vastavalt otsustele, mis tuleb vastu võtta ühenduse uute finantsperspektiivide raames aastateks 2007-2013.

2.2

Määratlemisfaasi lõpul mais 2002 loodi neljaks aastaks ühisettevõte Galileo, “et kindlustada Galileo programmi teadusuuringute, arendustegevuse ja demonstratsiooni projektide haldamise ja finantskontrolli ühtsus, mobiliseerides selleks programmile eraldatud rahalised vahendid.”

2.3

Lisaks pandi nõukogu määrusega 1321/2004 (5), millega loodi GNSS-i (globaalne navigatsioonisatelliitide süsteem) järelevalveorgan, ning nõukogu ühismeetmega 2004/552/CFSP (6), mõlemad 12. juulil 2004, alus süsteemi operatiivsetele struktuuridele, et kindlustada programmidega vahetult seotud avalike huvide haldamine ning Galileo süsteemi turvalisus ja kaitse.

2.4

Rahvusvahelisel tasandil allkirjastasid Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid pärast neli aastat kestnud läbirääkimisi 26. juunil 2004 äärmiselt tähtsa kokkuleppe Galileo ja GPS-i kohta (7). Kokkulepe puudutab kõnealuse kahe satelliitnavigatsiooni ja positsioneerimissüsteemi teenuste propageerimist, pakkumist ja kasutamist ning vastavate rakenduste täielikku ühilduvust ja koostalitusvõimet. Kõnealused kaks süsteemi hakkavad toimima paralleelselt ilma signaali interferentsita. Tänu sellele muutub Galileo avatud signaali osas ülemaailmseks standardiks globaalse navigatsioonisatelliitide süsteemi (GNSS) tsiviil- ja kommertskasutuses. Meenutagem, et GPS-i käitab sõjavägi. Lisaks hakkab Galileo olema ühise vastuvõtja kaudu ligipääsetav ja “atraktiivne” ka praegustele GPS-i kasutajatele.

2.5

Samuti kirjutati rahvusvahelisel tasandil 13. juulil 2004 alla koostöökokkulepe Iisraeliga. See järgnes kokkuleppele, mis allkirjastati 30. oktoobril 2003Hiinaga. Juba mõnda aega on kestnud läbirääkimised Venemaaga koostalitusvõime saavutamiseks Vene süsteemiga GLONASS  (8). Nende läbirääkimistega on jõutud kaugele, eriti sagedusalade omandamise ja Vene kanderakettide kasutamise osas. Samal ajal kui läbirääkimised koostöökokkulepete osas Vene Föderatsiooni, Ukraina ja Indiaga on lõppstaadiumis, alustati ka kontakte Austraalia, Brasiilia, Mehhiko ja Lõuna-Koreaga. Ka Šveits, Norra ja Kanada otsivad võimalusi rahastamises osalemiseks.

2.6

Vahemere basseinis käivitas tegevuskava Euroopa Liidu ja Vahemeremaade välisministrite konverents Valencias aprillis 2002. Kõnealune tegevuskava hõlmas Vahemeremaade ja Euroopa Liidu koostööd satelliitnavigatsiooni ja positsioneerimise valdkonnas. Sellele järgnes Kairos Euro-Med GNSS-i projekti käivitamine ühisettevõtte Galileo poolt GNSS-i regionaalplaani demonstreerimiseks, koordineerimiseks ja sellealaseks väljaõppeks, et koos Vahemere partneritega jälgida, milline mõju on EGNOS-il  (9), geostatsionaarsel satelliidil ja Galileo eelkäijal.

2.7

Kui Galileo süsteem täies mahus toimima hakkab, pakub see viit tüüpi teenuseid:

avatud teenus, mis sobib laiale avalikkusele mõeldud massituru rakendustele ja üldhuviteenustele;

kommertsteenus, mis kindlustab professionaalsete rakenduste väljatöötamise, millel on avatud teenustega võrreldes paremad navigatsiooninäitajad ning lisaväärtusega andmed, eriti teenuse garantii suhtes;

kõrgtasemel näitajatega elupäästmise teenus olukordadeks, kus on kaalul inimelud, nagu näiteks mere- ja lennundusnavigatsioon;

otsimis- ja päästeteenus, et muuta olemasolevad inimeste otsimis- ja päästesüsteemid märkimisväärselt paremaks;

krüpteeritud avalik reguleeritud teenus (PRS). See on kaitstud raadiosegamise ja interferentsi eest. Selle kasutamine on piiratud peamiselt avalike institutsioonidega, kes tegelevad tsiviilkaitse, rahvusliku julgeoleku, rahuvalvemissioonide ja õiguskorra tagamisega, kus on tingimata nõutav maksimaalne kaitstus (10).

2.8

Võttes arvesse Galileo omadusi, tsiviilkäitamist ning põhiliselt kommerts- ning professionaalseid rakendusi, on komisjon seisukohal, et aastaks 2010 võiks selle potentsiaalne turg olla 3 miljardit vastuvõtjat, millega kaasneb aastane investeeringutasuvus kuni 250 miljardit eurot ning uute ettevõtete ja sadade tuhandete kvalifitseeritud töökohtade loomine, neist ligikaudu 150 000 Euroopas.

2.9

Galileo ühisettevõte lõpetas konkurentsläbirääkimiste etapi septembris 2004. Kahelt konsortsiumilt, kes olid taotlenud kontsessioonilepingut (Eurely (11) ja Inavsat (12)), saadi kaks lõplikku pakkumist. Lõplik valik põhines järgmisel kolmel kriteeriumil: äri- ja finantsalane suutlikkus; tehniline suutlikkus ning õiguslikud ja tehnilised aspektid.

2.10

Vastavalt ühisettevõtte pädevusele, kui ühisettevõte on esitanud komisjonile enampakkumisprotsessi kohta aruande ning komisjon on võtnud vastu teatise Euroopa Parlamendile ja nõukogule (13), milles käsitletakse siirdumist arendus- ja kasutuselevõtufaasi, saab ühisettevõte omandada “vajalikud poliitilised juhised programmi järgmiste faaside rahastamise kohta riikliku sektori poolt ja avalike teenuste ülesannete kohta, sh nende teenuste määratlemise kohta.” Seejärel saab ta esitada pakkumise allkirjastamiseks järelevalveorganile; mis vastavalt määrusele EÜ 1321/2004 kujutab endast tegelikult rakendusorganit.

2.11

Komitee tunneb muret, et ülalkirjeldatud menetlused võivad osutuda liiga keeruliseks ja sisaldada kattuvaid ja dubleerivaid kontrollmeetmeid, mis ei soodusta asjaajamist ega ole piisavalt selged.

2.12

Lisaks sätestab vaadeldav määruseettepanek, et järelevalveorganit, mida määratletakse ühenduse ametina, mille eesmärk hallata on EÜ määrusega 1321/2004 hõlmatud satelliitnavigatsiooni programmidega seotud avalikke huve, ei moodustata enne 2005. aastat.

3.   Euroopa Komisjoni ettepanek

3.1

Vaadeldav ettepanek rahuldab vajadust luua spetsiifiline õigusakt kindlustamaks sõltumatu eelarverea olemasolu, mis võimaldaks Galileo kasutuselevõtu- ja ekspluatatsioonifaasi tõhusamalt juhtida ja jälgida, seda nii rahalisest vaatenurgast lähtuvalt kui kontsessiooniomaniku seisukohalt.

3.2

Kõnealuse määruseettepaneku eesmärk on määratleda ühenduse rahalise panuse määrad kasutuselevõtu- ja ekspluatatsioonifaaside elluviimiseks. Tähelepanu keskendatakse:

3.2.1

ühenduse vajadusele tagada sidus eelarveraamistik vahendite jaoks, mis on tekitatud ühenduse enda ja kontsessiooniomaniku poolt:

Galileo teenuste pakkumise teel;

litsentsidest ja intellektuaalomandi õigusest süsteemi komponentidele, mille ta on järelevalveorganilt tasuta saanud;

EIB-i pikaajaliste laenude abil.

3.2.2

Sobiv institutsionaalne haldamis- ja seireraamistik järelevalveorgani jaoks.

4.   Üldmärkused

4.1

EMSK leiab, et tuleks viivitamatult astuda samme pakkumaks üksikasjalikumat teavet erinevate teenuste osutamise tehniliste aspektide kohta. See kindlustab avalikud standardid, mis võimaldavad juurdepääsu teistele teenusepakkujatele ning uuenduslikke teenuseid. Nii välditaks uute tulijate, eriti väikekasutajate, puhul kunstlikke tõkkeid ning mõõdutundetult kõrgeid tasusid.

4.2

Mis puutub sidusasse eelarveraamistikku, siis loodab EMSK, et ühenduse eelarve uued finantsperspektiivid võetakse vastu võimalikult kiiresti. Lisaks toetab ta komisjoni nõuet eraldada Galileo programmile eraldi eelarvereal 1 miljard eurot, mis oleks teistest eelarveridadest sõltumatu. Komitee soovitab ühtlasi seda summat suurendada, et kindlustada EGNOS-e arendamine ja lõimimine Galileo programmiga. EMSK-i arvates tuleks GNSS-i satelliitpositsioneerimist puudutav uurimistegevus lülitada 7. RTD raamprogrammi ja seda selle raames rahastada.

4.3

EMSK usub ka, et tuleb selgitada, kuidas lülitatakse finantsraamistikku nende kolmandate riikide institutsioonide poolne tulevane riiklik rahastamine, kes on juba ilmutanud huvi Galileosse rahalise panustamise vastu.

4.4

EMSK on teadlik, et eelarveraamistik näeb ette eeliseid kontsessiooniomanikule tänu tema kui teenusepakkuja ja litsentside ja tasuta IPR-ide kasutaja rollile (14). EMSK on sunnitud väljendama muret, et kontsessiooniomanik võib omandada domineeriva positsiooni või monopoli, mis võib moonutada konkurentsi või takistada vaba turu toimimist.

4.5

Mis puutub institutsionaalse raamistiku sobivusse juhtimiseks ja kontrolliks, mis on “hajutatud” uuele Euroopa ametile (globaalse satelliitnavigatsiooni Euroopa järelevalveorgan), siis rõhutab komitee järgmisi punkte.

4.5.1

Euroopa Kosmoseagentuur ei ole esindatud Euroopa GNSS-i ameti haldusnõukogus. Samas on see agentuur praeguse ühisettevõtte haldusnõukogu liige.

4.5.2

Ühisettevõtte juhtimisalased ja järelevalvega seotud ülesanded tuleb siirdada Euroopa GNSS-i ametile, mis haldab Galileo fonde, tegutseb kontsessioonilepingu puhul tellijana, jälgib lepinguliste kohustuste täitmist, annab kontsessiooniomanikule õiguse kasutada lepingu kehtivuse ajal varasid, haldab kokkulepet EGNOS-e operaatoriga, koordineerib liikmesriikide algatusi vajalike sagedusalade osas, et tagada süsteemi toimimine, garanteerib komponentide sertifitseerimisnõude järgimise ja tagab julgeolekualaste kohustuste järgimise, kaasa arvatud kohustused, mis tulenevad ühismeetmest 2004/552/CFSP.

4.5.3

EMSK ei saa varjata oma muret seoses sellise äärmiselt delikaatse küsimusega nagu seda on võimupädevuse siirdamine ühendettevõttelt, mis kavatsetakse 2006. aasta mais likvideerida, uuele Euroopa GNSS-i järelevalveorganile, mis peaks hakkama tegutsema 2005. aasta keskel.

4.5.4

Seetõttu soovitab komitee, et komisjon ja nõukogu jälgiksid tähelepanelikult ühendettevõtte ja järelevalveorgani “kooselu” ning üleminekuperioodi ühelt teisele.

4.5.5

Kõiki Galileo siseturvalisusega seotud küsimusi reguleerivad ühismeetme 2004/552/CFSP sätted ning määrus, millega loodi Euroopa GNSS-i järelevalveorgan, mis näeb ette süsteemi turvalisus- ja julgeolekukomitee loomise.

EMSK leiab, et sidemeid Galileo süsteemi ja teiste olemasolevate Euroopa algatuste vahel nagu näiteks ülemaailmne keskkonna- ja turvaseire (GMES) ning COSPAS-SARSAT (15) otsingu- ja päästesüsteemid, justiits- ja siseküsimuste võrgustikud ning GRID multimeediavõrgustikud tuleks nii kiiresti kui võimalik tugevdada.

4.5.6

EMSK kordab, (16) et on oluline, et turvakaalutluste ning eraelu ja isikuandmete kaitse küsimustega tegeldaks korraga, konsulteerides igal võimalusel Euroopa Põhiõiguste Ametiga  (17) või luues sobiva nõuandeorgani. Tundub, et toetumisest määruse EÜ 45/2001 sätetele, millele viidatakse Euroopa GNSS-i järelevalveorgani loonud määruse artiklis 19, ei piisa. EMSK on seisukohal, et selged tagatised eraelu ja isikuandmete puutumatusele ei ole vähem tähtsad kui turvakaalutlused, kui soovitakse, et Galileo edu oleks tagatud kodanikuühiskonna täieliku toetusega.

4.5.7

Kodanikuühiskonna kaasamise vajadust silmas pidades märgib EMSK, et Euroopale niivõrd oluline algatus nagu seda on Galileo programm on enamusele Euroopa kodanikele praktiliselt tundmatu. EMSK loodab seetõttu, et Euroopa institutsioonid koostöös riikide valitsustega käivitavad teavitus- ja selgituskampaania, mis mitte üksnes ei tõsta Euroopa kodanike teadlikkust ja võimet vääriliselt hinnata seda Euroopa tööstuse suurepärast toodet, vaid ka kinnitab neile, et nende eraelu puutumatus on kindla kaitse all.

5.   Erimärkused

5.1

Eelpoolöeldut silmas pidades soovitab EMSK, et määruse ettepaneku põhjenduste ossa lisataks järgmised punktid:

5.1.1

Uus põhjendus 3(a):“Võttes arvesse mõju, mida kõnealune programm võib avaldada Euroopa kodanike elule, võtab komisjon tarvitusele meetmed tagamaks, et Galileo teenuste elluviimisel tehakse Euroopa Põhiõiguste Ametile või siis mõnele alternatiivsele ad hoc loodud nõuandvale organile ülesandeks kindlustada eraelu ja isikuandmete kaitse, tagamaks arengu läbipaistvust ja pidevat dialoogi potentsiaalsete kasutajate ja kodanikuühiskonnaga.”

5.1.2

Lisada põhjendusele 12: “, kindlustada täiendavad ühenduse ressursid samal eelarvereal EGNOS-e arendamiseks ja Galileoga integreerimiseks, ning pöörata 7. RTD raamprogrammi raames satelliitnavigatsioonile ja selle integreerimisele olemasolevate võrgustikega küllaldast tähelepanu ja eraldada selleks vajalikud ressursid.”

5.1.3

Uus põhjendus 13(a):“Komisjon ja nõukogu kindlustavad, et üleminek Galileo ühisettevõttelt uuele Euroopa GNSS-i järelevalveorganile toimub absoluutselt läbipaistvates tingimustes, vältimaks võimalikku dubleerimist, viivitusi tegevuses või, mis veel halvem, turupiiranguid.”

5.1.4

Uus põhjendus 14(a):“Komisjon tagab, et kolmandate riikide institutsioonide sissemaksed Euroopa GNSS-i järelevalveorgani fondidesse kajastavad vajalike kokkulepete kaudu, mis tuleb esitada nõukogule ja Euroopa Parlamendile, vastastikuseid huve ning olemasolevat tasakaalu.”

6.   Järeldused

6.1

EMSK kinnitab veel kord oma täielikku toetust Galileo programmile ja soovitab tungivalt kahe lõpliku arengufaasi kiirendamist, et tagada programmi täielik ja igakülgne toimimine aastaks 2008.

6.2

EMSK kutsub komisjoni üles võtma ette tegevusloa omanikule teenuste osutamisest ja intellektuaalomandi õigustest tuleneva lisaväärtuse eelnev hindamine ja levitama hinnangutulemuste kohta selget ja täpset infomatsiooni.

6.3

EMSK on seisukohal, et globaalse infrastruktuuri loomise suunas on saavutatud olulisi edusamme, millest tuleb eriti esile tõsta EL-i ja USA vahelist koostöökokkulepet, mis kindlustab olemasolevate globaalse satelliitnavigatsiooni ja positsioneerimissüsteemide täieliku ühilduvuse ja koostalitusvõime.

6.4

EMSK rõhutab rahvusvahelise koostöö tähtsust Hiina ja Iisraeliga ning usub, et ei tohiks säästa pingutusi sõlmimaks vastastikust huvi pakkuvad kokkulepped Šveitsi, Norra, Vene Föderatsiooni, Ukraina, India, Austraalia, Mehhiko, Brasiilia ja Lõuna-Koreaga. Komitee vaatleb Vahemere basseini kui eelisõigustatud ala, sest see juba saab kasu EGNOS-e teenustest. Lisaks on sellel piirkonnal strateegiline tähtsus rahu, stabiilsuse ja säästva arengu tagamisel Euroopas.

6.5

Selles kontekstis on EMSK veendunud, et juurdepääsu laiendamine kolmandatele riikidele kujutab endast elulise tähtsusega panust Euroopa Liidu poliitika välismõõtmesse.

6.6

EMSK loodab, et Euroopa Komisjonile eraldatakse spetsiaalne eelarverida teavitus- ja selgituskampaania korraldamiseks, mis mitte üksnes ei tõsta Euroopa kodanike teadlikkust ja võimet vääriliselt hinnata kõnealust Euroopa tööstuse suurepärast toodet, vaid ka kinnitab neile, et nende eraelu puutumatus on kindla kaitse all.

6.7

Lõpuks, EMSK loodab, et tema kommentaarid põhjenduste kohta võetakse vastu (pidades konkreetselt silmas põhjendusi, mis käsitlevad eraelu puutumatust, rahaliste vahendite suurendamist, üleminekufaasi ja kolmandate riikide panust). Kõnealuste ettepanekute eesmärk on aidata kaasa algatuse selgusele ja läbipaistvusele ning tagada, et sellele eraldataks piisavalt ressursse. Seega teenivad need ettepanekud nii Euroopa institutsioonide kui ka kodanikuühiskonna huve.

Brüssel, 9. veebruar 2005

Majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  ELT C 311 17/11/2001 lk. 19.

(2)  Ühisettevõte Galileo, loodud EÜ lepingu artikkel 171 alusel nõukogu määrusega EÜ 876/2002 21. mail 2002. See tagab Galileo programmi arendusfaasi elluviimise ja näeb ette kasutuselevõtu- ning ekspuatatsioonifaasi juhtimise. Selle peakorter on Brüsselis. Selle asutajaliikmed on Euroopa Ühendus, keda esindab komisjon, ning Euroopa Kosmoseagentuur.

(3)  ELT C 48, 21/02/2002 lk. 42

(4)  EMSK arvamus teemal “Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule: Galileo programmi 2004. aasta alguse eduaruanne” – ELT C 302, 7. detsember 2004.

(5)  Nõukogu määrus struktuuride loomise kohta Euroopa satelliitnavigatsiooni programmide haldamiseks ( ELT L 246, 20. juuli 2004)

(6)  Vt ELT L 246, 20.07.2004

(7)  US GPS: USA globaalne positsioneerimissüsteem (United States Global Positioning System), käitab sõjavägi

(8)  GLONASS: GLOBAALNE NAVIGATSIOONISATELLIITIDE SÜSTEEM (GLOBAL NAVIGATION SATELLITE SYSTEM).

(9)  EGNOS: Euroopa Geostatsionaarne Navigatsioonilisasüsteem (European Geostationary Navigation Overlay Service): süsteem põhineb GPS-signaali korrigeerimisel maapinnal asuvate jaamade ja geostatsionaarsete jaamade võrgustiku abil. See käivitati aastal 1996 ning toimis Galileo eelkäijana. EGNOS tuleb viimasega integreerida ühiskontsessiooni skeemi alusel.

(10)  Vt Galileo programmi kasutuselevõtu- ja kasutusfaaside kontsessioon 2003/S 200-179789, avaldatud 17. oktoobril 2003

(11)  EURELY: konsortsiumi, mille asutasid ALCATEL, FINMECCANICA ja VINCI

(12)  INAVSAT : asutasid EADS Space, Inmarsat Ventures ja Thales Group.

(13)  KOM (2004) 636 lõplik, vastu võetud 6. oktoobril 2004.

(14)  IPR: intellektuaalomandi õigus (intellectual property rights).

(15)  COSPAS (vene akronüüm “Kosmitcheskaya Sistema Poiska Avarijnyx Sudov” ehk Veesõidukite satelliidipõhine otsingusüsteem) -SARSAT: (“Search and Rescue Satellite-aided Tracking”) rahvusvaheline satelliidipõhine otsingu- ja pääste jälitussüsteem: integreeritud satelliitsüsteem asukoha avastamiseks, määramiseks ja arvutamiseks hädaolukorras. 1982 – 2003 päästeti selle süsteemi abil üle maailma 15 000 inimest.

(16)  Vrdl. EMSK arvamus teemal “Ettepanek: nõukogu määrus Galileo ühisettevõtte loomise kohta”, punkt 3.5. – ELT C 48, 21.02.2002.

(17)  Vrdl. KOM(2004) 693 (25/10/04), komisjoni teatis, mis soovitab ameti rajamist 2005 ja teeb ettepaneku, et sellele usaldataks üksikisikute kaitse isikuandmete töötlemisega seotud küsimustes.


8.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/33


Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega luuakse ühenduse ruumiandmete infrastruktuur (INSPIRE)”

KOM(2004) 516 (lõplik) — 2004/0175 (COD)

(2005/C 221/07)

Tulenevalt EÜ asutamislepingu artiklist 175 otsustas nõukogu 13. septembril 2004. aastal konsulteerida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega luuakse ühenduse ruumiandmete infrastruktuur (INSPIRE)”.

Arvamuse ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon, võttis arvamuse vastu 13. jaanuaril 2005. Raportöör oli hr RETUREAU.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee võttis 414. plenaaristungil, 9.-10. veebruaril 2005 (9. veebruari koosolekul) käesoleva arvamuse vastu 140 poolthäälega, 2 jäi erapooletuks.

1.   Arvamuse kokkuvõte

1.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee peab ettepanekus nimetatud ruumiandmete infrastruktuuri loomist ühenduse tasemel (INSPIRE) sobivaks ja tänuväärseks ettevõtmiseks, mis on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. INSPIRE abil on kavas koordineerida üksikute riikide tasandil kogutud ruumiandmeid ning muuta need koostalitlusvõimeliseks ja ligipääsetavaks. See võimaldab paremat ja teaduslikul alusel põhinevat dokumentatsiooni keskkonna alal tehtavate otsuste, nende täitmise edukuse ja teatud direktiivide alusel esitatavate aruannete üle. Komitee peab õiguslikku alust (lepingu artikkel 175) kohaseks.

1.2

Kõnealuse algatusega oleks võimalik vältida topelttööd, viia miinimumini teabelünki ja vajakajäämisi ning parandada andmete kogumise ja töötlemise koordineerimist ja asjakohasust. Sellise infrastruktuuri loomiseks on vaja ühenduse tegevust. Antud ettevõtmine võimaldab vastavatel ametkondadel ja asutustel andmeid tõhusamalt kasutada ning riiklikel ja erasektori teenuseosutajatel, sealhulgas lisandväärtusteenuste osas (spetsiifilised kaardid ja eriandmebaasid jne), neid efektiivsemalt rakendada.

1.3

Direktiivis tehakse ettepanek luua õiguslik ja tehniline raamistik, mis on hädavajalik kõnealuse eesmärgi saavutamiseks. Peale selle nimetatakse direktiivis tehnilise komisjoni loomist ning liikmesriike kohustatakse võimaldama juurdepääsu oma ruumiandmetele. Järelvalvepädevus on komisjonil, ette on nähtud korrapärane aruandlus.

1.4

Komitee tervitab talle arvamuse koostamiseks esitatud ettepanekut, kuna harmoniseeritud viiteraaamistiku abil ühenduse tasandil annab see kahtlemata lisandväärtuse ja tagab hädavajalikud edusammud kogutavate ruumiandmete kvaliteedi ja laadi osas. See toetaks keskkonnapoliitikat ja ilmselt ka teisi riikide ja ühenduse poliitikasuundi ning oleks abiks otsuste langetamisel.

1.5

EMSK peab vältimatuks kasutada avatud protokolle ja andmefailiformaate ning üldlevinud standardeid, mida on võimalik lugeda tasuta saadaolevate programmidega. Komitee nõuab tungivalt, et võrdlusandmed tuleb avaldada ja INSPIRE raames kättesaadavaks teha, kuna tegemist on teaduslike andmetega, millel on nii keskkonnapoliitika kui ka tudengite ja teadlaste jaoks suur tähtsus. Lisaks rõhutab komitee, et toimida tuleb ilma teatud andmete konfidentsiaalsust rikkumata, sõltumata sellest, kas on tegemist erasfääri, üldsuse huvi või julgeolekuküsimustega.

2.   Komisjoni ettepanek

2.1

Õiguslikuks aluseks valitakse asutamislepingu artikli 175 lõige 1. See säte annab (viitega artiklile 174) võimaluse, teha tehniliste ja teaduslike andmete alusel ettepanekuid keskkonna ja tervisekaitse meetmete kohta.

2.2

Loodusnähtused ja inimtegevuse tulemusena ilmnevad nähtused mõjutavad keskkonna kvaliteeti ja rahvastiku tervist. See õigustab ühenduse tegevust teabe ja koordineerimise alal, kusjuures tuleb arvestada proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtet ja ettevaatusprintsiipi.

2.3

Võimaldamaks subsidiaarsuse põhimõtte laialdast rakendamist, tehakse ettepanek raamdirektiivi kehtestamiseks — see võimaldaks sätete kohandamist üksikute riikide ja piirkondade oludele.

2.4

Kogutud metaandmed on pärit eelkõige riiklikest, avaliku juurdepääsuga allikatest, kuid ei välistata ka teiste allikate kasutamist. Riiklike andmepankade elektroonilisel kujul kasutamise võimaluse eest hakkab hoolitsema ühenduse portaal.

2.4.1

Lisas toodud andmete kogumine ei ole liikmesriikidele obligatoorne. Algatus INSPIRE täiendab teisi algatusi, sealhulgas ülemaailmset keskkonna- ja turvaseiret (GMES) ja GALILEOd, mille raames saab koguda spetsiifilisi või täiendavaid andmeid.

2.4.2

INSPIRE paistab silma just eelkõige oma horisontaalse struktuuri poolest. Algatus hõlmab erinevaid sektoreid, et oleks võimalik välja selgitada teabelünki ja astuda samme nende kõrvaldamiseks.

2.4.3

Keskkonnaalased õigusaktid (näiteks veepoliitika raamdirektiiv) reguleerivad iga sektori spetsiifiliste asjaomaste dokumentide jaoks vajalike andmete liike, omadusi ja edastamist.

2.4.4

Andmete ühine kasutamine peaks võimaldama järkjärgulist lahenduste leidmist, kuna on võimalus kõrvaldada liikmesriikide võimalikke raskusi ja andmelünki.

2.5

Eesmärgiks on põhjalike (geograafiliste) ruumiandmete kogumine ja koordineerimine, nagu näiteks toodud I, II ja III lisas. Tuleb tagada erinevate riiklike andmekogumis- ja andmetöötlemissüsteemide koostalitusvõime, et saaks anda need andmed võimuorganite, haldusasutuste, teadusasutuste ja ajast huvitatud avalikkuse käsutusse.

2.6

Liikmesriigid loovad ühtlustatud andmetele võrgustiku. Need andmed ja erinevad kergesti ligipääsetavad teenused võivad ELi, riikide ja järgmiste tasandite poliitikas olla tehniliseks ja teaduslikuks aluseks otsuste tegemisele mitmesugustes valdkondades.

2.7

Teabe ja saadud tulemuste ühine kogumine ja kasutamine erinevates riikides ja sektorites võimaldab vältida topelttööd ja arvestada keskkonnaga seotud aspekte kõigis ühenduse poliitikavaldkondades.

2.8

Komisjon kasutab talle nõukogu 22.6.1998 otsusega antud rakendusvolitusi. Paljud komisjoni allasutused, sealhulgas EUROSTAT ja Teadusuuringute Ühiskeskus, hakkavad aktiivselt osalema direktiivi rakendamises, teiste hulgas ka Euroopa Keskkonnaagentuur. Liikmesriikide kohustuseks on määrata pädevad riiklikud ametkonnad, kelle ülesandeks jäävad kontaktid komisjoniga. INSPIRE tehniliseks juhtimiseks on ette nähtud komiteemenetlus, millesse kaasatakse valitsuste eksperte, Euroopa agentuure ja pädevaid peadirektoraate.

3.   Üldised märkused

3.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab ja toetab direktiivi ühenduse ruumiandmete infrastruktuuri loomise kohta, mida ettepanek käsitleb. Komitee peab lepingu artiklit 175 kohaseks õiguslikuks aluseks.

3.2

Koos teiste teabeallikatega pakub INSPIRE abi otsuste tegemisel keskkonna- ja tervishoiupoliitikas ning reas muudes valdkondades.

3.3

Komitee lähtub sellest, et kulude-tulude suhe kujuneb INSPIRE kasuks: projekti eesmärgiks on vältida topelttööd, kujundada ühenduse poliitikaid otstarbekohasemalt ja parandada avalikkuse teavitamist.

3.4

Komitee esindab seisukohta, et ühenduse infrastruktuur koos teabe ja teenustega, millele ta juurdepääsu pakub, peaks olema avalikkusele ligipääsetav, kuna iseenesest on tegemist teaduslike andmete ja andmebaasidega, mille kasutamine on avalikkuse huvides (looduslike ja tööstuslike ohtude ennetamine, tervishoid jne). Andmekogumite ja -teenuste piiratud kasutusõigused ei tohi muutuda takistuseks.

3.5

INSPIRE raames on mõeldavad avaliku ja erasektori koostöölepped. See puudutab ka andmete kasutamist eraõiguslike struktuuride või huvigruppide poolt, näiteks eesmärgiga osutada lisandväärtusega teenuseid või luua spetsiifilisi geograafilisi andmepanku, millega taotletakse ärikasumit.

3.6

INSPIRE infrastruktuuri jaoks on määrava tähtsusega andmekogumite ja teenuste koostalitlusvõime. Komitee toetab ettepanekut kehtestada rakendamise normid kooskõlas pakkujate, kasutajate ja standardimistega. Kahtlemata on hädavajalik norme ühtlustada, kuid tegemist on keeruka valdkonnaga. Sellegipoolest on komitee nõus ettenähtud tähtaegadega rakendamise ja aruannete koostamise osas.

3.7

Komitee on seisukohal, et riiklikul ja ühenduse tasandil kasutatavad protokollid ja andmefailiformaadid peavad olema avatud, vabalt ligipääsetavad ja vabad kolmandate isikute õigustest. Andmeid peab olema võimalik lugeda kõigi tavapäraste internetibrauserite abil. Sel viisil hoitakse ära igasugune tarkvarast või riistvarast tulenev diskrimineerimine andmetele juurdepääsu ja nende kasutamise puhul.

3.8

EMSK kiidab heaks komisjoni poolt välja pakutud erandite nimekirja, kuid tuletab samas meelde, et komitee peab endiselt esmatähtsaks isikuandmete ja eraelu kaitset. Lisaks antud kaitsele tuleb arvestada üksikute riikide olulisi huve ja avaliku julgeoleku nõudeid seoses avalikkusele ligipääsetavate andmete parameetrite ja põhjalikkusega.

4.   Erimärkused

4.1

Direktiivi ettepanekus nimetatud korrapärastele aruannetele viidates teatab komitee oma soovist samuti saada nende aruannete koopiaid.

Brüssel, 9. veebruar 2005

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


8.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/35


Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele ja regioonide komiteele: üleujutuste riskijuhtimine — üleujutuste vältimine, ennetamine ja tagajärgede leevendamine”

KOM(2004) 472 (lõplik)

(2005/C 221/08)

12. juulil 2004 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega ülalmainitud teemal.

Selles valdkonnas komitee töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajandus-, maaelu arengu ja keskkonnaosakond võttis oma arvamuse vastu 13. jaanuaril 2005. Raportöör oli pr Sánchez Miguel.

Komitee võttis oma 414. plenaaristungil 9. ja 10. veebruaril 2005 (9. veebruari koosolekul) 132 poolt- ja 2 erapooletu häälega vastu järgmise arvamuse:

1.   Sissejuhatus

1.1

Veepoliitika raamdirektiivi (1) vastuvõtmine tõi kaasa olulise muutuse ELi veepoliitikas mitte üksnes seetõttu, et see kehtestas ühtlustatud lähenemisviisi mitmesugustele ELi sisevete ja mereakvatooriumide võimalikele olukordadele, vaid ka sellepärast, et see kehtestas efektiivse meetodi nende vete kvaliteedi hindamiseks ning tsentraliseeritud organisatsioonisüsteemi, mis lihtsustab kõikide vesikondade kontrollimist ühtsel viisil, sõltumata vesikonna iga lõigu kohta eksisteerivatest erinevatest pädevustest. Lisaks jätkab komisjon veepoliitika raamdirektiivi täiendamist ja arendamist nii seadusandlike (2) kui muude vahenditega (3), et ELi veepoliitika toimiks jõgede ja merede kaitseks.

1.2

Arusaamatult on veepoliitika raamdirektiivist siiski välja jäänud mõned vesikondade jaoks äärmiselt olulised aspektid, sealhulgas üleujutuste teema. Kuigi üleujutused iseenesest on loodusjõududest tulenevad, võib inimtegevus nende tagajärgi mõnel juhul oluliselt raskendada. Üleujutuste mitmeid katastroofilisi tagajärgi saaks vähendada sobiva poliitikaga, mis puudutab jõgede ja jõekallaste kasutamist ja kaitset. Eelkõige nõuab selline poliitika veega seotud infrastruktuuride ehitamist, mis võtaksid mitte vaid formaalselt, vaid reaalselt arvesse keskkondlikku mõju, et vältida loodusliku dünaamika muutmist ja järgida veeressursi mõistlikku kasutamist.

1.3

Üleujutusrisk ELis suureneb peamiselt kahel põhjusel: esiteks kliimamuutuse tagajärjel, mis võib atmosfääri soojenemise tulemusena kaasa tuua tugevate vihmavalingute sagenemise ja merevee taseme tõusu. Teiseks teguriks on inimtegevus, näiteks ehitustööd jõgedel ja jõevoolu kõrvalejuhtimis- ning kanaliseerimisprojektid ja sadamate ehitamine, ilma et võetaks vastu meetmeid sellise tegevuse keskkonnaalase mõju hindamiseks ja korrigeerimiseks. Veel üheks inimteguriks on mandri suurenev kõrbestumine, mis on kannatanud ulatusliku puuderaide, tulekahjude ja muude loodusevastaste tegevuste tagajärjel. Lühidalt öeldes suureneb üleujutusrisk mittesäästliku tegevuse tagajärjel. Seega saab riski minimeerida majandusliku, sotsiaalse ja keskkonna arengu säästlike mudelite vastuvõtmisega.

1.3.1

Tööstuspiirkondade, intensiivse talupidamise ja karjakasvatuse alade ning hoonestatud alade üleujutamine põhjustab selliste ainete ja saaduste levikut, mis normaalsetes tingimustes vee kvaliteeti ei kahjusta, kuid mis üleujutuse tagajärjel muutuvad inimeste tervist ja vastavaid ökosüsteeme potentsiaalselt kahjustavateks ohtlikeks saasteaineteks.

1.4

Komitee märgib, et 1998–2002 kannatas Euroopa üle 100 suure üleujutuse all, sh katastroofilised üleujutused Doonau ja Elbe ääres 2002. aastal. Alates 1998. aastast on üleujutuste tõttu surnud 700 inimest, ümber on pidanud asuma umbes pool miljonit inimest ja kindlustatud majanduskahju suurus ulatub 25 miljardi euroni (4).

1.5

Komisjon on teadlik sellisest asjade seisust ja esitas 2004. aasta juulis keskkonnanõukogule ettepaneku ELi meetmeks üleujutuse kaitseabinõude osas, eesmärgiga jõuda kooskõlastatud meetmeni, et täiustada üleujutusriski vähendavaid kaitseabinõusid. Liikmesriigid peavad tegema koostööd riskipiirkondade kaardistamisel ja üleujutusriski juhtimiskavade rakendamisel kõikides vesikondades ja rannikualadel, kusjuures komisjoni ülesanne on hõlbustada teabe kooskõlastamist liikmesriikide vahel ja soodustada häid tavasid selles valdkonnas.

1.6

Lõpuks tuleb lisada, et kuigi seda meedet tuleb rakendada seoses ühenduse veepoliitikaga, mõjutab see teema ka Euroopa poliitika teisi valdkondi, näiteks põllumajandust, keskkonda, kodanikukaitset, transporti jne. Pealegi eksisteerib äärmiselt ulatuslik ja kõiki neid poliitikaid mõjutav õiguslik probleem seoses üleujutusriski juhtimisega: kuidas piiritleda ja määratleda avalik hüve jõekallaste ja ranniku kaitseks, nii et poliitilistest põhjustest ajendatud ametivõimud ei teeks muutusi, mis mõjutavad teisi veeressursi majandamise ning üleujutusriski planeerimise alaseid küsimusi. Kaitsealade piiritlemine lihtsustaks üleujutuse ärahoidmismeetmete rakendamist.

2.   Komisjoni ettepaneku kokkuvõte

2.1

Teatise sisu saab jagada kolme järgmise pealkirja alla:

üleujutuste riskijuhtimine;

käimasolev tegevus ja tulevased algatused;

ELi kooskõlastatud tegevusprogramm.

2.2

Üleujutuste riskijuhtimise eesmärk on vähendada üleujutuste tõenäosust ja tagajärgi. Seetõttu on tehtud ettepanek, et üleujutuste riskijuhtimiskavad sisaldaks järgmisi komponente:

ennetamine;

kaitsmine;

valmisolek;

hädaolukorras toimimise kavad;

taastumine ja saadud õppetunnid.

2.3

Käimasolevate tegevuste ja tulevaste algatuste osas üleujutuste tagajärgede vähendamiseks on kavandatud meetmed kolmel tasandil.

2.3.1

Euroopa tasandil on tegevus suunatud sellele, et kasutada olemasolevaid meetmeid ja tegevuskavasid üleujutuste ennetamiseks ja leevendamiseks. Teadusuuringute osas on eesmärk kasutada selliseid uurimisprojekte nagu FLOODsite, mis aitab täiustada kompleksset üleujutusriski analüüsi ja riskijuhtimise metoodikat. Struktuurifondide, eriti Euroopa Regionaalarengu Fondi kasutamisega saab aidata täiustada tehnoloogiaalaseid teadusuuringuid ja infrastruktuuri arendamist (5). IRMA-projekt (“INTERREG Rhine-Meuse Activities”) on näide piiriülesest lähenemisviisist üleujutuste vastu võitlemises.

2.3.1.1

Euroopa tasandil on tehtud ka ettepanek, et ühist põllumajanduspoliitikat tuleks kasutada üleujutuse kaitsetsoonide loomiseks metsanduse ja muu põllumajandusliku tegevuse kaudu pinnasekaitse eesmärgil. Samamoodi kavatsetakse veepoliitika raamdirektiivi raames kaasata keskkonnapoliitika, liites üleujutuste riskijuhtimise vesikondade integreeritud kavadesse. Lisaks jääb alles 2002. aastal pärast Kesk-Euroopa suuri üleujutusi hädaolukordade jaoks asutatud solidaarsusfond.

2.3.2

Tuleb märkida, et liikmesriikide panus üleujutuste tagajärgedega võitlemises on seisnenud ametlike ja õiguslike suuniste sõnastamises, seda eriti liikmesriikides, mis kannatavad kõige rohkem üleujutuste all. Üleujutuste vastu on kaitseabinõudena koostatud kavasid ja strateegiaid ning kõige sagedamini üleujutuse all kannatavate piirkondade osas on isegi läbi viidud riskide kaardistamine.

2.3.3

Kolmandaks on paika pandud meetmed rahvusvaheliseks koostööks piirijõgede osas, eriti Kesk-Euroopas: on loodud asutused, et tagada vesikonna majandamise kooskõlastatud käsitlusviis.

2.4

ELi kooskõlastatud tegevusprogramm sisaldab elemente, mis on üleujutuste tagajärgede ennetamise ja leevendamise meetmete kehtestamiseks otsustava tähtsusega. Neist märkimisväärseimad on erinevate ametivõimude vahelise kooskõlastuse suurendamine ja rannikuala juhtimiskavade parandamine, üleujutusriski kaardistamine planeerimisvahendina ja heade tavade levitamine.

2.4.1

Selle programmi õnnestumiseks peavad liikmesriigid, komisjon ja teised huvitatud isikud tegema koostööd ning täitma oma ülesandeid ja kohustusi üleujutusriski ärahoidmiseks.

2.4.2

Selle ühismeetme hinnangulist kulu on raske mõõta, kuid üleujutuse tagajärgede minimeerimise kvalitatiivne mõju Euroopa elanikele, nende varale, inimestele ja asjaomastele piirkondadele kaalub üles igasugused kulud.

2.5

Lisas on toodud suunised üleujutusriski juhtimiskavade ja üleujutusriski kaardistuste arendamiseks ja rakendamiseks; see on oluline programmi eesmärkide saavutamise ühtse käsitlusviisi tagamiseks.

3.   Üldised märkused

3.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab komisjoni teatist, mille eesmärk on täiustada ja ühtlustada paljudes liikmesriikides olemasolevaid ennetussüsteeme, et leevendada üleujutuse tagajärgi. Siiski tuleks esiteks probleemi põhjalikumalt hinnata, et otsustada millised ennetusmeetmed oleksid kõige tõhusamad üleujutustest tekkinud kahju ennetamiseks. Teiseks tuleks määratleda mõned põhimõisted, mida ettepanekus ei ole nimetatud, et oleks võimalik jõuda kokkuleppele juhtimiskavasid ja riskikaardistust käsitlevate kavandatud meetmete suhtes võimalikult ühtlustatud viisil.

3.2

Üleujutus on jõgede ja rannikualade normaalse funktsioneerimisega kaasnev loodusnähtus, mis toimub geoloogilises ajamastaabis, mis on palju suurem ajamastaabist, mida tavaliselt kasutatakse nt majanduslikus või maakasutuse jms planeerimises. Seega tähendab “kordumisintervall”, et:

üleujutuse toimumisel, toimugu see kas 100 või 500 aasta järel, ujutab jõgi teatud piirkonna üle;

need üleujutused on kindlasti korduvad;

nad võivad korduda igal ajal.

Hüdroloogilises planeerimises kasutatakse järgmiseid mõisteid.

Pideva või katkendliku loodusliku veevooluga jõesäng on maksimaalsest normaalsest veetaseme tõusust madalama veetasemega kaetud maa-ala.

Lamm on piirkond, mida määratletakse veetaseme teoreetilise tõusu kaudu üleujutuse korral, mille statistiline kordumisintervall võib olla 100 või 500 aastat. See ei mõjuta maa omandiõigust (riigi- või eramaa), kuid pädev asutus võib inimeste ja vara ohutuse tagamiseks kehtestada kasutuspiirangud.

Vesikonna normaalsete nähtuste hulka kuuluvad üldiselt märgalad, lammimetsad ja muud lammialad, mägipiirkondades vihmavalingutest põhjustatud mudalademed, laguunide lodud ja mitmed üleujutuste piire tähistavad tunnused (paljud neist on seotud ökoloogiliselt väärtuslike ökosüsteemidega), kusjuures, nagu juba märgitud, üleujutused on jõgede ja rannikualade normaalse funktsioneerimisega seotud nähtused.

3.3

Üleujutuse raskus sõltub sellest, kas inimesed kasutavad üleujutuspiirkonda tegevuseks, mis mõjutab selle veesüsteemi normaalset funktsioneerimist ja muudab oluliselt jõgede ja rannikualade keskkonda. Selline tegevus suurendab inimestele ja varale äärmiselt kahjulike ebanormaalsete tingimuste ohtu. Euroopa majandus ja sotsiaalkomitee arvates on järgmised tegurid need, mis suurendavad üleujutuste raskusastet ja ulatust:

ebasobiv, tänapäeval vastuvõetamatu maakorraldus, mõnikord pikema perioodi vältel, kuna on ignoreeritud teaduslikku ja tehnilist teavet;

valearvestused üleujutusriski juhtimisel (jõgede õgvendamine, üleujutusvee kanaliseerimine, veehoidlate ja tammide ehitamine, üleujutusveebasseinide äralõikamine jõgede lähedale ehitatud kraavidega), sageli ebasobilikeks osutunud meetmed või laiemalt vaadates mõnikord isegi vastupidi mõjuvad meetmed, eriti jõgede suubumisalade lähedal.

3.4

Loodusfaktorite muutumise ja eriti kliimamuutuse tõttu suurenev üleujutusrisk nõuab ulatuslikku uurimustööd otsustamaks, kuidas võivad sellised muutused teiste tegurite hulgas mõjutada jõgede ning rannikualade dünaamikat ja seega ka sagedamini üleujutatavaid alasid ning kordumisintervalle.

3.5

Inimfaktorite tagajärjel — näiteks maakasutus sellistes piirkondades ja seal elavate inimeste rohkus — suurenevat riski saab ja tuleb vähendada, rakendades üleujutuspiirkondade jätkusuutlikule maakorraldusele ja riskide minimeerimisele suunatud aktiivset poliitikat.

4.   Erimärkused

4.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on nõus komisjoniga selles, et üleujutusriski juhtimise eesmärk on vähendada üleujutuste tõenäosust ja/või mõju, kasutades selleks tavaliselt ennetamist, kaitseabinõusid, teavitamist jms. Siiski tuleks klassifitseerida meetmed ja abinõud, mida rakendada, ning kriteeriumid igal konkreetsel juhul õige valiku tegemiseks. Kasutada võiks järgmiseid ennetavaid meetmeid:

looduslikud üleujutusvastased meetmed, nt loodusliku äravoolu parandamine või taastamine pinnase tiheduse vähendamise või mägialadel metsa taastamise teel; (endiste) looduslike üleujutusveebasseinide taastamine; üleujutuslaine voolu- ja levikukiiruse vähendamine jõgede õgvendamise lõpetamise teel; vihmavee äravoolusüsteemide parandamine elurajoonides;

meetmed, mis vähendavad üleujutuspiirkonna tundlikkust kahjude suhtes, nt varajase hoiatamise süsteemid, maakorraldus ja maakasutuse piiramine üleujutuspiirkondades jne;

meetmed üleujutuse ennetamiseks (hüdroloogilised või hüdraulilised meetmed): struktuursed meetmed (veehoidlad, kanalid, kraavid jne) või mittestruktuursed meetmed (linna kasutusala piiramine, varakaitse programmid jne).

4.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitab, et juhtimisplaan võiks lähtuda järgmistest põhimõtetest ja mittestruktuursetest meetmetest:

jõgede ja rannikualade veesüsteemide loomuliku oleku taastamine, loodusliku maastiku taastamine ja vesikondade funktsioonide isereguleerimise edendamine (metsa uuendamine kahjustatud mägipiirkondades, märgalade ja seotud ökosüsteemide kaitse, erosiooni ja settimise seire, programmid suure üleujutusriskiga alade taastamiseks ja neile alternatiivsete kasutusviiside leidmiseks jne);

üleujutuspiirkondade säästliku arengu põhimõtte saavutamine,

i.

hinnates nendes piirkondades maakasutuse majanduslikku potentsiaali, mis arvestaks looduslike üleujutustega;

ii.

kavandades üleminekut nendele mudelitele erinevates planeerimisvaldkondades, eriti maakorralduses.

Just sellega seoses tuleks tugineda pikaajalise strateegilise planeerimise põhimõttele — küsimus ei ole mitte ainult prognoositud muutuste arvestamises, nagu märgiti komisjoni teatises, vaid peamiselt nende korrigeerimises juhul, kui on tõenäoline, et riski tase jääb samaks või suureneb.

4.3

Koostada tuleks vastavad suunised ja kriteeriumid, mille põhjal valida sobivad meetmed, et parandada kaitset üleujutuste vastu:

parem kaitse üleujutuste vastu ei tohi viia selleni, et hüdroloogiline olukord mujal halveneb (nt tulenevalt paremast äravoolust tekib kõrgem veetase või kiirem vool allavoolu);

nii palju kui võimalik ja säästva arengu põhimõtet järgides tuleb eelistada mitte tehnilisi kaitsesüsteeme, vaid vesikondade taastamist ja looduslikke vahendeid, mis aitavad koguda üleujutusvett teatud alale kahju tekitamata (lastes sel laiali valguda, mitte veetaset tõsta);

kus võimalik, tuleb eelistada meetmeid, mis on kooskõlas teiste säästva arengu eesmärkidega (nt veepoliitika raamdirektiivi eesmärgid vee ja põhjavee kvaliteedi osas ning Euroopa loodukaitsedirektiivide eesmärgid).

4.4

Kogemused üleujutusriski juhtimisel maailma eri osades, eriti alates 1970ndatest, on näidanud, et peamised raskused ennetavate meetmete rakendamisel ei ole tehnilised ja neid ei saa lahendada üksnes riski- või ohukaardistuse abil. USAs näiteks on sõjaväeinseneride korpus (Army Corps of Engineers) teinud üle 20 000 riskikaardistuse, kuid väga väike osa kohalikest omavalitsustest kasutab neid ja nende kasutamisel valitakse üks struktuursetest meetmetest (näiteks kanaliseerimine, tammid ja kraavid), mille puhul on üleujutuste juhtimine ja välditavate kahjude ärahoidmine sageli ebaõnnestunud, kuna ametivõimudel ja avalikkusel on suures osas petlik turvatunde.

4.5

Tuleks rõhutada, et ELis on sellised meetmed — peamiselt tammide ja kanalite ehitamine, mis on piiratud kasuteguriga, — just need, mida rahastatakse struktuurifondide (Euroopa Regionaalarengu Fondi ja ühtekuuluvusfondide) kaudu. Üldiselt rahastatakse ennetavaid meetmeid, nii struktuurseid kui mittestruktuurseid, halvemini. Seetõttu on komitee arvates vajalik kaaluda selle tegevusprogrammi jaoks spetsiaalse rahastusliini loomist või selle ebaõnnestumisel koostada suunised meetmete kaasamiseks teistesse ühenduse rahastatud programmidesse.

4.6

Igal juhul ei ole sellised struktuursed meetmed piisavad üleujutuste ärahoidmiseks või üleujutuspiirkondade kaitsmiseks. Neist on kasu üksnes osana laiemast lähenemisest, kus arvestatakse ka maakorraldust, transpordi planeerimist (teed, raudteed jne), üleujutusvee äravoolukanalite hooldamist ning looduslikku äravoolu reguleerivate piirkondade ja ökosüsteemide kaitset. Seetõttu oleks asjakohane muuta tulevikus komisjoni lisas sisalduvad suunised täpsemaks ning kaasata nende kavade koostamisse metodoloogilised põhimõtted või hea tava.

4.7

Üleujutuse juhtimiskavade inkorporeerimine veepoliitika raamdirektiivi juhtimiskavadesse on äärmiselt otsustava tähtsusega selleks, et vajalik planeerimine hõlmaks kogu vesikonda ning pädevate asutuste poolt erinevatel tasanditel (kohalik, riiklik, piiriülene jne) rakendatud abinõud ja meetmed oleksid ühilduvad ning korrektselt kooskõlastatud. Kehtestada tuleb kriteeriumid ja eeskirjad, et integreerida need kaks — küll ühilduvat, kuid erinevat — planeerimisraamistikku nõuetele vastavalt sobiva direktiivi abil. Neid komponente tuleks lisatud suuniste edasise arendamise käigus üksikasjalikumalt käsitleda.

4.8

Üleujutuse juhtimise inkorporeerimiseks veepoliitika raamdirektiivi on vaja

määratleda üleujutus kui jõgede ja rannikualade normaalse funktsioneerimisega seotud nähtus, mis võib erakordselt ja perioodiliselt mõjutada vee kvaliteeti ning ökosüsteeme;

määratleda üleujutustsoon, mis on lähedalt seotud veepoliitika raamdirektiivi reguleerimisala territoriaalse aspektiga (maakasutus, võimalik saastus, vee kvaliteediga seotud ökosüsteemid jne);

määratleda veepoliitika raamdirektiiviga reguleeritud veekogude riskide ning kahjustustega seotud üleujutusrisk;

spetsiifilist riskijuhtimist, mis käsitleb veeressursi juhtimist täpselt nii, nagu veepoliitika raamdirektiivis sätestatud (vesikonna veeressursi kasutamine, kulude hüvitamine, tegevuskavad, kaitsealade loomine).

4.9

Veepoliitika raamdirektiivil põhineva planeerimisega seotud üleujutusriski juhtimise olulisimad aspektid on järgmised:

1)

riski määratlemine ja juhtimine:

hüdroloogilised riskid, vee kvaliteet ja ökosüsteemid,

kaasnevad geoloogilised riskid, maanihked, laviinid,

riiklike siseveekogude ja rannikuvete juhtimine ning uuendamine,

üleujutuse juhtimise ökoloogilised kriteeriumid,

linnaplaneerimise kriteeriumid;

2)

hoiatused ja hädaolukorrad:

geograafiliste tsoonide määratlemine,

hüdroloogilise teabe süsteemid ja hädaolukorra ennetussüsteem,

kodanikukaitse,

õigusraamistik liikmesriikides nimetatud aspektide reguleerimiseks,

kodanike koolitamine,

asjaomaste ametivõimude vaheline kooskõlastamine;

3)

teised aspektid:

multidistsiplinaarsed teadusuuringud ja kooskõlastamine,

riskikindlustus,

infrastruktuuri tugev konstruktsioon.

5.   Järeldused

5.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on seisukohal, et igasugune meede üleujutuse ärahoidmiseks, selle eest kaitsmiseks või selle tagajärgede vähendamiseks peab sisaldama veepoliitika raamdirektiivis loodud metodoloogiat ning vahendeid, eriti vesikonna kava, mis võimaldab reguleerida kõiki siseveekogude ja ühendatud rannikualade juhtimisega seotud tegevusi. Seetõttu on komitee arvates vajalik inkorporeerida teatise sisu ja siintoodud märkused ühtsesse ühenduse direktiivi, mis aitaks viia riskijuhtimise kavad kooskõlla iga veekonna vastava kavaga ja nii arvestaks jõgede ja rannikualade spetsiifilistega tingimustega.

5.2

Nende aspektide korrektse kaasamise tagamiseks on vaja järgmist:

meedet toetavate põhimõistete selget määratlust, eriti arvamuse punktis 4.7 viidatud mõistete osas;

antud hetke olukorra põhjalikku hinnangut Euroopa iga vesikonna ja rannikuala kohta, eriti kliimamuutuse või inimtegevuse tõttu suure riskiga aladeks peetavates piirkondades;

rõhutatud tähelepanu meedetele, mis ennetaksid üleujutuse kahjulikke tagajärgi ja arvestaksid ning hõlmaksid elanikkonnale suunatud meetmed sobiva koolituse ja teavitamise teel.

5.3

Teatise lisades toodud riskijuhtimise kavasid ja riskide kaardistamist tuleb laiendada, et luua ja selgitada nende meetmete ja abinõude klassifikatsioon, mis arvestab kõige prioriteetsemate küsimustega ning vastab kõige paremini olemasolevatele ressurssidele. Samuti tuleb sätestada kriteeriumid, mida järgida kulude vähendamiseks ning inimestele ja varale tuleneva kasu suurendamiseks. Kõige olulisemaks eesmärgiks on viia siseveekogude ja rannikualade süsteemide looduslik funktsioneerimine vastavusse inimtegevusega, et üleujutuspiirkondades saavutada integreeritud ja jätkusuutlik tegevus.

5.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on seisukohal, et üleujutusriski juhtimise olulisimateks aspektideks seoses planeerimisega veepoliitika raamdirektiivi raames on määratleda üleujutustega seotud riskid, hoiatused ja hädaolukorrad. Seejuures ei tohi unustada ühenduse teisi meetmeid: nii multidistsiplinaarsete teadusuuringute ja koostöö meetmed, mis on eelkõige suunatud üleujutustest tekkinud kahju leevendamisele, kui ka meetmed seoses kindlustusega kahjustuste vastu ja ohvrite majanduskahju minimeerimiseks, ning samuti meetmeid, mis puudutavad siseveekogude ja rannikualade infrastruktuuriprojektide turvalisuse jälgimist ja kontrolli.

Brüssel, 9. veebruar 2005

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  EÜT L 327, 22.12.2000, lk 72.

(2)  Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepaneku kohta, mis käsitleb põhjavee kaitsmist reostuse eest (KOM(2003) 550 (lõplik)) –- ELT C 112, 30. aprill 2004, lk 40–43.

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega kehtestatakse veepoliitika valdkonna prioriteetsete ainete nimistu, KOM(2000) 47 (lõplik). Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile ja majandus- ja sotsiaalkomiteele: hinnakujunduspoliitika veeressursi säästmiseks, KOM(2000) 477 (lõplik). Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: merekeskkonna kaitsmise ja alalhoidmise strateegia poole, KOM(2002) 539 (lõplik).

(4)  Allikas: KOM(2004) 472 (lõplik).

(5)  Sįndor Tóth Ungari keskkonna ja veeressursi majandamise osakonnast tõi EMSK põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioonile huvitava näite programmist Tisza orus üleujutuste pikaajalise juhtimise ja piirkondliku arengu vallas.


8.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/40


Euroopa majandus- ja sotisaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: nõukogu määrus, mis käsitleb ühise põllumajanduspoliitika finantseerimist”

KOM(2004) 489 (lõplik) — 2004/0164 (CNS)

(2005/C 221/09)

Nõukogu otsustas 29. oktoobril 2004. aastal vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 37 lõikele 2 konsulteerida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega ülalmainitud teemal.

Arvamuse ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 13. jaanuaril 2005. Raportöör oli hr Kienle.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee võttis 414. plenaaristungil 9.–10. veebruaril 2005 (9. veebruari istungil) 133 poolt- ja 6 erapooletu häälega vastu järgneva arvamuse:

1.   Sissejuhatus

1. jaanuaril 2005 algas põhjaliku põllumajandusreformi elluviimine. Reformi keskne sisu on tootmistoetuste lahutamine ja tugevam keskendumine maaelu arengule. Ühise põllumajanduspoliitika rahastamise aluse moodustab 2002. aasta oktoobri riigipeade ja valitsusjuhtide otsus, millega sätestati esimese samba põllumajanduskulude ülemmäär, mis ei tohi ületada EL 25 kulude 2006. aasta tegelikke tasemeid kuni 2013. aastani. Kõnealune otsus põllumajanduse kohta on ELi üldist rahastamist käsitleva ELi 2007.–2013. aasta finantsperspektiivi heakskiidetud osa. Kulutused ühisele põllumajanduspoliitikale, sealhulgas maaelu arendamisele (27-liikmelises ELis) moodustavad 2007. aastal 57,18 miljardit eurot ning kasvavad 2013. aastaks 1,1 % võrra (2004. aasta hindades).

Komisjoni kõnealuse ettepaneku sisu ei käsitle siiski ühisele põllumajanduspoliitikale kulutatavate vahendite päritolu ja kasutamist nagu võiks järeldada pealkirjast, vaid tegeleb pigem põllumajanduse ja maaelu toetamise eelarve täitmisega

2.   Komisjoni ettepaneku sisu

Euroopa Komisjon soovib kõnealuse ettepanekuga luua ELi ühise põllumajanduspoliitika, sealhulgas maaelu arengu poliitika eelarvelist alust aastateks 2007–2013 ja reguleerida selle rahastamist ühe õigusaktiga. Ettepanekut tuleb käsitleda koos määruse ettepanekuga toetuse kohta maaelu arendamiseks. Komisjoni eesmärk on lihtsustada ja tagada suurem tõhusus, mis saavutatakse rangema järelevalve-, hindamis- ja aruandlussüsteemi rakendamisega.

2.1   Rahastamisfondide loomine

2.1.1   Praegune olukord: Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfond (EAGGF)

Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfond (EAGGF), mis praegu rahastab ühist põllumajanduspoliitikat, koosneb arendus- ja tagatisrahastust. Tagatisrahastut kasutatakse põllumajandusturgude ühise korraldamise (otsetoetused, ekspordihüvitised, sekkumiskokkuost), teatavat liiki veterinaaria- ja taimekaitsevaldkonna kulude ning ühise põllumajanduspoliitika teavitamis- ja hindamismeetodite rahastamiseks. Lisaks rahastab tagatisrahastu valdkonnaüleselt teatavaid maaelu arengu meetmeid (põllumajanduskeskkonna meetmed, hüvitised vähemsoodsatele piirkondadele, metsastamine, ennetähtaegselt pensionile jäämine) ning investeeringuid piirkondades, millel ei ole sihtala 1 seisundit.

Arendusrahastu rahastab maaelu arengu investeerimiskulusid, mis ei kuulu EAGGFi tagatisrahastu pädevusse, st meetmeid sihtala 1 piirkondades ning LEADER+ initsiatiivi.

2.1.2   Tulevaste ühise põllumajanduspoliitika rahastute põhimõtted

Uued rahastud peaksid struktuurilt sarnanema EAGGFiga. Rahastute haldamisega peaks tegelema komitee, mis koosneb liikmesriikide ja komisjoni esindajatest (artikkel 41, fondide komitee). Kõigi meetmete suhtes, mida rahastavad uued rahastud, tuleks kohaldada raamatupidamisarvestuse kontrollimist ja heakskiitmist. Praegu kohaldatakse kõnealust nõuet vaid tagatisrahastust rahastatavate meetmete puhul. Järelevalvet arendusrahastu rahastatavate meetmete üle teostatakse praegu ainult mitmeaastaste toetusprogrammide kaudu (vastavalt määrusele (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta).

2.1.3   Uus Euroopa Põllumajanduse Tagatisfond (EAGF)

EAGF sarnaneb Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastuga ning selle ülesanne on jätkata muuhulgas sekkumismeetmete, ekspordi- ja otsetoetuste, teabevahetuse ning põllumajandussaaduste müügiedenduse rahastamist. EAGF ei rahasta enam maaelu arengu meetmeid. Tulevikus tegeleb kõnealuse valdkonnaga EAFRD.

2.1.4   Uus Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD)

Uus Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond hakkab rahastama kõiki maaelu arengu meetmeid ning lihtsustab seega teise samba rahastamist. Fondi eesmärk on ühendada EAGGF arendusrahastu ja EAGGF tagatisrahastu maaelu arengule eraldatud vahendid. Koos esimese samba kohandatud ressurssidega vastavalt määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklist 10 tulenevale vahendite kärpimisele peaksid eelarvevahendid maaelu arengu edendamiseks Euroopa Komisjoni ettepaneku kohaselt aastaks 2013 ulatuma 14,2 miljardi euroni (27-liikmeliseles Euroopa Liidus, 2004. aasta hindades).

2.2   Maksete ja kontrollimise kord

2.2.1   Makseasutused

Vastavalt komisjoni ettepanekule tegelevad kõnealuste toimingutega ka tulevikus liikmesriikide loodud makseasutused. Makseasutused on liikmesriikide volitatud talitused või asutused, mille ülesanne on kontrollida taotluste abikõlblikkust, kirjendada teostatud makseid ning esitada komisjonile nõutavad dokumendid.

2.2.2   Maksed ja rahaliste vahendite sidumine

Makseid EAGFist teostatakse kord kuus, EAFRDst kord kvartalis. Vastavalt määruse eelnõule seotakse EAFRD vahendid iga programmiga eraldi mitmeks aastaks, jaotatuna iga-aastasteks makseteks. Ettenähtud perioodi lõppedes vabastatakse vahendid automaatselt vastavalt reeglile n + 2, mis tähendab, et vastavale programmile eraldatud vahendid tuleb ära kulutada vahendite eraldamisele järgneva teise aasta lõpuks (n = vahendite eraldamise aasta).

2.2.3   Komisjoniga suhtlemine

Liikmesriigid peavad eelarveaasta lõpus esitama komisjonile kuludeklaratsioonid ja raamatupidamise aastaaruanded koos esitatava aruande terviklikkust, täpsust ja õigsust kinnitava dokumendiga. Ettepanekus kavandatud lisanõue on kinnitav avaldus makseasutuse vastutavalt isikult. Vastavalt komisjoni ettepanekule peab makseasutus EAFRD kulude puhul esitama eraldi raamatupidamise aastaaruande iga programmi kohta, jaotatuna iga-aastasteks makseteks.

2.2.4   Raamatupidamisarvestuse ja vastavuse kontrollimine ja heakskiitmine ning finantsaruanne

Vastavalt määruse eelnõule teeb komisjon otsuse makseasutuste raamatupidamisarvestuse kohta enne 30. aprilli. Otsus raamatupidamisarvestuste kontrollimise ja heakskiitmise kohta hõlmab esitatud aruannete terviklikkusest, täpsusest ja õigsusest. Sarnaselt kehtivale korrale otsustab komisjon, kas ja millised summad tuleb ühenduse rahastamisest välja jätta (vastavuse kontroll). Uuendus on, et finantskorrektsiooni tähtaega on pikendatud 24 kuult 36 kuule. Samuti tuleb komisjoni finantsaruanne rahastute haldamise kohta esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule 1. septembriks (praegu 1. juuliks).

3.   Üldised märkused

3.1   Toetus peab olema üldsusele vastvõetav ja arusaadav

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on teadlik, et ühise põllumajanduspoliitika rahastamisvahendid moodustavad suure osa ELi eelarvest, kuigi suhtarvuna kõnealune osa aja jooksul siiski väheneb. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee peab seda enam vajalikuks, et põllumajanduse ja maaelu arendamise toetamine oleks üldsusele vastuvõetav ja arusaadav. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on seisukohal, et selleks tuleb täita kaks eeldust:

maksed peavad lõpliku abisaajani jõudma võimalikult väheste mahaarvamistega ja

kuritarvitamist tuleb ennetada tõhusa järelevalvega.

3.2   Uuenduslikud lähenemisviisid lihtsamaks toimimiseks

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tõdeb, et kõnealune määruse eelnõu sisaldab tervet rida uuenduslikke lähenemisviise eelarvetoimingute paremaks ja lihtsamaks toimimiseks. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates on kahe selgelt jagatud ülesannetega rahastu loomine õige viis kõnealuste eesmärkide saavutamiseks. Määrus on oluline samm toimingute lihtsustamise suunas. Ühise põllumajanduspoliitika rahastamine reguleeritakse ühe õigusliku alusega ning praegu kasutusel olevad kaks järelevalvesüsteemi asendatakse ühega. Erinevad maaelu arengu meetmete finantsjuhtimissüsteemid ühtlustatakse, kuid teine finantsjuhtimissüsteem EAGFi meetmetele jäetakse alles. Määruse eelnõuga maaelu arendamise kohta asendatakse viis programmeerimissüsteemi ühega ning vähendatakse programmide arvu. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee nõustub nimetatud lihtsustamismeetmetega, mis tulevad eriti kasuks Brüsseli juhtkonnale.

3.3   Toimingute lihtsustamisel peab olema märgatav mõju abisaajatele

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee leiab siiski, et toimingute lihtsustamisel peab olema märgatav mõju igal tasandil. Sellest peab kasu olema nii Euroopa Liidule, liikmesriikidele kui lõplikele abisaajatele. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates on eriti oluline, et bürokraatlike toimingute lihtsustamisel oleks mõju ka haldusahela lõpus (põllumajandustootjatele). Praegu peavad Euroopa põllumajandustootjad toime tulema märkimisväärse bürokraatiaga, millega sageli kaasneb toetuste hilinenud maksmine. SAPARD (põllumajanduse ja maaelu arendamise liitumiseelne programm) oli selle äärmuslik näide, mille juhtumit hiljuti kritiseeris ka Euroopa Kohus. Risk, et põllumajandustootjatele põhjendamatult makstud toetusi ei ole võimalik tagasi nõuda, on siiski väga väike. Seetõttu leiab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, et kiiresti tuleb teha jõupingutusi lõplike abisaajate operatiivse ja võimalikult otsese toetamise kindlustamiseks.

3.4   Bürokraatiat on võimalik vähendada

Kuigi komisjonil on võimalik nõuetekohaselt saavutada lihtsustamise eesmärk, ei saa seda väita liikmesriikide kohta. Määruse teatud osad avaldavad lihtsustamise eesmärgile isegi vastupidist mõju ning suurendavad halduskoormust. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kahetseb, et makseasutused peavad maksmise ja rahaliste vahendite sidumise korra erinevuste tõttu jätkuvalt kasutama kahte finantsjuhtimissüsteemi. Asjaomaste jõupingutuste minimeerimiseks on oluline, et mõlemad süsteemid on võimalikult tõhusad. Selles osas on vaja edasisi muudatusi, eriti määruse osas maaelu arengu toetamise kohta. Lisadokumentide koostamise nõue on täiendav halduskoormus liikmesriikidele.

3.5   Rangemad nõuded liikmesriikidele

Pikema kulude rahastamise perioodi, lühemate tähtaegade ja komisjoni poolt rahaliste vahendite tagasimaksmise sätete tõttu tähendab kõnealune komisjoni ettepanek liikmesriikidele suuremat jagatud finantsvastutust. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on põhimõtteliselt nõus asjaoluga, et vahendite tagasimaksmise eeskirjad ei pane vastutust väljamakstud toetuse eest üksnes Euroopa Liidule, vaid ka liikmesriikidele. Vahendite tõhusamaks ja läbipaistvamaks rakendamiseks peab olemas olema mehhanism põhjendamatult makstud vahendite tagasinõudmiseks (ka suhteliselt pika perioodi möödudes). Võttes arvesse paljude liikmesriikide vastuväiteid jagatud vastutusele kavatseb Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee jälgida väga hoolikalt, kas kõnealused liikmesriigid kaotavad võimalike lõplike abisaajate kahjuks huvi programmide vastu. Maksetele lühemate aegumistähtaegade kehtestamisega taotletakse parema distsipliini saavutamist liikmesriikidelt. Kuigi Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee nõustub, et makseid tuleb ajaliselt piirata, arvab komitee, et sätestatud tähtajad on liiga lühikesed, ning palub komisjonil need uuesti läbivaadata.

3.6   Kaudne toetus peaks jääma erandiks

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on mures, et suurenenud tehniline abi juhib vahendid kõrvale rahastute tegelikust eesmärgist, milleks on põllumajanduse ja maaelu arengu toetamine. Sellist kaudset toetamist, st tegelikku toetust andvate institutsioonide ja struktuuride toetamist tuleks hoida kindlates piirides ja lubada vaid tungiva vajaduse korral. Selles osas kritiseerib Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee eelkõige liikmesriikide haldus- ja järelevalvestruktuuri arendamise ühendusepoolset toetamist, mis kuulub vaieldamatult liikmesriikide kohustuste hulka. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitab tehnilise toe kõnealuse laiendamise puhul piirduda väheste erandite ning nende ajaliste piirangutega. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee leiab, et komisjon peaks sellistel juhtudel esitama aruande, et tagada kõnealuse toetuse range järelevalve.

4.   Erimärkused

4.1   Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) nimi saksa keeles

Saksakeelses määruses maaelu arengu toetamise kohta nimetatakse uut Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) (saksa keeles Europäischer Fonds für Landwirtschaft und Landentwicklung (EFLL)) Europäischer Landwirtschaftsfonds für die Entwicklung des ländlichen Raums (ELER). EMSK palub vältida määruse tekstis lahknevusi ning kasutada fondi puhul ühte nime.

4.2   Halduskoormus

4.2.1   Sertifitseerimismenetluse laiendamine (artikkel 7)

Täiendav halduskoormus tekib seoses sertifitseerimismenetluse laiendamisega seiresüsteemidele (artikkel 7). Praegu kontrollivad sertifitseerimisasutused komisjonile esitatavate aastaaruannete terviklikkust, täpsust ja õigsust. Määruse ettepaneku kohaselt vastutaksid sertifitseerimisasutused haldus-, järelevalve- ja kontrollisüsteemide sertifitseerimise ning ka aastaaruannete eest. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovib selgitust sellise sertifitseerimise vajalikkuse kohta. Eesmärk peaks olema sertifitseerimisasutuste töö keskendamine makseasutuste teostatud maksete tõendamisele.

4.2.2   Raamatupidamise aastaaruanded (artikkel 8)

Uue Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) maksete kohta tuleb esitada raamatupidamise aastaaruanded, kuid rahastamissüsteem (vahendite sidumine, eelfinantseerimise maksed, vahemaksed, lõppmaksed) on seotud programmi kogukestvusega. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on mures, et makseasutused peavad nii raamatupidamise aastaaruandes kui ka programmi finantsaruandes esitama andmeid kulutuste kohta, millega kaasneb koormuse suurenemine; seetõttu peaks piisama ainult aastaaruannetest.

Lisaks peavad makseasutused esitama iga EAFRD programmi kulude kohta eraldi raamatupidamise aastaaruanded. Ka sertifitseerimisasutused, kes siiani esitasid aruandeid raamatupidamise aastaaruannete raames, peavad omakorda esitama raamatupidamise aastaaruanded kõnealuste erinevate kontode kohta. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kahetseb, et komisjon ei ole saavutanud rohkem lihtsustusi, kuid peab panustatud jõupingutusi siiski vastuvõetavaks.

4.2.3   Täiendavad dokumendid (artikkel 8)

Lisaks raamatupidamise aastaaruandele peab makseasutuse vastutav isik esitama kinnitava avalduse. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates ei ole see vajalik, sest makse- ja sertifitseerimisasutustel on juba järelevalvekord. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates piisaks sellest, kui makseasutuse vastutav isik kinnitab andmete õigsust.

4.3   Rahastamine

4.3.1   Tehnilise abi lisarahastamine (artikkel 5)

Tehnilise abi rahastamist tuleb laiendada ühise põllumajanduspoliitika analüüsile, haldusele, järelevalvele ja rakendamisele, samuti kontrollisüsteemide ning tehnilise ja haldusabi arendamisega seotud meetmetele. Ettepanekus lisandub rakendusasutuste rahastamine vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 58/2003 ning ühenduse tasandil koostöö ja kogemuste vahetamise edendamise meetmete rahastamine maaelu arengu raames (sh asjaomaste osapoolte võrgustikutöö). Kõnealuseid kulusid tuleb hallata tsentraliseeritult. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on väga kriitiline ettepanekute suhtes ühenduse abi kohta liikmesriikide haldusülesannete osas.

Siiski on kohane, et komisjon vastutaks võrgustikutöö edendamise eest.

4.3.2   Vahendite tagasinõudmine (artiklid 32, 33 ja 35)

Tagasinõudmata jätmise korral näeb ettepanek ette, et liikmesriikide vastutus majanduslike tagajärgede eest oleks suurem. Komisjon saaks kõnealused summad sisse nõuda liikmesriigilt, kui liikmesriik ei ole summade tagasinõudmiseks algatanud kõiki asjakohaseid haldus- või kohtumenetlusi (EAGFi maksete puhul ühe aasta jooksul esmakordsest halduslikust või kohtulikust tuvastamisest). Praegu ei ole see võimalik. Kui vahendite tagasinõudmine ei ole toimunud nelja aasta jooksul (või kuue aasta jooksul, kui tagasinõudmine toimub siseriikliku kohtu kaudu), kannab asjaomane liikmesriik 50 % tagasinõudmata jätmise finantstagajärgedest. Praegu kannab kõik finantstagajärjed ühenduse eelarve. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab üldiselt asjaolu, et maksete eest ei vastuta komisjon üksi, vaid ühiselt liikmesriikidega. See võiks ajendada liikmesriike hoolikamalt kavandama oma toetus- ja järelevalvestruktuure. Kuid suurem jagatud finantsvastutuse tulemuseks ei tohi olla liikmesriikide huvi kadumine programmide vastu. Võttes arvesse, et menetlused võivad kesta üle nelja või kuue aasta, soovitab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee uuesti läbi vaadata liikmesriikide kaasamise ajakava ja protsendimäärad.

4.3.3   Eelfinantseerimise maksete piiramine 7 protsendile (artikkel 25)

Vastavalt artiklile 25 moodustab komisjoni eelfinantseerimise summa, mille komisjon maksab pärast maaelu arengu programmi vastuvõtmist liikmesriigi nimetatud makseasutusele, 7 % EAFRD osalusest. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates on see vastuvõetav piirnorm, kuna sarnased piirangud juba kehtivad ning see ei mõjuta negatiivselt makseasutuste likviidsust.

4.4   Maksete tähtajad (artikkel 16)

Artikliga 16 nähakse ette, et liikmesriigid peavad hilinenud maksed sooritama vastava eelarveaasta 15. oktoobriks. Mõnikord tuleb siiski teostada tagasimakseid (nt kohtuotsuste puhul). Haldusasutustel on tarvis rohkem aega, et kohaneda üleminekuga uuele (lahutatud) tootmistoetuste süsteemile. Seetõttu ei ole 15. oktoober Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates sobiv väljamaksete lõpetamise tähtaeg.

4.5   Rahastamisest keeldumise tähtaeg (artikkel 31)

Vastavalt artiklile 31 (vastavuse kontroll) võib komisjon teatud tingimustel (ühenduse eeskirjade rikkumine, liikmesriigiga ei jõuta kokkuleppele) rahastamisest keelduda. Seda ei kohaldata kulutuste suhtes, mis tekkisid enam kui 36 kuud enne komisjoni kirjalikku teadet asjaomasele liikmesriigile kontrolli tulemuste kohta. Praegu kehtib 24-kuune aegumistähtaeg. Kõnealune muudatus aitab komisjonil vältida makseid, mis ei ole kooskõlas ühenduse õigusega. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates on kõnealuse eeskirja raames tekkiv teatud ajaline surve vastavuse kontrollimisel siiski kasulik. Samuti on ELi sekkumine ennetava iseloomuga ja distsiplineerib liikmesriike.

4.6   Komisjonipoolne maksete vähendamine (artikkel 17)

Artikkel 17 annab komisjonile võimaluse igakuiste maksete vähendamiseks või peatamiseks. Lisaks komisjoni võimalusele aruannete kontrollimise ja kinnitamise raames makseid tagasi nõuda või nende teostamisest keelduda lisandub võimalus maksete kiireks vähendamiseks ühenduse vahendite selgelt ebakohase kasutamise korral. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab õigusliku aluse loomist kõnealusele lähenemisviisile, mida juba praegu rakendatakse.

Brüssel, 9. veebruar 2005

Euroopa majandus- ja sotisaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


8.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/44


Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2759/75, (EMÜ) nr 2771/75, (EMÜ) nr 2777/75, (EÜ) nr 1254/1999, (EÜ) nr 1255/1999 ja (EÜ) nr 2529/2001 erandlike turutoetusmeetmete suhtes”

KOM(2004) 712 (lõplik) — 2004/0254 (CNS)

(2005/C 221/10)

Nõukogu otsustas 3. detsembril 2004. a taotleda EÜ asutamislepingu artikli 37 kohaselt Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust järgneval teemal: “Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2759/75, (EMÜ) nr 2771/75, (EMÜ) nr 2777/75, (EÜ) nr 1254/1999, (EÜ) nr 1255/1999 ja (EÜ) nr 2529/2001 erandlike turutoetusmeetmete suhtes”

Arvamuse ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 13. jaanuaril 2005. Raportöör oli hr Leif E. NIELSEN.

Komitee võttis oma 414. plenaaristungil 9.-10. veebruaril 2005 (9. veebruari koosolekul) 135 poolt-, ja 6 erapooletu häälega vastu järgmise arvamuse:

1.   Taustateavet

1.1

Raskete loomataudide puhangud, sealhulgas veiste spongioosne entsefalopaatia (BSE), suu- ja sõrataud, sigade klassikaline katk ning Newcastle'i haigus, on põhjustanud ELi loomse päritoluga toodete turul korduvalt kriisiolukordi. Kõnealuste episootiliste haiguste puhangute korral järgnevad loomade tapmine ja kaubanduspiirangud, et peatada haiguste edasine levik. Üldiselt kannab veterinaariafond nakkuste vastases võitluses 50 % liikmesriikide kulutustest.

1.2

Lisaks muutub kõnealuste toodete turuolukord müügikeelu ja piirkondlike piirangute tõttu keeruliseks. Seetõttu nähakse vastavalt sealiha-, muna-, linnuliha-, veise- ja vasikaliha-, piima- ja piimatoodete- ning lamba- ja kitselihaturu ühisele korraldusele nimetatud olukorra puhul ette võimalusi turu toetamiseks. Oluline tingimus erakorraliste meetmete kasutamiseks on see, et ohustatud liikmesriikid on rakendanud vajalikud veterinaarmeetmed episootiliste haiguste leviku piiramisel. Turutoetusmeetmeid rakendatakse vaid teatud mahus ja ajavahemikus, mis on hädavajalik turu toetamiseks.

1.3

Vastavaid komisjoni korralduskomiteemenetluse korras võetud erakorralisi meetmeid rahastas ühendus algselt täielikult, näit sigade katku puhul 80.-ndate aastate lõpus ning 90.-ndate aastate alguses. 1992. aastal rakendati seoses sigade katkuga esmakordselt liikmesriikide kaasfinantseerimist. Kuna tekkisid segadused kaasfinantseerimise mahus, täpsustas komisjon 1994. aastal, et ühendusepoolne osa loomade maksimaalse arvu suhtes on 70 %. Hiljem kohandati sama määra loomalihasektoris veiste spongioosse entsefalopaatia ning suu- ja sõrataudi puhul. Vastavalt Euroopa Kontrollikoja veterinaarmeetmete ja turumeetmete samalaadse kaasfinantseerimise nõudele on alates 2001. aastast liikmesriikide kaasfinantseerimise määr 50 %.

1.4

Seoses Saksamaa kaebusega kohtuasjas veiseliha kokkuostupiirangute üle seoses BSE-ga (1) otsustas Euroopa Kohus 2003. aastal, et komisjonil ei ole õiguslikku alust sätestada riikliku kaasfinantseerimise määraks 30 %. Seetõttu puudub komisjonil õiguslik alus praeguse praktika jätkamiseks. Tulevikuks soovitatakse riiklikku kaasfinantseerimist 50 % ulatuses loomse päritoluga toodete turgude korraldusel sealiha, munade, linnuliha, veise- ja vasikaliha, piima ning lamba- ja kitseliha puhul, seda nii siseturu meetmete raames kui turustamisel turgudel väljaspool Euroopa Liitu.

2.   Üldised märkused

2.1

On kahetsusväärne, et alates 1992. a ei juhindu komisjon ega liikmesriigid ka ühise turukorralduse meetmete ellurakendamisel kehtivast täieliku rahastamise üldisest põhimõttest, mis seisneb ühise põllumajanduspoliitika kui nn “esimese samba” ühe osa täielikus rahastamises. See on paratamatu, et nõukogu võib käesoleva ettepaneku vastuvõtmisel kõrvale kalduda enda poolt sisseviidud põhimõttest. Vastavalt Euroopa Kohtu otsusele ei või komisjon ilma selgesõnalise loata kõrvale kalduda nõukogu otsustest, isegi juhul kui komisjon tegutseb koostöös liikmesriikidega asjaomaste korralduskomiteede näol.

2.2

Vastavalt episootiliste haiguste ulatusele ja kestvusele võivad meetmed kaasa tuua märkimisväärseid kulusid, millest suurem osa kaetakse riiklikest vahenditest. Kulude jaotamise küsimus ELi ja liikmesriikide vahel on tihedalt seotud liikmesriikide vastastikuse rahalise toetuse küsimusega. Riikliku kaasfinantseerimise puhul on teatud liikmesriigid rohkem valmis ja võimelised katma kõnealuseid kulusid kui teised. Mõningad liikmesriigid võivad kulud otseselt või kaudselt kanda ettevõtetele, nagu nähtus BSE kriisi ajal, mis omakorda võib kaasa tuua märkimisväärseid konkurentsimoonutusi.

2.3

Komisjoni leiab, et liikmesriigid tegutsevad võitluses loomahaigustega ning nende ennetamises aktiivsemalt juhul, kui riik esineb kaasfinantseerija rollis. Kuigi Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab nimetatud argumenti, ei ole siiski välistatud, et kõnealune nõue võib teatud juhtudel pikendada otsustusi või raskendada nende vastuvõtmist, mille all kannatab vastumeetmete rakendamine.

2.4

EMSK nõustub ka komisjoni seisukohaga, et kõnealune ettepanek tähendab alates 1992. aastast juurutatud praktika jätkamist ning veterinaarfondi rahastatud meetmete ja turukorraldusmeetmete omavahelise vastavuse tagamist.

2.5

Samas on komitee seisukohal, et algselt nõukogu poolt määratud turukorralduse alaste erakorraliste meetmete kulusid tuleks vaadelda ühise vastutuse ja vastastikuse rahalise toetuse vaatepunktist. EMSK leiab, et kõnealuse põhimõtte vastu eksimine võib kujutada ohtu, sest liikmesriigid valivad võitluses episootiliste haiguste vastu erinevad lähenemisviisid. Hoolimata tõhusast kontrollist ja ennetamisabinõudest võivad episootilised haigused puhkeda juhuslikult ning ettearvamatult. Kõnealuste haiguste tagajärjed kahjustavad turgu ning avaldavad seeläbi mõju ka teistele liikmesriikidele. Lisaks avaldab riiklik kaasfinantseerimine mõju ka teistele valdkondadele ohuga tuua ühine põllumajanduspoliitika taas riiklikule tasandile.

2.6

Kui hoolimata sellest komisjoni ettepanekut toetatakse, siis oleks see halduslikult koormav ja sisuliselt põhjendamatu, kui kõnealuse probleemi rahalist toetamist käsitletaks asutamislepingu riiklikku abi puudutavate sätete raames. Seetõttu oleks pidanud komisjoni ettepanek teavitamismenetlusest vabastamise kohta kehtima algusest peale.

3.   Järeldus

3.1

EMSK toetab turukorralduse erimeetmete puhul ühenduse täieliku solidaarsuse põhimõtet. Seetõttu ei poolda komitee komisjoni ettepanekut liikmesriikide 50 % kaasfinantserimise kohta.

Brüssel, 9. veebruar 2005

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-239/01, EKL 2003, lk I-10333.


8.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/46


Euroopa majandus- ja sosiaalkomitee arvamus teemal “Kümne aasta möödudes Pekingi konverentsist: edusammude hindamine meeste ning naiste võrdõiguslikkuse edendamisel Euroopas ja arengumaades”

(2005/C 221/11)

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee otsustas 16. detsembril 2004. aastal vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 töötada välja arvamuse järgneval teemal: “Kümne aasta möödudes Pekingi konverentsist: edusammude hindamine meeste ning naiste võrdõiguslikkuse edendamisel Euroopas ja arengumaades”.

Välissuhete sektsioon, kelle ülesandeks oli valmistada komiteele ette asjakohased materjalid, võttis arvamuse vastu 12. jaanuaril 2005. Raportöör oli pr Florio.

Komitee võttis oma 414. plenaaristungil 9.-10. veebruaril 2005. aastal (9. veebruari koosolekul) 135 poolt-, 1 vastu- ning 6 erapooletu häälega vastu järgmise arvamuse:

1.   Sissejuhatus

1.1

ÜRO naiste õiguste komisjon kavatseb oma 49. istungil 28.02.–11.03.2005 anda hinnangu neljandal naiste maailmakonverentsil (Peking, 1995) vastuvõetud tegevuskavale ja Pekingi deklaratsioonile ning ÜRO Peaassamblee 23. erakorralise istungi “Naised 2000 — sooline võrdõiguslikkus, areng ja rahu 21. sajandil” (New York, 2000) lõppdokumentidele, millele järgnes soolise võrdõiguslikkuse edusammude ja probleemide hindamine.

1.2

Nimetatud erakorralisel istungil võttis peaassamblee vastu resolutsiooni Pekingi deklaratsiooni ja tegevuskava rakendamiseks ning poliitilise avalduse, mille kohaselt liikmesriigid kohustuvad kõigi asjaosalistega kokku saama kümne aasta pärast, et hinnata edusamme ning kooskõlastada uusi tegevusi.

1.3

Vastavalt ÜRO naiste õiguste komisjoni mitmeaastasele programmile käsitletakse 49. istungil tegevuskavas nimetatud kaheteistkümne valdkonna edusamme, määratletakse naisküsimuste edendamise päevakajalised väljakutsed ja uued strateegiad, mille eesmärk on naiste ja tüdrukute “vastutuse suurendamine” (Empowerment). Nimetatud põhjusel ning dialoogi edendamiseks on istung avatud liikmesriikide esinduste, kodanikuühiskonna ja rahvusvaheliste organisatsioonide võimalikult ulatuslikuks osavõtuks.

1.4

ÜRO sekkumine on soolise võrdõiguslikkuse küsimuses rahvusvahelisel tasandil olulise tähtsusega: 1975. aastal toimus Mexikos esimene naiste maailmakonverents, millel kuulutati välja naiste kümnend. Kopenhaagenis 1980. aastal peetud teisel naiste maailmakonverentsil (viie aasta möödudes naiste kümnendi algusest) allkirjastasid esimesed valitsused (57) 1979. aastal vastuvõetud naiste diskrimineerimise kõigi vormide keelustamise konventsiooni (CEDAW), mis on oluline teetähis konarlikul teel soolise võrdõiguslikkuse poole. Kolmandal naiste maailmakonverentsil 1985. aastal Nairobis võeti vastu tegevuskava naiste tulevikustrateegiate arendamiseks, millega liikmesriikide valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid määratlevad võrdõiguslikkuse kui eesmärgi.

1.5

Järgmine samm naiste eriliste vajaduste ja naise rolli tunnustamisel on ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 1325 (2000) pealkirjaga “Naised, rahu ja julgeolek”. Kõnealuses dokumendis tunnistatakse, et naised on erineval viisil ohustatud relvastatud konfliktidest ning taas rõhutatakse, et nende roll peab kasvama otsuste tegemisel konfliktide ärahoidmiseks ja kõrvaldamiseks. Üldiselt on naiste olukorra parandamine nüüdseks rohkem kui kümme aastat olnud kõigi suurte ÜRO rahastatud rahvusvaheliste konverentside ja tippkohtumiste lõppjärelduste (1) osaks.

1.6

Järgmine oluline samm oli ÜRO millenniumi tippkohtumine 2000. aasta septembris, mil liikmesriigid kooskõlastasid kaheksa selget ja mõõdetavat eesmärki vaesuse, näljahäda, haiguste ning keskkonna reostamise vastu võitlemiseks kuni aastani 2015 (millenniumi arengueesmärgid). Millenniumi avaldus lähtub ka vajadusest järjestada ühtse prioriteetide pingerea raames rahvusvaheliste konverentside ja tippkohtumiste eelnevate aastakümnete jooksul esitatud eesmärgid. Kolmas eesmärk puudutab soolist võrdõiguslikkust ning naiste “vastutuse suurendamist” (Empowerment) ning on tihedalt seotud hariduse ja kutseõppega, viies eesmärk aga käsitleb seksuaalse tervise küsimust. Soolised küsimused on kõiki kaheksat eesmärki läbiv teema.

2.   Üldised märkused

2.1

Kuigi ÜRO rahvusvaheline süsteem lõi olulise õigusliku raamistiku soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks, ilmnevad siiski teatud lahknevused kirjalike avalduste ja põhimõtete praktilise rakendamise vahel riikides ning nende kaubandus- ja arengupoliitikas. Naiste kodaniku-, majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste õiguste täielik ellu rakendamine on tegelikult sageli ohustatud makromajanduslikest põhimõtetest ning neoliberalistlikest kaubanduskokkulepetest, mis ei arvesta soolisi küsimusi.

2.2

Lisaks on selge, et keeruline rahvusvaheline olukord ei paku soodsat pinnast naisküsimuste edendamiseks. On olemas oht, et eelnevatel aastatel saavutatud eesmärke võidakse hoopis õõnestada.

2.3

Praegused konfliktid nõrgendavad ja raskendavad naiste rolli ja elutingimusi.

2.4

Kodune vägivald on ikka veel ülemaailmselt sageli esinev fenomen, millest on ohustatud kõik naised olenemata vanuserühmast, elanikkonnakihist ja usulisest kuuluvusest.

2.5

Seetõttu on tuleb soolist võrdõiguslikkust ja naiste õiguste kaitset tunnustada kui ülimat eesmärki ja vahendit tasakaalustatud arengu saavutamiseks, õiglase heaolu jaotuse tagamiseks jätkusuutliku arengu huvides ja sotsiaalselt ebasoodsates tingimustes olevate elanikkonnarühmade kaitsesüsteemide tugevdamiseks.

3.   Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee roll

3.1

On olulise tähtsusega, et EMSK annab panuse dokumendiga Euroopa Liidu soolise võrdõiguslikkuse küsimustes saavutatud edusammude hindamisel.

3.2

Samas viidatakse sellele, et komitee on alati suure tähelepanuga jälginud naiste olukorra parandamist ühiskonnas, olgu siis arvukate arvamuste või erinevate algatuste toetamise näol. Seoses 1995. aastal Pekingis peetud neljanda naiste maailmakonverentsi ja selle järelkohtumisega (Peking +5) töötas komitee välja kaks arvamust (EXT/131 ja REX/033), milles muuhulgas viidatakse komitee delegatsiooni osavõtu tähtsusele ÜRO tegevuses.

3.3

Lähtudes koostööst ELi institutsioonidega, eelkõige nõukogu, parlamendi ja komisjoniga, on komiteel oluline osa Euroopa Liidu väga arvukate algatuste järelevalves soolise võrdõiguslikkuse tagamisel, mis pidi viimastel aastatel aitama leida vasteid ja lahendusi Pekingis esile kerkinud väljakutsetele ja takistustele.

3.4

Lähtuvalt edusammude ja tagasilöökide hindamisest, mis ilmnesid alates neljandast naiste maailmakonverentsist kuni tänase päevani, annab komitee olulise panuse selleks, et soolise võrdõiguslikkuse küsimused saaks üha olulisemaks ühenduse poliitika ja Euroopa ühiskonna osaks.

3.5

Kui lähtuda arusaamast, et Euroopa Liit peab rahvusvahelisel tasemel etendama peamist rolli ning sellega seonduvalt võtma endale suure vastutuse, peab kõnealusest dokumendist nähtuma ELi võimalik panus elutingimuste parandamisse ning ülemaailmsesse naisküsimuste edendamisse arenduskoostöö ja kaubanduse alaste meetmete abil.

4.   Euroopa Liit

4.1

Euroopa Liit kodifitseeris soolise võrdõiguslikkuse küsimuse, mis oli juba EÜ asutamislepingu osa, Amsterdami lepingus, millega kinnitati “kahetahuline lähenemine” — ühelt poolt järgida soolise võrdõiguslikkuse tagamist kõigi ühenduse poliitikate raames ning teiselt poolt samaaegselt rakendada erimeetmeid naiste olukorra parandamiseks. Juba alates 1994. aastast oli kõnealune küsimus ühenduse poliitika osa majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse raames ning struktuurifondide esmane eesmärk.

4.2

EL kasutab integreeritud lähenemist, mille puhul eristatakse õigus- ja finantsinstrumente ning rakendatakse avatud kooskõlastusmeetodit sotsiaalpoliitika valdkonnas. Kõige uuemad ELi asjaomased meetmed on meeste ja naiste võrdõiguslikkuse raamstrateegia (2001-2005) koos iga-aastaste tööprogrammidega ning “soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine” struktuurifondide raames.

4.3

Meeste ja naiste võrdõiguslikkuse raamstrateegia (2001-2005) abil kooskõlastatakse tegevused ja programmid, mida varem arendati valdkonnasiseselt. Seejuures rakendatakse Amsterdami lepingus kinnitatud “kahetahulist lähenemist”, et parandada koherentsust, töötades välja usaldusväärsed näitajad ja luues süsteemi seireks, hindamiseks ning saavutatud tulemuste tõhusamaks levitamiseks.

4.4

Meeste ja naiste võrdõiguslikkuse strateegias nimetatakse viis üksteisega põimunud tegevusvaldkonda/eesmärki: majanduselu (seoses tööhõivestrateegia, struktuurifondide ning soolise võrdõiguslikkuse rakendamisega kõigis ühenduse poliitikates, mis mõjutavad naise positsiooni majanduselus); osalemine ja esindatus (seoses otsustusprotsessidega); kodanike õigused (seoses igapäevaelu ja sotsiaalkaitsesüsteemide praeguste erinevustega); sotsiaalsed õigused (seoses inimõiguste ja põhivabadustega, arvestades eriti vägivalda ja inimkaubandust seksuaalse ärakasutamise eesmärgil); soorollide ja stereotüüpide muutumine (seoses kultuuri ja massimeediaga).

4.5

Ühenduse meetmeid soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks tugevdatakse ka struktuurifondide abiga. Struktuurifondide määruse sätetes aastateks 2000–2006, millele eelnes põhjalik eeltöö ning võrdsete võimaluste edendamise meetmete ja sellega kaasnevate nõrkade külgede kriitiline analüüs, rakendati Amsterdami lepinguga ettenähtud kahetahulist lähenemisviisi. Lisaks sellele on struktuurifondidel, eelkõige Euroopa Sotsiaalfondil (ESF), olulisim osa Euroopa tööhõivestrateegias; 2003. aasta juulis vastuvõetud tööhõivepoliitika suunistes määratletakse soolist võrdõiguslikkust kui on kõiki eesmärke läbivat teemat ja seda käsitletakse ka vastava suunise raames.

4.6

ESF-i raames on märgatavat edu saavutatud eelkõige meetmetega tööhõivepoliitika ja koolituse valdkonnas. Jõupingutused keskenduvad eriti naiste tööturule pääsu parandamisele, naiste tööturul osalemisele, nende positsioonile tööturul (tegevusliin E) ning võimalusele ühitada töö- ja perekonnaelu. Selles osas on olemas palju vastavasisulisi positiivseid näiteid. Sellega seoses võttis ESF üle Euroopa Liidu Ülemkogu kohtumisel Lissabonis 2000. aastal vastuvõetud kvantitatiivse eesmärgi, mille abil tõstetakse naiste tööhõivet 51 %-lt (2000) 60 %-le; ja vastavalt 2002. aastal Barcelonas toimunud Euroopa Ülemkogu seatud eesmärgile tagatakse kuni aastani 2010 lasteaiakohad 90 % lastele vanuses alates 3 aastast kuni kooliminekuni ning vähemalt 33 % alla kolme-aastastele lastele.

4.7

Siiski tundub, et meetmed töökvaliteedi ja karjäärivõimaluste parandamiseks, naiste ettevõtlustegevuse toetamiseks, sooliste palgaerinevuste vähendamiseks ja naiste osakaalu suurendamiseks uutes tehnoloogiavaldkondades on ikka veel ebaühtlased. Töö- ja perekonnaelu ühitamise valdkonnas on palju algatusi lapsehooldusteenuste osas, kuid väga vähe vanemate inimeste ning ülalpeetavate pereliikmete hoolduseks.

4.8

Teised fondid seevastu ei pööra soolistele küsimustele erilist tähelepanu, see kehtib eriti põllumajanduse ja kalanduse suhtes, st valdkondades, kus naiste osa on traditsiooniliselt väike, kuigi nad annavad olulise panuse nimetatud sektorite arengusse. Kõnealustes sektorites valitseb ikka veel suur ebavõrdsus ning naiste panust ühiskonna heaks ei väärtustata piisavalt, eriti keskkonnakaitse edendamise osas.

4.9

Erinevad algatused ja spetsiaalsed rahastamise programmid toetavad ühenduse meetmeid. Siinhulgas mainitakse näiteks ühenduse tööhõivemeedet NOW; programmi STOP koostöö edendamiseks naiste- ja tüdrukutega kauplemise vastase võitluses; programmi DAPHNE teabevahetuse parandamiseks ja vägivallaohvrite kaitseks, “Woman and Science” (raamprogramm teadus- ja arendustegevuseks) uute tehnoloogiate valdkonnas. Lisaks on meeste ja naiste võrdõiguslikkuse raamstrateegia eesmärk soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine erinevatele ühenduse algatustele nagu EQUAL, INTERREG, URBAN, LEADER ning algatustele kultuurivaldkonnas nagu LEONARDO, SOKRATES, YOUTH, CULTURE jne.

4.10

Komisjoni aruanne meeste ja naiste võrdõiguslikkusest (KOM(2004) 115 lõplik) kirjeldab Euroopa Liidu olemasolevat täiustatud seadusandlust (2), mida tugevdatakse veelgi pretsedendiõiguse abil. Väljatöötamisel on ka ühtne direktiiv meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdõiguslikkuse elluviimiseks tööhõive valdkonnas, mis hõlmab ja korraldab kõnealuse valdkonna olemasolevaid õigussätteid.

4.11

Ka nõukogu (töö- ja sotsiaalvaldkond) toetas oma viimasel Hollandi eesistumisajal toimunud istungil kõnealust ettepanekut. Nõukogu nimetas sugude võrdse kohtlemise ühtse direktiivi prioriteetsed valdkonnad: võrdne tasustamine, võrdsed võimalused juurdepääsul tööturule, võrdne kohtlemine sotsiaalkaitsesüsteemides, väljaõppes ja karjäärivõimalustes ning soolise diskrimineerimise tõendamiskoormuse puhul.

4.12

Ka EMSK arutles (vt vastavat arvamust (3) direktiivi ettepanekut meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte elluviimise kohta, mis puutub kaupadele ja teenustele juurdepääsu ja nendega varustatusse (2003/0265 (CNS)), ning leidis mõningaid olulisi puudusi, mis on vaja kõrvaldada järgnevatel aastatel.

4.13

Samuti on viimastel aastatel pärast Pekingi tegevuskava vastuvõtmist ning Euroopa Ülemkogu Lissaboni tippkohtumist suurenenud vastavasisuline statistika (ka uute näitajate määramise tõttu, näiteks otsustusprotsessid, tööturg ja kodune vägivald), mis võimaldab probleemide päevakajalist analüüsi ning rakendatud meetmete tulemuste kontrolli. Kuigi palju tööd erinevate sektorite tõhusaks kontrolliks on veel ees, on statistika valdkonnas märgata selgeid edusamme. Saavutatud edusammude täpset ulatust on võimalik mõõta ainult praeguste protsesside ja tendentside kvantitatiivse ning kvalitatiivse analüüsiga.

4.14

Seevastu puudub ikka veel piisavalt andmeid (nii Euroopa kui ka liikmesriikide tasandil) soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise mõjudest eelarvemenetlusele. Sooliste küsimuste kaasamisel eelarve planeerimise igasse etappi lähtutakse sellest, et haldusaparaadi vastavasisulised otsused ei ole neutraalsed, vaid neil on erinev mõju meestele ja naistele. Sellega seoses on sooline võrdõiguslikkus vahend erinevate poliitikate mõju ning meestele ja naistele suunatud rahandus- ja maksupoliitika meetmete hindamiseks.

4.15

Hoolimata ühenduse meetmete tõhustamisest naisküsimuste edendamiseks on püüeldavate eesmärkideni jõudmiseks vajalikud täiendavad toetusmeetmed ja ulatuslikud jõupingutused liikmesriikide poolel, kes peavad tagama kõnealuste meetmete võtmise.

4.16

Kuigi naiste töötus on Euroopas langenud 55,6 protsendile, on Euroopa Ülemkogu poolt Lissabonis püstitatud eesmärgi saavutamiseni paljudes riikides veel pikk tee. Naised kuuluvad sotsiaalselt nõrgimate töötajate kategooriasse, mida iseloomustavad ebakindlad töötingimused ning nad jäävad sageli kõrvale sotsiaalkaitsesüsteemide mõjualast. Paljudes riikides diskrimineeritakse naisi (järjest suureneva) sugudevahelise palkade erinevusega ning vertikaalne ja horisontaalne sooline eraldamine on ikka veel kurb tõsiasi. Nagu juba märgitud, tegelevad töö- ja perekonnaelu ühitamist soodustavad meetmed ainult lastehoiuteenustega, kusjuures peaaegu ei eksisteeri meetmeid teiste hooldust vajavate perekonnaliikmete jaoks. Lisaks on tänaseks ainult vähesed liikmesriigid võtnud meetmeid töötavate isade lapsehoolduspuhkuse toetamiseks.

4.17

Ka otsustusprotsesside valdkonnast nähtuvad suured erinevused: mõelgem kas või sellele, et Euroopa Komisjoni volinike täiskogu koosneb 22 mehest ja 7 naisest (st ainult 24 % naisi) ning Euroopa Parlamendi koosseisu kuulub 510 meest ja 222 naist (st ainult 30 % naisi). Liikmesriikide tasand ei anna soodsamaid tulemusi, keskmiselt on naiste osakaal rahvuslikes parlamentides alla 25 % ning valitsustes veidi üle 20 % (4). EMSKs on naised alaesindatud sugupool (317 liikmest on vaid 79 naised, st ainult 25 % naisi).

5.   Euroopa Liit ja kolmandad riigid: sooline võrdõiguslikkus kui rahvusvahelise koostöö ja kaubanduse läbiv eesmärk

5.1

Soolise võrdõiguslikkuse küsimustest on nüüdseks saanud Euroopa Liidu arengukoostöö meetmete täieõiguslik koostisosa: komisjoni teatis (KOM(1995) 423 (lõplik), 18.09.1995), millele järgnes nõukogu 20. detsembri 1995. aasta otsus sooliste küsimuste arvestamiseks arengukoostöös, moodustavad aluse nõukogu esmase määruse jõustumiseks (EÜ 2836/98, 22.12.1998), mida pikendati aastateks 2004–2006. Uues määruses (EÜ 806/2004) rõhutatakse järgmisi eesmärke: soolise võrdõiguslikkuse edendamine ja erimeetmete võtmine võrdsete võimaluste toetamiseks kui panus ülemaailmsesse võitlusse vaesuse vastu. Oluline on anda naistele võimalus kasutada ja mõjutada vahendeid ning teenuseid, eriti haridusvaldkonnas, ja võtta osa poliitilisest otsustusprotsessist. Toonitatakse ka avalike ja eraalgatuslike tegevuste toetamist, mille eesmärgiks on sooline võrdõiguslikkus.

5.2

Meeste ja naiste võrdõiguslikkuse tegevuskava aastateks 2001-2006 on ühenduse arengukoostöö (5) läbiv ülesanne, mille eesmärk on anda panus kindlaks määratud eesmärkide ja igapäevaelu vaheliste lahknevuste vähendamisse, mida püütakse saavutada kindla strateegia ja järgnevate prioriteetsete valdkondade nimetamisega: makromajanduspoliitika vaesusevastase võitluse ning tervishoiu- ja haridusvaldkonna sotsiaalse arengu programmide toetamine; asutuste suutlikkuse suurendamine ning heade valitsemistavade järgimine halduses ja poliitikas; kaubandus ja areng; piirkondlik koostöö ja integratsioon; soolise võrdõiguslikkuse küsimuste süstemaatiline kaasamine piirkondliku ja siseriikliku tasandi projektidesse ning programmidesse ning vajalike vahendite ja vastava koolituse tagamine meeste ja naiste võrdõiguslikkuse valdkonnas Euroopa Komisjoni personalile.

5.3

Programmdokumendis kinnitatakse arengukoostöö (2005–2006) soolise võrdõiguslikkuse edendamise järgmised prioriteetsed valdkonnad: noorukite positiivse käitumise toetamine võitluses vägivallaga naiste ja tüdrukute vastu ning partnerriikide asjaomaste poolte metoodiline toetamine.

5.4

Euroopa Komisjon toetab meeste ja naiste võrdõiguslikkuse edendamise projekte ja kavasid kahepoolse ja piirkondliku koostöö raames Lääne-Balkani, Ida-Euroopa, Kesk-Aasia, AKV (Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkond) ja Ladina-Ameerika riikidega. Teiste projektide edasisel rahastamisel lähtutakse vastavast temaatikast ja mitte geograafilistest aspektidest.

5.5

23. juunil 2000. aastal allkirjastatud Cotonou leping AKV riikidega on oluline pöördepunkt Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahelistes suhetes. Poliitika, kaubanduse ja arengu omavahelisi seoseid peegeldava lepinguga sätestatakse arengustrateegiates mitteriiklike osalejate ning kodanikuühiskonna ulatuslikku osalemist toetades sotsiaalne mõõde. Meeste ja naiste võrdõiguslikkus on lepingu üks läbivaid küsimusi, mida peab järjekindlalt arvesse võtma (artiklid 8 ja 31). Komitee tõdeb suure heameelega, et lepingus on kinnitatud mitteriiklike osalejate kaaslus riiklike strateegiadokumentide erinevatel planeerimisetappidel ning soovitab erilist tähelepanu pühendada naisühenduste kaasamisele.

Lisaks sellele tehakse lepinguga komiteele selgesõnaliseks ülesandeks konsulteerida majanduslike ja sotsiaalsete huvirühmadega, talle määratakse esmajärgulise vahendaja roll.

5.6

Naiste ulatuslik kaasamine ning aktiivne osalemine arengupoliitilistes meetmetes on keeruline ja pikaleveniv protsess. Siiski on komitee arvamusel, et kõigi Euroopa institutsioonide osalus kõnealuses küsimuses ei tohi kahaneda, selleks et muuta esialgsed paberil väljendatud avaldused konkreetseteks meetmeteks.

5.7

Sellest aspektist lähtudes on oluline, et ühenduse meetmed majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse valdkonnas kujunevad ekspordiartikliks terve maailma jaoks ning et EL kohustub kõnealuseid põhimõtteid toetama ja rakendama rahvusvahelisel tasandil kasutades suhteid kolmandate riikidega.

5.8

Kasulik lähenemine on eritingimuste sätestamine kaubandus- ja koostöölepingutes ning erimeetmete rakendamine riikidele, kus tunnustatakse naiste õigusi.

5.9

Kuigi kaubanduse liberaliseerimine on edendanud naiste tööhõivet arengumaades, kuuluvad naised sageli tööjõu hulka, kel on ebakindlad töötingimused, madalam kvalifikatsioon ja töötasu ning neile ei laiene sotsiaalkaitsesüsteemi hüved. Lisaks on kaubanduse liberaliseerimine sageli seotud struktuurimeetmetega, mida soovitavad või määravad rahvusvahelised organisatsioonid. Juhul kui vastavad sotsiaalkaitsesüsteemid ei pehmenda kõnealuseid meetmeid, kujunevad need rakseks koormaks sotsiaalselt ebasoodsates tingimustes olevatele elanikkonnarühmadele, millest naised moodustavad sageli suure osa.

5.10

Hoolimata sellest pööratakse kõnealuste meetmete raames, eriti kaubanduse valdkonnas, endiselt vähe tähelepanu soolistele küsimustele. Pidades silmas, et nimetatud meetmed ei jäta oma mõju avaldamata ning sageli kaasnevad nendega isegi negatiivsed mõjud eelkõige naistele, ning et riigi majanduslik areng ei saa jätta hooletusse selle sotsiaalset arengut, oleks esiteks mõttekas kõnealused meetmed välja töötada soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet järgides, ning teiseks kehtestada seiresüsteemid nii makro- kui mikromajanduslikul tasandil.

6.   Lõppjäreldused ja ettepanekud

Senine Euroopa institutsioonide tõhus koostöö on viinud oluliste tulemusteni järgmistes valdkondades: naisküsimuste edendamine, naistele suunatud spetsiifilised tööhõivepoliitilised programmid ja projektid, naiste õiguste ellu rakendamine ja elutingimuste parandamine. EMSK leiab, et paljusid valdkondi tuleb edasi arendada:

Naissoost esindajate kaasamine otsustusprotsessidesse ja naiste osalus nii Euroopa institutsioonides kui ka liikmesriikide rahvuslikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil on endiselt nõrk. Naiste kaasamist ja esindatust tuleks suurendada, sellega seoses tuleks kaaluda kvoodisüsteemi kehtestamist;

koolitusmeetmete rakendamine soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks nii ELi institutsioonides kui ka liikmesriikides, millesse kaasatakse võimuorganid ning programmide ja projektide läbiviijad;

vajalikud on sooküsimuste hinnangud ja uurimused ning statistikad ja erinäitajad, et määratleda probleemidering ja parandada sekkumismeetmeid ning -strateegiaid. Jätkuvalt on vaja koguda üksikasjalikke andmeid ja määratleda uued näitajad;

hinnata ettenähtud vahendeid kõigis naisküsimuste toetamise ELi ja liikmesriikide fondides ja rahastamisvahendites, võttes arvesse soolise võrdõiguslikkuse toetamist;

olulisim põhitingimus on naistele võrdsete tingimustega juurdepääsu tagamine haridusele ja kutseõppele vastavalt millenniumi tippkohtumise arengueesmärgile 3;

struktuurifondide puhul tuleb välja töötada naistele suunatud meetmed põllumajanduse (EAGGF) ja kalanduse (FIFG) valdkondades ning siduda keskkonnakaitse kui valdkonnaga, kus ühenduse vastavasisulised meetmed on eriti tagasihoidlikult esindatud;

anda uusi tõukeid meetmetele naisettevõtluse toetamiseks ja naiste osakaalu suurendamiseks uute tehnoloogiate valdkonnas;

tuleb tugevdada koolitusmeetmeid teadmistepõhise ühiskonna raames, et sellest ei saaks järjekordset diskrimineerimise valdkonda naistele, kes tegelikkuses võiks anda suure panuse Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisse;

sihikindlate meetmetega peab jätkuvalt võitlema vertikaalse ja horisontaalse soolise eraldamise vastu tööturul ning kõrvaldama kõik tõkked, mis takistavad meeste ja naiste võrdõiguslikku kohtlemist. Liikmesriikidel tuleb sotsiaalpartnerite nõusolekul välja töötada spetsiifilised ja mõõdetavad eesmärgid. Eriti tasustamise diskrimineerimist arvesse võttes peavad liikmesriigid kohaldama mitmetasandilist lähenemist vastavalt nõukogu otsusele liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (6), mis käsitlevad haridust ja kutseõpet, töökohtade liigitust, palgasüsteeme ning kultuurilisi stereotüüpe kui kõnealuse teemaderingi olulisemaid aspekte;

arvestades rahvastiku vananemist tuleb töö- ja perekonnaelu ühitamise meetmete puhul rohkem tähelepanu pöörata vanemate perekonnaliikmete hooldamisele piiramata lastehoiuteenuste valdkonda;

et edendada meeste ja naiste võrdseid võimalusi, on tarvis toetada ja arendada investeeringud avalikesse teenustesse, eriti kooli- ja kõrgkoolihariduse ning tervishoiu ja sotsiaalhoolekande valdkonnas;

vaja on tõhustada naistele suunatud liikmesriikide meetmeid sisserände, integratsiooni ja varjupaigapoliitika valdkonnas ning meetmeid naistele, kes kodumaal langesid relvastatud konfliktide, diskrimineerimise ja vägivalla ohvriks;

võidelda naiste ja lastega kauplemise vastu;

suurendada ühiskonna osalust üldiselt ja eriti naiste rolli kaubandus- ning arengupoliitikas, naiste huvirühmad tuleb täiel määral kaasata arengupoliitika kujundamisse ja riiklike strateegiadokumentide väljatöötamisse, esmajoones rakendada rohkem vahendeid naisküsimuste edendamiseks, et jätkuvalt tugevdada naiste rolli majanduslikul ja ühiskondlikul tasandil;

teostada järelvalvet kaubanduskokkulepete ja arengupoliitiliste meetmete mõjude üle ka mikromajanduslikul tasandil. Tuleb ette näha konkreetsed analüüsid mõjudest sotsiaalselt ebasoodsas olukorras olevate elanikkonnarühmade elutingimustele võttes arvesse soolisi erinevusi;

komisjon ja selle delegatsioonid peaksid kaasa aitama inimõiguste austamisele, sh ka naiste õiguste austamisele nende rikkumise korral;

anda delegatsioonidele eriline vastutus soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise edendamisel;

Euroopa Liit peab mõjutama üha rohkem riike ratifitseerima ja rakendama kõiki rahvusvahelisi lepinguid, mil on positiivne mõju naiste rollile. Eelkõige on tegemist naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni ning selle lisaprotokolliga. See peaks kaasa aitama mõningate allakirjutanud riikide poolt väljendatud reservatsioonide tagasivõtmisele.

Komitee võtab endale kohustuse põhjalikult tutvuda naiste olukorraga uutes liikmesriikides.

Lisaks oleks mõttekas, kui komitee vastavalt oma olemusele, ülesannetele kodanikuühiskonna ees, eesmärkidele ning kogemustele võrdõiguslikkuse küsimuste jälgimisel osaleb esindusega Euroopa Komisjoni delegatsiooni koosseisus ÜRO naiste õiguste komisjoni 49. istungil.

Brüssel, 9. veebruar 2005

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  Konverents “Keskkond ja areng” Rio de Janeiros 1992. a; ÜRO inimõiguste maailmakonverents Viinis 1993. a; ÜRO Peaassamblee erakorraline istung teemal HIV/AIDS New Yorgis 2001. a; rahvusvaheline konverents “Rahvastik ja areng” Kairos 1994. a; maailma tippkohtumine sotsiaalse arengu teemal Kopenhaagenis 1995. a; maailmakonverents rassismi, rassilise diskrimineerimise, välismaalastevastase vaenulikkuse ja sellega kaasneva sallimatuse vastu Durbanis 2001. a; rahvusvaheline säästva arengu konverents Monterrey's 2002. a; teine maailmakonverents vananemise teemal Madriidis 2002. a; säästva arengu tippkohtumine Johannesburgis 2002. a ning infoühiskonna tippkohtumine Genfis 2003. a ja Tunises 2005. a.

(2)  Direktiivid soolise võrdõiguslikkuse kohta järgmistes valdkondades: tasustamine (75/117/EMÜ), juurdepääs tööturule ja kutseõppele, edutamine ning töötingimused (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/73/EÜ, millega muudetakse direktiivi 76/207/EMÜ); sotsiaalne kindlustatus (79/7/EMÜ) ja sotsiaalkindlustuse tööalased süsteemid (86/378/EMÜ); füüsilisest isikust ettevõtjate tegevus (86/613/EMÜ); ning direktiivid, mis käsitlevad rasedate ja rinnaga toitvate töötajate ohutust ja tervisekaitset töökohas (92/85/EMÜ), tööajakorraldust (93/104/EÜ), vanemapuhkust (96/34/EÜ), soolise diskrimineerimise tõendamiskoormust (97/80/EÜ) ning osalise tööajaga tööd (97/81/EÜ).

(3)  ELT C 241, 28.9.2004.

(4)  Euroopa Komisjoni tööhõive ja sotsiaalküsimuste peadirektoraadi andmed 29.09.2004. aasta seisuga.

(5)  KOM(2001) 295 (lõplik).

(6)  Nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta, 22.7.2003 (ELT L 197, 5.8.2003, lk 13).


8.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/52


Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Roheline raamat — Kaitsevarustuse hankimine”

K(2004) 608 (lõplik)

(2005/C 221/12)

23. septembril 2004.a otsustas komisjon Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 262 alusel konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgneva osas: “Roheline raamat — Kaitsevarustuse hankimine”.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tegi siseturu-, tootmis- ja tarbimisosakonnale ülesandeks valmistada ette komitee töö nimetatud valdkonnas.

Võttes arvesse töö pakilisust, määras EMSK hr Wilkinsoni oma 414. plenaaristungil (9. veebruaril 2005.aastal toimunud koosolekul) pearaportööriks. Samal istungil võttis Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee vastu järgmise arvamuse 96 poolt- ja 9 erapooletu häälega.

1.   Sissejuhatus

1.1

Kaitsevarustuse hankimist käsitlev roheline raamat (KOM(2004) 608 (lõplik)) on üks 2003.a märtsis vastuvõetud ja komitee poolt 2003.a septembris kommenteeritud teatises “Euroopa Liidu kaitsevarustuse poliitika poole” ettenähtud meetmetest (1).

1.2

“Euroopa kaitsevarustuse turg” on tegelikult üksnes osa spetsiifilise valdkonna siseturust. Roheline raamat püüab panustada ELi kaitsevarustuse siseturu loomisse, mis oleks avatum ja läbipaistvam, arvestades samas valdkonna iseärasusi. See peaks aitama kaasa tugevama ja konkurentsivõimelisema kaitsetööstuse kujunemisele, kasvama peaks kuluefektiivsus ja toetus ELi sõjaliste võimaluste arendamisele Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP) valdkonnas seoses ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga (ÜVJP).

1.3

12. juulil 2004.a kiitis nõukogu heaks Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) loomise, mille eesmärk on “toetada liikmesriike nende püüdlustes parandada Euroopa kriisijuhtimise alast kaitsevõimet ning ülal pidada EJKP-d nagu see praegu on ja nagu see areneb tulevikus”. See agentuur on nüüdseks tööle hakanud. EDA funktsioonid (2) on seotud Euroopa kaitse resultatiivsuse parandamisega, edendades ühtsust praeguse killustatuse asemel.

1.4

“Kaitse resultatiivsus” hõlmab püstitatud ülesannetele vastavate võimaluste tagamist ja nende ülesannete täitmise õpetust kuluefektiivsel viisil. Sellega kaasneb maksimaalse võimaliku koostoimimisvõime kindlustamine. Praegu kulutavad 25 liikmesriiki kaitsele kokku umbes 160 miljardit eurot aastas, sellest 20 % kasutatakse varustuse hankimiseks (sealhulgas teadusuuringud ja arendustegevus, omandamine ja tugiteenused) (3).

2.   Üldised märkused

2.1

Rohelises raamatud käsitletud teemad on seotud sellega, kuidas saab 25 liikmesriigis parandada kaitsevarustuse hankimissüsteemi. Oluline areng on võimalik üksnes siis, kui tehakse selgeks “kaitse resultatiivsuse” (vaata eespool lõige 1.4) teised komponendid (4). Tööstuse jaoks on eriti olulisteks teemadeks väga selge juhtimine, ühtlustatud nõuded ja järjepidevus. Siiski tervitab komitee seda algatust, kuna seda saab käsitleda eraldi osana elujõulisema EJKP kujundamise algusprotsessist läbipaistval ja konkurentsile rajatud turul.

2.2

EDAle ettenähtud juhtiv roll on teretulnud. Vajalik on jõuda selgele kokkuleppele EDA ja teiste praegu kaitsevarustuse valdkonnas (5) tegutsevate isikute vastavate rollide osas ning EMSK eeldab, et vastavalt arengule nende eraldiseisvate rollide osa väheneb. Siiski tuleks enne muudatuste tegemist tutvuda OCCARi (6) (mis tegeleb reaalselt projektijuhtimisega, sealhulgas lepinguõiguse võtmeküsimustega) kogemusest omandatud õppetundidega.

2.3

Me tervitame seda, et tunnistatakse liikmesriikide stardipositsioonide (ja kasutatud menetluste) erinevust kaitsevarustuse hankeprotsessis ning muudatuste tõenäoliselt erineva kiirusega toimumist. Oleme nõus, et see aitab luua kaitsevarustuse hankimiseks ühtsemat alust ja et seda saab teha suhteliselt kiiresti, kui kõik liikmesriigid on üksmeelel ja teevad koostööd.

2.4

EMSK nõustub vajadusega vähendada kaitsevarustuse turu killustatust ja suurendada selle konkurentsivõimet ning läbipaistvust, mis on eelduseks ELi elujõulise kaitsetööstuste säilitamisele ja tugevdamisele ning suuremale panustamisele kuluefektiivsusesse asjakohase kaitsevõime hankimisel ja säilitamisel.

2.5

Rohelise raamatu 2. paragrahvis toodud kaitsevarustuse turu iseärasuste analüüs loob hea aluse turu mõistmiseks ning toob esile mõned eesolevad probleemid.

2.6

Siiski rõhutaks EMSK, et igasugune kaitsetööstuse ümberkorraldamine peab eelkõige olema asjaomase tööstuse enda mure, arvestades turul valitsevaid asjaolusid. (7). Hea põhjendus on see, et olulisimad ettevõtted on riigiülesed, kuigi nende kliendid on riiklikud. Pealegi on liikmesriikidel erinevad tööstusalased strateegiad, millest kaitsetööstus moodustab üksnes ühe osa.

2.7

Tööstus peab vältima liigseid regulatiivseid protseduure, kui ta tahab toimida efektiivselt ning anda kuluefektiivseid ja ökonoomseid tulemusi.

3.   Erimärkused

3.1

Vajalik on teha täpselt selgeks, millist osa kaitsevarustuse hankimisprotsessist peaks kooskõlastatud eeskirjad hõlmama. Kõrvuti sellise varustuse hankimisega tuleb arvestada teadusuuringute ja arendustegevuse, hoolduse, remondi, modifitseerimise ja koolituse aspektidega, mis lisanduvad “osaluse” maksumusele; need on pikemal ajahorisondil omandamisest tavaliselt palju kallimad.

3.2   Artikkel 296

3.2.1

EMSK nõustub, et ELi asutamislepingu artiklis 296 võimaldatud mööndusi ELi riigihankekorrast on ka edaspidi vaja, et võimaldada liikmesriikidel oma eluliste julgeolekualaste huvide kaitseks sellest korrast kõrvale kalduda.

3.2.2

Komisjon peaks täpsustama varustuse maksumuse, mille osas seda mööndust on viimase 5 aasta jooksul kasutatud (ja näitama seda protsendina ELi kaitsevarustusele tehtud kogukulutustest). See annaks arengu mõõtmiseks teatud lähtekoha.

3.2.3

Probleem on selles, et sellise möönduse kasutamine on mõnede liikmesriikide jaoks pigem reegel kui erand ja see on ühisturuga ilmselgelt kokkusobimatu. EMSK toetab komisjoni seisukohta, et seda olukorda on vaja muuta. Artiklit 296 tuleks kasutada vastavuses eelmistel juhtudel (8) tehtud otsustega, säilitades samas võimaluse kõrvale kalduda standardsest riigihankekorrast. Liikmesriigid peavad olema valmis põhjendama (vajaduse korral ka seaduslikult) mööndusi, mida nad peavad tegema. Arutelu käigus tuleks rõhutada kasvavast konkurentsist ja suuremast läbipaistvusest tulenevat kasu.

3.2.4

Toodete loetelu, mis koostati 1958.aastal vastavalt artiklile 296.2, mis täpsustab artikli 296 ulatust, ei toimi ja ei oma mingisugust reaalset väärtust tõenäoliselt ka edaspidi julgeolekualase möönduse korrektse kasutamise tagamisel. Iga juhtumit tuleb jätkuvalt käsitleda iseseisvalt, kuna mõnedel juhtudel kehtib mööndus isegi elementaarsele varustusele (9). Pealegi ei suuda loetelud tõenäoliselt uute arengutega sammu pidada.

3.2.5

Seega ei ole olemas lihtsat lahendust määratlemaks, milline varustus ja millised sellega seotud teenused kuuluvad artikli 296 alla. Esimese sammuna on vaja “tõlgendava teatise” kaudu teha selgeks ELi praegune õiguslik raamistik, et suurendada mõistmist ja hõlbustada paremat ja järjekindlamat kohaldamist.

3.2.6

Nii nagu ka hankimise puhul, võib igal selline teatis avaldada mõju mitmetele muudele aspektidele. Nende hulka kuuluvad riigiabi ja (võimalikud) üldhuviteenused ja nendega tuleb arvestada.

3.2.7

Usume, et eelneva väljakuulutamisega “läbirääkimistega pakkumismenetlus” peaks sobima kaitsevarustuse konkreetsete vajadustega, kui “avatud” ja “piiratud” meetodid ei ole sobivad. Siiski võib pärast kogemuste saamist “tõlgendava teatisega” töötamisel osutuda vajalikuks seda seisukohta uuesti kaaluda.

3.2.8

On olemas seisukoht, et teatis saab olla üksnes ajutine meede enne konkreetse direktiivi (või muu õigusakti) koostamist. EMSK on seisukohal, et pärast sellise “tõlgendava teatise” loomist ja vastuvõtmist saab õigusakti vajalikkust kaaluda selle teatise mõjusid arvestades. Me tervitame kiireid samme selle teatise koostamiseks.

3.2.9

Eksisteerib edasine võimalus, mida rohelises raamatus ei mainita, koostada “käitumiskoodeks”, mida osalevad liikmesriigid kasutaksid teisese vahendina Euroopa kaitsevarustuse turu (EDEM) loomisel. Kuna kõnealune valdkond kuulub liikmeriikide vastutusalasse, võib selle võimalusega arvestada, arvatavasti kasutades Euroopa Kaitseagentuuri toetava tegurina. Kõnealuse koodeksi kontrollimine ja rakendamine võib osutuda keerukaks ning sinna tuleks siiski lisada siseturgu puudutavad aspektid.

3.3   Pakkumiskutsete avaldamine

3.3.1

Vajadus kaaluda täiendavalt pakkumiskutsete süsteemi ja formaati ei ole veenev. Kui kaitsevarustust kavatsetakse käsitleda põhimõtteliselt nagu iga teist siseturu osa (kuigi seal on mööndustel suurem osa), tuleks arvatavasti toimida nagu teistegi pakkumiste puhul. Sellega kaasneksid mitmesugused süsteemid ja probleemid, nagu keeleprobleem, mis esinevad ka teiste pakkumiste puhul. Tsentraliseeritud avalikustamissüsteemi loomise põhjendused pole veenvad.

3.3.2

Potentsiaalsed probleemalad on konfidentsiaalsus ja tasaarvestus, mis kaitsevarustuse osas muutuvad suurema tõenäosusega probleemiks kui muu varustuse ja teenuste puhul, ning tarnete julgeolek, kui pärast lepingu sõlmimist on tarnijaid või tööettevõtjaid raske muuta. Need on valdkonnad, mille eest peaksid vastutama asjaomased liikmesriigid, kuigi abiks võiks olla teatud üldine komisjonipoolne suunamine.

3.4   Kahene kasutus

3.4.1

Tänapäeva tööstuses on ettevõtete liigitamine “kaitsevarustuse tootjateks” sageli raske. Suur osa varustusest on praegu “kahese kasutusega” ja selle protsent kasvab. See on tervitatav nii mõnestki seisukohast lähtudes; näiteks toob mastaabisääst kaasa konkurentsivõimelisemad hinnad ja tarnete julgeolekut saab paremini tagada.

3.4.2

Ka sellise varustuse TTA osas tehtud jõupingutused on väärtuslikud teistel (tsiviil)eesmärkidel. Seetõttu on oluline, et kaitsealasele TTA-le eraldatud ressursid ei alluks liialt paindumatule korrale.

3.4.3

Me oleme jätkuvalt mures, et kaitsevarustuse valdkonnas vajaliku kooskõlastamise ja koondumise maksimeerimiseks on vaja veel palju teha, nagu me märkisime oma varasemas kaitsevarustust käsitlevas dokumendis (10).

3.5   Euroopa Kaitseagentuur (European Defence Agency — EDA)

3.5.1

Me tervitame Euroopa Kaitseagentuuri loomist ja nõustume, et sellel võib olla juhtiv roll kaitsevarustuse valdkonnas. Me märgime, et agentuur on ikka veel loomas oma kokkuleppeliste rollide jaoks vajalikke ressursse.

3.5.2

EDA jaoks on oluline tagada, et ELi doktriin ja kaitsevõime arvestaks täielikult NATO rolli, doktriini ja kaitsevõimet, maksimeerides koostoimimisvõimet ja minimeerides kõiki erinevusi. Ei ole veel selge, kuidas EDA saab luua lisaväärtust, hakates otseselt tegelema hangetega, kuid tema pädevus kaitsevarustuse valdkonnas võimaldab tal teha ettepanekuid selle kohta, kuidas saaks riiklikke eeskirju paremini ühtlustada.

3.5.3

Tähtis on jõuda ka vajalikus osas kokkuleppele varustusalase koostöö rahalistes aspektides. Potentsiaalselt olulised probleemalad on TTA kulude ja tulude jagamine kaitsevõimega seotud valdkondades ning kaitsealaste ja üldaspektide eraldamine selle tegevuse käigus.

3.5.4

EDA peaks olema kasulik ka riiklike tegevusloa süsteemide lähendamisel, kui kaitsevarustust viiakse ühest liikmesriigist teise. Praegu on siseriiklikud protseduurid väga erinevad ja ühtlasi tülikad. EDA saaks kaasa aidata kokkuleppele saavutamisele selles, kuidas käsitleda tasaarvestuse korraldust, kuna see jääb hangete osaks ka tulevikus.

3.5.5

EDA võib pidada võimalikuks mõnede kokkulepete saavutamist riiklike tööstuspoliitikate kohta selles osas, mis puudutab kaitsevarustust ja nende elementide defineerimist, millest koosneb “kaitsevarustus”. EL soovib, et nimetatud varustuse hankimine võimaldaks vähendada sõltuvust kolmandatest riikidest; sellest oleks kõige enam abi.

3.5.6

EDA on võib-olla ka suuteline õhutama liikmesriike kaaluma kaitsevõime vajaduste rahuldamiseks selliseid uuenduslikke omandamismeetodeid nagu ühiskasutus, liisimine ja spetsialiseerumine.

3.5.7

Kuna EJKP muutub efektiivseks üksnes juhul, kui liikmesriigid osutavad piisavalt tugevat poliitilist tahet tagada ja säilitada ELi kooskõlastatud ülesannete täitmiseks vajalikke võimalusi, peaks EDA liikmesriike selles osas tagant õhutama.

4.   Järeldused

4.1

Kaitsevarustus on vaid üks elujõulise “kaitse resultatiivsuse” tingimus. Tööstus vajab selget juhtimist, ühtlustatud nõudeid ja järjepidevust, et ta saaks oma rolli täielikult etendada. Tal peab olema ka esmane vastutus vajaliku ümberkorraldamise eest. Tööstuse jaoks on oluline ka tülikate regulatiivsete protseduuride vältimine.

4.2

Väga täpselt tuleb selgeks teha, milliseid osasid kaitsevarustuse hankimisprotsessist kooskõlastatud eeskirjad katavad.

4.3

Püsib nõudlus asutamislepingu artikli 296 järele. Vältimaks selle liialt sagedast kasutamist, peab komisjon praeguse olukorra analüüsimise kaudu kehtestama teatud künnise. Loetelu pidamine varustuse või protseduuride kohta, mille suhtes saaks kohaldada artiklit 296, ei ole otstarbekas.

4.4

Esimese sammuna peaks komisjon võimalikult ruttu koostama artikli 296 kohta “tõlgendava teatise”. Alles pärast seda teatist saadud kogemusi arvesse võttes on võimalik otsustada, kas ka õigusakt on nõutav või mitte.

4.5

Varustuse “kahene kasutus” on üha sagedasem ja see areng on tervitatav ka militaarvarustust puudutava TTA tsiviilkasutuse potentsiaali tõttu.

4.6

Tervitatav on Euroopa Kaitseagentuurile (EDA) määratud juhtiv roll; selgeks tuleb teha, millist rolli kõik praegu kaasatud organid etendama hakkavad.

4.7

EDA oluliste rollide hulka selles valdkonnas kuuluvad:

Tagada kooskõlastamine NATO nõuetega

Aidata läbi rääkida kõikide vajalike finantsaspektide osas

Aidata ühtlustada praegusi siseriiklike protseduure

Soovitada vajaliku kaitsevõime tagamiseks uuenduslikke teid

Julgustada vajaliku poliitilise tahte väljendamist.

Brüssel, 9. veebruar 2005.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  EÜT C 10/1, 14.1.2004

(2)  EDA-l on neli funktsiooni: kaitsevõime arendamine, relvastusalane koostöö, Euroopa kaitsevõime tehnoloogiline ja tööstuslik alus ning kaitsevarustuse turg ja teadusuuringud ning tehnoloogia.

(3)  Nagu märkisime arvamuses KOM(2003) 113 (lõplik), on ELi kogukulutused umbes 40 % USA omadest, kuid loovad umbes 10 % operatiivsest tegutsemisvõimest.

(4)  Näiteks märgib komitee ära EDA juhataja viimase (september 2004) avalduse selle kohta, et EL-i kaitsejõud pole hästi kohanenud kaasaegse maailma ja selle konfliktide ning ohtudega; ta mainis ka vajadust kõrgtehnoloogilisema varustuse hankimise järele.

(5)  Nagu näiteks OCCAR, Western European Armemnets group (WEAG) ja Letter of Intent (LoI) riigid.

(6)  OCCAR on relvastusalase koostööga tegelev ühisorganisatsioon, millesse kuulub hetkel 5 liikmesriiki.

(7)  Siiski on liikmesriikidel vältimatu roll kaitsevarustuse arengu hõlbustamises, tingituna kaitseturgude spetsiifilisest iseloomust ja vajadusest hallata makseid osana riiklikust rahastamiskorrast.

(8)  “Bremeni juhtumi” (1999/763/63 (EÜT L 301/8, 24. november 1999)) puhul langetatud otsused ja “Koninklijke Schelde Groep” (ELT L 14/56, 21. jaanuar 2003), on näideteks hetkel valitseva selguse puudumise kohta.

(9)  Peab märkima, et isegi ilmselt lihtsa varustuse, nagu näiteks riiete puhul võidakse kasutada arenenud tehnoloogiat.

(10)  Vt. 1. joonealuses märkuses viidatud arvamuse lõiget 5.


8.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/56


Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/440/EMÜ ühenduse raudteede arendamise kohta”

KOM(2004) 139 (lõplik) — 2004/0047 (COD)

(2005/C 221/13)

28. aprillil 2004 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 71 konsulteerida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/440/EMÜ ühenduse raudteede arendamise kohta”.

Transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja teabeühiskonna sektsioon, mis vastutas komitee töö ettevalmistamise eest kõnealuses küsimuses, võttis oma arvamuse vastu 17. jaanuaril 2005. Raportöör oli hr Chagas.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee võttis oma 414. plenaaristungil (9. veebruari 2005. a istung) 122 poolt- ja 53 vastuhäälega (12 liiget jäi erapooletuks) vastu järgneva arvamuse:

1.   Sissejuhatus

1.1

Kõnealune ettepanek moodustab osa kolmandast raudteepaketist, mille Euroopa Komisjon võttis vastu 3. märtsil 2004. Teised osad on:

Ettepanek: direktiiv rongide personali sertifitseerimise kohta (KOM(2004) 142 (lõplik));

Ettepanek: Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus reisijate õiguste ja kohustuste kohta rahvusvahelistel raudteeliinidel (KOM(2004) 143 (lõplik));

Ettepanek: määrus raudtee-kaubaveo hüvitiste ja kvaliteedinõuete kohta (KOM(2004) 144 (lõplik));

ning

Komisjoni teatis Euroopa raudteesüsteemi edasise integreerimise kohta (KOM(2004) 140 (lõplik));

Komisjoni personali töödokument reisijateveo turu järk-järgulise avamise kohta rahvusvahelistel raudteeliinidel (SEC(2004) 236).

1.2

Esimene raudteepakett (infrastruktuuri pakett) jõustus 15. märtsil 2001. aastal ja pidi siseriiklikusse õigusesse olema üle võetud 15. märtsiks 2003. See sisaldab järgmisi osi:

Direktiivi 91/440/EMÜ muutmine: muuhulgas vaba juurdepääs rahvusvahelisele raudtee kaubaveoteenuste turule üleeuroopalise kaupade raudteeveo võrgustiku raames 15. märtsiks 2003. aastal ja rahvusvahelise kaupade raudteeveo liberaliseerimine 15. märtsiks 2008 (1);

Euroopa raudtee-ettevõtjate litsentsi kehtivuse pikendamine (direktiivi 95/18/EÜ muutmine) (2);

Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise, raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutustunnistuste andmise sätete ühtlustamine (asendab direktiivi 95/19/EÜ) (3).

1.3

2003. aasta oktoobris kaebas komisjon Euroopa kohtusse üheksa liikmesriiki, kuna need ei olnud teatanud esimese raudteepaketi siseriiklikku õigusesse rakendamisest. 2004. aasta mais ei olnud viis riiki ikka veel teatanud rakendamisest ja kaks liikmesriiki olid sätted siseriiklikus õiguses rakendanud vaid osaliselt.

1.4

Teine raudteepakett avaldati Euroopa Liidu Teatajas 30. aprillil 2004. aastal ning peab siseriiklikku õigusesse olema üle võetud 30. aprilliks 2006. aastal. See sisaldab järgmisi osi:

Direktiivi 91/440/EMÜ muutmine: vaba juurdepääs rahvusvahelisele raudtee kaubaveoteenuste turule 1. jaanuariks 2006 ja siseriikliku kaupade raudteeveo, kaasa arvatud kabotaaži piirangutest vabastamine 1. jaanuarist 2007 (4);

Direktiiv ühenduse raudteede ohutuse kohta (5);

Määrus Euroopa Raudtee Ameti loomise kohta (6);

Kiirraudteesüsteemi koostalitlusvõimet käsitleva direktiivi (96/48/EÜ) ja tavapärast raudteesüsteemi käsitleva direktiivi (2001/16/EÜ) muutmine (7).

1.5

Esimese ja teise raudteepaketiga loodi ühtse raudtee-kaubaveo turu õiguslik alus. Meetmed hõlmavad turulepääsu, litsentseerimist ja raudtee-ettevõtjatele ohutustunnistuse andmist, juurdepääsu infrastruktuurile, juurdepääsutasude arvestamist, õigusraamistiku loomist raudteeohutuse kohta ning meetmeid raudteevõrgustiku tehnilise koostalitlusvõime tagamiseks.

1.6

Esimese ja teise raudteepaketiga kehtestatud õigusraamistikuga nõutakse, nagu Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee oma arvamuses teise raudteepaketi kohta (8) sedastas, sektori täielikku ümberkorraldamist ning uute asutuste ja pädevuste loomist.

1.7

Samas arvamuses juhtis EMSK ühtlasi tähelepanu vajadusele Euroopa sotsiaalsete reeglite järele. Euroopa sotsiaalpartnerid raudteesektoris, Euroopa Raudteede Ühendus ning Euroopa Transporditööliste Föderatsioon, kirjutasid 17. jaanuaril 2004 alla kahele Euroopa kokkuleppele, mis käsitlevad:

1)

Euroopa vedurijuhilubade kasutuselevõttu rahvusvahelistel liinidel töötavatele vedurijuhtidele.

2)

kokkuleppeid, mis puudutavad rahvusvahelisi liine teenindava rongide personali töötamise tingimuste teatud aspekte.

1.8

Osana kolmandast raudteepaketist esitab komisjon direktiivi ettepaneku rongide personali sertifitseerimise kohta, mis jõustuks aastal 2010 või 2015.

1.9

Direktiivile 91/440/ECC järgmist muudatust esitades järgib komisjon oma eesmärki kaotada järk-järguliselt raudteesektori piirangud.

2.   Euroopa Komisjoni ettepanek

2.1

Komisjon teeb ettepaneku kaotada rahvusvahelisele reisijateveoteenuste turule pääsemise piirangud alates 1. jaanuarist 2010. Kõnealune ettepanek hõlmab ka kabotaaži, mis tähendab reisijate rongidele võtmist ja rongidest välja laskmist raudteejaamades kogu marsruudi ulatuses. Samal ajal tuleb rahvusvaheliste gruppide puhul lõpetada vaba juurdepääsu võimaldamine turule.

2.2

EL25-s sõidab igal aastal rongidega 6 miljardit reisijat, millest valdava osa moodustavad kohalikud ja piirkondlikud teenused. Müüdud piletite põhjal selgub, et rahvusvahelised reisijateveo teenused moodustavad vaid umbes 10 % rongireisidest. See hõlmab piirkondlikke piiriüleseid teenuseid, kaugliinide piiriüleseid teenused ning kiirrongide (piiriülesed) teenused.

2.3

Komisjon tunnistab, et rahvusvaheliste reisijateveo teenuste, kaasa arvatud. kabotaaži avamisel konkurentsile võiks olla negatiivne mõju avaliku teenusena pakutava reisijateveo majanduslikule tasakaalule. Komisjon teeb ettepaneku piirata erandkorras vaba turulepääsu marsruutide osas, kus avaliku teenuse lepingud on vastavalt direktiivile (EMÜ) nr. 1191/69 juba jõustunud ning kus rahvusvahelistelt teenustelt piirangute kaotamine võiks tasakaalu rikkuda. Neid erandeid tehakse ainult juhul, kui see on absoluutselt kriitilise tähtsusega avaliku transporditeenuse osutamise säilitamisel ning kui seda lubab reguleeriv asutus vastavalt direktiivi 2001/14/EÜ artiklile 30. Erandi tegemise otsuse puhul peab olema võimalik kohtulik läbivaatamine.

2.4

Komisjonilt nõutakse aruande esitamist sätte rakendamise kohta 31. detsembriks 2012.

3.   Hinnang ettepanekule

3.1   Nõutavad eeldused raudteetööstuse elavdamiseks

3.1.1

Ettepanek kaotada piirangud rahvusvahelistelt reisijateveo teenustelt põhineb eeldusel, et konkurents rahvusvaheliste teenuste valdkonnas toob kaasa ühe või mitu alljärgnevatest tagajärgedest: suurem reisijate arv, teistelt transpordiliikidelt (eriti õhutranspordilt) üleminek rongiga reisimisele, paranenud kvaliteet klientide jaoks ning madalamad piletihinnad.

3.1.2

EMSK viitas juba oma arvamuses teise raudteepaketi kohta (9) raudteesüsteemi elavdamise peamistele eeldustele:

raudteeinfrastruktuuri laiendamise ja ühendamise rahastamine;

tehnilise koostalitusvõime juurutamine ning selleks vajalike rahaliste vahendite eraldamine;

erinevatele transpordiliikide õiglase konkurentsikeskkonna loomine, eriti:

maanteetransporti puudutavate sotsiaalsete õigusaktide järgimise tagamine;

õiglase infrastruktuuri maksustamise poliitika loomine kõikide transpordiliikide jaoks.

3.1.3

Praeguseks ei ole teoks saanud kõigi transpordiliikide infrastruktuuri õiglase maksustamise poliitika, mis kuulutati välja Euroopa transpordipoliitika valges raamatus aastaks 2010.

3.1.4

Maanteetransporti puudutavate sotsiaalsete õigusaktide järgimine ja tõhus rakendamine on endiselt tõsiseks probleemiks.

3.1.5

Lisaks sellele tuleb leida lahendus paljude raudtee-ettevõtete võlaprobleemidele. Eelkõige uutes liikmesriikides ei suuda raudtee-ettevõtted konkureerida, kui nad oma võlaprobleemidele lahendust ei leia.

3.1.6

Samuti on EMSK juhtinud tähelepanu sellele, et esimeses ja teises raudteepaketis nõutav uute ametiasutuste (reguleeriv organ, maksustamisorgan, jaotav organ, teavitatud asutus, ohutusasutus, õnnetusjuhtumite uurimise organ) loomine tooks kaasa raudteetööstuse organisatsiooniliste struktuuride ümberkorraldamise lühikese aja jooksul ning nõuaks aastatepikkust praktilist kogemust, enne kui see häireteta toimima hakkaks. EMSK on teatanud, et pooldab raudteeohutuse muutmist prioriteediks. Sellega kaasneks Euroopa sotsiaalsete õigusaktide rakendamine raudteetööstuses.

3.2   Raudtee kaubaveoteenuste piirangute kaotamise järelanalüüs

3.2.1

Otsused piirangute kaotamise kohta raudtee kaubaveoteenustelt on juba tehtud; kuid nende otsuste mõju ei ole veel selge.

3.2.2

Euroopa Komisjonil on kohustus esitada aruanne 1. jaanuariks 2006 järgmiste valdkondade kohta (10):

direktiivi 91/440/EÜ rakendamine liikmesriikides ja erinevate asjaomaste asutuste tegeliku toimimise uurimine;

turuarengud, eriti rahvusvahelised suundumused transpordis, kõigi turul osalejate (kaasa arvatud uued ettevõtted) tegevuses ja turuosades;

mõju kogu transporditööstusele, eelkõige mistahes liikumised alternatiivsete transpordiliikide suunas;

mõjutused ohutuse tasandil üksikutes liikmesriikides;

töötingimused kõnealuses tööstusharus üksikute liikmesriikide lõikes.

3.2.3

EMSK usub, et oleks sobiv oodata aruande avaldamist ning seni on selgunud rakendatud meetmete mõju, enne kui astutakse edasisi samme turu avamise suunas, ning palub komisjonil aruanne õigeaegselt esitada.

3.3   Eelanalüüs rahvusvahelistelt rongireisijate teenustelt piirangute kaotamise kohta

3.3.1

Enne kolmanda raudteepaketi avaldamist tellis komisjon uuringu reisijateveoteenuste piirangute kaotamise kohta. Uuringu eesmärgiks oli vaadelda piirangute kaotamise erinevaid variante ja soovitada neist ühte. Kõnealused variandid olid:

piirangute kaotamine rahvusvahelistelt teenustelt ilma kabotaažita;

piirangute kaotamine rahvusvahelistelt teenustelt koos kabotaažiga;

kaotada nii liikmesriikide kui rahvusvaheliste rongireisijate teenuste piirangud.

3.3.2

Uuringus soovitati kaotada piirangud rahvusvahelistelt reisijateveo teenustelt koos kabotaažiga (11).

3.3.3

EMSK avaldab kahetsust, et seda liiki uuringut ei kasutatud oluliste küsimuste põhjalikuks analüüsimiseks. Kõnealused küsimused on seotud reisijateveo teenustelt piirangute kaotamise mõjuga:

piirkondlikud raudteeteenused kui üldhuviteenused, eriti väikestes ja keskmistes liikmesriikides;

teenuse kvaliteet klientide jaoks;

tööhõive ja töötingimused rongireisijate transpordis;

raudtee-ettevõtjad uutes Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikides.

3.3.4

Uuring sisaldab käsitlusi üksikute valdkondade kohta, mida eelnevalt mainiti (näiteks piletihindade ja marsruutide hindade tähtsus). Need tähelepanekud tehti nelja juhtumianalüüsi põhjal (Rootsi, Saksamaa, Hispaania, Ungari) ja kahe marsruudi simulatsiooni alusel. Ühtlasi soovitatakse riiklikke rongireisijate veo teenuseid piirangutest mitte vabastada. Siiski oli uuringu ametlikuks eesmärgiks kolmest variandist ühe soovitamine.

3.4   Piirangute kaotamise mõju piirkondlikele ja avalikele teenustele

3.4.1

Ettepanek kaotada piirangud rahvusvahelistelt reisijateveo teenustelt nõuab kabotaaži tõttu teatud riiklike reisijateveo teenuste osas turgude mõningast avamist.

3.4.2

Liikmesriikide reisijateveo teenused kujutavad endast sageli transpordivõrgustikku, kus suure reisijatearvuga marsruutidelt saadavad kasumid kompenseerivad kahjumid väikese reisijatearvuga marsruutidel, mis võimaldab pakkuda täielikumat teenust.. See ei kehti mitte ainult avaliku teenuse marsruutide kohta, millel on monopol ja/või toetused, ning mille puhul lubab komisjoni ettepanek teatud rangetel tingimustel erandeid.

3.4.3

Eriti väikestes ja keskmistes liikmesriikides võib see kaasa tuua tõsise lõhenemise rongireisijate veo teenuste osas, mida ei kata lepingulised ainuõigused.

3.4.4

Mõnedes liikmesriikides ei kata avalikud teenused mitte lihtsalt üksikuid marsruute, vaid kogu võrgustikku. Sellisel juhul on raske hankida tõendeid ohu kohta avalike transporditeenuste tasakaalule.

3.4.5

Võimalus teha erandeid, nagu komisjon seda soovitas, toob kaasa keerukaid protseduure erandite põhjendatuse tõestamiseks ning võib kaasa tuua kohtuvaidlusi.

3.4.6

2000. aasta juulis tegi Euroopa Komisjon ettepaneku (KOM(2000) 7 (lõplik)) asendada uue määrusega senine määrus (EMÜ) nr. 1191/69 transpordis osutatavate avalike teenuste kontseptsioonist tulenevate kohustuste kohta, millega sätestatakse ainuõigust ja hüvitist puudutavad reeglid ühistranspordi jaoks.

3.4.7

Määruse (EMÜ) nr. 1191/69 muutmise ettepanek on transpordinõukogus olnud blokeeritud mitu aastat. Endiselt on olemas põhimõttelised erinevused komisjoni ettepaneku ja Euroopa Parlamendi seisukoha vahel, ning nendel erinevustel võivad olla märkimisväärsed tagajärjed ettepaneku mõjule rongireisijate veo teenustelt piirangute kaotamise osas. Komisjon kavatseb esitada uue ettepaneku enne aasta lõppu.

3.4.8

See on veel üks põhjendus, miks tuleks oodata, kuni kõnealune õigusakt on vastu võetud ning siis teha ettepanekuid rongireisijate veo kui avaliku teenuse tasakaalu kaitsmiseks.

3.5   Mõju teenuse kvaliteedile klientide jaoks

3.5.1

Silmas pidades suuri kulutusi ja traditsiooniliselt madalaid piletihindu, jõutakse uuringus järeldusele, et ei ole tõenäoline, et rahvusvahelistelt reisijateveo teenustelt piirangute kaotamine tooks klientide jaoks kaasa jätkuva hinnalanguse.

3.5.2

Samal marsruudil tegutsevate raudtee-ettevõtjate vahelisest konkurentsist tulenev suurenenud valik võib ühtlasi tähendada seda, et siiani kehtinud standardeid — üks sõiduplaan, üks pilet, info ühest allikast — ei ole enam võimalik tagada. Teabe levikule luuakse suuremad takistused.

3.5.3

Komisjon vastab sellele seaduseelnõuga, mis kohustab konkureerivaid ettevõtteid tegema koostööd, et säilitada senised nõuded teabele.

3.5.4

EMSK käsitleb kõnealust ettepanekut eraldi arvamuses. Siiski rõhutab komitee, et konkureerivate ettevõtete koostööks kohustamine klientide teavitamise nimel on vajalik ainult siis, kui reisijateveo teenuste turg on avatud.

3.6   Mõju tööhõivele

3.6.1

Komisjon eeldab, et rahvusvahelistelt reisijateveo teenustelt piirangute kaotamine toob lühiajaliselt kaasa personali vähendamise, kuid keskmises perspektiivis tööhõive kasvab, tingituna reisijate suuremast arvust. Siin ei arvestata näiteks võimalikku negatiivset mõju tööhõivele, mis tuleneb piirangute kaotamise mõjust piirkondlikele ja avaliku teenuse marsruutidele. Vastavalt kõnealuse direktiivi ettepaneku artiklile 1.7 sõltuks mõjud iga liikmesriigi otsusest rahastada piirkondlikku reisijate transporti.

3.6.2

Töötajate arv raudteetööstuses on viimase aastakümne jooksul poole võrra vähenenud. Raudtee-ettevõtjad uutes liikmesriikides ja Lääne-Euroopa raudteedel on teatanud kavatsusest personali jätkuvalt olulisel määral vähendada. Positiivset mõju tööhõivele ei ole oodata, kui rahvusvahelistelt reisijateveo teenustelt piirangute kaotamine toob kaasa väikestes ja keskmistes EL-i liikmesriikides raudtee-ettevõtjate kõrvaletõrjumise ka riiklikest kaugliinide teenustest.

3.6.3

Rongiga reisimine on traditsiooniliselt olnud kõigile ühiskonnaosadele avatud transpordiliik. Lennureisimine on arenenud luksusest laialt levinud transpordiliigiks. Kõnealuse arenguga seotud positiivset mõju tööhõivele ei ole võimalik samas ulatuses jäljendada rahvusvahelise rongireisijate transpordis.

3.6.4

Samal ajal on endiste riiklike lennuliinide kõrge kvaliteediga töökohti asendatud madalama kvaliteediga töökohtadega teistes tsiviillennundusese valdkondades.

3.6.5

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tunneb suurt muret tööhõive järsu langemise pärast raudteetööstuses. Selline töökohtade vähenemine toob kaasa märkimisväärseid sotsiaalseid probleeme uutes liikmesriikides, kus on kõrge tööpuudus ja vähem arenenud sotsiaalkindlustussüsteem. Siin on tungivalt vaja sotsiaalseid tugimeetmeid. EMSK on vastu igasugustele meetmetele, mis tähendavad edasist töökohtade vähenemist ning töökohtade kvaliteedi halvenemist tööstusharus, mis on niigi raskustes.

3.7   Mõju raudtee-ettevõtjatele uutes liikmesriikides

3.7.1

Ülalmainitud Steer Davies Gleave'i uuringus osutatakse, et halb infrastruktuur uutes liikmesriikides, raudtee-ettevõtjate kehv rahaline olukord ning piletihinnad, mis on tavaliselt allpool pikaajalist kulude taset, kujutavad endast suurema konkurentsi jaoks täiendavat takistust.

3.7.2

Lisaks ei ole raudtee-ettevõtjatel konkurentsis püsimiseks vajalikku kvaliteetset veeremit.

3.7.3

Piirkondlikud raudteeteenused mängivad uutes liikmesriikides isegi suuremat rolli kui EL15-s. Kui rahvusvahelistelt reisijateveo teenustelt piirangute kaotamisel on negatiivne mõju piirkondlike teenuste pakkumisele, mõjutab see uusi liikmesriike veelgi tugevamalt. See kiirendaks raudteede siiani suhteliselt suure osa vähenemist reisijate transpordis.

4.   Järeldus

4.1

Oma eelmistes arvamustes on EMSK alati pooldanud raudteetööstuse elavdamist Euroopas ning on osutanud selle saavutamiseks vajalikele olulistele eeldustele:

infrastruktuuri laiendamine ja kitsaskohtade kaotamine;

koostalitlusvõime loomine raudteesüsteemide vahel;

õiglase konkurentsi loomine transpordiliikide vahel;

sotsiaalsete sätete ja raudtee ohutuse tagamine.

4.2

EMSK kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaasa aitama kõnealuste tingimuste võimalikult kiirele täitmisele.

4.3

EMSK rõhutab reisijate raudteetranspordi tähtsust inimeste liikumisvajaduse rahuldamise seisukohalt ning üldhuviteenuste pakkujana.

4.4

EMSK on teadlik võrgu pakkuja tähtsusest ning selle integreerimise tähtsusest teiste ühistranspordi liikidega kogu ühiskonna liikuvuse huvides. Kõnealuse teenusega ei tohi riskida.

4.5

EMSK usub, et mistahes otsus kaotada rahvusvahelistelt reisijateveo teenustelt piirangud peab põhinema üldise mõju ulatuslikul ja selgel tundmisel, mis puudutab reisijate transporti raudteel ning esimese ja teise raudteepaketi raames kehtestatud meetmete mõju.

4.6

Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles viima läbi vastav eelanalüüs reisijateveoteenustelt piirangute kaotamisega kaasnevate eeliste ja puuduste kohta. Analüüs peaks käsitlema piirangute kaotamise mõju

piirkondlikule ja üldhuvi raudteetranspordile, eriti väikestes ja keskmistes liikmesriikides;

teenuse kvaliteedile klientide jaoks;

tööhõivele ja töötingimustele rongireisijate transpordis;

raudtee-ettevõtjatele uutes liikmesriikides Kesk- ja Ida-Euroopas.

4.7

EMSK kutsub komisjoni üles esmajoones esitama aruannet turu avamise rakendamise kohta raudtee kaubaveoteenuste osas, nagu nõutakse direktiivis 91/440/EMÜ (muudetud direktiiviga 2004/51/EÜ).

4.8

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanek, mis käsitleb liikmesriikide meetmeid avalike teenuste osutamise nõude ja riiklike teenuselepingute sõlmimise osas raudteel, maanteel ja siseveeteedel toimuva reisijate transpordi alal [KOM(2000) 7 (lõplik) ja muudetud ettepanek KOM(2002) 107 (lõplik)] ootab nõukogus endiselt otsust. Kõnealuse direktiivi üksikasjalik väljatöötamine oleks võinud mõjutada avaliku teenuse marsruutide kaitsmise reegleid rahvusvaheliste rongireisijate veo teenustelt piirangute kaotamise raamistikus.

4.9

Teenuse kvaliteedi paranemine reisijate marsruutidel suurendab kõnealuse transpordiliigi atraktiivsust, mis omakorda aitab kaasa Euroopa transpordipoliitika säästva transpordisüsteemi eesmärgi saavutamisele. Peamine vastutus on siin raudtee-ettevõtjatel. EMSK suhtub siiski kriitiliselt meetmetesse, mis võivad halvendada olemasolevaid teenusekvaliteedi standardeid. Komitee soovitab hoolikalt kaaluda meetmeid, mille eesmärk on teenuste kvaliteedi parandamine.

4.10

EMSK on seisukohal, et parema koostöö edendamine raudtee-ettevõtete vahel on õige tee reisijate jaoks rahvusvaheliste rongireisijate veo teenuste kvaliteedi parandamiseks, seda eriti piirkondlike rahvusvaheliste reisijatevedude osas.

4.11

EMSK tervitaks väga, kui komisjon alustaks Euroopa sotsiaalpartneritega dialoogi raudteetranspordi piirangute kaotamise mõju ning eriti tööhõive kvantiteedi ja kvaliteedi osas.

4.12

Rongireisijate veo osa üldisest reisijateveost on uutes liikmesriikides oluliselt suurem kui EL15-s. Seetõttu on Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates väga tähtis pöörata erilist tähelepanu raudteel toimuva reisijateveo arengutele uutes liikmesriikides ning turu avanemise mõjule neis riikides. Kogu ühenduse huvides ning transpordipoliitika valge raamatuga kooskõlas on rongiga reisimise suure osakaalu säilimine.

Brüssel, 9. veebruar 2005

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  Direktiiv 2001/12/EÜ – EÜT L 75, 15.3.2001, lk. 1 – EMSK arvamus – EÜT C 209, 22.7.1999, lk. 22

(2)  Direktiiv 2001/12/EÜ – EÜT L 75, 15.3.2001, lk. 26 – EMSK arvamus – EÜT C 209, 22.7.1999, lk. 22

(3)  Direktiiv 2001/12/EÜ – EÜT L 75, 15.3.2001, lk. 29 – EMSK arvamus – EÜT C 209, 22.7.1999, lk. 22

(4)  Direktiiv 2001/12/EÜ – ELT L 164, 30.4.2004, lk. 164 – EMSK arvamus – ELT C 61, 14.3.2003, lk. 131

(5)  Direktiiv 2001/12/EÜ – ELT L 164, 30.4.2004, lk. 44 – EMSK arvamus – ELT C 61, 14.3.2003, lk. 131

(6)  Määrus (EÜ) nr. 881/2004 – ELT L 164, 30.4.2004, lk. 1 – EMSK arvamus – ELT C 61, 14.3.2003, lk. 131

(7)  Direktiiv 2001/12/EÜ – ELT L 164, 30.4.2004, lk. 114 – EMSK arvamus – ELT C 61, 14.3.2003, lk. 131

(8)  ELT C 61, 14.3.2003, lk. 131

(9)  Vt viide 8.

(10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/51/EÜ artikkel 2(d), millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/440/EMÜ ühenduse raudteede arendamise kohta.

(11)  EL-i raudteereisijate piirangutest vabastamine: ulatuslik mõjuhinnang, veebruar 2004, Steer Davies Gleave, London.


LISA

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamusele (vastavalt kodukorra artikli 54 lõikele 3)

Järgmised muudatusettepanekud, mis said rohkem kui ühe neljandiku häältest, lükati arutelude käigus tagasi.

Punkt 3.1.4

Välja jätta

Motivatsioon

Kõnealusel punktil ei ole midagi pistmist piirangute kaotamisega raudteeteenustelt. Siin on segi aetud kaks sektorit, kuigi kõnealune arvamus käsitleb ühenduse raudteede arengut. Juhtide sõidu- ja puhkeaegu ning töötunde reguleerivate õigusaktide paljusust arvesse võttes ei saa väita, et maanteetranspordis on järelevalve sotsiaalsetest õigusaktidest kinnipidamise üle tõsine probleem. Kõigi nimetatud õigusaktide järgimist kontrollib sõidumeerik. 2005. aasta augustis võetakse kasutusele uus seiresüsteem, digitaalne sõidumeerik, mis võimaldab veelgi täpsemalt jälgida juhtide töötunde.

Hääletamise tulemus

Poolt: 58

Vastu: 80

Erapooletuid: 7

Punkt 3.1.6

Välja jätta viimane lause.

“Sellega kaasneks Euroopa sotsiaalsete õigusaktide rakendamine raudteetööstuses”.

Motivatsioon

Ühenduse raudteetranspordi ohutust reguleerib direktiiv 2004/49/EÜ.

Hääletamise tulemus

Poolt: 52

Vastu: 93

Erapooletuid: 5

Punkt 3.2.3

Asendada järgnevaga:

“EMSK arvates tuleks analüüsida aruande sisu pärast selle avaldamist, et võtta seisukoht direktiivi eelnõu parandamise või muutmise suhtes.”

Motivatsioon

Praegune versioon nõuab tegelikult seadusandliku protsessi peatamist, mis tooks endaga kaasa õiguslikku ebakindlust, mille all kannataksid kõik: nii ettevõtted, töötajad kui kliendid.

Tundub olevat parem ja konstruktiivsem selgelt üles näidata valmidust järeldustega arvestamiseks, et vajaduse korral parandada või muuta direktiivi eelnõu.

Sellega säilitataks protsessi dünaamilisus ja avatus.

Hääletamise tulemus

Poolt: 54

Vastu: 92

Erapooletuid: 9

Punktid 3.4.7 ja 3.4.8:

Mõlemad punktid asendada järgmise tekstiga, mis kannab numbrit 3.4.7.

“Kui ministrite nõukogule ja Euroopa Parlamendile esitatakse uus ettepanek määruse (EMÜ) nr 119/69 kohta, siis tuleb uurida, millist mõju see ettepanek võib avaldada raudteetranspordi liberaliseerimisele ja avaliku teenuse alla kuuluva reisijateveo tasakaalule.”

Motivatsioon

Praegune versioon ei kajasta tegelikku olukorda. Komisjon on koostanud uue ettepaneku, mis võidakse esitada transpordiministeeriumile juunis. Ministrite nõukogu ja Euroopa Parlamendi reaktsiooni ei ole võimalik ette ennustada.

Taotletud muudatuse eesmärgiks on läheneda küsimusele konstruktiivselt.

Hääletamise tulemus

Poolt: 68

Vastu: 90

Erapooletuid: 8

Punkt 3.6

Punkt välja jätta.

Motivatsioon

Ei saa väita, et raudteetranspordi liberaliseerimine tooks tulevikus endaga kaasa töökohtade vähenemise ning et uued loodud töökohad oleksid madalama kvaliteediga, samas kui teiste transpordiliikide liberaliseerimise üheks tagajärjeks on uute töökohtade loomine. Tuleb osutada sellele, et raudtee on ainus transpordiliik, mida ei ole veel liberaliseeritud.

Hääletamise tulemus

Poolt: 66

Vastu: 102

Erapooletuid: 6


8.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/64


Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi kohta, mis käsitleb ühenduse raudteevõrgus vedureid ja ronge juhtiva rongipersonali sertifitseerimist”

KOM(2004) 142 lõplik — 2004/0048 (COD)

(2005/C 221/14)

Nõukogu otsustas 28. aprillil 2004 konsulteerida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 71, seoses “Ettepanek Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi kohta, mis käsitleb ühenduse raudteevõrgus vedureid ja ronge juhtiva rongipersonali sertifitseerimist”.

Transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon, millele tehti ülesandeks komitee töö ettevalmistamine kõnealusel teemal, võttis oma arvamuse vastu 17. jaanuaril 2005. Raportöör oli hr Chagas.

Oma 414. plenaaristungil (9. veebruaril 2005.a. toimunud koosolekul) võttis Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee vastu järgneva arvamuse 127 poolt- ja 25 vastuhäälega. Erapooletuks jäi 26.

1.   Sissejuhatus

1.1

Kõnealune ettepanek on osa kolmandast raudteepaketist, mille Euroopa Komisjon võttis vastu 3. märtsil 2004. Teised osad on:

direktiivi 91/440/EÜ muudatus: rahvusvahelise rongireisijate transpordi vabastamine piirangutest (KOM(2004) 139 lõplik);

Ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, mis käsitleb reisijate õigusi ja kohustusi rahvusvahelistel raudteeliinidel (KOM(2004) 143 lõplik);

Ettepanek määruse kohta, mis käsitleb raudtee-kaubaveo kvaliteedinõudeid ja kompenseerimist (KOM(2004) 144 lõplik);

ning

Komisjoni teatis Euroopa raudteesüsteemi edasise integreerimise kohta (KOM(2004) 140 lõplik);

Komisjoni personali töödokument reisijateveoturu järk-järgulise avamise kohta rahvusvahelistel raudteeliinidel (SEC(2004) 236).

1.2

Esimene raudteepakett (nimetatakse ka infrastruktuuripaketiks) jõustus 15. märtsil 2001 ning tuli riiklikesse õigusaktidesse üle võtta 15. märtsiks 2003. Kõnealune pakett koosneb järgmistest osadest:

direktiivi 91/440/EMÜ muudatus, mis hõlmab rahvusvaheliste raudtee-kaubavedude vaba juurdepääsu üleeuroopalisele raudtee-kaubaveoturule 15. märtsiks 2003 ning kõikide rahvusvaheliste raudtee-kaubavedude liberaliseerimist 15.märtsiks 2008 (1);

direktiivi, mis käsitleb Euroopa litsentsi raudtee-ettevõtjatele, kohaldamisala laiendamine (direktiivi 95/18/EÜ muudatus) (2);

raudteeinfrastruktuuri mahtude jaotamist, maksude kehtestamist raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest ning ohutustunnistuste andmist reguleerivate sätete ühtlustamine (asendab direktiivi 95/19/EÜ) (3).

1.3

Oktoobris 2003 kaebas Euroopa Komisjon kohtusse üheksa liikmesriiki, sest need ei teatanud esimese raudteepaketi ülevõtmisest siseriiklikesse õigusaktidesse. Maiks 2004 ei olnud viie riigi teatist ikka veel kätte saadud ning kaks liikmesriiki olid siseriiklikesse õigusaktidesse üle võtnud vaid osa sätteid.

1.4

Teine raudteepakett avaldati Euroopa Liidu Teatajas 30. aprillil 2004 ning kõnealune pakett tuleb riiklikesse õigusaktidesse üle võtta 30. aprilliks 2008. Kõnealune pakett koosneb järgmistest osadest:

direktiivi 91/440/EÜ muudatus, mis lükkab rahvusvaheliste raudtee-kaubavedude vaba juurdepääsu turule edasi 1. jaanuarini 2006 ning sätestab riiklike raudtee-kaubavedude, kaasa arvatud kabotaaži, liberaliseerimise alates 1. jaanuarist 2007 (4);

Direktiiv ühenduse raudteede ohutuse kohta (5);

määrus Euroopa Raudteeagentuuri loomise kohta (6).

kiirraudteevõrgustiku (96/48/EÜ) ja tavapärase raudteevõrgustiku (2001/16/EÜ) koostalitlusvõimet käsitlevate direktiivide muudatus (7).

1.5

Esimene ja teine raudteepakett on ühtse raudtee-kaubavedude turu rajamise õiguslikuks aluseks. Meetmed hõlmavad turulepääsu, raudtee-ettevõtjate litsentsimist ning ohutustunnistuste andmist, infrastruktuuride kättesaadavust ja tasu arvutamist nende kasutamise eest, raudteede ohutuse õigusliku raamistiku loomist ning meetmeid, millega kindlustatakse raudteevõrgustiku tehniline koostalitlusvõime.

1.6

Nagu EMSK oma arvamuses teise raudteepaketi (8)kohta juba märkis, muudab kõnealune uus õiguslik raamistik vajalikuks sektori täieliku reorganiseerimise ja uute ametivõimude ning ülesannete loomise.

1.7

Kõnealuses raamistikus käsitletakse ebaadekvaatselt või ei käsitleta üldse sotsiaalseid sätteid, mis puudutavad ohutuse seisukohalt kriitilise tähtsusega töid tegeva personali väljaõpet ja töötingimusi.

1.8

Euroopa sotsiaalpartnerid raudteesektoris, Euroopa Raudteede Ühendus ning Euroopa Transporditööliste Föderatsioon, kirjutasid 17. jaanuaril 2004 alla kahele Euroopa kokkuleppele, mis käsitlevad:

1)

Euroopa rongijuhilubade kasutuselevõttu piiriülestel liinidel töötavatele vedurijuhtidele;

2)

Piiriülestel liinidel töötava rongipersonali töötingimuste mõningaid aspekte.

1.9

Käesolev ettepanek peegeldab osaliselt sotsiaalpartnerite kokkulepet Euroopa rongijuhilubade kasutuselevõtu osas.

1.10

Euroopa Komisjon informeeris EMSK-i, et sotsiaalpartnerid on ametlikult taotlenud töötingimusi (töö- ja puhkeaeg) puudutava kokkuleppe rakendamist nõukogu otsusena. Komisjon tutvub praegu kõnealuse taotlusega.

2.   Euroopa Komisjoni ettepanek

2.1

Direktiivi eelnõu põhjusena nimetas komisjon vajadust parandada koostalitlusvõimet ja personalijuhtimist. Eesmärk on muuta raudtee-ettevõtjate autoriseerimine lihtsamaks, säilitades samal ajal kõrge ohutustaseme ning tagades töötajate vaba liikumise.

2.2

Komisjon viitab ka Euroopa sotsiaalpartnerite eesmärkidele, nagu.:

tagada rongipersonali oskuste kõrge tase, et säilitada ja parandada ohutustaset; ning

vähendada sotsiaalse dumpingu riski.

2.3

Komisjon soovitab rongijuhtide sertifitseerimisprotsessi, mis põhineb ühistel Euroopa miinimumstandarditel. Esimesena tuleb aastaks 2010 sertifitseerida rongijuhid, kes töötavad rahvusvahelistel marsruutidel, seejärel sertifitseeritakse aastaks 2015 kõik ülejäänud rongijuhid, kes töötavad siseriiklikel marsruutidel.

2.4

Komisjoni andmetel hõlmab esimene etapp umbes 10 000 ühenduse rongijuhti ning teine umbes 200 000 rongijuhti.

2.5

Komisjon soovitab ühtlasi sertifitseerida ka ülejäänud rongipersonal, kes on kaudselt kaasatud rongi juhtimisse. Kuid direktiivi eelnõu ei sisalda selles küsimuses konkreetseid sätteid ning eriti mitte neid sätteid, mis puudutavad rongipersonalilt nõutavate oskuste taset. Arvestada tuleb direktiivis kindlaksmääratud põhimõtetega. Oskustele esitatavad nõuded peab Euroopa Raudteeagentuur määratlema hiljem või defineeritakse need tehnilistes koostalitlusnõuetes.

2.6

Direktiivi eelnõus sätestatakse kaheosaline sertifitseerimisprotsess:

1)

Euroopa juhiluba, mille on välja andnud mõni pädev ametiasutus, tunnustatakse kogu ühenduses, see kuulub rongijuhile ja tõendab vastavust põhinõuetele ja põhioskuste omandamist;

2)

ühtlustatud täiendav sertifikaat, mille annab välja raudtee-ettevõte, jääb ettevõtte omandisse ning tõendab spetsiifiliste teadmiste olemasolu ettevõtte või infrastruktuuri kohta.

2.7

Pädevad ametiasutused ja raudtee-ettevõtted peavad pidama registreid, millest ilmnevad vastavad kvalifikatsioonid ja nende uuendamine ning samuti juhilubade ja ühtlustatud täiendavate sertifikaatide peatamine ja muutmine.

2.8

Soovitati kolme rongijuhtide kategooriat: (A) manöövervedurid ja töörongid, (B) reisirongid, ja (C) kaubarongid.

2.9

Vanuse alampiir on 20, kuigi seda võib langetada kuni 18 aastani, kui juht töötab ainult liikmesriigi piires;

2.10

Eelnõu sisaldab sätteid juhilubade ja ühtlustatud täiendavate sertifikaatide muutmise ja uuendamise ning perioodiliste kontrollide läbiviimise kohta, kindlustamaks, et omanik täidab jätkuvalt ettenähtud nõudeid, ning sätteid nende dokumentide annulleerimiseks ja võimaluste kohta selliseid otsuseid edasi kaevata. Eelnõu tegeleb ka ülevaatuste ja trahvidega.

2.11

Samuti sisaldab ettepanek sätteid väljaõppe ja eksamite kättesaadavuse ning väljaõppesüsteemide ja -protseduuride kvaliteedi hindamise kohta.

2.12

Lisas I käsitletakse ühenduse lubade mudelit ja täiendavat sertifikaati, samal ajal kui lisades II kuni VII kirjeldatakse juhi kohustusi, meditsiinilist/psühholoogilist kontrolli ning kutsekvalifikatsioone.

2.13

Euroopa Raudteeagentuuril paluti esitada 2010. aasta lõpuks aruanne, milles agentuur peab muuhulgas uurima võimalust kiipkaardi kasutuselevõtuks.

3.   Hinnang komisjoni ettepanekule

3.1   Üldmärkused

3.1.1

Põhimõtteliselt tervitab EMSK kõnealust ettepanekut.

3.1.2

Rongijuhtidel ning muul personalil, kes täidavad ohutuse seisukohalt kriitilise tähtsusega ülesandeid, on väga suur vastutus liikluse, personali, reisijate ja kaupade turvalisuse eest. Piirangutest vabastatud raudteeturul peavad ühised sätted tagama oskuste kõrge taseme.

3.1.3

Ühtlustatud miinimumsätted muudavad lihtsamaks ka personali piiriülese rakendamise (9). Kuid eri liikmesriikides takistavad operatsioonisüsteemid ja ohutusalased sätted rohkem kui miski muu personali piiriülest kasutamist ja nii jääb see veel paljudeks aastateks. Need erinevused koos erinevate keelte olemasoluga esitavad personali oskustele olulisi täiendavaid nõudmisi.

3.1.4

EMSK osutab ka asjaolule, et oskuste kõrge tase ja sertifitseerimisprotsess, mis seda tõendab, aitavad kindlustada, et elukutse oleks jätkuvalt prestiižne ja atraktiivne. See on oluline halva tööaja ja väiksema turvalisusega elukutse puhul, mis toob kaasa ajutise tööhõiveasutuste arvu suurenemise. Maanteetranspordi ja siseveeteede sektori ettevõtjad kurdavad juba suurte raskuste üle personali leidmisel. Kõnealuse direktiivi eesmärgiks ei saa olla väljaõppe vähendamine.

3.1.5

Traditsioonilised isereguleeruvad raudtee-ettevõtted on olnud täielikult vastutavad oma personali väljaõppe ja oskuste taseme ning teenuste ohutu pakkumise eest. See on kaasa toonud oskuste kõrge taseme ning muutnud raudtee üheks kõige turvalisemaks transpordiliigiks.

3.1.6

Tuleb hoolikalt jälgida, et kõnealuse direktiiviga järgitav eesmärk tooks kaasa suurema mobiilsuse rongijuhtide seas ning diskrimineerimisest vaba juurdepääsu väljaõppeasutustele, mitte olukorra, kus väljaõppe kvaliteet tervikuna halveneb ning väljaõppe kulud on tööjõu kanda.

3.2   Üksikud sätted

3.2.1   Sertifitseerimise rakendusvaldkond ja juurutamine

3.2.1.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab sertifitseerimise järkjärgulist kasutuselevõttu rahvusvahelises ja siseriiklikus liikluses. Nii saavad ettevõtted operatsioone ajatada.

3.2.1.2

Kuid artiklis 34 kindlaksmääratud ajakava (2008-2010 piiriülese liikluse osas ning 2010-2015 riigisiseselt töötavatele juhtidele) on üllatav. Rongijuhtide sertifitseerimine peaks toimuma enne seda, pidades silmas, et rahvusvaheliste kaubavedude vabastamine piirangutest on toimunud juba alates aastast 2003/2006 ning riigisisesed kaubaveod vabastatakse piirangutest alates aastast 2007.

3.2.1.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kiidab heaks ka rongipersonali sertifitseerimise. Personalil, kes täidab ohutusalaseid ülesandeid, on raudtee turvalisuse seisukohalt tähtis roll. Kuid soovitatud määratlus ei ole mõistetav: “Lisaks juhile kõik veduris või rongis viibivad personali liikmed, kes on otseselt või kaudselt kaasatud veduri või rongi juhtimisse ….” (Artikkel 25). Oleks parem rääkida rongipersonali liikmetest, kes täidavad ohutusalaseid ülesandeid. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates oleks parem, kui direktiiv määratleks ka kõnealusesse kategooriasse kuuluva personali ülesanded ning neilt nõutavad oskused.

3.2.2   Rongijuhtide kategooriad

3.2.2.1

Soovitatakse kasutada kolme “juhilubade kategooriat” — manöövervedurid ja töörongid; reisijatevedu; ning kaubavedu (artikkel 4, lõige 2). Reisijateveo ja kaubaveo eristamine ei ole praktiline, ning selleks ei ole mõjuvat põhjust. Väljaõpe ja tegelik töö, mis sellega kaasneb, ei erine üksteisest. Kavatsetakse välja anda eraldi sertifikaadid, tõestamaks kasutatavate vedurite tundmist, kuid sageli on tegemist samade veduritega. Piisab kahest kategooriast, mis põhinevad ohutusalastel nõuetel: suletud liinidel töötavad vedurid (rongide sorteerimisjaamad, töökohad) ning vedurid, mis töötavad avatud liinidel (põhiliinide rongijuhid).

3.2.2.2

Samuti on Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamusel, et oleks sobivam märkida kategooria ära juhilubadel ning mitte ühtlustatud täiendaval sertifikaadil.

3.2.3   Vanuse alampiir ja töökogemus

3.2.3.1

Direktiivi eelnõus määratakse vanuse alampiiriks 20 aastat, kuigi liikmesriik võib väljastada ainult tema territooriumil kehtiva juhiloa juhtidele alates 18. eluaastast (artikkel 8). Mitmes liikmesriigis (10)on vanuse alampiiriks 21 aastat. Direktiiv tooks kaasa vanuse alampiiri langemise, seda vähemalt piiriüleses liikluses.

3.2.3.2

EMSK on arvamusel, et vanuse alampiiriks peaks olema 21 aastat. Piiriülene liiklus on nõudlikum ja vajab kõrgema kvalifikatsiooniga personali. Kõnealune vanuse nõue on ühtlasi kooskõlas võimalusega määrata siseriikliku liikluse osas madalam vanusepiir.

3.2.3.3

EMSK tervitaks ka kolmeaastase töökogemuse nõudmist siseriikliku põhiliini rongijuhina enne töötamist rahvusvaheliste liinide juhina. Sarnane säte siseriikliku liikluse osas sisaldub juba artiklis 10. Raudtee-ettevõtete puhul, kes pakuvad ainult rahvusvahelisi raudteetranspordi teenuseid, võivad juhid omandada vajaliku kogemuse koostöös teiste raudtee-ettevõtetega, mis pakuvad siseriiklikku teenust.

3.2.4   Sertifitseerimisprotsessi struktuur

3.2.4.1

Komisjon soovitab kaheosalist sertifitseerimisprotsessi, nimelt Euroopa juhilube, mille annab välja asjaomane ametiasutus ning mida tunnustatakse kogu Euroopas, ja ühtlustatud sertifikaati, mille annab välja raudtee-ettevõte. Protsessi kaheks osaks jagamise põhjusena tuuakse välja asjaolu, et algselt kavandatud ühtse kiipkaardiga juhiloa juurutamine oleks liiga keeruline ja kulukas.

3.2.4.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on komisjoni soovitatud struktuuriga üldiselt nõus. Kuid kahe dokumendi kasutamine võib tekitada segadust. Eriti kehtib see infrastruktuuri tundmise kohta. Selget vahet tuleks teha konkreetse infrastruktuuri puhul kohaldatavate ekspluatatsiooni- ja ohutusalaste sätete tundmise ning liinide ja paikkonna tundmise vahel. Kui ühe või mitme infrastruktuurivõrgu puhul kohaldatavate ekspluatatsioonisätete tundmist tuleks tõendada juhilubadel, siis liinide ja paikkonna tundmist — mida tuleks regulaarselt uuendada — peaks tõendama ühtlustatud täiendav sertifikaat.

3.2.4.3

Kaheosaline sertifitseerimisprotsess on võimalik üleminekuperioodil. Kuid lõppeesmärk on anda välja üksainus kiipkaardiga dokument, mis tõendaks omaniku põhiteadmisi ning konkreetse ettevõttega seotud teadmisi, ning seda fakti ei tohiks unustada.

3.2.5   Eksamineerijate ja väljaõppeasutuste akrediteerimine

3.2.5.1

Euroopa Raudteeagentuurile tuleb teha ülesandeks koostada instruktorite, eksamineerijate ja väljaõppeasutuste akrediteerimise kriteeriumid. EMSK on seisukohal, et see oleks reaalne lahendus, kuid usub, et direktiiv on mitmetes punktides ebaselge. Ei ole selgelt kindlaks määratud, millised testid peab läbi viima akrediteeritud eksamineerija, ning milliste oskuste olemasolu peab sertifitseerima raudtee-ettevõtja ise ilma akrediteeritud eksamineerijata. Samuti ei ole selgelt sätestatud, et konkreetse infrastruktuuri operatiiv- ja ohutussüsteemi tundmise testimise peab läbi viima konkreetse liikmesriigi poolt akrediteeritud eksamineerija.

3.2.6   Kutsealane kvalifikatsioon ja meditsiinilised/psühholoogilised nõuded

3.2.6.1

Direktiivi eelnõu lisades loetletakse rongijuhi kohustused, nõutavad üldised ja spetsiifilised kutsealased teadmised ning meditsiinilised/psühholoogilised nõuded. Üldiselt on komisjon Euroopa rongijuhilubade kasutuselevõtu osas järginud Euroopa sotsiaalpartnerite kokkuleppes kehtestatut.

3.2.6.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab komisjoni otsust tugineda sotsiaalpartnerite kindlaksmääratud kutsealastele ja meditsiinilistele/psühholoogilistele nõuetele. See garanteerib oskuste kõrge taseme, mis suurendab liiklusohutust. EMSK on üldiselt seisukohal, et vajalikud kvalifikatsioonid ja nõuded rongijuhtide sertifitseerimiseks tuleks kindlaks määrata direktiivi põhiosas.

3.2.6.3

Muutusi lisades peab tegema liikmesriikide esindajatest koosnev komitee, mis vastutab ka tehniliste koostalitlusnõuete vastuvõtmise eest. Sotsiaalpartneritega konsulteerimine on koostalitlusvõime direktiivide raames kohustuslik küsimustes, mis on seotud kvalifikatsioonide ja töötervishoiu ning tervisekaitsega. Kuna direktiivi lisad, milles käsitletakse rongipersonali sertifitseerimist, põhinevad Euroopa sotsiaalpartnerite määratlustel, on loogiline, et kõnealused sotsiaalpartnerid tuleks kaasata lisade muutmise tööprotsessi. EMSK nõuab tungivalt vastavasisulise sätte lülitamist direktiivi.

3.2.7   Perioodilised kontrollid

3.2.7.1

On teadmisi, mida tuleb perioodiliselt kontrollida, kindlustamaks, et juhil säilib õigus juhiloale või ühtlustatud sertifikaadile.

3.2.7.2

Mis puutub perioodilisse meditsiinilisse kontrolli, on komisjon järginud Euroopa sotsiaalpartnerite kokkuleppe liini.

3.2.7.3

EMSK sooviks rõhutada vajadust psühholoogilise nõustamise järele pärast raudteeõnnetusi, kus inimesed on kannatada saanud (mis sageli tähendab enesetappu sooritavaid inimesi). See on direktiivis kahe silma vahele jäänud (artikkel 14 ühenduses lisaga III).

3.2.7.4

Liinitundmise regulaarse täiendamise küsimuses on ettepanek liiga ebatäpne. Tuleks selgelt sätestada, et liinitundmise sertifikaat aegub, kui antud liinil ei ole sõidetud ühe aasta vältel.

3.2.7.5

Direktiivis ei räägita midagi rongijuhtide edasisest regulaarsest väljaõppest üldteadmiste valdkonnas. See on küsimus, mida käsitletakse Euroopa sotsiaalpartnerite kokkuleppes. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitab, et kooskõlas selle kokkuleppega peaks direktiiv sätestama põhiliste kutseoskuste arendamise ja iga-aastase värskendamise.

3.2.8   Juhilubade annulleerimine

3.2.8.1

Direktiivis määratakse, et rongijuhid peavad teavitama pädevaid ametiasutusi, kui nad ei täida enam oma kohustuste täitmiseks vajalikke nõudeid. See võrdub nõudega, et juhid annaksid teavet iseenda kohta, mida nad ei saa teha. Ainult akrediteeritud kutsehaiguste arst saab sellise otsuse langetada ja ettevõtet teavitada. Ning ettevõtted peavad teavitama ametivõime.

3.2.8.2

Direktiivis ei sätestata protseduuri äravõetud juhilubade tagasisaamiseks.

4.   Ettepanek direktiivi kohta, mis puudutab rongipersonali sertifitseerimist ning Euroopa sotsiaalpartnerite kokkulepet Euroopa juhilubade kasutuselevõtu osas

4.1

EMSK tervitab fakti, et Euroopa sotsiaalpartnerid — CER ja ETF — on ise tegutsema asunud ning juba soovitanud süsteemi rahvusvahelistel liinidel töötavate rongijuhtide litsentseerimiseks.

4.2

Kokkuleppe eeliseks on asjaolu, et CER-i liikmeteks olevate ettevõtete töötajatelt nõutakse juba üsna varsti kõrget kvalifikatsiooni, ilma et oleks vaja oodata 2010. aastani. Kõnealuseid ettevõtteid ei tohi karistada võrreldes ettevõtetega, kus kokkulepet ei rakendata.

4.3

EMSK on seisukohal, et tuleb täielikult arvestada Euroopa sotsiaalpartnerite kokkuleppega valdkondades, kus see kattub direktiivi rakendusvaldkonnaga.

4.4

Euroopa sotsiaalpartnerite kokkuleppes eeldatakse, et asjaomastel rongijuhtidel on alati mõni oma riigi sertifikaat, mistõttu kõnealust küsimust ei reguleerita. See põhineb traditsiooniliste raudtee-ettevõtjate pikaajalistel kogemustel, mis puudutavad koostööd liinidel.

4.5

Sotsiaalpartnerite kokkuleppes ettenähtud Euroopa rongijuhiluba on täiendavaks juhiloaks, mis tõendab teise riigi infrastruktuuris sõitmiseks vajalike täiendavate teadmiste olemasolu. Kõnealuse juhiloa väljastavad ettevõtjad ja see kuulub ettevõtete omandisse.

4.6

Direktiivis soovitatud ühtlustatud täiendav sertifikaat vastab enam-vähem Euroopa rongijuhiloale.

4.7

EMSK palub komisjonil uurida, millisel määral võib üleminekuperioodil lugeda sotsiaalpartnerite kokkuleppes ettenähtud Euroopa rongijuhiluba võrdväärseks ühtlustatud täiendava sertifikaadiga, kaasamaks neid ettevõtteid, mis selles osas juba aktiivselt tegutsevad. Direktiivis peaks olema vastavasisuline säte.

4.8

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvab, et ettevõtjad, kes on allkirjastanud sotsiaalpartnerite kokkuleppe, sattuvad ebasoodsamasse olukorda võrreldes nende ettevõtjatega, kes kasutavad direktiivi sertifitseerimissüsteemi, sest vastavalt kokkuleppe tingimustele tuleb pakkuda iga-aastast täiendõpet üldiste kutsealaste teadmiste osas, kuid direktiivi eelnõus kõnealust sätet ei ole, vaatamata sellele, et see oleks oskuste taseme säilitamise seisukohalt otsustava tähtsusega.

5.   Järeldused

5.1

EMSK tervitab ettepanekut rongipersonali sertifitseerimist puudutava direktiivi kohta. Komitee kahetseb, et kõnealust sotsiaalset meedet kujutatakse viimase lülina Euroopa seadusandlike sätete ahelas, mille eesmärgiks on raudtee kaubavedude sektori piirangutest vabastamine.

5.2

Rongijuhtidel ja –personalil on ohutuse seisukohalt väga oluline roll. Rongijuhtide ja -personali sertifitseerimine peab tagama nende kõrge kvalifikatsiooni.

5.3

EMSK tunneb muret väga suure ajavahemiku pärast, mis jääb raudtee kaubavedude turu täieliku avanemise ning sertifitseerimise juurutamise tähtaegade vahele, ning palub komisjonil võtta tarvitusele kõik võimalikud sammud selle lõhe vähendamiseks.

5.4

Seetõttu kutsub EMSK komisjoni ja Euroopa Parlamenti üles võtma rongipersonali sertifitseerimise direktiivi eelnõu kolmandast paketist välja ning käsitlema seda eraldi, vältimaks edasisi viivitusi. Euroopa Parlament ja Nõukogu peaksid direktiivi kiiresti ning prioriteetsena vastu võtma.

5.5

Nii toimides peaksid nad täielikult arvestama EMSK-i arvamusega ning selles esitatud muudatusettepanekutega.

5.6

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab Euroopa sotsiaalpartnerite kokkulepet piiriülestel liinidel töötava rongipersonali töötingimuste mõne aspekti osas. Komitee kutsub komisjoni üles esitama kokkuleppe nõukogule otsuse vastuvõtmiseks ning soovitab nõukogul kõnealune ettepanek vastu võtta.

Brüssel, 9. veebruar 2005.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  Direktiiv 2001/12/EÜ – EÜT L 75, 15.03.2001, lk. 1 – EMSK arvamus – EÜT C 209, 22.07.1999, lk. 22.

(2)  Direktiiv 2001/13/EÜ – EÜT L 75, 15.03.2001, lk. 26 – EMSK arvamus – EÜT C 209, 22.07.1999, lk. 22.

(3)  Direktiiv 2001/14/EÜ – EÜT L 75, 15.03.2001, lk. 29 – EMSK arvamus – EÜT C 209, 22.07.1999, lk. 22.

(4)  Direktiiv 2004/51/EÜ – ELT L 164, 30.04.2004, lk. 164 – EMSK arvamus – ELT C 61, 14.03.2003, lk. 131.

(5)  Direktiiv 2004/49/EÜ – ELT L 164, 30.04.2004, lk. 44 – EMSK arvamus – ELT C 61, 14.03.2003, lk. 131.

(6)  Määrus (EK) nr 881/2004 – ELT L 164, 30.04.2004, lk. 1 – EMSK arvamus – ELT C 61, 14.03.2003, lk. 131.

(7)  Direktiiv 2004/50/EÜ – ELT L 164, 30.04.2004, lk. 114 – EMSK arvamus – ELT C 61, 14.03.2003, lk. 131.

(8)  ELT C 61, 14.03.2003, lk 131.

(9)  Kuid tuleks rõhutada, et rongijuhtide ja -personali vahetamine piiril võtab aega ainult mõne minuti (näit. kaheksa minutit Brenneri piiriületuspunktis). Seisakud piiril kaubavedude sektoris on tingitud rohkem muudest faktoritest, nagu näiteks paberite kontrollimine või veeremi ülevaatus.

(10)  Näiteks Austria, Taani, Holland, Saksamaa ja Norra


LISA

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamuse juurde (vastavalt kodukorra artikli 54 lõikele 3)

Arutelu käigus lükati tagasi järgnev muudatusettepanek, mis kogus hääletamisel küll enam kui veerandi antud häältest:

Punkt 3.2.3.3

Välja jätta

Motivatsioon

Direktiivi puudutavas ettepanekus sätestatakse kaheosaline sertifitseerimisprotsess:

Euroopa juhiluba, mida tunnustatakse kõikjal ühenduses,

ühtlustatud täiendav sertifikaat, mis tõendab spetsiifiliste teadmiste olemasolu ettevõtte või infrastruktuuri kohta.

Direktiiv kehtestab samuti sätted juhilubade muutmise ja uuendamise ning ühtlustatud täiendavate sertifikaatide kohta ja sätestab perioodilised kontrollid, tagamaks seda, et juhilubade omanikud täidavad jätkuvalt ettenähtud nõudeid.

Ühtlustatud täiendava sertifikaadi eesmärgiks on tõendada juhi oskusi ja fakti, et juht on tutvunud kõnealus(t)e rea(ridade)ga.

Seega pole põhjust täiendava kolmeaastase katseaja kehtestamiseks rahvusvaheliste liinide juhtidele; vastavalt punktile 3.2.3.3 on see maksimaalselt kaks aastat, mida võib nõuda juhtidelt, et liikuda manöövervedurite kategooriast riiklike põhiliinide rongide kategooriasse (reisi- ja kaubarongid).

See nõue, mis on samaväärne viieaastase katseaja kehtestamisega, vähendaks ühtlustatud täiendava sertifikaadi väärtust ja oleks vastuolus sooviga kergendada piiriülest koostalitlusvõimet. Selle mõjuks või eesmärgiks oleks piiriüleste raudteeühenduste arengu ja parendamise peatamine.

Lõpuks ei ole vaja kehtestada erinevaid nõudeid siseriiklikel ja rahvusvahelistel liinidel töötavatele rongijuhtidele, kuna ühtlustatud täiendav sertifikaat on igal juhul tagatiseks nende vajalike oskuste kohta ja kinnitab, et nad tunnevad oma töövaldkonda.

Eeltoodud põhjustel pole punktil 3.2.3.3 alust ja see tuleb välja jätta.

Hääletamise tulemused

Poolt: 59

Vastu: 100

Erapooletuid: 11


8.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/71


Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: nõukogu määrus üldiste tariifsete soodustuste kava kohta”

KOM(2004) 699 (lõplik) — ref 2004/0242 (CNS)

(2005/C 221/15)

10. novembril 2004 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida majandus- ja sotsiaalkomiteega seoses nõukogu määruse ettepanekuga üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamise kohta

Välissuhete sektsioon, mis pidi komitee töö antud teemal ette valmistama, võttis arvamuse vastu 12. jaanuaril 2005. Raportöör oli hr Pezzini.

Oma 414. plenaaristungil 9.-10. veebruaril 2005. aastal (9. veebruari istung) võttis Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee 132 poolt- ning 1 vastuhäälega (erapooletuid 3) vastu järgmise arvamuse:

1.   Sissejuhatus

1.1

Nõukogu määrus (EÜ) nr 2501/2001, 10. detsembrist 2001 (1) üldiste tariifsete soodustuste (GSP) mitmeaastase kava kohaldamise kohta aegub 31. detsembril 2005. 2004. a. juulis võttis Euroopa Komisjon vastu suunised (2) GSP rolli kohta järgmisel kümneaastasel perioodil alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2015. Nüüd on komisjon avaldanud oma ettepanekud (3) rakendusmääruse kohta.

1.1.1

1994. a toodi eelmiste, aastateks 1994-2005 mõeldud suunistega4 ja nende rakendusaktidega sisse rida olulisi muudatusi, nagu tariifi muutmine vastavalt toote tundlikkusele, astmestamine ja stimuleerivad erikorrad. 2001. a. kehtestati vähim arenenud maade jaoks tähtajatu “kõik peale relvade” (“Everything but Arms” — EBA) erikord. Kogemus on näidanud, et mõned kõnealused meetmed töötavad praktikas hästi ja nende rakendamist peaks jätkama, samal ajal kui mõned teised vajavad senise kogemuse põhjal kohandamist.

1.1.2

Ühendus on alates 1971. aastast andnud arengumaadele GSP raames kaubandussoodustusi. Kaubanduspoliitika mängib ELi suhetes ülejäänud maailmaga olulist rolli. GSP süsteem on kõnealuse poliitika osa ning peab seega olema kooskõlas arengupoliitika eesmärkidega ning aitama kaasa nende saavutamisele. Seega peab süsteem vastama Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) nõuetele ning eriti üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe GATT 1979. a. lubavale klauslile. Samuti peab see ühilduma Doha arengukavaga. Võtmeprioriteet on kaubandust säästva arenguga sidudes aidata arengumaadel globaliseerumisest kasu saada. Sellega seoses on jõutud arusaamisele, et säästev areng hõlmab mitmeid eri aspekte, nagu põhilised inim- ja töötajate õigused, hea valitsemistava ning keskkonnakaitse. Ka uimastitevastane võitlus on kõigi riikide ühine vastutus.

1.2

Komisjon on pärast järgmiseks kümneks aastaks mõeldud suuniste avaldamist neid palju arutanud. Spetsiifiliste statistiliste andmete vajaduse tõttu on läbi viidud ka mõju sisehindamisi. ELi äärepoolseimate piirkondade kohta viib komisjon mõjuhindamise läbi pärast määruse jõustumist.

1.3

Ettepaneku eelnõus esitatavate muudatuste tulemusena ei ole ette näha aasta jooksul saadava tollimaksu olulist vähenemist võrreldes praeguse olukorraga.

2.   Komisjoni ettepanekud

2.1

Ettepanekud sisaldavad praeguse süsteemi lihtsustamist, vähendades erikordade arvu viielt kolmele. See saavutatakse senise kolme erineva stimuleeriva erikorra — töötajate õiguste kaitse, keskkonnakaitse ning uimastitootmise ja -kaubanduse vastase võitlusega seotud erikorra — asendamisega ühe stimuleeriva erikorraga. Esitatud kava koosneb seega järgmistest osadest:

üldine kord;

säästvat arengut stimuleeriv erikord; ja

“kõik peale relvade” erikord vähim arenenud maadele.

2.2

Edasine lihtsustamine oleks võimalik riikide, millel praegu on soodustatud juurdepääs ühenduse turule tänu kahepoolsetele, piirkondlikele või teistele vabakaubanduslepingutele (VKL), eemaldamisega soodustatud riikide nimekirjast. Selle, et ükski riik käesoleva meetme tulemusena ei kaotaks, tagaks ühendus iga konkreetse toote, mille suhtes seni on kohaldatud GSPd, lülitamise kaudu asjakohasesse VKLi.

2.3

Ettepanekutes soovitatakse jätkuvat soodustuste diferentseerimist vastavalt toodete tundlikkusele. Toodete suhtes, mis on kuulutatud mittetundlikeks, ei rakendataks ka edaspidi ühtse tollitariifistiku tolle, v.a. põllumajanduskomponendid. Säilitataks praegune ühtne 3,5 protsendipunktiline maksuvähendus tundlike toodete suhtes.

2.4

Üldine kava oleks avatud kõigile riikidele peale nende, mida Maailmapank on kolmel järjestikusel aastal klassifitseerinud suure sissetulekuga riigina ning kus viis suurimat GSPga hõlmatud ekspordigruppi moodustasid vähem kui 75 % kõnealuse riigi GSPga hõlmatud koguekspordist ühendusse. Kõik niisugused riigid, mis praegu on GSP soodustatud riikide hulgas, jäetaks esitatud määruse jõustumisel kavast kõrvale. Kõlblike maade hulgast jäetaks välja ka need praegu soodustatud riigid, mis on soodustatud ka vastavalt ühendusega sõlmitud kaubanduskokkuleppele, mis hõlmab vähemalt kõiki praeguse süsteemi eeliseid kõnealusele riigile.

2.5

Säästvat arengut stimuleeriv erikord on suunatud neile arengumaadele, mis vajavad soodustusi kõige rohkem. Täiendavad soodustused antaks (taotluse esitamisel) kohe arengumaadele, mis on ratifitseerinud ja tõhusalt ellu viinud kõik 16 peamist inimõiguste ja töötaja õiguste konventsiooni (esitatud lisas 1) ning vähemalt seitse hea valitsemistava ja keskkonnakaitsega seotud konventsiooni (lisas 2). Samal ajal nõutaks soodustatud riikidelt kõnealuste rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimist ja nende konventsioonide, mida nad veel ratifitseerinud ei ole, tõhusat rakendamist. Kõnealuse protsessi lõpptähtajaks määrataks 31. detsember 2008.

2.5.1

Valitud on konventsioonid, millel on olemas mehhanismid, mille abil saavad asjaomased rahvusvahelised organisatsioonid regulaarselt hinnata, kui tõhusalt on konventsioone rakendatud. Komisjon arvestab kõnealuseid hinnanguid soovi avaldanud riikidele stimuleeriva erikorra raames soodustuste andmise otsustamisel. Arengumaade taotluste põhjal koostab komisjon hiljem nimekirja kõnealuse erikorra alusel soodustatud riikidest.

2.5.2

Stimuleeriva erikorra soodustustest osa saada soovivad riigid peaksid taotluse esitama kolme kuu jooksul alates määruse avaldamisest.

2.5.3

Täiendav nõue on, et soodustusi taotlevad riigid peaksid olema haavatavad riigid. Haavatavat riiki defineeritakse kõnealusel eesmärgil nii, et Maailmapank ei tohi olla klassifitseerinud riiki kõrge sissetulekuga riigina ning et riigi GSPga hõlmatud eksport ühendusse peab olema vähem kui 1 % GSPga hõlmatud koguimpordist ühendusse.

2.6

Ettepanekud sisaldavad meetmeid selleks, et pehmendada soodustatud riigi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni poolt vähim arenenud riikide nimekirjast väljajätmisega kaasnevat lööki. See toimuks üleminekuperioodina riigi EBA korrast järk-järgulise kõrvalejätmisena. Praegu kaotab kõnealune riik kohe kõik GSP eelised, mis riigile vähim arenenud riigina osaks said. Uus mehhanism võimaldab kõnealuse protsessi toimumist üleminekuperioodi jooksul.

2.7

Astmestamismehhanism on säilitatud, kuid muudetud nii, et see töötaks praktikas lihtsamalt. Nagu praegugi, kohaldataks seda tootegruppide suhtes, mis pärinevad maadest, mis on ühenduse turul konkurentsivõimelised ja ei vaja enam GSPd oma ekspordi soodustamiseks, kuid praegused kriteeriumid (osakaal soodustatud impordist, arenguindeks ja ekspordile spetsialiseerumisindeks) asendataks ühe selge kriteeriumiga: turuosa ühenduse turul, väljendatuna osakaaluna soodustatud impordist. Tootegrupid määratletakse viitega koondnomenklatuuri “jaotisele”. Kuna järgmisele astmele viiakse üle ainult need riigid, mis on konkurentsivõimelised jaotise kõigi toodete osas, ei viida järgmisele astmele väikeseid soodustatud riike ainult üksikute konkurentsivõimeliste toodete põhjal.

2.7.1

Astmestamist kohaldatakse soodustatud riigi mingi jaotise toodete suhtes, kui ühenduse kõnealuse jaotise toodete keskmine import kõnealusest riigist ületab kolmel järjestikusel aastal 15 % ühenduse samade toodete kõigi maade impordist. Teatud tekstiilitoodete osas on piirmäära alandatud 12,5 %-ni.

2.8

Kui soodustatud kohtlemise tulemuseks on väärtuseline tollimaks 1 % või vähem, peatataks kõnealune tollimaks täielikult. Samamoodi peatataks täielikult koguseline tollimaks 2 eurot või vähem ühiku kohta.

2.9

Ettepanekud hõlmavad sätteid riigi teatud või kõigi toodete ajutiseks soodusrežiimist väljajätmiseks teatud asjaolude puhul. Kõnealused sätted ei kujuta endast olulist eemaldumist status quo'st. Komisjon on märkinud, et kõnealused sätted on endiselt mõeldud kasutamiseks ainult eriolukordades.

2.9.1

Kui toodet imporditakse soodustatud riigist tingimustel, mis põhjustavad või mille puhul on oht, et need võivad põhjustada mõnele ühenduse sarnase või kõnealuse tootega otseselt konkureeriva toote tootjale tõsiseid raskusi, võidakse liikmesriigi taotlusel või komisjoni algatusel igal ajal taaskehtestada tavalised ühtse tollitariifistiku tollimäärad.

2.10

Määruse rakendamisel aitaks komisjoni üldiste tariifsete soodustuste komitee, mis koosneb liikmesriikide esindajatest ja mida juhatab komisjon. Komitee saaks komisjonilt süsteemi toimimise kohta aruandeid ja saaks uurida kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid, kuid eriti osaleks komitee otsuse tegemisel küsimustes, nagu stimuleeriva erikorra kohaldamist taotleva riigi kõlblikkuse määramine, soodustuste ajutine peatamine, ühtse tollitariifistiku määrade taaskehtestamine ühenduse tootjale raskuste põhjustamise korral ning üleminekuaja määramine EBA korra soodustuste kaotuse puhuks ÜRO vähim arenenud maade nimekirjast väljajäetud riikidele.

3.   Üldised märkused

3.1

GSP on ELi väliskaubanduspoliitika oluline element, millel on kaugeleulatuv mõju; GSP mõjutab arengumaades asetleidvaid sündmusi, ELi eelarvet, suhteid ELi kaubanduspartneritega organisatsioonides, nagu WTO ning sellel on märkimisväärne mõju Euroopa tööstusele, eriti töötlevale tööstusele. Tegemist on ühega vähestest küsimustest, millega Euroopas tegeletakse pigem liidu kui riikide tasandil ning komisjonil on kõnealuses valdkonnas ainupädevus. Globaliseerumine on GSP tähtsust suurendanud; EL on kasutanud kõnealust süsteemi, et aidata arengumaadel globaliseerumisest kasu saada. Samal ajal on GSP võimaldanud Euroopa Liidul edendada jätkusuutlikku arengut, lubades soodustingimustel siseneda Euroopa turule riikidel, mis arvestavad inimõiguste põhimõtetega.

3.2

Kui komisjon avalikustas kõnealuste ettepanekute aluseks olevad suunised (4), andis Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee välja arvamuse (5), milles komitee kommenteerib üksikasjalikult tõstatatud küsimusi. Kõnealuses arvamuses leidis komitee, et peamine eesmärk peaks olema süsteemi lihtsustamine. Seega tervitab komitee komisjoni ettepanekutes sisalduvaid meetmeid, mis on suunatud süsteemi struktuuri lihtsustamisele. Komitee leiab, et eriti aitab süsteemi lihtsustamisele kaasa erikordade arvu vähendamine viielt kolmele.

3.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitas vähendada ka osalevate maade arvu (6) ja muu hulgas seda, et välja jäetaks maad, millel on praegu tänu vabakaubanduslepingule soodustatud juurdepääs ühenduse turule klausliga, et kõik soodustused, mida kõnealused maad praegu GSP süsteemist saavad, viidaks sisse vastavasse kahepoolsesse kokkuleppesse. Komitee on rahul, et kõnealune soovitus on heaks kiidetud.

3.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee väljendas muret (7) selle üle, et põhiosa ühenduse abist läks soodustatud riikidest kõige rikkamatele ning mitte riikidele, millel seda kõige rohkem vaja oli. Komitee on väga rahul, et komisjon on kõnealust küsimust käsitlenud, kuid ei ole kindel, kas tehtud ettepanekud pakuvad sellele probleemile piisavat lahendust.

3.5

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitas (7) astmestamismehhanism säilitada, kuid teha see samas lihtsamaks ja läbipaistvamaks. Komitee kiidab komisjoni sellekohased ettepanekud heaks ning usub, et nendega saavutatakse märkimisväärset edu nii lihtsuse kui läbipaistvuse osas. Eriti peaks lihtsusele ja läbipaistvusele kaasa aitama senise mitme kriteeriumi asendamine ühe selge kriteeriumiga.

3.6

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitas tungivalt (7), et kasutataks võimalust ühtlustada, ühendada ja täiustada kõiki GSP süsteemi eeskirju ja menetlusi. Komitee leiab, et käesolevad ettepanekud aitavad selle saavutamisele palju kaasa.

3.7

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovis (7) komisjoni ettepanekute detailse mõjuhindamise avaldamist. Komitee on pettunud, et seda ei ole tehtud, ja märgib, et mõjuhindamine ELi äärepoolseimatele piirkondadele pärast määruse jõustumist on kasutu ettevõtmine, v.a juhul, kui selle tulemusena süsteemi vastavalt muudetaks; see omakorda oleks aga vastuolus eesmärgiga, et määrused peaksid aja jooksul muutumatutena püsima. Ebakindlus kahjustab GSP süsteemi rahuldavat toimimist.

3.8

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kiidab heaks põhimõtte, mille kohaselt inimõiguste austamine, töötaja õiguste kaitse, keskkonnakaitse, hea valitsemistava ning uimastitootmise ja -kaubanduse ohjeldamine viiakse sisse “säästva arengu” määratlusse.

3.9

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee märkis (7), et olemasolevad stimuleerivad erikorrad ei ole olnud soovitud eesmärkide saavutamiseks tõhusad. Ainult kaks riiki on vastanud töötaja õiguste kaitset stimuleeriva erikorra tingimustele ja mitte ükski riik ei ole vastanud keskkonnakaitset stimuleeriva erikorra tingimustele; samal ajal on 12 riiki saanud soodustusi uimastitootmise ja -kaubanduse vastast võitlust stimuleeriva erikorra raames, kuid soodustused ei ole avaldanud kõnealustele tegevustele mingit tuntavat mõju.

3.9.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee leiab, et kuigi uued ettepanekud sisaldavad protsessi lihtsustamist, mis on tervitatav, ei muuda need süsteemi tõenäoliselt märkimisväärselt tõhusamaks. Soodustusi ei ole suurendatud ning ei ole põhjust uskuda, et uued erikorrad annaksid soodustatud riikidele rohkem põhjust säästva arengu põhimõtete ja praktikate järgimiseks. Kui riikide ette seatakse nõue võtta vastu 27 rahvusvahelist konventsiooni, on täiesti tõenäoline, et riigid eelistavad jätkata senise korra järgi ja loobuda pakutavatest soodustustest.

3.9.2

Arvestades, kui raske on pakkuda soodustusi järjest vähenevate tariifsete tõkete raamides, võiks kaaluda ka kõnealuste ergutusvahendite ühendamist arenguabi andmisega.

3.10

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee täheldab, et kõnealused konventsioonid, millele soodustust taotlevad riigid peavad vastama, on konventsioonid, milles on olemas mehhanismid, mille abil saavad asjaomased rahvusvahelised organisatsioonid regulaarselt hinnata, kui efektiivselt on soodustusi rakendatud. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee leiab, et kõnealusesse hindamisprotsessi tuleks kaasata ka sotsiaalpartnerid.

3.11

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee märgib, et soodustuste ajutise peatamise tingimused on võrreldes praeguses süsteemis kehtivatega vähe muutunud. Arvestades, et neid on rakendatud ainult ühe riigi (Myanmari) puhul, mis kujutas endast äärmuslikku rahvusvaheliste konventsioonide eiramise juhtu, on nende tingimuste kasulikkus säästva arengu edendamisel küsitav. Sanktsioon, mida kasutatakse ainult nii haruldastes olukordades, ei ole eriti hoiatava mõjuga. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee oleks eelistanud nähakõnealuse mehhanismi laialdasemat rakendamist tugevdamaks säästvat arengut stimuleerivat erikorda, mis komitee kartuste kohaselt võib osutuda mittekasutatavaks.

3.12

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kahtleb, kas uus süsteem annaks senisega võrreldes paremaid võimalusi pettuste vältimiseks. Komitee oleks eelistanud näha aktiivsemat lähenemist kõnealusele küsimusele. Eriti oleks komitee soovinud näha mehhanismide loomist tihedamaks koostööks ELi asutuste ja soodustatud riikide poolte vahel. Komiteel on raske vältida järeldust, et kõnealuses valdkonnas on komisjon otsustanud kasutada festina lente poliitikat.

3.13

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab tõsiasja, et komisjon on enne ettepanekute sõnastamist laialdaselt konsulteerinud nii ELi siseselt kui soodustatud riikidega.

3.14

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee märgib, et üldiste tariifsete soodustuste komitee aitaks komisjoni GSP rakendamisel regulatiivkomitee menetluse raames ka edaspidi.

4.   Konkreetsed märkused

4.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee märgib, et üldisest kavast jäävad kõrvale vaid need riigid, mille Maailmapank on klassifitseerinud kõrge sissetulekuga riikidena ja mille eksport ei ole piisavalt mitmekesine. Komitee arvab, et sellistele kriteeriumidele vastavate riikide arv on piiratud. Komitee on teinud ettepaneku (7), et uute suunistega peaks välja jätma muuhulgas ka tuumarelvaprogrammidega riigid ja maksuparadiisidena käsitletavad riigid. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee avaldab kahetsust, et need riigid tunduvad edaspidigi osutuvat kõlblikuks soodustatud riikide nimekirja lisamiseks.

4.2

Üks kriteerium säästvat arengut stimuleeriva erikorra soodustuste saamiseks on, et riik peab olema “haavatav”. Artikli 9 lõige 2 määratleb “haavatavat” riiki kui riiki, mis ei ole üldisest korrast vastavalt ülaltoodud lõigu 4.1. tingimustele välja jäetud või mille GSPga hõlmatud eksport ühendusse moodustab vähem kui 1 % kogu GSPga hõlmatud impordist ühendusse. Majandus- ja sotsiaalkomitee leiab, et kõnealusesse artiklisse tuleks sõna “või” asemel kirjutada sõna “ja”; vastasel korral oleks artiklil mõju, mida kindlasti ei soovitud.

4.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on toonud välja (7), et praeguses süsteemis on järgmisele astmele viimise hetk liiga kaugel ajakohastamise hetkest. Seetõttu tervitab komitee tõsiasja, et tulevikus toimuks järgmisele astmele viimine kolmandale järjestikusele aastale järgneval aastal, vastavalt igale riigile ja sektorile ette nähtud viiteperioodile.

4.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut säilitamaks piirkondlikku kumulatsiooni määrust (EMÜ) nr 2454/93 tähenduses seal, kus piirkondlikku gruppi kuuluvas riigis edasiseks tootmiseks kasutatav toode pärineb teisest kõnealusesse gruppi kuuluvast riigist, mis ei saa lõpptoote suhtes kohaldatavast korrast kasu, tingimusel, et mõlemad riigid saavad kasu kõnealuse grupi piirkondlikust kumulatsioonist. Komitee soovib ära märkida, et kõnealused sätted on minevikus olnud märkimisväärsel määral pettuste allikaks.

4.5

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kordab oma arvamust (7), et sooduspäritolureegleid tuleks lihtsustada ja vastavalt vähendada ELi importijate koormat kõnealuste nõuete täitmisel, viies need kooskõlla praegu soodustamata impordi suhtes kehtivate päritolureeglitega.

4.6

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kordab kutset (7) alustada dialoogi Euroopa Liidu ja vähim arenenud maade vahel, et parandada vähim arenenud maid puudutavate erikokkulepete rakendamise reegleid teatud konkreetsetel juhtudel, eriti üleminekuperioodi kohandamisel.

4.7

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab ettepanekut kaotada tollimaks juhul, kui soodustatud kohtlemise tulemuseks on väärtuseline tollimaks 1 % või vähem või koguseline tollimaks summas 2 eurot või vähem. Komitee arvates on kõnealuse ettepaneku näol tegemist süsteemi märgatava lihtsustamisega.

4.8

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee märgib, et soodustuste ajutise peatamise aeg on piiratud kolme kuuga ja seda saab pikendada ainult üks kord. Komisjon võib nimetatud perioodi vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklitele 3 ja 7 pikendada, nagu seda on Myanmari puhul juba tehtud. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee oleks eelistanud sätet, mille kohaselt kehtiks soodustustest kõrvalejätmine niikaua, kui nõudeid rikkunud riik on kõrvaldanud soodustuste peatamise põhjuse ehk heastanud rahvusvaheliste konventsioonide rikkumise, mille tõttu riik soodustustest ilma jäeti.

4.9

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvab, et nõue säästvat arengut stimuleeriva erikorra soodustustest osa saada soovivatele riikidele, et nad esitaksid sellekohase avalduse kolme kuu jooksul alates määruse jõustumisest, on liiga range ja tõenäoliselt kahjulik, vähendades soovijate arvu. Võib olla hulk riike, kes selle aja jooksul kriteeriumidele ei vasta ning ei näe seetõttu mõtet taotlust esitada. Kolmekuulise tähtaja möödumisel pole neil aga enam ajendit lisades 1 ja 2 nimetatud rahvusvahelisi konventsioone ratifitseerida ja tõhusalt rakendada. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee oleks eelistanud säilitada võimaluse kõnealuste riikide hilisemaks vastuvõtmiseks, kui nad on selleks vajalikud tingimused täitnud.

4.10

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee märkis (8), et GSP süsteem on ELi kaubanduspoliitika üks elemente ning peab sellisena ühilduma kõnealuse poliitika teiste elementidega. Järjekindla kaubanduspoliitika saavutamiseks on oluline protsessi kaasata komisjoni teisi peadirektoraate. Eriti vajalik oleks tihe, jätkuv ja tõhus koostöö kaubanduse peadirektoraadi ja ettevõtluse peadirektoraadi vahel.

4.11

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee peab soovitavaks, et asutamislepingu lisas I toodud toodete turul esinevate tõsiste häirete puhul oleks kaitseklausli rakendamine võimalik liikmesriigi või komisjoni initsiatiivil ja konsulteeritaks ka asjassepuutuva halduskomiteega.

4.12

Vastavalt komisjoni ettepanekule tuleb üldiste tariifsete soodustuste kavva lülitada vähim arenenud riike puudutav erimenetlus ja üle võtta muud korraldused (sh suhkrualased) vastavalt määrusele 416/2001. Vähim arenenud riikide kartused on põhjendatud, kuna ELi suhkrukorralduse reform, mis avab (alates 1. juulist 2009) ELi turud täielikult kõnealustele riikidele, toob neile hindade ulatusliku alanemisega oluliselt rohkem kahju kui kasu. Komitee viitab antud kontekstis oma arvamusele pakutud reformi kohta teemal “Ühtne turukorraldus/suhkur”15. detsembrist 2004. (7) Kõnealuses arvamuses kutsutakse komisjoni üles vastavalt vähim arenenud riikide selgesõnalisele soovile leppima kokku soodusimpordikvootide rakendamises alates 2009. aastast, millega kaasnevad perioodilised kontrollid, mille käigus arvestatakse ELi suhkrukorralduse reformi ja vähim arenenud riikide arengueesmärkide vahelist suhet. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab nn SWAP tehingute (kolmeetapiline kaubandus) keelustamist.

4.13

Üldiselt leiab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, et arutluse all olevate toodete osas peaks artikli 12 lõike 1 rakendamine olema asjaomaste ühtse turu organisatsioonide raamistikus selgelt määratletud.

5.   Järeldused

5.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on soovitanud muuta olemasolevat süsteemi lihtsamaks ja läbipaistvamaks ning kasutada võimalust kõigi GSP reeglite ja protseduuride ühtlustamiseks, ühendamiseks ja täiustamiseks. Selles suhtes on ettepanekus esitatud kava komitee arvates edasiminek ja selles osas kiidab komitee komisjoni ettepanekud heaks.

5.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on rahul, et soodustatud riikide arv väheneb, kuid kardab, et vähenemine pole piisav.

5.2.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on arvamusel, et üldiste tariifsete soodustuste kava tuleks reserveerida vähimarenenud ja kõige enam toetust vajavatele riikidele, et nad saaksid esmajoones kasu uuest tariifsete soodustuste süsteemist. Seetõttu tuleks tekstiili- ja rõivatoodete astmestamise piirmäära alandada 10 protsendile. (9)

5.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee leiab, et säästvat arengut stimuleerival uuel erikorral pole soodustatud riikide käitumisele palju rohkem mõju kui senisel.

5.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee väljendab muret selle üle, et praeguse süsteemi pettuste probleemi pole tõhusalt käsitletud ning leiab, et selles osas oleks võinud teha rohkem.

5.5

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on pettunud, et üksikasjalikke mõjuhindamisi pole avaldatud ega mõnel juhul üldse läbi viidud.

Brüssel, 9. veebruar 2005

Euroopa majandus- ja

sotsiaalkomitee president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  EÜT L 346 31.12.2001.

(2)  KOM(2004) 461 (lõplik)

(3)  KOM(2004) 699 (lõplik)

(4)  KOM(1994) 212 (lõplik)

(5)  Vt viide 2.

(6)  Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus 25.05.2004 – ELT C 110, 30.04.2004.

(7)  Ibid

(8)  CESE 1646/2004 - Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: Euroopa ühisele põllumajanduspoliitikale põhineva säästva põllumajandusmudeli täiustamine – suhkrusektori reform – KOM(2004) 499 (lõplik)

(9)  CESE 1646/2004 Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: Euroopa ühisele põllumajanduspoliitikale põhineva säästva põllumajandusmudeli täiustamine – suhkrusektori reform – KOM(2004) 499 (lõplik).


LISA 1

ÜRO ja ILO konventsioonid põhiliste inim- ja tööõiguste kohta

1.

Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt

2.

Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt

3.

Rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta

4.

Konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta

5.

Piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastane konventsioon

6.

Lapse õiguste konventsioon

7.

Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon

8.

Vanuse alammäär töölelubamisel (nr 138)

9.

Lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamine (nr 182)

10.

Sunniviisilise töö kaotamise konventsioon (nr 105)

11.

Sunniviisilise või kohustusliku töö konventsioon (nr 29)

12.

Konventsioon mees- ja naistöötajate võrdse tasustamise kohta võrdväärse töö eest (nr 100)

13.

Kutsealal ja muus töövaldkonnas diskrimineerimise keelustamise konventsioon (nr 111)

14.

Ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse konventsioon (nr 87)

15.

Organiseerumisõiguse ja kollektiivse läbirääkimisõiguse kaitse konventsioon (nr 98)

16.

Apartheidikuriteo tõkestamise ning selle eest karistamise rahvusvaheline konventsioon


LISA 2

Konventsioonid keskkonna ja hea valitsemistava kohta

17.

Osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokoll

18.

Ohtlike jäätmete riikidevahelise veo ja nende kõrvaldamise kontrolli Baseli konventsioon

19.

Orgaaniliste püsisaasteainete piiramise Stockholmi konventsioon

20.

Ohustatud liikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioon

21.

Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon

22.

Cartagena bioloogilise ohutuse protokoll

23.

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokoll

24.

Narkootiliste ainete ÜRO konventsioon (1961)

25.

Psühhotroopsete ainete ÜRO konventsioon (1971)

26.

Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku ringluse vastane ÜRO konventsioon (1988)

27.

ÜRO Mehhiko korruptsioonivastane konventsioon


8.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/77


Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Euroopa maksekorraldusmenetluse loomist puudutava määruse kohta”

KOM(2004) 173 (lõplik)/3 — 2004/0055 (COD)

(2005/C 221/16)

6. aprillil 2004 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega teemal “Ettepanek Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Euroopa maksekorraldusmenetluse loomist puudutava määruse kohta”.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee juhatus tegi siseturu-, tootmis- ja tarbimisosakonnale ülesandeks valmistada ette komitee töö nimetatud valdkonnas.

Võttes arvesse töö kiireloomulisust, otsustas Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee oma 414. plenaaristungil 9.-10. veebruaril 2005. a (9. veebruaril toimunud koosolekul) määrata pearaportööriks hr Liz Pegado ja võttis vastu järgmise arvamuse 73 poolt- ja kahe erapooletu häälega.

1.   Ettepaneku eesmärk

1.1

Määruse ettepanekuga luua Euroopa maksekorralduse kohtumenetlus (1) järgib komisjon mitmeid algatusi vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala järkjärguliseks loomiseks ja väljatöötamiseks, tõkete eemaldamiseks ja tsiviilhagide menetlemise lihtsustamiseks Euroopa tasandil, nagu see on eriti ette nähtud justiits- ja siseküsimuste nõukogu poolt 3. detsembril 1998 (2) vastu võetud tegevuskavas.

1.2

Selle ettepanekuga täidetakse üks 20. detsembri 2002 (3) rohelise raamatu kesksetest eesmärkidest; teise eesmärgiga, milleks on väikehagide menetlemise korra loomine Euroopas, tegeleb komisjon eraldi.

1.3

Euroopa maksekorraldusmenetluse loomise puhul on komisjon arvestanud Euroopa Parlamendi ja Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee poolt ülalmainitud rohelise raamatu suhtes tehtud märkuste ja soovitustega, ning esitab nüüd määruse eelnõu, püüdes luua ühtset maksekorraldusmenetlust, mis oleks kohaldatav kogu Euroopa Liidus.

1.4

Selle algatuse puhul ajendas komisjoni fakt, et liikmesriikide tsiviilkohtumenetlusõiguse süsteemid on erinevad, mis põhjustab suuri kulusid ja piiriüleste kohtuvaidlustega kaasnevaid viivitusi, mis võivad muutuda ebaproportsionaalselt suureks, seda eriti juhul, kui tegemist on menetlustega vaidlustamata võlgade tagasisaamiseks.

1.5

Komisjon on otsustanud laiendada üksiku maksekorraldusmenetluse rakendusvaldkonda liikmesriikides toimuvatele vaidlustele, et kooskõlas Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamusega rohelise raamatu kohta kindlustada kõigile võrdne kohtlemine ning takistada ettevõtetevahelisi konkurentsimoonutusi, tagades ühtlasi, et menetlus ühilduks proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtetega.

1.6

Tekstist saab täiesti selgeks, et maksekorraldusmenetlus on vabatahtlik, kuna kreeditor võib alati valida erineva, formaalsema menetluskorra, mida pakub antud liikmesriigi siseriiklik seadus. Ka see on kooskõlas Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamusega.

1.7

Menetluskorda määratledes järgis komisjon järgmisi põhiprintsiipe:

a)

menetluskord peaks olema võimalikult lihtne ja põhinema standardvormide kasutamisel;

b)

nõude väärtust ei uurita;

c)

dokumentaalsete tõendite esitamist ei nõuta;

d)

kostja õiguste adekvaatne kaitsmine;

e)

apellatsioonideks pole vajadust;

f)

täitmisele pööratavus;

g)

advokaadi kasutamine ei ole kohustuslik.

1.8

Komisjon tagab ka vastastikuse infovahetuse kohtute vahel, kes on pädevad väljastama erinevates liikmesriikides Euroopa maksekorraldusi; seda infot tuleb regulaarselt uuendada.

1.9

Komisjon rõõmustab teate üle, et Ühendkuningriik ja Iirimaa uurivad võimalust kavaga ühinemiseks, nagu see on toimunud ka minevikus sarnaste algatuste puhul. Kuid kindlustamaks, et süsteem, mida nüüd soovitatakse, tõrgeteta töötaks, oleks komitee eelistanud, et Taani ei oleks täielikult keeldunud määrust rakendamast, ning loodab, et tulevikus ületatakse takistused, mis pärsivad selle täielikku kohaldamist Euroopa ühtses õigusruumis.

1.10

Ettepaneku rakendamisel võib selle territoriaalne rakendusvaldkond põhjustada raskusi. Nende raskuste ületamiseks tuleb arvestada i) teatud territooriumidele iseloomulike tunnusjoontega, nagu seda sätestab Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 299, ning ii) vastutusega, mida mõned liikmesriigid nende piirkondade eest kannavad. Seega tuleb rõhutada, et sõltumata menetluskorra tegelikust rakendamisest peab vastavad organid ametisse nimetama liikmesriigi pädev ametiasutus, kes täidab neid kohustusi riigi nimel, kindlustades sellega vastavate organite legitiimsuse.

2.   Pretsedendid ja paralleelsed algatused

2.1

Ühenduse institutsioonid, kaasa arvatud Euroopa Parlament (4) ja Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee (5), koostasid pikema aja vältel dokumente, milles väljendus nende soov standardiseerida tsiviilmenetlused ja muuta need lihtsamaks, et tagada kiirem ja efektiivsem kohtumõistmine.

2.2

Kajastades neid muresid, mida olid väljendanud eeskätt ettevõtted, spetsialistid ja tarbijad, oli ka komisjon juba kaua aega püüdnud leida parimat toimimisviisi; eriti olulised olid tarbijaõiguse teedrajavas valdkonnas tehtud edusammud (6).

2.3

Kuid on selge, et võimalikku seadusandlikku algatust silmas pidades käsitleti seda küsimust alles “Euroopa maksekorraldusmenetluse ning väikehagide lihtsama ja kiirema käsitlemise meetmete rohelises raamatus”.

2.4

See algatus kuulub rea äärmiselt tähtsate meetmete hulka, mida on viimaste aastate jooksul rakendatud tsiviilasju puudutava õigusalase koostöö valdkonnas (7):

2.5

Määrus (EÜ) nr. 805/2004 21. aprillist 2004, millega pandi alus Euroopa vaidlustamata nõuete sissenõudmismenetlusele (8) väärib eraldi äramärkimist ning on eriti oluline, kui pidada silmas komisjoni käesolevat ettepanekut, sest need kaks teksti käsitlevad sama olukorra kahte aspekti — vajadust lihtsama, tõhusama tsiviilõiguse jõustamise järele ühtses õigusruumis.

3.   Õigusakt ja selle alus

3.1

Kooskõlas enamuse selles valdkonnas vastuvõetud algatustega otsustas komisjon teha ettepaneku määruse vastuvõtmiseks, tuginedes asutamislepingu artiklitele 61(c) ja 65.

3.2

Oma varasemas arvamuses pooldas Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kindlalt määruse vastuvõtmist ning toetab seetõttu täielikult komisjoni otsust.

3.3

Komitee toetab täielikult ka komisjoni õigusliku aluse valikut, mis läheb kaugemale vastava õigusliku kontseptsiooni pelgast formaalsest interpreteerimisest. Ainult nii saab täita EL-i ühtse õigusruumi loomise eesmärki.

4.   Üldised märkused

4.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab määruse eelnõu, milles — nagu öeldud — sisaldub enamik komitee märkustest “Euroopa maksekorraldusmenetluse ning väikehagide lihtsama ja kiirema käsitlemise meetmete rohelise raamatu” kohta ning mille sihiks on õigustatult EL-i põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud õiguse rakendamine.

4.2

EMSK soovitab komisjonil kaaluda võimalust laiendada seda määruse ettepanekut kogu Euroopa Majanduspiirkonnale.

4.3

Vajadus luua Euroopa menetluskord vaidlustamata nõuete kiireks tagasisaamiseks on hästi dokumenteeritud erinevate liikmesriikide vastustes ülalmainitud rohelisele raamatule, nagu ka huvi tagada võlgnike, kellele maksekorraldus esitatakse, õiguste adekvaatne kaitse..

4.3.1

ESMK on siiski seisukohal, et komisjoni ettepanekut saab täiustada piiriüleste ja riiklike vaidluste hinnangulise statistikaga, viimati mainitud on uue väljapakutud vahendi aluseks. Samuti tuleks lisada vahendi rakendamise kulude ja tulude analüüs, mis komisjoni seletuskirjast puudub.

4.4

Oma arvamuses rohelise raamatu kohta konstateeris EMSK eelkõige, et “Euroopa väikehagide menetluskorda sõnastades on keskseks sihiks defineerida sobivad abinõud sellise menetlemise kiirendamiseks, ohverdamata samal ajal tagatisi, mida õigusnormid kõnealustele osapooltele pakuvad.”

4.5

EMSK usub, et kuigi ettepanek tuleb hoolikalt ja põhjalikult üle vaadata, et selle eesmärke oleks võimalik efektiivsemalt saavutada, on tegemist tasakaalustatud vastusega võlgade kiire tagasisaamise ning garanteeritud kaitse õiguste kaksiknõudele.

4.6

Sellele vaatamata rõhutab EMSK, et on tähtis jälgida, et ettevõtted ei saaks kasutada maksekorraldusi eeskirjadevastaste toimingute varjamiseks, eriti näiteks surve avaldamiseks tarbijakaitseõiguste eiramisest tulenevate võlgade kättesaamiseks. Samuti on tähtis tagada, et vastuvõetud menetluskord ei aitaks kaasa salalepete sõlmimisele eri liikmesriikide ettevõtete vahel, kus vaidlustamata maksenõuete varjus kantakse üle kahtlase ja/või isegi kuritegeliku päritoluga raha, kasutades kohtuprotseduuri seega rahapesuks.

4.7

EMSK rõhutab ka, et oluline osa kohtusse jõudvatest tagasisaamisega seotud menetlustest — isegi kui tegemist on vaidlustamata nõuetega — on seotud agressiivse ja/või eksitava reklaamiga, kus tarbijaid veendakse, et reklaamitavate toodete ostmise ja kasutamise või tarbimisega ei kaasne suuremaid kulutusi või kui kaasneb, ei mõjuta see nende perekonna finantse.

4.8

Seega on EMSK arvamusel, et ettepanekus käsitletakse ainult üht aspekti palju laiemast ja keerukamast küsimusest. Sellest tulenevalt soovitab komitee komisjonile tungivalt teha ettepanek seaduse vastuvõtmiseks, mis sätestaks tarnijate vastutuse juhul, kui majapidamised end tarnijapoolse ebaõiglase praktika tulemusel lõhki laenavad (9).

4.9

Komisjon on seisukohal, et Euroopa maksekorraldusmenetlus võib eksisteerida paralleelselt muude samasuguste menetlustega, millel on sama eesmärk ning mis sisalduvad liikmesriikide seadusandluses.

4.9.1

Kuid EMSK usub, et eksisteerima peaks vaid üks maksekorraldusmenetlus, nimelt vaatlusaluses ettepanekus sätestatud ja reglementeeritud menetlus. Oma määratluse poolest tuleb seda menetlust lugeda kõige sobivamaks olukordade jaoks, mille puhul seda kohaldatakse, sest vastasel korral kaotaks see oma legitiimsuse. Järelikult peaksid selle määruse vastuvõtmisel mõnede liikmesriikide seadusandluses sisalduvad maksekorraldusmenetlused kehtivuse kaotama.

4.9.2

Euroopa maksekorraldusmenetlus peaks olema vabatahtlik vaid siis, kui on olemas alternatiivne ühine menetluskord, mitte siis, kui alternatiiviks oleks liikmesriigi maksekorraldusmenetlus.

4.9.3

Neil põhjustel tuleks ettepaneku seletuskiri ja 8. põhjendus ümber sõnastada, sätestamaks selgelt, et Euroopa maksekorraldusmenetlus on alternatiiviks ainult teistele ühistele liht- või tavamenetlustele, mitte mõne liikmesriigi sarnasele menetlusele.

4.10

Ettepanekus kasutatakse sageli terminit “võlgnik”, et tähistada isikut, kellele esitatakse Euroopa maksekorraldus. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates ei ole see termin õige, sest see väljendab mõtet, et isik, kellele korraldus esitatakse, on võlgnik, kuna aga enne maksekorralduse jõustamist ei ole rangelt võttes võlgnikku olemas ega saagi olla.

4.10.1

Seetõttu usub Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, et mõiste “võlgnik” tuleks kõikjal tekstis asendada terminiga “kostja”, et sama mõistet kasutataks läbivalt.

4.11

Kogu aeg tuleks ettepanekus sätestatud ajalisi raame mõõta päevades, mitte nädalates. Reeglid nende arvutamise ning mitte arvesse tulevate päevade kohta (näit. kohtu vaheajad, riigipühad, laupäevad ja pühapäevad) tuleb selgelt fikseerida, seda ilmselge vajaduse tõttu tagada õiguskindlus. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitab kasutada Euroopa Kohtu töökorra artiklis 80 ja järgnevates. sätestatud reegleid.

4.12

Protsessiõiguses kujutavad “üldmenetlus” ja “tavamenetlus” endast kahte erinevat kontseptsiooni. Mõnedes liikmesriikides eristatakse põhiliselt üldmenetlusi ja erimenetlusi. Erimenetlusega on tegemist siis, kui seaduses nähakse teatud tüüpi kohtuprotsesside puhul ette erimenetlus, kõigil muudel juhtudel on tegemist üldmenetlusega. Üldmenetlus võib olla tava-, liht- või kiirmenetlus, olenevalt nõude väärtusest.

4.12.1

Ettepanekus kasutatakse terminit “tavamenetlus” vabalt, ilma sellise vahetegemiseta. Artiklis 2(2) osundatakse tavamenetlusele kui lihtmenetluse erivormile. Artiklites 6(5), 8 ja 12 kasutatakse terminit “lihtmenetlus/-menetlused” üldmenetluse sünonüümina.

4.12.2

Seega tuleks artiklites 6(5), 8 ja 12 kasutatud mõiste “lihtmenetlus/-menetlused” asendada terminiga “üldmenetlus/-menetlused”.

5.   Erimärkused

5.1   Artikkel 2 — Euroopa maksekorraldusmenetlus

5.1.1

Fraas “vaidlustamata rahalised nõuded teatud võlgnetavale summale” tuleks asendada fraasiga “vaidlustamata rahalised nõuded ettenähtud võlgnetavale netosummale”.

5.1.2

Et pöörata konkreetne võlanõue täitmisele, peab tegemist olema kindlaksmääratud ja võlgu oldava netosummaga. Selline kontseptsioon on erinevates õigussüsteemides väga selgelt määratletud ning see tuleks siin säilitada, et tagada suurem õiguskindlus seaduste jõustamisel.

5.2   Artikkel 4 — Nõuded Euroopa maksekorraldusele

5.2.1

Artiklis 4(1) tuleks ära muuta punkt “… kui artiklites 1, 2 ja 3 sätestatud nõuded on täidetud”, sest artiklites 1 ja 2 ei osundata tegelikult nõuetele. Artiklis 1 fikseeritakse määruse rakendusvaldkond ning artiklis 2 täpsustatakse sellega loodav menetluskord.

5.2.1.1

Seetõttu soovitab EMSK järgmist sõnastust: “… kui on täidetud vastavalt artiklites 1, 2 ja 3 sätestatud tingimused ja nõuded”.

5.2.2

Artikkel 4(2) annab kohtutele võimaluse nõuda hagejalt nõude täiendamist või korrigeerimist.

5.2.2.1

Menetluse õiguskindluse ja ökonoomsuse huvides palub EMSK komisjonil kaaluda selle vabalt valitava tingimuse muutmist kohustuslikuks, vähemalt neil juhtudel, kus nõue sisaldab eriti jultunud vigu või väljajätmisi.

5.2.2.2

Sellele lisaks tuleks ettepanekus hagejale sätestada konkreetne — paratamatult lühike — tähtaeg kohtu nõudmise täitmiseks. Kui hageja ei korrigeeri nõuet enne tähtaja möödumist, lükatakse hagi ilma edasise käsitlemiseta tagasi.

5.3   Artikkel 5 — Nõude tagasilükkamine

5.3.1

Üldiselt näeb tsiviilkohtumenetlusõigus ette võimaluse esitada vastuväide või apellatsioon maksekorraldusnõude tagasilükkamise otsusele. Kuid artiklis 5(2) püütakse tagada, et sellist otsust ei saaks mingil viisil vaidlustada.

5.3.2

Võttes arvesse viisi, millisena maksekorraldusmenetlus on mõeldud ning fakti, et see on vabatahtlik (mis tähendab, et miski ei takista muude kohtumenetluste kasutamist), ei ole apelleerimine järelikult vajalik.

5.3.3

Seda silmas pidades tuleks artikkel 5(2) sõnastada: “Euroopa maksekorraldusnõude tagasilükkamist ei saa vaidlustada ega edasi kaevata”, et säilitada järjepidevus seletuskirjas toodud infoga. (10)

5.4   Artikkel 6 — Euroopa makseteade

5.4.1

Vastavalt artikkel 6(2) teisele lausele on juhul, kui kostja aadress (nagu eelpool öeldud, tuleks mõiste “võlgnik” asendada terminiga “kostja”) on täpselt teada, lubatud kasutada üleandmismeetodeid, mille puhul ei nõuta kostja allkirja.

5.4.1.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee juhib komisjoni tähelepanu faktile, et punkt “kui kostja aadress on täpselt teada” on liiga ebamäärane ning võib põhjustada suurt õiguslikku ebakindlust, millel oleksid kostjatele negatiivsed tagajärjed.

5.4.1.2

Mõnedes liikmesriikides on kasutusel ametliku aadressi süsteem: kui lepingu osapool toimetab selle süsteemi puhul teate ametlikule aadressile, siis eeldatakse, et teade saadi kätte ning seega puudub vajadus kättesaamist tõendada. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on seisukohal, et ametliku aadressi sisseseadmine ei oleks küllaldane täitmaks aadressi täpse teadmise nõuet.

5.4.1.3

Kui see süsteem — st loobumine nõudest, mille puhul kostja tõendaks kättesaamist allkirjaga — ühendatakse varade arestimise süsteemiga tasumata maksete eest enne teate tegelikku üleandmist kostjale, võib tekkida olukord, kus kostja saab maksekorraldusest teada alles siis, kui see täitmisele pööratakse ning tema vara arestitakse.

5.4.1.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee usub, et tuleb vältida seda tõsist olukorda, mis oleks väga piinlik inimestele, kelle vara on arestitud, ilma et neil oleks võimalik sellele vastuväiteid esitada (11). Seetõttu soovitab komitee, nagu rõhutatakse arvamuses ülalmainitud rohelise raamatu kohta, et üleandmismeetodite kasutamist, mille puhul ei nõuta kostja allkirja kättesaamise kohta, ei tohiks lubada ning et punkt “kui kostja aadress on täpselt teada” tuleks järelikult artikkel 6(2) lõpust kustutada.

5.4.2

Artiklis 6(3)(b) sätestatud kolmenädalast tähtaega tuleks täpsustada sellele vastava päevade arvuga, et menetlusega seotud aega oleks kergem hinnata.

5.4.3

Ettepaneku portugalikeelses versioonis ning mõnedes muudes versioonides tuleks selgitada artiklis 6(5) sätestatud tähtaja laadi, st portugalikeelses versioonis tuleks sõna “prazo” järele lisada sõnad “de prescriēćo” (“aegumistähtajast”) (12).

5.4.4

Oma arvamuses ülalmainitud rohelise raamatu kohta soovitas Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee komisjonile ühtlasi “et õigusaktis selgitataks täpselt tagajärgi, mis kaasnevad suutmatusega anda nõuete kohta infot”.

5.4.4.1

Käesolevas ettepanekus sellised sätted puuduvad ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitab komisjonile veel kord tungivalt need kehtestada.

5.5   Artikkel 8 — Kaitseväite tagajärjed

5.5.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates ei selgu ettepanekust, et pärast kaitseväite esitamist peab kohtumenetlus vastavalt asjaomaste liikmesriikide tsiviilprotsessi reeglitele jätkuma, ilma et osapooltel oleks vaja algatada täiendavaid menetlusi.

5.5.2

Järelikult peaks artiklis 8(1) sõnadele “jätkub kohtumenetlus” järgnema klausel “automaatselt, ilma et oleks vaja algatada uut menetlust”.

5.6   Artikkel 9 — Euroopa maksekorraldusmenetlus

5.6.1

Nagu konstateeriti seoses artikliga 6(2), sätestab artikli 9(2) teine lause, et kui kostja aadress (ka siin tuleks termin “võlgnik” asendada mõistega “kostja”) on täpselt teada, on lubatud kasutada üleandmismeetodeid, mille puhul ei nõuta kostja allkirja.

5.6.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee juhib komisjoni tähelepanu faktile, et punkt “kui kostja aadress on täpselt teada” on liiga ebamäärane ning võib põhjustada suurt õiguslikku ebakindlust, millel oleksid kostjatele negatiivsed tagajärjed.

5.6.3

Sel põhjusel on EMSK arvamusel, et siin on kohaldatav täpselt sama ettepanek, mis tehti seoses artikliga 6, teiste sõnadega — ei tohiks lubada kasutada üleandmismeetodeid, mille puhul ei nõuta kostja allkirja, ning et seetõttu tuleks klausel “kui kostja aadress ei ole täpselt teada” artikli 9(2) lõpust kustutada.

5.7   Artikkel 11 — Euroopa maksekorraldusmenetlus

5.7.1

Kui komisjon aktsepteerib Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitust mitte lubada üleandmismeetodite kasutamist, mille puhul ei nõuta kostja allkirja, tuleks artikkel 11(4)(a)(i) järjepidevuse huvides kustutada.

5.7.2

Väljend “tegutseb koheselt” artikkel 11(4) viimases lauses on väga ebamäärane ning võimaldab mitmeid erinevaid tõlgendusi.

5.7.2.1

Õiguskindluse tagamiseks soovitab EMSK seetõttu, et komisjon määraks kindlaks tähtaja, mille vältel artiklis 11(4) väljatoodud õigusi kasutada tuleb.

5.8   Artikkel 12 — Vastuväite esitamise tagajärjed

5.8.1

Nagu märgitud artikkel 8 puhul ei selgu ettepanekust, et pärast kaitseväite esitamist peab kohtumenetlus vastavalt asjaomaste liikmesriikide tsiviilprotsessi reeglitele jätkuma, ilma et osapooltel oleks vaja algatada täiendavaid menetlusi.

5.8.2

Seetõttu peaks sõnadele “kohtumenetlus jätkub” järgnema klausel “automaatselt, ilma et oleks vaja algatada uut menetlust”.

5.9   Artikkel 13 — Seadusjärgne esindatus

5.9.1

EMSK usub, et võib lubada muuta vabatahtlikuks advokaadi või mõne muu juristi kasutamise seadusjärgse esindaja, kui nõude väärtus on nii madal, et selliste asjatundjate kaasamisega seotud kulud ei oleks põhjendatud.

5.9.2

Kuid erinevalt mitmete liikmesriikide seadusandlusest ei täpsustata ettepanekus maksekorraldusmenetluse nõude ülempiiri, mille tagajärjeks on, et seda võidakse kasutada suurte summade tagasisaamiseks, mis mõnede liikmesriikide seadusandlusest tulenevalt nõuaksid tavamenetluse kasutamist, kui esitatakse vastuväide.

5.9.3

Kõnealustes olukordades ei oleks otstarbekas kaasata juristi ainult kohtuasja üleminekul tavalisse tsiviilkohtumenetlusse. Pakutud vastusevormi täitmisel nõutakse võlgnikult tegelikult mitte ainult seisukohta, kas ta tunnistab võlga või mitte, vaid ka seda, et ta teataks, kas ta kavatseb esitada vastuväite nõudele tervikuna või ainult põhinõudele, ainult intressidele või ainult kuludele. Kõnealuse vormi täitmisel võib võlgnik tahtmatult nõrgendada kaitset, mida tema advokaat kasutaks, juhul kui advokaat kaasataks menetlusse selle algusest peale.

5.9.4

Teisest küljest võib juristi kui seadusjärgse esindaja kasutamise muutmine vabatahtlikuks avaldada negatiivset mõju, kui osapooled on väga ebavõrdsed (tarbijad spetsialistide vastu, suurettevõtted väikeste või perefirmade vastu).

5.9.5

Neil põhjustel soovitab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee komisjonil kaaluda advokaadi või mõne muu juristi kui seadusjärgse esindaja kasutamise muutmist kohustuslikuks, kui menetletavad summad ületavad kehtestatud määra (näiteks 2500 €).

5.10   Artikkel 14 — Kulud

5.10.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee usub, et artiklile 14 tuleks lisada paragrahv 2, mille sõnastus oleks järgmine: “Euroopa maksekorraldusmenetluse eest ei võeta tasu, kui ei esitata kaitseväidet või vastuväidet.”

5.10.2

Võttes arvesse, et maksekorraldusmenetluse puhul on tegemist kohtuvälise menetlusega, soovitatakse sisse seada ühekordne esmane väike tasu, mis ei sõltuks nõude väärtusest.

5.10.3

Kui arvatakse, et see ei ole soovitav, peaks määrusest selguma, et antud juhtumi (13) puhul on kohaldatav liikmesriigi seadusandlus, millega võetakse üle direktiiv 2003/8/EÜ 27. jaanuarist 2003, mis käsitleb õiguskaitse kättesaadavust piiriülestes dispuutides.

5.11   Lisad: Vormid

5.11.1

Soovitatud süsteem toetub lisades 1, 2 ja 3 esitatud vormide kasutamisele (14). Kohtumenetlused kulgevad häireteta ainult siis, kui vormid täidavad ettenähtud otstarvet.

5.11.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteel on põhjendatud kahtlusi piiriülestes vaidlusküsimustes kasutatavate vormide efektiivsuse ja praktilisuse suhtes.

5.11.3

Näiteks: kui Itaalia firma, kellele Poola klient raha võlgneb, esitab Euroopa maksekorraldusnõude mõnele Itaalia kohtule, kas siis Poola klient saab makseteate itaalia või poola keeles? Kui teade on itaalia keeles, kus on siis tagatis, et klient sellest aru saab ja suudab otsustada, kas esitada kaitseväide? Kui teade on poola keeles, kes siis vastutab selle tõlkimise eest?

5.11.4

Hageja ei pea mitte lihtsalt vormil olevaid kastikesi märgistama; ta peab lisama ka kirjaliku info. Kes vastutab selle tõlkimise eest? Ja kes tõendab, et tõlge on täpne?

5.11.5

Määrus 1348/2000 29. maist 2000, mis tegeleb tsiviil- või kaubandusasju puudutavate kohtu- ja kohtuväliste dokumentide käsitlemisega liikmesriikides, ei vaigista ülalmainitud muret, sest vaadeldav Euroopa maksekorraldusmenetlus on oma loomult võrdlemisi vaba ja aeglane.

5.11.6

Tõesti, isegi kui ülalmainitud hüpoteetiline Poola klient saaks Euroopa maksekorralduse kätte oma emakeeles, mis keeles peaks ta siis vastama? Kes tõlgiks poola keelest itaalia keelde? Vastupidiselt, kui ta ei saa poolakeelset teadet, võiks ta juriidiliselt rääkides keelduda seda vastu võtmast. Kuid kõik selletaolised olukorrad looksid takistusi, mis avaldaksid ebasoodsat mõju Euroopa maksekorralduse kiirusele.

5.11.7

Seetõttu palub Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee komisjonil kaaluda kõige efektiivsemat viisi tagamaks, et nende vormide kasutamine piiriülestes vaidlusküsimustes ei seaks ohtu võlgade kiiret tagasisaamist ega kostja õigust kaitsele.

5.11.8

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvab ka, et kõik need vormid, välja arvatud vastuse vormid, on liiga keerulised, et juriidilise hariduseta inimesed neid täita suudaksid.

5.11.9

Mitmed terminid (seaduslik intressimäär; % üle EKP baasintressi; maksekorraldus; “võidakse teie vastu täitmisele pöörata”) võivad võhikule arusaamatud olla. Kuna komisjon soovitab muuta seadusjärgse esindatuse vabatahtlikuks (kuigi EMSK on seisukohal, et nii peaks see olema vaid väikeste summade puhul), tuleb rakendada meetmeid tagamaks, et vormide kasutajad neid mõistaksid ja oskaksid neid õigesti täita.

5.11.10

Vähemalt portugali keeles tähendavad mõisted “rentima” ja “üürima” kahte erinevat kontseptsiooni (kinnisvara renditakse, vallasvara üüritakse). Euroopa maksekorraldusnõude punkt 8.2 portugalikeelses versioonis ja Euroopa makseteate punktis 9.3 tuleks seetõttu terminit “contrato de locação” kasutada seoses vallasvaraga. Muukeelsetes versioonides kasutatavat terminoloogiat tuleks seega kontrollida liikmesriikide tsiviilõiguses leiduvate terminite suhtes.

5.11.11

Lõpuks on Euroopa maksekorraldusnõude punkti 11 ja Euroopa makseteate punkti 12 võhikul väga raske täita. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitab lasta seda küsimust analüüsida hageja ja kostja asukohajärgsel kohtul.

Brüssel, 9. veebruar 2005.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  KOM(2004) 173 (lõplik), 19.03.2004.

(2)  ELT C 19, 23.01.1999.

(3)  K(2002) 746 (lõplik), 20.12.02 - ettekandja: hr Von Fürstenwerth (EÜT C 220, 16.9.2003).

(4)  Vt EP resolutsioonid A2-152/86, 13.3.1987, A3-0212/94, 22.4.1994 ja A-0355/96, 14.11.1996

(5)  Vt. EÜT C 295, 22.10.1994 ja EÜT C 39, 12.2.1996.

(6)  Sellega seoses vrd järgmisi dokumente:

Komisjoni teatis tarbijahüvitiste kohta (K(84) 692 (lõplik), 12.12.1981) ja täiendav teatis samas küsimuses (K(87) 210 (lõplik), 7.5.1987) täienduseks 2/85 Euroopa Ühenduste bülletäänile

Komisjoni teatis teemal: uus impulss tarbijakaitse poliitikasse (K(85) 314 (lõplik), 23.7.1985) EÜT C 160, 1.7.1985

Komisjoni tegevuskava 14. veebruarist 1996 (K(96) 13 (lõplik))

Komisjoni teatis teemal: suurema efektiivsuse suunas Euroopa Liidu kohtuotsuste saavutamisel ja jõustamisel (K(97) 609 lõplik, 22.12.1997, EÜT C 33, 31.1.98)

Roheline raamat õiguskaitse kättesaadavuse kohta tarbijatele ja tarbijavaidluste lahendamine ühtsel turul (K(93) 576).

Roheline raamat alternatiivsete vaidlusküsimuste lahendamise kohta tsiviil- ja äriõiguses (K(2002) 196 (lõplik), 19.4.2002)

(7)  Need sisaldavad:

Komisjoni soovitus 12. maist 1995 kaubandustehingute maksetähtaegade kohta ja sellega seonduv komisjoni teatis (EÜT L 127, 10.6.1995 ja EÜT C 144, 10.6.1995)

Direktiiv 98/27/EÜ, 19.5.1998 ettekirjutuste kohta tarbijate huvide kaitseks (EÜT L 166, 11.6.1998, lk.51)

Direktiiv 2000/35/EÜ, 29. juuni 2000, teemal: võitlemine hilinenud maksmisega äritehingute puhul (EÜT L 200, 8.8.2000)

Määrus (EÜ) nr 44/2001, 22. detsember 2000, teemal: kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja jõustamine tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I) (EÜT L 12, 16.1.2001). Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee ettekandja: hr Malosse (EÜT C 117, 26.4.2000)

Määrus (EÜ) nr. 1206/2001, 28. mai 2001, teemal: koostöö liikmesriikide kohtute vahel tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 174, 27.6.2001). EMSK ettekandja: hr Bataller (EÜT C 139, 11.5.2001)

Meetmete programm kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamiseks tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT C 12, 15.1.2001)

Määrus (EÜ) nr. 1346/2000, 29. mai 2000, teemal: pankrotimenetlused (EÜT L 160, 30.6.2000). EMSK ettekandja: hr Ravoet (EÜT C 75, 15.3.2000)

Määrus (EÜ) nr. 1347/2000, 29. mai 2000, teemal: kohtuotsuste tunnustamine ja jõustamine abieluasjades ja vanemlikku vastutust puudutavates asjades (EÜT L 160, 30.6.2000). EMSK ettekandja: hr Braghin (CES 940, 20. oktoober 1999, EÜT C 368, 20.12.1999) Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee ettekandja: hr Braghin (EÜT C 368, 20/12/1999)

Määrus (EÜ) nr. 1348/2000, 29. mai 2000, teemal: tsiviil- ja kaubandusasju puudutavate kohtu- ja kohtuväliste dokumentide käsitlemine liikmesriikides (EÜT L 160, 30.6.2000). EMSK ettekandja: hr Bataller (EÜT C 368, 20.12.1999)

Nõukogu otsus 28. maist 2001, millega loodi Euroopa õigusalase koostöö võrgustik tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 174, 27.6.2001). EMSK ettekandja: hr Retureau (EÜT C 139, 11.5.2001)

Komisjoni teatis, mis käsitleb maksete uut õiguslikku raamistikku siseturul [KOM(2003) 718 (lõplik), 2.12.2003]. Euroopamajandus- ja sotsiaalkomitee ettekandja: hr Ravoet (EÜT C 302, 7.12.2004).

(8)  KOM(2002) 159 (lõplik), EÜT C 203, 27.8.2002. EESC ettekandja: hr Ravoet (EÜT C 85, 8.4.2003).

(9)  Vt Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust ja inforaportit majapidamiste “lõhkilaenamise” kohta (ettekandja: hr Ataíde Ferreira, EÜT C 149, 21.6.2002).

(10)  Tõlkija märkus: seletuskirja portugalikeelses versioonis kasutatakse sõna “recurso” (apellatsioon), sellal kui artikli 5 lõikes 2 kasutatakse sõna “impugnaēćo” (vastuväide). Inglisekeelses versioonis kasutatakse mõlemal puhul sõna “appeal” (apellatsioon).

(11)  Määrusega (EÜ) nr. 805/2004, 21. aprill 2004, loodi Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuetele; selle määruse artiklis 14 nähakse ette, et võlgnikku teenindatakse ilma kättesaamist tõendava allkirjata, kuid seda ei peeta lubatavaks, kui võlgniku aadress ei ole täpselt teada. Paljudest olukordadest, millega on arvestatud, õigustavad ainult punktides c), d) ja e) kirjeldatud olukorrad Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee poolt selles arvamuses ja vastava rohelise raamatu kohta esitatud arvamuses toodud vastuväiteid.

(12)  Tõlkija märkus: ingliskeelses versioonis mainitakse juba aegumistähtaega

(13)  EÜT L 26, 31.01.2003, lk 41.

(14)  Lisa 1 sisaldab Euroopa maksekorralduse taotluse vormi (ettepaneku artikkel 3). Lisa 2 sisaldab Euroopa makseteadet (artikkel 6) ja vastuse vormi Euroopa makseteatele (artikkel7). Lisa 3 sisaldab Euroopa maksekorraldust (artikkel 9) ja vastuse vormi Euroopa maksekorraldusele (artikkel 11).


8.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/87


Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu soovituseks alaealiste ja inimväärikuse kaitse ning õiguse kohta esitada vastulauseid seoses Euroopa audiovisuaal- ja teabeteenuste sektori konkurentsivõimega”

KOM(2004) 341 (lõplik) — 2004/0117 (COD)

(2005/C 221/17)

Tulenevalt EÜ asutamislepingu artiklist 157 otsustas nõukogu 14. mail 2004 konsulteerida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu soovituseks alaealiste ja inimväärikuse kaitse ning õiguse kohta esitada vastulauseid seoses Euroopa audiovisuaal- ja teabeteenuste sektori konkurentsivõimega”.

Arvamuse ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis oma arvamuse vastu 17. jaanuaril 2005. Raportöör oli hr PEGADO LIZ.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee võttis oma 414. plenaaristungil 9.–10. veebruaril 2005 (9. veebruari istung) 73 poolt- ja 2 vastuhäälega vastu käesoleva arvamuse.

1.   Soovituse ettepaneku kokkuvõte

1.1

Käesoleva soovituse ettepanekuga (1) audiovisuaal- ja infoteenuste sektori kohta, mis katab kõiki levitamisvorme alates ringhäälingust kuni Internetini, teeb komisjon ettepaneku lähtuda teisest hindamisaruandest (12. detsember 2003) nõukogu 24. septembri 1998. aasta soovituse rakendamise kohta. Soovitus käsitleb Euroopa audiovisuaal- ja teabeteenuste sektori konkurentsivõime parandamist riiklike raamistike edendamise teel eesmärgiga saavutada võrreldav ja tõhus alaealiste ja inimväärikuse kaitse tase (2).

1.2

Kõnealuse täiendava soovituse esitamise peamisteks põhjusteks on esiteks viimasel ajal tehnoloogiavallas toimunud arengutest tulenevad väljakutsed, sealhulgas uue põlvkonna arvutite suurenenud võimsus ning asjaolu, et lairibatehnoloogia võimaldab edastada 3G mobiiltelefonidele ka näiteks videomaterjali (3). Teiseks valmistab ebaseadusliku, kahjuliku ja soovimatu materjali kiire kasv digitaalringhäälingu eri vormides, alates raadiost ja televisioonist ning lõpetades Internetiga, jätkuvalt muret avalikkusele ning eriti lapsevanematele ja haridustöötajatele, kõnealusele sektorile ja seadusandjatele.

1.3

Komisjonil on õigus kõnealuses valdkonnas koostada soovitusi, mis ei kuulu õigusaktide ühtlustamise alla, kui leiab, et ühisturu toimimise ja arengu tagamiseks on see vajalik. Sellest hoolimata soovis komisjon antud juhul kaasata nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahetult kõnealuse dokumendi kavandamisse ja vastuvõtmisse.

Üks soovituse eesmärke on suurendada Euroopa audiovisuaal- ja teabeteenuste sektori konkurentsivõimet, arendades liikmesriikides raamistikke, mis on suunatud alaealiste ja inimväärikuse kaitse võrreldava ja tõhusa taseme saavutamisele. Komisjon usub, et Euroopa Parlamendi poolt algatatud laiem avalik arutelu koos liikmesriikide nõukogu raames tehtava tööga muudab selle eesmärgi saavutamise hõlpsamaks. Komisjon teeb seetõttu ettepaneku, et asutamislepingu artikkel 157 võiks olla soovituse vastuvõtmise õiguslik alus.

1.4

Käesoleva soovituse ettepaneku puhul loodab komisjon, et Euroopa Parlament ja nõukogu soovitavad liikmesriikidel kehtestada õiguslikud või muud tingimused, mis soodustaksid usalduslikku õhkkonda aitamaks kaasa audiovisuaal- ja teabeteenuste sektori arengule.

Sel eesmärgil tõstab komisjon esile nelja liiki meetmeid, mille sihiks on

a)

tagada vastulause esitamise õigus kõigi meediakanalite, sh Interneti kaudu, piiramata võimalust reguleerida viisi, kuidas seda õigust kasutatakse vastavalt iga meediumi iseärasustele;

b)

võimaldada alaealistel kasutada audiovisuaal- ja teabeteenuseid Internetis vastutustundlikult, tõstes eriti vanemate, kasvatajate ja õpetajate teadlikkust võimalikest uutest teenustest ning vahenditest, mille abil neid alaealistele turvaliseks muuta, eriti meediakirjaoskuse ja hariduse edendamise programmide kaudu;

c)

muuta alaealiste jaoks lihtsamaks kvaliteetse sisuga teenuste leidmine ja hõlbustada neile juurdepääsu, pakkudes sealhulgas juurdepääsuvõimalusi haridusasutustes ja avalikes kohtades;

d)

julgustada kõnealust sektorit vältima kõigis meediakanalites diskrimineerimist soo, rassi või etnilise päritolu, usu või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse orientatsiooni alusel.

1.5

Komisjon on samuti veendunud, et Euroopa Parlament ja nõukogu peavad soovitama asjassepuutuvatele erinevatele sektoritele ja osapooltele

a)

teha algatusi, mis võimaldavad alaealistele ulatuslikuma juurdepääsu audiovisuaal- ja teabeteenustele, tagades samas programmi turvalise ja kontrollitud sisu ning takistades potentsiaalselt kahjuliku sisuga materjali levikut; protsessi osaks peab olema ka alt-üles ühtlustamine liikmesriikide isereguleeruvate ja kaasreguleerivate organite koostöö kaudu ning kogemuste jagamine parimate tavade osas, mis puudutavad küsimusi nagu ühtsete kirjeldavate sümbolite süsteem, mis aitaks vaatajatel hinnata programmide sisu;

b)

vältida ja võidelda igasuguse diskrimineerimisega ning soodustada mitmekülgse ja realistliku pildi saamist nii naiste kui meeste oskustest ja potentsiaalist ühiskonnas.

1.6

Ettepaneku lisa sisaldab mõningaid soovituslikke suuniseid, kuidas riiklikul tasemel rakendada meetmeid, mis on suunatud vastulausete esitamise õiguse tagamisele kõigis meediakanalites, kaasa arvatud:

õigustatud huvi, sõltumata kodakondsusest;

piisav aeg kõnealuse õiguse teostamiseks;

võimalus pöörduda kohtu poole.

2.   Ettepaneku taust

2.1

Alaealiste kahjuliku sisu eest kaitsmise ning televisiooniprogrammides vastulausete esitamise õiguse teema kerkis esimest korda üles nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiivis 89/552/EMÜ (4) liikmesriikide teleringhäälingutegevust käsitlevate teatavate õigusnormide kooskõlastamise kohta, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1997. aasta direktiiviga 97/36/EÜ (5) (nn piirideta televisiooni direktiiv).

2.2

Ometi oli esimene ühenduse tekst, millega püüti hakata juurutama teatavat audiovisuaal- ja teabeteenuste sisu alast regulatsiooni, komisjoni andmetel alles 24. septembri 1998. aasta soovitus. See kajastas kaalutlusi, mis sisaldusid 16. oktoobri 1996. aasta rohelises raamatus alaealiste ja inimväärikuse kaitse kohta audiovisuaal- ja teabeteenustes (6), ning 17. veebruari 1997. aasta resolutsiooni (7) järeldusi, mis käsitles Internetis leiduvat ebaseaduslikku ja kahjulikku materjali. Soovituses esitati liikmesriikidele, kõnealusele sektorile ja asjaomastele osapooltele rida soovitusi soodustada peamiselt iseregulatsiooni kaudu usalduslikku õhkkonda, mis edendaks audiovisuaalsete ja teabeteenuste arengut, tagades alaealiste ja inimväärikuse tõhusa kaitse.

2.3

Selle tähtsa teksti osas juhtis Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee oma 29. aprilli 1998. aasta arvamuses (8) tähelepanu mitmele väga olulisele aspektile, mis puudutavad audiovisuaalses meedias alaealiste ja inimväärikuse tõhusat kaitset taotlevate eeskirjade põhimõtteid, iseloomu, rakendusala ja sisu. Lühidalt väljendudes anti soovitus kasutada audiovisuaalsete teenuste reguleerimise osas ühtlustatud ja integreeritud rahvusvahelist lähenemist. Tõsteti esile ka selliseid aspekte nagu sisu hindamise süsteemide ning filtreerimistarkvara kasutamine, vastutus ebaseadusliku ja kahjuliku sisu eest; soovitati algatusi vanemate, kasvatajate ja õpetajate harimiseks ja nende teadlikkuse tõstmiseks ning kutsuti üles suuremale koostööle ja kooskõlastatusele üleeuroopaliste ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel. Arvamuses tehti ka ettepanek rajada üleeuroopaline või, veelgi parem, rahvusvaheline tegevusjuhendite, suuniste ja rohujuuretasandi meetmete raamistik, tagamaks alaealiste ja inimväärikuse piisav kaitse.

2.4

Pärast seda algset teksti on nõukogu ja komisjon ühenduse tasemel teinud veelgi mitmeid samu probleeme käsitlevaid algatusi (9).

2.5

Ka Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on teinud mitmeid samu probleeme käsitlevaid algatusi. Neist tähtsaimad on:

a)

arvamus teemal “Programm laste kaitseks Internetis” (10);

b)

arvamus komisjoni teatise kohta ühenduse audiovisuaalpoliitika põhimõtete ja suuniste kohta digitaalajastul (11);

c)

arvamused ettepanekute kohta, mis puudutavad otsuseid 276/1999/EÜ ning 1151/2003/EÜ, (vastavalt KOM(1998) 518 (lõplik) ja KOM(2002) 152 (lõplik)) (12);

d)

arvamus ettepaneku kohta, mis puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsust Interneti turvalisema kasutamise kohta (KOM(2004) 91 (lõplik), 12.3.2004) (13)).

Lugejate tähelepanu juhitakse nimetatud dokumentides esitatud kaalutlustele ja soovitustele.

3.   Üldmärkused

3.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab komisjoni algatust laiendada ja rakendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 1998. aasta soovitust, arvestades teise hindamisaruande tulemusi, mis käsitleb nimetatud soovituse rakendamise võtmeaspekte, nagu alaealiste ja inimväärikuse kaitse, võitlus igasuguse sotsiaalse diskrimineerimisega ning õigus esitada vastulauseid kõigis meediakanalites, sealhulgas Internetis.

3.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tunnistab, et praeguses olukorras ei taga asutamisleping Euroopa Liidule õigust ühtlustada audiovisuaalsektorit puudutavaid õigusakte; komitee tunneb asjade praeguse seisu üle muret ning soovitab lepingute järgmisel läbivaatamisel teema juurde tagasi pöörduda.

3.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee ei pea loogiliseks, et alaealiste ja inimväärikuse ning au ja eraelu kaitsmise nimel meediakanalites Euroopa Liidu piires, olukorras, kus piirideta televisiooni direktiiv tagab täielikult avatud piirid, võetakse aluseks mitte isiku õigused, vaid Euroopa audiovisuaal- ja teabeteenuste sektori konkurentsivõime areng. Põhiliste kodanikuõiguste kaitsmist ei tohi käsitleda vaid juhusliku aspektina audiovisuaalteenuste turu arengu saavutamiseks.

3.4

Kuid Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tunnistab, et hoolimata ülalmainitud õiguslikest piirangutest on kõnealune soovitus üldjoontes komisjoni poolt esitatud sõnastuses parim viis antud küsimustes edasi liikumiseks. Komitee nõustub ka komisjoni esitatud soovituse õigusliku alusega (EÜ asutamislepingu artikkel 157), mis on tegelikult sama õiguslik alus, mida kasutati nõukogu 24. septembri 1998. aasta soovituses Euroopa audiovisuaal- ja teabeteenuste sektori konkurentsivõime parandamise kohta riiklike raamistike edendamise teel eesmärgiga saavutada võrreldav ja tõhus alaealiste ja inimväärikuse kaitse tase (14) ning mida täiendab käesolev soovituse ettepanek ja nõukogu 20. detsembri 2000. aasta otsus Euroopa audiovisuaalteoste arendamise, levitamise ja müügi edendamiseks mõeldud programmi rakendamise kohta (MEDIA Plus — arendamine, levitamine ja müügi edendamine 2001–2005) (15).

3.5

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kordab seisukohta, mida väljendati arvamuses (16), mis käsitleb ettepanekut nõukogu soovituseks alaealiste ja inimväärikuse kaitse kohta audiovisuaal- ja teabeteenuste sektoris (98/C 214/07). Nimelt öeldakse arvamuses, et Euroopa audiovisuaal- ja teabeteenuste sektor suudab oma täieliku potentsiaali ära kasutada vaid usalduslikus õhkkonnas, mis omakorda on saavutatav vaid alaealiste ja inimväärikuse kaitse tagamisega.

3.6

Samuti kinnitab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee oma veendumust, et ainult ühtlustatud ja integreeritud rahvusvaheline lähenemisviis audiovisuaalteenustele võib anda tulemuseks kõigi kaitsemeetmete tõhusa rakendamise, eriti mis puudutab hindamissüsteemide ja filtreerimistarkvara aspekte ning ebaseadusliku ja kahjuliku sisu eest vastutuse selgitamist. Seetõttu kordab komitee oma üleskutset laiendada koostööd ja kooskõlastamist üleeuroopaliste ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel ning samuti ettepanekut kehtestada rahvusvahelised tegevusjuhised, suunised ja rohujuuretasandi meetmed alaealiste ja inimväärikuse piisavaks kaitseks.

3.7

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee juhib eriti tähelepanu inimväärikuse mõiste määratlusele, nagu see on esitatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, mis on Euroopa põhiseaduse lahutamatuks osaks (artikkel I-2), ning vajadusele kõnealuse ettepaneku soovituse taustal käsitleda seda kontseptsiooni viisil, mis oleks täielikult ühilduv ELi põhiõiguste harta sihi ning sisuga.

3.8

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee usub, et alaealiste ja inimväärikuse tõhus kaitse, arvestades tehnoloogilist arengut audiovisuaal- ja teabeteenuste sektoris, nõuab eelkõige meediakirjaoskuse edendamist võimaldamaks tarbijatel kasutada meediat viisil, mis oleks kooskõlas ühiskonna väärtushinnangutega, ning kujundada tarbijates välja oskus neid küsimusi hinnata (17).

3.9

Eriti Interneti osas usub Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, et on väga oluline kooskõlastada poliitika ja meetmed, mis on suunatud Interneti kasutusoskuse ja selle turvalise kasutamise edendamisele alaealiste seas, ning nõustub seega järeldustega, milleni jõuti kahjulikku ja ebaseaduslikku kübersisu käsitleval Euroopa foorumil “Eneseregulatsioon, kasutajate kaitse ja meedia pädevus”, mille korraldas Euroopa Nõukogu 28. novembril 2001 (18).

3.10

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee avaldab veel kord toetust eneseregulatsioonile, kus see on õigustatud, ning tõstab esile kaasreguleerivate mudelite kasutamise tähtsust, kuna need on osutunud alaealiste kaitsmise eeskirjade rakendamisel eriti tõhusaks, nagu on eraldi ära mainitud komisjoni teatises Euroopa regulatiivse audiovisuaalpoliitika tuleviku kohta, KOM(2003) 784 (lõplik), 15. detsember 2003 (19).

3.11

Tahtmata vähendada meediakirjaoskuse edendamisega seotud algatuste elulist tähtsust, tervitab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee ideed kehtestada audiovisuaalset sisu kirjeldavad ja identifitseerivad kriteeriumid ühenduse tasandil, kuid rõhutab samas vajadust käsitleda sisu konkreetse riigi ja piirkonna kontekstis, et arvestada spetsiifiliste kultuuriliste erinevustega.

3.12

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovib avaldada toetust arvukatele väga positiivsetele uuendustele ja arengusuundadele, mis sisalduvad komisjoni uues algatuses ning kujutavad endast olulist edasiminekut võrreldes komisjoni eelmise soovitusega. Esiletõstmist väärivad järgmised punktid:

a)

viide meediakirjaoskusele ning meedia-alastele haridusprogrammidele (I jaotise lõike 2 esimene taane);

b)

üleskutse aktiivselt julgustada võitlust igasuguse diskrimineerimisega, mitte ainult passiivselt vältida diskrimineerimist (I jaotise lõige 3);

c)

idee alt-üles ühtlustamiseks liikmesriikide isereguleerivate ja kaasreguleerivate organite vahelise koostöö kaudu ning kogemuste vahetamise abil parimate tavade osas, mis puudutavad küsimusi nagu ühtne kirjeldavate sümbolite süsteem, mis aitaks vaatajatel hinnata programmide sisu (II jaotise lõige 1);

d)

eriti soovitus tagada õigus esitada meedias, sealhulgas Internetis, vastualuseid, eeldades, et sama õigus rakendub ka ühenduse institutsioonide väljaannetele ja saadetele.

3.13

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on aga veendunud, et soovitatud lähenemisviisi oleks olnud võimalik veelgi edasi arendada järgmisel viisil:

4.   Erimärkused

4.1   Alaealiste kaitse

4.1.1

Alaealised ei ole ainus rühm, mis vajab eraldi kaitset teatud kahjuliku ja ohtliku sisuga materjali eest, sealhulgas eelkõige vägivaldse, pornograafilise ja pedofiilse sisu eest. See kehtib ka teiste tundlikumate või haavatavamate rühmade — nagu eakad või õpiraskustega isikud — kohta ning soovitus peaks ka neid rühmi arvesse võtma.

4.1.2

Erinevaid alaealiste kaitsega seotud aspekte, mida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tõstatas oma hiljutises arvamuses ettepaneku kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuseks, millega kehtestatakse mitmeaastane ühenduse programm edendamaks interneti turvalisemat kasutamist (20), tuleks käsitleda liikmesriikide jaoks kasulike soovitustena, mida tuleks lülitada kõnealusesse soovituse ettepanekusse ning mis peaksid hõlmama eelkõige järgmist:

a)

parem väljaõpe ja teave vahendite kohta, mis võimaldavad muuta internetikasutuse turvalisemaks;

b)

internetiteenuse pakkujate vastutavaks tegemine ning nõudmine, et nad järgiksid koheselt kõiki volitatud asutuse otsuseid, mis nõuavad ebaseadusliku, kahjuliku või ohtliku sisuga programmide edastamise lõpetamist;

c)

otseliinide, filtreerimistehnoloogiate, sisu hindavate ning rämpsposti ja -sõnumite vastaste meetmete soodustamine ja toetamine;

d)

internetitarkvara ja serverite operatsioonisüsteemide autorite vastutavaks tegemine müügil olevate viirusrünnakute vastaste süsteemide kaitsmise ja töös hoidmise eest koos kohustusega pakkuda lihtsat ja kättesaadavat viirusevastast tehnoloogiat;

e)

süsteemide rakendamine, mis võimaldavad identifitseerida ja anda teavet kahjuliku ja ohtliku sisu kohta, ning igasuguse rassistliku ja ksenofoobse või kuritegevust, vägivalda või vihkamist õhutava materjali eemaldamine.

4.1.3

Muretsemine konkreetselt internetikasutusega seonduva pärast ei tohi tähendada seda, et vähem tähelepanu pööratakse tavapärastele meediavormidele, eelkõige raadiole ja televisioonile, kus tuleb võidelda tõsiste kuritegudega haavatavate ühiskonnaliikmete, iseäranis alaealiste suhtes eneseregulatsiooni või muude organite poolse regulatsiooni kaudu.

4.2   Inimväärikuse kaitse

4.2.1

Inimväärikuse kaitsmine meedias ei tohi piirduda igasuguse diskrimineerimise keelamisega. Inimeste eraelu või põhiõigusi kahjustava sisuga programmid tuleb samuti liikmesriikide pädevates asutustes läbi arutada, kui seda õigustab võimalik mõju ühiskonnale.

4.2.2

Liikmesriikidele tuleb antud valdkonnas samuti soovitada:

a)

julgustada meediat kehtestama täpsed ja konkreetsed eeskirjad, et tagada austus eraelu vastu;

b)

julgustada meediat seadma sisse iseregulatsiooni mehhanismid, mille kaudu eraelu ja inimväärikuse vastaste rünnakute ohvrid saaksid esitada kaebusi;

c)

asutada sõltumatud organid, sealhulgas kohtuorganid, mis kuulaksid seda liiki kaebused ära, kui iseregulatsiooni mehhanismid osutuvad ebatõhusaks;

d)

kehtestada õigus saada kompensatsiooni materiaalse ja mittemateriaalse kahju eest, mis ühelt poolt tagaks ohvritele hüvitise ning teiselt poolt ohjeldaks neid, kes vastutavad tõsiste ja süstemaatiliste rünnakute eest inimeste eraelule ning inimväärikusele;

e)

teostada järelevalvet programmide üle, mille sisu võib rünnata eraelu, inimväärikust ja põhiõigusi.

4.3   Vastulause esitamise õigus

4.3.1

Lisaks vastulausete esitamise õigusele tuleb samuti sätestada samas ulatuses ning samadel tingimustel parandamisõigus, et võidelda vale, ebaõige või ebatäpse sisuga, mis avaldab mõju inimeste õigustele.

4.3.2

Tuleb selgelt sätestada, et vastamisõigust ei saa tagada ainult õiguslike vahenditega, vaid ka kaasreguleeruvate ja isereguleeruvate meetmete kasutamisega.

4.3.3

Soovituse ettepaneku lisas peavad sisalduma sätted järgmiste meetmete kohta:

a)

selliste juhtumite täpne ja kohustuslik tuvastamine, kus vastuse või õienduse avaldamine võidakse tagasi lükata (nagu on sätestatud Euroopa Nõukogu resolutsioonis 74/26), ning tagasilükkamise esitamiseks lühikese tähtaja kehtestamine;

b)

põhimõte, et vastus tuleb avaldamise kohas või saates esile tõsta samal määral, nagu seda tehti väljaandes või saates, millele vastatakse;

c)

põhimõte, et vastamis- ja parandusõigus ei tohi olla tasuline.

4.3.4

Lisa esimeses taandes nimetatud fraasile “sõltumata kodakondsusest”, tuleb täiendada sõnadega “või elukohast”.

5.   Lõppmärkused

5.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee avaldab veel kord rahulolu praegu kaalumisel oleva soovituse ettepaneku suhtes, esitades oma reservatsioonid “Erimärkuste” lõigus. Kuna tehnoloogilised uuendused ja areng esitavad nii kvaliteedi kui kvantiteedi osas uusi väljakutseid, teeb komitee ettepaneku, et soovituste mõju liikmesriikidele, tööstusele ja teistele huvitatud osapooltele tuleks hinnata neli aastat pärast soovituse vastuvõtmist.

5.2

Pidades silmas eelmises punktis viidatud hindamisprotsessi, teeb Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee ettepaneku rajada järelevalvekeskus, mille ülesandeks oleks süstemaatiliselt kaardistada liikmesriikide, tööstuse ja asjaomaste osapoolte poolt käesoleva soovituse täitmiseks rakendatavad meetmed.

Brüssel, 9. veebruar 2005

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  KOM(2004) 341 (lõplik), 30.4.2004.

(2)  Soovitus 98/560/EÜ, EÜT L 270, 7.10.1998; nimetatud ettepaneku kohta avaldas komitee arvamuse CESE 626/1998, 29. aprill 1998 (raportöör: pr Barrow). Teine hindamisaruanne sisaldub dokumendis KOM(2003) 776 (lõplik).

(3)  Vt komisjoni teatist “Euroopa kiire ühendamine: viimased arengud elektroonilise side sektoris” (KOM(2004) 61 (lõplik)) ja arvamust CESE 880/2004, 27.12.2004, raportöör: hr McDonagh; vt ka komisjoni teatist lairiba-mobiilteenuste kohta (KOM(2004) 447, 30.6.2004).

(4)  Nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiiv 89/552/EMÜ liikmesriikide teleringhäälingutegevust käsitlevate teatavate õigusnormide kooskõlastamise kohta, EÜT L 298, 17.10.1989, lk 23.

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1997. aasta direktiiv 97/36/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 89/552/EMÜ liikmesriikide teleringhäälingutegevust käsitlevate teatavate õigusnormide kooskõlastamise kohta, EÜT L 202, 30.7.1997, lk 60.

(6)  KOM(96) 483 (lõplik), mille kohta Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee avaldas oma arvamuse. Raportöör oli pr Barrow, EÜT L 287, 22.9.1997, lk 11.

(7)  EÜT C 70, 6.3.1997.

(8)  EÜT C 214, 10.7.1998. Raportöör oli pr Barrow.

(9)  Neist tähtsaimad on:

a)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. jaanuari 1999. aasta otsus nr 276/1999/EÜ, millega võetakse vastu ühenduse mitmeaastane tegevuskava Interneti kasutamise turvaliseks muutmise kohta ülemaailmsetes võrkudes leiduva ebaseadusliku ja kahjuliku materjali vastu võitlemise teel, mis puudutab peamiselt laste ja alaealiste kaitset (EÜT L 33, 6.2.1999, mida on muudetud otsusega 1151/2003/EÜ, 16. 6. 2003, EÜT L 162, 1.7.2003, mis pikendab tegevusplaani kahe aasta võrra).

b)

Komisjoni 14. detsembri 1999. aasta teatis ühenduse audiovisuaalpoliitika põhimõtete ja suuniste kohta digitaalajastul, milles nenditakse, et raamistik peab ühtlasi tagama ühiskonna üldhuvide (sõnavabadus ja vastulausete esitamise õigus, autorite ja nende teoste kaitse, pluralism, tarbijakaitse, alaealiste ja inimväärikuse kaitse ning keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse edendamine) tõhusa kaitse (KOM(1999) 657 (lõplik)).

c)

Nõukogu 17. detsembri 1999. aasta järeldused alaealiste kaitsmise kohta digitaalsete audiovisuaalteenuste arengu taustal, milles tõstetakse esile vajadust kohandada ja täiendada olemasolevaid süsteeme alaealiste kaitsmiseks audiovisuaalmaterjalide kahjuliku sisu eest, pidades silmas jätkuvat tehnoloogilist, ühiskondlikku ja turgude arengut (EÜT C 8, 12.1.2000).

d)

8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ, elektroonilise kaubanduse kohta, mis sisaldab alaealiste ja inimväärikuse kaitse alaseid sätteid, eriti artikli 16 lõike 1 punkt e), mille kohaselt liikmesriikidel ja komisjonil tuleb toetada alaealiste ja inimväärikuse kaitsmist puudutavate tegevusjuhiste väljatöötamist (EÜT L 178, 17.7.2000).

e)

Komisjoni teatis: turvalisema infoühiskonna poole, parandades infoinfrastruktuuride turvalisust ja võideldes arvutikuritegevuse vastu, milles tehakse ettepanek terve rea õiguslike ja muude meetmete kohta, mille abil reageerida eraelu puutumatuse rikkumisele, omavolilisele juurdepääsule, tööstussabotaažile, ning intellektuaalse omandi kuritarvitamisele (KOM(2000) 890 (lõplik); raportöör: hr Dantin; ettepanek infosüsteemide vastaste rünnete raamotsuse kohta, mis sellele järgnes, (KOM(2002) 173 (lõplik)), 19.4.2002; arvamus 28.11.2001 (EÜT C 48, 21.1.2002): komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, majandus- ja sotsiaalkomiteele ja regioonide komiteele võrgu- ja infoturbe kohta: Euroopa lähenemisviisi ettepanek, raportöör hr Retureau.

f)

Nõukogule ja Euroopa Parlamendile esitatud hindamisaruanne nõukogu alaealiste ja inimväärikuse kaitset käsitleva soovituse rakendamise kohta (24. september 1998), mis kirjeldab soovituse rakendamise tulemusi julgustavatena. Kuid aruandes toonitatakse samuti vajadust kasutajate suurema kaasamise järele ning soovitatakse pikendada täielikuks rakendamiseks vajalikku aega. Neid punkte rõhutatakse nõukogu 23. juuli 2001. aasta järeldustes komisjoni hindamisaruande kohta (EÜT C 213, 31.7.2001).

g)

Komisjoni neljas aruanne piirideta televisioon direktiivi 89/553/EMÜ (vastu võetud 6. jaanuaril 2003) rakendamise kohta, mille lisas olevas direktiivi uuesti läbivaatamise programmis tehti ettepanek läbi viia avalik arutelu, mis käsitleks muuhulgas ka alaealiste kaitse ning vastulausete esitamise õiguse probleeme (KOM(2002) 778 (lõplik)), 06.1.2003. Avalik arutelu põhines komisjoni kodulehel avaldatud aruteludokumentidel: http://europa.eu.int/comm/avpolicy/regul/review-twf2003/consult_en.htm.

h)

Teine hindamisaruanne nõukogu septembri 1998. aasta soovituse kohta, millele eelpool viidati ning mis võeti vastu 12. detsembril 2003 ning mis sisaldab liikmesriikide poolt ning ELi tasandil vastu võetud meetmete kriitilist analüüsi.

i)

Komisjoni teatis Euroopa regulatiivse audiovisuaalpoliitika tuleviku kohta (KOM(2003) 784 (lõplik), 15.12.2003), milles esitatakse ühenduse poliitika prioriteedid keskpikas perspektiivis kõnealuse sektori reguleerimise osas laienenud Euroopas ning milles komisjon – võttes arvesse avaliku arutelu käigus väljendatud muret piirideta televisiooni direktiivi suhtes – viitas vajadusele kaasajastada soovitust alaealiste ja inimväärikuse kaitse kohta, keskendudes ise- ja kaasreguleeruvate mudelite arendamisele, eriti seoses võrgukeskkonnaga, et tagada alaealiste ning avaliku korra kaitse põhimõtete piisav arvestamine. Komisjon teatas ka, et hakkab ellu viima vastulausete esitamise õiguse ideed, mis rakenduks kõigile meediakanalitele ning mis võiks sisalduda kõigepealt alaealiste ja inimväärikuse kaitse alases soovituses.

j)

Hiljutine ettepanek Euroopa Parlamendi ning nõukogu otsuseks, millega luuakse ühenduse mitmeaastane programm Interneti turvalisema kasutamise ning uute võrgutehnoloogiate edendamiseks, keskendudes lõppkasutajatele, eriti vanematele, haridustöötajatele ja lastele (KOM(2004) 91 (lõplik), 12.3.2004).

(10)  28.11.2001, EÜT C 48, 28.2.2002; raportöör oli pr Davison.

(11)  18.10.2000, EÜT C 14, 16.1.2001; raportöörid olid hr Morgan ja hr Carroll.

(12)  EÜT C 214, 10.7.1998; raportöör oli pr Drifthout-Zweijtzer; 18.9.2002, EÜT C 73/2003, 26.3.2003; raportöör oli pr Davison.

(13)  ELT C 120, 20.5.2005, täiskogu poolt vastu võetud 16.12.2004; raportöörid olid hr Retureau ja pr Davison.

(14)  EÜT L 270, 7.10.1998, lk 48.

(15)  EÜT L 13, 17.1.2001, lk 35. Vt ka hiljutist ettepanekut otsuseks, mis puudutab MEDIA 2007 programmi, KOM(2004) 470 (lõplik), 14.7.2004 ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust, mida koostab käesoleva arvamuse raportöör.

(16)  Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus, mis käsitleb ettepanekut nõukogu soovituseks alaealiste ja inimväärikuse kaitse kohta audiovisuaal- ja teabeteenustega (98/C 214/07), EÜT C 214, 10.7.1998, lk 25.