20.5.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/1

1.1

Praegu puudub ELis edasikindlustusseltside järelevalve ühtlustatud raamistik. Sellest tulenevalt on liikmesriikide edasikindlustustegevuse järelevalvesüsteemide vahel suured erinevused.

1.2

Sellest lähtudes esitas komisjon 21. aprillil 2004. aastal ettepaneku direktiiviks edasikindlustustegevuse kohta ja direktiivide 73/239/EMÜ, 92/49/EMÜ ning direktiivide 98/78/EÜ ja 2002/83/EÜ muutmiseks. Direktiiviettepanek väljendab järgmisi olulisi seisukohti:

2.1

Direktiiv peab looma Euroopa Liidus ühtlustatud raamistiku edasikindlustusseltside ja kindlustusseltside enda riskide kindlustamiseks loodud tütarettevõtete (captives) (1) järelevalve osas.

2.2

Direktiiviettepanek määrab kindlaks ametliku tegevusloa saamiseks nõutavad minimaalsed eeldused. Eeldusteks on muu hulgas õigusliku vormi nõue, tegevuskava esitamine ja minimaalse garantiifondi olemasolu. Tegevusalad peavad piirduma edasikindlustuse ja sellega seotud tegevustega. Peale selle viiakse läbi olulist osalust omavate isikute ja ettevõtte juhtimise kontrollimine. Väljastatud tegevusluba kehtib ühenduse piires.

2.3

Direktiiv taotleb eesmärki keelata edasikindlustusseltside tagatissummade deponeerimine esmakindlustusseltside suhtes, kuivõrd need on liikmesriikide siseriiklikus seadusandluses ette nähtud. Lepingulist tagatissummade deponeerimist see ei puuduta. Lisaks toimiva ühtse turu loomisele on komisjoni eesmärgiks luua rahvusvaheline orientiir vähendamaks ülemaailmselt Euroopa edasikindlustusseltsidele tagatissummade deponeerimisest põhjustatud koormust.

2.4

Kindlustusseltside solventsusnõuete kindlaksmääramise raames tuleb kahjukindlustuse edasikindlustusseltside solventsusnõuete puhul aluseks võtta kahjukindlustuse esmakindlustusseltside solventsusnõuded. Komitoloogia menetluse raames võib neid nõudeid kuni 50 % võrra suurendada. Elukindlustuse edasikindlustusseltside solventsusnõuded peavad põhinema elukindlustuse esmakindlustusseltside solventsusnõuetel. Üheaegse tegelemise korral elu- ja kahjukindlustuse edasikindlustusega on nõutav kogusumma olemasolu omavahenditena. Nii nagu esmakindlustusseltsid peavad ka edasikindlustusseltsid omama vähemalt 3 mln euro suurust minimaalset garantiifondi. Kindlustusseltside enda riskide kindlustamiseks loodud tütarettevõtete (captives) osas võib nõutavat summat vähendada 1 mln euroni.

2.5

Juhtudeks, kui kindlustusseltsi finantsseisund halveneb, ei ole moodustatud piisavaid kindlustustehnilisi eraldisi või on omavahendite suurus ebapiisav, täpsustatakse direktiiviettepanekus järelevalveasutuse õigusi. Õigused vastavad esmakindlustusandjate üle järelevalvet teostava järelevalveasutuse õigustele ja hõlmavad vajaliku finantsseisundi taastamiseks ette nähtud saneerimiskava ja rahastamisplaani ning finantsprobleemide lahendamiseks ette nähtud saneerimiskava esitamist ning tegevusloa kehtetuks tunnistamist.

2.6

Edasikindlustusseltsid, kellel oli enne direktiivi rakendamise hetke õigus või tegevusluba edasikindlustusega tegelemiseks, võivad oma tegevust tegevusluba taotlemata jätkata. Nende suhtes kohaldatakse direktiivi materiaalõiguslikke sätteid. Liikmesriigid võivad siiski lisaks kehtestada kaheaastase üleminekuperioodi.

2.7

Direktiiviettepanekus antakse üle komisjoni rakendusõigused direktiivis tehniliste kohanduste (“komitoloogia”) tegemiseks.

2.8

Edasikindlustusseltside järelevalve eeskirjade alusel tuleb kohandada elu-, kahjukindlustuse ja kindlustusgruppe käsitlevate direktiivide sätted. Nii

3.1

Komitee kiidab heaks komisjoni ettepaneku, mis aitab kaasa Euroopa finantsturu tugevdamisele, tagades, et edasikindlustusseltsid ja kindlustusseltside enda riskide kindlustamiseks loodud tütarettevõtted (captives) omavad piisavalt kapitali võetud kohustuste täitmiseks. Sel viisil tugevdatakse oluliselt Euroopa edasikindlustusseltside positsiooni rahvusvahelistel kindlustusturgudel.

3.2

Komitee juhib tähelepanu edasikindlustustegevuse tähtsusele Euroopa finantsturu jaoks. 2002. aastal oli 40 suurima edasikindlustusseltsi preemiate kogusumma 138 601 200 000 USD, millest ELi edasikindlustusseltside osa moodustas 58 544 000 000 USD.

3.3

Edasikindlustustegevuse puhul on esmajoones tegemist esmakindlustusandja ja edasikindlustusandja vahelise suhtega. Ühe või mitme edasikindlustusandja väljalangemine võib siiski avaldada mõju ka tarbijale, kui selle tõttu ei suuda esmakindlustusandja võetud kohustusi täita. Komitee kiidab seetõttu heaks, et direktiiviettepanek aitab kaudselt kaasa ka tarbijakaitse taseme tõstmisele ELis. Samal ajal juhib komitee tähelepanu sellele, et piisav edasikindlustuskaitse teenib ka tarbija huve. Eelduseks on sobiva suurusega preemiatega piisavate edasikindlustusmahtude olemasolu Euroopa turul.

3.4

Komitee kiidab heaks komisjoni fast track lähenemisviisi. See tähendab, et edasikindlustusandjate järelevalve reeglid kehtestatakse esmakindlustusandjate järelevalve hetkel kehtivatele reeglitele toetudes. See näib eelkõige juba käimasolevat Solvency II projekti silmas pidades olevat õige lähenemisviis.

3.5

Äärmiselt tähtis on ka asjaolu, et edasikindlustusturu puhul on tegemist globaalse turuga. Komitee kutsub seetõttu parlamenti, nõukogu ja komisjoni üles pühendama edasistes direktiivi käsitlevates aruteludes erilist tähelepanu Euroopa edasikindlustusandjate rahvusvahelisele konkurentsivõimele.

3.6

Komitee tõdeb, et ka Euroopa edasikindlustusandjad tõestasid pärast 11. septembri 2001. aasta terrorirünnakuid oma usaldusväärsust. Sel taustal tuleks läbi viia iga uue Euroopa edasikindlustusandjatele osaks langeva koormuse täpne kulude ja tulude analüüs.

3.7

Komitee tõdeb, et seni on ELi liikmesriikides kasutatud erinevaid järelevalvesüsteeme. Neid iseloomustab solventsusnõudeid, investeerimist ja tagatissummade deponeerimist käsitlevate regulatsioonide kombinatsioon. Komisjoni ettepaneku kohaselt langevad ära eelkõige senised tagatissummade deponeerimist puudutavad regulatsioonid. Seejuures tuleb tagada, et asjaomastel järelevalveasutustel tekiks piisav usaldus edaspidi kasutatavate järelevalveinstrumentide ja nende ühtse kasutamise vastu ELis.

4.1

Direktiiviettepaneku kohaselt tuleb elukindlustuse esmakindlustusandjate solventsusmarginaali arvutamise kord kanda üle elukindlustuse edasikindlustusandjatele. Elukindlustuse edasikindlustustegevuse osas teeb komisjon ettepaneku võtta muutmatult üle esmakindlustusandjate solventsusnõuded. Omavahendite normatiivi (solventsusmarginaali) arvutamine sisaldab kahte komponenti, nimelt 3‰ riskisummast (sum at risk) ja 4 % matemaatilistest eraldistest. See paneb komitee arvates Euroopa edasikindlustusseltsidele ebaproportsionaalselt suure koormuse. Komisjoni ettepanek:

4.2

Euroopas asuvate elukindlustuse esmakindlustusandjate ja elukindlustuse edasikindlustusandjate riskide struktuur on väga erinev. Elukindlustuse edasikindlustuses kannab investeerimisriski reeglina esmakindlustusandja. Juba ainuüksi see erinevus näitab, et elukindlustuse esmakindlustusandjate omavahendite normatiivi (solventsusmarginaali) valem ei sobi elukindlustuse edasikindlustusandjate riskide struktuuri adekvaatseks väljendamiseks.

4.3

Võrdlus reitinguagentuuride arvutusmeetoditega näitab, et ELi ettepaneku nõuded võivad olla ülemäära kõrged. Nii põhinevad nõuded kindlustusandja omavahendite suurusele Ameerika Ühendriikides küll riskisummal, seejuures rakendatakse aga muutuvat tegurit, mis jälgib kindlustusportfelli suurust (0,8‰ üle 25 mld euro suuruse portfelliinvesteeringu puhul). Kanada järelevalveasutused ja reitinguagentuurid kasutavad sarnase struktuuriga meetodeid.

4.4

Esmakindlustus kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel toimub endiselt riiklikul tasandil, edasikindlustustegevuse puhul on seevastu alati tegemist olnud rahvusvahelise äritegevusega. See tuleneb juba ainuüksi riskide rahvusvahelise hajutamise vajadusest. Seetõttu on vajalik ELi kindlustusandjate õiglane ja võrdne konkurents rahvusvaheliste konkurentidega Ameerika Ühendriikides, Bermudal ja Šveitsis.

4.5

Euroopa edasikindlustusseltsid, kes tegutsevad ülemaailmses konkurentsis, satuksid tõenäoliselt tunduvalt halvemasse olukorda võrreldes oma väljaspool Euroopat tegutsevate konkurentidega, kelle suhtes kohaldatakse väiksemaid nõudeid omakapitali suurusele. Edasikindlustustegevus siirduks oletatavasti märkimisväärses ulatuses väljaspool Euroopat asuvatesse edasikindlustuskeskustesse, nt Bermudale ja Ameerika Ühendriikidesse. Edasikindlustusmahtude ümberpaigutumine põhjustaks Euroopa finantsturu olulise nõrgenemise. Ülemäära kõrged nõuded tooksid paratamatult kaasa edasikindlustusmahtude vähenemise ja/või edasikindlustushindade tõusu. Edasikindlustushindade tõus avaldab paratamatult mõju esmakindlustusseltside tootekuludele ja seeläbi tarbijatele. Kõrgemad hinnad avaldavad paratamatult negatiivset mõju ka hädavajalike pensionikindlustuslepingute sõlmimisele.

4.6

Kõik see ei aita komitee arvates kaasa Euroopa ühtse turu edendamisele. Eriti tõsiselt tabaksid edasikindlustuse pakkumise struktuuri ebasoodsad muutused ELi uusi liikmesriike, kes on huvitatud Euroopa edasikindlustuse toimivast ühtsest turust.

4.7

Komitee teeb sellest lõppjärelduse, et direktiiviettepanek elukindlustuse edasikindlustusandjate solventsusmarginaali arvutamise korra kohta võiks kahjustada Euroopa edasikindlustusandjate konkurentsivõimet. Sel põhjusel on komitee arvamusel, et komisjoni ettepanekut elukindlustuse edasikindlustusseltside solventsusnõuete kohta tuleb oluliselt muuta.

4.8

Komitee teeb sellest tulenevalt konstruktiivse ettepaneku lähtuda ka elukindlustuse edasikindlustustegevuses kahjukindlustuse edasikindlustustegevuses kasutatavast omavahendite normatiivi (solventsusmarginaali) arvutamise korrast.

4.8.1

Nii riski- kui ka konkurentsiaspekte silmas pidades on kahjukindlustuse edasikindlustustegevuses kasutatav omavahendite normatiivi (solventsusmarginaali) arvutamise meetod täiesti piisav. Kahjukindlustuses kasutatav omavahendite normatiivi (solventsusmarginaali) valem vastab põhijoontes rahvusvaheliselt kehtivatele solventsusnõuetele, seega oleks Euroopa edasikindlustusandjate halvem konkurentsiolukord suures osas välistatud.

4.8.2

Kahjukindlustuse omavahendite normatiivi (solventsusmarginaali) valem kajastab adekvaatselt elukindlustuse edasikindlustustegevust. Elukindlustuse edasikindlustus, mis tegeleb enamasti suremusriskide katmisega, vastab pigem kahjukindlustuse esmakindlustusandjate ja kahjukindlustuse edasikindlustusandjate kui elukindlustuse esmakindlustusandjate tegevusele.

4.8.3

Üksikriske, mida kahjukindlustuse omavahendite normatiivi (solventsusmarginaali) valem ei kajasta, on võimalik Solvency II projekti raames hõlpsalt integreerida.

4.8.4

Kahjukindlustuse omavahendite normatiivi (solventsusmarginaali) valemit on seadustehniliselt lihtne inkorporeerida, sest komisjon on esitanud direktiiviettepaneku eelnõus (revisjon 3) juba valmis direktiivi teksti.

4.8.5

Kahjukindlustuse omavahendite normatiivi (solventsusmarginaali) valem võimaldab elukindlustuse edasikindlustusseltsidel solventsusnõudeid aktuaalselt kindlaks määrata, sest nõutavad andmed on kindlustusseltsides juba olemas ja neid ei ole vaja kõigepealt koguma hakata. Ka rahvusvahelist äritegevust puudutava teabe vähesust silmas pidades näib kahjukindlustuse omavahendite normatiivi valemi rakendamine kasulikuna.

4.8.6

Kahjukindlustuse omavahendite normatiivi (solventsusmarginaali) valem sobib eriti hästi fast track lähenemisviisi jaoks. Seda on kerge rakendada, sest valemit ei ole vaja täiendavalt kohandada juhtude jaoks, mil deponeeritakse näiteks lepingulisi tagatissummasid.

5.1

Direktiiviettepanek näeb ette kanda kahjukindlustuse esmakindlustusandjate suhtes kohaldatav solventsusmarginaali arvutamise kord üle kahjukindlustuse edasikindlustusandjatele. Sellega seoses on Lamfalussy menetluse raames võimalik kahjukindlustuse edasikindlustusandjate solventsusnõudeid kuni 50 % võrra suurendada.

5.2

Komitee peab kahjukindlustuse esmakindlustusandjate solventsusnõuete muutusteta ülekandmist kahjukindlustuse edasikindlustusandjatele fast track lähenemisviisi raames sobivaks. Komitee on siiski otsustavalt selle vastu, et Lamfalussy menetlust laiendataks solventsusnõuetele.

5.3

Käeosolev direktiiv on kavandatud fast track projektina ja mitte raamdirektiivina Lamfalussy menetluse raames. Solventsusnõuete kooskõlastamine peaks toimuma alles kaugeleulatuvama Solvency II projekti raames.

5.4

Lamfalussy menetluse rakendamine ei ole siiski ka käesoleval juhul õigustatud. Nõuded edasikindlustusseltside omakapitali suurusele ei ole mingil juhul sellised meetmed, mille rakendamiseks on ette nähtud Lamfalussy menetlus. Pikaajalistest läbirääkimistest pankadele ette nähtud uue kapitali adekvaatsuse raamistiku (Basel II) üle nähtub selgesti, et omakapitali nõuete puhul on tegemist tulevase järelevalvesüsteemi keskse küsimusega ja mitte mingil juhul tagantjärele reguleeritavate detailidega.

5.5

Konkreetsed nõuded omakapitali suurusele peaksid komitee arvates nähtuma juba direktiivist endast ja mitte tagantjärele vastu võetud ühenduse õigusaktidest. Seda eristamist toetab ka praegune Euroopa konventi puudutav eelnõu, mis nõuab, et olulised regulatsioonid oleksid sätestatud direktiivides. Komisjoni viide ulatuslike konsultatsioonide vajadusele asjaomaste ringkondadega jääb seetõttu liiga üldsõnaliseks.

6.1

Direktiivieelnõu näeb ette, et teiste edasikindlustusandjatega sõlmitud edasikindlustuslepinguid arvestatakse omavahendite normatiivi (solventsusmarginaali) arvutamisel vaid kuni 50 % ulatuses kahjude kogusummast. See vastab elu- ja kahjukindlustuse esmakindlustusandjate suhtes kohaldatavatele kehtivatele normidele. Esitatud direktiiv edasikindlustusseltside järelevalve kohta peaks oluliselt kaasa aitama edasikindlustustegevuse usaldusväärsuse suurenemisele Euroopa Liidus. Sellest tulenevalt peab komitee õigustatuks täielikult tunnustada väljaminevat edasikindlustust esmakindlustusandjate puhul ja retrosessioone edasikindlustusandjate puhul, kelle üle teostatakse järelevalvet Euroopa Liidus.

6.2

Edasikindlustus- ja retrosessioonitegurite suurendamine on komitee arvates soovitatav ka nende suurenenud nõudmiste taustal, mida kindlustustegevusele kogu ühiskonda puudutavate probleemide lahendamisel esitatakse. Eriti pärast 11. septembri 2001. aasta terrorirünnakuid tekkinud nõudlusele tööstuse ja lennunduse katmiseks terrorismist põhjustatud riskide vastu ei ole madala edasikindlustus- ja retrosessiooniteguri tõttu alati väheste kulutustega lahendusi pakkuda suudetud. Üksikutes liikmesriikides ei ole madala retrosessiooniteguri tõttu veel suudetud välja arendada kindlustuslahendusi kaitseks terrorismist põhjustatud riskide vastu.

7.1.

Komitee aktsepteerib artiklis 34 sätestatud kvalitatiivsete järelevalvereeglite meetodit (Prudent-Person-Principle). Edasikindlustustegevuse eripära ja eelkõige selle rahvusvahelise iseloomu tõttu on see meetod sobivam kui jäik kvantitatiivne meetod. EL juurutab seega ajakohase meetodi, mida soovitab ka Rahvusvaheline Kindlustusjärelevalve Assotsiatsioon (IAIS). Samal ajal tõdeb komitee siiski, et kvalitatiivse meetodi puhul ei ole tegemist kindlustusandjatele vaba voli andmisega, vaid see nõuab kindlustusseltsidelt investeerimisprotsessi pidevat kontrollimist ja parendamist.

7.2.

Kuna direktiiviga tahetakse piirata või tühistada seniseid järelvalvereegleid (nagu näiteks tagatise seadmine), siis soovitatakse direktiiviga anda liikmesriikidele valikuline õigus nõuda oma territooriumil asuvatelt edasikindlustajatelt täiendavate kvantitatiivsete investeerimissätete rakendamist. Sealjuures peab olema eelduseks, et need sätted on “Prudent-person-principle” ja võetud kohustuste taustal õigustatud.

9.1

Väljatoodud vastuväidetest hoolimata toetab komitee komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviks edasikindlustustegevuse kohta ja direktiivide 73/239/EMÜ, 92/49/EMÜ ning direktiivide 98/78/EÜ ja 2002/83/EÜ muutmiseks. Komitee on arvamusel, et ettepanek hõlmab peaaegu kõiki edasikindlustusseltside järelevalve aspekte. Direktiivi täielik rakendamine aitab oluliselt kaasa edasikindlustusturgude tugevdamisele ja stabiliseerimisele Euroopa Liidus, mis vastab komisjoni eesmärgile.

9.2

Pärast komisjoni ettepaneku läbivaatamist tõstatas komitee mõned direktiiviettepaneku aspektid, et anda komisjonile konkreetseid viiteid ja impulsse edasisteks kaalutlusteks ja analüüsideks. Komitee teeb ettepaneku lähtuda ka elukindlustuse edasikindlustustegevuse puhul kahjukindlustuse edasikindlustustegevuses kasutatavast omavahendite normatiivi (solventsusmarginaali) arvutamise korrast. Ka ei tohiks solventsusnõuete puhul rakendada Lamfalussy menetlust. Komitee peab direktiivieelnõud tähtsaks ja on ladusalt kulgeva seadusandliku menetluse poolt.

20.5.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/6

1.1

“Olemasolevateks aineteks” loetakse aineid, mis toodi Euroopa Liidu turule perioodil 01.jaan. 1971 kuni 18. sept. 1981. Euroopa kaubanduslike keemiliste ainete loetelus (EINECS), mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas 1990. a, on selliseid aineid 100 195. (1) Ained, mis ilmusid turule pärast 18. septembrit 1981, on määratletud “uutena” ning tulenevalt Euroopa Liidu vastavast seadusandlusest on nende puhul vajalik turustamiseelne teatamine.

1.2

Nende olemasolevate ainete ohtusid inimeste tervisele ja keskkonnale on korrapäraselt hinnatud vastavalt nõukogu määrusele (EMÜ) 793/93. (2) Tänapäeval on hindamiseks loodud neli prioriteetsusnimekirja, mida rakendavad liikmesriikides pädevad organid. (3) Nendes identifitseeriti 141 ainet, mille puhul võib eeldada teatavat riski, kas tingituna aine spetsiifilisest struktuurist ja teadaolevast või eeldatavast biokeemilisest koostoimest või suurest tootmismahust (HPV), mis annab põhjust muretsemiseks.

1.3

Liikmesriigid hindavad iga ainet tootmise kõigil etappidel ning kasutavad mõlema hindamiseks mõisteid ohutegur ja kokkupuude, et määrata kindlaks, kas nendega on tõepoolest seotud risk tervisele ja keskkonnale ning kui, siis milliseid riski vähendavaid abinõusid tuleb rakendada. Kui on selgitatud, et vaatamata sellele, et ained on prioriteetsusnimekirjas, puudub mistahes planeeritud kasutusviisi korral risk või on see risk väga väike, siis ei ole kontrollabinõud vajalikud või on nii nende mõju kui nende kasutegur tõenäoliselt väga väike.

1.4

Liikmesriikide poolt lõpetatud riskihinnangu raporteid (RAR-id) hindab omakorda toksilisuse, ökotoksilisuse ja keskkonna teaduslik komitee (CSTEE). (4) Käesolev ettepanek on kahekümne kaheksas selline muutus.

1.5

Kahte ainet (tolueen ja triklorobenseen), mida ettepanekus käsitletakse, on hinnatud vastavalt ülalkirjeldatud menetlusele. (5) Mõlema hindamisprotsessi läbiviijaks määrati Taani. Põhiliselt nõustus CSTEE järgnevate RAR-idega ja toetas neid arvamustes, mis avaldati vastavalt komitee 24. ja 25. plenaaristungil 12. juunil 2001 ja 20. juulil 2001.

1.6

Ettepanekus kavandatakse meetmed nende kahe ainega seotud riskide vähendamiseks; liikmesriigid peavad meetmed ellu viima kaheksateistkümne kuu jooksul arvates direktiivi jõustumisest. Komisjon avaldas ettepaneku 28. aprillil 2004. Pärast vajalike menetluste läbimist, ning kui vajalike muutuste osas jõutakse kokkuleppele, peaks ettepanek jõustuma liikmesriikides hiljemalt juunis 2006.

2.1

Ettepanekus püütakse kaitsta inimeste tervist ja keskkonda, samuti nagu ka luua (või säilitada) siseturg nende kahe toote jaoks. Usutavasti saab seda teha väikeste kuludega või tasuta, kuna kirjeldatud kasutusviisid on juba taandumas ning alternatiivseid tooteid peaks olema vabalt saadaval.

2.2

Tolueeni puhul, mida loetakse mitmekülgselt rakendatavaks HPV-aineks, mis on keemilise sünteesi seisukohalt oluline toormaterjal ning mida tööstuses ja laiatarbekaupades kasutatakse laialdaselt lahustina, tuleb kasutamisele seada piirangud, kui aine osakaal elanikkonnale mõeldud liimides ja pihustatavates värvides ületab 0,1 %. See ei kehti tööstuslike kasutusviiside kohta ning on mõeldud elanikkonna tervise kaitseks.

2.3

Triklorobenseeni puhul, mille kasutamine teatud herbitsiidides ja protsesslahustina suletud süsteemides on rohkem piiratud, tuleb piirangud seada igasugusele kasutamisele kontsentratsioonis rohkem kui 0,1 % massist, välja arvatud pooltootena. See piirab võimalikku müüki elanikkonnale ja pakub täiendavat tervisekaitset töökohal.

2.4

Kaks toodet, mida see muudatus puudutab, on määratletud CAS-numbritega 108-88-3 120-82-1 ettepaneku lisas. Kasutamispiirangud lisatakse direktiivi 76/769/EMÜ lisasse 1.

2.5

Liikmesriikidel on aega üks aasta, et avaldada seda direktiivi järgivad seadused, kusjuures piirangud jõustuvad järgneva kuue kuu jooksul. Seda arvestatakse käesoleva ettepaneku jõustumistähtajast, olles konsulteerinud vastavalt lepingu artikli 95 sätetele Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega (EESC) ning läbinud kaasotsustamismenetluse Euroopa Parlamendiga.

3.1

Nagu juba nõukogu direktiivi 6/769/EMÜ (“Teatavate ohtlike ainete ja valmististe (nonüülfenool, nonüülfenooletoksülaat ja tsement) turustamise ja kasutamise piiramine”) 26. parandus, (6) mille kohta avaldas EESC oma arvamuse märtsis 2003, (7) tegeleb ka see ettepanek ainetega, mida selguse mõttes käsitletakse eraldi. (Vahepealne kahekümne seitsmes muutus, mis käsitles polütsüklilisi aromaatseid süsivesikuid täiteaineks kasutatavates õlides ja rehvides, avaldati, kuid seda analüüsitakse jätkuvalt).

4.1

Tolueen on selge värvitu vedelik, millel on iseloomulik lõhn. Ainet tuntakse ka metüülbenseeni nime all ning benseeni järel on sel kõige lihtsam aromaatiline struktuur – kuuetine süsinikurõngas ühetise süsinikuahelaga (alküül). Seda esineb looduslikult naftas, mõnedes taimedes ja puudes ning vulkaanipursetes ning metsatulekahjudes, ning seda on võimalik toota väga suurtes kogustes söest või naftast.

4.2

Vastavalt tööstusringkondadest pärit allikatele oli 2002. aastal maailmas tolueeni otsene tootmispotentsiaal ja -tase vastavalt 20 miljonit tonni ja 14 miljonit tonni. 75 % sellest potentsiaalist asub USA-s, Aasias ja Jaapanis. CSTEE arvamuses toodud andmetel oli EL-i tootmine 1995. aastal 2,6 miljonit tonni. (8) Palju suuremad kogused, mis selles koondaruandes ei sisaldu, tekivad aga bensiini tavapärasel tootmisel ja lisanduvad

4.3

Tolueeni kasutatakse eeskätt toormaterjalina suletud süsteemides benseeni, uretaanvahtude ja teiste keemiatööstuse toodete tootmises, ning – palju väiksemates kogustes – lahusti kandjana värvides, tintides, liimides, farmaatsia- ja kosmeetikatoodetes. Selle mõju inimeste tervisele ja keskkonnale on laialdaselt uuritud ja üldiselt aktsepteerivad seda kõik osapooled. On selge, et igasugune mittevajalik tegelik või teoreetiline kontrollimatu kokkupuude tuleb viia miinimumini, eriti siis, kui on olemas sarmase lahustamisvõimega alternatiivsed tooted.

4.4

Sellesse viimatinimetatud kategooriasse kuuluvad käesolevas ettepanekus kirjeldatud kaks lõppkasutusviisi. Tolueeni kasutamine lahustina liimide ja pihustivärvide jaoks, mida müüakse elanikkonnale, ei ole vajalik, ning seda ei toeta Euroopa tolueenitootjad. Nende kahe lõppkasutusviisi puhul on tegelik müük praegu usutavasti väike või olematu. Tegemist on seetõttu suuresti ettevaatusabinõuga, mille eeldatav mõju tootjate kulutustele või tarbijate valikule või tervisele on väike.

4.5

EESC tõdeb, et põhinõudeks on kindlustada, et suuri koguseid tolueeni saaks töökohtadel suletud süsteemides turvaliselt käidelda. See ettepanek tagab, et elanikkond väljaspool kontrollitud töökeskkonda oleks mittevajaliku kokkupuute eest piisavalt kaitstud, seda niihästi praegu kui tulevikus. Seetõttu toetab EESC ettepaneku seda osa.

5.1

Triklorobenseeni osas on olukord ülalmainituga võrreldes oluliselt erinev ning ettepanekusse on vaja teha mõningaid muutusi ja selgitusi.

5.2

Triklorobenseen on kavatsuslikult valmistatud kemikaal, mida looduses ei esine muidu kui teiste klooritud lõhnainete degradatsiooni teel. Olenevalt kloori aatomite asukohast ümber kuuetise süsinikurõnga, on olemas kolm erinevat isomeeri. Igaaühel on (vähesel määral) erinevad füüsilised omadused ja biokeemiline koostoime, näiteks mõõdetuna nende LD50 väärtuste järgi. Igaühel on erinev CAS-i ja EINECS-i number. Lisaks on triklorobenseeni kohta üldiselt olemas sissekanne niihästi CAS-i kui EINECS-i registrites. Kõik on USA-s ja mujal kaubanduses saadaval. 1,3,5-triklorobenseeni usutavasti enam Euroopas ei toodeta. (9)

5.3

RAR-is ja CSTEE arvamuses viidatakse eriti 1,2,4-triklorobenseenile ülaltoodud EINECS-i ja CAS-i numbritega. Praeguses ettepanekus kinnitatakse seda üksikut CAS-i numbrit (ja seega ühte uuritud isomeeri) lisas – kuid mitte pealkirjas ega tekstis.

5.4

Erinevaid isomeere kui suletud süsteemide pooltooteid toodetakse väga puhtana teatud herbitsiidide, pestitsiidide, värvainete ja muude erikemikaalide sünteesimiseks. Kui spetsiifiline isomeeriline struktuur on vähem oluline, võib isomeeride segu kasutada suletud süsteemides värvide lahusti kandjana või protsessi regulaatorina või soojuse ülekadmise vahendina, pihustites roostevastase vahendina ja metallitöötlemisvedelikes.

5.5

EL-is (ja mujal) kasutatakse eelkõige erineva puhtusastmega 1,2,4-triklorobenseeni (1,2,4-TCB). Usutavasti on tootmine alates 1980ndatest aastatest pidevalt langenud. Vastavalt andmetele, mis on OSPARi käsutuses (OSPAR — Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsioon), toodeti 1994 ca 7000- 10 000 tonni 1,2,4-TBCd, alla 2000 tonni 1,2,3-TBCd ja alla 200 tonni 1,3,5-TBCd. (10) Juunis 2000 lisas OSPAR kõik kolm isomeeri individuaalsete kannetena oma prioriteetseid meetmeid nõudvate ohtlike ainete nimekirja. Lisaks sellele mainitakse CTEE 2001. a juuli arvamuses toodangumahtu 7000 tonni Euroopas perioodil 1994/95. Tootmismahud on pidevalt langenud ja praegu arvatakse neid olevat poole võrra vähenenud, kusjuures suurem osa on määratud ekspordiks. (11)

5.6

Praegu on EL-i/OSPAR-i piirkonnas usutavasti alles jäänud ainult üks tootja. Öeldakse, et müük piirdub isomeeridega 1,2,4-TCB ja 1,2,3-TCB, kasutamiseks ainult pooltoodetena, kusjuures aine kasutusviisi kinnitab iga tarbija enne kauba kohaletoimetamist vastavas kirjalikus avalduses.

5.7

On teada piiratud arv muid kasutusviise suletud süsteemides, mida komisjon ja CSTEE tunnistavad, näiteks protsessi lahusena ilma pääsuta ümbritsevasse väliskeskkonda. Kuna selle ettepaneku eesmärgiks on lubada vajalikku tootmist, kuid piirata tugevasti avatud kasutamisest tingitud emissioone, siis tundub olevat mõistlik lisada see ettepaneku lisas olevatele lubatud kasutusviisidele.

5.8

EESC usub, et vastavalt ülaltoodud spetsiifilistele märkustele peaks see ettepanek pakkuma paremat kaitset töökohal ja eemaldama täielikult igasuguse ohu väljaspool töökohta. Tundub, et triklorobenseeni ja konkureerivate toodete tootjad ja kasutajad on seda ettepanekut suurel määral ette näinud. Seega peaks mõju tootjatele ja tarbijatele tekkivatele kuludele olema vaid väike. Seetõttu toetab EESC ettepaneku seda osa.

6.1

Nagu ülalpoolgi, märgib EESC, et see ettepanek peab põhinema asjakohasel RAR-il ja CSTEE arvamusel ning käsitlema seetõttu ainult isomeeri 1,2,4-TCB. See peaks selgelt ilmnema pealkirjast ja tekstist. Õnneks jääb piirangute mõju kasutusele samaks, kuna see isomeer on põhiliseks komponendiks isomeeride segu TCB-s, mida varem müüdi kasutamiseks lahustites või pihustites.

6.2

Lubada tuleks muid kasutusviise suletud süsteemides, lisades asjakohasele piirangule sõnad “või teistes suletud süsteemides, kus ei ole võimalik aine pääsemine keskkonda”.

6.3

Nagu eelmiste muutustega nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ juurde, kahetseb EESC omavahel mitte seotud toodete seostamist ühes tekstis, mis võib nõuda spetsiifilisi ja pidevaid muutusi, et olla vastavuses objektiivse reaalsusega. See ei toeta head, õigeaegset ega tõhusat valitsemistava. Kui see johtub ressursipiirangutest lõpliku ja kriitilise faasi ajal, mil lepitakse kokku spetsiifiliste riskimaandamise meetmete osas, tuleks need piirangud võimalikult kiiresti ületada.

6.4

EESC märgib, et viimane hindamiseks mõeldud prioriteetsusnimekiri avaldati oktoobris 2000. EESC kahetseb, et see lähenemine tundub olevat hüljatud kaua enne, kui saab võimalikuks rakendada teisi menetlusi nagu REACH. Seda hoo kadumist tuleb lugeda kahetsusväärseks.

6.5

EESC märgib, et minevikus mängis CSTEE võtmerolli ja usub, et selle rolli jätkumiseks tulevikus on tehtud piisavalt ettevalmistusi, vaatamata hiljuti teatavaks tehtud muutustele teaduslike komiteede struktuuris ja vastutusalas.

6.6

EESC jagab üldiselt väljendatud muret aja üle, mis kulub praeguse süsteemi juures ainete hindamisele. Nende kahe toote jaoks on möödunud 11 aastat, enne kui seadusandlus jõustub. Viis aastat sellest möödub pärast seda, kui CSTEE kuulutas RAR-id rahuldavaks. Kui seadusandlus jõustub, ei kaasne sellega peaaegu mingeid kulutusi - ega mõõdetavat kasu tervisele või keskkonnale - kõigi asjaosaliste jaoks. Kuna täiendav info puudub, ei ole võimalik öelda, kas see on hea (s.t. turg on kohanenud jätkuvate riskihinnangute surve all) või halb (protsess on väga vähe saavutanud, põhjustades kõigile asjaosalistele märkimisväärseid kulutusi) – või kuidas teha mistahes soovitud parandusi.

6.7

Seetõttu usub EESC, et lisaks teistele ettepanekutele nagu näiteks REACH, ning kindlustamaks, et need tõesti paranevad, mitte ei kahjusta olemasolevaid protsesse, tuleks aeglaste edusammude põhjuseid viivitamatult hinnata. See peaks toimuma paralleelselt teiste praegu käimasolevate uuringutega mõju, kulutuste ja kasu mõõtmiseks kõigi asjaosaliste jaoks neis protsessides, mis on ette nähtud tervisele ja keskkonnale kasu toomiseks, eduka ja konkurentsivõimelise teadmuspõhise Euroopa majanduse raamistikus.

20.5.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/10

1.1

Euroopa Komisjon taotles EMSK-lt seda uurimuslikku arvamust, võttes arvesse, et VKE-de ja SME-de roll on Lissaboni strateegias erakordselt tähtis, ja soovitades edasi arendada elemente, mis võimaldaks tuvastada määrusandliku raamistiku ja neid osalisi vajadusel toetada.

1.2

See taotlus järgneb EMSK omaalgatuslikule arvamusele VKE-de ja SME-de rolli kohta liituvate riikide majanduslikus mitmekesistamises, mis kiideti ühehäälselt heaks 1. aprillil 2004. See arvamus käsitles neid kahte tüüpi ettevõtteid juba koos, määratledes need ja mainides nende tähtsust kogu EL-le, nende panuse tõttu majandusse, tööhõivesse ja sotsiaalsesse ühtekuuluvusse, ning nende sügava interaktsiooni ja sünergia tõttu. Arvamuses täpsustati ka, et majandusliku muutuse mõiste on selgelt laiem ja dünaamilisem kui restruktureerimise mõiste. Arvamus nimetab Euroopa Komisjoni poolt loodud kõrgetasemelise töögrupi Gyllenhammer'i aruannet “Juhtida muutusi”, mis paneb rõhku töökohtade loomisele, tunnustades võrdlusanalüüsi, innovatiivsust ja sotsiaalset ühtekuuluvust taotleva strateegia tõhusust. Ta pakkus välja 10 punktilise integreeritud programmi VKE-de ja SME-de edendamiseks liituvate maade majanduslikus mitmekesisuses, programmi, mis on suures osas inspireeritud paljudest SME-de headest praktikatest EL-s.

1.3

SME-de head praktikad EL-s võiks tegelikult olla SME-de ja VKE-de vahelise interaktsiooni ja sünergia aluseks, avades uuenduslikke võimalusi tänu SME-de koostöövaimule, innovatiivsusele ja dünaamilisusele ja nende olulisele kasutuspotentsiaalile PME-de poolt, andes viimastele tõelise lisaväärtuse nende laienemises, luues omaenda struktuuri kaudu nende vahel vajalikku koostööd, esindatust ja usaldust.

1.4

Lissaboni strateegia pakuti Euroopa Ülemkogu poolt välja 2000. aasta märtsis, püstitades eesmärgi teha Euroopast maailma kõige dünaamilisem ja konkurentsivõimelisem teadmistepõhine majandus, rõhutades vajadust “luua soodne kliima uuenduslike ettevõtete, eelkõige VKE-de asutamiseks ja arendamiseks”, lisades, et “ettevõtete konkurentsivõime ja dünaamika on otseselt sõltuv investeeringuid, innovatiivsust ja ettevõtlikkust soodustavast seaduskeskkonnast”. (1) Selle alusel kiitis Euroopa Ülemkogu Feiras 10. ja 20. juunil 2000. aastal heaks Euroopa väikeettevõtluse harta, mis kinnitab, et viimatinimetatud on “Euroopa majanduse selgroog [ja] moodustavad töökohtade asendamatu allika ja ettevõtlusalaste ideede taimelava”. (2) Lisaks kinnitab Lissaboni strateegia ka, et majanduskasv on võtmetähtsusega faktor Euroopa sotsiaalse ühtekuuluvuse tagamisel. Komisjon väljendas seejärel seisukohta, et Lissaboni programmi vastuvõtmise väljakutseks on vajadus suurendada tööpakkumist ja tööhõive taset, parendada tehnilisi teadmisi ja tagada põllumajanduse ja tööstuse korraldatud juurdevool teenuste suunas, ilma süvendamata regionaalseid ebavõrdsusi riikides endis. (3)

1.5

VKE-d, mõiste, mis hõlmab ka mikro-ettevõtteid, millel on oma iseärasused, on ettevõtted, mis vastavad täpsetele arvulistele kriteeriumitele, Euroopa Komisjoni poolt järgmisel moel täpselt kindlaks määratud: (4)

1.6

EMS-id kuuluvad nelja perekonnaga kogumisse: kooperatiivid, vastastikused kindlustusseltsid, assotsiatsioonid, fondid. Neid ettevõtteid iseloomustab nende sotsiaalse eesmärgi esmatähtsus tulu maksimeerimise ees, mis toob sageli kaasa seose territooriumi ja kohaliku arenguga. Nende põhiväärtused on: solidaarsus, sotsiaalne ühtekuuluvus, sotsiaalne vastutus, demokraatlik juhtimine, osalemine, autonoomia. (5)

1.7

Enamus EMS-e mahuvad EL standardse VKE-de definitsiooni alla. (6) Need, mis oma suuruse tõttu selle definitsiooni sisse ei mahu, jagavad üldiselt VKE-dega ühiseid tunnusjooni, nagu väike väline investeeringutemäär, börsil noteerimise puudumine, omanike-aktsionäride lähedus ja tihe side kohaliku võrgustikuga.

1.8

Euroopa institutsioonid on loonud normatiivse raamistiku VKE-dele kehtivate strateegiate kohta. Kuni aastani 2005 on olemas peamine siduv meede VKE-dele tervikuna: nõukogu otsus 2000/819/EÜ Ettevõtete ja ettevõtluse programmi kohta aastateks 2001-2005, mis puudutab eelkõige VKE-sid. See programm, mida kasutatakse ka edasiliikumiseks Euroopa väikeettevõtete hartas püstitatud eesmärkide täitmisel, järgib järgmisi eesmärke:

1.9

21. jaanuaril 2003 esitas komisjoni teatis [K(2003) 26 lõplik] viis aruannet EL strateegiatest VKE-de suhtes: kaks aruannet Euroopa Väikeettevõtete harta teostamisest EL-s ja EL-ga ühinevates maades; üks aruanne EL tegevustest VKE-de soodustamiseks; üks VKE-de esindaja aruanne; ja Ettevõtlikkuse Roheline raamat. Lisaks teistele tõstatatud väljakutsetele näitab aruanne EL tegevustest EL võetud kohustust, eelkõige läbi struktuurifondide, juba mainitud mitmeaastase programmi ja FP6. Ning lõpuks, rohelise raamatu põhjal on koostatud ühine tegevuskava ettevõtlikkuse ja ettevõtete konkurentsivõime soodustamiseks (2006—2010).

1.10

Euroopa Komisjon on loonud ka normatiivse raamistiku sotsiaalmajanduslikele ettevõtetele. Olulisemad neist, kooperatiivid, olid aluseks 23. veebruari 2004. aasta “Teatisele ühistutest Euroopas”.Teatises soovitatakse parendada kooperatiivide nähtavust ja arusaamist, soodustada nende juriidilise raami ühtlustamist EL riikides. (7) Seal mainitakse sellist tüüpi ettevõtete baasnorme, nagu need on määratletud ILO soovituses Kooperatiivide soodustamise kohta, mis kiideti 2002. aasta juunis maailma tasandil heaks, ja eelkõige EL 25 liikmesriigi valitsuste esindajate ja enamuse riiklike tööandjate ja töötajate organisatsioonide poolt, selles soovituses viidatakse ka peamistele rahvusvahelistele töönormidele, märkides ära, et need on kooperatiivide töötajatele täiel määral kohaldatavad. Lisaks on Euroopa Komisjon hiljuti avaldanud töödokumendi vastastikuse kindlustuse seltside kohta, “Vastastikused kindlustusseltsid laienenud Euroopas”, 3. oktoober 2003, milles näidatakse ära baasnormid seda tüüpi EMS-idele. (8)

2.1

Komisjon tunnistas, et VKE-d on Euroopa majanduse aluseks, moodustades 66 % kogu tööhõivest ja 60 % EL lisandväärtusest, välja arvatud põllumajandussektor. VKE-de suure kontsentratsiooniga regioonid, nagu Emilia Romagna, Baden-Wurtenberg ja Jutland on ka need, kus SKT elaniku kohta ja tööhõive määr on kõige kõrgemad. (9)

2.2

EMSK on oma arvamuses “Sotsiaalne majandus ja ühtne turg” (10) rõhutanud EMS-ide sotsiaalmajanduslikku tähtsust, näidates, et need on peamise tähtsusega ettevõtluse mitmekülgsuses ja majanduse mitmekesistamises. (11) Selline tunnistus tuli komisjoni enda poolt, eelkõige eespool lõigus 1.10 mainitud “Teatises ühistutest Euroopas” ja töödokumendis “Vastastikused kindlustusseltsid laienenud Euroopas”. EL-s on sotsiaalmajanduslike ettevõtete ja organisatsioonide sotsiaalne ja majanduslik tähtsus kasvamas; umbes üheksa miljoni otseselt kaitstud töökohal töötajaga, moodustavad nad 7,9 % palgalisest tsiviiltööhõivest. (12) Lisaks ühendavad nad olulise osa kodanikuühendustest: Euroopa Komisjoni andmeil kondavad kooperatiivid 140 miljonit liiget ja vastastikused kindlustusseltsid 120 miljonit. Niisiis on hinnanguliselt üle 25 % EL kodanikest EMS-ide liikmed, omades neis kindlalt määratletud sotsiaalmajanduslikku rolli: tootjad, tarbijad, säästjad, korteri elanikud, kindlustatud, üliõpilased, vabatahtlikud, jne. EMS-id arenevad kõigis sektorites, ja eelkõige avaliku huvi ja üldhuviteenused (13) nagu tervishoid, keskkond, sotsiaal- ja haridusteenused. (14) Nii on neil oluline roll sotsiaalse kapitali loomises, võimes rakendada vähemsoodustatud inimesi, sotsiaalses heaolus, kohalike majanduste elustamises ja kohalike juhtimismudelite moderniseerimises. Mõned nende seast on loonud sotsiaalse bilansiaruande süsteemi, kus hinnatakse nende sotsiaalset ja keskkonnamõju.

2.3

VKE-d ja EMS-id on tähtis tööhõive ja taastööhõive faktor praegu toimuvas olulises tööstuse muundumises, alates langevatest sektoritest ja töökohti vähendavatest sektoritest traditsiooniliste sektorite (käsitöö, ametid) ja teiste tegevusaladeni, nagu teenused ettevõtetele, uued infotehnoloogiad, kõrgtehnoloogia sektorid, ehitus ja avalikud tööd, lähikonnateenused (kaasa arvatud tervishoid) ja turism.

2.4

Siiski on VKE-d ja EMS-id vastamisi eripäraste väljakutsetega. Euroopa Väikeettevõtete harta tunnistab, et viimased on tundlikumad muudatustele ettevõtluskeskkonnas.Euroopa Komisjoni roheline raamat ettevõtlikkuse kohta kinnitab, et EMS-id, kuna nad peavad kohaldama “oma sotsiaalsete ja ühiskondlike eesmärkide saavutamiseks ettevõtte ja tulemlikkuse põhimõtteid, peavad ületama erilisi väljakutseid, mis puudutab juurdepääsu finantseeringutele, juhtimiskoolitusele ja nõuandele”. (15)

2.5

VKE-d ja EMS-id võivad mängida mitmel moel olulist rolli sotsiaalmajanduslikus muutuses, koos paljude hea praktika näidetega: uute inimeste töölerakendamisega tööturul; toetusega mikro- ja väikeettevõtete uuendusvõimele; inimeste, kes on jäänud töötuks tööstustes, mis pidid tegevust vähendama või sulgema, uuesti töölevärbamisega; sotsiaalhoolduse vastastikuste kindlustusseltside loomisega; uute ettevõtete loomisega arenevates sektorites; teenuste ja allhangete arendamisega; kriisis olevate ettevõtete üleandmisega nende töötajatele; toetusega mikroettevõtete ja sõltumatute töökohtade loomisele; ja kvalitatiivse muutusega sama sektori raames. Lisaks võivad EMS-id anda oma panuse sellesse muundumisse nii juba näidatud ettevõtluse koolitusvõime läbi kui ka läbi väärtuste, mida nad levitavad, nagu sotsiaalselt vastutustundlik ettevõtlus, demokraatia ja kodanike osalus, töötajate rahaline kaasamine ettevõttesse, sotsiaalne kaasaarvamine, huvi kohaliku arengu ja säästva arengu vastu.

2.6

EL-s toimub oluline interaktsioon traditsiooniliste VKE-de ja EMS-ide vahel, millel on veelgi suurem arengupotentsiaal. See interaktsioon tekib vastavalt vähemalt kolmele järgmisele tingimusele:

3.1.1

Komisjon on avaldanud hea praktika näiteid erinevates BEST aktsioone puudutavates dokumentides mitmeaastase programmi raames, “see tähendab praktikad, mis illustreerivad hästi lähenemist praegusele arengule toetuse osas ettevõtetele, mis väärib praktikute tähelepanu ja huvi”. (16) Tegemist ei ole alati paremate praktikatega (“best practice”), kuid nende eesmärk on inspireerida muutusi ja parimaid praktikaid (“better practice”), mis võimaldavad jõuda järelduste ja juhtnöörideni EL strateegiatele.

3.1.2

EMSK on teadlik, et viimastel aastatel on juba läbi viidud suur töö hea praktika mudelite liigitamine VKE valdkonnas (vt ülalnimetatud BEST tegevused). Järgmised hea praktika liigid puudutavad eranditult olemasolevat või võimalikku interaktsiooni VKE ja EMS vahel. Neid illustreerivad lisas toodud konkreetsed näited, mis tõestavad ka nende mudelite kohandamisvõimet ja nende arenevat loomust seoses majandusdünaamikaga ühtse turu ja üleilmastumise raames.

3.1.3

Ekstrapolatsioon liigi kaupa on vajalik, et tuua kaasa liikumine riiklike poliitikate ettepanekute suunas, mis võivad tugevdada VKE-de ja EMS-ide dünaamikat Lissaboni strateegia perspektiivis. Tegemist on hea praktika näidetega EMS-ide vahel, mida võiks üle võtta VKE-d või interaktsioon VKE ja EMS vahel, kus EMS-id on otseselt VKE-de poolt kasutatud või kus neid võiks seal kasutada rohkem.

3.1.4

Tööhüpotees, mida mõnel juhul on juba osaliselt tõestatud, on, et kõik need tingimused võimaldavad teatud olulist alternatiivkulu (opportunity cost), (17) st puhast võitu riigieelarvele keskpikas plaanis.

3.2.1

Töökohtade loomine ja säilitamine ettevõtete käivitamise ja restruktureerimise läbi. EMS-ide kogemused mitmes EL riigis näitavad, et töö kaotavate töötajate finantseerimise süsteemid, et aidata neil oma kriisis olevat ettevõtet uuesti käivitada või uut ettevõtet luua, koos piisava juhendamisega, võivad mitte ainult luua või päästa töökohti ja luua või toetada majanduslikku tegevust, vaid võimaldada ka riigil ja/või teistel rahastajatel küllalt lühikese ajaga kogu välja antud finantseeringu tagasi saada, või isegi enam. (18)

3.2.2

Ettevõtete süsteemid või koondumised (“clusters”) arengu, innovatsiooni ja konkurentsivõime nimel. EMS-id on moodustanud regionaalseid klustreid, mis on hiljem koondunud horisontaalseteks või ühendatud süsteemideks või gruppideks, eelkõige Põhja-Itaalias ja Hispaania Baskimaal, muutes nii need ettevõtted (enamuses väikesed ja keskmise suurusega) üheks peamiseks majandusjõuks oma regioonis, ja tekitades tipptehnilise ja juhtimisalase uuenduse keskuseid.

3.2.3

Ressursside ühendamine, et saavutada majanduslikku mastaabisäästu. Paljudes Euroopa riikides on oluline osa teatud sektori traditsioonilisi VKE-sid, kaasa arvatud mikroettevõtted ja sõltumatud töötajad (nagu jaemüüjad Itaalias, juuksurid ja lihunikud Prantsusmaal, pagarid Saksamaal) koondunud grupeeringutesse, et ühendada ostud, turustamine või teenused. Iga VKE jääb täielikult autonoomseks, saades samas suurendada oma konkurentsivõimet, säilitada ja laiendada oma turgusid, vältida all-töövõttu ja vahendajaid, ja saavutada majanduslikku mastaabisäästu. Kollektiivi jaoks on see süsteem tööhõive säilimise ja kohaliku arengu tagatiseks. (19)

3.2.4

Juurdepääs finantseeringutele ja riski vähendamine. Vastastikune käendamine võimaldab VKE-del, kaasa arvatud mikroettevõtted ja sõltumatud töötajad, kellel ei ole piisavalt tagatisi, saada krediiti. Vastastikuse käendamise ühingu (mis sageli võtab vastastikuse kindlustusseltsi kuju) eesmärgiks on olla käendajaks eranditult laenaja huvides. Tagasi maksmata jätmise korral kannab ühing rahalised kulud tagatisfondist, mida toidavad ühinenud VKE-d. EMS-ide ühised fondid on olnud kasutusel ettevõtte loomisel, ümberkujundamisel või arendamisel, et anda ligipääs pangalaenudele, lisades pankadele usaldust suurendava elemendi. (20)

3.2.5

Teenused kollektiivile. EMS-id on osutunud oluliseks organiks sotsiaalsete teenuste, tervishoiu, hariduse ja kultuuri valdkonnas, eelkõige erastamiste raamistikus, liites ettevõtlikkuse ja üldise huvi toetamise, mis on nende teenuste aluseks. Sel moel on näidatud, et need ettevõtted osutavad sageli parema kvaliteediga teenuseid väiksema hinna eest, võrreldes sellega, mida teeb riik. Mõnel juhul on need teenused kohaliku avaliku- ja erasektori koostöö objektiks, EMS-ide ja kohalike valitsuste üldhuviteenuste partnerluse vahel, nagu tööhõivekeskused, hoolduskeskused, kodune abi jne.

3.2.6

Kvaliteetse ja eetilise tootmise ja turustamise ketid. On EMS-isid, mis on keskendunud toodete turustamisele, mille puhul nad võivad pidevalt garanteerida kvaliteedi, ja järgivad tootmisprotsessi, mille puhul nad võivad pidevalt garanteerida eetilisuse (ekspluateerimise puudumine, töönormide järgimine, õiglane tasu jne).

4.1.1

VKE-de ja EMS-ide kombineeritud tegevuse oluline tähtsus Euroopa majandusele ja Lissaboni strateegia elluviimisele, ja võimalik positiivne interaktsioon kahe ettevõttetüübi vahel, kasutades EMS-ide mudelid ja struktuure, eeldab uue kombineeritud jõupingutuse tegemist EL tasandil, et neid edendada ja toetada.

4.1.2

EMSK võttis arvesse olemasolevaid programme eriti VKE-de toetuseks, kuid märgib ometi ebapiisavaid struktuure EMS-ide toetamiseks ning VKE-de ja EMS-ide vahelist interaktsiooni soodustavate algatuste tutvustamiseks.

4.1.3

Lisaks märgib komitee, et puuduvad tõsiseltvõetavad, ammendavad, üle-euroopalised ja multidistsiplinaarsed uurimused, mis tooks välja ja arvutaks kokku VKE-de ja EMS-ide tugevdamist nende vastastikuse interaktsiooni kaudu soodustavate heade praktikate alternatiivkulu.

4.1.4

Selline puudujääk piirab tõsiselt VKE-sid ja EMS-e nende vastastikuse interaktsiooni kaudu tugevdavate riiklike strateegiate väljatöötamist. Sest nende strateegiate määratlemiseks on esmatähtis nende kulu-tõhususe analüüside pidev jälgimine.

4.2.1.1

EMSK soovitab luua Euroopa Sotsiaalmajanduslike Ettevõtete Seireüksus, mis teostaks uurimusi mitte ainult EMS-ide kohta, vaid ka olemasoleva ja võimaliku interaktsiooni kohta EMS ja VKE vahel, ja selle kohta, kuidas selline interaktsioon võiks olla oluline EMS-ide ja VKE-de majanduslikule arengule ning ettevõtete sotsiaalse vastutustunde suurendamisele ja võitlusele väljatõrjutuse vastu.

4.2.1.2

Seda seireüksust toetaks Euroopa Komisjon ja EL 25 liikmesriigi valitsused. See hõlmaks EMS organisatsioone ning teaduskeskusi EMS-ide kohta ülikoolitasandil ja teeks tihedalt koostööd VKE-de Seireüksusega.

4.2.1.3

EMSK soovitab selle seireüksuse kaudu alustada ka multidistsiplinaarset ja üle-euroopalist uurimust kestusega kolm aastat, et tähistada EMS süsteemide head praktikad, mis arendavad otseselt VKE-sid, või mille mudel pakub VKE-dele arengupotentsiaali, eelkõige lõigus 3 mainitud valdkondades.

4.2.1.4

Selle uurimuse eesmärgiks on näidata alternatiivkulu, keskendudes eelkõige järgmistele arvutustele:

4.2.1.5

Euroopa EMS seireüksuse uuringute tulemused tuleb avalikustada, tehes olulist teavitustööd Euroopa institutsioonides, liikmesriikide valitsustes ja elanikkonnale üldiselt.

4.2.1.6

EMSK jälgib Euroopa Sotsiaalmajanduslike Ettevõtete Seireüksuse uurimistöö arengut ja annab hinnangu tema järeldustele peale kolmeaastast perioodi, annalüüsides nende järelduste võimalikku mõju Euroopa Komisjoni strateegiatele VKE-de ja EMS-ide osas.

4.2.2.1

EMSK soovib, et komisjon tagaks EMS-idele võimaluse osaleda võrdväärselt uues mitmeaastases ettevõtlikkuse programmis aastateks 2006-2010, ja edendada initsiatiive VKE-de ja EMS-ide interaktsiooni soodustamiseks, ja eelkõige EMS-ide kasutamiseks VKE-de vahelises koostöös.

4.2.2.2

EMSK soovib samuti, et EMS-ide ja VKE-de osalusmäär EL programmides juurdepääsuks teadustööle, innovatsioonile ja maailmaturgudele, kuuluks Euroopa poliitiliste prioriteetide hulka.

4.2.2.3

EMSK hinnangul tuleks säilitada VKE-sid soodustavate struktuurifondide projektide arv ja suurendada tuleks EMS-e ja EMS-ide ja VKE-de interaktsiooni soodustavate projektide arvu, eriti kui need projektid soodustavad uute töökohtade loomist ja maapiirkondade arengut. Juurdepääsu struktuurifondidele ei tohi teha sõltuvaks sektorist, milles asjassepuutuv ettevõte tegutseb.

4.2.3.1

EMSK soovitab komisjonil ka uuesti läbi vaadata OECD Istanbuli ministrite konverentsi järeldused VKE-de kohta ja laiendada neid EMS-idele. Ta nõuab seega lähenemist, mis oleks rohkem kohandatud VKE-de ja EMS-ide vajadustele ja omadustele, ja eelkõige:

4.2.4.1

Mitmetes EL riikides, iseäranis mõnedes uutes liikmesriikides pole VKE-d piisavalt esindatud riiklikes sotsiaalse dialoogi organites. EMSK hinnangul peaks VKE-de esindatus olema suurem, see on vaid nende ettevõtete edendamise ja reguleerimise riiklike strateegiate efektiivsuse huvides. Suured ettevõtted ja VKE-d peaksid olema samuti võimelised väljendama oma seisukohti võrdselt positsioonilt.

4.2.4.2

Suuremas osas EL riikides, samuti ka ühenduse tasandil, ei ole EMS-id mingil moel sotsiaalses dialoogis esindatud. EMSK soovitab, et EMS-ide esindusorganisatsioonid võiks nii ühenduse tasandil kui EL-i liikmesriikides end veelgi struktureerida ja tugevdada, ja et nad kaasataks sotsiaalsesse dialoogi nii ühenduse kui EL-i liikmesriikide tasandil. Nende organisatsioonide vaatekohta tuleks rohkem arvese võtta ettevõtteid puudutavate normide väljatöötamisel. (22)

4.2.5.1

EMS-id on välja arendanud erilised asjakohased teadmised selle kohta, kuidas on võimalik kaasata töötajad otsustusprotsessi ja oma ettevõtete kapitali. Eelkõige võttis osa ühistuid kasutusele töötajate ühistulise omandi (23) kontseptsiooni, mille puhul on kõik või peaaegu kõik osanikud töötajad ja vastupidi. Kui võetakse vastu otsuseid, on igaühel üks hääl ja seda sõltumata sellest, kui suur on tema rahaline panus ettevõttesse, mis on nominaalne ega ole ülekantav. See ühistuvorm on üks tähtsamaid põhjuseid, mis on mitmete parima praktika näidete edu aluseks. Töötajad kannavad oma ettevõtte arengu vaatenurgast vahetut vastutust ja seepärast on neil võimalus ettevõtte arengustrateegia kujundamisel täiel määral kaasa lüüa. Kui järjest enam jõutakse äratundmisele, et Lissaboni strateegia eesmärkide kaudu välja pakutud “teadmuspõhise majanduse” raames on ettevõtte tähtsaimaks aluseks inimkapital, siis ilmneb järjest enam ka seda tüüpi tööühistu kaasaegne ja innovatiivne olemus.

4.2.5.2

EMSK teeb ettepaneku, et komisjon uuriks ülalmainitud seireüksuse ja seireüksuse korraldatud temaatiliste seminaride kaudu selle spetsiaalse ühistuvormi järgmisi aspekte:

5.1

VKE-d on Euroopa majanduse ja tööhõive aluseks, ja seega on nad esimesed, keda puudutab Lissaboni eesmärkide realiseerimine. EMS-id mängivad kasvavat rolli sotsiaalses ühtekuuluvuses ja kohalikus arengus. VKE-de ja EMS-ide vahelise interaktisooni võime, eelkõige EMS-ide tihedas kasutamises VKE-de poolt mõlema ettevõtteliigi huvides, on siiani tugevalt alakasutatud.

5.2

Seetõttu soovitab EMSK komisjonil uuesti läbi vaadata VKE-de ja EMS-ide olemasolev ja võimalik interaktsioon, ja aidata tõestada, et see interaktsioon on kasulik nende kahte liiki ettevõtete arengule majandusdünaamikast tulenevate tugevate muudatuste raames, ja eelkõige regionaalarengu, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja innovatsiooni strateegiates.

20.5.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/17

1.1

Alaline töögrupp tegi oma tegevusest kokkuvõtte jaanuaris 2003, kui selle ülesandeid (1) laiendati kõigile üleeuroopaliste transpordikoridoride arengut puudutavatele küsimustele. Detsembris 2002 oli täiskogu võtnud eelmise ametiaja tegevuse teadmiseks ja selle rõhutatult heaks kiitnud. Lisaks koridoridega seotud tegevuse jätkamisele ja edasiarendamisele võttis Euroopa Komisjon aastatel 2003 ja 2004 vastu ka olulisi uusi otsuseid üleeuroopaliste transpordivõrgustike (TEN-T) osas, mis on seotud ka kümmet Helsingi koridori puudutava tööga. Ka EL-i laienemine mais 2004 ning väljavaade Kagu-Euroopa riikide liitumiseks muudavad ühise infrastruktuuri poliitika ja koostöö üldist raamistikku koridorides.

1.2

Käesoleva omaalgatusliku arvamuse eesmärgiks ei ole mitte üksnes koostada aruanne Euroopa sotsiaal- ja majanduskomitee tegevusest ja vaadetest üleeuroopaliste transpordikoridoride teemal viimase kahe aasta jooksul, vaid tuua iga käsitletud teema puhul välja, millised peaksid olema asjaosaliste järgmised sammud ja kuidas saaks komitee seejuures kaasa aidata.

2.1

Komisjon alustas üleeuroopaliste transpordivõrgustike uut läbivaatamist 2003. a. keskel kõrgetasemelise grupi (esimees Karel van Miert) ettekandega. Selle tulemusena laiendati 1996. a. prioriteetsete projektide nimekirja ning esitati EL-i uued finantseerimisvariandid ning uut liiki parandatud kooskõlastusprotseduur. (2) Tehti ka plaane säilitada transpordikoridoride kontseptsioon EL-i infrastruktuuripoliitikas, kavatsedes tulevikus keskenduda kindlatele prioriteetsetele magistraalteedele üldise võrgustikupoliitika asemel. Van Mierti grupi lähenemisviis ei suutnud endale toetust kindlustada.

2.2

Septembris 2003 arutas Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee (EMSK) sektsiooni Rooma istungil üksikasjalikult üleeuroopaliste transpordivõrgustike tulevikku Itaalia majanduse ja töö nõukogu (CNEL) V komisjoniga, kes tegeleb suuremahuliste infrastruktuuri projektide ja võrgustikega. Võeti vastu ühisavaldus, (3)milles kutsuti üles pühendama suuremat tähelepanu integreeritud transpordivõrgustiku loomisele, mis integreeriks efektiivselt uued liikmesriigid ning läheks sellest kaugemalegi. Ühenduvus ja säästev areng nihkuksid esiplaanile ning rahastamine toimuks ühiselt, mida üleeuroopalise transpordivõrgustiku osas võiks toetada Euroopa rahastamine.

2.3

Eesistujariigina palus Itaalia EMSKl koostada omaalgatuslik arvamus, et arendada edasi Roomas alanud diskussiooni. Selles dokumendis määratles komitee oma praegused võtmeseisukohad Euroopa transpordi infrastruktuuri poliitika osas: Transpordi infrastruktuuri ettevalmistamine tuleviku tarbeks: planeerimine ning naaberriigid – jätkusuutlik mobiilsus - rahastamine. (4) EMSK soovitas katsetada tulevikus rahastamise uusi vahendeid ja viise, andes suurema prioriteedi keskkonnakaitsele ja sotsiaalsele ning keskkonnaalasele jätkusuutlikkusele, ning jätkates üleeuroopalist transpordivõrgustikku kavandades ja juurutades Helsingi koridorides alustatud tööd, vastates uuel viisil uutele väljakutsetele.

2.4

Euroopa Liit on kuulutanud Kagu-Euroopa piirkonna rahumeelse saneerimise keskseks prioriteediks ning on järjekindlalt edendanud täistalitlusliku transpordi infrastruktuuri arendamist. Lisaks olemasolevatele Kagu-Euroopaga seotud koridoridele (X, V, VII, IV ja VIII) töötati selle piirkonna jaoks välja transpordi kontseptsioon, mis põhineb 1997. a. Helsingi deklaratsioonil ning TINA (5) kogemustel. See koosneb intermodaalsest infrastruktuuri võrgustikust, niinimetatud Kagu-Euroopa tuumikpiirkonna transpordivõrgustikust, mida juurutades tuleb toimida ühiselt ja koordineeritult. Asjaomased riigid (6) valmistasid ette vastastikuse mõistmise memorandumi (MoU), milles osutatakse muuhulgas selgelt koostööle piirkonna sotsiaal-majanduslike huvigruppide ning EMSK alalise uurimisrühma vahel.

2.5

Juhtkomitee töö koordineerimisele kümnes Helsingi koridoris (7) ja neljas transpordi piirkonnas (PETRAs) (8) anti uus ilme. Umbes kord aastas kutsub komisjon presidendid ja koridori sekretariaatide juhid ning teised Euroopa või EL-i institutsioonide esindajad tööde edenemist ja selle väljavaateid arutama. Endine G-24 transpordi töörühm tuleks asendada väiksema ja tõhustama struktuuriga. Komisjoni vastutavatele isikutele on samuti selge, et ainult komisjon saab teatud aspekte koordineerida ning pakkuda tehnilist ja organisatsioonilist tuge. Viimased kohtumised toimusid juunis 2003 ning 15. märtsil 2004. Kõige olulisemaid käsitletud punkte vaadeldakse allpool paragrahvis 3 ja 4.

2.6

Ka EL-i laienemisel ja uuel naabruspoliitikal on teatav mõju tulevase transpordipoliitika planeerimisele Euroopas ja kaugemalgi. Komisjoni ja Euroopa Parlamendi ühine strateegiline kohtumine toimus juunis, kust paluti osa võtma ka Euroopa ning EL-i uute naaberriikide transpordisektori esindajad. Otsustati moodustada kõrgetasemeline grupp, kelle ülesandeks on ette valmistada pinnas kokkulepete sõlmimiseks üleeuroopaliste magistraalteede laiendamiseks, eriti idapoolsete naabrite – Vene Föderatsiooni, Musta mere regiooni ja Balkani – suunas. Mis puutub Vahemere piirkonda, siis käivitati projekt Euro-Vahemere transpordivõrgustiku loomiseks. Hetkel uuritakse transpordi infrastruktuuri vajadusi Türgis.

3.1.1

Vaatamata sellele, et seitse aastat on ellu viidud Helsingi deklaratsiooni, kindlustades koostööd juhtkomiteede kaudu, ning vaatamata Euroopa Komisjoni panusele üldiselt, on erinevate planeerimisprotsesside läbipaistvuse ja suurema organiseerituse osas vaevalt paranemist märgata. Uued TEN-T suunised, koridorid ja transpordipiirkonnad, SEE-tuumikpiirkonna transpordivõrgustik, ECMT ja UN-ECE töö ning mitmed piirkondlikud tugevdatud koostööalgatused endiselt vaid väikese ekspertide grupi mängumaaks.

3.1.2

Läbipaistvuse puudumine võimendub organiseeritud kodanikuühiskonna tasandil. Alalise uurimisrühma üheks keskseks rolliks on olnud ning on ka tulevikus tegutseda infovahendajana niihästi ametlikes organites kui kodanikuühiskonna organisatsioonides. Komisjon töötab välja infosüsteemi (GIS), mis on juhatuse käsutuses planeerimiseks ja tulemuste hindamiseks. Hetkel on see infosüsteem mõeldud ainult sisemiseks kasutamiseks, kuid seda saaks laiendada nii, et selles sisalduksid sotsiaal-majanduslikud andmed, mis muudaksid selle ka EMSK seisukohalt kasulikumaks. Seda küsimust tuleb komisjoniga arutada.

3.2.1

Van Mierti grupi tulemused toovad esile raskused, mis põhjustavad lõhe Euroopa ambitsioonika planeerimise ning nende plaanide tegeliku elluviimise vahel. Seda lõhet on ka raske mõjutada. Õigustatult on esile toodud, et tulevikus on paremate tulemuste saavutamiseks vaja rohkem piiriülest planeerimist ning kodanikuühiskonna huvigruppide tihedamat kaasamist. Need mured peegelduvad ka uutes TENi suunistes.

3.2.2

Kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamine on tasakaalustatud arengu võtmeks, võttes arvesse kohalikke ja piirkondlikke huvisid ning elavdades teede käitamist ja kasutamist. Üleeuroopalise tähtsusega infrastruktuuri projektid täidavad oma ülesannet ainult siis, kui nad vastavad jätkusuutlikkuse huvidele ja neid sisaldavad. Selleks tuleb kaasata äriühingud, transpordiettevõtted, ametiühingud ning keskkonna- ja tarbijakaitse organisatsioonid, kes töötavad piiriüleselt Euroopa tasandil. Stiimulit “Euroopa” transporditeede juurutamiseks saab säilitada ainult juhul, kui on olemas sotsiaalselt juurdunud “Euroopa” väärtustamine ning konsensus, mis arvestab majandusliku ja sotsiaalse tegelikkusega. EMSK on korduvalt pakkunud oma abi sellisel konsensuse kujundamiseks. Selle saavutamiseks tuleb Euroopa tasandil kasutada süstemaatilisi kuulamisi. Kuid EMSK ei soovita teostada seda kohustuslikus korras tagajärgedega arvestamata. Vaatamata sellele, et 1998. a. EMSK poolt koostöös komisjoniga korraldatud kuulamine TINA-protsessi asjus äratas märkimisväärset huvi ning andis selgeid tulemusi, ignoreeriti seda lõppraportis täielikult.

3.3.1

EMSK on töötanud aastaid üleeuroopalise transpordipoliitika vallas, ning pikka aega oli põhiliseks nõudmiseks konsultatsioon ja kaasamine. Suurelt osalt on seda probleemi nüüd mõistnud erinevad osapooled kogu Euroopas ning EMSK on loonud aluse headele tööalastele kontaktidele. Seega on komiteel õigus pretendeerida osalemisele juhtkomiteede ja teiste organite töös, pakkudes nii ideid kui tehes praktilist koostööd.

3.3.2

Eriti hiljutine omaalgatuslik arvamus Transpordi infrastruktuuri ettevalmistamise kohta tuleviku tarbeks, milles selgelt määratletakse komitee arusaam Euroopa transpordipoliitika põhiprintsiipidest, on oluliseks uute ideede baasiks. Keskseteks küsimusteks on jätkusuutliku arengu saavutamine, rahastamise parandamise viisid ning transpordi infrastruktuuri haakumine üleeuroopaliste vajadustega. Arvamuses visandatakse ka prioriteetsed tegevused transpordikoridoride arendamiseks. Võttes arvesse nende tähtsust alalise uurimisrühma tegevuse suunistena tehakse neist allpool lühike kokkuvõte: (9)

3.3.3

Mõnda neist eesmärkidest arvestas komisjon ümbertöötatud TEN-suunistes. Praegu on põhiprobleemiks jätkata nende praktilist ja sidusat juurutamist piiriülese koostöö kaudu. EMSK-l on võimalik anda sellesse protsessi spetsiifiliste meetmetega oma panus, võttes arvesse praktilisi kaalutlusi.

3.4.1

Töö juhtkomiteedes kulgeb nüüd kõigis koridorides umbes samas tempos. Samal ajal võib täheldada piirkondlike ühenduste toimimist, mis tähendab, et täna tegeleme me pigem koridoride võrgustiku kui üksikute magistraalteedega. Suhtumises transpordipiirkondadesse on üha suuremal määral välja kujunemas regionaalne koostöökomponent, näiteks koridorides IV, V, VII ja X Kagu-Euroopas ning koridorides I ja IX Balti piirkonnas. Seevastu ametikult kindlaksmääratud transpordipiirkondades (PETRAs) võib täheldada vaid vähest aktiivsust.

3.4.2

Mõlemad lähenemisviisid – magistraalteede rajamine ning piirkondlike ühenduste ulatuslik arendamine – võimendavad teineteist vastastikku. Tulevikus peaks alaline uurimisrühm keskenduma rohkem piirkondliku arengu küsimustele. EMSK erinevad sektsioonid annavad olulise panuse transpordipoliitika, regionaalarengu ja EMSK välissuhete alase tegevuse kesksete teemade (idapoolsed naabrid, põhja dimensioon, Kagu-Euroopa) ühendamiseks.

3.5.1

Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi strateegiline kohtumine juunis 2004 oli teretulnud, sest EMSK on alati olnud seisukohal, et ELi roll Euroopa transpordiühenduste juurutamise algatajana ei tohiks laienemise tagajärjel nõrgeneda. Komisjoni kirjas EMSK-le kirjeldatakse kohtumist avatuma ja laiemapõhjalise koordineerimisprotsessi lähtepunktina, millesse võivad oma panuse anda kõik osapooled. Selle eesmärgi saavutamine on otsustava tähtsusega uue transpordiplaneerimise edu ja jätkusuutlikkuse seisukohalt Euroopa tasandil.

3.5.2

Uue planeerimise seisukohalt on olulise tähtsusega kasutada eelnenud kogemusi, mille juures juhtkomiteede töö ei ole sugugi mitte vähese tähtsusega. Selles arvamuses kirjeldatud EMSK erilist panust, mis on paljude aastate praktilise kogemuse tulemiks, saab nüüd kasutada infrastruktuuri planeerimise varases staadiumis. On tähtis see võimalus ära kasutada.

4.1

Koridoris II  (10) on nüüd moodustatud ametiühingu töörühm. Esimene kohtumine toimus Moskvas 10. ja 11. aprillil 2003. EMSK osales ka juhtkomitee ametlikul kohtumisel 15. ja 16. mail 2003 Berliinis. Mõlemad kohtumised avavad meie töö seisukohalt paljutõotava perspektiivi. Koridor II probleem on põhjustatud raskest koostööst Valgevenega. Vahepeal on ilmnenud suundumus, kus Valgevenest – ning koos sellega suurest ja väga hästi väljaarendatud koridori osast – minnakse põhja poolt mööda tingituna piiriületamise raskusest. Praegu suurendatakse koostööd raudteefirmadega. Hiljuti tehti ettepanek laiendada koridori Jekaterinburgini. On eriti tähtis leida paremaid viise maanteeliikluse probleemide ning piiriületusprotseduuridega tegelemiseks ning kasutada selles osas EMSK abi.

4.2

Koridor IV  (11) töös osalemine on jätkuvalt paranenud. Juhtkomitee kohtumisel Sopronis (Ungari) 20. ja 21. mail 2003 kohtusid ka koridor IV raudteefirmade ja raudtee ametiühingute esindajad. Arutelu raudteetranspordi edendamise üle oli produktiivne ja seda tuleb jätkata. See toimus viimasel istungil 10. ja 11. novembril 2003 Dortmundis. Edasiste arutelude põhiteemana määrati kindlaks tehnilised ja organisatsioonilised takistused ning piiriületusteks soovitatud lahendused. Jätkuvuse tagamiseks osaleb juhtkomiteedes vaatlejana raudteetööliste ametiühingupõhise koostöögrupi esindaja. Nüüd võiks tegeleda maanteetranspordi majandusliku ja sotsiaalse olukorraga ning tehniliste ja organisatsiooniliste aspektidega koridoris IV.

4.3

EMSK on eriti huvitatud koridori X  (12) edendamisest. Selleks on tugevdatud kontakte vastava juhtkomiteega. Konkreetsemaid samme astuti EMSK võimaliku tegevuse osas juhtkomitee kohtumisel Sloveenias 18. ja 19. juulil 2003. 3. novembril 2003 pidas EMSK väga eduka dialoog-konverentsi Belgradis, kus võeti vastu ühisavaldus. (13) See sai tõukeks edasistele sammudele eriti raudteetranspordi suurendamiseks. Ka töösuhted Sarajevos ning koostöö SEE-tuumikpiirkonna transpordivõrgustiku juhtgrupiga on küsimused, mida selle töö käigus käsitletakse. Pidades silmas vajadust kindlustada meresadamatele tasakaalustatud poliitika ning kaasata sadamad tagamaade transpordisüsteemidesse, on koridor V  (14) oluliseks magistraalteeks.

4.3.1

Ühisüritus paremate raudtee-teenuste propageerimiseks on kavandatud novembri alguseks 2004, üritus viiakse läbi ühistöös raudteesündikaadiga ARGE Corridor XLine. Sellega kaasneb demo-rong ning üritused Villach'is (Austria), Zagrebis (Horvaatia) ja Sarajevos (Bosnia-Hertsegoviina). (15)

4.4

EMSK on koostanud rea ettepanekuid, et toetada siseveetransporti ning koridori VII  (16) (Doonau). (17) Viimane juhtkomitee koosolek toimus juulis 2004. Diskussioonid jätkuvad alalise uurimisrühma egiidi all, keskendudes laevanduse kasvu takistustele koridoris VII ning sobivatele abinõudele nende ületamiseks. Samuti arutletakse võimalusi ja rahastamisvajadust mitmeliigilise transpordisüsteemi tihedamaks integreerimiseks. (18)

4.4.1

Oma arvamuses Transpordi infrastruktuuri ettevalmistamise kohta tuleviku tarbeks, mis võeti vastu 28. jaanuaril 2004 (19) mainis EMSK vajadust “propageerida siseveeteid koridoris VII, Doonau, ühendusi raudteedega ning vajalikke tehnilisi ja sotsiaalseid reegleid, mis käsitlevad piiriülest siseveetransporti”.

4.4.2

Muutmaks Doonau täisväärtuslikuks üleeuroopaliseks transpordikoridoriks tegi pealegi ELi ja Rumeenia ühine nõuandekomitee oma 23. ja 24. mail 2002 Bukarestis toimunud koosolekul ettepaneku võtta kasutusele vastavad abinõud, et muuta jõgi paremini laevatatavaks ja ühendada see Musta merega ning eraldada sellele projektile enam finantsvahendeid.

4.5

Alates 2001. a. Katowice dialoogkonverentsist koridoride III  (20) ja VI  (21) küsimuses ei ole EMSK nende koridoride suhtes omapoolset tegevust arendanud. Kuid koridori III sekretariaadilt saadi augustis 2004 kiri, milles paluti teha edasist arengut puudutavaid ettepanekuid 2004/2005 tööprogrammi jaoks.

4.6

Viimase aasta või kahe jooksul on EMSKd eriti toetanud uus ametiühingupõhine koostöö, mille organiseeris Euroopa transporditööliste föderatsioon (ETF) ning mis kaasab kõigi koridoride transporditöölisi kogu Euroopast. Niihästi ideede kui praktilise tegevuse osas ETFi projekt on andnud olulise panuse EMSK töö õnnestumisse kõigis transpordisektorites, ning koostööd kavatsetakse tulevikus tihendada.

4.7

Lõpetuseks tuleks viidata sellele, et alalise uurimisrühma esimees koostas koostöös spetsialiseeritud osakonna TEN sekretariaadi ja Euroopa Komisjoni pädevate teenistustega iga üksiku koridori kohta põhiandmete lühikirjelduse. (22)

5.1

Alaline uurimisrühm, olles mõistnud üleeuroopalise transpordipoliitika uusi eesmärke nagu neid ülalpool kirjeldatakse, lülitas need oma piirkondlikku, praktilisse ja kontseptuaalsesse planeerimisse. Rohkem kui kunagi varem on EMSK tugevuseks tema suutlikkus ühildada huvisid ning teha praktilisi ettepanekuid. Rõhuasetus peab olema tegevusel ning kohalolekul.

5.2

Nii EMSK kui selle välised huvitatud osapooled võivad kasutada komitee alalist uurimisrühma info ja kontaktide andmekojana. Alalise uurimisrühma põhiliseks ülesandeks on juhtida ja koordineerida EMSK tegevust ning levitada selle kohta teavet. Ta vastutab ka üldise koordineerimise eest Euroopa tasandil. Uurimisrühm võib tugineda neile 13 aastale, mil EMSK on aktiivselt osalenud üleeuroopalise transpordipoliitika kujundamises.

5.3

Järgmisel kahel aastal peaks EMSK tegevuse raskuspunkt kanduma praktilisele kaastööle ja osalemisele kodanikuühiskonna organisatsioonide töös kohtadel. Eesmärgiks on anda panus lõikes 3.3.2 sätestatud transpordipoliitikaalaste eesmärkide ellu viimisele, seeläbi et asjaomastel kodanikuühiskonna organisatsioonidel on võimalik ajakohastada oma hinnanguid, kriitikat ja parandusettepanekuid, mis puudutavad üksikuid koridore, regioone või infrastruktuuriprojekte.

5.4

Tuleb edasi tõhustada EMSK koostööd koridoride juhtkomiteedega ja ELi komisjoniga. Eelkõige tuleb tööle rakendada alaline uurimisrühm projekti “South East Europe Core Regional Transport Network” (vt. lõige 2.4) ellu viimise raamides.

5.5

Alaline uurimisrühm peaks arutlema, kuidas saaks üleeuroopalise transpordi magistraalteede realiseerimisel paremini arvestada liikluskorralduse operatiivsete aspektidega, eelkõige tuleks seoses koridoride poliitikaga täpsustada intermodaalsuse, keskkonnakaitse, turvalisuse, sotsiaaltingimuste ja tõhususe aspekte.

5.6

Hetkel leiab uute transpordi magistraalteede kavandamine aset Euroopa naabruspoliitika raames. ELi komisjon on teavitanud, et on selle teemaga seoses avatud ettepanekutele ja alaline uurimisrühm peaks andma sellesse oma panuse.

5.7

ELi komisjoni ja juhtkomiteede töö koridorides ja liikluspiirkondades peaksid olema tugevamat teineteisega seotud. ELi komisjonil on siin oluline koordineeriv funktsioon, mis peaks sisaldama ka tehnilis-organisatoorset toetust. Soovitatav oleks anda enam tegutsemisruumi ühele, üleeuroopalisel tasandil erinevate küsimustega tegelevale, kõiki osapooli hõlmavale ühisele asutusele ja tagada Euroopa Parlamendi aktiivsem osalemine.

20.5.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/22

1.1

Komitee tervitab komisjoni teatises COM(2004) 61 final “Euroopa kiire ühendamine: viimased arengud elektroonilise side sektoris” toodud analüüsi ja soovitusi. Tegemist on aruka ning päevakohase aruandega, kus on ühendatud strateegiline teravus ning täidesaatev tahe juhendamaks Euroopa elektroonilise side sektorit selle järgmises laienemisfaasis.

1.2

Samas kui arvamus toetab teatises toodud analüüsi ja selle jõulisust, on selles esile toodud ka komiteele murettekitavad valdkonnad.

2.1

3. veebruaril 2004. a võttis komisjon vastu teatise “Euroopa kiire ühendamine: viimased arengud elektroonilise side valdkonnas”. Asjaomane teatis on vastuseks Euroopa Ülemkogu 2003. a kevadel esitatud päringule kõnealuse sektori arengute kohta enne selle 2004. a kevadel toimunud kohtumist. Tegemist on Euroopa elektroonilise side sektori koondaruandega, kuna see puudutab Lissaboni strateegiat, sisaldades tulevast laienemist puudutavate võtmeküsimuste analüüsi. Lisaks sellele on see poliitilise toetuse saamise üleskutse sektori edasiseks arenguks vajalikele tegevustele.

2.2

Lissaboni strateegias tunnistatakse, et info- ja sidetehnoloogiad on peamised majanduskasvu ning tootlikkuse ja konkurentsi paranemist juhtivad tegurid. Need aitavad parandada nii majandusnäitajaid kui sotsiaalset ühtekuuluvust. Teatis toob esile elektroonilise side sektori tähtsuse – see puudutab nii teenuste kui varustuse turuosa – Euroopa majanduse heaolu ning selle võtmerolli tootlikkuse tõstmisel. Kõnealusel sektoril on võtmeroll tänu selle suurusele, dünaamilisusele ja mõjule peaaegu kogu ülejäänud majandustegevusele. Hiljutised andmed näitavad, et see on olnud peamiseks teguriks Euroopa tööjõu tootlikkuse kasvule kaasaaitamisel.

2.3

Vaatamata 1990. aastate algul toimunud jõulisele kasvule ning Lissaboni strateegia püüdlustele on Euroopa oma tootlikkuse tempos ning info- ja sidetehnoloogiate kasutuses jäänud maha Ameerika Ühendriikidest ja mõningatest Aasia maadest ning see puudujääk info- ja sidetehnoloogia investeeringutes halvab Euroopa konkurentsivõimet. (1) Elektroonilise side sektori edasiminek järgneva 18 kuu jooksul on määrava tähtsusega, arvestades e-Euroopa 2005 tegevuskava elluviimise õnnestumist ning Lissaboni strateegia pikemaajalisi eesmärke. Üheksakümnendate lõpul kasvas sektor kiiresti, kuid tegi läbi järsu languse 2000. ja 2001. a, misjärel võtsid nõukogu ja komisjon elektroonilise side sektori olukorra täiendatud jälgimise alla ning esitasid aruande enne Euroopa Ülemkogu 2003. a kevadkohtumist.

2.4

Pärast kaheaastast konsolideerumisperioodi tundub, et tingimused on nüüdseks sobivad selleks, et jõuda taas kord kõrgema kasvumäärani. Komisjoni kohaselt hõlmavad need tingimused paremaid finantstingimusi operaatoritele ning teenuste tulukasvu jätkuvat suurenemist. Siiski võib selle sektori jätkusuutliku kasvu saavutada ainult läbi kapitalimahutuste elavnemise ning uute innovatiivsete teenuste suurema rakendamise.

2.5

Internetimulli lõhkemisest alates on telesideoperaatorid oma konsolideerumiskavades kapitalimahutusi järjest vähendanud. Kasvu taastamine kogu sektoris nõuab kapitalimahutuste elavnemist. Investeeringute määra mõjutab poliitikasuunajate tegevus: uue õigusliku raamistiku rakendamine tagab investeeringutele suurema õiguskindluse; siseriiklike lairibastrateegiate rakendamine suurendab juurdepääsu teenusele; uute teenuste toetamine ning innovatiivsete lahenduste olemasolu ergutavad nõudlust; samuti lihtsustab kolmanda põlvkonna võrgustike väljaarendamist normatiivsete ning tehniliste tõkete eemaldamine.

Sellest tulenevalt on teatises ära märgitud neli prioriteetset tegevusvaldkonda:

2.6

Euroopa Telekommunikatsiooninõukogu kohtumisel, mis leidis aset Brüsselis 8.—9. märtsil 2004. a, rõhutas nõukogu poliitilist kohustust seoses Lissaboni strateegia eesmärkidega – jätkusuutliku kasvu, tööhõive ja sotsiaalse ühtekuuluvusega, kinnitades üleskutset tegevusele enda teatises [K(2004) 61 lõplik] ja e-Euroopa vahekokkuvõtte teatises [K(2004) 108 lõplik].

3.1

Teatis on seotud ulatusliku ja keeruka valdkonnaga, mis on Lissaboni strateegiat arvestades määravat tähtsusega – elektroonilise side tööstusega. Aastate vältel on komitee võtnud vastu mitmeid arvamusi kõnealust valdkonda puudutavate küsimuste kohta. (3) Nüüd on meil hea meel võimaluse üle kommenteerida elektroonilise side tööstuse üldisi arenguid, lairibateenuste pakkumist, mobiilsidesektori arengut ja uut tööstust reguleerivat raamistikku.

3.2

Komisjon on teinud suurepärast tööd, toetades elektroonilise side sektori arendamist ja rakendades poliitikat selle kasvu toetamiseks. Tulenevalt enda eesmärke järgivatest kaubanduslike ja sotsiaalsete huvidega seotud tugevatest jõupingutustest, millele on kaasa aidanud tugev poliitiline toetus ministrite nõukogult, riikide valitsustelt ja regionaalvõimudelt, on tegemist väga kiiresti edasimineva ning areneva valdkonnaga.

3.3

Arvestades kõnealuse teema keerukat dünaamilist olemust ning selle tähtsust liidu majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, on komitee arvamusel, et kõik huvitatud pooled peaksid regulaarselt arvamust avaldama, et saaks rakendada terviklikumat ja paremini integreeritud poliitikat. Komitee tervitab komisjoni kavatsust jätkata tööd huvigruppidega, et teavitada neid poliitikast sellistes valdkondades nagu intellektuaalomandiõigused, digitaalõiguste haldamine, usalduse ja turvalisuse küsimused, koostalitlusvõime ja standardiseerimine, spektrikasutus ja kaugemate piirkondade ning maapiirkondade teenusega hõlmamine. Komitee näitab jätkuvalt üles aktiivset huvi kõnealuse sektori ja kõigi nimetatud valdkondade suhtes.

3.4

Meil on eriline heameel selle üle, et komisjon rõhutab koostalitlusvõime ja avatuse vajadust erineva tasandi tehnoloogiate ja teenuste vahel: seadmelt võrgule; seadmelt seadmele; võrgult võrgule; ja sisu ja/või rakenduste vahel. Ilma asjakohase koostalitlusvõime ja platvormide avatuseta on uute tehnoloogiate laialdase turu arendamine tõsiselt raskendatud.

3.5

Nagu viidatud punktis 1.1 ülalpool, toetab komitee teatist ning õnnitleb komisjoni suurepärase töö eest kõnealuses valdkonnas. Märgime ära selle, et on toimunud laialdane uurimistöö ja nõustamine elektroonilise side sektori mõistmiseks ja tugevat ning jätkusuutlikku kasvu kindlustava poliitika arendamiseks: toetame e-Euroopa 2005 tegevuskava ning and avaldame täit toetust teatises COM(2004) 61 final soovitatud tegevustele.

3.6

Rõhuasetuse tõttu sooviksime esile tuua komitee erilise huvi alla kuuluvad küsimused mõningates valdkondades:

3.6.1.1

Komitee pooldab uut elektroonilise side õiguslikku raamistikku, mis pakub suuremat ettenähtavust, ühtekuuluvust ning paremini ühtlustatud lähenemist liidus toimivatele turgudele. Raamistikust tulenev kasvanud kindlus ja läbipaistvus elavdavad investeeringuid elektroonilise side sektoris ning kiirendavad konkurentsi toimimist ja uute innovatiivsete teenuste sisseviimist.

3.6.1.2

Oleme komisjoniga nõus, et tehnoloogiliselt neutraalne, avatud normidega, kooskõlastatud lähenemine elektroonilise side sektoris toimuva pakkumise objektipõhise konkurentsi arendamisele omab otsustavat tähtsust elujõulise ning konkurentsivõimelise turu loomisel. Komiteel on hea meel, et uus raamistik edendab ausat konkurentsi erinevate juurdepääsutehnoloogiate vahel (lairibatehnoloogia, kolmanda põlvkonna tehnoloogiad, digitaaltelevisioon jne). Taoline lähenemine alandab võrgu kulutusi ja teenuste hindasid ning suurendab tarbijate jaoks teenuste kasutamise kergust ja mobiilsust. Tehnoloogiliselt neutraalne, avatud platvormiga lähenemine sektorile tõstab samuti oluliselt nõudlust teenuste osas.

3.6.1.3

Seega tervitame uue õigusliku raamistiku tehnoloogiliselt neutraalset lähenemist, mis peegeldab püsiteenuste ja mobiilsideteenuste ühildamist, interaktiivset ja ringhäälingu sisu ning väga mitmeid erinevaid edastusplatvorme. Meie sooviks on, et komisjon kindlustaks koostalitlevate platvormide rakendamise kooskõlas raamdirektiiviga 2002/21/EÜ.

3.6.1.4

Tõeliselt konkurentsivõimeline teenusteturg sõltub tarbija asu- või tegevuskohas toimiva ühenduse konkurentsivõimelisest hinnakujundusest (kliendiliinist). Käesoleval hetkel on enamikel turgudel uute teenuste ja madalamate hindade sisseviimine raskendatud, kuna valitsevail operaatoritel on kontroll kliendiliini üle. Komisjon peaks kontrollima, kas õiguslik raamistik on piisav eraldamaks kliendiliine valitsevate operaatorite kontrolli alt kõikidel turgudel.

3.6.1.5

Komitee kahetseb asjaolu, et komisjonil oli vaja algatada lepinguliste kohustuste rikkumise tuvastamise menetlused Euroopa Kohtus liikmesriikide vastu, mis ei suutnud uut reguleerivat raamistikku rakendada. Kutsume komisjoni üles jätkama raamistiku täieliku rakendamise hagemist kõigis liikmesriikides, kaasa arvatud uutes liikmesriikides.

3.6.1.6

Komitee toetab hiljuti elektrooniliste sidevõrkude ja –teenuste Euroopa õigustloovate organite töörühma poolt vastu võetud ühist seisukohta seoses uutel avatud elektroonilise side turgudel olevate konkurentsi kitsaskohtade vastu suunatud abinõude rakendamisega. (4) Tõdedes, et õigusliku raamistiku eesmärgiks on seadusandluse viimine endisele tasemele ja konkurentsi edendamine, palub komitee komisjoni, et see kindlustaks raamistiku rakendamise nii, et see ergutaks uusi turge ja teenuseid ning ei takistaks nende arengut. Palume komisjonil hoolikalt kontrollida üleastumise korral rakendatavate õiguslike meetmete sobivust ja nende järjekindlat rakendamist liikmesriikides.

3.6.2.1

Laiaulatuslik ja turvaline lairibainfrastruktuur on esmatähtis arendamaks ja pakkumaks sellised teenuseid ja rakendusi nagu e-tervis, e-ettevõtlus, e-valitsus ja e-õpe, mis muudab eesolevatel aastatel lairibateenused peamiseks teguriks Euroopa kasvu ja elukvaliteedi parandamisel. Lairibajuurdepääs on avalik hüve, tarbevahend, mis peaks olema kättesaadav kõigile EL kodanikele kui nende õigus. Soovitame komisjonil kaaluda lairibateenuste lisamist universaalteenuste nimekirja.

3.6.2.2

E-Euroopa 2005 tegevuskava kutsub üles laiendama juurdepääsu lairibateenustele ja nende kasutamist Euroopa Liidus aastaks 2005, kuid me oleme enda ambitsioonikatest eesmärkidest maha jäämas. Kui lairibateenuste väljaarendamise tempo ei kiirene, ning seda eelkõige väljaspool linnakeskusi, ei suuda EL Barcelonas seatud eesmärki saavutada. (5)

3.6.2.3

Komitee tervitab riiklike lairibastrateegiate esitamist 15 varasema liikmesriigi poolt ning märgib ära, et uued liikmesriigid esitavad enda strateegiad enne 2004. a lõppu. Pöörame tähelepanu esialgsele positiivsele hinnangule, mille andis kavanditele komisjon (6) ning ootame juunis ilmuvat üksikasjalikumat aruannet strateegiate kohta.

3.6.2.4

Siiski on komiteele vastumeelt mõiste “lairiba” lai definitsioon, mida kasutatakse mitmetes uurimustes ja aruannetes (näiteks peetakse allviidatud teatise COCOM04-20 LÕPLIK aruandes juurdepääsuks vajalikku ühenduvuse puhul “lairibaühenduseks” nii aeglast ühendust kui 144kbs ning sama aruanne sisaldab ka kolmanda põlvkonna ühendusi Itaalia kõigi juurdepääsuliinide kohta, kuid mitte teiste liikmesriikide kohta). Täpse definitsiooni puudumine vähendab kõigil kaalutlustel oluliselt mõiste “lairiba” läbipaistvust ning kasulikkust. Kutsume komisjoni üles määratlema täpse ning nõuetekohase mõiste “lairiba”, et saaks seda ühenduses kasutada.

3.6.2.5

Samuti on meile vastumeelt asjaolu, et lairibavõrke puudutav statistika ei puuduta olemasolevat juurdepääsukvaliteeti. Kutsume komisjoni üles kaasama “lairiba” täpsesse definitsiooni ka minimaalseid nõudeid ühenduse kvaliteedi. Alles seejärel saab lairibaühendusega seonduv statistika olla mõttekas.

3.6.2.6

Komitee on täielikult teadlik vajadusest ületada jõuliselt Euroopas tekkiv digitaalne lõhe, mis nõrgestab ebasoodsaimas olukorras olijaid ja kitsendab kodanike õigust saada osa elektroonilisest sidest. Kuigi märgime ära, et ministrite nõukogu on heaks kiitnud poliitilise rõhuasetuse muutuse ühenduvuselt innovatiivsete teenuste arendamisele ja tõhusale kasutamisele, teeb meile muret lairibateenuste osutamise praegune seis ning selle ulatuvus. Eriti murettekitav on teatud riikide ja regioonide vaheline ebavõrdsus vastavalt hiljutisele lairibatehnoloogia leviku statistikale, mis pärineb komisjoni kommunikatsioonikomiteelt. (7) 15 liikmesriigiga EL-is puudub 20 %-l Euroopa rahvastikust praegu lairibajuurdepääs, kuna võrgu ulatuvus on ebapiisav. Tervitame asjaolu, et komisjon juhtis teatises tähelepanu vajadusele arendada lairibateenuste võrk välja ka alakaetud piirkondades. Riiklike lairibastrateegiate üksikasjalikus aruandes palume komisjonil lisaks rõhutada vajadust lairibavõrkude kiire laiendamise kohta üle kogu liidu ning samuti tuua tulevastes aruannetes ära informatsioon puuduolevate võrkude kohta.

3.6.2.7

Tervitame kiireid algatusi ning struktuurifondide kättesaadavust võimaldamaks juurdepääsu maapiirkondades ning liidu äriliselt vähematraktiivsetes piirkondades, kuid samas soovime, et komisjon jätkaks järelevalve teostamist liikmesriikide riiklike lairibastrateegiate rakendamise üle ning keskenduks seejuures selle kiirusele, ulatuvusele ning kvaliteedile.

3.6.2.8

Komiteel on kahju, et komisjoni teatises käsitletakse ainult geograafilist digitaalset lõhet (alakaetud piirkonnad), aga mitte ka rahalist digitaalset lõhet (puuduvad rahalised vahendid võimaldamaks juurdepääsu internetile). Komisjoni argument, nagu parandaksid lairibateenused elustandardit, ületades kaugusi ja kergendades juurdepääsu tervishoiule, haridusele ja kutseõppele ning avalikele teenustele, peab kehtima nii geograafiliselt eraldatud kui ka rahaliselt raskeimas olukorras kodanike suhtes.

3.6.2.9

Komitee nägemuse kohaselt on komisjoni kinnitus, nagu peaks igasugune riigiasutuste sekkumine digitaalse lõhe vähendamiseks toimuma kooskõlas konkurentsipõhimõtete ja konkurentsiõigusega, iseenesest vastuoluline: digitaalne lõhe on tekkinud, kuna turg ei ole vastavast ühiskonnaosast huvitatud. Niisiis on vajadus ametliku avaliku teenuse osutamise järgi, mille puhul tuleks väga täpselt ära näidata avalike teenuste osutamise kohustuse laad.

3.6.3.1

Komitee tervitab eelmise aasta oktoobris komisjoni poolt loodud mobiilside ja tehnoloogiaplatvormi rajamist, mis ühendab põhitegijad mobiilsideoperaatorite, varustuse ja tooteosade tootjate ning sisu pakkujate seast. Samuti tervitame selle töögrupi esimest aruannet, (8) milles toodi ära 20 soovitust või sammu mobiilsidevõrgu ja teenuste väljaarendamise toetamiseks ja ülalhoidmiseks üle kogu Euroopa –kaasa arvatud teadustegevus, normid, sisu, turvalisus, spekter, rahvusvaheline koostöö ja seadusandlus.

3.6.3.2

Meil on hea meel, et mobiilsideplatvormi aruandes ning komisjoni teatistes on kolmanda põlvkonna teenuste puhul rõhuasetus teatud kliendikeskse turvalise keskkonna loomisel, mis toetab “igal ajal ja igas kohas” võimaldatud kiiret juurdepääsu andmetele ja meelelahutusteenustele läbi mitmete lairibafunktsioone sisaldavate seadmete.

3.6.3.3

Komitee kiidab täielikult heaks kõikide poolte arvamused selle kohta, et eesmärgiks on avatud omavahel ühendatud võrgud ja rakenduste ning teenuste koostalitlusvõime, ning samuti tervitame mobiilsideplatvormi kohustust valmistada ette strateegilise uurimise päevakord tuleviku traadita ühenduste maailma VII teadusuuringute raamprogrammi kontekstis.

3.6.3.4

Komitee sooviks on, et komisjon võtaks enda kanda mistahes surve osutamise, et lihtsustada kolmanda põlvkonna võrkude väljaarendamist ning selle tasuvust suurendada. Eelkõige peavad liikmesriigid aitama kiiresti lahendada kavandamise ja keskkonnamõjudega seotud probleeme, mis takistavad selle uue ning olulise platvormi väljaarendamist.

3.6.3.5

Komiteele teevad muret võrguoperaatorite poolt kolmanda põlvkonna litsentside eest makstavad kõrged maksumäärad mõnes liikmesriigis ning selle võimalik negatiivne mõju tulevikustrateegiale. Samuti soovime, et komisjon jagaks antud küsimuses enda üksikasjalikke käsitusi ning annaks nõu andme- ja sidetehnoloogia rakendamise ning kasutamise mis tahes liidu strateegiale vastupidise mõju parandusmeetmete kohta.

3.6.3.6

Pidades silmas tarbijate huve ja EL ressursside tõhusat kasutamist, soovime, et komisjon kaaluks kolmanda põlvkonna sideoperaatorite seadmete ühiskasutamise õiguslikku võimaldamist, seal kus see on praktiline. Taoline poliitika kiirendaks juurdepääsu kättesaadavust, vähendaks negatiivset mõju keskkonnale ning teenuse pakkumise kulutusi. Märgime ära komisjoni nõuande, mille kohaselt on mõningad suuremad operaatorid konkurentsikaalutlustel seadmete ühiskasutuse vastu, kuid samas usume, et liidu kui terviku parimad huvid peaksid üles kaaluma üksikute operaatorite kitsad kaubanduslikud motiivid.

3.6.3.7

Märgime ära, et mobiilsideplatvormi kohaselt on kolmanda põlvkonna teenustega seonduvate küsimuste korral vajalik uus koondatud poliitiline raamistik. Töögrupp saab uuesti kokku juunis ning me jääme ootama komisjoni lubatud teatist seoses juunikohtumise tulemustega.

3.6.4.1

Komisjoni andmete kohaselt on isegi neis piirkondades, kus eksisteerib 90 %-ne lairibajuurdepääs, selle kasutamise tase madal (keskmiselt 12 %) ning aeglustuv. See on põhjustatud kõrgetest hindadest, asjakohase sisu kehvast kvaliteedist ning sellest, et tarbijatel puudub piisav huvi lairibateenuse vastu.

3.6.4.2

Kolmanda põlvkonna lairibaühenduste kasutuselevõttu ergutava sisu ja teenuste väljaarendamist peetakse äärmiselt oluliseks info-ja sidetehnoloogiate kasutuselevõtul ning sellest tulenevalt ka konkurentsivõime edendamisel, tootlikkuse kasvul ning tööhõive suurenemisel üle kogu Euroopa Liidu. Sellega seoses tervitab komitee komisjoni hiljutist ettepanekut e-Sisupluss programmi kohta (2005—2008), (9) mille eesmärgiks on luua tingimused digitaalse sisu laialdasemaks kättesaadavuseks ja kasutamiseks.

3.6.4.3

Komitee tunnistab, et nõudluse ergutamine kasutuselevõetava lairibavõrgu ja kolmanda põlvkonna võrgu järele, vajadus uute, innovatiivsete teenuste järele, konkurents ning võrkude väljaarendamine on kõik omavahel seotud. Ühe valdkonna areng aitab kaasa teisele. Olles ülalpool juba viidanud pakkumisega seotud küsimustele, tervitame komisjoni mis tahes algatust innustamaks uute ja innovatiivsete teenuste arendamist, mis aitaks tõsta tarbijate nõudlust ning mõjutada uute tehnoloogiate ja võrkude võimsust.

3.6.4.4

Komitee on arvamusel, et võrkude, platvormide ja seadmete koostalitlusvõime aitab tugevalt kaasa teenuste omaksvõtule ja kasvule. Innustame komisjoni rõhutama koostalitlusvõime olulisust nii õiguslikus raamistikus kui ka komisjoni suhetes kõigi elektroonilise side sektori huvigruppidega.

3.6.4.5

Toetame komisjoni üleskutset liikmesriikidele jätkata hoogsalt valitsusega seotud e-teenuste väljaarendamist (kaasa arvatud e-tervis, e-õpe jne) ning tunnistame, et avalik sektor on nimetatud uute infoteenuste arendamise algetapis peamine nõudluse tekitaja.

3.6.4.6

Eriti tervitame komisjoni kohustust teha koostööd ettevõtjatega käsitlemaks uute teenuste arendamist takistavaid probleeme – digitaalõiguste haldust, koostalitlusvõimet, mikromakseid, mobiilimakseid jne. Sellega seoses tervitame hiljutist teatist (10) ning konsultatsioone seoses intellektuaalomandi õigustega ning palume komisjonil pöörata tähelepanu komitee 2003. a arvamusele intellektuaalomandi õiguste kohta. (11)

3.6.4.7

Komitee rõhutab turvaküsimuste olulisust tarbijatele, kes peaksid uued teenused omaks võtma. Tarbija usaldus uute tehnoloogiate ja teenuste vastu sõltub nende kindlustundest, et tarbijakaitse on tagatud.

3.6.4.8

Komitee palub, et komisjon jätkaks workshoppidel tehtavat tööd operaatoritega, internetiteenuste pakkujatega, sisu pakkujatega, ringhäälinguorganisatsioonidega ning meelelahutustööstusega selle osas, kuidas neil oleks võimalik oma tegevust läbi uute partnerluse vormide kohandada loomaks uusi ärimudeleid ning teenuseid koonduva mobiilse liidu jaoks.

3.6.4.9

Samuti tervitame teadus- ja arendustegevusele suunatud toetust IV teadus- ja arendustegevuse raamprogrammi all. Elektroonilise side sektoris ning ka kõigis teistes tehnoloogilise arenguga seotud valdkondades rõhutame Euroopa vajadust investeerida teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni kooskõlas meie enda poolt püstitatud eesmärkidega vastavalt Lissaboni strateegiale. Mööndes, et nimetatud sektor on üle elanud konsolideerumisperioodi ja investeeringute kärpimise, kutsub komitee nüüd kõiki pooli – Euroopa Liitu, liikmesriike ja erasektorit – üles näitama uuenenud pühendumust investeerimaks elektroonilise side sektori tulevikku, suurendades oluliselt teadus- ja arendustegevuse ulatust ning määra.

20.5.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/28

1.1

Peale 11. septembri 2001 ja 11. märtsi 2004 terrorirünnakuid sai maailma avalikkusele selgeks, et terrorismivastane võitlus tõotab kesta kaua. Volinik De Palacio nõudis liiga varajases faasis, et EMSK koostaks uurimusliku transporditurvalisuse teemalise arvamuse. EMSK pakkus välja terve seeria (1) Euroopa transporditurvalisuse poliitika arengusuundi ja märgib rahuloluga, et komisjon on need heaks kiitnud.

1.2

Komisjoni meretranspordi turvalisuse tõstmist käsitleva teatise ning laevade ja sadamaobjektide turvalisuse suurendamist käsitleva määruse ettepaneku jätkuks koostas EMSK sadamterminalide turvalisust käsitleva arvamuse. (2)

1.3

EMSK võttis 30. juunil 2004 vastu uue sadamaohutuse tugevdamisele suunatud direktiivi projekti käsitleva arvamuse. (3) See direktiivi projekt sisaldab täiendavaid turvalisuse meetmeid toetamaks laevade ja sadamaobjektide turvalisuse suurendamist käsitleva määruse kohases ettepanekus sisalduvaid meetmeid, tagades kogu sadamaala kuulumise turvatsooni.

2.1

Nõukogus toimunud sadamaohutuse tugevdamisele suunatud direktiivi projekti arutelu põhjal (4) pakkus komisjon välja muuta artiklit 7 nii, et riskianalüüsile toetuv sadama turvalisuse plaan tagaks, et pädevad riiklikud asutused viiksid läbi ka isikuid transportivate laevade laadimisel kasutusel olevat autode ja kaubaautode osas adekvaatseid turvalisuse kontrolle.

2.2

Ettepanek kehtib nii rahvuslikus kui rahvusvahelises liikluses olevate segakasutusega (nii isikute kui kaupade transport) parvlaevade kohta. Rahvusvahelise transpordi puhul peavad vastavad liikmesriigid riskide hindamisel koostööd tegema.

3.1

EMSK on kindlalt tasakaalustatud lähenemise poolt, st turvalisus tuleb tagada ilma kaupade vaba liikumist ohustamata. Ta mõistab komisjoni muret, mis väljendub antud direktiivi projekti täienduseks välja pakutud kaheksandas paragrahvis.

3.2

Kooskõlas oma eelnevate arvamustega on EMSK täiesti nõus sadamaohutuse tugevdamist käsitleva direktiivi projekti muutmisega. EMSK kinnitab uuesti, et transpordi logistiline kulg peab olema tervikuna turvalisuse meetmetega hõlmatud ja seda ilma ühegi lüngata, isegi siis kui absoluutset turvalisust ei ole võimalik tagada. On vaja eelistada isikute transporti, sest terrorirünnaku korral kannaks just see transpordiliik, inimelusid arvestades, kõige raskemaid kaotusi.

3.2.1

Segakasutusega praamid on terrorismiohu suhtes eriti kehvas olukorras, iseäranis isikute transpordiga tegelemise puhul. Tegelikkuses võib segakasutusega praamil olev auto turvalisuse mõttes muutuda lausa moodsaks “Trooja hobuseks”.

3.2.2

Kasutusele on vaja võtta adekvaatseid turvalisuse meetmeid tagamaks, et segakasutusega praamidel olevad autod ja kaubaautod ei kujutaks endast mingit ohtu. Need meetmed tuleb enne laevade laadimist kasutusele võtta sadamas või viimaste lähistel ning viisil, mis kõige vähem häiriks normaalset tööd.

3.2.3

Isikuid transportivatele segakasutusega praamidele minevate autode ja kaubaautode turvalisuse kontroll toob viimastele kaupade pealelaadimise iseloomu tõttu kaasa teatud raskusi. Pikaajalised kogemused näitavad, et eelpoolmainitud tegevuse tõhususe säilitamiseks on sõidukite kauba kontrolli vajalik teostada sadama alal enne nende minekut laevale, sest nii on võimalik kasutada kõrgetasemelist turvalisuse tehnikat ja hästikvalifitseeritud personali.

3.3

EMSK soovib kontrolli tulemustega liituvale vastutusele tähelepanu juhtida. On selge, et vastutus autode ja kaubaautode turvalisuse kontrolli eest peab lasuma vastavatel pädevatel riiklikel asutustel ning mitte laeval, kes sõidukid pärast peale võtab.

3.4

Merel ja sadamas töötavate ning turvalisuse kontrolliga seotud isikute kindlaks tegemist tuleb läbi viia praktikale orienteeritult, ilma kaubandustegevust oluliselt segamata.

3.5

EMSK märgib, et muudatusettepaneku tõttu on komisjon koostöös vastavate riiklike asutustega otsustanud alustada kontrolle, eesmärgiga tuvastada ja kontrollida, kuus kuud peale pakutud direktiivi vastuvõtmist, antud direktiivi raames rakendatavate riiklike tegevuskavade kontrollimehhanisme. Ta toonitab, et ELi sadamad, ent ka ühendusevälised sadamad tuleb kohandada nii ruttu kui võimelik vastavaks uutele sadamaterminalide turvaeeskirjadele, mis jõustusid 1. juulil 2004 (ISPS-kood).

3.6

Lisaks rõhutab EMSK, et sadamaohutuse majanduslikku külge tuleb koheselt käsitleda ELi tasandil ja välja tuleb töötada transpordi turvalisuse ühtlustatud kontseptsioon, selleks et vältida transpordiettevõtetevahelise konkurentsi moonutamist, seda eriti roro-transpordi kahjuks. Komisjonile esitatakse palve koostada terviklik mõjude hinnang sadamaohutuse meetmete rakendamise finantsmõjude kohta ja töötada välja ELi regulatsioon antud meetme teostamise finantseerimiseks (sel määral kui see on vajalik).

20.5.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/30

1.1

Polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud (PAH) on looduslikult esinevad ained, mis tekivad süsinikku sisaldavate ühendite põlemisel madalal temperatuuril kontrollimata tingimustes. See toimub metsatulekahjude ja vulkaanide korral; inimtegevuse puhul – suitsetamisel, eluasemete kütmisel, energia tootmisel ja fossiilkütuste sõidukites kasutamisel; toidu valmistamisel ja jäätmete põletamisel ning erinevate tööstuslike protsesside tagajärjel. Polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud esinevad looduslikul kujul toornaftas ja kivisöes ning olles lihtsalt formeeruvad ja stabiilsed ühendid, kuhjuvad need krakkimise ja destilleerimise varastes staadiumites.

1.2

Niisuguse osalise oksüdeerumisprotsessi tagajärjel tekib erinevate ühendite segunemine seotud küllastamata viie- ja kuueelemendiliste süsinikuühenditega, mis võivad edasi reageerida mis tahes suunas. On tehtud kindlaks ligikaudu 600 struktuuri, millest ainult mõnigaid on iseloomustatud või isoleeritud kasutamiseks vahesaadustena. Ühtegi neist ei ole tahtlikult olulises mahus toodetud. Täiendava oksüdatsiooni tagajärjel tekib tahm (s.t süsiniku ebapuhtad osakesed), millega polütsüklilisi aromaatseid süsivesinikke sageli seostatakse.

1.3

Kuna polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud esinevad alati eristamata rühmades, ei ole neile iseloomulike omaduste kindlaksmääramine kerge (mistõttu need on üldiselt väheolulised). Siiski, kuna neist osade puhul võib täheldada kantserogeenset toimet loomadele, on mõistlik liigitada need segud võimalike inimestele kantserogeensete segude hulka. Seetõttu on töökeskkonna ohutuse tagamiseks vajalik teostada õlide ja mõningate muude polütsüklilisi aromaatseid süsivesinikke sisaldavate valmististe ohu- ja turvamärgistamine ning tagada nende vastav käitlemine. Protsesse, mille käigus polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud tõenäoliselt keskkonda eralduvad, tuleks võimaluse korral kontrollida või vältida.

1.4

Üheks niisuguseks protsessiks on PAH-sisaldusega õlide kasutamine autorehvide, veoautode, motoorrataste, võidusõiduautode ja õhusõidukite puhul. Need õlid, mis moodustavad koguni 28 % protektorist, annavad rehvidele sellise esmatähtsa omaduse nagu haarduvus, mida karkassilt ei nõuta. Kui protektor ettenähtud viisil ei tööta või ei jää kasutamisel sidusaks, on ohustatud nii turvalisus kui töökindlus, millel võivad olla ilmsed tagajärjed sõidukijuhtide jaoks.

1.5

Tehniliselt peavad need õlid olema suutelised lahustama naturaalseid ja sünteetilisi kautšukeid ning teisi rehvides kasutatavaid materjale, olema vastupidavad ja stabiilsed ning jaotuma hästi, jäädes kummimustris seotuks, peavad toimima erinevate temperatuuride ja erineva niiskuse korral ning nende tootmine ja kasutamine peab olema ohutu. Kõnealused õlid peavad samuti olema kättesaadavad suurtes kogustes ning olema toodetud ülemaailmselt kokku lepitud näitajate kohaselt, mitmete konkureerivate tarnijate poolt, madalama hinnaga kui kautšuk, vähendamaks rehvide üldmaksumust.

1.6

Loetletud nõuetele vastavaid eriti aromaatseid õlisid on juhtivad õlitootjad tavapäraselt pakkunud destillaadi aromaatsete ekstraktide nimetuse all (DAE). Nõutud lahustav võime sõltub õlide aromaatsusest tervikuna, mis omakorda sõltub polütsükliliste aromaatsete süsivesinike olulisest sisaldusest. Kuna rehvi protektor maha kulub, tuleb eeldada, et need polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud eralduvad keskkonda. Asjaolu, kas niisugune emissioon on teiste emissioonivormidega võrreldes oluline, on vaieldav. Samas on Euroopas toimumas üleminek teiste õlide kasutamisele ning seega tuleb antud küsimuses rahuldava järelduseni alles jõuda.

1.7

Tegemist on eriti olulise küsimusega, kuna polütsükliliste aromaatsete süsivesinike ülemaailmne pakkumine on järjest kahanemas, nüüd, kus rafineerimistehaste uuendused keskenduvad kõrgema kontsentratsiooniga täielikult hüdrogeenitud (st vähearomaatsete ning vähendatud lahustuvusvõimega) toodete ja “puhaste” mootor- ja muude kütuste tootmisele.

1.8

Arvestades seda, et igal aastal toodetakse Euroopas ligikaudu 300 miljonit rehvi ning rehvitööstuse ülemaailmne turg rehvitööstuse tarbeks mõeldud täiteõlide ja töötlemisõlide osas on peaaegu 1 miljon tonni, on selle eesmärgi saavutamine majanduslikult efektiivsel viisil ning madala või vastuvõetava maksumuse juures turvalisust ja kõrget töökindlust säilitades, tõeliseks väljakutseks nii õlitarnijatele, rehvitootjatele kui seadusandjatele.

1.9

Siiani on välja pakutud kahte liiki mittekantserogeenseid õlisid, mis nõuavad õlitarnijatelt erineval määral investeeringuid ning rehvitootjatelt muudatusi toodangu valmistamisel. Neid teatakse vastavalt kergete eralduslahustitena (MES — mild extraction solvates) ja töödeldud destillaadi aromaatse ekstraktina (TDAE). Väljaspool Euroopat olevad tarnijad võivad töötada välja teisi õlisid.

1.10

Niivõrd kui seda on võimalik kindlaks teha (kuna üksikasjad ei ole äärmiselt konkurentsitihedal rehviturul avalikult kättesaadavad), on mõningane asendamine juba toimunud – näiteks talverehvide ja veoautorehvide osas, mille puhul on protektori tõmme märjal pinnal vähemtähtis. Siiski ollakse üldjuhul nõus, et ümberkorraldused omadustelt nõudlikumate suvekummide tootmises, rääkimata võidusõiduautode ja õhusõidukite rehvide tootmisest, võtab palju enam aega. Lisaks eelnevalt mainitud DAE kättesaadavuse piirangutele jäävad MES ja TDAE tootmisvõimsused napiks.

1.11

Jõudmaks soovitud muutuste õigeaegse elluviimiseni kooskõlas EL seadusandlusega nii konkurentsi kui tervise ja ohutuse osas, on tööstussektorite (CONCAWE, IISRP ja BLIC) esindajad teinud koostööd komisjoni ja teiste seadusandlike organitega, et jõuda kokkuleppele sobiva tootmiskontseptsiooni ja õigusliku raamistiku suhtes. Praeguseni on lahendamata testide küsimus, selgitamaks välja, milliseid õlisid lubada Euroopa turule, samuti demonstreerimaks, et turule toodud, nii ELs kui ka väljaspool seda toodetud rehvides kasutatakse õlisid, mille polütsükliliste aromaatsete süsivesinike sisaldus on lubatult madal.

2.1

2003. a juulis tegi komisjon ettepaneku seoses raskemetallide ja polütsükliliste aromaatsete süsivesinike üldpiirangutega välisõhus. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee esitas oma arvamuse selle esimese ettepaneku kohta 2004. a veebruaris. Käesolev ettepanek, mis avaldati samuti 2004. a veebruaris, seab eesmärgiks siseturu loomise lõpuleviimise ning samuti inimeste tervise ja keskkonna kaitse tugevdamise, lisades direktiivi nr 76/769/EMÜ lisasse 1 teatavad polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud. Nimekirja kantavad polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud ei ole suure tootmismahuga ained ning ei ole varasemalt esinenud üheski olemasolevate ainete hindamiseks mõeldud neljast erinimekirjast. Asjaomase ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni protokollis ja konventsioonis käsitletakse neid siiski püsivate orgaaniliste saasteainete (POP) hulka kuuluva rühmana.

2.2

Üks kindel polütsükliline aromaatne süsivesinik, benso(a)püreen (BaP, CASi nr 50-32-8) liigitatakse direktiivi 67/548/EMÜ raames 2. kategoorias kantserogeenseks, mutageenseks ja reproduktiivset võimet kahjustavaks, mille suhtes tehakse ettepanek, võtta see teiste polütsükliliste aromaatsete süsivesinike suhtes kvalitatiivseks ja kvantitatiivseks tähistajaks.

2.3

Täiteõlisid ei tohi turule viia ja rehvide tootmises kasutada, kui need sisaldavad enam kui 1mg/kg BaP või rohkem kui 10mg/kg kõigist loetletud polütsükliliste aromaatsete süsivesinike koguhulgast.

2.4

Komisjon tunnistab, et mitmed tehnilised küsimused on vaja veel lahendada ning seega on direktiivi üldise rakendamise kuupäevaks määratud 1. jaanuar 2009. Võidusõiduautode rehvide kohta kohaldataks direktiivi alates 1. jaanuarist 2012 ning õhusõidukite rehvide kohta veel määratlemata kuupäeval tulevikus. Direktiivi jõustumist ei tohiks edasi lükata asjaomaste ühtlustatud katsemeetodite puudumine PAH-sisalduse määramiseks täiteõlides ja rehvides, nt CEN või ISO.

2.5

Komisjon annab teada, et on konsulteerinud toksilisuse, ökotoksilisuse ja keskkonna teaduskomiteega (CSTEE) polütsükliliste aromaatsete süsivesinike tervistkahjustavat mõju puudutavate teaduslike avastuste osas.

2.6

Liikmesriikidel on käesoleva direktiivi elluviimiseks vajalike seaduste avaldamiseks aega üks aasta. Seda arvestatakse alates käesoleva ettepaneku jõustumise kuupäevast, pärast konsulteerimist Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega vastavalt asutamislepingu artiklile 95 ning järgides kaasotsustamismenetlust Euroopa Parlamendiga.

3.1

Käesolev ettepanek, mis täiendab teisi polütsükliliste aromaatsete süsivesinike kontrollmeetmeid, põhineb Saksamaa keskkonnaameti (UBV) poolt 18. märtsil 2003. a koostatud aruandel ning Rootsi Riikliku Kemikaalide Inspektsiooni (KEMI) 27. märtsil 2003 avaldatud aruandel rehvijäätmete väidetavatest mõjudest tervisele ja keskkonnale. CSTEE vaatas nimetatud aruanded läbi oma 40. plenaarinstungil 12.—13. novembril, mis kajastub nimetatud istungil vastu võetud arvamuses.

3.2

Ülaltoodud põhjustel nõustus CSTEE küsimusega, et polütsüklilisi aromaatseid süsivesinikke kui rühma, tuleks käsitleda võimalike kantserogeenidena inimeste suhtes ning et polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud eralduvad keskkonda rehvide kulumise tagajärjel. Samas toetas CSTEE vaid osaliselt BaP kasutamist teiste polütsükliliste aromaatsete süsivesinike kvalitatiivse ja kvantitatiivse markerina ning seadis tugeva kahtluse alla kõnealuste ainete emissiooni üldise mõju.

3.3

Kokkuvõttes moodustab polütsükliliste aromaatsete süsivesinike emissioon rehvide kulumisel vähem kui 2 % nende kokkupuutest inimestega, millest ülejäänud 98+ % moodustavad punktis 1.1 nimetatud allikad. Seda kinnitavad Maailma Tervishoiuorganisatsiooni korduvad hinnangud, mille kohaselt on õhusaaste ning sellega seotud haiguste, k.a vähi peamisteks põhjusteks suitsetamine ning puidu ja kivisöe põletamine eluasemete kütmiseks ja toidu valmistamiseks. Sellega seoses järeldas CSTEE, et “polütsükliliste aromaatsete süsivesinike määra piiramine rehvides ei avalda märkimisväärset mõju polütsükliliste aromaatsete süsivesinike kontsentratsioonile välisõhus ja ladestustes”.

3.4

Sellest tulenevalt ei ole antud juhul eriti õigustatud väide, et direktiiv “on tulemuslik, pakkudes ulatuslikumat kaitset inimeste tervisele ja keskkonnale”. Täiteõlid on juba märgistatud ning neid on võimalik töökeskkonnas ohutult käidelda kooskõlas ohtlike ainete seadustega. Seega ei avalda ettepanek vähimatki positiivset mõju töökeskkonnale ja kasu keskkonnale üldiselt on minimaalne.

3.5

Samuti tuleks märkida, et nimetatud ettepanek nõukogu direktiivi nr 76/769/EMÜ kahekümne kuuenda muudatusena ning katsena piirata looduslikult esineva kroom VI sisaldust tsemendis, mille kohta Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esitas arvamuse 2003. aasta märtsis, venitab direktiivi rakendusala selle kavandatud piirideni või isegi kaugemale. Polütsüklilisi aromaatseid süsivesinikke ei toodeta ega lasta käibele tahtlikult. See on kajastatud õigesti lisas – mis seab piiranguid polütsüklilisi aromaatseid süsivesinikke sisaldavatele toodetele suhtes –, kuid mitte pealkirjas, mis tuleks seega ära muuta.

3.6

Pealkiri ja tekst on samuti segadusttekitavad, viidates “teatavatele polütsüklilistele aromaatsetele süsivesinikele kui spetsiifilisele ning omaette rühmale”. Arvestades CSTEE tähelepanekuid selle kohta, et polütsüklilisi aromaatseid süsivesinikke on väga vähesel määral iseloomustatud ning neist veelgi vähemate puhul tõestatud nende võimalikku mittekantserogeensust, tuleb järeldada, et kogu ainerühm kujutab endast ohtusid nende kokkupuutel inimestega. Seega peaks piirangud turustamisele ja kasutamisele kehtima “kõrge PAH-kontsentratsiooniga õlide suhtes, mida kasutatakse rehvide tootmisel ning niisuguseid õlisid sisaldavate rehvide suhtes”.

3.7

Arvestades ülaltoodut ning selle kattuvust varasema komisjoni ettepanekuga seoses raskemetallide ja polütsükliliste aromaatsete süsivesinike sisaldusega välisõhus, on väidetud, et nimetatud direktiiv on kasutu ning tuleks tagasi võtta. Turg on killustunud ning eelnevalt kasutusel olnud toote asendamiseks on vaja vähemalt kahte toodet. Tootmisvõimsused ei rahulda kaugeltki nõudlust. Lisaks tekitab muret asendusainete ohutus; kui madala PAH-sisaldusega õlide abil valmistatud protektorid ei osutu töökindlaks, asenduvad ettevaatusabinõusid õigustavad hüpoteetilised surmajuhtumid reaalsetega.

3.8

EMSK mõistab nimetatud mureküsimusi, kuid rõhutab, et direktiiviga peab edasi minema tihedas koostöös asjassepuutuvate tööstusettevõtetega, saavutamaks edukat üleminekut madala PAH-sisaldusega täiteõlide ülemaailmsele kasutusele rehvide tootmisel. Need uued õlid peavad kindlasti täitma samu efektiivsusnorme kõigis ohutusega seotud aspektides. Seega on käesoleva ettepaneku piisavaks ning asjakohaseks ajendiks tõhusa, konkureeriva ning usaldusväärse siseturu loomine Euroopas taoliste uute toodete osas.

3.9

Ajastuse seisukohalt on määravaks jõuda kokkuleppele kasutuseks lubatavate õlide määramiseks kasutatavate testide suhtes. Direktiivi lisas soovitatakse üksikute polütsükliliste aromaatsete süsivesinike olemasolu tuvastamiseks testimist. See ei ole pidevate suuremahuliste rafineerimisprotsesside puhul aga võimalik, kuna üksikute fraktsioonide keemilised koostisosad varieeruvad siin vastavalt töödeldavale toornaftale. Teised testid nagu Naftainstituudi poolt pakutav IP-346 (mis kontrollib üldist PAH-sisaldust, mõõtes kolme- kuni seitsmeelemendilise PAH-ühendi kogust, mida ekstraheeritakse dimetüülsulfoksiidi (DMSO) abil) on aktsepteeritava kantserogeensuse mõõtmise meetodina õlitööstustes juba kasutusel, kooskõlas direktiiviga nr 67/548/EMÜ. CONCAWE poolt läbi viidud uuringud õlitööstuse kohta toetavad CSTEE arvamust, et BaP mõõtmine üksinda annab puuduliku korrelatsiooni üldise võimaliku kantserogeensuse suhtes. Seega soovitatakse erinevate täiteõlide kindlaksmääramise ja katsetamise puhul tungivalt kasutada IP-346 testi.

3.10

Kaitsmaks Euroopa rehvitööstust ja keskkonda, juhul kui taolised kasutegurid eksisteerivad, peab imporditud rehvides kasutatavate õlide kindlaksmääramiseks olema samalaadne test. Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni poolt välja töötatud standardieelnõuga (ISO TC 45/SC 3 N, 29. oktoobrist 2003) tehakse ettepanek kautšukiühendites kasutatavate õliliikide kindlaksmääramiseks kasutatava katsemeetodi kohta, selle ülevaatamiseks ja kommenteerimiseks. Nimetatud töö suhtes tuleks jõuda rahuldava järelduseni enne direktiivi rakendamist.

3.11

Ülaltoodut arvesse võttes peaks olema võimalik leida lahendus kõnealustele tarnepiirangutele, eeskätt seoses TDAE-ga, mis nõuab suuremaid investeeringuid kui MES. Samas võtab see kõik aega, ning praegune nõue muutuste elluviimiseks kõigi üldkasutatavate rehvide osas 1. jaanuariks 2009 näib olevat äärmiselt ebarealistlik. Arvestades seda, et nimetatud ettepanekus esitatud kasutegurid on arvatavalt minimaalsed ning uuesti väljatöötatavate toodete ebaõnnestumisega kaasnevad kulutused ja ohud on märkimisväärsed, teeb EESC ettepaneku esialgse tähtpäeva edasilükkamiseks 12 kuu võrra — 1. jaanuarini 2010. Isegi see nõuab olulisi läbirääkimisi erinevate konkureerivate huvirühmade vahel. Komisjon jätkab võtmerolli etendamist protsessi lihtsustamisel EL õiguse piires, jõudmaks protsessiga viimaks lõpliku õnnestunud lahenduseni.

4.1

Arvestades eeltoodut peaks kõnealuse ettepaneku pealkiri ning selle järgnev sõnastus olema vastavuses üldeesmärgiga viia sisse turustamise ja kasutamise piirangud seoses “suure PAH-sisaldusega õlide kasutamisega rehvide tootmisel ning niisuguseid õlisid sisaldavate rehvide kasutamisega”.

4.2

See peaks kajastuma lisas seoses piirangutega rehvide tootmisel kasutatavate õlide turustamise ja kasutamise korral enama kui 3 %-lise DMSO kasutamisel IP-346 testi puhul ning tuleks seega liigitada kantserogeenseks vastavalt direktiivile nr 67/548/EMÜ. Kõik viited BaP-le kui markerainele ning viited ülejäänud üksikutele polütsüklilistele aromaatsetele süsivesinikele tuleks kustutada.

4.3

Kautšukiühendites ning eeskätt rehvides sisalduvate õlide iseloomustamiseks tuleks välja töötada rahvusvaheline standardne testimismeetod ning kaasata see kõnealusesse direktiivi.

4.4

Kummi- ja rehvitööstustele tuleks anda piisavalt aega lõpetamaks käimasolevad muudatused toodete valmistamisel ning õlitööstusele selleks, et teha investeeringuid ning olla valmis tarnima nõutavaid tooraineid. Käesolevaga ollakse seisukohal, et kõik osapooled võiksid nimetatud nõuded täita 1. jaanuariks 2010 ning nimetatud kuupäev tuleks seega määrata ettepaneku esialgseks tähtpäevaks. Erandid võidusõiduautode ja õhusõidukite rehvide ning muude nõudlike kasutusotstarvete osas tuleks huvirühmadega kokku leppida; ülaltoodut arvestades on raske näha nimetatud muudatustega kaasnevat mõõdetavat kasu, samal ajal kui tegutsemata jätmise riskid on ilmselged.

20.5.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/34

1.1

Kuni aastani 1999 toimus teavitamis- ja müügiedendusmeetmete Euroopa Liidu poolne kaasfinantseerimine nii Euroopa Liidu sees kui väljaspool Euroopa Liitu eraldiseisvate turuorganisatsioonide kaudu. Pärast seda kuupäeva, nii kolmandaid riike kui siseturgu käsitlevate määruste (EÜ) nr 2702/1999 ja (EÜ) nr 2826/200 kohaldumisel, asendati erinevaid valdkondi puudutavad sätted märksa laiapõhjalisema strateegiaga eesmärgiga toetada liikmesriikide ja ettevõtete poolt teostatavaid müügiedendusmeetmeid. Kui määruse kehtivust ei pikendata, kaotavad ülaltoodud määrused oma kehtivuse 2004. aasta lõpuks. Vastavalt määrustes sätestatud kohustustele esitas komisjon 2004. a märtsis täieliku aruande määruste kohaldamise kohta, koos sätete lihtsustamis- ja parandusettepanekutega.

1.2

Probleemid Euroopa Liidus - nagu veiste spongioosne entsefalopaatia (BSE), dioksiin ja listerioos - on tinginud vajaduse tugevdada usaldust Euroopa toiduainete suhtes ja levitada teavet kontrollsüsteemide kohta, mis peaksid garanteerima kvaliteedi ja jälgitavuse. Seetõttu pööratakse märkimisväärset tähelepanu teabele, mis seondub kvaliteeti, ohutust, märgistamist ning jälgitavust reguleeriva seadusandlusega, töökorralduse, geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse, erinevate sertifikaatide ja mahepõllumajanduse ning integreeritud tootmise süsteemidega, mille eesmärgiks on tõsta tarbijate silmis Euroopa toodete mainet.

1.3

Kolmandates riikides on meetmete eesmärgiks teabe levitamine Euroopa Liidu pingutuste kohta kvaliteedi ja ohutuse kindlustamisel, kaasa arvatud teatud regioonidega seostuvad toodete omadused, ning teabe levitamine mahepõllumajandussaaduste ja -toodete kvaliteedinõuete kohta. Nii Euroopa Liidus kui kolmandates riikides rakendatakse vahenditena teabe- ja suhtekorralduskampaaniaid, müügiedendustegevust, reklaami, samuti osalemist laatadel ja näitustel, mis võivad ette valmistada pinnast riiklikele ja erasektori kampaaniatele, mille eesmärgiks on kasvatada oma toodete turuosa.

1.4

Üldreeglina on Euroopa Liidu osalus müügiedendusprogrammides 50 %, samal ajal kui asjaomased erialaliidud ja erialadevahelised liidud kannavad 30 % finantseeringutest ja liikmesriigid 20 %. Kahe viimase puhul võib see toimuda parafiskaalsete maksude kaudu. Liikmesriikide poolt tehtud kulutusi käsitletakse sekkumisena ja need hüvitatakse komisjoni poolt.

1.5

Asjaomased Euroopa või siseriiklikud organisatsioonid peavad ise algatama programmide väljatöötamist, samal ajal kui liikmesriigid vastutavad asjaajamise, kontrolli ja maksmise eest. Euroopaliku mõõtme kindlustamiseks eelistatakse programme, mille esitavad ühiselt vähemalt kaks liikmesriiki ja erialaorganisatsiooni. Ometigi põrkavad need programmid praktikas tervele reale raskustele, mille tingivad seadusandluse ja haldusmenetluste erinevused, samuti pühendumise puudumine, mida võib täheldada mõningate liikmesriikide puhul. Üldiselt nõuavad koordineerimine, kontrolltegevus ja haldamine programmi algatanud ametiasutustelt ebaproportsionaalsel hulgal aja ja ressursside investeerimist.

1.6

Kõnealused ettepanekud näevad ette vähendada ebameeldivusi, mis kaasnevad keerulise reeglistikuga ja suure halduskoormusega, nagu seda komisjon täpsemalt selgitab oma aruandes. Peale selle taotlevad parandusettepanekud seda, et programmid oma sisult kajastaks märksa olulisemalt tõeliselt euroopalikke huve.

2.1

Ühtse põllumajanduspoliitika reform ja konkurentsi teravnemine turgudel kinnitab kõnealuste meetmete vajadust. Konkureerivate riikide toetus teabekampaaniatele ja müügiedendusmeetmetele eksporditurgudel õigustab Euroopa Liidu meetmete süsteemi säilitamist nii liidusiseselt kui väljaspool liitu.

2.1.1

Ometigi tuleb süsteemi oluliselt lihtsustada ja parandada. Erialaorganisatsioonide ja teiste osapooltega konsultatsioonide alusel on komisjon koostanud ulatusliku aruande süsteemi reformimise kohta eesmärgiga jõuda haldusmenetluse lihtsustamiseni ja seda viisil, et süsteem hakkaks seeläbi tööle võimalikult tõhusalt.

2.2

Nii nagu seda märkis komisjon, on ometigi liiga vara hinnata uue süsteemi tulemusi. Kolmandate riikide suhtes on süsteemi rakendatud alates 2001. aastast ja siseturu osas alates 2002. aastast. 2003 on esimene aasta, mil süsteemi on rakendatud täies ulatuses. Seetõttu, nii nagu on ka komisjoni ettepanek, nähakse uue aruande väljatöötamine ette 2006. aasta lõpuks analüüsimaks süsteemi reformijärgset toimimist. Lisaks lubaks see hinnata süsteemi rakendamist ELi uutes liikmesriikides.

2.3

Organisatsioonid alles harjuvad süsteemi õiguslike sätete ja haldusnõuetega. Siiski, osa esitatud programmilistest ettepanekutest pakuvad euroopalikust vaatenurgast võttes vaid piiratud huvi, nagu seda märkis komisjon. Seetõttu on kohane pöörata rohkem tähelepanu programmidele, mille haare on tähendusrikas Euroopa Liidu mastaabis, ja teisest küljest vajadusele luua sünergiaid riikide ja ühenduse tegevuste vahel.

2.4

Eriti pärast laienemist oleks vaja, et Euroopa Liit teeks suuremas ulatuses pingutusi võimalikult lihtsate eeskirjade väljatöötamiseks, pidades silmas läbipaistvust. Vaatamata siseturu ja kolmandate riikide programmide eesmärkide ja sisu erinevustele, oli jaotus kaheks määruseks õigustatud ajaloolisel põhjusel. Pidades silmas veelgi suuremat lihtsustamise vajadust, tuleks määrused esimesel võimalusel ühendada üheks määruseks, eesmärgiga teha selle kasutamine kergemaks. Suures osas on sätted identsed ja erinevusteks puudub igasugune põhjus. Kõnealused määruste muudatusettepanekud on samuti identsed nende osas, mis puudutavad programmide ettepanekute esitamist, otsuste vastuvõtmist ja rakendamise järelvalvet.

2.5

Põllumajandussaaduste ja -toodetega seotud teavitamis-, müügiedendus- ja reklaamialaseid meetmeid toetatakse lisaks maaelu arengut käsitlevate sätete alusel, mis erinevad kehtivatest eeskirjadest. Jättes kõrvale hiljuti tehtud täpsustused kõnealuste süsteemide rakendusvaldkondade piiritlemiseks, pidanuks komisjon juba praegu hindama võimalusi kattuvuste kõrvaldamiseks. Seetõttu ei ole ühtegi põhjust seda diskussiooni edasi lükata, nii nagu komisjon soovitab.

2.6

Euroopa Liidu kaasfinantseerimine peaks jätkuma samadel tingimustel kui praegu ja sobiv oleks suurendada eelarvelisi vahendeid, võttes arvesse laienemist ja tuleviku vajadusi. Seega peaks süsteem andma oma panuse siseturu lõimumisse ja loomisse erinevatel tootmisaladel, pidades silmas variatsioonirikkust ja gastronoomilist mitmekesisust. Samuti peaksid Euroopa erialaorganisatsioonid läbi viima järjest enam teabekampaaniaid, mis annaksid infot toodete kvaliteedi kohta ja tarbijate erinevate eelistuste kohta Euroopa Liidus. Kolmandate riikide turgudele tuleks pöörata suuremat tähelepanu - samal ajal kui järkjärgult tehtaks lõpp ekspordihüvitistele – pidades silmas realistlikke võimalusi tõhusate programmide läbiviimiseks.

2.7

Tõsiasi, et praegust süsteemi kasutatakse vaid piiratud ulatuses kolmandate riikide turgudel, tuleb eelkõige panna nõudmise arvele, mille kohaselt programmid pidid haarama ainult üldisi kampaaniaid. Selle tulemuseks on, et erialaorganisatsioonidega liitunud tähtsamad ettevõtted tunnevad tihti vastumeelsust ja keelduvad osalemast programmide finantseerimisel. Välistatud on abi osutamine kaubamärkidele ja järelikult konkreetsetele ettevõtetele, ent selleks, et abinõud võiksid avaldada tuntavat mõju eksporditurgudel, peab komisjon kampaaniates ja teistes sarnastes ettevõtmistes näitama üles teatud paindlikkust, nõustudes tasakaalustatud hulgal kaubamärkide kaasamisega kui olulise osaga üldisest kampaaniast. See võimaldaks luua seoseid kampaania sõnumi ja turul oleva kauba vahel, proovides seostada üldist eripärasega eesmärgiga luua ühtne sünergia. See ei mõjutaks iseenesest kampaania sõnumit, kuid võimaldaks ostjatel ja klientidel praktikas leida kampaania objektiks olevaid tooteid. Samas kasvab ka Euroopa Liidus endas huvi toodete päritolu vastu. Kui turgu valitseb juba mingi kaubamärgiga toode, on Euroopa Liidu müügiedendusmeetmete lisandväärtus piiratud; sellistel juhtudel ägeneb eratootjate kaubamärkide vaheline konkurents ning turuosa kasvatamise nimel võetakse kasutusele märkimisväärsed reklaamiressursid.

2.8

Liikmesriikide ja erialaorganisatsioonide kaasfinantseerimise määrasid pole põhjust muuta. Probleemiks on, et mõned liikmesriigid ei näita üles piisavat pühendumust või ei arva end olevat võimelised rahuldama kaasfinantseerimise kohustust. See takistab asjaomastel erialaorganisatsioonidel süsteemi kasutada, välja arvatud juhul kui finantseerimine tuleneb parafiskaalsetest maksudest. Haldamise lihtsustamise eesmärki järgides tuleks välistada praegune järg-järgult alanev kaasfinantseerimise määr mitmeaastaste programmide puhul ja fikseerida Euroopa Liidu kaasfinantseerimise määraks 50 %.

2.9

Parafiskaalsete maksude aktsepteerimine rahastamise allikana tähendab, et de facto katavad mõned organisatsioonid tegelikkuses 50 % vahenditest. See võimalus tuleks säilitada. Samas tuleks muuta paindlikumaks liikmesriikide kohustusliku osaluse reeglid, mis hetkel on 20 %, sel viisil, et liikmesriigid saaksid iga juhtumi puhul eraldi otsustada finantsosaluse suuruse programmis. Ometigi tuleks kindlaks määrata asjaomase organisatsiooni minimaalne kohustuslik osalus, milleks võiks olla 20 %.

2.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et tuleks võimaldada toetust meetmetele seoses lillede ja taimede müügi edendamisega kolmandate riikide turgudel, samuti vastavatele meetmetele siseturul.

2.11

Liikmesriikide finantsosaluse käsitlemine asutamislepingu riigiabi sätete süsteemi all kujutab endast halduskoormust ning ei oma asjalikku põhjendust. Seetõttu tulnuks soovitatud teavitamismenetlusesse erandi tegemist – nagu maaelu arengu alaste meetmete puhulgi – kohaldada algusest peale.

2.12

Võttes arvesse kaasnevat suurt halduskulu ja väikese ulatusega programmide nimetamisväärset arvu, mis kõnealuseid turge mingilgi määral ei mõjuta, oleks soovitav väljavalitud programmide jaoks kindlaks määrata miinimum- ja maksimumeelarve. Eelistada tuleks programme, mille kestvus on piisavalt pikk ja eelarve piisavalt suur tagamaks optimaalset mõju.

2.13

Mis puudutab mahepõllumajandustooteid Euroopa Liidus, siis tuleb võimalikult suures ulatuses kaasata nii siseriiklikud kui erasektori sertifitseerimis- ja kontrollimise eeskirjad Euroopa Liidu samalaadsesse ühisesse süsteemi. See protsess on juba käivitunund ja seda tuleks igal võimalikul viisil toetada teabekampaaniatega loomaks tõelise mahepõllumajandustoodete siseturu, asendades niiviisi siseriiklikke ja erasektori süsteeme. Kolmandates riikides läbiviidud kampaaniad Euroopa Liidust pärinevate mahepõllumajandustoodete toetuseks on avaldanud senini piiratud mõju. Mahepõllumajandustoodete siseturu loomine on eeltingimuseks toodete kolmandatesse riikidesse turustamisele. Sellele lisanduvad eeskirjade vastastikuse tunnustamise probleemid, näiteks Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel.

3.1

Tegeleda tuleb küsimusega, kas on võimalik minna kaugemale sellest, mis on praegusel hetkel välja pakutud liikmesriikide ja komisjoni sisemise tööjaotuse ja vastutuse jagamise osas. Sama kehtib lihtsustamisvajaduse ja pädevuste täpsema jaotamise kohta, võttes arvesse osalevate komiteede ja organite arvu, mis on seotud reeglite väljatöötamise ning programmide valimimise, rakendamise, jälgimise ja kontrolliga. Seetõttu on tehtud ettepanek komiteede ja organite kõrval moodustada sihttöögrupid, mis koosneksid liikmesriikide esindajatest ja /või ekspertidest, kellel on eriteadmisi müügiedenduse ja reklaami valdkonnas ning kes oleksid võimelised andma komisjonile nõu süsteemi strateegia ja rakendusmeetmete väljatöötamisel.

3.2

Muudatusettepanek programmide rakendamise eest vastutavate organisatsioonide valimise kohta kujutab endast olulist lihtsustust. On vaja, et olenevalt kampaania iseloomust osaleks asjaomane organisatsioon ise teatud tegevuste läbiviimises ning et programmi rakendamise eest vastutav asutus valitaks alles pärast komisjoni otsust.

3.3

Muudatusettepanekud ennetavad mõningal määral varem väljendatud kriitikat, eriti selles osas, mis puudutab ettepaneku ja lõppotsuse vahele jääva perioodi pikkust, sellises varajases staadiumis nõutava detailsuse astet, samuti ka läbipaistvuse puudumist otsustes. Samas on hädavajalik mõelda aruannete esitamise kohmakate nõuete paindlikumaks muutmisele.

3.4

Tervitada tuleb soovitatud paindlikkust, mis võimaldaks komisjonil endal algatada teabekampaaniaid ja müügiedendustegevust eesmärgiga kindlustada võrdsem jaotus erinevate tootmisalade vahel, arvestades puu-ja juurviljasektoritest taotluste kuhjumist, samas kui teised sektorid ei tõmba endale üldse või tõmbavad väga vähe tähelepanu. Rakendamine praktikas tõstatab ometi terve rea küsimusi, näiteks piiravad lisades toodud nimekirjad nii riikide arvu kui ka tooteid, mida võiks ELis soodustada.

3.5

ELi mahepõllumajanduse logo tuleks nähtavalt kasutada teabe- ja müügiedendusmeetmetes, et paremini tutvustada Liidu ühtset sertifitseerimis- ja järelevalvesüsteemi ning edendada riiklike süsteemide ühtlustamist. Logo koosneb kaheteistkümnest tähest ja sümboliseerib Euroopa Liitu. Seega võib teatud täpsemalt määratletavatel tingimustel lõdvendada kohustust kampaaniate materjalidel Euroopa Liidu lipu kujutise esiletoomiseks. Kehtivad nõuded viivad olukorrani, kus ühe ja sama kampaania materjalides tuleks kasutada erinevaid ELi logosid. Sellele lisanduvad riiklikud mahepõllumajanduse logod, samuti ka saatja logo, mis kõik ähmastab sõnumi selgust. Kampaaniad, mis saavad toetust programmilt LIFE, peavad kasutama ka LIFE-logo, mis samuti kujutab 12 tähte, ent mitte Euroopa Liidu lippu.

3.6

Hetkel kehtiv nõue, mille kohaselt liikmesriigi mahepõllumajanduse logosid lubatakse kasutada ainult tingimusel, et rakendatavateks õigusaktideks on kaugema ulatusega siseriiklikud seadused, on diskrimineeriv ning töötab ühtlustamisele vastu. Euroopa mahepõllumajanduse ja toiduainete tegevuskava eelnõus (1) sisaldub ettepanek kasutada siseriiklikke logosid paralleelselt Euroopa Liidu logoga.

3.7

EMSK soovitab komisjonil välja töötada operaatoritele mõeldud protseduurijuhendi, mis peaks nii neid kui ka ametiasutusi nendepoolse kontrolli teostamisel abistama. Samuti aitaks see kaasa kogu ühenduse uuele arenduspoliitikale tervikuna.

3.8

Käesolevate määruste rakendamine on alles hiljuti alguse saanud, aga juba praegu võib märgata peamisi vajadusi ja nendega tuleb tulevikus arvestada. Komisjon peab hoolega koordineerima erinevatel turgudel tehtavaid tegevusi selleks, et vältida segaduse ja vastukäivate sõnumite tekkimist, sest viimased muudaksid edendusmeetmed väheefektiivseks.

4.1

Komisjoni ettepanek tuleks vastu võtta, pidades silmas ülaltoodud tähelepanekuid täiendavate lihtsustuste vajaduse kohta.

20.5.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/37

1.1

Käesoleva omaalgatusliku arvamuse keskmes on tööstuse muutuste ning riigiabi vaheline seos, mida kujutatakse terasesektori näitel.

1.2

“Tööstuse muutuste” all mõistavad selle omaalgatusliku arvamuse autorid normaalset ja jätkuvat protsessi tööstussektoris reageerimaks proaktiivselt majandusharusisestele dünaamilistele muutustele, et säilitada konkurentsivõime ja luua kasvuvõimalusi.

1.3

Euroopa ei saa jääda kõrvale pidevatest muutustest tööstuses. Järjest globaalsemate turgude valguses tuleb varem või hiljem viia majanduslikud struktuurid vastavusse maailmaturu reaalsusega. Sellel taustal peab Euroopa Liit püüdlema selle poole, et mängida aktiivset rolli rahvusvaheliste raamtingimuste kindlaksmääramisel.

1.4

Käesolev omaalgatuslik arvamus on ajendatud järgnevast:

Käesolev omaalgatuslik arvamus analüüsib terasetööstuse näitel, kuidas riigiabi võib mõjuda vajalikele struktuurimuutustele.

1.5

Takistatud on nende ettevõtete areng, mis erinevalt toetatud konkurentidest ei saa riigiabi konkurentsivõime kindlustamiseks, ja need võidakse turult täielikult välja tõrjuda. Paljude aastakümnete kogemused restruktureerimisega näitavad Euroopa terasetööstuse varal, et poliitikutel on tihti raske loobuda riigiabi andmisest sulgemisest ähvardatud suure töötajate arvuga suurettevõtetele. Üldiselt tähendab see, et liigset tootmisvõimsust ja kahjutoovat majandustegevust hoitakse kauem kunstlikult elus, kui see toetamata turukonkurentsis püsiks.

1.6

Ja siiski valitseb tööstuse muutuste vältimatuse osas praegu poliitikas, majanduses ja ametiühingutes üksmeel, samuti nagu vajaduse osas kujundada neid muutusi rahvusvaheliste raamlepingute (nt WTO, OECD, ILO jne) kaudu. Need arusaamad põhinevad söe- ja terasetööstuse kogemustel aastakümnete pikkuste muutustega. Restruktureerimine ja konsolideerimine koos kaasneva sotsiaalse dialoogiga on tänasel päeval üldtunnustatud eeltingimused või raamistik kindlustamaks Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet järjest enam omavahel põimunud müügiturgudel.

1.7

Euroopa Komisjon viitas oma tööstuspoliitikaalases teatises 2004. a aprilli lõpus (1) faktile, et tööstuse muutusi ei tohi samastada täieliku deindustrialiseerimisega. Viimast iseloomustab tööhõive, tootmise ja tootlikkuse kasvu samaaegne langus. Täieliku deindustrialiseerimise tagajärjeks on vähese tootlikkusega töökohtade kadu ja nende üleviimine arengu- ja edasijõudnud arengumaadesse, kus tööjõukulud on madalamad. Selle põhjuseks on esmajärjekorras ELi võrreldava kulude struktuuri muutus kolmandate riikide kasuks.

1.8

Euroopa Komisjon jõuab oma tööstuspoliitikaalases analüüsis ometigi järeldusele, et deindustrialiseerimine toimub peale mäenduse veel vaid vähestes sektorites (tekstiil, rõivad, nahktooted, laevaehitus, koksitehased, mineraalõli töötlemine, tuumakütuse ja plutooniumi lähtematerjali tootmine ja töötlemine). Struktuuripoliitilised muutused on küll kindlasti valulikud üksikute regioonide jaoks, ent need on kasulikud kogu rahvamajanduse vaatenurgast, eeldusel, et muutusi nähakse ette, tuntakse ära ja toetatakse õigesti.

1.9

Tööstuse osakaalu vähenemine rahvamajanduse kogutoodangus on pikaajalise strukturaalse protsessi väljenduseks. Enamikus tööstusharudes – nagu näiteks raua- ja terasesektoris – vähendati küll möödunud aastakümnetel märgatavalt töökohtade arvu, ent samaaegselt täheldati seal ka selget lisandväärtuse ja tööviljakuse kasvu.

1.10

Avalikkus peab teenindussektori ühiskondliku osatähtsuse kasvu tihti tõendiks strukturaalsetest muutustest tööstuse kulul. See nihe tuleb aga asetada mõlema sektori kasvava läbipõimumise konteksti. Töötlevas tööstuses on toimunud viimastel aastakümnetel mitmesuguste tegevuste (kaubaveod, logistika, andmetöötlus jne) delegeerimine allhanke korras ettevõttevälistele teenusepakkujatele. Seetõttu tuleb tööstuse muutuste kohaste statistiliste andmete tõlgendamisel olla hoolikas ja ettevaatlik. Valed järeldused põhjuste kohta, mille aluseks on pealiskaudsed analüüsid või poliitilistel kaalutlustel põhinevad pooltõed, toovad kiirelt kaasa saatuslikud tagajärjed tööstuspoliitikas.

1.11

Ka teadmistepõhises Euroopa Liidus jääb tööstuslik lisandväärtuse loomine vältimatuks. Võttes arvesse kogu lisandväärtust, mis luuakse tööstuse jaoks teistes sektorites, on ilmne, et tööstuse suur osatähtsus Euroopa Liidus on alates 90ndate aastate algusest jäänud muutumatuks. Näiteks Saksamaal on tööstuse osakaal – eeltoodud teiste sektoritega ühine lisandväärtuse loomine kaasa arvatud - jätkuvalt 40 % juures brutolisandväärtusest.

1.12

Peaaegu 30-aastase, osalt väga valulise kogumuse valgel erastamise ja restruktureerimisega, soovitab Euroopa Komisjon, et tulevased strukturaalsed meetmed (KIE riikides, aga ka teistes sektorites) tugineksid ELi terasesektori kogemustel kohandusmeetmetega.

1.13

Möödunud aastakümnetel on ELi terasesektori poliitilises, tehnilises ja majanduskeskkonnas toimunud märkimisväärseid muutusi. Naftakriisid, ELi siseturu loomine, ELi laienemine, samuti globaliseerumine on jätnud sügava jälje sellesse paljude tööstusharude jaoks olulisse toorainesektorisse. Alates esimesest kriisiaastast 1975 on terasetootmine siiski hoolimata kõigist konjunktuuri- ja strukturaalsetest kõikumistest ELis enam-vähem stabiilseks jäänud. Peaaegu kõigis 15-liikmelise ELi liikmesriikides toodetakse ka täna veel terast. Tänu tehnilisele progressile on täna siiski võimalik anda toodangut ainult umbes kolmandiku töötajate abil võrreldes 1975. aastaga. Riikliku enamusosaluse ettevõtete osakaal on tänaseks 15-liikmelises ELis vähenenud 53 %-lt (1985) alla 10 %-le. Lisaks sellele peavad riiklikud ettevõtted täna toime tulema samades majandustingimustes nagu eraettevõtted.

1.14

Selle taustal on Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tööstuse muutuste nõuandekomisjoni jaoks väga meelitav ülesanne uurida, millist rolli mängib riigiabi üldiselt strukturaalsete muutuste kontekstis ja millist rolli on see mänginud eelkõige Euroopa terasetööstuses. Käesoleva omaalgatusliku arvamuse eesmärkide kontekstis langevad mõiste “terasesektor” alla kõik tööstuslikud tegevused seoses terase tootmise ja turustamisega, samuti selle oluliste funktsioonidega Euroopa terast tarbivate tööstusharude jaoks.

2.1

Riigiabi moodustavad valikulised soodustused, mida riiklikud institutsioonid võimaldavad valitud tootmisharudele ja lõppkokkuvõttes teatud rühmadele. Selgitamaks välja, kas tegemist on riigiabimeetmetega, tuleb eristada meetmeid, mis on mõeldud teatud ettevõtete toetuseks või teatud kaupade tootmiseks EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaselt, ja üldisi meetmeid, mida on võimalik rakendada liikmesriikides ühtemoodi ja mille eesmärgiks on toetada kogu majandust. Viimasel juhul ei ole tegemist riigiabiga artikli 87 lõike 1 mõttes, vaid pigem üldiste majanduspoliitiliste meetmetega, mida saab võimaldada kõigile ettevõtetele ühtemoodi (näiteks üldised maksusoodustused investeeringutele).

2.2

Ometigi ei maksa unustada, et turumajanduse tingimustes juhitakse majandustegevusi nõudluse ja pakkumise vahekorra ja koordineeritakse hinnamehhanismi kaudu. Seega on põhimõtteliselt kõik potentsiaalselt kahjulik, mis kitsendab hindade informeerimis-, juhtimis- ja ergutusfunktsiooni.

2.3

Riigiabi võib vaba konkurentsi püsivalt kahjustada, see takistab ressursside efektiivset jaotumist ja on ähvardavaks ohuks ELi siseturule. Euroopa Liit peab seetõttu õigeks vaba ja moonutamata konkurentsi säilitamist ühena ühenduse põhiprintsiipidest.

2.4

Riigiabi (finantstoetused ja maksusoodustused) jaotamine on ainult siis põhjendatud, kui turg ei funktsioneeri täielikult ja on reaalne võimalus, et subsiidiumid annaksid parema majandusliku tulemuse. Riigi sekkumine finantstoetuste kujul võib turuhälvete korral aidata vältida ressursside suundamist valedesse valdkondadesse. Ent harva on riigi käsutuses teadmised, mida ta vajab, kasutamaks turuhälvete korral riiklikke vahendeid õiges ulatuses. Riigiabi pärast võitlevaid ettevõtteid saab infoallikana kasutada ainult piiratud ulatuses.

2.5

Lisaraskuseks on turutingimuste pidev muutumine. Algselt õigustatud riigiabil võib aja jooksul kaduda majanduslik vajadus, see jääb aga siiski püsima poliitilise protsessi inertsuse tõttu või regionaalsete või sektorispetsiifiliste huvigruppide mõjul.

2.6

Peale selle toob riigiabi tihti endaga kaasa muutusi turuosaliste käitumises. Subsiidiumid vähendavad nende valmisolekut võtta ette kohastumisi, mis on vajalikud ettevõtte konkurentsivõime säilitamiseks või taastamiseks; toetatavate ettevõtete hulgas võib kujuneda “toetusesaaja mentaliteet”.

2.7

Riigiabi võib – vähemalt keskpikas perspektiivis – suurendada maksukoormust. Riigiabi vähendamine ei ole hädavajalik mitte ainult eelarve jätkusuutlikuks konsolideerimiseks, vaid see on nõutav ka majanduslikel ja korralduslikel põhjustel. Kui valida vale lähenemine subsiidiumidele, pidurdavad need strukturaalseid muutusi.

2.8

Seoses riigiabi kogumahu vähendamise vajadusega nõuti erinevate ELi ministrite nõukogu kohtumiste lõppjäreldustes raskuspunkti nihutamist üksikute ettevõtete ja majandusharude toetamiselt ühist huvi pakkuvate horisontaalsete eesmärkide saavutamisele, kaasa arvatud ühtekuuluvuse eesmärgid. Horisontaalse eesmärgi saavutamisele suunatud riigiabi on tavaliselt määratud turuprobleemide tasakaalustamiseks ja selle tagajärjel tekib üldjuhul vähem konkurentsimoonutusi kui sektoraalsete ja sihttoetuste tagajärjel. Viimased on märkimisväärses ulatuses suunatud raskustesse sattunud ettevõtete päästmisele või nende restruktureerimisele.

2.9

Olulisimate horisontaalsete eesmärkide hulka, mille poole pürgitakse riiklike vahendite toel, kuuluvad:

2.10

Riigi mõju terasetööstuses oli traditsiooniliselt küllaltki suur; otsustava tähtsusega olid selles suhtes sugugi mitte viimases järjekorras kaitse- ja julgeolekupoliitilised kaalutlused. Riigi mõju ulatust illustreerib fakt, et 1980. a toodeti veel ligi 60 % maailma terasest ettevõtetes, mis olid otseselt või kaudselt riigi kontrolli all.

2.11

Kui teraseettevõtted on riigiomandis, siis viib see tavaliselt selleni, et riik võtab suures ulatuses kahjud enda kanda, mis võrdub põhimõtteliselt vastava ettevõtte püsimajäämise garantiiga. Konkurentsi tõhususe vaatenurgast on see sama kahjulik kui riigiabi andmine mitte otseselt riigile kuuluvatele ettevõtetele konkurentsivõime tugevdamiseks või muidu nende ettevõtete ähvardava turult lahkumise takistamiseks. Turult lahkumise majanduslikele takistustele lisanduvad siis poliitilised. Tagajärjeks võib olla kohandumise koorma nihutamine konkurentsivõimelisematele ettevõtetele või sekkumiste laviini vallandamine.

2.12

Jättes kõrvale ettevõtetele sulgemisel antava abi, on seepärast Euroopa terasetööstusele praegu võimalik eraldada veel vaid horisontaalset abi. Arvestades kuni hiliste 90ndate aastateni vaevaliselt kulgenud struktuurimuutusi, on Euroopa terasetööstuses lõpuks aktsepteeritud sektoraalsetelt ja sihttoetustelt horisontaalsetele ülemineku vajadus. Praegu läheb Euroopa terasetööstus oma abisüsteemis isegi nii kaugele, et loobutakse ka regionaalabist. (2)

2.13

Euroopa Liidus omistatakse järelvalvele kõigi siseriiklike kulutuste üle suurt tähtsus. Euroopa Komisjon peab oma ELi abi eraldamise poliitika rajama riigiabi läbipaistvale kasutamisele ja kontrollile - nii nagu see terasesektoris praegu juba toimub.

2.14

Euroopa Komisjon jätkab hetkel riigiabi kohaste üldiste suuniste ja põhisätete läbivaatamist. Need tuleb formuleerida lihtsamalt ja selgemalt. Lahknevused tuleb kõrvaldada. Komisjon seab prioriteediks raskustes ettevõtete päästmisele ja restruktureerimisele suunatud riigiabi regulatsioonide läbivaatamise, ühenduse laienemisjärgse regionaalabi normide reformi, uute põhisätete väljatöötamise väiksemate abisummade hindamiseks ning selgitused üldist majandushuvi pakkuvate teenuste valdkonnas.

2.15

Tulevatel aastatel eesseisev üldise Euroopa abisüsteemi edasiarendamine peab seejuures arvesse võtma rahvusvahelist konteksti ja eriti mitmepoolseid kohustusi. Mittepõllumajanduskaupade ja –toodetega seotud abi kuulub WTO subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu alla.

3.1

1952. a sõlmitud Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamisleping sisaldas vaid ühtainust regulatsiooni seoses liikmesriikide poolt eraldatava abi söekaevanduse ja terasetööstuse valdkonna ettevõtetele lubatavusega: “Käesoleva lepingu kohaselt käsitatakse ühildamatuna söe- ja terase ühisturuga ja ... keelustatakse ühenduse siseselt: ... riigi poolt antud subsiidiumid ja abi ... ükskõik millisel kujul.” See ettevõtete igasuguse riikliku toetamise keeld artiklis 4c oli loogiliseks tagajärjeks kõigi siseriiklike kaitsemeetmete kaotamisele ühisel siseturul.

3.2

Varsti pärast ühisturu loomist selgus aga, et riikliku toetuseta ei ole Euroopas kodumaise söe baasil tagatud ei energiavarustus ega ka raua- ja terasetootmine. Otsides väljapääsu, mis ei nõuaks ESTÜ asutamislepingu muutmist, tuldi mõttele tõlgendada teatud riigiabi ümber põhimõtteliselt lubatud ühenduse abiks. Aluseks võeti seejuures artikkel 95, ESTÜ asutamislepingu sõlmimisel ettenägematuteks juhtudeks mõeldud klausel. Klausel võimaldas ühenduse sekkumist, kui see osutus vajalikuks ühe või mitme lepingu eesmärgi saavutamiseks.

3.3

Kivisöekaevandamise säilitamine ja eelkõige sellega seotud töökohtade säilitamine kuulutati sarnaseks eesmärgiks; abi, mida liikmesriigid oma mäetööstusettevõtetele energiavarustuse ja terasetootmise tagamiseks maksid, käsitati edaspidi ühenduse abina.

3.4

70ndatel aastatel ei valinud paljud liikmesriigid oma teraseettevõtete abistamiseks isegi mitte seda kaudset teed, vaid maksid esmalt oma peamiselt riiklike ettevõtete laiendamiseks ja siis säilitamiseks suures osa takistamatult välja miljarditesse küündivaid summasid. Veel 80ndate aastate alguses kõneles tollane komisjoni konkurentsi peadirektoraadi peadirektor avalikult ESTÜ asutamislepingu subsideerimiskeelust kui iganenust.

3.5

Eraomandis olevad teraseettevõtted, mis kannatasid märkimisväärselt “abi võidujooksust” tingitud konkurentsimoonutuste all, püüdsid subsideerimiskeeldu alates 1978. aastast kasvava eduga taas kehtima panna.

3.6

Artiklile 95 toetuvad terase subsiidiumide koodeksid nägid alates 1980. a ette, et teraseettevõtetele võib abi eraldada ainult täpselt kindlaksmääratud juhtudel. Siiski katsid algselt lubatud abitüübid veel peaaegu kogu abi, mida liikmesriigid oma ettevõtetele niigi maksid. Esimene subsiidiumide koodeks teenis seega veel põhiliselt tegeliku praktika legaliseerimise huve. Alles järk-järgult keelustati täielikult konkurentsi enim kahjustavad abitüübid nagu ettevõtte päästmis-, tegevus- ja investeeringuabi.

3.7

Alates 80ndate aastate teisest poolest olid vastavalt subsiidiumide koodeksile lubatud veel vaid teadus-, arendus-, keskkonna- ja tegevuse lõpetamise abi. Sellest hoolimata said veel kuni 90ndate aastate keskpaigani mõned riiklikud teraseettevõtted edasiste erandite alusel artikli 95 kohaselt riiklikke vahendeid oma võlgade likvideerimiseks ja ettevõtte restruktureerimiseks.

3.8

Selle täiendava “ühenduse abi” võimaldamise tingimuseks sai lõpuks tootmisvõimsuse vähendamine. Nii saavutati ELi liikmesriikide hulgas lõpuks siiski konsensus selles, et - välja arvatud subsiidiumide koodeksis sätestatud juhud - ei ole enam lubatud mingid muud erandid subsideerimiskeelust.

3.9

Seda ranget seadusandlust terasesektorile antava abi kohta, mille nägid ette juba ESTÜ asutamislepingu koostajad ja võttis üle ELi Komisjon pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist 2002. a, ei saavutatud sugugi mitte viimases järjekorras tänu terasetööstuse pidevatele individuaalsetele poliitiliste püüdlustele ja kaebustele. Isegi kui need kaebused ei toonud Euroopa Kohtus kõigil juhtudel kaasa vastava vaidlustatud lubatava abitüübi tühistamist, siis aitasid need siiski kaasa terasesektorile antava abi erandite õiguslike piiride täpsustamisele ja kitsendamisele.

3.10

Summad, mis kokku suunati ESTÜ teraseettevõtetesse, on märkimisväärselt suured: üle 70 miljardi € alates 1975. aastast! Need jagunevad järgnevalt:

3.11

Vastavalt Euroopa Komisjoni viimasele tulemustabelile antud abi kohta moodustab terasesektori osa praegu ELi kogu antud abi mahust vähem kui 2 tuhandikku. Terasele antud abi puudutab peaaegu eranditult keskkonnakaitsealaseid meetmeid. Tänane seadusandlus terasele antava abi kohta ja tegelik praktika selles valdkonnas on seega võrreldes EÜ teiste tööstusharude abisüsteemiga selgelt karmim.

3.12

Maailma terasetarbimine näitas kuuekümnendatel aastatel ja seitsmekümnendate esimesel poolel keskmiselt enam kui 5 %-ga aastas tugevat ja püsivat kasvu. 1974. aastal saavutas toorterasetoodang tollases üheksaliikmelises Euroopa Ühenduses oma rekordtulemuse — peaaegu 156 miljonit tonni, kasutades 87 % võimsusest.

3.13

Ent aasta hiljem, 1975. a, põhjustas naftakriis järsu languse terasetootmises, mille tagajärjel kahanes ühe aasta jooksul tootmine ühenduses 30 miljoni tonni (19 %) võrra. Vastav terasehindade järsk langus ületas isegi toodangu kahanemise. Samaaegselt olid ESTÜ teraseettevõtted vastamisi impordi tugeva kasvuga, mida saatis veel oma toodangu ekspordi märgatav langus. Siseturul soodustas terasetarbimise kahanemist terase laovarude vähendamine.

3.14

Esmalt näis, nagu oleks tegemist vaid eriti järsu majanduslangusega. Seepärast uskusid kõik eksperdid, et peatselt toimub taas pööre paremusele. Euroopa Komisjoni poolt küsitletud majandusinstituudid kinnitasid, et tõus saab olema pikaajaline ning eriti jõuline. Pikaajaline prognoos “Üldeesmärgid 1985”, mille koostas komisjon koostöös tootjate, tarbijate ja kaubandusringkondadega, nägi 1985. aastaks üheksas ühenduse riigis ette kogunisti 188 miljoni tonnini küündiva terasetoodangu. Tegelikkuses toodeti Euroopa Ühenduses aga vaid 120 miljonit tonni. Teraseettevõtete keskpikkade ja pikaajaliste investeeringute planeerimine lähtus seega täiesti valedest alusandmetest; tekkisid liigsed võimsused, nõudlus ja pakkumine eemaldusid üksteisest üha enam.

3.15

Eriti negatiivseks terasetarbimise jaoks osutus seejuures terasetarbijate ülemaailmse majanduskasvu aeglustumise tõttu tugevasti pidurdunud investeerimistegevus, kuna kaks kolmandikku kõrgeltarenenud tööstusmaade terasetarbimisest on seotud investeeringutega.

3.16

Alates 1975. a stagneerunud terasevajaduse veel üheks oluliseks põhjuseks on spetsiifilise terasetarbimise langus, kuna sarnastel eesmärkidel kasutatakse terast ratsionaalsemalt. Ka järjekindel üleminek kvantitatiivselt kasvult kvalitatiivsele ning kolmanda sektori esiletõus on viinud terasenõudluse järsule langusele Euroopas.

3.17

Hoolimata alates 1975. aastast stagneerunud terasetarbimisest suurendati siiski veelkord oluliselt terase tootmisvõimsusi. Nominaalne ülemaailmne toorterase tootmisvõimsus kasvas ainuüksi 1974. kuni 1983. aastani 150 miljoni tonni võrra, samal ajal kui kogu maailma terasetarve kahanes 44 miljoni tonni võrra. Eriti jõuliseks kujunes võimsuste suurendamine “uutes” terast tootvates riikides ja idabloki riikides. Tegeliku terasetarbimisega võrreldes ulatus 1974. a nominaalne tootmisvõimsuste ülejääk kogu maailmas 130 miljoni tonnini, mis järgneva kümne aasta jooksul peaaegu kolmekordistus (343 miljonit tonni).

3.18

Kuna järsku langust nõudluses käsitati tollal ikka veel ainult ajutisest majanduslikust madalseisust tingituna, siis säilitati võimsusi kriisimeetmetest hoolimata. Ei õnnestunud tagasi hoida pakkumissurvet, takistada hinnavõitlusi Euroopa teraseturul ega peatada hinnalangust. Kõrgete tootmiskulude ja madalate reservidega ettevõtted sattusid järjest enam kitsikusse. Nad nõudsid riiklikku toetust ja enamasti nad seda ka oma riikide valitsustelt said. Üksikute ettevõtete probleemidest said seega kogu sektori probleemid. Vabatahtlike piirangute süsteem, milles osalesid vastasutatud Euroopa Raua- ja Terasetööstuse Konföderatsiooni “Eurofer” liikmed, kukkus lõpuks kokku, kui kõik suured ettevõtted seal enam ei osalenud.

3.19

Pärast vabatahtliku süsteemi kokkuvarisemist oli komisjon sunnitud 1980. a sügisel välja kuulutama “ilmse kriisi” ja võtma kasutusele kõigile ühenduse tehastele siduva tootmiskvootide süsteemi (kohustuslike kvootide regulatsioon). Siitpeale määras tootmiskvoodid kvartalite kaupa komisjon. Süsteem nägi mittekinnipidamise korral ette võimaluse sanktsioonideks. Lisaks määrati ajutiselt kindlaks teatud toodete miinimumhinnad. Tähelepanu keskpunktis oli hindade stabiliseerimine ja sotsiaalselt ja regionaalselt vastuvõetav tootmisvõimsuste vähendamine. Igale ühenduse terast tootvale ettevõttele määrati kindlaks tootmiskvoodid ning ka kvoodid ühisturule tarnimiseks. 15 impordiriigiga sõlmiti lisaks vabatahtlike piirangute lepped. Maailmaturu madalate hindade valguses terasetoodetele tuli eksportimisel vältida kahjumeid, mis oleksid kriisisüsteemi tingimustes nõudnud EÜ-poolseid lisasubsiidiume. 80ndate aastate alguses kuulus ligikaudu 70 % Euroopa terasetootmisest kvoodisüsteemi alla.

3.20

Poliitiliselt soovitud järk-järgulist võimsuste vähendamist esialgu aga ei saavutatud. Vastavate ettevõtete lootused nõudluse elavnemisele ja konkurentide turult kõrvalejäämisele ning riigiabi ja pakkumise piiramine takistasid väikseima konkurentsivõimega ettevõtete tootmisvõimsuste vähendamist. Võimsuste vähendamine sai hoo sisse alles tasapisi, 2. subsiidiumide koodeksiga, kuna koodeks kirjutas ette, et abi lubamise eelduseks on restruktureerimisprogrammi teostamine. Kohustuslike kvootide regulatsiooni, mis pidi esialgu kehtima vaid 1981. aastani, tuli konkurentsi põhjustel üha uuesti pikendada.

3.21

Võimsuste vältimatu vähendamise elluviimiseks valis komisjon survevahendiks ESTÜ asutamislepingu kohaselt keelatud riigiabi ja legaliseeris samaaegselt rakendatud subsiidiumide koodeksiga seni illegaalse praktika. Samaaegselt nõudis komisjon aga loa väljastamise õigust, mille ta sidus võimsuste vähendamise kohustustega. See terasepoliitika faas kestis kuni 1985. a lõpuni. Kvoodisüsteem säilitati ja toorterase tootmisvõimsusi vähendati umbes 44 tonni võrra ja kuumvaltsterase võimsusi 32 tonni võrra vastusena riigiabi lubamisele.

3.22

Ainuüksi 1983. kuni 1985. aastani eraldati teraseettevõtetele ligi 15 miljardit eurot riigiabina. Konkurentsitingimuste ühtlustamise asemel jätsid poliitilised otsustajad suures osas kasutamata võimalust panna finantsiliselt tugevatele ettevõtetele sobivaid võimsuse vähendamise kohustusi. Sellega viivitasid nad turu poolt ammu nõutud liigsete võimsuste korrigeerimisega.

3.23

Väites, et ilmne kriis on möödas, kutsus Euroopa Komisjon 1985. a viimaks üles muutma radikaalselt EÜ teraseturu poliitika suunitlust. Varsti pärast riigiabi eraldamist summas 15 miljardit eurot pidid nüüd turujõud, esmalt kvoodisüsteemi paindlikumaks muutmise ja seejärel täieliku liberaliseerimise raames, vähendama liigseid võimsusi, mida Brüsseli interventsionistlike vahenditega ilmselgelt polnud võimalik saavutada. Selle äkilise suunamuutmise käigus jättis komisjon aga tähelepanuta fakti, et tema enese poolt 1985. a eraldatud abimiljardid annaksid alles tulevatel aastatel oma panuse konkurentsivõimesse. Kuni 1986. a lõpuni kahandas komisjon märgatavalt reguleeritud toodete osakaalu.

3.24

Hoolimata võimsuste korrigeerimisest ligi 40 miljoni tonni võrra ja kümnete tuhandete töökohtade kadumisest avaldas turule jätkuvalt survet ligikaudu 25 tonnine liigne tootmispotentsiaal.

3.25

Alates 1987. a lühiajaliselt kasvanud nõudlus toetas komisjoni väidet, et terasetööstust ei tuleks enam vaadelda kriisisolevana. Kaotati reguleerivad meetmed, näiteks tootmissertifikaadid ja tarnekoguste registreerimise kohustus. Surve liikmesriikide valitsustele ja komisjonile kasvas, nii et anti välja 3. (1985. a), 4. (1989. a) ja 5. (1992. a) subsiidiumide koodeks, et lüüa ühenduse subsiidiumide tünnile peale vastupidav kaas. Nüüdsest pidi ELi liikmesriikides olema lubatud veel vaid teadus-, arendus-, keskkonna- ja teatud tegevuse lõpetamise abi, (3) kusjuures abi pärines peaaegu eranditult ESTÜ fondist, mida finantseeriti söe- ja terasetööstuse osamaksudest.

3.26

Pärast lühiajalist kõrgseisu vähenes nõudlus terase järele taas 1990. a ning ka terasehind langes ligikaudu 20 % võrra. Nii muutusid 1992. a taas arvukamaks hääled, mis kutsusid komisjoni üles uuesti sekkuma. Ennekõike taotleti kord kvartalis tootmis- ja tarneprognoose iga eraldi toote kohta, liitumiste kergendamist, kaitset impordi eest Ida-Euroopa riikidest ja restruktureerimistoetusi. Liigsete võimsuste vähendamiseks tehti ettepanek sõlmida kartellikokkulepe struktuurikriisi ületamiseks, s t luua süsteem, mille abil jagada koorem ettevõtete vahel ja vähendada püsivalt võimsusi 20 % võrra 1996. a lõpuks, koondades 50 000 töötajat.

3.27

Komisjon lükkas aga struktuurikriisi kartellikokkuleppe idee ja uue tootmiskvootide süsteemi tagasi, esitades 1993. a oma kontseptsiooni, mis koosnes ainult kaudsetest meetmetest. Meetmed nägid ette tootmisvõimsuste sulgemise eelfinantseerimist komisjoni poolt, liitumiste ja tootmiskoostöö edendamist, teraseturu ajutist kaitset impordi eest Ida-Euroopa riikidest, turu läbipaistvuse suurendamist teavitamise kaudu tootmise ja Euroopa Liitu tarnimise kohta ning kaasnevaid sotsiaalseid meetmeid võimsuste vähendamise stiimulina. Alustati restruktureerimisprotsessiga, mille käigus vähendati tootmisvõimsusi veel 19 miljoni tonni võrra ja kaotati ligikaudu 100 000 töökohta ühenduse raua- ja terasetööstuses. Ministrite nõukogu poolt juba heakskiidetud eelfinantseerimise mudelit kasutusele ei võetud.

3.28

Hoolimata 5. subsiidiumide koodeksist kiitis ELi Ministrite Nõukogu 1993. a detsembris komisjoni ettepanekul ühehäälselt heaks lisariigiabi andmise erinevatele ELi teraseettevõtetele peaaegu 7 miljardi euro ulatuses, viidates aga selle abi ühekordsele olemusele, tasuks võimsuse vähendamise eest.

3.29

ESTÜ asutamislepingut iseloomustas riigiabi andmise range keeld artikli 4c kohaselt. Ent abikeeld takistas ELi liikmesriike vaid piiratud ulatuses oma terasetööstusi Euroopa kõrgeima tasandi täielikul heakskiidul jõuliselt toetamast. Kuni ESTÜ asutamislepingu lõppemiseni väljamakstud enam kui 70 miljardit eurot maksuraha aeglustasid kohandumisi vajalikke tööstusmuutustega, ent ei suutnud neid takistada. Euroopa Komisjon jäi ka 90ndatel aastatel KIE riikide terasetööstuste restruktureerimisel ELiga liitumise ettevalmistuste raames kindlaks juba praktikas äraproovitud põhimõttele: riigiabi eraldamine võimsuste vähendamise vastu.

3.30

Turupõhimõttest mööda minnes saavutasid EÜ liikmesriigid 1982. a poliitilise kokkuleppe jaotada vajalik tootmisvõimsuste vähendamine EÜ riikide vahel ühtlaselt; see oli vastuolus ESTÜ asutamislepingu artikliga 2, mille kohaselt tuleb terast toota seal, kus on soodsaimad tootmiskulud. Selle asemel, et soodustada kahjumiga töötavate ettevõtete varast turult lahkumist, pehmendades samaaegselt sotsiaalseid tagajärgi, ja saavutada seeläbi kiiresti uuesti tasakaal nõudluse ja pakkumise vahel, kasutasid ELi liikmesriigid ja Euroopa Komisjon ESTÜ asutamislepingus kriisiolukordadeks ettenähtud vahendeid ja seda sugugi mitte kõigi teraseettevõtete hüvanguks. Ebarentaableid tootmisvõimsusi säilitati sotsiaal-, regionaal- ja jaotuspoliitilistel põhjustel, rentaablid – eelkõige erasektoris – kadusid koos töökohtadega, mida võrdlushinnangu puhul oleks peetud kindlateks.

3.31

Ometigi ei saa eitada, et ELi terasetööstus suudeti nüüdseks – küll raskustega - pikki aastaid kestnud kriisist välja tuua. EÜ terasetööstus suutis lõpuks muutuda rahvusvahelises võrdluses piisavalt konkurentsivõimeliseks. Selleks tuli tal aga tasuda väga kõrge hind, milleks oli enam kui 550 000 töökoha koondamine, isegi kui enamasti välditi karmimaid sotsiaalseid tagajärgi. Selle protsessiga oli võimalik toime tulla ainult sotsiaalpartnerite vahelise intensiivse dialoogi kaudu.

3.32

Paljud tehnilised uuendused, tänu millele Euroopa terasetööstus ümber kujundati, on alguse saanud ja märgatavalt edasiarenenud ESTÜ teadusuuringute programmi raames, mida finantseeritakse omavahenditest, söe- ja terasetööstuse osamaksudest. ESTÜ asutamisleping nägi ette, et tuleb muuta kättesaadavaks teadusuuringute vahendid ühenduse teadusuuringute jaoks, et edendada üldiselt tööstuse konkurentsivõimet ja tööohutust.

3.33

Esimene ESTÜ teadusuuringute projekt käivitus juba 1995. a. Siitpeale häälestasid uurijad ja insenerid tehnoloogilise uuenduse lõikepunktis end järjest enam Euroopa mõtteviisile ja selles vaimus koostööle. Terasetööstus ja koos sellega Euroopa ühiskond võitsid sellisest koostööl põhinevast uurimisviisist, mille raames kooskõlastati püüdlused, võeti ette ühiseid pingutusi ning anti tulemused kõigi käsutusse. Nii õnnestus kiirendada tööstuse uuendamist tänu pidevatele parandustele.

3.34

Tänu ESTÜ teadusuuringutele oli ka ühiskonnale nii olulises valdkonnas nagu keskkonnakaitses võimalik saavutada mõõdetavaid tulemusi. Nii vähendati vääveldioksiidi emissiooni 70 % võrra, tahma emissiooni 60 % võrra. Süsihappegaasi atmosfääri paiskamine vähenes võrreldes 80ndate aastate alguse tasemega poole võrra. Euroopa terasetootjad tarbivad praegu iga toodetud tonni terase kohta 40 % vähem energiat kui 20 aasta eest.

3.35

ESTÜ eelarvest eraldati 1955. a esmalt vaid 7 miljonit eurot aastas ühenduse teadusuuringuteks. See summa küündis 90ndatel aastatel 15-liikmelises ELis ligi 50 miljoni euroni aastas. ESTÜ teadusuuringute programm toetas oma ühenduse projektides uurimistegevust meetodite, materjalide ja keskkonnakaitse parandamiseks tavaliselt 60 % ulatuses. Alates 1983. a võimaldati lisaks 40 % ulatuses teadusuuringute toetust piloot- ja teadusuuringute projektidele.

3.36

Iga ESTÜ teadusuuringute programmi investeeritud euro tootis seejuures 13 eurot. Sellel taustal ei üllata, et ELi liikmesriigid leppisid ühehäälselt kokku kulutada ESTÜ asutamislepingu lõppemisel allesjäänud vahendid, mis on kogutud söe- ja teraseettevõtete osamaksudena, eranditult sektoraalsete teadusuuringute jätkamiseks söe- ja terasetööstuses. Vastuvõetud suunised näevad ette, et iga-aastased ESTÜ-järgsed intressitulud ligi 60 miljoni euro ulatuses kasutatakse eranditult söe- ja teraseuuringuteks ning terase puhul eelkõige järgnevates valdkondades:

3.37

ELi terasetööstus on Euroopa Liidu laienemise kontekstis üleilmseks konkurentsiks hästi valmistunud. Viimastel aastatel on ELi terasetööstus tugevdanud oma positsiooni nii tehnilises ja majanduslikus kui ka keskkonnasõbralikkuse mõttes. Mõned varem riigiomandis olnud ettevõtetest kasutasid saadud toetusi sihipäraselt, tõusmaks tehnoloogilise kohanemise ja täiustatud struktuuridega maailmaturu liidrite hulka.

3.38

Terasetööstus on suutnud üleimastumise ja säästva arengu nõudmistega kohaneda. Ilmselgelt on Euroopa terasetööstus võtnud õppust 70ndate, 80ndate ja 90ndate aastate terasekriisidest. Tänasel päeval on see sektor niivõrd konkurentsivõimeline, et suudab ka majanduslikult rasketel aegadel põhiliselt plussi jääda.

3.39

Suur terasenõudlus ELi siseturul rõhutab kodumaiste ettevõtete suuri pingutusi, püüdlemaks kuluefektiivsuse poole, tõstes samaaegselt kvaliteeti ja suurendades kliendilähedust. Euroopa terasetootjad on oma liitumiste ja ülevõtmistega, efektiivsuse suurendamise ning kulude vähendamisega rajanud aluse 21. sajandi konkurentsivõimelisele sektorile. Ettevõtte päästmise ja restruktureerimisabi on ettevõtjate sõnavarast kadunud. Oma selge taotlusega säilitada riigiabi suhtes ranged reeglid ka pärast ESTÜ asutamislepingu lõppemist on liidu teraseettevõtjad toonitanud, et nad sooviksid, et toetusesaaja mentaliteedi ja konkurentsimoonutuste aega käsitataks lõppenuna.

3.40

Siiski pole konsolideerimine ja tööstuse muutused veel kaugeltki lõpule viidud. Üksikud ettevõtted töötavad juba kontinente ületavate ühinemiste kallal. Märkimisväärne mõju ettevõtete konkurentsivõimele tuleneb hetkel Hiina tõusust tööstusvaldkonna juhtivate riikide hulka. Hiina kiirelt kasvav terasevajadus teravdab nõudlust rahvusvahelistel tooraineturgudel. Näiteks Hiina rauamaagi ja vanaraua suur import põhjustab kitsaskohti maailmaturgudel ja toob toorainesektoris ja veotasudes kaasa hindade plahvatusliku tõusu.

3.41

Kiirendatud struktuurimuutus leiab hetkel aset ka uute liikmesriikide terasetööstustes. Väljakutsed, mille ees seisavad Kesk- ja Ida-Euroopa riigid oma terasetööstuste restruktureerimisel, on rohkem või vähem võrreldavad olukorraga, mida koges Lääne-Euroopa 25 aasta eest, isegi kui üleilmastumine on vahepeal märgatavalt kaugemale arenenud. Sellel taustal on vajalik, et ka Kesk-ja Ida-Euroopa partnerid võidaksid Lääne-Euroopa kogemustest restruktureerimisel, sotsiaalne dialoog kaasa arvatud.

3.42

Vastutasuks osutatud eriabi eest (“periode de grâce” – “armuaeg”) kohustati riike juba 90ndate aastate alguses sõlmitud Euroopa lepingutes efektiivsete restruktureerimismeetmete võtmiseks, ulatuslikuks liigsete tootmisvõimsuste vähendamiseks ja toetust saavate ettevõtete suurema elujõulisuse tõendamiseks. Tagamaks vaba ja õiglast konkurentsi Euroopa Liidu teraseturul ka pärast ELi laienemist on uued liikmesriigid liitumislepingute kaudu kohustatud kinni pidama ELi õigustikust (nt määrused ja raamotsused konkurentsi ja riigiabi, maksude, keskkonna, sotsiaalpoliitika jne valdkondades). Euroopa Komisjon peab rangelt jälgima, et Kesk- ja Ida-Euroopa riikide valitsused oma riigiabi osas peaksid kinni rangest ELi abirežiimist ja et ebaefektiivseid võimsusi vähendataks tõepoolest plaanipäraselt, arvestades tegelikku nõudlust.

4.1

Üleilmse teraseturu raske olukorra mõju Ühendriikidele ajendas USA valitust 2002. a märtsis vastuolus WTO kokkulepetes sätestatuga kaitsma ajutiselt oma teraseturgu imporditollidega USA kaubandusseaduse artikli 201 kohaselt. Terasekaubanduse märkimisväärse volatiilsuse taustal, mis oli põhjustatud ebaefektiivsetest liigsetest tootmisvõimsustest kogu maailmas, teatas Bushi valitsus ka oma valmisolekust toetada rahvusvaheliste läbirääkimiste alustamist ebaefektiivsete võimsuste vähendamise ja üleilmse terasetööstusele antava riigiabi ohjeldamise üle.

4.2

ELi liikmesriigid ja Euroopa Komisjon toetavad iga püüdlust teraseabi alase distsipliini parandamiseks maailmas. Mitmepoolsete läbirääkimiste alustamine OECD poolt Pariisis alates 2002. a detsembrist pakkus ELile võimalust oma praktikas järgiproovitud ELi teraseabirežiimi väljapakkumiseks rahvusvahelise terase subsideerimise kokkuleppe (SSA) alusena.

4.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab Euroopa Liidu Komisjoni tegutsemist, isegi kui Euroopa terasetööstusel on tõsiseid kahtlusi teiste riikide ja regioonide kavatsuse tõsiduses terasesubsiidiumide vähendamiseks ja järelikult efektiivsema, teatamis- ja sanktsioneerimiskohustust sisaldava SSA allkirjastamiseks. Lisaks on komitee mures, kuna abi ja võimsuse teemade arutelu ei seostata kaubandustõkete probleemidega, mida kasutatakse tihti põhjendamatult ning mis nõnda viivad turumoonutuste tekkele.

4.4

Seoses võimaliku SSA rakendusalaga lähevad Euroopa tootjad kaugemale kui enamik OECD riikide esindajaid. ELi terasetootjad nõuavad OECD läbirääkimistel ühehäälselt, et SSA keelustaks igasuguse riigiabi, mis aitab kaasa võimsuse suurendamisele või kahjutoovate võimsuste säilitamisele. See nõudmine ei seondu niisiis mitte ainult spetsiifilise, teatud teraseettevõtetele antud abiga, vaid ka mittespetsiifilise, niinimetatud geneerilise ehk üldise abiga.

4.5

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee jagab Euroopa teraseettevõtete vaadet, mille kohaselt peaks riigiabi andmine olema lubatud vaid seni, kuni sel pole mingit negatiivset mõju terase tootmisvõimsuste arengule, õiglasele konkurentsile või kaubandusvoogudele. Sellel taustal annab komitee läbirääkimistel OECD-ga oma toetuse järgnevatele erandile:

4.6

Subsiidiumide kokkuleppe raames tuleks samuti arvesse võtta, et vähemalt mõnel arenevatest majandustest on juba täiesti konkurentsivõimeline terasetööstus. Edasijõudnud arengumaade ja arengumaade teraseettevõtted võidavad konkurentsieelistest nagu madalad palgakulud, juurdepääs toormaterjalile, madalamad keskkonnastandardid ning kõrgete imporditollide kaitsest. Seetõttu tuleb riigiabi andmine teraseettevõtetele neis rahvamajandustes kõne alla ainult tingimusel, et vastav riigiabi:

5.1

Kogemused Euroopa terasetööstuse restruktureerimisega näitavad, et riigiabi on kahe teraga mõõk. Kuna see eraldatakse ettevõtetele antava abina, siis toob see kasu vaid üksikutele ettevõtetele ning viib vahendite valele jagunemisele, sest keskpika ajaperioodi vältel hoitakse turul konkurentsivõimetuid tootmisvõimsusi. Kui riigiabi eraldatakse kokkulepitud restruktureerimisprogrammi raames, võib see aga leevendada ka sotsiaalseid probleeme ja edendada seega tööstusmuutuste tagajärgede aktsepteerimist. Selle protsessi juhtimine sotsiaalse dialoogi teel on end õigustanud.

5.2

Tekib ka küsimus, kas maksuraha tohutus ulatuses kulutamisega poleks olnud võimalik saavutada midagi muud, nt väljaõppe või teadusuuringute vallas.

5.3

Terasetööstuse kriisiaastatel oli problemaatiline ka see, et õiguslik olukord (ESTÜ asutamislepingu artikkel 4c) näis küll olevat ühemõtteliselt selge (igasuguse riigiabi andmine on keelatud), ent mitmesuguste subsiidiumide koodeksite, ministrite nõukogu poolt vastuvõetud otsuste ja kohtuotsuste tõttu oli võetud kurss pehmenenud ja muutunud sellega ettearvestamatuks. Teraseettevõtetel puudusid usaldusväärsed baasandmed ja kindlustunne oma majandustegevuse planeerimise osas.

5.4

Seda enam tuleb jälgida, et seoses kümne või kaheteistkümne uue ELi liikmesriigiga järgitaks täpselt üheselt mõistetavaid teraseabiregulatsioone ja igale rikkumisele järgneks karistus nagu näiteks USS Kosice juhtumil.

5.5

Vead, mida tehti 15-liikmelises ELis, ei tohi korduda.

5.6

Vahepeal katkenud läbirääkimistel OECD raames on mõtet vaid siis, kui saavutatakse tulemus, mis praegust olukorda kestvalt parandab, st:

20.5.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/47

1.1

Euroopa kodanike sanitaarohutus, mis moodustab tervishoiu ühe olulise haru, toob nende jaoks kaasa parema kollektiivse kohustuse rajamise pädevate ametivõimude poolt (isegi kui mõnikord on tegemist bioterrorismiga) ja sellest tulenevalt peavad nad teostama oma uut õigust olla läbipaistval moel informeeritud tehtavatest otsustest.

1.2

Ohutus ja hoolekandesüsteem: kaks mõistet, mida tavaliselt seostatakse, kuid mis on seotud nähtamatul moel, samal ajal kui tervishoiu mõiste on endiselt märklauaks sotsioloogilistele probleemidele ja meditsiinilistele harjumustele, mis on läbi imbunud individuaalsetest diagnostilistest ja terapeutilistest tulemustest.

1.3

Ajal, mil Euroopas läbi elatud vapustused näitavad selgelt, et tervishoiuriskid on väljunud puhtalt meditsiini vallast ning tunginud sotsiaalsesse ja poliitilisse valdkonda, on sanitaarohutuse strateegia määratlemine muutunud igaühe – ja eelkõige poliitiliste juhtide – kohuseks: nüüdsest peavad kodanikud olema kindlad nende tagatiste olemasolus.

1.4

Sanitaarohutus ei alga tühjalt kohalt, ta rikastab ja täiendab tervishoiu traditsioonilisi valdkondi, eelkõige epidemioloogiat, ta toetub ravimite ümber arenenud arutlustele ja kontrollisüsteemidele ja nõuab kõigi meditsiinipraktikate võimaliku iatrogeense mõju avastamist.

1.5

Sanitaarohutuse lähenemisviis ei erine meditsiinilisest lähenemisviisist. Ta liigub edasi etappide kaupa, olles ühel hetkel võimalike valikute jada, mida suunavad hinnangud kasu/kulu suhte ja esilekerkivate ohtude kohta. Sanitaarohutuse kvaliteet peegeldab hoolekandesüsteemi kvaliteeti.

1.6

Sanitaarohutus toetub meditsiinilisele lähenemisele ja vajab kiiresti ka sanitaarohutuse metodoloogiat, riiklike meetmete kaasamist. Sanitaarohutuse valdkond on muidugi palju laiem, kuna see on seotud pidevalt toimuvate meditsiiniliste uuendustega.

1.7

Sanitaarohutuse mõiste peab olema arenev, kuna karta võib eelkõige näiteks bioterrorismi rünnakuid ja seega ei või rahulduda fikseeritud sissetulekuga: tuleb leida tasakaal ebareaalse absoluutse turvalisuse otsimise ja hoolimatuse või konstruktiivse otsustamatuse vahel. Tervishoiusüsteemi efektiivsuse suurenemine toob kaasa vajaduse sanitaarohutuse järele, unustamata seejuures võrdlust vaeseimate riikidega, kelle jaoks on praegu ainsaks probleemiks hankida vahendeid tervishoiusüsteemi loomiseks.

1.8

Euroopa Liidus, mis on rikkam ja seotud riskide võrdse jagamise tehnikatega, tuleb praegu ellu viia sanitaarohutuse institutsionaalne arvesse võtmise etapp. Et arutada sanitaarohutust puudutavaid otsuseid ja eelkõige avalikkust neist teavitada, tuleb kasutada kõiki võimalikke vahendeid pakkumaks Euroopa Liidu kodanikele teisi alternatiive peale muretsemise ja varjamise, sest ainult nii saab Euroopa Liidust tervishoiu alal küps demokraatia.

2.1

Enne 7. veebruaril 1992 sõlmitud Maastrichti lepingut Euroopa Liidu kohta peatusid ühenduse tekstid tervishoiupoliitikal vaid möödaminnes. Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamisleping (25. märts 1957) sisaldab sätteid elanikkonna tervisalase kaitse kohta radiatsiooniohtude vastu.

2.2

Seevastu Rooma lepingus (25. märts 1957) ilmub mõiste “tervise kaitse” vaid lepingu artiklis 36, mis näeb ette:

2.2.1

“Artiklite 30 kuni 34 sätted ei välista keeldusid või kitsendusi ekspordi, impordi või transiitkaupade suhtes, kui need on õigustatud ühiskondliku moraali, poliitika või julgeoleku seisukohalt; inimeste, loomade või taimede elu ja tervise kaitse seisukohalt; kunstilist, ajaloolist või arheoloogilist väärtust omavate rahvuslike varade kaitse seisukohalt või tööstus- ja kommertsomandi kaitse seisukohalt. Sellised keelud või kitsendused ei kujuta endast siiski suvalise diskrimineerimise vahendit või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud kitsendusi.”

2.3

Artikli 118A sisse viimine Ühtsesse Euroopa akti aastal 1986 laiendas ühenduse institutsioonide pädevusi, võimaldades Euroopa Komisjonil teha ettepanekuid tervishoiu valdkonnas, võttes aluseks “kõrgendatud kaitsetaseme”.

2.4

Teise kaudse viite tervisekaitsele võib leida Rooma lepingusse Ühtse Euroopa aktiga lisatud artiklist 130R, mis sätestas, et ühenduse keskkonnapoliitika eesmärgiks on eelkõige “kaasa aidata inimtervise kaitsmisele”.

2.5

Euroopa Liidu leping muutis sügavalt Euroopa ehituse perspektiive tervishoiu valdkonnas, kuna sisse viidi X jaotis pealkirjaga “Tervishoid”, mille kohaselt “Ühendus aitab kaasa kõrge taseme saavutamisele inimese tervise kaitsel”. Selle artikkel 129 4. punkt näeb ette, et nõukogu võib nende eesmärkide teostamiseks vastu võtta artiklis 189B ette nähtud stimuleerivaid meetmeid ja soovitusi.

2.6

Samuti ilmub tervisekaitse mõiste ka teistes Euroopa Liidu lepingu artiklites, kuna artikkel 129A, mis on pühendatud tarbijakaitsele, nimetab esmajoones ära tarbijate tervise ja ohutuse kaitsmise.

2.7

Täpne juriidiline raamistik võimaldab Euroopa institutsioonidel välja tuua oma tegevuse tervishoiu valdkonnas, seda raamistust parandatakse Euroopa Põhiseaduse lepingu eelnõu artikliga 179:

2.8

Uued loodud struktuurid (Euroopa Meditsiinitoodete Hindamise Amet…) võivad olla seda suurema tähtsusega, et Euroopa institutsioonid on alustanud tihedamat koostööd kolmandate riikide ja suurte rahvusvaheliste organisatsioonidega, - eelkõige koostöö Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni, Euroopa Nõukogu, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooniga, Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuriga radiatsioonikaitse osas, ÜRO Uimastikontrolli ja Kriminaalpreventsiooni Bürooga narkomaania osas -, mida tuleks jätkata ja tugevdada.

3.1.1

Meditsiiniline otsus kuulub maailma, mida iseloomustab ebakindlus: ebakindlus patoloogiate, ravimõjude ja nendega kaasnevate ohtude tundmises, ebatäielik meditsiiniline informatsioon patsiendi, täiendavate uuringute valiku ja meditsiinitehnika kohta, ebatäpsused arstliku küsitluse osas, kus domineerivad emotsioonid või mure, ja kliinilise läbivaatuse osas, mis on loomult ligikaudne.

3.1.2

Meditsiiniline toiming on sageli tulemus ebakindlas olukorras vastuvõetud tõenäolistest otsustest: mida enam valikuid või otsuseid diagnoos või ravi eeldab, seda suurem on risk või isegi tõenäosus eksida, selline eksimus ei pruugi samas alati süüline olla.

3.1.3

Igas meditsiinilises otsuses või toimingus on üks kaalumatu osa, see teaduse praeguses arengujärgus hõlmamatu juhus, vältimatu statistiline risk, mis on arstiteaduse lahutamatu osa.

3.1.4

Tervishoiu ohtude algpõhjuseks võib tuua inimlikud põhjused: praktiseeriva arsti viga või mittesüüline eksimus, ja faktilised põhjused: tuntud, kuid teaduse praeguses arengujärgus vältimatud riskid ja alati võimalikud olevad tundmatud riskid.

3.1.5

Ei saa rääkida sanitaarohutusest, meenutamata meditsiinilise otsuse peamisi omadusi. Kui mängus on elu ja tervis, on sageli raske leppida, et nõuda saab vaid võimalikku. Ometi ei ole olemas riskivaba arstlikku tegevust, nagu ei ole ka riskivaba elu.

3.2.1

Sama kehtib kõigi tervishoiu- ja meditsiiniliste otsuste kohta, ja otsustamatus on samasugune otsus nagu tegutseminegi, otsustamatus võib osutuda süüdlaseks.

3.2.2

Tuleb kaaluda ravist tulenevat riski ja spontaanse arengu riski. Tervise valdkonnas on ebaratsionaalne riski võtmisest keeldumine sama vastutustundetu kui riski tähelepanuta jätmine.

3.2.3

See kasude ja riskide kultuur on väga kaugel euroopaliku ühiskonna muredest, kus on õnnestunud märgatavalt vähendada loomulikke riske.

3.2.4

Et hinnata toimingu või toote sanitaarohutust, tuleb see paigutada riskide skaalale, et määrata kindlaks väikseim risk, mitte null-risk. Selles kasude ja riskide tasakaalus tuleb arvestada viie kriteeriumiga:

3.2.5

Seega peavad võimuorganid avaliku arvamuse ja arstiabi pakkujate ühtse või vastuolulise surve all tegema valiku, kas ebakindlas olukorras pidada kinni tervishoiu mõistes kõige pessimistlikumast hüpoteesist, mis oleks kõige konservatiivsem, või võtta vastu kõige tõenäolisem hinnang.

3.2.6

Ja lisaks sellele tuleb tervishoiuotsus teha mõnikord kriisisituatsioonis. Niisiis on võimuorganid allutatud ühtaegu probleemide kuhjumisele, mõningate süsteemide mittetoimimisele ja sügavatele erinevustele tehtavate otsuste osas.

3.2.7

Et kriitilises olukorras ei peaks improviseerima, peab olema võimalik arvestada eelnevalt kindlaks määratud ja sissetöötatud hindamis-, kontrolli ja sekkumisprotseduuridega, kust tuleneb vajadus arutleda möödunud kriiside üle ja töötada välja sanitaarohutuse metodoloogia.

3.2.8

Millised ka ei ole teaduslikud ja meditsiinilised garantiid, kasu/riski suhte lõplikus hinnangus on sageli oma osa sisemisel veendumusel.

4.1.1

Nii nagu epidemioloogiline järelevalve on oluline osa rahva tervise kaitsest, tuleb tagada spetsiaalne sanitaarjärelvalve läbi Euroopa sanitarohutuse tagamise keskuse. (vt. punkt 6.3.)

4.1.2

Selle sanitarjärelvalve missioon oleks välja selgitada arstlikke õnnetusi ja iatrogeenseid patoloogiaid, kindlaks teha raviprotokollide kasutamisega seotud ettenägematuid või soovimatuid mõjusid, läbi viia kontrolle ja analüüsida tulemusi, hinnata tervishoiusüsteemide efektiivsust, sellised oleks ka sellest järelvalvest sõltuva sanitaarohutuse peamised funktsioonid.

4.1.3

See järelvalve funktsioon on arenenud rahvusvahelisel tasandil, sest WHO ja Euroopa Liidu egiidi all on paika pandud informatsioonivahetuse ja vastastikuse hoiatamise mehhanismid.

4.1.4

Mitmepoolsed tekstid korraldavad koostööd kõigil tasanditel, kõigil erialadel, kõigil mandritel. See võimaldab viivitamatult rakendada sanitaarmeetmeid, mis on kõige kohasemad sanitaarohutuse tagamiseks.

4.2.1

Ravistrateegiate valiku kvaliteet ja ohutus sõltuvad eelkõige teaduse arengujärgust, ja seega teadmistest, mis praktiseerival arstil sellest on.

4.3.1

Kohustuste järgimist kontrollivad kõik ametiasutused, ning rohke ja pidev kohtupraktika täpsustab vahendite kohustust, mis lasub tervishoiutöötajatel, ja teadliku, tähelepaneliku ja teaduse uutele andmetele vastava hoolitsuse mõistet.

4.3.2

On selge, et toimingute teostamine sõltub sanitaarohutuse režiimidest, mis on väga varieeruvad, sõltuvalt toimingute olemusest ja “loomulike” riskide olemasolust.

4.3.3

Ainult toimingute teostamise lahutamatute riskide võrdlemine, st jättes kõrvale statistiliselt välditavad riskid, isegi kui nad on marginaalsed, aitab määratleda sanitaarohutuse tingimused, mida tuleb järgida. Siin on selleks kasu/riski vahekord, mis võimaldab kindlaks määrata vastuvõetava ja oodatud sanitaarohutuse normaaltaseme.

—

Hoolekandestruktuuride korralduse ja toimimise kvaliteet mõjutab oluliselt sanitaarohutust.

—

Sanitarohutus paneb vahendite kohustuse kõigile avalik-õiguslikele ja eraasutustele, need vahendid on ette nähtud määrustega ja allutatud erilisele kontrollile. Tervishoiusüsteem peab suutma vastata elanikkonna vajadustele ja tagada tervishoiuteenuse võimalikult suur ohutus.

4.5.1

Tervisekaubad ja –tooted, mida kasutatakse ennetuseks, diagnostikaks ja raviks, on allutatud rangele juriidilisele režiimile, nn kohalikule määrustikule:

4.5.2

Sanitaarohutuse reeglid, mida neile toodetele ja kaupadele rakendatakse, moodustavad tõelise ohutusahela.

5.1.1

Tervishoiu valdkonnas ei ole Euroopa Liidu riikides veel võetud arvesse sanitaarohutuse põhimõtteid.

5.1.2

Sanitaarohutus ei ole ei võrrandi summa ega retseptide rakendamine, see toetub ettevaatlikkusele ja vastuoludele.

5.1.3

Sanitaarohutus eeldab piirideülest tutvustamist ja liigendust. Ei tohi luua illusiooni kaitseliinist, mis piiritleks raskusteta järgmise epideemiakolde. Sanitaarohud on mitmenäolised, lõputult varieeruvad, üldjuhul ootamatud. Käitumised haiguse suhtes arenevad, viirused muteeruvad, nakatunud osakesed uuenevad või peituvad.

5.2.1

Kuna rahva tervise kaitseks puuduvad spetsiaalsed juriidilised vahendid, on mõnikord, mõnes Euroopa Liidu riigis, võetud kasutusele kõrvalteed või ebakindlad võimalused, eelkõige sotsiaalkindlustuse korra liigne kasutamine, sest siis segatakse ühte debatti tervishoiualased ja majanduslikud teemad: kui tervise maksumuse hindamine ja sellele määratud piiratud ressursside võimalikult ratsionaalse kasutamiseni jõudmine on seaduspärane, siis seevastu nende kahe problemaatika kokku segamine on ohtlik.

5.2.2

Üks asi on hinnata toote või raviviisi efektiivsust, kvaliteeti ja ohutust, teine asi otsustada selle hüvitamise üle sotsiaalkindlustuse poolt. Probleeme tervishoiualaste otsuste tegemisel rõhutab konkurents mitme võimuorgani vahel.

5.2.3

Pädevuste määratlemine tähendab vastutuste määratlemist ja seeläbi kindlaks määramist, kes teostab tervishoiualast võimu ja kes kannab moraalset, administratiivset ja/või kohtulikku vastutust. Vastutust saab täiel määral rakendada vaid siis, kui tekstid oma lünkade või ebaselguse läbi ei soodusta konflikte ja vahelesegamisi, mis võiks moonutada tehtavaid valikuid.

5.3.1

Euroopa tasandil on sanitaarjuhtimine tervishoiu alal ebapiisav ja selle juriidiline toetus väga nõrk. Puudu on ka meditsiinilisest legitiimsusest, seda vahendite vähesuse tõttu. Kõike seda tuleks parendada.

5.3.2

Riiklikud meetmed on tõhusad vaid siis, kui neil on reaalne legitiimsus, ja sanitaarjuhtimine saab oma ülesannet täiel määral täita vaid selle topeltlegitiimsusega varustatult: tunnustatuna kõigi Euroopa Liidu riikide valitsuste ja muidugi avaliku arvamuse, st. tarbijate poolt.

5.3.3

Teaduslik ja meditsiinitehniline usutavus eeldab vahendite tõhustamist, kõrgetasemelise tehnilise personali värbamist, kuid ka koostööd kõigi Euroopa Liidu ja liikmesriikide institutsioonidega.

5.3.4

Kindlaks on määratud viis peamist funktsiooni: soovitada, jälgida, kontrollida, ekspertiise teha ja hinnata.

5.3.5

Euroopa tervishoiuvõrgustiku loomine annab tunnistust kõigi Euroopa riigivõimude soovist ühendada tervishoiuametkonnad ja anda igas Euroopa Liidu riigis tegutsevatele sanitaarjärelvalveorganitele järjepidevust ja uut efektiivsust.

5.4.1

Kuitahes suurepärane ka ei ole sanitaarohutuse teenistuste tehniline ja teaduslik tase, tuleb sanitaarohutuse ülesannete täitmisel tingimata rakendada traditsioonilist ja ärakontrollitud vasturääkivuste põhimõtet.

5.4.2

Sõltumatute ekspertide kasutamine vastab soovile anda Euroopa ametivõimudele kõige silmapaistvamad spetsialistide teadmised, ja see võimaldab dialoogi kaudu täpsustada ja täiendada otsuse tegemiseks vajalikku informatsiooni.

5.4.3

Kõige tundlikumates või teravamates valdkondades tundub vajalik isegi laiendada välisekspertide ringi ülemaailmselt tunnustatud välisriikide asjatundjatele. Selline rahvusvaheline avatus võimaldab jõuda konsensusele kõigi asjaosaliste riikide hulgas, ja vältida nii pikemas perspektiivis kõigile kahjulikuks osutuvaid lõhesid.

5.4.4

Ta võib ületada kultuurilistest harjumustest tulenevaid erinevusi eri riikide tervishoiujuhtimises ja praktikute koolitamise tingimustes.

5.5.1

Sanitaarpolitsei, kes tegelikult on otsustaja volitustega (lubada või mitte, keelata või mitte), saab oma võimu legitiimselt teostada vaid võttes arvesse kõnealuse tervishoiuprobleemi kõiki andmeid.

5.5.2

Alati on vaja hinnata kasu/riski vahekorda. See hinnang ei saa olla ainult teaduslik, seda ei tohi peale sundida majandaja või osaline, kellel on mängus materiaalsed või intellektuaalsed huvid.

5.5.3

Eksperdi ja otsustaja rollide eristamise tulemuseks on tagatud läbipaistvus eksperdi ja majandaja suhetes. Järgida tuleb ranget ekspertiisieetikat. See ei ole alati endastmõistetav, eriti kui kerkinud probleem on väga täpne, eksperte on siis vähe ja nad on sageli kõnealuste institutsioonide või ettevõtetega seotud.

5.5.4

Läbipaistvus, mis peab iseloomustama sanitaarohutuse alal tehtud otsuseid, eeldab, et iga ekspert deklareeriks sanitaarorganite juures sidemed, mis tal võivad olla asutuste, ettevõtete või isikutega, kelle suhtes ekspertiise teostatakse.

5.5.5

Euroopa ühendus on alustanud selliste protseduuride määratlemist: ekspertide endi poolt soovitud läbipaistvusprotseduuride üldiseks muutumine võimaldab kõige paremini garanteerida ekspertiiside objektiivsust.

5.6.1

On tekkinud uusi tervishoiualaseid ohte mis, nagu uuendused üldiselt, segavad ja seavad kahtluse alla fakte ja harjumusi.

5.6.2

Intellektuaalne suhtumine peab olema sama, asuda “kuulama vaikust”.

5.6.3

Milline ka ei oleks loodud järelvalvesüsteemi kvaliteet, eirata ei tohi kollektiivse pimestuse võimalust.

5.6.4

Avalik debatt on hädavajalik. Patsientidel ja ekspertide ringi mitte kuuluvatel arstidel peab olema võimalus teha oma hääl kuuldavaks, esitada küsimusi, teha hoiatusi.

5.6.5

Tuleb luua see väljendusvõimalus, et vältida ebavajalikke hoiatusi.

5.6.6

See “sanitaarne pluralism”, mis on hädavajalik suurendamaks võimalusi vältida uusi tragöödiaid, eeldab otsustusprotseduuri arengut läbipaistvuse suunas. Ekspertiiside tulemused ja sanitaarotsuste motiivid tuleb muuta avalikuks, välja arvatud meditsiinilist või tööstussaladust puudutav info.

5.7.1

Hoolimata lihtsustumisest, on tervishoiualasel teavitustööl põhimõttelisi erisusi, mis on sanitaarohutuse valdkonnas veel enam rõhutatud.

5.7.2

Neil teemadel puudutab teavitustöö sageli haigusi ja surma. Selle tervishoiusüsteemi delikaatse ameti korraldamist peavad juhtima läbipaistvus ja mõõdutunne.

5.7.3

Läbipaistvus on hädavajalik, tagamaks usaldus ja vältida murelikkust, mida tekitab puudulik informatsioon, mille sensatsioonilisusest tekib mulje seda ümbritsevast saladusest.

5.7.4

See lasub sanitaarvõimudel ja institutsioonidel, nagu arstil lasub kohustus patsienti informeerida. Kuna tegemist on riskidega, mis puudutavad igaühe tervist, kehtib “tõe kohustus”.

5.7.5

Kuid seda moraalset kohustust saadab ka mõõdutunde kohustus. Sageli kiireloomuline informatsioon peab hoiduma kakofoonia, sensatsioonijanu ja hirmutamise ohtudest. See eeldab meedia, tervishoiutöötajate, patsientideühenduste ja ametivõimude koostööd. Alternatiivid ei ole ainult muretsemine ja varjamine.

5.8.1

Tervishoiu alal võib informatsioon alati saada patsientide teravdatud tähelepanu osaliseks.

5.8.2

Arstidele ja laiale avalikkusele mõeldud informatsiooni vahel on olemuslik erinevus.

5.8.3

Esimese eeliseks on tema publiku teadualased eelteadmised. Selle suundadeks on kursused, konverentsid, kongressid, ametiliidud ja tööstusliidud.

5.8.4

Laiale avalikkusele mõeldud teave ei saa, kartmata halvakspanu või muret, eeldada kogu antud informatsiooni hindamiseks vajalike meditsiinialaste teadmiste olemasolu. Ta peab leidma tasakaalu uute ja traditsiooniliste raviviiside kohta informatsiooni andmise vajaduse ja selle informatsiooni vale tõlgendamisega seotud ohtude vahel.

5.8.5

Antud informatsioon võib põhjustada elanikkonna asjatut või ülepaisutatud muret, või vastupidi, terapeutiliselt põhjendamatute lootuste teket. See osaleb rahva tervishoiualases harimises, mis aitab otseselt kaasa hügieeni, riskiennetuse jms meetmete tõhustamisele tervishoiusüsteemi poolt.

5.9.1

Sanitaarkriisi või tõsise ohu korral rahva tervisele on teavitustöö vastamisi kolme vajadusega:

5.9.2

Kõigil juhtudel jääb pressi roll kriisisituatsioonis teavitamise õnnestumisel määravaks. Meedia peab mõnikord nõustuma mitte levitama infot laiale avalikkusele niikaua, kuni tervishoiutöötajad on täielikult informeeritud. Niisiis on vaja koolitada ajakirjanikke, kes oleksid võimelised sanitaarohutuse teemat mõistma ja korrektselt edastama.

5.9.3

Tegemist on keerulise ülesandega, sest näiteks ebasoovitavate mõjude kvantifikatsioon, nende vähendamine, meedia mõju teavitusmäärale, riski üldine hindamine on pikad ja keerukad analüüsid, kuid avalikkus ootab kiiret informatsiooni lihtsas ja emotsionaalses keeles.

6.1

Võttes arvesse järjestikuseid kriise, mis on raputanud maailma juba kaks aastakümmet (AIDSi plahvatuslik levik, nakatunud vere katastroofid, SARSi ja legionelloosiga seotud tervishoiukriisid, bioterrorism ja antraksi oht), soovitab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee pidada regulaarselt kõrgetasemelisi tervishoiualaseid Euroopa istungjärke.

6.2

Nende konverentside eesmärgiks on arutada kollektiivsete meetmete üle, anda täpset informatsiooni nende kriiside kohta, pakkuda kooskõlastatud vastuseid, hinnata väliste ähvarduste riski, aidata kiire diagnostikaga ja pakkuda selles osas kohaseid vastuseid.

6.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitab anda juba praegu loodavale Stockholmi Euroopa sanitaarjärelvalve keskusele ulatuslik ja tugevdatud mandaat oluliste ja pidevate tervishoiualaste aruannete koostamiseks ja lasta Euroopa Liidu riikidel lähimuse põhimõtet järgides vajalikud meetmed rakendada.

6.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee hinnangul on õige aeg soodustada Euroopa kodanikuühenduste aktiviseerimist ja hoiatamist.

6.5

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovib, et tervishoiu teema ärgitaks kõiki osalisi aktiivsele suhtumisele: tervishoiukriiside üldine nägemus peab sanitaarkriiside üleilmastumise ajastul võimaldama jagada kõigi kogemusi.

6.6

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee hinnangul tuleb euroopa tasandil edendada suurt informatsioonipoliitikat, mis eeldab kõigi ajakirjanike ja pressiorganisatsioonide spetsiaalset koolitust, kuna neil on selles valdkonnas eriline vastutus.

6.7

Majandus ja sotsiaalkomitee meenutab, et tema soovitused on omavahel seotud ja eeldavad Euroopa Liidu riikide tugevat tahet nende teostamiseks, nimelt:

20.5.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/54

1.1

Selliste arengute põhjuseid on palju ja nad on omavahel ristuvad.

1.2

See toob kindlasti kaasa probleeme sanitaarpoliitikas, nii piiriülese hoolduse kvaliteedi ja kättesaadavuse osas kui ka patsientide, tervishoiutöötajate ja poliitiliste otsustajate infonõudmiste osas.

1.3

Nimetatud asjaolud tõstatavad nüüdsest kohustuse hinnata siseriiklikke strateegiaid, mis peavad võtma arvesse kõiki neid nõudmisi, võrreldes Euroopa kohustustega, mis vähehaaval liituvad ja annavad Euroopa kodanikele uusi õigusi.

1.4

See uus olukord valgustab edaspidi debatti nende vahel, kes ütlevad, et see uus vabadus toob kaasa kohapealse tervishoiusüsteemi ohtliku destabiliseerimise, kuna nad arvavad, et patsientide liikuvuse piiramine võimaldab süsteeme kulutuste või prioriteetide osas lihtsamini kontrollida, ja patsientide liikuvuse pooldajate vahel, kes leiavad, et see võimaldab süsteemide ristkasutust, samade näitajate kasutamist, kogemuste vahetamist ja ressursside kõige mõistlikumat ühendamist. Kahtlemata tuleb edasi arendada teist mõttekäiku ja teha sellest järeldused, mis puudutavad rahvuslike süsteemide ühtlustamist.

2.1

16. juuli 2003. aasta omaalgatuslikus arvamuses (1) määratles Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervise kui “ülima hüve meie ühiskondades. See märkus kehtib nii iga kodaniku ja tema perekonna tasandil, kui ka iga riigi tasandil…” ja võttis kokku, “et kavatseb teha tervishoiuteemast interventsiooniala, järgides samas ühenduse olemasolevat poliitilist ja juriidilist raamistikku”.

2.2

Kogu selle arvamuse vältel arendas Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee argumente ja pakkus välja tööviise ja analüüsimeetodeid, mida ta kohtas uuesti kahes Euroopa Komisjoni värskes teatises (20. aprill 2004) Euroopa Parlamendile, Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele ja Regioonide komiteele.

2.3

Selle teatise muutis vajalikuks ka 9. veebruaril ilmunud teenuste direktiivi eelnõu. Kahjuks on sotsiaal- ja tervishoiu valdkonna teenuseid puudutavad teksti lõigud sõnastatud nii, et need võimaldavad liialt suurt mänguruumi interpretatsiooniks, mistõttu kutsus see direktiiv esile palju kriitikat. Seepärast nõuavad direktiivi need osad täpsemaid definitsioone, selleks et oleks võimalik vajalikul määral arvestada nende, kodanike turvalisust ja võrdset kohtlemist puudutavate teenuste erilisusega.

2.4

Komisjon avaldas need kaks teatist ühel ajal, sest alates Krolli otsusest 28. aprillil 1998 kuni Leichte otsuseni 18. märtsil 2004 on Euroopa Ühenduste Kohus loonud terve rea kohtupraktikaid, mis võimaldab nüüdsest Euroopa Liidu kodanikel ravi saada teistes EL riikides, ja on muutnud selgemaks tervisekulutuste hüvitamise tingimused.

2.5

1. juunist 2004 võivad Euroopa kodanikud tõestada oma õigusi tulevase Euroopa ravikindlustuskaardiga, (2) mis asendab paberformulari E111.

2.6

Tervishoiuolukordade ebasümmeetria Euroopa Liidu erinevates riikides võib kaasa tuua nende poolt kõige paremini toimiva süsteemi otsimise, mis põhjustab ummistusi või toimimisvõimetust Euroopa referents-tervisekeskustes, ja sotsiaalkaitse instrumentide dumpingu ohtu, mis on võimetud vastama mujalt tulnud klientide korrapäratule liikumisele. Sellises olukorras võib uus määrus nr 1408/71 kaasa aidata uute ja keeruliste situatsioonide loomisele.

2.7

Ülesanne on niisiis arendada Euroopa poliitikat, mis võimaldaks liikuda kõike positiivsemate eesmärkide suunas, isegi siis kui see tähendaks vältimatut riiklike tervishoiusüsteemide eesõiguste muutmist.

2.8

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee 16. juuli 2003. aasta omaalgatusliku arvamuse põhjaliku analüüsi tulemused kattuvad suures osas komisjoni poolt algatatud kõrgetasemelise kajastamisprotsessi tulemustega. Arvamuse eelnõus nimetatakse ja analüüsitakse soovituste teemasid: koostöö Euroopa tasandil; patsientide, tervishoiutöötajate ja poliitiliste otsustajate infonõudmised; ligipääsetavus kõrgekvaliteetsele hooldusele; riikliku tervishoiupoliitika ühildamine kohustustega Euroopa tasandil jne.

3.1

Komisjoni teatis patsientide liikuvuse kohta sisaldab rea konkreetseid ettepanekuid erinevates valdkondades, mis peaksid võimaldama lõimida ühenduse poliitikasse asutamislepingutes sätestatud eesmärk - tagada inimese tervise kõrgetasemeline kaitse.

3.2

Ühenduse õigusest lähtuvalt on ühenduse kodanikul õigus tervishoiuteenustele teistes liikmesriikides ja nende kulude hüvitamisele. Euroopa Kohtu pretsedendiõigus ja direktiivi ettepanek siseturul pakutavate teenuste kohta määravad kindlaks, millistel tingimustel hüvitatakse patsientidele tervishoiuteenuste kulud, mis on tehtud teises liikmesriigis, kus nad on kindlustatud. Praktikas ei ole siiski alati lihtne seda õigust kasutada.

3.3

Seepärast näib olevat vajalik välja töötada üleeuroopaline strateegia, mis peab silmas järgmiseid eesmärke:

3.3.1

Koostöö parandamine Euroopa tasandil ressursside paremaks kasutamiseks.

3.3.2

Et luua tervishoiuteenuse ostmiseks selge ja läbipaistev raamistik, mida liikmesriikide pädevad asutused võiks kasutada vastastikuste lepingute sõlmimisel, palub Euroopa Komisjon liikmesriikidelt informatsiooni olemasolevate tingimuste kohta selles valdkonnas, ja esitab seejärel sobivad ettepanekud.

3.3.3

Vastata patsientide, professionaalide ja poliitika väljatöötamise eest vastutajate vajadusele informatsiooni järele.

3.3.4

Tugevdada liidu rolli tervishoiualaste eesmärkide elluviimisel

3.3.5

Arendada investeeringuid tervishoidu ja sanitaarinfrastruktuuridesse, et vastata laienemisega tekkinud vajadustele.

3.3.5.1

Kajastamisprotsessis kutsuti komisjoni, liikmesriike ja liituvaid riike üles otsima võimalusi lihtsustada tervishoidu, tervishoiuinfrastruktuuride ja pädevuste arendamisse tehtud investeeringute arvestamist valdkonnana, mis esmatähtsana peab saama abi ühenduse olemasolevate finantsinstrumentide raames, eelkõige 1. eemärgi piirkondades. Tegelikult toetab EL juba investeeringuid tervishoidu praegustes liikmesriikides, kui see aspekt on määratletud vastava riigi ja piirkonna poolt esmatähtsana. Selle soovituse teostamine sõltub seega vastava riigi ja piirkonna otsusest liigitada tervishoid ja tervishoiuinfrastruktuurid valdkondade hulka, mis peavad esmatähtsana ühenduse abi saama. Komisjon teeb liikmesriikidega koostööd kõrgetasemelise terviseteenuste, meditsiinihoolduse ja vastavate finantsinstrumentide pädevate struktuuride grupi raames, jälgimaks, et üldplaanide väljatöötamisel osutataks tervishoiule vajalikku tähelepanu. Samuti tuleks vajadust investeerida tervishoiuinfrastruktuuridesse võtta arvesse EL uute finantsperspektiivide väljatöötamisel alates aastast 2006.

4.1

Patsientide vaba liikumine liikmesriikides toob kaasa mitmeid probleeme, mille tagajärgi tuleb arvutada, hinnata, analüüsida ja arvesse võtta. Kui esimene neist on süvendatud teadmine erinevatest sotsiaalkaitse süsteemidest, tuleb koostada parimas olukorras ja dünaamiliselt, eriti kirjeldades praeguseid ja tulevasi arenguid, nimekiri kriteeriumidest, mis selle loomisele eelnesid.

4.2

Ennetus on kahtlemata üks esmatähtsaid eesmärke, kuna see poliitika võib ja peab võimaldama oluliselt säästa, ja on tervishoiupoliitikate parim lähenemisviis: on lihtne välja tuua näiteks eduka liiklusõnnetuste, aidsi leviku või suitsetamise ennetamise poliitika tulemusi. Ennetuste vastastikune seos selles valdkonnas annab märkimisväärseid tulemusi.

4.3

Sellele muidugi osalisele nimekirjale võib lisada ennetusstrateegiad mis, praegusel hetkel köidavad kõigi tervishoiuga seotud sihtrühmade liikmete – nii tervishoiutöötajate ja nende omaste, meedia kui ka poliitiliste juhtide tähelepanu: mõnuainete (narkootikumid, alkohol, ravimid) kasutamise vastu suunatud kampaaniad, tervisliku elustiili edendamine (liikumine, toitumine, puhkamine), tööõnnetuste ennetamine, kutsehaigused.

4.4

Nende individuaalsete, sotsiaalsete ja perekondlike riskide hindamine võimaldab teada saada välditava varajase suremuse taset ja sellest tulenevaid kulutusi.

4.5

Tehnoloogiline areng ravimite ja uurimistehnikate valdkonnas peab kaasa tooma vanade tehnikate efektiivse ja tegeliku asendamise uutega.

4.6

Eelkõige tuleb saavutada suurem tõhusus, mis on lõppkokkuvõttes ühiskonnale vähem kulukam, isegi kui see vajalik uuendamine põrkab vastu sotsiaalseid, kultuurilisi ja/või korporatiivseid takistusi.

4.6.1

Siinkohal tuleb toetada täpsemate ja efektiivsemate meetmete otsimist, mis peavad julgustama sotsioprofessionaalsete kategooriate initsiatiive, et parendada ühiseid tervishoiupoliitkaid.

4.7

Kui patsientide liikumisi korrektselt kavandada, peab Euroopa Liit suutma tagada ümberpaiknevatele inimestele tervishoiu- ja haiglakeskuste kasutamise, mis ei oleks koondunud ainult kõige rikkamatesse riikidesse, kes on oma tervishoiusüsteemi väga palju investeerinud. Selleks peab Euroopa Liit aitama hindamis-, sertifitseerimis- ja volitamisvahendite loomisel, mis võimaldavad tagada uute tehnoloogiate ja uute raviviiside väärtustamist: haiglasüsteemide ja kõigi teiste hoolekandeasutuste efektiivsus peab toetuma neile volitamis- või sertifitseerimisprotseduuridele.

4.8

Selline käitumine peab võimaldama Euroopa Liidul tähistada kogu kontinendil see asutustevõrk, kus paiknevad ka teadlased ja kõrgetasemelised professionaalid, kes on selliste referentskeskuste olemasoluks nii vajalikud; ja on loomulik loota, et need keskused tekivad kiiresti mõnes 25-liikmelise EL riigis, eriti kui Euroopa Liit võtab kohustuseks välja töötada riiklike poliitikate seire, analüüsi ja vahetuste vahendi, mis järgib meie asutamislepingute põhimõtteid, eriti lähimuse ja riikliku pädevuse põhimõtet.

4.9

Seda loogikat järgides ei tohi kindlasti unustada tervishoiunäitajate ühtlustamist. See ühtlustamine on oluline Euroopa Liidu tervisealaste eesmärkide paremaks tundmiseks: näitajad suremuse, välditava suremuse, haigluse ja välditava haigluse kohta, millel ei pruugi kõigis Euroopa Liidu riikides olla sama tähendus.

4.10

Erinevused toovad välja, et saavutatud tulemusi saab parendada, viies tervishoiu samale tasemele kui on kõige paremate näitajatega riigis. Ellujäämismäär kopsuvähiga 5 aasta jooksul ei ole Prantsusmaal ja Poolas ühesugune. Verehaiguste (leukeemia) ravi ei anna ühesuguseid tulemusi Inglismaal ja Prantsusmaal, sõltuvalt kasutatud protokollist.

4.11

Patsientide, professionaalide ja poliitiliste otsustajate teavitamine on nende Euroopa Komisjoni suuniste üks peamisi eesmärke.

4.12

Patsientide jaoks võimaldab tervisekasvatus muuta selgemaks Euroopa kodanike arusaamist tervisest, eelkõige ootuste ja käitumiste osas. Nüüdsest saab tervist vaadelda kui absoluutset hüve ja see on vaieldamatult olukord, mida peavad kaitsma kõik pädevad võimuasutused. Selle ootuse rahuldamine nõuab tervishoiule tehtavate kulude tõstmist, ja need ei puuduta mitte ainult ravikulusid, aga tihti ka ennetust ja keskkonnakaitset, mis peaks ära hoidma sotsiaalkaitsesüsteemi tasakaalust välja minemise.

4.13

Sanitaarohutus on muutunud õiguseks ja uueks võimuks, mis Euroopa Liidu kodanikele osaks saab. (3)

4.14

Tehnoloogilised lahendused, eraelu austamine, jagatud meditsiinitoimiku haldamine, infovabadus ja andmekaitse on teemad, mis tuleb võimalikult läbipaistvalt läbi arutada, et teadvustada kõigile osalistele, ja see arutelu peab olema pidev, kuna arengud on kiired, otsused, mida tuleb teha, on keerulised, ja otsustada tuleb kiiresti. Igaüks neist elementidest on nende kolme tervishoiukolmnurga osalise jaoks terava tähtsusega.

4.15

Riiklike eemärkide lepitamine Euroopa kohustustega: hooldussüsteemide võrdlev analüüs toob kaasa keerulisi strateegilisi kaalutlusi, mida tuleb kasutada toetamaks Euroopa koostööd tervishoiu valdkonnas ja järgimaks Euroopa Liidu mõju tervishoiurežiimidele. Näiteks tuleb lähemalt vaadelda läbivaid teemasid, millel võivad olla tõsised tagajärjed: praktika ja efektiivsus tervishoiusektoris, vananemine ja tervis, tervishoid Euroopa Liidu uutes liikmesriikides, erinevate tervisefaktorite mõju hindamine.

4.16

Lisaks on tähtis uurida õiguskindluse vahendeid, see võimaldab anda patsientide õigusele kõrgekvaliteedilise käsitluse Euroopa Liidu riigis, kes selles osas peaks tegema kohaseid soovitusi (kohtupraktikate rakendamise selgitamine, sotsiaalkindlustuse süsteemi kooskõlastusreeglite lihtsustamine, euroopa-sisese koostöö lihtsustamine).

4.17

Kõige ootamatum, kuid kõige kasulikum uudis komisjoni teatises on Euroopa Liidu ühtekuuluvus- ja struktuurifondide rakendamine, püüdes lihtsustada investeeringuid tervishoiuvaldkonda, tervishoiuinfrastruktuuride ja arstliku pädevuse arendamisse, mis on ühenduse finantsinstrumentide interventiooni esmatähtsateks suundadeks saanud.

4.18

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on selle otsusega sügavalt nõus: Euroopa Liidu arenguks ja õnnestumiseks avaneb uus väli, eelkõige Lissaboni strateegia raames.

4.19

Ja lõpuks kiidab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee heaks komisjoni lähenemisviisi tervishoiu ametite osas. Tervishoiusüsteemide areng toimub läbi ametite ja pädevuste arengu. Hooldus eeldab koolitatud personali, kõrget kvalifikatsiooni ja elukestva õppe põhimõtte teostamist.

4.20

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee ülesanne on edendada nende oluliste probleemide arvesse võtmist, mida kujutavad endast tervishoiuprobleemid Euroopa Liidu jaoks, tema ühtekuuluvuse ja võime jaoks muutuda teadmistepõhiseks majanduseks.

4.21

Probleeme tuleb analüüsida ja ennetada, et soodustada töötajate ametialast liikuvust ilma riiklikke süsteeme destabiliseerimata. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee loodab selles osas, et hääletamisjärgus olev direktiivi eelnõu kvalifikatsiooni ja pädevuste kohta on siseturu lõpuleviimiseks oluline, vajalik ja põhiline dokument.

4.22

Kavandatud meetmed on vajalikud ja hästi läbimõeldud. Teisalt leiab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, et ka teenuste direktiiv on väga vajalik kõigi tervishoiutöötajate tegevusjuhiste ühtlustamiseks ning et see võetakse hästi vastu.

4.23

Kõik see on kavandatud ennetamaks tulevasteks aastateks ennustatud tervishoiutöötajate nappust. Investeerimine tervishoiuametitesse on kasulik ja tasuv, kui tahetakse Euroopa Liidu kodanikele kvaliteetset terviseteenust pakkuda.

4.23.1

Parendada tervist ja tervishoidu tänu info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele.

4.24

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee leiab, et just sellest suunast tulevad parimad argumendid tervishoiusüsteemi reformi alustamiseks ja kvaliteedi parendamiseks Euroopa Liidu raames. Juba on olemas mitu elementi.

4.25

Juba on loodud informatsioonivõrgustikud, ja patsientide ühingud võivad kinnitada, et nende soovile on vastatud. Ometi on vaja olla väga tähelepanelik ametisaladuse kaitse suhtes, kui kõne alla tuleb patsiendi/arsti suhe.

5.1

Oma 16. juuli 2003. aasta arvamuses tegi Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, pärast tutvumist nende strateegiate märkimisväärsest tähtsusest, ettepanekuid, mida Euroopa Komisjon on juba ilmselt märganud, kuna tema arendatud argumente läbib üks juhtlõng.

5.2

Liikmesriikidevaheline koostöö peab võimaldama välja tuua ühiseid eesmärke, mis aitavad välja jõuda riiklike plaanideni, ja oluliste näitajate valik lubab tähelepanelikult jälgida tervishoiupoliitika arengut igas liikmesriigis ja Euroopa Liidus.

5.3

Komitee meenutab üht vahendit, mis muutub möödapääsmatuks: üks seireüksus või agentuur peaks koguma vaatlused, analüüsid ja kogemustevahetused riiklike tervishoiupoliitikate kohta, mis on täielikult vastavuses kehtivate lepingutega, lähimuse ja riikliku pädevusega: hoolduse kvaliteedi parendamise protsess, riigiasutuste ja juhtide soov muuta kõiki nii era kui riiklikke raviasutusi efektiivsemaks, täpsuskeskuste loomine ja nende võrgustiku loomine läbi EL nii rikaste kui vaeste piirkondade.

5.4

Tugev ja toetatud tööhõivepoliitika vastamaks ennustatavale tööjõunappusele, ootamata otsest vajadust.

5.5

Tervishoiualase informatsioonipoliitika toetamine, põhinedes terviseprogrammide tulemustele, tuvastades süsteemis osalejate – patsientide, professionaalide, avaliku võimu – vajadused informatsiooni järele, võttes arvesse ka selliseid allikaid nagu Ülemaailmne Tervishoiuorganisatsioon ja Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon.

5.6

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee saab vaid heaks kiita komisjoni soovi kasutada Avatud Kooskõlastusmeetodi rakendamist (Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus, juuli 2003), määratledes eelnevalt väga täpselt selle toimimisviisi ja tööülesanded, näiteks sellised tähtsad teemad nagu:

6.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tunnustab asjaolu, et kolm viimast teatist on Euroopa Komisjoni viie asjaomase peadirektoraadi mõttetöö tulemus.

6.2

See tunnistab, et Euroopa Ühendus on mõistnud tervishoiupoliitikate tähtsust ühtse turu lõpuleviimise ja laienemise puhul.

6.3

See on üks esimesi kordi, kus Euroopa Komisjoni viis peadirektoraati ühendavad oma poliitilise tahte, oma oskused ja vahendid sellel eesmärgil: anda Euroopa erinevatele riikidele võimalused kooskõlastada oma tervishoiu- ja sotsiaalkaitse poliitikad kõigi Euroopa Liidu kodanike hüvanguks.

6.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovib seepärast moodustada eritöörühma, kerge, kuid pideva struktuuri nende poliitikate jälgimiseks, et võimaldada Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteel lisada oma valgustus, ekspertarvamus ja kogemused selle teema kohta, mis on kõigile Euroopa Liidu kodanikele tähtis ja südamelähedane.

20.5.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/60

—

“Ettepanekut nõukogu direktiivi kohta, millega kehtestatakse erimenetlus sissesõiduloa andmise kohta kolmandate riikide kodanikele, kes saabuvad Euroopa Ühendusse teadusuuringute läbiviimise eesmärgil.”

—

“Ettepanekut nõukogu soovituse kohta lihtsustada kolmandate riikide kodanike Euroopa Ühendusse lubamist teadusuuringute läbiviimise eesmärgil.”

—

“Ettepanekut nõukogu soovituse kohta lihtsustada teadusuuringute eesmärgil Euroopa Liidus liikuvatele teadlastele liikmesriikide ühtse lühiajalise viisa väljastamist.”

1.1

Tegemist on teatisega, mis puudutab ettepanekute tutvustamist ühe direktiivi ja kahe soovituse kohta lihtsustamaks kolmandate riikide kodanike lubamist Euroopa Ühendusse teadusuuringute läbiviimise eesmärgil.

1.2

Need ettepanekud on osa Euroopa Liidu poolt Lissabonis püstitatud strateegilisest eesmärgist arendada teadustegevust jõudmaks maailma kõige konkurentsivõimelisema ja dünaamilisema teaduspõhise majanduseni aastaks 2010. Selleni jõudmiseks jääb Euroopa Liidul hinnanguliselt vajaka 700 000 täiendavat teadurit. Mõningad omavahel kooskõlastatud meetmed on juba kokku lepitud:

1.3

Olgugi, et sihiks seatud 700 000 täiendavat teadurit hõlmab eelkõige Euroopa Liidu kodanikke, peab tunnistama, et selle eesmärgi saavutamiseks tuleb kaasata ka kolmandate riikide teadureid. Seetõttu keskendub komisjoni nimetatud teatis eelkõige abinõudele kolmandate riikide andekate teadurite Euroopasse lubamisele: