23.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 74/1

1.1

Euroopa Ülemkogu 2000. aasta Lissaboni istungi eesistuja lõppjäreldustes ning Euroopa väikeettevõtete hartas rõhutati ettevõtlustegevuse tähtsust säästva arengu seisukohalt Euroopas ning vajadust luua poliitiline keskkond, mis edendaks ettevõtlust.

1.2

Hiljem teatas Euroopa Komisjoni president Romano PRODI Euroopa Ülemkogu 2002. a kevadistungil Barcelonas, et komisjon esitab rohelise raamatu ettevõtlusküsimustes enne 2003. aasta Euroopa Ülemkogu kevadistungit. Selle ülesande täitis komisjon jaanuaris 2003. a, pannes järgnevate kuude jooksul aluse huvirühmade rangele ja avatud konsulteerimisele. 2003. a. kevadistungil nõudis ülemkogu komisjonilt ettevõtluse tegevuskava esitamist Euroopa Ülemkogu 2004. aasta kevadistungiks.

1.3

Komitee arvamus rohelise raamatu küsimuses võeti vastu plenaaristungil septembris 2003a. (1)

1.4

Seejärel võttis komisjon veebruaris 2004. a vastu oma tegevuskava “Euroopa ettevõtluse päevakord”. (2)

2.1

Nagu komitee eelnenud arvamus ettevõtluse küsimuses Euroopa rohelises raamatus, püüab see arvamus anda panuse ettevõtluse mõistmise ja stimuleerimise jätkuvasse protsessi. Selleks püütakse pakkuda mõningaid üldiseid kommentaare ja tegevuskava täpsemat analüüsi. Seejärel esitatakse arvamuses rida konstruktiivseid soovitusi komiteelt selle kohta, kuidas oleks võimalik muuta käesolev algatus realistlikuks, käegakatsutavaks algatuseks, millest on kasu praegustel ja tulevastel Euroopa ettevõtjate põlvkondadel.

3.1

Euroopa rohelises raamatus ilmutas ettevõtlus küsimuste selget mõistmist ja arusaamist väljakutse suurusest, mida kujutab endast EL-i ettevõtluse tõstmine uuele tasemele. Komitee arvamuses tunnustati seda ja õnnitleti komisjoni rohelise raamatu ning sellele järgnenud avameelse ja tingimatu konsultatsiooniprotsessi eest.

3.2

Tuginedes rohelisele raamatule, jätkatakse tegevuskavas Euroopa ettevõtlusväljakutse iseloomu analüüsimist. Tegevuskava sihid on õigustatult ambitsioonikad, kuid ühendatud määratlematute eesmärkidega. Üldmulje on, et dokument on ebamäärane ja konservatiivne. Tegevusplaanis on vähe sellest loomingulisusest, millest andis aimu roheline raamat ning avalik konsultatsioon, eelistades tihti tuua näiteks olemasolevaid algatusi. See pakub vähe väljastusmehhanisme ning vastutust väljastamise eest kas ei õnnestu delegeerida või ei õnnestu luua seire- ja hindamisprotseduure.

3.3

Üks võtmepunktidest, mis rohelise raamatu kavandamise ja sellele järgnenud konsultatsiooniprotsessi käigus peetud diskussioonidest välja koorus, oli ettevõtjaid mõjutavate poliitikavaldkondade suur ulatus ja sellest tulenev vajadus horisontaalse lähenemise järele määratletud väljakutsetega tegelemiseks. Tegevuskavas tehtud katse demonstreerida huvigruppidele, et algatus on saavutanud midagi rohkemat kui sümboolne toetus komisjoni teenistustelt (välja arvatud ettevõtluse peadirektoraadilt või liikmesriikide administratsioonidelt) ebaõnnestus täielikult. Ilma sellise toetuseta saab tegevuskava mõju olema minimaalne.

3.4

Konsultatsioonidele sai komisjon 250 vastust. Samal ajal kui komitee tunnustab läbipaistvust, mida komisjoni üles näitas, avaldades kõik saadud kaastööd oma veebilehel, leidub tegevuskavas väga vähe kindlaid viiteid esitatud kommentaaridele ning lugejale ei ole selge, kuidas vastuseid analüüsiti ja kuidas neid rakendati. Võttes arvesse selle toimingu ulatust ning huvi, mida see kogu EL-is äratas, oleks kahju, kui neid vastuseid hoolikalt ei arutataks ning kui seda siiski tehti, tuleks sellele tegevuskavas osutada.

3.5

Tegevuskavas oleks tulnud teadvustada VKE-de heterogeensust, arvestades, et need eripärasused nõuavad koondatud poliitilisi lahendusi, mitte üldiseid. Näiteks teadvustatakse hiljutises komisjoni teatises, mis käsitleb dokumenti “Kooperatiivide edendamine Euroopas” (3) kooperatiivide propageerimise tähtsust Euroopas ning tegevuskavasse oleks tulnud lisada vastav viide sotsiaalmajanduslike ettevõtete spetsiifilisele rollile. (4) Pealegi on füüsilisest isikust ettevõtjate vajadused märgatavalt erinevad kapitaliühingute omadest. (5) Tegevusplaan peaks demonstreerima, et selliseid spetsiifilisi ettevõtete omandivorme hinnatakse, ning tunnustama vajadust sihtotstarbelise poliitilise lähenemise järgi ettevõtetele, kellel on spetsiifilisi vajadusi ja iseloomulikke jooni, nagu näiteks innovaatilised uued ettevõtted või väljakujunenud ettevõtted, kes tegutsevad konventsionaalsemates valdkondades.

3.6

Komitee väidab, et on samuti tähtis julgustada ettevõtlust avalikus sektoris. Samal ajal kui komitee mõistab, et tegevuskava keskendub ettevõtlusele, pidades silmas ettevõtete asutamist, ettevõtete tegevust ja ettevõtete arendamist, oleks samuti tulnud korrata vajadust stimuleerida ettevõtlushoiakuid riiklikes haldusorganites.

3.7.1

Oma arvamuses rohelise raamatu kohta pooldas komitee “tegevusplaani sisu jagamist kaheks eraldi valdkonnaks:

3.7.2

Üldiselt nõustub komitee viie strateegilise poliitikavaldkonna poolt kaetud aladega, kuid tunneb muret spetsiifilise tegevuse puudumise pärast, mis on iga valdkonna siseselt kavandatud. Lisaks oleks komitee meelsasti näinud, et ülalmainitud kaheharuline lähenemine oleks olnud järjekindlam kui need viis strateegilist, teataval määral suvalise iseloomuga poliitikavaldkonda. Tundub, et need viis poliitikavaldkonda on ebajärjekindlalt valitud, kattuvad ning sisaldavad nelja laia väljakutset ja üht spetsiilist küsimust (rahastamisallikatele juurdepääsu parandamine).

3.7.3

Sellele vaatamata jagatakse käesoleva arvamuse järgmises osas järjekindluse huvides tegevuskava puudutavad spetsiifilised kommentaarid samasse viide valdkonda.

3.7.4

Komitee oletab, et komisjoni dokumendis visandatakse lai tegevuskava. Järgmiseks etapiks peab olema spetsiifiliste tegevuste ja poliitikate, järelvalve- ja kontrollmehhanismide ning samuti ettevõtlusindikaatorite ja andmete, mis tagavad edasiliikumise, väljatöötamine.

4.1

Komitee määratleb iga viie strateegiliselt prioriteetse valdkonna raames spetsiifilised prioriteedid.

4.1.1.1

See on olnud pikaajaliseks eesmärgiks ning sisaldab mitmeid organeid paljudel erinevatel tasanditel. Ettevõtluse peadirektoraadil tuleb toetada hariduse ja kultuuri peadirektoraati ning riiklikke ja piirkondlikke institutsioone, kes tegelevad hariduspoliitika formuleerimise ja väljastamisega..

4.1.1.2

Nagu rohelises raamatus rõhutati, motiveerib ettevõtjaid rida väga erinevaid püüdlusi, nagu näiteks finantskasu, sõltumatus või rahulolu tööga. Mis neid ka ei motiveeriks, on tähtis, et potentsiaalsed ja olemasolevad ettevõtjad tajuksid sotsiaalset vastutust, mis on ettevõtte omamise lahutamatuks osaks.

4.1.1.3

Komitee tervitab tegevusplaanis sisalduvaid soovitusi, mis puudutavad noori, kuid soovib ka rõhutada demograafilist nihet vananeva rahvastiku suunas Euroopas. Oleks hoolimatus mitte luua keskkonda, mis võimaldaks omada firmat sellistel vanematel inimestel, kellel on võimed (oskused, juhtimine, kapital jne) ettevõtet asutada ja seda töös hoida.

4.1.1.4

Samuti tervitab komitee fakti, et tegevuskavas rõhutatakse naisettevõtjate spetsiifilisi probleeme. Naiste ette, kes soovivad äritegevust alustada ja arendada, kerkivad eelkõige praktilised, majanduslikud ja kultuurilised väljakutsed, mis on liikmesriigiti märkimisväärselt erinevad. Riigiametnikud võiksid neid väljakutseid paremini hinnata ja arvesse võtta, kui nad kaasaksid edukaid ja edutuid naisettevõtjaid poliitika kujundamise protsessidesse.

4.1.1.5

Mitmes liikmesriigis on koolide ettevõtlusprogrammid ammuseks traditsiooniks. Ei ole vaja jalgratast uuesti leiutada, ning tegevuskava peaks põhinema heade tavade analüüsil ja edasiandmisel ning julgustama nende rakendamist. Selles valdkonnas koordineeris komisjon mitmeid väärtuslikke BEST-projekte 1990ndatel aastatel ning nende põhjal tehtud järeldused ja soovitused peaksid olema hindamatu väärtusega tegevuskava arengupoliitikate väljatöötamisel.

4.1.1.6

Mehhanismid, mis veelgi lihtsustavad ettevõtlusorganisatsioonide kaasamist koolides läbiviidavatesse projektidesse, peaksid sisalduma komisjoni uues VKE-dele aastateks 2006 - 2010 mõeldud mitmeaastases programmis.

4.1.1.7

Kuid ettevõtlussõbralikuma ühiskonna loomise puhul Euroopas ei ole tegemist pelgalt tulevaste ettevõtjate ettevalmistamisega. See poliitika langeb kivisele pinnale, kui Euroopa ei loo ka keskkonda, mis lubaks potentsiaalsetel ettevõtjatel õnnestuda. See tähendab, et ettevõtlust mõistma ja hindama peab hakkama palju rohkem ettevõtluskogukonda haaratud osapooli, seda nii riiklikust kui erasektorist. Seetõttu peaksid riikliku sektori ametnikud, kes püüavad oma kohustusi efektiivselt täita, ning samuti ametnikud, kes on haaratud ettevõtete juhtimisse, ettevõtlust tervitama.

4.1.1.8

Komitee on seisukohal, et poliitikad peaksid püüdma ettevõtlusega seonduvat vähem dramatiseerida, kaotades tajutud ja tegelikud barjäärid ettevõtjate ja ülejäänud ühiskonna vahel. Kaasaegsed töömudelid võimaldavad inimestel katsetada erinevaid viise majanduses osalemiseks ning lülituda suhteliselt kergesti edasi-tagasi palgatöölisest individuaalettevõtjaks või tööandjaks. Seetõttu peaksid paljud inimesed suhtuma ettevõtlusse kui pikaajalisse või lühiajalisse valikusse. See oleks kahekordselt kasulik, julgustades rohkem inimesi kaaluma positiivse võimalusena firma omanikuks hakkamist ning parandades suhtumist ettevõtjatesse paljude asjaomaste huvigruppide seas. Sellise keskkonna loomisel tuleks tähelepanu pöörata ka võimalusele ettevõtte registreerimiseks või lõpetamiseks võimalikult ebabürokraatlikult. Vajadus selle järele on eriti terav mitmes uues liikmesriigis, kus haldustegevus, mis on seotud üleminekuga füüsilisest isikust ettevõtjast töötajaks, on kuuldavasti ülimalt keerukas ja alustamisele seatud takistused liiga suured.

4.1.1.9

Samal ajal peavad ametivõimud ja huvigrupid tagama, et lihtsustatud üleminekut eri tööalaste staatuste vahel ei kuritarvitataks. Tasakaalu saavutamiseks on oluline, et töötajaid ega töötuid ei keelitataks ega sunnitaks vastuolus nende enese parema äratundmisega hakkama füüsilisest isikust ettevõtjaks ja et nõrgema südametunnistuse sunniga tööandjatel poleks võimalik kõrvale hoida oma kohustustest töötajate ees. (7)

4.1.2.1

Tegevuskavas käsitletakse hästi keskse tähtsusega küsimust, milleks on õiglane tasakaal riski ja tasu vahel.

4.1.2.2

Komitee ootab komisjoni lähemal ajal ilmuvat teatist ärisiirdamise küsimuses. Eeldatakse, et see põhineb komisjoni 2002. a. mai väärtuslikul BEST-aruandel ning jätkab panustamist sellesse tähtsasse poliitikavaldkonda ning selle propageerimist liikmesriikide ametiisikute seas ning rahandusringkondades. Tuleb tegeleda mitmete spetsiifiliste probleemidega, et lihtsustada siiret ning et võimalus ettevõtete jätkuvuseks oleks võimalikult suur. Eriti takistavad tänapäeval ettevõtete tegevuse jätkamist maksusüsteemid, pärandimaksud, pärimisseadusandlus ja ettevõtlusseadustik; need tuleb üle vaadata.

4.1.2.3

Tegevuskava rõhutab ebaõnnestumise häbimärki kui olulist barjääri ettevõtlusalase tegevuse lisandumiseks. Selle väljakutsega on võimalik osalt tegeleda õnnestunud strateegiate abil, mis aitaksid ühiskonnal mõista ettevõtlust. Kuid vahetumat tähelepanu nõuab finantsasutuste suhtumine, mis peab muutuma paindlikumaks, kui tegemist on inimestega, kellega seostatakse ettevõtte sulgemist. Komitee soovitab, et komisjon pakuks finantsinstitutsioonidele tõendusmaterjali, et ettevõtjatel, kellel on eelnenud (õnnestunud või ebaõnnestunud) kogemus, on suurem tõenäolisus järgmise üritusega õnnestuda.

4.1.2.4

Seejuures on tähtis saavutada tasakaal 'ausalt' ebaõnnestunud ettevõtjatele uue katse võimaluse andmise ning ebaseadusliku tegevuse takistamise vahel. Järelikult ei tohiks pankrotiseadus olla nii stigmatiseeriv ja peaks olema läbipaistvam.

4.1.2.5

Soovides kavandatud spetsiifiliste tegevuste osas rohkem detailsust, tervitab komitee tegevuskavas leiduvaid viiteid komisjoni ja liikmesriikide poolt tulevikus tehtavale tööle ettevõtjate sotsiaalkindlustuse mudelite osas.

4.1.3.1

Uuringud näitavad, et on olemas vajadus koolituse ja toetuse järele omanikest juhtidele, eriti turunduse valdkonnas. Samuti on toimunud oluline areng teadmiste siirdamisel VKE-desse töölerakendamise ja tugevamate sidemete kaudu uurimisinstituutide ja VKE-de ringkondade vahel. Mentorprogramme, kus noored ettevõtted/ettevõtjad saavad õppida kogenenumatelt, tuleks edasi arendada ja toetada.

4.1.4.1

Komitee tervitab ettepanekut julgustada liikmesriike vahetama häid tavasid ja koostama veel üks tegevuskava, mis käsitleb elektroonilisi riigihankeid.

4.1.4.2

Mis puutub juurdepääsu finantsvahenditele, siis soovitab komitee terviklikumat lähenemisviisi, milles peaks sisalduma:

4.1.5.1

Komitee arvamuses rohelise raamatu kohta rõhutati vajadust, et poliitilised valikud toetaksid väikefirmasid “horisontaalselt, kõigis olulistes poliitikavaldkondades (tööhõive, maksustamine, keskkond, haridus jne) ja vertikaalselt, kõigil poliitika tasanditel”. (10) Vaatamata üldiselt julgustavale Parema seadusloome paketile juunis 2002 ei õnnestu mitmetel komisjoni talitustel endiselt adekvaatselt hinnata poliitiliste ettepanekute mõju VKE-dele ega ka teistele huvigruppidele. Seetõttu toetab komitee hiljutist soovi Euroopa Komisjoni asepresidendi ametikoha sisseseadmiseks, kes oleks otsesemalt vastutav regulatiivse reformi järelvalve eest.

4.1.5.2

Laiemas mõttes on regulatiivse mõju hindamise protseduuride parandamiseks palju ruumi, seda mitte ainult komisjonis, vaid ka parlamendis ja nõukogus.

4.1.5.3

Komitee avaldab kahetsust, et enam ei viidata “mõtle esmalt väikestele”-lähenemisele. See põhimõte tähendab, et mistahes määrus või seadusandlik akt tuleks välja töötada, arvestades väikefirmade spetsiifilisi omadusi ja väljakutseid. Selles suhtes on keskse tähtsusega, et kogu uue ja olemasoleva seadusandluse puhul koostatakse hinnang selle spetsiifilisest mõjust äritegevusele, kusjuures hinnang on suunatud väike- ja mikroettevõttetele. Kui seda lähenemist kohaldada kogu EL otsustusprotsessis, oleks see iseenesest institutsioonide olulisim panus ettevõtlustegevuse edendamisse.

4.1.5.4

Hiljutise 10 uue liikmesriigi astumisega EL-i kaasneb VKE-de arvu oluline suurenemine. Tegemist on firmadega, kellest paljudel on raske täita isegi olemasoleva EL-i seadusandluse nõudeid, rääkimata sellest, et nad suudaksid jälgida võimalikke uusi regulatiivseid ettepanekuid. Seetõttu peab komisjon toetuma mitmesugustele eraldiseisvatele algatustele, kusjuures proaktiivselt püütakse arvestada VKE-de ringkondade seisukohtadega. Veelgi olulisem on, et komisjon peab ühtlasi osutama, et ta arvestab tagasisidega, kui soovitakse vältida rahulolematust ja kulutuurilist lõhet EL-i institutsioonide ja poliitikate ning väikefirmade vahel.

4.1.5.5

Komitee rõhutab tõhusa dialoogi tähtsust komisjoni ja VKE-de esindajate vahel. Kõigi komisjoni konsultatsiooniprotseduuride puhul peaks olema keskse tähtsusega VKE-dega konsulteerimine nende esindusorganisatsioonide kaudu. Et seda lihtsustada ning tagada, et kõik komisjoni talitused oleksid jätkuvalt teadlikud VKE-ringkondade seisukohtadest, soovitaks komitee toetuda VKE saadiku rollile, nimetades selleks uues komisjonis ametisse VKE-voliniku., kelle keskseks ülesandeks peaks olema “mõtle esmalt väikestele” põhimõtte rakendamise jälgimine komisjoni töös.

4.1.5.6

Sama dialoogi põhimõtet võib rakendada sotsiaalpartnerite puhul, kes tegelevad mitmete väga tähtsate küsimustega tulevaste ja olemasolevate ettevõtjate seisukohalt. Komitee soovitab uuesti läbi mõelda sotsiaaldialoogi kontseptsiooni – põhimõtteliselt EL tasandil, aga teatud juhtudel ka riiklikul tasandil -, leidmaks võimaluse üha olulisema ja eripärasema VKE-de kogukonna osaluse formaliseerimiseks senisest proportsionaalsemal tasandil.

4.1.5.7

Viidates eraldi riigiabi reeglitele, tervitab komitee soojalt instrumendi väljatöötamist, et identifitseerida abi, mis avaldab tõenäoliselt olulist mõju konkurentsile. Näiteks on tähtis, et riigiabi protsessid ei takistaks innovaatiliste lahenduste uurimist ja rakendamist väikefirmade ees seisvate finantslõhede ületamiseks.

5.1

Komitee nõuab järgmisi protseduurilisi selgitusi ja parandusi:

5.1.1

Selged ettevõtluspoliitilised lähenemisviisid: Komisjoni siseselt mängib ettevõtluse peadirektoraat arengu suunamises keskset rolli. Tegevuskava puudutab kõiki komisjoni ettevõtluspoliitika valdkondi ning, nagu komitee oma arvamuses rohelise raamatu kohta soovitas, (11) peab see peegelduma peadirektoraadi üksikutes poliitilistes algatustes. Eriti VKE-dele mõeldud mitmeaastases programmis 2006-2010 peab olema selge seos ettevõtluse tegevuskavaga ning dokument peab pakkuma mehhanismi, et vastata mitmetele prioriteetidele.

5.1.2

Hinnang: kuigi viimasel ajal on toimunud mõningad muutused, ei ole ettevõtlusringkonnad rahul lähenemisega, mida kasutati Euroopa väikeettevõtete harta hindamiseks. Hetkel annab see riigiteenistujatele EL-i ja riigi tasandil täieliku võimu. Otsustava tähtsusega on, et ettevõtete esindajad oleksid tihedamalt kaasatud tegevuskava hindamisse.

5.1.3

Tuleb määratleda raamistik tulevasteks tagasiulatuvateks hindamisteks, võimaldamaks poliitika jätkuvat paranemist. Sellesse tuleks kaasata komisjoni ning liikmesriikide ametiisikuid ning tunnustatud äriringkondade esindajaid EL-i ja riigi tasandil.

5.1.4

Sobivad tulemuslikkuse indikaatorid on oluliseks instrumendiks eesmärkide seadmisel ja mõõtmisel, saavutamaks ettevõtlusalase aktiivsuse kasvu. Seda soovitas komitee oma viimases arvamuses (12) ja rõhutati 20. veebruari konkurentsivõime nõukogu järeldustes. Sellised andmed lubavad liikmesriikide poliitikate ja ettevõtluskeskkonna võrdlusuuringuid.

5.1.5

Selged ajaraamid: 20. veebruari konkurentsivõime nõukogu järeldustes nõutakse komisjonilt nõudlikuma ajakava koostamist. Et see toimiks, peab ajakava olema ka täpne ning eesmärkidele fokusseeritud. Komitee mõistab, et komisjon on alates tegevuskava avaldamisest kirjeldanud mitmetel töölehtedel täpsemaid eesmärke ja konkreetsete tegevuste ajakava. Järgides konsultatsiooniprotsessis domineerinud vaimu nõuab komitee komisjonilt nende töölehtede olemasolu tutvustamist ja nende kättesaadavaks tegemist asjast huvitatud osapooltele.

5.1.6

Protsessi jälgimine ja vastutuse delegeerimine: komisjon ei saa ega pea ellu viima suurt osa vajalikest tegevustest, kuid ta peab tegevuskava rakendamise arengut hoolikalt jälgima. Ühtlasi on tähtis, et vastutus erinevate tegevuste sooritamise eest oleks delegeeritud vastavale tasandile ning et ajakava edastataks kõigile osapooltele ning et selles lepitaks kokku. See nõuab erinevate osalejate kooskõlastatud tegutsemist ning komitee soovitab järgmisi algatusi, tagamaks nende haaratus eelseisvasse töösse.

5.1.7

Et laiendada komisjoni osalemist protsessis, tuleks mingil kujul luua tegevuskava seirekomitee, seda pärast novembrit 2004 kontrollitud komisjoni struktuuri siseselt. Sellesse kuuluksid esindajad igast asjaomasest peadirektoraadist, kes on teinud ettevõtlust mõjutavaid seadusandlikke algatusi, ning esindajad neist peadirektoraatidest, kes on vastutavad järelvalve eest tegevuskavast võrsunud ühenduse programmide teostamise üle.

5.1.8

Asjaomaste liikmesriikide ametiisikute töörühma loomine suurendaks nende kaasatust protsessi. Töörühm peaks regulaarselt kohtuma, et arutada tegevuskava soovituste spetsiifilisi aspekte, kaardistada edusamme ja määrata kindlaks puudujäägid.

5.1.9

On eluliselt tähtis, et ettevõtlusringkonnad oleksid tegevuskava elluviimisse, jälgimisse ja hindamisse tihedalt kaasatud. Selle all mõistab komitee ettevõtlusringkondi sõna kõige laiemas tähenduses, kaasa arvatud igasuguse juriidilise vormi ja suurusega ettevõtted, alates üksikettevõtjatest kuni rahvusvaheliste korporatsioonideni ning sotsiaalettevõtetest kuni aktsiaseltsideni. Kui sellist laia kaasatust ei õnnestu saavutada, on olemas oht, et ettevõtlusringkonnad kaotavad õiguse osaleda jätkuvas protsessis, mis omakorda vähendaks selle mõju miinimumini. Seetõttu soovitab komitee süstemaatilist lähenemist konsultatsiooniprotsessile ettevõtlusringkondadega kogu protsessi vältel, tehes seda ettevõtlusringkondade esindajate kaudu EL-i ja liikmesriigi tasandil.

5.1.10

Nagu näitasid vastused rohelisele raamatule, on üha rohkem osapooli lisaks VKE-dele huvitatud ettevõtlusest. Näiteks tunnustavad ametiühingud üldiselt ettevõtluspoliitika tähtsust. Kõigil sellistel asjasthuvitatud osapooltel peaks olema lubatud anda oma panus tegevuskava elluviimisse.

5.1.11

Üldiselt soovitab komitee komisjonil tublisti pingutada, et hoida tegevuskava niihästi poliitikute kui laiemas mõttes terves kogukonna tähelepanu keskpunktis. Jätkuv propageerimine ning teadlikkust tõstvad kampaaniad ühenduses konkreetsete eesmärkidega üldplaani raames aitavad säilitada tegevusimpulssi ja mitmete erinevate osalejate tegevust, mida on vaja, kindlustamaks, et see tähtis algatus õnnestub.

6.1

Komitee tervitab komisjoni tegevuskava ja kordab veelkord, et hindab ettevõtluse peadirektoraadi püüdlusi alates protsessi algusest 2002. a. algul. Komitee tunnistab, et suur osa vajalikust tegevusest tuleb teha poliitikutel väljaspool ettevõtluse peadirektoraati.

6.2

Tegevuskava on vaid jätkuva, pikaajalise protsessi lähtepunktiks. See protsess õnnestub ainult siis, kui seatakse ühendusse horisontaalselt paljude erinevate poliitika valdkondadega, ning vertikaalselt erinevate tasandite poliitikutega. Tegevuskava ja muud sellega seotud tulevased komisjoni algatused peavad saama neilt poliitikutelt positiivse vastuse. Komitee kutsub eriti teisi komisjoni peadirektoraate ja liikmesriikide ametivõime mängima aktiivset rolli.

23.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 74/7

1.1

Kooskõlas oma pühendumusega Euroopa turismisektorile võttis Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee oma 29. oktoobri 2003. aasta plenaaristungil vastu arvamuse teemal Kõigile kättesaadav ja sotsiaalselt jätkusuutlik turism igaühele.

1.1.1

Seejärel tutvustati seda arvamust 2003. aasta Euroopa turismifoorumil kui panust turismi parandamisse üldiselt ja konkreetsemalt turismi kättesaadavamaks muutmisesse Euroopa puuetega inimeste aasta kontekstis.

1.2

Selles arvamuses visandati üldine raamistik, mille toel analüüsida ning esitada põhimõtteid ja ettepanekuid turismisektori ja selle mitmesuguste erinevate vormide tuleviku määratlemiseks. Välja toodi kümme eriomast aspekti, millest iga kohta pakuti välja kümme algatust, mis tegi kokku 100 konkreetset algatust, mis on eraldivõetuna ja tervikuna mõeldud jätkusuutliku ja kättesaadava turismisektori loomiseks 21. sajandil.

1.3

Oma arvamuses turismipoliitika ning avaliku ja erasektori koostöö kohta kasutab EMSK neid eesmärke lähtepunktina, kuid teeb ettepaneku teha kindlaks nende eesmärkide teostamiseks ja praktikas realiseerimiseks vajalikud tegevused ja meetmed. Lisaks vaadeldakse arvamuses isikuid, sektoreid, organisatsioone, asutusi ja institutsioone, mis nende meetmete rakendamise eest vastutavad, nii nende enda kohustuste ja ülesannete kui koostöö suhtes teiste tegijatega.

1.4

Käesoleva arvamuse eesmärk on analüüsida ja välja pakkuda koostööviise avaliku ja erasektori vahel, eriti ametivõimude ja eraettevõtete ja nende äriorganisatsioonide vahel, käsitledes samas küsimusi, mis on olulised teistele turismisektoris osalejatele: töötajatele ja ametiühingutele, tarbijaorganisatsioonidele jne. Lõppkokkuvõttes on eesmärgiks muuta kõik osalejad oma võimupiirkonnas vastutavaks ning leida samal ajal mehhanisme ja vahendeid, mida saab kasutada tegevuste koordineerimiseks teiste turismi korraldamises ja -poliitikas tegutsejatega, et parandada turismisektori konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust.

1.5

Tuleb märkida, et olgugi, et Euroopa erinevais piirkondades on turismi osakaalus ja selle arengukiiruses märkimisväärseid erinevusi, on avaliku ja erasektori koostöö osutunud kõikjal turismi kvaliteedi, jätkusuutlikkuse ja konkurentsivõime parandamise heaks mooduseks.

1.6

15. aprillil 2004 Sevillas (Hispaanias) peetud avalik ärakuulamine näitas selgelt, et avaliku ja erasektori eduka koostöö kohta on palju positiivseid näiteid ja et me peame samas suunas jätkama, kui soovime turismisektori kvaliteeti, jätkusuutlikkust ja konkurentsivõimet veelgi parandada. Neile eesmärkidele tuleb laienenud Euroopas, kus turism kahtlemata võtmerolli mängib, veelgi suuremat tähtsust omistada.

2.1

Selle arvamuse eesmärk ei ole täpselt määratleda avalikku ja erasektorit, kuid meile tundub, et illustreerimiseks ja analüüsi fokuseerimiseks peaksime me mõlemast üldise ettekujutuse andma, selgitamaks nende staatust seoses turismisektoris tehtava koostööga.

2.2

Avalik sektor koosneb erinevatest haldustasanditest – kohalikust, regionaalsest, riiklikust ja rahvusvahelisest – ning asutustest ja institutsioonidest, mis enamasti eelnevatest sõltuvad ja mida rahastatakse kas maksudest või lõivudest. Seega kuulub sinna terve hulk mitmesuguseid institutsioone, nt haridus- ja mainekujundusorganisatsioonid, kaasa arvatud mõned eraettevõtted ja ühisettevõtted, kuid kõikide võimupiirid on selgelt määratletud. Nende roll ühiskonnas on rangelt reguleeritud ja nende eesmärgiks on tegutseda avalikkuse huvides. Siinkohal tuleks viidata turul tegutsevate avalik-õiguslike üksuste, nagu Paradores Hispaanias ja Pousadas Portugalis (valitsuse juhitavad hotellid kaunites maakohtades või ajaloolise tähtsusega paikades), kogemustele. Üldiselt osutab avalik sektor mitmeid põhiteenuseid, mille abiga ettevõtted peavad oma äritegevust arendama.

2.2.1

Eraldi tuleks ära märkida turismi edendamise ja turismiinfo jagamise eest vastutavaid organisatsioone, sest see on valdkond, kus koostöö on eesmärkide ja ühismeetmete paikapanemisel äärmiselt oluline.

2.2.2

Mis avalikku sektorisse puutub, siis avaliku ja erasektori koostöö erinevad vormid võivad paljude tegevuste, eriti turismi edendamise, infrastruktuuride ehitamise, kvaliteedi parandamise jne, jaoks uut liiki rahalisi vahendeid ligi meelitada.

2.3

Samas ei koosne erasektor ainult ettevõtetest – olgu need siis äriühingud, ühistud või füüsilisest isikust ettevõtjad – vaid, mis on väga oluline, ka sotsiaalpartneritest, ametiühingutest ning ettevõtete ja kodanike, näiteks tarbijate ja ühiskonna heaolust otseselt huvitatud osapoolte, ühingutest ja liitudest. Nende huvid ja eesmärgid on põhiliselt isiklikud ja individuaalsed, ent neil on ka sotsiaalseid eesmärke, niivõrd kui nende tegevused mõjutavad otseselt või kaudselt ühiskonda tervikuna ja seega kannavad nad ühiskonna ees vastutust nii oma tegude kui tegematajätmiste eest.

2.3.1

Tasub rõhutada, et neid mitmesuguseid ettevõtteid võib klassifitseerida ka suuruse järgi: suurettevõtted, mikroettevõtted ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted (VKEd). Suurus paistab koostöö ulatuse määratlemisel oluline olevat ja tundub, et koostööst on rohkem huvitatud VKEd, võib-olla sellepärast, et need on vähem sõltumatud ja vajavad seega oma eesmärkide saavutamiseks rohkem toetust. Teiseks oluliseks teguriks võib olla nende tegevusulatus, kui arvestada, et kohalikud ja regionaalsed ettevõtted on koostöö tegemise suhtes altimad kui suured multinatsionaalsed ettevõtted, mis kalduvad oma tsentraliseeritud struktuuri ja juhtimissüsteemide ühetaolisuse tõttu jäigemad olema ning millel on erinevates turismipaikades ja sihtpunktides mitmekülgsemad huvid.

2.3.2

Majanduslikke ja sotsiaalseid asjaosalisi võib klassifitseerida sotsiaalsete gruppide järgi, mida nad esindavad, nt tööandjad ja töötajad. On selge, et nende ühingud ja liidud on avaliku ja erasektori partnerluste loomisel üliolulised, sest kuigi nad kaitsevad põhiliselt individuaalseid huvisid, on nende ühishuvid väga lähedal avaliku sektori omadele ja seetõttu on neid kergem koordineerida. Nende esindajate professionaalsus võib olla ja tavaliselt ongi võtmetegur partnerluse eduka loomise tagamisel.

2.3.3

Sotsiaalsektoris on terve hulk erinevaid eraorganisatsioone ning eraühinguid ja -liite, mis on nagu majanduslikud ja sotsiaalsed osalejadki seotud individuaalsete ja ühishuvide kaitsmisega. Nende hulka kuuluvad tarbijaühingud, keskkonnarühmitused ja naabrusühingud. Need on turismisektoris algatatud koostööprojektides reeglina head partnerid ja suudavad mõnikord teisi sidusrühmi mobiliseerida.

2.3.4

Kuigi see ei kuulu rangelt võttes käesoleva arvamuse teema alla, tuleb märkida, et ühelt poolt erinevate tasandite riigiasutuste ja teiselt poolt erinevat liiki ettevõtete koostööl on ka teisi võimalikke ja soovitavaid liike. Selline koostöö võib võtta vertikaalse või horisontaalse vormi.

3.1

Praegu on avaliku ja erasektori võimalikel suhetel neli laiaulatuslikku alternatiivset stsenaariumi, mis tõenäoliselt ei esine puhtal kujul, vaid viitavad tegelikele suundumustele.

3.1.1

Antagonism: selle stsenaariumi puhul valitseb avaliku ja erasektori suhetes vastasseis, kus kumbki pool näeb või arvab nägevat teist poolt oma eesmärkidele ja huvidele vastu seisvat või neid takistavat. Erasektorile tundub sageli, et avalik sektor nurjab tema kasumitaotluse, kuna jätab loomata erasektori tegevuse korralikuks väljaarendamiseks vajaliku infrastruktuuri, või kuna turistide või turismitööstuse jaoks mõeldud avalikke teenuseid napib ja nende kvaliteet on kehv. Teistel puhkudel näevad ettevõtted ametivõimudes ainult maksude kogujat, kes kahmab endale aina rohkem ja rohkem sektorist, milles valitseb märkimisväärne hinnakonkurents, ja põhjustab konkurentsimoonutusi võrreldes teiste riikide, regioonide või piirkondadega, kus on teistsugused maksusüsteemid, ning seega kutsuvad ettevõtted üles ühtlustama makse, näiteks käibemaksu turismiteenustelt. Lõppkokkuvõttes tunnevad nad, et peavad avaliku sektori vastu võitlema, kuna see pigem vähendab erasektori konkurentsivõimet kui aitab kaasa selle suurenemisele.

3.1.1.1

Selliste potentsiaalselt antagonistlike suhete puhul avaliku ja erasektori vahel võivad ametivõimud näha turismialases eraettevõtluses probleemide tekitajat ja takistuste loojat ning turismi selle avaliku eesmärgi moonutajat seoses sotsiaalhoolekandega, loodusvarade kaitsmise ja jätkusuutlikkusega, sotsiaalse ühtekuuluvusega ja ettevõtete kohustustega kohalike kogukondade ees.

3.1.1.2

Ajakirjanduse kaudu saab ühiskond nendest pingetest ning sisemistest või välistest vastuseisudest suuremal või vähemal määral teada ning nii luuakse konfliktide ja pideva vastastikuse süüdistamise õhkkond, mis ei aita kaasa ei era- ega avaliku sektori eesmärkide saavutamisele.

3.1.1.3

Endastmõistetavalt ei ole selline olukord ideaalne, kui turismi tahetakse arendada sotsiaalselt, majanduslikult ja keskkondlikult jätkusuutlikuna ning säilitada selle konkurentsivõimet. Selline olukord ei rahulda ei tarbijaid ega kohalikke inimesi, samuti mitte ettevõtteid, kes püüavad turismipotentsiaali ära kasutades rikkusi luua ja jaotada.

3.1.2

Kooseksisteerimine: Selle stsenaariumi puhul on avalik ja erasektor teineteise suhtes sallivad, töötavad oma eesmärkide saavutamiseks iseseisvalt, austavad teineteise võimupiirkondi, täidavad oma õiguslikke ja sotsiaalseid kohustusi ning austavad teiste turismitööstuses tegutsejate õigusi. See on vastastikuse sallivuse stsenaarium, mis vaatamata sellele, et see on eelmisest stsenaariumist eelistatavam, on selgelt ebapiisav 21. sajandile kohase jätkusuutliku turismi arendamiseks. See on üsna levinud stsenaarium kohtades, kus turism ei ole peamine majandustegevuse valdkond, vaid täiendab teistest sektoritest saadavaid tulusid, ja mitmekesise majandusega linnades, kus turism üksi moodustab vaid väikese protsendi kohalikust majandustegevusest.

3.1.3

Koordineerimine: seda stsenaariumi iseloomustab poliitika, strateegiate ja meetmete mõningane koordineerimine erinevate avalike ja eraõiguslike turismisektoris tegutsejate vahel, kellel kõigil on oma eesmärgid, kuid kes mõistavad, et ühtehoidmine ja teabevahetus aitavad nende eesmärkidel üksteist täiendada ja toovad seega ka ühiskonnale kasu. Selle stsenaariumi peamised vahendid on informeerimine ja teabevahetus erinevate turismisektoris tegutsejate vahel nii poliitika kui meetmete osas. Teabevahetus võib toimuda ühistegevuste kaudu, näiteks töörühmades, foorumitel, infokoosolekutel jne. See nõuab avaliku ja erasektori suuremat koostööd ja me usume, et see aitab kaasa majandusliku, sotsiaalse ja keskkondliku jätkusuutlikkuse saavutamisele turismis. Seda kipub esinema tüüpilises turismikontekstis või kohtades, kus turism tugevalt areneb ning avaliku ja erasektori tegutsejad on teadlikud turismi tähtsusest nende kogukondadele.

3.1.4

Koostöö: selle stsenaariumi puhul on igal avalik- või eraõiguslikul sidusrühmal küll oma eesmärgid, kuid nad seavad ühiseid eesmärke nii praktika kui strateegiate ja isegi poliitika vallas. See nõuab eesmärkide järjekindlust ja väga teadlikku nägemust turismist, mida ei ole kerge saavutada ja mis nõuab majandusliku, sotsiaalse ja keskkondliku jätkusuutlikkuse kriteeriumide järjekindlat rakendamist nii lühikeses, keskmises kui pikas perspektiivis. Me peame seda kõige arenenumaks stsenaariumiks, mille suunas uus jätkusuutliku turismi kontseptsioon peab liikuma, kui tahab majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid hüvesid loova tööstusharuna püsima jääda.

3.1.4.1

Sellise koostöö saavutamiseks võib kasutada mitmesuguseid vahendeid: ühisettevõtteid, turismiameteid, ühisinstitutsioone, nõukogusid, partnerlust jne. Kuid kõigil juhtudel on koostöö ning jõupingutuste optimeerimise võtmeaspektideks kogemuste, teadmiste ja oskusteabe ühendamine ning pikaajalised investeerimisprojektid. Tuleb täheldada, et selline koostöö on kõige tõhusam kohalikul tasandil, kus avaliku ja erasektori huvid kõige konkreetsemalt ja otsesemalt ühtivad. Just seal saab luua õige keskkonna, et turism kohalikku arengut tagant tõukaks, luues kõrgekvaliteedilisi ja sotsiaalselt jätkusuutlikke töökohti.

3.1.4.2

Üks tegevusi, mille puhul selle tasandi koostöö kõige sagedasem on, on turismitoodete ühine loomine avaliku ja erasektori poolt. Koostööd tehes on loodud äärmiselt edukaid tooteid.

3.2

Praegu eksisteerivad tegelikkuses kõik neli kirjeldatud stsenaariumi, mõnikord puhtal kujul, aga sagedamini on nende tunnusjooned kombineerunud mitmesugusteks vahepealseteks olukordadeks. Käesolevas arvamuses leitakse, et koostöö on Euroopa ja ülemaailmse turismitööstuse jaoks teostatav ja soovitav eesmärk, sest see parandab turismi konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust. Samuti on vajalik tunnustada ja veelgi parandada nii Euroopa kui kogu maailma turismi head taset, mis on mõningatel juhtudel saavutatud avaliku sektori initsiatiivil ja paljudel juhtudel edendatud ja loodud erasektori poolt.

3.3

Üldiselt võib öelda, et nende turismisihtkohtade ja -tegevuste puhul, kus avaliku ja erasektori koostöö on kvaliteedi parandamise, arengu kavandamise ja kriisiolukordades reageerimise aluseks ning paljudel sarnastel juhtudel, on meetmete tõhusus ja äratasuvus märgatavalt suurenenud, mis on muutnud need sihtkohad või tegevused konkurentsivõimelisemaks.

3.3.1

Teisest küljest, vastasseisu, puuduliku koordineerimise või lihtsalt asjatundmatuse korral, mis võib olla teadlik või ebateadlik, probleemid lihtsalt teravnevad, lahenduste leidmine lükkub edasi, konkurentsivõime ja äratasuvus vähenevad.

3.3.2

Mitmed uuringud on näidanud ja kinnitanud, et turistid tajuvad reisi või puhkuse ajal saadud teenuste kvaliteeti 50 % ulatuses sõltuvana avalik-õiguslike asutuste pakutud teenustest ja 50 % ulatuses sõltuvana teenustest, mida pakub erasektor peamiselt erinevate ettevõtete töötajate kaudu. Seda, mil moel turistid tajuvad erinevaid kvaliteedinäitajaid ning viimaste mõju nende üldisele toote kvaliteedi tajumisele kinnitavad näiteks mitmed uuringud, mis viidi läbi Hispaanias Calviàs ja teistes kohalikes omavalitsusüksustes turismiteenuste kvaliteedi tõstmise kavade osana.

3.4

On julgustav täheldada püsivat suundumust koostöö poole vastandina vastasseisule, mis oli ehk levinum turismitööstuse algaastate kiire kasvu perioodidel, kui parimate paikade arengule rannikul või maal polnud mingeid piiranguid. Esines perioode, mil lühiajalise kasu tagaajamine varjutas jätkusuutlikkuse teatud aspekte, mida isegi avalik sektor ei suutnud arvesse võtta, oma strateegiasse kaasata ja erasektoriga koostööd tehes arendada.

3.4.1

Sotsiaalne teadlikkus pikaajalistest teguritest ja kitsendustest on suurenenud, eriti seoses loodusvarade kaitsmisega, ja turismipraktika ühtib varasemast palju enam sotsiaalsete eesmärkidega.

4.1

Üldiselt võib öelda, et koostöö peamiseks sihiks peab olema toetada ja ühendada eesmärke, mis on iga osapoole võimupiirkonna, strateegia ja plaanide olulised osad ning mille olemasolu ühiskonnas on nüüd ja edaspidi õigustatud. Iga osapool peab kaasa tooma oma eesmärgid – nii individuaalsed kui kollektiivsed – ja tagama, et need lõimitaks nende partnerite omadega.

4.2

Turismialase koostööga seoses võib tuvastada mitmeid eesmärkide liike.

4.2.1

Sektoraalsed eesmärgid. Nagu juba korduvalt ja mitmel moel osutatud, on turismisektor strateegilise tähtsusega sektor mitmete eesmärkide saavutamisel, mis on kesksel kohal Euroopa Liidus, selle poliitikas ja tahtes muuta Euroopa praegu ja tulevaste põlvede jaoks paremaks kohaks.

4.2.1.1

Kuna turismil on otsene mõju majandusele, ühiskonnale ja keskkonnale, kus see toimub, saab ja peab turismi areng olema peamine vahend Euroopa kodanike elukvaliteedi parandamiseks. Ent selleks, et tagada pikas perspektiivis selle potentsiaali tegelikkuses realiseerimine, peab turism vastama teatud jätkusuutlikkusnõuetele, millest peavad kinni pidama kõik sidusrühmad – avalik-õiguslikud ja erasektori asutused, ettevõtted ja tarbijad. Avaliku ja erasektori koostöö peamine eesmärk saab olla ja peab olema tagada turismisektori pikaajaline elujõulisus ja konkurentsivõime.

4.2.1.2

Eriti tuleb täheldada, et avaliku ja erasektori koostöö on osutunud väga tõhusaks turismi vähenemisest või isegi turismi kriisist ülesaamisel vanades turismipaikades, millel on olnud oht ilma jääda oma potentsiaalist raha sisse tuua. Kõigi sidusrühmade ühistegevus – mis on möödapääsmatu – suurendab kasutusele võetud meetmete tõhusust ja nähtavust.

4.2.1.3

Pealegi hakkab selgeks saama, et hädaolukordades, nagu 11. september New Yorgis ja alles äsja 11. märtsil aset leidnud sündmused Madridis, on vaja kutsuda kõiki avaliku ja erasektori ettevõtjaid ja otsusetegijaid üles ühendama jõude, leevendamaks selliste tragöödiate negatiivset mõju turismile.

4.2.1.4

Üks valdkond, milles liidud ning avaliku ja erasektori koostöö sektoraalses keskkonnas tõhusaks võivad osutuda, on transport. Odavate lennuliinide massiline lisandumine tingis transpordikulude märgatava vähenemise. Avaliku ja erasektori koostöö peaks sedalaadi pakkumise puhul tagama vastavad tingimused teenuse kvaliteedi, tööhõive ja turvalisuse osas.

4.2.1.5

Kuigi koolituse võimaldamine teatud sektoris töötavatele professionaalidele on ilmne eesmärk kõigis inimtegevuse valdkondades, on see veelgi olulisem sellises sektoris nagu turism, milles inimsuhete komponent mängib selget ja olulist rolli. Avaliku ja erasektori koostöö selles valdkonnas on oluline, kuna töötajate koolitamine ja professionaalsus on mõlema sektori huvides.

4.2.2

Sotsiaalsed eesmärgid. Avaliku ja erasektori koostööle pole võimalik eesmärke seada, ilma et võetaks arvesse sotsiaalseid eesmärke, mis peaksid kaasnema igasuguse inimtegevusega. Kohalik areng ja töökohtade loomine on turismi ja seega ka turismisektoris tehtava koostöö peamised eesmärgid.

4.2.2.1

See, et turism on isikuteenustel baseeruv majandustegevus, tähendab seda, et igasugune uus turismitegevus loob töökohti, kuigi kvaliteetne ja jätkusuutlik turism on teostatav ainult kvaliteetsete töökohtade abil.

4.2.2.2

Kindlasti peab avaliku ja erasektori tõhusa koostöö üheks eesmärgiks olema turistide poolt külastatavate kohalike kogukondade sotsiaaltingimuste parandamine. Mitmeid Euroopa regioone mõjutavad äsjased ja tulevased muutused ühises põllumajanduspoliitikas ja nad peavad end nendega kohandama. Ehk tuleks propageerida talurahvapühasid kui võimalust kombineerida traditsioonilist talupidamist uue tegevuse – turismiga, mis võib tulusid suurendada. Samuti peab kaaluma turismi edendamist kui võimalikku uut tegevust valdkondades, mida mõjutab tööstuse, kaevandamise ja muude sarnaste tegevuste restruktureerimine. Seda alternatiivi asjaomaste regioonide jaoks tuleks põhjalikult käsitleda Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee omaalgatuslikus arvamuses.

4.2.2.3

Kultuurilise, arheoloogilise ja arhitektuurilise pärandi kaitsmine on ehk üks neist sotsiaalsetest eesmärkidest, millele avaliku ja erasektori koostöö võib kõige enam kasu tuua. Kindlasti on see nii Hispaania Red de Paradoreste ja Portugali Pousadaste puhul, tänu millele on restaureeritud ja avalikkusele avatud suur hulk mälestusmärke, mis toob kahtlemata ümbritsevale piirkonnale rahalist tulu. See on moodus hoidmaks avalikku vara avalikes kätes ja samal ajal tagamaks, et neid saab hinnata ja nautida. See käib ka maapiirkondade kohta, milles paljud väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted näevad ärivõimalust. Ent selliseid tegevusi ei pea tingimata läbi viima avalik-õiguslikud üksused üksi. Tõepoolest on palju näiteid paleede ja mälestusmärkide kohta, mille on restaureerinud erasektor ja mis nüüd tänu turismile kasumit toovad, nagu me isegi nägime Sevilla ärakuulamisega seoses korraldatud külastuse ajal. Kõikidel riikidel, mis just ELiga ühinesid, on erakordne ajaloopärand, mis tuleb restaureerida. See on uus ja põnev võimalus turismi edendamiseks, samal ajal pärandit kaitstes. Avaliku ja erasektori koostööl selle kõikides vormides on selle eesmärgi saavutamisel mängida väga oluline roll.

4.2.2.4

Turismivaldkonnale võib ka teisel viisil avaliku ja erasektori koostööst kasu saada. See puudutab näiteks gastronoomiat kui kultuuriliselt ja turismialaselt rikastavat ja olulist elementi, kus avaliku ja erasektori vaheline tihedam koostöö päritolumärgistusega delikatesside ja toiduainete valiku parandamiseks tulevikus kindlasti turismialasele pakkumisele mõju avaldab.

4.2.2.5

Üks positiivne samm oleks mõned aastad tagasi Maailma Turismiorganisatsiooni (WTO) poolt heaks kiidetud eetilise turismi koodeksi laialdane rakendamine, sest see tõstaks esile vajadust avaliku ja erasektori koostöö järele.

4.2.3

Majanduslikud eesmärgid. See, et majanduslik mõõde on turismi võtmeaspektiks, on üldtunnustatud tõsiasi. Nagu juba märgitud, on turismitööstus osutunud võimsaks mootoriks töökohtade loomisel ja rahalise tulu toomisel kogu maailmas, eriti aga Euroopas ja veelgi kontsentreeritumal kujul Vahemeremaades. Jätkusuutlikkuseks on siin vaja strateegilist, pikaajalist – mitte lühiajalist või keskmise pikkusega – nägemust. See tähendab turismitoodete arendamist, pidades silmas praegust ja tulevikus esinevat konkurentsi ja suutlikkust kasumit teenida ning säilitada stabiilseid ja püsivaid aastaringseid töökohti lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis. Tõhusa koostöö ühised eesmärgid on seega turismisektori konkurentsivõime ja majandusliku kasumlikkuse saavutamine ja säilitamine.

4.2.3.1

Info- ja sidetehnoloogiad on veel üks turismisektori majanduslikest eesmärkidest, kus on vaja koostööd, kui soovitakse saavutada nii turismisihtkohtade, mida tavaliselt esindab avalik sektor, kui turismiteenuste müümisega seotud majandustegevuse eesmärke. Sektori konkurentsivõime tagamiseks on vajalik kõigile, ka perifeersetele piirkondadele, kättesaadav turismiinfo.

4.2.3.2

Koostöö majanduslike eesmärkidega seoses tuleb meeles pidada, et avaliku sektori sekkumine on oluline, et a) ära hoida ebaausat konkurentsi ja b) ühtlustada konkurentsi neid aspekte, nt maksukorraldust, mis võivad vähendada turu läbipaistvust.

4.2.4

Keskkondlikud eesmärgid. Turism on tööstusharu, võib-olla ainus tööstusharu, mille põhitoode on “loomulik võlu”, mis koosneb erinevate tegurite kombinatsioonist, mille puhul looduse, selle erinevate vaadete, maastike ja bioloogilise mitmekesisuse tajumine ning lõppkokkuvõttes keskkonna austamine mängivad võtmerolli tarbijate, st turistide, soovitava toote kvaliteedi ja sobivuse tagamisel. On täiesti teostatav ja soovitav, et nii avaliku kui erasektori osalejad teeksid koostööd nende tingimuste säilitamisel, mis tagavad nii loodusvarade jätkusuutlikkuse kui nende ratsionaalse ja säästliku kasutamise, mis võimaldab neist tulu saada.

4.2.4.1

Keskkonnakaitse on üks valdkondi, kus avaliku ja erasektori koostöö võib osutuda kasulikuks kvaliteetse keskkonna saavutamisel. Hiljutised sündmused, nagu Prestige'i õnnetus, on näidanud vajadust keskkonnakaitse järele nii era- kui avalikus sektoris.

4.3

Ja lõpuks, avaliku ja erasektori adekvaatse koostöö võimalikud eesmärgid peavad alati olema kooskõlas jätkusuutlikkuse kontseptsiooniga, mis sisaldab ühelt poolt kolme mõõdet (majanduslik, sotsiaalne ja loodusega seotud) ja teiselt poolt kolme ajaskaalat (lühike, keskmine ja pikk perspektiiv) ning olulise tegurina kõikide sidusrühmade osalemist turismisektoris. Koostöö aluseks on just jätkusuutlik arengupoliitika ja jätkusuutlikud meetmed.

5.1

Avaliku ja erasektori turismialane koostöö peab juhinduma mitmetest põhimõtetest.

5.1.1

Võimupiirkonnad: on selge, et kindla ja kestva partnerluse loomiseks peavad sidusrühmad suutma iseseisvalt oma vastastikkusel kokkuleppel püstitatud eesmärkide poole püüelda ja et nende võimupiirkondi tuleb seega tunnustada, kas siis selgesõnaliste õiguslike volituste, pädevuse delegeerimise või lihtsalt ametliku või mitteametliku esindamise vormis.

5.1.2

Ühisvastutus: erinevad sidusrühmad peavad olema kas otseselt või kaudselt puudutatud või kaasatud olukorda, milleks partnerlus on loodud.

5.1.3

Koostöö vabatahtlikkus: partnerlus on siduv ainult neile, kes vabatahtlikult otsustavad selles aktiivselt osaleda.

5.1.4

Demokraatia: otsuste tegemise ja esindamise kord peab olema väga selge ja kooskõlas osalusdemokraatia põhimõtetega.

5.2

Partnerluste tegevuskriteeriumide hulka, mis on vajalikud eesmärkide saavutamise tagamiseks, kuuluvad:

5.2.1

Konkreetsed eesmärgid: st selged, üksikasjalikud ja võimaluse korral majanduslikult mõõdetavad ja kindla ajaskaalaga ning kokkulepetel põhinevad eesmärgid.

5.2.2

Asjakohasus: eesmärgid peavad olema otseselt või kaudselt olulised kõikidele sidusrühmadele.

5.2.3

Tulemuste jälgimine: sidusrühmade jaoks on oluline, et nad näeksid selgelt partnerluses osalemise tulemusi, vastasel korral kaotavad nad huvi ja loobuvad osalemast.

5.2.4

Proportsionaalsus: on oluline, et sidusrühmade osalemine oleks proportsionaalne lahendust ootava probleemi ulatusega.

6.1

Selleks, et kirjeldada ühinemise vahendeid ja liike, on kõigepealt vaja kindlaks teha ideaalne, st mõistlik koostöötase, mis tähendab, et tuleb analüüsida ja määratleda kontekst, milles probleem esineb, kust leida lahendus ja mille raames saab kasutada kõikide sidusrühmade kogemusi. Seega on kontekst kohalik, kui tegu on puhtalt kohaliku probleemiga ning sellega tegelemiseks ja lahenduste kasutamiseks vajalikud pädevused on kättesaadavad kohalikul tasandil. Sama kehtib regionaalse ja riikliku tasandi kohta.

6.2

Veel üks põhijoon on kõikehõlmavus. On oluline, et kõik sidusrühmad saaksid lahendusse oma panuse anda, olgu selleks siis vahendid, teave või tegevuse koordineerimine.

6.3

Partnerluse eriliigid võiksid olla:

6.3.1

Mitteametlik: sidusrühmad moodustavad mitteametliku strateegilise liidu, töörühma, foorumi või muu sarnase ilma juriidilist isikut loomata. Otsused tehakse enamuspõhimõttel, aga need ei tohiks asjaolulistele siduvad olla või kohustusi luua, välja arvatud siis, kui need on vabatahtlikult endale võetud.

6.3.2

Ametlik: sellised kokkulepped võivad võtta konsortsiumi, fondi, avalik-õiguslike üksuste, ühisettevõtete, ühingute jne vormi. Neid reguleerivad reeglid, millega kehtestatakse kokkuleppe tingimused ja viimaste rakendamine.

6.3.3

Majanduslike ja sotsiaalsete sidusrühmade kaasamise tagamine õigustel põhinevate töösuhete püsiva raamistiku määratlemisse ja kollektiivsete läbirääkimiste arendamine mõjuvad positiivselt turismi konkurentsivõimele, kasumlikkusele, stabiilsusele ja sotsiaalsele ja majanduslikule tõhususele. Alati, kui arutlusel olevad teemad nõuavad kolmepoolset osalust, peavad ametivõimude ja institutsioonide kõrval sotsiaalsesse dialoogi kaasatud olema ka majanduslikud ja sotsiaalsed sidusrühmad.

7.1

Globaliseerunud maailmas, nagu meie oma seda on, ei saa majandustegevus toimuda isolatsioonis. See põhimõte kehtib ka linnade ning meie juhtumi puhul turismisihtkohtade ja -ettevõtjate kohta. Selle valdkonna ekspertide sõnul hakkab ülemaailmne majandus territoriaalses mõttes baseeruma linnade võrgustikul, et kergendada koordineerimist. Kuigi varases faasis kasutavad turismisihtkohad konkureerivaid strateegiaid, et tõmmata ligi raha, suurendada müüki ja tugevdada oma rahvusvahelist profiili – lühidalt, olla parem, konkurentsivõimelisem ja kiiremini kasvav – märkavad nad hilisemas faasis enamasti vajadust teiste sihtkohtadega ühineda, et ühiselt reklaami teha ja valitsuste ja/või rahvusvaheliste organisatsioonide suhtes lobitööd teha.

7.2

Kogemuste vahetamist kogu maailma turismisihtkohtade vahel peetakse üha olulisemaks, kui soovime saavutada ühiseid eesmärke, milleks on jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime. Sellega kaasneb hulk positiivseid aspekte, millest olulisimad on ehk võime hoiduda strateegilistest vigadest ja jätkusuutlikku majandamise parimate vahendite kaasamine. Võrgustik on linnade, ettevõtete või institutsioonide esindamise täiendav ja alternatiivne viis. Info- ja sidetehnoloogiad tugevdavad neid võrgustikke, võimaldades nende liikmetel mitteametlikult, koheselt ja tulemuslikult suhelda.

7.3

Võrgustiku loomine ei möödu alati probleemide ja negatiivsete aspektideta: mõnikord takistab koostööd huvide konflikt, teistel puhkudel on võrgu tugevaimad liikmed need, kes sellest kõige suuremat kasu saavad.

7.4

Ettevõtete nagu ka linnade jaoks on võrgustik võimas teabe andmise ja vahetamise viis, mis muudab need konkurentsivõimelisemaks ja tugevdab avalike institutsioonidega võrreldes nende profiili.

7.5

Mitmed turismi eriprojektid on võrgupõhised. Üheks näiteks on Euroopa Liidu URB-AL programm, mille sihiks on luua linnade võrgustikud paljude majanduslike, ühiskondlike ja linnaarengu valdkondadega tegelemiseks. Need valdkonnad soodustavad mõnikord jätkusuutliku turismi alaste kogemuste vahetamist.

8.1

Sevillas 15. aprillil 2004 peetud avalikul ärakuulamisel analüüsiti mitmeid avaliku ja erasektori koostöö positiivseid näiteid. Eriti väärivad esiletoomist alljärgnevad juhtumid:

8.1.1

Turisme de Barcelona: see ettevõte loodi 1993. aastal Barcelona Kaubanduskoja, Barcelona linnavolikogu ja Barcelona Promoció Fondi poolt, et reklaamida Barcelonat kui turismisihtkohta. Selle loomisest möödunud kümne aasta jooksul on Turisme de Barcelona olnud kasulik nii Barcelona imidžile kui turismiobjektidele. See positiivne areng peegeldub nõudmise ja pakkumise kasvus, hotellide täituvuse suurenemises ja muudes näitajates. Ent vahest kõige ilmekam fakt on see, et nende kümne aasta jooksul on institutsioonide eelarvetest pärinevate eraldiste osakaal kogueelarvesse langenud 70 %-lt vaid 20 %-ni, ülejäänud sissetulek tuleb Turisme de Barcelona enda tegevusest hotellitubade vahendajana. Eraldi äramärkimist väärivad mitmed edukad turismitooted, nagu Barcelona Bus Turistic, Barcelona Card, Barcelona Pass jne, aga ka programmid, nagu Barcelona Convention Bureau, Barcelona Shopping Line jne. Kahtlemata võlgnevad need tooted oma edu tihedale koostööle ja vastastikusele mõistmisele turismitööstuse ja ametivõimude vahel, mis teevad koostööd Barcelona turismiobjektide täiustamiseks.

8.1.2

Hispaania Kvaliteetse Turismi Instituut (ICTE): ICTE asutamise idee tekkis 1990ndate alguses, kui loodi mitmesuguseid vahendeid kvaliteedi aktiivseks parandamiseks. 2000. aastal Hispaania Kvaliteetse Turismi Instituut asutatigi, kuna tõendid näitasid, et uued turismisihtkohad Vahemere piirkonnas, Kariibi mere saartel jne hakkasid ohustama Hispaania turismitööstuse juhtpositsiooni. Selgeks strateegiaks valiti üldine kvaliteet, mis tulenes vajadusest lõimida kõik turismi sidusrühmad ICTE töö kõigisse aspektidesse. Kõigisse ICTE tegevustesse on kaasatud konkreetse allsektoriga seotud tegutsejad: hotellid, restoranid, reisiagentuurid, transpordiettevõtted, maaturismi ettevõtted, golfiklubid, sanatooriumid, kohalikud omavalitsusüksused ja provintsid. Tänasel päeval osalevad Hispaania kvaliteetsete turismisihtkohtade integreeritud süsteemis enam kui 250 ettevõtete ühendust, Hispaania valitsus, autonoomsed piirkonnad ja linnavolikogud, enam kui 3 000turismiettevõtet, mis saavad tehnilist abi, ja 463 ettevõtet ja asutust, millel on kvaliteetse turismi sertifikaat. ITCE on nagu Barcelonagi positiivne näide avaliku ja erasektori koostööst kui üldise kvaliteedi tõstjast ja turismitegevuse olulisest elemendist.

8.1.3

Muud Sevilla ärakuulamisel toodud näited: Andaluusia avaliku ja erasektori koostöömudel, mis on nüüdseks eksisteerinud kakskümmend aastat ja mille tulemusel on sõlmitud viis koostöölepingut, mis hõlmavad kõiki tootmissektoreid, kaasa arvatud turismi. See mudel põhineb Andaluusia autonoomse piirkonna valitsuse kantselei, Andaluusia tööandjate konföderatsiooni ning Andaluusia peamiste ametiühingute, Töötajate Keskliidu (UGT) ja Comisiones Obreras (CCOO) vahelisel koostööl ja on loonud usalduse ja stabiilsuse õhkkonna, mis on turismitegevuse jaoks oluline.

8.2

Kohaliku poliitika näitena tervitab EMSK seda, et avaliku ja erasektori koostöö osas peetud Sevilla ärakuulamise ajal kutsus Sevilla linnapea veelkord majanduslikke ja sotsiaalseid sidusrühmi ja kogu turismisektorit sõlmima pakti, tagamaks, et kõik sidusrühmad on oma konkreetses tegevusvaldkonnas täielikult kaasatud turismipoliitika kujundamisse, visandamisse, kavandamisse, elluviimisesse ja hindamisse. See algatus koos teiste juba ettevalmistamisel olevate algatustega võiks suurtele ja erineva suurusega linnadele olla kohalikul tasandil koostöö edendamisel eeskujuks.

8.3

Sotsiaalse turismi valdkonnas on mitmeid näiteid eduka koostöö kohta, mis on sihitud võimalikult paljudele inimestele juurdepääsu võimaldamisele puhkuse ja turismiga seotud tegevustele. Mainida võiks siinkohal “puhkusetšekke” (pr. k chèques-vacances), mida Prantsusmaal haldab Riiklik Puhkusetšekkide Agentuur (ANCV, Agence nationale pour les Chèques-Vacances) ja Ungaris Riiklik Vabaajakorralduse Ühing (Magyar Szabadidö Társaság). Nimetamisväärsed näited on veel Töötajate Vabaajakorralduse Riikliku Instituudi (INATEL, Instituto Nacional para o Aproveitamento do Tempo Livre dos Trabahladores) eakatele suunatud turismiprogrammid Portugalis, noortehotellide toetamine Brüsselis Prantsuse kogukonna komisjoni poolt (COCOF, Commission Communautaire Française) ning riiklike haridusprogrammide ja vabaajakeskuste renoveerimise meetmete kaudu, mis kuuluvad ühendustesse nagu Noorte Turismikeskus (CTG, Centro Turistico Giovanile) Itaalias.

8.4

Kahtlemata on kogu Euroopas ja maailmas palju teisi positiivseid näiteid avaliku ja erasektori koostöö kohta, nagu need, mis on ära toodud WTO ja Kanada turismikomisjoni suurepärases väljaandes “Co-operation and Partnerships in Tourism – A Global Perspective” (“Koostöö ja partnerlus turismis – globaalne vaatepunkt”), mis avaldati 2003. aastal. Selles väljaandes on ära toodud 18 positiivset näidet turismialase koostöö kohta ülemaailmsel tasandil, mis kõik väärivad erilist tähelepanu hea tava kasutamise tõttu.

9.1

Laienenud Euroopa pakub kõigis sektorites ja eelkõige turismisektoris väga dünaamilist keskkonda, kus toimuvad arvukad muutused, mis puudutavad nii pakkumise kui nõudluse poolt. Lissaboni tippkohtumisel määrati kindlaks strateegiline eesmärk muuta Euroopa Liit maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majandusruumiks – majandusruumiks, mis on võimeline saavutama pidevat majanduskasvu koos rohkemate ja paremate töökohtade ja suurema sotsiaalse ühtekuuluvusega. Selle auahne eesmärgi saavutamiseks on tarvis kaugeleulatuvat koostööd ja kooskõlastamist nii institutsioonide tasandil kui ka avaliku ja erasektori tasandil. Minevikus on turismitööstus end näidanud tööhõive ja heaolu mootorina ja ta peab selleks jääma ka 25 ja rohkema liikmesriigiga EL-s. Seetõttu kutsub EMSK komisjoni üles uurima Euroopa Turisminõukogu loomise võimalusi kui konkreetset alust koostööpõhimõtte ellurakendamiseks Euroopa tasandil.

9.2

Sellise nõukogu võiks koostada järgnevalt: Euroopa institutsioonide (komisjon, parlament, Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee ja regioonide komitee), Euroopa Noortenõukogu, liikmesriikide, tööandjate liitude ja ametiühingute esindajad (võrdse arvuna), Euroopa tarbija-, keskkonnakaitse- ja puuetega inimeste organisatsioonide, sotsiaalse turismi ühenduste ja kõrgkoolide esindajad ja ka tunnustatud eksperdid.

9.3

Euroopa Turisminõukogu võiks koguda ja hinnata andmeid turismi praeguse ja tulevase arengu kohta, teha ettepanekuid võimalusi komisjoni meetmete edendamiseks või siis neis osalemiseks, esitada soovitusliku koostööraamistiku, mida erinevad Liidu teistes turismivaldkondades tegutsejad edasi arendavad, samuti valvata siinkohal saavutatud kokkuleppe üle.

9.4

Juhuks, kui komisjon peab seda ettepanekut sobivaks, teatab komitee, et on valmis osalema Euroopa Turisminõukogu loomises, et see oleks veel enne 2005. a Euroopa turismifoorumit täielikult kasutusvalmis.

10.1

Me elame globaliseerunud, ent ometi spetsialiseerunud maailmas, mis sunnib meid pidevalt ümber vaatama mudeleid, millel baseeruvad meie majanduslikud, sotsiaalsed, maaplaneerimise ja linnaarengu alased tegevused. See käib ka turismi kohta, mis püstitab kõikidele asjaomastele sidusrühmadele palju väljakutseid kvaliteedi, jätkusuutlikkuse ja konkurentsivõime osas.

10.2

EMSK usub, et ainult siis, kui erinevad avaliku ja erasektori sidusrühmad võtavad koostöö põhimõtteliselt omaks, on võimalik toime tulla väljakutsetega, mis seisavad kogu inimtegevuse, eriti aga turismi ees, sest see on oma olemuselt strateegiline, omab olulist rolli inimeselt inimesele pakutavate teenuste ja kultuuride vahelise suhtlemise edendajana.

10.3

Avaliku ja erasektori koostöö on aina olulisem turismisektori positiivse tegevuse aspekt. Seda tuleb julgustada nii paljudel viisidel kui võimalik, sest see aitab igal juhul kaasa turismisektori eesmärkide saavutamisele. Kõigil sidusrühmadel lasub kohustus liita see aspekt oma reageeringusse praegu maailmas toimuvatele suurtele muutustele.

10.4

EMSK tervitab Euroopa Komisjoni algatust jätkata Euroopa turismifoorumi pidamist igal aastal, kuna see annab aluse koos turismisektori sidusrühmadega, eriti majanduslike ja sotsiaalsete sidusrühmadega, võimude ja teiste asutustega, koostöö alaste juhtnööride ja kriteeriumide määratlemiseks Euroopa tasandil. Mõte on selles, et sellised juhtnöörid ja kriteeriumid viivad sarnaste algatusteni erinevates ELi liikmesriikides, regioonides ja linnades ning isegi sektorite ja regioonide enda vahel.

10.5

EMSK loodab anda oma panuse turismisektori koostöösse, soodustades kohtumisi, dialoogi ja kokkulepete saavutamist turismisektori esindajate, eriti majanduslike ja sotsiaalsete sidusrühmade, riiklike, regionaalsete ja kohalike võimude ja asutuste ning jätkusuutliku turismi kaasatud ühingute, näiteks tarbijate ja keskkonnakaitsjate omade, vahel. Samuti jätkab EMSK koostööd WTO ja Sotsiaalturismi Rahvusvahelise Bürooga (BITS). Seetõttu kordab EMSK oma pakkumist tegutseda kohtumispaigana kõikidele osapooltele, kes peavad turismi üksikisiku õiguseks, mida ei tule pidada ainult tööstusharuks ja majandustegevuseks, vaid ka isikliku ja inimarengu ning mõistmise, lepituse ja rahvastevahelise rahu osaks.

10.6

EMSK kavatseb igal aastal toetada avaldusega ülemaailmset turismipäeva, mille kutsus ellu Ülemaailmne Turismiorganisatsioon. Sel aastal annab EMSK oma panuse ülemaailmsesse turismipäeva ning ka 2004. a Budapesti Euroopa turismifoorumisse käesoleva arvamuse näol pealkirja all “Sevilla deklaratsioon turismipoliitika ja avaliku ja erasektori koostöö kohta”.

23.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 74/15

1.1

Igal aastal müüakse Euroopas umbes 16 miljonit sõiduautot ja kerget tarbesõidukit. Sama aja jooksul lõpeb rohkem kui üheksa miljoni sõiduki kasutusaeg, mis tekitab üle kaheksa miljoni tonni jäätmeid.

1.2

Taolise märkimisväärse koguse jäätmete käitlemine ei olnud minevikus üksikutes Euroopa riikides homogeenne. Materjalide taasväärtustamisele ja -kasutamisele ei pööratud alati asjakohast tähelepanu.

1.3

Viimasel ajal, alates 1990ndate aastate algusest, on kõik liikmesriigid ka tänu suuremahuliste keskkonnakaitsealaste liikumiste püüdlustele kas vabatahtlike kokkulepete raames või riiklike õigusaktide näol kehtestanud eeskirjad kasutuselt kõrvaldatud sõidukite käitlemiseks, millel on keskkonnale kaheldamatult positiivne mõju.

1.4

Lõpuks võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu 18. septembril 2000 (1) vastu direktiivi 2000/53/EÜ ühtlustamaks erinevaid riiklikke reegleid, moonutamata konkurentsi, ja eeskätt vähendamaks veelgi taoliste sõidukite kahjulikke mõjusid keskkonnale. Selles direktiivis sätestatakse kasutuselt kõrvaldatud sõidukite kogumisele ja käitlemisele esitatavate nõuete kõrval ka eesmärgid, mida liikmesriigid seoses jäätmete taaskasutamise ja töötlusega järgima peavad. Esmajoones on ette nähtud järgmised meetmed:

1.5

Meenutagem, et direktiiv 2000/53/EÜ, mida Euroopa Liidu žargoonis tähistatakse “End of Life Vehicles (ELV) directive” (“Direktiiv kasutuselt kõrvaldatud sõidukite kohta - ELV”), võeti vastu põhjaliku arutelu järel ja oli täiesti põhjendatud kriitika objektiks, mis väljendus ka Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee poolt omal ajal edastatud arvamuses. (2) Lisaks sellele viidakem asjaolule, et ülalnimetatud direktiiv, ehkki seda ei ole kerge ellu viia, kiirendas oluliselt positiivset arengut, mis oli liikmesriikide tasandil autotootjate ja jäätmekäitlussektori ettevõtete vaheliste kokkulepete näol juba täiskäigu saanud.

2.1

Sisemistes ringkondades nimetuse “triple R-directive” all tuntud ettepanek, mida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee peab nüüd kontrollima, osutus vajalikuks kasutuselt kõrvaldatud sõidukite direktiivi tõttu. See direktiiv nägi juba artikli 7 lõikes 4 ette tüübikinnituse puhul lõivude kehtestamist seoses taaskasutamise, ringlussevõtu ja töötlemisega.

2.2

Komisjoni ettepanek näeb ette, et tüübikinnitussertifikaate väljastatakse M1- ja N1-kategooria sõidukitele vaid siis, kui need on konstrueeritud nii, et saavutatakse kasutuselt kõrvaldatud sõidukite direktiivis nimetatud taaskasutamise, ringlussevõttu ja töötlemise määrad.

2.3

Käesolevas ettepanekus sisalduvad sätted saavad nende vastuvõtmise järel ühenduse tüübikinnitussüsteemi koostisosaks ning toovad kaasa muudatused direktiivis 70/156/EMÜ, (3) millel praegune süsteem põhineb.

2.4

Ühendusesisene sõiduki tüübikinnitussertifikaat väljastatakse ainult siis, kui kinnitav asutus on tuvastanud, et sõiduki tüüp vastab kõikidele direktiivi 70/156/EMÜ lisas loetletud direktiivide nõuetele. Vastuvõtmise järel lisatakse “triple R-direktiiv” sellesse loetellu. Tüübikinnitussertifikaati ei saa seejärel enam väljastada siis, kui vastav sõidukitüüp kõikidele selle direktiivi sätetele ei vasta.

2.5

Ettepanek reguleerib menetluse, millest tootja peab seoses tüübikinnitussertifikaadi väljastamisega asjaomase asutuse poolt kinni pidama. Selle menetluse käigus tuleb tõendada, et sõidukitüüp on konstrueeritud ja ehitatud nii, et ettepanekus kindlaksmääratud ringlussevõtu ja töötlemise normidest on kinni peetud.

2.6

Selleks peab tootja eelkontrolli raames asjaomastel kinnitava asutuse poolt tõendatavatel arvestusvormidel teostama ringlussevõtu ja töötlemise määrade arvestuse. Samaaegselt peab tootja asjaomastele asutustele kirjeldama, millist taaskasutamise ja ringlussevõtu strateegiat ta sellele sõidukitüübile, mille osas ta tüübikinnitust taotleb, soovitab. Koostades montaaži juhendit nii nagu juba on nõutud ELV direktiivi järgi.

2.7

Arvestades tõsiasja, et sõiduauto koosneb enam kui 10 000 detailist, ei ole võimalik kõiki arvestusi üksikasjaliselt ja kõikide sõidukite osas kontrollida Seepärast ja üksnes tüübikinnituse eesmärgil on ette nähtud kontrollida põhjalikult kas ainult ühte või väikest hulka nn “representatiivseid sõidukeid”. Need tuleb valida välja ühe sõidukitüübi versioonide seast, mis kujutavad endast “taaskasutamise”, “ringlussevõtu” ja “töötluse” osas kõige suuremat väljakutset.

2.8

Lisaks on maanteeohutuse ja keskkonnakaitse põhjustel terve rida detaile taaskasutamisest välja arvatud. Selles eraldi nimekirjas loetletud detaile ei tohi uuesti uutesse sõidukitesse paigaldada.

2.9

Lõpuks on direktiivi kohaldamise osas ette nähtud järgmised erandid: eriotstarbelised sõidukid (nt kiirabiautod, autosuvilad jne); sõidukid, mida toodetakse väikepartiidena (koguses maksimaalselt 500 sõidukit aastas igas liikmesriigis), samuti kerged tarbesõidukid, mida valmistatakse mitmes etapis ja mille puhul tootja konstrueerimise hetkel veel ei tea, mis laadi kere paigaldatakse.

3.1

Veel kord tuleb tervitada komisjoni püüdlusi jäätmemajanduse pidevaks parandamiseks. Seda lähtekohta saab üksnes toetada, sest selle eesmärgiks on jäätmete kõrvaldamise vähendamine võimalikult suurel määral ja probleemi muutmine taaskasutamise, ringlussevõttu ning töötlemise kaudu keskkonnaspetsiifiliseks ja potentsiaalseks majanduslikuks eeliseks.

3.2

Samuti tuleb tunnustada autotööstuse otsustavat rolli. Autotööstus investeerib juba aastaid sõiduki konstruktsiooni alastesse uurimistöödesse ja teadusprojektidesse, mille puhul teistest prioriteetidest loobumata eelistatakse ringlussevõtu võimalusi.

3.3

Komisjoni impulsi positiivne põimumine tootjate panuse ja paljude liikmesriikide õigusaktidega on viinud selleni, et kasutuselt kõrvaldatud sõidukite direktiivis postuleeritud väärtuste saavutamine on täna juba peaaegu käeulatuses. Seda kinnitas hiljaaegu Euroopa Autotootjate Liidu (ACEA) avaldatud raport, mis käsitleb selle direktiivi kohaldamist (maini 2004) 15 Euroopa Liidu liikmesriigis ja Norras.

4.1

Komisjoni otsus saavutada kasutuselt kõrvaldatud sõidukite direktiivi artikli 7 lõikes 4 loetletud eesmärgid sellekohase direktiivi – siinkohal arutlusel oleva ettepaneku – kaudu, selle asemel, et kasutada teisi võimalikke teid, on erialaselt õige ja seda siinkohal kindlasti küsimärgi alla ei seata.

4.2

Seoses esitatud menetlusega tuleb kummatigi nimetada mõningaid probleemseid aspekte, mis puudutavad autotootjaid – pidades silmas suuremaid kulutusi – nagu ka tehnilisi teenistusi ja kinnitavaid asutusi. Viimatinimetatute puhul tekib oht, et nad ei suuda eriti ulatuslike, ettepaneku lisas II loetletud andmete kontrolli läbi viia. Seejuures ei teeni mõned nendest andmetest (nagu silindrite arv ja paigutus, silindrite töömaht) isegi mitte seatud eesmärki.

4.3

Neid probleeme saaks lahendada mõningate muudatustega, mis komitee arvates suurendavad menetluse tõhusust, moonutamata või piiramata seejuures ettepaneku eesmärke ja kandepinda. Esmajoones tuleks uuesti läbi töötada järgmised artiklid:

Artikkel 4 lõige 5: Representatiivset sõidukit, mida tüübikinnituse teostamise käigus kontrollitakse, määratletakse sõidukina, mida tüübikinnitust teostav asutus peab taaskasutamise, ringlussevõtu ja töötlemise osas kõige probleemsemaks. Arvestades rohkeid ühe ja sama sõidukitüübi puhul üldiselt võimalikke varustusi, ei ole representatiivset sõidukit tihti lihtne määrata. Vältimaks arusaamatusi ja väärtusliku aja kadusid tuleks tootja ja kinnitava asutuse ühisel nõul sõnaselgelt ära tuua, millist representatiivset sõidukit peetakse taaskasutamise, ringlussevõtu ja töötlemise seisukohast kõige probleemsemaks.

Artikkel 5 lõige 3: Direktiivi ettepaneku sissejuhatavas põhjenduses on punkti 6.2.2. all ette nähtud sõidukitüüpide, mille osas tüübikinnitust taotletakse, prototüüpidel füüsilise katsetuse läbiviimine, kontrollimaks üle tootja ja tema tarnijate poolt esitatud märgistamise, materjalide laadi, detailide massiga jmt seonduvaid andmeid. Artikli 5 lõikes 3 on eelkõige ette nähtud polümeeridest ja elastomeeridest valmistatud detailide märgistuse füüsiline kontroll. Tegelikult viiakse katsetus tüübikinnituse teostamise raames läbi prototüüpidel, mille detailid – kuna need ei ole veel seeriaviisiliselt valmistatud – ei ole märgistatud. Selle sätte tähttäheline kohaldamine viiks selleni, et selle kontrolli jaoks tuleks valmistada eraldi prototüübid. See suurendaks juba suurenenud kulutusi, mida põhjustab selle ettepaneku muudest sätetest kinnipidamine, veelgi. Kulude suhtes neutraalne oleks artikli 5 lõige 3 muutmine järgmiselt: mille juures kinnitav asutus tagab, et tootja näeb omal vastutusel ette seeriatootmises polümeeridest ja elastomeeridest valmistatavate detailide nõuetekohase märgistuse. Füüsilised kontrollid võivad ikka veel toimuda enne sõiduki turustamist, kusjuures kasutada võib neid sõidukeid, millel viiakse läbi erinevaid tüübikinnitusprotseduure ja katsetusi (pidurid, müratase, turvalisus jne). Veelgi parem oleks füüsilisi kontrolle läbi viia tootmise vastavuse hindamiseks kasutatavatel sõidukitel.

Artikkel 10 lõige 3: See artikkel näeb ette, et eeskirjad kehtivad 36 kuud pärast direktiivi jõustumist nii uue tüübikinnitusega sõidukitele (uutele sõidukitüüpidele) kui ka uutele registreeritud sõidukitele (s.t kogu toodangule). Taoline ajaplaan räägib ühetähenduslikult vastu sarnastes sätetes leitud lahendustele. Ettenähtud kohustused jõustuvad uute registreeritud sõidukite jaoks üldjuhul alles kaks või kolm aastat hiljem kui uue tüübikinnitusega sõidukite jaoks, et tootjad saaksid jooksvas tootmises olevaid sõidukeid uute eeskirjadega vastavusse viia. Ühtne kohaldamisaeg tekitaks tootjatele nii tootmise kohandamise kui kõikidele sõidukimudelitele tüübikinnituse teostamise aja ja võimaluste osas suuri raskusi. Lisaks sellele ei tohi ära unustada, et tüübikinnituse teostamise menetluses osalevad tootjate kõrval ka tehnilised teenistused ja kinnitavad asutused, kellele samuti võib lühikese aja jooksul paljude sõidukitüüpide osas tüübikinnituse teostamine raskusi valmistada. Arvestades neid asjaolusid – ja esindamata seejuures seisukohta, et jooksvas tootmises olevatele sõidukitele tuleks kõnealuses direktiivis teha erand – peab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee otstarbekaks muuta artikli 10 lõiget 3 selles osas, et uutele registreeritud sõidukitele näha kavandatud 36 kuu asemel ette pikem üleminekuperiood (48 või 60 kuud).

Lisa I punkt 9: Selles punktis sätestatakse, et tootja peab detailide materjalide ja masside kontrollimiseks andma kinnitava asutuse käsutusse iga keretüübi jaoks representatiivsed sõidukid ja detailid, mida seeriatootmises nendesse sõidukitesse paigaldatakse. Ka see kohustus tekitab tootjatele ja kinnitavatele asutustele olulisi kulusid, mis ei näi olevat tüübikinnitusmenetluse korrektseks läbiviimiseks vältimatud. Nii ei näi olevat mõttekas kontrollida kõiki keretüüpe (kolmeukseline, viieukseline, kombi jne). Ka sel juhul oleks palju lihtsam kasutada tüübikinnituse teostamiseks seda sõidukitüüpi, mis kujutab ringlussevõtu seisukohast kõige suuremat väljakutset.

5.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kinnitab oma kõrget hinnangut tööle, mida Euroopa Komisjon on aastate vältel teostanud. Tööd, mille eesmärgiks on kasutuselt kõrvaldatud sõidukitest tekkivate jäätmete nõuetekohane ja intelligentne käitlemine.

5.2

Eelkõige ühtlustati kasutuselt kõrvaldatud sõidukite direktiiviga (ELV) 2000/53/EÜ need eeskirjad, mida liikmesriigid kasutuselt kõrvaldatud sõidukite kogumise ja käitlemise osas juba vastu olid võtnud. Sama direktiiviga kehtestati lisaks sellele ka minimaalsed eesmärgid jäätmete taaskasutamise ja töötlemise osas ning ajalised tähtajad.

5.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitab sel puhul liikmesriikidel ka edaspidi väga hoolikalt jälgida kuluvate detailide ja varuosade (patareid, rehvid) nõuetekohast käitlemist ka nendel sõidukitel, mis on veel kasutusel, sest needki on võimalikud keskkonnareostuse allikad.

5.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab täielikult selle ettepaneku aluseks olevat lähtekohta, mille kohaselt sõidukid, millele väljastatakse Euroopa Liidu tüübikinnitussertifikaat, peavad olema toodetud nii, et nende puhul on saavutatavad juba kasutuselt kõrvaldatud sõidukite direktiivis ettenähtud taaskasutamise ja töötlemise protsendimäärad.

5.5

Valitud vahendid tekitavad Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitees seevastu võõristust; s.t uue direktiivi koostamise asemel oleks sama tulemuse hõlpsamini ja kiiremini võinud saavutada muul viisil. Oleks tõepoolest piisanud, kui juba praegu tüübikinnituse aluseks oleva direktiivi 70/156/EMÜ lisale X oleks lisatud “assessment of manufacturer's capability” – analoogiliselt sellele, mis on ette nähtud tuvastamaks konstruktori võimet ehitada tüübikinnitusele vastavaid sõidukeid.

5.6

Ent nagu juba eelpool öeldud, on komisjoni otsus direktiivi kasuks menetlustehniliselt õige ja seepärast ei saa seda küsimuse alla seada, ehkki see ei vii Euroopa õiguse lihtsustamisele, mida üha enam asjaosalisi ikka sagedamini nõuab.

5.7

Nendel põhjustel loodab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, et Euroopa Komisjon tehtud muudatusettepanekuid arvestab. Need ettepanekud ei muuda ei ettepaneku vaimu ega eesmärki, ent sisaldavad siiski eelist, et kogu protsess muutub tootjatele, tehnilistele teenistustele, kinnitavatele asutustele ja lõpuks ka tarbijale vähem keerukaks ja vähem kulukaks. Lõpuks jäävad viimase kanda suurem ajakulu ja kõik suuremad kulutused, mida tingivad liigkeerukad õigusaktid.

23.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 74/18

1.1

Komisjoni dokument on jagatud kaheks osaks: teatis konkreetsete, kuni 2004. aasta juunini kehtivate filmi- ja teletoodangule riigiabi andmise nõuetele vastavuse kriteeriumide pikendamise kohta 30. juunini 2007; ning soovitus filmipärandi ja sellega seotud tööstustegevuste konkurentsivõime küsimuses.

1.2

Soovitus keskendub filmipärandi kõigile aspektidele (kogumine, katalogiseerimine, andmebaaside loomine, konserveerimine, restaureerimine, kasutamine hariduslikel, akadeemilistel, uurimis- ja kulutuurilistel eesmärkidel, ning koostöö vastutavate institutsioonide vahel Euroopa tasandil) ja uurib kinematograafiateoste seaduspärast säilitamist kui vahendit Euroopa audiovisuaalse pärandi konserveerimiseks ja säilitamiseks. Komiteel paluti koostada selle dokumendi kohta seisukohavõtt.

1.3

Komiteele anti seisukohavõtuks ainult soovitus. Mis puutub teatisse, siis tervitab EMSK komisjoni poolt omaksvõetud lähenemist, milles “ollakse valmis vaagima hiljemalt teatise järgmise läbivaatamise ajal suurema abi eraldamist eeldusel, et abiskeemid on vastavalt lepingule kooskõlas üldise seaduslikkuse tingimustega ning eriti, et tõkked töötajate, kaupade ja teenuste vabaks liikumiseks EÜ-s selles sektoris vähenevad”. EMSK kavatseb analüüsida uuringu tulemusi, mis käsitles olemasoleva riigiabi süsteemi mõju sektorile, et hinnata majanduslikku ja kultuurilist mõju ning otsustada, kas olemasolevad mehhanismid on tõhusad või tuleb otsida muid mehhanisme ja vahendeid.

2.1

EMSK nõustub seisukohaga, et filmipärandiga seotud tööstustegevuste konkurentsivõime tingimusi tuleb parandada, eriti pidades silmas selliste tehnoloogiate kasutamist nagu digiteerimine. Sellest tuleneb soovituse õiguslik alus, EÜ asutamislepingu artikkel 157.

2.1.1

EMSK nõustub selle õigusliku alusega, kuna see võimaldab saavutada püstitatud eesmärke, milleks on koostöö tõhustamine liikmesriikide vahel ja laiem avalik debatt küsimuses, millel on suur kultuuriline tähtsus.

2.1.2

EMSK loodab ka, et komisjon viib läbi üksikasjaliku analüüsi info kohta, mida nõutakse liikmesriikidelt iga kahe aasta tagant sätete kohta, mis on vastu võetud tuginedes antud soovitusele, ning hindab, millised abinõud, kaasa arvatud legislatiivsed, saavutavad kõige suurema tõenäolisusega vajaliku koostöö ja koordineerimise, et kindlustada audiovisuaalse pärandi tõhus kaitse ja selle majandusliku potentsiaali realiseerimine.

2.2

EMSK nõustub, et kinematograafiateoste omandiõiguse üleminek arhiveerimisega tegelevatele asutustele ei tähenda autoriõiguse ja sellega seotud õiguste üleandmist. Kuid vastavalt direktiivi 2001/29/EÜ (1) tingimustele võivad liikmesriigid ette näha erandeid või piiranguid konkreetsete reproduktsioonide osas, mida teevad avalikud raamatukogud või arhiivid, mis ei ole otseselt ega kaudselt ette nähtud majandusliku ega kaubandusliku tulu saamiseks. EMSK toetab ka soovitust lubada deponeeritud kinematograafiateoste reprodutseerimist restaureerimise eesmärgil (soovitus nr. 9).

2.3

Õiguslike küsimustega, mis tõstatuvad seoses autoriõigusega ja konkreetsete reproduktsioonidega, mida teevad avalikud raamatukogud või arhiivid, samuti nagu ka reprodutseerimisega restaureerimise eesmärgil, tuleb tegeleda ja need tuleb kiiresti lahendada. EMSK teeb ettepaneku, et selles küsimuseks antaks selge mandaat kõrgetasemelisele ekspertide grupile, tehes selleks võibolla vajalikke korrektuure riiklike ekspertide võrgustikku, kellega on juba konsulteeritud.

2.4

EMSK sooviks, et periood filmide avalikkusele kättesaadavaks muutmise ja nende kohustusliku deponeerimise vahel oleks lühem ning et võetaks tarvitusele meetmed lihtsustamaks kinematograafia- ja audiovisuaalsete teoste deponeerimist, mis olid osaks rahvuslikust audiovisuaalsest pärandist enne kohustusliku deponeerimise sisseviimist, nagu on ette nähtud soovituses.

2.5

EMSK usub, et kinematograafia- ja audiovisuaalsed teosed on samaaegselt tööstuslikud ja kultuuritooted, mida tuleks kaitsta kui osa ühisest Euroopa pärandist, mida propageeritakse pluralismi toetava faktorina, ning mille majanduslik potentsiaal tuleks realiseerida. Järelikult peaksid rahvuslike telejaamade poolt toodetud teatud tüüpi teleprogrammid samuti kuuluma kohustuslikus korras, mitte vabatahtlikule, deponeerimisele, sest need peegeldavad olemasoleva sotsiaal- ja kultuurielu muutlikku, dünaamilist iseloomu vahetumalt kui kinematograafiateosed. Kuigi EMSK on teadlik, et telejaamad ei ole kohustusliku deponeerimise ideed toetanud, palub ta komisjonil seda küsimust lähemalt uurida, et anda hinnang, kas vähemalt kõige suurema sotsiaal-kultuurilise tähtsusega teleprogramme ei tuleks kohustuslikus korras deponeerida põhjendusega, et need moodustavad osa audiovisuaalsest kultuuripärandist.

2.6

EMSK on nõus seisukohaga, et kinematograafiatööstusel on suur potentsiaal tööhõive suurendamiseks, muuhulgas kinematograafilise pärandi kaitse valdkonnas. See kehtib veelgi enam laiema audiovisuaalse sektori puhul, pidades silmas teabe- ja teleringhäälingu vahendite tohutut ulatust ning hiiglaslikku potentsiaali, mis on digitaaltehnoloogial. Komitee loodab seetõttu, et iga tüüpi toetust laiendatakse viisil, et see kataks kõiki audiovisuaalseid töid, koondades rohkem tähelepanu sektori konkurentsivõimele selle erinevates vormides, ning et väljaõppevõimalused ei piirduks ega oleks peamiselt koondunud filmindussektorisse, vaid kataksid kogu audiovisuaalset sektorit selle kõige laiemas tähenduses.

2.7

EMSK nõustub komisjoniga, mis puudutab vajadust deponeerida vabatahtlikult teenistuslikku ja reklaammaterjali, liikuvate piltide materjali ja mineviku kinematograafiatooteid kuivõrd need annavad olulise panuse Euroopa audiovisuaalsesse pärandisse. Komitee rõhutab vajadust töötada välja sobivad stiimulid sellise materjali kogumiseks ning eraldada asjaomastele organitele rahalised vahendid, mida on vaja, et moodustada mõistlikult lühikese aja jooksul süstemaatiline materjali korpus, mis annab tunnistust Euroopa kultuuriliste identiteetide rikkusest ning Euroopa inimeste eripalgelisusest.

3.1

EMSK on veendunud, et kui soovitakse saavutada püstitatud peamised eesmärgid, peab komisjon koheselt võtma endale ennetava rolli, kohandades oma kavatsusi, nagu neid väljendatakse käesolevas dokumendis, ning konkreetselt:

3.2

EMSK on samuti seisukohal, et komisjon, täites küll subsidiaarsuspõhimõtet, peaks mängima aktiivset rolli sektori toetamises piisavate rahaliste vahendite ja inimressurssidega, et saavutada järgmised eesmärgid:

3.3

EMSK loodab ka, et jätkuvate diskussioonide käigus “MEDIA-Training” programmi üle arvestataks rohkem uute tehnoloogiate alase väljaõppega ning filmi- ja teleteoste ning “liikuva pildimaterjali” kogumise, katalogiseerimise, konserveerimise ja restaureerimisega seotud uute nõuetega üldiselt. Eriti tuleks laiendada väljaõpet uute arhiveerimistehnikate ja –meetodite osas, andmebaasi halduse osas ning tööde kvaliteetses digitaalvormingus salvestamise standardiseeritud meetodite osas, pakkudes töötajatele täienduskursusi, nii et tulemustest võiks rõõmu tulla laiem avalikkus, eriti tudengid ja üliõpilased.

23.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 74/21

1.1

Kõnealune ettepanek (1) erineb tavapärasest tööst, mida tehakse ühenduse õigusaktide kodifitseerimisel. Komisjon täheldas, et algselt nõukogu kuuendas direktiivis 77/388/EMÜ kehtestatud ja hiljem mitu korda muudetud käibemaksusätted on vaja põhjalikult läbi vaadata. Aastate jooksul on materjali mitmel korral läbi vaadatud, parandatud ja täiendatud ning see on paratamatult põhjustanud kordamist, ebaselgeid sätteid ja kahekordistamist. Tekst tuli muuta selgemaks ja arusaadavamaks ilma sätete tähendust või rakendusala muutmata, ning see tähendab palju enamat kui lihtsalt kodifitseerimist.

1.2

Lisaks sellele on viidud sisse ka teisi muudatusi, et ühitada teksti Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni heakskiidetud põhimõtetega seoses kõrgekvaliteediliste õigusaktide koostamisega. Uus tekst suunatakse nõukogule ja Euroopa Parlamendile, kes peavad selle heaks kiitma: kuigi muudatused on põhiliselt kosmeetilised, ei ole tegu kodifitseerimise, vaid keeruka läbivaatamisega, mille käigus akte muudetakse ja kodifitseeritakse ning ühendatakse need vastavalt 2001. aasta institutsioonidevahelisele kokkuleppele (2) üheksainsaks seadusandlikuks tekstiks.

1.3

Komisjoni muljetavaldaval tööl põhinev ettepanek asendab kuuenda käibemaksudirektiivi: kõik artiklid vaadati eraldi läbi, et muuta need selgemaks ja sisutihedamaks, ning selle tulemusel on nüüd 53 artikli asemel 402 artiklit. Tekstile lisati ka sisukord, mis teeb sellega tutvumise lihtsamaks ja kiiremaks ning mis oli tõeliselt vajalik parandus.

2.1

Kuna tegemist on siiski läbivaadatud ja mitte uue direktiiviga, piirdub EMSK sellega, et märgib ära komisjoni tubli töö ja avaldab talle tunnustust tulemuse eest: vajaliku teabe kiirem ülesleidmine ja ühemõttelisemad tõlgendamisvõimalused tulevad ettevõtjatele ning haldusasutustele ilmselt kasuks. Loomulikult nõustub raportöör komisjoni avaldusega, et uue teksti rakendusala vastab hetkel kehtivatele tekstidele: põhjalik kontrollimine ei ole võimalik ning igal juhul on selliseid kontrolle juba teinud siseriiklikud eksperdid ja ettevõtjad, kellega nõuetekohaselt konsulteeriti.

2.2

Sellest hoolimata tekkis ettepaneku lähemal uurimisel mõningaid märkusi käibemaksupoliitika ja sellise fiskaalpoliitika kohta üldisemalt, mille sõnastatud eesmärgiks on ühtse turu toimimise tingimused ühtlustada. Selles osas väidetakse ettepanekus (viies põhjendus), et: “käibemaksusüsteem on lihtsaim ja erapooletuim siis, kui maksustamine toimub võimalikult üldiselt... Seepärast on ühisturu ja liikmesriikide huvides kehtestada ühine süsteem...”.

2.3

Järgmises kahes põhjenduses kutsub komisjon siiski juba üles ettevaatusele: “on vaja edeneda etapiti, kuna kumuleeruvate käibemaksude ühtlustamine põhjustab maksusüsteemi muudatusi”. Seejärel väidab komisjon, et isegi kui maksumäärasid ja -vabastusi “täielikult” ei ühtlustata, on (ühtlustatud) käibemaksu lõplik eesmärk tagada i“gas liikmesriigis”erapooletu konkurents.

2.4

Komitee märgib, et need punktid on võetud kuuenda direktiivi originaaltekstist: kui pea 40 aastat hiljem leitakse, et on vajalik neid punkte korrata, tuleb ühtlasi tunnistada, et selle aja jooksul toimunud areng on väike või puudub täielikult. Ühtlustamise osas tundub, et EL tammub ühe koha peal, ja järgnevates lõikudes mainitakse teisigi märke, mis ei anna põhjust optimismiks.

2.5

Tuleks veel kord toonitada, et senini kasutusel olev kuuenda direktiiviga kehtestatud käibemaksusüsteem, on “üleminekusüsteem”, kuid ei ole mingit märki kavatsusest võtta viimaks kasutusele “kindel” süsteem. See viitab ilmselt sellele, et puudub kindlustunne süsteemi õigluse suhtes, mille kohta komitee tegi märkusi ja konkreetseid ettepanekuid oma arvamuses teenuste osutamise koha kohta. (3)

2.6

Lisaks sellele tuleb teha märkusi ka erandite süsteemi kohta, mis – kui see üldse vajalik on – peaks olema siiski ajutine, kui soovitakse saavutada ühtne turg. Viimati võimaldati erandeid kümnele uuele liikmesriigile, mõningaid neist ajutiselt, teisi tähtajatult. Ent liikmesriikide “teise laine” (Austria, Kreeka, Soome, Portugal, Hispaania ja Rootsi) suhtes tehtud erandid kehtivad senini. Antud kontekstis tuleb tähelepanu juhtida sellele, et kuuendat direktiivi muutvates direktiivides olid ära toodud ainult mõned neist eranditest ning enamik erandeid on “peidetud” ühinemisaktidesse. Üks uue direktiivi eeliseid on see, et selles on välja toodud kõik erandid, olenemata sellest, kuidas need tehti.

2.7

Ei paista olevat mingit kavatsust arutada neid erandeid, sealhulgas tükk aega tagasi tehtud erandeid, eesmärgiga need kaotada. Selle küsimuse tõstatamise vastu ei paista tundvat mingit huvi isegi asutajaliikmesriigid – algselt tehti ka nende suhtes erandeid, mida nad ei soovi kahtluse alla seada (vähemalt seni, kuni kehtib “üleminekusüsteem”), näiteks kuulus “nullmäär”, mida esialgu võis kasutada kaks riiki. Kaugel sellest, et see oleks kaotatud – “nullmäära”on mitmetele uutele riikidele laiendatud.

2.8

Tegelikult ei ole mitte kõik erandid põhjendamatud: mõned alalised erandid kehtivad ülemereterritooriumide, saarte ja äärepoolseimate piirkondade suhtes, mis nende otsuste tegemise ajal olid vähearenenud piirkonnad. Ent võttes arvesse otsuste tegemisest möödunud aega, oleks asjakohane nende piirkondade suhtes kehtivad erandid läbi vaadata ning kontrollida, kas neid algselt õigustanud põhjused on alles ka tänapäeval.

2.9

Teised suhteliselt olulised erandid on seotud väikeettevõtetega. 16 liikmesriigil (uutel liikmesriikidel ja “teise laine” riikidel) on õigus teha käibemaksuvabastusi isegi siis, kui käive ületab kuuenda direktiiviga sätestatud piirid. Komitee jaoks on see mõistetamatu: isegi kui neid vabastusi on mingil viisil võimalik õigustada kümne uue liikmesriigi puhul, ei ole mingit põhjust, miks ülejäänud riikidel peaks olema endiselt võimalik teha selliseid vabastusi 12 aastat pärast nende liitumist.

2.10

Komitee usub, et sellistele ettevõtete suhtes tehtavad maksuvabastused võivad moonutada konkurentsi, kuigi nende üldmõju võib olla piiratud. Liikmesriigid ja komisjon peaksid seda küsimust põhjalikumalt käsitlema.

3.1

Komitee avaldab komisjonile tunnustust mahuka ülesande hoolika, täpse ja eelkõige läbipaistva täitmise eest. Ilma läbipaistvuseta oleks olnud raske näha, kui palju õõnestavad reegleid – mis kehtivad üldpõhimõttena kõigi suhtes – erandid, maksuvabastused ja “eristamine”. Ilmselgelt ei ole kõik erandid põhjendamatud, ent liikmesriikidel on vaja teha tööd ja pidada uusi läbirääkimisi mittevajalikuks muutunud erandite kohta ning need võimaluse korral kaotada.

3.2

Komitee ei näe mingeid tõendeid sellise kavatsuse olemasolust: vastupidi, üks suuremaid liikmesriike on juba esitanud üldisi reservatsioone, mis võivad isegi komisjoni ettepaneku heakskiitmist ohustada. Minevikusündmusi arvestades ei ole väljavaated head: komisjoni 1996. aasta teatis, mis sisaldas tööprogrammi ja ettepanekut maksude ühtlustamiseks, kogub nõukogus tolmu ja seda pole kordagi arutatud ning ka 2000. aasta teatis, milles esitati uus käibemaksustrateegia, ei olnud tegelikkuses eriti edukas.

3.3

Käesoleva arvamuse avaldamisel ei ole EMSK eesmärk kritiseerida liikmesriikide käibemaksupoliitikat; komitee on täiesti teadlik sellest, et nende otsuseid mõjutavad mitmed siseriiklikud majanduslikud ja poliitilised tegurid. Komitee kutsub üles küsimus tervikuna lähemas tulevikus läbi vaadata, et oleks võimalik panna paika lõplik süsteem ning kahandada või isegi kaotada üks suuremaid ühenduse eeskirjadel põhinevaid allesjäänud takistusi ühtse turu saavutamisel.

23.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 74/23

1.1

Euroopa Liit on kriitilises staadiumis. Ta seisab silmitsi suurte väljakutsetega: laienemine, vajadus luua majanduskasvuks ja konkurentsivõime suurendamiseks positiivseid stiimuleid, konstitutsiooni kavand ning vajadus astuda otsustavalt vastu usalduse vähenemisele liidu vastu. Need rasked ülesanded nõuavad efektiivset, selget poliitikat ning selle korralikku elluviimist. Laiade majanduspoliitiliste suuniste alusel aastateks 2003-2005, andis EMSK möödunud aastal selles küsimuses välja kaks seisukohavõttu. (1)

1.2

Kuid selles küsimuses on vaja sügavamat reflekteerimist. Efektiivne poliitika ja integratsioon on võimatud ilma selge ja usaldusväärse institutsionaalse raamistikuga, mis tagab Euroopa kohustuste järelkäsitelu.

1.3

Komisjoni analüüs, mida tutvustati 21. jaanuari 2004 (2) teatisest ning 2004. a. jaoks koostatud järjes 7. aprillist 2004, (3) kinnitab 2003. a. suundumusi. Selles toodud soovitused on endiselt ühtviisi akuutsed. Sel põhjusel võtab EMSK käesolevas seisukohavõtus selgelt arvesse institutsioonilisi ja administratiivseid eeltingimusi, s.t. head riigihaldust. Riigihaldus on EL25-s keskseks teemaks. (4)

1.4

Paljud jagavad EMSK muret. Nagu komisjon, omistavad ka tööstus ja sotsiaalorganisatsioonid, üksteisele järgnenud eesistujariigid – Iirimaa ja Holland – suurt tähtsust praktilisele tegevusele ja elluviimisele. Pühalikud avaldused, millele ei järgne jätkukäsitelu, on mõttetud. Elluviimine on keskse tähtsusega eesmärk. (5)

1.5

Laiades majanduspoliitilistes suunistes antakse hinnang liikmesriikide makroökonoomilisele ja eelarvepoliitikale, tööhõivepoliitikale ja siseturu suundumustele. Seega annavad nad praktilise näite niihästi EL-i erinevate vastutusalade ja riikliku poliitika tasandite, kui ka erineva olukorra kohta liikmesriikides.

1.6

Pärsitud majanduskasv ning liikmesriikide suutmatus täita kokkuleppeid, milleks Euroopa Nõukogu on kohustunud, on tinginud järgmise pildi:

1.7

Vahepeal on pilt Euroopa majanduses pisut positiivsem, kuid elavnemine on nõrk. Majanduskasv USA-s on suurem. Samal ajal arenevad eelkõige Hiina ja India üha enam üllatava kiirusega.

1.8

Toimub rahavoogude ja investeeringute globaliseerumine, kuid selle raames on maailma eri piirkondade vahel olulisi sotsiaalmajanduslikke ja poliitilisi erinevusi. Euroopa jaoks on kogu maailm võrdlusraamistikuks.

1.9

Sel aastal peavad komisjon ja nõukogu rohkem käsitlema lähenemist ja instrumente:

2.1

Laiad majanduspoliitilised suunised 2003-2005 on mõeldud tervikliku lähenemise saavutamiseks:

2.2

Stabiilsus- ja kasvupakt on aastaid olnud liikmesriikide vahel kindlaks baasiks ja usaldusallikaks. Pettumust valmistav majanduslik suundumus on nüüd kokkulepitud distsipliini õõnestamas. Protseduurireeglid on küllalt selged, kuid probleemiks tundub olevat lepingute efektiivne jõustamine. Sellele vaatamata püüavad paljud liikmesriigid - niihästi eurotsooni kuuluvad kui sellesse mittekuuluvad – endiselt arvestada nõutud eelarvedistsipliiniga. Selles suhtes on eriti edukad Skandinaavia liikmesriigid.

2.3

Eriarvamuste tõttu stabiilsuse ja kasvu pakti protseduuride osas algatas komisjon möödunud aasta novembris Euroopa Kohtus (6) kohtuprotsessi nõukogu vastu. Komisjon on seisukohal, et nõukogu ei ole antud juhul arvestanud komisjonile antud võimupädevusega. Selline sügav erimeelsus ei aita kaasa partnerite vahelise konsultatsiooniprotsessi edendamisele majandus- ja rahandusministrite nõukogus.

2.4

Komisjon märgib, et valitsuste manööverdamisruum on oluliselt vähenenud. Aastal 2003 tundub ainult viiel liikmesriigi eelarve olevat tasakaalus või ülejäägiga, samal ajal kui teiste eelarvedefitsiit oli märkimisväärne ja suurenes. Komisjoni 7. aprilli aruande 2004. a. järjest ilmneb, et eelarve olukord paljudes liikmesriikides muutus kiiresti halvemaks, tuues kaasa riigivõla kõrge taseme. See omakorda muudab vajalikuks võla vähendamise abinõud investeeringute arvelt, et anda hoogu majanduskasvule ja tööhõivele.

2.5

Neile liikmesriikidele on suunatud komisjoni erilised soovitused. Vaatamata sarnasele lühiajalisele suundumusele erinevad liikmesriikide eelarvealased eesmärgid suurel määral. Sellest tingituna on soovitused laiaulatuslikud.

2.6

Tundub, et komisjonil ei ole instrumente, mis võimaldaksid liikmesriikide valitsuste kulutuste kvaliteeti adekvaatselt hinnata. Seetõttu on keeruline kontrollida neid kokkulepitud eelarveraamistiku suhtes.

2.7

Igaaastases aruandes uuritakse sotsiaalset turvalisust, tööturgu, siseturgu ja Lissaboni protsessi. See sisaldab mitmeid väikeseid ja suuri eesmärke. Nende eesmärkide saavutamine sõltub ainult osaliselt ühenduse otsustusprotsessist. Mitmed poliitika aspektid on reserveeritud liikmesriikidele. Lisaks on küsimusi, mille suhtes keskvalitsusel on vaid marginaalne mõju, näiteks “teadmiste” intensiivistamine.

2.8

Ühenduse võimupädevusse kuulub põhiliselt siseturg. Mis puutub tööturgu, sotsiaalsesse turvalisusse, pensionidesse, eelarvepoliitikasse, uurimis- ja arendustegevusse, maksustamisse ja infrastruktuuri, siis langeb vastutus eeskätt liikmesriikidele, isegi kui mõnedel juhtudel on Brüssel piiranud liikmesriikide poliitika vabadust. Ka neil juhtudel teeb komisjon tihti suunavaid soovitusi. Kuid liikmesriigid järgivad neid erineval määral.

2.9

Tööturgudel on mitmeid lõike, kus tööliste liikumine on piiratud. See viib komisjoni tähelepanekuni, et nii nagu möödunud aastatel loodi miljoneid uusi töökohti, võib samuti täheldada tööpuuduse suurt tõusu. Vanemate töötajate protsent on endiselt madal ning naistele tehakse tööturul takistusi. Passiivsusel on ka negatiivne mõju riikide eelarvetele.

2.10

Aastaks 2005 prognoositakse kogu liidu tööhõive tasemeks 64,5 %, kuid vahepeal on liikmesriikide tasemetes märkimisväärseid erinevusi. Riikides, kus sotsiaalpartnerid lepivad kokku tööturu ja tööaja paindlikumaks muutmise meetodites, on tööhõive areng parem. Komisjon väidab, et tööhõive eesmärgi – 70 % - saavutamine aastaks 2010 sõltub otsustaval määral jätkuvate tööturureformide rakendamisest. (7) Sellest tuleneb komisjoni tungiv üleskutse rakendada tööhõive eritöörühma soovitusi. (8)

2.11

Lisaks muutustele sotsiaaltagatiste osas pooldab komisjon suuremat diferentseerimist palkade moodustamisel, suuremat paindlikkust tööturul, säilitades seejuures töötajate adekvaatse kaitse, ning suuremat mobiilsust. Lahknevate seadusandlike suundumuste tagajärjel ja sotsiaalmajanduslike konsultatsioonide tulemusel on liikmesriikide vahel märkimisväärseid erinevusi. See ilmneb muuhulgas tegelikult töötatud tundide arvus ning tööviljakuses. See selgitab osalt majanduskasvu erinevust EL-is ja USA-s.

2.12

Komisjon märgib, et trend aeglasema majanduskasvu suunas Euroopas jätkub alates 1995. aastast. Ka selles osas on liikmesriikide vahel olulisi erinevusi. Euroopas peavad Ühendriikidega sammu Soome, Rootsi ja Iirimaa. Tööviljakuse kasvu mahajäämus on osalt tingitud erinevustest infokommunikatsioonitehnoloogia kasutuselevõtul ja innovaatilisusest tööstuses tervikuna. Uusi tööviljakust edendavaid investeeringuid tuuakse Euroopasse aeglasemalt. Selle tagajärjed ilmnevad eriti investeeringute viibimisena niinimetatud “uude kõrgtehnoloogia sektorisse”.

2.13

Demograafilised suundumused ja rahvastiku vananemine annavad üha enam põhjust tunda muret niihästi eelarvele avaldatava surve kui ka majanduskasvule avaldatava (koormava) mõju pärast. Mõned riigid on alustanud paljulubavaid pingutusi pensionireformiga, mille puhul on faktiliselt tegu pensioniõiguslik vanuse tõstmisega.

2.14

Toodete ja teenuste turgudel on ebapiisav konkurents. Endiselt eksisteerib riiklik protektsionism. Siseturg ei ole endiselt lõpule viidud. Konkurentsipoliitika osas on käivitatud uusi ettepanekuid. Seadusandlik töö finantsteenuste sektoris edeneb korralikult: 36 42-st kavandatud abinõust on lõplikult vastu võetud. Maksuvabastused erainvesteeringutelt on samuti paranemas.

2.15

Ühenduse direktiivide ülevõtmine riikide seadusandlustesse on üha suureneval määral lohakas. Tähtaegadega ei arvestata piisavalt ning direktiivide ülevõtmisel seadustesse lisandub tihti rahvuslik sisu. Nii juhtub näiteks, kui liikmesriigid on teinud Brüsselile järeleandmisi, pidades silmas kompromissi nõukoguga, ning kahetsevad seda hiljem. Selle protsessi seire muutub üha keerulisemaks.

2.16

Kahtlemata on teadmiste ja innovatsiooni osas positiivseid signaale, kuid tingituna ebapiisavast riskikapitalist, uurimis- ja arendustegevusest, patentidest ning infokommunikatsioonitehnoloogiast on tulemused loodetust halvemad. Enamus liikmesriike ei küündi kaugeltki sihiks seatud tasemeni – kulutada vähemalt 3 % SKP-st uurimis- ja arendustegevusele nagu lepiti kokku Barcelona tippkohtumisel. Skandinaavlased tunduvad olevat kõige edukamad. Pidades silmas 3 % sihtmärki jaotus riigi ja erasektori osa vahekorras üks kolmandik/kaks kolmandikku. On selge, et enamikul juhtudel ei saavuta ei valitsus ega erasektor kavandatud sihtmärki.

2.17

Isegi majandusliku stagnatsiooni ajal nõuab majanduse jätkusuutlikkus sama palju tähelepanu ja spetsiifilist seadusandlust. Jätkusuutlikkusel on mitmeid eri külgi, nagu näitab energiasektor. Komisjon rõhutab põhjendatult keskkonnaaspekte, ning siinkohal tuleb eriti mainida ebasoodsat olukorda uutes liikmesriikides. Komisjon võrdleb arenguid globaalsete lepingutega. Kuid energia võib olla jätkusuutliku kasvu seisukohalt ka ohuks, kui pidada silmas nafta hinnatõusu nõudluse suurenemise tagajärjel (Hiina) ning tingituna poliitilisest kontrollist, millest energiaallikad sõltuvad.

2.18

Et taastada pärast mitut firmat puudutanud finantsskandaale usaldust ettevõtete ja aktsiaturgude vastu, on tehtud ettepanekuid “ettevõtte üldjuhtimise” Euroopa variandi osas.

2.19

See esimene arenguaruanne, mis käsitleb mitut aastat (2003-2006) annab vastuolulise pildi. Oma lõplikus hinnangus täheldab komisjon teatud progressi tööturul, konkurentsipoliitikas, firmade, uute tehnoloogiate, hariduse ja pensionide keskkonnas. Turgude integratsiooni, uurimis- ja arendustegevuse ning sotsiaalse- ja keskkonnakohalduvuse osas ei ole asjad nii hästi. Komisjon kirjeldab väga murettekitavana eelarveolukorra kiiret halvenemist paljudes liikmesriikides ning poliitilise tahte puudumist selles osas midagi ette võtta. Komisjon jõuab järeldusele, et idee saavutada 2006. aastaks kokkulepitud tulemus on illusoorne, kui reforme ei kiirendata. See oleks samavõrra kahjulik Lissaboni protsessi väljavaadete seisukohalt aastaks 2010.

2.20

Komisjon hindab oma 2004. a. teatise järjes, et eelarve olukorra, võlakoorma ja tööhõive osas on uute liikmesriikide probleemid võrreldavad 15 varasema liikmesriigi (EL15) olukorraga. Seni on kümme uut liikmesriiki saavutanud märkimisväärset progressi, mida näitab muuhulgas ka kiirem majanduskasv kui EL15-s, kuigi kümne uue liikmesriigi arengus on märkimisväärseid erinevusi. Samal ajal osutab komisjon, et tuleb ületada tohutu lõhe kümne uue riigi ja EL15 vahel.

2.21

EMSK-i arvates ei tähenda “võrreldavad probleemid”, et uutes liikmesriikides on tegemist sama mustriga nagu EL15-s. Võrdlus niinimetatud “kohesiooniriikidega” toimib ainult teatud piirini. Uued liikmesriigid on “esilekerkivad turud”. Tööpuudus on mõnedes riikides, ja eriti paljudes piirkondades, väga kõrge. Tööstuslik ümberstruktureerimine on täies hoos. See toob kaasa tööpuuduse kõrge baastaseme. Sõltuvus välisinvesteeringutest on märkimisväärne.

2.22

Seadusandluse ja sotsiaalsete ning majanduslike tavade kohandamisega kõrgelt arenenud EL15 tasemele võivad kaasneda šokid. Stabiilsus, mis on oluline, et säilitada sise- ja välisinvesteeringute tõusvat taset, eeldab tõhusat finants- ja monetaarjärelvalvet ning seadusandlike protsesside adekvaatset ennustatavust. Sellise stabiilse kliima loomine ei ole garanteeritud ning on seetõttu esmaseks prioriteediks. EMSK nõustub komisjoniga, et stabiilse arengu seisukohalt oleks soovitav, et kümnel uuel riigil oleks rahanduslike ja majanduslike eesmärkide saavutamiseks eraldi ajakava.

2.23

Tõepoolest on liidus maad võtmas tunne, et olukord nõuab kiireloomulist tegutsemist. Ühenduse suundumused avaldatakse regulaarsete ajavahemike tagant komisjoni, spetsialiseerunud nõukogude ja Euroopa Nõukogu järeldustes. Viimastest valitsusjuhtide kirjadest nähtub sama varjatud mure. (9) Põhilises osas on ühenduse edasine tee kavandatud, kuid ei ole selge, kes on vastutav selle haldamise ja elluviimise eest mingil ajahetkel.

3.1

Mis puutub siseturgu, siis nõuab komisjoni järgmisel aastal kiireloomulist tegevust kahel rindel: (10)

3.2

Mõlemad on vajalikud Lissaboni eesmärkide jaoks ning laienenud siseturu baasina. Lisandunud sisekaubandus ja konkurents sunnivad ettevõtteid püüdlema suurema efektiivsuse ja kõrgema tööviljakuse poole, mis on sellises suhteliselt kõrgete palkade piirkonnas nagu EL põhiliseks konkurentsivõime ja pikaajalise edukuse võtmeks.

3.3

Hetkel on sisekaubandus praktiliselt languses, samal ajal kui hinnad liidu siseselt kalduvad pigem lahknema kui lähenema. EL-i investeeringute vaheline tasakaal ülejäänud maailma ja Euroopa Liitu suunatud välisinvesteeringute vahel on liidule negatiivne.

3.4

Siseturu osas esitab komisjon järgmise pildi. Hetkel töötatakse niinimetatud “uue lähenemise” direktiividega. Endiselt puudub tõeline teenuste siseturg. Teenused moodustavad rohkem kui 50 % Euroopa RKT-st ja annavad 60 % tööhõivest. sellest tuleneb hiljuti esitatud teenuste vaba liikumise direktiivi prioriteetsus. Toimub võrgutööstuste (energia, transport ja telekommunikatsioon) liberaliseerimine, kuid oleme teadlikud, kui palju probleeme ja blokeeringuid sellega seotud on. Mõnede maksude harmoniseerimise puudumine mõjub siseturule jätkuvalt hävitavalt. Kuid fiskaalmoonutuste kõrvaldamine on käimas. Sama kehtib finantsteenuste tegevuskava kohta. Komisjon lähtub eeldusest, et valitsuste suutmatus rakendada riigihangete reegleid viib hindu selgelt üles. See küsimus võetakse uuesti päevakorda. Ühenduses vananeva rahvastikuga soovib komisjon ühtlasi edendada rahvusvahelist juurdepääsu tervishoiuteenustele. Euroopa patendi küsimust saadavad endiselt viivitused.

3.5

Reeglite lihtsustamisega tegeldakse “Parema reguleerimise tegevuskava” alusel. Kuid teha on veel palju. Mitmed liikmesriigid ei rakenda kokkulepitud mõju hinnanguid.

3.6

Elluviimine on tõsine probleem. Siseturg põhineb usaldusel. Eriti seoses laienemisega tuleb usaldust tugevdada. Euroopa Liidu jaoks on uuel etapil järgmine lausung tähtis: “Kuid tõeline õnnestumine siseturul, mis koosneb 28 riigist, nõuab erinevat suhtumist ja erinevait töösuhteid. Liikmesriigid peavad oma siseturu enda valdusse võtma ning tegema koostööd üksteisega ja komisjoniga, et protsess praktikas toimiks.” (11)

3.7

Tööd tehakse ka tööhõive strateegia osas. Selle eest vastutavad eeskätt liikmesriigid. Kuid Euroopa tasandil on päevakorral ka sotsiaalsüsteemid, esiteks riigieelarve poliitika tõttu, mida tuleb rakendada kokkulepitud Euroopa raamistiku siseselt, ning teiseks seoses tööturu reformidega ja vananeva rahvastikuga.

3.8

Lähenemine tööhõive eritöörühma soovituste elluviimisele sõltub riiklikust otsustusprotsessist. Need soovitused toetavad tugevalt Lissaboni protsessi. Kaasatud on laiad valdkonnad: suurem paindlikkus ettevõtluse ja innovatsiooni edendamisel, töös osalemise suurendamine ja sotsiaalkaitse “aktiveerimine”, investeeringud haridusse ja koolitusse ning partnerlus muutusi silmas pidades; see kõik tähendab kõigi huvitatud partnerite aktiivset kaasamist ning muutumisprotsessis osalemist. Seda kõike saab ehk kõige paremini kokku võtta fraasiga “Euroopa vajab rohkem töölkäivaid inimesi, kelle tööviljakus oleks suurem”. Hiljuti avaldatud EMSK seisukohavõtus väljendati kriitiliste ääremärkustega üldjoontes nõusolekut tööhõive eritöörühma mainitud soovitustega. (12)

3.9

Seos stabiilse eelarvepoliitika ja selle kohal laotuva Lissaboni protsessi vahel on ilmne. Kevadise tippkohtumise aruanne (13) käsitab Lissaboni strateegia ebapiisavat elluviimist Euroopa jaoks kuluka küsimusega, mille tulemuseks on madalam kasv, ebapiisav tööhõive kasv ja mahajäämus hariduses ja uurimis- ning arendustegevuses.

3.10

Kevadaruanne tegeleb juba ülalmainitud siseturu ja tööhõive arengutega. Mis puutub teadmuspõhisesse majandusse, siis nõuab komisjon rohkem investeeringuid teadmistesse ja võrgustikesse, kaasa arvatud uurimis- ja arendustegevusse, haridusse ja kutseõppesse.

3.11

Endiselt puudub koostoimimine ülikoolide ja ettevõtete vahel, mis on üksteisest liiga kaugel lahus. See ei sobi kokku eesmärgiga luua teadmuspõhine majandus. Koostoimimisel oleks kindlasti, nagu ka USA-s, tööviljakust suurendav mõju ning see muudaks firmad tugevamaks. Palju sellest lisandväärtusest puudub praegu. Eraldi tuleks mainida ajude äravoolu Euroopast: saabuvate ja lahkuvate uurijate tasakaal on endiselt negatiivne, (14) ning see negatiivne suundumus suureneb.

3.12

Kooskõlas teiste aruannetega teeb komisjon oma kevadaruandes rea selgelt formuleeritud ettepanekuid, mis põhinevad investeeringute, konkurentsivõime ja reformide “triptühhi”.

3.13

Poliitika suunised ja aruanded siseturu küsimuses, tööhõive strateegia ja Lissaboni protsess on võrreldavad, kui pidada silmas käsitletavaid küsimusi ja hinnangut. Komisjon seab riiklikud kulutused sõltuvusse reast sotsiaalmajanduslikest väljadest. Seega heidab ta valgust probleemidele, mis kaasnevad ühiskondlikule tarbimisele tehtud kulutustelt tootlikele kulutustele.

4.1

EMSK märgib, et praegune olukord nõuab

4.2

EMSK jaoks ei ole see kõik pelgalt poliitika formuleerimise küsimus. Samavõrra tähtsad on organisatoorsed faktorid – eeskätt monitooring ja järelvalve – ning poliitilised/kulutuurilised faktorid. Sel taustal märkab ja toetab EMSK komisjoni analüüsi ja järeldusi, mis on toodud 21. jaanuari 2004 teatises ja selle järjes 7. aprillist 2004. Konkurentsivõime nõukogu järeldused 17. ja 18. maist on paraku liiga üldised ega ole eriti konkreetsed. (15)

4.3

Liidu laienemine nõuab, et pöörataks veelgi rohkem tähelepanu tugevale institutsionaalsele baasile ning hoolikale võimu ja vastutuse piiritlemisele, ilma milleta on oht, et distsipliin on ka tulevikus nõrk ning protsess nõrgeneb. (16)

4.4

Aastate jooksul on välja kujunenud ühenduse ja valitsustevahelise vastutuse ja otsustusprotsessi lahknemise muster. Isegi konstitutsiooni kavandis eeldati selgelt, et 25-st liikmest koosnev liit ei saa mingil juhul toimida samal viisil nagu 15-st liikmest koosnev liit.

4.5

Euro kasutuselevõtt koos korralikult toimiva stabiilsus- ja kasvu paktiga oleks pidanud kaasa tooma suurema konvergentsi. Kuid liiga paljud kokkulepped ja otsused ei ole siduvad.

4.6

Kokkulepitud kohustuste mõjuvate tulemuste puudumine ohustab tõsiselt Euroopa Liidu potentsiaali.

4.7

Euroopa Nõukogus tundub olevat üksmeel eesmärkide osas, kuigi neid määratletakse tihti liiga üldiselt ning mitte küllalt täpselt. Kuid poliitilisi häid kavatsusi ei ole muudetud juhitavaks seadusandluseks ning reegliteks, mida ka tegelikult jõustatakse.

4.8

Viimastel aastatel on suuri lootusi pandud poliitika konkurentsivõitlusele, “nimetamisele ja häbistamisele” ning avatud kooskõlastamise meetodile. Kuid kui majanduse suundumus ei ole soodne, siis ei toimi need efektiivselt. Praktiliselt ei ütle liikmesriigid üksteisele vastastikuste puuduste kohta midagi, või ei ütle küllalt palju. Neil asjaoludel on komisjoni oma manööverdamisruum piiratud. Praktiliselt ei ole rahuldavat alternatiivi ühenduse meetodile.

4.9

Siseturg annab põhjust muretsemiseks. Eesmärke ja kokkuleppeid, mis puudutavad vaba liikumist ning mõistlikku konkurentsiolukorda, rakendatakse puudulikult või üldse mitte. Riikide tulemused näitavad, et siseturu direktiivide ülevõtmine riikide poolt väheneb, mõnikord tõsiselt. (17)

4.10

Subsidiaarsus on heaks näiteks. Kuid üheks harva mainitud aspektiks on, et subsidiaarsuse õigustamatu kasutamine kaldub liikmesriikides kaasa tooma lahknevaid tõlgendusi Euroopa seadusandlusest.

4.11

Ka kiirused on erinevad, nagu Euroopa majandus- ja rahaliidu puhul. Samal ajal kui praegu on osalejaid 12, on 13 mitte-liiget saabumas. Euroopa majandus- ja rahaliit, millel on 12 osalejat ja 3 mitteosalejat on erinev majandus- ja rahaliidust, kus on 12 osalejat, kui mitteosalejaid on 13, seda isegi arvestades, et uued liikmesriigid avavad uue majandusliku perspektiivi. Tõsist tähelepanu tuleb pöörata nõudele järgida eelarvedistsipliini, nagu sätestatud Euroopa Ühenduse asutamislepingus.

4.12

Eurot peab toetama liikmesriikide makromajanduslik poliitika ning edasine areng ja süvenev integratsioon tervikuna.

4.13

Printsiip, et liit põhineb seaduse ülimuslikkusel, tuleb tagada kõigil tingimustel.

4.14

Seega tuleb leida meetod tagamaks, et komisjon ja nõukogu ei piirduks enam pelgalt puudustele osutamisega või liikmesriikidele tungivate üleskutsete esitamisega, pärast mida nood oma igapäevaste toimetuste juurde asuvad. Lissaboni protsess ja sellele järgnev laienemine lihtsalt nõuavad ranget distsipliini.

4.15

Lissaboni strateegia on strateegiline kontseptsioon. Selles mõttes on see võrreldav varasemate strateegiliste kontseptsioonidega, mis tõid kaasa radikaalse edasiliikumise integratsiooni suunal. Neil juhtudel toimus kavandamine kindlaksmääratud ajalimiidi raames ning rangelt kontrollitud etappide kaupa, tihedas koostöös komisjoni ja liikmesriikide vahel. 1960ndate aastate lõpul rakendati seda tolliliidu kohta, mis sätestati Euroopa Ühenduse asutamislepingus. “Euroopa 92” edu oli samuti sarnase planeerimise tulemus. Koondades 279 direktiivi kavandit üheks skeemiks, mis põhines 1987. a. ühtsel aktil, ületati stagnatsioon ja saavutati siseturu osas olulist edasiminekut. Rahaliit on veel üks edukas näide. Alates aastast 1993 on kõigi tulevaste osalejate eelarvepuudujääk pidevalt langenud. Langes ka inflatsioon, ning koos sellega intressid. Seetõttu oli võimalik, et euro ja sõltumatu keskpanga poolt tagatud rahapoliitika rakendati ellu vastavalt plaanile.

4.16

Ülaltoodud juhtudel kas rakendati edukalt ühenduse meetodit, nagu see toimus tolliliidu ja Euroopa 92 puhul, või andis vajaliku tulemuse, nimelt Euroopa majandus- ja rahaliidus osalemise, positiivne konkurents liikmesriikide vahel. Probleemiks on, et kumbki neist situatsioonidest ei ole praegu rakendatav. Praegu sõltub rahuldav progress tõesti ainult poliitilisest tahtest.

4.17

27. ja 28. märtsil 2004 kinnitas Euroopa Nõukogu komisjoni analüüsi ja järeldusi. Rõhutatakse tasakaalustatud eelarvete ning isegi eelarve ülejäägi tähtsust, stabiilsete hindade tähtsust, ning nõutakse stabiilsus- ja kasvu pakti järgimist. Arvestades sotsiaalse ühtekuuluvuse ja jätkusuutlikkusega, näeb nõukogu ette konkurentsivõime nõukogu jaoks kolm prioriteeti: tugev konkurentsivõime, siseturule hoo andmine ning parem seadusandlus. Tuleb piiriüleselt investeerida teadmistesse. Tööturu poliitika osas pooldab Euroopa Nõukogu tööhõive eritöörühma aruande rakendamist.

5.1

Jälle kord on Euroopa ristteel. Majanduse toibumine on endiselt habras. Lissaboni protsessiga seotud ootused ei ole täitunud. Euroopa Liit astub uude faasi, kus rahvastiku arv on lisandunud 20 % ning suurenenud on ka heterogeensus. Samal ajal on laienemise tulemusel tekkinud uued stiimulid ja uued kasvu- ja edukuse väljavaated.

5.2

Kaalul on liidu usutavus. Arvestada tuleb avaliku arvamuse tähtsusega ning väheneva toetusega integratsiooniprotsessile.

5.3

Ei tohiks lubada, et laienemine toob kaasa liidu endassetõmbumise. Mänguväljakuks on kogu maailm: EMSK võtab arvesse, et peamiseks orientiiriks on liidu positsioon maailmas – mitte ainult võrreldes Ühendriikidega, vaid ka üldises plaanis, kaasa arvatud sellised kiirelt arenevad ja suured tärkavad turud nagu Hiina, Kagu-Aasia ja India, mis nõuavad globaliseerumisprotsessis oma kohta.

5.4

Komisjoni ja nõukogu eesistujariigi analüüsid ja soovitused kevadiseks tippkohtumiseks on igal aastal kantud samast vaimust. Institutsioonide vahel ei ole peaaegu erimeelsusi selles osas, mida liidul ja liikmesriikidel teha tuleb. Konkurentsivõime on üha enam esiplaanil, kuid aeg-ajalt tundub, et liikmesriigid hälbivad soovitustest ning kokkulepitud otsuseid rakendatakse ebarahuldavalt või üldse mitte. Täideviimine ja rakendamine on tõsiseks probleemiks.

5.5

Kõigist neist põhjustest tingituna on Lissaboni protsessi taaselustamine väga tähtis. EMSK rõhutab selle pikaajalise perspektiivi suurt tähtsust. Komitee toetab komisjoni ja Euroopa Nõukogu vaatenurka ning näeb nii vanadele kui uutele liikmesriikidele ette ühise edasiviiva tee.

5.6

See edasiviiv tee saab olla suunatud ainult integratsiooni süvendamisele. Ilma sellise süvendamiseta ei suuda liidu 25 liikmesriiki liikuda kaugemale vabakaubanduspiirkonnast. Tuleviku globaalsetes võimumängudes oleks see Euroopa majanduse, ettevõtete ja kodanike jaoks ebasoovitav variant.

5.7

EL-i tasandil “uue stiili” Lissaboni protsessi formuleerimisel – konkurentsivõime tugevdamisel ja majanduse teadmuspõhisuse võimendamisel, jätkusuutlikkuse, sotsiaalsete konsultatsioonide ning sotsiaaldialoogi edendamisel – võib olla soodne mõju üksikute liikmesriikide sõltumatule poliitikale.

5.8

Poliitika suunised osutavad, et terve riiklik majandus ning riikliku ja erasektori investeeringud nõuavad nidusat, transparentset ja usaldustloovat raamistikku, mille olemasolu peavad tagama nõukogu ja komisjon. Liit vajab tungivalt dünaamilisust, ning Euroopa on jälle kord teede ristumiskohal.

6.1

Selles protsessis on EMSK-l järgmised lähtepunktid:

6.2

Läbipaistvus nõuab, et institutsioonilisele dimensioonile pöörataks vajalikku tähelepanu. Erinevate vastutusalade jaotamist liikmesriikide ja liidu vahel ei ole vastavate konsultatsioonide käigus piisavalt käsitletud. Sellist mittesiduvat lähenemist ei ole võimalik selgitada kodanikele ja ettevõtetele.

6.3

Sellele lisaks toetaksid siduvad meetmed liikmesriike ja komisjoni sise- ja välistegevust. Loomulikult vajab komisjon laienenud liidus tugevat tegevusbaasi.

6.4

Liikmesriigid peavad arvestama riigieelarve distsipliiniga ning makromajandusliku poliitikaga, millega nad ise stabiilsus- ja kasvu paktis nõustusid.

6.5

Valitsustevahelistel peegeldustel on tendents muutuda tugevamaks. EMSK hoiatab resoluutselt selle tendentsi eest. Ükski liikmesriik ega liikmesriikide grupp ei suuda võtta endale komisjoni spetsiifilist rolli. Loomulikult kaitseb iga liikmesriik oma seisukohta ja järgib oma poliitilist rõhuasetust, isegi kui oleks vaja suuremat objektiivsust ja peent monitooringut.

6.6

Põhiseaduslik leping näeb ette 25 liikmesriigi poliitika parema koordineerimise. Sel otsustava tähtsusega perioodil on kvalifitseeritud häälteenamuse meetodi laiendamisel positiivne efekt. Vastasel korral jätkuvad soovimatud vetod. Tööstus, sotsiaalpartnerid ja muud sotsiaalsed osalejad (ülikoolid, uurimisinstituudid jne) võivad anda sellesse poliitika parandatud juhtimisse positiivse panuse.

6.7

Alati on olemas killustumise oht. EMSK kaitseb terviklikku lähenemist, mida võib saavutada konkurentsivõime nõukogu suurema efektiivsusega koostöös majandus- ja rahandusministrite nõukoguga ning millega kaasneb parem avalik tuntus. Euroopa Nõukogu järeldused on sellega kooskõlas, samuti nagu ka argumendid, millel põhineb valitsusjuhtide soov (18)“supervoliniku” järele, kes vastutaks majanduspoliitika eest.

6.8

Omalt osalt nõustub EMSK, et konkurentsivõime nõukogu peab igal juhul muutuma läbipaistvamaks. See on halduse parandamise praktiline lähtepunkt. Nõukogu huvidele ei vasta koosolekuteruum, mida täidavad arvukad volinikud koos pidevalt muutuva riikide valitsusliikmete grupiga, kes vastutavad väga erinevate poliitika valdkondade eest. Kõigepealt peab komisjoni tagama, et konkurentsivõime nõukogu koordineerimine oleks läbipaistev ja annaks selge pildi avalikust arvamusest. Võttes arvesse Lissaboni päevakorra tähtsust, on see ühtlasi komisjoni presidendi ülesandeks. Teiseks peaksid konkurentsivõime nõukogu parem organiseerimine ja moderniseerimine EL-i tasandil samuti kaasa tooma rahvusvaheliselt kergemini tunnistatava riikide valitsusliikmete vastutuse mudeli. Nii paraneks võime veenda avalikku arvamust ja vastastikune vastutustunne jagatud poliitika eest.

6.9

Mis puutub “mitmese kiiruse” küsimusse, siis puudub formaalne definitsioon, millega liit hakkama saaks. Sellised näited nagu Euroopa majandus- ja rahaliit ning Schengeni leping on õnnestunud. Kuid liikmesriikide erinev olukord ja erinevad lähenemised, mida esitatakse poliitika suunistes, ei paku atraktiivset väljavaadet halvasti määratletud “mitmese kiiruse” olukordade jaoks, mis põhjustaksid konkurentsimoonutusi. Konstitutsiooni kavandis esitatud protseduur pakub positiivse lähtekoha.

6.10

Siseturu jaoks – mis on endiselt integratsiooni keskpunktiks – on “mitmese kiiruse” variant halb variant, sest see tooks kaasa muutuvad koalitsioonid erinevates küsimustes ning pakuks liikmesriikidele, kes mõnes küsimuses vastumeelsust ilmutavad, dilemmast liiga kerge väljapääsutee.

6.11

Valdkondades, mis on reserveeritud liikmesriikidele, on raske pakkuda üldist abinõude ja ümberkohanemise valikut. Kuidas nendega tegeldakse - peamiselt antud riigi olukorda täpselt kirjeldades ning parimate tavade abil - väärib täielikku toetust. Tuleb teha pingutusi nende meetodite edasiseks täiendamiseks, kasutades võrdlevat statistikat; komisjonil tuleb ka määrata instrumendid, mis võimaldaksid paremini hinnata riiklike kulutuste kvaliteeti.

6.12

Selgelt määratletud poliitikavaldkondade osas, kus ühenduse meetod ei toimi, pooldab EMSK endiselt konkurentsipoliitikat ja avatud kooskõlastamise meetodit. Kuid seda eeldusel, et need annavad ainult piiratud tulemusi (kindlasti lühikeses perspektiivis), kuna liikmesriigid ei hinda loomulikult üksteist. Mõned liikmesriigid teevad poliitikasse kasulikke muutusi, näit. pensionide ja tööturu valdkonnas. Selles osas tuleb parandada välist tuntust.

6.13

Euroopa Nõukogu märgib, et komisjon koostab “kaardi”, et tugevdada ja rakendada Lissaboni strateegiat. “Parem haldus” on keskseks lähtepunktiks. Usaldus ja stabiilsus nõuavad selget institutsionaalset raamistikku.

6.14

EMSK väidab, et “uue stiili” Lissaboni protsess peaks võtma eeskuju “Euroopa 92” edukatest meetoditest. Tuginedes olemasolevale praktikale tähendaks see, et aruanded poliitika suuniste kohta, siseturu, tööhõive ja Lissaboni protsessi kohta võetakse kokku selgeks plaaniks, mis sisaldab etappe ja ajakava, mille raames tehtaks selgeks, kellelt missugust tegevust oodatakse (komisjonilt, Euroopa Parlamendilt või liikmesriikidelt), millise otsuse alusel ja millise aja jooksul. Selles seoses rõhutab EMSK komisjoni rolli ja ühenduse meetodi tähtsust, mis mõlemad on vastutavad “Euroopa 92” edu eest. Komisjon esitab igaaastaselt arenguaruande. Selle põhjal määrab Euroopa Liidu Nõukogu pärast Euroopa Parlamendiga konsulteerimist kindlaks prioriteedid, mille alusel komisjon teeb oma ettepanekud.

6.15

Ainus tõeline edusamm Lissaboni protsessiga seoses on seotud siseturuga, vähemalt mis puutub seadusandlusse ja reeglitesse. Sellest hoolimata esineb elluviimisel pidevaid puudujääke. Edusammud on ühenduse meetodi otseseks tulemuseks. EMSK pooldab kõigi siseturuga seotud küsimuste ühendamist selgeks plaaniks, millel on selged tähtajad:

6.16

Küsimustes, mis sõltuvad riiklikust otsustusprotsessist, näiteks sotsiaalkaitse, tööturg (tööhõive eritöörühm) ja maksustamine, soovitaks EMSK, et nõukogu peaks otsustama ka eesmärgid ja elluviimise, seda komisjoni ettepanekul ning kooskõlas poliitika konkurentsiga ja avatud kooskõlastamisega. Kuid kordkorraline kava peaks sisaldama ka nende riiklike protsesside arengu monitooringut. Juhtimine on nendes valdkondades kõige raskem, kuid kokkulepetel, mida ei rakendata, ei ole mõtet.

6.17

Teised küsimused, mis ei sõltu määruste koostamisest ning sõltuvad mõnikord ainult osaliselt avalikust juhtimisest, kuid mis on seotud konkurentsivõimega, teadmiste ja majanduspotentsiaaliga, väärivad samuti kohta “uue stiili” Lissaboni protsessis; nende hulka kuulub:

6.18

Komisjon ja Euroopa Nõukogu pooldavad “muutuse partnerlust”. EMSK toetab neid püüdlusi täielikult. See võib osutuda väga kasulikuks kontseptsiooniks. Lissaboni strateegiat ei ole kunagi peetud pelgalt ülalt-alla protsessiks. Selle edu peitub faktis, et poliitika formuleerimine, täideviimine ja rakendamine sõltuvad mitmetest osapooltest: administraatorid (Euroopa, riigi ja piirkonna), kõigi tasandite sotsiaalpartnerid, firmad, ülikoolid ja paljud muud kodanikuühiskonda kuuluvad sotsiaalorganisatsioonid. Eesmärkide selge esitlemine, selgitades kõigile liidu poliitilistele ja sotsiaalosapooltele, mida neilt oodatakse, võib osutuda uueks ja väga vajalikuks inspiratsiooniallikaks.

6.19

Muutuse partnerlusel on suur potentsiaal, eeldusel, et seda esitatakse õigesti. See võib kaasa tuua uuelaadilise suhtluse ja uued liitlassuhted mitmete gruppide vahel, kes on Euroopa integratsiooniprotsessi kaasatud. Ka see on osa “heast valitsemistavast”.

6.20

Euroopa Nõukogu kutsus komisjoni üles moodustama kõrgetasemeline grupp, mis kannaks komisjonile 1. novembriks 2004 ette jätkuva Lissaboni protsessi käigust. Aruanne ja nägemus sellisest kõrgetasemelisest grupist mängivad tähtsat rolli, kui pidada silmas Lissaboni strateegia vahearuannet 2005. a. kevadisel tippkohtumisel. Euroopa Ülemkogu tegi ka EMSK-le ettepaneku esitada samaaegselt soovitusi antud vahekokkuvõtte jaoks.

23.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 74/32

1.1

1. mail 2004 astus Euroopa Liit suure sammu algse Euroopa Ühenduse loojate 1952. aasta nägemuse teostamise suunas, see oli unistus, mida nad jagasid inimestega, kes olid tunda saanud sõdasid, katastroofe ja teisi õnnetusi ning kes olid elanud vaesuses ja viletsuses. Nüüd ei ole teekond Euroopa tõelise integratsioonini enam väga pikk. 25 liikmeline Euroopa on praeguseks juba tegelikkus ja vastu on võetud otsused 27 liikmega liidu kohta.

1.1.1

See edasiminek ei tähenda ometi, et oleks ületatud igasugune ettenägematute tagajärgedega taandarengu oht. Euroopa ühine ehitus vajab toetust. Parim toetus Euroopa kodanikele on kui nad tunnevad, et nad on selle ehitustöö lahutamatuks osaks. Nad peavad olema uhked selle üle, et nad kuuluvad suurde demokraatlikku geograafilisse tervikusse, kus on tagatud rahu ja inimväärikuse austamine, mis kaitseb ja tagab kõigi inimväärikust ja püüdleb kõigi heaolu poole. Kui kodanikud tunnevad, et Euroopa on nende isamaa ning kui nad tunnevad selle üle uhkust, et nad elavad Euroopas.

1.2

Et see ka reaalselt nii juhtuks, peab Euroopa Liit möödapääsmatult konsolideerima juba olemasolevaid ühtseid põhimõtteid ja hakkama, mõõduka rütmiga ja demokraatlikke protseduure kasutades, välja töötama ja ellu viima kõiki neid, mis veel puuduvad, et lisaks majandus- ja rahaliidule moodustada tõeline ühiskondlik ja poliitiline reaalsus.

1.3

Nende põhimõtete väljatöötamine ja elluviimine toob mõistagi kaasa kulutusi, mis tuleks jaotada õiglaselt ning iga kodaniku, iga riigi majanduslikku tugevust arvestades.

1.4

Soovides kaasa aidata uue programmideperioodi 2007-2013 eelarve valmimisele, annab EMSK komisjoni taotlusel välja arvamuse selle küsimuse osas, milles on arvesse võetud ka komisjoni teatist: Kolmas aruanne majandusliku- ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta. (1)

1.5

EMSK ei piirdu siiski ainult nende kahe dokumendi kriitilise vaatlusega, vaid laiendab oma arutlusi teemadele, küsimustele, poliitikavaldkondadele, mida neis ei käsitleta, vaatamata suurele tähtsusele, mis on neil Euroopa tuleviku ülesehitamisele või liidu eelarve toimimisele kavandatava programmiperioodi jooksul.

1.6

Seega, neid dokumente – eriti komisjoni teatist 2007-2013 a finantsperspektiivide kohta – ignoreerimata, ei saa me, arvestades EMSK olemust ja koosseisu, piirduda ainult nende kriitilise vaatlusega, vaid peame puudutama ka teemasid, küsimusi ja poliitikavaldkondi, mida nimetatud tekstides ei käsitleta.

1.7

Teisisõnu, paralleelselt nõusolevale või eriarvamusele Euroopa Komisjoni seisukohtade ja ettepanekute kohta, peab EMSK aitama edasi viia arutlusi Euroopa ühisest tulevikust, rõhutades ka teisi selle küsimuse tahke.

2.1

Oma teatises nõukogule ja Euroopa Parlamendile (2) toob komisjon välja oma nägemuse Euroopa Liidust ja oma eelarveprogrammi perioodiks 2007-2013.

2.2

Et ära kasutada kõiki laienemise eeliseid ja aidata kaasa Euroopa õitsengule, pakub komisjon välja kolm suurt prioriteeti: säästev areng, kodanike huvid ja liidu rolli tugevdamine ülemaailmse partnerina.

2.3.1

Euroopa Ülemkogu kohtumisel Lissabonis aastal 2000 leppisid riigipead ja valitsusjuhid kokku Euroopa ülesehitamise aluseks olevas tegevuskavas, mille eesmärgiks on muuta Euroopa “kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majandusruumiks maailmas, olles võimeline jätkusuutlikuks majanduskasvuks koos rohkemate ja paremate töökohtadega ning suurema sotsiaalse ühtekuuluvusega”.

2.4

Komisjoni arvates tuleb see protsess uuesti dünaamiliseks muuta, lisades usutavad ja teostatavad eesmärgid nii liikmesriikide kui EL tasandil. Tuleb edendada ettevõtete konkurentsivõimet siseturul, arendada teadus- ja arendustegevust, ühendada Euroopa omavahel võrkude abil, parendada hariduse ja koolituse kvaliteeti Euroopa Liidus ning tugevdada veelgi sotsiaalpoliitika agendat ja aidata ühiskonnal olla suuteline sotsiaalseid muutuseid ette nägema ja valitsema.

2.5

Majanduskasvu ja konkurentsivõime eesmärgid on ka regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika uue põlvkonna peamiseks prioriteediks, erilise rõhuasetusega aeglustunud arenguga regioonidel. Veel enam kui minevikus peavad majanduskasv ja ühtekuuluvus teineteist täiendama.

2.6

Tulevikus peab ühtekuuluvuspoliitika tegelema süstemaatiliselt konkurentsivõime puuduse probleemiga, et üha suurem arv liidu piirkondi saaks osaleda majanduskasvu ja tööhõive arengus.

2.7

Oma ettepanekutes nimetab komisjon selgelt nõukogu aastal 2003 vastuvõetud otsuseid reformida ühtset põllumajanduspoliitikat ja kinnitada kuni aastani 2013 põlumajanduskulutused turumeetmete ja otseste maksete jaoks. See reform suunab EL põllumajanduspoliitika radikaalselt säästva arengu poole, kõrvaldades seose abide ja tootmise vahel. Ühtse vahendi raames ümberkorraldatud tulevane maapiirkondade arengu poliitika aitab suurendada põllumajanduse konkurentsivõimet ja teha edusamme keskkonnakaitse ja maapiirkondade mitmekesistamise alal. Ta toob välja lisavahendid, kandes otsestest maksetest saadud summad osaliselt üle põllumeestele, et tugevdada maapiirkondade arenguprogramme.

2.8

Reformitav uus ühtne kalanduspoliitika jääb endiselt keskendatuks ressursside säästvale kasutamisele. Keskkonnapoliitika teostamisel on püütud vastata kodanike ootustele elutingimuste parendamise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse tugevdamise osas ning rahvusvahelistele kohustustele, tõhustades samas efektiivsust ja konkurentsivõimet.

2.9.1

Alates Amsterdami leppest on enamus vabadusi, julgeolekut ja justiitsasju puudutavaid otsuseid üle kantud ühenduse tasandile. Tänapäeval tunnistavad kõik, et immigratsiooni, varjupaigasoovijate ning kuritegevuse- ja terrorismivastase võitluse esitatud väljakutsetele ei saa enam rahuldavalt vastata vaid riiklikul tasandil rakendatud meetmetega. Sama kehtib ka looduskatastroofide ja sanitaar- ja keskkonnakriiside vastase kaitse kohta, juurdepääsu kohta avalikele teenustele ja tarbijakaitse ja tervishoiuga seotud probleemide kohta.

2.10

Kõiki neid tegevusi saab edasi arendada vahendite parendamise ja piisava finantseerimise läbi.

2.11.1

Laienenud liit peaks mängima tähtsamat rolli regiooni pea ning rahvusvahelise partnerina. Neile ootustele vastamiseks peab EL arenema poliitiliselt vastutustundlikuks tegijaks, kes oleks võimeline oma suurust ära kasutama.

2.12

Liit peab täitma täiel määral oma rolli ka maailma poliitilises valitsemises ja strateegilises julgeolekus. Tema missioon on peamiselt kindlustada ühiskond ähvarduste vastu, tagada tsiviiljulgeolek ja kaitsta kodanikke mitmesuguste ohtude eest.

2.13.1

Neid eesmärke on võimalik saavutada 27 liikmesriigiga liidus, ilma et praegust kulutustebaasi suurendataks.

2.14

Et vastata eespoolkirjeldatud väljakutsele, nimelt töötada välja usaldusväärne poliitiline projekt, on vaja omada selle teostamiseks vajalikke ressursse. Komisjon on arvutanud kõnealuse perioodi keskmiseks kulude ülempiiriks 1,14 %. EL eelarve tuleb uute prioriteetide toetamiseks uuesti tasakaalustada. Esialgu kulumäär laienemise mõjul tõuseb, kuid perioodi lõpuks on ta jälle algse taseme lähedal. Kohustused on madalamad kui praegune tase 1,24 % RKTst.

2.15

Komisjon soovitab kaaluda tulevikus üldistatud korrektuurimehhanismi sisseviimist, mis määraks kindlaks läbipaistva ja objektiivse meetodi riigi relatiivse edu suhtes ülemääraseks hinnatava eelarvekoormuse korrigeerimiseks.

2.16

Veel käesoleval aastal töötab komisjon välja sobivad seadusandlikud ettepanekud ning täpse ajakava kõnealuste eesmärkide saavutamiseks.

3.1

Üldiselt on Euroopa Komisjoni teatis EMSK hinnangul positiivne dokument. Detailsemalt vaadeldes võib öelda, et tegemist on tekstiga, mis valdavalt:

3.2

EMSK hindab väga positiivselt tekstis väljendatud spetsiifilisi valikuid ja ideesid ning toetab neid täielikult. Täpsemalt on tegemist järgmiste elementidega:

3.2.1

Säästva arengu mõiste ja sisu, nagu ka sinna juurde kuuluv majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste elementide kombinatsioon.

3.2.1.1

EMSK ühineb Euroopa Komisjoni vaadetega selles valdkonnas ja märgib, et säästva arengu mõiste on keerukas ning katab:

3.2.1.2

Säästva arengu mõistet ei saa niisiis kokku võtta majanduskasvu kvantitatiivsete parameetritega, see sisaldab nii kvantitatiivseid (majanduslikke) kui kvalitatiivseid (sotsiaalseid, keskkonnaalaseid) elemente.

3.2.1.3

EMSK mõistab hukka paljudes teistes tekstides toimuva mõistete “jätkusuutlik majanduskasv” ja “säästev areng” segiajamise. Oma arvamuses EL säästva arengu strateegia hinnangu kohta (3) toob ta välja, et EL finantsperspektiivid perioodiks 2007 – 2013 oleks võinud luua võimaluse lisada säästvale arengule otsustavalt hoogu. Ta nendib ka, et ei piisa lihtsalt jõusolevate strateegiate rakendamisest praegusel kujul, sest need on osutunud problemaatiliseks säästva arengu osas ja kirjutada need tulevikus eelarvereale “jätkusuutlik kasv”. Lõpuks rõhutab ta, et “säästev areng” ja “jätkusuutlik kasv” on kaks erinevat mõistet, mis võivad omavahel vastuollu minna.

3.2.1.4

EMSK meenutab, et säästva arengu konkreetsemaks muutmiseks on möödapääsmatu talle kiiresti suuremaid rahalisi vahendeid määrata kui need, mis talle praegu on võimaldatud või eelarveperspektiivis aastateks 2007-2013 ette nähtud. Arvestades majanduslike vahendite ebapiisavust ja asjaolu, et keskkond on kollektiivne avalik hüve, mis ei sõltu riigipiiridest ja moodustab säästva arengu strateegia ühe peamise haru, küsib EMSK, millisel määral oleks otstarbekas sel eesmärgil tehtud investeeringuid Stabiilsuse ja majanduskasvu paktis määratud eelarvepuudujäägi arvutamisest välja jätta. (4)

3.2.1.5

Euroopa võib mängida maailmamajanduses kaalukat rolli ja mõjutada selle arengut säästvale arengule suurema tähtsuse omistamise suunas. Ettenähtud finantsressursid on siiski selleks ebapiisavad. Euroopa Liit peab avaldama oma arvamust ühel häälel. Liikmesriigid, sõltumata oma suurusest või tähtsusest, saavad vaevalt globaalsel tasandil arenguid mõjutada. Nende pingutuste kooskõlastamine ühiste eesmärkide poole püüdlemisel Euroopa Liidu raames on möödapääsmatu vajadus.

3.2.2

Sotsiaalse ühtekuuluvuse majanduslik tasuvus ja ilmselge tõdemus, et lisaks sotsiaalsele tähendusele ja ebavõrdsuste vähendamisele toob ühtekuuluvusprotsess ühtlasi kaasa majanduskasvu parameetrite kvantitatiivse parenemise.

3.3

Programm tervikuna, püüdes leida ja lähendada selle üldise poliitilise visiooni teostamist, põhineb säästva arengu peamisel mõistel, nagu see on määratletud majanduslikust, sotsiaalsest ja keskkonnmõõtemest koosnevas raamistikus.

3.4

Koos kolmanda majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse aruande analüüsidega tõstatab komitee tekst küsimuse ja arutelude teema piirkondadevahelise koostöö korraldusest ja sammudest, mida selle edendamiseks tuleb astuda.

3.4.1

Ettepanek on kõrvaldada “programmide täiendavuse” põhimõte ühenduse abi raamprogrammist (CCA), ning CCAd ise haldusinstrumentidena, ning asendada need võrdväärse strateegilise tekstiga ühtekuuluvuse kohta, mis oleks ühenduse tasandil tasakaalustatud.

3.4.2

Samuti, arvestades praeguseni järgitud praktika ennustatavat ebaefektiivsust koos 60-70 vanade tekstide prioriteediga, on soovitatud kõrvuti asetada kolm kuni neli prioriteeti, mis oleks igale riigile eriomased, ning üks teine, kõigile ühine, mis moodustaks administratiivse reformi. Et paremini liikmesriikide eripärasid arvesse võtta, peaks Euroopa Liit omaks võtma paindlikuma ja rohkem detsentraliseeritud juhtimisviisi, nõudes samas siiski täielikku läbipaistvust ja täpsust.

3.4.3

Tundub, et ettepanekul muuta majandusliku ja finantsjuhtimise kontrolli meetodit on silmapaistev tähtsus: selle asemel, et viia läbi kontroll iga projekti järel, sõlmitakse eelnevalt usalduspakt, milles määratakse kindlaks reeglid selles küsimuses. Sellise skeemi puhul toimub kontrolliprotseduur ühtses raamistikus, mis on kõigi asjaosaliste poolt heaks kiidetud.

3.4.4

Samal ajal on EMSK mures suureneva lõhe pärast kohustuste ja maksete vahel. Hinnanguliselt ulatub see programmiperioodi 2007-2013 lõpuks 188 miljardi euroni, mis vastab ühe aasta eelarve suurusele summale. EMSK hinnangul on seega möödapääsmatu pehmendada eelarveperspektiive. Pakkudes võimalust pikendada ühe aasta võrra maksetähtaega struktuurifondide raamesse kuuluvate kohustuste osas (reegli n+2 muutmine reegliks n+3), saaks kasutada niimoodi kättesaadavaks osutunud summasid rahulikumalt, ilma ajalise surveta, mis tundub mõistlikum ja efektiivsem.

3.5

Debattide sõlmküsimuseks peab saama tunnistamine, et ühenduse eelarve ja EL majanduslikud ressursid sõltuvad otseselt erinevate liikmesriikide majandusarengu tasemest ja riikide RKP määrast.

3.5.1

Seega, aidates edendada ka kümne uue liikmesriigi majandusarengut, loob ühenduse eelarve vajalikud tingimused parendada ja laiendada tulevikus omaenda tulude laekumise arvutamise baasi. Iga riigi võimete tugevdamine ja riikide RKP parendamine toovad kaasa ka ühenduse eelarve tugevnemise tänu liikmesriikide suurenenud panusele eelarvesse (mis arvutatakse protsendimäära järgi laienenud baasil).

3.5.2

Teiselt poolt tuleb tähele panna, et liites Euroopa ühtsesse turgu ka uute liikmesriikide turud, tagatakse liidu viieteistkümne vana liikmesriigi majanduskavu perspektiivide parenemine. Kindlasti ei ole raske mõõta juurdekasvu ulatust, millele iga riik viieteistkümnest võib loota tänu uute liikmesriikide arengut kiirendavatest asjaoludest ja nende siseturgude integreerimisest Euroopa ühtsesse turgu. Mis ka ei oleks, see Euroopa viieteistkümne riigi oodatav lisajuurdekasv lisab uusi ressursse ka ühenduse eelarvesse.

3.5.3

Lisaks on EMSK arvamusel, et tagamaks EL ressursside jagunemise viisil, mis võimaldab järgida konvergentsi põhieesmärke, peab esikohale seadma uute liikmesriikide vajadused, seal, kus paiknevad kõige mahajäänumad piirkonnad ja kus integratsiooniprotsessi pole veel lõpetatud.

3.5.4

EMSK on arvamusel, et väga tähelepanelikult tuleb jälgida mitte ainult Euroopa eelarveprogrammi, vaid ka selle aluseks olevaid kavasid. See põhineb nimelt ühenduse kogutulul, mida võib vaid ette ennustada, majanduskasvu, euro ja dollari vahetuskurssi, naftahindu jms puudutavate tööhüpoteeside põhjal. Seega on palju ebakindlust tekitavaid faktoreid, mis mõjutavad üldiseid finantsvahendeid. Seepärast soovitab EMSK Euroopa Komisjonil välja töötada varustsenaariumid nii pessimistlike kui optimistlike ennustuste alusel, et kindlaks määrata vahemik, milles paiknevad aastaeelarved perioodil 2007-2013.

3.6

EMSK hinnangul on kahe muutuja – ambitsioonikate poliitiliste eesmärkide majanduslik hinnang (hind) ja käsutatavad finantsressursid (ebapiisavad) – käsitlemise küsimuse lahendamiseks on vaja endalt küsida, mil määral on käsutuses olevad vahendid nende eesmärkide saavutamiseks piisavad.

3.7

Sellise tähtsusega kohandamisprotsessis tekib järgmine dilemma: kas kohandamise surve all tuleb madaldada poliitilisi eesmärke ja maailmanägemust, mida nad esindavad, et viia nad vastavusse olemasolevate ressurssidega või vastupidi, tuleks püüda suurendada vahendeid niipalju, et neist piisaks kõrgete eesmärkide täitmiseks? See dilemma võib muutuda vaid teoreetiliseks, kui võtta eesmärgiks realistlikult ja efektiivselt saavutada olemasolevate vahendite sobivus.

3.8

Kuivõrd neid peetakse vajalikuks Euroopa ühise tuleviku ülesehitamisel, tundub problemaatiline soov neist iga hinna eest lahti saada. Selles mõttes ei ole Euroopa Komisjoni püüdu vajalikku tasakaalu ümber määratleda, ei kerge heaks kiita ega mõista, kuna selle ilmne tagajärg on tema poliitiliste eesmärkide potentsiaalse mõju nõrgestamine.

4.1

Nagu teatise tekstist välja tuleb, kõhkles komisjon enne üksmeelse otsuseni jõudmist kolme võimaluse vahel ühenduse eelarve kohustuskrediidi taseme määratlemisel, arvestades hiljutisi selle teemaga seotud arenguid.

4.2

Esimene võimalus oli, et see tase oleks 1 % RKTst, vastavalt mõne liikmesriigi sooviavaldusele. Euroopa Komisjon on selgelt seisukohal, et selline protsendimäär on täiesti ebapiisav.

4.3

Teine võimalus oli tõsta taset 1,30 %ni RKTst. Euroopa Komisjoni hinnangul võib see arv, mis ei ole ka ülepaisutatud, võimaldada Euroopa Liidul paremini vastata kõigi oma poliitiliste eesmärkide täitmise vajadusele.

4.4

Kolmas võimalus oli jätta tase 1,24 %le RKTst, mis vastab praegusele finantsraamistikule. Euroopa Komisjon soovib siiski täpsustada, et kui see arv lõplikult kinnitatakse, tuleb Euroopa Liidu eelarves ümberkorraldusi teha, et luua võimalusi uute prioriteetide rahastamiseks.

4.5

Euroopa Komisjon otsustas lõpuks kolmanda võimaluse kasuks, kuid võib arvata, et sel valikul on järgmised tagajärjed:

4.5.1

Esiteks, praeguse eelarveraamistiku püsimajäämine, mis tõstatab küsimuse, kas on võimalik võtta kohustuseks ja finantsiliselt katta uusi prioriteete, kui eelarvetulud on samad, mis kuni siiani finantseerisid väiksemat arvu prioriteete. Tuleb märkida, et enamuse kümne (ja hiljem kaheteistkümne) uue liikmesriigi arengutaset iseloomustab mahajäämus, ja märkimisväärne mahajäämus Euroopa Liidu senise viieteistkümne riigiga võrreldes ning tõhus rahaline toetus uute liikmesriikide arengu tagamiseks nõuab märkimisväärsel hulgal uusi vahendeid. Selles osas täpsustab komisjoni tekst, et “laienenud liidus on keskmine SKP elaniku kohta üle 12 % madalam kui registreeriti liidus enne laienemist, samas kui ebavõrdsus sissetulekute osas üldiselt kahekordistub”.

4.5.2

Teiseks, restruktureerimine ja uued tasakaalud ühenduse eelarves: tõstatub küsimus, kas reformid ja nende läbi saadud uus tasakaal toovad kaasa ka vastava “taandarengu” Euroopa Komisjoni samas teatises püstitatud poliitiliste eesmärkide osas, nõrgestades seeläbi meie ühise tuleviku ehitamiseks vajalikke aluseid.

4.5.3

Kolmandaks, suurel määral föderaalne struktuur ja toimimisviis, mille EL omandab Põhiseadusliku leppe vastuvõtmise ja jõustumisega, subsidiaarsuse painutamise, ühtsete Euroopa põhimõtete – ja seega ka vastavate ressursside, mida need nõuavad – laiendamise ja tugevdamisega.

4.5.4

EMSK märgib ära ja toob välja komisjoni teatise tekstist mõned lõigud, milles näidatakse võimalikke finantspuudujääke, mis võivad programmiperioodil 2007-2013 ilmneda, ja mille tagajärjel paiskuks segi poliitilised ennustused ja kaoks igasugune võimalus kirjeldatud ja väljapakutud tegevusplaani ellu viia.

4.5.5

Ja tõesti, nii lepitav, mõõdukas ja tasakaalustatud kui komisjoni tekst ka ei ole, rõhutab ta siiski, et “arvestades laienemise ebasümmeetrilist mõju ühenduse eelarvele, nõuab juba lihtsalt acquis' säilitamine finantspingutuse tugevdamist” (sissejuhatus). See väga elegantselt formuleeritud märkus ei jäta mingit kahtlust, et on võimatu mitte ainult rikastada, vaid isegi lihtsalt säilitada acquis communautaire'i juhul, kui ressursse ei suurendata.

4.5.6

Veelgi enam, komisjon tugevdab seda väidet veelgi, tuues välja pidevalt laieneva lõhe EL poliitiliste kohustuste ja tema võimetuse vahel neid täita, ning poliitilise tahte puudumise ja ebapiisavad ressursid, mis mõjutavad liidu võimet pidada oma lubadusi paljudes uutes esmatähtsates valdkondades (sissejuhatus).

4.5.7

Sarnaseid vihjeid leiab ka teatise teksti teistest lõikudest. Nii ütleb 2. peatükk, et “lõhe selle vahel, mida liidult nõutakse ja tema ressursside vahel on muutunud liiga suureks”, ja hoiatab kohe seejärel, et “panna liidule peale rida uusi ülesandeid ja keelduda andmast vahendeid nende täitmiseks, tähendaks mõista ta kodanike õigustatud kriitika alla, kelle õiguspäraseid ootusi on petetud”.

4.5.8

EMSK leiab, et komisjon väljendub tabavalt, märkides, et “kõik liikmesriigid on kaotajad”, kui ei jõuta kokkuleppele Euroopa projekti eesmärkide osas ja kui ei leita vahendeid selle elluviimiseks.

4.5.9

Hinnates eespoolmainitud tähelepanekuid, tuleb arvestada ka märkust, et liites Euroopa arengufondi ühenduse eelarvesse programmiperioodi 2007-2013 jooksul, ei jää viimane oma praegusele tasemele, vaid väheneb.

4.5.10

Uue programmiperioodi 2007-2013 jooksul tuleb tugevdada Euroopa ühtseid põhimõtteid, samal ajal kui piiratakse vastavaid riiklikke poliitikaid. See areng on õigustatud seeläbi, et EL ei või muutuda lihtsalt riiklike tegevuste juhtijaks. Ühine huvi nõuab Euroopa ühtsete põhimõtete väljatöötamist ja elluviimist.

4.5.11

Siiski ei saa liidu lisandväärtuse paremaks muutmist jätta riiklike strateegiate hooleks. Komisjon selgitab keerutamata, et selle efektiivseks parendamiseks on vajalik mõjuv kriitiline mass riigiülesel tasandil, ning et seega saab seda efektiivsust paremini saavutada ühtsete põhimõtete läbi (prantsuskeelses tekstis lk 5).

4.5.12

Seega on ekslik kujutada küsimust lihtsa ressursside liikmesriikide-vahelise ümberjagamise probleemina. Otse vastupidi, seda tuleks esitada kui Euroopa ühtsete põhimõtete mõju optimeerimise küsimust, eesmärgiga suurendada veelgi nende käsutusse antud ühenduse fondide lisandväärtust (prantsuskeelses tekstis lk 5).

4.5.13

Teisest küljest, positiivsete punktide loetelus toob komisjon välja ühenduse sekkumiste tähtsuse ja lisandväärtuse loomise igale liidu eelarvest makstud eurole.

4.5.14

Selliseid viiteid leidub ka järgmistes komisjoni teksti lõikudes:

4.5.15

EMSK arvates on vaja juhtida tähelepanu asjaolule, et on absurdne nõuda rohkem Euroopat vähendades samas käsutuses olevaid ressursse. Lisaks sunnib omavahendite piiramine 1 %le RKTst lõplikult kärpima struktuuri- ja ühtekuuluvuspõhimõtete dotatsioone, seda enam, et arvestades ühtse põllumajanduspoliitika rahastusraamistikku, mis kehtib kuni aastani 2013, puudutavad kõik edasised ühenduse eelarve vähenemisest tingitud kärped just ühtekuuluvusmeetmeid, millel on drastiline mõju EL laienemisest tulenevatele väljakutsetele ja vajadustele. Veelgi enam, sellise asjade käigu puhul jääb igasugune arengualane algatus või ajend ilma oma sisust ja väärtusest.

4.5.16

Nende tähelepanekute põhjal on EMSK hinnangul vaja ületada komisjoni reservatsioonid ja otsustada suurendada ühenduse eelarve omavahendeid uueks programmiperioodiks 2007-2013, viies need maksimaalse määrani 1,30 % RKTst, ületades jõusoleva eelarveraamistiku. Seejuures tuleb silmas pidada, et igaaastasel maksimaalse määra kindlaks määramisel ei esineks liiga suuri erinevusi.

4.5.17

Seda seisukohta tugevdab veelgi tõdemus, et nende riikide puhul, kes annavad märkimisväärse panuse ühenduse eelarvesse, pöördub üks osa struktuurifondide vahendusel käibele lastud ressurssidest riiki tagasi tänu ekspordile. Seda teemat on käsitletud juba viieteist liikmega Euroopa Liidu tasandil, ja võib arvata, et vahend toimib 25 liikmesriigiga Euroopa Liidus samamoodi. Seega, oluline osa fondidest, mis vabastatakse kümne uue riigi arenguks, tuleb tagasi ka riikidele, kes annavad märkimisväärse panuse ühenduse eelarvesse (tehniliste või elektrooniliste seadmete turg, spetsialiseeritud teenuste osutamine, oskusteabe ülekanne jne). Seda aspekti ei tohi ühenduse uue eelarve ettevalmistamisel tähelepanuta jätta. Võib välja tuua ka, et oma teatise tekstis viitab komisjon korduvalt just sellele teemale, märkides, et rakendades ka siseturu raames ühtse turu reegleid, on tulemuseks mõõdetav lisandväärtus, tänu tihenevale ühendusesisesele kaubavahetusele liikmesriikide, vähemarenenud regioonide ja ülejäänud EL vahel, kuna “peaaegu veerand selle valdkonna programmide raames tehtud kulutustest tuleb ülejäänud liidule tagasi läbi suurenenud ekspordi ”.

4.6

EMSK käsitleb komisjoni tähelepanekuid Euroopa kodakondsuse omistamise tagajärgede kohta. Sellega seonduvaid eeliseid ei tohiks piirata ainult turuvabadusega: üheaegselt vabaduse, õigluse ja julgeolekuga tagatakse kõigile ka juurdepääs peamistele teenustele. Komisjon märgib õigustatult, et “piirideta Euroopa hüved” peavad olema “kättesaadavad ja juurdepääsetavad võrdselt”. Liidu kohuseks on täiendada liikmesriikide pingutusi selles osas, kuid sel tegevusel on oma hind.

4.7

EMSK on nõus ka komisjoni analüüsiga, mille kohaselt on vaja omada mitte ainult vahendeid, vaid ka ressursse nende kasutamiseks, kui tahetakse, et Euroopa võiks mängida pearolli (arenguabi, kaubanduspoliitika, välispoliitika, julgeolekupoliitika, teiste poliitikate välispoliitilised harud jne. - vt. prantsuskeelse teksti lk 6).

4.7.1

Lisaks sellele, kui põhineda vastuvõtmisjärgus oleva Euroopa Liidu Põhiseadusliku leppe tekstil, ei piirdu Euroopa kodaniku kaitsmine, mille EL on oma kohustuseks võtnud, pelgalt selle kohustuse tunnistamisega, vaid annab ka vastava juriidilise vastutuse selle tagamiseks, ning seeläbi paneb talle kahjude hüvitamise kohustuse (nt terrorismiaktide või looduskatastroofide ohvritele).

4.8

Kuigi EMSK kiidab heaks registreeritud edasiminekud mõne eelarvejaotise osas, tuleb siiski mõista, et protsentides on need arengud suhtelise iseloomuga. Nii moodustab seitsmeaastaseks tsükliks 2007-2013 peatükis “kodakondsus, vabadus, julgeolek ja õigus” ette nähtud ressursside suurendamine 162 % vaid 2.239 miljonit eurot. Samal ajal vähenevad kulutused põllumajandusele 3 % ehk 1.442 miljonit eurot. Perioodi lõpuks moodustavad nende kahe peatüki kulutused vastavalt 2 % ja 26 % eelarvest. Põllumajandusele eraldatud vahendite osakaalu puhul tuleb arvesse võtta, et EL laienemise ja ühtse turukorralduse reformi tõttu tuleb ühtsel põllumajanduspoliitikal vastu võtta uusi suuri väljakutseid.

5.1

Ei teatise tekst ega kolmas aruanne majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta käsitle üht küsimust, mille lahendamisviisil on loodetavasti mõju ühenduse eelarvele, nimelt kümne uue liikmesriigi töötajate vaba liikumine viieteist praeguse liikmesriigi tööturul ja kahe-, viie- või seitsmeaastase üleminekuaja kehtestamine. Selles valdkonnas tuleb küsida, millisel määral mõjutavad kümne liitunud riigi töötajatele tehtud piirangud viieteistkümnes riigis töötamiseks nende majandusliku ja sotsiaalse arengu kiirust.

5.2

Üks teine võimalik arutlusteema on suhe Euroopa fondide toetuse ja selle vahel, kui kaugele on kümme uut liikmesriiki jõudnud, et võtta kõigile nõuetele vastavalt vastu kohustused, millele nad on juba alla kirjutanud, ja nende edasiviimine.

5.3

Et analüüsida kindla ajavahemiku majanduslikke perspektiive, tuleb eraldi uurida ühelt poolt omavahendeid, teiselt poolt eelarvekulutusi. Komisjoni teatis on üles ehitatud võrdlevale skeemile: neljas peatükk on pühendatud uuele finantsraamistikule, rõhutades eriliselt kulutusi, samas esitab viies peatükk arutlusi rahastamissüsteemide üle.

5.4

Käesolev arvamus paneb rõhu kulutuste läbivaatusele, arvestades, et EMSK kavatseb tagasi pöörduda omavahendite peatüki juurde, kui komisjon on esitanud nõukogule aruande sel teemal.

5.5

Praeguse asjade seisu juures on EMSK hinnangul siiski vajalik avaldada arvamust kahe järgmise punkti kohta:

5.5.1

Seevastu väljendab EMSK tugevat kahtlust üldistatud korrektuurimehhanismi kohta, mis vaid seadustaks “õiglase sissetuleku” põhimõtte. Tegemist on vaesemate riikide teatud solidaarsusega rikkamate riikidega, mis on vastuvõetamatu. Ühes aruandes aastal 1998 (5) on komisjon teinud simulatsioone sellise mehhanismi rakendamise kohta. Sellest tuli välja, et kui aastal 1996 oleks korrektuurimehhanismi rakendatud viie riigi suhtes (UK, D, NL, A, SV; 48,7 % SKPst) ja eeldades nende väljajätmist korrektuuri rahastamisest, oleks kulud jagunenud ülejäänud kümne riigi vahel, kes moodustasid 48,9 % EL RKPst! Hiljutine laienemine madalama elatustasemega riikidesse suurendaks seda ebavõrdsust veelgi.

5.5.2

Igal juhul, kui osutuks, et mingi üldistatud korrektuurimehhanism on vajalik, ei tuleks EMSK hinnangul olukorra tasakaalustamisel arvesse võtta interventsioonifondide raames tehtud kulutusi, sest need täidavad otseselt tulude ümberjagamise eesmärki.

5.5.3

EMSK on seisukohal, et seoses võib-olla kasutusele võetava üldise korrektuurimehhanismiga tuleks eelarvesaldosid arvutada ainult tegevuskulude alusel, nagu seda kaaluti juba 1999. a Berliinis. Nii saaks vältida kahjulikke mõjusid, mis tekivad seeläbi, et EL halduskulud ja ühtsete poliitikate kulud jäetakse selle riigi kanda, kus need summad tegelikkuses kulutati. See vastaks ka pigem “eesmärgipõhisele planeerimisele”, mille puhul 1. on halduskulud seotud neid põhjustavate tegevuskuludega ja 2. kõik halduskulude katmise vahendid jaotakse kõigi kulukategooriate vahel.

5.6

Teisest küljest, mis puudutab kaudsete ressursside küsimust, kordab EMSK ettepanekut, mida ta väljendas oma arvamuses teemaksu kogumise elektrooniliste süsteemide üldistamise ja vastastikuse kasutamise kohta ühenduses, (6) nimelt luua Euroopa transpordi infrastruktuuride fond, mida rahastataks maksust üks eurosent kõigi sõidukite poolt tarbitud iga kütuseliitri pealt.

5.7

EMSK toetab komisjoni soovitust ühitada eelarve programmiperiood Euroopa institutsioonide (parlament, komisjon) vastava mandaadi kestusega.

5.7.1

EMSK tunneb heameelt finantsperspektiivide lisamise üle põhiseadusse. See aitab kaasa EL eelarveraamistiku stabiilsusele.

5.7.2

Siiski kahetseb EMSK, et Euroopa Ülemkogu ei saanud säilitada Euroopa konventsiooni eeliseid, mille kohaselt finantsperspektiivid oleks vastu võetud kvalifitseeritud häälteenamusega keskmise tähtajaga. Euroopa Ülemkogu otsustas aga säilitada ühehäälsuse, liites sellele võimaluse minna üle kvalifitseeritud häälteenamusele, tingimusel, et otsus oleks vastu võetud ühehäälselt Euroopa Ülemkogu poolt! EMSK kardab, et ühehäälsuse säilitamine võib tõugata liidu tõsisesse põhiseaduslikku kriisi või et liidu poliitilised ambitsioonid võivad tõsiselt väheneda.

5.8

EMSK toetab ettepanekut, mis teeks Euroopa Parlamendist peamise ühenduse eelarve eest vastutava instantsi, idee järgi peaks ta täielikult vastutama nii kohustusliku kui mittekohustusliku osa eest.

5.9

EMSK peab ka vajalikuks märkida, et samas kui Lissaboni strateegia toob välja selged väljakutsed ja viib kindlate algatuste ettevõtmiseni, ei paista komisjoni tekst pakkuvat konkreetseid meetmeid liidu majandusarengu ärgitamiseks. Ainus praktiline idee, mis dokumendist esile kerkib (peatükk IV, Uus finantsraamistik, C Paindlikkus) seisneb spetsiaalse majanduskasvu saatmise fondi loomises, kuid seda varustavad ressursid on hinnatud täiesti ebapiisavaks. EMSK meenutab siinkohal, et Lissaboni strateegia elluviimine oli rajatud 3 %se keskmise aastase majanduskasvu hüpoteesile, kui ennustused järgnevateks aastateks ei ületanud 27 liikmesriigiga Euroopa puhul 2,3 %. Veelgi enam, oma juba aastast 2000 alates vaevaliselt kasvanud majandust arvestades ei õnnestu liidul seda “majanduskasvu puudujääki” ületada.

5.10

Seega tuleb kõnealused summad üle vaadata ja neid suurendada, et järgida põhilisi eeltingimusi Lissaboni strateegia edasiminekuks ja õnnestumiseks, nimelt haridusse ja teadusse investeerimist puudutava süsteemi muutmist.

23.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 74/39

1.1

Arengumaadele – eriti Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidele (AKV) suunatud Euroopa Liidu meetmete osas on Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee jälginud EL arengukoostöö väljakujunemist. See kaldub üha enam osaluskontseptsiooni poole, st meetmete defineerimisel ja läbiviimisel mitteriiklike osalejate (non-state actors, NSA) rolli tunnustamine ja nende kaasamine. Institutsioonid ja NSA täiendavad sel viisil üksteist vastastikku arenguprogrammide suurema mõjususe mõttes.

Cotonou kokkulepe on hetkel ainsaks näiteks taolise osaluse institutsionaliseerimisest, sest selles nõutakse valitsustelt NSA-de igakülgset kaasamist riiklike arengustrateegiate erinevatel etappidel.

1.2

Nende põhiideede ja asjaolu valguses, et komitee on juba arvamust avaldanud teemal “Kodanikuühiskonna roll Euroopa arengupoliitikas”, peab ta oluliseks AKV maades arengupoliitiliste meetmete defineerimisel ja läbiviimisel naiste osaluse ja nende põhimõttelise, omanäolise panuse andmise küsimuse süvendamist Cotonou kokkuleppe raames. Komitee soovib viidata sellele, kuivõrd oluline võib olla naiste panus ja kuidas on võimalik Cotonou kokkuleppe raames nagu ka kõigi teiste arengupoliitiliste meetmete puhul aidata sellel ulatuslikult mõjule pääseda.

1.3

Lisaks on komitee kui organiseerunud kodanikuühiskonna ruupor Euroopa tasandil juba varem “… rõhutanud naiste kui arengu esmaklassiliste edasiviijate põhjapanevat rolli” ning toonitanud vajadust, “toetada nende organisatsioone ja tagada neile konsultatiiv- ja otsustusorganites võrdõiguslik osalemine” (arvamus teemal “Roheline raamat Euroopa Liidu ja AKV riikide vahelistest suhetest 21. sajandi künnisel – väljakutsed ja optsioonid uueks partnerluseks”, ettekandja: hr MALOSSE, EXT 152/1997).

Mitteriiklike osalejate tõelisest osalemisest üldiselt ning eriti naisorganisatsioonide osalemisest ei saa veel aga kaugeltki juttu olla.

2.1

Maailmapanga viimases aruandes (World Development Report 2004) räägitakse globaalsest turust, mis ei vasta enam majanduse, ühiskonna ja tööhõive arengu vajadustele, eelkõige selles osas, mis puudutab põhja- ja lõunapoolkera kõigis riikides õiglast ja jätkusuutlikku kasvu pärssivate tõkete kõrvaldamist. Aastal 2002 oli viie kuuendiku maailma elanikkonna sissetulek inimese kohta väiksem kui 1 200 dollarit, samal ajal kui ülejäänud kuuendiku, mis haaras enamjaolt maailma rikkaimate riikide elanikkonda, aastane sissetulek oli keskmiselt üle 26 000 dollari.

2.2

Tänase päevani pole ükski rahvusvahelistest institutsioonidest (Rahvusvaheline Valuutafond, Maailmapank, WTO, RTO (ILO), ÜRO jne) võimeline piiramatult tegutsema demokraatliku ja ülemaailmse reguleeriva instantsina ning iseenda algatusel mahendama riikide ja sotsiaalsete kihtide majandusliku arengu ebavõrdsust.

2.3

Lisaks on arengumaad eriti just nõrga majanduskasvu perioodidel sunnitud läbi viima rahvusvaheliste institutsioonide poolt soovitatud ja nõutud strukturaal-majanduslikke kohanemismeetmeid, mis on nende jaoks raskustega jõukohased ja mis esmajärjekorras tabavad vaesemaid elanikkonna kihte. Struktuurimuutused ilma kohaste sotsiaalsete kaitsemeetmeteta on viinud väikseima sissetulekuga elanikkonna kihtide vaesuse, küsitavate elutingimuste ja ebakindluse kasvuni.

2.4

Viimaste aastate jooksul teravnesid lisaks sellele erinevused seadusliku maailmamajanduse ja kohaliku varimajanduse vahel. Ebaseaduslikes töösuhetes olevatel isikutel pole töötaja õigusi, isegi kui nad annavad panuse oma maa majanduslikku kasvu.

2.5

Sellest fenomenist puudutatud elanikkonna segmendis moodustavad naised enamuse ning on seetõttu kõige rohkem taolistes oludes ebavõrdses seisus. Arengumaades vaesuses elavad naistel ei puudu mitte ainult ligipääs kaupadele ja teenustele, vaid nad on sageli ka inimõiguste ja ühiskondlike ja majanduslike õiguste tõsiste rikkumiste ohvriks.

2.6

Just naisi puudutab vaesus, tööpuudus ja alakoormusega töötamine.

2.7

ÜRO eriorganisatsioonide ja organite erinevatel konverentsidel on välja töötatud arvukalt ettepanekuid meetmeteks, tegevusteks ja projektideks naiste toetuseks. Hiljuti võeti ÜRO millenniumi tippkohtumisel vastu kaks võtmedokumenti “millenniumi arengueesmärkide” kohta. Mõlemas dokumendis kuuluvad sugude võrdne kohtlemine ja naiste täielik kaasamine otsustusprotsessidesse, samuti haiguste ennetamise vajadus ja tervishoid olulisimate teemade hulka.

3.1

EÜL artikli 3 kohaselt toimib EL kõigi ettenähtud tegevuste – sealhulgas arengukoostöö – puhul selles suunas, et kõrvaldada ebavõrdsust ning edendada meeste ja naiste võrd- õiguslikkust.

3.2

Euroopa Liit ja selle liikmesriigid on allkirjastanud Pekingis 1995. a neljandal naiste konverentsil vastuvõetud avalduse ja tegevusplatvormi. Selles sõnastati ulatuslik strateegia kõigi võrdõiguslikkuse teel seisvate takistuste kõrvaldamiseks ja sätestati soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise põhimõte. Pekingis võetud kohustuste ja tegevusplatvormi toetamise otsese tagajärjena võeti vastu määrus (EÜ) nr 2836/98 soolise võrdõiguslikkuse küsimuste arengukoostöösse integreerimise kohta.

3.3

See õiguse instrument, mis oli jõus kuni detsembrini 2003. a, asendati uue määrusega kaheaastaseks perioodiks 2004–2006, mille eesmärgiks on “süvalaiendamine” koos naiste toetamise spetsiifiliste meetmetega tugevdamaks soolist võrdõiguslikkust ning rõhutades vaesusega võitlemisse antavat olulist panust. Selles nähakse samuti ette arengumaades riiklike ja erategevuste toetamine, mille eesmärgiks on võrdõiguslikkuse edendamine.

3.4

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus soolise võrdõiguslikkuse integreerimisemise kohta arengukoostöösse on oluline tugipunkt arengukoostöö meetmete jaoks. Prioriteetse ja olulise tegevusalana nimetatakse naiste võimalust kasutada ressursse ja teenuseid – eriti valdkondades nagu haridus, tööhõive ja osalemine poliitilises otsustusprotsessis – ning neid mõjutada. Dokumendis rõhutatakse ka sooliste ja ealiste statistikate vajadust selleks, et meetmete, uuringute, mõjuanalüüside jne jaoks töötataks välja ja levitataks uusi meetodeid.

4.1

23. juunil 2000. a AKV maadega allkirjastatud Cotonou kokkulepe kujutab endast EL majandus- ja kaubanduspoliitikas pöördepunkti. Nimelt fikseeritakse selles esmakordselt mitteriiklike osalejate (non-state actors, NSA) kaasamine riiklike arengustrateegiate väljatöötamisse, mistõttu viimastele langeb oluline roll riiklike institutsioonide kõrval. Kokkuleppe NSA definitsioon hõlmab erasektorit, majanduslikke ja sotsiaalseid rühmi, kaasa arvatud ametiühinguorganisatsioonid ning kodanikuühiskond kõigis oma siseriiklikes vormides.

4.2

Kokkulepe näeb ette, et mitteriiklikke osalejaid informeeritakse koostööpoliitikatest ja -strateegiatest, koostöö prioriteetidest neid vahetult puudutavas valdkonnas ja poliitilisest dialoogist ning kuulatakse neid nendes küsimustes ära; et nad saaksid osa kohalike arenguprotsesside edendamise vahenditest ning et neid kaasataks neid puudutavates valdkondades ja sektorites strateegiate ja programmide läbiviimisse. Lisaks sellele tuleb neid toetada ja abistada nende võimaluste väljaarendamisel. Sel viisil tuleb tõsta nende pädevust, eelkõige strateegiliste liitude edendamise eesmärgil peetavate konsultatsioonide, mõttevahetuse ja dialoogi protsessi korraldamise, esindamise ja läbiviimise küsimuses.

4.3

Peale selle seab kokkulepe vastavalt kehtivale ühenduse poliitikale esiplaanile poliitika, kaubanduse ja arengu vahelise seose. Nii tugineb ka partnerlus alljärgneva viie samba vahelistele vastastikustele seostele: laiapõhjaline poliitiline mõõde, osaluskontseptsiooni edendamine, vaesusega võitlemise eesmärk, uue raamistiku loomine majandusliku ja kaubanduspoliitilise koostöö jaoks ja finantskoostöö reform.

4.4

Arengustrateegiad peavad lisaks sellele süstemaatiliselt silmas pidama meeste ja naiste võrdõiguslikkust, mis kujutab endast ühte kolmest kokkuleppe sõlmküsimusest (artiklid 8 ja 31).

4.5

Sellel taustal määrab Cotonou kokkulepe komiteele AKV maade majanduse ja sotsiaalsfääri huvigruppide eelistatud partneri rolli. Talle on sõnaselgelt pandud ülesanne konsulteerida kodanikuühiskonna organisatsioonidega.

5.1

Silmas pidades liidu osalust ja soolise vaatenurga küsimuses püstitatud juhteesmärke ning arvestades kokkuleppes komiteele omistatud tähendust, tuleb naiste erilist rolli ning nende kaasalöömist tsiviildialoogis Cotonou kokkuleppe raames täpsemalt valgustada.

5.2

Loomulikult ei saa AKV maade naisi vaadelda kui homogeenset rühma, kuivõrd nad elavad paljude erinevate riikide erinevates piirkondades. Sealjuures on tegemist põhimõtteliste erinevustega, mis puudutab religiooni, kultuurilist tausta, majanduslikku ja ühiskondlikku seisundit, sissetulekute suurust või elukeskkonda maal või linnas. Sellegipoolest tuleb otsida teid kaasamaks naisi Cotonou kokkuleppega evitatud osalusprotsessidesse, kusjuures üldistusi on siinkohal tõepoolest keeruline vältida.

5.3

Esimene probleem tekib tõsiasjast, et soolisuse küsimust nimetatakse “Mitteriiklike osalejate kaastöö põhimõtete ja heade tavade juhtnööride” konsultatsioonide ja arengudialoogis vaid möödaminnes. Ka dokument “Esialgne hinnang Cotonou kokkuleppe sätetele seoses mitteriiklike osalejate kaasamisega programmitöös” (23.1.2004) ei nimeta kvantitatiivseid ega kvalitatiivseid andmeid naiste osaluse kohta.

5.4

Võttes aluseks erinevatel foorumitel ja regionaalsetel seminaridel tõdetu, tundub ühingute, VVO-de ja naisorganisatsioonide osalus riiklike strateegiate väljatöötamisel senini olevat enamikel juhtudel vägagi kesine.

5.5

Tõenäoliselt haigutab väljaöeldud kavatsuste ja kokkuleppe deklaratsioonide ning nende tegeliku elluviimise vahel kuristik. Pigem kesised on ka naiste osaluse tõstmisele suunatud tegevused ja meetmed.

5.6

Loomulikult on olukorras, kus kodanikuühiskonnaga dialoogi loomine ja selle struktureerimine on juba iseenesest keeruline, veelgi keerulisem teha ruumi naistele. Veelgi enam, naiste osalust puudutavate kokkuleppe sätete rakendamise protsess on veel käimas, ja see hõlmab komisjoni, kelle roll saab meie arvamust mööda olema fundamentaalne, valitsuste toetust ja ka mitteriiklikke osalejaid, kelle potentsiaal, pädevus ja töökorralduse tase erinevad piirkonniti.

5.7

Osaluskontseptsiooni elluviimisel eesseisvad takistused on üldiselt võttes mitmekesised ja erinevat laadi. Muuhulgas sai ühes varasemas arvamuses (1) viidatud järgmistele punktidele:

5.8

Mis puudutab naiste osalemist, siis teravnevad nimetatud takistused objektiivsete tingimuste tõttu veelgi, mida ühelt poolt võib kanda sotsiaalmajanduslike, kultuuriliste ja religioossete tegurite arvele ja teisalt taandada sellele, et mitmed valitsused omavad piiratud arusaama põhiõiguste küsimusest üldiselt ning seda eriti just naiste õigustest.

5.9

Sellest perspektiivist lähtudes kutsub Cotonou kokkulepe üles austama inimõigusi, demokraatia ja õigusriikluse põhimõtteid kui partnerluse olulisi eesmärke ning näeb ette, et raskete rikkumiste korral tuleb võtta kasutusele kohaseid meetmeid ning teavitada nendest ka lepingupartnereid. Samamoodi oleks soovitav – ning komitee on sellele viidanud ka ühes varasemas arvamuses (AKV-EL partnerluse kokkulepe, 521/2002, Baeza SAN JUAN), et sätestataks nimetatud põhimõtete austamise täpsemad kriteeriumid.

6.1

Põhimõtteliselt on naiste kodanikuühiskonnas osalemise teema tihedalt seotud naise rolliga otsustamisprotsessis ja kogu arenguprotsessis. Seetõttu oleks asjakohasem näha asju laiemalt.

6.2

Naised ei saa mitte ainult arenguprotsessi olulise panuse anda, vaid nad peaksid arengu eelistest ja võimalustest ka kasu saama.

6.3

Sest just arengumaades ja eelkõige AKV riikides on naised ühiskonna nõrgaks lüliks ning kannatavad veelgi enam vaesuse ja puuduse all, just nimelt seetõttu, et neil puudub ligipääs ressurssidele ja nende kontrollile, mis võimaldaks neil parandada oma elutingimusi ning anda panus oma maa majandusarengusse.

6.4

Ressurssidele ja nende kontrollile ligipääs osutub seega vaesusega võitlemise ja perspektiivsete ning jätkusuutlike arenguprotsesside eelduslikuks tingimuseks.

Mainima peab samuti, et naised osalevad majanduselus tavaliselt varimajanduse raames, mida makroökonoomilised struktuurimeetmed kõige vahetumalt mõjutavad.

6.5

Vaatamata Millenniumi arengueesmärkidele, mida liit toetas kavatsusega vähendada vaesust aastaks 2015 poole võrra, püsib oht, et mõlema poole läbirääkijaid huvitavad pelgalt poliitilised ja makromajanduslikud mõjud ning nad jätavad tähelepanuta läbirääkimistel kokkulepitud eesmärkide tagajärgede suurema ulatusega eesmärgid üksikute rahvastiku rühmadele. Tuleb toetada Euroopa Komisjoni algatusi järelvalveinstrumentide loomiseks selliste lepingute mõju hindamiseks.

6.6

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, FAO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide poolt tuvastatud probleemvaldkondade hulgast – taotlemata siinkohal täiuslikkust – on võimalik välja filtreerida järgnevad prioriteetsed tegevusvaldkonnad:

7.1

Ülaltoodu valguses saab selgeks, et eesmärke naiste toetamiseks ja kasutusele võetavaid meetmeid tuleb määratleda selgemalt ja otsustavamalt, kui Euroopa Liit tõepoolest soovib naiste ja vaeste inimeste elutingimusi positiivselt mõjutada. Loobuda ei saa aga eelkõige suurema tähelepanu pööramisest taolistele kohandamispoliitikatele, mille mõju on asetanud halvemasse olukorda naised ja nõrgemad elanikkonnarühmad üldiselt. Tuleb selgitada selliste poliitikate eeliseid, mis eksisteerivad ka nende elanikkonnarühmade suhtes.

7.2

Sellega seoses on komitee seisukohal, et EL ja kolmandate riikide – eriti AKV riikide – vahel sõlmitud kaubanduskokkulepetele hinnangut andes tuleb eraldi analüüsida ka nende toimet vaeseimatele elanikerühmadele ja soolise võrdõiguslikkuse küsimustele.

7.3

Soolise võrdõiguslikkuse ja naiste “empowerment'i” eest välja astuvate ühenduste ja valitsusväliste organisatsioonide tugevdamise vahendid on põhimõttelise tähtsusega arengumaade majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste eelduste ulatuslikuks parendamiseks ning sotsiaalse edu ja jätkusuutliku majanduskasvu konsolideerumiseks.

7.4

Selles valguses on vaja mitte ainult ulatuslikumalt kaasata kodanikuühiskonnas aktiivselt tegutsevaid naisi, vaid luua ka põhieeldused naiste tegelikuks kaasalöömiseks, nende kõrgemalt hindamiseks ja edutamiseks, et naistel oleks meestega võrdsel määral võimalik osa saada oma maa arengust. Naiste rolli tugevdamine osalemisprotsessis on oluline faktor neile otsuste tegemise volituste andmiseks.

7.5

Kõige tähtsam eeldus on igal juhul, et naistele tagatakse võrdne juurdepääs haridusele. Seda silmas pidades on oluline edendada kõiki programme ja projekte, mille eesmärgiks on seda saavutada, alustades põhilisest kirjaoskusest kuni arvutioskuse ja naiste organisatsioonide võrgustikeni, mis on määrava tähtsusega naiste rolli suurendamise tagamisel riigi arengus.

7.6

Komisjoni poolt algatatud detsentraliseerimisprotsessi raames omandavad dokumendis “Mitteriiklike osalejate kaastöö põhimõtete ja heade praktikate juhised (24.2.2002)” nimetatud delegatsioonid erilise tähtsuse. Nad omavad laia mänguruumi sobivate vahendite valikul ja hoolitsevad mitteriiklike osalejate võimalikult suure kaasamise eest. Juhistest ei leia küll konkreetseid soovitusi naisorganisatsioonide osalemise ja rolli kohta, kuid komitee arvates võivad delegatsioonid etendada olulist osa naisühenduste individuaalsuse kujundamisel ja nende kaasamisel tsiviildialoogi, nende võrgustikuks ühendamisel ja strateegia väljatöötamisel naiste potentsiaali suuremaks ärakasutamiseks.

Delegatsioonidele tuleb panna eriline vastutus “soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise” edendamisel ja vähemalt üks delegatsiooni esindaja asjaomastes välisbüroodes peaks läbima erikoolituse soolise võrdõiguslikkuse küsimustes.

7.7

Erilist tähelepanu tuleb seetõttu pöörata informatsiooni hankimisele olemasolevate naisorganisatsioonide mahu ja liigi kohta, kuna sellekohane teave tihti puudub.

Komitee saab osutada abi, leidmaks üleeuroopalisi ühendusi ja organisatsioone, kes astuvad välja naiste toetamise ja kaasamise eest AKV riikides.

7.8

Siseriiklikke strateegiaid käsitlevates dokumentides peaks olema ette nähtud nii naiste osalus toimetamisel kui ka meetmed ja tegevused naisühenduste tugevdamiseks. Komitee on arvamusel, et komisjon peab selles osas oma mõju maksma panema.

Komitee kutsub komisjoni üles looma eelarves AKV riikide kodanikuühiskonna naisorganisatsioonide jaoks omaette rea.

7.9

Põhimõtteliselt tuleks luua otsekanaleid naisorganisatsioonidele seoses mitteriiklike osalejate toetuste saamise eelduste ja rahalistele vahenditele ligipääsuga.

7.10

Cotonou kokkuleppe raames loodud koolitusmeetmed kohalikul tasandil tegutsevate naisorganisatsioonide ja -ühenduste jaoks võivad osutuda nimetatud kokkuleppe elluviimisel kasulikuks instrumendiks.

7.11

Selles valguses toetab komitee seminaride korraldamist AKV riikides naiste staatuse ja osalusega seotud küsimuste väljaselgitamisel ja käsitlemisel.

7.12

Komitee jälgib naisdelegatsioonide tasakaalustatud osalemist tema poolt korraldatud seminaridel ja kohtumistel AKV riikide ning kolmandate riikide naiste ja ühendustega.

7.13

Komitee kavatseb 2005. aasta esimesel poolel korraldada AKV riikide naiste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega konverentsi, pidades silmas järgmisi eesmärke: naiste suurem osalemine otsustusprotsessides, takistuste väljaselgitamine ning strateegiate väljatöötamine otsustusprotsessides osalevate naiste seisukohtade alusel.

23.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 74/44

1.1

Vaadeldes demograafilist arengut ja kasvava arvu vanade inimeste elukvaliteedi šansse ja riske Euroopas taotleb komitee,

—

majandus- ja rahanduspoliitika (4.1)

—

töö ja tööhõive (4.2)

—

vanade inimeste elureaalsus (4.3)

—

sotsiaalruumiline keskkond (4.4)

—

elukestev õpe (4.5)

—

tervise hoidmine ja hooldus (4.6)

—

uued tehnoloogiad (4.7)

—

olemasolevate teadmiste läbitöötamine, omavahel sidumine ja täiendamine (4.8).

—

“koordinatsiooni avatud meetodi” rakendamist, võtmaks vastu ühtne lähenemine eakate elukvaliteedi indikaatoritele Euroopa riikides ja nende klassifitseerimisele; võimaldamaks kogemuste vahetamist, Euroopa riikide vahelist võrdlust ja üksteiselt õppimist, soodustada dialoogi organiseeritud kodanikuühiskonna ja komisjoni vastutavate peadirektoraatide vahel ning arutada vananeva ühiskonna seisukohalt ühiste väärtushinnangute üle.

—

Ühise seirekeskuse (European Observatory) rajamiseks, et luua Euroopa Vananemisalane Agentuur, ja andmebaasi sisseseadmist teadmiste loomiseks, koondamiseks ja edastamiseks, et parendada “koordineerimise avatud meetodit”, nagu ka praktika ja poliitikaga haakuvate järelduste tegemiseks;

—

“Demograafialase statistika” huvigrupi loomine EMSK-s;

—

workshop'e ja konverentse tõstmaks teadmiste taset demograafilise arengu ja ennetavate ning abistavate meetmete hädavajalikkuse küsimuses, teravdada teadlikkust, levitada uuringute tulemusi võimalikult laiale auditooriumile ning soodustada suhtlemist “vanade” ja “uute” liikmesriikide vahel

2.1

Rahvastikustruktuuri demograafiline muutus on üheaegselt üks suurtest ajaloolistest saavutustest ning meie aja päevakajaline väljakutse. Kunagi varem pole terved põlvkonnad õigustatult nagu täna saanud loota ja oodata pikki aastaid haarava vanaduspõlve kogemist. See hiljuti lisandunud elufaas annab mitmelaadseid positiivseid võimalusi elu kujundamiseks, ent püstitab ka täiesti uudseid isiklikke ja ühiskondlikke ülesandeid. Enamikes Euroopa maades omavad paljud vanemad inimesed piisavat sissetulekut ja vajaminevaid füüsilisi ja kognitiivseid võimeid kujundamaks lisandunud eluaastaid iseseisvalt ja rahuldustundega. Sellest tulenevad uued võimalused majanduslikuks ja ühiskondlikuks arenguks. Kasvava vanadusega kasvab aga samuti füüsiliste, sensoorsete ja kognitiivsete võimete kahanemise ning seega funktsionaalsete piirangute risk. Lisaks leidub ühiskonnas rühmi, kes ei oma piisavalt materiaalseid, sotsiaalseid ja personaalseid ressursse, võimaldamaks väärikat vananemist. Viimane käib eelkõige suure hulga üksi elavate vanade naiste kohta. Ka Euroopa riikide vahel valitsevad selles punktis suured erinevused. Lisaks osutuvad kõikides maades vanusestruktuuri nihete tõttu vajalikuks olemasolevate vahendite ümberjaotamine ja tervishoiu- ja sotsiaaltagatiste süsteemide kohandamine. Rahvastiku vananemine puudutab – kui ka ajas veidi erinevalt kulgedes – kõiki Euroopa Liidu riike. EMSK aastate 2000-2002 tegevuste aruandes kirjutab president (lk 69):

2.2

“Komitee osutas samuti muret tekitavale prognoositavale rahvastiku arengule, mis avaldab mõju eelkõige tööhõivele, tervisele ja pensionieale.”

2.3

See areng on käesoleva teadusuuringute vajadust käsitleva omaalgatusliku arvamuse “Demograafiline areng – elukvaliteet vanaduses ja tehnoloogiavajadus” lähtekohaks, millega taotletakse nimetatud temaatika tarvis teadustegevuse 7. raamprogrammi juhtprojekti sisselülitamist. See sisaldab kahte eraldiseisvat, ent omavahel tihedalt läbipõimunud aspekti: ühest küljest demograafilist arengut kui sellist, mida põhjustab ühelt poolt sündivuse langus ja sellega seonduv perekonnastruktuuride muutumine ja teisalt rahvastiku kasvav eeldatav eluiga; ning teisest küljest vananemist ja vanadust kui omaette elufaasi, millel on suur potentsiaal sotsiaalseteks, kultuurilisteks, korralduslikeks, tehnoloogilisteks ja majanduslikeks uuendusteks, ent ka riskid. Mõlema aspekti osas valitseb vajadus teaduslikeks uuringuteks nii kogu ühiskonda puutuvate tagajärgede kui ka vastava poliitilise tegutsemisvajaduse (makrotasand) kui ka vanemate kaaskodanike elukvaliteedi tagamise tagajärgede ning vastava tegutsemisvajaduse osas, kusjuures alati tuleb vaadelda soospetsiifiliselt erinevaid elulisi olukordi (mikrotasand).

3.1

Demograafilise arengu ajaloolise uudsuse ning sellega seonduvate rahvastiku ja sotsiaalstruktuuri muutuste tõttu vajatakse kõrgendatud teadmisi selleks, et hinnata tagajärgi kogu ühiskonna arengule ning luua kindel alus poliitiliseks planeerimiseks, otsustamiseks ja tegutsemiseks nii riiklikul kui Euroopa tasandil. EMSK arvamused ja komisjoni teatised tööhõivepoliitika, (1) sotsiaalse integratsiooni, (2) tervishoiu, elukestva õppe (3) jne kohta osutavad samasse suunda.

3.2

Taoline teadmistebaas loob samaaegselt eelduse sotsiaalseks, kultuuriliseks, organisatoorseks, majanduslikuks ja tehnoloogiliseks innovaatorluseks, mis ühelt poolt võib aidata kaasa vanade inimeste elukvaliteedi säilitamisele ning teiselt poolt tervishoiu ja sotsiaalsüsteemide koormuse vähendamisele. Eriti just kiirelt kasvav kõrge vanusega inimeste arv ja – osaliselt sellest tingitud – mitme põlvkonna vanurite üheaegne eksisteerimine teeb vajalikuks täiesti uudsed teenused ja elukutsed.

3.3

Projektid, mida toetati 5.RP raames juhtprojektiga “Rahvastiku vananemine” (Key Action 6) temaatilise programmiga “Elukvaliteet ja inimkapitali juhtimine”, andsid terve rea olulisi üksiktulemusi selle temaatika kohta. Teadusuuringute peadirektoraat avaldas hiljuti aruande key actioni tulemuste ja kogemuste kohta. Samuti võib telemaatikaprogrammi projektitulemuste elluviimine aidata kaasa vanemate inimeste ja puuetega inimeste elukvaliteedi tõstmisele. Terviklik lähenemine, mida esindati 1990ndate aastate lõpul telemaatika programmis, ei ole veel siiski üldiselt läbi löönud.

3.4

6. TRP-s jätkatakse rahvastiku vananemise ja selle protsessi individuaalsete ning ühiskondlike mõjude uurimist mõnes üksikus teisejärgulises valdkonnas “Life Sciences, genomics and biotechnology for health” (Prioriteet 1), “Information society technologies” (Prioriteet 2), “Citizens and governance in a knowledge-based society” (Prioriteet 7) ja “Teadus- ja arendustegevus poliitika toetamiseks ja planeerimiseks ennetamaks tulevast teadus- ja tehnoloogiavajadust” (Prioriteet 8) nagu ka ERA-NET.

3.4.1

Poliitika seisukohast olulisi arusaamu võib oodata eelkõige praegu prioriteet 8 all läbiviidavatest projektidest demograafilise prognoosi ja tervishoiukulude kohta vananemise aspektist. IST-programmi eriomane strateegiline siht on vanade ja puuetega inimeste infoühiskonda integreerimise toetamine. Ka selles valdkonnas on juba terve rida kasulikke kogemusi ja paljulubavaid projekte, milles osalevad suured konsortsiumid ning tööstus. Sellegipoolest tuleb edaspidigi korralikult pingutada täitmaks veel leiduvaid lünki. Omaette raskuspunktina “rahvastiku vananemist” temaatiliste prioriteetide all siiski ei mainita.

3.5

Võib oodata, et 5.-ndas ja 6.-ndas TRP-s rahastatud meditsiinilise-bioloogilise suunitlusega projektid toovad kaasa suuri edusamme füsioloogilisi ja bioloogilisi vananemisprotsesse, haigustega võitlemist ja tervise edendamist ja hoidmist puudutavates teadmistes.

3.6

Arusaamad selles valdkonnas on kahtlemata olulised. Need ei saa lahendada ei probleeme, mis seisavad vanemate inimeste ees, ega anda lähimas tulevikus panust ühiskondlike ülesannete lahendamiseks, mis seisavad vanemate inimeste, eriti kõrge vanusega inimeste, kasvava arvu näol Euroopa ühiskondade ees tervikuna. Suhteliselt madala sündimuse tõttu on noorte inimeste (alla 20 aasta) osakaal ELi kogurahvastikus langenud ajavahemikul 1960 kuni 2001 32 %-lt 23 %-le, samas kui vanemate inimeste (üle 60 aasta) osakaal tõusis samas ajavahemikus 16 %-lt 22 %-le. Vanurite suhtarv, s.t 60-aastate ja vanemate inimeste osakaal võrreldes 20 kuni 60-aastaste inimeste arvuga tõusis sellel ajavahemikul 29,5 %-lt 38,9 %-le. Järgnevatel aastatel kasvab vanemate inimeste osakaal veelgi tänu viimase kolme aastakümne iibe defitsiidile ning ulatub aastal 2020 27 % rahvastikust. See tähendab, et siis on enam kui veerand kõikidest Euroopa kodanikest 60–aastased või vanemad. (4) Kõrgevanuseliste arv tõuseb sealjuures eriti järsku (vt ka 4.5.1). Silmas pidades rahvastiku vananemise suurt ulatust ja praegusel hetkel veel äraarvamatuid tagajärgi erinevatele ühiskonna valdkondadele, tuleb uuringute perspektiivi märkimisväärselt laiendada. Nii nagu vananemine iseenesest ei ole ainult bioloogiline protsess, vaid hõlmab palju erinevaid nüansse aastaid kestvas protsessis, nii peab ka vanadust ja vananemist uuriv teadus järgima pikaajalist multi- ja interdistsiplinaarset lähenemist. Teadusuuringute eesmärgiks ei saa pelgalt olla tervisliku seisundi parandamine ja eluea pikendamine. Pigem peavad teadusuuringud aitama kaasa elu kvaliteedi tõstmisele juurdevõidetud aastatel.

3.7

Seetõttu peaks 7. TRP sisse võtma juhtprojekti demograafilise arengu väljakutsete kohta, mis täiendaks senist pigem meditsiiniliselt-bioloogiliselt orienteeritud teadust sotsiaal- ja käitumisteadusliku, kultuurilise, sotsiaal-ökonoomilise ja elukäigu ennetamisele orienteeritud perspektiiviga. Taoline terviklik teaduslik lähenemine peab sisaldama nii alusuuringuid kui ka rakendusele suunatud uuringuid ja arengut. (5) Lisaks sellele tuleks kaasata Euroopa vanemate inimeste organisatsioone, nagu seda soovitatakse vanadusküsimuste teisel maailmakonverentsil vastuvõetud 2. maailma vanurite plaanis ning UNECE poolt Berliinis toimunud ministrite konverentsil septembris 2002 vastuvõetud strateegias. Arvestades pikki ja kompleksseid poliitilisi otsustusprotsesse, on taoline teaduse edendamine oluliselt vajalik. Järgnevalt peatutakse teadusuuringute vajadusel mõnes valdkonnas lähemalt.

4.1.1

Esimene keskne aspekt, mis 6. TRP-s jääb liiga pinnapealseks, on demograafilise arengu mõjude sotsiaal-ökonoomiline perspektiiv, mis majanduse ja rahanduse peadirektoraadi uuringute kohaselt on graveeriv. Seetõttu on vajalik soliidne teadmistepagas, mis lubaks ühendada sissetulekute ja tööhõive kohta käivaid andmeid tervise ja sotsiaalse käitumise kohta käivate andmetega. Võimaldamaks põhjendatud prognoose, tuleb statistikat teha järjepidevalt ja pikemate ajavahemike jooksul (heaks näiteks siinkohal on English Longitudinal Study of Ageing [ELSA] tervise kohta ja USA-s tehtud Retirement Survey [HRS]). Sellest tõusevad järgmised küsimused teadusele/ uuringute teostamiseks:

4.2.1

Rahvastiku vanuselise struktuuri muutuste ja sellest tulenev vajadus ümber jaotada nappe ressursse, mis ei saa kasvada proportsionaalselt, sõltuvad tulevikus nii ettevõtted, sotsiaalkindlustussüsteemid kui ka vanemad inimesed ise sellest, et nii tööjõudu kui ka vanemate inimeste teadmisi kasutataks kauem, kui seda praegu tehakse. (6) On teada, et vanemad inimesed ei ole üldiselt vähem võimekamad tööjõudluses kui nooremad, ja et mõned võimed annavad küll järele, ent teised jälle kasvavad. Siit tuleneb järgmine teadustöö vajadus:

Vanemate inimeste kasvav osakaal kogu rahvastikus teeb vajalikuks olemasolevate elukutsete avardamise ja uute loomise. Siiski puudub teave selle kohta, millistes valdkondades on kutseoskuste avardamine eriti hädavajalik vastamaks vanemate inimeste vajadustele ning millistes valdkondades on vajalikud uued tegevusalad, s.t kus avanevad uued tööhõive šansid.

Kirjeldatud arenguid tuleks analüüsida:

4.3.1

Vananemine ei ole mitte ainult bioloogiline, vaid eelkõige sotsiaalne protsess. Sotsiaalsed raamtingimused erinevad erinevates Euroopa riikides tunduvalt. Ühest küljest käib see ajalooliselt väljakujunenud poliitiliste ja sotsiaalsete süsteemide makrotasandi kohta ning teisalt üksikisikute biograafiate ja ressursside mikrotasandi kohta. Vastavalt erinevad ka vananemise ja vanaduse tingimused erinevate rahvastiku rühmade jaoks. Neid erinevusi – olgu siis tegu naiste ja meeste erinevate eeldustega, biograafiliste ja/või kutselaste kogemustega, aineliste elamistingimustega jne -, tuleb vanurite igapäevaelu reaalsust uurides silmas pidada.

4.3.2

Euroopa riikide vahel valitsevad suured erinevused kliima, topograafia, asustustiheduse ja –vormide, transpordiinfrastruktuuri, heaoluriigi õigusnormide ja paljude muude aspektide osas, mis mõjutavad iseotsustusliku elukorralduse ja aktiivse ühiskondliku osalemise võimalusi. Mõnedes riikides on kehtestatud miinimumpensionid, mis võimaldavad vanaduses rahuldavat elukorraldust, teistes ei kata pension isegi mitte põhivajadusi. Üksikute riikide vahel ja sees ja vanurite suure rühma siseselt on suuri erinevusi.

4.3.3

Iseseisvus, isemääravus ja sotsiaalne integratsioon on olulised isiklikud ja ühiskonnapoliitilised eesmärgid. Nende eesmärkide teostamine on vanemas ja eriti väga kõrges eas ohustatud mitmel põhjusel. Ühest küljest kasvab eaga terviserikete risk. Ebasoodsad keskkonnatingimused ja puuduvad majanduslikud ressursid raskendavad sel juhul iseseisvuse säilitamist ja sotsiaalset osasaamist. Samuti võivad ühiskondlikud normid ja kujutelmad, nagu näiteks diskrimineeriv vanuse kujutamine, mõjuda barjääridena ning viia tõrjutuseni olulistest ühiskondlikest valdkondadest. Vanaduse negatiivsele kujutamisele seisab vastu tõsiasi, et suurem osa vanuritest saavad pikki aastaid iseseisvalt ja isevastutavalt hakkama oma elukorraldusega. Lisaks annavad nad olulise panuse perekonna ja ühiskonna heaks põlvkondadevahelise (sotsiaalse ja rahalise) toetamise teel, samuti ühiskondliku tööga poliitilistes, ametiühingu ja kiriku greemiumides.

4.3.4

Seistes isegi silmitsi vastukarva olevate väliste tegurite ja tervisest tulenevate piirangutega, omavad vanemad inimesed suurel määral psühholoogilisi võimeid taoliste raskustega toimetulekuks. See sisemine tasakaal on siiski ohus, kui probleemid kumuleeruvad.

4.3.5

Suur enamus vananevatest inimestest kogevad ca 20 kuni 30 aastat kestvat vanaduse elujärku suhteliselt terve ja aktiivsena. Ajaloolise uudsuse tõttu on selle faasi kujundamiseks siiski alles vähe eeskujusid. Praktiliselt puuduvad usaldusväärsed võrdlusandmed Euroopa kohta iseloomustamaks valdkondi, milles vanemad inimesed täna kaasa löövad, andes olulise ühiskondliku, sotsiaalse ja majandusliku panuse – muuhulgas tasulise ja/või ühiskondliku töö näol poliitilistes, ametiühingu ja kiriklikes organisatsioonides – nooremate inimeste toetamisel, harimisel, kasvatamisel jne.

4.3.6

Ühiskonna vananemise üle diskuteeritakse ülekaalukalt kui probleemi, kui koorma ja kasvavate sotsiaal- ja tervishoiukulude aspektist lähtuvalt. Sellele seisavad vastu aga positiivsed aspektid, millele pööratakse vaevu tähelepanu ning mille kohta leidub veel vähe infot. Näiteks asjaolu, et vanemad inimesed ei koorma enam tööturgu, ent annavad tarbijatena endiselt oma panuse majanduslikku arengusse.

4.3.7

Põhjustatuna aktuaalsest diskussioonist tervishoiuteenuste, pensionide rahastamise ja – mõnedes riikides – eutanaasia küsimuses tunnevad paljud vanainimesed ennast hetkel pigem koorma kui ühiskonna hinnatud liikmetena.

4.4.1

Vanemate inimeste sotsiaalne keskkond muutub tulevatel aastatel dramaatiliselt: madala sündivuse, perekonna hilise loomise ja kõrge lahutuste arvu tõttu tõmbub perekondlike suhete traditsiooniline ring kokku. Samas võivad kasvava eeldatava eluea tõttu üha sagedamini perekonnas üheaegselt elada kuni viis põlvkonda (“oavarreperekonnad”).

4.4.2

Ajaeelarve- ja mobiilsusuuringutest on teada, et vananedes veedetakse üha suurem osa ajast korteris ja et koduvälised tegevused vastavalt vähenevad.

4.4.3

Vajadus vananedes kolida hooldekodusse on enamikele vanadele inimestele hirmutav kujutlus.

4.4.4

Tehnilised seadmed, süsteemid ja teenused võivad vanaduses olla suureks abiks igapäevaprobleemide lahendamisel. Need ei ole aga vanemate inimeste vajadustega alati kohandatud. Seadmed tuleks siiski disainida printsiibil “Design for all” ning neid peaks olema võimalik paindlikult kohandada erinevatele kasutajagruppidele. See tähendab, et tulevaste kasutajate kaasamine toodete ja teenuste kvaliteedi tõstmise arendusprotsessi on ilmtingimata vajalik. Soovitada võib siinkohal kõige esinduslikemate Euroopa seenioride organisatsioonidega ja samuti eakate enestega konsulteerimist ja nende aktiivset osalust, et jõuda vanurite tegelike vajaduste väljaselgitamisel pideva vastasmõjuni (sotsiaalse auditini)

Sellele lisaks tuleb täpsemalt uurida, milliseid tehnilisi abivahendeid tegelikult vajatakse ja millised raamtingimused on vajalikud, et nendest oleks abi vanemate inimeste elukvaliteedi tõstmisel:

4.4.5

Füüsiline, sotsiaalne ja kultuuriline tegevus annab oma panuse terveks ja rahuldavaks vananemiseks. Sageli takistavad aga looduslikus ja/või ehitatud keskkonnas esinevad tõkked või puuduvad liiklusvahendid ligipääsu vastavatesse asutustesse. Probleemid on üldiselt teada, (7) ent sageli jääb vajaka asja käsilevõtmisest.

4.4.6

Sageli takistavad ka isiku puuduvad sotsiaalsed ja rahalised vahendid ja/ või füüsilised või sensoorsed vaegused koduväliselt toimuvale ligipääsemist ja sellest osa saamist. Just nende inimeste jaoks – sageli üksi elavad naised – oleks osalemine sotsiaalsetes ja kultuurisündmustes eriti oluline, et mitte üksindusse tõmbuda.

4.5.1

Sotsiaalselt, kultuuriliselt ja tehniliselt kiirelt muutuvas ühiskonnas muutub elukestev õpe üha olulisemaks. See käib eelkõige vanemate töötajate kohta, kelle varem omandatud teadmistest ei piisa enam vastamaks modernsetele töökohtadele seatavatele nõudmistele. Eesmärki luua Euroopas elukestva õppimise ruum rõhutati juba hariduse ja kultuuri peadirektoraadi ja tööhõive ning sotsiaalküsimuste peadirektoraadi ning nõukogu 27. juuni 2002 otsuses. (8) Ka selles osas on edasised uuringud ilmtingimata vajalikud:

4.5.2

Eluaegse õppimise vajadus puudutab aga ka neid inimesi, kes tööelus enam ei osale. Ka nendel peaks olema võimalik edasi areneda isiklikuks ja ühiskondlikuks hüvanguks.

4.6.1

Demograafilise arengu eriti raskekujuline tagajärg on sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi kulude kasvamine/kuludega koormamine kõrges vanuses inimeste kiirelt kasvava arvu tõttu. Järgmise 15 aasta jooksul prognoositakse kaheksakümneaastaste inimeste arvu kasvu 50 % võrra üle Euroopa üle 20 miljonini. (9) Saja-aastaste arv kasvab sealjuures eksponentsiaalselt. (10) Seetõttu on uuringud iseäranis ennetuse ja funktsionaalsuse ja vanadusiseseisvuse säilitamise ning taastamise seisukohalt keskse tähtsusega.

4.6.2

Kõrges vanuses inimeste kasvava osakaalu tõttu prognoositakse järgnevateks aastateks hiiglaslikku hooldusvajadust, mis on seotud eramajapidamiste ja avalike eelarvete kasvava kulude koormaga. Ka selles osas esineb mitmekülgne uuringute vajadus:

4.6.3

Euroopas puuduvad hoolduse valdkonnas sisuliselt määratletud mõisted (näit “isemääramiseta”, “kodune hooldusteenistus” jne), puuduvad ühtsed struktuurid erinevate teenistuste puhul ning suunised personali kvalifikatsiooninõuetele.

4.7.1

Tunnustatult tehnoloogiate kiire ja jätkuv laiaulatuslik levik, eriti uute info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate (ITK) kasutamine mõjub kõigis eelnimetatud valdkondades (4.1 kuni 4.6). Näiteks töövaldkonnas on need tehnoloogiad tihti vanemate töötajate tõrjumise põhjuseks. Teisest küljest on uuringud näidanud, et vastavate tingimustega kohanemine võiks nende produktiivsust isegi tõsta. Seetõttu tuleb see aspekt kaasata uuringutesse kõigis valdkondades. Arvesse tuleb võtta eelkõige eetilisi aspekte, samuti eakamate integreerimise küsimust, kes ei suuda või ei soovi tehnilisi uuendusi kasutada.

4.8.1

Riiklikult ja Euroopa poolt rahastatud teadus on juba loonud laialdasi teadmisi. Teadmised puudutavad aga suures enamuses üksikuid aspekte ning seda üksikute distsipliinide perspektiivist võetuna. Teadmised on laiali hajutatud ning sageli loetavad ainult konkreetse riigi keeles. Uuringute tulemused ei ole sageli erinevate pisteliste testide tegemise tõttu teiste uuringute tulemustega võrreldavad.

5.1

Käesoleva algatusaruanne annab aluse taotluseks võtta 7. teadustegevuse raamprogrammi juhtprojekt. teemade kompleksi kohta “Demograafiline areng – elu kvaliteet vanaduses ja tehnoloogiavajadus”.

5.2

Toetades multi- ja interdistsiplinaarseid ning sotsiaalse osalusega laia teemade ringiga geriaatrilisi uuringuid on eesmärgiks

5.3

Ülesloetletud uurimisvaldkonnad ja näidisküsimused suutsid arvatavasti näidata, kuivõrd tihedalt on üksteisega seotud bioloogilised, psühholoogilised, sotsiaalsed, kultuurilised, tehnoloogilised, ökonoomilised ja struktuuriaspektid, kui tegu on vananemise ja vanusega. Samas toimub vananemine konkreetses ruumilises ja ühiskondlikus kontekstis. Seda konteksti iseloomustavad Euroopas tugevad geograafilised, kultuurilised ja sotsiaalstruktuurilised vastandid nii üksikute maade vahel kui sees. Mõlemad aspektid – vananemisprotsessi mitmemõõtmelisus ning erinevad tingimused, milles see aset leiab – lausa tingivad vanadusuuringute multi- ja interdistsiplinaarsuse. Lisaks on vajalik pikaajaline uuringute perspektiiv, selleks et muutuste protsesse tuvastada ning nendega vastavalt arvestada. (12)

5.4

Ainult taoline laiapõhjaline ning pikaajaline uurimistöö on võimeline esitama põhistatud planeerimis- ja otsustusaluseid, mida vajatakse kõige erinevamates ühiskondlikes valdkondades ning kõikidel otsustustasanditel silmas pidades rahvastiku vanadusestruktuuri muudatusi. Vananemine ei ole mitte ainult bioloogilis-meditsiiniliselt ja tehnilis-majanduslikult lahendatav küsimus vaid ühiskondlikku, sotsiaalset ja kultuurilist lahendust vajav ülesanne.

5.5

Lisaks nimetatud uurimistegevustele nõuab komitee järgmiseid sekundeerivaid meetmeid:

5.6

Lõppeesmärgiks on seega võimaldada ELAMISVÄÄRNE ELU JA VANANEMINE EUROOPAS See ei hõlma mitte ainult tänastele vanadele ja kõrges vanuses inimestele, vaid ka vanade ja noorte inimeste järgmistele põlvkondadele.

23.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 74/55

1.1

Aastatel 1998 – 2003 lubas komisjon liikmesriikidel läbi viia ajutist seemnevilja näidiste ja proovide eksperimenti, vastavalt ühenduse seadusandlusele seemnevilja turustamise kohta. Tulemuste analüüs näitas, et:

1.2

Vastu on võetud rahvusvaheliseks kaubanduseks mõeldud seemneviljale kehtivate reeglite (OECD süsteem) muudatused. Seega võiks EL seemnevilja samaväärsuse rakendusvälja kolmandates riikides kogutud seemnevilja osas laiendada kõigile seemneviljatüüpidele, mis vastavad erinevates ühenduse seemnevilja turustamist puudutavates direktiivides ettenähtud tingimustele ja uurimisnõudmistele

1.3

Komitee soovib läbi vaadata komisjoni ettepanekut välja pakutud reeglite arenguga võrreldes, kuid ka soovist hoida nõuete kõrget taset toodetud seemnevilja kvaliteedile ja taimetervishoiu küsimustele.

2.1

Komisjon teeb ettepaneku pikendada kuni 31. märtsini 2005 eksperimenti ametliku kontrolli all (otsus 98/320/EÜ), et hoida ühenduse tingimusi sellele otsusele vastavalt toodetud seemnevilja turustamiseks, ja oodates uute sätete rakendumist (direktiivide ülevõtmine).

2.2

Samal ajal tuleb direktiivid 66/401/EMÜ (söödataimede turustamine), 66/402/EMÜ (teravilja seemne turustamine), 2002/54/EÜ (peediseemne turustamine) ja 2002/57/EÜ (õli- ja kiudtaimede seemnete turustamine) kohandada eksperimenditulemuste järeldustega ja viia sisse järgmised muudatused:

3.1

Komisjoni ettepaneku peamiseks eesmärgiks on lihtsustada kontrolliprotseduuri seemnevilja tootmise sektoris. Kontrolli delegeerimise praktikat rakendatakse juba mitmes liikmesriigis. Komitee toetab seega komisjoni algatust. Siiski soovib ta rõhutada, et komisjon oleks pidanud esitama uue direktiivi, mis koondab nelja teemakohase direktiivi elemendid, see oleks lihtsustanud muudatuste mõistmist ja taganud järjepidevuse rakendatavate meetmete ühtlustamisel.

3.2

Komisjoni otsus ametliku järelvalve all teostavate seemnevilja näidiste ja proovide eksperimendi kohta kaotab kehtivuse 31. juulil 2004. Seega kestab kaasotsustamismenetluse ajal, mida komisjoni seadusettepanekute puhul rakendatakse, seadusandlik vaakum. Komitee kutsub selle vältimiseks komisjoni üles muutma oma otsust nr 98/320/EÜ.

3.3

Komisjon teeb ka ettepaneku pikendada eksperimendifaasi kuni 31. märtsini 2005, et võimaldada teemakohaste direktiivide muudatuste ülevõtmist. Komitee soovib aga rõhutada, et see tähtaeg on liiga lühike, arvestades ülevõtmise teostamiseks vajalikku aega, mis on umbes kümme kuud. Seega soovitab komitee pikendust kuni 31. juulini 2005.

3.4

Komitee ei ole pädev hindama kohapealse kontrolli tehniliste andmete sobivust (eriti proovide taseme muutmist) või vajalike laboratooriumiproovide arvu. Komitee soovib siiski rõhutada, et on vaja kinnitada ühine nimetaja kõigile liikmesriikidele. Seetõttu tuleks asendada ülem- ja alammäära kujul esitatud andmed kontrolli minimaalse protsendimääraga.

3.5

Ametliku kontrolli delegeerimine volitatud isikutele võimaldab saavutada protseduuride suuremat efektiivsust. Komisjon peab tagama sertifitseerimise kontrolli süsteemide toimimise. Praegu teostab ühenduse võrdlevaid katseid ja praktikavahetusi komisjon. Neile tegevustele omistatud summa (0,5-0,6 miljonit eurot) on taotletava eesmärgiga võrreldes ebapiisav. Komitee soovitab komisjonil eraldada kontrollisüsteemide ühtlustamise meetmetele täiendavaid finantsvahendeid.

3.6

Komitee soovib meenutada, et liitumisläbirääkimistel uute liikmesriikidega nähti ette üleminekuajad kataloogis registreerimata liikidele, sest need ei vasta ühenduse nõuetele. Komitee juhib komisjoni tähelepanu neile registreerimata liikidele, mida võib turustada vaid asjaomastes riikides (Küpros, Läti, Malta ja Sloveenia). Seda erandiperioodi tuleks saata lisagarantiidega eelkõige proovide suuruse ja “hullu kaera” (Avena fatua) olemasolu kohta.

3.7

Komitee juhib komisjoni tähelepanu halva kvaliteediga seemnevilja partiide turustamist puudutavatele vaidlustele liikmesriikide vahel. Ühtse turu teostamine jõuab lõpule ka tagades ettevõtjatele turustatud kaubapartiide jälgitavuse ja hea koostöö sertifitseerimisagentuuride ja seemnetootjate vahel.

3.8

Samaväärsuse rakendusvälja laiendamise osas OECD reeglitele vastavatele kolmandatele riikidele rõhutab komitee, et komisjon peab saavutama kolmandatelt riikidelt selle samaväärsuse vastastikuse tunnustamise. Samaväärsus tuleb saavutada identsete normidega. Samuti tuleb nõuda kontrollisüsteemide samaväärsust, et tagada identne kvaliteeditase.

4.1

Komitee hindab komisjoni ettepanekut, mis liigub kontrolliprotseduuride lihtsustamise suunas, muutmata siiski kvaliteedinõuete taset seemnevilja tootmisele. Siiski rõhutab komitee, et komisjon peab jätkama kontrollisüsteemide toimimise analüüsi.

4.2

Seadusandlikust küljest rõhutab komitee, et komisjon oleks pidanud kasutama seda võimalust esitada üks seadusettepanek, mis koondaks endasse kõik teravilja, söödataimede, peedi ja õlitaimede seemnete turustamist puudutavad direktiivid.

4.3

Komitee hinnangul on soovitud kuni 31. märtsini 2005 pikendamine ebapiisav, võimaldamaks direktiivide lisamist siseriiklikku õigusse. Seepärast tehakse ettepanek kanda pikendamine edasi kuni 31. juulini 2005.

23.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 74/57

1.1

Keskkonnaaspektide integreerimise problemaatika Euroopa standardiseerimisprotsessi kuulub Euroopa Liidu säästva arengu strateegias kirjeldatud prioriteetide hulka, mille komisjon võttis vastu aastal 2001 (1) ja mille kohta komitee on juba esitanud arvamuse novembris aastal 2001 ja andnud hiljuti hinnangu sellele küsimusele. (2) Selle strateegia eesmärgiks on seada tasakaalu keskkonna-, sotsiaalsed ja majanduslikud aspektid ja tugevdada EÜ asutamislepingus püstitatud põhimõtet (3) integreerida keskkonnanõudmised ühenduse poliitikatesse. Kuues ühenduse keskkonnaalane tegevusprogramm (4) rõhutab selles osas, et keskkonnakaitset puudutavaid nõudmisi tuleb tehnilise standardiseerimise tegevuse juures arvesse võtta.

1.2

Lisaks sellele aitab tehnilise standardiseerimise protsess oluliselt kaasa keskkonda arvestava arengu perspektiivist täielikult integreeritud Euroopa siseturu teostumisele: see viib kohustuse muutuda aastaks 2010 maailma kõige konkurentsivõimelisemaks majanduspiirkonnaks kooskõlla säästva ning uusi ja parema kvaliteediga töökohti loova majanduse arenguga laienenud Euroopa kontekstis, mida iseloomustab järjest suurem majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus, nagu nähti ette aastal 2000 Lissabonis Euroopa Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide poolt vastu võetud strateegias.

1.3

Muuhulgas on tehniline standardiseerimine, mis põhineb kõigi huvitatud poolte konsensusel, tähtis element teostamaks ühenduse poliitikaid ja eelkõige integreeritud toodete poliitikat, mille kohta komitee on juba korduvalt arvamust avaldanud (5) ja mis käsitleb standardiseerimist kui võimalikku vahendit toodete ja teenuste keskkonnamõju vähendamiseks

1.4

2002. aasta 1. märtsi standardiseerimisnõukogu kinnitas ühtlustatud normide kohasust praegu “uue lähenemisega” kaetud sektorites, rõhutas kõigi sotsiaalsete partnerite aktiivse osalemise tähtsust standardiseerimise protsessis ja tervitas komisjoni kavatsust töötada välja dokument standardiseerimise ja keskkonnakaitse kohta.

1.5