22.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/1

1)

Laekeni Euroopa Ülemkogu otsuste suund ning Euroopa Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide poolt võetud kohustus luua Euroopale põhiseaduslik struktuur, mis tagaks eelkõige demokraatia, seaduslikkuse, läbipaistvuse ja nii aidata laienenud Euroopa demokraatiavaeguse vastu,

2)

Euroopa komisjoni Euroopa valitsemist käsitlev valge raamat tunnistab, et EL on hakanud toimima mitmetasandiline valitsemine ja sellest tulenevalt peaks koheselt suurenema kohalike ja piirkondlike omavalitsuste mõjuvõimu osakaal ja viimaste suunaline austus,

3)

Euroopa põhiseaduse leping annab Euroopale põhiseadusliku aluse subsidiaarsuse printsiibi rakendamiseks ja tagamiseks, kaitstes liikmesriikide, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste eelisõigusi, võttes samas arvesse Euroopa Liidu seadusandlusest tulenevate haldus- ja rahandusaspektide mõju regionaalsetele kooslustele,

4)

uue ex ante poliitilise kontrollmehhanismi loomine, mis esmakordselt Euroopa integratsiooni ajaloos ühendab Euroopa seadusloome protsessiga Euroopa rahvusparlamendid ja sobival juhul ka seadusloome õigusega regionaalsed parlamendid, ning regioonide komitee kaasamine tagantjärele teostatud järelvalve protsessi kujutavad endast olulist uuendust subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse printsiibi rakendamisel,

5)

olulisteks teguriteks on tasakaalu loomine subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse printsiibi järgimisel ja liidu tegevuse tulemuslikkuse vajadus,

6)

Euroopa Parlamendi poolt esitatud konsulteerimistaotlusega tunnustatakse RK panust põhiseaduslikku protsessi, pidades silmas eriti komitee rolli kohalike ja regionaalsete omavalitsuste esindajana Euroopa tuleviku konvendis.

1.1

tervitab Iirimaad eesistujamaana, kuna oma volituste kestel viis viimane läbi ja lõpetas edukalt valitsuste vahelise konverentsi (VVK),

1.2

rõhutab uuesti oma panust põhiseaduslikku protsessi, sellisena nagu selle esitasid Euroopa tulevikukonvendi delegatsiooni vaatlejaliikmed ning tegevusi ja algatusi, mida arendati koos Euroopa piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ühendustega ja mis peamiselt käsitlesid subsidiaarsuse printsiipi ning piirkondlikku ja kohalikku mõõdet põhiseaduse lepingus; tervitab fakti, et Euroopa tulevikukonvendi poolt esitatud sellesuunalised ettepanekud kiideti valitsuste vaheline konverentsi poolt heaks,

1.3

rõhutab uuesti oma toetust põhiseadusloome protsessile ja eriti Euroopa tulevikukonvendi tööle, mis oli avatud, mitmekülgne ja andis igaühele võimaluse; arvab, et võeti küll arvesse aga samas ka alahinnati piirkondlike koosluste rolli Euroopa integratsiooni edendamisel, mida eriti hästi peegeldas ainult ühe poolepäevase sessiooni pühendamine antud teemale; avaldab muret, et Euroopa tulevikukonvent ei leidnud rohkem aega põhiseaduse lepingu kolmandas osas käsitletud poliitikaaladega töötamiseks, sest viimatimainitud osa tekst ei ole täielikult kooskõlas esimeses osas väljendatuga,

1.4

tervitab põhiseaduse lepingu ettevalmistusel Euroopa Parlamendi toetust kohalike ja regionaalsete omavalitsuste institutsionaalse ja poliitilise osatähtsuse suuremale tunnustusele ühenduse otsustamisprotsessis (vt hr Napolitano poolt koostatud aruanne, mis käsitleb regionaalsete ja kohalike omavalitsuste osatähtsust Euroopa ehitamisel, ning hr Lamassoure'i poolt koostatud aruanne, mis käsitleb pädevuste jagamist ELi ja liikmesriikide vahel),

1.5

arvestab, et leping on oluline edusamm Euroopa Liidu arengus ja lõi mitmeid sambaid liidu tõhusaks valitsemiseks,

1.6

arvestab, et nii selge seose loomine majandus- ja tööhõivepoliitika koordineerimise vahel [Artiklid I-14 ja I-15] kui ka horisontaalse sotsiaalvaldkonda puudutava punkti tutvustamine, mille kohaselt liit peab oma poliitika defineerimisel ja rakendamisel võtma arvesse kõrge tööhõive taseme propageerimisega seotud nõudeid, piisava sotsiaalse kaitse garanteerimist, võitlust sotsiaalse tõrjutuse vastu ja haridust, koolitust ja tervisekaitset [Article III-117], annab sobiliku seadusliku aluse Euroopa sotsiaalse mudeli ja jätkusuutliku arengu teostamiseks, nagu see on mainitud EL põhiõiguste harta sissejuhatuses ja EL eesmärkides [Artikkel I-3(3)];

1.7

kiidab heaks EL põhiõiguste harta lepinguga liitmise. Kodanike jaoks kätkeb harta endas Euroopa kodakondsusega määratud õiguste kohast selgust ja turvalisust ja aitab nii toetada õiglasemat ja sotsiaalselt võrdsemat Euroopat;

1.8

tunneb muret, et liikmesriikide vetoõigus on teatud aladel liigselt koondunud ja et see ei oma muud efekti kui pärsib liigselt otsustusprotsessi tõhusust,

1.9

kiidab heaks regulatsiooni, mis sätestab, et nõukogu peab kultuuriala teenindust käsitlevat kaubandust, audiovisuaalset tegevust, haridust ja tervist käsitlevad rahvusvahelised lepingud ühehäälselt otsustama [Artikkel III-315];

1.10

tervitab põhiseaduse lepingu kolmandas osas toodud tavaseadusloome protsesside rakendamist käsitlevaid sätteid [Artikkel IV-445];

1.11

arvab, et leping defineerib ja jaotab selgemalt Euroopa Liidu sisest pädevuse jaotust, lihtsustab instrumente ning tugevdab demokraatlikku legitiimsust ja otsustusprotsessi läbinähtavust, samuti ka institutsioonide tõhusust, lisades samas viimaste paindlikkust, et nad saaksid uutes suundades oma tegevust arendada.

1.12

tervitab subsidiaarsuse printsiibi uut definitsiooni ja regioonide komitee kaasamist subsidiaarsuse printsiibi rakendamise ex post kontrolli protsessi (subsidiaarsuse printsiibi rakendusprotokolli art 8), tunneb heameelt, et komisjoni raportiga on teiste hulgas ka talle pandud kohustuseks Põhiseaduse lepingu art I-11 rakendamine (käsitleb subsidiaarsust ja proportsionaalsust), seda samadel tingimustel teiste institutsioonide ja liikmesriikide rahvusparlamentidega (subsidiaarsuse printsiibi rakendusprotokolli art 9); kahetseb, et proportsionaalsuse printsiipi käsitlevad sätted on subsidiaarsuse printsiibi vastavate regulatsioonidega võrreldes vähem välja arendatud,

1.13

kiidab heaks viite kohalikule ja regionaalsele autonoomiale (art I-5 ja teise osa sissejuhatus) ning Euroopa Liidu esindusdemokraatia tähtsuse tunnustamise (art I-46, lg 3) ja esindusühenduste osa Euroopa Liidu demokraatias (art I-47, lg 2); kahetseb, et teda siiski ei ole lepingu VI osas mainitud, arvestades esindusdemokraatia põhimõtet, kuna tema liikmed esindavad oma tasandi esindusdemokraatiat Euroopa Liidus (“Esindusdemokraatia põhimõte”, art I-46),

1.14

arvestab, et kohaliku ja piirkondliku mõõtme veelgi laiapõhjalisem tunnustamine Euroopa Liidu uues ehituses parandab nii selle tõhusust kui ka suhteid kodanikega: ta nõustub, et Euroopa integratsiooniga kaasnevate poliitiliste otsuste tegemisel võetakse arvesse kohalikke ja piirkondlikke seisukohti, arvestades, et viimased moodustavad selle haldustasandi, mis on kohustatud üle võtma ja kohaldama suuremat osa Euroopa Liidu seadusandlusest ja tegevustest ning kuna nad on kodanikele lähemal võivad nad anda olulise panuse ühenduse seadusandluse kvaliteedile (art I-5); on seisukohal, et konsulteerimine ei tohiks asendada regioonidel ja kohalikel omavalitsustel lasuvat vastutust ja kohustust arvestada oma vastutusaladega, sellest tuleb kinni pidada ja selle kohta aru anda. On kokku lepitud anda piirkondlikele üksustele võimalus näidata, et nad on võimelised, täites vastava liikmesriigi sisest korda, silmas peetud tegevuse eesmärke piisaval tasemel täitma;

1.15

kiidab heaks sätte, mis näeb ette, et Euroopa Liit austab liikmesriikide võrdsust põhiseaduse ees ning nende identiteeti, sealhulgas õigust piirkondlikule ja kohalikule omavalitsusele ning samuti ka vastava riigi põhifunktsioone (art I-5), eelkõige territoriaalset terviklikkust, ühiskondliku korra säilitamist ja rahvusliku julgeoleku kaitset, tehes seda osas, kus ta võib regionaalsete ja kohalike üksuste, kes toetuvad seaduslik-demokraatlikule põhimõttele ja aruandmiskohustusele, pädevuse osas otsustavat rolli omada;

1.16

tervitab seda, et uus leping tagab regionaalsetele ministritele õiguse osaleda nõukogu töös oma liikmesriigi nimel, kinnitades nii oma art I-23, lg 2, Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 203; kutsub liikmesriike oma siseriiklikul tasandil looma struktuure ja mehhanisme eesmärgiga kaasata regioone ja kohalike omavalitsusi liikmesriikide Euroopa alapoliitikate loomisel ning samuti tagama regioonide osaluse valdkondades, mis kuuluvad kohalike ja regionaalsete omavalitsuste pädevusse, nõukogu uues koolituskorras,

1.17

tunneb heameelt fakti üle, et komisjonile on pandud kohustus viia seadusloome protsessi käigus läbi palju laiemapõhjalisemaid konsultatsioone; selleks, et täieõiguslikult osaleda Euroopa otsustusprotsessi nendes valdkondades, kus neil lasub seadusandluse ülevõtmise või kohaldamise kohustus, peavad regionaalsed ja kohalikud üksused olema õieti teavitatud hetkeolukorrast ja läbi tuleb viia eelkonsultatsioon. Tegemist on kahesuunalise protsessiga: need konsultatsioonid võivad komisjonile endale anda võimaluse olla kohaliku ja regionaalse olukorra suhtes paremini teavitatud ning nii anda oma panuse parema seadusandluse loomisele (subsidiaarsuse printsiibi rakendusprotokolli art 2),

1.18

nõuab uue komisjoni mandaadi algusest alates reaalse dialoogi sisseseadmist ja selle laiendamist peamistele tegevusvaldkondadele;

1.19

kutsub üles parandama otsekonsultatsioone riiklikul tasandil rahvusparlamentide ja kohalike ning regionaalsete omavalitsuste vahel, mis vastutavad liidu seadusandluse ülevõtmise ja/või kohaldamise eest,

1.20

tervitab lepinguga komisjonile pandud kohustust võtta eeliskorras arvesse seadusloomest tulenevad rahalised ja halduslikud mõjud ja arvab, et sellele peab järgnema hinnang nende mõjust regionaalsetele ja kohalikele üksustele, seda juhul kui viimane on in fine Euroopa liidu uute algatuste ülevõtmise ja kohaldamise eest vastutav haldusüksus, kutsub Euroopa Parlamenti pöörama omapoolsetele seadusandluse muudatustele samasugust tähelepanu (subsidiaarsuse printsiibi rakendusprotokolli art 4),

1.21

võtab teatavaks27. mai 2004 Berliinis toimunud subsidiaarsuse printsiibi alase konverentsi laiaulatusliku ja konstruktiivse debati sisu; on teadlik, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse printsiibi kohaldamist ja hindamist käsitleb RK ühes oma tulevas arvamuses.

1.22

kiidab heaks territoriaalse ühtekuuluvuse liitmise Euroopa Liidu eesmärkidega ja eri tüüpi alade, mida iseloomustab keerukas olukord, kaasamise erilist tähelepanu pälvivate piirkondade hulka; kahetseb, et lepingus siiski ei mainita piiriülest, rahvuste ja regioonide vahelist koostööd ja et ei nähta ette ei selgeid seaduslikke meetmeid, ega raamistikku sõprussuhete rahaliseks toetamiseks või mingi muu sarnase koostöö vormi osas (art III-220-224). Euroopa riikide, rahvuste ja regioonide vahelisel koostööl on pikad traditsioonid, mis moodustavad Euroopa integratsiooni sotsiaal-kultuurilise samba ning mis peaks Euroopa uue naabruspoliitika raamides tähtsust juurde saama. Samas on Euroopa Liidule selle koostöö rakendamiseks seadusliku baasi loomine vältimatu,

1.23

tunneb heameelt, et leping on seadnud liikmesriikidele ja kõigile riigi haldusüksustele kohustuse tagada, delegeerida ja rahastada kõiki majanduse üldhuvidesse kuuluvaid teenuseid,

1.24

võtab heameelega vastu kultuurilise ja keelelise mitmekülgsuse tunnustamise, see aitab kohalikku ja regionaalset pärandit hoida ja arendada ning samuti võidelda Euroopa kultuurilise samastumise vastu [Artiklid I-3 & III-280];

1.25

võtab teatavaks märke, et Euroopa Liidu tegevus toetab, koordineerib või täiendab liikmesriikide spordialaseid [Artikkel III-282], turismialaseid [Artikkel III-281] ja kodanikekaitse alaseid tegevusi [Artikkel III-284], need on valdkonnad, kus kohalikel üksustel on tähtis osakaal ja kutsub komisjoni selleks tarvitama Euroopa raamseadusi;

1.26

arvab, et tal on vaja hoolikalt kontrollida kas Euroopa Liidule võimalik täiendava vastutuse usaldamine kultuuri, hariduse, tervise ja sotsiaalteenuste valdkondi puudutava kaubanduse osas on vastavuses subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse printsiibiga ja soovitab, et komisjon üldiselt kasutaks Euroopa raamseaduseid, jättes riiklikule, regiooni ja kohalikule haldustasandile valikuvõimaluse soovitud tulemusteni jõudmiseks vajaliku tegevuse vormi ja vahendite osas.

1.27

väljendab kahetsust, et VVK ei tugevdanud regioonide komitee institutsioonilist staatust, et kehtestada jõuliselt oma kohustusliku konsultatsiooni alasid põhiseaduslikus raamistikus ja tugevdada oma nõuandvat rolli, näiteks jagatud pädevuse aladel majandus- ja tööhõivepoliitika meetmete koordineerimiseks ning toetavate, koordineerivate ja täiendmeetmete alal;

1.28

tervitab seda, et regioonide komiteele anti õigus algatada kohtumenetlusi oma eelisõiguste kaitsmiseks ja subsidiaarsuse põhimõtte rikkumise osas [Artikkel III-365]; kuid komitee väljendab kahetsust, et valitsustevaheline konverents ei andnud seadusandlike pädevustega regioonidele võimalust algatada kohtumenetlusi oma seadusandlike pädevuste kaitsmiseks.

1.29

tervitab kinnitust, et ametiaega pikendatakse viie aastani, mis aja jooksul võib ühilduda parlamendi ja komisjoni ametiajaga [Artikkel III-386].

2.1

pöördub Euroopa Parlamendi poole heakskiidu saamiseks põhiseaduse leppele ja kiidab heaks EP komitee initsiatiivi, mis puudutab põhiseaduslikke küsimusi ja seisneb konsulteerimises RK-ga viimase arvamuse osas põhiseaduse lepingu eelnõu kohta;

2.2

jagab Euroopa Parlamendi seisukohta, et põhiseaduse lepinguga on vaieldamatult saavutatud olulised edusammud demokraatia tugevdamises,

2.3

pöördub liikmesriikide riiklike ja regionaalsete parlamentide poole, et nad ratifitseeriksid vastavalt vajadusele põhiseaduse lepingu;

2.4

toetab Euroopa Parlamendi poliitilisi jõupingutusi põhiseadusliku protsessi tugevdamiseks, rõhutades selle põhiseaduse lepingu eeliseid, sealhulgas eriti regionaalarengukomisjoni poolt esitatud ettepanekuid,

2.5

nõuab, et sõlmitaks institutsioonidevaheline kokkulepe, mille eesmärgiks on ühise kommunikatsioonistrateegia loomine Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu avaldamiseks ja selgitamiseks avalikkusele, iseäranis arvestades lepingu peatset ratifitseerimist;

2.6

kohustub osalema mainitud strateegias ja aitama kaasa lepingu arusaadavusele ja aktsepteerimisele tavakodanike poolt ja taotlema arusaamist ja aktsepteerimist ka selle liikmete ning nende asutuste ja esindusorganite poolt.

2.7

tervitab initsiatiivi “1000 arutlust Euroopa poolt” ja kinnitab oma valmidust osaleda aktiivselt kampaanias, mille eesmärgiks on Euroopa kodanike teadlikkuse tõstmine läbi oma kohalike ja piirkondlike võimude võrgustiku ning kutsub Euroopa Parlamendi liikmeid ja kohalike ja regionaalsete volikogude saadikuid üles tegema koostööd tulevase Euroopa põhiseaduse lepingu tutvustamisel ja toetamisel ning andma ühist panust ratifitseerimisprotsessi käigus peetavasse poliitilisse ja demokraatlikku arutellu;

2.8

ootab põhiseaduse lepingu kehtestamiselt tegeliku lisaväärtuse andmist demokraatlikule elule ja tööle Euroopa Liidus,

2.9

kohustub andma hinnangut uutele õigustele ja kohustustele, mis saavad osaks komiteele endale, ja tegema vajalikke ettevalmistusi ja sisemisi ümberkorraldusi, reageerimaks suurenenud vastutusele efektiivselt ja tõhusalt,

2.10

pöörab Euroopa Parlamendi tähelepanu mõnedele põhiseaduse lepingust tulenevatele mõjudele ning kutsub parlamenti üles toetama eriti komitee järgmisi taotlusi:

2.11

innustab Euroopa Parlamenti kasutama senisest rohkem võimalust konsulteerida RK-ga, nagu sätestatud põhiseaduse lepingus [artikkel III-388], selleks, et suurendada arusaamist kohalikust ja regionaalsest dimensioonist;

2.12

taotleb, et juhtudel, kui vastavalt põhiseaduse lepingule on vaja nõu pidada komiteega, peab komiteega nõu pidanud institutsioon esitama oma põhjendused selle kohta, miks ta ei rakenda komitee soovitusi;

2.13

taotleb, et teda kaasataks subsidiaarsuse põhimõtte kaitsmisesse koos rahvuslike parlamentidega kuuenädalase varase hoiatamise perioodi jooksul ja antaks õigus esitada põhjendatud arvamus, kui ettepanek ei ole kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, ning et seda ka võetaks arvesse [ subsid. – artikkel 6]

2.14

kutsub rahvusparlamente üles looma regulaarset ja tõhusat dialoogi kohalikul ja regionaalsel tasandi esindajatega, kes on tuttavad käsilolevate küsimuste mitmepalgelisusega ja vastutavad tagajärgede eest selles osas, mis puudutab subsidiaarsuse põhimõtte rakendamist;

2.15

pöördub siseriiklike valitsuste ja parlamentide poole, et nad kannaksid EL “süstemaatilise dialoogi” vaimu ja filosoofiat oma siseriiklikus haldusalases tegevuses, kus seda pole varem veel tehtud, kaasates regionaalsete ja kohalike valitsuste esindajaid seadusettepanekute üksikasjalikku ettevalmistamisse;

2.16

pöördub Euroopa Komisjoni poole, et see annaks aru regioonide komiteele artikli I-10 (kodakondsus) kohaldamise kohta, eelkõige seoses asjaoluga, et see reguleerib õigust kandideerida ja valida kohalike omavalitsuste valimistel [Artikkel III-129];

2.17

võttes arvesse, et ettepanekut tugevdada RK praegust nõuandvat rolli horisontaalse klausli abil, mis sätestab, et RK-ga tuleb konsulteerida jagatud kompetentsi valdkonnas ja majandus- ning tööhõivepoliitikat koordineerivate vahendite ning toetavate, koordineerivate või täiendavate tegevuste osas, ei kiidetud heaks, kutsub RK Euroopa Komisjoni üles endaga konsulteerima kõikide algatuste osas, mis puudutavad kohaliku või regionaalse mõõtme manifesteerimise valdkondi või kompetentsi, mille puhul leping ei näe ette kohustuslikku konsultatsiooni. Nende valdkondade alla kuulub muuhulgas ka seadusandlus, mis puudutab põhimõtete ja tingimuste defineerimist, seda iseäranis majandus- ja finantsvaldkonnas, mis võimaldab majanduslikel üldhuviteenustel täita oma missioon [Artikkel III-122], teenuste liberaliseerimist [Artikkel III-147];kaudse maksustamise alase seadusandluse harmoneerimine (art. III-171); siseturgu käsitleva seadusandluse ühtlustamine (art. III-172, III-173); riiklik abi (art. III-167, III-168, III-169); põllumajandus-, maaelu arengu ja kalanduspoliitika (art. III-231); teadusuuringud ja tehnoloogia arendamine (art. III-251, III-252 ja III-253), turism (art. III-281) ja kodanikukaitse (art. III-284);

2.18

pöördub Euroopa Komisjoni poole, et see peaks nõu regioonide komiteega kõigi tulevaste muutuste osas selle koosseisus, valmistades ette nõukogu otsuste ettepanekuid [art. I-31 ja art. III-386].

2.19

usub, et EL edasise arengu huvides on vajalik käigus hoida ülevaatamisprotsessi, otsustamaks, missuguseid ülesandeid saab täita ühiselt märkimisväärselt suurenenud Euroopa Liidus;

2.20

kinnitab oma tahet osaleda aktiivselt ja täielikult põhiseaduse läbivaatamises tulevikus ja teeb ettepaneku, et liikmesriigid kaasaksid regioonide esindajaid ja kohalikke omavalitsusi oma delegatsioonidesse valitsustevahelistel konverentsidel [CdR 198/2003; 3.7.] mis tegelevad liikmesriigi tasandist madalamaid tasandeid mõjutavate lepingusätete läbitöötamisega, ja tulevaste konventide delegatsioonidesse;

2.21

teeb oma presidendile ülesandeks edastada see arvamus Euroopa Liidu Nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Komisjonile.

22.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/6

1.1

Regioonide komitee (RK) tervitab komisjoni direktiiviettepanekut ja paneb ette järgmised muudatused:

1.2

Regioonide komitee juhib tähelepanu sellele, et peale meetmete, mis seostuvad kolmandate riikide kodanike EL-i sisenemisega ja seal viibimisega teadusuuringute eesmärgil tuleb rakendada ka teisi asjakohaseid meetmeid, saavutamaks eesmärki kulutada selle aastakümne lõpuks teadusuuringutele 3 % liikmesriikide SKP-st. Sellega seoses tuleb äratada noortes huvi teadustöö vastu, laiendada teadusalase täiendõppe ja mobiilsuse võimalusi ning parandada teadlaste karjäärivõimalusi ühenduses (põhjendus 4).

1.3

RK rõhutab, et direktiivi rakendamine ei tohi viia teadlaste äravooluni edasijõudnud arengumaadest ja arengumaadest. Koos päritoluriikidega tuleb rakendada täiendavaid meetmeid, soodustamaks teadlaste tagasipöördumist nende päritolumaale ja tõstmaks nende mobiilsust, et luua globaalne migratsioonipoliitika. RK peab esmavajalikuks esitada 2004. aastal konkreetsed ettepanekud vastavalt nõukogu 19. mai 2003. a. üleskutsele (põhjendus 6).

1.4

RK peab ka asjakohaseks, et EL-i saabuvatelt teadlastelt ei nõutaks lisaks elamisloale tööluba. Tavapärane sissesõidumenetlus omab siiski veel muuhulgas tähtsust doktorandidele, kes tegelevad teadusuuringutega, kuid on üliõpilase staatuses, kuna direktiivi ei kohaldata nende suhtes (põhjendus 7).

1.5

Regioonide komitee tervitab seda, et ettepanekus antakse teadusasutusele keskne roll teadlaste sissesõidumenetluses. Siinjuures tuleb aga selgelt reguleerida pädevuse ja ülesannete jagunemine teadusasutuse ja ametkondade vahel, muuhulgas ka selleks, et vältida tarbetut dubleerimist ja ebaotstarbekaid bürokraatlikke lahendusi. Komitee juhib tähelepanu sellele, et õiguskindluse aspektist lähtudes on oluline kehtestada konkreetsed sätted kõigi asjaosaliste pädevuse kohta. Koostöö teadusasutuse ja ametkondade vahel ei tohi takistada ametkondadel täitmast nende seaduslikke järelvalve- ja kontrollkohustusi (põhjendus 8).

1.6

Regioonide komitee rõhutab vastuvõtukokkuleppe määravat tähtsust sissesõidumenetluses. Vastuvõtukokkuleppes kohustub teadlane läbi viima vastavat teadusprojekti ning teadusasutus omalt poolt kohustub teadlast vastu võtma eeldusel, et talle antakse elamisluba. Kuna vastuvõtukokkulepe on teadlase sissesõidu ja riigis elamise eelduseks, siis peab see ka sisaldama kõiki andmeid, mis on otsuse jaoks olulised. Ka uurimisprojekti andmed peavad olema põhjalikud, et uurimisasutus – selle puudumisel vastav ametiasutus – saaks hinnata asjaolusid. Komitee arvates on neid aspekte direktiivis asjatundlikult käsitletud. (põhjendus 9)

1.7

RK konstateerib, et ulatuslik majanduslik vastutus kulude eest, mida teadlane võib tekitada oma viibimise ajal liikmesriigis, võib viia sissesõidu ja riigis elamise praktika muutmiseni. Komitee peab vältimatuks, et tuleb piisava täpsusega defineerida kuluread, mis kuuluvad teadlase elamiskulude, meditsiinikulude ja tagasisõidukulude alla, samuti ka majandusliku vastutuse alguse ajahetk (põhjendus 10).

1.8

Regioonide komitee peab määratlust “teadlane” otstarbekaks: mõiste lai tõlgendamine võimaldab direktiivi laiaulatuslikku kohaldamist. Nii ei eeldata selgesõnaliselt, et antud isik peab olema päritoluriigis teadlasena töötanud. Sissesõidu- ja elamisloa andmine peab olema uurimisprojekti läbiviimise huvides, kusjuures lubatud on ka õpetamine kõrgemas õppeasutuses (põhjendus 11).

1.9

Regioonide komitee konstateerib, et mõiste “teadusasutus” on mõistlikult defineeritud. Täitmaks eesmärki kulutada teadusele 3 % SKP-st, tuleb kaasata sellesse definitsiooni ka erasektori institutsioonid ja ettevõtted. Oluline on see, et organisatsiooni saaks käsitleda teadusasutusena ja et ta on saanud loa liikmesriigilt, mille territooriumil ta asub (artikkel 2).

1.10

Regioonide komitee rõhutab, et tuleb arvestada regionaalsete ja kohalike omavalitsuste seisukohta eelneva loa andmise osas teadusasutusele, mis kavatseb vastu võtta teadlasi kolmandatest riikidest (artikkel 4).

1.11

Regioonide komitee tervitab seda, et liikmesriigid võivad teadusasutuse loa ära võtta või selle pikendamisest keelduda. See võib juhtuda siis, kui teadusasutus ei täida enam artikli 4 lõigetes 2, 3, 4 ja 7 nimetatud tingimusi; kui teadlane ei täida artiklites 5 ja 6 nimetatud tingimusi ja kui teadusasutus on sõlminud vastuvõtukokkuleppe kolmanda riigi kodanikuga, kelle suhtes liikmesriik on kohaldanud artikli 8 lõiget 1. RK väljendab arvamust, et need võimalikud sanktsioonid soodustavad valmidust täita direktiivi sätteid – neil on ka ennetav funktsioon (artikkel 4).

1.12

Komitee juhib tähelepanu olulisele asjaolule, et kehtiva elamisloa ja kehtivate reisidokumentidega teadlane võib teostada ühe osa uurimisprojektist mõne teise liikmesriigi territooriumil, eeldusel, et sellega ei seata ohtu avalikku korda, turvalisust ega tervist. Sõltuvalt niisuguse ajavahemiku pikkusest, võib uurimisprojekti jooksul osutuda vajalikuks uue vastuvõtukokkulepe sõlmimine. Vastava vastuvõtukokkuleppe alusel tuleb anda teadlasele elamisluba teises liikmesriigis. RK peab otstarbekaks lihtsustada ja soodustada mobiilsust EL-s. See peaks parandama konkurentsivõimet rahvusvahelisel tasandil (artikkel 13).

1.13

Regioonide komitee peab pädevale ametiasutusele pandud kohustust teha otsus sissesõidu- või elamisloa andmise või elamisloa pikendamise asjus 30 päeva jooksul pärast taotluse esitamist kiire menetluse vajalikuks garantiiks. Kui tuleb otsustada selle üle, kas avaldus lugeda keerukaks, siis peaks RK arvates õiguskindluse eesmärgil püüdlema ühtse ja prognoositava kohtlemise poole, kuna niisugustel juhtudel võib ületada etteantud tähtaega (artikkel 15).

1.14

Regioonide komitee on seisukohal, et soovituses nimetatud meetmed täidavad olulist funktsiooni kohustuste ja reeglite järkjärgulise kohandamise juures, mida tuleb arvestada direktiivi rakendamisel.

1.15

Komitee võtab teadmiseks, et teadlastele soovitatakse anda vabastus tööloa omamise nõudest või siis väljastada neile tööluba automaatselt. See peaks lühendama dokumentide vormistamise aega. Võttes arvesse Euroopa Liidu pikaajalist ja suurt vajadust teadlaste järele, on lisaks põhjust anda piiratud tähtajaga töö- ja elamislubasid välja vaid siis, kui see on vajalik teadlase päritolumaa vajaduste tõttu (soovitus 1 a, 1 c, 2 b).

1.16

Regioonide komitee juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on kaasata teadusasutus juba varakult sissesõidu- ja elamisloamenetlusse, loomaks vastastikuse usalduse õhkkonda ja aitamaks kaasa optimaalsele koostööle teadusasutuse ja pädeva ametkonna vahel (soovitus 2 c).

1.17

Regioonide komitee tervitab soovitust soodustada perekondade taasühinemist, lubades muuhulgas esitada perekonna taasühinemise taotlust pärast vastavasse liikmesriiki saabumist; seda ei ole direktiivis perekondade taasühinemise osas kohustusena fikseeritud. Veel juhib regioonide komitee tähelepanu sellele, et perekonnaliikmete sissesõidu- ja elamisloa taotlusi tuleb menetleda kiiresti. On täiesti alust arvata, et raskused seoses perekonnaliikmete sissesõidu- või elamisloa saamisega võivad ajendada teadlast liikmesriigis viibimisest loobuma (soovitus 3a, 3b, 3d).

1.18

Regioonide komitee peab oluliseks, et liikmesriigid kasutaksid laialdaselt võimalust väljastada mitmekordseid viisasid. Konkurentsikaalutlustel tuleks viisa kehtivusaja kindlaksmääramisel võtta arvesse uurimisprojekti kestvust. Niisugused pragmaatilised lahendused võivad globaalses konkurentsiolukorras tõsta oma riigi atraktiivsust (soovitus 2).

1.19

Regioonide komitee peab soovituse põhimõtetest kinnipidamist liikmesriikide poolt oluliseks, et tõsta nende teadlaste mobiilsust, kes peavad sageli lühemate teadusprojektide tõttu välismaal viibima. Selles mõttes võib lähtuda oletusest, et teadlased, kes taotlevad elamisluba Euroopa Liidus, on ausate kavatsustega, mida tuleb ka arvestada seoses tõendite esitamisega viisa taotlemisel (soovitus 3).

22.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/11

1)

Regioonide komitee usub, et tugevad piirkondlikud ja kohalikud omavalitused järgivad demokraatliku õiguspärasuse ja vastutuse põhimõtet oma organites.

Seetõttu innustab regioonide komitee kõikide Euroopa riikide ametivõime arendama ja laiendama kohaliku omavalitsuse põhimõtet vastavalt Euroopa Kohaliku Omavalitsuse Hartale (15. oktoober 1985) ja hoiduma igasugustest piirangutest vahetu kodanikuosaluse osas kohalikul ja piirkondlikul tasandil.

2)

ELi laienemine on oluliselt pikendanud ELi ja Venemaa ühist piiri. ELile on head suhted oma suurima naabri Venemaaga vältimatult vajalikud. Seetõttu peaks EL toetama heade valitsemistavade arengut Venemaal mitte ainult riiklikul, vaid ka piirkondlikul ja kohalikul tasandil. ELi huvides on tegutseda avatud, stabiilse ja demokraatliku Venemaa nimel, mis võib olla strateegiliseks partneriks, kaitseb ühiseid väärtusi, jätkab reformipüüdlusi, täidab oma kohustusi ja etendab koos ELiga konstruktiivset rolli suhetes uute sõltumatute riikidega (SRÜ).

3)

Tõeline partnerlus peaks põhinema praktilisel strateegial ja programmil kui poliitiliste avalduste konkreetsel väljendusel. Euroopa Liidu laienemise ja Venemaa-suhetega seotud muutustele ja uutele väljakutsetele reageerimine nõuab praktilisi ja konkreetseid abinõusid. Kohalikul ja piirkondlikul tasandil tuleb tagada majanduskasv kui tulevase heaolu alus ning kohandada areng erinevate tingimustega kohalikul tasandil. Haridus, keskkond, transport, majanduse arendamine avaliku ja erasektori partnerluse kaudu, sotsiaalteenused ja tervishoid on piirkondliku arengu olulised elemendid, mis peavad suurendama Venemaa ja ELi majanduskasvu ning tugevdama koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel.

4)

EL peab eritähelepanu pöörama ka eriliste arenguvajadustega Põhjamõõtme riikidele. Selliste alade hulka kuuluvad Loode-Venemaa koos Kaliningradi (Königsbergi) piirkonnaga ning Venemaa polaar- ja lähispolaaralad. Oluline on keskenduda rasketele kliimatingimustele, mis mõjutavad majanduslikku arengut, haridust, tervishoidu ja keskkonda.

5)

Rõhutada tuleks, et regioonide komitee kavatseb keskenduda valdkondadele, mis kuuluvad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusse. Riiklikud asutused tegelevad üldisemate, kogu ühiskonda puudutavate küsimustega, samal ajal kui kohalikud ja piirkondlikud organid keskenduvad valdkondadele, mis on olulised ühiskonna eri osade igapäevases elus.

6)

Regioonide komitee aktiivne osalus peab keskenduma praktilistele küsimustele, mida saab lahendada konkreetses koostöös ELi ja Venemaa kohalike ja piirkondlike partnerite vahel. Koostöö süvendamise kaudu kohalikul ja piirkondlikul tasandil saab EL kaasa aidata Vene majanduse suuremale mitmekesistamisele, mis on vajalik suurendamaks välismaiste otseinvesteeringute hulka, millega saab luua uut reaalkapitali ja moderniseerida infrastruktuuri. Regioonide komitee märgib, et Euroopa Komisjon viitab oma analüüsis KOM(2004) 106 (lõplik) 10. veebruarist 2004 sellele, et avaliku ja finantssektori, elamuehituse, kommunaalteenuste, tervishoiu ja hariduse reformimisel on veel palju teha. Nõutavate struktuuriliste, sotsiaalsete ja institutsionaalsete reformide kiirendamisega Venemaal saab parandada investeerimis- ja ärikliimat ning tõsta tööstussektori tootlikkust.

7)

Tiheda koostöö kaudu projektitasandil saab EL anda oma panuse avaliku sektori reformi tasakaalustatud teostamissse nii föderaal- kui ka piirkondlikul tasandil. Koostöö kaudu sellistes projektides saab EL konkreetsetes valdkondades parendusi tehes aidata kaasa inimkapitali arendamisele. EL peab ka edaspidi toetama rahvusvahelisi kontakte rohujuure tasandil, muuhulgas partnerluse kaudu hariduse valdkonnas.

1.1

Märgib, arvestades alalise partnerlusnõukogu 2004. aasta aprilli istungi järeldusi, et ELi ja Venemaa vahelise koostöö arengu olulise ja stabiilse aluse moodustab ka edaspidi partnerlus- ja koostööleping. Leping kehtestab kahepoolse koostöö raamid ning näeb ette organite loomise, mis on kõige vajalikumad ühiste küsimuste arutamiseks ja otsuste tegemiseks kõigil tasanditel, nagu ka teabevahetuseks ja konfliktide lahendamiseks;

1.2

on valmis konstruktiivselt kaasa aitama Peterburi tippkohtumisel mais 2004 otsustatud nelja ühisruumi loomisele ja arendamisele: üks ühine majandusruum, üks ühine vabaduse, julgeoleku ja õiguskindluse ruum, üks ühine välisjulgeoleku ruum ning üks ühine teadus-, haridus- ja kultuuriruum;

1.3

on arvamusel, et kõnealuse nelja ruumi paljud elemendid puudutavad loomulikult ka kohalikke ja piirkondlikke organeid. Komitee kutsub vahetult osalema ühisruumide arendamises nii komitee pädevusse jäävates valdkondades kui ka valdkondades, mida hallatakse avatud kooskõlastusmeetodi abil;

1.4

kiidab heaks konkreetsete koostöövaldkondade ettenägemise kohalikul ja piirkondlikul tasandil regioonide komitee ja Venemaa vastastikuse mõistmise memorandumis;

1.5

ootab rahuloluga kohalike ja piirkondlike omavalitsuste reformitud seaduste jõustumist Venemaal 2006. aastal; regioonide komitee loodab, et see on edasiviivaks sammuks ELi ja Venemaa detsentraliseeritud omavalitsuste võimalikus koostöös, seda iseäranis piiriülese koostöö alaste pädevuste selge kindlaksmääramise tulemusena; regioonide komitee on Euroopa Nõukogu ja Venemaa vaheliste jätkuvate kõneluste põhjal igati veendunud, et Kohaliku Omavalitsuse Harta põhimõtteid järgitakse ka seoses hiljutiste Venemaal tehtud seadusandlike ettepanekutega;

1.6

omistab koostööle Venemaa ja ELi kohalike ja piirkondlike ametivõimude vahel suurt tähtsust, kuna seeläbi keskendutakse ühiste probleemide lahendamise võimalustele kohalikul, rohujuure tasandil;

1.7

on arvamusel, et kohalikul ja piirkondlikul tasandil teavet ja parimaid praktikaid vahetades saab toetada demokraatiat ning majanduslikku ja sotsiaalset arengut;

1.8

märgib rahuloluga, et ELi ja Venemaa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vaheliste projektide positiivsed tulemused tugevdavad soovi tõhusa koostöö järele;

1.9

rõhutab, et ühine projektijuhtimine on detsentraliseeritud omavalituste vahelise jätkusuutliku koostöö olulise tähtsusega eeltingimus.

2.1.1

kutsub ELi ja Venemaad ühise huvi valdkondades tegema koostööd kohalikul tasandil. Regioonide komitee ja Venemaa vastastikuse mõistmise memorandumis nimetatakse selliseid valdkondi nagu kultuur, sotsiaalelu, piirkondlik majandus, keskkond, transport, põllumajandus, teadus ja majanduse arendamine, kus võiks teha ettepanekuid konkreetseteks algatusteks. Kokkuvõetuna katavad need olulise osa detsentraliseeritud omavalitsuste ülesannetest kohaliku ja piirkondliku elu arendamisel;

2.1.2

on arvamusel, et tervis, ja eriti rahvatervis, on ühiskonna kasvupotentsiaali võtmetegur ning vastav pädevusvaldkond on seega kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks põhilise tähtsusega. Seda aspekti ei ole vastastikuse mõistmise memorandumis selgesõnaliselt nimetatud, kuid see on seotud sotsiaalpoliitikaga ning mõjutab muid sektoreid otseselt või kaudselt. Sellisena on ta muude sektorite oluline alus ning aitab tagada ja alal hoida ühiskonna stabiilsust;

2.1.3

kiidaks heaks, kui regioonide komitee töötaks Euroopa Komisjoni asjakohase toetusega, arvestades ELi ja Venemaa partnerlus- ja koostöölepingut, ning koostöös Venemaa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajatega välja uue instrumendi – standardlepingu vastastikuse mõistmise memorandumi kujul koos vastavate suunistega, mis võiks olla ELi liikmesriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning kogu Venemaa vastavate piirkondlike omavalitsuste konkreetsete koostöölepingute aluseks. See pakuks ELi ja Venemaa kohalikele ja piirkondlikele omavalitustele huvitavaid ja motiveerivaid väljavaateid seoses põhiliselt altpoolt tuleva algatuse tugevdamiseks ja bürokraatlike takistuste kõrvaldamiseks;

2.1.4

kutsub üles tegema konkreetset koostööd ning arendama konkreetseid projekte ja partnerlust ELi ja Venemaa kohalike omavalitsuste vahel valdkondades, mida on nimetatud regioonide komitee ja Venemaa vastastikuse mõistmise memorandumis. Valdkondade loetelu ei ole ammendav, kuid seda saab täiendada läbirääkimistel konkreetsete Vene ja Euroopa kohalike omavalitsuste ja regioonide vahel;

2.1.5

soovitab, et kõik lepingud sisaldaksid selgeid eesmärke, suuniseid tegevus- ja ajakavade koostamiseks, rahastamispõhimõtteid ning lepingu hindamise eeskirju ja tähtaegu;

2.1.6

soovitab edendada teabe- ja parimate praktikate vahetust valdkondades, kus sellest on kasu kogu ühiskonnale. Regioonide komitee välissuhete komisjon RELEX toetab regulaarseid konsultatsioone Venemaa küsimustes, et hinnata koostöö ning Venemaa ja ELi suhete arengut, pöörates peamist tähelepanu iseäranis kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusvaldkondadele;

2.1.7.

julgustaks ELi ja Venemaa piirkondliku ja kohaliku tasandi poliitikute edaspidiste kohtumiste korraldamist arutamaks ühist huvi pakkuvaid küsimusi, sealhulgas ELi uue naaberriikide poliitika perspektiive kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning nende tasandite konkreetseid algatusi. Niisuguste kohtumiste tulemusena võidakse esitada Euroopa Komisjonile ja Venemaa valitsusele ettepanekuid ELi ja Venemaa vahelise koostöö edasiseks intensiivistamiseks. Komisjon viitab kõnealuses seoses positiivsetele kogemustele 1997. aastal ellukutsutud töösturite ümarlauaga;

2.1.8

on arvamusel, et teabe- ja kogemustevahetus regioonide komitee ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee vahel saab kaasa aidata paremale mõistmisele ELi ja Venemaa vahel ühist huvi pakkuvates valdkondades ning suurendada konkreetsete algatuste võimalusi suhetes Venemaaga näiteks kursuste, seminaride, istungite ja konverentside kujul, kuna mõlemad pooled soovivad kaasa aidata ELi ja Venemaa koostöö intensiivistamisele;

2.2.1

rõhutab uue naaberriikide programmi esimese etapi tähtsust, mille teostamine on kavandatud aastateks 2004 – 2006 ja mille konkreetsed tulemused avavad loodetavasti tee paremale ja sujuvamale piiriülesele koostööle ELi ja Venemaa vahel; regioonide komitee tervitab kõnealuses seoses uut piirkondliku koostöö näidisprogrammi ja TACISe riiklikku näidisprogrammi Venemaal, kus täpsemalt selgitatakse ELi omapoolset tegevust ning tuuakse välja eesmärgid ja prioriteedid ajavahemikuks 2004 – 2006;

2.2.2

kiidab heaks ELi ja naaberriikide järjepideva piirkondadevahelise koostöö uue naabrus- ja partnerlusinstrumendi aastateks 2007 – 2013, mille eesmärk on soodustada pidevat piirkondadevahelist koostööd ELi ja naaberriikide vahel ning mis hõlmab ühiseid taotluste esitamise tähtaegu, ühist menetlus- ja aruandluskorda;

2.2.3

kutsub Venemaad andma oma panust ühisesse rahastamisinstrumenti, mis põhineb ühistel algatustel ja ühisel juhtimisel, ja selles osalema, et nii EL kui Venemaa tunnetaksid intensiivsema koostöö eeliseid ja väärtust;

2.2.4

rõhutab mestimiskontseptsiooni tähtsust kogemuste vahetamiseks konkreetsetes valdkondades kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

2.2.5

toonitab koostöö rajamise ja süvendamise eeliseid eelkõige kultuuri ja hariduse valdkondades, mis eriti suures ulatuses põhinevad kohaliku ja piirkondliku tasandi tegevusel, traditsioonidel ja elanikkonna kultuurilisel mitmekesisusel;

2.3.1

rõhutab, et ELi ja Venemaa vahelised rahvusvahelised suhted puudutavad ennekõike Venemaa vahetult ELiga piirnevaid piirkondi; Loode-Venemaa koos Kaliningradiga on ELi Põhjamõõtme lahutamatu osa;

2.3.2

toonitab Põhjamõõtme teise tegevuskava tähtsust, mille raames on kõigil Põhjamõõtme huvigruppidel võimalus osaleda konkreetsetes projektides, koostöös ja parimate praktikate vahetuses kindlates valdkondades, mis on tegevuskavas loetletud. Lisaks on tähtis muuta tegevuskava sisuliste elementide elluviimiseks vajalik finantseerimine hõlpsasti kättesaadavaks, kui soovitakse arendada Põhjamõõtme kui ühtse geograafilise piirkonna sotsiaal- ja majanduselu kogu ELi kasuks;

2.3.3

juhib tähelepanu Kaliningradi piirkonna seisundile erimajandustsoonina ja viitab samas piiriülese koostöö võimalusele vahetult Kaliningradiga piirnevate riikidega, millel on seetõttu samad probleemid ja võimalused nagu kõnealusel piirkonnal;

2.3.4

tervitaks Kaliningradi ja ELi vaheliste projektide piisaval määral arvessevõtmist ka Euroopa Põhjamõõtme arendamise tegevuskava rahastamisel loomaks alust piiriülesele tehnilisele koostööle kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

2.3.5

soovitab ELil ja Venemaal keskenduda Põhjamõõtme raskesti ligipääsetavatele piirkondadele, kus valitseb väga karm kliima ja kus seepärast arengu, keskkonna jätkusuutlikkuse, majanduse arendamise, sotsiaalteenuste ning hariduse ja tervishoiu ees seisavad kliimatingimuste, suurte kauguste, nõrgalt arenenud infrastruktuuri ja väikeste rahvastikugruppide tõttu erilised probleemid; komisjon viitab kõnealuses seoses Arktika akna kontseptsioonile ning suhetele loodepiirkonna polaar- ja lähispolaaralade 16 riigi ja piirkonna vahel;

2.3.6

meenutab, et regioonide komitee võiks loomulikult täita keskset rolli ühise koordineeriva ja nõustava organi loomisel, kuhu on kaasatud kohaliku ja piirkondliku tasandi esindajaid kogu Põhjamõõtme alalt.

22.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/16

1)

mahepõllumajanduslik toit ja mahepõllundus etendavad üha olulisemat rolli põllumajandusliku tootmise kohanemisel turu nõudmistega, ELi kodanike soovide arvestamisel, mis puudutavad väga kõrgeid keskkonnakaitse, loodusvarade ja loomakaitse alaseid standardeid ning säästva arengu kindlustamisel Euroopas;

2)

komisjoni teatis rõhutab õigustatult mahepõllunduse sotsiaalse rolli kaht poolt: ühest küljest on see keskkonnasõbralik ja kindel meetod toiduainete ja teiste põllumajandustoodete tootmiseks, mis vastab tarbijate huvidele ning mida tingivad turujõud; teisest küljest toob ta ühiskonnale kasu, edendades eriti säästvat arengut nagu ka keskkonna- ja loomakaitset;

3)

erilist tähelepanu tuleb pöörata võimaluste tagamisele mahepõllumajanduslikuks tootmiseks ühenduse erinevates piirkondades esinevates erinevates tingimustes. Mahepõllumajanduslike toodete standardid peavad olema usaldusväärsed, ühtsed ja mahepõllumajandusliku tootmise põhimõtetega vastavuses, kuid samaaegselt peavad nad pakkuma tõelise võimaluse tulevaseks tootmiseks ja töötlemiseks erinevates looduslikes ja turutingimustes kogu ühenduses,

1.1

märgib, et teatis on mahepõllumajandusliku tootmise väärtuse tunnustamisel ja selle eeltingimuste parandamisel Euroopa Liidus positiivne ja teretulnud samm edasi;

1.2

kiidab fakti, et teatis on koostatud suure hoolega ja koostöös huvigruppidega;

1.3

rõhutab, et mahepõllumajanduslikul tootmisel on märkimisväärsed kohalikud ja piirkondlikud mõjud ning et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused etendavad teatises väljendatud eesmärkide ellu rakendamisel keskset osa;

1.4

on arvamusel, et teatis on ulatuselt suhteliselt üldine ja tema eesmärgid on teatud osas tagasihoidlikud, sest mahepõllumajandusliku tootmise osa tuleb suurendada, kui tahetakse saavutada märkimisväärset mõju keskkonnale.

1.5

rõhutab, et turu edendamine ja tarbija teadlikkuse suurendamine mahepõllumajanduslike toodete osas on oluline, ning loodab, et ühendus osaleb samuti sel eesmärgil korraldatud kampaaniate finantseerimises. Teadlikkuse suurendamine mahepõllumajanduslike toodete osas on osa laiemast teabe- ja reklaamialasest tegevusest, mis on suunatud inimeste teadlikkuse suurendamisele säästva arengu põhimõtete alal. Kampaaniate finantseerimist tuleb korraldada nii, et selles oleks võimalus osaleda ka toiduainetesektori väiketootjatel ja VKEdel;

1.6

tervitab ettepanekuid EL mahemärgise kasutamise suurendamiseks, kõrvuti riiklike ja piirkondlike märgistega. Oluline on ühtsete ja usaldusväärsete kriteeriumide olemasolu EL märgise kasutamiseks EList ja sellest väljastpoolt pärinevatele toodetele. EL mahemärgisele peaks olema võimalik lisada toote regionaalset päritolu puudutav teave;

1.7

tunnistab, et mahepõllumajanduslike standardite ühtlustamine on ühenduse turuarendamise alaste algatuste edu seisukohalt otsustava tähtsusega ja kiidab teatises esitatud ettepanekud selles valdkonnas heaks. Toetust väärivad ettepanekud koostada standardid (töödeldud loomsete toodete ja loomade heaolu jaoks, keskkonnastandardid jne) ja kehtestada ühtlustatud standardid uutele tootegruppidele (akvakultuurid, orgaanilised veinid);

1.8

rõhutab, et kaupade vaba liikumise tagamiseks siseturul on oluline standardite ühtlustamine. Kunstlike kaubandustõkete likvideerimine aitaks parandada pakkumise ja nõudluse tasakaalu. Ühest küljest takistab mitmel turul sektori arengut toormaterjali puudus ning teisest küljest on kaugemate ja hõredama asustusega tootmispiirkondade seisukohalt oluline, et puuduksid igasugused tõkked toodete turustamiseks suurema nõudlusega piirkondades;

1.9

nõustub, et turu arengu kontrollimise seisukohalt on õigustatud ettepanek parandada mahepõllunduse statistiliste andmete kogumist.

1.10

rõhutab, et nagu teatises väideti, on oluline ka tõkete likvideerimise soodustamine mahepõllumajanduslike toodete rahvusvahelises kaubanduses. Vaba kaubandus tagaks piisava varustatuse piirkondades, kus kohalik varustatus on ebapiisav, ja stimuleeriks ka keskkonnasõbralike põlluharimismeetodite kasutamist ühendusest väljaspool. Rahvusvaheline kaubandus on õigustatud juhul, kui on vajalik saavutada majanduslikult tasuvat tootmismahtu. Samaaegselt tuleb rõhutada, et mahepõllunduse tuumaks olevad säästva arengu põhimõtted räägivad kohaliku ja piirkondliku tootmise ja turustamise tugevdamise kasuks. Kolmandate riikide lisamisel samaväärsusnimekirja tuleks lisaks kohustuslike vastavasisuliste mahepõllunduse tootmiseeskirjadele järgimisele pidada silmas ka muude, ELis toiduainete tootmisele kehtivate standardite täitmist.

1.11

märgib, et mahepõllunduse edendamisele tuleks nii ühenduse kui liikmesriikide põllumajanduspoliitikas rohkem tähelepanu pöörata. Mahepõllumajanduslikule tootmisele tuleks eraldada praegusest suurem osa ühenduse ja liikmesriikide poolt keskkonnasõbralikuma põllumajandustootmise toetamiseks suunatud fondidest. Positiivse keskkonnamõju maksimeerimiseks peaks mahepõllundus olema põlluharijate jaoks elujõuline alternatiiv ka piirkondades, mis sobivad väga hästi ka intensiivseks maaviljeluseks;

1.12

rõhutab, et piirkondliku spetsialiseerumise asemel tuleks toetada projekte ja algatusi, mis on suunatud mahepõllukultuuride tootmise ja maheloomakasvatuse paremale integreerimisele. Lisaks tuleks teha jõupingutusi, et leida teid eluskarja mahepõllumajandusliku tootmise eeltingimuste parandamiseks;

1.13

kiidab heaks teatises tehtud ettepanekud riiklike otsustajate abistamiseks ning julgustamiseks, et viimased kasutaksid võimalikult laialt erinevaid toetusvorme. Uuringud näitavad, et maapiirkondades asuvad mahepõllumajanduslikud ettevõtted saavad tihti tulu mitmest erinevast allikast ja et nad osalevad aktiivselt maapiirkondades tegutseva võrgustiku töös. Seetõttu on maaelu mitmekesisuse ja maapiirkondade elujõu säilitamise seisukohalt oluline, et mahepõllundusele ja -tootmisele antaks suurem osakaal maaelu arendamise programmide raames toimuval finantseerimisel;

1.14

nõustub teatisega, et geneetiliselt muundatud organisme (GMO) sisaldavate toodetena märgistatud tooteid ei tohi märgistada mahepõllumajanduslike toodetena ja et GMOde juhusliku esinemise piirnorm mahepõllumajanduslikus toodangus peaks olema sama mis üldine piirnorm. Veel kehtestamata üldine piirnorm seemnetele tuleks määrata tasemele, mida saab rakendada ka mahepõllumajanduslikule toodangule;

1.15

usub, et pikas perspektiivis on oluline kaaluda, kuidas toiduainete tootmise keskkonnakulud saaks liita tootehinnale ja seega tugevdada keskkonnasõbralike ja antud regioonis toodetud toodete turuseisu.

1.16

tõstab esile uurimistöö tähtsust probleemide lahendamisel, mis seisavad alles lapsekingades oleval sektoril ees seoses mahepõllumajanduslike toodete tootmise ja turustamisega. Mahepõllumajandusliku sektoriga seotud teemade uurimist tuleks nii riiklike kui ELi rahastatud programmide raames finantseerida eraldi, vastavalt nende olulisusele ja arengu eesmärkidele;

1.17

sooviks tugevdada mahepõllumajandusliku tootmise probleemidega tegelevate, piirkondlike uurimis- ja haridusasutuste suutlikkust. Nende tegevus aitab laiemalt edendada maaelu arengut. Mahepõllumajanduslikus sektoris tegutsevad peamiselt väiketootjad või tootjate organisatsioonid, kelle endi vahenditest ei piisa kogu olemasoleva probleemide skaala haldamiseks.

1.18

on rahul, et tegevuskava käsitleb põhjalikult järelvalve- ja kontrollimeetmeid ning vajadust töötada välja nende aluseks olevad standardid. Standardid ja kontroll on olulised, sest nad panevad aluse mahepõllumajanduslike toodete usaldusväärsusele. Kuna mahepõllumajandusliku tootmisketi toetamiseks kasutatakse riiklikke vahendeid ja tarbijad maksavad mahepõllumajanduslike toodete eest hinnalisa, tuleb tagada toodete vastavus kogu ühenduses mahepõllumajanduslikele toodetele kehtestatud sätetele;

1.19

toob esile, et kohmakad kontrollimeetodid on peamine kuluallikas, seda eriti väikeste mahepõllumajanduslike tootjate jaoks. Seetõttu tuleks kontrolltegevust parandada lähtudes seejuures riskianalüüsidel põhinevast skeemist, tänu millele oleks tegevust võimalik paremini juhtida. Mahepõllunduse kasulikkuse tõttu ühiskonnale on põhjendatud riiklike vahendite kasutamine osade kontrolli- ja järelvalvekulude katmisel, tagamaks eelkõige, seda et järelvalve- ja kontrollikulud ei oleks takistuseks tootmise alustamisel.

2.1

soovib, et mahepõllumajandusliku toidu ja mahepõllunduse Euroopa tegevuskava ellurakendamisel pöörataks erilist tähelepanu tingimuste tagamisele sellise tegevuse korraldamiseks kogu ELis ja et ellurakendamine toimuks tihedas koostöös liikmesriikide ja kohalike ning piirkondlike omavalitsustega;

2.2

peab oluliseks, et ühenduse meetodite rakendamist koordineeritaks kohalike ja piirkondlike meetodite rakendamise teel ja et komisjon kontrolliks tegevuskava ellurakendamist, ent ei paneks seejuures liikmesriikidele täiendavat finants- ja haldusalast koormat ning teeks vajaduse korral uusi ettepanekuid;

2.3

julgustab liikmesriike kasutama maaelu arendamise meetmeid, et edendada kohalike ja piirkondlike mahepõllumajanduslike toodete turgu;

2.4

julgustab avalikus sektoris tegutsevaid operaatoreid ja riiklikult finantseeritud operaatoreid, nagu kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, reklaamima mahepõllumajanduslikke tooteid näiteks koolides, lasteaedades ja teistes asutustes.

22.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/19

1.1

tervitab komisjoni poolt esitatud rohelist raamatut avaliku ja erasektori koostöölepete ning ühenduse õiguse kohta riigihangete ja kontsessioonide alal, kuna koostöö kohalike/piirkondlike omavalitsuste ja erasektori vahel omandab ELis järjest suuremat tähtsust. Küsimusi nagu majanduskasv, ühtekuuluvus ja konkurents saab liigitada ühe Lissaboni strateegia tähtsa elemendi juurde, milleks on hästitoimiva siseturu raamtingimuste parandamine. Samas tõdeb komitee, et erinevate liikmesriikide ja ka erinevate tegevusalade vahel on suuri erinevusi partnerluskoostöö laadi, ulatuse ja vormide osas;

1.2

konstateerib, et rohelises raamatus ei sisaldu konkreetseid ettepanekuid, selle asemel loob ta selgust ühenduse sätete ulatuse osas, mis puudutavad erasektori partneri valikut ja sellele järgnevat faasi. Peetakse vajalikuks võimalikke küsitavusi uurida ja analüüsida, kas ühenduse raamistik arvestab piisavalt PPPde väljakutsete ja spetsiifiliste tunnustega. Rohelises raamatus tõstatatakse peale selle ka rida küsimusi, millele vastamine on komisjoni edasise töö suhtes olulise tähtsusega;

1.3

on arvamusel, et avaliku ja erasektori koostöölepete temaatikat tuleks vaadelda mitte ainult erialasest ja juriidilisest aspektist, vaid ka laiemas seoses poliitilisest perspektiivist lähtudes;

1.4

loodab, et kõiki koostööleppeid, hankeid ja üldhuviteenuseid puudutavaid küsimusi käsitletakse terviklikust aspektist;

1.5

usub, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kui kodanikule kõige lähemal seisva riigist järgmise tasandi esindajate otsustada on see, kas nad täidavad ülesandeid ise, tellivad neid kolmandatelt isikutelt või otsivad muid koostöövorme partneritega. RK rõhutab keskset rolli, mida see poliitiline tasand etendab otsustes selle üle, kes riiklikult finantseeritud töid teostab;

1.6

on seisukohal, et sageli saavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kõige paremini selle üle otsustada, millises vormis tuleks teenuseid finantseerida;

1.7

rõhutab seda, et kohalikud omavalitsused ja regioonid täidavad erinevaid funktsioone, et neil pole mitte ainult organiseerimis-, juhtimis- ja kontrollikohustused, vaid nad teostavad teatud töid ka ise (oma struktuuride abil);

1.8

ei pea koostööleppeid tingimata imevahendiks. Komitee on arvamusel, et iga projekti puhul tuleb eraldi hinnata avaliku ja erasektori vaheliste koostöölepete võimalikku lisaväärtust;

1.9

nõustub rohelise raamatu väitega, et riiklik partner peab avalikke huve silmas pidades olema võimeline määrama kindlaks eesmärgid, pakutava teenuse kvaliteedi ja hinnakujunduse põhimõtted ning suutma eesmärkide järgimist kontrollida.

1.10

konstateerib, et mõistet “partnerlus” tõlgendatakse tänapäeval palju laiemalt kui see algselt mõeldud oli,

1.11

paneb ette, et “avaliku ja erasektori vahelisi koostööleppeid” tulevikus selgemini piiritletaks ja et see tähistaks pikaajalist koostöösuhet, ühist riskide võtmist ja suuremat majanduslikku vastutust.

1.12

peab seega esmatähtsaks defineerida partnerluse mõistet, et panna alus asjakohasele arutelule ühenduse võimalike tulevaste tööde üle.

1.13

täheldab, et seega mõistetakse partnerluse/koostöö all tavaliselt midagi enamat kui ainult koostöölepet avaliku ja erasektori vahel. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused teevad koostööd ka paljude teiste osalejatega, nagu näiteks teiste kohalike/piirkondlike omavalitsustega, kõrgkoolidega, ametiühinguorganisatsioonidega, usuühingutega, liitudega, huviühendustega, vabatahtlike ühendustega ja eraisikutega. Nende koostööpartnerite osatähtsus võib tulevikus isegi oluliselt tõusta;

1.14

märgib, et mõnikord nimetatakse ka traditsioonilisi riigihankeid, mille puhul partnerid teevad tihedat koostööd ja püüdlevad ühise vastutuse poole, samuti avaliku ja erasektori vaheliseks partnerluseks või avaliku ja erasektori vaheliseks lepinguliseks partnerluseks;

1.15

peab tihedat koostööd oluliseks ka traditsioonilises riigihankemenetluses, seda iseäranis töö teostamise faasis;

1.16

juhib tähelepanu sellele, et jagatud vastutusega koostöösuhtes või “institutsioonilises ” PPPs on sageli riiklik partner see, kes lõplikku vastutust kannab. Lisaväärtusteks, mis kaasnevad erasektori suurema vastutuse ja ühise rahastamisega, on uued ideed ja lähenemisviisid ning pikaajaline koostöösuhe.

1.17

rõhutab, et üldmajanduslikke huve puudutavate teenuste osutamise korduvkontroll, nagu ka avalikku sektorit hõlmavad koostöölepped, on juba olemas. Ei tohi unustada, et majandusalased ja poliitilised otsused alluvad demokraatlikule korduvhääletuse protseduurile ning seega nende endi järelevalveorganite poolsele eelkontrollile ja üksikasjalikule ettevalmistamisele. Kõik need kindlustavad läbipaistvuse.

2.1

rõhutab, et EÜ asutamislepingus fikseeritud põhimõtted nagu läbipaistvus, võrdõiguslikkus, proportsionaalsus ja vastastikune tunnustamine peavad olema aluseks kõigile koostööliikidele;

2.2

ei pea praeguses olukorras õigeks ühenduse regulatsioonide kehtestamist partnerluse kohta, kuna partnerluse mõiste ei ole selgelt defineeritud. Peale selle on ta arvamusel, et avaliku ja erasektori vahelised koostöölepped ei tohiks kuuluda riigihankeid käsitleva direktiivi alla, kuna see ei innusta piisaval määral initsiatiivi üles näitama, riske võtma ega paindlikult tegutsema. Reeglistik ei ole piisavalt paindlik, kuna koostöösuhtes pole tegemist tavapärase tarnesuhtega, vaid partnerite aktiivsete rollidega. Komisjon on küll osaliselt arvesse võtnud regioonide komitee varasemaid arvamusi, ent mitte piisaval määral;

2.3

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused etendavad keskset rolli üldhuviteenuste defineerimise, korraldamise, finantseerimise ja järelvalve juures;

2.4

usub, et niivõrd, kuivõrd on järgitud läbipaistvuse, võrdõiguslikkuse, proportsionaalsuse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtteid, peavad riiklikud osalejad saama vabalt valida ja katsetada erinevaid koostöövorme, kuid samal ajal on neil ka kohustus tagada üldhuviteenuste kättesaadavus;

2.5

arvab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad kõige paremini otsustada, mis liiki teenuseid millises vormis ja millise kvaliteediga osutada, kuna nad on kodanikele kõige lähemal. Lisaks kindlustavad demokraatlikud protseduurid, millele avalik sektor selliste otsuste tegemisel allub, igakülgse järelevalve ja läbipaistvuse;

2.6

peab tähtsaks veelkord rõhutada, et kohalikud omavalitsused saaksid ise otsustada, kas nad osutavad teenuseid ise, tellivad neid kolmandatelt isikutelt või osutavad neid koostöös teiste partneritega;

2.7

peab oluliseks, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel oleks võimalus individuaalselt ja paindlikult erinevaid koostöövorme arendada;

2.8

rõhutab seda, et rohkem tuleb silmas pidada kodanike huvisid, sest neile ju teenuseid osutatakse;

2.9

konstateerib oma arvamuses, mille teemaks on ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi kohta, mis käsitleb riiklike tarnelepingute, riiklike teenuselepingute ja riiklike ehitustöölepingute sõlmimise korra kooskõlastamist, et avaliku ja erasektori partnerlusprojektid peavad olema paindlikud ja üldiselt kättesaadavad. Peale selle tõstis komitee esile ulatusliku dialoogi tähtsust tellijate ja teenusepakkujate vahel kogu hankemenetluse jooksul;

2.10

märkis samas arvamuses, et “tuleb sätestada, et direktiivid ei kuulu kohaldamisele hangete andmise suhtes kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poolt oma autonoomsetele juriidilistele isikutele ja seda tuleb vaadelda kui nende endi juhtimisel tehtavat tööd”;

2.11

nõustub rohelise raamatu väitega: “Ühenduse õigussätted riigihankelepingute ja kontsessioonide kohta ei mõjuta liikmesriikide otsust selle üle, kas avalik teenus tuleks osutada ise või tellida see kolmandatelt isikutelt”;

2.12

täheldab, et mõnedes liikmesriikides on välja kujunenud partnerluse vorm, mille puhul kodanik määrab ise teenuseosutaja. Riiklikul osalejal on sealjuures pigem kohustus tagada kodanikule miinimumkvaliteet ja hoolitseda selle eest, et teenust osutaksid hea mainega ettevõtted. Kehtivad riigihankeeeskirjad ei arvesta selliste olukordadega, kus kodanikel on tähtis positsioon ja nad langetavad lõpliku otsuse selle kohta, kes teenust osutama hakkab;

2.13

ei avalda veel arvamust küsimuse suhtes, kas tuleks kehtestada ühenduse õigussätted teenusekontsessioonide kohta, ega saa seda partnerluse definitsiooni puudumise tõttu ka teha. Komitee on arvamusel, et teenusekontsessioonid ei tohiks kuuluda EÜ riigihankeid käsitleva direktiivi alla, kuna kontsessioonid eeldavad paindlikumat menetlust kui hankelepingud;

2.14

peab kehtivaid õigussätteid riigihangete kohta ikka veel liiga keerulisteks ja leiab, et need ei soodusta paindlikkust ega uuenduslikke ideid;

2.15

rõhutab selgesõnaliselt, et ettevõtte ülekandmine avalikust sektorist erasektorisse on majanduslik otsus, mis on seega liikmesriikide ainupädevuses;

2.16

loodab, et saadakse kogemusi vabal konkurentsil põhineva läbirääkimistega pakkumismenetluse kohta, enne kui hakatakse tegema ettepanekuid täiendavate meetmete suhtes. Samuti viitab ta sellele, et väljendas oma arvamuses riigihangete direktiivi kohta reservatsioone selle pakkumismenetluse suhtes ja pooldas selle asemel rohkem läbirääkimistega pakkumismenetlusega riigihankekonkursse;

2.17

loodab, et komisjon selgitab õiguslikku olukorda seoses Teckali otsusega, mida erinevates liikmesriikides erinevalt tõlgendatakse. Komitee arvates ei tohiks majandustegevus, millega tegeldakse täielikult avaliku ettevõtte vormis, kuuluda ühenduse riigihankeid käsitlevate sätete alla, kuna need ettevõtted alluvad riiklikule kontrollile ja võrduvad riigipoolse teenuse osutamisega ja kuna see juriidiline isik teostab oma majandustegevust olulisel määral riikliku struktuuri kaudu, mille alla ta kuulub;

2.18

rõhutab poliitilise konsensuse tähtsust kohalikul/piirkondlikul tasandil, kui on vaja sõlmida pikaajalisi kokkuleppeid;

2.19

sooviks rõhutada, et seda temaatikat ei vaadeldaks mitte ainult konkurentsi aspektist, vaid et leiaksid arvestamist ka demokraatlikud ja kodanike ootusi peegeldavad aspektid;

2.20

taotleb uut kuulamist, niipea kui partnerluse mõiste on defineeritud;

2.21

tahaks lõpetuseks tõstatada mõned küsimused:

22.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/22

1)

teatise üldised eesmärgid on Euroopa Lissaboni strateegia elluviimiseks tingimata vajalikud elemendid. Euroopa teadus- ja arendustegevuse investeeringute suurendamine 3 %-ni SKT-st, kusjuures 2 % tuleks eraallikatest ja kõik vahendid oleksid seotud teadus- ja arendustegevusega, mis edendab Euroopas teadmistepõhise ühiskonna ja majanduse väljaarenemist, on ambitsioonikas eesmärk, mida võib saavutada ainult Euroopa Liidu ja liikmesriikide ühiste ja kooskõlastatud meetmetega;

2)

teatises võetakse vastu kuus tähtsat arenduseesmärki. Kõnealused eesmärgid on:

Laiemad menetlusettepanekud on seotud:

3)

teatises pakutud meetmed ei ole iseenesest ühtekuuluvuse alased vahendid, kuid mõjutavad paratamatult kas positiivselt või negatiivselt ka ühtekuuluvust. Teadmistepõhised majandussektorid on kogu Euroopa arengu liikumapanev jõud; nende jõudude rakendamine ühtekuuluvuseesmärkide saavutamiseks on regionaalpoliitika seisukohalt palju tulemuslikum kui tsentraliseerimisele suunatud teaduspoliitika, mida tuleb kompenseerida regionaalpoliitiliste subsiidiumide ja toetuste suurendamisega;

1.1

tervitab teatist “Teadus ja tehnoloogia: Euroopa tuleviku võti – suunised Euroopa tulevase teaduse toetamise poliitika koostamiseks” ja peab seda ülimalt tähtsaks lähtekohaks Euroopa teadustegevuse laiendamiseks ja täiustamiseks kogu Euroopa edu huvides;

1.2

nõustub Euroopa Komisjoniga, et teadusuuringud, tehnoloogia arendamine ja uuendustegevus on teadmistepõhise majanduse tuum ning tähtis tegur kasvu, ettevõtete konkurentsivõime, tööhõive ning ELi kodanike elukvaliteedi parandamisel;

1.3

tuletab meelde, et Euroopa iga piirkonna kasv ja edukus sõltub üha enam teadmistepõhise majanduse edasiarendamisest;

1.4

on seisukohal, et kuigi Euroopa Liidu teaduspoliitikaalased jõupingutused on osutunud väärtuslikeks ja vajalikeks, näib kõnealune lähenemisviis nüüd tänapäeva vajadustest maha jäävat;

1.5

toetab eesmärki investeerida teadus- ja arendustegevusse 3 % SKT-st. Selle tingimata vajaliku eesmärgi võib saavutada ainult kõigi liikmesriikide kindla pühendumisega kõnealusele eesmärgile. ELi teaduse otsese rahastamise roll võib kvantitatiivses mõttes olla vaid marginaalne. ELi meetmed võivad aga anda oma panuse ning aitavad tugevdada kohustuste täitmist ja saada investeeringutest maksimaalset kasu;

1.6

toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut kahekordistada Euroopa Liidu teadustegevuse rahastamist aastail 2007–2013. Kõnealuse ettepaneku elluviimine on kogu Euroopa huvides, isegi kui ajavahemiku 2007–2013 eelarvekavade muud osad muutuksid;

1.7

rõhutab nagu Euroopa Komisjongi, et uued liikmesriigid loovad oma inimressursside ja kultuuriliste ressurssidega lisamotivatsiooni teaduspoliitika meetmete täiustamiseks ja ressursside suurendamiseks.

1.8

rõhutab, et teaduspoliitika alal on Euroopa lisandväärtus ilmne. Selle loob:

1.9

on seisukohal, et Euroopa Liidu teadus- ja arendustegevuse, sealhulgas uue raamprogrammi rahastamine peab olema dünaamiline ning reageerima ettevõtete, teaduse ja ühiskonna vajadustele, et suunata uurimistegevus valdkondadesse, kus selle mõju Euroopa kasvule, ettevõtete konkurentsivõimele ja tööhõivele on kõige ilmsem;

1.10

juhib tähelepanu asjaolule, et linnad, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad Euroopa lisandväärtuse saavutamisele paljuski positiivselt kaasa aidata. See hõlmab piirkondade innovatsioonipoliitikat, tehnoloogiakeskusi, inkubaatoreid, teadusparke ja riskikapitalifonde, mida kõiki on teatises hästi arvesse võetud. Tänu sellele, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused seisavad kodanikele lähedal, on neil täita oluline arenguid soodustav roll sellistes valdkondades nagu ühendusesisene säästev areng;

1.11

tervitab eesmärki arendada välja Euroopale huvipakkuv teaduse infrastruktuur;

1.12

tervitab eesmärki tõhustada Euroopa Liidu teaduspoliitikat;

1.13

rõhutab, et kriitiline mass sõltub teemast, valdkonnast ja osalejatest (vt Marimoni aruannet). Kõiki valdkondi ja rahastamisvahendeid ei saa mõõta ühe mõõdupuuga;

1.14

juhib tähelepanu vajadusele võtta arvesse siseriiklike programmide ja ka piirkondlike uurimisprogrammide parema koordineerimise vajadust ja programmide mõju piirkondade arengule;

1.15

rõhutab, et enamiku töökohtadest annavad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted (VKE), mis moodustavad 99 % kõigist äriettevõtetest ning on põhilised osalejad Euroopa uuendustegevuses ja piirkondlikus arengus. Euroopa teaduspoliitika peaks kaasama keskmise suurusega ja väikeettevõtteid ja nende arenguvajadusi senisest paremini;

1.16

nõustub, et teadlased peavad saama Euroopa teaduspoliitika meetmeid täielikult ära kasutada – sealhulgas väiksemate projektidega – vastavalt nende huvile ja vajadustele, ja tervitab ettepanekut luua teaduse rahastamiseks avatum mehhanism;

1.17

tahaks näha teadlaste omal algatusel pakutavate projektide suuremat kaalu, lähtudes ettevõtete teadus- ja arendustegevuse vajadustest;

1.18

rõhutab kohalike ja piirkondlike majanduse arendamise poliitikate ja strateegiate rolli ja panust. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused koordineerivad tavaliselt koostöös piirkonna ülikoolide ja ettevõtetega kohaliku ja piirkondliku majanduse arendamise vahendeid ning kogu innovatsiooni infrastruktuuri;

1.19

peab EUREKA-meetodit heaks näiteks teadusele orienteeritud ja ambitsioonika uurimisvõrgustiku kohta, kus ka keskmise suurusega ja väikeettevõtetel on osalemiseks madal künnis.

1.20

juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa põhieeliseks on väga suure osa elanikkonna kõrge haridustase; selle täielikuks ärakasutamiseks peab Euroopal olema laialdane hariduse ja teaduse infrastruktuur;

1.21

taotleb tugevaid meetmeid, mis võimaldaksid ka väiksematel asutustel ja ametkondadel Euroopa teaduspoliitikast kasu saada. Teadus- ja arendustegevuse maailm on muutunud paljutahuliseks ja mitmekülgseks. Alus- ja rakendusuuringute vaheline eraldusjoon on ähmastumas. Uusi teadmisi võidakse luua eri suurusega ja eri liiki asutustes. Kitsastes ekspertteadmiste valdkondades võivad isegi väikesed asutused luua ülemaailmset huvi pakkuvaid teadmisi, eriti kui nad teevad koostööd kõrgtehnoloogiliste ettevõtetega;

1.22

rõhutab, et teadusuuringute mitmekesisus, autonoomsus ja geograafiline detsentraliseeritus on tähtsad nende piirkondlikku mõju suurendavad tegurid. Innovatsioonide eduka leviku teadusest ettevõtetesse ja riiklikesse asutustesse üks eeltingimus on ka linnade ja piirkondlike valitsusasutuste haldusstruktuuride arendamine. See on eriti tähtis uutes liikmesriikides, kus detsentraliseeritud haldusstruktuuride väljaarendamine ning kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse tugevdamine on võtmetegurid, mis tagavad jätkusuutliku arengu käivitumise kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

1.23

juhib tähelepanu asjaolule, et süsteemid on kõikjal Euroopas erinevad. Eri riikides on linnadel, kohalikel omavalitsustel ja piirkondadel sageli tähtis roll kõrghariduse ja teaduse korraldamisel, rahastamisel ja arendamisel, eelkõige uuendusliku keskkonna loomisel, milles on ühendatud teadus- ja arendustegevus, inkubaatorid ja ärikeskkond, kus uurimistulemustest kujunevad uued majandustegevused, uued töökohad ja heaolu kasv;

1.24

usub, et teatises välja pakutud “kompetentsikeskuste” mõiste tuleb ellu rakendada, võttes arvesse ka väga spetsialiseeritud väiksemaid keskusi, millel võib olla oluline roll maailmatasandil konkurentsivõimelise ettevõtluse arengus kitsastes tootmisvaldkondades ning mis võivad olla lähtepunktiks uute suurettevõtete rajamisele;

1.25

usub, et sama kehtib ka tehnoloogiaplatvormide kohta; platvorme tuleb pidada Euroopa eri paigus asuvate mitmesuguste kõrgtehnoloogiaettevõtete edendamise vahendiks;

1.26

tervitab teadustegevuse rahastamise ja struktuurifondide vastastikku täiendavat kasutamist; välja tuleb arendada praktilised lahendused “lähenemise” eesmärgi ja “piirkondade konkurentsivõime ja tööhõive” eesmärgi raames, erilise rõhuasetusega uutel liikmesriikidel;

1.27

soovitab jätkata ja tugevdada Marie Curie meetmeid Euroopa atraktiivsuse suurendamiseks tippteadlastele. Euroopa teadus peab saama rakendada kogu oma potentsiaali Euroopa konkurentsivõime tõstmiseks, noorte inimeste, naiste, kõigi piirkondade huvides ja koostöö tihendamiseks Euroopa-väliste riikidega;

1.28

tervitab teatise lõpus tehtud üleskutset erinevatele huvirühmadele ja uurimistegevuse tulemuste kasutajatele Euroopas osaleda seitsmenda raamprogrammi koostamise aruteludes;

1.29

rõhutab ka erinevate huvirühmade ning eriti kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võimalikku positiivset rolli seoses väljapakutava Euroopa Teadusnõukoguga. Ideed Euroopa Teadusnõukogust, olgu see siis Euroopa Liidu asutus või muud liiki struktuur, tuleb edasi arendada, et saavutada tihe kontakt kohalike ja piirkondlike omavalitsustega ja regioonide komiteega. Euroopa teadus- ja arendustegevuse rahastamist tuleb suunata teaduse tipptaseme ja uuenduste kommertsturule toomise potentsiaali põhjal ning see peab vastama ühiskonna vajadustele. Komitee on seisukohal, et ka Euroopa regioonid ja teadlased, kes ei osale väljapakutava Euroopa Teadusnõukogu poolt rahastatavates uurimisrühmades, peaksid saama kasu teadusuuringute tulemustest;

1.30

toetab ettepanekut täiustada ja ümber grupeerida Euroopa Liidu tegevusi, et toetada uurimistegevust väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes ja nende huvides; riskikapitalifondide, teadusparkide, inkubaatorite ja piirkondlike innovatsioonipoliitikate väljaarendamiseks; tehnoloogiasiirdeks ning intellektuaalomandi ja patentide haldamiseks. Kõnealune ettepanek puudutab komisjoni paljusid peadirektoraate ja tuleb ette valmistada ühiselt – tähtis on kaasata aktiivselt ka regioonide komiteed.

2.1

soovitab lülitada Euroopa teaduspoliitika rakendamisse Euroopa tasakaalustatud regionaalse arengu edendamise aspekti;

2.2

rõhutab, et struktuurifondide uute programmide ettevalmistamisel tuleb võtta arvesse teadus- ja arendustegevuse edendamist;

2.3

rõhutab, et uus rahastamise programm peaks hõlmama “inimlikku mõõdet” ja ühiskondlikke vajadusi;

2.4

rõhutab teaduse ja innovatsiooni infrastruktuuri, uurimiskeskuste, tehnoloogiparkide ja kompetentsikeskuste (kaasa arvatud väiksemate) tähtsust, pidades silmas nende võtmerolli teadlaste koolitamisel ning kohaliku inimkapitali arendamisel, samuti laiemate piirkondade huvides;

2.4.

soovitab Euroopa Liidul rahastada rohkem ettevõtluse uuringuid, piirkondlikke innovatsiooniprotsesse ja uurimistulemuste avalikustamist, et arendada välja vahendid teadmistepõhise majanduse tugevdamiseks Euroopa Liidu eri paigus.

22.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/26

—

“Euroopa raudteesüsteemi edasine integreerimine – kolmas raudteepakett”

—

“Ettepanekut Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi kohta ühenduse raudteede arendamist käsitleva nõukogu direktiivi 91/440/EMÜ muutmiseks”

—

“Ettepanekut Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi kohta, mis käsitleb ühenduse raudteedel vedurite ja rongide juhtimisega tegeleva raudteepersonali sertifitseerimist”

—

“Ettepanekut Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, mis käsitleb reisijate õiguseid ja kohustusi rahvusvahelistel raudteeliinidel”

—

“Ettepanekut Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, mis käsitleb kompensatsioone lepinguliste kvaliteedinõuete mittetäitmise korral raudtee-kaubaveol”

1)

Reisijate- ja kaubavedu raudteel on vältimatuks eelduseks lõimunud Euroopa loomisel ja samas ka oluliseks majanduskasvu allikaks.

2)

Püüe raudteetranspordituru järk-järgulise avamise suunas võib olla täiendavaks trumbiks selle arengueesmärgi ellu viimiseks eelkõige rahvusvahelisel tasandil.

3)

Kõigi lõimumise ja turu avamise suunas tehtavate püüdluste puhul tuleb silmas pidada kolme järgmist aspekti: teenuste kvaliteet, reisijate ja transporditava kauba ohutus ning reisijate ja teenindatavate alade õigustest kinni pidamine.

1.1

tervitab pingutusi, mis on tehtud Euroopa integreeritud raudteeliikluse edendamise ja loomise nimel; see on vältimatuks eeltingimuseks selle transpordiliigi taaselustamiseks, millele omistatakse Euroopa Liidu säästlikus transpordipoliitikas keskne roll, nii nagu seda rõhutatakse valges raamatus.

1.2

tervitab põhimõtteliselt komisjoni püüdlusi arendada kooskõlas Euroopa Parlamendi otsustega edasi raudteetransporditeenuste tõelise siseturu loomist, seda nii reisijate- kui ka kaubaveo osas. Kolmandas raudteepaketis sisalduvad ettepanekud näevad ette kaubaveoteenuste kvaliteedi parandamist ning liidu liikmesriikide reisijateveoteenuste turu järk-järgulist avamist, viimasega alustatakse rahvusvahelise reisijateveo valdkonnas;

1.3

võtab arvesse, et säästva arengu seisukohast vaadatuna kujutab kiirrongiteenuste areng regioonide ühendamisel endast tervitatavat algatust rahvusvahelise reisijateveo valdkonnas; see tuleb aga tööle rakendada nii, et rahvusvahelised veoteenused integreeritaks regionaalsesse kvaliteetse teenuse pakkumise süsteemi ning et sõiduplaanid oleks teineteisega kooskõlas;

1.4

toetab seoses märkimisväärse hulga piirialatöötajate olemasoluga piiriüleste teenuste arendamist. Selleks et tagada taoliste teenuste kõrge kvaliteet ja tasuvus, tuleb lihtsustada asjaosaliste regioonide vaheliste lepete sõlmimist;

1.5

peab väga olulisteks aspektideks head regionaalplaneerimist ja võrdset juurdepääsu erinevatele regioonidele. Sellest seisukohast lähtuvalt loodab RK, et kasutusele võetakse kõik vajalikud meetmed takistamaks seda, et uute raudteeettevõtete sisenemine turule ei tooks endaga kaasa kahjumiga töötavate raudteeliinide sulgemist, mida hoitakse töös tänu tariifide tasakaalustamise mehhanismidele;

Sellega seoses viitab komitee kahele võimalikule ohule:

1.6

viitab sellele, et nagu komisjon seletuskirjas märgib, on raudteeliikluse ohutuse küsimus otsustava tähtsusega ning odavaid pakkumisi tegevate ettevõtete esilekerkimine ei tohi avaldada negatiivset mõju reisijate ohutusele esitatud nõudmistele (sõidukijuhi väljaõpe ja juhiluba, veeremi liigne vananemine, hooldusele kehtivad eeskirjad). See on seda olulisem, et kabotaaži lubamine võib eelkõige regionaalsetel liinidel endaga kaasa tuua segatranspordi, millele avaliku teeninduse lepingud kehtestavad tavaliselt ranged ohutusreeglid. Lisaks tähendab kabotaaži lubamine de facto raudteetranspordituru liberaliseerimist teatud siseriiklikel liinidel; seejuures tuleb tagada, et turu konkurentsile avamine ei tooks endaga kaasa avaliku teenindamise lepingu alla mitte-kuuluvate, teatud siseriiklike transpordiühenduste majandusliku elujõulisuse nõrgestamist;

1.7

kinnitab oma tugevat toetust raudteel läbiviidud reformidele hinnangu andmise meetoditele, selleks et kontrollida, kas reformid viivad tõepoolest pakutavate teenuste parandamiseni (teenuste pakkumiste tase ja kvaliteet, ohutus, kulud). Eelnevat silmas pidades on komiteel kahtlused, kas väljapakutud ajagraafik, milles ei ole ette nähtud piisavalt aega eelnevate reformide hädavajalikule hindamisele, on üldse sobilik.

1.8

tervitab komisjoni algatust viia sisse vedurijuhtide kaheosaline sertifitseerimissüsteem, mis koosneb järgmistest osadest: 1) kogu liidu territooriumil kehtiv ELi juhiluba, mille väljastab riiklik pädev ametkond või viimase poolt volitatud pädev agentuur ning mis kuulub vedurijuhi omandisse; 2) ühtlustatud täiendav tõend igale sõidukijuhile, mis peegeldab spetsiifilisi, konkreetsete tööülesannetega seotud nõudmisi ja millel on piiratud kehtivusaeg. Antud tõendi väljastab raudteeettevõte, kelle teenistuses vedurijuht töötab;

1.9

märgib, et antud süsteem on asjaosaliste partnerite (Euroopa Raudteede Ühendus ja Euroopa Transporditöötajate Föderatsioon) poolt ühiselt välja töötatud ning et see tagab ühendusesisese töövõtjate vaba liikumise;

1.10

kinnitab, et lähtudes raudteevõrgustike koostalitusvõime saavutamise eesmärgist on möödapääsmatu ohutuseeskirjade täpsema määratlemise nõue. Arvestades vedurijuhtide sertifitseerimist puudutavate riiklikke eeskirjade suurte erinevustega on väljapakutud ühtlustamine vajalik. Füüsilise ja psüühilise sobivuse kontrollimine, selle regulaarne kontroll, pädevuse taseme järelvalve ning põhiteadmised ühest ühenduse ametlikust keelest on raudteetranspordi ohutuse kõrge taseme vältimatuks garantiiks;

1.11

tervitab nende uute tingimuste järk-järgulist rakendamist: esmalt kohaldatakse need rahvusvahelistel raudteeliinidel töötavate vedurijuhtide suhtes ning keskpikas perspektiivis, pärast hindamist, hakkavad need kehtima kõigile vedurijuhtidele.

1.12

tervitab komisjoni algatust sätestada lennuliikluse eeskujul reisijate õigused ja kohustused ka rahvusvahelistel raudteeliinidel. Sellega astutakse samm erinevate transpordiliikide vahelise terve konkurentsi soodustamise suunas;

1.13

loodab, et väljapakutud meetmed laienevad ka antud seadusandluse baasil sisse vidud siseriiklikele kabotaažiteenustele.

1.14

märgib, et ettenähtud protseduuris arvestatakse endiselt liialt vähe raudteetranspordi kasutajate esindajate ja kohalike omavalitsustega.

1.15

märgib, et raudteeveoste osakaal on vähenenud, kuid samas on suurenenud veoteenuste tellijate nõudmised teenuste parema kvaliteedi, õigeaegse tarnimise jne osas;

1.16

on seisukohal, et meetmete rakendamine raudteeettevõtete poolt pakutavate teenuste kvaliteedi tõstmiseks on otsustava tähtsusega, vastasel juhul jätkub raudteeveoste osakaalu vähenemine;

1.17

võtab teadmiseks komisjoni pingutused, mida too on teinud raudteevedude turuosa tõstmiseks praegustes jätkuvalt keerulistes tingimustes. Transpordiettevõtete poolt pakutavate teenuste kvaliteedi tõstmine on kindlasti üheks vahendiks, kuidas siduda olemasolevaid ja võita uusi kliente;

1.18

tõstatab küsimuse, kas komisjon üleüldse peaks antud eeskirju kehtestama, kuna transpordiettevõtetel on oma klientidega lepingulised suhted ning need lepingud käsitlevad muuhulgas ka kvaliteedinõudeid. On olemas oht, et nii saavutatakse vastupidine efekt, seda eelkõige juhul, kui seadusandlusega sätestatud eeskirjad muudavad raudteeveo kallimaks, samas kui maanteetranspordi pakkujad säilitavad õiguse leppida kvaliteeditingimustes kokku kahepoolsete läbirääkimiste käigus. Antud küsimus on veelgi tundlikum teema uute liikmesriikide raudteeettevõtetele, eelkõige juhul kui komisjon ei kehtesta antud kvaliteedinõudeid võrdsetel alustel kõikidele transpordiliikidele.

2.1

nõuab, et muudetaks ettenähtud ajakava, selleks et jätta aega eelnevate reformidele hädavajaliku hinnangu andmiseks. Antud hinnangu puhul tuleks eelkõige arvestada muudatustega, mis tuleb antud reformide tulemusena läbi viia uutes liikmesriikides ja perifeersete piirkondades.

2.2

soovib, et täpsustataks mõiste “rahvusvaheline transporditeenus” määratlust nii, et selles sisalduks säte, et rahvusvaheline rong peab peatuma igas riigis, mida ta läbib vähemalt ühes olulisemas linnastus. Direktiivi eelnõu (KOM(2004) 139 lõplik) artiklis 1 toodud rahvusvahelise transporditeenuse määratlus piirdub ühe ainsa kriteeriumiga, nimelt sellega, et “rong peab ületama vähemalt ühe riigipiiri.”. Selline lihtne määratlus võib endaga kaasa tuua kuritarvitusi (free riders), kuna rahvusvahelise transporditeenuse staatuse taotlemiseks piisaks sõitmisest esimesse teisel pool piiri asuvasse raudteejaama, samas kui peaaegu kogu käive saavutataks ühes ja samas riigis. Selline praktika võiks de facto endaga kaasa tuua antud riigi siseturu avamise;

2.3

nõuab, et kavandatava rahvusvahelise transporditeenuse tunnuste (teenuste arv, peatuste arv, reiside arv, sagedus, siseriiklike liinide tariifid) määratluses täpsustataks liikmesriikide ja omavalitsuste rolli;

2.4

teeb ettepaneku täpsustada direktiivi eelnõu teksti sätestades, et kabotaaži teenuste piiramine on lubatud kohaliku või piirkondliku omavalitsuse otsusega, kui avaliku teenindamise lepingu objektiks olev raudteeliin kuulub tema kui haldaja vastutusalasse, või direktiivi 2001/14/EK artiklis 30 viidatud reguleeriva asutuse otsusega;

2.5

soovitab määratleda rahvusvahelise raudteeliikluse reguleerimise tingimused lähtuvalt kavandatavate teenuste liigist. Antud teenuste majanduslik tasuvus, tariifid ja kvaliteet on teenuse liigist sõltuvad. Tegelikult ei ole võimalik eelnevalt kehtestada samu reegleid kahe naaberriigi vahelisele rahvusvahelisele liiklusele, kiirrongiliini liiklusele liinil nagu näiteks Londoni — Marseilles, öörongiliiklusele liinil nagu näiteks Hamburgi — Zürichi või vaid hooajaliselt töötavale liinile nagu näiteks Pariisi — Veneetsia;

2.6

soovitab käsitleda antud turu avamise mõjusid rahvusvahelistele reisibussiliiklusele, eelkõige lähtudes nende liinide õigusest ise tariifide üle otsustada (kas ka nendel reisiettevõtetel on siseriikliku kabotaaži õigus?);

2.7

tõstab esile vajadust täpsemalt selgitada, millistel tingimustel võivad rahvusvahelise raudteetransporditeenuse osutajad ise tariife (eelkõige kabotaažiklientidele) kindlaks määrata. See on oluline, et vältida riiklike ettevõtete konkurentsitingimuste moonutamist juhul kui viimasel ei ole õigust tariife vabalt kehtestada;

2.8

teeb ettepaneku määrata kindlaks uute teenuste lepingu kestvuse aeg, mis oleks kooskõlas investeeringute tasuvusega. Vältimaks selles valdkonnas pakkumiste volatiilsust on oluline, et erinevatele asjaomastele partneritele antaks vajalikud garantiid.

2.9

nõuab, et juhiloa juurde kuuluv ühtlustatud täiendav tõend antaks vedurijuhtidele üksnes juhul, kui too valdab iga maa keelt, kus ta töötab;

2.10

rõhutab, et raudteeliiklusele kehtivad reisijatele makstava hüvitise tingimused, eelkõige mis puudutab rongide hilinemist, peaksid olema identsed lennuliikluses rakendatavate tingimustega (kehtivuse aeg ja hüvitise määr).

2.11

viitab sellele, et kõik need teemad puudutavad üha suuremat hulka omavalitsusi ja et seepärast on ülimalt oluline, et nende esindajad oleksid esindatud kõigis nende meetmete rakendamise eest vastutavates riikliku või ühenduse tasandi ametkondades.

22.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/30

1.1

e-tervishoiul on komisjoni teatise sissejuhatuses esitatud laiemas tähenduses potentsiaali tervishoiu efektiivsuse ja kulude kokkuhoiu parandamiseks. Kuid edu võti on selles, et kodanikud veenduksid, et e-tervishoiu kõik aspektid puudutavad just neid ja on kavandatud eeskätt nende huve silmas pidades. Seega on väga tähtis kaasata patsientide ja kodanikuorganisatsioonide esindajaid e-tervishoiu toodete, süsteemide ja teenuste kavandamisse. Süsteemide puhul, mis on mõeldud teatavatele patsiendirühmadele, tuleks kaasata nende patsientide tugirühmade esindajad. Kodanikele on väga oluline nende tervisekontrolli kaartide konfidentsiaalsuse küsimus.

1.2

Tuleb jälgida, et mõistet “kodanikele suunatud tervishoiuteenused kohaldatakse ka poliitika ellurakendamisel ja mitte ainult kavatsuste kirjeldamisel p”oliitilistes dokumentides.

1.3

e-tervishoiu süsteemide rakendamisel omandatud kogemused on näidanud selgesti ka vajadust kaasata tervishoiutöötajatele mõeldud e-tervishoiu projektide arutelusse kohe algul ka tervishoiutöötajaid.

1.4

Üldsuse usalduse võitmiseks ja alalhoidmiseks on väga tähtis ka e-tervishoiu infosüsteemide kvaliteedi tagamine (Webseal). Usalduse võitmist tuleks pidada võtmeküsimuseks, et ergutada kodanikke kasutama usaldusväärset, tasakaalustatud ja erapooletut teavet pakkuvaid allikaid selliste asemel, mis pakuvad kehva või isegi ohtlikku teavet, sageli ärilistel eesmärkidel. (1)

2.1

Teenuste kättesaadavus. Teatises märgitakse, et 2051. aastaks on peaaegu 40 % ELi elanikkonnast üle 65 aasta vanused. Selle vanuserühma nooremad inimesed on elanud ja töötanud elektroonilises keskkonnas ja ilmselt tunnevad e-tervishoiu ja kasutavad seda meelsasti, kui nende kogemused on näidanud, et on tagatud vajalik kvaliteedi kontroll. Kuid 21. sajandi algusaastatel on paljudel vanematesse vanuserühmadesse kuuluvatel isikutel e-tervishoiuga vähe kogemusi ja paljudel võivad puududa e-tervishoiu edusammude maksimaalseks kasutamiseks vajalikud infotehnoloogiaalased oskused. Just need inimesed vajavad kõige tõenäolisemalt üha enam tervishoiuteenuseid. Tuleb kehtestada süsteemid, mis tagavad, et nende inimeste huve ei kahjustataks. Mõne aasta jooksul on vaja pakkuda kodanikele ka muid kanaleid teenustele ligipääsuks, näiteks telefoni teel. Kättesaadav peaks olema ka trükitud teave.

2.2

Tööhõive ja sotsiaalküsimuste peadirektoraadi egiidi all tegutsev komitee uurib e-tervishoidu, sealhulgas “digitaalset lõhet”, linna ja maa erinevusi ning tervishoiutöötajate ja kodanike hariduse ja koolituse küsimusi. Nende küsimuste lahendamine on oluline e-tervishoiu edukaks rakendamiseks.

2.3

Tehnoloogia infrastruktuur. Teatis viitab vajadusele arendada välja telekommunikatsioonis lairibavõrgud. Mõned praegu kasutatavad Interneti lairibaühendused teatud geograafilistes piirkondades ei ole veel piisavalt töökindlad. See mõjutab oluliselt neis piirkondades tegutsevaid haiglaid ja esmatasandi tervishoiutöötajaid. Mõned telemeditsiini aspektid, näiteks radiodiagnostika tulemuste edastamine, osutuksid äärmiselt ebakindlateks, kui mitte võimatuteks. Maal või hõredasti asustatud piirkondades, kus praegune lairibaühendus on suhteliselt nõrk, on tervishoiuasutuste vahelised kaugused tõenäoliselt suuremad kui muudes piirkondades ning seega ka potentsiaalne kasu e-tervishoiu rakendustest suurem. Peale selle on oluline, et kui kohalikud tervishoiuteenuste osutajad soovivad teabe kohalikele elanikele Internetis kättesaadavaks teha, peaks elanikel olema kerget ligipääsu võimaldav usaldusväärne tehnoloogiline infrastruktuur.

2.4

Seepärast on vaja investeerida vajalikesse seadmetesse, et tagada sobiva tehnoloogilise infrastruktuuri olemasolu kõigile asjaosalistele, et neil oleks hea ligipääs e-tervishoiu teenustele. Investeering võiks tulla ELi ühtekuuluvus- ja/või struktuurifondidest ja võib-olla ka Euroopa Investeerimispanga kaudu.

2.5

Otsustusõiguse delegeerimine tervishoiuteenuste tarbijatele – patsiendid ja terved kodanikud. Viidatakse toetusele, mida inimesed praegu vajavad oma haiguse, riskide ja elustiiliga toimetulemiseks, ning asjaolule, et inimesed otsivad aktiivselt teavet oma tervisliku seisundi kohta. Lühidalt öeldes – inimesed soovivad tänapäeval oma ravi üle otsustada koos tervishoiutöötajatega.

2.6

Ravimite tarvitamine on kaugelt kõige levinum sekkumisviis haiguste ravis ja kodanike kaitsmisel raskete terviserikete nagu südame isheemiatõbi ja insult. Euroopa Ravimiameti plaanide kohta avaldatud ettepanekutes ilmneb soov, et Euroopa Ravimiameti andmebaas sisaldaks kõiki ravimeid, millele mõnes ELi liikmesriigis või tsentraliseeritud menetluse kaudu on müügiluba antud. See ettepanek tuleks võimalikult kiiresti ellu viia. Inimestele, kes otsivad internetist ravimite kohta teavet, tuleks kindlasti soovitada kasutada esmase allikana Euroopa Ravimiameti andmebaasi, sest seal pakutav teave on objektiivne, usaldusväärne ja teaduslikult tõestatud.

2.7

Kõigil kontrollitud kvaliteediga veebilehtedel ravimite ja ravi kohta peaks olema selgesõnaline soovitus pidada nõu neil sisalduva teabe või ravimiga tekkinud probleemide suhtes oma arsti või apteekriga. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni 2003. aasta aruandes Adherence to long term therapies – evidence for action rõhutati olulisi probleeme, mida põhjustab pikaajalistest ravikuuridest mittekinnipidamine krooniliste haiguste puhul. Sellega mitte ainult ei raisata ressursse, vaid ohustatakse ka inimese edasist tervist.

2.8

Hiljutised uuringud (2) on näidanud, et inimesed teevad sageli kindla otsuse lõpetada ravimi tarvitamine, mitte lihtsalt ei unusta seda võtta. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni aruande järgi on ravist mittekinnipidamisel mitmesuguseid põhjusi, kuid sageli võib selle vallandada ebameeldiva kõrvaltoime tekkimine. Seda tuleb arvestada kõigi e-tervishoiu algatuste puhul, millega pakutakse ravimite ja ravi alast teavet, ja tuleb kasutada positiivset lähenemisviisi, et ergutada ravi järgima.

2.9

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni aruandes jõuti järeldusele, et ravi järgima ajendavate sekkumiste tulemuslikkuse parandamine võib avaldada elanikkonna tervisele palju rohkem mõju kui konkreetsete ravimeetodite täiustamine. Tervishoiu ressursside nappuse korral peaksid sobivad e-tervishoiu algatused keskenduma ravi järgimise parandamisele.

2.10

Teatises rõhutatakse võimalust parandada põhjalike ja turvaliste elektrooniliste tervisekontrolli kaartide kasutamise teel ravi kvaliteeti ja patsiendi ohutust. Dilemma on selles, kuidas säilitada patsiendi usaldus tervisekontrolli kaardi turvalisuse ja konfidentsiaalsuse suhtes, tagades samal ajal kogu vajaliku teabe kättesaadavuse kõigile seda isikut ravivatele tervishoiutöötajatele, et nad saaksid pakkuda võimalikult kvaliteetset ravi. Üldsuse usalduse säilitamist andmete konfidentsiaalsuse suhtes võib raskendada tervishoiuteenuste üha sagedasem piiriülene osutamine. Teatis avab võimalused viia läbi e-teenustega seotud andmekaitse uuring. See tuleks võtta prioriteediks.

2.11

Tervishoiuasutuste ja tervishoiujuhtide toetamine. Teatises loodetakse, et e-tervishoid avab uusi võimalusi kaugemates, tervishoiuteenuste piiratud kättesaadavusega piirkondades elavatele isikutele, samuti ühiskonnast kõrvale jäetud rühmadele, näiteks mitmesuguste puuetega isikutele. See saab aga teoks vaid siis, kui kaugemate piirkondade tehnoloogilisse infrastruktuuri tehakse vajalikud investeeringud. Samuti on tähtis pakkuda kodanikele koolitust.

3.1

Laialdasema rakendamisega kaasnevad olulised väljakutsed. Nagu teatises selgitatakse, on tähtis küsimus koostalitlusvõime, mille saavutamiseks on vaja senisest tunduvalt positiivsemat lähenemisviisi. Kasutajasõbralikkust peaks olema kergem saavutada vajalike investeeringute korral. Konfidentsiaalsuse ja turvalisuse küsimusi on käesolevas arvamuses juba käsitletud.

3.1.1

Kiiresti tuleks kohaldada üldise andmekaitsedirektiivi sätet, mille kohaselt teatavate valdkondade kohta koostatakse käitumisjuhised, eriti konfidentsiaalsuse- ja turvalisuseküsimuste reguleerimiseks.

3.1.2

Lisaks konfidentsiaalsuse tagatusele soovivad kodanikud veenduda, et kui tekib probleeme seoses teenuste piiriülese osutamisega, kaitstakse nende õigust saada hüvitust. Siseturu teenuste direktiivi (KOM(2004) 2 (lõplik)) eelnõu arutelud näitavad, et liikmesriigiti on ametialase vastutuskindlustuse kaitse väga erinev. Kindlustusfirmad on avaldanud arvamust, et tervishoiutöötajate kohustusliku ametialase vastutuskindlustuse nõude tõttu võib mõnedel tervishoiutöötajatel osutuda võimatuks saada kindlustuskaitset, mille eest nad oleksid suutelised tasuma. See sunniks neid tegevust lõpetama või ebaseaduslikult tegutsema. See probleem tuleks lahendada, et kodanikud võiksid piiriüleste e-tervishoiu teenuste kasutamist usaldada.

3.2

Kodanike jaoks on tähtis küsimus ka tervishoiuteenuste piiriüleste pakkujate kvalifikatsioon, nagu on selgesti näidanud kutsekvalifikatsiooni vastastikuse tunnustamise direktiivi eelnõu üle peetavad arutelud (KOM(2002) 119 (lõplik)). Tähtis on, et e-tervishoiu teenuseid ei kasutataks siseriiklikest sätetest möödaminemiseks, mis tähendab, et vastuvõtva liikmesriigi reguleeriv asutus peab teadma, et teenust osutab teise liikmesriigi tervishoiutöötaja, ning olema veendunud, et sellel tervishoiutöötajal on nõuetekohane kvalifikatsioon ja litsents oma kutsealal tegutsemiseks ning et tema suhtes ei ole kohaldatud distsiplinaarkaristusi. Kodanikud tahavad olla kindlad, et neile teenuseid osutavad teiste liikmesriikide tervishoiutöötajad vastavad samadele standarditele, mida nõutakse nende liikmesriigis. Kõnealuse direktiivi tekstis tuleb leida sellele lahendus, et kodanikud usaldaksid e-teenuseid kasutada.

3.3

Turvalisust ja õiguskindlust aitaks näiteks parandada e-retseptide vormide standardiseerimine. Paberretseptide vormid ei ole Euroopa Liidus praegu standardiseeritud ning see on veel üks tegur, mis põhjustab raskusi patsientidele, kes soovivad osta ravimit mõnes teises liikmesriigis kui see, milles retsept on väljastatud. Seepärast näib kohane uurida e-retseptide vormide standardiseerimise võimalust juba e-retseptide väljastamise algusperioodil, selle asemel, et oodata, kuni liikmesriigid oma vastavad süsteemid kehtestavad. Euroopa Liidu arsti, hambaarsti ja farmatseudi kutsealade esindajaid tuleks kutsuda üles selle algatusega koostööd tegema.

3.4

Nagu teatises märgitud, eelistavad kodanikud oma vajadustele ja nõudmistele kohandatud teenuseid, teades, et nende õigus privaatsusele on kaitstud. e-teenuste süsteemide ja teenuste kasutuselevõtmine kulgeks kiiremini, kui võetaks arvesse kasutajaringkondade (tervishoiutöötajad, patsiendid ja kodanikud) vajadusi ja huve. Seega tuleks kasutajarühmade esindajad e-teenuste projektide väljatöötamisse kaasata. Need ringkonnad hakkavad siis ka suurema tõenäosusega e-teenuseid kasutama ja propageerima. Nende projektide kavandajad peaksid eelkõige arvesse võtma, et igal huvirühmal oleks võimalus iga projekti elluviimisele veto panna, kui seda kasulikuks ei peeta.

3.5

Eelkõige tuleb välistada oht, et alalõigus “e-teenuste kättesaadavus kõigi jaoks” mainitud ühiskonnagrupid võivad e-teenuste poolt pakutud võimalustest välja jääda, et need juba niigi ebasoodsas olukorras olevad rühmad ei tunneks end veelgi rohkem tõrjututena. Sobivalt pakutavad e-teenused võivad olla neile osutatavate tervishoiuteenuste parandamise oluliseks elemendiks.

4.1

Teatises toodud eesmärgid eespool mainitud teemadel saavutatakse vaid siis, kui liikmesriigid võtavad need endale täielikult kohustuseks ja kui kõik huvirühmad, kaasa arvatud patsientide, kodanike ja kutsealade esindajad, on juba algusest peale nii riigi kui ka kohalikul tasandil kaasatud, kui jälgitakse hoolikalt ja järjekindlalt püstitatud eesmärkide saavutamist ja kui on tehtud vajalikud investeeringud tehnoloogilisse infrastruktuuri. See aitab oluliselt suurendada kodanike usaldust e-teenuste kasutamise ja nende edasiarendamise vastu. Ilma kodanike toetuseta ei õnnestu palju saavutada.

Regioonide komitee ei ole kommenteerinud kõiki teatise selle jao alapealkirju.

4.2

1. küsimus: ühiste väljakutsetega toimetulemine (teatise punkt 4.2.1). Tähtis on, et liikmesriigid ja komisjon uuriksid ravikulude hüvitamise küsimust teises liikmesriigis raviteenuseid kasutavatele patsientidele. Võib tekkida olukord, kus piiri lähedal elav patsient on seisukohal, et lähim spetsialist, kes sobib kõige paremini vajaduse korral telekonsultatsiooni teel teise arvamuse andmiseks vastavalt punktile 4.3.2, töötab mitte patsiendi elukoha liikmesriigi, vaid teise liikmesriigi haiglas. Raske oleks selgitada niisugustele patsientidele selge hüvitamiskorra puudumist. Seetõttu tuleks välja töötada ja tööle rakendada eeskirjad, mis oleksid analoogsed liikmesriikides kehtivatega.

4.2.1

(Teatise punkt 4.2.3) Patsientide liikuvuse suhtes on tähtis saavutada ühine lähenemisviis patsientide isiku kindlakstegemise suhtes vastavalt punktile 4.2.2.1 ning veenduda, et liikmesriikides teenuseid osutavate tervishoiutöötajate pädevuse tagamiseks on kehtestatud ranged kontrollimeetmed.

4.2.2

(Teatise punkt 4.2.4) Siin kordab regioonide komitee oma varasemat seisukohta, et lairibaühenduse kasutuselevõtmise kiirendamiseks mõnedes vähemsoodsates piirkondades on oluline anda ühenduse finantsabi.

4.2.3

(Teatise punkt 4.2.7) Komisjoni teatises märgitakse, et “oleks kasulik” kehtestada kindel vastutus e-tervishoiu toodete ja teenuste eest. Regioonide komitee arvates tuleks need sõnad asendada sõnadega “on oluline”, et luua ja säilitada patsiendi usaldust e-teenuste kasutamise vastu. Komisjonile tuleb kehtestada 2009. aastast varasem tähtaeg koostöös liikmesriikidega vajaliku raamistiku loomiseks antud küsimuses suurema õiguskindluse tagamiseks.

4.3.1

(Teatise punkt 4.3.1) Regioonide komitee tervitab, et komisjon kaasrahastab kvaliteedikriteeriumide väljatöötamist tervishoiualaste veebilehtede jaoks. Valitsused ja tervishoiutöötajad peaksid läbi viima pikaajalisi kampaaniaid, millega ergutada kodanikke kasutama just kontrollitud kvaliteediga veebilehti, neid teistele eelistades. Oluline on teostada pidevat järelvalvet nende veebilehtede üle, et tagada nende jätkuv vastavus kvaliteedikriteeriumidele.

4.3.2

(Teatise punkt 4.3.3) Regioonide komitee tervitab Euroopa ravikindlustuskaardi kasutuselevõtmist. Pakutav Euroopa tervisekaart peaks sisaldama selle kasutuselevõtmisel ravikindlustuskaardi andmeid ja patsiendi soovil tema olulisemaid terviseandmeid. Patsiendil peaks siis olema võimalik võimaldada teatavatele tervishoiutöötajatele ligipääs asjakohastele andmetele, et nad võiksid osutada võimalikult kvaliteetseid tervishoiuteenuseid. See viitab taas elektroonilise tehnoloogia koostalitlusvõime tagamise tähtsusele. Tuleb jälgida, et ravikindlustusorganisatsioonidel ei oleks ligipääsu teatavatele meditsiinilistele andmetele, mida võidakse valida ja kasutada oma huvidest lähtudes.

4.3.3

(Teatise punkt 4.4.1) Kõrgetasemelise e-teenuste foorumi sisseseadmine komisjoni toetuseks looks ideaalsed võimalused usalduse võitmiseks; sellega tagataks kõigi vajalike huvirühmade kaasatus juba algusest peale. Foorum saab moodustada töörühmad spetsiifilistel teemadel, millest üks peaks ilmselt olema koostalitlusvõime. e-tervishoiu foorumil peaks arendama tihedaid sidemeid kõrgetasemelise tervishoiu ja meditsiiniteenuste analüüsirühmaga, mis moodustatakse vastavalt komisjoni teatisele patsientide liikuvuse kohta.

5.1

soovitab anda ELi struktuuri- või ühtekuuluvusfondide või Euroopa Investeerimispanga kaudu finantsabi, et tagada lairibaühenduse piisav tõhusus piirkondades, mis muidu oleksid vähemsoodsas olukorras;

5.2

soovitab võtta komisjonil koostöös liikmesriikidega prioriteediks üldsuse usalduse säilitamine isiklike meditsiiniliste andmete konfidentsiaalsuse suhtes, selgitades eeliseid, mida annab asjakohase teabe jagamine antud inimese raviga tegelevatele tervishoiutöötajatele;

5.3

soovitab kaasata kõigi e-teenuste projektidega seotud ettepanekute tegemisse juba algjärgus patsientide, kodanike ja tervishoiutöötajate esindajaid;

5.4

soovitab võtta tõhusad meetmed tagamaks vanemate vanuserühmade ja teiste ebasoodsas olukorras olevate rühmade huvide kaitstus seoses e-tervishoiu projektidega ning alternatiivsete teavitamis- ja nõustamisvahendite pakkumine mõne järgneva aasta jooksul;

5.5

soovitab luua juba palju varem kui komisjoni poolt kehtestatud 2009. aastaks koostöös liikmesriikidega vajalik raamistik suurema õiguskindluse tagamiseks vastutuse suhtes e-tervishoiu toodete ja teenuste eest;

5.6

soovitab võtta prioriteediks piiriüleselt osutatavate teenuste eest tasumise küsimus;

5.7

soovitab liikmesriikide valitsustel ja tervishoiutöötajatel pikaajaliste kampaaniatega ergutada kodanikke eelistama kontrollitud kvaliteediga veebilehti muudele veebilehtele;

5.8

soovitab seada sisse süsteemi, millega tagataks kontrollitud kvaliteediga veebilehtede pidev vastavus kehtestatud kvaliteedikriteeriumidele;

5.9

soovitab medikamentoosse raviga seotud e-tervishoiu teenuste puhul tegelda kindlasti ravirežiimist mitte kinnipidamise kui tõsise probleemiga;

5.10

soovitab luua tihedad kontaktid e-tervishoiu foorumi ja vastavalt komisjoni teatisele patsientide liikuvuse kohta moodustatud tervishoiu ja raviteenuste kõrgetasemelise analüüsirühma vahel.

22.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/34

1.1.

usub, et Euroopa kodakondsuse edendamine ja noorte ühiskonda kaasamine on komitee jaoks peamised poliitilised prioriteedid; et noored tegutsevad kodanikena aktiivselt just kohalikul ja regionaalsel tasandil; ning et ettepanek on seotud kultuuri- ja hariduskomisjoni prioriteetidega (kultuuri- ja hariduskomisjoni 2004. aasta tegevuskava punkt 1.2);

1.2.

mõistab seetõttu, et noorte aktiivne osalus kodanikuühiskonnas, tajumine, et nad kuuluvad Euroopasse ning kasvav solidaarsus ja vastastikune arusaamine on üliolulised ühenduse sotsiaalse ühtekuuluvuse ja rahu tagamiseks;

1.3.

toetab komisjoni poolt määratletud viit tegevusvaldkonda, eriti valdkondi “Noored Euroopale” ja “Euroopa vabatahtlik teenistus”, kuna need võivad tugevalt mõjutada riiklikku noorsoopoliitikat;

1.4.

tervitab eriti tegevusprogrammi “Maailma noored”, mis laiendab vahetuste ja vabatahtliku töö võimalusi laienenud liidu naaberriikidele; samuti tervitab programmi 4. ja 5. meedet, leidmaks vahendeid, et edendada koostööd noorsootöötajate, kodanikuühiskonna organisatsioonide ning ametnike ja noorsoopoliitika kujundajate vahel;

1.5.

nõustub otsusega võtta arvesse demograafilisi, majanduslikke ja sotsio-kultuurilisi muutusi ja suurendada programmi sihtgruppi, laiendades seda 15-25aastastelt 13-30aastastele;

1.6.

tervitab vastuvõetud avatud kooskõlastusmeetodit ja põhimõtet, et EL-i noorsoopoliitika peab täiendama siseriiklikku poliitikat, tingimusel, et kohalikud ja regionaalsed omavalitused on täielikult kaasatud, et nende põhjapanevat rolli programmile edu tagamisel kasutatakse täielikult ning kogu töö aluseks on subsidiaarsuse, läheduse ja proportsionaalsuse põhimõtted;

1.7.

tunnistab, et osalevad riigid peavad vastu võtma sobivad meetmed lahendamaks liikuvuse probleemid, nii et osalejad saaksid programmist täit kasu. Samuti tuleb nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil kasutusele võtta vahendid, mis tagaksid, et programmis osalevaid noori tunnustatakse tehtud vabatahtliku töö ja saadud mitteformaalse või informaalse koolituse eest. Sealjuures oleks abiks programmi “Noored” sidumine teiste ühenduse tegevusprogrammidega.

1.8.

rõhutab, et programmi rakendamisel tuleb eriti arvestada iga riigi rahvuslike asjaoludega. Peaks olema võimalik eraldada vahendeid kohalikele omavalitsustele tegevuste jaoks, mis tavapäraselt langevad nende pädevusse. Samuti peaks olema võimalik toetada kohalikke meetmeid, mis on juba praktikas oma asjakohasust näidanud.

1.9.

võtab teadmiseks, et otsuse ettepaneku sissejuhatuses ja lisades on ette nähtud kohalike ja regionaalsete omavalitsuste osalusega partnerluste finantseerimine, arendamaks pikas perspektiivis projekte, mis võivad kombineerida erinevaid programme, kasutades finantseerimist projektide ja tegevuste kooskõlastamiseks. Edasi võtab komitee teadmiseks, et aktsiooni “Noorsootöötajad ja toetussüsteemid” raames on samuti ette nähtud partnerlus kohalike ja regionaalsete omavalitustega. Siiski juhib komitee tähelepanu sellele, et need eesmärgid ei väljendu selgelt otsuse sõnastuses.

a)

usub, et on oluline leida uusi vahendeid programmi lihtsustamiseks ja paindlikumaks muutmiseks, menetluste läbipaistvuse suurendamiseks ning programmis osalejatele parema juurdepääsu tagamiseks teabele, näiteks uurides võimalusi detsentraliseerimise suurendamiseks;

b)

usub, et programmile edu tagamiseks tuleb ulatuslikumalt kasutadakohalike ja regionaalsete omavalitsuste rolli, võimaldamaks noorte täielikku osalust aktiivsete kodanikena oma kogukonna poliitilises igapäevaelus, vabatahtlikus töös ning solidaarsustunde tekkimises;

c)

rõhutab, et kõige efektiivsemalt saab programmi kohta informatsiooni levitada kohalikul ja regionaalsel tasandil, võimaldades juurdepääsu infole ka puuetega noortele. Regionaalne ja kohalik tasand on ühtlasi ideaalne keskkond uute algatustega väljatulemiseks, noorte valitsusväliste organisatsioonide (VVO) kasvu ning ühenduse tasemel planeerimisvõime edendamiseks ja parima praktika osas kogemuste saamiseks ja vahetamiseks;

d)

usub, et pidevalt tuleks jälgida kolme võtmeküsimust, mis kerkisid selgelt esile programmile vahehinnangu andmise käigus ning millega komisjon tegeleb:

e)

juhib tähelepanu vajadusele toetada Euroopa tasandil tegutsevaid VVO-sid ja Euroopa Noortefoorumit; kuid rõhutab, et samavõrd tähtis on toetada riiklikke foorumeid ja ühendada need võrgustikesse, loomaks suuremaid võimalusi noorte kohalikele algatustele ja väikestele ühendustele, mis arendavad Euroopa projekte kohapeal.

22.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/40

1)

seitse äärepoolseimat piirkonda - Assoorid, Kanaari saared, Guadeloupe, Prantsuse Guajaana, Madeira, Martinique ja Réunion – on Euroopa Liidu täisliikmed, kuid nende olukord on unikaalne ja ebatavaline, erinedes olukorrast ühenduse teistes piirkondades;

2)

Sellist olukorda iseloomustab mitmete püsivate puuduste kombinatsioon, eriti kaugus, väiksus ja majanduslik sõltuvus vähestest toodetest, mis on neid piirkondi puudutava isolatsiooni ja haavatavuse põhjuseks, nagu märgitud EÜ lepingu artiklis 299(2);

3)

Need faktorid toovad kaasa lisakulutusi ning on takistuseks kasvule, konvergentsile ja majanduslikule jätkusuutlikkusele nendes regioonides, takistades neil täiel määral osalemast siseturu dünaamikas, piirates nende elanike võimalusi ja vähendades sealsete firmade konkurentsivõimet;

4)

Oma geograafilise asendi tõttu võiksid ääremaad muutuda strateegiliselt tähtsateks platvormideks, millelt arendada rolli, mida Euroopa Liit soovib maailmas mängida;

5)

need faktorid õigustavad täielikult erikohtlemist, mida ühenduse poliitikas nende piirkondade suhtes rakendatakse, et rahuldada nende piirkondade erivajadusi ning tugevdada kohapealset arengupotentsiaali;

6)

Seega tuleks toetada äärepoolseimate piirkondade nõudmisi ning riigiasutusi, kes on mures neis regioonides rakendatava üldise ja sidusa strateegia ning sellele vajalike ressursside eraldamise pärast, mille tulemuseks on ühenduse äärepoolseimate piirkondade ehe poliitika;

1.1

Tervitab fakti, et alates 1986. aastast on Euroopa Komisjon algatanud sobiva raamistiku loomise ühenduse seadusandluse ning neid regioone puudutava ühise poliitika kasutuselevõtuks, tuginedes valikmeetmete programmidele, mida kohaldatakse, arvestades, et äärepoolseimate piirkondade (POSEI) puhul on tegemist kaugel asuvate saartega;

1.2

Meenutab, et lepingusse spetsiifilise artikli võtmisel (artikkel 299(2)), millega arvestati liidu äärealade olukorda, püüti saavutada mitmeid spetsiifilisi eesmärke, nimelt:

1.3

On seisukohal, et need eesmärgid peavad endiselt täiel määral paika, ning - kaugel sellest, et olla kehtivuse kaotanud - vajavad liidu poolset jätkuvat tähelepanu. Nende tähtsust iseloomustab fakt, et äärepoolseimate piirkondade staatus on fikseeritud Euroopa põhiseadusliku leppe projektis artikkel III-330;

1.4

Meenutab sellega seoses rahulolu, mida komitee väljendas Euroopa Komisjoni 14. märtsi 2000 aruande vastuvõtmise puhul, milles käsitleti meetmeid lepingu artikli 299(2) rakendamiseks, millega püüti kindlustada “kvantitatiivne hüpe” ühenduse lähenemises äärepoolseimatele piirkondadele ning mis oleks käivitanud otsustava tähtsusega uue etapi, määratledes üldise ning sidusa poliitika äärepoolseimate piirkondade jätkusuutlikuks arenguks;

1.5

On seisukohal, et abinõud, mis võeti vastu, tuginedes ülanimetatud aruandele 14. märtsist 2000, on üldjoontes positiivsed, kuid soovib rõhutada, et praegu on laienenud Euroopa Liidu jaoks integratsiooniprotsessi seisukohalt otsustava tähtsusega moment ning et tegemist on rea väljakutsetega, mis nõuavad institutsioonides, ühenduse poliitikates ja Euroopa majanduses fundamentaalsete muutuste tegemist;

1.6

Usub, et vaatamata positiivsetele aspektidele, mida on esile toodud, osutavad need muutused vajadusele minna olemasoleva lähenemisega kaugemale ning viia ühenduse äärepoolseimate piirkondade poliitika astme võrra edasi, määrates kindlaks nende piirkondade jaoks sobiva raamistiku uue Euroopa kontekstis; raamistiku, mis tagab nende täieliku osalemise uues Euroopas;

1.7

Tänab seetõttu Euroopa Nõukogu, kes on alati arvestanud ja toetanud EL-i äärepoolseimaid piirkondi; komitee meenutab, et 2002. a. juunis toimund Sevilla Euroopa Ülemkogu kokkuvõtetes rõhutatakse vajadust hoogustada lepingu artikli 299(2) rakendamist ning esitada sobivaid ettepanekuid nende erivajadustega arvestamiseks, kasutades selleks mitmesuguseid ühiseid poliitikaid, eriti transpordipoliitikat ning konkreetsete poliitikate, eriti regionaalpoliitika reformi; komitee sooviks ühtlasi kasutada võimalust rõhutada komisjoni pühendumust esitada nende piirkondade kohta uus aruanne, mis põhineks globaalsel, sidusal lähenemisel nende regioonide erilistele parameetritele ning nendega tegelemise viisidele;

1.8

Väljendab seega rahulolu, et 26. mail 2004 võeti vastu komisjoni teatis Tugevam partnerlus äärepoolseimate piirkondadega ning 6. augustil 2004 komisjoni aruanne Tugevdatud tugevam partnerlus äärepoolseimate regioonidega: hinnang ja väljavaated. Märgitakse liidu soovi rahuldada regioonide spetsiifilisi vajadusi ning eriti tunnustada äärepoolseimate piirkondade ainulaadset olukorda, mis õigustab täielikult nende erilist kohtlemist ühenduse erinevate poliitikate raames;

1.9

Õnnitleb Euroopa Komisjoni kõigepealt ettepaneku puhul ühendada oma koostöösuhted äärepoolseimate alade ja presidentide konverentsiga, mis näitab komisjoni valmisolekut kaasata regionaalne dimensioon ühenduse integratsiooniprotsessi;

1.10

Märgib komisjoni edusamme äärepoolseid piirkondi puudutavate keerukate küsimuste mõistmisel. Nõustub komisjoni seisukohaga, et arengu ja integratsiooni osas on äärepoolseimad piirkonnad endiselt teistest Euroopa piirkondadest maha jäänud, ning et mõned ühenduse poliitikad, mis on kavandatud silmas pidades üldist pilti EL-ist, on ebaadekvaatsed, sest ei arvesta äärepoolseimate piirkondade spetsiifilisi parameetreid;

1.11

Märgib, et Euroopa integratsioon põhineb, muuhulgas, austusel kõigide piirkondade mitmekesisuse ning nende spetsiifiliste tingimuste, kui Euroopa Liidu tõhusama edasiarendamise vahendeid. Regioonide komitee toetab kavatsust välja töötada strateegia geograafiliselt ebasoodsa asukohaga piirkondade arendamiseks, mis toob esile nende piirkondade eripärasuse ja sobivad lahendid probleemidele.

1.12

Tervitab komisjoni poolt kindlaksmääratud kolme prioriteeti - konkurentsivõime, juurdepääs ja muude piirangute kompenseerimine, ning regionaalset integratsiooni - pidades silmas ühenduse strateegia kujundamist äärepoolseimate piirkondade kasvu ja konvergentsi edendamiseks;

1.13

Toetab Euroopa Komisjoni kavatsust jätkata tööd äärepoolseimate piirkondade lisakulutuste kindlaksmääramisel ja hindamisel, et tegelda efektiivsemalt kõigi sellisest olukorrast põhjustatud puudustega;

1.14

Märgib siiski, et komisjoni ettepanek vastab ainult osaliselt Sevilla Euroopa Ülemkogul antud mandaadile ega rahulda täielikult regioonide ja riikide poolt väljendatud vajadusi;

1.15

Rõhutab eriti, et komisjoni hinnang ei too kaasa ehedat sektoriüleset strateegiat äärepoolseimate piirkondade jaoks; strateegiat, mis mobiliseeriks kõik ühenduse poliitikad ja nende ressursid, et tegeleda sobival viisil nende piirkondade ainulaadse olukorraga;

1.16

Avaldab kahetsust fakti üle, et vaatamata Euroopa Komisjoni poolt väljendatud nõusolekule rakendada prioriteetset lähenemist, mis on kavandatud, kasutades niihästi kohesioonipoliitikat, kui ka teisi ühenduse poliitikaid, ei täpsusta komisjon adekvaatselt, milliseid ressursse ta kavatseb neile teistele poliitikatele eraldada, lükates selle otsuse edasi hilisemaks ajaks, seostades seda edasiste uuringutega;

1.17

Märgib, et Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku kombineerida üldise ühtekuuluvuspoliitika raamistiku rakendamine äärepoolseimates piirkondades kahe spetsiifilise instrumendi loomisega: programm äärepoolseimaid piirkondi mõjutavate eriliste puuduste kompenseerimiseks, ning laiem naaberriikide tegevuskava;

1.18

Tervitab ülalmainitud spetsiifiliste instrumentide loomist, mis on mõeldud eranditult äärepoolseimate piirkondade jaoks, püüdes kompenseerida nende piirkondade erilisest olukorrast tingitud puudusi. Kuid märgib, et nende meetmete jaoks ette nähtud rahalisi vahendeid ei kirjeldata üksikasjalikult;

1.19

Avaldab kahetsust fakti üle, et komisjon on otsustanud mitte kaasata kõiki neid regioone tulevasse konvergentsi eesmärki ning kordab, et automaatne õigus saada selle eesmärgi jaoks abi, on kõige sobivamaks viisiks tegelda äärepoolseimate piirkondade strukturaalsete puudustega ning tagada, et neid piirkondi koheldakse jätkuvalt võrdselt;

1.20

Väidab, et puudused, mille all kannatavad äärepoolseimad alad, on püsivad ning neile kõigile iseloomulikud, vaatamata nende SKP-le inimese kohta, ning meenutab, et probleeme, mis nende regioonide ees seisavad, ei saa taandada lihtsalt SKP-le; selle asemel kujutavad need endast keerukat strukturaalset olukorda, mis avaldab nende piirkondade kodanikele ning firmadele tugevat mõju;

1.21

Märgib, et kõik äärepoolseimad piirkonnad, kaasa arvatud piirkonnad, kus SKP inimese kohta moodustab 75 % ühenduse keskmisest, kannatavad endiselt põhilise infrastruktuuri puudumise tõttu ning halbade konvergentsi ja konkurentsitingimuste all, mis on vajalikud, kui soovitakse saavutada Lissaboni ja Göteborgi strateegiate eesmärke. Komitee on seisukohal, et nad ei suuda järgida omaenese konvergentsiprotsessi, kui puudub järjepidevus nende tegevuses Euroopa regionaalpoliitika raames pärast aastast 2006 nende spetsiifiliste parameetritega kohandatud üldises raamistikus;

1.22

Meenutab, et mitmed äärepoolseimate piirkondade käsutuses olevad võimalused kasvuks, mitmekesisuseks ning tööviljakuse suurendamiseks keskenduvad üksikutele traditsioonilistele sektoritele, mis pakuvad reaaseid suhtelisi eeliseid, turismile, ning alternatiivsete tootmisvormide otsimisele. Seega usub komitee, et tõhus moderniseerimis-, innovatsiooni ja arengustrateegia äärepoolseimates piirkondades peab nende tegevustega arvestama;

1.23

Tervitab fakti, et uue programmi “Eurooopa territoriaalne koostöö” raames saavad äärepoolseimad piirkonnad õiguse osaleda mitte ainult riikidevahelises, vaid ka piiriüleses koostöös. See on otsustava tähtsusega äärepoolseimate piirkondade geograafilisse keskkonda integreerimise eesmärgi saavutamiseks, millest komisjon ka ise teadlik on;

1.24

Tervitab fakti, et prioriteetsena käsitletakse suhete parandamist äärepoolseimate piirkondade ja nendega piirnevate kolmandate riikidega ning et luuakse laiem naaberriikide tegevuskava, toetamaks EL-i äärealadel asuvate piirkondade majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arengut ja integratsiooni, väljendades siiski kahetsust, et selle plaani jaoks ei ole rahaliste vahendite eraldamist üksikasjalikult välja töötatud;

1.25

On seisukohal, et naaberriikide poliitika rakedamine äärepoolseimate piirkondade suhtes eeldab adekvaatsete rahaliste vahendite olemasolu, et need regioonid saaksid täita oma seaduslikku rolli EL-i aktiivse piirina ning täiendada positiivselt ja mõtestatult ühenduse meetmeid vaesuse ja vastu võitlemiseks ning demokraatlike väärtuste kaitsmiseks, inimõiguste austamiseks ning õigusriigi põhimõtete austamiseks naaberriikides;

1.26

Kuid on arvamusel, et nende eesmärkide saavutamiseks on vaja tõhusat ja järjepidevat koordineerimist EL-i välispoliitika ja arengualase koostöö instrumentidega, eeskätt Cotonou leppe sätetega, Medea programmiga ning ALA-ga, ning kõigi ühenduse algatuste ja programmidega, mida võidakse neis regioonides tulevikus rakendada;

1.27

Väljendab rahulolu komisjoni kavatsuse üle viia läbi süvauuring üldhuviteenuste toimimise kohta äärepoolseimates piirkondades ning lasta töögrupil kavandada vajalikud ettepanekud;

1.28

Tervitab komisjoni kavatsust võtta riigiabi valdkonnas arvesse äärepoolseimate piirkondade spetsiifilisi jooni;

1.29

Nendib, et riigiabi reguleerivaid määrusi, mis on loodud toetama ja tagama siseturu toimimist, ei saa rakendada valimatult, et abistada neis piirkondades asuvaid subsideeritavaid firmasid, mis - nagu komisjon ise märgib - ei kasuta ära kõiki selle ühise turu eeliseid;

1.30

Kahetseb seetõttu, et komisjon otsustas mitte kaasata artiklisse 87(3)(a) kõiki äärepoolseimaid piirkondi, kaasa arvatud piirkonnad, mille SKP ületab 75 % ühenduse keskmisest. See oleks olnud kõige sobivamaks lahenduseks tegelda strukturaalsete puudustega, mis mõjutavad äärepoolseimaid piirkondi ning kindlustamaks, et neid koheldakse erapooletult;

1.31

Leiab sellega seoses, et äärepoolseimate piirkondade kaasamine põhiseadusliku leppe uude artiklisse 56(3)(a) (endine 87(3)(a)), väljendab selgelt Euroopa seadusandja kavatsusi ning nõuab komisjonilt õiguskindluse huvides läbirääkimiste seisukoha ümbervaatamist regionaalseks otstarbeks antava riigiabi suuniste osas ning oma ettepaneku täiendamist, kaasates sellesse kategooriasse kõik äärepoolseimad piirkonnad;

1.32

On ühtlasi seisukohal, et kavandatud abi täiendavat intensiivistamist, mis on määratud kindlaks 10 protsendipunktile, tuleb käsitleda komisjoni ettepanekute valguses, mis esitati regionaalseks otstarbeks antava riigiabi muudetud suunistes, et otsustada, kas see on adekvaatne, tagamaks, et poliitika toetab nendesse regioonidesse investeerimist;

1.33

Usub, pidades silmas kõiki ülaltoodud kaalutlusi, et Euroopa Komisjon ei vasta täiel määral ootustele globaalse, sidusa lähenemise järele, mida nõuti Sevilla Euroopa Ülemkogul;

1.34

On järelikult seisukohal, et komisjoni poolt esitatud lähenemisviisi puuduseks on asjaolu, et see ei kujuta endast liikumist ühenduse äärepoolseimatele piirkondadele suunatud poliitika poole, mis tagaks pidevate meetmete olemasolu, millised sobiksid tegeliku olukorraga neis regioonides ning mis peaksid olema kaasatud kõigisse ühenduse poliitikatesse;

1.35

Väljendab kindlat veendumust, et äärepoolseimad piirkonnad vajavad endiselt Euroopa Liidu toetust, et parandada konkurentsivõimet ja järgida konvergentsiprotsessi nii majanduslikus arengus kui ka oma kodanikele pakutavate võimaluste osas võrdselt Euroopa teiste regioonide kodanikega;

1.36

Väljendab lõpuks oma toetust Euroopa Nõukogule, mis kaalub teatise uurimise kiirendamist, milles käsitletakse äärepoolseimate piirkondade strateegiat prioriteetsena;

2.1

Teeb ettepaneku, et Euroopa Komisjon vaataks läbi oma ettepaneku selle kohta, kuidas äärepoolseimaid piirkondi käsitletakse ühtekuuoluvuspoliitika raames, et kaasata kõik äärepoolseimad piirkonnad tulevasse konvergentsi eesmärki, vaatamata nende SKP-le. See on kõige sobivam lahendus, et arvestada nende piirkondade strukturaalsete puudustega ning tagada, et neid koheldakse ka edaspidi erapooletult;

2.2

Kutsub komisjoni üles eraldama vajalikud finantsvahendid kahele spetsiifilisele instrumendile, mis on välja pakutud, lisakulutuste kompensasiooni programm ning laiem naaberriikide tegevuskava. Need ressursid peavad olema küllaldased rahuldamaks kõigi äärepoolseimate piirkondade reaalseid vajadusi, kaasa arvatud piirkonnad, kus SKP inimese kohta on rohkem kui 75 % ühenduse keskmisest, ning saavutamaks seatud eesmärgid;

2.3

Meenutab, et äärepoolseimad piirkonnad, kaasa arvatud regioonid, mis ei kuulu enam konvergentsi eesmärgi alla, peavad endiselt tegema oma asukoha eraldatusest tingitud investeeringuid, eriti infrastruktuuri, ning kannustab seetõttu komisjoni volitama selle spetsiifilise programmi raames investeeringuid, mis on mõeldud äärepoolseimate piirkondade ebasoodsa olukorra kompenseerimiseks;

2.4

Nõuab Euroopa Komisjonilt tööde võimalikult kohest alustamist tagamaks laiemale naaberriikide tegevuskavale praktilise tulemi ning kasutades selleks tõhusat ja sidusat koordineerimist EL-i teiste välis- ja arengualase koostöö poliitika instrumentidega ja EL-i kaubandus- ja tollipoliitikaga, ning selgete ettepanekute esitamist nende sätete koordineerimiseks viimati esitatud naaberriikide algatusega;

2.5

Rõhutab vajadust kindlustada, et äärepoolseimad piirkonnad oleksid Euroopa uue territoriaalse koostöö eesmärgi raames kaasatud piiriülese koostöö sektsiooni, mis on ümbritsevasse geograafilisse naabrusse integreerumise eesmärgi eelduseks;

2.6

Soovitab komisjonil oma ettepanekud läbi vaadata vastavalt uutele regionaalabi suunistele, et nendes sisalduksid põhiseadusliku leppe projekti sätted ning säilitada olemasolev abitase ja võimalus osutada operatiivset abi, mis ei vähene aja jooksul ega ole ajaliselt piiratud; sellele lisaks teeb komitee komisjonile ettepaneku säilitada ja parandada äärepoolseimate piirkondade spetsiifilist kohtlemist põllumajandus- ja kalandussektorile osutatava riigiabi suhtes;

2.7

Nõuab Euroopa Komisjonilt diferentseeritud maksukorralduse jätkuvat tagamist äärepoolseimates piirkondades, nähes selles vajalikku instrumenti nende piirkondade majandusarenguks;

2.8

Soovitab komisjonil - lähtudes partnerluse raamprogrammist, kus rakendatakse äärepoolsemaid piirkondi käsitlevat teatist - järgida täielikult Sevilla Euroopa Ülemkogu poolt esitatud nõudeid, luues eheda sektoriülese strateegia, mis võimaldab kõigi ühenduse poliitikate kohandamist vastavalt nende regioonide eritingimustele ning ettepanekute tegemist erimeetmete kohta ühtekuuluvuspoliitika mitmetes valdkondades;

2.9

Soovitab eriti säilitada ja arendada traditsiooniliste sektorite erikohtlemist, jätkata pingutusi mitmekesisuse nimel ning primaarse sektori moderniseerimisprotsessi, eesmärgiga suurendada panust majanduskasvu ja konvergentsusprotsessi äärepoolseimates piirkondades;

2.10

Teeb komisjonile ettepaneku selgitada tolle ettepanekut kohaldada POSEI-d ning nõuab ettepanekuid alaliste abinõude kohta, millele antakse selle programmi arendamise eesmärki silmas pidades küllaldane eelarve;

2.11

Kutsub Euroopa Komisjoni üles määrama COM-i raames banaanidele piisavalt kõrged tariifid, et kaitsta ühenduse toodangut ning teha vajaduse korral ettepanekuid tootjatele kompensatsiooni maksmise meetmete kohta;

2.12

Kutsub komisjoni üles võtma suhkruturu ühtse korralduse (COM) raames spetsiifilisi meetmeid suhkrusektori arengu soodustamiseks äärepoolseimates piirkondades;

2.13

Nõuab Euroopa Komisjonilt äärepoolseimate piirkondade spetsiifiliste vajadustega arvestamist, varustades neid piisavate vahenditega maaelu arengu poliitika raames ja kohaldades tulevase maaelu arengu fondi raames neile regioonidele samad kaasfinantseerimismäärad, mida kasutatakse ebasoodsaimates piirkondades;

2.14

Kutsub komisjoni üles tõukama tagant tegevuskavade koostamist iga eraldi geograafilise tsooni jaoks, milles äärepoolseimad piirkonnad asuvad, kaasates piirkonnad, nende vastavad liikmesriigid ja naabruses asuvad kolmandad riigid nende kavade väljatöötamisse äärepoolseimate piirkondade oma vastavasse geograafilisse ümbrusse integreerimise eesmärgil;

2.15

Nõuab Euroopa Komisjonilt uute meetmete vastuvõtmist, mis parandaksid kohaliku põllumajandustoodangu konkurentsivõimet; kohalik põllumajandustoodang peab samadel turgudel konkureerima sarnaste toodetega, mis on pärit teistest, EL-iga assotsiatsioonilepingut omavatest riikidest, nagu näiteks Maroko, riikidest, mis peavad EL-ga läbirääkimisi, näiteks MERCOSUR, või riikidest, mille suhtes rakendatakse eeliskohtlemist, nagu AKV-grupi riigid;

2.16

Nõuab komisjonilt kuuenda teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogrammi põhjenduse 14 praktilist tagamist, võttes kasutusele kohased meetmed, mis kannavad äärepoolseimatele piirkondadele omaseid parameetreid, kergendamaks nende osalemist ühenduse teadusuuringute ja arendustegevusega seotud algatustes; sellega tuleks arvestada järgmise raamprogrammi kavandamisel;

2.17

Kutsub Euroopa Komisjoni üles käsitlema infoühiskonna ja tehnoloogilise innovatsiooni meetmeid välja töötades äärepoolseimaid piirkondi prioriteetsete regioonidena. Need valdkonnad kujutavad endast äärepoolseimate regioonide jaoks reaalset võimalust, sest võivad aidata osaliselt kompenseerida äärealade asukohast tingitud puudusi;

2.18

Jagab Euroopa Komisjoni hinnangut transpordi tähtsusele kindlustamaks juurdepääsu äärepoolseimate piirkondade siseturgudele ning soovitab kohaste mehhanismide ja menetluste kasutuselevõttu, et integreerida äärepoolseimad piirkonnad täielikult ühisesse transpordipoliitikasse;

2.19

Palub komisjoni tungivalt et eriti äärepoolseimate piirkondade projektid kaasataks koheselt üleeuroopalistesse transpordivõrkudesse ning üleeuroopalistesse energiavõrkudesse, ning käsitleda neid prioriteetsena;

2.20

Meenutab, et keskkonnakaitse on äärepoolseimate piirkondade jaoks keskse tähtsusega valdkonnaks ning teeb Euroopa Komisjonile ettepaneku võtta võimalikult kiiresti kasutusele kohased abinõud, mis tagaksid jätkusuutliku arengu sellistes valdkondades nagu bioloogilise mitmekesisuse kaitse, Natura 2000 võrgustik ning jäätmekäitlus;

2.21

Nõuab Euroopa Komisjonilt üldiselt nende piirkondade ja vastavate riikide ühiste nõudmistega arvestamist ning asjaomaste ühenduse poliitikate hoolikat uurimist;

2.22

Meenutab vajadust luua instrumendid, mis lubaksid jätkuvalt hinnata ühenduse uue seadusandluse mõju äärepoolseimatele piirkondadele, kindlustamaks, et see mitte ainult et ei pärsi majandustegevuse kasvu neis piirkondades, vaid edendab sellist kasvu reaalselt ja püsivalt;

2.23

Kordab, et strateegiliste eesmärkide saavutamiseks peab olema tagatud tõhus koordineerimine, eriti komisjoni siseselt osakondadevahelise grupi kaudu, mille kosseisu tuleb suurendada;

2.24

Nõuab tungivalt, et niihästi ühenduse institutsioonid kui piirkonnad koostaksid Euroopa avalikkusega suhtelmise strateegia, andes infot äärepoolseimaid piirkondi puudutavate probleemide ning eheda Euroopa dimensiooni kohta neis piirkondades;

2.25

Julgustab äärepoolsemaid piirkondi tegema koostööd kõigis võimalikes valdkondades ning komisjoni neid selles protsessis toetama, et rahuldada kahekordset väljakutset, milleks on nende areng liidus ja globaliseerumine.

22.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/46

1.

toetab Euroopa Komisjoni kavatsust tõhusalt parandada õiguslikke ja institutsionaalseid eeldusi piiriüleseks, riikidevaheliseks ja regioonidevaheliseks koostööks (üleeuroopaliseks koostööks) nii riiklikul, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil, ning on seisukohal, et käesolev määruse eelnõu võimaldab neil senisest tõhusamalt toime tulla endiselt selles koostöös esinevata puudujääkidega;

2.

teeb sellest hoolimata ettepaneku nimetada loodavat õigusinstrumenti mitte “Euroopa piiriülese koostöö liiduks”, vaid “Üleeuroopalise koostöö ühinguks” (ÜKÜ), kuna selles nimetuses väljendub ka õigusinstrumendi võimalik kasutus riikide- ja regioonidevahelises koostöös vastavalt määruse eelnõu artiklile 1;

3.

nõustub Euroopa Komisjoniga, et üleeuroopalise koostöö tingimuste piisavat ja tõhusat parandamist ei ole võimalik saavutada liikmesriikide üksikult tegutsemise abil, ning et on õigustatud Ühenduse sekkumine vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 5 lõikele 2 (subsidiaarsuse põhimõte) arvestades käesolevaid riikidevahelisi aspekte ja ühenduse tegutsemise vaieldamatuid eeliseid võrreldes vastavate meetmete kohaldamisega 25 liikmesriigi tasandil;

4.

väljendab nõusolekut Euroopa Komisjoniga, et vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 5 lõikele 3 ei lähe määruse eelnõu kaugemale sellest, mis on vajalik lepingu eesmärkide saavutamiseks, kuna määruse eelnõu loob üksnes fakultatiivse raamistiku üleeuroopaliseks koostööks ja määratleb üksnes “Üleeuroopalise koostöö ühingu” loomise ja toimimise miinimumnõuded;

5.

tervitab fakti, et Euroopa Komisjon võtab oma määruse eelnõus arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 159, ning et sellel õiguslikul alusel käivitub vastavalt lepingu artiklile 251 kaasotsustamismenetlus, mille kohaselt nõukogu teeb otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega;

6.

tervitab, et Euroopa Komisjon antud juhul otsustas valida õiguslikuks vormiks määruse, kuna see võimaldab regionaalsetel ja kohalikel ametiasutustel soovi korral luua “Üleeuroopalise koostöö ühingut”, ilma et vastavad liikmesriigid võtaks rakendamismeetmeid või loodav ühing peaks selleks luba küsima;

7.

kuid tervitab samas, et “Üleeuroopalise koostöö ühingu” loomisel võivad koostööpartnerina osaleda mitte ainult regionaalsed ja kohalikud omavalitsused, vaid samuti liikmesriigid ise, mis piiriülese, riikide- ja regioonidevahelise koostöö raames võivad sel moel kaasa aidata tihedama majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamisele Euroopas;

8.

annab positiivse hinnangu asjaolule, et määruse eelnõus sisaldub säte, mille kohaselt ÜKÜ liikmeteks võivad olla lisaks liikmesriikidele ning regionaalsetele ja kohalikele omavalitsustele ka teised kohalikud avalik-õiguslikud asutused;

9.

tervitab, et Euroopa Komisjon võttis arvesse regioonide komitee ettepanekut mitte määratleda ÜKÜ tegevusalaks kitsalt piiriülest koostööd, vaid ka võimaldada ÜKÜ-l tegutseda riikide- ja regioonidevahelise koostöö huvides; vaatamata sellele nõuab RK, et – nagu juba pealkirja muudatusettepanekust selgub – vastavad muudatused kajastuksid ka määruse sõnastuses, toomaks selgemalt esile seda eesmärki;

10.

tervitab asjaolu, et määrusega luuakse kõigis liikmesriikides ühtsed eeltingimused ÜKÜ asutamiseks; nõuab komisjonilt olemasolevate, üleeuroopalist koostööd puututavate kahepoolsete lepete kehtivuse tagamist;

11.

tervitab samuti, et ÜKÜ ülesandeks saab olla nii Ühenduse poolt rahastatud programmide elluviimine kui ka üleeuroopalise koostöö alaste teiste üldiste meetmete rakendamine, sest see võib omakorda oluliselt soodustada üleeuroopaliste koostöötegevuse edaspidist arendamist;

12.

tervitab võimalust valida, millist riiklikku seadusandlust rakendatakse; ta kutsub siiski komisjoni üles otsima võimalust, kuidas saaks vältida vastuolude tekkimist olemasoleva riikliku seadusandlusega. Juhul kui ÜKÜ asukoht asub liikmesriigis, mille seadusandlust ei kasutata, on Euroopa Komisjonil õigus luua vajalikud eeldused vältimaks võimalikku normide vastuolu;

13.

soovitab, et määruses sisalduksid ka sätted, mis lubavad liikmesriikidel vajaduse korral ja vastavuses põhiseaduslike sätetega reguleerida sobivas vormis ülesannete ülekandmine ÜKÜ-le ning ÜKÜ järelevalve küsimused.

14.

tervitab samuti, et ÜKÜ ülesandeks saab olla nii Ühenduse poolt rahastatud programmide elluviimine kui ka üleeuroopalise koostöö alaste teiste üldiste meetmete rakendamine, sest see võib omakorda oluliselt soodustada üleeuroopaliste koostöötegevuse edaspidist arendamist, kuid soovib juhtida tähelepanu sellele, et tuleb võimaldada Ühenduse poolt rahastatud programmide elluviimine kolmandate isikute poolt, tagamaks määruse sätete ladusat toimimist.

15.

toetab ÜKÜ-le juriidilise isiku staatuse omistamist määruse eelnõus, kuid samuti võimalust teha ÜKÜ ülesannete praktiline täitmine ühingu ühe liikme kohustuseks, vältides nii uute ülepaisutud bürokraatlike struktuuride tekkimist;

16.

kuid pooldab põhimõtet, et ÜKÜ ülesandeid on võimalik üle kanda selle liikmetele mitte ainult tervikuna, vaid samuti osaliselt, või siis need ära jaotada liikmete vahel, ning nõuab seetõttu artikli 5 lõike 3 sõnastuse vastavat muutmist;

17.

nõuab, et ÜKÜ oleks kohustatud moodustama oma liikmete esindajatest koosneva üldkogu, mis vastutaks läbipaistvuse ja demokraatliku tagasiside huvides ÜKÜ tegevuse eest;

18.

peab vajalikuks seda, et määruse artiklis 6 oleks ette nähtud ÜKÜ direktori poliitiline ja juriidiline vastutus ÜKÜ üldkogus esindatud liikmete ees;

19.

nõuab, et määruse alusel sõlmitud üleeuroopalised koostöölepingud edastatakse nii kokkulepete osapooltele ja liikmesriikidele kui ka regioonide komiteele. Regioonide komiteele teha ülesandeks rajada toimivate ÜKÜ-de register, mis võimaldab Euroopa institutsioonidel, liikmesriikidel, regionaalsetel ja kohalikel omavalitsustel, kuid samuti Euroopa kodanikel kiiresti ja sihipäraselt saada informatsiooni. Lisaks sellele võiks selline register mängida ka olulist rolli best practise'i ehk eeskujulike lahenduste tutvustamisel üle Euroopa.

22.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/53

—

Võttes arvesse teatist “Euroopa komisjoni soovitus Türgi edusammude kohta teel liitumisele” (COM (2004) 656 final),

—

Võttes arvesse “2004. aasta regulaarset aruannet Türgi edusammude kohta teel liitumisele” (SEC (2004) 1201),

—

Võttes arvesse oma välissuhete komisjoni ja Türgi omavalitsuste liidu (UTM/UCT) 11. oktoobril 2004 vastu võetud Ankara deklaratsiooni,

—

Võttes arvesse regioonide komitee välissuhete strateegiat, mis võeti vastu tema juhatuse erakorralisel koosolekul Haye's 21. oktoobril 2004,

1)

tervitab Türgi kandidatuuri võrdsetel alustel teiste Euroopa riikidega,

2)

kavatseb edaspidi, sobivates tingimustes, esitada oma seisukoha Türgi liitumise suhtes kohaliku ja regionaalse tasandi vaatenurgast, ja nõuab komisjonilt tungivalt, et tulevaste regulaarsete aruannete puhul komiteega konsulteeritaks,

3)

tunnustab, et Türgi võimude viimaste aastate jõupingutused reformide alal on aidanud Türgit tema taotlustes jõuda Kopenhaageni kriteeriumidele vastamiseni, mis sillutab teed otsusele alustada läbirääkimisi Türgi liitumise kohta EL-ga,

4)

julgustab Türgi valitsust jätkama oma suureulatuslikke reforme, et saavutada nende täielik, pöördumatu ja jätkusuutlik elluviimine kõige lähema aja jooksul;

5)

tervitab Türgis tehtavaid jõupingutusi detsentraliseerimise suunas, mis peaksid vastama Euroopa kohalike omavalitsuste harta põhimõtetele, ning samuti kohaliku tasandi haldusreformi seaduse vastuvõtmist aastal 2004, mis tunnustab kohalikku võimu kui organisatsioonilist põhiüksust, ning ootab selle nõuetekohast elluviimist ja ühtlasi samaväärseid jõupingutusi regionaalsel tasandil;

6)

loodab, et Türgis võetakse kiireimas korras vastu terve rida avaliku halduse reformi meetmeid, eelkõige avaliku sektori reformi raamseadus, spetsiaalne seadus provintside halduse kohta ja teine samasugune omavalitsuste ja liitude kohta, millele eelneksid laialdased konsultatsioonid kohalike ja regionaalsete omavalitsuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega ja nende meetmete põhiseaduslikkuse kontroll; toonitab vajadust anda kohalike omavalitsuste käsutusse piisavad finants- ja inimressursid, mis on tarvilikud reformide täielikuks elluviimiseks, pöörata erilist tähelepanu Türgi vähemsoodustatud regioonide majanduslikule ja sotsiaalsele arengule ja luua õiguslik raamistik regionaalarengu poliitikale,

7)

toonitab, et nende reformide edukas elluviimine toetab Türgi edasisi liitumisjõupingutusi ning seetõttu toetab otsutavalt Euroopa Komisjoni seisukohta, mis rõhutab vajadust vastava mõjuanalüüsi, elluviimiskava ja eelarvelist raamistiku järele;

8)

tervitab Euroopa Komisjoni poolt esitatud kolme samba strateegiat ning kohustub mängima aktiivset rolli kolmanda samba raames, mis on pühendatud poliitilise, kultuurilise ja religioosse dialoogi tugevdamisele elanikkonna erinevate kihtide omavahelise lähendamise eesmärgil; seetõttu soovitab veel enam süvendada dialoogi RK ja Türgi kohalike omavalitsuste vahel, lähtudes RK senisest kogemusest eelmiste kandidaatriikidega, mis tagab kohaliku tasandi demokraatia austamise ja regionaalse detsentraliseerimise elluviimise; lähtudes Ülemkogu soodsast otsusest Türgi küsimuses, ootab, et Türgi valitsus, ministrite nõukogu ja assotsiatsiooninõukogu teeksid ettepaneku luua kahepoolne nõuandekomitee, mis koosneks Türgi kohalike ja regionaalsete omavalitsuste ja regioonide komitee esindajatest;

9)

soovitab tungivalt Türgil võtta vajalikud meetmed hajutamaks kestvaid kartusi, mida rõhutab Euroopa komisjoni soovitus, eriti neid, mis seonduvad inimõiguste austamise ja põhivabaduste teostamisega; nulltolerantsiga piinamise ja väärkohtlemise suhtes; õiguste ja vabaduste kasutamise täieliku tagamisega kõigile vähemustele; kõigi religioonide austamisega; nulltolerantsiga naiste diskrimineerimise ja naistevastase vägivalla suhtes; Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) standardite järgimisega laste töö küsimuses;

10)

kutsub Türgi valitsust üles otsustavalt toetama ÜRO peasekretäri egiidi all ette võetavate jõupingutuste jätkamist eesmärgiga jõuda Küprose küsimuses lahenduseni, mis oleks kooskõlas ÜRO resolutsioonidega, acquis communautaire'iga ning Euroopa väärtuste ja põhimõtetega;

11)

tunnustab Euroopa Komisjoni teatises välja toodud spetsiifilisi väljakutseid, mida Türgi oodatav liitumine tekitab ühise põllumajanduspoliitika, ühtekuuluvuspoliitika ja töötajate vaba liikumise elluviimise osas;

12)

rõhutab Euroopa Liidu üldeesmärki üha enam lõimuda ühistel väärtustel põhinevaks poliitiliseks liiduks ja toonitab eriliselt pakilist tarvidust luua rahanduslikud, institutsionaalsed ja majanduslikud eeldused, mis on vältimatult vajalikud valmistamaks liitu edukalt ette edasiseks laienemiseks;

13)

juhib tähelepanu Euroopa Komisjoni järeldusele, milles väidetakse, et “vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste ning seaduste ülimuslikkuse austamise põhimõtete, millel liit rajaneb, tõsise ja süstemaatilise rikkumise korral” komisjon “soovitab läbirääkimised peatada” ja tõstab eriliselt esile komisjoni seisukohta, mille kohaselt liitumisläbirääkimised Türgiga kujutavad endast “avatud protsessi, mille tulemust pole võimalik ette garanteerida”;

14)

teeb oma presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon, silmas pidades Euroopa Ülemkogu Brüsselis 17. detsembril, Euroopa Liidu Nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Komisjonile ning Türgi parlamendile ja valitsusele.

22.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/55

1.

Ambitsioonikal kiirel ühenduvusel, võttes arvesse võrdõiguslikkust ning mittediskrimineerivat ja digitaalset võimalust üleeuroopalise teabe infrastruktuuri rajamiseks, peab olema oluline roll kogu Euroopa, ELi liikmesriikide ja kõigi tulevaste Euroopa taotlejariikide, st nende linna- ja vallavalitsuste, ettevõtete ja kodanike kokkuviimisel;

2.

oluline on rakendada tõhusat ja kaasaegset teabe infrastruktuuri uute ja olemasolevate ettevõtete ning ajakohastatud avalike teenuste tarbeks;

3.

infoühiskonna võrdsed võimalused peaksid ühendusvõimaluste ja teenuste osas kuuluma Euroopa kodanikuõiguste hulka sõltumata kasutaja tüübist, sotsiaalsest seisundist ja asukohast;

4.

teabe infrastruktuuri tuleks käsitleda ja hallata ühiskonnas samal viisil nagu vee- ja elektrivarustust,

1.1

tervitab komisjoni teatises “Euroopa ühendamine suurel kiirusel: siseriiklikud lairibastrateegiad” esitatud analüüsi ja järelduste kokkuvõtlikkust ja selgust, mis on tihedalt seotud varem teatises “Euroopa ühendamine suurel kiirusel: viimase aja arengud elektrooniliste sidevõrkude sektoris”  (5) esitatud analüüsi ja soovitustega ning dokumendis “e-Euroopa 2005 tegevuskava: ajakohastamine” kavandatud meetmetega;

1.2

tunnistab, et lairibaühenduse hüvedel on majanduses ja ühiskonnas tähtis roll. Lairibaühenduse laialdasema kättesaadavaks muutmise ja kasutuselevõtmisega seotud varasemad kogemused on väga lootustandvad. 2003. aastal kahekordistus lairibaühenduste arv EL 15-s. Väljaspool linnu ja institutsioone, eriti maapiirkondades ja eba- või vähemsoodsates piirkondades ei ole e-Euroopa kava ja selle eesmärgid siiski veel täidetud;

1.3

on veendunud, et ajakohastatud e-Euroopa tegevuskava ja EL 25 laiendatud suure kiirusega siseriiklikud lairibastrateegiad peaksid stimuleerima liikumist kõige arenenuma, usaldatavama ja vahetuma Euroopa teabe infrastruktuuri poole valitsusasutuste, ettevõtete ja kodanike jaoks;

1.4

taotleb, et teabe infrastruktuuri, eriti kesksete siderajatiste (“lairibakiirteed” linnades ja valdades) ja toetava infrastruktuuri e-teenuste strateegiad ja meetmed peaksid olema väga ambitsioonikad, võttes arvesse tehnoloogilisi ja ärihuve, ning neid tuleks rahastada kohaliku, riikliku ja Euroopa avaliku sektori vahenditest sarnaselt (siseriiklike) teede ja maanteede või muude põhiliste infrastruktuuridega;

1.5

taotleb, et komisjon jätkaks reguleerivate asutuste, kelle käitumine takistab siseriikliku ja kohaliku taseme teabe infrastruktuuris võrdsete võimaluste pakkumist ja tõhusat konkurentsi, vastutusele võtmist ebaefektiivse tegutsemise või suutmatuse eest tegutseda mõistliku aja jooksul turgu valitsevate võrkude või teenuste vastu;

1.6

tervitab Euroopa kasvu algatust, mille Euroopa Ülemkogu kiitis heaks 2003. aasta detsembris ja milles rõhutatakse juba e-Euroopa 2005-s6 kavandatud avaliku sektori rahastamisvahendite, sealhulgas struktuurifondide kasutamise võimalust lairibaühenduse laialdase kättesaadavuse tagamiseks. Uue digitaalse lõhe “kiirkäivituvad projektid” kiirendavad lairibaühenduse pakkumist vähemsoodsates piirkondades, kus seda ärilistel alustel ei pakuta;

1.7

toetab komisjoni ettepanekuid liidu struktuurifondide kasutamise kohta elektroonilise side toetamiseks maapiirkondades või ebasoodsates linnapiirkondades (6);

1.8

taotleb, et komisjoni infoühiskonna ja teabe infrastruktuuri poliitikaga edendataks ja toetataks uuenduslike teenuste ja süsteemide arendamist, millega asendatakse vananenud tehnoloogiaid ja võetakse kasutusele uusi konkurentsivõimelisi ja arenenud ärilisi ja avalikke e-teenuseid ettevõtetele, kodanikele ja valitsusasutustele;

1.9

tervitab komisjoni sammu asuda lahendama olulise tähtsusega küsimusi, mis takistavad heade kogemuste edasiandmist, näiteks edukate suundumuste taaskasutamise protsessi õiguslikud aspektid, süsteemide omandus ja nende seos avaliku sektori vähempakkumismenetlustega ning avaliku ja erasektori partnerluse rakendamise kord (7);

1.10

toetab üldsuse teavitamist ja julgustamist uute teenuste ja tehnoloogiate suhtes; lairibaühendust tuleks kasutada inimestele uute ja paremate teenuste osutamiseks;

1.11

tervitab riiklikku sekkumist Euroopa teabe infrastruktuuri ehitamisse ja arendamisse, et parandada äriliste ja laialdaste avalike teenuste konkurentsibaasi Euroopas. Riikliku vahendite abil arendatavad e-teenused peaksid oluliselt täiendama ärilisi investeeringuid, hõlbustama eraalgatusi ning toetama ELi ettevõtteid ülemaailmses konkurentsis;

1.12

avaldab rahulolu tähtsuse üle, mida Euroopa Komisjon omistab turvalise teabe infrastruktuuri küsimusele ning Euroopa Võrgu- ja Infoturbe Ameti (ENISA) asutamisele;

1.13

pooldab lairibaühenduse (ümber)määratlemist vastavalt käesolevas arvamuses esitatavale ambitsioonikale arusaamisele teabe infrastruktuurist. Seega tuleks olemasolevaid meetmeid ja programme (e-Euroopa, IST, IDA, eTEN, … ja DRM, IPR (8)) piisavalt selgitada, lihtsustada ja uuesti määratleda ning täiendada;

1.14

arvab, et “lairibaühenduse” määratlemine aruandes, nimelt: “... mitmesugused tehnoloogiad, mis on välja töötatud uuenduslike interaktiivsete ja alati kättesaadavate teenuste osutamise toetamiseks, on piisava ja aja jooksul areneva ribalaiusega ning võimaldavad üheaegselt kasutada nii kõne- kui ka andmeteenuseid”, on hea lähtepunkt;

1.15

teeb ettepaneku lisada lairibaühenduse kui võimaldava infrastruktuuri ja kiire sidevõrgu määratlusele tähtsate vahendite, utiliitide ja mehhanismide elemendid (Euroopa teabe infrastruktuuri draiveriteenuste platvorm) e-teenuste toetamiseks andmete interaktiivseks, turvaliseks ja usaldatavaks vahetamiseks reaalajas;

1.16

pooldab suure kiirusega interneti-/lairibaühendustele kohustuslike tehniliste tingimuste lisamist, näiteks viivituse ja rikete kõrvaldamise kohta;

1.17

soovitab käivitada uue algatuse “Digitaalsete võimalustega infotehnoloogia (DOIT) kõigile”, pöörates erilist tähelepanu vähem arenenud piirkondadele, et rajada teabe infrastruktuur ning toetada olemasolevaid või võtta kasutusele uusi majandustegevusi hariduse, propageerimise ning teabe infrastruktuuri rahastamise kaudu;

1.18

ergutab kohalikke omavalitsusi pikaajalise investeeringuna projekteerima ja ehitama teede ja tänavate rekonstrueerimisel ja ehitamisel sidekaableid, maa-aluseid trasse või paigaldama neid koos muude kaablite ja kommunaaltorustikega (tänavavalgustus, elektrikaablid);

1.19

ergutab kohalikke omavalitsusi ja Euroopa Komisjoni hindama mudelit, mille kohaselt üks äriühing (või kohalik omavalitsus või mitu omavalitsust) ehitab, omab ja hooldab teabe infrastruktuuri. Infrastruktuuri võimaldatakse seejärel võrdsetel alustel kasutada mitmel teenusepakkujal. Selle strateegia põhieesmärk oleks tugevdada teenusepakkujate vahelist hindade ja kvaliteedi alast konkurentsi, andes neile kõigile klientideni jõudmiseks samad mittediskrimineerivad võimalused;

1.20

pooldab konkurentsi tugevdamist infrastruktuurile ja sagedusvahemikele kiiresti ja kergesti vajalike litsentside saamise võimaldamise kaudu;

1.21

pooldab standardite ja põhirakenduste (üldkasutatavad e-teenused) kasutamist ühiste (ühilduvate) andmemudelite ja -omadustega, nt GIS, 3D ja VR visualiseerimistehnoloogiad ruumiliseks planeerimiseks ja regenereerimiseks / alade, kinnisvara ja kommunaalinfrastruktuuri haldamiseks; avalike andmebaaside kasutamise ja ajakohastamise levik ja registreerimine; valitsusasutuste teenuste kasutamine kodus või tööl; liikluse juhtimine: ummikud, teemaksud, piletite ostmine (mobiilsete) kiip-isikutunnistustega;

1.22

pooldab Euroopa teabe infrastruktuurile side / ühenduvuse / jõudluse / kättesaadavuse / taskukohasuse alal ambitsioonikamate eesmärkide seadmist:

1.23

pooldab järgmisi Euroopa teabe infrastruktuuri strateegiaid:

1.24

pooldab Euroopa teabe infrastruktuuri teenuste platvormi:

1.25

tunneb muret selle üle, et enamik traditsioonilise telefoniühenduse vaskkaablitest vananeb või satub väga tugevasse konkurents (kliendiliinide eraldamine). Riikide valitsused ei vii läbi vajalikke ümberkorraldusi ja tegelevad diskrimineerimisega, mille tagajärjel kaasaegse teabe infrastruktuuri rakendamine aeglustub.

2.1

soovitab komisjonil nõuda määruste täitmist:

2.2

soovitab komisjonil toetada Euroopa teabe infrastruktuuri rahastamist järgmiste suundumuste ja prioriteetide alusel:

2.3

soovitab Euroopa Komisjonil rõhutada 2004. aasta oktoobris avaldatavas dokumendis suure kiirusega side strateegiate kohta (EL 25, kaasa arvatud uued kandidaatriigid) Euroopa teabe infrastruktuuri ambitsioonika ja kaugeleulatuva tehnoloogilise arendamise tähtsust.

22.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/59

1)

info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) etendab olulist rolli Lissaboni strateegia majanduslike, sotsiaalsete ja säästva arengu eesmärkide saavutamisel,

2)

kõige tähtsamaks eesmärgiks tuleb pidada sotsiaalselt ja piirkondlikult tasakaalustatud Euroopa infoühiskonna loomist,

1.1

jagab e-Euroopa tegevuskava vahekokkuvõttes korratud muret “digitaalse lõhe” põhjustatud probleemide mõju pärast ja tänab komisjoni “e-osaluse” ja sotsiaalse ühtekuuluvuse, pilguga piirkondlikule tasakaalustamatusele ja digitaalteenuste osutamise potentsiaalile laiendamaks juurdepääsu kõigile, muutmise eest prioriteetseks küsimuseks tegevuskava ajakohastamisel, mis on käesoleva arvamuse objektiks;

1.2

on arvamusel, et piirkondlikest erinevustest lairibateenuste kättesaadavuses ja hinnakujunduses on saanud peamine takistus infoühiskonnale võrdsele juurdepääsule ja infoühiskonnas osalemisele, ning peab oluliseks, et selle probleemiga tegelemiseks loodud “digitaalse lõhe foorum” hakkaks tööle võimalikult kiiresti;

1.3

märgib, et komisjoni soovitatud tegevused “e-osaluse” kiirendamiseks on iseenesest asjakohased, kuid kahtleb nende efektiivsuses lähiperspektiivis ja on arvamusel, et digitaalse tõrjutuse vältimiseks tuleb kodanikele vähemalt antud hetkel tagada võimalus saada hädavajalikke teenuseid ka traditsiooniliste kanalite kaudu.

1.4

nõustub komisjoniga, et IKT on võimaldanud tõsta tootlikust ja suurendada kodanike osalemise võimalusi, kuid rõhutab,et näiteks avalikus halduses on ära kasutatud vaid väike osa selle valdkonna potentsiaalist, mis ei piirdu mitte ainult teatud valdkondades osutatavate e-teenustega, vaid hõlmab ühenduse konkurentsialase õigusraamistiku kohaselt ka investeeringuid aladel, kus nõudlus ei ole kommertsinvestorite ligimeelitamiseks piisav;

1.5

leiab, et nii esialgses tegevuskavas kui ka selle ajakohastamisel esitatud meetmed asetavad rõhu võrguteenuste arendamisele, kuigi IKT kasutamine valitsuse suutlikkuse ja efektiivsuse tõstmiseks nõuab muudatuste tegemist ka organisatsioonide töö- ning koostöömeetodites;

1.6

toetab komisjoni arvamust, et pärast 2005. aastat peaks ELi infoühiskonnapoliitika rohkem ühilduma Lissaboni strateegia erinevate valdkondade vajadustega, nii et lisaks majanduslikele ja sotsiaalsetele eesmärkidele pöörataks praegusest suuremat tähelepanu IKT ja säästva arengu vahelisele suhtele.

1.7

hindab fakti, et komisjon vastas kiiresti laienemisest tingitud vajadustele, ajakohastades e-Euroopa tegevuskava;

1.8

toob esile, et võrdlusuuringute näitajate järgi on laienemise tulemusena erinevused liikmesriikide ja eriti piirkondade vahel suurenenud, ja tervitab komisjoni soovitatud samme võrdlustulemuste kohta parema info saamiseks;

1.9

loodab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste head võrgustikku, mis katab ka uusi liikmesriike, on võimalik ära kasutada, eriti just heade kogemuste edasiandmiseks.

1.10

rõhutab Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsat ja sageli sõltumatut rolli võrguteenuste pakkumisel halduse, tervishoiu, kultuuri, turismi ja hariduse ning koolituse valdkondades ja nende osa võrguteenuste ning e-äri arendamise kohalikes ja piirkondlikes projektides;

1.11

on arvamusel, et Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ulatusliku kaasamiseta ei ole võimalik rakendada avatud kooskõlastusmeetodit, eesmärgiga soodustada vabatahtlikku ja mitmekülgset pühendumust võrguteenuste igakülgse kasutamise prioriteetidele.

2.1

loodab, et komisjon selgitab oma infoühiskonnapoliitikat, avaldades esialgse ja kaasajastatud e-Euroopa tegevuskava sünteesi;

2.2

on arvamusel, et kontrolli lairiba kättesaadavuse üle tuleks kasutajate vajaduste paremaks arvestamiseks tõhustada, kuna madalaima võimsusega lairibateenused ei suuda kaasa aidata tegevuskava eesmärkide saavutamisele avalike võrguteenuste osas, eriti kõrvalisemates piirkondades;

2.3

on arvamusel, et ühiskonnale oluliste sideteenuste kättesaadavus ei saa sõltuda üksnes sellest, kas erasektor on nende arendamisest konkreetsel alal huvitatud või mitte; pigem peab avalik sektor olema vajaduse korral võimeline rakendama omaenda meetmeid, et tagada sideteenuste kättesaadavuse vastavust kasutajate vajadustele;

2.4

loodab, et eriti hea tava levitamisel asetatakse rõhk mitte üksnes võrguteenustele, vaid ka näidetele, kuidas IKT on aidanud parandada traditsiooniliste teenuste kvaliteeti ja tootlikust ning vähendada ebavajalikku bürokraatiat;

2.5

toetab avalike võrguteenuste puhul üleeuroopalise dimensiooni arendamise ideed, kuid rõhutab, et teise liikmesriigi ettevõtetele ja üksikisikutele vajalike igapäevaste teenuste pakkumine on suures osas ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vastutusel ning on raske ette kujutada, et efektiivset üleeuroopalist dimensiooni saaks selles valdkonnas arendada kohaliku ja piirkondliku sektori ulatusliku osaluseta;

2.6

teeb ettepaneku, et põhjustest, miks avalike võrguteenuste pakkumine Euroopas ei vasta nõudlusele, tuleks koostada üksikasjalikum aruanne;

2.7

rõhutab, et kõigile tervishoiu võrguteenuste arengu eest vastutavatele osapooltele peaks andma võimaluse osaleda tervishoiu võrguteenuste riiklike ja piirkondlike plaanide koostamisel;

2.8

väljendab lootust, et tegevuskavas nõutud koostalitlusvõimet e-õppe valdkonnas saab suurendada näiteks Euroopa e-õppe kvaliteedikriteeriumide kehtestamisega hariduse ja koolituse erinevatele tüüpidele;

2.9

peab oluliseks, et komisjon koostaks võimalikult kiiresti digitaalallkirja turgu ja koostalitlusvõimet käsitleva analüüsi, mis võtaks arvesse ka muid rakendusi peale kvalifitseeritud sertifikaatide, ja et seda tehes asetaks komisjon erilise rõhu üleeuroopalistele teenustele;

2.10

soovib, et komisjon astuks samme tagamaks, et digitaalallkirjade kasutamise lihtsustumine tänu tehnoloogiale ei viiks olukorrani, kus eriti valitsussektoris nõutakse nende kasutamist isegi juhul, kui see ei ole vajalik ega asjakohane ei teenuse kvaliteedi ega turvalisuse seisukohalt;

2.11

toob esile, et lisaks teenuse kasutajatele kavandatud digitaalallkirja protseduuridele on vähemalt sama oluline arendada digitaalallkirja kasutamist võimaldamaks kodanikul olla täiesti kindel, et riiklikult ametiasutuselt või ettevõttelt saadud sõnum tuleb tõesti sealt, kust ta peaks tulema;

2.12

toetab komisjoni mobiilimaksete kava ja rõhutab, et Euroopa arenenud mobiilituru tõttu saaksid mobiilimaksed olla teerajaja rollis Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisel järgneva mõne aasta jooksul;

2.13

märgib, et komisjoni panus digitaalsete autoriõiguste juhtimise raamistiku arendamisse ja huvirühmade ühisaruteludesse kaasamisse on vajalik ja digitaalsete autoriõiguste omanikke tuleb innustada soovitud koostalitlusvõime taseme osas kokku leppima;

2.14

tervitab soojalt komisjoni kava luua VKEdele sobivamate tegutsemisviiside andmebaasi e-äri valdkonnas ja loodab, et Euroopa kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, mis töötavad tihedas koostöös VKEdega, on samuti võimelised täies mahus osalema andmebaasi arendamises ja kasutamises;

2.15

avaldab soovi, et komisjon laiendaks mitmetasandilist käsitlust sisaldavate suuniste ulatust, eesmärgiga kaasata “digitaalse lõhe” põhjustatud probleemide leevendamiseks lisaks võrguteenustele ka traditsioonilised teenused;

2.16

on arvamusel, et võrdlusuuringute andmed, mida saadakse väljapakutud e-Euroopa teabeteenuse kaudu, peaksid võimaldama võrrelda mitte üksnes liikmesriikide, vaid ka piirkondade edusamme, sest viimaste vahelised erinevused on suured ja informatsioon piirkonna puuduste kohta võimaldaks selle piirkonna otsustajatel keskenduda nende puuduste kõrvaldamisele.

22.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/62

1.1

toetab komisjoni seisukohta, et laienemine peaks kõigile liikmesriikidele olema stiimuliks teha rohkem jõupingutusi seoses väljakutsetega, millega puutuvad kokku vähemused, ja ta jagab komisjoni poolt väljaöeldud seisukohta, et see kehtib eriti mustlaste kohta;

1.2

jagab seisukohta, et õigustel põhinev kontseptsioon puuete, vanuse ja seksuaalse orientatsiooni küsimustes, mis on EL diskrimineerimise vastases strateegias fikseeritud, on paljudes uutes liikmesriikides nii riigiasutuste kui ka valitsusväliste organisatsioonide jaoks suhteliselt uus lähenemine;

1.3

väljendab kahetsust, et Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklit 13 ei ole muudetud ja seetõttu on vaja ühenduse selle valdkonna õigusaktid vastu võtta endistviisi ühehäälselt;

1.4

väljendab kahetsust, et on välja kujunenud järjestus artikli 13 alla kuuluvate rühmade kaitse suhtes. Ikka on veel erinevusi nii üksikute diskrimineerimisliikide suhtes kohaldatavate sätete sisulise kohaldamisala kui ka nende kehtestamise menetluse osas. Diskrimineerimisvastase võitluse tõhus kontseptsioon nõuab tagatava kaitse tugevat võrdsustamist ja asjaomaste õigussätete suuremat järjepidevust. RK tuletab komisjonile meelde, et ulatuslik ja täielik poliitiline raamistik seoses puuete, vanuse, seksuaalse orientatsiooni, religiooni ja usuga on veel loomata. RK tõdeb näiteks, et puuetega inimesi diskrimineeritakse sageli sellega, et neil pole juurdepääsu ühiskondlikesse transpordivahenditesse, hoonetesse ega informatsiooni- ja kommunikatsioonivahenditele. Komisjon ei ole varem välja andnud ühtegi teatist, mis tegeleks spetsiifiliselt ja eranditult sellega, kuidas reguleeritakse ja käsitletakse EL õiguses ja EL poliitikas seksuaalse orientatsiooni teemasid, kuigi see teema kuulub selgelt lepingu artikli 13 alla;

1.5

on seisukohal, et institutsiooniline toetus üksikkaebuse esitajatele, kelle jaoks kaebuse esitamine on kõige tähtsam viis oma õigusi kaitsta, on puudulik ja see kahjustab oluliselt õigussätete tõhusust. Üksikisikutel on probleeme tõendite kogumisega, kaitsemehhanismid nende tõrjutuse vastu on ebapiisavad ja neil on märkimisväärseid rahalisi raskusi menetluse kulude tasumisel;

1.6

on veendunud, et nn leebed õigusaktid (soft legislation) ja seadusandlusevälised meetmed (nagu näit märgukirjad, resolutsioonid, avaldused jne) võivad küll tõhusad olla, kuid on veelgi tõhusamad, kui nad toetuvad juba olemasolevatele ja siduvatele EL õigussätetele. Selle näiteks on komisjoni poolt kehtestatud tööhõivepoliitikaga seonduvad suunised puuetega isikute kohta, mis liikmesriikide seadusi arvestades ei oleks väga tõhusad (kui neid ei toetaks EL õigussätted);

1.7

on seisukohal, et EL saaks andmete ja teabe süstemaatilise kogumise teel parema ülevaate diskrimineerimisjuhtumite geograafilisest jagunemisest ja sagedusest ning parandaks nende andmete võrreldavuse, objektiivsuse, ühilduvuse ja usaldusväärsuse tagamise strateegiate ja meetodite formuleerimist, meetmete ja rahastamise tõhusust ning koostööd siseriiklike teadusasutuste ja kõrgkoolide, valitsusväliste organisatsioonide, rühmade ja huviühendustega. Kohalikud ja regionaalsed omavalitsused on jooksva andmekogumise ja -analüüsi käigus juba võtmerolli omandamas;

1.8

tõdeb, et väiksematel valitsusvälistel organisatsioonidel ja rohujuuretasandi organisatsioonidel ei ole vaatamata nende projektide toimele ja ulatusele mõnikord juurdepääsu EL vahenditele, mis tuleneb peamiselt liiga keerulistest bürokraatlikest menetlustest; on arvamusel, et väikestel kohaliku ja regionaalse tasandi organisatsioonidel on peaaegu võimatu jätkata oma tööd ilma nende finantsvahenditeta;

1.9

tervitab asjaolu, et rohelises raamatus tunnustatakse kohalikele ja regionaalsetele omavalitsustele antud võtmerolli võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimisvastase võitluse alal laienenud Euroopa Liidus. Olulise tööandjana peaksid kohalikud ja regionaalsed omavalitsused oma ülesannete täitmisel kaaluma positiivseid meetmeid järgmiste eesmärkide taotlemisel: a) direktiivi alla kuuluvate diskrimineerimisvormide ärakaotamine; b) vältida tuleb ebaseaduslikku diskrimineerimist; c) artikli 13 alla kuuluvate rühmade liikmetele ja teistele isikutele võrdsete võimaluste andmise soodustamine;

1.10.

on seisukohal, et põhiõiguste harta lepingusse kaasamisega satuvad vaatevälja ka need diskrimineerimisjuhtumid, mis siiani olid olemasolevate õigussätete poolt katmata;

1.11

kahtleb, kas võrdõiguslikkuse küsimust on teatud poliitikavaldkondades piisaval määral arvestatud ja kas teatud õiguslikud ja poliitilised algatused on kooskõlas diskrimineerimisvastase seadusandlusega ja artikli 13 raames rakendatavate meetmetega;

1.12

konstateerib, et ELs omandatud kvalifikatsioonide vastastikune tunnustamine on küll sagenenud, kuid puuduvad kokkulepped kvalifikatsioonide kohta, mille on omandanud kolmandate riikide kodanikud ELs või – sõltumata omandaja kodakondsusest – mis on omandatud kolmandates riikides;

1.13

väljendab kahetsust mõnede artikli 13 alla kuuluvate rühmade ebatäpse ja stereotüüpilise kirjelduse üle, mis on tinginud pidevaid rünnakuid teatud rühmade väärikusele ja nende tunnistamisele avalikus elus, poliitilistes debattides, meedias ja reklaamides. See õõnestab võrde kohtlemise põhimõtet;

1.14

tervitab jaanuaris 2004 vastu võetud direktiivi 2003/109/EÜ, mille alusel kolmandate riikide kodanikele, kes viie aasta jooksul on legaalselt viibinud ühes liikmesriigis, antakse EL kodanikega võrreldav õiguslik staatus, mis kujutab endast rassist sõltumatut võrdset kohtlemist käsitleva direktiivi sätete täiendust. Seoses kodakondsuse ja valimisõiguse omandamist puudutavate küsimustega vajab direktiiv veel täiendavaid selgitusi.

2.1

nõuab, et spetsiifilise vahendite eraldusi ja tegevuskava spetsiifilisi suundi tuleks kohandada mustlaste projektidega;

2.2

kutsub kõiki liikmesriike üles laiapõhjalistele diskussioonidele, debattidele ja selgitavatele foorumitele sotsiaalsete kodanikuõiguste, diskrimineerimise, inimõiguste ja sotsiaalsete põhiõiguste üle ja nõuab, et liikmesriikides algatataks konsultatsiooni- ja vaatlusprotsesse seoses diskrimineerimisvastaste meetmetega artiklis 13 nimetatud alustel;

2.3

viitab oma varasemale otsusele ja teeb praegusele peasekretärile ülesandeks kontrollida, kas peasekretariaadi personalipoliitika ja töötajate profiil vastab uutele õigussätetele, ning juhatusele ja kõnealusele osakonnale kuue kuu jooksul vastav aruanne esitada; tellida ja avaldada tööandjaks olevatele kohalikele omavalitsustele määratud suunised diskrimineerimisvastaste näidismeetmete kohta; neis suunistes peavad sisalduma kõigist liikmesriikidest pärinevad näited meetmete kohta, mis hõlmavad kõiki Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 13 nimetatud diskrimineerimisaluseid;

2.4

nõuab, et õigussätteid kaupadele ja teenustele juurdepääsu kohta laiendataks artiklis 13 sisalduvatele valdkondadele; nõuab eelkõige rohkem kaitset diskrimineerimise eest vanuse, puude, soo, religiooni ja seksuaalse orientatsiooni alusel;

2.5

kutsub komisjoni üles koostööle liikmesriikidega, saavutamaks sobivaid, tõhusaid, mõistlikke ja hoiatavaid sanktsioone ja menetlusi direktiivis sätestatud kohustuste rikkumise korral ja direktiivide kiiret rakendamist siseriiklikku õigusesse;