18.2.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 43/1

—

komisjoni teatis Euroopa tööhõivestrateegia elluviimise tugevdamise küsimuses

—

Ettepanek nõukogu otsuseks liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta

—

Soovitus nõukogu soovituseks liikmesriikide tööhõivepoliitika elluviimiseks

1.1

usub, et Lissaboni strateegia elluviimisel peaks põhitähelepanu olema tööhõive ja konkurentsivõime parandamisel. Uusi protsesse ei ole vaja alustada ega uusi eesmärke seada; selle asemel peaks rõhuasetus olema varasemate otsuste tõhusal elluviimisel;

1.2

leiab, et on tähtis, et Lissaboni strateegia lähtepunktina võetaks vastu soliidne makromajandus, mis põhineb riiklike vahendite ja majanduspoliitika jätkusuutlikkusel ning on rajatud säästva arengu põhimõtetele;

1.3

leiab, et on tähtis käsitada majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitikat, keskkonnapoliitikat ning haridus- ja teadusuuringute poliitikat Lissaboni strateegiasse integreeritud ja seda täiendavate elementidena, mis toetavad konkurentsivõimet, majanduskasvu ja sotsiaalset ühtekuuluvust. Jätkuvalt tuleb tugevdada koostoimet sotsiaalkaitse süsteemide, majanduspoliitika suuniste ja tööhõive protsessi vahel;

1.4

arvab, et struktuurireformid, toetus teadusuuringutele ja innovatsioonile, ettevõtluse edendamine ja hariduse ning väljaõppe arendamine on keskseteks faktoriteks EL-i konkurentsivõime parandamise seisukohalt, soodustades investeeringuid ja uute töökohtade loomist;

1.5

usub, et rahvastiku vananemine kujutab endast väga suurt väljakutset riiklike vahendite jätkusuutlikkuse ning teenuste arengu seisukohalt ja et see nõuab tõhusate abinõude kasutuselevõtmist töötegemise laiendamiseks ning inimeste julgustamiseks jätkuvalt tööl käia;

1.6

tunneb, et kohalikel ja regionaalsetel omavalitsustel on keskne roll ja tähtsad praktilised ülesanded Lissaboni strateegia saavutamisel ning selle elluviimise tugevdamisel, kuid et seda potentsiaali ei ole täielikult ära kasutatud.

2.1

peab vältimatuks, et Lissaboni strateegia elluviimisel pöörataks suuremat tähelepanu selle elluviimises osalevate erinevate tasandite koostoimele ning haldusmehhanismide väljatöötamisele, mis võimaldavad luua partnerlusi ja arendada kohalike ja regionaalsete omavalitsuste tõhusat osalemist selle strateegia elluviimises;

2.2

toetab kevadisel Euroopa Nõukogul Lissaboni strateegia vaheülevaate jaoks püstitatud sihte ning teeb ettepaneku, et kokkuvõttes sisalduks kriitiline hinnang valitsemisele ning lisandväärtusele, mille strateegia elluviimine on omandanud juhtimise detsentraliseerimise tõttu;

2.3

tunneb, et detsentraliseeritud lähenemist tuleks kohaldada avatud kooskõlastamise meetodi rakendamisel, andes seeläbi kohalikele ja regionaalsetele osalejatele tõelisi võimalusi kohalike ja regionaalsete strateegiate arendamiseks. Need strateegiad peaksid olema osa riiklikest strateegiatest. Liikmesriikide siseriiklikud tegevusplaanid peaksid sisaldama fakte selle kohta, kuidas kohalikud ja regionaalsed omavalitsused osalesid plaanide koostamisel ning kuidas neid kaasatakse plaanide elluviimisse;

2.4

rõhutab, et avatud kooskõlastamise meetodit tuleks lihtsustada nii, et detailsete eesmärkide ja teenistusalaste näitajate asemel rõhutataks rohkem tulevikkusuunatud strateegilisi sihte ja konkreetset ning tõhusat elluviimist;

2.5

usub, et on tähtis, et liidu uus finantsraamistik ja struktuurifondi tegevus oleks tihedamini kui praegu seotud Lissaboni strateegia elluviimisega.

2.6

nõustub komisjoniga, et muuta ei tule mitte suuniseid, vaid pigem tuleks tähelepanu koostada olemasolevate suuniste efektiivsele ellurakendamisele;

2.7

usub, et teatud juhtudel on vajalik, et liikmesriikidele antaks lisaks antud riigile ainuomastele soovitustele ka üldisi soovitusi vastavalt Wim Kok'i eritöörühma soovitustele, kuid sellistel juhtudel tuleb selgitada, millises omavahelises seoses on üldised soovitused ning aastal 2003 püstitatud kõikehõlmavad eesmärgid;

2.8

tunneb, et 2003. aasta suunistes sisaldunud nõudmist, mis puudutas vajadust toetada osalejate kaasamist kohalikul ja regionaalsel tasemel suuniste väljatöötamisse ja elluviimisse, ei ole piisavalt järgitud;

2.9

leiab, et on oluline, et tööhõivestrateegias omistataks suuremat tähtsust valitsemisele ning et selle elluviimist hinnataks kriitiliselt 2005. aasta ühises tööhõive aruandes;

2.10

toetab komisjoni soovitusi aktiivse vananemise strateegiate osas, kuid usub, et tööhõivepoliitikas tuleks rohkem keskenduda tööjõu saadavuse parandamisele, pöörates erilist tähelepanu muuhulgas naistele, vanematele inimestele, noortele inimestele, puuetega inimestele ja immigrantidele ning edendades kogu rahvastiku funktsionaalset suutlikkust ning tervishoidu;

2.11

tunneb, et strukturaalsed reformid tööturul ning muutused maksu- ja hüvitiste süsteemis tuleks kavandada nii, et tööd tasuks teha ning julgustada inimesi kauemaks tööturule jääma;

2.12

arvab, et on tähtis aidata uutel liikmesriikidel oma tööturgu arendada, muuhulgas ka tugevdades kohalike ja regionaalsete omavalitsuste potentsiaali ning toetades koostööd ja kogemuste vahetamist kohaliku ja regionaalse tasandi vahel vanades ja uutes liikmesriikides.

18.2.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 43/3

1.

EMÜ määruse 1408/71 kohaselt mõistetakse piirialatöötajate all töötajaid ja füüsilisest isikust ettevõtjaid, kes elavad ühes liikmesriigis ja töötavad teises ja pöörduvad regulaarselt iga päev või vähemalt kord nädalas tagasi oma elukohta.

2.

Töötajate liikumisvabadus ja nende võrdne kohtlemine töö- ja tööhõivetingimuste raames (palk, kaitse vallandamise eest, taasintegreerimine tööellu, maksu- ja sotsiaalsed soodustused,...) määratletakse esmajoones määruses (EMÜ) nr 1612/68.

3.

Võrdse kohtlemise põhimõte kehtib Euroopa Liidus kõigi piirialatöötajate (ja võõrtöötajate) suhtes, kes liidus elavad ja töötavad.

4.

Sotsiaalkaitse valdkonda reguleerib EMÜ määrus nr 1408/71 ja selle rakendusmäärus nr 574/72. Nende eesmärgiks on liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimine.

5.

Selle järgi allub piirialatöötaja põhimõtteliselt selle riigi ettekirjutustele ja määrustele, milles ta töötab.

6.

10 Kesk- ja Ida-Euroopa riigi liitumine ELga toob kaasa uue olukorra sisserände (võõrtöötajad) ja piirialatöötajate fenomeni osas ühest ning oodatavate mõjude osas Euroopa tööturule teisest küljest.

7.

Laienemise suhtes on geograafilises mõttes kõige vastuvõtlikumad EL riikide nagu Austria ja Saksamaa idapoolsed piirialad. Nad piirnevad otseselt Sloveenia, Slovakkia, Ungari, Poola ja Tšehhi Vabariigiga ja peavad algselt arvestama piirialatöötajate voolu kasvuga. EL laienemise mõjud võivad aga ka pakkuda võimaluse reguleerida siiani illegaalset migratsiooni ja tänu sellele ei pruugi sisseränne piirduda enam üksnes piirialadega, vaid suunduda ennemini aladele, kus valitseb tööjõupuudus.

8.

EL laienemine toob kõigile ELi piirialatöötajatele lisaks juba praegu eksisteerivatele takistustele kaasa täiendavaid haldusalaseid, õiguslikke või siis maksualaseid piiranguid mobiilsusele.

1.1.1

vastavalt töö- või elukohariigis rakendatavatele maksu- ja sotsiaalõiguslikele kriteeriumitele või piirialatöötaja aktiivsele või mitte-aktiivsele staatusele varieerub piirialatöötaja mõiste piiriregioonides ning et puudub selle mõiste üldkehtiv definitsioon, mis sisaldaks nii maksuõiguslikku ja üldõiguslikku kui ka sotsiaalõiguslikku osist;

1.1.2

puudub üleühenduseline maksukokkulepete koordineerimine või maksu- ja sotsiaalkokkulepete koordineerimine piiriülese tegevuse raames, seda vaatamata märkimisväärsele sotsiaalõiguse alasele edule, mis on saavutatud seoses määrusega (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes ning määrusega (EMÜ) nr 574/72, millega on kehtestatud määruse (EMÜ) nr 1408/71 rakendamise kord;

1.1.3

ei ole olemas üleühenduselist lähenemist teenustele juurdepääsu tingimustele, kuna puuduvad ühised määratlused näiteks töövõimetuse, invaliidsusastme hindamise või jätkuvalt eksisteerivate erinevuste kohta kindlustusperioodide arvestamisel;

1.1.4

tagatud on küll piirialatöötajate võrdse kohtlemise põhimõte printsiibi järgi “elada ja töötada Euroopa Liidus” ning see printsiip on tööhõive- ja töötingimuste osas defineeritud määruses (EMÜ) nr 1612/68, ent siiski ei rakendata seda põhimõtet praktikas mitte alati korrektselt;

1.1.5

rahvusriikide tegevuse läbi piiratakse piirialatöötajatele ja võõrtöötajatele tagatud liikumisvabadust ja seega aitab Euroopa Kohus - eelkõige EÜ asutamislepingu artiklite 39, 42 ja 43 alusel - diskrimineerimist kogevatel piirialatöötajatel kaitsta oma õigusi riiklike otsuste ja määruste vastu ja loob nõnda Euroopa sotsiaalõigust;

1.1.6

määrus 1408/71 on paljude aastate jooksul lisatud täienduste tõttu, mis võtavad arvesse eri riikide õigusnorme, parandavad teatud eeskirju, täidavad lünki või reguleerivad teatud inimrühmade kindlustusõiguslikku seisundit, muutunud väga mahukaks, keerukaks ja läbipaistmatuks;

1.1.7

ühtsete standardiseeritud riiklike andmete puudumisel ei ole Euroopa tasandil usaldusväärset statistilist materjali piirialatöötajate kogupildi kohta;

1.1.8

hinnanguliselt vähem kui 0,50 % töötajatest on Euroopa Liidu siseselt piirialatöötajad;

1.1.9

puudub üleühenduseline tulevikku suunatud haldus seoses uute liikmesriikide oodatavate spetsiifiliste ja lisaprobleemidega piirialatöötajate osas ning see haldus peaks sisaldama enamat kui EURESe esinduste poolt tehtud teabetööd;

1.2.1

edusammud Euroopa ülesehitamisel peavad väljenduma ka isikute vaba liikumise realiseerimises ning see peab kujunema kõigi liikmesriikide ja Euroopa Liidu esmatähtsaks ühiseks ülesandeks;

1.2.2

oluline on küsimus, miks on Euroopas – pärast siseturu lõpuleviimist ja ühtse vääringu kasutuselevõtmist – ikka veel nii vähe piirialatöötajaid. Üks aspektidest, mida tuleks selleks parandada, on tööotsijate ja tööandjate ligipääs teabe- ja nõuandeasutustele, mis edendaksid töövõtjate mobiilsust ja Euroopa Liidu tööturu läbipaistvust;

1.2.3

seeläbi kaotab usaldusväärsuse visioon ühinenud Euroopast, eriti piiriregioonides, mis peavad olema selle integratsiooniprotsessi eestvedajateks ja mootoriks;

1.2.4

10 Kesk- ja Ida-Euroopa riigi liitumine ELga asetab piirialatöötajate ja võõrtööliste küsimuse teise valgusse ja järelikult tuleks seoses sellega tugevdada oodatava arengu tulevikku suunatud juhtimist;

1.3.1

Euroopa Komisjoni algatust takistuste vähendamiseks Euroopa Liidus töötajate liikuvuse vallas ja kõigi inimeste sotsiaalkindlustusnõuete säilitamiseks ning ka juba vastuvõetud määruse 1408/71 ja määruse 883/04 muutmist, millega parandatakse eelkõige piirialatöötajate olukorda haiguskindlustuse ja peretoetuste vallas;

1.3.2

Euroopa Komisjoni soovitud liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist, mis tuleks jõustada Euroopa kodanike ja sotsiaalse Euroopa ülesehitamise huvides;

1.3.3

Euroopa ühenduste võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse halduskomisjoni 18. juuni 2003. a otsust nr 189 eesmärgiga asendada nõukogu määruste nr 1408/71 ja 574/72 rakendamiseks vajalikud vormid ligipääsuks sotsiaalkindlustusteenustele ajutisel viibimisel mõnes muus liikmesriigis kui pädev riik või elukohariik Euroopa ravikindlustuskaardiga;

1.3.4

nõukogu 28. jaanuari 2004. a ühist seisukohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimiseks väljaandmise suhtes;

1.4.1

need parandusettepanekud ei kõrvalda isegi nende kohaldamise järel kaugeltki mitte kõiki takistusi selles valdkonnas;

1.4.2

piirialatöötajate valdkonnas võivad EL laienemise läbi esile kerkida uued probleemid, aga ka võimalused;

1.4.3

ühtse Euroopa sotsiaalseadusandluse arendamist ei tuleks jätta põhiliselt Euroopa Kohtu hooleks, vaid tuleks ka ise anda aktiivselt oma panus piirialatöötajate probleemide lahendamisse;

1.4.4

eelkõige just piiriregioonide majanduslik areng on enamasti suures sõltuvuses piiriülese tööturu komponendist ja see kehtib eriti ka uute piiriregioonide kohta pärast EL laienemist.

2.1

soovitab Euroopa Komisjonil edastada kõik seoses piiralatöötajatega üles kerkivad probleemid juba olemasolevatele organitele, nagu näiteks määrusega (EMÜ) nr 1408/71 asutatud võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse halduskomisjonile või määrusega (EMÜ) nr 1612/68 asutatud tehnilisele komiteele liikmesriikide vahelise koostöö edendamiseks töötajate vaba liikumise ja tööhõive alal;

2.2

teeb ettepaneku, et organ, mis antud ülesande endale võtab,

2.2.1

koguks kõikidelt olulistelt poliitilistelt ametkondadelt ja institutsioonidelt vastavat teavet, näiteks seoses järgnevaga:

2.2.1.1

teave tegevusvaldkondadest, mis seonduvad EFTA-Euroopa Majanduspiirkonna riikidega ja riikidega, millega EL on sõlminud kahepoolsed lepingud, mis hõlmavad ka isikute vaba liikumise punkti,

2.2.1.2

teave, mis puudutab Beneluxi kokkulepet,

2.2.1.3

teave liikmesriikide ühiste koordineerimispüüdluste kohta,

2.2.1.4

teave, mis puudutab ühenduse lepinguid ja regulatsioone ning Euroopa Komisjoni – DG V – kogemusi,

2.2.1.5

Euroopa Piiriregioonide Assotsiatsiooni teave,

2.2.1.6

ning teave, mis pärineb vastutavatelt sidusrühmadelt ja organisatsioonidelt, mis aitavad kaasa takistuste vähendamisele seoses piirialatöötajate vaba liikumisega.

2.2.2

kontrollib, kuidas on lähtuvalt olemasolevatest lepingutest võimalik rakendada neid kogemusi takistuste kõrvaldamiseks euroopasiseses isikute liikuvuses ja liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide paremaks koordineerimiseks ning nõnda, ka toimunud EL laienemise valguses, edendada tõhusamalt sotsiaalse Euroopa ülesehitamist;

2.2.3

seejuures tuleks vältida kattumist juba olemasolevate organitega, nagu näiteks Migratsiooniküsimuste agentuur või Schengeni büroo. Piirialatöötajate vaatluskeskuse ülesandeks oleks:

2.2.3.1

koordineerida ja edendada laiaulatuslikku teabevoolu ning kõikide osapoolte koostööd;

2.2.3.2

valmistada ette piirialatöötajate arvude statistilist hõlmamist ühenduses;

2.2.3.3

valmistada ette ettepanek seoses ühenduse sotsiaal- ja maksuõigusliku määratlusega aktiivsete ja passiivsete piirialatöötajate ja võõrtöötajate kohta;

2.2.3.4

töötada välja ettepanekud piirialatöötajate probleemide alal pädevate haldusvõimude informatsiooni- ja väljaõppetaseme parandamiseks;

2.2.3.5

valmistada ette ettepanekud asjaomaste määruste lihtsustamiseks ja täiendamiseks;

2.2.3.6

edendada piirialatöötajate probleemidega tegelevate regionaalsete piiriüleste organite loomist, mis võivad omal algatusel kokku kutsuda ajutisi töörühmi tegelemaks spetsiifiliste probleemidega, et kõrvaldada Euroopa piirialadel piirialatöötajate teele kerkivaid takistusi;

2.3

paneb ette, et need regionaalsed piiriülesed piirialatöötajate bürood

2.3.1

kuuluksid piiriüleselt tegutsevate omavalitsuste või olemasolevate EURESe esinduste juurde;

2.3.2

tegeleksid vastava piiriala spetsiifilist situatsiooni ja konkreetseid probleeme puudutava teabe kogumisega;

2.3.3

kontrolliksid ettevalmistatavaid siseriiklike või riikidevahelisi määrusi, lepinguid või seaduseeelnõusid piirialade töötajate õiguste tagamise suhtes;

2.3.4

teavitaksid vajadusel pädevat riiklikku või riigiülest bürood võõrtöötajate liikumisvabadust puudutavatest võimalikest negatiivsetest mõjudest, mis võivad tuleneda ettevalmistatavate riiklike või riikidevaheliste määruste, lepingute ja seaduseeelnõude rakendamisest ning pakuksid vastavatele partneritele välja võimalikke lahendusi;

2.3.5

kaasaksid liikmesriikide vaheliste spetsiifiliste probleemide korral (näiteks topeltmaksustamise vältimise lepingut ja piirialatöötajate perekondadele lastetoetuse maksmist puudutavad jne) mõlemalt poolelt vastavate ministeeriumite vastutavad eksperdid ja laseksid kohalikel ja/või regionaalsetel ekspertidel neid juhendada;

2.3.6

esitaksid vastavatele ministeeriumidele kiiresti kahepoolseid lahendusi, seda nii haldusalasel kui seadusandlikul tasandil, ning aitaksid kaasa nende lahenduste ellurakendamisele;

2.3.7

vajavad professionaalset juhendamist ja nõustamist;

2.4

paneb ette, et seoses neid regionaalseid piiriüleseid piirialatöötajate probleemide lahendamise büroosid juhendavate omavalitsuste või EURESe esinduste suurenenud töömahuga tagataks vajalikud vahendid läbi ELi poolse finantseerimise.

18.2.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 43/7

1.

Lissaboni strateegiaga aastal 2000 sätestatud jätkusuutliku majanduskasvu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamise seisukohalt on aktiivne vananemine ja vanemate töötajate osalemine tööturul prioriteetseteks tegevusvaldkondadeks;

2.

aastal 2001 sätestas Stockholmi Euroopa Ülemkogu ühenduse eesmärgina aastaks 2010 keskmise tööhõive tõstmise 50 %-ni 55—64-aastaste vanusegrupis;

3.

Barcelona Euroopa Ülemkogu otsustas aastal 2002, et töötajate keskmist pensionile siirdumise vanust Euroopa Liidus tuleb järk-järgult tõsta umbes viie aasta võrra;

4.

vaatamata viimaste aastate positiivsele suundumusele on EL endiselt väga kaugel endale püstitatud kahe eesmärgi saavutamisest ning on olemas risk, et ei saavutata Lissabonis püstitatud eesmärki jõuda 70 % tööhõiveni;

5.

endiselt esineb märkimisväärseid erinevusi eri riikide vahel vaatamata asjaolule, et kasvav hulk liikmesriike rakendab omaenese riiklikku strateegiat, eriti pensionisüsteemi reformimise osas;

6.

meeste ja naiste erinev osalemine tööturul on kriitilise tähtsusega ning naiste tööhõive 55—64-aastaste vanusegrupis on keskmiselt umbes 30 %;

7.

Euroopa rahvastiku vananemine tähendab, et üle 50-aastased inimesed moodustavad suurima protsendi potentsiaalsest tööjõust ning et tööturule siseneb väiksem protsent noori inimesi;

8.

vanemate töötajate suurem osalemine tööturul on oluline säilitamaks majanduskasvu ja sotsiaalkaitse süsteeme;

9.

eluea pikenemine pakub inimestele suuremaid võimalusi oma potentsiaali realiseerimiseks elu jooksul ning koos aktiivse eluea pikenemisega saab võimalikuks inimpotentsiaali suurem areng.

1.1

jagab komisjoni muret, et ilma vanema elanikkonna tööhõivet puudutavate drastiliste meetmeteta ei suudeta täita EL-i tööhõive eesmärke;

1.2

nõustub analüüsiga, mis käsitleb spetsiifilisi tingimusi, mis peavad tööturul tööelu pikendamiseks valitsema, näiteks sobivad finantsstiimulid, hea tervis ja turvalised töötingimused, paindlikud töökorralduse vormid, pidev juurdepääs täiendõppele, tõhus proaktiivne tööturupoliitika ning töö kvaliteedi parandamine;

1.3

hindab fakti, et komisjoni arvates peaksid liikmesriigid rakendama radikaalseid abinõusid ning määratlema aktiivse vananemise kontekstis üldise poliitika, mis mitte ainult et tegeleks pensioniskeemide reformiga, vaid aitaks olenemata töötaja vanusest parandada ka juurdepääsu igasugusele koolitusele ning aktiivsetele tööturustrateegiatele, võttes kogu tööelu jooksul üha enam kasutusele selliseid töötingimusi, mis julgustaksid inimesi tööl edasi käima;

1.4

leiab, et on tähtis pöörata tähelepanu vajadusele tõsta spetsiifiliste strateegiate abil 55—64- aastaste naiste tööhõive määra;

1.5

on veendunud, et sotsiaalpartneritel on aktiivse vananemise strateegiate kasutuselevõtmises ning tööelu kvaliteedi parandamises otsustav roll;

1.6

on veendunud, et poliitika ja meetmed ühenduse tasandil võivad aidata toetada ja tutvustada aktiivse vananemise strateegiaid.

2.1

rõhutab, et vanemate töötajate tööhõivet tuleb vaadelda tööelu normaaljuhuna ja et see on vastavuses töövõimelise elanikkonna normaalse koostisega. Strateegilises personalijuhtimises tuleks tegelikult rääkida pigem erinevate vanuseprofiilide juhtimisest või mitmekesistatud personalijuhtimisest vanemate töötajate eraldi rühmana esiletõstmise asemel. Kõigile tööelus osalejatele tuleb pakkuda võimalust töö- ja pereelu ühildamiseks kõigil oma ametikäigu etappidel.

2.2

nõustub komisjoni poolt pakutud prioriteetsete strateegiatega põhjalike kultuuriliste muutuste ergutamiseks, kasutamaks inimkapitali täielikult kogu elu vältel, propageerimaks aktiivset vananemist, vältimaks vanemate inimeste tõrjutust ja suurendamaks vanemate töötajate tööhõive määra, sest pidades silmas tööealise rahvastiku eeldatavat vananemist, on vanemad töötajad olemasoleva tööjõu oluliseks komponendiks;

2.3

usub siiski, et sellest ei piisa vanema elanikkonna potentsiaali ärakasutamiseks, ning et tuleb tunnustada vanemate inimeste olulist panust sotsiaalselt kasulikku vabatahtlikku ja informaalsesse tegevusse; seetõttu on soovitav teadvustada igasuguse tööalase tegevuse tähtsust majanduse, üksikisiku heaolu ning sotsiaalse ühtekuuluvuse seisukohalt kohalikult tasandil, olgu see tähtsus siis majanduslik või sotsiaalne ;

2.4

kinnitab kooskõlas komisjoniga, et vanemate inimeste tööhõive ergutamiseks on tähtis kogu nende aktiivse elutsükli vältel edendada strateegiaid, mis tagaksid hea tervise ning turvalised töötingimused, töö organiseerimise paindlikud vormid ja püsiva juurdepääsu koolitusele, töö kvaliteedi paranemise ning aktiivse tööturupoliitika, kindlustamaks konkurentsivõimet tööturul aktiivse elu mistahes etapil;

2.5

kuid usub, et spetsiifilistest abinõudest ei piisa, et julgustada vanemaid naisi tööl edasi käima ja pensionile jäämist edasi lükkama; ei piisa, et muuta lihtsamaks naiste tagasipöördumine tööturule või suurendada nende tööhõive määra. Komisjon leiab, et on vaja rakendada strateegiaid, mis võimaldaksid naistel kogu aktiivse elu vältel ühildada töölkäimist perekonnaga;

2.6

loodab, pidades silmas komisjoni poolt mainitud fakti, et ei ole olemas empiirilist tõestust, nagu oleksid noored ja vanemad töötajad omavahel vahetatavad, et põlvkondadevahelise solidaarsuspakti kontekstis väljatöötatud strateegiaid katsetatakse osana töö paindlikust organiseerimisest, julgustamaks vanemaid inimesi tööelust järk-järgult eemale tõmbuma, kasutades nende kogemused ja tööalased oskused täielikult ära noorte inimeste abistamiseks;

2.7

haarab kinni komisjoni konstateeringust, et ka vanemad töötajad võivad saada eeliseid enda taasintegreerimisest tööturule mõttekate, ESF-i rahastatud projektide kaudu. Praktikas on tõendust leidnud, et vanematele endistele juhtivtöötajatele antakse seeläbi võimalus oma oskuste laiendamiseks ja uusimale tasemele viimiseks ja nõnda enesele töökoha kindlustamiseks kohaliku tööturu organisatsioonides, millel napib juhivõimetega personali.

2.8

rõhutab territoriaalsete tööhõiveplaanide rakendamise tähtsust, mis kaasavad sotsiaalpartnereid, toetamaks võimalusi kogu elu kestvaks õppimiseks ja koolituseks, tugevdamaks aktiivset tööturupoliitikat eriti töötute vanemate inimeste juhendamisel ja uuesti tööle asumisel, määramaks kindlaks abinõud, mis tõenäoliselt täiendavad tööturupoliitikat jõukuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse osas, ning edendamaks vanemate inimeste osalemist aktiivses ühiskondlikus elus;

2.9

nende strateegiate kontekstis rõhutab regioonide komitee kohalike ja regionaalsete omavalitsuste keskset rolli, tuues eriti esile vajaduse pöörata suuremat tähelepanu meetmetele ja programmidele, mis kuuluvad nende spetsiifilisse tegevusvaldkonda või huvipiiridesse, mis muudab võimalikuks vältida ohtlikku lõhet aktiivsete ja majanduslikult produktiivsete vanemate töötajate ning sotsiaalselt tõrjutud vanemate inimeste vahel;

2.9.1

rõhutab eriti, et on oluline tunnustada kohalike ja regionaalsete valitsuste funktsioone vanematele inimestele sotsiaalselt kasulike tööalaste algatuste pakkumisel (tasuta või osaliselt tasustatav vabatahtlik töö, mida teevad vanemad inimesed kogukonna heaks, kuhu nad kuuluvad, kogukonna poolt vanematele inimestele pakutavad teenused jne). Selline töö on märkimisväärse sotsiaalse tähtsusega ning lisaks selle suurele tähtsusele solidaarsuse, kaasatuse suurendamise ja vanemate inimeste aktiivse kodanikuksolemise ergutamise, põlvkondadevaheliste suhete tugevdamise jne seisukohalt võivad sellega kaasneda meetmed järk-järguliseks tööturult eemaletõmbumiseks või tagatised tööturult lahkunud inimeste uuesti tööleasumiseks;

2.9.2

rõhutab, et eesmärgi saavutamiseks - suurendada 55—64-aastaste naiste tööhõive määra – peab kohalikul ja regionaalsel otsustustasandil olema keskne roll hoolitsemaks nende naiste perekondade sõltuvate liikmete eest (lapsed või hoolitsust vajavad täiskasvanud) ja abistamaks neid, pidades ühtlasi meeles, et sellel vanusegrupil on märkimisväärseid hooldusalaseid kohustusi, kui pidada silmas olemasolevaid demograafilisi suundumusi. Veelgi enam, komisjon näeb selles dokumendis ette jätkuva koolituse ja paindliku töökorralduse kogu inimeste elu vältel, kuid võrdset tähelepanu tuleks pöörata koolitus- ja korraldusstrateegiatele ning haridus- ja sotsiaalteenustele ning hoolekandele, mis võimaldaksid naistel kogu aktiivse elu jooksul ühildada kutsetööga seotud kohustused perekonnaelu kohustustega;

2.9.3

käsitleb põhiülesandena mitte ainult riigisisese sotsiaalkindlustuse ja pensionistrateegiate edendamist, vaid ka territoriaalseid tööhõiveplaane, mis panevad vastutuse sotsiaalpartnereid kaasavate strateegiate rakendamise eest kohalikele ja regionaalsetele omavalitsustele. Sellistes plaanides peaks potentsiaalselt sisalduma innovaatiline poliitika, mille eesmärgiks on vanemate inimeste tõrjutuse vältimine, nende tööhõive määra suurendamine ning nende potentsiaali täielik majanduslik ja sotsiaalne ärakasutamine. Tõesti, ainult territoriaalplaanide tasandil, mida peavad toetama ka EL-i eksperimentaalsed ja rahastamisallikad, on võimalik katta kõik majanduslikud ja sotsiaalsed aspektid, mis tõstatuvad seoses rahvastiku järk-järgulise vananemisega ühelt poolt ning aktiivse elanikkonna vähenemisega teiselt poolt.

2.10

rõhutab lõpuks, kui tähtis on vahetada liikmesriikide vahel infot parimate tavade kohta ning eriti kohalikke ja regionaalseid kogemusi ning infot ühenduse algatuste ja tegevusplaanide ulatuse kohta, mille sihiks on mitte ainult julgustada liikmesriike pensioni- ja heaoluskeemide reformimisel, vaid ka sotsiaal- ja majanduspoliitika toetamine kohalikul tasandil eesmärgiga suurendada vanemate töötajate tööhõivet.

18.2.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 43/10

1)

Euroopa Parlament võttis 24. jaanuaril 1994 vastu resolutsiooni linnades toimuva pisikuritegevuse ja selle seoste kohta organiseeritud kuritegevusega ning 17. novembri 1998 resolutsiooni, mis käsitles suuniseid ja meetmeid organiseeritud kuritegevuse ennetamiseks, viidates sellega võitlemise ulatusliku strateegia loomisele;

2)

kuritegevuse ennetamise abinõude taustsüsteem kehtestati asutamislepinguga, pannes aluse vabadusele, turvalisusele ja õiglusele, mis on aluseks ehedale Euroopa õiguskorra süsteemile, mille kolm eesmärki on tihedalt seotud ja ning mida tuleb seostada Põhiõiguste hartaga;

3)

lepingu artikkel 29 sätestab, et liidu eesmärk selles valdkonnas tuleb saavutada kuritegevuse – kas organiseeritud või muu – ennetamise ning selle vastu võitlemise teel;

4)

1998. aasta Viini tegevusplaanis nõuti, et viie aasta jooksul arvates Amsterdami lepingu jõustumisest, võetaks vastu abinõud kuritegevuse ennetamiseks;

5)

Euroopa Ülemkogu otsustas 15. ja 16. oktoobril 1999 Tamperes toimunud istungjärgul, et tuleb arendada kuritegevuse ennetamise abinõusid, vahetada parimaid lahendusi, ning tugevdada kuritegevuse ennetamisega tegelevate pädevate siseriiklike asutuste võrku ja selles valdkonnas spetsialiseerunud siseriiklike organisatsioonide vahelist koostööd, ning et seejuures on esmaseks prioriteediks noorte, linna- ja narkokuritegevus. Nõuti võimalust kasutada sel otstarbel ära mõni ühenduse poolt rahastatav programm.

6)

mitmetele kuritegevuse ennetamise alastel seminaridel ja konverentsidel, eriti neil, mis peeti Stockholmis, Zaragossas ja Brüsselis aastal 1996, Noordwijkis aastal 1997, Londonis aastal 1998 ja Algarves aastal 2000, nõuti EL-i laiuse võrgustiku väljatöötamist koostöö tõhustamiseks kuritegevuse ennetamise alal.

7)

erinevate Euroopa Liidu poolt sponsoreeritud konverentside hulgas mängis olulist rolli Algarve kõrgetasemeline konverents, mis toimus 4. ja 5. mail 2000: see andis signaali Hippocratese programmi käivitamiseks, ning – veelgi tähtsam – pani aluse komisjoni teatisele 29. novembrist 2000;

8)

selles teatises määratleti Euroopa kuritegevuse ennetamise strateegia sihtmärgid: vähendada faktoreid, mis muudavad lihtsamaks kuritegelikku maailma sisenemise, vältida ohvriks muutumist, vähendada ebakindlustunnet, propageerida ja levitada seaduskuulekat kultuuri ning konfliktide vältimiseks kavandatud juhtimiskultuuri, ning rakendada hea valitsemise abinõusid, et vältida korruptsiooni;

9)

poliitikad peavad olema multidistsiplinaarsed: kuritegevuse ennetamise ja turvameetmed peavad käima käiskäes neid toetava sotsiaal- ja hariduspoliitikaga ning partnerlustega, milles on kohapealsed osavõtjad, kusjuures kohalikele omavalitsustele on omistatud võtmeroll;

10)

sellele lisaks võimaldavad need põhimõtted ja sihtmärgid rääkida kuritegevuse ennetamise “Euroopa mudelist”, mille raames Euroopa Liidu tegevus täiendab “vastutuse püramiidi”, asendamata riiklikku, regionaalset või kohalikku tegevust;

11)

aastatel 1996 kuni 2002 suurenes Euroopas aeglaselt, kuid kindlalt ebakindlustunne;

12)

partnerluste loomisse riiklike, kohalike ja regionaalsete omavalitsuste, valitsusväliste organisatsioonide, erasektori ja Euroopa inimeste vahel tuleb kaasata kogu ühiskond: kuritegevusel on palju erinevaid põhjusi ja seetõttu tuleb nende põhjustega tegeleda, kasutades ühiskonna, sealhulgas kodanikuühiskonna, erinevatel tasanditel erinevate gruppide poolt vastu võetud abinõusid, tehes seda koostöös asjaomaste osapooltega koos kõigi nende erinevate kogemuste ja oskustega;

13)

enamus EL-i kodanike vastu sooritatud kuritegudest toimub linnastutes; seetõttu tuleb prioriteet anda hästi integreeritud linnapoliitikatele;

1.1

tervitab fakti, et kavatsetakse alustada protsessi võrgustiku tegevuse jälgimiseks, pidades silmas Euroopa tasandi kuritegevuse ennetamise poliitikate taaselustamist, mille sihiks on mitte-organiseeritud kuritegevus – mida tuntakse mahtkuritegevusena – ja identifitseerida prioriteetidena noorte, linna- ja narkokuritegevus;

1.2

rõhutab, et liikmesriikide seisukohalt on kuritegevuse ennetamise poliitikad valdkonnaks, kus Euroopa Liit saab anda oma tõhusa panuse, lisades riiklikule ja kohalikule dimensioonile ehedat “Euroopa lisandväärtust”;

1.3

rõhutab vajadust käsitada kuritegevuse ennetamise abinõusid abinõudena, mis mitte lihtsalt ei tegele kuritegevuse kui sellisega, vaid mis püüavad ka ennetada igasugust ühiskonnavaenulikku käitumist, likvideerides sellise käitumise põhjused ja vähendades avalikkuse hirmu ja ebakindlust;

1.4

märgib sellele lisaks murega, et teatises piirdutakse praktiliselt vähetähtsate küsimustega, nagu kuritegevuse tüüpide täpsem määratlemine, millega tuleb tegeleda, kusjuures ei anta soovitusi ega tehta ettepanekuid kuritegevuse ennetamise sotsiaalse mõõtmega tegelemiseks;

1.5

rõhutab, et kuritegevuse ennetamine – mille all mõeldakse abinõude kogumit, millega püütakse ennetada ühiskonnavaenulikku käitumist, likvideerida sellise käitumise põhjused ja vähendada avalikkuse hirmu ja ebakindlust – kujutab endast horisontaalset küsimust, mis puudutab mitmeid avaliku poliitika valdkondi nagu sotsiaalpoliitika, hariduspoliitika, linnapoliitika, immigrantide integratsioon ja kodanike suurem kaasamine;

1.6

usub, et komisjon peab teadvustama, et on tihe seos kuritegevuse ja asotsiaalse käitumise vahel ning sotsiaalse tõrjutuse protsessi vahel, mille on esile kutsunud majanduslikud ja tehnoloogilised muutused tänapäeva ühiskonnas; kuid igasugustele sellesisulistele avaldustele peavad järgnema selged aktsioonid poliitika koordineerimise valdkonnas;

1.7

nõuab, et rõhutataks kohalike omavalitsuste võtmerolli liikmesriikide toetamisel kuritegevuse ennetamise juures, ning fakti, et komisjon seisab vajaduse ees kaasata kõik erinevad sotsiaalpartnerid; kuid sellesisulised lausungid peavad peegelduma viisis, kuidas EUCPN praktiliselt toimib, kusjuures praegu tõrjutud osapooled tuleb kaasata ning neile tuleb anda oma roll;

1.8

tunneb muret, märkides, et EUCPN-i on strukturaalselt küündimatu, ning et tegemist on lihtsalt vahendiga vahetada täiesti juhuslikke kogemusi, ilma toimivate parameetrite või eesmärkideta.

2.1

sooviks juhtida tähelepanu tajutud ebakindluse spetsiifikale, mis on loomulikult kuritegevusega seotud muutujate tulemus (tegelik risk langeda kuriteo ohvriks), kuid samuti mitmete muude sotsiaalsete, psühholoogiliste ja kultuuriliste faktorite tulemus, nagu näiteks vanus, sugu, usalduse puudumine võimude vastu, ebakindel või marginaalne sotsiaalne staatus, ühiskonna ja selle väärtuste tajutud kriis, massimeedia roll ning linnakeskkonna halb kvaliteet;

2.2

nõuab, et komisjon käivitaks spetsiifilised programmid, et pakkuda tugistrateegiat julgeolekupoliitikate arendamiseks, mis on kavandatud integreerimaks sotsiaal-, linnaplaneerimis- ja haridusalaseid algatusi ning suurendamaks avalikkuse osalemist ja kollektiivsustunnet, pidades meeles, et tegevus avaliku julgeoleku tugevdamiseks nõuab investeeringuid kuritegevuse ennetamisse, sotsiaalsesse julgustamisse ja avalike pertseptsioonide ja hirmudega tegelemisse;

2.3

rõhutab Euroopa Liidu rolli tähtsust kuritegevuse jälgimisel Euroopa tasandil; hinnates riikide poliitikaid ja kohalikke kogemusi; ning toetades kuritegevuse ennetamist ja linnade turvaekspertiisi ja heade tavade levitamist kõigis liikmesriikides;

2.4

palub komisjonil kindlustada, et komisjoni instrumentide praktiline rakendamine muutuks sektsiooniüleseks, interdistsiplinaarseks tegevuseks, eesmärgiga pakkuda välja tõeline linnakuritegevuse ennetamise strateegia: sellised küsimused nagu avaliku ruumi haldamine, transport või ebasoodsas olukorras olevad linnastud kuuluvad probleemide hulka, mis peaksid olema igasuguse poliitikategemise juures tähelepanu keskpunktis;

2.5

palub komisjonil muuta kohalike poliitikate elluviimine 2005. aasta eelarve prioriteediks, ning kaasata omavalitsused ja regioonid institutsioonide tasandil;

2.6

rõhutab sellega seoses tähtsat rolli, mida mängib Euroopa linnade turvalisuse foorum EFUS (European Forum for Urban Safety), tõstes Euroopa tasandil teadlikkust kuritegevuse ennetamisest ja linnade turvalisusest, viidates eriti avaliku poliitika hindamisele ning heade tavade levitamisele;

2.7

toob argumente Euroopa linnade turvalisuse vaatlusjaama loomiseks, et varustada Euroopa Liit ja liikmesriigid ühise instrumendiga andmete kogumiseks, organiseerimiseks ja töötlemiseks kuritegevuse ohvrite kohta ning tajutud ebakindluse kohta, toetades ja koordineerides teadusuuringuid, kavandades turvapoliitikaid teistes EL-i pädevusse kuuluvates valdkondades ja luues kohalikke partnerlusi;

2.8

ning lõpuks esitab komisjonile nõudmise pidada ennetuspoliitikaid kavandades alati meeles, et edukad poliitikad võivad olla kasulikud, vältimaks riske, mis kaasnesid 9/11-järgsete turvapoliitikatega, mis kavandati võitluseks terrorismi vastu, kuid mis tegelikult tõid kaasa demokraatia ja põhiõiguste madalama taseme.

18.2.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 43/13

—

Kasusaaja peab olema selgelt määratletud avaliku teenuse pakkuja;

—

Parameetrid, mille põhjal kompensatoorsed maksed arvutatakse, peavad olema eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud;

—

Kompensatsioon ei tohi ületada avaliku teenuse osutamiseks tehtud kulutusi miinus selle teenuse osutamisel saadud tulu (siiski võib kompensatsioon sisaldada mõistlikku kasu);

—

Neljandaks, kui avaliku teenuse osutamiseks valitud ettevõte on leitud väljaspool vastavat vähempakkumisel põhinevat avaliku sektori hanget, siis tuleb ettevõtte kompensatsioon määrata kindlaks sarnase, keskmise ettevõtte kulude analüüsi põhjal, mis tekiksid selliseid kohustusi täites, pöörates seejuures tähelepanu sellele, et ettevõtte oleks hästi hallatud ja varustatud piisavate vahenditega avaliku teenuse osutamisega seotud nõuete täitmiseks ning võttes arvesse seejuures laekunud tulu ja oma tegevusele vastavat kasumit.

1.1.

hindab ühenduse kohtuniku sekkumist seda olulisemaks ja seda suuremat kaalu omavaks, kuna ühenduse seadusandja ei ole suutnud kindlaks määrata reegleid, mis tagaks piisava õiguskindluse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osas;

1.2.

peab kiiduväärseks, et esimesed kaks Altmark Transi otsuse kriteeriumi, nimelt kohustus selgelt määratleda avalik teenus, mida riigiabi saaja peab osutama, ja eelnevalt ning objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määrata parameetrid, mille alusel kompensatoorsed maksed arvutatakse, kohustavad omavalitsusi tegema pingutusi avaliku teenuse lepingute määratlemisel. See pingutus võib vaid kaasa aidata suurema läbipaistvuse ja demokraatliku vastutuse saavutamisel üldist majandushuvi pakkuvate teenuste haldamisel;

1.3.

märgib, et avalikud ettevõtted, mis pakuvad üldist majandushuvi pakkuvaid teenused, võivad vastakuti seista raskustega Altmark Transi otsuse neljanda kriteeriumi mõtte tõlgendamisel, mis näeb ette, et: “where the undertaking which is to discharge public service obligations is not chosen in a public procurement procedure, the level of compensation needed has been determined on the basis of an analysis of the costs which a typical undertaking, well run and adequately (equipped) (…) so as to be able to meet the necessary public service requirements, would have incurred in discharging those obligations, taking into account the relevant receipts and a reasonable profit for discharging the obligations”  (3);

1.4.

esitab küsimuse mõiste “hästi hallatud ja avaliku teenuse osutamiseks vajalike vahenditega varustatud ettevõtte” majandusliku määratluse kohta. See küsimus on seda olulisem, et oma 3. juuli 2003 otsuses asjades C-83/01, C-93/01 ja 94/01 (“Chronopost SA”), avaldas EÜK arvamust, et üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisega seotud ettevõte võib olla “väga erinevas olukorras normaalsetes turutingimustes tegutsevast eraettevõttest” (punkt 33).

1.5.

leiab seega, et EÜK otsus, ja eelkõige kolmas ja neljas kriteerium, nõuab ühenduse normatiivsete aktide väljatöötamist, et piirata üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamisega tegelevate ettevõtete ringi, mis peavad vastama Altmark Transi otsuse nõuetele; õnnitleb komisjoni kiire tegutsemise puhul selliste normatiivsete meetmete ettepanemisel.

1.6.

tunneb muret, et EÜK on omaks võtnud ühendusesisese kaubanduse võimaliku piiramise mõiste nii laia tõlgenduse, et isegi rangelt piiritletud kohalikul tasandil tegutsevad avalikku teenust osutavad ettevõtted võivad langeda artikkel 87.1 sätete mõju alla.

1.7.

arvab, et Altmark Transi kriteeriumidele vastavatest kompensatsioonidest teatamise kohustuse puudumine kujutab endast keskmises plaanis - ja kui avalike teenuste kohustused on kord määratletud – omavalitsuste halduskoorma kergendamist, kuid et see kergendamine ei taga siiski täielikku õiguskindlust: tuleb ennetada olukorda, kus üks ametiasutus on heauskselt arvanud, et ta ei pea toetusest teatama, sest vastab Altmark Transi kriteeriumidele, kuid hiljem ilmub kohtusse konkureeriv ettevõte ja saavutab kõnealuse toetuse ebaseaduslikuks tunnistamise. Millised on sellisel juhul hüvitamismehhanismid?

1.8.

toob välja, et rohelisse raamatusse on koondatud suurel hulgal 29. märtsi 2004. a dokumendis SEC(2004) 326 hinnatud tõendeid, mis toovad välja tõsise vajaduse juriidilise raamistiku, milles üldist majandushuvi pakkuvad teenused (edaspidi ÜMHT) toimivad, turvalisuse ja stabiilsuse järele;

1.9.

on seisukohal, et komisjon peab senisest enam hindama vastastikust mõju konkurentsiõiguse ja avalikele tellimustele ja riigiabile kehtivate õigusnormide vahel nende praktilise ellurakendatavuse vaatenurgast, nii et teenusteturu võimalik avamine erateenuseosutajatele võiks kulgeda tõhusalt ja korrektselt;

1.10.

märgib, et RK peab jätkama oma kohustust hoolitseda, et tagataks avaliku huvi tugevam arvessevõtmine üldhuviteenuste (edaspidi ÜHT) korraldamisel. Nende eripärasus ja omavalitsuste vastutus selles valdkonnas moodustab ühe osa Euroopa sotsiaalsest mudelist ja tuleb leida tasakaal iga omavalitsuse õiguse vahel otse neid teenuseid juhtida ja EÜK kohtupraktika vahel - seda eelkõige läbipaistvuse ja avalike hangete protseduuride kasutuselevõtu aspektist;

1.11.

peab kiiduväärseks, et komisjon on otsustanud alustada konsultatsioone regioonide komiteega otsuse eelnõu suhtes piiratud avaliku finantseerimise teatamiskohustusest vabastamise kohta ja komisjoni direktiivi eelnõu suhtes direktiivi 80/723/EMÜ, mis käsitleb liikmesriikide finantssuhete läbipaistvust ja avalik-õiguslikke ettevõtteid, muutmiseks;

1.12.

rõhutab, et see konsulteerimine moodustab pretsedendi, kuna komisjon konsulteerib esmakordselt regioonide komiteega EÜ asutamislepingu konkurentsireeglid puudutava peatüki osas (artiklid 81 - 93);

1.13.

leiab, et selline konsulteerimine on komisjoni poolt Euroopa valitsemise valge raamatu järelmeetmete kohastes dokumentides (4) väljendatud põhimõtete üks esimesi rakendusi ja vastab vajadusele kaasata kohalikke ja regionaalseid omavalitsusi suuremal määral Euroopa Liidu otsustussüsteemide toimimisse ja eelkõige toimingutesse, mis leiavad aset otsustuse eel;

1.14.

arvab, et alanud dialoog peaks jätkuma komisjoni avaliku teenuse laialatusliku kompenseerimise raamistamise debati raames.

1.15.

tõstatab küsimuse 2004. aasta veebruaris alanud otseselt Altmark Transi otsusest tulenevaid komisjoni ettepanekuid puudutava debati ja 12. mail 2004. a avaldatud üldhuviteenuste kohta käiva valge raamatu (5) raames alanud debati samaaegsuse kohta. Valge raamat märgib, et komisjon kavatseb vastu võtta meetmebloki selgitamaks ja lihtsustamaks juriidilist raamistikku seoses avaliku teenuse kohustuse kompenseerimisega kuni juulini 2005. a, samal ajal kui enamus selle bloki elementidest olid juba eelnõude kujul konsulteerimiseks antud.

1.16.

peab kiiduväärseks põhiseaduse lepingu eelnõu artiklit III-6, mis näeb ette, et “Euroopa seadustes määratletakse need põhimõtted ja tingimused (üldist majandushuvi pakkuvate teenuste koha ja rolli osas), ilma et see piiraks võimu, mis liikmesriikidel põhiseaduse kohaselt nende teenuste osutamiseks, täide viia laskmiseks ja finantseerimiseks on.”. (6) Regioonide komitee peab kiiduväärseks seda, et leping pakub võimalusi ühiste õigusaktide väljaandmiseks üldhuviteenuste kohta, seda tänu iseseisvale juriidilisele alusele, arvestades, et artikkel III-6 kujutab endast siseturu- ja konkurentsireeglistikust eraldiseisvat üldist klauslit.

2.1.

tõdeb, et otsuse ettepaneku eesmärgiks on tasakaalu saavutamine konkurentsireeglite ja ÜMHT ülesannete täitmise vahel. Ettepanekus määratakse kindlaks kompensatsioonijuhud, mis ei vasta Altmark Transi kriteeriumitele, kuid mida võib vabastada konkurentsireeglitest (EÜ asutamislepingu artiklid 87 ja 88), kui riigiabi aitab kaasa avaliku teenuse kohustuse täitmisele ega oma konkurentsi kahjustavat mõju.

2.2.

märgib, et kuna otsuse eesmärk on EÜ asutamislepingu artikli 88 sätetest lahutatud riigitoetuste määratlemine, on artikli 86.3 seaduslikuks aluseks ja otsuse normatiivaktiks valimine kohane. Asjaomased ettevõtted on need, mis saavad riigitoetust, kuid ei pea järgima konkurentsireegleid ÜMHT osutajatena, millel puudub mõju kaubavahetusele.

2.3.

kiidab heaks haiglate ja sotsiaalhoolekandeasutuste poolt osutatavate avalike teenuste finantseerimisest teatamisest vabastamise järgnevatel põhjustel:

2.4.

arvab siiski, et konkurentsireeglite rakendusväljast kõrvalejätmine ja seega teatamiskohustusest vabastamine peaks laienema üldhuviteenustele, mis katavad ametiasutuste peamisi funktsioone ja eelkõige - lisaks sotsiaalkorteritele ja avalikele haiglatele ja haridusele ja üldist sotsiaalset huvi pakkuvatele teenustele - juhul kui need teenused täidavad sotsiaalkindlustuse ülesandeid ja kui üldhuviteenuseid rahva jaoks ei saa pakkuda vaba turg. Komisjoni kontroll peaks piirduma diskretsioonivõimu ilmse kuritarvitamise juhtudega nende teenuste määratlemise kontekstis;

2.5.

kutsub komisjoni üles mitte ainult täpsustama, peale käesolevaga konsultatsiooniks antud ettepanekute ja eelkõige EÜK kohtupraktika alusel, millised on teenused, millel ei ole majanduslikku iseloomu ja mis seega tuleks vabastada teatamise kohustusest, vaid raamistama ka seda tegevuse osa, mis hoolimata oma osaliselt majanduslikust iseloomust jääb oma spetsiifikalt avaliku huvi sfääri ning millele võidakse seega Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 86 lõike 2 kohaselt anda eristaatus. Komisjoni 2005. a suveks väljakuulutatud teatis sotsiaal- ja tervishoiuteenuste kohta võib pakkuda võimalust laiema arutelu alustamiseks teemal, kuidas kaasata sellised jooned majandustegevustesse.

2.6.

märgib, et läviväärtused tuleb määrata selliselt, et komisjon võiks edaspidi üksikjuhtude kontrollimisel keskenduda tavatu majandusliku kaaluga ebatüüpilistele juhtudele. Läviväärtused peaksid seega hõlmama ka liikmesriikide traditsiooniliselt üldhuviteenuseid pakkuvaid institutsioone ja nende ülesannete täitmise käigus tekkivaid tüüpilisi kulusid. Käesoleva otsuse rakendusala võiks põhimõtteliselt olla avatud ka neile ettevõtetele, mille aastakäive enne maksude mahaarvamist ei ületa 50 miljonit eurot ja mille aastane kompensatsioonisumma teenuste eest jääb alla 15 miljoni euro. Selleks tuleb läbipaistvuse direktiivi vastavalt kohandada.

2.7.

tõstatab küsimuse artiklis 1 iv) pakutud vabastuse suhtes meretranspordi kompensatsiooniks sektoriabi õigusnormidega kaetud saarte suunas, kui aastane liiklus ei ületa 100 000 reisijat:

2.8.

arvab, et juhul, kui kompensatsioon vastab otsuse ettepaneku artiklis 5 toodud tingimustele, ei ole eelneva teatamise vajadus ilmne.

2.9.

märgib, artiklis 5 määratletud kompensatsiooni mõiste võib kaasa tuua ekslikke tõlgendusi, kuna mõiste kompensatsioon viitab ainult ülekannetele ametiasutuse ja ÜMHT osutava ettevõtte vahel, et katta struktuurilise või konjunktuurse kasutamise puudujääke. Ometi tuleks kaasa arvata ka kinnisvarakulud ja majanduskulude amortisatsioon.

2.10.

arvab, et artiklis 6 toodud eraldi raamatupidamise nõue võib tekitada lisakulutusi väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, mis mahuvad käesoleva otsuse vabastusvälja raamidesse. Seega tuleks kaaluda selle kohustuse kõrvaldamist.

2.11.

märgib, et artikkel 7 näeb ette informatsiooni andmist komisjoni käsutusse kompensatsioonide kindlaksmääramise tingimuste kohta. Selline kohustus näib tähtaegade osas ülearu piirav. Lisaks näib asjaolu, et ametiasutused peavad end varustama reeglitega kompensatsioonide määramiseks või andmebaasiga kõigi kompensatsioonide kohta, olevat ülemääraselt bürokraatlik vahend.

3.1.

arvab, et Altmark Transi otsusel on mõju läbipaistvuskohustuse plaanis, mis muudab praegu kehtiva direktiivi osaliselt ebaefektiivseks, sest ei ole enam võimalik kontrollida, kas kompensatsioone kasutatakse tõesti avaliku teenuse osutamiseks ja mitte ka tulundusliku tegevuse kulude katteks. Hetkest, kui EÜK kohtupraktika võimaldab kompensatsioone mitte riigitoetusena käsitleda, kaotab direktiiv võimaluse kontrollida kõigi mitte toetusena kvalifitseeritud kompensatsiooni saavate ÜMHT ettevõtete tegevuse läbipaistvust. Siit tuleneb vajadus muuta direktiivi, asendades riigitoetuse mõiste avaliku teenuse kohustuse kompensatsiooni mõistega.

3.2.

ei kiida heaks komisjoni otsust tühistada artikkel 4, 2 c), kuna see tühistamine viiks lahutatud raamatupidamise kohustuse rakendusvälja laiendamisele ka ettevõtetele, mis saavad kompensatsiooni ja vastavad kas Altmark Transi kriteeriumitele või komisjoni poolt pakutud vabastustele.

4.1

märgib, et raamseaduse eelnõu punkt 5 näeb ette, et “Avalikele riigihangete suhtes kehtivaid ühenduse eeskirju käesolev raamseadus ei puuduta.” Samasugune viide on tehtud otsuse eelnõu 22. punktis.

Mis aga puudutab ettevõtte valimist avaliku teenuse osutamiseks, siis tuleb neid viiteid mõista nii, et ettevõtte valimisel läbipaistva ja mittediskrimineeriva hankekonkursi teel lähtutakse põhimõtteliselt sellest, et kompensatsioon ei oleks liiga suur ja riigiabi oleks seetõttu lubatav.

Samas aga on avaliku teenuse osutamiseks ettevõtte leidmiseks hankekonkursi väljakuulutamine vabatahtlik ja mitte kohustus selleks, et saadav abi oleks legaalne.

4.2

paneb kahtluse alla arvutusmeetodi (punkt 10, 5 alalõik): “Seejuures on võimalik eelkõige arvesse võtta neid spetsiifilisi kulusid, mis de facto lasuvad ettevõtetel regioonides, millele on viidatud Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklites 87.3 a) ja 87.3 c)”.

Selline ettepanek võib esile kutsuda kasutut segadust, kuivõrd raamseaduse eelnõu eesmärgiks peaks alati olema “spetsiifiliste kulude” arvessevõtmine, mis lasuvad üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise kohustusega ettevõttel sõltumata selle asukohast.

Väljapakutud sõnastus võib muuhulgas luua mulje, et kompensatsioon avalike teenuste osutamise kohustuste täitmise eest tuleks võrdsustada antud regioonile antava riigiabiga.

18.2.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 43/18

1.1

tervitab komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviks siseturul pakutavate teenuste kohta, mille eesmärgiks on vähendada takistusi, mis praeguseni takistavad tõelise teenuseid pakkuva siseturu teket Euroopa Liidus;

1.2

rõhutab vajadust tõelise, teenuseid pakkuva siseturu lõplikuks väljakujundamiseks, saavutamaks Euroopa Nõukogu poolt Lissaboni istungjärgul seatud eesmärki, mis käsitleb EL muutumist kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamiliseks teadmuspõhiseks majanduseks 2010. aastaks;

1.3

osutab aruandele Olukorrast siseturul pakutavate teenuste strateegias, mis toob välja tohutu vastuolu integreeritud EL-i majanduse visiooni ning tegeliku, Euroopa kodanike ja teenustepakkujate poolt kogetava olukorra vahel pärast siseturu väljakujundamiseks ettenähtud kümne aasta möödumist;

1.4

toetab algatust õigusliku raamistiku loomiseks, mis hõlbustaks teenuste pakkujail oma tegevuse sisseseadmist ning mille alusel oleks tagatud teenuste vaba liikumine liikmesriikide vahel. Nii teenuste pakkumine kui ka tarvitamine tuleb lugeda põhiõiguste avalikuks tagamiseks ning seetõttu tagada õiguskindlus.

1.5

peab õigeks, et direktiiv lähtub põhimõtteliselt asukohariigi printsiibist. See tähendab, et teenuse pakkuja allub esialgselt ainult selle liikmesriigi seadustele, kus ta loodi. Põhimõte eeldab võrreldavat kaitset igas liikmesriigis, st tervishoiunõuded, tarbijakaitse ning muud turvalisuse nõuded on omavahel võrreldavad. Loomulikult laieneb vastastikuse tunnustamise printsiip, mis tagab kaupade vaba liikumise siseturul, ka teenindussfääri;

1.6

peab tähtsaks, et teenusepakkujatel võimaldatakse siseneda teiste liikmesriikide turgudele juba eelnevalt teadaolevatel tingimustel;

1.7

märgib aga, et asukohariigi põhimõtte sisu ja rakendusala jääb ettepanekus direktiiviks selgusetuks. Asukohariigi põhimõtte sisseviimine oleks problemaatiline eriti sotsiaal- ja tervishoiuteenuste valdkonnas. Sotsiaal- ja tervishoiuteenuste puhul peab juba praegu järelvalve alluma sihtriigi seadustele ja seda peavad teostama selle riigi ametiasutused.

1.8

kaalutleb praktilisi ettepanekuid lihtsustatud haldamiseks ja peab neid põhimõtteliselt mõttekaks. Kavandatavad lihtsustamismeetmed ning elektrooniliste vahendite kasutuselevõtt protseduuride täitmiseks on teenindussfääri vabaturu loomisel elutähtsad;

1.9

peab eriti tähtsaks, et direktiiv sätestab vastastikuse informatsiooni ja teabevahetuse tingimused tagamaks teenuste pakkujatele reaalse ligipääsu ühisturule ning võimaldamaks teenuste kasutajail kogu EL-i ulatuses riskivabalt teenuseid kasutada;

1.10

tervitab tõsiasja, et kavandatav direktiiv põhineb liikmesriikide vastastikusel usaldusel ja toetusel ning muuhulgas loob eelduse olemasolevate sätete ühiseks võrreldavuse kontrolliks eesmärgiga luua teeninduse vabaturg.

2.1

toetab horisontaalset lähenemist raamdirektiivi koostamisel. See võimaldab loobuda üksikasjalike sätete vastuvõtmisest ning tagab liikmesriikides oluliste sätete ühtsuse;

2.2

toonitab aga, et selline horisontaalne lähenemine peidab endas ohtu kokkulangevusteks juba olemasolevate sektorispetsiifiliste Ühenduse regulatsioonidega;

2.3

kiidab seetõttu heaks, et direktiiv näeb oma rakendusalal ette mõningaid üldisi erandeid taoliste kattumiste vältimiseks. Need erandid puudutavad finantsteenuseid, elektroonilist teabevahetust, telekommunikatsiooni pakette käsitlevaid võrkusid ja transporditeenuseid. Võimalus mõjutada maksustamist ja ametivõimude tegevust on selgesõnaliselt välistatud;

2.4

osundab aga, et peamine eesmärk on rakendada direktiivi kumulatiivselt ja ühenduses EL-i teiste õigusaktidega;

2.5

kardab, et selle tulemusena võidakse kahjustada mõningaid sektorispetsiifilisi sätteid, kuna kavandatavat direktiivi võidakse kasutada kõigil juhtudel, mida ei ole erisätetes välja toodud. Kahtluste korral tuleb lähtuda eeldusest, et jõusolevad sektorispetsiifilised sätted juba reguleerivad vastavaid alasid lõplikult või et üksikuid punkte pole tahtlikult reglementeeritud;

2.6

nõuab, et direktiivi kumulatiivse rakendamise võimalus sektorispetsiifilistel aladel ning jõustunud sätete olemasolul oleks selgesõnaliselt välistatud. Taolistel juhtudel tuleb välistada võimalus, et direktiiv lisaks uusi ja täiendavaid regulatsioone;

2.7

tunnistab, et planeeritavate asukohamaa printsiipi järgivate ülderandite eesmärk on tagada kooskõla kehtivate õigusaktidega. Asukohamaa printsiip ei rakendu teenindussektori valdkondades, kus juba eksisteerivad või kuhu on planeeritud sektorispetsiifilised sätted. Siia hulka kuuluvad näiteks postiteenused, elektri-, gaasi- ja veevarustus, töötajate lähetamine, jäätmete transport, kutsekvalifikatsioonide tunnustamine ning haiglateenuste kulude hüvitamisega seotud lubade süsteemid;

2.8

viitab sellele, et asukohariigi põhimõte võib karistada ausaid ettevõtjaid ja tarbijaid, kuna see muudab võimalikuks mööda hiilimise kõrgetest ametialase kvalifikatsiooni või osutatud teenuse kvaliteedi alastest sisemaistest standarditest. Seetõttu tuleb takistada asukohariigi põhimõtte kasutamist lihtsalt siseriiklikest, majandustegevuses valitsevatest eeskirjadest mööda hiilimiseks.

2.9

viitab lisaks sellele, et ettepanekus direktiiviks pole mingil moel tegeldud hetkel arutlusel oleva ettepanekuga direktiiviks ajutiste töötajate töötingimuste kohta (COM 2002/149).

2.10

märgib, et kuigi direktiiv ei saa olla kohaldatav, näeb see neil aladel osaliselt ette täiendavad konkureerivad regulatsioonid. Eriti puudutab see alljärgnevaid alasid: kutsestandardite tunnustamist täiendatakse kutsekindlustuse ja ärialane teabevahetuse osas, tööliste lähetamist täiendatakse lisaettekirjutustega, mis ületavad administratiivküsimusi ning meditsiiniteenuste hüvitamisele lisatakse uusi ettekirjutusi;

2.11

kardab, et see võib viia konkureerivate sätete paljususeni ning puuduliku läbipaistvuseni;

2.12

rõhutab, et direktiivi sätted, mida on võimalik fikseerida võrdselt hästi nii kehtivates kui ka kavandatavates eeskirjades, peavad samuti kajastuma erisätetes. See võimaldab edaspidi vältida, et iseenesest sektorispetsiifilise arutelu käigus tuleks tegelda ka selle direktiiviga. Nagu senised direktiivi puudutavad läbirääkimised näitavad, on oht nende jätkumiseks ilmnenud juba nii mõnegi teema suhtes;

2.13

näeb erisätetega konkureerimise probleemi eelkõige seoses töötajate lähetamisega ettepandud sätete osas;

2.14

märgib, et lisaks menetlus- ja pädevuseeskirjadele – erinevalt asukohamaaprintsiibist kuulutatakse pädevaks sihtkohamaa – sisaldab direktiiv ka teisi olulisi sätteid, mis tulenevad vahetult kehtiva direktiivist Töötajate lähetamine teenuste osutamise raames ning seega teda täiendavad või temaga võistlevad. Meetmed, mida liikmesriik võib kontrollimisel tarvitusele võtta, on määratletud ning seega ka piiratud. Ettepaneku direktiiviks artikkel 17 (5) näeb küll esmalt ette erandi asukohariigi põhimõtte kehtimises töötajate lähetamisel. Komitee veendumuse kohaselt muudab aga ettepaneku direktiiviks artiklis 24 ettenähtud igasuguste kohustuste kehtestamise keeld artikli 17 (5) eriregulatsiooni absurdseks. Sest jääb lahtiseks, mil moel peaks asukohaliikmesriik teada saama võimalikest rikkumistest saatjariigis, mis omakorda ei tohi enam mingit kontrolli ega uurimist teostada. Isegi oletades, et see oleks võimalik, jääb jätkuvalt lahtiseks, kuidas asukohariik võõras riigis, milles tal pole mingeid suveräänseid õigusi, peaks tegevusse astuma;

2.15

osutab, et osaliselt nähakse ohtu, et kontrollide efektiivsus võiks väheneda ning et kavandataval direktiivil on seetõttu otsene mõju direktiivi Töötajate lähetamine teenuste osutamise raames reguleerimisalale;

2.16

tunnistab asjakohaseks, et direktiivi Töötajate lähetamine teenuste osutamise raames kontrolli käsitlevad sätted tuleb fikseerida ka käesolevas direktiivis, kuivõrd taoline kontroll praktikas vajalikuks osutub;

2.17

arvab, et direktiivist ei selgu, missuguses mahus saaks seda rakendada nii tundlikul alal, nagu seda on üldist majandushuvi pakkuvad teenused. Tunnistatakse, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määratlemine, organiseerimine, rahastamine ja kontrollimine see kuulub siseriiklike, piirkondlike või kohalike võimude pädevusse;

2.18

viitab, et üldist majandushuvi pakkuvad teenuste kaasamine teenuste direktiivi rakendusalasse ja eesmärk, mille poole sellega püüeldaks – arendada edasi Ühenduse siseturgu ja tagada sisepiirideta ruum ka üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele – kitsendaks märgatavalt pädevate siseriiklike, regionaalsete ja kohalike ametiasutuste mänguruumi;

2.19

tervitab selgesõnaliselt tõsiasja, et tänaseni toimunud direktiivi puudutavates läbirääkimistes on komisjon selgitanud, et direktiiv ei ole suunatud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste iseärasustele ning ei kavatse ei liberaliseerida ega tühistada monopolide õigusi;

2.20

märgib, et seda mõtet ei ole direktiivis senini kajastatud;

2.21

nõuab selle mõtte kajastamist ning et üldist majandushuvi pakkuvad teenused jäetaks põhimõtteliselt direktiivi rakendusalast välja (ja seda mitte ainult asukohamaa printsiipi käsitlevas osas) tõrjumaks direktiivi kohaldamisel tekkida võivaid diskussioone ning vältimaks vajadust ühtlustada see sektor lühikese aja jooksul üleeuroopaliste üldsätetega. Samuti ühtiks see komisjoni seisukohaga, mida väljendatakse hiljutises Valges Raamatus, mis käsitleb üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid;

2.22

rõhutab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata tervishoiule ja sotsiaalkindlustusele kui eriti tundlikele aladele;

2.23

paneb ette, et ka see üldist majandushuvi pakkuvate teenuste valdkond tuleb direktiivi rakendusalast selgesõnaliselt välja jätta. See vastaks komisjoni hiljutises Valges Raamatus üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kohta väljendatud kavatsusele, võttes arvesse sotsiaalsete ja tervishoiuteenuste iseärasuste erilist tähtsust, esitada 2005. aastal teatis, mis käsitleb just neid teenuseid;

2.24

märgib, et eelnimetatud sektoris luuakse ettepanekuga direktiiviks uued sätted, mis võistlevad olemasolevate sätetega;

2.25

paneb ette, et kõik võimalikud õigusloomealased parandused, kuivõrd nende rakendamine Euroopa Ühenduste Kohtu õigusemõistmises tõepoolest vajalik näib, tuleb fikseerida vastavates erisätetes. Seetõttu tuleb kustutada teenuste direktiivi artikli 23 sätted;

2.26

loeb soovitavaks, et kui direktiivis viidatakse mingile muule eeskirjale, siis tuleb kõnealuse eeskirja pealkirjale selgesõnaliselt osutada, et muuta direktiiv kergemini loetavaks;

2.27

rõhutab kohalike ja regionaalsete omavalitsuste tähtsust käesoleva kavandatava direktiivi rakendamisel. Neile omavalitsustelele esitatakse märkimisväärseid nõudmisi;

2.28

arvab, et direktiivi rakendamisel ei ole piisavalt arvestatud selle mõjuga kohalikele ja regionaalsetele omavalitsustele. Direktiiv on suunatud liikmesriikidele, kuid puudutab tegelikult kohalikke ja regionaalseid omavalitsusi, mis peavad hakkama tegelema direktiivi ellurakendamisega ja seda oma igapäevases haldustegevuses;

2.29

osutab, et esialgselt võivad selles kontekstis kompetentsi-puudutavad probleemid tekkida juhtudel, kus direktiivi rakendamine regionaalsel ja kohaliku tasandil eeldab uusi struktuure, ühetaolisi haldusmeetmeid või laiaulatuslikku koostööd. Regulatsioonid nagu see, mis näeb ette, et “luba peab võimaldama teenuseosutajale juurdepääsu teenusega seotud tegevustele või tal neid sooritada kogu asjaomase riigi territooriumil” (artikkel 10 lõige 4) või ühtsete kontaktpunktide rajamine, kus on võimalik teostada kõiki teenuse osutamisega alustamiseks nõutavaid protseduure ja formaalsusi (artikkel 6), lähevad näiteks föderaalsetes riikides vastuollu põhiseaduse alustega. Komitee meenutab, et põhiseaduslepingu kohaselt peab EL austama liikmesriikide rahvuslikku identiteeti, mis väljendub nende fundamentaalses poliitilises ja põhiseaduslikus struktuuris;

2.30

kardab, et kõik siseriiklikud loamenetlused langevad direktiivi rakendusalasse ja seoses sellega tuleb kontrollida, kas neid tuleks säilitada või vajadusel kõrvaldada või kohandada ja igal juhul lihtsustada. Niivõrd ulatuslikud sekkumised liikmesriikide menetlusõigustesse on ebaproportsionaalsed. Seetõttu tuleb selgitada, et direktiivi rakendusalasse langevad ainult vahetult esmase loaga majandustegevuse alustamiseks seotud loamenetlused. Kõik menetlused, mis on seadusega ette nähtud kaalukatel põhjustel üldhuvi säilitamiseks ka väljaspool majandustegevuse valdkonda, tuleb rakendusalast välja arvata.

2.31

kardab, et direktiivi rakendamine regionaalsel ja kohalikul tasandil võib põhjustada liigset reguleerimist ja üleadministreerimist;

2.32

juhib tähelepanu asjaolule, et direktiivi rakendamine regionaalsel ja kohalikul tasandil vajab ettenägematuid kulutusi tööjõu ja rahastamise osas. Teravalt tulevad need probleemid päevakorda, kui tegemist on piiriülese koostööga, elektroonilise infovahetusega, ühtsete kontaktpunktide loomisega ja nendevahelise tegevuse koordineerimisega, kontrollimisega, kas olemasolevad sätted ühilduvad direktiivi eesmärkidega, ning hiljem võetud meetmetele vastastikuse hinnangu andmisega liikmesriikide poolt;

2.33

märgib, et Komisjon ei ole maininud midagi üldiste kulutuste kohta, eriti mis puudutab rahalisi kulutusi. Seni on välja toodud ainult komisjoni enda kulutused (umbes 3,4 milj eurot);

2.34

soovib, et vastavad kalkulatsioonid tehtaks ka võimaliku mõju kohta üksikutele liikmesriikidele;

2.35

peab hädavajalikuks, et üleminekuperioodil oleks tagatud toetus või kompensatsioonimehhanismid. Ilma taolise abita ei ole regionaalsed ja kohalikud omavalitsused suutelised piisavalt kiiresti läbi viima planeeritud piiriüleste protseduuride lihtsustamist. Väga tähtis on, et regionaalseid ja kohalikke omavalitsusi ei asetataks liiga suure koormuse alla;

2.36

on teadlik, et selles kontekstis võib regionaalsel ja kohalikul tasandil tekkida igasuguseid igapäevaelu puudutavaid probleeme. Üheks neist võib osutuda näiteks keeleprobleem, kui tekib vajadus suhelda teiste liikmesriikide võimuorganite või teenustepakkujatega, samuti tunnistuste, sertifikaatide, tõendite või muude dokumentide tunnustamisega, mis on teenustepakkujatele väljastatud teistes liikmesriikides ning seega muus keeles. Sama kehtib ka elektrooniliste vahendite kasutamisel protseduuride täitmiseks;

2.37

peab vajalikuks, et vähemalt üleminekuperioodil arvestataks taoliste probleemidega, lubades tuleks näiteks sertifitseerimata tõlgete kasutamist;

2.38

peab võimalikuks ette näha probleeme planeeritavate meetmetega, et oleks tagatud teenuste kvaliteet ning kontroll teenustepakkujate tegevuse üle. Kuna rakendub asukohamaa printsiip, osutub võimuorganite vaheline riikidevaheline koostöö ainsaks kasutada olevaks võimaluseks tegelemaks tülikate teises liikmesriigis registreeritud teenusepakkujatega. See omakorda võib viia soovimatute viivitusteni;

2.39

tervitab ulatuslike vastastikust abi käsitlevate tingimuste lisamist direktiivi teksti, mis võimaldavad tegutseda ühiselt eelnimetatud ohtude vältimisel;

2.40

kutsub Euroopa Komisjoni üles arvestama koos loodava komisjoniga kontrollimiseks vajalike täiendmeetmete sätestamisel ka regionaalsete ja kohalike omavalitsuste huvidega. Kui direktiivi rakendamisel peaksid tekkima uued ja ettenägematud kontrollimehhanismidega seotud probleemid, tuleb needki sobilikult ja praktiliselt lahendada;

2.41

juhib tähelepanu, et kutsekogud võivad seista silmitsi samasuguste probleemidega nagu riiklikud haldusorganid. Probleemid võivad tekkida teenustepakkujatega, kes on registreeritud oma territooriumil, kuid tegutsevad teises liikmesriigis. Kui kutsekogud täidavad riiklikke ülesandid, põrkavad nad direktiivi rakendamisel kokku samasuguste probleemidega kui liikmesriikide võimuorganidki;

2.42

rõhutab vajadust tagada direktiivi rakendamisel kutsekogude senise tegevuse piiranguteta jätkumine ka tulevikus. Hetkel kehtiv kohustusliku liikmelisuse skeem nõuab teise liikmesriiki tegevust laiendada soovivalt teenusepakkujalt otsekontakti selle riigi pädeva kutsekoguga. On tähtis, et ühtsete kontaktpunktide loomise ja tagamise protsessis arvestataks praegusi pädevusi ja ülesannete jagunemist;

2.43

on teadlik, et kutsekogude ees seisavad uued väljakutsed ja ülesanded, mis on seotud nende kui võimalike ühtsete kontaktpunktidega või uute käitumiskoodeksite väljatöötamisega EL-i tasandil;

2.44

palub liikmesriikidel, regionaalsetel ja kohalikel omavalitsustel ning kõikidel asjasthuvitatud osapooltel õigeaegselt valmistuda uuteks, direktiivi rakendumisel tekkivateks väljakutseteks;

2.45

rõhutab, et pole vajadust asuda kaitsepositsioonidele, vaid kasutada võimalusi, mis avanevad kõigile teenustepakkujatele ja kodanikele kõigis liikmesriikides ja ühtsel siseturul.

18.2.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 43/22

1.1

on seisukohal, et komisjoni kaks teatist, mis käsitlevad “Euroopa Liidu patsientide mobiilsuse ja tervishoiu arengusuundade kõrgetasemelise kajastamise järelkaja” ning “Sotsiaalse kaitstuse moderniseerimine kvaliteetse, kättesaadava ja jätkusuutliku tervishoiu ning pikaajalise hoolduse väljaarendamiseks: toetus riiklikele strateegiatele, kasutades avatud kooskõlastusmeetodit”, kujutavad endast raamistikku, mis pakub üldist strateegiat jagatud nägemuse väljatöötamiseks Euroopa tervishoiu ja sotsiaalse kaitstuse süsteemide osas. Neid kahte teatist tuleks seetõttu vaadelda koos ning regioonide komitee teeb ettepaneku neis väljapakutud algatuste ja protsessidega seotud edasise töö paralleelseks kooskõlastamiseks;

1.2

rõhutab, et ühine Euroopa strateegia jagatud nägemuse väljatöötamiseks Euroopa tervishoiu ja sotsiaalse kaitstuse süsteemide kohta ei tohi endaga kaasa tuua EL-i volituste suurenemist tervishoiusüsteemis. Jagatud Euroopa nägemus tervishoiu- ja sotsiaalkaitse süsteemidest ei pea tähendama liikumist harmoniseerimise ega läbipaistmatute regulatiivsete algatuste suunas. Tervishoid – ja selle korraldamine ning rahastamine – kuulub liikmesriikide pädevusse ja vastutusalasse ning seda tuleb austada. Subsidiaarsuspõhimõttest tuleb kinni pidada;

1.3

märgib, et mõnedes liikmesriikides on regionaalsed ja kohalikud omavalitsused vastutavad tervise- ja tervishoiusektori eest. Regioonide komitee ja neis valdkondades vastutavad regioonid tahaksid seetõttu olla kaasatud ühise Euroopa tervishoiustrateegia loomisse ja anda sellesse oma panuse. Eriti tuleb arvestada komitee seisukohaga otsuste ja initsiatiivide puhul, mis puudutavad kohalike ja regionaalsete omavalitsuste ülesandeid ja nende volitusi tervise- ja tervishoiu sektoris;

1.4

usub, et regionaalsed ja kohalikud omavalitsused kaasatakse algatuste elluviimisse jagatud, globaalse Euroopa tervishoiustrateegia loomiseks, näiteks tervishoiu indikaatorite või võrdlusuuringute väljatöötamise näol. Seetõttu on regioonide komitee arvamusel, et regionaalsete ja kohalike omavalitsuste esindajad peaksid olema tervise- ja meditsiiniteenistuse kõrgetasemelises grupis, mis toetab komisjoni mitmetes keskse tähtsusega valdkondades, kaasa arvatud patsientide õiguste ja kohustuste väljatöötamine, vabade võimsuste jagamine erinevate tervishoiusüsteemide vahel ja piiriülene koostöö; Euroopa teabekeskuste kindlaksmääramine ning uutele tervishoiutehnoloogiatele hinnangu andmise kooskõlastamine. Seetõttu kutsub regioonide komitee komisjoni üles tagama, et regionaalsed ja kohalikud omavalitsused oleksid selles grupis esindatud;

1.5

tunneb, et erilist tähelepanu tuleb pöörata uutele liikmesriikidele, et tegeleda ühiste ja eelseisvate tervishoiualaste väljakutsetega. Selge prioriteet tuleks anda uute liikmesriikide toetamisele tervishoiualaste abinõude väljatöötamisel ja inimeste tervisliku seisundi parandamisel, et vähendada liidu siseselt olemasolevaid ebakõlasid ja tasakaalustamatust ning jõuda näitajatelt järkjärgult EL-i kõrgeimale tasemele.

2.1

tunneb rahulolu komisjoni tõdemusest, et kui soovitakse rahuldada vajadust kindlustada kõrgel tasemel inimeste tervise kaitse nagu seda defineeritakse kõigis ühenduse poliitikates ja tegevustes (asutamislepingu artikkel 152(1)), tuleb suurendada tervise, tervishoiusüsteemide ja tervishoiu eest vastutavate poliitiliste võimude kaasatust. On elulise tähtsusega, et ühenduste algatuste mõjuga arvestataks uute poliitikate üldise mõju hindamisel ning et selline hindamine peaks arvesse võtma ka vastasmõju ühenduse reeglite ja nende mõju vahel liikmesriikide tervishoiusüsteemidele ning riiklikele tervishoiupoliitilistele eesmärkidele. Võttes arvesse, et tervis, tervishoiusüsteemid ja tervishoid on paljudes liikmesriikides kohalike ja regionaalsete omavalitsuste vastutusalas, soovitab regioonide komitee kaasata regionaalne ja kohalik tasand;

2.2

on sellest tulenevalt seisukohal, et on eluliselt tähtis selgitada välja, milline mõju on sellel ühenduse õigusest tulenevale kodanike õigusele otsida arstiabi teistes liikmesriikides ning saada sellise teises liikmesriigis osutatud arstiabi eest hüvitist, nagu on sätestatud direktiivi ettepanekus, mis käsitleb siseturu teenuseid ning määruses 1408/71, milles käsitletakse sotsiaalse kaitstuse skeemide kooskõlastamist;

2.3

kutsub komisjoni üles, et komisjon veenduks tervishoiu ja teenuse osutamise võrdlemisel, nagu see on sätestatud teenuste direktiivi ettepanekus, et tervishoid ei muutuks turustamisobjektiks, mis juhindub ainult majanduslikust kasust, vaid et see vastupidiselt põhineks ka kriteeriumidel, mida kasutatakse rääkides inimese tervisest, ravist ja elukvaliteedist;

2.4

soovitab, et oma töös levitada ja parandada infot kodanike õiguste kohta vastavalt ühenduse õigusele, peaks komisjon kaitsma üksiku liikmesriigi õigust koostada eeskirju õiguste ja kohustuste kohta, mis puudutavad tervishoiusüsteemi nende oma sotsiaalkaitse skeemide raames ning erinevaid tingimusi, mis kehtivad erinevate teenuste kohta liikmesriikide tervisekindlustuse süsteemide raames;

2.5

on ka seisukohal, et tegemist ei ole mitte ainult küsimusega kodanike õiguste tagamisest ühenduse õiguse raames ning selle probleemi kohta avaliku info pakkumises. Rohkem tähelepanu tuleks pöörata võimalustele kindlustada tundliku ja kättesaadava süsteemi olemasolu, mis võimaldaks kõigil patsientide gruppidel kasutada olemasolevaid õigusi ja võimalusi. See tagab, et nõrgemad patsientide grupid, näiteks vanemad inimesed, kellel ei ole sotsiaalset võrgustikku, ning vaimse puudega inimesed saaksid oma õigusi realiseerida vastavalt ühenduse õigusele. Et see nii läheks, on näiteks vältimatult vajalik, et oleks saadaval info, kui avalikkus seda nõuab, ning et sellisele infole järgneks kompetentne nõustamine ja suunamine üksikutes liikmesriikides;

2.6

palub algatuste väljatöötamisel, mis on ette nähtud vabade võimsuste ja tervishoiu piiriülese jagamise kindlustamiseks – ning samuti Euroopa kutsekvalifikatsiooni tunnustamise reeglite rakendamisel ning jätkuva lihtsustamisprotsessi käigus – hoolitseda selle eest, et algatustel ei oleks negatiivset mõju meditsiinipersonali ja tervishoiutöötajate vajalikule jaotumisele liikmesriikide vahel – näiteks uute liikmesriikide kahjuks;

2.7

tunneb rahulolu, et komisjon tunnustab struktureeritud üldise tervishoiu tehnoloogia hindamise tähtsust, mis võib osutuda kindlaks aluseks tervishoius kasutatavate seadmete, toodete ja tehnikate hindamisel ja dokumenteerimisel;

2.8

tunneb, et selles suhtes võib struktureeritud ja kooskõlastatud, Euroopa tasandil toimuv koostöö anda liikmesriikidele selge lisandväärtuse, kui pidada silmas kogemuste vahetamist, teadmiste jagamist ja protseduuride lihtsustamist, mis on seotud arengutega tervishoiutehnoloogias;

2.9

on seisukohal, et juurdepääs kõrgetele standarditele vastavatele usaldusväärsetele andmetele ja infole on otsustava tähtsusega liikmesriikide igasuguse tegevuse seisukohalt, mille eesmärgiks on määrata kindlaks parimad tavad ja võrrelda standardeid, ning et see on järelikult mitmete väljapakutud algatuste rakendamise seisukohalt vältimatuks tingimuseks. Nagu komisjon rõhutab, peaks Euroopa süstemaatilise andme- ja infosüsteemi jaoks vajalik raamistik olema loodud koostöös teiste antud valdkonnas tegutsevate osapooltega, ning seda tuleks kooskõlastada OECD ja WHO jätkuvate algatuste ja tööde raames antud valdkonnas. Pidades silmas võrreldavaid andmeid ja infot sõltub meetmete rakendamine ja uute skeemide realiseerimine üksikutest liikmesriikidest;

2.10

arvab, et komisjon peaks tegema rohkem, kindlustamaks, et regionaalsed ja kohalikud omavalitsused, kes on vastutavad tervishoiusüsteemide ja tervishoiu eest, oleksid kaasatud ja osaleksid tervishoiuteenuste ja meditsiiniteeninduse alases koostöös ning selles küsimuses loodud grupi töös.

3.1

tervitab komisjoni üldist eesmärki selles teatises, nimelt määratleda ühine raamistik liikmesriikide toetamiseks tervishoiu ja pikaajalise hoolduse reformimisel ja arendamisel, mis lähtub sotsiaalse kaitstuse süsteemist, kasutades “avatud kooskõlastamise meetodit”;

3.2

võib toetada kolme üldist eesmärki: hoolduse kättesaadavus kõigile, tuginedes õiglusele ja solidaarsusele, kvaliteetse tervishoiuteenuse pakkumine ja sellise hoolduse pikaajalise rahalise jätkusuutlikkuse kindlustamine;

3.3

leiab, et üldise ühise raamistiku loomine ja üldiste eesmärkide kindlustamine võib aidata astuda vastu tulevastele väljakutsetele nagu demograafiline vananemine, püsivad probleemid seoses kättesaadavusega, mida iseloomustab ebavõrdsus tervishoiu ja teenuste kättesaadavuse osas, tasakaalustamatus kvaliteetsete teenuste pakkumise ja avalike vajaduste vahel, ning rahaline tasakaalustamatus teatud süsteemides;

3.4

rõhutab, et indikaatorite ja võrdlusanalüüside kriteeriumide koostamise protsessi käigus tuleb täielikult respekteerida liikmesriikide vastutust tervishoiuteenuse pakkumise ja tervishoiu korraldamise eest, võttes arvesse erinevaid ja vastukäivaid tingimusi üksikutes liikmesriikides; siiski tuleb jälgida, et indikaatorid toetuksid võimalikult suurel määral juba ligipääsetavatele andmetele. Liiga suur hulk indikaatoreid tähendaks kohalikele ja regionaalsetele omavalitsustele vastuvõetamatut lisatööd;

3.5

rõhutab sellega seoses, et tervishoidu ja tervishoiuteenuseid korraldavad mitmetes liikmesriikides regionaalsed ja kohalikud omavalitsused, kellel on lisaks sellele tihti olulisi ülesandeid tervisekasvatuse ja tervisealase ennetustöö valdkonnas, samuti ka seoses koduhooldusega, tänu millele on paigutamine hooldusasutustesse harvem vajalik või pole enam üldse vajalik, mistõttu neid tuleks oluliste osapooltena ning vastavalt avatud kooskõlastamise meetodi põhimõtetele kaasata riiklike tegevuskavade koostamisse ning indikaatorite ja võrdlusanalüüside kriteeriumide loomisse;

3.6

nõuab, et mõned koostatud indikaatorid peaksid olema seotud kvaliteediga, kuna on raske pelgalt kvantitatiivsete indikaatoritega kajastada niinimetatud “naiselikke” väärtusi, nagu vanurite eest hoolitsemine ja kõrge elukvaliteedi võimaldamine. Seetõttu ei tohiks tervishoiu kvaliteeti vaadelda pelgalt rentaabluse seisukohalt, vaid ka pakutavate erinevate teenuste ulatusest lähtuvalt.

3.7

soovib sellele lisaks rõhutada, et nende indikaatorite loomine ja võrdlusanalüüsi kriteeriumide rakendamine vastavuses avatud kooskõlastamise meetodi kasutamisega peaks arvestama ka üksikute liikmesriikide erinevaid lähtepunkte;

3.8

nõuab komisjonilt kogemuste vahetamise ja parimate tavade võrgustiku arendamise toetamist, sest võrgustik on avatud kooskõlastamise meetodi tähtsaks osaks;

3.9

tervitab keskendumist muudele tervise ja tervishoiu seisukohalt olulistele poliitikatele ning on seisukohal, et tihedam kooskõlastamine teiste poliitiliste protsessidega, näiteks tööhõivestrateegiaga, on tähtis, et saavutada ühised eesmärgid. Seetõttu tunneb regioonide komitee rahulolu, et tähelepanu koondatakse investeeringutele tervishoiutöötajate põhi- ja täiendõppesse, tuginedes elukestva õppimise põhimõttele ning töötervishoiu ja -ohutuse poliitikate formuleerimisele ning kvaliteetsete töökohtade loomisele. Varsti võimaldab see hoida personali tervishoiusektoris ning hõlbustab – loodetavasti – uute töötajate leidmist, mis on tähtis, et tulla toime demograafilise vananemise ja tööjõunappuse ühise väljakutsega;

3.10

on seisukohal, et teravdatud fookus marginaalsetele gruppidele, näiteks vanuritele, kellel puudub 'turvavõrk', etnilistele vähemustele ja madala sissetulekuga gruppidele, on esmase tähtsusega, et saavutada üldine eesmärk, milleks on tervishoiu õiglane kättesaadavus kõigile inimestele. Selles seoses tuleb astuda samme, dubleerides liikmesriikide omapoolseid pingutusi asjade muutmiseks, et töötada välja tugisüsteem sellistele marginaalsetele gruppidele, nii et ebavõrdsus tervishoiu alal väheneks. Sellise tugisüsteemi arendamiseks on vaja kaasata ja mobiliseerida kõik asjaomased osapooled

18.2.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 43/26

1)

Ebaseaduslikud tegevused ja terrorism on ühed kõige suuremad ohud Euroopa Liidu sisuks olevatele demokraatia- ja vabaduseideaalidele ja rahuväärtustele.

2)

Inimeste, infrastruktuuri ja seadmete, sealhulgas transpordivahendite turvalisust sadamates ja turvalisusega seotud külgnevates piirkondades tuleb kaitsta ebaseaduslike tegevuste ja nende laastava mõju eest. See kaitse oleks kasulik nii transpordi kasutajatele, majandusele kui ka ühiskonnale tervikuna.

3)

Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu võtsid [päev/kuu/2003] vastu määruse (EÜ) nr 725/2004 meretranspordi turvalisuse kohta. Selle määrusega kehtestatavad täiustatud turvameetmed on vaid osa meetmetest, mis on vajalikud piisava turvalisustaseme saavutamiseks kogu meresõiduga seotud transpordiahela ulatuses. Määruse reguleerimisala piirdub laeva pardal ja laeva/sadama vahetus kokkupuutekohas võetavate turvameetmetega.

4)

Ilma et see piiraks liikmesriikide riikliku julgeoleku alaseid eeskirju või meetmeid, mida võidakse võtta Euroopa Liidu asutamislepingu VI jao alusel, tuleks põhjenduses 2 kirjeldatud turvalisuse-eesmärgi saavutamiseks võtta sadamapoliitika alal kohaseid meetmeid, kehtestades ühtseid norme ühenduse kõigis sadamates piisava turvalisustaseme saavutamiseks.

5)

Liikmesriigid peaksid selgitama välja üksikasjalike turvaanalüüside põhjal turvalisususe suhtes olulise sadamaala täpsed piirid ning otsustama, missugused meetmed on sadamate piisava turvalisuse tagamiseks vajalikud ning võtma arvesse asjaomaste kohalike ja regionaalsete omavalitsuste seisukohti. Need meetmed peaksid sõltuma kehtestatud turvatasandist ja kajastama sadamaosade erinevaid riskiprofiile.

6)

Liikmesriigid peaksid koostama sadamate turvaplaanid, milles oleks sadama turvaanalüüsi tulemusi täielikult arvesse võetud. Turvameetmete tõhusaks toimimiseks on vaja ka selget ülesannete jaotust kõigi osapoolte vahel ja meetmete regulaarset läbiharjutamist. Ülesannete jaotuse ja õppuste korra vormistamine sadama turvaplaani lisana aitab nii sadamate turvalisuse ennetus- kui ka parandusmeetmeid oluliselt tõhustada.

7)

Liikmesriigid peavad tagama komisjoni ja liikmesriigi vahelise teabekeskuse toimimise.

8)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid.

9)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise kord. Tuleb ette näha kord direktiivi kohandamiseks, võttes arvesse suundumusi rahvusvahelistes õigusaktides, ja direktiivi lisade üksikasjalike sätete kohandamiseks või täiendamiseks kogemusi arvesse võttes, laiendamata selle reguleerimisala.

10)

Et liikmesriikidel ei ole võimalik pakutud eesmärki, nimelt kohaste meetmete tasakaalustatud kehtestamist ja rakendamist meretranspordi ja sadamapoliitika alal, piisavalt saavutada ja seda saab direktiivi Euroopa mastaabi tõttu paremini saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid asutamislepingu artiklis 5 kehtestatud lähimusepõhimõtte kohaselt. Samas artiklis sätestatud proportsionaalsusepõhimõtte kohaselt piirdutakse käesolevas direktiivis põhiliste ühiste normidega, mis on vajalikud sadamate turvalisuse eesmärkide saavutamiseks, ega ületata selleks otstarbeks vajalikku ulatust.

1.1.1

on seisukohal, teatud sadamate kaitseks terrorirünnakute eest on tarvis täiendavaid turvameetmeid kaitsmaks ettevõtteid sadama läheduses, mis võiksid olla terrorirünnakute sihtmärgiks, sealhulgas kütuseladusid ning keemiliste ainete ja väetiste tootmiskohti.

1.1.2

on seisukohal, et iga liikmesriik peab võimalike meetmete vajalikkuse ja ulatuse kindlaks määrama konkreetse sadama esindajatega konsulteerides;

1.1.3

on seisukohal, et mitmesuguste turvatasandite vahel valimine lähtudes normaalsest, kõrgendatud või ähvardavast ohust ei ole sadamavõimude otsustada, vaid on horisontaalse iseloomuga küsimus.

1.2.1

komitee rõhutab lähimuspõhimõtte tähtsust, eriti hiljuti vastu võetud põhiseaduse lepingu ja uue protokolli lähimuse põhimõtte rakendamise kohta valguses.

1.2.2

peab positiivseks, et ettepanek rajaneb samale struktuurile ja julgeolekuorganitele kui määrus (EÜ) nr 725/2004, mille kaudu võib vajaduse korral luua turvasüsteemi, mis hõlmab kogu meretranspordiahelat alates laevadest, laeva/sadama kokkupuutekohast ja sadamatest üldiselt kuni sadamaala/tagamaa kokkupuutekohani;

1.2.3

tervitab asjaolu, et liikmesriigid peavad määrama kindlaks, millistes piirides direktiivi oma sadamates kohaldada. See tuleks otsustada konsulteerides asjaomaste kohalike ja piirkondlike ametiasutustega. Tuleb läbi viia riskide/vajaduste põhianalüüs, et määrata kindlaks, millistes sadamates on vaja turvameetmeid täiustada;

1.2.4

tervitab ka asjaolu, et liikmesriigid peavad tagama sadamate nõuetekohase turvaanalüüside ja turvaplaanide väljatöötamise, turvatasandite kehtestamise ja teatavakstegemise ning nende muudatustest teatamise ning sadamate turvalisusega tegeleva asutuse nimetamise. Lähimuspõhimõtte kohaselt tuleb jätta analüüside, plaanide ja asutuste vajadus iga liikmesriigi otsustada, konsulteerides asjaomaste ametiasutuste ja kohalike ja piirkondlike asutustega, võttes arvesse liikmesriigi hinnangut ohule ning kohalikule ja piirkondlikule olukorrale;

1.2.5

tervitab ettepanekut määrata igas sadamas sadama turvalisusega tegelev ametnik, et tagada sadama ja ka sellega külgnevate ettevõtete turvaanalüüside ja -plaanide, mida liikmesriik konsulteerides sadama turvaametnikuga vajalikuks peab, kehtestamise, uuendamise ja järelkontrolli nõuetekohane koordineerimine ning määrata igas liikmesriigis teabekeskus vajalike teadete edastamiseks teistele liikmesriikidele ja komisjonile;

1.2.6

ei pea vajalikuks üldist nõuet moodustada igas sadamas turvakomitee, sest need tuleks moodustada tegelikust vajadusest lähtuvalt;

1.2.7

on seisukohal, et turvaanalüüside ja -plaanide ja sadama turvameetmete rakendamise kontrollimise korra kohta pakutud miinimumnõuded tuleks esitada üldiste nõuannete ja soovituste, mitte määruste kujul;

1.3.1

on seisukohal, et karistused direktiivi kohaselt vastuvõetavate siseriiklike õigusaktide rikkumise eest peab kehtestama liikmesriik. Et enamikul liikmesriikidest juba on piisavad õigusaktid, ei ole üldiselt vajadust täiendavaid kriminaalõiguse akte vastu võtta.

1.4.1

kutsub komisjoni üles analüüsima hoolikalt sadamate turvalisuse parandamise ettepanekuga kaasnevaid kulusid. Pakutud direktiivi tulemusena plaanide ja mitmesuguste meetmete ning järelevalve ja kontrolli korra jms kehtestamisega kaasnevad kulud peab katma suures osas liikmesriik, et vältida merereisijate ja kaubaveo kulude kasvu tasemele, mis ajendaks üleminekut muude, vähem keskkonnasõbralike või vähem ohutute veoliikide kasutamisele.

18.2.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 43/35

1)

Umbes 80 % Euroopa Liidu kodanikest elab linnastutes ja on selge, et mitmetes neist on tõsiseid keskkonnaprobleeme. Linnastute keskkonnaprobleemid mõjutavad eeskätt linnaelanikke, kuid neil on negatiivne mõju ka ümbritsevale piirkonnale, mis puutub keskkonda ja elukvaliteeti.

2)

Keskkonna olukorra parandamiseks Euroopa Liidus on vaja rohkem ressursse ning paindlikku strateegiat, mis arvestaks Euroopa linnade eripäraga. Tegemist peaks olema pikaajalise strateegiaga, mis ühilduks EL-i säästva arengu poliitikaga.

3)

Et see strateegia oleks efektiivne, on oluline, et see seaks sisse seose paranenud linnakeskkonna ja võimaluse vahel saada kasu Euroopa Liidu toetustest erinevates poliitika valdkondades.

4)

See strateegia peaks ühtlasi EL-i siseselt kaasa tooma sotsiaalse integratsiooni ja õiglased keskkonnatingimused, võttes samal ajal arvesse vaeste riikide vajadust ressursside järele ning pannes aluse põlvkondadevahelisele õiglusele.

5)

Pidades silmas muutuvaid tingimusi linnades ning subsidiaarsuse põhimõtet, peaks kohalike omavalitsuste kanda jääma põhiline vastutus abinõude väljatöötamise eest, mida mõnes konkreetses linnastus rakendada tuleb.

1.1

tervitab komisjoni teatist kui esimest sammu linnakeskkonna temaatilise strateegia suunas, mida nõuti EL-i kuuendas keskkonnaalases tegevusprogrammis. Tulevasel temaatilisel strateegial on linnakeskkonna kvaliteedi parandamise osas suur kaal. Seetõttu on oluline teadvustada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli ja vastutust EL-i säästva arengu strateegias püstitatud eesmärkide saavutamiseks.

1.2

rõhutab fakti, et linnakeskkond on keerukas valdkond. Et saavutada säästev areng linnastutes ja aglomeratsioonides, tuleb keskkonnaaspektid seostada majanduslike aspektidega, näiteks konkurentsivõime ja regioonide tööhõivega, ning sotsiaalsete aspektidega, näiteks segregatsiooni ja integratsiooniga. Kaasata tuleks ka kultuuriaspektid.

1.3

väärtustab komisjoni otsust käsitleda küsimust töötamisest “integreerituma lähenemise suunas”. Arendada tuleb niihästi horisontaalset/valdkonnaülest lähenemist (poliitika valdkondade ja erinevate osapoolte vahel) kui vertikaalset lähenemist (erinevate haldustasandite vahel), et saada globaalne ülevaade säästvast linnaarengust.

1.4

hindab fakti, et komisjon aitab kujundada ühiseid eesmärke ja indikaatoreid linnakeskkonna järelmeetmeteks. Kuid on tähtis, et neid kasutataks juhisena, mitte ettekirjutusena.

1.5

leiab, et on tähtis, et linnu ja nende lähemaid ja kaugemaid tagamaid käsitletaks vastastiku sõltuvatena, s.t. järgides ESDP (Euroopa ruumi arenguplaani) seisukohta.

1.6

hindab fakti, et komisjon kavatseb edendada ökoloogilist haridust ja kogemustevahetust ning teadusuuringuid linnakeskkonna valdkonnas.

1.7

sooviks meenutada komisjonile Euroopa Linnahartat, mis võeti vastu kohalike ja regionaalsete omavalitsuste kongressil (CLARAE), mis kujutab endast Euroopa Nõukogu konsultatiivorganit. Linnahartas kirjeldatakse linnastute keerukust.

1.8

väärtustab fakti, et komisjon püüab saavutada paljut, rõhutades vajadust struktureeritud lähenemise järele linnahalduses, pidades silmas lisanduvat valdkonnaülest tööd, ning lihtsustades järel- ja võrdlevaid uuringuid eesmärgiga parandada linnakeskkonda.

1.9

Rõhutaks ka vajadust, et uued linnahaldussüsteemid oleksid strateegilised ja toimiksid üle linnastu ja külgnevate alade administratiivpiiride.

1.10

seab kahtluse alla komisjoni ettepaneku töötada välja eraldi plaan linna transpordisüsteemide jaoks. Üheks säästva linnakeskkonna tähtsamaks aspektiks on just nimelt fakt, et see ühendab transpordisüsteemid maa-arendusega, ning seda on kõige lihtsam saavutada regionaalsel ja kohalikul tasandil.

1.11

julgustaks komisjoni levitama parimaid tavasid transpordi valdkonnas, mis puutub koostöösse ja koordineerimisse niihästi erinevate ametkondade kui erinevate transpordiliikide vahel eesmärgiga muuta transport tõhusamaks ja vähendada selle mõju keskkonnale.

1.12

tervitab fakti, et komisjonil tuleb välja töötada ühine metodoloogia hoonete ja hoonestatud keskkonna säästvuse hindamiseks; see oleks instrumendiks mida kasutada uute ehituste ning oluliste saneerimistööde korral.

1.13

on seisukohal, et komisjon ei peaks täiendama direktiivi 2002/91/EÜ nõuetega, mis ei ole seotud keskkonnategevuse energiaalase tulemuslikkusega. Riikide seadusandlused tuleb direktiiviga täielikult vastavusse viia ning direktiivile tuleb enne täiendavate ettepanekute kavandamist hinnang anda.

1.14

väärtustab komisjoni ettepanekut kavandada riiklikud säästva ehitustegevuse programmid ning nõustub, et avaliku sektori ehitusprojektide pakkumisprotseduurides peab sisalduma säästvuse nõue.

1.15

hindab fakti, et komisjon julgustab säästva linnakorralduse mudeleid ning ehitusmaa kasutamise eelistamist roheliste alade kasutamisele eemärgiga saavutada säästev linnaareng, mis põhineb kõrgtihedal linnakeskusel.

1.16

ei soovita komisjonil kavandada suuniseid kõrgtiheda segakasutusega ruumiplaneerimise jaoks. Ei toeta ka ettepanekut, mille kohaselt komisjon peaks määratlema ehitusmaa ja rohelised alad või töötama välja muid suuniseid spetsiifilistes linnakujunduse küsimustes. Regioonide komitee on seisukohal, et ruumiplaneerimine kulub riigi, regioonide ja kohalike omavalitsuste kompetentsi, ning et igal riigil on omaenese kultuurilised ja topograafilised iseärasused, ehitusalased traditsioonid jne.

2.1

aktsepteerib, et komisjon pakub õigusega välja ambitsioonikaid eesmärke jätkusuutlikuma linnakeskkonna tarbeks. Ta usub aga siiski, et komisjoni roll on ainult esitada ettepanekuid poliitiliste raamtingimuste osas ja leppida kokku eesmärkide suhtes, aga mitte panna ette õiguslike raamtingimusi nende saavutamiseks.

2.2

on seisukohal, et on tähtis, et kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega integreeritaks kõik linnakeskkonda puudutavad EL meetmed olemasolevatesse keskkonna juhtimise kavadesse või –süsteemidesse ja et nad põhineksid nendel ja toetaksid kohalikke ja regionaalseid omavalitsusi nende püüdlustes säästvuse suunas.

2.3

on seisukohal, et keskkonnajuhtimise kavasid ja keskkonnajuhtimissüsteeme tuleb jätkuvalt hinnata vastavalt nende keskkonnakasulikkusele, ning arendada need seejärel välja avaliku sektori jaoks, keskendudes säästvale linnaarengule.

2.4

on seisukohal, et on oluline, et EL transpordisüsteeme ja mobiilsust puudutavad meetmed tunnustavad häid tulemusi andnud olemasolevaid transpordi- ja mobiilsuskavasid, ja põhinevad neil, ja toetavad kohalikke omavalitsusi subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte osas.

2.5

on seisukohal, et jätkusuutlik linnatranspordi kava peab tuginema integreeritud lähenemisele, mis on kooskõlas kohaliku ja regionaalse tasandi sotsiaal-, keskkonna- ja majanduspoliitikatega. Regionaalne ja kohalik tasand on kõige sobivamaks tasandiks, et kujundada välja jätkusuutlikud suurlinnastunud piirkonnad ning probleemide ja osalejate tegevuse ühtse lähenemisviisiga koordineerimiseks.

2.6

julgustab meetodite väljatöötamist, mis lihtsustaksid siirdumist säästvamatele transpordiliikidele, arendamist vajavate valdkondadena võib nimetada majanduse juhtimise instrumente, mobiilsuse juhtimist ning intelligentseid transpordisüsteeme (ITS).

2.7

soovitab alternatiivina seadusandlikule lahendusele töötada välja instrumendid ja meetodid kokkulepete saavutamiseks, millega kallutada liikmesriike säästva linnaarengu poole. Regioonide komitee nõuab komisjonilt linnaarengu lepete kavandamist, mis toimiksid näiteks kooskõlas avatud kooskõlastamismeetodiga ja Ålborgi hartaga või kolmepoolsete lepete kavandamist. Siinkohal on oluline, et regionaalsele ja kohalikule tasandile antaks vajalik mõju ning vajalikud ressursid, võimaldamaks nende osalemist.

2.8

nõuab komisjonilt ressursside väljatöötamist kogemuste ja teadmiste vahetamiseks võrgustike kaudu. Võrgustikega seotud püüdlused Interreg IIC raames võiksid olla mudeliks, millele toetuda näiteks Elu ja Linn programmides.

2.9

suhtub positiivselt komisjoni ettepanekusse, et liikmesriike tuleks julgustada välja töötama säästva linnaarengu piirkondlikke strateegiaid. Need tuleks kujundada linnade ja aglomeratsioonide säästva arengu strateegiateks.

2.10

Suhtub positiivselt komisjoni ettepanekusse, et liikmesriike tuleks julgustada rajama riiklikke või piirkondlikke keskusi, et toetada linnu info, erialaste teadmiste ja nõuannetega. Need keskused peaksid võitlema linnade ja aglomeratsioonide säästva arengu eest.

2.11

on seisukohal, et enne uute süsteemide kavandamist tuleb läbi töötada need ulatuslikud riiklikud püüdlused, mida paljud liikmesriigid teevad säästva linnaarengu edendamiseks sellistes valdkondades nagu ehitusmaterjalide keskkonnaohustust käsitlev märgistus või vanadest, keskkonnaga mitte arvestavatest materjalidest ehitatud hoonete renoveerimine. Sellele lisaks usub komitee, et iga uue süsteemiga kohanemiseks vajalike harmoniseerimisalaste abinõudega ei tohiks kaasneda jõupingutuste dubleerimist, bürokraatia ega kulude kasvu.

2.12

soovitab rõhutada fakti, et mitmed komisjoni ettepanekud on seotud standardite, süsteemide, näitajate ja meetodite loomisega, et muuta võimalikuks eri riikide võrdlemine. Komitee usub, et on väga tähtis töötada välja süsteemid, mis ei avaldaks survet ressurssidele ega suurendaks kulutusi ning bürokraatiat regionaalsete ja kohalike omavalitsuste jaoks.

2.13

on seisukohal, et on väga tähtis, et kõik ettepanekud oleksid paindlikud ja lihtsad, mis puutub erinevate riikide olukorda ja vajadustesse.

2.14

on seisukohal, et on tähtis, et komisjoni ettepanekud edendaksid järkjärgulist lähenemist ega looks pinget linnade vahel, kes suudavad ettepanekuid kohe ellu viia, ning selliste linnade vahel, kes neid koheselt järgida ei suuda.

2.15

on seisukohal, et komisjon peab selgitama, mida mõeldakse “linnade” ja “linnapiirkondade” all. Vajaduse korral võib määratlused töötada välja igas liikmesriigis eraldi.

2.16

rõhutab vajadust, et temaatiline strateegia arvestaks pidevalt seoseid linakeskkonna ja selle tagamaa vahel ja võimalusel tuleks ette näha kokkuleppeid ja koostööd asjaomaste linnaväliste alade omavalitsustega.

18.2.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 43/38

1)

liikmesriikide vastastikune solidaarsus ja abistamine Euroopa Liidu territooriumil toimuvate looduskatastroofide või inimese tekitatud katastroofide korral on rahvusvahelise ühenduse moraalne põhikohustus ning aluspõhimõte ja määratlev põhimõte;

2)

Euroopa Liit peab kohaldama rahvusvahelise koostöö raames kõrgemaid solidaarsuspõhimõtteid ka kolmandate riikide suhtes, keda tabavad eelnimetatud katastroofid;

3)

viimastel aastatel on nii Euroopa Liidus kui ka väljaspool selle piire looduskatastroofide riskidega kokkupuutumine märgatavalt sagenenud. Selle tagajärjel on Euroopa Liidul eluliselt tähtis astuda samme komisjoni koordineerimis- ja kiirreageerimisalase võimekuse tugevdamiseks;

4)

kaasaegsel ja tõhusal kodanikukaitsesüsteemil on kaks põhilist alustala, nimelt koordineerituse kõrge tase ja kogu ühendust hõlmav läbimõeldud operatiivvahendite ja väga spetsiifiliste kiirreageerimisüksuste võrgustik;

5)

liikmesriikide ja regioonide käsutuses olevate inim- ja materiaalsete kodanikukaitseressursside laialdane üleeuroopaline võrgustik aitab oluliselt tagada looduskatastroofide ohvrite kiireid päästeoperatsioone kohapeal ning mobiliseerida ja koordineerida kohalikke operatiivvahendeid kahjustatud piirkonna välise abiga;

6)

pärast Euroopa Liidu kodanikukaitsealase suutlikkuse tugevdamist peab ühendus tegelema tõsiselt ja otsusekindlalt ennetamisküsimustega, et looduskatastroofide esinemissagedust võimalikult piirata ning leevendada nende looduskatastroofide negatiivset mõju, mida ei ole võimalik ennetada;

1.1

kiidab heaks komisjoni teatises Euroopa Liidu kodanikukaitsealase operatiivvõimekuse tugevdamise kohta esitatud üldise tegevuskava solidaarsuse ja koostöö vaimus, mida Euroopa Parlament toetab rahvusvahelise ühenduse aluspõhimõttena;

1.2

on seisukohal, et tuleb lähtuda terviklikust perspektiivist, mis hõlmab kõiki ühiskonna katastroofide eest kaitsmise aspekte, sealhulgas ennetavaid meetmeid, kodanikekaitset ja jätkumeetmeid

1.3

peab kohalikke ja regionaalseid omavalitsusi Euroopas kaasaegse ja tõhusa kodanikukaitse tähtsaks struktuuri- ja organisatsiooniliseks mudeliks tänu nende haldusalastele õigustele ning nende otsesele kokkupuutumisele oma kodanike turvalisuse ja piirkonna pärandiga ning vastutusele nende eest;

1.4

on seisukohal, et organisatoorne võimekus, mida regioonid on viimastel aastatel looduskatastroofidega, metsatulekahjudega ning tööstus- ja transpordiõnnetustega toimetulemisel on ilmutanud, võib olla tähtsaks üldiseks mudeliks Euroopa tõhusa ja kaasaegse kodanikukaitsesüsteemi väljatöötamisel, mis on võimeline reageerima Euroopa Liidu piires ja väljaspool seda tekkivatele kriisiolukordadele;

1.5

usub, et liikmesriikides, regioonides ja kohalikes omavalitsusüksustes on kindlalt juurdunud aktiivne kodanikukaitsealane kultuur, mis on arenenud kogu Euroopa Liitu hõlmavaks läbimõeldud võrgustikuks. See algab kohalikul tasandil ja on ühendatud kõrgeimal institutsionaalsel tasandil. Ametiasutustel ja eriti regioonidel peab olema hea kiire alarmeerimise ja koordineerimise võime, s.t vahetu juurdepääs mitmesugustele kogu territooriumil paiknevatele hädaolukorra ressurssidele, võime mobiliseerida oma inim- ja materiaalseid ressursse kiiresti katastroofipiirkonda ning võime koordineerida väliste inim- ja materiaalsete ressursside saabumist

1.6

rõhutab, et ühenduse uue kodanikukaitsemehhanismi jaoks on eluliselt tähtis omada hädaolukordade seireks ja juhtimiseks kiireid ja kvaliteetseid info- ja sidesüsteeme, sest ilma nendeta ei ole võimalik saavutada katastroofiohvrite päästetööde tõhusat koordineerimist;

1.7

peab vältimatuks Euroopa seirekeskuse ühendamist riiklike ja piirkondlike kodanikukaitseoperatsioonidega ühe statsionaarse kiirreageerimise sidevõrgustiku kaudu;

1.8

loodab, et teatises esitatud suuniste rakendamisega kaasneb sidevõimaluste standardite ning piirkondlike kodanikukaitseoperatsioonide juhtimise sertifitseerimine Euroopa tasandil, et tagada nende hädaolukorras tegutsemise põhijõudude tõhusus ja usaldusväärsus;

1.9

on seisukohal, et Euroopa kodanikukaitsealaste andmebaaside pidevaks uuendamiseks ning tõhusa ja kiire reageerimise tagamiseks hädaolukorras peaksid piirkondlikud ja riiklikud kodanikukaitsekeskused olema hädaolukorrale reageerimisel esmane teabeallikas inim- ja materiaalsete ressursside ja kogemuste kohta. Siseriiklike asutuste juba olemasolevad andmebaasid tuleks ühtlustada Euroopa andmebaasidega;

1.10

on seisukohal, et arvestades liikmesriikide ja regioonide pikaajalisi kogemusi levinumate või korduvate katastroofidega toimetulemisel, peaks oluline üleeuroopaline strateegiline eesmärk olema Euroopa Liidus juba olemasolevate inim- ja materiaalsete ressursside üksteisega kooskõlastamine ja koordineerimine;

1.11

on seisukohal, et haruldastes või vähemtuntud hädaolukordades tegutsemiseks realistlike stsenaariumide väljatöötamiseks ja pääste- ja kiirreageerimisoperatsioonide tarbeks kõige sobivamate inim- ja materiaalsete ressursside väljaselgitamiseks tuleb nimetada ametisse ühenduse tasandil ekspertrühm.

1.12

on seisukohal, et liikmesriikide inim- ja materiaalsete ressursside operatiivvõimekust välitingimustes aitavad oluliselt kindlaks määrata ühised kodanikukaitseoperatsioonid. Ühiste operatsioonide abil saab kindlaks määrata, kas osalevad riigid suudavad oma operatsioone tõhusalt integreerida ja neid kohapeal tihedalt koordineerida tsiviilametiasutustega, kelle vastutus kohapeal on eelkõige tähtis side-, juhtimis- ja kriisijuhtimisvõrgustikus.

1.13

rõhutab, et Euroopa kiirreageerimisjõudude loomise ja lõpliku väljaarendamise käigus tuleks luua võimalikult laialdased võimalused piiriüleseks koostööks, eriti ühisteks naaberregioonide või piiriäärsete regioonide kodanikukaitseõppusteks.

2.1

soovitab lasta koostada ja uuendada siseriiklike asutuste andmebaasides juba juurdepääsetavate andmetega ühtlustamise teel inim- ja materiaalsete ressursside andmebaasi mitmesuguste hädaolukordade tarbeks asutustel, kes valdavad asjakohast teavet oma institutsionaalsetel eesmärkidel ning hoiavad oma valitsemisala territooriumil käigus ööpäevaringselt töötavaid kodanikukaitse hädaolukorra operatiivkeskusi;

2.2

teeb ettepaneku, et selle andmebaasi teabeallikate hulka kuuluksid ka riiklikud kodanikukaitse operatiivkeskused, kogudes teavet nende tähtsamate materiaal- ja inimressursside ja kvalifitseeritud spetsialistide kohta. Andmebaas peaks hõlmama ka piirkondlikke kodanikukaitse operatiivkeskusi, kogudes teavet nende kohalike omavalitsuste üldiste ressursside ja spetsialiseeritud kiirreageerimisüksuste kohta;

2.3

soovitab, et lisaks teabele erinevateks hädaolukordadeks eraldatavate finants- ja operatiivressursside kohta peaksid kõikidel eelnimetatud teabevõrgustiku tasanditel osalejad esitama andmebaasi nimekirja konkreetsetest hädaolukordadest, millega konkreetsed operatiivüksused nende territooriumil või väljaspool seda tegelevad;

2.4

soovitab lülitada andmebaasi: nimekirja ulatuslikest rahvusvahelistest kodanikukaitseoperatsioonidest, mida operatiivkeskus oma territooriumil koordineerib.

2.5

soovitab uuendada andmebaasi kehtestatud ajakava kohaselt iga kuue kuu järel;

2.6

soovitab leida ühistel kodanikukaitseõppustel õige tasakaalu riiklike jõudude suuremate spetsialiseeritud ressursside ja piirkonna hädaolukorras reageerimise ressursside vahel, mis on saanud spetsiaalse koolituse elanikkonna otseseks abistamiseks koordineeritult omavalitsuse ja muude riigi ja piirkondlike jõududega;

2.7

kutsub üles komisjoni võtma endale ülesandeks kavandada ja arendada piiriüleseid operatsioone piiriäärsete piirkondade aktiivsel osavõtul. See võimaldaks piirkondadel ühendada oma kodanikukaitsealaseid kogemusi ja luua tugeva operatiivbaasi, millele rajaneksid Euroopa kiirreageerimisjõud;

2.8

soovitab määratleda korduvate, eriti kiiresti levivate looduskatastroofide, näiteks metsatulekahjude puhul tegutsemiseks parimad kiirreageerimise tavad. Selle saavutamiseks võiks võrrelda eri piirkondades kasutatavaid varase hoiatuse ja hädaolukorras reageerimise taktikaid;

2.9

soovitab astuda samme kodanikukaitse- ja sõjaliste jõudude koostalitlusvõime parandamiseks, et tagada vaid relvajõududele kättesaadavate eriressursside kiire kohalesaatmine või täiendavate eriressursside, näiteks helikopterite kohalekutsumine keeruliste või laia levikuga looduskatastroofide puhul lisaks kodanikukaitsejõududele;

2.10

soovitab, et õigeaegse teavitamisega seotud probleemide lahendamiseks, tagamaks hädaolukorra kiiret hindamist ja viivitamatut tõhusa abi andmist, peavad piirkondlikud ööpäevaringselt tegutsevad päästekeskused olema võimelised suhtlema reaalajas otse riigi ja EL päästekeskustega, vältides selliselt teabe liikumist kaudsete kanalite kaudu, mis infovoogu aeglustavad või moonutavad.

2.11

soovitab luua spetsiaalse Euroopa kodanikukaitse sidevõrgustiku, mis ühendab kõiki piirkondlikke ja riiklikke päästekeskusi Euroopa seirekeskusega;

2.12

teeb ettepaneku kohustada teavitama Euroopa seirekeskust hädaolukordadest, mille puhul piirkondlik kodanikukaitsekeskus kutsub katastroofipiirkonda väliseid ressursse. Piirkondlik keskus peaks teavitama Euroopa keskust ka kriisiolukorra lõppemisest.

2.13

soovitab suurendada rahalist toetust hädaolukordades sekkumistele ja Euroopa kodanikukaitsesüsteemi loomisele. See rahastamine ei ole oluline mitte ainult liikmesriikide vastastikuse solidaarsuse tugevdamiseks sellises rahvusvahelises ühenduses nagu Euroopa Liit, vaid võimaldab ka integreerida ja koordineerida EL liikmesriikide ja piirkondade väga spetsiifiliste jõudude ja üksuste tegevust, kellel on vaja integreeritult oma operatsioone koordineerida.

18.2.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 43/42

1)

kohalikud ja regionaalsed võimuorganid on alati tervitanud noorsoopoliitikale pööratavat tähelepanu, olles kindlal veendumusel, et EL, liikmesriigid ja ka kohalikud ja regionaalsed omavalitsused peavad muutma noortele omaseks sõnumi, et on oluline osaleda aktiivselt ühiskonanelus siseriiklikul tasandil, eelkõige selleks, et anda noortele võimalus märkimisväärselt kaasa aidata demokraatliku, solidaarsusel põhineva, aga ka majanduslikult ja kultuuriliselt tugeva ja konkurentsivõimelise Euroopa loomisele;

2)

Euroopa Liidu äsjase laienemise valguses peavad kohalikud ja regionaalsed võimuorganid Laekeni deklaratsiooni, mis lisati Euroopa Ülemkogu 14. ja 15. detsembri 2001. aasta lõppjäreldustele, oluliseks ja äärmiselt päevakajaliseks, sest see kirjeldab ühe peamise väljakutsena, mis Euroopa Liidu ees seisab, küsimust “kuidas tuua kodanikke ja eriti noori lähemale Euroopa kuvandile ja institutsioonidele”. See väljakutse oleks tulnud sõnastada selliselt, et see väljendaks soovi tuua Euroopa projekt ja Euroopa institutsioonid kodanikele, eriti noortele, lähemale, eesmärgiga luua tihedam side noorte ja olemasolevate poliitiliste struktuuride vahel.

3)

kohalikud ja regionaalsed võimuorganid peavad ülioluliseks Euroopa Ülemkogu Lissaboni ja Barcelona istungjärkudel sätestatud strateegiliste eesmärkide saavutamist, mis on mõeldud muutmaks Euroopat “maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majanduseks”, ning on veendunud, et noorte liikuvus Euroopa piires on selle eesmärgi saavutamise eeltingimus. Seejuures tuleb aga jälgida, et nooremat põlvkonda ei vaadeldaks Euroopa noortepoliitika raames liialt instrumentaalsest aspektist. Noortepoliitika peaks tuginema eelkõige vaatenurgale, et noored on võrdväärsed Euroopa kodanikud, kelle käsutuses on potentsiaal ja võim, otsustamaks iseenese ja Euroopa tuleviku üle, millel on laiemas tähenduses tagajärjed ka Euroopa konkurentsivõimele ja majandusarengule;

1.1

nõustub komisjoniga, et Euroopa nooremate põlvkondade kiiresti muutuvat olukorda silmas pidades on noorteprobleemide ja noorte jaoks mõeldud meetmete puhul väga vajalik rakendada avatud koostöömeetodit, nagu seda kutsub tegema nõukogu;

1.2

tervitab komisjoni kasutatud meetodit, mida iseloomustab laiaulatuslik konsulteerimine asjaosalistega;

1.3

leiab, et temaga tuleb regulaarselt konsulteerida ja teda kursis hoida seoses komisjoni valges raamatus “Uus hoog Euroopa noortele” esile toodud nelja esmatähtsa teemaga, eriti arvestades, et kohalikud ja regionaalsed võimuorganid on oma ametlike kohustuste tõttu olnud alati seotud algatuste käivitamisega noorte aktiivse osalemise julgustamiseks kogukondades, kus nad elavad;

1.4

nõustub komisjoni tähelepanekuga, et noorte huvikaotus poliitika vastu on murettekitav, aga see-eest osalevad nad sageli ühiskondliku tegevuse teistes valdkondades, nagu vabatahtlikus töös, ja see on samuti aktiivse kodanikuosaluse viis. Regioonide komitee usub seetõttu, et poliitikud peaksid tegema esimese sammu ja vaatama üle, mis mulje nad endast noortele jätavad, ning arendama välja töömeetodid suurema demokraatliku toetuse saavutamiseks noorte hulgas. See kehtib sugugi mitte viimases järjekorras RK kohta, mis võiks tegusamalt hoolitseda noorte liikmete -- nii naiste kui meeste – toomise eest oma ridadesse, kes oma nooruse ja poliitilise tegevuse toel kohalikul ja regionaalsel tasandil võiksid kaasa aidata töö parandamisele komitees.

1.5

on veendunud (mida on lisaks käesolevale dokumendile väljendatud ka regioonide komitee varasemates selleteemalistes arvamustes), et “Euroopa noorsoopoliitika peaks olema nähtav kõikidel haldus- ja poliitilistel tasanditel ja kõikides riikides ning seda tuleks edastada nende kanalite kaudu ja sellises keeles, mida Euroopa noored kasutavad” (CdR 309/2003 fin). Seoses sellega tervitab regioonide komitee Euroopa noorteportaali loomist, mis asub aadressil: http://www.europa.eu.int/youth/index_fr.html.

2.1

leiab, et poliitika noortele lähendamiseks tuleb kõigepealt kindlaks teha kõige sobivam lähenemisviis ja selle saavutamiseks on, nagu komisjon nõukogule oma teatise üldeesmärki selgitades õigesti välja toob, oluline omandada Euroopa noorsoovaldkonnas järjekindlad, asjakohased ja kvalitatiivsed teadmised ning näha arvamuste vahetamise, dialoogi ja võrgustike loomise kaudu ette, millised vajadused tekkivad tulevikus, et saaks teha õigeaegset, tõhusat ja jätkusuutlikku poliitikat;

2.2

nõustub komisjoni poolt üldeesmärgi all paika pandud täiendavate eesmärkidega ja tervitab asjaolu, et komisjon on lisaks neile sektoritele, millele liikmesriigid neile antud küsimustiku vastustes algselt viitasid, näidanud avatust ka teiste oluliste noortega seotud sektorite suhtes. See on nii kiiresti muutuva sektori, nagu noortesektor, uurimiseks sobiva meetodi oluline tunnusjoon;

2.3

rõhutab, et kohalikud ja regionaalsed võimuorganid võivad mängida olulist rolli olemasolevate teadmiste ülesleidmisel noortega seotud sektorites ning kutsub nõukogu seda silmas pidama seoses liikmesriikide tasandil paika pandud tegevusliinidega; välja on toodud küll vajadus “teostada edasisi uuringuid, koguda statistilisi andmeid ja valitsusväliste organisatsioonide, noorteorganisatsioonide ja noorte endi praktilisi teadmisi kindlaks tehtud teemadel, et täita lünki ja pidevalt ajakohastada teadmisi nimetatud teemade suhtes”, kuid kohalikke ja regionaalseid võimuorganeid ei ole mainitud. Kui tahetakse, et need teadmised oleksid tõesti terviklikud ja ajakohased, tuleb neid taotleda ka kohalikul tasandil, ehkki riiklikult koordineeritult, et saavutada üldsiht, milleks on järjepidevad teadmised;

2.4

leiab, et sellise riiklikul tasandil koordineerimise kõige tõhusamaks mooduseks oleksid andmekogumisprojektid, millesse oleks otseselt kaasatud kohalikud ja regionaalsed võimuorganid, sest nemad saavad oma piirkonna noortega kergemini ühendust võtta, kuid selle tegemiseks peaksid nad saama kasutada kohaseid Euroopa rahalisi vahendeid;

2.5

õhutab komisjoni võtma arvesse koolide üliolulist rolli noori käsitleva valge raamatu nelja esmatähtsa teemaga seotud dokumentide koostamisel, sest koolid võivad olla noortele ideaalne kanal erinevate uurimisvaldkondade küsimustike koostamiseks. Kohalike ja regionaalsete võimude sotsiaalhoolekandeorganid võivad jõuda nende noorteni, kes sotsiaalselt ebasoodsa olukorra tõttu enam koolis ei käi;

2.6

usub, et kohalikel ja regionaalsetel võimuorganitel tasuks taotleda oma piirkonna paljude noorte nõuandeorganite või noortenõukogude aktiivset koostööd. Need nõuandeorganid on end juba näidanud suurepärase vahendina noorte kohta usaldusväärsete ja eriti just pidevalt ajakohastatavate teadmiste kogumisel kohalikul tasandil ning samal ajal aktiivse kodanikuosaluse edendamisel;

2.7

leiab, et noorte kohalikud osalus- ja huvigrupid, nagu näiteks noorte nõukogud, tuleks mõningates küsimustes varustada otsustuspädevuste ning piisavate ressurssidega. See annaks noortele võimaluse iseseisvalt otsuseid vastu võtta ja viia ellu mõningaid neid huvitavaid ja puudutavaid projekte. Tegeliku otsustuspädevusega varustatud noorte nõukogud edastavad noortele positiivse demokraatiapildi ja soodustavad nende kodanikuosalust.

2.8

kutsub komisjoni otseselt kaasama uute liikmesriikide kohalikke ja regionaalseid võimuorganeid ning edendama nende vahel parima tava levitamist, näiteks kogu Euroopa noortenõukogude vahelise mestimistegevuse ja kultuurikontaktide kaudu;

2.9

tõstab esile etnilisi ja keelelisi vähemusi kajastavate järjekindlate, asjakohaste ja kvalitatiivsete teadmiste otsimise olulisust Euroopa noortesektoris;

2.10

tervitab komisjoni valmisolekut luua Euroopa Liidu noorsooteadmiste võrgustik, kus osaleksid kõikide selle valdkonna asjaosaliste esindajad, arutamaks meetodeid ja tulevikuteemasid ning vahetamaks häid tavasid;

2.11

kutsub nii ruttu kui võimalik valmistuma praktiliste sammude astumiseks noorsooteadmiste võrgustiku loomiseks, millele komisjon viitab oma arutluses noorte paremat mõistmist ja tundmist käsitleva teatise neljanda eesmärgi üle, ning taotleb, et erilist hoolt kantaks regioonide komitee esindajate osalemise eest;

2.12

märgib, et oma vastustes komisjoni küsimustikule ei taotlenud liikmesriigid uusi struktuure teabe vahetamise, dialoogi ja võrgustike soodustamiseks ja edendamiseks, et tagada teadmiste nähtavus noorsoovaldkonnas ja näha ette tulevikuvajadusi, vaid soovivad toetuda vanadele võrgustikele ja suhetele, neid tõhusamalt kasutades ja juhtides. Kohalike omavalitsuste noorsootöö kontaktpunkte tuleks seetõttu tugevdada ja need võiksid toimida noortelt endilt tuleva teabe ideaalse kanalina;

2.13

nõustub komisjoniga, et hariduse edendamisel ning noorsoovaldkonnas töötavate teadlaste ja ekspertide – eriti noorte –, aga ka kõigi teiste noorsoovaldkonnas teadmisi koguvate asjaosaliste koolitamisel on väga oluline liikuvus ning kutsub komisjoni panema Euroopa tasandil paika strateegiaid, mis võivad suurendada nende organite teadlikkust, kuhu teadlased ja eksperdid kuuluvad, eriti aga koolide ja ülikoolide oma, sest – nagu komisjon ise märgib oma aruandes üliõpilaste, koolitustel osalevate isikute, vabatahtlike ning õpetajate ja koolitajate ühenduse piires liikumist käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. juuli 2001. aasta soovituse järelmeetmete kohta (KOM(2001) 21 lõplik) – vaatamata juba rakendatud strateegiatele “on haridus- ja koolitussüsteemides osalevate ja liikuvusmeetmetes osalevate isikute hulk ikka veel väga piiratud”.

2.14

leiab, et kooliõpetajatele tuleks luua koolitundides ja õppetöövälistes tegevustes head tingimused osalus- ja kogukonnaküsimuste selgitamiseks. Koolide juures tegutsevatele noorte osalus- ja huvigruppidele tuleks võimaldada kaasotsustamispädevusi seoses kooliruumidega ja näiteks ruumide organiseerimisega vabaajategevusteks ja seoses nende otstarbeka kasutamisega.

3.1

tervitab komisjoni selleteemalist detailset analüüsi, sest see küsimus on kohalikele ja regionaalsetele võimuorganitele alati oluline olnud, kuna vabatahtlike ühingud on eelkõige just kohalikul tasandil äärmiselt olulised, olles iga inimkogukonna elav ja aktiivne süda;

3.2

tervitab teavet, et paljud noored osalevad vabatahtlikes tegevustes ja märgib, et see on vastuolus oletusega, et noored ei ole aktiivsest kodanikuosalusest huvitatud. Regioonide komitee peab kohasemaks kirjeldada noori pigem “depolitiseerunuina” kui mittehuvitatuina, sest vabatahtlikud tegevused on – nagu komisjon isegi mainib – sotsiaalse osaluse vorm, õpetlik kogemus ning tööalase konkurentsivõime ja integratsiooni tegur;

3.3

arvab, et noored on ilmselt seetõttu poliitikast eemaldunud, et see paistab neile tegelikest probleemidest kaugele jäävat. Regioonide komitee meenutab oma hiljutist arvamust seoses noorte osalemist ja teavitamist käsitleva teatisega nõukogule selles osas, et kohalikud ja regionaalsed võimuorganid mängivad Euroopa noortepoliitikas otsustavat rolli, olles institutsioonidest kõige lähedasemas kontaktis nooremate põlvkondadega;

3.4

tervitab asjaolu, et komisjon tunnustab kohalike ja regionaalsete võimuorganite rolli olemasolevate noortele mõeldud vabatahtlike tegevuste paremaks muutmisel ning toonitab, et kohalikud ja regionaalsed organid saavad oma piirkonna noortega luua erilised suhted;

3.5

nõustub komisjoni märkusega, et noorte vabatahtlikud tegevused on riigiti märkimisväärselt erinevad ja et erinevate liikmesriikide olukord on kaugel sellest, et olla identne;

3.6

loodab, et kõik liikmesriigid märkavad vajadust soodustada noorte vabatahtlikku osalemist, kõrvaldades olemasolevad takistused. Konkreetsemalt on oluline, et liikmesriigid vabatahtlike staatust õiguslikult tunnustaksid, sest selle pidamine töötamisega võrdväärseks, nagu seda mitmes liikmesriigis tehakse, toob sageli kaasa märkimisväärselt ebasoodsaid tingimusi;

3.7

hindab seda, et komisjon tõstab teatises jälle esile vajadust julgustada vabatahtlike liikumist, nagu ta oli tungivalt kinnitanud ka aruandes üliõpilaste, koolitustel osalevate isikute ning õpetajate ja koolitajate ühenduse piires vaba liikumist käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. juuli 2001. aasta soovituse järelmeetmete kohta (6);

3.8

rõhutab, et noorte vabatahtlike tegevuste arendamisel, olemasolevate võimaluste läbipaistvuse suurendamisel, nende ulatuse laiendamisel ja kvaliteedi parandamisel on võtmeroll kohalikel ja regionaalsetel võimuorganitel. Näiteks võivad viimased luua “vabatahtlike teenuste keskusi”, toetamaks kohalikke vabatahtlike ühinguid ja “vabatahtlike kontaktpunkte”, juhatamaks noori nende ootustele kõige enam vastava vabatahtliku tegevuse vormini;

3.9

kutsub nõukogu ette valmistama konkreetset tegevussuunda, et soodustada riiklikul, regionaalsel ja kohalikul tasandil täieulatusliku vabatahtlike organisatsioonide registri loomist neis riikides, kus seda veel ei ole. Neis paikades, kus sellised registrid on olemas, on need osutunud äärmiselt väärtuslikuks vahendiks, mis annab pidevalt ajakohastatava pildi vabatahtlike ühendustest antud territooriumil. Nende registrite pidev ajakohastamine tähendab, et asjast huvitatud noored võivad alati saada eriomast teavet nende tegevuste kohta selles valdkonnas;

3.10

märgib siiski, et varasema perekondliku kogemuse puudumisel jõuavad noored vabatahtliku tegevuseni liigagi tihti juhuslikult ja et seetõttu tuleks soodustada koolides esimestest klassidest alates asjakohase teabe jagamist. Selleks võib näiteks korraldada kõnealustele vanusegruppidele kohandatud kohtumisi vabatahtlike ühendustes aktiivselt osalejatega. See oleks suurepärane näide kaasaegsest kodanikuõpetusest, mille eesmärgiks on noorte aktiivne kodanikuosalus. Seetõttu õhutab regioonide komitee komisjoni tunnustama koolide rolli ja vajadust tõsta õpetajate teadlikkust;

3.11

jagab komisjoni rõhuasetust, mida see väljendas kolmandas eesmärgis (edendada vabatahtlikke tegevusi, tugevdamaks noorte solidaarsust ja kodanikuosalust), parandada eeldusi selleks, et suureneks nende noorte osalus, kel on vähem võimalusi vabatahtlikuks tegevuseks; vabatahtlikud tegevused võivad nimelt kergendada noorte ühiskonda integreerimist;

3.12

on seisukohal, et määrava tähtsusega on tagada vabatahtliku tegevuse suhtes õigus- ja sotsiaalne kaitse, kuna seda iseloomustab tasu puudumine (aeg-ajaliseks erandiks on kulude hüvitamine) ja ulatuslik aja ja energia panustamine ning tihti on vajalik ka suur liikuvus. Lisaks tuleks takistada, et tasulised tegevused asendataks vabatahtliku tööga. Esmane vastutus sellise kaitse tagamise eest lasub riiklikul, regionaalsel ja kohalikul tasandil, ent EÜ asutamislepingu artiklite 137 ja 140 kohaselt võiks komisjon teha ettepaneku vabatahtliku tegevuse hartaks koostöö- ja koordineerimisinstrumendina;

3.13

tunneb heameelt, et komisjon on tõstnud esile vajadust tagada noorte vabatahtlike tegevuste tunnustamine, pidades silmas nende isiklike oskuste ja ühiskonnas osalemise hindamist. Regioonide komitee loodab, et hea tava levib kõikidel tasanditel kiiresti, nii et seda tunnustust pakuvad nii ametivõimud, eraettevõtted, sotsiaalpartnerid, kodanikuühiskond kui noored ise, nagu komisjon õigesti väidab neljanda eesmärgi tegevussuundades;

3.14

jagab komisjoni toetust noorte vabatahtlike kogemuste paremaks tunnustamiseks Euroopa tasemel toimuvate protsesside raamistikus ja teiste poliitikavaldkondade vahendite kaudu, eriti selliste meetmete abil nagu Europass, mida haridussektoris juba rakendatakse. Samasugust üliõpilaste liikumise motiveerimist saab rakendada ka selleks, et noored omandaksid vabatahtliku tegevuse kogemusi teistes liikmesriikides peale nende, kust nad ise pärit on;

3.15

kutsub komisjoni koostama ettepanekuid Euroopa Vabatahtliku Teenistuse (EVS) tegevuse koheseks laiendamiseks ning samal ajal soodustama liikmesriikides samasuguste projektide ettevalmistamist siseriiklikul tasandil, et ühendada ja rikastada ühenduse algatusi;

3.16

tervitab Euroopa põhiseaduslepingu eelnõu artiklis III.223 lõige 5 sisalduvat ettepanekut Euroopa vabatahtlike korpuse loomiseks, mille õiguslik seisund ja töömeetod määrataks kindlaks Euroopa seadustega; on seisukohal, et selline vabatahtlike korpus võiks pakkuda raamistikku Euroopa noorte ühiseks panuseks Euroopa Liidu humanitaarmeetmetesse;

3.17

toonitab, nagu ta on teinud ka hiljutistes arvamustes vabatahtliku tegevuse edendamise kohta, et võrdsel määral peavad olema kaasatud nii noored mehed kui naised, samuti need noorte rühmad, kelle jaoks aktiivne kodanikuosalus on sotsiaalsete või etniliste tegurite või füüsilise või vaimse puude tõttu eriti raskendatud.

4.1

suhtub positiivselt mõlemasse käesolevas arvamuses käsitletud komisjoni teatisse;

4.2

õhutab eriti, et komisjon teavitaks regioonide komiteed regulaarselt edusammudest seoses liikmesriikides rakendatavate tegevuskavadega, andes nii ruttu kui võimalik võimalikult palju teavet hea tava kohta. Noorsoosfääris toimuvate muutuste kiiruse tõttu tuleb arvestada, et ka asjaomased tavad muutuvad kiiresti;

4.3

õhutab liikmesriike konsulteerima kohalike ja regionaalsete võimuorganitega, nagu seda on tehtud teistes valdkondades, kaasa arvatud valge raamatu nelja prioriteedi puhul, kui koostatakse liikmesriikide aruandeid “noorte parema mõistmise ja tundmisega” ning “noorte vabatahtlike tegevustega” seotud prioriteetide elluviimisel tehtud edusammude kohta, mis on kavandatud 2005. aasta lõpuks.

4.4

näeb vajadust suuremaks paindlikkuseks praktilises poliitilises töös ja kutsub komisjoni kaaluma, kas oleks võimalik käivitada algatusi, teadvustamaks poliitikutele nende endi vajadust luua tihedamaid kontakte noorte kui oma mitmesugustes erisustes ühtse tervikuga, et neid paremini tundma õppida ja neid kaasata aktiivselt tegutsema tugeva, solidaarse kodanike Euroopa loomiseks ja on seisukohal, et regioonide komitee võiks partnerlusprogrammi loomisega noorte, komitees esindatud omavalitsuste valitud esindajate jaoks aidata kaasa poliitikute teadlikkuse tõstmisele;

4.5

kordab oma hiljutises noorte osalemist ja teavitamist käsitlevas arvamuses avaldatud tugevat toetust veendumusele, et Euroopa põhiseadusliku leppe eelnõu artikkel III-182 peaks tegema ettepaneku täiendada praegu kehtivate lepingute noorsoovaldkonda käsitlevaid sätteid, rõhutamaks, et Euroopa Liit soovib julgustada noorte osalemist Euroopa demokraatlikus elus.