22.12.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/1

1.

tervitab Kolmandat sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse aruannet. Nagu ka Teine aruanne, on see terviklik dokument, mis annab detailset infot kõigi EL-i poolt järgitavate poliitikate kohta;

2.

peab positiivseks viimastel aastatel saadud tulemusi seoses ühtekuuluvusega ning Euroopa Liidu regionaalpoliitika positiivset mõju seoses ühenduse sotsiaal- ja majandusliku ühtekuuluvuse kui terviku tugevdamisega; samuti korratakse, et lepingutes kinnitatud ühtekuuluvuspoliitika on kõige võimsam ja tähtsam instrument, mida kasutatakse solidaarsuse ja koostöö põhimõtete rakendamiseks, ning mis esindavad seega üht integratsiooni nurgakivi liidu inimeste ja territooriumide vahel;

3.

võtab arvesse fakti, et seoses EL-i laienemisega suureneb Euroopa Liidu rahvastik 380 miljonilt (EL15) 454 miljoni (EL25) või 485 miljoni (EL27) elanikuni. Kuid võrreldes sellise rahvastiku kasvuga umbes 20 % võrra suureneb EL-i RKP ainult 5 %! Keskmine SKP inimese kohta väheneb 12,5 %. Praeguse 84 miljoni elaniku asemel elab tulevikus 123 miljonit EL-i kodanikku mahajäänud piirkondades;

4.

tervitab tõsiasja, et Euroopa ühtekuuluvuspoliitika seab esikohale uued liikmesriigid, mis kinnitab Euroopa Liidu kohustust vähendada sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust laienenud Euroopa Liidus. Regioonide komitee on seda lähenemist kui solidaarsusavaldust uute liikmesriikidega algusest peale toetanud;

5.

märgib, et vaatamata saavutatud edusammudele säilivad senise EL15-s liikmesriigi mõnes piirkonnas mitmed sotsiaal-majanduslikud probleemid, mida näitab selgelt Kolmas ühtekuuluvusaruanne. See on muuhulgas seotud mahajäämusega SKT-lt elaniku kohta, kõrge tööpuudusega, madala majanduskasvuga, teadus- ja arendustegevusele tehtavate kulutuste ning välismaiste otseinvesteeringute puudumisega;

6.

toob esile, et 25-st või isegi 27-st liikmesriigist koosnevas Euroopas muutub sotsiaal-majanduslik tasakaalustamatus veelgi suuremaks, muutes vajalikuks järgida territoriaalse, sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse poliitikat, mis arvestab globaliseerumise mõju majandusele ja selle tagajärgi rahvusvahelise kaubanduse üha suuremat liberaliseerumist silmas pidades;

7.

väidab, et ühtekuuluvuspoliitika regionaalne mõõde, mille all mõeldakse liidu kui terviku harmoonilist arengut, tugevdades sotsiaalset ja majanduslikku ühtekuuluvust nagu sätestatud Euroopa Ühenduse Lepingu artiklis 158, on täna paikapidavam ja sobivam kui kunagi varem; Sellele lisaks meenutab regioonide komitee vajadust, et poliitika kujundamisel Ühenduse ja riiklikul tasandil arvestataks süstemaatiliselt regionaalse mõõtmega.;

8.

toetab ettepanekuid tugevdada partnerlust ja koostööd kohalike, regionaalsete, riiklike ja ühenduse võimude vahel kogu kavandamis- rakendamis- ja hindamiseprotsessi käigus struktuurifondidele ja ühtekuuluvusfondile; ning nõuab, et komisjon julgustaks liikmesriike kasutama võimalust sõlmida vajadusel kolmepoolseid lepinguid;

9.

märgib veel, et töö, mida tehakse Lissaboni strateegia eesmärgi saavutamiseks, on graafikust maas;

10.

on arvamusel, et komisjoni finantsettepanek - eraldada 0,41 RKT-st (võib suureneda kuni 0,46-le, kui arvestada ka maaelu ja kalanduse arenguabi) ning assigneerides 336,3 miljardit eurot kolme sihtala finantseerimiseks (78 % arengutaseme ühtlustamise sihtala; 18 % regionaalse konkurentsivõime ja tööhõive sihtala ning 4 % territoriaalne koostöö) on aktsepteeritav kompromiss tuleviku ühtekuuluvuspoliitikat silmas pidades;

11.

usub sellele lisaks, et kui soovitakse saavutada ühtekuuluvuspoliitikat, mis vastaks liidu auahnetele plaanidele Lissaboni strateegia osas, siis tuleb sel otstarbel eraldada mitte vähem kui 0,46 % RKT-st, nagu seda tehti aastal 1999 EL15-s;

12.

nõustub Euroopa Komisjoniga, et viimase poolt esitatud eelarve on küllaldane, säilitamaks toetust regioonidele praeguses Euroopa Liidus ning aidata samal ajal võrdsetel alustel uusi liikmesriike, kui võidakse garanteerida, et ressursse jagatakse õiglaselt ja need koondatakse kõige olulisemate probleemide lahendamiseks;

13.

tervitab fakti, et finantsülekannete puhul uutesse liikmesriikidesse säilib neeldumispiir 4 % rahvuslikust SKT-st ning et seejuures arvestatakse ressursse, mis kantakse üle osana maaelu arendamise poliitikast ning kalanduspoliitikast;

14.

tervitab ühtekuuluvusaruandes sisalduvat ettepanekut, et uus konvergentsi sihtala peaks sisaldama lisaks regioonidele (NUTS II tasand), mille SKT inimese kohta on allpool 75 % EL-i keskmisest (EL25), regioone, mida mõjutab niinimetatud statistiline efekt;

15.

tervitab ka fakti, et praeguse sihtala 1 määrused säilitatakse ja neid rakendatakse kogu laienenud liidus;

16.

toetab ettepanekut kaasata Ühtekuuluvusfond uude konvergentsi sihtala. See kehtib niihästi 90 %-kriteeriumi rakendamise kohta liikmesriikide valimisel, kellel on õigus Ühtekuuluvusfondist abi saada, kui ka sihtala 1 programmide ühendamise kohta Ühtekuuluvusfondi meetmetega infrastruktuuri valdkonnas. Kuna Ühtekuuluvusfondi finantseeritakse sihtala 1 vahenditest, tuleb sihtala 1 ülejäänud ressursside jagamisel võtta arvesse sellest fondist tehtud maskeid ja leida liikmesriikide vahel poliitiline lahendus nende liikmesriikide suhtes, mida ei ole liitumise tõttu tulevikus enam võimalik toetatavate alade hulka valida.

17.

nõuab, et ressursside jaotamist uue sihtala 1 raames teostataks jätkuvalt objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel, mis tuginevad abistatavate regioonide probleemidele ja vajadustele. Berliinis ja Kopenhagenis käimasoleva rahastamisperioodi jaoks kindlaks määratud valemeid tuleks põhimõtteliselt edasi kasutada. Kuid regionaalset jõukust ja tööpuudust tuleks arvesse võtta rohkem kui praegu;

18.

võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni andmed, mille kohaselt 17 regiooni, kus elab umbes 19 miljonit inimest, kaotaks “traditsioonilise” sihtala 1 toetuse ainult seetõttu, et EL-i keskmine SKP inimese kohta langeb laienemise tulemusena (niinimetatud statistiline efekt);

19.

tervitab komisjoni ettepanekut leida nende regioonide jaoks lahendus uue konvergentsi eesmärgi raames;

20.

võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku, mille kohaselt mahajäänud regioonide jaoks, keda mõjutab statistiline efekt, lõppeb üleminekuperiood aastal 2013. Kuid komitee rõhutab, et lähtudes võrdse kohtlemise põhimõttest ei tohiks asjaomaseid regioone automaatselt välja arvata võimalikust järkjärguliselt sisseviidavast toetusest uue konkurentsivõime ja tööhõive eesmärgi raames aastale 2013 järgneval rahastamisperioodil. Igasugune tulevane järkjärguliselt sisseviidav toetus tuleks kindlaks määrata lähtuvalt sotsiaal-majanduslikust olukorrast neis regioonides järgmise rahastamisperioodi lõpul;

21.

käsitab vastuvõetava kompromissina volinik Barnier' poolt tehtud ettepanekut, et neil regioonidel oleks järgmise rahastamisperioodi alguses õigus 85 %-le “klassikaliste” sihtala 1 regioonide eraldistest, vähendades seda summat rahastamisperioodi lõpuks 60 %-ni, kui sellega kaasneb küllaldaste eelarveressursside eraldamine kooskõlas komisjoni ettepanekutega 2007-2013 finantsperioodiks See ei ole sugugi vastuolus komisjoni seatud eesmärkidega, näha oma tulevases määruse ettepanekus ette võimalus 100 %-lise toetuste taseme saavutamiseks, kui sihtala 1 piirkondadele ettenähtud vahendeid ei võetaks kasutusele; need vahendid oleksid osa reservist mida on võimalik jagada kõikide liikmesriikide vahel, mis võidaks pärast poole programmeerimisperioodi 2007-2013 möödumist ümber jagada;

22.

võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni ettepaneku, et neil regioonidel vanades ja uutes liikmesriikides, mis kuuluvad uue konvergentsi eesmärgi alla, on ka tulevikus õigus saada riigiabi vastavalt EL-i Lepingu artiklile 87(3)(a);

23.

nõuab, et kõik statistilisest efektist mõjutatud regioonid kuuluksid kogu abiperioodi vältel artikli 87(3)(a) alla;

24.

Nõuab, et kõigi regioonide puhul, mida mõjutab looduslik efekt ('järkjärgulised' regioonid), toimuks abiperioodi vältel üleminek artiklilt 87.3(a) artiklile 87.3(c);

25.

kiidab heaks komisjoni ettepaneku luua sihtala kõigi nende regioonide jaoks, mis ei kuulu konvergentsi eesmärgi tüpoloogiate alla, ning rõhutab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata regioonidele, kus esineb oluline struktuurilise kohandamise vajadus, mida määratletakse ühtsetest kriteeriumidest lähtuvalt, samaaegselt komitee nõustub faktiga, et uus sihtala rakendub regioonidele tervikuna;

26.

toetab komisjoni valikut võtta sekkumiste puhul uue konkurentsivõime ja tööhõive eesmärgi raames aluseks lähenemine, mis haarab kogu regiooni territooriumi ning küsimused, mis on seotud Lissaboni ja Göteborgi strateegiatega, jätmata kahe silma vahele üldhuvi teenuseid võimalike meetmete spekter peab olema aga piisavalt lai, et jääks piisavalt mänguruumi Euroopa regioonide mitmekesisuse ja erisuse arvestamiseks integreeritud regionaalpoliitilises lähenemises;

27.

järgides Lissaboni strateegiaid, nõuab komisjonilt eelmiste innovaatiliste tegevusprogrammide käigus omandatud hea tava määratlemist ja rakendamist, mis suunaks “innovatsiooni ja teadmiste põhise majanduse” kaasatust, et vältida kulukat ja ressursse raiskavat “jalgratta leiutamist”;

28.

kiidab heaks fakti, et regioonid, millel ei ole enam õigust uue konvergentsi eesmärgi raames toetust saada, kuna nende areng on olnud positiivne, kaasatakse nüüd uude konkurentsivõime ja tööhõive sihtala pealkirja all “järkjärguline sisseviimine”. nõuab, et regioonide suhtes, mis loomulikul teel ületavad EL-15 keskmise SKT inimese kohta 75 % künnise, rakendataks sarnast meetodit nagu meetod, mis oli määratletud samade tingimuste jaoks 2000-2006 perioodiks, s.t, et nad oleksid hõlmatud konvergentsi eesmärgist.

29.

kiidab heaks ühenduse Euroopa tööhõive strateegia ja ESF-i abinõude vahel; kinnitab kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega vajadust regioonide ja kohalike võimude suurema ja parema kaasatuse järele ESF-i meetmeid kavandades ja rakendades. Need sekkumised peaksid olema kooskõlas Euroopa tööhõive strateegiaga ning selle siseriikliku komponendiga, riikliku tööhõive plaaniga. Nad peaksid olema kooskõlas ka muude regionaalsete plaanidega, mis mõjutavad regioonide tööturgu, ja sisaldama algatusi, mida praegu rakendatakse Equal-programmide raames;

30.

nõuab, et uue konkurentsivõime haru ressursse jaotataks liikmesriikide vahel, tuginedes objektiivsetele ja läbipaistvatele sotsiaalsetele, majanduslikele ja territoriaalsetele kriteeriumidele vastavalt abistatavate regioonide probleemidele ja vajadustele; ühtlasi kutsub üles liikmesriike vahendite jaotamisel oma regioonide vahel konkurentsivõime ja tööhõive eesmärgi raames võtma arvesse territoriaalseid erinevusi vastavalt üldistele EL sotsiaalsetele, majanduslikele ja keskkonnaindikaatoritele ja regioonisisestele lahknevustele;

31.

palub Euroopa Komisjonil esitada kiiresti ettepanekud lepingu artiklis 87(3)(c) ette nähtud riigiabi tuleviku kohta, ning mõelda, kuidas kirjutada reglementi sisse territoriaalne eristamine, kasutades sobivaid usaldusväärseid indikaatoreid, kuna territoriaalne eristamine osana riigiabi poliitikast tuleb säilitada, sest nii on võimalik suunata avaliku sektori investeeringud sinna, kus on võimalik korrigeerida turu puudujääke, et saavutada territoriaalse ühtekuuluvuse sihtala; seejuures tuleb jälgida, et välditaks liigseid erinevusi naaberregioonide toetuste lubatavates ülempiirides;

32.

nõuab, et mitte-konvergentsi piirkondadele antaks abi reeglid, nii et ka need regioonid saaksid edendada oma strukturaalset arengut ja vähendada regioonidevahelisi erinevusi kooskõlas subsidiaarsuspõhimõttega. Selleks oleks vaja säilitada artikli 87 III c) sätted, mis käsitlevad regioone, kus on vajalik strukturaalne reguleerimine; need regioonid tuleb kindlaks määrata ühtsete kriteeriumide alusel;

33.

nõuab, et geograafilistest või demograafilistest põhjustest lähtuvate struktuuriliste halvemustega regioonid, saaksid lõpuks kasutada soodustusi vastavalt EU põhiseaduse artiklile 87 (3) c.

34.

väljendab heakskiitu spetsiifilise sihtala loomisele riikidevahelise, piiriülese ja regioonidevahelise koostöö jaoks ja territoriaalse koostöö jaoks ettepandud vahendite mahule.

35.

toetab merepiiride tunnustamist piiriülese koostöö raames ja on seisukohal, et regioonid peaksid koos liikmesriikidega osalema toetuskõlblike merepiiride kindlaksmääramisel ja väljavalimisel.

36.

nõuab, et regioonidevahelist koostööd toetataks EL-is jätkuvalt. On murettekitav, et ühtekuuluvusaruanne näeb regioonidevahelise koostöö toetust ette ainult regionaalprogrammide raames. Viitest abi võimalustele regionaalprogrammide raames on vähe kasu, kuna siis sõltuks keerukate koostööprogrammide edendamine sisemiste regionaalpoliitika strateegiate määratlemiseks. Lisaks tuleb astuda samme, kindlustamaks, et piiriülene koostöö võib toimuda ka välis- ja sisepiiridel, kaasa arvatud “vanad” piirid;

37.

nõuab, et hoolimata punktist 36, peaksid regioonid, mis seda soovivad, olema võimelised integreerima koostöö eesmärgi programmide juhtimise oma tavaliste programmidega;

38.

tervitab ettepanekut luua “uus õiguslik instrument” piiriülese koostöö jaoks ning teeb Euroopa Komisjonile ettepaneku määratleda paremini ülesanded ja tähtsus ja hoolitseda seejuures selle eest, et seeläbi ei tekiks uute programmidega alustamise ega nende rakendamise juures viivitust ja tagataks juba olemasolevate koostööde jätkumine;

39.

peab positiivseks “uue naabrusinstrumendi” loomist ja rõhutab, et selle uue instrumendi kiire aktiveerimise tähtsust, et kasutada seda uuel programmeerimisperioodil, mis tugineb praegu Interreg programmi raames hangitavatele kogemustele;

40.

kutsub Euroopa Komisjoni üles esitada uus õiguslik instrument, et kergendada detsentraliseeritud, regioonidevahelist koostööd, mis otsustatakse regionaalsel ja kohalikul tasandil;

41.

soovitab, et erinevad territoriaalse koostöö instrumendid edendaksid linnade ja ulatuslikumate algatuste võrgustikke loomist ja tugevdamist, pannes aluse detsentraliseeritud koostööle kohalike ja/või regionaalsete omavalitsuste vahel;

42.

tervitab fakti, et nagu minevikus, teeb Euroopa Komisjon kooskõlas lepingu artikliga 299(2) ettepaneku (a) lülitada uude konvergentsi sihtalasse spetsiaalne programm äärealade halvemuste kompenseerimiseks ja (b) “Grand Voisinage” (naabrusinitsiatiiv) loomiseks nende regioonide jaoks uue programmi “Euroopa territoriaalne koostöö” raames, eesmärgiga varustada neid vajalike ressurssidega nende rolli tõhusaks täitmiseks EL aktiivse piirina ja anda nõnda oma panus Euroopa integratsiooni. Kutsudes Euroopa Komisjoni siiski üles tegema selgeid ettepanekuid selliste sätete koordineerimiseks hiljutise “Grand Voisinage” algatusega ja territoriaalse koostöö eesmärgiga;

43.

hindab püüdlusi käsitleda linnaprobleeme laiema regionaalse ja riikliku strateegia raames, kuid soovitab Euroopa Komisjonil defineerida linnastute abiõiguslikkuse kriteeriumid paremini, pidades meeles rolli, mida teise ja kolmanda taseme linnad mängivad tasakaalustatud arengu tagamisel regioonides;

44.

usub, et regionaalpoliitika linnamõõde ei peaks tegelema mitte ainult linnade regenereerimisega, vaid ka linnastute kui regiooni majandusmootorite rolliga, ning linna-maa suhetega;

45.

toetab Euroopa Komisjoni ettepanekuid suurendada linnade osalemist linnamõõtme elluviimises kooskõlas subsidiaarsuspõhimõttega;

46.

tervitab komisjoni arusaama geograafilistest või demograafilistest situatsioonist tulenevalt struktuuriliselt ebasoodsate tingimustega regioonidest nagu mägipiirkonnad, hõreda asustusega piirkonnad ja saareregioonid. Samaaegselt viitab komitee vajadusele, et võetaks tarvitusele spetsiaalsed meetmed nende regioonide õiglastel tingimustel ühisturule integreerimise eesmärgil, niivõrd, kui need on antud olude tõttu õigustatud. Kriteeriumina tuleb ka arvestada demograafilisi ja territoriaalseid tingimusi, mis tingib rahvastikule põhi teenuste garanteerimise kõrge hinna mõnedes regioonides.

47.

väidab, et ühtekuuluvuspoliitikat tuleb käsitada horisontaalse poliitikana majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse toetuseks, mis põhineb jätkusuutikul arengul ning mängib olulist rolli integratsiooniprotsessis inimeste ja liidu territooriumide vahel. Selle ühtekuuluvuseesmärgi saavutamisel peab mängima oma osa kogu ühenduse poliitika;

48.

võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni kavatsuse Leader + algatuse EL programmide peavoolu integreerimiseks, kuid tunneb muret maaelu arengu lülitamise pärast PAC-i teise sambasse tingituna selle piirkondadeks jaotamise mõõdukast tasemest ning põllumajandustoodangu domineerivast rollist, ning soovitab Euroopa Komisjonil kindlustada, et laiemaid maapiirkondi julgustataks maksimaalselt osalema konkurentsivõime haru kättesaadavuse ja üldhuviteenuste abinõudes;

49.

arvab, et planeerimist tuleb koorineerida maaelu arengu kulutuste vahel, mis kuuluvad ühise põllumajanduspoliitika teise sambasse, ning kulutuste vahel, mis kuuluvad uue sihtala 2 alla (regionaalne konkurentsivõime ja tööhõive), ning et see koordineerimine peaks toimuma regionaalsel tasandil;

50.

tervitab fakti, et maaelu arenguks või siis kalanduse jaoks kavatsetakse luua eraldi instrument; komitee nõuab komisjonilt selgitust, kuidas selle instrumendiga väljaspool konvergentsi sihtala töötada ning usub, et see instrument peaks andma prioriteedi abinõudele, mis tegelevad maapiirkondade kõige kahjulikumate aspektidega, nagu näiteks rahva arvu kahanemine ja vananev rahvastik ning kohapeal loodud arengupotentsiaali puudumine;

51.

nõuab, et EL-i maaelu arengut käsitlevas määruses sätestatud abinõusid laiendataks põllumajandusele ja põllumajandusega seotud valdkondadele, kaasa arvatud põllumajandusteenused. Ressursside jaotamisel tuleb astuda samme, kindlustamaks, et arvesse võetakse ka konvergentsi eesmärki ning vajadust, et ressursid kataksid abinõud, mis on seotud ühisest põllumajanduspoliitikast tulenevate ülesannetega;

52.

tervitab Euroopa Komisjoni ettepanekut säilitada planeerimis- ja juhtimissüsteemi kesksed elemendid struktuurifondide rakendamiseks, nagu näiteks mitmeaastane raamistik, strateegiline lähenemine ühe selge raamistiku sees ning avaliku- ja erasektori partnerlused regionaalsel tasandil ning partnerluse tugevdamine valitsuse eri tasandite vahel: kohalik, regionaalne, siseriiklik ja Euroopa;

53.

nõuab, et regioone kaasataks senisest enam Struktuurifondi raha eraldamise, jaotamise ja kasutamise jälgimise efektiivsesse ja läbipaistvasse süsteemi;

54.

märgib, et komisjon on võtnud vastu mitmeid ettepanekuid kohalikelt ja regionaalsetelt omavalitsutelt, et lihtsustada fondide haldamist:

55.

rõhutab, et planeerimisprotseduuri lihtsustamine komisjoni jaoks ei tohiks põhjustada raskusi regionaalsetele ja kohalikele omavalitsustele ega projekti omanikele. Niisiis võib ühe fondi programmide loomine uue sihtala 1 raames näiteks tuua kaasa veelgi rohkemate programmide loomise, mis ei muudaks regioonide ülesannet lihtsamaks. Oleks parem, kui olemasolevad rakendusprogrammide reeglid säilitataks ning loobutaks ainult nõudest integreerida fondid prioriteetsete teemade ja programmi meetmete korral. Sellele lisaks peaks rakendusprogrammidel olema jätkuvalt lubatud hõlmata naaberpiirkondi, kaasa arvatud ühine finantsplaneerimine;

56.

õhutab komisjoni lihtsustama regionaalpoliitikat, et arvestada “kasutaja seisukohta”;

57.

palub Euroopa Komisjonil selgitada, millist rolli mängib pakutud poliitiline raamdokument suhtes planeerimisetapiga riiklikul/regionaalsel tasandil, ning millised tagajärjed on iga-aastasel riiklike eduaruannete koostamisel; regioonide komitee eeldab, et konstitutsioonilist olukorda liikmesriikides võetakse arvesse ja taotleb, et seejuures võetaks arvesse, et need strateegiadokumendid tuleb koostada partnerlusel põhineva, võrdõigusliku koostööna subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt;

58.

leiab, et on piisav, kui Euroopa institutsioonid tegelevad prioriteetide ja tulemustega mitte rohkem kui kord kahe aasta tagant. Nende arutamine võiks toimuda Euroopa Ülemkogu kevadisel istungil, mis on pühendatud Lissaboni ja Göteborgi tegevuskavale. Nii ei viibi programmide rakendamine regionaaltasandil ning nende struktuur ei muutu

59.

märgib, et Euroopa Komisjon ei ole arvestanud regioonide komitee ettepanekut seoses n+2 reegli muutmisega n+3, sest see vähendaks probleeme mis on seotud laialdaste projektide rakendamisega ja kutsub komisjoni üles uuesti kaaluma neid ettepanekuid (kohalike ja regionaalsete omavalitsuste poolseid) ning juhul kui need tagasi lükatakse siis andma tagasilükkamise kohta põhjalik seletus.

22.12.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/7

1)

Odavate vedajate eksponentsiaalne areng Euroopas on muutnud võimalikuks teenustevõrgu väljakujunemise, mis pakub punktist-punkti regioonidevahelisi lennuühendusi ning ühendusi regioonidest rahvusvahelistesse transiitlennujaamadesse.

2)

Selle võrgustiku jätkuval arenemisel on selge ja vaieldamatult regionaalne mõõde; see hõlbustab regioonist-regiooni ühendusi; toetab kodanike mobiilsust, ergutab majandusarengut ja tööhõive kasvu, edendab turismi, toetab äärealade ja eriti vähem arenenud piirkondade regeneratsiooni ning omab seega positiivset mõju majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele Euroopas.

3)

Euroopa Komisjoni hiljutine otsus Ryanair/Charleroi (Belgia) kaasuses kinnitab komisjoni toetust odavate lennuliinide sektori edasisele arengule; kuid see tõi esile regioonides, nende lennujaamades ja odavaid teenuseid pakkuvates lennufirmades, aga ka ettevõtlusringkondades ja tavakodanike hulgas valitseva ebakindluse regioonidevaheliste lennuühenduste edasise arengu suhtes.

4)

Regioonide poolt oma lennujaama infrastruktuuri ning lennufirmade poolt odavatesse lennuteenustesse tehtud investeeringute kindlus on seatud küsimärgi alla, tingituna Euroopa konkurentsi- ning riigiabi reeglite rakendamisest komisjoni poolt.

5)

Selline olukord nõrgendab oluliselt omavalitsusorganite võimalust saada avaliku sektori investeeringuid lennujaama infrastruktuuri ning lennuteenustesse, kus see on kooskõlas vajadusega parandada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust Euroopa Liidus.

1.

rõhutab, et Euroopa Komisjoni teatise ettevalmistamine, mis käsitleb regionaalseid lennujaamu ning revideeritud suuniste ettevalmistamist riigiabi rolli kohta regionaalsete lennujaamade ning lennuteenuste arendamise toetuseks, kujutab endast võimalust luua vajalik selgus, kindlustamaks, et odavate teenuste positiivne roll regionaalarengu ergutamisel realiseeritakse;

2.

tervitab võimalust võtta selles küsimuses seisukoht enne komisjoni töö ettevalmistamist, nii et komitee seisukohad võivad kajastuda komisjoni dokumentides;

3.

kinnitab, et komitee prognoos regionaalsete lennujaamade läbilaskevõime küsimuses (CdR 393/2002), vastu võetud 2. juulil 2003, on nende seisukohtade peamiseks taustaks;

4.

kordab oma arvamust, et regionaalseid lennujaamu tuleb käsitleda plussina, mis on eriti tähtis regionaalse ja kohaliku majanduse arengu seisukohalt;

5.

juhib komisjoni tähelepanu asjaolule, et lennutranspordi sotsiaalne ja majanduslik tähtsus kasvab koos liidu laienemisega ning et lennuteenused, mis toimivad regionaalsetest lennujaamadest, kaasa arvatud teenused, mida pakuvad odavad vedajad, võimaldavad regioonile kiiremat ja lihtsamat juurdepääsu EL-i ja muu maailma suurtesse keskustesse;

6.

rõhutab, et regionaalsed lennujaamad on veel üks regioonile juurdepääsu võimaldava infrastruktuuri element. Nende infrastruktuuride hulka kuuluvad ka maanteed, raudtee jne, millele langevad osaks avaliku sektori investeeringud. Samamoodi tuleks hõlbustada ja soodustada avaliku sektori investeeringuid regionaalsetesse lennujaamadesse. Lisaks tervitab Komitee Euroopa Komisjoni nõustumist sellega, et avaliku sektori investeeringud lähevad regionaalsete lennujaamade arendamisse ning seal toimivate regionaalsete lennuteenuste, sh odavate vedajate poolt pakutavate teenuste, tegevuse alustamise toetamisse;

7.

rõhutab Euroopa Komisjonile, et arvestada tuleb järgmiste kesksete küsimustega:

1.

Transport on majandusliku ja sotsiaalse integratsiooni võtmefaktoriks Euroopas. Euroopa Liidu laienemisega kaasneb tööjõu suurem mobiilsus, mis toob kaasa suurema sotsiaalse ümberpaiknemise. See omakorda suurendab regioonidevahelisi ühendusi pakkuvate regionaalsete lennuteenuste tähtsust, (kaasa arvatud odavate vedajate teenused). Tõuseb lennuliikluse tähtsus EL-i sotsiaalse struktuuri arengu seisukohalt. Regionaalsed lennujaamad ja regioonidevahelised lennuteenused on seega olemuslikult seotud regioonide majandusliku ja sotsiaalse arenguga.

2.

Regionaalsed lennujaamad võimaldavad kiiremat ja kergemat juurdepääsu regioonidele. Lennuteenused, mis toimivad regionaalsetest lennujaamadest, pakuvad punktist-punkti ühendusi regioonide vahel, ning samuti ühendusi regioonist rahvusvahelistesse transiitlennujaamadesse. Sellised teenused võimaldavad saartel elavatel inimestel, Kesk- ja Ida-Euroopa regioonidel ning EL-i äärealadel osaleda täielikumalt Euroopa elus, edendades sel viisil sotsiaalset kaasatust.

3.

Regionaalsete lennuteenuste võrgu edasine areng võimaldaks kodanikel teha ühe päevaga edasi-tagasi reis mistahes EL-i regioonist mõnda oma riigi või EL-i suurde majanduslikku, poliitilisse ja uurimiskeskusse.

4.

Regionaalsete lennujaamade ja lennuteenuste areng, sh odavate vedajate teenused, peab toimuma osana ühendvedude süsteemi arendamisest, mis vastab komisjoni territoriaalse ühtekuuluvuse regionaalse raamistiku majanduslikele, keskkonnaalastele ja sotsiaalsetele eesmärkidele.

5.

Regionaalsete lennujaamade ning regionaalsete lennuteenuste arengut tuleb planeerida kooskõlas säästva arengu põhimõtetega kusjuures areng peab vastama praeguse aja nõuetele nii, et ei kahjustataks tulevaste põlvkondade võimalusi oma vajaduste rahuldamiseks.

6.

Regionaalsetel lennujaamadel on liigseid terminale ning maandumisteid, mida on võimalik kasutada, et pakkuda punktist-punkti regioonidevahelist lennuteenust, mis kujutab endast lisaks ja täiendavalt fiider-lennuteenust, ning toimib regionaalse lennujaama ja rahvusvaheliste transiitlennujaamade vahel. Seega võib regioonidevaheliste lennuteenuste arendamine aidata leevendada survet, mis lasub rahvusvahelistel keskustel ja riiklikel lennujaamadel. Selliste transiitlennujaamade ülekoormatust on edaspidi võimalik vältida, arendades rea regionaalseid lennujaamu vastavalt asukohale, võimsustele, rajatistele ja praegusele lendude arvule gateway-lennujaamadeks. Odavatel regioonidevahelistel lennuteenustel on oluline roll sellise laiema regionaalsete lennuteenuste võrgustiku arengu osana.

7.

Luues projekteerimisraamistik, mille raames võib toimuda regionaalsete lennujaamade ja regioonidevaheliste lennuteenuste areng, peab riiklik sektor püüdma saavutada sobivat tasakaalu regioonidevahelise ning regioonist-transiitlennujaama lennuteenuse vahel. See tasakaal on osaliselt üksikute regioonide majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide funktsioon.'

8.

Kogu EL hõlmava lennureisialaste kokkulepete (nagu nt “avatud taevas”) väljatöötamine ei peaks toimuma regionaalsete lennujaamade kulul. Kõigi selliste kokkulepete või poliitiliste strateegiate puhul tuleb otsuse tegemisel kaasata ja arvesse võtta ka laiemaid regionaalseid ja territoriaalseid seoseid, et tagada regionaalse konkurentsivõime säilimine.

9.

Regionaalsed lennujaamad kujutavad endast kriitilise tähtsusega juurdepääsupunkte regioonidesse. Regionaalsetest lennujaamadest toimivatel lennuteenustel, kaasa arvatud teenustel, mida osutavad odavad vedajad, on potentsiaali, et mängida võtmerolli territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel. Selle potentsiaali realiseerimiseks tuleb pakkuda suuremat kindlust, et oleksid võimalikud avaliku ja erasektori investeeringud. Eriti peab see paika seoses investeeringutega lennujaama infrastruktuuri, investeeringud, mida tehakse pikemas perspektiivis. Komisjon peaks rohkem esile tõstma regionaalsete lennujaamade ja regionaalsete lennuteenuste olulist rolli osana mitmeliigilisest lähenemisviisist üle-euroopaliste transpordivõrkude arendamisele. Eriti peaks komisjon punktist-punkti regioonidevahelistesse lennuteenustesse investeerimise potentsiaali, et täiendada kiirete raudteevõrkude arendamist.

10.

Regionaalsetest lennujaamadest toimivate regionaalsete lennuteenuste olemasolu, ning eriti odavate lennuteenuste olemasolu, parandab juurdepääsu globaalsele majandusele. Ühenduses kaugematele piirkondadele omaste madalamate kulutustega tööjõule ja töövahenditele võib see julgustada ettevõtteid tegema regiooni uusi investeeringuid. Regioonis olemasolevad ettevõtted võivad oma turuosa suurendada, suutes ulatuda liikmesriigi ja EL-i teiste osade ning muu maailmani.

11.

Üldist majanduslikku mõju, mis regionaalsetest lennujaamadest toimivate lennuteenuste arenemisel võib olla, tuleks vaadelda lähtuvalt järgmisest neljast aspektist:

12.

Paranenud juurdepääs Euroopa ja rahvusvahelistele turgudele, mida regionaalne lennujaam pakkuda suudab, võib aidata kaasa oskustööliste püsimisele regioonis. Kui odavad regioonidevahelised lennuteenused baseeruvad regionaalses lennujaamas, võib nende areng luua täiendavat tööhõivet ja väljaõppevõimalusi nii kohapeal kui regioonis tervikuna. Inseneri- ja tugiteenuste paiknemine regionaalses lennujaamas suurendab eriti regioonisisest nõudlust hästi väljaõpetatud inseneride ja tehnikute järele, kes suudavad toetada lennundustööstust. Sellest tulenev tööhõive võimaluste suurenemine regioonis vähendab vajadust sotsiaalhoolekande järele, lisades samal ajal jõukust. Lisaks võivad odavad lennuliinid aidata kaasa turismitoodete mitmekesistamisele, nende sesoonsuse vähendamisele ja dünaamilisuse suurendamisele, mis parandaks toodete kvaliteeti ja seeläbi ka regiooni atraktiivsust turistide jaoks.

13.

Odavate lennuteenuste areng, mis pakuvad regionaalsest lennujaamast punktist-punkti regioonidevahelisi lennuteenuseid, võib osutuda efektiivseks katalüsaatoriks regionaalse majandusarengu seisukohalt vastavuses komisjoni territoriaalse ühtekuuluvuse regionaalse raamistiku majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkidega. Regionaalsetest lennujaamadest toimivate odavate punktist-punkti regioonidevaheliste lennuteenuste võrgu areng võib olla oluliseks faktoriks regioonide, ja seega ka EL-i, majandusliku konkurentsivõime suurendamisel.

14.

Tõenäoliselt nõuavad väiksemad regionaalsed lennujaamad avaliku sektori rahastamist, et katta ekspluatatsioonikulusid ja investeeringuid uude infrastruktuuri. Omalt poolt pakuvad nad potentsiaali toimida regionaalsete lennuteenuste baasina, mis parandavad üldist juurdepääsetavust kaugematesse regioonidesse, mis omakorda tõstab oluliselt majanduslikku ja sotsiaalset kasu regioonides, kus nad toimivad.

15.

On vaja rohkem rõhutada sellistest lennujaamadest toimivate odavate punktist-punkti regioonidevaheliste lennuteenuste kui avaliku teenuse rolli, sest nad on ühenduslüliks regiooni ning ülejäänud EL-i ja muu maailma vahel.

16.

Avaliku sektori investeeringute puhul tuleks kasutada sihipärast lähenemisviisi, et pakkuda infrastruktuuri ja teenuseid, mis võimaldavad kodanikel realiseerida oma võimeid, parandades regioonide majanduslikku konkurentsivõimet.

17.

Avaliku sektori investeeringute kasutamine, et kindlustada kogu EL-is majandustegevuse tasakaalustatum levik, on kooskõlas komisjoni regionaalpoliitika eesmärkidega saavutada arengu jätkusuutlikum mudel, vähendades transpordisüsteemi ülemäärast kontsentratsiooni, ummikuid ja “pudelikaelu”.

18.

Avaliku sektori investeeringute rolli tuleb käsitada piisavalt paindlikult, et peegeldada erinevat arengutaset EL-i üksikutes regioonides, ning spetsiifilisi majanduslikke ja ruumilisi prioriteete igas regioonis nagu need on määratletud vastavate piirkondlike ja kohalike võimude poolt.

19.

Tuleb tunnistada, et regionaalsetest lennujaamadest toimivate regionaalsete lennuteenuste (sh odavate vedajate poolt pakutavate teenuste) võrgu säilitamine ja arendamine on ühiskonna huvides. Hoolikalt plaanitud avaliku sektori investeeringud võivad kaasa tuua mõõduka majanduskasvu, mis võib tuua olulist kasu kohalikule ja piirkondlikule majandusele. Sellistel asjaoludel võib avaliku sektori investeeringute kaotamine tähendada, et odavad regioonidevahelised teenused ei saa toimida territoriaalse ühtekuuluvuse ja parema majandusliku konkurentsivõime katalüsaatorina. Seetõttu peab avaliku sektori investeeringute kasutamise raamistik suutma vajalikul määral arvestada suurema tööhõive loomisega, regeneratsiooniga, sotsiaalse kaasatusega ning keskkonnaalase, regionaalse ja kohaliku majandusarengu programmidega.

20.

Suunised peaksid piisavalt selgitama, kuidas interpreteerib komisjon Euroopa konkurentsivõime ja riigiabi määrusi, et õpetada piirkondlikke ja kohalikke võime kasutama avaliku sektori investeeringuid, et toetada regionaalsete lennujaamade ja odavate lennuteenuste potentsiaali realiseerimist, aitamaks saavutada komisjoni regionaalpoliitilisi eesmärke.

21.

Suunised peab välja töötama komisjon, konsulteerides põhjalikult piirkondlike ja kohalike võimudega.

22.

Suunised peavad teadvustama ja arvestama regionaalse mitmekesisuse põhimõttega. Nad peavad peegeldama Euroopa Liidu erinevate riikide erinevat arengutaset. Nad peavad arvestama ebasoodsate looduslike tingimustega kõnealuses regioonis, samuti nagu ka muude transpordivahendite arengutasemega regioonis ja lähiümbruses ning suurte lennujaamade sõltuva iseloomuga. Need peaksid laskma piirkondlikel ja kohalikel võimudel määrata, milline lennujaama infrastruktuur ja millised regionaalsed lennuteenused on regionaalselt olulised, kui need on kooskõlas asjaomaste võimude poolt kindlaksmääratud spetsiifiliste majanduslikke ja ruumiliste prioriteetidega.

23.

Suunised ei tohiks sisaldada jäikasid ega paindumatult rakendatud künniseid, vaid võimaldama selle asemel piirkondlikel ja kohalikel võimudel käsitleda avaliku sektori investeeringu väärtust igal juhtumil eraldi.

24.

Suunised peaksid selgelt kinnitama, et avaliku sektori investeeringute kaasamine regionaalsete lennuteenuste osutamiseks on lubatud ainult tingimusel, et kõigil lennuliinidel on piiramatu juurdepääs eelnevalt kindlaksmääratud kriteeriumidele vastavatele investeeringutele. Need kriteeriumid peaksid arvesse võtma kasu, mis tõuseb piirkonna majandusele odavate regioonidevaheliste lennuteenuste arendamisest, mis toimivad regioonis investeeringute katalüsaatorina.

25.

Nad peaksid lubama kasutada avaliku sektori investeeringuid käivituskulude katmiseks, kaasa arvatud regionaalsed turunduskampaaniad, mida rahastatakse kohalikest maksudest, mis on seotud selliste teenuste loomisega.

26.

Suunised peaksid lubama kasutada avaliku sektori investeeringuid lennujaama infrastruktuuri arendamiseks või täiendava infrastruktuuri hankimiseks, kus see vajalik on, et toetada uute regionaalsete lennuteenuste arengut.

27.

Suuniste rakendamisel ei tohiks piirduda puhtakujuliste turumajanduse põhimõtetega, vaid arvestada tuleks laiemaid sotsiaalse, keskkonnaalase ja territoriaalse arengu aspekte, mis kerkivad üles seoses uute regionaalsete lennuteenuste arenguga (sh odavate vedajate teenused).

28.

Suunised peavad edendama regionaalsete lennujaamade ja regioonidevaheliste lennuteenuste arengut osana laiemast üleeuroopalisest transpordivõrgust.

29.

Suunistes peab sisalduma nõue, et investeeringud kavandatakse vastavalt säästva arengu põhimõtetele, kusjuures areng peab vastama praeguse aja nõuetele nii, et ei kahjustataks tulevaste põlvkondade võimalusi oma vajaduste rahuldamiseks.

22.12.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/12

1.1

regioonide komitee on järjekindlalt, kaasa arvatud hiljutistes arvamustes, toetanud Lissabonis käivitatud protsessi, mis tunnistas tihedate sidemete olemasolu majanduspoliitika, tööhõivepoliitika ja sotsiaalpoliitika vahel;

1.2

komisjoni teatis esindab keskse tähtsusega arengut protsessis, mis käivitati Lissaboni tippkohtumisel Euroopa poliitikate sotsiaalse mõõtme kindlustamise küsimuses;

1.3

dokumendist ilmneb komisjoni kavatsus järgida sotsiaalpoliitika agendas formuleeritud eesmärke, mis on juba komitee poolt kinnitatud, muuhulgas iga-aastase sotsiaalpoliitika agenda elluviimise punktitabeli kontekstis;

1.4

regioonide komitee tervitab komisjoni dokumendi detailset iseloomu, mis läheneb kõnealusele küsimusele kompleksselt;

1.5

regioonide komitee tervitab komisjoni püüdlust tegeleda sotsiaalpoliitika erinevate aspektidega ja koostada ettepanekuid, mis tegelevad erinevate valdkondade arvukate aspektidega; tegemist on abinõudega, mida tuleb rakendada kõigil tasanditel – Euroopa, riiklikul, regionaalsel ja kohalikul – et kõigil Euroopa kodanikel oleks hea elukvaliteet;

1.6

regioonide komitee on veendunud vajaduses – millele on lisaks osutatud mitmes komisjoni dokumendis – töötada välja kõige sobivamad struktuurid Euroopa tööhõive potentsiaali (mis on äärmiselt kõrge) ärakasutamiseks ja realiseerimiseks;

1.7

regioonide komitee tunnistab ja rõhutab väärtust, mis lisandub iga inimese elukvaliteedile, kui tal õnnestub leida rahuldust pakkuv töö, seda niihästi rahalisest kui ka ametialasest vaatepunktist;

1.8

regioonide komitee tervitab eriti teatises sisalduvat sotsiaalkaitse kontseptsiooni, mille näol ei ole tegemist süsteemiga, mis võtab inimestelt võime vastutada ise oma elu kvaliteedi eest, vaid abinõuga, mis võib inimesi toetada, andes neile uut eneseusaldust ning luues vajalikud sotsiaalsed tingimused, et nad suudaksid olla täieõiguslikud eurooplased ega tarvitseks taluda vaesust ja sotsiaalset tõrjutust;

1.9

regioonide komitee ühineb komisjoniga, rõhutades vajadust võtta kasutusele efektiivsed ennetavad ja ennistavad abinõud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vältimiseks kõige kergemini haavatavates elanikkonna gruppides;

1.10

regioonide komitee ühineb komisjoniga, osutades, et avalikud teenused, mida pakuvad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, eriti sellised nagu lasteasutused ja laste sotsiaal-pedagoogiline õpe, ning hoolekanne ja sotsiaalkaitse elatanud inimestele ja puuetega inimestele, jne., on olulised, kui tahetakse, et Euroopa kodanikud tööhõivest rahuldust tunneksid;

1.11

regioonide komitee tervitab eriti rõhuasetust vajadusele osutada teenuseid vanuritele, ja rõhutab ka, et neid teenuseid ei tohiks mõista lihtsalt kui rajatisi vanurite hooldamiseks väljaspool perekonda, vaid et kohalikul ja piirkondlikul tasandil omandatud kogemuse valguses tundub, et kõige väärtuslikumad on teenused, mis ühendavad nii vanuri, kui tema perekonna heaolu, ning mida osutatakse inimese oma kodus, kus see võimalik on;

1.12

regioonide komitee märgib ära põhjuse, miks selles dokumendis puudub info liituvate riikide kohta, nimelt kasutas komisjon dokumendi koostamisel spetsiaalseid ankeete, mis saadeti ka liituvatesse riikidesse, kuid nendest riikidest ei saadud ankeetidele täielikke vastuseid ning seetõttu ei olnud võimalik lülitada neid erinevate tööhõivet edendavate strateegiate hinnangusse.

2.1

viidates rehabilitatsiooni abinõudele, mida komisjon mainis, püüdes julgustada sotsiaalsete riskigruppide, nagu puuetega inimesed, tagasipöördumist tööturule, märgib komitee, et vaja on tõelisi sotsiaalseid meetmeid, mitte lihtsalt meditsiinilisi abinõusid, mida komisjon tundub oma teatises pooldavat. Tõepoolest ei takista paljudel juhtudel uuesti tööle minemist mitte lihtsalt meditsiinilised faktorid, praktilised füüsilised puuded, vaid ka materiaalsed, psühholoogilised, käitumis- ja sotsiaalsed faktorid; komisjon peaks seega rohkem rõhutama, ja mitte ainult oma lõppjäreldustes, kohalike ja piirkondlike võimude rolli laiaulatuslike sotsiaalsete ja sotsiaalhoolekande meetmete elluviimisel sellistel juhtudel. Loomulikult peab nende abinõudega kaasnema tõeline rehabilitatsioon selle sõna meditsiinilises tähenduses, mis viiakse ellu eeskätt siseriiklike programmide vahenditest.;

2.2

väljendab vajadust - nagu on juba teistes arvamustes välja toodud - moderniseerida sotsiaalkaitse abinõud ja sünkroniseerida need majandus- ja sotsiaalpoliitiliste meetmetega; arvestada tuleb kohalike ja piirkondlike võimudega, kellel on kõige parem positsioon, et luua side ühiskonna kõige haavatavamate osadega, ning kellega tuleb konsulteerida ja kes tuleb igal juhul kaasata;

2.3

kutsub komisjoni üles asetama suurem rõhk valitsusvälistele organisatsioonidele, keda ei teatises mainita, kuid kelle töö kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kõrval on oluline, kuna nad pakuvad sotsiaalküsimustele praktilisi lahendusi, mille juures on kõige olulisem, et nad koos kohalike ja piirkondlike omavalitsustega annavad inimestele, kellel on oht muutuda tõrjutuks, võimaluse leida kontakt töömaailmaga;

2.4

soovitab, et komisjon peaks pidevalt meeles (nagu ta seda teeb dokumendis, mida see arvamus käsitleb) juba esile toodud keskse tähtsusega põhimõtteid, mis puudutavad sotsiaalkaitse moderniseerimist, neid eesmärke tunnustati Lissaboni Euroopa nõukogul: kvaliteetne tööhõive, turvalised pensioniprogrammid, sotsiaalne integratsioon ja tervisekaitse;

2.5

võttes arvesse kolmandat raportit sotsiaalsest ja majanduslikust kokkukuuluvusest, mille esitas Euroopa Komisjon, 18. veebruar 2004 ning milles seisis “erilised” geograafilised või looduslikult ebavõrdsed tingimused võivad süvendada arengu probleeme, eriti Euroopa Liidu ääremaade regioonides ning paljudel saartel,, Komisjon toetab või leiab vahendid äärealade arendamiseks nagu näiteks haridus ning ergutab saari ja kaugemaid regioone uuendama sotsiaalset kaitset uutel ning parematel töökohtadel kohalikule elanikkonnale, eriti neile kel on raskusi omale töö leidmisega väljaspool oma kodukohta.

2.6

kordab oma veendumust, et kui Euroopa soovib läheneda avalikkusele ja muutuda demokraatlikumaks ja läbipaistvamaks (mida ta peab tegema), tuleb majandus-, sotsiaal- ja tööhõivepoliitikate kavandamisse, elluviimisse ja hindamisse tihedamalt kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning kodanikuühiskond, kusjuures unustada ei tohi valitsusväliseid organisatsioone;

2.7

kordab, pidades silmas kõnealust teatist, põhimõtteid, mida regioonide komitee juba mainis oma arvamuses (CdR 15/2003), mis käsitleb ülevaadet Euroopa tööhõive strateegiast ja tööhõive suunistest aastaks 2003, mis põhinevad teatisel Euroopa tööhõive strateegia viie aasta bilansi kohta (COM(2002) 416 final) ning komisjoni teatisel nõukogule, Euroopa Parlamendile, majandus- ja sotsiaalkomiteele ning regioonide komiteele, mis käsitleb dokumenti Euroopa tööhõive strateegia (EES) tulevik: täistööhõive ja paremad töökohad kõigile (COM(2003) 6 final), ja nimelt:

2.8

esitab komisjonile üleskutse rõhutada pidevalt, kõigis teatistes, mis käsitlevad vajadust paindlikuma tööturu järele, vajadust toetada töötajaid, kes otsustavad karjääri muuta; sobivate sotsiaalkaitse meetmete puudumine ähvardab tööturu paindlikkust, mis on nüüd elulise tähtsusega, kui pidada silmas globaalse turu iseloomu;

2.9

usub, et elementaarne majanduslik kindlustatus on tähtis niihästi madalapalgalistele töötajatele, kui töötajatele, kes töötavad keskastme või juhtivatel kohtadel. Lisaks sellele peaks toetus keskenduma välja- ja ümberõppele;

2.10

märgib, et sotsiaalkaitse programmid, eriti finantsprogrammid, peaksid kaasama tööandjaid, kes võibolla suudavad paremini jälgida üksikuid olukordi ning sobivad seetõttu paremini viima ellu abinõusid, et julgustada uuesti tööle minema näiteks puuetega inimesi, aidates neil võibolla leida uus amet samas või mõnes teises firmas;

2.11

soovitab võtta kasutusele kõik vajalikud abinõud, kindlustamaks, et EL-i liikmesriigid oleksid teadlikud komisjoni poolt teatise lõppjäreldustes pakutud suuniste tähtsusest ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võtmerollist, seadmata seejuures kahtluse alla iga liikmesriigi täielikku seadusandlikku autonoomiat sotsiaalpoliitika valdkonnas.

22.12.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/15

1.1

on seisukohal, et EQUAL on üks kõige tähtsamaid vahendeid uuenduste loomiseks ja levitamiseks tööhõive ja sotsiaalpoliitika vallas;

1.2

rõhutab, et kohalikud omavalitsused on algusest saadik EQUAL-i tõhusalt toetanud, sest tegemist on olulise võimalusega parandada ja arendada edasi sotsiaal- ja tööhõivepoliitikat kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Kohalikud ja piirkondlikud võimud toetavad ka partnerlust EQUAL-iga, mis on kooskõlas hea valitsemistava põhimõtetega;

1.3

on seisukohal, et keskse tähtsusega eesmärkideks peaksid olema innovaatiliste tehnoloogiate süvalaiendamine ja praktilise lähenemise ning pikaajalise oskuste arendamine. Usub, et tulemusi ei tohiks isoleerida väljakujunenud praktikast, vaid need tuleks omavahel ühendada, et lisada uusi mõõtmeid ja suurendada efektiivsust. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad aidata kinnistada uued tavad kohalikku teenusepakkumise süsteemi ja kohalikku poliitika võrgustikku;

1.4

rõhutab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks on mustlaste küsimus eriti oluline ja tähtis. Koos laienemisega saab nendest kõige suurem selgelt eristuv etniline vähemus Euroopa Liidus. Vaatamata sellele, et mustlased on elanud EL-i piires 700 aastat, on nad endiselt üheks kõige enam diskrimineeritud rühmaks kõigist Euroopa kodanikest. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on otsustav roll mustlaste probleemide lahendamisel, fakt, mida tunnistavad ka Euroopa mustlaste esindajad ise;

1.5

rõhutab samuti laste ja naistega kauplemise tähtsat ilmingut; usub, et kohalikel ja piirkondlikel võimudel on tähtis roll ühenduse hea käekäigu edendamisel ja nad peavad tegelema inimkaubanduse inimlike (näit. ohvriabi) ja sotsiaalsete (näit. kuritegevuse ennetamine) tagajärgedega ning seksitööstuse selle aspektiga, rõhutab sellega seoses vajadust eraldada kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele vajalikud vahendid;

1.6

usub, et kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tuleb EQUAL-i rakendamise ja selle tulemuste süvalaiendamise seisukohalt käsitleda võtmepartneritena.

2.1

tervitab aktsioon 2 ratifitseerimisastme kasutuselevõttu; soovitab samamoodi integreerida aktsioon 3 tegevust (levitamine ja süvalaiendamine), et aidata lahendada rahastamisprobleeme, kuna aktsioon 3 tegevusel ei ole iseenesest palju erinevaid väljundeid, mida rahastajad üldiselt otsivad (s.t. vahetut tegevust toetavaid tulusaajaid);

2.2

tervitab võimalust laiendada partnerlust, et töötada liituvate riikidega - finantsregulatsioon takistas esimeses voorus seda potentsiaali mõningal määral;

2.3

arvab, et eksperimenteerides rohkem tööpuuduse vastaste meetmete, tööhõive kvaliteedi ja töökohtade otseste loomise osas, tuleks julgustada arengupartnerlusi tutvuma esimeses voorus saadud kogemuste ja heade tavadega - eriti õppetundidega, kus lähenemine ei olnud edukas;

2.4

rõhutab selliste töötajate palkamise tähtsust, kes enam ei tööta - on tervitatav, et komisjon sellest teadlik on, pidades silmas vananevat rahvastikku üldiselt, aga ka piirkondi, kus on rasketööstuse traditsioon ning kus paljud vanemad töötajad on pidanud või peavad ikka veel ümber õppima, et kindlustada endale töö teenindussektoris ja muudes tööstusharudes;

2.5

arvab, et on tähtis mõista, et tööandjaid on raske kaasata eripärasuse edendamisse, kuid julgustab õppima esimeses voorus liikmesriikide poolt väljatöötatud heast tavast;

2.6

tervitab toetust mustlaste ning inimkaubanduse ohvrite ette kerkivate probleemidega tegelemisele; on seisukohal, et need ja muud EL-is üleskerkinud väljakutsed tuleb lahendada asjakohase konteksti raames kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil, ning et need väljakutsed ei avalda negatiivset mõju, kui on vaja tähelepanu koondada teistele rühmadele;

2.7

usub, et on oluline, et kõik riigid järgiksid sama ajakava, kergendamaks riikidevaheliste partnerluste loomist sobival ajal, kusjuures väljastusperioodid algavad samal ajal, et kindlustada efektiivne partnerlus. Esimeses voorus see nii ei olnud. On teretulnud, et komisjon seda asjaolu uuesti kinnitab;

2.8

tervitab võimalust toetuda teises voorus siseriiklikul ja Euroopa tasandil teemavõrgu gruppide tegevusele, ning eeldab, et komisjon saab sellest teises voorus üha rohkem kasu ning et selle mõju suureneb. Teemavõrgu gruppide kontseptsioon kujunes välja üsna aeglaselt esimese vooru jooksul. Regioonide komitee usub, et haldusvõimudel on suur roll, toetades arengupartnerluste osalemist, kaasa arvatud initsiatiivi haaramine võtmeisikute ja poliitikate identifitseerimisel, et maksimeerida partnerluste poolt juhitud töö mõju. Suurem integratsioon oleks kasulik teemavõrgu gruppide vahel, kes vastutavad liikmesriikide ja Euroopa dokumentide koostamise eest, mis on seotud Euroopa tööhõive strateegiaga ja sotsiaalse kaasatuse poliitikaga. See hõlbustaks süvalaiendamist, mida määratletakse väljakutsena;

2.9

tervitab süvalaiendamise alaseid ettepanekuid, mis kindlustavad EQUAL-i panuse poliitika väljatöötajatesse ja sihtala 1, 2 ja 3 programmidesse; soovitab, et teemavõrgu grupid peaksid sellega formaalselt ühendatud olema;

2.10

peab tähtsaks mitte loobuda pärast 2006. aastat tööhõive alal riikidevahelisest tegevusest tõusnud tulust, ja soovitab seetõttu lülitada riikidevaheline element Euroopa Komisjoni ettepanekutesse ESF-i programmide kohta et asendada olemasolevad programmid (samuti nagu ka piirkondlikes ERDF-i programmide raames).

22.12.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/17

1.1

tervitab komisjoni teatist ühistute edendamise kohta Euroopas, mille eesmärgiks on soodustada ühistute suuremat kasutamist Euroopas, tõstes nende profiili ja arusaamist ühistutele iseloomulikest joontest. Suurem teadlikkus sellest, kuidas ühistud toimivad, ühistuid puudutava seadusandluse edasiarendamine, ühistute positsiooni ja panuse säilitamine ja parandamine annavad kõik oma panuse ühenduse eesmärkide saavutamisse;

1.2

toetab komisjoni seisukohti ühistutest kui vahendist VKE-dele harrastada ühistegevust ja parandada oma turupositsiooni ning pakkuda klientidele-liikmetele kvaliteetseid teenuseid, eriti “kohalikke teenuseid” nagu tervishoid, sotsiaalkaitse ja -hoolekanne. Ühistute töötajad võivad anda positiivse panuse teadmuspõhise ühiskonna rajamisse;

1.3

rõhutab komisjoni eesmärgi tähtsust leida võimalusi suurendada VKE-de soovi ja suutlikkust kasutada ettevõtluses ühistu vormi vahendina ühise äritegevuse või ettevõtete grupeeringute loomiseks;

1.4

teadvustab struktureeritud infovahetuse korraldamise, parimate tavade määratlemise ja VKE-sid kaasavate ühistuprojektide avaldamise tähtsust;

1.5

toetab pingutusi, et uurida viise kogumaks ühistute kohta täpsemaid statistilisi andmeid;

1.6

rõhutab ühistute osalemise tähtsust haridus- väljaõppe-, elukestva õppe ja e-õppe programmides ning vajadust julgustada ülikoole ja keskkoole organiseerima ühistute juhtimise õpet;

1.7

on seisukohal, et on eriti tähtis identifitseerida ja levitada häid tavasid ühistutele osutatavate ettevõtluse tugiteenuste avaliku korralduse valdkonnas;

1.8

rõhutab ühistute rahastamise tähtsust. On vajalik anda hinnang võimalusele lülitada ühistute mainimine finantsinstrumentidesse, mida haldab Euroopa Investeerimisfond, eriti fondidesse, mis on väikeseid ja keskmisi ettevõtteid käsitleva mitmeaastase programmi osaks ning mõeldud nimelt väikeste ja keskmiste ettevõtete jaoks. Tuleks püüda kindlustada, et ühistutel oleks täielik juurdepääs ühenduse programmidele ja infole nende programmide kohta;

1.9

toetab komisjoni kavatsust uurida poliitikaid, häid tavasid ja regulatsioone, mis käsitlevad sotsiaalseid ühistuid;

1.10

julgustab komisjoni pidama diskussioone liikmesriikidega määruse ja direktiivi rakendamise üle, mis käsitlevad Euroopa ühistu (SCE) põhikirja;

1.11

toetab komisjoni tööd liikmesriikidega ühistuid puudutava seadusandluse parandamiseks;

1.12

toetab pingutusi visandada ühistuid puudutava seadusandluse jaoks “mudelseaduseid”;

1.13

leiab, et SCE määruse läbivaatamise kontekstis on tähtis kaaluda võimalust lihtsustada määrust, tehes ettepaneku võtta võimaluse korral vastu ühised üleeuroopalised reeglid;

1.14

rõhutab tähtsat panust, mis ühistutel on uutes liikmesriikides põllumajanduse arengu seisukohalt, toetades taludevahelist koostööd toodete ostmisel, turustamisel ja toodangu parandamisel;

2.1

nõuab, et komisjon ja liikmesriigid annaksid kiire hinnangu algatuste rakendamise ja toetamise ulatusele huvirühmade poolt eesmärgiga tõsta teadlikkust omavalitsusorganite ja eraettevõtluse hulgas võimaluse kohta kasutada ühistu vormi kui vahendit ettevõtte või väikeettevõtete grupeeringu rajamiseks;

2.2

usub, et on tähtis, et komisjon uuriks võimalust organiseerida struktureeritud info- ja kogemustevahetust ning identifitseerida häid tavasid ühistute valdkonnas. Koos liikmesriikidega ja huvigruppidega peaks komisjon uurima ka vajadust riiklike poliitikate ja tavade võrdlusuuringu järgi;

2.3

julgustab eksperimente satelliittehnikaga ja muude proovimeetoditega vajalike statistiliste andmete kogumiseks ühistute kohta Euroopas;

2.4

leiab, et on tähtis, et haridus-, väljaõppe-, elukestva õppe ja e-õppe programmides arvestataks ühistute osalemisega, eriti rahvusvaheliste programmide ja spetsialiseeritud võrkude puhul, mis toovad kaasa parimate tavade väljakujunemise innovaatilistes valdkondades;

2.5

rõhutab heade tavade identifitseerimise ja levitamise tähtsust ettevõtluse tugiteenuste avaliku korralduse valdkonnas;

2.6

on arvamusel, et on tähtis uurida kiiresti võimalust lülitada ühistute mainimine finantsinstrumentidesse, mida haldab Euroopa Investeerimisfond, ning mis moodustavad osa väikeseid ja keskmisi ettevõtteid käsitleva mitmeaastasest programmist ning eriti väikeste ja keskmiste ettevõtete jaoks ning kindlustada, et ühistutel oleks õigus osaleda ühenduse programmides ja et neil oleks täielik juurdepääs infole nende programmide kohta;

2.7

julgustab ühendust uurima poliitikaid, head tava ja määrusi, mis käsitlevad sotsiaalseid ühistuid ning laiemalt ühistute sotsiaalset mõju ja mõju töökohtade loomisele Euroopas, ning kanda tulemustest ette ühenduse institutsioonidele;

2.8

soovitab, et komisjon algataks kiireloomuliselt diskussioone liikmesriikide ametnikega, kes on vastutavad üleeuroopaliste ühistuid puudutavate reeglite rakendamise eest. Diskussioonid peaksid keskenduma eelkõige küsimustele, kus on vaja siseriiklikke meetmeid või kus on kohaldatavad siseriiklikud seadused;

2.9

rõhutab vajadust teha aktiivset koostööd omavalitsusorganitega, eriti uutes liikmesriikides, et tagada ühistuid käsitleva seadusandluse parandamine. Lisaks peab komisjon nõudma, et liikmesriigid informeeriksid komisjoni ja üksteist oma kavatsustest muuta ühistuid käsitlevat seadusandlust juba seaduseelnõu etapil ja enne uue seaduse vastuvõtmist;

2.10

rõhutab komisjoni nõudmise tähtsust siseriiklikele ja Euroopa huvigruppe koondavatele organisatsioonidele formuleerida “mudelseadusi” ning toonitab komisjoni valmisolekut toetada neid selle tegevuse käigus;

2.11

soovitab, et komisjon jälgiks aktiivselt SCE määruse rakendamist ja koostaks registri valdkondade kohta, kus on vajadus muudatuste järele, nii et viis aastat pärast jõustumist oleks võimalik määrust lihtsustada ja tugevdada, kus see vajalik on;

2.12

tervitab fakti, et komisjon püüab tagada, et ühistute ja teiste sotsiaalse majanduse ettevõtete panust põllumajanduse arengusse kasutataks ühenduse algatuste kaudu.

2.13

rõhutab, et komisjon ja liikmesriikide valitsused peaksid uurima võimalust anda maksusoodustusi ühistutele nende kasulikkuse alusel regionaalses või sotsiaalses mõttes ning olenevalt sellest, kas nad põhiliselt täidavad ühistute põhilisi rahastamispõhimõtteid: demokraatia, liikmete, töötajate ja klientide solidaarsus ning nende vahetu kaasamine ettevõtlustegevusse;

2.14

juhib tähelepanu võimalustele, mida ühistud pakuvad kohaliku majanduse ja tööhõive innovaatiliste vormide arendamiseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

2.15

õhutab komisjoni ja liikmesriike edendama aktiivselt ühistute (eriti turundusühistute) loomist põllumajanduse ja maapiirkondades toimuvate tegevuste nagu mahepõllundus, vesiviljelus jne uutes vormides. Tegevused võiksid hõlmata väljaõpet, hõlbustamist, õigusnõustamist, osalejate tuvastamist jne.

2.16

õhutab omavalitsusi ja piirkondi arvestama oma tööstuspoliitikas rohkem ettevõtte ühistu vormiga;

2.17

meenutab, et ühistud pakuvad võimalust parandada tööhõivet, teenuste pakkumist ja majanduse elavnemist äärealadel, mis kannatavad kapitali puuduse all.

22.12.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/19

1.

energia lõpptarbimise suurenenud efektiivsus on hädavajalik, et saavutada Kiotos määratletud sihid energia efektiivse lõpptarbimise turu kujunemine ja energiateenuste turg annavad olulise panuse selle eesmärgi saavutamiseks;

2.

regionaalsed ja kohalikud omavalitsused on Euroopas aastaid olnud energia kokkuhoiu teerajajateks, näiteks kasutades taastuvaid energiaallikaid ja katsetades arukaid energiasüsteeme;

3.

mitmed regionaalsed ja kohalikud omavalitsused Euroopas on pühendunud Kyoto protokollis sätestatud eesmärkide saavutamisele;

4.

kõigepealt peab olemas olema üldine teadlikkus energiasäästmise kontseptsiooni kohta; regionaalsed ja kohalikud omavalitsused kui inimestele kõige lähemal olevad poliitilised organid võivad mängida oma osa selle eesmärgi saavutamisel ja Euroopa Liit peab selles suhtes andma vajaliku tegevusvabaduse;

1.1

jagab Euroopa Ühenduste Komisjoni arvamust, et keskse tähtsusega eesmärgiks on energia lõpptarbimise suurenenud efektiivsus. Tervitab komisjoni kavatsust aidata välja töötada energia efektiivse lõpptarbimise ja energiateenuste turg. Regioonide komitee usub ka, et on tähtis seda turgu toetada ja seejuures vähendada emissiooni ja soodustada säästvat arengut;

1.2

on arvamusel, et ettepanek direktiivi vastuvõtmiseks kujutab endast põhimõtteliselt sobivat esimest sammu nende eesmärkide saavutamiseks.

1.3

toetab siiralt kindlakskujunenud eesmärki kaitsta kliimat ja järgida sellega kaasnevat kohustust vähendada energiatarbimist. Seda kohustust silmas pidades on EL-i liikmesriikides, regioonides ja omavalitsustes juba võetud kasutusele mitmeid meetmeid (vrd. muuhulgas võttis Saksamaa Liidupäev 1. aprillil 2004 vastu Energia säästmise seaduse). Sellistes abinõudes sisalduvad ka pingutused, mida on tehtud energiakasutuse efektiivsuse parandamiseks kõigis energiatarbimise valdkondades;

1.4

on arvamusel, et energiakasutuse tõhustamise abinõude rakendamine, abinõude rakendamine saavutamaks energia säästmine lõpptarbijate poolt, ning energiateenuste korraldus peab olema kooskõlas vabaturu reeglitega, samas peab rõhutama avaliku sektoriga seotuse tähtsust nii, et sel on võimalik täita kvaliteedi, turvalisuse ning juurdepääsu nõudeid;

1.5

ei vaidlusta seisukohta, et vaja on sobivaid raamtingimusi, saavutamaks lõpptarbijate energiakasutuse efektiivsuse oluline suurenemine. Parim viis seda eesmärki saavutada on ergutada ja suurendada nõudlust sobivate tehnoloogiate ja menetluste järgi. Ettepanek, et ettevõtted peaksid selle asemel olema kohustatud selliseid teenuseid pakkuma, tundub problemaatiline. Nii peaksid ettevõtetel olema olemas menetlused ja tehnoloogiad, mida keegi ei oleks kohustatud ostma, mis toob kaasa kõrgemad hinnad lõpptarbijatele;

1.6

on arvamusel, et ettepanek direktiivi kohta on vastuolus väljakujunenud praktikaga juhtudel, kus see eirab energia siseturu põhistruktuure. Ettepanek direktiivi kohta kohustab liikmesriike tagama, et energia jaemüüjad ja varustajad pakuksid oma klientidele kõigis lõpptarbimise valdkondades energiateenuseid ja energiakasutuse tõhustamise abinõusid mõnedel juhtudel tasuta. Kuid avaturul on vaevalt võimalik varustamist kontrollida. Lisaks sellele on asjaomased turul tegutsejad, nagu näit üksikud energiajaotusfirmad ja energiamüügifirmad, kes on turul uued, liiga erinevad selleks, et nende kohta võiksid kehtida samad või võrreldavad korralduslikud abinõud;

1.7

on arvamusel, et võrguoperaatoritele pandud kohustus pakkuda energiateenuseid lõpptarbijatele, on siseturu direktiivi rikkumine;

1.8

on arvamusel, et uute ametlike struktuuride väljakujunemine, millel on järelvalve- ja kontrolli ülesanded ning millega vältimatult kaasnevad märkimisväärsed kulutused, ei ole eriti sobiv vahend energia lõpptarbimise efektiivsuse suurendamiseks ega energia efektiivse lõpptarbimise abinõude turu ning energiateenuste arengu kiirendamise seisukohalt. Liikmesriikidel peab olema võimalus kasutada juba olemasolevaid struktuuriüksusi nende ülesannete täitmiseks. Vastavalt ettepanekule direktiivi kohta ei tohiks kulutused, mis on tehtud abinõudele, et saavutada vajalikul tasemel energia kokkuhoidu, ületada abinõudest saadavat kasu. Kuid kuna ei ole selge, kuidas seda tasuvuse analüüsi teostada, ei kujuta see kohustus endast midagi rohkemat kui ettepanekut, millel puudub igasugune praktiline tähendus, mille tulemuseks on, et kulud võivad kerkida kasuga võrreldes ebaproportsionaalselt suureks. Seetõttu on olemas oht, et direktiivi ettepaneku artikkel 10b säte, mille kohaselt jaotustariifidele võidakse lisada erikulusid, koormab lõpptarbijaid;

1.9

kardab massiivset konkurentsi moonutamist, mis tuleneb suurenenud efektiivsuse ühtsest määrast 1 % kõigile liikmesriikidele, sest liikmesriigid, kus energiakasutus on juba väga efektiivne, võivad saavutada efektiivsuse jätkuvat kasvu ainult suhteliselt suurte kulutuste hinnaga. Tuleb kindlustada, et arvestatakse jõupingutusi, mis on liikmesriikide poolt juba eelnevalt tehtud. Arvestades energia säästmise meetmeid mida liikmesriigid kasutavad alates 1991, vastavalt ettepaneku lisale 1, peab see toimuma selliselt, et välistatakse konkurentsimoonutused; lisaks sellele on komitee vastu avaliku sektori ebaproportsionaalsele koormamisele ning nõuab avaliku sektori ja erasektori võrdset kohtlemist;

1.10

on arvamusel, et ettepandud abinõud, nagu näiteks ühtse energia kokkuhoiu normi sisseseadmine, uute inspektorite ametikohtade loomine ja energiateenuste kohustuslike turgude asutamine, kujutavad endast oma ulatusest ja intensiivsusest tingituna väga kaugeleulatuvat sekkumist liikmesriikide energiapoliitikasse.

2.1

nõuab, et komisjoni vaataks üle võtmepunktid direktiivi ettepanekus, mille eesmärk on väga teretulnud. Selle ülevaatuse eesmärgiks peaks olema eelkõige arendada edasi ja tugevdada nõudlust energiateenuste järele, pakkudes infot, nõustamist ja toetust. Ühtlasi soovitab üle Euroopalise teabekampaania läbiviimist, et tõsta teadlikust energiasäästmise keskkonnamõjudest;

2.2

nõuab, et komisjon arvestaks subsidiaarsuse põhimõttega, jättes liikmesriikide, regioonide ja omavalitsuste otsustada energiateenuseid pakkuvate firmade lubamise, kinnitamise ja volitamise, energiaauditi skeemide ja energiateenuste turu jälgimise, programmide koostamise energiatarbimise efektiivsuse suurendamiseks ja avalikult kontrollitavate finantseerimismeetmete sisseseadmise;

2.3

paneb ette, et sätete üksikasjalikkuse aste oleks piiratud tasemega, mis on kooskõlas komisjoni kohustusega kaotada piirangud, vähendada bürokraatiat ja lihtsustada menetlusi;

2.4

rõhutab, et komisjon ei asetaks energiasäästmise ebaproportsionaalselt suurt kohustust avalikule sektorile. Avalikul sektoril ja erasektoril peaks olema mõlemal ühesugused kohustused ja samavõrra panustama üldisesse energiasäästmise eesmärki;

2.5

rõhutab, et direktiivi ettepanekus sätestatud kohustuste täitmiseks on vaja võtta kasutusele järelvalve abinõud, koguda andmeid ja koostada ettekandeid komisjonile. See omakorda nõuab haldusjuhtimist ning uue personali palkamist ettevõtete poolt – inimeste palkamist, keda varem vaja ei olnud – näit. (a) info kogumiseks ja edastamiseks lõpptarbijate kohta, mis varem ei olnud oluline (näit. kütteõli osas), ning (b) energiateenuste turustamiseks. Sellega tuleks arvestada ja see tuleks ettepanekusse lülitada;

2.6

meenutab komisjonile vajadust viia uus direktiivi ettepanek täielikult kooskõlla kõigi seadusandlike sätete eesmärkidega energia valdkonnas, ning eriti energia siseturg käsitleva direktiivi eesmärkidega.

22.12.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/22

1)

eValitsus mitte ainult et muudab riigihalduse tõhusamaks, vaid tugevdab ka demokraatiat, parandades valitsemist ja kodanike osalemist avalikus elus,

2)

on vaja panust tipp-poliitika tasandil, et määrata kindlaks eValitsuse struktuur ja teenused ning kuna enamus takistusi ei esine mitte Euroopa tasandil, vaid riiklikul, regionaalsel ja kohalikul tasandil,

3)

erinevad traditsioonid ja õiguslik baas olemasolevates ja tulevastes liikmesriikides, mis muudab raskeks määrata kindlaks ühiseid standardeid üldkasutatavate teenuste osutamiseks,

1.1

tervitab tähtsust, mida komisjon omistab eValitsuse rollile Lissaboni eesmärkide saavutamise seisukohalt, ning rõhutab eriti piirkondlike ja kohalike valitsuste rolli ja panust selle potentsiaali edendamisse ja kasutamisse, tänu nende poolt pakutavate teenuste ja eeskirjade ulatusele ja tähtsusele niihästi kodanike kui ettevõtete jaoks;

1.2

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulisi tunnuseid, pidades silmas mastaape ja lähedust üldsusele, mis võimaldab kiireid uuendusi, teadmisi ja teenuste vajalikkuse ja kasutajate vajaduste mõistmist, mis on kõige tähtsam, samuti otsest kaasatust üksikisiku ja üldsuse tasandil, mis võimaldab neil propageerida uute oskuste omandamist ja mõjutada muutusi käitumises, mis on vajalikud, et muuta eValitsus praktiliseks, kasutoovaks reaalsuseks;

1.3

toetab eValitsuse kirjeldust, mis kujutab endast põhiolemuselt kombinatsiooni uute oskuste arendamisest ning infokommunikatsioonitehnoloogia kasutamisest valitsuse ja halduse valdkonnas koos organisatsioonilise muutusega;

1.4

rõhutab väljaõppesse investeerimise ja arenguvõimaluste loomise ülisuurt tähtsust, võimaldamaks võimalikult paljudel inimestel osaleda eValitsuse arengutes;

1.5

rõhutab, et eValitsuse väärtust demonstreeritakse avalike teenuste osutamise ümberkujunemise kaudu ning kodanike suurema kaasatuse läbi demokraatlikesse protsessidesse ning riikliku poliitika arengusse, teiste sõnadega - valitsuse teenuste osutamise ja kodanikega suhtlemise laiahaardelise moderniseerimise kaudu;

1.6

hoiatab, et selline ümberkujunemine kõigil valitsuse tasanditel ei ole odav, vaid nõuab olulisi ja pidevaid ressursse, mis mitmekordistuvad, tingituna vajadusest säilitada üleminekuperioodide ajal olemasolevad süsteemid, mis on selge nõue valitsustele, kes ei ole kommertskeskkonnas;

1.7

märgib, et kõrgetasemelise kasutuselevõtu ja interaktiivsuse seisukohalt on oluline minna üle lairibale, tervitades seega komisjoni üleskutset kõigi riiklike haldusorganite ühendamiseks aastaks 2005, ning usub, et sellise ülemineku rahastamiseks on vaja vahendeid, eriti sellistes piirkondades, kus on suhteliselt madal olemasolev juurdepääsu arengutase ja -kiirus;

1.8

mõistab, et teatises eristatakse eValitsemist ja eValitsust, ning on arvamusel, et eelpoolmainitud mõiste laiem kontseptsioon, mis hõlmab suuri sotsiaalteenuseid, on äärmiselt oluline kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse huvide seisukohalt;

1.9

soovitab ühise uurimisstandardite raamistiku kasutamist, kindlustamaks, et kõigi tähtsate programmide ja projektide kvalitatiivse ja kvantitatiivse hindamise tulemused avalikustatakse, jagades teistega nii niihästi edu, mida järele aimata, kui ebaõnnestumiste avameelset analüüsi eesmärgiga parandada õppimist ja tuleviku tavasid;

1.10

usub, et partnerlus-tegevus, konsortsiumide ja ühisettevõtete loomine kõigil avalik-õiguslikel tasanditel, ning - kus võimalik - eraorganisatsioonid, niihästi riiklikud kui üleeuroopalised, on peamisteks faktoriteks, et kasutada ära innovatsioon ja vältida vananemist, kanda üle olemasolevad ja tuleviku head tavad ning saavutada riiklike kulutuste parim võimalik ärakasutamine;

1.11

tunnistab eValitsuse potentsiaali säilitada ja edendada kulutuurilisi erinevusi ning võrdset juurdepääsu teenustele ja eValitsuse panust poliitikasse ja protsessidesse regioonide erineva rahvastiku hulgas, ning tunnistab selles suhtes kohalike ja piirkondlike võimude unikaalset rolli, mis kokku muudab kvaliteetse uurimistöö kaasavatest tavadest informeerimise seisukohalt oluliseks;

1.12

on teadlik eraelu puutumatust ja turvalisust tõstvate tehnoloogiate tähtsusest, et suurendada teenusekasutajate usaldust, kuid on arvamusel, et see peab olema tasakaalus protokollide vastuvõtmisega, mis võivad põhjendamatult takistada identifitseeritud inimeste kohta käiva info elektroonilist siirdamist;

1.13

täheldab, et teatis on osaks laiemast moderniseerimisuuenduste kogumist, mille kollektiivne mõju võib parandada kodanike/valitsuse koostoimet sotsiaalsesse kaasatuse nimel, kuid sellele vaatamata on komitee arvamusel, et isolatsiooniga kaasneb sotsiaalse kohesiooni jaoks potentsiaalseid ohte, mis tulenevad inimestevahelise vahetu suhtlemise vähenemisest, mille suhtes tuleb valvel olla.

2.1

soovitab, et Euroopa Komisjon annaks eValitsust propageerides prioriteedi ühiste standardite, infovahetusraamistike ja tõhusa koostalitusvõime kindlustamisele, et edendada teadlikkust pan-Euroopa teenustest ja kergendada juurdepääsu infole riiklike ja piirkondlike teenuste kohta kõigile EL-i kodanikele. Prioriteet tuleb anda ka kõigi tehingute ja andmete turvalisusele. Avalikkuse usaldus ja kasutamine on otseses korrelatsioonis turvalisuse küsimustega.

2.1. a)

soovitab, et Euroopa Komisjon kahekordistaks oma püüdlusi reaalseks ning efektiivseks tegevuseks eValitsusega seotud programmides, eriti IDA, eTEN ja eGOV uuringutes Kuue Raamprogrammi raames, tulemuse optimeerimiseks ning Euroopa Liidu ressursside paremaks ärakasutamiseks, mis on kaasatud eValitsuse arendusse.

2.1. b)

soovitab Euroopa Komisjonil uurida üksikasjalikult regionaalse ning kohaliku tegevuse ulatust eValitsusega seotud programmides.

2.2

soovitab piirkondades, kus lairiba tehnoloogia ei pruugi olla äriliselt elujõuline, rahastamist valitsuste vahenditest ning EL-i struktuurifondide eraldistest, kindlustades seega eValitsuse kättesaadavuse kõigis Euroopa Liidu piirkondades, keskendudes sellistele piirkondadele, kus juurdepääs ja/või juurdepääsu arengu kiirus on madal EL regioonide iseärasusi, eriti nende suurust ning populatsiooni, tuleb arvesse võtta infrastruktuuride rahastamisel;

2.3

nõuab, et vähemalt ülemineku staadiumis toimuvad väljaõppe kursused vastavalt juurdepääsule eValitsusele, koos rakendustega, mis on sobivad puuetega inimestele ja vanematele inimestele ning neile kes võivad olla vähem vilunud, julgustamaks e-inclusion'i ja elimineerima diskrimineerimisohu;

2.4

tervitab tähelepanekut, et onlain-teenuste olemasolu ei garanteeri nende kasutamist ja soovitab tungivalt uuringuid nõudlusepoolsete eelistuste ja tõkete kohta, niihästi teenuse tüübi ja juurdepääsu meetodite suhtes, ning samuti pakkumisega seotud innovatsiooni kohta, et identifitseerida kanaleid, mis tõmbavad ligi kõige rohkem kasutajaid erinevates geograafilistes asukohtades ja erineva vanuselise ja soolise kuuluvusega ning erineva sotsiaal-majandusliku taustaga gruppides;

2.5

rõhutab, et IT potensiaali tuleb kasutada täielikult parandades avalike teenuste kvaliteeti ja produktiivsust, mida pakutakse läbi traditsiooniliste kanalite kaudu

2.6

soovitab vastu võtta protokoll, mille kohaselt eValitsuse programmid ja projektid, mida toetatakse riiklikest vahenditest, peavad tulemusi teistega jagama ja kandma ette, millist kasu nad algatusest said ning mida võiks parandada;

2.7

õhutab komisjoni julgustama kohalike ja piirkondlike võimude toetamist, et pakkuda eValitsust erinevates keeltes, keskendudes eriti piirkondlikele ja vähem kasutatud keeltele;

2.8

tunnistab, et suuri uute valdkondade algatusi on keeruline hinnata, kuid nõuab kohe alguses selgete eesmärkide püstitamist ja tulemuste täiesti avameelset kriitilist analüüsi (niihästi õnnestumiste kui ebaedu korral), võttes aluseks sellised kriteeriumid alusel nagu olulisus, efektiivsus, jõudlus ja toimivus, eesmärgiga saavutada tulevikus paremaid tulemusi.

22.12.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/24

1)

e-posti teel levitatavad pealesunnitud kommertssõnumid, mida nimetatakse “rämpspostiks”, on saavutanud murettekitavad proportsioonid, moodustades aastal 2001 hinnanguliselt 7 % kõigist e-posti teel saadetud sõnumitest ning ulatudes praegu 50 %-ni.

2)

Rämpspost ei ole probleemiks mitte ainult eraelu puutumatust, klientide petmist, alaealiste ja inimväärikuse kaitset silmas pidades, vaid kujutab endast ohtu ka ettevõtlusele. See tähendab ettevõtete jaoks täiendavaid kulutusi ja tööviljakuse alanemist ning ähvardab õõnestada klientide usaldust.

3)

EL võttis juulis 2002 vastu direktiivi 2002/58/EÜ, mis käsitleb eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet, võttes elektronposti puhul tarvitusele “teabe soovimise” põhimõtte, ning määrates selle direktiivi rakendamise tähtajaks 31. oktoobri 2003.

4)

Olles küll esimeseks sammuks, ei piisa siiski ainult seadusest, et rämpsposti probleemiga võidelda. On vaja jätkuvaid pingutusi, tagamaks, et direktiivil oleks soovitud mõju.

1.1

nõustub komisjoni järeldusega, et rämpspost on üks kõige olulisemaid väljakutseid, millega Internet tänapäeval kokku puutub, nõudes mitte ainult tõhusat jõustamist ja rahvusvahelist koostööd, vaid ka isereguleeruvaid ja tehnilisi lahendusi tööstuselt ning ühendusepoolset teadlikkust;

1.2

tervitab komisjoni jätkuvaid pingutusi julgustada liikmesriike eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi 2002/58/EÜ jõustamisel, ning toetab komisjoni poolt liikmesriikidele osutatavat abi, lootes, et seda abi laiendatakse ka kandidaatriikidele pärast laienemist mais 2004;

1.3

märgib, et pealesunnitud e-posti sõnumid põhjustavad usalduse kadumist infovõrgustike vastu ja et e-posti liiklus on põhjustanud süsteemide aeglustumist. Tegemist on piiriülese ja rahvusvahelise küsimusega ning regioonide komitee tunneb muret, et ühenduse poliitika õnnestub ainult rahvusvaheliste organisatsioonide ja muude ülemaailmset tähtsust omavate jõudude kokkuleppimise ja koostöö korral;

1.4

kahetseb, et komisjon ei tunnusta piirkondlike ja kohalike võimude suutlikkust ühineda oma kogukondadega ja laiema avalikkusega ning soovitab komisjonil tungivalt võtta vajalikul määral arvesse, kui palju abi võivad piirkondlikud ja kohalikud võimud osutada pealesunnitud e-posti sõnumite vastu võitlemisel;

1.5

rõhutab, et piirkondlikud ja kohalikud võimud võivad mitmel viisil osaleda rämpsposti probleemi lahendamises. Nende osaks on tõsta teadlikkust ja levitada informatsiooni, ning üldisemas mõttes on nad tähtsad oma läheduse tõttu kodanikele, organisatsioonidele ja ettevõtetele;

1.6

märgib, et on juba teinud ettepaneku abinõude kasutuselevõtuks koolilaste teavitamiseks niihästi infoühiskonna turva-aspektidest kui arvutikuritegude tagajärgedest;

1.7

märgib, et piirkondlike ja kohalike võimude ülesandeks on avalikkuse kaitsmine selle sõna kõige laiemas mõttes;

1.8

tunnistab, et piirkondlikud ja kohalikud võimud mängivad tähtsat rolli, kindlustades teadmuspõhise- ja infoühiskonna tasakaalustatud arengut Euroopa Liidus, eriti pärast laienemist, et suurendada majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust regioonides, linnades ja rajoonides üle kogu Euroopa. Piirkondlikel ja kohalikel võimudel on ainulaadne võimalus tagada maksimaalselt lai juurdepääs ühenduse aktsioonidele, keskendudes eriti ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele;

1.9

tunnistab, et kohalikul ja piirkondlikul omavalitsusel on vastutus arendada välja mitte ainult avalikud online-teenused, vaid ka info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad (ICT) elukestva õppe käigus (eeldades, et digitaalset kirjaoskust peetakse põhioskuseks) ning tervishoid. Kohalik ja piirkondlik omavalitsus edendab aktiivselt ka infoühiskonda, arendab online-kultuuri- ja turismialaseid teenuseid, parandades juurdepääsu online-teenustele ja arendades loomulikult niihästi valitsuse siseste kui üldiselt organisatsioonide vaheliste protsesside koostalitlusvõimet. usub järelikult, et tõhusa ja vaba elektroonilise suhtluse saavutamine on elulise tähtsusega.

2.1

nõuab, et rõhutataks kandidaatriikide aktiivset kaasatust. Internet ei tunne traditsioonilisi riikidevahelisi piire ja seega ei peaks Euroopa tasandil rakendatud meetmed piirduma EL-i liikmesriikide osalemisega. Infosüsteemi- ja võrguturbe puudumise mõju Euroopa vähem arenenud piirkondades võib suurendada digitaalset lõhet nende ja kõige arenenumate ja turvalisemate piirkondade vahel;

2.2

teeb ettepaneku, et tuleks pingutada, kindlustamaks maailma suuremate tarkvaratootjate suurem osalemine võrgu- ja infoturbe alastes uuringutes ning nende koheses praktilises rakendamises. Euroopas tegutsevate telekommunikatsiooni teenusepakkujate hulgas peaks turvalisus olema esmaseks prioriteediks, samuti tuleks luua parem ühendus meetmete ja organisatsioonidega väljaspool EL-i;

2.3

soovitab tungivalt, et komisjon kasutaks piirkondlike ja kohalike võimude võimet suhelda kodanikega kohalikul tasandil. näiteks pakuvad raamatukogud, kultuurikeskused ja muud munitsipaalehitised head võimalust tõsta teadlikkust ja pakkuda avalikku juurdepääsu infole. Need rajatised pakuvad vahetut kontakti avalikkusega, kaasa arvatud ebasoodsas olukorras olevate rühmadega;

2.4

teeb ettepaneku, et mitmeid Interneti turvalise kasutamisega seotud probleeme saaks lahendada kohalikul tasandil, eriti intensiivse koolitusega teadlikkuse tõstmiseks selles küsimuses. Piirkondlikud ja kohalikud võimud võivad tähistada info, mis puudutab pealesunnitud sõnumeid;

2.5

teeb ettepaneku, et pidades silmas kooli vastutust hariduse eest, peab kool rakendama meetmeid teavitamaks noori inimesi infoühiskonna turvalisuse aspektidest;

2.6

teeb ettepaneku, et piirkondlikud ja kohalikud võimud kasutaksid oma olemasolevaid suhteid ettevõtlusorganisatsioonidega, julgustamaks neid rämpsposti vastu meetmeid tarvitusele võtma;

2.7

soovib rõhutada ka EL-i sisese koostöö tähtsust ning eriti piirkondlike ja kohalike valitsuste rolli selle koostöö kindlustamisel.

22.12.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/27

1.1

on teadlik, et audiovisuaalne meedia mängib keskset rolli pluralistliku ühiskonna kujunemises Euroopas, regionaalse ja kohaliku identiteedi säilitamises ning demokraatlike kodanikuõiguste arengus;

1.2

rõhutab eesmärki võtta audiovisuaalse meedia õiguslik raamistik vastu viisil, mis edendab ja ergutab selle positiivset arengut, sobides selle põhilise ülesandega;

1.3

näeb vajadust võtta arvesse ka muid esmatähtsaid, üldist huvi pakkuvaid eesmärke, mis on seotud audiovisuaalse sektori reguleerimisega, nagu näit. konkurents, tarbijakaitse ja telekommunikatsiooni seadus, ning tervitab fakti, et komisjon on kasutanud võimalust koostada teatis, mis käsitleb Euroopa regulatiivse poliitika edasist arengut kogu audiovisuaalses sektoris;

1.4

leiab olevat kasuliku, eriti enne eelseisvat EL-i laienemist, selgitada audiovisuaalset poliitikat puudutavat õiguslikku raamistikku ning määrata kindlaks ajakava selle edasiseks arenguks, nii et liituvatel riikidel oleks selles küsimuses muuhulgas juba varakult suurim võimalik õiguslik kindlus;

1.5

näeb pidevate tehniliste uuenduste tingimustes (näit. lameekraan-televiisorid) suuri võimalusi audiovisuaalse sektori jätkuvaks arenguks, ja rõhutab vajadust, et see peegelduks tulevases raamistikus;

1.6

kinnitab – ja toonitab – sisuliselt komisjoni põhimõtteid audiovisuaalse sektori regulatiivse raamistiku osas;

1.7

jagab sisuliselt positiivset hinnangut direktiivile Piirideta televisioon (TVWF-direktiiv), pidades seda ühenduse teleteenuste usaldusväärseks ja kindlaks õigusliuks raamistikuks, mis on sisuliselt kindlustanud ringhäälinguteenuste vabaduse ühenduses, ning juhib tähelepanu oma seisukohavõtule selles küsimuses (CdR 90/2003 fin);

1.8

rõhutab päritoluriigi põhimõtte kui audiovisuaalse sektori ühisturu põhidoktriini tähtsust, kuid jagab ka konsultatsioonide käigus väljendatud muret, et pidades silmas riikide seadusandluse erinevust, võivad teenusepakkujad valida selle liikmesriigi, kus on kõige leebem seadusandlus;

1.9

jagab komisjoni seisukohta, et muutuste arvesse võtmiseks võib olla vajalik TVWF direktiivi põhjalik revideerimine;

1.10

vahepeal audiovisuaalsel turul aset leidnud arengute ja muutuste valguses oleks seetõttu tervitanud komisjoni algatust TVWF direktiivi kiireks ja põhjalikuks ümbertegemiseks, muutes selle sidusaks Euroopa õiguslikuks raamistikuks, mille abil levitada audiovisuaalset sisu, mis võiks erineval määral reguleerida TVWF-direktiivi teenuseid ning infoühiskonna teenuseid;

1.11

leiab, et muude TVWF-direktiivi rakendamisega seotud küsimustega ei ole vaja tegeleda, kasutades tõlgendusi pakkuvaid teatiseid, vaid direktiiv tuleb kiiresti ümber teha, et saavutada nõutav õiguslik kindlus;

1.12

rõhutab konkurentsi puudutavate määruste järgimise tähtsust audiovisuaalses poliitikas;

1.13

kriipsutab alla vastutust säilitada ja arendada edasi meedia pluralismi Euroopas, EL-i liikmesriikides ja Euroopa regioonides;

1.14

rõhutab vajadust õigusliku raamistiku järele, mis reguleeriks infoühiskonna teenuseid (nagu näit. e-kommerts) ning juurdepääsu uutele teenustele, ning kuna on vaja erineva tasemega regulatiivseid mehhanisme, tunneb heameelt, et komisjonil ei ole kavatsust seada küsimärgi alla vahetegemist infoühiskonna teenuste ja TVWF-direktiivi alla kuuluvate teenuste vahel;

1.15

rõhutab vajadust tarbijasõbraliku üleminekumehhanismi järele analoog-televisioonilt digitaalsele ringhäälinguteenusele ning juhib tähelepanu oma seisukohavõtule selles küsimuses (CdR 308/2003 fin);

1.16

rõhutab, et õigus infole on Euroopa kodanike isiklik õigus, millel on tohutu tähtsus, ning tunneb heameelt, et konsultatsioonide käigus tegeles komisjon küsimusega õigusest saada infot väga suurt ühiskondlikku tähtsust omavate sündmuste kohta ning jõudis seisukohale, et see küsimus nõuab edasist tähelepanu;

1.17

rõhutab, et regionaalsel toetusel filmidele on suur tähtsus, ning usub kindlalt, et regionaalse ja kohaliku audiovisuaalse toodangu tähtsus kasvab, ning et koos riikliku väljundiga on see vastukaaluks mitte-Euroopa päritolu toodangule;

1.18

rõhutab vajadust tegutseda, et propageerida Euroopa teoseid, ning on arvamusel, et toetus, mida makstakse selliste sõltumatute filmitootjate teoste kavvavõtmise eest, on suureks abiks, edendamaks eripalgelist Euroopa audiovisuaalset maastikku ning on ka eriti sobivaks viisiks säilitada ja tõsta esile Euroopa eripalgelist regionaalset ja kohalikku pärandit; ei arva aga, et kehtiv kvoodi reegel teeniks selle eesmärgi saavutamise huve;

1.19

rõhutab vajadust tasakaalustatud kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete reklaamialaste reeglite järele;

1.20

tervitab komisjoni valmisolekut vaadata läbi soovitus alaealiste ja inimväärikuse kaitseks;

1.21

leiab, et õigus vastusele on inimõiguste ja vabaduse kaitse võtmeelemendiks, ning tervitab kava laiendada seda õigust kõigile teabekanalitele;

1.22

tervitab komisjoni kavatsust uuendada soovitust alaealiste ja inimväärikuse kaitseks, keskendudes meedia kirjaoskusele, õigusele saada vastust ning abinõudele võitluseks diskrimineerimise või vihkamisele õhutamise vastu kõigis onlain-teabekanalites;

1.23

tunnistab vajadust kaas- ja isereguleerimise mudelite järele üksikutes liikmesriikides, mis võimaldavad peegeldada selgelt eristuvaid riiklikke ja regionaalseid iseärasusi; toetades samal ajal plaani viia läbi uuring meediasektori kaasregulatiivsete mudelite kohta, et uurida nende mõju ja kokkusobivust Euroopa õigusliku raamistikuga;

1.24

rõhutab vajadust, et ühendus jätkaks Euroopa audiovisuaalse mudeli ulatuslikku kaitsmist ka rahvusvahelisel tasandil, mille juures sugugi mitte väikese tähtsusega ei ole WTO-läbirääkimised.

2.1

soovitab TVWF-direktiivi kiiresti läbi vaadata ja ümber teha, et luua vajalik õiguslik kindlus, seda eriti liituvate riikide jaoks, ning viia direktiiv vastavusse jätkuvate tehniliste arengutega;

2.2

soovitab TVWF-direktiivi ja muid audiovisuaalset sektorit reguleerivaid üldiseid tingimusi ümber tehes võtta arvesse ja toetada võtmerolli, mis on audiovisuaalsel meedial ja toodangul regionaalse ja kohaliku identiteedi arendamisel ja tugevdamisel. Seega tuleb selle tööstuse liigset kontsentratsiooni ohjeldada ja/või kompenseerida riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil;

2.3

soovitab, et pidades silmas kasvavat meedia konvergentsi, tuleks õiguslik raamistik eraldada vastavalt toodangu sisule, sõltumata kasutatud tehnilisest platvormist;

2.4

pooldab olemasolevate reklaami puudutavate kvalitatiivsete reeglite säilitamist, eriti pidades silmas laste- ja alaealiste kaitset ning reklaam- ja toimetuse sisu eristamist;

2.5

soovitaks siiski muuta reklaami puudutavad kvantitatiivsed reeglid paindlikumaks, pidades silmas kasutajate suurenevat valiku- ja kontrolli võimalust, seda eriti EL-i laienemise taustal, andes nii märku bürokraatia vähendamise vajadusest;

2.6

soovitab rakendada reklaamireegleid ka uute tehnikate puhul nagu kaheks jagatud ekraan, virtuaalne ja interaktiivne reklaam, ning võtta kasutusele asjakohased sätted, säilitamaks selge vahetegemine toimetuse sisu ja reklaami vahel, tehes seejuures selgeks selliste reklaamitehnikate kasutamise õiguslikud aspektid;

2.7

tervitab fakti, et üha rohkem ja rohkem käsitletakse audiovisuaalse poliitika ja TVWF-direktiivi mõjupiirkonnas olevatena selliseid regulatiivseid valdkondi nagu konkurentsipoliitika, autoriõiguste kaitse ja tarbijakaitse, ning soovitab, et tulevikus peaks seadusandlus neid vastastikuseid suhteid rohkem peegeldama;

2.8

rõhutab, et eriti seoses kümne uue liikmesriigi astumisega liitu tuleb tarvitusele võtta abinõud, kindlustamaks, et alaealiste ning inimõiguste kaitse reegleid rakendataks järjekindlalt kogu audiovisuaalses sektoris;

2.9

soovitab seetõttu, et ettepanekus, mis avaldati teatises, milles nõuti alaealiste ja inimväärikuse kaitse soovituse uuendamist, tuleks teha rohkem pingutusi tõhusate ise- ja kaasregulatiivsete instrumentide loomiseks, kasutades sealhulgas heade tavade vahetamist ning võrgukoostööd, eriti digitaalses ja onlain-keskkonnas;

2.10

soovitab, et teatises avaldatud ettepanek peaks omistama erilist tähtsust meedia kirjaoskuse edendamiseks, sest nagu komisjon põhjendatult märgib, “oskus teada, kust leida infot ning kuidas seda tõlgendada, on tänapäeval oluline”, ning et see vajalik ettepanek edendada meedia kirjaoskust peaks puudutama kõiki Euroopa Liidu keeli, kindlustades neist igaühele minimaalse esindatuse ja infohulga;

2.11

toetab õiguse säilitamist infole, sh infole sündmuste kohta, mille suhtes kehtib ainuõigus, ning sündmuste kohta, millel on ühiskonna seisukohalt suur tähtsus; regioonide komitee toonitab oma seisukohta, et reeglid tähtsate sündmuste edastamiseks vabalt levitatavates kanalites peaksid olema paindlikud, pidades meeles iga üksiku riigi spetsiifilisi lingvistilisi jooni, ning et kaaluda tuleks Euroopa nimekirja koostamist tähtsate sündmuste kohta; ühtlasi soovitab regioonide komitee seada Euroopa tasandil sisse õigus edastada lühikesi telereportaaže üldhuvi pakkuva info kohta;

2.12

soovitab Euroopa audiovisuaalse turu positiivset arengut silmas pidades kaaluda Euroopa kino- ja telefilmide toetamist mitte TVWF-direktiivi artiklites 4 ja 5 sätestatud kvoodisüsteemi abil nagu praegu, vaid tootmisele ja levitamisele tugiprogrammide kaudu eraldatavate suuremate subsiidiumitega; rõhutatakse seisukohta, et neid töid hinnates tuleb erilist tähelepanu pöörata Euroopa kultuuri säilitamisele ning mõjule, mida need avaldavad regionaalpoliitikale ja majandusele; selleks tuleks välja töötada spetsiaalsed tugiprogrammid regionaalse sisu tootmiseks ja levitamiseks ja/või kasutada erinevaid Euroopa keeli;

2.13

kordab oma soovitust, et pidades silmas investeeringuid, mis on vajalikud üleminekuks digitaalsele tootmisele ja levitamisele, ning fakti, et kohalik ja regionaalne televisioon toodavad suure osa oma materjalist ise, tuleks julgustada või lubada võimalust toetada regionaalset ja kohalikku televisiooni, et kindlustada kultuuriline ja regionaalne mitmekesisus, kui televisioon muutub digitaalseks; sel eesmärgil tehakse ettepanek anda prioriteet regionaalsete audiovisuaalsete teenuste digitaliseerimisse tehtavate investeeringute toetamisele;

2.14

on selle poolt, et TVWF-direktiivi läbivaatamine peaks ühtlasi tagama, et avalik-õiguslik ringhääling suudab täita oma ülesandeid kooskõlas liikmesriikide määrustega; pooldab ka toetust avalik-õiguslikele operaatoritele, kes edastavad regionaalsaateid.

22.12.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/30

1)

KUNA Euroopa Pagulaste Fondi teine faas peaks olema efektiivsem ja tähtsam instrument, et saavutada selles sätestatud peamised eesmärgid, s.t. vastutuse jagamine liikmesriikide vahel ja kõigi liikmesriikide ühise asüülipoliitika elluviimine,

2)

KUNA sätestatud eesmärkide saavutamiseks on vaja, et fondile garanteeritakse vajalikud vahendid kogu tegutsemisaja jooksul, arvestades eriti EL-i laienemisega ja uute liikmesriikide vajadustega,

1.1

kiidab heaks komisjoni ettepanekuga allpool muudetud kujul;

1.2

hindab komisjoni, liikmesriikide, kohalike ja piirkondlike võimude, organisatsioonide, pagulaste endi ja teiste osapoolte tööd Euroopa Pagulaste Fondi esimeses faasis seatud eesmärkide saavutamiseks;

1.3

hindab komisjoni tööd uue ettepaneku koostamisel ja usub, et komisjonil õnnestus arvestada suurt osa esimese faasi hindamise tulemustest ning erinevate osapoolte hinnangutest;

1.4

arvab, et jagatud vastutuse põhimõte liikmesriikide vahel ning selle elluviimiseks pakutud meetmed on õiglased;

1.5

leiab, et pakutud kindel summa, mis tuleb eraldada meetmete elluviimiseks liikmesriikides, ning kogus, mis tuleb tehniliseks ja administratiivseks toetuseks kõrvale panna, kujutavad endast absoluutset miinimumi, mis on vajalik, tagamaks, et kõik liikmesriigid saavad programmis osaleda ja töötada välja oma siseriiklikud süsteemid nende kooskõlla viimiseks üldise Euroopa tasemega; rõhutab, et eriti kohalikud osalejad neis liikmesriikides, mis osalesid Euroopa Pagulaste Fondi esimeses faasis, vajavad täiendavat väljaõpet ja juhendamist, et nad suudaksid ellu viia kvaliteetseid projekte;

1.6

leiab, et on tähtis tagada, et fondi tegevus laieneks kõigile inimestele, kes viibivad liikmesriikides rahvusvahelise kaitse all, vaatamata sellele, milline on riiklik menetlus, mille raames nad liikmesriiki sisenesid; usub samuti, et on tähtis arvestada programmi rakendamisel eriti kõige nõrgemate pagulaste vajadustega. Kõige nõrgemate gruppide hulka kuuluvad näiteks üksinda reisivad alaealised, üksikemad või üksikud naised (ohustatud naised), piinamise ohvrid, väärkoheldud inimesed või muul ebainimlikul ja alandaval viisil koheldud inimesed ning inimesed, kes vajavad spetsialiseeritud arstiabi;

1.7

toetab komisjoni poolt pakutud kompleksset lähenemisviisi asüülipoliitikale, mille puhul on võimalik kasutada fondi, et toetada asüülitaotlejate tingimuste parandamist ja edendada integratsiooni ning tagasipöördumist, arvestades kohalikke, piirkondlikke ja siseriiklikke asjaolusid;

1.8

leiab, et on tähtis rahastada ühenduse meetmeid ja erakorralisi abinõusid lisaks siseriiklikele abinõudele. Ühenduse meetmed peaksid muutuma strateegilise planeerimise ja arengu tähtsaks instrumendiks Euroopa tasandil, kui neid kasutatakse kaugeleulatuvate praktiliste projektide viljelemiseks poliitilisel tasandil ning kohalikul ja piirkondlikul tasandil, sellisel viisil, et need üksteist täiendaksid. Ühenduse meetmetele tuleb eraldada vajalik määr fondi vahenditest, arvestades nende elluviimisel nende komplementaarsust ja läbipaistvust;

1.9

rõhutab, et asüülitaotlejate ja põgenike vastuvõtmise mõju on kõige ilmsem neid gruppe vastuvõtvate kogukondade kohalikul tasandil ja soovitab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasataks selliste otsuste tegemisse oma kogukondadesse vastuvõtmise ja integreerimise kohta;

1.10

juhib tähelepanu faktile, et integratsiooni edendamine on Euroopa pagulaste ja asüülipoliitika keskseks küsimuseks, mis tugineb inimõiguste austamisel, ning õnnestumine on selles suhtes otsustava tähtsusega kohalike kogukondade tasakaalustatud arengu seisukohalt;

1.11

rõhutab igaühe õigust turvaliselt ja väärikalt repatrieeruda;

1.12

toetab komisjoni püüdlusi parandada programmi strateegilist planeerimist mitmeaastase planeerimise teel;

1.13

rõhutab, et strateegiline planeerimine peab toimuma avalikult tõelises partnerluses komisjoni ja liikmesriikide vahel, vaatamata sellele, kas see puudutab siseriiklikke abinõusid, ühenduse meetmeid või erakorralisi abinõusid;

1.14

pöörab erilist tähelepanu kohalike ja piirkondlike osalejate kesksele rollile, pidades silmas vastutust, mis lasub neil asüülitaotlejate ja pagulaste vastuvõtmise ning integratsiooni edendavate toimingute eest; kahetseb seetõttu, et komisjoni ettepanekus ei nähta ette piisavalt ulatuslikku konsultatsiooni kohalike ja piirkondlike võimudega programmide rakendamist planeerides ning selle rahastamise kohta otsuseid langetades. Ettepanek ei ole piisav, tagamaks, et kohalikud ja piirkondlikud osalejad saaksid võimaluse osaleda hea tava väljakujundamises seoses ühenduse meetmetega.