(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2015/2302 (3) ajakohastati pakettreiside õigusraamistikku, võttes arvesse turu ja tehnoloogia arengut. Direktiiviga sooviti käsitleda uusi viise reisiteenuste broneerimiseks, sealhulgas reisija soovi kohaselt kombineeritud reisiteenuseid, mida nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ (4) ei hõlmanud või mis jäid õiguslikult halli alasse, ning samal ajal mitmeti tugevdada reisijate õigusi. Samuti sooviti direktiiviga (EL) 2015/2302 tagada õiglasem konkurents pakettreisiturul tegutsevate eri liiki reisiettevõtjate vahel.

(2)

Nende eesmärkide saavutamiseks laiendati direktiiviga (EL) 2015/2302 mõiste „pakettreis“ määratlust võrreldes direktiiviga 90/314/EMÜ. Direktiiviga (EL) 2015/2302 selgitati reisijate olemasolevaid õigusi ja kehtestati uusi õigusi, sealhulgas reisijate õigus vältimatute ja erakorraliste asjaolude korral lõpetada pakettreisileping teatavatel tingimustel ilma, et selleks tuleks maksta lõpetamistasu. Lisaks võeti direktiiviga (EL) 2015/2302 kasutusele mõiste „seotud reisikorraldusteenused“.

(3)

Kuigi direktiiv (EL) 2015/2302 on üldiselt hästi toiminud, on alates selle kohaldamise algusest 1. juulil 2018 tekkinud mitu probleemi. Eelkõige mõjutasid COVID-19 pandeemia ja sellega seoses valitsuste poolt võetud meetmed märkimisväärselt nii reisisektorit kui ka reisijaid ning näitasid, et kõnealuse direktiivi teatavaid sätteid, sealhulgas neid, mis käsitlevad reisijatele antavat teavet, tuleks selgitada.

(4)

Seepärast on vaja kõrvaldada kehtivates õigusnormides kindlaks tehtud lüngad ning selgitada ja lihtsustada teatavaid mõisteid ja sätteid; see suurendaks direktiivi (EL) 2015/2302 tõhusust reisijate ja reisiettevõtjate, sealhulgas paljude mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate hüvanguks.

(5)

Üldjoontes leitakse, et pakettreisi ajakohastatud määratlus direktiivis (EL) 2015/2302 on osutunud hästi toimivaks. Seotud reisikorraldusteenuseid käsitlevad reeglid, mis samuti kõnealuse direktiiviga kehtestati, on seevastu õigusraamistiku märkimisväärselt keerukamaks muutnud, sealhulgas seoses reisijatele antava teabega. See täiendav keerukus on vähendanud õiguskindlust pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenuste eristamisel ning seotud reisikorraldusteenuste ja eraldiseisvate reisiteenuste eristamisel. Puuduvad tõendid selle kohta, et need seotud reisikorraldusteenuseid käsitlevad reeglid on toonud reisijatele käegakatsutavat kasu. Seepärast on asjakohane direktiivi (EL) 2015/2302 lihtsustamiseks jätta välja seotud reisikorraldusteenuseid käsitlevad sätted, jätta välja direktiivi II lisa, mis koosneb viiest seotud reisikorraldusteenuste teabevormist, ning teha teatavaid kohandusi pakettreisi määratluses.

(6)

Pakettreisi määratluse aluseks peaks jääma põhimõte, et sama reisi või puhkuse jaoks broneeritud reisiteenuste vahel on tihe seos.

(7)

Reisijad peaksid saama selget teavet selle kohta, kas konkreetne reisiteenuste kombinatsioon moodustab pakettreisi või mitte, kuna see ei pruugi teatavates broneerimisolukordades reisijatele selge olla. Õiguskindluse suurendamiseks on seega vaja broneerimisolukordades, kus pakettreisi tingimused ei ole täidetud, kuid ettevõtjad kutsuvad reisijaid üles ostma sama reisi või puhkuse jaoks ka teist liiki reisiteenuseid, nõuda ettevõtjatelt reisijate teavitamist sellest, et asjaomased reisiteenused ei moodusta pakettreisi ja et reisijad ei ole direktiivi (EL) 2015/2302 alusel kaitstud. Seda nõuet tuleks kohaldada nii juhul, kui täiendavate, teist liiki reisiteenuste ostmise kutse esitatakse enne, kui reisija on ostnud esimest liiki reisiteenuse, kui ka juhul, kui see kutse esitatakse pärast seda, kui reisija on broneerinud esimest liiki reisiteenuse. Kui täiendava, teist liiki reisiteenuste ostmise kutse esitatakse enne, kui reisija on vormistanud esimese broneeringu, ja reisija broneerib seejärel asjaomased reisiteenused 24 tunni jooksul samas müügikohas, on nende broneeringute vahel tihe seos isegi siis, kui kõik pakettreisi tingimused, näiteks ühtse või koguhinna esitamine või reisiteenuste valimine enne, kui reisija nõustub maksma, ei ole täidetud. Seetõttu tuleks juhtudel, kui ettevõtja ei teavita reisijat kutse esitamise ajal selgelt sellest, et asjaomane reisiteenuste kombinatsioon ei moodusta pakettreisi, käsitada seda kombinatsiooni direktiivi (EL) 2015/2302 alusel kaitstud pakettreisina ja kõnealust ettevõtjat selle pakettreisi korraldajana.

(8)

Broneerimisolukordades ettevõtja poolt reisijale esitatava täiendavate reisiteenuste ostmise kutsena tuleks käsitada igat juhtu, kus ettevõtja julgustab või innustab reisijat broneerima kavandatud reisiks või puhkuseks täiendava, teist liiki reisiteenuse. See kutse võib muu hulgas olla näiteks e-kiri, mis sisaldab linki, mis juhatab broneerimisvõimaluse juurde, mõni broneerimisprotsessi lõimitud innustus või telefonikõne. Sellistel juhtudel esitleb ettevõtja reisijale harilikult mitmesuguseid pakkumisi, mis põhinevad reisija huvil konkreetse sihtkoha ja reisiperioodi vastu. Kui sellised pakkumised tehakse ostukutse vormis, nagu see on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2005/29/EÜ, (5) nimelt kui need kujutavad endast kommertsteadaannet, milles on märgitud toote või teenuse omadused ja hind, tuleks seda käsitada tugeva signaalina, et tegemist on kutsega. Sellised ostukutsed hõlmavad olukordi, kus ettevõtja palub reisijal anda märku huvist sama reisi või puhkuse jaoks täiendavate, teist liiki reisiteenuste kasutamise vastu, et teha nende reisiteenuste kohta vahetult koos esimese broneeringuga või pärast selle kinnitamist pakkumisi, mis kujutavad endast ostukutset, nagu see on määratletud direktiivis 2005/29/EÜ. Teisest küljest ei tohiks täiendavate reisiteenuste ostukutsena käsitatavuse jaoks pidada pelgalt piisavaks seda, kui ettevõtja veebisaidil või rakenduses või äriruumides on teiste reisiteenuste broneerimise võimalusi, ega üldist viidet sellistele broneerimisvõimalustele ega ka reisiteenuste reklaami, mille aluseks on varasemate reisiteenuseotsingute metaandmed.

(9)

Üks pakettreisi määratluse osa, millele on osutatud direktiivi (EL) 2015/2302 artikli 3 punkti 2 alapunkti b alapunktis v, on osutunud liiga kitsaks, s.o osa, mille puhul nõutakse reisija nime, makseandmete ja e-posti aadressi edastamist ühelt ettevõtjalt teisele. Seepärast on asjakohane käsitada eri liiki reisiteenuste broneeringuid sama reisi või puhkuse jaoks pakettreisina, kui esimese lepingu pooleks olev ettevõtja edastab teise või järgmise lepingu pooleks oleva(te)le ettevõtja(te)le reisija isikuandmed, mis võimaldavad tuvastada reisija lepingupoolena, ja kui leping(ud) teis(t)e ettevõtja(te)ga sõlmitakse hiljemalt 24 tunni jooksul pärast esimese reisiteenuse broneeringu kinnitamist. Sellised andmed peaksid võimaldama asjaomastel ettevõtjatel kindlaks teha, et vastavate lepingute pool on sama reisija, ning need võivad hõlmata näiteks reisija nime, makseandmeid, e-posti aadressi, telefoninumbrit või sotsiaalmeediakontot. Andmeid, mis ei võimalda asjaomastel ettevõtjatel kindlaks teha, et vastavate lepingute pool on sama reisija, näiteks seadme samasusele osutavat IP-aadressi, ei tohiks pidada piisavaks. Viide reisija isikuandmete edastamisele peaks muutma määratluse tulevikukindlamaks. Selline edastamine viitab tihedale seosele asjaomaste lepingute vahel ja seega sellele, et moodustub pakettreis.

(10)

Selliste pakettreiside puhul, kus näiteks majutus on kombineeritud muude turismiteenustega, kuid mis ei sisalda reisijatevedu, tuleks turismiteenuste suhtes kohaldatav üldkriteerium „oluline osa“ kombinatsiooni väärtusest asendada konkreetsema kriteeriumiga „vähemalt 25 %“ kombinatsiooni väärtusest, et suurendada õiguskindlust. Samuti tuleks meelde tuletada, et muid turismiteenuseid, mis on olemuslikult reisiteenuste osa, näiteks majutusega seotud muid turismiteenuseid, ei käsitata iseseisvate reisiteenustena. Järelikult ei saa nende lisamise tulemusena moodustuda pakettreis, isegi kui nende väärtus moodustab vähemalt 25 % koguhinnast. Direktiivi (EL) 2015/2302 põhjendustes on esitatud näiteid teenuste kohta, mida võib pidada olemuslikult reisiteenuste osaks, näiteks juurdepääs teatavatele kohapealsetele rajatistele hotellides või muud liiki majutuskohtades. Lisaks tuleks meelde tuletada, et muudest turismiteenustest, mis valitakse ja ostetakse alles pärast reisiteenuse osutamise algust, näiteks majutus, ei moodustu pakettreisi, isegi kui nende väärtus moodustab vähemalt 25 % koguhinnast.

(11)

Eelkõige COVID-19 pandeemia ajal nägime, et teenuseosutajate poolt tühistatud või osutamata jäetud reisiteenuste eest pakettreiside korraldajatele tehtavaid ettevõtjatevahelisi tagasimakseid käsitlevate reeglite puudumine, vautšereid käsitlevate reeglite puudumine ning ebakindlus küsimuses, kas tühistatud pakettreiside eest esitatud tagasimaksenõuded ja pakutud vautšerid on maksejõuetuse korral kaitstud, võivad tekitada reisijatele raskusi seoses tagasimaksetega, eriti kui vältimatud ja erakorralised asjaolud põhjustavad arvukaid tühistamisi ja mõjutavad paljusid reisisihtkohti. Seetõttu on oluline tagada, et reisijate maksed oleksid kogu aeg tõhusalt kaitstud, sealhulgas kriisi ajal. Lisaks tuleks tagada, et riiklikud maksejõuetuse vastase kaitse süsteemid oleksid vastupidavad ja pakuksid ühtsemat kaitset.

(12)

Ehkki direktiiviga (EL) 2015/2302 nõutakse, et korraldajad teavitaksid reisijaid maksmise korrast, sealhulgas nõutavatest sissemaksetest, ei kehtestata sellega norme, mis piiraksid selliste sissemaksete suurust või reguleeriksid lõppmakse tegemise ajakava. Liikmesriigid saavad selliseid aspekte reguleerida, tingimusel et asjaomased normid on kooskõlas liidu õigusega.

(13)

Kui pakettreisis sisalduv reisiteenus tühistatakse või seda ei osutata ja vastavale teenuseosutajale on tehtud ettemakseid, peaks korraldajatel olema õigus saada makstud summad reisiteenuse osutajalt seitsme päeva jooksul tagasi. Selle raha tagasi saamise õiguse eesmärk on võimaldada korraldajatel täita oma kohustust raha reisijatele 14 päeva jooksul tagasi maksta juhul, kui ka pakettreisileping tervikuna lõpetatakse. Kui reisiteenuse osutaja tühistab pakettreisi lepingus sisalduva teenuse või ei osuta seda, kuid pakettreisileping jääb kehtima, võimaldab raha seitsme päeva jooksul tagasi saamise õigus korraldajatel leida alternatiivseid lahendusi.

(14)

Teatavatel juhtudel võivad vabatahtlikud vautšerid olla kasulik alternatiiv tagasimaksetele. Vautšerid võivad anda korraldajatele suurema paindlikkuse, eriti kui nad peavad tegema lühikese aja jooksul palju tagasimakseid. Samal ajal võivad vautšerid sobida reisijatele, kellel ei ole vaja saada raha kohe tagasi, tingimusel et on olemas kindlad õiguslikud tagatised. Seepärast tuleks selliste tagatiste kohta kehtestada selged normid. Nende tagatiste hulka peaks kuuluma kohustuslik teave vautšeri vabatahtlikkuse ja omaduste kohta, sealhulgas selge teave selle kohta, et reisija õigus saada raha tagasi peatub üksnes juhul, kui reisija nõustub sõnaselgelt vautšeri saamisega. Nõue, et reisija peab vautšeri saamisega sõnaselgelt nõustuma, tähendab, et nõusoleku kaudne väljendamine ei ole piisav, vaid reisija peab seda aktiivselt väljendama. Sellist nõusolekut tuleks väljendada püsival andmekandjal. Vautšerid tuleks väljastada püsival andmekandjal ning need peaksid sisaldama teavet vautšeri omaduste ja reisija õiguste kohta. Selle teabe hulka peaksid kuuluma ka summa, mis reisijal on õigus tagasi saada, ja vautšeri väärtus. Korraldajatel peaks olema võimalik muuta vautšereid atraktiivsemaks, näiteks suurendada nende väärtust võrreldes summaga, mis reisijal on õigus tagasi saada. Sellistel juhtudel peaks maksejõuetusvastane kaitse piirduma summaga, mis reisijal on õigus tagasi saada.

(15)

Õiguskindluse huvides tuleks kehtestada normid vautšerite kehtivusaja ja selle võimaliku pikendamise kohta. Samuti on asjakohane sätestada, et vautšeri kehtivusaja jooksul on reisija raha tagasi saamise õigus peatatud, ning täpsustada juhud, mil selline peatamine lõpeb ja reisija kõnealuse õiguse tagasi saab. Kuna vautšeritel on kindel rahaline väärtus, on asjakohane sätestada, et neid võib kasutada kõigi korraldaja pakutavate reisiteenuste jaoks, neid võib kasutada osade kaupa ning üle anda vaid üks kord, ilma et korraldajad saaksid selle üleandmise eest tasu nõuda. Et üleandmine oleks kehtiv, peaks vautšeri üleandev reisija teatama korraldajale ülevõtja isiku, et ülevõtja saaks vautšerit kasutada või raha tagasi saada. Üleandmine peaks olema võimalik kinnitada vautšeri märgistamisega, näiteks füüsiliselt või elektrooniliselt, osutamaks selgelt, et üleandmine on toimunud.

(16)

Liikmesriigid võivad ette näha mehhanismid, mis tagavad reisijatele tagasimaksed vastavalt õiguslikele nõuetele juhtudel, kui pakettreisid tühistatakse vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõttu ning korraldajad ei suuda oma tagasimaksekohustusi täita. Läbipaistvuse suurendamiseks peaksid liikmesriigid, kes selliseid mehhanisme kehtestavad või kehtima jätavad, olema kohustatud komisjoni ja teiste liikmesriikide keskseid kontaktpunkte nendest teavitama. Selliseid mehhanisme rahastatakse tavaliselt üksnes korraldajate osamaksetest. Liikmesriigid võivad neid mehhanisme kaasrahastada ainult erandlikel ja põhjendatud asjaoludel ning nende kasutuselevõtmine ei piira liidu riigiabi reeglite kohaldamist.

(17)

Tuleks selgitada, et pakettreisilepingu lõpetamine on võimalik, kui võib põhjendatult eeldada, et vältimatud ja erakorralised asjaolud mõjutavad märkimisväärselt lepingu täitmist. Hinnang selle kohta, kas vältimatud ja erakorralised asjaolud avaldavad pakettreisi toimimisele märkimisväärset mõju, peaks põhinema pakettreisilepingu lõpetamise ajal antud prognoosil selle kohta, kui tõenäoline on, et vältimatud ja erakorralised asjaolud mõjutavad märkimisväärselt pakettreisi teenuste osutamist; seda aga on vaja hinnata igal üksikjuhul eraldi. Kui reisija lõpetab pakettreisilepingu, tuleks hinnang anda keskmise reisija seisukohast, kes on mõistlikult informeeritud ning mõistlikult tähelepanelik ja ettevaatlik, tuginedes asjaomase pakettreisilepingu lõpetamise kuupäeval kättesaadavale teabele. Vältimatute ja erakorraliste asjaolude mõju, kui need asjaolud ilmnevad lähtekohas või need ilmnevad sihtkohas või selle vahetus läheduses või kui need mõjutavad reisimist sihtkohta ja tagasi, sealhulgas eri kohtades, mis on seotud asjaomase reisi alguse ja tagasipöördumisega, tuleks arvesse võtta juhul, kui need mõjutavad märkimisväärselt pakettreisilepingus sisalduvate reisiteenuste osutamist. Lähtekoha all tuleks mõista kohta, kus reisiteenuste osutamine pakettreisilepingu alusel algab. Asjaolusid, mis mõjutavad ainult liikumist sihtkohta või tagasi, ei tuleks arvesse võtta, kui see liikumine ei ole pakettreisilepingu osa, sealhulgas reisija transport kokkulepitud lähtekohta. Asjaolude tõttu, mis olid reisijale pakettreisilepingu sõlmimise ajal juba teada või mida ta võis ette näha ja mis ei ole sellest ajast alates märkimisväärselt halvenenud, ei saa kasutada õigust lõpetada leping lõpetamistasu maksmata.

(18)

Vältimatud ja erakorralised asjaolud hõlmavad objektiivseid olukordi, näiteks sõjategevust, muid tõsiseid julgeolekuprobleeme, nagu terrorism, märkimisväärseid ohte inimese tervisele, nagu raske haiguse puhang reisisihtkohas, või loodusõnnetusi, nagu üleujutused, maavärinad või ilmastikutingimused, mis muudavad võimatuks reisida sihtkohta turvaliselt pakettreisilepingus ette nähtud viisil. Vältimatud ja erakorralised asjaolud ei tohiks piirduda asjaoludega, mis muudavad pakettreisi teenuste osutamise objektiivselt võimatuks, vaid peaksid hõlmama ka selliseid asjaolusid, mis küll ei takista nende teenuste osutamist, kuid tähendavad, et pakettreisi ei saa teoks teha, ilma et see ohustaks asjaomaste reisijate tervist ja turvalisust. Sellega seoses võivad mõned ohud mõjutada teatavaid reisijaterühmi nende haavatavuse tõttu eriti rängalt.

(19)

Liikmesriigi pädevate asutuste ametlikel avaldustel või soovitustel, mis hõlmavad nõuannet, et reisijad hoiduksid teatavasse piirkonda reisimast, võib oma olemuse tõttu olla märkimisväärne tõendusjõud seoses asjaomastes riikides vältimatute ja erakorraliste asjaolude ilmnemisega ning nende tagajärgedega asjaomase pakettreisi teenuste osutamisele. Sellised avaldused või soovitused või asjaolu, et reisijate suhtes kohaldatakse reisi sihtkohas või pärast reisilt või puhkuselt naasmist nende elukoha- või lähteliikmesriigis tõsiseid piiranguid, näiteks pikaajalise karantiini nõudeid, võivad seega koos muude teguritega olla olulised elemendid, mida tuleb arvesse võtta, kui kaalutakse, kas pakettreisilepingu lõpetamine vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõttu on põhjendatud. Konkreetsete ametlike avalduste või soovituste asjakohasust kõnealuse pakettreisilepingu lõpetamise seisukohast tuleb hinnata igal üksikjuhul eraldi, võttes muu hulgas arvesse kõnealuste asjaolude laadi ning lepingu lõpetamise ja pakettreisi kavandatud alguse vahele jäävat aega ning selle põhjal ka nende asjaolude olulise muutumise tõenäosust. Selliste avalduste või soovituste olemasolu ei tohiks aga olla vältimatute ja erakorraliste asjaolude olemasolu või sellistest asjaoludest pakettreisi teenuste osutamisele tuleneva mõju kindlakstegemise eeltingimus.

(20)

Samuti tuleks selgitada, et 14-päevast tagasimakseperioodi, mis algab pakettreisilepingu lõpetamisest, kohaldatakse olenemata sellest, kas reisija on tagasimakset eraldi nõudnud.

(21)

Selleks et tagada reisijate tõhus ja ühtne kaitse ning võrdsed tingimused korraldajatele, tuleks ette näha, et korraldajate maksejõuetusvastane kaitse hõlmab korraldaja maksejõuetuse korral kõiki reisijate poolt või nende nimel tehtud makseid, sealhulgas juhtumeid, kus reisijal oli õigus saada raha tagasi või kus ta oli saanud korraldajalt vautšeri enne korraldaja maksejõuetuks muutumist.

(22)

Direktiivis (EL) 2015/2302 sätestatud parameetrite raames peaksid liikmesriigid määrama kindlaks enda territooriumil kohaldatavad maksejõuetuse vastase kaitse süsteemid, sealhulgas asjaomased menetlused ja meetodid maksejõuetusvastase kaitse kohta kõige tulemuslikemate olemasolevate suhtluskanalite kaudu teabe esitamiseks. On oluline nõuda, et maksejõuetuse korral antaks reisijatele kohe kogu vajalik teave. Seetõttu peaksid liikmesriigid määrama vajaliku teabe edastamise eest vastutava üksuse või üksused.

(23)

Et pakkuda reisijatele igal ajal tõhusat kaitset maksejõuetuse eest, tuleks ette näha, et tagatis peab olema piisav, et katta tagasimaksete ja kohaldataval juhul kodumaale toimetamise kulud. Sellise tagatise puhul tuleks arvesse võtta, et maksejõuetus võib tekkida ajal, mil korraldaja on saanud kõige rohkem maksesummasid. Arvesse tuleks võtta kõnealuste summade suurenemist, kui teataval ajavahemikul müüakse pakettreise oodatust suuremas mahus. Tuleks täpsustada, et liikmesriigid peaksid tegema järelevalvet korraldajate maksejõuetusvastase kaitse üle ning jälgima maksejõuetusvastase kaitse kättesaadavust. Kui see on tulemusliku maksejõuetusvastase kaitse tagamiseks vajalik, peaks liikmesriikidel olema võimalik nõuda lisamehhanismide, näiteks tugifondi loomist, et täiendada näiteks kindlustuspoliiside pakutavat kaitset. Selliseid tugifonde tuleks üldiselt rahastada üksnes korraldajate osamaksetest ning liikmesriigid peaksid neid kaasrahastama üksnes erandlikel ja igakülgselt põhjendatud asjaoludel. Kuivõrd sellised meetmed hõlmavad riigiabi, kohaldatakse liidu riigiabi reegleid.

(24)

Seoses reisijate makstud summade tagasimaksmisega korraldaja maksejõuetuse korral tuleks täpsustada tähtaega, mis ajaks pärast vajalike dokumentide esitamist tuleb need tagasimaksed teha. Korraldaja maksejõuetuse korral reisijatele antava teabe hulka peaks kuuluma muu hulgas teave dokumentide kohta, mille reisijad peavad esitama, et taotleda enda makstud summade tagasisaamist. Reisijatelt tuleks nõuda üksnes selliste dokumentide esitamist, mida on vaja taotluse läbivaatamiseks kooskõlas riigisiseste õigusnormidega ning võttes arvesse tagasimaksetaotluste turvalise ja tõhusa menetlemise eest vastutava üksuse või asutuse nõudeid.

(25)

Samuti on asjakohane näha ette, et liikmesriikidel oleks võimalik nõuda maksejõuetusvastase kaitse soetamist lisaks korraldajatele ka vahendajatelt.

(26)

Tuleks täpsustada, et kesksed kontaktpunktid vastutavad teabevahetuse eest seoses maksejõuetusvastase kaitsega ja sellega seotud küsimustega, sealhulgas mehhanismide eest, millega tagatakse õigeaegsed tagasimaksed pakettreisilepingute lõpetamise korral.

(27)

On oluline, et reisijad oleksid oma õigustest hästi teavitatud, mõistaksid neile antavat teavet ja neil oleks juurdepääs sellele teabele, kui nad seda vajavad. Seetõttu tuleks teha teatavaid muudatusi lepingueelse teabe nõuetes, pakettreisilepingute sisus ning direktiivi (EL) 2015/2302 I lisa kohastes standardteabevormides. Näiteks tuleks nendes standardteabevormides täpsustada pakettreisilepingu lõpetamise korral tagasimaksete tegemise eest vastutav ettevõtja. Võimaluse kõrval lõpetada pakettreisileping lõpetamistasu eest tuleks välja tuua ka õigus lõpetada leping vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõttu ilma lõpetamistasu maksmata. Lisaks peaks korraldajatel olema kohustus lisada standardteabevorm koos asjaomaste ettevõtjate kontaktandmetega pakettreisilepingule, et see vorm oleks reisijatele pärast lepingu sõlmimist kättesaadav. Reisijatele tuleks teavet anda selgel ja arusaadaval viisil, ning kohaldataval juhul kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/882 (6) sätestatud ligipääsetavusnõuetega. Tuleks meelde tuletada, et direktiivi (EL) 2019/882 kohaldamisalasse kuuluvate teenuste puhul tuleb puuetega inimestele tagada ligipääsetavus kooskõlas kõnealuse direktiivi I lisas sätestatud ligipääsetavusnõuetega.

(28)

Direktiivi (EL) 2015/2302 tõhususe suurendamiseks tuleks korraldajatelt nõuda, et nad järgiksid kaebuste menetlemisel teatavaid standardeid, sealhulgas kohustuksid teatama kaebuse kättesaamisest seitsme päeva jooksul ja esitama 60 päeva jooksul põhjendatud vastuse. Kui teave edastatakse posti teel, tuleks lugeda, et korraldaja on need kohustused täitnud, kui postitempli kuupäev jääb nendesse ajavahemikesse.

(29)

Juurdepääs õiglastele ja tõhusatele vaidluste lahendamise mehhanismidele on oluline ka direktiivi (EL) 2015/2302 kohase reisijate õiguste täitmise tagamise seisukohast. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/11/EL, (7) milles on sätestatud tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise asutuste suhtes kohaldatavad miinimumnõuded, mis peavad olema kehtestatud igas liikmesriigis, kohaldatakse ka direktiivist (EL) 2015/2302 tulenevate reisijate ja ettevõtjate vaheliste vaidluste suhtes. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2025/2647, (8) millega muudetakse direktiivi 2013/11/EL, et parandada tarbijate juurdepääsu vaidluste kohtuvälisele lahendamisele, kohustatakse liikmesriike edendama kauplejate ja tarbijate osalemist vaidluste kohtuvälises lahendamises. Kõnealuse direktiivi põhjendustes märgitakse, et kauplejate ja tarbijate osalemisele vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismides tuleks teatavate sektorite puhul erilist tähelepanu pöörata. Jätkuvalt peaks olema kohustuslik esitada pakettreisilepingutes teavet direktiivi 2013/11/EL kohaste vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismide kohta ja kohaldataval juhul vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse kohta, mille alla asjaomane ettevõtja kuulub. Ettevõtjad peaksid reisijaid olemasolevatest vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismidest teavitama ka siis, kui nad vastavad reisijalt saadud kaebusele eitavalt.

(30)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige austatakse käesolevas direktiivis harta artiklis 16 sätestatud ettevõtlusvabadust, tagades samal ajal kõrgetasemelise tarbijakaitse liidus kooskõlas harta artikliga 38.

(31)

Komisjon peaks esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta viie aasta jooksul alates selle jõustumisest. Kuigi käesoleva direktiivi mõju reisiettevõtjatele, sealhulgas mikro-, väikestele ja keskmise suurusega korraldajatele, on hoolikalt hinnatud, on asjakohane võtta nimetatud aruandes arvesse mõju, mida direktiivi kohaldamine sellistele korraldajatele avaldab. Lisaks tuleks selles aruandes anda hinnang direktiivi (EL) 2015/2302 artikli 5a kohaldamise kohta. Vajaduse korral tuleks koos aruandega esitada seadusandlikud ettepanekud.

(32)

Kuna liikmesriigid ei suuda piisavas ulatuses saavutada käesoleva direktiivi eesmärki, milleks on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele seoses pakettreisidega ning kõrgetasemelise ja võimalikult ühtlase tarbijakaitse tagamisele kõnealuses valdkonnas, küll aga saab seda eesmärgi ulatuse ja mõju tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(33)

Direktiivi (EL) 2015/2302 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

1)

Pealkiri asendatakse järgmisega:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/2302, 25. november 2015, mis käsitleb pakettreise ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ“.

2)

Artikkel 1 asendatakse järgmisega:

3)

Artiklit 2 muudetakse järgmiselt:

4)

Artiklit 3 muudetakse järgmiselt:

5)

Artikli 5 lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

6)

Lisatakse järgmine artikkel:

7)

Artiklit 7 muudetakse järgmiselt:

8)

Artiklit 12 muudetakse järgmiselt:

9)

Lisatakse järgmine artikkel:

10)

Lisatakse järgmine artikkel:

11)

Artikkel 17 asendatakse järgmisega:

12)

Artiklit 18 muudetakse järgmiselt:

13)

VI peatükk koos artikliga 19 jäetakse välja.

14)

Artikli 21 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„Liikmesriigid tagavad, et ettevõtja vastutab kõigi broneerimissüsteemi vigade eest, mis tulenevad sellest tingitud tehnilistest puudustest, ja broneerimistoimingu käigus tehtud vigade eest, kui ettevõtja on nõustunud tegema pakettreisi broneerimise.“

15)

Artikkel 22 asendatakse järgmisega:

16)

Artikli 23 lõige 1 asendatakse järgmisega:

17)

I lisa asendatakse käesoleva direktiivi lisas esitatud tekstiga.

18)

II lisa jäetakse välja.