(1)

Ligikaudu 10 triljoni euro suuruse hallatava varaga on kindlustus- ja edasikindlustusettevõtjad finantssüsteemi alustala. Arvestades nende äritegevuse pikaajalist iseloomu, on nad eriti sobivad stabiilse rahastamise pakkumiseks reaalmajandusele, sealhulgas väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEdele). Oma keskse sotsiaalmajandusliku rolli tõttu kehtivad kindlustus- ja edasikindlustusettevõtjatele direktiivis 2009/138/EÜ ja komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2015/35 (2) sätestatud ulatuslikud usaldatavusnõuded.

(2)

Et suurendada sektori võimet toetada reaalmajandust, rohe- ja digipööret ning muid liidu prioriteete, säilitades samal ajal usaldusväärsuse ja finantsstabiilsuse, muudeti direktiivi 2009/138/EÜ Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2025/2, (3) mis jõustus 28. jaanuaril 2025. Direktiiviga (EL) 2025/2 parandatakse pikaajaliste garantiimeetmete ülesehitust ja kehtestatakse eeliskohtlemine pikaajalistele investeeringutele omakapitali. Need muudatused suurendavad ettevõtjate kättesaadavat kapitali üle solventsuskapitalinõude määra, ning tugevdavad seeläbi nende suutlikkust toetada hoiuste ja investeeringute liidu ning Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärke. Direktiiviga (EL) 2025/2 suurendatakse ka usaldatavusnõuete proportsionaalsust, kehtestades uue kategooria „väikesed ja mittekeerukad ettevõtjad“, kes võivad automaatselt kasu saada kindlaksmääratud proportsionaalsusmeetmetest aruandluse, avalikustamise, juhtimise, kirjalike põhimõte läbivaatamise, tehniliste eraldiste arvutamise, omariski ja solventsuse hindamise ning likviidsusriski juhtimise kavade alal. Samal ajal, tunnistades vajadust säilitada töökindel järelevalveraamistik, tugevdatakse direktiiviga (EL) 2025/2 järelevalveasutuste vahelise koostöö nõudeid, suurendatakse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Ameti (EIOPA) koordineerivat rolli ja järelevalvevolitusi ning laiendatakse riiklike järelevalveasutuste käsutuses olevaid makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendeid.

(3)

Et uus kord täielikult toimiks, tuleb delegeeritud õigusaktides täpsustada peamisi kvantitatiivseid parameetreid. Seepärast tuleks delegeeritud määrust (EL) 2015/35 muuta. Delegeeritud määruse (EL) 2015/35 muudatused peaksid toetama liidu poliitilise tegevuskava rakendamist hoiuste ja investeeringute liidu valdkonnas ning aitama kindlustusandjatel suurendada liidu majanduse konkurentsivõimet, nagu on kirjeldatud komisjoni konkurentsivõime kompassis (4). Eelkõige tuleks tunnustada kindlustusandjate potentsiaali kaasata liidu peamiste eesmärkide toetamisse täiendavat erakapitali, sealhulgas investeerides koos avaliku sektori vahenditega reaalmajandusse, eelkõige märkimisväärsete avaliku sektori tagatiste või toetuste kaudu.

(4)

Praegused usaldatavusnõuete kohased kalibreerimised tagavad kindlustusvõtjate kaitse kõrge taseme ja aitavad märkimisväärselt kaasa finantsstabiilsusele. Need kalibreerimised võivad aga olla ka liiga konservatiivsed, piirates kindlustusandjate suutlikkust teha pikaajalisi investeeringuid. Selle probleemi lahendamiseks tuleks usaldatavusraamistik läbi vaadata, et kõrvaldada põhjendamatud usaldatavusnõuete kihid. Kuigi selliste muudatuste tulemuseks võib olla suurem omavahendite ülejääk võrreldes solventsuskapitalinõudega, peaksid kindlustus- ja edasikindlustusandjad toetama liidu laiemaid poliitikaeesmärke, suunates lisakapitali reaalmajandusse tehtavatesse tootlikesse investeeringutesse.

(5)

Liit seisab silmitsi suurte rahastamisvajadustega, et saavutada juba kokku lepitud innovatsiooni, kestliku majanduskasvu ja kaitse eesmärgid (5). Direktiiviga (EL) 2025/2 on muudetud direktiivi 2009/138/EÜ, et muu hulgas tagada solventsuskapitalinõuet ületava kättesaadava kapitali taseme tõstmine. On oluline, et riiklikud järelevalveasutused ja EIOPA jälgiksid selle uue kättesaadava kapitali kasutamist, võttes arvesse mõju kindlustusandjate kapitalipositsioonile aja jooksul. Oodatakse, et kindlustusandjad suunavad ülemäärase kapitali tootlikesse investeeringutesse, sealhulgas väärtpaberistamise positsioonidesse, mis aitavad kaasa äriühingute rahastamisele ja liidu majandusele. Komisjon jälgib, kas sellised ootused on täidetud, ja hindab reformide tõhusust, eelkõige seoses nende mõjuga kindlustussektori osaluse suurendamisele tootlikes investeeringutes, mis aitavad kaasa liidu äriühingute ja majanduse rahastamisele. Sellega seoses peaks EIOPA andma Euroopa Komisjonile, Euroopa Parlamendile ja nõukogule korrapäraselt aru i) varade jaotuse kohta sektorite ja geograafiliste piirkondade kaupa, ii) aktsionäridele tehtavate väljamaksete suurendamise, sealhulgas aktsiate tagasiostmise ja muutuvtasu suurendamise kohta haldus-, juhtimis- või järelevalveorganile, põhifunktsioonide täitjatele või kõrgemale juhtkonnale, võttes arvesse uut kättesaadavat kapitali, mis ületab direktiivist (EL) 2025/2 ja käesolevast määrusest tulenevat solventsuskapitalinõuet. Esimene aruanne tuleks esitada 31. detsembriks 2028.

(6)

Komisjon hindab koos EIOPAga, kuidas kindlustus- ja edasikindlustusandjad ohjavad fossiilkütuste varade ja tegevusega seotud kestlikkusriske, sealhulgas üleminekuriske, mis on praegu seotud suure heitega, kuid mis on suunatud Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamisele. Vajaduse korral kaalub komisjon võimalikke muudatusi, et tagada nende tekkivate riskide piisav kajastamine usaldatavusraamistikus, võttes arvesse krediidiasutuste raamistiku arengut ning EIOPA poolt direktiivi 2009/138/EÜ artikli 304c lõike 1 kohaselt esitatud aruannet. Komisjon kaalub tulevase Euroopa kliimakohanemise kava raames ka seda, kas usaldatavusnõuded võivad soodustada katastroofivõlakirjade ja muude rohevõlakirjade emiteerimist või neisse investeerimist.

(7)

Nõue hankida välistelt krediidikvaliteeti hindavatelt määratud asutustelt kaks krediidikvaliteedi hinnangut on üldiselt põhjendatud väärtpaberistamise positsioonide krediidiriski usaldusväärse hindamise keerukusega. Lihtsuse, läbipaistvuse ja standardimise kriteeriumidele vastavate väärtpaberistamiste suhtes kohaldatakse siiski konkreetset õigusraamistikku, mille eesmärk on tagada võrreldavus ja vähendada teabe asümmeetriat. Sel põhjusel ja toetamaks liidu jõupingutusi põhjendamatute halduslike ja nõuete täitmisega seotud kulude vähendamiseks, on asjakohane kaotada standardväärtpaberistamiste topeltreitingu nõue, säilitades selle siiski muude väärtpaberistamiste puhul.

(8)

Kliimamuutustega seotud riskid on oma olemuselt pikaajalised, mittelineaarsed ja süsteemsed, mistõttu on nende hindamine kindlustus- ja edasikindlustusandjate jaoks keeruline üksnes varasemate andmete põhjal. Direktiiviga (EL) 2025/2 kehtestati uued nõuded kliimamuutustega seotud riskide ja kestlikkusriskide juhtimiseks üldisemalt. Eelkõige nõutakse direktiiviga (EL) 2025/2 muudetud direktiivi 2009/138/EÜ artiklis 45a, et ettevõtjad teeksid kindlaks mis tahes olulise riskipositsiooni kliimamuutustega seotud riskide suhtes ja kui see on asjakohane, hindaksid kliimamuutuste pikaajaliste stsenaariumide mõju oma äritegevusele. Kui aga tegemist on kapitalinõuete hindamise või arvutamisega sisemudeli abil, kasutavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad sageli minevikusündmuste andmeid, et anda teavet tulevikus realiseeruvate riskide prognoosimiseks. Varasemate sündmuste andmed ei pruugi kliimamuutustega seotud suundumusi piisavalt kajastada. Seepärast võib riskide arengu hindamiseks ja võimaliku mõju leevendamiseks olla vaja tulevikku suunatud hinnanguid, sealhulgas usutavaid kliimastsenaariume. Kui kindlustus- või edasikindlustusandja tugineb liiga suurel määral varasematele andmetele, võib tema parim hinnang kindlustusvõtjate suhtes võetud kohustuste kohta või tema sisemudel, kui seda kohaldatakse, alahinnata kohustusi või asjakohaseid riske. Seepärast on vaja nõuda, et ettevõtjad kehtestaksid sisekorra, et vältida kliimamuutustega seotud suundumuste puhul liigset tuginemist varasemate sündmuste andmetele.

(9)

Riskimarginaali kalibreeritakse praegu konservatiivselt. Direktiiviga (EL) 2025/2 vähendatakse riskimarginaali arvutamise aluseks olevat kapitalikulu määra, mis toob kaasa riskimarginaali üldise vähenemise ligikaudu 21 % võrra. Hoolimata sellest muudatusest ei kajasta delegeeritud määruses (EL) 2015/35 sätestatud arvutusvalem piisavalt teatavate riskide loomulikku vähenemist aja jooksul ning võib kaasa tuua selliste riskide topeltarvestuse, sealhulgas kindlustuslepingute katkemine ja suremus. Seepärast on vaja kehtestada eksponentsiaalne ja ajast sõltuv tegur, millega tagatakse riskide iga-aastane vähendamine vähemalt 3,5 % võrra. Kohandamise eesmärk on korrigeerida praeguse kalibreerimise konservatiivset kallutatust, vähendades seeläbi kindlustus- ja edasikindlustusandjate tehnilisi eraldisi ning suurendades selle tulemusena solventsuskapitalinõude täitmiseks kättesaadavat kapitali. Tagamaks, et riskimarginaal kajastab jätkuvalt asjakohast usaldatavusnõuete taset ega ohusta kindlustusvõtjate kaitset, tuleks sellest tegurist tulenevate tulevaste riskide kvantifitseerimise vähendamise ülempiiriks seada 50 %.

(10)

Direktiiviga (EL) 2025/2 muudeti riskivabade intressimäärade ekstrapoleerimise meetodit. Eelkõige muudeti kõnealuse direktiiviga ekstrapoleerimise algtähtaja kindlaksmääramise („esimese tasanduspunkti“) käsitlust. Direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77a lõikes 1 on sätestatud, et esimene tasanduspunkt peaks vastama lõpptähtajale, mille puhul selleks ajaks lunastamata või pikema tähtajaga pandikirjade maht on piisavalt suur. Kõnealuse direktiivi artikli 77a lõikes 3 on lisaks täpsustatud, et euro esimene tasanduspunkt peaks olema 20-aastane lõpptähtaeg 28. jaanuaril 2025. Praegu on piisava võlakirjade mahu kindlaksmääramiseks kehtestatud euro protsendikünniseks 6 %. Kuid kuna lunastamata pikaajaliste pandikirjade arv on viimastel aastatel suurenenud, ei pruugi see künnis enam viidata 20 aasta pikkusele esimesele tasanduspunktile tulevikus. Lisaks peab EIOPA otsustama, millist andmeallikat ta sellel hindamisel kasutab, mis hõlmab direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77e lõike 1a kohase teabe avaldamist. Turuhäirete vältimiseks on oluline, et protsendikünnis oleks selline, et selle esimene tasanduspunkt oleks direktiivi (EL) 2025/2 kohaldamise kuupäeval 20 aastat, olenemata EIOPA kasutatavast andmeallikast. Seetõttu tuleks euro puhul kasutatav vääringuga seotud künnis, mille alusel hinnatakse, kas direktiivi 2009/138/EÜ artiklis 77a osutatud esimese tasanduspunktiga võrdse või pikema lõpptähtajaga lunastamata võlakirjade osakaal on piisavalt kõrge, arvutada järgmiselt: 1,5 % suurust „ohutusvaru“ tuleks kohaldada miinimummäära suhtes, mis annab 28. jaanuaril 2025 esimese 20-aastase tasanduspunkti, tuginedes andmeallikale, mida EIOPA kasutab uute eeskirjade kohaldamise kuupäeval. Saadud protsendimäär tuleks ümmardada lähima täisarvulise või täisarvulise protsendimäärani.

(11)

Ekstrapoleeritud forvardintressimäär peaks võrduma likviidse forvardintressimäära ja lõpliku forvardintressimäära kaalutud keskmisega. Direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77a lõikes 1 on sätestatud, et esimese tasanduspunkti ületavate vähemalt 40-aastaste lõpptähtaegade puhul peaks lõpliku forvardintressimäära kaal olema vähemalt 77,5 % See tähendab, et parameeter, mis määrab forvardintressimäärade lähenemise kiiruse ekstrapoleerimise lõplikule forvardintressimäärale, ei tohiks olla väiksem kui 11 %. Seepärast tuleks kasutada sellist väärtust. Rootsi võlakirjaturu eripära tõttu, ja nagu EIOPA selgitas oma arvamuses Solventsus II läbivaatamise kohta, (6) tooks sellise väärtuse kasutamine Rootsi krooni puhul aga kaasa riskivaba intressikõvera olulise ja tahtmatu moonutamise. Riskivaba intressikõvera terviklikkuse säilitamiseks tuleks selle valuuta suhtes kohaldada 40 % lähenemisparameetrit.

(12)

Direktiiviga (EL) 2025/2 muudeti volatiilsusega korrigeerimist reguleerivaid eeskirju, nõudes, et volatiilsusega korrigeerimise peab heaks kiitma järelevalveasutus, ning et selle arvutamisel võetaks arvesse ettevõtja omadusi, mis on seotud varade tundlikkusega hinnavahe suhtes ja tehniliste eraldiste parima hinnangu tundlikkusega intressimäära suhtes. Lisaks ei tohi volatiilsusega korrigeerimine kajastada hinnavahede seda osa, mis tuleneb oodatava kahju või ootamatu krediidi- või muu riski realistlikust hindamisest. Direktiivi 2009/138/EÜ (muudetud direktiiviga (EL) 2025/2) artikli 77d lõikes 3 on sätestatud, et selline osa arvutatakse protsendina hinnavahedest ja see väheneb hinnavahede suurenemisel. Empiirilised majandusuuringud kinnitavad, et äriühingute võlakirjade puhul kajastab suurem osa hinnavahedest tegelikku krediidiriski, eelkõige juhul, kui hinnavahed on madalal ja keskmisel tasemel. Seega, kui äriühingu võlakirjade ja laenude hinnavahed ei ületa nende pikaajalist keskmist, ei tohiks riskikorrektsiooni määramiseks kohaldatav protsendimäär olla väiksem kui 50 %.

(13)

Tagamaks, et volatiilsusega korrigeerimine toimib vastutsüklilisel viisil, ei tohiks riskikorrektsioon ületada pikaajaliste keskmiste hinnavahede asjakohast osa. Kui see protsent on liiga väike, võib volatiilsusega korrigeerimine põhjendamatult neutraliseerida võlakirjade emitentide krediidivõime tegelikust halvenemisest tuleneva hinnavahede suurenemise, ülehinnates seega kindlustus- või edasikindlustusandjate solventsuse positsiooni lühiajaliste turustressi perioodidel. Tagamaks, et volatiilsusega korrigeerimine stabiliseeriks tõhusalt kindlustus- või edasikindlustusandjate solventsuse positsiooni ilma riskitundlikkust moonutamata, ei tohiks kehtestada liiga madalat riskikorrektsiooni maksimumtaset.

(14)

Delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artikli 70 lõikes 1 on sätestatud, et kättesaadavate omavahendite arvutamisel peavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad kohustusi ületavates varades arvama maha prognoositavad dividendid, väljamaksed ja tasud. Delegeeritud määruses (EL) 2015/35 ei ole siiski täpsustatud, kuidas mahaarvamine tuleks teha. Näiteks mõned ettevõtjad koguvad majandusaasta jooksul järk-järgult prognoositavaid dividende, kuid teised arvavad kogu iga-aastaste prognoositavate dividendide summa kohe maha. Võrdsete tingimuste tagamiseks peaksid kindlustusandjad oma kättesaadavate omavahendite arvutamisel mahaarvatavate prognoositavate dividendide summa kindlaksmääramisel kasutama tekkepõhist meetodit.

(15)

Delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artikli 69 punkti a alapunktis i on sätestatud, et sissemakstud lihtaktsiakapital ja sellega seotud ülekurss on kõlblikud esimese taseme põhiomavahendite kirjetena, kui nende tagasimaksmiseks või tagasivõtmiseks on vaja järelevalveasutuse eelnevat heakskiitu. Selline nõue võib tekitada põhjendamatut haldus- ja regulatiivset koormust, kui kindlustus- või edasikindlustusandja rakendab aktsiate tagasiostu kava eesmärgiga kasutada ostetud aktsiaid kohe aktsiaoptsioonide täitmiseks. Seepärast tuleks täpsustada, et kui põhiomavahendite kirjete tagasimaksmise või tagasivõtmise eesmärk on kasutada aktsiaoptsiooni õigusi hiljemalt ühe kuu jooksul alates aktsiate tagasiostmise kuupäevast, ei tohiks selliseks tagasimaksmiseks või tagasivõtmiseks olla vaja järelevalveasutuse eelnevat heakskiitu.

(16)

Direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77b lõike 1 punkti b kohaselt peavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes kasutavad kattuvusega kohandamist, määrama kindlaks, korraldama ja haldama määratud varade ja kohustuste portfelli äritegevuse muudest osadest eraldi ning neil ei ole seetõttu lubatud kasutada määratud varaportfelli mujal äritegevuses tekkivate riskide katmiseks. Portfelli eraldi haldamise tulemusel korrelatsioon portfelli riskide ja ettevõtja ülejäänud riskide vahel siiski ei suurene. Seepärast ei tohiks kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt, kes kasutavad kattuvusega kohandamist, nõuda eristatava tingliku solventsuskapitalinõude arvutamist varade ja kohustuste portfelli puhul, mille suhtes kohaldatakse kattuvusega kohandamist, välja arvatud juhul, kui varaportfellid, mis hõlmavad vastavat kindlustus- või edasikindlustuskohustuste parimat hinnangut, moodustavad eraldatud vahendite kogumi.

(17)

Delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artikli 84 lõikes 4 on sätestatud, et aluspositsioonide arvessevõtmise meetodit tuleks kohaldada sidusettevõtjate suhtes, kes peamiselt tegutsevad osalust omava kindlustus- või edasikindlustusandja nimel investeerimisvahenditena. Sellest sõnastusest võivad aga põhjendamatult välja jääda sidusettevõtjad, kes haldavad varasid mitme samasse kindlustus- või edasikindlustusgruppi kuuluva ettevõtja nimel. See tekitab õigusliku lünga ja võib kaasa tuua aluspositsioonide arvessevõtmise põhimõtte ebajärjekindla kohaldamise. Seepärast tuleks delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artikli 84 lõiget 4 muuta, et täpsustada, et aluspositsioonide arvessevõtmise meetodit kohaldatakse ka juhul, kui seotud investeerimisfond haldab varasid kindlustusgruppi kuuluva mitme ettevõtja nimel, mitte ainult osaleva ettevõtja enda nimel.

(18)

Eeskirjad, millega reguleeritakse vastaspoole makseviivituse riski mooduli arvutamist, sealhulgas tuletisinstrumentide, edasikindlustuskokkulepete või kindlustuse väärtpaberistamise riskimaandamismõju, võivad osutuda väga keeruliseks. Sellised keerulised arvutused ei pruugi alati olla vastavuses kindlustus- või edasikindlustusandja riskide laadi, ulatuse ja keerukusega. Seepärast tuleks väiksemate ettevõtjate nõuete täitmisega seotud kulude vähendamiseks kehtestada tuletisinstrumentide, edasikindlustuskokkulepete või väärtpaberistamise riskimaandamismõju täiendav lihtsustatud arvutus.

(19)

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võivad otsustada riske üle kanda, kasutades mitteproportsionaalseid edasikindlustuskokkuleppeid. Kui aga kasutatakse standardvalemit, ei kajastata seda liiki edasikindlustuskokkuleppeid asjakohaselt riskimaandamismeetmena solventsuskapitalinõuete vähendamiseks. Seepärast on vaja sätestada, et teatavaid edasikindlustuse vorme, eelkõige ebasoodsa arengu katteid, mis võimaldavad tehniliste eraldiste riski üle kanda, saab standardvalemi alusel lihtsal viisil tunnustada.

(20)

Delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artikli 164 lõikes 3 on sätestatud, et standardvalemi hinnavaheriski ja intressiriski korrelatsioon intressimäära languse stsenaariumi korral on 50 %. Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA) tehtud majandusanalüüs näitab siiski, et selline kalibreerimine on liiga konservatiivne (7). Eelkõige näitavad empiirilised andmed, et intressimäärade suurim langus ei toimunud samal ajal, kui võlakirjade turud kõige rohkem laienesid. Seepärast tuleks intressimäära languse stsenaariumis hinnavaheriski ja intressiriski korrelatsiooni vähendada 25 %-ni.

(21)

Standardvalemi kohased intressiriski kapitalinõuded arvutatakse iga vääringu kohta eraldi. Kuid kindlustus- ja edasikindlustusandjate puhul, kelle peakontor asub liikmesriigis, mille kohalik vääring on euroga seotud, toob see meetod kaasa ebaproportsionaalselt kõrged kapitalinõuded, mis ei kajasta tegelikke majandusriske. Seepärast on vaja sätestada, et standardvalemi alusel võib intressiriski kapitalinõude arvutada ühiselt euro ja selle liikmesriigi seotud vääringu kohta, kus asub kindlustus- või edasikindlustusandja peakontor.

(22)

Pikaajaliste kohustiste hindamiseks kasutatav ekstrapoleerimismeetod aitab tasandada intressimäärade muutuste mõju kindlustuskohustiste parimale hinnangule. Praegused standardvalemi kapitalinõuded intressiriskile ei kajasta siiski pikaajaliste intressimäärade ekstrapoleerimist. Seepärast on vaja nõuda esimesest tasanduspunktist pikemate tähtaegadega stressiintressimäärade ekstrapoleerimist.

(23)

Kehtivate eeskirjade kohaselt eeldatakse standardvalemi intressimäärariski puhul, et positiivsed intressimäärad ei saa muutuda negatiivseks ja et negatiivsed intressimäärad ei saa veelgi langeda. Varasemad suundumused finantsturgudel on siiski näidanud, et selline eeldus võib märkimisväärselt alahinnata kindlustus- või edasikindlustusandjate intressiriski. Seepärast tuleks madalate või negatiivsete intressimäärade riski asjakohaseks kajastamiseks standardvalemit muuta. See tuleks saavutada intressiriski alammooduli ümberkalibreerimisega, et kajastada negatiivse tootluse keskkonna olemasolu.

(24)

Intressiriski standardvalemi muutmine ei tohiks kaasa tuua kapitalinõuete põhjendamatut suurenemist, kui intressimäärad on madalad. Eelkõige ei tohiks langusšoki kalibreerimisel eeldada, et intressimäära tase langeb oluliselt allapoole peamiste vääringute puhul varem täheldatud väärtusi. Seepärast tuleks proportsionaalsuse ja varasema turukäitumisega kooskõla tagamiseks kehtestada lõpptähtajast sõltuv alammäär, et piirata eeldatavate negatiivsete intressimäärade ulatust, suurendades seda lõpptähtajaga, et kajastada äärmuslike pikaajaliste intressimäärade väiksemat usutavust.

(25)

Nagu on rõhutatud komisjoni teatises hoiuste ja investeeringute liidu kohta, (8) on institutsionaalsetel investoritel, nagu kindlustus- ja edasikindlustusandjad, ainulaadne võimalus investeerida pikaajalises perspektiivis ja toetada liidu ettevõtete omakapitali investeerimist prioriteetsetes valdkondades, sealhulgas kaitse, teadusuuringud ja innovatsioon või rohe- ja digipööre. Omakapitali kaudu rahastamise soodustamine on keskse tähtsusega liidu majandusliku vastupanuvõime ja konkurentsivõime tugevdamisel, eelkõige võimaldades uuenduslikele ettevõtetele ligipääsu stabiilsele ja kvaliteetsele kapitalile. Direktiivi 2009/138/EÜ artiklis 105a on sätestatud sooduskapitalinõue, mida kohaldatakse pikaajaliste omakapitaliinvesteeringute suhtes. Täpsemalt on kõnealuse artikli lõike 1 punktis d sätestatud, et sooduskohtlemise kohaldamiseks peaksid kindlustus- ja edasikindlustusandjad suutma järelevalveasutust veenda, et nad suudavad jooksvalt ja stressiolukorras vältida omakapitaliinvesteeringute sundmüüki viie aasta jooksul. Selle nõude järjepideva kohaldamise tagamiseks tuleks täpsustada meetodid, mille abil tõendatakse ettevõtja suutlikkust vältida omakapitaliinvesteeringute sundmüüki. Et vältida põhjendamatut halduskoormust ja võtta arvesse erinevusi kindlustus- ja edasikindlustusandjate riskiprofiilide keerukuses, peaks kindlustus- ja edasikindlustusandjatel olema lubatud valida mitme meetodi seast kõige sobivam, sõltuvalt oma ärimudelist ja keerukusest. See võib suurendada sooduskohtlemise kasutatavust ja tõhusust eri kategooriate ettevõtjate puhul. Et vältida meetodite meelevaldset või oportunistlikku vahetamist aja jooksul, on vajalik sätestada selged kaitsemeetmed ja järelevalvenõuded, millega tagatakse järjepidevus, läbipaistvus ja järelevalvealane ühtsus, säilitades samal ajal usaldusväärse riskijuhtimise ja kindlustusvõtjate kaitse.

(26)

Kui pikaajalisi omakapitaliinvesteeringuid tehakse investeerimisfondide kaudu, tuleks direktiivi 2009/138/EÜ artikli 105a lõikes 1 sätestatud tingimusi hinnata vaikimisi iga alusvara tasandil. Kõnealuse direktiivi artikli 105a lõikes 2 on siiski sätestatud, et madalama riskiprofiiliga teatavat liiki investeerimisfondide puhul võib artikli 105a lõikes 1 sätestatud tingimusi hinnata fondi tasandil, mitte selles fondis hoitavate alusvarade tasandil. Delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artikli 168 lõikes 6 on teatavad investeerimisfondid juba määratletud 1. liiki omakapitaliinstrumentidena, mille aktsiariski riskitegurid on väiksemad kui 2. liiki omakapitaliinstrumentidel. Nende hulka kuuluvad Euroopa sotsiaalettevõtlusfondid, Euroopa riskikapitalifondid, Euroopa pikaajalised investeerimisfondid ja finantsvõimenduseta kinnised alternatiivsed investeerimisfondid. Finantsvõimenduseta kinniste alternatiivsete investeerimisfondide puhul jäetakse finantsvõimenduse arvutamisel välja tuletisinstrumentide kasutamine riskide maandamiseks ning ajutised laenukokkulepped, mis on täielikult kaetud alternatiivse investeerimisfondi investorite lepinguliste kapitalikohustustega. Kõiki selliseid 1. liiki fonde tuleks pikaajaliste omakapitaliinvesteeringute kindlakstegemisel samuti käsitleda madalama riskiprofiiliga fondidena, sealhulgas juhul, kui need on investeeritud nõuetele vastavatesse taristu omakapitaliinstrumentidesse või nõuetele vastavatesse taristuettevõtte omakapitaliinstrumentidesse. Kui direktiivi 2009/138/EÜ artikli 105a lõikes 1 sätestatud tingimused on selliste madalama riskiprofiiliga fondide tasandil täidetud, tuleks kõnealuse direktiivi artikli 105a lõikes 4 osutatud 22 % soodusriskitegurit kohaldada vaikimisi üksnes sellistes fondides hoitavate omakapitali investeeringute, mitte muude finantsvarade suhtes.

(27)

Praegused sümmeetrilise kohandamise piirangud vähendavad selle tõhusust finantssüsteemi võimaliku protsüklilise mõju leevendamisel. Eelkõige võivad need ajendada kindlustus- ja edasikindlustusandjaid kaasama täiendavat kapitali või müüma varasid reaktsioonina lühikese elueaga negatiivsetele turuliikumistele, sealhulgas geopoliitilisest ebastabiilsusest tingitud muutustele. Kooskõlas direktiiviga (EL) 2025/2 tuleks muuta delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artiklit 172, et võimaldada sümmeetrilist kohandamist, et tekitada suuremaid erinevusi standardses aktsiariski omavahendite nõudes, suurendades seeläbi selle võimet leevendada turu järskude kõikumiste mõju.

(28)

Pangandussektoris võimaldab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (9) artikli 133 lõige 5 krediidiasutustel teatavatel tingimustel ja järelevalveasutuse eelneval heakskiidul kohaldada soodusriskikaalu konkreetsete õigusaktidest tulenevate programmide raames omandatud omakapitali investeeringute suhtes. Need programmid peaksid pakkuma märkimisväärseid subsiidiume või tagatisi, hõlmama valitsuse järelevalvet ja kehtestama omakapitaliinvesteeringute liikidele mõningaid piirangud. Et edendada sektoriüleseid võrdseid tingimusi ning suurendada kindlustus- ja edasikindlustusandjate panust reaalmajanduse omakapitali kaudu finantseerimisse, on asjakohane korrata delegeeritud määruse (EL) 2015/35 kohaste solventsuskapitalinõuete arvutamise standardvalemi käsitlusviisi. Võrreldavate seadusandlike programmide raames tehtud omakapitaliinvesteeringuid, sealhulgas investeeringud, millega toetatakse üht või mitut teatises „ELi konkurentsivõime kompass“ või kavas „ReArm Europe“ / „Kaitsevalmidus 2030“ (10) loetletud majandussektorit, tuleks tunnistada riski vähendamise potentsiaali omavaiks ja seetõttu võivad need õigustada leebemat kapitalinõuet järelevalveasutuse eelneval heakskiidul.

(29)

Et tagada pangandus- ja kindlustuseeskirjade kooskõla ning edendada järelevalvetavade lähendamist, tuleks õigusaktidest tulenevaid programme, mida loetakse määruse (EL) nr 575/2013 artikli 133 lõike 5 kohastele nõuetekohasuse tingimustele vastavaks, tunnustada delegeeritud määruse (EL) 2015/35 kohaste õigusaktidest tulenevate programmidena, tuginedes samadele kriteeriumidele. Komisjon võib selliste programmide kohta pidada avalikku registrit määruse (EL) nr 575/2013 artikli 133 lõike 5 kohaldamiseks, suurendades seeläbi läbipaistvust ja prognoositavust. Kui selline register on olemas, peaks programmi lisamine sellesse olema eelduseks, et see programm vastab ka kindlustusraamistiku tingimustele.

(30)

Õigusaktidest tulenevate programmide raames tehtud investeeringud võivad samuti vastata pikaajaliste omakapitaliinvesteeringute nõuetele. Seepärast on vaja, et solventsuskapitalinõuete arvutamine kajastaks mõlemat liiki investeeringute kombineeritud riske vähendavaid omadusi.

(31)

Hästi toimiv väärtpaberistamise turg pakub kapitaliturgudele täiendavaid rahastamisallikaid, parandades seeläbi reaalmajanduse rahastamissuutlikkust ning aidates kaasa hoiuste ja investeeringute liidu eesmärkide saavutamisele. Samuti pakub see alternatiivseid investeerimisvõimalusi kindlustus- ja edasikindlustusandjatele, kes peavad oma portfelle mitmekesistama, et suurendada tulu ja vähendada idiosünkraatilist riski. Kuna kindlustus- ja edasikindlustusandjad on institutsionaalsed investorid, tuleks nad liidus täielikult väärtpaberistamise turgu integreerida.

(32)

Komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2018/1221 (11) lisati delegeeritud määrusesse (EL) 2015/35 standardväärtpaberistamiste hinnavaheriski spetsiifilised riskitegurid. Standardväärtpaberistamiste kõrgema nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise seeriate riskitegurid olid siiski suuremad kui sama krediidikvaliteedi astmega äriühingu võlakirjade või pandikirjade suhtes kohaldatavad riskitegurid. Erinevalt äriühingute võlakirjadest või pandikirjadest kohaldatakse võrreldava krediidikvaliteediga standardväärtpaberistamiste suhtes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/2402 (12) kohaseid konkreetseid hoolsuskohustuse ja läbipaistvuse nõudeid. Nende nõuetega tagatakse, et kindlustus- või edasikindlustusandjad mõistavad ja juhivad paremini standardväärtpaberistamistega seotud riske. Võrreldavate riskiprofiilidega varaklasside sidususe parandamiseks tuleks seega standardväärtpaberistamiste kõrgema nõudeõiguse järguga seeriate riskitegurid viia paremini kooskõlla äriühingute või pandikirjade suhtes kohaldatavate riskiteguritega.

(33)

Delegeeritud määruses (EL) 2015/35 ei eristata mitte-standardväärtpaberistamise kõrgema nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise seeriaid ja kõrgemasse nõudeõiguse järku mittekuuluvaid väärtpaberistamise seeriaid. Selline riskitundlikkuse puudumine toob kaasa mitte-standardväärtpaberistamise kõrgeima kvaliteediga seeriate investeeringute aluseks olevate hinnavaheriskide ülehindamise. Lisaks on kindlustus- või edasikindlustusandjate kapitalinõuete erinevus standardväärtpaberistamiste ja mitte-standardväärtpaberistamiste vahel palju suurem kui krediidiasutuste puhul. Seepärast tuleks selle erinevuse säilitamiseks kehtestada väiksemad riskitegurid mitte-standardväärtpaberistamiste kõrgema nõudeõiguse järguga väärtpaberistamise seeriate puhul.

(34)

Delegeeritud määruses (EL) 2015/35 eurodes väljendatud summasid ei ole pärast selle jõustumist 2014. aastal muudetud. Sellest ajast alates on kumulatiivne inflatsioon lähenenud 35 %-le. Seepärast tuleks kõnealuses määruses eurodes väljendatud summad läbi vaadata, suurendades eurodes baassummat komisjoni (Eurostati) avaldatud kõigi liikmesriikide tarbijahindade harmoneeritud indeksite protsentuaalse muutuse võrra.

(35)

Delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artikli 192 lõikes 4 on sätestatud, et kui hüpoteeklaenu laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarv ei ületa 60 %, on vastaspoole makseviivituse riski kapitalinõue standardvalemi kohaselt null. Sellise käsitlusega alahinnatakse põhjendamatult selliste riskipositsioonide tegelikke riske ja luuakse ebavõrdsed tingimused võrreldes pangandussektoriga, kus sellised riskipositsioonid on riskiga kaalutud. Seepärast tuleks kehtestada hüpoteeklaenude makseviivitusest tingitud kahjumäära alammäär.

(36)

Delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artikli 176 lõikes 4 on sätestatud riskitegurid, mida kohaldatakse laenude suhtes, mille kohta ei ole krediidikvaliteeti hindava määratud asutuse antud krediidikvaliteedi hinnang kättesaadav ja mille kohta võlgnikud ei ole andnud tagatist, mis vastab kõnealuse määruse artiklis 214 sätestatud kriteeriumidele. Need kohaldatavad riskitegurid alahindavad siiski oluliselt makseraskuste tõttu restruktureeritud laenude makseviivitusest tuleneva võimaliku kahju taset. Seepärast on vaja kohandada neid riskitegureid nii, et need kajastaksid paremini makseraskuste tõttu restruktureeritud laenude makseviivitusest tuleneva võimaliku kahju taset.

(37)

Kesksed vastaspooled on välja töötanud uued ligipääsumudelid, mis võimaldavad kindlustus- või edasikindlustusandjatel saada otsesteks kliirivateks liikmeteks, samal ajal kui sponsorettevõtja vastutab tagatisfondi osamaksete eest. Seni ei ole ükski kindlustus- või edasikindlustusandja otsustanud neid uusi ligipääsumudeleid kasutada. See on osaliselt tingitud nõuetele vastavate kesksete vastaspoolte vastu olevate otseste krediidipositsioonide usaldatavusnõuete kohasest käsitlusest, mis võib olla rangem kui kaudse kliiriva liikmena tegutseva kindlustus- või edasikindlustusandja suhtes kohaldatav usaldatavusnõuete kohane käsitlus. Delegeeritud määrus (EL) 2015/35 ei kajasta täielikult keskse kliirimise riski vähendavat mõju kindlustus- või edasikindlustusandjatele. Selle probleemi lahendamiseks ja selleks, et kõrvaldada takistused kindlustus- või edasikindlustusandjate osalemiselt otseste kliirivate liikmetena, tuleks nõuetele vastava keskse vastaspoole vastu olevate otseste riskipositsioonide kapitalinõudeid vähendada ja viia need kooskõlla kaudsete riskipositsioonide kapitalinõuetega.

(38)

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võivad otsustada kasutada repotehinguid või väärtpaberite laenuks andmise või võtmise tehinguid likviidsuse juhtimiseks või vara tootluse suurendamiseks. Selliste tehingutega seotud kapitalinõudeid käsitletakse praegu siiski liiga konservatiivselt, kuna need liigitatakse vastaspoole makseviivituse riski mooduli kohaste kapitalinõuete arvutamisel 2. liiki riskipositsioonideks. Seepärast tuleks delegeeritud määrust (EL) 2015/35 muuta, et liigitada need tehingud ümber 1. liiki riskipositsioonideks. Lisaks hindab komisjon koostöös EIOPAga, kas ja kuidas kajastada vastaspoole makseviivituse riski kapitalinõuetes nõuetele vastavate kesksete vastaspoolte kaudu toimuva keskse kliirimise riski maandavat mõju.

(39)

Mõnel juhul saavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad oma solventsuskapitalinõuet märkimisväärselt vähendada, kasutades riskimaandamismeetmeid, sealhulgas edasikindlustust, kuid need riskimaandamismeetmed ei too alati kaasa riski märkimisväärset ülekandmist. Eelkõige on mõned edasikindlustuslepingud koostatud nii, et need hõlmaksid ainult standardvalemis modelleeritud äärmuslikke stsenaariume, pakkudes samal ajal vähe või üldse mitte kaitset mõõdukamate, kuid tõenäolisemate sündmuste eest. Kindlustus- ja edasikindlustusandjate riskiprofiili täpsema hindamise tagamiseks tuleks täpsustada, et riskimaandamismeetmete kasutamisest tulenev solventsuskapitalinõude vähendamine peab olema vastavuses tegelikult ülekantud riskide summaga.

(40)

Tagamaks, et solventsuskapitalinõude standardvalemi arvutuses tunnustatud riskimaandamismeetmed ei sisalda olulist alusriski, peaksid kindlustus- ja edasikindlustusandjad hindama riskimaandamise tegelikku tulemuslikkust tervikliku riskistsenaariumide kogumi alusel, mis on asjaomase riskimaandamismeetme puhul asjakohased. Proportsionaalse edasikindlustuse puhul tuleks tegelikku tulemuslikkust näidata kõigi stsenaariumide täpse peegeldamisega. Mitteproportsionaalse edasikindlustuse puhul tuleks hindamisel keskenduda stsenaariumidele, mis hõlmavad alumise ja ülemise eraldamispunkti vahelisi kahjusid, ning jälgida nende kahjude täpset peegeldamist.

(41)

Delegeeritud määruse artikli 275 lõike 2 punktis c on sätestatud, et muutuvtasu olulise osa maksmine töötajatele, kelle ametialane tegevus mõjutab oluliselt ettevõtja riskiprofiili, tuleks edasi lükata. Sellise nõude kohaldamise kulud võivad siiski ületada usaldatavusnõuetest tulenevat kasu, kui selle töötajate kategooria liikmel on madal muutuvtasu tase, kuna sellised tasustamise tasemed tõenäoliselt ei loo stiimuleid ülemääraste riskide võtmiseks. Seepärast ei tuleks sellistel juhtudel kohaldada delegeeritud määruse artikli 275 lõike 2 punktis c sätestatud edasilükkamise nõuet.

(42)

Direktiiviga 2009/138/EÜ nõutakse olulise teabe korrapärast avalikustamist solventsuse ja finantsseisundi aruandes. Aruanne on suunatud ühelt poolt kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele ning teiselt poolt analüütikutele ja muudele turuspetsialistidele. Nende kahe eri grupi vajaduste ja ootuste rahuldamiseks on direktiivis (EL) 2025/2, millega muudetakse direktiivi 2009/138/EÜ, nõutud, et aruande sisu tuleks jagada kaheks osaks, mis on selgelt määratletud, kuid mis avalikustatakse ühiselt. Esimene osa, mis on suunatud peamiselt kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele, peaks sisaldama põhiteavet äritegevuse, tulemuste, kapitalijuhtimise ja riskiprofiili kohta. Teine osa, mis on suunatud turuspetsialistidele, peaks sisaldama üksikasjalikku teavet äritegevuse ja juhtimissüsteemi kohta, konkreetset teavet tehniliste eraldiste ja muude kohustiste kohta, solventsuse positsiooni ning muid valdkonna analüütikute jaoks olulisi andmeid. Seepärast tuleks delegeeritud määrust (EL) 2015/35 muuta, et kajastada seda uut struktuuri ja sisu.

(43)

Teatav teave, mis peab sisalduma solventsuse ja finantsseisundi aruande turuspetsialistidele suunatud osas, võib juba olla avalikult kättesaadav muudes kindlustus- või edasikindlustusandjate avaldatud aruannetes. Sellisel juhul ei tohiks kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt nõuda selle teabe dubleerimist solventsuse ja finantsseisundi aruandes, vaid neil peaks olema lubatud esitada otseviiteid (sealhulgas internetilinkide kaudu) teise aruande asjaomasele osale või lehele. Selleks et tagada juurdepääs aja jooksul, peaksid kindlustus- või edasikindlustusandjad tagama, et sellised lingid toimivad vähemalt viis aastat, isegi kui veebisaidi struktuur või dokumendi asukoht muutub.

(44)

Solventsuse ja finantsseisundi aruande kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele suunatud osa peaks olema kokkuvõtlik, ligipääsetav ja tavakasutajatele hõlpsasti mõistetav. Selle eesmärgi saavutamiseks peaks see sisaldama üksnes lihtsat teavet, mis keskendub sihtrühma kuuluvate kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute vajadustele, ning see ei tohiks olla pikem kui viis lehekülge.

(45)

Tagamaks, et kindlustusvõtjad ja soodustatud isikud mõistavad neile suunatud solventsuse ja finantsseisundi aruande osa, tuleks see osa teha kättesaadavaks keeltes, mida kindlustus- või edasikindlustusandja kasutab oma tegevuses asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse alusel. Ülemääraste haldus- ja õigusabikulude vältimiseks ei tohiks ettevõtjatelt siiski nõuda kõnealuse osa kinnitatud tõlgete hankimist.

(46)

Vastavalt direktiivile 2009/138/EÜ on järelevalveasutustel õigus saada igalt järelevalve alla kuuluvalt kindlustus- ja edasikindlustusandjalt ja nende kindlustusgrupilt vähemalt iga kolme aasta järel korrapärast kirjeldavat aruannet, mis sisaldab teavet äritegevuse ja tulemuste, juhtimissüsteemi, riskiprofiili, kapitalijuhtimise ja muu solventsuse seisukohast olulise teabe kohta. Regulaarses järelevalvelises aruandes esitatava kirjeldava teabe nõuded võivad siiski kattuda teabega, mis on juba esitatud kvantitatiivsetes aruandevormides või omariski ja solventsuse hindamise aruandes. Selline dubleerimine suurendab aruandluskulusid, andmata järelevalvele selget lisaväärtust. Regulaarsesse järelevalvelisse aruandesse lisatava kirjeldava teabe nõuded peaksid seetõttu piirduma usaldatavusnõuete täitmise järelevalveks vajalikuga.

(47)

Liidu majanduse konkurentsivõimelisemaks muutmise jõupingutuste osana püüab komisjon teha enneolematuid lihtsustamispüüdlusi. Seda arvesse võttes peaks delegeeritud määruse (EL) 2015/35 läbivaatamise sihiks olema direktiivi (EL) 2025/2 eesmärkide saavutamine kõige lihtsamal, sihipärasemal, tõhusamal ja kõige vähem koormaval viisil. Eelkõige peaksid kõnealuse määruse muudatused aitama saavutada koormuse vähendamise, sealhulgas aruandluskoormuse vähendamise eesmärke.

(48)

Delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artikli 330 lõikes 4 on sätestatud, et mis tahes vähemusosalus tütarettevõtjas, mis ületab selle tütarettevõtja panust kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudesse, kui tütarettevõtja on kindlustus- või edasikindlustusandja, kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, tuleks lugeda kättesaamatuks. Tegelikult on vähemusosalused kindlustusgrupi omavahenditest tehtavate mahaarvamiste üks peamisi põhjusi. Kõnealuses delegeeritud määruses ei ole aga sätestatud, kuidas selliseid vähemusosalusi tuleks arvutada. See põhjustab kogu liidus kindlustusrühmade ebajärjekindlaid käsitlusviise ja tekitab võrdsete võimalustega seotud probleeme. Seepärast on vaja kehtestada eeskirjad, mis reguleerivad vähemusosaluste arvutamist solventsuse eesmärgil.

(49)

Kindlustuse usaldatavusnõuded võivad osutuda väga keeruliseks ja tekitada märkimisväärseid nõuete täitmisega seotud kulusid, eelkõige väiksematele ettevõtjatele. Kuigi direktiiv 2009/138/EÜ sisaldab üldist proportsionaalsuse põhimõtet, ei ole selle praktiline rakendamine piisav, et tõhusalt vähendada regulatiivset koormust väiksematele ettevõtjatele, kelle jaoks võivad teatavad nõuded nende riskide laadi, ulatust ja keerukust arvestades olla ebaproportsionaalselt kulukad ja keerulised. Lisaks uuele proportsionaalsuse raamistikule, mida kohaldatakse väikesteks ja mittekeerukateks liigitatud ettevõtjate suhtes, lisati direktiiviga (EL) 2025/2 direktiivi 2009/138/EÜ artikkel 29d, mis võimaldab kindlustus- ja edasikindlustusandjatel saada kasu proportsionaalsusmeetmete kohaldamisest, milleks on vaja järelevalveasutuse eelnevat heakskiitu ja juhtumipõhist analüüsi. Sektorile võrdsete tingimuste ja prognoositavuse tagamiseks tuleks ammendavalt täpsustada tingimusi, mille alusel järelevalveasutus võib keelduda heakskiidu andmisest.

(50)

Direktiiviga (EL) 2025/2 tehti mitu muudatust ja täpsustust eeskirjades, millega reguleeritakse kindlustusgruppide solventsuspositsiooni arvutamist, sealhulgas seoses omavahendite ja solventsuskapitalinõuetega. Eelkõige selgitatakse selles, et kindlustusvaldusettevõtjaid ja segafinantsvaldusettevõtjaid tuleb käsitada kindlustus- või edasikindlustusandjatena üksnes kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel. See hõlmab selliste ettevõtjate tinglike kapitalinõuete arvutamist nii 1. meetodi alusel, sealhulgas seoses omavahendite kättesaadavuse hindamisega, kui ka 2. meetodi alusel. Seepärast tuleks delegeeritud määrust (EL) 2015/35 muuta, et kajastada neid direktiivi 2009/138/EÜ muudatusi.

(51)

Kui sidusettevõtja emiteeritud omavahendite kirjed kvalifitseeruvad grupi omavahenditeks, peavad need vastama delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artiklites 71, 73 ja 77 sätestatud nõuetele, viitamist solventsuskapitalinõudele tõlgendatakse kõnealustes artiklites kehtivana nii emitendist sidusettevõtja solventsuskapitalinõude kui ka kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude suhtes. Ühinemiste ja omandamiste puhul võib see nõue takistada selliste omavahendite instrumentide tunnustamist, mille ettevõtja on emiteerinud enne tema ühinemist omandava kindlustusgrupiga, isegi kui need instrumendid vastavad jätkuvalt kõigile asjakohastele usaldatavusstandarditele ettevõtja enda tasandil. Selline piirang võib tekitada ebaproportsionaalseid kapitalikulusid, mis on seotud välise majanduskasvuga, kahjustades lõppkokkuvõttes liidu kindlustus- ja edasikindlustusgruppide rahvusvahelist konkurentsivõimet. Selle probleemi lahendamiseks peaks üleminekuperioodil ja ajaliselt piiratud ulatuses olema lubatud tunnustada selliseid omavahendite kirjeid mittekättesaadavate grupi omavahenditena pärast emiteeriva ettevõtja omandamist.

(52)

Kuigi usaldatavusnõuete kohane konsolideerimine teenib muid eesmärke kui raamatupidamisarvestuse konsolideerimine, võib ülemäärane erinevus kahe raamistiku vahel tekitada kindlustus- ja edasikindlustusgruppidele põhjendamatu regulatiivse koormuse. Eelkõige kaldub delegeeritud määruse (EL) 2015/35 kohane ühistegevuse ja ühisettevõtete praegune käsitlus kõrvale rahvusvahelistest raamatupidamisstandarditest, nõudes selliste ettevõtjate proportsionaalset konsolideerimist, keda muidu käsitletaks kapitaliosaluse meetodil, või vastupidi, nõudes kapitaliosaluse meetodi rakendamist ettevõtjate puhul, kelle suhtes muidu kohaldataks proportsionaalset konsolideerimist. See vastuolu suurendab aruandluskulusid, tekitab tegevuse ebatõhusust ja võib pärssida seaduslikke äristruktuure. Seetõttu tuleks ühiste ettevõtmiste käsitlemisel saavutada suurem kooskõla rahvusvaheliste raamatupidamisarvestuse konsolideerimise eeskirjadega, kui selline ühtlustamine ei ohusta kindlustusvõtjate kaitset ega finantsstabiilsust.

(53)

Et omakapitaliportfelli saaks käsitada pikaajalise omakapitalina, peavad kindlustus- või edasikindlustusandjad tõendama, et nad vastavad direktiivi 2009/138/EÜ artikli 105a lõikes 1 sätestatud tingimustele. Kui selline ettevõtja kuulub kindlustusgruppi, oleks kõnealuse grupi jaoks liiga koormav hinnata ümber pikaajalise omakapitali tingimusi grupi tasandil. Seega, kui ei esine märkimisväärseid grupiüleseid likviidsusriske, mida ei ole kajastatud üksikute ettevõtjate tasandil, ega märkimisväärseid grupisiseseid tehinguid, tuleks kindlustus- või edasikindlustusettevõtja poolt pikaajaliste aktsiatena käsitletavaid omakapitaliinvesteeringuid käsitleda samuti pikaajaliste aktsiatena ka selle kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude arvutamisel, kuhu kõnealune ettevõtja kuulub.

(54)

Direktiiviga 2009/138/EÜ on kindlustus- ja edasikindlustusgruppidele ette nähtud võimalus arvutada oma solventsuskapitalinõuet järelevalveasutuse poolt eelnevalt heakskiidetud täieliku või osalise sisemudeli alusel. Osalise sisemudeli kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude arvutamise standardvalemisse integreerimise meetod on kõnealuse sisemudeli osa ja peab koos osalise sisemudeli muude komponentidega vastama direktiivi 2009/138/EÜ asjakohastele nõuetele. Delegeeritud määruse (EL) 2015/35 XVIII lisas sätestatud integreerimismeetodid on ette nähtud peamiselt riskide integreerimiseks, mitte tervete ettevõtjate integreerimiseks sisemudelisse kindlustusgrupi tasandil. Seepärast tuleks täpsustada, et juhtudel, kui ettevõtjad on integreeritud tervikuna, kohaldatakse kõnealuse määruse artikli 239 lõiget 4.

(55)

Delegeeritud määruses (EL) 2015/35 ei ole täpsustatud, millistel tingimustel on direktiivi 2009/138/EÜ artiklis 233 osutatud 2. meetodi kasutamine integreerimismeetodite suhtes ülimuslik. Selle puudujäägi kõrvaldamiseks peaksid kindlustus- ja edasikindlustusgrupid tõendama kohaldatavate integratsioonimeetodite asjakohasust ja nad peaksid oma järelevalveasutust veenma, miks need integratsioonimeetodid on sobivamad kui 2. meetodi kohaldamine.

(56)

Kliimamuutuste tõttu esineb kogu maailmas rohkem loodusõnnetusi ja äärmuslikke ilmastikunähtusi ning suurenevad ka nendega seotud kahjud. Kindlustusvõtjate jätkuva kaitse ja liidu kindlustussektori üldise stabiilsuse tagamiseks ebakorrapäraste ja kahjulike kliimamustrite tingimustes on oluline, et kindlustusandjate kapitalinõuded looduskatastroofide kindlustusriski puhul kajastaksid asjakohaselt looduskatastroofide mõju. Võttes arvesse uusi kättesaadavaid andmeid ja mudeleid, tuleks muuta mitme piirkonna riskitegureid seoses looduslike ohtudega, nagu üleujutused, tormid, rahe, maavärinad ja maalihked.

(57)

Direktiiviga (EL) 2025/2 kehtestatakse järelevalveasutustele uued õigused ja volitused võtta proportsionaalsusmeetmeid või loobuda kindlustusgrupi järelevalvest, kui ettevõtja jäetakse kindlustusgrupi järelevalve alt välja direktiivi 2009/138/EÜ artikli 214 kohaselt. Sektorile ja laiemale avalikkusele on oluline teada, kas ja kuidas on neid uusi volitusi ja eesõigusi praktikas kasutatud. Seepärast tuleks laiendada statistilisi koondandmeid, mida riiklikud järelevalveasutused peaksid usaldatavusnõuete raamistiku kohaldamise põhiaspektide kohta avalikustama, et need hõlmaksid ka neid uusi valdkondi.

(58)

Seetõttu tuleks delegeeritud määrust (EL) 2015/35 vastavalt muuta,

1)

artiklit 1 muudetakse järgmiselt:

2)

artikkel 6 asendatakse järgmisega:

3)

artikli 16 lõikesse 1 lisatakse uus lõik järgmises sõnastuses:

„Erandina esimesest lõigust võivad kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes on liigitatud väikesteks ja mittekeerukateks ettevõtjateks, hinnata lühiajalisi hoiuseid, mille lõpptähtaeg on alla ühe aasta soetusmaksumuses või amortiseeritud soetusmaksumuses, tingimusel et selliste hindamismeetodite kasutamine vastab ühele järgmistest tingimustest:

4)

artikli 18 lõikes 3 asendatakse kolmas lõik uue lõiguga järgmises sõnastuses:

„Elukindlustuslepingutest tulenevate kohustuste puhul, kus lepingu sõlmimise ajal viiakse läbi lepinguga kindlustatud isikuga seotud kohustuste individuaalne riskihindamine ning kindlustus- või edasikindlustusandjal ei ole õigust enne kindlustusmaksete või hüvitiste muutmist hindamist korrata, võtavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad punkti c kohaldamisel siiski arvesse üksnes õigust hinnata lepingu tasandil, kas kindlustusmaksed kajastavad täielikult riski.“;

5)

artiklile 20 lisatakse uus lõik järgmises sõnastuses:

„Kindlustus- ja edasikindlustusandjad kehtestavad sisekorra, et vältida liigset tuginemist varasemate sündmuste andmetele seoses kliimamuutustega seotud suundumustega, sealhulgas kasutades vajaduse korral kliimastsenaariume.“;

6)

artikli 31 lõige 4 asendatakse järgmisega:

7)

lisatakse artikkel 34a järgmises sõnastuses:

8)

artikli 37 lõike 1 esimeses lõigus asendatakse valem järgmise valemiga:

„

9)

artikkel 39 asendatakse järgmisega:

10)

artiklit 43 muudetakse järgmiselt:

11)

lisatakse artikkel 43a järgmises sõnastuses:

12)

artikkel 44 asendatakse järgmisega:

13)

artiklis 45 asendatakse esimene lause järgmisega:

„Kui kohaldatakse krediidiriskiga korrigeerimist vastavalt artikli 44 lõikele 1, määratakse korrigeerimine kindlaks läbipaistval, mõistlikul, usaldusväärsel ja objektiivsel viisil, mis on ajaliselt järjepidev.“;

14)

artiklit 46 muudetakse järgmiselt:

(b)

lisatakse lõiked 1a, 1b ja 1c järgmises sõnastuses: „1a.   Vääringu ekstrapoleeritud asjakohased riskivabad intressimäärad arvutatakse järgmise valemi kohaselt: kus (a) FSP tähistab esimest tasanduspunkti, millele on osutatud direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77a lõikes 1; (b) h tähistab esimest tasanduspunkti ületavate aastate arvu; (c) r FSP tähistab aastapõhist diskreetse liitmääraga asjakohast riskivaba intressimäära lõpptähtajal, mis võrdub esimese tasanduspunktiga; (d) tähistab aastapõhist diskreetse liitmääraga asjakohast riskivaba intressimäära lõpptähtajal, mis võrdub esimese tasanduspunkti ja h summaga; (e) f h tähistab lõike 1b kohaselt arvutatud aastapõhist pideva liitmääraga forvardintressimäära; (f) exp( ) tähistab eksponentsiaalset funktsiooni. 1b.   Lõike 1a punkti e kohaldamisel arvutatakse forvardintressimäär fh järgmise valemi kohaselt: kus (a) UFR tähistab artiklis 47 osutatud lõplikku forvardintressimäära; (b) LLFR tähistab viimast likviidset forvardintressimäära, mis on määratud lõike 1c alusel; (c) α tähistab parameetrit, millega määratakse kindlaks lähenemise kiirus lõpliku forvardintressimäära UFR suunas; (d) ln( ) tähistab naturaallogaritmi; (e) exp( ) tähistab eksponentsiaalset funktsiooni. Esimese lõigu punktis c osutatud parameeter α on Rootsi krooni puhul 40 % ja muude vääringute puhul 11 %. 1c.   Lõike 1b kohaldamisel on kõnealuse lõike punktis b osutatud vääringu viimane likviidne forvardkurss järgmiste forvardkursside kaalutud keskmine: (a) aastapõhine pideva liitmääraga forvardintressimäär, mis on tuletatud põhilisest riskivabast intressikõverast ajavahemikul kuni esimese tasanduspunktini ja algab lähimast lühemast lõpptähtajast, kui põhiline riskivaba intressikõver tuletatakse intressimäära vahetustehingute intressimäärade või riigivõlakirjade alusel; (b) aastapõhine pideva liitmääraga forvardintressimäär, mis on tuletatud põhilisest riskivabast intressikõverast ja riskiga korrigeeritud intressimäära vahetustehingute intressimääradest või, kui see on asjakohane, riigivõlakirjade intressimääradest ajavahemikel alates esimesest tasanduspunktist kuni lõpptähtaegadeni pärast esimest tasanduspunkti, kui intressimäära vahetustehingute intressimäärad või, kui see on asjakohane, riigivõlakirjade intressimäärad on kättesaadavad sügavatelt, likviidsetelt ja läbipaistvatelt finantsturgudelt. Esimeses lõigus osutatud kaalutud keskmise arvutamisel kaalutakse asjaomaseid aastapõhiseid pideva liitmääraga forvardintressimäärasid asjaomase lõpptähtajaga kaubeldavate intressivahetuslepingute keskmise tingliku väärtusega. Vääringute puhul, kus sügavatel, likviidsetel ja läbipaistvatel finantsturgudel ei ole intressimäära vahetustehingute intressimäärad esimese tasanduspunkti tähtaja järel kättesaadavad, võrdub viimane likviidsete forvardtehingute intressimäär aastapõhise pideva liitmääraga forvardintressimääraga, mis määratakse esimese lõigu punkti a alusel. Olenemata esimesest lõigust, kui kindlustus- või edasikindlustusandja kohaldab esimeses lõigus osutatud kaalutud keskmise arvutamiseks volatiilsusega korrigeerimist, lisatakse volatiilsuskoefitsient kõnealuse lõigu punktis a osutatud aastapõhisele pideva liitmääraga forvardintressimäärale.“ ;

15)

lisatakse artikkel 46a järgmises sõnastuses:

16)

artikli 47 lõikes 1 asendatakse esimene lause järgmisega:

„Iga vääringu puhul peab artikli 46 lõike 1b punktis a osutatud lõplik forvardkurss olema aja jooksul stabiilne ja muutub üksnes pikaajaliste ootuste muutumise tõttu.“;

17)

artikli 49 lõige 1 asendatakse järgmisega:

18)

artiklid 50 ja 51 asendatakse järgmisega:

Artikkel 51

Riskiga korrigeeritud hinnavahe

1.   Direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77d lõigete 3 ja 4 kohaldamisel arvutatakse vääringu keskmise hinnavahe osa, mis tuleneb oodatava kahju, ootamatu krediidiriski või mis tahes muu riski realistlikust hindamisest (edaspidi „riskikorrektsioon“), käesoleva artikli lõigete 2–4 kohaselt.

2.   EMP liikmesriikide emiteeritud riigivõlakirjade riskikorrektsioon arvutatakse järgmise valemi kohaselt:

RC = 30 %

min(S+; LTAS+) + 20 %

max {0; min(S+ – LTAS+; LTAS+)} + 15 % 

 max(0; S+ – 2 

 LTAS+),

kus

(a)	S + tähistab nulli ja keskmise hinnavahe maksimumi Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide emiteeritud selliste riigivõlakirjade puhul, mille kestus, krediidikvaliteet ja varaklass on tüüpilises portfellis samad nagu finantsturgudel;

(b)	LTAS + tähistab 0 ja pikaajalise keskmise hinnavahe maksimumi Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide emiteeritud riigivõlakirjade puhul, mille kestus, krediidikvaliteet ja varaklass on tüüpilises portfellis samad nagu finantsturgudel.

Ilma et see piiraks esimese lõigu kohaldamist, ei tohi Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide emiteeritud riigivõlakirjade riskikorrektsioon kunagi ületada maksimaalset nulli ega 65 % pikaajalisest keskmisest hinnavahest Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide emiteeritud riigivõlakirjade puhul, mille kestus, krediidikvaliteet ja varaklass on tüüpilises portfellis sama kui finantsturgudel.

3.   Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide emiteeritud muude võlakirjade kui riigivõlakirjade, laenude ja väärtpaberistamiste riskikorrektsioon tüüpilises portfellis arvutatakse järgmise valemi kohaselt:

RC = 50 %

min(S+; LTAS+) + 40 %

max {0; min(S+ – LTAS+, LTAS+)} + 30 % 

 max(0; S+ – 2 

 LTAS+),

kus

(a)	S + tähistab nulli ja pikaajalise keskmise hinnavahe maksimumi muude võlakirjade kui Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide emiteeritud riigivõlakirjade, laenude ja väärtpaberistamiste puhul, mille kestus, krediidikvaliteet ja varaklass on tüüpilises portfellis samad nagu finantsturgudel.

(b)	LTAS + tähistab 0 ja pikaajalise keskmise hinnavahe maksimumi muude võlakirjade kui Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide emiteeritud riigivõlakirjade, laenude ja väärtpaberistamiste puhul, mille kestus, krediidikvaliteet ja varaklass on tüüpilises portfellis samad nagu finantsturgudel.

Ilma et see piiraks esimese lõigu kohaldamist, ei tohi muude võlakirjade kui Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide emiteeritud riigivõlakirjade, laenude ja väärtpaberistamiste riskikorrektsioon kunagi ületada maksimaalset nulli ega 125 % pikaajalisest keskmisest hinnavahest muude võlakirjade kui Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide emiteeritud riigivõlakirjade, laenude ja väärtpaberistamiste puhul, mille kestus, krediidikvaliteet ja varaklass on tüüpilises portfellis sama kui finantsturgudel.

4.   Lõike 2 punktis b ja lõike 3 punktis b osutatud pikaajalised keskmised hinnavahed põhinevad viimase 30 aasta andmetel. Kui osa nendest andmetest ei ole kättesaadavad, asendatakse see osa arvestuslike andmetega. Arvestuslikud andmed põhinevad viimase 30 aasta kohta kättesaadavatel usaldusväärsetel andmetel. Andmed, mis ei ole usaldusväärsed, asendatakse seda metoodikat kasutades arvestuslike andmetega. Arvestuslikud andmed põhinevad mõistlikel eeldustel.“

19)

lisatakse artiklid 51a ja 51b järgmises sõnastuses:

Artikkel 51a

„Krediidimarginaali tundlikkuse suhtarv

1.   Iga vääringu puhul arvutatakse artikli 77d lõike 3 punktis b ja lõike 4 punktis b osutatud krediidimarginaali tundlikkuse suhtarv järgmise valemi kohaselt:

CSSR = max [min (

; 1) ; 0],

kus

(a)	CSSR tähistab kindlustus- või edasikindlustusandja krediidimarginaali tundlikkuse määra vääringu jaoks;

(b)	PVBP(MVFI) tähistab kindlustus- või edasikindlustusandja võlakirjadesse, laenudesse ja väärtpaberistamistesse tehtud investeeringute väärtuse baaspunkti hinnaväärtust, mis on arvutatud lõike 2 kohaselt;

(c)	PVBP(BEL) tähistab lõike 3 kohaselt arvutatud kindlustus- või edasikindlustusandja kohustiste parima hinnangu väärtuse baaspunkti hinnaväärtust.

Erandina esimesest lõigust, kui asjaomase vääringu PBVP(BEL) väärtus on 0 või negatiivne, on selle valuuta krediidimarginaali tundlikkuse suhtarv 1.

2.   Iga vääringu puhul arvutatakse kindlustus- või edasikindlustusandja võlakirjadesse, laenudesse ja väärtpaberistamistesse tehtud investeeringute baaspunkti hinnaväärtus järgmise valemi kohaselt:

PVBP(MVFI) =

,

kus

(a)	MV FI tähistab kindlustus- või edasikindlustusandja asjaomases vääringus nomineeritud võlakirjadesse, laenudesse ja väärtpaberistamistesse tehtud investeeringute väärtust;

(b)	VA* tähistab direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77d lõike 3 kohaselt arvutatud tinglikku volatiilsuskoefitsienti, eeldusel et krediidimarginaali tundlikkuse suhtarv on 1;

(c)

MVFI* tähistab kindlustus- või edasikindlustusandja asjaomases vääringus nomineeritud võlakirjadesse, laenudesse ja väärtpaberistamistesse tehtud investeeringute väärtust, eeldades, et iga vara puhul suureneb hinnavahe summa võrra, mis võrdub kõigi lõpptähtaegade tingliku volatiilsuskoefitsiendi väärtusega.

Punktide a ja c kohaldamisel jätab kindlustus- või edasikindlustusandja seoses investeerimisriskiga tegevusega välja fikseeritud tulumääraga investeeringud, mis ei tekita ettevõtja jaoks krediidimarginaali riski või tekitavad ebaolulise riski.

3.   Iga vääringu puhul arvutatakse kindlustus- või edasikindlustusandja kohustiste parima hinnangu baaspunkti hinnaväärtus järgmise valemi kohaselt:

PVBP(BEL) =

,

kus

(a)	BEL tähistab kindlustus- või edasikindlustusandja kohustiste parima hinnangu väärtust, mis on nomineeritud asjaomases vääringus ilma volatiilsuskoefitsiendita, kui väärtus määratakse direktiivi 2009/138/EÜ artikli 75 kohaselt;

(b)	VA* tähistab direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77d lõike 3 kohaselt arvutatud tinglikku volatiilsuskoefitsienti, eeldusel et krediidimarginaali tundlikkuse suhtarv on 1;

(c)	BEL* tähistab kindlustus- või edasikindlustusandja asjaomases vääringus nomineeritud kohustiste parima hinnangu väärtust, kui väärtus määratakse direktiivi 2009/138/EÜ artikli 75 kohaselt, eeldusel et asjaomase riskivaba intressikõvera suhtes kohaldatakse tinglikku volatiilsusega korrigeerimist.

Punkti c kohaldamisel hinnatakse parim hinnang ümber, võttes arvesse tuleviku määramata hüvitiste mõju. Kõnealuse ümberhindamise puhul ei võeta siiski arvesse krediidimarginaalide muutuse mõju kindlustus- või edasikindlustusandja hoitavate varade väärtusele.

4.   Kui asjaomase vääringu krediidimarginaali tundlikkuse suhtarv arvutati kõige hiljemalt vähem kui üks aasta enne kohustiste parima hinnangu hindamise aruandekuupäeva, ei pea kindlustus- ja edasikindlustusandjad suhtarvu ümber arvutama, tingimusel et nad suudavad oma järelevalveasutusele veenvalt tõendada, et suhtarv ei ole oluliselt muutunud.“;

Artikkel 51b

Seotud vääringute krediidimarginaali tundlikkuse suhtarv

1.   Erandina artiklist 51a, kui liikmesriigi omavääring on seotud euroga ja euro põhilist riskivaba intressikõverat, mida on korrigeeritud valuutariskiga, kasutatakse parima hinnangu arvutamiseks seoses selles vääringus märgitud kindlustus- või edasikindlustuslepingutest tulenevate artikli 48 lõike 1 kohaste kohustustega, võivad kindlustus- ja edasikindlustusandjad arvutada euro ja selle vääringu jaoks ühe krediidimarginaali tundlikkuse suhtarvu. Sellisel juhul arvutatakse krediidimarginaali tundlikkuse suhtarv järgmise valemi kohaselt:

CSSReuro, seotud vääring = max [min (

; 1) ; 0],

kus

(a)	CSSReuro, seotud vääring tähistab kindlustus- või edasikindlustusandja krediidimarginaali tundlikkuse suhtarvu nii euro kui ka seotud vääringu puhul;

(b)	PVBP(MVFI) tähistab kindlustus- või edasikindlustusandja nii eurodes kui seotud vääringus nomineeritud võlakirjadesse, laenudesse ja väärtpaberistamistesse tehtud investeeringute väärtuse baaspunkti hinnaväärtust, mis arvutatakse lõike 2 kohaselt;

(c)	PVBP(BEL) tähistab kindlustus- või edasikindlustusandja eurodes ja seotud vääringus nomineeritud parima hinnangu väärtuse baaspunkti hinnaväärtust, mis arvutatakse lõike 3 kohaselt.

Erandina esimesest lõigust, kui asjaomase euroga seotud vääringu PBVP(BEL) väärtus on 0 või negatiivne, on selle euroga seotud vääringu krediidimarginaali tundlikkuse suhtarv 1.

2.   Nii euro kui seotud vääringu puhul üheskoos arvestatuna arvutatakse kindlustus- või edasikindlustusandja võlakirjadesse, laenudesse ja väärtpaberistamistesse tehtud investeeringute baaspunkti hinnaväärtus järgmise valemi kohaselt:

PVBP(MVFI) =

,

kus

(a)	MV FI tähistab kindlustus- või edasikindlustusandja nii eurodes kui seotud vääringus nomineeritud võlakirjadesse, laenudesse ja väärtpaberistamistesse tehtud investeeringute väärtust, kui väärtus määratakse direktiivi 2009/138/EÜ artikli 75 kohaselt;

(b)	VA* tähistab euro tingliku volatiilsuskoefitsiendi ja seotud vääringu tingliku volatiilsuskoefitsiendi maksimaalset väärtust, mis on arvutatud direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77d lõike 3 kohaselt, eeldusel et krediidimarginaali tundlikkuse suhtarv on 1.

(c)

MVFI* tähistab kindlustus- või edasikindlustusandja nii eurodes kui seotud vääringus nomineeritud võlakirjadesse, laenudesse ja väärtpaberistamistesse tehtud investeeringute väärtust, kui väärtus määratakse direktiivi 2009/138/EÜ artikli 75 kohaselt, eeldades, et iga vara puhul suureneb hinnavahe summa võrra, mis võrdub kõigi lõpptähtaegade tingliku volatiilsusega korrigeerimise väärtusega.

Punktide a ja c kohaldamisel jätab kindlustus- või edasikindlustusandja seoses investeerimisriskiga tegevusega välja fikseeritud tulumääraga investeeringud, mis ei tekita ettevõtja jaoks krediidimarginaali riski või tekitavad ebaolulise riski.

3.   Nii euro kui seotud vääringu puhul üheskoos arvestatuna arvutatakse kindlustus- või edasikindlustusandja kohustiste parima hinnangu baaspunkti hinnaväärtus järgmise valemi kohaselt:

PVBP(BEL) =

,

kus

(a)

BEL tähistab kindlustus- või edasikindlustusandja ilma volatiilsuskoefitsiendita eurodes nomineeritud kohustiste parima hinnangu väärtuse ja ilma volatiilsuskoefitsiendita seotud vääringus nomineeritud kohustiste parima hinnangu väärtuse summat, mille puhul kasutatakse käesoleva määruse artikli 48 lõike 1 kohaselt euro põhilist riskivaba intressikõverat, mida on korrigeeritud valuutariskiga, kui mõlemad väärtused määratakse direktiivi 2009/138/EÜ artikli 75 kohaselt;

(b)	VA* tähistab euro tingliku volatiilsuskoefitsiendi ja seotud vääringu tingliku volatiilsuskoefitsiendi maksimaalset väärtust, mis on arvutatud direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77d lõike 3 kohaselt, eeldusel et krediidimarginaali tundlikkuse suhtarv on 1;

(c)

BEL* tähistab kindlustus- või edasikindlustusandja eurodes nomineeritud kohustiste parima hinnangu väärtuse ja seotud valuutas nomineeritud kohustiste, mille puhul kasutatakse vastavalt artikli 48 lõikele 1 valuutariskiga korrigeeritud euro põhilist riskivaba intressikõverat, parima hinnangu väärtuse summat, kui mõlemad väärtused määratakse direktiivi 2009/138/EÜ artikli 75 kohaselt, eeldusel et asjaomaste riskivabade intressikõverate suhtes kohaldatakse tinglikku volatiilsusega korrigeerimist.

Punkti c kohaldamisel hinnatakse parim hinnang ümber, võttes arvesse tuleviku määramata hüvitiste mõju. Kõnealuse ümberhindamise puhul ei võeta siiski arvesse krediidimarginaalide muutuse mõju kindlustus- või edasikindlustusandja hoitavate varade väärtusele.

4.   Kui asjaomase vääringu krediidimarginaali tundlikkuse suhtarv arvutati kõige hiljemalt vähem kui üks aasta enne kohustiste parima hinnangu hindamise aruandekuupäeva, ei pea kindlustus- ja edasikindlustusandjad suhtarvu ümber arvutama, tingimusel et nad suudavad oma järelevalveasutusele veenvalt tõendada, et suhtarv ei ole oluliselt muutunud.“

20)

lisatakse artikkel 54a järgmises sõnastuses:

21)

artikli 68 lõige 3 asendatakse järgmisega:

22)

artikli 70 lõikes 1 asendatakse punkt e alapunkt i järgmisega:

23)

lisatakse artiklid 70a ja 70b järgmises sõnastuses:

24)

artiklit 81 muudetakse järgmiselt:

25)

artikli 84 lõike 4 esimest lõiku muudetakse järgmiselt:

26)

lisatakse artikkel 89a järgmises sõnastuses:

„Artikkel 89a

Ebaolulise riskimooduli või alammooduli lihtsustatud arvutamine

1.   Et hinnata, kas üks või mitu riskimoodulit või alammoodulit vastavad direktiivi 2009/138/EÜ artikli 109 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimustele, arvutavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad iga sellise mooduli või alammooduli eraldi.

Esimese lõigu kohaldamisel võivad kindlustus- ja edasikindlustusandjad kasutada lihtsustatud arvutust, kui nad täidavad käesoleva määruse artiklite 88 ja 89 nõudeid, kuid mitte selle riskimooduli tururiski mooduli või mis tahes riski alammooduli puhul.

2.   Kui üks või mitu riskimoodulit või alammoodulit, välja arvatud tururiski moodul või tururiski mooduli mis tahes riski alammoodul, vastavad direktiivi 2009/138/EÜ artikli 109 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimustele, võib iga sellise riskimooduli või alammooduli väärtuse arvutada iga aruandekuupäeva kohta hiljemalt kolm aastat pärast käesoleva artikli lõikes 1 osutatud arvutuse aruandekuupäeva järgmise valemi kohaselt:

kus

(a)	tähistab solventsuskapitalinõuet asjaomase riskimooduli või alammooduli k puhul, mis vastab direktiivi 2009/138/EÜ artikli 109 lõikes 2 sätestatud tingimustele aruandekuupäeval t;

(b)	tähistab lõikes 1 osutatud riskimooduli või alammooduli k arvutamise tulemust;

(c)	tähistab ettevõtja riskimooduli või alammooduli k mahunäitajat aruandekuupäeval t;

(d)	f k tähistab riskimooduli või alammooduli k riskitegurit, mis on arvutatud lõike 3 kohaselt.

Esimese lõigu punkti c kohaldamisel põhjendab kindlustus- või edasikindlustusandja veenvalt järelevalveasutusele kasutatud ettevõtja mahunäitaja asjakohasust.

3.   Lõike 2 esimese lõigu punktis d osutatud riskitegur arvutatakse järgmise valemi kohaselt:

kus

tähistab kindlustus- või edasikindlustusandja riskimooduli või alammooduli k mahunäitajat lõike 1 kohase arvutuse aruandekuupäeval.“

27)

artiklile 90b lisatakse lõige 6 järgmises sõnastuses:

28)

lisatakse artikkel 107a järgmises sõnastuses:

„Artikkel 107a

Riskimaandamise mõju lihtsustatud arvutamine edasikindlustuskokkulepete, tuletisinstrumentide või väärtpaberistamiste puhul

1.   Kui järgitakse artiklit 88, võivad kindlustus- ja edasikindlustusandjad arvutada välise vastaspoolega i sõlmitud artiklis 196 osutatud edasikindlustuskokkuleppe, väärtpaberistamise või tuletisinstrumendi riski maandava mõju kindlustus- ja tururiskile järgmise valemi kohaselt:

kus

(a)	tähistab edasikindlustuskokkuleppe, eriotstarbelise varakogumi, väärtpaberistamise ja tuletisinstrumendi makseviivituses olevate riskipositsioonide absoluutväärtuste summat iga välise vastaspoole kohustuslike kulude suhtes;

(b)	tähistab edasikindlustuskokkuleppe, eriotstarbelise varakogumi, väärtpaberistamist ja tuletisinstrumendi makseviivituses oleva riskipositsiooni absoluutväärtust välise vastaspoole i suhtes;

(c)	RMtotal tähistab lõike 3 kohaselt arvutatud kogu riskimaandamismõju;

(d)	summa hõlmab kõiki vastaspoole riskipositsioone.

2.   Lõike 1 punktide a ja b kohaldamisel on edasikindlustuskokkuleppe ja väärtpaberistamise makseviivituses oleva riskipositsiooni väärtus vastaspoole suhtes sellelt vastaspoolelt edasikindlustuskokkuleppest ja väärtpaberistamisest sissenõutavate summade parima hinnangu väärtus.

3.   Lõike 1 punkti c kohaldamisel võrdub riskimaandamise kogumõju järgmiste kapitalinõuete vahega:

(a)

hüpoteetiline põhisolventsuskapitalinõue eeldusel, et vastaspoole makseviivituse riski moodul on võrdne nulliga ning et lõikes 1 osutatud lihtsustatud arvutuse kohaldamisalasse kuuluvat edasikindlustuskokkulepet, eriotstarbelist varakogumit, väärtpaberistamist või tuletisinstrumenti ei olnud olemas;

(b)	hüpoteetiline põhisolventsuskapitalinõue eeldusel, et vastaspoole makseviivituse riski moodul on võrdne nulliga.“

29)

artiklit 117 muudetakse järgmiselt:

(c)

lisatakse lõiked 4–5 järgmises sõnastuses: „4.   Kõigi II lisas sätestatud segmentide puhul võrdub konkreetse segmendi kahjukindlustuse tehniliste eraldiste riski standardhälve II lisas sätestatud segmendi kahjukindlustuse tehniliste eraldiste brutoriski standardhälbe ja mitteproportsionaalse edasikindlustuse korrigeerimisteguri korrutisega, kui selline mitteproportsionaalne edasikindlustus on kehtestatud konkreetselt selle segmendi jaoks, või muudel juhtudel teguriga 100 %. Kui mitteproportsionaalne edasikindlustus on ebasoodsa arengu kate, mis vastab kolmandas lõigus sätestatud tingimustele, arvutatakse esimeses lõigus osutatud mitteproportsionaalse edasikindlustuse kohandamistegur järgmise valemi kohaselt: Adjust(NP,s) = max(0 ; ), kus (a) V(net,res,s) tähistab segmendi kindlustus- ja edasikindlustuslepingutest tulenevate kohustuste nominaalset parimat hinnangut pärast ebasoodsa arengu katte edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavate summade mahaarvamist; (b) tähistab segmendi s kahjukindlustuse tehniliste eraldiste riski standardhälvet, nagu on sätestatud II lisas; (c) ADC(rec,s) tähistab negatiivse arengu katte sissenõudmist tehniliste eraldiste riski stsenaariumi alusel; (d) Par tähistab täiendava edasikindlustusmakse või sellega samaväärse summa ja nulli maksimumi; (e) C tähistab edasikindlustajale loovutamist, väljendatuna protsendina nõuete summast alumise ja ülemise eraldamispunkti vahel, mida edasikindlustus katab; (f) Pr tähistab usaldatavustegurit, mis on 100 %. Teises lõigus osutatud ebasoodsa arengu katted peavad vastama järgmistele tingimustele: (a) iga ebasoodsa arengu katet kohaldatakse ainult ühe konkreetse kindlustuslepingute rühma suhtes, millel on ühes ja samas segmendis samad riskitunnused, ning sellel on eraldi ja selgesti eristatav ülemine ja alumine eraldamispunkt; (b) punktis a osutatud ülemine eraldamispunkt ei ületa teise lõigu punktis a osutatud V(net,res,s) korrutise ning kõnealuse lõigu punktis b osutatud 1 ja σ(res,s, annex) summat. Mitteproportsionaalse edasikindlustuse puhul, välja arvatud teises lõigus osutatud edasikindlustus, on korrigeerimistegur 100 %. 5.   Lõike 4 teise lõigu punktis c osutatud ebasoodsa arengu kate arvutatakse järgmise valemi kohaselt: ADC(rec,s) =min [ · (1+ 3 · σ(res,s,annex)) – R(ap) ; R(cs)], kus (a) V(net,res,s) tähistab segmendi kindlustus- ja edasikindlustuslepingutest tulenevate kohustuste nominaalset parimat hinnangut pärast ebasoodsa arengu katte edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavate summade mahaarvamist; (b) σ(res,s,annex) tähistab segmendi s kahjukindlustuse tehniliste eraldiste riski standardhälvet, nagu on sätestatud II lisas. (c) R(ap) tähistab edasikindlustusstruktuuri ülemist eraldamispunkti; (d) R(cs) tähistab selle ebasoodsa arengu katte suurust, mis on kindlustus- või edasikindlustusandjale kättesaadav.“ ;

30)

artiklile 120 lisatakse lõige 1a järgmises sõnastuses:

31)

artikli 123 lõikes 7 asendatakse valem järgmise valemiga:

‘ SI(flood,r,i) = SI(property,r,i) + SI(onshore-property, r,i) +1,5

32)

artikli 124 lõikes 7 asendatakse valem järgmise valemiga:

‘ SI(hail,r,i) = SI(property,r,i) + SI(onshore-property, r,i) +10

33)

artikkel 125 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 125

Maalihke riski alammoodul

1.   Maalihkeriski kapitalinõue arvutatakse järgmise valemi kohaselt:

kus

(a)	summa hõlmab VIIIa lisas osutatud piirkondade kõiki võimalikke kombinatsioone (r,s);

(b)	CorrS(r,s) tähistab piirkonna r ja piirkonna s maalihkeriski korrelatsioonikordajat, mis on sätestatud VIIIa lisas;

(c)	SCR(subsidence,r) ja SCR(subsidence,s) tähistavad maalihkeriski kapitalinõudeid vastavalt piirkonnas r ja s;

(d)	SCR(subsidence, other) tähistab muude kui XIII lisas osutatud piirkondade maalihkeriski kapitalinõuet.

2.   Kõigi VIIIa lisas osutatud piirkondade puhul võrdub maalihkeriski kapitalinõue konkreetses piirkonnas r kindlustus- ja edasikindlustusandjate põhiomavahendite kahjumiga, mis tuleneks kohesest kahjust summas, mis edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavaid summasid maha arvamata arvutatakse järgmise valemi kohaselt:

kus

(a)	summa hõlmab IX lisas osutatud piirkonna r riskitsoonide (i,j) kõiki võimalikke kombinatsioone;

(b)	Corr(subsidence,r,i,j) tähistab maalihkeriski korrelatsioonikordajat piirkonna r XXVI lisas osutatud riskitsoonides i ja j;

(c)	WSI(subsidence,r,i) ja WSI(subsidence,r,j) tähistavad IX lisas osutatud piirkonna r riskitsoonide i ja j maalihkeriski kaalutud kindlustussummasid.

3.   Kõigi VIIIa lisas osutatud piirkondade ja nende piirkondade kõigi riskitsoonide puhul, mis on osutatud IX lisas, arvutataks piirkonna r konkreetses riskitsoonis i maalihkeriski kindlustussumma järgmise valemi kohaselt:

WSI(subsidence,i) = Q(subsidence,r) · W(subsidence,r,i) · SI(subsidence,r,i),

kus

(a)	W(subsidence,r,i) tähistab X lisas osutatud piirkonna r riskitsooni i maalihkeriski riskikaalu;

(b)	SI(subsidence,r,i) tähistab kindlustus- või edasikindlustusandja kindlustussummat I lisas sätestatud äriliinide 7 ja 19 puhul seoses lepingutega, mis katavad piirkonna r maalihketsooni i elamute maalihkeriski;

(c)	Q(subsidence,r) tähistab VIIIa lisas osutatud piirkonna r maalihke riskitegurit.

Kui konkreetse riskitsooni jaoks esimese lõigu kohaselt kindlaks määratud summa ületab summat (käesolevas lõigus „väiksem summa“), mis võrdub edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavaid summasid maha arvamata võimaliku kahju summaga, mida kindlustus- või edasikindlustusandja võib kanda maalihkeriski puhul selles riskitsoonis, võttes arvesse oma konkreetsete kindlustuslepingute tingimusi, sealhulgas lepingulisi maksepiiranguid, võib kindlustus- või edasikindlustusandja alternatiivse arvutusena määrata maalihkeriski kaalutud kindlustussumma selles riskitsoonis väiksema summana.“

34)

artikli 129 lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

(a)	valem asendatakse järgmise valemiga: „ Lmotor = max (8 100 000; 67 500 “;

35)

artiklit 130 muudetakse järgmiselt:

36)

artiklile 131 lisatakse uus lõik järgmises sõnastuses:

„Artikli 196 punktis a osutatud hüpoteetilise kapitalinõude arvutamisel võetakse käesoleva artikli kohaselt suurimale kindlustussummale vastava õhusõidukite kogumi kindlaksmääramisel arvesse edasikindlustuskokkulepete, eriotstarbeliste varakogumite ja väärtpaberistamiste olemasolu.“;

37)

artiklile 132 lisatakse lõige 4 järgmises sõnastuses:

38)

artikli 142 lõikes 6 asendatakse teine lõik uue lõiguga järgmises sõnastuses:

„Esimeses lõigus osutatud sündmusi kohaldatakse kõigi asjaomaste kindlustus- ja edasikindlustuslepingute puhul ühetaoliselt. Edasikindlustuslepingute puhul kohaldatakse nende aluseks olevate kindlustuslepingute suhtes esimese lõigu punktides a ja b osutatud sündmust.“;

39)

artiklit 148 muudetakse järgmiselt:

(c)

lisatakse lõiked 4–5 järgmises sõnastuses: „4.   Kõigi XIV lisas sätestatud segmentide puhul võrdub konkreetse segmendi NSLT tehniliste eraldiste riski standardhälve XIV lisas sätestatud segmendi NSLT tehniliste eraldiste brutoriski standardhälbe ja mitteproportsionaalse edasikindlustuse korrigeerimisteguri korrutisega, kui selline mitteproportsionaalne edasikindlustus on kehtestatud konkreetselt selle segmendi puhul, või muudel juhtudel teguriga 100 %. Kui mitteproportsionaalne edasikindlustus on ebasoodsa arengu kate, mis vastab neljandas lõigus sätestatud tingimustele, arvutatakse esimeses lõigus osutatud mitteproportsionaalse edasikindlustuse kohandamistegur järgmise valemi kohaselt: Adjust(NP,s) = max (0 ; ), kus (a) V(net,res,s) tähistab segmendi kindlustus- ja edasikindlustuslepingutest tulenevate kohustuste nominaalset parimat hinnangut pärast ebasoodsa arengu katte edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavate netosummade mahaarvamist; (b) tähistab segmendi s NSLT tervisekindlustuse tehniliste eraldiste riski standardhälvet, nagu on sätestatud XIV lisas; (c) ADC(rec,s) tähistab negatiivse arengu katte sissenõudmist tehniliste eraldiste riski stsenaariumi alusel; (d) Par tähistab täiendava edasikindlustusmakse või sellega samaväärse summa ja nulli maksimumi; (e) C tähistab edasikindlustajale loovutamist, väljendatuna protsendina nõuete summast alumise ja ülemise eraldamispunkti vahel, mida edasikindlustus katab; (f) Pr tähistab usaldatavustegurit, mis on 100 %. Teises lõigus osutatud ebasoodsa arengu katted peavad vastama järgmistele tingimustele: (a) iga ebasoodsa arengu katet kohaldatakse ainult ühe konkreetse kindlustuslepingute rühma suhtes, millel on ühes ja samas segmendis samad riskitunnused, ning sellel on eraldi ja selgesti eristatav ülemine ja alumine eraldamispunkt; (b) punktis a osutatud ülemine eraldamispunkt ei ületa teise lõigu punktis a osutatud V(net,res,s) korrutise ning kõnealuse lõigu punktis b osutatud 1 ja σ (res,s, annex) summat. Mitteproportsionaalse edasikindlustuse puhul, välja arvatud teises lõigus osutatud edasikindlustus, on korrigeerimistegur 100 %. 5.   Lõike 4 teise lõigu punktis c osutatud ebasoodsa arengu kate arvutatakse järgmise valemi kohaselt: ADC(rec,s) = min[ · (1+ 3 · σ(res,s,annex)) – R(ap) ; R(cs)], kus (a) V(net,res,s) tähistab segmendi kindlustus- ja edasikindlustuslepingutest tulenevate kohustuste nominaalset parimat hinnangut pärast ebasoodsa arengu katte edasikindlustuslepingutest ja eriotstarbelistest varakogumitest sissenõutavate netosummade mahaarvamist; (b) R(ap) tähistab edasikindlustusstruktuuri ülemist eraldamispunkti; (c) R(cs) tähistab selle ebasoodsa arengu katte suurust, mis on kindlustus- või edasikindlustusandjale kättesaadav; (d) tähistab segmendi s NSLT tervisekindlustuse tehniliste eraldiste riski standardhälvet, nagu on sätestatud XIV lisas.“ ;

40)

artikkel 157 asendatakse järgmisega:

41)

artikli 164 lõige 3 asendatakse järgmisega:

42)

artikli 165 lõige 1 asendatakse järgmisega:

43)

artiklit 166 muudetakse järgmiselt:

(a)

lõiked 1 ja 2 asendatakse järgmisega: „1.   Intressimäärade intressikõveral suurenemise riski kapitalinõue teatava valuuta puhul võrdub põhiomavahendite kahjumiga, mis tuleneks põhiliste riskivabade intressimäärade kohesest suurenemisest kõnealuse valuuta puhul eri tähtaegade lõikes. Suurendatud põhiline riskivaba intressimäär teatava lõpptähtaja kohta arvutatakse lõigete 2 ja 2a kohaselt. 2.   Konkreetse vääringu ja lõpptähtaegade puhul kuni esimese tasanduspunktini (kaasa arvatud) arvutatakse suurendatud põhiline riskivaba intressimäär järgmise valemi kohaselt: = r m · (1 + ) + , kus (a) m tähistab lõpptähtaega aastates; (b) tähistab suurenenud riskivaba intressimäära lõpptähtajal m; (c) rm tähistab praegust riskivaba intressimäära lõpptähtajal m; (d) arvutatakse järgmiselt: i) lühema kui üheaastase lõpptähtaja m puhul on 61 % ja on 2,14 %; ii) lõpptähtaegade m puhul, mis on väljendatud aastates, mille täisarv on 1–50 aastat, võetakse väärtused vastavalt järgmisele tabelile: Lõpptähtaeg m (aastates) 1 61  % 2,14  % 2 53  % 1,86  % 3 49  % 1,72  % 4 46  % 1,61  % 5 45  % 1,58  % 6 41  % 1,44  % 7 37  % 1,30  % 8 34  % 1,19  % 9 32  % 1,12  % 10 30  % 1,05  % 11 30  % 1,05  % 12 30  % 1,05  % 13 30  % 1,05  % 14 29  % 1,02  % 15 28  % 0,98  % 16 28  % 0,98  % 17 27  % 0,95  % 18 26  % 0,91  % 19 26  % 0,91  % 20 25  % 0,88  % 21 25  % 0,87  % 22 24  % 0,85  % 23 24  % 0,82  % 24 23  % 0,80  % 25 22  % 0,78  % 26 22  % 0,76  % 27 21  % 0,74  % 28 21  % 0,72  % 29 20  % 0,70  % 30 20  % 0,69  % 31 20  % 0,70  % 32 20  % 0,71  % 33 20  % 0,71  % 34 20  % 0,71  % 35 20  % 0,71  % 36 20  % 0,72  % 37 21  % 0,72  % 38 21  % 0,72  % 39 21  % 0,73  % 40 21  % 0,73  % 41 21  % 0,74  % 42 21  % 0,74  % 43 21  % 0,75  % 44 21  % 0,75  % 45 21  % 0,75  % 46 21  % 0,75  % 47 21  % 0,75  % 48 21  % 0,74  % 49 21  % 0,74  % 50 21  % 0,73  % iii) vähemalt 60-aastaste lõpptähtaegade m puhul on 0 %; vähemalt 90-aastaste lõpptähtaegade puhul on 20 %; iv) muude, alapunktides i–iii nimetamata lõpptähtaegade m väärtused ja interpoleeritakse lineaarselt.“ ;

44)

artiklit 167 muudetakse järgmiselt:

(a)

lõiked 1 ja 2 asendatakse järgmisega: „1.   Teatava vääringu intressikõvera vähenemise riski kapitalinõue võrdub põhiomavahendite kahjumiga, mis tuleneks kõnealuse vääringu põhiliste riskivabade intressimäärade kohesest vähenemisest eri lõpptähtaegadel, kusjuures vähendatud põhiline riskivaba intressimäär teatava lõpptähtaja kohta arvutatakse lõigete 2 ja 2a kohaselt. Igal juhul ei tohi vähendatud põhiline riskivaba intressimäär olla madalam kui tähtajast sõltuv alammäär. Alammäär määratakse kindlaks järgmiselt: (a) 1–7-aastase lõpptähtaja puhul on alammäär – 1,25 %; (b) vähemalt 20-aastaste lõpptähtaegade puhul on alammäär – 0,893 %; (c) 7–20-aastase lõpptähtaja puhul interpoleeritakse alammäär lineaarselt. 2.   Konkreetse vääringu ja lõpptähtaegade puhul kuni esimese tasanduspunktini (kaasa arvatud) arvutatakse vähendatud põhiline riskivaba intressimäär järgmise valemi kohaselt: = r m · (1 – ) – , kus (a) m tähistab lõpptähtaega aastates; (b) tähistab vähendatud riskivaba intressimäära lõpptähtajal m; (c) rm tähistab praegust riskivaba intressimäära lõpptähtajal m; (d) ja arvutatakse järgmiselt: i) lühema kui üheaastase lõpptähtaja m puhul on 58 % ja on 1,16 %; ii) lõpptähtaegade m puhul, mis on väljendatud aastates, mille täisarv on 1–50 aastat, võetakse ja väärtused vastavalt järgmisele tabelile: Lõpptähtaeg m (aastates) 1 58  % 1,16  % 2 51  % 0,99  % 3 44  % 0,83  % 4 40  % 0,74  % 5 40  % 0,71  % 6 38  % 0,67  % 7 37  % 0,63  % 8 38  % 0,62  % 9 39  % 0,61  % 10 40  % 0,61  % 11 41  % 0,60  % 12 42  % 0,60  % 13 43  % 0,59  % 14 44  % 0,58  % 15 45  % 0,57  % 16 47  % 0,56  % 17 48  % 0,55  % 18 49  % 0,54  % 19 49  % 0,52  % 20 50  % 0,50  % 21 49  % 0,49  % 22 50  % 0,49  % 23 51  % 0,48  % 24 51  % 0,48  % 25 52  % 0,47  % 26 52  % 0,46  % 27 53  % 0,45  % 28 53  % 0,44  % 29 53  % 0,42  % 30 53  % 0,41  % 31 53  % 0,40  % 32 53  % 0,39  % 33 54  % 0,37  % 34 54  % 0,36  % 35 54  % 0,35  % 36 54  % 0,34  % 37 55  % 0,33  % 38 55  % 0,32  % 39 56  % 0,31  % 40 57  % 0,30  % 41 57  % 0,29  % 42 58  % 0,28  % 43 59  % 0,27  % 44 61  % 0,26  % 45 62  % 0,25  % 46 62  % 0,23  % 47 63  % 0,22  % 48 64  % 0,21  % 49 64  % 0,19  % 50 65  % 0,18  % iii) vähemalt 60-aastaste lõpptähtaegade m puhul on 0 %; vähemalt 90-aastaste lõpptähtaegade puhul on 20 %; iv) muude, alapunktides i–iii nimetamata lõpptähtaegade m väärtused ja interpoleeritakse lineaarselt.“ ;

45)

artikli 168a lõike 1 punkt f asendatakse järgmisega:

46)

artiklit 169 muudetakse järgmiselt:

47)

artiklit 170 muudetakse järgmiselt:

48)

artikli 171 sissejuhatav osa asendatakse järgmisega:

„Artikli 169 lõike 1 punkti a, artikli 169 lõike 2 punkti a, artikli 169 lõike 3 punkti a ja artikli 169 lõike 4 punkti a ning artikli 170 lõike 1 punkti b, artikli 170 lõike 2 punkti b, artikli 170 lõike 3 punkti b ja artikli 170 lõike 4 punkti b kohaldamisel tähendavad strateegilise olemusega omakapitaliinvesteeringud omakapitaliinvesteeringuid, mille suhtes ei kohaldata aluspositsioonide arvessevõtmise meetodit ja mille puhul osalust omav kindlustus- või edasikindlustusandja tõendab järgmist:“;

49)

artikkel 171a asendatakse järgmisega:

50)

lisatakse artiklid 171b, 171c ja 171d järgmises sõnastuses:

51)

artikli 172 lõige 4 asendatakse järgmisega:

52)

artikkel 173 asendatakse järgmisega:

53)

artikli 176 lõige 1 asendatakse järgmisega:

54)

artikli 176a lõikes 3 asendatakse punkti g alapunkt v järgmisega:

55)

artikli 176c lõike 3 punkt e asendatakse järgmisega:

56)

artiklit 178 muudetakse järgmiselt:

(a)

lõikes 3 asendatakse tabel järgmisega: „Krediidikvaliteedi aste 0 1 2 3 4 5 ja 6 Kestus stress i ai bi ai bi ai bi ai bi ai bi ai bi (duri ) kuni 5 min [bi duri ; 1], – 0,7 % – 0,9 % – 1,4 % – 2,5 % – 4,5 % – 7,5 % Rohkem kui 5 ja kuni 10 min [ai + bi (duri – 5); 1], 3,5 % 0,5 % 4,5 % 0,6 % 7,0 % 0,7 % 12,5 % 1,5 % 22,5 % 2,5 % 37,5 % 4,2 % Rohkem kui 10 ja kuni 15 min [ai + b i (duri – 10); 1], 6,0 % 0,5 % 7,5 % 0,5 % 10,5 % 0,5 % 20,0 % 1,0 % 35,0 % 1,8 % 58,5 % 0,5 % Rohkem kui 15 ja kuni 20 min [a i + b i (dur i – 15); 1], 8,5 % 0,5 % 10,0 % 0,5 % 13,0 % 0,5 % 25,0 % 1,0 % 44,0 % 0,5 % 61,0 % 0,5 % Rohkem kui 20 min [ai + bi (duri – 20); 1], 11,0 % 0,5 % 12,5 % 0,5 % 15,5 % 0,5 % 30,0 % 0,5 % 46,5 % 0,5 % 63,5 % 0,5 %“

(b)

lõikes 4 asendatakse tabel järgmisega: „Krediidikvaliteedi aste 0 1 2 3 4 5 ja 6 Kestus stress i ai bi ai bi ai bi ai bi ai bi ai bi (duri ) kuni 5 min [bi duri ; 1], – 2,0 % – 2,6 % – 4,0 % – 7,1 % – 12,7 % – 21,3 % Rohkem kui 5 ja kuni 10 min [ai + bi (duri – 5); 1] 9,8 % 1,1 % 12,8 % 1,4 % 20,2 % 2,0 % 35,3 % 4,2 % 63,5 % 7,3 % 100,0 % 0,0 % Rohkem kui 10 ja kuni 15 min [ai + bi (duri – 10); 1] 15,3 % 1,1 % 19,8 % 1,1 % 30,2 % 1,4 % 56,3 % 2,9 % 100,0 % 0,0 % 100,0 % 0,0 % Rohkem kui 15 ja kuni 20 min [ai + bi (duri – 15); 1] 20,8 % 1,1 % 25,3 % 1,1 % 37,2 % 1,4 % 70,8 % 2,9 % 100,0 % 0,0 % 100,0 % 0,0 % Rohkem kui 20 min [ai + bi (duri – 20); 1] 26,3 % 1,1 % 30,8 % 1,1 % 44,2 % 1,4 % 85,3 % 1,5 % 100,0 % 0,0 % 100,0 % 0,0 %“

57)

artiklit 180 muudetakse järgmiselt:

58)

artiklit 182 muudetakse järgmiselt:

59)

artikli 184 lõikesse 2 lisatakse punkt g järgmises sõnastuses:

60)

artiklit 187 muudetakse järgmiselt:

61)

artiklit 189 muudetakse järgmiselt:

62)

artiklit 191 muudetakse järgmiselt:

63)

artiklit 192 muudetakse järgmiselt:

(a)

lõike 2 teine lõik asendatakse järgmisega: „Kui edasikindlustuskokkulepe on sõlmitud kindlustus- või edasikindlustusandja või kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandjaga ja 60 % või suurema osa selle vastaspoole varade suhtes kohaldatakse tagatiskokkuleppeid, võrdub makseviivitusest tingitud kahju järgmisega: „LGD = max[90 % (Recoverables + 50 % * RMre) – F’’’ . Collateral; 0] kus F’’’ tähistab tegurit, millega võetakse arvesse tagatiskokkuleppe majanduslikku mõju seoses edasikindlustuskokkuleppega või vastaspoolega seotud krediidisündmuse korral väärtpaberistamisega.“;

64)

artikli 192a lõige 1 asendatakse järgmisega:

65)

lisatakse artikkel 192b järgmises sõnastuses:

66)

artikli 197 lõikes 7 asendatakse esimene lause järgmisega:

„Kui vastaspoole maksejõuetuse korral ei võeta kindlustus- või edasikindlustusandja proportsionaalse osa kindlaksmääramisel vastaspoole pankrotivarast arvesse, et kindlustus- või edasikindlustusandja saab tagatise, on artikli 192 lõigetes 2–3c ja artiklites 194–196 osutatud tegurid F, F', F'' ja F''' 100 %.“;

67)

artikli 199 lõige 12 asendatakse järgmisega:

68)

artikli 201 lõike 2 punkt a asendatakse järgmisega:

69)

artikkel 202 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 202

2. liiki riskipositsioonid

2. liiki riskipositsioonide puhul võrdub vastaspoole makseviivituse riski kapitalinõue põhiomavahendite kahjumiga, mis tuleneks 2. liiki riskipositsioonide väärtuse kohesest vähenemisest järgmise summa võrra:

90 %

LGDreceivables>3months + 100 %

LGDdefaulted/forborne +

,

kus

(a)	LGDreceivables>3months tähistab makseviivitusest tingitud kahjumäära kogusummat kõigilt vahendajate vastu olevatelt nõuetelt, mille maksetähtajast on möödunud üle kolme kuu;

(b)	LGDdefaulted/forborne tähistab makseviivitusest tingitud kahjumäära kogusummat kõigi makseviivituses olevate ja makseraskuste tõttu restruktureeritud laenude puhul;

(c)	summa võetakse kõigilt 2. liiki riskipositsioonidelt, välja arvatud nõuded vahendajate vastu, mille maksetähtajast on möödunud rohkem kui kolm kuud, ning muudelt kui makseviivituses olevatelt ja makseraskuste tõttu restruktureeritud laenudelt;

(d)	LGDi tähistab 2. liiki riskipositsiooni i makseviivitusest tingitud kahjumäära.“

70)

artiklit 210 muudetakse järgmiselt:

71)

artiklit 211 muudetakse järgmiselt:

72)

artikli 212 lõige 1 asendatakse järgmisega:

73)

lisatakse artikkel 212a järgmises sõnastuses:

74)

artiklit 215 muudetakse järgmiselt:

75)

lisatakse artikkel 215a järgmises sõnastuses:

76)

artiklid 216 ja 217 asendatakse järgmisega:

77)

artiklile 231 lisatakse lõige 4 järgmises sõnastuses:

78)

artikli 234 punkti b alapunkt ii asendatakse järgmisega:

79)

artiklit 235 muudetakse järgmiselt:

80)

artikli 258 lõikesse 6 lisatakse uus lõik järgmises sõnastuses:

„Esimeses lõigus osutatud hindamine hõlmab hinnangut koosseisu piisavuse kohta, sealhulgas seoses soolise tasakaalu ja mitmekesisusega ning haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani tulemuslikkuse ja sisemise juhtimisega. Hindamine peab vastama ka kindlustus- või edasikindlustusandja äritegevusele omaste riskide laadile, ulatusele ja keerukusele.“;

81)

artiklit 260 muudetakse järgmiselt:

82)

artikli 271 lõige 2 jäetakse välja;

83)

artiklit 275 muudetakse järgmiselt:

84)

lisatakse artikkel 275b järgmises sõnastuses:

85)

artikli 278 lõige 2 asendatakse järgmisega:

86)

artiklid 290–294 asendatakse järgmisega: