(1)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „alusleping“) artikli 14 kohaselt ja ilma et see piiraks aluslepingu artiklite 93, 106 ja 107 kohaldamist, peab liit kasutama oma volitusi nii, et oleks tagatud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste toimimine selliste põhimõtete ja tingimuste alusel, mis võimaldavad neil oma eesmärki täita.

(2)

Et teatavad üldist majandushuvi pakkuvad teenused saaksid toimida tingimustes, mis võimaldaksid neil oma eesmärki täita, võib osutuda vajalikuks riigi rahaline toetus mõningate või kõigi avaliku teenindamise kohustustest tulenevate spetsiifiliste kulude katmiseks. Kooskõlas aluslepingu artikliga 345 ei ole oluline, kas selliseid üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavad riiklikud või eraettevõtjad.

(3)

Selle kohta on aluslepingu artikli 106 lõikes 2 sätestatud, et ettevõtjad, kellele on tehtud ülesandeks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine või kes on fiskaalmonopolid, alluvad aluslepingu eeskirjadele, eelkõige konkurentsieeskirjadele, niivõrd kui nende eeskirjade kohaldamine ei takista juriidiliselt või faktiliselt nendele määratud ülesannete täitmist. Siiski ei tohiks see mõjutada kaubanduse arengut määral, mis oleks vastuolus liidu huvidega.

(4)

Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses Altmark, (1) et avalike teenuste osutamiseks antavat hüvitist ei loeta riigiabiks aluslepingu artikli 107 tähenduses, kui korraga on täidetud neli kriteeriumi. Esiteks peab abi saavale ettevõtjale olema tegelikult tehtud ülesandeks avaliku teenindamise kohustuse täitmine ja see kohustus peab olema täpselt määratletud. Teiseks peavad tingimused, mille alusel kompensatsiooni või hüvitist arvutatakse, olema enne objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud. Kolmandaks ei tohi kompensatsioon või hüvitis ületada summat, mis on vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks, võttes arvesse nii sellest saadavat tulu kui ka selle kohustuse täitmisega seotud mõistlikku kasumit. Neljandaks, kui avaliku teenindamise kohustuse eest vastutavat ettevõtjat ei valita riigihankemenetluses, tuleb vajalik kompensatsiooni või hüvitise määr kindlaks määrata selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja vajalike avaliku teenuse osutamise nõuete täitmiseks sobivate vahenditega varustatud ettevõtja oleks selle kohustuse täitmiseks kandnud, võttes arvesse sellest saadavat tulu ja selle kohustuse täitmisega seotud mõistlikku kasumit.

(5)

Kui need neli kriteeriumi ei ole täidetud ja aluslepingu artikli 107 lõike 1 kohaldatavuse tingimused on täidetud, kujutab avalike teenuste eest makstav hüvitis enesest riigiabi ja on hõlmatud aluslepingu artiklitega 93, 106, 107 ja 108.

(6)

Lisaks käesolevale otsusele on riigiabi eeskirjade kohaldamisel üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise seisukohast olulised veel kolm instrumenti:

(7)

Komisjoni otsuses 2012/21/EL (5) on täpsustatud aluslepingu artikli 106 lõike 2 kohase erandi tähendust ja ulatust ning kehtestatud reeglid, mis peavad vajaduse korral võimaldama kõnealuses sättes esitatud kriteeriumite täitmist tulemuslikult jälgida. Võttes arvesse otsuse 2012/21/EL rakendamisel saadud kogemusi, majandustingimuste muutusi, eriti mis puudutab eluasemekriisi, ja suundumusi turul, tuleb nimetatud otsusega ette nähtud normid läbi vaadata.

(8)

Seega tuleks otsus 2012/21/EL kehtetuks tunnistada ja asendada käesoleva otsusega, millega nähakse ette tingimused, mille puhul üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamiseks antava hüvitise vormis riigiabi on vabastatud aluslepingu artikli 108 lõikes 3 sätestatud eelneva teatamise nõudest, kui abi saab pidada aluslepingu artikli 106 lõikega 2 kokkusobivaks.

(9)

Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamiseks antava hüvitise vormis riigiabi võib pidada siseturuga kokkusobivaks ainult juhul, kui seda antakse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamiseks aluslepingu artikli 106 lõike 2 tähenduses. Kohtupraktika (6) põhjal on selge, et kuna puuduvad kõnealust küsimust reguleerivad valdkondlikud liidu normid, on liikmesriikidel ulatuslik kaalutlusruum selle määratlemisel, millised teenused võiks liigitada üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks. Seega on komisjoni ülesanne tagada, et üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemisel ei tehtaks ilmseid vigu.

(10)

Juhul kui täidetud on teatavad tingimused, ei mõjuta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise ülesande saanud ettevõtjatele antavad piiratud toetussummad kaubanduse ja konkurentsi arengut määral, mis oleks vastuolus Euroopa Liidu huvidega. Käesolevas otsuses tuleks abisaaja kindlaksmääramisel kohaldada mõistet „üks ettevõtja“, nagu see on määratletud komisjoni määruse (EL) 2023/2832 (7) artikli 2 lõikes 2. Seepärast ei tuleks juhul, kui teatavad tingimused on täidetud, nõuda riigiabist eraldi teatamist hüvitiste puhul, mis on kindlaksmääratud aastasest summast väiksemad. Lisaks sellele on asjakohane tõsta hüvitise sellist üldist piirmäära, et võtta arvesse otsuse 2012/21/EL vastuvõtmisele järgneval ajal toimunud inflatsiooni.

(11)

Ühele ettevõtjale võib anda mitme üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ja ettevõtja võib saada hüvitist üldise hüvitise piirmäära ulatuses iga talle antud üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise eest. Sama kehtib juhul, kui ettevõtja saab ülesande osutada kas koos teiste ettevõtjatega või eraldi üldist majandushuvi pakkuvat teenust mitmelt liikmesriigilt. Seega peaks ülesande saanud ettevõtjal olema võimalus saada hüvitist üldise hüvitise piirmäära ulatuses igalt talle ülesande andnud liikmesriigilt, kus teenust osutatakse.

(12)

Haiglatel ja sotsiaalteenuste eest vastutavatel ettevõtjatel (sealhulgas juhul kui need on asutatud mittetulundusüksustena (8)), kellele on tehtud ülesandeks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine, on eripärad, millega tuleb arvestada. Eriti tuleks arvesse võtta asjaolu, et praegustes majandustingimustes võib sotsiaalteenuste jaoks vajalik abisumma ületada käesoleva otsusega kehtestatud üldist hüvitise piirmäära, et hüvitada avalike teenuste kulusid; samal ajal ei pruugi suurem hüvitis sotsiaalteenustele tingida suuremat konkurentsimoonutuste ohtu. Seega peaks käesoleva otsusega ette nähtud vabastus teavitamiskohustusest kehtima ka sotsiaalteenuseid osutavatele ettevõtjatele, isegi kui nende saadav hüvitis ületab üldist hüvitise piirmäära. Vabastus teavitamiskohustusest peaks kehtima ka haiglate puhul, kes pakuvad arstiabi ja võivad sealhulgas pakkuda hädaabiteenuseid ning nende põhitegevusega seotud tugiteenuseid, eelkõige meditsiiniuuringute valdkonnas. Teavitamiskohustusest vabastuse saamiseks peaksid sotsiaalteenused olema selgelt määratletud ja rahuldama sotsiaalseid vajadusi arstiabi, pikaajalise hoolduse, lapsehoiu, tööturule juurdepääsu võimaldamise ja tööturule tagasitoomise ning ebasoodsas olukorras olevate elanikkonnarühmade eest hoolitsemise ja nende sotsiaalse kaasamise valdkonnas. See hõlmab teenuseid, mis aitavad puuetega inimestel iseseisvalt elada ja olla osa kogukonnast, näiteks isiklikud abistajad, iseseisva elu keskused, abitehnoloogia ning teenused, puudega toimetulekul abistamise teenused ja rehabilitatsiooniteenused.

(13)

Samadel põhjustel võib olla teavitamiskohustusest vabastatud hüvitis selliste üldist majandushuvi pakkuvate sotsiaaleluruumiteenuste eest, mida osutatakse ebasoodsas olukorras olevatele leibkondadele või sotsiaalselt vähemsoodsas olukorras elanikerühmadele, sealhulgas kodututele, kelle piiratud maksevõime ei luba neil hankida eluaset turutingimustel, isegi juhul kui selline hüvitis ületab üldist hüvitise piirmäära. Hüvitis üldist majandushuvi pakkuvate taskukohaste eluasemeteenuste eest peaks võimaldama katta investeerimiskulu uuteks ehitisteks, sealhulgas mis puudutab maa omandamist, olemasolevate ehitiste või korterite omandamist nende ümberehitamiseks või renoveerimiseks, olemasolevate korterite või ehitiste (või nende eraldi hoonekomponentide (9)) ümberehitamist või renoveerimist, kulusid vastavuse tagamiseks eakaid või puuetega inimesi puudutavatele juurdepääsetavusnõuetele, vastavuse tagamist keskkonnastandarditele ja kohandamist kliimakerksuse, sealhulgas veemajanduse kerksuse eesmärgil, samuti tegevuskulusid, kui see on teenuse osutamiseks vajalik.

(14)

Otsuse 2012/21/EL vastuvõtmisele järgneval ajal on eluasemete taskukohasusest saanud paljudes liikmesriikides tõsine probleem, millega seisavad silmitsi mitte pelgalt ebasoodsas olukorras olevad leibkonnad või sotsiaalselt vähemsoodsas olukorras olevad elanikerühmad, vaid ka keskmise sissetulekuga elanikerühmad, nii et üha rohkem on inimesi, kellel on raske leida taskukohase hinnaga kvaliteetset eluaset. Eriti teravad võivad eluasemeprobleemid olla teatavates piirkondades, näiteks turistide seas populaarsetes ja suurtes linnades, kiiresti kasvavates linna- ja majandustsoonides ning kõrvalistes, eraldatud ja äärealadel. Seega tuleb kohalikele eluasemeturgudele avalduva surve vähendamiseks võtta meetmeid, et suurendada taskukohase hinnaga eluasemete kättesaadavust kas üürieluruumide või koduomandi näol. Selleks et soodustada taskukohaste eluasemetega tegelevaid algatusi avalikus sektoris, tuleks üldist majandushuvi pakkuvatele taskukohase eluaseme teenustele kehtestada eritingimused, et vabastada need aluslepingu artikli 108 lõike 3 kohasest teavitamiskohustusest.

(15)

Ehkki üldist majandushuvi pakkuvaid sotsiaaleluruumiteenuseid saavad kasutada ebasoodsas olukorras olevad leibkonnad või sotsiaalselt vähemsoodsas olukorras olevad elanikerühmad, sealhulgas kodutud, siis selleks et vältida vaesuse koondumist teatud punktidesse, võib selliste üldist majandushuvi pakkuvate teenustega olla hõlmatud ka piiratud määr leibkondi, kes ei ole ebasoodsas olukorras.

(16)

Kui liikmesriikidel on vaja pakkuda eluasemeid peamiselt leibkondadele, kes ei ole ebasoodsas olukorras, võivad nad sisse seada üldist majandushuvi pakkuvad taskukohase eluaseme teenused, millest saavad peamiselt kasu leibkonnad, kellele taskukohase hinnaga eluase jääb asjaomastel turgudel valitsevate tingimuste tõttu kättesaamatuks, kuid kes ei ole ebasoodsas olukorras. Siiski võib üldist majandushuvi pakkuvate taskukohase eluaseme teenustega olla hõlmatud teatud hulk ebasoodsas olukorras olevaid leibkondi. Üldist majandushuvi pakkuvate taskukohase eluaseme teenuste saajate kindlaksmääramisel tuleks ennekõike arvesse võtta leibkonna sissetulekut ja leibkonna koosseisu, millele võivad vajaduse korral lisanduda muud tegurid. Näiteks võib vajadus taskukohaste eluasemete järele olla väiksem, kui leibkonna liige on elamukinnisvara omanik või kaasomanik. Samuti peaks liikmesriikidel olema võimalus eelistada taskukohaste eluasemete jagamisel isikuid, kelle jaoks eluasemeturg on problemaatiline, sealhulgas näiteks isikuid, kes täidavad mõnd ühiskonna jaoks olulist ülesannet, puuetega inimesi, eakaid, üliõpilasi või üksikvanemaid.

(17)

Lisaks sellele peaks liikmesriikidel olema võimalus toetada kaasavaid asumeid, kasutades selliseid majutusmudeleid nagu näiteks algatuse „Uus Euroopa Bauhaus“ (10) raames, mille puhul subsideeritud eluasemete kättesaadavaks tegemisel lähtutakse prioriteetide seadmisel sotsiaalse mitmekesisuse eesmärkidest, ja mudeleid, mille puhul on kõrvuti subsideeritud eluasemed (sotsiaaleluruumid või taskukohased eluasemed) ja turutingimustel hangitud eluasemed, samuti arvestades puuetega inimestega, muutes elamukeskkonna ja asumid neile juurdepääsetavaks.

(18)

Tulemuslikuks võitluseks eluasemekriisiga võib üldist majandushuvi pakkuvate taskukohase eluruumi teenuste kulude hüvitamiseks sageli vaja minna sellises summas abi, mis ületab käesoleva otsusega kehtestatud üldist hüvitise piirmäära. Euroopa Komisjoni hinnangul (11) on pakkumise ja nõudluse vahelise lõhe ületamiseks Euroopas järgmise kümne aasta jooksul lisaks praegu ehitatavale 1,6 miljonile eluasemele vaja veel ligikaudu 650 000 eluaset aastas. Nende täiendavate eluasemete ehitamine läheks maksma umbes 153 miljardit eurot aastas. Märkimisväärsed investeeringud taskukohastesse eluasemetesse ei põhjusta ilmtingimata märkimisväärseid moonutuste riske. Järelikult peaks hüvitis selliste üldist majandushuvi pakkuvate taskukohase eluaseme teenuste osutamise eest, mida osutatakse leibkondadele, kellel puudub võimalus leida taskukohane eluase, olema teavitamiskohustusest vabastatud isegi juhul, kui see ületab üldist hüvitise piirmäära, tingimusel et konkurentsimoonutuste piiramiseks on kehtestatud küllaldased kaitsemeetmed, mis on esitatud käesolevas otsuses ja selle lisas.

(19)

Hüvitis üldist majandushuvi pakkuvate taskukohaste eluasemeteenuste osutamise eest ei tohiks viia põhjendamatu sekkumiseni tavapärastesse turutingimustesse, mis võiks erainvesteeringud välja tõrjuda ja konkurentsi märkimisväärselt moonutada. Samal ajal tuleb kõige haavatavamatele leibkondadele ilmtingimata jätkuvalt tagada üldist majandushuvi pakkuvad taskukohased eluasemeteenused. Seega peaksid liikmesriigid üldist majandushuvi pakkuvate sotsiaaleluruumiteenuste ja taskukohase eluaseme teenuste kavandamisel täitma teatud hulka konkreetseid nõudeid.

(20)

Eluasemete taskukohasuse mõõtmiseks võivad liikmesriigid kasutada mitmesuguseid näitajaid, nagu üüri ja sissetuleku suhtarv, (12) hüpoteeklaenumakse ja sissetuleku suhtarv, (13) hinna ja sissetuleku suhtarv, (14) liiga suurte eluasemekulude määr või oma elamise ostuks vajalike sissetulekuaastate arv (15). Nende näitajate põhjal tehakse riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil kindlaks olukorrad, kus taskukohase eluaseme leidmine on võimatu, ja näitajate võrdlusaluste väärtused peaksid kehtestama liikmesriigid. Taskukohasuse määratlemisel tuleks arvestada energiakuludega. Liikmesriigid peaksid suutma tõestada, et taskukohaste eluasemete vajaduste määratlemise aluseks on nimetatud näitajad.

(21)

Põhimõtteliselt tuleks üldist majandushuvi pakkuvate taskukohaste eluasemeteenuste hüvitamisel keskenduda investeerimiskulule uuteks ehitisteks, sealhulgas mis puudutab maa omandamist, olemasolevate ehitiste või korterite omandamist nende ümberehitamiseks või renoveerimiseks, olemasolevate korterite või ehitiste (või nende eraldi hoonekomponentide) ümberehitamiseks või renoveerimiseks, vastavuse tagamist eakaid või puuetega inimesi puudutavatele juurdepääsetavusnõuetele, vastavust keskkonnastandarditele ja kohandamist kliimakerksuse, sealhulgas veemajanduse kerksuse eesmärgil. Selline hüvitis võib katta ka tegevuskulusid, kui see on teenuse osutamiseks vajalik.

(22)

Selleks et vältida taskukohaste eluasemete väärkasutamist näiteks lisaeluasemena või lühiajaliseks üürileandmiseks, peaksid liikmesriigid tagama, et eluaset kasutatakse õigel eesmärgil.

(23)

Üldist majandushuvi pakkuvate taskukohase eluaseme teenuste hinnad peavad olema tasemel, mis tagab eluasemete kättesaadavuse, ent samas mitte selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust madalamad, et vältida tarbetuid konkurentsimoonutusi. Selleks et kajastada leibkondade finantskoormust tervikuna, võivad liikmesriigid taskukohaste eluasemete hindade kindlaksmääramisel samuti arvesse võtta energiakulusid ja muid eluasemega seotud kulutusi.

(24)

Et tagada üldist majandushuvi pakkuvate sotsiaaleluruumiteenuste ja taskukohase eluaseme teenuste vastavus leibkondade vajadustele, peaksid liikmesriigid kehtestama selliste teenuste minimaalsed kvaliteedi-, keskkonna- ja juurdepääsetavuskriteeriumid. Selliste kriteeriumide hulgas on näiteks juurdepääsetavus puuetega inimeste ja eakate jaoks, kliimakerksus, minimaalne pind, küte ja jahutus, ventilatsioon, energiatõhusus, sanitaarruumid, veevarustus, ehitise struktuuri stabiilsus, selle ja ehitise lairibaühendusvalmidus. Lisaks sellele võivad liikmesriigid sotsiaaleluruumide ja taskukohaste eluasemete projektide asukohtade kindlaksmääramisel võtta arvesse, kas on olemas taskukohane transport (mis on muu hulgas kättesaadav ka puuetega isikutele) selliste oluliste sotsiaalmajanduslike teenuste juurde nagu tervishoiu-, haridus- ja finantsteenused.

(25)

Selleks et taskukohaste eluasemete turusegmendis säiliks konkurents, peaks üldist majandushuvi pakkuvate taskukohase eluaseme teenuste osutamine olema võrdsetel tingimustel avatud kõigile turuosalistele, kes on võimelised neid pakkuma.

(26)

Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raames subsideeritud hooned, kus asuvad sotsiaalkorterid või taskukohased eluasemed, peavad spekuleerimise ärahoidmiseks jääma sotsiaaleluruumide ja taskukohaste eluasemete pakkumiseks ettenähtuks piisavalt pikaks ajaks või vähemalt 20 aastaks. Samal ajal ning erilistel ja igakülgselt põhjendatud juhtudel, nagu ajutise majutuse pakkumine äärmuslike ilmastiku- ja kliimanähtuste või muude looduskatastroofide puhul või siis juhul kui tegu on vähest avalikku toetust saavate tegevusabi- või investeerimiskavadega, võivad olla õigustatud lühemaajalised kavad. Lisaks on sellest 20 aasta pikkuse miinimumkestuse nõudest vabastamine õigustatud üldist majandushuvi pakkuvate sotsiaaleluruumiteenuste ja taskukohase eluaseme teenuste selliste osutajate puhul, kelle tegevus piirdub sisuliselt asjaomase üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisega, kusjuures võimalik aastane äritulu ei ületa ülesande täitmise kestuse jooksul 5 % aastasest kogutulust ja seda võib käsitada üldist majandushuvi pakkuva teenuse suhtes kõrvalist tähtsust omavana, ja kellel on juriidiline kohustus reinvesteerida kogu oma kasum selle teenuse osutamisse. Selle vabastuse eesmärk on anda neile üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutajatele võimalus sotsiaaleluruumide või taskukohaste eluasemete müügiks, et reinvesteerida vajaduse korral kohasematesse sotsiaaleluruumidesse või taskukohastesse eluasemetesse. Vabastust kohaldades peaksid liikmesriigid veenduma (näiteks tehes pistelist kontrolli), et äritulud on kõrvalise tähtsusega, eriti juhul kui kahtlustatakse kuritarvitamist.

(27)

Esmatähtis ravim on ravim, mille varude ebapiisavus põhjustab patsientidele tõsist kahju või tõsise kahju tekkimise ohtu. Teatavate esmatähtsate ravimite tarneahelas võib esineda riske ja nõrkusi, mis võivad ohtu seada selliste ravimite tarnimise liidu patsientide jaoks, eriti kriisiolukordades (näiteks pandeemia korral). Sellised riskid ja nõrkused võivad õigustada sihipärast riiklikku sekkumist, sealhulgast rahastust, eriti esmatähtsate ravimite, nende toimeainete ja muude kesksete koostisosade tootmisvõimsuse suurendamiseks. Kui liidu tasandil või ühe või mitme liikmesriigi tasandil tehakse haavatavuse hindamisega kindlaks konkreetse elutähtsa ravimi tarnekindlust puudutav turutõrge, peaks kõigil või mõnedel asjaomastel liikmesriikidel olema võimalus teha otsus anda konkreetsed avaliku teenindamise kohustused üle firmadele, et parandada selliste elutähtsate ravimite tarnekindlust. Hüvitis esmatähtsate ravimite alase üldist majandushuvi pakkuva teenuse eest, mis jääb allapoole üldist hüvitise piirmäära, peaks seega olema aluslepingu artikli 108 lõike 3 kohasest teavitamiskohustusest vabastatud.

(28)

Aluslepingu artikkel 93 on aluslepingu artikli 106 lõike 2 suhtes lex specialis. Artikliga 93 kehtestatakse avaliku teenuse hüvitamise suhtes kohaldatavad reeglid maismaatranspordi valdkonnas. Reisijateveo valdkonnas rakendatakse artiklit 93 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1370/2007, (16) millega on kehtestatud reeglid avaliku teenindamise kohustuste hüvitamise kohta avaliku reisijateveo valdkonnas. Iga liikmesriik otsustab ise, kas ta kohaldab määrust (EÜ) nr 1370/2007 reisijateveo suhtes sisevetel. Määrusega (EÜ) nr 1370/2007 vabastatakse aluslepingu artikli 108 lõike 3 kohasest teavitamiskohustusest kõik maismaatranspordi valdkonna hüvitised, mis vastavad kõnealuse määruse tingimustele. Kaubaveo suhtes on komisjoni teatises „Suunised maismaa- ja mitmeliigilise transpordi sektoris antava riigiabi kohta“ (millega on kehtestatud tingimused, mille alusel riigiabi, mis kujutab enesest avalike teenuste hulka kuuluvate teatavate kohustuste täitmise kulude hüvitamist raudtee-kaubaveo sektoris, võidakse aluslepingu artikli 93 kohaselt tunnistada siseturuga kokkusobivaks) esitatud selle artikli tõlgendus. Vastavalt kohtuasjas Altmark tehtud otsusele ei saa ei artikli 106 lõike 2 ega ühegi muu aluslepingu sätte alusel kuulutada aluslepinguga kooskõlas olevaks maismaatranspordi sektoris antavat hüvitist, mis ei vasta aluslepingu artikli 93 sätetele. Seega ei tuleks käesolevat otsust kohaldada maismaatranspordi sektori suhtes.

(29)

Erinevalt maismaatranspordist kohaldatakse mere- ja õhutranspordi valdkonnas aluslepingu artikli 106 lõiget 2. Teatavad normid avaliku teenuse hüvitamise kohta õhu- ja meretranspordi sektoris on esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1008/2008 (17) ja nõukogu määruses (EMÜ) nr 3577/92 (18). Erinevalt määrusest (EÜ) nr 1370/2007 ei ole nimetatud määrustes osutatud võimalike riigiabielementide kokkusobivusele ega nähtud ette vabastust aluslepingu artikli 108 lõike 3 kohasest teavitamiskohustusest. Seepärast tuleks käesolevat otsust kohaldada avaliku teenuse eest makstavate hüvitiste suhtes õhu- ja meretranspordi valdkonnas tingimusel, et lisaks käesoleva otsuse tingimuste täitmisele on sellised hüvitised kooskõlas ka määruses (EÜ) nr 1008/2008 ja määruses (EMÜ) nr 3577/92 esitatud valdkondlike normidega, kui need on kohaldatavad.

(30)

Teatavatel erijuhtudel, kui avalike teenuste hüvitist makstakse õhu- või mereühenduse eest saartega ning lennujaamadele ja sadamatele, kui neid käsitatakse üldist majandushuvi pakkuvate teenustena aluslepingu artikli 106 lõike 2 tähenduses, on asjakohane kehtestada piirmäärad, mis põhinevad reisijate keskmisel arvul aastas. Lisaks, kui mereühendused saartega hõlmavad kaubavedu, on asjakohane kehtestada piirmäärad, mis põhinevad kaubaveo keskmisel mahul aastas, mis tuleb kindlaks määrata reisijate läbilaskevõime ja sõidukite mahutavuse tüüpilise suhtarvu põhjal. Nimetatud piirmäärad kajastavad sellise tegevuse majandusreaalsust ja selle olemust üldist majandushuvi pakkuvate teenustena. Samuti ei ole 2014. aasta lennundussuunistest (19) saadud kogemuste põhjal sageli kasumlikud isegi sellised lennujaamad, kes teenindavad aastas enam kui 200 000 reisijat. Selle majandusreaalsuse kajastamiseks tuleks tõsta otsusega 2012/21/EL kehtestatud reisijate piirmäära 200 000 reisijalt 500 000 reisijani. Arvestades sadamate, eriti saarte ja äärepoolseimate piirkondade sadamate rolli, tuleks nende praegust piirmäära tõsta 300 000 reisijalt 400 000 reisijale. Kuna äärepoolseimate piirkondade sadamatel on tulenevalt nende ja liikmesriikide mandriosa vahelisest vahemaast ühenduvuse seisukohast keskne roll, peaksid need olema teavitamiskohustusest vabastatud, olenemata aastasest reisijate- või kaubaveo mahust.

(31)

See, mil määral konkreetne hüvitusmeede kaubandust ja konkurentsi mõjutab, ei sõltu üksnes iga-aastasest keskmisest hüvitissummast ja asjaomasest sektorist, vaid ka sellest, kui pikaks ajaks üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesanne antakse. Käesolevat otsust tuleks kohaldada üksnes nende ülesannete suhtes, mis antakse kuni kümneks aastaks, välja arvatud juhul, kui märkimisväärne investeeringuvajadus (näiteks sotsiaalmajutuse või taskukohaste eluasemete valdkonnas, kus investeeringute amortiseerimine kestab tavaliselt üle 20 aasta) õigustab pikemat perioodi.

(32)

Aluslepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamiseks on vaja, et liikmesriik oleks teinud asjaomasele ettevõtjale konkreetselt ülesandeks üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise.

(33)

Et tagada aluslepingu artikli 106 lõikes 2 sätestatud kriteeriumide täitmine, tuleb täpsustada tingimusi ja nõudeid, mida tuleb üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesande andmisel täita. Hüvitise summat saab õigesti arvutada ja kontrollida vaid siis, kui ettevõtjatel lasuv avaliku teenindamise kohustus ning riigil lasuvad mis tahes kohustused on ühes või mitmes asjaomase liikmesriigi ametivõimude dokumendis selgesti kirjas. Dokumendi vorm võib liikmesriigiti erineda, kuid selles tuleks nimetada vähemalt asjaomased ettevõtjad, ülesandeks tehtava üldist majandushuvi pakkuva teenuse täpne laad ja kestus, ning kui see on asjakohane, avaliku teenindamise kohustusega hõlmatud territoorium, ainu- ja eriõiguste andmine, ning kirjeldada hüvitusmehhanismi ja hüvitise määramise ning võimaliku ülemäärase hüvitise maksmise vältimise ja selle tagasinõudmise parameetreid.

(34)

Põhjendamatute konkurentsimoonutuste vältimiseks ei tohiks hüvitis olla suurem kui summa, mis on vajalik ettevõtja poolt avalike teenuste osutamisel kantud netokulude korvamiseks ja mis sisaldab mõistlikku kasumit.

(35)

Arvesse võetavaid netokulusid tuleks arvestada üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisel tekkivate kulude ja üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisel saadud tulu vahena või teise võimalusena vahena avalike teenuste osutamise kohustust täitva ettevõtja netokulude ning avalike teenuste osutamise kohustust mittetäitva sama ettevõtja netokulude või kasumi vahel. Eelkõige peaks olema võimalik võtta avalike teenuste osutamise kohustuse täitmisel tekkinud netokulude arvestamise aluseks saamata jäänud tulu, kui avalike teenuste osutamisega kaasneb tulude vähenemine (näiteks reguleeritud tariifide tõttu), aga kulud jäävad samaks. Põhjendamatute konkurentsimoonutuste vältimiseks tuleb hüvitise summa arvutamisel arvesse võtta kõik üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisest saadavad tulud, see tähendab kogu tulu, mida üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutaja ei oleks saanud ilma üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesannet saamata. Kui kõnealusele ettevõtjale on antud eri- või ainuõigused, mis seonduvad muu tegevusega kui üldist majandushuvi pakkuv teenus, mille jaoks abi antakse, ja kui nimetatud tegevusest tuleneb mõistlikku kasumi summat ületav kasum, või kui ettevõtjal on muid riigi antud eeliseid, tuleks selline kasum või sellised eelised arvestada tema tulu hulka sõltumata sellest, kuidas need aluslepingu artikli 107 kohaselt liigitatakse.

(36)

Selleks et kontrollida teenuste võimalikku ristsubsideerimist, siis juhul kui ettevõtja tegevus hõlmab nii ühe konkreetse või mitme üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamist kui ka muud tegevust, tuleks ettevõttesiseses raamatupidamises eraldi ära näidata iga üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisega seotud kulud ja laekumised ning muu tegevusega seotud kulud ja laekumised, samuti kulude ja tulude eraldamise parameetrid.

(37)

Hüvitise osa, mis ületab asjaomase ettevõtja poolt üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisel kantud netokulu, tuleks käsitada ühisturuga kokkusobimatu riigiabina, mis tuleb riigile koos intressidega tagasi maksta. Hüvitis, mis on antud üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamiseks, kuid mida asjaomane ettevõtja kasutab tegelikult selleks, et tegutseda muul kui ülesande andmise aktis kindlaks määratud eesmärgil, ei ole üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamiseks vajalik ja võib seega samuti kujutada enesest siseturuga kokkusobimatut riigiabi, mis tuleks koos intressidega riigile tagasi maksta.

(38)

Kasumit, mis ei ületa asjaomast intressimäära vahetustehingute intressimäära pluss 100 baaspunkti, ei tohiks lugeda põhjendamatuks. Intressimäära vahetustehingute intressimäära käsitatakse selles kontekstis riskivaba investeeringu asjakohase tasuvuse määrana. 100 baaspunkti suurune preemia on mõeldud muu hulgas kompenseerima likviidsusriski, mis on seotud kapitali pakkumisega teenuse osutamiseks ülesande kestuse ajal.

(39)

Juhul kui teenuseosutaja ei võta märkimisväärset äririski, näiteks kuna tema poolt teenuse osutamisest tulenevalt kantud kulud hüvitatakse täielikult, ei tohiks kasumit, mis ületab intressimäära vahetustehingute intressimäära pluss 100 baaspunkti, lugeda põhjendatuks.

(40)

Kui kapitali tasuvuse määra kasutamine ei ole eriliste asjaolude tõttu asjakohane, peaks liikmesriikidel, kui nad määravad kindlaks, milline peaks olema mõistlik kasum, olema võimalik kasutada muid kasumi taseme näitajaid, nagu omakapitali keskmine tulusus, kasutatud kapitali tasuvus, varade tootlus või müügitulu.

(41)

Kui liikmesriigid määravad kindlaks, milline peaks olema mõistlik kasum, peaks neil olema võimalik kasutada stimuleerivaid kriteeriume, eelkõige seoses osutatavate teenuste kvaliteedi ja tootlikkuse tõhususe suurenemisega. Tõhususe suurenemine ei tohiks halvendada pakutava teenuse kvaliteeti. Näiteks peaks liikmesriikidel olema võimalik kehtestada ülesande andmise aktiga tootlikkuse tõhustamise eesmärgid, nii et hüvitise tase sõltub sellest, millisel määral eesmärgid on saavutatud. Ülesande andmise aktiga võidakse ette näha, et kui ettevõtja eesmärke ei saavuta, tuleb hüvitist kõnealuses aktis esitatud arvutusmeetodit kohaldades vähendada, ent kui ettevõtja saavutab eesmärkidest rohkem, võib hüvitist ülesande andmise aktis esitatud arvutusmeetodit kohaldades suurendada. Tootlikkuse tõhususe suurendamisega seotud preemiad tuleks määrata tasemel, mis võimaldab neid ettevõtja ja liikmesriigi ja/või kasutajate vahel tasakaalustatult jagada.

(42)

Otsuse 2012/21/EL rakendamisel saadud kogemuste põhjal tuleks nõuet teha järelkontrolli ülemäärase hüvitamise üle kohandada, et vähendada liikmesriikide halduskoormust. Seega tuleks kontrollimise sagedust vähendada ja liikmesriigid peaksid olema selle tegemise nõudest vabastatud, kui hüvitis on usutava äriplaani põhjal eelnevalt kindlaks määratud. Pealegi kui üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutaja tegevus piirdub sisuliselt selle üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisega, kusjuures võimalik aastane äritulu ei ületa ülesande täitmise kestuse jooksul 5 % aastasest kogutulust ja seda võib käsitada üldist majandushuvi pakkuva teenuse suhtes kõrvalist tähtsust omavana, ja teenuseosutajal on juriidiline kohustus reinvesteerida kogu oma kasum sellesse üldist majandushuvi pakkuvasse teenusesse, on võimalike ülemäärase hüvitamisega seotud moonutuste risk piiratud. Sellisel juhul ei peaks samuti vaja olema järelkontrolli, et veenduda ülemäärase hüvitamise puudumises. Siiski peaksid liikmesriigid vabastust kohaldades veenduma (näiteks tehes pistelist kontrolli), et äritulud on kõrvalise tähtsusega, eriti juhul kui kahtlustatakse kuritarvitamist.

(43)

Halduskoormuse vähendamiseks tuleks kaotada otsusega 2012/21/EL kehtestatud aruandekohustused. Samuti tuleks lihtsustamise eesmärgil kaotada kohustus viidata ülesande andmise aktis kõnealusele otsusele. Et tagada üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise eest makstava hüvitisega seoses küllaldasel tasemel läbipaistvus, tuleks kohandada otsusega 2012/21/EL kehtestatud läbipaistvusnõudeid. Seoses üksikabi andmist puudutava teabe avaldamisega tuleks kehtestada piirmäärad, mille ületamise korral võib avaldamist pidada abisummat silmas pidades proportsionaalseks.

(44)

Eelneva teavitamise nõudest vabastamine teatavate üldist majandushuvi pakkuvate teenuste puhul ei tohiks võtta liikmesriikidelt võimalust teavitada konkreetsest abimeetmest. Sellise teavitamise korral või kui komisjon hindab konkreetse abimeetme kokkusobivust kaebuse alusel või ex officio, peaks komisjon hindama, kas vastavad tingimused on täidetud. Kui need ei ole täidetud, tuleks meedet hinnata kooskõlas põhimõtetega, mis on esitatud komisjoni teatises avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi raamistiku kohta (20).

(45)

Käesolevat otsust tuleks kohaldada, ilma et see piiraks komisjoni direktiivi 2006/111/EÜ (21) sätete kohaldamist.

(46)

Käesolevat otsust tuleks kohaldada, ilma et see piiraks konkurentsi käsitlevate liidu sätete, eelkõige aluslepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamist.

(47)

Käesolevat otsust tuleks kohaldada, ilma et see piiraks riigihankeid käsitlevate liidu sätete kohaldamist.

(48)

Käesolevat otsust tuleks kohaldada, ilma et see piiraks liidu valdkondlike õigusaktidega avaliku teenindamise kohustuste kohta ette nähtud rangemate sätete kohaldamist.

(49)

Abikavad, mis on kehtestatud enne käesoleva otsuse jõustumist kooskõlas otsusega 2012/21/EL, peaksid olema veel kahe aasta jooksul siseturuga kokkusobivad ja teavitamiskohustusest vabastatud. Abi, mis on kehtestatud enne käesoleva otsuse jõustumist ja mida ei antud kooskõlas otsusega 2012/21/EL, kuid mis täidab käesolevas otsuses esitatud tingimusi, tuleks jätkuvalt käsitada siseturuga kokkusobivana ja see peaks olema teavitamiskohustusest vabastatud. Kuna käesoleva otsusega kehtestatakse uued piiratud mõjuga tingimused üldist majandushuvi pakkuvatele sotsiaalteenustele ja et kaitsta selliste olemasolevate üldist majandushuvi pakkuvate sotsiaalteenuste saajaid, samuti arvestades asjaolu, et selliste üldist majandushuvi pakkuvate teenustega seonduv konkurentsimoonutuste oht on piiratud, peaks ükskõik millise üldist majandushuvi pakkuva sotsiaalteenuse jaoks mõeldud abikava või üksikabi, mis on kehtestatud enne käesoleva otsuse jõustumist ning mis oli siseturuga kokkusobiv ja teavitamiskohustusest vabastatud, olema erandkorras ja õiguskindlusega seotud kaalutlustest tulenevalt jätkuvalt siseturuga kokkusobiv kuni ülesande andmise akti kehtivusaja lõpuni.

(50)

Komisjon peaks käesoleva otsuse vajadust mööda läbi vaatama, võttes arvesse selle rakendamisel saadud kogemusi,

a)

avaliku teenindamise kohustuste sisu ja kestus,

b)

asjaomane ettevõtja ja vajaduse korral asjaomane territoorium;

c)

ülesannet andva ametiasutuse poolt ettevõtjale antud ainu- või eriõiguste laad;

d)

hüvitusmehhanismi ning hüvitise arvutamise, kontrollimise ja läbivaatamise parameetrite kirjeldus;

e)

ülemääraste hüvitiste maksmise vältimise ja tagasinõudmise kord.

a)

Igasugune abikava, millega alustati enne käesoleva otsuse jõustumist ning mis oli kooskõlas otsusega 2012/21/EL siseturuga kokkusobiv ja teavitamiskohustusest vabastatud, on veel kahe aasta jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist siseturuga kokkusobiv ja teavitamiskohustusest vabastatud.

b)

Igasugune üldist majandushuvi pakkuva sotsiaalteenuse jaoks mõeldud abikava või individuaalne abi, millega alustati enne käesoleva otsuse jõustumist ning mis oli kooskõlas otsusega 2012/21/EL siseturuga kokkusobiv ja teavitamiskohustusest vabastatud, on siseturuga kokkusobiv kuni ülesande andmise akti kehtivusaja lõpuni.

c)

Igasugust abikava või individuaalset abi, millega alustati enne käesoleva otsuse jõustumist ning mis ei olnud kooskõlas otsusega 2012/21/EL siseturuga kokkusobiv ega teavitamiskohustusest vabastatud, kuid mis täidab käesolevas otsuses, eriti artikli 2 lõikes 3 sätestatud tingimusi, käsitatakse siseturuga kokkusobivana ja see on eelneva teavitamise kohustusest vabastatud.