(1)

Uute registreeritud heiteta raskeveokite arv on liidus hiljuti suurenenud, kuid on endiselt liiga väike, et saavutada transpordisektori CO2 heite vähendamise eesmärgid, mis on sätestatud komisjoni 9. detsembri 2020. aasta teatises „Säästva ja aruka liikuvuse strateegia – Euroopa transpordivaldkonna edasise arengu suunad“. Üks peamisi heiteta raskeveokite laiema kasutuselevõtu takistusi on sellise sõiduki soetamise suur algkulu. Heiteta sõidukitesse investeerimise suurema majandusliku tasuvuse tagamiseks tuleb püüda saavutada kulude võrdsus tavasõidukitega. Omamise kogukulu koosneb sõiduki soetamiseks tehtud alginvesteeringust ja sõiduki kasutusaja jooksul kantud käitamiskuludest. Tavasõidukite ja heiteta sõidukite omamise kogukulu erinevust saab vähendada heiteta sõidukite käitamiskulude vähendamise abil. Need kulud hõlmavad teemakse.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2022/362 (3) muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/62/EÜ, (4) võimaldades muude muudatuste hulgas kehtestada teemaksud vastavalt sõidukite CO2 heite kogusele. Sellega kehtestati võimalus muuta taristu- ja kasutusmakse ja/või sisestada CO2 heite väliskulud. Mõlemad meetmed mõjutavad sõidukite käitamiskulusid. Maksude diferentseerimine vähendab vähem saastavate sõidukite käitamiskulusid, samas kui väliskulumaksud suurendavad rohkem saastavate sõidukite käitamiskulusid. Mõlemad meetmed vähendavad heiteta sõidukite ja tavasõidukite omamise kogukulu erinevust. Mõlemad meetmed on olulised heiteta sõidukitesse investeerimise majandusliku tasuvuse suurendamiseks.

(3)

Direktiivi 1999/62/EÜ artikli 7ga lõike 1 viies lõik annab liikmesriikidele praegu võimaluse kohaldada vähendatud taristu- või kasutusmakse, seadmata sellisele vähendamisele ülempiiri, või kohaldada sellistest maksudest täielikku vabastust kuni 31. detsembrini 2025. Liikmesriigid pidid direktiivi (EL) 2022/362 oma õigusesse üle võtma 25. märtsiks 2024. See ülevõtmise tähtpäev tähendab väga lühikest, vähem kui kaheaastast rakendusperioodi, mis on liiga lühike, et piisavalt stimuleerida nõudlust uute heiteta raskeveokite järele. Rakendusperioodi tuleks seetõttu pikendada, et luua heiteta sõidukite laiemaks kasutuselevõtuks õiged tingimused.

(4)

Teemaksude diferentseerimine mõjutab uut sõidukit soetavate veoettevõtjate investeerimisotsuseid. Seepärast mõjutab see uute raskeveokite turu nõudluse poolt. Raskeveokite tootjad moodustavad sama turu pakkumise poole. Nende eesmärk on vähendada 2030. aastaks CO2 heidet 43 %, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2019/1242 (5). Kuigi selle eesmärgi saavutamisele aitavad kaasa ka tõhusad tavasõidukid, on eesmärgi saavutamiseks vaja kasutusele võtta rohkem heiteta sõidukeid. Esimene aasta, mil tootjad peavad selle eesmärgi saavutama, on 2030. aasta aruandlusperiood, mille tähtaeg on 30. juuni 2031.

(5)

Selleks et tagada selge ja sidus õigusraamistik ning toetada liidu autoettevõtjaid nende CO2 heite vähendamise eesmärkide saavutamisel, tuleks ühtlustada raskeveokite turu nõudluse ja pakkumise poole meetmete ajastus. Seepärast tuleks tähtpäeva, mille saabumiseni on liikmesriikidel võimalik kohaldada oluliselt vähendatud taristu- või kasutusmakse või vabastada heiteta sõidukid sellistest maksudest, edasi lükata 30. juunini 2031.

(6)

Kuna muudetud sätte järgimine on vabatahtlik, ei ole liikmesriigid kohustatud käesolevat direktiivi üle võtma. Nad peaksid siiski komisjoni viivitamata teavitama, kui nad kasutavad võimalust kehtestada heiteta sõidukitele märkimisväärselt vähendatud taristu- ja kasutusmaksud või vabastada need sellistest maksudest pärast 31. detsembrit 2025,