(1)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 11 lõike 1 kohaselt on liikmesriikidel õigus võtta vastu kalandusalaseid kaitsemeetmeid, mida kohaldatakse nende vetes ja mis on vajalikud, et täita kohustusi, mis tulenevad nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ (2) (edaspidi „elupaikade direktiiv“) artiklist 6, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ (3) (edaspidi „linnudirektiiv“) artiklist 4 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/56/EÜ (4) (edaspidi „merestrateegia raamdirektiiv“) artikli 13 lõikest 4.

(2)

Elupaikade direktiivi artikli 6 kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama erikaitsealade suhtes vajalikud kaitsemeetmed, mis vastavad kõnealustel aladel kaitstavate looduslike elupaigatüüpide ja liikide ökoloogilistele vajadustele. Lisaks peavad liikmesriigid selle artikli kohaselt võtma vajalikud meetmed, et vältida looduslike elupaikade ja liikide elupaikade kahjustumist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud.

(3)

Linnudirektiivi artikli 4 kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama direktiivi I lisas loetletud liikide elupaikade kaitseks erimeetmed. Samuti peavad liikmesriigid direktiivi kohaselt võtma samalaadseid kaitsemeetmeid reeglipäraselt esinevate rändliikide suhtes, mida ei ole direktiivi I lisas loetletud.

(4)

Vastavalt merestrateegia raamdirektiivi artikli 13 lõikele 4 peavad liikmesriigid võtma hea keskkonnaseisundi saavutamiseks või säilitamiseks vastu selliste meetmete (sealhulgas ruumilised kaitsemeetmed) programmid, mis aitavad kaasa kaitstud merekaitsealade sidusate ja representatiivsete võrgustike loomisele, hõlmates piisavalt nendesse kuuluvate selliste ökosüsteemide mitmekesisust nagu elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi kohased erikaitsealad ning merekaitsealad, milles on kokku leppinud liit või asjaomased liikmesriigid rahvusvaheliste või piirkondlike lepingute raames, milles nad on osalised.

(5)

Kui määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 11 lõike 2 alusel leiab liikmesriik, et meetmeid on vaja võtta selleks, et täita määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 11 lõikes 1 osutatud keskkonnaalastest õigusaktidest tulenevaid kohustusi, ja kui teistel liikmesriikidel on otsene majandamishuvi seoses kalapüügiga, mida sellised meetmed mõjutavad, on komisjonil õigus võtta asjaomased meetmed vastu delegeeritud õigusaktidega, kui huvitatud liikmesriigid on esitanud ühise soovituse.

(6)

Komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2017/118 (5) on kehtestatud kaitsemeetmed merekeskkonna kaitsmiseks teatavatel Põhjamere merekaitsealadel.

(7)

19. oktoobril 2023 esitasid Saksamaa ja Madalmaad (algatavad liikmesriigid) koos Belgia, Prantsusmaa, Rootsi ja Taaniga komisjonile ühise soovituse kaitsemeetmete kohta Doggerbanki Saksamaa ja Madalmaade aladel, Natura 2000 aladel „Doggerbank“ DE1003301 ja „Doggersbank“ NL2008001.

(8)

Ühises soovituses pakutakse välja kaitsemeetmed liivamadalate (elupaigatüüp H1110) kaitseks liikuvate põhjapüügivahendite kasutamisel, keelates liikuvate põhjatraalide ja nootade kasutamise nende Natura 2000 alade konkreetsetes piirkondades.

(9)

Kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) hindas ühist soovitust 11.–15. märtsil 2024 toimunud täiskogu istungil (6).

(10)

STECF jõudis järeldusele, et Doggerbanki kavandatud kaitsemeetmed võivad aidata kaasa ühises soovituses käsitletud elupaikade ja liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamisele ja taastamisele ning et need on positiivseks sammuks järgmises suunas: i) püügitegevuse poolt teatavatele elupaikadele ja nende bioloogilistele kooslustele avaldatava negatiivse mõju miinimumini viimine ning ii) selle tagamine, et püügitegevuses välditaks merekeskkonna seisundi halvendamist, nagu on sätestatud määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 2 lõikes 3.

(11)

Ühise soovitusega laiendatakse ka keeldu seineritele nii Saksamaa kui ka Madalmaade majandamispiirkondades. STECF rõhutas, et selleks, et viia püügitegevuse negatiivne mõju miinimumini ja vältida püügil merekeskkonna seisundi halvendamist, tuleb majandamismeetmetesse lisada kõik püügivahendite rühmad.

(12)

Ühises soovituses pakutakse välja ka kontrolli- ja täitemeetmed. STECF märkis, et ühises soovituses oli arvesse võetud STECFi varasemaid soovitusi, ning jõudis järeldusele, et need kontrolli- ja täitemeetmed tunduvad olevat asjakohased ja piisavad, et tagada majandamispiirkondade jaoks kavandatud meetmete nõuetekohane rakendamine. Mõned kavandatud kontrollimeetmed on siiski juba õiguslikult siduvad, mistõttu ei ole neid käesolevasse delegeeritud määrusesse lisatud.

(13)

Ala kaitsestaatust hinnatakse endiselt ebasoodsaks ning liikmesriikide esitatud andmete kohaselt on kalapüük moonutanud liigilist koosseisu väiksemate ja lühikese elueaga liikide suunas.

(14)

Seega leiab komisjon, et ühises soovituses kavandatud meetmed aitavad viia püügitegevuse negatiivse mõju Doggerbanki Natura 2000 alade ELi vetes miinimumini.

(15)

Delegeeritud määruse (EL) 2017/118 artikli 3 lõike 3 punktiga d on kehtestatud püügikeelu erand Kattegati piirkonna keelualadel Stora Middelgrund och Röde Bank (SE0510186), Fladen (SE0510127), Lilla Middelgrund (SE0510126) ja Morups Bank (SE0510187) nakkevõrkude ja abarate puhul, tingimusel et kalalaevad osalevad riiklikus seire- ja hindamisprogrammis, mida viivad läbi riiklikud ametiasutused või mida viiakse läbi nende nimel, et hinnata hariliku pringli ja merelindude kaaspüüki, kasutades elektroonilist kaugseiret, sealhulgas pardal asuvaid videovalvekaameraid ja asukohaandmeid. Samuti nõuti artikli 3 lõike 3 punktis d, et Rootsi vaataks igal aastal läbi hariliku pringli ja merelindude juhupüüki käsitlevad andmed ning hindaks neid lõplikult 31. detsembriks 2024.

(16)

Kõnealuse erandi kehtestamisel tugineti STECFi 22.–26. märtsi 2021. aasta täiskogul istungil antud hinnangule (7). Kuigi STECF seadis erandi sobivuse kahtluse alla, mainis ta võimalust see kolmeaastase kohaldamise järel läbi vaadata. Erand oli osa 2021. aastal esitatud laiemast ühisest soovitusest, mis sisaldas mitut meedet, mida STECF pidas üldiselt positiivseks sammuks püügitegevuse poolt asjaomastele elupaikadele avaldatava negatiivse mõju minimeerimisel.

(17)

11. juulil 2024 esitasid Põhjamere liikmesriigid, kusjuures algatajaks liikmesriigiks oli Rootsi, komisjonile ühise soovituse, milles tehti ettepanek see erand tühistada, kuna seireprogrammi raames ei ole kalapüüki toimunud ja kuna on uusi andmeid, mis näitavad Belti väinade populatsiooni halba seisundit.

(18)

Komisjon leiab, et eespool põhjenduses 17 esitatud põhjustel on asjakohane jätta välja nakkevõrkude ja abarate erand.

(19)

Delegeeritud määrust (EL) 2017/118 tuleks seetõttu vastavalt muuta.

(20)

Käesolev delegeeritud määrus ei mõjuta vajadust täiendavate kaitsemeetmete järele, mis on vajalikud linnudirektiivi, elupaikade direktiivi ja merestrateegia raamdirektiivi asjaomaste sätete järgimiseks, ega komisjoni seisukohta seoses asjaomastest liidu keskkonnaalastest õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmisega huvitatud liikmesriikide poolt,

1)

Artiklit 3 muudetakse järgmiselt:

2)

Artiklit 4 muudetakse järgmiselt:

3)

Artikli 5 lõike 2 punkt c asendatakse järgmisega:

4)

Artikkel 6 asendatakse järgmisega:

5)

I lisa muudetakse vastavalt käesoleva määruse lisale.