(1)

Direktiiviga (EL) 2024/1275 on komisjonile antud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, et kehtestada võrdleva metoodika raamistik hoonete ja hoone komponentide energiatõhususe miinimumnõuete kuluoptimaalsete tasemete arvutamiseks ja läbivaatamiseks.

(2)

Direktiivi (EL) 2024/1275 kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama hoonete ja hoone komponentide energiatõhususe miinimumnõuded, et saavutada vähemalt kuluoptimaalne tase. Liikmesriigid peavad tagama ka selle, et nende poolt hoone tehnosüsteemidele kehtestatud nõuete abil saavutatakse vähemalt kõige ajakohasemad kuluoptimaalsed tasemed. Liikmesriik ise otsustab, kas kuluoptimaalse taseme arvutuste lõpliku tulemusena kasutatavaks riiklikuks võrdlustasemeks valitakse makromajanduslikust vaatepunktist arvutatud tase (milles võetakse arvesse energiatõhususse investeerimise kulusid ja tulusid ühiskonna kui terviku seisukohast) või rangelt rahanduslikust vaatepunktist (milles võetakse arvesse ainult investeeringut ennast) arvutatud tase. Riiklikud minimaalse energiatõhususe nõuded ei tohiks olla üle 15 % leebemad kui riiklikuks võrdlustasemeks valitud kuluoptimaalse taseme arvutuse tulemus. Kuluoptimaalne tase peab jääma energiatõhususe tasemete vahemikku, kus olelusringi jooksul arvutatud tasuvusanalüüs on positiivne.

(3)

Direktiiviga (EL) 2024/1275 edendatakse energiakasutuse vähendamist tehiskeskkonnas, kuid rõhutatakse ka seda, et ehitussektor on peamine kasvuhoonegaaside heite allikas ja tekitab liidus ligikaudu poole tahkete peenosakeste (PM 2,5) heitest, mis põhjustab enneaegset surma ja haigusi.

(4)

Eraldiseisvate komponentide energiatõhusus kuulub tootepõhiste õigusaktide kohaldamisalasse. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2024/1781 (2) on kehtestatud energiatõhususe miinimumnõuded peaaegu kõigi füüsiliste kaupade kategooriate, sealhulgas energiamõjuga toodete jaoks. Hoone tehnosüsteemidele riiklike nõuete kehtestamisel peavad liikmesriigid võtma arvesse kõnealuse määruse alusel kehtestatud rakendusmeetmeid ning kehtivaid meetmeid, mis on vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/125/EÜ (3) kohaselt. Käesoleva määruse kohastes arvutustes käsitletavate ehitustoodete energiatõhusus tuleks kindlaks määrata kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/3110 (4) sätetega ning kehtivate meetmetega, mis on vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 305/2011 (5) kohaselt.

(5)

Kuluoptimaalsete energiatõhususe tasemete määramise eesmärk võib teatud tingimustes õigustada liikmesriikides hoone komponentidele selliste kuluoptimaalsuse nõuete määramist, mis tegelikkuses takistavad teatud hooneprojekteerimisviiside ja tehniliste valikute kasutamist ning soodustavad samal ajal selliste energiamõjuga toodete kasutamist, mis on energiatõhusamad ja vajaduse korral vähem saastavad. Direktiivi (EL) 2024/1275 artikli 2 punkti 32 kohaselt tuleb kuluoptimaalse taseme kindlaksmääramiseks võtta energiakulude osana arvesse energiakasutuse välismõjusid keskkonnale ja tervisele ning kasvuhoonegaaside heitkoguste maksumust.

(6)

Võrdleva metoodika raamistiku rakendamise etapid on esitatud direktiivi (EL) 2024/1275 VII lisas ning need hõlmavad võrdluse aluseks olevate hoonete kindlaksmääramist, nendele võrdluse aluseks olevatele hoonetele kohaldatavate energiatõhususe ja taastuvenergia alaste meetmete kindlaksmääramist, summaarse primaarenergia kasutuse ja tulemuseks oleva heite hindamist ning nende meetmete kulude (s.o nüüdispuhasväärtuse) arvutamist.

(7)

Energiatõhususe arvutamise ühist raamistikku, nagu see on esitatud direktiivi (EL) 2024/1275 I lisas, kohaldatakse ka kuluoptimaalse taseme arvutamise metoodika raamistiku kõikidele etappidele, eelkõige hoonete ja hoone komponentide energiatõhususe ja heitenäitajate arvutamisele. Kohapeal kättesaadavatest taastuvatest energiaallikatest (nt ümbritseva keskkonna soojus, maapõuesoojus, päikese soojusenergia, päikeseelekter jne) kohapeal toodetud energia asendab võrgust tarnitud energiat ja vähendab hoone mõju energiavõrgule. Nende eeliste kajastamiseks ei võeta summaarses primaarenergia kasutuses arvesse kohapeal toodetud taastuvenergia omatarbeks kasutamise mõju. Liikmesriigid saavad paindlikult otsustada, kuidas nad võtavad hoone primaarenergia kasutuse arvutamisel arvesse kohapeal toodetud taastuvenergiat, mida kasutatakse hoone energiatõhususega mitteseotud otstarbel või mis suunatakse võrku.

(8)

Käesoleva määruse kohaldamisel tähendab heitenäitaja kasutusaegset heidet, mis tuleneb hoones kasutatava energia tootmisest nii kohapeal (otsene heide) kui ka mujal (kaudne heide). Energiatõhususe miinimumnõuete kuluoptimaalse taseme arvutamisel võivad liikmesriigid võtta arvesse ka olelusringi globaalse soojendamise potentsiaali.

(9)

Võrdleva metoodika raamistiku kohandamiseks riiklike oludega peaksid liikmesriigid kindlaks määrama hoone ja/või hoone komponendi hinnangulise majandusliku olelusringi; asjakohased kulud energiakandjatele, toodetele ja süsteemidele ning hooldus-, kasutus- ja tööjõukulud; taastuvatest ja taastumatutest allikatest toodetud primaarenergia muundamistegurid või kaalumistegurid energiakandja kohta; kasvuhoonegaaside heite teisendustegurid; eeldatavad energiahinna muutused kütuste puhul, mida kasutatakse nende riigi oludes hoonetes kasutatava energia saamiseks, võttes vajaduse korral arvesse kasvuhoonegaaside heitkoguste maksumust; ning CO2 hinna muutused. Energia ja CO2 hinna muutumise puhul peaksid liikmesriigid võtma arvesse komisjoni esitatud teavet ning uut heitkogustega kauplemise süsteemi, mis käsitleb hoonetes, maanteetranspordis ja muudes sektorites kütuse põletamisel tekkivaid heitkoguseid (6). Liikmesriigid võivad kuluoptimaalse taseme arvutustesse lisada ka energiatõhususe meetmetest saadava mitmesuguse kasu rahalise väärtuse, sealhulgas näiteks üksikisikute tervise ja rahvatervise ning sisemajanduse koguprodukti (SKP) puhul.

(10)

Diskontomäär kajastab teataval määral mitte ainult poliitilisi prioriteete (makromajanduslike arvutuste jaoks), vaid ka erinevaid rahastamiskeskkondi ja hüpoteegitingimusi. Diskontomäära valikul võib olla märkimisväärne mõju võrdleva metoodika raamistiku arvutuste tulemustele ning liikmesriigid peavad pärast tundlikkuse hindamist määrama iga arvutuse jaoks kõige sobivama diskontomäära. Liikmesriik peaks seega kehtestama nii makromajanduslikes kui ka finantsarvutustes kasutatava diskontomäära pärast seda, kui ta on teinud iga arvutuse puhul tundlikkusanalüüsi vähemalt kahe diskontomääraga.

(11)

Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/2284 (7) kohaselt peamiste õhusaasteainete jaoks kehtestatud riiklike heite vähendamise kohustustega ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2024/2881 (8) sätestatud rangemate õhukvaliteedi standarditega võetakse makromajanduslikes arvutustes arvesse õhusaasteainete heidet. Käesoleva määrusega nõutavast makromajanduslikust arvutusest tulenev laiem perspektiiv, sealhulgas PM2,5-osakeste ja NOx heitega seotud tervise- ja keskkonnamõjude ning kasvuhoonegaaside heite kulude rahaline väärtus, annab teavet, mis võib olla kasulik ka väljaspool kuluoptimaalse taseme arvutamist, näiteks lisanõuete kehtestamiseks, sealhulgas seoses heitenäitajatega ning laiemate kliima-, keskkonna- ja rahvatervisepoliitika eesmärkidega.

(12)

Et tagada liikmesriikides võrdleva metoodika raamistiku kohaldamisel ühine lähenemisviis, on komisjonil tarvis kehtestada peamised raamtingimused, mida on nüüdispuhasväärtuse arvutamiseks vaja, näiteks arvutuste algusaasta, käsitletavad kulukategooriad ja arvutustes kasutatav ajavahemik. Käesoleva määrusega tuleks asendada olemasolev võrdleva metoodika raamistik, mis on esitatud komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 244/2012 (9).

(13)

Ühise arvutusajavahemiku määramine ei piira liikmesriikide õigust määrata kindlaks hoonete või hoone komponentide hinnanguline majanduslik olelusring, kuna see võib olla pikem või lühem kui kindlaks määratud arvutusajavahemik. Hoone või hoone komponendi hinnangulisel majanduslikul olelusringil on arvutusajavahemikule ainult piiratud mõju, kuna arvutusajavahemik määratakse kindlaks hoopis hoone renoveerimise tsükli alusel, mis on ajavahemik, pärast mida tehakse hoones ulatuslik renoveerimine.

(14)

Kuluarvutustele ja prognoosidele, mille koostamine on seotud paljude eeldustega ja ebamäärasusega, nagu energiahinna muutumine aja jooksul, lisatakse üldjuhul tundlikkusanalüüs, et hinnata peamiste sisendparameetrite usaldusväärsust. Kuluoptimaalse taseme arvutuste tegemiseks tuleks tundlikkusanalüüsis käsitleda vähemalt energiahinna muutusi ja diskontomäära.

(15)

Tulevikku suunatud primaarenergiategurid või kaalumistegurid ja kasvuhoonegaaside heitekoefitsiendid, mida on arvutusperioodil asjakohaselt arvesse võetud, võimaldavad arvutamisel arvesse võtta elektrivõrgu ja tõhusate kaugküttevõrkude CO2 heite järkjärgulist vähendamist kooskõlas 2030. aastaks seatud heite vähendamise ja kliimaneutraalsuse eesmärkidega, mis on kindlaks määratud riiklikes energia- ja kliimakavades, mis esitatakse komisjonile Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1999 (10) artikli 14 kohaselt. Sellised tegurid tuleks asjakohaselt kindlaks määrata, võttes arvesse näiteks olukorda arvutamise algusaastal ja eeldatavaid edusamme hoone kogu kasutusaja jooksul. Need tegurid tuleks läbi vaadata ja vajaduse korral ajakohastada iga kord, kui tehakse uus kuluoptimaalse taseme arvutus. Need võivad langeda kokku teguritega, mis on hoonete energiatõhususe arvutamiseks ette nähtud direktiivi (EL) 2024/1275 I lisa kohaselt. Arvutamisel tuleks kasutada tulevikku suunatud primaarenergia- või kaalumistegureid, samas kui tulevikku suunatud kasvuhoonegaaside heitkoguste kasutamine on soovitatav.

(16)

Võrdleva metoodika raamistik peaks võimaldama liikmesriigil võrrelda kuluoptimaalse taseme arvutuste tulemusi kehtivate energiatõhususe miinimumnõuetega ning kasutada võrdluse tulemust selle tagamiseks, et energiatõhususe miinimumnõuded määratakse kindlaks nii, et saavutatakse vähemalt kuluoptimaalne tase ja asjakohasel juhul rangemad võrdlusväärtused, näiteks liginullenergiahoonete ja heitevabade hoonetega seotud nõuded. Nimetatud tasemed peaks olema vastavuses määruse (EL) 2018/1999 artikli 14 kohaselt komisjonile esitatavates riiklikes energia- ja kliimakavades kindlaks määratud riiklike trajektooridega. Liikmesriikidel peaks samuti olema võimalik kaaluda kuluoptimaalsel tasemel energiatõhususe miinimumnõuete kehtestamist nendele hoonetüüpidele, mille suhtes energiatõhususe miinimumnõudeid ei ole seni kehtestatud.

(17)

Kuluoptimaalse taseme arvutamise metoodika on tehnoloogianeutraalne ning sellega ei eelistata ühte tehnoloogialahendust teisele. Sellega tagatakse meetmete, pakettide või variantide konkurents hoone või hoone komponendi hinnangulise kasutusaja vältel.

(18)

Et vähendada liikmesriikide halduskoormust, peaks neil olema võimalik vähendada arvutuste hulka sellega, et nad määravad võrdluse aluseks olevateks hooneteks sellised hooned, mis esindavad rohkem kui ühte hoonetüüpi, ilma et see mõjutaks liikmesriikide kohustust kehtestada direktiivi (EL) 2024/1275 kohaselt teatud hoonetüüpide jaoks energiatõhususe miinimumnõuded.

(19)

Kuluoptimaalsed tasemed on asjakohased ka direktiivi (EL) 2024/1275 artikli 2 punktis 2 määratletud heitevaba hoone uue standardi jaoks, kuna primaarenergia kasutamise maksimaalsed piirmäärad tuleb kehtestada eesmärgiga saavutada vähemalt kuluoptimaalne tase ning need vaadatakse läbi iga kord, kui kuluoptimaalsed tasemed läbi vaadatakse. Kooskõlas heitevabade hoonete määratlusega ei saa heitevabade hoonete kuluoptimaalse taseme arvutustes arvesse võtta lahendusi, mis tekitavad kohapeal fossiilkütustest CO2 heidet.

(20)

Seetõttu tuleks delegeeritud määrus (EL) nr 244/2012 kehtetuks tunnistada.

(21)

Iga liikmesriigi määratud ekspertidega konsulteeriti kooskõlas direktiivi (EL) 2024/1275 artikli 32 lõikega 4,

1)

„kogukulu“ – esialgsete investeerimiskulude, jooksvate kulude, asendamiskulude (algusaasta suhtes) ja vajaduse korral jäätmekäitluskulude nüüdisväärtuste summa; makromajanduslikul tasandil arvutamisel sisaldab see kasvuhoonegaaside heite kulusid ning energiakasutuse välismõjusid tervisele ja keskkonnale;

2)

„esialgne investeerimiskulu“ – kõik kulud, mis kantakse kuni hoone või hoone komponendi kliendile kasutusvalmina üleandmiseni. Need kulud hõlmavad projekteerimist, hoone komponentide ostu ning tarnijatega ühenduse võtmise, paigaldamise ja töökorda seadmise protsesse;

3)

„energiakulu“ – aasta energiakulud, sealhulgas energiahind, võimsustasu ja võrgutasu ning riiklikud maksud, seejuures võetakse arvesse kasvuhoonegaaside heitkoguste maksumust;

4)

„kasutusaegne kulu“ – kõik hoone kasutamisega seotud kulud, sh aasta kindlustuskulud, kommunaalmaksed ja muud püsimaksed ning maksud;

5)

„hoolduskulu“ – hoone või hoone komponendi soovitud kvaliteedi säilitamise ja taastamise meetmete aastakulud, sealhulgas ülevaatuse, puhastamise, kohandamise, parandamise ja kulumaterjalide aastakulud;

6)

„jooksvad kulud“ – aasta hoolduskulud, kasutusaegsed kulud ja energiakulud;

7)

„jäätmekäitluskulud“ – hoone või hoone komponendiga seotud kulud selle olelusringi lõpus, sealhulgas demonteerimise, selliste hoone komponentide eemaldamise, mille kasutusaeg ei ole veel lõppenud, transpordi, kõrvaldamise ja ringlussevõtu kulud;

8)

„asendamiskulud“ – investeering selleks, et hoone komponent selle prognoositava majandusliku olelusringi kohaselt arvutusajavahemikul asendada;

9)

„aastakulu“ – aasta kohta kantud jooksvate kulude ja asendamiskulude summa;

10)

„kasvuhoonegaaside heitega seotud kulud“ – hoonete energiatarbimisega seotud CO2 heitest tingitud keskkonnakahju rahaline maksumus;

11)

„energiakasutuse välismõjud keskkonnale ja tervisele“ – hoonete energiatarbimisega seotud, muu hulgas (kuid mitte ainult) PM2,5-osakeste ja NOx heitkoguste põhjustatud tervise- ja keskkonnakahju rahaline väärtus;

12)

„võrdluse aluseks olev hoone“ – hüpoteetiline või tegelik hoone, mis esindab tüüpilist hoone geomeetriat ja tüüpilisi hoone süsteeme, hoone välispiirde ja süsteemide tüüpilist energiatõhusust, tüüpilisi funktsioone ja tüüpilist kulustruktuuri liikmesriigis ning mis on esindav kliimatingimuste ja geograafilise asupaiga suhtes;

13)

„diskontomäär“ – kindel väärtus, mida kasutatakse raha eri aegade tegeliku väärtuse võrdlemiseks;

14)

„diskontotegur“ – diskontomäärast tuletatud kordaja, mida kasutatakse, et teisendada kindla ajahetke rahavoog algushetkele vastavaks väärtuseks;

15)

„algusaasta“ – aasta, millest alates arvutusajavahemik kindlaks määratakse;

16)

„arvutusajavahemik“ – arvutuste aluseks võetud ajavahemik, mida väljendatakse üldjuhul aastates;

17)

„hoone jääkväärtus“ – hoone komponentide jääkväärtuste summa arvutusajavahemiku lõpus;

18)

„hinnamuutus“ – energia, toodete, ehitussüsteemide, teenuste, tööjõu ja hoolduse hinna ning muude kulude muutus ajas; see võib erineda inflatsioonimäärast;

19)

„energiatõhususe meede“ – hoone või hoone komponendi muutmine, mille tulemusel hoone lõppenergiakasutus väheneb;

20)

„pakett“ – võrdluse aluseks olevale hoonele kohaldatavate energiatõhususe meetmete, taastuvatel energiaallikatel põhinevate meetmete või mõlemat liiki meetmete kogum;

21)

„variant“ – hoonele kohaldatavate meetmete või pakettide sellise täieliku kogumi üldtulemus ja kirjeldus, mis võib hõlmata hoone välispiirdega seotud meetmeid, passiivseid meetodeid, hoone süsteemidega seotud meetmeid, taastuvate energiaallikatega seotud meetmeid või selliste meetmete kombinatsiooni;

22)

„hoonete alatüübid“ – hoonetüüpide alljaotused, mis on täpsemalt eristatud suuruse, vanuse, ehitusmaterjali, kasutamisviisi, kliimavööndi või muude kriteeriumide järgi lisaks neile, mis on loetletud direktiivi (EL) 2024/1275 I lisa punktis 6, mille jaoks määratakse üldiselt kindlaks võrdluse aluseks olevad hooned.