(1)

1. juulil 2024 algatas Euroopa Komisjon (edaspidi „komisjon“) alusmääruse artikli 5 alusel dumpinguvastase uurimise Hiina Rahvavabariigist, Korea Vabariigist, Taiwanilt ja Taist (Hiina Rahvavabariik, Taiwan ja Tai on edaspidi nimetatud „asjaomased riigid“) pärit epoksüvaikude (edaspidi „epoksüvaigud“) impordi suhtes. Komisjon avaldas algatamisteate (edaspidi „algatamisteade“) Euroopa Liidu Teatajas (2).

(2)

Komisjon algatas uurimise kaebuse alusel, mille esitas 6. juunil 2024 epoksüvaikude tootjate ajutine liit (edaspidi „kaebuse esitaja“). Kaebus esitati liidu epoksüvaikude tootmisharu nimel alusmääruse artikli 5 lõike 4 tähenduses. Kaebuses esitati dumpingu ja sellest tulenenud olulise kahju kohta tõendid, mida peeti uurimise algatamise jaoks piisavaks.

(3)

Komisjon kehtestas asjaomase toote impordi suhtes registreerimisnõude komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2024/2714 (3) (edaspidi „registreerimismäärus“).

(4)

Kooskõlas alusmääruse artikliga 19a esitas komisjon 30. jaanuaril 2025 huvitatud isikutele kavandatud tollimaksude kokkuvõtte ning üksikasjad, millest lähtutakse dumpingumarginaalide ja liidu tootmisharule tekitatud kahju kõrvaldamiseks piisavate marginaalide arvutamisel. Huvitatud isikutele anti kolm tööpäeva aega esitada märkusi arvutuste täpsuse kohta. Eelavalikustamise dokumendi kohta esitas märkusi Aditya Birla Chemicals (Thailand) Limited (edaspidi „Aditya Birla“). Kuigi märkuste esitamise kutse piirdus arvutuste täpsusega, (4) esitas Aditya Birla mitu sisulist märkust. Neid märkusi korrati hiljem, pärast esialgsete järelduste avalikustamist, ja neid on käsitletud allpool.

(5)

27. veebruaril 2025 avaldas komisjon teabe Hiina Rahvavabariigist, Taiwanilt ja Taist pärit epoksüvaikude impordi suhtes ajutiste dumpinguvastaste meetmete kehtestamise kohta komisjoni rakendusmääruses (EL) 2025/393 (5) (edaspidi „ajutine määrus“).

(6)

Pärast oluliste faktide ja kaalutluste avalikustamist, mille põhjal ajutine dumpinguvastane tollimaks kehtestati (edaspidi „esialgsete järelduste avalikustamine“), esitasid Tai eksportiv tootja Aditya Birla, Taiwani eksportiv tootja Nan Ya Plastics Corporation (edaspidi „Nan Ya“), Hiina Nafta- ja Keemiatööstuse Liidu epoksüvaikude ja nende kasutusviiside komitee (edaspidi „ERC“), kes tegutseb Hiina epoksüvaikude tootjate nimel, (6) kaebuse esitaja ning kaks sõltumatut importijat, QR Polymers ja De Monchy, ajutise määruse artikli 2 lõikes 1 kehtestatud tähtaja jooksul kirjalikud märkused, milles nad tegid teatavaks oma seisukohad esialgsete järelduste kohta.

(7)

Isikutele, kes taotlesid ärakuulamist, anti selleks võimalus. Ära kuulati Aditya Birla, Nan Ya, kaebuse esitaja, ERC ning QR Polymers ja De Monchy.

(8)

Komisjon jätkas oma lõplike järelduste tegemiseks vajaliku teabe kogumist ja kontrollimist. Lõplike järelduste tegemisel võttis komisjon arvesse huvitatud isikute märkusi ja muutis vajaduse korral oma esialgseid järeldusi.

(9)

Komisjon teavitas kõiki huvitatud isikuid olulistest faktidest ja kaalutlustest, mille põhjal ta kavatses kehtestada Hiina Rahvavabariigist, Taiwanilt ja Taist pärit epoksüvaikude impordi suhtes lõpliku dumpinguvastase tollimaksu ning lõpetada uurimise seoses Korea Vabariigist pärit epoksüvaikude impordiga (edaspidi „lõplike järelduste avalikustamine“). Kõigile isikutele anti tähtaeg, mille jooksul nad said lõplike järelduste avalikustamise kohta märkusi esitada.

(10)

Samuti anti isikutele, kes taotlesid ärakuulamist, selleks võimalus. 23. mail 2025 kuulati ära Aditya Birla.

(11)

2. juunil 2025 avaldas komisjon täiendavate lõplike järelduste avalikustamise dokumendi, milles ta selgitas ja põhjendas vastusena 8. mail 2025 toimunud lõplike järelduste avalikustamisele saadud märkuste põhjal tehtud kohandusi.

(12)

Aditya Birla esitas märkusi täiendavate lõplike järelduste avalikustamise kohta, paludes komisjonil tagada kõikide huvitatud isikute võrdne kohtlemine ja võtta arvesse vastusena lõplike järelduste avalikustamisele esitatud märkusi. Täiendavate lõplike järelduste avalikustamisel käsitles komisjon ainult lõplike järelduste avalikustamise kohta esitatud märkuste põhjal tehtud kohandusi. Vastupidiselt esitatud väitele koheldi kõiki huvitatud isikuid võrdselt, sest kõiki lõplike järelduste avalikustamise kohta esitatud märkusi oli nõuetekohaselt käsitletud.

(13)

11. juunil 2025 kuulati ära Aditya Birla ja 20. juunil 2025 QR Polymers.

(14)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist kordas ERC oma väidet, mis on esitatud ajutise määruse põhjendustes 6–8 ja mille kohaselt rikuti tõsiselt tema menetluslikke kaitseõigusi, sest mittekonfidentsiaalsed kokkuvõtted olid puudulikud ning teatavaid alusmääruse artikli 3 lõigetes 3 ja 5 loetletud kahjunäitajaid ei olnud analüüsitud. Samuti kordas Aditya Birla oma väidet, mille kohaselt võimaldas komisjon kaebuse esitajale ülemäärase konfidentsiaalsuse, ning väitis, et rikutud on tema kaitseõigust ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Aditya Birla väitis, et kuna puudus usaldusväärne ja väljajäteteta teave ja tõendusmaterjal, ei olnud äriühingutel täielikku kindlust ning ta ei saanud kontrollida nende andmete usaldusväärsust, millele komisjon ajutises määruses sisalduvate järelduste tegemisel tugines.

(15)

Nagu on kirjeldatud ajutises määruses (vt põhjendused 10–12 ja 14), võimaldasid kaebuse mittekonfidentsiaalne versioon ja selle lisad, sealhulgas täiendavad andmed, mis pärast menetluse algatamist avatud toimikusse lisati, ning lõpuks ajutises määruses esitatud komisjoni ulatuslikud ajutised järeldused huvitatud isikutel nende dokumentide sisust piisavalt aru saada. Lisaks ei tõendanud huvitatud isikud, kuidas mõjutaksid üksikasjalikumad mittekonfidentsiaalsed versioonid või kaebuses sisalduv täiendav kahjuanalüüs praegust menetlust ja kaitseksid huvitatud isikute menetlusõigusi.

(16)

Enne menetluse algatamist uuris komisjon objektiivselt ja põhjalikult kaebuse esitaja väiteid ning viis hiljem teabe kogumiseks läbi sõltumatu uurimise, mille tulemusel tehti esialgsed järeldused. Seega ei tuginenud komisjon kaebusele ja seal esitatud väidetele, vaid tegi oma järeldused nii ajutises kui ka lõplikus etapis käesoleva menetluse käigus sõltumatult kogutud asjakohaste andmete objektiivse uurimise põhjal. Seepärast ei võetud ERC ja Aditya Birla väiteid arvesse.

(17)

Samuti väitis Aditya Birla vastusena esialgsete järelduste avalikustamisele, et komisjon ei olnud selgitanud, miks peeti mõistlikuks esitada mikro- ja makromajanduslikud näitajad koondandmetena. Nagu on selgitatud ajutise määruse põhjenduses 10, nõustus komisjon kasutama mikro- ja makromajanduslike näitajate vahemikke liidu tootmisharu ülesehituse tõttu. Igal juhul olid kahjunäitajate puhul esitatud vahemikud piisavalt üksikasjalikud, et võimaldada esitatud teabe sisust vajalikul määral aru saada ja hinnata kõigi kahjunäitajate suundumusi, eriti kuna täiendavalt oli iga näitaja kohta esitatud asjaomast perioodi käsitlev indeks.

(18)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis Aditya Birla, et tema kaitseõigust on rikutud uurimisperioodi muutmise tõttu, mis nüüd on kaebuses ja menetluses endas erinev. Täpsemalt seadis eksportiv tootja kahtluse alla selle, millisel õiguslikul alusel komisjon uurimisperioodi ühepoolselt muutis. Nagu on märgitud ajutise määruse põhjenduses 42, peab uurimisperiood kooskõlas alusmääruse artikli 6 lõikega 1 tavaliselt hõlmama menetluse algatamisele vahetult eelnevat vähemalt kuue kuu pikkust ajavahemikku. Selle nõude kohaselt on komisjonil uurimisperioodi valimisel kaalutlusõigus, tingimusel et see valik võimaldab teha representatiivse järelduse, kasutades võimalikult hiljutist teavet, ning alusmäärus ei sisalda õiguslikku nõuet, et uurimise jaoks valitud periood peab olema sama kui kaebuse esitajate valitud periood. Käesoleval juhul valis komisjon kolm kuud enne uurimise algatamist lõppeva uurimisperioodi, mis on kooskõlas alusmääruse artikli 6 lõikega 1 ja väljakujunenud tavaga ning võimaldab ühtlasi koguda andmeid liidult, eksportivatelt tootjatelt ja muudest statistilistest allikatest. Seepärast lükatakse Aditya Birla väide tagasi.

(19)

Valikuuringu kohta ei saadud ühtegi märkust. Seepärast kinnitati ajutise määruse põhjendustes 21–34 esitatud järeldused.

(20)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist taotles Nan Ya eriepoksüvaikude, sealhulgas novolakk-epoksüvaikude, broomitud epoksüvaikude ja bisfenool F (BPF) epoksüvaikude toote määratlusest väljajätmist. Nan Ya kordas oma taotlust ka vastusena lõplike järelduste avalikustamisele, kuid ei esitanud selle kohta uusi tõendeid. Kõnealuse Taiwani eksportiva tootja väitel toodetakse neid tooteid erinevatest toorainetest, neil on erinevad füüsikalised, tehnilised ja keemilised omadused (need on keemiliselt ja termiliselt stabiilsemad ja vastupidavamad või sisaldub neis vähemal määral süsinikku), neil on spetsiaalsed kasutusviisid ja piiratud asendatavus tavapäraste epoksüvaikudega ning tarbijad tajuvad neid erinevalt. Peale selle palus Nan Ya jätta välja tahked epoksüvaigud, millel on Nan Ya sõnade kohaselt erinev tootmisprotsess (mis hõlmab täiendavaid tootmisetappe) ja mille asendatavus tavapäraste vedelate epoksüvaikudega on piiratud. Nan Ya väitel ei piira nende toodete toote määratlusest väljajätmine dumpinguvastaste meetmete tõhusust, sest need moodustavad liidu turust, liidu omamaisest tootmisest ja impordist vaid väikese osa. Lisaks väitis De Monchy vastusena esialgsete järelduste avalikustamisele, et täpsema klassifikatsiooni ja tollimaksude mõju tagamiseks peaks komisjon kaaluma biotoormel põhinevate ja erikvaliteediga epoksüvaikude eristamist muud liiki vaikudest.

(21)

Esiteks pidid huvitatud isikud, kes soovisid edastada teavet toote määratluse kohta, algatamisteate punkti 2 kohaselt tegema seda kümne päeva jooksul pärast kõnealuse teate avaldamist (seega 11. juuliks 2024). Ei Nan Ya ega De Monchy esitanud selle küsimuse kohta nimetatud tähtajaks mingeid märkusi ega teavet.

(22)

Teiseks kuuluvad kõik vaidlustatud epoksüvaikude liigid ajutise määruse artiklis 1 sätestatud toote määratluse alla, mida huvitatud isikud ei vaidlustanud. Rõhutatakse, et nagu kaebusest, algatamisteatest ja ajutisest määrusest selgelt tuleneb, käsitatakse asjaomase tootena nii tavapärasel baasil epoksüvaike kui ka erivaike. Käesoleval juhul põhineb epoksüvaikude määratlus keemilisel koostisel ja kasutatud toorainetel – kõik ajutise määruse artiklis 1 määratletud epoksüvaigud, sealhulgas erivaigud ja tahked epoksüvaigud on reageerimisvõimelisi epoksürühmi sisaldavad polümeerid või eelpolümeerid, milles on baaselemendina kasutatud epiklorohüdriini ja alifaatset või aromaatset alkoholiühendit, ning seetõttu on nende näol tegemist asjaomase tootega.

(23)

Ei vaidlustata asjaolu, et põhjenduses 20 kirjeldatud epoksüvaigu liikidel võib olla mitmesuguseid kasutusviise ja mõnevõrra erinevaid omadusi, et nende tootmine võib hõlmata lisaetappe, et neil võib olla suurem tõhusus, stabiilsus või keemiline vastupidavus, et need on keskkonnasõbralikumad või et nõudlus nende toodete järele ning sellest tulenevalt nende omamaine tootmine ja import on piiratud. Epoksüvaigu eri liikide põhilised füüsikalised, keemilised ja tehnilised omadused on aga sarnased, need on termokõvenevad ja nende tootmiseks kasutatakse sarnast tootmisprotsessi. Lisaks ostavad nii eri- kui ka põhivaiguliike tootjatelt samad kliendid. Seega tajuvad tarbijad neid tooteliike sarnastena ja tarbijatele epoksüvaikude müümisel kasutatakse samu või sarnaseid müügikanaleid. Samuti ei ole asjaolu, et erivaike on liidus toodetud või sinna imporditud väiksemates kogustes, piisav nende menetluse käsitlusalast väljajätmiseks. Igal juhul ei esitanud Nan Ya ja De Monchy asjakohaseid ja kontrollitavaid andmeid, mis võimaldaksid komisjonil nende väidet toote määratlusest väljajätmise kohta nõuetekohaselt hinnata. Seega lükati Nan Ya ja De Monchy väited tagasi kui põhjendamatud.

(24)

Vastusena esialgsete järelduste avalikustamisele väitis QR Polymers ka seda, et komisjon oli ekslikult jätnud oma analüüsis arvesse võtmata kõvendid, kuigi kõvendites kasutatakse epoksüvaike toorainena ja sageli on need epoksüvaikudega samas pakendis. Komisjon tuletas meelde, et nii algatamisteates kui ka ajutise määruse artiklis 1 on uuritava toote määratlus selgelt kindlaks määratud. Kuigi asjaomasele tootele järgneva etapi toodetes kasutatakse asjaomast toodet toorainena, ei ole selliseid tooteid ega tooteid, mida müüakse koos asjaomase tootega, käesolevas uurimises käsitletud. QR Polymers kordas oma väidet pärast lõplike järelduste avalikustamist, väites, et kõvendeid ei kasutata mitte epoksüvaikudele järgnevas etapis, vaid nendega paralleelselt, ning et need ei ole lihtsalt suvalise paki juhuslik osa, vaid vajalikud vaigu toimimiseks (ja vastupidi). Komisjon kordas, et kõvendid ise ei kuulu käesolevas uurimises toote määratluse alla, olenemata sellest, kas need on järgneva etapi tooted või epoksüvaikudega paralleelselt kasutatavad tooted. Eespool kirjeldatu põhjal ei saanud QR Polymersi väiteid arvesse võtta.

(25)

Kuna toote määratluse ja samasuguse toote kohta muid märkusi ei esitatud, kinnitati ajutise määruse põhjendustes 44–55 esitatud järeldused.

(26)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse punktis 3.1.1 esitatud järeldused.

(27)

Pärast avalikustamist sai komisjon märkusi ERC-lt. Esiteks väitis ERC, et aruanne ei vasta erapooletu ja objektiivse tõendusmaterjali ning piisava tõendusjõuga tõendusmaterjali nõuetele. Tema väitel välistab asjaolu, et aruande koostamisel peeti silmas konkreetset eesmärki, nimelt hõlbustada liidu tootmisharude jaoks kaubandusmeetmete valdkonnas kaebuse esitamist, automaatselt igasuguse tõenäosuse, et Hiina majandust analüüsitakse erapooletult ja objektiivselt. Samuti väitis ERC, et aruande tõendusjõud on kaheldav, sest aruandest on tahtlikult välja jäetud faktilised asjaolud, elemendid ja järeldused, mis oleksid aruande koostamise osalise eesmärgiga vastuolus või nõrgendaksid seda.

(28)

Teiseks väitis ERC, et alusmääruse artikli 2 lõige 6a ei tundu olevat kooskõlas WTO dumpinguvastase lepinguga. Tema väitel ei tunnistata WTO dumpinguvastase lepingu artiklis 2.2 oluliste moonutuste mõistet ja sellega ei ole lubatud kasutada normaalväärtuse arvutamiseks asjakohase võrdlusriigi andmeid ega rahvusvahelisi hindu. Täpsemalt on WTO dumpinguvastase lepingu artikliga 2.2 lubatud kasutada normaalväärtuse arvutamisel ainult tootmiskulusid päritoluriigis, millele lisandub haldus-, müügi- ja üldkulude ning kasumi mõistlik summa.

(29)

Kolmandaks näib alusmääruse artikli 2 lõige 6a ERC väitel olevat vastuolus WTO dumpinguvastase lepingu artikliga 2.2.1.1 ja apellatsioonikogu tõlgendusega sellest artiklist, mis on esitatud juhtumis „EL – biodiisel“ (Argentina) (DS473) (edaspidi „EL – biodiisel“), millega nähti ette, et uurimist läbiviivad asutused peavad arvestusliku normaalväärtuse arvutamisel kasutama tootjate või eksportijate tegelikult kantud tootekulusid. Seega palus ERC komisjonil aktsepteerida koostööd tegevate Hiina eksportijate teatatud omamaiseid hindu ja kulusid.

(30)

Seoses ERC väitega, mille kohaselt aruanne ei ole objektiivne ega erapooletu, märgib komisjon, et aruanne on terviklik dokument, mis tugineb ulatuslikele erapooletutele tõenditele, sealhulgas Hiina RV valitsuse avaldatud õigusaktidele, määrustele ja muudele ametlikele poliitikadokumentidele, rahvusvaheliste organisatsioonide kolmandate isikute aruannetele, akadeemilistele uuringutele ja teadlaste artiklitele ning muudele usaldusväärsetele sõltumatutele allikatele. See on üldsusele kättesaadav alates 2017. aasta detsembrist, nii et kõigil huvitatud isikutel on olnud piisavalt võimalusi aruannet ja selle aluseks olevaid tõendeid ümber lükata, täiendada või kommenteerida. Komisjon on vahepeal aruande läbi vaadanud ja avaldas 2024. aasta aprillis selle ajakohastatud versiooni. Komisjon märgib, et ERC ei lükanud aruande sisu ega seal esitatud tõendeid mingil viisil ümber. Seepärast lükati see väide tagasi.

(31)

Samuti leidis komisjon, et artikli 2 lõige 6a on täielikult kooskõlas Euroopa Liidu WTO kohustuste ja ERC viidatud vaidluste lahendamise praktikaga. Komisjon märkis kõigepealt, et WTO aruandes juhtumi „EL – biodiisel“ kohta ei käsitletud mitte alusmääruse artikli 2 lõiget 6a, vaid artikli 2 lõike 5 konkreetset sätet. Igal juhul on WTO õigusega, mida WTO vaekogu ja apellatsioonikogu on juhtumis „EL – biodiisel“ tõlgendanud, lubatud kasutada kolmanda riigi andmeid, mida on nõuetekohaselt kohandatud, kui selline kohandamine on vajalik ja põhjendatud. Oluliste moonutuste olemasolu tõttu ei ole ekspordiriigi kulud ja hinnad normaalväärtuse arvutamiseks sobivad. Sellises olukorras tuleb alusmääruse artikli 2 lõike 6a kohaselt tootmis- ja müügikulud kindlaks teha moonutamata hindade või võrdlusaluste põhjal, sealhulgas sellise sobiva võrdlusriigi moonutamata andmete põhjal, mille majandusarengu tase on eksportiva riigi omaga sarnane. Seepärast lükkas komisjon selle ERC väite tagasi.

(32)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist vaidlustas Aditya Birla komisjoni otsuse kasutada epiklorohüdriini (edaspidi „ECH“) ja naatriumhüdroksiidi moonutamata võrdlusaluse allikana Malaisiat, samal ajal kui kõikide muude tootmistegurite, müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi puhul kasutati allikana Taid.

(33)

Komisjon selgitas, et ta kasutas Malaisiat ainult kahe tootmisteguri, see tähendab ECH ja naatriumhüdroksiidi puhul, mille import Hiinast moodustas koguimpordist vastavalt 75 % ja 62 %, sest nende kahe tootmisteguri hinda Tais peeti moonutatuks. Aditya Birla ei selgitanud oma märkustes, miks selle näol võiks olla tegemiseks hindamisveaga, ning seepärast ei võetud seda märkust arvesse.

(34)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas Aditya Birla oma muret seoses Malaisia kasutamisega ECH ja naatriumhüdroksiidi sobiva võrdlusalusena, kuigi muude sisendite, müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi puhul kasutati Taid. Aditya Birla märkis, et moonutamata võrdlusaluse kindlaksmääramiseks neid kahte riiki kasutades tegi komisjon õigusliku vea, mis muudab kehtetuks kogu uurimise tulemused. Teiste sõnadega väitis ta, et kui teatavate tootmistegurite puhul oli vaja kasutada Malaisiat, siis ei olnud „peamine võrdlusriik“ (see tähendab Tai) sobiv valik.

(35)

Aditya Birla osutas kohtupraktikale, mis käsitleb praeguseks kehtetu nõukogu määruse (EMÜ) nr 2423/88 (7) (kaitse kohta dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi eest) artikli 2 lõike 5 punkti a, kus oli sätestatud mitteturumajanduslike riikide suhtes kohaldatav metoodika (8) (9). Lisaks viitas ta kohtuasjale T-326/21, milles kohus kordas komisjoni kohustust võtta valitud riigi sobivuse kindlakstegemisel arvesse kõiki peamisi asjakohaseid asjaolusid ning rõhutas, et neid tegureid tuleb uurida nõutava hoolsusega tagamaks, et uuritava toote normaalväärtus määratakse kindlaks sobivalt ja mõistlikult (10). Selle põhjal väitis Aditya Birla, et komisjon peaks edaspidi kasutama mõnda muud võrdlusriiki või lõpetama käesoleva uurimise ja alustama uut.

(36)

Komisjon lükkas Aditya Birla väite tagasi. Aditya Birla ei selgitanud, miks alusmääruse artikli 2 lõige 6a ei võimalda kasutada teatavate tootmistegurite võrdlusaluse kindlaksmääramiseks teist riiki, kui komisjon leidis, et see on konkreetse juhtumi puhul kõige sobivam. Kohtupraktika, millele Aditya Birla osutas, ei ole asjakohane või ei toeta tema väidet. Kaks 1990ndatest pärit kohtuasja, millele äriühing tugines, käsitlevad tõepoolest määruse (EMÜ) nr 2423/88 (mis käsitleb kaitset dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi eest) artikli 2 lõike 5 punkti a ja tol ajal mitteturumajanduslike riikide suhtes kohaldatud metoodikat. Lisaks on komisjon igakülgselt järginud norme, mille Euroopa Kohus kehtestas kohtuasjas T-326/21: ta uuris võrdlusriigi valimisel põhjalikult kõiki peamisi asjakohaseid tegureid ning tegutses nõutava hoolsusega tagamaks, et uuritava toote normaalväärtus määratakse kindlaks sobivalt ja mõistlikult. Samuti ei ole ebatavaline see, et valitud sobiv võrdlusriik ei pruugi olla sobiv iga tootmisteguri puhul. Seepärast tähendaks Aditya Birla esitatud argument juhul, kui sellega nõustuda, et artikli 2 lõiget 6a ja kogu oluliste moonutuste puhul järgitavat metoodikat ei saa kohaldada märkimisväärse arvu juhtumite suhtes. Peale selle ei võeta taotluse esitaja argumendis arvesse asjaolu, et artikli 2 lõike 6a punkti a teises lõigus esitatud allikate loetelu ei ole ammendav ning et selle lõigu esimeses taandes ei ole nõutud ühe sobiva võrdlusriigi valimist. Pigem on selles antud suuniseid valiku tegemiseks siis, kui sobivaid võrdlusriike on mitu. Käesoleval juhul see ei kehti, sest Tai oli ECH puhul selgelt ebasobiv – asjaolu, mida Aditya Birla isegi ei vaidlustanud.

(37)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist märkis Jiangsu Sanmu, et komisjon kasutas naatriumhüdroksiidi võrdlusaluse kindlakstegemiseks GTA esitatud andmeid aine „naatriumhüdroksiid (kaustiline sooda) vesilahusena (seebikivi või vedel naatriumhüdroksiid)“ impordi kohta Malaisias. Jiangsu Sanmu väitis, et see hind ei kajasta täpselt epoksüvaikude tootmisprotsessis kasutatava naatriumhüdroksiidi kahte kvaliteediklassi (32 % ja 50 % kontsentratsioon). Äriühing tegi ettepaneku kasutada selle asemel Dow Jonesi indeksis kajastatava tööstusandmete pakkuja OPISe keemiatööstuse turuanalüüsi andmetel (11) (edaspidi „keemiatööstuse turuanalüüsi andmed“) ja Arguse keemiaturu aruannetel (12) (edaspidi „Argus“) põhinevate rahvusvaheliste võrdlushindade keskmist; mõlemas allikas on esitatud 100 % kvaliteediklassi, see tähendab tahke naatriumhüdroksiidi hind ja prahiraha (edaspidi „CFR“) Kagu-Aasias. Seejärel saadakse naatriumhüdroksiidi eri kvaliteediklasside hind, korrutades 100 % kvaliteediklassi hinna kontsentratsiooniprotsendiga. Seda meetodit kasutades on 32 % ja 50 % kvaliteediklassi hinnad vastavalt 0,98 jüaani/kg ja 1,53 jüaani/kg.

(38)

Komisjon tunnistas ajutise määruse põhjenduses 139, et GTA esitas hinna naatriumhüdroksiidi eri kvaliteediklasside kombinatsiooni kohta, mitte nende konkreetsete kvaliteediklasside võrdlusaluseid, mida kasutavad eksportivad tootjad. Kuna täpsemad alternatiivid kõnealuses etapis aga puudusid, otsustas komisjon tugineda GTA-le. Jiangsu Sanmu väljapakutud meetod võimaldas määrata hinnad kindlaks kontsentratsiooni tasandil, kasutades tunnustatud keemiasektori võrdlusaluseid, mis teineteisest sõltumatult kajastavad naatriumhüdroksiidi kohta peaaegu identseid andmeid. Selle tulemusel vaatas komisjon kõikide valimisse kaasatud Hiina tootjate dumpingumarginaalid läbi, lähtudes põhjenduses 37 kirjeldatud võrdlusalustest.

(39)

Kuna esitatud hinnad olid CFR-tasandil (hind ja prahiraha), mitte normaalväärtuse arvutamisel kasutataval CIF-tasandil (hind, kindlustus ja prahiraha), korrigeeris komisjon neid kindlustusega. Avalikult kättesaadavate allikate kohaselt jäävad mereveoste kindlustusmaksed olenevalt kauba laadist üldjuhul vahemikku 0,2–2 % veose väärtusest (13). Valimisse kaasatud eksportivate tootjate kontrollitud andmed osutavad sellele, et epoksüvaikude vedamisel jäid kindlustuskulud vahemikku 0,1–0,5 % veose väärtusest. Kuna naatriumhüdroksiid on epoksüvaikudest ohtlikum veos, lisas komisjon naatriumhüdroksiidi CIF-tasandi lõplike võrdlusaluste saamiseks CFR-näitajatele 1 % kindlustusmakse. See määr jääb tootmisharu puhul täheldatud vahemikku ja kajastab suuremat riski seoses naatriumhüdroksiiditaolise söövitava kemikaali vedamisega, mis nõuab tõhusamaid ohutusmeetmeid ja rangemaid käitlemismenetlusi. Seepärast kajastab 1 % makse konservatiivset, kuid mõistlikku keskpunkti, millega tagatakse õiglane ja riskiga kohandatud võrdlus ning välditakse samal ajal ülehindamist.

(40)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis Sinochem, et komisjon oli naatriumhüdroksiidi transpordi kindlustusmakseid ülehinnanud. Tema väitel on naatriumhüdroksiid küll ohtlikum kui epoksüvaigud, kuid see iseenesest ei õigusta suuremat kindlustusmakset. Sinochem väitis, et naatriumhüdroksiidi suhtes tuleks kohaldada sama makset kui epoksüvaikude suhtes, sest naatriumhüdroksiid on epoksüvaikude tootmisel kasutatav tooraine.

(41)

Sinochem ei esitanud aga mingeid tõendeid, et toetada väidet, mille kohaselt on naatriumhüdroksiid küll epoksüvaikudest ohtlikum, kuid mõlema toote transpordikindlustuse kulud peaksid olema samad. Samuti on üldtunnustatud fakt, et toorainetel võivad olla lõpptootest erinevad füüsikalis-keemilised omadused, nagu sööbivus, ja et suurem sööbivus võib tingida suurema kindlustusmakse (14). Seepärast lükatakse see väide tagasi.

(42)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist vaidlustas Sanmu tööjõukulude võrdlusaluse, mille komisjon Tai puhul välja pakkus (10,2 % tunnitasust; nendest maksudest 5,2 % kandis tööandja ja 5 % töötaja). Sanmu väitel olid tööandja maksud küll 5,2 %, kuid töötaja lisamakse ei kanna tööandja ja seepärast tuleks need tööjõukulude moonutamata võrdlusalusest välja jätta.

(43)

Komisjon nõustus võtma arvesse ainult neid sotsiaalmakse, mida otseselt kannab tööandja (see tähendab 5,2 %), ja vaatas tööjõukulude moonutamata võrdlusaluse vastavalt sellele läbi.

(44)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist kordas Sanmu oma märkust, mis on esitatud ajutise määruse põhjenduses 146 ja mille kohaselt 40 tunnise töönädala eelduse puhul alahinnatakse tegelikku tööaega, milles tuleks arvesse võtta ka ületunnitööd. Selle väite täiendamiseks osutas Sanmu Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni statistikaandmebaasile, täpsemalt Tai töötlevat tööstust käsitlevale tööjõu-uuringu andmekogumile (15). Selle allika kohaselt peaks keskmine iganädalane töötundide arv Tai töötlevas tööstuses olema 47,2.

(45)

Komisjon võttis Sanmu dokumenteeritud tõendid teadmiseks ja muutis tööjõukulude moonutamata võrdlusaluse arvutust, võttes Tai puhul arvesse 47,2 tundi nädalas.

(46)

Põhjendustes 43 ja 45 kirjeldatud muudatuste tulemusel on tööjõukulude läbivaadatud võrdlusalus 15,01 jüaani/tund.

(47)

Samuti väitis Sanmu, et komisjoni kindlakstehtud elektrienergia moonutamata võrdlusalus sisaldas 7 % suurust käibemaksu (16). Sanmu märkis, et Tais tagastatakse tööstuskasutajatele käibemaks täies ulatuses ja äriühingud saavad sisenditelt tasutud käibemaksu tagasi nõuda (17). Sel põhjusel palus Sanmu komisjonil 7 % suurune käibemaks elektrienergia moonutamata võrdlusalusest maha arvata.

(48)

Komisjon lükkas selle väite tagasi. On kindlaks tehtud, et Tai elektrihinnad esitatakse ilma käibemaksuta. Sanmu väide põhineb ebaõigel teabel, mis tõenäoliselt tuleb valetõlkest inglise keelde. Nii mõlema riigi omanduses oleva elektrienergia tarnija – linnapiirkondade elektriameti ja provintside elektriameti – kui ka energia regulatiivkomisjoni ametlikel veebisaitidel on selgelt märgitud, et avaldatud tariifid ei sisalda käibemaksu. Nimetatud veebisaidid on Tais elektrihindade kujundamist käsitlevate andmete autoriteetsed allikad. Sõnaselge viide käibemaksu väljajätmise kohta on nendel platvormidel avalikult juurdepääsetav.

(49)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis Sanmu, et Tais elektrienergia moonutamata võrdlusaluse kindlaksmääramisel ei põhjendanud komisjon oma valikut võtta arvesse asjaomase Tai õigusakti tariifitabelit nr 4 (see tähendab „Suuremahulised üldteenused“), mis vastab kõige suuremale energiatarbimisele (keskmine energiatarbimine üle 250 000 kWh kuus) ja kõrgemale elektrienergia baashinnale. Sanmu palus komisjonil kasutada võrdlusalusena kõige asjakohasemat elektritarbimise vahemikku, mis põhineb valimisse kaasatud Tai äriühingu Aditya Birla Chemicals (Tai) Co., Ltd. kontrollitud tarbimismahtudel.

(50)

Toimikus kättesaadava teabe põhjal järeldas komisjon, et epoksüvaikude tootjate liigitamine suuremahuliste üldteenuste tarbimisvahemikku oli asjakohane. Kõikide valimisse kaasatud Hiina eksportivate tootjate elektrienergia tarbimismahud uurimisperioodil kinnitasid, et tariifitabeli nr 4, see tähendab tabeli „Suuremahulised üldteenused“ kasutamine oli asjakohane.

(51)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist vaidlustas Sinochemi kontsern pingetaseme 4.2.3 (22 kV) kasutamise elektrikulude arvutamisel, osutades kontrollimise käigus juba esitatud tõenditele, mille kohaselt kontserni kuuluvad eksportivad tootjad on ühendatud 110 kV võrguga. Sinochem taotles läbivaatamist, et kasutada selle asemel pingetaset 4.2.1 (69 kV ja rohkem).

(52)

Komisjon nõustus selle väitega ja vaatas asjaomaste eksportivate tootjate elektrienergia võrdlusaluse vastavalt sellele läbi.

(53)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist tuvastas Sanmu tehnilise vea kaalutud keskmise elektrihinna arvutamisel (Tai baati / Hiina jüaani kWh kohta).

(54)

Sanmu märkuse põhjal ja pärast arvutuse parandamist otsustas komisjon kasutada üksikasjalikke andmeid elektrienergia tarbimise kohta, mille kõik valimisse kaasatud eksportivad tootjad olid esitanud. Üldise kaalutud keskmise kohaldamise asemel määras komisjon kindlaks äriühingupõhise elektrihinna võrdlusaluse. Selle võrdlusaluse arvutamisel lähtuti iga valimisse kaasatud eksportiva tootja puhul tema vastavast elektritarbimisest tippkoormuse ajal ja tippkoormusevälisel ajal, kui need andmed olid kättesaadavad. Seejärel jaotati teatatud kasutus vastavalt tippkoormuse ajal ja tippkoormusevälisel ajal kehtivale hinnale. Juhul, kui tootja ei eristanud tarbimist tippkoormuse ajal ja tippkoormusevälisel ajal, kohaldas komisjon tippkoormuse ajal kehtivat hinda, eeldades, et tippkoormusevälisel ajal kehtiv hind ei olnud asjaomasele eksportivale tootjale kättesaadav.

(55)

Lisaks otsustas komisjon hõlmata elektrihinna võrdlusalusesse nõudlustasu ja teenustasu, et elektrienergia kulusid võrdlusriigis igakülgselt kajastada. Teenustasu väljendati igakuise kindla summana, seevastu nõudlustasu (kW) määrati kindlaks elektrinõudluse konservatiivse arvutuse põhjal. Selle kindlakstegemiseks jagati tippkoormuse ajal tarbitud energia koguhulk tootmistundidega.

(56)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist vaidlustas Sinochemi kontsern meetodi, mida komisjon oli äriühingupõhiste elektrienergia kategooriate tippkoormuse ajal ja tippkoormusevälisel ajal toimunud tarbimisele jaotamiseks kasutanud, ning taotles teatavate kategooriate ümberliigitamist.

(57)

Komisjon nõustus selle väitega ja parandas elektrienergia kategooriaid, kui see oli põhjendatud.

(58)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist vaidlustasid Sanmu ja Sinochem asjaolu, et komisjon oli käsitanud tippkoormuse ajal tarbimisena nende äriühingute elektrienergia kogutarbimist, kes ei olnud tippkoormuse ajal ja tippkoormusevälisel ajal tarbimist eristanud. Sanmu väitis, et Tai investeerimisnõukogu esitatud teave tipptundide kohta oli avalikult kättesaadav (18). Teise võimalusena tegi Sinochem ettepaneku kohaldada asjaomase teabe esitanud Sinochemi kontserni kuuluvate äriühingute tippkoormuse ajal ja tippkoormusevälisel ajal toimuva tarbimise keskmist selle äriühingu suhtes, kes seda teavet ei esitanud.

(59)

Komisjon uuris seda väidet ja nõustus, et tootmisprotsessi pidevat, ööpäevaringset laadi arvestades oli mõistlik jaotada elektrienergia tarbimine kooskõlas kasutusaja tariifiga. Kasutusaja süsteemi kohase tippkoormuse graafiku avaldab linnapiirkondade elektriamet, (19) kelle määratluse kohaselt vältab tippkoormus kella 9.00st kella 22.00ni esmaspäevast reedeni. See vastab 13 tunnile päevas viiel päeval nädalast ehk ligikaudu 38,7 %-le nädala tundide koguarvust.

(60)

Vastavalt sellele määras komisjon nende äriühingute puhul, kes elektritarbimise jagunemist ajavahemike lõikes ei esitanud, 38,7 % elektri kogutarbimisest tippkoormuse ajal tarbimiseks. See proportsioon vastab üksikasjalikke tarbimisandmeid esitanud äriühingute teatatud tippkoormuse ajal tarbimise osakaalule.

(61)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist vaidlustas Sinochem metoodika, mida komisjon tippnõudluse arvutamiseks kasutas. Sinochemi väitel tuleks tippnõudluse arvutamisel kasutada vastajate tegelikke andmeid, mitte põhjenduses 62 selgitatud meetodi kohast hinnangut.

(62)

Komisjon määras tippnõudluse kindlaks kilovattides (see tähendab suurim elektrinõudlus teataval ajahetkel) kogu tippkoormuse ajal toimunud tarbimisena, jagatuna keskmise töötundide arvuga tippkoormuse ajal. Tippkoormuse ajal toimunud tarbimise arvutamisel kasutas komisjon vastajate esitatud andmeid ja nende äriühingute puhul, kes tippkoormuse ajal ja tippkoormusevälisel ajal toimunud tarbimist ei eristanud, põhjenduses 59 kirjeldatud jaotamismeetodit. Komisjon leidis, et see metoodika on usaldusväärne ja äriühingute lõikes järjepidev. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(63)

Põhjendustes 49–59 kirjeldatud märkuste põhjal arvutas komisjon uuesti elektrienergia võrdlusaluse individuaalselt iga eksportiva tootja kohta.

(64)

Pärast täiendavate lõplike järelduste avalikustamist selgitas Sinochem oma väidet, mis käsitles tarbitud elektrienergia (kWh-des) kasutamist nõudlustasu kindlaksmääramisel ja mida on juba kirjeldatud põhjenduses 61. Komisjon uuris seda väidet ja järeldas, et sellega nõustumine ei mõjutaks Sinochemi kontserni dumpingumarginaali. Seepärast ei olnud see märkus oluline.

(65)

Sarnaselt põhjenduses 47 kirjeldatule küsis Sanmu, kas komisjoni kindlaksmääratud maagaasi moonutamata võrdlusalus sisaldas 7 % suurust käibemaksu.

(66)

Komisjon arvutas maagaasi moonutamata võrdlusaluse Tai energeetikaministeeriumi esitatud tarbimisandmete põhjal (20). Komisjon jagas Tais 2023. aastal tarbitud maagaasi koguväärtuse vastava kogumahuga. Selle tulemusel saadud ühikuväärtus ei sisaldanud käibemaksu. Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi.

(67)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist kordas Sanmu oma taotlust saada juurdepääs Tais müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi moonutamata väärtuse kindlaksmääramiseks kasutatud äriühingu (Aditya Birla) kogu raamatupidamisarvestusele. Sanmu väitel ei olnud 2023. ja 2024. aasta kasumiaruandele lisatud märkusi ega selgitusi ja seega ei olnud huvitatud isikutel võimalik mõista, kuidas müügi-, üld- ja halduskulud arvutati. Eeskätt märkis Sanmu, et komisjon peaks müügi-, üld- ja halduskuludest maha arvama kõik otsesed müügikulud, nagu transpordiga seotud kulud, komisjonitasud jms.

(68)

Komisjon küsis ja sai Aditya Birlalt loa kasutada eksportijatele mõeldud küsimustikus esitatud transpordikulusid ning need kulud arvutatud müügi-, üld- ja halduskuludest maha arvata. Seega muutis komisjon normaalväärtuse kindlaksmääramiseks kasutatud müügi-, üld- ja halduskulude moonutamata ja mõistlikku määra 18,0 %-lt 12,6 %-le.

(69)

Pärast eelavalikustamist väitis Jiangsu Ruiheng, et komisjon oli ülehinnanud dumpingumarginaali arvutamisel kasutatud üldkulusid. Täpsemalt väitis see äriühing, et komisjon määras kõik järgnevate tootmisetappide üldkulud epoksüvaikudele, mitte ei jaotanud neid epoksüvaikude tootmiseks vajaliku tegeliku tarbimise põhjal.

(70)

Vastupidiselt Jiangsu Ruihengi väitele jaotas komisjon vertikaalselt integreeritud protsessi igas etapis kantud üldkulud proportsionaalselt äriühingu epoksüvaikude tootmisel kasutatud väljunditega, tagades kulude täpse jaotamise ilma neid ülehindamata. See hinnang tehti kohapealse kontrollkäigu jooksul koostöös äriühinguga ja selle tulemusel saadud kulusid kasutati dumpingumarginaali arvutamiseks, ilma et neid oleks täiendavalt muudetud. Seepärast lükati see väide tagasi.

(71)

Pärast eelavalikustamist väitis JKYC, et üks tooteliik, mille kohta ta oli ekslikult tootmiskulud esitanud, ei olnud asjaomane toode ja seda ei eksporditud liitu. Seepärast palus JKYC komisjonil dumpingumarginaali ilma kõnealuse tooteliigita uuesti arvutada.

(72)

Komisjon vaatas esialgse dumpingumarginaali kehtestamisel kasutatud tootmiskulusid sisaldava kontrollitud toimiku läbi ja kinnitas, et üks tooteliik ei kuulunud asjaomase toote määratluse alla. Seepärast arvutas komisjon dumpingumarginaali uuesti, jättes kõnealuse tooteliigi välja.

(73)

Komisjon käsitles kõiki eespool kirjeldatud märkusi normaalväärtuse kohta, ja kui see oli asjakohane, siis muutis oma järeldusi, nagu on kirjeldatud eespool. Ülejäänud ajutise määruse punktis 3.1.2 esitatud järeldused kinnitatakse.

(74)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitatakse ajutises määruses ekspordihinna ja võrdluse kohta tehtud järeldused.

(75)

Nagu on kirjeldatud punktis 3.1.2, vaatas komisjon pärast huvitatud isikute väiteid dumpingumarginaalid läbi.

(76)

Lõplikud dumpingumarginaalid, väljendatuna protsendina CIF-hinnast liidu piiril ilma tollimakse tasumata, on järgmised.

(77)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis kaebuse esitaja, et kaks valimisse kaasatud Korea eksportivat tootjat, kelle toodang moodustab kaebuse esitaja hinnangul 85–95 % Korea epoksüvaigutoodangust, tundusid olevat esitanud ebatäpset teavet oma epiklorohüdriini (ECH) tarneallika kohta. Arvestades, et 28–32 % Koreas epoksüvaigu tootmiseks kasutatavast ECHst imporditakse Hiinast ja kõnealused eksportijad tootsid Koreas peaaegu kogu epoksüvaigu, oli matemaatiliselt ebatõenäoline, et valimisse kaasatud eksportivad tootjad ei olnud kasutanud Hiinast pärit ECHd.

(78)

Peale selle väitis kaebuse esitaja, et normaalväärtus Koreas ei peaks põhinema omamaistel hindadel, mis olid Hiinas esinevate moonutuste tõttu märkimisväärselt langenud, tekitades Koreas erilise turuolukorra alusmääruse artikli 2 lõike 3 tähenduses. Sellest tulenevalt peaks normaalväärtuse arvutama kulude põhjal ja ECH hind Koreas tuleks asendada sobiva võrdlusalusega. Kaebuse esitaja tegi ettepaneku kasutada ECH hinda Põhja-Ameerikas või Lääne-Euroopas.

(79)

Komisjon kinnitas, et toorainete ostutehingute kontrollimise, sealhulgas kauba päritoluriikide kindlakstegemise põhjal leidis ta, et Hiina ei olnud kahe valimisse kaasatud eksportija peamine ECH tarneallikas. Lisaks leidis ta, et Hiinast pärit ECH ostuhind oli kooskõlas eksportijate keskmise ostuhinnaga uurimisperioodil, sealhulgas eksportijate ostuhinnaga mitmesugustest muudest allikana kasutatud riikidest, näiteks Euroopa Liidust.

(80)

Mis puudutab väidet erilise turuolukorra esinemise kohta, siis märkis komisjon, et ECH peamine eksportija maailmas ei olnud mitte Hiina, vaid Tai, kes eksportis uurimisperioodil üle 108 000 tonni, võrreldes Hiina eksporditud 58 000 tonniga. Tai oli oluline eksportija ka Aasia piirkonnas. Peale selle jäi Tai ECH keskmine ekspordihind Hiina omaga samasse suurusjärku. Seepärast oli nii Hiinal kui Tail nende tootmisvõimsust ja ekspordistrateegiat arvestades ülioluline roll ECH hindade kujunemisel kogu Aasia piirkonnas. Lisaks võisid ECH hindu Aasias mõjutada mitu muud tegurit, sealhulgas nõudlus sellistes tööstussektorites nagu ehitus- ja pinnakatete sektor (21). Samuti võis konkurentsivõimeliste hindade säilitamist mõjutada tihe konkurents selle piirkonna tootjate vahel. Sellest tulenevalt ei pruugi Korea ECH hindade taseme seostamine üksnes Hiina impordiga täielikult kajastada keerukat turudünaamikat Aasia piirkonnas.

(81)

Selle ja kaebuse esitaja antud teabe põhjal ei olnud komisjonil võimalik järeldada, et ECH liigne tootmisvõimsus Hiinas oli tinginud naaberriikides, sealhulgas Koreas, kunstlikult madalad ECH hinnad, mille tagajärjel oleks tekkinud eriline turuolukord. Seega leidis komisjon, et tingimused kulude kohandamiseks alusmääruse artikli 2 lõike 3 alusel ei olnud täidetud.

(82)

Pärast eespool kirjeldatud väite tagasilükkamist kinnitas komisjon ajutises määruses esitatud järeldused normaalväärtuse kohta Koreas.

(83)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 207–208.

(84)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 209–214.

(85)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 215–220.

(86)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendus 221.

(87)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 223–224.

(88)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis Nan Ya, et normaalväärtus ja ekspordihind ei olnud võrreldavad konkreetsete tellimustega hõlmatud koguste erinevuste tõttu Taiwani siseturul ja liidu eksporditurul.

(89)

Nan Ya ei esitanud uurimise käigus mingeid tõendeid erinevate kaubandustasemete kohta siseturul ja eksporditurgudel ega selle kohta, et konkreetse tellimusega hõlmatud kogus oleks hinna määramisel oluline tegur. Peale selle ei esitanud Nan Ya tõendeid kogusel põhinevate allahindluste kohta ega muid tõendeid, mis toetaksid väidet, et suurema müügimahu puhul kehtiksid tingimata soodushinnad.

(90)

Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi.

(91)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 231–233.

(92)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis Aditya Birla, et komisjon ei olnud ajutises määruses kaalunud tema märkusi eelavalikustamise kohta. Aditya Birla kordas oma märkusi ka kahes eraldi esildises lõplike järelduste avalikustamise kohta. Mõlemas esildises peamiselt korrati samu argumente, mis juba esitati pärast esialgsete järelduste avalikustamist, esitamata uusi tõendeid, mis oleksid lõplike järelduste avalikustamisel tehtud järeldusi muutnud.

(93)

Nagu on selgitatud põhjenduses 4, piirduvad eelavalikustamise kohta esitatud märkused arvutuste täpsusega. Seda täpsustati ka huvitatud isikutele jagatud eelavalikustamise dokumentides. Aditya Birla märkused eelavalikustamise kohta läksid sellest kaugemale ja käsitlesid ka küsimusi, mis tuleks tõstatada ja mida tuleks käsitleda alles pärast ajutiste meetmete kehtestamist. Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi.

(94)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis Aditya Birla, et komisjon oli valesti kasutanud siseturul teenitud tegeliku kasumi protsendimäära tooteliikide (toote kontrollnumbrite) puhul, mida müüdi siseturul sellises koguses, mis ei vastanud alusmääruse artikli 2 lõikes 2 kehtestatud 5 % künnisele, mis Aditya Birla väitel tähendab seda, et see müük ei toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus. Aditya Birla sõnade kohaselt oli see vastuolus kõnealuse määruse artikli 2 lõikega 3 ja komisjon oleks pidanud selle asemel kasutama kogu tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud omamaisel müügil põhinevat kasumimarginaali, olenemata asjaomasest toote kontrollnumbrist. Aditya Birla kordas oma märkusi ka kahes esildises, mille ta esitas pärast lõplike järelduste avalikustamist, kus ta kordas varasemaid argumente, kuid ei esitanud uusi tõendeid, mis muudaksid lõplike järelduste avalikustamisel tehtud järeldusi.

(95)

Komisjon märkis, et vastupidiselt Aditya Birla esitatud teabele ei käsitata omamaist müügimahtu, mis ei moodusta vähemalt 5 % sama tooteliigi ekspordist, väljaspool tavapärast kaubandustegevust toimuvana. Tegelikult on alusmääruse artikli 2 lõikes 3 märgitud järgmine: „tavapärase kaubandustegevuse käigus toimuv samasuguse toote müük [---] on ebapiisav“ (rõhuasetus lisatud). Kõik tehingud, mille põhjal määrati kindlaks tegelik kasum alusmääruse artikli 2 lõike 3 alusel normaalväärtuse arvutamiseks kasutatud asjaomaste toote kontrollnumbrite müügilt, olid kasumlikud ja toimusid seega tavapärase kaubandustegevuse käigus. Seega on eeldus, et komisjon kasutas väljaspool tavapärast kaubandustegevust toimunud tehingutel põhinevat kasumit, faktiliselt vale.

(96)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist esitatud märkustes ajas Aditya Birla ilmselt segamini müügi, mis ei toimu tavapärase kaubandustegevuse käigus (alusmääruse artikli 2 lõige 4), ja müügi, mis ei vasta kõnealuse määruse artikli 2 lõikes 2 kehtestatud tüüpilisuse nõudele. Ainuüksi asjaolu, et müügikogused ei olnud alusmääruse artikli 2 lõike 2 alusel piisavad, ei tähenda, et need ei oleks toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus. Nagu on märgitud põhjenduses 95, toimusid asjaomased müügitehingud, mida vastavate toote kontrollnumbritega seoses teenitud tegeliku kasumi arvutamiseks kasutati, tavapärase kaubandustegevuse käigus.

(97)

Mis puudutab kaebust, et asjaomastelt toote kontrollnumbritelt teenitud kasum, mida normaalväärtuse arvutamiseks kasutati, põhines müügitehingutel, mis üheskoos ei ületanud alusmääruse artikli 2 lõikes 2 kehtestatud 5 % künnist, siis märgib komisjon järgmist.

(98)

Kui tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud omamaine müük on ebapiisav (see tähendab, selle maht on väiksem kui 5 % vaatlusaluse toote liitu suunatud müügi mahust), nagu asjaomaste toote kontrollnumbrite puhul, võib normaalväärtuse arvutada päritoluriigi tootmiskulude põhjal, millele on lisatud põhjendatud müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi summa, või ekspordi võrdlushinna põhjal (22). Selles küsimuses on alusmääruse artikli 2 lõikes 3 järgitud WTO dumpinguvastase lepingu artikli 2.2 sätteid.

(99)

Mis puudutab artikli 2 lõike 3 alusel normaalväärtuse arvutamiseks kasutatavaid müügi-, üld- ja halduskulusid ning kasumit, siis on alusmääruse artikli 2 lõikes 6 ning WTO dumpinguvastase lepingu artiklis 2.2.2 muu hulgas sätestatud, et müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi summad põhinevad tegelikel andmetel, mis uurimisalune eksportija või tootja esitab samasuguse toote valmistamise ja tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud müügi kohta. Kui neid summasid ei ole võimalik tuvastada, on esitatud kolm alternatiivset võimalust nende kindlaksmääramiseks.

(100)

Kuna alusmääruse artikli 2 lõiked 3 ja 6 kajastavad suurel määral vastavalt WTO dumpinguvastase lepingu artikleid 2.2 ja 2.2.2, tuleks neid võimaluse korral tõlgendada kooskõlas nimetatud lepinguga (23).

(101)

Apellatsioonikogu märkis juhtumis „EÜ – toruliitmikud“ (24) järgmist: „Artiklis 2.2.2 on kehtestatud [---] müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi „põhjendatud summa(de)“ kindlaksmääramise kriteeriumid normaalväärtuse arvutamisel artikli 2.2 alusel“. Apellatsioonikogu jätkas järgmiselt: „Artikli 2.2.2 sissejuhatava lõigu teksti uurides täheldame, et selle sättega kehtestatakse uurimist läbiviivale asutusele üldine kohustus („põhinevad“) kasutada müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi kindlaksmääramisel „tegelikke andmeid [---] valmistamise ja tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud müügi kohta“. Ainult siis, „[k]ui nimetatud summasid ei saa kindlaks määrata nimetatud alusel“, võib uurimist läbiviiv asutus kasutada ühte punktides i–iii sätestatud kolmest meetodist. Meie arvamuse kohaselt osutab sissejuhatava lõigu keelekasutus sellele, et artikli 2.2.2 alusel müügi-, üld- ja halduskulusid ning kasumit kindlaks määrates peab uurimist läbiviiv asutus esmalt püüdma määrata need kindlaks, kasutades „tegelikke andmeid [---] valmistamise ja tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud müügi kohta“. Kui uurimisaluse eksportija ja uuritava samasuguse toote kohta on olemas tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud müügi tegelikud müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi andmed, on uurimist läbiviiv asutus kohustatud kasutama normaalväärtuse arvutamisel neid andmeid; ta ei tohi normaalväärtust arvutades müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi andmete kasutamisel viidata muudele andmetele ega kasutada alternatiivset meetodit“ (25).

(102)

Sellest järeldub, et kui kõnealune müük toimus tavapärase kaubandustegevuse käigus, nagu käesoleval juhul, siis on selle maht ebaoluline. Nagu apellatsioonikogu täheldas, siis „[A]sjaolu, et artiklis 2.2.2 ei ole väikest mahtu täpsustatud, osutab sellele, et artiklit 2.2.2 ei tuleks tõlgendada väikese mahuga müüki käsitlevat erandit sisaldavana“ (26). Kui on olemas tegelikud kasumiandmed eksportiva tootja tavapärastel kaubandustingimustel toimunud müügi kohta, siis kooskõlas selle vaidluste lahendamise praktikaga komisjon mitte üksnes ei või normaalväärtuse arvutamisel tegelikke kasumiandmeid kasutada, vaid peab seda tegema. See kohustus kehtib sõltumata asjaomaste tehingutega seotud müügi mahust.

(103)

Eespool selgitatud põhjustel lükati Aditya Birla väide normaalväärtuse kindlaksmääramise kohta tagasi.

(104)

Aditya Birla väitis, et tehniliste teenuste kulud, mis hõlmavad epoksüvaike uute kasutusviiside või lõppkasutuse raames või muutunud asjaoludel kasutavatele klientidele osutatavate teenuste kulusid, tuleks jaotada ainult omamaisele müügile. Seetõttu leidis Aditya Birla, et neid kulusid ei tohiks äriühingu üldkuludele lisada. Aditya Birla kordas oma märkusi ka vastuses lõplike järelduste avalikustamisele.

(105)

Komisjon ei olnud selle seisukohaga nõus. Tehniline tugi on klientidele siseturul tavapäraselt osutatav teenus. Alusmääruse artikli 2 lõike 6 kohaselt põhinevad müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumisummad tegelikel andmetel, mis uurimisalune eksportija või tootja esitab samasuguse toote valmistamise ja tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud müügi kohta. Seetõttu leidis komisjon, et need kulud on oma laadilt üldised ja tuleks lisada äriühingu üldkuludele, millest tulenevalt lükati see väide tagasi.

(106)

Samas kontekstis mainis Aditya Birla litsentsitasude lepingut, mille kohaselt peab Aditya Birla maksma kindlale äriühingule komisjonitasu. Aditya Birla väitel on need komisjonitasud seotud üksnes konkreetsete toodete ja konkreetse müügiga ning neid ei tuleks müügi-, üld- ja halduskuludele lisada.

(107)

Kuigi Aditya Birla mainis litsentsitasude lepingut seoses tehniliste teenuste kuludega, on need eraldiseisvad küsimused, mille Aditya Birla tundub olevat eksikombel omavahel ühendanud. Komisjon ei jaotanud Aditya Birla teatatud litsentsitasude lepingul põhinevaid tasusid üldistele müügi-, üld- ja halduskuludele ja seetõttu lükati litsentsitasude lepingut käsitlev väide tagasi.

(108)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis Aditya Birla, et komisjon poleks pidanud korrigeerima epoksüvaikude müügihinda juhtudel, kui sama nominaalse ühikuhinna eest müüdi üheskoos kõvendit ja epoksüvaiku. Aditya Birla väitis, et sellistel juhtudel oli komisjon epoksüvaigu ja kõvendi üheskoos müümist ekslikult käsitanud süsteemi või komplekti müügina. Aditya Birla kordas oma märkusi ka vastuses lõplike järelduste avalikustamisele.

(109)

Komisjon on seisukohal, et kui Aditya Birla teatas epoksüvaigu ja kõvendi samaväärse nominaalse müügihinna, siis epoksüvaigu tegelik hind on tegelikult madalam kui arvel esitatud hind ega kajasta tegelikku majanduslikku olukorda. See on tingitud asjaolust, et kõvendite ja epoksüvaikude tootmiskulud on väga erinevad ning eraldi müüduna on kõvendite hind oluliselt kõrgem kui epoksüvaikude hind. Seepärast pidas komisjon vajalikuks korrigeerida sellise müügi nominaalset müügihinda, mille puhul nii epoksüvaigu kui ka kõvendi kohta oli märgitud sama hind, et kajastada erinevusi kõvendi ja epoksüvaikude vastavates kuludes. Sellega viidi müügihinnad kooskõlla nende tehingutega, mille puhul epoksüvaike ja kõvendeid müüdi eraldi.

(110)

Seega ei nõustunud komisjon Aditya Birla väitega. Olenemata sellest, kas müüki käsitati komplekti või süsteemi müügina, ei kajasta kõvendite ja epoksüvaikude üheskoos müümine sama nominaalse müügihinnaga eespool kirjeldatud põhjustel tegelikku majanduslikku olukorda. Sellistel juhtudel on kohandus põhjendatud ja parim kättesaadav alus selle kohanduse tegemiseks olid elementide vastavad kulud, lähtudes analoogia alusel olukordadest, kus kõvendeid ja epoksüvaike müüakse komplektina.

(111)

Lisaks ei esitanud Aditya Birla väiteid ega tõendeid selle kohta, et kombineeritud müügi puhul teatatud kõrge müügihind oleks saavutatud epoksüvaigu eraldi müümise korral või et kõvendite sama madal hind oleks kehtinud kõvendite eraldi müümise korral.

(112)

Seepärast jäi komisjon oma seisukohale, et juhtudel, kui epoksüvaike ja kõvendeid müüakse üheskoos sama nominaalse hinna eest, on epoksüvaigu nominaalse hinna korrigeerimine põhjendatud, ja lükkas selle väite tagasi.

(113)

Samuti väitis Aditya Birla, et komisjon oli valesti kohaldanud tema Saksamaa tütarettevõtja CTP Advance Materials GmbH (edaspidi „CTP“) müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi kohandust Aditya Birla müügihindadele liidu turul. Kohanduse aluseks olid CTP müügi-, üld- ja halduskulude kogusumma ning nominaalne kasum.

(114)

Komisjon nõustus selle väitega osaliselt. Komisjon jäi küll oma seisukoha juurde, et CTP tegutses kogu Aditya Birla liidus toimunud müügi puhul vahendajana, kuid tunnistas, et ajutise määruse põhjenduses 244 kehtestatud kasumi kohandus hõlmas töötlemistegevusega seotud müügi-, üld- ja halduskulusid. Sellest tulenevalt korrigeeris komisjon juhul, kui CTP tegutses üksnes vahendajana, müügile kohandatud müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi kohandust allapoole. Hoolimata pärast esialgsete järelduste avalikustamist tehtud kohandusest kordas Aditya Birla oma märkusi ka lõplike järelduste avalikustamisele esitatud vastustes, kus ta kordas varasemaid argumente, kuid ei esitanud uusi tõendeid, mis muudaksid lõplike järelduste avalikustamisel tehtud järeldusi.

(115)

Samuti ei nõustunud Aditya Birla jaotamismeetodiga, mida komisjon kohaldas juhtudel, kui CTP epoksüvaike enne edasimüüki täiendavalt töötleb. Esiteks väitis Aditya Birla, et komisjon ei oleks pidanud jaotama töötlemiskulusid eri elementidele (epoksüvaigule ja muudele ainetele) mahu põhjal. Teiseks väitis Aditya Birla, et komisjon eksis, kui ta jaotas töödeldud toodete müügihinna komponentidele nende vastava ostuhinna alusel, nagu on kirjeldatud ajutise määruse põhjenduses 238.

(116)

Komisjon ei nõustunud kummagi väitega. Esiteks tähendas CTP tehtud töötlemise laad, mis seisnes epoksüvaigu segamises muude ainetega, et peamine kulusid mõjutav tegur on töödeldud toodete maht, mitte nende väärtus. Seepärast tuleks töötlemiskulud jaotada elementide mahu alusel.

(117)

Teiseks tuleks töödeldud toote müügihind jaotada komponentidele nende vastava tootmiskulu või ostuhinna alusel. Sellest jaotamismeetodist järeldub, et töödeldud toote eri komponentidel on sama kasumimarginaal, mis on mõistlik eeldus, mida äriühing ei ole vaidlustanud.

(118)

Oma märkustes lõplike järelduste avalikustamise kohta väitis Aditya Birla ka seda, et komisjon ei olnud dumpingu arvutamisel teatavaid müügitehinguid arvesse võtnud.

(119)

Aditya Birla osutatud tehingud olid toimunud väljaspool uurimisperioodi või müüdi tooteid väljaspool liitu või ei tootnud neid Aditya Birla. Seega jäeti need tehingud õigesti dumpinguarvutustest välja.

(120)

Seepärast lükkas komisjon väited töötlemiskulude ja müügihinna jaotamise meetodi kohta eespool selgitatud põhjustel tagasi.

(121)

Samuti väitis Aditya Birla, et kahjumarginaali kindlaksmääramiseks impordi CIF-hinna arvutamisel kohaldas komisjon valesti Aditya Birla müügihinda CTP-le. Aditya Birla väitel oleks komisjon selle asemel pidanud kasutama töödeldud toodete müügihinna põhjal arvutatud hinda, nagu on kirjeldatud ajutise määruse põhjenduses 237. Aditya Birla kordas oma märkusi vastuses lõplike järelduste avalikustamisele, kus ta kordas varasemaid argumente, kuid ei esitanud uusi tõendeid, mis muudaksid lõplike järelduste avalikustamisel tehtud järeldusi.

(122)

Komisjon lükkas selle väite tagasi. Vastupidiselt Aditya Birla väidetule võttis komisjon CIF-hinna arvutamisel aluseks müügihinnad sõltumatutele klientidele liidus.

(123)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 239–244.

(124)

Eespool põhjenduses 114 kirjeldatud korrektsiooni tulemusel muudetakse dumpingumarginaali 32,8 %-lt 29,9 %-le.

(125)

Lõplikud dumpingumarginaalid, väljendatuna protsendina CIF-hinnast liidu piiril enne tollimaksu tasumist, on järgmised.

(126)

Kuna liidu tootmisharu ja liidu toodangu määratluse kohta märkusi ei esitatud, kinnitati ajutise määruse põhjendustes 249–254 esitatud järeldused.

(127)

Kuna liidu tarbimise kohta märkusi ei esitatud, kinnitati ajutise määruse põhjendustes 255–258 esitatud järeldused.

(128)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist ei nõustunud Nan Ya komisjoni otsusega hinnata Taiwanilt pärit importi kumulatiivselt muudest asjaomastest riikidest pärit impordiga, väites, et nii Taiwanilt ja muudest asjaomastest riikidest pärit impordi kui ka Taiwanilt pärit impordi ja omamaise samasuguse toote konkurentsitingimused on põhimõtteliselt erinevad. Eksportija väitel olid Taiwanilt pärit impordi mahud ja Taiwanilt pärit liidu impordi turuosa muudest asjaomastest riikidest pärit impordiga võrreldes väga väikesed ja muutusid muudest asjaomastest riikidest pärit impordi omadega võrreldes täiesti erinevalt. Nan Ya väitis, et liitu suunatud Taiwani impordi turuosa vähenes 2022. aastast kuni uurimisperioodini ning seepärast kaotas liidu tootmisharu turuosa muudest asjaomastest riikidest pärit impordile, mitte Taiwani eksportivatele tootjatele. Samuti jäi Nan Ya seisukohale, et Taiwanilt pärit import sisenes liidu turule palju väiksemas mahus ja kõrgemate hindadega kui muudest asjaomastest riikidest pärit import ning et Taiwanilt pärit impordi hinnad püsisid liidus isegi uurimisperioodil 7 % kõrgemad kui 2020. aastal.

(129)

Esiteks ei olnud Taiwanilt pärit impordi maht alusmääruse artikli 5 lõike 7 tähenduses tähtsusetu, nagu on märgitud ajutise määruse põhjenduses 260. Teiseks kasvas Taiwani import kooskõlas muude asjaomaste riikide turuosaga asjaomasel perioodil 4 795 tonni võrra ja saavutas 3,3 % turuosa (võrreldes 1,7 %ga 2020. aastal). Lisaks tehti Taiwani eksportivate tootjate puhul kindlaks dumpinguhinnaga müük. Nagu on selgitatud ajutise määruse punktis 4.3.1, olid ka konkurentsitingimused Hiinast, Taiwanilt ja Taist pärit dumpinguhinnaga impordi vahel ning asjaomastest riikidest pärit dumpinguhinnaga impordi ja liidu samasuguse toote vahel sarnased ning Nan Ya ei esitanud mingeid tõendeid vastupidise kohta. Seega olid täidetud kõik alusmääruse artikli 3 lõikes 4 sätestatud tingimused, et hinnata Taiwanilt pärit importi ning Hiinast ja Taist pärit importi kahju kindlakstegemisel kumulatiivselt. Seepärast tuli Nan Ya väide tagasi lükata.

(130)

Kuna asjaomastest riikidest pärit impordi mõju kumulatiivse hindamise kohta muid märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 259–265 esitatud järeldused nende aspektide kohta.

(131)

ERC väitis, et komisjoni kasutatud impordistatistika ei olnud täielik ega usaldusväärne, sest komisjon kasutas ainult CN-koodi 3907 30 00 ega võtnud arvesse muid asjakohaseid CN-koode (2910 90 00 , 3824 99 92 ja 3824 99 93 ), ilma et ta oleks teatavate CN-koodide väljajätmist piisavalt kontrollinud ja põhjendanud. Samuti tõstatas ERC küsimuse seoses asjaoluga, et komisjon tugines S&P Globali teabe põhjal tasu eest saadud andmetele, mis ei ole avalikult kättesaadavad ja mille näol ei pruugi olla tegemist otseste tõenditega.

(132)

Esiteks täpsustas komisjon ajutise määruse põhjenduses 267 selgelt ja ühemõtteliselt metoodikat, mida ta asjaomastest riikidest pärit impordi kindlakstegemiseks kasutas, ja põhjuseid, miks ta oli jätnud välja teatavad koondkaubakoodid, mis lisaks epoksüvaikudele hõlmasid mitut muud toodet. Sellega seoses ei põhjendanud ERC oma esitatud teabes, miks peaks sellise lähenemisviisi kehtetuks tunnistama ja kuidas võimalik alternatiivne meetod i) tagaks asjaomastest riikidest pärit impordi puhul täpsemad tulemused ja/või ii) muudaks komisjoni analüüsi kehtetuks. Teiseks on kõik impordiandmed, millele komisjon tugines, saadud Eurostatist, s.o kontrollitud andmeid sisaldavast avalikult kättesaadavast andmebaasist, ja neid ei ole täiendatud erasektori turuteabega. Komisjon üksnes märkis, et Eurostati andmed on järjepidevad S&P Globali teabega, kuid ei lähtunud oma analüüsis ega järeldustes sellest teabest. Peale selle on S&P Globali teave vastupidiselt ERC väidetule tellimuspõhine teenus, mida epoksüvaikude tootmisharu laialdaselt kasutab. Põhjendatult võib eeldada, et ERC ja/või tema liikmed on igati huvitatud saama juurdepääsu epoksüvaikude tootmisharus juhtivaks ja kõige põhjalikumaks peetavast allikast pärit andmetele. Sellest hoolimata ei saa vaidlustada asjaolu, et komisjon sai oma järeldustes kasutatud impordiandmed Eurostatist, s.o avalikult kättesaadavast andmebaasist. Seepärast lükati ERC väide tagasi.

(133)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis ERC, et komisjon kasutas S&P Globali teabel põhinevaid andmeid valikuliselt. ERC väitel ei olnud komisjon nende andmete kasutamisel järjepidev, tuginedes neile kontrollimata makromajanduslike kahjuandmete puhul, kuid mitte impordi uurimisel.

(134)

Vastupidiselt ERC väitele ei kasutanud komisjon vaidlusaluseid andmeid valikuliselt. Komisjon küll kasutas S&P Globali teavet peamise andmeallikana, et saada terviklik ülevaade liidu tootmisharu makromajanduslikest näitajatest, kuid asjaomastest riikidest pärit impordi kindlakstegemisel ei olnud S&P Globali andmete kasutamine peamise allikana lihtsalt vajalik, sest terviklik andmekogum oli kättesaadav Eurostatis. Igal juhul on S&P andmed impordistatistika osas kooskõlas Eurostati andmetega. Valitud lähenemisviis ei muuda komisjoni metoodikat mingil viisil valikuliseks ega ekslikuks. Seepärast ei võetud ERC väidet arvesse.

(135)

QR Polymers, kes on Nan Ya ainuõiguslik turustaja Kreekas, väitis pärast esialgsete järelduste avalikustamist, et Kreekas ei toimunud hinna allalöömist, mille komisjon väidetavalt kindlaks tegi. Komisjon tuletas ajutise määruse punktile 4.3.3 osutades meelde, et hinna allalöömise arvutamisel kasutati liitu suunatud eksportmüügi andmeid, mis pärinesid valimisse kaasatud eksportivate tootjate, sealhulgas Nan Ya kontrollitud vastustest küsimustikule, ja liidu turu kui terviku puhul (vastupidiselt valitud riigile või riikidele) andmeid valimisse kaasatud liidu tootjate müügi kohta liidus, mistõttu QR Polymersi väide ei kehti.

(136)

Kuna asjaomastest riikidest pärit impordi mahu, turuosa ja hinna kohta muid märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 266–276 esitatud järeldused nende aspektide kohta.

(137)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis ERC, et kahju hindamisel ei lähtutud mitte ainult liidu tootjate küsimustikuvastustest saadud makro- ja mikromajanduslikest andmetest, vaid ka S&P Globali teabel põhinevatest hinnangulistest andmetest. ERC väitel tekitab selline lähenemisviis suuri probleeme seoses nende näitajate täpsuse, usaldusväärsuse ja representatiivsusega.

(138)

Mikromajanduslikud näitajad põhinevad ainult valimisse kaasatud liidu tootjate kontrollitud küsimustikuvastustel. Makromajanduslikud andmed põhinesid kaebuse esitaja esitatud ja komisjoni kontrollitud teabel, mis käsitles rohkem kui 70 % liidu toodangust ja mida veelgi täiendasid parimad kättesaadavad S&P Globali näitajad, et teha kindlaks andmed kogu liidu tootmisharu kohta. Seepärast on need andmed liidu tootmisharu asjaomase perioodi mikro- ja makromajanduslike suundumuste suhtes piisavalt representatiivsed. ERC ei põhjendanud vastupidist ja seepärast lükatakse tema argument tagasi.

(139)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas ERC oma väidet, et kahjusuundumuste hindamisel 2020. aasta võrdlusaastana kasutamise tagajärjel liialdati liidu tootmisharu olukorra järgneva halvenemisega. ERC väitel tagaks suundumuste hindamisel selle asemel 2019. või 2021. aasta võrdlusalusena kasutamine tasakaalustatuma analüüsi.

(140)

Esiteks valis komisjon vastavalt oma tavale makro- ja mikromajanduslike suundumuste ja näitajate uurimiseks kolm täisaastat ning uurimisperioodi, nagu on täpsustatud ajutise määruse põhjenduses 43. Teiseks hõlmab kahju hindamine kogu asjaomasel perioodil, mitte ainult asjaomase perioodi alguses ja lõpus valitsenud tingimuste dünaamilist hindamist. Kolmandaks nähtus komisjoni analüüsist selgelt, et olenemata asjaomase perioodi esimesest aastast kandis liidu tootmisharu uurimisperioodi jooksul olulist kahju. Asjaomase perioodi muutmine ei muudaks seega käesolevas määruses kahju kohta tehtud järeldusi kehtetuks ega muudaks neid ka muul viisil.

(141)

Kuna makromajanduslike näitajate kohta märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 282–296 esitatud järeldused.

(142)

Vastusena esialgsete järelduste avalikustamisele väitis Nan Ya, et komisjon ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et liidu tootmisharu oli kahjumis juba 2020. aastal, mil asjaomastest riikidest pärit impordi maht oli väga väike. Lisaks väitis Nan Ya, et liidu tootmisharu kasumlikkuse suundumus oli eelkõige alates 2022. aastast seotud liidu tootjate kantud suuremate tootmiskuludega ja nende turu laadist tuleneva suutlikkusega (või suutmatusega) neid kulusid tarbijatele üle kanda.

(143)

Esiteks, nagu on kirjeldatud ajutise määruse põhjenduses 306, oli liidu tootjate kahjumlik olukord 2020. aastal tingitud turu esialgsest reaktsioonist COVID-19 pandeemiale ja dumpinguhinnaga impordi kasvanud mahu kahjustav mõju avaldus alles pärast 2022. aastat. Nagu on täiendavalt kirjeldatud ajutise määruse põhjenduses 321, muutus liidu tootjate tootmiskuludest oluliselt madalamate dumpinguhindadega impordimahtude suurenemisest tulenev surve 2023. aastal ja uurimisperioodil liidu tootmisharu jaoks jätkusuutmatuks. Kõnealuse dumpinguhinnaga impordi ebaausa konkurentsi tõttu ei suutnud liidu tootmisharu tõsta oma müügihinda, et tooraine kasvanud kulud klientidele üle kanda. Tootmismahu ja turuosa vähenemise leevendamiseks olid liidu tootjad seejärel sunnitud hindu oma kasumlikkuse arvelt alandama. Seepärast lükatakse Nan Ya väide tagasi.

(144)

Kuna mikromajanduslike näitajate kohta muid märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 297–310 esitatud järeldused.

(145)

Eespool kirjeldatu põhjal kinnitas komisjon oma järeldused, mis on esitatud ajutise määruse põhjendustes 311–317.

(146)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis ERC, et komisjon ei olnud kindlaks teinud sidusat ajakava, mis võimaldaks dumpinguhinnaga impordi väidetava kahjuga siduda. ERC väitel kasvas import kõige järsemalt aastatel 2020–2022, mil liidu kasumlikkus oli tipptasemel, samal ajal kui langus 2022. aastast kuni uurimisperioodini langes kokku energia- ja toorainekulude erakorralise inflatsiooniga.

(147)

Nagu on märgitud ajutises määruses (eelkõige põhjendustes 321, 326 ja 348), kasvas kumulatiivne import asjaomastest riikidest pidevalt ja märkimisväärselt (vt ajutise määruse tabel 3) asjaomase perioodi kõigil aastatel (seega mitte ainult aastatel 2020–2022), samal ajal kui liidu tootjate turuosa vähenes ja koguimport muudest riikidest oli stabiilne. Kuigi aastatel 2021–2022 teenisid liidu tootjad tänu epoksiidi sisaldavate toodete nõudluse kasvule korralikku kasumit, hoolimata ebaausast konkurentsist, ilmnes dumpinguhinnaga impordi kahjustav mõju 2023. aastal ja uurimisperioodil, mil jätkus asjaomastest riikidest pärit impordi turuosa kasv kokkutõmbuval liidu turul. Seepärast lükati see väide tagasi.

(148)

Kuna dumpinguhinnaga impordi mõju kohta muid märkusi ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 319–328.

(149)

Nii pärast esialgsete järelduste avalikustamist kui ka vastusena lõplike järelduste avalikustamisele väitis ERC, et vastuolus alusmääruse artikli 3 lõikega 7 ei olnud Korea impordi mõju liidu tootmisharule isoleeritud ega nõuetekohaselt hinnatud. ERC väitel ei ole komisjon veenvalt selgitanud, miks ei tuleks kõnealust importi käsitada kahju oluliselt mõjutava tegurina.

(150)

Esiteks on muudest kolmandatest riikidest ja eeskätt Koreast pärit impordi mõju ajutise määruse põhjenduses 332 nõuetekohaselt ja eraldi hinnatud. Peale selle järeldas komisjon vastupidiselt ERC väitele, et Koreast pärit import mõjutas liidu tootmisharu kantud olulist kahju. Ajutise määruse põhjendustes 334 ja 356 osutatud põhjustel ei olnud see mõju aga nii suur, et see oleks nõrgendanud põhjuslikku seost liidu tootmisharu kantud kahju ja asjaomastest riikidest pärit dumpinguhinnaga impordi vahel.

(151)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis ERC ka seda, et komisjoni kumulatiivne analüüs oleks pidanud hõlmama ka Koread ning et valikuline kumuleerimine, millest Korea import oli välja jäetud, moonutab makromajanduslikku pilti. Alusmääruse artikli 3 lõikele 4 ja ajutise määruse punktile 4.3.1 osutades märkis komisjon, et Korea impordi mõju ei olnud võimalik kumulatiivselt hinnata, sest Korea puhul ei tehtud kindlaks dumpingumarginaali. Seega ei võetud ERC väidet arvesse. Igal juhul on Koreast pärit impordi võimalikku kahjulikku mõju analüüsitud ajutise määruse punktis 5.2.1 ja eeskätt põhjenduses 332.

(152)

Samamoodi väitis Nan Ya vastusena esialgsete järelduste avalikustamisele, et komisjoni järeldus, mille kohaselt liidu import Koreast ei nõrgendanud põhjuslikku seost Taiwanilt pärit dumpinguhinnaga impordi ja kahju vahel, on ebapiisav, ja palus komisjonil see järeldus läbi vaadata. Nan Ya väitis, et Korea import moodustas asjaomasel perioodil suure osa koguimpordist, samal ajal kui Taiwanilt pärit liidu impordi tähtsus oli kogu asjaomasel perioodil väga piiratud (ja vähenes sellest perioodist suurema osa jooksul) ning Taiwani turuosa oli liidu tootmisharu ja Korea omaga võrreldes ebaoluline.

(153)

Nagu on kirjeldatud ajutise määruse punktis 4.3.1, hinnatakse Taiwani importi käesoleval juhul kumulatiivselt Hiinast ja Taist pärit impordiga. Asjaomaste riikide osakaal liidu koguimpordis kasvas vähem kui 11 %-lt rohkem kui 35 %-le, samal ajal kui Korea impordi osakaal koguimpordis vähenes asjaomasel perioodil 2 protsendipunkti võrra. Isegi kui arvestada Taiwani importi eraldi, kasvas see asjaomasel perioodil 73 %. Nagu on kirjeldatud ajutise määruse põhjenduses 332, siis võttes arvesse asjaomastest riikidest pärit dumpinguhinnaga impordi mahtu ja hindu ning nende muutumist asjaomasel perioodil, ei saanud seepärast järeldada, et Koreast pärit import suutis nõrgendada põhjuslikku seost asjaomastest riikidest pärit dumpinguhinnaga impordi ja olulise kahju vahel, mida see liidu tootmisharule tekitas. Seega ei saa Nan Ya väidet arvesse võtta.

(154)

Kuna muid märkusi ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 329–334.

(155)

ERC väitis pärast esialgsete järelduste avalikustamist, et peamine tegur, mis liidu tootmisharu üldiselt halveneva finantsolukorra põhjustas, oli tema suutmatus säilitada ekspordimahte ja hindu. ERC sõnade kohaselt ei saa eksporditegevuse halvenemist põhjusliku seose hindamisel ignoreerida ega selle tähtsust pisendada.

(156)

Komisjon hindas eksporditegevust nõuetekohaselt. Nagu on kirjeldatud ajutise määruse punktis 5.2.2 ja põhjenduses 357, ei ignoreerinud komisjon oma hinnangus eksporditegevust ega pisendanud selle tähtsust. Tegelikult järeldas komisjon, et eksporditegevus mõjutas liidu tootjate ebasoodsat olukorda, kuid mitte sellisel määral, et see oleks nõrgendanud põhjuslikku seost asjaomastest riikidest pärit impordi ja liidu tootmisharu kantud kahju vahel. Seepärast ei võeta ERC väidet arvesse.

(157)

Kuna muid märkusi ei esitatud, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 335–340.

(158)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist kordas ERC, et tulemuslikkus hakkas halvenema 2022. aastal, langedes kokku pigem energiahindade tõusu ja toorainekulude kasvu kui impordi suurenemisega. Samuti märkis ERC, et liidu tootjate otsus vähendada tootmismahtu ja tootmisvõimsuse rakendamist ei olnud kooskõlas tavapärase konkurentsivõimelise reaktsiooniga, mida võib kaubaturul eeldada. ERC väitel oleks komisjon pidanud kontrollima, kas see tootmise järsk vähendamine ei tulenenud tahtlikest strateegilistest otsustest, mis tehti käesoleva dumpinguvastase menetluse ootuses.

(159)

Oma märkustes lõplike järelduste avalikustamise kohta väitis ERC, et komisjon ei näidanud otseste tõendite abil, et liidu tootmisharu kantud kahju peamine põhjus oli dumpinguhinnaga import, mitte energia- ja teatavate toorainete kulude järsk kasv.

(160)

Tegelikult analüüsis komisjon kasvanud tootmiskulude ja energiahindade järsu tõusu mõju ajutise määruse põhjendustes 341, 342 ja 358 ning järeldas, et ilma dumpinguhinnaga impordi avaldatud hinnasurveta oleks liidu tootmisharu suutnud kulude kasvu üle kanda ja muutuvatele turutingimustele asjakohaselt reageerida.

(161)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis Nan Ya ka seda, et tootmiskulud püsisid asjaomasel perioodil erakordselt suured, mis selgitas seda, miks liidu tootmisharu ei suutnud lisakulusid kokkutõmbuval liidu turul oma klientidele üle kanda.

(162)

Komisjon märkis ajutise määruse punktides 5.2.3 ja 5.2.5 esitatud põhjusliku seose analüüsile osutades, et selliseid tegureid nagu liidu tootjate äriotsuseid ning energia- ja toorainehindade tõusu on nõuetekohaselt uuritud ja hinnatud. Nagu on märgitud ajutise määruse põhjendustes 306 ja 314, põhjustas liidu tootmisharu hindade märkimisväärse languse pärast 2022. aastat asjaomastest riikidest pärit madala dumpinguhinnaga import. Kõnealuse dumpinguhinnaga impordi (mitte muude tegurite, nagu liidu tootjate äriotsuste, energiakriisi ega tõusvate toorainehindade) tagajärjel ei suutnud liidu tootmisharu müüa hindadega, mis oleksid katnud tema tootmiskulusid, ning kandis 2023. aastal ja uurimisperioodil kahjumit. Kui dumpinguhinnaga import ei oleks hinnasurvet avaldanud, oleks liidu tootmisharu suutnud kasvavad tootmiskulud katta ja muutuvatele turutingimustele asjakohaselt reageerida. Mis puudutab kulude ja müügihinna muutumist, siis nähtub ajutise määruse tabelist 8 („Müügihinnad liidus“), et kui liidu tootmiskulud vähenesid ajavahemikul 2022. aastast kuni uurimisperioodini 20 protsendipunkti, siis tema müügihinnad langesid samal perioodil 90 protsendipunkti. Seepärast lükatakse ERC ja Nan Ya väited tagasi.

(163)

Lisaks väitis Aditya Birla oma vastuses esialgsete järelduste avalikustamisele, et komisjon ei olnud nõuetekohaselt arvesse võtnud COVID-19 pandeemia moonutavat mõju kahju hindamisele. Selle eksportija väitel aetakse kahju arvutustes 2020.–2021. aasta piisavate kohandusteta andmetest lähtudes segi majanduslikud moonutused ja tegelik kahju, mille tulemuseks on ilmne hindamisviga põhjusliku seose ja seose puudumise analüüsis. Esiteks põhinevad kahju arvutused (sealhulgas turuhinnast madalama hinnaga müük ja hinna allalöömine) uurimisperioodil, mitte mitu aastat enne uurimisperioodi toimunud COVID-19 pandeemia perioodil. Peale selle võetakse komisjoni kahjuhinnangus üldisemalt arvesse asjaomase perioodi andmeid ning hinnatakse dünaamiliselt liidu tootmisharu makro- ja mikromajanduslikke näitajaid sellel perioodil, sealhulgas aastatel 2020–2021. Nagu nähtub ajutise määruse põhjendustest 257–258, 288, 306, 321, 345 ja 364, võttis komisjon vastupidiselt Aditya Birla väitele kahju hindamisel nõuetekohaselt arvesse COVID-19 pandeemia mõju liidu tootmisharu olukorrale. Samuti ei põhjendanud Aditya Birla, kuidas nõrgendaks COVID-19 pandeemia mõju põhjuslikku seost või muudaks komisjoni hinnangu põhjusliku seose kohta muul viisil kehtetuks. Seepärast ei võeta Aditya Birla väidet arvesse.

(164)

Eespool kirjeldatut arvesse võttes ja kuna muid märkusi ei esitatud, kinnitab komisjon oma järeldused, mis on esitatud ajutise määruse põhjendustes 341–353.

(165)

Ajutise määruse põhjendustes 354–360 põhjusliku seose kohta esitatud järeldused kinnitati.

(166)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis kaebuse esitaja, et komisjon alahindas liidu epoksüvaigu tootmisharu taotletavat kasumit, kui ta võttis aluseks minimaalse kasumimarginaali 6 %. Kaebuse esitaja pakkus välja, et mõistlik kasumimarginaal peaks olema vähemalt [10–20] %, mis oli keskmine kasumimarginaal aastatel 2020–2022. Kaebuse esitaja väitel oleks taotletava kasumi kohandamine 6 % künnisest kõrgemale kooskõlas ka komisjoni hiljutise praktikaga, mille kohaselt komisjon nõustus, et liidu tootmisharu kasumlikkus oli enne asjaomast perioodi suurem kui 6 %.

(167)

Esiteks osutatakse ajutise määruse põhjendusele 364, kus on põhjalikult selgitatud taotleva kasumi kindlaksmääramist kooskõlas alusmääruse artikli 7 lõikega 2c. Teiseks pooldas kaebuse esitaja küll aastate 2020–2022 keskmise kasumimarginaali kasutamist, kuid rääkis ise sellise valiku vastu, tunnistades, et „kuigi 2021. aasta kasumitase oli eeldatavast taotletavast kasumist märkimisväärselt kõrgem, ei ole ka 2020. ja 2022. aastal teatatud 6 % kasumimarginaalid representatiivne võrdlusalus“. Nagu on kirjeldatud komisjoni esialgsetes järeldustes, ei saanud valimisse kaasatud liidu tootjate kasumlikkust asjaomasele perioodile eelnenud ajavahemikul peale selle mõtestatult arvesse võtta, sest usaldusväärsed andmed puudusid ja kasumid olid sel ajavahemikul väga kõikuvad. Seepärast tuli kaebuse esitaja väide tagasi lükata.

(168)

Lisaks väitis kaebuse esitaja vastusena esialgsete järelduste avalikustamisele, et kuna valimisse kaasatud liidu tootjate küsimustikuvastustes konkreetsed kvantitatiivsed andmed puuduvad, peaks komisjon sihthinna kehtestamisel kohaldama nõuete täitmisega seotud vaikimisi kulusid asjaomases tootmisharus (viidates komisjoni 2016. aastal avaldatud aruandele kulude hindamise kohta liidu keemiatööstuses).

(169)

Esiteks, nagu kaebuse esitaja esitatud teabes tunnistab, vajab komisjon tulevaste nõuete täitmisega seotud kulude arvutamiseks kvantifitseeritavaid ja kontrollitavaid andmeid, mida valimisse kaasatud liidu tootjad käesoleval juhul ei esitanud, nagu on kirjeldatud ajutise määruse põhjendustes 364–365. Peale selle hõlmab mittekahjustava hinna (sealhulgas teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni- ja nõuete täitmisega seotud tulevaste kulude) arvutamine valimisse kaasatud liidu tootjate individuaalseid näitajaid. Seega ei ole selle raames võimalik asendada äriühingupõhiseid näitajaid sektoripõhiste näitajatega. Eespool kirjeldatud põhjustel ei saa kaebuse esitaja väidet arvesse võtta.

(170)

Samuti väitis kaebuse esitaja, et Hiina tootjad tunduvad olevat vastu võtnud sünkroniseeritud hinnakujundusstrateegia, sest valimisse kaasatud Hiina eksportijate puhul arvutatud kahjumarginaalid on peaaegu täielikult kooskõlas, mistõttu tõstatub küsimus seoses võimalike konkurentsivastaste tavadega. Kuna kaebuse esitaja ei esitanud põhjendatud tõendeid selle väite toetamiseks (mis igal juhul jääb väljapoole alusmääruse kohaldamisala), ei olnud komisjonil võimalik seda uurida ja seega tuli see tagasi lükata. Kaebuse esitaja kordas seda väidet pärast lõplike järelduste avalikustamist, ent ei esitanud ka siis toetavaid tõendeid.

(171)

Nagu on kirjeldatud eespool põhjendustes 113 ja 114, korrigeeriti Tai äriühingu ekspordihinda ja sellest tulenevalt vaatas komisjon kahjumarginaali Tai puhul läbi. Seega on lõplik kahju kõrvaldamist võimaldav tase koostööd tegevate eksportivate tootjate ja kõigi muude äriühingute puhul järgmine.

(172)

Eespool esitatud hinnangu põhjal tuleks vastavalt alusmääruse artikli 7 lõikele 2 kehtestada järgmised lõplikud dumpinguvastased tollimaksud.

(173)

ERC väitis, et tollimaksude kõrge tase takistab Hiinast pärit impordi pääsu liitu, ja kordas, et konkurentsivõimeliste hindadega epoksüvaigu väiksem kättesaadavus võib tekitada nendest sisenditest sõltuvatele järgneva etapi tootmisharudele suuremaid kulusid. Ajutise määruse punktile 7.4, eeskätt põhjendustele 391 ja 392 viidates lükatakse ERC väide tagasi. Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas ERC oma argumente, leides, et liidu huvide analüüs ei ole tasakaalustatud, ja kutsus hindama konkreetset mõju järgnevale etapile, kuid ei esitanud mingeid tõendeid ega uusi argumente.

(174)

Lisaks väitis Aditya Birla, et dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine mõjutaks negatiivselt liidu puhta energia eesmärke ja energiajulgeolekut, sest see tooks kaasa suuremad kulud ja väiksema varustuskindluse, kahjustaks ELi kliima- ja energiapoliitikat ning oleks lõppkokkuvõttes vastuolus liidu eesmärkidega võtta ulatuslikumalt kasutusele taastuvenergiat ja suurendada elektrifitseerimist. Samuti väitis see eksportija, et meetmete kehtestamine põhjustaks ka Aditya Birla liidu sidusettevõtja CTP tootmisrajatiste sulgemise.

(175)

Vastupidiselt Aditya Birla väitele ja kooskõlas ajutise määruse põhjendusega 388 seaks meetmete puudumine (mitte nende kehtestamine) ohtu liidu epoksüvaikude tootmisharu olemasolu ja seda toodet kasutavate tootmisharude tarnete stabiilsuse. Tegelikult kahjustaks dumpinguhinnaga impordi kasutamine liidu jõupingutusi arendada välja oma usaldusväärne tööstusbaas, et täita taastuvenergia- ja süsinikuneutraalsuse eesmärgid. Mis puudutab Aditya Birla liidu sidusettevõtja tegevust, siis tuletatakse meelde, et lisaks liidu tootjate piisavale kasutatavale tootmisvõimsusele on ka teisi suuri eksportivaid riike, nagu India, Korea või Šveits, kelle tootjad (sealhulgas Aditya Birla ja CTPga seotud India tootja) pakuvad alternatiivseid tarneallikaid ja ausat konkurentsi liidu tootmisharule. Teiseks ei takistata Hiina, Tai ja Taiwani impordi liitu sisenemist, vaid tollimaksude tasumisega need üksnes sisenevad sinna õiglase hinnaga. Eespool nimetatut arvesse võttes lükatakse Aditya Birla väide tagasi.

(176)

Vastusena lõplike järelduste avalikustamisele väitis Nan Ya (viidates ühe tooteliigi puhul ka väljakuulutatud vääramatule jõule Westlake’i tehases), et tõenäoliselt ei kaitseks meetmed liidu tootmist, vaid võimaldaksid kaebuse esitanud äriühingutel asendada oma epoksüvaigu tootmine liidus enda impordiga Ameerika Ühendriikidest, kus tootmiskulud on märgatavalt väiksemad. Lisaks väitis Nan Ya, et meetmed suurendasid suurimate liidu tootjate konkurentsivastase käitumise ohtu, viidates Westlake’i varasemale kartellitegevuses osalemisele liidus ja Ühendkuningriigis.

(177)

Nan Ya väidetele ei olnud lisatud tõendeid ja seepärast peeti neid puhtspekulatiivseteks. Eksportija ei põhjendanud, kuidas ajutise vääramatu jõu väljakuulutamine ühe tooteliigi puhul või liidu tootjate varasem konkurentsivastane tegevus võiks seada kahtluse alla või välistada üldise huvi seoses kaubanduse kaitsemeetmete kehtestamisega, mille eesmärk on taastada epoksüvaikude sektoris võrdsed võimalused. Seepärast lükati Nan Ya väited tagasi.

(178)

Vastusena esialgsete järelduste avalikustamisele kordas Nan Ya vaike turustav sõltumatu importija De Monchy oma vastuseisu Taiwani impordile kehtestatud dumpinguvastastele meetmetele. Selle importija väitel võivad Nan Ya meetmete tagajärjel piiratud tarned negatiivselt mõjutada lõppkasutajaid, tõsta lõpptoodete hinnataset ning tuua kaasa ka importija äritegevuse ja personali vähenemise.

(179)

Peale selle andis endast pärast esialgsete järelduste avalikustamist teada veel üks sõltumatu äriühing, kes impordib vaike Taiwani äriühingult Nan Ya ja on samal ajal ka kasutaja (QR Polymers), ja palus esialgsed järeldused läbi vaadata. QR Polymers väitis, et vastupidiselt komisjoni esialgsele järeldusele, mis on esitatud ajutise määruse põhjenduses 389, ei ole äriühingul komisjoni märgitud kasumitaset, epoksüvaikude kulude osakaal äriühingu kogukuludes ei ole piiratud ja alternatiivsed tarneallikad puuduvad või ei ole need valmis tarnima sellises koguses epoksüvaike, nagu QR Polymers vajab. QR Polymers kordas oma väidet pärast lõplike järelduste avalikustamist, lisades, et äriühing oli esitanud komisjonile üksikasjalikud kvantitatiivsed andmed, mis käsitlesid tema finantstulemusi, oste, impordi osakaalu tema ostudes ja tema müüki. QR Polymersi väitel olid komisjonil olemas kõik vajalikud andmed QR Polymersi olukorra hindamiseks. Lisaks rõhutas QR Polymers, et talle tekitatav kahju levib kogu ahelas, ning esitas komisjonile QR Polymersi kliendi, tarnija, alltöövõtja ja ühe turustaja toetuskirjad.

(180)

Esiteks ei esitanud ei De Monchy ega QR Polymers komisjoni sihtotstarbelises küsimustikus kontrollitud andmeid, mis oleksid kvantifitseerinud tollimaksude mõju vastavatele äriühingutele, seega on esitatud väited puhtspekulatiivsed ja neid ei saa sisuliselt hinnata. QR Polymers ei tõendanud, et ta langeb kahjumisse, ning ei põhjendanud oma väiteid selle kohta, et ta ei saa kasutada muid tarnijaid peale Nan Ya, ega seda, kuidas Nan Ya suhtes kehtestatud 11 % tollimaks mõjutaks tema äritulemusi. Samuti moodustab QR Polymers ainult väikese osa liidu epoksüvaikude tootmisharust ja tema olukord ei mõjutaks liidu huvide analüüsi ega ajutises määruses või käesolevas määruses esitatud komisjoni üldisi järeldusi. Lisaks väljendatakse tema argumentide toetuseks esitatud kirjades üksnes üldist muret seoses dumpinguvastaste meetmete mõjuga Nan Yale ja need esitati ainult konfidentsiaalsetena. Igal juhul ei muuda sellised üldised avaldused komisjoni analüüsi liidu huvide kohta käesoleval juhul kehtetuks. Samuti tuletatakse meelde, et QR Polymers ei esitanud mingeid põhjendatud tõendeid selle kohta, miks talle peaks võimaldatama individuaalset erikohtlemist (vt põhjendused 189 ja 190 allpool). Teiseks, nagu on kirjeldatud ajutise määruse põhjenduses 393, on meetmete mõju importijatele ebaoluline (kui üldse), sest nad saavad jätkata epoksüvaikude importimist õiglase hinnaga asjaomastest riikidest (ja nende eksportijatelt, nagu Nan Yalt) või muudest kolmandatest riikidest. Kuigi dumpinguvastased meetmed võivad põhjustada epoksüvaikude hinna tõusu ning avaldada kahjulikku mõju importijatele ja kasutajatele, nagu on kirjeldatud ajutise määruse põhjenduses 391, prognoositakse tollimaksude tagajärjel vaid tagasihoidlikku hinnatõusu. Pealegi oleks igasugune hinna korrigeerimine vaid õiglase kaubanduse taastamise ilming olukorras, kus liidu tootmisharu hinnad olid dumpinguhinnaga impordi tõttu alla surutud. Seepärast ei võeta nende isikute väiteid arvesse.

(181)

Lisaks jäi De Monchy oma vastuses esialgsete järelduste avalikustamisele seisukoha juurde, et paljud vanemad tootmisrajatised liidus vajavad olulist hooldust, mis toob lõppkasutajate jaoks kaasa võimalikud tarneviivitused või -nappuse. Nagu on kirjeldatud ajutise määruse põhjenduses 387, on lisaks liidu tootjate ja asjaomaste riikide (kelle import saab liitu sisenda õiglaste hindadega) piisavale tootmisvõimsusele olemas ka teisi suuri liitu epoksüvaike eksportivaid riike, nagu India, Korea või Šveits. Peale selle ei esitanud De Monchy ühtegi põhjendatud tõendit selle kohta, et liidu tootjad ei suuda liidu kasutajate nõudlust rahuldada. Seepärast lükatakse De Monchy väide tagasi. Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis QR Polymers, et vääramatu jõud, mille Westlake bisfenool F-i tootmise puhul välja kuulutas, ja ECH tootmise lõpetamine Westlake’i poolt illustreerivad asjaolu, et meetmete kehtestamine halvendaks, mitte ei parandaks epoksüvaikude tootmise olukorda Euroopas. QR Polymersi väidet ei võetud arvesse põhjusel, et ajutine vääramatu jõud ühe tooteliigi puhul või eelneva etapi tooraine tootmise lõpetamine ühe liidu tootja poolt ei saa oluliselt mõjutada tarneolukorda liidus, eelkõige seetõttu, et tarneid pakkusid teised liidu tootjad (näiteks Olin) või asjaomased riigid (näiteks Taiwan või Tai) õiglaste hindadega või muud kolmandad riigid. Nii QR Polymers kui ka De Monchy väitsid seoses Westlake’i teatega Madalmaades asuva vedela epoksiidi tehase sulgemise kohta 2025. aastal, et epoksiidituru olukord Euroopas on radikaalselt muutunud, mille tagajärjeks on Euroopas toodetud epoksüvaikude otsene nappus liidu turul. Nende importijate sõnul tuleb Westlake’i tootmisvõimsuse kadu Euroopas kompenseerida Taiwanist pärit impordiga ning komisjon peaks oma otsuse Taiwani impordi kohta uuesti läbi vaatama, et minimeerida kahju Euroopa epoksiiditurule. Rõhutatakse, et meetmete eesmärk on kaitsta kogu liidu tootmisharu (mis koosneb kuuest tootjate rühmast, nagu on sätestatud ajutise määruse põhjenduses 249) õigustatud huve, mitte ainult konkreetse äriühingu, st Westlake’i huve. Ühe tehase sulgemine ei muuda kehtetuks komisjoni järeldust, et liidu kasutajate ja importijate tarneolukord ei ole ohus, kuna liidus on veel piisavalt tootmisvõimsust ja kolmandates, sh asjaomastes riikides õiglase hinnaga tarneallikaid. Lisaks peegeldab sulgemisteade suure tõenäosusega vaid seda laastavat mõju, mida asjaomastest riikidest (sealhulgas Taiwanist) pärit dumpinguhinnaga import avaldas ühele liidu epoksüvaigu tootjale, ning muudab meetmete kehtestamise vajaduse veelgi tungivamaks, et kaitsta tööhõivet ja tootmist liidus. Seega tuleb QR Polymersi ja De Monchy täiendavad argumendid tagasi lükata.

(182)

Vastusena lõplike järelduste avalikustamisele palus Akzo Nobel komisjonil vähendada nende tollimaksude taset, mida ta kavatses kehtestada äriühingule Chang Chun Plastics Co (edaspidi „CCP“), või jätta need tollimaksud kehtestamata. Selle kasutaja väitel kahjustaks tollimaksude selline tase tarnete stabiilsust, vähendaks tootmise tõhusust ja nõrgendaks liidu pinnakatete tootmisharu konkurentsivõimet.

(183)

Esiteks ei ole CCP dumpinguvastane marginaal takistav ega välista seda, et Akzo Nobel jätkab epoksüvaikude tarnimist CCP-lt õiglaste hinnatasemete juures. Peale selle oli Akzo Nobelil võimalik kasutada muid kättesaadavaid tarneallikaid nii liidus kui ka mujal. Teiseks viidatakse ajutise määruse põhjendusele 380, kus järeldati, et pinnakatete tootmisharu kasutajate (sealhulgas Akzo Nobeli) i) kasumimarginaalid olid suured, ii) epoksüvaikude kulude osakaal nende tootmiskuludes oli piiratud ja iii) nende tulu epoksüvaike sisaldavatest toodetest oli piiratud, mis veelgi vähendab meetmete üldist mõju pinnakatete tootmisharule. Seepärast oli Akzo Nobeli väide põhjendamatu ja seda ei võetud arvesse.

(184)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis ERC, et komisjon tõlgendas liidu tootmisharu tootmisvõimsuse rakendusastmeid valikuliselt. ERC sõnade kohaselt esitab komisjon kaks omavahel vastuolus olevat väidet, mis ei saa üheaegselt tõesed olla – ühelt poolt viitab ta liidu tootja tootmisvõimsusele, mille väike kasutamine tõendab olulist kahju, ja teiselt poolt väidab, et seesama tootmisvõimsus tagab pärast tollimaksude kehtestamist usaldusväärsed tarned.

(185)

Komisjoni järeldused ei ole vastuolulised ega omavahel kokkusobimatud. Tootmisvõimsuse rakendamine on üks tegur, mida kahjuanalüüsi osana uuritakse. Dumpinguhinnaga impordist tingitud tootmisvõimsuse madal rakendusaste ei ole vastuolus järeldusega, et liidus on olemas piisav tootmisvõimsus ja et pärast meetmete kehtestamist on potentsiaalselt võimalik suurendada tarneid järgneva etapi tootmisharudele. Seepärast lükati ERC väide tagasi.

(186)

Eespool kirjeldatut arvesse võttes ja kuna muid märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjenduses 394 esitatud järelduse, mille kohaselt puudusid kaalukad põhjused, miks Hiinast, Taiwanilt ja Taist pärit epoksüvaikude impordi suhtes meetmete kehtestamine ei oleks liidu huvides.

(187)

Kuna Korea impordi puhul dumpingut ei tuvastatud, lõpetatakse menetlus Koreast pärit impordi suhtes.

(188)

Dumpingu, kahju, põhjusliku seose, meetmete taseme ja liidu huvide kohta tehtud järelduste põhjal ning kooskõlas alusmääruse artikli 9 lõikega 4 tuleks kehtestada lõplikud dumpinguvastased meetmed, et asjaomase toote dumpinguhinnaga import ei tekitaks liidu tootmisharule edasist kahju.

(189)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist taotles QR Polymers komisjonilt lõppkasutusega seotud vabastust epoksüvaikude puhul, mida QR Polymers oli alates dumpinguvastaste meetmete kohaldamisest Nan Yalt importinud. QR Polymers kordas oma väidet pärast lõplike järelduste avalikustamist, esitamata aga mingeid uusi tõendeid.

(190)

QR Polymers ei põhjendanud oma taotluses, millistel alustel ja millise lõppkasutusviisi jaoks tuleks Nan Yalt imporditud epoksüvaikude liikide suhtes lõppkasutusega seotud vabastust kohaldada. Seepärast ei saa QR Polymersi väidet arvesse võtta.

(191)

Eespool kirjeldatu põhjal peaksid lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määrad, väljendatuna protsendina CIF-hinnast liidu piiril ilma tollimakse tasumata, olema järgmised.

(192)

Käesoleva määrusega äriühingutele kehtestatavad individuaalsed dumpinguvastase tollimaksu määrad määrati kindlaks käesoleva uurimise järelduste põhjal. Seepärast kajastavad need nende äriühingute puhul käesoleva uurimise käigus kindlaks tehtud olukorda. Nimetatud tollimaksumäärasid kohaldatakse seega üksnes uuritava toote impordi suhtes, mis on pärit asjaomasest riigist ja mille on tootnud nimetatud juriidilised isikud. Imporditud asjaomase toote suhtes, mille on tootnud mis tahes muu käesoleva määruse regulatiivosas konkreetselt nimetamata äriühing, kaasa arvatud mõni konkreetselt nimetatud äriühingutega seotud üksus, neid tollimaksumäärasid ei kohaldata ja nende suhtes tuleks kohaldada tollimaksumäära, mida kohaldatakse kogu muu asjaomasest riigist pärit impordi suhtes.

(193)

Kui äriühing muudab hiljem oma juriidilise isiku nime, võib ta taotleda kõnealuste individuaalsete dumpinguvastase tollimaksu määrade kohaldamist. Taotlus tuleb saata komisjonile (27). Taotlus peab sisaldama kogu vajalikku teavet, mis võimaldab kindlaks teha, et muudatus ei mõjuta äriühingu õigust tema suhtes kohaldatavale tollimaksumäärale. Kui äriühingu nimevahetus ei mõjuta tema õigust tema suhtes kohaldatavale tollimaksumäärale, avaldatakse nimemuutust käsitlev määrus Euroopa Liidu Teatajas.

(194)

Selleks et minimeerida ohtu, et maksumäärade erinevuste tõttu hoitakse tollimaksudest kõrvale, on individuaalsete dumpinguvastase tollimaksu määrade nõuetekohase rakendamise tagamiseks vaja erimeetmeid. Individuaalset dumpinguvastast tollimaksu kohaldatakse üksnes juhul, kui liikmesriikide tolliasutustele esitatakse kehtiv faktuurarve. See arve peab vastama käesoleva määruse artikli 1 lõikes 3 sätestatud nõuetele. Kuni sellise arve esitamiseni tuleks impordi suhtes kohaldada dumpinguvastast tollimaksu, mida kohaldatakse „kogu muu [vastavast asjaomasest riigist pärit] impordi suhtes“.

(195)

Kuigi sellise arve esitamine on vajalik selleks, et liikmesriikide tolliasutused saaksid kohaldada impordi suhtes individuaalseid dumpinguvastase tollimaksu määrasid, peavad tolliasutused peale selle dokumendi arvesse võtma ka muid asjaolusid. Isegi kui esitatakse arve, mis vastab kõigile käesoleva määruse artikli 1 lõikes 3 esitatud nõuetele, peavad liikmesriikide tolliasutused tegema kooskõlas tollieeskirjadega tavapärased kontrollid ja – nagu ka kõigil muudel juhtudel – võivad nõuda lisadokumente (veodokumendid jne), et kontrollida deklaratsioonis esitatud üksikasjade õigsust ning veenduda, et madalama tollimaksumäära edasine kohaldamine on õigustatud.

(196)

Kui sellise äriühingu ekspordi maht, mille suhtes kohaldatakse madalamaid individuaalseid tollimaksumäärasid, suureneb märgatavalt ja seda eriti pärast asjaomaste meetmete kehtestamist, võib sellist mahu suurenemist käsitleda meetmete kohaldamisest tuleneva kaubandusstruktuuri muutusena alusmääruse artikli 13 lõike 1 tähenduses. Sellisel juhul võib algatada kõrvalehoidmisega seotud uurimise, eeldusel et selleks vajalikud tingimused on täidetud. Sellise uurimise käigus võib muu hulgas uurida individuaalse(te) tollimaksumäära(de) kaotamise ja sellest tulenevalt üleriigilise tollimaksu kehtestamise vajadust.

(197)

Selleks et tagada dumpinguvastaste tollimaksude nõuetekohane rakendamine, ei tuleks kogu muu vastavast asjaomasest riigist pärit impordi suhtes kohaldatavat dumpinguvastast tollimaksu kohaldada mitte ainult käesoleva uurimise käigus koostööst keeldunud eksportivate tootjate suhtes, vaid ka selliste tootjate suhtes, kellel liitu suunatud eksport uurimisperioodil puudus.

(198)

Hiina Rahvavabariigi eksportivad tootjad, kes ei eksportinud uurimisperioodil asjaomast toodet liitu, peaksid saama esitada komisjonile taotluse, et neile kohaldataks dumpinguvastase tollimaksu määra, mis kehtib koostööd tegevatele äriühingutele, keda valimisse ei kaasatud. Komisjon peaks sellekohase taotluse rahuldama, kui on täidetud kolm tingimust. Uus eksportiv tootja peaks tõendama, et: i) ta ei eksportinud uurimisperioodil asjaomast toodet liitu; ii) ta ei ole seotud eksportiva tootjaga, kes seda tegi, ning iii) ta on eksportinud asjaomast toodet pärast seda või on võtnud tühistamatu lepinguga kohustuse seda märkimisväärses koguses teha.

(199)

Võttes arvesse kindlakstehtud dumpingumarginaale ja liidu tootmisharule tekitatud kahju suurust, tuleb ajutise määrusega kehtestatud ajutiste dumpinguvastaste tollimaksudena tagatiseks antud summad lõplikult sisse nõuda vastavalt käesoleva määrusega kehtestatud määradele.

(200)

Nagu on märgitud punktis 1.2, kehtestas komisjon uuritava toote impordi registreerimise nõude.

(201)

Uurimise lõppetapis hinnati registreerimisel kogutud andmeid. Komisjon analüüsis, kas lõplike tollimaksude tagasiulatuva sissenõudmise korral olid täidetud alusmääruse artikli 10 lõikes 4 sätestatud kriteeriumid.

(202)

Komisjon analüüsis seireandmete põhjal, kas lisaks uurimisperioodil kahju tekitanud impordi tasemele oli import veelgi märgatavalt suurenenud, nagu on ette nähtud alusmääruse artikli 10 lõike 4 punktiga d. Selles analüüsis võrdles komisjon järgmist:

(203)

Ühestki eespool kirjeldatud neljast võrdlusest ei ilmnenud impordi täiendavat olulist kasvu lisaks sellele impordi tasemele, mis uurimisperioodil kahju tekitas.

(204)

Seetõttu järeldas komisjon, et tagasiulatuva sissenõudmise tingimused ei ole täidetud.

(205)

Võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) 2024/2509 (28) artiklit 109, on viivisemäär juhul, kui teatav summa tuleb tagasi maksta Euroopa Liidu Kohtu otsuse alusel, Euroopa Keskpanga poolt oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatav ja Euroopa Liidu Teataja C-seerias avaldatud määr, mis kehtib iga kuu esimesel kalendripäeval.

(206)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas määruse (EL) 2016/1036 artikli 15 lõike 1 kohaselt asutatud komitee arvamusega,