(1)

Jätkusuutmatute veemajandustavade, reostuse ja kasvava nõudluse tõttu ei parane liidus vee kvaliteet ja kättesaadavus ega ka veeökosüsteemide seisund soovitud tempos. Seda suundumust süvendavad kliimamuutused ja elurikkuse vähenemine. Veekasutuspiirangud mõjutavad üha enam ühiskonda ja majandust. Sellises olukorras muutub veetõhususe parandamine hädavajalikuks.

(2)

Enamik liikmesriike peab veenappust kasvavaks probleemiks, mida on kinnitatud komisjoni aruandes nõukogule ja Euroopa Parlamendile, (1) milles antakse ülevaade Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/60/EÜ (2) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2007/60/EÜ (3) rakendamisel tehtud edusammudest. Veenappust esineb ligikaudu 34 %-l liidu territooriumist ja see mõjutab ligikaudu 40 % liidu elanikkonnast vähemalt ühel hooajal aastas (4). Veenappuse põhjuseks on vee liigkasutus ja kliimamõjud (5). Euroopa Parlament kutsus üles võtma meetmeid nende küsimuste lahendamiseks (6).

(3)

Põuad mõjutavad igal aastal keskmiselt 4 % liidu territooriumist. Globaalse keskmise temperatuuri 3 °C tõusu korral võib Lõuna- ja Edela-Euroopas jõgede suvine vooluhulk väheneda kuni 40 %. Viimastel aastakümnetel on põudade sagedus ja intensiivsus Euroopas suurenenud. Näiteks 2022. aasta ränk põud ja äärmuslik kuumus põhjustasid hinnanguliselt 40 miljardi euro suuruse majandusliku kahju, kusjuures suurim kahju registreeriti Itaalias, Hispaanias ja Prantsusmaal (7).

(4)

Jätkuvad kliimamuutused eeldatavasti süvendavad probleemi veelgi, kuna põudade sagedus ja mõju suurenevad. Struktuurse liigtarbimise ja pikaajaliste põudade suurenenud riski koosmõju ohustab veega kindlustatust, joogiveevarustust, põllumajandust, siseveelaevandust, turismi ja energiavarustust (8). Veenappus eri sektorites ning kuumuse ja põua koosmõjust tingitud põllumajandustoodangu vähenemine kuuluvad Euroopas peamiste kliimamuutustest tulenevate riskide hulka (9).

(5)

Ajavahemikul 2000–2022 vähenes aastane mageveevõtt 19 % (teatavate geograafiliste erinevustega), (10) kuid prognooside kohaselt peaks mageveevõtt elaniku kohta taas suurenema. See on tingitud järgmisest: i) kõige suurema tarbimisega sektorites, nagu energeetika ja põllumajandus, sealhulgas bioenergia, ei ole veetõhususe parandamisel tehtud piisavalt edusamme; ii) tööstuse ümberkujundamiseks ja digipöördeks on vaja rohkem magevett ning iii) halb majandamine, reostus ja kliimamuutused piiravad üha enam puhta magevee kättesaadavust sotsiaal-majanduslikuks otstarbeks. See mõjutab negatiivselt veeökosüsteemi kaitsmiseks hädavajalikke ökoloogilisi vooluhulki ning liidu majanduse konkurentsivõimet, sest majandus vajab puhast magevett sama palju, kui see vajab puhast energiat.

(6)

Euroopa Keskpanga hinnangul võivad veenappus ja kuumastress mõjutada kuni 60 % ja üleujutused kuni 20 % järelejäänud krediidiriskidest euroalal (11). Peale selle võib veega seotud kliimariskide suurenedes kasvada ka kindlustuslõhe, (12) mis raskendab veega seotud sündmuste, nagu põuad või üleujutused, järgset majanduse taastumist.

(7)

Investeerimine veetõhususse aitab tagada piisava veevarustuse peamistele, liidu strateegilise autonoomia seisukohast kriitilise tähtsusega majandussektoritele ja võib seega suurendada konkurentsivõimet, nagu on tunnistatud puhta tööstuse kokkuleppes (13). Lisaks loob veesäästupotentsiaali ärakasutamine ärivõimalusi ja aitab tarbijatel kulusid kokku hoida. Liidu tööstussektor on juba praegu veetehnoloogia arendamisel maailmas esirinnas.

(8)

2025. aastal avaldatud konkurentsivõime kompassis (14) kutsutakse liikmesriike üles tegelema kasvava veenappusega ning parandama selleks veevarude majandamise tavasid ja taristut, suurendama veetõhusust ja edendama kestlikku veekasutust. Ühisteatises ELi kriisivalmiduse strateegia kohta (15) rõhutatakse vajadust parandada liidus juurdepääsu elutähtsatele ressurssidele, nagu vesi, mis on vajalikud näiteks hädaolukordadele ja katastroofidele reageerimiseks.

(9)

Vee- ja energiaressursside vastastikune sõltuvus on kriitilise tähtsusega tegur liidu vee- ja energiasüsteemide turvalisuse ja kerksuse tagamisel.

(10)

Liidul on kohustus võtta meetmeid veetõhususe edendamiseks, mis tuleneb sellistest Euroopa ja rahvusvahelistest õigusnormidest nagu 17. märtsil 1992 Helsingis alla kirjutatud ÜRO piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsioon, 12. detsembril 2015 Pariisis alla kirjutatud Pariisi kokkuleppe artikkel 7 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/1119 (16) artikkel 5 ning ÜRO veemeetmete tegevuskava (17) raames võetud Euroopa Liidu kohustustest. Ka ÜRO kestliku arengu eesmärk nr 6.4 kohustab osalisi juba 2030. aastaks oluliselt suurendama veekasutuse tõhusust kõigis sektorites.

(11)

Vastusena kliima- ja keskkonnaprobleemidele käivitati Euroopa roheleppega (18) kooskõlastatud strateegia, mille eesmärk on saavutada järjest kliimaneutraalsem, mürgivabam, ressursitõhusam ja konkurentsivõimelisem majandus, kus majanduskasv on ressursitarbimisest lahutatud.

(12)

Liidu uues kliimamuutustega kohanemise strateegias, (19) Euroopa kliimariskide hindamise aruandes ja kliimariskide juhtimist käsitlevas teatises on antud ülevaade kliimariskide eri viisidel avalduvast mõjust ja vajadusest võtta meetmeid, kuna senine poliitika ja praeguseks võetud meetmed ei suuda kliimamuutuste tempoga sammu pidada. Veenappuse ja põudadega toimetulek on üks valdkondadest, kus tuleb tegutseda. Rõhutatakse, et magevee kättesaadavuse tagamine kestlikul viisil on kliimakerksuse seisukohast äärmiselt oluline.

(13)

Veenappusel on väga tugev mõju mereökosüsteemide seisundile ning neist sõltuvate ranniku- ja saarekogukondade ühiskondliku ja majandustegevuse elujõulisusele. Seega on vaja, et mage- ja merevee majandamine toimuks integreeritult ja tõhusalt.

(14)

Ringmajanduse tegevuskavas (20) on esitatud plaan, mille eesmärk on hoida ressursside, sealhulgas vee tarbimine planeedi võimaluste piires. Kooskõlas selle eesmärgiga võib vee ohutu taaskasutuse edendamine eri sektorites aidata kasutada ära majanduslikku potentsiaali veestressi all kannatavates piirkondades. Samuti võib see vähendada vajadust kulukate taristuprojektide, näiteks uute veehoidlate või magestusjaamade järele, mis omakorda tähendab pikaajalist kokkuhoidu, ettevõtjate suuremat vastupanuvõimet veepuuduse suhtes ning väiksemaid tegevusriske.

(15)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2024/1781 (21) võimaldab kehtestada peaaegu kõigi füüsiliste toodete kategooriate puhul ökodisaininõuded, millele tooted peavad vastama, et parandada mitmesuguseid tooteaspekte, sealhulgas veekasutust ja veekasutuse tõhusust. Käesoleva soovituse elemendid aitavad kaasa selle määruse rakendamisele.

(16)

Käesolevas soovituses esitatakse suunised elementide kohta, mida ei ole liidu veealastes õigusaktides, st Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides 2000/60/EÜ, (EL) 2020/2184, (22) (EL) 2024/3019 (23) ja (EL) 2024/1785 (24) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2020/741 (25) terviklikult käsitletud.

(17)

Veetõhususe edendamiseks on asjakohane määrata kindlaks põhimõtted ja soovitused, mis peaksid olema aluseks liidu ja liikmesriikide tulevastele meetmetele, et tagada veesäästupotentsiaali süstemaatilisem arvessevõtmine otsuste tegemisel ja vee vastutustundlikum kasutamine kõigis sektorites.

(18)

Veetõhususe esikohale seadmise põhimõtte eesmärk on tagada veetarbimise pikaajaline jätkusuutlikkus, pidades silmas, et looduslikud mageveevarud on piiratud ja vähenevad jätkuva globaalse soojenemise tõttu veelgi. Veetõhusust parandavad meetmed peaksid tuginema kulude-tulude, sealhulgas majanduslike, keskkonnaalaste ja ühiskondlike välismõjude analüüsile, ning võtma ühtlasi arvesse subsidiaarsust, proportsionaalsust, õiglust ja võrdsust.

(19)

Selleks et kiirendada veetõhususe esikohale seadmise põhimõtte kohaldamist ja edendada veetõhusate meetmete ulatuslikku kasutuselevõttu, on vaja kehtestada suunavad eesmärgid. Seepärast tuleks julgustada liikmesriike seadma oma eesmärgid veetõhususe parandamiseks, lähtudes oma riigi oludest.

(20)

Veetõhususe esikohale seadmise põhimõtte rakendamisel tuleks parimal viisil kasutada uusi tehnoloogialahendusi, nagu digitaalsed nutiarvestid ja andurid lekete, sealhulgas joogiveetaristu lekete avastamiseks ja haldamiseks, nagu on nõutud direktiivi (EL) 2020/2184 artikli 4 lõikes 3.

(21)

Kui veetõhusust parandavaid meetmeid tuleb ressursside piiratuse tõttu võtta järk-järgult, tuleks alustada kõige rohkem vett tarbivatest või suurima veesäästupotentsiaaliga sektoritest ning enne teha kompromisside hindamine, eelkõige seoses strateegiliste sektoritega, lähtudes samal ajal veepoliitiliste lahenduste tähtsuse järjekorrast. Need sektorid on eri valglate ja põhjaveekihtide lõikes vältimatult erinevad.

(22)

Veetõhusust parandavad meetmed tuleks lisada veemajanduskavade meetmeprogrammidesse. Need meetmed aitavad saavutada veesäästu ja soovitud edu veemajanduse kerksuse suunas ainult siis, kui need on osa terviklikust lähenemisviisist. Kaasnevate juhtimismeetmete ja majandushoobade kasutamisega saab hoida ära nn tagasilöögiefekti ning nii võib suurem veetõhusus viia veebilansi püsiva paranemiseni. Veetõhususe strateegiad peaksid alati olema kooskõlas riiklike kliimakohanemisstrateegiatega,