(1)

Liit sõlmis Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (edaspidi „konventsioon“) nõukogu otsusega (EL) 2023/1075 (1) seoses liidu institutsioonide ja avaliku haldusega ning nõukogu otsusega (EL) 2023/1076 (2) seoses küsimustega, mis puudutavad õigusalast koostööd kriminaalasjades, varjupaika ja mittetagasisaatmist, niivõrd kui need küsimused kuuluvad liidu ainupädevusse, ning konventsioon jõustus liidu suhtes 1. oktoobril 2023.

(2)

Konventsiooni artikli 66 lõike 1 kohaselt jälgib naistevastase vägivallaga ja perevägivallaga võitlemise eksperdirühm (edaspidi „GREVIO“) konventsiooni rakendamist konventsiooniosaliste poolt (edaspidi „konventsiooniosalised“). Konventsiooni artikli 68 lõike 11 kohaselt võtab GREVIO vastu aruande ja järeldused meetmete kohta, mida asjaomane konventsiooniosaline rakendab konventsiooni sätete elluviimiseks.

(3)

Konventsiooniosaliste komisjon (edaspidi „komisjon“) võib võtta kooskõlas konventsiooni artikli 68 lõikega 12 vastu asjaomasele konventsiooniosalisele adresseeritud soovitusi, tuginedes GREVIO aruandele ja järeldustele. Kõnealustes soovitustes eristatakse meetmeid, mida tuleb võtta niipea kui võimalik, koos nõudega võetud meetmetest komisjonile kolme aasta jooksul aru anda, ja meetmeid, mis on küll olulised, kuid mille rakendamine ei ole nii kiireloomuline. Selle kolmeaastase ajavahemiku lõpus peab asjaomane konventsiooniosaline esitama komisjonile aruande konventsiooni kümnes konkreetses valdkonnas võetud meetmete kohta. Esitatud aruande ja lisateabe põhjal võtab komisjon vastu oma sekretariaadi vormistatud järeldused kõnealuste soovituste rakendamise kohta.

(4)

Konventsiooni artikli 68 lõike 3 kohaselt jagatakse GREVIO esialgsele lähteolukorra hindamise menetlusele järgnevad hindamismenetlused voorudeks (edaspidi „temaatilised hindamisvoorud“). Esimese temaatilise hindamisvooru pealkiri on „Building Trust by Delivering Support, Protection and Justice“ (Usalduse loomine toetuse, kaitse ja õigusemõistmise kaudu) ning selles käsitletakse konventsiooni 20 artiklit, nimelt artikleid 3, 7, 8, 11, 12, 14, 15, 16, 18, 20, 22, 25, 31, 48, 49, 50, 51, 52, 53 ja 56. Komisjon võttis oma 17. koosolekul 17. detsembril 2024 vastu otsuse soovituste kohta, mille komisjon peab vastu võtma tuginedes esimese temaatilise hindamisvooru raames vastu võetud GREVIO aruannetele, mis on esitatud dokumendis IC-CP(2024)10 rev.

(5)

Komisjon võtab oma 18. koosolekul 5.–6. juunil 2025 eeldatavasti vastu kaheksa soovituste eelnõu, mis põhinevad esimesel temaatilisel hindamisvoorul, ja kaks järelduste eelnõu konventsiooni rakendamise kohta kümne konventsiooniosalise poolt (vastavalt „soovituste eelnõud“ ja „järelduste eelnõud“ ning koos „kavandatavad aktid“):

(6)

Kavandatavad aktid käsitlevad konventsiooni selliste sätete rakendamist, mis on seotud õigusalase koostööga kriminaalasjades, näiteks naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite kaitse ja toetamise küsimused. Järelduste eelnõudes käsitletakse konventsiooni selliste sätete rakendamist, mis käsitlevad varjupaika ning mittetagasisaatmist. Kõnealused küsimused on hõlmatud liidu õigustikuga, eelkõige nõukogu direktiiviga 2003/86/EÜ, (3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiividega 2012/29/EL, (4) (EL) 2024/1346 (5) ja (EL) 2024/1385 (6) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2024/1348 (7). Kavandatavatel aktidel on õiguslik toime, sest nad võivad otsustavalt mõjutada liidu õiguse sisu, kuna nad võivad mõjutada konventsiooni asjakohaste sätete tõlgendamist tulevikus. Seepärast on asjakohane määrata kindlaks liidu nimel komisjonis võetav seisukoht küsimustes, mis puudutavad õigusalast koostööd kriminaalasjades, varjupaika ja mittetagasisaatmist.

(7)

Tuleb märkida, et konventsiooni teatavate artiklitega seotud soovitused kuuluvad üksnes osaliselt liidu pädevusse. Seega ei tohiks käesolev otsus kõnealuste artiklite puhul piirata liikmesriikide pädevust, näiteks konventsiooni artiklite 49 ja 50 kohta antavate soovituste puhul ei tohiks käesolev otsus piirata liikmesriikide pädevust oma õigussüsteemide sisemisel korraldusel ja haldamisel, konventsiooni artiklite 11 ja 20 kohta antavate soovituste puhul ei tohiks käesolev otsus piirata liikmesriikide pädevust oma tervishoiuteenuste ja arstiabi korraldamisel ja kättesaadavaks tegemisel, konventsiooni artikli 14 kohta antavate soovituste puhul ei tohiks käesolev otsus piirata liikmesriikide pädevust õppe sisu ja haridussüsteemide korralduse osas ning konventsiooni artikli 31 kohta antavate soovituste puhul ei tohiks käesolev otsus piirata liikmesriikide pädevust perekonnaõiguse valdkonnas.

(8)

Albaania puhul sisaldab soovituste eelnõu ettepanekut tagada, et naistevastase vägivalla kõigi vormide ennetamise ja tõkestamise asjakohastele poliitikasuundadele ja meetmetele oleks tagatud piisav ja kestlik rahastamine, sealhulgas läbipaistvate menetluste kaudu, et tagada naiste õigustega tegelevate organisatsioonide rahastamine (konventsiooni artikkel 8); edendada teadlikkuse suurendamise kampaaniaid või programme ja hinnata korrapäraselt nende mõju (konventsiooni artikkel 12); tagada asjaomaste spetsialistide koolitamine ja sellise koolituse järelmeetmed (konventsiooni artikkel 15); laiendada praeguseid vägivallatsejatele suunatud programme ja võtta kasutusele programmid, mis on suunatud konkreetselt seksuaalvägivalla toimepanijatele (konventsiooni artikkel 16); tagada vägivallaohvritele juurdepääs igakülgsetele tervishoiuteenustele (konventsiooni artikkel 20); suurendada naisohvritele, eelkõige erivajadustega naistele mõeldud teenuste rahastamist ja arvu (konventsiooni artikkel 20); tagada piisavad spetsialiseeritud tugiteenused kõigile naisohvritele ja nende lastele, olenemata nende valmisolekust vägivallast teatada, ning tagada riiklike tugitelefonide rahastamine (konventsiooni artikkel 22); tagada, et seksuaalvägivalla ohvritel oleks juurdepääs kohtumeditsiinilisele läbivaatusele, mis ei sõltu nende valmisolekust kuriteost teatada, ning et kohtuekspertiisi tõendeid säilitatakse nõuetekohaselt (konventsiooni artikkel 25); võtta meetmeid, et kaotada kohustuslik lepitusmenetlus kõigis naistevastase vägivallaga seotud kriminaalasjades (konventsiooni artikkel 48); suurendada õiguskaitseametnike suutlikkust, teadmisi ja reageerimist, et saavutada õigeaegne ja ohvritundlik reageerimine ning võtta meetmeid naisohvrite poolt teatamise soodustamiseks (konventsiooni artiklid 49 ja 50); tagada, et kõigi konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivallavormidega seotud juhtumite puhul ja koostöös kõigi asjaomaste asutustega kohaldatakse riskihindamismenetlusi (konventsiooni artikkel 51); kasutada paremini ära hädaolukorras rakendatavaid tõkendeid ning neid jälgida ja täita (konventsiooni artikkel 52); tagada, et lähenemiskeelud on kõigile ohvritele kättesaadavad ja juurdepääsetavad, ning tagada selliste keeldude täitmine ja jälgimine, sealhulgas rikkumiste eest määratavate karistuste abil (konventsiooni artikkel 53), ning hinnata kaitsemeetmete rakendamist ja tagada nende kooskõla konventsiooniga (konventsiooni artikkel 56). Kuna kõnealuste soovituste eelnõu on kooskõlas liidu poliitika ja eesmärkidega kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas ega tekita probleeme seoses liidu õigusega, peaks liidu seisukoht olema mitte esitada vastuväiteid kõnealuste soovituste vastuvõtmisele.

(9)

Austria puhul sisaldab soovituste eelnõu ettepanekut võtta vastu ja ühtlustada mõiste „perevägivald“ määratlus (konventsiooni artikkel 3); töötada välja pikaajaline terviklik tegevuskava / strateegiline poliitikadokument kõigi konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivallavormide kohta (konventsiooni artikkel 7); kohandada andmekategooriaid kohtusüsteemis kasutamiseks ning koguda andmeid nende naiste ja tütarlaste arvu kohta, kes pöörduvad sotsiaalteenuste osutajate poole (konventsiooni artikkel 11); suurendada jõupingutusi eelarvamuste ja soostereotüüpide väljajuurimiseks Austria ühiskonnas ennetusmeetmete, sealhulgas teadlikkuse suurendamise kampaaniate või programmide kaudu, et teavitada ohvreid tugiteenuste kättesaadavusest ja hinnata nende mõju (konventsiooni artikkel 12); tagada, et asjaomased spetsialistid saaksid asjakohast koolitust (konventsiooni artikkel 15); tagada ohvritele juurdepääs tugiteenustele (sealhulgas eluasemele) ja tagada vigastusi dokumenteerivate kohtumeditsiiniliste aruannete väljastamine (konventsiooni artikkel 20); tagada piisava arvu varjupaigakohtade kättesaadavus kogu riigis (konventsiooni artikkel 22); luua kogu riigis seksuaalvägivalla ohvrite vastuvõtukeskused ja tagada seksuaalvägivalla ohvritele tõhus tugi (konventsiooni artikkel 25); tugevdada teabevahetust asjaomaste pädevate asutuste vahel lapse hooldus- ja külastusõigustega seotud juhtumite puhul (konventsiooni artikkel 31) ning tagada lähenemiskeelu kasutamine ja vältida lünki tõkendi ja lähenemiskeelu vahel (konventsiooni artikkel 53). Kuna kõnealuste soovituste eelnõu on kooskõlas liidu poliitika ja eesmärkidega kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas ega tekita probleeme seoses liidu õigusega, peaks liidu seisukoht olema mitte esitada vastuväiteid kõnealuste soovituste vastuvõtmisele.

(10)

Taani puhul sisaldab soovituste eelnõu ettepanekut tagada, et naistevastase vägivalla vormide asjakohased määratlused oleksid konventsiooniga kooskõlas (konventsiooni artikkel 3); töötada välja pikaajaline riiklik strateegia kooskõlas konventsiooniga (konventsiooni artikkel 7); tagada asjakohane rahaliste vahendite eraldamine, sealhulgas perevägivalla ohvrite varjupaikade jaoks (konventsiooni artikkel 8); tagada kogutud andmete liigitamine ja konfidentsiaalsus (konventsiooni artikkel 11); seada ennetusalgatustes esikohale sootundlik lähenemisviis (konventsiooni artikkel 12); tagada asjaomastele spetsialistidele süstemaatilise alg- ja täiendkoolituse pakkumine (konventsiooni artikkel 15); luua institutsioonilised koostööstruktuurid, et tagada tulemuslik asutustevaheline koostöö (konventsiooni artikkel 18); tagada juurdepääs psühholoogilisele nõustamisele, varjupaikade kvaliteedistandardid, juurdepääsetavus ja rahaline kestlikkus ning tagada seksuaalvägivalla ohvritele vajalik tugi (konventsiooni artiklid 22 ja 25); suurendada kriminaalõigussüsteemis osalejate teadlikkust uutest kriminaalõiguse alastest õigusaktidest (konventsiooni artiklid 49 ja 50); tagada, et riskihindamist korraldatakse koostöös asjaomaste osalejatega (konventsiooni artikkel 51); suurendada hädaolukorras rakendatavate tõkendite ja lähenemiskeeldude kasutamist, jälgida nende täitmise määra ja tagada karistused rikkumiste korral (konventsiooni artiklid 52 ja 53) ning tagada ohvrikaitsemeetmete nõuetekohane rakendamine uurimistes ja kohtumenetlustes (konventsiooni artikkel 56). Kuna kõnealuste soovituste eelnõu on kooskõlas liidu poliitika ja eesmärkidega kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas ega tekita probleeme seoses liidu õigusega, peaks liidu seisukoht olema mitte esitada vastuväiteid kõnealuste soovituste vastuvõtmisele.

(11)

Soome puhul sisaldab soovituste eelnõu ettepanekut töötada välja pikaajaline riiklik strateegia, et tagada terviklik ja koordineeritud lähenemisviis (konventsiooni artikkel 7); tagada ohvritele spetsialiseeritud tuge pakkuvatele valitsusvälistele organisatsioonidele piisav riiklik rahastamine ja kestlikud rahastamismehhanismid (konventsiooni artikkel 8); kehtestada standarditud andmekategooriad ja ühtlustada andmekogumissüsteemid (konventsiooni artikkel 11); korraldada korrapäraselt teadlikkuse suurendamise kampaaniaid (konventsiooni artikkel 12); tagada asjaomastele spetsialistidele süstemaatiline koolitus (konventsiooni artikkel 15); luua perevägivalla toimepanijatele suunatud programmid (konventsiooni artikkel 16); luua asjaomaste osalejate vahel institutsioonilised asutustevahelised koordineerimisstruktuurid (konventsiooni artikkel 18); luua tugiteenused, et hõlbustada ohvrite taastumist ja iseseisvumist (konventsiooni artikkel 20); suurendada varjupaikade arvu ja neile juurdepääsu (konventsiooni artikkel 22); tagada seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste geograafiline jaotus, et tagada toetus kõigile seksuaalvägivalla ohvritele (konventsiooni artikkel 25); tagada, et vahendamine ei mõjutaks negatiivselt kriminaaluurimisi ega takistaks ohvrite juurdepääsu õiguskaitsele (konventsiooni artikkel 48); tagada, et õiguskaitseasutused saaksid asjakohast koolitust, et õigel ajal ja asjakohaselt reageerida naistevastase vägivalla juhtumitele ning neid uurida (konventsiooni artiklid 49 ja 50); võtta meetmeid süstemaatiliselt kohaldatava standarditud riskihindamismehhanismi loomiseks (konventsiooni artikkel 51) ning suurendada hädaolukorras rakendatavate tõkendite ja lähenemiskeeldude kasutamist ning tugevdada selliste keeldude jälgimist (konventsiooni artiklid 52 ja 53). Kuna kõnealuste soovituste eelnõu on kooskõlas liidu poliitika ja eesmärkidega kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas ega tekita probleeme seoses liidu õigusega, peaks liidu seisukoht olema mitte esitada vastuväiteid kõnealuste soovituste vastuvõtmisele.

(12)

Monaco puhul sisaldab soovituste eelnõu ettepanekut võtta vastu perevägivalla määratlus, mis on kooskõlas konventsiooniga (konventsiooni artikkel 3); töötada välja pikaajaline üldstrateegia, et saavutada terviklik ja koordineeritud poliitiline lähenemisviis (konventsiooni artikkel 7); jätkata andmete kogumise arendamist kõigi konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate naistevastase vägivalla vormide kohta (konventsiooni artikkel 11); laiendada perevägivalla ennetamise meetmeid, et need hõlmaksid ka muid konventsiooniga hõlmatud vägivallavorme (konventsiooni artikkel 12); võtta meetmeid, et suurendada teadlikkust naistevastasest vägivallast koolides (konventsiooni artikkel 14); luua vägivalla toimepanijatele suunatud programmid (konventsiooni artikkel 16); luua vägivalla ohvriks langenud naiste jaoks riiklik tugitelefon ning jätkata spetsialiseeritud teenuste arendamist konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivallaohvrite jaoks (konventsiooni artikkel 22); luua seksuaalvägivalla kriisiabikeskus ja seksuaalvägivalla ohvrite vastuvõtukeskus (konventsiooni artikkel 25); tagada, et kriminaalmenetluses osalevatel spetsialistidel on piisavad teadmised ja nad saavad sootundlikku koolitust (konventsiooni artiklid 49 ja 50); standardida asjaomaste teenuste jaoks kõigi konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivallavormidega seotud kooskõlastatud riskihindamise tava (konventsiooni artikkel 51) ning tagada ohvrite õiguste kaitse uurimise ja kohtumenetluse ajal (konventsiooni artikkel 56). Kuna kõnealuste soovituste eelnõu on kooskõlas liidu poliitika ja eesmärkidega kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas ega tekita probleeme seoses liidu õigusega, peaks liidu seisukoht olema mitte esitada vastuväiteid kõnealuste soovituste vastuvõtmisele.

(13)

Montenegro puhul sisaldab soovituste eelnõu ettepanekut tagada naistevastase vägivalla ennetamisele ja tõkestamisele suunatud poliitika, meetmete ja õigusaktide jaoks asjakohased inim- ja finantsressursid ning tagada valitsusväliste organisatsioonide kestlik rahastamine (konventsiooni artikkel 8); tagada, et kõik asjaomased sidusrühmad koguksid ja liigitaksid andmeid, ning ühtlustada andmete kogumist (konventsiooni artikkel 11); suurendada jõupingutusi korrapäraste ennetusmeetmete rakendamiseks, korraldada teadlikkuse suurendamise kampaaniaid ja rõhutada suurenenud vägivallaohtu, millega intersektsionaalse diskrimineerimise ohvrid kokku puutuvad (konventsiooni artikkel 12); tagada naistevastase vägivalla alane alg- ja täienduskoolitus kõigile asjaomastele spetsialistidele (konventsiooni artikkel 15); töötada välja ja laiendada perevägivalla toimepanijatele ja seksuaalvägivalla toimepanijatele suunatud programme (konventsiooni artikkel 16); tagada, et tervishoiuteenuse osutajad seaksid esikohale naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvriks langenud naised ning austaksid nende eraelu puutumatust (konventsiooni artikkel 20); edendada asutustevahelist koostööd (konventsiooni artikkel 18); suurendada ohvritele spetsialiseeritud tugiteenuste kättesaadavust (konventsiooni artikkel 22); luua kogu riigis seksuaalvägivalla kriisiabikeskused (konventsiooni artikkel 25); tagada naistevastase vägivalla alase teabe jagamine asjaomaste kohtute vahel tsiviilkohtumenetluses (konventsiooni artikkel 31); uurida tõhusalt ja aegsasti naistevastase vägivalla ja perevägivalla tegusid ning esitada nende eest süüdistusi, sealhulgas tagades, et asjaomastel spetsialistidel oleksid nõutavad eksperditeadmised (konventsiooni artiklid 49 ja 50); tagada, et koostöös asjaomaste pädevate asutustega tehakse perevägivalla juhtumite puhul süstemaatiliselt riskihindamisi (konventsiooni artikkel 51); tagada, et kõigile naistevastase vägivalla ohvritele, sealhulgas lastele, on kättesaadavad hädaolukorras rakendatavad tõkendid (konventsiooni artikkel 52); tagada lähenemiskeelu tõhus järelevalve ja rikkumiste eest karistamine (konventsiooni artikkel 53) ning tagada olemasolevate kaitsemeetmete tõhus kasutamine ja kehtestada täiendavad kaitsemeetmed kooskõlas konventsiooniga (konventsiooni artikkel 56). Kuna kõnealuste soovituste eelnõu on kooskõlas liidu poliitika ja eesmärkidega kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas ega tekita probleeme seoses liidu õigusega, peaks liidu seisukoht olema mitte esitada vastuväiteid kõnealuste soovituste vastuvõtmisele.

(14)

Hispaania puhul sisaldab soovituste eelnõu ettepanekut tagada naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise praeguse poliitika rakendamine ning kaasata valitsusvälised organisatsioonid poliitika kujundamisse ning poliitika ja meetmete hindamisse (konventsiooni artikkel 7); tagada kogutud andmete liigitamine ja ühtlustada andmete kogumist (konventsiooni artikkel 11); õpetada lastele nõusoleku keskset rolli seksuaalsuhetes (konventsiooni artikkel 14); tõhustada kõigi asjaomaste spetsialistide koolitamist (konventsiooni artikkel 15); parandada vägivallatsejatele suunatud programmide vastavust konventsioonile (konventsiooni artikkel 16); luua kõigi asjaomaste osalejatega asutustevahelise koostöö mehhanismid kõigi konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivallavormide puhul ning luua asjakohasel juhul ühtse kontaktpunkti teenused (konventsiooni artikkel 18); tagada kõigile seksuaalvägivalla ohvritele juurdepääs tugiteenustele (konventsiooni artikkel 25); tugevdada teabe jagamist tsiviil- ja kriminaalkohtute vahel ning tõhustada meetmeid, et tagada järelevalve all toimuvate külastuste keskuste piisav rahastamine (konventsiooni artikkel 31); käsitleda tegureid, mis takistavad ohvritel vägivallast teatamist ja mis toovad kaasa taasohvristamise (konventsiooni artiklid 49 ja 50); tagada, et pädevatel asutustel oleks kooskõlas konventsiooniga võimalik kasutada hädaolukorras rakendatavaid tõkendeid (konventsiooni artikkel 52) ning võtta meetmeid lähenemiskeelu rikkumiste nõuetekohaseks käsitlemiseks (konventsiooni artikkel 53). Kuna kõnealuste soovituste eelnõu on kooskõlas liidu poliitika ja eesmärkidega kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas ega tekita probleeme seoses liidu õigusega, peaks liidu seisukoht olema mitte esitada vastuväiteid kõnealuste soovituste vastuvõtmisele.

(15)

Rootsi puhul sisaldab soovituste eelnõu ettepanekut tagada, et naistevastase vägivalla poliitikas võetaks arvesse intersektsionaalse diskrimineerimisega kokku puutuvate ohvrite vajadusi, hinnataks strateegiaid seoses nende mõjuga ja rakendataks naistevastase vägivalla soopõhist mõistmist (konventsiooni artiklid 3 ja 7); tagada kestlik rahastamistase naiste õigustega tegelevatele organisatsioonidele, kes osutavad spetsialiseeritud tugiteenuseid (konventsiooni artikkel 8); ühtlustada andmete kogumist ja tagada andmete liigitamine (konventsiooni artikkel 11); tagada ulatuslikumad ennetusmeetmed naistevastase vägivalla kõigi vormide puhul (konventsiooni artikkel 12); pakkuda asjaomastele spetsialistidele süstemaatilist koolitust kõigi konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivallavormide kohta ja hinnata seda koolitust (konventsiooni artikkel 15); töötada välja vägivallatsejatele suunatud programmide miinimumnõuded kooskõlas konventsiooniga ja tagada nende hindamine (konventsiooni artikkel 16); võtta kasutusele koordineerimis- ja koostöömehhanismid asjaomaste asutuste vahel ja võimaluse korral ühes ja samas kohas (konventsiooni artikkel 18); tagada, et sotsiaalteenused pakuvad kõigile ohvritele piisavat tuge ja abi, sealhulgas tuge praktilistes küsimustes (konventsiooni artikkel 20); suurendada kõigi ohvrite ja nende laste jaoks varjupaikade kättesaadavust ja tagada neile juurdepääs (konventsiooni artikkel 22); tagada kogu riigis piisav arv seksuaalvägivalla kriisiabikeskusi ja/või seksuaalvägivalla ohvrite keskusi (konventsiooni artikkel 25); tagada turvalised ruumid, kus saavad toimuda järelevalve all külastused koos koolitatud spetsialistidega (konventsiooni artikkel 31); tugevdada politsei suutlikkust reageerida ja uurida naistevastase vägivalla kõiki vorme, sealhulgas digikeskkonnas, ning võtta meetmeid, et julgustada intersektsionaalse diskrimineerimise ohus olevaid naisi juhtumitest teatama (konventsiooni artiklid 49 ja 50); tagada, et ohvrite ja nende laste suhtes tehakse süstemaatiliselt ja kooskõlastatult riskihindamisi (konventsiooni artikkel 51), ning võtta meetmeid tagamaks, et hädaolukorras rakendatavad tõkendid, lähenemiskeelud (ühise eluruumi kontaktikeelud) antakse välja kiiresti ja need jõustuvad kohe, sealhulgas laste osas, seda jälgitakse tõhusalt ja sellega kaasnevad asjakohased karistused (konventsiooni artiklid 52 ja 53). Kuna kõnealuste soovituste eelnõu on kooskõlas liidu poliitika ja eesmärkidega kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas ega tekita probleeme seoses liidu õigusega, peaks liidu seisukoht olema mitte esitada vastuväiteid kõnealuste soovituste vastuvõtmisele.

(16)

San Marino puhul sisaldab järelduste eelnõu ettepanekut toetada kodanikuühiskonna organisatsioone, tagades kestliku rahastamise koostöömehhanismide loomiseks, ning tagada, et riiklik koordineeriv organ koordineerib oma tegevust kodanikuühiskonna organisatsioonidega (konventsiooni artiklid 9 ja 10); parandada liigitatud andmete kogumist ühise andmekogumissüsteemi alusel, viia korrapäraselt läbi ohvriuuringuid ja edendada teadusuuringuid (konventsiooni artikkel 11) ning täita konventsiooni artikli 59 nõudeid, mis on seotud naistevastase vägivalla ohvrite elanikustaatusega (konventsiooni artikkel 59). Kuna kõnealuste järelduste eelnõu on kooskõlas liidu poliitika ja eesmärkidega kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö, varjupaiga ja mittetagasisaatmise valdkonnas ega tekita probleeme seoses liidu õigusega, peaks liidu seisukoht olema mitte esitada vastuväiteid kõnealuste järelduste vastuvõtmisele.

(17)

Sloveenia puhul sisaldab järelduste eelnõu ettepanekut määrata koordineeriva organi roll täielikult institutsioonilistele üksustele ning tagada vajalikud inim- ja finantsressursid (konventsiooni artikkel 10); tagada igakülgne andmekogumine kõigi konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivallavormide kohta (konventsiooni artikkel 11); tõhustada teabevahetust tsiviil- ja kriminaalkohtute vahel (konventsiooni artikkel 31); tagada õiguskaitseasutuste kiire ja asjakohane reageerimine naistevastasele vägivallale (artiklid 49 ja 50) ning järgida konventsiooni seoses abielusisese vägistamise eest ex officio (ametikohustusliku) vastutusele võtmisega (konventsiooni artikkel 55). Kuna kõnealuste järelduste eelnõu on kooskõlas liidu poliitika ja eesmärkidega kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas ega tekita probleeme seoses liidu õigusega, peaks liidu seisukoht olema mitte esitada vastuväiteid kõnealuste järelduste vastuvõtmisele.

(18)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 kohaselt, ja ilma et see piiraks kõnealuse protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Iirimaa käesoleva otsuse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(19)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva otsuse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,

1)

Albaaniale esitatavad soovitused usalduse suurendamiseks toetuse, kaitse ja õigusemõistmise kaudu Istanbuli konventsiooni alusel, mis on esitatud dokumendis IC-CP(2025)2-prov;

2)

Austriale esitatavad soovitused usalduse suurendamiseks toetuse, kaitse ja õigusemõistmise kaudu Istanbuli konventsiooni alusel, mis on esitatud dokumendis IC-CP(2025)3-prov;

3)

Taanile esitatavad soovitused usalduse suurendamiseks toetuse, kaitse ja õigusemõistmise kaudu Istanbuli konventsiooni alusel, mis on esitatud dokumendis IC-CP(2025)4-prov;

4)

Soomele esitatavad soovitused usalduse suurendamiseks toetuse, kaitse ja õigusemõistmise kaudu Istanbuli konventsiooni alusel, mis on esitatud dokumendis IC-CP(2025)5-prov;

5)

Monacole esitatavad soovitused usalduse suurendamiseks toetuse, kaitse ja õigusemõistmise kaudu Istanbuli konventsiooni alusel, mis on esitatud dokumendis IC-CP(2025)6-prov;

6)

Montenegrole esitatavad soovitused usalduse suurendamiseks toetuse, kaitse ja õigusemõistmise kaudu Istanbuli konventsiooni alusel, mis on esitatud dokumendis IC-CP(2025)7-prov;

7)

Hispaaniale esitatavad soovitused usalduse suurendamiseks toetuse, kaitse ja õigusemõistmise kaudu Istanbuli konventsiooni alusel, mis on esitatud dokumendis IC-CP(2025)8-prov;

8)

Rootsile esitatavad soovitused usalduse suurendamiseks toetuse, kaitse ja õigusemõistmise kaudu Istanbuli konventsiooni alusel, mis on esitatud dokumendis IC-CP(2025)9-prov;

9)

konventsiooniosaliste komisjoni järeldused San Marinot käsitlevate soovituste rakendamise kohta, mis on esitatud dokumendis IC-CP(2025)10-prov, ja

10)

konventsiooniosaliste komisjoni järeldused Sloveeniat käsitlevate soovituste rakendamise kohta, mis on esitatud dokumendis IC-CP(2025)11-prov.