(1)

Ohtlike kaupade, sealhulgas nafta veoga seotud hiljutised arengud, mis on tingitud meretransporti mõjutavatest geopoliitilistest konfliktidest, tekitavad tõsist muret. Eelkõige kujutab Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) assamblee resolutsioonis A.1192(33) määratletud nn hämar- või varilaevastik, mis koosneb sageli nõuetele mittevastavatest laevadest, endast märkimisväärset ohtu meresõiduohutusele ja mereökosüsteemidele.

(2)

Hinnangute kohaselt on hämar- või varilaevastik viimastel aastatel kasvanud 70 % ja koosneb umbes 600 laevast. Hämar- või varilaevastiku läbipaistmatu käitamine tekitab raskusi, eelkõige tunnistuste, sealhulgas kindlustustunnistuste staatuse kindlaksmääramisel ja kontrollimisel. Nafta transpordimahu suurenemine selliste ohtlike ja kindlustamata laevadega kahjustab IMO väljatöötatud eeskirjade raames kehtivaid ohutus- ja keskkonnastandardeid.

(3)

Seetõttu peetakse liikmesriikide Euroopa rannajoone suuremat kokkupuudet keskkonnakahjudega, mis tulenevad hämar- või varilaevastiku intensiivsemast tegevusest ning mis suurendab mereõnnetuste ja -intsidentide riski, vastuvõetamatuks ohuks inimelude ohutusele merel ja keskkonnale.

(4)

Õiguslikud võimalused vastutuse määramiseks või hüvitise saamiseks intsidendi korral võivad olla piiratud laevade ebaselge omandisuhte ja kindlustuskaitse tõttu, pannes seega võimalikust lekkest põhjustatud kahju hüvitamise koormuse mõjutatud liikmesriikidele ja liidule.

(5)

Ilma et see piiraks rahvusvahelisest õigusest tulenevate nõuete kohaldamist, sisaldab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/20/EÜ (2) laevaomanike kindlustuse kohta merinõuete korral sätteid, mis käsitlevad merekindlustust tõendavatest dokumentidest teatamist mis tahes laeva puhul (olenemata lipuriigist), mis sõidab mis tahes ELi liikmesriigi sadamasse, samuti ELi liikmesriikide territoriaalvetes. Direktiiv ei hõlma siiski läbisõidul olevaid laevu.

(6)

Direktiivi 2002/59/EÜ artiklis 5 on nõutud, et kõik laevad, mis sisenevad mis tahes ELi liikmesriigi või liikmesriikide käitatava kohustuslike laevaettekannete süsteemi piirkonda, peavad nõutava teabe esitamisel järgima seda süsteemi. Lisaks on artiklis 16 nõutud, et laevu, mis ei teata rahvusvaheliste või ELi eeskirjade kohaselt kindlustustunnistustest või finantstagatistest või millel need puuduvad, loetakse laevadeks, mis tekitavad võimaliku ohu laevasõidule või meresõiduohutusele, inimeludele või keskkonnale.

(7)

Kehtivate nõuetega ei ole piisavalt hõlmatud olukorrad, kui laev, olenemata oma lipust, seilab läbisõidul mööda liikmesriigi rannikut, kuid ei sisene ühegi liikmesriigi sadamasse, aga temaga on vaja tegeleda.

(8)

Hiljutised rahvusvahelised arengud rõhutavad vajadust jõuliste meetmete järele kindlustamata ja ohtlike laevade põhjustatud riskidega tegelemiseks. IMO assamblee resolutsioonis A.1192(33) (detsember 2023) nõutakse tungivalt meetmeid, et ära hoida hämar- või varilaevastiku ebaseaduslik tegevus merendussektoris. IMO juriidilise komitee läbivaadatud suunistega (LEG.1/Circ.16, juuni 2024) kehtestati ajakohastatud standardid tsiviilvastutuskindlustuse tunnistuste tunnustamiseks ja finantstagatiste pakkujate, sealhulgas reederite vabatahtlike kindlustusfondide (P&I klubid) valideerimiseks, samal ajal kui fondi ja täiendava fondi assamblee 1992. aasta resolutsioonidega (vastavalt resolutsioonid nr 14 ja nr 6, november 2024) tugevdatakse 1992. aasta tsiviilvastutuse konventsiooni, 1992. aasta fondi konventsiooni ja täiendava fondi protokolliga kehtestatud rahvusvahelist vastutus- ja hüvitamiskorda. Selleks et tagada kooskõla nende rahvusvaheliste standarditega ja tõhusalt tegeleda esilekerkivate riskidega, on vaja ajakohastada direktiivi 2002/59/EÜ, et kajastada neid arenguid.

(9)

Selleks et parandada meresõiduohutust ja reostuseks valmisolekut ning võimaldada rannikuriikidel tõhusalt jälgida mereliiklust, eelkõige ohtlikke või saastavaid kaupu, näiteks naftat vedavaid laevu, on IMO loonud mitu kohustuslike laevaettekannete süsteemi. Nende süsteemide eesmärk on hõlbustada laevade liikumise ja lastiga seotud olulise teabe vahetamist, tagades asjaomaste asutuste kiire teavitamise. Liidus edastatakse seda teavet riiklike teatamissüsteemide kaudu, mis on ühendatud liidu meresõiduohutuse teabevahetussüsteemiga SafeSeaNet. Direktiivi 2002/59/EÜ I lisa punktis 4 on esitatud teave, mida laevad peavad ametiasutustele asjakohaste teatamissüsteemide kaudu esitama. Muutuvate käitamis- ja ohutusvajaduste rahuldamiseks on vaja kõnealust lisa muuta, et lisada sellesse uus teave, täpsemalt teave kindlustustunnistuste kohta, mida peetakse asendamatuks meresõiduohutuse, keskkonnakaitse ja hädaolukordadele tõhusa reageerimise tagamiseks.

(10)

Direktiivi 2002/59/EÜ tuleks seetõttu vastavalt muuta,

„— X.

muu teave: