(1)

Tooted vajavad kaitseks sobivat pakendit ja neid peab olema lihtne transportida kohast, kus neid toodetakse, nende kasutamis- või tarbimiskohta. Tõkete vältimine pakendite siseturul on toodete siseturu toimimise võti. Killustatud normid ja ebamäärased nõuded põhjustavad ettevõtjatele ebakindlust ja lisakulusid.

(2)

Komisjoni (Eurostat) 2010.–2021. aasta pakendijäätmete statistikast ilmneb, et pakendites kasutatakse suures koguses esmast toorainet (esmaseid materjale). Liidus kasutatavast plastist 40 % ja paberist 50 % kasutatakse pakenditeks ning pakendid moodustavad 36 % tahketest olmejäätmetest. Toodetavate pakendite suur ja pidevalt kasvav kogus ning vähene korduskasutamine ja kogumine ja ringlussevõtt takistavad oluliselt vähese süsinikuheitega ringmajanduse saavutamist. Seepärast tuleks käesoleva määrusega kehtestada pakendite kogu olelusringi hõlmavad normid, mis riiklikke meetmeid ühtlustades aitavad kaasa siseturu tõhusale toimimisele, hoides samal ajal ära ja vähendades pakendite ja pakendijäätmete kahjulikku mõju keskkonnale ja inimeste tervisele. Käesolev määrus peaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2008/98/EÜ (3) sätestatud jäätmehierarhiale (edaspidi „jäätmehierarhia“) vastavate meetmete kehtestamisega aitama kaasa ringmajandusele üleminekule.

(3)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 94/62/EÜ (4) on sätestatud pakenditele esitatavad nõuded, mis puudutavad pakendi koostist ning selle korduskasutatavust ja taaskasutatavust (pakenditele esitatavad põhinõuded), ning on kindlaks määratud taaskasutamise ja ringlussevõtu sihtmäärad liikmesriikidele.

(4)

2014. aastal soovitas komisjon direktiiviga 94/62/EÜ seotud toimivuskontrolli käigus kohandada pakenditele esitatavaid põhinõudeid, mida peeti peamiseks pakendite parema keskkonnatoime saavutamise vahendiks, et muuta need nõuded konkreetsemaks ja hõlpsamini täidetavaks ning neid tugevdada.

(5)

Kooskõlas komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatises esitatud Euroopa rohelise kokkuleppega võeti komisjoni 11. märtsi 2020. aasta teatises „Uus ringmajanduse tegevuskava. Puhtama ja konkurentsivõimelisema Euroopa nimel“ (edaspidi „ringmajanduse tegevuskava“) kohustus karmistada pakenditele esitatavaid põhinõudeid, et muuta kõik pakendid 2030. aastaks korduskasutatavaks või ringlussevõetavaks, ning kaaluda muid meetmeid, millega vähendada (üle)pakendamist ja pakendijäätmeid, edendada pakendite korduskasutamist ja ringlussevõttu toetavat disaini, vähendada pakendimaterjalide keerukust ja kehtestada nõuded ringlussevõetud materjali sisalduse kohta plastpakendites. Samuti rõhutatakse ringmajanduse tegevuskavas vajadust vähendada toidujäätmeid. Komisjon võtab kohustuse hinnata võimalust võtta kasutusele kogu liitu hõlmav märgistus, mis hõlbustab pakendijäätmete nõuetekohast sortimist nende tekkekohas.

(6)

Plast on kõige enam süsinikuheidet tekitav pakendimaterjal ja fossiilkütuste kasutamise seisukohast on plastijäätmete ringlussevõtt ligikaudu viis korda parem kui põletamine koos energia taaskasutamisega. Nagu on märgitud komisjoni 16. jaanuari 2018. aasta teatises esitatud Euroopa strateegias plasti kohta ringmajanduses, kohustutakse ringmajanduse tegevuskavas võtma rohkem kasutusele ringlussevõetud plasti ja aitama kaasa plasti kestlikumale kasutusele. Liidu eelarve ja omavahendite süsteem aitavad vähendada plastpakendijäätmetest tekkivat reostust. Alates 1. jaanuarist 2021 võeti nõukogu otsusega (EL, Euratom) 2020/2053 (5) kasutusele riiklik osamakse, mis on proportsionaalne igas liikmesriigis ringlusse võtmata plastpakendijäätmete kogusega. Need omavahendid on üks stiimulitest, millega püütakse vähendada ühekordselt kasutatavate plasttoodete tarbimist, soodustada ringlussevõttu ja edendada ringmajandust.

(7)

Nõukogu rõhutas oma 11. detsembril 2020 vastu võetud järeldustes „Teeme majanduse taastamise ringluspõhiseks ja keskkonnahoidlikuks“, et direktiivi 94/62/EÜ läbivaatamisega tuleks ajakohastada ja kehtestada konkreetsemad, tulemuslikumad ja hõlpsamini rakendatavad sätted, et soodustada kestlikku pakendamist siseturul ja minimeerida pakendamise keerukust, et edendada majanduslikult teostatavaid lahendusi, parandada pakendite korduskasutatavust ja ringlussevõetavust ning minimeerida probleemseid aineid pakendimaterjalides, eeskätt toidu pakendimaterjalides. Nõukogu rõhutas samuti, et direktiivi 94/62/EÜ muutmisel tuleks näha ette pakendite märgistamine hõlpsalt mõistetaval viisil, et teavitada tarbijaid pakendi ringlussevõetavusest ja sellest, kuhu pakendijäätmed tuleks ära visata, et hõlbustada ringlussevõttu.

(8)

Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioonis uue ringmajanduse tegevuskava kohta (6) korrati, et eesmärk on teha kõik pakendid 2030. aastaks majanduslikult tasuval viisil korduskasutatavaks või ringlussevõetavaks, ning kutsuti komisjoni üles esitama seadusandliku ettepaneku direktiivi 94/62/EÜ muutmiseks, mis hõlmaks meetmeid ja sihtmäärasid jäätmete vähendamiseks ning ambitsioonikaid põhinõudeid ülemäärase pakendamise vähendamiseks, sealhulgas e-kaubanduses, pakendite ringlussevõetavuse parandamiseks, pakendamise keerukuse minimeerimiseks, ringlussevõetud materjali sisalduse suurendamiseks, ohtlike ja kahjulike ainete järkjärguliseks kaotamiseks ning korduskasutuse edendamiseks.

(9)

Käesoleva määrusega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2024/1781, (7) milles ei ole pakendeid käsitletud konkreetse tootekategooriana. Siiski tuleks meelde tuletada, et määruse (EL) 2024/1781 alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktidega on võimalik kehtestada täiendavad või üksikasjalikumad nõuded konkreetsete toodete pakenditele, eelkõige seoses pakendite minimeerimisega, kui toodete disainimise või ümberdisainimisega saab vähendada pakendite keskkonnamõju.

(10)

Käesolevat määrust tuleks kohaldada kõigi liidu turule lastavate pakendite ja kõigi pakendijäätmete suhtes, olenemata pakendi liigist või kasutatavast materjalist. Õigusselguse huvides tuleks direktiivi 94/62/EÜ kohane pakendi määratlus sisu muutmata ümber sõnastada. Müügipakendid, rühmapakendid ja veopakendid tuleks määratleda eraldi. Vältida tuleks terminite dubleerimist. Käesolevas määruses vastab müügipakend seega esmasele pakendile, rühmapakend teisesele pakendile ja veopakend kolmandasele pakendile.

(11)

Topse, toiduanumaid, võileivakotte ega muid esemeid, mis võivad täita pakendamise funktsiooni, ei tohiks käsitada pakenditena, kui need on disainitud ja ette nähtud nii, et lõppturustaja müüb need tühjana. Selliseid esemeid tuleks käsitada pakendina ainult siis, kui need on disainitud ja ette nähtud täitmiseks müügikohas, millisel juhul tuleks neid käsitada serveerimispakenditena, või kui neid müüb lõppturustaja toidu või joogiga täidetult, tingimusel et nad täidavad pakendamise funktsiooni.

(12)

Esmatootmise pakendi määratlus ei tohiks laiendada selliste toodete hulka, mida käsitatakse pakenditena käesoleva määruse alusel. Selle määratluse kasutuselevõtmine ja selle kasutamine mõiste „tootja“ määratluses peaks tagama, et käesoleva määruse kohaselt käsitatakse tootjana sellist liiki pakendeid esimest korda kättesaadavaks tegevat füüsilist või juriidilist isikut, mitte primaarsektori ettevõtjat, näiteks põllumajandustootjad, kes selliseid pakendeid kasutavad.

(13)

Eset, mis on toote lahutamatu osa ja mis on vajalik toote mahutamiseks, toetamiseks või säilitamiseks kogu selle kasutusea jooksul ning kui selle eseme kõik osad on ette nähtud koos kasutamiseks, tarbimiseks või ära viskamiseks, ei tohiks käsitada pakendina, kuna selle funktsionaalsus on lahutamatult seotud toote osaks olemisega. Võttes aga arvesse seda, kuidas tarbijad teekotikesi ja kohvipatju ning kohvi- või teemasinast ühe korra serveerimise ühikuid ära viskavad, st et praktikas visatakse need ära koos tootejääkidega, mis põhjustab kompostitavate ja ringlussevõetavate voogude saastumist, tuleks neid konkreetseid esemeid käsitada pakendina. See käsitus on kooskõlas eesmärgiga suurendada biojäätmete liigiti kogumist, nagu on nõutud direktiivi 2008/98/EÜ artiklis 22 ning sellega tagatakse olelusringi lõpuga seotud finants- ja tegevuskohustuste sidusus. Pakendina ei tohiks käsitada vahetult toote pinnale kantud värve, trükivärve, värnitsaid, lakke ja liimaineid. Otse tootele riputatud või toote külge kinnitatud silte, sealhulgas puu- ja köögiviljade külge kinnitatud kleebiseid, tuleks siiski käsitada pakendina, sest kuigi sildil olev liim on liimaine, ei ole silt ise liimaine. Lisaks sellele, kui teatav materjal moodustab pakendiühikust ainult tähtsusetu osa ja igal juhul mitte rohkem kui 5 % pakendiühiku kogumassist, ei tohiks sellist pakendiühikut käsitada komposiitpakendina. Käesolevas määruses esitatud komposiitpakendi määratlusega ei tohiks künnistasemest olenemata vabastada osaliselt plastist valmistatud ühekorrapakendeid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/904 (8) nõuete täitmisest.

(14)

Pakend tuleks turule lasta üksnes juhul, kui see vastab käesolevas määruses või selle kohaselt sätestatud kestlikkus- ja märgistamisnõuetele. Pakend tuleks lugeda turule lastuks, kui pakend on tehtud liidu turul esimest korda kättesaadavaks, mis tähendab, et valmistaja või importija tarnib seda äritegevuse käigus turustamise, tarbimise või kasutamise eesmärgil kas tasu eest või tasuta. Seega pakend, mis on liidu turule lastud enne asjaomaste nõuete kohaldamise alguskuupäeva ning mis on turustajate, sealhulgas jaemüüjate ja hulgimüüjate varudes, ei pea vastama käesolevas määruses või selle kohaselt sätestatud kestlikkus- ja märgistamisnõuetele.

(15)

Kooskõlas jäätmehierarhiaga ning olelusringipõhise mõtteviisiga parima üldise keskkonnaalase tulemuse saavutamiseks peaks käesolevas määruses sätestatud meetmete eesmärk olema vähendada turule lastavate pakendite kogust, vähendades nende mahtu ja massi, ning hoida ära pakendijäätmete teket, eriti sellega, et minimeeritakse pakendeid, välditakse ebavajalikku pakendamist ning suurendatakse pakendite korduskasutamist. Lisaks peaks käesolevas määruses sätestatud meetmete eesmärk olema suurendada ringlussevõetud materjali kasutamist pakendites, eriti plastpakendites, kus ringlussevõetud materjali sisaldus on väga väike, tugevdades kvaliteetseid ringlussevõtusüsteeme, suurendades seeläbi kõigi pakendite ringlussevõtu määra ja parandades saadud teisese tooraine kvaliteeti, vähendades samal ajal muid taaskasutamise vorme ja lõplikku kõrvaldamist.

(16)

Kooskõlas jäätmehierarhiaga, mille kohaselt jäätmete prügilasse ladestamine on kõige vähem eelistatud variant, peaks käesolevas määruses sätestatud meetmete eesmärk olema vähendada prügilasse ladestatavate pakendijäätmete kogust.

(17)

Pakend peaks olema disainitud, valmistatud ja turustatud nii, et seda saaks korduskasutada võimalikult palju kordi või kvaliteetselt ringlusse võtta ning et selle mõju keskkonnale oleks minimaalne kogu selle olelusringi ja nende toodete olelusringi jooksul, mille jaoks see on kavandatud. Selle eesmärgi saavutamiseks peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et kehtestada kõige sagedamini korduskasutatavate korduskasutuspakendite kasutuskordade minimaalne arv.

(18)

Kooskõlas ringmajanduse tegevuskava ja komisjoni 14. oktoobri 2020. aasta teatise „Kestlikkust toetav kemikaalistrateegia. Mürgivaba keskkonna loomise suunas“ (edaspidi „kestlikkust toetav kemikaalistrateegia“) eesmärkidega ning selleks, et tagada kemikaalide ohutu käitlemine kogu nende olelusringi jooksul ning üleminek mürgivabale ringmajandusele, ning võttes arvesse pakendite olulisust igapäevaelus, on vaja, et käesolevas määruses käsitletaks mõju, mida pakendid avaldavad kogu nende olelusringi jooksul inimeste tervisele, keskkonnale ning laiemalt kestlikkusele, sealhulgas ringlusele, probleemsete ainete sisalduse tõttu pakendi kogu olelusringi jooksul alates valmistamisest kuni kasutamise ja olelusringi lõpuni, jäätmekäitlus sealhulgas.

(19)

Võttes arvesse teaduse ja tehnika arengut, tuleks pakend disainida ja valmistada sellisel viisil, mis piirab teatavate raskmetallide ja muude probleemsete ainete sisaldust pakendi koostises. Nagu on märgitud kestlikkust toetavas kemikaalistrateegias, tuleb probleemseid aineid minimeerida ja asendada nii palju kui võimalik, loobudes järk-järgult ühiskonna jaoks vähem oluliste kõige kahjulikumate kemikaalide kasutamisest, eelkõige tarbekaupades. Seega tuleks minimeerida probleemsete ainete sisaldust pakendimaterjalis või pakendiosades, et pakenditel ja pakenditest ringlusse võetud materjalidel ei oleks kogu oma olelusringi jooksul mingit kahjulikku mõju inimeste tervisele ega keskkonnale.

(20)

Per- ja polüfluoritud alküülühendid (edaspidi „PFAS-ained“) on rühm tuhandeid sünteetilisi kemikaale, mida kasutatakse laialdaselt nii liidus kui ka mujal maailmas mitmesugustel eesmärkidel. PFAS-ainete koguste osas on toiduga kokkupuutuvad materjalid ja pakendid üks olulisemaid sektoreid. Kõik käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvad PFAS-ained on kas ise väga püsivad või lagunevad keskkonnas väga püsivateks PFAS-aineteks. Kui vaadelda konkreetselt neid inimeste tervise näitajaid, mida peetakse inimeste pikaajalise ainetega kokkupuute korral kõige murettekitavamaks, st kantserogeensust, mutageensust, reproduktiivtoksilisust, sealhulgas mõju imetamisele või imetamise kaudu, ning mürgisust sihtelundi suhtes, on paljudel PFAS-ainetel vähemalt üks neist näitajatest. Tulenevalt nende füüsikalistest omadustest, eelkõige püsivusest, ning mõne PFAS-aine mõjust tervisele, kujutavad PFAS-ained endast ohtu keskkonnale ja inimeste tervisele.

(21)

Toiduga kokkupuutuvates materjalides sisalduvad PFAS-ained toovad vältimatult kaasa inimeste kokkupuute PFAS-ainetega. Kuna PFAS-ainetega seotud ohtudel ei ole künnisväärtusi, kujutab toiduga kokkupuutuvates materjalides kasutatavate PFAS-ainetega kokkupuutumine endast vastuvõetamatut riski inimeste tervisele. Seepärast tuleks PFAS-ainete kasutamist toiduga kokkupuutuvates pakendites piirata. Selleks et vältida kattumist muudes liidu õigusaktides sätestatud PFAS-ainete kasutamise piirangutega, peaks komisjon hindama vajadust muuta käesolevas määruses sätestatud toiduga kokkupuutuvates pakendites kasutatavatele PFAS-ainetele seatud piirangut või tunnistada see kehtetuks.

(22)

Bisfenool A (BPA) on keemiline ühend, mida kasutatakse toiduga kokkupuutuvate materjalide (näiteks korduskasutatavad plastist kööginõud või konservipurkide sisemine kattekiht) valmistamisel, peamiselt kaitsekihina. Euroopa Toiduohutusameti 2023. aastal avaldatud hinnangu kohaselt võib kokkupuude BPAga, mis võib toimuda, kui tarbitakse sellist toitu ja jooki, millesse BPA on migreerunud, kujutada endast tarbijatele riski isegi madalal tasemel.

(23)

Arvestades käimasolevat BPAd käsitlevat menetlust, võetakse vastavalt toiduga kokkupuutuvaid materjale käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1935/2004 (9) komisjonile antud volitustele BPA kasutamise piirang eeldatavasti vastu enne 2024. aasta lõppu. Pärast vastuvõtmist kohaldatakse BPA kasutamise piirangut kõigi toidupakendite ja muude toiduga kokkupuutuvate materjalide suhtes, kusjuures üldine üleminekuperiood kestab 18 kuud.

(24)

Kooskõlas komisjoni 12. mai 2021. aasta teatises esitatud ELi tegevuskavaga „Õhu, vee ja pinnase nullsaaste suunas“ peaks liidu poliitika põhinema põhimõttel, et ennetusmeetmeid tuleks võtta kahju tekkekohas. Komisjon toonitab kestlikkust toetavas kemikaalistrateegias, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1907/2006 (10) ja (EÜ) nr 1272/2008 (11) tuleks tugevdada kui liidus kemikaalide reguleerimise alustalasid ning et neid tuleks täiendada olemasolevas valdkondlikus õiguses kajastuva sidusa käsitusviisiga kemikaalide hindamise ja käitlemise suhtes. Seetõttu piiratakse pakendis ja pakendiosades sisalduvaid aineid nende tekkekohas ja neid käsitletakse peamiselt määruse (EÜ) nr 1907/2006 alusel vastavalt kõnealuse määruse VIII jaotises sätestatud normidele ja menetlustele, et kaitsta inimeste tervist ja keskkonda aine olelusringi kõigis etappides, sealhulgas jäätmeetapis. Seega tuleks meelde tuletada, et määrust (EÜ) nr 1907/2006 kohaldatakse, kui võetakse vastu või muudetakse piiranguid selliste ainete suhtes, mida valmistatakse kasutamiseks või mida kasutatakse pakendite või pakendiosade tootmisel, ning pakendites või pakendiosades sisalduvate ainete turulelaskmise suhtes. Seoses määruse (EÜ) nr 1935/2004 kohaldamisalasse kuuluvate pakenditega tuleks meelde tuletada, et kõnealuse määruse eesmärk on tagada pakendatud toidu tarbijate kõrgetasemeline kaitse. Lisaks on võimalik, et pakendites, pakendiosades või pakendijäätmetes sisalduvate ainete suhtes kohaldatakse piiranguid ka muudes liidu õigusaktides, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2019/1021 (12) kehtestatud piirangud ja keelud püsivate orgaaniliste saasteainete suhtes.

(25)

Lisaks toiduga kokkupuutuvate materjalide ja esemete suhtes kohaldatavatele piirangutele, mis on sätestatud määruse (EÜ) nr 1907/2006 XVII lisas ning määruses (EÜ) nr 1935/2004, on järjepidevuse huvides asjakohane jätta kehtima olemasolevad piirangud pakendites või pakendiosades sisalduva plii, kaadmiumi, elavhõbeda ja kuuevalentse kroomi suhtes.

(26)

Pakendites või pakendiosades sisalduva plii, kaadmiumi, elavhõbeda ja kuuevalentse kroomi kontsentratsiooni erandit puudutavad tingimused on kehtestatud direktiivi 94/62/EÜ alusel vastu võetud komisjoni otsustega 2001/171/EÜ (13) ja 2009/292/EÜ (14) ning need tuleks jätta käesoleva määruse alusel kehtima. Selleks aga, et võtta arvesse tehnika ja teaduse arengut, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et vähendada käesolevas määruses sätestatud kõnealuste metallide kontsentratsiooni või määrata kindlaks tingimused, mille alusel kõnealuste metallide kontsentratsiooni summat ei kohaldata ringlussevõetud materjalide või suletud ja kontrollitud tsüklis ringlevate toodete või teatavate pakendiliikide või -vormide suhtes. Vastavalt kestlikkust toetavale kemikaalistrateegiale tuleks esmase ja ringlussevõetud materjali suhtes kohaldada põhimõtteliselt sama ohtlike ainete kontsentratsiooni. Siiski võib esineda erandlikke asjaolusid, mille puhul võib olla vaja sellest põhimõttest kõrvale kalduda. Need erandlikud asjaolud, mis õigustavad ringlussevõetud materjali erinevat kontsentratsiooni võrreldes esmase toorainega, peaksid põhinema üksikjuhtumipõhisel analüüsil. Plii, kaadmiumi, elavhõbeda ja kuuevalentse kroomi kontsentratsiooni suhtes kehtivate vabastuste muutmisel peaks komisjon seda põhimõtet arvesse võtma.

(27)

Ilma et see mõjutaks PFAS-ainete kasutamise piiramist, ei peaks käesolevas määruses nägema ette võimalust kehtestada piirangud ainete kasutamisele kemikaaliohutuse kaalutlustel või toiduohutusega seotud põhjustel, välja arvatud juhul, kui esineb vastuvõetamatu risk inimeste tervisele või keskkonnale, sealhulgas mitte üksnes plii, kaadmiumi, elavhõbeda ja kuuevalentse kroomiga seotud piirangud, mis on juba kehtestatud direktiiviga 94/62/EÜ ja mis tuleks jätta käesoleva määruse alusel kehtima, arvestades et selliseid piiranguid käsitletakse ka muudes liidu õigusaktides. Käesolevas määruses peaks samuti saama kehtestada piiranguid, peamiselt muudel põhjustel kui kemikaali- või toiduohutus, selliste pakendites ja pakendiosades sisalduvate või tootmisprotsessides kasutatavate ainete kasutamise suhtes, mis mõjutavad negatiivselt pakendite kestlikkust, eriti nende ringlust, eelkõige korduskasutuse või ringlussevõtu protsesse.

(28)

Pakendid, mis on disainitud selliselt, et neid saaks hiljem pakendijäätmeteks muutumisel ringlusse võtta, on üks tõhusamaid viise parandada pakendiringlust ning suurendada pakendite ringlussevõtu määra ja ringlussevõetud materjali kasutamist pakendites. Mitme pakendivormi jaoks on tööstusharud vabatahtlike kavadega ja mõned liikmesriigid kehtestanud ringlussevõttu toetava disaini kriteeriumid, et kohandada laiendatud tootjavastutuse tasusid. Selleks et vältida tõkkeid siseturul ja tagada tööstusele võrdsed võimalused ning eesmärgiga edendada pakendite kestlikkust, on oluline kehtestada kohustuslikud nõuded pakendite ringlussevõetavusele, ühtlustades kriteeriume ja metoodikat pakendite ringlussevõetavuse hindamiseks ringlussevõttu toetavat disaini käsitleva liidu tasandi metoodika alusel. Selleks et täita ringmajanduse tegevuskavas kindlaks määratud eesmärk, mille kohaselt peaksid 2030. aastaks kõik pakendid olema ringlussevõetavad majanduslikult tasuval viisil, peaksid ringlussevõetavad pakendid olema disainitud materjali ringlussevõttu toetavaks, ning kui neist saavad jäätmed, peaks olema võimalik neid liigiti koguda, sorteerida konkreetseteks jäätmevoogudeks, ilma et see mõjutaks muude jäätmevoogude ringlussevõetavust, ning mastaapselt ringlusse võtta. Pakendite ringlussevõetavust tuleks väljendada ringlussevõetavuse tulemusklassidena, mis on alates 2030. aastast kindlaks määratud ringlussevõttu toetava pakendidisaini kriteeriumide alusel ning alates 2035. aastast nii ringlussevõttu toetava disaini kriteeriumide kui ka mastaapse ringlussevõtu kriteeriumide alusel ning mis on loetletud II lisas ja mida väljendatakse A-, B- või C-klassina. Neisse klassidesse kuuluvaid pakendeid tuleks pidada ringlussevõetavaks ja seega tuleks lubada neid turule lasta. Pakendit, mis kuulub C-klassist madalamasse klassi, tuleks pidada tehniliselt ringlussevõetamatuks ja sellise pakendi turule laskmist tuleks piirata. Pakendid peaksid neile kriteeriumidele vastama alles alates 1. jaanuarist 2030, et anda ettevõtjatele kohanemiseks piisavalt aega. Alates 1. jaanuarist 2038 peaksid pakendid vastama vähemalt B-klassi nõuetele, et neid saaks turule lasta.

(29)

Käesoleva määruse kohane materjali ringlussevõtu määratlus peaks täiendama direktiivis 2008/98/EÜ sätestatud ringlussevõtu ja materjalina taaskasutusse võtmise määratlusi. Materjali ringlussevõtt hoiab ressursse materjalimajanduses ringluses ja seetõttu ei tohiks see hõlmata jäätmete bioloogilist töötlemist. Materjali ringlussevõtu määratlus ei tohiks mõjutada liikmesriikidele käesoleva määrusega kehtestatud ringlussevõtu sihtmäärade arvutamist. Need sihtmäärad ja nende arvutamine põhinevad direktiivis 2008/98/EÜ sätestatud ringlussevõtu määratlusel.

(30)

Kvaliteetne ringlussevõtt tähendab, et ringlussevõetud materjalid on nende säilinud tehniliste omaduste põhjal algmaterjaliga võrreldes võrdväärsed või kvaliteetsemad ning neid saab kasutada esmase tooraine asendajana pakendites või sarnastel eesmärkidel. Ringlussevõetud materjali saab ringlusse võtta mitu korda. Kvaliteetse ringlussevõetud tooraine tootmise võimaldamiseks on äärmiselt oluline koguda nõuetekohaselt sorditud pakendijäätmeid. Materjali ringlussevõtu ja kvaliteetse ringlussevõtu erinevus seisneb selles, et materjali ringlussevõtu puhul võetakse pakendimaterjal ringlusse materjalideks, samal ajal kui kvaliteetse ringlussevõtu puhul võetakse pakendimaterjal ringlusse sellise kvaliteediga materjalideks, et neid saab kasutada pakendites või muus kasutuses, kus ringlussevõetud materjali kvaliteet säilib.

(31)

Asjaolu, et läbi on viidud ringlussevõttu toetava disaini hindamine, ei taga iseenesest pakendite tegelikku ringlussevõttu. Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et kehtestada ühtne metoodika ja järelevalveahela mehhanism, millega tagatakse pakendijäätmete tegelik mastaapne ringlussevõtt, mille aluseks on väljakujunenud tehnika tasemele vastavad liigiti kogumise protsessid ning väljakujunenud sortimis- ja ringlusevõtuprotsessid, mis on tegevuskeskkonnas toimivaks osutunud. Seega tuleks alates 2035. aastast viia läbi uus hindamine, mis põhineb igast pakendikategooriast tegelikult ringlusse võetud materjali kogusel, st massil, vastavalt käesolevas määruses sätestatud metoodikale ja künnistele. Mastaapse ringlussevõtu künniste kindlaksmääramisel tuleks võtta arvesse käesolevas määruses sätestatud ringlussevõetud materjali aastase koguse sihtmäära. Eeldatavasti on liikmesriigid 2030. aastaks komisjonile juba teatanud esimesed andmed ringlussevõetud pakendijäätmete koguste kohta pakendikategooriate kaupa nende seireks. Tootjad, kui nad täidavad individuaalselt laiendatud tootjavastutuse kohustusi, tootjavastutusorganisatsioonid, kes on määratud neid kohustusi täitma, või pakendijäätmete käitlejad, kui pakendijäätmete käitlemise korraldamise eest vastutavad ametiasutused, peaksid tagama, et pakendijäätmed kogutakse eraldi, sorditakse ja materjal võetakse ringlusse ringlussevõtuks paigaldatud taristus, kasutades tegevuskeskkonnas toimivaks osutunud väljakujunenud protsesse, ning peaksid esitama valmistajale kogu tehnilise dokumentatsiooni, millega tõendatakse pakendite mastaapset ringlussevõttu.

(32)

Selleks et kehtestada pakendi ringlussevõetavuse tagamiseks ühtlustatud normid pakendidisaini kohta, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et kehtestada ringlussevõttu toetava disaini kriteeriumid ja ringlussevõetavuse tulemusklassid, kehtestada iga pakendikategooria puhul ringlussevõetavuse tulemusklassidele vastamise tingimuste kirjeldus, kehtestada selliste rahaliste tasude kohandamise raamistik, mida tootjad peavad laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmiseks maksma, ning muuta käesoleva määruse vastavaid lisasid.

(33)

Innovatsiooni stimuleerimiseks pakendivaldkonnas tuleks pakenditele, millel on innovaatilised omadused, mis parandavad pakendite põhifunktsiooni oluliselt ja millel on tõendatav keskkonnakasu, anda ringlussevõetavuse nõuete täitmiseks lisaaeg. Innovaatilisi omadusi tuleks põhjendada, eelkõige mis puudutab uute materjalide kasutamist, ning kavandatud ringlussevõtu viisi tuleks selgitada pakendile lisatud tehnilises dokumentatsioonis. Kõnealust teavet tuleks kasutada vajaduse korral muu hulgas selleks, et muuta ringlussevõttu toetava disaini kriteeriume käsitlevaid rakendusakte. Ettevõtja peaks enne innovaatiliste pakendite turule laskmist teavitama ka komisjoni ja pädevat asutust.

(34)

Inimeste ja loomade tervise ja ohutuse kaitsmiseks ei peaks tulenevalt pakendatud toote laadist ja sellega seotud nõuetest ringlussevõetavuse nõuded olema kohustuslikud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2001/83/EÜ (15) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/6 (16) kohaste esmapakendite puhul, mis puutuvad otseselt kokku ravimiga, ega ka kõnealustes seadusandlikes aktides määratletud välispakendite puhul, kui need pakendid peavad vastama erinõuetele, et säilitada ravimi kvaliteet. Lisaks ei peaks ringlussevõetavuse nõuded olema kohustuslikud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2017/745 (17) hõlmatud meditsiiniseadmete kontaktitundlike plastpakendite puhul, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2017/746 (18) hõlmatud in vitro diagnostika meditsiiniseadmete kontaktitundlike plastpakendite puhul, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 609/2013 (19) hõlmatud imikute ja väikelaste toidu ja meditsiinilisel näidustusel kasutamiseks ettenähtud toidu jaoks mõeldud kontaktitundlike plastpakendite puhul ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/68/EÜ (20) kohaseks ohtlike kaupade veoks kasutatavate pakendite puhul. Samuti tuleks sellist vabastust kohaldada kergest puidust, korgist, tekstiilist, kummist, keraamiliste või portselanist müügipakendite suhtes, kuna neid materjale lastakse turule väga väikestes kogustes, st iga kategooria moodustab alla 1 % liidu turule lastud pakendite massist. Kõnealune erand ei peaks hõlmama laiendatud tootjavastutuse kohast rahalise tasu maksmise kohustust.

(35)

Mõned liikmesriigid võtavad meetmeid, et soodustada pakendite ringlussevõetavust laiendatud tootjavastutuse tasude kohandamise kaudu. Sellised riiklikul tasandil tehtud algatused võivad tekitada õiguslikku ebakindlust ettevõtjatele ja eriti neile, kes tarnivad pakendeid mitmes liikmesriigis. Samal ajal on laiendatud tootjavastutuse tasude kohandamine mõjus majanduslik vahend kestlikuma pakendisaini stimuleerimiseks, mis hõlbustab pakendite ringlussevõetavust ja üksiti parandab siseturu toimimist. Seepärast on vaja ühtlustada laiendatud tootjavastutuse tasude kohandamise kriteeriume, mis põhinevad ringlussevõetavuse hindamise käigus määratud ringlussevõetavuse tulemusklassil, kehtestamata seejuures selliste tasude tegelikke summasid. Kuna need kriteeriumid peaksid olema seotud pakendite ringlussevõetavuse kriteeriumidega, on asjakohane anda komisjonile õigus võtta sellised ühtlustatud kriteeriumid vastu samal ajal, kui kehtestatakse üksikasjalikud ringlussevõttu toetava disaini kriteeriumid pakendikategooriate kaupa.

(36)

Pakendite ringluse tagamiseks tuleks pakendeid disainida ja valmistada nii, et esmaseid tooraineid oleks üha enam võimalik asendada ringlussevõetud materjalidega. Ringlussevõetud materjalide suurem kasutamine ja hästitoimivad ringlussevõetud materjalide turud toetavad ringmajanduse arengut, vähendavad esmaste toorainete kasutamisega seotud kulusid, sõltuvust ja negatiivset keskkonnamõju ning võimaldavad materjale ressursitõhusamalt kasutada. Eri pakendimaterjalide arvestuses on kõige vähem võetud ringlusse plastpakendeid. Nende probleemide lahendamiseks kõige asjakohasemal viisil on vaja suurendada ringlussevõetud plasti kasutuselevõttu, kehtestades kohustuslikud ringlussevõetud materjali sisalduse sihtmäärad plastpakendites eri tasemetel, sõltuvalt eri plastpakendite kontaktitundlikkusest, (21) ning tagades, et need sihtmäärad muutuvad 2030. aastaks siduvaks. Pakendite järkjärgulise ringlussevõtu tagamiseks tuleks alates 2040. aastast kohaldada kõrgemaid sihtmäärasid.

(37)

Puidumassi töötlemisel tekkivat pabermaterjali ei tohiks lugeda käesolevas määruses esitatud plasti määratluse alla kuuluvaks.

(38)

Selleks et tagada inimeste ja loomade tervise kõrgetasemeline kaitse kooskõlas liidu õigusega ning vältida ohtu ravimite ja meditsiiniseadmete varustuskindlusele või ohutusele, tuleks näha ette, et ringlussevõetud materjali miinimumsisalduse kohustus teatavat liiki plastpakendite puhul ei kehti. Seda liiki plastpakendid on direktiivis 2001/83/EÜ ja määruses (EL) 2019/6 määratletud esmapakendid, määrusega (EL) 2017/745 hõlmatud meditsiiniseadmete kontaktitundlikud plastpakendid, määrusega (EL) 2017/746 hõlmatud in vitro diagnostika meditsiiniseadmete kontaktitundlikud pakendid ning määrusega (EL) nr 609/2013 hõlmatud üksnes imikutele ja väikelastele ettenähtud toidu kontaktitundlikud plastpakendid ning meditsiinilisel näidustusel kasutamiseks ettenähtud toidu kontaktitundlikud plastpakendid. Kõnealune kohustus ei peaks kehtima ka määruses (EL) 2019/6 ja direktiivis 2001/83/EÜ määratletud inim- ja veterinaarravimite välispakendite suhtes, kui need pakendid peavad vastama erinõuetele, et säilitada ravimi kvaliteet.

(39)

Selleks et saavutada käesolevas määruses osutatud ringlussevõetud materjali integreerimise sihtmäärad, peaks komisjon hiljemalt kolme aasta möödumisel käesoleva määruse jõustumisest avaldama biopõhiste plastpakendite tehnoloogilise arengu ja keskkonnatoime ülevaate ning asjakohasel juhul esitama seadusandliku ettepaneku koos kestlikkust puudutavate nõuete ja sihtmääradega.

(40)

Siseturu tõkete vältimiseks ja käesoleva määruse tulemuslikuks rakendamiseks peaksid ettevõtjad tagama, et pakendi mis tahes plastosa sisaldab teatavat miinimumprotsenti tarbimisjärgsete plastijäätmete taaskasutusest saadud ringlussevõetud materjali käesolevas määruses osutatud pakendiliigi ja -vormi kohta, mis arvutatakse keskmiselt iga tootmisrajatise ja aasta kohta.

(41)

Tootmisrajatise kasutamine arvutuste alusena annab pakendivalmistajale teatava paindlikkuse ringlussevõetud materjali sisalduse miinimumprotsendi saavutamisel. Tootmisrajatist tuleks mõista viitena ainult ühele tööstusrajatisele, kus pakendeid valmistatakse.

(42)

Ettevõtjatel peaks olema stiimul suurendada ringlussevõetud materjali sisaldust pakendite plastosades. Üks viis selle saavutamiseks on tagada laiendatud tootjavastutuse tasude kohandamine vastavalt ringlussevõetud materjali sisalduse protsendile pakendites. Tasude kohandamine peaks sel juhul põhinema selliste pakendite ringlussevõetud materjali sisalduse arvutamise ja kontrollimise ühistel normidel. Sellega seoses peaks liikmesriikidel olema lubatud säilitada olemasolevad süsteemid, millega tagatakse eelnev ja õiglane juurdepääs ringlussevõetud materjalile, et saavutada ringlussevõetud materjali miinimumsisalduse sihtmäärad, tingimusel et need vastavad käesolevale määrusele. Lisaks tuleks ringlussevõetud materjalidele anda eelisjuurdepääs turuhindadega ning ringlussevõetavate materjalide kogus, millele antakse eelisjuurdepääs, peaks vastama pakendite kogusele, mille ettevõtja on kindlaksmääratud aja jooksul asjaomase liikmesriigi territooriumil kättesaadavaks teinud.

(43)

Komisjonile tuleks anda rakendamisvolitused, millega tagatakse ühetaolised tingimused selliste normide rakendamiseks, mis käsitlevad tarbimisjärgsete plastijäätmete taaskasutusest saadud ringlussevõetud materjali protsendi arvutamist ja kontrollimist pakendiliigi ja -vormi kaupa, arvutatuna keskmiselt iga tootmisrajatise ja aasta kohta, võttes arvesse ringlussevõtu keskkonnamõju, ning millega kehtestatakse tehnilise dokumentatsiooni vorm.

(44)

Selleks et luua siseturg plasti kvaliteetseks ringlussevõtuks ja teisese tooraine kasutamiseks, peaks turule lastava pakendi iga plastosa sisaldama teatavat miinimumprotsenti tarbimisjärgsete plastijäätmete taaskasutusest saadud ringlussevõetud materjali pakendiliigi ja -vormi kaupa, nagu on osutatud käesolevas määruses, arvutatuna keskmiselt iga tootmisrajatise ja aasta kohta. Pakendiliiki tuleks mõista viitena peamisele polümeerile, millest pakend on valmistatud, ning pakendivormi tuleks mõista viitena konkreetse pakendiühiku suurusele ja kujule.

(45)

Keskkonna ja inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse, eelkõige seoses õhku, vette ja pinnasesse sattuvate heitkoguste tasemega, on vajalik mitmel põhjusel. Esiteks on kliimamuutused ülemaailmne nähtus, millel ei ole piire ja mille mõjul ei ole otsest seost kasvuhoonegaaside heite allikaga: vähese kasvuhoonegaaside heitega riikides võib kliimamuutuste mõju olla ebaproportsionaalne võrreldes nende individuaalse panusega ülemaailmsesse kasvuhoonegaaside heitesse. Teiseks on veesüsteemid omavahel ühendatud, näiteks ookeanihoovuste kaudu, ning varasemad kogemused näitavad, et planeedi ühes osas tekkiv reostus, sealhulgas plastijäätmetest tekkiv reostus, võib levida laialdaselt ka teistele ookeanidele ja kontinentidele. Kolmandaks võib pinnasesse sattuvatel heitkogustel olla mitte ainult kohalik, vaid ka piiriülene mõju, eriti kui need heited kanduvad veekogudesse. Ringlussevõetud materjali plastpakendites kasutamise edendamine põhineb eeldusel, et ringlussevõetud materjali sisaldus ise toodeti keskkonnakestlikul viisil, et vähendada süsinikujalajälge ja soodustada ringmajandust. Selleks tuleb kehtestada teatavad kaitsemeetmed selle tagamiseks, et ringlussevõetud materjali sisalduse tootmise viis ei muuda olematuks keskkonnakasu, mis tuleneb sellise ringlussevõetud materjali kasutamisest järgmistes plastpakendites. Seepärast on vaja käsitleda asjaomaseid keskkonnaprobleeme mittediskrimineerival viisil nii liidus toodetud kui ka imporditud plastpakendite puhul. Selleks tuleks liitu importimise suhtes kohaldada samaväärseid tingimusi, mis puudutavad heidet ja liigiti kogumist ning ringlussevõtutehnoloogiate kestlikkuse kriteeriume.

(46)

Plastijäätmete liigiti kogumine on oluline, kuna sellel on otsene positiivne mõju kogumismäärale, kogutud materjali kvaliteedile ja ringlussevõetavate materjalide kvaliteedile. See võimaldab kvaliteetset ringlussevõttu ja suurendab kvaliteetsete teiseste toorainete kasutuselevõttu. Liikumine „taaskasutusühiskonna“ suunas aitab vältida jäätmeteket ja ergutab kasutama jäätmeid ressursina, vältides samal ajal ressursside kinnihoidmist jäätmehierarhia madalamatel tasemetel, millel on kahjulik mõju keskkonnale ja mis eirab keskkonnahoidlikku jäätmekäitlust. Liigiti kogumisega välditakse ka ohtlike ja tavajäätmete segunemist, tagades jäätmete ja nende transpordi ohutuse, ning välditakse reostust, nagu on sätestatud rahvusvahelistes normides, nagu 22. märtsi 1989. aasta Baseli konventsioon ohtlike jäätmete üle piiri viimise ja kõrvaldamise kontrolli kohta, (22) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsioon, (23)29. detsembril 1972 Londonis sõlmitud jäätmete ja muude ainete kaadamisest põhjustatud merereostuse vältimise konventsioon ja selle 1996. aasta protokoll ning 2. novembri 1973. aasta rahvusvahelise laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsiooni (MARPOL), mida on muudetud 1978. aasta protokolliga, V lisa.

(47)

Lisaks on rahvusvahelise tasandi arutelud, mida on peetud plastireostust käsitleva valitsustevahelise läbirääkimiskomitee erinevatel kohtumistel, et töötada välja rahvusvaheline õiguslikult siduv instrument plastireostuse kohta, sealhulgas merekeskkonnas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskkonnaprogrammi egiidi all (edaspidi „plastireostust käsitlev valitsustevaheline läbirääkimiskomitee“), näidanud rahvusvahelisel tasandil vajadust tõhustada plasti liigiti kogumist selle keskkonnamõju piiramiseks ja ringmajanduse edendamiseks, et vältida jäätmeteket ja vähendada loodusvarade kasutamist. See näitab ka lepinguosaliste tahet võtta sellesuunalisi meetmeid. 14. novembril 1979 Genfis sõlmitud piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioonis (24) nõutakse, et konventsiooniosalised kaitseksid keskkonda õhusaaste eest ning püüaksid õhusaastet, sealhulgas piiriülest õhusaaste kauglevi piirata ja võimaluse korral järk-järgult vähendada ja vältida. 17. märtsil 1992 Helsingis sõlmitud piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsiooni (25) kohaselt peavad konventsiooniosalised võtma meetmeid veereostuse piiriülese mõju vältimiseks, kontrollimiseks ja vähendamiseks. Kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskkonna- ja arengukonverentsi 1992. aasta Rio deklaratsiooniga peaks saastaja põhimõtteliselt kandma saastekulud. Seega peaks tööstustegevus, nagu plasti ringlussevõtt, käima käsikäes saaste vältimise ja vähendamise meetmetega.

(48)

Keskkonnaeesmärk edendada tarbimisjärgsete plastijäätmete taaskasutusest saadud materjali kasutamist eeldab, et plasti ringlussevõtust tulenev reostus oleks võimalikult väike. Kui seda ei tehta, vähendaksid ringlussevõtu käigus eralduvad tööstuslikud saasteained ringlussevõetud plasti kasutamise edendamisest tulenevat keskkonnaalast lisaväärtust või muudaksid selle olematuks. Tuleks välja töötada kestlikkuskriteeriumid tarbimisjärgsete plastijäätmete ringlussevõtu tehnoloogiate jaoks. Need peaksid tagama keskkonna ja inimeste tervise kõrgetasemelise kaitse, eelkõige õhku, vette ja pinnasesse sattuvate heitkoguste taseme ning ressursitõhususe osas. Selleks peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et kehtestada plasti ringlussevõtu tehnoloogia kestlikkuskriteeriumid. Seega peaks ringlussevõtt toimuma keskkonnahoidlikul viisil, mis toob kaasa ringlussevõtuprotsesside ja -toodete hea kvaliteedi ning tagab ringlussevõtusektorile ranged standardid. Kui on tagatud ringlussevõtutehnoloogia ja seega ka ringlussevõetud materjali asjakohane kestlikkuse tase, muutub plastpakendites ringlussevõetud materjali kasutamise edendamine keskkonnateadlikuks meetmeks. Plastireostust käsitleva valitsustevahelise läbirääkimiskomitee kohtumistel peetud aruteludes rõhutati ka seda, kui oluline on tagada, et ringlussevõtutehnoloogiad toimiksid keskkonnahoidlikul viisil.

(49)

Metoodika, mille alusel hinnatakse, kontrollitakse ja sertifitseeritakse, sealhulgas välisauditi abil, nende normide vastavust, mida kohaldatakse juhul, kui tarbimisjärgsete plastijäätmete taaskasutusest saadud ringlussevõetud materjal võetakse ringlusse või kogutakse kolmandas riigis, peaks tagama keskkonna ja inimeste tervise kõrgetasemelise kaitse, eelkõige seoses õhku, vette ja pinnasesse sattuvate heitkoguste tasemega, võttes arvesse vajadust tagada, et ringlussevõtt toimub keskkonnahoidlikul viisil, võimalust tagada kvaliteetne ringlussevõtt, ringlussevõtusektori kvaliteedistandardite taset ja ressursitõhususe taset. Sellised kaalutlused on ressursside ringluse saavutamisel keskse tähtsusega, avaldades seeläbi taastumatutele loodusvaradele vähem survet. Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused metoodika kehtestamiseks.

(50)

Toiduga kokkupuutuvad materjalid, mis sisaldavad ringlussevõetud plasti, peavad vastama ringlussevõtutehnoloogiale seatud nõudeid käsitlevas komisjoni määruses (EL) 2022/1616 (26) sätestatud nõuetele. Plastpakendi puhul, välja arvatud juhul, kui see pakend on valmistatud polüetüleentereftalaadist (PET), on asjakohane hinnata uuesti sellise plastpakendi jaoks sobivate ringlussevõtutehnoloogiate kättesaadavust piisavalt aegsasti enne seonduvate ringlussevõetud materjali sisaldust käsitlevate nõuete kohaldamise alguskuupäeva. Kõnealune hindamine peaks hõlmama ka asjaomaste liidu õigusnormide kohase loa andmise olukorda ning sellise tehnoloogia tegelikku kasutuselevõttu. Selle hindamise põhjal võib tekkida vajadus näha konkreetsete kontaktitundlike plastpakendite puhul ette erandid ringlussevõetud materjali sisaldust käsitlevatest nõuetest või muuta käesolevas määruses sätestatud erandite loetelu. Selleks peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte.

(51)

Kuna konkreetsete plastijäätmete tarne nende ringlussevõtuks võib olla ebapiisav ja põhjustada liiga kõrgeid hindu või kahjulikku mõju tervisele, ohutusele ja keskkonnale, peaks komisjonil selliste riskide arvestamiseks olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et kohandada tarbimisjärgsete plastijäätmete taaskasutusest saadud ringlussevõetud materjali miinimumsisalduse protsendimäärasid. Sellise delegeeritud õigusakti põhjendatuse hindamisel peaks komisjon hindama füüsiliste ja juriidiliste isikute korralikult põhjendatud taotlusi.

(52)

Muude materjalide kui plast, näiteks klaasi või alumiiniumi puhul on ilmne, et esmane tooraine asendatakse ringlussevõetud materjalidega, ning eeldatavasti see suundumus õigus- ja majanduskeskkonna arenedes ning tarbijate ootustest lähtudes jätkub. Sellest hoolimata peaks komisjon tähelepanelikult jälgima ringlussevõetud materjali kasutamist muudes pakendimaterjalides kui plast ning hindama, kas on asjakohane teha ettepanek kehtestada täiendavaid meetmeid, sealhulgas sihtmäärasid, et suurendada ringlussevõetud materjali kasutamist muudes pakendites kui plastpakendid.

(53)

Biojäätmete voog on sageli saastunud tavaplastiga ning materjalide ringlussevõtu vood on sageli saastunud kompostitava plastiga. Selline ristsaastumine põhjustab ressursside raiskamist ja selle tulemuseks on halvema kvaliteediga teisesed toorained ning seda tuleks vältida tekkekohas. Arvestades seda mureküsimust, peaksid liikmesriigid täpsustama, milline on nende territooriumil asjakohane jäätmekäitlusviis kompostitavate pakendite jaoks. Kuna kompostitavate plastpakendite nõuetekohane äraviskamine on tarbijate jaoks järjest enam segadust tekitav, on põhjendatud ja vajalik kehtestada kompostitavate plastpakendite kasutamise selged ja ühtsed normid, millega antakse selleks luba üksnes siis, kui nende kasutamine toob selget kasu keskkonnale või inimeste tervisele. See kehtib eelkõige juhul, kui kompostitavate pakendite kasutamine aitab koguda või ära visata biojäätmeid, näiteks toodete puhul, mille sisu ja pakendi eraldamine on eriti keeruline, nagu teekotikesed.

(54)

Biolagunevatest plastpolümeeridest tehtud teatavate piiratud pakendivormide puhul on tõendatud selliste kompostitavate pakendite keskkonnakasu, mis viiakse kompostimisjaamadesse, sealhulgas anaeroobse kääritamise rajatistesse, kus lagunemine toimub kontrollitud tingimustes. Lisaks juhul, kui liikmesriik kohaldab direktiivi 2008/98/EÜ artikli 22 lõike 1 teist lõiku ning selles liikmesriigis on olemas asjakohased jäätmekogumissüsteemid ja jäätmetöötlustaristud, peaks sellel liikmesriigil olema paindlikkus otsustada, kas lubada teha oma territooriumil esimest korda kättesaadavaks kompostitavaid pakendeid kohvi-, tee- või muust joogimasinast ühe korra serveerimise ühikute puhul, mis koosnevad muust kui metallist pakendimaterjalist, ning eriti õhukesi plastkandekotte, õhukesi plastkandekotte ja teha oma territooriumil esimest korda kättesaadavaks muid pakendeid, mille suhtes kehtis juba enne käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva nõue, et need oleksid kompostitavad. Selleks et vältida tarbijate segadusse ajamist nõuetekohase äraviskamise viisi osas ja võttes arvesse süsinikuringlusest tulenevat keskkonnakasu, peaksid kõik muud pakendid minema materjaliringlusse ja selliste pakendite disain peaks tagama, et see ei mõjuta muude jäätmevoogude ringlussevõetavust.

(55)

Lisaks ei tohiks biolagunevad jäätmed põhjustada saasteainete sattumist toodetud komposti. Harmoneeritud standardi EN 13432:2000 („Pakend. Kompostimise ja biolagunemise teel taaskasutatavale pakendile esitatavad nõuded. Pakendi lõplikult kõlblikuks tunnistamisel kasutatava testimise kord ja hindamiskriteeriumid“) nõuded tuleks läbi vaadata seoses kompostimisaegade, lubatud saastetasemete ja mikroplasti eraldumise piirangutega, et neid materjale oleks võimalik biojäätmete töötlemise rajatistes asjakohasel viisil töödelda. Lisaks tuleks liidus kehtestada sarnane kodukompostimise standard.

(56)

Nagu on kirjeldatud komisjoni 30. novembri 2022. aasta teatises „Biopõhiseid, biolagunevaid ja kompostitavaid plaste käsitlev ELi poliitikaraamistik“, ei tähenda vastavus tööstusliku kompostimise standarditele, et pakend laguneks kodukompostimisel. Tööstuslikus kompostimises on nõutavad kõrged temperatuurid ja kõrge niiskustase. Kodukompostimisel, millega tegelevad eraisikud, sealhulgas kogukonnapõhiselt, sõltuvad tegelikud tingimused suuresti kohalikest kliimaoludest ja tarbijate tavadest. Seega võib biolagunemine kodukompostimisel olla aeglasem kui tööstuslikul kompostimisel või ei pruugi olla täielik. Eelkõige tuleks plastpakendite kodukompostimist kaaluda üksnes konkreetsete kasutusviiside puhul ning konkreetsete kohalike tingimuste kontekstis asjaomaste asutuste järelevalve all.

(57)

Kui see on põhjendatud ja asjakohane kompostitava plasti kõrvaldamist mõjutavate tehnoloogiliste ja regulatiivsete arengusuundumuste tõttu ning eritingimustel, millega tagatakse, et selliste materjalide kasutamine on kasulik keskkonnale ja inimeste tervisele, peaks komisjon, kui see on asjakohane, esitama seadusandliku ettepaneku selliste pakendite loetelu muutmiseks, mida lubatakse kompostida.

(58)

Selleks et hõlbustada käesoleva määruse kohastele kompostitavate pakendite suhtes kehtestatud nõuetele vastavuse hindamist, on vaja sätestada vastavuse eeldamine kompostitavate pakendite puhul, mis on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1025/2012 (27) alusel vastu võetud harmoneeritud standarditega. Selle kindlaksmääramisel, kas eeldus kehtib, tuleks arvesse võtta nende nõuete üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi kooskõlas teadus- ja tehnikavaldkonna hiljutise arenguga. Parameetrid, sealhulgas kompostimise aeg ja lubatavad saastetasemed, peaksid kajastama biojäätmete töötlemise rajatiste tegelikke tingimusi, sealhulgas anaeroobseid kääritamisprotsesse. Kehtivale tööstusliku kompostimise standardile ei saa vastavuse eeldamise alusena tugineda, kuna see standard tuleb läbi vaadata ja asendada ajakohastatud versiooniga. Kuni uue või ajakohastatud harmoneeritud standardi kättesaadavaks tegemiseni võib suunisena kasutada olemasolevat standardit. Komisjon peaks taotlema Euroopa standardi väljatöötamist kodukompostitavate pakendite jaoks, kui see on asjakohane.

(59)

Kõik toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud pakendid või toiduga juba kokkupuutuvad pakendid, sealhulgas kompostitavad pakendid, peavad vastama määruses (EÜ) nr 1935/2004 sätestatud nõuetele. Kui see on asjakohane, peaks toiduga kokkupuutuvaid materjale käsitlevate liidu õigusaktide kohaselt nõutavat dokumentatsiooni ja teavet olema võimalik kasutada ka käesoleva määruse alusel nõutava teabe ja dokumentatsiooni osana.

(60)

Pakend peaks olema disainitud nii, et selle maht ja mass oleks võimalikult väikesed, see võimaldaks ringlussevõttu ning et ka pakendifunktsioonid oleksid täidetud. Valmistaja peaks hindama pakendit käesolevas määruses loetletud hindamiskriteeriumide alusel. Pidades silmas käesoleva määruse eesmärke vähendada pakendite ja pakendijäätmete teket ning parandada pakendiringlust kogu siseturul, on asjakohane veelgi täiendada ja selgitada kehtivaid kriteeriume ja muuta need rangemaks. Seetõttu tuleks muuta harmoneeritud standardis EN 13428:2004 („Pakend. Pakendi tootmisele ja koostisele rakendatavad spetsiifilised nõuded. Vältimine vähendamisega tekkekohas“) esitatud pakendite hindamiskriteeriumide loetelu. Kuni uue või ajakohastatud harmoneeritud standardi kättesaadavaks tegemiseni võib kasutada olemasolevat standardit EN 13428:2004. Kuigi turustamine ja tarbijate heakskiit on pakendidisaini seisukohast endiselt asjakohased, ei tohiks need kuuluda hindamiskriteeriumide hulka, mis õigustavad pakendite lisamassi ja -mahtu. See ei tohiks aga kahjustada selliste pakenditega käsitööndus- ja tööstustoodete ning toiduainete ja põllumajandustoodete tootespetsifikaate, mis on registreeritud ja kaitstud ELi geograafiliste tähiste kaitse kava kohaselt osana liidu eesmärgist kaitsta kultuuripärandit ja traditsioonilist oskusteavet, sealhulgas veini puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1308/2013, (28) piiritusjookide puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/787, (29) käsitöönduslike ja tööstustoodete puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2023/2411, (30) või mis on hõlmatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2024/1143 (31) osutatud kvaliteedikavadega. Samuti ei tohiks see kahjustada pakendidisaini, mis on kaitstud liidu või liikmesriigi disaini- või kaubamärgiõigusega või mingis liikmesriigis kehtivate rahvusvaheliste lepingutega. Selliseid pakendeid puudutav erand on põhjendatud üksnes ulatuses, milles pakendite minimeerimist käsitlevad uued normid mõjutavad pakendi kuju selliselt, et kaubamärgiga kaupa ei saa enam teise ettevõtja kaubast eristada ning disainilahendus ei võimalda enam säilitada kauba uudsust ja eristatavust. Kuritarvitamise ohu vältimiseks peaks erand olema kohaldatav üksnes selliste kaubamärgi ja disainilahenduse õiguste suhtes, mis on saanud kaitse enne 11. veebruari 2025. Teisest küljest võib pakendi ringlussevõetavus, ringlussevõetud materjali kasutamine ja pakendi korduskasutus õigustada pakendite lisamassi või -mahtu ning need tuleks lisada hindamiskriteeriumidesse. Topeltseinte, põhjakõrgenduse ja muude omadustega pakendeid, mille eesmärk on üksnes suurendada tajutavat tootemahtu, ei tohiks turule lasta, sest selline pakend ei vasta pakendite minimeerimise nõuetele. Sama normi tuleks kohaldada liigse pakendamise suhtes, mis ei ole vajalik pakendi funktsionaalsuse tagamiseks.

(61)

Pakendite minimeerimise nõuete täitmiseks tuleks erilist tähelepanu pöörata tühja ruumi vähendamisele rühma- ja veopakendites, sealhulgas e-kaubanduse pakendites.

(62)

Selleks et hõlbustada käesoleva määruse kohastele pakendite minimeerimise nõuetele vastavuse hindamist, on vaja ette näha vastavuse eeldamine määruse (EL) nr 1025/2012 kohaselt vastu võetud harmoneeritud standarditele vastavate pakendite puhul, et esitada kõnealuste nõuete üksikasjalikud tehnilised kirjeldused ja määrata kindlaks mõõdetavad disainikriteeriumid, sealhulgas asjakohasel juhul konkreetsete pakendivormide maksimaalne mass või tühja ruumi piirang ning vaikimisi standardsed pakendidisainid, mis vastavad pakendite minimeerimise nõuetele.

(63)

Tuleks luua stiimulid pakendiringluse ja pakendite kestliku kasutamise, korduskasutuspakendite ja korduskasutussüsteemide edendamiseks. Selleks on vaja selgitada korduskasutuspakendi mõistet ja tagada, et see oleks seotud mitte ainult pakendi disainiga, vaid ka selliste korduskasutussüsteemide loomisega, mis vastavad käesolevas määruses sätestatud miinimumnõuetele. Pakendidisain peaks võimaldama võimalikult palju kasutuskordi ning ohutus-, kvaliteedi- ja hügieeninõuete järgimist pakendite tühjendamisel, tühjakslaadimisel, uuesti täitmisel või ümberlaadimisel. Selleks et hõlbustada käesoleva määruse kohastele korduskasutuspakendite nõuetele vastavuse hindamist, on vaja ette näha vastavuse eeldamine määruse (EL) nr 1025/2012 kohaselt vastu võetud harmoneeritud standarditele vastavate pakendite puhul, et esitada nimetatud määruse kohased üksikasjalikud tehnilised kirjeldused ning kehtestada korduskasutuspakendite kriteeriumid ja vormid, sealhulgas minimaalne teekondade või kasutuskordade arv, standardne disain, samuti korduskasutussüsteemide nõuded, sealhulgas hügieeninõuded.

(64)

Tarbijatele on vaja jagada teavet ning nad peavad saama kõiki pakendijäätmeid nõuetekohaselt ära visata. Selleks on asjakohane kehtestada jäätmete sortimiseks ühtlustatud märgistamissüsteem pakendite materjali koostise põhjal ning lisada samad märgised jäätmemahutitele. Märgiste kujundamisel tuleks lähtuda asjaolust, et ühtlustatud märgistamissüsteem peab olema äratuntav kõigi kodanike jaoks, olenemata nende olukorrast, näiteks nende vanusest ja keeleoskusest. Sellise süsteemi saab saavutada piktogrammide abil, kasutades minimaalselt keelt. Samuti minimeeriksid sellised märgised tõlkekulusid, mida muul juhul tuleks kanda.

(65)

Sortimine on vältimatu samm pakendite ringluse suurendamise tagamiseks. Sortimissuutlikkuse parandamist, eriti tehnoloogiliste uuenduste abil, tuleks soodustada, et saaks tõhustada sortimist ja seega parandada ringlussevõtu lähteaine kvaliteeti.

(66)

Selleks et tarbijatel oleks lihtsam pakendijäätmeid sortida ja ära visata, tuleks kasutusele võtta ühtlustatud sümbolite süsteem, et märgistada nii pakendid kui ka jäätmemahutid selliselt, et tarbijad saaksid aru, millisesse mahutisse jäätmed panna. Sümbolid peaksid võimaldama asjakohast jäätmekäitlust, kuna need peaksid andma tarbijatele teavet selliste pakendite kompostimisomaduste kohta. Selline teave peaks eelkõige hoidma ära tarbijate segaduse kompostitavate pakendite suhtes, mis ei ole sellisena kodukompostimiseks sobivad, vaid on kompostitavad üksnes tööstuslikult kontrollitud tingimustes. Selline teave peaks seega hoidma ära kompostitavate pakendite äraviskamist looduses. Selle lahendusega parandatakse pakendijäätmete liigiti kogumist, tagades pakendijäätmete kvaliteetsema ringlussevõtu, ning püütakse ühtlustada pakendijäätmete kogumise süsteeme siseturul. Samuti on vaja ühtlustada sümbolid, mida kasutatakse pärast käesoleva määruse jõustumist kehtestatud kohustuslikes tagatisrahasüsteemides. Liikmesriikidel peaks olema võimalik nõuda selliste ühtlustatud märgiste kasutamist pakenditel, mille suhtes kohaldatakse tagatisrahasüsteeme, mis on kehtestatud liikmesriigi õiguses enne käesoleva määruse jõustumist. Võttes arvesse, et veopakendeid ei koguta olmejäätmete kogumise süsteemide kaudu, ei tohiks selliste sümbolite kasutamine olla nende puhul kohustuslik, välja arvatud e-kaubanduse pakendid.

(67)

Pakendis kasutatud ringlussevõetud materjali sisalduse märgistus ei tohiks olla kohustuslik, sest see teave ei ole hädavajalik, et tagada pakendite nõuetekohane töötlemine olelusringi lõpus. Valmistajad peavad siiski järgima käesoleva määruse kohaseid ringlussevõetud materjali sisalduse sihtmäärasid ja võivad soovida esitada seda teavet oma pakenditel, et teavitada tarbijaid ringlussevõetud materjali sisaldusest selles pakendis. Selleks et selline teave oleks kogu liidus esitatud ühetaoliselt, tuleks ühtlustada ringlussevõetud materjali sisaldust tähistav märgis.

(68)

Samuti ei tohiks olla kohustuslik pakendis sisalduva biopõhise plasti märgistamine, sest on mitmeid tingimusi, millele biopõhine plast peab kestlikkuse tagamiseks vastama, ning on vaja rohkem teaduslikke tõendeid, et biopõhise plasti kasutamine oleks kogu olelusringi jooksul kooskõlas ringmajanduse põhimõtetega, mis on esitatud komisjoni 30. novembri 2022. aasta teatises biopõhiseid, biolagunevaid ja kompostitavaid plaste käsitleva liidu poliitikaraamistiku kohta. Valmistajad võivad siiski soovida esitada seda teavet oma pakenditel, et teavitada tarbijaid biopõhise plasti sisaldusest selles pakendis. Selle tagamiseks, et selline teave oleks kogu liidus esitatud ühetaoliselt, tuleks ühtlustada biopõhise plasti sisaldust tähistav märgis.

(69)

Korduskasutuspakendil peaks olema ruutkood või muud liiki standarditud ja avatud digitaalne andmekandja, et teavitada lõppkasutajaid korduskasutatavusest, korduskasutussüsteemide kättesaadavusest ja korduskasutuspakendite kogumise kanalite asukohast. Ruutkood või andmekandja peaks sisaldama teavet, mis hõlbustab jälgimist ning teekondade ja kasutuskordade arvutamist, või kui selline arvutamine ei ole võimalik, siis keskmist hinnangut. Kõnealune märgis peaks olema vabatahtlik avatud tsükli süsteemide puhul, millel ei ole süsteemi operaatorit. Lisaks peaksid korduskasutatavad müügipakendid olema müügikohas selgelt eristatavad.

(70)

Pakenditel ei tohiks olla liiga palju märgistusi. Selle vältimiseks siis, kui muudes liidu õigusaktides nõutakse, et teave pakendatud toote kohta peab olema digitaalselt kättesaadav andmekandja kaudu, peaks teave, mida nõutakse käesoleva määruse kohaselt pakendi kohta ning muu liidu õigusakti kohaselt pakendatud toote kohta, olema kättesaadav sama andmekandja kaudu. Kõnealune andmekandja peaks vastama käesoleva määruse või muu kohaldatava liidu õiguse kohastele nõuetele. Eelkõige juhul, kui pakendatud toode on hõlmatud määrusega (EL) 2024/1781 või muu liidu õigusega, millega nõutakse digitaalset tootepassi, tuleks seda digitaalset tootepassi kasutada ka käesoleva määruse kohase asjakohase teabe esitamiseks. Kui pakend sisaldab probleemseid aineid, tuleks selle märgistamisel kasutada standarditud ja avatud digitaalse märgistamise tehnoloogiat, mis on kehtestatud komisjoni vastu võetud rakendusaktides. See teave peaks tagama, et jäätmekäitlejatel on juurdepääs asjakohasele teabele pakendi keemilise koostise kohta, et määrata jäätmehierarhia kohaselt kindlaks kõige asjakohasem jäätmekäitlusvõimalus, edendades seeläbi pakendite ringlust.

(71)

Selleks et aidata saavutada käesoleva määruse eesmärke, tuleks tarbijaid kaitsta eksitava ja segadusse ajava teabe eest, mis esitatakse pakendi omaduste ja asjakohase töötlemise kohta olelusringi lõpus, mille jaoks on käesoleva määruse alusel kehtestatud ühtlustatud märgised. Laiendatud tootjavastutuse süsteemiga hõlmatud pakendeid peaks olema võimalik tuvastada vastava sümboliga kogu sellisel territooriumil, kus kõnealust süsteemi kohaldatakse, üksnes ruutkoodi või muu standarditud ja avatud digitaalse märgistamise tehnoloogia abil, et näidata, et tootja täidab oma laiendatud tootjavastutuse kohustusi. Selle sümboliga peaks pakendi ringlussevõetavus olema tarbijatele selgelt ja üheselt mõistetav.

(72)

Kohustusliku tagatisrahasüsteemi alla kuuluvatel pakenditel peaks olema märgis, mis teavitab tarbijaid, et sellised pakendid on süsteemiga hõlmatud ning et seetõttu tuleks need pakendid koguda riigi ametiasutuste poolt selleks heaks kiidetud konkreetsete kogumiskanalite kaudu. See märgis peaks olema komisjoni kehtestatud ühtlustatud ELi märgis. Liikmesriikidel peaks olema võimalik nõuda selliste ühtlustatud märgiste kasutamist pakenditel, mille suhtes kohaldatakse tagatisrahasüsteeme, mis on kehtestatud liikmesriigi õiguses enne käesoleva määruse jõustumist.

(73)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/29/EÜ (32) toimib nn turvavõrguna, mis tagab kõrgetasemelise tarbijakaitse kõigis sektorites, täiendades üksikasjalikumaid nõudeid valdkondlikus või tootepõhises liidu õiguses, välja arvatud juhul, kui kõnealune direktiiv ja muud ebaausate kaubandustavade konkreetseid aspekte käsitlevad liidu normid on omavahel vastuolus; sellisel juhul peaksid viimased olema kõnealuste konkreetsete aspektide puhul ülimuslikud. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2024/825 (33) on sätestatud, et teatavatele nõuetele mittevastava vabatahtliku kestlikkusmärgise esitamine kujutab endast ebaausat kaubandustava.

(74)

Selleks et tagada märgistamisnõuete ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et veelgi parandada jäätmete sortimist, kehtestada metoodika pakendite materjali koostise ja probleemsete ainete tuvastamiseks standarditud ja avatud digitaalse tehnoloogia abil ning kehtestada käesoleva määruse kohaste pakendite ja jäätmemahutite märgistamise nõuete jaoks ühtlustatud märgise ja kirjeldused ning vormi. Kõnealuste kirjelduste väljatöötamisel peaks komisjon jätma keelelise osa võimalikult minimaalseks ning võtma arvesse teaduslikku või muud kättesaadavat tehnilist teavet, sealhulgas asjakohaseid rahvusvahelisi standardeid. Tagatisrahasüsteemi kuuluvate pakendite ühtlustatud märgistamise kavandamisel tuleks arvesse võtta tagatisraha suuruse erinevusi liikmesriikides. Uut süsteemi silmas pidades tuleks komisjoni otsus 97/129/EÜ (34) tunnistada kehtetuks alates 12. augustist 2028 ning selle sisu tuleks inkorporeerida rakendusakti.

(75)

Ettevõtjad peaksid tagama, et pakendid vastavad käesoleva määruse nõuetele. Nad peaksid sellise vastavuse tagamiseks võtma vastavalt oma rollile tarneahelas asjakohaseid meetmeid, et tagada pakendite vaba liikumine siseturul ja parandada nende kestlikkust.

(76)

Kõige sobivam käesolevas määruses sätestatud vastavushindamist tegema on valmistaja, kellel on üksikasjalikud teadmised toote projekteerimis- ja tootmisprotsessist. Seega peaks käesoleva määruse kohane vastavushindamine jääma ainult valmistaja kohustuseks.

(77)

Tuleks tagada, et pakendite või pakendimaterjalide tarnijad esitavad valmistajale kogu teabe ja dokumentatsiooni, mida valmistajal on vaja pakendi ja pakendimaterjalide nõuetele vastavuse tõendamiseks. See teave ja dokumentatsioon tuleks esitada kas paberil või elektrooniliselt.

(78)

Siseturu toimimise kindlustamiseks on vaja tagada, et kolmandatest riikidest liidu turule sisenevad pakendid vastaksid käesolevale määrusele, olenemata sellest, kas neid imporditakse eraldi pakendina või koos pakendatud tootega. Eelkõige tuleb tagada, et valmistajad on kõnealuste pakendite suhtes läbi viinud asjakohased vastavushindamismenetlused. Seepärast peaksid importijad tagama, et nende poolt turule lastavad pakendid vastaksid kõnealustele nõuetele ning et valmistajate koostatud dokumendid on riigi pädevatele asutustele kontrollimiseks kättesaadavad.

(79)

Pakendi turule laskmisel peaks iga importija esitama pakendil oma nime, registreeritud ärinime või registreeritud kaubamärgi ja postiaadressi ning võimaluse korral elektroonilise sidevahendi, mille kaudu saab temaga ühendust võtta. Juhtudeks, kui pakend selle teabe esitamist ei võimalda, tuleks ette näha erandid.

(80)

Kui turustaja teeb pakendi turul kättesaadavaks pärast seda, kui valmistaja või importija on toote turule lasknud, peaks ta tegutsema nõuetekohase hoolsusega käesoleva määruse kohaldatavate nõuete suhtes. Turustaja peaks samuti tagama, et ta pakendit käsitsedes ei kahjustaks pakendi vastavust kõnealustele nõuetele.

(81)

Kuna turustajad ja importijad tegutsevad kauplemiskohtade lähedal ja neil on oluline roll pakendite nõuetele vastavuse tagamisel, tuleks nad kaasata riigi pädevate asutuste tehtavasse turujärelevalvesse ning nad peaksid olema valmis aktiivselt osalema, andes kõnealustele asutustele asjaomase pakendiga seotud kogu vajaliku teabe.

(82)

Iga importijat või turustajat, kes laseb pakendi turule omaenda nime või kaubamärgi all või muudab juba turule lastud pakendit viisil, mis võib mõjutada vastavust käesolevale määrusele, tuleks käsitada valmistajana ja ta peaks võtma vastutuse valmistaja kohustuste eest.

(83)

Pakendi jälgitavuse tagamine kogu tarneahelas hõlbustab turujärelevalveasutuste ülesannet teha kindlaks ettevõtjad, kes on turule lasknud või turul kättesaadavaks teinud nõuetele mittevastavad pakendid. Seepärast tuleks ettevõtjaid kohustada säilitama teatava aja jooksul teavet oma tehingute kohta.

(84)

Ülemäärasest pakendamisest tulenevate jäätmete tekke probleemi ei saa täielikult lahendada pakendidisaini puudutavate kohustuste kehtestamisega. Teatavate pakenditüüpide puhul tuleks ettevõtjatele, kes selliseid pakendeid täidavad või muul viisil kasutavad, kehtestada kohustus vähendada tühja ruumi suhtarvu. Rühma- ja veopakendi ning e-kaubanduse pakendi puhul, mida kasutatakse toodete tarnimiseks lõppturustajatele või lõppkasutajatele, peaks tühja ruumi suhtarv olema kõige enam 50 %. Seda kohustust ei tohiks kohaldada korduskasutuspakendite suhtes. Kooskõlas jäätmehierarhiaga ja pakendiinnovatsiooni edendamiseks pakendijäätmete vähendamise eesmärgil peaks olema võimalik sellest kohustusest vabastada ettevõtjad, kes kasutavad müügipakendeid e-kaubanduse pakenditena. Tühja ruumi suhtarvu arvutamisel ühetaoliste tingimuste tagamiseks tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused arvutamise metoodika kehtestamiseks.

(85)

Selleks et tagada kõrgetasemeline keskkonnakaitse siseturul ning kõrgetasemeline toiduohutus ja toiduhügieen ning hõlbustada pakendijäätmete tekke vältimise sihtmäärade saavutamist, ei tohiks turule lasta tarbetuid või välditavaid pakendeid. Selliste pakendivormide loetelu on esitatud käesolevas määruses. Komisjon peaks avaldama suunised, milles selgitatakse seda loetelu üksikasjalikumalt, sealhulgas esitades näited pakendite kohta ja suunised piirangutest antavate vabastuste kohta.

(86)

Selleks et edendada pakendiringlust ja pakendite kestlikku kasutamist, tuleb piirata riski, et korduskasutuspakenditena turustatavaid pakendeid praktikas ei korduskasutata, ning tagada, et tarbijad tagastavad korduskasutuspakendeid. Kõige asjakohasem viis selle saavutamiseks on kohustada korduskasutuspakendeid kasutavaid ettevõtjaid sisse seadma korduskasutussüsteemi, et sellised pakendid saaksid ringelda, läbida kasutuskordi ja olla korduvalt kasutatud. Sellistest süsteemidest maksimaalse kasu saamiseks tuleks kehtestada miinimumnõuded avatud ja suletud tsükli süsteemidele. Sellise pakendi tehnilises dokumentatsioonis peaks samuti olema kinnitus selle kohta, et korduskasutuspakend on vastavuses korduskasutussüsteemiga. Korduskasutussüsteemide suurus ja geograafiline ulatus võivad varieeruda väiksematest kohalikest süsteemidest suuremate süsteemideni, mis võivad hõlmata ühe või mitme liikmesriigi territooriumi.

(87)

Korduskasutuspakendid peavad olema kasutajatele ohutud. Seepärast peaksid ettevõtjad, kes pakuvad oma tooteid korduskasutuspakendis, tagama, et enne korduskasutuspakendi uuesti kasutamist uuendatakse pakendit vastavalt protsessile, mille suhtes tuleks kehtestada nõuded.

(88)

Korduskasutuspakendid muutuvad jäätmeteks direktiivi 2008/98/EÜ artikli 3 punkti 1 tähenduses, kui nende valdaja viskab need ära, kavatseb need ära visata või temalt nõutakse nende äraviskamist. Uuendamisprotsessis olevaid korduskasutuspakendeid ei käsitata tavaliselt jäätmetena.

(89)

Jäätmetekke vältimise stimuleerimiseks tuleks kasutusele võtta uus mõiste „taastäitmine“. Taastäitmise all tuleks mõista jäätmetekke vältimise erimeedet, mida võetakse arvesse ja mis on vajalik, et saavutada käesolevas määruses sätestatud jäätmetekke vältimise sihtmäärad.

(90)

Kui ettevõtjad pakuvad võimalust osta tooteid taastäitmise kaudu, peaksid nad tagama, et nende taastäitejaamad vastavad teatavatele nõuetele, et tagada tarbijate tervis ja ohutus. Sellega seoses peaksid ettevõtjad juhul, kui tarbijad kasutavad oma anumaid, andma teavet nende anumate ohutu taastäitmise ja kasutamise tingimuste kohta. Selleks et soodustada taastäitmist, ei tohiks ettevõtjad pakkuda taastäitejaamades tasuta pakendeid ega selliseid pakendeid, mis ei kuulu tagatisrahasüsteemi. Ettevõtjad peaksid olema vabastatud vastutusest toiduohutusega seotud probleemide eest, mis võivad tuleneda tarbijate kaasatoodud anumate kasutamisest.

(91)

Ühekordselt kasutatavate pakendite suureneva osakaalu ja tekkivate pakendijäätmete kasvava koguse vähendamiseks on vaja kehtestada pakendite korduskasutuse kvantitatiivsed sihtmäärad sektorites, millel on hinnangute kohaselt suurim potentsiaal pakendijäätmete vähendamiseks, nimelt toidu ja joogi kaasamüügipakendid, suurte kodumasinate pakendid ja veopakendid. Hinnangud anti selliste tegurite alusel nagu olemasolevad korduskasutussüsteemid, vajadus kasutada pakendeid ning võimalus täita isoleerimise, puhtuse, tervise, hügieeni ja ohutusega seotud funktsionaalsed nõuded. Arvesse võeti ka toodete ning nende tootmis- ja turustussüsteemide erinevusi. Selliste sihtmäärade rakendamisel tuleks arvesse võtta toote kogu olelusringi jooksul saavutatud keskkonnakasu. Sihtmäärade seadmine peaks toetama innovatsiooni ning suurendama korduskasutatavate pakendite ja taastäitmise lahenduste osakaalu. Ühekordselt kasutatavad toidu ja joogi plastpakendid, mis täidetakse ja mille sisu tarbitakse HORECA sektori ruumides, ei tohiks olla lubatud. Tarbijatel peaks alati olema võimalus osta kaasavõetavat toitu ja jooki korduskasutatavates või oma anumates tingimustel, mis ei ole ebasoodsamad nendest, mida kohaldatakse ühekorrapakendites pakutava toidu ja joogi puhul. Ettevõtjad, kes müüvad toitu või jooki kaasavõtmiseks, peaksid pakkuma tarbijatele võimalust osta toitu või jooki oma anumates ning võimalust osta toitu ja jooki korduskasutuspakendites.

(92)

Teatavatel tingimustel peaks liikmesriikidel olema võimalik vabastada ettevõtjad korduskasutamise kohustusest viieaastaseks ajavahemikuks, mida võib pikendada. Need tingimused peaksid põhinema kõrgetel ringlussevõtu ja kohaldatavate jäätmetekke vältimise määradel vabastust rakendavas liikmesriigis, sealhulgas jäätmetekke vältimise esimese vahemääraga, mis on 2028. aastaks 3 %, ning sellega, et ettevõtjad võtavad vastu ettevõtete jäätmetekke vältimise ja ringlussevõtu kava.

(93)

Selliste pakendite puhul, mille suhtes kohaldatakse käesoleva määruse kohaseid teatavate pakendivormide kasutamise piiranguid piiriüleseid vedusid tegevate transpordivahendite jaoks, mille pardal pakutakse toitlustusteenuseid, nagu õhusõidukid, lennukid, rongid, kruiisilaevad, parvlaevad, jahid ja paadid, tuleks turulelaskmist mõista kui nende pakenditega reisimist liitu või liidus. Liidusisest reisimist tuleks mõista kui olukorda, kus transpordivahend väljub ühest liidus asuvast sihtkohast ja saabub teise liidus asuvasse sihtkohta.

(94)

Korduskasutamise sihtmäärade tulemuslikkuse suurendamiseks ja ettevõtjate võrdse kohtlemise tagamiseks tuleks sihtmäärad kehtestada ettevõtjatele. Jookide puhul tuleks korduskasutuse sihtmäärad kehtestada lõppturustajatele, kes teevad müügipakendis joogid tarbijatele kättesaadavaks. Teatavad joogid, mida peetakse kiiresti riknevaks, kuna nad on vastuvõtlikud bakterite või pärmseente põhjustatud mikrobioloogilisele riknemisele, vajavad spetsiifilist aseptilist tehnoloogiat, et kaitsta neid riknemise eest, tagades samal ajal nende pika säilivusaja. Seepärast tuleks piima ja muude kiiresti riknevate jookide puhul näha ette vabastus pakendite korduskasutamise sihtmäärade täitmise kohustusest. Sihtmäärad tuleks arvutada protsendina korduskasutussüsteemis toimunud korduskasutuspakendite müügist, müüdud mahust või massist või veopakendite puhul kasutuskordadest. Sihtmäärad ei tohiks sõltuda kasutatavast materjalist. Selleks et tagada korduskasutamise sihtmäärade ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused nende sihtmäärade arvutamise metoodika kehtestamiseks.

(95)

Mõnikord ei ole ühekordselt kasutatavate veopakendite vormide kasutamine vajalik, sest olemas on palju hästitoimivaid korduskasutatavaid alternatiive. Selliste alternatiivide tulemusliku kasutamise tagamiseks on asjakohane nõuda, et ettevõtjad kasutaksid toodete transportimisel sama ettevõtja eri asukohtade vahel või ettevõtja ja seotud või partnerettevõtjate vahel ainult korduskasutatavaid veopakendeid selliste pakendivormide puhul nagu kaubaalused, kokkuvolditavad plastkastid, plastkastid, keskmise suurusega mahtlastikonteinerid, sealhulgas nii jäigad kui ka painduvad, või vaadid. Samadel põhjustel peaks samasugune kohustus kehtima ettevõtjatele, kes veavad tooteid ühe liikmesriigi piires. Teatavat liiki veo- või müügipakendite puhul ei ole korduskasutatavaid alternatiive võimalik kasutada. See kehtib kartongkarpide puhul, kus kasutuskordade arv on väga väike, ja teatavate pakendite puhul, mida kasutatakse kontaktitundlike toodete jaoks, kus on kasutuskordade vahel vaja teha spetsiifiline pesu. Seepärast tuleks selliste pakendite puhul näha ette vabastus kaupade veoks kasutatavate veo- ja müügipakendite korduskasutamise sihtmäärade täitmise kohustusest.

(96)

Korduskasutuse ja taastäitmise sihtmäärade saavutamine võib olla väiksemate ettevõtjate jaoks keeruline. Seepärast peaksid teatavad ettevõtjad olema vabastatud kohustusest täita pakendite korduskasutamise sihtmäärad, kui nad lasevad turule teatavast kogusest vähem pakendeid ja vastavad komisjoni soovituses 2003/361/EÜ, (35) nagu seda kohaldatakse 11. veebruaril 2025, sätestatud mikroettevõtja määratlusele või kui lõppturustaja müügipind on teatavast pindalast väiksem. Selleks peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et muuta müügipinna künnist, kehtestada ja täpsustada üksikasjalikke tingimusi ja aruandlusnõudeid, mida kohaldatakse lõppturustajate ühenduste puhul, muuta ettevõtjate vabastamiseks suuruse piirmäärasid ning kehtestada täiendavad vabastused teistele ettevõtjatele või konkreetsetele pakendivormidele korduskasutuse või taastäitmise sihtmäärade täitmisest teatavate majanduslike piirangute korral, kui esineb tõsiseid hügieeni-, toiduohutus- või keskkonnaprobleeme, mis takistavad kõnealuste sihtmäärade saavutamist.

(97)

Selleks, et saaks kontrollida korduskasutuse sihtmäärade täitmist, on vaja, et asjaomased ettevõtjad esitaksid vastavad aruanded pädevatele asutustele. Ettevõtjad peaksid esitama asjakohased andmed iga kalendriaasta kohta alates kalendriaastast 2030. Liikmesriigid peaksid need andmed avalikkusele kättesaadavaks tegema.

(98)

Kuna ettevõtjatel võib olla mitu erinevat pakendivormi, tuleks korduskasutamise sihtmäärade saavutamine arvutada turul kättesaadavaks tehtud toidu või joogi üldkoguse alusel, võttes aluseks müügiühikute koguarvu või asjakohasel juhul toidu massi või joogi mahu.

(99)

Kuna plastkandekottide tarbimise määr on jätkuvalt kõrge, ressursside kasutamine ebatõhus ja prügisse sattumise potentsiaal suur, on asjakohane jätta kehtima sätted, mille eesmärk on saavutada plastkandekottide tarbimise järjekindel vähenemine ja mis on juba kehtestatud direktiiviga 94/62/EÜ, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2015/720 (36). Arvestades praegusi erinevaid käsitusviise ja piiratud aruandlusnõudeid plastkandekottide kohta, on raske hinnata, kas liikmesriikide võetud tarbimise vähendamise meetmetega on saavutatud eesmärk vähendada järjekindlalt selliste kottide tarbimist ja kas need ei ole suurendanud muud liiki plastkandekottide tarbimist. Seepärast on vaja ühtlustada plastkandekottide tarbimise järjekindla vähendamise määratlus ning kehtestada ühine sihtmäär ja uued aruandlusnõuded.

(100)

Arvestades plastkandekotte käsitleva 2021. aasta hindamisuuringu („Hindamisuuring, et hinnata täiendavate ELi meetmete teostatavust jäätmetekke vältimise ja plastkandekottide direktiivi rakendamise seisukohast. II osa plastkandekottide direktiivi rakendamine“) tulemusi, tuleb võtta täiendavaid meetmeid õhukeste plastkandekottide tarbimise vähendamiseks ning hinnata, milline mõju võib olla nende asendamisel eriti õhukeste plastkandekottide ja paksemate, üle 50 mikroni paksuste plastkandekottidega.

(101)

Kuna eriti õhukestel plastkandekottidel, mille paksus on alla 15 mikroni, on suur potentsiaal muutuda jäätmeteks ja tekitada merereostust, tuleks võtta meetmeid nende turule laskmise piiramiseks, hõlmamata rangelt vajalikke kasutusviise. Neid plastkotte ei tohiks turule lasta müügipakendisse pakendamata toidu pakendamiseks, välja arvatud hügieeni eesmärgil või niiske lahtise toidu, näiteks toore liha ja kala või piimatoodete pakendamiseks.

(102)

Õhukeste plastkandekottide tarbimise järjekindlaks vähendamiseks oma territooriumil peaksid liikmesriigid saama võtta meetmeid, mis hõlmavad seda liiki plastkandekottide keelustamist, riiklike vähendamise sihtmäärade rakendamist, majanduslike vahendite säilitamist või nende kasutusele võtmist, samuti muude turustamispiirangute kehtestamist, tingimusel et need meetmed on proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad. Need meetmed võivad varieeruda sõltuvalt õhukeste plastkandekottide keskkonnamõjust nende taaskasutamisel ja kõrvaldamisel, nende kompostimisomadustest, vastupidavusest või konkreetsest kasutusotstarbest. Kui eesmärgid, mis on käesolevas määruses plastkandekottide suhtes seatud, on saavutatud, peaks liikmesriikidel olema võimalik selliseid kotte puudutavaid sätteid rakendada pädevate asutuste ja asjaomaste majandussektorite vaheliste lepingute abil.

(103)

Plastkandekottide kasutamise vähendamine ei tohiks viia nende asendamiseni muude pakendimaterjalidega. Komisjon peaks jälgima muude pakendimaterjalide kasutamist ning esitama sihtmäära, ja kui see on asjakohane, meetmed selliste pakendimaterjalide tarbimise vähendamiseks.

(104)

Selleks et tagada käesolevas määruses või selle alusel sätestatud kestlikkusnõuete tulemuslik ja ühtlustatud kohaldamine, tuleks nende nõuete täitmist mõõta usaldusväärsete, täpsete ja korratavate meetoditega, mille puhul võetakse arvesse üldtunnustatud nüüdisaegseid meetodeid.

(105)

Selle tagamiseks, et siseturul ei ole kaubandustõkkeid, tuleks liidu tasandil ühtlustada pakendite kestlikkust, sealhulgas pakendites leiduvaid probleemseid aineid, kompostitavaid pakendeid, pakendite minimeerimist, korduskasutuspakendeid ja korduskasutussüsteeme puudutavad nõuded. Selleks et hõlbustada kõnealustele nõuetele vastavuse hindamist (sealhulgas katse-, mõõtmis- või arvutusmeetodid), on vaja ette näha vastavuse eeldamine määruse (EL) nr 1025/2012 kohaselt vastu võetud harmoneeritud standarditele vastavate pakendite ja pakendatud toodete puhul, et esitada kõnealuste nõuete üksikasjalikud tehnilised kirjeldused.

(106)

Harmoneeritud standardite puudumisel tuleks varulahendusena kasutada ühtseid kirjeldusi, et valmistajatel oleks lihtsam täita kohustust järgida kestlikkusnõudeid, näiteks kui harmoneeritud standardi kehtestamisel esineb põhjendamatuid viivitusi. Lisaks peaks olema võimalik kasutada ühtseid kirjeldusi juhul, kui komisjon on määruse (EL) nr 1025/2012 artikli 11 lõike 5 kohaselt viiteid asjakohastele harmoneeritud standarditele piiranud või need viited kõrvaldanud. Vastavus komisjoni rakendusaktidega vastu võetud ühtsetele kirjeldustele peaks samuti andma aluse vastavuse eeldamiseks.

(107)

Selleks et tagada ühtsete kirjelduste kasutamise suhtes ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et kehtestada, muuta või tunnistada kehtetuks ühtsed kirjeldused kestlikkuse, märgistamise ja korduskasutussüsteemide nõuete kohta ning võtta vastu katse-, mõõtmis- või arvutusmeetodid. Komisjon peaks rakendusaktide eelnõude ettevalmistamisel võtma arvesse asjaomaste asutuste ja eksperdirühmade seisukohti ning konsulteerima kõigi asjaomaste sidusrühmadega.

(108)

Selleks et tagada kooskõla muu liidu õigusega, tuleks vastavushindamismenetlusena kasutada käesolevas määruses sisalduvat tootmise sisekontrolli moodulit, mis põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuses nr 768/2008/EÜ (37) sisalduvatel moodulitel.

(109)

CE-märgis pakendil ei peaks näitama pakendi vastavust käesoleva määruse nõuetele, vaid üksnes näitama pakendatud toote vastavust kohaldatavale liidu tootealasele õigusele, kui see on asjakohane. Liidu tootealases õiguses nõutakse tavaliselt toote CE-märgise kinnitamist kas tootele endale või selle pakendile. CE-märgise pakendile kinnitamise nõudmine selleks, et näidata vastavust käesoleva määruse nõuetele, võib põhjustada segadust ja arusaamatusi küsimuses, kas märgis viitab pakendile endale või pakendatud tootele, ning lõppkokkuvõttes ebakindlust asjaomaste pakendatud toodete tegeliku ohutuse ja nõuetele vastavuse suhtes.

(110)

Toote pakendi vastavust käesoleva määruse kohastele nõuetele tuleks tõendada ELi vastavusdeklaratsioonis.

(111)

Valmistajad peaksid koostama ELi vastavusdeklaratsiooni, et anda teavet pakendi vastavuse kohta käesolevale määrusele. On võimalik, et valmistajatelt nõutakse ELi vastavusdeklaratsiooni koostamist ka muu liidu õiguse alusel. Selleks et tagada turujärelevalve eesmärgil juurdepääs teabele, tuleks koostada ühtne ELi vastavusdeklaratsioon, mis puudutab kõiki asjakohaseid liidu õigusakte. Ettevõtjate halduskoormuse vähendamiseks peaks olema võimalik, et kõnealune ühtne ELi vastavusdeklaratsioon on üksikutest asjakohastest vastavusdeklaratsioonidest koosnev toimik.

(112)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2019/1020 (38) on sätestatud toodete turujärelevalve ja kolmandatest riikidest pärit toodete kontrollimise raamistik. Kõnealust määrust tuleks kohaldada käesoleva määrusega hõlmatud pakendite suhtes, tagamaks, et pakendid, mille puhul kehtib kaupade vaba liikumine liidus, vastavad nõuetele, millega tagatakse avalike huvide, nagu inimeste tervise, ohutuse ja keskkonna kõrgetasemeline kaitse.

(113)

Jäätmekäitlust liidus tuleks parandada, et kaitsta, säilitada ja parandada keskkonna kvaliteeti, kaitsta inimese tervist, tagada loodusvarade heaperemehelik, tõhus ja mõistlik kasutamine, edendada ringmajanduse põhimõtteid, hoogustada taastuvenergia kasutamist, suurendada energiatõhusust, vähendada liidu sõltuvust imporditud loodusvaradest, luua uusi majanduslikke võimalusi ning aidata kaasa pikaajalisele konkurentsivõimele. Ressursside tõhusam kasutamine annaks liidu äriühingutele, ametiasutustele ja tarbijatele ka märkimisväärset netosäästu ning samal ajal väheneks kasvuhoonegaaside iga-aastane koguheide.

(114)

Hoolimata direktiivis 94/62/EÜ sätestatud pakendite minimeerimise nõuetest ja eesmärkidest on pakendijäätmete teke nii absoluutarvudes kui ka elaniku kohta suurenenud ning suundumused näitavad, et pakendite korduskasutus ja taastäitmine väheneb ka edaspidi järsult, mida võimendab toidu ja joogi kaasamüügi ja e-kaubanduse kasv. Kuna tooted, materjalid ja tarbimisharjumused on muutunud, on märkimisväärselt suurenenud ühekorrapakendite, eelkõige ühekordselt kasutatava plasti kasutamine. See on seotud jaemüügimaastikuga, kus on suuremad turustusvõrgud, samuti toodete tootmise ja pakkimisega kiiretel pakendamisliinidel, mis üheskoos avaldavad korduskasutuse ja taastäitmise turule negatiivset mõju.

(115)

Selleks et jälgida ja kontrollida, kas tootjad ja tootjavastutusorganisatsioonid täidavad laiendatud tootjavastutusest tulenevaid kohustusi seoses nende toodetest pärinevate jäätmete kogumise ja töötlemisega, on vaja, et liikmesriigid määraksid ühe või mitu pädevat asutust.

(116)

Selleks et tagada jäätmetekke vältimise ja jäätmete ringlussevõtu sihtmäärade parem, õigeaegsem ja ühtlasem rakendamine liikmesriikides ning ennetada rakendamise puudujääke, tuleks säilitada varajase hoiatamise aruannete süsteem, et teha kindlaks puudused ja et saaks võtta meetmeid enne sihtmäärade saavutamise tähtaegu. Kõnealune süsteem hõlmas direktiivi 94/62/EÜ kohaselt ringlussevõtu sihtmäärade saavutamist ja selle laiendamisel tuleks sellesse lisada ka pakendijäätmete vähendamise sihtmäärad, mille liikmesriigid peavad saavutama 2030., 2035. ja 2040. aastaks.

(117)

Kuna pakendite ja pakendijäätmete käitlemine on oluline osa üldisest jäätmekäitlusest, peaksid liikmesriigid sellele küsimusele pühendama eraldi peatüki oma jäätmekavades, mis koostatakse direktiivis 2008/98/EÜ sätestatud kohustuse täitmiseks. Jäätmetekke vältimise ja korduskasutamise meetmed tuleks lisada direktiivi 2008/98/EÜ kohaselt nõutavatesse jäätmetekke vältimise programmidesse. Need peatükid tuleks lisada jäätmekavadesse ja jäätmetekke vältimise programmidesse nende järgmise korrapärase hindamise osana, nagu on nõutud direktiivi 2008/98/EÜ kohaselt, või varem.

(118)

Käesolev määrus tugineb direktiivis 2008/98/EÜ sätestatud jäätmekäitlusnormidele ja üldpõhimõtetele.

(119)

Jäätmetekke vältimine on kõige tõhusam viis, kuidas parandada ressursitõhusust ja vähendada jäätmete keskkonnamõju. Seepärast on oluline, et ettevõtjad võtaksid asjakohaseid meetmeid jäätmetekke vähendamiseks, kõrvaldades kasutusest liigsed pakendid ja lõpetades teatavate pakendivormide kasutamise, pikendades pakendite kasutusiga, disainides tooted või müügistrateegiad ümber nii, et ei oleks vaja kasutada pakendit või pakendataks vähem, seda ka hulgimüügi korral, ning minnes ühekorrapakenditelt üle korduskasutuspakenditele.

(120)

Selleks et saavutada kogu pakendijäätmetekke ulatuslik ja järjekindel vähenemine, tuleks kehtestada jäätmetekke vältimise sihtmäärad, et vähendada pakendijäätmeid ühe elaniku kohta 2030. aastaks. Selleks et saavutada 2030. aastaks pakendijäätmetekke vähendamise sihtmäär 5 % võrreldes 2018. aastaga, peaks üldine absoluutne vähenemine kogu liidus 2030. aastaks olema keskmiselt ligikaudu 19 % võrreldes 2030. aasta lähtestsenaariumiga. Selle tagamiseks, et vähendamispüüdlused jätkuksid ka pärast 2030. aastat, tuleks 2035. aastaks kehtestada vähendamise sihtmääraks 10 % võrreldes 2018. aastaga; sellega väheneks pakendijäätmete hulk hinnanguliselt 29 % võrreldes 2035. aasta lähtestsenaariumiga. 2040. aastaks tuleks kehtestada täiendav vähendamise sihtmäär 15 % võrreldes 2018. aastaga; sellega väheneks pakendijäätmete hulk hinnanguliselt 37 % võrreldes 2040. aasta lähtestsenaariumiga. Et aidata liikmesriikidel saavutada pakendijäätmete tekke vältimise sihtmäärad, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et kehtestada paranduskoefitsient, mis võtab arvesse turismi suurenemist või vähenemist võrreldes 2018. aastaga. Kuna kaubandus- ja tööstuspakendijäätmete teke ei ole seotud kodumajapidamiste tarbimisega, ei saa jäätmetekke vältimise sihtmäärasid elaniku kohta iseenesest kohaldada kaubandus- ja tööstuspakendijäätmete suhtes. Liikmesriikidel, kes on kehtestanud erineva süsteemi ühelt poolt kodumajapidamiste pakendijäätmete ning teiselt poolt tööstus- ja kaubanduspakendijäätmete käitlemiseks, peaksid saama säilitada oma eripära.

(121)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik saavutada jäätmetekke vältimise sihtmäärad majanduslike vahendite ja muude meetmetega, millega stimuleeritakse jäätmehierarhia kohaldamist, sealhulgas laiendatud tootjavastutuse süsteemide kaudu rakendatavate meetmetega, edendades korduskasutussüsteemide loomist ja tulemuslikku toimimist ning julgustades ettevõtjaid pakkuma lõppkasutajatele täiendavaid võimalusi seoses taastäitmisega. Sellised meetmed tuleks vastu võtta paralleelselt ja täiendavalt koos muude käesoleva määruse kohaste meetmetega, mille eesmärk on vähendada pakendeid ja pakendijäätmeid, näiteks nõuded pakendite minimeerimise kohta, korduskasutamise sihtmäärad ja taastäitmise kohustused, mahukünnised ja meetmed õhukeste plastkandekottide tarbimise järjekindlaks vähendamiseks. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ELi toimimise lepingus sätestatud üldnorme täites ja toimides kooskõlas käesoleva määrusega võtta vastu õigusnorme, mis lähevad kaugemale käesoleva määrusega kehtestatud jäätmetekke vältimise miinimumsihtmääradest. Selliste meetmete rakendamisel peaksid liikmesriigid olema teadlikud raskematelt pakendimaterjalidelt kergematele ülemineku ohust ning seadma prioriteediks meetmed, millega seda ohtu minimeeritakse.

(122)

Kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 191 lõikes 2 väljendatud põhimõttega, et saastaja maksab, on asjakohane kehtestada pakendijäätmete käitlemise kohustused tootjatele. Selleks tugineb käesolev määrus direktiivis 2008/98/EÜ sätestatud laiendatud tootjavastutuse nõuetele, et laiendatud tootjavastutuse süsteem kataks kõik pakendijäätmete käitlemise kulud, ja hõlbustaks pädevate asutuste poolset piisavat kontrolli. Käesoleva määruse eesmärk on selgelt sedastada, et ühel pakendiühikul oleks vaid üks tootja, olgu tegemist tühjade pakendite või tooteid sisaldavate pakenditega. Üldjuhul peaks tootja olema ettevõtja, kes liikmesriigis asutatud valmistaja, importija või turustajana teeb pakendatud tooted selle liikmesriigi territooriumilt ja samal territooriumil esimest korda kättesaadavaks. See hõlmab pakkumist turustamiseks, tarbimiseks või kasutamiseks, mille tulemuseks võib olla tegelik tarnimine. Seega juhul, kui ettevõte ostab pakendatud toote muust liikmesriigist, mis ei ole see, kus ettevõte asub, või kolmandast riigist ning tarnib seda pakendatud toodet selles liikmesriigis, kus ta asub, tuleks kõnealust ettevõtet käsitada tootjana, kuna ta on esimene ettevõte, kes teeb pakendatud toote selle liikmesriigi territooriumil kättesaadavaks. Digiplatvormide puhul tuleks kättesaadavaks tegemisena tootja määratluse tähenduses käsitada toote esmast pakkumist. Et minimeerida tarbetut halduskoormust väikeettevõtjate jaoks, kes täidavad veopakendeid, esmatootmise pakendeid või serveerimispakendeid – ühekorrapakendeid või korduskasutuspakendeid – müügikohas, peaks tootja olema kõnealuste pakendite valmistaja, turustaja või importija, kes teeb pakendi selle liikmesriigi territooriumilt esimest korda kättesaadavaks, kuna sellel ettevõtjal on parimad võimalused täita laiendatud tootjavastutuse kohustusi.

(123)

Teisest küljest, kui pakend või pakendatud toode tehakse kauglepingute alusel kättesaadavaks otse lõppkasutajale, võib tootja olla asutatud ka muus liikmesriigis või kolmandas riigis. Sellistel juhtudel, kui tootja on asutatud muus liikmesriigis, peaks ta määrama laiendatud tootjavastutuse jaoks volitatud esindaja liikmesriigis, kus asub lõppkasutaja. Kui tootja on asutatud kolmandas riigis, peaks liikmesriikidel olema samuti võimalik näha ette, et laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja määramine on kohustuslik, et vältida laiendatud tootjavastutuse kohustustest kõrvalehoidmise ohtu. Selleks et järgitaks põhimõtet, et saastaja maksab, on laiendatud tootjavastutuse kontekstis vaja tagada kindlus selle suhtes, milline tootja vastutab pakendijäätmete eest, eriti logistikaettevõttega. Logistikaettevõtted on ettevõtted, kes võtavad vastu kolmandatest riikidest imporditud kaupu ja tegelevad nende käsitsemisega (näiteks lahtipakkimine ja ümberpakendamine suuruse või koguse poolest väiksemasse pakendisse, et vastata klientide nõudmistele), enne kui nad saadavad kaubad täieliku või osalise algse veopakendiga või ilma algse veopakendita oma klientidele, kes asuvad samas või muus liikmesriigis. Sellistel juhtudel tuleks kindlaks teha selliste algsete veopakendite tootja, mis on pärit kolmandast riigist, jäävad logistikaettevõttesse ja muutuvad liidus jäätmeteks. Logistikaettevõttel ei ole tavaliselt kaupade omandiõigust, kuid teda tuleks käsitada selliste pakendite tootjana, mis on pärit kolmandast riigist ja mida ta oma tegevuse käigus käsitseb.

(124)

Lisaks käesoleva määruse kohaselt tootjatele kehtestatud kuludele ja vastavalt direktiivile 2008/98/EÜ jääb liikmesriikidele võimalus katta vajalikud puhastustegevusest, sealhulgas prügis sisalduvate pakendijäätmete transpordist ja järgnevast töötlemisest tulenevad kulud osana pakendite jäätmekäitluse kogukuludest, mis tuleks katta laiendatud tootjavastutusega. Kõnealused kulud ei tohiks ületada kulusid, mis on vajalikud nimetatud teenuste kulutõhusaks osutamiseks, ja need tuleks määrata asjaomaste osalejate vahel kindlaks läbipaistval ja mittediskrimineerival viisil.

(125)

Selleks et jälgida, kas tootjad täidavad oma finants- ja organisatsioonilisi kohustusi, et tagada selliste jäätmete käitlemine, mis pärinevad pakenditest, mille nad esimest korda liikmesriigi territooriumil kättesaadavaks teevad, või pakenditest, milles olevad pakendatud tooted nad lahti pakivad, olemata lõppkasutajad, on vaja, et igas liikmesriigis loodaks tootjate register ja seda haldaks pädev asutus ning et tootjad oleksid kohustatud end registreerima.

(126)

Tootja registreerimise nõuded tuleks kogu liidus võimalikult suures ulatuses ühtlustada, et hõlbustada registreerimist, eriti arvestades, et tootjad teevad pakendid kättesaadavaks eri liikmesriikides. Selleks et tagada registreerimisnõuete ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et kehtestada registrikannete ja registrisse teabe esitamise vorm, määrata kindlaks esitatava teabe detailsus ning pakendiliigid ja materjalikategooriad, mille kohta teave tuleb esitada.

(127)

Kooskõlas põhimõttega, et saastaja maksab, on oluline, et tootjad, sealhulgas e-kaubanduses osalejad, kes lasevad pakendeid ja pakendatud tooteid liidu turule, või pakivad lahti pakendatud tooteid, olemata lõppkasutajad, vastutaksid selliste pakendite ja pakendatud toodete käitlemise eest olelusringi lõpus. Kuna laiendatud tootjavastutuse süsteemid on selle saavutamiseks kõige asjakohasemad vahendid, tuleb need direktiivi 94/62/EÜ kohaselt luua 31. detsembriks 2024 ning neil võib olla positiivne keskkonnamõju pakendijäätmete tekke vähendamisel ning pakendijäätmete kogumise ja ringlussevõtu suurendamisel. Laiendatud tootjavastutuse süsteemide loomise viis, tõhusus ja tootjate vastutuse ulatus võivad suuresti erineda. Käesoleva määruse kohaste laiendatud tootjavastutuse süsteemide suhtes tuleks seetõttu üldiselt kohaldada direktiivis 2008/98/EÜ sätestatud laiendatud tootjavastutuse norme ning neid tuleks täiendada konkreetsete lisasätetega, kui see on vajalik ja asjakohane. Näiteks pakendijäätmete liigiti kogumise hõlbustamiseks peaksid tootjad rahastama jäätmemahutite märgistamist. Selline kohustus oleks kooskõlas põhimõttega, et saastaja maksab, ja laiendatud tootjavastutuse süsteemide üldiste miinimumnõuetega, mis on kehtestatud direktiivi 2008/98/EÜ alusel.

(128)

Laiendatud tootjavastutuse kohustuste puhul on käesolev määrus direktiivi 2008/98/EÜ suhtes erinorm. See tähendab, et käesoleva määruse laiendatud tootjavastutusega seotud sätted peaksid olema ülimuslikud kõnealuse direktiivi mis tahes vastuoluliste sätete suhtes. Kõnealune põhimõte puudutab näiteks tootja registreerimise nõudeid, laiendatud tootjavastutuse tasude kohandamist ja aruandlust.

(129)

Lisaks käesoleva määruse alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud ühtlustatud ringlussevõetavuse nõuetele, mis käsitlevad tootja rahaliste tasude kohandamist, peaks liikmesriikidel olema lubatud kasutada muid kriteeriume, nagu ringlussevõetud materjali sisaldus, korduskasutatavus, ohtlike ainete sisaldus või muid kriteeriume kooskõlas direktiiviga 2008/98/EÜ.

(130)

Tootjatel peaks olema võimalik täita laiendatud tootjavastutusega seotud kohustusi ühiselt tootjavastutusorganisatsioonide kaudu, kes võtavad nende nimel vastutuse. Tootjatel või tootjavastutusorganisatsioonidel peaks olema liikmesriigi luba ja nad peaksid muu hulgas dokumenteerima, et neil on rahalised vahendid laiendatud tootjavastutusega kaasnevate kulude katmiseks. Kui liikmesriigid kehtestavad haldus- ja menetlusnorme, mis puudutavad tootjate loamenetlust üksiktootjatele ja tootjavastutusorganisatsioonidele seoses nõuete kollektiivse täitmisega, peaks neil olema võimalik eristada üksiktootjate ja tootjavastutusorganisatsioonide puhul kohaldatavaid protsesse, et vähendada üksiktootjate halduskoormust. Liikmesriigid saavad anda loa mitmele tootjavastutusorganisatsioonile, kuna nendevaheline konkurents võib tuua tarbijatele suuremat kasu. Pädeval asutusel peaks olema võimalik nõuda tootjatelt või tootjavastutusorganisatsioonidelt, kes on määratud laiendatud tootjavastutuse kohustusi täitma, kulupõhiseid ja proportsionaalseid tasusid nende kohustuste täitmisega seotud loamenetluse eest.

(131)

Nendel juhtudel, kui laiendatud tootjavastutuse tasu, mida tootjavastutusorganisatsioon võtab, liigitatakse avaliku sektori tuludeks, nagu riikliku tootjavastutusorganisatsiooni puhul, ja selleks, et järgida eelarvereegleid, mille kohaselt peavad avaliku sektori tulud põhinema täpsetel andmetel, peaks liikmesriigil olema võimalik nõuda, et tootja esitaks registri eest vastutavale pädevale asutusele aruandluseks teavet sagedamini kui kord aastas. Kuna riiklikult juhitavatel tootjavastutusorganisatsioonidel puudub esindatava tootja volitus, ei tohiks käesolevas määruses selliste volituste suhtes sätestatud nõudeid kohaldada.

(132)

Käesolevas määruses tuleks täpsustada, kuidas kauplejate kohustuste jälgitavust, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2022/2065, (39) sealhulgas selle artikli 30 lõigetes 2 ja 3, tuleb kohaldada selliste digiplatvormide pakkujate suhtes, mis võimaldavad tarbijatel sõlmida kauglepinguid tootjatega, kes pakuvad pakendeid liidus asuvatele tarbijatele, seoses käesoleva määruse kohaselt loodud tootjate registritega. Käesoleva määruse kohaldamisel tuleks iga tootjat, olenemata sellest, kas ta on asutatud liikmesriigis või kolmandas riigis, kes pakub pakendeid kauglepingu alusel otse liikmesriigis asuvatele tarbijatele, käsitada määruse (EL) 2022/2065 kohase kaupleja määratluse alla kuuluvana. Selleks et vältida laiendatud tootjavastutuse kohustuste ärakasutamist, tuleks täpsustada, kuidas digiplatvormide pakkujad peaksid neid kohustusi täitma seoses käesoleva määruse kohaselt loodud pakenditootjate registritega. Sellega seoses peaksid määruse (EL) 2022/2065 III peatüki 4. jao kohaldamisalasse kuuluvad digiplatvormide pakkujad juhul, kui nad võimaldavad tarbijatel sõlmida tootjatega kauglepinguid, saama kooskõlas määrusega (EL) 2022/2065 ja enne, kui nad lubavad tootjatel oma teenuseid osutada, nendelt tootjatelt teavet selle kohta, kas need järgivad käesolevas määruses sätestatud laiendatud tootjavastutuse kohustusi. Veebis pakendeid müüvate kauplejate jälgitavust käsitlevate normide suhtes kohaldatakse määruses (EL) 2022/2065 sätestatud täitmise tagamise norme.

(133)

Ekspediitorteenuse osutajate puhul võib esineda sarnaseid ebasoovitavaid ärakasutamise olukordi. Käesoleva määruse eesmärk on hoida sellist ärakasutamist ära käsituse abil, mis sarnaneb digiplatvormide pakkujate suhtes kohaldatavale määruse (EL) 2022/2065 kohasele käsitusele.

(134)

Käesoleva määruse kohaselt loodud tootjate registreid käsitatakse määruse (EL) 2022/2065 kohaldamise eesmärgil avaliku registrina. Seepärast peaksid selliste digiplatvormide pakkujad, mis võimaldavad tarbijatel sõlmida tootjatega kauglepinguid, tegema kõik endast oleneva, et hinnata, kas asjaomaste tootjate esitatud teave on usaldusväärne ja täielik, eelkõige kasutades või kontrollides vabalt kättesaadavaid ametlikke internetipõhiseid andmebaase ja internetipõhiseid kasutajaliideseid või paludes asjaomastel kauplejatel esitada usaldusväärsed tõendavad dokumendid kooskõlas määrusega (EL) 2022/2065. Tootjate registrites avalikult kättesaadavate andmete puhul eeldab määruse (EL) 2022/2065 artikli 30 lõike 2 esimese lõigu tähenduses kõige endast oleneva tegemine tavaliselt tootja esitatud teabe kontrollimist tootjate registris avalikult kättesaadavate andmete alusel. Eelkõige kehtib see juhul, kui liikmesriik on loonud internetipõhise kasutajaliidese andmete automaatseks kooskõlastamiseks vastavalt käesolevale määrusele.

(135)

Tootjatele käesoleva määruse kohaselt kehtestatud rahalised tasud lisaks direktiivi 2008/98/EÜ artikli 8a lõike 4 punktis a osutatud kuludele ei tohiks piirata internetipõhiste kauplemiskohtade ja tootjate vahelisi vabatahtlikke kokkuleppeid, milles internetipõhised kauplemiskohad annavad kirjaliku volituse alusel tootjate nimel nõusoleku nende kulude täielikuks või osaliseks kandmiseks.

(136)

Liikmesriigid peaksid ette nägema laiendatud tootjavastutuse rakendamise meetmed, pakendijäätmete liigiti kogumise normid ja jäätmemahutite märgistamise normid, kui käesoleva määrusega ei nähta ette selliste meetmete ja normide täielikku ühtlustamist. Lisaks peaks liikmesriikidel kooskõlas direktiivi 2008/98/EÜ ja käesoleva määrusega olema võimalik ette näha täiendavaid nõudeid laiendatud tootjavastutuse rakendamiseks, tingimusel et sellised meetmed ei loo siseturule tõkkeid. Käesoleva määrusega ei reguleerita, milline ettevõtja vastutab pakendijäätmete kogumise eest, ega muid riiklikke pakendijäätmete kogumise lepingupõhiseid kokkuleppeid.

(137)

Liikmesriigid peaksid looma pakendijäätmete tagastamise ja kogumise süsteemid, nii et pakendijäätmed suunatakse jäätmehierarhia kohaselt kõige sobivamale jäätmekäitlusele. Süsteemid peaksid olema osalemiseks avatud kõigile huvitatud isikutele, eelkõige ettevõtjatele ja ametiasutustele. Kõnealuste süsteemide kehtestamisel tuleks võtta arvesse keskkonda ja tarbijate tervist, ohutust ja hügieeni. Tagastamise ja kogumise süsteemid peaksid mittediskrimineerivate sätete alusel olema kasutatavad ja kohaldatavad ka imporditud toodete pakendite jaoks.

(138)

Mõned liikmesriigid võivad direktiivi 94/62/EÜ artikli 7 liikmesriigi õigusesse ülevõtmisel olla juba kehtestanud jäätmete liigiti kogumise ja ringlussevõtu süsteemid, mis on aluseks asjakohastele riiklikele lubadele ja lepingupõhistele kokkulepetele. Nendel liikmesriikidel peaks olema võimalik jätkata kõnealuste süsteemide kasutamist, tingimusel et nad täidavad nõuetekohaselt käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi.

(139)

Samuti peaksid liikmesriigid võtma meetmeid, et edendada ringlussevõttu, mis vastab asjaomastes sektorites ringlussevõetud materjalide kasutamise kvaliteedistandarditele. See kohustus on eriti oluline, pidades silmas ringlussevõetud materjali protsentuaalset miinimumsisaldust plastpakendis.

(140)

Pakendite kogumine on oluline samm nende ringluse ja tugeva teisese tooraine turu tagamiseks. Kohustusliku kogumismäära kehtestamine on stiimul tõhusate ja sihipäraste kogumissüsteemide arendamiseks riiklikul tasandil ning selle eesmärk on suurendada sorditud ja potentsiaalselt ringlusse võetavate jäätmete kogust.

(141)

On tõendatud, et hästitoimivad tagatisrahasüsteemid tagavad väga kõrge kogumismäära ja kvaliteetse ringlussevõtu, eelkõige joogipudelite ja -purkide puhul. Selleks et toetada direktiivis (EL) 2019/904 sätestatud ühekordselt kasutatavate plastist joogipudelite liigiti kogumise sihtmäära saavutamist, suurendada veelgi metallist joogipakendite kogumise määra ja saavutada metallist joogipakendite kvaliteetsem ringlussevõtt, on asjakohane, et liikmesriigid kehtestaksid tagatisrahasüsteemid. Need süsteemid aitavad suurendada suletud tsüklis ringlussevõtuks sobiva kvaliteetse teisese tooraine pakkumist ja vähendavad joogipakenditest tulenevat prügi.

(142)

Ühekordselt kasutatavate plastist joogipudelite ja metallist joogipakendite puhul peaksid tagatisrahasüsteemid olema kohustuslikud. Liikmesriigid võivad otsustada lisada kõnealustesse süsteemidesse ka muude toodete või muust materjalist valmistatud pakendeid, eelkõige ühekordselt kasutatavaid klaaspudeleid. Liikmesriigid peaksid tagama, et ühekordselt kasutatavate pakendivormide, eelkõige ühekordselt kasutatavate klaasist joogipudelite tagatisrahasüsteemid on võrdselt kättesaadavad korduskasutuspakendite puhul, kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav. Nad peaksid kaaluma tagatisrahasüsteemide loomist ka korduskasutuspakendite jaoks. Liikmesriikidel peaks olema lubatud ELi toimimise lepingus sätestatud üldnorme täites ja toimides kooskõlas käesoleva määrusega võtta vastu õigusnorme, mis lähevad kaugemale käesolevas määruses sätestatud miinimumnõuetest, näiteks tagatisraha võtmine müügikohas, kui tarbimine toimub majutusettevõtte ruumides, või kõigi lõppturustajate kohustus võtta tagatisrahaga kaetud pakendid vastu olenemata nende poolt turustatava pakendi materjalist või vormist või nende müügipinnast.

(143)

Käesolevas määruses tuleks arvesse võtta liidus kasutusel olevate tagatisrahasüsteemide mitmekesisust ning tagada, et nende süsteemide tehnoloogilist arengut ei takistataks, kui need vastavad kogumismäärade suurendamise ja kvaliteetsema ringlussevõtu tagamise nõuetele ja kriteeriumidele.

(144)

Võttes arvesse toodete laadi ning nende tootmis- ja turustamissüsteemide erinevusi, ei tohiks tagatisrahasüsteemid olla kohustuslikud määruse (EL) nr 1308/2013 I lisa XVI osas loetletud veini, aromatiseeritud veinitoodete ja veinilaadsete toodete, piiritusjookide ning piima ja piimatoodete pakendite puhul. Liikmesriigid võivad sellegipoolest kehtestada tagatisrahasüsteemid, mis hõlmavad selliseid joogipakendeid ning ka muid joogipakendeid ja pakendeid, mis ei ole joogipakendid.

(145)

1. jaanuariks 2029 peaksid kõik ühekordselt kasutatavate plastist joogipudelite ja ühekordselt kasutatavate metallist joogipakendite tagatisrahasüsteemid vastama käesolevas määruses sätestatud üldistele miinimumnõuetele, välja arvatud enne käesoleva määruse jõustumist kehtestatud tagatisrahasüsteemid, millega saavutatakse 90 % liigiti kogumise sihtmäär 1. jaanuariks 2029. Need nõuded aitavad saavutada suurema järjepidevuse ja tagastamismäära kõigis liikmesriikides. Need on kehtestatud sidusrühmade seisukohtade, eksperdihinnangu ja olemasolevate tagatisrahasüsteemide parimate tavade põhjal. Nõuete eesmärk on võimaldada innovatsiooni, pakkudes samal ajal teatavat paindlikkust kohalike oludega kohanemiseks.

(146)

Liikmesriigid, mille piirkondades on palju piiriülest äritegevust, peaksid tagama, et tagatisrahasüsteemid võimaldavad koguda asjaomaste liikmesriikide tagatisrahasüsteemidesse kuuluvaid pakendeid selleks ette nähtud kogumispunktides, ning peaksid püüdma anda võimaluse tagatisraha tagastada.

(147)

Liikmesriikidel, kes saavutavad 2026. aastal teatavate konkreetsete pakenditüüpide puhul 80 % kogumismäära ilma tagatisrahasüsteemita, peaks olema võimalik taotleda tagatisrahasüsteemi kehtestamata jätmist.

(148)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada rakendada tagatisrahasüsteemi piirkondlikul tasandil, võttes arvesse asjaomaseid riiklikke haldusüksusi ja ülemereterritooriumide eriolukorda, tingimusel et nad tõendavad sellise kava keskkonna- ja majandustulemusi ning selle täielikku kooskõla käesolevas määruses sätestatud ühekordselt kasutatavate plastist joogipudelite ja metallist joogipakendite 90 % kogumismääraga.

(149)

Pakendijäätmete tekke vältimise erimeetmena peaksid liikmesriigid aktiivselt soodustama korduskasutuse ja taastäitmise lahendusi. Nad peaksid toetama korduskasutuse ja taastäitmise süsteemide loomist ning jälgima nende toimimist ja hügieenistandardite järgimist. Liikmesriike julgustatakse võtma ka muid meetmeid, nagu korduskasutuspakendite eri vorme hõlmavate tagatisrahasüsteemide loomine, majanduslike stiimulite kasutamine või nõuete kehtestamine lõppturustajatele, et korduskasutuspakendites või taastäitmisel tuleks teatava protsendi ulatuses kasutada selliseid tooteid, mis ei ole hõlmatud korduskasutamise sihtmääradega ja taastäitmise kohustustega, tingimusel et sellised nõuded ei too kaasa ühtse turu killustumist ega kaubandustõkete loomist.

(150)

Kogumise, sortimise, täitjatele ümberjaotamise ja puhastamise nõuded on ühekorrapakendi tagatisrahasüsteemide ning tagatisrahapõhiste korduskasutussüsteemide puhul täiesti erinevad. Seepärast ei tohiks tagatisrahasüsteemide suhtes kohaldatavaid miinimumnõudeid kohaldada tagatisrahapõhiste korduskasutussüsteemide suhtes. Selle asemel tuleks korduskasutussüsteemide suhtes kohaldada erinõudeid.

(151)

Direktiivi 94/62/EÜ muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2018/852, (40) milles on sätestatud liikmesriikidele ringlussevõtu sihtmäärad, mis tuleb saavutada 2025. ja 2030. aastaks. Need sihtmäärad ja nende arvutamise normid tuleks kehtima jätta. Tunnistades iga liikmesriigi erinevaid lähtepunkte seoses ringlussevõtu sihtmääradega ja kuigi käesolevas määruses on välja pakutud meetmeid, mis lihtsustavad nende sihtmäärade saavutamist, peaks siiski olema võimalik teatavatel tingimustel edasi lükata 2030. aasta ringlussevõtu sihtmäärade saavutamise tähtaegu. Komisjonil peaks aga olema õigus liikmesriigi esitatud läbivaadatud rakenduskava tagasi lükata.

(152)

Direktiivi 94/62/EÜ kohaselt peab komisjon vaatama läbi pakendite 2030. aasta ringlussevõtu sihtmäärad, et need säilitada või neid vajaduse korral suurendada. Siiski ei ole veel asjakohane muuta 2030. aastaks seatud sihtmäärasid, kuna tõendid näitavad, et mõnel liikmesriigil on raskusi ka olemasolevate sihtmäärade saavutamisega. Seetõttu tuleks kehtestada meetmed, mis julgustavad valmistajaid laskma turule rohkem ringlussevõetavaid pakendeid ja aitavad seeläbi liikmesriikidel saavutada ringlussevõtu sihtmäärasid. Tulevikus tuleks komisjonile esitada detailsemat teavet pakendite ja pakendijäätmete ringlussevõtu voogude kohta. Selliste andmete esitamine võimaldab komisjonil sihtmäärad läbi vaadata võimalusega need säilitada või neid suurendada. Selleks et võtta arvesse pakendite ringlussevõetavuse suurendamiseks võetud meetmete mõju, ei tohiks läbivaatamine toimuda enne käesoleva määruse kavandatud üldist hindamist, st seitse aastat pärast selle jõustumist. Läbivaatamise käigus tuleks tähelepanu pöörata ka võimalusele kehtestada uusi, praegustest sihtmääradest detailsemaid sihtmäärasid.

(153)

Ringlussevõtu sihtmäärade arvutamisel tuleks lähtuda ringlussevõetavate pakendijäätmete kogusest. Liikmesriigid peaksid tagama ringlussevõetud pakendijäätmete kohta kogutud andmete usaldusväärsuse ja täpsuse. Üldjuhul peaks selliste pakendijäätmete koguse tegelik mõõtmine, mis tuleb lugeda ringlussevõetuks, toimuma kohas, kus pakendijäätmed sisenevad ringlussevõtutoimingusse. Sellest hoolimata peaks halduskoormuse piiramiseks olema liikmesriikidel rangetel tingimustel ja erandina üldreeglist lubatud määrata ringlussevõetud pakendijäätmete kogus kindlaks mis tahes sortimistoimingu väljundi mõõtmise põhjal, mida korrigeeritakse, võttes arvesse enne jäätmete ringlussevõtutoimingute alustamist tekkivaid keskmisi kaomäärasid. Materjalide kadu, mis tekib enne jäätmete ringlussevõtutoimingusse sisenemist, näiteks sortimise või muude eelnevate toimingute tõttu, ei tohiks lisada ringlussevõetuna märgitud jäätmekoguste hulka. Kõnealust kadu saab kindlaks teha elektrooniliste registrite, tehniliste kirjelduste, eri jäätmevoogude keskmiste kaomäärade arvutamise üksikasjalike reeglite või muude samaväärsete meetmete alusel. Liikmesriigid peaksid teabe selliste meetmete kohta esitama kvaliteedikontrolli aruannetes, mis on lisatud komisjonile jäätmete ringlussevõtu kohta esitatavatele andmetele. Keskmised kaomäärad tuleks eelistatavalt kehtestada üksikute sortimiskeskuste tasandil ning need peaksid olema seotud peamiste eri jäätmeliikide, eri allikate (nagu kodumajapidamised või kaubandus), eri kogumissüsteemide ja eri liiki sortimisprotsessidega. Keskmisi kaomäärasid tuleks kasutada ainult juhul, kui muud usaldusväärsed andmed puuduvad, eelkõige jäätmesaadetiste ja -ekspordi puhul. Materjalide või ainete massi kadu sellise füüsilise või keemilise muundumise tõttu, mis kuulub paratamatult ringlussevõtutoimingu juurde, mille käigus pakendijäätmed tegelikult töödeldakse ümber toodeteks, materjalideks või aineteks, ei tuleks ringlussevõetuna märgitud jäätmete massist maha arvata.

(154)

Kui ringlussevõtu määra arvutatakse biolagunevate pakendijäätmete aeroobse või anaeroobse töötluse puhul, võib aeroobsesse või anaeroobsesse töötlusse minevaid jäätmekoguseid lugeda ringlussevõetuks tingimusel, et sellise töötlemise väljundit kasutatakse ringlussevõetud toote, materjali või ainena. Kuigi sellise töötlemise väljund on tavaliselt kompost või kääritussaadus, võib arvesse võtta ka muid väljundeid, tingimusel et need sisaldavad töödeldud biolagunevate pakendijäätmete kogusega võrreldavaid ringlussevõetud materjalide sisalduse koguseid. Muudel juhtudel, lähtudes ringlussevõtu määratlusest, ei tuleks ringlussevõtu sihtmäärade saavutamisel arvesse võtta biolagunevate pakendijäätmete ümbertöötlemist materjalideks, mis on mõeldud kasutamiseks kütusena või muu energiaallikana, mis kõrvaldatakse või mida kasutatakse toimingus, mille eesmärk on sama mis jäätmete taaskasutamise puhul ning mis on muu kui ringlussevõtt.

(155)

Kui pakendijäätmematerjalid lakkavad olemast jäätmed ettevalmistava toimingu tulemusena enne tegelikku ümbertöötlemist, tuleks need lugeda ringlussevõetuks tingimusel, et need töödeldakse edaspidi ümber toodeteks, materjalideks või aineteks, mida kasutatakse kas nende esialgsel või mõnel muul eesmärgil. Materjale, mis lakkavad olemast jäätmed ja mis on mõeldud kasutamiseks kütusena või muu energiaallikana, mida kasutatakse tagasitäiteks või mis kõrvaldatakse või mida kasutatakse toimingus, mille eesmärk on sama mis jäätmete taaskasutamise puhul ning mis on muu kui ringlussevõtt, ei tuleks ringlussevõtu sihtmäärade saavutamisel arvesse võtta.

(156)

Ringlussevõetud materjali sisalduse protsendi arvutamise ja kontrollimise metoodika kehtestamisel peaks komisjon olemasolevate ringlussevõtutehnoloogiate hindamisel võtma arvesse nende majanduslikku ja keskkonnatoimet, sealhulgas väljundi kvaliteeti, jäätmete kättesaadavust, vajalikku energiat ja kasvuhoonegaaside heidet ning muud asjakohast keskkonnamõju. Komisjon peaks samuti arvesse võtma, et selliseid tehnoloogiaid võidakse kasutada eksitavate keskkonnaväidete esitamiseks.

(157)

Väiteid pakendi omaduste kohta, mille suhtes on käesolevas määruses sätestatud õiguslikud nõuded, nagu ringlussevõetavus, ringlussevõetud materjali sisalduse määr ja korduskasutatavus, tuleks esitada üksnes seoses pakendi omadustega, mis ületavad käesolevas määruses sätestatud kohaldatavaid miinimumnõudeid, ning kooskõlas käesoleva määrusega kehtestatud metoodika ja normidega. Sellistes väidetes tuleks samuti täpsustada, kas need puudutavad pakendiühikut, pakendiühiku osa või kõiki ettevõtja poolt turule lastud pakendeid.

(158)

Liikmesriikidel peaks olema õigus võtta arvesse jäätmete põletamise järel eraldatud metallide ringlussevõttu vastavalt pakendijäätmete osakaalule põletatud jäätmetes, tingimusel et ringlussevõetud metallid vastavad teatavatele kvaliteedikriteeriumidele, mis on sätestatud komisjoni rakendusotsuses (EL) 2019/1004 (41).

(159)

Pakendijäätmete ringlussevõtu eesmärgil liidust eksportimise suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1013/2006 (42) ja (EL) 2024/1157 (43).

(160)

Kuna korduskasutamine tähendab, et turule ei lasta ühtegi uut pakendit, tuleks turule lastud korduskasutatavaid müügipakendeid ja korduskasutuseks parandatud puitpakendeid võtta arvesse pakendite ringlussevõtu sihtmäärade saavutamisel. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kasutada seda võimalust ringlussevõtu sihtmäärade kohandatud taseme arvutamiseks, võttes arvesse maksimaalselt viis protsendipunkti selliste korduskasutatavate müügipakendite keskmisest osakaalust, mis on eelneva kolme aasta jooksul esimest korda turule lastud ja pakendite korduskasutussüsteemis korduvalt kasutatud.

(161)

Tootjad ja tootjavastutusorganisatsioonid peaksid aktiivselt osalema lõppkasutajatele, eelkõige tarbijatele teabe andmises pakendijäätmete vältimise ja käitlemise kohta. See teave peaks hõlmama pakendite korduskasutamise korralduse kättesaadavust, st pakenditel olevaid märgiseid ja muid pakendijäätmete äraviskamise juhiseid. Samuti peaksid tootjad ja tootjavastutusorganisatsioonid teavitama tarbijaid sellest, et kompostitavana märgistatud pakend tähendab, et pakend on kompostitav biojäätmete töötlemise rajatistes tööstuslikult kontrollitud tingimustes ega sobi kodukompostimiseks. Pakendeid ei tohiks prügina ära visata. Samuti peaksid tootjad lõppkasutajaid teavitama sellest, kui oluline on pakendijäätmete optimaalne käitlemine keskkonna seisukohast. Teabe avaldamisel kõikidele lõppkasutajatele ning pakendeid käsitlevas aruandluses tuleks kasutada nüüdisaegset infotehnoloogiat. Teave tuleks esitada kas klassikaliste vahenditega, näiteks plakatid nii siseruumides kui ka välistingimustes, ja sotsiaalmeediakampaaniad, või uuenduslikumate vahendite abil, näiteks pakendile kantud ruutkoodiga elektrooniline juurdepääs veebisaitidele.

(162)

Koduvälisel liigiti kogumisel on oluline osa pakendite kogumise määra suurendamisel ja nende ringlussevõtu parandamisel. Liikmesriikidel ja ettevõtjatel peaks olema võimalik võtta erimeetmeid koduvälise liigiti kogumise jaoks, mis on kohandatud vastavalt tarbijate asukohale ja harjumustele.

(163)

Liikmesriigid peaksid iga kalendriaasta kohta esitama komisjonile teabe ringlussevõtu sihtmäärade saavutamise kohta. Õhukeste plastkandekottide tarbimise vähendamise meetmete tulemuslikkuse hindamiseks tuleks esitada ka andmed eriti õhukeste plastkandekottide, õhukeste plastkandekottide, paksude plastkandekottide ja eriti paksude plastkandekottide tarbimise kohta, et oleks võimalik hinnata, kas selliste kottide tarbimine on õhukeste plastkandekottide vähendamise meetmete tõttu suurenenud. Selleks et saaks hinnata, kas liikmesriikide kehtestatud kohustuslikud tagatisrahasüsteemid on tulemuslikud või kas liikmesriikide kehtestatud vabastused nende süsteemide loomise kohustusest on põhjendatud, on oluline saada liikmesriikide aruandluse kaudu teavet selliste pakendite liigiti kogumise määra kohta, mille puhul kehtib kohustus luua tagatisrahasüsteem.

(164)

Mastaapse ringlussevõtu hindamise metoodika kehtestamiseks peaksid liikmesriigid esitama igal aastal ka andmed pakendijäätmete ringlussevõtu koguse kohta pakendikategooriate kaupa ning liikmesriigi territooriumil esimest korda kättesaadavaks tehtud pakendikoguste või lõppkasutajaks mitte oleva tootja poolt lahti pakendatud pakendite kohta pakendikategooriate kaupa. Komisjon peaks need andmed koondama ja need avaldama, et jälgida pakendijäätmete mastaapse ringlussevõtu iga-aastast arengut.

(165)

Liikmesriigid peaksid esitama komisjonile andmed elektrooniliselt ja lisada tuleks kvaliteedikontrolli aruanne. Lisaks tuleks ringlussevõtu sihtmäärasid käsitlevatele andmetele lisada aruanne, milles kirjeldatakse meetmeid, mis on võetud pakendijäätmete tulemusliku kvaliteedikontrolli ja jälgimise süsteemi loomiseks.

(166)

Selleks et tagada aruandluskohustuste ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et kehtestada normid ringlussevõtu sihtmäärade saavutamist käsitlevate andmete, tagatisrahasüsteemiga hõlmatud pakendite liigiti kogumise määrade ning mastaapse ringlussevõtu hindamise metoodika kehtestamiseks vajalike andmete arvutamiseks ja kontrollimiseks. See rakendusakt peaks sisaldama ka tekkinud pakendijäätmete koguse kindlaksmääramise metoodikat ning andmete esitamise vormi. Samuti tuleks kehtestada metoodika, mille alusel arvutatakse õhukeste plastkandekottide aastast tarbimist elaniku kohta, ja nende andmete esitamise vorm, kuna need andmed on vajalikud plastkandekottidega seotud sisuliste nõuete seire ja täieliku rakendamise toetamiseks, eelkõige selleks, et tagada liigitatud ja kohustuslikud andmed eri liiki plastkandekottide kohta. See rakendusakt peaks asendama komisjoni otsuse 2005/270/EÜ (44) ja komisjoni rakendusotsuse (EL) 2018/896 (45).

(167)

Selleks et liikmesriigid ja komisjon saaksid jälgida käesolevas määruses sätestatud eesmärkide täitmist, peaksid liikmesriigid looma pakendiandmebaasid ja tagama nende andmebaaside hea toimimise.

(168)

Selleks et tagada aus konkurents ning käesoleva määruse eeldatav kasulikkus ja panus liidu kliima-, energia- ja ringluseesmärkide saavutamisse, on vaja tulemuslikult tagada kestlikkusnõuete täitmine. Seepärast peaksid pädevad asutused püüdma kontrollida igal aastal vähemalt osa ELi vastavusdeklaratsioonide õigsust. Pakendite suhtes, millele on käesoleva määruse kohaselt kehtestatud kestlikkusnõuded, tuleks kohaldada määrust (EL) 2019/1020, millega kehtestatakse liidu turule sisenevate toodete turujärelevalve ja kontrolli horisontaalne raamistik. Määruses (EL) 2019/1020 kehtestatud turujärelevalvemehhanismides on sätestatud toodete turustamisega seotud turujärelevalve nõuded ja on ette nähtud kaitsemehhanismid, et kontrollida vastavust käesolevale määrusele seoses pakendite turule laskmisega.

(169)

Pakend tuleks turule lasta üksnes juhul, kui see ei kujuta endast teadaolevat riski keskkonnale ega inimeste tervisele. Turujärelevalve jõupingutuste koondamiseks tuleks käesoleva määruse kohaldamisel riski kujutava pakendina käsitada pakendit, mis kestlikkusnõudele mittevastavuse tõttu või seetõttu, et vastutav ettevõtja ei täida kestlikkusnõuet, võib avaldada keskkonnale või muule kõnealuse nõudega kaitstud avalikule huvile kahjulikku mõju.

(170)

Tuleks kehtestada kord, mille kohaselt huvitatud isikuid teavitatakse meetmetest, mida on kavas võtta riski kujutavate pakendite suhtes. See peaks võimaldama ka liikmesriikide turujärelevalveasutustel koostöös asjaomaste ettevõtjatega selliste pakenditega seoses varakult tegutsema asuda. Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et teha kindlaks, kas nõuetele mittevastavate toodetega seotud riiklikud meetmed on põhjendatud. Komisjon peaks vastu võtma viivitamata kohaldatavad rakendusaktid, kui keskkonna või inimeste tervise kaitsega seotud igakülgselt põhjendatud juhtudel nõuab seda tungiv kiireloomulisus.

(171)

Turujärelevalveasutustel peaks olema õigus nõuda ettevõtjatelt parandusmeetmete võtmist, kui leitakse, et pakend ei vasta kestlikkus- ja märgistusnõuetele või et ettevõtja on rikkunud muid pakendite turule laskmise või turul kättesaadavaks tegemise norme. Selleks et tagada nõude, mille kohaselt ettevõtjad peavad võtma parandusmeetmeid, ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et teha kindlaks, kas liikmesriigi meede on põhjendatud.

(172)

Inimeste tervisega seotud probleemide korral ei peaks turujärelevalveasutus hindama pakendimaterjalist tulenevat riski inimeste või loomade tervisele, kui see on pakendimaterjalilt kandunud üle pakendi sisule, vaid peaks hoiatama asutusi, kes on pädevad seda riski kontrollima ja kes on määratud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2017/625, (46) määrustele (EL) 2017/745, (EL) 2017/746, (EL) 2019/6 või direktiivile 2001/83/EÜ.

(173)

Riigihanked moodustavad 14 % liidu SKPst. Selleks et aidata saavutada kliimaneutraalsuseni jõudmise, energia- ja ressursitõhususe parandamise ning rahvatervist ja elurikkust kaitsvale ringmajandusele ülemineku eesmärke, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et asjakohasel juhul nõuda, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides 2014/24/EL (47) ja 2014/25/EL (48) määratletud avaliku sektori hankijad ja võrgustiku sektori hankijad viiksid oma riigihanked kooskõlla konkreetsete kohustuslike keskkonnahoidlike riigihangete miinimumnõuetega, mis sätestatakse käesoleva määruse alusel vastu võetud rakendusaktides. Võrreldes vabatahtlikkusega peaksid kohustuslikud nõuded tagama, et avaliku sektori kulutustel oleks maksimaalne võimendav mõju, et suurendada nõudlust keskkonnahoidlikumate pakendite järele. Nõuded peaksid olema läbipaistvad, objektiivsed ja mittediskrimineerivad. Liikmesriikidel peaks olema võimalik viidata oma riigihangete nõuetes tehnilistele kirjeldustele, kvalifitseerimise tingimustele või lepingu täitmise tingimustele ning need nõuded ei pea ilmtingimata olema kumulatiivsed. Avaliku sektori hankijatel ja võrgustiku sektori hankijatel peaks olema võimalik ELi toimimise lepingus sätestatud üldnorme täites ja toimides kooskõlas käesoleva määrusega võtta vastu õigusnorme, mis lähevad kaugemale käesoleva määrusega kehtestatud keskkonnahoidlike riigihangete miinimumnõuetest.

(174)

Siseturu toimimise kindlustamiseks ja võrdsete tingimuste loomiseks on vaja tagada, et kolmandatest riikidest liidu turule sisenevad pakendid vastaksid käesolevale määrusele, olenemata sellest, kas neid imporditakse eraldi pakendina või koos pakendatud tootega. Eelkõige tuleb tagada, et valmistajad on kõnealuste pakendite suhtes läbi viinud asjakohased vastavushindamismenetlused. Eelistada tuleks turujärelevalveasutuste ja ettevõtjate vahel turul tehtavat koostööd. Ehkki need võivad puudutada kõiki liidu turule sisenevaid pakendeid, peaks määruse (EL) 2019/1020 artikli 25 lõike 1 kohaselt määratud asutuste sekkumine keskenduma peamiselt pakenditele, mille suhtes kohaldatakse turujärelevalveasutuste võetud keelavaid meetmeid. Kui turujärelevalveasutused võtavad selliseid keelavaid meetmeid ja need keelavad meetmed ei piirdu riigi territooriumiga, peaksid nad edastama liidu turule sisenevate pakendite kontrolliks määratud asutustele üksikasjad, mis on vajalikud selliste nõuetele mittevastavate pakendite tuvastamiseks piiril, sealhulgas teabe pakendatud toodete ja ettevõtjate kohta, et võimaldada riskipõhist käsitusviisi liidu turule sisenevate toodete suhtes. Sellistel juhtudel on tolli eesmärk sellised pakendid piiril kindlaks teha ja peatada.

(175)

Kontrolliprotsessi optimeerimiseks ja koormuse vähendamiseks liidu välispiiridel peab olema võimalik automaatne andmeedastus turujärelevalve info- ja teavitussüsteemi (ICSMS) ning tollisüsteemide vahel. Lähtuvalt otstarbest tuleks eristada kahte eraldi andmeedastust. Esiteks tuleks ICSMSi kaudu teatada tollile turujärelevalveasutuste poolt nõuetele mittevastavate pakendite kindlakstegemise tulemusena kehtestatud keelavatest meetmetest, et välispiiridel tehtavate kontrollide jaoks määratud asutused saaksid teha kindlaks pakendid, mille suhtes sellist keelavat meedet tuleks kohaldada. Selliseks esimeseks andmeedastuseks tuleks kasutada komisjoni rakendusmääruse (EL) 2015/2447 (49) artiklis 36 sätestatud elektroonilist tolliasutuste riskijuhtimise süsteemi, piiramata tolli riskijuhtimise keskkonna edasisi muutusi. Teiseks, kui toll teeb nõuetele mittevastavad pakendid kindlaks, siis on vaja juhtumit hallata, et muu hulgas edastada peatamise teade, turujärelevalveasutuste järeldus ja tolli võetud meetmete tulemus. Sellist teist ICSMSi ja riiklike tollisüsteemide vahelist andmeedastust toetab ELi tollivaldkonna ühtne teeninduskeskkond.

(176)

Selleks et tagada turujärelevalveasutuste ja tolliasutuste vahelise teabevahetuse ühenduse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et määrata kindlaks menetlusnormid ja rakendamiskorra üksikasjad, sealhulgas funktsioonid, andmeelemendid ja andmetöötlus, ning normid, mis käsitlevad isikuandmete töötlemist, konfidentsiaalsust ja vastutust kõnealuse ühenduse puhul.

(177)

Delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 290 on eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (50) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist. Selliste delegeeritud õigusaktide koostamisel peaks komisjon võtma arvesse teaduslikku või muud kättesaadavat tehnilist teavet, sealhulgas asjakohaseid rahvusvahelisi standardeid.

(178)

Komisjonile käesoleva määrusega antud rakendamisvolitusi tuleks kasutada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (51).

(179)

Selleks et tagada direktiivi (EL) 2019/904 kohaste tootenõuete täitmise jälgimine ja rakendamine ning asjakohase turujärelevalve kohaldamine, tuleks määrust (EL) 2019/1020 muuta, et lisada selle kohaldamisalasse direktiiv (EL) 2019/904. Sätted, mis käsitlevad nõudeid, mis puudutavad alates 1. jaanuarist 2030 ringlussevõetud plasti sisaldust plastist joogipudelites, ja vastavad aruandluskohustused tuleks direktiivist (EL) 2019/904 välja jätta, kuna seda valdkonda reguleeritakse üksnes käesoleva määrusega.

(180)

Käesoleva määrusega kehtestatakse üldnormid, mida kohaldatakse kõikide pakendite suhtes. Teatavaid direktiiviga (EL) 2019/904 hõlmatud ühekordselt kasutatavaid plasttooteid, nagu plastkandekotid, joogitopsid, toidu- ja joogianumad, sealhulgas pudelid, loetakse sellegipoolest pakenditeks. Direktiiv (EL) 2019/904 on käesoleva määruse suhtes erinorm. Kui direktiiv (EL) 2019/904 ja käesolev määrus on omavahel vastuolus, peaks direktiiv (EL) 2019/904 olema oma kohaldamisala piires ülimuslik. Direktiivi (EL) 2019/904 kohaselt peavad liikmesriigid võtma meetmeid teatavate ühekordselt kasutatavate plasttoodete tarbimise vähendamiseks, sealhulgas rakendama turustamispiiranguid. Selliseid turustamispiiranguid tuleks kohaldada ja need peaksid olema ülimuslikud käesoleva määruse vastuoluliste sätete suhtes. Käesolevas määruses on sätestatud määruse V lisa punktis 3 loetletud plasttoodete turule laskmise piirang, samal ajal kui direktiiv (EL) 2019/904 võimaldab liikmesriikidel võtta vajalikke meetmeid, et vähendada selliste ühekordselt kasutatavate plasttoodete tarbimist. Kuna direktiivi (EL) 2019/904 kohased riiklikud rakendusmeetmed võivad olla vähem piiravad kui turule laskmise keeld, peaks käesolev määrus olema pakendi määratluse alla kuuluvate toodete puhul direktiivi (EL) 2019/904 suhtes ülimuslik, et edendada ühekordselt kasutatavate plastpakendite koguse vähendamist ja vähendada ühekordselt kasutatavate plastpakendite kogust keskkonnas. Seetõttu ei tohiks liikmesriikidel olla võimalik anda vabastust direktiivis (EL) 2019/904 sätestatud vahtpolüstüreenist pakendite turule laskmise keelust. Selle kajastamiseks tuleks direktiivi (EL) 2019/904 vastavalt muuta.

(181)

Kuna käesoleva määrusega ei reguleerita ringlussevõetud materjali sisaldust pakendi mis tahes plastosas enne 1. jaanuari 2030, peaksid direktiivi (EL) 2019/904 sätted, mis käsitlevad ringlussevõetud materjali sisaldust plastist joogipudelites, kuni selle kuupäevani jõusse jääma.

(182)

Selleks et suurendada üldsuse usaldust turule lastud pakendite vastu, eelkõige seoses kestlikkusnõuete täitmisega, tuleks ettevõtjatele, kes lasevad turule nõuetele mittevastavaid pakendeid või kes ei täida oma kohustusi, kohaldada karistusi. Seepärast on vaja, et liikmesriigid kehtestaksid riigisiseses õiguses mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused käesoleva määruse täitmata jätmise eest.

(183)

Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikli 19 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid nägema ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades, sealhulgas võimaluse pöörduda liikmesriikide kohtutesse. Sellega seoses peaksid liikmesriigid tagama, et asjaomastel isikutel, näiteks füüsilistel või juriidilistel isikutel, kes on kaevanud või teatanud, et eraldi pakend või pakend koos pakendatud tootega väidetavalt ei vasta käesolevale määrusele, on õigus pöörduda kohtusse kooskõlas kohustustega, mille liikmesriigid on 25. juunil 1998 Århusis sõlmitud keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (52) (edaspidi „Århusi konventsioon“) osalistena kokku leppinud.

(184)

Komisjon peaks käesolevat määrust hindama. 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe punkti 22 kohaselt peaks kõnealune hindamine põhinema viiel kriteeriumil, milleks on tõhusus, mõjusus, asjakohasus, sidusus ja liidu lisaväärtus, ning see peaks olema aluseks võimalike edasiste meetmete mõju hindamisele. Komisjon peaks esitama Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele aruande käesoleva määruse rakendamise ja selle mõju kohta pakendite keskkonnakestlikkusele ja siseturu toimimisele.

(185)

Ettevõtjatele on vaja anda piisavalt aega oma tegevuse kohandamiseks, et täita käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi. Samamoodi on vaja anda piisavalt aega liikmesriikidele, et nad saaksid võtta vajalikke haldusmeetmeid seoses loamenetluse korraldamisega pädevate asutuste poolt, säilitades samal ajal järjepidevuse ettevõtjate jaoks, ning luua käesoleva määruse kohaldamise jaoks vajaliku haldustaristu. Seepärast tuleks käesoleva määruse kohaldamise algus edasi lükata kuupäevani, milleks kõnealused ettevalmistused on võimalik mõistlikult lõpule viia. Erilist tähelepanu tuleks pöörata sellele, et mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatel (VKEd) oleks lihtsam käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi ja nõudeid täita, sealhulgas komisjoni antavate suuniste kaudu, mis hõlbustaksid ettevõtjatel nende kohustuste ja nõuete täitmist, keskendudes eeskätt VKEdele.

(186)

Nende kohustuste täitmiseks ja põhjaliku, kuid ühtlustatud raamistiku kehtestamiseks seoses pakenditega on vaja vastu võtta määrus, millega kehtestatakse nõuded pakenditele kogu nende olelusringi jooksul. Seepärast tuleks direktiiv 94/62/EÜ kehtetuks tunnistada.

(187)

Direktiiv 94/62/EÜ tuleks tunnistada kehtetuks alates käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäevast. Selleks et tagada sujuv üleminek ja järjepidevus seni, kuni komisjon võtab käesoleva määruse alusel vastu uued normid, ning selleks, et tagada liidu omavahendite süsteemi kohaldamise järjepidevus seoses ringlusse võtmata plastpakendijäätmetel põhinevate omavahenditega, peaksid teatavad kõnealusest direktiivist tulenevad kohustused, mis on seotud märgistamise, ringlussevõtu sihtmäärade ja komisjonile andmete edastamisega, jääma teatavaks ajavahemikuks kehtima.

(188)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, milleks on parandada pakendite keskkonnakestlikkust ja tagada pakendite vaba liikumine siseturul, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,