(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/138/EÜ (3) kehtestati kindlustus- ja edasikindlustussektoris riskipõhisemad ja ühtlustatumad usaldatavusnõuded. Kõnealuse direktiivi mõne sätte suhtes kohaldatakse läbivaatamisklausleid. Selle direktiivi kohaldamine on aidanud oluliselt kaasa liidu finantssüsteemi tugevdamisele ning suurendanud kindlustus- ja edasikindlustusandjate vastupidavust mitmesugustele riskidele suhtes. Kuigi see direktiiv on väga põhjalik, ei käsitleta selles kõiki kindlakstehtud puudusi, mis kindlustus- ja edasikindlustusandjaid mõjutavad.

(2)

COVID-19 pandeemia on põhjustanud suurt sotsiaal-majanduslikku kahju ning seetõttu on vaja liidu majandus kestlikult, kaasavalt ja õiglaselt taastada. Samuti on alles ilmnemas Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed. See on muutnud töö liidu poliitiliste prioriteetidega veelgi pakilisemaks, eelkõige selleks, et majandus toimiks inimeste hüvanguks ja saavutataks Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärgid. Kindlustus- ja edasikindlustussektor võib pakkuda Euroopa ettevõtjatele erasektori rahastamisallikaid ja muuta majanduse vastupidavamaks, pakkudes kaitset mitmesuguste riskide vastu. Selle topeltrolli tõttu on sellel sektoril suur potentsiaal aidata kaasa liidu prioriteetide saavutamisele.

(3)

Nagu on rõhutatud komisjoni 24. septembri 2020. aasta teatises „Inimeste ja ettevõtete hüvanguks toimiv kapitaliturgude liit“, on ettevõtlussektoris omakapitali osakaalu suurendamise toetamiseks tähtis motiveerida institutsionaalseid investoreid, eelkõige kindlustusandjaid, tegema pikemaajalisi investeeringuid. Selleks et hõlbustada kindlustusandjate osalemist liidu majanduse taastamise rahastamises, tuleks usaldatavusraamistikku kohandada, et võtta paremini arvesse kindlustustegevuse pikaajalisust. Eelkõige tuleks lihtsustada võimalust kasutada pikaajalises perspektiivis hoitavate omakapitaliinvesteeringute puhul solventsuskapitalinõude standardvalemi alusel arvutamisel soodsamat standardparameetrit, tingimusel et kindlustus- ja edasikindlustusandjad järgivad usaldusväärseid ja kindlaid kriteeriume, mis tagavad kindlustusvõtja kaitse ja finantsstabiilsuse. Selliste kriteeriumide eesmärk peaks olema tagada, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad suudavad vältida pikaajaliselt hoitavate aktsiate või osade sundmüüki, sealhulgas halvenenud turutingimustes. Kuna kindlustus- ja edasikindlustusandjatel on sellise sundmüügi vältimiseks lai valik riskijuhtimisvahendeid, tuleks niisuguste kriteeriumide puhul sellise valiku olemasolu arvesse võtta ja mitte nõuda pikaajalise investeerimisvara seaduslikku ega lepingulist eraldamist, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad saaksid kasu soodsamatest omakapitaliinvesteeringute standardparameetritest. Lisaks peaks kindlustus- või edasikindlustusandja juhtkond võtma kirjaliku strateegia kaudu kohustuse järgida omakapitaliinstrumentide puhul, millesse ettevõtja investeerib, minimaalset hoidmisaega ja tõendama ettevõtja suutlikkust hoida neid omakapitaliinstrumente kogu kõnealuse hoidmisaja jooksul.

(4)

Kohandused, mille puhul võetakse kindlustustegevuse pikaajalist iseloomu paremini arvesse, võivad solventsuskapitalinõude vähendamise tulemusena kaasa tuua vaba, olemasoleva kapitali suurenemise. Sel juhul ei peaks kindlustus- ja edasikindlustusandjad kaaluma vabastatud kapitali suunamist aktsionäride väljamaksetele või juhtimisboonustele, vaid peaksid püüdma suunata vabastatud kapitali tootlikesse investeeringutesse reaalmajanduses, et toetada majanduse taastumist ja liidu laiemaid poliitilisi eesmärke.

(5)

Kindlustus- ja edasikindlustusandjatel on vaba voli teha investeeringuid mitte ainult liidus, vaid kõikjal maailmas. Kolmandatesse riikidesse tehtavad investeeringud võivad edendada ka liidu või liikmesriikide üldist arenguabipoliitikat. Seepärast peaksid kindlustus- ja edasikindlustusandjad tagama, et nende investeerimispoliitika kajastab eesmärke, mis on seatud maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ajakohastatud ELi loetelus, ning on kooskõlas eesmärkidega, mis on seoses suure riskiga kolmandate riikidega seatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2015/849 (4).

(6)

Komisjon võttis oma 11. detsembri 2019. aasta teatises Euroopa rohelise kokkuleppe kohta kohustuse integreerida kliima- ja keskkonnariskide juhtimine paremini liidu usaldatavusraamistikku. Euroopa roheline kokkulepe on liidu uus majanduskasvu strateegia, mille eesmärk on muuta liit nüüdisaegse, ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majandusega ühiskonnaks, kus 2050. aastaks ei ole enam kasvuhoonegaaside netoheidet. See aitab kaasa eesmärgile ehitada üles inimeste hüvanguks toimiv majandus, tugevdada liidus sotsiaalset turumajandust, aidata tagada, et liit on tulevikuks valmis ning tagab stabiilsuse, töökohad, majanduskasvu ja investeeringud. Komisjon pani oma 4. märtsi 2020. aasta Euroopa kliimamääruse ettepanekus ette muuta liidus siduvaks eesmärk saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus ja kliimamuutustele vastupanu võime. Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid selle ettepaneku vastu ning see jõustus 29. juulil 2021 (5). Komisjoni eesmärki tagada liidu üleilmne juhtpositsioon 2050. aasta eesmärkide saavutamisel korrati 2021. aasta tulevikusuundade strateegilise analüüsi aruandes, milles nimetatakse strateegilise tegevusvaldkonnana vastupidava ja tulevikukindla majandus- ja finantssüsteemi ülesehitamist.

(7)

Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkide saavutamisel on keskne roll ELi kestliku rahanduse raamistikul ning keskkonnaalaseid õigusakte peaks täiendama kestliku rahanduse raamistik, mis suunab vahendeid kliima- ja keskkonnariske vähendavate investeeringute tegemisse. Komisjon võttis oma 6. juuli 2021. aasta teatises „Kestlikule majandusele ülemineku rahastamise strateegia“ kohustuse teha ettepanek muuta direktiivi 2009/138/EÜ, et kestlikkusriskid järjepidevalt kindlustusandjate riskijuhtimisse integreerida, nõudes kindlustusandjatelt kliimamuutuste stsenaariumide analüüsi.

(8)

Vastupanuvõime parandamiseks ja kestlikkuse toetamiseks, eelkõige seoses kestlikkusaruandlusega, on hiljuti esitatud ja vastu võetud mitu seadusandlikku akti, mis kõik mõjutavad kindlustus- ja edasikindlustussektorit, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/2088 (6), Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2022/2464 (7) ning direktiiv, mis käsitleb äriühingute kestlikkusalast hoolsuskohustust ja millega muudetakse direktiivi (EL) 2019/1937.

(9)

Käesoleva muutmisdirektiivi peamine eesmärk on veelgi integreerida liidu kindlustuse siseturgu. Kindlustuse siseturu integreerimine suurendab konkurentsi ja kindlustustoodete kättesaadavust kõigis liikmesriikides ning sellest võidavad ettevõtjad ja tarbijad. Pärast direktiivi 2009/138/EÜ kohaldamise algust kindlustuse siseturul aset leidnud kindlustusandjate maksejõuetuse juhtumid toovad esile vajaduse suurendada järelevalve järjepidevust ja ühtsust kogu liidus. Teenuste osutamise vabaduse ja asutamisõiguse alusel tegutsevate kindlustus- ja edasikindlustusandjate järelevalvet tuleks veelgi parandada, ilma et see kahjustaks eesmärki jätkata kindlustuse siseturu integreerimist järjepideva tarbijakaitse ja ausa konkurentsi tagamiseks kogu siseturul.

(10)

Direktiiviga 2009/138/EÜ jäetakse teatavad ettevõtjad nende suuruse tõttu direktiivi kohaldamisalast välja. Pärast direktiivi 2009/138/EÜ kohaldamise esimesi aastaid ja tagamaks, et seda ei kohaldata väiksemate ettevõtjate suhtes põhjendamatult, on asjakohane need erandid läbi vaadata ning kõnealuseid künniseid suurendada, nii et väikesed ettevõtjad, kes vastavad teatavatele tingimustele, jäävad kõnealuse direktiivi kohaldamisalast välja. Nagu see kehtib juba direktiivi 2009/138/EÜ kohaldamisalast välja jäetud kindlustusandjate puhul, peaks sellistest suurendatud künnistest kasu saavatel ettevõtjatel olema nimetatud direktiivi alusel võimalik säilitada ja taotleda tegevusluba selles sätestatud ühtse tegevusloa kasutamiseks ning liikmesriikidel peaks olema võimalik kohaldada direktiivi 2009/138/EÜ kohaldamisalast välja jäetud kindlustusandjate suhtes nimetatud direktiivi sätetega sarnaseid või identseid sätteid.

(11)

Direktiivi 2009/138/EÜ ei kohaldata abistamisteenuste suhtes, mis vastavad kõnealuse direktiivi artikli 6 lõikes 1 sätestatud tingimustele. Esimene tingimus on, et tegemist on abistamisteenusega, mida osutatakse maanteesõidukiga seotud sellise õnnetuse või rikke korral, mis juhtub abistamisteenuseid pakkuva kindlustusandja asukohaliikmesriigi territooriumil. See säte võib muu hulgas tähendada, et kui õnnetus või rike juhtub vahetult teisel pool piiri, kehtib maanteesõidukite abistamisteenuste osutajatele kindlustusandja tegevusloa omamise nõue, mis võib abistamisteenuse osutamist põhjendamatult pärssida. Seetõttu on asjakohane see tingimus läbi vaadata. Direktiivi 2009/138/EÜ artikli 6 lõike 1 punktis a sätestatud tingimust tuleks seega laiendada maanteesõidukiga seotud õnnetustele või riketele, mis võivad aeg-ajalt juhtuda abistamisteenuseid pakkuva kindlustusandja asukohaliikmesriigi naaberriigis.

(12)

Ühes liikmesriigis tegevuse alustamiseks esitatud taotlusi ning selliste taotluste hindamise tulemusi käsitlev teave võib anda olulist teavet teistes liikmesriikides esitatud taotluste hindamiseks. Seetõttu peaks taotluse esitaja teavitama asjaomast järelevalveasutust, kui teises liikmesriigis on tema tegevusloataotlus tagasi lükatud või tegevusluba kehtetuks tunnistatud.

(13)

Enne tegevusloa andmist kindlustus- või edasikindlustusandjale, kes on teises liikmesriigis asuva ettevõtja tütarettevõtja või kes hakkab olema sama füüsilise või juriidilise isiku kontrolli all kui teises liikmesriigis asuv kindlustus- või edasikindlustusandja, peaks tegevusluba andva liikmesriigi järelevalveasutus konsulteerima kõigi asjaomaste liikmesriikide järelevalveasutustega. Pidades silmas kindlustuse konsolideerimisgruppidena tegutsemise kasvu eri liikmesriikides, on vaja parandada liidu õiguse ühtset kohaldamist ja järelevalveasutuste teabevahetust, eelkõige enne tegevusloa andmist. Kui on vaja konsulteerida mitme järelevalveasutusega, peaks seetõttu igal asjaomasel järelevalveasutusel olema õigus taotleda selle liikmesriigi järelevalveasutuselt, kus konsolideerimisgrupi tulevase kindlustus- või edasikindlustusandja tegevusloa menetlemine toimub, tegevusloa taotluse ühist hindamist. Tegevusloa andmise otsuse tegemise pädevus jääb päritoluliikmesriigi järelevalveasutusele, milles asjaomane kindlustus- või edasikindlustusandja luba taotleb. Kuid selle otsuse tegemisel tuleks ühise hindamise tulemusi arvesse võtta.

(14)

Direktiivi 2009/138/EÜ tuleks kohaldada kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Selleks et hõlbustada direktiivi proportsionaalset kohaldamist keskmisest väiksemate ja vähem keerukate ettevõtjate suhtes ning tagada, et nende suhtes ei kohaldata ebaproportsionaalselt koormavaid nõudeid, on vaja ette näha riskipõhised kriteeriumid, mis võimaldavad need ettevõtjad kindlaks teha.

(15)

Riskipõhiseid kriteeriume täitvaid ettevõtjaid peaks saama liigitada väikesteks ja mittekeerukateks ettevõtjateks lihtsa teatamismenetluse alusel. Kui järelevalveasutus ei ole piiratud aja jooksul pärast sellist teatamist esitanud sellisele liigitamisele vastuväidet igakülgselt põhjendatud alustel, mis on seotud asjakohaste kriteeriumide hindamisega, tuleks asjaomast ettevõtjat käsitada väikese ja mittekeerukana. Kui ettevõtja on liigitatud väikeseks ja mittekeerukaks, tuleks tema suhtes põhimõtteliselt automaatselt rakendada kindlaksmääratud proportsionaalsusmeetmeid, mis käsitlevad aruandlust, avalikustamist, juhtimist, kirjalike strateegiate läbivaatamist, tehniliste eraldiste arvutamist, oma riskide ja maksevõime hindamist ning likviidsusriski juhtimise kavu.

(16)

Erandina proportsionaalsusmeetmete automaatsest rakendamisest peaks järelevalveasutustel, kel on konkreetse väikese ja mittekeeruka ettevõtja riskiprofiili suhtes tõsiseid kahtlusi, olema õigus nõuda, et asjaomane ettevõtja hoiduks ühe või mitme proportsionaalsusmeetme kasutamisest. Sellist õigust võib kasutada, kui järelevalveasutused teevad kindlaks, et enam ei täideta solventsuskapitalinõuet, kui esineb nõuete täitmata jätmise oht, kui ettevõtja riskiprofiil muutub märkimisväärselt või kui ettevõtja juhtimissüsteem ei ole tõhus.

(17)

On asjakohane, et proportsionaalsusmeetmeid saaksid kasutada ka ettevõtjad, keda ei liigitata väikesteks ja mittekeerukateks, kuid kelle puhul on mõned direktiivi 2009/138/EÜ nõuded liiga kulukad ja keerukad, pidades silmas selliste ettevõtjate äritegevusega seotud riske. Sellistel ettevõtjatel tuleks juhtumipõhise analüüsi alusel ja nende järelevalveasutuse eelneval heakskiidul proportsionaalsusmeetmete kasutamist lubada.

(18)

Selleks et vältida kindlustus- ja edasikindlustusandjate liigset koormust, on äärmiselt oluline proportsionaalsuse põhimõtte igakülgne rakendamine. Seepärast peaksid kindlustus- ja edasikindlustusandjad teavitama oma järelevalveasutust üksnes juhul, kui nende rakendatavate proportsionaalsusmeetmete ulatus on muutunud.

(19)

Kaptiivkindlustus- ja kaptiivedasikindlustusandjatel, kes kindlustavad üksnes neid riske, mis on seotud selle tööstus- või ärigrupiga, millesse nad kuuluvad, on eriline riskiprofiil, mida tuleks arvesse võtta teatavate nõuete kindlaksmääramisel, eelkõige mis puudutab oma riskide ja maksevõime hindamist, avalikustamist ja seotud volituste andmist komisjonile, et selliseid nõudeid käsitlevat korda veelgi täpsustataks. Lisaks peaksid kaptiivkindlustus- ja kaptiivedasikindlustusandjad saama kasutada proportsionaalsusmeetmeid ka siis, kui nad on liigitatud väikesteks ja mittekeerukateks ettevõtjateks.

(20)

On oluline, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad säilitaksid hea finantsseisundi. Selleks nähakse direktiiviga 2009/138/EÜ ette finantsjärelevalve kindlustus- ja edasikindlustusandja maksevõime, tehniliste eraldiste moodustamise, varade ja nõuetekohaste omavahendite üle. Kindlustus- või edasikindlustusandja juhtimissüsteem on aga samuti oluline tegur, mis tagab kindlustus- või edasikindlustusandja rahalise usaldusväärsuse. Selleks tuleks kindlustus- ja edasikindlustusandjate finantsjärelevalve raames nõuda järelevalveasutustelt juhtimissüsteemi korrapärast läbivaatamist.

(21)

Järelevalveasutustel peaks olema õigus saada igalt järelevalve alla kuuluvalt kindlustus- ja edasikindlustusandjalt ning nende konsolideerimisgruppidelt vähemalt iga kolme aasta järel regulaarne kirjeldav aruanne, mis sisaldab teavet äritegevuse ja tulemuste, juhtimissüsteemi, riskiprofiili ja kapitalijuhtimise kohta ning muud solventsuse seisukohast olulist teavet. Selleks et kõnealust aruandlusnõuet kindlustuse ja edasikindlustuse konsolideerimisgruppide jaoks lihtsustada, peaks teatavatel tingimustel olema võimalik esitada konsolideerimisgrupi ja selle tütarettevõtjatega seotud regulaarse järelevalvelise aruande teave agregeeritult kogu konsolideerimisgrupi kohta.

(22)

Tuleks tagada, et kui järelevalveasutused võimaldavad aruandluskohustusest vabastusi ja leevendusi, käsitlevad nad prioriteetsena väikeseid ja mittekeerukaid ettevõtjaid. Seda liiki ettevõtjate puhul peaks teatamismenetlus, mida kohaldatakse väikeseks ja mittekeerukaks ettevõtjaks liigitamise puhul, tagama piisava kindluse selles osas, mis puudutab aruandluse kohustusest vabastamist või selle kohustuse leevendamist.

(23)

Aruandluse ja avalikustamise tähtajad peaksid olema direktiivis 2009/138/EÜ selgelt sätestatud. Tuleks siiski tunnistada, et erandlikud asjaolud, nimelt tervisealased hädaolukorrad, looduskatastroofid ja muud äärmuslikud sündmused, võivad teha kindlustus- ja edasikindlustusandjate jaoks võimatuks selliste aruannete ja teabe esitamise kehtestatud tähtaegade jooksul. Seepärast tuleks anda komisjonile volitus pikendada sellises olukorras kõnealuseid tähtaegu pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1094/2010 (8) asutatud Euroopa Järelevalveasutusega (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA)).

(24)

Direktiivis 2009/138/EÜ on sätestatud, et järelevalveasutused peavad hindama, kas kindlustus- või edasikindlustusandjat juhtima või selles põhifunktsiooni täitma määratud uus isik on sobiv ja vastab nõuetele. Kindlustus- või edasikindlustusandjat juhtivad või selles põhifunktsiooni täitvad isikud peaksid aga olema kogu aeg sobivad ja vastama nõuetele. Sobivuse ja nõuetekohasuse nõuete täitmata jätmise korral peaks järelevalveasutustel olema õigus võtta meetmeid, näiteks asjakohasel juhul kõrvaldada asjaomane isik sellelt ametikohalt.

(25)

Kuna kindlustustegevus võib põhjustada või võimendada ohtu finantsstabiilsusele, peaksid kindlustus- ja edasikindlustusandjate kindlustusriskide hindamise, investeeringute juhtimise ja riskijuhtimistegevus hõlmama makrotasandi usaldatavuse kaalutlusi ja analüüsi. Sellega seoses tuleks arvesse võtta teiste turuosaliste võimalikku käitumist, selliseid makromajanduslikke riske nagu krediiditsükli langus või turu likviidsuse vähenemine ja teatavate varaliikide, vastaspoolte või sektorite ülemääraseid kontsentratsioone turu tasandil.

(26)

Järelevalveasutuse taotluse korral tuleks kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt nõuda, et nad võtaksid oma riskide ja maksevõime hindamisel arvesse asjakohast makrotasandi usaldatavusteavet, mille on esitanud järelevalveasutused. Selleks et tagada selliste täiendavate makrotasandi usaldatavusnõuete ühtne kohaldamine, peaks EIOPA töötama välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, millega määratakse kindlaks kriteeriumid, mida riiklik järelevalveasutus peab arvesse võtma, kui ta teeb kindlaks, milliste kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes tuleks meedet kohaldada. Järelevalveasutused peaksid analüüsima nende enda jurisdiktsioonis tegutsevate kindlustus- ja edasikindlustusandjate, kellelt nõutakse makrotasandi usaldatavusteabe arvessevõtmist, oma riskide ja maksevõime hindamise tulemusi, need koondama ning andma kindlustus- ja edasikindlustusandjatele teavet asjaolude kohta, mida tuleks oma riskide ja maksevõime hindamisel tulevikus arvesse võtta, eelkõige seoses süsteemsete riskidega. Liikmesriigid peaksid tagama, et kui nad annavad asutusele või organile makrotasandi usaldatavusjärelevalve volitused, jagatakse järelevalveasutuste tehtud makrotasandi usaldatavusnõuete hindamiste tulemusi ja järeldusi kõnealuse makrotasandi usaldatavusjärelevalvet tegeva asutusega.

(27)

Kooskõlas Rahvusvahelise Kindlustusjärelevalve Assotsiatsiooni poolt 2011. aastal vastu võetud kindlustusjärelevalve üldpõhimõtetega peaks liikmesriikide järelevalveasutustel olema võimalik tuvastada, jälgida ja analüüsida turu- ja finantsmuutusi, mis võivad mõjutada kindlustus- ja edasikindlustusandjaid ning kindlustus- ja edasikindlustusturge, ning nad peaksid seda teavet üksikute kindlustus- või edasikindlustusandjate järelevalves kasutama. Nende ülesannete täitmisel peaksid järelevalveasutused asjakohasuse korral kasutama teavet, mis on saadud teistelt järelevalveasutustelt ja mida need teised järelevalveasutused on saanud.

(28)

Makrotasandi usaldatavusjärelevalve volitustega asutused või organid vastutavad makrotasandi usaldatavuspoliitika eest oma riigi kindlustus- ja edasikindlustusturul. Makrotasandi usaldatavuspoliitikat võib ellu viia järelevalveasutus või muu asutus või organ, kellele see on tehtud ülesandeks.

(29)

Selleks et teha kindlaks, jälgida ja analüüsida finantssüsteemi stabiilsust ohustavaid võimalikke riske, mis võivad mõjutada kindlustus- ja edasikindlustusandjaid, ning võtta meetmeid nende riskide tõhusaks ja asjakohaseks käsitlemiseks, on oluline hea koordineerimine järelevalveasutuste ning makrotasandi usaldatavusjärelevalvet tegevate asjaomaste organite ja asutuste vahel. Asutuste koostöö eesmärk peaks olema ka igasuguse dubleeriva või ebajärjekindla tegevuse vältimine.

(30)

Järelevalveasutuste ja maksuhaldurite teabevahetust ei tohiks takistada. Selline teabevahetus peaks olema kooskõlas liikmesriigi õigusega ning seda teavet tuleks juhul, kui see teave pärineb teisest liikmesriigist, vahetada üksnes selle asutuse selgesõnalisel nõusolekul, kust asjaomane teave pärineb.

(31)

Direktiiviga 2009/138/EÜ on ette nähtud, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad peavad oma äristrateegia lahutamatu osana läbi viima perioodilise oma riskide ja maksevõime hindamise. Mõningaid riske, näiteks kliimamuutustega seotud riske, on keeruline kvantifitseerida või need realiseeruvad perioodi jooksul, mis on pikem kui solventsuskapitalinõude kalibreerimiseks kasutatud periood. Neid riske saab oma riskide ja maksevõime hindamisel paremini arvesse võtta. Kui kindlustus- ja edasikindlustusandjatel on oluline kokkupuude kliimamuutustega seotud riskidega, tuleks neilt nõuda, et nad analüüsiksid asjakohaste ajavahemike järel ning oma riskide ja maksevõime hindamise osana kliimamuutustega seotud riskide pikaajaliste stsenaariumide mõju nende äritegevusele. Sellised analüüsid peaksid olema proportsionaalsed ettevõtjate äritegevusele omaste riskide laadi, ulatuse ja keerukusega. Kuigi kliimamuutustega seotud riskidega kokkupuute olulisuse hindamist tuleks nõuda kõigilt kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt, ei tohiks väikestelt ja mittekeerukatelt ettevõtjatelt nõuda pikaajaliste kliimastsenaariumide analüüse.

(32)

Ettevõtjad peaksid välja töötama spetsiaalsed kestlikkusteguritest tulenevate finantsriskide käsitlemise kavad ja nende kavade rakendamist jälgima. Kui konsolideerimisgrupp peab koostama sellise kava konsolideerimisgrupi tasandil, tuleks tagada, et konsolideerimisgrupi kindlustus- ja edasikindlustusandjatest tütarettevõtjatelt ei nõuta sellise kava koostamist individuaalsel tasandil, kui konsolideerimisgrupi tasandi kavas on asjaomaste tütarettevõtjate kõiki asjakohaseid aspekte arvesse võetud.

(33)

Direktiiviga 2009/138/EÜ nõutakse vähemalt kord aastas olulise teabe avalikustamist solventsuse ja finantsseisundi aruandes. See aruanne on suunatud ühelt poolt kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele ning teiselt poolt analüütikutele ja muudele turuspetsialistidele. Nende kahe rühma vajaduste ja ootuste täitmiseks tuleks aruande sisu jagada kahte ossa. Esimene osa, mis on suunatud peamiselt kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele, peaks sisaldama äritegevuse, tulemuslikkuse, kapitalijuhtimise ja riskiprofiili põhiteavet. Teine osa, mis on suunatud muudele turuspetsialistidele, peaks sisaldama üksikasjalikku teavet äritegevuse ja juhtimissüsteemi kohta, konkreetset teavet tehniliste eraldiste ja muude kohustiste kohta, solventsuse positsiooni ning muid selle valdkonna analüütikute jaoks olulisi andmeid.

(34)

Kindlustus- ja edasikindlustusandjatel on parima hinnangu arvutamiseks võimalik asjakohast riskivaba intressikõverat korrigeerida vastavalt nende varade hinnavahe muutustele pärast järelevalveasutuse heakskiitu (kattuvuse kohandus) või vastavalt kindlustus- ja edasikindlustusandjate hoitavate varade keskmisele hinnavahe muutusele asjaomases valuutas või riigis (volatiilsusega korrigeerimine). Solventsuse ja finantsseisundi aruande see osa, mis on suunatud kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele, peaks sisaldama ainult teavet, mis on eeldatavasti asjakohane keskmise kindlustusvõtja või soodustatud isiku otsuste tegemisel. Kuigi kindlustus- ja edasikindlustusandjad peaksid avalikustama, millist mõju avaldab kattuvuse kohanduse, volatiilsusega korrigeerimise ning riskivabasid intressimäärasid ja tehnilisi eraldisi käsitlevate üleminekumeetmete rakendamata jätmine nende finantsseisundile, ei tohiks sellist avalikustamist pidada keskmise kindlustusvõtja või soodustatud isiku jaoks otsuste tegemisel asjakohaseks. Seepärast ei peaks seda avalikustama solventsuse ja finantsseisundi aruande selles osas, mis on suunatud kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele, vaid selles osas, mis on suunatud turuspetsialistidele.

(35)

Avalikustamisnõuded ei tohiks olla kindlustus- ja edasikindlustusandjatele ülemäära koormavad. Selleks tuleks direktiivi 2009/138/EÜ lisada mõned lihtsustamis- ja proportsionaalsusmeetmed, eelkõige juhul, kui need ei ohusta kindlustus- ja edasikindlustusandjate esitatavate andmete loetavust. Lisaks tuleks muuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/34/EL, (9) et väikestel ja mittekeerukatel ettevõtjatel oleks võimalik vähendada oma kestlikkusaruandlust vastavalt kõnealuses direktiivis sätestatud VKEde lihtsustatud kestlikkusaruandluse standarditele.

(36)

Selleks et üldsusele avaldatav teave oleks võimalikult täpne, tuleks solventsuse ja finantsseisundi aruande mõned osad auditeerida. Selline auditeerimisnõue peaks hõlmama vähemalt bilanssi, mida hinnatakse vastavalt direktiivis 2009/138/EÜ sätestatud hindamiskriteeriumidele.

(37)

Kuna eeldatavasti ei ole väikesed ja mittekeerukad ettevõtjad liidu finantsstabiilsuse seisukohast olulised, on asjakohane lisada nende suhtes kohaldatavatesse proportsionaalsusmeetmetesse vabastus solventsuse ja finantsseisundi aruande auditeerimise nõudest. Samamoodi on kaptiivkindlustus- ja kaptiivedasikindlustusandjate erilise riskiprofiili ja eripära tõttu asjakohane neile kõnealust auditeerimise nõuet mitte kehtestada. Kuid liikmesriikidel, kes juba kohaldavad auditeerimisnõudeid, mis hõlmavad kõiki ettevõtjaid või muid solventsuse ja finantsseisundi aruande osi kui bilanssi, peaks olema võimalik selliste nõuete kohaldamist jätkata.

(38)

Tuleks tunnistada, et kuigi auditeerimisnõue on kasulik, on see kõigile ettevõtjatele lisakoormus. Seepärast tuleks kindlustus- ja edasikindlustusandjate ning kindlustuse ja edasikindlustuse konsolideerimisgruppide iga-aastase aruandluse ja avalikustamise tähtaegu pikendada, et anda neile piisavalt aega auditeeritud aruannete koostamiseks.

(39)

EIOPA suunistes finantsstabiilsuse eesmärgil toimuva aruandluse kohta on juba esitatud kriteeriumid selliste kindlustus- ja edasikindlustusandjate kindlaksmääramiseks, kes on liidu finantssüsteemide stabiilsuse seisukohast olulised.

(40)

Tuleks tagada, et valikuõiguste ja tagatistega lepingute tehniliste eraldiste arvutamise meetodid on proportsionaalsed kindlustusandja riskide laadi, ulatuse ja keerukusega. Sellega seoses tuleks ette näha mõned lihtsustused.

(41)

Kapitalikulu tuleks direktiivi 2009/138/EÜ ja selle alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktide vastuvõtmise ajal kehtestatud tasemega võrreldes vähendada, kuid samal ajal tuleb säilitada piisav kindlustusvõtjate konservatiivsuse ja kaitse tase. Lisaks tuleks riskimarginaali arvutamisel arvesse võtta riskide ajalist sõltuvust ja vähendada riskimarginaali suurust, eelkõige pikaajaliste kohustiste puhul, vähendades nii riskimarginaali tundlikkust intressimäära muutuste suhtes. Seepärast tuleks kasutusele võtta eksponentsiaalne ja ajapõhine element.

(42)

Direktiivi 2009/138/EÜ kohaselt tuleb riskimarginaali arvutamiseks kindlaks määrata kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste toetamiseks vajalike nõuetekohaste omavahendite summa ning kapitalikulu määr peab olema võrdne asjakohasest riskivabast intressimäärast kõrgema täiendava määraga, mida kindlustus- või edasikindlustusandja peaks kandma, kui ta omaks sellises koguses nõuetekohaseid omavahendeid. Direktiiv 2009/138/EÜ nõuab ka kapitalikulu määra korrapärast läbivaatamist. Selleks tuleks läbivaatamise käigus tagada, et kapitalikulu määr jääks riskipõhiseks ega ületaks 5 %.

(43)

Asjakohase riskivaba intressikõvera kindlaksmääramisel peaks asjaomastest finantsinstrumentidest saadud teabe kasutamine olema tasakaalus kindlustus- ja edasikindlustusandjate suutlikkusega maandada finantsinstrumentidest tulenevat intressiriski. Eelkõige võib juhtuda, et väiksematel kindlustus- ja edasikindlustusandjatel ei ole suutlikkust maandada intressiriski muude instrumentidega kui võlakirjad, laenud või sarnased fikseeritud rahavooga varad. Seepärast tuleks asjakohast riskivaba intressikõverat ekstrapoleerida, kasutades lõpptähtaegu, kui võlakirjaturud ei ole enam sügavad, likviidsed ja läbipaistvad. Ekstrapoleerimisel tuleks siiski kasutada teavet, mis on saadud muudest asjakohastest finantsinstrumentidest kui võlakirjad, kui selline teave on kättesaadav sügavate, likviidsete ja läbipaistvate lõpptähtaegadega turgude kaudu, kui võlakirjaturud ei ole enam sügavad, likviidsed ja läbipaistvad. Selleks et tagada õiguskindlus ja ühtlustatud kohaldamine ning võimaldada samal ajal aegsasti reageerida turutingimuste muutustele, peaks komisjon võtma vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse, kuidas uut ekstrapoleerimismeetodit tuleks rakendada. Võttes arvesse praeguseid turutingimusi, peaks euro ekstrapoleerimise alguspunkt käesoleva muutmisdirektiivi jõustumise kuupäeval jääma samale tasemele, kui see oli 31. detsembril 2023, nimelt lõpptähtajaga 20 aastat.

(44)

Asjakohase riskivaba intressikõvera kindlaksmääramine mõjutab oluliselt solventsuse positsiooni, eelkõige pikaajaliste kohustistega elukindlustusandjate puhul. Häirete vältimiseks olemasolevas kindlustustegevuses ja uuele ekstrapoleerimismeetodile sujuva ülemineku võimaldamiseks on vaja ette näha järkjärgulise kohaldamise mehhanism. Sellise järkjärgulise kohaldamise mehhanismi eesmärk peaks olema vältida turuhäireid ja tagada läbipaistev tee ekstrapoleerimismeetodi lõpliku kasutuselevõtuni.

(45)

Direktiiviga 2009/138/EÜ on ette nähtud volatiilsusega korrigeerimine, mille eesmärk on leevendada võlakirjade liiga suurte hinnavahede mõju ja mis põhineb kindlustus- ja edasikindlustusandjate asjaomaste valuutade võrdlusportfellidel ning euro puhul riikide kindlustusturgude võrdlusportfellidel. Ühtse volatiilsusega korrigeerimise kasutamine tervete valuutade või riikide puhul võib tuua suuremat kasu kui võlakirjade liiga suurte hinnavahede leevendamine, eelkõige juhul, kui nende kindlustus- ja edasikindlustusandjate asjaomaste varade tundlikkus krediidimarginaalide muutuste suhtes on väiksem kui asjakohase parima hinnangu tundlikkus intressimäärade muutuste suhtes. Selleks et ära hoida sellist volatiilsusega korrigeerimisest tulenevat ülemäärast kasu, tuleks volatiilsusega korrigeerimiseks saada järelevalveasutuse heakskiit ja selle arvutamisel tuleks arvesse võtta kindlustus- või edasikindlustusandja omadusi, mis on seotud varade tundlikkusega hinnavahe suhtes ja tehniliste eraldiste parima hinnangu tundlikkusega intressimäära suhtes. Lisaks tuleks täiendava kaitsemeetmena kehtestada volatiilsusega korrigeerimise kasutamise miinimumtingimused. Liikmesriikidel, kellest osa juba kohaldab volatiilsusega korrigeerimise kasutamiseks järelevalveasutuse heakskiidu saamise menetlust, peaks olema võimalus laiendada heakskiitmise tingimusi nii, et need hõlmaksid volatiilsusega korrigeerimise aluseks olevate eelduste hindamist. Võttes arvesse täiendavaid kaitsemeetmeid, peaks kindlustus- ja edasikindlustusandjatel olema lubatud liita põhilisele riskivabale intressikõverale kuni 85 % esindavatest portfellidest tulenevast riskiga korrigeeritud hinnavahest.

(46)

Kui kindlustus- või edasikindlustusandja investeerib võlainstrumentidesse, millel on parem krediidikvaliteet kui volatiilsusega korrigeerimise arvutamiseks koostatud esindavas portfellis olevatel võlainstrumentidel, võib volatiilsusega korrigeerimine tuua kaasa võlakirjade hinnavahede suurenemisest põhjustatud omavahendite vähenemise ülekompenseerimise ning omavahendite põhjendamatu volatiilsuse. Et korvata sellisest ülekompenseerimisest põhjustatud kunstlikku volatiilsust, peaks kindlustus- ja edasikindlustusandjatel olema võimalik sel juhul taotleda volatiilsusega korrigeerimise muutmist, milles võetakse arvesse teavet konkreetse ettevõtja poolt võlainstrumentidesse tehtud investeeringute kohta.

(47)

Direktiiviga 2009/138/EÜ on ette nähtud riigi komponent volatiilsusega korrigeerimises, mille eesmärk on leevendada liiga suuri võlakirjade hinnavahesid konkreetses riigis. Riigi komponendi aktiveerimine põhineb aga riskiga kohandatud riigi hinnavahe absoluutsel ja suhtelisel künnisel, mis võib põhjustada kaljuefekti ja seega suurendada kindlustus- ja edasikindlustusandjate omavahendite volatiilsust. Selleks et konkreetses liikmesriigis, mille rahaühik on euro, leevendataks võlakirjade liiga suuri hinnavahesid tulemuslikult, tuleks riigi komponent asendada makromajandusliku komponendiga, mis arvutatakse riskiga korrigeeritud euro hinnavahe ja riskiga korrigeeritud riigi hinnavahe erinevuste alusel. Kaljuefekti vältimiseks tuleks arvutuses vältida sisendi parameetritega seotud ebajärjekindlust.

(48)

Selleks et võtta arvesse kindlustus- ja edasikindlustusandjate investeerimistavade muutusi, peaks komisjonil olema õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, et kehtestada määratud varaportfelli lisatavate varade kõlblikkuskriteeriumid, kui varade laad võib põhjustada erinevaid tavasid seoses kattuvuse kohanduse kohaldamise ja arvutamise kriteeriumidega.

(49)

Selleks et tagada kõigi volatiilsusega korrigeerimist arvutavate kindlustus- ja edasikindlustusandjate võrdne kohtlemine või võtta arvesse turusuundumusi, peaks komisjonil olema õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, milles täpsustatakse volatiilsusega korrigeerimise ettevõtjapõhiste elementide arvutamist. Muude valuutade kui euro puhul tuleks volatiilsusega korrigeerimise valuutapõhiste elementide arvutamisel võtta liikmesriikide seotud valuutapaaride puhul arvesse rahavoogude kattuvuse võimalust, tingimusel et see vähendab järjekindlalt valuutariski.

(50)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (10) kohase omavahendite arvutamise eesmärgil võiks finantsinstitutsioonidel, kes kuuluvad finantskonglomeraati, mille suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/87/EÜ (11), lubada oma olulisi investeeringuid kindlustus- või edasikindlustusandjatesse mitte maha arvata, tingimusel et teatavad kriteeriumid on täidetud. On vaja tagada, et kindlustus- või edasikindlustusandjate ja krediidiasutuste suhtes kohaldatavad usaldatavusnõuded võimaldaksid asjakohaseid võrdseid tingimusi pangandus- ja kindlustuspõhistele finantsgruppidele. Seepärast tuleks ka kindlustus- ja edasikindlustusandjatel lubada samadel tingimustel mitte arvata nõuetekohastest omavahenditest maha osalusi krediidi- ja finantseerimisasutustes. Eelkõige tuleks konsolideerimisgrupi järelevalvet vastavalt direktiivile 2009/138/EÜ või täiendavat järelevalvet vastavalt direktiivile 2002/87/EÜ kohaldada konsolideerimisgrupi suhtes, kuhu kuuluvad nii kindlustus- või edasikindlustusandja kui ka sidusettevõtjast finantsinstitutsioon. Lisaks sellele peaks osalus finantsinstitutsioonis olema kindlustus- või edasikindlustusandja jaoks strateegiline omakapitaliinvesteering ning järelevalveasutused peaksid olema veendunud konsolideerimisgrupi järelevalve või täiendava järelevalve alla kuuluvate ettevõtjate integreeritud juhtimise, riskijuhtimise ja sisekontrolli rahuldavas tasemes.

(51)

Sümmeetrilise kohandamise taseme suhtes kehtestatud kitsendused piiravad kõnealuse kohandamise võimet leevendada finantssüsteemi võimalikku protsüklilist mõju ning vältida olukorda, kus kindlustus- ja edasikindlustusandjad on finantsturgudel toimuvate jätkusuutmatute negatiivsete muutuste, näiteks COVID-19 pandeemia tõttu põhjendamatult sunnitud lisakapitali kaasama või oma investeeringuid müüma. Seetõttu tuleks sümmeetrilist kohandamist muuta nii, et see võimaldaks teha suuremaid muudatusi standardses omakapitali nõudes ja leevendaks veelgi aktsiaturgude järsu tõusu ja languse mõju.

(52)

Selleks et suurendada kvantitatiivsete nõuete proportsionaalsust, tuleks kindlustus- ja edasikindlustusandjatele anda kuni kolmeks aastaks võimalus arvutada ebaoluliste riskidega seotud kapitalinõue standardvalemi kohaselt lihtsustatud meetodiga. Selline lihtsustatud meetod peaks võimaldama kindlustus- ja edasikindlustusandjatel hinnata ebaolulise riskiga seotud kapitalinõuet asjakohase mahunäitaja alusel, mis aja jooksul muutub. See käsitusviis peaks põhinema ühistel normidel ja ebaoluliste riskide kindlakstegemiseks tuleks kohaldada ühiseid kriteeriume.

(53)

Kattuvuse kohandust kasutavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad peavad määratud varaportfelli ja kohustused kindlaks määrama, neid korraldama ja haldama äritegevuse muudest osadest eraldi ning seetõttu ei ole neil lubatud kasutada määratud varaportfelli muus äritegevuses tekkivate riskide katmiseks. Portfelli eraldi haldamise tulemusel korrelatsioon portfelli riskide ja ettevõtja ülejäänud riskide vahel ei suurene. Seepärast peaks kindlustus- ja edasikindlustusandjatel, kes kasutavad kattuvuse kohandust, olema lubatud arvutada oma solventsuskapitalinõue portfelli ja ettevõtja ülejäänud varade ja kohustiste täieliku hajutamise eeldusel, välja arvatud juhul, kui kindlustus- või edasikindlustuskohustuste parimat hinnangut katva vara portfellid moodustavad eraldatud vahendite kogumi.

(54)

Viimaste aastate turusuundumuste tõttu on kindlustusjärelevalves tekkinud vajadus väga madalaid ja negatiivseid intressimäärasid põhjalikult arvesse võtta. See tuleks saavutada intressiriski alammooduli ümberkalibreerimisega, et kajastada negatiivse tootluse keskkonna olemasolu. Samal ajal ei tohiks kasutatav metoodika viia kõvera likviidse osa ebarealistlikult suure vähenemiseni ning seda saaks vältida, kui näha ette selge alammäär, mis vastab negatiivsete intressimäärade alampiirile. Intressimäärade dünaamikat arvesse võttes peaks komisjon püüdma kehtestada sellise alammäära, mis ei ole fikseeritud, vaid sõltub tähtajast, niivõrd kui kättesaadavad turuandmed võimaldavad sellise tähtajaga seotud sõltuvuse usaldusväärset riskipõhist kalibreerimist.

(55)

Komisjon on kõik direktiivi 2009/138/EÜ kohased volitused koondanud komisjoni delegeeritud määrusesse (EL) 2015/35 (12). See käsitus on kõnealuse direktiivi rakendamisel hästi toiminud ja muutnud delegeeritud määruse järgimise tagamise lihtsamaks. Seepärast peaks delegeeritud määrus (EL) 2015/35 jääma jõusse ning kõik olemasolevate volituste alusel tehtavad vajalikud muudatused tuleks teha ning käesoleva direktiiviga antud uued volitused rakendada üksnes delegeeritud määrust (EL) 2015/35 muutvate õigusaktide vormis. Kui sellised muudatused tuleb tulevikus koondada ühte või mitmesse muutvasse delegeeritud õigusakti, osutab komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe (13) punktiga 31 selliste delegeeritud õigusaktide ettevalmistamise käigus peetavate konsultatsioonide ajal ka sellele, milliseid volitusi võib pidada omavahel sisuliselt seotuks ja mille kohta peaks komisjon esitama objektiivsed põhjendused kahe või enama volituse vahelise sisulise seose kohta.

(56)

On oluline, et järelevalveasutustel oleks võimalik järelevalvemenetluse raames võrrelda teavet nende kindlustus- ja edasikindlustusandjate lõikes, kelle üle nad järelevalvet teevad. Kindlustus- ja edasikindlustusandjate individuaalset riski võimaldavad paremini kajastada osalised ja täielikud sisemudelid ning direktiiviga 2009/138/EÜ võimaldatakse kindlustus- ja edasikindlustusandjatel kasutada neid kapitalinõuete kindlaksmääramiseks ilma standardvalemist tulenevate piiranguteta. Järelevalveasutustele oleks samuti kasulik, kui nad saaksid tutvuda standardvalemi abil arvutatud solventsuskapitalinõude hinnanguga, et kindlustus- ja edasikindlustusandjaid võrrelda ja teha konkreetse ettevõtja puhul eri aegadel valitseva olukorra võrdlusi. Seepärast peaksid kõik kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes kasutavad täielikku või osalist sisemudelit, esitama oma järelevalveasutustele korrapäraselt aruande solventsuskapitalinõude hinnangu kohta, mis on arvutatud vastavalt standardvalemile. Sellises hinnangus tuleks asjakohaselt kajastada standardvalemi meetodeid ja standardvalemi aluseks olevaid eeldusi, mis hõlbustaks nõuetekohast järelevalvelist hindamist. Selleks et vältida ettevõtjatele tulenevat liigset koormust hinnangu arvutamisel, peaks neil olema lubatud kasutada asjaomastest direktiivis 2009/138/EÜ ja selle direktiivi alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud standardvalemi lihtsustamisest saadud teavet. Kui solventsuskapitalinõude hinnangu arvutamisel kasutatakse sellist lihtsustatud meetodit, tuleks selle aluseks olevaid eeldusi järelevalveasutuste jaoks rahuldaval viisil ja arusaadavalt selgitada.

(57)

Direktiiviga 2009/138/EÜ on kindlustus- ja edasikindlustusandjatele ette nähtud võimalus arvutada oma solventsuskapitalinõue sisemudeli alusel, mille peab heaks kiitma järelevalveasutus. Kui kasutatakse sisemudelit, ei keela kõnealune direktiiv kindlustus- või edasikindlustusandjal võtta sisemudelis arvesse krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsusega korrigeerimisele. Kuna volatiilsusega korrigeerimise kasutamine võib parima hinnangu arvutamisel tuua suuremat kasu kui võlakirjade liiga suurte hinnavahede leevendamine, võib selline ülemäärane kasu moonutada ka solventsuskapitalinõude arvutamist, kui sisemudelis võetakse arvesse krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsusega korrigeerimisele. Kui järelevalveasutused lubavad kindlustus- ja edasikindlustusandjatel võtta sisemudelis arvesse krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsusega korrigeerimisele, tuleks sellise moonutuse vältimiseks kehtestada solventsuskapitalinõude alammäär sellisel tasemel, millest allpool eeldatakse, et solventsuskapitalinõudest saadav kasu on võlakirjade liiga suurte hinnavahede leevendamisest suurem.

(58)

Kindlustus- ja edasikindlustusandjaid tuleks motiveerida suurendama kriisiolukordadele vastupanu võimet. Kui kindlustus- ja edasikindlustusandjad võtavad sisemudelis arvesse krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsusega korrigeerimisele, võttes samal ajal arvesse ka krediidimarginaali muutuste mõju makrotasandi volatiilsusega korrigeerimisele, võib see tõsiselt kahjustada stiimuleid suurendada kriisiolukordadele vastupanu võimet. Seepärast tuleks kindlustus- ja edasikindlustusandjaid takistada võtmast oma sisemudelis arvesse makrotasandi volatiilsusega korrigeerimist.

(59)

Võttes arvesse riskide laadi, ulatust ja keerukust, peaks järelevalveasutustel olema võimalik koguda asjakohast makrotasandi usaldatavusteavet kindlustus- ja edasikindlustusandjate investeerimisstrateegia kohta, analüüsida seda koos muu asjakohase teabega, mis võib olla kättesaadav muudest turuallikatest, ning kaasata makrotasandi usaldatavusjärelevalve perspektiiv kindlustus- ja edasikindlustusandjate järelevalvesse. See võib hõlmata järelevalvet riskide üle, mis on seotud konkreetsete krediiditsüklite, majanduslanguse ja kollektiivse või karjavaimust kantud käitumisega investeeringute tegemisel.

(60)

Kui kindlustus- ja edasikindlustusandjate finantsseisund halveneb ning kui need kindlustus- või edasikindlustusandjad regulatiivseid nõudeid rikuvad, tuleb sellega tõhusalt tegeleda ning vältida probleemide süvenemist. Seetõttu peaks järelevalveasutustel olema ennetavate meetmete rakendamise õigus. Selline ennetav õigus peaks siiski olema kooskõlas järkjärgulise sekkumise põhimõtte ja direktiivis 2009/138/EÜ samalaadsete olukordade jaoks ette nähtud järelevalvevolitustega, sealhulgas kõnealuse direktiivi artiklis 36 kirjeldatud järelevalvemenetluse jaoks ette nähtud järelevalvevolitused. Sellised ennetavad õigused ei tohiks tuua kaasa uut eelmääratletud sekkumisläve, mis eelneb kõnealuse direktiivi I jaotise VI peatüki 4. jaos sätestatud solventsuskapitalinõudele. Järelevalveasutused peaksid iga olukorda hindama eraldi ning lähtuma ennetavate meetmete võtmise vajaduse kohta otsuse tegemisel asjaoludest, kindlustus- või edasikindlustusandja olukorrast ja oma järelevalvelist hinnangust.

(61)

Direktiivis 2009/138/EÜ on sätestatud kindlustusandjate tervendamist või lõpetamist käsitlevate otsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine kõigis liikmesriikides. Kõnealuse direktiiviga tagatakse, et kõigi ettevõtja varade ja kohustistega tegeletakse ühe menetluse raames, mis toimub tema päritoluliikmesriigis, olenemata tema asukohariigist, ning et vastuvõtvates liikmesriikides asuvaid võlausaldajaid koheldakse samamoodi kui päritoluliikmesriigi võlausaldajaid. Tõhusa kriisilahenduse saavutamiseks tuleks kriisilahenduse vahendite rakendamise korral kohaldada direktiivis 2009/138/EÜ kehtestatud sätteid tervendamise ja lõpetamise kohta nii juhul, kui neid vahendeid rakendatakse kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes, kui ka juhul, kui neid rakendatakse muude kriisilahenduse korraga hõlmatud ettevõtjate suhtes. Seepärast tuleks neid sätteid vastavalt muuta.

(62)

Direktiiviga 2009/138/EÜ on ette nähtud finantsseisundi taastamise perioodi pikendamine solventsuskapitalinõude rikkumise korral, kui EIOPA on teada andnud erakordselt ebasoodsast olukorrast. Sellise teadaande võib esitada riiklike järelevalveasutuste taotlusel, kes peavad enne taotluse esitamist konsulteerima Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1092/2010 (14) asutatud Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga, kui see on asjakohane. Riiklike järelevalveasutuste poolne eraldi konsulteerimine Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga on vähem tõhus kui EIOPA tsentraliseeritud konsulteerimine Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga. Tõhusa menetluse tagamiseks peaks enne erakordselt ebasoodsast olukorrast teada andmist konsulteerima Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga riiklike järelevalveasutuste asemel EIOPA, kui olukorra olemus võimaldab sellist eelnevat konsulteerimist.

(63)

Direktiivis 2009/138/EÜ on sätestatud, et kindlustus- ja edasikindlustusandjad peavad viivitamata teavitama asjaomast järelevalveasutust, kui nad tuvastavad miinimumkapitalinõude täitmata jätmise või ohu, et järgmise kolme kuu jooksul võib see täitmata jääda. Kõnealuses direktiivis ei ole aga täpsustatud, millal on võimalik tuvastada miinimumkapitalinõude täitmata jätmist või ohtu, et järgmise kolme kuu jooksul võib see täitmata jääda, ning kindlustus- ja edasikindlustusandjad võivad järelevalveasutuste teavitamisega viivitada kuni asjaomase kvartali lõpuni, mil arvutatakse miinimumkapitalinõue, millest tuleb järelevalveasutusele ametlikult teatada. Et järelevalveasutused saaksid õigel ajal teavet ja oleksid võimelised võtma vajalikke meetmeid, tuleks kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt nõuda, et nad teavitaksid järelevalveasutusi miinimumkapitalinõude täitmata jätmisest või mittetäitmise ohust viivitamata ka juhul, kui seda on hinnangute või arvutuste alusel täheldatud asjaomases kvartalis miinimumkapitalinõude ametlike arvutuste kahe kuupäeva vahelisel ajal.

(64)

Usaldatavusraamistiku üldeesmärk on kindlustatud isikute huvide kaitse ja järelevalveasutused peaksid selle poole püüdlema järelevalvemenetluse igas etapis, sealhulgas juhul, kui kindlustus- või edasikindlustusandjad rikuvad või tõenäoliselt rikuvad nõudeid, mis võivad põhjustada tegevusloa kehtetuks tunnistamise. Selle eesmärgi poole peaks püüdlema nii enne kui ka pärast tegevusloa kehtetuks tunnistamist ning arvesse tuleks võtta tegevusloa kehtetuks tunnistamisest kindlustatud isikute jaoks tuleneda võivaid õiguslikke tagajärgi.

(65)

Järelevalveasutustele tuleks anda vahendid, millega vältida finantsstabiilsuse riskide realiseerumist kindlustusturgudel, piirata kindlustus- ja edasikindlustusandjate protsüklilist käitumist ning leevendada negatiivset mõju ülekandumist finantssüsteemi sees ja reaalmajandusse.

(66)

Hiljutised majandus- ja finantskriisid ning eeskätt COVID-19 pandeemiast tulenev kriis on näidanud, et kui kindlustus- ja edasikindlustusandjad juhivad usaldusväärselt oma likviidsust, võib see finantssüsteemi stabiilsust ohustavaid riske ära hoida. Seepärast tuleks kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt nõuda likviidsuse juhtimise ja kavandamise tugevdamist, eriti ebasoodsates olukordades, mis mõjutavad suurt osa kindlustus- ja edasikindlustusturust või kogu turgu.

(67)

Kui eriti riskitundliku profiiliga kindlustus- ja edasikindlustusandjad – näiteks need, kellel on likviidsed kohustised, hoiavad mittelikviidseid varasid või kelle likviidsus on riskile vastuvõtlik, mis võib mõjutada üldist finantsstabiilsust – olukorda asjakohaselt ei paranda, peaks liikmesriikide järelevalveasutustel olema võimalik sekkuda, et tugevdada nende kindlustus- ja edasikindlustusandjate likviidsuspositsiooni.

(68)

Kindlustusvõtjate kaitsmiseks ja finantsstabiilsuse säilitamiseks peaksid järelevalveasutustel olema vajalikud volitused, et säilitada konkreetsete kindlustus- või edasikindlustusandjate solventsuse positsioon erandlikes olukordades, näiteks ebasoodsate majandus- või turusündmuste korral, mis mõjutavad suurt osa kindlustus- ja edasikindlustusturust või kogu turgu. Need volitused peaksid hõlmama võimalust piirata asjaomase kindlustus- või edasikindlustusandja aktsionäridele või osanikele ja teistele allutatud võlausaldajatele tehtavaid väljamakseid või peatada need enne solventsuskapitalinõude tegelikku rikkumist. Neid volitusi tuleks kohaldada igal üksikjuhul eraldi, järgides ühiseid riskipõhiseid kriteeriume ja mitte kahjustades siseturu toimimist.

(69)

Kuna dividendide ja muude boonuste piiramine või nende maksmise peatamine mõjutaks aktsionäride või osanike ja teiste allutatud võlausaldajate õigusi, isegi kui see on ajutine, peaksid järelevalveasutused selliste meetmete rakendamisel võtma igakülgselt arvesse proportsionaalsuse ja vajalikkuse põhimõtteid. Samuti peaksid järelevalveasutused tagama, et ükski võetud meede ei avalda ebaproportsionaalset kahjulikku mõju teiste liikmesriikide või kogu liidu finantssüsteemile tervikuna või selle osadele. Eelkõige peaksid järelevalveasutused kapitali jaotamist kindlustuse ja edasikindlustuse konsolideerimisgrupi sees piirama üksnes erandlikel asjaoludel ning igakülgselt põhjendatud juhtudel, et säilitada kindlustus- ja edasikindlustusturu ja kogu finantssüsteemi stabiilsus.

(70)

Erandlikel asjaoludel võib kindlustusandjatel olla märkimisväärne likviidsusrisk. Seepärast peaks järelevalveasutustel olema õigus sellise märkimisväärse likviidsusriskiga kindlustusandjate elukindlustuslepingute tagasiostuõigus ajutiselt peatada, tehes seda lühikeseks ajaks ja üksnes viimase abinõuna. Seda erakorralist abinõu tuleks kasutada, et säilitada kindlustusvõtjate kollektiivne kaitse ehk siis kõigi kindlustusvõtjate kaitse, sealhulgas nende kaitse, keda selline risk võib mõjutada kaudselt.

(71)

Piiriüleselt tegutsevate kindlustus- ja edasikindlustusandjate maksejõuetuse hiljutised juhtumid on näidanud, et järelevalveasutusi on vaja selliste ettevõtjate tegevusest paremini teavitada. Seepärast tuleks kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt nõuda, et nad teataksid oma päritoluliikmesriigi järelevalveasutusele kõigist olulistest muutustest, mis mõjutavad nende riskiprofiili seoses nende jätkuva piiriülese kindlustustegevusega, ning et kõnealust teavet jagataks asjaomaste vastuvõtvate liikmesriikide järelevalveasutustega.

(72)

Vastavalt direktiivile 2009/138/EÜ on EIOPA-l õigus luua ja koordineerida koostööplatvorme, et tõhustada asjaomaste järelevalveasutuste koostööd, kui kindlustus- või edasikindlustusandja tegeleb või kavatseb tegeleda teenuste osutamise vabadusel või asutamisõigusel põhineva tegevusega. Võttes aga arvesse kõnealustel platvormidel käsitletavate järelevalveküsimuste keerukust, ei jõua järelevalveasutused sageli ühisele seisukohale selle suhtes, kuidas piiriüleselt tegutseva kindlustus- või edasikindlustusandjaga seotud küsimusi käsitleda. Kui koostööplatvorme kasutavad järelevalveasutused ei jõua piiriüleselt tegutseva kindlustus- või edasikindlustusandjaga seotud küsimustes kokkuleppele, peaks EIOPA-l olema õigus lahendada erimeelsused kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 19.

(73)

Selleks et paremini vältida võimalikke probleeme, mis mõjutavad tarbijate õigusi, ja tõhustada kindlustusvõtjate kaitset kogu liidus, tuleks tugevdada koostööd ja teabevahetust kindlustus- või edasikindlustusandjale tegevusloa andnud päritoluliikmesriigi järelevalveasutuse ja nende liikmesriikide järelevalveasutuste vahel, kus asjaomane ettevõtja tegutseb filiaalide asutamise või teenuste osutamise kaudu. Tõhustatud koostöö on eriti tähtis olulise piiriülese tegevuse korral ning see peaks suurendama läbipaistvust ja asjaomaste järelevalveasutuste korrapärast kohustuslikku teabevahetust. Selline teabevahetus peaks andma piisavalt teavet ja hõlmama kogu päritoluliikmesriigi järelevalveasutuselt saadud asjakohast teavet, eelkõige teavet piiriülese tegevusega seotud järelevalvemenetluse tulemuste ning kindlustus- või edasikindlustusandja finantsseisundi kohta. Selleks et tagada takistusteta juurdepääs olemasolevatele järelevalveandmetele, järelevalvemenetluse aruannetele ja muule olulise piiriülese tegevusega tegelevate kindlustus- ja edasikindlustusandjatega seotud asjakohasele teabele ja sellise teabe tõhus vahetamine ning võttes arvesse halduskoormuse piiramise vajadust, tuleks kasutada digitaalseid teabejagamisvahendeid. Seepärast võiks sellist teavet edastada EIOPA loodud olemasolevate digitaalsete koostöövahendite kaudu.

(74)

Kui vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutusel on tema territooriumil olulise piiriülese tegevusega tegeleva kindlustus- või edasikindlustusandja solventsuse positsiooni suhtes tõsiseid kahtlusi, peaks tal juhul, kui solventsuskapitalinõuet või miinimumkapitalinõuet ei täideta, olema õigus nõuda ühise kohapealse kontrolli tegemist koos päritoluliikmesriigi järelevalveasutusega. Päritoluliikmesriigi järelevalveasutus peaks ühist kohapealset kontrolli koordineerima ning kutsuma osalema kõik asjaomased liikmesriigi järelevalveasutused ja EIOPA. Kõik kaasatud järelevalveasutused peaksid enne kohapealse kontrolli tegemist selle eesmärkides kokku leppima. Samuti peaksid nad kõnealuse kontrolli lõpuks kujundama ühise seisukoha vajalike järelevalvemeetmete kohta. Päritoluliikmesriigi järelevalveasutus peaks kohapealse kontrolli järelmeetmetest teavitama kõiki asjaomaseid järelevalveasutusi. Kui järelevalveasutused on ühise kohapealse kontrolli tegemise vajalikkuse suhtes eri meelt, peaks EIOPA-l olema õigus lahendada erimeelsused kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 19.

(75)

Direktiivi 2009/138/EÜ kohaselt ei pea kindlustus- ja edasikindlustusandjad esitama vastuvõtvate liikmesriikide järelevalveasutustele õigel ajal teavet oma äritegevuse kohta. Sellist teavet on võimalik saada ainult päritoluliikmesriigi järelevalveasutuselt küsides. Selline meetod ei taga aga teabele juurdepääsu mõistliku aja jooksul. Seepärast peaks juhul, kui päritoluliikmesriigi järelevalveasutus ei esita teavet õigeks ajaks, olema vastuvõtvate liikmesriikide järelevalveasutustel õigus nõuda teavet otse kindlustus- või edasikindlustusandjalt. Selline õigus ei tohiks takistada kindlustus- ja edasikindlustusandjaid edastamast teavet vastuvõtvate liikmesriikide järelevalveasutustele vabatahtlikult.

(76)

Selleks et emaettevõtjat saaks määratleda kindlustusvaldusettevõtjana, peab tema põhitegevuseks olema eelkõige osaluse omandamine ja omamine tütarettevõtjates, kui need tütarettevõtjad on ainult või peamiselt kindlustus- või edasikindlustusandjad või kolmandate riikide kindlustus- või edasikindlustusandjad. Praegu tõlgendavad järelevalveasutused fraasi „ainult või peamiselt“ selles kontekstis erinevalt. Seepärast tuleks kindlustusvaldusettevõtja määratlust muuta ja täpsustada, võttes arvesse pangandussektori puhul määruses (EL) nr 575/2013 esitatud finantsvaldusettevõtja määratluses tehtud sarnaseid muudatusi. Et ettevõtjat saaks liigitada kindlustusvaldusettevõtjaks, peaks tema peamine tegevus olema seotud kindlustus- või edasikindlustusandjate soetamise ja valdamisega, sidusettevõtjast kindlustus- või edasikindlustusandjatele abiteenuste osutamisega või muu reguleerimata finantstegevusega. Järelevalveasutustel peaks olema õigus järeldada, et selline kriteerium on täidetud, olenemata sellest, milline on kindlustus- või edasikindlustusandja enda teatatud põhitegevusala või eesmärk.

(77)

Mõnel juhul valdab konsolideerimisgrupp, mille suhtes kohaldatakse konsolideerimisgrupi järelevalvet vastavalt direktiivi 2009/138/EÜ artikli 213 lõike 2 punktile a, b või c, osalusi kolmandas riigis asuvates kindlustus- ja edasikindlustusandjast tütarettevõtjates reguleerimata vahepealse valdusettevõtja kaudu. Isegi kui sellel reguleerimata vahepealsel valdusettevõtjal ei ole kindlustus- või edasikindlustusandjast tütarettevõtjat, kelle peakontor asub liidus, on oluline, et seda saaks käsitada sarnaselt kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtjaga ning seda arvesse võtta konsolideerimisgrupi solventsuse arvutamisel. Selleks et konsolideerimisgrupid saaksid konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõude arvutamisel asjaomaseid kolmandate riikide sidusettevõtjaid arvesse võtta, tuleks seetõttu sätestada kolmanda riigi kindlustus- ja edasikindlustusandjate valdusettevõtja määratlus.

(78)

Mõnel juhul moodustavad mitu kindlustus- ja edasikindlustusandjat de facto konsolideerimisgrupi ja käituvad sellisena, kuigi nad ei vasta direktiivi 2009/138/EÜ artiklis 212 sätestatud konsolideerimisgrupi määratlusele. Seetõttu ei kohaldata selliste kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes kõnealuse direktiivi III jaotist. Sellistel juhtudel, eelkõige horisontaalsete gruppide puhul, millel ei ole eri ettevõtjate vahel kapitalisidemeid, peaks konsolideerimisgrupi järelevalvajatel olema õigus konsolideerimisgrupi olemasolu kindlaks teha. Sellise kindlakstegemise jaoks tuleks ette näha ka objektiivsed kriteeriumid. Kui konsolideerimisgrupi eripära ei muutu, eeldatakse, et konsolideerimisgrupi suhtes, mille suhtes juba kohaldatakse konsolideerimisgrupi järelevalvet, tuleb sellist järelevalvet jätkata.

(79)

Kindlustuse ja edasikindlustuse konsolideerimisgruppidel on vabadus otsustada konsolideerimisgrupi konkreetse sisekorra, ülesannete jaotuse ja organisatsioonilise struktuuri üle, kui nad peavad seda vajalikuks, et tagada vastavus direktiivile 2009/138/EÜ. Mõnel juhul võivad selline kord ja organisatsiooniline struktuur siiski ohustada tõhusat järelevalvet konsolideerimisgrupi üle. Seetõttu peaks konsolideerimisgrupi järelevalvajatel erandlikel asjaoludel ning pärast konsulteerimist EIOPA ja teiste asjaomaste järelevalveasutustega olema õigus nõuda kõnealuse korra või organisatsioonilise struktuuri muutmist. Konsolideerimisgrupi järelevalvajad peaksid oma otsuseid igati põhjendama ja selgitama, miks kehtiv kord või olemasolevad struktuurid takistavad ja ohustavad tõhusat järelevalvet konsolideerimisgrupi üle.

(80)

Konsolideerimisgrupi järelevalvajad võivad otsustada jätta kindlustus- või edasikindlustusandja konsolideerimisgrupi järelevalve alt välja, eelkõige juhul, kui leitakse, et selline ettevõtja ei ole konsolideerimisgrupi järelevalve eesmärkide seisukohast märkimisväärselt oluline. EIOPA on täheldanud märkimisväärse olulisuse kriteeriumi erinevaid tõlgendusi ning teinud kindlaks, et mõnel juhul toob selline väljajätmine kaasa täieliku loobumise konsolideerimisgrupi järelevalvest või järelevalve vahepealse emaettevõtja tasandil. Seepärast on vaja täpsustada, et selliseid väljajätmise otsuseid, millega kaasneb täielik loobumine konsolideerimisgrupi järelevalvest või järelevalve vahepealse emaettevõtja tasandil, tuleks teha vaid väga erandlikel asjaoludel ning et konsolideerimisgrupi järelevalvajad peaksid enne selliste otsuste tegemist EIOPAga konsulteerima. Samuti tuleks kehtestada kriteeriumid, et oleks selgem, milliste ettevõtjate puhul tuleks leida, et need ei ole konsolideerimisgrupi järelevalve eesmärkide seisukohast märkimisväärselt olulised.

(81)

Kindlustus- või edasikindlustusandja konsolideerimisgrupi järelevalvesse kaasamata jätmise otsused võivad põhineda erinevatel direktiivi 2009/138/EÜ sätetel. Seepärast ei tohiks nimetatud direktiivi artikli 214 lõike 2 muudatused, mille eesmärk on täpsustada märkimisväärse olulisuse mõistet, mõjutada võimalikku olemasolevat alust nimetatud lõike punkti c kohaste otsuste tegemiseks konsolideerimisgrupi järelevalvesse kaasamata jätmise kohta, kui liikmesriik on kõnealuse direktiivi artikli 214 võtnud üle viisil, mis võimaldab jätta kaasamata kõrgeima tasandi emaettevõtja, kui sellel on kõik järgmised omadused: selle üle teeb jätkuvalt järelevalvet järelevalveasutus vastavalt asjaomase liikmesriigi õigusele, sellel ei ole kindlustus- või edasikindlustustegevuse alustamiseks tegevusluba, see ei osuta konsolideerimisgruppi kuuluvatele kindlustus- või edasikindlustusandjast tütarettevõtjatele abiteenuseid, sellel on õigusaktidega sõnaselgelt keelatud kindlustus- või edasikindlustusandjast tütarettevõtjate tegevust keskselt koordineerida kooskõlas liikmesriigi õigusega, mis piirab rangelt kindlustus- või edasikindlustusandjate tegevuse ulatust, ning liikmesriigi territooriumil on asutatud vahepealne üksus, kes aktiivselt haldab konsolideerimisgruppi kuuluvaid kindlustus- või edasikindlustusandjast tütarettevõtjaid.

(82)

Puudub selgus, milliste ettevõtjate liikide puhul võib konsolideerimisgrupi solventsuse arvutamisel rakendada direktiivis 2009/138/EÜ sätestatud mahaarvamise ja agregeerimise meetodit ehk 2. meetodit, ning see kahjustab võrdseid võimalusi. Seepärast tuleks selgelt kindlaks määrata, milliseid ettevõtjaid võib 2. meetodi abil konsolideerimisgrupi solventsuse arvutamisse kaasata. 2. meetodit tuleks kohaldada üksnes kindlustus- ja edasikindlustusandjate, kolmandate riikide kindlustus- ja edasikindlustusandjate, muudesse finantssektoritesse kuuluvate kindlustus- ja edasikindlustusandjate, segafinantsvaldusettevõtjate, kindlustusvaldusettevõtjate ja muude emaettevõtjate suhtes, kelle peamine tegevusala on osaluse omandamine ja omamine tütarettevõtjates, kui need tütarettevõtjad on ainult või peamiselt kindlustus- või edasikindlustusandjad või kolmandate riikide kindlustus- või edasikindlustusandjad.

(83)

Mõnes kindlustuse või edasikindlustuse konsolideerimisgrupis omandab ja hoiab osalust tütarettevõtjates vahepealne emaettevõtja, kes ei ole kindlustus- või edasikindlustusandja ega kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandja, kusjuures need tütarettevõtjad on ainult või peamiselt kolmanda riigi kindlustus- või edasikindlustusandjad. Kehtivate normide kohaselt ei käsitata neid vahepealseid emaettevõtjaid konsolideerimisgrupi solventsuse arvutamisel kindlustusvaldusettevõtjatena, kui neil ei ole osalust vähemalt ühes kindlustus- või edasikindlustusandjast tütarettevõtjas, kelle peakontor on liidus, kuigi nende riskide laad on väga sarnane. Seepärast tuleks õigusnorme muuta nii, et selliseid kolmandate riikide kindlustus- ja edasikindlustusandjate valdusettevõtjaid koheldaks konsolideerimisgrupi solventsuse arvutamisel samamoodi nagu kindlustusvaldusettevõtjaid.

(84)

Direktiivis 2009/138/EÜ ja delegeeritud määruses (EL) 2015/35 on sätestatud neli meetodit muudesse finantssektoritesse kuuluvate ettevõtjate kaasamiseks konsolideerimisgrupi solventsuse arvutamisse, sealhulgas direktiivi 2002/87/EÜ I lisas sätestatud 1. ja 2. meetod. See põhjustab ebajärjekindlat lähenemist järelevalvele ja ebavõrdseid tingimusi ning tarbetut keerukust. Seepärast tuleks norme lihtsustada, nii et muudesse finantssektoritesse kuuluvad ettevõtjad panustaksid alati konsolideerimisgrupi solventsusesse, kasutades omavahendite ja kapitalinõuete arvutamisega seoses asjakohaseid valdkondlikke norme. Need omavahendite ja kapitalinõuded tuleks lihtsalt lisada konsolideerimisgrupi kindlustus- ja edasikindlustusosa omavahendite ja kapitalinõuetele.

(85)

Kehtivate õigusnormide kohaselt antakse osalusi omavatele kindlustus- ja edasikindlustusandjatele piiratud võimalused kasutada konsolideerimisgrupi solventsuse kindlaksmääramiseks lihtsustatud arvutusi, kui kasutatakse raamatupidamise konsolideerimisel põhinevat meetodit ehk 1. meetodit. See tekitab ebaproportsionaalset koormust, eelkõige juhul, kui konsolideerimisgrupil on osalused väga väikestes sidusettevõtjates. Seetõttu tuleks järelevalveasutuse eelneval heakskiidul lubada osalusi omavatel kindlustus- ja edasikindlustusandjatel kasutada ebaolulise suurusega sidusettevõtjate kaasamisel konsolideerimisgrupi solventsuse arvutamisse lihtsustatud meetodeid.

(86)

Ei ole selge, kuidas koormatise mõistet, mida tuleks omavahendite liigitamisel eri tasemetesse arvesse võtta, kohaldatakse kindlustusvaldusettevõtjate ja segafinantsvaldusettevõtjate suhtes, kellel ei ole kindlustusvõtjatest ja soodustatud isikutest otseseid kliente. Seepärast tuleks kehtestada miinimumkriteeriumid, et oleks võimalik kindlaks teha juhtumid, kus kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja emiteeritud omavahendid on koormatistevabad.

(87)

Nende ettevõtjate ring, keda tuleks konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõude alammäära arvutamisel arvesse võtta, peaks olema kooskõlas selliste ettevõtjate ringiga, kes panustavad konsolideerimisgrupi konsolideeritud solventsuskapitalinõude täitmiseks kasutatavatesse nõuetekohastesse omavahenditesse. Seetõttu tuleks alammäära arvutamisel võtta arvesse 1. meetodiga kaasatud kolmandate riikide kindlustus- ja edasikindlustusandjaid.

(88)

Konsolideerimisgrupi minimaalse konsolideeritud solventsuskapitalinõude arvutamise valem võib viia olukorrani, kus see miinimumnõue on konsolideerimisgrupi konsolideeritud solventsuskapitalinõudega peaaegu võrdne või isegi täiesti võrdne. Kui sellises olukorras konsolideerimisgrupp ei täida konsolideerimisgrupi minimaalset konsolideeritud solventsuskapitalinõuet, kuid täidab konsolideerimisgrupi tasandil oma solventsuskapitalinõude, mis on arvutatud konsolideeritud andmete alusel, peaksid järelevalveasutused kasutama üksnes selliseid volitusi, mis on neil konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõude mittetäitmise korral.

(89)

Konsolideerimisgrupi solventsuse arvutamisel tuleks kindlustusvaldusettevõtjaid ja segafinantsvaldusettevõtjaid käsitada kindlustus- või edasikindlustusandjatena. See tähendab selliste ettevõtjate puhul tinglike kapitalinõuete arvutamist. Sellised arvutused ei tohiks aga mingil juhul tähendada, et kindlustusvaldusettevõtjad ja segafinantsvaldusettevõtjad peavad neid tinglikke kapitalinõudeid individuaalsel tasandil täitma.

(90)

Puuduvad õigusnormid, mis täpsustaksid, kuidas arvutada konsolideerimisgrupi solventsust, kui kasutatakse 1. ja 2. meetodi kombinatsiooni. See põhjustab ebajärjekindlaid tavasid ja ebakindlust, eelkõige seoses viisiga, kuidas arvutatakse 2. meetodiga hõlmatud kindlustus- ja edasikindlustusandjate osa konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõudes. Seepärast tuleks täpsustada konsolideerimisgrupi solventsuse arvutamise viisi meetodite kombinatsiooni kasutamise korral. Selleks ei tohiks konsolideerimisgrupi solventsuse arvutamisel jätta tähelepanuta sellistest kindlustus- ja edasikindlustusandjatest tulenevat olulist riski. Kuid selleks, et vältida kapitalinõuete olulist suurenemist ning tagada kindlustuse ja edasikindlustuse konsolideerimisgruppidele võrdsed tingimused üleilmsel tasandil, tuleks täpsustada, et konsolideerimisgrupi konsolideeritud solventsuskapitalinõude arvutamisel ei kohaldata selliste osaluste suhtes aktsiariski kapitalinõuet. Samal põhjusel tuleks valuutariski kapitalinõuet kohaldada ainult nende osaluste sellise väärtuse suhtes, mis ületab kõnealuste sidusettevõtjate solventsuskapitalinõudeid. Osalusi omavatel kindlustus- või edasikindlustusandjatel peaks olema lubatud võtta arvesse kõnealuse valuutariski ja konsolideerimisgrupi konsolideeritud solventsuskapitalinõude arvutamise aluseks olevate muude riskide hajutatust.

(91)

Praegu võivad konsolideerimisgrupi järelevalvajad kindlaks määrata künnised, millest alates loetakse konsolideerimisgrupisiseseid tehinguid ja riskikontsentratsiooni solventsuskapitalinõude, tehniliste eraldiste või mõlema alusel oluliseks. Künniste kindlaksmääramiseks võivad sobida ka muud riskipõhised kvantitatiivsed või kvalitatiivsed kriteeriumid, näiteks nõuetekohased omavahendid. Seetõttu peaks konsolideerimisgrupi järelevalvajatel olema olulise konsolideerimisgrupisisese tehingu või olulise riskikontsentratsiooni kindlaks määramisel suurem paindlikkus.

(92)

Kindlustusvaldusettevõtjad ja segafinantsvaldusettevõtjad võivad olla kindlustuse või edasikindlustuse konsolideerimisgruppide emaettevõtjad. Sellisel juhul tuleb konsolideerimisgrupi järelevalvet rakendada selliste valdusettevõtjate konsolideeritud olukorra alusel. Kuna selliste valdusettevõtjate kontrollitavatel kindlustus- või edasikindlustusandjatel ei ole alati võimalik tagada konsolideerimisgrupi järelevalvet käsitlevate nõuete täitmist, on vaja tagada, et konsolideerimisgrupi järelevalvajatel on asjakohased järelevalve- ja täitmise tagamise volitused, et konsolideerimisgrupid täidaksid direktiivi 2009/138/EÜ nõuded. Seepärast peaksid, samamoodi nagu krediidi- ja finantseerimisasutusi puudutavates muudatustes, mis Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/878 (15) tehti Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL (16), konsolideerimisgrupi järelevalvajatel olemavaldusettevõtjate suhtes minimaalsed volitused, sealhulgas üldised järelevalvevolitused, mida rakendatakse kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes konsolideerimisgrupi järelevalve eesmärgil.

(93)

Selleks et tagada kindlustusvõtjate kaitse, tuleks kõiki liidus tegutsevaid kindlustuse konsolideerimisgruppe, olenemata nende kõrgeima tasandi emaettevõtja peakontori asukohast, kohelda direktiivi 2009/138/EÜ III jaotise kohase konsolideerimisgrupi järelevalve kohaldamisel võrdselt. Kui kindlustus- ja edasikindlustusandjad kuuluvad konsolideerimisgruppi, mille emaettevõtja peakontor asub kolmandas riigis, mida ei peeta kõnealuse direktiiviartikli 260 kohaselt samaväärseks või ajutiselt samaväärseks, on konsolideerimisgrupi järelevalve tegemine keerulisem. Konsolideerimisgrupi järelevalvajad võivad otsustada rakendada selliste gruppide suhtes kooskõlas kõnealuse direktiivi artikliga 262 nn muid meetodeid. Need meetodid ei ole aga selgelt sätestatud ja eesmärgid, mida nende muude meetoditega tuleks saavutada, on ebaselged. Kui selle probleemiga ei tegeleta, võib see avaldada soovimatut mõju võrdsetele võimalustele nendele konsolideerimisgruppidele, kelle kõrgeima tasandi emaettevõtja asub liidus, ja konsolideerimisgruppidele, kelle kõrgeima tasandi emaettevõtja asub kolmandas riigis, mis ei ole samaväärne. Seepärast tuleks veelgi täpsustada muude meetodite eesmärki, sealhulgas minimaalset meetmete kogumit, mida konsolideerimisgrupi järelevalvajad peaksid kaaluma. Eelkõige peaksid need meetodid tagama ühesuguse kaitsetaseme kõigile kindlustusvõtjatele kindlustus- või edasikindlustusandjate juures, kelle peakontor asub liidus, olenemata selle konsolideerimisgrupi kõrgeima tasandi emaettevõtja peakontori asukohast, mille alla sellised kindlustus- või edasikindlustusandjad kuuluvad.

(94)

Komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2019/981 (17) kehtestati pikaajaliste omakapitaliinvesteeringute eeliskohtlemine. Kestusel põhineva aktsiariski alammooduli suhtes, mille eesmärk on kajastada ka pikema tähtajaga investeerimise väiksemat riski, kuid mida liidus kasutatakse väga piiratult, kohaldatakse kriteeriume, mis on rangemad pikaajaliste omakapitaliinvesteeringute suhtes kohaldatavatest kriteeriumidest. Seepärast näib, et uue pikaajaliste omakapitaliinvesteeringute usaldatavusnõuete kategooriaga välditakse vajadust olemasoleva kestusel põhineva aktsiariski alammooduli järele. Kestusel põhinev aktsiariski alammoodul tuleks välja jätta, sest puudub vajadus säilitada kaht erinevat eeliskohtlemist, millel on sama eesmärk premeerida pikaajalisi investeeringuid. Selleks et vältida olukorda, kus kõnealusel väljajättel on kahjulik mõju, tuleks ette näha varem kehtinud nõuete ajutise kohaldamise klausel nende kindlustusandjate puhul, kes kasutavad praegu kestusel põhineva aktsiariski alammoodulit.

(95)

Euroopa rohelise kokkuleppe keskkonna- ja kliimaeesmärkide saavutamine nõuab suurte investeeringute suunamist erasektorist, sealhulgas kindlustus- ja edasikindlustusettevõtjatelt, kestlikesse investeeringutesse. Direktiivi 2009/138/EÜ sätted kapitalinõuete kohta ei tohiks takistada kindlustus- ja edasikindlustusandjate kestlikke investeeringuid, vaid peaksid kajastama keskkonda kahjustavasse tegevusse investeerimise täielikku riski. Seepärast on vaja hinnata, kas olemasolevad tõendid keskkonnakahjulike või sotsiaalselt kahjulike investeeringute ja muude investeeringute riskierinevuste kohta on erineva usaldatavusnõuetekohase käsitluse põhjendamiseks piisavad. Selleks et tagada asjakohaste tõendite korrektne hindamine, peaks EIOPA jälgima keskkonnakahjulike või sotsiaalselt kahjulike investeeringute riskiprofiili ja esitama 1. märtsiks 2025 selle kohta aruande. Asjakohasel juhul tuleks EIOPA aruandes anda nõu nii direktiivi 2009/138/EÜ kui ka selle direktiivi alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide muutmise kohta. Samuti peaks EIOPA-l olema võimalik uurida, kas ja kuidas oleks asjakohane võtta arvesse teatavaid keskkonnariske, mis ei ole seotud kliimamuutustega. Näiteks kui tõendid seda kinnitavad, võiks EIOPA analüüsida vajadust laiendada käesoleva direktiiviga kehtestatavat analüüsi, mis hõlmab kliimamuutustega seotud riskide stsenaariume, muudele keskkonnariskidele.

(96)

Kliimamuutused mõjutavad looduskatastroofide sagedust ja tõsidust, mis mõlemad süvenevad keskkonnaseisundi halvenemise ja reostuse tõttu tõenäoliselt veelgi. See võib muuta ka kindlustus- ja edasikindlustusandjate looduskatastroofiriski positsiooni ja muuta kehtetuks delegeeritud määruses (EL) 2015/35 sätestatud looduskatastroofiriski standardparameetrid. EIOPA peaks looduskatastroofiriski mooduli ulatuse ja selle standardparameetrite kalibreerimise korrapäraselt läbi vaatama, et looduskatastroofiriski standardparameetrite ning kindlustus- ja edasikindlustusandjate tegeliku riskipositsiooni vahel ei oleks püsivaid lahknevusi. Selleks peaks EIOPA võtma arvesse kliimateaduse uusimaid kättesaadavaid tõendeid ning esitama lahknevuste avastamise korral komisjonile oma arvamuse.

(97)

Direktiivi 2009/138/EÜ artikli 308b lõikes 12 sätestatud nõudeid tuleks muuta, et tagada kooskõla pangandusraamistikuga ja võrdsed tingimused selliste liikmesriikide keskvalitsuste või keskpankade vastu olevate nõuete käsitlemisel, mis on nomineeritud ja väljastatud liikmesriigi valuutas. Selleks tuleks selliste riskipositsioonide suhtes kehtestada varem kehtinud nõuete ajutise kohaldamise kord, et vabastada asjaomased riskipositsioonid hinnavaheriski ja turu kontsentratsiooniriski kapitalinõuetest, tingimusel et riskipositsioonid tekkisid enne 1. jaanuari 2023.

(98)

Mõnel juhul toetuvad kindlustuse või edasikindlustuse konsolideerimisgrupid suurel määral riskivabade intressimäärade üleminekumeetme ja tehniliste eraldiste üleminekumeetme kasutamisele. Selline toetumine võib konsolideerimisgrupi tegelikku solventsuse positsiooni moonutada. Seepärast tuleks kindlustuse või edasikindlustuse konsolideerimisgruppidelt nõuda, et nad avalikustaksid mõju, mida nende solventsuse positsioonile avaldab eeldus, et kõnealustest üleminekumeetmetest tulenevaid omavahendeid ei saa kasutada konsolideerimisgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks. Samuti peaks järelevalveasutustel olema õigus võtta asjakohaseid meetmeid, et nende üleminekumeetmete kasutamine kajastaks asjakohaselt konsolideerimisgrupi finantsseisundit. Need meetmed ei tohiks mõjutada kõnealuste üleminekumeetmete kasutamist sidusettevõtjast kindlustus- või edasikindlustusandjate poolt nende individuaalse solventsuskapitalinõude arvutamisel.

(99)

Direktiiviga 2009/138/EÜ on ette nähtud riskivabade intressimäärade ja tehniliste eraldiste üleminekumeetmed, millel peab olema järelevalveasutuse heakskiit ja mida rakendatakse lepingute suhtes, millest tulenevad enne 2016. aastat sõlmitud kindlustus- ja edasikindlustuskohustused. Kuigi üleminekumeetmed peaksid julgustama ettevõtjaid hakkama kõnealust direktiivi võimalikult aegsasti järgima, aeglustab esimest korda alles tükk aega pärast 2016. aastat heaks kiidetud üleminekumeetmete rakendamine tõenäoliselt kõnealuse direktiivi järgimist. Selliste üleminekumeetmete kasutamine tuleks heaks kiita üksnes juhtudel, kus kindlustus- või edasikindlustusandja suhtes hakatakse esmakordselt kohaldama direktiivi 2009/138/EÜ norme või kus ettevõtja on võtnud vastu kindlustus- või edasikindlustuslepingute portfelli ja üleandev ettevõtja rakendas enne üleandmist selle portfelliga seotud kohustuste suhtes üleminekumeedet.

(100)

Selleks et võtta arvesse turu arengusuundumusi ja täiendada käesoleva direktiivi teatavaid üksikasjalikke tehnilisi aspekte, tuleks komisjonile anda õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte seoses väikeste ja mittekeerukate ettevõtjate ja konsolideerimisgruppide kindlaksmääramise kriteeriumidega, krüptovarast tuleneva riski käsitlemisega tururiski alammoodulis, pikemaajalisi investeeringuid puudutavate täpsustustega, kaptiivkindlustus- ja kaptiivedasikindlustusandjate leebema järelevalvelise aruandluse kriteeriumidega, parima hinnangu usaldusväärse deterministliku hindamisega, konsolideerimisgrupi solventsuse arvutamise lihtsustatud meetodi kohaldamisega, konsolideerimisgrupi regulaarses järelevalvelises aruandluses esitatava teabega ning aruannete esitamise tähtaja pikendamisega erandlikel asjaoludel. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(101)

Selleks et tagada käesoleva direktiivi ühtlustatud kohaldamine, peaks EIOPA töötama välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, et veelgi täpsustada tegureid, mida järelevalveasutused peavad arvesse võtma, et teha kindlaks potentsiaalselt ühte konsolideerimisgruppi kuuluvate eri kindlustus- või edasikindlustusandjate suhted. Komisjon peaks käesolevat direktiivi täiendama, võttes EIOPA välja töötatud regulatiivsed tehnilised standardid vastu delegeeritud õigusaktidega vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 290 ja kooskõlas määruse (EL) nr 1094/2010 artiklitega 10–14. Komisjonil peaks samuti olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 291 ja määruse (EL) nr 1094/2010 artikliga 15 vastu EIOPA välja töötatud rakenduslikud tehnilised standardid, milles täpsustatakse mõningaid elukindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu usaldusväärse deterministliku hindamise meetodite üksikasju.

(102)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, milleks on anda kindlustusandjatele stiimuleid majanduse pikaajalisele kestlikule rahastamisele kaasaaitamiseks, parandada riskitundlikkust, vähendada kindlustusandjate solventsuse positsiooni ülemäärast lühiajalist volatiilsust, parandada kindlustusjärelevalve kvaliteeti, järjepidevust ja koordineerimist kogu liidus, parandada kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute kaitset ning käsitleda paremini kindlustussektoris süsteemse riski võimalikku teket, ei suuda liikmesriigid ise piisavalt saavutada, küll aga saab neid nende ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(103)

Ühendkuningriigist sai 1. veebruaril 2020 kolmas riik ja alates 31. detsembrist 2020 ei kohaldata enam liidu õigust Ühendkuningriigi suhtes ega Ühendkuningriigis. Direktiivis 2009/138/EÜ on mitu sätet, mis käsitlevad konkreetsete liikmesriikide eripära, ning sellised konkreetselt Ühendkuningriiki käsitlevad sätted on aegunud ja tuleks seetõttu välja jätta.

(104)

Komisjoni vastu võetud delegeeritud õigusaktides ja rakendusaktides kasutatavad kalibreeringud põhinevad sageli andmetel, mida on tugevalt mõjutanud Ühendkuningriigi turu andmete kaasamine. Seetõttu tuleks üle vaadata kõik kalibreeringud, mida kasutatakse solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude arvutamisel, et teha kindlaks, kas need sõltuvad liialt Ühendkuningriigi turult kogutud andmetest, ning asjakohasuse korral tuleks sellised andmed asjaomastest andmekogumitest kõrvaldada, välja arvatud juhul, kui muid andmeid ei ole.

(105)

Tuleks tagada, et väärtpaberistamisse, sealhulgas lihtsasse, läbipaistvasse ja standarditud väärtpaberistamisse tehtavate investeeringute usaldatavusnõuete kohane käsitlemine kajastaks asjakohaselt tegelikke riske ning et selliste investeeringutega seotud kapitalinõuded oleksid riskipõhised. Selleks peaks komisjon hindama, kas väärtpaberistamisse tehtavate investeeringute olemasolevad, direktiivi 2009/138/EÜ kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides sätestatud kalibreeringud on asjakohased, võttes arvesse kättesaadavaid turuandmeid, ja nende vastavust kapitalinõuetele, mida kohaldatakse muudesse fikseeritud tulumääraga väärtpaberitesse tehtavate investeeringute suhtes. Sellise hinnangu alusel ja asjakohasuse korral peaks komisjon kaaluma selle delegeeritud õigusakti muutmist, millega kehtestatakse väärtpaberistamisse tehtavate investeeringute suhtes kohaldatavad kapitalinõuded. Sellised muudatused peaksid olema riski- ja tõendipõhised ning võiksid hõlmata üksikasjalikuma riskitegurite kogumi kindlaksmääramist sõltuvalt väärtpaberistamise seeriate järjestusest või tehes vahet väärtpaberistamise, mis pole lihtne, läbipaistev ja standarditud, eri liikidel, sõltuvalt nende riskidest.

(106)

Direktiivi 2009/138/EÜ tuleks seetõttu vastavalt muuta,

1)

Artikli 2 lõike 3 punkti a alapunkt iv asendatakse järgmisega:

2)

Artikli 4 lõike 1 punktid a, b ja c asendatakse järgmisega:

3)

Artiklit 6 muudetakse järgmiselt:

4)

Artikli 8 punkt 3 jäetakse välja.

5)

Artiklit 13 muudetakse järgmiselt:

6)

Artikli 18 lõikesse 1 lisatakse järgmine punkt:

7)

Artikli 23 lõikesse 1 lisatakse järgmine punkt:

8)

Artikli 24 lõike 2 teises lõigus asendatakse sõnad „direktiivi 2004/39/EÜ“ sõnadega „direktiivi 2014/65/EL“.

9)

Artiklit 25 muudetakse järgmiselt:

10)

Artiklis 25a asendatakse sõnad „Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1094/2010(1) asutatud Euroopa Järelevalveasutusele (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve) (edaspidi „Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve“)“ sõnaga „EIOPA-le“.

11)

Artiklisse 26 lisatakse järgmine lõige:

12)

Artikli 29 lõiked 3 ja 4 asendatakse järgmisega:

13)

Lisatakse järgmised artiklid:

14)

Artikli 30 lõike 2 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„Lõike 1 kohane finantsjärelevalve hõlmab kindlustus- ja edasikindlustusandja kogu äritegevust silmas pidades tema juhtimissüsteemi, maksevõime, tehniliste eraldiste moodustamise ning tema varade ja nõuetekohaste omavahendite kontrollimist kooskõlas päritoluliikmesriigis liidu tasandil vastu võetud sätete kohaselt kehtestatud normide või järgitavate tavadega.“

15)

Artiklit 35 muudetakse järgmiselt:

16)

Lisatakse järgmised artiklid:

17)

Artikli 36 lõike 2 punkt a asendatakse järgmisega:

18)

Artiklit 37 muudetakse järgmiselt:

19)

Artiklisse 40 lisatakse järgmised lõigud:

„Kindlustus- või edasikindlustusandja haldus-, juhtimis- ja järelevalveorganite liikmetel peab alati olema hea maine ning kollektiivselt piisavad teadmised, oskused ja kogemused oma ülesannete täitmiseks.

Enne aastat, mil haldus-, juhtimis- ja järelevalveorganite liikmed asuvad või asuksid täitma oma ülesandeid ettevõtja juures, ei tohi nende kohta vähemalt kümne aasta jooksul olla tehtud süüdimõistvat kohtuotsust raske ega korduva süüteo eest, mis on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega, ega mõne muu süüteo eest, mis võiks nende hea maine kahtluse alla seada.“

20)

Artiklit 41 muudetakse järgmiselt:

21)

Artikli 42 lõiked 2 ja 3 asendatakse järgmisega:

22)

Artiklit 44 muudetakse järgmiselt:

23)

Artiklit 45 muudetakse järgmiselt:

24)

Lisatakse järgmine artikkel:

25)

Artikkel 51 asendatakse järgmisega:

26)

Lisatakse järgmine artikkel:

27)

Artiklit 52 muudetakse järgmiselt:

28)

Artikli 53 lõige 4 asendatakse järgmisega:

29)

Artiklisse 56 lisatakse järgmine lõik:

„EIOPA töötab välja infotehnoloogialahendused teises lõigus osutatud menetluste, vormingute ja vormide, sealhulgas juhiste jaoks.“

30)

Artikli 58 lõike 3 punktid a ja b asendatakse järgmisega:

(*11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32).“ "

31)

Artikli 60 lõike 1 punktis a asendatakse sõnad „direktiivi 85/611/EMÜ artikli 1a punkti 2“ sõnadega „direktiivi 2009/65/EÜ artikli 2 lõike 1 punkti b“.

32)

Artikli 62 esimese lõigu esimene lause asendatakse järgmisega:

„Kui artiklis 57 osutatud isikute mõju tõenäoliselt kahjustab kindlustus- või edasikindlustusandja kindlat ja usaldusväärset juhtimist, nõuavad liikmesriigid, et selle kindlustus- või edasikindlustusandja päritoluliikmesriigi järelevalveasutus, kelles olulist osalust omatakse, taotletakse või suurendatakse, võtaks asjakohaseid meetmeid sellise olukorra lõpetamiseks.“

33)

Artikli 63 teises lõigus asendatakse sõnad „direktiivi 2004/39/EÜ“ sõnadega „direktiivi 2014/65/EL“.

34)

Artiklisse 64 lisatakse järgmine lõik:

„Käesoleva artikli esimene, teine ja kolmas lõik ei takista järelevalveasutusi avaldamast käesoleva direktiivi artikli 34 lõike 4 või määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 32 kohaselt läbiviidud stressitestide tulemusi ega edastamast stressitesti tulemusi EIOPA-le, et ta saaks avaldada kogu liitu hõlmavate stressitestide tulemused.“

35)

Artikli 68 lõike 1 esimese lõigu järele lisatakse järgmine lõik:

„Artikli 64 esimene lõik ja artikkel 67 ei takista teabevahetust sama liikmesriigi järelevalveasutuste ja maksuhaldurite vahel, niivõrd kui selline teabevahetus on liikmesriigi õiguse kohaselt lubatud. Kui see teave pärineb teisest liikmesriigist, vahetatakse seda üksnes selle asutuse selgesõnalisel nõusolekul, kust asjaomane teave pärineb.“

36)

Artikli 70 lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

37)

Artikli 72 lõike 1 sissejuhatav sõnastus asendatakse järgmisega:

38)

Artiklit 77 muudetakse järgmiselt:

39)

Artikkel 77a asendatakse järgmisega:

40)

Artikli 77b lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik:

„Esimese lõigu punkti i kohaldamisel käsitatakse rühma-elukindlustuslepingut ühe lepinguna.“

41)

Artiklit 77d muudetakse järgmiselt:

a)

lõiked 1–4 asendatakse järgmisega: „1.   Liikmesriigid tagavad, et kindlustus- või edasikindlustusandjad võivad kohaldada asjakohase riskivaba intressikõvera suhtes volatiilsusega korrigeerimist, et arvutada artikli 77 lõikes 2 osutatud parim hinnang, kui järelevalveasutus on selle eelnevalt heaks kiitnud ja täidetud on vähemalt järgmised tingimused: a) teatava valuuta volatiilsusega korrigeerimist kohaldatakse kindlustus- või edasikindlustusandja kõigi selles valuutas nomineeritud kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste parima hinnangu arvutamisel, kui kõnealuste kohustuste parima hinnangu arvutamiseks kasutatav asjakohane riskivaba intressikõver ei sisalda artiklis 77b osutatud kattuvuse kohandust; b) kindlustus- või edasikindlustusandja tõendab järelevalveasutusele, et ta on kehtestanud asjakohase korra volatiilsusega korrigeerimise arvutamiseks vastavalt käesoleva artikli lõigetele 3 ja 4. 1a.   Käesoleva artikli lõikest 1 olenemata võivad kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes kohaldasid artikli 77 lõikes 2 osutatud parima hinnangu arvutamiseks asjakohase riskivaba intressikõvera suhtes volatiilsusega korrigeerimist enne 29. jaanuari 2026, jätkata ilma järelevalveasutuse eelneva heakskiiduta volatiilsusega korrigeerimise kohaldamist, tingimusel et nad täidavad käesoleva artikli lõike 1 kohased eelneva heakskiidu tingimused alates 30. jaanuarist 2027. 1b.   Liikmesriigid tagavad, et kui kindlustus- või edasikindlustusandja ei täida enam käesoleva artikli lõike 1 kohaselt riigisiseses õiguses sätestatud eelneva heakskiidu tingimusi, on järelevalveasutustel õigus nõuda, et kindlustus- või edasikindlustusandja lõpetaks artikli 77 lõikes 2 osutatud parima hinnangu arvutamisel volatiilsusega korrigeerimise kohaldamise asjakohase riskivaba intressikõvera suhtes. Kui kindlustus- või edasikindlustusandja täidab uuesti kõnealuseid tingimusi, võib ta taotleda järelevalveasutustelt eelnevat heakskiitu volatiilsusega korrigeerimise kohaldamiseks asjakohase riskivaba intressikõvera suhtes, et arvutada parim hinnang vastavalt käesoleva artikli lõikele 1. 1c.   Kindlustus- ja edasikindlustusandjad võivad järelevalveasutuse eelneval heakskiidul kohaldada lõikes 3 osutatud valuuta riskiga korrigeeritud hinnavahe suhtes ettevõtjapõhist korrigeerimist, kui: a) riskiga korrigeeritud hinnavahe ületas aruandekuupäevale eelnenud nelja kvartaalse aruandeperioodi jooksul ettevõtja investeerimisportfellis olevate võlainstrumentidesse tehtud investeeringute alusel arvutatud riskiga korrigeeritud hinnavahe ning b) teave, mis puudutab kindlustus- või edasikindlustusandja asjaomaseid varasid ja mille ettevõtja esitab kooskõlas artikli 35 lõigetega 1–4, on piisavalt kvaliteetne, et võimaldada selle korrigeerimise usaldusväärset arvutamist. Korrigeerimine vastab kahest järgmisest väärtusest väiksemale: 105 % ning ettevõtja investeerimisportfellis olevate võlainstrumentidesse tehtud investeeringute alusel arvutatud riskiga korrigeeritud hinnavahe ja asjaomase valuuta võrdlusportfelli alusel arvutatud riskiga korrigeeritud hinnavahe suhtarv. Riskiga korrigeeritud hinnavahe, mille aluseks on ettevõtja poolt võlainstrumentidesse tehtud portfelliinvesteeringud, arvutatakse samal viisil nagu riskiga korrigeeritud hinnavahe, mille aluseks on asjaomase valuuta võrdlusportfell, kuid selle arvutamisel kasutatakse ettevõtja poolt asjaomases valuutas võlainstrumentidesse tehtud portfelliinvesteeringute asjaomaste alamklasside kaalusid ja keskmist kestust käsitlevaid ettevõtjapõhiseid andmeid. Korrigeerimise kohaldamisel ei suurendata volatiilsusega korrigeerimist makromajandusliku volatiilsusega korrigeerimise võrra vastavalt lõikele 4. Kindlustus- ja edasikindlustusandjad lõpetavad viivitamata korrigeerimise kohaldamise, kui see suurendab kahe järjestikuse kvartaalse aruandeperioodi jooksul lõikes 3 osutatud valuuta riskiga korrigeeritud hinnavahet. 2.   Iga asjaomase valuuta puhul põhineb asjakohase riskivaba intressikõvera suhtes volatiilsusega korrigeerimine kõnealuses valuutas võlainstrumentidesse tehtud investeeringute võrdlusportfellilt teenitava intressimäära ja kõnealuse valuuta asjaomase põhilise riskivaba intressikõvera määrade vahel. Teatavas valuutas võlainstrumentidesse tehtud investeeringute võrdlusportfell peab olema esindav varade suhtes, mis on nomineeritud selles valuutas ja millesse kindlustus- ja edasikindlustusandjad investeerivad, et katta selles valuutas nomineeritud kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste parimat hinnangut. 3.   Valuuta riskivaba intressimäära volatiilsusega korrigeerimise summa arvutatakse järgmiselt: VAcu= 85 % · CSSRcu · RCScu kus a) VAcu tähistab volatiilsusega korrigeerimist valuuta cu puhul; b) CSSRcu tähistab kindlustus- või edasikindlustusandja krediidimarginaali tundlikkuskoefitsienti valuuta cu puhul; c) RCScu tähistab riskiga korrigeeritud hinnavahet valuuta cu puhul. VAcu -d kohaldatakse asjakohaste riskivabade intressimäärade suhtes, mis ei ole tuletatud ekstrapoleerimise teel kooskõlas artikliga 77a. Kui asjakohaste riskivabade intressimäärade ekstrapoleeritud osas võetakse arvesse finantsinstrumentidest (välja arvatud võlakirjad) saadud teavet vastavalt artikli 77a lõikele 1, kohaldatakse VAcu -d ka kõnealustest finantsinstrumentidest tuletatud riskivabade intressimäärade suhtes. Asjakohase riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimine toimub kõnealuste korrigeeritud riskivabade intressimäärade alusel. CSSRcu ei ole negatiivne ega suurem kui üks. Selle väärtus on ühest väiksem, kui kindlustus- või edasikindlustusandja teatavas valuutas olevate varade tundlikkus krediidimarginaali muutuste suhtes on väiksem kui kõnealuse kindlustus- või edasikindlustusandja selles valuutas olevate tehniliste eraldiste tundlikkus intressimäärade muutuste suhtes. RSCcu arvutatakse lõikes 2 osutatud hinnavahe ja nimetatud hinnavahe selle osa vahena, mille võib panna varaga seotud eeldatava kahjumi või ootamatu krediidiriski või muu riski realistliku hinnangu arvele. See osa hinnavahest, mille võib panna eeldatava kahjumi, ootamatu krediidiriski või muu riski realistliku hinnangu arvele, arvutatakse riskimarginaali protsendina. See protsent väheneb hinnavahede suurenemisel ja selle puhul eristatakse vähemalt kolme järgmist juhtu: a) hinnavahed ei ületa oma pikaajalist keskmist; b) hinnavahed ületavad oma pikaajalist keskmist, kuid ei ületa oma kahekordset pikaajalist keskmist; c) hinnavahed ületavad oma pikaajalist keskmist kahekordselt. Riskikorrektsioon ei tohi kunagi ületada asjakohast protsendimäära hinnavahede pikaajalistest keskmistest. Erandina esimesest lõigust lubatakse kindlustus- ja edasikindlustusandjatel, kelle peakontor asub liikmesriigis, mille valuuta on seotud euroga ja vastab artikli 111 lõike 1 punktis p kehtestatud selliste kohandamiste üksikasjalikele kriteeriumidele, mis tuleb teha seoses euroga seotud valuutaga, et hõlbustada valuutariski alammooduli arvutamist, arvutada euroga seotud valuuta riskivaba intressimäära volatiilsusega korrigeerimise ja euro riskivaba intressimäära volatiilsusega korrigeerimise arvutamisel nii oma valuuta kui ka euro jaoks välja ühtne CSSRcu , võttes ühiselt arvesse eurodes ja omavääringus nomineeritud varasid ja kohustisi. 4.   Ilma et see piiraks lõike 1c kohaldamist, suurendatakse euro puhul volatiilsusega korrigeerimist makromajandusliku volatiilsusega korrigeerimise võrra. Makromajanduslik volatiilsusega korrigeerimine arvutatakse järgmiselt: VAEuro,macro= 85 %·CSSREuro·max(RCSco – 1,3·RCSEuro;0)·ωco kus a) VAEuro,macro tähistab makromajanduslikku volatiilsusega korrigeerimist riigi co puhul; b) CSSREuro tähistab kindlustus- või edasikindlustusandja krediidimarginaali tundlikkuskoefitsienti euro puhul; c) RCSco tähistab riskiga korrigeeritud hinnavahet riigi co puhul; d) RCSEuro tähistab riskiga korrigeeritud hinnavahet euro puhul; e) ωco tähistab riigi korrigeerimistegurit riigi co puhul. CSSREuro arvutatakse kindlustus- või edasikindlustusandja krediidimarginaali tundlikkuskoefitsiendina euro puhul kooskõlas lõikega 3. RCSco arvutatakse samal viisil kui riskiga korrigeeritud euro hinnavahe vastavalt lõikele 3, kuid selle aluseks on võrdlusportfell, mis on esinduslik, pidades silmas varasid, millesse kindlustus- ja edasikindlustusandjad investeerivad, et katta selle riigi kindlustusturul müüdavate ja eurodes nomineeritud toodete kindlustus- ja edasikindlustuskohustuste parim hinnang. RCSEuro arvutatakse riskiga korrigeeritud euro hinnavahena kooskõlas lõikega 3. Esimese lõigu punktis e osutatud riigi korrigeerimistegur arvutatakse järgmiselt: ωco= max(min (((RCSco* -0,6 %)/0,3 %);1);0) kus RCSco* on esimese lõigu punktis c osutatud riskiga korrigeeritud riigi co hinnavahe, mida on korrutatud võlainstrumentidesse tehtud investeeringute osakaaluga riigis co tegevusloa saanud kindlustus- ja edasikindlustusandjate koguvarades. 4a.   Volatiilsusega korrigeerimise aluseks oleva hinnavahe arvutamisel iga valuuta ja iga riigi puhul on lõigetes 2 ja 4 osutatud hinnavahe riigi võlakirjade keskmise kursivahe ning võlakirjade, välja arvatud riigivõlakirjad, laenude ja väärtpaberistamiste keskmise kursivahe kaalutud summa. Kõnealuse arvutuse puhul on vastavad kaalud asjaomase valuuta või riigi võrdlusportfellis sisalduvate riigivõlakirjade väärtuse ja kõigi selles võrdlusportfellis sisalduvate varade väärtuse suhe ning asjaomase valuuta või riigi võrdlusportfellis sisalduvate võlakirjade, välja arvatud riigivõlakirjad, laenude ja väärtpaberistamiste väärtuse ja kõigi selles võrdlusportfellis sisalduvate varade väärtuse suhe.“

42)

Artiklit 77e muudetakse järgmiselt:

43)

Artiklit 86 muudetakse järgmiselt:

44)

Artikli 92 lõiked 1a ja 2 asendatakse järgmisega:

(*12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta määrus (EL) 2019/2033, mis käsitleb investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 575/2013, (EL) nr 600/2014 ja (EL) nr 806/2014 (ELT L 314, 5.12.2019, lk 1).“ "

45)

Artikli 95 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Selleks viitavad kindlustus- ja edasikindlustusandjad asjakohasuse korral artikli 97 lõikes 1 osutatud omavahendite loetelule.“

46)

Artikli 96 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„Ilma et see piiraks artikli 95 ja artikli 97 lõike 1 kohaldamist, kohaldatakse käesolevas direktiivis järgmist liigitust:

47)

Artiklisse 105 lisatakse järgmine lõige:

48)

Lisatakse järgmine artikkel:

49)

Artikli 106 lõige 3 asendatakse järgmisega:

50)

Artikkel 109 asendatakse järgmisega:

51)

Artiklit 111 muudetakse järgmiselt:

52)

Artikli 112 lõige 7 asendatakse järgmisega:

53)

Artiklisse 122 lisatakse järgmine lõige:

54)

Artiklit 132 muudetakse järgmiselt:

55)

Artikli 133 lõikes 3 asendatakse sõnad „direktiivis 85/611/EMÜ“ sõnadega „direktiivis 2009/65/EÜ“.

56)

Lisatakse järgmine artikkel:

(*13)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2024. aasta direktiiv (EL) 2025/1, millega luuakse kindlustus- ja edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning muudetakse direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL) 2017/1132 ning määruseid (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja (EL) 2017/1129 (ELT L, 2025/1, 8.1.2025, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2025/1/oj).“ "

57)

Artikli 138 lõiget 4 muudetakse järgmiselt:

58)

Artikkel 139 asendatakse järgmisega:

59)

Artikkel 141 asendatakse järgmisega:

60)

Artiklisse 144 lisatakse järgmine lõige:

61)

I jaotisesse lisatakse järgmine peatükk:

62)

Artikli 145 lõiget 2 muudetakse järgmiselt:

63)

Artikkel 149 asendatakse järgmisega:

64)

VIII peatüki 2A jao pealkiri asendatakse järgmisega:

„ Teavitamine, oluline piiriülene tegevus ja koostööplatvormid “.

65)

Artikli 152a lõige 2 asendatakse järgmisega:

66)

Lisatakse järgmised artiklid:

67)

Artiklit 152b muudetakse järgmiselt:

68)

Artikkel 153 asendatakse järgmisega:

69)

Artiklit 212 muudetakse järgmiselt:

70)

Artiklit 213 muudetakse järgmiselt:

71)

Lisatakse järgmised artiklid:

72)

Artiklit 214 muudetakse järgmiselt:

73)

Artiklit 220 muudetakse järgmiselt:

74)

Artiklit 221 muudetakse järgmiselt:

75)

Artiklit 222 muudetakse järgmiselt:

76)

Artiklit 226 muudetakse järgmiselt:

77)

Artikli 227 lõike 1 esimeses lõigus lisatakse sõnade „artikli 233“ järele sõnad „ja artikli 233a“.

78)

Artikkel 228 asendatakse järgmisega:

(*14)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2011. aasta direktiiv 2011/61/EL alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta, millega muudetakse direktiive 2003/41/EÜ ja 2009/65/EÜ ning määruseid (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 1095/2010 (ELT L 174, 1.7.2011, lk 1)."

(*15)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/2034, mis käsitleb investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2002/87/EÜ, 2009/65/EÜ, 2011/61/EL, 2013/36/EL, 2014/59/EL ja 2014/65/EL (ELT L 314, 5.12.2019, lk 64).“ "

79)

Artiklisse 229 lisatakse järgmine lõik:

„Kui esimeses lõigus osutatud mahaarvamine parandaks konsolideerimisgrupi solventsuse positsiooni võrreldes positsiooniga olukorras, kus kindlustus- või edasikindlustusandjat võetakse konsolideerimisgrupi solventsuse arvutamisel arvesse, siis sellist mahaarvamist ei kohaldata.“

80)

III jaotise II peatüki 1. jao 3. alajakku lisatakse järgmine artikkel:

81)

Artiklit 230 muudetakse järgmiselt:

82)

Artikli 232 esimese lõigu sissejuhatavas osas asendatakse sõnad „artikli 37 lõike 1 punktides a–d osutatud“ sõnadega „artikli 37 lõike 1 punktides a–e osutatud“.

83)

Artiklit 233 muudetakse järgmiselt:

84)

Lisatakse järgmised artiklid: