(1)

Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL, Euratom) 2015/2422 (3) esitas Euroopa Kohus 14. detsembril 2017 Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile aruande, mis käsitleb Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 267 kohaste eelotsuste tegemise pädevuse jagunemise võimalikke muudatusi. Selles aruandes asus Euroopa Kohus seisukohale, et ELi toimimise lepingu artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluste menetlemisega seoses ei olnud sel ajal vajadust muudatusettepanekuid esitada. Euroopa Kohus märkis siiski samas aruandes, et teatud konkreetsetes valdkondades eelotsusepädevuse hilisem üleandmine Üldkohtule ei ole välistatud, kui see on Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotluste arvu ja keerukuse tõttu korrakohaseks õigusemõistmiseks vajalik. Selline üleandmine vastab ka Nice’i lepingu koostajate tahtele, kuivõrd nad soovisid tugevdada liidu kohtusüsteemi tõhusust, nähes ette võimaluse Üldkohtu osalemiseks selliste taotluste menetlemisel.

(2)

Vastavalt Euroopa Kohtu statistikale kasvavad nii pooleliolevate eelotsuseasjade arv kui ka nende keskmine menetlusaeg. Kuna eelotsusetaotlusi tuleb menetleda kiiresti, et liikmesriikide kohtutel oleks võimalik tagada õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, tuleb praegusele olukorrale lahendus leida. See olukord ei ole seotud mitte ainult igal aastal Euroopa Kohtule esitatavate eelotsusetaotluste suure arvuga, vaid ka kõnealusele kohtule esitatavate väga keerukate ja eriti tundlike küsimuste sagenemisega. Selleks et Euroopa Kohus saaks jätkata oma ülesannete täitmist, mis seisneb liidu õiguse ühtsuse ja järjepidevuse kaitsmises ja tugevdamises, ning selleks et tagada Euroopa Kohtu otsuste kõrgeim kvaliteet, tuleb korrakohase õigusemõistmise huvides kasutada ELi toimimise lepingu artikli 256 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud võimalust ja anda Üldkohtule üle pädevus arutada ja lahendada ELi toimimise lepingu artikli 267 alusel esitatud eelotsuse küsimusi Euroopa Liidu Kohtu põhikirjaga (edaspidi „põhikiri“) kindlaks määratud valdkondades.

(3)

Eelotsusepädevuse osaline üleandmine Üldkohtule peaks seega võimaldama Euroopa Kohtul eraldada rohkem aega ja vahendeid kõige keerukamate ja tundlikemate eelotsusetaotluste läbivaatamiseks ning seeläbi süvendada liikmesriikide kohtutega peetavat dialoogi, kasutades muu hulgas sagedamini Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 101 sätestatud mehhanismi, mis võimaldab Euroopa Kohtul enda kindlaks määratud tähtaja jooksul lisaks põhikirja artiklis 23 osutatud huvitatud isikute esitatud seisukohtadele või kirjalikele märkustele küsida eelotsusetaotluse esitanud kohtult selgitusi.

(4)

Sellega seoses ja kuna Euroopa Kohus peab üha enam tegema eelotsuseasjades otsuseid põhiseaduslikku laadi küsimustes ning inimõiguste ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (edaspidi „põhiõiguste harta“) seotud küsimustes, tuleks suurendada kohtumenetluse läbipaistvust ja avatust. Sel eesmärgil ja ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1049/2001 (4) kohaldamist, tuleks põhikirja muuta, sätestamaks, et põhikirja artiklis 23 osutatud huvitatud isiku esitatud kirjalikud seisukohad või märkused tuleks avaldada Euroopa Liidu Kohtu veebisaidil mõistliku aja jooksul pärast kohtuasja lõpetamist, välja arvatud juhul, kui asjaomane isik esitab tema kirjalikult esitatu avaldamisele vastuväite, millisel juhul märgitakse kõnealusel veebisaidil, et selline vastuväide on esitatud. Niisugune avaldamine suurendab vastutust ning usaldust liidu ja liidu õiguse vastu.

(5)

Pärast liidu kohtusüsteemi ülesehituse reformi, mis viidi ellu määruse (EL, Euratom) 2015/2422 alusel, peaks Üldkohus suutma praegu toime tulla töökoormuse kasvuga, mis on tingitud teatud konkreetsetes valdkondades eelotsusepädevuse üleandmisest. Kuna aga Üldkohtu töökoormus sõltub paljuski liidu tegevuse arengust, tuleks tagada, et ta saaks täiel määral jätkata kohtuliku kontrolli tegemist liidu institutsioonide, organite ja asutuste üle.

(6)

Õiguskindluse huvides on väga oluline, et valdkonnad, milles Üldkohtule antakse eelotsusepädevus, oleksid selgelt piiritletud ja muudest valdkondadest piisavalt eraldiseisvad. Lisaks on oluline ka see, et need valdkonnad oleksid sellised, kus Euroopa Kohtul on välja kujunenud ulatuslik kohtupraktika, millest Üldkohus saaks eelotsusepädevuse teostamisel juhinduda.

(7)

Lisaks tuleks konkreetsete valdkondade kindlaksmääramisel arvestada vajadusega vabastada Euroopa Kohus piisavalt suure hulga eelotsuseasjade läbivaatamisest, et sellel oleks ka reaalne mõju tema töökoormusele.

(8)

Nende kriteeriumide alusel tuleks kindlaks määrata konkreetsed valdkonnad, milles antakse Üldkohtule pädevus eelotsuseid teha. Liidu õiguse pidevat arengut arvestades tuleks valdkondade kindlaksmääramisel lähtuda sellest, kuidas neid tavaliselt nimetatakse. Selleks et neid valdkondi oleks ka edaspidi võimalik vajaliku õiguskindlusega kindlaks määrata, on hoolimata liidu õiguse arengust nendes konkreetsetes valdkondades oluline võtta arvesse küsimusi, mida need konkreetsed valdkonnad käesoleva määruse vastuvõtmise ajal tavaliselt hõlmavad.

(9)

Ühine käibemaksusüsteem, aktsiisid, tolliseadustik ja kaupade tariifne klassifitseerimine kombineeritud nomenklatuuris on valdkonnad, mis vastavad kriteeriumidele, mille kohaselt saab neid ELi toimimise lepingu artikli 256 lõike 3 esimese lõigu tähenduses konkreetsete valdkondadena käsitada. Need valdkonnad hõlmavad käesoleva määruse vastuvõtmise ajal selliseid küsimusi nagu käibemaksu arvutamise aluseks oleva maksubaasi kindlaksmääramine ja käibemaksu tasumisest vabastamise tingimused; aktsiisi üldise korra tõlgendamine ning alkoholile, alkohoolsetele jookidele, tubakale, energiatoodetele ja elektrienergiale kohaldatavate maksudega seotud raamistiku tõlgendamine; elemendid, mille alusel kohaldatakse kaubavahetuses impordi- või eksporditollimaksu, näiteks ühine tollitariifistik, kauba päritolu ja tolliväärtus; impordi- ja ekspordiprotseduurid, sealhulgas tollivõla tekkimine, kindlaksmääramine ja lõppemine; tolli erikord; tollimaksuvabastuse süsteem ning konkreetsete tariifirubriikide tõlgendamine ja teatavate kaupade klassifitseerimise kriteeriumid kombineeritud nomenklatuuris, mis on sätestatud nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 (5) I lisas.

(10)

Reisijatele hüvitise maksmine ja nende abistamine olukorras, kus neile osutatavad transporditeenused hilinevad või need jäetakse ära või reisijad jäetakse reisist maha, vastavad kriteeriumidele, mille kohaselt saab neid käsitada konkreetse valdkonnana ELi toimimise lepingu artikli 256 lõike 3 esimese lõigu tähenduses, ning käsitlevad küsimusi, mida käesoleva määruse vastuvõtmise ajal reguleerivad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused (EÜ) nr 261/2004, (6) (EL) nr 1177/2010, (7) (EL) nr 181/2011 (8) ja (EL) 2021/782 (9). Samad kriteeriumid on täidetud ka kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi puhul, mida käesoleva määruse vastuvõtmise ajal reguleerivad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87/EÜ (10) ja selle direktiivi alusel vastu võetud õigusaktid.

(11)

Pidades silmas, et eelotsusepädevuse jaotus Euroopa Kohtu ja Üldkohtu vahel põhineb valdkonna kriteeriumil, on õiguskindluse ja menetluskiiruse huvides oluline, et eelotsust taotlev kohus ei peaks ise hakkama lahendama küsimust, milline liidu kohus on pädev tema eelotsusetaotlust lahendama. Seega tuleks kõik eelotsusetaotlused esitada Euroopa Kohtule, kes peaks kooskõlas oma kodukorras kehtestatud üksikasjalikumate sätetega kindlaks tegema, kas taotlus kuulub ainult ühte või mitmesse konkreetsesse valdkonda, mis on ette nähtud põhikirjas, ja kas selle peab Üldkohtule üle andma.

(12)

Euroopa Kohus peaks endiselt langetama otsuseid selliste eelotsusetaotluste suhtes, mis puudutavad küll neid konkreetseid valdkondi, milles antakse käesoleva määrusega eelotsusepädevus üle Üldkohtule, kuid mis on seotud ka muude valdkondadega, sest ELi toimimise lepingu artikli 256 lõike 3 esimeses lõigus ei ole ette nähtud võimalust anda Üldkohtule üle eelotsusepädevus muudes kui konkreetsetes valdkondades.

(13)

Õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus on põhiõigus, mis on tagatud põhiõiguste harta artikli 47 teise lõiguga. Seega tuleks põhikirjas selgelt sätestada, et Euroopa Kohtu pädevus säilib juhul, kui eelotsusetaotluses tõstatatakse eraldiseisev küsimus esmase õiguse, rahvusvahelise avaliku õiguse, liidu õiguse üldpõhimõtete või põhiõiguste harta tõlgendamise kohta, võttes arvesse nende horisontaalset laadi, isegi kui põhikohtuasja õigusraamistik puudutab üht või mitut konkreetset valdkonda, milles antakse käesoleva määrusega Üldkohtule eelotsusepädevus.

(14)

Pärast esialgset analüüsi ning pärast Euroopa Kohtu asepresidendi ja peakohtujuristi ärakuulamist peaks Euroopa Kohtu president kohtukantseleile teatama, kas eelotsusetaotlus tuleks anda üle Üldkohtule või suunata see edasiseks analüüsiks üldkoosolekule, kus osalevad kõik Euroopa Kohtu kohtunikud ja kohtujuristid. Korrakohase ja kiire õigusemõistmise huvides tuleks protsess hindamiseks, kas taotlus tuleks suunata Üldkohtule, läbi viia ajavahemiku jooksul, mis ei lähe kaugemale sellest, mis on taotluse üleandmise küsimuse analüüsimiseks rangelt vajalik, võttes arvesse asja laadi, pikkust ja keerukust.

(15)

Õiguskindluse ja kohtumenetluse suurema läbipaistvuse huvides peaks Euroopa Kohus või Üldkohus eelotsuses lühidalt põhjendama, miks ta on pädev eelotsuse küsimust arutama ja lahendama. Lisaks peaks Euroopa Kohus avaldama loetelu näidetest, mis selgitavad põhikirja käesoleva määrusega lisatud artikli 50b kohaldamist, ja seda korrapäraselt ajakohastama.

(16)

Üldkohus teeb otsuse pädevuse või vastuvõetavuse küsimuste kohta, mis on talle üle antud eelotsusetaotluses otseselt või kaudselt tõstatatud.

(17)

Põhikirja artikli 54 teises lõigus on sätestatud, et Üldkohus suunab hagi Euroopa Kohtusse, kui ta leiab, et ta ei ole pädev hagi arutama ja lahendama. Sama kohustus peaks kehtima juhul, kui Üldkohus leiab talle esitatud eelotsusetaotlust läbi vaadates, et taotlus ei vasta põhikirja käesoleva muutmismäärusega lisatud artikli 50b esimeses lõigus sätestatud kriteeriumidele.

(18)

Lisaks võib Üldkohus ELi toimimise lepingu artikli 256 lõike 3 teise lõigu alusel suunata Euroopa Kohtusse kohtuasja, mis kuulub tema pädevusse, kuid milles nõutav põhimõtteline otsus mõjutab tõenäoliselt liidu õiguse ühtsust või järjepidevust.

(19)

Selleks et pakkuda liikmesriikide kohtutele ja põhikirja artiklis 23 osutatud huvitatud isikutele samu tagatisi, mida pakub Euroopa Kohus, peaks Üldkohus kehtestama menetlusnormid, mis vastavad neile, mida Euroopa Kohus kohaldab eelotsusetaotluste menetlemisel, eelkõige seoses kohtujuristi määramisega. Üldkohtu kohtunikud peaksid valima enda hulgast liikmed, kes täidavad kohtujuristi ülesandeid kolm aastat, mida on võimalik pikendada. Ajavahemikul, mil asjaomased Üldkohtu liikmed täidavad kohtujuristi ülesandeid, ei tohiks nad ELi toimimise lepingu artiklis 267 nimetatud kohtuasju kohtunikuna menetleda. Selleks et tagada teatud eelotsusetaotlust menetlema määratud kohtujuristi sõltumatus, peaks ta kuuluma muusse kotta kui see, kellele asjaomane taotlus on määratud.

(20)

Arvestades eelotsusemenetluse eripära võrreldes hagidega, mis kuuluvad Üldkohtu pädevusse, on asjakohane määrata eelotsusetaotlused Üldkohtu selleks ettenähtud kodadele.

(21)

Lisaks tuleks eelkõige Üldkohtu tehtud eelotsuste järjepidevuse säilitamiseks ja korrakohase õigusemõistmise huvides ette näha Üldkohtu keskmise suurusega koda, mis jääb suuruselt viiest kohtunikust koosneva koja ja suurkoja vahele. Arvestades, et käesoleva määrusega Üldkohtu vastutus kasvab, peaks menetlusosaliseks oleval liikmesriigil või liidu institutsioonil olema võimalik taotleda keskmise koja kokkukutsumist, kui Üldkohtu poole pöördutakse ELi toimimise lepingu artikli 267 alusel.

(22)

Euroopa Kohtu statistika kohaselt esitatakse Üldkohtu lahendite peale palju apellatsioonkaebusi. Selleks et säilitada apellatsioonimenetluste tõhusus ja võimaldada Euroopa Kohtul keskenduda apellatsioonkaebustele, milles tõstatatakse olulisi õigusküsimusi, tuleks apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustamise mehhanismi laiendada, tagades samal ajal, et järgitakse nõudeid, mis on seotud õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele.

(23)

Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustamise mehhanismi tuleks laiendada apellatsioonkaebustele, mis on esitatud Üldkohtu lahendite peale, mis käsitlevad nende liidu organite või asutuste sõltumatute apellatsioonikodade otsuseid, kellel 1. mail 2019 olid sellised sõltumatud apellatsioonikojad küll olemas, kuid keda ei ole veel põhikirja artiklis 58a mainitud. Sellised apellatsioonkaebused puudutavad asju, mis on juba läbi vaadatud kaks korda – kõigepealt sõltumatu apellatsioonikoja ja seejärel Üldkohtu poolt –, mistõttu on täielikult tagatud õigus tõhusale kohtulikule kaitsele.

(24)

Lisaks tuleks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustamise mehhanismi laiendada vaidlustele, mis puudutavad vahekohtuklauslit sisaldavate lepingute täitmist ELi toimimise lepingu artikli 272 tähenduses, mille puhul tuleb Üldkohtul kõige sagedamini kohtuvaidluste sisulisel arutamisel kohaldada üksnes vahekohtuklauslis osutatud riigisisest õigust. Kui Üldkohus peab kohtuvaidluse sisulisel lahendamisel kohaldama liidu õigust, tuleks Üldkohtu niisuguse kohtuvaidlusega seotud lahendi peale esitatud apellatsioonkaebused menetlusse võtta juhul, kui neis tõstatatakse liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast olulisi küsimusi.

(25)

Põhikirja artikkel 23 annab Euroopa Parlamendile, nõukogule ja Euroopa Keskpangale võimaluse esitada Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti või märkusi, kui nad on vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või tõlgendamine on vaidlustatud. Euroopa Kohus on oma praktikas siiski juba võimaldanud Euroopa Parlamendil ja Euroopa Keskpangal osaleda muid eelotsusetaotlusi puudutavates menetlustes, kus neil oli liikmesriigi kohtu tõstatatud küsimuste vastu eriline huvi.

(26)

Seetõttu tuleks põhikirja artiklit 23 muuta nii, et kehtestatakse kohustus edastada Euroopa Parlamendile, nõukogule ja Euroopa Keskpangale kõik liikmesriigi kohtu otsused, millega suunatakse asi Euroopa Kohtusse, et nad saaksid hinnata, kas neil on küsimuste vastu eriline huvi, ja otsustada, kas nad soovivad kasutada oma õigust esitada kirjalikke seisukohti või märkusi. Selline muudatus ei tohiks piirata teiste institutsioonide, organite või asutuste õigust esitada kirjalikke seisukohti või märkusi, kui nad on vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või tõlgendamine on vaidlustatud.

(27)

Käesoleva määrusega muudetakse liidu kohtusüsteemi ülesehitust märkimisväärselt ja seega tuleks selle rakendamist hoolikalt jälgida. Selleks peaks Euroopa Kohus esitama Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile aegsasti aruande konkreetsetes valdkondades eelotsusepädevuse Üldkohtule üleandmise kohta ja apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustamise mehhanismi laiendamise kohta. Eelkõige peaks Euroopa Kohus andma teavet, mis võimaldab hinnata seda, mil määral on saavutatud seatud eesmärgid, võttes arvesse nii kohtuasjade menetlemise kiirust kui ka kõige keerukamate või tundlikumate apellatsioonkaebuste ning eelotsusetaotluste läbivaatamise tõhusust.

(28)

Liidu kohtusüsteemi toimimise teemal on Euroopa Parlamendi ja Euroopa Kohtu vahel välja kujunenud konstruktiivne dialoog, mis osutus eriti kasulikuks praeguse reformi kontekstis. Seda dialoogi, kuhu võib asjakohasel juhul kutsuda eksperte, tuleks pidada igal aastal struktureeritult, võttes igakülgselt arvesse iga institutsiooni ülesandeid ja pädevusi, et arutada käesoleva määrusega tehtud põhikirja reformi elluviimist ja kaaluda edasisi parendusi.

(29)

Avalikkuse ja sidusrühmadega konsulteerimine on põhjalikult läbimõeldud otsustusprotsessi ja õigusloome kvaliteedi parandamise lahutamatu osa. Enne kui ELi toimimise lepingu artikli 281 kohaselt võetakse vastu taotlus või ettepanek muuta põhikirja käsitleva protokolli nr 3 sätteid, peaks Euroopa Kohus või komisjon korraldama avaliku konsultatsiooni avatult ja läbipaistvalt ning tagama, et asjaomase avaliku konsultatsiooni kord ja tähtajad võimaldavad võimalikult laialdast osalemist. Avalike konsultatsioonide ja sidusrühmadega peetud konsultatsioonide tulemused tuleks olenevalt olukorrast edastada viivitamata komisjonile või Euroopa Kohtule, samuti Euroopa Parlamendile ja nõukogule ning need tuleks avalikustada.

(30)

Protokolli nr 3 (Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta) tuleks seetõttu vastavalt muuta,

1)

Artiklit 23 muudetakse järgmiselt:

2)

Lisatakse järgmine artikkel:

3)

Artiklit 50 muudetakse järgmiselt:

4)

Lisatakse järgmine artikkel:

5)

Artikli 54 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Kui Üldkohus leiab, et ta pole pädev arutama ja lahendama hagi või eelotsusetaotlust, mis kuulub Euroopa Kohtu pädevusse, suunab ta selle hagi või eelotsusetaotluse Euroopa Kohtusse. Kui Euroopa Kohus leiab, et hagi või eelotsusetaotlus kuulub Üldkohtu pädevusse, suunab ta selle hagi või eelotsusetaotluse Üldkohtusse ja Üldkohus ei saa oma pädevust eitada.“

6)

Artikkel 58a asendatakse järgmisega:

7)

Põhikirja V jaotisesse lisatakse järgmine artikkel: