(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/771 (4) eesmärk on parandada siseturu toimimist, saavutades samal ajal tarbijakaitse kõrge taseme ning suurema ringluse majanduses. Rohepöörde kontekstis on käesoleva direktiivi eesmärk parandada siseturu toimimist ja edendada samal ajal kestlikumat tarbimist ning seega täiendab see direktiivi (EL) 2019/771 eesmärki.

(2)

Nimetatud eesmärkide saavutamiseks ja eelkõige selleks, et hõlbustada teenuste piiriülest osutamist ja tarbijate ostetud kaupade parandajate vahelist konkurentsi siseturul, on vaja kehtestada ühtsed normid, millega edendatakse tarbijate ostetud kaupade parandamist nii direktiiviga (EL) 2019/771 kehtestatud müüja vastutuse piires kui ka väljaspool seda. Liikmesriigid on juba kehtestanud või kavatsevad kehtestada õigusnormid, millega edendatakse tarbijate ostetud kaupade parandamist ja korduskasutamist väljaspool direktiiviga (EL) 2019/771 kehtestatud müüja vastutust. Kohustuslike liikmesriigi õigusnormide erinevused selles valdkonnas kujutavad endast tegelikke või võimalikke takistusi siseturu toimimisele, mõjutades negatiivselt sellel turul tegutsevate ettevõtjate piiriüleseid tehinguid. Kõnealused ettevõtjad võivad olla sunnitud kohandama oma teenuseid nii, et need vastaksid erinevatele kohustuslikele liikmesriigi õigusnormidele, ning neil võib tekkida täiendavaid tehingukulusid, et saada vajalikku õigusalast nõu tarbija alaliseks elukohaks oleva liikmesriigi õigusnormide kohaste nõuete kohta, mida kohaldatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 593/2008, (5) ning kohandada oma parandusteenuste osutamise lepinguid vastavalt. See mõjutab eelkõige väikesi ja keskmise suurusega ettevõtjaid, keda on parandusteenuste sektoris kõige rohkem. Õiguslik killustatus võib negatiivselt mõjutada ka tarbijate usaldust piiriülese parandamise vastu, kuna puudub kindlus seoses teguritega, mis on olulised kauba parandamise otsuse tegemiseks.

(3)

Et vähendada tarbijate ostetud kasutuskõlblike kaupade enneaegset äraviskamist ja ärgitada tarbijaid kasutama tooteid kauem, on vaja tugevdada kaupade parandamisega seotud sätteid, mis võimaldavad tarbijatel valida taskukohase parandamise jaoks meelepärase parandusteenuse pakkuja. Parandamine peaks kaasa tooma kestliku tarbimise, kuna nii tekib tõenäoliselt vähem jäätmeid, mida põhjustavad äravisatud kaubad, väheneb nõudlus ressursside, sealhulgas energia järele, mis on tingitud puudusega kaupade asemele uute kaupade tootmise ja müügi protsessist, ning väheneb kasvuhoonegaaside heide. Käesoleva direktiiviga edendatakse kestlikku tarbimist, et saavutada kasu keskkonnale, edendades kaupade korduskasutust, parandamist ja taastamist hõlmavat olelusringi, tuues samal ajal kasu ka tarbijatele, sest lühikeses perspektiivis välditakse uute ostudega seotud kulusid.

(4)

Tarbijakäitumine koosneb paljudest erinevatest aspektidest. Parandamise ja uue kauba ostmise vahel valimisel on võtmeroll sellistel otsustuskriteeriumidel nagu majanduslik mugavus, vastupidavus, parandusteenuse kättesaadavus ja lähedus ning parandamiseks kuluv aeg. Mitmesugused takistused võivad takistada tarbijaid parandamise kasuks otsustamast. Käesoleva direktiivi eesmärk on kõrvaldada mõned neist takistustest.

(5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2024/1781 (6) on eelkõige sätestatud pakkumispoolsed nõuded, mille eesmärk on kestlikum tootedisain tootmisetapis. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2024/825 (7) on sätestatud nõudluspoolsed nõuded, millega tagatakse, et müügikohas antakse paremat teavet kaupade vastupidavuse ja parandatavuse kohta, mis peaks võimaldama tarbijatel teha teadlikke kestlikke ostuotsuseid. Käesolev direktiiv täiendab neid pakkumis- ja nõudluspoolseid nõudeid, edendades parandamist ja korduskasutamist müügijärgses etapis väljaspool müüja vastutust. Lisaks tuleks direktiivi (EL) 2019/771 muuta, et edendada parandamist müüja vastutuse piires. Seega on käesoleva direktiivi eesmärkideks Euroopa rohelise kokkuleppe kontekstis edendada kestlikumat tarbimist, ringmajandust ja rohepööret.

(6)

Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikide vabadust reguleerida parandusteenuste osutamise lepingute muid aspekte kui need, mis on liidu õigusega ühtlustatud. Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikide õigust reguleerida üldise lepinguõiguse aspekte, näiteks lepingu sõlmimist, kehtivust, tühisust või õiguslikke tagajärgi käsitlevaid õigusnorme, kaasa arvatud lepingu lõpetamise tagajärgi, niivõrd kui neid ei reguleerita käesoleva direktiiviga, ega õigust kahju hüvitamisele. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/988 (8) kohaldamist, eelkõige toote tagasinõudmist ohutuse kaalutlustel.

(7)

Kui see on kooskõlas käesolevas direktiivis ja muus kohaldatavas liidu õiguses sätestatud kohustustega, peaks liikmesriikidele jääma õigus säilitada või kehtestada sätteid kaupade parandamist edendavate muude aspektide kohta, mis võiksid täiendada käesolevas direktiivis sätestatud norme, näiteks seoses müügigarantiide, parandusteenuste keskuste olemasolu või parandamise rahaliste stiimulitega.

(8)

Käesoleva direktiivi eeliste täielikuks ärakasutamiseks tuleks seda kohaldada kõigi kaupade suhtes. Käesolevas direktiivis täpsustatud parandamis- ja teavitamiskohustust käsitlevaid sätteid tuleks siiski kohaldada üksnes selliste kaupade suhtes, mille parandatavuse nõuded on ette nähtud liidu õigusaktides.

(9)

Parandatavuse nõuded peaksid hõlmama kõiki liidu õigusaktide kohaseid nõudeid, millega tagatakse, et kaupu saab parandada, sealhulgas, kuid mitte ainult, määruses (EL) 2024/1781 osutatud ökodisaini raamistiku kohaseid nõudeid, et hõlmata paljusid eri kaupu ja tulevikusuundumusi liidu õiguse muudes valdkondades.

(10)

Parandajad peavad esitama tarbijatele põhiteavet oma parandusteenuste kohta. Selleks et tarbijal oleks valikuvabadus otsustada, kellel ta laseb kauba parandada, ning aidata kindlaks teha ja valida sobivaid parandusteenuseid, peaks parandajatel olema võimalik vabatahtlikult kasutada käesoleva direktiivi I lisas esitatud standardset Euroopa parandusteabe vormi. Euroopa parandusteabe vorm peaks sisaldama peamisi parameetreid, mis mõjutavad tarbijate parandamisotsuseid, näiteks puuduse laad, hind ja aeg, mille jooksul parandaja kohustub parandamise lõpule viima. Kui parandaja pakub lisateenuseid, näiteks transporti, tuleks märkida nende teenuste individuaalsed kulud. Euroopa parandusteabe vormis esitatud teave tuleks tarbijatele esitada selgel ja arusaadaval viisil ning kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/882 (9) kohaste ligipääsetavusnõuetega. Euroopa parandusteabe vorm võimaldaks tarbijatel parandusteenuseid, sealhulgas alternatiivseid paranduspakkumisi, hinnata ja hõlpsasti võrrelda ning hõlbustaks teabe esitamist parandusteenuste kohta, eelkõige mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate puhul. Parandajad saavutaksid suurema õiguskindluse, sest kui nad kasutavad ja täidavad Euroopa parandusteabe vormi korrektselt, siis loetakse, et nad täidavad oma õiguslikke kohustusi, eelkõige seoses teatud lepingueelse teabe esitamisega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2011/83/EL (10). Põhiteabe standardne esitamine Euroopa parandusteabe vormi abil parandaks selgust ja läbipaistvust, suurendades tarbijate usaldust parandusteenuste vastu.

(11)

Kui parandaja esitab Euroopa parandusteabe vormi, peaks ta seda tegema mõistliku aja jooksul, mis peaks olema võimalikult lühike ajavahemik pärast taotluse esitamist, ning enne seda, kui parandusteenuste osutamise leping tarbijale siduvaks muutub. Kui Euroopa parandusteabe vormi ei esitata, peaks tarbijal samuti olema võimalik sõlmida parandajaga parandusteenuse osutamise leping vastavalt muul viisil esitatud lepingueelsele teabele kooskõlas direktiiviga 2011/83/EL.

(12)

Euroopa parandusteabe vorm tuleks esitada tasuta. Siiski on olukordi, kus parandaja peab osutama diagnostikateenust, st kontrollima kaupa, et teha kindlaks puuduse laad või parandamise viis. Sellistel juhtudel peaks parandajal olema võimalik nõuda, et tarbija tasuks parandaja kantud vajalikud kulud, sealhulgas tööjõu- või transpordikulud. Kooskõlas lepingueelse teabe ja muude direktiivis 2011/83/EL sätestatud nõuetega peaks parandaja teavitama tarbijat sellistest kuludest enne, kui tarbija taotleb diagnostikateenust ja enne Euroopa parandusteabe vormi esitamist. Tarbijatel peaks olema võimalik loobuda diagnostikateenuse taotlemisest, kui nad leiavad, et kulud diagnostikateenuse saamiseks on liiga suured. Kui tarbija otsustab lasta kauba parandada, peaks parandajal olema võimalik sellised kulud parandamise hinnast maha arvata. See ei piira selliste kulude kohustuslikku mahaarvamist käsitlevaid liikmesriikide norme. Mahaarvamisest võib teatada Euroopa parandusteabe vormi abil.

(13)

Parandajad ei tohiks minimaalselt 30 kalendripäeva jooksul muuta Euroopa parandusteabe vormis esitatud tingimusi, sealhulgas parandamise hinda. Parandajal ja tarbijal peaks siiski olema võimalik leppida kokku pikemas tähtajas. Sellega tagatakse, et tarbijatele antakse piisavalt aega erinevate paranduspakkumiste võrdlemiseks. Kui parandusteenuste osutamise leping sõlmitakse Euroopa parandusteabe vormi alusel, peaks selles vormis sisalduv teave parandamise tingimuste ja hinna kohta moodustama parandusteenuste osutamise lepingu lahutamatu osa, määratledes seega lepingust tulenevad parandaja kohustused. Nende lepinguliste kohustuste täitmata jätmist reguleeritakse kohaldatava liikmesriigi õigusega.

(14)

Kui parandaja otsustab esitada Euroopa parandusteabe vormi ja tarbija nõustub selles ette nähtud tingimustega, peaks parandaja olema kohustatud osutama parandusteenust. Liikmesriigid peaksid nägema tarbijatele ette proportsionaalsed ja mõjusad õiguskaitsevahendid, kui parandaja ei osuta parandusteenust pärast seda, kui tarbija on Euroopa parandusteabe vormiga nõustunud. Sellised õiguskaitsevahendid võivad hõlmata diagnostikateenuse eest makstud kulude hüvitamist.

(15)

Direktiiviga (EL) 2019/771 on müüjatele kehtestatud kohustus parandada kaup nõuetele mittevastavuse korral, kui mittevastavus esines selle üleandmise ajal ja tuleb ilmsiks müüja vastutuse tähtaja jooksul. Kui see kohustus ei kehti, visatakse suur hulk puudusega, kuid muidu kasutuskõlblikke kaupu enneaegselt ära. Et ärgitada tarbijaid sellistes olukordades laskma kaupu parandada, tuleks käesoleva direktiiviga kehtestada tootjatele kohustus parandada tarbija taotlusel kaupa, mille suhtes kohaldatakse liidu õigusaktidega kehtestatud parandatavuse nõudeid, kuna tootjad on parandatavuse nõuete adressaadid. Kõnealust kohustust tuleks kohaldada nii liidus kui ka väljaspool liitu asutatud tootjate suhtes seoses liidu turule lastavate kaupadega. Lisaks ei tohiks käesolev direktiiv seada kahtluse alla tootjate majanduslikku valikuvabadust kauba tootmise lõpetamiseks, ilma et see piiraks, kui see on kohaldatav, liidu õigusest tulenevat kohustust pakkuda varuosi ja tööriistu.

(16)

Kuna käesoleva direktiiviga tootjatele pandud parandamiskohustus hõlmab puudusi, mis ei ole tingitud sellest, et kaup ei vasta müügilepingule, peaks tootjatel olema võimalik pakkuda parandustöid tarbijale tasu eest või tasuta. Tasu küsimine peaks innustama tootjaid arendama kestlikke ärimudeleid, mis hõlmavad ka parandusteenuste pakkumist. Hinnas võib arvesse võtta näiteks tööjõukulusid, varuosade kulusid, parandusseadmete käitamise kulusid ja tavapärast kasumimarginaali. Hind peaks olema mõistlik, mis tähendab, et see tuleks kehtestada nii, et tarbijaid ei heidutataks tahtlikult kasutamast tootjate parandamiskohustust. Parandamise hind ja tingimused tuleks kokku leppida tarbija ja tootja vahelises lepingus ning tarbijale peaks jääma vabadus otsustada, kas hind ja tingimused on vastuvõetavad. Vajadus sellise lepingu järele ja teiste parandajate konkurentsisurve peaksid ärgitama parandustöid tegema kohustatud tootjaid hoidma hinda tarbijale vastuvõetavana. Parandamiskohustust võib täita ka tasuta, juhul kui puudus kuulub müügigarantii alla, näiteks seoses kaupade garanteeritud vastupidavusega. Selleks et motiveerida tarbijaid laskma oma kaupa parandada väljaspool seadusest tulenevat garantiid, peaks tootjal olema võimalik pakkuda parandamise ajaks laenuks võrreldavat kaupa, mis eeldatavasti tagastatakse pärast seda, kui tarbija on parandatud kauba kätte saanud.

(17)

Oleks kasulik, kui parandamine toimuks tarbijale võimalikult lähedal, et vältida tarbetut veokulu ja heidet. Tootjatel ja kohaldataval juhul volitatud esindajatel, importijatel ja turustajatel peaks olema võimalik täita parandamiskohustust alltöövõtu korras, näiteks kui neil puudub parandamise taristu või kui parandustöid saab teha tarbijale lähemal asuv parandaja. Nad peaksid siiski jääma vastutavaks parandamiskohustuse täitmise eest.

(18)

Vastavalt määruse (EL) 2024/1781 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktides või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/125/EÜ (11) kohaselt vastu võetud rakendusmeetmetes sätestatud nõuetele peavad tootjad tagama juurdepääsu varuosadele, parandus- ja hooldusteabele või mis tahes parandamisega seotud tarkvarale, püsivarale või muudele samalaadsetele abivahenditele. Need nõuded tagavad, et parandamine on tehniliselt teostatav mitte ainult tootja, vaid ka teiste parandajate jaoks. Selle tulemusena on parandajatel ja kohaldataval juhul tarbijatel juurdepääs varuosadele ning parandamisega seotud teabele ja tööriistadele kooskõlas liidu õigusaktidega ning tarbijatel on laiem valik parandajaid või, kui see on kohaldatav, võimalus neid ise parandada. Varuosad tuleks teha kättesaadavaks vähemalt liidu õigusaktides sätestatud ajavahemikuks. Tootjad, kes teevad varuosad ja tööriistad kättesaadavaks käesoleva direktiivi II lisas loetletud õigusaktidega hõlmatud kaupadele kas liidu õigusest tulenevate vastavate õiguslike kohustuste tõttu või vabatahtlikult, peaksid küsima mõistlikku hinda, mis ei takista juurdepääsu sellistele varuosadele ja tööriistadele ning seeläbi parandamist. Nende meetmete täiendamiseks ei tohiks tootjad kasutada lepinguklausleid, riist- või tarkvaratehnikaid, mis takistavad selliste kaupade parandamist, mille parandatavuse nõuded on sätestatud käesoleva direktiivi II lisas loetletud liidu õigusaktides, välja arvatud juhul, kui need on põhjendatud õiguspäraste ja objektiivsete teguritega, sealhulgas selleks, et hoida ära või piirata selliste teoste ja muude objektide loata kasutamist, mis on kaitstud intellektuaalomandi õigustega liidu ja liikmesriikide õigusaktide, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide 2001/29/EÜ, (12) 2004/48/EÜ (13) ja (EL) 2019/790 (14) alusel. Sellest tulenevalt peaks see soodustama konkurentsi ja tooma kasu tarbijatele paremate teenuste ja madalamate parandushindade näol.

(19)

Kauplejate tavad, mis ajendavad tarbijaid arvama, et nende kaupa ei saa parandada, kuna seda on varem parandanud või kontrollinud sõltumatu parandaja, mittekutseline parandaja või lõppkasutaja, või valeväited, et selline parandamine või kontroll tekitab ohutusega seotud riske, eksitades seeläbi tarbijaid, võivad kohaldataval juhul kujutada endast ebaausaid kaubandustavasid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ (15) tähenduses.

(20)

Parandamiskohustus peaks kehtima ka juhul, kui tootja asub väljaspool liitu. Selleks et tarbijad saaksid selle kohustuse täitmiseks pöörduda liidus asutatud ettevõtja poole, nähakse käesolevas direktiivis ette rida alternatiivseid ettevõtjaid, kes sellistel juhtudel tootja parandamiskohustust täidavad. See peaks võimaldama väljaspool liitu asuvatel tootjatel korraldada ja täita oma parandamiskohustust liidus.

(21)

Et vältida tootjate ülekoormamist ja tagada, et nad suudavad oma parandamiskohustust täita, peaks see kohustus piirduma kaupadega, mille parandatavuse nõuded on liidu õigusaktides ette nähtud nendes õigusaktides sätestatud ulatuses. Parandatavuse nõuded ei kohusta tootjaid puudusega kaupu parandama, vaid tagavad, et kaubad on parandatavad. Parandatavuse nõudeid sätestavate liidu õigusaktide näited on määruse (EL) 2024/1781 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktid või direktiivi 2009/125/EÜ kohaselt vastu võetud rakendusmeetmed, millega luuakse raamistik toodete keskkonnakestlikkuse parandamiseks, või muud asjakohased liidu õigusaktid, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2023/1542 (16). Selline parandamiskohustuse piirang tagab, et selline kohustus kehtib ainult nende kaupade suhtes, mis on disainitud parandatavatena. Asjakohased parandatavuse nõuded hõlmavad disaininõudeid, mis parandavad kauba demonteerimise võimalikkust, ja mitmeid varuosi, mis tuleb teatava miinimumperioodi jooksul kättesaadavaks teha. Parandamiskohustus peaks vastama parandatavuse nõuete kohaldamisalale, näiteks võib ökodisaininõudeid kohaldada ainult kauba teatavate komponentide suhtes ning varuosade kättesaadavaks tegemiseks võib kehtestada teatava ajavahemiku. Käesolevast direktiivist tulenev parandamiskohustus, mis võimaldab tarbijatel müügijärgses etapis nõuda parandamist otse tootjalt, peaks täiendama näiteks määruses (EL) 2024/1781 sätestatud pakkumispoolseid parandatavuse nõudeid, ärgitades tarbijaid parandamist nõudma.

(22)

Õiguskindluse tagamiseks tuleks käesoleva direktiivi II lisas loetleda liidu õigusaktid, mis sisaldavad asjaomaste kaubakategooriate parandatavuse nõudeid. Selleks et tagada sidusus regulatiivsete arengutega, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad liidu õigusaktide lisamist käesoleva direktiivi II lisasse, kui võetakse vastu uusi parandatavuse nõudeid. Komisjon peaks need õigusaktid lisama võimalikult kiiresti ja hiljemalt 12 kuud pärast nende avaldamist. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (17) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(23)

Kuigi käesoleva direktiiviga kehtestatakse tootjale parandamiskohustus, hõlbustab see ka tarbijatel teiste parandajate pakutavate parandusteenuste valimist. Seda valikut hõlbustab eelkõige Euroopa parandusteabe vorm, mille esitab vabatahtlikult mitte ainult tootja, vaid ka parandaja, näiteks müüja või sõltumatu parandaja, või võimalus teha otsinguid veebipõhise parandusplatvormi kaudu. Kuna tarbijatel tuleks parandamise eest maksta, võrdlevad nad tõenäoliselt parandusvõimalusi, et valida oma vajadustele kõige sobivamad parandusteenused. Seega on tõenäoline, et nad pöörduvad oma läheduses asuvate sõltumatute parandajate või müüja poole, enne kui nad võtavad ühendust tootjaga, kes võib näiteks asuda kaugemal ja kelle hind võib transpordikulude tõttu olla kõrgem.

(24)

Direktiivi (EL) 2019/771 kohaselt tuleks tootja vabastada parandamise kohustusest, kui parandamine on faktiliselt või õiguslikult võimatu. Seetõttu ei tohiks tootjal olla võimalik parandamisest keelduda puhtalt majanduslikel põhjustel, nagu varuosade maksumus, või üksnes põhjusel, et varasemat parandustööd on teostanud teised parandajad või kohaldataval juhul tarbija. Liikmesriigi õiguses, millega rakendatakse direktiivi (EL) 2019/771 või sellele eelnenud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ, (18) kasutatakse juba parandamise võimatuse kriteeriumi ja liikmesriikide kohtud kohaldavad seda.

(25)

Selleks et suurendada tarbijate teadlikkust parandamise kättesaadavusest ja seega selle tõenäosust, peaksid tootjad või kohaldataval juhul volitatud esindajad, importijad või turustajad tarbijaid teavitama, tehes kättesaadavaks teabe oma parandamiskohustuse ja parandusteenuste kohta. Teave peaks olema kättesaadav vähemalt kogu parandamiskohustuse kehtivuse ajal, mida võib mõista nii, et see algab turulelaskmise hetkest kuni parandatavuse nõuete kehtivuse lõppemiseni. Teabes tuleks nimetada selle kohustusega hõlmatud kaubad ning selgitus selle kohta, et neid kaupu parandatakse (näiteks alltöövõtu korras) ja millises ulatuses seda tehakse. See teave tuleks teha tarbijale kättesaadavaks selgel ja arusaadaval viisil, ilma et tarbija peaks seda taotlema, ning kooskõlas direktiivi (EL) 2019/882 kohaste ligipääsetavusnõuetega. Tootja peaks saama vabalt kindlaks määrata, mil viisil ta tarbijat teavitab, näiteks veebisaidil nähtaval ja silmatorkaval viisil, digitaalse tootepassi abil või müügikohas, näiteks kui tootja on müüja.

(26)

Parandamise soodustamiseks peaks komisjon looma Euroopa veebipõhise parandusplatvormi (edaspidi „Euroopa veebiplatvorm“). Euroopa veebiplatvorm peaks koosnema ühisel veebiliidesel põhinevatest riiklikest osadest ja sisaldama linke riiklikele parandusplatvormidele (edaspidi „riiklikud veebiplatvormid“), mis vastavad käesolevas direktiivis sätestatud kriteeriumidele. Selleks peaks komisjon töötama Euroopa veebiplatvormi jaoks välja ühise veebiliidese. Komisjon peaks vastutama ka ühise veebiliidese IT-hoolduse tagamise eest ja vastama kasutajate tehnilistele või muudele päringutele Euroopa veebiplatvormi valesti toimimise kohta. Euroopa veebiplatvorm peaks olema tarbijatele tasuta kättesaadav. Samuti peaks olema võimalik lisada sinna asjakohasel juhul renoveeritud kaupade müüjaid, taastatavate puudusega kaupade ostjaid või täiendavaid turupõhiseid vahendeid, näiteks kogukonna juhitud parandamisalgatusi. Liikmesriigid peaksid kas kasutama ühist veebiliidest oma riiklike osade loomiseks Euroopa veebiplatvormil või looma, või kohaldataval juhul säilitama, riiklikud veebiplatvormid, mis vastavad käesolevas direktiivis sätestatud kriteeriumidele. Kui liikmesriigid kasutavad Euroopa veebiplatvormi, tuleks jätta liikmesriikide otsustada, kuidas riiklikke osi täita, näiteks ise registreerimine, olemasolevatest andmebaasidest kõikide andmete importimine parandajate nõusolekul või registreerimise eeltingimusena eelneva heakskiidu nõudmine. Kui liikmesriigid peavad seda vajalikuks, peaksid nad saama kehtestada riiklikele osadele juurdepääsu tingimused, näiteks kutsekvalifikatsiooni kriteeriumide täitmine või kohaldatavate vabatahtlike Euroopa või riiklike parandamise kvaliteedistandardite järgimise tõendamine. Sellised tingimused peaksid olema mittediskrimineerivad ja kooskõlas liidu õigusega. Liikmesriigid, kes otsustavad kehtestada oma riiklikes osades juurdepääsutingimused, peaksid saama kuus lisakuud, et muuta riiklik osa toimivaks.

(27)

Mõned liikmesriigid või ettevõtjad on investeerinud ressursse riiklike veebiplatvormide arendamisse, et edendada parandamist. Selleks et vältida liigse halduskoormuse tekitamist ja võimaldada asjakohast paindlikkust, peaks liikmesriikidel olema ka võimalus säilitada olemasolev riiklik veebiplatvorm, mis vastab käesoleva direktiivi nõuetele. Kui liikmesriik säilitab või loob riikliku veebiplatvormi, ei tohiks ta olla kohustatud looma Euroopa veebiplatvormi riiklikku osa ega määrama riiklikke kontaktpunkte. Liikmesriigid peaksid valima, kas luua Euroopa veebiplatvormi riiklik osa või luua riiklik veebiplatvorm, mis vastab käesolevas direktiivis sätestatud tingimustele, ning teavitama sellest komisjoni hiljemalt 31. juuliks 2026. Sellised riiklikud veebiplatvormid peavad olema kättesaadavad Euroopa veebiplatvormil oleva lingi kaudu, kui need on töövalmis hiljemalt 31. juuliks 2027. Need võivad olla era-, avaliku või erasektori partnerluse veebiplatvormid.

(28)

Euroopa veebiplatvorm peaks hõlmama kasutajasõbralikke vahendeid parandajate otsimiseks liikmesriikide kaupa. See aitaks tarbijatel hinnata ja võrrelda erinevate parandusteenuste osutajate eeliseid ning motiveerib neid seega valima parandamist. Kuigi Euroopa veebiplatvormi eesmärk on hõlbustada parandusteenuste otsimist ettevõtja ja tarbija vahelistes suhetes, peaks liikmesriikidel olema kestliku tarbimise edendamiseks võimalik laiendada oma Euroopa veebiplatvormil oleva riikliku osa ulatust nii, et see hõlmaks taastatud kaupade müüjaid, taastatavate puudusega kaupade ostjaid või kogukonna juhitud parandamisalgatusi, nagu paranduskohvikud.

(29)

Liikmesriigid peaksid komisjoni ja liikmesriikide vahelise kooskõlastamise hõlbustamiseks määrama esindaja, kes osaleb komisjoni loodud eksperdirühmas, mis annab nõu Euroopa veebiplatvormi ülesehituse ja toimimise kohta.

(30)

Liikmesriigid peaksid määrama ka riiklikud kontaktpunktid, mis vastutavad oma riikliku osa haldamisega seotud ülesannete eest. Liikmesriikide määratud riiklikud kontaktpunktid peaksid kohaldataval juhul teostama riiklikus osas sisalduvate andmete üle järelevalvet, mille eesmärk on kooskõlas liidu õigusega tuvastada, teha kindlaks ja eemaldada kehtetut teavet.

(31)

Komisjon peaks tagama, et Euroopa veebiplatvorm on tarbijatele kergesti ja tasuta kättesaadav. Euroopa veebiplatvorm peaks võimaldama tarbijatel leida oma puudusega kaupadele sobivaid parandusteenuseid ning, kui see on kohaldatav, taastatud kaupade müüjaid, taastatavate kaupade ostjaid või kogukonna juhitud parandamisalgatusi, nagu paranduskohvikud. Tarbijatel peaks olema võimalik kasutada otsingufunktsioone andmete filtreerimiseks erinevate tunnuste järgi, nagu kaubakategooriad, ajutiste asenduskaupade kättesaadavus, kvaliteedinäitajad ja mis tahes parandustingimused, sealhulgas parandaja asukoht ja piiriülese teenuse osutamise võimalus. Euroopa veebiplatvorm peaks olema juurdepääsetav ka vähekaitstud tarbijatele, sealhulgas puuetega inimestele, kooskõlas kohaldatavate ligipääsetavust käsitlevate liidu õigusaktidega.

(32)

Kaupadel põhinev otsingufunktsioon võib võimaldada otsingut tooteliigi või kaubamärgi järgi. Kuna parandajad ei saa konkreetset puudust teada enne, kui on esitatud parandamistaotlus, peaks piisama sellest, kui nad esitavad Euroopa veebiplatvormil üldteavet oma parandusteenuste põhielementide kohta, et tarbijatel oleks võimalik otsustada, kas lasta kõnealune kaup parandada, eelkõige keskmine parandamiseks kuluv aeg, ajutise asenduskauba kättesaadavus, koht, kus tarbija kauba parandamiseks üle annab, ning abiteenuste kättesaadavus. Parandajaid ja, kui see on kohaldatav, taastatud kaupade müüjaid, taastatavate puudusega kaupade ostjaid või kogukonna juhitud parandamisalgatusi, nagu paranduskohvikud, tuleks ärgitada oma teavet Euroopa veebiplatvormil korrapäraselt ajakohastama. Et suurendada tarbijate usaldust Euroopa veebiplatvormil pakutavate parandusteenuste vastu, peaks parandajatel olema võimalik tõendada, et nad järgivad teatavaid parandamisstandardeid.

(33)

Et hõlbustada Euroopa parandusteabe vormi hankimist, peaks Euroopa veebiplatvorm pakkuma tarbijatele võimalust taotleda seda vormi otse parandajalt Euroopa veebiplatvormi kaudu, kui parandaja teeb selle vormi vabatahtlikult kättesaadavaks.

(34)

Et suurendada tarbijate teadlikkust Euroopa veebiplatvormist, peaksid komisjon ja liikmesriigid astuma asjakohaseid samme, näiteks osutama Euroopa veebiplatvormile seonduvatel riiklikel veebisaitidel või korraldama teavituskampaaniaid.

(35)

Liikmesriigid peaksid tagama, et nende õigusaktid, sealhulgas käesoleva direktiivi ülevõtmisel, on täielikult kooskõlas aluslepingutes sätestatud teenuste osutamise ja asutamise põhivabadustega. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/958 (19) kohaldamist.

(36)

Liikmesriigid peaksid võtma parandamise edendamiseks vähemalt ühe meetme. Sellised meetmed võivad olla rahalist või mitterahalist laadi. Mitterahalised meetmed võiksid olla teavituskampaaniad, kogukonna juhitud parandamisalgatuste toetamine otseste vahendite abil, nagu ruumide pakkumine paranduslaboritele või kohtumispaigad, näiteks kogukonna- või kultuurikeskustes. Finantsmeetmed võiksid olla näiteks parandusvautšerid, parandusfondid, kohalike või piirkondlike parandusplatvormide toetamine või loomine, koolitusprogrammide korraldamine või rahastamine, et omandada parandamisega seotud erioskusi, maksustamismeetmed. Kohaldataval juhul võivad liikmesriigid nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ (20) III lisa kohaste maksustamismeetmete raames kehtestada vähendatud käibemaksumäära kodumasinate, jalatsite ja nahktoodete, rõivaste ja kodutekstiili parandusteenuste (sealhulgas parandamine ja ümbertegemine) osutamise suhtes. Sellega seoses võiks komisjon kaaluda asjakohasel juhul ettepaneku esitamist kõnealuse direktiivi III lisa muutmiseks. Neid meetmeid võiks võtta riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil. Liikmesriigid peaksid teatama komisjonile ühest või mitmest parandamise edendamiseks võetud meetmest, et hõlbustada parimate tavade vahetamist. Komisjon peaks tegema selliseid meetmeid käsitleva teabe üldsusele kättesaadavaks.

(37)

On vaja, et liikmesriigid kehtestaksid karistused käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud liikmesriigi sätete rikkumise korral ja tagama nende täitmise. Karistused peaksid olema mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(38)

Komisjon peaks võimaldama Euroopa parandusteenuste vabatahtliku kvaliteedistandardi väljatöötamist, näiteks soodustades ja hõlbustades standardialast vabatahtlikku koostööd ettevõtjate, riigiasutuste ja muude sidusrühmade, näiteks sõltumatute parandajate ja kogukonna juhitud parandamisalgatuste vahel või esitades Euroopa standardiorganisatsioonidele standardimistaotluse. Euroopa parandusteenuste kvaliteedistandard võiks suurendada tarbijate usaldust parandusteenuste vastu kogu liidus. Selline standard võiks hõlmata aspekte, mis mõjutavad tarbija otsuseid parandamise kohta, nagu parandamise lõpuleviimise aeg, ajutise asenduskauba kättesaadavus, kvaliteedi tagamine, näiteks parandamise müügigarantii, ning parandajate pakutavate abiteenuste, näiteks teisaldus-, paigaldus- ja transporditeenuste kättesaadavus.

(39)

Käesoleva direktiivi täitmise tagamise sätted ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2020/1828 (21) kohaldamist.

(40)

Selleks et motiveerida tarbijaid valima parandamist, et viia kaup nõuetega vastavusse müüja vastutuse piires, ning seega edendada parandamist, kui tarbija valib kauba nõuetele vastavusse viimiseks parandamise, tuleks direktiivi (EL) 2019/771 muuta, et pikendada müüja vastutuse tähtaega 12 kuu võrra, mis tuleks lisada kauba suhtes kohaldatava järelejäänud vastutuse tähtajale. Seda pikendamist tuleks kohaldada üks kord. Liikmesriigid võiksid siiski parandamist veelgi stimuleerida, nähes ette müüja vastutuse tähtaja täiendava pikendamise, kui parandamine toimub uuesti. Liikmesriigid võiksid samuti kehtestada või säilitada normid, millega müüja vastutuse tähtaega pikendatakse parandamise korral pikemaks ajaks kui 12 kuud. Kooskõlas direktiiviga (EL) 2019/771, kui kohaldatakse müüja vastutuse tähtaja pikendamist, peaks müüja vastutama mis tahes nõuetele mittevastavuse eest, mis esines kauba üleandmise ajal ja mis ilmneb kauba suhtes kohaldatava järelejäänud vastutuse tähtaja jooksul, mis hõlmab pikendamist. Vastutuse tähtaja pikendamine ei tohiks piirata direktiivis (EL) 2019/771 sätestatud tarbijate õigusi. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide õigust kehtestada või säilitada sätteid, millega nähakse ette vastutuse tähtaja pikem pikendamine üksnes parandatud osade puhul kooskõlas direktiiviga (EL) 2019/771. Võttes arvesse direktiivis (EL) 2019/771 ette nähtud paindlikkust, peaksid liikmesriigid, kes ei näe müüja vastutuse jaoks ette kindlaid tähtaegu või näevad ette üksnes õiguskaitsevahendite aegumistähtaja, tagama, et müüja vastutus või parandamise korral õiguskaitsevahendite aegumistähtaeg on vähemalt kaks aastat ja 12 kuud, mis vastab direktiivis (EL) 2019/771 sätestatud müüja vastutuse miinimumtähtajale ja selle tähtaja minimaalsele pikendamisele parandamise korral. Vastutuse tähtaja pikendamine soodustaks kestlikku tarbimist ja edendaks ringmajandust.

(41)

Selleks et edendada tarbijate ja keskkonnakaitse huvides parandamist müüja vastutuse piires, tuleks direktiivi (EL) 2019/771 täiendavalt muuta, et kehtestada uus kohustus teavitada tarbijat õigusest valida parandamise ja asendamise vahel ning pikendada müüja vastutuse tähtaega, kui tarbija valib parandamise, suurendades seeläbi teadlikkust nii alternatiividest kui ka parandamise valimise eelistest. See teavitamisnõue soodustaks kestlikku tarbimist ja edendaks ringmajandust.

(42)

Tarbijate toetamiseks ja parandamise valimise motiveerimiseks võiks müüja olenevalt asjaomase tootekategooria eripärast laenata tarbijale kasutamiseks asenduskauba, kui parandamine ei toimu mõistliku aja jooksul või põhjustab tarbijale märkimisväärset ebamugavust. See asenduskaup võib olla ka taastatud kaup. Igal juhul tuleks tarbijale laenata asenduskaup ajutiseks kasutamiseks tasuta. Lisaks peaks müüja ikkagi parandama kauba mõistliku aja jooksul. Asenduskauba laenuks andmine kauba parandamise ajaks võib hoida ära märkimisväärseid ebamugavusi tarbija jaoks, kuid sellega ei saa õigustada ebamõistlikult pikka parandamistähtaega. Lisaks võib müüja asendamise korral õiguskaitsevahendina ja tarbija soovil anda tarbijale taastatud kauba.

(43)

Selleks et võimaldada käesolevas direktiivis sätestatud õigusnormide täitmise tagamist esindushagide kaudu, on vaja muuta direktiivi (EL) 2020/1828 I lisa. Et liikmesriikide määratud pädevad asutused teeksid omavahel ja komisjoniga koostööd ja koordineeriksid meetmeid, et tagada käesolevas direktiivis sätestatud õigusnormide järgimine, on vaja muuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/2394 (22) lisa.

(44)

Et ettevõtjatel oleks võimalik kohaneda, tuleks kehtestada üleminekusätted käesoleva direktiivi teatavate artiklite kohaldamise kohta. Direktiivi (EL) 2019/771 muudatust tuleks kohaldada üksnes müügilepingute suhtes, mis on sõlmitud pärast 31. juulit 2026, et tagada õiguskindlus ja anda müüjatele piisavalt aega, et kohaneda parandamise ja asendamise muudetud õiguskaitsevahenditega.

(45)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (23) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate liikmesriigi õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide esitamine on põhjendatud.

(46)

Liikmesriigid ei suuda piisavalt saavutada eesmärki edendada tarbijate ostetud kaupade parandamist, et aidata kaasa siseturu tõrgeteta toimimisele, tagades samal ajal kõrgetasemelise keskkonna- ja tarbijakaitse. Uued riiklikud kohustuslikud õigusnormid, millega edendatakse kestlikku tarbimist direktiivi (EL) 2019/771 kohaldamisalast välja jäävate puuduste parandamise teel, oleksid tõenäoliselt erinevad ja põhjustaksid siseturu killustumist. Liikmesriigid ei tohi muuta direktiivis (EL) 2019/771 sätestatud täielikult ühtlustatud norme müüja vastutuse alla kuuluvate puuduste kohta. Käesoleva direktiivi eesmärki on selle ulatuse ja toime tõttu parem saavutada liidu tasandil täielikult ühtlustatud ühiste õigusnormide abil, millega edendatakse parandamist direktiivis (EL) 2019/771 sätestatud müüja vastutuse piires ja väljaspool seda. Seega võib liit võtta vastu meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(47)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja -vabadusi ning eelkõige on selle eesmärk tagada, et täielikult austataks Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „põhiõiguste harta“) artikleid 16, 26, 37, 38 ja 47. See aitab parandada keskkonna kvaliteeti kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 37, sest edendatakse kaupade kestlikku tarbimist ja seeläbi vähendatakse kasutuskõlblike kaupade enneaegse äraviskamise negatiivset keskkonnamõju. Käesoleva direktiiviga tagatakse tarbijakaitset käsitleva artikli 38 täielik austamine, tõhustades tarbijate õigusi seoses puudustega, mis esinevad või ilmnevad väljaspool direktiivi (EL) 2019/771 kohast müüja vastutust. Sellega tagatakse ka ettevõtlusvabaduse austamine kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 16, kaitstes lepinguvabadust ja soodustades parandusteenuste arengut siseturul. Käesolev direktiiv aitab kaasa puuetega inimeste integreerimisele kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 26, hõlbustades puuetega inimeste juurdepääsu Euroopa veebiplatvormile. Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada, et täielikult austataks põhiõiguste harta artiklit 47, mis käsitleb õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele tulemuslike täitmise tagamise meetmete abil,

1)

„tarbija“ – direktiivi (EL) 2019/771 artikli 2 punktis 2 määratletud tarbija;

2)

„parandaja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes oma kaubandus-, majandus-, ametialases või kutsetegevuses osutab parandusteenust, sealhulgas parandusteenuseid osutavad tootjad ja müüjad, ning sõltumatud või selliste tootjate või müüjatega seotud parandusteenuste osutajad;

3)

„parandamine“ – määruse (EL) 2024/1781 artikli 2 punktis 20 määratletud parandamine;

4)

„müüja“ – direktiivi (EL) 2019/771 artikli 2 punktis 3 määratletud müüja;

5)

„tootja“ – määruse (EL) 2024/1781 artikli 2 punktis 42 määratletud tootja;

6)

„volitatud esindaja“ – määruse (EL) 2024/1781 artikli 2 punktis 43 määratletud volitatud esindaja;

7)

„importija“ – määruse (EL) 2024/1781 artikli 2 punktis 44 määratletud importija;

8)

„turustaja“ – määruse (EL) 2024/1781 artikli 2 punktis 45 määratletud turustaja;

9)

„kaup“ – direktiivi (EL) 2019/771 artikli 2 punktis 5 määratletud kaup, välja arvatud vesi, gaas ja elekter;

10)

„taastamine“ – määruse (EL) 2024/1781 artikli 2 punktis 18 määratletud taastamine;

11)

„parandatavuse nõuded“ – II lisas loetletud liidu õigusaktide kohased nõuded, mis võimaldavad toodet parandada, sealhulgas nõuded, millega suurendatakse toote demonteerimise lihtsust, ning nõuded, mis puudutavad juurdepääsu varuosadele ja parandamisega seotud teabele ja vahenditele, mida kohaldatakse kaupade või kaupade konkreetsete osade suhtes;

12)

„püsiv andmekandja“ – direktiivi (EL) 2019/771 artikli 2 punktis 11 määratletud püsiv andmekandja.

1)

Artikli 7 lõike 1 punkt d asendatakse järgmisega:

2)

Artiklit 10 muudetakse järgmiselt:

3)

Artiklisse 13 lisatakse järgmine lõige:

4)

Artikli 14 lõige 1 asendatakse järgmisega: