(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL (3) seoses järelevalvevolituste, sanktsioonide, kolmandate riikide filiaalide ning keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskidega tehtavate muudatuste eesmärk on edendada pangandusjärelevalve raamistiku ühtlustamist ja lõppkokkuvõttes süvendada panganduse siseturgu. Pädevad asutused peaksid püüdma tagada, et järelevalveraamistikku kohaldatakse kõnealuses direktiivis määratletud finantsinstitutsioonide suhtes proportsionaalselt, ning eelkõige peaks nende eesmärk olema vähendada nii palju kui võimalik nõuete täitmise ja aruandluse kulusid väikeste ja mittekeerukate finantsinstitutsioonide jaoks, võttes nõuetekohaselt arvesse soovitusi, mis on esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010 (4) asutatud Euroopa järelevalveasutuse (Euroopa Pangandusjärelevalve) (EBA) 2021. aastal avaldatud aruandes „Study of the cost of compliance with supervisory reporting requirements“ („Järelevalvelise aruandluse nõuete järgimise maksumuse uuring“), mille eesmärk oli vähendada aruandluskulusid keskmiselt 10–20 %.

(2)

Pädevad asutused, nende töötajad ja juhtorganite liikmed peaksid olema sõltumatud ja vabad poliitilisest ja majanduslikust mõjust. Huvide konflikti oht kahjustab liidu finantssüsteemi usaldusväärsust ning raskendab integreeritud pangandus- ja kapitaliturgude liidu saavutamist. Direktiivis 2013/36/EL tuleks kehtestada liikmesriikidele üksikasjalikumad sätted, et tagada pädevate asutuste, sealhulgas nende töötajate ja juhtorganite liikmete tegevuse sõltumatus ja objektiivsus. Sellega seoses tuleks kehtestada miinimumnõuded, et vältida huvide konflikte ja piirata nn pöördukse efekti, sätestades eelkõige ooteajad, järelevalve alla kuuluvate üksuste emiteeritud instrumentidega kauplemise keelu ja juhtorganite asjaomastele liikmetele maksimaalse ametiaja. Euroopa Pangandusjärelevalve peaks koostama pädevatele asutustele huvide konfliktide ärahoidmise suunised, mis põhinevad rahvusvahelistel parimatel tavadel.

(3)

Pädevate asutuste töötajatel ja juhtorganite liikmetel, kelle suhtes kohaldatakse ooteaega, peaks olema õigus asjakohasele hüvitisele, mille eesmärk peaks olema korvata neile see, et nad ei saa teatava aja jooksul asuda tööle üksustesse, mille suhtes kõnealuseid ooteajapiiranguid kohaldatakse. Hüvitis peaks olema proportsionaalne asjaomase ooteaja pikkusega ja selle vormi peaks otsustama iga liikmesriik.

(4)

Järelevalvet tegevad asutused peaksid oma järelevalvefunktsioonide täitmisel tegutsema täie usaldusväärsusega. Läbipaistvuse suurendamiseks ja kõrgete eetiliste standardite tagamiseks on asjakohane, et pädevate asutuste töötajad ja juhtorganite liikmed esitavad igal aastal huvide deklaratsiooni. Kõnealuses deklaratsioonis tuleks avalikustada teave töötaja või juhtorgani liikme finantsinstrumentide osaluste kohta, et vähendada kõnealustest osalustest tekkida võivast huvide konfliktist tulenevaid riske ja võimaldada pädevatel asutustel neid riske asjakohaselt juhtida. Huvide deklaratsioon ei tohiks piirata kohaldatavate riigisiseste õigusnormide kohast nõuet esitada vara deklaratsioon.

(5)

Direktiivi 2013/36/EL I lisa punktides 1, 2 ja 6 loetletud põhiliste pangandusteenuste osutamise tingimuseks tuleks seada liidu õiguses sõnaselge ja ühtlustatud tegevusloa nõue, täpsustades, et kolmandas riigis asutatud ettevõtjad, kes soovivad osutada liidus selliseid põhilisi pangandusteenuseid, peaksid asutama liikmesriigis vähemalt filiaali ning et sellisele filiaalile tuleks anda tegevusluba kooskõlas liidu õigusega, välja arvatud juhul, kui ettevõtja soovib osutada liidus pangandusteenuseid tütarettevõtja kaudu.

(6)

See ei mõjuta pangandusteenuste tarbimist väljaspool liitu, nagu Maailma Kaubandusorganisatsiooni finantsteenustega seotud kohustuste käsitusleppe kontekstis. Liidus filiaali asutamise nõuet ei tuleks kohaldada pöördpakkumise korral, see tähendab kui klient või vastaspool pöördub kolmandas riigis asutatud ettevõtja poole enda ainuisikulisel algatusel, et saada temalt pangandusteenuseid, sealhulgas nende jätkamiseks, või algselt tellitud teenustega tihedalt seotud pangandusteenuseid. Käesoleva direktiivi ülevõtmisel peaks liikmesriikidel olema võimalik võtta meetmeid, et säilitada klientide kehtivate lepingute alusel omandatud õigused. Selliseid meetmeid tuleks kohaldada üksnes eesmärgiga hõlbustada käesoleva direktiivi rakendamisele üleminekut ning need peaksid olema kitsalt piiritletud, et vältida kõrvalehoidmise juhtumeid. Selle vältimiseks, et kolmandate riikide ettevõtjad hoiavad kõrvale pangandusteenuste piiriülese osutamise suhtes kohaldatavatest normidest, peaks pädevatel asutustel olema võimalik kõnealuste teenuste osutamist jälgida. Liidus filiaali asutamise nõuet ei tohiks kohaldada ka pankade- ja diileritevaheliste tehingute suhtes. Ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/65/EL (5) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 648/2012 (6) sätestatud tegevusloa andmise korra kohaldamist, ei tuleks filiaali asutamise nõuet kohaldada ka juhul, kui kolmanda riigi krediidiasutused tegelevad liidus direktiivi 2014/65/EL I lisa A jaos loetletud investeerimisteenuste osutamisega ja seal loetletud investeerimistegevustega ning mis tahes kõrvalteenuste osutamisega, nagu seotud hoiuste vastuvõtmine või krediidi või laenude andmine, mille eesmärk on osutada teenuseid kõnealuse direktiivi alusel, sealhulgas finantsinstrumentidega kauplemise või eravara haldamise teenuste osutamine. Siiski peaks selline erand võtma arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2015/849 (7) sätestatud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise normide järgimist.

(7)

Pädevatel asutustel peaksid olema vajalikud volitused tunnistada krediidiasutusele antud tegevusluba kehtetuks, kui on kindlaks tehtud, et asjaomane krediidiasutus on maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jääv, puudub põhjendatud väljavaade, et mis tahes alternatiivsed erasektori meetmed või järelevalvemeetmed võiksid krediidiasutuse maksejõuetust mõistliku aja jooksul ära hoida, ning kriisilahendusmeede ei ole avalikes huvides vajalik. Sellises olukorras tuleks krediidiasutus kohaldatava riigisisese maksejõuetusmenetluse või mõne muu kõnealuste asutuste jaoks ette nähtud riigisisese õiguse kohase menetluse teel likvideerida, mis tagab tema korrakohase turult väljumise, ning seega peaks ta tegevusloas märgitud tegevuse lõpetama. Maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kindlakstegemise ja tegevusloa kehtetuks tunnistamise vahel ei tohiks siiski olla automaatset seost, nagu muudelgi juhtudel, kui pädeval asutusel on õigus tegevusluba kehtetuks tunnistada. Pädevad asutused peaksid kasutama oma volitusi viisil, mis on proportsionaalne ja milles võetakse arvesse kohaldatavate riigisiseste maksejõuetusmenetluste erijooni, sealhulgas olemasolevaid kohtumenetlusi. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise õigust ei tohiks kasutada selleks, et takistada maksejõuetusmenetluse algatamist või sundida seda menetlust lõpetama, näiteks kohtuliku moratooriumi kohaldamist või muid meetmeid, mille tingimuseks on aktiivne tegevusluba.

(8)

Pangandusgruppide emaettevõtjatena tegutsevate finantsvaldusettevõtjate ja segafinantsvaldusettevõtjate suhtes tuleks jätkuvalt kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/878 (8) kehtestatud kindlaksmääramise ja heakskiitmise mehhanismi. Kõnealune mehhanism võimaldab pädevatel asutustel tuua teatavad finantsvaldusettevõtjad ja segafinantsvaldusettevõtjad oma järelevalve ja järelevalvevolituste otsesesse kohaldamisalasse vastavalt direktiivile 2013/36/EL ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 575/2013 (9), et tagada nõuete täitmine konsolideeritud alusel. Teatavatel asjaoludel peaks pädevatel asutustel olema kaalutlusõigus vabastada heakskiitmisest finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, mis on asutatud osaluse omamiseks ettevõtjates. Lisaks, et võtta arvesse teatavate pangandusgruppide eripära, peaks konsolideeritud järelevalvet teostaval asutusel olema võimalik lubada jätta heakskiitmisest vabastatud finantsvaldusettevõtjaid või segafinantsvaldusettevõtjaid välja pangandusgrupi konsolideerimisest. Siiski tuleks kõnealuste ettevõtjate pangandusgrupi konsolideerimisest väljajätmise õigust kasutada üksnes erandlikel asjaoludel, kui kõik kohaldatavas õiguses sätestatud tingimused on täidetud, ning selleks peaks asjaomane pangandusgrupp tõendama, et väljajäetav valdusettevõtja ei ole seotud kõnealuse pangandusgrupi juhtimisega ega ole selle osas asjakohane.

(9)

Krediidiasutuste järelevalvet tegevatel asutustel peaksid olema kõik oma ülesannete täitmiseks vajalikud volitused, mis hõlmavad järelevalve alla kuuluvate üksuste eri tegevusi. Selleks ja võrdsete tingimuste laiendamiseks peaks järelevalvet tegevatel asutustel olema kõik järelevalvevolitused, millega nad saavad hõlmata olulisi tehinguid, mida järelevalve alla kuuluvad üksused teha võivad. Seetõttu tuleks pädevatele asutustele teada anda, kui järelevalve alla kuuluva üksuse olulised tehingud, sealhulgas kui järelevalve alla kuuluv üksus omandab olulise osaluse finants- või mittefinantssektori ettevõtjas või kui selline üksus on üks oluliste varade ja kohustuste üleandmise osapool või osaleb ühinemises või jagunemises, tekitavad kahtlusi seoses kõnealuse üksuse usaldatavusega või võimaliku rahapesu või terrorismi rahastamisega. Lisaks peaks pädevatel asutustel olema õigus sekkuda oluliste osaluste omandamiste, ühinemiste või jagunemiste korral.

(10)

Proportsionaalsuse tagamiseks ja tarbetu halduskoormuse vältimiseks tuleks pädevate asutuste lisavolitusi kohaldada vaid oluliseks peetavate tehingute suhtes. Automaatselt tuleks olulisena käsitada vaid ühinemist või jagunemist hõlmavaid tehinguid, sest ühinemise või jagunemise tulemusena tekkinud uue üksuse usaldatavus võib olla märgatavalt teistsugune kui algselt ühinemises või jagunemises osalenud üksustel. Samuti ei tohiks ühinemist või jagunemist teostavad üksused neid lõpule viia enne, kui on selleks saanud pädevate asutuste heakskiitva arvamuse. Olulisena käsitatava osaluse omandamist peaksid asjaomased pädevad asutused hindama vaikiva nõusoleku menetluse raames.

(11)

Tagamaks, et pädevad asutused saavad enne olulise tehingu tegemist sekkuda, tuleks neid sellest eelnevalt teavitada. Sellisele teatele peaks olema lisatud teave, mille alusel pädevad asutused saavad hinnata kavandatud tehingut usaldatavusnõuete ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise nõuete täitmise seisukohast. Kõnealune pädevate asutuste poolne hindamine peaks algama kohe pärast sellise kogu nõutud teavet sisaldava teate saamist. Olulise osaluse omandamise korral või juhul, kui kavandatud tehingus osalevad ainult sama konsolideerimisgrupi finantssidusrühmad, peaks see hindamine olema ajaliselt piiratud.

(12)

Olulise osaluse omandamise korral peaks pädev asutus saama hindamise tulemusena otsustada olla tehingu vastu. Kui pädev asutus teatava aja jooksul tehingule vastuväiteid ei esita, tuleks lugeda tehing heakskiidetuks.

(13)

Krediidiasutuses olulise osaluse omandamisega seotud sätted tuleb viia kooskõlla krediidiasutuse poolt olulise osaluse omandamisele kohalduvate sätetega juhuks, kui sama tehingu korral on vaja mõlemat hindamist. Kui need sätted ei ole nõuetekohaselt kooskõlla viidud, võivad nimetatud sätted viia ebakõladeni pädevate asutuste hindamistegevuses ja lõpuks ka nende tehtud otsustes.

(14)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2017/1132 (10) on sätestatud ühinemise ja jagunemise ühtsed reeglid ja kord, eelkõige piiratud vastutusega äriühingute piiriülese ühinemise ja jagunemise puhul. Seetõttu peaks käesolevas direktiivis pädevate asutuste jaoks sätestatud hindamiskord direktiivis (EL) 2017/1132 sätestatud korda täiendama ega tohiks selle ühegi sättega vastuollu minna. Direktiivi (EL) 2017/1132 kohaldamisalasse kuuluvate eelnimetatud piiriüleste ühinemiste ja jagunemiste korral peaks selle hindamine, kas kõik asjaomased tingimused ning kõik ühinemis- või jagunemiseelse tõendi saamiseks vajalikud menetlused ja formaalsused on nõuetekohaselt täidetud, sisaldama pädeva asutuse põhjendatud arvamuse esitamist. Seetõttu tuleks põhjendatud arvamus edastada määratud riigiasutusele, kes vastutab direktiivi (EL) 2017/1132 kohase ühinemis- või jagunemiseelse tõendi väljastamise eest.

(15)

Mõnel juhul, nt kui tegu on eri liikmesriikides asutatud üksustega, võib tehingutega seoses osutuda vajalikuks saada eri pädevatelt asutustelt mitmeid teateid ja hinnanguid, mistõttu peavad kõnealused asutused tegema tõhusat koostööd. Seepärast on vaja täpsustada koostöökohustusi, eelkõige mis puudutab varajast piiriülest teavitamist, sujuvat teabevahetust, sealhulgas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise eest vastutavate asutustega, ning hindamisprotsessi koordineerimist.

(16)

Euroopa Pangandusjärelevalvele tuleks anda volitused töötada välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, rakenduslike tehniliste standardite eelnõu ja suunised, millega tagada järelevalvealaste lisavolituste asjakohane kasutamine. Eelkõige tuleks kõnealustes regulatiivsete ja rakenduslike tehniliste standardite eelnõudes täpsustada, millist teavet tuleb pädevatele asutustele esitada, millised on hinnatavad elemendid ja milline on nõutav koostöö, kui tegu on rohkem kui ühe pädeva asutusega. Need eri elemendid on väga olulised selleks, et piisavalt ühtne järelevalvemetoodika võimaldaks lisavolitusi käsitlevate sätete tõhusat rakendamist minimaalse võimaliku lisahalduskoormusega.

(17)

Kolmandas riigis asutatud ettevõtjate filiaalidele kohaldatakse liikmesriigis pangandusteenuste osutamiseks riigisisest õigust ning direktiiviga 2013/36/EL ühtlustatakse seda vaid väga piiratud määral. Kuigi kolmandate riikide filiaale on liidu pangandusturgudel märkimisväärselt palju ja üha rohkem, kohaldatakse neile praegu vaid väga üldiseid teabe esitamise nõudeid, aga mitte ühtegi liidu tasandi usaldatavusnõuet ega järelevalvealase koostöö korda. Ühise usaldatavusraamistiku täielik puudumine on viinud selleni, et kolmandate riikide filiaalidele kohaldatakse usaldatavuse taseme ja ulatuse seisukohast erinevaid riigisiseseid nõudeid. Peale selle puudub pädevatel asutustel mitmekülgne teave ja vajalikud järelevalvevahendid, millega teha nõuetekohast järelevalvet konkreetsete riskide üle, mida tekitavad kolmandate riikide konsolideerimisgrupid, kes tegutsevad ühes või mitmes liikmesriigis filiaalide ja tütarettevõtjate kaudu. Praegu puudub nende jaoks integreeritud järelevalvekord ning kolmanda riigi konsolideerimisgrupi mingi filiaali järelevalve eest vastutav pädev asutus ei ole kohustatud jagama teavet sama konsolideerimisgrupi teiste filiaalide ja tütarettevõtjate järelevalvet tegevate pädevate asutustega. Selline killustunud regulatiivmaastik tekitab liidu finantsstabiilsuse ja turu usaldusväärsuse seisukohast riske ning sellega tuleks nõuetekohaselt tegeleda kolmandate riikide filiaale käsitleva ühtlustatud õigusraamistiku abil. Selline raamistik peaks sisaldama ühiseid miinimumnõudeid tegevusloa andmise, usaldatavusnõuete, sisejuhtimise, järelevalve ja aruandluse kohta. Nimetatud nõuded peaksid tuginema nõuetele, mida liikmesriigid juba praegu kolmandate riikide filiaalidele oma territooriumil kohaldavad, ja nendes tuleks võtta arvesse sarnaseid või samaväärseid nõudeid, mida kolmandad riigid kohaldavad välismaistele filiaalidele, et tagada ühtsus liikmesriikide vahel ning viia liidus kolmandate riikide filiaalidele kohaldatav õigusraamistik kooskõlla levinud asjaomaste rahvusvaheliste tavadega.

(18)

Kolmandate riikide filiaalidele tegevusloa andmisel ja nende üle järelevalve tegemisel peaks pädevatel asutustel olema võimalik oma järelevalvefunktsioone tulemuslikult täita. Selleks peab neil olema juurdepääs asjaomase kolmanda riigi järelevalveasutuste käsutuses olevale kogu vajalikule teabele kolmanda riigi filiaali peaettevõtja kohta ning neil peab olema võimalik tulemuslikult koordineerida oma järelevalvetegevust kolmanda riigi järelevalveasutuste järelevalvetegevusega. Enne kui kolmanda riigi filiaal alustab liikmesriigis tegevust, peaksid pädevad asutused püüdma sõlmida asjaomase kolmanda riigi järelevalveasutusega kokkuleppe koostöö ja teabevahetuse võimaldamiseks. Selline kokkulepe peaks põhinema Euroopa Pangandusjärelevalve poolt määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 33 lõike 5 kohaselt välja töötatud näidishalduskokkuleppel. Pädevad asutused peaksid esitama Euroopa Pangandusjärelevalvele teabe selliste kokkulepete kohta. Kui Euroopa Pangandusjärelevalve väljatöötatud mudeli alusel ei ole võimalik halduskokkulepet sõlmida, peaks pädevatel asutustel olema võimalik kasutada oma järelevalvefunktsioonide täitmise tagamiseks muid kokkuleppeid, näiteks kirjavahetust.

(19)

Proportsionaalsuse tagamiseks peaksid kolmandate riikide filiaalidele kehtestatavad miinimumnõuded olenema riskist, mida need filiaalid kujutavad endast liidu ja liikmesriikide finantsstabiilsusele ja turu usaldusväärsusele. Kolmandate riikide filiaalid tuleks seega liigitada kas 1. klassi (kui neid loetakse riskantsemaks) või 2. klassi (kui neid peetakse väikeseks ja mittekeerukaks ning endast finantsstabiilsusele märkimisväärset riski mittekujutavaks, kooskõlas määruses (EL) nr 575/2013 sätestatud väikese ja mittekeeruka finantsinstitutsiooni määratlusega). Kolmandate riikide filiaale, kellel on liikmesriigis raamatupidamises arvele võetud varasid vähemalt 5 miljardi euro väärtuses, tuleks nende suuruse ja keerukuse tõttu käsitada sellise suurema riski allikana, kuna nende maksejõuetus võib märgatavalt kahjustada liikmesriigi pangandusteenuste turgu või pangandussüsteemi. Kolmandate riikide filiaale, kellel on luba võtta vastu jaehoiuseid, tuleks samuti käsitada riskantsemana nende suurusest olenemata, kui selliste jaehoiuste summa ületab teatud künnise, kuivõrd nende maksejõuetus võib mõjutada väga ebasoodsas olukorras olevaid hoiustajaid ning tuua kaasa usalduse kaotamise liikmesriigi pangandussüsteemi turvalisuse ja usaldusväärsuse vastu ning selle võime vastu kaitsta kodanike sääste. Need mõlemat liiki kolmandate riikide filiaalid tuleks seetõttu liigitada 1. klassi.

(20)

Samuti tuleks kolmandate riikide filiaalid liigitada 1. klassi juhul, kui peaettevõtjale kohaldatakse regulatsioone ning nende regulatsioonide järelevalvet ja rakendamist ei käsitata vähemalt samaväärsena direktiivis 2013/36/EL ja määruses (EL) nr 575/2013 sätestatuga, või kui asjaomane kolmas riik on kantud selliste suure riskiga kolmandate riikide loetellu, mille rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korras on direktiivi (EL) 2015/849 kohaselt strateegilisi puudusi. Nimetatud kolmandate riikide filiaalid kujutavad endast liidus ja nende asutamise liikmesriigis finantsstabiilsusele märkimisväärset riski, sest nende peaettevõtja suhtes kohaldatavas regulatiivses või rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise raamistikus ei võeta piisavalt arvesse liikmesriigis filiaali tegevusega kaasnevaid konkreetseid riske ega suudeta võimaldada nende riskide nõuetekohast järelevalvet, või tulenevalt kolmanda riigi konsolideerimisgrupiga liikmesriigis asuvatele vastaspooltele kaasnevatest riskidest. Et teha kindlaks, kas kolmanda riigi pangandusvaldkonna usaldatavus- ja järelevalvenõuded on liidus kehtivatega samaväärsed või mitte, peaks komisjonil olema võimalik anda Euroopa Pangandusjärelevalvele korraldus teha asjaomase kolmanda riigi pangandusvaldkonna õigusraamistiku kohta määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 33 kohane hindamine ja esitada selle kohta aruanne. Euroopa Pangandusjärelevalve peaks tagama hindamise korrektsuse ja läbipaistvuse ning selles usaldusväärse metoodika järgimise. Peale selle peaks Euroopa Pangandusjärelevalve konsulteerima ja tegema tihedalt koostööd ka kolmanda riigi järelevalveasutustega ja pangandusvaldkonda reguleerivate valitsusasutustega ning asjakohasel juhul erasektori osalejatega, püüdes kohelda neid osalejaid õiglaselt ning anda neile võimaluse esitada mõistliku aja jooksul dokumente ja seisukohti. Peale selle peaks Euroopa Pangandusjärelevalve tagama, et esitatud aruanne on piisavalt põhjendatud, sisaldab üksikasjalikku kirjeldust selle kohta, mida hinnati, ja see esitatakse mõistliku aja jooksul. Selleks et tagada käesoleva direktiivi ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused võtta vastu otsuseid kolmandate riikide filiaalide pangandusvaldkonna õigusraamistike samaväärsuse kohta. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (11).

(21)

Pädevatel asutustel peaks olema sõnaselge volitus nõuda igal üksikjuhul eraldi, et kolmandate riikide filiaalid taotleksid tegevusluba kooskõlas direktiivi 2013/36/EL III jaotise 1. peatükiga vähemalt siis, kui need filiaalid tegelevad siseturu reegleid rikkudes teistes liikmesriikides asuvate klientide või vastaspooltega, kui nad kujutavad endast märkimisväärset riski liidu või nende asutamise liikmesriigi finantsstabiilsusele või kui kõigi samasse kolmanda riigi konsolideerimisgruppi kuuluvate liidus asuvate kolmanda riigi filiaalide varade kogusumma on vähemalt 40 miljardit eurot või kui kolmanda riigi filiaali varade summa liikmesriigis, kus ta on asutatud, on vähemalt 10 miljardit eurot. Lisaks tuleks pädevatelt asutustelt nõuda, et nad hindaksid, kas kolmanda riigi filiaalid on süsteemselt olulised, kui kõigi samasse kolmanda riigi konsolideerimisgruppi kuuluvate liidus asuvate kolmanda riigi filiaalide varade kogusumma on vähemalt 40 miljardit eurot. Selline vastavate pädevate asutuste poolne hindamine peaks hõlmama kõiki samasse kolmanda riigi konsolideerimisgruppi kuuluvaid kolmanda riigi filiaale, mis on asutatud ühes liikmesriigis või liidus. Hindamisel tuleks konkreetsete kriteeriumide alusel välja selgitada, kas need filiaalid kujutavad endast liidu või selle liikmesriikide finantsstabiilsusele analoogsel tasemel riski kui direktiivi 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 575/2013 kohaselt süsteemselt olulisena määratletud ettevõtjad. Kui pädev asutus jõuab järeldusele, et kolmanda riigi filiaal on süsteemselt oluline, peaks ta kehtestama filiaalile finantsstabiilsuse riskide maandamiseks asjakohased nõuded. Selleks peab pädevatel asutustel olema võimalik nõuda, et kolmandate riikide filiaalid taotleksid liikmesriigis või liidus pangandustegevusega jätkamiseks direktiivi 2013/36/EL kohast tütarettevõtjast finantsinstitutsiooni tegevusluba. Peale selle peaks pädevatel asutustel olema võimalik kehtestada muid nõudeid, eelkõige kohustust restruktureerida kolmanda riigi filiaali varad või tegevus liidus nii, et filiaal ei ole enam süsteemselt oluline, või nõuda täiendavate kapitali-, likviidsus-, aruandlus- või avalikustamisnõuete täitmist, kui sellest piisaks finantsstabiilsuse riskide maandamiseks. Pädevatel asutustel peaks olema võimalik mitte kehtestada ühtegi neist nõuetest sellisele kolmanda riigi filiaalile, kes on hinnatud süsteemselt oluliseks, ning sel juhul peaksid nad esitama põhjendatud teate Euroopa Pangandusjärelevalvele ja nende liikmesriikide pädevatele asutustele, kus asjaomane kolmanda riigi konsolideerimisgrupp on asutanud muud kolmanda riigi filiaalid või tütarettevõtjast finantsinstitutsioonid. Kogu liitu hõlmava mõju arvessevõtmiseks peaksid pädevad asutused, kes otsustavad kasutada oma õigust nõuda tütarettevõtjast finantsinstitutsiooni tegevusloa taotlemist, eelnevalt konsulteerima Euroopa Pangandusjärelevalve ja asjaomaste pädevate asutustega.

(22)

Selleks et edendada järelevalveotsuste järjepidevust seoses kolmanda riigi konsolideerimisgrupiga, millel on filiaalid ja tütarettevõtjad kogu liidus, peaksid pädevad asutused süsteemse olulisuse hindamisel konsulteerima Euroopa Pangandusjärelevalve ja nende liikmesriikide pädevate asutustega, kus asjaomane kolmanda riigi konsolideerimisgrupp on asutanud muud kolmanda riigi filiaalid või tütarettevõtjad, et hinnata finantsstabiilsuse riske, mida asjaomane kolmanda riigi filiaal võib põhjustada muudele liikmesriikidele kui see, kus ta on asutatud.

(23)

Pädevad asutused peaksid regulaarselt hindama, kas kolmandate riikide filiaalid täidavad direktiivi 2013/36/EL asjakohaseid nõudeid, ja võtma kõnealuste filiaalide suhtes järelevalvemeetmeid, et tagada või taastada nõuete täitmine. Et hõlbustada kõnealuste nõuete kolmandate riikide filiaalide poolse täitmise tulemuslikku järelevalvet ja saada mitmekülgne ülevaade kolmandate riikide konsolideerimisgruppide tegevusest liidus, tuleks pädevatele asutustele teha kättesaadavaks standardvormidel põhinev ühine järelevalve- ja finantsaruandlus. Euroopa Pangandusjärelevalvele tuleks teha ülesandeks töötada välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõu, milles asjaomased vormid esitatakse. Lisaks on selle tagamiseks, et liidus kolmandate riikide filiaalide kaudu tegutsevate kolmandate riikide konsolideerimisgruppide kogu tegevuse suhtes kohaldatakse põhjalikku järelevalvet, et ennetada neile konsolideerimisgruppidele liidu õiguse alusel kohaldatavate nõuete täitmisest kõrvalehoidmist ning minimeerida potentsiaalseid riske liidu finantsstabiilsusele, vaja rakendada pädevate asutuste vahel asjakohast koostöökorda. Eelkõige tuleks 1. klassi kuuluvad kolmandate riikide filiaalid lisada liidus tegutsevate kolmandate riikide konsolideerimisgruppide järelevalvekolleegiumide käsitlusalasse. Kui sellist kolleegiumi veel ei eksisteeri, peaksid pädevad asutused moodustama ajutise järelevalvekolleegiumi kõigile samasse konsolideerimisgruppi kuuluvatele 1. klassi kolmanda riigi filiaalidele, kui kõnealune konsolideerimisgrupp tegutseb rohkem kui ühes liikmesriigis.

(24)

Liidu raamistikku kolmandate riikide filiaalide jaoks tuleks kohaldada ilma, et see piiraks liikmesriikide kehtivat kaalutlusõigust nõuda üldiselt, et konkreetsete kolmandate riikide ettevõtjad teostaksid nende territooriumil pangandustegevust ainult direktiivi 2013/36/EL III jaotise 1. peatüki kohase tegevusloa saanud tütarettevõtjast finantsinstitutsioonide kaudu. Kõnealune nõue võib puudutada kolmandaid riike, kes kohaldavad pangandusvaldkonna usaldatavus- ja järelevalvenõudeid, mis ei ole liikmesriigi õiguses kehtivatega samaväärsed, või kelle rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korras on strateegilisi puudusi.

(25)

Olenemata kehtivatest ametisaladuse hoidmise normidest tuleks parandada teabevahetust pädevate asutuste ja maksuhaldurite vahel. Teabevahetus peaks igal juhul olema kooskõlas riigisisese õigusega, ja kui teave pärineb teisest liikmesriigist, peaksid asjaomased pädevad asutused jõudma selle avalikustamise osas omavahel kokkuleppele.

(26)

On väga oluline, et finantsinstitutsioonid, finantsvaldusettevõtjad ja segafinantsvaldusettevõtjad järgiksid usaldatavusnõudeid, et tagada enda ohutus ja usaldusväärsus ning säilitada finantssüsteemi stabiilsus nii liidus tervikuna kui ka liikmesriikides eraldi. Seega peaks Euroopa Keskpangal (EKP) ja riiklikel pädevatel asutustel olema volitused võtta õigel ajal otsustavaid meetmeid, kui finantsinstitutsioon, finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja või tema juhtkond ei järgi usaldatavusnõudeid või järelevalveotsuseid.

(27)

Sanktsiooneerimisvolituste valdkonnas võrdsete tingimuste tagamiseks tuleks liikmesriikidelt nõuda mõjusate, proportsionaalsete ja heidutavate halduskaristuste, sunniraha ja muude haldusmeetmete sätestamist juhtudeks, kui rikutakse direktiivi 2013/36/EL ülevõtmiseks kehtestatud riigisiseseid sätteid, määrust (EL) nr 575/2013 või kõnealuste sätete või kõnealuse määruse alusel pädeva asutuse tehtud otsuseid. Sellised halduskaristused, sunniraha ja muud haldusmeetmed peaksid vastama teatavatele miinimumnõuetele, sealhulgas miinimumvolitused, mis tuleb pädevatele asutustele anda, et nad saaksid nimetatud meetmeid kehtestada; kriteeriumid, millega pädevad asutused peaks arvestama nende kohaldamisel; avalikustamisnõuded või halduskaristuste ja sunniraha suurusastmed. Euroopa Pangandusjärelevalvele tuleks teha ülesandeks esitada aruanne pädevate asutuste vahelisest koostööst halduskaristuste, sunniraha ja muude haldusmeetmete kohaldamisel.

(28)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik määrata halduskaristusi, kui asjaomasele rikkumisele kohaldub ka riigisisene kriminaalõigus. Pädevad asutused peaksid halduskaristuse või muu haldusmeetme liigi ja rahalise halduskaristuse suurusastme üle otsustamisel arvestama varasemate samale füüsilisele või juriidilisele isikule sama rikkumise eest määratud kriminaalkaristustega. Eesmärk on tagada, et sama süülise käitumise alusel algatatud haldus- ja kriminaalmenetluste kumuleerumise korral piirduks karistuslikul eesmärgil määratud halduskaristuste ja teiste haldusmeetmete kogusuurus sellega, mis on asjaomase rikkumise raskusastet arvestades vajalik. Sel eesmärgil peaksid liikmesriigid kehtestama asjakohased mehhanismid tagamaks, et pädevaid asutusi ja kohtuasutusi teavitatakse nõuetekohaselt ja õigeaegselt igast sama füüsilise või juriidilise isiku suhtes algatatud haldus- või kriminaalmenetlusest.

(29)

Rahalistel halduskaristustel peaks olema heidutav mõju, et direktiivi 2013/36/EL ülevõtmiseks kehtestatud riigisiseseid sätteid või määrust (EL) nr 575/2013 rikkuv füüsiline või juriidiline isik ei käituks tulevikus samamoodi või sarnaselt. Rahalisi halduskaristusi tuleks juriidilistele isikutele kohaldada ühtselt ning eriti tuleks seda järgida selliste karistuste maksimaalse summa kindlaksmääramisel, milles tuleks arvestada asjaomase ettevõtja kogu aastast netokäivet. Kogu aastane netokäive direktiivi 2013/36/EL tähenduses ei ole praegu siiski ammendav ega piisavalt selge, et tagada võrdsed tingimused rahaliste halduskaristuste kohaldamisel. Selleks et tagada ühtne arvutamine kogu liidus, tuleks direktiivis 2013/36/EL näha ette loetelu elementidest, mida tuleb kogu aastase netokäibe arvutamisel arvesse võtta.

(30)

Lisaks rahalistele halduskaristustele peaks pädevatel asutustel olema õigus määrata sunniraha finantsinstitutsioonidele, finantsvaldusettevõtjatele ja segafinantsvaldusettevõtjatele ning nendele juhtimisfunktsiooni täitva juhtorgani liikmetele, kõrgemale juhtkonnale, võtmeisikutele, muudele oluliste riskide võtjatele ja mis tahes muudele füüsilistele isikutele, kelle puhul on kooskõlas riigisisese õigusega tuvastatud, et nad vastutavad direktiivi 2013/36/EL ülevõtmiseks kehtestatud riigisiseste sätete järgimise kohustuse rikkumise eest või neile määrusest (EL) nr 575/2013 tulenevate või kõnealuste sätete või kõnealuse määruse alusel pädeva asutuse poolt tehtud otsusest tulenevate kohustuste rikkumise eest. Liikmesriigid peaksid sätestama sunniraha kohaldamiseks konkreetsed reeglid ja tulemuslikud mehhanismid. Sunniraha tuleks määrata siis, kui rikkumine jätkub. Ilma et see piiraks mõjutatud isikute menetlusõigusi, mis tulenevad kohaldatavast õigusest, sealhulgas nende õigust olla ära kuulatud, peaks pädevatel asutustel olema võimalik määrata sunniraha ilma, et nad peaksid esitama rikkumise toime pannud poolele eelneva taotluse, korralduse või hoiatuse, milles nad nõuavad kohustuste täitmise jätkamist. Kuna sunniraha eesmärk on sundida füüsilist või juriidilist isikut käimasolevat rikkumist lõpetama, ei tohiks sunniraha kohaldamine takistada pädevat asutust määramast hiljem sama rikkumise eest halduskaristusi. Sunniraha peaks olema võimalik määrata kindlal kuupäeval ja hakata kohaldama hilisemal kuupäeval. Kui liikmesriigid ei ole sätestanud teisiti, tuleks sunniraha summa arvutada päevapõhiselt.

(31)

Selleks et tagada rikkumise järel kohaldatava meetme võimalikult suur ulatus ja aidata hoida ära edasisi rikkumisi, peaks liikmesriikidel olema võimalik näha ette täiendavaid halduskaristusi ning suuremaid rahalisi halduskaristusi ja sunniraha, olenemata sellest, kas sellistele rikkumistele kohaldatakse riigisisese õiguse alusel halduskaristusi või muid haldusmeetmeid.

(32)

Sunniraha määramisel peaks pädev asutus arvestama sunniraha võimaliku mõjuga rikkumise toime pannud füüsilise või juriidilise isiku finantsseisundile ning püüdma vältida olukorda, kus rikkumise toime pannud füüsiline või juriidiline isik muutub sunniraha tõttu maksejõuetuks või tal tekivad tõsised finantsprobleemid või kus sunniraha moodustab füüsilise isiku aastasest sissetulekust või juriidilise isiku kogu aastasest netokäibest ebaproportsionaalse protsendi. Pädevad asutused peaksid samuti tagama, et sunniraha kohaldatakse juhtorgani liikmete, kõrgema juhtkonna, võtmeisikute, muude oluliste riskide võtjate ja mis tahes muude füüsiliste isikute suhtes, kelle puhul on tuvastatud, et nad on rikkumise eest kas individuaalselt või kollektiivselt otseselt vastutavad.

(33)

Erandlikel asjaoludel, kui liikmesriigi õigussüsteemis ei ole käesolevas direktiivis sätestatud halduskaristuste määramine lubatud, peaks olema võimalik halduskaristusi käsitlevaid norme erandkorras kohaldada nii, et karistuse algatab pädev asutus ja selle määrab õigusasutus. Siiski peavad sellised liikmesriigid tagama, et kõnealuste normide ja karistuste kohaldamise mõju on pädevate asutuste määratud halduskaristustega samaväärne. Kehtestatud karistused peaksid seetõttu olema mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(34)

Selleks et näha direktiivi 2013/36/EL ülevõtmiseks kehtestatud riigisiseste sätete ja määruse (EL) nr 575/2013 rikkumise eest ette asjakohased karistused, tuleks täiendada nende rikkumiste loetelu, mille korral kohaldatakse halduskaristusi, sunniraha ja muid haldusmeetmeid. Seetõttu tuleks muuta direktiivis 2013/36/EL esitatud rikkumiste loetelu.

(35)

Pärast seda, kui 1. jaanuaril 2018 kehtestati rahvusvaheline finantsaruandlusstandard 9 (IFRS 9), mõjutab eeldatava krediidikahju arvutuste tulemus, mis on saadud mudeli meetodiga, otseselt finantsinstitutsioonide omavahendite ja regulatiivsete määrade nõuet. Samasuguse mudeli meetodiga arvutatakse eeldatav krediidikahju ka siis, kui finantsinstitutsioon kohaldab riigisisest raamatupidamisraamistikku. Seetõttu on oluline, et pädevatel asutustel ja Euroopa Pangandusjärelevalvel oleks selge ülevaade sellest, kuidas need arvutused mõjutavad riskiga kaalutud vara väärtuste vahemikku ja sarnaste riskipositsioonide korral tekkivaid omavahendite nõudeid. Selleks peaks võrdlusanalüüs hõlmama ka kõnealust mudeli meetodit. Kuna finantsinstitutsioonid, kes arvutavad omavahendite nõudeid krediidiriski standardmeetodi kohaselt, võivad kasutada ka mudeleid eeldatava krediidikahju arvutamiseks IFRS 9 raamistikus, tuleks võrdlusanalüüsi kaasata proportsionaalsuse põhimõtet arvestades ka need finantsinstitutsioonid.

(36)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/876 (12) muudeti määrust (EL) nr 575/2013, kehtestades läbivaadatud tururiskiraamistiku, mille oli koostanud Baseli pangajärelevalve komitee. Kõnealuse uue raamistiku osaks olev alternatiivne standardmeetod lubab finantsinstitutsioonidel teatavaid riskiga kaalutud varade ja tururiski omavahendite nõuete arvutamisel kasutatavaid parameetreid mudeldada. Seetõttu on oluline, et pädevatel asutustel ja Euroopa Pangandusjärelevalvel oleks selge ülevaade riskiga kaalutud varade väärtuste vahemikust ja omavahendite nõuetest sarnaste riskipositsioonide korral mitte ainult alternatiivse sisemudeli meetodi kasutamisel, vaid ka alternatiivse standardmeetodi kasutamisel. Selle tulemusel peaks tururiski võrdlusanalüüs hõlmama nii läbivaadatud standardmeetodit kui ka sisemudeli meetodit, võttes arvesse proportsionaalsuse põhimõtet.

(37)

Üleilmne üleminek kestlikule majandusele, nagu on sätestatud 12. detsembril 2015. aastal ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel vastu võetud Pariisi kokkuleppes (13) (edaspidi „Pariisi kokkulepe“) ja ÜRO kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030, vajab põhjalikku sotsiaal-majanduslikku ümberkorraldamist ning oleneb sellest, kas avalikust ja erasektorist suudetakse kaasata märkimisväärseid rahalisi vahendeid. Euroopa roheline kokkulepe, mille komisjon esitas oma 11. detsembri 2019. aasta teatises, kohustab liitu muutuma 2050. aastaks kliimaneutraalseks. Finantssüsteemil on tähtis roll selle ülemineku toetamisel, mis on seotud mitte ainult tekkivate võimaluste ärakasutamise ja toetamisega, vaid ka võimalike üleminekust tulenevate riskide nõuetekohase juhtimisega. Kuna need riskid võivad mõjutada nii üksikute finantsinstitutsioonide kui ka finantssüsteemi kui terviku stabiilsust, on vaja tõhustatud regulatiivset usaldatavusraamistikku, milles võetakse seonduvaid riske paremini arvesse.

(38)

Sellise kestlikule, kliimaneutraalsele ringmajandusele ülemineku enneolematu ulatus mõjutab finantssüsteemi suurel määral. Keskpankade ja järelevalvet tegevate asutuste võrgustik finantssüsteemi keskkonnasäästlikumaks muutmiseks möönis 2018. aastal, et kliimaga seotud riskid on üks finantsriskide allikaid. Komisjoni 6. juuli 2021. aasta teatises „Kestlikule majandusele ülemineku rahastamise strateegia“ (edaspidi „uuendatud kestliku rahanduse strateegia“) on rõhutatud, et keskkonna-, sotsiaalsed ja juhtimisriskid ning kliimamuutuste füüsilisest mõjust, elurikkuse kadumisest ja eriti ökosüsteemide seisundi üldisest halvenemisest tulenevad riskid on liidu majandusele ja finantssüsteemi stabiilsusele enneolematu probleem. Neil riskidel on oma spetsiifilisus: need on suunatud tulevikku ning neil on lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis erinev mõju. Kliimaga seotud ja muude keskkonnariskide, näiteks keskkonnaseisundi halvenemisest ja elurikkuse kadumisest tulenevate riskide spetsiifilisus nii üleminekuga seotud kui ka füüsiliste riskide osas nõuab eelkõige nende riskide pikaajalist juhtimist vähemalt kümne aasta jooksul.

(39)

Kestlikule, kliimaneutraalsele ringmajandusele ülemineku pikaajalisus ja põhjalikkus tähendab märkimisväärseid muutusi finantsinstitutsioonide ärimudelites. Et saavutada eesmärk viia liidu majanduse kasvuhoonegaaside netoheide 2050. aastaks nulli, hoides samas kaasuvad riskid kontrolli all, on vaja finantssektorit ja eelkõige krediidiasutusi piisavalt kohandada. Sellepärast peaks pädevatel asutustel olema võimalik kõnealust kohandamisprotsessi hinnata ja sekkuda, kui finantsinstitutsioonid juhivad kliimariske või keskkonnaseisundi halvenemisest ja elurikkuse kadumisest tulenevaid riske nii, et see seab ohtu individuaalsete finantsinstitutsioonide stabiilsuse või finantsstabiilsuse üldiselt. Pädevad asutused peaksid samuti jälgima riske ning neil peaks olema volitused tegutseda, kui esineb riske, mis tulenevad üleminekusuundumustest selliste liidu ja liikmesriikide asjaomaste regulatiivsete eesmärkide kontekstis, mis on seotud keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisteguritega, nagu on sätestatud näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2021/1119, (14) komisjoni 14. juuli 2021. aasta teatises „Eesmärk 55: ELi 2030. aasta kliimaeesmärgi saavutamine teel kliimaneutraalsuseni“ (pakett „Eesmärk 55“) ja Kunmingi-Montréali üleilmses elurikkuse raamistikus, mis võeti vastu 19. detsembril 2022 ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsil, ning kui see on asjakohane rahvusvaheliselt tegutsevate finantsinstitutsioonide puhul, siis selliste kolmandate riikide õiguslike ja regulatiivsete eesmärkide kontekstis, mis põhjustavad riske nende ärimudelitele ja -strateegiatele või finantsstabiilsusele. Samuti peaks pädevatel asutustel olema õigus tugevdada finantsinstitutsioonide usaldatavuskavade eesmärke, meetmeid ja tegevusi, kui neid peetakse ebapiisavaks keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide käsitlemiseks lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis ning need võivad sellega seoses kujutada endast olulisi riske kõnealuste institutsioonide maksevõimele. Kliimariske ja laiemalt keskkonnariske tuleks vaadelda koos sotsiaalsete ja juhtimisriskidega ühe riskikategooria all, et neid sageli omavahel seotud tegureid mitmekülgselt ja koordineeritult arvesse võtta. Keskkonna-, sotsiaalsed ja juhtimisriskid on kestlikkuse kontseptsiooniga tihedalt seotud, sest keskkonna-, sotsiaalsed ja juhtimistegurid on kestlikkuse kolm põhisammast.

(40)

Et säilitada piisav vastupanuvõime keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimistegurite negatiivsele mõjule, peavad liidus asutatud finantsinstitutsioonid suutma keskkonna-, sotsiaalseid ja juhtimisriske süsteemselt tuvastada, mõõta ja juhtida ning nende järelevalvet tegevatelt asutustelt tuleks nõuda kõnealuste riskide hindamist nii konkreetse finantsinstitutsiooni kui ka süsteemsel tasandil, seades prioriteediks keskkonnategurid ning jätkates hindamise metoodika ja tööriistade arenedes teiste kestlikkusteguritega. Finantsinstitutsioonidelt tuleks nõuda, et nad hindaksid oma portfellide kooskõla liidu eesmärgiga saada 2050. aastaks kliimaneutraalseks ning eesmärgiga hoida ära keskkonnaseisundi halvenemine ja elurikkuse kadumine. Finantsinstitutsioonidel peaks olema kohustus kehtestada konkreetsed kavad, et käsitleda finantsriske, mis tulenevad lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis keskkonna-, sotsiaalsetest ja juhtimisteguritest, sealhulgas üleminekusuundumustest liidu ja liikmesriikide asjaomaste regulatiivsete eesmärkide kontekstis, nagu on sätestatud näiteks Pariisi kokkuleppes, määruses (EL) 2021/1119, paketis „Eesmärk 55“ ja Kunmingi-Montréali üleilmses elurikkuse raamistikus, ning kui see on asjakohane rahvusvaheliselt tegutsevate finantsinstitutsioonide puhul, siis kolmandate riikide õiguslike ja regulatiivsete eesmärkide kontekstis. Finantsinstitutsioonidelt tuleks nõuda, et nad kehtestaksid usaldusväärse juhtimiskorra, keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide juhtimise sisekorra ning juhtorgani heakskiidetud strateegiad, milles arvestatakse keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimistegurite mitte ainult praegust, vaid ka tulevast mõju. Finantsinstitutsioonide juhtorganite kollektiivsed teadmised ja teadlikkus keskkonna-, sotsiaalsetest ja juhtimisteguritest ning sisemine kapitali eraldamine keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskidega tegelemiseks on samuti väga tähtsad, et tugevdada vastupanuvõimet nende riskide negatiivsele mõjule. Keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide eripära tähendab seda, et arusaam, mõõdikud ja juhtimistavad võivad eri finantsinstitutsioonides olla väga erinevad. Selleks et tagada ühtlustumine kogu liidus ning ühetaoline arusaam keskkonna-, sotsiaalsetest ja juhtimisriskidest, tuleks usaldatavusnõudeid käsitlevas õigusraamistikus kehtestada nende riskide hindamiseks asjakohased määratlused ja miinimumnõuded. Kõnealuse eesmärgi saavutamiseks tuleks direktiivis 2013/36/EL kehtestada määratlused ning Euroopa Pangandusjärelevalvele tuleks anda volitused määrata kindlaks minimaalne kogum võrdlusmeetodeid finantsinstitutsioonide finantsstabiilsusele keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide poolt avalduva mõju hindamiseks, seades prioriteediks keskkonnategurite mõju. Kuna keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide tulevikku suunatud laadi tõttu on stsenaariumianalüüs ja stressitestid koos nende riskide maandamise kavadega eriti informatiivsed hindamistööriistad, peaks Euroopa Pangandusjärelevalvel olema ka volitused töötada välja ühtsed kriteeriumid selliste riskide maandamise kavade sisu ning stsenaariumide koostamise ja stressitestide metoodika kohaldamise jaoks. Euroopa Pangandusjärelevalve peaks võtma oma stsenaariumide puhul aluseks kättesaadavad teaduslikud tõendid, tuginedes keskpankade ja järelevalvet tegevate asutuste finantssüsteemi keskkonnasäästlikumaks muutmise võrgustiku tööle ja komisjoni jõupingutustele tugevdada koostööd kõigi asjaomaste avaliku sektori asutuste vahel eesmärgiga töötada välja ühine metoodikabaas, nagu on kirjeldatud uuendatud kestliku rahanduse strateegias. Keskkonnaga seotud riskid, sealhulgas kliimariskid ning keskkonnaseisundi halvenemisest ja elurikkuse kadumisest tulenevad riskid, peaksid olema kõige tähtsamal kohal, kuna need on kiireloomulised ning stsenaariumianalüüs ja stressitestid on nende hindamiseks eriti tähtsad.

(41)

Liidu ettevõtjate ja kodumajapidamiste oluliste rahastajatena on finantsinstitutsioonidel oluline roll kestliku arengu edendamisel kogu liidus. Selleks et liit täidaks oma üldise eesmärgi saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus, nagu on sätestatud määruses (EL) 2021/1119, peavad finantsinstitutsioonid lõimima oma poliitikasse ja tegevusse kestliku arengu edendamise rolli. Selle lõimimisprotsessi elluviimiseks tuleb finantsinstitutsioonide ärimudeleid ja -strateegiaid testida liidu asjakohaste kestliku majanduse saavutamise regulatiivsete eesmärkide suhtes, sealhulgas näiteks kliimamuutusi käsitleva Euroopa teadusnõukogu poolt ette nähtud meetmete suhtes, et teha kindlaks vastuoludest tulenevad keskkonna-, sotsiaalsed ja juhtimisriskid. Kui finantsinstitutsioonid avalikustavad oma kestlikkuseesmärgid ja -kohustused muude kohustuslike või vabatahtlike kestlikkusraamistike, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/34/EL (15) alusel, peaksid need eesmärgid ja kohustused olema kooskõlas konkreetsete kavadega, mille eesmärk on käsitleda keskkonna-, sotsiaalseid ja juhtimisriske, millega nad lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis silmitsi seisavad. Pädevad asutused peaksid oma asjakohase järelevalvetegevuse käigus hindama, mil määral seisavad finantsinstitutsioonid silmitsi keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskidega ning millised on nendega seotud juhtimispõhimõtted ja operatiivmeetmed, mis kajastuvad nende usaldatavuskavades sätestatud sihtides ja vahe-eesmärkides, mis on kooskõlas nende kestlikkuskohustustega, mille nad on avalikustanud 2050. aastaks kliimaneutraalsuse saavutamisega seotud kohandumise kontekstis. Selleks et edendada usaldusväärset ja tulemuslikku riskijärelevalvet ning nende pikaajalise kestlikkusstrateegiaga kooskõlas olevat juhtimiskäitumist, peaks finantsinstitutsioonide riskivalmidus seoses keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskidega olema nende tasustamispoliitika ja -tavade lahutamatu osa.

(42)

Keskkonna-, sotsiaalsetel ja juhtimisriskidel võib olla kaugeleulatuv mõju nii konkreetsete finantsinstitutsioonide kui ka kogu finantssüsteemi stabiilsusele. Seetõttu peaksid pädevad asutused võtma neid riske järjepidevalt arvesse oma asjaomases järelevalvetegevuses, sealhulgas nende riskide järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessis ning nende riskide stressitestimisel. Komisjon on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/240 (16) loodud tehnilise toe instrumendi kaudu toetanud riiklikke pädevaid asutusi stressitestide metoodika väljatöötamisel ja rakendamisel ning jätkab sellega seoses tehnilise toe pakkumist. Keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide jaoks mõeldud stressitestide metoodikat on seni kasutatud siiski peamiselt uurimistegevuse eesmärgil. Et lisada keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide stressitestimine kindlalt ja ühtselt järelevalvesse, peaksid Euroopa Pangandusjärelevalve, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1094/2010 (17) asutatud Euroopa järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA)) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1095/2010 (18) asutatud Euroopa järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA)) koostama üheskoos suunised, et tagada keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide stressitestimiseks põhimõtteühtsed kaalutlused ja ühine metoodika. Selliste riskide stressitestimisel tuleks alustada kliima- ja keskkonnaga seotud teguritest, ning kui ajapikku saab kättesaadavaks rohkem keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskidega seotud andmeid ja meetodeid, mille abil töötada välja uusi tööriistu nende poolt finantsriskidele avaldatava kvantitatiivse mõju hindamiseks, peaksid pädevad asutused hakkama finantsinstitutsioonide adekvaatsushindamises hindama selliste riskide mõju üha enam. Et tagada järelevalvetavade ühtlustumine, peaks Euroopa Pangandusjärelevalve välja andma suunised keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide ühetaolise kaasamise kohta järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi.

(43)

Eri liiki süsteemsete riskide, sealhulgas kliimamuutustega seotud süsteemsete riskide maandamiseks saab juba kasutada direktiivi 2013/36/EL sätteid süsteemse riski puhvri raamistiku kohta. Kui finantsinstitutsiooni pädevad asutused või määratud asutused leiavad, et kliimamuutustega seotud riskidel võivad olla finantssüsteemile ja liikmesriikide reaalmajandusele tõsised negatiivsed tagajärjed, peaksid nad võtma kasutusele süsteemse riski puhvri määra, mida võiks kohaldada ka teatavate riskipositsioonide kogumite või allkogumite suhtes, näiteks nende suhtes, mille puhul esineb kliimamuutustega seotud füüsilisi ja üleminekuriske, kui sellise määra kasutuselevõtmine on nende arvates kõnealuste riskide maandamiseks tulemuslik ja proportsionaalne.

(44)

Krüptovaraturud on viimastel aastatel kiiresti kasvanud. Selleks et käsitleda finantsinstitutsioonide võimalikke riske, mis tulenevad nende krüptovaraga seotud riskipositsioonidest, mis ei ole piisavalt kaetud kehtiva usaldatavusraamistikuga, töötas Baseli pangajärelevalve komitee välja krüptovara riskipositsioonide usaldatavusnõuete kohase käsitlemise standardi. Osa sellest standardist puudutab finantsinstitutsioonide riskijuhtimist ning finantsinstitutsioonide suhtes järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi kohaldamist. Finantsinstitutsioonidelt, kellel on krüptovaraga seotud otseseid või kaudseid riskipositsioone, või finantsinstitutsioonidelt, kes osutavad mis tahes vormis krüptovara puhul seotud teenuseid, tuleks nõuda riskijuhtimispõhimõtete, -protsesside ja -tavade olemasolu, et asjakohaselt juhtida nende krüptovaraga seotud riskipositsioonidest tulenevaid riske. Eelkõige peaksid finantsinstitutsioonid oma riskijuhtimistegevuses arvesse võtma krüptovaratehnoloogia riske, üldisi info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) ja küberriske, õiguslikke riske, rahapesu ja terrorismi rahastamise riske ning väärtuse hindamise riske. Pädevatel asutustel peaks olema võimalik võtta vajalikke järelevalvemeetmeid, kui finantsinstitutsiooni riskijuhtimistavasid peetakse ebapiisavaks.

(45)

Juhtorgani liikmete sobivuse hindamise eesmärk on tagada nende ülesannete täitmiseks sobiv kvalifikatsioon ja hea maine. Usaldusväärse sobivuse ja nõuetele vastavuse raamistiku olemasolu juhtorgani liikmete ja võtmeisikute sobivuse hindamiseks on määrava tähtsusega tegur finantsinstitutsioonide asjakohase juhtimise ja sobiva riskijuhtimise tagamisel. Praeguste normidega ei tagata, et ametisse nimetav finantsinstitutsioon hindab juhtorgani liikmete sobivust õigeaegselt. Lisaks puuduvad praegu normid võtmeisikute sobivuse hindamiseks. Peale selle peavad piiriülesed finantsinstitutsioonid toime tulema paljude erinevate riiklike normide ja protsessidega, mis vähendab kehtiva raamistiku tõhusust. Liidus sobivushindamisel märkimisväärselt erinevate nõuete kohaldamine on pangandusliiduga seoses eriti oluline probleem. Sellepärast on vaja sätestada liidu tasandi normid, millega seada sisse ühtsem ja prognoositavam sobivuse ja nõuetele vastavuse raamistik. See soodustab järelevalvealast ühtlust, võimaldab pädevatel asutustel üksteist enam usaldada ning annab finantsinstitutsioonidele suurema õiguskindluse. Sobivuse ja nõuetele vastavuse hindamine on oluline järelevalveelement koos muude mehhanismidega, nagu järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsess ning tasustamisreeglid, mis koos tagavad finantsinstitutsioonide usaldusväärse juhtimise.

(46)

Selleks et tagada usaldusväärne juhtimine, toetada sõltumatute arvamuste ja kriitiliste seisukohtade esitamist ning esindada erinevaid seisukohti ja kogemusi, peaksid juhtorganid olema piisavalt mitmekülgsed vanuse, soo, geograafilise päritolu ning haridus- ja ametialase tausta poolest. Sooline tasakaal on eriti oluline, et tagada elanikkonna asjakohane esindatus, ning seda tuleks edendada.

(47)

Kuna finantsinstitutsioonidel, finantsvaldusettevõtjatel ja segafinantsvaldusettevõtjatel lasub peamine juhtorgani iga liikme sobivuse hindamise kohustus, peaksid nad esmase sobivuse hindamise läbi viima enne uue liikme ametisse asumist, välja arvatud teatavad erandid, millele järgneb pädevate asutuste poolne kontroll. Kõnealused üksused peaksid hoidma juhtorgani liikmete sobivuse kohta käiva teabe ajakohase. Nad peaksid edastama selle teabe pädevale asutusele. Niipea kui ilmnevad uued faktid või muud juhtorgani liikmete sobivust mõjutada võivad asjaolud, peaksid kõnealused üksused teavitama sellest põhjendamatu viivituseta pädevaid asutusi. Kõnealused üksused peaksid võtma vajalikud meetmed, kui nad leiavad, et juhtorgani liige või tulevane liige ei vasta sobivusnõuetele. Samu nõudeid tuleks kohaldada ka võtmeisikute suhtes.

(48)

Üksustele õiguskindluse ja prognoositavuse tagamiseks on vaja kehtestada pädevate asutuste jaoks suurte finantsinstitutsioonide juhtorganite liikmete ja võtmeisikute sobivuse kontrollimise menetlusnormid. Sellised menetlusnormid peaksid võimaldama pädevatel asutustel vajaduse korral nõuda mis tahes lisateavet, sealhulgas dokumentide, vestluste ja ärakuulamiste kaudu. Teave ja dokumendid, mis on vajalikud pädevate asutuste poolt teostatavaks sobivuse hindamiseks, sealhulgas seoses sobivustaotlusega, mille suured finantsinstitutsioonid peavad esitama juhtimisfunktsiooni täitva juhtorgani liikmete või järelevalvefunktsiooni täitva juhtorgani esimehe osas enne seda, kui tulevane liige asub ametisse (edaspidi „eelnev sobivustaotlus“), tuleks teha pädevatele asutustele kättesaadavaks pädevate asutuste määratud viisil. Pädevad asutused peaksid hindama liikme sobivust uuesti, kui asjakohane teave kõnealuse liikme sobivuse kohta on muutunud.Pädevatelt asutustelt ei peaks nõudma juhtorgani liikmete sobivuse uuesti hindamist, kui kõnealuste liikmete mandaati pikendatakse, v.a juhul, kui pädevatele asutustele teada olev teave on muutunud ja see võib mõjutada asjaomase liikme sobivust. Pädevatel asutustel peaks olema õigus võtta vajalikke meetmeid, kui nad leiavad, et sobivusnõuded ei ole täidetud. Pädevatel asutustel peaks olema võimalik nõuda direktiivi (EL) 2015/849 kohaselt rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamise järelevalve eest vastutavalt asutuselt, et ta tutvuks riskitundlikult juhtorgani liikmeid käsitleva asjakohase teabega, ning taotleda juurdepääsu rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise kesksele andmebaasile.

(49)

Riskide tõttu, mida kujutavad endast suured finantsinstitutsioonid ja mis tulenevad eelkõige võimalikust ülekanduvast mõjust, tuleks selliste liikmesriikide pädevaid asutusi, kus järelevalvet tegeva asutuse poolne sobivushindamine tehakse pärast seda, kui liige on kooskõlas riigisisese õigusega juhtorganis ametisse asunud, teavitada põhjendamatu viivituseta niipea, kui on olemas selge kavatsus nimetada ametisse juhtimisfunktsiooni täitva juhtorgani liige või järelevalvefunktsiooni täitva juhtorgani esimees. Suured finantsinstitutsioonid peaksid igal juhul tagama, et pädevad asutused saavad ex ante sobivustaotluse hiljemalt 30 tööpäeva enne tulevase liikme ametisse asumist. Eelnevale sobivustaotlusele tuleks lisada kõik hindamiseks vajalikud asjakohased dokumendid ja teave, olenemata sellest, kas pädeva asutuse sobivushindamine on lõpule viidud enne või pärast isiku ametisse asumist. Kui hiljem saavad kättesaadavaks karistusregistri andmed või muud riigisisese õiguse alusel nõutavad või pädevate asutuste loetletud dokumendid, peaksid pädevad asutused saama ka need dokumendid ja teabe põhjendamatu viivituseta. Eelnev sobivustaotlus peaks võimaldama pädevatel asutustel alustada analüüsi ja võtta hindamise raames meetmeid. Sellised meetmed võivad hõlmata tulevase liikme ametisse asumise takistamist seni, kuni pädev asutus ei saa piisavalt teavet, või tõhustatud dialoogi alustamist, kui pädeval asutusel on kahtlusi tulevase liikme sobivuse osas, eesmärgiga tagada, et tulevane liige on ametisse asumisel sobiv või muutub sobivaks. Euroopa Pangandusjärelevalve peaks andma välja suunised pädeva asutuse ja suure finantsinstitutsiooni vahelise sihipärase ja põhjaliku dialoogi üksikasjade kohta, et kõrvaldada koostöö vaimus võimalikud takistused seoses tulevase liikme sobivusega. Eelnev sobivustaotlus peaks võimaldama pädevatel asutustel alustada suurte finantsinstitutsioonidega varajast dialoogi juhtimisfunktsiooni täitva juhtorgani liikmete või järelevalvefunktsiooni täitva juhtorgani esimehe sobivuse üle enne nende ametisse asumist. Eelnev sobivustaotlus ei tohiks siiski piirata finantsinstitutsiooni eesõigusi ja vastutust juhtorgani liikmete sobivuse tagamisel ega pädevate asutuste tehtavaid järelhindamisi, kui see on riigisisese õiguse kohaselt lubatud.

(50)

Lisaks peaksid pädevad asutused suurte finantsinstitutsioonide puhul igakülgselt kaaluma sobivushindamise lõpuleviimiseks maksimaalse ajavahemiku kehtestamist, vähemalt seoses juhtorgani liikmete ning sisekontrollifunktsioonide juhi ja finantsjuhi ametisse nimetamisega sellistes finantsinstitutsioonides. Seda maksimaalset ajavahemikku peaks olema võimalik asjakohasel juhul pikendada.

(51)

Juhtorgani liikmete sobivuse hindamine ei tohiks piirata sellise riigisisese õiguse kohaldamist, mis käsitleb töötajate esindatust juhtorganis ja järelevalvefunktsiooni täitva juhtorgani liikmete ametisse nimetamist piirkondlikul või kohalikul tasandil valitud organite poolt. Sellistel juhtudel tuleks kehtestada asjakohased kaitsemeetmed, et tagada nende juhtorgani liikmete sobivus.

(52)

Euroopa Pangandusjärelevalve peaks 31. detsembriks 2029 tihedas koostöös EKPga vaatama läbi sobivuse ja nõuetele vastavuse raamistiku kohaldamise ja tõhususe ning esitama selle kohta aruande, võttes arvesse ka proportsionaalsuse põhimõtet, eelkõige väikeste ja mittekeerukate finantsinstitutsioonide puhul.

(53)

Euroopa Pangandusjärelevalve peaks välja töötama suunised selle kohta, milliste kriteeriumide alusel määratakse kindlaks, kas esineb põhjendatud kahtlus, et üksusega seoses toimub või on toimunud rahapesu või terrorismi rahastamine või vastav katse või et selleks on olemas suurenenud risk. Kõnealuste suuniste väljatöötamisel peaks Euroopa Pangandusjärelevalve tegema koostööd Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvega ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2024/1620 (19) asutatud Rahapesu ja Terrorismi Rahastamise Tõkestamise Ametiga (edaspidi „Rahapesu ja Terrorismi Rahastamise Tõkestamise Amet“). Juhul kui Rahapesu ja Terrorismi Rahastamise Tõkestamise Amet suuniste koostamise ajal veel ei toimi, peaks Euroopa Pangandusjärelevalve need suunised vastu võtma ilma, et ta peaks kõnealuse asutusega koostööd tegema.

(54)

Pidades silmas sobivushindamise tähtsust finantsinstitutsioonide kindla ja usaldusväärse juhtimise seisukohast, on vaja anda pädevatele asutustele uued vahendid juhtorgani liikmete, kõrgema juhtkonna ja võtmeisikute sobivuse hindamiseks, näiteks deklaratsioonid vastutuse kohta ja töökohustuste kaardistamine. Need uued vahendid peaksid toetama pädevate asutuste tööd finantsinstitutsioonide juhtimiskorra kontrollimisel järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise raames. Olenemata juhtorgani üldisest ühisest vastutusest, peaks finantsinstitutsioonidel olema kohustus koostada individuaalne ülevaade, milles on kindlaks määratud juhtimisfunktsiooni täitva juhtorgani kõigi liikmete, kõrgema juhtkonna ning võtmeisikute roll ja töökohustused ning esitatakse töökohustuste kaart koos aruandlus- ja vastutusahelate üksikasjalike andmetega ja nimetatakse finantsinstitutsiooni juhtimiskorraga hõlmatud isikud ning nende töökohustused. Nende individuaalsed töökohustused ja vastutusalad ei ole alati selgelt ega ühtselt määratletud ning võib esineda olukordi, kus kaks või enam rolli kattuvad või kus teatavad töökohustused ja vastutusalad on tähelepanuta jäetud, sest need ei ole täielikult ühe inimese vastutusalas. Iga isiku töökohustuste ja vastutusalade ulatus peaks olema täpselt määratletud ning iga ülesande teostamise eest peaks keegi vastutama. Need vahendid peaksid tagama juhtimisfunktsiooni täitva juhtorgani liikmete, kõrgema juhtkonna ja võtmeisikute täiendava vastutuse. Lisaks, kui liikmesriigid peavad seda vajalikuks, peaks neil olema võimalik vastu võtta või säilitada selliste vahendite jaoks rangemad nõuded.

(55)

Täiendavate omavahendite nõuet, mille finantsinstitutsiooni pädev asutus on kehtestanud kooskõlas direktiiviga 2013/36/EL muude riskide kui ülemäärase finantsvõimenduse riski käsitlemiseks, ei tohiks suurendada seetõttu, et finantsinstitutsiooni suhtes hakatakse kohaldama määruses (EL) nr 575/2013 sätestatud minimaalset väljundmäära (kui kõik muu jääb samaks). Lisaks, kui finantsinstitutsiooni suhtes hakatakse kohaldama minimaalset väljundmäära, peaks pädev asutus kõnealuse finantsinstitutsiooni täiendavate omavahendite nõude läbi vaatama ja hindama eelkõige seda, kas ja mil määral on sellised nõuded juba täielikult kaetud asjaoluga, et finantsinstitutsiooni suhtes kohaldatakse minimaalset väljundmäära. Kui see on nii, tuleks finantsinstitutsiooni täiendavate omavahendite nõuet käsitada finantsinstitutsiooni omavahendite nõudega seotud minimaalse väljundmääraga hõlmatud riskidega kattuvaks, mistõttu peaks pädev asutus kõnealust nõuet minimaalse väljundmäära kohaldamise ajaks vähendama sel määral, et kattuvus kaoks.

(56)

Samamoodi võib minimaalse väljundmäära kohaldamisel suureneda finantsinstitutsiooni esimese taseme põhiomavahendite nõude nominaalsumma süsteemse riski puhvri ja muu süsteemselt olulise ettevõtja puhvri jaoks, kuigi finantsinstitutsiooniga seotud makrotasandi usaldatavusriskid või süsteemsed riskid ei ole vastavalt suurenenud. Sellisel juhul peaks finantsinstitutsiooni pädev asutus või määratud asutus vaatama läbi süsteemse riski puhvri määrade kalibreeringu ning tagama nende jätkuva sobivuse, et need ei võtaks teist korda arvesse riske, mis on juba hõlmatud seeläbi, et finantsinstitutsiooni suhtes kohaldatakse minimaalset väljundmäära. Selline läbivaatamine peaks toimuma sama sagedusega kui puhvrite läbivaatamine, mis toimub muu süsteemselt olulise ettevõtja puhvri puhul kord aastas ja süsteemse riski puhvri puhul iga kahe aasta järel. Finantsinstitutsiooni pädeval asutusel või määratud asutustel peaks siiski olema võimalik puhvreid sagedamini kalibreerida.

(57)

Et süsteemse riski puhvrit saaks õigel ajal tulemuslikult aktiveerida, on vaja täpsustada asjaomaste sätete kohaldamist ning lihtsustada kohaldatavaid menetlusi ja need omavahel vastavusse viia. Kõigi liikmesriikide määratud asutustel peaks olema võimalik kehtestada süsteemse riski puhver, et tagada asutustele volitused käsitleda süsteemseid riske õigel ajal, proportsionaalselt ja tulemuslikult ning võimaldada tunnustada teiste liikmesriikide asutuste kehtestatud süsteemse riski puhvri määrasid. Teise liikmesriigi kehtestatud süsteemse riski puhvri määra tunnustamiseks peaks olema tarvis vaid tunnustava asutuse teadet. Tarbetute tegevuslubade andmise menetluste vältimiseks juhtudel, kui puhvri määra kehtestamise otsuse tulemusena varem kehtestatud määrad kas vähenevad või jäävad samaks, tuleks direktiivi 2013/36/EL artikli 131 lõikes 15 sätestatud kord viia kooskõlla sama direktiivi artikli 133 lõikes 9 sätestatud korraga. Nimetatud direktiivi artikli 133 lõigetes 11 ja 12 sätestatud korda tuleks täpsustada ja viia see paremini kooskõlla teistele süsteemse riski puhvri määradele kohaldatava korraga, kui see on asjakohane.

(58)

Komisjonile tuleks anda õigus võtta vastu Euroopa Pangandusjärelevalve välja töötatud regulatiivsed tehnilised standardid, milles käsitletakse investeerimisühingute puhul krediidiasutusena tegevusloa saamise nõudest loobumist, oluliste tehingute hindamiseks esitatava miinimumteabe loetelu, oluliste tehingute hindamise protsessi, kolmandate riikide filiaalide registri täitmise korda, järelevalvekolleegiumide koostöömehhanismi ja toimimist, absoluutarvudes oluliste makseviivituse riski positsioonide kontseptsiooni ning suure hulga oluliste vastaspoolte künnist ja eri emitentide kaubeldavates võla- või omakapitaliinstrumentides võetud positsioonide künnist ning sobivusküsimustiku, elulookirjelduste ja asutusesisese sobivushindamise miinimumsisu. Komisjon peaks võtma nimetatud regulatiivsed tehnilised standardid vastu delegeeritud õigusaktidena kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 ning määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14.

(59)

Komisjonile tuleks anda õigus võtta vastu Euroopa Pangandusjärelevalve välja töötatud rakenduslikud tehnilised standardid seoses vahepealse emaettevõtja ühtsete aruandlusvormide ja -määratlustega; olulise osaluse omandamist puudutava pädevate asutuste vahelise konsulteerimisprotsessiga; ühinemist või jagunemist puudutava pädevate asutuste vahelise konsulteerimisprotsessiga; regulatiivse ja finantsteabe ning kolmandate riikide filiaale ja peaettevõtjaid käsitleva teabega. Komisjon peaks kõnealused rakenduslikud tehnilised standardid võtma vastu rakendusaktidena vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 291 ning kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 15.

(60)

Tehniliste standardite ja suuniste koostamisel ning nende praktilise kohaldamise või rakendamisega seotud küsimustele vastamisel peaks Euroopa Pangandusjärelevalve võtma igakülgselt arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ning tagama, et neid standardeid ja suuniseid saavad põhjendamatute jõupingutusteta kohaldada ka väikesed ja mittekeerukad finantsinstitutsioonid.

(61)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(62)

Seepärast tuleks direktiivi 2013/36/EL vastavalt muuta,

1)

Artikli 2 muudetakse järgmiselt:

2)

Artikli 3 lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

3)

Artikli 4 lõige 4 asendatakse järgmisega:

4)

Lisatakse järgmine artikkel:

(*3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1093/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 12)."

(*4)  Nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määrus (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT L 287, 29.10.2013, lk 63)."

(*5)  Euroopa Keskpanga 16. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 468/2014, millega kehtestatakse raamistik Euroopa Keskpanga ja riiklike pädevate asutuste vaheliseks ning riiklike määratud asutustega tehtavaks koostööks ühtse järelevalvemehhanismi raames (ühtse järelevalvemehhanismi raammäärus; EKP/2014/17, ELT L 141, 14.5.2014, lk 1)."

(*6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 225, 30.7.2014, lk 1).“ "

5)

Artiklit 8a muudetakse järgmiselt:

6)

Artiklisse 18 lisatakse järgmine punkt:

7)

Artiklit 21a muudetakse järgmiselt:

8)

Artiklisse 21b lisatakse järgmine lõige:

9)

Lisatakse järgmine artikkel:

10)

Artikli 22 lõike 2 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„Pädevad asutused annavad lõike 1 kohase teate ja lõike 3 kohase lisateabe kättesaamisest kirjalikult teada kohe ja igal juhul kümne tööpäeva jooksul pärast teate või lisateabe kättesaamist.“

11)

Artiklit 23 muudetakse järgmiselt:

12)

III jaotisesse lisatakse järgmised peatükid:

(*9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/2162, mis käsitleb pandikirjade emiteerimist ja pandikirjade avalikku järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL (ELT L 328, 18.12.2019, lk 29)."

(*10)  Nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus) (ELT L 24, 29.1.2004, lk 1).“ "

13)

VI jaotis asendatakse järgmisega:

(*11)  Komisjoni 10. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/61, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 575/2013 seoses krediidiasutuste suhtes kohaldatava likviidsuskatte nõudega (ELT L 11, 17.1.2015, lk 1)."

(*12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/49/EL hoiuste tagamise skeemide kohta (ELT L 173, 12.6.2014, lk 149)."

(*13)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. juuli 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1606/2002 rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaldamise kohta (EÜT L 243, 11.9.2002, lk 1).“ "

14)

Artikli 53 lõike 1 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Konfidentsiaalset teavet, mida sellised isikud, audiitorid või eksperdid saavad, võidakse avaldada ainult kokkuvõttena või sellisel koondkujul, et üksikuid krediidiasutusi pole võimalik identifitseerida; eelöeldu ei puuduta kriminaal- ega maksuõiguse valdkonda kuuluvaid juhtumeid.“

15)

Artiklisse 56 lisatakse järgmine lõige:

„Artikli 53 lõige 1 ja artikkel 54 ei välista teabevahetust pädevate asutuste ja maksuhaldurite vahel sama liikmesriigi piires kooskõlas riigisisese õigusega. Kui teave pärineb teisest liikmesriigist, toimub teabevahetus üksnes käesoleva lõigu esimeses lauses osutatud viisil ja teabe avalikustanud pädevate asutuste selgesõnalisel nõusolekul.“

16)

Artiklid 65 ja 66 asendatakse järgmisega:

(*14)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2022. aasta määrus (EL) 2022/2554, mis käsitleb finantssektori digitaalset tegevuskerksust ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 1060/2009, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 600/2014, (EL) nr 909/2014 ja (EL) 2016/1011 (ELT L 333, 27.12.2022, lk 1)."

(*15)  Komisjoni 17. detsembri 2020. aasta rakendusmäärus (EL) 2021/451, milles sätestatakse rakenduslikud tehnilised standardid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 kohaldamiseks seoses krediidiasutuste ja investeerimisühingute järelevalvelise aruandlusega ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) nr 680/2014 (ELT L 97, 19.3.2021, lk 1).“ "

17)

Artiklit 67 muudetakse järgmiselt:

18)

Artikkel 70 asendatakse järgmisega:

19)

Artikli 73 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„Finantsinstitutsioonid kehtestavad põhjalikud, tulemuslikud ja kõikehõlmavad strateegiad ja protsessid, et hinnata pidevalt sisemise kapitali summat, liike ja koosseisu ning säilitada neid määral, mida nad peavad piisavaks, et katta selliste riskide laadi ja taset, mis neid ohustavad või võivad ohustada. Finantsinstitutsioonid võtavad keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide katmisel selgelt arvesse lühi-, kesk- ja pikaajalist perspektiivi.“

20)

Artikli 74 lõige 1 asendatakse järgmisega:

21)

Artiklit 76 muudetakse järgmiselt:

22)

Artiklit 77 muudetakse järgmiselt:

23)

Artiklit 78 muudetakse järgmiselt:

24)

Artiklisse 79 lisatakse järgmine punkt:

25)

Artikkel 81 asendatakse järgmisega:

26)

Artiklisse 83 lisatakse järgmine lõige:

27)

Artikli 85 lõige 1 asendatakse järgmisega:

28)

Lisatakse järgmine artikkel:

29)

Artiklit 88 muudetakse järgmiselt:

30)

Artikkel 91 asendatakse järgmisega:

(*19)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. mai 2024. aasta määrus (EL) 2024/1620, millega asutatakse Rahapesu ja Terrorismi Rahastamise Tõkestamise Amet ning muudetakse määruseid (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 1094/2010 ja (EL) nr 1095/2010 (ELT L, 2024/1620, 19.6.2024, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2024/1620/oj).“ "

31)

Lisatakse järgmine artikkel:

32)

Artiklit 92 muudetakse järgmiselt:

33)

Artiklit 94 muudetakse järgmiselt:

34)

Artikli 97 lõike 4 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud läbivaatamise ja hindamise tegemisel kohaldavad pädevad asutused proportsionaalsuse põhimõtet kooskõlas artikli 143 lõike 1 punkti c kohaselt avaldatud kriteeriumidega. Eelkõige võib pädev asutus finantsinstitutsiooni läbivaatamise ja hindamise eesmärgil kaaluda, kas täidetud on kõik järgmised tingimused:

35)

Artiklit 98 muudetakse järgmiselt:

36)

Artiklisse 100 lisatakse järgmised lõigud:

37)

Artikli 101 lõige 3 asendatakse järgmisega:

38)

Artiklit 104 muudetakse järgmiselt:

39)

Artiklit 104a muudetakse järgmiselt:

40)

Artiklisse 104b lisatakse järgmine lõige:

41)

Artikli 106 lõige 1 asendatakse järgmisega:

42)

VII jaotise 3. peatükki lisatakse I jao ette järgmine jagu:

43)

Artikkel 121 asendatakse järgmisega:

44)

Artiklit 131 muudetakse järgmiselt:

45)

Artiklit 133 muudetakse järgmiselt:

46)

Artiklit 142 muudetakse järgmiselt:

47)

Artiklit 161 muudetakse järgmiselt: