(1)

Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklites 2 ja 3 tunnustatakse võrdsust ja mittediskrimineerimist liidu põhiväärtustena. Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklites 8 ja 10 sätestatakse vastavalt, et kõigi oma meetmete puhul liit edendab meeste ja naiste võrdõiguslikkust ning võitleb diskrimineerimisega soo alusel. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 21 ja 23 kehtestavad diskrimineerimiskeelu ning kaitsevad naiste ja meeste võrdõiguslikkust. Liit on juba võtnud vastu mitu direktiivi diskrimineerimise vastu võitlemiseks.

(2)

Käesoleva direktiivi eesmärk on sätestada võrdõiguslikkust edendavate asutuste (edaspidi „võrdõigusasutused“) toimimise miinimumnõuded eesmärgiga parandada nende tulemuslikkust ja tagada nende sõltumatus, et tugevdada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiividest 2006/54/EÜ (3) ja 2010/41/EL (4) tuleneva võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamist.

(3)

Direktiiviga 2006/54/EÜ keelatakse sooline diskrimineerimine seoses töö saamise ja kutsealale pääsemisega, sealhulgas edutamise ja kutseõppega, seoses töötingimuste, sealhulgas töötasuga, ja seoses kutsealaste sotsiaalkindlustusskeemidega.

(4)

Direktiiviga 2010/41/EL keelatakse iseenda tööandjatena tegutsevate meeste ja naiste diskrimineerimine.

(5)

Samuti on Euroopa Kohus otsustanud, et meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamisala ei saa piirduda diskrimineerimise keelamisega selle alusel, et isik on ühest või teisest soost. Pidades silmas selle põhimõtte eesmärki ja õiguste olemust, mida sellega üritatakse tagada, kohaldatakse seda ka soolise üleminekuga seotud diskrimineerimise korral (5).

(6)

Direktiivide 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL kohaselt peavad liikmesriigid määrama asutuse või asutused, mille ülesanne on edendada võrdset kohtlemist, sealhulgas analüüsida, jälgida ja toetada kõikide isikute võrdset kohtlemist nii, et neid ei diskrimineeritaks vastava direktiiviga reguleeritud tunnuste tõttu. Nendes direktiivides nõutakse, et liikmesriigid tagaksid, et selliste asutuste pädevusse kuulub diskrimineerimise ohvritele sõltumatu abi osutamine, diskrimineerimist käsitlevate sõltumatute uuringute korraldamine ning sõltumatute aruannete avaldamine ja soovituste esitamine diskrimineerimise küsimustes. Samuti peavad liikmesriigid tagama, et kõnealuste asutuste ülesannete hulka kuulub teabevahetus vastavate Euroopa asutustega, näiteks Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga.

(7)

Võrdõigusasutuste määramine on ette nähtud ka nõukogu direktiividega 2000/43/EÜ (6) ja 2004/113/EÜ, (7) et edendada kõigi inimeste võrdset kohtlemist, seda analüüsida, jälgida ja toetada nii, et neid ei diskrimineeritaks vastava direktiiviga reguleeritud tunnuste tõttu.

(8)

Kõik liikmesriigid on määranud võrdõigusasutused vastavalt direktiividele 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL. Loodud on võrdõigusasutuste mitmekesine süsteem ja välja on töötatud head tavad. Paljudel võrdõigusasutustel on siiski probleeme, eelkõige seoses oma ülesannete täitmiseks vajalike vahendite, sõltumatuse ja õigustega.

(9)

Direktiivid 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL jätavad liikmesriikidele võrdõigusasutuste struktuuri ja toimimise osas ulatusliku kaalutlusõiguse. Seetõttu erinevad liikmesriikide võrdõigusasutused oluliselt nii oma volituste, pädevuse, struktuuri, vahendite kui ka toimimise poolest. See omakorda tähendab, et kaitse diskrimineerimise eest on liikmesriigiti erinev.

(10)

Tagamaks, et võrdõigusasutused saaksid aidata tulemuslikult kaasa direktiivide 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL täitmise tagamisele, edendades võrdset kohtlemist, ennetades diskrimineerimist ning pakkudes õiguskaitse kättesaadavuse tagamisel kogu liidus abi kõigile diskrimineeritud üksikisikutele ja rühmadele, on vaja kehtestada nende asutuste toimimise miinimumnõuded. Käesolevas direktiivis sätestatud miinimumnõuete korral võetakse arvesse komisjoni soovitust (EL) 2018/951, (8) võttes aluseks selle teatavad sätted ja selles soovitatud lähenemisviisid. Need põhinevad ka muudel asjakohastel vahenditel, näiteks rassismi ja sallimatuse vastu võitlemist käsitleval Euroopa komisjoni vastuvõetud läbivaadatud üldisel poliitilisel soovitusel nr 2, milles käsitletakse võrdõigusasutusi, ning ÜRO vastuvõetud riiklike inimõigusasutuste staatusega seotud Pariisi põhimõtetel, mida kohaldatakse riiklike inimõiguste kaitse institutsioonide suhtes.

(11)

Võrdõigusasutuste toimimise samad miinimumnõuded nõukogu direktiiviga 79/7/EMÜ, (9) direktiiviga 2000/43/EÜ, 2000/78/EÜ (10) ja direktiiviga 2004/113/EÜ reguleeritud küsimustes on sätestatud nõukogu direktiivis (EL) 2024/1499 (11).

(12)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada võrdõigusasutuste tegevuse suhtes direktiividega 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL reguleeritud küsimustes. Käesolevas direktiivis sätestatud miinimumnõuded peaksid puudutama üksnes võrdõigusasutuste toimimist ega tohiks laiendada asjaomaste direktiivide materiaalset või isikulist kohaldamisala.

(13)

Käesolevat direktiivi kohaldatakse võrdõigusasutuste suhtes, kui nad võitlevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/1158 (12) reguleeritud diskrimineerimisega, kuna nimetatud direktiivi artiklis 15 viidatakse direktiivi 2006/54/EÜ artiklile 20, mis asendatakse käesoleva direktiiviga.

(14)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2023/970 (13) tuleks pidada erinormiks direktiivi 2006/54/EÜ suhtes ainult selles hõlmatud valdkondade piires. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata direktiivi (EL) 2023/970 võrdõigusasutusi käsitlevaid konkreetsemaid sätteid.

(15)

Võrdse kohtlemise edendamisel, diskrimineerimise ennetamisel ja selle kohta andmete kogumisel ning ohvrite abistamisel käesoleva direktiivi kohaselt on oluline, et võrdõigusasutused pööraksid erilist tähelepanu intersektsionaalsele diskrimineerimisele, mida käsitatakse diskrimineerimisena, mis põhineb soo ja ükskõik milliste muude direktiivide 79/7/EMÜ, 2000/43/EÜ, 2000/78/EÜ või 2004/113/EÜ alusel kaitstud diskrimineerimise tunnuste kombinatsioonil.

(16)

Liikmesriigid määravad ühe või mitu asutust, kes teostavad käesolevas direktiivis sätestatud pädevust. Liikmesriigid võivad jagada pädevuse mitme võrdõigusasutuse vahel, näiteks usaldades ühele asutusele diskrimineerimise ennetamise, võrdse kohtlemise edendamise ja diskrimineerimise ohvrite abistamise ning teisele otsustamisega seotud ülesanded. Käesolev direktiiv ei piira tööinspektsioonide ega muude täitevasutuste pädevust ning sotsiaalpartnerite sõltumatust ja rolli.

(17)

Võrdõigusasutused saavad täita oma rolli tulemuslikult ainult siis, kui neil lubatakse tegutseda täiesti sõltumatult ja ilma välise mõjuta. Selleks peaksid liikmesriigid võtma mitmeid meetmeid, mis aitavad kaasa võrdõigusasutuste sõltumatusele. Käesolevas direktiivis sätestatud pädevust teostavad võrdõigusasutused võivad kuuluda ministeeriumi või muu organisatsioonilise üksuse koosseisu, kui on olemas asjakohased tagatised tagamaks nende ülesannete täitmine sõltumatult poliitilisest, rahalisest, usulisest või mis tahes muust mõjust. Eelkõige peaksid võrdõigusasutused oma ülesannete täitmisel ja pädevuste kasutamisel säilitama sõltumatuse mis tahes välise otsese või kaudse mõju suhtes, hoidudes kelleltki juhiste küsimisest või vastu võtmisest. Võrdõigusasutused peaksid kooskõlas käesoleva direktiivi eesmärkidega ja kohaldatava õigusraamistiku alusel saama hallata oma rahalisi ja muid vahendeid, eelkõige valides ja juhtides oma töötajaid, ning peaksid saama ise seada oma prioriteedid. Alalisel või ajutisel otsustusõigusega või juhtival ametikohal olevad töötajad, näiteks võrdõigusasutuse juht või asejuht ning kohasel juhul juhatuse liikmed, peaksid olema sõltumatud, oma ametikohale kvalifitseeritud ning läbipaistva menetluse teel valitud. Kõnealuse menetluse läbipaistvuse saab tagada näiteks vabade ametikohtade avaliku välja kuulutamisega.

(18)

Liikmesriigid peaksid tagama, et võrdõigusasutuste sisestruktuur, näiteks sisemine korraldus ja menetlused, võimaldaks neil kasutada oma mitmesuguseid pädevusi sõltumatult ja kohasel juhul erapooletult, kehtestades asjakohased tagatised juhuks, kui võrdõigusasutus peab tegelema potentsiaalselt vastuoluliste ülesannetega, eeskätt ülesannetega, mille keskmes on ohvrite toetamine. Eelkõige peaksid võrdõigusasutused tegutsema erapooletult juhtumi uurimisel või hindamisel, eriti kui võrdõigusasutusel on õigus teha siduvaid otsuseid.

(19)

Kui võrdõigusasutus on mitmes valdkonnas tegutseva asutuse, näiteks laiemate volitustega ombudsmani või riikliku inimõiguste asutuse osa, peab sellise mitmes valdkonnas tegutseva asutuse sisestruktuur kindlustama volituste tõhusa täitmise võrdõiguslikkuse valdkonnas.

(20)

Liikmesriigid peaksid oma vastavate riigieelarvemenetluste kaudu tagama, et võrdõigusasutused saavad piisavalt ressursse, sealhulgas kvalifitseeritud töötajaid, sobivaid ruume ja taristuid kõigi oma ülesannete tulemuslikuks täitmiseks mõistliku aja jooksul või riigisiseses õiguses ettenähtud tähtaegade jooksul. Selliste piisavate ressursside saamine on võrdõigusasutuste tõhusa toimimise ja nende ülesannete täitmise võti. Võrdõigusasutustele uute pädevuste andmisel on oluline, et liikmesriigid tagavad, et nende rahalised ja muud ressursid võimaldavad neil jätkuvalt täita oma ülesandeid ja teostada tulemuslikult oma pädevust.

(21)

On oluline, et rahaliste vahendite eraldamine jääks stabiilseks, et need oleksid kavandatud mitmeks aastaks ning võimaldaksid võrdõigusasutustel katta kulusid, mida võib olla raske ette näha, näiteks kaebuste arvu suurenemise, kohtukulude ja automatiseeritud süsteemide kasutamise korral. Oluline on pöörata tähelepanu võimalustele ja riskidele, mis kaasnevad automatiseeritud süsteemide, sealhulgas tehisintellekti kasutamisega. Eeskätt peaks võrdõigusasutustel olema asjakohased tehnilised ja inimressursid. Need ressursid peaksid eelkõige võimaldama võrdõigusasutustel ühelt poolt kasutada automatiseeritud süsteeme oma töös ja teiselt poolt hinnata selliste süsteemide vastavust mittediskrimineerimise eeskirjadele. Kui võrdõigusasutus on mitmes valdkonnas tegutseva asutuse osa, tuleks tagada vajalikud vahendid volituste täitmiseks võrdõiguslikkuse valdkonnas.

(22)

Võrdõigusasutustel on koos teiste osalejatega, nagu sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid, diskrimineerimise ennetamisel ja võrdõiguslikkuse edendamisel oluline roll. Selleks et tegeleda diskrimineerimise struktuuriliste aspektidega ja aidata kaasa sotsiaalsetele muutustele, tuleks võrdõigusasutustele anda volitused võtta meetmeid direktiividega 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL hõlmatud alustel ja valdkondades toimuva diskrimineerimise ennetamiseks, ning edendada võrdset kohtlemist. Selline tegevus võib hõlmata heade tavade jagamist, positiivseid meetmeid ja võrdsuslõimet avaliku ja erasektori üksustes ning neile asjakohase koolituse, teabe, nõustamise, suuniste ja toe pakkumist. Samuti on oluline, et võrdõigusasutused suhtleksid asjaomaste sidusrühmadega ja osaleksid avalikus arutelus.

(23)

Lisaks ennetamisele on võrdõigusasutuste keskne ülesanne pakkuda diskrimineerimise ohvritele abi. Ohvrite all tuleks mõista kõiki isikuid, kes leiavad, et nad on kogenud diskrimineerimist direktiivi 2006/54/EÜ artikli 4 või direktiivi 2010/41/EL artikli 4 tähenduses, olenemata näiteks nende sotsiaal-majanduslikust seisundist, poliitilistest vaadetest, vanusest, tervisest, kodakondsusest, elanikustaatusest, keelest, nahavärvist, kirjaoskuse tasemest, soost, sooidentiteedist, soolisest eneseväljendusest või sootunnustest. Igaüks võib olla soolise diskrimineerimise ohver ja peaks saama võrdõigusasutuste abi juba varases etapis, olenemata sellest, kas diskrimineerimine on tuvastatud. Selline abi peaks alati hõlmama vähemalt kaebuse esitajatele põhiteabe andmist, sealhulgas teavet selle kohta, kas kaebuse menetlemine lõpetatakse või on põhjust seda jätkata, välja arvatud juhul, kui kaebus on esitatud anonüümselt. Liikmesriigid vastutavad selle eest, et oleks kindlaks määratud võrdõigusasutuse kaebuse esitajate teavitamise kord, näiteks menetluse ajakava või menetluslikud tagatised korduvate või kuritahtlike kaebuste vastu.

(24)

Tagamaks, et kõik ohvrid saavad kaebuse esitada, peaks olema võimalik esitada kaebusi mitmel viisil. Lähtuvalt soovitusest (EL) 2018/951 peaks olema võimalik esitada kaebusi keeles, mille valib kaebuse esitaja ja mis on üldkasutatav liikmesriigis, kus asub võrdõigusasutus. Selleks et tegeleda teatamata jätmise ühe põhjusega, nimelt hirmuga survestamise ees, peavad võrdõigusasutused teavitama ohvreid kohaldatavatest konfidentsiaalsusreeglitest.

(25)

Selleks et võimaldada vaidluste kiiret, taskukohast ja kohtuvälist lahendamist, peaksid liikmesriigid nägema pooltele ette võimaluse leida oma vaidlusele võrdõigusasutuse või mõne muu olemasoleva pädeva asutuse kaudu alternatiivne lahendus. Mõne muu pädeva asutuse valimisel on oluline võtta arvesse alaliselt tegutsevaid üksusi ja tagada, et vaidluse lahendamise eest vastutav(ad) isik(ud) on sõltumatu(d) ja erapooletu(d) ning neil on vajalikud eksperditeadmised. Vaidluste kohtuväline lahendamine on tõenäolisem, kui seda tehakse poolte nõusolekul. Võimalus küsida sõltumatut nõu või olla esindatud kolmanda isiku, näiteks sotsiaalpartnerite poolt või saada neilt abi, võib olla pooltele abiks ka vaidluse alternatiivse lahendamise mis tahes etapis. Lahenduse puudumine, kui näiteks üks pool lükkas protsessi tulemuse tagasi, ei tohiks pooli takistada kohtusse pöördumast. Liikmesriigid peaksid määrama kindlaks vaidluse lahendamise alternatiivse menetluse korra vastavalt riigisisesele õigusele ja tavale.

(26)

Kui võrdõigusasutused kahtlustavad direktiivis 2006/54/EÜ või 2010/41/EL sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte võimalikku rikkumist, peaks neil olema võimalik eelkõige kaebuse alusel või omal algatusel korraldada uurimisi.

(27)

Diskrimineerimise asetleidmise kindlaks tegemisel on tähtsal kohal tõendid ning sageli ei ole need ohvri käes. Seepärast peaks võrdõigusasutustel olema võimalik pääseda juurde teabele, mis on vajalik diskrimineerimise tuvastamiseks, ja teha koostööd teiste pädevate asutustega, kelleks võivad olla asjaomased avalikud asutused, nagu töö- või haridusinspektsioonid ja sotsiaalpartnerid. Liikmesriigid peaksid kehtestama selle pädevuse teostamiseks asjakohase raamistiku kooskõlas riigisiseste õigusnormide ja menetlustega. Liikmesriigid võivad kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga anda uurimiste korraldamise mõnele teisele pädevale asutusele. Protsesside dubleerimise vältimiseks peab selline pädev asutus andma võrdõigusasutusele selle taotlusel teavet uurimise tulemuste kohta pärast seda, kui see on lõpule viidud.

(28)

Võrdõigusasutused peaksid kogutud tõendite põhjal saama esitada dokumente oma kaebuse kohta antud hinnangu toetuseks. Liikmesriigid peaksid määrama kindlaks sellise hinnangu õigusliku olemuse, mis võib olla mittesiduv arvamus või siduv otsus. Mõlemas tuleks esitada hinnangu põhjused ja vajaduse korral meetmed tuvastatud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise heastamiseks ja edasiste juhtumite ärahoidmiseks, pidades samal ajal silmas, et arvamus ja otsus on olemuselt erinevad. Võrdõigusasutuste töö tulemuslikkuse tagamiseks peaksid liikmesriigid kasutusele võtma asjakohased mehhanismid arvamuste järelmeetmete võtmiseks ja otsuste täitmiseks.

(29)

Võrdõigusasutustel peaks oma töö ning võrdõiguslikkust ja diskrimineerimise keeldu käsitleva õiguse alase teadlikkuse suurendamiseks olema võimalik avaldada vähemalt kokkuvõtted sellistest oma arvamustest ja otsustest, mida nad peavad eriti oluliseks.

(30)

Võrdõigusasutustel peaks olema õigus osaleda kohtumenetlustes, et aidata kaasa direktiivides 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisele. Selliseid kohtumenetlusi võib läbi viia kohtutes või samaväärsetes organites, mis menetlevad võrdse kohtlemise ja diskrimineerimisega seotud küsimusi kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga. Riigisisest õigust ja tava hagide vastuvõetavuse kohta ja eelkõige õigustatud huvi tingimusi ei saa kohaldada viisil, mis võib kahjustada võrdõigusasutuste tegutsemisõiguse tulemuslikkust. Käesoleva direktiivi alusel võrdõigusasutustele antud uurimis- ja otsustusõigus ning kohtumenetluses osalemise õigus peaksid hõlbustama direktiivi 2006/54/EÜ tõendamiskohustust käsitlevate ning direktiivide 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL õiguste kaitset käsitlevate kehtivate sätete praktilist rakendamist. Käesolevas direktiivis sätestatud tingimustel on võrdõigusasutustel võimalik teha kindlaks asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et isikut on otseselt või kaudselt diskrimineeritud, täites seega direktiivi 2006/54/EÜ artiklis 19 sätestatud tingimusi. Käesoleva direktiivi kohane võrdõigusasutuste toetus hõlbustab seega ohvrite juurdepääsu õiguskaitsele. Võrdõigusasutustel peaks olema võimalik valida juhtumid, millega nad otsustavad kohtu poole pöörduda, et aidata kaasa võrdset kohtlemist käsitlevate õigusaktide nõuetekohasele tõlgendamisele ja kohaldamisele.

(31)

Kui võrdõigusasutustel on siduvate otsuste tegemise volitused, peaks neil olema õigus tegutseda kõnealuste otsuste täitmise või kohtuliku läbivaatamise menetluses poolena. Võrdõigusasutustel peaks samuti olema võimalik esitada kohtutele märkusi, näiteks esitades oma eksperdiarvamuse kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga.

(32)

Võrdõigusasutuste õigust osaleda kohtumenetluses võib riikide õigusraamistikes teostada eri vormides. Seepärast peaksid liikmesriigid kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga valima võrdõigusasutustele ühe või mitu järgmistest tegevusvormidest: tegutsemine ühe või mitme ohvri nimel või ühe või mitme ohvri toetuseks või kohtumenetluse algatamine enda nimel.

(33)

Võrdõigusasutustel peaks olema võimalik tegutseda ohvrite nimel või nende toetuseks, tegutsedes kohasel juhul nende heakskiidul, võimaldades neile juurdepääsu õigusemõistmisele tingimustes, kus menetluslikud ja rahalised takistused või ohvristamise hirm ohvreid sageli heidutavad. Kui võrdõigusasutused tegutsevad ühe või mitme ohvri nimel, esindavad nad neid ohvreid kohtus. Kui võrdõigusasutused tegutsevad ühe või mitme ohvri toetuseks, osalevad nad ohvrite algatatud kohtumenetlustes, et nõuet toetada.

(34)

Mõne diskrimineerimisjuhtumiga on raske võidelda, kuna puudub kaebuse esitaja, kes juhtumiga ise tegeleks. Oma otsuses kohtuasjas C-54/07 (14), mille esitas võrdõigusasutus enda nimel, kinnitas Euroopa Kohus, et diskrimineerimist on võimalik kindlaks teha ka tuvastatud ohvri puudumise korral. Seetõttu peaks liikmesriikidel avalikes huvides toimuva diskrimineerimise vastu võitlemiseks samuti olema võimalik ette näha, et võrdõigusasutustel on võimalik tegutseda enda nimel teatavate diskrimineerimise juhtumite puhul, näiteks nende juhtumite arvukuse või tõsiduse või õigusliku selguse loomise vajaduse alusel, igal valitud juhul võib olla tegu loomult struktuurse või süstemaatilise diskrimineerimisega. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga ette näha, et selliste diskrimineerimisjuhtumite korral on kostjaks tuvastatav isik või üksus.

(35)

Selleks et austada üksikisikute õigusi, peaksid liikmesriigid kehtestama võrdõigusasutuste volitustele asjakohased menetluslikud tagatised, tagades, et nõuetekohaselt on kaitstud õigus konfidentsiaalsusele ning sellised õiguse kesksed põhimõtted nagu õigus õiglasele kohtumenetlusele, õigus kaitsele ja õigus siduvate otsuste kohtulikule läbivaatamisele, sealhulgas juhul, kui võrdõigusasutus osaleb kohtumenetluses kas poolena või poole nimel. Näiteks võivad liikmesriigid pakkuda tunnistajatele ja rikkumisest teatajatele konfidentsiaalsust olulise vahendina diskrimineerimisjuhtumitest teatamise julgustamiseks.

(36)

Käesoleva direktiivi sätted, milles käsitletakse võrdõigusasutuste õigust osaleda kohtumenetluses, ei muuda ohvrite ning ohvrite õigusi kaitsvate ühingute, organisatsioonide või muude juriidiliste isikute (kellel on kooskõlas riigisiseses õiguses sätestatud kriteeriumidega õigustatud huvi tagada direktiivide 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL järgimine) õigusi, nagu need on sätestatud kõnealustes direktiivides, sealhulgas juhul, kui kõnealused ohvrid, ühingud, organisatsioonid või muud juriidilised isikud on osalised kohtu- või haldusmenetluses või mõlemas.

(37)

Võrdõigusasutuste töö tulemuslikkus sõltub ka sellest, kas diskrimineerimisohus olevatele rühmadele antakse täielik juurdepääs nende teenustele. Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti korraldatud Euroopa Liidu vähemuste ja diskrimineerimise teise uuringu raames teatas 71 % etniliste või sisserändajate vähemusrühmade liikmetest, et nad ei ole teadlikud ühestki organisatsioonist, mis pakub diskrimineerimise ohvritele tuge või nõu. Sellise juurdepääsu toetamise põhimeetmena peavad liikmesriigid tagama, et inimesed teaksid oma õigusi ning oleksid teadlikud võrdõigusasutuste olemasolust ja pakutavatest teenustest. See on eriti oluline ebasoodsas olukorras olevate rühmade ja rühmade puhul, kelle juurdepääsu sellele teabele võib takistada näiteks nende ebakindel majanduslik seisund, vanus, puue, kirjaoskuse tase, kodakondsus või elanikustaatus või veebipõhistele vahenditele juurdepääsu puudumine.

(38)

Kõigile tuleks tagada võrdsel alusel juurdepääs võrdõigusasutuste teenustele ja väljaannetele. Selleks tuleks kindlaks teha ja kõrvaldada võimalikud võrdõigusasutuste teenustele juurdepääsu takistavad tegurid. Teenused peaksid olema kaebuse esitajatele tasuta. Ilma et see piiraks piirkondlike ja kohalike omavalitsuste autonoomiat, peaksid liikmesriigid samuti tagama, et võrdõigusasutuste teenused on kõigile potentsiaalsetele ohvritele kättesaadavad kogu nende territooriumil, näiteks kohalike büroode, sealhulgas mobiilsete büroode loomise, kommunikatsioonivahendite kasutamise, kohalike kampaaniate korraldamise, kohalike delegaatide või kodanikuühiskonna organisatsioonidega tehtava koostöö kaudu või lepinguliste teenusepakkujate kaudu.

(39)

Selleks et tagada puuetega inimestele kõigi võrdõigusasutuste teenuste ja tegevuste kättesaadavus, on vaja tagada ligipääsetavus kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/882 (15) sätestatud nõuetega ning tagada mõistlikud abinõud kooskõlas 13. detsembril 2006 vastu võetud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga. Seega peaksid võrdõigusasutused tagama füüsilise ligipääsetavuse ja digitaalse juurdepääsetavuse, ennetades tõkkeid, millega puuetega inimesed võivad võrdõigusasutuste teenustele ja teabele juurdepääsul kokku puutuda, ja kõrvaldades need, ning pakkuma mõistlikke abinõusid, tehes vajaduse korral konkreetsel juhul vajalikke ja asjakohaseid muudatusi ja kohandusi.

(40)

Vastastikuse õppimise, sidususe ja järjepidevuse seisukohast on väga oluline võimaldada võrdõigusasutustel pikaajaliselt korrapäraselt koordineerida ja teha koostööd eri tasanditel ning see võib laiendada nende töö ulatust ja mõju. Võrdõigusasutused peaksid tegema oma pädevuse piires koostööd sama liikmesriigi muude võrdõigusasutustega ning kohaliku, piirkondliku, riikliku, liidu ja rahvusvahelise tasandi avaliku ja erasektori üksustega, nagu liidu tasandi võrdõigusasutuste võrgustikud, kodanikuühiskonna organisatsioonid, andmekaitseasutused, sotsiaalpartnerid, töö- ja haridusinspektsioonid, õiguskaitseasutused, riigi tasandil inimõiguste kaitse eest vastutavad ametid, riiklikud statistikaametid, liidu vahendeid haldavad asutused, romade riiklikud kontaktpunktid, tarbijaasutused ning riiklikud sõltumatud mehhanismid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni edendamiseks, kaitsmiseks ja seireks.

(41)

Võrdõigusasutused ei saa täita oma rolli võrdse kohtlemise ekspertidena ega aidata kaasa soolõimele, kui nendega ei konsulteerita direktiividest 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL tulenevate õiguste ja kohustustega seotud küsimustes piisavalt aegsasti. Seepärast peaksid liikmesriigid kehtestama menetlused, et tagada õigeaegne konsulteerimine, ning võimaldama võrdõigusasutustel anda soovitusi, kui võrdõigusasutused seda vajalikuks peavad, ja avaldada need õigeaegselt, et neid saaks arvesse võtta.

(42)

Võrdõiguslikkust käsitlevad andmed on väga olulised, et suurendada teadlikkust ja inimeste teematundlikkust, teha kindlaks diskrimineerimise ulatus, kajastada aja jooksul täheldatud suundumusi, tõendada diskrimineerimise aset leidmist, hinnata võrdõiguslikkusalaste õigusaktide rakendamist, näidata vajadust võtta positiivseid meetmeid, anda panus tõenduspõhisesse poliitikakujundamisse. Võrdõigusasutused saavad anda panuse nende eesmärkide jaoks vajalike võrdõiguslikkust käsitlevate andmete väljatöötamisse, näiteks korraldades ümarlaudu, kus osalevad kõik asjaomased üksused. Samuti peaksid võrdõigusasutused koguma ja analüüsima andmeid oma enda tegevuse kohta, neil peaks olema võimalik korraldada uuringuid ning kooskõlas riigisisese õigusega peaks neil olema võimalus saada ja kasutada statistilist teavet, kui see teave puudutab direktiividest 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL tulenevaid õigusi ja kohustusi. Võrdõigusasutuse kogutud isikuandmed tuleks muuta anonüümseks või, kui see ei ole võimalik, pseudonüümida.

(43)

Võrdõigusasutused peaksid võtma vastu tööprogrammi, milles sätestatakse nende prioriteedid ja tulevane tegevus, mis võimaldab neil tagada aja jooksul oma erinevate töösuundade sidususe ja tegeleda pikaajalise tegevuskava raames nende tegevusvaldkonda kuuluvate süsteemsete diskrimineerimisprobleemidega.

(44)

Lisaks oma iga-aastase tegevusaruande avaldamisele peaksid võrdõigusasutused avaldama korrapäraselt aruande, sealhulgas üldise hinnangu liikmesriikides nende pädevusse jäävates valdkondades toimuvale diskrimineerimisele, ning samuti muid diskrimineerimisega seotud aruandeid.

(45)

Selleks et tagada ühetaolised tingimused liikmesriikide aruandluskohustuse täitmiseks seoses käesoleva direktiivi alusel määratud võrdõigusasutuste toimimisega, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et koostada loetelu asjakohastest näitajatest, mille alusel tuleks andmeid koguda. Selliseid näitajaid ei tohiks kasutada järjestamiseks ega üksikutele liikmesriikidele suunatud konkreetsete soovituste andmiseks. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (16).

(46)

Käesolevas direktiivis sätestatakse miinimumnõuded, võimaldades liikmesriikidel kehtestada soodsamaid sätteid või need säilitada. Käesoleva direktiivi rakendamisega ei või põhjendada liikmesriigis valitseva olukorra halvenemist.

(47)

Võrdõigusasutused peaksid käesoleva direktiivi alusel töötlema isikuandmeid täielikus kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 (17). Liikmesriigid peaksid tagama, et võrdõigusasutuste ülesanded on kooskõlas määrusega (EL) 2016/679 õigusnormides selgelt sätestatud. Võrdõigusasutused peaksid töötlema isikuandmeid üksnes ulatuses, mis on vajalik, et täita oma käesolevast direktiivist tulenevaid ülesandeid. Üksikisikuid, kelle isikuandmeid töödeldakse, tuleks teavitada nende õigustest andmesubjektina, sealhulgas õiguskaitsevahenditest, mis on neile liikmesriigis kättesaadavad.

(48)

Kui võrdõigusasutuste ülesannete täitmiseks on vaja töödelda määruse (EL) 2016/679 artikli 9 lõikes 1 osutatud isikuandmete eriliike, peaksid liikmesriigid ka tagama, et riigisiseses õiguses austatakse andmekaitseõiguse olemust ning nähakse ette sobivad ja konkreetsed meetmed põhiõiguste ja andmesubjekti huvide kaitsmiseks kooskõlas määruse (EL) 2016/679 artikli 9 lõike 2 punktiga g. Selliste kaitsemeetmete hulka peaksid kuuluma näiteks sise-eeskirjad ja abinõud, et tagada võimalikult väheste andmete kogumine, sealhulgas võimaluse korral isikuandmete anonüümimise kaudu; rakendada isikuandmete pseudonüümimist ja krüpteerimist; takistada volitamata juurdepääsu isikuandmetele ja nende edastamist ning tagada, et isikuandmeid ei töödelda kauem, kui on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks, milleks neid töödeldakse.

(49)

Käesolev direktiiv tugineb direktiivides 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL sätestatud normidele, kehtestades võrdõigusasutuste toimimisele rangemad nõuded. Seepärast tuleks direktiividest 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL jätta välja võrdõigusasutusi käsitlevad sätted.

(50)

Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada võrdõigusasutuste toimimine vastavalt miinimumnõuetele eesmärgiga parandada nende tulemuslikkust ja kindlustada nende sõltumatus, et tugevdada võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamist. Kuna käesoleva direktiivi eesmärki ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Asjaomases artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale, piirdudes miinimumnõuete kehtestamisega.

(51)

Euroopa Andmekaitseinspektoriga konsulteeriti kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1725 (18) artikli 42 lõikega 1 ning ta esitas arvamuse 2. veebruaril 2023 (19),

a)

võtavad vastu tööprogrammi, milles sätestatakse nende prioriteedid ja tulevane tegevus;

b)

koostavad igal aastal tegevusaruande, mis sisaldab aastaeelarvet ning personali- ja finantsaruannet, ning teevad selle üldsusele kättesaadavaks, ning

c)

avaldavad vähemalt iga nelja aasta tagant ühe soovitusi sisaldava aruande või mitu sellist aruannet võrdse kohtlemise ja diskrimineerimise olukorra ning võimalike struktuursete probleemide kohta oma liikmesriigis.