(1)

Käesoleva direktiivi eesmärk on luua terviklik raamistik naistevastase vägivalla ja perevägivalla tulemuslikuks ennetamiseks ja tõkestamiseks kõikjal liidus. Selleks tugevdatakse ja kehtestatakse meetmeid seoses järgmiste valdkondadega: asjaomaste kuritegude ja karistuste määratlemine, ohvrite kaitse ja õiguskaitse kättesaadavus, ohvriabi, tõhusam andmete kogumine, ennetus, koordineerimine ja koostöö.

(2)

Naiste ja meeste võrdõiguslikkus ja mittediskrimineerimine on liidu põhiväärtused ja põhiõigused, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 2 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „põhiõiguste harta“) artiklites 21 ja 23. Naistevastane vägivald ja perevägivald ohustavad neid väärtusi ja õigusi, õõnestavad naiste ja tütarlaste õigust võrdõiguslikkusele kõigis eluvaldkondades ning takistavad neil ühiskonna- ja tööelus võrdselt osaleda.

(3)

Naistevastane vägivald ja perevägivald kujutavad endast põhiõiguste rikkumist, näiteks rikuvad need õigust inimväärikusele, õigust elule ja isikupuutumatusele, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeldu, õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele, õigust vabadusele ja turvalisusele, õigust isikuandmete kaitsele, õigust mitte olla diskrimineeritud, sealhulgas soo alusel, ja lapse õigusi, nagu need on sätestatud põhiõiguste hartas ja ÜRO lapse õiguste konventsioonis.

(4)

Käesolev direktiiv toetab rahvusvahelisi kohustusi, mille liikmesriigid on võtnud, et tõkestada ja ennetada naistevastast vägivalda ja perevägivalda, eelkõige ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, ja kui see on asjakohane, Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni ning 21. juunil 2019 Genfis allakirjutatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni, mis käsitleb vägivalla ja ahistamise kaotamist töömaailmas.

(5)

Naistevastase ja perevägivalla kuritegude eripära arvestades on vaja kehtestada terviklik õigusnormide kogum, mis on suunatud naistevastase vägivalla ja perevägivalla püsivale probleemile ning mis arvestab sellise vägivalla ohvrite erivajadusi. Liidu ja liikmesriikide tasandil praegu kehtivad sätted on osutunud naistevastase ja perevägivalla tulemuslikul tõkestamisel ja ennetamisel ebapiisavaks. Eelkõige, ehkki Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 2011/36/EL (3) ja 2011/93/EL, (4) mis on keskendunud sellise vägivalla erivormidele ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/29/EL, (5) mis sätestab kuriteoohvrite – käesoleva määruse tähenduses naistevastase vägivallateo või perevägivalla ohvrite – jaoks üldise raamistiku, pakuvad ohvritele mõningaid kaitsemeetmeid, ei ole need siiski mõeldud kuriteoohvrite erivajaduste rahuldamiseks.

(6)

Naistevastane vägivald ja perevägivald võib süveneda, kui see on intersektsionaalse diskrimineerimisega soo alusel ja muudel alustel, nagu on osutatud põhiõiguste harta artiklis 21, nimelt rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste tunnuste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel (edaspidi „intersektsionaalne diskrimineerimine“). Seepärast peaksid liikmesriigid pöörama vajalikku tähelepanu ohvritele, kellele on osaks saanud selline intersektsionaalne diskrimineerimine, võttes selleks erimeetmeid. Intersektsionaalse diskrimineerimise all kannatavaid isikuid ähvardab suurem oht kogeda soolist vägivalda. Seetõttu peaksid liikmesriigid käesoleva direktiiviga ette nähtud meetmeid rakendades sellist suuremat riskitaset arvesse võtma, eelkõige seoses individuaalse hindamisega ohvrite kaitsevajaduste väljaselgitamiseks, spetsialiseeritud ohvriabiga ning ohvritega tõenäoliselt kokku puutuvate kutsetöötajate koolitamise ja teavitamisega.

(7)

Ohvreid ähvardab suurem hirmutamise, kättemaksu ning taasohvristamise ja korduvalt ohvriks langemise oht. Liikmesriigid peaksid tagama, et pööratakse erilist tähelepanu nimetatud ohtudele ning vajadusele kaitstakse selliste ohvrite väärikust ja füüsilist puutumatust. Kui hinnatakse kättemaksu ohtu, tuleks arvesse võtta varasemat tutvust või varasemat suhet süüteo toimepanijaga.

(8)

Ohvrid peaksid saama kasutada oma õigusi enne kriminaalmenetlust, selle ajal ja piisava aja jooksul pärast seda, vastavalt oma vajadustele ja käesolevas direktiivis sätestatud tingimustel.

(9)

Käesoleva direktiivi sätteid ohvrite õiguste kohta tuleks kohaldada kõigi sellise kuritegeliku käitumise ohvrite suhtes, mille puhul on tegemist naistevastase vägivalla või perevägivallaga, mis on liidu või riigisisese õiguse alusel kriminaliseeritud. Selle hulka kuuluvad käesolevas direktiivis määratletud kuriteod, nimelt naiste suguelundite moonutamine, sundabielu, intiimse sisuga või manipuleeritud materjali jagamine ilma nõusolekuta, küberjälitamine, küberahistamine, küberliputamine, küberruumis vägivalla või vaenu õhutamine ning kuritegelik käitumine, mis on hõlmatud muude liidu õigusaktidega, eelkõige direktiividega 2011/36/EL ja 2011/93/EL. Lisaks kuuluvad naistevastase vägivalla määratluse alla ka teatavad riigisisese õiguse kohased kuriteod. Siia hulka kuuluvad sellised kuriteod nagu naisetapp, vägistamine, seksuaalne ahistamine, seksuaalne kuritarvitamine, jälitamine, varajane abielu, sundabort, sundsteriliseerimine ja mitmesugused kübervägivalla vormid, nagu seksuaalne ahistamine internetis ja küberkiusamine. Perevägivald on vägivalla vorm, mis võib olla riigisisese õiguse alusel eraldi kriminaliseeritud või mis võib olla hõlmatud kuritegudega, mis pannakse toime perekonnaringis või leibkonnas või endiste või praeguste abikaasade või partnerite poolt, olenemata sellest, kas nad elavad samas leibkonnas või mitte. Liikmesriigid võivad oma kriminaalõiguses tõlgendada naistevastast vägivalda laiemalt. Tuleb märkida, et käesolevas direktiivis ei käsitleta kõiki kuritegeliku käitumise liike, mis kujutavad endast naistevastast vägivalda.

(10)

Naistevastane vägivald on püsiv naiste struktuurse diskrimineerimise ilming, mis tuleneb naiste ja meeste ajalooliselt ebavõrdsest võimusuhtest. Tegemist on soolise vägivalla vormiga, mida peamiselt panevad toime mehed naiste ja tütarlaste vastu. Selle juured on konstrueeritud sotsiaalsetes rollides, käitumismustrites, tegevustes ja omadustes, mida asjaomane ühiskond peab naiste ja meeste jaoks sobivaks. Seega tuleks käesoleva direktiivi rakendamisel arvesse võtta sootundlikku vaatenurka.

(11)

Perevägivald on tõsine sotsiaalne probleem, mis jääb sageli varjatuks. See võib põhjustada raskeid psühholoogilisi ja füüsilisi traumasid, millel on ohvri era- ja tööelule tõsised tagajärjed, sest süüteo toimepanija on tavaliselt isik, keda ohver tunneb ja keda ohver peaks saama usaldada. Selline vägivald võib esineda mitmesugustes vormides, sealhulgas füüsilises, seksuaalses, psühholoogilises ja majanduslikus vormis ning see võib toimuda mitmesugustes suhetes. Perevägivald hõlmab sageli sunnimeetodeid ning see ei olene sellest, kas süüteo toimepanija elab või on elanud ohvriga samas leibkonnas.

(12)

Käesoleva direktiivi meetmed on kavandatud selliselt, et need vastaksid naiste ja tütarlaste erivajadustele, arvestades, et käesoleva direktiiviga hõlmatud vägivallavormid, nimelt naistevastane vägivald ja perevägivald, mõjutavad just neid ebaproportsionaalselt, nagu kinnitavad andmed ja uuringud. Nimetatud vägivallavormide ohvriks langevad aga ka teised isikud ja seetõttu peaksid ka neile kehtima samad meetmed, mis on käesolevas direktiivis ohvrite kohta sätestatud. Seetõttu peaks mõiste „ohver“ tähistama kõiki isikuid, olenemata nende soost ning – juhul kui käesolevas direktiivis ei ole sätestatud teisiti – peaks kõikidele ohvritele kehtima õigused, mis on seotud ohvrite kaitsega, õiguskaitse kättesaadavusega, ohvriabi ja ennetusmeetmetega.

(13)

Kuna lapsed on vähem kaitstud, mõjub perevägivalla nägemine neile laastavalt. Perekonnas või leibkonnas perevägivalla tunnistajaks olnud lapsed kannatavad tavaliselt otsest psühholoogilist ja emotsionaalset kahju, mis mõjutab nende arengut ja toob kaasa suurema füüsiliste ja vaimsete haiguste ohu, nii lühikeses kui ka pikas plaanis. Lapsed, keda perevägivalla tunnistajaks olemine on otseselt kahjustanud, on ise ohvrid ja kui seda tunnistatakse, saab astuda olulise sammu nende laste kaitsmiseks, kes perevägivalla tõttu kannatavad.

(14)

Käesoleva direktiivi kohaldamisel tuleks pädeva asutusena käsitada ametiasutust või -asutusi, kelle pädevusse käesolevas direktiivis sätestatud kohustuste täitmine riigisisese õiguse kohaselt kuulub. Iga liikmesriik peaks määrama kindlaks, millised asutused on nende ülesannete täitmiseks pädevad.

(15)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 288 kohaselt on direktiiv saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele. Võttes arvesse naiste suguelundite moonutamise kuriteo eripära ja vajadust tagada selle tagajärjel erilist kahju saanud ohvrite kaitse, tuleks seda kuritegu liikmesriikide kriminaalõiguses siiski eraldi käsitleda. Naiste suguelundite moonutamine on kuritarvitav ja ära kasutav tava, mis on seotud naise või tütarlapse suguelunditega ning mida tehakse selleks, et säilitada või kehtestada ülemvõim naiste ja tütarlaste üle ning hoida naiste ja tütarlaste seksuaalsus sotsiaalse kontrolli all. Mõnikord toimub see ka lapsega sõlmitava sundabielu või perevägivalla kontekstis. Naiste suguelundite moonutamist võidakse mõnes kogukonnas praktiseerida traditsioonilise tavana. Selle all tuleks pidada silmas moonutavaid toiminguid, mida tehakse mittemeditsiinilistel põhjustel ja mis põhjustavad ohvritele korvamatut ja elukestvat kahju. Naiste suguelundite moonutamine tekitab psühholoogilist ja sotsiaalset kahju, mis mõjutab ohvri elukvaliteeti rängalt. Mõiste „ekstsisioon“ peaks tähendama kliitori ja suurte häbememokkade osalist või täielikku eemaldamist. Mõiste „infibulatsioon“ peaks tähendama suurte häbememokkade sulgemist sel teel, et häbeme välisservad õmmeldakse osaliselt kinni, et tupeava kitsendada. Mõiste „mis tahes muu moonutamine“ peaks tähistama igasugust muud naiste suguelundite füüsilist muutmist.

(16)

Sundabielu on vägivalla vorm, millega kaasneb tõsine põhiõiguste rikkumine, eelkõige rikutakse sellega naiste ja tütarlaste õigust kehalisele puutumatusele, vabadusele, autonoomiale, füüsilisele ja vaimsele tervisele, seksuaal- ja reproduktiivtervisele, haridusele ja eraelule. Vaesus, töötus, tavad või konfliktid on kõik tegurid, mis soodustavad sundabielu. Et sundida naist või tüdrukut abielluma, kasutatakse sunnivahendina sageli füüsilist ja seksuaalvägivalda ning vägivallaähvardusi. Sageli lisanduvad sundabielule nii füüsilise kui ka psühholoogilise ärakasutamise ja vägivalla vormid, näiteks seksuaalne ärakasutamine. Seepärast on vaja, et kõik liikmesriigid kriminaliseeriksid sundabielu ja kehtestaksid süüteo toimepanijatele kohased karistused. Käesolev direktiiv ei piira riigisiseses või rahvusvahelises õiguses sätestatud „abielu“ määratlusi. Liikmesriigid peaksid võtma vajalikud meetmed, et kehtestada aegumistähtaeg, mis võimaldab sundabielu uurida, selle eest süüdistuse esitada, seda kohtulikult menetleda ja kohtuotsus teha. Kuna sundabielu ohvrid on sageli alaealised, peaksid aegumistähtajad olema piisavalt pikad ja proportsionaalsed selle süüteo raskusega, et menetlust saaks tõhusalt alustada pärast ohvri 18-aastaseks saamist.

(17)

On vaja sätestada kuritegude ja karistuste ühtlustatud määratlused teatavate kübervägivalla vormide puhul, kus vägivald on lahutamatult seotud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kasutamisega ja sellist tehnoloogiat kasutatakse süütegude kahjuliku mõju suurendamiseks, millega muudetakse süüteo koosseisu põhitunnuseid. Kübervägivald on eelkõige suunatud naispoliitikute, -ajakirjanike ja naissoost inimõiguslaste vastu ning mõjutab neid. Inimõiguste kaitsjad on üksikisikud, rühmitused ja organisatsioonid, kes edendavad ja kaitsevad üldtunnustatud inimõigusi ja põhivabadusi. Kübervägivald võib sundida naisi vaikima ja takistada nende osalemist ühiskonnaelus meestega võrdsetel alustel. Kübervägivald mõjutab naisi ja tütarlapsi ebaproportsionaalselt ka hariduskeskkonnas, näiteks koolides ja ülikoolides, sellel aga on kahjulikud tagajärjed nende edasisele haridusele ja vaimsele tervisele, see põhjustab sotsiaalset tõrjutust, ärevust ja enesevigastamist ning võib äärmuslikel juhtudel viia enesetapuni.

(18)

IKT kasutamisega kaasneb oht, et teatavat liiki kübervägivald võimendub kergesti, kiiresti ja ulatuslikult, mis tähendab selget ohtu tekitada ohvrile sügavat ja pikaajalist kahju või süvendada seda. Selline võimendumise potentsiaal, mis on mitme käesolevas direktiivis määratletud kübervägivallakuriteo toimepanemise eeltingimus, peaks kajastuma ka asjaolus, et teatav materjal tehakse IKT vahendite abil „avalikkusele kättesaadavaks“. Mõisteid „avalikkusele kättesaadav“ ja „avalikult nähtav“ tuleks mõista nii, et see tähendab võimalikku jõudmist paljude isikuteni. Nimetatud mõisteid tuleks tõlgendada ja kasutada nii, et võetakse arvesse vastavaid asjaolusid, sealhulgas materjali kättesaadavaks tegemiseks kasutatud tehnoloogiat ja vahendeid. Et kehtestada miinimumvormid ainult kübervägivalla kõige raskemate vormide puhul, piirduvad käesolevas direktiivis määratletud asjaomased süüteod käitumisega, millega tõenäoliselt tekitatakse ohvrile rasket kahju või rasket psühholoogilist kahju, või käitumisega, mis tõenäoliselt paneb ohvri tõsiselt kartma iseenda või oma ülalpeetavate turvalisuse pärast. Hinnates, kas käitumine põhjustab tõenäoliselt rasket kahju, tuleks iga kord võtta arvesse juhtumi konkreetseid asjaolusid, ilma et see piiraks kohtute sõltumatust. Raske kahju tekitamise tõenäosust saab järeldada objektiivsetest faktilistest asjaoludest. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse selle reguleerimiseks miinimumnorme sisaldav õigusraamistik ning liikmesriikidel on õigus võtta vastu rangemaid kriminaalõiguslikke norme või jätkata oma rangemate normide kohaldamist.

(19)

Varjamatut seksuaaltegevust või isiku intiimpiirkonda kujutavate piltide, videote ja muu sarnase materjali avalikult kättesaadavaks tegemine IKT vahendite abil ilma selle isiku nõusolekuta võib põhjustada ohvritele hoomamatut kahju, arvestades, kui lihtsasti, kiiresti ja laialdaselt sellise materjali levitamine ja teo toimepanek käib, ning materjali intiimset laadi. Käesolevas direktiivis sätestatud asjaomane süütegu peaks hõlmama kõiki sellise materjali liike, nagu pildid, fotod ja videod, sealhulgas seksualiseeritud pildid, audioklipid ja videoklipid. See peaks hõlmama olukordi, kus materjal tehakse IKT vahendite abil avalikkusele kättesaadavaks ilma ohvri nõusolekuta, olenemata sellest, kas ohver oli sellise materjali loomisega nõus või on selle ise konkreetsele isikule edastanud. See süütegu peaks hõlmama ka sellise materjali nõusolekuta tootmist, manipuleerimist või muutmist, näiteks kujutiste redigeerimise teel, sealhulgas tehisintellekti abil, mille tulemusena jääb mulje, et isik on seksuaaltegevuses, niivõrd kui see materjal tehakse seejärel IKT vahendite abil ilma selle isiku nõusolekuta avalikkusele kättesaadavaks. Sellise tootmise, manipuleerimise või muutmise alla peaks kuuluma ka nn süvavõltsingute (deepfake) fabritseerimine, kus materjal meenutab äratuntavalt mõnd olemasolevat isikut, eset, kohta või muud objekti või sündmust, kuid kujutab kellegi muu seksuaaltegevust ning näib teiste jaoks ekslikult ehtne või tõene. Et sellise tegevuse ohvreid tõhusalt kaitsta, peaks direktiiviga olema hõlmatud ka sellise tegevusega ähvardamine.

(20)

Piltide, videote või muu varjamatut seksuaaltegevust või isiku intiimseid kehaosi kujutava materjali ilma kõnealuse isiku nõusolekuta IKT vahendite abil avalikkuses levitamist ei tohiks kriminaliseerida, kui selline mittekriminaliseerimine on vajalik, et kaitsta põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigusi, eelkõige väljendusvabadust, sealhulgas vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avatud ja demokraatlikus ühiskonnas, ning kunsti ja teaduse vabadust, sealhulgas akadeemilist vabadust. Samuti ei tohiks selle süüteo alla kuuluda sellise materjali käsitlemine avaliku sektori asutuste poolt, eelkõige selleks, et viia läbi kriminaalmenetlust või ära hoida, avastada või uurida kuritegusid, ning liikmesriigid peaksid saama isiku teatavatel tingimustel vastutusest vabastada, näiteks juhul, kui telefoni või interneti teel toimivad abiliinide käitajad käsitlevad sellist materjali, et teatada süüteost ametiasutustele.

(21)

Küberjälitamine on tänapäevane vägivallavorm, mida sageli pannakse toime pereliikmete või samas leibkonnas elavate isikute vastu, kuid mida panevad toime ka endised partnerid või tuttavad. Tavaliselt kuritarvitab süüteo toimepanija tehnoloogiat, et intensiivistada oma survestavat ja kontrollivat käitumist, manipuleerimist ja jälgimist, mis omakorda suurendab ohvri hirmu ja ärevust ning isoleerib ta järk-järgult sõpradest, perekonnast ja tööst. Seetõttu tuleks kehtestada ahistava küberjälitamise miinimumnormid. Küberjälitamine peaks hõlmama ohvri korduvat või pidevat jälgimist IKT vahendite abil ilma tema nõusolekuta või seadusliku loata. Selline jälgimine võib olla võimalik ohvri isikuandmete töötlemise teel, näiteks identiteedivargusega, salasõnade varastamise, ohvri seadmete häkkimise või klahvivajutuste püüdmise tarkvara varjatud rakendamisega, et pääseda tema eraruumi, geolokaliseerimisrakenduste, sealhulgas mobiilinuhkvara paigaldamise või tema seadme varastamise teel. Lisaks peaks küberjälitamise süütegu hõlmama ohvri jälgimist ilma tema enda nõusoleku või loata, kasutades asjade interneti kaudu ühendatud tehnoloogiaseadmeid, näiteks nuti-kodumasinaid. Samas on võimalikud ka olukorrad, kus jälgimiseks on olemas õiguspärased põhjused, näiteks kui vanemad jälgivad oma laste liikumist ja nende tegevust internetis, kui sugulased jälgivad haige, eaka või kaitsetu isiku või puuetega isiku tervist, või meediaseire ja avalikust allikast pärinevate luureandmete puhul.

(22)

Kriminaalvastutus peaks piirduma olukordadega, kus jälgimine tõenäoliselt põhjustab ohvrile rasket kahju. Kui hinnatakse, kas tegevus tõenäoliselt põhjustab rasket kahju, siis tuleks keskenduda sellele, kas selline tegevus tavaliselt põhjustaks ohvrile kahju.

(23)

Küberjälitamise süüteo määratlemisel peaks „asukoha tuvastamine“ tähendama isiku asukoha ja liikumise jälgimist ning „jälgimine“ isiku jälgimist üldisemalt, muu hulgas kõnealuse isiku tegevuse jälgimist. Küberjälitamise puhul on mõlema tegevuse lõppeesmärk isiku kontrollimine.

(24)

Tuleks kehtestada miinimumnormid küberahistamise süüteo kohta, et hõlmata küberahistamise süüteo kõige raskemad vormid. See peaks hõlmama korduvat või pidevat ähvardavat käitumist isiku vastu, vähemalt juhul, kui selline käitumine hõlmab IKT kaudu ähvardusi panna toime kuritegu, ning kui selline käitumine tõenäoliselt põhjustab isikule tõsist hirmu iseenda või oma ülalpeetavate turvalisuse pärast. See peaks samuti hõlmama koos teiste isikutega IKT vahendite abil osalemist avalikult nähtavas ähvardavas või solvavas käitumises, mis on suunatud isiku vastu, kui selline käitumine tõenäoliselt põhjustab sihtmärgiks olevale isikule tõsist psühholoogilist kahju. Sellised ulatuslikud rünnakud, sealhulgas koordineeritud grupirünnakud internetis, võivad kasvada üle rünnakuteks reaalses maailmas või põhjustada märkimisväärset psühholoogilist kahju ja äärmuslikel juhtudel viia ohvri enesetapuni. Sageli on sellised rünnakud suunatud silmapaistvate naispoliitikute, -ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate või muude tuntud naiste vastu, kuid need võivad aset leida ka teistsugustes kontekstides, näiteks ülikoolilinnakutes, koolides ja töökohal. Sellist veebivägivalda tuleks käsitleda iseäranis siis, kui rünnakud toimuvad laiaulatuslikult, näiteks grupiviisilise ahistamisena suure hulga inimeste poolt. Küberahistamise süüteo miinimumnormid peaksid hõlmama ka suguelundeid kujutava pildi, video või muu sarnase materjali soovimatut saatmist isikule (küberliputamine), kui selline käitumine võib põhjustada isikule tõsist psühholoogilist kahju. Küberliputamine on levinud meetod naiste hirmutamiseks ja vaigistamiseks. Miinimumnormid küberahistamise süüteo kohta peaksid hõlmama ka norme olukordade jaoks, kus ohvri isikuandmed tehakse ilma ohvri loata IKT vahendite abil avalikkusele kättesaadavaks, et õhutada teisi isikuid tekitama ohvrile füüsilist või rasket psühholoogilist kahju (doksimine).

(25)

Interneti- ja sotsiaalmeediakasutuse kasv on viimastel aastatel järsult suurendanud avalikku vägivalla ja vaenu õhutamist, sealhulgas soo alusel. Tõsiasja, et vaenukõnet saab digikeskkonnas lihtsalt, kiirelt ja laiaulatuslikult jagada, võimendab veelgi internetile omane kammitsematus, kuna eeldatav anonüümsus ja karistamatuse tunne vähendavad inimeste enesetalitsust, mis muidu takistaks neid sellist väljendusviisi kasutamast. Naistele saab internetis sageli osaks seksistlik ja misogüünne vaen, mis võib kasvada üle reaalse maailma vaenukuritegudeks. Sellist käitumist tuleb ennetada või sellele jälile saada juba varases etapis. Seda liiki kihutusmaterjalis ei viidata alati otseselt sihtmärgiks oleva isiku soole, kuid kallutatust on võimalik järeldada kihutussõnumite üldisest sisust või kontekstist.

(26)

Küberruumis vägivalla või vaenu õhutamine eeldab, et seda ei väljendata mitte puhtalt eraviisilises kontekstis, vaid IKT kasutamise kaudu avalikult. Seetõttu eeldaks see üldsusele levitamist, mida tuleks mõista nii, et see hõlmab IKT vahendite abil teatava vägivalda või vaenu õhutava materjali kättesaadavaks tegemist potentsiaalselt piiramatule arvule isikutele nii, et see materjal tehakse kasutajatele üldiselt kergesti kättesaadavaks, ilma et materjali esitanud isik peaks midagi täiendavalt tegema, olenemata sellest, kas need isikud ka tegelikult materjaliga tutvuvad. Seega kui juurdepääsuks materjalile on vaja registreeruda või olla kasutajarühma vastu võetud, tuleks seda teavet käsitada üldsusele levitatuna üksnes juhul, kui materjalile juurdepääsu soovivad kasutajad registreeritakse automaatselt või võetakse vastu, ilma et keegi peaks otsustama või valima, kellele juurdepääs anda. Hinnates, kas materjali saab käsitada vaenu või vägivalla õhutamisena, peaksid pädevad asutused võtma arvesse põhiõiguste harta artiklis 11 sätestatud põhiõigust sõnavabadusele.

(27)

Et tagada õiglane tasakaal väljendusvabaduse ja küberruumis vägivalla või vaenu õhutamise süüteo eest vastutusele võtmise vahel, peaksid liikmesriigid saama otsustada, et karistatav on ainult tegu, mille toimepanek häirib tõenäoliselt avalikku korda või mis kujutab endast ähvardamist, alandamist või solvangut. Nende tingimuste kohaldamine, kui seda nõuavad riigisisesed õigusaktid, ei tohiks nõrgendada sätet, milles määratletakse küberruumis vägivalla või vaenu õhutamise süütegu.

(28)

Käesolevas direktiivis määratletud süütegude eest määratavad karistused peaksid olema mõjusad, hoiatavad ja proportsionaalsed. Seetõttu tuleks ette näha füüsiliste isikute vangistuse ülemmäär. Käesolevas direktiivis ette nähtud vangistuse ülemmäära tuleks füüsiliste isikute toime pandud kuritegude eest kohaldada vähemalt nende kuritegude kõige raskemate vormide puhul.

(29)

Ohvritel peaks olema võimalik naistevastasest vägivallast või perevägivallast hõlpsasti teatada ja tõendusmaterjali esitada, ilma et neid taasohvristataks või et nad korduvalt ohvriks langeks. On ülimalt tähtis, et kui ohver süüteost teatab, suunataks ta võimaluse korral spetsiaalsesse kontaktpunkti sõltumata sellest, kas esitatakse kuriteokaebus. Kontaktpunkt võib olla koolitatud politseiametnik või muu spetsialist, kes on saanud väljaõppe ohvrite abistamiseks.

(30)

Liikmesriigid peaksid pakkuma võimalust esitada kaebusi lisaks isiklikule teatamisele ka veebis või muude kättesaadavate ja turvaliste IKT vahendite kaudu, et naistevastasest vägivallast või perevägivallast teada anda, vähemalt käesolevas direktiivis määratletud intiimse sisuga või manipuleeritud materjali ilma nõusolekuta jagamise, küberjälitamise, küberahistamise, küberliputamise, küberruumis vägivalla või vaenu õhutamise küberkuritegude puhul. Ohvritel peaks olema võimalik üles laadida oma teatega seotud materjale, näiteks väidetava vägivaldse käitumise kuvatõmmiseid.

(31)

Arvestades naistevastase vägivalla ja perevägivalla eripära ja suuremat ohtu, et ohvrid võivad oma kaebuse tagasi võtta, ehkki nad on langenud süüteo ohvriks, on väga tähtis, et asjassepuutuvat tõendusmaterjali kogutakse terviklikult ja võimalikult kiiresti, järgides kohaldatavaid riigisiseseid menetlusnorme.

(32)

Liikmesriigid võivad laiendada õigusabi, sealhulgas tasuta õigusabi kuriteost teatavatele kuriteoohvritele, kui see on riigisisese õigusega ette nähtud. Kui liikmesriik hindab ohvri varanduslikku seisu, et otsustada õigusabi andmise üle, tuleks arvesse võtta, kas ohver saab tegelikult oma rahalistele vahenditele ligi pääseda. Perevägivald võib väljenduda süüteo toimepanija poolse majandusliku kontrollina ning ohvril ei pruugi olla tegelikku võimalust oma raha kasutada.

(33)

Perevägivalla ja naistevastase vägivalla korral, eriti kui selle on toime pannud lähedased pereliikmed või paarisuhte partnerid, võib süüteo toimepanija survestada ohvrit selliselt, et viimane kardab pöörduda pädevate asutuste poole, isegi kui tema elu on ohus. Seepärast peaksid liikmesriigid tagama, et nende konfidentsiaalsusnõuded ei takista tervishoiutöötajatel teatamast pädevatele asutustele, kui neil on põhjendatult alust arvata, et on olemas otsene raske füüsilise kahju tekitamise oht. Selline teatamine on õigustatud, sest selliste tegude ohvrid või otsesed pealtnägijad ei pruugi neist teada anda. Samuti jõutakse lapsi mõjutava perevägivalla või naistevastase vägivalla juhtumitele sageli jälile alles siis, kui kolmandad isikud märkavad lapse ebaharilikku käitumist või talle tekitatud füüsilist kahju. Lapsi tuleb selliste vägivallavormide eest tõhusalt kaitsta ja kiiresti tuleb võtta piisavaid meetmeid. Seetõttu ei tohiks konfidentsiaalsusnõuded piirata kutsetöötajaid, kes lapsohvritega kokku puutuvad, sealhulgas tervishoiu-, sotsiaal- või haridustöötajaid, juhul kui neil on põhjendatult alust arvata, et lapsele on tekitatud rasket füüsilist kahju. Kui kutsetöötajad sellistest vägivallajuhtumitest teatavad, peaksid liikmesriigid tagama, et neid ei võeta konfidentsiaalsusnõuete rikkumise eest vastutusele. Põhiõiguste harta artikli 7 kohaselt tuleks siiski kaitsta õigustöötajate kutsesaladust, võttes arvesse nende olulist rolli demokraatlikus ühiskonnas. Kui see on riigisisese õigusega ette nähtud, tuleks kaitsta ka pihisaladust või kohaldatavaid samaväärseid põhimõtteid, et tagada usuvabadus. Lisaks ei piira spetsialistide võimalus sellisest vägivallast teatada ka riigisisese normide kohaldamist seoses konfidentsiaalsusega või meedia teabeallikatega.

(34)

Et tegeleda teatamata jätmise probleemiga juhtudel, kui ohver on laps, tuleks kehtestada turvaline ja lapsesõbralik teatamise korraldus. Selle hulka võib kuuluda pädevate asutuste poolne küsitlemine lihtsas ja arusaadavas keeles. Liikmesriigid peaksid tagama, et laste hooldamisele ja toetamisele spetsialiseerunud töötajad oleksid võimaluse korral kättesaadavad, et kuriteoteate esitamisel abiks olla. Teatud juhtudel ei ole selline abi tingimata vajalik, näiteks lapse arengutaset arvestades või veebis esitatud teadete puhul või kui selline abi võib osutuda keeruliseks, näiteks hajaasustusega piirkondades.

(35)

On oluline, et liikmesriigid tagaksid, et kolmandate riikide kodanikest ohvrid, olenemata nende elanikustaatusest, ei pelgaks naistevastase vägivalla või perevägivalla juhtudest teatada ning et neid elanikustaatuse alusel ei diskrimineeritaks, järgides direktiivi 2012/29/EL eesmärke. Et kõiki ohvreid korduva vägivalla eest kaitsta, on oluline kohaldada ohvrikeskset lähenemisviisi. Eelkõige tuleks tagada, et tagasisaatmismenetluse kohaldamine Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ (6) alusel ei takistaks ohvritel kasutada oma õigusi vastavalt direktiivile 2012/29/EL. Liikmesriigid võivad vastavalt direktiivile 2008/115/EÜ otsustada väljastada nende territooriumil ebaseaduslikult viibivale kolmanda riigi kodanikule kaastundlikel, humanitaar- või muudel põhjustel sõltumatu elamisloa või muu loa riigis viibida, ning neil tuleb järgida nimetatud direktiivist tulenevat kohustust võtta vabatahtliku lahkumise perioodil võimalikult suurel määral arvesse kaitsetute isikute erivajadusi, kui selle direktiivi kohaselt on antud ajavahemik vabatahtlikuks lahkumiseks.

(36)

Viivitused naistevastase vägivalla ja perevägivallaga seotud kaebuste menetlemisel võivad olla nende ohvritele eriti ohtlikud, kuna nad võivad endiselt olla otseses ohus ja süüteo toimepanijad võivad sageli olla lähedased pereliikmed või abikaasad. Seepärast peaksid pädevad asutused olema nõuetekohaselt koolitatud ja neil peaksid olema asjakohased teadmised ja tulemuslikud uurimisvahendid selliste tegude uurimiseks ja nende eest süüdistuste esitamiseks, ilma et selleks tuleks luua spetsiaalseid teenistusi või üksusi.

(37)

Vägistamisjuhtumite uurimine või nende eest süüdistuste esitamine ei tohiks sõltuda sellest, kas ohver või ohvri esindaja on sellistest tegudest teatanud, ega ohvri või ohvri esindaja esitatud kuriteoteatest. Samamoodi peaks kriminaalmenetlus jätkuma isegi juhul, kui ohver kaebuse tagasi võtab. See ei piira süüdistuse ettevalmistamise eest vastutavate asutuste kaalutlusõigust lõpetada kriminaalmenetlus muudel põhjustel, näiteks kui nad jõuavad järeldusele, et kriminaalmenetluse jätkamiseks ei ole piisavalt alust.

(38)

Perevägivalla ja seksuaalvägivalla ohvrid vajavad tavaliselt kohest kaitset ja spetsialiseeritud abi, näiteks paarisuhtevägivalla korral, kus retsidiivsuse määr kipub olema kõrge. Seetõttu tuleks ohvri vajaduste individuaalset hindamist alustada võimalikult kiiresti, näiteks kohe, kui ohver pädevate asutustega esimest korda ühendust võtab, võimalikult kiiresti pärast seda, kui ohver pädevate asutustega esimest korda ühendust võtab või niipea kui tekib kahtlus, et isik on perevägivalla või seksuaalvägivalla ohver. Seda võib teha enne, kui ohver on süüteost pädevale asutusele ametlikult teatanud, või proaktiivselt, kui süüteost teatab kolmas isik.

(39)

Ohvri kaitse- ja toetusvajadust hinnates peaks esmane mure olema ohvri turvalisuse tagamine ja kohandatud toe pakkumine, võttes muu hulgas arvesse ohvri individuaalset olukorda. Eritähelepanu nõudvateks asjaoludeks võivad olla näiteks tõsiasi, et ohver on rase, ohvri sõltuvus süüteo toimepanijast või kahtlustatavast või suhe temaga, oht, et ohver pöördub süüteo toimepanija või kahtlustatava juurde tagasi, hiljutine eraldamine süüteo toimepanijast või kahtlustatavast, võimalik oht, et ohvri üle võimu teostamiseks kasutatakse lapsi, ohud puuetega ohvrite jaoks ning lemmikloomade kasutamine surve avaldamiseks ohvrile. Arvesse tuleks võtta ka süüteo toimepanija või kahtlustatava psühholoogilise või majandusliku kontrolli määra ohvri üle.

(40)

Et tagada ohvritele ulatuslik abi ja kaitse, peaksid ohvri riskide hindamisse ja asjakohastesse abimeetmetesse olema kaasatud mitte üksnes õiguskaitse- ja õigusasutused, vaid kõik pädevad asutused ja asjaomased organid, ja see peaks tuginema liikmesriikide välja antud selgetele suunistele. Sellistes suunistes tuleks esitada ka tegurid, mida tuleb kaaluda, kui hinnatakse süüteo toimepanijast või kahtlustatavast tulenevat ohtu, sealhulgas kaalutlus, et kergemates kuritegudes süüdistatavad on niisama ohtlikud kui raskemates kuritegudes süüdistatavad, eelkõige perevägivalla ja ahistava jälitamise korral. Pädevad asutused peaksid individuaalse hindamise regulaarselt läbi vaatama, tagamaks, et ohvri uusi kaitse- või toevajadusi ei jäetaks tähelepanuta. Selline läbivaatamine võiks toimuda näiteks menetluse olulistes etappides, nagu kohtumenetluse algatamine, kohtuotsuse või -määruse esitamine või hooldusõiguse või suhtlusõiguse läbivaatamise menetluse kontekstis.

(41)

Et vältida taasohvristamist ja korduvalt ohvriks langemist, hirmutamist ja kättemaksu, peaksid ülalpeetavad saama samasugused kaitsemeetmed nagu ohver, välja arvatud juhul, kui on viiteid sellele, et ülalpeetavatel ei ole erivajadusi. Pädevad asutused peaksid hindama, kas on viiteid sellele, et ülalpeetaval puudub kaitse erivajadus, sest kui on võimalik tuvastada, et kaitse erivajadust ei ole, oleks kaitse erivajaduse ekslikul eeldusel põhinevad meetmed ebaproportsionaalsed. Alla 18-aastastel ülalpeetavatel on nende haavatavuse tõttu eriti suur oht kannatada emotsionaalset kahju, mis mõjutab nende arengut. Kui riigisiseses õiguses on nii ette nähtud, võidakse ka muid ülalpeetavaid pidada sarnases ohus olevaiks.

(42)

Ohvrid vajavad sageli eriabi. Tagamaks, et nad ka tegelikult abi saavad, peaksid pädevad asutused suunama ohvrid asjakohaste tugiteenuste osutajate juurde. Seda tuleks teha eelkõige juhul, kui individuaalse hindamise käigus on kindlaks tehtud, et ohvril on konkreetsed abivajadused. Kui otsustatakse, kas suunata lapsohver tugiteenuste osutajate juurde, tuleks esikohale seada ohvri huvid, nagu on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 24. Liikmesriigid peaksid tagama, et pädevad asutused töötlevad asjaomaseid isikuandmeid seadusekohaselt, järgides Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 (7) asjaomaseid sätteid andmetöötluse seaduslikkuse kohta, ning kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2016/680 (8). Selline seadus peab sisaldama asjakohaseid isikuandmete kaitsemeetmeid, milles järgitakse isikuandmete kaitse õiguse põhiolemust ja nähakse ette sobivad ja konkreetsed meetmed üksikisikute põhiõiguste ja huvide kaitseks. Kui pädevad asutused edastavad ohvrite isikuandmeid tugiteenuste osutajatele, et ohvreid nende juurde suunata, peaksid nad tagama, et edastatavad andmed piirduksid sellega, mis on vajalik tugiteenuste osutaja informeerimiseks juhtumi asjaoludest, et ohvrid saaksid asjakohast abi ja kaitset. Tugiteenuste osutaja peaks säilitama isikuandmeid ainult niikaua, kui see on vajalik, ja igal juhul mitte kauem kui viis aastat, või riigisiseses õiguses sätestatud lühema ajavahemiku jooksul pärast viimast kontakti tugiteenuse osutaja ja ohvri vahel.

(43)

Liikmesriigid peaksid võtma vajalikke meetmeid, tagamaks, et on võimalik kasutada kohest lähenemiskeeldu ning muid lähenemiskeelde, et tagada ohvrite ja ülalpeetavate tõhus kaitse.

(44)

Ilma et see asendaks süüteo toimepanijate ja kahtlustatavate vahistamist ja kinnipidamist, mille suhtes kohaldatakse jätkuvalt riigisisest õigust, peaksid liikmesriigid tagama, et otsese ohu korral, näiteks kui valitseb vahetu kahju tekkimise oht või see on juba realiseerunud ja kahju võib tõenäoliselt korduda, võidakse seada kohene lähenemiskeeld ning muud lähenemiskeelud, ning et sellistes olukordades ja kui vastavalt riigisisesele õigusele on selliseks korralduseks vaja ohvri taotlust, teavitatakse ohvreid võimalusest selliseid korraldusi taotleda.

(45)

Muu lähenemiskeeld võib muu hulgas ette näha, et süüteo toimepanijal või kahtlustataval on keelatud siseneda teatavatesse kohtadesse, läheneda ohvrile või ülalpeetavatele lähemale kui kindlaksmääratud vahemaa või võtta nendega ühendust, sealhulgas veebiliideste kaudu. Muu lähenemiskeed võib vajaduse korral ette näha ka keeldu omada tulirelvi või surmavaid relvi. Kohene lähenemiskeeld ja muud lähenemiskeelud tuleks seada kas konkreetseks ajaperioodiks või kuni nende muutmise või tühistamiseni.

(46)

Elektrooniline jälgimine võimaldab tagada kohese lähenemiskeelu ja muude lähenemiskeeldude täitmist, registreerida tõendeid selliste korralduste rikkumise kohta ning tõhustada järelevalvet süüteo toimepanijate üle. Kui see on võimalik ning juhtumi asjaolusid ja menetluse õiguslikku laadi arvestades asjakohane, tuleks kaaluda elektroonilist jälgimist, et tagada kohese lähenemiskeelu ja muude lähenemiskeeldude täitmine. Kui kasutatakse elektroonilist jälgimist, tuleks ohvreid alati teavitada selle võimalustest ja piirangutest.

(47)

Et tagada kohese lähenemiskeelu ja muude lähenemiskeeldude tulemuslikkus, tuleks selliste keeldude rikkumise eest kohaldada karistusi. Nimetatud karistused võivad olla kriminaalõiguslikud või muud liiki ja need võivad hõlmata vangistust, trahve või muid karistusi, mis on mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. On äärmisel tähtis, et ohvritel oleks võimalus saada teavet kohese lähenemiskeelu või muude lähenemiskeeldude rikkumise kohta, kui see võib mõjutada nende turvalisust. Kuna kohese lähenemiskeelu või muude lähenemiskeeldude rikkumine võib suurendada ohte ja tuua kaasa ulatuslikuma kaitse vajaduse, tuleks kaaluda individuaalse hindamise läbiviimist korral kohe pärast teatatud rikkumist.

(48)

Tõendite esitamine ohvri varasema seksuaalkäitumise, seksuaalsete eelistuste ja riietuse kohta, et seada kahtluse alla ohvri usaldusväärsus ja nõusoleku puudumine, võib juhtumites, mis käsitlevad seksuaalvägivalda, eriti vägistamist, tugevdada ohvrit kahjustavate stereotüüpide põlistamist ning viia taasohvristamise või korduva ohvriks langemiseni. Seega peaksid liikmesriigid tagama, et tõendeid ohvri varasema seksuaalse käitumise või muude eraelu sellega seotud aspektide kohta on lubatud esitada üksnes siis, kui see on vajalik juhtumi konkreetse küsimuse hindamiseks või kaitseõiguse kasutamiseks.

(49)

Arvestades naistevastase vägivalla ja perevägivalla süütegude ainuomast eripära ja asjaolusid, on suunistel õiguskaitseasutustele ja süüdistuse ettevalmistamise eest vastutavatele asutustele omaette väärtus. Ohvrite erilise kaitsetuse tõttu on väga tähtis anda juhiseid selle kohta, kuidas neid tuleks protsessi igas etapis kohelda, et suurendada seda tüüpi süütegudega tegelemisel teadlikkust ja vältida taasohvristamist. Suuniseid süüdistuse ettevalmistamise eest vastutavatele asutustele võib mõista nii menetluse käsiraamatuna kui ka viitena parimatele tavadele. Naiste spetsialiseeritud tugiteenuste osutajad suhtlevad ohvritega iga päev ning võivad seetõttu pakkuda asjatundlikku nõu ja juhiseid, eriti selle kohta, kuidas ohvritele tuleks läheneda ja kuidas neid kohelda vastavalt nende individuaalsetele asjaoludele ja kogemustele. Liikmesriike julgustatakse suuniste koostamisel ja läbivaatamisel konsulteerima naiste spetsialiseeritud tugiteenuste osutajatega ja tegema nendega koostööd. Kui liikmesriigi õigusraamistikus või ühiskonnas laiemalt leiab aset olulisi muudatusi, peaks liikmesriik suunised õiguskaitseasutustele ja süüdistuse ettevalmistamise eest vastutavatele asutustele läbi vaatama. See võib hõlmata juhtumeid, kus kehtivates seadustes või väljakujunenud kohtupraktikas tehakse märkimisväärseid muudatusi või kui ilmnevad uued suundumused või vägivallavormid, eelkõige kui tehnoloogia areng toob kaasa kübervägivalla uusi vorme.

(50)

Arvestades naistevastase vägivalla ja perevägivalla süütegude keerukust ja raskusastet ning ohvrite konkreetseid toetusvajadusi, peaksid liikmesriigid tagama, et määratud asutused pakuvad lisatuge ja ennetavad selliseid süütegusid. Nõukogu direktiivi 2004/113/EÜ (9) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide 2006/54/EÜ (10) ja 2010/41/EL (11) kohaselt loodud riiklikel võrdõiguslikkust edendavatel asutustel on nende ülesannete täitmiseks head võimalused, arvestades nende asjatundlikkust soolise diskrimineerimise küsimustes. Et nimetatud asutused saaksid oma ülesandeid tulemuslikult täita, peaksid liikmesriigid tagama neile piisavad inimressursid ja rahalised vahendid.

(51)

Teatavate käesoleva direktiiviga hõlmatud süütegudega kaasneb suurem oht korduvaks, pikaajaliseks või isegi pidevaks ohvristamiseks. See oht esineb eelkõige tegude puhul, mis seisnevad selles, et kübervägivallategude tulemusena saadud materjal tehakse IKT vahendite abil kättesaadavaks, võttes arvesse, kui lihtsalt ja kiirelt on sellist materjali võimalik laialt levitada ning kui raske on sageli sellist materjali eemaldada. See oht püsib tavaliselt ka pärast süüdimõistmist. Et selliste süütegude ohvrite õigusi tõhusalt kaitsta, peaksid liikmesriigid võtma kohaseid meetmeid sellise materjali viivitamatuks eemaldamiseks. Arvestades, et materjali eemaldamine selle algallikast ei pruugi alati olla võimalik, näiteks õiguslike või praktiliste raskuste tõttu, mis on seotud eemaldamiskorralduse täitmise või jõustamisega, peaks liikmesriikidel olema lubatud näha ette ka meetmed, millega tõkestatakse viivitamata juurdepääs sellisele materjalile.

(52)

Käesoleva direktiivi sätted, mis käsitlevad korraldusi ja muid asjaomase materjali eemaldamise ja sellele juurdepääsu tõkestamise meetmeid, ei tohiks mõjutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2022/2065 (12) sätestatud asjaomaseid õigusnorme. Eelkõige peaksid need korraldused olema kooskõlas keeluga kehtestada üldisi jälgimise või aktiivse teabekogumise kohustusi ning nimetatud määruse erinõuetega ebaseadusliku veebisisu eemaldamise korralduste kohta.

(53)

Nende meetmete hulka, mille eesmärk on materjal viivitamata eemaldada või tõkestada juurdepääs materjalile, peaks eelkõige kuuluma liikmesriikide ametiasutuste õigus anda teabe talletamise teenuse osutajatele korraldus eemaldada asjaomase materjali üks või mitu konkreetset elementi või tõkestada neile juurdepääs. Riiklikud ametiasutused peaksid saama esitada juurdepääsu tõkestamise korraldusi ka muudele asjaomastele vahendusteenuse osutajatele.

(54)

Kõik materjali eemaldamise või sellele juurdepääsu tõkestamise meetmed, sealhulgas eelkõige korraldused materjal eemaldada või tõkestada sellele juurdepääs, võivad mõjutada muude isikute õigusi ja huve peale ohvrite; sellised isikud on näiteks sisuteenuse pakkujad, teabe talletamise teenuse osutajad, kelle teenuseid võidakse kasutada, ja nende teenuste lõppkasutajad; samuti võivad need mõjutada üldist huvi. Seepärast tuleks tagada, et neid korraldusi saab anda ja muid meetmeid saab võtta ainult läbipaistvalt ning et nähakse ette piisavad kaitsemeetmed tagamaks, et sellised korraldused ja meetmed piirduvad alati ainult sellega, mis on vajalik ja proportsionaalne, et tagatud on õiguskindlus, et teabe talletamise teenuse osutajad, teised asjaomased vahendusteenuste osutajad ja sisuteenuse pakkujad saavad riigisisese õiguse kohaselt kasutada oma õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ning et saavutatakse õiglane tasakaal kõigi asjaomaste õiguste ja huvide vahel, sealhulgas kõigi asjaosaliste põhiõiguste vahel, nagu on ette nähtud põhiõiguste hartas. Oluline on kõigi asjakohaste õiguste ja huvide hoolikas kaalumine juhtumipõhiselt.

(55)

Arvestades, milline tähtsus võib asjaomaste kuritegude uurimiseks või nende eest süüdistuse esitamiseks olla materjalil, mille kohta võidakse käesoleva direktiivi alusel anda korraldus või võtta muu meede, milles nõutakse selle materjali eemaldamist või sellele juurdepääsu tõkestamist, tuleks võtta vajalikud meetmed, et võimaldada pädevatel asutustel sellist materjali vajaduse korral kätte saada või seda talletada. Nimetatud meetmed võivad seisneda näiteks selles, et asjaomastelt teabe talletamise teenuse osutajatelt või teistelt asjaomastelt vahendusteenuste osutajatelt nõutakse materjali edastamist pädevatele asutustele või materjali säilitamist piiratud ajavahemiku vältel, mis ei ole pikem kui tarvis. Kõik sellised meetmed peaksid tagama materjali turvalisuse, jääma alati mõistlikkuse ja proportsionaalsuse piiresse ja vastama kohaldatavatele isikuandmete kaitse normidele.

(56)

Et vältida taasohvristamist, peaks kuriteoohvril olema võimalik saada kriminaalmenetluse käigus hüvitist.

(57)

Spetsialiseeritud tugiteenuste osutajad peaksid pakkuma abi igasuguse naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvritele, sealhulgas seksuaalvägivalla, naiste suguelundite moonutamise, sundabielude, sundabordi ja -steriliseerimise, seksuaalse ahistamise ja kübervägivalla eri vormide ohvritele. Ohvritele tuleks pakkuda spetsialiseeritud tugiteenuseid olenemata sellest, kas nad on esitanud ametliku kaebuse.

(58)

Spetsialiseeritud tugiteenuste osutajad peaksid pakkuma ohvritele abi, mis on kohandatud vastavalt nende erivajadustele. Sellist abi peaks pakkuma samast soost isik, kui ohver seda taotleb või kui see on asjakohane ja kui selline isik on kättesaadav. Tuginedes direktiivis 2012/29/EL sätestatud nõuetele tuleks õigusraamistikku täiendada, et tagada spetsialiseeritud tugiteenuste osutamiseks kõik vajalikud vahendid, nii et ohvritele saaks pakkuda sihipärast ja integreeritud tuge, arvestades nende erivajadusi. Selliseid teenuseid võiks osutada lisaks üldistele ohvriabiteenustele või nende raames ja need võivad tugineda olemasolevatele spetsialiseeritud abi pakkuvatele üksustele, näiteks neile, kes pakuvad naiste spetsialiseeritud tugiteenuseid. Spetsialiseeritud abi võivad pakkuda avaliku sektori asutused, ohvriabiorganisatsioonid ja muud valitsusvälised organisatsioonid, võttes arvesse liikmesriigi geograafiat ja demograafilist olukorda. Neile asutustele ja organisatsioonidele tuleks anda piisavad inim- ja finantsressursid. Juhul, kui teenuseid osutavad valitsusvälised organisatsioonid, peaksid liikmesriigid tagama, et nad saavad asjakohast rahastust.

(59)

Naistele mõeldud spetsialiseeritud teenuste osutajad, nagu naiste tugikeskused, naiste varjupaigad, abiliinid, seksuaalvägivalla kriisiabikeskused, seksuaalvägivalla ohvrite vastuvõtukeskused ja esmased ennetusteenused, võivad olla ohvrite nõustamisel ja toetamisel otsustava tähtsusega. Neid teenuseid võivad pakkuda ka naiste juhitavad valitsusvälised organisatsioonid.

(60)

Ohvritel on tavaliselt mitu kaitse- ja toetusvajadust. Et neid vajadusi tulemuslikult täita, peaksid liikmesriigid osutama spetsialiseeritud tugiteenuseid samades ruumides, koordineerides neid teenuseid kontaktpunkti kaudu või hõlbustades sellistele teenustele juurdepääsu ühtse veebipõhise juurdepääsupunkti kaudu. Ühtne veebipõhine juurdepääsupunkt tagaks, et spetsialiseeritud tugiteenused on kättesaadavad ka sellistele ohvritele, kes asuvad kaugemates piirkondades või kes ei ole suutelised sellistesse keskustesse kohale tulema. Ühtse veebipõhise juurdepääsupunkti jaoks tuleks luua vähemalt ühtne ja ajakohastatud veebisait, kus pakutakse kogu asjakohast teavet olemasolevate abi- ja kaitseteenuste kohta ning antakse suuniseid neile juurdepääsu saamiseks. Selline veebisait peaks järgima puuetega inimeste juurdepääsunõudeid.

(61)

Igal ohvril on individuaalsed abivajadused sõltuvalt traumast, mida ta on kogenud. Spetsialiseeritud tugiteenustega tuleks osutada ohvrile sellist abi, mis teda toetab ja aitab tal taastuda. Spetsialiseeritud tugiteenuste osutajaid peaks olema piisaval hulgal ja nad peaksid olema iga liikmesriigi territooriumil sobivalt hajutatud, võttes arvesse asjaomase liikmesriigi geograafiat ja demograafilist olukorda ning veebiteenuste pakkumist. Seepärast tuleks spetsialiseeritud abi anda ohvrile võimaluse korral arusaadavas keeles ja eakohasel viisil.

(62)

Spetsialiseeritud tugiteenuseid, sealhulgas varjupaiku ja seksuaalvägivalla kriisiabikeskusi, tuleks pidada kriiside ja hädaolukordade, sealhulgas tervisekriiside ajal hädavajalikuks. Eesmärk peaks olema jätkata nende teenuste pakkumist olukordades, kus perevägivald ja naistevastane vägivald kipub sagenema.

(63)

Ohvreid tuleks abistada ja toetada enne kriminaalmenetlust, selle kestel ja ka sobiva ajavahemiku jooksul pärast kriminaalmenetluse lõppu, näiteks juhul kui vägivalla raskete füüsiliste või psühholoogiliste tagajärgedega toimetulekuks on endiselt vaja ravi või kui ohvri turvalisus on ohus eelkõige ütluste tõttu, mis ohver on nimetatud menetluse käigus andnud.

(64)

Seksuaalvägivalla, sealhulgas vägistamise traumaatilisus nõuab koolitatud ja spetsialiseerunud töötajatelt eriti diskreetset reageerimist. Seksuaalvägivalla ohvrid vajavad viivitamatut traumaabi koos kohese kohtuekspertiisiga, et turvaliselt säilitada tulevikus süüdistuse esitamiseks vajalikke tõendeid. Seksuaalvägivalla kriisiabikeskusi või seksuaalvägivalla ohvrite vastuvõtukeskusi peaks olema piisaval hulgal ja need peaksid olema iga liikmesriigi territooriumil sobivalt hajutatud, võttes arvesse asjaomase liikmesriigi geograafiat ja demograafilist olukorda. Sellised keskused võivad olla osa liikmesriigi olemasolevast tervishoiusüsteemist. Ka naiste suguelundite moonutamise ohvrid, sageli tütarlapsed, vajavad tavaliselt suunatud abi. Seetõttu peaksid liikmesriigid tagama, et nad pakuvad ohvrite vajadustele kohandatud sihipärast abi. Arvestades selliste süütegude ohvrite erilist olukorda ja sellega seotud kaitsetust, tuleks selliseid spetsialiseeritud tugiteenuseid osutada rangeimate privaatsus- ja konfidentsiaalsusstandardite kohaselt.

(65)

Seksuaalset ahistamist töökohal käsitatakse direktiivides 2004/113/EÜ, 2006/54/EÜ ja 2010/41/EL ühe soolise diskrimineerimise liigina. Seksuaalne ahistamine töökohal toob kaasa märkimisväärseid negatiivseid tagajärgi nii ohvritele kui ka tööandjatele. Nii ohvritele kui ka tööandjatele tuleks pakkuda ettevõttesiseseid või -väliseid nõustamisteenuseid, kui seksuaalne ahistamine töökohal on riigisisese õiguse kohaselt sõnaselgelt kriminaliseeritud. Selliste teenuste hulka peaks kuuluma teave selle kohta, kuidas seksuaalse ahistamise juhtumeid töökohal asjakohaselt käsitleda, ning õiguskaitsevahendite kohta, mille abil saab süüteo toimepanija töölt kõrvaldada.

(66)

Liikmesriike julgustatakse tagama, et riiklikud abiliinid oleks tasuta kättesaadavad liidu tasandil ühtlustatud numbri 116 016 kaudu lisaks olemasolevatele riiklikele numbritele ning et need oleksid kättesaadavad ööpäev läbi. Avalikkust tuleks kõnealuse ühtlustatud numbri olemasolust ja kasutamisest piisavalt teavitada. Neid abiliine peaksid saama käitada spetsialiseeritud tugiteenuste, sealhulgas naiste spetsialiseeritud tugiteenuste osutajad vastavalt riigisisesele tavale. Olemasolevatel abiliinide käitajatel, sealhulgas valitsusvälistel organisatsioonidel on selliste teenuste osutamisel märkimisväärne kogemus. Abiliinide kaudu pakutava abi hulka peaks kuuluma kriisinõustamine ja ohvrite teavitamine näost-näkku teenustest, näiteks varjupaikadest, spetsialiseeritud tugiteenustest, muudest asjakohastest sotsiaal- ja tervishoiuteenustest ning politseist. Kuriteoohvrite abiliinid peaksid saama suunata ohvrid spetsialiseeritud tugiteenuste osutajate juurde, spetsialiseeritud abiliinidele või mõlemale, kui see on vajalik ja kui ohver seda palub.

(67)

Kuriteoohvrite varjupaikadel ja muudel sobivatel ajutistel majutuskohtadel on ohvrite kaitsmisel vägivallategude eest väga tähtis roll. Lisaks sellele, et seal pakutakse turvalist varjupaika, peaksid need pakkuma vajalikku abi ohvrite tervise, kaasa arvatud vaimse tervise, rahalise olukorra ja nende laste heaoluga seotud probleemide lahendamiseks ning lõppkokkuvõttes valmistama ohvreid ette iseseisvaks eluks. Liikmesriigid peaksid tagama, et on olemas piisav arv varjupaiku ja muid asjakohaseid ajutisi majutuskohti. „Piisav arv“ tähendab, et kõikide ohvrite vajadused peavad olema rahuldatud, nii varjupaigakohtade kui ka spetsialiseeritud abi osas. Euroopa Nõukogu töökond naistevastase vägivallaga, sealhulgas perevägivallaga võitlemiseks soovitab oma 2008. aasta septembrikuu lõplikus tegevusaruandes, et turvaline majutus spetsiaalsetes naiste varjupaikades peaks olema saadaval igas piirkonnas, nii et 10 000 elaniku kohta oleks üks perekoht. Varjupaigakohtade arv peaks aga sõltuma tegeliku vajaduse realistlikust hindamisest. Varjupaikades viibivate ohvrite identiteet peaks jääma konfidentsiaalseks, et tagada naiste turvalisus. Varjupaigad peaksid olema kohandatud naiste erivajadustele, sealhulgas peaks olema ainult naistele mõeldud varjupaiku. Varjupaigad ja muud asjakohased ajutised majutuskohad peaksid olema kättesaadavad alla 18-aastastele ülalpeetavatele. Ohvrite turvalisus ja heaolu sellistes varjupaikades ja majutuskohtades on aga alati prioriteet, eriti kui ohvrid ja nende peagi täisealiseks saavad ülalpeetavad jagavad ühist eluruumi. Kui varjupaigad ei ole tasuta ja liikmesriigid nõuavad varjupaigas või ajutises majutuskohas viibivatelt ohvritelt tasumist, peaks see summa olema taskukohane ega tohiks takistada ohvrite juurdepääsu varjupaikadele või ajutistele majutuskohtadele. Varjupaigad peaksid tagama, et ohvritega tegelemiseks ja nende toetamiseks on olemas koolitatud ja spetsialiseerunud töötajad.

(68)

Et tulemuslikult tegelda lastele avalduvate negatiivsete tagajärgedega, peaksid lastele suunatud toetusmeetmed sisaldama lapse eale, arenguvajadustele ja individuaalsele olukorrale kohandatud spetsialiseeritud psühholoogilist nõustamist ja vajaduse korral pediaatrilist abi, ning neid meetmeid tuleks pakkuda niipea, kui pädevatel asutustel on piisavalt alust arvata, et lapsed võivad olla sattunud vägivalla ohvriks, muu hulgas tunnistajaks. Lastele toetuse pakkumisel tuleks esikohale seada lapse õigused, nagu need on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 24.

(69)

Arvestades naistevastase vägivalla või perevägivalla eluaegseid tagajärgi lastele, kelle vanem on selliste kuritegude tulemusena tapetud, peaksid liikmesriigid tagama, et sellised lapsed saavad käesolevast direktiivist täiel määral kasu, eelkõige kaitse- ja toetusmeetme kaudu, sealhulgas kõigi asjaomaste kohtumenetluste ajal.

(70)

Et tagada laste turvalisus nende võimalikel külastuskohtumistel süüteo toimepanija või kahtlustatavaga, kes on vanemliku vastutuse kandja ja kellel on suhtlusõigus vastavalt liikmesriigi kohaldatavatele tsiviilõiguse normidele, peaksid liikmesriigid tagama, et tehakse kättesaadavaks neutraalsed järelevalvega kohad, sealhulgas lastekaitse- või hoolekandeasutused, et sellised külastused saaksid lapse huvides toimuda seal. Vajaduse korral peaksid külastused toimuma lastekaitse- või hoolekandeametnike juuresolekul. Kui on vaja pakkuda ajutine majutuskoht, tuleks lapsed majutada esmajärjekorras koos vanemliku vastutuse kandjaga, kes ei ole süüteo toimepanija ega kahtlustatav. Alati tuleks arvestada seda, mis on lapse huvides parim.

(71)

Intersektsionaalse diskrimineerimise ohvreid ähvardab suurem oht kogeda vägivalda. Sinna alla võivad kuuluda puuetega naised, naised, kelle elanikustaatus või elamisluba sõltub teisest inimesest, dokumentideta naissoost sisserändajad, naised, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset, põgenevad relvastatud konflikti eest, on kodutud või on pärit rassilise või etnilise vähemuse hulgast, maapiirkondades elavad naised, prostitutsiooniga tegelevad naised, väikese sissetulekuga naised, naiskinnipeetavad, lesbid, geid, biseksuaalid, trans- või intersoolised isikud, eakamad naised või alkoholi- ja uimastisõltuvushäiretega naised. Seega peaksid intersektsionaalse diskrimineerimise ohvrid saama erikaitset ja -toetust.

(72)

Puuetega naised kogevad naistevastast vägivalda ja perevägivalda ebaproportsionaalselt palju ning oma puude tõttu on neil sageli raskusi juurdepääsul kaitse- ja toetusmeetmetele. Seetõttu peaksid liikmesriigid tagama, et nad saavad täiel määral kasutada käesolevas direktiivis sätestatud õigusi teistega võrdsetel alustel, ning pöörama samas tähelepanu nende ohvrite erilisele kaitsetusele ja nende tõenäolistele raskustele abi saamisel.

(73)

Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise meetmed peaksid põhinema terviklikul lähenemisviisil, mis koosneb esmastest, teisestest ja kolmanda taseme ennetusmeetmetest. Esmased ennetusmeetmed peaksid olema suunatud vägivalla ennetamisele ja hõlmama selliseid meetmeid nagu teadlikkuse suurendamise kampaaniad ja sihipärased haridusprogrammid, et suurendada üldsuse arusaamist vägivalla kõigi vormide ja nende tagajärgede erinevatest ilmingutest, ning teadvustada lastele juba varasest east nõusolekut inimestevahelistes suhetes. Teiseste ennetusmeetmete eesmärk peaks olema vägivalla varajane avastamine ja selle süvenemise või eskaleerumise ennetamine varases etapis. Kolmanda taseme ennetusmeetmed peaksid keskenduma korduva vägivalla ja uuesti ohvriks langemise ennetamisele ning vägivalla tagajärgedega toimetulekule ning need võivad hõlmata kõrvalseisjate sekkumise edendamist ning varajase sekkumise keskuste ja sekkumisprogrammide loomist.

(74)

Liikmesriigid peaksid võtma asjakohaseid ennetavaid meetmeid. Selliste meetmete hulka võivad kuuluda teadlikkuse suurendamise kampaaniad naistevastase vägivalla ja perevägivalla vastu võitlemiseks. Ennetus võib toimuda ka formaalhariduses, eelkõige seksuaalhariduse, sotsiaal-emotsionaalse pädevuse ja empaatia arendamise kaudu ning õppides, kuidas luua eluterveid, lugupidavaid suhteid. Võttes arvesse keelebarjääri ning erinevat kirjaoskuse ja võimete taset, peaksid liikmesriigid suunama sihipärased meetmed suuremas ohus olevatele rühmadele, sealhulgas lastele, võttes arvesse nende vanust ja arengutaset, puuetega inimestele, alkoholi- ja uimastisõltuvushäiretega isikutele ning lesbidele, geidele, biseksuaalidele, trans- või intersoolistele inimestele.

(75)

Liikmesriigid peaksid võtma meetmeid kahjulike soostereotüüpide leviku tõkestamiseks, et juurida välja naiste alaväärsuse või naiste ja meeste stereotüüpsete rollide idee. Siia hulka võiksid kuuluda ka meetmed, millega tagatakse, et kultuuri, tava, religiooni, traditsiooni või au ei peeta naistevastast vägivalda või perevägivalda õigustavaks või sellise vägivalla leebemat käsitlemist nõudvaks asjaoluks. Ennetusmeetmed peaksid julgustama mehi ja poisse tegutsema positiivsete eeskujudena, et toetada meeste ja naiste võrdõiguslikkust, kuid nende eesmärk peaks olema ka saada üle stereotüüpidest, mis takistavad meestel otsida abi nende vastu suunatud vägivalla puhul. Kuna lapsed puutuvad juba väga varasest east alates kokku soorollidega, mis kujundavad nende eneseteadmust ning mõjutavad nende akadeemilisi ja ametialaseid valikuid, aga ka ootusi, mida nad terve elu jooksul iseendale kui naisele või mehele panevad, siis on väga tähtis käsitleda soostereotüüpe juba alates alusharidusest ja lastehoiust.

(76)

Et suunata ressursse sinna, kus neid kõige rohkem vaja on, peaks nõue võtta ennetavaid meetmeid, mille eesmärk on suurendada teadlikkust naiste suguelundite moonutamise ja sundabielu kohta, ja selliste meetmete ulatus olema proportsionaalne sellest tavast ohustatud või mõjutatud isikute arvuga asjaomases liikmesriigis.

(77)

Et ohvrid tehtaks kindlaks ja et nad saaksid asjakohast abi ja kaitset, peaksid liikmesriigid tagama, et ametnikud, kes ohvritega tõenäoliselt kokku puutuvad, saaksid koolitust ja otstarbekohast teavet. Kohtuametnikud peaksid saama sellist koolitust ainult siis, kui nad tõenäoliselt kannatanutega kokku puutuvad, ja ainult tasemel, mis vastab nende kokkupuutele ohvritega. Toetada tuleks juristide, prokuröride ja kohtunike ning ohvriabi ja lepitava õigusmõistmise teenuste osutajate koolitamist. See peaks asjakohasel juhul hõlmama koolitust konkreetsete tugiteenuste kohta, kuhu ohvreid tuleks suunata, või erikoolitust, kui nende töö keskendub erivajadustega ohvritele, ja psühholoogiaalast erikoolitust. Koolitusel tuleks käsitleda hirmutamise ning korduva ja taasohvristamise ohtu ja ennetamist ning ohvrite kaitse- ja toetusmeetmete kättesaadavust. Et töökohal toimuva seksuaalse ahistamise juhtumeid ära hoida ja neid asjakohaselt lahendada, peaksid koolitust saama ka järelevalveülesandeid täitvad isikud, juhul kui seksuaalne ahistamine töökohal on riigisisese õiguse alusel eraldi kriminaliseeritud. Nimetatud isikutele tuleks anda teavet ka kolmandate isikute poolse vägivalla ohu kohta. Kolmandate isikute toimepandav vägivald viitab vägivallale, mis võib töötajatele osaks saada töökohal, aga mitte töökaaslase poolt, ja hõlmab näiteks selliseid juhtumeid, kus patsient ahistab seksuaalselt meditsiiniõdesid.

(78)

Et kehtestada terviklik lähenemisviis naistevastase vägivalla ja perevägivalla kõikide vormide ennetamiseks ja tõkestamiseks, peaksid liikmesriigid tagama, et asjaomaseid ametnikke ja spetsialiste koolitatakse koordineeritud valdkondadevahelise koostöö teemal, tagamaks, et riigiasutused ja ametid tegeleksid juhtumite üleandmisega kiiresti ning et juhtumite käsitlemisse oleks kaasatud asjaomased spetsialistid, sealhulgas tervishoiu, õiguse, hariduse ja sotsiaalteenuste valdkonnast. Kuidas neid koolitusi korraldada, peaks olema liikmesriikide otsustada. Käesoleva direktiiviga sätestatud kohustusi ei tohiks tõlgendada kui sekkumist kõrgharidusasutuste autonoomiasse.

(79)

Et võidelda teatamata jätmise vastu, peaksid liikmesriigid tegema koostööd õiguskaitseasutustega, selleks et töötada välja koolitusi, mis käsitlevad eelkõige kahjulikke soostereotüüpe, aga ka selleks, et ennetada süütegusid, arvestades nende asutuste tüüpilist tihedat kontakti vägivallaohus olevate rühmade ja ohvritega.

(80)

Tuleks kehtestada sekkumisprogrammid, et ennetada ja minimeerida naistevastase vägivalla või perevägivalla süütegude toimepanemise või korduva toimepanemise ohtu. Sekkumisprogramme peaksid ellu viima koolitatud ja kvalifitseeritud spetsialistid. Sekkumisprogrammide konkreetne eesmärk peaks olema tagada turvalised suhted ja õpetada süüteo toimepanijaid või neid, kellel on risk selleks saada, kuidas käituda inimestevahelistes suhetes vägivallatult ja kuidas astuda vastu vägivaldse käitumise mustritele. Liikmesriigid võiksid sekkumisprogrammides kasutada Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi koostatud ühiseid standardeid ja suuniseid.

(81)

Käesoleva direktiiviga hõlmatud vägivallasüüteo toimepanijale või kahtlustatavale, kelle suhtes kohaldatakse kohest lähenemiskeeldu või muud lähenemiskeeldu, tuleks anda teavet kättesaadavate sekkumisprogrammide kohta.

(82)

Vägistamisena kvalifitseeritava kuriteo puhul tuleks kuriteo toimepanijaid innustada osalema sekkumisprogrammides, et vähendada retsidiivsuse riski.

(83)

Liikmesriigid peaksid võtma vastu ja rakendama tulemusliku, tervikliku ja koordineeritud poliitika, mis hõlmab kõiki asjakohaseid meetmeid naistevastase vägivalla ja perevägivalla kõikide vormide ennetamiseks ja tõkestamiseks. Nimetatud poliitika peaks seadma kõikide meetmete keskmesse ohvri õigused. Liikmesriikidel peaks oma menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt olema kaalutlusõigus otsustamaks, millised asutused nad määravad või loovad toimima ametiasutustena, mis vastutavad kõikide käesoleva direktiiviga hõlmatud vägivallavormide ennetamis- ja tõkestamispoliitika ja -meetmete koordineerimise, rakendamise, järelevalve ja hindamise eest, eeldusel et sellistel asutustel on olemas käesolevas direktiivis sätestatud kohustuste täitmiseks vajalik pädevus. Liikmesriigid peaksid tagama nii kesktasandi kui ka asjakohasel juhul piirkondliku või kohaliku tasandi poliitika minimaalse koordineerimise kooskõlas riigisisese õigusega ning ilma et see mõjutaks volituste jaotust üheski liikmesriigis. Selline koordineerimine võiks olla osa riiklikest tegevuskavadest.

(84)

Kodanikuühiskonna organisatsioonid, sealhulgas ohvritega tegelevad valitsusvälised organisatsioonid, hõlmavad suurt hulka erinevate rollide ja volitustega osalejaid. Need organisatsioonid annavad väärtuslikke teadmisi ning nende koostöö ja panusest võib olla kasu valitsuse poliitika kujundamisel, rakendamisel ja sellega seotud järelevalves.

(85)

Naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise raames peaksid liikmesriigid võtma vastu riiklikud tegevuskavad.

(86)

Tagamaks, et käesolevas direktiivis määratletud kübervägivalla süütegude ohvrid saaksid tulemuslikult kasutada oma õigust lasta selliste süütegudega seotud ebaseaduslik materjal eemaldada, peaksid liikmesriigid soodustama eneseregulatsioonil põhinevat koostööd asjaomaste vahendusteenuste osutajate vahel. Et selline materjal avastataks varakult ja sellega tegeldaks tulemuslikult ning et selliste süütegude ohvrid saaksid piisavalt abi ja tuge, peaksid liikmesriigid hõlbustama ka vabatahtlike eneseregulatsioonimeetmete, näiteks käitumisjuhendite kehtestamist, või suurendama teadlikkust olemasolevatest eneseregulatsioonimeetmetest. Selline hõlbustamine peaks hõlmama eneseregulatsioonimeetmeid süstemaatiliste riskide avastamiseks, eelkõige selleks, et tugevdada kübervägivalla vastu võitlemise mehhanisme ja parandada koolitusi vahendusteenuste osutajate töötajatele, kes tegelevad vägivalla ennetamisega ning pakuvad ohvritele abi ja tuge. Sellised eneseregulatsioonimeetmed võiksid täiendada liidu tasandi meetmeid, eelkõige määruse (EL) 2022/2065 alusel.

(87)

Parimate tavade vahetamine ja üksikjuhtumipõhised konsultatsioonid Eurojusti, Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku ja muude asjaomaste liidu ametite volituste piires võivad olla naistevastase vägivalla ja perevägivalla kõikide vormide ennetamisel ja selle vastu võitlemisel väga väärtuslikud.

(88)

Asjakohast naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise poliitikat saab kujundada üksnes põhjalike ja võrreldavate liigitatud andmete alusel. Et tulemuslikult jälgida liikmesriikide arengusuundumusi, kutsutakse liikmesriike üles korrapäraselt läbi viima uuringuid. Selleks võiks kasutada komisjoni (Eurostati) ühtlustatud metoodikat.

(89)

Liikmesriigid peaksid tagama, et käesoleva direktiivi eesmärkidel kogutud andmed piirduksid sellega, mis on rangelt vajalik naistevastase vägivalla ja perevägivalla levimuse ja suundumuste jälgimiseks, ning töötama selles valdkonnas välja uusi poliitikastrateegiaid. Liikmesriigid peaksid esitama Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudile nõutavad andmed, et neid andmeid saaks liidu tasandil võrrelda, hinnata ja analüüsida.

(90)

Käesoleva direktiivi kohasel isikuandmete töötlemisel, sealhulgas isikuandmete vahetamisel või edastamisel pädevate asutuste poolt, tuleb järgida Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/679 ning direktiive (EL) 2002/58/EÜ (13) ja (EL) 2016/680. Isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes tuleb järgida Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruseid (EL) 2016/794, (14) (EL) 2018/1725 (15) ja (EL) 2018/1727 (16) või muid kohaldatavaid liidu andmekaitsenorme.

(91)

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse miinimumnormid, mistõttu võivad liikmesriigid naistevastase vägivalla valdkonna kuritegude ja karistuste määratlemiseks vastu võtta või säilitada rangemaid kriminaalõiguse norme. Mis puudutab käesolevas direktiivis sätestatud ohvrite õigusi, siis võivad liikmesriigid kehtestada või säilitada kõrgemaid standardeid, sealhulgas selliseid, mis pakuvad ohvritele suuremat kaitset ja toetust.

(92)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt ennetada ja tõkestada kõikjal liidus naistevastast ja perevägivalda, lähtudes ühistest miinimumnormidest, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda kavandatud meetmete ulatuse ja mõju tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(93)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artikli 3 kohaselt on Iirimaa oma 22. juuni 2022. aasta kirjaga teatanud soovist osaleda käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ja kohaldamisel.

(94)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(95)

Euroopa Andmekaitseinspektoriga konsulteeriti kooskõlas määruse (EL) 2018/1725 artikli 42 lõikega 1 ning ta esitas arvamuse 5. aprillil 2022,