(1)

Euroopa Keskpank (EKP) vastutab ühtse järelevalvemehhanismi tõhusa ja järjepideva toimimise eest ning talle on usaldatud nii mikro- kui ka makrotasandi usaldatavusjärelevalve ülesanded. Makrotasandi usaldatavusjärelevalve ülesannete andmine tugevdab EKP rolli finantsstabiilsuse tagamisel, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingus (ELTL).

(2)

Riiklikud pädevad asutused ja riiklikud määratud asutused vastutavad globaalsetele süsteemselt olulistele ettevõtjatele ja muudele süsteemselt olulistele ettevõtjatele puhvrimäärade kehtestamise eest.

(3)

Vastavalt määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 5 lõikele 1 kohaldavad osalevate liikmesriikide riiklikud pädevad asutused või riiklikud määratud asutused, kui see on asjakohane või seda peetakse vajalikuks, krediidiasutuste suhtes kapitalipuhvri nõudeid asjakohasel tasandil, et käsitleda süsteemseid või makrotasandi usaldatavusjärelevalvega seotud riske.

(4)

Kooskõlas määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 5 lõikega 1 ja määruse (EL) nr 468/2014 artikliga 104 teavitavad riiklikud pädevad asutused või riiklikud määratud asutused EKPd oma kavatsusest rakendada makrotasandi usaldatavusmeetmeid kümme tööpäeva enne asjaomase otsuse tegemist („kavandatud makrotasandi usaldatavusmeetmetest“ teavitamine). Pärast teate saamist edastab järelevalvenõukogu sekretär kavandatud makrotasandi usaldatavusmeetmed viivitamata EKP nõukogule ja järelevalvenõukogule. Võttes arvesse järelevalvenõukogu ettepanekut kavandatud meetmete kohta ning asjaomase komitee panust ja EKP sisestruktuuri, otsustab EKP nõukogu kolme tööpäeva jooksul, kas esitada vastuväide või mitte. Kui EKP nõukogu esitab kavandatud makrotasandi usaldatavusmeetmetele vastuväite, esitab ta riiklikele pädevatele asutustele või riiklikele määratud asutustele kirjaliku põhjenduse viie tööpäeva jooksul pärast EKP teavitamist. Riiklikud pädevad asutused või riiklikud määratud asutused hindavad EKP esitatud põhjendusi, enne kui jätkavad otsuse menetlemist kohasel viisil.

(5)

EKP peab hindama suurt hulka kavandatud makrotasandi usaldatavusmeetmeid, mille on esitanud riiklikud pädevad asutused või riiklikud määratud asutused, sealhulgas meetmeid, millega kehtestatakse muu süsteemselt olulise ettevõtja ja globaalse süsteemselt olulise ettevõtja puhvrid. Sellised hindamised tuleb sageli läbi viia väga lühikese aja jooksul. Otsustusprotsessi hõlbustamiseks on asjakohane ette näha teatavate otsuste vastuvõtmise delegeerimine EKPs. Eelkõige tuleks EKP tööüksuste juhtidele delegeerida õigus võtta vastu otsuseid riiklike pädevate asutuste või riiklike määratud asutuste esitatud makrotasandi usaldatavusmeetmetele vastuväidete mitteesitamise kohta. Globaalsed süsteemselt olulised pangad või ettevõtjad on pangad või ettevõtjad, mille kukkumist ei tohiks lubada nende suuruse, omavahelise seotuse, keerukuse, asendatavuse puudumise või ülemaailmse ulatuse tõttu. Võttes arvesse globaalsete süsteemselt oluliste pankade või ettevõtjate probleemi võimalikku jurisdiktsioonidevahelist mõju paljude teiste riikide finantsasutustele ning maailmamajandusele tervikuna, ei ole tegemist probleemiga, mis puudutab üksnes riiklikke pädevaid asutusi või riiklikke määratud asutusi, vaid probleemiga, mis nõuab ühtlustamist ülemaailmsel tasandil ning mis kajastub Baseli pangajärelevalve komitee ja finantsstabiilsuse nõukogu saavutatud ülemaailmses kokkuleppes, mille tulemused avaldab finantsstabiilsuse nõukogu. Nendele küsimustele lähenetakse mitmekülgselt, globaalsel tasandil.

(6)

Euroopa Liidu Kohus on sedastanud, et pädevuse delegeerimine on vajalik ja kohane viis ülesannete täitmiseks institutsioonis, mis peab vastu võtma märkimisväärse arvu otsuseid. Institutsioonile antud pädevus hõlmab ka õigust teatavaid pädevusi ELTLi sätete kohaselt delegeerida vastavalt institutsiooni poolt ette nähtud tingimustele. Seetõttu võib liidu institutsioon kehtestada organisatsioonilisi meetmeid ja delegeerida otsustuspädevuse oma sisemistele organitele või isikutele, kui need meetmed on põhjendatud ja kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Õiguskindluse tagamiseks peaks otsustuspädevuse delegeerimine olema nii piiratud kui ka proportsionaalne ning delegeerimise ulatus peaks olema selgelt määratletud ja vastama institutsiooni ette nähtud tingimustele.

(7)

24. juunil 2020 otsustas EKP nõukogu seada sisse tiheda koostöö EKP ja Българска народна банка (Bulgaaria keskpank) vahel (3). Tiheda koostöö tegemiseks võetakse käesoleva otsuse asjakohaste sätete kohaselt vastu ka otsus mitte esitada vastuväidet kavandatud makrotasandi usaldatavusmeetmetele, mis käsitlevad Bulgaaria Vabariiki.

(8)

Juhul kui kriteeriumid delegeeritud otsuse vastuvõtmiseks ei ole täidetud, tuleb otsused vastu võtta vastuväidete mitteesitamise menetluses vastavalt määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 5 lõikele 1 ja Euroopa Keskpanga otsuse EKP/2004/2 (4) artiklile 13h.

1)

„kavandatud makrotasandi usaldatavusmeetmed“ – meetmed, mida riiklikud pädevad asutused ja riiklikud määratud asutused kavatsevad kohaldada, et nõuda pankadelt muu süsteemselt olulise ettevõtja või globaalse süsteemselt olulise ettevõtja puhvrite säilitamist kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL (5) artikliga 131, millest on EKPd ametlikult teavitatud, et EKP saaks otsustada, kas esitada vastuväide või mitte;

2)

„muu süsteemselt olulise ettevõtja puhver“ – omavahendid, mille hoidmist nõutakse kooskõlas direktiivi 2013/36/EL artikli 131 lõikega 5;

3)

„globaalse süsteemselt olulise ettevõtja puhver“ – omavahendid, mille hoidmist nõutakse kooskõlas direktiivi 2013/36/EL artikli 131 lõikega 4;

4)

„EKP tehniline hindamine“ – sõltumatu tehniline hindamine, mille EKP viib läbi asjakohaste puhvrimäärade üle otsustamisel;

5)

„EKP alammäär“ – EKP nõukogu poolt vastu võetud muu süsteemselt olulise ettevõtja puhvrinõuete alammäära metoodika viimane kohaldatav versioon, mis põhineb pankade süsteemse olulisuse punktisummal, mille kohaselt jaotatakse pangad süsteemse olulisuse kategooriatesse („jaotusvahemikud“) ning iga jaotusvahemik on seotud konkreetse muu süsteemselt olulise ettevõtja puhvriga, mida tuleks käsitada alammäärana;

6)

„tundlikkus“ või „tundlik“ – omadus või tegur, millel võib olla negatiivne mõju EKP mainele ja/või ühtse järelevalvemehhanismi tõhusale ja järjepidevale toimimisele, sealhulgas, kuid mitte ainult järgmine: a) asjaomases komitees ja asjakohases sisestruktuuris arutelude käigus väljendatud olulised murekohad, mida EKP tehniline hindamine ei hõlma; b) kavandatud makrotasandi usaldatavusmeetmed, mis võivad pälvida negatiivset meedia- või avalikku tähelepanu.

a)

konkreetsete kavandatud makrotasandi usaldatavusmeetmete puhul kohaldatakse EKP alammäära metoodika viimast versiooni;

b)

EKP tehnilise hindamise kohaselt ei ole nende meetmete osas probleeme seoses järgmisega:

c)

EKP tehnilise hindamise kohaselt ei peaks EKP kavandatud makrotasandi usaldatavusmeetmetele vastuväiteid esitama.