KOMISJONI DELEGEERITUD MÄÄRUS (EL) 2023/2175,

7. juuli 2023,

millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2017/2402 regulatiivsete tehniliste standarditega, millega täpsustatakse üksikasjalikumalt väärtpaberistamise tehingu algatajate, sponsorite, algsete laenuandjate ja nõudehaldajate suhtes kohaldatavaid riski säilitamise nõudeid

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrust (EL) 2017/2402, millega kehtestatakse väärtpaberistamise üldnormid ning luuakse lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise erinormid ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ, 2009/138/EÜ ja 2011/61/EL ning määrusi (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 648/2012, (1) eriti selle artikli 6 lõike 7 kolmandat lõiku,

ning arvestades järgmist:

(1)

Tagamaks, et investorid ja järelevalveasutused mõistavad, kuidas sünteetilisel või tingimuslikul kujul säilitamine on samaväärne mõne määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõikes 3 sätestatud säilitamisvõimalusega, tuleks sellisel kujul säilitamise kasutamine ja selle üksikasjad avalikustada lõplikus pakkumisdokumendis, prospektis, tehingu kokkuvõttes või väärtpaberistamise põhitunnuste ülevaates.

(2)

Määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 3 punktides a–e on sätestatud mitmesugused korrad kõnealuse määruse artikli 6 lõikes 1 sätestatud riski säilitamise nõude täitmiseks. Selleks et ühtlustada riski säilitamise nõude kohaldamist ja tagada olulise majandusliku netohuvi samaväärne säilitamine väärtpaberistamises, tuleb neid kordasid, sealhulgas sünteetilisel või tingimuslikul kujul säilitamise kaudu nõude täitmist täpsustada. Varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi puhul on likviidsuse tagamise tehing, mis katab 100 % iga väärtpaberistatud riskipositsiooni krediidiriskist või mis on väärtpaberistamise suhtes esimese järjekoha kahju positsioon, samaväärne majandusliku netohuvi säilitamisega väärtpaberistamises. Seepärast tuleks selliseid varaga tagatud kommertsväärtpaberite programme pidada määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 3 punktide a ja d kohasele riski säilitamise nõudele vastavaks.

(3)

Sünteetiline ületulu on määruse (EL) 2017/2402 artikli 2 punktis 29 määratletud kui summa, mille väärtpaberistamise tehingu algataja on lepingus kindlaks määranud kahjumi katmiseks. Sellest tulenevalt tekitab sünteetiline ületulu riskipositsiooni väärtuse, mida tuleks tehingu algatamisel olulise majandusliku netohuvi mõõtmisel arvesse võtta. Seepärast tuleks sünteetilist ületulu tunnustada viisina, kuidas sünteetilise väärtpaberistamise tehingu algataja saab täita riski säilitamise nõuet, kui sünteetiline ületulu vastab määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja kui selle suhtes kohaldatakse usaldatavusnõuete kohaselt kapitalinõuet.

(4)

Sünteetilise ületulu saab kindlaks määrata kahel eri viisil. Üks võimalus on pakkuda krediidikvaliteedi parandust kõrgema nõudeõiguse järguga või mezzanine seeriale. Teine võimalus on pakkuda krediidikvaliteedi parandust kõigile seeriatele, sealhulgas esimese järjekoha kahju väärtpaberistamise seeriale. Kui sünteetiline ületulu pakub krediidikvaliteedi parandust ainult kõrgema nõudeõiguse järguga või mezzanine seeriatele, ei saa seda käsitada esimese järjekoha kahju väärtpaberistamise seeriana. Seetõttu peaks säilitaja säilitama kõigis seeriates vähemalt miinimumsumma, et täita määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 3 punkti a nõudeid. Kui sünteetiline ületulu pakub krediidikvaliteedi parandust kõigile seeriatele, peaks sünteetiline ületulu olema samaväärne sünteetilise väärtpaberistamise esimese järjekoha kahju väärtpaberistamise seeriaga ja seega tuleks seda pidada vastavaks määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 3 punktile d.

(5)	Tuleb täpsustada majanduslikku huvi, mis tuleb säilitada, kui väärtpaberistamise aluspositsioonid hõlmavad krediidilimiitide kasutatud ja kasutamata summasid. Kuna krediidirisk määratakse kindlaks kasutatud summade põhjal, tuleks majandusliku netohuvi mõõtmisel arvesse võtta ainult neid summasid.

(6)

Selleks et tagada säilitamisnõude püsiv täitmine juhul, kui majandusliku netohuvi säilitab konsolideerimisgrupp ja sellesse gruppi kuuluv säilitaja ei kuulu enam konsolideeritud alusel järelevalve alla, tuleb sätestada, et üks või mitu ülejäänud konsolideeritud alusel järelevalve alla kuuluvat üksust peaksid võtma riskipositsiooni väärtpaberistamise suhtes.

(7)

Määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 1 esimese lõiguga on keelatud säilitatud majandusliku huvi müümine või maandamine, kuna see kõrvaldaks säilitaja avatuse säilitatud väärtpaberistamise positsioonide või riskipositsioonide krediidiriskile. Seepärast peaks riskimaandus olema lubatud ainult juhul, kui sellega maandatakse säilitaja muid riske kui säilitatud väärtpaberistamise positsioonide või riskipositsioonide krediidirisk. Riskimaandamist tuleks siiski lubada ka juhul, kui seda tehakse enne väärtpaberistamist krediidiandmise või riskijuhtimise usalduselemendina ning sellega ei tekitata säilitaja kasuks eristust säilitatud väärtpaberistamise positsioonide või riskipositsioonide ja investoritele üle kantud väärtpaberistamise positsioonide või riskipositsioonide krediidiriski vahel. Lisaks ei tohiks selliste väärtpaberistamiste puhul, kus säilitaja kohustub säilitama rohkem kui minimaalse olulise majandusliku netohuvi 5 %, riskimaandust keelata mis tahes säilitatud huvi puhul, mis ületab seda protsenti, tingimusel et need asjaolud on avalikustatud lõplikus pakkumisdokumendis, prospektis, tehingu kokkuvõttes või väärtpaberistamise põhitunnuste ülevaates.

(8)

Selleks et tagada majandusliku netohuvi püsiv säilitamine, peaksid säilitajad tagama, et väärtpaberistamise struktuuri ei ole integreeritud mehhanismi, mille tõttu kahaneks tehingu algatamisel mõõdetav säilitatud oluline majanduslik netohuvi kiiremini kui ülekantud huvi. Samal põhjusel ei tohiks säilitatud olulist majanduslikku netohuvi eelistada rahavoogude seisukohast, et eelisjärjekorras saada kasu tagasimaksmisest või amortiseerimisest viisil, mis vähendaks olulist majanduslikku netohuvi alla 5 % investoritele müüdud või üle kantud väärtpaberistamise seeriate või väärtpaberistatud riskipositsioonide jooksvast nimiväärtusest või alla 5 % viivisnõuete traditsiooniliste väärtpaberistamiste viivisnõuete netoväärtusest. Lisaks sellele ei tohiks väärtpaberistamise positsioonist tuleneva riskipositsiooni võtnud investorile pakutud krediidikvaliteedi parandus kahaneda ebaproportsionaalselt aluspositsioonide tagasimaksete määraga. See nõue ei tohiks takistada säilitajal saamast eelisjärjekorras tasu väärtpaberistamise eriotstarbelisele ettevõtjale osutatud teenuste eest, tingimusel et tasu suurus määratakse kindlaks turutingimustel ja et sellise tasu struktuur ei kahjusta säilitamisnõuet.

(9)

Kui põhivõlgniku huvi on täielikult kooskõlas investori huviga, sealhulgas olukorras, kus väärtpaberistamine hõlmab üksnes enda emiteeritud pandikirju või muid enda emiteeritud võlainstrumente, ei peaks neid instrumente väärtpaberistanud üksus olema kohustatud võtma riski säilitamise nõude täitmiseks täiendavaid meetmeid.

(10)

Määruse (EL) 2017/2402 artiklis 8 on sätestatud teatavad erandid edasiväärtpaberistamise keelust. Kuna säilitamisnõudeid kohaldatakse edasiväärtpaberistamisega seotud tehingute kahel tasandil, tuleb täpsustada, kuidas need tehingud peavad vastama säilitamisnõudele. Üldreeglina tuleks riskipositsioonide esimest väärtpaberistamist ja tehingu teist ümberstruktureeritud tasandit käsitleda riski säilitamise nõude täitmisel eraldi. Seepärast tuleks kehtestada kohustus säilitada oluline majanduslik netohuvi kõigil nendel tasanditel. Sama tuleks kohaldada rohkem kui ühe aluseks oleva väärtpaberistamisega tehingute suhtes, näiteks muud varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmid kui need, millele on osutatud määruse (EL) 2017/2402 artikli 8 lõikes 4. Siiski on võimalik, et väärtpaberistamise tehingu algataja, kes tegutseb säilitajana, väärtpaberistab positsioonid, mille ta oli säilitanud lisaks minimaalsele säilitamisnõudele väärtpaberistamise esimesel tasandil. Sellisel juhul ei peaks väärtpaberistamise tehingu algataja säilitama täiendavat huvi edasiväärtpaberistamise tasandil, tingimusel et edasiväärtpaberistamise aluskogumisse ei lisata muid riskipositsioone ega väärtpaberistamise positsioone. Sellistel juhtudel tuleks edasiväärtpaberistamist käsitada üksnes sama tehingu teise etapina, mis ei muuda oluliselt väärtpaberistamise majanduslikku alust. Algne säilitamine väärtpaberistamise tasandil peaks seega olema piisav riski säilitamise nõude eesmärgi täitmiseks. Samuti ei tohiks säilitamisnõude kohaldamisel käsitada edasiväärtpaberistamisena seda, kui väärtpaberistamise tehingu algataja jagab väärtpaberistamise positsiooni ümber kõrvalseeriatesse.

(11)

Määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõikes 2 sätestatud varade valiku nõuded on riski säilitamise raamistiku lahutamatu osa. Kui väärtpaberistamise tehingu algatajad saaksid valida varad nii, et väärtpaberistada halvema krediidikvaliteediga portfellid, eelkõige ilma investorite või potentsiaalsete investorite teadmata, kahjustaks see oluliselt riski säilitamise eesmärki, milleks on viia kooskõlla väärtpaberistamise tehingu algatajate ja investorite huvid, ning selle tulemuslikkust. Sel juhul kasutaks väärtpaberistamise tehingu algataja väärtpaberistamist riskantsetest varadest vabanemiseks, samas kui investorid eksikombel arvaksid, et väärtpaberistamise tehingu algataja säilitab osa riskist tõendina huvide nõuetekohasest kooskõlast. Sellise stsenaariumi vältimiseks ning õiguskindluse ja turvalisuse tagamiseks tuleb sätestada kriteeriumid, millele väärtpaberistamise tehingu algatajad võivad tugineda, et tagada vastavus määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõikele 2. Lisaks tuleks sätestada ka „võrreldavate varade“ kindlaksmääramise kriteeriumid. Väärtpaberistamised, mille puhul määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõikes 2 osutatud võrdlemine ei ole võimalik, sest kõik võrreldavad varad kanti üle väärtpaberistamise eriotstarbelisele ettevõtjale, tuleks lugeda kõnealuse lõike nõuetele vastavaks, tingimusel et asjaolu, et selline võrdlemine ei ole võimalik, avaldatakse lõplikus pakkumisdokumendis, prospektis, tehingu kokkuvõttes või väärtpaberistamise põhitunnuste ülevaates.

(12)

Kui säilitaja suhtes on algatatud maksejõuetusmenetlus või kui säilitaja ei saa jätkata tegutsemist säilitajana temast või tema aktsionäridest sõltumatutel põhjustel, peaks teisel juriidilisel isikul olema võimalik säilitada ülejäänud oluline majanduslik netohuvi vastavalt määruse (EL) 2017/2402 artiklile 6, nii et oleks tagatud huvide jätkuv kooskõla.

(13)

Vastavalt määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 1 neljandale lõigule võivad viivisnõuete traditsioonilise väärtpaberistamise puhul säilitajatena tegutseda üksnes need nõudehaldajad, kes suudavad tõendada, et neil on väärtpaberistatud riskipositsioonidega samalaadsete riskipositsioonide haldamise alal asjatundlikkus. Seepärast on asjakohane sätestada kriteeriumid, millele nõudehaldajad peaksid vastama, et nad saaksid tõendada, et neil on väärtpaberistatud riskipositsioonidega samalaadsete riskipositsioonide haldamise alal asjatundlikkus.

(14)

Komisjoni delegeeritud määrusega (EL) nr 625/2014 (2) täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (3) artiklis 405 sätestatud riski säilitamise sätteid finantsinstitutsioonide puhul. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2017/2401 (4) muudeti määrust (EL) nr 575/2013, jättes välja kõnealuse määruse viienda osa ja seega ka artikli 405. Määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 405 sätestatud riski säilitamise nõuded on nüüd sätestatud määruse (EL) 2017/2402 artiklis 6. Seepärast on asjakohane tunnistada delegeeritud määrus (EL) nr 625/2014 kehtetuks, ilma et see piiraks määruse (EL) 2017/2402 artikli 43 lõike 6 kohaldamist.

(15)	Käesolev määrus põhineb regulatiivsete tehniliste standardite eelnõul, mis on välja töötatud tihedas koostöös Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvega ning mille on komisjonile esitanud Euroopa Pangandusjärelevalve.

(16)

Euroopa Pangandusjärelevalve on korraldanud avalikud konsultatsioonid käesoleva määruse aluseks olevate regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu kohta, analüüsinud võimalikke seonduvaid kulusid ja kasu ning küsinud nõu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010 (5) artikli 37 kohaselt loodud pangandussektori sidusrühmade kogult,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)	„sünteetilisel kujul säilitamine“ — olulise majandusliku netohuvi säilitamine tuletisinstrumentide kasutamise kaudu;

b)	„tingimuslikul kujul säilitamine“ – olulise majandusliku netohuvi säilitamine krediidiriski kahjude katmises osalemise kaudu, mis tagab huvi viivitamatu säilitamise, sealhulgas garantiide, akreditiivide või muu samalaadse krediidiriski kahjude katmises osalemise kaudu.

Artikkel 2

Olulise majandusliku netohuvi säilitajad

1. Määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud nõuet, mille kohaselt ei tohi säilitatud olulist majanduslikku netohuvi jagada eri liiki säilitajate vahel, peavad täitma järgmised isikud:

a)	väärtpaberistamise tehingu algataja või väärtpaberistamise tehingu algatajad;

b)	sponsor või sponsorid;

c)	algne laenuandja või algsed laenuandjad;

d)	viivisnõuete traditsioonilise väärtpaberistamise nõudehaldaja või nõudehaldajad, tingimusel et nad vastavad käesoleva määruse artiklis 19 sätestatud asjatundlikkusnõudele.

2. Kui säilitamisnõuet võib täita rohkem kui üks väärtpaberistamise tehingu algataja, täidab iga väärtpaberistamise tehingu algataja selle nõude proportsionaalselt väärtpaberistatud riskipositsioonidega, mille väärtpaberistamise tehingu algataja ta on.

3. Kui säilitamisnõuet võib täita rohkem kui üks algne laenuandja, täidab iga algne laenuandja selle nõude proportsionaalselt väärtpaberistatud riskipositsioonidega, mille algne laenuandja ta on.

4. Erandina lõigetest 2 ja 3 võib säilitamisnõuet täielikult täita üks väärtpaberistamise tehingu algataja või algne laenuandja, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

a)	väärtpaberistamise tehingu algataja või algne laenuandja on loonud varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi või muu väärtpaberistamise ja haldab seda;

b)	väärtpaberistamise tehingu algataja või algne laenuandja on loonud varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi või muu väärtpaberistamise ning panustanud üle 50 % kõigist väärtpaberistatud riskipositsioonidest, mõõdetuna nimiväärtuses väärtpaberistamise tehingu algatamisel.

5. Kui säilitamisnõuet võib täita rohkem kui üks sponsor, täidab säilitamisnõuet üks järgmistest:

sponsor, kelle majandushuvid on kõige tihedamalt kooskõlas investori huviga, nagu kõik asjaomased sponsorid on kokku leppinud objektiivsete kriteeriumide, sealhulgas kõigi järgmiste kriteeriumide alusel:

i)	tehingu tasude struktuur;

ii)	sponsori osalemine varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi või muu väärtpaberistamise loomises ja haldamises ning

iii)	avatus väärtpaberistamiste krediidiriskile; või

b)	iga sponsor proportsionaalselt sponsorite koguarvuga.

6. Kui säilitamisnõuet võib täita rohkem kui üks nõudehaldaja, täidab säilitamisnõuet üks järgmistest:

nõudehaldaja, kellel on ülekaalukas majanduslik huvi viivisnõuete traditsioonilise väärtpaberistamise riskipositsioonide edukaks restruktureerimiseks, nagu on kokku leppinud kõik asjaomased nõudehaldajad objektiivsete kriteeriumide alusel, sealhulgas tehingu tasude struktuur, nõudehaldaja käsutuses olevad vahendid ja tema asjatundlikkus riskipositsioonide ümberkujundamise protsessi juhtimiseks; või

b)	iga nõudehaldaja proportsionaalselt tema hallatavate väärtpaberistatud riskipositsioonidega, mis arvutatakse viivisnõuetena kvalifitseeruvate väärtpaberistatud nõuete netoväärtuse ja nõuetekohaselt teenindatavate väärtpaberistatud riskipositsioonide nimiväärtuse summana.

7. Üksust ei loeta looduks ega tegutsevaks üksnes riskipositsioonide väärtpaberistamise eesmärgil, nagu on osutatud määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 1 teises lõigus, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

üksusel on strateegia ja suutlikkus täita maksekohustusi kooskõlas laiema ärimudeliga, mis hõlmab materiaalset toetust kapitalist, varadest, tasudest või muudest tuluallikatest, millest tulenevalt ei ole üksuse ainus või peamine tuluallikas väärtpaberistatavad riskipositsioonid, huvid, mis on säilitatud või mida kavatsetakse säilitada kooskõlas määruse (EL) 2017/2402 artikliga 6, või mis tahes vastavad tulud sellistest riskipositsioonidest ja huvidest;

b)	juhtorgani liikmetel on vajalikud kogemused, mis võimaldavad üksusel järgida kehtestatud äristrateegiat, samuti asjakohane äriühingu üldjuhtimise kord.

Artikkel 3

Säilitamisnõude täitmine sünteetilisel või tingimuslikul kujul säilitamise kaudu

1. Säilitamisnõude täitmine viisil, mis on samaväärne ühe määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõikes 3 sätestatud võimalusega sünteetilisel või tingimuslikul kujul säilitamise kaudu, peab vastama kõigile järgmistele tingimustele:

a)	säilitatud summa on vähemalt võrdne sellise võimaluse kohaselt nõutava summaga, millele sünteetilisel või tingimuslikul kujul säilitamine vastab;

b)	säilitaja on lõplikus pakkumisdokumendis, prospektis, tehingu kokkuvõttes või väärtpaberistamise põhitunnuste ülevaates sõnaselgelt avalikustanud, et ta püsivalt säilitab väärtpaberistamises olulise majandusliku netohuvi sünteetilisel või tingimuslikul kujul.

Punkti b kohaldamisel avalikustab säilitaja lõplikus pakkumisdokumendis, prospektis, tehingu kokkuvõttes või väärtpaberistamise põhitunnuste ülevaates kõik üksikasjad kohaldatava sünteetilisel või tingimuslikul kujul säilitamise kohta, sealhulgas säilitatud olulise netohuvi kindlaksmääramiseks kasutatud metoodika ja selgituse selle kohta, millise määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 3 punktides a–e sätestatud võimalustega on säilitamine samaväärne.

2. Kui üksus, kes ei ole määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 3 määratletud finantsinstitutsioon ega direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktides 1 ja 4 määratletud kindlustus- või edasikindlustusandja, säilitab majandusliku huvi sünteetilisel või tingimuslikul kujul säilitamise kaudu, peab see säilitatud huvi olema täielikult tagatud rahalise tagatisega ja seda tuleb hoida Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL (6) artikli 16 lõikes 9 osutatud korra kohaselt.

Artikkel 4

Säilitamine, mis on samaväärne vähemalt 5 % iga investoritele müüdud või üle kantud väärtpaberistamise seeria nimiväärtusega

Määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 3 punktis a osutatud säilitamine (vertikaalne lõik) tuleb täita vastavalt ühele järgmistest meetoditest:

a)	otseselt säilitatakse vähemalt 5 % iga investoritele müüdud või üle kantud väärtpaberistamise seeria nimiväärtusest;

b)	säilitatakse riskipositsioon nii, et selle omanik on avatud väärtpaberistamise tehingu iga emiteeritud seeria krediidiriskile proportsionaalselt vähemalt 5 % iga emiteeritud väärtpaberistamise seeria nimiväärtusest.

c)	säilitatakse vähemalt 5 % iga väärtpaberistatud riskipositsiooni nimiväärtusest, tingimusel et säilitatud krediidirisk kuulub samasse nõudeõiguse järku kui samade riskipositsioonidega seoses väärtpaberistatud krediidirisk või see on sellele allutatud;

tehakse varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi raames likviidsuse tagamise tehing, tingimusel et täidetud on kõik järgmised tingimused:

i)	likviidsuse tagamise tehing katab 100 % varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmist rahastatava väärtpaberistamise tehingu väärtpaberistatud riskipositsioonide krediidiriski osast;

ii)	likviidsuse tagamise tehing katab krediidiriski seni, kuni säilitaja peab säilitama olulise majandusliku netohuvi;

iii)	likviidsuse tagamise tehingut pakub väärtpaberistamise tehingu algataja, sponsor või algne laenuandja;

iv)	investoritele on algse avalikustamise käigus antud juurdepääs teabele, mis võimaldab neil kontrollida punktide i, ii ja iii täitmist.

Artikkel 5

Väärtpaberistamise tehingu algataja huvi säilitamine uuenevas väärtpaberistamises või uuenevate nõuete väärtpaberistamises

Väärtpaberistamise tehingu algataja huvi säilitamine vähemalt 5 % iga väärtpaberistatud riskipositsiooni nimiväärtusest, nagu on osutatud määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 3 punktis b, loetakse täidetuks üksnes juhul, kui selliste riskipositsioonide säilitatud krediidirisk kuulub samasse nõudeõiguse järku kui samade riskipositsioonidega seoses väärtpaberistatud krediidirisk või on sellele allutatud.

Artikkel 6

Selliste juhuslikult valitud riskipositsioonide säilitamine, mis on vähemalt 5 % väärtpaberistatud riskipositsioonide nimiväärtusest

1. Vähemalt 100 potentsiaalselt väärtpaberistatud riskipositsioonist koosnev kogum, millest säilitatavad väärtpaberistamata ja väärtpaberistatud riskipositsioonid juhuslikult valitakse, nagu on osutatud määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 3 punktis c, peab olema piisavalt mitmekesine, et vältida säilitatud huvi ülemäärast kontsentreerumist.

2. Lõikes 1 osutatud riskipositsioonide valimisel võtavad säilitajad arvesse väärtpaberistatud riskipositsioonide liigi puhul asjakohaseid kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid tegureid tagamaks, et säilitatud väärtpaberistamata ja väärtpaberistatud riskipositsioonide eristamine on juhuslik. Sel eesmärgil ja kui see on asjakohane, võtavad säilitajad riskipositsioonide valimisel arvesse järgmisi tegureid:

a)	laenu andmise aeg;

b)	väärtpaberistatud riskipositsioonide liik;

c)	geograafiline asukoht;

d)	tehingu algatamise kuupäev;

e)	lõpptähtaeg;

f)	laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarv;

g)	tagatise liik;

h)	majandussektor;

i)	tagasimaksmata laenujääk;

j)	mis tahes muu tegur, mida säilitaja peab asjakohaseks.

3. Säilitajad ei vali eri ajahetkedel erinevaid konkreetseid riskipositsioone, välja arvatud juhul, kui see võib olla vajalik säilitamisnõude täitmiseks sellise väärtpaberistamise puhul, kus väärtpaberistatud riskipositsioonid kõiguvad aja jooksul kas uute riskipositsioonide väärtpaberistamisse lisandumise või konkreetsete väärtpaberistatud riskipositsioonide taseme muutumise tõttu.

4. Kui säilitaja on väärtpaberistamise nõudehaldaja, ei tohi käesoleva artikli kohaselt tehtud valik tuua kaasa seda, et säilitaja poolt ülekantud riskipositsioonide suhtes kohaldatavad haldusstandardid halveneksid võrreldes säilitatud riskipositsioonide suhtes kohaldatavate haldusstandarditega.

Artikkel 7

Esimese järjekoha kahju väärtpaberistamise seeria säilitamine

1. Määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 3 punktis d osutatud esimese järjekoha kahju väärtpaberistamise seeria säilitamine täidetakse ühel järgmistest meetoditest:

a)	hoitakse kas bilansilisi või bilansiväliseid positsioone;

hoitakse riskipositsiooni, pakkudes tingimuslikul kujul säilitamist või varaga tagatud kommertsväärtpaberite programmi raames likviidsuse tagamise tehingut, kusjuures riskipositsioon vastab kõigile järgmistele kriteeriumitele:

i)	riskipositsioon katab vähemalt 5 % väärtpaberistatud riskipositsioonide nimiväärtusest;

ii)	riskipositsioon kujutab endast asjaomase väärtpaberistamise suhtes esimese järjekoha kahju positsiooni;

iii)	riskipositsioon katab krediidiriski säilitamiskohustuse kogu kestuse vältel;

iv)	riskipositsiooni pakub säilitaja;

v)	investoritele on algse avalikustamise käigus antud juurdepääs kogu teabele, mida on vaja punktide i, ii ja iii täitmise kontrollimiseks;

c)	määruse (EL) nr 575/2013 artikli 242 punktis 9 määratletud ületagatus, kui kõnealune ületagatus toimib esimese järjekoha kahju positsioonina, mis on vähemalt 5 % väärtpaberistatud riskipositsioonide nimiväärtusest.

2. Kui esimese järjekoha kahju väärtpaberistamise seeria ületab 5 % väärtpaberistatud riskipositsioonide nimiväärtusest, võib säilitaja otsustada säilitada üksnes proportsionaalse osa kõnealusest esimese järjekoha kahju väärtpaberistamise seeriast, tingimusel et kõnealune osa on samaväärne vähemalt 5 %-ga väärtpaberistatud riskipositsioonide nimiväärtusest.

Artikkel 8

Esimese järjekoha kahju riskipositsiooni säilitamine vähemalt 5 % ulatuses igast väärtpaberistatud riskipositsioonist

1. Esimese järjekoha kahju riskipositsiooni säilitamine iga väärtpaberistatud riskipositsiooni tasandil, nagu on osutatud määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 3 punktis e, loetakse täidetuks üksnes juhul, kui säilitatud krediidirisk on allutatud samade riskipositsioonidega seoses väärtpaberistatud krediidiriskile.

2. Erandina lõikest 1 võib esimese järjekoha kahju riskipositsiooni säilitamise iga väärtpaberistatud riskipositsiooni tasandil, nagu on osutatud määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 3 punktis e, täita ka nii, et väärtpaberistamise tehingu algataja või algne laenuandja müüb aluspositsioonid diskonteeritud väärtusega, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

a)	diskonteeritud summa ei ole väiksem kui 5 % iga riskipositsiooni nimiväärtusest;

b)	diskonteeritud müügisumma makstakse väärtpaberistamise tehingu algatajale või algsele laenuandjale tagasi ainult juhul, kui seda diskonteeritud müügisummat ei kaeta väärtpaberistatud riskipositsioonidega seonduva krediidiriskiga seotud kahjumiga.

Artikkel 9

Viivisnõuete traditsiooniliste väärtpaberistamiste säilitamise võimaluste kohaldamine

1. Viivisnõuete väärtpaberistamise puhul, nagu on osutatud määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõikes 3a, käsitatakse käesoleva määruse artikli 4 punkti a ja artiklite kohaldamisel 5–8 väärtpaberistamise aluspositsioonide kogumis olevate viivisnõuete osa suhtes mis tahes viiteid väärtpaberistatud riskipositsioonide nimiväärtusele viidetena viivisnõuete netoväärtusele.

2. Käesoleva määruse artikli 6 kohaldamisel arvutatakse säilitatud viivisnõuete netoväärtus, kasutades tagastamatut ostuallahindlust, mida oleks kohaldatud, kui säilitatud viivisnõuded oleks olnud väärtpaberistatud.

3. Käesoleva määruse artikli 4 punkti a ning artiklite 5 ja 8 kohaldamisel arvutatakse viivisnõuete säilitatud osa netoväärtus, kasutades sama tagastamatu ostuallahindluse protsenti, mida kohaldatakse säilitamata osa suhtes.

4. Kui määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 3a teises lõigus osutatud tagastamatu ostuallahindlus on kokku lepitud aluseks olevate viivisnõuete kogumi tasandil või allkogumi tasandil, arvutatakse kogumisse või allkogumisse kuuluvate üksikute väärtpaberistatud viivisnõuete netoväärtus, kohaldades vastavat osa tagastamatust ostuallahindlusest iga viivisnõude suhtes proportsionaalselt selle nimiväärtusega või, kui see on asjakohane, selle tagasimaksmata väärtusega tehingu algatamise ajal.

5. Kui tagastamatu ostuallahindlus sisaldab erinevust väärtpaberistamise tehingu algataja poolt järgnevaks müügiks tagatud viivisnõuete väärtpaberistamise ühe või mitme seeria nimiväärtuse ja sellise hinna vahel, millega see väärtpaberistamise seeria või need seeriad esmakordselt müüakse sõltumatutele kolmandatele isikutele, nagu on osutatud määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 3a teises lõigus, võetakse seda erinevust arvesse üksikute väärtpaberistatud viivisnõuete netoväärtuse arvutamisel, kohaldades vastavat osa erinevusest iga väärtpaberistatud viivisnõude suhtes proportsionaalselt selle nimiväärtusega.

Artikkel 10

Säilitamise taseme mõõtmine

1. Majandusliku netohuvi säilitamise taseme mõõtmisel kohaldatakse järgmisi kriteeriume:

tehingu algatamine on aeg, mil riskipositsioonid esmakordselt väärtpaberistati, mis on üks järgmistest:

i)	väärtpaberite emiteerimise kuupäev;

ii)	krediidiriskikaitse lepingu allkirjastamise kuupäev;

iii)	tagasimakstavat ostuallahindlust käsitleva lepingu kuupäev;

b)	kui säilitamise taseme arvutamine põhineb nimiväärtustel, ei võeta selle arvutuse tegemisel arvesse varade soetushinda;

c)	säilitaja majandusliku netohuvi mõõtmisel ei võeta arvesse traditsioonilise väärtpaberistamise raames väärtpaberistatud riskipositsioonidega seoses laekunud finantstasusid ja muud teenustasutulusid pärast kulude mahaarvamist (traditsiooniline ületulu);

kui väärtpaberistamise tehingu algataja tegutseb väärtpaberistamise säilitajana ja kohaldab määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 3 punktis d osutatud säilitamisvõimalust ning kui sellise sünteetilise ületulu riskipositsiooni väärtuse suhtes, mis pakub krediidikvaliteedi parandust kõigile sünteetilise väärtpaberistamise seeriatele ja toimib esimese järjekoha kahju kaitsena, kohaldatakse väärtpaberistamise tehingu algataja suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohaselt kapitalinõudeid, võib väärtpaberistamise tehingu algataja võtta sünteetilise ületulu riskipositsiooni väärtust arvesse olulise majandusliku netohuvi arvutamisel vastavalt käesoleva määruse artiklile 7, käsitledes sünteetilise ületulu riskipositsiooni väärtust esimese järjekoha kahju väärtpaberistamise seeria säilitamisena lisaks esimese järjekoha kahju väärtpaberistamise seeria tegelikule säilitamisele;

e)	säilitamisvõimalust ja metoodikat majandusliku netohuvi arvutamiseks ei muudeta väärtpaberistamise kehtivusajal, välja arvatud juhul, kui muutmine on vajalik erandlike asjaolude tõttu ja seda ei kasutata säilitatud huvi summa vähendamiseks.

2. Säilitajalt ei nõuta, et ta pidevalt täiendaks või korrigeeriks oma säilitatud huvi vähemalt 5 %ni, kui tema säilitatud riskipositsioonidelt realiseeritakse või tema säilitatud riskipositsioonidesse jaotatakse kahjumeid.

Artikkel 11

Säilitatava olulise majandusliku netohuvi mõõtmine riskipositsioonide puhul, mis on krediidilimiitide kasutatud ja kasutamata summade kujul

Krediidilimiitide, sealhulgas krediitkaartide puhul säilitatava majandusliku netohuvi arvutamisel võetakse aluseks ainult limiitide juba kasutatud, realiseeritud või laekunud summad ning arvutust korrigeeritakse vastavalt kõnealuste summade muutustele.

Artikkel 12

Säilitatud huvi riskimaanduse ja müügi keeld

1. Määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud kohustus säilitada püsivalt väärtpaberistamises oluline majanduslik netohuvi loetakse täidetuks üksnes juhul, kui tehingu majanduslikku sisu arvesse võttes on täidetud mõlemad järgmised tingimused:

a)	säilitatud olulise majandusliku netohuvi suhtes ei kohaldata krediidiriski maandust ega säilitatud väärtpaberistamise positsioonide või säilitatud riskipositsioonide maandust;

b)	säilitaja ei müü, võõranda ega anna muul viisil üle säilitatud majanduslikust netohuvist tulenevaid õigusi, hüvesid või kohustusi või osa neist;

Erandina punktist a võib säilitaja maandada majanduslikku netohuvi, kui maandus ei ole seotud säilitatud väärtpaberistamise positsioonide või säilitatud riskipositsioonide krediidiriskiga.

2. Säilitaja võib kasutada säilitatud riskipositsioone või väärtpaberistamise positsioone tagatisena tagatud rahastamise eesmärgil, sealhulgas, kui see on asjakohane, rahastamiskokkulepeteks, mis hõlmavad säilitatud majanduslikust netohuvist tulenevate õiguste, hüvede või kohustuste täielikku või osalist müüki, ülekandmist või muul viisil loovutamist, tingimusel et tagatisena kasutamise raames ei kanta avatust kõnealuste säilitatud riskipositsioonide või väärtpaberistamise positsioonide krediidiriskile üle kolmandale isikule.

3. Lõike 1 punkti b ei kohaldata ühelgi järgmisel juhul:

a)	säilitaja maksejõuetuse korral;

b)	kui säilitaja ei saa temast sõltumatutel ja oma aktsionäridest sõltumatutel õiguslikel põhjustel jätkata tegutsemist säilitajana;

c)	artiklis 14 osutatud konsolideeritud alusel säilitamise korral.

Artikkel 13

Tehingud, mille suhtes säilitamisnõuet ei kohaldata, nagu on osutatud määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõikes 6

Tehingud, mille suhtes säilitamisnõuet ei kohaldata, nagu on osutatud määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõikes 6, hõlmavad korrelatsioonil põhinevasse kauplemisportfelli kuuluvaid väärtpaberistamise positsioone, mille puhul on tegemist määruse (EL) nr 575/2013 artikli 338 lõike 1 punktis b sätestatud alusinstrumentidega, või mis on aktsepteeritavad korrelatsioonil põhinevasse kauplemisportfelli kaasamiseks.

Artikkel 14

Säilitamine konsolideeritud alusel

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/87/EÜ (7) artikli 2 punktis 15 määratletud segafinantsvaldusettevõtjad, emaettevõtjana tegutsevad finantsinstitutsioonid või finantsvaldusettevõtjad, mis on asutatud liidus ja täidavad määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõikes 1 osutatud nõudeid oma konsolideeritud olukorra alusel vastavalt kõnealuse artikli lõikele 4, tagavad juhul, kui säilitaja ei kuulu enam konsolideeritud alusel järelevalve alla, et üks või mitu ülejäänud üksust, mis kuuluvad konsolideeritud alusel järelevalve alla, täidavad säilitamisnõuet.

Artikkel 15

Nõuded, mis käsitlevad rahavoogude ja kahjumi jaotamist säilitatud huvile ning säilitajale makstavaid tasusid

1. Säilitajad ei kasuta väärtpaberistamises kokkuleppeid või integreeritud mehhanisme, mille tõttu kahaneks väärtpaberistamise tehingu algatamisel säilitatud huvi kiiremini kui ülekantud huvi. Rahavoogude jaotamisel ei eelistata säilitatud huvi tagasimaksmist või amortiseerimist eelisjärjekorras enne ülekantud huvi.

Lubatud on säilitatud huvi amortiseerimine rahavoogude jaotamise teel vastavalt esimesele lõigule või kahjumi jaotamise teel, mis tegelikult aja jooksul säilitamistaset vähendab.

2. Lõike 1 kohaldamisel peetakse mis tahes fikseeritud või väärtpaberistatud riskipositsioonide mahust või tulemusnäitajatest või asjaomaste turu võrdlusaluste arengust sõltuvate selliste tasude korda, mida makstakse säilitajale eelisjärjekorras väärtpaberistamisega seoses osutatud mis tahes teenuste eest, vastavaks kõnealuses lõikes sätestatud säilitatud huvi nõuetele üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

a)	tasude suurus määratakse kindlaks turutingimustel, võttes arvesse võrreldavaid tehinguid turul;

tasud on struktureeritud tasuna teenuse osutamise eest ega tekita väärtpaberistamise rahavoogudes eelisnõuet, mis tegelikult vähendab säilitatud huvi kiiremini kui ülekantud huvi.

Punkti a kohaldamisel, kui asjaomasel turul puuduvad võrreldavad tehingud, peab tasude summa vastama nõudele, et need tasud tuleb kindlaks määrata turutingimustel, kui need tasud on kindlaks määratud muudel turgudel sarnaste tehingute puhul makstavate tasude alusel või kui need määratakse kindlaks selliste hindamisparameetrite alusel, milles võetakse asjakohaselt arvesse väärtpaberistamise liiki ja osutatavat teenust.

Esimese lõigu punktides a ja b sätestatud tingimusi ei loeta täidetuks, kui tasud on tagatud või makstakse ükskõik millisel kujul täielikult või osaliselt ette enne teenuse osutamist pärast tehingu lõpetamist ning tegelik oluline majanduslik netohuvi pärast tasude mahaarvamist on väiksem kui minimaalne majanduslik netohuvi, mis on nõutav määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 3 punktides a–e sätestatud võimalustest valitud säilitamisvõimaluse alusel.

Artikkel 16

Säilitamisnõude täitmine enda emiteeritud võlainstrumentide väärtpaberistamise puhul

Kui üksus väärtpaberistab enda emiteeritud võlainstrumente, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/2162 (8) artikli 3 punktis 1 määratletud pandikirju, ning väärtpaberistamise aluspositsioonid hõlmavad ainult neid enda emiteeritud võlainstrumente, loetakse määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõikes 1 sätestatud säilitamisnõue täidetuks.

Artikkel 17

Säilitamisnõue edasiväärtpaberistamise puhul

1. Määruse (EL) 2017/2402 artikliga 8 lubatud edasiväärtpaberistamise puhul säilitab säilitaja olulise majandusliku netohuvi iga vastava tehingutaseme suhtes.

2. Erandina lõikest 1 ei ole edasiväärtpaberistamise tehingu algataja kohustatud säilitama olulist majanduslikku netohuvi edasiväärtpaberistamise tehingu tasandil, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

a)	edasiväärtpaberistamise tehingu algataja on ka aluseks oleva väärtpaberistamise tehingu algataja ja säilitaja;

edasiväärtpaberistamine on tagatud riskipositsioonide kogumiga, mis koosneb üksnes riskipositsioonidest või väärtpaberistamise positsioonidest, mille väärtpaberistamise tehingu algataja säilitas aluseks olevas väärtpaberistamises lisaks nõutavale minimaalsele majanduslikule netohuvile enne edasiväärtpaberistamise tehingu algatamise kuupäeva;

c)	aluseks olevate väärtpaberistamise positsioonide või riskipositsioonide ja edasiväärtpaberistamise lõpptähtajad ei ole erinevad.

3. Lõigete 1 ja 2 kohaldamisel ei käsitata edasiväärtpaberistamisena seda, kui väärtpaberistamise tehingu algataja jagab emiteeritud seeria ümber kõrvalseeriatesse.

Artikkel 18

Väärtpaberistamise eriotstarbelisele ettevõtjale üle kantud varad

1. Määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 2 kohaldamisel käsitatakse väärtpaberistamise tehingu algataja bilansis hoitavaid varasid, mis väärtpaberistamise dokumentide kohaselt vastavad kõlblikkuskriteeriumidele, võrreldavana väärtpaberistamise eriotstarbelisele ettevõtjale üle kantavate varadega, kui varade valimise ajal on täidetud mõlemad järgmised tingimused:

a)	nii bilansis edasi hoitavate kui ka ülekantavate varade eeldatavaid tulemusnäitajaid määravad sarnased tegurid;

b)	tuginedes näitajatele, sealhulgas varasematele tulemusnäitajatele ja kohaldatavatele mudelitele, võib põhjendatult eeldada, et bilansis hoitavate varade tulemusnäitajad ei ole määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõikes 2 osutatud ajavahemikul oluliselt paremad kui ülekantavate varade tulemusnäitajad.

2. Selle hindamisel, kas väärtpaberistamise tehingu algataja on täitnud määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 2 nõudeid, võetakse arvesse seda, kas väärtpaberistamise tehingu algataja on võtnud meetmeid kõnealuse artikli järgimiseks, ning eelkõige seda, kas väärtpaberistamise tehingu algataja on kehtestanud sise-eeskirjad, protseduurid ja kontrollimeetmed, et vältida väärtpaberistamisse selliste varade süstemaatilist või tahtlikku valimist, mille keskmine krediidikvaliteet on kehvem kui tema bilansis hoitavate võrreldavate varade keskmine krediidikvaliteet.

3. Loetakse, et väärtpaberistamise tehingu algataja on täitnud määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 2 nõudeid, kui pärast väärtpaberistamist ei ole väärtpaberistamise tehingu algataja bilanssi jäänud riskipositsioone, mis on võrreldavad väärtpaberistatud riskipositsioonidega, välja arvatud riskipositsioonid, mille väärtpaberistamise tehingu algataja on juba lepinguliselt kohustunud väärtpaberistama, ning tingimusel, et sellest asjaolust on investoreid selgelt teavitatud.

Artikkel 19

Viivisnõuete traditsiooniliste väärtpaberistamiste nõudehaldaja asjatundlikkuse nõue

1. Viivisnõuete traditsiooniliste väärtpaberistamiste puhul loetakse, et nõudehaldajal on väärtpaberistatud riskipositsioonidega samalaadsete riskipositsioonide haldamise alal asjatundlikkus, nagu on osutatud määruse (EL) 2017/2402 artikli 6 lõike 1 neljandas lõigus, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

a)	nõudehaldaja juhtorgani liikmetel ja väärtpaberistatud riskipositsioonidega samalaadsete riskipositsioonide haldamise eest vastutavatel juhtivtöötajatel, kes ei ole juhtorgani liikmed, on piisavad teadmised ja oskused selliste nõuete haldamiseks;

b)	nõudehaldaja või tema raamatupidamise või usaldatavusnõuete täitmise eesmärgil konsolideerimisgrupi äritegevus on hõlmanud väärtpaberistatud riskipositsioonidega samalaadsete riskipositsioonide haldamist vähemalt viie aasta jooksul enne väärtpaberistamise kuupäeva;

täidetud on kõik järgmised punktid:

i)	vähemalt kahel nõudehaldaja juhtorgani liikmel on isiklikul tasandil vähemalt viieaastane asjakohane töökogemus väärtpaberistatud riskipositsioonidega samalaadsete riskipositsioonide haldamisel;

ii)	juhtivtöötajatel, kes ei ole juhtorgani liikmed ja kes vastutavad viivisnõuete haldaja juures nõuete haldamise eest, on isiklikul tasandil vähemalt viieaastane asjakohane töökogemus selliste nõuete haldamisel;

iii)	nõudehaldaja haldusfunktsiooni toetab punkti b nõuetele vastav varunõudehaldaja.

2. Nõudehaldajad tõendavad oma töökogemust ja avalikustavad selle piisavalt üksikasjalikult, et võimaldada institutsionaalsetel investoritel täita määruse (EL) 2017/2402 artiklis 5 sätestatud hoolsuskohustust, järgides samal ajal kohaldatavaid konfidentsiaalsusnõudeid.

Artikkel 20

Kehtetuks tunnistamine

Delegeeritud määrus (EL) nr 625/2014 tunnistatakse kehtetuks, ilma et see piiraks määruse (EL) 2017/2402 artikli 43 lõike 6 kohaldamist.

Artikkel 21

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 7. juuli 2023

Komisjoni nimel

president

Ursula VON DER LEYEN

(1) ELT L 347, 28.12.2017, lk 35.

(2) Komisjoni 13. märtsi 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 625/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 575/2013 seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, millega täpsustatakse ülekantud krediidiriskist tulenevate riskipositsioonidega seoses investoritele, sponsoritele, algsetele laenuandjatele ja väärtpaberistamise tehingu algatanud krediidiasutustele ja investeerimisühingutele esitatavaid nõudeid (ELT L 174, 13.6.2014, lk 16).

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1).

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2401, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta (ELT L 347, 28.12.2017, lk 1).

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1093/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 12).

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta ja millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL (ELT L 173, 12.6.2014, lk 349).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta direktiiv 2002/87/EÜ, milles käsitletakse finantskonglomeraati kuuluvate krediidiasutuste, kindlustusseltside ja investeerimisühingute täiendavat järelevalvet ning millega muudetakse nõukogu direktiive 73/239/EMÜ, 79/267/EMÜ, 92/49/EMÜ, 92/96/EMÜ, 93/6/EMÜ ja 93/22/EMÜ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 98/78/EÜ ja 2000/12/EÜ (ELT L 35, 11.2.2003, lk 1).

(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/2162, mis käsitleb pandikirjade emiteerimist ja pandikirjade avalikku järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL (ELT L 328, 18.12.2019, lk 29).