1.   Biomassi koostöötlevad ettevõtjad võivad välja töötada nende tehase konkreetsele ülesehitusele ja lähteainesegule kohandatud, ettevõtte- või protsessispetsiifilise katsemeetodi ja kasutada seda, et määrata kindlaks süsinikupõhise biosisalduse osakaal. Peamine katsemeetod peab põhinema kas massi- või energiabilansil, saagise leidmisel või väljundis radiosüsiniku (14C) määramisel (st radiosüsiniku mõõtmine kiirendi-massispektromeetrilisel (AMS) või vedelikstsintillatsiooni loenduse (LSC) meetodil).

2.   Olenemata kasutatavast katsemeetodist käsitavad ettevõtjad süsteemipiiridena kogu rafineerimistehast, vedelaid biokütuseid ja fossiilnaftat töötlevat käitist või sisendjäätmete koostöötlemiskäitist. Koostöödeldud kütuste segamist muude kütustega käsitatakse väljaspool süsteemipiire toimuvana. Radiosüsiniku (14C) määramine tehakse enne, kui koostöötlemise teel toodetud kütused segatakse teiste fossiil- või biokütustega, mis ei osalenud koostöötlemisel.

3.   Kui ettevõtjad teatavad koostöötlemise tulemustest, esitavad nad üksikasjad kasutatud katsemeetodi mõõte- ja kordustäpsuse kohta. Ettevõtjad võtavad arvesse oma peamise katsemeetodi osana toimuva vooluhulkade või kütteväärtuste mõõtmise ebatäpsusi ja teatavad neist. Ettevõtjad rakendavad ühe rafineerimistehase, biokütuseid ja fossiilnaftat töötleva käitise või sisendjäätmeid koostöötleva käitise eri töötlemisüksuste suhtes sama katsemeetodit. Kui need üksused ei ole omavahel ühendatud ja nende vahel ei ole vooge, võivad ettevõtjad kasutada erinevaid katsemeetodeid. Kui käitises koostöödeldakse sisendjäätmeid, võib käesolevat metoodikat ja radiosüsiniku (14C) määramise teel kontrollimist rakendada üksnes juhul, kui sisendite tasandil on võimalik võtta kogum usaldusväärseid ja esindavaid proove, mis võimaldab määrata biosisalduse kogu sisendis.

4.   Ettevõtjad peavad tagama, et valitud katsemeetodi avastamispiir võimaldab tõhusalt mõõta biokütuste või biogaasi eeldatavat osakaalu protsessis.

5.   Kui ettevõtjad esitavad koostöötlemise kohta saadud tulemused, mis on saadud muu peamise katsemeetodiga kui radiosüsiniku (14C) määramisel põhinev meetod, peavad nad tegema oma väljundiga regulaarseid katseid radiosüsiniku (14C) määramisel põhineval meetodi kohaselt, et kontrollida oma süsteemi toimimise ja kasutatud peamise katsemeetodi tulemuste õigsust. Kõiki väljundeid, mille puhul teatatakse süsinikupõhisest biosisaldusest, tuleb radiosüsiniku (14C) määramisel põhineva meetodiga kontrollida.

6.   Kui biomassi töödeldakse koos fossiilkütustega, peavad ettevõtjad põhjalikult dokumenteerima ühisesse töötlemisse siseneva biomassi koguse ja liigi ning sellest biomassist toodetud biokütuse ja biogaasi kogused. Peale selle peavad ettevõtjad kõnealust teavet põhjendama tõenditega, mille hulka kuuluvad tulemused, mis on saadud kontrollimisel lõikes 1 sätestatud peamise katsemeetodiga ja kontrollimeetodiga, mis on sätestatud lõikes 5, või kui tuleb kindlaks teha bioloogilist päritolu vesiniku osakaal, siis artiklis 5.

1.   Kui kasutatakse massibilansi meetodit, teeb ettevõtja sisendite ja väljundite kogumassi massibilansi täieliku analüüsi. Massibilansi meetodiga tuleb veenduda, et kõigi väljundite biosisaldus on proportsionaalne sisendite biosisaldusega ning et iga väljundi puhul määrakse radiosüsiniku (14C) määramisel põhineva meetodiga leitud biogeense materjali osakaal. Iga väljundi suhtes kohaldatakse eri teisendustegurit, mis vastab kõige täpsemalt radiosüsiniku (14C) määramistulemuste abil mõõdetud biosisaldusele. Väljundis võetakse arvesse heitgaasidest, tööstuse reoveest ja tahketest jääkidest tingitud massikadu. Massibilansi meetod peab hõlmama lähteainete ja toodete täiendavat analüütilist iseloomustust, näiteks süsteemi massivoogude lõplikke ja ligikaudseid analüüse.

2.   Kui peamise meetodina kasutatakse massibilansi meetodit, peavad ettevõtjad arvutustes arvesse võtma nii oma tootmisprotsessi lähteaine kui ka väljundi niiskusesisaldust ja muid lisandeid, mis ei kuulu kütuse hulka.

1.   Kui kasutatakse saagise leidmisel põhinevat meetodit, võivad ettevõtjad kasutada ühte kahest allpool kirjeldatud meetodist, et leida saagisekordaja, mida rakendatakse ühiste töötlemise suhtes kütuse tootmisel.

2.   Ettevõtjad võivad saagise leidmisel põhinevaid meetodeid peamise meetodina kasutada üksnes juhul, kui süsteemi hoitakse nende määratud käitamise võrdlustingimustes, mille hulka kuulub ka lähteaine kvaliteet. Kui ettevõtjad kasutavad saagise leidmisel põhinevat meetodit, peavad nad saagisekordaja kontrollimiseks kasutama radiosüsiniku (14C) määramise meetodit vähemalt iga kord, kui nad muudavad käitamise võrdlustingimusi, ja tegema seda kooskõlas artikliga 6.

3.   Ettevõtja tõendab tehase pidevat toimimist teadaolevates koostöötlemistingimustes, tehes 14C määramise katse iga konkreetse biosisendiga, mida on kasutatud selle konkreetse saagisekordaja arvutamiseks.

1.   Kui tootmissüsteemis koostöödeldakse taastuvallikatest toodetud biogeenset vesinikku, peavad ettevõtjad dokumenteerima vesiniku päritolu ja selle kohta tõendid esitama ning samuti tõendama, et vesiniktöötlemise seadmesse või muusse koostöötlemisüksusse suunatav vesinik

2.   Ettevõtja võivad materjali vesinikusisalduse määramiseks enne ja pärast vesiniktöötlust kasutada rafineerimistehastes levinud elementanalüüsi, näiteks CHN-katset (süsinik, vesinik, lämmastik), et dokumenteerida, kas kütuse vesinikusisaldus on suurenenud. Sellist suurenemist võivad ettevõtjad arvesse võtta kui täiendavat biokütust või biogaasi väljundi koosseisus. Vesiniktöötlemisel või koostöötlemisel kasutatud vesiniku bioloogilise päritolu peab sertifitseerima tarnija või ettevõtjad ise, kui nad toodavad vesiniku enne selle kasutamist ise.

1.   Radiosüsiniku (14C) määramiseks kasutavad ettevõtjad kiirendi-massispektromeetrilist (AMS) meetodit. Kuid nad võivad kasutada ka vedelikstsintillatsiooni loenduse (LSC) meetodit, kui biogeenne osa on eeldatavasti vähemalt 1 mahuprotsent ning proov selle katsemeetodi kasutamiseks sobib, võttes eriti arvesse vedelikus sisalduvaid osakesi.

2.   Ettevõtjad tagavad, et radiosüsiniku (14C) määramiseks valitud katsemeetod on sellist liiki, millega saab biogeense osa usaldusväärselt avastada ja seda mõõta. Nad esitavad üksikasjad tulemuste mõõte- ja kordustäpsuse kohta.

3.   Radiosüsiniku (14C) määramisega tehakse kindlaks ka biogeense süsiniku kadu, mida põhjustab biogeensest lähteainest hapniku eemaldamise protsess; kao kindlakstegemiseks võrreldakse biogeense ja fossiilse süsiniku sisaldust sisend- ja väljundtoodetes.

4.   Kui radiosüsiniku (14C) määramist kasutatakse väljundi biosisalduse teise kontrollimeetodina ja selle tulemusena leitakse kõrvalekalle, mis on absoluutarvudes suurem kui 1 % ettevõtja kasutatava peamise meetodiga saadud tulemustega võrreldes, loetakse kehtivaks radiosüsiniku (14C) määramisel saadud väärtused. Selle metoodika esimese kohaldamisaasta jooksul võivad ettevõtjad kohaldada 1 %-st suuremat kõrvalekallet, mis on absoluutarvudes 3 %; seda kohaldatakse, kuni ettevõtjad on oma katsemeetodite süsteemi paika reguleerinud. Peale selle vaatab ettevõtja läbi oma peamised katsemeetodid, et kõrvaldada sellise kõrvalekaldeni viinud süsteemivead ja vajaduse korral katsemeetodid vastavalt kaliibrida.

5.   Peamise katsemeetodi ja teise kontrollimeetodina kasutatava radiosüsiniku (14C) määramise kasutussageduse määramisel võetakse arvesse koostöötlemise põhiparameetrite keerukust ja varieeruvust nii, et oleks tagatud, et väited biosisalduse kohta kajastavad igal ajal selle tegelikku osakaalu. Ettevõtjad arvutavad biosisalduse osakaalu vähemalt iga partii või saadetise kohta. Kui ei rakendata meetodit, millega saab kaardistada väljundi süsinikusisaldusega seotud käitamistingimused iga partii või saadetise kohta, tehakse radiosüsiniku (14C) määramine iga kord, kui lähtetingimustega võrreldes muutuvad lähteaine koostis (biogeense sisendi osakaal või vesiniku- ja katalüsaatorisisendi hulk üldmassis), protsessi parameetrid (protsessi absoluutne temperatuur [K] või protsessi absoluutne rõhk [Pa]) või toote koostis rohkem kui 5 %. Toote koostise parameetrite hindamise alusena kasutatakse süsiniku, hapniku ja lämmastiku elementanalüüsi ning vee- ja tahkete ainete sisalduse analüüsi. Igal juhul tehakse radiosüsiniku (14C) määramine vähemalt üks kord iga nelja kuu jooksul.

1.   Kui ettevõtjad väidavad, et nende turule lastavas kütuses on teatav biokütuste või biogaasi osakaal, peavad nad vähemalt kaks aastat hoidma alles proove ning dokumenteeritud mõõteandmeid ja arvutusi. Ettevõtjad tagavad sertifitseerimisasutustele ja nende audiitoritele täieliku juurdepääsu sellistele proovidele, dokumentidele ja muudele tõenditele. Ettevõtjad koostavad kasutatud peamise katsemeetodi üksikasjaliku kirjelduse, mis sisaldab teavet selle mõõte- ja kordustäpsuse kohta, mida on kontrollitud ka radiosüsiniku (14C) määramisega, ning katsemeetodi rakendamise korra.

2.   Selleks et vältida kõrvalekaldumiste ohtu ja hõlbustada nende väidete täpsuse tagasiulatuvat kontrollimist auditi teel, mis rafineerimistehased või muud kaastöötlemiskäitised on oma kütuste biogeense osa kohta esitanud, rakendavad ettevõtjad üldist massibilansisüsteemi, mis näitab biogeenset osa sisendis ja väljundis. Nad teevad selle massibilansi arvutuse paralleelselt peamise katsemeetodi kasutamisega, et kontrollida ja võrrelda mõlema meetodi tulemusi toodetud lõppkütuste biogeense osa hindamisel.

3.   Kui ettevõtjad segavad koostöötlemise väljundit muude kütustega rafineerimistehase või muu kaastöötlemiskäitise piires, peavad nad kasutama massibilansisüsteemi, mis võimaldab segada fossiilkütustega samas protsessis töödeldud biomassist saadud kütuste saadetisi muude kütustega ja annab ühtlasi asjakohast teavet saadetiste omaduste ja suuruse kohta kooskõlas direktiivi (EL) 2018/2001 artikliga 30.

4.   Kõiki ettevõtjate turule lastud biokütuste või biogaasi osakaalude kõrvalekaldeid, mille sertifitseerimisasutuste audiitorid leiavad, käsitatakse oluliste mittevastavustena ning neist teatatakse viivitamata vabatahtlike kavade või muude sertifitseerimiskavade haldajatele, kes kontrollivad biomassist saadud kütuse vastavust direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 29 lõigetes 2–7 ja 10 sätestatud säästlikkuse ning kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumidele.

5.   Ka liikmesriikide pädevad asutused võivad käesoleva määruse artiklites 6 ja 7 osutatud meetodeid kasutades kontrollida ettevõtjate väiteid biokütuste või biogaasi osakaalu kohta kütustes, mida nad turule lasevad. Kõigist sellise kontrolli käigus leitud kõrvalekalletest teatatakse viivitamata sertifitseerimisasutusele ja selle vabatahtliku kava või muu sertifitseerimiskava haldajale, mille raames väited on sertifitseeritud.

6.   Kui sertifitseerimisasutused või liikmesriikide pädevad asutused esitavad sellise teate, tuleb asjaomase sertifitseerimiskava raames kohe tegutseda ja juhtumit uurida. Kui uurimine kinnitab sertifitseerimisasutuse või liikmesriigi pädeva asutuse järeldusi, käsitatakse kõrvalekaldeid sertifitseerimiskava raames olulise mittevastavusena ja ettevõtjale antud sertifikaat peatatakse viivitamata.

7.   Selleks et väidete täpsust parandada, võetakse väidetele vastavate arvutuste uuesti tegemisel aluseks kontrollimise käigus kindlaks tehtud vähimad väärtused. Peale selle tuleb ettevõtjat sertifitseerimiskava raames tungivalt üles kutsuda oma katsemeetodeid läbi vaatama, et parandada muu hulgas kõik süsteemivead, mis selliseid kõrvalekaldeid põhjustavad.

8.   Enne ettevõtjale antud sertifikaadi peatamise lõpetamist kinnitatakse sertifitseerimisasutuse järgmise auditiga ettevõtja võetud meetmete tõhusust.