(1)

Euroopa Komisjon (edaspidi „komisjon“) algatas 30. novembril 2021 alusmääruse artikli 5 alusel dumpinguvastase uurimise Indoneesiast (edaspidi „asjaomane riik“) pärit rasvhappe impordi suhtes. Komisjon avaldas menetluse algatamise teate (edaspidi „algatamisteade“) Euroopa Liidu Teatajas (2).

(2)

Komisjon algatas uurimise kaebuse alusel, mille esitas 18. oktoobril 2021 ebaausa rasvhappekaubanduse vastane ühendus (edaspidi „kaebuse esitaja“ või „CUTFA“) liidu teatavate rasvhapete tootmisharu nimel alusmääruse artikli 5 lõike 4 tähenduses. Kaebus sisaldas dumpingu ja sellest tuleneva olulise kahju kohta tõendeid, mida peeti uurimise algatamise jaoks piisavaks.

(3)

13. mail 2022 algatas komisjon Indoneesiast pärit rasvhappe impordi suhtes subsiidiumivastase uurimise. Komisjon avaldas algatamisteate Euroopa Liidu Teatajas (3).

(4)

Algatamisteates kutsus komisjon huvitatud isikuid üles uurimises osalemiseks temaga ühendust võtma. Lisaks teatas komisjon uurimise algatamisest eraldi kaebuse esitajale, teistele teadaolevatele liidu tootjatele, Indoneesia teadaolevatele eksportivatele tootjatele ja ametiasutustele, teadaolevatele importijatele ja kasutajatele ning kutsus neid osalema.

(5)

Huvitatud isikutel oli võimalik esitada uurimise algatamise kohta märkusi ning taotleda komisjonilt ja/või kaubandusmenetlustes ärakuulamise eest vastutavalt ametnikult enda ärakuulamist.

(6)

Ära kuulati biodiisli tootja Campa Iberia SAU (edaspidi „Campa“) ja temaga seotud äriühing IM Biofuel Italy S.r.l., edaspidi „IMBI“) (edaspidi koos „Campa/IMBI“) ning valimisse kaasatud liidu tootja AAK AB (edaspidi „AAK“).

(7)

Komisjonile esitasid uurimise algatamise kohta märkused eksportiv tootja P.T. Musim Mas (edaspidi „Musim Mas“) ja tema seotud eksportija P.T. Intibenua Perkasatama (edaspidi „IBP“) (edaspidi koos „Musim Masi kontsern“), eksportiv tootja P.T. Wilmar Nabati Indonesia (edaspidi „Wilmar“), eksportiv tootja P.T. Nubika Jaya ja eksportiv tootja P.T. Permata Hijau Palm Oleo (edaspidi koos „Permata kontsern“) ja Indoneesia valitsus.

(8)

Musim Masi kontsern, Wilmar ja Indoneesia valitsus väitsid, et kaebuses esitatud uuritava toote määratlus on liiga lai, kuna see hõlmab rasvhappeid, mis ei ole kaebusega seotud (nt biodiisli tootmiseks kasutatav rasvhape, loomasööda tootmiseks kasutatav palmitiinhape, toiduks kasutatav taimne oleiinhape ja kookosõlist saadud rasvhapped). Indoneesia valitsus väitis, et uuritava toote ebaõige määratlus, mille kaebuse esitaja kaebuses esitas, mõjutab kaebuse ja uurimise algatamise põhjendatust.

(9)

Lisaks väitis ta, et uuritava toote laia määratluse tõttu on kaebuses esitatud andmed (nt toodang, tootmisvõimsus, tööjõud, müük, turuosa, kasum, põhjuslik seos ja liidu tootmisharu) puudulikud, kuna need koostati ainult seda liiki rasvhapete kohta, mida kaebuse esitaja silmas pidas.

(10)

Lisaks väitsid Musim Masi kontsern ja Wilmar, et kaebuses on Indoneesiast pärit import hinnatud liiga suureks, kuna selle hulka on arvatud biodiisli tootmiseks liitu imporditud rasvhapped ja muud rasvhapped, mida ei kasutata toiduainetes, kosmeetikatoodetes, isikliku hügieeni ja farmaatsiatoodetes, näiteks palmitiinhape. Seetõttu ei olnud kaebuses esitatud tarbimise ja turuosade andmed õiged.

(11)

Nad väitsid ka, et kaebuses esitatud Indoneesiast pärit impordi hind oli hinnatud liiga madalaks, kuna selle puhul võeti arvesse jäätmetest ja kõrvalsaadustest toodetud madalama hinnaga rasvhappeid, mida kasutatakse biodiisli tootmiseks. Järelikult ei olnud ka hindade allalöömise marginaalid õiged.

(12)

Kõigele lisaks väitsid Musim Masi kontsern ja Indoneesia valitsus, et vaatlusaluse toote ja samasuguse tootega seotud probleemide tõttu põhineb uurimise algatamine ebausaldusväärsel, mittetäielikul ja ebatäpsel teabel. Järelikult kannatab ka uurimine samasuguste probleemide all kui kaebus ja seetõttu tuleks uurimine lõpetada.

(13)

Kaebuses ja algatamisteates esitatud tootemääratlus põhines kaebuse esitajale kaebuse koostamise ja esitamise ajal kättesaadaval teabel. Nimetatud ajal ei olnud teavet selle kohta, et määratletud toode võib hõlmata seda liiki rasvhapet, mida kaebuse esitanud tööstusharus ei toodetud. See küsimus kerkis esile pärast algatamist ja seda käsitleti asjakohaselt, nagu on selgitatud allpool põhjendustes 91–102 ja 108–124. Mis puudutab kaebuses kahju kohta esitatud andmeid, on põhjenduses 9 kokku võetud väited faktiliselt valed või põhinevad väärarusaamal. Kaebuses esitatud kahjuandmed on tõepoolsest seotud vaatlusaluse tootega. Toote määratlus põhines kaebuse esitaja toodetud tootel ja kajastas sellega hõlmatud tootevalikut. Kahju analüüs põhines asjaomase määratlusega hõlmatud tootel, mis oligi toode, mida kaebuse esitaja soovis käsitleda. Seega olid kaebuses kahju analüüsi jaoks esitatud andmed täielikud, mida kinnitas ka uurimine.

(14)

Kaebuses Indoneesia impordi kohta esitatud arvandmed põhinesid teabel, mis oli kaebuse esitajale tol ajal kättesaadav. Komisjon uuris hoolikalt kaebuse esitaja esitatud teabe täpsust ja asjakohasust ning jõudis järeldusele, et eri liiki rasvhapetel on samad põhiomadused, mis tähendab, et need kuuluvad samasse tootekategooriasse. Samal ajal võimaldasid vaatlusaluse toote põhiomadused eristada seda teist liiki toodetest, nii et neid võis pidada erinevaks ja teise rasvhapete kategooriasse kuuluvaks. Seega ilmnes algatamisetapis, et kaebuse esitaja pakutud tootemääratlus vastab kõigile asjaomastele õigusaktidest tulenevatele nõuetele.

(15)

Seda ei sea kahtluse alla asjaolu, et pärast uurimise algatamist kogutud teave ja tõendid tingisid vajaduse toote määratlust täpsustada ja tooteid vastavalt uurimisest välja jätta, nagu on märgitud põhjendustes 94–124. Kaebuses esitatud andmed olid kooskõlas põhjenduses 91 esitatud komisjoni selgitustega. Seepärast lükati need väited tagasi.

(16)

Wilmar väitis, et kaebus ei sisaldanud piisavalt tõendeid liidu tootjatele tekitatud olulise kahju või selle tekkimise ohu kohta. Ta väitis eelkõige, et toodang ja tootmisvõimsuse rakendamine ei osuta kahju olemasolule ning et töötajate arv ja investeeringud on suurenenud ega kajasta kahju. Lisaks väitis ta, et kaebuses hindade allalöömise kohta esitatud väited ei ole lõplikud, kuna liidu tootjad tõstsid märkimisväärselt oma müügihindu. Samuti märkis ta, et kaebus ei sisaldanud andmeid kaebuse esitaja kasumlikkuse kohta. Lisaks märkis ta, et ei olnud ka mingit kahju tekkimise ohtu, kuna Indoneesia tootmisvõimsust hinnati üle ja sisenõudlus suurenes.

(17)

Komisjon tuletab meelde, et alusmääruse artikli 5 lõike 2 kohaselt peab kaebus sisaldama kaebuse esitajale hõlpsasti kättesaadavat teavet väidetavalt dumpinguhinnaga impordi mahu muutuste kohta, sellise impordi mõju kohta samasuguse toote hinnale liidu turul ning sellest tuleneva mõju kohta, mida import avaldab liidu tootmisharule, nagu seda kajastavad liidu tootmisharu olukorda mõjutavad asjakohased (mitte tingimata kõik) tegurid ja näitajad, näiteks need, mis on loetletud alusmääruse artikli 3 lõigetes 3 ja 5. Olulise kahju kindlakstegemiseks ei pea kõik tegurid osutama olukorra halvenemisele.

(18)

Kaebusest ilmnes üldine kahjustav suundumus nii makro- kui ka mikronäitajates. Analüüs näitas toodangu ja tootmisvõimsuse rakendamise vähenemist. Mis puudutab liidu tootjate müügihindade tõusu, siis leidis komisjon, et sellistest hinnatõusudest ei piisa, et seada kahtluse alla kaebuse esitajate väiteid hindade allalöömise kohta, ja et hinnatõus kajastas osaliselt toorainehinna tõusu. Mis puudutab teavet kaebuse esitaja kasumlikkuse kohta, siis oli Wilmari väide faktiliselt vale. Kaebus sisaldas indekseeritud kujul piisavalt teavet liidu tootmisharu kasumimarginaali negatiivse suundumuse kohta. Teavet peeti konfidentsiaalseks, kuna kaebuse esitanud ja kaebust toetanud liidu tootjaid oli vähe ning need andmed on äriliselt väga delikaatsed. Lisaks märgiti kaebuses, et investeeringute suurenemise põhjus ei olnud seotud tootmisvõimsuse suurenemisega, vaid riiklike keskkonnanõuetega. Kuigi töötajate arv veidi suurenes, leidis komisjon, et üldiselt esitati kaebuses piisavalt tõendeid, mis näitavad, et liidu tootmisharule on tekitatud kahju. Mis puudutab aga Indoneesia tootmisvõimsust ja sisenõudlust, siis esitas kaebuse esitaja tõendid selle kohta, et Indoneesia toodang oli suurem kui kohalik nõudlus ja tarbimine. Pealegi, väiksemast tootmisvõimsusest ja suurenevast sisenõudlusest olulise kahju olemasolu puudumise tõendamiseks ei piisa. Seepärast lükati need väited tagasi.

(19)

Musim Masi kontsern ja Wilmar väitsid ka seda, et kaebuses ei kajastatud liidu rasvhapete toodangut, kuna see ei sisaldanud andmeid liidu biodiislitootjate kohta, kes samuti toodavad märkimisväärses koguses rasvhappeid.

(20)

Selle kohta märgib komisjon, et biodiisli tootmise kõrvalsaadusena toodetud rasvhappeid uurimine ei hõlmanud. Komisjon lisas 21. jaanuaril 2022 toimikusse seda punkti selgitava märke. Seega ei olnud kaebuses liidu tootmisharu esindavusega mingit probleemi. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(21)

Musim Masi kontsern ja Wilmar väitsid ka, et liidu tootjad, kes on seotud Indoneesia rasvhappe tootjatega või Malaisia rasvhappe liitu eksportijatega, tuleks liidu tootmisharu määratlusest välja jätta, kuna nende äriühingute puhul esineb huvide konflikt, ning sel juhul komisjon peaks uuesti hindama, kas ülejäänud kaebuse esitajad vastavad kaebuse esitamiseks vajalikule künnisele.

(22)

Komisjon märgib, et enne uurimise algatamist tehtud analüüsi käigus ei leitud ühtki põhjust ühtegi liidu tootjat välja jätta. Mis puudutab Malaisia rasvhappe eksportijatega seotud liidu tootjaid, ei selgitanud Musim Masi kontsern ja Wilmar, mis on väidetava huvide konflikti olemus ja miks peaks see kaasa tooma nende tootjate väljajätmise liidu tootmisharu määratlusest ning mis oleks sellise väljajätmise õiguslik alus. Seepärast lükati see väide tagasi.

(23)

Musim Masi kontsern väitis ka, et Malaisia ja Indoneesia valitsus on võtnud palmi toorõli ja palmituuma toorõli eksporditollimaksude suhtes kasutusele sarnase poliitika ning kui see poliitika tekitab liidu tootmisharule kahju, peaks uurimine hõlmama ka Malaisiat. Lisaks väideti, et kaebuse esitaja eesmärk oli tõkestada importi Indoneesiast liidu tootjatega seotud Malaisia äriühingute kasuks.

(24)

Kaebuses hinnati Malaisiast pärit importi. Kaebuse esitajale kättesaadava teabe kohaselt oli Malaisiast pärit impordi maht siiski palju väiksem kui Indoneesiast pärit impordi maht ja 2018. aasta märtsist kuni 2021. aasta märtsini vähenes see veidi. Peale selle oli Malaisiast pärit impordi hind liidu tootmisharu sihthinnast kõrgem ja see ei oleks saanud kahju tekitada. Seepärast lükati see väide tagasi.

(25)

Musim Masi kontsern ja Wilmar väitsid ka, et kaebuse esitaja eksis, kui pidas liidu tootmisharule väidetavalt tekitatud kahju põhjustajaks Indoneesiast pärit importi. Peale selle väitis Musim Masi kontsern, et põhjuslikku seost liidu tootmisharu kantud väidetava kahju ja Indoneesiast pärit impordi vahel mõjutasid ka põhjenduses 8 nimetatud probleemid. Wilmar väitis, et põhjusliku seose, millele kaebuses viidati, katkestasid muud kahju põhjused, näiteks järgmised: 1) liidu tootjate peamise toorme, tahkerasva kasutuse suurenemine biokütuste tootmises, 2) COVID-19 pandeemia mõju autotööstusele, 3) liidu tootmisharu ebatõhusus, mille on põhjustanud vähene investeerimine uudsetesse ja parematesse seadmetesse, 4) liidu tootmisharu tulemuslikkus täpsuse ja kvaliteedi seisukohast, 5) ülepaisutatud tööjõukuludest tulenevad ülemäärased tootmiskulud, 6) tootmisrajatiste geograafiliselt ebasoodne asukoht, mis suurendas toorainele juurdepääsu kulusid ja mõjutas ekspordivõimalusi, ning 7) õigusnormidega seotud muutused, sealhulgas 3-monokloropropaandiooli (3-MCPD) suhtes kehtestatud õigusnõuete jõustumine.

(26)

Kaebus sisaldas analüüsi muude tegurite kohta, mis võisid mõjutada põhjuslikku seost Indoneesiast pärit väidetava dumpinguhinnaga impordi ja liidu tootmisharule tekitatud kahju vahel, st muu import, toorainekulud ja liidu tootmisharu eksport. Ükski muu tegur siiski kaebuses kindlaks tehtud põhjuslikku seost ei nõrgendanud. See oli kaebuse esitajale hõlpsasti kättesaadav tõend, mis näitas, et ilmset olulist kahju ei põhjustanud muud tegurid. Uurimise ajal pakutakse huvitatud isikutele võimalust esitada üksikasjalikumaid väiteid muude tegurite kohta, mis võisid põhjuslikku seost mõjutada ja mida komisjon hindab.

(27)

Musim Masi kontsern väitis ka, et vaatlusaluse toote ja vastava samasuguse toote väära määratluse tõttu ei võetud kaebuses arvesse liidu huve seoses selliste rasvhapete tootjate, kasutajate ja importijatega, kelle toodetud rasvhapped ei konkureeri kaebuse esitaja toodetud rasvhapetega (nagu liidu biodiislitööstus ja selliste imporditud rasvhapete tarbijad, mida ei kasutata toiduainetes, kosmeetikatoodetes, isikliku hügieeni ja farmaatsiatoodetes, sealhulgas palmitiinhape ja kookosõlist toodetud rasvhapped).

(28)

Alusmääruse artikli 5 lõike 2 kohaselt ei pea kaebuse esitaja esitama kaebuses teavet liidu huvide kohta, ning liidu huvide analüüs ei ole uurimise algatamise seisukohast oluline. Igal juhul, nagu on märgitud põhjenduses 20, ei hõlmanud kaebus/uurimine biodiisli tootmise kõrvalsaadusena tekkivaid rasvhappeid.

(29)

Wilmar väitis, et kaebuse esitaja ei esitanud piisavalt tõendeid, et põhjendada alusmääruse artikli 7 lõike 2a kohaldamist. Ta märkis eelkõige, et õlipalmiistanduste fondi rahastamise eesmärgil kehtestatud ekspordimaks oli konkureerivatele kaupadele tulu saamiseks kehtestatud õiguspärane maks ja kaebuse esitaja väide, et ekspordimaksul oli palmi toorõli ja palmituuma toorõli hinda moonutav mõju, on alusetu. Peale selle väitis ta, et kaebuses ei tuvastatud, et eksporditollimaks ja ekspordimaks toimivad kaheosalise süsteemina, täites ekspordipiirangu rolli, ning et palmi toorõli ja palmituuma toorõli väidetav maksimumhind ning P.T. Perkebunan Nusantara nime all riigile kuuluvate ettevõtete (edaspidi koos „PTPN“) korraldatud pakkumissüsteem ei muutnud palmi toorõli omamaiseid hindu odavamaks. Hinnad, mida PTPN pidas vastuvõetavaks, tulenesid konkureerivatest pakkumustest ja pakkumissüsteem kujutas endast läbipaistvat hinnamehhanismi, mis sarnanes teiste börsil kauplevate turgudega. Wilmari väitel ei leidu tõendeid selle kohta, et PTPN kehtestas meelega kunstlikult madalad hinnad. PTPN müüb kõrgeima hinna pakkujale ja hinnad, mida PTPN võib avalikel pakkumistel saada, ei sõltu mitte ainult hinnast, millega PTPN sooviks müüa, vaid ka hinnast, mida ostjad on nõus maksma. Seetõttu väitis Wilmar, et hind, millega PTPN lõpuks nõustus, oli turuhind, mis kajastas pakkumist ja nõudlust Indoneesias. Pealegi ei tõenda asjaolu, et palmi toorõli hinnad olid Indoneesias madalamad kui muudel rahvusvahelistel turgudel, et hinnad olid kunstlikult madalad, kuna Indoneesia on maailma suurim palmi toorõli tootja. Lõpuks märkis ta, et palmi toorõli ja palmituuma toorõli omamaiste hindade ja rahvusvaheliste hindade väidetavad erinevused on ekslikud, kuna kaebuse esitaja on kasutanud kahte erinevat ja vasturääkivat võrdlusalust, st palmi toorõli puhul Malaisia omamaist hinda ja palmituuma toorõli puhul Rotterdami sadamahindu. Wilmar ja Musim Masi kontsern väitsid, et kaebuse esitaja oleks pidanud kasutama nii palmi toorõli kui ka palmituuma toorõli puhul ühte ja sama võrdlusalust. Wilmar väitis, et väidetavad hinnaerinevused, mis olid palmi toorõli puhul 14 % ja palmituuma toorõli puhul 11 %, jäid allapoole alusmääruse artikli 7 lõikes 2a nõutud „oluliselt väiksema“ hinnaerinevuse künnist.

(30)

Komisjon ei olnud selle väitega nõus. Kaebuse esitajal ei olnud kohustust tõendada, et eksporditollimaks ja ekspordimaks toimivad kaheosalise süsteemina, täites ekspordipiirangu rolli. Eksporditollimaks on üks alusmääruse artikli 7 lõikes 2a nimetatud tooraineturu moonutustest. Mis puudutab võrdlusaluseid, siis kasutas kaebuse esitaja kõige tüüpilisemat talle kättesaadavat võrdlusalust, mida komisjon pidas kaebuse esitamise etapis asjakohaseks. Peale selle leidis komisjon, et hinnaerinevus, mis praegusel juhul kaebuses esitati, on „oluliselt väiksem“ alusmääruse artikli 7 lõike 2a tähenduses. Seepärast lükati see väide tagasi.

(31)

Permata kontsern leidis, et kaebuse esitaja eksis, kui väitis, et eksporditollimaksu eesmärk on edendada Indoneesia poliitikat, mille eesmärk on kujundada Indoneesia majandus ümber suure väärtusega kaupade, näiteks õlikeemiatoodete tootmiseks. Permata kontserni sõnul kehtestati eksporditollimaks konkreetse eesmärgiga kindlustada toiduõli kohaliku nõudluse rahuldamine ja tagada toiduõli hinna stabiilsus. Permata kontsern väitis, et seetõttu ei esinenud tooraineturu moonutusi alusmääruse artikli 7 lõike 2a tähenduses, kuna eksporditollimaksu ei kavandatud ega kehtestatud eesmärgiga hoida palmi toorõli ja palmituuma toorõli hindu kunstlikult all õlikeemiatoodete kasuks.

(32)

Komisjon märkis, et tooraineturu moonutuste olemasolu analüüsis võetakse arvesse moonutuste mõju tooraine hinnale, olenemata sellest, millised on moonutusi põhjustavate meetmete eesmärk. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(33)

Kokkuvõtteks tuletas komisjon meelde, et kaebuses sisalduvatele tõenditele esitatavatest õiguslikest nõuetest tuleneb selgelt, et kaebuses sisalduva teabe hulk ja kvaliteet ei ole sama, mis on nõutav lõpliku otsuse tegemiseks uurimise lõpus. Nagu on selgitatud põhjenduses 13, leiti algatamise etapis, et kaebuse esitaja pakutud tootemääratlus vastab kõigile asjakohastele seadusest tulenevatele nõuetele. Meetme võtmiseks või menetluse lõpetamiseks vajalike asjaolude olemasolu kinnitatakse seejärel järk-järgult uurimise edenedes. Seetõttu ei ole välistatud, et kaebuse esitamise etapi ja uurimise lõpetamise vahelisel ajal toimuvad muutused. Seda silmas pidades ei nõustunud komisjon väitega, et kaebuses esitatud teabega on probleeme, mis annaksid põhjust uurimise lõpetamiseks.

(34)

Üldkokkuvõttes ei ole komisjoni analüüsi kohaselt ükski eespool esitatud väidetest, olenemata sellest, kas need on faktiliselt õiged või mitte, piisav selleks, et seada kahtluse alla järeldus, et kaebus sisaldab piisavalt tõendeid Indoneesiast pärit rasvhapete dumpinguhinnaga impordi kohta, mis tekitab kahju liidu tootmisharule. Need asjaolud tehti kindlaks parimate tõendite põhjal, mis olid kaebuse esitajale kaebuse esitamise ajal kättesaadavad, ning leiti, et need on uurimise algatamiseks piisavalt representatiivsed ja usaldusväärsed.

(35)

Komisjon märkis algatamisteates, et võib teha huvitatud isikute väljavõttelise uuringu kooskõlas alusmääruse artikliga 17.

(36)

Komisjon teatas algatamisteates, et on moodustanud liidu tootjatest esialgse valimi. Komisjon moodustas valimi alusmääruse artikli 17 alusel ja kohaldas peamise kriteeriumina representatiivsust samasuguse toote tootmis- ja müügimahu seisukohast liidus ajavahemikul 1. oktoobrist 2020 kuni 30. septembrini 2021. Valimisse kuulus neli liidu tootjat, kelle toodang moodustas 61 % toodangu hinnangulisest kogumahust ja müük 63 % müügist. Komisjon palus huvitatud isikutel esitada esialgse valimi kohta märkusi, kuid ei saanud ühtki märkust. Valim kinnitati ja seda peeti liidu tootmisharu esindavaks.

(37)

Et otsustada, kas väljavõtteline uuring on vajalik, ja moodustada vajaduse korral valim, palus komisjon sõltumatutel importijatel esitada algatamisteates märgitud teave.

(38)

Ükski sõltumatu importija ei esitanud küsitud teavet ega nõustunud enda kaasamisega valimisse. Kuna vastuseid ei saadud, otsustas komisjon, et valimi moodustamine ei ole vajalik.

(39)

Selleks et otsustada, kas väljavõtteline uuring on vajalik, ning vajaduse korral moodustada valim, palus komisjon kõigil Indoneesia eksportivatel tootjatel esitada algatamisteates nimetatud teave. Lisaks palus komisjon Indoneesia esindusel kindlaks teha muud võimalikud eksportivad tootjad, kes võiksid olla huvitatud uurimises osalemisest, ja/või võtta nendega ühendust.

(40)

Kuusteist asjaomase riigi eksportivat tootjat, kes kuuluvad kaheksasse kontserni, esitasid nõutud teabe ja olid nõus enda kaasamisega valimisse. Vastavalt alusmääruse artikli 17 lõikele 1 moodustas komisjon valimi kolmest eksportivast tootjast, kes kuuluvad kahte kontserni, võttes aluseks suurima tüüpilise liitu suunatud ekspordi mahu, mida oli võimalik uurida ettenähtud aja jooksul. Kooskõlas alusmääruse artikli 17 lõikega 2 konsulteeriti valimi moodustamisel kõigi teadaolevate asjaomaste eksportivate tootjate ja asjaomase riigi ametiasutustega. Märkusi ei saadud.

(41)

Üheksa Indoneesia eksportivat tootjat, kes kuuluvad seitsmesse kontserni, taotlesid alusmääruse artikli 17 lõike 3 kohast individuaalset kontrollimist. Komisjon teatas valimisse kaasamata eksportivatele tootjatele, et kui nad soovivad individuaalset kontrollimist, tuleb neil vastata küsimustikule. Küsimustikule vastasid kaks valimisse kaasamata eksportivate tootjate kontserni.

(42)

Arvestades uurimise keerukust ja valimisse kaasatud eksportivate tootjate keerulist struktuuri (4) (ühte kahest eksportivate tootjate kontsernist kuulus kaks Indoneesia tootjat ja Singapuri kaubandusettevõtja, samal ajal kui teine oli keeruka turustamissüsteemiga hargmaise ettevõtja osa), järeldas komisjon, et individuaalset kontrollimist ei ole võimalik korraldada ja uurimist ei ole võimalik lõpetada ettenähtud tähtaja jooksul.

(43)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes (nagu on märgitud põhjenduses 57) väitis Permata kontsern, et komisjon rikkus alusmääruse artikli 17 lõiget 3 ja WTO dumpinguvastase lepingu artiklit 6.10.2. Permata kontsern väitis eelkõige, et komisjon lükkas tema individuaalse kontrollimise taotluse tagasi uurimise keerukuse ja valimisse kaasatud eksportivate tootjate keerulise struktuuri, mitte individuaalset kontrollimist taotlenud eksportijate või tootjate arvu alusel, mis muudaks individuaalse kontrollimise ülemäära koormavaks ja takistaks uurimise õigeaegset lõpetamist. Lisaks väitis Permata kontsern, et tema individuaalne kontrollimine ei oleks olnud ülemäära koormav ega oleks takistanud uurimise õigeaegset lõpetamist, kuna komisjonil oli lõplike meetmete kehtestamise tähtpäevani veel viis kuud aega. Permata kontsern lisas veel, et uuritava toote määratlemise tõttu uurimises esialgu tekkinud viivitust ei põhjustanud Permata kontsern ja see ei saanud kaasa tuua Permata kontserni menetlusõigustest ilmajätmise.

(44)

Komisjon märkis, et ta lükkas tõepoolest kaks individuaalse kontrollimise taotlust tagasi, kuna need individuaalsed kontrollimised oleksid olnud ülemäära koormavad. Hoolimata põhjenduses 42 esitatud ekslikust viitest „valimisse kaasatud eksportivatele tootjatele“, oli tegelikult konteksti ning vahetult enne ja pärast seda viidet esitatud lausete põhjal selge, et õige viide oleks viide kahele individuaalset kontrollimist taotlenud „valimisse kaasamata eksportivale tootjale“ ja nii tulebki põhjendust 42 mõista. Samas põhjenduses sulgudes olev lause selgitab, et nimetatud eksportivad tootjad on Permata kontsern („ühte kahest eksportivate tootjate kontsernist kuulus kaks Indoneesia tootjat ja Singapuri kaubandusettevõtja“) ja P.T. Unilever Oleochemical Indonesia (edaspidi „Unilever Indonesia“ – „teine oli keeruka turustamissüsteemiga hargmaise ettevõtja osa“), kes mõlemad taotlesid individuaalset kontrollimist. Seega kohaldas komisjon oma hinnangus õigeid õiguslikke kriteeriume ja kinnitas, et uurimise keerukuse ja individuaalset kontrollimist taotlenud valimisse kaasamata eksportivate tootjate keerulise struktuuri tõttu ei olnud võimalik teha individuaalset kontrollimist, mis oleks muutnud individuaalse kontrollimise ülemäära koormavaks, mille tõttu oleks võinud sattuda ohtu uurimise õigeaegne lõpetamine.

(45)

Komisjon märkis veel, et kuigi individuaalse kontrollimise küsimustikule vastanud eksportivate tootjate kontserne oli vaid kaks, oleks nende keeruline struktuur nõudnud mitme üksuse kontrollimist. Individuaalse kontrollimise võimaldamiseks oleks komisjon pidanud kontrollima kõiki tootjaid, seotud kauplejaid ja importijaid, kes on seotud vaatlusaluse toote müügiga liitu, ning analüüsima kõiki nende turustuskanaleid, nagu tehti valimisse kaasatud eksportivate tootjate puhul. Olenemata uuritava toote määratlemise tõttu uurimises esialgu tekkinud viivitusest oleks selline eelkõige rohkem kui üht keerulise struktuuriga kontserni puudutav kontrollimine ja analüüs olnud ülemäära koormav. Neid viit kuud, mida Permata kontsern põhjenduses 43 mainis, ei pühendata tervenisti menetluse uurimis- ja järelduste tegemise etapile, kuna sellised menetlused hõlmavad mitu kuud kestvaid haldusmenetlusi (märkuste töötlemine, ärakuulamiste korraldamine, komisjonisisesed heakskiitmised, konsultatsioonid teiste komisjoni talitustega, tõlkimine jne). Kõiki neid tegureid ja asjaomaste äriühingute keerukust (mis määrab iga eksportiva tootja kohta nõuetekohase analüüsi tegemiseks vajaliku aja) tuleb arvesse võtta koos. Lisaks tuleb sellega seoses arvesse võtta, et kahel valimisse kaasatud äriühingul oli samuti väga keeruline struktuur, mille tõttu tuli nende valimisse kaasamiseks ja täpsete tulemuste saamiseks eraldada märkimisväärseid uurimis- ja haldusressursse. Seega ei saa komisjonile ette heita, et ta otsustas kahte lisakontserni mitte kaasata ja mitte riskida sellega, et ei jõua uurimisega ja selle tulemuste avaldamisega õigeks ajaks valmis. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(46)

Pärast täiendavate lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes (nagu on märgitud põhjenduses 58) kordas Permata kontsern oma varasemaid märkusi ja väitis, et Unilever Indonesia ei taotle enam individuaalset kontrollimist. Seetõttu oleks komisjoni töökoormus olnud veelgi väiksem.

(47)

Komisjon märkis, et see väide on faktiliselt vale ja lükati seetõttu tagasi, kuna Unilever Indonesia kordas oma taotlust kuni pärast lõplike järelduste avalikustamist toimunud ärakuulamiseni, nagu on meenutatud järgmises põhjenduses.

(48)

Lõplike järelduste avalikustamisele järgnenud ärakuulamisel väitsid Unilever Indonesia ja Unilever Europe BV (edaspidi „Unilever“), et uurimise ajakava ei saa olla Unilever Indonesia individuaalse kontrollimise taotluse tagasilükkamise põhjendus, arvestades kahjulikku mõju, mida dumpinguvastased meetmed võivad avaldada Unileveri äritegevusele Euroopas.

(49)

Komisjon märkis, et tal on õigus individuaalse kontrollimise taotlused tagasi lükata, kui selline kontrollimine oleks ülemäära koormav ja takistaks uurimise õigeaegset lõpetamist. Nagu eespool selgitatud, oleks Permata kontsernile ja Unilever Indonesiale individuaalse kontrollimise võimaldamine olnud tõepoolest ülemäära koormav, nii et uurimise õigeaegne lõpetamine oleks ohtu sattunud.

(50)

Kaebuse esitaja esitas kaebuses piisavalt tõendeid vaatlusaluse tootega seotud tooraineturu moonutuste kohta Indoneesias. Seega, nagu on märgitud algatamisteates, käsitleti uurimise käigus neid tooraineturu moonutusi, et teha kindlaks, kas kohaldada Indoneesia suhtes alusmääruse artikli 7 lõikeid 2a ja 2b või mitte. Sel põhjusel saatis komisjon Indoneesia valitsusele lisaküsimustikud.

(51)

Komisjon tegi liidu tootjatele, importijatele, kasutajatele ja eksportivatele tootjatele mõeldud küsimustikud menetluse algatamise päeval internetis (5) kättesaadavaks. Lisaks saatis komisjon küsimustiku CUTFA-le.

(52)

Komisjon sai küsimustikule vastused CUTFA-lt, Indoneesia valitsuselt, neljalt järgmiselt liidu tootjalt: Oleon N.V. (edaspidi „Oleon“), KLK Emmerich GmbH (edaspidi „KLK“), AAK, Cailà & Parés S.A. (edaspidi „Cailà & Parés“), neljalt järgmiselt kasutajalt: Peter Greven Nederlands C.V., Peter Greven GmbH & Co. KG (edaspidi koos „Greveni kontsern“), Schill + Seilacher „Struktol“ GmbH ja Schill + Seilacher GmbH (edaspidi koos „Schill + Seilacheri kontsern“), kolmelt järgmiselt valimisse kaasatud eksportivalt tootjalt: Musim Mas, IBP ja Wilmar, nendega seotud kaubandusettevõtjatelt: Inter-Continental Oils & Fats Pte. Ltd. („ICOF Singapore“), Wilmar Trading Pte. Ltd., Volac Wilmar Feed Ingredients Ltd. ja nendega seotud importijatelt: ICOF Europe GmbH, IMBI ning Wilmar Europe Trading B.V. (edaspidi „WETBV“).

(53)

Komisjon kogus kokku ja kontrollis üle kõik andmed, mida ta pidas vajalikuks dumpingu, sellest tuleneva kahju ja liidu huvide kindlakstegemiseks. Alusmääruse artikli 16 kohased kontrollkäigud tehti järgmiste äriühingute/organisatsioonide valdustesse.

(54)

Dumpingu ja kahju uurimine hõlmas ajavahemikku 1. oktoobrist 2020 kuni 30. septembrini 2021 (edaspidi „uurimisperiood“). Kahju hindamise seisukohast oluliste suundumuste uurimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2018 kuni uurimisperioodi lõpuni (edaspidi „vaatlusalune periood“).

(55)

Arvestades juhtumi tehnilist keerukust, otsustas komisjon jätta ajutised meetmed kehtestamata ja jätkata uurimist.

(56)

1. juulil 2022 teavitas komisjon alusmääruse artikli 19a lõike 2 kohaselt liikmesriike ja kõiki huvitatud isikuid, et Indoneesiast pärit rasvhappe impordi suhtes ei kehtestata ajutist tollimaksu ja et uurimine jätkub.

(57)

1. augustil 2022 teavitas komisjon kõiki huvitatud isikuid olulistest faktidest ja kaalutlustest, mille põhjal ta kavatses kehtestada Indoneesiast pärit rasvhappe impordi suhtes lõpliku dumpinguvastase tollimaksu (edaspidi „lõplike järelduste avalikustamine“). Kõikidele huvitatud isikutele anti aega, et esitada lõplike järelduste avalikustamise kohta märkusi. Komisjon sai märkusi Indoneesia valitsuselt, eksportivatelt tootjatelt Musim Masi kontsern, Wilmar, P.T. Ecogreen Oleochemicals (edaspidi „Ecogreen“), Unilever Indonesia, kasutajatelt IMBI, Procter & Gamble International Operations SA (edaspidi „P&G“), Greveni kontsern, Schill + Seilacheri kontsern, Henkel Global Supply Chain B.V. (edaspidi „Henkel“), Kapachim S.A. (edaspidi „Kapachim“), Evonik Industries AG (edaspidi „Evonik“), Quaker Chemical Corporation (edaspidi „Quaker Houghton“), Omya GmbH (edaspidi „Omya“), Stéarinerie Dubois Fils (edaspidi „Stéarinerie Dubois“), NYCO kontsern (edaspidi „NYCO“), DHW Deutsche Hydrierwerke GmbH Rodleben (edaspidi „DHW“), E&S Chemie SAS (edaspidi „E&S“) ja Unilever.

(58)

Nende märkuste põhjal muutis komisjon mõningaid kaalutlusi, mille põhjal ta kavatses kehtestada lõpliku dumpinguvastase tollimaksu, ning teavitas sellest 4. oktoobril 2022 kõiki huvitatud isikuid (edaspidi „täiendav lõplike järelduste avalikustamine“ ja „teine täiendav lõplike järelduste avalikustamine“) vastavalt 4. oktoobril 2022 ja 28. novembril 2022.

(59)

Täiendavate lõplike järelduste avalikustamise kohta esitasid märkusi Wilmar, Musim Mas, Permata kontsern, Stéarinerie Dubois ja Henkel ning teise täiendava lõplike järelduste avalikustamise kohta Wilmar, Musim Mas ja Permata kontsern. Kuigi komisjon palus huvitatud isikutel esitada märkusi üksnes täiendavate lõplike järelduste avalikustamiste kohta, kordasid Musim Mas, Permata kontsern, Wilmar, Henkel ja Stéarinerie Dubois pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud väiteid.

(60)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist anti huvitatud isikutele ärakuulamisvõimalus vastavalt algatamisteate punktile 5.7. Seoses lõplike järelduste avalikustamisega kuulati ära Musim Masi kontsern, Wilmar, Ecogreen, Unilever, Greveni kontsern, Schill + Seilacheri kontsern ja AAK. Peale selle toimus Greveni kontserni taotluse alusel ärakuulamine kaubandusmenetlustes ärakuulamise eest vastutava ametniku juures. Ärakuulamise eest vastutav ametnik leidis, et käesolevas menetluses järgiti huvitatud isikute kaitseõigust.

(61)

24. augustil 2022 võttis CUTFA kaebuse tagasi.

(62)

Kaebuse tagasivõtmise kohta esitasid märkusi GOI, Musim Mas, Wilmar, P.T. Soci Mas ja P.T. Energi Sejahtera Mas (edaspidi koos „SOCI/ESM“), Ecogreen, P&G, Omya ja Stéarinerie Dubois.

(63)

Indoneesia valitsus märkis, et kaebuse tagasivõtmist arvestades peaks komisjon uurimise viivitamata lõpetama, kuna uurimiseks puudub õiguslik alus. Indoneesia valitsus viitas WTO dumpinguvastase lepingu artiklile 5.4, millega väidetavalt nõutakse uurimise õigustamiseks õigusliku aluse tingimuse täitmist. Peale selle ei toetaks Indoneesia valitsuse väitel uurimist rohkem kui 50 % liidu tootmisharu toodetud samasuguse toote toodangust ja isegi mitte 25 % kõigist liidu samasuguse toote tootjatest, arvestades kaebuse tagasivõtmisest ja võttes arvesse, et üks liidu suurimaid tootjaid, KLK, leidis oma esimeses, 15. augusti 2022. aasta kirjas, et kavandatavad dumpinguvastased tollimaksud võivad põhjustada häireid Aasiast pärit rasvhappe tarnimisel, ning oli seejärel teises, 19. augusti 2022. aasta kirjas dumpinguvastaste meetmete kehtestamisele sootuks vastu.

(64)

Komisjon märgib kõigepealt, et WTO dumpinguvastase lepingu artiklis 5.4 osutatakse uurimise algatamisele. Seetõttu peab komisjonil olema õiguslik alus ainult uurimise algatamiseks. Lisaks osutavad WTO dumpinguvastase lepingu artiklis 5.4 sätestatud 50 % suurune ja 25 % suurune künnis liidu tootjate eri rühmadele. Vastupidiselt Indoneesia valitsuse väitele on 50 % suurune künnis seotud üksnes kaebust toetavate liidu tootjate suhtelise osakaaluga kaebust toetavate või selle vastu olevate liidu tootjate rühmas. See-eest viitab 25 % suurune künnis „samasuguse toote omamaisele kogutoodangule“ ja on seotud kaebust toetavate liidu tootjate protsentuaalse osakaaluga liidu kogutoodangus. Peale selle tuletas komisjon meelde, et väljakujunenud kohtupraktika (6) kohaselt ei panda WTO dumpinguvastase lepingu artikliga 5.4 liikme menetlevatele asutustele, käesoleval juhul siis komisjonile, mingit kohustust lõpetada pooleliolev dumpinguvastane uurimine, kui kaebuse toetajate osakaal väheneb või kukub allapoole miinimumkünnist „25 % omamaisest toodangust“. Tegelikult puudutab see artikkel vaid kaebuse toetajate osakaalu, mis on vajalik selleks, et komisjon saaks algatada menetluse. Seda enam kehtib see ka 50 % suuruse künnise puhul. Seda tõlgendust kinnitab alusmääruse kaebuse tagasivõtmist käsitleva artikli 9 lõike 1 sõnastus, milles kasutatakse tegusõna „võima“. Seega, isegi kui liidu tootmisharu võtab kaebuse tagasi, ei ole komisjon kohustatud menetlust lõpetama, vaid tal on üksnes võimalus seda teha. Seega lükati see väide tagasi.

(65)

Lisaks väitis Indoneesia valitsus, et kaebuse tagasivõtmise ja KLK meetmetele vastuseisu tõttu ei hõlmanud komisjoni tehtud kahjuanalüüs liidu tootmisharu omamaise tootmisharu tähenduses, mis peaks WTO dumpinguvastase lepingu artikli 4.1 kohaselt viitama samasuguse toote omamaistele tootjatele tervikuna või nendele tootjatele, kelle ühine toodang moodustab põhiosa samasuguse toote kogu omamaisest toodangust.

(66)

Komisjon märkis, et kahju kindlakstegemisel kasutatav mõiste „omamaine tootmisharu“ ei pea tingimata hõlmama neid samu omamaiseid tootjaid, kes moodustavad omamaise tootmisharu, mida võetakse arvesse, kui tehakse kindlaks, kas kaebusel on WTO dumpinguvastase lepingu artikli 5.4 kohaselt piisaval hulgal toetajaid. WTO dumpinguvastase lepingu artiklis 5.4 käsitletakse just nimelt kaebuse alust, mitte eraldi küsimust selle kohta, mida tähendab WTO dumpinguvastase lepingu artikli 4.1 kohaselt põhiosa (7). Lisaks ei välista WTO dumpinguvastase lepingu artikkel 4.1 omamaise tootmisharu mõiste määratlusega nende tootjate hõlmamist, kes ei toetanud kaebust või ei teinud uurimises koostööd (8). Peale selle hõlmas komisjoni tehtud kahjuanalüüs kogu liidu tootmisharu, olenemata iga üksiku liidu tootja toetusest või koostööst. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(67)

Indoneesia valitsus, Wilmar, Musim Mas, SOCI/ESM, Stéarinerie Dubois, P&G ja Omya väitsid, et KLK kirjad ja kaebuse tagasivõtmine tõendavad, et dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine oleks vastuolus liidu huvidega. Wilmar, P&G ja Stéarinerie Dubois väitsid eelkõige, et pärast kaebuse tagasivõtmist peaks komisjon alumääruse artikli 9 lõike 1 alusel lõpetama uurimise, kuna meetmete kehtestamine oleks vastuolus liidu huvidega. Lisaks viitas Wilmar kahele uurimisele, (9) mille komisjon lõpetas pärast kaebuse tagasivõtmist, ning polüesterstaapelkiudude (PSF) juhtumile, (10) kus komisjon analüüsis viit tegurit, enne kui jõudis järeldusele, et uurimise jätkamine ei ole liidu huvides. Ecogreen märkis, et kaebuse tagasivõtmine tõendab, et uurimise lõpetamine oleks liidu huvides. Musim Mas märkis, et kaebuse tagasivõtmine ja põhjenduses 63 nimetatud kaks KLK kirja, mis kinnitavad, et Indoneesiast pärit import ei tekitanud KLK-le kahju, tõendavad, et Indoneesiast pärit import ei ole liidu tootmisharule kahju tekitanud.

(68)

Komisjon tuletas meelde, et dumpinguvastase kaebuse tagasivõtmist reguleerib alusmääruse artikli 9 lõige 1, milles on sätestatud, et kui kaebus võetakse tagasi, võib menetluse lõpetada, kui see ei ole vastuolus liidu huvidega (rõhuasetus lisatud). Üldkohus tõlgendas alusmääruse artikli 9 lõiget 1 muu hulgas kohtuasjas Philips Lighting Poland ja Philips Lighting vs. nõukogu tehtud otsuses, mida ei kaevatud edasi (11). Üldkohus sedastas, et liidu institutsioonidel on pärast tagasivõtmist ulatuslik kaalutlusõigus selle üle, kas jätkata uurimist või see lõpetada, ja selgitas, et rangelt võttes tuleb liidu huve arvesse võtta ainult siis, kui komisjon kaalub uurimise lõpetamist; sellisel juhul peab komisjon veenduma, et lõpetamine ei ole vastuolus liidu huvidega. Seda konteksti arvestades ei ole hiljutistel uurimistel, mille komisjon otsustas pärast kaebuse tagasivõtmist lõpetada, üldiselt tähtsust siduva pretsedendina ja need vastavad pigem üksikjuhtumipõhisele analüüsile. Pealegi ei puudutanud liidu huvide analüüs, mille komisjon tegi polüesterstaapelkiudusid käsitlevas uurimises, mitte juhtumiga jätkamist, vaid selle lõpetamist. Lisaks tegi komisjon käesolevas uurimises kogu liidu tootmisharu kahjuanalüüsi ja uurimine näitas, et liidu tootmisharu kandis olulist kahju, mille tekitas Indoneesiast pärit dumpinguhinnaga import, nagu on märgitud põhjendustes 180–372. Lihtne avaldus ühe liidu tootja kirjas ilma ühegi kinnitava tõendita ei lükka ümber komisjoni uurimise käigus tehtud järeldusi. Seetõttu lükati need väited tagasi.

(69)

Eespool esitatud kaalutlustele tuginedes otsustas komisjon hoolimata kaebuse tagasivõtmisest uurimist jätkata ja selgitada välja, kas pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkused lükkaksid ümber tema järeldused, et meetmete kehtestamist õigustavad tingimused on täidetud. Nagu käesolevas määruses allpool selgitatud, jõudis komisjon järeldusele, et lõplike meetmete kehtestamise tingimused on endiselt täidetud.

(70)

Uuritavaks tooteks on Indoneesiast pärit rasvhapped, mille süsinikuahelas on 6, 8, 10, 12, 14, 16 või 18 süsinikuaatomit, joodiarv on alla 105 g/100 g ning vabade rasvhapete ja triglütseriidide suhtarv on vähemalt 97 %, sealhulgas

välja arvatud rasvhape, mis on sertifitseeritud säästvate biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste tootmise vabatahtliku kava (12) alusel, mis on saanud Euroopa Komisjoni poolse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2001 (13) artikli 30 lõike 4 kohase tunnustuse, või sama direktiivi artikli 30 lõike 6 alusel kehtestatud riikliku sertifitseerimiskava alusel, ja mis kuuluvad praegu CN-koodide ex 2915 70 40, ex 2915 70 50, ex 2915 90 30, ex 2915 90 70, ex 2916 15 00, ex 3823 11 00, ex 3823 12 00, ex 3823 19 10 ja ex 3823 19 90 alla (TARICi koodid 2915704095, 2915705010, 2915903095, 2915907095, 2916150010, 3823110020, 3823110070, 3823120020, 3823120070, 3823191030, 3823191070, 3823199070 ja 3823199095)

(71)

Algatamisteates ei olnud uuritava toote määratlusse lisatud mõistet „lõhustumise määr“. Pärast menetlusosalistelt saadud märkusi, nagu on selgitatud põhjendustes 80–90, kinnitas komisjon siiski 21. jaanuaril 2022. aastal toimikule lisatud märkes algatamisteates esitatud tootemääratluse, selgitades, et uurimine hõlmab üksnes neid rasvhappeid, mille lõhustumise määr on vähemalt 97 %.

(72)

Rasvhapped on mis tahes taimeõli, sealhulgas palmituumaõli ja palmiõli, või loomse rasva keemilise muundamise saadused. Seega esineb neid vabade molekulidena looduses harva ning pigem saadakse neid õlide ja rasvade destilleerimise ja fraktsioneerimise teel.

(73)

Rasvhappel on palju kasutusalasid ja seetõttu võib seda leida paljudes levinud toodetes, näiteks paljudes toiduainetes, loomasöödas, seepides, pesupesemistoodetes, ravimites, kosmeetikatoodetes ning muudes isikliku hügieeni toodetes ja kodupuhastustoodetes.

(74)

Vaatlusalune toode on Indoneesiast pärit uuritav toode (edaspidi „vaatlusalune toode“).

(75)

Uurimine näitas, et järgmistel toodetel on ühesugused põhilised füüsikalised, keemilised ja tehnilised omadused ning ühesugused põhilised kasutusalad:

(76)

Seetõttu otsustas komisjon selles etapis, et nende toodete puhul on tegemist samasuguste toodetega alusmääruse artikli 1 lõike 4 tähenduses.

(77)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes väitis Stéarinerie Dubois, et vaatlusalune toode ning liidu tootmisharu toodetud ja liidu turul müüdav toode ei ole samasugused tooted, eelkõige seetõttu, et liidu tootmisharu toodetud uuritaval tootel, mis vastab REACHi, (14) koššeri ja halali nõuetele, puudub liidu turg.

(78)

Alusmääruse artikli 1 lõikes 4 on sätestatud, et „samasugune toode“ on vaatlusaluse tootega identne või omadustelt väga sarnane toode. Komisjon leidis, et asjaomases riigis toodetud ja seal müüdaval tootel ning liidu tootmisharu toodetud ja liidus müüdaval tootel on samad füüsikalised, tehnilised ja keemilised põhiomadused. Lisaks, nagu on märgitud põhjenduses 337, toodab liidu tootmisharu suurtes kogustes rasvhappeid, mis vastavad REACHi määrusele ja/või koššeri ja/või halali nõuetele. Seetõttu kinnitab komisjon, et vaatlusalune toode ja liidu tootmisharu toodetud ja liidu turul müüdavad tooted on samasugused tooted.

(79)

Komisjonile esitasid toote määratluse kohta märkusi Musim Masi kontsern, Wilmar, AAK, Campa/IMBI, EBB (Euroopa Biodiislikütuse Nõukogu), ASSITOL (Itaalia biodiislitootjate ühendus), APPA Biocarburantes (Hispaania biokütuste tootjate ühendus), Neste (taastuvdiisli tootja) ja kaks Indoneesia rasvalkoholi tootjaga Ecogreen seotud äriühingut: polüoolide, rasvhapete estrite, rasvamiinide ja küllastumata rasvalkoholide tootja DHW ning rasvestrite, etoksülaatide ja sulfonaatide tootja E&S. Ka kaebuse esitaja esitas selle kohta märkusi.

(80)

Neste küsis komisjonilt kinnitust selle kohta, et palmiõli rasvhapete destillaat ei kuulu uurimise alla. Palmiõli rasvhapete destillaat on bioloogiline jäätmete- ja jääkidepõhine tooraine, mida saadakse toidus kasutatava kasutatud palmiõli rafineerimisel ja mida kasutatakse taastuvdiisli ja muude taastuvenergiatoodete tootmiseks.

(81)

Wilmar palus selgitust selle kohta, kas palmiõli tootmiskäitise heitvesi kuulub uuritavate toodete hulka. Palmiõli tootmiskäitise heitvesi on palmiõli tootmise käigus füüsilise töötlemise protsessis tekkiv reovesi ja see on biokütuste tootmise lähteaine. Palmiõli tootmiskäitise heitvesi sisaldab peamiselt vett ning vähesel määral õli ja tahket ainet.

(82)

AAK taotles palmiõli happejäägi uurimisest välja jätmist, kui viidatakse CN-koodile 3823 19 90. AAK väitis eelkõige, et palmiõli happejääk, mis kuulub selle CN-koodi alla, ei ole sama, mis rasvhape ja et see sisaldab olulisel määral õli, mis takistab selle kasutamist rasvhappena. Ta selgitas, et palmiõli happejääk on tootmisahela eelmise etapi rafineerimisprotsesside kõrvalsaadus ja seda kasutatakse sisendina uurimisega hõlmatud steariinhapete tootmisel.

(83)

Campa/IMBI ja EBB märkisid, et biodiisli tootjad on ka rasvhappe tootjad, kuna nende puhul tekib rasvhape biodiisli tootmisprotsessis kõrvalsaadusena. Nad väitsid täpsemalt, et toornafta rafineerimisprotsessi käigus tekivad jäätmed, mida nimetatakse „rasvhapete destillaadiks“. Lisaks saadakse rasvhapet jäägina, kui biodiislit toodetakse rafineeritud õli ja metanooli ümberesterdamise teel.

(84)

Vastuseks nendele väidetele kinnitas kaebuse esitaja, et biodiisli tootmisel kasutatavaid rasvhappeliike käesolevas uurimises ei käsitleta. Selle kohta märkis kaebuse esitaja, et neid rasvhappeid saab eristada tänu tootmisprotsesside erinevustele (õlikeemilised eesmärgid, mitte biodiisli tootmisega seotud eesmärgid). Kaebuse esitaja sõnul on need kahte liiki rasvhapped erinevad tooted, mis ei konkureeri teineteisega ega saa olla ühe vaatlusaluse toote osad.

(85)

Peale selle selgitas kaebuse esitaja, et õlikeemiliste rasvhapete tootmine hõlmab olulist protsessi, mis on vajalik triglütseriidide lagundamiseks, et vabastada ja eraldada rasvhapped ning glütseriinid, et saada väga puhas toode, mis sisaldab vähemalt 97 % rasvhappeid ja ainult kuni 3 % lõhustamata rasva. Seda protsessi nimetatakse lõhustamiseks. Et saada peaaegu täielikult puhas toode, rasvhapet veel destilleeritakse või fraktsioneeritakse, mille eesmärk on eemaldada allesjäänud lõhustamata rasv ja kõik järelejäänud lisandid. Nii destilleeritud kui ka fraktsioneeritud rasvhapped kuuluvad toote määratluse alla tingimusel, et need tooted vastavad joodiarvu 105 g/100 g suuruse künnise tingimusele.

(86)

Lisaks selgitas kaebuse esitaja, et biodiisli tootmise protsess seisneb õli rafineerimises, millega eemaldatakse lisandid, kuid lõhustamist ei toimu. Biodiisli tootmisprotsessis tekib kõrvalsaadusena mitu rasvhapete destilleerimissaadust, nagu rasvhapete destillaat, palmiõli rasvhapete destillaat ja palmituuma rasvhapete destillaat.

(87)

Seetõttu väitis kaebuse esitaja, et lõhustumise määr, mis näitab lõhustunud rasvhapete protsenti õlis, võimaldab selgelt ja objektiivselt eristada uuritavat toodet muud liiki rasvhapetest, mida uurimises ei käsitleta. Lõhustumise määr arvutatakse, jagades happearvu seebistumisarvuga. Happearv (või neutraliseerimisarv) ja seebistumisarv määratleti kaebuses. Kaebuse esitaja selgitas, et kuigi kaebuse esitamise etapis kaaluti lõhustumise määra kriteeriumit, on sellest sellisel kujul (st väljendatuna happearvuna seebistumisarvu suhtes) loobumise põhjus see, et kõigi tootemääratluse alla kuuluvate õlikeemiliste rasvhapete ühine omadus on nende vähemalt 97 % suurune rasvhappesisaldus.

(88)

Kaebuse esitaja sõnul on biodiisli tootmisel kasutatavate rasvhapete lõhustumise määrad palju väiksemad (81–97 %). Eelöeldu põhjal väitis kaebuse esitaja, et 97 % suurust lõhustumise määra tuleks pidada rasvhapete eristamise piirkriteeriumiks.

(89)

AAK toetas kaebuse esitaja lähenemisviisi.

(90)

Wilmar väitis, et kõige sobivam rasvhapete eristamise viis on lõhustumise määra arvutamisel happearvu kasutamine. Ta väitis, et lõhustumise määr ei ole nii täpne kui happearvul põhinev kindel piirmäär. Wilmar palus komisjonil lisada happearv toote kontrollnumbrisse.

(91)

Nagu on märgitud põhjenduses 71, võttis komisjon huvitatud isikute tootemääratluse kohta esitatud märkused teadmiseks ja selgitas toimikule lisatud märkes, et uurimine hõlmab ainult neid rasvhappeid, mille lõhustumise määr on vähemalt 97 %. Seetõttu ei käsitletud uurimises palmiõli rasvhapete destillaati, palmiõli tootmiskäitise heitvett ja palmiõli happejääki, mis kuulub CN-koodi 3823 19 90 alla, ega biodiisli tootmisprotsessis kõrvalsaadusena tekkivat rasvhapet, kuna nende lõhustumise määr on alla 97 %. Komisjon palus huvitatud isikutel ka kindlaks teha kõik biodiisli tootmise eesmärgil imporditud, vähemalt 97 % suuruse lõhustumise määraga rasvhappe kogused ja esitada seda liiki rasvhappele iseloomulikud füüsikalised, keemilised ja/või tehnilised omadused võrreldes muuks otstarbeks kasutatavate rasvhapetega.

(92)

Wilmar väitis, et kuna 97 % suuruse lõhustumise määra kehtestamine muutis oluliselt tootemääratlust, tuleks kaebus tagasi lükata, kuna see ei sisalda piisavalt tõendeid ei dumpingu ega kahju kohta. Lisaks väitis ta, et kaebuses esitatud andmed põhinesid käesolevas uurimises kasutatud tootemääratlusest erineval tootemääratlusel.

(93)

Komisjon ei olnud selle väitega nõus. Selgitus, mis esitati koos 97 % suuruse lõhustumise määra tootemääratlusse lisamisega, nagu on selgitatud põhjenduses 71, ei muutnud ei tootemääratlust ega kaebust, kuna sellega üksnes täpsustati ja kirjeldati paremini, milline on kaebuses käsitletud toode. Seepärast lükati see väide tagasi.

(94)

EBB, Musim Masi kontsern ja Campa/IMBI väitsid, et biodiisli tootjad kasutavad biodiisli tootmiseks jäätmetest toodetud rasvhapet. Campa/IMBI ja Musim Masi kontsern väitsid, et esterdamise (15) käitistes biodiisli tootmiseks kasutatava rasvhappe peamise toorainena on vaja rasvhappeid, mille lõhustumise määr on vähemalt 97 %, ja seetõttu on pärast põhjenduses 91 esitatud komisjoni selgitust uurimise all ikkagi ka rasvhape, mida Campa/IMBI kasutas biodiisli tootmiseks. Campa/IMBI, Musim Masi kontsern ja EBB väitsid, et ainus asjakohane kriteerium, mille alusel eristada uurimisega hõlmatud rasvhappeid ja biodiisli tootmiseks kasutatavaid rasvhappeid, on lõppkasutus. Nad märkisid lisaks, et toote lõppkasutuse mõistmisel on peamise tähtsusega sertifitseerimisdokument. Eelkõige kosmeetika-, ravimi-, keemia- või toiduainetööstuses vajalikud rasvhapped on kavandatud vastama mitmesugustele sertifitseerimisnõuetele (nagu koššer-. halal-, GMP+, FSSC 22000 ja RSPO sertifikaadid, ISO 9001, ISO 14001, ISO 45001), samal ajal kui biodiisli tootjad vajavad sertifikaati ainult selleks, et täita taastuvenergia direktiivi (EL) 2018/2001 (RED II) nõudeid (vabatahtlik kava, mida Euroopa Komisjon tunnustab RED II kohaselt, näiteks ISCC EU või 2BSVS, või RED II kohaselt kehtestatud riiklik sertifitseerimiskava). Nad märkisid ka, et liidu tootmisharu ei tootnud ega olnud võimeline tootma suure lõhustumise määraga rasvhappeid, mis on ette nähtud RED II kohaldamisalasse kuuluva biodiisli tootmiseks, mis julgustas kasutama selle jaoks täiustatud lähteainet. Campa/IMBI märkis ka, et ta importis seda liiki rasvhappeid, kasutades TARICi koodi 3823193089, mida ei ole nimetatud ei kaebuses ega algatamisteates.

(95)

Campa/IMBI ja EBB palusid komisjonilt kinnitust, et biodiisli tootmiseks kasutatavad rasvhapped ei kuulu uurimise alla. Nad märkisid eelkõige, et tootemääratlus hõlmab rasvhapet, mida Campa/IMBI kasutab biodiisli tootmiseks. Lisaks märkisid nad, et kaebuses ei loetletud liidu biodiislitootjaid rasvhappe importijate ega kasutajatena ning et biodiislit ei ole kaebuses vaatlusaluse toote kasutusalade hulgas nimetatud.

(96)

ASSITOL ja APPA Biocarburantes olid samuti vastu lõhustumise määra kasutamisele uurimisega hõlmatud rasvhapete määratlemiseks, kuna sellega ei välistata kõiki biodiisli tootmiseks kasutatavaid rasvhappeid. Nad väitsid, et tuleks kasutada muud mehhanismi, mis põhineb toote lõppkasutusel kooskõlas liidu tolliseadustiku artikliga 254.

(97)

Sellega seoses taotlesid ASSITOL ja Campa/IMBI, et komisjon avaldaks teate, millega muudetakse algatamisteadet.

(98)

Komisjon ei saanud kinnitada, kas jäätmetest toodetud rasvhape, mille lõhustumise määr on vähemalt 97 %, on vaatlusalune toode, ilma et ta oleks hinnanud seda, kas sellel on samad füüsikalised, tehnilised ja keemilised põhiomadused, sama kasutusala ja kas see konkureerib samasuguse tootega. Lisaks ei ole tooraine tooteliigi uuritavate toodete seast väljajätmisel määrav tegur, kui lõpptooted on samad ning neil on samad füüsikalised, tehnilised ja keemilised põhiomadused.

(99)

Indoneesia eksportiva tootja valdustesse tehtud kontrollkäigul selgus tõepoolest, et IMBI imporditud destilleeritud rasvhapped toodeti kas kõrvalsaadustest, näiteks palmiõli rasvhapete destillaatidest, või erinevatest palmijäätmepõhistest toorainetest.

(100)

Indoneesias tehtud kontrollkäigu ajal hindas komisjon toote füüsikalisi omadusi (nagu välimus, lõhn, normaalsus, värvus), jäätmetest toodetud destilleeritud rasvhappe tehnilisi omadusi (nagu liik ja klass, kvaliteet, materiaalsed vormid, värvuse stabiilsus) ja keemilisi omadusi (nagu happearv, seebistumisarv, joodiarv ja rasvhapete koostis) võrreldes muud liiki rasvhapetega. Uurimine näitas siiski, et jäätmetest toodetud destilleeritud rasvhapete füüsikalised, tehnilised ja keemilised omadused on väga sarnased palmi toorõlist ja palmituuma toorõlist toodetud rasvhapete omadustega. Seetõttu ei ilmnenud uurimise käigus ühtegi põhilist füüsikalist, tehnilist või keemilist omadust, mis eristaks jäätmetest toodetud destilleeritud rasvhapet muud liiki rasvhapetest.

(101)

Lisaks selgus uurimise käigus, et jäätmetest toodetud destilleeritud rasvhape kuulub taastuvatest energiaallikatest toodetava energia kasutamise edendamist käsitleva liidu õigusakti (RED II) (16) kohaldamisalasse, milles on sätestatud, et ELi liikmesriigid võivad RED II-s sätestatud eesmärkide täitmisel võtta arvesse biodiislit, mis on toodetud rasvhappest, kasutades jäätmematerjale või kõrvalsaadusi (17). Selleks et ELi liikmesriigid saaksid biodiislit oma kestlikkuseesmärkide täitmisel arvesse võtta, peab RED II (18) kohaselt selle lähteaine, käesoleval juhul destilleeritud rasvhapped, olema sertifitseeritud, et tagada kestlikkus- ja keemiastandardite järgimine.

(102)

Selle põhjal leidis komisjon, et rasvhapetel, mille lõhustumise määr on vähemalt 97 % ja mis on toodetud jäätmetest ja sertifitseeritud vabatahtliku kava raames, mida komisjon tunnustab RED II artikli 30 lõike 4 kohaselt, (19) või RED II artikli 30 lõike 6 kohaselt kehtestatud riikliku sertifitseerimiskava raames, (20) on erinev kasutusotstarve ja need ei konkureeri samasuguse tootega, kuigi neil on samad omadused mis muudel rasvhapetel. Komisjon kinnitas ka seda, et neid jäätmetest toodetud rasvhappeid ei ole kaebuses käsitletud. Seetõttu järeldas komisjon, et need rasvhapped ei kuulu vaatlusaluse toote hulka, ja seetõttu jäeti need uurimisest välja. Seega leiti, et selliste rasvhapete IMBI-poolset importi, muu hulgas valimisse kaasatud eksportivalt tootjalt IBP, kes kuulub Musim Masi kontserni, käesolev uurimine ei hõlma.

(103)

Need täiendavad selgitused uuritava toote kohta, lisaks neile, mis avaldati toimikule lisatud märkes, millele viidati põhjenduses 71, kajastuvad põhjenduses 70 esitatud uuritava toote määratluses.

(104)

Ecogreeni sidusettevõtjad DHW ja E&S taotlesid C6-rasvhappe (kaubanimi: Ecoric 6), C8–C10-rasvhapete (kaubanimi: Ecoric 80), C16–C18-rasvhapete, küllastumata C18-rasvhappe (kaubanimi: Ecoric 68 TA) ja C18:1-rasvhappe (kaubanimi: Ecoric 18 W) tootemääratlusest väljajätmist. Nad väitsid, et seda liiki rasvhappeid tootis nendega seotud eksportiv tootja Ecogreen rasvalkoholi tootmisprotsessi käigus ja et nendel on teatavad ainulaadsed omadused ning liidu tootjad ei suuda neid sama kvaliteediga toota. DHW ja E&S märkisid, et eelkõige kolme esimest rasvhapet eksportis Ecogreen ainult oma Euroopas asuvatele sidusettevõtjatele sisemise edasitöötlemise eesmärgil nende kvaliteedi stabiilsuse, tarnete järjepidevuse ja väljakujunenud sertifitseerimisahela pärast. DHW ja E&S märkisid eelkõige, et Ecoric 6 saab toota ainult palmituuma toorõlist ja puhtast kookosõlist väga väikeses koguses. Lisaks väitsid DHW ja E&S, et liidus on saadaval ka teisi C6-happeid, kuid need on toodetud kääritamise teel ning seetõttu ei saa Ecogreen neid kasutada. Peale selle väitsid nad, et Ecoric 80-t toodetakse enamasti palmituuma toorõlist ja kookosõlist ning seda kasutatakse rasvestrite tootmiseks, mis annavad pärast seda, kui DHW on neid eripatendi alusel töödelnud, tulemuseks nii maitse, lõhna kui ka värvuse stabiilsuse poolest kvaliteetse estri. Ecoric 68 TA saadakse palmituuma toorõlist, süsinikuahela jaotus on sarnane tahkerasvast saadud rasvhappe omaga ja seda kasutatakse tahkerasvavabade rasvamiinide tootmiseks. Ecoric 18 W-d kasutatakse estrite tootmiseks, millel on paremad omadused madalatel temperatuuridel, lõpptoote parem värvus ja vähem kõrvalsaadusi. Lõpuks märkisid nad, et loomset päritolu oleiinhape on nende estritehastes rangete koššeri reeglite tõttu keelatud.

(105)

Kaebuse esitaja oli seda liiki rasvhapete väljajätmise vastu, väites, et see mõjutaks kogu uuritava toote määratlust, kuna Ecogreeni sidusettevõtjate taotletud toodete väljajätmine hõlmab asjaomaste rasvhapete ahelat kogu selle pikkuses, st C6-st kuni C18ni. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et vastupidi DHW ja E&S väidetele olid liidu tootjad suutelised tootma ja tegelikult tarnisidki seda liiki rasvhappeid Ecogreeni sidusettevõtjatele, kuna need tooted ei olnud Ecogreeni kontserni jaoks kuidagi ainulaadsed ning olid tegelikult liidu tootmisharu toodetud rasvhapetega asendatavad.

(106)

Komisjon järeldas, et liidu tootmisharu tootis sarnaseid rasvhappeid ning seetõttu konkureerisid tooted, mille tootemääratlusest väljajätmist DHW ja E&S taotlesid, liidu tootmisharu toodetega ja põhjustasid kahju. Seetõttu lükkas komisjon kõnealuse väljajätmistaotluse tagasi.

(107)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes kordas Ecogreen oma põhjenduses 104 käsitletud väljajätmistaotlust. Ecogreen väitis, et vastupidi kaebuse esitaja väitele ei käi tema väljajätmistaotlus uurimise alla kuuluvate rasvhapete ahela kohta kogu selle pikkuses, sest tema väljajätmistaotlus ei puuduta C12-rasvhapet (lauriinhape), C14-rasvhapet (müristiinhape), C16 -rasvhapet(palmitiinhape), küllastunud C18-rasvhapet (steariinhape) ja selliste ahelapikkustega rasvhapete segusid. Lisaks väitis Ecogreen väljajätmistaotluses käsitletud toodete kohta, et nende hulgas ei ole liidu tootmisharus toodetavaid samasuguseid tooteid. Ecogreen väitis eelkõige, et tema Ecoric 6 tooted sisaldavad teatavat orgaanilist ühendit, mida liidu tootmisharu toodetud C6-hapetes ei leidu. Lisaks väitis Ecogreen, et liidu tootmisharu kasutab C6-, C8–C10-, C16–C18- ja (küllastumata) C18-toodete puhul täiesti erinevat tootmisprotsessi. Ecogreen väitis eelkõige C6-rasvhappe kohta, et liidu tootmisharu kasutab kääritamist ja et Ecogreeni kontsern ega tema kliendid ei ole kääritamisprotsessi rasvhappe tootmisprotsessina kunagi heaks kiitnud, kuna see võib mõjutada toodetavate rasvhapete põhiomadusi. Ecogreen väitis oma C18:1-toote kohta, et see on eriti kvaliteetne ja et ta on sõlminud selle toote liidu kasutajatega kvaliteedikokkulepped, millega ta on võtnud endale kohustuse tarnida oma klientidele estreid, mis on toodetud rangetele tehnilistele kirjeldustele vastavatest C18:1-rasvhapetest.

(108)

Komisjon oli päri, et Ecogreeni toodete väljajätmise taotlus ei hõlmanud kõigi võimalike süsinikuahela pikkustega asjaomaseid rasvhappeid, kuid hõlmas siiski nende olulist alamhulka. Ecogreen ei tõendanud igatahes väljajätmistaotluses käsitletud toodete kohta esitatud väidet, et nende hulgas ei ole liidu tootmisharus toodetavaid „samasuguseid tooteid“. Mis puudutab orgaanilist ühendit, mis väidetavalt eristab Ecogreeni valmistatavat C6-toodet vastavatest liidu tootmisharu toodetavatest toodetest, ei ole Ecogreen esitanud tõendeid selle tähtsuse tõendamiseks, sealhulgas selle aine kontsentratsiooni kohta tootes ning selle kohta, kuidas see mõjutab toote põhiomadusi ja kasutusalasid. Kuna esildise avalikus versioonis ei ole selle aine kohta teavet, sealhulgas selle nimetust, avaldatud, ei saanud teised huvitatud isikud nende aspektide kohta märkusi esitada. Mis puudutab väidetavaid erinevusi tootmisprotsessis, tuletab komisjon meelde, et põhimõtteliselt ei ole tootmisprotsessid toodete sarnasuse hindamisel olulised. Käesoleval juhul ei esitanud Ecogreen konkreetseid tõendeid selle kohta, kuidas need mõjutaksid lõpptoote põhiomadusi. Eelkõige kääritamise kohta esitab Ecogreen ise toote põhiomaduste sellest protsessist tulenevad väidetavad erinevused pelgalt võimaluse, mitte tõenditega kinnitatud faktina. Eelöeldu põhjal lükkas komisjon kõnealuse väljajätmistaotluse tagasi.

(109)

AAK palus, et komisjon jätaks uuritava toote määratlusest välja toidus kasutatava oleiinhappe. AAK väitis, et kuigi uurimine hõlmab oleiinhapet, saab eristada kahte liiki oleiinhapet: tööstuses kasutatav oleiinhape ja toidus kasutatav oleiinhape. AAK märkis, et kuigi kahte liiki tootel on samad keemilised põhiomadused, siis kuna toidukvaliteediga oleiinhapet kasutatakse toiduainete tootmisel, peab selle tootmisprotsess vastama rangematele standarditele, st saasteainete sisaldus happes ei tohi ületada teatavat taset, mis on sätestatud ELi toiduainete määruses (21). AAK väitis ka seda, et toidus kasutatav oleiinhape on tunduvalt kallim kui tööstuses kasutatav oleiinhape, seda ei saa asendada tööstuses kasutatava oleiinhappega ja liidu tootmisharu ei suuda suuremaid koguseid tarnida. AAK märkis, et toidus kasutatavat oleiinhapet imporditakse Indoneesiast vähe ja seepärast ei saanud see liidu tootmisharule kahju tekitada. AAK märkis, et tõenäoliselt on ta ainus liidu importija, kes impordib teistest riikidest märkimisväärses koguses toidus kasutatavat oleiinhapet. Ühtlasi teatas AAK, et tema andmete kohaselt ei ole Indoneesias ühtegi oleiinhapet tootvat tehast, mis vastaks toiduainetes sisalduvate saasteainete piirnormide rangetele nõuetele. AAK väitis, et Indoneesiast pärit toiduks kasutatava oleiinhappe võimaliku impordi kallimad hinnad tõstaksid liidu kasutajate hindu igat liiki oleiinhapete puhul ka Malaisiast importimise korral, mis mõjutaks negatiivselt AAK tegevust. AAK tegi ettepaneku toidus kasutatav oleiinhape välja jätta, viidates benso(a)püreeni piirnormidele ja transrasvhapete sisaldusele, mis on ELi toiduainete määruses sätestatud ametlikult kehtestatud piirmäärad.

(110)

Vastuseks eespool esitatud väitele oli kaebuse esitaja vastu toidus kasutatava oleiinhappe uurimise alt väljajätmisele. Sellega seoses väitis kaebuse esitaja, et toidus kasutataval oleiinhappel on samad füüsikalised, keemilised ja tehnilised põhiomadused kui teistel uurimisalustel toodetel ning seetõttu tekitaks selle tooterühma väljajätmine suure meetmetest kõrvalehoidmise ohu. Lisaks väitis kaebuse esitaja, et toidus kasutatavat oleiinhapet kasutavad tootjad on ka tehnilise oleiinhappe kasutajad ja seetõttu ei aitaks lõppkasutusel põhinev vahetegemine kõrvalehoidmise ohtu vältida. Kaebuse esitaja väitis ka, et toidus kasutatav oleiinhape on kättesaadav muudest impordiallikatest, mida uurimine ei hõlma, ja seetõttu tarneraskuste ohtu ei ole.

(111)

Sellega seoses järeldas komisjon, et toidus kasutatavatel oleiinhapetel on tööstuses kasutatava oleiinhappega sarnased põhilised füüsikalised, tehnilised ja keemilised omadused. Kuigi toidus kasutatavale oleiinhappele kehtivad rangemad kvaliteedi- ja puhtusnõuded, on selle süsinikuahela pikkus sama mis tööstuses kasutataval oleiinhappel. Kahe tooteliigi hinnaerinevus ei ole iseenesest toote väljajätmisel põhielement. Lisaks on tõsi, et liidu tootmisharu toodab toidus kasutatavat oleiinhapet ja et on olemas ka muid tarneallikaid, näiteks Malaisia. Seda silmas pidades lükkas komisjon väljajätmistaotluse tagasi.

(112)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes kordas AAK oma palvet, et komisjon jätaks uuritava toote määratlusest välja toidus kasutatava oleiinhappe. AAK kritiseeris komisjoni, et too ei võtnud tema väiteid nõuetekohaselt arvesse, ja väitis, et komisjon kasutas oma otsuses biodiisli tootmiseks mõeldud rasvhappe väljajätmise kohta vasturääkivaid kriteeriume võrreldes toidus kasutatava oleiinhappega. AAK väitis eelkõige, et komisjoni põhjenduses 102 tehtud järeldus jäätmetest toodetud rasvhappe väljajätmise kohta põhines asjaolul, et sellel konkreetsel rasvhappel on erinev kasutusala ja see ei konkureeri samasuguse tootega, kuigi sellel on samad omadused mis teistel rasvhapetel. Teisest küljest, mis puudutab toidus kasutatava oleiinhappe uuritava toote määratlusest väljajätmist, järeldas komisjon põhjenduses 111, et toidus kasutatavatel oleiinhapetel on sama pika süsinikuahelaga tööstusliku oleiinhappega sarnased füüsikalised, tehnilised ja keemilised põhiomadused. Lisaks märkis AAK, et toidus kasutataval oleiinhappel ja tööstuslikul oleiinhappel on erinevad kasutusalad ja need ei konkureeri teineteisega ning et komisjoni väidet, et mõlemat liiki happel on sarnased füüsikalised, keemilised ja tehnilised omadused, ei kinnita faktid ja seda ei ole määruses põhjendatud. Kõigele lisaks väitis AAK, et kui komisjon oleks teinud sarnase analüüsi toidus kasutatava ja tööstusliku oleiinhappe kohta, oleks ta leidnud nende kahe vahel erinevusi liigi, kvaliteediklassi ja kvaliteedi tasandil.

(113)

Komisjon ei olnud nende väidetega nõus. Esiteks, mis puudutab jäätmetest toodetud rasvhapet, siis nagu on märgitud põhjenduses 102, ei olnud kavas jäätmetest valmistatud rasvhapet uurida. Kuna aga sellel on samad füüsikalised, tehnilised ja keemilised omadused mis teistel rasvhapetel, siis sattus see tahtmatult tootemääratluse alla. Veendumaks, et uurimine tehakse ja võimalikke meetmeid kohaldatakse õigesti, uuris komisjon seda spetsiifilist toodet põhjalikult, enne kui kinnitas, et seda ei oleks tõepoolest pidanud uurima/selle suhtes meetmeid kehtestama, nagu on selgitatud põhjendustes 98–102. See erineb toidus kasutatavatest rasvhapetest (nt toidus kasutatav oleiinhape), mida kaebus hõlmas ning mille puhul kaebuse esitajad esitasid tõendeid dumpingu, kahju ja põhjusliku seose kohta, mis leidsid uurimise käigus ka kinnitust. Teiseks põhineb AAK kriitika toidus kasutatava oleiinhappe väljajätmise taotluse faktilise ja õigusliku olukorra vääritimõistmisel. Isegi kui tööstuslikku ja toidus kasutatavat oleiinhapet käsitataks kahe eri liiki rasvhappena, nagu väitis AAK, ei mõjutaks see komisjoni järeldusi kuidagi. Liidu tootmisharu toodab ja müüb toidus kasutatavat oleiinhapet, Indoneesiast võidakse importida toidus kasutatavat oleiinhapet, (22) mis võib liidu tootmisharu müüdava tootega otseselt konkureerida ja seega kahju tekitada. Seega ei ole komisjonil põhjust järeldada, et toidus kasutatava oleiinhappe väljajätmine on õigustatud. Tegelikult peab loogiline järeldus olema täpselt vastupidine: toidus kasutatavat oleiinhapet ei ole võimalik välja jätta, ilma et see ohustaks kehtestatavate meetmete parandavat mõju.

(114)

AAK märkis ka seda, et toidus kasutatava oleiinhappe vähene tootmine liidus ja asjaolu, et olemas on veel üks toodet tarniv kolmas riik, ei toeta toidus kasutatava oleiinhappe jätkuvat uuritava toote määratluse alla kuulumist. AAK väitis eeskätt seda, et varem pidas komisjon uuritava toote määratlemisel kaalukaks asjaolu, et teatava tooteliigi tootmine liidus on piiratud. Sellega seoses viitas AAK dumpinguvastasele uurimisele Malaisiast ja Taiwanist pärit polüesterstaapelkiu impordi kohta (23). AAK viitas ka uuritava toote määratluse läbivaatamisele, mis puudutas Ameerika Ühendriikidest ja Venemaalt pärit elektrotehnilisest räniterasest suundorienteeritud struktuuriga lehtvaltstooteid, väites, et selle toote õhuke variant jäeti uuritava toote määratlusest välja, kuna ühelgi tootjal ei olnud selle tootmise vastu otsest huvi.

(115)

Lisaks AAK märkustes nimetatud kahele äriühingule pakub liidu turul toidus kasutatavat oleiinhapet kolmaski liidu tootja (24). Peale selle märkis komisjon, et seda toodet võivad tarnida ka Malaisia tarnijad. Seepärast lükati see väide tagasi.

(116)

AAK ja Musim Masi kontsern taotlesid loomasöödaks kasutatava palmitiinhappe väljajätmist tootemääratlusest. AAK on üks liidu palmitiinhappe tootjaid. Tema kogutarbimine ületab aga tema tootmisvõimsust. AAK väitis, et puhast palmitiinhapet, mille süsinikuahelas on 16 süsinikuaatomit, toodeti palmi toorõlist ja palmituuma toorõlist. AAK sõnul ei saa tahkerasva kasutada toorainena loomasööda tarvis palmitiinhappe tootmiseks, kuna ELi loomasöödaalaste õigusaktide kohaselt on loomse rasva kasutamine mäletsejaliste söödas keelatud (25). Lisaks väitis ta, et Euroopas toodetakse palmitiinhapet tühises koguses, kuna liidus on veel ainult kaks muud palmitiinhappe tootjat, nimelt KLK ja IOI Oleo GmbH. AAK hinnangul on liidu palmitiinhappe nõudlus 45 000 tonni aastas. AAK märkis, et puhas palmitiinhape ei ole asendatav muude rasvhapetega, samuti ei saa muude rasvhapetega asendada palmitiinhapet. Lisaks märgiti, et rasvhapped, mis on valmistatud rapsiseemnetest, mis väidetavalt on peamine liidus kättesaadav tooraine, ei sobi loomasöödaks, kuna erinevalt palmitiinhappest ei toeta need lehmapiima tootmist. AAK väitel puudub liidu tootjatel stiimul toota palmitiinhapet suurtes kogustes, sest nõudlus steariinhappe järele on väike, kuna neid tooteid toodetakse paralleelselt. AAK ettepanekul saaks sellise väljajätu teha, jättes tootemääratlusest välja C16-rasvhappe.

(117)

Vastuseks nendele väidetele märkis Cailà & Parés, et kui liidu turul on võrdsed tingimused taastatud, suudab ta toota 17 000 tonni palmitiinhapet aastas, mis Cailà & Parés väitel moodustab olulise osa liidu nõudlusest.

(118)

Eelöeldut silmas pidades nõustus komisjon väitega, et palmitiinhappe tootmise kasumlikkus on seotud nõudlusega steariinhappe järele. Komisjon asus siiski seisukohale, et võrdsete tingimuste taastamine liidus kõikide rasvhapete, sealhulgas palmitiin- ja steariinhapete puhul, taastaks tõenäoliselt ka liidu tootjate stiimulid toota palmitiinhapet märkimisväärses koguses, sealhulgas loomasöödaks sobivat palmitiinhapet. Lisaks sellele on ka muid palmitiinhappe tarneallikaid, näiteks Malaisia. Selle põhjal ja võttes arvesse teavet, mille Cailà & Parés esitas oma tootmisvõimsuse kohta, mis on suurem kui Indoneesiast pärit impordi maht ja suurem kui AAK nõudlus, lükkas komisjon palmitiinhappe väljajätmise taotluse tagasi.

(119)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes kordasid Musim Masi kontsern ja AAK oma taotlust jätta palmitiinhape tootemääratlusest välja. Mõlemad äriühingud seadsid kahtluse alla Cailà & Parési suutlikkuse suurendada pärast dumpinguvastaste meetmete kehtestamist palmitiinhappe tootmist. Musim Masi kontsern väitis eelkõige, et tegemist on spekulatiivse väitega, mida ei toeta ükski tõend. AAK kordas oma varasemat väidet, et palmitiinhappe tootmisega kaasneb puhta steariinhappe tootmine ning et steariinhappel ei ole liidus turgu, kuna puhast steariinhapet kasutatakse peamiselt AKD (alküülketeendimeeri) vaha tootmiseks, mida liidus enam ei toodeta.

(120)

Komisjon ei nõustunud nende argumentidega ei tehnilise suutlikkuse ega palmitiinhappe tootmise stiimulite aspektist. Mis puudutab tehnilist suutlikkust, siis veendus komisjon kontrollkäigul Cailà & Parés’ valdustesse, et äriühingu rasvhapete tootmise üldine võimsus oli oluliselt suurem kui tema teatatud palmitiinhappe tootmise võimsus (sealhulgas vastavad ühend- või kõrvaltooted) ja ta ei avastanud mingeid ilmseid kitsaskohti, mis võiksid olla iseloomulikud palmitiinhappe suurenenud tootmisele. Mis puudutab stiimuleid, ja nagu on märgitud põhjenduses 118, kinnitas uurimine, et palmitiinhappe tootmisega kaasneb steariinhappe tootmine. Vastupidi AAK väitele ei kaasne sellega siiski vaid puhta steariinhappe tootmine. Eelkõige Cailà & Parés’ puhul on palmitiinhappe tootmisel saadavad ühendtooted muud liiki steariinhapped, mida müüakse liidus märkimisväärses koguses. Seetõttu jääb komisjon seisukohale, et rasvhapete, sealhulgas palmitiinhappe ja steariinhappe suhtes meetmete kehtestamine taastaks tõenäoliselt ka stiimulid toota liidus palmitiinhapet.

(121)

Musim Masi kontsern väitis ka seda, et palmitiinhapet ei olnud plaanis kaebuses käsitleda, kuna kaebus oli kavas esitada inimtoiduks, mitte loomatoiduks ettenähtud rasvhapete kohta. Pealegi ei sobi Musim Masi kontserni väitel liidus toodetav palmitiinhape loomasöödaks, kuna selles kasutatakse lähteainena rasva, mille tõttu ei vasta see teatavatele nõuetele, nagu koššeri ja halali nõuded. Musim Masi kontsern järeldas, et komisjon lükkas väljajätmistaotluse tagasi üksnes võimaluse tõttu suunata palmitiinhappe tarned ümber Malaisiale.

(122)

Komisjon ei nõustunud nende väidetega. Lisaks „toidule“ viidatakse kaebuses sellega hõlmatud toodete rakendusalana sõnaselgelt ka „söödale“ (26). Lisaks on uurimine näidanud, et liidu tootjad kasutavad palmitiinhappe tootmiseks taimeõlisid, sealhulgas palmiõli. Kõigele lisaks märgib komisjon, et nagu eespool näidatud, hindas ta üksnes muudele liiduvälistele tootjatele tuginemise asemel ka liidu tootmisharu suutlikkust ja stiimuleid oma palmitiinhappe tootmist suurendada.

(123)

Musim Masi kontsern märkis, et kuna kookosõlile ei ole kehtestatud ühtegi eksporditollimaksu ega ekspordimaksu, ei tohiks kaebus käia kookosõlist toodetud rasvhappe kohta.

(124)

Komisjon märgib, et kuigi kaebuses väidetakse, et eksporditollimaksu ja ekspordimaksu tõttu esineb palmi toorõli ja palmituuma toorõli puhul moonutusi alusmääruse artikli 7 lõike 2a tähenduses, hõlmavad kaebus ja uurimine kõiki toote määratlusega hõlmatud rasvhappeliike, mitte ainult palmi toorõlist ja palmituuma toorõlist toodetud rasvhappeid. Igal juhul ei tuvastatud uurimise käigus ühtegi Indoneesiast ELi imporditud mis tahes liiki rasvhapet, mis oleks toodetud üksnes kookosõlist. Seepärast lükati see väide tagasi.

(125)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes palus NYCO, et komisjon jätaks C8–C10-rasvhapped uuritava toote määratlusest välja. NYCO märkis selle kohta, et C8–C10-rasvhapped on väga spetsiifiline rasvhapete vorm, mida toodetakse liidus piiratud koguses. Seda liiki rasvhapet imporditi ka Indoneesiast ja Malaisiast. NYCO märkis, et alates 2021. aasta septembrist valitseb turul ülemaailmne C8–C10-rasvhapete puudus, mille tõttu on selle rasvhappe hind oluliselt tõusnud. NYCO väitis, et selle toote suhtes dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamisel oleks rängad tagajärjed tema ülemaailmsele konkurentsivõimele ja kasumlikkusele, ning palus komisjonil see rasvhape uuritava toote määratlusest välja jätta.

(126)

Komisjon sedastas, et märkused tootemääratluse kohta oleks tulnud esitada uurimise varases etapis, et anda piisavalt aega nende paikapidavuse hindamiseks ja võimaldada teistel huvitatud isikutel neile vastata. Lisaks ei esitanud NYCO ühtki füüsikalist, keemilist ja tehnilist põhiomadust, mis võiksid seda liiki rasvhappeid teistest uurimise all olevatest rasvhappeliikidest eristada. Taotluse sisulisi aspekte, eelkõige seoses liidu huvidega, käsitletakse põhjenduses 470. Neid kaalutlusi silmas pidades lükati see väide tagasi.

(127)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes väitis Wilmar, et meetmetega hõlmatavate toodete seast peaks sõnaselgelt välja jätma kõik nende TARICi koodidega tooted, mis on impordi mahu arvutamisest välja jäetud.

(128)

Komisjon kinnitas, et vaatlusaluse toote eespool esitatud kirjeldus on impordi mahu arvutustega kooskõlas. Toote kirjeldamiseks kasutatud TARICi koodid on esitatud üksnes teavitamise eesmärgil.

(129)

Alusmääruse artikli 2 lõikes 1 on sätestatud, et „[n]ormaalväärtuse aluseks võetakse tavaliselt ekspordiriigi sõltumatute klientide poolt tavapärases kaubandustegevuses makstud või makstavad hinnad“.

(130)

Kõigepealt uuris komisjon, kas iga valimisse kaasatud koostööd teinud eksportiva tootja omamaise müügi kogumaht oli tüüpiline vastavalt alusmääruse artikli 2 lõikele 2. Sellest lähtudes leiti, et iga valimisse kaasatud eksportiva tootja samasuguse toote kogumüük siseturul oli tüüpiline.

(131)

Seejärel tegi komisjon kindlaks need siseturul müüdud tooteliigid, mis olid identsed või võrreldavad mõlema eksportiva tootja liitu ekspordiks müüdud tooteliikidega.

(132)

Järgmisena uuris komisjon, kas iga valimisse kaasatud eksportiva tootja omamaine müük siseturul oli iga liitu ekspordiks müüdud tooteliigiga identse või võrreldava tooteliigi puhul tüüpiline vastavalt alusmääruse artikli 2 lõikele 2. Komisjon tegi kindlaks, et teatavate tooteliikide omamaine müük ei olnud kummagi valimisse kaasatud eksportiva tootja puhul tüüpiline.

(133)

Järgmisena tegi komisjon iga tooteliigi puhul kindlaks, kui suur osa müüdi uurimisperioodil kasumlikult sõltumatutele klientidele siseturul, et otsustada, kas kasutada normaalväärtuse arvutamiseks tegelikku omamaist müüki kooskõlaga alusmääruse artikli 2 lõikel 4.

(134)

Normaalväärtuse aluseks on tegelik omamaine hind tooteliigi kohta, olenemata sellest, kas müük oli kasumlik või mitte, kui

(135)

Sel juhul on normaalväärtus kõnealuse tooteliigi omamaise kogumüügi kaalutud keskmine hind uurimisperioodil.

(136)

Normaalväärtus on vaid tooteliikide kasumliku omamaise müügi korral tegelik omamaine hind tooteliigi kohta uurimisperioodi jooksul, kui

(137)

Omamaise müügi analüüsist nähtus, et vähemalt 80 % kogu omamaisest müügist oli kasumlik ja et kaalutud keskmine müügihind oli suurem kui tootmiskulu. Vastavalt sellele arvutati nende tooteliikide puhul normaalväärtus uurimisperioodiaegse omamaise kogumüügi kaalutud keskmise hinnana.

(138)

Kui tavapärase kaubandustegevuse käigus teatud liiki samasuguse toote müüki ei toimunud või oli see ebapiisav või kui teatud liiki toodet ei müüdud siseturul tüüpilistes kogustes, arvutas komisjon normaalväärtuse kooskõlas alusmääruse artikli 2 lõigetega 3 ja 6, välja arvatud juhul, kui peeti asjakohasemaks kasutada siseturul müüdava, piisavalt võrreldava tooteliigi hinda, mida sai kohandada füüsiliste omaduste erinevuste järgi, et tagada õiglane võrdlus asjaomase ekspordihinnaga, nagu on märgitud põhjenduses 145.

(139)

Teatavate tooteliikide puhul liideti normaalväärtuse saamiseks valimisse kaasatud koostööd teinud eksportivate tootjate samasuguse toote keskmisele tootmiskulule uurimisperioodil järgmised summad:

(140)

Tooteliikide puhul, mida ei müüdud siseturul representatiivses koguses, lisati tavapärase kaubandustegevuse käigus siseturul nende liikidega tehtud tehingute keskmised müügi-, üld- ja halduskulud ning kasum. Tooteliikide puhul, mida siseturul üldse ei müüdud, lisati kõikide tavapärase kaubandustegevuse käigus siseturul tehtud tehingute kaalutud keskmised müügi-, üld- ja halduskulud ning kasum.

(141)

Valimisse kaasatud eksportivad tootjad eksportisid liitu liidu importijana tegutsevate seotud äriühingute kaudu.

(142)

Seega tehti ekspordihind kindlaks vastavalt alusmääruse artikli 2 lõikele 9 selle hinna alusel, millega imporditud toodet liidus asuvatele sõltumatutele klientidele esimest korda edasi müüdi. Sel juhul korrigeeriti hinda kõigi importimise ja edasimüügi vahel tekkinud kulude, sealhulgas müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi põhjal.

(143)

Mis puudutab kasumimarginaali, siis kuna ükski sõltumatu importija koostööd ei teinud, nagu on märgitud põhjenduses 38, otsustas komisjon tugineda kasumimarginaalile, mida kasutati ühes varasemas menetluses, mis käsitles teist sarnases tootmisharus toodetud ja sarnastel asjaoludel imporditud keemiatoodet, nimelt PVAd käsitleva hiljutise uurimise käigus kindlaks määratud 6,89 % (27) suurusele kasumimarginaalile.

(144)

Komisjon võrdles normaalväärtust ja valimisse kaasatud eksportivate tootjate ekspordihinda tehasehindade põhjal.

(145)

Õiglase võrdluse tagamiseks kohandas komisjon vajaduse korral normaalväärtust ja/või ekspordihinda, võttes kooskõlas alusmääruse artikli 2 lõikega 10 arvesse hindu ning hindade võrreldavust mõjutavaid erinevusi. Kohandusi tehti füüsikaliste omaduste, käitlemis-, laadimis- ja lisakulude, asjaomases riigis tekkinud veokulude, riigisisese kindlustuse, riigisisese mereveo, liidusisese veo, krediidikulude, pangatasude, mereveo, merekindlustuse, pakendamiskulude, tagatise ja garantiikulude ning komisjonitasude põhjal.

(146)

Seotud kauplejate kaudu toimunud müügi puhul tehti artikli 2 lõike 10 punkti i kohane kohandus. Leiti, et Singapuris ja Ühendkuningriigis tegutsevate kauplejate ülesanded olid sarnased esindaja omadega. Need kauplejad otsisid kliente, võtsid nendega ühendust, vastutasid müügiprotsessi eest, said oma teenuste eest hinnalisandit ja kauplesid lisaks vaatlusalusele tootele suure hulga muude kaupadega. Kohandus hõlmas kauplejate müügi-, üld- ja halduskulusid ning põhjenduses 143 osutatud kasumit.

(147)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes väitis Wilmar, et ta moodustab oma Singapuris asuva seotud kaupleja WTPLiga ühe majandusüksuse ja seetõttu ei tohiks WTPLi müüki alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i kohaselt kohandada. Oma teabe konfidentsiaalses versioonis selgitas Wilmar seda väidet üksikasjalikumalt. Lisaks väitis Wilmar, et isegi kui Wilmar ja WTPL ei moodustaks ühte majandusüksust, ei oleks alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i kohaldamise tingimused Wilmari WETBV ja Volac Wilmar Feed Ingredients Ltd. (edaspidi „VWFI“) kaudu toimuva müügi puhul täidetud. Wilmar märkis, et just nimelt WETBV ja VWFI, mitte WTPL, on need, kes otsivad kliente, loovad nendega kontakti, vastutavad müügiprotsessi eest ja saavad oma teenuste eest hinnalisandit. Wilmar viitas müügilepingutele, ostutellimustele, arvetele, veokirjadele, tollivormistusdokumentidele, tollivormistuse kinnitustele ja pangaväljavõtetele, mis kõik on adresseeritud WETBV-le ja VWFI-le, mitte WTPLile. Seega ei osalenud WTPL kuidagi WETBV ja VWFI müügis sõltumatutele klientidele ELis ega täitnud seega mingeid volitatud kaupleja omadega sarnaseid ülesandeid. Seetõttu ei tohiks WTPLi müügi-, üld- ja halduskulusid ega kasumit ELi müügi puhul, mida Wilmar korraldas WETBV ja VWFI kaudu, kohandada. Wilmar viitas ka Venemaalt pärit uurea ja ammooniumnitraadi segude impordi dumpinguvastasele uurimisele (28). Selles uurimises ilmnes, et Venemaa eksportija müüs uurimisaluse toote esmalt seotud kauplejale Šveitsis, kes seejärel müüs selle edasi seotud importijale ELis, ja komisjon kohandas seetõttu ELis asuvale sõltumatule kliendile müügi hindu ainult ELi seotud importija müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi kindlakstegemisel vastavalt alusmääruse artikli 2 lõikele 9, kuid mitte Šveitsis asuva seotud äriühingu kasumi kindlakstegemisel. Pärast täiendavat avalikustamist esitatud märkustes väitis Wilmar, et kuna komisjon kasutas P.T Musim Masi puhul ekspordihinna arvutamiseks biodiislit käsitleva uurimise (millele on viidatud põhjenduses 163) metoodikat, peaks komisjon mittediskrimineerimise põhimõttest lähtudes kasutama biodiislit käsitleva uurimise metoodikat ka WINA puhul ning eelkõige arvutama ekspordihinna ilma WTPL-i müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi mahaarvamiseta.

(148)

Komisjon vaatas pärast lõplike ja täiendavate järelduste avalikustamist Wilmari saadetud märkused hoolikalt läbi ja leidis kõigi asjakohaste tegurite põhjal, et Wilmari esitatud tõendid õigustavad Wilmari ja WTPL-i käsitamist ühe majandusüksusena.

(149)

Lisaks vaidlustas Wilmar põhjenduses 143 nimetatud 6,89 % suuruse kasumimarginaali kasutamise, väites, et see on aegunud, ei võta arvesse turu hiljutisi suundumusi, nagu toorainehindade ja transpordikulude märkimisväärsed kõikumised, ega ole vaatlusaluse toote suhtes kohaldatav.

(150)

Nagu on selgitatud põhjenduses 38, ei teinud käesolevas uurimises koostööd ükski sõltumatu importija. Kuna toimik ei sisaldanud muid andmeid, mida oleks saanud kasutada, otsustas komisjon kasutada PVAd käsitleva hiljutise uurimise käigus kindlaks määratud kasumimarginaali. See kasumimarginaal on kõige objektiivsem olemasolev alus reaalturuväärtuse ja seega mõistliku ekspordihinna rahuldavaks kindlakstegemiseks sarnase toote üksikasjalike müügiandmete alusel. Komisjon märkis, et Wilmar ei pakkunud välja muid alternatiive. Seepärast lükati see väide tagasi.

(151)

Wilmar märkis ka, et PVAd käsitleva uurimise käigus kindlaks määratud kasumimarginaal oli seotud liidu sõltumatu importijaga, ning seetõttu väitis ta, et seda ei saa käesoleval juhul kohaldada sellise kolmandas riigis asuva kaupleja kasumi kohandamiseks, kelle tegevus erineb liidu importija omast.

(152)

Komisjonil on tavaks kasutada liidu sõltumatu importija kasumit kolmandas riigis asuva kaupleja kasumi näitajana, kui toimikus ei ole muid andmeid, mida saaks kasutada. Komisjon märkis, et Wilmar ei pakkunud välja muid alternatiive. Seepärast lükati see väide tagasi.

(153)

Mis puudutab normaalväärtuse arvutamist nende toote kontrollnumbrite puhul, mille müüki ei peetud hinna tõttu tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunuks, väitis Wilmar, et komisjon oleks pidanud arvutama kasumimarginaali kogu omamaise müügi põhjal, sealhulgas selle kontrollnumbriga seotud müügi põhjal, mille normaalväärtus oli vaja välja arvutada. Wilmari sõnul tuleb kogu omamaist müüki pidada tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunuks, kuna kokkuvõttes moodustab kasumlik omamaine müük kõigi toote kontrollnumbrite puhul üle 80 % omamaisest kogumüügist.

(154)

Komisjon märkis, et Wilmari väide on sisuliselt vastuoluline ja igal juhul on kaks alusmääruse sätet selles omavahel segi aetud. Esiteks, mis puudutab sisulist vastuolu, siis Wilmar on oma väites ära unustanud tõsiasja, et tavapärase kaubandustegevuse hindamine tehakse iga toote kontrollnumbri tasandil. Eesmärk on iga toote kontrollnumbri kohta eraldi kindlaks teha, kas asjaomane müük toimub asjaomaseid kulusid arvesse võttes tavapärase kaubandustegevuse käigus. Praegusel juhul tuli nimetatud toote kontrollnumbri puhul normaalväärtus arvutada seetõttu, et nimetatud toote kontrollnumbri all toimunud müüki ei peetud tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunuks. Kuigi Wilmar ei vaidlusta seda artikli 2 lõike 4 kolmanda lõigu alusel tehtud järeldust, väidab ta, et tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud müügist saadud kasumimarginaali arvutamiseks artikli 2 lõike 6 kohaselt tuleks sellegipoolest kasutada just seda müüki. Komisjon ei olnud sellega nõus. Müüki, mida õiguspäraselt ei peetud tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunuks ja mille võis seetõttu normaalväärtuse kindlaksmääramisel välja jätta (mida Wilmar ei vaidlusta), ei saa hiljem kasutada tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud müügist saadud kasumimarginaali arvutamiseks. Seepärast lükati see väide tagasi.

(155)

Wilmar väitis ka seda, et nii siseturul kui ka eksporditurul müüdavate tooteliikide puhul oleks komisjon pidanud normaalväärtuse arvutamisel kasutama eksporditud toodete tootmiskulude andmeid (EUCOPi, mitte DMCOPi tabel). Sellega seoses viitas Wilmar kohtuotsusele liidetud kohtuasjades C273/85 ja C-107/86, (29) mille punkti 16 kohaselt „on normaalväärtuse arvutamise eesmärk määrata toote müügihind kindlaks sellisena, nagu see oleks juhul, kui see toode oleks müüdud tema päritoluriigis või ekspordiriigis“.

(156)

Komisjon märkis, et sama kohtuotsuse samas punktis on öeldud, et „järelikult tuleb […] arvesse võtta siseturumüügiga seonduvaid kulusid“ ja seega ka tootmiskulusid siseturul. Lisaks tuletatakse meelde, et normaalväärtus on hind, mida on maksnud või alles maksavad tavapärase kaubandustegevuse käigus sõltumatud kliendid eksportivas riigis, ja seetõttu peab komisjon normaalväärtuse arvutamiseks kasutama siseturul müüdava toote, mitte eksporditava toote tootmiskulusid. Seepärast lükati see väide tagasi.

(157)

Wilmar väitis ka seda, et tema liidu importija seotud müük tuleks dumpingumarginaali arvutamisest välja jätta, väites, et komisjoni tavapraktika on jätta dumpingumarginaali arvutamisest välja müük seotud isikutele tootmisharusiseseks kasutamiseks, kuna sellistel juhtudel on võimatu teha ekspordihind kindlaks alusmääruse artikli 2 lõike 9 kohaselt selle hinna alusel, millega imporditud toode esimest korda liidu sõltumatutele klientidele edasi müüdi.

(158)

Komisjon ei olnud selle väitega nõus. Komisjonil ei ole sellist tava. Tegelikult peavad dumpinguarvutused WTO apellatsioonikogu vastavusaruande „EC – Fasteners“ („Euroopa ühendused – kinnitusdetailid“) (DS397) (30) kohaselt hõlmama kõiki eksporditehinguid. Lisaks, nagu on sätestatud alusmääruse artikli 2 lõikes 9, võib juhul, kui tooteid ei müüda edasi sõltumatule ostjale, määrata hinna kindlaks mis tahes mõistlikul alusel. Seetõttu, pidades silmas asjaolu, et kõnealuse müügi maht on ligikaudu 1 % liitu suunatud koguekspordist, ja kuna seotud hind on veidi madalam kui sõltumatu hind, vaatas komisjon ekspordihinna arvutuse läbi, kasutades sõltumatutele klientidele müügi hinda samade tooteliikide seotud klientidele müügi hinna näitajana.

(159)

Wilmar väitis ka, et tema seotud liidu importija müügi-, üld- ja halduskulud tuleks kindlaks teha finantskulusid arvesse võtmata. Oma esildise konfidentsiaalses versioonis selgitas Wilmar seda väidet üksikasjalikumalt.

(160)

Komisjon ei olnud selle väitega nõus. Üksikasjalikum teave komisjoni hinnangu kohta esitati Wilmarile eraldi avalikustatud teabes, sest see sisaldas konfidentsiaalset äriteavet.

(161)

Wilmar väitis ka, et komisjon arvas teatavad WETBV kulud maha kaks korda, üks kord kohandusena ekspordihinna arvutamisel ning seejärel müügi-, üld- ja halduskuludest. Oma teabe konfidentsiaalses versioonis selgitas Wilmar seda väidet üksikasjalikumalt.

(162)

Komisjon leidis, et see väide on põhjendatud ja nõustus seega ekspordihinna arvutusi vastavalt muutma.

(163)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes väitis Musim Masi kontsern, et kuna komisjon järeldas põhjendustes 388–400, et omamaise müügi tootmiskulusid moonutasid Indoneesia valitsuse poolt palmi toorõlile ja palmituuma toorõlile kehtestatud eksporditollimaksud ja -maksud koos kehtestatud hinna ülempiiriga, tähendab see, et ka omamaise müügi tootmiskulude omamaise müügiga võrdlemisel saadud kasumimarginaal on moonutatud ning seda ei saa kasutada normaalväärtuse arvutamisel kasutatava kasumimarginaalina. Sellega seoses viitas Musim Masi kontsern biodiislit käsitlevale uurimisele, (31) kus komisjon ei kasutanud omamaise müügi tegelikku kasumit. Peale selle märkis Musim Masi kontsern, et komisjon kasutas liidu tootmisharu analüüsis võrdlusalusena 6 % suurust kasumit, kuid normaalväärtuse arvutamisel üheksa korda suuremat kasumimarginaali. Seetõttu väitis Musim Masi kontsern, et komisjon kasutas normaalväärtuse arvutamisel põhjendamatut kasumimarginaali. Musim Masi kontsern märkis veel, et kuna komisjon kasutas moonutatud kulusid, mille alusel ta sai moonutatud kasumi, andis see tulemuseks kahjumarginaalist suurema moonutatud dumpingumarginaali, mis omakorda tekitas olukorra, kus komisjon võis tugineda alusmääruse artikli 7 lõikele 2a, et uurida samu kulusid ja järeldada, et need kulud olid moonutatud. Seetõttu märkis Musim Masi kontsern, et komisjon peaks enne artikli 7 lõike 2a kohaldamist kasutama normaalväärtuse arvutamiseks moonutamata kasumimäära või jätma artikli 7 lõike 2a üldse kohaldamata.

(164)

Komisjon ei ole selle väitega nõus. Musim Mas ajab omavahel segi alusmääruse eri sätted, st artikli 2 lõiked 1–7 seoses normaalväärtuse määramisega ja artikli 7 lõike 2a seoses meetmete taseme kehtestamisega. Tavaliselt ei saa komisjon jätta riigi jaoks normaalväärtuse arvutamisel omamaise müügi eksportijate tegelikku kasumit arvesse võtmata, välja arvatud juhul, kui sellest saab alusmääruse artikli 2 lõike 6 või artikli 2 lõike 6a kohaselt keelduda. Pealegi ei käsitleta alusmääruse artikli 7 lõikes 2a normaalväärtuse arvutamist. Artikli 7 lõikega 2a võimaldatakse komisjonil kehtestada meetmed dumpingumarginaali tasemel olukordades, kus kaebuse esitaja väidab, et esinevad toorainega seotud moonutused, ja uurimine kinnitab selliseid väiteid. Seda sätet ei kohaldata normaalväärtuse arvutamisel. Seetõttu ei saa komisjon jätta arvestamata tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud omamaisest müügist saadud kasumimarginaali. Mis puudutab metoodikat, mida komisjon kasutas Musim Masi kontserni mainitud biodiislit käsitlevas uurimises, tuleb rõhutada, et selle metoodika lükkas tagasi nii Üldkohus kohtuasjades Musim Mas vs. nõukogu, (32) Pelita Agung Agrindustri vs. nõukogu (33) ja Wilmar Bioenergi Indonesia ja Wilmar Nabati Indoneesia vs. nõukogu (34) ning WTO vaekogu juhtumis EL – biodiisel (Indoneesia) (35). Mis puudutab 6 % suurust kasumimarginaali, millele Musim Masi kontsern viitas, siis see on liidu tootmisharu taotletav kasum, mis erineb eksportijate tavapärase kaubandustegevuse käigus toimuvast omamaisest müügist saadavast kasumimarginaalist. Taotletav kasum on alusmääruses sihthinna ja kahjumarginaali arvutamiseks sätestatud minimaalne kasum. Seepärast lükati see väide tagasi.

(165)

Musim Masi kontsern märkis ka seda, et ICOF Singapore tegutseb Musim Mas Holdingsi (edaspidi „MMH“) ja selle tütarettevõtjate turustusüksusena. MMH on mitmesuguste üksuste emaettevõtja. Seega on MMH Musim Masi kontserni sõnul konsolideeritud juriidiline isik, mis moodustab ühe majandusüksuse. Lisaks märkis ta, et Musim Mas kuulub 95 % ulatuses äriühingule Musim Mas Resources, millest omakorda 99,95 % kuulub MMH-le. ICOF Europe on täielikult äriühingule ICOF Singapore kuuluv tütarettevõtja. Peale selle märkis Musim Masi kontsern, et kogu raamatupidamisarvestus, sealhulgas teave kasumi ja kahjumi kohta, koondati MMHsse. Seepärast märkis ta, et kuna MMH on üks majandusüksus, peaks kasum, mida komisjon kasutab Musim Masi kontserni dumpingumäära arvutamisel, sisaldama MMH ja selle tütarettevõtja summaarset kasumit, kuna Musim Mas, ICOF Singapore ja ICOF Europe on kõik MMH tütarettevõtjad. Seetõttu ei tohiks komisjon ICOF Europe’i kaudu toimunud müügist saadud 6,9 % suurust kasumit maha arvata, kuna see tooks kaasa normaalväärtuse arvutamisel kasutatud kasumi või siseturul toimunud müügist saadud kasumi kahekordse kohandamise. Lisaks märkis ta, et ICOF Singapore puhul ei oleks komisjon tohtinud maha arvata 6,9 % suurust hüpoteetilist kasumit ega ICOF Singapore tegelikke müügi-, üld- ja halduskulusid. Sellega seoses viitas Musim Masi kontsern biodiislit käsitlevale uurimisele, kus komisjon arvas maha ICOF Singapore biodiisli tegeliku kasumimarginaali.

(166)

Komisjon ei nõustunud Musim Masi kontserni väitega, et Musim Mas ja ICOF Singapore moodustavad ühe majandusüksuse. Komisjon leidis, et Musim Mas ei ole tõendanud kõigi asjakohaste tegurite põhjal, et Musim Mas ja ICOF Singapore moodustavad ühe majandusüksuse. Tegelikult tuli uurimise käigus välja, et Musim Masi ja ICOF Singapore vahelist müüki reguleerib raamleping. Lisaks, nagu on märgitud põhjenduses 146, kauples ICOF Singapore lisaks vaatlusalusele tootele veel suure hulga toodetega ning ta ei osalenud üheski Musim Masi omamaises müügis. Üksikasjalikum teave komisjoni hinnangu kohta esitati Musim Masile eraldi avalikustatud teabes, sest see sisaldas konfidentsiaalset äriteavet.

(167)

Seda raamlepingut silmas pidades vaatas komisjon siiski läbi ICOF Singapore kaudu toimunud müügi ekspordihinna arvutuse, arvates sõltumatu importija kasumi ning ICOF Singapore müügi-, üld- ja halduskulude asemel ekspordihinnast maha tegeliku juurdehindluse.

(168)

Mis puudutab seotud importija ICOF Europe kaudu toimunud eksportmüüki, ei nõustu komisjon väitega, et sõltumatu importija kasumit ega müügi-, üld- ja halduskulusid ei tohiks maha arvata. Kuna ICOF Europe on liidus asuv importija, tuleks tema ekspordihind liidus toimuva müügi puhul kindlaks teha alusmääruse artikli 2 lõike 9 kohaselt.

(169)

Komisjon võrdles vastavalt alusmääruse artikli 2 lõigetele 11 ja 12 valimisse kaasatud koostööd teinud eksportivate tootjate puhul samasuguse toote iga liigi kaalutud keskmist normaalväärtust vaatlusaluse toote vastava liigi kaalutud keskmise ekspordihinnaga.

(170)

Selle põhjal on lõplikud kaalutud keskmised dumpingumarginaalid väljendatuna protsendina CIF-hinnast liidu piiril ilma tollimakse tasumata järgmised.

(171)

Valimist välja jäänud koostööd teinud eksportivate tootjate puhul arvutas komisjon kaalutud keskmise dumpingumarginaali vastavalt alusmääruse artikli 9 lõikele 6. Seega määrati kõnealune marginaal kindlaks valimisse kaasatud eksportivate tootjate marginaalide alusel.

(172)

Selle põhjal on valimist välja jäänud koostööd teinud eksportivate tootjate lõplik dumpingumarginaal 26,6 %.

(173)

Kõigi teiste Indoneesia eksportivate tootjate puhul tegi komisjon dumpingumarginaali kindlaks alusmääruse artikli 18 kohaselt kõigi kättesaadavate faktide põhjal. Selleks tegi komisjon kindlaks eksportivate tootjate koostöö ulatuse. Koostöö ulatuseks on koostööd tegevate eksportivate tootjate liitu suunatud ekspordi maht, väljendatuna protsendina uurimisperioodil asjaomasest riigist liitu suunatud koguimpordist, mis tehti kindlaks metoodika alusel, mida on selgitatud põhjenduses 195.

(174)

Käesoleval juhul oli koostöö ulatus suur, kuna koostööd teinud eksportivate tootjate eksport hõlmas kogu uurimisperioodil toimunud importi. Selle põhjal otsustas komisjon kehtestada koostööst keeldunud eksportivate tootjate dumpingumarginaali valimisse kaasatud suurima dumpingumarginaaliga äriühingu tasemel.

(175)

Lõplikud dumpingumarginaalid, väljendatuna protsendina CIF-hinnast liidu piiril ilma tollimakse tasumata, on järgmised.

(176)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes väitis Greveni kontsern, et komisjon ei olnud dumpingumarginaalide arvutamisel piisavalt läbipaistev ja ta peaks selle kohta rohkem teavet avaldama.

(177)

Komisjon ei olnud selle väitega nõus. Arvutusmetoodikat on põhjalikult selgitatud põhjendustes 129–175. Komisjon ei saa teistele huvitatud isikutele valimisse kaasatud eksportivate tootjate individuaalsete dumpingumarginaalide arvutusi siiski avaldada, kuna need arvutused sisaldavad konfidentsiaalset teavet. Komisjon avaldas arvutuste üksikasjad valimisse kaasatud eksportivatele tootjatele ja neil oli võimalus nende kohta märkusi esitada. Komisjon käsitles neid märkusi põhjendustes 147–168 ja muutis vajaduse korral arvutusi. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(178)

Greveni kontsern väitis ka, et kahe valimisse kaasatud eksportiva tootja dumpingumarginaalide suur erinevus ei näi olevat mõistlik.

(179)

Kahe valimisse kaasatud eksportiva tootja dumpingumarginaalid on arvutatud nende endi müügi- ja kuluandmete põhjal, mida kontrolliti nende valdustesse tehtud kontrollkäigu ajal. Asjaolu, et ühe eksportiva tootja dumpingumarginaal oli suurem kui teisel, ei oma tähtsust. Seepärast lükati see väide tagasi.

(180)

Uurimine näitas, et uurimisperioodil tootis liidus samasugust toodet 15 tootjat. Neid käsitatakse liidu tootmisharuna alusmääruse artikli 4 lõike 1 tähenduses.

(181)

Tehti kindlaks, et liidu kogutoodang oli uurimisperioodil ligikaudu 872 000 tonni. Komisjon tegi selle arvu kindlaks CUTFA poolt küsimustiku vastuses esitatud makroandmete põhjal. Valimisse kaasatud liidu tootjate toodang moodustas umbes 61 % liidu samasuguse toote kogutoodangust.

(182)

Wilmar ja Musim Masi kontsern väitsid, et teatavad liidu tootjad tuleks liidu tootmisharu määratlusest välja jätta, kuna nad on seotud vaatlusaluse toote Indoneesia ja Malaisia tootjatega. Wilmar ja Musim Masi kontsern märkisid täpsemalt, et valimisse kaasatud liidu tootja KLK kuulus Malaisia kontserni, mis on seotud Indoneesia rasvhapete tootjaga. Ühtlasi märkisid Wilmar ja Musim Masi kontsern, et Oleon oli seotud Malaisia rasvhapete tootjaga Oleon Asia-Pacific Sdn Bhd ja äriühinguga Oleon Port Klang Sdn Bhd, kes eksportis liitu ja konkureeris Indoneesia impordiga. Indoneesia valitsus palus komisjonil ka seda väidet uurida.

(183)

Eespool esitatud väite uurimine näitas, et KLK importis Indoneesiast piiratud koguses rasvhappeid ja imporditud toodete edasimüük moodustas tema liidu müügist vähem kui 5 %. Peale selle ei ole asjaolu, et Oleon oli seotud Malaisia äriühinguga, käesoleva uurimise puhul oluline, kuna see uurimine käsitleb importi Indoneesiast. Komisjon ei näinud seetõttu põhjust seda äriühingut liidu tootmisharu määratlusest välja jätta, ei rasvhapete importijana ega tema seotuse tõttu Indoneesia või Malaisia äriühingutega.

(184)

Wilmar väitis ka, et Temix International – Temix Oleo kuulus samasse kontserni mis P.T. Sinar Mas Agro Resources and Technology TbK, mis on Indoneesia eksportiv tootja. Äriühingule Golden Agri Resources Ltd kuulus 92 % äriühingust P.T. Sinar Mas ning 25 % äriühingust Temix Oleo S.r.l.. Seetõttu väitis Wilmar, et selle seose põhjal tuleks Temix Oleo S.r.l. liidu tootmisharu määratlusest välja jätta.

(185)

Tuleb siiski märkida, et Temix International – Temix Oleo ei kuulunud valimisse ning seda äriühingut puudutavaid andmeid on kasutatud ainult makromajanduslike suundumuste, näiteks müügi- ja tootmismahtude kindlakstegemiseks. Kuna seos eksportiva tootjaga ei saanud selliseid andmeid moonutada, ei peetud vajalikuks seda küsimust edasi uurida.

(186)

Komisjon tegi liidu tarbimise kindlaks CUTFA poolt liidu tootmisharu kohta esitatud kontrollitud andmete põhjal, mis käsitlevad müüki ELi vabaturul ja kõigi 15 liidu tootmisharu määratlusega hõlmatud tootja sisesiirete tarbeks kasutatavat toodangut. Kõigi riikide impordimahud saadi Eurostatilt.

(187)

Rasvhappeid müüakse tavaliselt vabaturul, kuid neid võidakse kasutada ka vahematerjalina tootmisahela järgmise etapi toodete valmistamisel. Komisjon leidis, et ligikaudu 11 % liidu tootjate samasuguse toote toodangust on mõeldud tootmisharusiseseks kasutamiseks. Need kogused kanti lihtsalt üle (arvet esitamata) ja/või tarniti ülekandehindadega sama äriühingu või kontserni piires töötlemiseks tootmisahela järgmistes etappides.

(188)

Liidu tootmisharust võimalikult täieliku ülevaate andmiseks kogus komisjon andmeid kogu tootmisega seotud tegevuse kohta ja tegi kindlaks tootmisharusiseseks kasutamiseks mõeldud toodangu ja vabaturu jaoks ettenähtud toodangu.

(189)

Allpool tabelist 1 nähtub, et ainult väike osa liidu tootmisharu kogutoodangust oli vaatlusalusel perioodil mõeldud tootmisharusiseseks kasutamiseks. Ühtlasi näitab see seda, et tootmisharusisene turg oli sel perioodil stabiilne, ligikaudu 8 % tarbimisest. Terviklikkuse huvides ja vajaduse korral esitatakse arvandmed väikese tootmisharusisese turu kohta ning neid analüüsitakse eraldi asjaomase kahjunäitaja üldhindamise raames. Muude näitajate puhul, nagu toodang, tootmisvõimsus, tootlikkus, tööjõud ja palgad, käivad allpool esitatud arvandmed kogu tegevuse kohta ning arvude eristamist ei peetud vajalikuks.

(190)

Liidu tarbimine muutus järgmiselt.

Tabel 1

Liidu tarbimine tonnides

(191)

Vaatlusalusel perioodil vähenes tarbimine liidu vabaturul 5 %. Nagu üksikasjalik analüüs näitab, suurenes ajavahemikul 2018–2019 tarbimine liidu turul 1 % (ligikaudu 1,19 miljonist tonnist 1,20 miljoni tonnini) ja 2020. aastal vähenes see 4 % (ligikaudu 1,15 miljoni tonnini). Uurimisperioodil vähenes vabaturu tarbimine veel 2,5 % kuni 1,12 miljoni tonnini.

(192)

Kõikumine ja üldine vähenemine vaatlusalusel perioodil tulenes teatavates kasutajasektorites, näiteks kodukeemiasektoris toimunud muutustest, mis olid sageli, eelkõige 2020. aastal ja uurimisperioodil, tingitud COVID-19 pandeemiaga seotud teguritest. Peale selle ajutise nähtuse leidsid liidu tootjad, et nõudlus rasvhapete järele liidu turul oli üldiselt stabiilne.

(193)

Kogu turu arengusuundumused (nimelt ka tootmisharusisene kasutamine) olid väga sarnased vabaturul täheldatud suundumustega.

(194)

Tootmisharusisesel turul toimunut on kujutatud ja analüüsitud allpool tabelis 5.

(195)

Komisjon selgitas impordi mahu välja algatamisteates nimetatud CN- ja TARICi koodide kohta kogutud Eurostati arvandmete põhjal. Vaatlusaluse toote kohta usaldusväärsete impordiandmete saamiseks kohandati olemasolevaid impordiandmeid, kuna kõik koodid ei olnud vaatlusaluse tootega täielikult seotud. Vaatlusaluse tootega osaliselt seotud impordikoodide puhul saadi protsendimäär algatamisteate kuupäeval kehtestatud TARICi koodide põhjal. Andmed hõlmasid ajavahemikku 2021. aasta detsembrist 2022. aasta aprillini. Selliste koodide puhul arvutati protsendimäär nii Indoneesiast kui ka kolmandatest riikidest pärit impordi kohta. Kõigi riikide puhul kohaldati impordimahu suhtes täiendavat 2 % suurust mahaarvamist, et katta nende toodete import, mis oli registreeritud asjaomaste koodide all, kuid mille lõhustumise määr jäi alla 97 %. 2 % suurune näitaja arvutati nende koostööd teinud eksportivate tootjate väljavõttelise uuringu vormi vastuste põhjal, kes vaatasid väljavõttelise uuringu vormi vastused läbi pärast seda, kui komisjon täpsustas toote määratlust, nagu on märgitud põhjenduses 71.

(196)

Eelnimetatud impordimahu arvutamise metoodikat kirjeldati toimikule lisatud 2. juuni 2022. aasta märkes ja huvitatud isikutele anti võimalus selle kohta märkusi esitada. Impordimahu puhul ei ole arvestatud rasvhappeid, mis jäeti uuritava toote määratlusest välja.

(197)

Mitu huvitatud isikut esitas märke kohta märkusi, kuid ei vaidlustanud metoodikat kui sellist ega pakkunud välja alternatiivset metoodikat, et uurimisega hõlmatud rasvhapete impordimaht usaldusväärselt kindlaks teha.

(198)

CUTFA osutas, et 2 % suurune kohandus ei ole asjakohane, väites, et komisjoni protsendimääradel põhinevas metoodikas võetakse juba arvesse rasvhappeid, mille lõhustumise määr on vähemalt 97 %.

(199)

Komisjon märkis, et kaebuses loetletud koodide kirjeldus ei hõlmanud vähemalt kuni 2022. aasta aprilli lõpuni lõhustumise määra kriteeriumi. Seetõttu ei ole ettepanek 2 % suurusest kohandusest loobuda põhjendatud ja sellega ei saa nõustuda.

(200)

Kõigist kolmandatest riikidest pärit impordi turuosa selgitati välja riigiti kindlaks tehtud impordi põhjal ja võrdluses vabaturu tarbimise mahuga, mis on esitatud tabelis 1.

(201)

Import asjaomasest riigist liitu muutus järgmiselt.

Tabel 2

Impordi maht (tonnides) ja turuosa

(202)

Asjaomasest riigist pärit dumpinguhinnaga impordi maht suurenes vaatlusalusel perioodil ligikaudu 203 000 tonnist umbes 228 000 tonnini, st kokku 13 %. Impordikogused suurenesid 2019. aastal 11 %, kuid olid pärast seda stabiilselt umbes 230 000 tonni. Uurimise käigus kogutud teave viitas sellele, et mõnel eksportival tootjal oli COVID-19 pandeemiaga seotud probleeme, sealhulgas tarneahela probleeme (vt eelkõige põhjendus 266).

(203)

Sellegipoolest suurenes selle impordi turuosa kõigil asjaomastel aastatel, nt vaatlusalusel perioodil 17,1 %st 20,3 %ni, st kokku 3,2 protsendipunkti ehk 19 %.

(204)

Komisjon tegi impordihinnad kindlaks Eurostati arvandmete põhjal. Asjaomane import tehti kindlaks põhjenduses 195 kirjeldatud metoodika abil. Neid arvandmeid võrreldi valimisse kaasatud eksportivate tootjate arvandmetega, mis kinnitavad samu suundumusi.

(205)

Asjaomasest riigist liitu suunatud impordi kaalutud keskmine hind muutus järgmiselt.

Tabel 3

Impordihinnad (eurodes tonni kohta)

(206)

Indoneesiast pärit impordi hinnad tõusid vaatlusalusel perioodil 912 eurost tonni kohta 1 023 euroni tonni kohta ehk tõus oli 12 %. Aastatel 2018–2020 langesid hinnad 12 %, kuid tõusid alates 2020. aastast kuni uurimisperioodini 27 %. Sellist muutust tuleks vaadelda ülemaailmse toorainehinna tõusu valguses sel perioodil, mis on kulude suurenemise peamine põhjus. Nagu on näidatud tabelis 7, oli liidu hindade tõusu peamine põhjus toorainehindade tõus. Samamoodi suurenesid uurimisperioodil võrreldes 2020. aastaga Indoneesia eksportijate ühiku tootmiskulud nende toorainehindade suurenemise tõttu.

(207)

Selleks et teha kindlaks hindade allalöömine uurimisperioodil, võrdles komisjon

(208)

Kui valimisse kaasatud Indoneesia eksportivad tootjad müüsid toodet esimesele sõltumatule kliendile liidu turul liidus asuva seotud müügiettevõtte kaudu, tehti impordihind kindlaks CIF-hinna alusel, kohandades müügihinda esimesele sõltumatule kliendile. Arvesse võeti kõiki impordi ja edasimüügi vahel tekkinud kulusid, sealhulgas seotud importija müügi-, üld- ja halduskulusid ning kasumimarginaali, mis on kindlaks määratud põhjenduses 143, kohaldades analoogia põhjal alusmääruse artikli 2 lõiget 9.

(209)

Hindu võrreldi tooteliikide kaupa samal kaubandustasandil toimunud tehingutes, tehes vajaduse korral nõuetekohased kohandused ning arvates maha hinnavähendid ja allahindlused. Võrdluse tulemus on väljendatud protsendina valimisse kaasatud liidu tootjate käibest uurimisperioodil. Selle kohaselt oli kaalutud keskmine hindade allalöömise marginaal üle 20 %. Arvutatud tegelikke arve ei ole siin konfidentsiaalsuse huvides esitatud (kuna need põhinevad ainult kahel äriühingul), vaid need on avaldatud asjaomastele koostööd teinud eksportivatele tootjatele ja jäävad vahemikku 11 %–29 %. Valimisse kaasatud liidu tootjate kogu müük toimus otse sõltumatutele klientidele, ilma seotud müügiüksuste osaluseta. Üks valimisse kaasatud eksportiv tootja müüs liidus asuvatele sõltumatutele klientidele samuti otse, ilma liidus asuvate seotud müügiüksuste osaluseta. Mis puudutab teist eksportivat tootjat, siis tema tegi suurema osa oma müügist liidus asuva seotud müügiüksuse kaudu. Märkimisväärset hinna allalöömist ei vaidlustanud ükski huvitatud isik.

(210)

Komisjon uuris ka teisi hinnamõjusid, eelkõige olulise hinnalanguse olemasolu. Liidu tootmisharu müügihinnad olid madalad ja kasumlikkus väike juba vaatlusaluse perioodi alguses (vt kasumlikkuse näitajad tabelis 10). 2019. aastal oli liidu tootmisharu sunnitud hindu veelgi langetama, mis tekitas kahju. Samas dumpinguhinnaga impordi puhul, mis suurenes kõige rohkem 2019. aastal ning püsis suurena 2020. aastal ja uurimisperioodilgi, oleks liidu tootmisharul tõenäoliselt õnnestunud hoida oma hindu 2019. ja 2020. aastal vähemalt kahjumita müügiks vajalikul tasemel. 2020. aastal ja uurimisperioodil liidu müügihinnad tõusid (koos tootmiskulude suurenemisega), kuid jällegi tasemeni, mis tõi 2020. aastal kaasa kahjumi ja uurimisperioodil vaid väikese kasumlikkuse. Liidu tootjad kaotasid 2019. aasta ja uurimisperioodi vahel pidevalt oma turuosa. Seega suutis dumpinguhinnaga import avaldada liidu müügile märkimisväärset hinnasurvet, mis ei võimaldanud liidu tootjatel hindu tõsta, et kohaneda kulude suurenemisega viisil, mis oleks võimaldanud neil saada mõistlikku kasumit.

(211)

Kooskõlas alusmääruse artikli 3 lõikega 5 hõlmas dumpinguhinnaga impordist liidu tootmisharule tuleneva mõju uurimine kõigi vaatlusalusel perioodil liidu tootmisharu olukorda kujundanud majandusnäitajate hindamist.

(212)

Kahju kindlakstegemisel eristas komisjon makro- ja mikromajanduslikke kahjunäitajaid. Komisjon hindas makromajanduslikke näitajaid CUTFA poolt makromajanduslike näitajaid käsitleva küsimustiku vastuses esitatud andmete põhjal. Andmed hõlmasid kõiki liidu tootjaid. Komisjon hindas mikromajanduslikke näitajaid nelja valimisse kaasatud liidu tootja poolt küsimustike vastustes esitatud andmete põhjal. Mõlemaid andmekogumeid peeti liidu tootmisharu majanduslikku olukorda esindavaks.

(213)

Makromajanduslikud näitajad koostas CUTFA, tuginedes aruandele, mille koostas LMC International Ltd., (36) sõltumatu ettevõtja, kes teeb turu-uuringuid põllumajanduse ja põllumajandustööstuse sektoris, sealhulgas õlikeemiatoodete, näiteks rasvhapete kohta (edaspidi „aruande andmed“). Aruande andmed on laiema ulatusega kui käesoleva uurimisega hõlmatud rasvhapped ja neid kasutatakse laialdaselt õlikeemiatööstuses. Samasuguse toote muudest toodetest eristamiseks kasutas CUTFA kasutatud tooraine koguseid käsitlevat lisateavet, tuginedes asjaolule, et samasugust toodet toodeti ainult teatavast toorainest, nagu palmiõli, palmituumaõli või tahkerasv. Uurimisest välja jäänud toodete puhul kasutatakse muid tooraineid, näiteks rapsiõli või sojaõli. Seda metoodikat kasutades oli võimalik kindlaks teha nii uuritava toote kui ka muude toodete toodang ja müügikogus. Aruande andmed olid kättesaadavad 2018.–2020. aasta kohta. Uurimisperioodi andmeid hinnati proportsionaalselt nende äriühingute toodangu ja müügi muutuste põhjal, kes tegid oma andmed CUTFA-le otse kättesaadavaks. Teiste allpool nimetatud näitajate andmed saadi samuti samade äriühingute andmete põhjal. CUTFA tehtud arvutusi kontrolliti ja makroandmeid ristkontrolliti andmetega, mille komisjon kogus valimisse kaasatud liidu tootjatelt, kelle toodang moodustab 61 % liidu kogutoodangust.

(214)

Wilmar uuris, miks CUTFA esitatud makroandmeid on vähem kui aruande andmeid, mis on õlikeemiatööstuse ettevõtjatele laialdaselt kättesaadavad.

(215)

Selle põhjuseks olid põhjenduses 213 selgitatud vajalikud kohandused, mida CUTFA tegi, et jätta teatavad tooted asjaomasest tootemääratlusest välja.

(216)

Makromajanduslikud näitajad on toodang, tootmisvõimsus, tootmisvõimsuse rakendamine, müügimaht, turuosa, majanduskasv, tööjõud, tootlikkus, dumpingumarginaali suurus ja varasemast dumpingust taastumine.

(217)

Mikromajanduslike näitajate andmete allikaks olid neli valimisse kaasatud tootjat.

(218)

Mikromajanduslikud näitajad on keskmine ühikuhind, ühiku tootmiskulu, tööjõukulud, laovarud, kasumlikkus, rahavoog, investeeringud, investeeringutasuvus ja kapitali kaasamise võime.

(219)

Liidu kogutoodang, tootmisvõimsus ja tootmisvõimsuse rakendamine muutusid vaatlusalusel perioodil järgmiselt.

Tabel 4

Toodang, tootmisvõimsus ja tootmisvõimsuse rakendamine

(220)

Tõhususe huvides on arvestatud, et liidus toodetakse uuritavat toodet 24 tundi ööpäevas, välja arvatud tavapärase hoolduse perioodid. Mõnel juhul ja teataval määral näitas uurimine siiski seda, et samades tootmisrajatistes saab toota ka muid tooteid. Tootmine põhineb tellimustel. Tabelist 4 on näha, et vaba tootmisvõimsus on igal aastal ligikaudu 20 %.

(221)

Liidu tootmisharu tootmismaht vähenes tervel vaatlusalusel perioodil 7 %. Üksikasjalik analüüs näitab, et see tootmise vähenemine toimus peamiselt 2020. aastal.

(222)

Liidu tootmisvõimsus arvutati pika aja jooksul saavutatava maksimaalse toodangu põhjal, võttes arvesse hooldust. Vaatlusaluse perioodi jooksul vähenes liidu tootmisvõimsus 4 %. See vähenemine kajastab võimsuse ümberjaotamist teistele toodetele rasvhapete tellimuste vähenemise tõttu. Liidu tootmisharu ei suutnud siiski rasvhapete toodangut täielikult teiste toodetega asendada.

(223)

Hoolimata tootmisvõimsuse 4 % suurusest vähenemisest vähenes liidu tootmisvõimsuse rakendamine vaatlusalusel perioodil 3 %.

(224)

Liidu tootmisharu müügimaht ja turuosa muutusid vaatlusalusel perioodil järgmiselt.

Tabel 5

Müügimaht ja turuosa

(225)

Liidu tootmisharu müük (sh tootmisharusisene kasutamine) muutus samamoodi nagu vaatlusaluse perioodi toodang. Selle põhjuseks on see, et tootmisharu toodang sõltub müügitellimustest. Laoruum on tavaliselt piiratud ja lattu varutud valmistoodete kvaliteet võib aja jooksul halveneda või mitte enam vastata tehnilistele kirjeldustele. Seetõttu hoitakse harilikult väga väikest laovaru.

(226)

Kogu vaatlusalusel perioodil suurenes liidu tootmisharu müügi kogumaht 9 %.

(227)

Liidu müügimaht vabaturul vähenes vaatlusalusel perioodil 10 %. Aastatel 2018–2019 olid liidu müügimahud stabiilsed. Alates 2019. aastast kuni uurimisperioodini vähenesid need mahud aga 10 %.

(228)

Liidu tootmisharusisene turg (väljendatuna protsendina liidu tootmisharu kogumüügist liidus, sh tootmisharusisene kasutamine) moodustas kogu vaatlusalusel perioodil ligikaudu 10–11 %.

(229)

Liidu vabaturumüügi turuosa vähenes vaatlusalusel perioodil 72,1 %st 68,3 %ni, st 3,9 protsendipunkti võrra ehk 5 %.

(230)

Võttes arvesse, et liidu tootmisharu kaotas vaatlusalusel perioodil 5 % oma turuosast ja tema müük vabaturul vähenes 10 %, on selge, et mingit majanduskasvu ei toimunud, vaid pigem oli tegemist kokkutõmbumise perioodiga nii absoluutarvudes kui ka vabaturu tarbimises.

(231)

Tööjõud ja tootlikkus muutusid vaatlusalusel perioodil järgmiselt.

Tabel 6

Tööjõud ja tootlikkus

(232)

Tööjõud liidu tootmisharus vähenes vaatlusalusel perioodil täistööajale taandatud töötajate arvu arvestuses 5 %.

(233)

Tootlikkus tonnides töötaja kohta 2020. aastal vähenes, kuid püsis üldiselt vaatlusalusel perioodil enamjaolt stabiilsena.

(234)

Kõik dumpingumarginaalid olid miinimumtasemest märkimisväärselt suuremad. Tegelike dumpingumarginaalide suuruse mõju liidu tootmisharule peeti oluliseks, kui võtta arvesse asjaomasest riigist pärit impordi mahtu ja hindu.

(235)

See on esimene rasvhapet käsitlev dumpinguvastane uurimine. Seetõttu puuduvad andmed, mille alusel hinnata võimaliku varasema dumpingu mõju.

(236)

Valimisse kaasatud liidu tootjate kaalutud keskmised ühiku müügihinnad liidus asuvatele sõltumatutele klientidele muutusid vaatlusalusel perioodil järgmiselt.

Tabel 7

Müügihinnad ja ühiku tootmiskulu liidus

(237)

Müük sõltumatutele klientidele liidu turul tähendas müüki nii sõltumatutele kauplejatele kui ka paljude kasutajasektorite lõppkasutajatele. Mõlemat tüüpi klientidele ja eri sektoritele kehtestati hinnad samal viisil ja sarnasel tasemel.

(238)

Liidu turu müügihinnad sõltumatutele isikutele (vabaturul) tõusid vaatlusalusel perioodil 879 eurost tonni kohta 1 101 euroni tonni kohta ehk 25 %. Need müügihinnad langesid 2019. aastal 12 %, kuid tõusid 2020. aastal 12 % ja uurimisperioodil 28 %.

(239)

Seda ilmset positiivset suundumust tuleks vaadelda toorainekulude suure tõusu valguses. Uurimisperioodil moodustasid need kulud üle 70 % ühiku kogutootmiskuludest. Need ühiku tootmiskulud suurenesid vaatlusalusel perioodil 23 %, st samas tempos keskmise müügihinna tõusuga liidu vabaturul.

(240)

Valimisse kaasatud liidu tootjate keskmised tööjõukulud muutusid vaatlusalusel perioodil järgmiselt.

Tabel 8

Keskmine tööjõukulu töötaja kohta

(241)

Keskmised tööjõukulud töötaja kohta suurenesid vaatlusalusel perioodil 8 %. Palkade muutmise üle peeti läbirääkimisi ametiühingutega ja muud töötajatega seotud kulud kehtestasid riiklikud ametiasutused.

(242)

Valimisse kaasatud liidu tootjate laovarud muutusid vaatlusalusel perioodil järgmiselt.

Tabel 9

Laovarud

(243)

Valimisse kaasatud liidu tootjate laovarud suurenesid vaatlusalusel perioodil 23 %. Lõppvarude osakaal toodangust oli siiski kogu perioodi jooksul väike. Nagu eespool põhjenduses 225 on märgitud, on selle põhjuseks see, et rasvhapete tootmisharus põhineb tootmine üldiselt tellimustel ja laos hoitakse vähe varusid, kuna toodete kvaliteet võib halveneda või toote tehnilist kirjeldust võidakse muuta, mistõttu toode enam sellele ei vasta. Seetõttu on see näitaja üldises kahjuanalüüsis vähem tähtis.

(244)

Valimisse kaasatud liidu tootjate kasumlikkus, rahavoog, investeeringud ja investeeringutasuvus muutusid vaatlusalusel perioodil järgmiselt.

Tabel 10

Kasumlikkus, rahavoog, investeeringud ja investeeringutasuvus

(245)

Komisjon tegi valimisse kaasatud liidu tootjate kasumlikkuse kindlaks, esitades liidus sõltumatutele klientidele müüdud samasuguse toote eest saadud maksueelse puhaskasumi protsendina selle müügi käibest. Valimisse kaasatud tootjate kasumlikkus jäi kogu vaatlusaluse perioodi jooksul väikeseks, nimelt alla 3 %, ja isegi vähenes veelgi 1,9 %st 2018. aastal – 2,1 %ni 2020. aastal. Uurimisperioodil taastus kasumlikkus 2,5 %ni, jäädes siiski väikeseks. Väike taastumine uurimisperioodil tulenes sellest, et tõenäosus, et liidu turu kliendid nõustuvad liidu tootjate hinnatõusuga, oli suurem, kuna eksportivaid tootjaid mõjutas COVID-19 pandeemiast tingitud tarneahela kriis.

(246)

Kasumlikkuse muutumine koos tabelis 7 esitatud müügihindade ja tootmiskulude ning Indoneesiast pärit impordi madalate hindadega seotud suundumustega näitab märkimisväärset hindade allasurumist. Liidu tootmisharu ei suutnud oma hindu tõsta, nii et need kajastaksid piisavalt kulude suurenemist, et müüa mõistlikult kasumlike hindadega. See tähendas, et liidu tootmisharu kasumlikkus jäi kogu vaatlusaluse perioodi jooksul väikeseks, samal ajal kui Indoneesia dumpinguhinnaga impordi osakaal oli juba alguses suur (turuosa 17,1 %) ja selle maht suurenes 22 % ja turuosa jõudis 20,3 %ni, nagu on näidatud tabelis 2. Lisaks sellele tõusis kõnealuse impordi keskmine hind märkimisväärsest toorainehindade tõusust hoolimata kõigest 12 %, nagu on näidatud tabelis 3. Samal perioodil pidanuks liidu tootmisharu hinnad tõusma ainuüksi kulude katmiseks 25 %. Nagu on järeldatud ka põhjenduses 210, avaldas Indoneesiast pärit import juba alates vaatlusaluse perioodi algusest pidevat survet nii püsivalt suurte mahtude kui ka hindade alandamiseks. On tõsi, et Indoneesia hinnad olid 2019. aastal ja võimalik, et ka varem, liidu tootmisharu hindadest pidevalt madalamad (vt põhjendus 302). Selle tagajärjeks oli väike ja ebapiisav kasum kogu vaatlusalusel perioodil ja iseäranis uurimisperioodil.

(247)

Wilmar esitas märkused hindade allasurumise puudumise kohta, kuid tema järeldus põhines pigem indekseeritud suundumustel kui liidu tootjate tegelikul kasumlikkuse tasemel.

(248)

Komisjon leidis, et Wilmari järeldused olid valed, kuna ta ei võtnud arvesse dumpinguhinnaga impordi levikut kogu vaatlusaluse perioodi kestel ega sellest tulenenud liidu tootmisharu väikest kasumlikkust. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(249)

Musim Masi kontsern esitas kahe liidu tootja aastaaruande ja väitis, et neis sisalduv teave, eelkõige uurimisperioodi kasumlikkuse näitajad, tõendavad, et nendele äriühingutele ei ole kahju tekitatud.

(250)

Selle kohta märgib komisjon, et nende aruannete haare on oluliselt laiem kui kahe liidu tootja uurimisaluse tootega seotud äritegevus. Seepärast lükati see väide tagasi.

(251)

Netorahavoog kajastab liidu tootmisharu suutlikkust oma tegevust ise rahastada. Netorahavoo puhul oli suundumus sarnane käibest saadud kogutulu omaga, st 2019. ja 2020. aastal rahavoog vähenes ja uurimisperioodil suurenes veidi. Kokkuvõttes oli rahavoo suundumus vaatlusalusel perioodil negatiivne, see vähenes 16 %.

(252)

Investeeringutasuvus on kasum väljendatuna protsendina investeeringute arvestuslikust netoväärtusest. Ka investeeringutasuvuse puhul oli suundumus sarnane käibest saadud kogutulu omaga, st 2019. ja 2020. aastal see vähenes ning suurenes uurimisperioodil veidi.

(253)

Valimisse kaasatud liidu tootjad jätkasid vaatlusalusel perioodil investeerimist, nagu nähtub investeerimise kohta eespool esitatud arvnäitajatest. Investeeringud jäid vahemikku 7–12 miljonit eurot aastas ja peamiselt tehti need tõhususe suurendamiseks ja olemasolevate rajatiste hooldamiseks. Liidu tootmisharu teenindab väga erinevaid kliente, kelle nõuded pidevalt muutuvad. Liidu tootmisharu peab jääma paindlikuks oma suutlikkuses toota tooteid sellises valikus ja koguses, mida ta saab turul pakkuda. Selliseid investeeringuid ohustab kapitali kaasamise võime vähenemine.

(254)

Uurimine näitas ka seda, et muud investeeringud tootmisvõimsuse suurendamisse ei ole vaatlusalusel perioodil edenenud kavandatud viisil. Kuigi need investeeringud on tootmisharu kestvuse tagamiseks hädavajalikud, pidid kõik valimisse kaasatud äriühingud, sealhulgas suurematesse kontsernidesse kuuluvad ettevõtjad, sel perioodil investeeringuid edasi lükkama. Investeeringutasuvuse ebapiisav tase ohustab ka liidu tootmisharu tulevast kapitali kaasamise võimet ning seega ka ellujäämist keskpikas ja pikas perspektiivis.

(255)

Laovarud ja tootmisharusisene kasutamine paranesid vaatlusalusel perioodil veidi. Tootmisharusisese kasutamine suurenes 2 % ja laovarud vähenesid. Uurimine näitas, et dumpinguhinnaga import tootmisharusisest kasutamist otseselt ei mõjuta ja et laovarud on peamiselt tellimuste alusel töötava rasvhappetööstuse jaoks vähem olulised. See tähendab, et need tegurid ei ole kahju analüüsis olulised.

(256)

Mõned muud näitajad, nagu müügihindade, kasumlikkuse, investeeringutasuvuse ja investeeringute suundumused tundusid arenevat vaatlusalusel perioodil positiivses suunas. Uurimine näitas siiski, et müügihindade positiivne areng oli seotud muutustega toorainehindades, mis sel perioodil oluliselt tõusid. Ka kasumlikkuse ja investeeringutasuvuse tagasihoidlik paranemine ei muutnud asjaolu, et tulemused jäid vaatlusalusel perioodil tasemele, mis ei olnud piisav liidu tootmisharu elujõulisuse tagamiseks keskpikas ja pikas perspektiivis (vt ka põhjendused 266–269).

(257)

Tegelikult näitab väike kasumlikkus koos müügihindade ja tootmiskulude suundumustega selgelt hindade allasurumist. Nimelt ei suutnud liidu tootmisharu kogu vaatlusaluse perioodi jooksul, mil dumpinguhinnaga impordi mahud olid püsivalt suured ja hinnad madalad, tõsta hindu sellisele tasemele, mis oleks võimaldanud katta kulusid ja saavutada taotletav kasumimarginaal (6 %).

(258)

Hoolimata sellest, et liidu tootmisharu hoidis tõhususe säilitamiseks investeeringuid võimalikult kõrgel tasemel, ei teeninud liidu tootmisharu vaatlusalusel perioodil ja iseäranis uurimisperioodil ilmselgelt sellisel tasemel kasumit, mis julgustaks investeerima tema äritegevuse arendamisse. Liidu tootmisharu majanduslik olukord halvenes suhteliselt stabiilse tarbimisega turul (tarbimise vähenemine COVID-19 pandeemia tõttu 2020. aastal ja uurimisperioodil oli üldiselt ajutine). Liidu tootmisharu turuosa vähenes vaatlusalusel perioodil 5 %, st 72,1 %st 2018. aastal 68,3 %ni uurimisperioodil.

(259)

Kuigi kahju põhines käesolevas uurimises peamiselt hinna- ja tulemusnäitajatel, nagu kasumlikkus ja kapitali kaasamise võime, halvenesid ka liidu tootmisharu uuritud mahunäitajad. Toodang, tootmisvõimsus, tootmisvõimsuse rakendamine, müügimaht ja turuosa liidu turul vähenesid vaatlusalusel perioodil. Lisaks vähenesid väiksema tootmis- ja müügimahu tõttu ka tööjõud ja tootlikkus.

(260)

Indoneesia valitsus kommenteeris pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes teatavaid kahjunäitajaid ja järeldas, et liidu tootmisharu ei kandnud vaatlusalusel perioodil kahju. Selline arvamus põhines järgmisel: 1) tabelist 4 nähtub tootmise ja tootmisvõimsuse suurenemine ajavahemikul 2020. aastast uurimisperioodini; 2) tabelist 5 nähtub turuosa (sh tootmisharusisene kasutamine) suurenemine ajavahemikul 2020. aastast uurimisperioodini, 3) tabelist 7 nähtub müügihinna tõus vaatlusalusel perioodil, millele järgnes kasumi suurenemine – 2,1 %st 2020. aastal kuni 2,5 %ni uurimisperioodil, 4) tabelist 9 nähtub laovarude vähenemine vaatlusalusel perioodil ja 5) tabelist 10 kasumlikkuse, rahavoo ja investeeringutasuvuse suurenemine 2020. aastast uurimisperioodini. Indoneesia valitsus väitis ka, et komisjon kasutas 6 % suurust taotletavat kasumit meelevaldselt ja ilma igasuguse aluseta ja et liidu tootmisharu kasumi suurenemine – 2,1 %st 2020. aastal 2,5 %ni uurimisperioodil oli märkimisväärne, enneolematu ning saavutati COVID-19 pandeemia ajal. Wilmar väitis, et komisjon ei analüüsinud tabelit 10 õigesti, ja väitis, et kasumlikkus suurenes vaatlusalusel perioodil ja oli uurimisperioodil suur.

(261)

Komisjon ei nõustunud väitega, et asjaomased andmed ei osuta olulisele kahjule. Nagu on märgitud põhjenduses 202, vähenes tarbimine vaatlusalusel perioodil 5 %, kuid Indoneesiast pärit impordi maht suurenes 13 %. Indoneesia impordil õnnestus sellises olukorras ka oma turuosa suurendada. Lisaks, nagu on selgitatud põhjenduses 192, on liidu tarbimine üldiselt stabiilne (37) ja peaks taastuma pärast COVID-19 pandeemiaga seotud teguritest tingitud ajutist vähenemist 2020. aastal ja uurimisperioodil (38).

(262)

Samamoodi suurenes ka liidu tootmisharu turuosa, sealhulgas suletud turuosa 70,6 %st 70,8 %ni. Liidu tootmisharu vabaturumüügi turuosa, mis on asjakohane näitaja, vähenes aga 68,4 %st 2020. aastal 68,3 %ni uurimisperioodil. Kogu vaatlusaluse perioodi jooksul vähenes liidu tootmisharu müük vabaturul pidevalt, 72,1 %st 2018. aastal 70,8 %ni 2019. aastal, 68,4 %ni 2020. aastal ja 68,3 %ni uurimisperioodil. Indoneesia impordi turuosa samal ajal seevastu kogu aeg suurenes: 17,1 %st 2018. aastal 19,0 %ni 2019. aastal, 20 %ni 2020. aastal ja 20,3 %ni uurimisperioodil.

(263)

Nagu on selgitatud põhjenduses 256, tuleb ka väidet keskmise müügihinna suurenemise kohta vaadelda toorainehinna märkimisväärse tõusu kontekstis. Lisaks, nagu on selgitatud põhjenduses 243, püsisid lõppvarud arvestatuna protsendina toodangust vaatlusalusel perioodil küllalt stabiilsena ja tootmisharu töötas tellimuste alusel, nii et laovaru oli väike.

(264)

Väide tabelis 10 esitatud tulemuslikkuse näitajate kohta ei arvesta kogu konteksti. Näiteks vähenes rahavoog vaatlusalusel perioodil aastatel 2018–2020 pidevalt ja muutus 2020. aastal negatiivseks. Uurimisperioodil rahavoog suurenes ja muutus positiivseks, kuna liidu tootmisharul õnnestus kasumit suurendada, nagu on selgitatud põhjendustes 251 ja 266. Rahavoog oli uurimisperioodil siiski oluliselt väiksem kui 2018. aastal. Kokkuvõttes vähenes rahavoog 16 %.

(265)

Mis puudutab taotletava kasumi suurust, siis pidas komisjon 6 % suuruse miinimumkasumi kasutamist asjakohaseks. Alusmääruse artikli 7 lõike 2c kohaselt on kahjumarginaali arvutamisel arvesse võetav minimaalne kasumlikkuse tase, mida võib eeldada tavapärastel konkurentsitingimustel, 6 %. See tase määrati kindlaks liidu tootmisharude jaoks kehtestatud pikaajaliste kasuminäitajate põhjal. Komisjonile ei esitatud ühtegi tõendit, mille kohaselt oleks selline tase olnud kõnealuse tootmisharu jaoks ilmselgelt sobimatu (vt põhjendus 268). Seega sai selle väite juba ainuüksi selle põhjal tagasi lükata.

(266)

Sellegipoolest märkis komisjon, et liidu tootmisharu kasum ületas napilt kasumiläve ainult 2018. aastal (1,9 %) ja uurimisperioodil (2,5 %), samal ajal kui 2019. ja 2020. aastal oli see negatiivne (vastavalt – 0,5 ja – 2,1 %). Lisaks tuleb 2021. aastal, mis hõlmab üheksat kuud uurimisperioodist, saavutatud positiivset taset vaadelda COVID-19 pandeemiast tulenevate ja Indoneesia liitu suunatud eksporti tõsiselt mõjutanud märkimisväärsete tarneahela häirete kontekstis. Rasvhappe tarnimist liitu takistasid Aasiast saabunud laevade hilinemine, mille põhjuseks oli COVID-19st tulenenud kaubalaevade, tankerite ja töötajate vähesus, ning sellest tingitud veokulude äärmuslik suurenemine (39). Need ajutised häired mõjutasid selle tootmisharu hindu kogu maailmas, samuti Indoneesiast pärit importi, mis 2020. aasta ja uurimisperioodi vahelisel ajal absoluutarvudes vähenes. Liidu tootmisharu selgitas, et selle tulemusel oli tal võimalik nendest spetsiifilistest ajutistest turuhäiretest kasu saada, kuna need võimaldasid tal tõsta hinnad liidu turul kasumlikule tasemele, ohverdamata oluliselt oma turuosa. Üldiselt kõikus liidu tootmisharu kasumlikkus kogu vaatlusaluse perioodi jooksul tasuvuspiiri ümber, Indoneesiast pärit impordi maht oli märkimisväärne ja selle turuosa suurenes hoolimata pisut vähenenud tarbimisest märkimisväärselt, 17,1 %st 20,3 %ni. Kõik tegurid näitavad selgelt, et Indoneesia dumpinguhinnaga import on liidu tootmisharu kasumlikkust kogu vaatlusaluse perioodi jooksul negatiivselt mõjutanud ning suurim, 2,5 % suurune kasumlikkus saavutati uurimisperioodil tänu Indoneesia eksportijate tarneprobleemidele, mis tekkisid peamiselt COVID-19 tagajärjel.

(267)

Tabelis 10 esitatud kasumlikkus on arvutatud liidu tootmisharu toodetud ja liidu turul sõltumatutele klientidele müüdud rasvhapete müügikulude põhjal. Kuigi liidu tootmisharu toodab üldiselt tellimuste alusel, hoitakse siiski ka väikest laovaru, nagu on näidatud tabelis 9. Seetõttu on väikeste laovarudega tootmisharus ühiku tootmiskulu ja müüdud kauba ühikukulu erinevus väike. Sellest järeldub, et kuigi 2019. ja 2020. aastal oli liidu tootmisharu keskmine ühiku müügihind keskmisest ühiku tootmiskulust suurem või sellega võrdne, kandis liidu tootmisharu kahjumit, nagu on näidatud tabelis 10.

(268)

Mis puudutab rasvhapete kasumi normtaset tavapäraste konkurentsitingimuste puhul, ei selgitanud Indoneesia valitsus, miks oli tootmisharu poolt uurimisperioodil saavutatud 2,5 % suurune kasum väidetavalt piisav. Indoneesia valitsus ei põhjendanud ka komisjoni kasutatud õiguspärast 6 % suurust künnist kritiseerides, millist kasumitaset tuleks selle asemel kasutada, ega selgitanud ka COVID-19 pandeemia väidetavat mõju kasumlikkusele. Komisjon märkis, et toimikus ei ole rasvhappetööstuse varasema kasumlikkuse taseme kohta olukorras, kus puudub Indoneesiast pärit dumpinguhinnaga import, muid tõendeid, mis toetaksid Indoneesia valitsuse väidet, et 2,5 % suurune kasumlikkus on piisav, või seaks 6 % suuruse kasumi kasuks otsustamise kahtluse alla. Komisjoni järeldusi toetasid seevastu avalikult kättesaadav teave ja avalikus toimikus sisalduv teave. Komisjon märkis, et Euroopa Keemiatööstuse Nõukogu (CEFIC) koostatud aruande kohaselt, mis käsitleb muu hulgas laiema Euroopa keemiatööstuse kasumlikkust 2020. aastal, on keemiatööstuse tegevuse koguülejääk (40) protsendina käibest umbes 11 %. Veelgi enam, CSIMarketi (41) kogutud statistiliste andmete põhjal oli keemiatööstuse 2021. aasta maksustamiseelne kasumimarginaal umbes 13 %. Lisaks märkis Greveni kontsern lõplike järelduste avalikustamise kohta esitatud märkustes, et Euroopa keemiatööstuse ärikasumi (EBIT) marginaal (kasum enne intresse ja makse) oli 2020. aastal ligikaudu 7 % (vt täpsem teave põhjenduses 294). Seega järeldas komisjon olemasolevate tõendite põhjal, et liidu tootmisharu ei saavutanud kogu vaatlusaluse perioodi jooksul turu tavapärastele konkurentsitingimustele vastavat kasumlikkust.

(269)

Veelgi olulisema asjaoluna märkis komisjon, nagu on selgitatud põhjendustes 253 ja 254, et liidu tootmisharu investeeringud olid vaatlusalusel perioodil piiratud ja keskendusid tõhususe suurendamisele ning olemasolevate rajatiste sujuva toimimise tagamisele. Kuna liidu tootmisharu kasumlikkus oli kogu vaatlusaluse perioodi jooksul olnud negatiivne või väike, ei suutnud ta teha uuendusteks vajalikke investeeringuid ega saavutada turul konkureerimiseks vajalikku tõhususe ja tootlikkuse suurenemist. Liidu tootmisharu teenindab väga erinevaid kliente, kelle nõuded pidevalt muutuvad. Vaatlusalusel perioodil moodustasid amortisatsioonikulud vaid umbes 2 % tootmiskuludest. Investeeringutejärgne amortisatsioonikulude suurenemine 4 %ni tootmiskuludest viiks liidu tootmisharu nullkasumisse, kui tal õnnestub säilitada uurimisperioodi kõrgemad hinnad, mis on nende hindade uurimisperioodiaegse tõusu põhjuseid arvestades väga ebatõenäoline. Seetõttu on tootmisharu kogu vaatlusaluse perioodi jooksul saavutatud kasum selles sektoris vajalike investeeringute tegemiseks ebapiisav. Kõik need elemendid olid otseses vastuolus Indoneesia valitsuse põhjendamatute väidetega liidu tootmisharu nõutava kasumitaseme kohta.

(270)

Kõigele lisaks märkis komisjon, et tema analüüs oli täielik ja põhjalik, kuna see hõlmas kõiki nelja aastat ja kõiki alusmääruse artikli 3 lõike 5 kohaselt nõutavaid kahjunäitajaid. Lisaks kasutas komisjon analüüsis kõiki andmeid, olenemata sellest, kas suundumus oli positiivne või negatiivne. Seetõttu tõendas komisjon, et tema järeldus olulise kahju kohta oli õiguslikult ja majanduslikult põhjendatud. Seetõttu lükati need väited tagasi.

(271)

Indoneesia valitsus väitis ka seda, et kahju tuvastamine oli vastuolus KLK 19. augusti 2022. aasta kirjaga, milles kommenteeriti KLK ja Indoneesia eksportivate tootjate omavahelist konkurentsi ning KLK kasumlikkust.

(272)

Komisjon lükkas selle väite tagasi, kuna kiri pärineb ühelt liidu tootjalt ega kujuta endast kahju täielikku hinnangut. Seetõttu ei saa selline väide lükata ümber komisjoni järeldusi olulise kahju kohta.

(273)

Indoneesia valitsus väitis ka seda, et kuigi biodiisli tootmiseks kasutatavad rasvhapped jäeti uuritava toote määratlusest välja, ei kohandanud komisjon impordistatistikat vastavalt.

(274)

Komisjon lükkas selle väite tagasi, kinnitades, et impordistatistika ei hõlma jäätmetest toodetud ja biodiisli tootmiseks kasutatud rasvhapete imporditud koguseid.

(275)

Wilmar väitis, et tabelis 4 kajastatud tootmise ja tootmisvõimsuse rakendamise suundumused ei olnud kahjulikud.

(276)

Komisjon märkis, et nagu on näidatud tabelis 4, vähenes tootmine vaatlusalusel perioodil 7 % ja tootmisvõimsuse rakendamine 3 %. Wilmar ei hinnanud neid muutusi nende õiges kontekstis. Turul, kus tarbimine vähenes vaatlusalusel perioodil 5 %, suurenes import Indoneesiast 13 % ja selle turuosa kasvas 17,1 %st 2018. aastal 20,3 %ni uurimisperioodil. Seetõttu lükkas komisjon tootmist ja tootmisvõimsuse rakendamist käsitlevad väited tagasi.

(277)

Wilmar väitis, et komisjon eksis, kui märkis, et tabelis 9 esitatud laovarud olid kahjuanalüüsis väiksema tähtsusega, ja lisas, et väiksem laovaru viitab suurenenud müügile.

(278)

Komisjon märkis, et müügimahud vähenesid kogu analüüsiperioodi jooksul, nagu ilmneb tabelist 5. Võttes arvesse lõppvarude väikest kogust, mis olid kogu perioodi vältel alla 4,5 % tootmismahtudest, jäi komisjon kindlaks ka oma üldises kahjuanalüüsis laovarude kohta esitatud seisukohtadele.

(279)

Wilmar väitis, et tabelis 10 esitatud investeeringute ja investeeringutasuvuse suundumus ei olnud kahjulik.

(280)

Investeeringuid puudutavat väidet käsitleti põhjenduses 269. Investeeringutasuvus on uuritava toote kogukasumi väärtus jagatud uuritava toote tootmiseks kasutatud põhivara koguväärtusega. Vaatlusalusel perioodil oli põhivara koguväärtus küllaltki stabiilne. Seetõttu on investeeringutasuvuse suundumus sarnane kasumlikkuse suundumusega. Sellest järeldub, et 2018.–2020. aastal investeeringutasuvus vähenes. Uurimisperioodil investeeringutasuvus suurenes, kuna liidu tootmisharu kasumlikkus suurenes võrreldes eelmiste aastatega. Nagu on selgitatud põhjenduses 266, oli kasumlikkuse suurenemine uurimisperioodil siiski vaid ajutine. Seetõttu jäi komisjon oma järelduse juurde, et investeeringute tase ei olnud liidu tootmisharu edaspidiseks ellujäämiseks piisav (vt põhjendused 253, 254 ja 269), ja seega lükati see väide tagasi.

(281)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes väitis Musim Masi kontsern, et liidu tootmisharule uurimisperioodil kahju ei tekitatud. Kontsern palus komisjonil keskenduda kahjuanalüüsis uurimisperioodile, väites, et sellel aastal muutusid tootmine, tootmisvõimsus, turuosa, keskmised hinnad, investeeringutasuvus, rahavoog, kasumlikkus ja laovarud positiivses suunas. Musim Masi kontsern juhtis tähelepanu eelkõige sellele, et uurimisperioodil oli kasumlikkus kõige suurem (2,5 %).

(282)

Komisjon peab hindama kahju, arvestades kogu vaatlusalust perioodi, mitte ainult uurimisperioodi. Musim Masi kontserni soovitatud metoodika, nagu ka eespool esitatud Indoneesia valitsuse ja Wilmari hinnang, ei võimaldaks liidu tootmisharu kahjuliku olukorra täielikku ja täpset analüüsi, mida nõutakse alusmääruse artiklis 3. Väike tootmismahu (1,2 %), ja tootmisvõimsuse suurenemine (1,9 %) ja laovarude vähenemine olid tingitud kasumlikkuse ajutisest suurenemisest, nagu on selgitatud põhjenduses 266. Rahavoog ja investeeringutasuvus järgisid kasumlikkuse suundumust. Liidu tootmisharu turuosa vabaturul vähenes uurimisperioodil võrreldes 2020. aastaga 68,4 %st 68,3 %ni. Liidu tootmisharu müügihind tõusis käsikäes toorainehindade tõusust tulenenud ühiku tootmiskulu suurenemisega ning selle tegid võimalikuks ajutised tarnehäired ja COVID-19 pandeemia mõju, eelkõige uurimisperioodil. Seetõttu lükati väide tagasi.

(283)

Musim Masi kontsern seadis kahtluse alla ka Indoneesia impordi hinna allalöömise (mida Musim Masi kontsern nimetas ekslikult „turuhinnast madalama hinnaga müügiks“) arvutused, väites, et järeldusi avalikustavas dokumendis osutatakse tabelites 3 ja 7 seoses keskmiste ühikuväärtustega palju tagasihoidlikumale mõjule liidu tootmisharu hindadele, nimelt alates 4 % suurusest hindade allalöömisest 2018. aastal kuni tagasihoidliku 7 % suuruse hindade allalöömiseni uurimisperioodil.

(284)

See eksportiv tootja tegi järelduse hindade allalöömise kohta, tuginedes Indoneesia tootjate liitu suunatud impordi keskmise hinna otsesele võrdlusele liidu tootmisharu keskmise hinnaga, pööramata tähelepanu asjaolule, et kõikide liidu eksportijate ja tootjate tootevalik võib oluliselt erineda. Kui andmestik on kättesaadav, tuleks usaldusväärsemate allalöömismarginaalide saamiseks võrrelda võrreldavate tooteliikide hindu eksportivate tootjate tasandil. Eksportija väitis, et uurimisperioodi jooksul löödi hindu alla keskmiselt 7 %, samal ajal kui tooteliigi tasandi võrdlus näitas, et hinna allalöömise marginaal on üle 20 %. Eksportija märkused hindade allalöömise marginaalide kohta lükati tagasi.

(285)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes nõustus CUTFA komisjoni järeldustega kahju kohta ja juhtis tähelepanu sellele, et müügihindade, hinna allalöömise, turuhinnast madalama hinnaga müügi, hinna allasurumise, ühikukulude ja tulemusnäitajate (nt käibest saadud kogutulu) analüüs näitab, et liidu tootmisharu kandis vaatlusalusel perioodil kahju. CUTFA viitas ka komisjoni mahunäitajate, nagu toodangu, tootmisvõimsuse, tootmisvõimsuse rakendamise, müügimahu ja turuosa analüüsile, millest ilmnes, et liidu tootmisharu kandis kahju ka mahunäitajate arvestuses. Lisaks kinnitas CUTFA, et kasumlikkuse väike paranemine uurimisperioodil ei muutnud tootmisharu olukorda liidu turul jätkusuutlikuks ja konkurentsivõimeliseks.

(286)

Eeltoodu põhjal järeldas komisjon, et liidu tootmisharu kandis uurimisperioodil olulist kahju alusmääruse artikli 3 lõike 5 tähenduses.

(287)

Kooskõlas alusmääruse artikli 3 lõikega 6 uuris komisjon, kas asjaomasest riigist pärit dumpinguhinnaga import tekitas liidu tootmisharule olulist kahju. Alusmääruse artikli 3 lõike 7 kohaselt uuris komisjon ka seda, kas liidu tootmisharu võisid samal ajal kahjustada muud teadaolevad tegurid. Komisjon jälgis, et dumpinguhinnaga impordile ei omistataks võimalikku kahju, mida põhjustasid muud tegurid kui asjaomasest riigist pärit dumpinguhinnaga import. Need tegurid on järgmised: import muudest allikatest peale Indoneesia, liidu tootmisharu eksporditegevus, tootmisharusisese kasutamise muutumine, tarbimise muutumine, tooraineprobleemid ja liidu tootmisharu väidetav ebatõhusus.

(288)

Nagu selgub tabelist 2, suurenes Indoneesiast pärit dumpinguhinnaga impordi maht ligikaudu 203 000 tonnist 2018. aastal ligikaudu 228 000 tonnini uurimisperioodil, st 13 %. Turuosa suurenes samal perioodil 17,1 %st 20,3 %ni, st 19 %. Need tähelepanekud langesid kokku liidu tootmisharu vabaturul toimunud müügi 10 % suuruse vähenemisega ja turuosa vähenemisega 72,1 %st 68,3 %ni, mis tähendab 5 % suurust langust. Sel perioodil oli müük väiksemal tootmisharusisesel turul stabiilne. Uurimine näitas, et ka dumpinguhinnaga impordi maht ja turuosa on aasta-aastalt pidevalt suurenenud. Absoluutarvudes ei jätkunud 2019. aasta impordimahtude suurenemine 2020. aastal ja uurimisperioodil samas tempos COVID-19 pandeemiaga seotud probleemide tõttu. Hoolimata tarbimise 5 % suurusest vähenemisest vaatlusalusel perioodil on siiski ilmne, et peamiselt Indoneesiast pärit import parandas nende olukorda turul, kuigi eksportijatel oli tarneraskusi, nagu on märgitud põhjenduses 202.

(289)

Nagu on selgitatud põhjenduses 210, põhjustas Indoneesiast pärit import liidu tootmisharu hindade languse juba vaatlusaluse perioodi alguses. Lisaks ei ole liidu tootjad toorainehindade märkimisväärse ülemaailmse kõikumise tingimustes suutnud oma hindu kohandada viisil, mis võimaldaks neil saavutada mõistlikku kasumit või üldse kasumisse jääda.

(290)

Indoneesia impordi sissevool vaatlusalusel perioodil oli võimalik, kuna uuritav toode on kaup ja hinnal on klientide otsustes oluline roll. Ajaline kokkulangevus liidu tootmisharu majandusliku olukorra halvenemise ja Indoneesiast pärit dumpinguhinnaga impordi märkimisväärse kohalolu vahel, mis lõi liidu tootmisharu hindu alla ja langetas ELi turuhindu kinnitab põhjuslikku seost nende kahe vahel.

(291)

Lisaks, nagu eespool selgitatud, leevendasid eksportivate tootjate tarneprobleemid uurimisperioodil ajutiselt survet liidu tootmisharule. See võimaldas liidu tootmisharul tõsta hindu sedavõrd, et oli võimalik teenida teatavat kasumit, mis ei olnud aga piisav tavapärastes konkurentsitingimustes mõistliku kasumi saavutamiseks.

(292)

Lisaks leidis komisjon, et 2018.–2020. aastal, mil tarbimine vabaturul vähenes 3 %, suurenes Indoneesia import 14 % ja hindu langetati 12 %. Samal perioodil vähenes liidu tootmisharu müügimaht 8 % ja hinnad langesid 2 %. See tekitas rahalist kahju, mis mõjutas ka liidu tootmisharu finantsolukorda uurimisperioodil, mil dumpinguhinnaga impordi surve püsis.

(293)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes nõustus CUTFA komisjoni põhjusliku seose analüüsiga, võttes arvesse eespool esitatud kahjunäitajaid ja hinnavõrdlusi ning Indoneesiast pärit impordi mahtu, turuosa ja hindu. CUTFA juhtis tähelepanu sellele, et Indoneesiast pärit impordi tekitatud hinnasurve ei võimaldanud hindu piisavalt tõsta, mida oleks olnud vaja teha toorainehindade tõusu tõttu. Lisaks märkis CUTFA, et Indoneesiast pärit impordi suurenemine aitas kahju tekitamisele kaasa.

(294)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes kommenteeris Greveni kontsern liidu tootmisharu kasumlikkust, väites, et see järgis vaatlusalusel perioodil Euroopa keemiatööstuse üldist suundumust. Selle argumendi toetuseks esitas Greveni kontsern graafiku Euroopa keemiatööstuse EBITi marginaalidega (intressi- ja maksueelne kasum), mis näitas 33,9 % ehk 3,4 protsendipunkti suurust vähenemist: 10,4 % st 2018. aastal 7,0 % ni 2020. aastal. Selle teabe põhjal järeldas Greveni kontsern, et liidu tootmisharu kasumlikkuse vähenemist tuleb pidada Euroopa keemiatööstuse keskmise tulemuseks ja seetõttu on see ebaoluline ning selle põhjuseks võib pidada muid tegureid kui Indoneesiast pärit dumpinguhinnaga import.

(295)

Komisjon märkis, et Greveni kontsern kasutas võrdluseks ajavahemikku 2018–2020. Kui võtta aluseks liidu tootmisharu 2018. aasta tegelik kasumlikkus, mis oli 1,9 %, tähendaks 33,9 % suurune vähenemine, et kasum kukkus 2020. aastal 1,26 %ni. Selle asemel langes liidu tootmisharu kasumlikkus 2020. aastal negatiivsele tasemele (– 2,1 %). Sellist vähenemist ei saa pidada ebaoluliseks või isegi sarnaseks (laiema) Euroopa keemiatööstuse suundumusega. Veelgi olulisem on see, et Greveni kontserni väited põhinevad kasumlikkuse suhteliste muutuste suundumustel, jättes samal ajal täiesti tähelepanuta keemiatööstuse kasumlikkuse tegelikud, absoluutsed tasemed. Lisaks ei avalda protsendipunktides arvestatud vähenemine 10,4 %st 7,0 %ni samasugust mõju sellise äriühingu tegevusele, mille kasum väheneb 1,9 %st – 1,5 %ni. Esimese stsenaariumi puhul teenis äriühing lihtsalt vähem kasumit, samal ajal kui teise stsenaariumi puhul hakkas ta kahjumit tootma, mis seab ohtu tema tuleviku. On ilmselge, et need rasvhapete tootmisharu negatiivsed või madalad kasumlikkuse absoluuttasemed on Euroopa keemiatööstuse tavapärastest keskmistest kasuminäitajatest madalamal tasemel. Nagu on selgitatud põhjendustes 266 ja 269, ei olnud kogu vaatlusaluse perioodi negatiivne või väga väike kasum liidu tootmisharu jaoks majandustegevuse tavapärastes tingimustes jätkamiseks piisav, kuna ta ei suutnud tõsta hindu sedavõrd, et tulla toime toorainekulude suurenemisega ja teenida regulaarselt kasumit. Tootmisharu ei saanud ka teha vajalikke investeeringuid, et teha uuendusi ja rahuldada klientide nõudlust teatavate toodete järele (vt põhjendused 253, 254 ja 269). Greveni kontsern ei tõendanud, kuidas rasvhapete tootmisharu selline absoluutarvudes negatiivne või väike kasum oleks tavapärastes konkurentsitingimustes õigustatud, ega põhjendanud muul viisil kui üldiselt viidates keemiatööstuse kasumlikkuse suundumustele, millised konkreetsed tegurid peale Indoneesiast pärit dumpinguhinnaga impordi mõjutasid liidu tootmisharu kasumlikkust. Kõigi nende asjaolude põhjal järeldas komisjon, et väide, mille kohaselt oli väike kasumlikkus tingitud muudest teguritest, mis ei ole seotud Indoneesiast pärit rasvhapete dumpinguhinnaga impordiga, ei ole mitte ainult põhjendamatu, vaid ka sisuliselt alusetu, nagu tõendavad eeltoodud argumendid, ja seetõttu tuleb see tagasi lükata.

(296)

Wilmar väitis, et Indoneesiast pärit impordi suurenemine ei mõjutanud liidu tootmisharu müügimahtu. Wilmar leidis eelkõige, et tabelist 2 ei nähtu impordi oluline suurenemine alusmääruse artikli 3 lõike 3 tähenduses. Wilmar väitis, et Indoneesiast pärit impordi maht oli stabiilne, välja arvatud 2019. aastal, mil see suurenes 25 384 tonni võrra, mis oli 1 295 034 tonni suuruse kogutarbimisega võrreldes tühine kogus. Impordimahud püsisid sellest ajast peale suhteliselt stabiilsena, suurenedes 2020. aastal 1 % ja vähenedes uurimisperioodil 1 %, mis oli Wilmari hinnangul normikohane kõikumine. Lisaks väitis Wilmar, et import suurenes vaatlusalusel perioodil kokku 13 % ja üksnes 2019. aastal, st et hoolimata väidetavast dumpingust import järgnenud aastatel ei suurenenud. Malaisiast pärit import aga suurenes 2018.–2020. aastal stabiilselt. Wilmar väitis, et impordi suurenemine, mis toimus 2019. aastal, ei mõjutanud samal aastal liidu tootmisharu müüki absoluutarvudes. Peale selle väitis Wilmar, et liidu tootmisharu müügi suur vähenemine toimus 2020. aastal ja uurimisperioodil, mil import Indoneesiast ei suurenenud. Wilmar lisas, et Indoneesiast pärit impordi turuosa suurenes 2019. aastal 1,9 % ja 2020. aastal veel 1 %. See suurenes 2018. aasta ja uurimisperioodi vahelisel ajal kokku 3,2 %. Selline suurenemine toimus COVIDi mõjust, majanduskasvu aeglustumisest ja teatavate tööstusharude (nt autotööstus) majanduslangusest tingitud liidu tarbimise vähenemise taustal 2020. aastal ja veel uurimisperioodilgi.

(297)

Komisjon märkis, et vaatlusalusel perioodil suurenes import Indoneesiast 13 % ja selle turuosa 19 %. Peale selle, kui 2018.–2019. aastal suurenes tarbimine suhteliselt stabiilsel turul 1 %, siis import Indoneesiast suurenes 13 %, samal ajal kui liidu tootmisharu müük jäi peaaegu samaks. See tõi kaasa Indoneesiast pärit impordi turuosa suurenemise 17,1 %st 19,0 %ni, samal ajal kui liidu tootmisharu turuosa vähenes 72,1 %st 70,8 %ni. Kuigi liidu tootmisharu müük aastatel 2018–2019 absoluutarvudes ei vähenenud, kaotas liidu tootmisharu turuosa ega suutnud 2019. ja 2020. aastal hindu tulutooval tasemel hoida. Sellest järeldub, et vastupidi Wilmari väitele mõjutas Indoneesiast pärit impordi suurenemine sellel perioodil liidu tootmisharu, kuna liidu tootmisharu kaotas turuosa ja hakkas teenima kahjumit.

(298)

Aastatel 2019–2020 suurenes Indoneesiast pärit impordi maht vähenenud tarbimisega (4 %) turul veelgi, kuid vähemal määral, st 1,4 %, ja selle turuosa suurenes 1 protsendipunkti võrra. Liidu tootmisharu kaotas seevastu veelgi rohkem turuosa, st 2,4 protsendipunkti, kuid pidi oma hindu veelgi langetama, et mitte kaotada rohkem turuosa, ning sai seetõttu 2019. aastaga võrreldes suurema, st – 2,1 % suuruse kahjumi. Indoneesia ekspordi turuosa suurenes seega 2019.–2020. aastal jätkuvalt, samal ajal kui liidu tootmisharu kaotas 2019. aastaga võrreldes veelgi turuosa ja kandis suuremat kahju.

(299)

Lisaks märkis komisjon, et alates vaatlusaluse perioodi algusest oli Indoneesia impordi turuosa märkimisväärne, st 17,1 %. Seetõttu ei ole üllatav, et ajal, mil tarbimine veidi vähenes, ei suurenenud Indoneesia import alates 2019. aastast nii järsult kui ajavahemikul 2018–2019. Liidu tootmisharu otsustas oma turuosa säilitada ja kandis Indoneesiast pärit impordi hinnasurve tõttu kahju. Kui liidu tootmisharu oleks otsustanud säilitada kõrgemad hinnad ja ohverdada suurema turuosa, oleksid Indoneesia rasvhapete eksportijad oma eksporti veelgi suurendanud ja kinnistanud oma positsiooni liidu peamiste klientide tarnijana. Seetõttu tuleb Indoneesiast pärit impordi aeglasemat kasvu 2019.–2020. aastal võrreldes 2018. ja 2019. aastaga vaadelda seoses liidu tootmisharu reaktsiooniga oma turuosa kaitsmiseks.

(300)

Alates 2020. aastast kuni uurimisperioodini muutus liidu turg COVID-19 pandeemia tõttu. Tarbimine vähenes 2,5 %, Indoneesiast pärit impordi maht vähenes 2,3 % ja ka liidu tootmisharu müük vähenes 2,6 %. Selle aja jooksul, mil COVID-19 pandeemia tekitas tarneahelates häireid ja põhjustas ülemaailmse hinnatõusu, nagu on selgitatud põhjenduses 266, suudeti Indoneesia impordi turuosa isegi pisut, st 0,3 protsendipunkti võrra suurendada, samal ajal kui liidu tootmisharu turuosa vähenes 0,1 protsendipunkti võrra. Kui tarneahela probleeme ei oleks olnud, oleks Indoneesia import tõenäoliselt veelgi rohkem suurenenud. Tuletatakse meelde, et nagu põhjenduses 259 märgitud, on kahju praegusel juhul seotud peamiselt hinnamõjuga, kuigi leiti, et see avaldas mõju ka mahule. Seda kinnitavad uurimise käigus ilmnenud märkimisväärsel tasemel hindade allalöömine ja hindade allasurumine, nagu on kirjeldatud põhjendustes 209 ja 210, ning Indoneesia impordi mahu ja turuosa muutumine vaatlusalusel perioodil. Seetõttu lükati väide, mille kohaselt Indoneesiast pärit impordi suurenemine ei mõjutanud liidu tootmisharu müügimahtu, tagasi.

(301)

Wilmar väitis ka, et Indoneesiast pärit impordi tekitatud hinnamõju liidu tootmisharu ei mõjutanud. Wilmar kasutas tõendina tabelites 3 ja 7 esitatud teavet keskmiste hindade ning liidu tootmisharu saavutatud hinnatõusude kohta. Samuti väitis ta, et Indoneesiast pärit import ei konkureerinud liidu tootmisharu impordiga ega suutnud seetõttu hinnasurvet avaldada. Wilmar väitis veel, et komisjon tugines hinna kohta järelduste tegemisel üksnes ühele kindlale perioodile (st võrdles hindu alates 2018. aastast kuni uurimisperioodi lõpuni).

(302)

Mis puudutab Indoneesiast pärit impordi hindu, siis määras komisjon Indoneesiast pärit impordi mahu ja hinnad kindlaks põhjendustes 195 ja 199 esitatud metoodika alusel. Kuigi see metoodika on impordimahu puhul väga täpne, siis hindade puhul peab komisjon pärast huvitatud isikutelt saadud märkusi vajalikuks võrrelda tabelis 3 esitatud hindu Wilmari esitatud ekspordihindadega, eriti mis puudutab 2018. aastat. Wilmar eksportis 2018. aastal suurema osa Indoneesiast pärit koguimpordist liidu turule ja seetõttu on tema ekspordihind mõistlik võrdlusalus 2018. aasta impordihinnale. Wilmari keskmine ühiku ekspordihind 2018. aastal oli madalam kui tabelis 3 esitatud impordihind ja madalam kui tabelis 7 esitatud liidu tootmisharu ühiku müügihind.

(303)

Lisaks tuleb meenutada, et komisjoni analüüsis hinnasuundumuste ja hindade allasurumise kohta juhiti tähelepanu sellele, et arvesse tuleb võtta ka toorainehindade tõusu. Seetõttu võttis komisjon analüüsis arvesse liidu tootmisharu ühikukulusid, kasumlikkust ja nii liidu tootmisharu hindu kui ka Indoneesiast pärit impordi hindu. Hinnatõusust, mis liidu tootmisharul õnnestus uurimisperioodil saavutada, vaevu piisas, et kompenseerida tootmisharu kantud toorainehinna tõusust tingitud tootmiskulude suurenemist. Lisaks suutis tootmisharu uurimisperioodil hindu tõsta üksnes seetõttu, et Indoneesia eksportijatel oli COVID-19ga seotud tarneahela probleeme, nagu on selgitatud põhjenduses 266. Nagu märkisid valimisse kaasatud liidu tootjad, ei oleks tootmisharu suutnud ilma COVID-19 pandeemia mõjust tingitud ajutise turuolukorrata tõsta uurimisperioodil hindu suuremate tootmiskulude järgi ja kantud kahju oleks olnud veelgi suurem. Lisaks näitab asjaolu, et Indoneesia eksportivatel tootjatel õnnestus uurimisperioodil nendest tarneahela probleemidest hoolimata oma eksporti säilitada ja turuosa suurendada, et nende dumpinguhinnaga impordi kahjustav mõju võib liidu tootmisharule jätkuvalt kahju tekitada ja tõenäoliselt tekitabki.

(304)

Lisaks analüüsiti hinna allalöömist uurimisperioodil tooteliigiti. Analüüs näitas, et konkurents liidu tootmisharu ja Indoneesiast pärit impordi vahel oli suur ning enamik imporditud tooteliikidest konkureeris liidu tootmisharu müüdavate identsete tooteliikidega. Võttes arvesse ka seda, et rasvhapped on kaup, mida müüakse peamiselt hinna alusel, leiti, et hinnasurve liidu turul oli väga tugev. Asjaolu, et vaatlusalusel perioodil hinnad tõusid, kuna toorainehinnad tõusid, ei ole märk heast seisukorrast, kui need suurenenud hinnad on – nagu käesoleval juhul – tasemel, millega saab katta pelgalt kulud, kuid mitte saada vajalikku kasumit. Seda näitab asjaolu, et vaatlusalusel perioodil seiskusid liidu tootmisharu kasv ja müük ebapiisavate hindade tõttu, mis tõi kaasa ebapiisava kasumlikkuse. Seetõttu lükati need väited tagasi.

(305)

Wilmar väitis ka seda, et rahavoo suundumus ei olnud kahjulik, ja pakkus, et rahavoo probleemid tulenesid liidu tootmisharu klientidest, kes viivitasid arvete tasumisega, või suurtest investeerimisprojektidest.

(306)

Need väited on tõendamata ja spekulatiivsed. Kummagi väite toetuseks ei esitatud ühtegi tõendit. Vastupidi, tootmisharu väikese ja väheneva rahavoo olukord on kooskõlas käibest saadud kogutulu ja muude näitajatega, mille sisuliseks põhjuseks olid madalad müügihinnad ja väike kasumlikkus. Seetõttu lükkas komisjon need väited tagasi.

(307)

Wilmar väitis ka, et tööjõu ja tootlikkuse areng ei olnud korrelatsioonis Indoneesiast pärit impordi mahu suundumustega.

(308)

Esiteks tuleb märkida, et olulise kahju olemasolu üldiseks kindlakstegemiseks alusmääruse artikli 3 kontekstis ei ole vaja, et kõik kahjunäitajad osutaksid otsesele seosele Indoneesiast pärit impordiga. Samuti vähenesid vaatlusalusel perioodil nii tööjõud kui ka tootlikkus ning komisjon võttis neid tegureid osas „Järeldus kahju kohta“ asjakohaselt arvesse. Nagu on märgitud põhjenduses 259, avaldas dumpinguhinnaga import negatiivset hinnamõju liidu tootmisharule, kes kandis olulist kahju, kuna ta ei saanud tõsta oma hindu mõistlikku kasumit võimaldavale tasemele. Seetõttu lükkas komisjon tööjõudu ja tootlikkust käsitlevad väited tagasi.

(309)

Wilmar võrdles liidu turu hindu ka liidu tootmisharu ekspordihindadega vaatlusalusel perioodil ja leidis, et need olid väga sarnased. Eeldades, et liidu tootmisharu ekspordihinnad määrati kindlaks maailmaturu hindade tasemel, jõudis Wilmar järeldusele, et Indoneesiast pärit import ei surunud liidu tootmisharu hindu alla, vaid need kehtestati ülemaailmsete hindade tasemel.

(310)

Komisjon märkis, et eeldust, mille kohaselt kehtestati liidu tootmisharu ekspordihinnad ülemaailmsete hindade tasemel, ei selgitatud ega põhjendatud. Komisjon võrdles liidu tootmisharu müügihindu ja Wilmari ekspordi müügihindu otse toote kontrollnumbrite kaupa ning tõendas, et Wilmari hinnad lõid liidu tootmisharu hindu märkimisväärselt alla. Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi.

(311)

Musim Masi kontsern esitas pärast lõplike järelduste avalikustamist märkused ja analüüsi Indoneesiast pärit impordi mahu ja keskmiste hindade kohta ning võrdles neid liidu tootmisharu keskmiste hindade ja kasumlikkusega, et tõendada, et liidu tootmisharu kantud kahju ei põhjustanud Indoneesiast pärit import.

(312)

Keskmiste hindade põhjal tehtud võrdlused ja järeldused on aga vähem täpsed kui spetsiifiliste hinna allalöömise arvutuste põhjal tehtud järeldused, mis näitavad selget hinnasurvet. Lisaks eiratakse märkuses, mille kohaselt oli kasumlikkus kõige suurem uurimisperioodil, tõsiasja, et isegi sel konkreetsel aastal oli kasumlikkus tootmisharu elujõulisuse tagamiseks liiga väike, nagu on selgitatud põhjendustes 266 ja 269. Vastupidi selle huvitatud isiku väitele tõendavad need asjaolud täpselt põhjuslikku seost Indoneesia dumpinguhinnaga ekspordi ja ELi tootmisharule tekitatud kahju vahel. Indoneesiast pärit impordi ajutine nappus ja liidu turule saabunud Indoneesia ekspordi ebakindlus, tänu millele liidu tootmisharu veidi taastus, võimaldas suunata kasutajaid ostma rasvhapet Indoneesia eksportijate asemel liidu tootjatelt, nagu on selgitatud põhjenduses 266. Seepärast lükati asjaomased märkused tagasi.

(313)

Eelöeldu põhjal jõudis komisjon järeldusele, et Indoneesiast pärit dumpinguhinnaga import tekitas liidu tootmisharule olulist kahju.

(314)

Põhjenduses 195 kirjeldatud metoodika põhjal tehtud arvutuse kohaselt muutus muudest kolmandatest riikidest pärit impordi maht vaatlusalusel perioodil järgmiselt.

Tabel 11

Import muudest kolmandatest riikidest

(315)

Malaisiast pärit impordi mahud olid vaatlusalusel perioodil suhteliselt stabiilsed. Impordi maht oli uurimisperioodil 2018. aastaga samal tasemel, st ligikaudu 88 000 tonni. Kõnealuse impordi turuosa oli vaatlusalusel perioodil 7,5 % – 8,3 %, kuigi tarbimise vähenemise tõttu suurenes turuosa kokkuvõttes 5 %.

(316)

Malaisiast pärit import jõudis liidu turule peamiselt CN-koodide 3823 11 00, 3823 12 00 ja 3823 19 10 all. Ühtlasi olid need peamised koodid, mida Indoneesiast pärit impordi puhul kasutati. Olemasolev teave osutab sellele, et kahest riigist pärit impordi tootevalik jäi vaatlusalusel perioodil stabiilseks. Malaisiast pärit impordi keskmised hinnad olid pidevalt kõrgemad nii Indoneesia (igal aastal rohkem kui 10 % kõrgemad) kui ka liidu tootmisharu hindadest.

(317)

Muudest kolmandatest riikidest pärit impordi maht suurenes vaatlusalusel perioodil 2 %. Kõnealune import püsis kogu asjaomasel perioodil stabiilsena, ligikaudu 40 000 tonni juures ja selle turuosa oli alla 4 %.

(318)

Ka muudest riikidest imporditi peamiselt CN-koodide 3823 11 00, 3823 12 00 ja 3823 19 10 all, mis osutab sarnasele tootevalikule. Nendest muudest kolmandatest riikidest pärit impordi keskmised hinnad olid pidevalt kõrgemad nii Indoneesia kui ka liidu tootmisharu hindadest.

(319)

Wilmar väitis, et liidu tootjatele põhjustasid kahju Argentinast pärit impordi hinnad.

(320)

Võttes siiski arvesse, et see import, st uurimisperioodil vaid ligikaudu 4 000 tonni ja 0,4 % suurune turuosa, on tähtsusetu, lükati see väide tagasi.

(321)

Seetõttu järeldas komisjon, et import muudest kolmandatest riikidest ei tekitanud liidu tootmisharule olulist kahju ega nõrgendanud põhjuslikku seost Indoneesiast pärit impordi ja liidu tootmisharule tekitatud kahju vahel.

(322)

Liidu tootjate ekspordimahud muutusid vaatlusalusel perioodil nii, nagu on näidatud tabelis 12. See arv saadi valimisse kaasatud liidu tootjate ekspordi põhjal ja seda ekstrapoleeriti, nii et see esindab kogu liidu tootmisharu (42).

Tabel 12

Valimisse kaasatud liidu tootjate eksporditegevus

(323)

Liidu tootmisharu ekspordimaht vähenes vaatlusalusel perioodil 6 %. Kõnealuse ekspordi müügihinnad tõusid samal perioodil 19 %, arvestades, et ka neid hindu mõjutas tabelis 7 esitatud kulude muutus.

(324)

Võttes arvesse, et ekspordimahud moodustasid vaid umbes 10 % liidu müügimahust ning müügimahtude ja -hindade suundumused olid sarnased sellega, mida täheldati liidu tootmisharu müügi puhul liidu vabaturul, on ilmne, et liidu tootmisharu eksporditegevus ei ole liidu tootmisharu majandusliku olukorra üldhinnangus tähtsaim.

(325)

Seetõttu järeldas komisjon, et liidu tootmisharu eksporditegevus ei tekitanud liidu tootmisharule olulist kahju ega saanud nõrgendada põhjuslikku seost Indoneesiast pärit impordiga.

(326)

Nagu on näidatud tabelis 1, vähenes tarbimine liidu vabaturul vaatlusalusel perioodil 5 %. Kui võtta arvesse ka tootmisharusisest kasutamist, vähenes liidu koguturg samuti 5 %. Nagu on märgitud põhjenduses 191, näitas uurimine, et tarbimise vähenemine oli peamiselt tingitud COVID-19 pandeemiaga seotud teguritest ja pandeemia mõjust liidu kasutajasektoritele, näiteks kodukeemiasektorile.

(327)

Wilmar ja P&G väitsid, et tarbimise vähenemises olid osaliselt süüdi autotööstuse suundumused COVID-19 pandeemia ajal. Lisaks väitsid nad, et toiduainesektorisse müüki on mõjutanud ka 3-monokloropropaandiooli (3-MCPD) piirnorme käsitlevate õigusaktide kehtestamine.

(328)

Komisjon leidis, et COVID-19 pandeemia aegne tarbimise ajutine vähenemine ei põhjenda liidu tootmisharu kantud olulist kahju. Muutused auto- ja toiduainesektoris, üldisi tarbimise suundumusi kuigi palju ei mõjutanud, tarbimine vähenes kuni 5 %. Kahjuanalüüs näitas, et liidu tootmisharu kantud oluline kahju oli seotud hinnaprobleemidega, nagu hindade allalöömine ja hindade allasurumine, mis ei võimaldanud liidu tootmisharul tõsta hindu kulude järgi, et saada piisavat kasumit.

(329)

Uurimine näitas, et liidu tootmisharu kahjum tootmis- ja müügimahu arvestuses oli suurem kui tarbimise vähenemine vaatlusalusel perioodil. Hoolimata vähenevast tarbimisest oli peamine turusuundumustest kasu lõikaja Indoneesiast pärit dumpinguhinnaga import, mille turuosa suurenes vaatlusalusel perioodil 19 %, nagu on näidatud tabelis 2.

(330)

Eelöeldu põhjal järeldas komisjon, et tarbimise muutumine ei olnud liidu tootmisharule tekitatud olulise kahju põhjus.

(331)

Uuritava toote peamine tooraine on tahkerasv, mida saadakse loomsetest rasvadest ja/või taimeõlidest (nt palmi toorõlist). Toorainekulude osakaal rasvhapete tootmise kogukuludes on ligikaudu 70 %.

(332)

Liidu tootjad kasutasid peamise lähteainena tahkerasva, kuid ka suures koguses taimeõli, sealhulgas palmi toorõli, mida hangiti liidust või Kagu-Aasiast, sealhulgas Indoneesiast. Tahkerasv on kohapeal kättesaadav ja sobib enamiku rasvhapete kasutajasegmentide toodete tootmiseks. Indoneesia eksportivad tootjad kasutasid oma tootmises peamiselt palmi toorõli, palmituuma toorõli ja väikeses koguses muid kohapeal kättesaadavaid taimeõlisid, näiteks kookosõli. Uurimine näitas, et üldiselt sõltuvad rasvhapete kvaliteet ja tehniline kirjeldus toorainesisendist, kuigi tahkerasva- ja palmi toorõli põhised tooted on suurel määral vastastikku asendatavad. Lisaks saab valmistooteid hüdrogeenimise ja fraktsioneerimise teel täiendavalt rafineerida või töödelda erinevate omadustega toodeteks, et rahuldada teatavate klientide nõudmisi.

(333)

Wilmar ja P&G väitsid, et liidu tootmisharu kuludele ja kasumlikkusele avaldas negatiivset mõju tema sõltuvus tahkerasvast kui lähteainest, mitte palmi toorõlist. Nad väitsid, et liidu tahkerasva turu areng on suurendanud konkurentsi tahkerasva pärast ja tõstnud tahkerasva hindu. Greveni kontsern väitis, et tahkerasva kättesaadavust õlikeemiatööstuse jaoks mõjutas negatiivselt sulatatud loomsete rasvade laialdasem kasutamine biokütuste tootmiseks ning tahkerasva nappus on põhjustanud järsu hinnatõusu.

(334)

Komisjon märkis, et kahju põhjuseks olid Indoneesiast pärit impordi madalad hinnad. Asjaolu, et need madalad hinnad olid tingitud võimalusest hankida odavat toorainet, (43) ei ole kahju analüüsi seisukohast oluline, kuna uurimise käigus on kindlaks tehtud, et Indoneesia eksportijad on kasutanud dumpingut.

(335)

Peale selle märkis komisjon, et liidu tootmisharu toorainekulud näitasid, et nii tahkerasva kui ka palmi toorõli kulud suurenesid vaatlusalusel perioodil kuni 40 %. Lisaks olid nii tahkerasva kui ka palmi toorõli keskmised ostuhinnad väga sarnased, kuna palmi toorõli tuli importida Kagu-Aasiast. Importtoodete veokulud suurenesid, eriti pandeemia ajal, mil logistikakulusid mõjutasid tarneprobleemid. Seega oli tahkerasva kasutamine liidu tootmisharus (lisaks muud liiki toorainetele) mõistlik ja tõhus valik, mis põhines kindlal äriloogikal, ning seda ei saanud pidada ise tekitatud kahju allikaks. Seepärast lükati need väited tagasi.

(336)

Wilmar väitis ka seda, et kui toorainena kasutatakse tahkerasva, on uuritava toote kasutusvõimalused piiratud, kuna selliseid tooteid ei saa kasutada halal- ja koššer-turgudel. Lisaks ei saa loomasöödana kasutada rasvhappeid, mille lähteaine on tahkerasv.

(337)

Uurimine näitas aga, et selliste rasvhapete ülekaalukalt suurim ostja oli kodukeemiasektor, mille tarbimine moodustas üle 50 % liidu tarbimisest. Lisaks suutsid liidu tootjad tagada vastavuse koššeri ja halali nõuetele, reserveerides osa oma tootmisrajatistest ainult taimeõlidel põhinevate rasvhapete tootmiseks. Seepärast lükati see väide tagasi.

(338)

Wilmar väitis ka, et tahkerasva puudus tähendas, et liidu tootmisharu tootmine ja müük olid piiratud.

(339)

Wilmar ei esitanud oma esildise mittekonfidentsiaalses versioonis oma seisukoha kinnitamiseks ühtegi tõendit. Tegelikult näitasid esitatud konfidentsiaalsed tõendid, et tahkerasva tarbimise osakaal rasvhapete tootmises suurenes vaatlusalusel perioodil. Seepärast lükati see väide tagasi.

(340)

Pidades silmas tahkerasva ja taimeõli lähteainete hindade võrreldavust, seda eelkõige just uurimisperioodil, tahkerasva ja palmi toorõli põhiste toodete head vastastikust asendatavust ning tahkerasvapõhiste rasvhapete kasutamise piirangute piiratust, leidis komisjon, et tahkerasva kasutamine lähteainena ei olnud liidu tootmisharule tekitatud olulise kahju põhjus.

(341)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes kommenteerisid Greveni kontsern, Wilmar, Musim Masi kontsern ja Schill + Seilacheri kontsern küsimusi, mis on seotud tahkerasva kui lähteaine hinna muutumisega selle suurenenud kasutamise tõttu teistes tootmisharudes, ja tooraine väiksema kättesaadavusega liidu tootmisharu jaoks. Nende isikute peamine seisukoht oli, et komisjon ei pööranud avalikustatud lõplikes järeldustes piisavalt tähelepanu tahkerasva halvenenud kättesaadavuse mõjule, mis tõi kaasa tahkerasva kulude suurenemise võrreldes rasvhappe tootmise teise lähteaine – palmiõliga. Oma seisukohtade toetuseks esitas Greveni kontsern statistika ja analüüsid, mis näitavad tahkerasva ja palmiõli hindade vahelise seose suundumust aastatel 2008–2022. Lisaks väitis Greveni kontsern, et tahkerasva hinnad tõusevad ka edaspidi ja et liidu tootmisharu ei ole teinud märkimisväärseid investeeringuid, mida oleks vaja selleks, et võimaldada viia tootmine üle palmi toorõlile kui peamisele lähteainele.

(342)

Komisjon ei vaidle vastu, et tahkerasva kättesaadavus liidus on aastate jooksul vähenenud, et tahkerasva hinnad on selle tulemusena tõusnud või et tahkerasva hindade konkurentsivõimes on toimunud ajalooline nihe võrreldes taimeõli kui lähteaine hindadega. Nagu kõigis tootmisharudes, tuleb toorainehindade tõus, eriti väikese kasumiga tootmisharude puhul, teataval hetkel nende elujõulisuse säilitamiseks klientidele üle kanda. Vaatlusalusel perioodil suurenesid liidu tootmisharu toorainekulud nii palmiõli kui ka tahkerasva puhul ligikaudu 40 %. Liidu tootmisharul ei olnud võimalik rasvhappe hindu piisavalt tõsta, et seda kulude kasvu kajastada ja saavutada piisav kasumlikkus, samal ajal kui toorainekulude osakaal kogukulus on ligikaudu 70 %. Valimisse kaasatud liidu tootjate kontrollitud kuluandmete põhjal olid ka tahkerasva kulud vaatlusalusel perioodil sarnased palmi toorõli kuludega (sealhulgas logistikakuludega). Põhjus, miks toorainehindu sobivalt klientidele üle ei kantud, seisneb Indoneesiast pärit dumpinguhinnaga impordi hinnasurves samasugusele tootele. Igal juhul, nagu eespool kirjeldatud, olid palmi toorõli ja tahkerasva sisendhinnad (sealhulgas transpordikulud) liidu rasvhappetootjate puhul väga sarnased.

(343)

Mis puudutab liidu tootjate suutlikkust viia tootmine üht liiki lähteainelt üle teisele, märkis komisjon, et kõik neli valimisse kaasatud liidu tootjat juba kasutavad turutingimusi arvesse võttes eri liiki lähteaineid, sealhulgas tahkerasva ja palmiõli. Igal juhul ei ole ootused tulevaste turusuundumuste, nagu tahkerasva hindade suundumuste kohta vaatlusalusel perioodil esinenud kahju ja põhjusliku seose hindamisel olulised.

(344)

Liidu müügihinnad tõusid seega toorainehindade tõusu tõttu; samas ei suutnud liidu tootmisharu madala dumpinguhinnaga impordi tõttu hindu mõistlikul tasemel kehtestada. Seepärast ei saa selle väitega nõustuda.

(345)

Wilmar ja P&G väitsid, et Indoneesia eksportijad on vertikaalselt integreeritud, kuna neile kuulusid palmiistandused ja seetõttu olid neil konkurentsieelised liidu tootmisharu ees, mis oli ebatõhus.

(346)

Komisjoni arvates ei põhjenda ükski väidetav konkurentsieelis Indoneesia eksportijate kahjustavat dumpingut liidu turul. Nagu on selgitatud eespool osas „Dumping“, võrdles komisjon hinda, mida asjaomased eksportijad küsisid ELis asuvatelt klientidelt, nende normaalväärtusega Indoneesias ja leidis, et tegemist oli märkimisväärse dumpinguga. See tähendab, et kindlaks tehtud dumping on tingitud üksnes nende Indoneesia eksportivate tootjate äritegevusest, kes otsustasid eksportida omamaistest müügihindadest või kuludest madalamate hindadega. Uurimine näitas, et selline tegevus põhjustas liidu tootmisharule olulist kahju.

(347)

Wilmar väitis ka seda, et liidu tootmisharu kannatas investeeringute vähesuse all, mis selgitab kindlakstehtud kahju.

(348)

Nagu eespool öeldud, investeeris liidu tootmisharu peamiselt olemasoleva tootmisvõimsuse säilitamisse ja tõhususe suurendamisse. Uurimise käigus jõuti järeldusele, et dumpinguhinnaga impordist tingitud ebapiisav kasumlikkus ja vähenenud kapitali kaasamise võime põhjustasid investeeringute vähenemise. Seega ei olnud väidetav investeeringute vähesus Indoneesiast pärit dumpinguhinnaga impordi tekitatud olulise kahju põhjus, vaid pigem tagajärg. Dumpinguhinnaga impordi ulatuslik olemasolu liidu turul avaldas negatiivset mõju liidu tootmisharu kasumlikkusele ja kapitali kaasamise võimele ning teatavaid struktuuriinvesteeringuid ei saanud teha kavandatud viisil, eriti uurimisperioodil.

(349)

Wilmar väitis, et teatavad liidu tootjad, sealhulgas KLK, importisid vaatlusalusel perioodil rasvhappeid Indoneesiast. Wilmar väitis, et igasugust kahju tuleb pidada vähemalt osaliselt enda tekitatuks.

(350)

Uurimine näitas, et valimisse kaasatud liidu tootjad, sealhulgas KLK, ostsid Indoneesiast tühiseid koguseid, nimelt kogu vaatlusaluse perioodi jooksul vähem kui 3 % nende aastasest tootmismahust. Seepärast lükati see väide tagasi.

(351)

Wilmar väitis ka seda, et liidu tootmisharu kannatas halva geograafilise asukoha, nimelt asukohtade tõttu, mis ei võimaldanud juurdepääsu süvasadamatele, et hankida toormaterjale ja müüa valmistooteid.

(352)

Komisjon lükkas selle väite tagasi, kuna uurimine näitas, et vähemalt kõigil neljal valimisse kaasatud liidu tootjal, kelle toodang, nagu on märgitud põhjenduses 36, moodustas 61 % liidu toodangust, oli vaatlusalusel perioodil juurdepääs süvasadamale või jõesadamale. Seega, kuigi teatavatel väiksematel liidu tootjatel ei pruukinud olla juurdepääsu süvasadamatele, ei kehti see liidu tootmisharu kui terviku kohta ega põhjenda seetõttu olulist kahju.

(353)

Wilmar väitis ka, et Düsseldorfi tegevuskoha omandamine KLK kontserni poolt suurendas liidu tootmisharu ebatõhusust veelgi. See väide põhineb asjaolul, et tegevuskohas kasutatakse lähteainena tahkerasva.

(354)

Nagu aga põhjendustes 331–340 on märgitud, on tahkerasva hind sarnane muude lähteainete hinnaga ja see on tehniliselt sobiv enamiku kasutajasegmentide toodete tootmiseks. Seetõttu leiti, et see väide ei ole põhjendatud.

(355)

P&G ja Wilmar väitsid, et liidu tootmisharu oli ebatõhus ja arvuka töötajaskonnaga ning seetõttu kannatas suurte tööjõukulude all.

(356)

Pidades silmas, et liidu tootmisharu tööjõukulud (palgad, lisaks kõik muud tööjõuga seotud kulud) moodustasid vaatlusalusel perioodil vaid 7,2 % kogukuludest, ei leitud, et see kulu võiks tekitada liidu tootmisharule olulist kahju. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(357)

Wilmar väitis, et liidu tootmisharu oli ebatõhus tarneaegadest kinnipidamise ja liidu turul nõutud asjaomaste koguste tarnimise seisukohast. Sellele väitele ei lisatud aga ühtki tõendit.

(358)

Samas selgub eespool tabelist 4, et liidu tootmisharul on üle 200 000 tonni vaba tootmisvõimsust, mille ta saaks piisavate tellimuste saamise korral kohe kasutusele võtta. Kuna puudusid tõendid selle kohta, et liidu tootmisharu ei suutnud või ei soovinud asjaomast toodet tarnida, lükati see väide tagasi.

(359)

Eespool esitatud faktide ja kaalutluste põhjal järeldas komisjon, et väidetavad tõhususe ja toorainega seotud probleemid ei tekitanud liidu tootmisharule olulist kahju ega nõrgendanud põhjuslikku seost Indoneesia impordiga.

(360)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes väitis Wilmar, et liidu tootmisharu kantud kahju põhjuseks oli COVID-19 pandeemiast tingitud logistikakulude ja tööjõukulude suurenemine. Ta väitis, et need probleemid muutsid liidu tootmisharu Indoneesia eksportivate tootjatega võrreldes konkurentsivõimetuks.

(361)

Logistikakulude osakaal kogukuludes on suhteliselt väike (alla 5 %). Vastavalt ametiühingute ja riiklike ametiasutustega peetud läbirääkimistele suurenesid ka tööjõukulud töötaja kohta vaatlusaluse perioodi nelja aasta jooksul vaid 8 %. Tööjõukulud moodustasid vaid umbes 7,2 % kogukuludest. Seetõttu lükkab komisjon tagasi väite, et kahju tekitasid suurenenud logistika- ja tööjõukulud.

(362)

Wilmar väitis ka, et 2019. ja 2020. aasta kahjumliku müügi põhjus oli müügi-, üld- ja halduskulude ning finantskulude suurenemine.

(363)

See väide esitati aga seetõttu, et Wilmar sai tootmiskulusid käsitlevast tabelist 7 valesti aru. Selles tabelis mõistetakse tootmiskulude all liidu tootjate kõiki kulusid, sealhulgas müügi-, üld- ja halduskulusid ning finantskulusid. Tegelikult olid müügi-, üld- ja halduskulud ning finantskulud vaatlusalusel perioodil suhteliselt stabiilsed. Seetõttu lükkas komisjon tagasi väite, et kahju tekitasid suurenenud müügi-, üld- ja halduskulud ning finantskulud.

(364)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes seadis Greveni kontsern kahtluse alla, kas liidu tootjatel on Indoneesiast pärit impordi asendamiseks piisavalt tootmisvõimsust, kuigi teoreetiliselt võib 20 % suuruse turuosa katta liidu tootmisharu 20 % suuruse vaba tootmisvõimsusega. Selle väite toetuseks esitas Greveni kontsern andmed, mis näitavad, et liidu rasvhappetööstuse tootmisvõimsuse praegune rakendamine (80 %) on juba laiema Euroopa keemiatööstuse pikaajalise keskmise näitaja tasemel. Seda silmas pidades väitis Greveni kontsern, et tootmisvõimsuse täielik rakendamine (100 %) ei ole jätkusuutlik ega pikema aja jooksul hoitav. Lisaks viitas Greveni kontsern oma nõudlusele, mida liidu tootjad ei ole suutnud alates 2020. aastast rahuldada kas ebapiisava tootmisvõimsuse või ebapiisavate toorainetarnete tõttu. Greveni kontsern väitis, et liidu tootjate tootmisvõimsusest nappis eelkõige farmaatsia-, sööda- ja toiduainesektoris, kuna nendes sektorites saab rasvhappeid toota ainult taimsetest või palmipõhistest materjalidest ning neil peab olema RSPO (sertifitseerimiskava „Roundtable on Sustainable Palm Oil“) massibilansi, koššeri või halali sertifikaat.

(365)

Komisjon tuletas meelde, et liidu tootmisvõimsus arvutati pika aja jooksul saavutatava maksimaalse rasvhappetoodangu põhjal, võttes arvesse hooldust. Seega ei sea asjaolu, et laiema keemiatööstuse tootmisvõimsuse pikaajaline keskmine rakendamine on 80 %, kahtluse alla liidu rasvhappetööstuse suutlikkust kasutada täielikult ära komisjoni poolt käesoleval juhul välja arvutatud vaba tootmisvõimsust. Lisaks ei ole Greveni kontsern esitanud tõendeid selle kohta, et liidu tootmisharu väidetav suutmatus tema nõudlust rahuldada on tingitud süstemaatilistest, mitte kaudsetest teguritest ning et see jätkuks ka pikema aja jooksul. Mis puudutab farmaatsia-, sööda- ja toiduainesektori rasvhappeid, asus komisjon seisukohale, et kasumlikkuse taastamise kaudu võimaldaksid liidu rasvhapete turul valitsevad võrdsed tingimused liidu tootmisharul teha investeeringuid, mis on vajalikud teatavate toodete tootmisvõimsuse puudujäägi kõrvaldamiseks, ja stimuleeriksid teda neid investeeringuid tegema. Eelöeldut arvesse võttes lükati need väited tagasi.

(366)

Vaatlusalusel perioodil suurenes tootmisharusisene kasutamine absoluutarvudes ligikaudu 2 % ja moodustas vaatlusaluse perioodi igal aastal ligikaudu 10 % turu kogutarbimisest, nagu on näidatud tabelis 5. Seetõttu leidis komisjon, et tootmisharusisene kasutamine ei muutunud või oli see muutus liidu tootmisharu jaoks väheke positiivne.

(367)

Seepärast ei saanud tootmisharusisese kasutamise suundumus tekitada liidu tootmisharule olulist kahju ega nõrgendada põhjuslikku seost Indoneesia impordiga.

(368)

Uurimisperioodil oli liidus 15 rasvhapete tootjat ja nad müüsid neid suurele hulgale klientidele paljudes kasutajasektorites. Uurimine näitas, et Indoneesiast pärit madala dumpinguhinnaga import surus vaatlusalusel perioodil liidu turul hindu alla. See tähendas, et liidu tootmisharu hinnatase ei vastanud kogu vaatlusalusel perioodil toorainehinna tõusule. Sellest tulenevalt oli liidu tootmisharu müügi kasumlikkus kogu vaatlusalusel perioodil väike või isegi negatiivne. Selline kasumlikkus on väiksem kasumist, mida tootmisharu peaks tavapärastes konkurentsitingimustes saama, ja on tootmisharu pikaajalise ellujäämise tagamiseks selgelt ebapiisav. Liidu tootmisharu pidi tegema investeeringuid olemasolevate rajatiste ülalpidamiseks, kuid vähenenud kapitali kaasamise võime ohustas investeeringute taset.

(369)

Liidu vabaturul oli märkimisväärses koguses Indoneesia madala dumpinguhinnaga imporditud toodet. Kuigi see turg vähenes vaatlusalusel perioodil 5 %, suurenes Indoneesia impordi maht 13 % ja selle turuosa 18 %. Selle tulemusel moodustas kõnealune import uurimisperioodil ligikaudu kaks kolmandikku liidu turule suunatud koguimpordist. Uurimine näitas, et selline turu hõlvamine avaldas negatiivset mõju ka liidu tootmisharule, eelkõige tootmis- ja müügimahtudele, mis vähenesid vaatlusalusel perioodil vastavalt 7 % ja 10 %. Seda kajastavad tabelid 4 ja 5.

(370)

Teised tegurid, mida uuriti, olid import muudest allikatest, liidu tootmisharu eksporditegevus, tootmisharusisese kasutamise suundumused, tarbimise suundumused ja liidu tootmisharu väidetav ebatõhusus.

(371)

Seepärast selgitas komisjon välja kõigi teadaolevalt liidu tootmisharule mõju avaldanud tegurite mõju ja eraldas selle dumpinguhindadega impordi kahjulikust mõjust. Leiti, et ükski tegur, nii koos kui ka eraldi võttes, ei mõjutanud liidu tootmisharu olukorda piisavalt, et seada kahtluse alla järeldus, et Indoneesiast pärit import tekitas olulist kahju.

(372)

Eelöeldu põhjal järeldas komisjon, et asjaomasest riigist pärit dumpinguhinnaga import tekitas liidu tootmisharule olulist kahju. Kahju seisneb peamiselt hindade allasurumises, ebapiisavas kasumlikkuses, investeeringutasuvuses, rahavoos ja kapitali kaasamise võimes, turuosa vähenemises ning toodangu, tootlikkuse, müügimahu ja tööjõu vähenemises.

(373)

Meetmete taseme kindlaksmääramiseks uuris komisjon, kas liidu tootmisharule dumpinguhinnaga impordist tekkinud kahju kõrvaldamiseks piisaks dumpingumarginaalist väiksemast tollimaksust.

(374)

Kaebuse esitaja väitis, et esines tooraineturu moonutusi alusmääruse artikli 7 lõike 2a tähenduses. Niisiis selgitas komisjon meetmete asjakohase taseme kindlaksmääramiseks kõigepealt välja, kui suur peaks olema tollimaks, et kõrvaldada liidu tootmisharule tekitatud kahju alusmääruse artikli 7 lõikes 2a osutatud moonutuste puudumise korral. Seejärel uuris ta, kas valimisse kaasatud eksportivate tootjate dumpingumarginaal oleks suurem kui nende kahjumarginaal (vt punkt 6.2 allpool).

(375)

Kahju kõrvaldataks, kui liidu tootmisharul oleks võimalik teenida taotletavat kasumit, müües oma toodangut sihthinnaga alusmääruse artikli 7 lõigete 2c ja 2d tähenduses.

(376)

Kooskõlas alusmääruse artikli 7 lõikega 2c võttis komisjon taotletava kasumi kindlaksmääramisel arvesse järgmisi tegureid: kasumlikkuse tase enne asjaomasest riigist pärit impordi suurenemist, kasumlikkuse tase, mis on vajalik kogukulu ja investeeringute, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni kulude katteks, ja kasumlikkuse tase, mida eeldatakse tavaliste konkurentsitingimuste korral. Selline kasumimarginaal ei tohiks olla alla 6 %.

(377)

Teave tavapärase kasumi kindlaksmääramise kohta lisati valimisse kaasatud liidu tootjatele saadetud küsimustikesse. See sisaldas teavet samasuguse toote kasumlikkuse kohta uurimisperioodile eelnenud kümne aasta jooksul. Raamatupidamissüsteemidesse tehtud ja organisatsiooniliste muudatuste tõttu ei saanud liidu tootjad täielikke andmeid siiski esitada. Lisaks oli samasuguse toote kasumlikkus vaatlusalusel perioodil väiksem kui 6 %, nagu on näidatud tabelis 10.

(378)

Teatavad valimisse kaasatud liidu tootjad väitsid, et nende investeeringute, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni tase oleks vaatlusalusel perioodil olnud tavapärastes konkurentsitingimustes kõrgem.

(379)

Siiski ei suutnud tootjad neid väiteid arvandmetega põhistada. Seetõttu jõuti järeldusele, et alusmääruse artikli 7 lõike 2c kohaselt tuleks taotletava kasumi suuruseks määrata 6 %.

(380)

Kooskõlas alusmääruse artikli 7 lõikega 2d hindas komisjon mitmepoolsetest keskkonnalepingutest ja nende protokollidest, mille osaline liit on, ning alusmääruse Ia lisas loetletud ILO konventsioonidest tulenevaid tulevikus tekkivaid kulusid, mida liidu tootmisharu kannab meetme rakendamise perioodil, lähtudes artikli 11 lõikest 2. Komisjon selgitas välja 0,1 % suuruse lisakulu, mis lisati mittekahjustavale hinnale. Toimikule lisatud märge selle kohta, kuidas komisjon selle lisakulu kindlaks tegi, on esitatud huvitatud isikutele tutvumiseks ettenähtud toimikus.

(381)

Need kulud sisaldavad tulevasi lisakulusid vastavuse tagamiseks ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga (edaspidi „ELi HKS“). ELi HKS on ELi poliitika nurgakivi mitmepoolsete keskkonnalepingute täitmiseks. Sellised lisakulud arvutati keskmiste hinnanguliste täiendavate ELi lubatud heitkoguse ühikute (edaspidi „LHÜd“) põhjal, mis tuleb meetmete rakendamise perioodil (2022–2026) osta. Arvutuses kasutatud LHÜd ei sisaldanud tasuta antavaid LHÜsid ning neid kohandati tagamaks, et need seostuksid üksnes vaatlusaluse tootega. LHÜde kulusid ekstrapoleeriti, et põhjendada eeldatavat hinnaerinevust meetmete rakendamise ajal. Kõnealuste prognoositud hindade allikas on väljavõte Bloombergi 23. juuni 2022. aasta andmetest. LHÜde keskmine kavandatav hind (sealhulgas Bloomberg New Energy Finance) selleks perioodiks on 91,8 eurot ühe tonni toodetud CO2 kohta.

(382)

Selle põhjal arvutas komisjon välja liidu tootmisharu samasuguse toote mittekahjustava hinna, kohaldades valimisse kaasatud liidu tootjate uurimisperioodil kantud tootmiskulude suhtes eespool nimetatud taotletavat kasumimarginaali, mis on esitatud põhjenduses 378, ja lisas seejärel artikli 7 lõike 2d alusel tehtud kohandused tooteliikide kaupa.

(383)

Seejärel määras komisjon kindlaks turuhinnast madalama hinnaga müügi marginaali, võrreldes valimisse kaasatud koostööd teinud Indoneesia eksportivate tootjate kaalutud keskmist impordihinda, mis oli kindlaks tehtud hinna allalöömise arvutuste jaoks, sellise samasuguse toote kaalutud keskmise mittekahjustava hinnaga, mida valimisse kaasatud liidu tootjad liidu turul uurimisperioodil müüsid. Võrdluse tulemusena saadud vahe esitati protsendina kaalutud keskmisest CIF-impordihinnast.

(384)

Võttes arvesse muudetud WETBV müügi-, üld- ja halduskulusid, mis on esitatud põhjendustes 161 ja 162, vaatas komisjon vastavalt läbi ka CIF-hinna arvutuse.

(385)

Teiste valimist välja jäetud koostööd teinud äriühingute puhul kasutas komisjon kahe valimisse kaasatud eksportiva tootja kaalutud keskmisi marginaale.

(386)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes väitis Wilmar, et tema kahjumarginaali ei oleks tohtinud kohandada müügi-, üld- ja halduskulude ning WET B.V. kaudu toimunud müügist saadud kasumi arvessevõtmiseks, kuna see võrdlus tehti liidu hindadega erineval kaubandustasandil.

(387)

Komisjon märkis siiski, et liidu tootmisharu samasuguse toote mittekahjustav hind hõlmas ainult valimisse kaasatud liidu tootjate tootmiskulusid ega hõlmanud seotud müügiüksuste müügi-, üld- ja halduskulusid, kuna valimisse kaasatud liidu tootjate kogumüük toimus otse tarbijatele (vt põhjendus 209). Seetõttu leidis komisjon, et kaubanduse tasakaalustamatust ei esine. Seepärast lükati see väide tagasi.

(388)

Kaebuse esitaja esitas kaebuses piisavalt tõendeid selle kohta, et Indoneesias esineb seoses vaatlusaluse tootega tooraineturu moonutusi alusmääruse artikli 7 lõike 2a tähenduses. Kaebuses esitatud tõendite kohaselt kohaldati palmi toorõli ja palmituuma toorõli suhtes, millega seotud kulud moodustavad üle 70 % vaatlusaluse toote tootmiskuludest, eksporditollimaksu ja ekspordimaksu ning kehtestati Indoneesias riigisisene maksimumhind.

(389)

Eelöeldu põhjal järeldas komisjon, et on vaja hinnata, kas uuritava tootega seoses esineb moonutusi alusmääruse artikli 7 lõike 2a tähenduses, mille tõttu oleks dumpingumarginaalist väiksem tollimaks ebapiisav, et kõrvaldada uuritava toote dumpinguhinnaga impordist tekkinud kahju üksnes eksportija Musim Masi puhul, kuna Wilmari dumpingumarginaal oli kahjumarginaalist väiksem.

(390)

Kõigepealt tegi komisjon kindlaks peamised toorained, mida Musim Mas vaatlusaluse toote tootmisel kasutas. Peamiste toorainetena võeti arvesse ainult neid tooraineid, millega seotud kulud moodustavad tõenäoliselt vähemalt 17 % asjaomase toote tootmiskuludest. Komisjon tegi kindlaks, et Musim Mas kasutas vaatlusaluse toote tootmiseks palmi toorõli ja palmituuma toorõli. Palmi toorõliga seotud kulud moodustasid üle 30 % kogutootmiskuludest, samal ajal kui palmituuma toorõliga seotud kulud üle 40 %.

(391)

Seejärel uuris komisjon, kas mõni järgmine alusmääruse artikli 7 lõikes 2a osutatud meede põhjustas moonutusi vaatlusaluse toote tootmisel kasutatud peamiste toorainete puhul: kahetised hinnakujundussüsteemid, eksporditollimaksud, ekspordi lisatollimaks, ekspordikvoot, ekspordikeeld, fiskaalne ekspordimaks, ekspordiloa nõue, minimaalne ekspordihind, käibemaksutagastuse vähendamine või tühistamine, ekspordi tollivormistuse asukoha piirang eksportijatele, kvalifitseeritud eksportijate loetelu, siseturul müümise kohustus, oma tarbeks kaevandamise kohustus. Selle analüüsi tegemisel tugines komisjon asjakohastele Indoneesia õigusaktidele.

(392)

Uurimine näitas, et nii palmi toorõli kui ka palmituuma toorõli suhtes kohaldati eksporditollimaksu ja ekspordimaksu. Eksporditollimaks koosneb palmi toorõli ja palmituuma toorõli progresseeruvate tariifide tabelist (dekreet nr 166/PMK.010/2020) (44). Lisaks kehtestati palmi toorõlile ja palmituuma toorõlile ka astmeline ekspordimaks (dekreet nr 57/PMK.05/2020, (45) mida on muudetud dekreediga nr 76/PMN.05/2021) (46).

(393)

Komisjon tegi kindlaks, et Musim Mas sai kasu eksporditollimaksust ja ekspordimaksust.

(394)

Komisjon võrdles palmi toorõli ja palmituuma toorõli omamaist hinda rahvusvahelise võrdlusnäitajaga.

(395)

Mis puudutab palmi toorõli ja palmituuma toorõli omamaist hinda, siis selgus uurimisel, et riigile kuuluv äriühing Kharisma Pemasaran Bersama Nusantara (edaspidi „KPBN“) korraldab igapäevaseid pakkumisi, (47) kus riigile kuuluv äriühing PTPN müüb palmi toorõli ja palmituuma toorõli. Palmi toorõli kohta tehakse üks pakkumine päevas ja palmituuma toorõli kohta üks pakkumine nädalas ning palmi toorõlile ja palmituuma toorõlile on kehtestatud ainult üks standardkvaliteet ning seega kehtib vastavalt ainult üks palmi toorõli päevahind ja üks palmituuma toorõli nädalahind. Hind kehtestatakse FOB Dumai või Belawani jaoks (kaks olulist meresadamat Indoneesias). PTPN määrab hinna ja ettevõtjad kas nõustuvad sellega või ootavad järgmise päevani. Ka eraettevõtjatevahelistes lepingutes kasutatakse PTPNi määratud hinda. Pakkumishind on avalik hind ja kõik turul tegutsevad ettevõtjad teavad seda. Uurimise käigus selgus ka see, et seotud isikute vahelised lepingud põhinevad samuti PTPNi kehtestatud hinnal. Seetõttu ostavad kõik Indoneesia ostjad palmi toorõli ja palmituuma toorõli PTPNi määratud päevahinnaga. Lisaks selgus uurimise tulemusena, et pakkumishinna ja valimisse kaasatud eksportijate tegeliku ostuhinna vahelised väikesed erinevused olid tingitud peamiselt veokuludest. Seetõttu kasutas komisjon palmi toorõli ja palmituuma toorõli omamaise hinna puhul PTPNi poolt uurimisperioodil kehtestatud päevaseid pakkumishindu, mille esitas üks valimisse kaasatud eksportiv tootja.

(396)

Palmi toorõli ja palmituuma toorõli rahvusvahelise võrdlusnäitajana kasutas komisjon mitut võrdlusnäitajat: 1) ülemaailmsest andmebaasist Global Trade Atlas (48) (edaspidi „GTA“) võetud FOB-põhine Indoneesia ekspordihind, 2) Malaisia omamaised hinnad, (49) 3) GTAst võetud FOB-põhine Malaisia ekspordihind, 4) CIF-hetkehind Rotterdami börsil (50) (51).

(397)

Võrdlusest selgus, et palmi toorõli Indoneesia omamaine hind oli 20 % madalam kui Indoneesia FOB-põhised ekspordihinnad, 23 % madalam kui Malaisia omamaised hinnad, 29 % madalam kui Malaisia FOB-põhised ekspordihinnad ning 24 % madalam kui Rotterdami börsi CIF-hetkehinnad (kohandatud FOB-le).

(398)

Võrdlus näitas, et palmituuma toorõli Indoneesia omamaine hind oli 18 % madalam kui Indoneesia ekspordihind, 19 % madalam kui Malaisia omamaine hind, 6 % madalam kui Malaisia ekspordihind ning 22 % madalam kui Rotterdami börsi CIF-hetkehinnad (kohandatud FOB-le).

(399)

Lõpuks uuris komisjon, kas palmi toorõliga ja palmituuma toorõliga seotud kulud moodustasid eraldi võttes vähemalt 17 % vaatlusaluse toote tootmiskuludest. Selle arvutuse jaoks kasutati GTAst võetud tooraine moonutamata hinda Indoneesiast eksportimisel. Komisjon tegi kindlaks, et Musim Masi puhul moodustasid palmi toorõliga seotud kulud üle 40 % kogutootmiskuludest ja palmituuma toorõliga seotud kulud üle 50 % kogutootmiskuludest.

(400)

Seetõttu järeldas komisjon, et palmi toorõli ja palmituuma toorõli hinnad olid moonutatud alusmääruse artikli 7 lõike 2a tähenduses ja tüüpiliste rahvusvaheliste turgude hindadega võrreldes märkimisväärselt madalamad.

(401)

Kooskõlas alusmääruse artikli 7 lõikega 2b uuris komisjon, kas ta saab teha selge järelduse, et lõpliku tollimaksu kindlaksmääramine vastavalt alusmääruse artikli 7 lõikele 2a ainult Musim Masi suhtes on liidu huvides. Wilmari dumpinguvastane tollimaks määrataks igal juhul kindlaks dumpingumarginaali tasemel, kuna hindade allalöömine tehti kindlaks kõrgemal tasemel. Liidu huvi kindlakstegemine põhines kogu käesolevasse uurimisse puutuva teabe, sealhulgas ekspordiriigi vaba tootmisvõimsuse, toorainetega seotud konkurentsi ja liidu äriühingutega seotud tarneahelatele avalduva mõju hindamisel.

(402)

Indoneesia valitsus väitis, et uurimisperioodi jooksul oli uuritava toote kogutootmisvõimsus Indoneesias ligikaudu 3 600 000 tonni, tegelik toodang aga ligikaudu 2 600 000 tonni. Indoneesia valitsus märkis, et mõlemad hinnangud põhinevad Indoneesia õlikeemiatoodete tootjate liidu (APOLIN) aruandel.

(403)

Komisjon märgib, et Indoneesia valitsus on konfidentsiaalsuse kaitsmiseks muutnud algseid hinnanguid kuni +/– 30 % ning et sellest tulenev hinnanguline 1 000 000 tonni suurune vaba tootmisvõimsus on tegelikust vabast tootmisvõimsusest oluliselt väiksem. Samamoodi on tegelikust tootmisvõimsuse rakendamisest oluliselt suurem 72 % suurune hinnanguline tootmisvõimsuse rakendamine. Lisaks märgib komisjon, et isegi hinnangulise 1 000 000 tonni põhjal otsustades on Indoneesia vaba tootmisvõimsus suurem kui kogu liidu toodang, mis küündis uurimisperioodil ligikaudu 872 000 tonnini, ja võib seega seda asendada. See on ka neli korda suurem kui Indoneesiast pärit impordi maht, mis oli ligikaudu 228 000 tonni.

(404)

Eelöeldu põhjal järeldas komisjon, et Indoneesia tootjatel on märkimisväärne vaba tootmisvõimsus ja et selle kasutamise korral võib see suurendada uuritava toote ülemaailmset pakkumist, suruda hindu alla ja selle tulemusena kahjustada meetme tõhusust, kui seda ei kehtestata dumpingu tasemel.

(405)

Uuritava toote tootmiseks kasutatav põhitooraine on tahkerasv või taimeõli, näiteks palmi toorõli ja palmituuma toorõli.

(406)

Nagu on märgitud põhjendustes 397 ja 398, olid palmi toorõli ja palmituuma toorõli hinnad Indoneesias oluliselt madalamad kui palmi toorõli ja palmituuma toorõli hinnad tüüpilistel rahvusvahelistel turgudel. See annab Indoneesia eksportivatele tootjatele liidu tootmisharuga võrreldes ebaõiglase eelise. Sellest tulenevalt järeldas komisjon, et kuigi palmi toorõli ja palmituuma toorõli olid liidu tootmisharule kättesaadavad, siis arvestades moonutusi, küsiti nende eest kõrgemat hinda kui Indoneesia tootjatelt. Seetõttu oli liidu tootmisharu võrreldes Indoneesia eksportivate tootjatega ebasoodsas olukorras.

(407)

Nagu on näidatud tabelis 4, oli liidu tootmisharu vaba tootmisvõimsus uurimisperioodil peaaegu 250 000 tonni. See vaba tootmisvõimsus oli suurem kui Indoneesiast pärit impordi maht samal perioodil. Järelikult suudab liidu tootmisharu Indoneesiast pärit impordi oma toodanguga asendada ja isegi katta liidus peaaegu kogu nõudluse uuritava toote järele.

(408)

Lisaks on uurimine näidanud, et liidu kasutajad võivad hankida uuritavat toodet muudest kolmandatest riikidest, näiteks Malaisiast. Muudest kolmandatest riikidest pärit impordi kogumaht püsis vaatlusperioodi jooksul stabiilsena, samal ajal kui selle turuosa suurenes 6 %. Indoneesiast pärit dumpinguhinnaga impordi puudumisel suureneks import muudest kolmandatest riikidest, sest müügihinnad liidu turul oleksid palju atraktiivsemad.

(409)

Wilmari väitel viitab asjaolu, et liidu tootjad, nagu AAK, taotlesid teatavate rasvhapete uuritava toote määratlusest väljajätmist, sellele, et teatavad liidu (järgmise etapi toodete) tootjad vajasid hädasti juurdepääsu kõikidele impordiallikatele.

(410)

Komisjon märgib, et liidu tootmisharu suutlikkus katta liidu nõudlust käib suure hulga rasvhapete kohta. Mis puudutab eelkõige AAK väljajätmistaotlust, mida on selgitatud põhjendustes 108–118, suudavad liidu tootjad vajalikke rasvhappe liike ja koguseid toota, kui liidu turul on taastatud võrdsed tingimused, või neid saab hankida muudest riikidest peale Indoneesia.

(411)

Seetõttu oleks uuritav toode kasutajatele piisavalt kättesaadav isegi juhul, kui import Indoneesiast väheneks. Sellest tulenevalt võib eeldada, et liidu kasutajate väärtusahelate katkestusi ei esine.

(412)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes kommenteerisid mitu huvitatud isikut meetmete mõju liidu tarneahelatele.

(413)

Neid märkusi on käsitletud käesoleva määruse punktis 7.9.2. Nende märkuste ja järgnenud analüüsi põhjal on komisjon veendunud, et kõik tarneprobleemid on ajutised ja lahendatavad, arvestades muid kättesaadavaid tarneallikaid, nagu Malaisia.

(414)

Pärast kogu käesolevasse uurimisse puutuva teabe hindamist järeldas komisjon, et lõpliku tollimaksu kindlaksmääramine äriühingu Musim Mas suhtes on liidu huvides kooskõlas alusmääruse artikli 7 lõikega 2a.

(415)

Arvestades eespool esitatud analüüsi, järeldas komisjon, et kooskõlas alusmääruse artikli 7 lõikega 2a on lõplike tollimaksude suuruse kindlaksmääramine vastavalt dumpingu ulatusele liidu huvides, võttes arvesse punktis 7.6 artikli 21 kontekstis esitatud täiendavaid tähelepanekuid.

(416)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes väitis Musim Masi kontsern, et Indoneesia valitsuse rakendatava palmi toorõli ja palmituuma toorõli poliitika suhtes käib põhjenduses 3 nimetatud paralleelne subsiidiumidevastane uurimine ning seetõttu tooks alusmääruse artikli 7 lõike 2a kohaldamine käesolevas dumpinguvastases uurimises ja subsiidiumivastaste tollimaksude kohaldamine samale poliitikale kaasa Indoneesia valitsuse samade poliitikameetmete suhtes topeltparandusmeetmete kehtestamise.

(417)

Komisjon käsitleb topeltparandusmeetmete küsimust vajaduse korral subsiidiumivastase uurimise raames.

(418)

Olles hinnanud liidu huvi vastavalt alusmääruse artikli 7 lõikele 2b, uuris komisjon seejärel, kas ta saab kooskõlas alusmääruse artikliga 21 teha selge järelduse, et hoolimata kahjustava dumpingu kindlakstegemisest ei olnud meetmete võtmine käesoleval juhul liidu huvides. Liidu huvide kindlakstegemisel võeti arvesse kõigi, sh liidu tootmisharu, importijate, kasutajate ja muude asjaomaste ettevõtjate huve. Ükski sõltumatu importija ei teinud uurimise käigus koostööd.

(419)

Komisjon saatis küsimustikud teadaolevatele huvitatud isikutele. Ta sai vastused küsimustikule neljalt kasutajalt, kes kuulusid kahte kontserni, st Greveni kontserni ja Schill + Seilacheri kontserni.

(420)

Liidus toodab rasvhappeid 15 äriühingut, kus töötab umbes 900 töötajat. Tootjad on laialt üle liidu jaotunud. Valimisse kaasatud liidu tootmisharu, kelle toodang moodustab üle 60 % kogutoodangust, tegi uurimises koostööd.

(421)

Pärast punktis 1.10 käsitletud kaebuse tagasivõtmist otsustas komisjon uurimist jätkata ning tegi kahju ja põhjusliku seose analüüsi liidu tootmisharu kui terviku suhtes, olenemata üksikute liidu tootjate toetusest ja/või koostööst, nagu on üksikasjalikumalt selgitatud põhjendustes 64, 66, 68 ja 69. Käesoleva määruse punktis 4 ja 5 esitatud analüüs kinnitas, et liidu tootmisharu on kandnud olulist kahju ja selle põhjustas Indoneesia eksportivate tootjate poolne vaatlusaluse toote dumpinguhinnaga import. Lisaks märkis komisjon, et tal on pärast kaebuse tagasivõtmist menetluse jätkamise või lõpetamise otsuse tegemisel ulatuslik kaalutlusruum.

(422)

Kaebuse tagasivõtmise kirjas märkis kaebuse esitaja, et kaebus võetakse tagasi „sidusrühmade surve tõttu“ (52). See kinnitab seda, et kaebuse esitaja ei seadnud kahtluse alla analüüsi ja järeldust Indoneesiast pärit dumpinguhinnaga impordi põhjustatud olulise kahju olemasolu kohta, vaid kaebuse tagasivõtmise ainus põhjus oli sidusrühmade surve. Põhjus, mis on seotud kaebuse esitajat survestavate sidusrühmadega, ei toetaks järeldust, et menetluse lõpetamine üksnes sellel põhjusel oleks liidu huvides, kui komisjon on juba jõudnud järeldusele, et tegemist on olulise kahjustava dumpinguga. Komisjon märkis sellega seoses ka seda, et kaebus võeti tagasi menetluse väga hilises etapis, kus huvitatud isikutele oli täielikult teatavaks tehtud järeldused, mis näitasid liidu tootmisharule tekitatud olulist kahju, mille põhjustas Indoneesia dumpinguhinnaga import. Pärast järelduste avalikustamist huvitatud isikutelt saadud märkused seda järeldust ei muutnud, toetades seega seisukohta, et menetluse lõpetamine ilma meetmeid kehtestamata ei oleks igal juhul liidu huvides, isegi kui kaebuse esitaja on kaebuse tagasi võtnud.

(423)

Arvestades põhjendustes 255–259 kirjeldatud järeldust liidu tootmisharule tekitatud olulise kahju kohta, võimaldaks meetmete kehtestamine liidu tootmisharul suurendada oma kasumlikkust jätkusuutliku tasemeni, suurendada investeeringuid ja säilitada seega konkurentsivõime oma põhiturul. Liidu tootmisharul oleks ka võimalik kaotatud turuosa tagasi võita, suurendades müügimahtusid liidu turul.

(424)

Meetmete puudumise korral tekiks tõenäoliselt liidu tootmisharule täiendav märkimisväärne negatiivne mõju müügi- ja tootmismahtude vähenemise ja edasise hinnalangusena, mis halvendaks tema majanduslikku olukorda kasumlikkust ja investeeringuid silmas pidades veelgi, seades ohtu tootmisharu tuleviku ja tööjõu.

(425)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes väitis Musim Masi kontsern, et liidu tootmisharu, kes kasutab lähteainena tahkerasva, meetmetest kasu ei saaks ning lõppkokkuvõttes saaksid nendest kasu Malaisia eksportivad tootjad.

(426)

Võttes siiski arvesse komisjoni märkusi tahkerasva kui mittepõhjusliku teguri kohta, Malaisia impordi kõrgemaid hindu kogu vaatlusaluse perioodi jooksul ning liidu tootmisharu suutlikkust suurendada kasumlikkust ja investeeringuid ning seega toodangut ja müügimahtu, juhul kui meetmed vastu võetakse, lükati see märkus tagasi.

(427)

Seetõttu on Indoneesiast pärit rasvhapete suhtes meetmete kehtestamine selgelt liidu tootmisharu huvides.

(428)

Nagu on märgitud põhjenduses 38, ükski sõltumatu importija/kaupleja uurimises koostööd ei teinud.

(429)

Seetõttu ei olnud komisjonil teavet, mis võimaldaks täpselt kindlaks teha, millist mõju avaldaks meetmete kehtestamine sõltumatute importijate/kauplejate tegevusele. Koostööst loobumine osutab sellele, et importijad ei leia, et dumpinguvastaste meetmete kehtestamine mõjutaks oluliselt nende äritegevust. Kuigi esimese hooga võib täheldada meetmetest mõjutatud kaupade impordi ja edasimüügi vähenemist, võib sellist negatiivset mõju käibele lõppkokkuvõttes kompenseerida muudest allikatest, näiteks Malaisiast ostetud toodete suurenenud edasimüük.

(430)

Seega jõudis komisjon järeldusele, et meetmete mõju importijatele/kauplejatele ei oleks ebaproportsionaalne.

(431)

Liidu turul ostavad uuritavat toodet paljud tööstusettevõtted, et toota selliseid tooteid nagu toit, sööt, ravimid, kosmeetikatooted (igapäevased hügieenitooted ja luksuslikud ilutooted), kodupuhastus- ja isikliku hügieeni tooted ning tööstuslikud pesuained.

(432)

Uurimises tegi koostööd ja vastas kasutajate küsimustikule neli kasutajat, kes kuuluvad kahte kontserni ja kelle arvele langeb ligikaudu 4–7 % liidu kogutarbimisest.

(433)

Üks kontsern kasutas rasvhappeid, et toota metalli- ja leelisseepe ning estreid, mida kasutatakse lisandina plasti-, määrde- ja tekstiilitööstuses. Teine kontsern toodab kemikaale tehniliste tekstiilide jaoks, naha töötlemise kemikaale, kosmeetikatooteid ja peenkemikaale.

(434)

Uurimine näitas, et need kasutajad ostsid uurimisperioodil kokku [6–9] % Indoneesiast pärit koguimpordist, [4–7] % liidu tootmisharu kogumüügist ja [2–4] % muudest riikidest pärit koguimpordist. Seetõttu oli komisjonil vähe teavet, et hinnata dumpinguvastaste meetmete kehtestamise üldist mõju kasutajate tegevusele.

(435)

Koostööd teinud kasutajate esitatud andmete kohaselt ostsid nad uurimisperioodil ligikaudu [23–26] % oma rasvhapete vajatavast kogusest Indoneesiast, [68–72] % liidu tootjatelt ja [2–5] % muudest allikatest. Kui üks kasutajate kontsern importis väga tähtsusetuid koguseid, siis teine importis sel perioodil rohkem kui veerandi oma rasvhapete vajatavast kogusest Indoneesiast.

(436)

Rasvhappeid sisaldavate toodete müügi osakaal kogukäibes oli olenevalt kasutajast 29 % kuni enam kui 95 %. Kokkuvõttes moodustasid igat päritolu rasvhapetega seotud kulud 6 %–52 % koostööd teinud kasutajate kogutootmiskuludest.

(437)

Kokku jäid nelja kasutaja kasumimarginaalid ühekohaliste ja kahekohaliste kasumimarginaalide vahele.

(438)

Mis puudutab meetmete mõju koostööd teinud kasutajatele ja pidades silmas toote piiratud asendatavust, leidis komisjon, et meetmete kehtestamine võib nende kasumit mõnevõrra mõjutada. Võttes arvesse nende kasumimarginaale, ei oleks mõju ebaproportsionaalne, sest vähemalt osa hinnatõusust saab üle kanda tarneahela järgmistele lülidele.

(439)

Arvestades liidu tootmisharu ebapiisavat kasumlikkust ja hinnalangust turul, võib põhjendatult eeldada, et pärast meetmete kehtestamist hinnad tõusevad. Sellegipoolest tuleks tasakaalustada meetmete mõju teatavatele kasutajatele ja liidu tootmisharu tegevuse katkemise ohtu, kuna praegune olukord ei saa jätkuda. Meetmete kehtestamata jätmise tagajärjeks on vähem usaldusväärsed ja ebastabiilsemad tarneallikad ning vältimatu hinnatõus liidu turul.

(440)

P&G ei teinud uurimise käigus täielikku koostööd, kuid teatas, et on meetmete kehtestamise vastu. Ta leidis, et meetmete kehtestamine ohustaks tema juurdepääsu rasvhappe usaldusväärsele tarneallikale. P&G väitis, et dumpinguvastaste meetmete kehtestamisel on kaks olulist tagajärge. Esiteks toovad meetmed tõenäoliselt kaasa tootmiskulude suurenemise tarbekaupade tööstuses ja need kulud jäetakse lõpuks tarbijate kanda. Teiseks häiriks meetmete kehtestamine tõenäoliselt Indoneesiast lähtuvaid tarneahelaid ajal, mil nõudlus rasvhapete järele on suur ja liidu tootjad töötavad täisvõimsusel. Greveni kontsern väitis samuti, et nõudlust rasvhapete järele liidu turul ei saaks rahuldada ilma rasvhapete impordita Indoneesiast.

(441)

Komisjon märkis, et P&G ei vastanud kasutajatele saadetud küsimustikule ega esitanud üksikasjalikku teavet oma rasvhappe ostude ja nende osakaalu kohta valmistoodete maksumuses. Seetõttu ei saanud komisjon hinnata meetmete kehtestamise mõju P&G tegevusele.

(442)

Lisaks leidis komisjon, et liidu tootmisharu tootmisvõimsus on piisav, et katta peaaegu kogu tarbimine ELi turul. Praegu on liidu tootmisharul umbes 20 % vaba tootmisvõimsust ja kui ausa konkurentsi tingimused taastatakse, võivad liidu tootjad liidu nõudluse rahuldamiseks tootmist suurendada. Lisaks on Malaisias vaba tootmisvõimsust rasvhapete tootmiseks. Seetõttu järeldas komisjon, et dumpinguvastaste meetmete kehtestamine ei saa põhjustada rasvhapete pakkumise puudust liidu turul.

(443)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitasid liidu huvide kohta märkusi Greveni kontsern, Schill + Seilacheri kontsern, P&G, Unilever, Henkel, Quaker Houghton, Evonik, NYCO, Kapachim, Omya, Stéarinerie Dubois, Wilmar, Musim Masi kontsern, Ecogreen ja CUTFA. Paljud neist isikutest olid kasutajad, kes ei teinud uurimise käigus täielikku koostööd ega olnud varem märkusi esitanud. Seetõttu saadi uurimise käigus pärast lõplike järelduste avalikustamist palju rohkem märkusi, kuigi teavet ei esitatud uurimise algatamisel nõutud küsimustiku vastuse vormis ning kõikide esitatud märkuste õigsust ei olnud võimalik kontrollida.

(444)

CUTFA juhtis tähelepanu sellele, et meetmed avaldaksid kasutajatele vaid piiratud mõju, kuna kulude suurenemise saaks üle kanda nende klientidele. Isegi kui see nii ei oleks, võimaldaks kasumisuurus kulud katta, nii et meetmete mõju ei oleks ebaproportsionaalne.

(445)

Kasutajate märkuste suurem hulk võimaldas kasutajaid jagada kahte põhikategooriasse.

(446)

Esimene kategooria on suured hargmaiste ettevõtete kontsernid, nagu P&G, Unilever, Henkel, Quaker Houghton ja Evonik, kes valmistasid suurel arvul valmistooteid, kasutades uuritavat toodet peamiselt kodupuhastus-, pesupesemis-, ilu- ja isikliku hügieeni toodete põhitoorainena. Kuna need isikud ei teinud täielikku koostööd, nagu eespool kirjeldatud, ei olnud võimalik kindlaks teha nende tootmises kasutatud rasvhappe kogust ega rasvhappe tähtsust isegi kõige olulisemates rasvhapet sisaldavate toodete tootmiskuludes. Lisaks näitasid P&G, Unileveri ja Henkeli avalikest allikatest kättesaadavad andmed, (53) et viimastel aastatel on kontserni käive ja kasum märkimisväärselt suurenenud eeskätt kodupuhastustoodete puhul, mis on suurim rasvhapete turg.

(447)

P&G selgitas, et nad ei vastanud küsimustikule, kuna P&G, nagu ka teised rasvhapete kasutajad, on paljude tootmiskohtade vahel killustunud.

(448)

Ometi ei täitnud P&G isegi küsimustiku seda osa, mis käsitles rasvhapete ostmist tema keskse ostuüksuse kaudu. Kasutajate tootmisharu killustatus ei takista vähemalt mõnel neist küsimustikule vastamast. Lisaks näitavad P&G avalikult kättesaadavad konsolideeritud raamatupidamise aastaaruanded, et tema Euroopa tegevuste käive oli 2021. aastal väga suur (16,7 miljardit USA dollarit) (54). Tema ülemaailmne kasumlikkus oli 23 % (55). Henkeli käive Lääne- ja Ida-Euroopas oli 2021. aastal 9,1 miljardit eurot ja kasumlikkus neis piirkondades 18,9 % (56). See teave toetas komisjoni seisukohta, et kavandatud meetmed ei mõjutaks ebaproportsionaalselt suurostjaid suurimates rasvhappeid kasutavates tootmisharudes (kodupuhastus-, pesupesemis-, ilu- ja isikliku hügieeni tooted).

(449)

Henkel märkis, et kasutajate koostööst keeldumine ei tähenda, et avalikustatud lõplikes järeldustes väljapakutud tasemel meetmed ei avaldaks nende tegevusele tõsist mõju.

(450)

Nagu allpool täpsemalt kirjeldatud, vaatas komisjon läbi oma esialgsed otsustused ja järeldused kasutajatele avalduva mõju kohta, võttes arvesse lõplike järelduste avalikustamise kohta saadud lisamärkusi, sealhulgas uute huvitatud isikute märkusi.

(451)

Henkel, Kapachim, Omya ja Wilmar juhtisid tähelepanu ka sellele, et kasutajate huvi tuleks vaadelda avalikustamisele eelnenud hiljutiste muutuste, näiteks tooraine- ja energiahindade tõusu, inflatsiooni ja tarneahela probleemide taustal.

(452)

Komisjon märkis, et nende küsimuste puhul on tegemist uurimisele järgneva perioodi muutustega. Huvitatud isikud ei argumenteerinud, millist mõju need muutused võivad kasutajate tootmisharule avaldada. Näiteks seda, kas lisakulud on klientidele üle kantud ja milline on olnud nende mõju rasvhappeid sisaldavate toodete kasumlikkusele. Igal juhul ei ole selge, kas sellised muutused on püsivad. Seetõttu ei olnud võimalik nende väidetega nõustuda.

(453)

Oma konfidentsiaalses esildises keskendus Unilever teatavale tootele, mida meetmed mõjutaksid, väites, et hinnad tõuseksid märkimisväärselt ja et võib juhtuda, et ta peab seda toodet importima, mis omakorda mõjutab tema tootmist ja töökohti liidus. Ta väitis ka, et meetmete tulemusel tõuseksid selle toote tarbijahinnad. Peale selle märkis Unilever, et suurem osa selle toote müügist eksporditi liidust välja.

(454)

Komisjon ei saanud neid väiteid kontrollida, kuna Unilever, nagu enamik kasutajaid, ei vastanud kasutajatele saadetud küsimustikule. Seetõttu ei saanud komisjon kindlaks teha selle toote tähtsust Unileveri liidus toimuvas tegevuses kasumlikkuse ja käibe seisukohast. Samuti ei olnud komisjonil võimalik kindlaks teha rasvhapete tähtsust Unileveri selle toote või muude toodete kuludes. Komisjon ei saanud ka selgelt hinnata, millist mõju avaldaksid tollimaksud Unileveri liidu turu kasumlikkusele üldiselt. Lisaks näitavad Unileveri avalikult kättesaadavad konsolideeritud raamatupidamise aastaaruanded, et tema Euroopa tegevuse käive oli 11,3 miljardit eurot (57) ja kasumlikkus 1,8 miljardit eurot (58) ehk üle 16 %. Seega ei edastatud komisjonile teavet, mis tõendaks, et Indoneesiast pärit rasvhappe suhtes võetavate meetmete mõju Unileveri kõnealuse toote müügile või tema liidu tegevusele üldisemalt oleks ebaproportsionaalne. Väide tarbijahindade tõusu ja kõnealuse toote impordi kohta ei olnud ilmselgelt põhjendatud, võttes arvesse tema liidu tegevuse üldist kasumlikkust. Lisaks märkis komisjon, et meetmete mõju leevendamiseks saaks Unilever kasutada tollikontrolli all töötlemise protseduuri.

(455)

Teise kategooria kasutajate hulka kuulusid üldjuhul väiksemad äriühingud ja kontsernid, näiteks need, kes tegid uurimise käigus täielikku koostööd (Greveni kontsern ja Schill + Seilacheri kontsern) ning kasutasid rasvhappeid tootmisahela järgmise etapi toodete, nt estrite, amiinide, määrdeainete, seepide jne valmistamiseks.

(456)

Lisaks esitasid pärast lõplike järelduste avalikustamist oma seisukohad NYCO, Kapachim, Omya, Ecogreeni sidusettevõtjad ja Stéarinerie Dubois. Üldjuhul ostsid selle kategooria äriühingud uuritavat toodet väiksemates kogustes. Need kasutajad ei vastanud siiski küsimustikule, mis oleks võimaldanud nende esitatud seisukohti põhjendada. Täielikult koostööd teinud äriühingute esitatud teabest selgus seevastu, et meetmed mõjutaksid neid täielikult koostööd teinud äriühinguid tõenäoliselt rohkem, kuna rasvhapete osakaal nende kogukuludes on suurem ja vastavate tootmisahela järgmise etapi toodete müügi kasumlikkus piiratud. Lisaks leevendaks mõju, mida meetmed avaldaks kõigile kasutajatele, asjaolu, et need äriühingud ei müünud ainult rasvhappeid sisaldavaid tooteid. Samuti hangiti suurem osa ostetud rasvhapetest kas liidu tootmisharult või kolmandate riikide tarnijatelt. See tähendab, et nende ostude hinnatõus oleks eeldatavasti väiksem kui Indoneesia eksportivatelt tootjatelt ostetavate toodete hinnatõus. Peale selle eksporditi rasvhapete abil toodetud valmistooteid sageli väljapoole liitu, mis tähendab, et meetmete mõju vähendamiseks võib olla kättesaadav tollikontrolli all töötlemise protseduur.

(457)

Ecogreen väitis, et Ecogreeni suhtes kohaldatavad kaalutud keskmised tollimaksud kahjustavad tema kahte sidusettevõtjat liidus. Ecogreen väitis ka, et kogu tema müük liitu oli ette nähtud tootmisharusiseseks kasutamiseks ja seetõttu ei saanud see eksport liidu tootmisharule kahju tekitada.

(458)

Komisjon märkis, et kuna Ecogreeni sidusettevõtjad DHW ja E&S ei vastanud kasutajatele mõeldud küsimustikule, ei saanud Ecogreeni väiteid kahju kohta kontrollida. Ecogreeni esitatud teabe kohaselt ostab üks tema tütarettevõtjatest liidus liidu tootmisharult teatavat liiki rasvhappeid. Seetõttu ei saa välistada, et Ecogreeni tooted ja liidu tootmisharu tooted konkureerivad omavahel vähemalt teatavates turusegmentides, nagu on märgitud põhjenduses 108. Seepärast ei saa Ecogreeni poolt sidusettevõtjate ja tootmisharusisese kasutamise kohta esitatud väitega nõustuda.

(459)

Seetõttu järeldas komisjon toimikus oleva teabe põhjal, et kavandatavad meetmed ei mõjuta kasutajaid ebaproportsionaalselt.

(460)

Greveni kontsern, Henkel, Unilever, Kapachim, Evonik, Ecogreen, Quaker Houghton, Omya, NYCO, Stéarinerie Dubois, Musim Masi kontsern ja Wilmar esitasid märkusi meetmete kehtestamisest liidu turule tulenevate häirete ja tarneprobleemide kohta. Need huvitatud isikud leidsid eelkõige, et kavandatud meetmed on liiga rängad ja mõjutaks ebaproportsionaalselt liidu järgtööstuse huve. Need äriühingud väitsid ka, et import Indoneesiast lakkaks või seda piirataks sellisel määral, et liidu turul tekib üldine nappus, mis põhjustab ka hinnatõusu. Teised kasutajad esitasid konkreetsemaid väiteid teatavat liiki rasvhapete kohta, mida nende väitel liidu tootmisharu ei suudaks piisavalt tarnida. Et toetada oma väidet turu tarneprobleemide kohta, mida meetmed süvendaksid, esitasid AAK, Unilever ja Greveni kontsern liidu tootjatega peetud e-kirjavahetuse.

(461)

Unilever, Henkel ja Ecogreen väitsid, et meetmed mõjutaksid lühikese ahelaga rasvhapete, nagu C8–C10-rasvhapete importi liitu. NYCO väitis, et C8–C10-happeid on liidu turul üha raskem leida, kuna tootjad on oma tootmisharusisest kasutamist suurendanud. Selle nappuse tõttu on hinnad alates 2021. aasta septembrist järsult tõusnud. Pealegi väitis NYCO, et lühikese ahelaga rasvhapete, nagu C8–C10-rasvhapete nappus avaldab mõju neile tööstusharudele, kellele NYCO tarnib erimäärdeaineid, nagu lennundus- ja kaitsetööstusele.

(462)

Kapachim, Evonik ja NYCO väitsid ka, et nad satuksid samade toodete väljaspool liitu asuvate tootjatega võrreldes ebasoodsasse olukorda. Teised äriühingud väitsid, et nad peavad võib olla viima oma äritegevuse liidust välja.

(463)

Stéarinerie Dubois väitis, et paljude Indoneesiast imporditavate tooteliikide piiratud asendatavus mõjutaks märkimisväärselt tema kasumlikkust, kuna tema tootmiskulud suureneksid. Stéarinerie Dubois väitis ka, et kaebuses loetletud liidu tootjad ei pruugi toota sama liiki rasvhapet tema jaoks vajalikus koguses. Ta juhtis tähelepanu ka sellele, et kahte liiki rasvhappe puhul, mida ettevõte oma tootmises kasutab, ei suutnud ükski liidu tootja pakkuda talle rasvhapet äriühingu tehnilises kirjelduses ette nähtud värvusega, mis on oluline tegur tema farmaatsiatööstuse klientide jaoks. Stéarinerie Dubois väitis, et kuna liidus puudub turg REACHi määrusele vastavate rasvhapete jaoks ning kuna need vastavad koššeri ja halali nõuetele, ei tekitanud nende toodete import liidu tootmisharule kahju.

(464)

CUTFA osutas sellele, et meetmete kehtestamise korral tagaks liidu tootmisharu koos impordiga nii Indoneesiast kui ka kolmandatest riikidest liidu turu piisava varustamise. Sellele seisukohale lisati tulpdiagramm peamiste tarneallikatega. CUTFA märkis ka, et import Indoneesiast ei peatuks, vaid jätkuks võrdsetel tingimustel.

(465)

Komisjon tõdes, et rasvhapete tarnimine liidu eri kasutajatööstuse sektoritele on hädavajalik, kuna rasvhappeid ei saa teiste toodetega piisavalt asendada. Seetõttu vaatas komisjon turuhäirete ja tarneprobleemide küsimuse saadud märkusi silmas pidades läbi.

(466)

Esiteks, nagu on märgitud põhjenduses 220, arvutati põhjenduses 407 esitatud vaba tootmisvõimsuse näitajad liidu tootmisharu jätkusuutliku, mitte teoreetilise tootmisvõimsuse põhjal, ja võttes arvesse tavapäraseid tootmisseisakuid, näiteks hooldustöid, ning muude toodete tootmist. See tähendab, et liidus oli uurimisperioodil ligikaudu 250 000 tonni vaba tootmisvõimsust. Liidu tootmisharule saadetud küsimustiku vastuste kontrollimine tagas tootmisvõimsuse näitajate ühtse ja täpse käsitlemise. Tootmisvõimsust vähendati vajaduse korral ja kontrollitud näitajad avaldati asjaomastele äriühingutele.

(467)

Teiseks oli selge, et investeeringud liidu tootmisharusse olid vaatlusalusel perioodil piiratud. Valimisse kaasatud äriühingute investeeringud jätkusid, kuid piirdusid pigem olemasolevate tootmiskäitiste ja seadmete hooldamisega kui tootmisvõimsuse suurendamise või tootmisprobleemide lahendamisega. Meetmete kehtestamine leevendaks tootmisharule avalduvat hinnasurvet ja võimaldaks kehtestada hinnad sellisel tasemel, et ta saaks teenida mõistlikku kasumit. Tänu parematele turutingimustele saaks suurendada tootmist ja müüki turu varustamiseks. Tootmisharu oleks suuteline kaasama ka kapitali, et suurendada tootmisvõimsust.

(468)

Vaatlusalusel perioodil esinenud tarneprobleemid, nagu nähtub e-kirjavahetusest, on ootuspärased, kui tootmisharu on kandnud olulist kahju, mis on mõjutanud selle müügihindu ja toonud kaasa väikese kasumlikkuse ning suutmatuse kaasata investeeringute tegemiseks kapitali. Meetmete kehtestamisega luuakse aga liidu tootmisharule paremad turutingimused ning tootmisharu saab suurendada tootmist, turule tarnitavate rasvhapete kogust ja valikut.

(469)

Kolmandaks ei eeldata, et käesoleva määrusega kehtestatavate meetmetega keelatakse import Indoneesiast. Komisjon tuletab meelde, et dumpinguvastaste meetmete eesmärk ei ole importi peatada, vaid taastada turul võrdsed tingimused. Seetõttu lükkas komisjon tagasi väite, et liidu turul tekiks asjaomaste toodete üldine nappus, mis põhjustaks ebaproportsionaalse hinnatõusu.

(470)

Komisjon märkis, et väide C8–C10-rasvhapete järsu hinnatõusu kohta puudutab pigem tervet maailmaturgu kui ainult liidu turgu. Seetõttu ei erineks dumpinguvastaste meetmete mõju C8–C10-rasvhapete liidu kasutajate ülemaailmsele konkurentsivõimele mõjust muud liiki rasvhapete kasutajatele. Peale selle tuletas komisjon meelde, et tavaliselt ei võta ta oma hinnangutes arvesse uurimisperioodijärgseid turusuundumusi. NYCO väited lennundus- ja kaitsetööstuse häirete kohta ei olnud põhjendatud ja seetõttu lükati need tagasi.

(471)

Lisaks märkis komisjon, et Indoneesia ja liidu tootmisharu tooted on omavahel väga hästi asendatavad. See, et teatavad liidu tootjad ei suutnud teataval ajal teatavaid tooteliike vaatlusalusel perioodil kehtinud turutingimustel tarnida, ei tähenda, et tarneprobleemid püsivad ka pärast meetmete kehtestamist. Peale selle leidis komisjon, et meetmete mõju kõnealuse kasutaja kuludele ja kasumlikkusele ei olnud piisavalt põhjendatud, sest kuna küsimustikule ei vastatud, ei saanud komisjon hinnata, kui suur oli rasvhapete kulude osakaal äriühingu kogukuludes või käibes. Seepärast lükati need väited tagasi.

(472)

Tõenäolist mõju väljaspool liitu asuvatele konkurentidele ja äritegevuse mujaleviimise ohtu ei põhjendatud. Lisaks on põhjenduses 455 käsitletud tegureid, mis võivad tollimaksude mõju kasutajatele leevendada.

(473)

Wilmar pakkus, et rasvhapete kui tooraine hind liidu turul tõuseks ligikaudu 32,9 % (59).

(474)

Sellistes hinnangutes on kasutajate kulude tõenäoline suurenemine siiski üle hinnatud. Selle põhjuseks on asjaolu, et Indoneesiast pärit import moodustab ligikaudu 20 % tarbimisest ja nende kasutajate puhul, keda varustab liidu tootmisharu või import muudest allikatest, suurenevad kulud tõenäoliselt palju vähem. Lisaks suureneb meetmete kehtivusaja jooksul paremate turutingimuste ja Indoneesia väiksema hinnasurve tõttu paratamatult ka import kolmandatest riikidest, näiteks Malaisiast.

(475)

Wilmar märkis ka, et taimeõli vähenenud import, eriti Ukrainast, piiraks liidu tootmisharu tooraine hankimise võimalusi.

(476)

Komisjon märkis, et need väited käivad uurimisjärgse perioodi suundumuste kohta. Ei ole põhjendatud, millist mõju need muutused võivad liidu turule avaldada või kas sellised muutused oleksid püsivad, kuna alusmääruse artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et uurimisjärgse perioodi kohta esitatud teavet üldjuhul arvesse ei võeta. Seepärast lükati need väited tagasi.

(477)

Komisjon ei saanud seetõttu nõustuda väitega, et liidu kasutajad seisaksid silmitsi üldise rasvhappetarnete nappusega. Konkreetsete toodetega seotud tarneprobleemide puhul on turuhäired tõenäoliselt ajutised, kuni tootjad ja nende kliendid uue turuolukorraga kohanevad.

(478)

Võttes arvesse huvitatud isikute märkusi ja tuginedes toimikus sisalduvale teabele, on selge, et rasvhappeid kõige rohkem tarbivatele sektoritele (kodupuhastus-, ilu-, pesupesemis- ja isikliku hügieeni toodete sektor) meetmete kehtestamine suurt mõju ei avaldaks, sest sellised sektorid suudaksid toime tulla mis tahes kulude suurenemisega, mida ei ole võimalik klientidele üle kanda.

(479)

Ülejäänud sektorite puhul leidub tõendeid selle kohta, et kulud võivad suureneda ja avaldada mõju kasumlikkusele. Siiski otsustasid vaid kaks kontserni oma väidete tõendamiseks uurimises täielikult koostööd teha.

(480)

Kõigi kasutajate jaoks leevendavad kulude suurenemise mõju mitu aspekti, näiteks tollikontrolli all töötlemine eksporditavate toodete valmistamiseks kasutatavate rasvhapete importimisel. Kõik kasutajad ei kasuta oma toodete tootmiseks rasvhappeid. Lisaks ei pärine ligikaudu 80 % liidu turul tarbitavast rasvhappest Indoneesiast, mistõttu meetmed sellele otsest mõju ei avalda.

(481)

Dumpinguvastaste meetmete eesmärk on tõsta liidu impordihindu (makstud tollimaks) asjaomase riigi jaoks. Tõenäoliselt tõusevad ka kolmandatest riikidest pärit impordi hinnad ja liidu tootmisharu hinnad. Selleks aga, et liidu tootmisharu ellu jääks, peab ta tegutsema liidu turul koos Indoneesia eksportivate tootjatega võrdsematel alustel. Liidu turg vajab uute tingimustega kohanemiseks aega ja sel perioodil võib teatavatele turuosalistele ja kasutajasektoritele avalduda teatav negatiivne mõju. Nagu eespool märgitud, ootasid liidu tootjad tootmisvõimsuse suurendamiseks suuremaid investeeringuid. Osa nendest investeeringutest võimaldaks liidu tootmisharu ettevõtjatel tarnida laiemat valikut rasvhappeid või suurendada spetsiifiliste toodete tootmist. See, et liidu tootja ei suutnud kehtivates ebaausa konkurentsi tingimustes teatavaid tooteid turule tarnida, ei tähenda, et liidu tootjad ei suuda kohaneda meetmetega loodud uute turutingimustega.

(482)

Komisjon on seisukohal, et selline kulude suurenemine on vajalik, et liidu tootmisharu saaks konkureerida õiglastel tingimustel ja hindadega, mis ei ohusta tema elujõulisust. On selge, et tabelis 10 näidatud kasumlikkus ei ole jätkusuutlik ja kõikide kasutajate huvides on, et liidus jätkataks laias valikus rasvhapete tootmist. Kasutajate kulude eeldatavat suurenemist ei peeta ebaproportsionaalseks.

(483)

Seetõttu järeldas komisjon kõigi endast teada andnud huvitatud isikute seisukohti arvesse võttes, et meetmete kehtestamine ei mõjuta kasutajaid ebaproportsionaalselt.

(484)

Liidu toorainetarnijad on peamiselt tahkerasva- ja taimeõlitootjad. Kuigi need toorainetarnijad ei teinud käesolevas uurimises koostööd, on selge, et meetmete kehtestamine tooks pikas perspektiivis kasu ka tarnijatele, sest liidu tootmisharu tarbib märkimisväärses koguses liidus toodetud tahkerasva ja taimeõlisid.

(485)

Eelöeldu põhjal järeldas komisjon, et puuduvad kaalukad põhjused, mille tõttu ei oleks Indoneesiast pärit rasvhappe impordi suhtes meetmete kehtestamine liidu huvides.

(486)

Komisjoni järelduste põhjal dumpingu, kahju, põhjusliku seose, meetmete taseme ja liidu huvide kohta tuleks kehtestada lõplikud meetmed, et dumpinguhinnaga import ei tekitaks liidu tootmisharule edasist kahju.

(487)

Eespool esitatud hinnangu kohaselt kehtestatakse lõplikud dumpinguvastased tollimaksud Wilmarile määratud dumpingumarginaali tasemel.

(488)

Komisjon uuris äriühingu Musim Mas puhul, kas kahju kõrvaldamiseks piisaks dumpingumarginaalist väiksemast tollimaksust. Olles tuvastanud seoses vaatlusaluse tootega tooraineturu moonutusi alusmääruse artikli 7 lõike 2a tähenduses, nimelt palmi toorõlile ja palmi tuumaõlile eksporditollimaksude ja ekspordimaksude kohaldamise vormis, järeldas komisjon, et nagu on sätestatud alusmääruse artikli 7 lõikes 2b, oleks tollimaksu kehtestamine dumpingumarginaali tasemel liidu huvides, sest dumpingumarginaalist väiksem tollimaks ei oleks liidu tootmisharu kantud kahju kõrvaldamiseks piisav.

(489)

Teiste valimisse kaasamata koostööd teinud Indoneesia äriühingute lõplik tollimaks põhineb kahe valimisse kaasatud äriühingu eespool kindlaks määratud kaalutud keskmisel dumpingumarginaalil.

(490)

Arvestades ulatuslikku koostööd (uurimises koostööd teinud eksportivate tootjate eksport moodustas uurimisperioodi koguimpordi), põhines üleriigilise tollimaksu määr kahe valimisse kaasatud koostööd teinud eksportija suurimal dumpingumarginaalil.

(491)

Eespool kirjeldatu põhjal peaksid lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määrad, väljendatuna protsendina CIF-hinnast liidu piiril ilma tollimakse tasumata, olema järgmised.

(492)

Käesoleva määrusega äriühingutele kehtestatavad individuaalsed dumpinguvastase tollimaksu määrad määrati kindlaks uurimise järelduste põhjal. Seepärast kajastavad need nende äriühingute puhul käesoleva uurimise käigus kindlaks tehtud olukorda. Neid tollimaksumäärasid kohaldatakse üksnes asjaomasest riigist pärit ja nimetatud juriidiliste isikute toodetud vaatlusaluse toote impordi suhtes. Käesoleva määruse regulatiivosas nimetamata muude äriühingute, sealhulgas nimetatud äriühingutega seotud äriühingute toodetud vaatlusaluse toote impordi suhtes tuleks kohaldada tollimaksumäära, mida kohaldatakse kõigi muude äriühingute suhtes. Nende suhtes ei tohiks kohaldada ühtki individuaalset dumpinguvastase tollimaksu määra.

(493)

Selleks et tagada dumpinguvastaste tollimaksude nõuetekohane rakendamine, ei tuleks kõigile muudele äriühingutele kehtestatud dumpinguvastast tollimaksu kohaldada mitte ainult käesoleva uurimise käigus koostööd mitteteinud eksportivate tootjate suhtes, vaid ka selliste tootjate suhtes, kellel liitu suunatud eksport uurimisperioodil puudus.

(494)

Selleks et minimeerida tollimaksudest kõrvalehoidmist maksumäärade erinevuste tõttu, on individuaalsete dumpinguvastase tollimaksu määrade rakendamise tagamiseks vaja erimeetmeid. Äriühingud, kellele on kehtestatud individuaalne dumpinguvastane tollimaks, peavad esitama liikmesriikide tolliasutustele kehtiva faktuurarve. See arve peab vastama käesoleva määruse artikli 1 lõikes 3 sätestatud nõuetele. Sellise arveta impordi suhtes rakendatakse kõigile muudele äriühingutele kohaldatavat dumpinguvastast tollimaksu.

(495)

Kuigi sellise arve esitamine on vajalik selleks, et liikmesriikide tolliasutused saaksid kohaldada impordi suhtes individuaalseid dumpinguvastase tollimaksu määrasid, peavad tolliasutused peale selle dokumendi arvesse võtma ka muid asjaolusid. Isegi kui esitatakse arve, mis vastab kõigile käesoleva määruse artikli 1 lõikes 3 esitatud nõuetele, peavad liikmesriikide tolliasutused tegema kooskõlas tollieeskirjadega tavapärased kontrollid ja – nagu ka kõigil muudel juhtudel – võivad nõuda lisadokumente (veodokumendid jne), et kontrollida deklaratsioonis esitatud üksikasjade õigsust ning veenduda, et madalama tollimaksumäära kohaldamine on õigustatud.

(496)

Kui sellise äriühingu ekspordi maht, mille suhtes kohaldatakse madalamaid individuaalseid tollimaksumäärasid, suureneb pärast asjaomaste tollimaksude kehtestamist märgatavalt, võib sellist mahu suurenemist käsitleda meetmete kohaldamisest tuleneva kaubandusstruktuuri muutusena alusmääruse artikli 13 lõike 1 tähenduses. Sellisel juhul – ja kui asjaomased tingimused on täidetud – võib algatada meetmetest kõrvalehoidmist käsitleva uurimise. Sellise uurimise käigus võib muu hulgas uurida individuaalse(te) tollimaksumäära(de) kaotamise ja sellest tulenevalt kogu riiki hõlmava tollimaksu kehtestamise vajadust.

(497)

Mitu huvitatud isikut väitsid, et kehtestatav tollimaks on liiga suur või ei ole asjakohane ning et komisjon peaks seda vähendama.

(498)

See tollimaks on siiski kindlaks määratud käesolevas määruses kirjeldatud metoodika ja alusmääruse kohaselt. Dumpingu- ja kahjumarginaali arvutused on asjaomastele huvitatud isikutele teatavaks tehtud. Seetõttu tuleb need väited tagasi lükata, kuna alusmäärus ei ole tollimaksude omavolilist kehtestamist ette nähtud.

(499)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitatud märkustes taotles Ecogreen, et komisjon uuriks konstruktiivse abinõuna tollimaksuvaba kvooti, ja nimetas selle väite toetuseks mitu õiguslikku alust.

(500)

Esiteks soovitas Ecogreen, lähtudes alusmääruse artiklist 8, alustada arutelusid kvoodiklauslit sisaldava hinnakohustuse üle. Sellega seoses tuletas ta meelde, et kvoodid olid osa päikesepaneelide juhtumis võetud kohustustest, (60) ning väitis, et juhtumis EÜ – voodipesu leidis WTO vaekogu, (61) et komisjonil on kohustus kaaluda konstruktiivseid abinõusid menetlustes, milles osalevad arenguriikidest liikmed.

(501)

Komisjon märkis, et vastavalt alusmääruse artikli 8 lõikele 1 peab hinnakohustuse pakkumise esitama Ecogreen ja komisjon võib siis selle heaks kiita. Selline pakkumine tuleks teha alusmääruse artikli 8 lõikes 2 osutatud kohustusliku tähtaja jooksul. Ecogreeni pakkumine oleks pidanud komisjonini jõudma hiljemalt viis päeva enne lõplike järelduste avalikustamise kohta märkuste esitamise tähtpäeva. Hinnakohustuse võtmise taotlus esitati alles 12. septembril 2022, st palju hiljem kui eespool nimetatud õiguslik tähtpäev, ning konkreetset ettepanekut ei tehtud. Ühtki hinnakohustuse pakkumist, mida oleks saanud alusmääruse kohaselt arvesse võtta, seega ei esitatud ning õigustust tugineda analoogiale päikesepaneelide ja EÜ voodipesu käsitleva juhtumiga ei olnud. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(502)

Teiseks taotles Ecogreen tollimaksuvaba kvoodi kehtestamist analoogiliselt kvootide kehtestamisega, et säilitada kaubavood, mida peetakse kaitsemeetmete (teine kaubanduse kaitsevahend) kontekstis kahjutuks.

(503)

Sellega seoses piirdus komisjon sedastusega, et seda uurimist reguleeris alusmäärus, millega tollimaksuvabu kvoote ei ole ette nähtud. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(504)

Kolmandaks taotles Ecogreen konstruktiivse abinõuna tariifikvoodi kehtestamist nõukogu määruse (EL) 2021/2283 (62) alusel, mida on viimati muudetud nõukogu määrusega (EL) 2022/972, (63) millega väidetavalt on komisjonile antud võimalus avada ja anda tariifikvoote põllumajandus- ja tööstuskaupadele.

(505)

Komisjon märkis, et määrust (EL) 2021/2283, mida on viimati muudetud määrusega (EL) 2022/972, kohaldatakse määruse (EL) 2021/2283 lisas loetletud põllumajandus- ja tööstustoodete suhtes, kui uuritavat toodet ei ole nimetatud ühegi selle TARICi koodi all. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(506)

Viimasena juhtis Ecogreen tähelepanu sellele, et liidu tolliseadustikus on sätestatud võimalus töödelda teatavat kogust imporditud kaupa tollikontrolli all (seestöötlemise protseduur). Ecogreen palus komisjonil uurida võimalusi, kuidas sellist korda rakendada.

(507)

Komisjon rõhutas, et need õigusnormid ei kuulu tema pädevusse ega käesoleva uurimise alla, mida reguleerib alusmäärus. Seetõttu lükati see väide tagasi.

(508)

Määruse (EL, Euratom) 2018/1046 (64) artikli 109 kohaselt on tasutav viivisemäär juhul, kui tulenevalt Euroopa Liidu Kohtu otsusest tuleb teatav summa tagasi maksta, Euroopa Keskpanga poolt oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatav, Euroopa Liidu Teataja C-seerias iga kuu esimesel kalendripäeval avaldatud määr.

(509)

Kõiki huvitatud isikuid teavitati olulistest asjaoludest ja kaalutlustest, mille alusel kavatseti teha ettepanek kehtestada lõplikud dumpinguvastased meetmed. Neile anti pärast otsuse avalikustamist ka aega märkuste esitamiseks.

(510)

Käesoleva määrusega kehtestatud meetmed on kooskõlas määruse (EL) 2016/1036 artikli 15 lõike 1 alusel loodud komitee arvamusega,

(1)

Nõukogu kehtestas rakendusmäärusega (EL) nr 964/2010 (2) dumpinguvastased tollimaksud teatavate Hiina Rahvavabariigist (edaspidi „HRV“, „Hiina“ või „asjaomane riik“) pärit alumiiniumrataste impordi suhtes (edaspidi „esialgsed meetmed“). Esialgsete meetmete kehtestamiseni viinud uurimist nimetatakse edaspidi esialgseks uurimiseks.

(2)

Pärast aegumise läbivaatamisega seotud uurimist (edaspidi „eelmine aegumise läbivaatamisega seotud uurimine“) vastavalt alusmääruse artikli 11 lõikele 2 pikendas Euroopa Komisjon (edaspidi „komisjon“) rakendusmäärusega (EL) 2017/109 (3) meetmete kehtivust järgmiseks viieks aastaks alates 25. jaanuarist 2017.

(3)

Kehtivad meetmed on võetud HRVst pärit impordi suhtes kehtestatud 22,3 % väärtuselise tollimaksu vormis.

(4)

Pärast meetmete eelseisva aegumise kohta teate (4) avaldamist sai komisjon alusmääruse artikli 11 lõike 2 kohase läbivaatamistaotluse.

(5)

Läbivaatamistaotluse esitas 21. oktoobril 2021 Euroopa rattatootjate liit (EUWA, edaspidi „taotluse esitaja“) liidu teatavate alumiiniumrataste tootmisharu nimel alusmääruse artikli 5 lõike 4 tähenduses. Läbivaatamistaotlus põhines väitel, et meetmete kehtivuse lõppemine tooks tõenäoliselt kaasa dumpingu jätkumise ning liidu tootmisharule tekitatud kahju jätkumise või kordumise.

(6)

Kaebuse esitajad palusid, et nende nimed hoitaks konfidentsiaalsena, kuna nad kartsid klientide võimalikke vastumeetmeid. Komisjon asus seisukohale, et tõepoolest oli olemas suur vastumeetmete oht, ning nõustus, et kaebuse esitajate nimesid ei tohiks avalikustada. Anonüümsuse tõhusaks tagamiseks hoiti konfidentsiaalsena ka muude liidu tootjate nimed, et vältida võimalust, et kaebuse esitajate nimesid oleks võimalik välja selgitada tuletamise teel.

(7)

Pärast konsulteerimist alusmääruse artikli 15 lõike 1 kohaselt asutatud komiteega leidis komisjon, et meetmete aegumise läbivaatamise algatamiseks on piisavalt tõendeid, ning algatas alusmääruse artikli 11 lõike 2 alusel 20. jaanuaril 2022Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teatega (5) (edaspidi „algatamisteade“) Hiinast pärit teatavate alumiiniumrataste impordi suhtes aegumise läbivaatamise.

(8)

Dumpingu jätkumise uurimine hõlmas ajavahemikku alates 1. oktoobrist 2020 kuni 30. septembrini 2021 (edaspidi „läbivaatamisega seotud uurimisperiood“). Kahju jätkumise või kordumise tõenäosuse hindamise seisukohalt oluliste suundumuste uurimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2018 kuni läbivaatamisega seotud uurimisperioodi lõpuni (edaspidi „vaatlusalune periood“).

(9)

Algatamisteates kutsuti huvitatud isikuid uurimises osalemiseks komisjoniga ühendust võtma. Lisaks teavitas komisjon spetsiaalselt taotluse esitajaid, teisi teadaolevaid liidu tootjaid, teadaolevaid tootjaid HRVs ja Hiina Rahvavabariigi ametiasutusi, teadaolevaid importijaid, kasutajaid, kauplejaid ja teadaolevalt seotud ühendusi aegumise läbivaatamisega seotud uurimise algatamisest ning kutsus neid selles osalema.

(10)

Huvitatud isikutel oli võimalus esitada aegumise läbivaatamise algatamise kohta märkusi ning taotleda komisjonilt ja/või kaubandusmenetlustes ärakuulamise eest vastutavalt ametnikult ärakuulamist. Ühtegi märkust ega ärakuulamistaotlust ei esitatud.

(11)

Komisjon andis algatamisteates teada, et ta võib teha huvitatud isikute väljavõttelise uuringu kooskõlas alusmääruse artikliga 17.