(1)

Krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili võib märkimisväärselt mõjutada mitte ainult direktiivi 2013/36/EL artikli 92 lõike 3 punktides a, b ja c osutatud töötajate ametialane tegevus, vaid ka muude töötajate ametialane tegevus. See võib olla nii eelkõige juhul, kui sellistel töötajatel on juhtimisvastutus seoses oluliste äriüksuste või kontrollifunktsioonidega, kuna nad võivad teha strateegilisi või muid põhimõttelisi otsuseid, mis mõjutavad äritegevust või kohaldatavat kontrolliraamistikku. Sellised kontrollifunktsioonid hõlmavad tavaliselt riskijuhtimist, vastavuskontrolli ja siseauditit. Oluliste äriüksuste võetavad riskid ja nende üksuste juhtimise viis on krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili seisukohast kõige olulisemad tegurid.

(2)

Seetõttu on vajalik kehtestada kriteeriumid, mille abil määratakse lisaks direktiivi 2013/36/EL artikli 92 lõike 3 punktides a, b ja c osutatud töötajatele kindlaks muud töötajad, kelle ametialane tegevus mõjutab märkimisväärselt krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili. Nende kriteeriumide puhul tuleks arvesse võtta selliste töötajate õigusi ja ülesandeid, krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili ja tulemusnäitajaid, sisemist korraldust ning asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu laadi, ulatust ja keerukust. Need kriteeriumid peaksid ühtlasi võimaldama krediidiasutustel ja investeerimisühingutel näha tasustamispoliitika raames ette asjakohased stiimulid, et tagada, et asjaomased töötajad järgivad ülesannete täitmisel usaldatavusnõudeid. Lisaks peaksid kõnealused kriteeriumid kajastama krediidiasutuse või investeerimisühingu eri tegevuste riskitaset.

(3)

Mõned töötajad vastutavad krediidiasutuse või investeerimisühingu majandustegevuse seisukohast olulise asutusesisese toe pakkumise eest. Nende tegevus ja otsused võivad samuti märkimisväärselt mõjutada krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili, kuna nende tegevus ja otsused võivad avada krediidiasutuse või investeerimisühingu olulistele operatsiooni- ja muudele riskidele.

(4)

Äritegevuse mahu suurendamisel võetakse tavaliselt krediidiriske ja tururiske. Sõltuvalt asjaomastest summadest ja riskidest võib sellisel tegevusel olla märkimisväärne mõju krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiilile. Seetõttu on asjakohane kasutada selliste töötajate, kelle tegevus võib märkimisväärselt mõjutada krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili, kindlaksmääramiseks kriteeriume, mis põhinevad õiguste piiridel. Sellised kriteeriumid tuleks arvutada vähemalt kord aastas kapitalinäitajate ja regulatiivsetel eesmärkidel kasutatavate meetodite alusel. Selleks et tagada kriteeriumide proportsionaalne kohaldamine väikestes krediidiasutustes ja investeerimisühingutes, tuleks kohaldada krediidiriskide miinimumkünnist.

(5)

Kriteeriumides, mille alusel määratakse kindlaks töötajad, kelle ametialane tegevus mõjutab märkimisväärselt krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili, tuleks arvesse võtta ka asjaolu, et vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 575/2013 (2) võib kauplemisportfelliga seotud nõuetest mõnede krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul loobuda ning et kapitalinõuete arvutamiseks erinevaid meetodeid kasutavatele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele on kõnealuses määruses seatud erinevad piirmäärad.

(6)

Asjakohased kvalitatiivsed kriteeriumid peaksid tagama, et töötajaid käsitataks töötajatena, kes mõjutavad märkimisväärselt krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili, kui nad vastutavad selliste töötajate rühmade eest, kelle tegevus võib krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili märkimisväärselt mõjutada. See hõlmab ka olukordi, kus ühegi nende juhitava töötaja tegevus eraldivõetuna krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili märkimisväärselt ei mõjuta, kuid nende tegevus tervikuna võib seda mõjutada.

(7)

Töötasu kogusumma sõltub tavaliselt töötaja poolt krediidiasutuse või investeerimisühingu ärieesmärkide edukasse saavutamisse antud panusest. Seetõttu sõltub töötasu töötaja ülesannetest, kohustustest, võimetest ja oskustest ning töötaja ja krediidiasutuse või investeerimisühingu tulemuslikkusest. Kui töötajale määratakse töötasu kogusummas, mis ületab teatavat künnist, on põhjust oletada, et selline töötasu on seotud töötaja panusega krediidiasutuse või investeerimisühingu ärieesmärkide saavutamisse ning seega tema ametialase tegevuse mõjuga krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiilile. Selleks et määrata kindlaks, kas sellise töötaja ametialane tegevus mõjutab märkimisväärselt krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili, on seega asjakohane kasutada seoses töötajale makstava töötasu kogusummaga kvantitatiivseid kriteeriume – seda nii absoluutarvudes kui ka võrreldes teiste sama krediidiasutuse või investeerimisühingu töötajatega.

(8)

Oma ametialase tegevusega krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiilile märkimisväärset mõju avaldavate töötajate kindlaksmääramiseks tuleks kehtestada selged ja asjakohased künnised. Krediidiasutused ja investeerimisühingud peaksid kohaldama kvantitatiivseid kriteeriume aegsasti. Selleks et kvantitatiivsed kriteeriumid oleks realistlikud, peaksid need jälgima töötasu dünaamikat. Esimene meetod sellise dünaamika jälgimiseks on võtta nende kriteeriumide aluseks eelmisel aastal makstud töötasu kogusumma, mis sisaldab kõnealusel aastal makstud kindlat põhitöötasu ja määratud muutuvtasu. Teine meetod sellise dünaamika jälgimiseks on võtta nende kriteeriumide aluseks eelmisel aastal määratud töötasu kogusumma, mis sisaldab kõnealusel aastal makstud kindlat põhitöötasu ja muutuvtasu, mis määratakse jooksval aastal eelmise majandusaasta eest. Teise meetodiga viiakse kindlaksmääramise protsess paremini vastavusse tulemusperioodi eest määratud tegeliku töötasuga, kuid seda meetodit saab kohaldada ainult siis, kui kvantitatiivsete kriteeriumide kohaldamiseks on veel võimalik õigel ajal arvutusi teha. Kui selline arvutus ei ole enam võimalik, tuleks kasutada esimest meetodit. Mõlema meetodi puhul võib muutuvtasu hõlmata summasid, mis määratakse tulemusperioodide alusel, mis on pikemad kui üks aasta sõltuvalt krediidiasutuse või investeerimisühingu kasutatavatest tulemuskriteeriumidest.

(9)

Direktiivi 2013/36/EL artikli 92 lõikes 3 on sätestatud selliste töötajate, kelle tegevus mõjutab märkimisväärselt olulise äriüksuse riskiprofiili, kindlaksmääramiseks kvantitatiivne künnis 500 000 eurot, mida kombineeritakse juhtorgani liikmete ja kõrgema juhtkonna keskmise töötasuga. Töötasu, mis ületab kõnealust kvantitatiivset künnist või kuulub krediidiasutuse või investeerimisühingu kõige kõrgemate töötasude hulka, loob seega tugeva eelduse, et sellist töötasu saava töötaja tegevus mõjutab märkimisväärselt krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili. Sellisel juhul tuleks kohaldada rohkem järelevalvet selle kindlaksmääramisel, kas asjaomase töötaja ametialane tegevus mõjutab märkimisväärselt krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili.

(10)

Töötajate suhtes ei tuleks kohaldada direktiivi 2013/36/EL artiklit 94, kui krediidiasutus või investeerimisühing teeb täiendavatest objektiivsetest kriteeriumidest lähtuvalt kindlaks, et asjaomase töötaja tegevus tegelikult ei mõjuta märkimisväärselt krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili, võttes arvesse kõiki riske, millele krediidiasutus või investeerimisühing on avatud või võib avatud olla. Kõnealuste objektiivsete kriteeriumide tulemusliku ja järjepideva kohaldamise tagamiseks peaks kvantitatiivsete kriteeriumide alusel kindlaks määratud ja kõrgeimat töötasu teenivate töötajate väljajätmine toimuma pädevate asutuste heakskiidul. Töötajate puhul, kellele määratud töötasu ületab 1 000 000 eurot (kõrgepalgalised), peaksid pädevad asutused enne väljajätmise heakskiitmist teavitama sellest EBAt, et EBA saaks kõnealuste kriteeriumide järjepidevat kohaldamist hinnata.

(11)

Selleks et pädevad asutused ja audiitorid saaksid läbi vaadata krediidiasutuse või investeerimisühingu hindamise selliste töötajate kindlaksmääramiseks, kelle ametialane tegevus mõjutab märkimisväärselt krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili, on oluline, et krediidiasutused või investeerimisühingud peaksid arvestust tehtud hindamiste ja nende tulemuste kohta, sealhulgas nende töötajate kohta, kes on kindlaks määratud nende töötasu kogusummal põhinevate kriteeriumide alusel, kuid kelle ametialane tegevus ei mõjuta hinnangu kohaselt märkimisväärselt krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili.

(12)

Delegeeritud määrus (EL) nr 604/2014 (3) tuleks kehtetuks tunnistada. Määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 2 määratletud investeerimisühingud ei peaks siiski kandma käesolevat määrust järgides põhjendamatuid kulusid. Seetõttu tuleks delegeeritud määrust (EL) nr 604/2014 selliste investeerimisühingute suhtes jätkuvalt kohaldada kuni 26. juunini 2021 ehk kuupäevani, mil liikmesriigid peavad olema vastu võtnud ja avaldanud meetmed Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/2034 (4) täitmiseks.

(13)

Käesolev määrus põhineb EBA poolt komisjonile esitatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõul.

(14)

EBA on korraldanud käesoleva määruse aluseks oleva regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu kohta avaliku arutelu, analüüsinud võimalikke seonduvaid kulusid ja tulusid ning küsinud nõu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010 (5) artikli 37 kohaselt loodud pangandussektori sidusrühmade kogult,

1)

„juhtimisvastutus“ – olukord, milles töötaja:

2)

„kontrollifunktsioon“ – funktsioon, mis on sõltumatu kontrollitavatest äriüksustest ja mille eesmärk on esitada objektiivne hinnang krediidiasutuse või investeerimisühingu riskide kohta, selliseid riske läbi vaadata või nende kohta aruandeid esitada, muu hulgas riskijuhtimise funktsioon, vastavuskontrolli funktsioon või siseauditi funktsioon;

3)

„oluline äriüksus“ – määruse (EL) nr 575/2013 artikli 142 lõike 1 punktis 3 määratletud äriüksus, mis vastab ühele järgmistest kriteeriumidest:

a)

olulise äriüksuse riskiprofiil;

b)

sisemise kapitali jaotus, et katta riskide laadi ja taset, nagu on osutatud direktiivi 2013/36/EL artiklis 73;

c)

olulise äriüksuse riski limiidid;

d)

riski- ja tulemusnäitajad, mida krediidiasutus või investeerimisühing kasutab olulise äriüksuse riskide kindlaksmääramiseks, juhtimiseks ja jälgimiseks kooskõlas direktiivi 2013/36/EL artikliga 74;

e)

tulemuskriteeriumid, mille krediidiasutus või investeerimisühing on kehtestanud kooskõlas direktiivi 2013/36/EL artikli 94 lõike 1 punktidega a ja b;

f)

töötajate või töötajate kategooriate kohustused ja õigused asjaomases olulises äriüksuses.

a)

töötajal on juhtimisvastutus järgmistes valdkondades:

b)

töötajal on juhtimisvastutus direktiivi 2013/36/EL artiklites 79–87 sätestatud mis tahes riskikategooriate eest või ta on hääleõiguslik liige komisjonis, mis vastutab kõnealustes artiklites sätestatud mis tahes riskikategooria juhtimise eest;

c)

seoses krediidiriski positsioonidega, mille nimiväärtus tehingu kohta moodustab 0,5 % krediidiasutuse või investeerimisühingu esimese taseme põhiomavahenditest ning on vähemalt 5 miljonit eurot, vastab töötaja ühele järgmistest kriteeriumidest:

d)

seoses krediidiasutuse või investeerimisühinguga, mille suhtes ei kohaldata kauplemisportfelliga seotud tegevuse väikse mahu korral kohaldatavat erandit, mis on sätestatud määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 94, vastab töötaja ühele järgmistest kriteeriumidest:

e)

töötaja juhib selliste töötajate rühma, kellel igaühel on isiklikult õigus teha krediidiasutuse või investeerimisühingu jaoks siduvaks tehinguid, ning täidetud on üks järgmistest tingimustest:

f)

seoses otsustega, millega kiidetakse heaks või keelatakse uute toodete turule toomine, vastab töötaja ühele järgmistest kriteeriumidest:

(1)

Liit sõlmis nõukogu otsusega 2012/189/EL (1) 2010. aasta rahvusvahelise kakaolepingu (edaspidi „leping“) ja see jõustus 1. oktoobril 2012.

(2)

Lepingu artikli 62 lõike 1 kohaselt kehtib leping kuni 30. septembrini 2022, kui seda ei pikendata.

(3)

Vastavalt lepingu artikli 7 lõikele 1 kasutab Rahvusvahelise Kakaoorganisatsiooni rahvusvaheline kakaonõukogu (edaspidi „rahvusvaheline kakaonõukogu“) kõiki volitusi ja täidab kõiki lepingu rakendamiseks vajalikke ülesandeid või korraldab nende täitmist. Lepingu artikli 62 lõike 4 kohaselt võib rahvusvaheline kakaonõukogu võtta vastu otsuse pikendada lepingu kehtivusaega pärast selle lõppkuupäeva „kaks korda, kummalgi korral maksimaalselt kaheks kakaoaastaks“, st esimesel korral kuni 30. septembrini 2024 ja teisel korral kuni 30. septembrini 2026.

(4)

Rahvusvaheline kakaonõukogu võtab vastu otsuse lepingu kehtivusaja pikendamise kohta pärast oma 22.–23. aprillil 2021 toimunud 103. istungit.

(5)

On asjakohane määrata kindlaks liidu nimel võetav seisukoht rahvusvahelises kakaonõukogus, kuna kakaonõukogu otsus, mis käsitleb lepingu kehtivusaja pikendamist, on liidule siduv.

(6)

Lepingu kehtivusaja pikendamine ja jätkuv lepingus osalemine on liidu huvides, kuna kakaosektor on mitme liikmesriigi ja Euroopa Liidu majanduse jaoks oluline.

(7)

Lepingu kehtivusaja pikendamine maksimaalselt neljaks aastaks peaks andma rahvusvahelise kakaoorganisatsiooni liikmetele piisavalt aega, et leping tulevikus põhjalikult läbi vaadata, keskendudes lepingu ajakohastamisele ja lihtsustamisele,

(1)

Nõukogu otsusega 97/836/EÜ (1) ühines liit ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) kokkuleppega, milles käsitletakse ratassõidukile ning sellele paigaldatavatele ja/või sellel kasutatavatele seadmetele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ning nende nõuete alusel väljastatud tunnistuste vastastikust tunnustamist (edaspidi „1958. aasta muudetud kokkulepe“). 1958. aasta muudetud kokkulepe jõustus 24. märtsil 1998.

(2)

Nõukogu otsusega 2000/125/EÜ (2) ühines liit kokkuleppega, mis käsitleb ratassõidukile ning sellele paigaldatavatele ja/või sellel kasutatavatele seadmetele ja osadele üldiste tehniliste normide kehtestamist (edaspidi „paralleelne kokkulepe“). Paralleelne kokkulepe jõustus 15. veebruaril 2000.

(3)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2018/858 (3) sätestatakse kõigi uute sõidukite, süsteemide, osade ja eraldi seadmestike tüübikinnituse ja turule laskmisega seotud haldusnormid ja tehnilised nõuded. Nimetatud määrusega inkorporeeriti 1958. aasta muudetud kokkuleppe alusel vastu võetud eeskirjad (edaspidi „ÜRO eeskirjad“) ELi tüübikinnitussüsteemi kas tüübikinnituse nõuetena või alternatiivina liidu õigusaktidele.

(4)

1958. aasta muudetud kokkuleppe artikli 1 ja paralleelse kokkuleppe artikli 6 kohaselt võib UNECE sõidukeid käsitlevate eeskirjade ühtlustamise ülemaailmne foorum (edaspidi „UNECE WP.29“) võtta vastu ÜRO eeskirjade, üldiste tehniliste normide ja resolutsioonide muudatusettepanekuid ning uute ÜRO eeskirjade, üldiste tehniliste normide ja resolutsioonide ettepanekuid, mis käsitlevad sõidukite tüübikinnitust. Lisaks sellele võib UNECE WP.29 nende sätete kohaselt võtta vastu ettepanekuid lubade andmiseks töötada välja ÜRO üldiste tehniliste normide muudatusi või uusi ÜRO üldisi tehnilisi norme ning ettepanekuid ÜRO üldiste tehniliste normidega seotud volituste pikendamiseks.

(5)

UNECE WP.29 võib 22.–24. juunil 2021 toimuva ülemaailmse foorumi 184. istungil võtta vastu ettepanekud teha muudatusi ÜRO eeskirjades nr 13, 13-H, 24, 30, 41, 49, 79, 83, 95, 101, 124, 129, 134, 137 ja 157 ning üldistes tehnilistes normides nr 4 ja 9.

(6)

On asjakohane määrata kindlaks liidu nimel UNECE WP.29-s võetav seisukoht seoses kõnealuste ettepanekute vastuvõtmisega, sest ÜRO eeskirjad on liidu jaoks siduvad ja võivad koos ÜRO üldiste tehniliste normidega avaldada otsustavat mõju liidu õiguse sisule sõiduki tüübikinnituse valdkonnas.

(7)

Pidades silmas kogemusi ja tehnika arengut, on vaja muuta, parandada või täiendada nõudeid, mis on seotud teatavate elementide või tunnusjoontega, mida reguleeritakse ÜRO eeskirjadega nr 13, 13-H, 24, 30, 41, 49, 79, 83, 95, 101, 124, 129, 134, 137 ja 157.

(8)

Lisaks sellele on vaja muuta ÜRO üldiste tehniliste normide nr 4 ja 9 teatavaid sätteid,

(1)

Riiklikult toetatava ekspordikrediidi kokkuleppes (edaspidi „kokkulepe“) sisalduvaid suuniseid, mis on välja töötatud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) raames, kohaldatakse liidus vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 1233/2011 (1).

(2)

Kokkuleppe osalised on Austraalia, Kanada, Euroopa Liit, Jaapan, Korea, Uus-Meremaa, Norra, Šveits, Türgi ja Ameerika Ühendriigid.

(3)

Tsiviilõhusõidukite ekspordikrediidi sektorilepe (edaspidi „sektorilepe“) on esitatud kokkuleppe III lisas ja on kokkuleppe lahutamatu osa. Seetõttu kohaldatakse sektorilepet liidus samuti vastavalt määrusele (EL) nr 1233/2011.

(4)

Sektorileppe osalised on Austraalia, Brasiilia, Kanada, Euroopa Liit, Jaapan, Korea, Uus-Meremaa, Norra, Šveits, Türgi ja Ameerika Ühendriigid.

(5)

Kokkuleppe, sealhulgas sektorileppega nähakse ette raamistik riiklikult toetatava ekspordikrediidi korrapäraseks ja läbipaistvaks kasutamiseks nende vastavates kohaldamisvaldkondades. Kokkuleppega püütakse soodustada võrdseid võimalusi riiklikult toetatava ekspordikrediidi puhul, et edendada eksportijatevahelist konkurentsi, mis põhineks pigem eksporditavate kaupade ja teenuste kvaliteedil ja hinnal kui soodsaimatel riiklikult toetatavatel finantseerimistingimustel.

(6)

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik (edaspidi „Ühendkuningriik“) astus liidust välja 1. veebruaril 2020 (2).

(7)

Kooskõlas kokkuleppe punktiga 3 võivad olemasolevad osalised kutsuda osalisteks OECD liikmeid, kes ei ole kokkuleppe osalised, ja OECDsse mittekuuluvaid liikmeid. Mitteosaline võib saada sektorileppe osaliseks sektorileppe I liites sätestatud korras.

(8)

Ühendkuningriik taotles 28. jaanuari 2021. aasta kirjas kokkuleppeosaliste ja sektorileppe osaliste nõusolekut, et temast saaks vastavalt kokkuleppe ja sektorileppe osaline. Kokkuleppeosalised ja sektorileppe osalised teevad nende taotluste kohta otsuse kirjaliku menetluse teel.

(9)

On asjakohane määrata kindlaks seisukoht, mis võetakse kokkuleppeosaliste otsuse kohta liidu nimel, ning seisukoht, mis võetakse sektorileppe osaliste otsuse kohta liidu nimel, sest mõlemad kavandatud otsused on liidule määruse (EL) nr 1233/2011 artikli 2 kohaselt siduvad,

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ (2) artikli 10a lõikes 5, artikli 10a lõikes 5a ja artikli 10a lõikes 8 on sätestatud lubatud heitkoguse ühikute maksimaalne aastane kogus, mille alusel arvutatakse tasuta eraldatavad lubatud heitkoguse ühikud käitistele, mis ei ole hõlmatud kõnealuse direktiivi artikli 10a lõikega 3.

(2)

Direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõikes 5 sätestatud tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute maksimumkogust, millest on lahutatud artikli 10a lõikes 8 osutatud kogus, ja võttes vajaduse korral arvesse kõnealuse direktiivi artikli 10a lõikes 5a sätestatud lisakogust, ei tohiks ületada, et järgida direktiivi 2003/87/EÜ artiklis 10 sätestatud enampakkumisel müüdavat osa. Selleks et lubatud heitkoguse ühikute aastast maksimumkogust ei ületataks, kasutatakse vastavalt vajadusele iga-aastast sektoriülest paranduskoefitsienti, millega vähendatakse ühetaoliselt eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute kogust kõikide selliste käitiste puhul, millel on õigus saada tasuta lubatud heitkoguse ühikuid.

(3)

Delegeeritud määruse (EL) 2019/331 artikli 14 lõike 6 kohaselt määrab komisjon sektoriülese paranduskoefitsiendi kindlaks asjaomase eraldamisperioodi iga aasta kohta pärast seda, kui on teatatud esialgsetest asjakohaseks eraldamisperioodiks tasuta eraldatud aastakogustest.

(4)

Sektoriülene paranduskoefitsient, mida kohaldatakse eraldamisperioodi 2021–2025 igal aastal käitiste suhtes, mida ei käsitata elektritootjatena ja mis ei ole uued osalejad, tuleks kindlaks määrata vastavalt esialgsele aastasele tasuta lubatud heitkoguse ühikute kogusele eraldamisperioodil, välja arvatud tasuta eraldatud lubatud heitkoguse ühikud käitistele, mille liikmesriigid on jätnud välja liidu heitkogustega kauplemise süsteemist (ELi HKS) vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artiklile 27 või 27a, ning sealhulgas tasuta lubatud heitkoguse ühikud, mis on eraldatud käitistele, mille liikmesriigid on lisanud kõnealuse direktiivi artikli 24 kohaselt.

(5)

2021. aastal on direktiivi 2003/87/EÜ artiklis 9 osutatud liidu lubatud heitkoguse ühikute üldkogus 1 571 583 007, nagu on sätestatud komisjoni otsuse (EL) 2020/1722 (3) artiklis 1. Direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10 lõike 1 esimese ja teise lõigu kohaselt arvutati artikli 10a lõikes 5 sätestatud maksimaalseks (aastaseks) koguseks 43 % 1 571 583 007-st ehk 675 780 693. Sellest kogusest (675 780 693 lubatud heitkoguse ühikut) tuleks igal aastal maha arvata 32 500 000 lubatud heitkoguse ühikut vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõikele 8, seega on 2021. aastaks maksimaalne lubatud heitkoguse ühikute kogus 643 280 693. Direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõike 5a kohaselt kasutatakse lisaks kuni 3 % lubatud heitkoguse ühikute üldkogusest, mis kümneaastasel ajavahemikul 2021–2030 on 413 420 157, selleks, et suurendada maksimaalset saadaolevat kogust, kui delegeeritud määruse (EL) 2019/331 V lisas kindlaks määratud asjakohast tegurit kohaldades liikmesriikide ja EMP EFTA riikide poolt esitatud tasuta lubatud heitkoguse ühikute esialgsed aastased kogused käitise kohta ületavad direktiivi artikli 10a lõikes 5 osutatud maksimumkoguse. Antud juhul sellist ületamist ei toimunud. Seepärast peaks aasta sektoriülene paranduskoefitsient olema 100 %.

(6)

2021. aasta maksimumkogustest üle jäänud kasutamata lubatud heitkoguse ühikud tuleks teha kättesaadavaks järgmisel aastal, nimelt 2022. aastal. Seda loogikat tuleks jätkuvalt kohaldada ka jaotusperioodi 2021–2025 järgnevatel aastatel, millele on osutatud delegeeritud määruse (EL) 2019/331 artikli 2 punktis 15.

(7)

EMP EFTA riikides kohaldatakse direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõikes 5, artikli 10a lõikes 5a ja artikli 10a lõikes 8 sätestatud maksimumkoguseid, ühtlustatud jaotuseeskirju ja sektoriülest paranduskoefitsienti (4). Seepärast tuleb arvesse võtta aastatel 2021–2025 tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute esialgseid iga-aastaseid koguseid, mis põhinevad EFTA järelevalveameti poolt vastuvõetud andmetel Islandi, Liechtensteini ja Norra osas. Põhjenduses 5 osutatud arvutused kajastavad seda vajadust,

(1)

Üldkohtu 23 kohtuniku ametiaeg lõppes 31. augustini 2019.

(2)

Sellega seoses on tehtud ettepanek nimetada Üldkohtu kohtuniku ametikohale Maja BRKAN.

(3)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 255 alusel loodud komitee esitas pooldava arvamuse kõnealuse kandidaadi sobivuse kohta Üldkohtu kohtuniku ametikohale.

(4)

Maja BRKAN tuleks nimetada Üldkohtu kohtunikuks käesoleva otsuse jõustumise kuupäevast kuni 31. augustini 2025,