(1)

Rumeenia teatas 24. septembri 2015. aasta kirjas komisjonile, et ta konverteeris 2013. aasta juunis omakapitaliks 1 669 miljardi Rumeenia leu (ligikaudu 363 miljoni euro) (2) suuruse valitsemissektori võla, mida riigi osalusega raudtee-kaubaveoettevõtja Societatea Națională de Transport Feroviar de Marfă CFR S.A. (edaspidi „CFR Marfă“) võlgnes riigi osalusega raudtee-taristuettevõtjale CFR Infrastructură ning erinevatele sotsiaalkindlustus- ja maksuasutustele (3). Komisjon otsustas Rumeenia esitatud teabele tuginedes algatada seoses CFR Marfă toetuseks rakendatud meetmetega ex officio uurimise, mis registreeriti riigiabi juhtumina nr SA.43549 (2015/CP).

(2)

Komisjon nõudis 17. novembri 2015. aasta, 6. juuli 2016. aasta ja 6. aprilli 2017. aasta kirjadega teavet CFR Marfă toetuseks rakendatud meetmete kohta. Rumeenia vastas 24. detsembri 2015. aasta, 10. ja 11. augusti 2016. aasta ning 12. mai 2017. aasta kirjadega. Samuti teatas Rumeenia enne võla konverteerimist omakapitaliks sellest 5. oktoobril 2016 ning Rumeenia eelteade liideti eelnimetatud ex officio algatatud riigiabi juhtumiga.

(3)

Komisjon sai 6. märtsil 2017 ametliku kaebuse (edaspidi „kaebus“) Rumeenia eraõiguslike raudtee-kaubaveoettevõtjate liidult (edaspidi „kaebuse esitaja“ või „OPSFPR“ (Organizația Patronală a Societăților Feroviare Private din Romania)), (4) mis esindab raudtee-kaubaveo valdkonnas tegutsevate eraettevõtjate huve Rumeenias. Kaebus ja täiendava tehnilise teabe taotlus saadeti Rumeeniale 6. aprillil 2017. Rumeenia esitas kaebuse kohta oma märkused 12. mail 2017.

(4)

Kaebuse esitaja esitas 19. septembril 2017 komisjonile kaebuse täienduse. Täienduse mittekonfidentsiaalne versioon edastati Rumeeniale märkuste tegemiseks. Rumeenia vastas 6. oktoobril 2017.

(5)

Komisjon teatas 18. detsembri 2017. aasta kirjaga Rumeeniale oma otsusest algatada abi suhtes Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikli 108 lõikes 2 sätestatud ametlik uurimismenetlus.

(6)

Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta (edaspidi „menetluse algatamise otsus“) avaldati Euroopa Liidu Teatajas (5). Komisjon kutsus huvitatud isikuid esitama kõnealuse abi/meetme kohta märkusi.

(7)

20. veebruaril 2018 sai komisjon Rumeenia esialgsed märkused menetluse algatamise otsuse kohta.

(8)

Samuti sai komisjon 6. juulil 2018 märkused mitmelt huvitatud isikult. Komisjon edastas need Rumeeniale vastamiseks 16. juulil 2018. Rumeenia esitas oma tähelepanekud kolmanda isiku märkuste kohta 14. augusti 2018. aasta kirjas.

(9)

Seejärel saatis komisjon 14. novembril 2018 ja 15. märtsil 2019 Rumeeniale teabenõuded, millele Rumeenia ametiasutused vastasid vastavalt 19. detsembril 2018 ning 27. juunil, 9. juulil, 13. septembril ja 6. novembril 2019.

(10)

Komisjon korraldas Rumeenia ametiasutustega mitu kohtumist, viimati 24. juulil 2019, ja Rumeenia esitas seejärel 13. septembril 2019 täiendava teabe.

(11)

CFR Marfă on täielikult riigi omanduses olev piiratud vastutusega äriühing („riigi osalusega ettevõte“), mis osutab raudtee-kaubaveoteenuseid ja haldab mitut transpordiliiki hõlmavaid terminale. Rumeenia riik juhib ainuaktsionärina transpordiministeeriumi kaudu äriühingut ja teeb järelevalvet (nt seoses aastaeelarvega).

(12)

CFR Marfă asutati piiratud vastutusega äriühinguna 1. oktoobril 1998 pärast turgu valitseva vertikaalselt integreeritud Rumeenia raudtee-ettevõtja Societatea Națională Căile Ferate Române („SNCFR“) (6) ümberkorraldamist ja jagamist viieks iseseisvaks äriühinguks: CFR Infrastructură (ehk CFR SA, mis on täielikult riigi omanduses olev taristuettevõtja; edaspidi „CFR Infrastructură“), CFR Marfă, CFR Călători (täielikult riigi omanduses olev raudtee-reisijateveo ettevõtja), CFR Gevaro (osutab restorani- ja magamisvagunitega seotud teenuseid) ja Societatea de Administrare Active Feroviare – SAAF (haldusettevõtja, kes tegeleb ülemäärase veeremiga, mis müüakse, renditakse välja või lammutatakse vanametalliks).

(13)

CFR Marfă osutab raudtee-kaubaveoteenuseid, vedades muu hulgas omamaist sütt, tsementi, keemiatooteid, teravilja, naftat, puitu, soola ja metalle, haldab mitut transpordiliiki hõlmavaid terminale ja osutab kõrvalteenuseid, näiteks depoo-, kütuse- ja logistikateenuseid. CFR Marfă peamised kliendid on teised riigi osalusega ettevõtted, nagu CE Hunedoara, endised kemikaalitootjad Oltchim ja Salrom ning kaugkütteettevõtjad.

(14)

Raudtee-kaubavedu moodustas 2017. aastal 30,2 % Rumeenia kaubaveoturust võrreldes 30,7 %-ga 2013. aastal ja vaid 24,9 %-ga 2007. aastal (7). Autovedude osakaal oli suhteliselt suur, ulatudes 53,5 %-st 2007. aastal kuni 40,3 %-ni 2013. aastal ja 42,4 %-ni 2017. aastal, samas kui siseveetranspordi osakaal ulatus 25,2 %-st 2007. aastal 29 %-ni 2013. aastal ja 27,4 %-ni 2017. aastal (8).

(15)

Rumeenia avas 1998. aastal oma raudteevõrgu välismaistele raudtee-kaubaveoettevõtjatele (9). Alates Rumeenia ühinemisest Euroopa Liiduga 2007. aastal on CFR Marfă turuosa raudtee-kaubaveosektoris mahu järgi mõõdetuna (veetud kaup tuhandetes tonnides) pidevalt vähenenud: [70–80] %-lt 2007. aastal [50–60] %-le 2014. aastal ja [40–50] %-le 2018. aastal. Vähenenud on ka CFR Marfă turuosa veetud vahemaa järgi mõõdetuna (tonnkilomeetrites): [60–70] %-lt 2007. aastal [40–50] %-le 2014. aastal ja [30–40] %-le 2018. aastal (10). Seega on CFR Marfă turuosa kogu Rumeenia kaubaveoturul [5–10] %, samas kui eraõiguslike raudtee-kaubaveoettevõtjate turuosa kokku on [10–20] % (11).

Tabel 1

CFR Marfă turuosa muutumine (raudtee-kaubaveoturul) aastatel 2007–2018

(16)

Menetluse algatamise otsuse tegemise ajal tegutses Rumeenia turul umbes 20 raudtee-kaubaveoettevõtjat. CFR Marfă peamised konkurendid on kõik eraettevõtjad, kelle turuosad on järgmised (tonnkilomeetrites): SC Group Feroviar Roman SA (12) („GFR“; [20–30] % 2012. aastal ja [20–30] % 2016. aastal), SC Unifertrans SA ([5–10] % 2012. aastal ja [5–10] % 2016. aastal), SC Cargo Trans Vagon SA ([5–10] % 2012. aastal ja [0–5] % 2016. aastal), SC DB Schenker Rail Romania ([5–10] % 2012. aastal ja [10–20] % 2016. aastal), SC Transferoviar Grup SA ([0–5] % 2012. aastal ja [0–5] % 2016. aastal) ning Rail Cargo Carrier Romania ([0–5] % 2016. aastal) (13). Praeguseks on Rumeenia raudtee-kaubaveoturul tegutsevate ettevõtjate arv suurenenud 28-ni (14).

(17)

CFR Marfă äritegevus on viimase kümne aasta jooksul järk-järgult vähenenud. CFR Marfă veetud kauba maht on pidevalt vähenenud: […] tuhandelt tonnilt 2007. aastal […] tuhandele tonnile 2016. aastal (vt tabel 2).

Tabel 2

CFR Marfă veetud kauba maht tuhandetes tonnides liikide kaupa aastatel 2007–2017

(18)

Koos CFR Marfă äritegevuse vähenemisega on järk-järgult vähendatud ka töötajate arvu: 15 992 töötajalt (täistööaja ekvivalentides) 2009. aastal 6 508 töötajale 2014. aastal, 6 155 töötajale 2016. aastal ja 5 717 töötajale 2018. aastal (vt tabel 3).

Tabel 3

CFR Marfă töötajate arv täistööaja ekvivalentides aastatel 2009–2018

(19)

Eespool põhjendustes 15 ja 16 kirjeldatud asjaolud on kahjustanud CFR Marfă finantsseisundit. Nagu nähtub tabelist 4, on CFR Marfă olnud mitu aastat rahalistes raskustes.

Tabel 4

CFR Marfă peamised finantsnäitajad aastatel 2009–2016

(20)

CFR Marfă on olnud alates 2008. aastast kahjumis (16). Majandusaastatel 2009–2012 oli akumuleeritud aastakahjum 1 149,12 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 250 miljonit eurot), mis oli peamine põhjus, miks omakapital vähenes 93,6 miljonilt Rumeenia leult (ligikaudu 20 miljonit eurot) 2009. aastal – 904,60 miljonile Rumeenia leule (ligikaudu 197 miljonit eurot) 2012. aastal. Omakapital muutus 2013. aastal positiivseks, ulatudes 566,20 miljoni Rumeenia leuni (ligikaudu 123 miljonit eurot), seda peamiselt tänu asjaolule, et riik nõustus võla konverteerimisega omakapitaliks (17) summas 1 669 miljardit Rumeenia leud (ligikaudu 363 miljonit eurot). Omakapital hakkas uuesti järjekindlalt vähenema 2013. aastal (kohe pärast 2013. aastal toimunud võla konverteerimist omakapitaliks) ning vähenemine jätkus 2015. ja 2016. aastal.

(21)

Nagu tabelis 5 on kokkuvõtlikult kirjeldatud, oli CFR Marfăl 2010. aastaks juba kogunenud märkimisväärne võlg, mis moodustas 126 % tema koguvaradest. Äriühingu halveneva finantsseisundi tõttu kasvasid CFR Marfă võlad ajavahemikus 2010–2012 umbes 31 %, ulatudes 2 186,56 miljoni Rumeenia leuni (ligikaudu 475 miljonit eurot) ja moodustades 171 % tema koguvaradest.

(22)

2012. aastal moodustasid lühiajalised kohustised (tähtajaga vähem kui üks aasta) 87 % CFR Marfă kõikidest kohustistest ning hõlmasid võlgu tarnijatele, maksuvõlgu ja muid kohustisi (vt tabel 5).

Tabel 5

Ülevaade CFR Marfă võlgadest aastatel 2010–2016

(23)

Ajavahemikus 2010–2012 kasvasid CFR Marfă võlad tarnijatele 53 % – 562,61 miljonilt Rumeenia leult (ligikaudu 122 miljonit eurot) 862,43 miljonile Rumeenia leule (ligikaudu 187 miljonit eurot). Enamik võlgadest tarnijatele ([90–100] % koguvõlast 2012. aastal) olid võlad riigi osalusega ettevõtetele, nimelt äriühingutele CFR Infrastructură, Informatica Feroviară, (18) CFR Călatori jt (vt tabel 6).

Tabel 6

Ülevaade CFR Marfă võlgadest tarnijatele aastatel 2010–2016

(24)

Rumeenia esitatud teabe kohaselt pidi CFR Marfă maksma CFR Infrastructurăle tasumata võla eest viivist ja leppetrahvi (vt tabel 7).

Tabel 7

Ülevaade CFR Marfă tasumata võlgadest CFR Infrastructurăle (sh viivis ja leppetrahvid)

(25)

CFR Marfă võlad riigi ees, mis hõlmasid tasumata makse ja sotsiaalmakseid (sotsiaal-, ravi- ja töötuskindlustusmaksed ning maksed erifondi), rohkem kui kahekordistusid, kasvades 376,21 miljonilt Rumeenia leult (ligikaudu 82 miljonit eurot) 2010. aastal 838,47 miljonile Rumeenia leule (ligikaudu 183 miljonit eurot) 2012. aastal (vt tabel 8).

(26)

Samal ajal vähenesid CFR Marfă tasumata võlad erapankadele […] miljonilt Rumeenia leult (ligikaudu […] miljonit eurot) 2010. aastal […] miljonile Rumeenia leule (ligikaudu […] miljonit eurot) 2012. aastal (vt põhjendus 191, milles selgitatakse, et CFR Marfă pidas tähtsamaks erapankadele võlgnetavate summade tagasimaksmist ning palkade maksmist ja eraõiguslikele tarnijatele tasumist, lükates edasi maksed riigieelarvesse).

(27)

Rumeenia ametiasutuste sõnul ei olnud CFR Marfăl alates 2013. aasta teisest poolest enam tasumata võlgu riigieelarve ees (vt tabel 8).

Tabel 8

Ülevaade CFR Marfă tähtajaks riigieelarvesse tasumata võlgadest (sh viivis ja leppetrahvid) alates 2008. aastast (sh ANAF, CNPP, ANOFM ja CNAS (sotsiaalmaksed))

(28)

CFR Marfă on kantud riigi osalusega ettevõtete nimekirja, mille üle teostavad järelevalvet Rahvusvaheline Valuutafond („IMF“) ja Maailmapank, (20) ning samuti kohaldati tema suhtes teist ja kolmandat ELi rahalise abi programmi maksebilansi toetamiseks (21). Rahvusvahelised võlausaldajad soovitasid 2010. aastal Rumeenial erastada oma enamusosalus mitmes riigi osalusega ettevõttes, sealhulgas CFR Marfăs, et vähendada tasumata makseid ja võlgnevusi, mis mõjutasid negatiivselt Rumeenia riigieelarvet.

(29)

Avalikult kättesaadava teabe kohaselt on Rumeenia kavatsenud CFR Marfă erastada vähemalt alates 2007. aastast (22). 16. juuni 2010. aasta kavatsusavalduses teatas Rumeenia, et tal on kindel kavatsus erastada CFR Marfă 2011. aastal (23).

(30)

Võttes arvesse kohustusi, mille Rumeenia võttis endale kavatsusavalduses ja IMFiga sõlmitud tehnilises vastastikuse mõistmise memorandumis ning samal ajal ELi ees, (24) kiitis Rumeenia valitsuse 13. veebruari 2013. aasta otsusega nr 46 heaks CFR Marfă enamusosaluse (51 %) erastamise.

(31)

Avalikult kättesaadava teabe kohaselt avaldas Rumeenia transpordiministeerium 5. aprillil 2013 teate 51 % osaluse müügi kohta CFR Marfăs alghinnaga 797 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 173 miljonit eurot) (25). 8. maiks 2013 sai Rumeenia CFR Marfă aktsiatele kolm pakkumist: Ameerika Ühendriikide äriühingult OmniTRAX Inc., äriühingult GFR ning konsortsiumilt, kuhu kuulusid Transferoviar Grup ja Donau-Finanz (26). 15. mail 2013 teatas Rumeenia, et kõik kolm taotlust on tagasi lükatud ning et ta alustab erastamisprotsessi uuesti (27).

(32)

Rumeenia avaldas 17. mail 2013 rahvusvahelises, riiklikus ja kohalikus ajakirjanduses ning transpordiministeeriumi ja CFR Marfă veebisaitidel teate CFR Marfă aktsiate müügi kohta. Potentsiaalsetel investoritel paluti väljendada oma huvi CFR Marfăs enamusosaluse (51 %) omandamiseks 23. maiks 2013.

(33)

23. mail 2013 vaadati esitatud huviväljendused koos neis sisalduvate eelkvalifitseerimise dokumentidega läbi ja koostati eelkvalifitseeritud pakkujate lõplik nimekiri. Väljavalitud pakkujatele – Transferoviar Grupi ja Donau-Finanzi konsortsium, GFR ja OmniTRAX Inc. – teatati sellest 23. mail 2013. aasta kirjaga.

(34)

Eelkvalifitseeritud pakkujatele anti ajavahemikuks 24. maist kuni 20. juunini 2013 juurdepääs andmetele, et nad saaksid teha hoolsuskohustuse auditi. Samuti paluti eelkvalifitseeritud pakkujatel esitada mittesiduvad eelpakkumised 5. juuniks 2013 ja siduvad pakkumised 20. juuniks 2013. Avalikult kättesaadava teabe kohaselt jäi pärast seda, kui teised eelkvalifitseeritud pakkujad olid tehingust loobunud, 20. juuni 2013. aasta tähtajaks ainsaks pakkujaks GFR, kes pakkus 51 % osaluse eest ligikaudu 202 miljonit eurot ja lubas teha täiendavaid investeeringuid ligikaudu 201,4 miljoni euro väärtuses (28).

(35)

Vahepeal konverteeris Rumeenia 12. juunil 2013 omakapitaliks 1 669 miljardi Rumeenia leu (ligikaudu 363 miljonit eurot) suuruse summa, mille CFR Marfă võlgnes CFR Infrastructurăle või oli jätnud tasumata riigieelarvesse (sotsiaalmaksete ja tasumisele kuuluvate maksude näol) (29).

(36)

Rumeenia nägi ette, et aktsiate ostu-müügilepingu põhitingimused kiidetakse heaks ajavahemikus 25. juunist 2013 kuni 1. augustini 2013, kavatsedes seega viia tehingu lõpule 2013. aasta oktoobris. GFR jättis siiski ostuhinna kehtestatud tähtajaks tasumata ning erastamine ebaõnnestus.

(37)

Ülejäänud kaks pakkujat – OmniTRAX ja konsortsium, kuhu kuulusid Transferoviar Group ja Donau-Finanz –, kes olid lisaks GFRile väljendanud 2013. aastal huvi CFR Marfă omandamise vastu, võtsid oma pakkumuse tagasi. Nagu nähtub valitsuse erinevatest pressiavaldustest, olid ette nähtud ka muud erastamiskavad, kuid ühtegi neist ei viidud ellu (nt kuulutati 2015. aastal välja erastamine esmase avaliku pakkumise kaudu, kuid projektist loobuti) (30).

(38)

2013. aastal vähenes CFR Marfă koguvõlg tänu võla konverteerimisele omakapitaliks märkimisväärselt, kuid kasvas kohe pärast seda uuesti. Pärast CFR Marfă ebaõnnestunud erastamist on koguvõlg pidevalt kasvanud: 9 % võrra 2014. ja 2015. aastal, mil see ulatus 788,25 miljoni Rumeenia leuni (ligikaudu 171 miljonit eurot), ning 10 % võrra 2016. aastal, mil see ulatus 868,13 miljoni Rumeenia leuni (ligikaudu 189 miljonit eurot; vt tabel 4 allpool). Järgnevatel aastatel jätkus koguvõla püsiv kasv, ulatudes 2018. aastal 1 214,66 miljoni Rumeenia leuni (ligikaudu 264 miljonit eurot), mis tähendab 20 % kasvu võrreldes 1 013,13 Rumeenia leu (ligikaudu 220 miljoni euro) suuruse võlaga 2017. aastal (31).

(39)

Lisaks kasvasid pärast ebaõnnestunud erastamist jätkuvalt CFR Marfă lühiajalised kohustised – 2014., 2015. ja 2016. aastal vastavalt 32 %, 21 % ja 19 % –, moodustades enamiku võlgadest (92 % 2015. aastal ja 99,7 % 2016. aastal; vt tabel 5), samas kui CFR Marfă võlad tarnijatele kasvasid ühtlaselt 251,34 miljonilt Rumeenia leult (ligikaudu 55 miljonit eurot) 2013. aastal 731,54 miljonile Rumeenia leule (ligikaudu 159 miljonit eurot) 2016. aastal ning jällegi moodustasid enamiku neist (90 % 2016. aastal) võlad riigi osalusega ettevõtetele. CFR Marfă võlg CFR Infrastructură ees peaaegu kolmekordistus, kasvades 213,47 miljonilt Rumeenia leult (ligikaudu 46 miljonit eurot) 2013. aastal 623,5 miljonile Rumeenia leule (ligikaudu 135,5 miljonit eurot) 2016. aastal (vt tabelid 5 ja 6).

(40)

Pärast väikest paranemist 2014. aastal, mil tegevuskahjum oli 27,16 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 6 miljonit eurot) võrreldes 262,92 miljoni Rumeenia leuga (ligikaudu 57 miljoni euro) 2013. aastal, halvenes CFR Marfă finantsseisund veelgi. 2015. ja 2016. aastal oli kahjumi suuruseks vastavalt 159,19 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 35 miljonit eurot) ja 154,78 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 34 miljonit eurot). CFR Marfă omakapital vähenes uuesti 47 % võrra, st 566,2 miljonilt Rumeenia leult (ligikaudu 123 miljonit eurot) 2013. aastal 302 miljonile Rumeenia leule (ligikaudu 66 miljonit eurot) 2016. aastal (vt tabel 4).

(41)

CFR Marfă rahalisi raskusi tuleb vaadelda mõjutegurite laiemas kontekstis, mitte vaid suurenenud konkurentsi seisukohast, mida pakuvad (riigisisesed ja välismaised) eraõiguslikud raudtee-kaubaveoettevõtjad ja teised transpordiliigid. Avalikult kättesaadavate aruannete kohaselt on sellised täiendavad tegurid eelkõige juhtimisvead, läbipaistvuse ja vastutuse puudumine, väga suured kulud, teiste riigi osalusega ettevõtetega (millest mõned on ise raskustes) sõlmitud lepingute kohaste maksete märkimisväärne hilinemine, vananenud veerem, otseste konkurentide juurde lahkuvad juhid ning korruptsioon, mille tõttu äriühing jäi väidetavalt ilma suurest hulgast finantsvahenditest (miljonitest eurodest) või olulistest kliendilepingutest, nagu on teatatud ajakirjanduses (32) (33) ja asjaomaste riigiasutuste erinevates ametlikes teadetes (34).

(42)

Komisjon algatas 18. detsembril 2018 ametliku uurimismenetluse viie abimeetme suhtes:

1. meede : riigi ees pidevalt kasvava võla (sotsiaalmaksete ja maksuvõlg) sisse nõudmata jätmine vähemalt alates 2010. aastast kuni võla konverteerimiseni omakapitaliks 2013. aastal (3. meede), mille tulemusel konverteeriti kõik CFR Marfă poolt riigile tasumata võlad CFR Marfă omakapitaliks;

2. meede : CFR Marfăl CFR Infrastructură ees oleva pidevalt kasvava võla sisse nõudmata jätmine vähemalt alates 2010. aastast kuni võla konverteerimiseni omakapitaliks 2013. aastal (3. meede), mille tulemusel konverteeriti 85 % CFR Marfă poolt CFR Infrastructurăle tasumata võlgadest CFR Marfă omakapitaliks;

3. meede : 1,669 miljardi Rumeenia leu (ligikaudu 363 miljoni euro) suuruse võla konverteerimine omakapitaliks 2013. aastal;

4. meede : riigile võlgnetavate summade (sotsiaalmaksete ja maksuvõlg) jätkuvalt sisse nõudmata jätmine pärast võla konverteerimist omakapitaliks 2013. aastal;

5. meede : CFR Marfăl CFR Infrastructură ees oleva pidevalt kasvava võla jätkuvalt sisse nõudmata jätmine pärast võla konverteerimist omakapitaliks 2013. aastal.

(43)

Menetluse algatamise otsuses jõudis komisjon esialgsele järeldusele, et eespool kirjeldatud meetmed hõlmasid riigi vahendeid ja olid riigiga seostatavad. Võttes arvesse, kui ebatõenäoliselt oleks CFR Marfă suhtes selliseid meetmeid võtnud ratsionaalselt tegutsev eraettevõtja, asus komisjon esialgsele seisukohale, et CFR Marfă sai meetmetega põhjendamatu eelise; selline eelis oleks valikuline, kuna sellest sai kasu ainult CFR Marfă.

(44)

Samuti märkis komisjon, et tõenäoliselt mõjutasid meetmed liikmesriikidevahelist kaubandust, sest CFR Marfă konkureeris teiste liikmesriikide raudtee-kaubaveoettevõtjatega. Meetmed võimaldasid CFR Marfăl tegevust jätkata, ilma et ta oleks pidanud sarnaselt konkurentidega silmitsi seisma tagajärgedega, mis oleksid tavaolukorras tema kehvadest finantstulemustest tulenenud.

(45)

Eeltoodule tuginedes asus komisjon esialgsele seisukohale, et need meetmed kujutavad endast riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(46)

Ühtlasi kahtles komisjon meetmete kokkusobivuses siseturuga, eelkõige seetõttu, et Rumeenia ametiasutused ei esitanud kokkusobivuse kohta ühtki võimalikku põhjendust. Komisjoni esialgne seisukoht oli, et CFR Marfăt võis käsitada raskustes oleva äriühinguna raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavat riigiabi käsitlevate 2004. ja 2014. aasta suuniste (edaspidi „päästmis- ja ümberkorraldamissuunised“) (35) tähenduses, võttes muu hulgas arvesse asjaolu, et alates 2010. aastast olid äriühingu puhul täidetud maksejõuetusmenetluse algatamise tingimused.

(47)

Päästmis- ja ümberkorraldamissuunistes kehtestatud kokkusobiva päästmis- või ümberkorraldusabi kriteeriumidele ei vastanud siiski ükski meede. Eelkõige seetõttu, et ümberkorraldamiskavast ei teatatud (Rumeenia ametiasutused ei väida, et neid meetmeid võib käsitada ümberkorraldusabina), ei saanud komisjon hinnata ümberkorraldamiskava osi, sealhulgas investeerimis- ja ajakohastamismeetmeid, ega seda, kas meetmetega suudetakse taastada äriühingu pikaajaline elujõulisus ja kas need jäävad minimaalseks, et vältida põhjendamatut konkurentsi moonutamist. Samuti ei pakkunud Rumeenia ametiasutused välja mõttekaid kompenseerivaid meetmeid.

(48)

Samuti, kuna meetmete rakendamisega rikuti ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustust ja rakendamiskeeldu, märkis komisjon, et need kujutavat endast ilmselt ebaseaduslikku riigiabi. Kuna ümberkorraldamiskavast ei teatatud ja avaliku sektori võlausaldajate käitumine ei olnud kooskõlas turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõttega ning samal ajal ei täidetud ka kohaldatavate 2004. ja 2014. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste tingimusi, ei saa nimetatud viit meedet tunnistada siseturuga kokkusobivaks.

(49)

Kaebuse esitaja esitas oma märkused menetluse algatamise otsuse kohta õigusaktides ettenähtud tähtaja jooksul ning nõustus menetluse algatamise otsuses esitatud komisjoni järeldustega. Eeskätt tegi kaebuse esitaja täiendavad märkused menetluse algatamise otsuses kirjeldatud kahe asjaolu kohta, nimelt Rumeenia väidete kohta, et CFR Marfă on „strateegilise tähtsusega“ äriühing ning et CFR Infrastructură ei kustutanud CFR Marfă võlga, vaid võttis aastatel 2013–2017 kindlaid meetmeid CFR Marfălt võla sissenõudmiseks.

(50)

Esiteks väidab kaebuse esitaja, et erinevalt Rumeenia kinnitusest ei ole CFR Marfă Rumeenia raudtee-kaubaveosektori jaoks „strateegilise tähtsusega“.

(51)

Kaebuse esitaja, kes esindab raudtee-kaubaveoettevõtjate liitu, leiab, et on vale väita, et CFR Marfă on ainus ettevõtja, kellel on kriisi ajal tegutsemiseks vajalikud vahendid ja organisatsiooniline suutlikkus, ning toob näiteks vähemalt 10 veoettevõtjat, kes veavad paljusid erinevaid kaupu (36) ning on seega ressursside seisukohast CFR Marfăga võrreldavad.

(52)

Seoses sõjalise kauba veoga väidab kaebuse esitaja, et iga eraõiguslik ettevõtja võib taotleda sellist eriluba, mis on väljastatud CFR Marfăle. Kaebuse esitaja arvates on huvi loa taotlemise vastu väike, kuna selliste veoteenuste nõudlus on piiratud.

(53)

Teiseks leiab kaebuse esitaja, et Rumeenia väited, mille kohaselt riik nõudis CFR Marfălt võla sisse, ei vasta tõele.

(54)

Ühelt poolt, kuigi kaebuse esitaja tunnistab, et CFR Infrastructură on algatanud teatava menetluse CFR Marfălt talle võlgnetava taristu kasutustasu sissenõudmiseks, märgib ta, et sisse on nõutud ainult osa koguvõlast. Kuigi CFR Infrastructurăl olid olemas täitedokumendid (kinnipidamismäärused, st korraldused kolmandatele isikutele, kes olid CFR Marfăle võlgu, kanda oma võla tagasimaksed üle CFR Infrastructurăle) summale […] Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot), nõuti sisse ainult […] Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) (37) (tasumata võla kogusummast, mis oli vähemalt […] Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot)).

(55)

Lisaks väidab kaebuse esitaja, et alates kaebuse esitamisest komisjonile 2017. aasta märtsis on CFR Marfă taristu kasutustasu võlg CFR Infrastructură ees pidevalt kasvanud, kuid CFR Marfă jätkab sellest hoolimata CFR Infrastructură hallatava raudtee-kaubaveovõrgustiku kasutamist.

(56)

Kaebuse esitaja osutab oma väite toetuseks kahele dokumendile:

(57)

Seetõttu leiab kaebuse esitaja, et hoolimata taristu kasutustasu pidevast maksmata jätmisest jätkas CFR Marfă takistamatult CFR Infrastructură hallatava raudtee-kaubaveotaristu kasutamist ja sai seega täiendavat riigiabi. Lisaks selgitab kaebuse esitaja, et CFR Infrastructură on sõnaselgelt kinnitanud, et CFR Marfă peaks saama jätkata äritegevust ning et ta ei võta meetmeid CFR Marfă tegevuse blokeerimiseks (40). Konkreetselt selgitab CFR Infrastructură CFR Marfăle saadetud kirjas, et „[eeltoodut arvesse võttes kinnitame, et] menetluse käigus kaalus CNCF „CFR“ SA võlgniku olukorda ja jätkas tasumata võla sissenõudmist õigusraamistiku kohaselt ilma SNTFM „CFR Marfă“ SA äritegevust blokeerimata“.

(58)

Teiselt poolt väidab kaebuse esitaja, et menetluse algatamise otsuses osutatud Rumeenia ametiasutuste väide, et alates 2017. aastast „puuduvad CFR Marfăl võlad riigieelarve ees“, on nii eksitav kui ka vale. Kaebuse esitaja märgib, et CFR Marfă jätkab turul tegutsemist ja seetõttu suureneb tema võlg riigieelarve ees pidevalt.

(59)

Kaebuse esitaja mainib ka CFR Marfălt saadud teadet, milles äriühing tunnistab, et ta „[ei] suuda tasuda jooksvaid võlgu töötajatele, riigieelarvesse ja tarnijatele ning eelkõige ei saa osaleda 29. märtsil 2018 kahes transpordisektori pakkumismenetluses, et äriühingu tegevuseks vajalikku tulu. Need kaks pakkumismenetlust on seotud [Oltenia piirkonna elektritootja Complexul Energetic Olteniaga] ja [riikliku soolaettevõttega SALROM]“ (41).

(60)

Kaebuse esitaja kordab oma seisukohti, mis on juba esitatud 12. septembri 2017. aasta kaebuse täienduses ja käsitlevad abi kahjulikku mõju, nimelt et i) abi moonutab tõsiselt konkurentsi Rumeenia liberaliseeritud raudtee-kaubaveoturul, andes CFR Marfăle konkurentide ees eelise; ii) abi tõttu on Rumeenia raudteetaristu seisukord tugevalt halvenenud ja iii) neid moonutusi süvendab asjaolu, et Rumeenia riik rikub riigihangete seadust, sõlmides diskrimineerival viisil avaliku sektori raudtee-kaubaveolepingud CFR Marfăga. Seoses viimaste punktidega tunnistab kaebuse esitaja, et need ei kuulu komisjoni poolt riigiabi hindamise alla.

(61)

Oma märkustes menetluse algatamise otsuse kohta rõhutab kaebuse esitaja, et erinevate abimeetmete kestus oli märkimisväärne ning abil on olnud Rumeenias oluline konkurentsi moonutav mõju eraõiguslikele raudtee-kaubaveoettevõtjatele. Seetõttu palub ta komisjonil anda korraldus peatada CFR Marfăle riigiabi andmine taristu kasutustasu ja riigieelarvesse võlgnetavate summade sisse nõudmata jätmise vormis (st 4. ja 5. meede).

(62)

Rumeenia leiab, et ükski komisjoni ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses nimetatud meede ei kujuta endast kokkusobimatut riigiabi, ja esitab mitu põhjendust. Esiteks väidab Rumeenia üldise märkusena, et CFR Marfă tegevus on riigi strateegilistes huvides. Teiseks esitab Rumeenia kõigi menetluse algatamise otsusega hõlmatud meetmete kohta märkused, mis on kokku võetud allpool alapunktides 3.2.3–3.2.5.

(63)

Rumeenia väidab, et CFR Marfă on riigi strateegilistes huvides tegutsev äriühing, kes raudtee-kaubaveoturul eraõiguslike raudtee-kaubaveoettevõtjatega konkureerimise kõrval täidab ka riigikaitsevajaduste ja NATO liikmesusega seotud ülesandeid ning tegeleb strateegiliste materjalide veoga riigi majanduse jaoks väga tähtsates valdkondades, energia- ja sotsiaalsektoris.

(64)

Rumeenia väidab, et CFR Marfăl on seoses riigikaitsevajadustega järgmised kohustused: (42)

(65)

Veel väidab Rumeenia, et lisaks riigikaitsevajadustele on CFR Marfă ka strateegiliselt tähtis söe ja muude strateegiliste toodete vedamise teenuse osutajana suurimatele tööstuslikele klientidele (peamiselt riigi osalusega ettevõtted, nagu Complexul Energetic Oltenia, Complexul Energetic Hunedoara, CET Govora ja teised söeküttel töötavad tehased), kes toodavad selliseid põhitooteid nagu elekter, soojus ja kuum vesi. Rumeenia sõnul toimub nende saadetiste vedamine tavaliselt lepingute alusel, mis sõlmitakse hankemenetluste tulemusel, milles osalevad CFR Marfăga konkureerides teised eraettevõtjad, kuid kriisi ajal (nt raskete ilmastikutingimuste korral, nagu lumesadu, tuisk, põud) võivad ametiasutused nõuda nende saadetiste vedamist ka väljaspool olemasolevaid lepinguid. Rumeenia väidab, et hüdroelektrijaamadel ja tuuleenergiasüsteemidel puudub vajalik võimsus elektripuudujäägi katmiseks, mis tuleneb tootmise vähenemisest soojuselektrijaamades, mis on peamised elektritootjad (juba ainuüksi Complexul Energetic Oltenia toodang moodustab 20–30 % Rumeenias toodetud elektrist). Seega on Rumeenia sõnul vajalik tagada tööstuslikele klientidele selliste strateegiliste materjalide tarnimise järjepidevus, et säilitada elanikkonna elustandard ja vältida negatiivset mõju ettevõtjate tegevusele, ning seetõttu on need saadetised riigi julgeoleku küsimus, mida kinnitab Rumeenia konstitutsioonikohtu 28. veebruari 2018. aasta otsus nr 91 (49).

(66)

Samuti väidab Rumeenia, et kogunenud võlg strateegiliste saadetiste vedamise teenuste eest, mida CFR Marfă osutas oma tööstuslikele klientidele (peamiselt riigi osalusega ettevõtetele, põhjendus 65), oli peamine põhjus, miks CFR Marfăl tekkisid ANAFile tasumata võlad. Rumeenia hinnangul vastavad leppetrahvid ja viivis, mis tekkisid, kuna CFR Marfă jättis ANAFile maksed tähtajaks tasumata, summale, mis need riigi osalusega ettevõtted võlgnevad CFR Marfăle strateegiliste saadetiste vedamise eest (50).

(67)

Rumeenia märgib ka, et CFR Marfăl ja teistel avalik-õiguslikel ettevõtetel on kohustus osaleda (tasuta) ametiasutuste (nt ülderiolukorra inspektsiooni) korraldatud erinevatel õppustel (nt raudteeõnnetuse simulatsioonis) ning et CFR Marfă tagas rahalise hüvitiseta kaubaveovahendid teatavate keskasutuste või avalik-õiguslike institutsioonide huvides või nende jaoks (hoiustades ja varudes kaupu muu hulgas riiklikule reserviametile, rentides seadmeid talvise teedehoolduse eest vastutava keskasutuse erioperatsioonideks) (51). Rumeenia ei ole eelnimetatud tegevustest tulenenud kulude arvutuskäiku esitanud.

(68)

Rumeenia väitel on CFR Marfă ainus ettevõtja, kellel on vajalik suutlikkus, et tagada eelnimetatud kohustuste nõuetekohane ja õigeaegne täitmine riigikaitse ja riikliku julgeoleku valdkonnas. Rumeenia väidab, et seetõttu ei ole CFR Marfă võlgade sissenõudmine täitemenetluses, äriühingu kohene likvideerimine või maksejõuetusmenetluse algatamine vastuvõetavad lahendused, sest selle tulemusel ei saaks riigi julgeoleku ja kaitse eesmärgil vajalikke vahendeid märkimisväärse aja jooksul kasutada (52).

(69)

Seetõttu, võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikli 107 lõiget 1, Euroopa Liidu lepingu artiklit 4 ja komisjoni teatise 2016/C 262/01 (riigiabi mõiste kohta ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses) (edaspidi „komisjoni teatis“) (53) punkti 17, väidab Rumeenia järgmist:

(70)

Teisisõnu leiab Rumeenia, et kohaldades CFR Marfă suhtes 1.–3. ja 5. meedet, et tagada sõjaliste saadetiste ja strateegiliste materjalide vedamise järjepidevus ning täita muid riigi julgeoleku ja riigikaitsega seotud kohustusi, teostas Rumeenia avalikku võimu ning seetõttu ei ole ELi toimimise lepingu artikli 107 lõige 1 tulenevalt Euroopa Liidu lepingu artiklist 4 ja komisjoni teatise punktist 17 kohaldatav.

(71)

Rumeenia väitel ei tõenda kaebuse esitaja esitatud teave alljärgnevatel põhjustel, et eraettevõtjad suudavad strateegiliste ja sõjaliste saadetiste turul CFR Marfăt asendada.

(72)

Esiteks leiab Rumeenia, et tegelik olukord turul kinnitab, et eraettevõtjad ei suuda CFR Marfă tegevust asendada. Rumeenia toob näiteks hankemenetluse, mille Complexul Energetic Oltenia korraldas 2014. aastal ning milles lükati kolmest eraettevõtjast (GFR, Unicom Transit ja Servtrans Invest) koosneva konsortsiumi pakkumine tagasi, kuna konsortsiumi liikmetel puudus hankemenetluse tehnilises kirjelduses nõutud tehniline ja tegevussuutlikkus, kuigi konsortsiumi pakutud hind oli soodsam. Riigi kohus jättis konsortsiumi kaebuse rahuldamata, kinnitades, et otsus selle kohta, et konsortsiumi liikmetel puudus hankedokumentides nõutud tehniline ja tegevussuutlikkus, oli õige.

(73)

Lisaks väidab Rumeenia, et eraettevõtjate huvi puudumine sõjaliste saadetistega tegelemise vastu on seotud mitte ainult väga väikese nõudlusega sellist liiki transporditeenuste järele, vaid ka asjaoluga, et sõjalised saadetised ja nõue reageerida kiiresti selliste saadetiste tellimustele (eelistades neid eraõiguslikele saadetistele) tähendab, et olemas peab olema erinevate vahendite (nt veerem, parvlaevad jne) reserv riikliku raudteevõrgu erinevates punktides. Rumeenia sõnul vähendab see nende vahendite kasutamise tõhusust ja ametiasutused tõhususe vähenemist ei hüvita, mistõttu on eraettevõtjate huvi piiratud. Samuti väidab Rumeenia, et CFR Marfă omanduses on umbes 93 % riigi vagunipargist ning ta on ainus ettevõtja, kes suudab täita mobilisatsioonireservide hoidmise kohustust, samas kui eraettevõtjad kasutavad peamiselt välismaistelt äriühingutelt renditud vaguneid, mida ei saa käsitada mobilisatsioonireservina.

(74)

Seetõttu leiab Rumeenia, et eraettevõtjad ei saa CFR Marfăt sõjaliste saadetiste turul asendada, mida kinnitab ka riigikaitse ülemnõukogu 2013. aasta otsus, mille kohaselt tuleb CFR Marfă erastamislepingusse lisada klauslid, mis kohustavad omandajat tagama praegu CFR Marfăle pandud strateegiliste kohustuste täitmine riigi julgeoleku ja kaitse valdkonnas (55).

(75)

Teiseks väidab Rumeenia, et transporditeenuste osutamine riigikaitse huvides tähendab sageli erineva salastustasemega teabe avalikustamist ning seega peavad selliste transporditeenuste osutamisest huvitatud eraettevõtjatel olema teatavad valdkondlikud turvasertifikaadid. Rumeenias suurimat turuosa omavatele eraõiguslikele raudtee-ettevõtjatele (OPSFPRi liikmed) sellist valdkondlikku turvasertifikaati strateegiliste ja riigikaitsega seotud saadetiste vedamiseks tõenäoliselt aga ei väljastataks, sest nad ei suudaks täita sellise sertifikaadi saamiseks kehtestatud rangeid nõudeid. Rumeenia toob välja mitu võimalikku põhjust, miks võidakse keelduda OPSFPRi liikmetele sertifikaati väljastamast:

(76)

Seetõttu väidab Rumeenia, et CFR Marfă on tegelikult ainus ettevõtja turul, kellel on strateegiliste ja sõjaliste materjalide saadetiste vedamiseks ning muude riigi julgeoleku ja kaitsega seotud kohustuste täitmiseks vajalik suutlikkus. Sellest tulenevalt leiab Rumeenia, et võttes arvesse eelnimetatud asjaolusid ning seda, kui lähedal on Rumeenia piirile hiljuti (Ukrainas) puhkenud konflikt, mille tõttu on CFR Marfă veetavate sõjaliste saadetiste maht kasvanud võrreldes 2013. aastaga rohkem kui viis korda, on Rumeenial õigus Euroopa Liidu lepingu artiklile 4 ja komisjoni teatise punktile 17 tuginedes väita, et ELi toimimise lepingu artikli 107 lõige 1 ei ole CFR Marfă kogu tegevuse suhtes kohaldatav.

(77)

Seoses 1. meetmega väidab Rumeenia, et ANAF algatas täitemenetluse maksuvõlgade tasumise tagamiseks. Alates 2004. aastast kehtivate seaduste kohaselt ei kogu CNPP (riiklik pensioniamet), ANOFM (riiklik tööhõiveamet) ja CNAS (riiklik ravikindlustusamet) makseid otse Rumeenia ettevõtjatelt ja muudelt isikutelt; ainus amet, mis sellega tegeleb, on ANAF, kes jagab erinevate ametiasutuste nimel kogutud summad hiljem nende vahel (59).

(78)

Seoses CFR Marfă eelnimetatud võlgnevusega riigieelarve ees vastavalt 1. meetmele (vt tabel 8) väidab Rumeenia, et ANAF tegutses turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku ettevõtjana, sest ta arvestas viivist ja leppetrahve summade pealt, mida CFR Marfă võlgnes riigieelarvele. Eelkõige väidab Rumeenia, et CFR Marfă poolt riigieelarvesse tasumata võlgadega seoses arvutati järgmised viivisemäärad: i) viivisemäär 0,1 % päevas ajavahemikus 1.1.2006–30.6.2010; ii) viivisemäär 0,05 % päevas ajavahemikus 1.7.2010–30.9.2010; iii) viivisemäär 0,04 % päevas ajavahemikus 1.10.2010–28.2.2014 (60). Samuti selgitab Rumeenia, et maksukohustuste hilinenud täitmise eest on täiendavaks karistuseks järgmine leppetrahv hilinenud maksete eest: i) kui tasumata maksud tasutakse rohkem kui 30 päeva, kuid vähem kui 90 pärast maksetähtaja saabumist, lisatakse tasumisele kuuluvale põhisummale 5 % leppetrahv hilinenud makse eest; ii) pärast 90 möödumist maksetähtajast lisatakse tasumisele kuuluvale põhisummale 15 % leppetrahv hilinenud makse eest. Hilinenud makse eest määratud leppetrahvi tasumine ei tühista viivise maksmise kohustust (61).

(79)

Veel väidab Rumeenia, et ANAF tegeles aktiivselt CFR Marfălt riigieelarvesse võlgnetavate summade sissenõudmisega ja rakendas mitu täitemeedet ettekirjutuste ja CFR Marfă pangakontode ning vallas- ja kinnisvara arestimise vormis.

(80)

Eelkõige väidab Rumeenia, et 2009. aastal tegi ANAF 12 ettekirjutust CFR Marfă tasumata võlgade sissenõudmiseks kogusummas […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot). Rumeenia selgitab, et ettekirjutus on otseselt täitmisele pööratav maksunõue, mis tähendab, et ANAF võib kohtusse minemata jätkata täitemenetlust, kui võlgnik ei maksa tasumata summasid ettekirjutuses täpsustatud tähtaja jooksul. Eelkõige võib ANAF sellisel juhul pöörata tasumata võlad täitmisele, arestides võlgniku vara ja algatades selle vara müügi (62).

(81)

Nendele ettekirjutustele järgnes CFR Marfă pangakontodel oleva raha arestimine summas […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot), mis viidi täide ja mille tulemusel saadi […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot), (63) ning 22 korral CFR Marfă kinnisvara arestimine bilansilise koguväärtusega […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) (64). Rumeenia selgitab, et vallas- ja kinnisvara arestimine kujutab endast varale seatud hüpoteeki, mille kohaselt on hüpoteegipidajal eelisõigus arestitud vara müügist saadud tulule ning mille lisatingimuseks on, et võlgnik ei tohi arestitud vara müüa ja võib arestitud vara kasutada ainult pädeva asutuse (käesoleval juhul ANAFi) loal (65).

(82)

Lisaks väidab Rumeenia, et ANAF tegi 2010. ja 2011. aastal CFR Marfăle 24 ettekirjutust, ning selgitab, et 2010. ja 2011. aastal CFR Marfă võlgnike (peamiselt riigi osalusega ettevõtted) suhtes arestimist ja summade kinnipidamist ei kohaldatud, et vältida selle märkimisväärselt sotsiaalset mõju (66). Samuti väidab Rumeenia, et 2013. aasta juuniks oli ANAF teinud CFR Marfă vallas- ja kinnisvara suhtes 200 arestimiskorraldust bilansilises koguväärtuses […] Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot). Rumeenia selgitab, et 200 arestimiskorraldusest 25 tehti SC de Transport Maritim și de Coastă CFR Ferryboat SA (edaspidi „CFR Ferryboat“) vallas- ja kinnisvara suhtes bilansilise väärtusega […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot), samas kui 84 arestimiskorraldus tehti SC Intreținere și Reparații Vagoane SA vallas- ja kinnisvara suhtes bilansilise väärtusega […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot); mõlemad olid CFR Marfăga 2012. aasta juunis ühinenud äriühingud (vt põhjendus 27) (67).

(83)

Ülejäänud 91 arestimiskorraldusest 10 tehti CFR Infrastructură vallas- ja kinnisvara suhtes bilansilise väärtusega […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) ja 81 (2012. aasta novembris ja detsembris) CFR Marfă vallas- ja kinnisvara suhtes bilansilise väärtusega […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) (68).

(84)

Lisaks väidab Rumeenia, et ANAF väljastas kokku 1 440 teadet CFR Ferryboat SA, Intreținere și Reparații Vagoane SA ja CFR Infrastructură pangakontodel olevate summade kinnipidamiseks ning 612 teadet kolmandate isikute pangakontodel olevate summade kinnipidamiseks (kogusummas […] miljonit Rumeenia leud ehk ligikaudu […] miljonit eurot) (69).

(85)

Samuti selgitab Rumeenia, et CFR Marfă vallasvara (peamiselt vagunid ja vedurid) bilansilises väärtuses […] Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot ehk 95 % 81 arestimiskorralduse koguväärtusest) arestiti alles 28. novembril 2012 ja mitte varem, sest „selle vallasvara moodustasid veerem ja vedurid, mida CFR Marfă kasutas peamiselt tulu teenivas tegevuses“ ning kuna CFR Marfă „tegeleb riigile üldist huvi pakkuva tegevusega, pakkudes raudtee-kaubaveoteenuseid ja riigikaitseks vajalikke teenuseid“ (70).

(86)

Rumeenia väidab, et pärast CFR Marfă vara arestimist tellis ANAF vara hindamise ja algatas menetluse vara realiseerimiseks. Vara realiseerimist aga ei alustatud, sest CFR Marfă võlgadega seotud täitekorraldused täideti võla konverteerimisega omakapitaliks 2013. aastal (71). Rumeenia selgitab ka, et ANAFi ees olevate CFR Marfă võlgade sissenõudmine täitemenetluses, äriühingu kohene likvideerimine või maksejõuetusmenetluse algatamine ei olnud vastuvõetav lahendus, sest selle tulemusel ei oleks saanud riigi julgeoleku ja kaitse eesmärgil vajalikke vahendeid märkimisväärse aja jooksul kasutada, mis piirkonnas hiljuti puhkenud konflikte arvestades võisid riigi kui sellise ohtu seada („Rumeenia riik ei saa toimida ilma tähtsate vahendite ja ressurssideta, mida ta pidi seaduses sätestatud kohustusena tagama, et riik saaks täita oma rolli ja funktsioone territoriaalse terviklikkuse ja avaliku korra tagamisel ning riigi julgeoleku kaitsmisel, ning mida ei saa praeguses olukorras asendada“) (72).

(87)

Seoses 4. meetmega väidab Rumeenia, et aastatel 2013–2017 tasus CFR Marfă täielikult maksed riigieelarvesse ning maksuteated, mille ANAF sel perioodil erinevatel aegadel väljastas, tõendavad, et sel perioodil CFR Marfăl riigieelarve ees võlgu ei olnud (73).

(88)

Konkreetselt selgitab Rumeenia, et menetluse algatamise otsuse tabelis 7 on ajavahemiku 2013–2016 kohta esitatud maksukohustused, mis tekkisid vahetult enne eelarveaasta lõppemist ja mille tasumise tähtaeg oli järgmisel aastal. Rumeenia väidab, et alates 2013. aasta juunist tasus CFR Marfă igal aastal kõik asjakohased tasumisele kuuluvad summad järgmise aasta alguses, st tähtajaks. Rumeenia väidab, et asjakohased summad on esitatud aastabilanssides kooskõlas bilansi koostamise eeskirjadega, võttes arvesse maksukohustuse tekkimise ja tasumise kuupäevi. Rumeenia leiab, et CFR Marfă maksukohustuste tasumise hindamine bilansis andmete alusel ei ole õige ning aluseks tuleks võtta maksuteated, mida ANAF korrapäraselt väljastab (74). Seetõttu esitas Rumeenia maksukohustuste ja muude riigieelarvesse võlgnetavate summade kohta järgmised andmed.

Tabel 9

CFR Marfă maksukohustused ja muu võlg riigieelarve ees pärast võla konverteerimist omakapitaliks 2013. aastal (miljonites Rumeenia leudes)

(89)

Rumeenia selgitab, et CFR Marfă on esitanud 2016. ja 2017. aasta maksukohustustega seoses kaebuse Bucharesti apellatsioonikohtusse. Kaebuses palub CFR Marfă apellatsioonikohtul tühistada ANAFi otsus, millega ANAF jättis rahuldamata CFR Marfă taotluse tasaarvestada CFR Marfă 2016. ja 2017. aasta tasumata maksuvõlad summaga ([…] miljonit Rumeenia leud; ligikaudu […] miljonit eurot), mis mõisteti ANAFilt välja CFR Marfă kasuks tsiviilasjas tehtud apellatsioonikohtu otsusega nr 1011/2015, mida kassatsioonikohus toetas otsusega nr 998/30.3.2016 (75).

(90)

Eeltoodut arvesse võttes leiab Rumeenia, et aastatel 2013–2017 puudus CFR Marfăl võlg riigieelarve ees, arvestades, et ANAF peab tasaarvestama/tagastama […] miljonit Rumeenia leud ja […] miljonit Rumeenia leud, mis on vähem kui ANAFi vastav võlg CFR Marfă ees.

(91)

Rumeenia esitas teabe, mille kohaselt CFR Marfă poolt riigieelarvesse tasumata võlg (koos viivise ja leppetrahvidega) ulatus 2018. aastal […] miljoni Rumeenia leuni (ligikaudu […] miljonit eurot) ning enam kui kolmekordistus 28. märtsiks 2019, ulatudes […] miljoni Rumeenia leuni (ligikaudu […] miljonit eurot) (76). Rumeenia rõhutas, et seoses selle võlaga tegi ANAF 16 arestimiskorraldust CFR Marfă koormamata vallasvara arestimiseks bilansilise väärtusega […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) ja 66 arestimiskorraldust CFR Marfă koormamata vallasvara arestimiseks bilansilise väärtusega […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) (77).

(92)

Seoses 2. ja 5. meetmega jääb Rumeenia oma seisukoha juurde, et CFR Infrastructură ei vabastanud CFR Marfăt taristu kasutustasule vastava võla tasumisest.

(93)

Rumeenia selgitab, et Rumeenia õiguse kohaselt ei saa ühtegi raudtee-ettevõtjat taristu kasutustasust vabastada ja CFR Infrastructură ei teinud selles suhtes erandit ka CFR Marfăle.

(94)

Rumeenia selgitab, et vedaja poolt taristu kasutustasu maksmata jätmise eest on ette nähtud kolme liiki karistused.

(95)

Sellega seoses väidab Rumeenia, et CFR Infrastructură on ka algatanud CFR Marfă vastu hagi nende summade sissenõudmiseks, mida CFR Marfă võlgneb talle alates 2015. aastast. Eelkõige väidab Rumeenia, et CFR Infrastructură algatas CFR Marfă võlgade sissenõudmiseks järgmised vahekohtu- ja kohtumenetlused: 2015. aastal vahekohtumenetlused […] miljoni Rumeenia leu (ligikaudu […] miljoni euro) sissenõudmiseks; 2016. aastal vahekohtu- ja kohtumenetlused […] miljoni Rumeenia leu (ligikaudu […] miljoni euro) sissenõudmiseks; 2017. aastal vahekohtu- ja kohtumenetlused […] miljoni Rumeenia leu (ligikaudu […] miljoni euro) sissenõudmiseks; 2018. aastal vahekohtu- ja kohtumenetlused […] miljoni Rumeenia leu (ligikaudu […] miljoni euro) sissenõudmiseks (78). Rumeenia sõnul mõisteti asjaomaste lõplike kohtuotsustega ja vahekohtu otsustega CFR Infrastructură kasuks välja 100 % neist summadest (79).

(96)

Rumeenia sõnul on CFR Infrastructură pärast neid tema kasuks tehtud otsuseid kasutanud väljamõistetud võlgade sissenõudmiseks kohtutäituri teenuseid, sealhulgas arestides pangakontosid ja pidades kinni summad, mida kliendid CFR Marfăle pidid maksma, ning arestides CFR Marfă vallas- ja kinnisvara (80).

(97)

Samuti selgitab Rumeenia, et CFR Infrastructură sõlmis 2016. aastal CFR Marfăga võlgade ajatamise kokkuleppe („2016. aasta võlgade ajatamise kokkulepe“) […] miljoni Rumeenia leu (ligikaudu […] miljonit eurot) tasumise kohta, mis hõlmas põhisummat ja viivist, mis mõisteti CFR Infrastructură kasuks välja 2015. ja 2016. aasta vahekohtumenetlustes. Rumeenia selgitab, et […] miljonit Rumeenia leud nõuti täielikult sisse sundtäitmisega pärast seda, kui CFR Marfă ei täitnud 2016. aasta võlgade ajatamise kokkulepet (81).

(98)

Rumeenia sõnul on CFR Infrastructură suutnud kuni 2018. aasta augustini nõuda CFR Marfălt kohtulike ja kohtuväliste meetmetega sisse rohkem kui […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot), sellest […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) ajavahemikus 2018. aasta märtsist kuni juulini. Lisaks sõlmis CFR Infrastructură 6. detsembril 2018 CFR Marfăga viivise ja leppetrahvide ajatamise kokkuleppe […] miljoni Rumeenia leu (ligikaudu […] miljonit eurot) kohta (edaspidi „2018. aasta võlgade ajatamise kokkulepe“). Selles kokkuleppes on muu hulgas sätestatud, et CFR Marfă võlgnes 4. detsembril 2018 CFR Infrastructurăle kokku […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot), millest […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) mõisteti CFR Infrastructură kasuks välja 2017. aastal tehtud seitsme tsiviilkohtu otsusega, mis on pööratud täitmisele. Viivis ja leppetrahvid moodustavad sellest summast ([…] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) ja […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot). 2018. aasta võlgade ajatamise kokkuleppes on ka sätestatud, et […] miljoni Rumeenia leu (ligikaudu […] miljoni euro) suuruse põhisumma sissenõudmine jätkub CFR Marfă arestitud vallas- ja kinnisvara realiseerimise kaudu.

(99)

Rumeenia selgitab, et täitmist vara arestimise kaudu kohaldati ainult seni, kuni CFR Marfă täitis võlgade ajatamise kokkuleppega võetud kohustusi, ning väidab, et CFR Marfă on 2018. aasta võlgade ajatamise kokkulepet täitnud (82).

(100)

Rumeenia arvates kinnitab kogu eeltoodu, et CFR Infrastructură rakendab võla sissenõudmise meetmeid ning et CFR Marfă ei ole võlgade tasumisest vabastatud (83).

(101)

Rumeenia leiab, et „CFR Infrastructură ei kohalda CFR Marfă suhtes eeliskohtlemist ning CFR Marfă ei ole ega ole olnud vabastatud ühestki seaduslikust kohustusest“ (84). Rumeenia väidab, et „[t]aristu kasutustasu maksmata jätmise eest on CFR SA [CFR Infrastructură] kohaldanud ja kohaldab kõikide raudtee-ettevõtjate suhtes samu rahalisi karistusi“, ning tuletab meelde, et „rahaliseks karistuseks on leppetrahv hilinenud makse eest, mille summa arvutatakse tähtajaks tasumata tasude pealt ja mida kohaldatakse sama määraga ja diskrimineerimiseta“ (85). Lisaks väidab Rumeenia, et „[CFR Infrastructură] kohaldab kõikide raudtee-veoettevõtjate suhtes võlgade sissenõudmiseks samu kohtulikke ja kohtuväliseid meetmeid“ (86).

(102)

Rumeenia lisab, et CFR Infrastructură jättis CFR Marfălt taristu kasutustasu sisse nõudmata objektiivsel põhjusel ja seetõttu, et teised riigi osalusega ettevõtted või äriühingud (paljud neist tegutsevad energiasektoris) ei ole CFR Marfăle võlgu ära maksnud. Rumeenia selgitab, et need CFR Marfăle võlgnetavad summad on samas suurusjärgus nagu summad, mis CFR Marfă võlgneb CFR Infrastructurăle, ning kui CFR Marfă katkestaks transporditeenuste osutamise, siis häiriks see nende konkreetsete äriühingute tegevust, mis kahjustaks inimeste elukvaliteeti ja majandustegevust eri valdkondades. Rumeenia väidab, et CFR Marfă on võtnud meetmeid võlgade sissenõudmiseks kooskõlas valdkonnas kehtivate õigusnormidega (87).

(103)

Rumeenia lisab, et CFR Marfă suhtes ei ole võimalik võtta rangemaid meetmeid (näiteks maksejõuetusmenetluse algatamine), sest CFR Infrastructură ja Rumeenia ametiasutused peavad arvesse võtma CFR Marfă ja tema vahendite tähtsust riigikaitse, riigi julgeoleku, avaliku julgeoleku ja korra, strateegiliste materjalide vedamise, riigi majanduse ja elanikkonna jaoks (88) (vt ka alapunktid 3.2.1 ja 3.2.2 eespool).

(104)

Sellega seoses tuletab Rumeenia meelde, et Rumeenia ametiasutused ja CFR Infrastructură peavad tegutsema kooskõlas riigikaitse suhtes kohaldatava õigusraamistikuga (89) ning „võtma meetmeid, mis ei ohusta CFR Marfăle kuuluvaid teatavaid ressursse („riigi ressurssidena“ käsitatavate ressursside kahjustamine) ega mõjuta sõjaliste saadetiste ja strateegiliste materjalide vedu nimetatud strateegilise äriühingu poolt ega CFR Marfă reageerimisvõimet kriisiolukorras (nagu talvel 2016/2017)“ (90).

(105)

Rumeenia väidab oma 14. augusti 2018. aasta märkustes kolmanda isiku tähelepanekute kohta, et riigikaitset käsitleva seaduse artikli 34 (91) kohaselt on CFR Infrastructură kohustatud hoiduma selliste täitemeetmete võtmisest, mis võivad blokeerida sõjalisi saadetisi ja vähendada riigi kaitsevõimet. Rumeenia tsiteerib transpordiministrit, kes ütleb, et „me ei tohiks tappa munevat kana“, põhjendades, miks riik ei tohiks kohaldata täitemeetmeid, et nõuda sisse CFR Marfă võlg CFR Infrastructurăle.

(106)

Esiteks väidab Rumeenia, et 3. meede tuleneb riigi ressurssidest. Konkreetselt väidab Rumeenia, et „täidetud ei ole [ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1] kolm kumulatiivset tingimust, et CFR Marfă võla konverteerimist omakapitaliks saaks käsitada riigiabina, võttes arvesse, et punktis a sätestatud tingimus ei ole täidetud, kuna riigi ressursse ei ole kulutatud ja riigieelarvest ei ole vahendeid jagatud (mis tähendaks, et riik on kandnud kulusid otse riigieelarvest). Tegelikult ei ole need summad enam eelarveline tulu, mis läheb kaugemale ELi toimimise lepingu sõnastusest“. Rumeenia väidab, et ta on tegutsenud nii, nagu tegutseks tavaline aktsionär, ning tema eesmärk oli enda huvide kaitsmine, mitte teatavale ettevõtjale majandusliku eelise andmine (92).

(107)

Teiseks väidab Rumeenia, et Euroopa Liidu Nõukogu kiitis võla konverteerimise omakapitaliks heaks nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta otsusega, millega antakse Rumeeniale liidu keskmise tähtajaga ennetavat rahalist abi (93) (edaspidi „nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta otsus“), mida kinnitasid Rumeenia ja Rahvusvahelise Valuutafondi („IMF“) vahelise 1 751,34 miljoni SDRi suuruse tugilaenulepingu tingimused, mis lepiti kokku kavatsusavalduses, mille Rumeenia ametiasutused allkirjastasid 12. septembril 2013 Bucharestis ja IMFi direktorite nõukogu kiitis heaks 27. septembril 2013 (94). Rumeenia seisukoht põhineb tugilaenulepingu I lisal, (95) milles on sätestatud järgmiselt:

„Eelmisel aastal viisime seoses riigi osalusega ettevõtetega ning energia- ja transpordisektoris läbi mõned olulised reformid. Näiteks […] mõne äriühingu vabatahtlik maksejõuetus või likvideerimine, võlgade konverteerimine ja ümberkorraldusmeetmed“. (rõhuasetus lisatud) „[…] Energia- ja transpordisektoris läbi viidud põhireformid on: […] Transpordisektor: me sõlmisime ostu-müügilepingu 51 % osaluse müümiseks riigi osalusega kaubaveoettevõttes [CFR Marfă] 905 miljoni Rumeenia leu eest ning valitus võttis vastu otsuse, millega kiideti ostu-müügileping heaks. Samuti kiitsime juunis heaks maksuvõlgnevuse tasumise kava, mille kohaselt CFR Marfă võlgnevus väheneb pärast müügitehingu sõlmimist 90 % […]“  (96).

„ Samuti kavatseme soodustada taristu kasutustasu ja elektriarvete paremat tasumist riigi osalusega raudtee-reisijateveoettevõtja ja CFR Marfă poolt nende ettevõtete reformimisega ning tasaarvestada tasumata võlad kolme peamise raudtee-ettevõtjaga. Nende äriühingute tegevuse ja finantstulemuste parandamiseks võetakse järgmised meetmed: […] – CFR Marfă: Me täidame ostu-müügilepingus sätestatud kohustuse müüa enamusosalus CFR Marfăs ja viia tehing lõpule (aktsiate eest tasumine) 2013. aasta oktoobri keskpaigaks. Sellega seoses taotletakse asjaomaselt reguleerivalt asutuselt ühinemiskontrolli heakskiitmist. Kui erastamisprotsess põrkub ületamatutele takistustele, algatame uue pakkumismenetluse enamusosaluse erastamiseks CFR Marfăs kooskõlas menetlusega, mis järgib parimaid rahvusvahelisi tavasid“.

(108)

Rumeenia selgitab, et ELi nõukogu kiitis eespool nimetatud tugilaenulepingu, sealhulgas põhjenduses 107 osutatud lisa heaks oma 22. oktoobri 2013. aasta otsuse artikli 1 lõikega 1, milles mainitakse muu hulgas vastastikuse mõistmise memorandumis sätestatud konkreetseid majanduspoliitilisi tingimusi, mis hõlmavad muu hulgas „riigi osalusega ettevõttete ümberkorraldamist, sealhulgas neis osaluse müümist ning riigi osalusega ettevõte juhtimise tugevdamist“.

(109)

Rumeenia väidab, et lisaks sellele, et ELi nõukogu kiitis heaks CFR Marfă erastamise ja tema kasuks võetud meetme – võla konverteerimise omakapitaliks –, jälgis Euroopa Komisjon pidevalt CFR Marfă erastamisprotsessi.

(110)

Seoses komisjonipoolse järelevalvega mainib Rumeenia eelkõige komisjon aruannet „Maksebilansi tasakaalustamise abiprogramm. Rumeenia, 2013–2015“, milles muu hulgas kirjeldatakse CFR Marfă erastamisprotsessi seisu ja võla konverteerimist omakapitaliks. Eelkõige märgitakse viidatud aruandes, et „erastamine leevendaks muu hulgas kahtlusi seoses võla konverteerimisega omakapitaliks 2013. aasta juunis enne 2013. aasta oktoobris toimunud ebaõnnestunud erastamiskatset“ (97).

(111)

Kolmandaks väidab Rumeenia, et võla konverteerimine omakapitaliks vastab turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja standardkriteeriumile, ning kordab läbi viidud ja komisjonile esitatud Deloitte’i uuringu tulemusi.

(112)

Rumeenia kordab, et ta tellis auditi- ja konsultatsiooniettevõttelt Deloitte uuringu turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumi kohaldamiseks. Uuringu läbiviimisel kohaldati tunnustatud meetodit, st arvutati 51 % osaluse turuväärtus 31. detsembri 2012. aasta seisuga, kasutades selleks diskonteeritud rahavoogude meetodit (edaspidi „diskonteeritud rahavoogude meetod“), ning eraldi arvutati ülejäänud omakapitali (49 %) turuväärtus eeldusel, et see omakapital müüakse ajavahemikus 2015–2018, kohaldades CBIT ja EBITDA võrdlussuhtarvudel põhineva hindamise meetodit.

(113)

Rumeenia toob esile Deloitte’i 29. märtsi 2019. aasta aruande tulemused, mille kohaselt oleks võla konverteerimine omakapitaliks, millele oleks järgnenud CFR Marfă erastamine, võimaldanud riigil aktsionäri ja võlausaldajana saada tagasi suurema summa (keskmiselt 1 079,9 miljonit Rumeenia leud ehk 235 miljonit eurot) kui äriühingu kohese likvideerimise puhul (keskmiselt 916,97 miljonit Rumeenia leud ehk umbes 199 miljonit eurot).

(114)

Rumeenia juhib tähelepanu asjaolule, et võla konverteerimine omakapitaliks toimus alles pärast seda, kui kooskõlas Deloitte’i uuringu soovitustega võeti vastu otsus, tehes 12. juunil 2013 – st pärast turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumi kohaldamist – erakorralise määruse 61/2013.

(115)

Samuti rõhutab Rumeenia, et eespool nimetatud erakorralise määruse 61/2013 tegemisel „võeti nõuetekohaselt arvesse IMFi ja ELi arvamusi ja soovitusi“ (vt ka põhjendus 107 ja sellele järgnevad põhjendused), sest „kõik nimetatud rahvusvaheliste organisatsioonidega pärast 2011. aastat sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumid näevad ette struktuurireformid (sh erastamine), mis on suunatud paljudele riigi omanduses olevatele äriühingutele, mis tegutsevad erinevates valdkondades“, sealhulgas „transpordi valdkonnas (CFR Infrastructură, CFR Marfă, Tarom)“ (98). Rumeenia toob konkreetselt välja ühe memorandumis sisalduva reformi, mida toetab nõukogu otsus, mille kohaselt Rumeenia „kiitis juunis heaks ka maksuvõlgnevuse tasumise kava, mille kohaselt CFR Marfă võlgnevus väheneb pärast müügitehingu sõlmimist rohkem kui 90 % […]“ (99).

(116)

Neljandaks väidab Rumeenia, et 2013. aastal toimunud CFR Marfă võla konverteerimine omakapitaliks on väga sarnane meetmetega, mis on võetud turgu valitsevate raudtee-kaubaveoettevõtjate suhtes teistes liikmesriikides ja mille puhul komisjon leidis, et tegemist ei olnud riigiabiga või kinnitas riigiabi kokkusobivust siseturuga. Rumeenia toob näiteks järgmised komisjoni otsused: 16. juuni 2017. aasta otsus riigiabi nr SA.32544 (2011/C) kohta, mida Kreeka andis Kreeka raudteekontsernile TRAINOSE S.A., (100)20. juuli 2018. aasta otsus laenu SA.29198 - (2010/C) (ex 2009/NN) kohta, mille Slovakkia andis Železničná Spoločnosť Cargo Slovakia a.s.-ile (ZSSK Cargo), (101) ja 19. juuni 2017. aasta otsus, mis käsitleb riigiabi nr SA.39877 (2017/NN) – Horvaatia – Abi äriühingule HŽ Cargo d. o. o. – Võla kustutamine (102).

(117)

Rumeenia väidab, et „neid ühendab see, et nende riikide raudtee-ettevõtjad ja CFR Marfă sattusid rahalistesse raskustesse ja kandsid märkimisväärset kahju ning ametiasutused otsustasid sekkuda, võttes arvesse nende tähtsust riigi majandusele“. Seetõttu leiab ta, et „Rumeenia, Horvaatia, Kreeka ja Slovakkia tegutsesid samas vaimus seoses riiklike raudtee-ettevõtjatega, kes kõik sattusid rahalistesse raskustesse“. Rumeenia arvates ei tohiks konkreetse võla omakapitaliks konverteerimise (ja ka teiste meetmete) hindamise tulemus olla CFR Marfă puhul erinev.

(118)

Konkreetselt tuletab Rumeenia meelde komisjoni otsust juhtumis SA.32544, milles Kreeka rakendas meetmeid Kreeka raudteekontserni Trainose S.A. kasuks, ning eelkõige 2009. aastal toimunud omakapitali suurendamist 60 miljoni euro võrra riigieelarve vahenditest.

(119)

Rumeenia märgib, et kuigi Kreeka ametiasutuste arvates ei olnud asjaomase meetme puhul tegemist riigiabiga, leidis komisjon siiski, et meede kujutas endast riigiabi, ning kinnitas selle kokkusobivust siseturuga, sest: (103)

(120)

Samuti väidab Rumeenia, et „võla omakapitaliks konverteerimise tühistamine pärast 2013. aasta ebaõnnestunud erastamist ning CFR Marfălt konverteerimisega seotud summa tagasinõudmine oleks seadnud CFR Marfă suurtesse tegevusraskustesse, mille tõttu oleks tekkinud lubamatu oht, et äriühing ei suuda täita oma seadusega ette nähtud või Rumeenia NATO liikmesusest tulenevaid kohustusi, kokkuleppeid ja lepinguid, võttes arvesse Ukrainas 2014. aastal puhkenud konflikti, tugevat poliitilist ja sõjalist reaktsiooni sellele ning 562,89 % suurenenud nõudlust sõjaliste saadetiste järele. Seda arvesse võttes on ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 ja Euroopa Liidu lepingu artiklis 4 sätestatud erandid põhjendatud“ (104).

(121)

Eelkõige toob Rumeenia esile, et „vara müük äriühingu võimaliku likvideerimise osana kooskõlas kehtivate seadustega võtaks üsna kaua aega ja seetõttu ei saaks riigikaitsesüsteemi ja sõjaliste saadetiste jaoks vajalikke ressursse märkimisväärse aja jooksul kasutada ning kasutamata seismise tulemusel nende seisukord halveneks. Nagu on märgitud riigikaitsestrateegias, (105) võivad selle aja jooksul, mil CFR Marfă ei saaks transporditeenuseid osutada, need ressursid aga ei oleks veel teise raudtee-ettevõtja omanduses, tekkida või uuesti puhkeda konfliktid, nagu juhtus 2008. ja 2014. aastal […]“. Rumeenia kardab, et sellises olukorras „puuduks tal transpordisuutlikkus ja ta ei saaks enam võimalikele probleemidele nõuetekohaselt reageerida, mis on vastuvõetamatu“.

(122)

Esmalt uurib komisjon, kas CFR Marfă kasuks võetud 1.–5. meede hõlmavad riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses (vt alapunkt 4.1), kas CFR Marfă oli raskustes olev ettevõtja (vt punkt 4.2) ning kas abi oli juba rakendatud (vt alapunkt 4.3). Lõpuks hindab komisjon, kas selline abi võib olla siseturuga kokkusobiv (vt alapunkt 4.4).

(123)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt „on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust“.

(124)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud tingimused on kumulatiivsed. Et meede liigituks abiks selle sätte tähenduses, peavad seega olema täidetud järgmised kumulatiivsed tingimused:

(125)

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab komisjon kõigepealt kindlaks tegema, kes on hinnatavate meetmete puhul abisaaja. Aluslepingu artikli 107 lõikes 1 on abisaaja määratlemisel viidatud ettevõtja mõistele. ELi kohtute määratluse kohaselt on ettevõtja majandustegevusega tegelev üksus sõltumata tema õiguslikust seisundist ja rahastamise viisist (106). Ainus asjakohane kriteerium on see, kas üksus tegeleb majandustegevusega ja seega pakub turul kaupu ja/või teenuseid.

(126)

CFR Marfă on täielikult riigi omanduses olev piiratud vastutusega äriühing. CFR Marfă asutati piiratud vastutusega äriühinguna 1. oktoobril 1998 pärast turgu valitseva Rumeenia raudtee-ettevõtja ümberkorraldamist ning ta osutab turul raudtee-kaubaveoteenust ja muid seotud teenuseid.

(127)

Seega on CFR Marfă ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaldamisel üksus. Järgnevalt hindab komisjon, kas CFR Marfă poolt raudtee-kaubaveoteenuse ja muude seotud teenuste osutamine on majandustegevus.

(128)

Kõigepealt hindas komisjon ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaldatavust, võttes arvesse Rumeenia väiteid, et CFR Marfă teostab avalikku võimu.

(129)

Rumeenia väidab (vt põhjendused 63–76), et ELi toimimise lepingu artikli 107 lõige 1 ei ole CFR Marfă suhtes kohaldatav tulenevalt Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikest 2 (107) ja komisjoni teatise punktist 17, milles on muu hulgas sätestatud, et ELi toimimise lepingu artikli 107 lõiget 1 ei kohaldata, kui riik „teostab avalikku võimu“ või kui avaliku sektori asutused toimivad „riiklike ametiasutustena“. Rumeenia väidab, et ta teostas avalikku võimu, kui ta võttis vastu 1.–3. ja 5. meetme, mille eesmärk oli tagada CFR Marfă kohustuste jätkuv täitmine riigi julgeoleku ja riigikaitse valdkonnas.

(130)

Komisjon märgib, et see väide on ekslik järgmistel põhjustel.

(131)

Esiteks tõlgendatakse selles väites vääriti seda, kuidas komisjoni teatise punkti 17 sätted on mõeldud toimima. Need sätted on osa komisjoni teatise 2. jaost, mis sisaldab ettevõtja ja majandustegevuse mõistetega seotud õigusnorme. ELi toimimise lepingu artikli 107 lõige 1 on kohaldatav üksuste suhtes, mis on ettevõtjad, kes tegelevad majandustegevusega vastavalt komisjoni teatise 2. jaos sätestatud õigusnormidele. Seetõttu tuleb ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaldatavuse hindamisel hinnata, kas CFR Marfă on majandustegevusega tegelev ettevõtja.

(132)

Rumeenia väidab aga, et ELi toimimise lepingu artikli 107 lõige 1 ei ole CFR Marfă suhtes kohaldatav, sest CFR Marfă kasuks 1.–3. ja 5. meedet rakendades teostas Rumeenia avalikku võimu, et tagada strateegiliste ja sõjaliste materjalide saadetiste ning muude riigi julgeoleku ja riigikaitsega seotud kohustuste täitmise järjepidevus. Teisisõnu öeldes väidab Rumeenia, et ELi toimimise lepingu artikli 107 lõige 1 ei ole CFR Marfă suhtes kohaldatav pelgalt seetõttu, milliseid ülesandeid täites Rumeenia riik CFR Marfă kasuks 1.–3. ja 5. meetme võttis.

(133)

Komisjon märgib, et see väide on seotud küsimusega, kas turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteerium on kohaldatav Rumeenia tegevuse suhtes, kui ta võttis vastu 1.–5. meetme, ning kui on, siis selle kriteeriumi kohaldamisega (komisjoni teatise punktid 76–77) vastavalt allpool põhjendustes 179–181 kirjeldatule. Turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumi kohaldatavus ja kohaldamine ei hõlma aga kuidagi hindamist, kas CFR Marfă on majandustegevusega tegelev ettevõtja ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaldatavuse tähenduses. Seetõttu tõlgendatakse Rumeenia väites komisjoni teatise 2. jagu valesti.

(134)

Teiseks ei ole Rumeenia esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et CFR Marfă tegevus ei ole majandustegevus. Eelkõige ei ole Rumeenia esitanud tõendeid selle kohta, et Rumeenia käsitas avalikku võimu teostades sõjaliste saadetiste ja strateegiliste toodete vedu väljaspool majanduse valdkonda olevana, mis oleks kinnitanud, et need tegevused tõepoolest ei ole majandustegevused (108).

(135)

Otse vastupidi, Rumeenia esitatud teabe alusel on selge, et sõjaliste saadetiste vedu on teenus, mida CFR Marfă osutab aastaste lepingute alusel ja mis hüvitatakse (109). Samuti möönab Rumeenia, et sõjaliste saadetiste vedamise ja seotud tegevuste turud on avatud kõikidele kehtiva tegevusloaga eraõiguslikele raudtee-ettevõtjatele, kuigi tingimusel, et nende suhtes tehakse teatav julgeolekukontroll (vt põhjendus 75). Seda kinnitavad riigikaitseministeeriumi ning transpordi-, ehitus- ja turismiministeeriumi vahel sõlmitud protokollid, ühismäärused ja kokkulepped, (110) mille kohaselt on rahu- ja sõjaajal, loodusõnnetuste ajal ning kriisiolukorras või muus erakorralises olukorras sõjaliste saadetiste veo järjepidevuse tagamise kohustus mitte ainult CFR Marfăl, vaid ka teistel tegevusloaga raudtee-veoettevõtjatel ning see hüvitatakse lepingu alusel.

(136)

Eeltoodu kinnitab selgelt, et riik ei käsitanud sõjaliste saadetiste vedamise teenust väljaspool majanduse valdkonda olevana ning et CFR Marfă osutab seda teenust turumehhanismide kohaselt ning seetõttu on tegemist majandustegevusega (111).

(137)

Asjaolu, et eraõiguslikud raudtee-kaubaveoettevõtjad ei soovi tegeleda sõjaliste saadetiste veoga kas piiratud nõudluse või suutlikkuse puudumise tõttu, ei oma selle järelduse tegemisel tähtsust – oluline on ainult see, et neil ettevõtjatel on võimalik nende lepingute pärast CFR Marfăga konkureerida, mis on tagatud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/81/EÜ (112) (mis on Rumeenia õigusesse üle võetud valitsuse 21. detsembri 2011. aasta erakorralise määrusega 114/2011) (113) mõtte ja sõnastusega.

(138)

Kohustus luua, hoida ja säilitada reserve raudteevõrgu erinevates punktides on CFR Marfăle sõjaliste saadetiste veo lepingu alusel hüvitamise eeldus (114) ning seetõttu käsitab komisjon sõjaliste saadetiste vedu osana majandustegevusest. Seda järeldust kinnitab lisaks asjaolu, et CFR Marfă võib mobilisatsioonireserviks ette nähtud ressursse kasutada oma tavapärases raudtee-kaubaveotegevuses (sh sõjalised saadetised). Asjaolu, et CFR Marfăle nende reservide loomisel, hoidmisel ja säilitamisel kantud kulusid piisavalt ei hüvitata, ei muuda samuti seda järeldust, kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on mis tahes tegevus, mis seisneb kaupade ja/või teenuste pakkumises asjaomasel turul, majandustegevus sõltumata sellest, kas seda tehakse kasumit taotlemata või piisava hüvitise eest (115). Seega ei peaks asjaolu, et CFR Marfăle ei tarvitseta teatavate teenuste osutamist piisavalt hüvitada, mõjutama teenuste liigitamist majandustegevuseks.

(139)

Komisjon ei nõustu Rumeenia väitega, et ainult CFR Marfă, kellele kuulub umbes 93 % riigi vagunipargist, on tegelikult ainus ettevõtja, kes suudab täita mobilisatsioonireservide hoidmise kohustust. Isegi kui see väide suudaks muuta põhjenduses 136 esitatud komisjoni järeldust (mida see ei tee, sest põhimõtteliselt ei käsitanud Rumeenia riik sõjaliste saadetiste valdkonda väljaspool majanduse valdkonda olevana), ei ole Rumeenia esitanud ühtegi tõendit selle kohta, miks teised eraettevõtjad ei suudaks konkureerida sõjaliste saadetiste valdkonnas ega täita mobilisatsiooninõudeid ülejäänud 7 % vagunitega või vagunitega, mis on turult sel eesmärgil lisaks ostetud (muu hulgas CFR Marfălt kas tavapärase äritehinguna või CFR Marfă likvideerimise käigus). Komisjon märgib, et kuigi Rumeenia väidab, et CFR Marfă ei tohi mobilisatsioonikavas sätestatud reserve võõrandada ja peab hoidma need enda kulul töökorras (põhjenduse 64 punkt ii), ei suutnud Rumeenia komisjonile näidata, milline õigusnorm seda sõnaselgelt kinnitab (116).

(140)

Samuti ei nõustu komisjon Rumeenia väitega, et ükski teine raudtee-kaubaveoettevõtja Rumeenias ei vasta vajaliku tööstusliku julgeolekusertifikaadi saamise tingimustele. Isegi kui see väide suudaks muuta põhjenduses 136 esitatud komisjoni järeldust (mida see ei tee, sest põhimõtteliselt ei käsitanud Rumeenia riik sõjaliste saadetiste valdkonda väljaspool majanduse valdkonda olevana), märgib komisjon, et asjaomased eraõiguslikud raudtee-ettevõtjad saavad asjakohase sertifikaadi saamiseks vajalikud muudatused ise teha. Samuti märgib komisjon ära asjaolu, et isegi endine transpordiminister (117) ja CFR Marfă endine tegevjuht on Rumeenia kohtus süüdi mõistetud korruptsiooniga võrduvas kuritegelikus tegevuses (vt põhjendus 41 eespool), mis samamoodi diskvalifitseeriks CFR Marfă sõjaliste saadetiste vedamise teenuse osutajana.

(141)

Seoses Rumeenia väitega, et CFR Marfă parvlaevadega seotud tegevus ei ole laadilt majanduslik, võtab komisjon teadmiseks Rumeenia väite, et neid parvlaevu ei kasutatud kommertseesmärkidel, sest teised Constanta sadamat läbivad parvlaevaliinid ei olnud majanduslikult elujõulised (põhjenduse 64 punkt vi). Komisjon leiab, et see näitab selgelt, et CFR Marfă parvlaevadega seotud tegevus kuulub majanduse valdkonda, kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on mis tahes tegevus, mis seisneb kaupade ja/või teenuste pakkumises asjaomasel turul, majandustegevus sõltumata sellest, kas seda tehakse kasumit taotlemata või piisava hüvitise eest (118).

(142)

Seoses strateegiliste kaupade vedamisega märgib komisjon, et CFR Marfă vedas neid kaupu lepingute alusel, mis tavaliselt sõlmiti hankemenetluse tulemusel, milles osalevad teised eraettevõtjad, kes konkureerivad CFR Marfăga (vt põhjendus 65). Nende lepingute alusel osutatavate teenuste eest makstakse hüvitist vastavalt asjaomase lepingu tingimustele (põhjendus 66). Seega sõlmitakse strateegiliste kaupade vedamise lepingud ja osutatakse nende lepingute alusel vastavaid teenuseid selgelt turutingimustel ning seega on need laadilt majanduslikud.

(143)

Kuigi Rumeenia väidab, et teatavatel tingimustel võivad ametiasutused kriisiolukorras nõuda nende teenuste osutamist väljaspool olemasolevaid lepinguid, möönab ta, et selliste saadetiste vedamine hüvitati hindadega, mis on kehtestatud lepingutes, mis on sõlmitud hankemenetluse tulemusel enne vastavate raskete ilmastikutingimuste tekkimist (119).

(144)

Mis puutub CFR Marfă tasuta osalemisse erinevatel riiklikel õppustel ja teatavate ametiasutuste või riiklike institutsioonide huvides kaubaveoks vahendite tagamisse selle eest rahalist hüvitist saamata (nagu on mainitud põhjenduses 67), siis jääb komisjonile arusaamatuks, kuidas see võib mõjutada CFR Marfă sellise tegevuse määratlemist selgelt majanduslikuna, mis on seotud strateegiliste saadetiste vedamisega turutingimustel sõlmitud lepingute alusel. Lisaks märgib komisjon, et Rumeenia ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et teatavate riigiasutuste või riiklike institutsioonide huvides ressursside tagamine CFR Marfă poolt selle eest rahalist hüvitist saamata on ette nähtud kohaldatavates õigusaktides, ning ei ole igal juhul esitanud andmeid sellise tegevuse tõttu kantud kulude kohta.

(145)

Seega on CFR Marfă seoses oma kaubaveotegevusega kahtlemata majandustegevusega tegelev ettevõtja, kelle suhtes on kohaldatav ELi toimimise lepingu artikli 107 lõige 1.

(146)

Kolmandaks tuletab komisjon teise võimalusena meelde, et asjaolu, et üksus osa tegevuse puhul teostab avalikku võimu, ei takista iseenesest selle üksuse liigitamist ettevõtjaks ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses seoses tema ülejäänud majandustegevuse suhtes kehtivate konkurentsieeskirjadega (120). Kohtupraktikas on sätestatud, et kui asjaomase üksuse majandustegevus on avaliku võimu teostamisega seotud tegevusest eraldiseisev, tuleb üksus seoses tema tegevuse selle osaga liigitada ettevõtjaks (121).

(147)

Komisjon on seisukohal, et isegi kui CFR Marfă tegevust – sõjaliste saadetiste vedamise teenuse osutamine ja mobilisatsioonireservide hoidmine – käsitada mittemajandusliku tegevusena, ei ole Rumeenia esitanud tõendeid selle kohta, et CFR Marfă kommertstegevust raudtee-kaubaveoteenuste osutamisel ei saa käsitada sõjalises valdkonnas avaliku võimu teostamisest eraldiseisvana. Pelgalt asjaolust, et nende tegevuste vahel võib olla majanduslik seos, st et CFR Marfă majandustegevus võimaldab täielikult või osaliselt rahastada CFR Marfă mittemajanduslikku tegevust, ei piisa, et tõendada, et need tegevused on lahutamatult seotud kohtupraktika tähenduses (122).

(148)

Komisjon on ka seisukohal, et kuigi ELi toimimise lepingu artikli 346 lõige 2, mis on kohaldatav relvade, laskemoona või sõjavarustuse tootmise või kaubanduse suhtes, ei ole kohaldatav transporditeenuste suhtes (ja Rumeenia sellele sättele ei tugine), on ELi toimimise lepingu artikli 346 lõike 2 kohaldamist käsitlevast kohtupraktikast tulenevad teatavad põhimõtted analoogia alusel kohaldatavad majandusliku ja mittemajandusliku tegevuse eraldamise suhtes seoses ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaldamisega. Eelkõige leiab komisjon, et äriühingud, kes tegelevad nii mittemajandusliku kui ka majandusliku tegevusega, ei saa tugineda komisjoni teatise punkti 18 sätetele, väites, et majandustegevus on vajalik sõjalise/riigikaitse alase tegevuse elujõulisuse säilitamiseks, et kinnitada, et need tegevused on lahutamatult seotud (123).

(149)

Veelgi enam, CFR Marfă kommertstegevus raudtee-kaubaveo sektoris on sellisest mittemajanduslikust tegevusest selgelt eraldiseisev, peamiselt seetõttu, et sõjalisi saadetisi reguleerivad erinevad eeskirjad, nagu Rumeenia tunnistab (vt põhjendus 64 eespool), ja nende vedamisega tegeletakse eraldi lepingute alusel, mille kaitseministeerium ja CFR Marfă on sõlminud lisaks muudele lepingutele.

(150)

Kuigi Rumeenia keeldus esialgu riigikaitsele reserveeritud ressursside osakaalu kohta andmeid esitamast (tuginedes riigisaladusele) ja väitis, et kulude kohta, mida CFR Marfă on sellise reserveerimise tõttu kandnud, ei ole võimalik andmeid esitada, sest ametiasutustel puudub asjaomane metoodika (vt põhjendus 64), on Rumeenia siiski esile toonud, et sõjaliste saadetiste vedu tellitakse ebakorrapäraselt ja „nende osakaal on muust transporditegevusest palju väiksem“ ning et need moodustavad ligikaudu 2 % CFR Marfă kogukäibest (124). Samuti on Rumeenia esitanud hinnangulised kulud, mida CFR Marfă on kandnud mobilisatsioonireservi loomise ja hoidmise tõttu (vt põhjendus 64).

(151)

Komisjon arvates on see veel üks viide sellele, et CFR Marfă tegevus sõjaliste saadetiste vedamisel ja sellega kaasnev kohustus luua ja hoida mobilisatsioonireservi on tõepoolest CFR Marfă majandustegevusest eraldiseisev, isegi kui see liigitada mittemajanduslikuks (mida see ei ole, vt põhjendus 145).

(152)

Ilma et see mõjutaks põhjenduses 151 esitatud järeldust, leiab komisjon, et Rumeenia esitatud hinnangulised kulud, mida CFR Marfă kandis mobilisatsioonireservi loomise ja hoidmise tõttu, ei ole järgmistel põhjustel põhjendatud.

(153)

Esiteks leiab komisjon, et Rumeenia esitatud hinnangulised kulud, mida CFR Marfă kandis mobilisatsioonireservi loomise ja hoidmise tõttu, on selgelt liialdatud. Rumeenia arvab kulude hulka kõikide CFR Marfă jõude seisvate vedurite ja vagunite aastase amortisatsioonikulu ning nende vagunite hoolduse ja remondi aastakulu. Komisjon leiab, et mobilisatsioonireservi vajadust ei saa (ega tohiks) määrata kindlaks raudtee-veoettevõtjale kuuluva veeremi hulga ja koosseisu alusel (koosseis sõltub mitmest tegurist, nagu raudtee-ettevõtja enda ajaloost ja ärilistest otsustest), vaid sellise reservi tegeliku vajaduse alusel, mille peaks kindlaks määrama kaitseministeerium. Rumeenia aga ei esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kogu CFR Marfă jõude seisev veerem kujutab endast mobilisatsioonireservi.

(154)

Sama kehtib ka CFR Marfă omanduses olevate parvlaevade hoolduskulude puhul. Rumeenia lihtsalt esitab kõik hoolduskulud ja muud parvlaevadega seotud kulud kuludena, mida CFR Marfă kandis mobilisatsioonireservi hoidmise kohustuse tõttu. Rumeenia jätab aga täpsustamata, kas need parvlaevad on tõepoolest kantud mobilisatsioonireservi ning kas kõnealused kulud tasus kaitseministeerium, nimelt kas kaitseministeerium tasus teatavate sõjaliste saadetiste teenuste eest, mida CFR Marfă osutas kaitseministeeriumiga sõlmitud lepingu raames riigikaitse eesmärgil ja mis hõlmasid parvlaevatransporti ning mille eest CFR Marfă esitas arve kooskõlas enda hinnapoliitikaga.

(155)

Teiseks ei esitanud Rumeenia komisjonile dokumente, mis oleks võimaldanud komisjonil kontrollida Rumeenia esitatud jõude seisva veeremi amortisatsiooni-, hooldus- ja remondikulude ning muude kulude (tööjõud, kütus, parvlaevad, muud kui taristu kasutustasud jne) õigsust.

(156)

Kolmandaks kasutas Rumeenia muude kulude (sh näiteks personalikulud, mobilisatsioonireservi kuuluva veeremi eriotstarbel liigutamisel kasutatud diislikütuse kulud ja sellise liigutamisega seotud tasud, mis ei ole taristu kasutustasud) jaotustegurina 2 %, kuid ei selgitanud, millisel alusel see konkreetne jaotustegur valiti. Tundub, et see protsent vastab sõjaliste saadetiste osakaalule CFR Marfă kogukäibest (vt põhjenduse 64 punkt v). Samas ei selgitanud Rumeenia, kas see on tegelik põhjus, miks ta valis kulude jaotusteguriks 2 %. Igal juhul on väga ebatõenäoline, et tegevuse puhul, mis moodustab 2 % CFR Marfă käibest, on mobilisatsioonireservi hooldamiseks vaja kasutada täpselt sama protsenti varadest või personalist.

(157)

Seetõttu leiab komisjon, et Rumeenia ei põhjendanud nõuetekohaselt hinnangulisi kulusid, mida CFR Marfă kandis kohustuse tõttu hoida ja hooldada mobilisatsiooniülesannete täitmiseks vajalikku reservi ning tagada suutlikkus.

(158)

Eeltoodut arvesse võttes leiab komisjon, et CFR Marfă on majandustegevusega tegelev ettevõtja kõikide raudtee-kaubaveoga seotud tegevuste puhul ning seepärast on ELi toimimise lepingu artikli 107 lõige 1 kohaldatav CFR Marfă kogu tegevuse suhtes. Isegi kui sõjaliste saadetiste vedamist ja mobilisatsioonireservi hoidmist käsitada mittemajandusliku tegevusena, on see selgelt eraldiseisev CFR Marfă põhitegevusest, st ärilisest raudtee-kaubaveost, ning sellisel juhul on ELi toimimise lepingu artikli 107 lõige 1 kohaldatav CFR Marfă majandustegevuse suhtes.

(159)

Nagu on sedastanud ELi kohtud (edaspidi „Euroopa Kohus“), (125) peavad meetmed selleks, et neid saaks liigitada riigiabiks ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, a) pärinema riigi ressurssidest kas otseselt või kaudselt mis tahes vahendaja kaudu, kes tegutseb talle antud volituste alusel, ning b) olema riigiga seostatavad. Liikmesriigi mõiste hõlmab kõigi tasandite ametiasutusi olenemata sellest, kas tegemist on riikliku, piirkondliku või kohaliku ametiasutusega (126).

(160)

Nagu põhjenduses 77 märgitud, on ANAF, CNPP, ANOFM ja CNAS avalikud haldusasutused, mis alluvad Rumeenia valitsusele. Seetõttu, kui need asutused jätavad tasumata võlad (st tasumisele kuuluvad maksud ja sotsiaalmaksed ning viivise ja leppetrahvid) sisse nõudmata ja võlad, mis oleks tavaliselt tulnud neile tasuda, kogunevad jätkuvalt, siis koormab see riigieelarvet ja hõlmab riigi ressursse. Rumeenia ei vaidlustanud eelnimetatud avaliku sektori võlausaldajate puhul seostatavust riigiga.

(161)

Eespool põhjenduses 160 esitatud kaalutlustest lähtuvalt leiab komisjon, et 1. ja 4. meede on seostatavad riigiga ja hõlmavad riigi ressursside üleandmist.

(162)

Stardust Marine’i (127) kohtuotsuse kohaselt kujutavad sellise eraõigusliku ettevõtja ressursid, kelle aktsiad kuuluvad suuremas osas riigile, endast riigi ressursse.

(163)

Komisjoni direktiivi 2006/111/EÜ (128) artikli 2 punktis b on sätestatud, et „riigi osalusega äriühingud“ on kõik ettevõtjad, kelle suhtes ametiasutused võivad otseselt või kaudselt kasutada valitsevat mõju omandiõiguse, finantsosaluse või ettevõtja suhtes kehtivate eeskirjade alusel. Ametiasutuste valitsevat mõju eeldatakse juhul, kui sellistel asutustel on otseselt või kaudselt:

(164)

CFR Infrastructură on 100 % Rumeenia riigi omanduses olev taristuettevõtja. Transpordiministeerium kontrollib kõiki CFR Infrastructură emiteeritud aktsiatega määratud hääleõigusi. Lisaks sellele on transpordiministeerium ainus asutus, mis nimetab ametisse CFR Infrastructură haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani liikmed. Seega on täidetud vähemalt üks alternatiivsetest tingimustest ja on selge, et CFR Infrastructură on riigi osalusega äriühing direktiivi 2006/111/EÜ artikli 2 punkti b tähenduses. Peale selle seab CFR Marfă võlg CFR Infrastructură ees ohtu riigi ressursid, sest see võlg mõjutab otseselt riigieelarvet. Nimelt saab CFR Infrastructură raha taristu haldamiseks otse riigieelarvest ja lisaks kasutab ta taristu kasutustasudest saadavat tulu taristu hooldamiseks. Kui CFR Infrastructură enda vahenditest ei piisa, peab ta saama täiendavaid vahendeid riigieelarvest. Just seetõttu hõlmab CFR Marfă võlg CFR Infrastructură ees riigi ressursse.

(165)

Eeltoodut arvesse võttes leiab komisjon, et nende summade sisse nõudmata jätmine, mida CFR Marfă võlgneb CFR Infrastructurăle, ja võla kasvamine selle riigi osalusega ettevõtte ees teenuste jätkuva osutamise tulemusel (vt tabel 7 eespool) koormab riigi ressursse.

(166)

Mis puutub riigiga seostatavusse, siis leidis Euroopa Kohus Stardust Marine’i kohtuotsuses veel, et asjaolust, et riik või riiklik üksus on ettevõtja ainu- või enamusaktsionär, ei piisa järeldamaks, et kõnealuse ettevõtja poolne ressursside ülekandmine on seostatav ettevõtja avalik-õiguslike aktsionäridega (129). Euroopa Kohus leiab, et isegi kui riik oli suuteline kontrollima riigi osalusega äriühingut ja kui tal oli valitsev mõju selle tegevuse üle, ei saa konkreetsel juhul automaatselt eeldada, et sellist kontrolli ka tegelikult teostati, sest see äriühing võib vähemal või suuremal määral olla iseseisev, olenevalt sõltumatuse määrast, mille riik on talle andnud.

(167)

Euroopa Kohtu sõnul on näitajad, (130) millest võib järeldada riigiga seostatavust, järgmised (edaspidi „Stardusti näitajad“):

(168)

Seoses CFR Infrastructurăga märgib komisjon, et riik kui ainuaktsionär nimetab transpordiministeeriumi kaudu ametisse CFR Infrastructură juhatuse (eespool loetletud Stardusti näitajad, punkt f). Kuna CFR Infrastructurăt käsitatakse riigi osalusega äriühinguna, kiidab tema aastaeelarve eelnevalt heaks (131) transpordiministeerium, teatades sellest rahandusministeeriumile (eespool loetletud Stardusti näitajad, punkt c). Samasugune eelnev heakskiit on vajalik muudatuste tegemiseks CFR Infrastructură aastaeelarvesse, mis muu hulgas hõlmab nõudeid CFR Infrastructură klientide, sh CFR Marfă vastu.

(169)

Veel kinnitas Rumeenia, (132) et CFR Infrastructură ei saanud hoiduda oma nõuete CFR Marfă vastu täitmisele pööramisest, võttes arvesse avaliku sektori asutustele esitatavaid nõudeid (eespool loetletud Stardusti näitajad a, b ja g). Näited sellistest valitsuse korraldusel võetud täitemeetmetest on esitatud ka ajakirjanduses ilmunud erinevates artiklites (133).

(170)

Lisaks väidab Rumeenia, et CFR Infrastructură tegutses CFR Marfă suhtes avaliku sektori asutusena, sest tal on kohustus lubada CFR Marfăl jätkata äritegevust ning ta ei saa võtta meetmeid, mis võivad selle tegevuse blokeerida, võttes arvesse Rumeenia seaduse nr 45/1994 (mis käsitleb Rumeenia riigikaitset (muudetud kujul)) artiklit 34 (134) (eespool loetletud Stardusti näitajad a ja b).

(171)

Seetõttu käsitleb komisjon eeltoodut Rumeenia esitatud selge tõendina, et CFR Infrastructură võttis 2. ja 5. meetme vastu viisil, mis on seostatav riigiga.

(172)

Neid asjaolusid arvesse võttes leiab komisjon, et on olemas piisavad tõendid järeldamaks, et nende summade sisse nõudmata jätmine, mida CFR Marfă võlgnes CFR Infrastructurăle vähemalt alates 2010. aastast, ja võla kasvamine selle riigi osalusega ettevõtte ees, kuna enne ja pärast võla konverteerimist omakapitaliks 2013. aastal jätkati CFR Marfăle teenuste osutamist, on seostatav riigiga.

(173)

1 669 miljardi Rumeenia leu (ligikaudu 363 miljoni euro) suuruse võla CFR Marfă omakapitaliks konverteerimisel kasutati riigi ressursse, sest nagu joonealuses märkuses 27 ja põhjendustes 24, 77 ja 86 on märgitud, oli konverteeritud võla puhul tegemist võlaga Rumeenia haldusasutuste ja CFR Infrastructură ees, kusjuures viimane on riigi osalusega äriühing direktiivi 2006/111/EÜ artikli 2 punkti b tähenduses.

(174)

Otsus konverteerida 1 669 miljardi Rumeenia leu (ligikaudu 363 miljoni euro) suurune võlg omakapitaliks võeti vastu Rumeenia peaministri erakorralise määrusega 61/2013, mille kaasallkirjastasid transpordiminister, asepeaminister ja riigi rahanduse minister.

(175)

Rumeenia väide, et võla konverteerimisel omakapitaliks ei kasutatud riigi ressursse (vt põhjendus 106), ei ole veenev. Asjaolu, et võlasumma ei olnud otsene eelarvekulu, ei ole oluline, sest riigi ressursside üleandmine võib toimuda mitmes vormis, sealhulgas saamata jäänud tuluna. Võlga omakapitaliks konverteerides loobus Rumeenia tegelikult nende summade sissenõudmisest, mis ta oleks pidanud abisaajalt saama, kui avalik-õiguslikud võlausaldajad ja CFR Infrastructură oleks võlanõuded täitmisele pööranud. Komisjon märgib, et 1. ja 2. meetmega ning 3. meetmega seotud riigi ressursid kattuvad suures osas, kuna 3. meetmega, st võla omakapitaliks konverteerimisega kustutati 1. meetmele vastav sissenõudmata võlg täies ulatuses ja 2. meetmele vastavast sissenõudmata võlast 85 % (vt joonealune märkus 27). Teisisõnu öeldes ei erine 3. meetmega seotud riigi ressursid 1. meetmega seotud riigi ressurssidest ega (suuremast osast) 2. meetmega seotud riigi ressurssidest.

(176)

Eeltoodut arvesse võttes leiab komisjon erinevalt Rumeeniast, et võla konverteerimine omakapitaliks toimus riigi ressurssidest ja on seostatav riigiga.

(177)

Hinnatavad meetmed on selgelt valikulised, sest neid võetakse üksnes CFR Marfă suhtes. Nagu Euroopa Kohus on öelnud, kui kõne all on üksikabi, siis piisab põhimõtteliselt majandusliku eelise tuvastamisest, et kinnitada eeldust, et tegemist on valikulise meetmega (135). Seda olenemata sellest, kas asjaomasel turul on võrreldavas olukorras olevaid ettevõtjaid. Igal juhul ei saanud teised raudtee-kaubaveosektoris ja muudes transpordisektorites tegutsevad äriühingud, kes olid võrreldavas õiguslikus ja faktilises olukorras, meetmete eesmärki silmas pidades sama eelist.

(178)

Vastavalt põhjendustele 77–87, 95–102 ja 111 väidab Rumeenia, et meetmed, eelkõige võla konverteerimine omakapitaliks, ei andnud CFR Marfăle majanduslikku eelist, sest need vastasid Deloitte’i aruandes esitatud turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumile ning avaliku sektori asutused ja riigi osalusega äriühing CFR Infrastructură tegutsesid samamoodi, nagu oleks tegutsenud eraõiguslik võlausaldaja või investor, et vähendada oma kahjumit ja suurendada kasumit.

(179)

Esiteks leiab komisjon, et kõnealuste meetmete suhtes ei saa turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumi kohaldada. Komisjon meenutab, et Euroopa Kohus on varem leidnud, et turumajanduse tingimustes tegutseva investori kriteeriumi kohaldamine sõltub lõpuks sellest, kas riik on andnud aktsionärina, mitte aga avaliku võimu kandjana majandusliku eelise temale kuuluvale ettevõtjale (136). Samamoodi ei saanud turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteerium olla kohaldatav, kui riik on ANAFi ja teiste avalik-õiguslike võlausaldajate või taristuettevõtja CFR Infrastructură kaudu CFR Marfă võlausaldaja, sest erainvestori kriteerium ei ole kohaldatav meetmete suhtes, mida riik võttis avaliku sektori asutusena, kui ta käsitas CFR Marfăt strateegilise ettevõttena, mida ei saa julgeolekukaalutlustel ja muudel mittemajanduslikel põhjustel likvideerida (137).

(180)

Käesoleval juhul tegutses Rumeenia otse vastupidiselt sellele, kuidas oleks tegutsenud turumajanduse tingimustes tegutsev investor. Selle asemel, et võtta meetmeid kogunevate võlgade sissenõudmiseks, tegutses Rumeenia riik järjekindlalt ja selgelt avaliku sektori asutusena, et päästa CFR Marfă pankrotist. Samuti ei tegutsenud Rumeenia võlausaldajana või võla omakapitaliks konverteerimise puhul äriühingusse investeeriva aktsionärina. See on isegi selgem seetõttu, et Rumeenia väidab muu hulgas, et avalik-õiguslikud võlausaldajad ei nõudnud võlgu sisse, et vältida CFR Marfă maksejõuetust või tema tegevuse peatamist, sest CFR Marfă on riigi julgeoleku ja kaitse seisukohast strateegilise tähtsusega. Seega tunnistab Rumeenia, et CFR Marfă suhtes kohtuliku likvideerimismenetluse algatamata jätmise peamine põhjus ei olnud majanduslik. Viimasena, kuid mitte vähemolulisena märgib komisjon, et CFR Marfă võlad otsustati jätta sisse nõudmata eelnevalt uurimata, kas leebus kohustuste täitmisele pööramisel oleks toonud rohkem tulu kui range täitmisele pööramine, mis samuti kinnitab, et Rumeenia riigi peamine ajend ei olnud majanduslik. Seega leiab komisjon, et turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteerium pole praegusel juhul kohaldatav (138).

(181)

Võttes arvesse, et CFR Marfă tegevus on majanduslik (vt põhjendus 158) ning et riik kohtles CFR Marfăt erinevalt sellest, kuidas ta oleks kohelnud veoettevõtjat, kes ei ole strateegiline ettevõtja, nagu on juba selgitatud põhjendustes 179 ja 180, on meetmed valikulised ja kujutavad endast riigiabi.

(182)

Komisjon kontrollis siiski terviklikkuse huvides, milline oleks tulemus, kui turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumi kohaldada käesoleva juhtumi suhtes. Selle hüpoteetiliselt kohaldatud kriteeriumi kohaselt ei tohiks käsitada riigiabina kapitali, mille riik on andnud kas otseselt või kaudselt ettevõtja käsutusse tingimustel, mis vastavad tavapärastele turutingimustele (139). Selleks et teha kindlaks, kas tehing on sooritatud kooskõlas tavapäraste turutingimustega, tuleb avaliku sektori asutuse tegevust võrrelda samas olukorras oleva hüpoteetilise eraõigusliku ettevõtja omaga (turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteerium). Liidu kohtud on eri liiki majandustehingute jaoks välja töötanud konkreetsed turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumid, eelkõige „eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi“ võlaga seotud tehingute jaoks (140) ja „turumajandusliku investori põhimõtte“, et teha kindlaks majandusliku eelise olemasolu avaliku sektori omakapitali investeerimise juhtumites (141).

(183)

Seetõttu hindab komisjon tehinguid hüpoteetilise aruka eraõigusliku investori seisukohast (142).

(184)

Käesolevas juhtumis kohaldas komisjon turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumi, kontrollides, kas 1., 2., 3. ja 5. meetme puhul järgiti turumajandusliku võlausaldaja põhimõtet, ning kohaldas võla omakapitaliks konverteerimise suhtes avalik-õigusliku investori kriteeriumi, paludes Rumeenia ametiasutustelt asjaomasest ajast pärit lisateavet mitmesuguste osaliste ja nende otsuste kohta, kogudes ise teavet kõigist kättesaadavatest avalikest allikatest ning koostades oma hinnangud, tuginedes selleks tõenditele, mis olid hinnatavate meetmete võtmise ajal kättesaadavad.

(185)

Esiteks väljendas komisjon menetluse algatamise otsuses kahtlust, kas ANAF – riigiasutus, mis vastutab erinevatele riigiasutustele tasumata võlgade sissenõudmise eest – tegutses turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtjana, kui ta jättis CFR Marfălt sisse nõudmata võlad asjaomastele riigiasutustele ning laskis võlgadel kasvada. Seda tehes andis ta raskustes olevale äriühingule (vt punkt 4.2 allpool) rahastamisvahendi.

(186)

Uurimise ajal esitas Rumeenia muudetud andmed summade kohta, mille CFR Marfă oli jätnud riigieelarvesse tasumata, sealhulgas põhisumma, viivise, mille eest oli esitatud arve, ja vastavate leppetrahvide kohta. Need ajakohastatud andmed on esitatud eespool tabelis 8.

(187)

Selleks et teha kindlaks, kas 1. meede annab CFR Marfăle lubamatu eelise, hindab komisjon, kas asjaomased avalik-õiguslikud võlausaldajad, st käesoleval konkreetsel juhul ANAF, kes riigiasutusena vastutab võlgade sissenõudmise eest, nõudis oma nõudeid sisse sama hoolikalt kui seda teeks eraõiguslik võlausaldaja. Eraõiguslik võlausaldaja soovib tavaliselt, et rahalistes raskustes olev võlgnik talle võlgnetavad summad võimalikult suures ulatuses ära maksaks (143).

(188)

Nagu põhjendustes 78–86 märgitud, on Rumeenia seisukohal, et ANAF tegutses turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtjana, sest ta võttis vajalikke meetmeid võla sissenõudmiseks, st arvestas viivist ja leppetrahve, arestis CFR Marfă vallas- ja kinnisvara ning pidas kinni kolmandate isikute võlad. Komisjon ei jaga seda seisukohta.

(189)

Esiteks ei esitanud Rumeenia ühtegi asjaomasest ajast pärit uuringut või ANAFi sisedokumente, mis selgitaksid, miks riigieelarve ees olevaid võlgu, mis olid CFR Marfăle kogunenud, ei nõutud sisse juba 2010.–2012. aastal.

(190)

Komisjon märgib, et CFR Marfă oli mitu aastat rahalistes raskustes (vt tabelid 4 ja 5 ning põhjendused 20–22 ja punkt 4.2). Juba 2010. aastal moodustas CFR Marfă koguvõlg 126 % tema koguvaradest (tabel 5). CFR Marfă võlg riigieelarvesse oli kokku 376,21 miljonit Rumeenia leud (81,78 miljonit eurot, tabel 8) ning moodustas 22,5 % CFR Marfă koguvõlast. Komisjon usub, et iga eraõiguslik võlausaldaja oleks hiljemalt sel hetkel hinnanud, millised on eeldatavad võimalused saada tagasi võimalikult suur summa. Selle asemel lubas ANAF CFR Marfăl kasvatada aastatel 2010–2012 võlga riigieelarvesse rohkem kui 100 % (tabel 8) ja vähendas sellega veelgi võla sissenõudmise võimalusi.

(191)

Teiseks märgib komisjon ka, et ANAFit (ja teisi tema esindatavaid avalik-õiguslikke võlausaldajaid – CNPP, ANOFM ja CNAS) koheldi CFR Marfă eraõiguslikest võlausaldajatest erinevalt. Eelkõige vähenesid aastatel 2010–2012 CFR Marfă pangavõlad 27 % ja võlad eraõiguslikele tarnijatele 11 %, samas kui võlad riigieelarvesse suurenesid rohkem kui 100 % (144). Samuti märgitakse Deloitte’i aruandes, et võlad tarnijatele suurenesid: „ajavahemikus 31. detsembrist 2010 kuni 31. detsembrini 2012 […] lükkas äriühing [CFR Marfă] maksed tarnijatele ja riigieelarvesse edasi, et oleks võimalik tasuda pangalaene“ (145). Lisaks märgitakse Deloitte’i aruandes, et „äriühing [CFR Marfă] seadis esikohale pangalaenude tagasimaksmise, palkade maksmise ja tasumise muudele kui avalik-õiguslikele tarnijatele“ (146). See näitab selgelt, et CFR Marfă ei olnud huvitatud ja/või suuteline tasuma sotsiaalmakseid ja makse. Seetõttu puudus ANAFil mõjuv põhjus uskuda, et CFR Marfă oleks hakanud peagi sotsiaalmakseid ja makse tasuma. Komisjon leiab, et avalik-õiguslik võlausaldaja ei tohi lubada võlgadel koguneda pika aja jooksul ilma vähimagi võimaluseta, et olukord paraneb (147). Sellega seoses märgib komisjon ka, et riigieelarvesse võlgnetavate summade sissenõudmata jätmine ei ole samaväärne (pari passu) võlgadega eraõiguslikele võlausaldajatele, nagu pangad ja eraõiguslikud tarnijad ning muud eespool nimetatud võlausaldajad.

(192)

Erastamise väljavaade ei õigusta ANAFi otsust mitte nõuda talle võlgnetavate summade tagasimaksmist CFR Marfă likvideerimisega. Kuigi Rumeenia oli kavatsenud CFR Marfă erastada juba mitu aastat (vt põhjendus 28 jj), ei olnud 2010. aastal mõistlik eeldada, et erastamine toimub – vähemalt mitte kogu CFR Marfă erastamine ja mitte äriühingu enamusosaluse müügina; erastamist ei toimunud hiljem nagunii.

(193)

Käesoleval juhul oleks ANAF kõige tõenäolisemalt saanud tagasi 100 % avalik-õiguslikele võlausaldajatele võlgnetavatest summadest (sh ANAFi enda ja teiste avalik-õiguslike võlausaldajate – CNPP, ANOFM ja CNAS – nõuded), kui ta oleks esitanud kollektiivse hagi CFR Marfă likvideerimiseks. Seda seetõttu, et sellisel juhul oleks ANAFi nõuetel (tabel 10, rida F, mis hõlmab nii tähtajaks tasumata võlga kui ka võlga, mille maksetähtaeg ei ole veel saabunud) olnud eelisõigus teiste CFR Marfă võlausaldajate ees, kelle nõuded olid tagamata (tabel 10, read H ja I) (148).

Tabel 10

ANAFi, CNPP, ANOFMi ja CNASi sissenõutavad summad 2010. aastal

(194)

Seetõttu leiab komisjon, et ANAF oleks pidanud hiljemalt 2010. aastal alustama seoses CFR Marfă võlaga riigieelarve ees sundtäitmist CFR Marfă likvideerimise algatamisega. Seda enam, et ANAF ei pidanud võlgade sundtäitmiseks isegi minema kohtusse, sest sellel konkreetsel riigiasutusel on õigus arestida vara enda määrusega ning ta võib vara arestimiseks pöörduda otse kohtutäituri poole (vt põhjendus 80).

(195)

Komisjon ei nõustu Rumeenia seisukohaga, et ANAFi käitumine vastas turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja omale, sest ANAF väljastas ettekirjutusi ja arestis CFR Marfă vallas- ja kinnisvara. Komisjon märgib, et arestimine ei lõppenud ühelgi juhul ANAFi arestitud vara realiseerimisega, samal ajal kui CFR Marfă võlg riigieelarvesse aastatel 2009–2011 enam kui kahekordistus (tabel 8). Komisjon leiab, et sellises olukorras ei olnud CFR Marfă vara arestimine selgelt piisav ja turumajanduse tingimustes tegutsev võlausaldaja oleks hiljemalt 2010. aastal alustanud seoses CFR Marfă võlaga riigieelarve ees sundtäitmist CFR Marfă likvideerimise algatamisega. Rumeenia väide, et CFR Marfă võla suhtes sundtäitmise algatamine ei olnud toimiv lahendus, kuna CFR Marfă on riigi jaoks strateegiliselt tähtis (vt põhjendused 85 ja 86), ei ole põhjus, mida turumajanduse tingimustes tegutsev eraõiguslik võlausaldaja oleks arvesse võtnud, mis tähendab, et ANAF ei tegutsenud seoses CFR Marfă võlaga riigieelarve ees turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldajana.

(196)

Lisaks märgib komisjon, et kuni 2012. aastani tegi ANAF ainult 22 arestimiskorraldust CFR Marfă kinnisvara suhtes, mille bilansiline väärtus oli […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) (vt põhjendus 81), mis moodustab ainult 14 % kogusummast, mis CFR Marfă võlgnes riigieelarvesse 2009. aastal (309,41 miljonit Rumeenia leud; ligikaudu 67,26 miljonit eurot), kui need 22 arestimiskorraldust tehti (vt tabel 8). Veelgi enam, hoolimata asjaolust, et CFR Marfă tähtajaks riigieelarvesse tasumata võlg suurenes 2010. ja 2011. aastal enam kui kaks korda ja ulatus 627,4 miljoni Rumeenia leuni (136,4 miljonit eurot; tabel 8), ei rakendanud ANAF oma nõuete tagamiseks CFR Marfă vara suhtes rohkem arestimist ega muid meetmeid. Rumeenia selgitab, et CFR Marfă võlgnike (peamiselt riigi osalusega ettevõtted) suhtes 2010. ja 2011. aastal arestimist ja summade kinnipidamist ei kohaldatud, et vältida märkimisväärselt sotsiaalset mõju (põhjendus 82). Komisjon märgib, et turumajanduse tingimustes tegutsev eraõiguslik võlausaldaja ei oleks oma nõuete võlgniku suhtes täitmisele pööramisel neid kaalutlusi arvesse võtnud. See tähendab jällegi, et ANAF ei tegutsenud CFR Marfă riigieelarvesse tähtajaks tasumata võlgadega seoses turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldajana.

(197)

Rumeenia väide (põhjenduses 82), et ANAF tegi 2012. aastal 200 arestimiskorraldust CFR Marfă vallas- ja kinnisvara suhtes bilansilises koguväärtuses […] Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot), ei ole samuti veenev, sest ühelgi juhul vara tegelikult ei realiseeritud. Rumeenia väidab, et ANAF nõudis arestitud varade väärtuse hindamist, et algatada varade realiseerimismenetlus, kuid siis lahendati CFR Marfă tasumata võlgu käsitlevad täitekorraldused 2013. aasta juunis toimunud võla konverteerimisega omakapitaliks (põhjendus 86). Komisjon leiab, et ANAFi poolt arestitud varade realiseerimine ei olnud tõenäoline, võttes arvesse, et Rumeenia on tunnistanud, et CFR Marfă võlgade CFR Marfă likvideerimisega sisse nõudmata jätmise põhjuseks oli CFR Marfă strateegilise äriühingu staatus (vt põhjendused 85 ja 86).

(198)

Samuti ei veena komisjoni Rumeenia selgitus, et CFR Marfă vallas- ja kinnisvara suhtes tehtud 81 arestimiskorraldust tehti alles 2012. aasta novembris ja detsembris, sest arestitud varadeks olid peamiselt vagunid ja vedurid, st vallasvara, mis oli ette nähtud tegevuseks, mis on CFR Marfă peamine tuluallikas (vt põhjendus 85). Komisjon ei mõista, kuidas see konkreetne asjaolu sai varem takistada ANAFit CFR Marfă vallasvara arestimast, eelkõige kuna neid arestitud varasid oleks ANAFi loaga saanud CFR Marfă tegevuses jätkuvalt kasutada (vt põhjendus 81).

(199)

CFR Marfă tähtajaks tasumata võlg ulatus enne võla konverteerimist omakapitaliks 1 001,2 miljoni Rumeenia leuni (ligikaudu 217,65 miljonit eurot; tabel 8), samas kui nende varade bilansiline väärtus, mille suhtes tehti 200 arestimiskorraldust, oli […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot). Neist 200 arestimiskorraldusest 10 tehti CFR Infrastructură vara suhtes bilansilise väärtusega […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) (vt põhjendus 83). Rumeenia väidab, et neid arestimiskorraldusi tuleks käsitada CFR Marfă vara suhtes tehtud arestimiskorraldustena, sest CFR Marfă võttis CFR Infrastructură põhivõla võla omakapitaliks konverteerimisega 2013. Aasta juunis üle. Komisjon ei ole sellega nõus ja leiab, et need 10 arestimiskorraldust ei ole selgelt 1. meetmega seotud, sest 1. meede on rangelt seotud CFR Marfă kogunenud võla ANAFi poolt sisse nõudmata jätmisega. Asjaolu, et teatav summa CFR Infrastructură võlast riigieelarve ees ([…] miljonit Rumeenia leud) konverteeriti 2013. aastal võla omakapitaliks konverteerimise raames CFR Marfă võlaks riigieelarve ees, ei mõjuta hinnangut, kas ANAFi tegevus CFR Marfă suhtes oli kooskõlas turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumiga.

(200)

Sama kehtib kinnipidamisteatiste suhtes, mis käsitlevad CFR Infrastructură ja tema võlgnike vara kogusummas […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot; põhjendus 84), (150) kuna need on seotud CFR Infrastructură võlgadega, mille CFR Marfă võttis üle võla omakapitaliks konverteerimise raames, mitte 1. meetmega.

(201)

Järelikult oli CFR Marfă võlg riigieelarvesse summas 1 001,2 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 217,65 miljonit eurot; tabel 8), mis oli 2013. aastal tähtajaks tasumata, ainult osaliselt tagatud täitemeetmetega bilansilise koguväärtusega […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot), mis hõlmasid 190 CFR Marfă vara arestimiskorraldust summas […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) (151) ning äriühingute CFR Ferryboat SA ja SC Intreținere și Reparații Vagoane SA (ja nende vastavate võlausaldajate) pangakontodel olevate vahendite kinnipidamist summas […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot; põhjendus 84) (152). Komisjon arvates on see järjekordne viide sellele, et ANAF ei tegutsenud CFR Marfă võlgade sissenõudmisel turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldajana.

(202)

Eeltoodut arvesse võttes leiab komisjon, et 1. meede kujutab endast riigiabi. Eelkõige leiab komisjon, et ANAF oleks juba 2010. aastal pidanud pöörama CFR Marfă võlad täitmisele CFR Marfă likvideerimisega ja sellest hoidudes andis ANAF CFR Marfăle (raskustes olevale äriühingule – vt punkt 4.2) eelise, mis kestis kuni võla konverteerimiseni omakapitaliks 2013. aasta juunis (vt põhjendus 292 ja tabel 14).

(203)

Samuti märgib komisjon, et äriühingu finantsseisundit ja ajalugu arvesse võttes ei olnud tal seoses 1. meetmega hinnatavatel aastatel võimalik saada turult pikaajalist rahastust, et maksta tähtajaks tasumata võlad tagasi. Viimase pikaajalise laenulepingu sõlmis CFR Marfă 28. novembril 2007, kui äriühing sõlmis mitme pangaga (153) lepingu […] miljoni euro suuruse sündikaatlaenu saamiseks kümneks aastaks. Algne laenuintress oli 6 kuu EURIBOR + […] % aastas, mis hiljem, alates 1. juulist 2009, suurenes […] %-ni. Laen oli algselt tagatud 276 vedurile seatud pandiga ja CFR Marfă teatavate nõuetega. Pärast seda ei ole äriühing pikaajalist laenu registreerinud. Komisjon märgib ka, et 2007. aastal, st sündikaatlaenu lepingu sõlmimise aastal, teenis CFR Marfă veel kasumit (vt joonealune märkus 15) ja tema turuosa oli märkimisväärselt suur ([70–80] % veetud kaupade mahu alusel ja [60–70] % tonnkilomeetrite alusel) (154).

(204)

Võttes arvesse CFR Marfă rahalisi raskusi seoses 1. meetmega hinnatavatel aastatel ja asjaolu, et CFR Marfă ei oleks saanud turult pikaajalist laenu tähtajaks tasumata võlgade maksmiseks, (155) leiab komisjon, et eelise summa moodustab võla põhisumma, mille CFR Marfă oli jätnud tähtajaks tasumata enne 2013. aasta juunis toimunud võla konverteerimist omakapitaliks (437,68 miljonit Rumeenia leud, ligikaudu 95,15 miljonit eurot; tabel 8), millele lisandub turuintressimääradel põhinev viivis.

(205)

Turuintressimäär tuleks arvutada kooskõlas komisjoni teatisega viite- ja diskontomäärade kindlaksmääramise meetodi läbivaatamise kohta (edaspidi „2008. aasta teatis“) (156). Komisjon märgib, et ANAF on siiski CFR Marfă tasumata võlgade pealt juba nõudnud viivist ja leppetrahve (põhjendus 78), mille summa oli enne võla konverteerimist omakapitaliks 2013. aasta juunis […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) (157). Seetõttu leiab komisjon, et kui viivise- ja trahvimäärad, mida ANAF kohaldas tähtajaks tasumata võla põhisumma suhtes, on võrdsed turuintressimääraga, mida oleks 2008. aasta teatise kohaselt tulnud CFR Marfă tähtajaks tasumata võlgade suhtes kohaldada, või sellest kõrgemad, tuleks viivise ja leppetrahvi summa, mille ANAF tegelikult nõudis, lisada võla põhisummale.

(206)

Nagu põhjenduses 78 on öeldud, arvutas ANAF CFR Marfă poolt riigieelarvesse tasumata võlgade pealt järgmised viivisemäärad: i) viivisemäär 0,1 % päevas ajavahemikus 1.1.2006–30.6.2010; ii) viivisemäär 0,05 % päevas ajavahemikus 1.7.2010–30.9.2010; iii) viivisemäär 0,04 % päevas ajavahemikus 1.10.2010–28.2.2014. Sellele lisaks arvestas ANAF leppetrahvi maksega hilinemise eest järgmiselt: i) kui tasumata maksud tasutakse rohkem kui 30 päeva, kuid vähem kui 90 pärast maksetähtaja saabumist, lisatakse tasumisele kuuluvale põhisummale 5 % leppetrahv hilinenud makse eest; ii) pärast 90 möödumist maksetähtajast lisatakse tasumisele kuuluvale põhisummale 15 % leppetrahv hilinenud makse eest.

(207)

Järelikult kohaldas ANAF kuni 30. juunini 2010 aastast intressimäära 36 % (päevamäär 0,1 % × 360), ajavahemikus 1. juulist 2010 kuni 30. septembrini 2010 intressimäära 18 % (0,05 % × 360) ja ajavahemikus 1. oktoobrist 2010 kuni võla konverteerimiseni omakapitaliks 2013. aasta juunis 14,4 % (0,04 % × 360). Nagu nähtub tabelist 8, kohaldas ANAF aastatel 2011–2012 lisaks tähtajaks tasumata laenu põhisummalt arvutatud viivistele leppetrahve hilinenud maksete eest, mis tähendab, et neil aastatel kasutatud tegelik viivisemäär oli isegi kõrgem.

(208)

Samas, võttes arvesse CFR Marfă finantsseisundit alates 2010. aastast, mida kajastavad tabelis 4 esitatud CFR Marfă finantsandmed, tuleb CFR Marfă krediidikõlblikkust (reiting) pidada 2008. aasta teatises sätestatud viiest võimalikust reitingust madalaimaks, nimelt „nõrk/finantsraskused (CCC ja madalam)“ (158). Lisaks puudus asjaomasel tähtajaks tasumata võlal praktiliselt tagatis kuni 2012. aasta lõpuni, mil ANAF tegi 81 arestimiskorraldust CFR Marfă varade suhtes bilansilise väärtusega […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot; põhjendus 84), mida seetõttu tuleb käsitada „väikese tagatisena“ 2008. aasta teatises sätestatud kolmepunktilisel skaalal. Seetõttu tuleb asjaomase kogunenud laenu puhul turuintressimäära arvutamisel liita ühe aasta ROBORile, mis kehtis laenu andmise ajal, (159)1 000 baaspunkti, nagu on sätestatud 2008. aasta teatises.

(209)

Komisjoni arvutuste kohaselt ei olnud asjaomane ROBOR + 1 000 punkti aastatel 2010–2012 mitte alati ANAFi kohaldatud intressimääradest madalam. Seega on eelise summaks kogu tasumata võla põhisumma ([…] miljonit Rumeenia leud, ligikaudu […] miljonit eurot; tabel 8) pluss viivis ja leppetrahvid, mis ANAF arvutas perioodi kohta, mil viivis ja leppetrahvid olid suuremad kui ROBOR + 1 000 punkti; nende aastate puhul, mil ANAFi arvutatud intress oli madalam kui ROBOR + 1 000 punkti, on eelise summaks kogu tasumata võla põhisumma ([…] miljonit Rumeenia leud, ligikaudu […] miljonit eurot; tabel 8) pluss ROBOR + 1 000 punkti. Igal juhul on 1. meetmele vastav abi kogusumma vähemalt 1 001,2 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 217,65 miljonit eurot), hõlmates võla põhisummat […] Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot), millele lisanduvad vähemalt ANAFi poolt 2013. aasta juunis arvutatud viivis ja leppetrahvid summas […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot). Abi andmine algas 2010. aastal ja abi andmise kuupäevadeks on kuupäevad, mil CFR Marfă pidi tasuma ANAFi (ja teiste avalik-õiguslike võlausaldajate, keda ANAF esindas) väljastatud arved.

(210)

Seoses 4. meetmega märgib komisjon, et riigieelarvesse võla tasumise tähtaeg ei tarvitse tõepoolest eelarveaasta lõpuga kokku langeda ja seega ei tarvitse CFR Marfă bilansis kajastatud vastav riigieelarvesse võlgnetav summa olla täpselt sama, mis on kogunenud võlasumma.

(211)

Sellega seoses leiab komisjon, et ANAFi maksuteated kujutavad endast usaldusväärset teabeallikat ja kirjeldavad õigesti CFR Marfă võlga ANAFile (sh eelarvesse tähtajaks tasumata võlg, mis vastab teistele avalik-õiguslikele võlausaldajatele võlgnetavale summale). Konkreetselt on ANAFi maksuteadetes näidatud maksekohustus seotud tasumisele kuuluva maksuvõlaga, mis hõlmab nii i) tasumisele kuuluva võla põhisummat ja lisasummasid (sh leppetrahvid ja muu võlg teistele pädevatele asutustele, mis on sissenõudmiseks üle antud ANAFile) kui ka ii) CFR Marfăle tagastatavat summat.

(212)

Komisjon märgib, et ANAFi koostatud erinevad dokumendid, mis kirjeldavad hetkeolukorda seoses CFR Marfă võlaga riigieelarve ees (vt põhjendus 88 ja tabel 9), näitavad, et kuni 2015. aastani (k.a) ei olnud ANAFile tasumata võlgu (vt põhjendus 88 ja tabel 9) (160).

(213)

Seoses CFR Marfă riigieelarvesse tasumata võlaga aastatel 2016 ja 2017 leiab komisjon, et CFR Marfă võlgade sundtäitmisega sissenõudmisest hoidumine on midagi, mida turumajanduse tingimustel tegutsev eraõiguslik võlausaldaja oleks teinud, sest neid võlgu oli võimalik tasaarvestada CFR Marfă vastunõuetega ANAFile (küsimus, mille sel ajal pidid lahendama Rumeenia kohtud; vt põhjendus 89).

(214)

Seoses CFR Marfă riigieelarvesse tasumata võlaga 2018. aastal ja kuni 28. märtsini 2019 (kokku […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) (vt põhjendus 91) võtab komisjon arvesse asjaolu, et ANAFi poolt siiani võetud kaitsemeetmete (CFR Marfă koormamata vallas- ja kinnisvara arestimine bilansilises väärtuses […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot), vt põhjendus 91) väärtus on tähtajaks tasumata võlast peaaegu kaks korda suurem, mis näitab, et ANAF püüab oma nõudeid täitmisele pöörata hoolikamalt kui enne 2013. aasta juunit. Seetõttu ja võttes nõuetekohaselt arvesse, et suhteliselt pika aja jooksul (alates 2013. aasta juunist) CFR Marfăl riigieelarvesse tasumata võlad puudusid, leiab komisjon, et asjaomasel perioodil vastab ANAFi tegevus CFR Marfă tasumata võlgade sissenõudmisel turutingimustele.

(215)

Eeltoodut silmas pidades leiab komisjon, et puuduvad tõendid selle kohta, et alates võla konverteerimisest omakapitaliks 2013. aasta juunis kuni 2017. aastani jätkus riigieelarvesse võlgnetavate summade sissenõudmata jätmine, ning 2018. aastal oli ANAFi käitumine võlgade sissenõudmisel kooskõlas turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja käitumisega. Seepärast järeldab komisjon, et 4. meede ei kujuta endast riigiabi.

(216)

Esiteks, nagu alapunktis 4.1.5.1 on juba selgitatud, leiab komisjon ka 2. ja 5. meetme puhul, et turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteerium ei ole kohaldatav.

(217)

See on ilmne Rumeenia märkustest, mille kohaselt „ei ole võimalik kohaldada rangemaid meetmeid (näiteks maksejõuetusmenetluse algatamine), nagu on selgitatud eelmistes kirjades, sest CFR Infrastructură ja Rumeenia ametiasutused peavad arvesse võtma CFR Marfă ja tema vahendite tähtsust riigikaitse, riigi julgeoleku, avaliku julgeoleku ja korra, strateegiliste materjalide vedamise, riigi majanduse ja elanikkonna jaoks“. (rõhuasetus lisatud)

(218)

Rumeenia ametiasutuste kindel soov hoida CFR Marfă tegevusvõimelisena ja vältida võlgade sissenõudmisest tulenevat pankrotimenetlust on ilmne erinevatest avaldustest, näiteks transpordiministri kõnest transpordiministeeriumi 2. augusti 2018. aasta pressikonverentsil:

„Loomulikult on täitmine võimalik, kuid seda seoses varadega, mis ei mõjuta CFR Marfă praegust tegevust. Ärgem tapke munevat kana, las täitemenetlused toimuvad õiglastel ja sidusatel tingimustel“.

„CFR Marfă tegevus saab jätkuda ja peab jätkuma, sealhulgas praeguses olukorras, sest see äriühing on energiasüsteemi jaoks oluline“  (161).

(219)

See on veelgi ilmsem endise transpordiministri märkustest 2018. aasta transpordi- ja taristukonverentsil:

„[v]õlg, mis CFR Marfăl on kogunenud CFR Infrastructură ees, on liiga suur, kaugelt liiga suur. Ma usun, et kui tegemist oleks eraettevõtjaga, siis ei oleks me sellisesse olukorda sattunud“  (162).

(220)

Nagu põhjenduses 103 selgitatud, on Rumeenia seisukohal, et CFR Marfă suhtes ei ole võimalik võtta rangemaid meetmeid (näiteks maksejõuetusmenetluse algatamine), sest CFR Infrastructură ja Rumeenia ametiasutused peavad arvesse võtma CFR Marfă ja tema vahendite tähtsust riigikaitsesüsteemi ja riigi julgeoleku jaoks. Sellega seoses leiab komisjon, et aktsionäride üldkoosolekul tehtud juhatuse ettekannetest/esitatud aruannetest (ja asjaolust, et transpordiministeerium CFR Infrastructură ainuaktsionärina kiitis hiljem neis aruannetes tehtud ettepanekud heaks) on selge, et CFR Infrastructură kaalutlused ei olnud turupõhised, kui ta otsustas mitte piirata CFR Marfă juurdepääsu oma raudteele võimaliku võlgade sissenõudmise meetmena, kuigi võla tasumise tähtajast oli möödunud rohkem kui 60 päeva. Selline otsus hoiduda täitemeetmete võtmisest tehti hoolimata asjaolust, et CFR Infrastructură ise tunnistas (mõnes eelnimetatud aruandes), et piirangute kehtestamine on tõhusam viis vedajatelt tähtajaks tasumata võlgade sissenõudmiseks (163).

(221)

Eeltoodut arvesse võttes leiab komisjon, et CFR Marfă strateegilist rolli muu hulgas riigikaitse ja riigi julgeolekuga seotud transporditeenuste osutajana silmas pidades tegutses CFR Infrastructură mitte ettevõtjana, vaid avaliku sektori asutusena, teostades avalikku võimu. Seetõttu leiab komisjon, et võlgu sisse nõudmata jättes andis CFR Infrastructură CFR Marfăle majandusliku eelise.

(222)

Terviklikkuse huvides kohaldab komisjon siiski turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumi.

(223)

Menetluse algatamise otsuses väljendas komisjon kahtlust, kas CFR Infrastructură tegutses turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtjana, kui ta jättis CFR Marfălt võlad sisse nõudmata ning laskis CFR Marfăle teenuste osutamist jätkates võlgadel kasvada. Seda tehes andis ta raskustes olevale äriühingule (vt punkt 4.2) rahastamisvahendi.

(224)

Nagu eespool põhjendustes 92–105 märgitud, väidab Rumeenia, et CFR Infrastructură ei eelistanud CFR Marfăt mingil viisil teistele ettevõtjatele. Veel väidab Rumeenia, et CFR Infrastructură tegutses turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtjana, algatades CFR Marfă võlgade sissenõudmiseks vahekohtu- ja kohtumenetlused.

(225)

Selleks et teha kindlaks, kas 2. meede annab CFR Marfăle lubamatu eelise, hindab komisjon, kas CFR Infrastructură nõudis oma nõudeid sisse sama hoolikalt kui seda teeks eraõiguslik võlausaldaja. Turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja soovib tavaliselt, et rahalistes raskustes võlgnik talle võlgnetavad summad võimalikult suures ulatuses ära maksaks (164).

(226)

Turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtet kohaldades peab komisjon võtma arvesse andmeid ja teavet, mis oli olemas ajal, kui tehti konkreetsed otsused võlgu kohe mitte sisse nõuda ja jätkata CFR Marfăle teenuste osutamist (165).

(227)

Nagu eespool põhjendustes 20–22 märgitud, oli CFR Marfă mitu aastat rahalistes raskustes. Juba 2010. aastal moodustas CFR Marfă koguvõlg 126 % tema koguvaradest. CFR Marfă võlg CFR Infrastructurăle oli kokku 412,67 miljonit Rumeenia leud (90 miljonit eurot) ning moodustas 25 % CFR Marfă koguvõlast. Komisjon usub, et iga eraõiguslik võlausaldaja oleks hiljemalt sel hetkel, st 2010. aastal hinnanud, millised on eeldatavad võimalused saada tagasi võimalikult suur osa nõudest. Selle asemel jätkas CFR Infrastructură aastatel 2010–2012 CFR Marfăle teenuste osutamist ja laskis tal suurendada võlga tarnijatele 74 %, vähendades sellega veelgi võlgade sissenõudmise väljavaateid.

(228)

Esiteks ei esitanud Rumeenia ühtegi uuringut ega asjaomasest ajast pärit teavet, millele tuginedes CFR Infrastructură otsustas mitte taotleda kohtus CFR Marfă likvideerimist juba 2010. aastal. Seega puuduvad tõendid selle kohta, et CFR Infrastructură hindas jätkamise võimalusi ja CFR Marfă erastamise väljavaateid, mida oleks tulnud teha hiljemalt 2010. aastal. Ainsad dokumendid, mis Rumeenia sellega seoses esitas, sisaldavad ainult juhatuse otsuseid selle kohta, et CFR Infrastructură ei kohalda CFR Marfă suhtes alternatiivseid karistusi, näiteks raudteetaristule juurdepääsu piiramist või peatamist teatavate CFR Marfă rongide puhul, (166) kuid mitte erinevaid stsenaariume või likvideerimise hindamist võimaliku meetmena CFR Marfălt võlgade tõhusaks sissenõudmiseks.

(229)

Teiseks märgib komisjon, et CFR Infrastructurăt koheldi CFR Marfă eraõiguslikest võlausaldajatest erinevalt. Aastatel 2010–2012 suurenesid CFR Marfă võlad eraõiguslikele tarnijatele 12 %, samal ajal kui võlad CFR Infrastructurăle suurenesid 74 % (vastavalt tabelis 6 esitatud andmetele). Samuti märgitakse Deloitte’i aruandes, et „ajavahemikus 31. detsembrist 2010 kuni 31. detsembrini 2012 […] lükkas äriühing [CFR Marfă] maksed tarnijatele ja riigieelarvesse edasi, et oleks võimalik tasuda pangalaene“ (167). Rumeenia tellis Deloitte’ilt selle spetsiaalse aruande, et hinnata CFR Marfă erastamise väljavaateid 2013. aastal; seega ei saa seda pidada „asjaomasest ajast pärit“ teabeks, et hinnata 2. meedet. See aruanne on siiski tagantjärele asjakohane, sest selles kirjeldatakse CFR Marfă ajalugu ja olukorda 2. meetme rakendamise ajal. Eelkõige selgitatakse Deloitte’i aruandes ajavahemikule 2010–2012 viidates, et „äriühing [CFR Marfă] seadis esikohale pangalaenude tagasimaksmise, palkade maksmise ja tasumise muudele kui avalik-õiguslikele tarnijatele“ (168). See näitab selgelt, et CFR Marfă ei olnud huvitatud CFR Infrastructurăle võla tasumisest ja/või ei suutnud seda teha. Igal juhul puudus CFR Infrastructurăl mõjuv põhjus uskuda, et CFR Marfă oleks hakanud peagi oma võlga tasuma. Komisjon leiab, et avalik-õiguslik võlausaldaja ei tohi lubada võlgadel koguneda pika aja jooksul ilma vähimagi võimaluseta, et olukord paraneb (169).

(230)

Kolmandaks leiab komisjon, et erastamise väljavaated ei õigusta CFR Infrastructură otsust mitte nõuda talle võlgnetavate summade tagasimaksmist CFR Marfă likvideerimisega. Nagu põhjenduses 192 märgitud, ei olnud 2010. aastal selge, kas CFR Marfă lähima aja jooksul tõepoolest erastatakse. Seda arvesse võttes leiab komisjon, et turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja oleks hinnanud edasise tegevuse võimalusi, sealhulgas CFR Marfă likvideerimise väljavaadet. Rumeenia ei esitanud ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et CFR Infrastructură 2010. aastal sellise hindamise tegi.

(231)

Sellise hindamise tegemiseks ja CFR Marfă varade likvideerimisväärtuse hindamiseks 2010. aastal palus komisjon Rumeenial sõnaselgelt esitada asjaomasest ajast pärit teabe seaduslike likvideerimistegurite kohta. Rumeenia kinnitas, et selliseid likvideerimistegureid ei ole seadusega kehtestatud (vt põhjendus 287). Seetõttu tugines komisjon Deloitte’i aruandes esitatud likvideerimisväärtustele (vt põhjendus 193 ja seal esitatud tabel 10).

(232)

Komisjon leiab, et CFR Infrastructură oleks hiljemalt 2010. aastal pidanud nõudma tarnijatele võlgnetavate summade kohest tagasimaksmist. Kui CFR Infrastructură oleks 2010. aastal taotlenud nõuete rahuldamist CFR Marfă likvideerimisega, oleks rahuldatud umbes 44,4 % tema nõuetest (vt tabel 11). Lisaks oleks likvideerimine taganud, et rohkem võlgu ei tekiks.

Tabel 11

Ülevaade ligikaudsetest summadest, mis oleks tagasi saadud seoses CFR Marfă võlgadega tarnijatele 2010. aastal  (170)

(233)

Neljandaks, Rumeenia väide, et „CFR Infrastructură võetud […] meetmete eesmärk oli vähendada negatiivset mõju riigi julgeolekule ja riigikaitsesüsteemile […]. Kõik muud meetmed (näiteks likvideerimine või maksejõuetus) oleks kaasa toonud märkimisväärsete ressursside ja pädevuste kaotamise ohu“, (172) tähendab, et Rumeenia möönab, et CFR Infrastructură tegelik põhjus võlgade sisse nõudmata jätmiseks ei olnud majanduslik (vt põhjendused 179–181).

(234)

Lõpuks leiab komisjon, et CFR Infrastructurăt ei saanud käsitada tarnijana, kes oli sunnitud CFR Marfăle teenuseid osutama ja kes oleks seetõttu täielikult sõltunud CFR Marfă kui peamise tuluallika olemasolust. Nagu allpool esitatud tabelist 12 ilmneb, siis kuigi seoses 2. meetmega hinnataval perioodil oli CFR Marfă osakaal raudtee-kaubaveo turul peaaegu 50 %, moodustas see ainult umbkaudu viiendiku CFR Infrastructură tulust. Seoses dünaamikaga märgib komisjon ka, et CFR Marfă osakaal raudtee-kaubaveost saadavas tulus vähenes pidevalt ja samamoodi vähenes CFR Infrastructură tulu, mis tulenes CFR Marfăst. Seetõttu on raske uskuda, et CFR Infrastructură sõltus tarnetest CFR Marfăle.

Tabel 12

CFR Marfă suhteline tähtsus CFR Marfă tegevuse osakaaluna üldises raudteeliikluses ja CFR Infrastructură tuludes alates 2009. aastast kuni 2018. aastani (tonnkilomeetrite alusel)

(235)

Isegi kui CFR Marfă oleks pärast CFR Infrastructură poolt kohtumenetluses võlgade sissenõudmist 2010. aastal likvideeritud, oleks olnud väga ebatõenäoline, et CFR Marfăle vastav liikus oleks täielikult kadunud, sest veolepingud ja CFR Marfă varad oleksid jäänud turule ja väga tõenäoliselt oleksid need üle läinud tema konkurentidele, st vedajatele, kes juba teenindasid rohkem kui poolt turust ([60–70] % tonnkilomeetrites) ning kes andsid keskmiselt ülejäänud [80–90] % CFR Infrastructură tulust ajavahemikus alates 2010. aastast kuni võla konverteerimiseni omakapitaliks 2013. aasta juunis.

(236)

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes järeldab komisjon, et 2. meetmega anti CFR Marfăle valikuline eelis, sest alates 2010. aastast kuni võla konverteerimiseni omakapitaliks 2013. aastal jäeti tema võlad sisse nõudmata ja talle anti rahastamisvahend tingimustel, mida muidu turul ei oleks kohaldatud.

(237)

Nagu eespool põhjendustes 203 ja 204 on juba põhjalikult selgitatud ja Deloitte’i aruandes tagantjärele tunnistatud, ei olnud CFR Marfăl võimalik 2. meetme hindamisega seotud perioodil pikaajalist rahastust saada. Seetõttu leiab komisjon, et eelise summa, mis oli seotud riigi osalusega äriühingu CFR Infrastructură antud vahenditega nende võlgade sisse nõudmata jätmise vormis, mis CFR Marfăl olid tema ees kogunenud, on võrdne tähtajaks tasumata võla põhisummaga ([…] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) võla omakapitaliks konverteerimise ajal 2013. aastal, (173) millele lisandub tähtajaks tasumata võlg, mida 2013. aastal võla konverteerimisel omakapitaliks ei kustutatud (vt tabel 14) ning vastav turuintress. Turuintress tuleks kindlaks määrata, kohaldades tähtajaks tasumata võla põhisumma suhtes turuintressimäära. Abi andmine algas 2010. aastal ja abi andmise kuupäevadeks on kuupäevad, mil CFR Marfă pidi tasuma CFR Infrastructură väljastatud arved.

(238)

Komisjon märgib, et CFR Infrastructură on CFR Marfă tasumata võlgade pealt juba nõudnud viivist ja leppetrahve (vt tabel 7), mille summa oli võla omakapitaliks konverteerimise hetkel 2013. aasta juunis […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) (vt tabel 14 ja joonealune märkus 179). Seega on turuintressimäär i) kooskõlas 2008. aasta teatisega 2. meetmega seotud ajavahemikuks arvutatud intressimäära ja ii) samal ajavahemikul CFR Infrastructură poolt kohaldatud viivisemäära ja leppetrahvide vahele jääv suurim intressimäär. Seega, kui viivise- ja trahvimäärad, mida CFR Infrastructură kohaldas tähtajaks tasumata võla põhisumma suhtes, on võrdsed turuintressimääraga, mida oleks 2008. aasta teatise kohaselt tulnud CFR Marfă tähtajaks tasumata võlgade suhtes kohaldada, või sellest kõrgemad, tuleks viivise ja leppetrahvi summa, mida CFR Infrastructură tegelikult nõudis, lisada võla põhisummale. Kui CFR Infrastructură kohaldatud viivise- ja trahvimäärad olid 2008. aasta teatisel põhinevast turuintressimäärast madalamad, siis tuleb kohaldada 2008. aasta teatisel põhinevat turuintressimäära.

(239)

Igal juhul on 2. meetmele vastav abi kogusumma vähemalt 783,78 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 170,39 miljonit eurot), mis vastab 2013. aasta juunis kustutatud võla põhisummale ([…] Rumeenia leud, ligikaudu […] miljonit eurot), millele lisandub võlg, mida 2013. aasta juunis ei kustutatud (115,79 miljonit Rumeenia leud, ligikaudu 25,17 miljonit eurot) ja vähemalt CFR Infrastructură poolt tegelikult nõutud viivis summas […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) (vt tabel 14).

(240)

Et teha kindlaks, kas 5. meede annab CFR Marfăle lubamatu eelise, hindab komisjon sarnaselt 2. meetmega (vt põhjendus 225 ja sellele järgnevad põhjendused) seda, kas CFR Infrastructură nõudis pärast võla konverteerimist omakapitaliks 2013. aasta juunis kuni 2018. aastani (k.a) oma nõudeid sisse sama hoolikalt kui eraõiguslik võlausaldaja. Komisjon tuletab meelde, et võla konverteerimine omakapitaliks 2013. aastal hõlmas CFR Infrastructură ees täitmata kohustusi summas 667,99 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 145,21 miljonit eurot), millest võla põhisumma oli […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) ning viivis ja leppetrahvid olid kokku […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot). See kogusumma moodustas 85 % CFR Marfă täitmata kohustustest CFR Infrastructură ees. Seega on 5. meede seotud CFR Marfă võla jätkuva kasvamisega pärast võla konverteerimist omakapitaliks 2013. aastal, kuid ei hõlma 15 % CFR Marfă võlast CFR Infrastructurăle summas 115,79 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 25,17 miljonit eurot; vt põhjendus 239), mis kustutati võla konverteerimisel omakapitaliks 2013. aastal ning juba sisaldub 2. meetme abisummas (vt põhjendus 239).

(241)

Kõigepealt märgib komisjon, et hoolimata äriühingu raamatupidamisliku olukorra paranemisest tänu võla konverteerimisele omakapitaliks 2013. aasta juunis oli CFR Marfă finantsseisund jätkuvalt raske: kahjum suurenes, võlad kasvasid ja turupositsioon halvenes (vt tabelid 1 ja 4 ning alapunkt 2.4). Pärast võla konverteerimist omakapitaliks 2013. aastal kasvas CFR Marfă võlg CFR Infrastructură ees jätkuvalt ning peaaegu kolmekordistus, kasvades 213,47 miljonilt Rumeenia leult (ligikaudu 46 miljonit eurot) 2013. aasta lõpus 622,03 miljonile Rumeenia leule (ligikaudu 135 miljoni euroni) 2016. aastal ning ulatudes 2018. aastal 860,93 miljoni Rumeenia leuni (ligikaudu 187 miljonit eurot) (vt tabel 7). Ka CFR Marfă täitmata kohustused kasvasid pärast võla konverteerimist omakapitaliks pidevalt (2014. aastal 72 %, 2015. aastal 46 %, 2016. aastal 21 % ja 2017. aastal 39 % (vastavalt tabelis 7 esitatud arvudele)).

(242)

Võttes arvesse, et Deloitte’i aruanne põhines eeldusel, et kavandatud erastamine on edukas, ei suutnud Rumeenia põhjendada CFR Marfă edasist toetamist CFR Infrastructură poolt jätkuva taristule juurdepääsu andmise ja kõrvalteenuste osutamisega pärast erastamise ebaõnnestumist 2013. aasta oktoobris.

(243)

Rumeenia ei esitanud ühtegi uuringut ega CFR Infrastructură sisearuannet, millele tuginedes CFR Infrastructură otsustas mitte taotleda kohtus CFR Marfă likvideerimist kohe pärast ebaõnnestunud erastamist 2013. aasta oktoobris ning mitte algatada kohtumenetlust võlgade sissenõudmiseks. Seetõttu hindas komisjon sarnaselt 2. meetmega väljavaateid CFR Marfă likvideerimisel võrreldes jätkuva leebusega CFR Marfă võlgade sissenõudmisel. Selleks palus komisjon Rumeenial sõnaselgelt esitada asjaomasest ajast pärit teabe seaduslike likvideerimistegurite kohta, et ta saaks ise hinnata CFR Marfă varade likvideerimisväärtust 2014. aastal. Rumeenia kinnitas, et selliseid likvideerimistegureid ei ole seadusega kehtestatud (vt põhjendus 287). Seetõttu tugines komisjon Deloitte’i aruandes esitatud likvideerimisväärtustele (vt põhjendus 193 ja seal esitatud tabel 10).

(244)

Esiteks leiab komisjon, et CFR Infrastructură olukorras oleks mõistlik ettevõtja püüdnud võla sisse nõuda kohe pärast ebaõnnestunud erastamist, kui oli selge, et on väga ebatõenäoline, et äriühing tervikuna või osalus selles müüakse lähiajal. Seda enam, et 2013. aasta lõpus puudusid CFR Marfăl riigieelarvesse tasumata kohustused, seda eelkõige tänu võla konverteerimisele omakapitaliks. Lisaks oli 2013. aasta lõpus CFR Marfă võlg CFR Infrastructură ees piisavalt väike, et seda katta likvideerimise tulust (vt tabel 13).

Tabel 13

Ülevaade ligikaudsetest summadest, mis oleks tagasi saadud seoses CFR Marfă võlgadega tarnijatele 2014. aastal (aasta algus)

(245)

Nagu nähtub tabelist 13, oleks CFR Infrastructură saanud CFR Marfă likvideerimisel varade müügist (üksikult või kogumina, et tagada maksimaalne müügitulu) tagasi kogu talle võlgnetava summa. Selle asemel aga laskis ta oodates võlal veelgi kasvada, vähendades sellega võla eduka sissenõudmise tõenäosust. 2013. aastal oli CFR Marfă tähtajaks tasumata võlg CFR Infrastructură ees 155,99 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 33,91 miljonit eurot) ja 2014. aastal 166,94 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 36,3 miljonit eurot). Seevastu 2015. aastal CFR Marfă tähtajaks tasumata võlg CFR Infrastructură ees enam kui kahekordistus (ulatudes 452,42 miljoni Rumeenia leuni (ligikaudu 98,35 miljonit eurot).

(246)

Teiseks selgitab Rumeenia, et CFR Infrastructură võttis aastatel 2013–2018 teatavaid meetmeid, et pöörata oma nõuded CFR Marfă vastu täitmisele, sealhulgas maksekorraldused ja/või vahekohtumenetlused ning pärast 2016. aastat kohtulik täitmine (175). Komisjon on siiski seisukohal, et need meetmed puudutasid ainult osa võlgadest ning olid kogu võla sissenõudmiseks selgelt ebapiisavad.

(247)

Täpsemalt öeldes ei võtnud CFR Infrastructură ühtegi sellist täitemeedet 2014. aastal, st aastal, mis järgnes võla omakapitaliks konverteerimisele ja ebaõnnestunud erastamisele 2013. aastal. Järgnevatel aastatel moodustasid summad, mille sissenõudmiseks CFR Marfălt algatas CFR Infrastructură vahekohtu- ja kohtumenetlused, vaid väikese osa CFR Marfă koguvõlast: 2015. aastal oli vahekohtumenetlustes sissenõutav summa […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot), moodustades ainult 4,74 % koguvõlast; 2016. aastal oli vahekohtu- ja kohtumenetlustes sissenõutav summa […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot), moodustades ainult 15,5 % CFR Marfă koguvõlast.

(248)

Alles hiljem, 2017. aasta teises pooles, intensiivistas CFR Marfă võlgade sissenõudmist vahekohtu- ja kohtumenetlustes. 2017. aastal hõlmasid need menetlused kokku […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot), mis moodustas 49,34 % koguvõlast. 2018. aastal oli vahekohtu- ja kohtumenetlustes sissenõutav summa […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot), moodustades 42,61 % CFR Marfă võlast CFR Infrastructurăle. Rumeenia sõnul mõisteti asjaomaste lõplike kohtu- ja vahekohtu otsustega CFR Infrastructură kasuks täies ulatuses välja kõik neis vahekohtu- ja kohtumenetlustes nõutud summad.

(249)

Komisjon märgib siiski, et Rumeenia esitatud teabele tuginedes (vt põhjendus 98 ja sellele järgnevad põhjendused) suutis CFR Infrastructură 2018. aasta augustini kohtulike ja kohtuväliste meetmetega CFR Marfălt tagasi saada ainult osa võlast (ligikaudu […] miljonit Rumeenia leud, ligikaudu […] miljonit eurot), mistõttu jäi märkimisväärne võlg – umbes […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) – CFR Infrastructurăle tasumata, nagu on näidatud tabelis 7. Sellest summast hõlmasid kohtuotsused ainult umbes […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) (vt põhjendus 98). Seega ei hõlmanud CFR Infrastructură algatatud kohtulikud ja kohtuvälised meetmed märkimisväärset summat CFR Marfă tähtajaks tasumata võlast ning tegelikult saadi tagasi veelgi vähem (vt põhjendus 96).

(250)

Mis puutub kohtuotsustega välja mõistetud tasumata võlgadesse, siis 2018. aasta võlgade ajatamise kokkulepe käsitles ainult CFR Marfă võla põhisumma pealt arvestatud viivise ja leppetrahvide ajatamist ning Rumeenia ei ole esitanud tõendeid põhisumma sissenõudmiseks võetud meetmete kohta. Kuigi 2018. aasta võlgade ajatamise kokkuleppes on ka sätestatud, et […] miljoni Rumeenia leu (ligikaudu […] miljoni euro) suuruse põhisumma sissenõudmine jätkub CFR Marfă arestitud vallas- ja kinnisvara realiseerimise kaudu, siis hoolimata komisjoni sõnaselgest nõudmisest ei esitanud Rumeenia ühtegi tõendit arestitud varade arvu ja liigi, nende väärtuse ega realiseerimise ulatuse kohta.

(251)

Kolmandaks ei esitanud Rumeenia dokumente selle kohta ega põhjendanud, miks algatas CFR Infrastructură eelnimetatud täitemeetmed nii hilja pärast ebaõnnestunud erastamist 2013. aastal. Rumeenia ei ole selgitanud ega esitanud dokumente selle kohta, miks algatatud vahekohtu- ja kohtumenetlused ei hõlmanud kogu summat, mida CFR Marfă ikka veel CFR Infrastructurăle võlgu oli.

(252)

Seetõttu leiab komisjon, et selline leebus CFR Marfă võlgade sissenõudmisel näitab, et isegi 2017. ja 2018. aastal, st kaua aega pärast CFR Marfă ebaõnnestunud erastamist 2013. aastal, ei käitunud CFR Infrastructură CFR Marfă võlgade sissenõudmisel turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtjana.

(253)

Neljandaks, Rumeenia väidab, et kuna CFR Marfă on strateegiline äriühing, ei saanud CFR Infrastructură taotleda täitemeetmeid, mille tulemusel oleks CFR Marfă likvideeritud (vt põhjendus 233). Nii nagu 2. meetme ja ka 5. meetme puhul, tähendab see väide, et Rumeenia möönab, et CFR SA tegelik põhjus võlgade sisse nõudmata jätmiseks ei olnud majanduslik (vt põhjendused 179–181).

(254)

Lisaks eeltoodud väidetele leiab komisjon ka järgmistel põhjustel, et CFR Infrastructură olukorda sattunud mõistlik eraõiguslik ettevõtja ei oleks jätkanud aastaid CFR Marfăle teenuste osutamist ilma võlgu sisse nõudmata, piirdudes lihtsalt viivise ja leppetrahvide arvestamisega.

(255)

Esiteks märgib komisjon, et CFR Marfă raske ja pidevalt halvenev finantsseisund oli CFR Infrastructurăle hästi teada juba alates 2010. aastast. Seega oli CFR Infrastructurăl piisavalt aega meetmete ettevalmistamiseks, asutusesiseseks hindamiseks ja rakendamiseks, et oma nõuded pärast erastamise järjekordset ebaõnnestumist 2013. aastal täitmisele pöörata. Selle asemel, et võtta kohe täitemeetmeid, sealhulgas nõuda CFR Marfălt võlg sisse kohtus, algatas CFR Infrastructură sellise menetluse suure osa võla sissenõudmiseks alles 2017. aastal, st alles vahetult enne seda, kui ähvardas oht, et komisjon algatab ametliku menetluse. Täpsemalt külastas konkurentsivolinik 2017. aasta mais Rumeeniat ja teatas Rumeenia ametiasutustele, et tõenäoliselt algatatakse CFR Marfă asjas uurimismenetlus. Seetõttu leiab komisjon, et ükski mõistlik eraõiguslik ettevõtja ei oleks võlgade sissenõudmisega nii kaua oodanud.

(256)

Teiseks esitas Rumeenia komisjoni nõudmisel mitu asutusesisest dokumenti, näiteks CFR Infrastructură aktsionäride koosolekute protokollid ja juhatuse ettekanded/aruanded, millega CFR Infrastructură võttis teadmiseks, et CFR Marfă võlg kasvab, ning otsustas mitte algatada sundtäitmist või piirata CFR Marfă juurdepääsu raudteele (176). Ometi ei esitanud Rumeenia ühtegi (asutuse tehtud või väliskonsultantide läbi viidud) uuringut, millele tuginedes tehti CFR Marfă võlgade täitmisele pööramist (või pigem täitmisele pööramata jätmist) käsitlevad otsused pärast võla konverteerimist omakapitaliks 2013. aastal ning mis põhjendaksid majanduslikust seisukohast CFR Infrastructură väga leebet suhtumist nende summade sissenõudmisse, mida CFR Marfă talle võlgnes.

(257)

Kolmandaks, nagu seoses 2. meetmega on juba eespool selgitatud (vt tabel 12 ning põhjendused 234 ja 235), leiab komisjon, et CFR Infrastructurăt ei saanud käsitada tarnijana, kes oli sunnitud CFR Marfăle teenuseid osutama ja kes oleks seetõttu sõltunud CFR Marfă kui peamise tuluallika olemasolust pärast võla konverteerimist omakapitaliks 2013. aastal. Kuigi CFR Marfă osakaal raudtee-kaubaveo turul oli peaaegu 50 %, moodustas see pärast võla konverteerimist omakapitaliks 2013. aastal ainult umbkaudu viiendiku CFR Infrastructură tulust. Seoses dünaamikaga märgib komisjon, et alates võla konverteerimisest omakapitaliks 2013. aastal vähenes CFR Marfă osakaal raudtee-kaubaveost saadavas kogutulus pidevalt. Isegi kui CFR Marfă oleks pärast CFR Infrastructură poolt kohtumenetluses võlgade sissenõudmist 2013. aasta ebaõnnestunud erastamise järel likvideeritud, oleks olnud väga ebatõenäoline, et CFR Marfăle vastav liikus oleks täielikult kadunud, sest veolepingud ja CFR Marfă varad oleks viidud turule ja väga tõenäoliselt oleksid need üle läinud tema konkurentidele.

(258)

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes leiab komisjon, et 5. meede annab CFR Marfăle valikulise eelise, sest tema võlad jäeti sisse nõudmata, andes sellega CFR Marfăle abi rahastamisvahendi kujul, mida ta ei oleks pärast võla konverteerimist omakapitaliks 2013. aastal ja abimeetme kehtivuse ajal muidu turult saanud.

(259)

Selleks et teha kindlaks eelis, mis tuleneb riigi osalusega äriühingu CFR Infrastructură poolt kogunenud võlgade sisse nõudmata jätmise vormis CFR Marfăle antud rahalisest abist, tuletab komisjon meelde, et CFR Marfă raske olukord oli erapankadele ja teistele finantseerimisasutustele hästi teada kaua enne võla konverteerimist omakapitaliks 2013. aastal ja pärast sellele järgnenud ebaõnnestunud erastamist. Kuigi pärast märkimisväärse võla kustutamist CFR Marfă finantsseisund väheseks ajaks paranes, kasvas CFR Marfă võlg – eelkõige tema peamise tarnija CFR Infrastructură ees – sellest hoolimata jätkuvalt ja järgnevatel aastatel oli äriühing eranditult kahjumis (vt põhjendus 241). Seetõttu ei olnud põhjust uskuda, et CFR Marfă krediidikõlblikkus on pärast ebaõnnestunud erastamist muutunud. Otse vastupidi, oli üsna kindel, et äriühingul ei ole võimalik saada turult pikaajalist laenu.

(260)

Seetõttu võrdub sarnaselt 1. ja 2. meetme puhul kasutatud meetodile (vt põhjendused 203–209 ja 237–239) tuginedes eelise summa, mida CFR Infrastructură andis CFR Marfăle 5. meetme raames võlgade sisse nõudmata jätmisega pärast võla konverteerimist omakapitaliks 2013. aastal, võlasummaga, mille CFR Marfă oli jätnud 2018. aastaks (k.a) CFR Infrastructurăle tasumata ja millest on maha arvatud 115,79 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 25,17 miljonit eurot), mis vastab 15 %-le 2. meetmest, mida ei kustutatud võla konverteerimisega omakapitaliks 2013. aastal (vt põhjendus 240), ja millele on lisatud vastav turuintress kuni 2018. aastani (k.a). Abi andmine algas kohe pärast võla konverteerimist omakapitaliks 2013. aasta juunis ja abi andmise kuupäevadeks on kuupäevad, mil CFR Marfă pidi tasuma CFR Infrastructură väljastatud arved.

(261)

Turuintress tuleks kindlaks määrata, kohaldades tähtajaks tasumata võla põhisumma suhtes turuintressimäära.

(262)

Komisjon märgib, et CFR Infrastructură on CFR Marfă tasumata võlgade pealt juba nõudnud viivist ja leppetrahve (vt tabel 7), mille summa oli ainuüksi 2018. aastal […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot). Mis puutub intressi, siis ei tohi see olla väiksem kui kooskõlas 2008. aasta teatisega arvutatud intress. Seega on turuintressimäär i) kooskõlas 2008. aasta teatisega 5. meetmega seotud ajavahemikuks arvutatud intressimäära ja ii) asjaomasel ajavahemikul pärast 2013. aasta võla konverteerimist omakapitaliks kuni 2018. aastani (k.a) CFR Infrastructură poolt kohaldatud viivisemäära ja leppetrahvide vahele jääv suurim intressimäär. Seega, kui viivise- ja trahvimäärad, mida CFR Infrastructură kohaldas tähtajaks tasumata võla põhisumma suhtes, on võrdsed turuintressimääraga, mida oleks 2008. aasta teatise kohaselt tulnud CFR Marfă tähtajaks tasumata võlgade suhtes kohaldada, või sellest kõrgemad, tuleks viivise ja leppetrahvi summa, mida CFR Infrastructură tegelikult nõudis, lisada võla põhisummale. Kui CFR Infrastructură kohaldatud viivise- ja trahvimäärad olid 2008. aasta teatisel põhinevast turuintressimäärast madalamad, siis tuleb kohaldada 2008. aasta teatisel põhinevat turuintressimäära.

(263)

Igal juhul on 5. meetmega antud abisumma vähemalt 834,29 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 181,37 miljonit eurot), (177) st kogusumma, mis CFR Marfă võlgnes CFR Infrastructurăle 2018. aasta lõpus, millest on maha arvatud 115,79 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 25,17 miljonit eurot), mis vastab 15 %-le 2. meetmest, mida ei kustutatud võla konverteerimisega omakapitaliks 2013. aastal (vt põhjendus 240).

(264)

Rumeenia leiab (vt põhjendus 107), et võla konverteerimine omakapitaliks kiideti heaks nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta otsusega. Nagu on selgitatud põhjenduses 322 ja sellele järgnevates põhjendustes, on komisjon seisukohal, et eelnimetatud nõukogu otsus iseenesest ei asenda riigiabi vastavuse kontrolli; otse vastupidi, nõukogu otsusega heaks kiidetud vastastikuse mõistmise memorandumis on sõnaselgelt sätestatud, et ümberkorraldusmeetmete võtmisel peab Rumeenia järgima riigiabieeskirju (178).

(265)

Sellega seoses märgib komisjon samuti, et Rumeeniaga sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumis nimetatud mitme riigi osalusega ettevõtte erastamisprotsessi tõepoolest jälgiti ja kajastati erinevates komisjoni aruannetes, sealhulgas aruandes „Maksebilansi tasakaalustamise abiprogramm. Rumeenia, 2013–2015“. Erinevalt Rumeenia arvamusest (vt põhjendused 107–110) leiab komisjon, et viidatud aruandes rõhutati tegelikult riigiabiga seotud kahtluste olemasolu seoses CFR Marfă võla konverteerimisega omakapitaliks 2013. aastal. See on ilmne sellest, kuidas komisjon selgitab aruandes, et lubatud ja kauaoodatud erastamine „leevendaks“ selliseid riigiabi andmise kahtlusi. Igal juhul, hoolimata Rumeenia lubadustest erinevates ELiga sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumites ei ole pärast 2013. aasta ebaõnnestunud erastamist CFR Marfă erastamisprotsessi kuue aasta jooksul pärast võla konverteerimist omakapitaliks 2013. aastal tegelikult kunagi ametlikult algatatudki, rääkimata selle edukast lõpuleviimisest. Eelkõige tuletab komisjon meelde, et nõukogu otsused, millega liikmesriikidele antakse luba kohaldada (maksu)erandit, ei takista komisjoni uurimast, kas erand kujutab endast riigiabi (179). Samamoodi ei saa Rumeenia tugineda tema nimetatud nõukogu otsusele seoses õiguspärase ootusega (vt ka põhjendus 323).

(266)

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes leiab komisjon, et Rumeenia väide, mille kohaselt kiideti võla konverteerimine omakapitaliks heaks nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta otsusega, on alusetu.

(267)

Lisaks, nagu eespool põhjendustes 179–181 selgitati, leiab komisjon ka 3. meetme puhul, et turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteerium ei ole kohaldatav.

(268)

Sellest hoolimata tuletatakse meelde, et komisjon kohaldas menetluse algatamise otsuses turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumi. Komisjon kahtles, et 363 miljoni euro suuruse võla omakapitaliks konverteerimist heaks kiites tegutsesid CFR Marfă avalik-õiguslikud võlausaldajad (st ANAF ja CFR Infrastructură) samamoodi, nagu oleks tegutsenud turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja, ning andsid seega CFR Marfăle eelise. Täpsemalt kahtles komisjon, kas erakorraline määrus 61/2013 (mida on kirjeldatud eespool joonealuses märkuses 27), millega 2013. aasta juunis konverteeriti 1 669 miljardit Rumeenia leud (ligikaudu 363 miljonit eurot) CFR Marfă võlgadest omakapitaliks, vähendades sellega oluliselt CFR Marfă võlga, on turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumiga kooskõlas.

(269)

Kuigi komisjoni arvates ei ole turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteerium kohaldatav, kontrollib ta eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes siiski selle kriteeriumi hüpoteetilise kohaldamise tulemusi ka 3. meetme puhul.

(270)

Selleks, et teha kindlaks, kas 3. meede annab CFR Marfăle lubamatu eelise, hindab komisjon, kas ANAF, kes esindab ka teisi avalik-õiguslikke võlausaldajaid CNPPd, ANOFMi, CNASi ja CFR Infrastructurăt, nõudis riigieelarvesse võlgnetavaid summasid sisse sama hoolikalt kui eraõiguslik võlausaldaja, kes soovib tagasi saada maksimaalse osa talle võlgnetavast summast (180).

(271)

Seoses sellega tuleb märkida, et kui olulistes majanduslikes raskustes olev äriühing teeb võlausaldajatele ettepaneku sõlmida leping või lepingute seeria oma võlgade haldamiseks eesmärgiga parandada oma olukorda ja vältida likvideerimist, peab iga võlausaldaja otsuse tegemisel kaaluma ühelt poolt summat, mida talle lepingu raames pakutakse, ja teiselt poolt summat, mille ta äriühingu likvideerimise korral hinnanguliselt saaks. Tema valikut mõjutab hulk asjaolusid, nt kas tema võlanõue on hüpoteegiga tagatud, eelisjärjekorras või n-ö tavaline, millist tüüpi ja millise ulatusega on tema tagatised, milliseks hindab ta võimalusi äriühingu olukorra paranemiseks, samuti kasu, mida ta saaks äriühingu likvideerimise korral (181). Lisaks eeldab turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumi kohaldamine pankroti ja ümberkorraldamise realistlikku võrdlevat hindamist, mille kohaselt tuleb „summat, mida ta saaks likvideerimise korral“ võrrelda „hinnanguga ettevõtte elujõulisuse taastamise võimaluse kohta“ (182).

(272)

Nagu põhjendustes 116 ja 117 kirjeldatud, väitis Rumeenia, et CFR Marfă kasuks võetud meetmed on väga sarnased sellistes varasemates riigi osalusega raudtee-ettevõtjaid käsitlevates juhtumites võetud meetmetega, milles komisjon kohaldas turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumi ning leidis, et meetmed ei kujutanud endast riigiabi.

(273)

Komisjon märgib, et Rumeenia osutatud otsus ZSSK Cargo kohta (vt põhjendus 116) käsitleb 166 miljoni euro suurust laenu, mille Slovakkia andis Slovaki raudtee-veoettevõtjale Železničná Spoločnosť Cargo Slovakia. Selles konkreetses asjas leidis komisjon, et: 1) samal ajal pakkusid pangad sama suurt laenu; 2) võrdlusele tuginedes vastas intress suures osas intressimääradele, mida maksid võrreldavas finantsseisundis olevad äriühingud; 3) laenu andmisel tugineti uuringule, mille kohaselt oli äriühing suuteline laenu tagasi maksma.

(274)

Komisjon tuletab meelde, et turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumi kohaldatakse igal üksikjuhul eraldi, võttes nõuetekohaselt arvesse konkreetse olukorra eripära. Slovakkia juhtumis on võla hindamine ja selle turutingimustele vastavaks lugemine väga erinev CFR Marfă olukorrast, kus võlg jäeti aastaid sisse nõudmata ja märkimisväärne osa tavapärase äritegevuse käigus tekkinud võlast kustutati. Seetõttu põhineb sellel konkreetsel juhul turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumi kohaldamine erinevatel tingimustel ja selle tulemus ei tarvitse tingimata olla sama.

(275)

Komisjon märgib, et võla konverteerimine omakapitaliks põhines võlgadel, mis olid CFR Marfăl varem kogunenud ANAFi (183) ja CFR Infrastructură (184) ees, nagu on näidatud järgnevas tabelis.

Tabel 14

Võlasummad, mis kustutati võla konverteerimisega omakapitaliks 2013. aastal

(276)

Hoolimata komisjoni sõnaselgest nõudest menetluse algatamise otsuse põhjenduses 132 jättis Rumeenia uurimise ajal esitamata Deloitte’i aruannet täiendava uue asjakohase teabe 2013. aastal toimunud võla omakapitaliks konverteerimise sobivuse ja rakendamise viisi kohta. Selle asemel kordas Rumeenia Deloitte’i aruande järeldusi, mida oli menetluse algatamise otsuses juba kriitiliselt hinnatud.

(277)

Samuti ei esitanud Rumeenia olemasolevat asjaomasest ajast pärit teavet, millele tuginedes kiideti heaks võla konverteerimine omakapitaliks 2013. aastal, sealhulgas hoolsuskohustuse auditi ajal kättesaadavat teavet ja aruandeid CFR Marfă varade väärtuse kohta, mis koostati 2013. aastal ebaõnnestunud erastamisele järgneva erastamise jaoks, Deloitte’i aruandes kasutatud diskontomäärasid toetavaid hüpoteese ja võrdlusaluseid, teavet likvideerimistegurite väärtuse ja põhjendatuse kohta, mida kasutati, et määrata kindlaks suurim tulu, mida on võimalik saada CFR Marfă varade müügist pankrotimenetluse käigus, ega muud teavet, mis võimaldaks võtta arvesse täiendavat amortisatsiooni edasi lükkunud pankroti korral.

(278)

Hoolimata menetluse algatamise otsuse põhjenduses 132 esitatud komisjoni sõnaselgest nõudmisest ei esitanud Rumeenia hinnangulisi andmeid tulu kohta, mida Rumeenia riik lootis saada, kui ta investeeris üha enam sellisesse suurtes võlgades olevasse äriühingusse nagu CFR Marfă 2013. aasta võla omakapitaliks konverteerimise ajal, ega põhjendanud seda nõuetekohaselt.

(279)

Esiteks leiab komisjon, et võla konverteerimine omakapitaliks oli kohane ainult juhul, kui CFR Marfă oleks kohe pärast seda erastatud, mida aga ei tehtud. Riiklikud võlausaldajad ja CFR Infrastructură olid aastaid teadlikud CFR Marfă raskest finantsseisundist ning äriühingu erastamine oli riskantne, võttes arvesse ka eelnenud ebaõnnestunud äriühingu erastamise katseid. Lisaks oli vahetult enne võla konverteerimist omakapitaliks selge, et äriühingu vastu olid huvi väljendanud väga vähesed võimalikud ostjad ning edukas erastamine ei olnud tagatud. Komisjon leiab, et ükski mõistlik turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja ei oleks nõustunud sellise raskustes oleva äriühingu – nagu CFR Marfă sel ajal oli – nii suuri võlgu kustutama ilma tagatiseta, et erastamise ebaõnnestumise korral need võlad taastatakse (nt tagasinõude mehhanismi abil või võlgade täiendava tagamisega juhuks, kui CFR Marfă pärast ebaõnnestunud erastamist likvideeritakse). Käesoleval juhul viisid Rumeenia ametiasutused konverteerimise läbi selliseid ettevaatusabinõusid rakendamata, mis kinnitab, et võla konverteerimine omakapitaliks 2013. aastal ei vastanud turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja käitumisele.

(280)

Teiseks leiab komisjon, et riik võttis võla omakapitaliks konverteerimise otsust tehes arvesse tegureid, mis ei määra tavaliselt ettevõtja käitumist. Nagu Rumeenia uurimise ajal esitatud erinevas teabes tunnistas, ei olnud äriühingu likvideerimine erinevate riiklike võlausaldajate jaoks kunagi arvestatav võimalus. Tegelikult leiti, et kõik täitemeetmed, mille tulemusel oleks CFR Marfă tegevus blokeeritud, kahjustavad riigi julgeolekut ja majandust ning et neil on märkimisväärsed sotsiaalsed tagajärjed (vt põhjendused 78, 82, 169 ja 170).

(281)

Kolmandaks ja lisaks võlgade kustutamisele ilma mingi tagatiseta leiab komisjon, et kuigi Deloitte’i aruanne koostati 2013. aasta märtsis, st vaid mõni kuu enne seda, kui Rumeenia otsustas konverteerida CFR Marfă võlad tema omakapitaliks (mis toimus 2013. aasta juunis), ei olnud see uuring iseenesest piisav alus Rumeenia otsusele.

(282)

Konkreetselt märgib komisjon esiteks, et peamised andmed tulu hindamise meetodi jaoks esitas tegelikult CFR Marfă ise ning sõltumatu konsultant neid eraldi ei hinnanud. Nagu hiljutises kohtupraktikas on selgitatud, lasub tõendamiskoormus liikmesriigil, kes väidab et ta tegutses eraõigusliku investorina; see liikmesriik peab esitama kõik vajalikud tõendid selle kohta, et ta tegutses eraõigusliku investorina, taotledes pikaajalist kasumit. Uuringud, mis põhinevad äriühingu enda kontrollimata hinnangutel, ei ole usaldusväärsed (185). Lisaks märgib komisjon, et kuigi Rumeenia ametiasutused olid teadlikud selliste prognooside ja hinnangute puudustest, ei ole nad läbi viinud prognooside ja nende aluseks olevate eelduste tundlikkuse hindamist ega hinnanud tulemuste ja sündmuste tõenäosust. Näiteks põhinesid erastamisstsenaariumi hinnangud üleliia optimistlikul eeldusel, et CFR Marfă’ tegevustulu suureneb ajavahemikus 2013–2017 […] % peamiselt seetõttu, et tonnkilomeetrite arv suureneb […] %. Varasemad andmed aga näitasid selgelt, et CFR Marfă oli kavandatud erastamisele eelnenud kümne aasta jooksul pidevalt oma tegevust vähendanud (vt CFR Marfă turuosa muutumine tabelis 1 ja CFR Marfă tulude pidev oluline vähenemine tabelis 4).

(283)

Sellega seoses märgib komisjon veel, et Deloitte’i aruande positiivne arvamus, mis toetas võla konverteerimist omakapitaliks, põhines eeldusel, et järgnev erastamine on edukas. Deloitte’i aruandes kinnitatakse, et „võttes arvesse äriühingu [CFR Marfă] majanduslikku olukorda ja CFR Marfă eelarvevõlgade arengut, on järelduseks, et kui CFR Marfă tegevus jätkub, ilma et ta likvideeritaks või erastataks, siis võlg kasvab jätkuvalt ning võla sissenõudmise väljavaated on isegi väiksemad kui praegu [2013. aastal]“.

(284)

Samas ei hinnata Deloitte’i aruandes CFR Marfă kaheetapilise erastamise (st 1. etapis 2013. aastal erastatakse 51 % enamusosalus ja 2. etapis 2017. aastal erastatakse 49 % vähemusosalus) väljavaateid. Ajal, mil võla konverteerimine omakapitaliks pöördumatult otsustati (st 13. juunil 2013), ei olnud esitatud ühtegi siduvat pakkumust ning ei olnud ikka veel selge, kas erastamine oleks edukas. Avalikult kättesaadava teabe kohaselt tühistati CFR Marfă erastamise katse 2013. aastal ja erastamiskutse avaldati uuesti (vt põhjendused 31–33). Kuigi eelkvalifitseeritud pakkujaid oli kolm, esitasid need pakkujad vaid mittesiduvad huviväljendused, võtmata endale kindlaid kohustusi. Avalikult kättesaadava teabe kohaselt taganesid kõik eelkvalifitseeritud pakkujad (v.a GFR) 2013. aasta juunis tehingust (vt põhjendus 37). Kuigi GFR esitas siduva pakkumuse, kukkus erastamine läbi.

(285)

Lisaks märgib komisjon, et riik lootis 2013. aastaks kavandatud CFR Marfă 51 % enamusosaluse erastamisega teenida keskmise stsenaariumi kohaselt […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) ning ülejäänud […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot) loodeti saada erastamise teises etapis 2017. aastal (vt põhjendused 30–34). Seda tuleb võrrelda likvideerimisstsenaariumi üsna kindla tulemusega, mis on (parimal juhul) ainult 88,22 miljoni Rumeenia leu (ligikaudu 19 miljoni euro) võrra madalam kui väga ebakindla kaheetapilise erastamise stsenaariumi tulemus (186).

(286)

Lisaks diskonteeriti likvideerimisstsenaariumi puhul varade turuväärtus ([…] miljonit Rumeenia leud) keskmise diskontomääraga […]–[…] % (187). Kui varade turuväärtuse suhtes oleks kohaldatud madalamat diskontomäära, oleks likvideerimisstsenaariumi tulemused olnud isegi paremad. Nagu eespool mainitud, ei esitanud Rumeenia ühtegi põhjendust valitud likvideerimistegurite kohta ega ühtegi võrdlusalust, mida audiitorfirmad asjaomasel perioodil sarnaste hinnangute tegemisel tegelikult kasutasid.

(287)

Komisjon kordas oma nõudmist, paludes Rumeenial esitada seaduses sätestatud likvideerimistegurid, mida hindamise ajal kohaldati. Rumeenia väitis vastuseks, et „[s]eoses võlgniku varade hindamisega täite- või maksejõuetusmenetluses, sõltumata sellest, kas tegemist on vallas- ja/või kinnisvaraga, ei näe seadus likvideerimise puhul sõnaselgelt ette väärtuse vähendamist, kuid see tuleneb erinevatest asjaoludest, nagu: hindamismeetod, mille võlausaldajad on eraldi või üheskoos heaks kiitnud; varade laad; atraktiivsus turul; kulumisaste; võimalike pakkujate huvi jne. Seetõttu, võttes arvesse, et sellise hüpoteesi puhul on erinevaid asjaolusid väga palju, […] ei ole hindamise tulemust võimalik prognoosida“ (188).

(288)

Eeltoodut silmas pidades leiab komisjon, et likvideerimisstsenaariumi tulemused tunduvad olevat üpris kindlad, kuna likvideerimise edukus ei sõltu ühe ostja olemasolust ning võttes arvesse üksikute varade müügihinnaga seotud piiravaid eeldusi erastamisstsenaariumi puhul.

(289)

Seoses ANAFi (ja teiste riiklike võlausaldajate – CNPP, ANOFM ja CNAS) ning CFR Infrastructură nõuetega CFR Marfă vastu leiab komisjon, et võla konverteerimine omakapitaliks 2013. aastal ei olnud parim võimalus neile võlgnetavate summade sissenõudmiseks. Deloitte’i aruandes esitatud likvideerimisstsenaariumi korral oleks ANAF suutnud sisse nõuda [90–100] % riiklike võlausaldajate nõuetest, sama ajal kui 2010. aastal oleks ANAF likvideerimisstsenaariumi korral suutnud sisse nõuda 100 % riiklike võlausaldajate nõuetest. Samas Deloitte’i aruandes esitatud 2012. aasta likvideerimisstsenaariumi korral ei oleks CFR Infrastructurăl olnud väljavaateid võlg sisse nõuda (vt tabel 15), kuid 2010. aasta likvideerimisstsenaariumi korral oleks CFR Infrastructură saanud eeldatavalt sisse nõuda [40–50] % oma nõuetest (vt tabel 11). Tuleb siiski märkida, et aastatel 2010–2012 lasid ANAF ja teised riiklikud võlausaldajad ning CFR Infrastructură summadel, mida CFR Marfă neile võlgu oli, kasvada [90–100] % (vastavalt tabelile 7).

(290)

Komisjon on seisukohal, et just seetõttu, et võlg aja jooksul kasvas, oli 2013. aastal võla omakapitaliks konverteerimise suhtes turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumi kohaldamise tulemus, mida on kirjeldatud Deloitte’i aruandes, positiivne, (189) kuigi see põhines ebarealistlikul eeldusel, et äriühing peagi erastatakse. Kuna CFR Marfă võlg riigi konsolideeritud riigieelarvesse (st ANAFile, CNPP-le, ANOFMile ja CNASile) ning CFR Infrastructurăle oli kuni 2013. aastani suurem, oli võlgade tagasisaamise määr 2012. aasta likvideerimisstsenaariumi puhul väiksem kui võla omakapitaliks konverteerimise stsenaariumi puhul. Järelikult suurendas suurem võlg konsolideeritud riigieelarvesse ja CFR Infrastructurăle turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumi kohaldamisel, mis viidi läbi Deloitte’i aruandes, võla omakapitaliks konverteerimise puhul (millele järgneb erastamine) tagasi saadavat summat […] miljoni Rumeenia leu (ligikaudu […] miljoni euro) võrra, sest selles stsenaariumis eeldati, et CFR Marfă maksab ülejäänud võla (st võla, mida omakapitaliks ei konverteeritud) tagasi.

Tabel 15

Ülevaade Deloitte’i aruandes esitatud likvideerimisstsenaariumi korral sissenõutavatest summadest

(291)

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes järeldab komisjon, et 3. meetmega anti võla omakapitaliks konverteerimise ajaks kogunenud võlgade sisse nõudmata jätmise ja kustutamisega CFR Marfăle eelis. Selle abi summa vastab võla omakapitaliks konverteerimisega kustutatud võla kogusummale 1 669 miljardit Rumeenia leud (ligikaudu 363 miljonit eurot). Komisjon märgib, et 3. meetmega antud abi tuleneb samadest vahenditest, mis vastavad 1. meetmele, ja 85 % vahenditest, mis vastavad 2 meetmele, ning seda võetakse arvesse abi kogusumma kindlaksmääramisel, et vältida kahekordset arvessevõtmist.

(292)

Olles hinnanud majandusliku eelise olemasolu iga meetme puhul eraldi, hindab komisjon ka seda, kas neid meetmeid võib käsitada ühe pideva riigi sekkumisena CFR Marfă tegevusse.

(293)

Komisjon märgib, et CFR Marfă ei ole teeninud kasumit alates 2008. aastast ning on tehtud mitu ebaõnnestunud erastamiskatset, millest ükski ei ole finantsseisundi pidevast halvenemisest hoolimata viinud CFR Marfă likvideerimiseni. Lisaks tundub, et eespool kirjeldatud 1., 2., 3. ja 5. meede on olemuslikult seotud ning moodustavad osa samast põhieesmärgist toetada CFR Marfăt ja hoida ta turul aastaid ning tagada CFR Marfă töötajatele töökohad, jättes võlad sisse nõudmata, need kustutades või jätkates taristuteenuste osutamist.

(294)

Riigi selline strateegia hoida CFR Marfă iga hinna eest tegevusvõimelisena on isegi selgem, kui võtta arvesse i) meetmete tagajate isikut – need on kõik riigiasutused või -organid; ii) asjaomaste meetmete kronoloogiat (1. ja 2. meede rakendati aastatel 2010–2013, samas kui 3. meede rakendati 2013. aasta juunis lihtsalt tulenevalt otsusest lubada eelmisel perioodil koguneda tohutu suurel võlal); iii) meetmete eesmärki, milleks oli hoida CFR Marfă iga hinnaga turul tegevuses ja vältida tema likvideerimist, ning iv) äriühingu (finants- ja riski)olukorda sellel perioodil, mis kestis rohkem kui kaheksa aastat.

(295)

Lisaks ei oleks 3. meedet ilma 1. ja 2. meetmeta olemas olnud. Kogunenud võlg otse riigieelarve ees vastavalt 1. meetmele (otsene sekkumine) ja CFR Infrastructură ees teenuste jätkuva osutamise tõttu vastavalt 2. meetmele (kaudne sekkumine) muudeti hiljem 3. meetmeks. 3. meetmega anti CFR Marfăle lisaks 1. ja 2. meetmega antud eelisele täiendav eelis, mis ei ole 1. ja 2. meetmega saadud eelisest lahutatav.

(296)

Kuna 3. meede tuleneb 1. ja 2. meetmest ning 5. meede on lihtsalt 2. meetme jätk, kujutavad kõik need meetmed üksteisest sõltuvaid sekkumisi, (191) mille ühine eesmärk oli hoida CFR Marfă tegevusvõimelisena, ja seega on need seostatavad riigiga. Komisjon märgib ka, et pärast 2013. aastat toimus muutus ja CFR Marfă ei kajastanud enam võlga riigieelarvesse, vaid kajastas selle asemel oluliselt suuremat võlga CFR Infrastructură ees. See on selgitatav asjaoluga, et teatavatele riigi osalusega äriühingutele seati transporditeenuste osutamise pakkumismenetlustes osalemise tingimuseks, et pakkujatel ei tohi olla ANAFile tasumata võlgu.

(297)

Võttes arvesse ka eelnenud ebaõnnestunud erastamist, oleks riigi olukorrale kõige sarnasemas olukorras olnud turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja püüdnud üldjuhul esmalt CFR Marfălt võimalikult suure osa võlast tagasi saada, kasutades kõiki talle kättesaadavaid võimalusi, sealhulgas taotledes kohtult õigel ajal erinevate nõuete täitmisele pööramist ning algatades seejärel CFR Marfă likvideerimise.

(298)

Seega on abi kogusumma, mida riik CFR Marfăle andis, võrdne kogusummaga (sh võla põhisumma, viivis ja leppetrahvid), mis CFR Marfă võlgnes vastavalt 1., 2. ja 5. meetmele, millele lisandub ANAFi ja CFR Infrastructură nõutud viivise ja leppetrahvide ning kooskõlas 2008. aasta teatisega arvutatud turuintressimäära vahe. Abi, mida CFR Marfăle anti 3. meetmega ligikaudu 363 miljoni euro suuruse võla konverteerimisega omakapitaliks 2013. aastal, juba sisaldub 1. ja 2. meetmega antud abi summas ja seetõttu ei lisata seda sissenõutavale summale, et vältida topeltarvestust.

(299)

Avaliku sektori toetus suudab konkurentsi moonutada isegi siis, kui see ei aita abisaaval ettevõtjal laieneda ega turuosa omandada. Piisab sellest, kui ettevõtja võib abi toel omandada tugevama konkurentsiseisundi kui see, mis tal oleks olnud, kui abi ei oleks antud. Et abi peetaks selles kontekstis konkurentsi kahjustavaks, piisab tavaliselt sellest, et abiga antakse abisaajale eelis, vabastades ta kuludest, mida ta oleks muidu oma igapäevase äritegevuse käigus kandma pidanud (192).

(300)

Avaliku sektori toetus ettevõtjatele kujutab endast riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses üksnes siis, kui see „kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust“. Sellega seoses ei ole vaja tõendada, et abil on tegelik mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele, vaid üksnes seda, kas abi võib seda kaubandust mõjutada. Liidu kohtud on otsustanud, et „kui antud rahaline abi tugevdab ühe ettevõtja seisundit [liidu]siseses kaubanduses teiste konkureerivate ettevõtjate suhtes, tuleb leida, et abi mõjutab viimaseid“ (193).

(301)

Avaliku sektori toetuse puhul võib järeldada, et see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust isegi siis, kui abisaaja ei osale vahetult piiriüleses kaubanduses. Näiteks võib toetus muuta teiste liikmesriikide ettevõtjate turule sisenemise keerulisemaks, sest see säilitab kohaliku pakkumise või suurendab seda (194).

(302)

CFR Marfă tegutseb raudtee-kaubaveo sektoris, st Euroopa konkurentsiturul (vt põhjendused 13–16). Komisjon leiab, et andes CFR Marfăle võimaluse jätkata tegevust ja kustutada oma võlad riigieelarvesse, konverteerides võla omakapitaliks, võivad 1., 2., 3. ja 5. meede parandada CFR Marfă konkurentsiseisundit siseturul võrreldes tema riigisiseste ja rahvusvaheliste konkurentidega.

(303)

Seetõttu leiab komisjon, et 1., 2., 3. ja 5. meede võivad kahjustada või ähvardavad kahjustada konkurentsi ning võivad kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust.

(304)

Arvestades asjaolu, et kõik riigiabi olemasolu tingimused ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses (vt alapunktid 4.1.2–4.1.6) on nelja meetme puhul viiest täidetud, järeldab komisjon, et:

(305)

2004. ja 2014. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuunistes (195) on sätestatud raskustes oleva äriühingu mõiste äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kokkusobivuse hindamisel vastavalt aluslepingu artikli 107 lõike 3 punktile c.

(306)

2014. aasta suuniste punktis 137 on märgitud, et „[k]omisjon uurib iga tema loata antud ning seetõttu asutamislepingu artikli 108 lõikega 3 vastuolus oleva päästmis- või ümberkorraldusabi kokkusobivust siseturuga käesolevate suuniste alusel, kui osa sellest abist või kogu abi on antud pärast suuniste avaldamist Euroopa Liidu Teatajas abi andmise ajal kehtivate suuniste alusel“. (rõhuasetus lisatud)

(307)

Lisaks sellele on 2014. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste punktis 138 sätestatud, et „[ü]lejäänud juhtudel lähtub komisjon uurimisel abi andmise ajal kehtinud suunistest“.

(308)

Nagu joonealuses märkuses 27 ning põhjendustes 24, 77 ja 86 on selgitatud, konverteeriti 1. ja 2. meede (CFR Marfă võlg riigieelarvesse ja CFR Infrastructurăle) 2013. aasta juunis 3. meetmega suures osas omakapitaliks. Seetõttu leiab komisjon, et 1., 2. ja 3. meetmega anti abi enne 2014. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste avaldamist. Mis puutub 5. meetmesse, siis seda rakendati pärast 3. meetme rakendamist 2013. aastal ning see jätkus pärast 2014. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste avaldamist (st 31. juulit 2014). Võttes arvesse, et 1., 2., 3. ja 5. meede kujutavad endast riigiabi, puudus sellel komisjoni heakskiit. Seetõttu on tegemist ebaseadusliku riigiabiga (vt punkt 4.3, põhjendused 319–320).

(309)

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes kordab komisjon oma menetluse algatamise otsuses tehtud järeldust ja leiab, et 1., 2. ja 3. meetme hindamisel tuleb kohaldada 2004. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuuniseid ning 5. meetme hindamisel 2014. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuuniseid.

(310)

Igal juhul oleks järeldus, et CFR Marfă oli raskustes olev äriühing, sama nii 2004. aasta kui ka 2014. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste alusel.

(311)

Nagu eespool mainitud, on 2004. aasta suunised kohaldatavad 1., 2. ja 3. meetme suhtes. 2004. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste punkti 10 alapunkti a kohaselt loetakse äriühingut raskustes olevaks, „kui on tegemist piiratud vastutusega äriühinguga, kes on kaotanud üle poole oma osa- või aktsiakapitalist ja üle veerandi sellest kapitalist viimase 12 kuu jooksul“.

(312)

CFR Marfă on piiratud vastutusega äriühing (196) (vt täpsemalt põhjendus 11). Nagu tabelis 4 on kokkuvõtlikult esitatud, ei olnud CFR Marfă reservid alates 2009. aastast piisavad, et katta tema kahjumit. 2009. aastal kaotas CFR Marfă 62 % oma märgitud aktsiakapitalist, kuna tema akumuleerunud kahjum oli 141,84 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 31 miljonit eurot) ja aastakahjum oli 341,98 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 74 miljonit eurot). 2012. ja 2013. aastal kaotas CFR Marfă 443 % ja 71 % oma märgitud aktsiakapitalist, kuna tema akumuleerunud kahjum oli vastavalt 1 149,12 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 250 miljonit eurot) ja 1 565,68 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 340 miljonit eurot) ning aastakahjum oli vastavalt 405,09 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 88 miljonit eurot) ja 262,92 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 57 miljonit eurot).

(313)

Lisaks ilmneb, et CFR Marfă on raskustes olev äriühing ka vastavalt 2004. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste punktile 11. Nagu on näidatud tabelis 4, kandis CFR Marfă i) vähemalt alates 2009. aastast püsivalt suurt kahju (2009. aastal oli kahjum 141,84 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 30,83 miljonit eurot), 2010. aastal 535,27 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 116,36 miljonit eurot), 2012. aastal 405 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 88,04 miljonit eurot), 2013. aastal 263 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 57,17 miljonit eurot)), mille tulemuseks oli negatiivne omakapital (2010. aastal –343,5 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu –74,67 miljonit eurot) ja 2012. aastal –904,6 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu –196,65 miljonit eurot)); ii) ta võlg kasvas (1 261,6 miljonilt Rumeenia leult (ligikaudu 274,26 miljonit eurot) 2009. aastal 2 186,6 miljonile Rumeenia leule (ligikaudu 475,35 miljonit eurot) 2012. aastal) ning iii) tema tulud vähenesid (käive vähenes pidevalt 1 097,3 miljonilt Rumeenia leult (ligikaudu 238,54 miljonit eurot) 2009. aastal 1 020,6 miljonile Rumeenia leule (ligikaudu 221,87 miljonit eurot) 2012. aastal). Seetõttu oli CFR Marfă vastavalt 2004. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste punkti 10 alapunktile a ja punktile 11 alates 2009. aastast raskustes olev äriühing.

(314)

Nagu eespool mainitud (vt põhjendus 309), on 5. meetme suhtes kohaldatavad 2014. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuunised. 2014. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste punkti 20 alapunkti a kohaselt loetakse äriühing raskustes olevaks, „kui tegemist on piiratud vastutusega ettevõtjaga, kes on akumuleeritud kahjumi tõttu kaotanud üle poole oma märgitud osa- või aktsiakapitalist. Nii on see juhul, kui akumuleeritud kahjumi mahaarvamine reservidest (ning kõikidest muudest elementidest, mida üldiselt peetakse äriühingu omavahendite osaks) annab negatiivse tulemuse, mis ületab poolt märgitud osa- või aktsiakapitalist“. Lisaks, 2014. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste punkti 20 alapunkti c kohaselt „peetakse ettevõtjat raskustes olevaks siis, kui riigi mittesekkumine viiks lühema või keskmise ajavahemiku jooksul peaaegu kindlasti ettevõtja tegevuse lõpetamiseni“.

(315)

Rumeenia väitis, et CFR Marfă ei olnud ega ole pärast 2014. aastat raskustes päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste tähenduses (teatis 2014/C 249/01) (197).

(316)

Komisjon märgib siiski, et 2014. aastal, st aasta pärast võla konverteerimist omakapitaliks 2013. aastal, halvenes CFR Marfă finantsseisund jätkuvalt. CFR Marfă kaotas 73 % oma märgitud aktsiakapitalist, kuna tema akumuleerunud kahjum oli 1 828,88 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 398 miljonit eurot) ja aastakahjum oli 27,16 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 5,9 miljonit eurot). Igal juhul oleks CFR Marfă olukord olnud 2014. aastal ja järgnevatel aastatel oluliselt halvem, kui 2013. aastal ei oleks toimunud võla konverteerimist omakapitaliks, millega kustutati suurem osa CFR Marfă võlgadest ja „parandati“ kunstlikult tema finantsseisundit.

(317)

Samuti märgib komisjon, et Rumeenia sõnul vastab CFR Marfă siseriiklikus õiguses sätestatud kriteeriumidele kollektiivse maksejõuetusmenetluse läbiviimiseks võlausaldajate taotlusel (st tähtajaks täitmata kohustused summas üle 40 000 Rumeenia leu ja maksetega hilinemine rohkem kui 60 päeva) (198). Komisjon rõhutab, et CFR Marfă vastas tõepoolest siseriiklikus õiguses sätestatud kriteeriumidele kollektiivse maksejõuetusmenetluse läbiviimiseks mitte ainult vähemalt 2009. aastast (vt põhjendused 22–25), vaid ka pärast 2014. aastat. Erinevalt Rumeenia arvamusest ei pea ettevõte olema maksejõuetu, et teda saaks käsitada raskustes olevana. Pigem piisab sellest, kui asjaomane äriühing vastab siseriiklikus õiguses sätestatud maksejõuetusmenetluse algatamise tingimustele. See oli CFR Marfă puhul kahtlemata nii isegi pärast võla konverteerimist omakapitaliks. CFR Marfă olulised täitmata kohustused CFR Infrastructură ees (vt põhjendused 23 ja 24 ning vastav tabel 7) näitavad, et tingimused – 40 000 Rumeenia leu (ligikaudu 8 695,7 eurot) suurune piirmäär ja hilinemine rohkem kui 60 päeva – olid suures osas täidetud. Seetõttu on CFR Marfă olnud vastavalt 2014. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste punkti 20 alapunktidele a ja c seoses 5. meetmega raskustes olev äriühing alates 2014. aastast.

(318)

Seetõttu leiab komisjon, et vastavalt 2004. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste punkti 10 alapunktile a ja punktile 11 ning 2014. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste punkti 20 alapunktidele a ja c on CFR Marfă raskustes olev äriühing. Täpsemalt on CFR Marfă olnud raskustes vähemalt alates 2009. aastast, sh ajavahemikus 2010. aastast kuni 2013. aasta juunini (k.a), st 1., 2. ja 3. meetme rakendamise ajal, ning pärast võla konverteerimist omakapitaliks 2013. aasta juunis, kui rakendati 5. meede. Nagu eespool mainitud, liberaliseeriti Rumeenia raudtee-kaubaveoturg alles 2008. aastal; (199) seepärast on CFR Marfă positsiooni riiklikul turul ohustavate uute ettevõtjate mõju nähtav alles alates 2009. aastast.

(319)

Komisjon märgib, et 1. ja 2. meedet rakendati vähemalt alates 2010. aastast, 3. meede rakendati 2013. aasta juunis ja 5. meedet on rakendatud vähemalt alates 2014. aastast ning need kõik kujutavad endast riigiabi. Komisjon ei ole seda abi heaks kiitnud ja Rumeenia ei ole seega järginud aluslepingu artikli 108 lõikes 3 sätestatud rakendamiskeeldu.

(320)

Riigiabi anti ja maksti välja sellest teatamata alates 2010. aastast, kusjuures oluline osa kogusummast anti 2013. aasta juunis toimunud võla konverteerimisega omakapitaliks, ja seetõttu on tegemist ebaseadusliku abiga.

(321)

Nagu eespool põhjenduses 107 selgitati, väidab Rumeenia, et Euroopa Liidu Nõukogu kiitis oma 22. oktoobri 2013. aasta otsusega võla konverteerimise omakapitaliks heaks.

(322)

Komisjon märgib siiski, et nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta otsus ei käsitle Rumeenia poolt vastastikuse mõistmise memorandumi I lisas kavandatud meetmete kokkusobivust vastavalt riigiabieeskirjadele; seetõttu ei kiideta sellega ka heaks CFR Marfă võla konverteerimist omakapitaliks 2013. aastal. Nagu põhjendustes 265–266 juba selgitati, sedastas Euroopa Kohus kohtuotsuses Eurallumina, et nõukogu otsus maksuvabastuse kohta ei ole riigiabi lubamine ning analoogia alusel ei saa ka Rumeenia tugineda nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta otsusele seoses võla omakapitaliks konverteerimisega seotud õiguspärase ootusega (200).

(323)

Pealegi rõhutab komisjon, et ELi ja Rumeenia vahel sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumis, mille alusel nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta otsus vastu võeti, on sõnaselgelt sätestatud, et ümberkorraldusmeetmete võtmisel peab Rumeenia järgima riigiabieeskirju. Konkreetselt on vastastikuse mõistmise memorandumi I lisas (B jagu, punkt 9) loetletud muude majanduspoliitiliste erimeetmete seas nimetatud järgmist: „vähendada riigi osalusega ettevõtete võlgnevusi ümberkorraldustega, mis tuleb läbi viia kooskõlas ELi riigiabieeskirjadega ja tulevasi kahjusid vältides […]“ (rõhuasetus lisatud). Komisjoni arvates viitab see säte konkreetselt sellistele juhtumitele nagu CFR Marfă ümberkorraldamine.

(324)

Seetõttu leiab komisjon, et Rumeenia väide, mille kohaselt kiideti võla konverteerimine omakapitaliks heaks nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta otsusega, on alusetu.

(325)

Nagu eespool alapunktis 4.2.1 selgitati, oli CFR Marfă kahtlemata raskustes olev äriühing ja seetõttu tuleb abi kokkusobivust, mille olemasolu komisjon on käesolevas otsuses tuvastanud, hinnata kooskõlas päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava abi suuniste tingimustega.

(326)

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liikmesriik, kes soovib saada luba anda abi erandina aluslepingu eeskirjadest, peab tegema komisjoniga koostööd. Selle kohustuse täitmisel peab liikmesriik eelkõige esitama komisjonile kogu teabe taotletava erandi tingimuste täitmise kontrollimiseks (201).

(327)

Käesoleval juhul ei esitanud Rumeenia ametiasutused kokkusobivuse hindamiseks sõnaselgelt õiguslikku alust, sest nende arvates ei kujuta hinnatavad meetmed endast riigiabi. Sellest hoolimata väidab Rumeenia, et juhtum on sarnane komisjoni varasemate juhtumitega, milles leiti, et abi on siseturuga kokkusobiv, eelkõige ümberkorraldusabi, mida võla omakapitaliks konverteerimise vormis anti Kreeka raudtee-ettevõtjale Trainose, kellele komisjon andis asjakohase loa vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktile c (vt põhjendused 116–121). Selle õigusliku aluse kohaldatavust arutatakse allpool põhjenduses 332.

(328)

Võttes arvesse, et CFR Marfă kvalifitseerub raskustes olevaks äriühinguks (vt põhjendus 318), oli ainsaks kokkusobivuse aluseks, mille komisjon on menetluse algatamise otsuses kindlaks teinud, (202) päästmis- ja ümberkorraldusabi – 1., 2. ja 3. meetme puhul lähtudes 2004. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuunistest ja 5. meetme puhul 2014. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuunistest. 2014. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste punktis 137 on märgitud, et „[k]omisjon uurib iga tema loata antud ning seetõttu asutamislepingu artikli 108 lõikega 3 vastuolus oleva päästmis- või ümberkorraldusabi kokkusobivust siseturuga käesolevate suuniste alusel, kui osa sellest abist või kogu abi on antud pärast suuniste avaldamist Euroopa Liidu Teatajas abi andmise ajal kehtivate suuniste alusel“. Lisaks sellele on 2014. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste punktis 138 sätestatud, et „[ü]lejäänud juhtudel lähtub komisjon uurimisel abi andmise ajal kehtinud suunistest“.

(329)

Nagu põhjenduses 275 ja joonealuses märkuses 27 on selgitatud, konverteeriti 1. ja 2. meede (CFR Marfă võlg riigieelarvesse ja CFR Infrastructurăle) 2013. aasta juunis 3. meetmega suures osas omakapitaliks. Seetõttu leiab komisjon, et 1., 2. ja 3. meetmega anti abi enne 2014. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste avaldamist. Mis puutub 5. meetmesse, siis seda rakendati pärast 3. meetme rakendamist 2013. aastal ning see jätkus pärast 2014. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste avaldamist (st 31. juulit 2014). Kuna leiti, et 4. meede ei kujuta endast riigiabi (vt põhjendused 215 ja 304), siis selle konkreetse 4. meetme kokkusobivust ei hinnata.

(330)

Rumeenia väidab, et CFR Marfă suhtes võetud meetmed on väga sarnased teiste juhtumitega, mis käsitlevad ELi raudtee-veoettevõtjate ümberkorraldamist, mille puhul komisjon leidis, et abi on kokkusobiv (vt eespool põhjendus 117 ja sellele järgnevad põhjendused).

(331)

Komisjon leiab sellega seoses siiski, et CFR Marfă ning Kreeka ja Slovakkia raudtee-ettevõtjate olukorras on mitu olulist erinevust, mis tähendab, et CFR Marfăle antud abi ei tarvitse tingimata olla kokkusobiv, nagu see oli Kreeka ja Slovakkia turgu valitsevate raudtee-ettevõtjate puhul. Nende konkreetsete juhtumite üksikasju on kokkuvõtlikult kirjeldatud allpool.

(332)

Komisjoni positiivsed otsused, millega kiideti heaks ettevõtjatele TRAINOSE ja OSE kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktiga b antud ümberkorraldusabi summas üle 15 miljardi euro, võeti vastu 16. juunil 2017. Mõlemaid juhtumeid tuleb vaadelda Kreeka käimasoleva makromajandusliku taastekava valguses, milles ettevõtjad OSE (taristuettevõtja) ja TRAINOSE (raudtee-ettevõtja) on määratletud ümberkorraldamist vajavatena. Kreeka majandusliku kohandamise kava kohaselt pidi Kreeka oma riigi osalusega taristuettevõtja OSE ümber korraldama. 2011. aasta veebruaris teatas Kreeka kolmest OSE kasuks võetud meetmest. Mis puutub TRAINOSEsse, siis troikaga sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumi kohaselt tuli TRAINOSE alates 2010. aastast erastada. Kreeka on TRAINOSE saneerinud ja ümber korraldanud, et muuta tema tegevus tõhusamaks. Võttes arvesse asjaolu, et erinevalt CFR Marfăst on TRAINOSE ainus raudtee-ettevõtja ja OSE on ainus taristuettevõtja, võib TRAINOSE tegevuse lõpetamine tulenevalt tema suutmatusest jätkata raudteeveoteenuste osutamist seada ohtu raudteel reisijate ja kaubaveoteenuste pakkumise jätkumise Kreekas ning OSE suutlikkuse hooldada raudteetaristut.

(333)

TRAINOSE erastamisega TRENITALIA-le on Kreeka kindlalt kõrvaldanud seosed oma taristuettevõtja ja raudtee-ettevõtja vahel. Lisaks leidis komisjon, et võttes arvesse erakorralist ja spetsiifilist olukorda Kreeka raudteesektoris, oli TRAINOSE-le antud abi sobiv vahend tõsise häire kõrvaldamiseks Kreeka majanduses. Nimelt oli TRAINOSE Kreekas, kus enam kui 99 % äriühingutest on VKEd, väga oluline otsene ja kaudne tööandja. Tööpuudus oli Kreekas enneolematult suur ja kõige raskemini lahendatav probleem (suurenedes 17,9 %-lt 2011. aastal 27,5 %-le 2013. aastal ning olles aastatel 2010–2017 pidevalt üle 20 %) (203). Kreeka VKEsid ohustavad ebaharilikud suured majandusliku volatiilsusega seotud riskid, mis tulenevad riigi ebastabiilsest majanduskeskkonnast ja eelkõige selle mõjust VKEde jaoks otsustava tähtsusega rahastamisvõimalustele.

(334)

Kreeka majanduse olukord ja turgu valitseva raudtee-kaubaveoettevõtja roll, nagu seda kirjeldati TRAINOSE juhtumis, oli mitmel põhjusel täiesti erinev Rumeenia majanduslikust olukorrast ja käesoleval juhul CFR Marfă rollist riigi majanduses. Nagu komisjon märkis, kohaldades ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti b Kreeka olukorra lahendamiseks võetavate meetmete suhtes, ületavad Kreeka majanduslanguse ulatus ja kestus tuntavalt probleeme, mis liikmesriikide majanduses tekivad tavapärase majandustsükli raames, kus majanduskasvu aeglustumist tuleb aktsepteerida kui tavalise kasvu ja arengu mustri osa. Komisjon tunnistas kriisi erakordset mõju erinevatele majandussektoritele. Sellega seoses leidis komisjon, et Kreeka finantssektorile antava riigiabi pikendamine kuni 30. juunini 2017 oli vajalik Kreeka majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti b tähenduses. Need järeldused Kreeka majanduse olukorra kohta alates 2011. aasta detsembrist olid riigiabieeskirjade kohaldamise kontekstis endiselt kehtivad. See olukord mõjutas Kreeka raudteesektorit, põhjustades palju häireid, näiteks nõudluse vähenemist raudtee-veoteenuste järele seoses nii reisijate kui ka kaubaveoga, kuna teatavad äriühingud lõpetasid tegevuse ja majandustegevus vähenes (nt seoses endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi või EBZ-ga), ja ka teatavate äriühingute suutmatust tasuda arveid ning sellest tulenevaid TRAINOSE likviidsusprobleeme. Komisjon nentis, et aastatel 2008–2012 vähenes teenindatud reisijakilomeetrite arv 49 % ja kaubaveo tonnkilomeetrite arv vähenes koguni 64 %.

(335)

Rumeenias teenindasid seevastu juba rohkem kui poolt raudtee-kaubaveoturust (ligikaudu 64 % tonnkilomeetrites) konkurendid. Seoses tööpuudusega on Rumeenia olukord Kreeka omast väga erinev – tööpuuduse määr on viimasel kümnel aastal olnud eranditult alla ELi keskmist (alates 2009. aastast on Rumeenias olnud tööpuuduse määr kõrgeim 2011. aastal (7,2 %) ning on seejärel pidevalt vähenenud, langedes 2017. aastal 4,9 %-ni ja 2018. aastal 4,2 %-ni) (204). Seda arvesse võttes ei saa CFR Marfă olukorda pidada Rumeenias ei otsese ega ka kaudse tööhõive seisukohast esmatähtsaks. Lisaks on väga ebatõenäoline, et CFR Marfă võimalik turult lahkumine oleks VKEsid kui ettevõtjate kategooriat eriti mõjutanud, võttes arvesse, et CFR Marfă konkurendid juba teenindasid rohkem kui 50 % turust ning olulise osa CFR Marfă kliendibaasist moodustasid suured riigi osalusega ettevõtted.

(336)

Rumeenia viidatud teine juhtum (vt põhjendus 116) puudutab ettevõtjale HŽ Cargo d. o. o. antud riigiabi riikliku raudtee-ettevõtja HŽ Cargo 975 miljoni Horvaatia kuna suuruse võla kustutamisega ja vastava konverteerimisega omakapitaliks 2015. aastal, millega samuti suurendati HŽ Cargo kapitali. Rumeenia tuletab meelde, et HŽ Cargo juhtumis leiti, et riigiabi oli ebaseaduslik, kuid sellest hoolimata siseturuga kokkusobiv vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktile c, ja seetõttu ei pidanud HŽ Cargo abisummat tagastama. HŽ Cargo olukord on siiski samuti CFR Marfă olukorrast väga erinev. Eelkõige oli HŽ Cargo kasuks võetud meetme eesmärk selliste selgelt kindlaks määratud üksikute võlgade tasaarvestamine, mis olid tekkinud enne Horvaatia ühinemist Euroopa Liiduga (st enne 1. juulit 2013), mis CFR Marfă puhul ei ole selgelt nii, sest Rumeenia ühines Euroopa Liiduga 2007. aastal ehk kolm aastat enne käesolevas juhtumis hinnatavat perioodi.

(337)

Terviklikkuse huvides tuletab komisjon meelde, et oli veel üks juhtum, milles kiideti heaks turgu valitsevale raudtee-ettevõtjale antud riigiabi – see käsitles 96,5 miljoni euro suurust riigiabi, mille Slovakkia andis täielikult riigi omanduses olevale turgu valitsevale raudtee-ettevõtjale uute töökodade ehitamiseks reisirongide kiirhoolduseks (nt sõidukite puhastamine, veevarude täiendamine või muu väikeremont). Selles konkreetses juhtumis leidis komisjon, et abi kujutas endast riigiabi, kuid kuulutas selle siseturuga kokkusobivaks põhjendusel, et meede aitas saavutada liidule ühist huvi pakkuvaid eesmärke, milleks on eelkõige maanteetranspordilt raudteetranspordile üleminek, keskkonnakaitse edendamine ja liiklusummikute vähendamine. Komisjon tuletab meelde, et Slovakkia võetud kohustused (eelkõige avatud ja mittediskrimineeriv juurdepääs) koos asjaoluga, et abi aitas saavutada liidule ühist huvi pakkuvaid eesmärke, olid otsustavad tegurid, mille tõttu leiti, et meede ei moonuta põhjendamatult konkurentsi, ja kuulutati see vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 93 siseturuga kokkusobivaks.

(338)

On selge, et eelnimetatud juhtumid erinevad oluliselt käesolevast CFR Marfă juhtumist.

(339)

Rumeenia ei teatanud ühestki sisukast ümberkorraldamiskavast, mis vastaks päästmis- ja ümberkorraldamissuunistes nõutud standardile.

(340)

Rumeenia lihtsalt viitas 2017. aasta mais tagantjärele erinevatele „ümberkorraldamismeetmetele“ CFR Marfă finantsseisundi parandamiseks, esitades aastatel 2017–2020 võetud meetmete loetelu. Lisaks esitas Rumeenia menetluse algatamise otsuse kohta esitatud märkustes dokumendi pealkirjaga „Restruktureerimis- ja ümberkorralduskava“, mis võeti vastu CFR Marfă aktsionäride koosolekul 2014. aasta juunis, (205) ning loetelu aasta jooksul võetavatest meetmetest tulu suurendamiseks ja kulude vähendamiseks ajavahemikus 2014–2017 (206). Need dokumendid ei vasta aga päästmis- ja ümberkorraldamissuunistes nõutud standardile, et neid saaks käsitada „realistliku, ühtse ja laiaulatusliku ümberkorralduskavana“. Tegelikult puuduvad kõik tulevase kasumlikkuse ja tulumäära näitajad, järgmise 3–5 aasta prognoos, tulevase nõudluse prognoosid, erinevate ümberkorraldusstsenaariumide võrdlus (lähtestsenaarium, pessimistlik stsenaarium), SWOT-analüüs, üksikasjalik teave asjaomase riigiabi kohta, omaosalus jne. Viimane, kuid mitte vähemtähtis on see, et 2014. aasta dokumendis ette nähtud erinevad ümberkorraldusmeetmed (sõltumata sellest, kas neid rakendati või mitte) ei näi olevat taganud äriühingule stabiilsust ega kasumlikkust isegi 2018. aastal, st aastal, mil võlg CFR Infrastructură ees kasvas jätkuvalt ning äriühing oli kahjumis.

(341)

Täpsemalt oli CFR Marfă kahjum 2018. aastal 158,05 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 34 miljonit eurot) ja tema (lühiajaline) koguvõlg oli märkimisväärne – umbes […] miljonit Rumeenia leud (ligikaudu […] miljonit eurot). Sellest enam kui 70 % moodustas võlg CFR Infrastructurăle (aasta lõpus oli võla kogusumma 884,3 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 192 miljonit eurot), sellest tähtajaks tasumata võlg oli 792,33 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 172 miljonit eurot) (207).

(342)

Seega ei esitanud Rumeenia mingit olulist ja veenvat teavet, mis kinnitaks, et äriühingu elujõulisuse taastamise tagamiseks on kehtestatud ümberkorraldusmeetmed. Menetluse väga hilises etapis (24. juuli 2019. aasta kohtumisel komisjoni talitustega) mainisid Rumeenia ametiasutused, et äriühing koostab aruannet CFR Marfă arengustrateegia kohta. Igal juhul oleks iga pärast menetluse algatamise otsuse vastuvõtmist koostatud hüpoteetiline ajakohastatud meetmete loetelu olnud vaikimisi tulevikku vaatav, samas kui otsuses hinnatakse riigi varem võetud (vähemalt alates 2010. aastast) meetmeid.

(343)

Selles konkreetses olukorras, kus CFR Marfă on olnud alates 2009. aastast kahjumis, ei ole päästmis- ja ümberkorraldamissuunistes sätestatud kokkusobivuse tingimused täidetud. Võttes eelkõige arvesse abisumma suurust – vähemalt 2 619,27 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 569,41 miljonit eurot) – ja äriühingu praegust finantsseisundit, kus CFR Infrastructurăle tähtajaks tasumata võlg on vähemalt 792 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 172 miljonit eurot), (208) puuduvad CFR Marfăl väljavaated saada kokku tegelik omaosaluse summa; samamoodi ei ole loota, et äriühing muutub ilma täiendava riigiabita elujõuliseks.

(344)

Võttes arvesse CFR Marfă juhtivat positsiooni Rumeenia raudtee-kaubaveosektoris ja tema märkimisväärset turuosa mitmesugustel tooteturgudel, kus ta tegutseb, oleks CFR Marfă pidanud päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste jao 3.6.2 kohaselt võtma meetmeid abiga kaasnevate konkurentsimoonutuste piiramiseks. Sellega seoses märgib komisjon, et Rumeenia ei kavandanud kompenseerimiseks struktuuri- ega käitumuslikke meetmeid.

(345)

Eeltoodut arvesse võttes järeldas komisjon pärast uurimisetappi, et ükski meede ei vastanud päästmis- ja ümberkorraldamissuunistes kehtestatud kokkusobiva päästmis- või ümberkorraldusabi kriteeriumidele.

(346)

Seoses ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktiga c ei leia komisjon ühtegi artikli 107 lõike 3 kohaldamist käsitlevat raamistikku ega suunist, mida saaks vaadeldavate meetmete suhtes kohaldada, nagu on selgitatud allpool.

(347)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 3 punkti c on sätestatud, et siseturuga kokkusobivaks võib pidada „abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega“. Sellega seoses on raudtee-ettevõtjatele antava riigiabi suuniste (209) 4. jaos sätestatud raamistik hindamiseks, kas võlgade kustutamise näol raudtee-ettevõtjatele antava abi võib kuulutada vastavalt aluslepingu riigiabieeskirjadele kokkusobivaks. Raudtee-ettevõtjatele antava riigiabi suuniste punktis 53 on sätestatud, et erijuhtudel (kui kustutatud võlad on seotud üksnes transpordi koordineerimisega, avaliku teenindamise hüvitistega või finantskohustuste ja soodustuste tasendamisega) kontrollitakse abi kokkusobivust asutamislepingu artikli 93 alusel.

(348)

Raudtee-ettevõtjatele antava riigiabi suuniste punktis 54 on sätestatud, et „[v]õttes arvesse direktiivi 91/440/EMÜ artiklit 9, arvab komisjon, et lisaks võib teatavatel tingimustel sellist abi finantsilise ümberkorraldamiseta lubada, kui kustutakse vanu võlgu, mis on võetud enne sektori konkurentsile avamise tingimusi käsitleva direktiivi 2001/12/EÜ jõustumist“.

(349)

Komisjon märgib, et raudtee-ettevõtjatele antava riigiabi suuniste punkti 56 kohaselt on liikmesriikide puhul, kes ühinesid liiduga pärast direktiivi 2001/12/EÜ jõustumist 15. märtsil 2001, asjakohane kuupäev liiduga ühinemise kuupäev. Sellega seoses on käesolevas otsuses asjakohaseks kuupäevaks Rumeenia ELiga ühinemise kuupäev, st 1. jaanuar 2007.

(350)

Komisjon märgib veel, et ei ole vaja hinnata, kas raudtee-ettevõtjatele antava riigiabi suuniste punktides 55–60 sätestatud kumulatiivsed tingimused on täidetud, et käsitada CFR Marfăle antud abi kokkusobivana vastavalt aluslepingu artikli 107 lõike 3 punktile c, sest kõik käesolevas otsuses hinnatavad meetmed rakendati pärast ühinemiskuupäeva.

(351)

Eeltoodut silmas pidades teeb komisjon järelduse, et CFR Marfă kasuks võetud riigiabimeetmed ei ole siseturuga kokkusobivad.

(352)

ELi toimimise lepingu ja liidu kohtute väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on komisjon pädev otsustama, et asjaomane liikmesriik peab abi muutma või selle andmise lõpetama, kui komisjon on leidnud, et abi on siseturuga kokkusobimatu (210). Samuti on liidu kohtud korduvalt sedastanud, et liikmesriigi kohustus lõpetada sellise abi andmine, mida komisjon peab siseturuga kokkusobimatuks, on kehtestatud selleks, et taastada abi andmise eelne olukord (211).

(353)

Liidu kohtud on sellega seoses sedastanud, et see eesmärk on saavutatud, kui abisaaja on tagasi maksnud ebaseadusliku abi kaudu saadud summad, loobudes seega eelisest, mis talle oli antud võrreldes konkurentidega siseturul (212).

(354)

Kooskõlas kohtupraktikaga on nõukogu määruse (EL) 2015/1589 (213) artikli 16 lõikes 1 sätestatud, et „[k]ui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada“.

(355)

Seega, võttes arvesse, et 1., 2., 3. ja 5. meedet rakendati Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõiget 3 rikkudes ja et neid tuleb käsitada ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abina, nõutakse abisumma tagasi, et taastada enne abi väljamaksmist siseturul valitsenud olukord. Abi tuleb tagasi nõuda alates kuupäevast, mil abi anti abisaaja käsutusse, kuni selle tegeliku tagasimaksmiseni. Tagasinõutava abisumma pealt tuleb arvestada intressi kuni abi tegeliku tagasimaksmiseni.

(356)

Nagu põhjendustes 326–351 on selgitatud, rakendati abi, mida CFR Marfăle anti nelja meetmega (1., 2., 3. ja 5. meede) kokku vähemalt 2 619,27 miljoni Rumeenia leu (ligikaudu 569,41 miljonit eurot) suuruses summas, st 1. meetmega antud abi summas vähemalt 1 001,2 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 217,65 miljonit eurot), millele lisandus 2. meetmega antud abi summas vähemalt 783,78 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 170,39 miljonit eurot) ja 5. meetmele vastav abisumma vähemalt 834,29 miljonit Rumeenia leud (ligikaudu 181,37 miljonit eurot), millele lisandus vastav intressi ja turuintressi vahe kõikide tähtajaks tasumata võlgade pealt (mis on arvutatud vastavalt põhjendustes 204–209, 237–238 ja 260–262 kirjeldatud meetodile), ELi toimimise lepingu artikli 108 lõiget 3 rikkudes ja see tuleb tagasi nõuda, et taastada olukord, mis valitses siseturul enne abi andmist.

(357)

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei ole abisaaja maksejõuetus ja tema suutmatus abi tagasi maksta sobiv põhjus vabastada ta abi hüvitamise kohustusest (214). Sel juhul on enne abi andmist valitsenud olukorra taastamine ja konkurentsimoonutuse kõrvaldamine põhimõtteliselt võimalik nii, et abi tagasimaksmise kohustus registreeritakse koos teiste kohustustega osana kohtulikust likvideerimismenetlusest. Kui liikmesriik ei suuda tagasi nõuda kogu abisummat, võidakse tagasinõudmiskohustus lugeda täidetuks kohustuse registreerimisega, tingimusel et maksejõuetusmenetluse tulemusel see ebaseaduslikku abi saanud äriühing likvideeritakse, st tema tegevus lõpetatakse lõplikult (215).

(358)

Komisjon leiab, et 1., 2., 3. ja 5. meede üheskoos ja eraldi kujutavad endast CFR Marfăle antud riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(359)

Komisjon leiab, et 4. meede ei kujuta endast CFR Marfăle antud riigiabi.

(360)

Komisjon on seisukohal, et Rumeenia andis 1., 2., 3. ja 5. meetmega abi ebaseaduslikult, rikkudes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõiget 3.

(361)

Komisjon järeldab, et 1., 2., 3. ja 5. meetmega antud abi elemendid on siseturuga kokkusobimatud, sest 2004. ja 2014. aasta päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste vastavad tingimused ei ole täidetud ja ühtki muud siseturuga kokkusobivuse alust ei ole kindlaks tehtud. Seetõttu tuleb ebaseaduslik ja kokkusobimatu abi koos tagasinõutava riigiabi summadele kohaldatava intressiga abisaajalt tagasi nõuda,