(1)

Komisjoni seadusandlike ettepanekutega 2020. aasta järgse ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) kohta sooviti kehtestada tugev liidu raamistik, tagamaks et ÜPP jääb ühiseks poliitikaks võrdsete tingimustega, andes samas liikmesriikidele suurema vastutuse seatud eesmärkide täitmisel ja sihtide saavutamisel. Sellest tulenevalt peavad liikmesriigid koostama ÜPP strateegiakavad ja rakendama neid pärast nende heakskiitmist komisjoni poolt.

(2)

Seadusandlikku menetlust komisjoni seadusandlike ettepanekute jaoks 2020. aasta järgse ÜPP kohta ei lepitud õigel ajal kokku, mis oleks võimaldanud liikmesriikidel ja komisjonil valmistada ette kõik vajalikud elemendid uue õigusraamistiku ja ÜPP strateegiakavade kohaldamiseks alates 1. jaanuarist 2021, nagu komisjon algselt soovitas. See viivitus on toonud endaga liidu põllumajandustootjate ja kogu liidu põllumajandussektori jaoks kaasa ebakindluse ja riskid. Selleks et leevendada nimetatud ebakindlust ja säilitada maapiirkondade ja regioonide elujõulisus ning anda panus keskkonnasäästlikkusse, tuleks käesolevas määruses ette näha ÜPP praeguse, ajavahemikku 2014–2020 hõlmava raamistiku („kehtiv ÜPP raamistik“), normide jätkuv kohaldamine ning katkematud maksed põllumajandustootjatele ja teistele toetusesaajatele ning tagada seeläbi üleminekuperioodil aastatel 2021–2022 (edaspidi „üleminekuperiood“) prognoositavus ja stabiilsus kuni kuupäevani, mil hakatakse kohaldama uut õigusraamistikku, mis hõlmab 1. jaanuaril 2023 algavat ajavahemikku (edaspidi „uus õigusraamistik“).

(3)

Kuna seadusandlikus menetluses komisjoni seadusandlike ettepanekute jaoks 2020. aasta järgse ÜPP kohta on alles vaja kokku leppida ja liikmesriigid veel töötavad välja ÜPP strateegiakavu, samuti on vaja sidusrühmadega konsulteerida, tuleks täiendava kaheaastase ajavahemiku jooksul jätkata kehtiva ÜPP raamistiku kohaldamist. Üleminekuperioodi eesmärk on hõlbustada toetusesaajate sujuvat üleminekut uuele programmitöö perioodile ja näha ette võimalus võtta arvesse komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatist Euroopa rohelise kokkuleppe kohta (edaspidi „Euroopa roheline kokkulepe“).

(4)

Selleks et tagada, et põllumajandustootjad ning teised toetusesaajad saaksid Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) 2021. ja 2022. aastal toetust, peaks liit üleminekuperioodi jooksul jätkama sellise toetuse andmist vastavalt kehtiva ÜPP raamistiku tingimustele. Kehtiv ÜPP raamistik kehtestati eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustega (EL) nr 1303/2013, (4) (EL) nr 1305/2013, (5) (EL) nr 1306/2013, (6) (EL) nr 1307/2013 (7) ning (EL) nr 1308/2013 (8).

(5)

Käesolev määrus peaks andma liikmesriikidele piisavalt aega oma vastavate ÜPP strateegiakavade koostamiseks ning hõlbustama uue õigusraamistiku edukaks rakendamiseks vajalike haldusstruktuuride loomist, eelkõige võimaldades suurendada tehnilist abi. Kõik ÜPP strateegiakavad peaksid olema valmis pärast üleminekuperioodi lõppu jõustuma, et tagada põllumajandussektorile hädavajalik stabiilsus ja kindlus.

(6)

Kuna liit peaks üleminekuperioodil maaelu arengu toetamist jätkama, peaks liikmesriikidel olema võimalus rahastada oma pikendatud maaelu arengu programme vastavast 2021. ja 2022. aastaks ette nähtud eelarveeraldisest. Pikendatud programmid peaksid tagama, et määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 59 lõikes 6 osutatud meetmete jaoks reserveeritakse vähemalt sama suur EAFRD osaluse üldine määr, kooskõlas Euroopa rohelises kokkuleppes sätestatud uute eesmärkidega.

(7)

Määruses (EL) nr 1303/2013 on sätestatud EAFRD ja muude ühise raamistiku alusel tegutsevate fondide suhtes kohaldatavad ühiseeskirjad. Kõnealust määrust tuleks jätkuvalt kohaldada programmitöö perioodil 2014–2020 EAFRDst toetatavate programmide suhtes ja programmitöö aastatel 2021 ja 2022.

(8)

Määruses (EL) nr 1303/2013 rakendamisaruannete, iga-aastaste läbivaatamiskoosolekute, järelhindamiste ja kokkuvõtvate aruannete, kulude rahastamiskõlblikkuse ja kulukohustustest vabastamise ning eelarveliste kulukohustuste jaoks kehtestatud tähtajad on piiratud programmitöö perioodiga 2014–2020. Neid tähtaegu tuleks kohandada, et võtta arvesse EAFRDst antavate toetustega seotud programmide rakendamisperioodi pikendatud kestust.

(9)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1310/2013 (9) ning komisjoni delegeeritud määrusega (EL) nr 807/2014 (10) on ette nähtud, et selliste teatavate pikaajaliste kohustuste täitmise kulud, mis on võetud vastavalt teatavatele määrustele, millega anti maaelu arengu toetust enne määruse (EL) nr 1305/2013 kohaldamist, tuleks programmitöö perioodil 2014–2020 kanda teatavatel tingimustel jätkuvalt EAFRD alt. Ka programmitöö aastatel 2021–2022 peaksid need kulud olema samadel tingimustel jätkuvalt rahastamiskõlblikud, seni kuni kehtib nende vastav juriidiline kohustus. Õigusselguse ja -kindluse tagamiseks tuleks samuti selgitada, et juriidilised kohustused, mis on võetud varasemate meetmete alusel, mis vastavad määruse (EL) nr 1305/2013 meetmetele, mille suhtes kohaldatakse ühtset haldus- ja kontrollisüsteemi, peaksid kuuluma kõnealuse ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi alla ning nende juriidiliste kohustustega seotud maksed tuleks teha 1. detsembrist kuni järgmise kalendriaasta 30. juunini.

(10)

EAFRD-l peaks olema võimalik toetada selliste suutlikkuse suurendamise ja ettevalmistavate meetmete kulude kandmist, mis toetavad kogukonna juhitud kohaliku arengu strateegiate kavandamist ja tulevast rakendamist uue õigusraamistiku alusel.

(11)

2015. aastal, kui määruse (EL) nr 1307/2013 kohaselt jaotati toetusõigusi või olemasolevaid õigusi säilitavates liikmesriikides neid õigusi ümber arvutati, tegi mõni liikmesriik vigu toetusõiguste arvu või väärtuse kindlaksmääramisel. Paljud neist vigadest mõjutavad toetusõiguste väärtust kõigi põllumajandustootjate ja kõigi aastate puhul isegi siis, kui vigu tehti vaid seoses ühe põllumajandustootjaga. Mõned liikmesriigid tegid vigu ka pärast 2015. aastat, kui nad jaotasid toetusõigusi reservist, nt keskmise väärtuse arvutamisel. Selliste rikkumiste puhul kohaldatakse tavaliselt finantskorrektsioone, kuni asjaomane liikmesriik on võtnud parandusmeetmed. Võttes arvesse esimesest jaotamisest möödunud aega, liikmesriikide jõupingutusi toetusõiguste kindlaksmääramisel ja vajaduse korral toetusõiguste korrigeerimisel ning samuti õiguskindluse huvides tuleks toetusõiguste arvu ja väärtust alates teatavast kuupäevast käsitada seaduslike ja korrektsetena.

(12)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 24 lõike 6 kohaselt anti liikmesriikidele võimalus kohaldada toetusõiguste jaotamiseks vähenduskoefitsienti toetusõiguslike hektarite suhtes, mis koosnevad keeruliste ilmastikuoludega piirkondades asuvast püsirohumaast. Alpikarjamaid majandatakse sageli ühiselt ja seetõttu eraldatakse alad igal aastal uuesti, mis tekitab asjaomaste liikmesriikide põllumajandustootjates märkimisväärset ebakindlust. Selle süsteemi rakendamine on osutunud eriti keeruliseks eelkõige seoses asjaomaste alade täpse määratlemisega. Kuna toetusõiguste väärtus piirkondades, kus vähenduskoefitsienti ei kohaldata, sõltub toetusõiguste summast määratud aladel, mõjutab see ebakindlus omakorda asjaomaste liikmesriikide kõiki põllumajandustootjaid. Selleks et muuta nendes liikmesriikides praegu kohaldatavat süsteemi stabiilsemaks ja tagada õiguskindlus asjaomaste liikmesriikide kõigi põllumajandustootjate jaoks nii vara kui võimalik, peaks asjaomastel liikmesriikidel olema võimalik käsitada enne 1. jaanuari 2020 kõigile põllumajandustootjatele antud kõigi toetusõiguste väärtust ja arvu seaduslike ja korrektsetena. Nende toetusõiguste väärtus, ilma et see piiraks õiguskaitsevahendeid, millele üksikutel toetusesaajatel on õigus, peaks olema 31. detsembril 2019 kehtinud 2019. kalendriaasta väärtus.

(13)

Toetusõiguste kinnitamisega ei looda erandit liikmesriikide vastutusest EAGFi jagatud eelarve täitmise käigus, mille eesmärk on kaitsta liidu eelarvet reeglitevastaselt tehtud kulutuste eest. Seega ei tohiks enne 1. jaanuari 2021 või erandina enne 1. jaanuari 2020 põllumajandustootjatele jaotatud toetusõiguste kinnitamine piirata komisjoni õigust teha määruse (EL) nr 1306/2013 artiklis 52 osutatud otsuseid seoses maksetega, mis on tehtud mis tahes kalendriaastal kuni aastani 2020 kaasa arvatud, või erandina kuni aastani 2019 kaasa arvatud ning mis on kõnealuste toetusõiguste arvu või väärtuse vigade tõttu reeglitevastased.

(14)

Võttes arvesse, et ÜPP uus õigusraamistik on veel vastu võtmata, tuleks teha selgeks, et ülemineku reguleerimiseks praegustelt mitmeks aastaks antavatelt toetuskavadelt uuele õigusraamistikule tuleks kehtestada üleminekukord.

(15)

Et piirata olulise hulga kohustuste ülekandmist praegusest maaelu arengu programmitöö perioodist ÜPP strateegiakavadesse, peaks põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetme, mahepõllumajanduse ning loomade heaoluga seotud uute mitmeaastaste kohustuste kestus reeglina piirduma maksimaalselt kolme aastaga. Alates 2022. aastast peaks kehtivate kohustuste pikendamine piirduma ühe aastaga.

(16)

Määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 31 lõikes 5 nähti ette üleminekukord, et hõlbustada toetuste järkjärgulist kaotamist aladel, mida uute piiritlemiskriteeriumide kohaldamise tõttu ei käsitata enam looduslikust eripärast tingitud piirangutega aladena. Selliseid toetusi sai välja maksta kuni 2020. aastani ja maksimaalselt neljaks aastaks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2017/2393 (11) pikendati selliste alade uue piiritlemise esialgset tähtaega 2019. aastani. 2018. ja 2019. aastal piiritlemise kehtestanud liikmesriikide põllumajandustootjate puhul ei saanud toetuste järkjärguline kaotamine kesta lubatud maksimaalselt neli aastat. Selleks et jätkata toetuste järkjärgulist kaotamist, peaks liikmesriikidel olema lubatud jätkata toetuste maksmist 2021. ja 2022. aastal, kui see on asjakohane. Selleks et tagada hektari kohta makstava toetuse piisav tase vastavalt määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 31 lõikele 5, tuleks 2021. ja 2022. aastal kehtestada toetuse tasemeks 25 eurot hektari kohta.

(17)

Kuna põllumajandustootjad puutuvad kliimamuutuste ja suurenenud hinnavolatiilsuse tõttu kokku üha suuremate majandus- ja keskkonnariskidega, nähakse määrusega (EL) nr 1305/2013 ette riskijuhtimismeede, et aidata põllumajandustootjatel nende riskidega toime tulla. See meede hõlmab rahalist toetust ühisfondidele ja sissetuleku stabiliseerimise vahendit. Kõnealuse meetme alusel toetuse andmisel nähti ette eritingimused, et tagada põllumajandustootjate võrdne kohtlemine kogu liidus, konkurentsimoonutuste vältimine ja liidu rahvusvaheliste kohustuste täitmine. Selleks et veelgi edendada kõnealuse meetme kasutamist kõigi sektorite põllumajandustootjate jaoks, tuleks liikmesriikidele anda võimalus vähendada asjaomase vahendi puhul kohaldatavat 30 % künnist, mis toob kaasa põllumajandustootjatele hüvitise maksmise tootmise või sissetuleku vähenemise eest, kuid mitte alla 20 %.

(18)

COVID-19 puhangu tagajärjed on avaldanud enneolematut mõju põllumajandustootjatele ja -ettevõtjatele. Liikmesriikides kehtestatud ulatuslike liikumispiirangute pikendamine ning kaupluste, väliturgude, restoranide ja muude külalismajandusettevõtete kohustuslik sulgemine on tekitanud majandushäireid põllumajandussektoris ja maakogukondades ning toonud kaasa likviidsus- ja rahavooprobleeme põllumajandustootjatele ja nendele väikeettevõtjatele, kes tegelevad põllumajandustoodete töötlemise, turustamise või arendamisega. COVID-19 puhangust tuleneva kriisi mõjule reageerimiseks tuleks määruse (EL) nr 1305/2013 artiklis 39b osutatud meetme kestust pikendada, et tegeleda likviidsusprobleemidega, mis seavad ohtu põllumajandustegevuse ning põllumajandustoodete töötlemise, turustamise või arendamisega tegelevate väikeettevõtete jätkamise. Selle meetme toetust tuleks rahastada kuni 2 % ulatuses EAFRD vahenditest, mis on eraldatud liikmesriikidele programmitöö perioodil 2014–2020.

(19)

Et kogukonna juhitud kohaliku arengu jaoks ette nähtud vahendid ei jääks programmitöö aastatel 2021 ja 2022 kasutamata, peaksid liikmesriigid, kes kasutavad võimalust kanda summad otsetoetuste alt maaelu arengu alla, saama kohaldada kogukonna juhitud kohaliku arengu jaoks antavat 5 % suurust ja Horvaatia puhul 2,5 % suurust miinimumeraldist üksnes EAFRDst maaelu arenguks antava toetuse suhtes, mida on pikendatud kuni 31. detsembrini 2022 ja mis on arvutatud enne otsetoetuste summade ülekandmist.

(20)

Kooskõlas nõukogu määrusega (EL) 2020/2094, (12) millega luuakse Euroopa Liidu taasterahastu („taasterahastu“) COVID-19 kriisi järgse taastumise toetamiseks („taasterahastu määrus“), tuleks teha 2021. ja 2022. aastaks kättesaadavaks täiendavad vahendid, mille abil leevendada COVID-19 kriisi mõju ja selle tagajärgi liidu põllumajandussektorile ja maapiirkondadele.

(21)

Arvestades ennenägematuid probleeme, millega liidu põllumajandussektor ja maapiirkonnad COVID-19 kriisi tõttu silmitsi seisavad, tuleks taasterahastust antavaid täiendavaid vahendeid kasutada määruse (EL) nr 1305/2013 kohaste meetmete rahastamiseks, sillutades teed majanduse vastupanuvõimeliseks, kestlikuks ja digitaalseks taastumiseks kooskõlas liidu keskkonnaalaste ja kliimakohustustega ning Euroopa rohekokkuleppes esitatud uute ambitsioonidega.

(22)

Liikmesriigid ei peaks seega vähendama oma olemasolevate maaelu arengu programmide keskkonnaambitsiooni. Nad peaksid täiendavate vahendite puhul tagama samasuguse osaluse üldise määra, nagu on nende maaelu arengu programmides reserveeritud EAFRD toetuse raames rahastatavatele keskkonda ja kliimat eriti säästvatele meetmetele (kaitse taseme säilitamise põhimõte). Lisaks tuleks vähemalt 37 % taasterahastu täiendavatest vahenditest näha ette keskkonda ja kliimat eriti säästvatele meetmetele, samuti loomade heaolu meetmetele ja LEADERile. Peale selle tuleks vähemalt 55 % nendest täiendavatest vahenditest näha ette meetmetele, millega edendatakse majanduslikku ja sotsiaalset arengut maapiirkondades, nimelt investeeringud materiaalsesse varasse, põllumajandusettevõtete ja ettevõtluse areng, põhiteenuste ja külauuenduse toetamine maapiirkondades ning koostöö.

(23)

Kui liikmesriigid ei suuda järgida kaitse taseme säilitamise põhimõtet, peaks neil olema võimalus teha erand kohustusest eraldada vähemalt 55 % taasterahastu täiendavatest vahenditest meetmetele, mis edendavad maapiirkondade majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning nad peaksid eelistatult toetama meetmeid, mis on keskkonda ja kliimat eriti säästvad. Kuid selleks, et tagada liikmesriikidele piisav paindlikkus, peaks liikmesriikidel olema ka võimalus teha kõnealuste täiendavate vahendite osas kaitse taseme säilitamise põhimõttest erand sellises ulatuses, mis on vajalik selleks, et täita kõnealust 55 % kohustust.

(24)

Taasterahastust antavate täiendavate vahendite suhtes kohaldatakse eritingimusi. Kõnealused täiendavad vahendid tuleks seega kavandada ja neid tuleks seirata maaelu arenguks antavast liidu toetusest eraldi, kohaldades samal ajal üldjuhul määruses (EL) nr 1305/2013 sätestatud norme. Seega tuleks neid täiendavaid vahendeid rakendada määrusega (EL) nr 1305/2013 ja käsitada kõnealuse määruse raames summadena, millega rahastatakse EAFRD raames võetavaid meetmeid. Sellest tulenevalt tuleks põhimõtteliselt kohaldada norme, mis on sätestatud määruses (EL) nr 1305/2013 (sealhulgas maaelu arengu programmide muutmist käsitlevad normid), määruses (EL) nr 1306/2013 (sealhulgas kulukohustuste automaatset vabastamist käsitlevad normid) ning määruses (EL) nr 1307/2013, välja arvatud juhul, kui käesolevas määruses on ette nähtud teisiti.

(25)

Kehtestada tuleks konkreetne liidu kaasrahastamise maksimummäär, samuti suurem toetusmäär investeeringutele, mis aitavad kaasa majanduse vastupanuvõimelisele, kestlikule ja digitaalsele taastumisele, ning noortele põllumajandustootjatele antav toetus, et tagada taasterahastust antavate täiendavate vahendite piisav finantsvõimendus.

(26)

Et tagada järjepidevus üleminekuperioodil, tuleks põllumajandussektori kriisireserv 2021. ja 2022. aastaks säilitada. Asjakohane reservisumma aastateks 2021 ja 2022 tuleks lisada sellesse reservi.

(27)

EAFRDst eelrahastamise puhul tuleks täpsustada, et ei käesoleva määruse kohaselt EAFRDst toetatavate programmide pikendamine kuni 31. detsembrini 2022 ega ka täiendavate vahendite kättesaadavaks tegemine taasterahastu määruse alusel ei tohiks kaasa tuua asjaomaste programmide täiendavat eelrahastamist.

(28)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 11 kohaselt on liikmesriikidel praegu üksnes kohustus teatada aastatel 2015–2020 oma otsustest, mis on võetud kõnealuse artikli kohaselt, ning hinnangulistest summadest, mis saadakse, kui asjaomase kalendriaasta kohta põllumajandustootjale antavate otsetoetuste summat vähendatakse summa osast, mis ületab 150 000 eurot. Olemasoleva süsteemi jätkumise tagamiseks peaksid liikmesriigid teatama oma kõnealuse artikli kohaselt võetud otsused ja vähendamisega seotud hinnangulised summad ka 2021. ja 2022. kalendriaastal.

(29)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 14 kohaselt võivad liikmesriigid kalendriaastate 2014–2020 puhul paigutada rahalisi vahendeid otsetoetuste ja maaelu arengu vahel ümber. Tagamaks, et liikmesriigid võivad järgida oma strateegiat, peaks kahe samba vahelist paindlikkust olema võimalik kasutada ka 2021. kalendriaastal (eelarveaasta 2022) ja 2022. kalendriaastal (eelarveaasta 2023).

(30)

Et komisjon saaks kehtestada eelarve ülemmäärad vastavalt määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 22 lõikele 1, artikli 36 lõikele 4, artikli 42 lõikele 2, artikli 49 lõikele 2, artikli 51 lõikele 4 ja artikli 53 lõikele 7, on vaja, et liikmesriigid teataksid oma otsused kummagi kavaga seotud rahaeraldiste kohta 2021. kalendriaasta puhul 19. veebruariks 2021 ja rahaeraldiste kohta 2022. kalendriaasta puhul 1. augustiks 2021.

(31)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 22 lõikega 5 on ette nähtud toetusõiguste väärtuse lineaarne korrigeerimine juhul, kui põhitoetuskava ülemmäära muudetakse ja see on liikmesriigi otsuse tõttu eelneva aasta ülemmäärast erinev ja mõjutab põhitoetuskava ülemmäära. Kõnealuse määruse II lisa kohaldamise pikendamine riiklike ülemmäärade puhul pärast 2020. kalendriaastat ja võimalikud iga-aastased muudatused võivad mõjutada põhitoetuskava ülemmäära. Et liikmesriigid saaksid täita kõnealuse määruse artikli 22 lõikes 4 sätestatud nõuet, mille kohaselt peab kõigi toetusõiguste ja reservide koguväärtus olema võrdne põhitoetuskava ülemmääraga, on seetõttu asjakohane näha ette lineaarne kohandamine, et kohaneda kõnealuse määruse II lisa kohaldamise pikendamise või selle lisa muudatustega üleminekuperioodil. Et võimaldada liikmesriikidele suuremat paindlikkust, on asjakohane lubada neil kohandada toetusõiguste või reservi väärtust, tehes seda võimaluse korral erinevate kohandamismääradega.

(32)

Kooskõlas kehtiva õigusraamistikuga teatasid liikmesriigid 2014. aastal oma 2020. kalendriaastani kehtivatest otsustest selle kohta, kuidas jaotada põhitoetuskava iga-aastast riiklikku ülemmäära piirkondade vahel ning võimalikud iga-aastased järkjärgulised muudatused määrusega (EL) nr 1307/2013 hõlmatud perioodil. On vaja, et liikmesriigid teataksid sellistest otsustest ka 2021. ja2022. kalendriaasta kohta.

(33)

Peamine protsess, mille abil põllumajandustootjate vahelise otsese sissetulekutoetuse võrdsemat jaotamist saavutada, on riigisisese otsetoetuste ühtlustamise mehhanism. Varasemast olukorrast tulenevaid individuaalseid erinevusi on üha raskem põhjendada. Määruse (EL) nr 1307/2013 kohane riigisisese ühtlustamise põhimudel seisneb selles, et liikmesriigid kohaldavad alates 2015. aastast kõigi riikliku või piirkondliku tasandi toetusõiguste suhtes ühtset kindlat määra. Et tagada sujuvam üleminek ühtsele väärtusele, sätestati erand, mis võimaldab liikmesriikidel aastatel 2015–2019 diferentseerida toetusõiguste väärtusi osalise otsetoetuste ühtlustamise alusel; seda erandit nimetatakse ka „tunneli mudeliks“. Mõned liikmesriigid on kõnealust erandit kasutanud. Et jätkata protsessi otsetoetuste võrdsemaks jaotamiseks, peaksid liikmesriigid saama pärast 2019. aastat liikuda edasi riikliku või piirkondliku keskmise suunas, selle asemel et kehtestada ühtne kindel määr või hoida toetusõiguste väärtus 2019. aasta tasemel. Liikmesriikide vastavat võimalust tuleks seetõttu rakendada alates 1. jaanuarist 2021. Liikmesriigid peaksid teatama komisjonile igal aastal oma otsuse järgmise aasta kohta.

(34)

Käesoleva määrusega muudetavaid määruse (EL) nr 1307/2013 sätteid kõigi toetusõiguste kohandamise kohta tuleks kohaldada tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2020, selgitamaks, et liikmesriigid suutsid läheneda pärast 2019. aastat.

(35)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikliga 30 on ette nähtud, et reservist jaotatud toetusõiguste väärtust tuleb igal aastal järk-järgult muuta, et võtta arvesse kõnealuse määruse II lisas sätestatud riikliku ülemmäära iga-aastaseid tasemeid, mis kajastavad reservi mitmeaastast haldamist. Neid norme tuleks kohandada, et võtta arvesse võimalust muuta nii kõigi jaotatud toetusõiguste kui ka reservi väärtust, et kohanduda kõnealuse määruse II lisa summa muutumisega võrreldes eelneva aastaga. Liikmesriikides, kes on otsustanud jätkata riigisiseste otsetoetuste ühtlustamist, tuleks seda teha aastapõhiselt. Kalendriaastate 2020, 2021 ja 2022 puhul on vaja õiguste eraldamise aastal kindlaks määrata ainult jooksva aasta toetusõiguse väärtus. Vastaval aastal reservist jaotatavate toetusõiguste ühikuväärtus tuleks arvutada pärast reservi võimalikku kohandamist vastavalt kõnealuse määruse artikli 22 lõikele 5. Igal järgneval aastal tuleks reservist jaotatavate toetusõiguste väärtust kohandada vastavalt kõnealuse määruse artikli 22 lõikele 5.

(36)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 36 on sätestatud ühtse pindalatoetuse kava kohaldamine kuni 31. detsembrini 2020. On asjakohane lubada pikendada ühtse pindalatoetuse kava 2021. ja 2022. aastale.

(37)

Kuna käesolevas määruses sätestatud muudatus, millega muudetakse määruse (EL) nr 1307/2013 II lisa, jõustub liikmesriikide jaoks liiga hilja, et järgida teatud teatamiskohustuste esialgset tähtpäeva 2020. aastal, on vaja edasi lükata tähtpäev, milleks liikmesriigid peavad tegema otsuse võtta ümberjaotav toetus esimest korda kasutusele 2021. või 2022. aastal ja teatama sellest otsusest komisjonile. On asjakohane kehtestada see tähtpäev samaks ajaks kui sammastevahelise paindlikkusega seotud otsuste tegemise tähtpäev.

(38)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 37 kohaselt võivad ühtse pindalatoetuse kava kohaldavad liikmesriigid otsustada anda ajavahemikul 2015–2020 riiklikku üleminekutoetust, et vältida toetuse järsku ja märkimisväärset vähenemist sektorites, mis said riiklikku üleminekutoetust kuni 2014. aastani. Tagamaks, et üleminekuperioodil täidab selline abi jätkuvalt oma rolli nende konkreetsete sektorite põllumajandustootjate sissetuleku toetamisel, tuleks ette näha, et kõnealust toetust jätkatakse samadel tingimustel ja samade piirangute kohaselt nagu ajavahemikul 2015–2020.

(39)

Õiguskindluse huvides tuleks selgitada, et määruse (EL) nr 1307/2013 artiklitega 41 ja 42 lubatakse liikmesriikidel igal aastal oma otsused ümberjaotava toetuse kohta läbi vaadata. 2021. ja 2022. aastal kohaldatava läbivaatamise tähtpäev tuleks kehtestada samaks ajaks kui sammastevahelise paindlikkusega seotud otsuste tähtpäev.

(40)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 52 lõikega 10 on komisjonile antud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, mis võimaldavad liikmesriikidel otsustada, et tootmiskohustusega seotud vabatahtliku toetuse maksmist võidakse jätkata kuni aastani 2020 nende tootmisühikute alusel, mille eest varasemal võrdlusperioodil sellist toetust anti. Selle õiguse eesmärk on tagada võimalikult suur sidusus liidu kavade vahel, mis on suunatud sektoritele, kus teatavatel aastatel võib esineda turgude struktuurilist tasakaalustamatust. Seetõttu on asjakohane pikendada seda õigust, et see laieneks samuti 2021. ja 2022. aastale.

(41)

Kuna käesolevas määruses sätestatud muudatus, millega muudetakse määruse (EL) nr 1307/2013 II lisa, jõustub liikmesriikide jaoks liiga hilja, et järgida esialgset tähtpäeva teatud teatamiskohustustele 2020. aastal, on vaja edasi lükata tähtpäev, milleks liikmesriigid peavad tegema otsuse võtta vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus esimest korda kasutusele 2021. või 2022. aastal ja teatama sellest otsusest komisjonile. On asjakohane kehtestada see tähtpäev samaks ajaks kui sammastevahelise paindlikkusega seotud otsuste tegemise tähtpäev. Samuti tuleks samale ajale edasi lükata liikmesriikide otsuse tähtpäev jätkata 2021. ja 2022. aastal vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse andmist või lõpetada selle andmine ning teatada sellest otsusest komisjonile.

(42)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 54 on sätestatud vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetust käsitlevate liikmesriikide teatiste elemendid. On asjakohane selgitada, et kõnealused teated 2021. ja 2022. kalendriaasta kohta peaksid sisaldama protsendimäära riiklikust ülemmäärast, mida kasutatakse kõnealuse toetuse rahastamiseks 2021. ja 2022. aastal.

(43)

Määruses (EL) nr 1308/2013 on sätestatud põllumajandusturgude ühise korralduse normid ning teatavad toetuskavad. Komisjoni seadusandlikes ettepanekutes ÜPP kohta pärast 2020. aastat nähti ette, et need toetuskavad tuleks integreerida liikmesriikide tulevastesse ÜPP strateegiakavadesse. Selleks et tagada kõnealuste toetuskavade sujuv integreerimine tulevasse ÜPP-sse, tuleks sätestada normid iga sellise toetuskava kestuse kohta, mida üleminekuperioodi jooksul uuendatakse. Oliiviõli- ja lauaoliivisektori toetuskava puhul peaks seetõttu ajavahemikuks 1. aprillist 2018 kuni 31. märtsini 2021 koostatud käimasolevatele tööprogrammidele järgnema uued tööprogrammid, mis kestaksid 1. aprillist 2021 kuni 31. detsembrini 2022. Puu- ja köögiviljasektori käimasolevaid rakenduskavasid, mille maksimaalne viieaastane kestus ei ole lõppenud, võib pikendada üksnes kuni 31. detsembrini 2022. Puu- ja köögiviljasektori uued rakenduskavad tuleks heaks kiita ainult maksimaalselt kolmeks aastaks. Mesindussektori olemasolevaid riiklikke programme, mis on koostatud ajavahemikuks 1. augustist 2019 kuni 31. juulini 2022, tuleks pikendada kuni 31. detsembrini 2022.

(44)

COVID-19 pandeemia põhjustatud kriis takistas viinamarjakasvatajatel, kellel oli 2020. aastal aeguv istutusluba uusistutuseks või taasistutuseks, suurel määral kasutada neid lube planeeritult nende kehtivuse viimasel aastal. Selleks et vältida kõnealuste istutuslubade kaotsiminekut ja vähendada istutustingimuste halvenemise ohtu, on vaja lubada pikendada selliste uusistutuseks või taasistutuseks antud istutuslubade kehtivusaega, mis kaotavad kehtivuse 2020. aastal. Seepärast tuleks kõiki 2020. aastal aeguvaid uusistutuseks või taasistutuseks antud istutuslube pikendada kuni 31. detsembrini 2021. Võttes arvesse muutusi turuväljavaadetes, peaks 2020. aastal aeguvate istutuslubade omanikel olema võimalus oma lube mitte kasutada, ilma et nende suhtes kohaldataks halduskaristusi.

(45)

Käesoleva määrusega muudetavaid määruse (EL) nr 1308/2013 sätteid uusistutuseks või taasistutuseks antavate istutuslubade kohta, mis kaotavad kehtivuse 2020. aastal, tuleks seoses COVID-19 pandeemia põhjustatud häiretega ning raskustega, mis see tõi kaasa istutuslubade kasutamisele, kohaldada tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2020.

(46)

2013. aastal kehtestati üleminekusätted, et tagada sujuv üleminek endiselt viinapuude istutusõiguste süsteemilt uuele istutuslubade süsteemile, eelkõige selleks, et vältida ülemäärast istutamist enne kõnealuse uue süsteemi algust. Istutusõiguste istutuslubadeks muutmise taotluste esitamise viimane tähtpäev on 31. detsember 2020. Istutuslubasid peab kasutama taotleja ja need ei ole kaubeldavad, nagu seda olid varasemad istutusõigused. Lisaks võidakse istutusloa taotlejatelt nõuda vastava suurusega viinamarjaistanduse olemasolu, mis võib viia olukorrani, kus istutusõiguste omanikud ei ole veel suutnud omandada vastava suurusega viinamarjaistandusi, et kasutada oma istutusõiguste muutmisest tulenevaid istutuslube. COVID-19 pandeemia tõsine majanduslik mõju veinisektorile on põhjustanud viinamarjakasvatajatele rahavooprobleeme ja ebakindlust seoses tulevase nõudlusega veini järele. Viinamarjakasvatajaid, kellel on endiselt alles istutusõigused, ei tohiks sundida otsustama, kas nad soovivad muuta oma istutusõigused istutuslubadeks, kui nad seisavad silmitsi erakordsete raskustega, mis on tingitud COVID-19 pandeemia põhjustatud kriisist, eriti kuna nende suhtes kohaldataks halduskaristust, kui nad muutmisest tulenevaid istutuslube ei kasuta. Liikmesriikidel, kes lubasid viinamarjakasvatajatel esitada istutusõiguste muutmise taotlusi kuni 31. detsembrini 2020, peaks seetõttu olema võimalik pikendada selliste taotluste esitamise tähtaega kuni 31. detsembrini 2022. Sellest tulenevalt tuleks selliste muudetud istutuslubade kehtivusaja lõpptähtpäeva kohandada ja see peaks olema 31. detsember 2025.

(47)

Määruse (EL) nr 1308/2013 artikliga 214a lubati Soomel anda teatavatel tingimustel Lõuna-Soomes riiklikku toetust kuni 2020. aastani, kui komisjon selleks loa annab. Selleks et tagada nimetatud toetuse maksmise järjepidevus üleminekuperioodil, on vaja, et kõnealuse riikliku toetuse andmine oleks jätkuvalt lubatud samadel tingimustel ja samades summades nagu 2020. aastal.

(48)

Oliiviõlituru toimimise parandamiseks peaks liikmesriikidel olema võimalik otsustada tarnimise reguleerimiseks mõeldud turustamiseeskirjade rakendamise üle. Kõnealuste otsuste reguleerimisalasse ei tohiks aga kuuluda konkurentsi moonutada võivad tavad.

(49)

Hiljutised sündmused on näidanud, et põllumajandustootjaid ohustab üha enam sissetulekute kõikumine, mis on osaliselt tingitud tururiskist ja osaliselt äärmuslikest ilmastikuoludest ning sagedastest sanitaar- ja fütosanitaarkriisidest, mis mõjutavad liidu põllumajandusloomi ja -saadusi. Julgustades põllumajandustootjaid sissetulekute kõikumise mõju leevendamiseks säästma headel aastatel, et üle elada halvad aastad, tuleks riiklikud maksumeetmed, mille kohaselt põllumajandustootjatele kehtiv tulumaksubaas arvutatakse mitmeaastase perioodi alusel, riigiabi eeskirjade kohaldamisest välja jätta.

(50)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt ÜPP praeguse raamistiku jätkuv kohaldamine ning katkestamatu toetus põllumajandustootjatele ja teistele toetusesaajatele, tagades seeläbi üleminekuperioodil prognoositavuse ja stabiilsuse, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(51)

Käesoleva määruse suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 322 alusel vastu võetud horisontaalseid finantsnorme. Need normid on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL, Euratom) 2018/1046 (13) ning nendega määratakse ennekõike kindlaks eelarve kehtestamise ja täitmise menetlus (toetused, hanked, auhinnad ja eelarve kaudne täitmine) ning nähakse ette finantsjuhtimises osalejate vastutuse kontroll. ELi toimimise lepingu artikli 322 alusel vastu võetud normid sisaldavad ka tingimuslikke üldsätteid liidu eelarve kaitseks.

(52)

Määruseid (EL) nr 1305/2013, (EL) nr 1306/2013, (EL) nr 1307/2013 ja (EL) nr 1308/2013 tuleks seetõttu vastavalt muuta.

(53)

Selleks et tagada taasterahastu määruse alusel kättesaadavaks tehtud täiendavate vahendite kättesaadavus alates 1. jaanuarist 2021, peaks käesoleva määruse taasterahastu toetust käsitlevaid sätteid kohaldama tagasiulatuvalt alates sellest kuupäevast.

(54)

Arvestades tungivat vajadust tagada põllumajandussektorile praeguses olukorras viivitamata õiguskindlus, peaks käesolev määrus jõustuma võimalikult kiiresti, järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas,

(1)

COVID-19 pandeemia majanduslikest, sotsiaalsetest ja tervishoiualastest tagajärgedest põhjustatud kriis on mõjutanud liikmesriike enneolematul viisil. Kriis pärsib liikmesriikide majanduskasvu, mis omakorda süvendab tõsist likviidsuspuudujääki, mis on tekkinud, sest vajadus avaliku sektori investeeringute järele nii liikmesriikide tervishoius kui ka muudes majandussektorites on suurenenud järsult ja märkimisväärselt. Kriis on halvendanud ka vaesuse ohus olevate inimeste olukorda, vähendades seega liikmesriikides sotsiaalset ühtekuuluvust. Lisaks on sisepiiride sulgemine mõjunud rängalt majanduskoostööle, eriti piirialadel, mõjutades töötajate pendelrännet ning mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) elujõulisust. See on tekitanud erandliku olukorra, mille lahendamiseks on vaja võtta viivitamata konkreetseid erakorralisi meetmeid, mis jõuaksid kiiresti reaalmajanduseni.

(2)

Kriisi mõjule reageerimiseks muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2020/460 (4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EL) nr 1301/2013 (5) ja (EL) nr 1303/2013, (6) et võimaldada suuremat paindlikkust Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF), Euroopa Sotsiaalfondist (ESF) ja Ühtekuuluvusfondist (edaspidi ühiselt „fondid“) ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist (EMKF) toetatavate rakenduskavade rakendamisel. Kuna aga negatiivne mõju liidu majandusele ja ühiskonnale aina kasvas, muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2020/558 (7) mõlemat määrust uuesti. Need muudatused on võimaldanud liikmesriikidele erakorralist lisapaindlikkust, et nad saaksid keskenduda praeguse enneolematu kriisi puhul vajalike meetmete võtmisele; selleks muudeti lihtsamaks fondidest kasutamata jäänud toetuse kasutuselevõtmist ning lihtsustati programmide rakendamise ja audititega seotud menetlusnõudeid.

(3)

Euroopa Ülemkogu kiitis 23. aprillil 2020 heaks „Teekaardi majanduse taastumise suunas“ (edaspidi „majanduse taastumise teekaart“), et leevendada majandust mõjutavaid suuri vapustusi ja vähendada ühelt poolt selle sotsiaalseid ja majanduslikke tagajärgi liidule, mis on tingitud liikmesriikide poolt COVID-19 leviku tõkestamiseks kehtestatud erakorralistest piirangutest, ja teiselt poolt asümmeetrilise taastumise riske, mis tulenevad sellest, et eri liikmesriikides on võimalik kasutada eri vahendeid, mis on omakorda avaldanud suurt mõju siseturu toimimisele. Majanduse taastumise teekaardil on tugev investeeringuline komponent ning selles kutsutakse üles looma Euroopa taastefond. Peale selle, nagu kinnitati Euroopa Ülemkogu 21. juuli 2020. aasta järeldustes, teeb see komisjonile ülesandeks analüüsida vajadusi, et suunata vahendid liidus kõige enam mõjutatud majandussektoritesse ja piirkondadesse, selgitades samuti seost mitmeaastase finantsraamistikuga 2021–2027.

(4)

Kooskõlas nõukogu määrusega (EL) 2020/2094 (8) ja selles eraldatud vahendite piires tuleks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames võtta taaste ja vastupidavuse rahastamismeetmeid, et leevendada COVID-19 kriisi enneolematut mõju. Kõnealuseid lisavahendeid tuleks kasutada määruses (EL) 2020/2094 sätestatud tähtaegadest kinnipidamise tagamiseks.

(5)

Käesolev määrus sätestab ühtekuuluvust ja Euroopa territooriume toetava taasteabina (edaspidi „REACT-EU“) ettenähtud lisavahendeid käsitlevad reeglid ja rakenduskorra, et toetada COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamist ning ettevalmistuste tegemist majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil. Aastateks 2021 ja 2022 tuleks REACT-EU alusel teha eelarveliste kulukohustuste täitmiseks struktuurifondidest kättesaadavaks täiendav erakorraline summa kuni 47 500 000 000 eurot 2018. aasta hindades, et toetada liikmesriike ja piirkondi, mis on enim mõjutatud COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamisest ning kes teevad ettevalmistusi majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil (edaspidi „REACT-EU vahendid“), eesmärgiga suunata need vahendid olemasolevate rakenduskavade kaudu kiiresti reaalmajandusse. REACT-EU vahendid pärinevad Euroopa Liidu taasterahastust. Osa REACT-EU vahenditest tuleks eraldada komisjoni algatusel antava tehnilise abi jaoks. Komisjon peaks kehtestama REACT-EU vahendite jaotuse liikmesriikidele eraldamismeetodi alusel, mis põhineb uusimatel kättesaadavatel objektiivsetel statistilistel andmetel liikmesriikide suhtelise jõukuse ning COVID-19 kriisi mõju kohta nende majandusele ja ühiskonnale. Enne kui REACT-EU vahenditele kohaldatakse 2021. aastal eraldamismeetodit ning selleks et toetada COVID-19 kriisi järel kõige olulisemaid sektoreid teatud liikmesriikides, tuleks Luksemburgile eraldada 100 000 000 eurot ja Maltale 50 000 000 eurot. Eraldamismeetod peaks hõlmama sihtotstarbelist lisasummat äärepoolseimatele piirkondadele, kuna nende majandus ja ühiskond on eriti kaitsetu. Covid-19 kriisi muutuva mõju arvesse võtmiseks tuleks jaotus 2021. aastal sama eraldamismeetodi alusel läbi vaadata, kasutades uusimaid, 19. oktoobriks 2021 kättesaadavaid statistilisi andmeid, et jaotada 2022. aastaks ettenähtud REACT-EU vahendid.

(6)

Võttes arvesse, kui oluline on võidelda kliimamuutuste vastu kooskõlas liidu kohustusega täita Pariisi kliimakokkulepet ja ÜRO kestliku arengu eesmärke, annavad fondid oma panuse, et lõimida kliimameetmed kõikidesse poliitikavaldkondadesse ja saavutada üldine eesmärk – pühendada 30 % liidu eelarve kuludest kliimaeesmärkide toetamisele. REACT-EU peaks eraldama kliimaeesmärkidele 25 % kogu rahastamispaketist. Arvestades REACT-EU kui kriisist taastumise vahendi olemust ja käesoleva määrusega võimaldatud paindlikkust, sealhulgas valdkondliku keskendumise nõuete puudumine ja liikmesriikidele antud võimalus suunata REACT-EU vahendeid vastavalt oma vajadustele ERFi või ESFi tegevuste toetuseks, võib liikmesriikide panus selle eesmärgi saavutamisse sõltuvalt riiklikest prioriteetidest erineda.

(7)

Käesoleva määruse suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 322 alusel vastu võetud horisontaalseid finantsreegleid. Need reeglid on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL, Euratom) 2018/1046 (9) (edaspidi „finantsmäärus“) ning nendega määratakse ennekõike kindlaks eelarve kehtestamise ja täitmise menetlus (toetused, hanked, auhinnad ja eelarve kaudne täitmine) ning nähakse ette finantsjuhtimises osalejate vastutuse kontroll. ELi toimimise lepingu artikli 322 põhjal vastu võetud reeglid sisaldavad liidu eelarve kaitseks samuti tingimuslikke üldsätteid.

(8)

Selleks et võimaldada liikmesriikidele maksimaalset paindlikkust COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamisel ja ettevalmistuste tegemisel majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil, peaks komisjon kehtestama eraldised liikmesriigi tasandil. Lisaks tuleks ette näha võimalus kasutada REACT-EU vahendeid selleks, et toetada enim puudust kannatavatele isikutele abi andmist ja noorte tööhõive algatust. Peale selle on vaja kehtestada liikmesriikide algatusel antava tehnilise abi jaoks eraldatavate vahendite ülemmäärad, võimaldades samas liikmesriikidele maksimaalset paindlikkust nende vahendite jaotamisel ERFist või ESFist rahastatavate rakenduskavade piires. ESFi tegevuse tugevus tuleks säilitada, kui eraldatakse REACT-EU vahendeid sellistes poliitikavaldkondades nagu tööhõive, eeskätt noorte tööhõive kooskõlas tugevdatud noortegarantiiga, oskused ja haridus, sotsiaalne kaasatus ja tervishoid, kusjuures erilist tähelepanu tuleks pöörata ebasoodsas olukorras olevate rühmade ja lasteni jõudmisele. Kuna REACT-EU vahendid võetakse eeldatavasti kiiresti kasutusele, tuleks nendega seotud kulukohustused vabastada alles rakenduskavade lõpetamisel.

(9)

Kuna COVID-19 pandeemia on mõjutanud liikmesriikide piirkondi ja omavalitsusüksusi erinevalt, on partnerluse põhimõtte kohaselt oluline kaasata kriisi tagajärgede REACT-EU toetusel kõrvaldamise ettevalmistamisse, rakendamisse, jälgimisse ja hindamisse piirkondlikke ja kohalikke osalejaid ametiasutustest, majandus- ja sotsiaalpartnerite seast ja kodanikuühiskonnast.

(10)

Samuti tuleks REACT-EU vahendite puhul luua võimalus teha majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgi raames ERFi ja ESFi vahel finantsülekandeid vastavalt määruse (EL) nr 1303/2013 artiklile 25a. Sellised ülekanded ei tohiks mõjutada Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi raames kasutada olevaid vahendeid ega noorte tööhõive algatuse sihtotstarbelist eraldist.

(11)

Selleks et täiendada meetmeid, mis kuuluvad juba ERFist antava toetuse rakendusalasse, mida on laiendatud määrustega (EL) 2020/460 ja (EL) 2020/558, tuleks liikmesriikidel jätkuvalt lubada kasutada REACT-EU vahendeid eelkõige selleks, et investeerida tervishoiuga seotud toodetesse ja teenustesse (sealhulgas piiriülesed) ning asutusepõhisesse, kogukonna- ja perepõhisesse hooldusesse, andes VKEdele käibekapitali- või investeerimistoetust, sealhulgas nõustamistoetust, eelkõige nendes sektorites, mida COVID-19 pandeemia on kõige enam mõjutanud ja mis vajavad kiiret taastamist, nagu turism ja kultuur, investeerida digitaalsele ja rohelisele majandusele üleminekut soodustavatesse tegevustesse ning taristusse, mille kaudu osutatakse kodanikele mittediskrimineerivalt põhiteenuseid, ning rakendada majanduse toetusmeetmeid piirkondades, mis sõltuvad kõige enam COVID-19 kriisist enim mõjutatud sektoritest. Samuti tuleks edendada tihedamat tervishoiualast koostööd, koordineerimist ja vastupanuvõimet. Lisaks tuleks toetada tehnilise abi andmist. On asjakohane, et REACT-EU vahendeid eraldatakse üksnes uue valdkondliku eesmärgi „COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamine ning ettevalmistuste tegemine majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil“ raames, mis peaks samuti moodustama üheainsa investeerimisprioriteedi, et võimaldada lihtsustatud programmitööd ja nende vahendite rakendamist.

(12)

ESFi puhul peaksid liikmesriigid kasutama REACT-EU vahendeid eelkõige selleks, et toetada tööturule juurdepääsu ja sotsiaalsüsteeme, tagades töökohtade säilitamise, muu hulgas lühendatud tööaja kavade ja füüsilisest isikust ettevõtjate, samuti muude ettevõtjate ning vabakutseliste, kunstnike ja loovtöötajate toetamise kaudu. Lühendatud tööaja kavade ja muude selliste meetmete eesmärk, eelkõige füüsilisest isikust ettevõtjate puhul, on kaitsta töötajaid ja füüsilisest isikust ettevõtjaid töötuse ohu eest, säilitades samal ajal töötajate töö- ja tööhõivetingimused ning palgad samal tasemel. Sellistele kavadele eraldatud REACT-EU vahendeid kasutatakse üksnes töötajate toetamiseks. Praeguses COVID-19 pandeemia tekitatud erakorralises olukorras peaks olema võimalik toetada töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate lühendatud tööaja kavasid isegi siis, kui seda toetust ei kombineerita aktiivsete tööturumeetmetega, välja arvatud juhul, kui need meetmed on riigisisese õigusega ette nähtud. Seda reeglit tuleks ühtselt kohaldada ka lühendatud tööajaga töötamise kavade suhtes, mida on toetatud vastavalt määrusele (EL) nr 1303/2013, mida on pärast COVID-19 kriisi puhkemist muudetud määrustega (EL) 2020/460 ja (EL) 2020/558, ning mida jätkuvalt toetatakse sihtotstarbelise investeerimisprioriteedi „COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamine ning ettevalmistuste tegemine majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil“ raames. Liidu toetus sellistele lühendatud tööaja kavadele peaks olema ajaliselt piiratud.

(13)

Toetada tuleks ka töökohtade loomist ja kvaliteetset tööhõivet, eelkõige vähekaitstud inimestele, ning sotsiaalse kaasamise ja vaesuse kaotamise meetmeid. Noorte tööhõive meetmeid tuleks laiendada kooskõlas tugevdatud noortegarantiiga. Tuleks ette näha investeeringud haridusse, koolitusse ja oskuste arendamisse, sealhulgas ümberõppesse ja oskuste täiendamisse, eelkõige ebasoodsas olukorras olevate rühmade jaoks. Tuleks edendada võrdset juurdepääsu, sealhulgas laste, eakate, puuetega inimeste, rahvusvähemuste ja kodutute juurdepääsu üldist huvi pakkuvatele sotsiaalteenustele.

(14)

Lisaks peaksid liikmesriigid jätkuvalt pöörama erilist tähelepanu maapiirkondades, piirialadel, vähem arenenud piirkondades, saartel, mägipiirkondades, hõredalt asustatud ja äärepoolseimates piirkondades ning tööstuslikust üleminekust ja rahvastikukaost mõjutatud piirkondades elavate inimeste toetamisele ning kasutama kohasel juhul REACT-EU vahendeid selliste inimeste toetamiseks.

(15)

Kuna piiride ajutine sulgemine liikmesriikide vahel on tekitanud piiriülestele kogukondadele ja ettevõtjatele märkimisväärseid probleeme, oleks asjakohane lubada liikmesriikidel eraldada REACT-EU vahendeid ka Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi raames olemasolevatele piiriülestele kavadele.

(16)

Selle tagamiseks, et liikmesriikidel oleks piisavalt rahalisi vahendeid, et kiiresti rakendada COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamise meetmeid ning teha ettevalmistusi majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil, on REACT-EU vahenditest rahastatavate meetmete kiireks rakendamiseks vaja ette näha suuremad esialgsed eelmaksed. Esialgsed eelmaksed peaksid tagama selle, et liikmesriikidel on olemas vahendid toetusesaajatele vajaduse korral ettemaksete tegemiseks ja toetusesaajate kulude kiireks hüvitamiseks pärast maksetaotluste esitamist.

(17)

Liikmesriigid peaksid saama eraldada REACT-EU vahendeid uutele sihtotstarbelistele rakenduskavadele majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgi raames või olemasolevate programmide uutele prioriteetsetele suundadele majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgi ning Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi raames. Kiire rakendamise võimaldamiseks peaks uute sihtotstarbeliste rakenduskavade jaoks tohtima määrata kindlaks üksnes need asutused, mis on juba olemasolevate, ERFist, ESFist või Ühtekuuluvusfondist toetatavate rakenduskavade määratud asutused. Liikmesriikidelt ei tohiks nõuda eelhindamist ja elemendid, mis on nõutavad selleks, et rakenduskava saaks esitada komisjonile heakskiitmiseks, peaksid olema piiratud.

(18)

REACT-EU vahendeid tuleks kasutada kooskõlas kestliku arengu ja „ära tekita kahju“ põhimõtetega, võttes arvesse Pariisi kliimakokkulepet ja ÜRO kestliku arengu eesmärke. Lisaks tuleks rakenduskavade elluviimisel võtta arvesse ja edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust, soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist ja soolise perspektiivi integreerimist.

(19)

Selleks et leevendada avaliku sektori eelarvete koormust seoses COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamisega ning ettevalmistuste tegemisega majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil, peaksid tegevuskulud olema rahastamiskõlblikud alates 1. veebruarist 2020 ning liikmesriikidele tuleks anda erandlik võimalus taotleda REACT-EU vahenditest toetust saavate rakenduskavade eraldi prioriteetsete suundade puhul kaasrahastamist kuni 100 % ulatuses.

(20)

Kuigi on oluline tagada, et 31. detsember 2023 jääks programmitöö perioodi 2014–2020 rahastamiskõlblikkuse lõppkuupäevaks, tuleks selgitada, et tegevusi võib toetuse saamiseks välja valida ka 2023. aasta jooksul.

(21)

Selleks et tagada teatavate REACT-EU vahenditest toetatavate tegevuste elluviimise järjepidevus, tuleks kohaldada määruse (millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi+, Ühtekuuluvusfondi, õiglase ülemineku fondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning nende ja Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi, Sisejulgeolekufondi ning piirihalduse ja viisade rahastamisvahendi suhtes kohaldatavad finantsreeglid) etapipõhisuse sätteid.

(22)

Vastavalt COVID-19 puhangule reageerimise spetsiaalsetele paindlikkusmeetmetele, mis lisati määrusesse (EL) nr 1303/2013 määrusega (EL) 2020/558, peaksid rahastamiskõlblikud olema ka kulud, mis on seotud füüsiliselt lõpetatud või täielikult läbiviidud tegevustega, millega toetatakse COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamist ning ettevalmistuste tegemist majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil, mida toetatakse vastava uue temaatilise eesmärgi raames, tingimusel et need tegevused algasid 1. veebruarist 2020.

(23)

Selleks et liikmesriigid saaksid REACT-EU vahendid kiiresti praegusel programmitööperioodil kasutusele võtta, on erandkorras põhjendatud vabastada liikmesriigid kohustusest täita eeltingimusi ning nõudeid tulemusreservi, tulemusraamistiku kohaldamise ja valdkondliku kontsentreerumise kohta, sealhulgas seoses ERFi puhul kestliku linnaarengu valdkonnale kehtestatud künnistega, ning nõudeid koostada REACT-EU vahendite kohta teavitamisstrateegia. Siiski on vaja, et liikmesriigid viiksid 31. detsembriks 2024 läbi vähemalt ühe hindamise, et hinnata REACT-EU vahendite tulemuslikkust, tõhusust, mõju ja kaasavust ning seda, kuidas need aitasid saavutada uut sihtotstarbelist valdkondlikku eesmärki. Et hõlbustada võrreldava teabe kättesaadavust liidu tasandil, peaksid liikmesriigid kohasel juhul kasutama komisjoni poolt kättesaadavaks tehtud COVID-19 programmispetsiifilisi näitajaid. Lisaks peaksid liikmesriigid ja korraldusasutused teabe jagamise, teavitamise ja nähtavusega seotud kohustusi täites suurendama liidu kehtestatud erakorraliste meetmete ja vahendite nähtavust, eelkõige tagades, et võimalikud või tegelikud toetusesaajad, osalejad, lõplikud vahendite saajad ja üldsus on teadlikud lisavahendite olemasolust, mahust ja nende arvelt antavast REACT-EU toetusest.

(24)

Selleks et REACT-EU vahendid jõuaksid nendesse geograafilistesse piirkondadesse, kus neid kõige rohkem vajatakse, ei peaks erandkorras nõudma ERFile ja ESFile eraldatud REACT-EU vahendite eristamist piirkonnakategooriate kaupa, ilma et see piiraks struktuurifondide vahendite eraldamise üldreeglite kohaldamist. Siiski eeldatakse, et liikmesriigid võtavad arvesse piirkondade erinevaid vajadusi ja arengutasemeid, tagamaks, et toetuse andmisel leitakse tasakaal, arvestades ühelt poolt COVID-19 pandeemiast enim mõjutatud piirkondade ja linnade vajadusi ning teiselt poolt vajadust jätkuvalt keskenduda vähem arenenud piirkondadele kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklis 174 sätestatud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkidega. Liikmesriigid peaksid kooskõlas partnerluspõhimõttega kaasama ka kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi ning asjaomaseid kodanikuühiskonda ja sotsiaalpartnereid esindavaid organeid.

(25)

Välja arvatud juhul, kui käesoleva määrusega on ette nähtud erand, peaksid REACT-EU kulude suhtes kehtima samad kohustused ja tagatised, mis kehtivad kõikide muude ühtekuuluvusvahendite suhtes. See hõlmab põhiõiguste austamist ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta järgimist ning tulemuslikke pettustevastaseid meetmeid, mida rakendatakse liikmesriikide ja liidu tasandil olemas olevate pettustevastaste ametite, näiteks Euroopa Pettustevastase Ameti ja vajadusel Euroopa Prokuratuuri toel.

(26)

Liidu eelarve kaitseks võetavate meetmete vastuvõtmisel on oluline, et lõppsaajate ja toetusesaajate õiguspäraseid huve kaitstakse nõuetekohaselt.

(27)

Käesoleva määrusega kehtestatavate muudatustega lubatud ülekannete hõlbustamiseks ei tohiks finantsmääruse artikli 30 lõike 1 punktis f sätestatud tingimust assigneeringute samaks otstarbeks kasutamise kohta kõnealuste ülekannete suhtes kohaldada.

(28)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt reageerida COVID-19 kriisi mõjule paindlikkuse meetmete kehtestamisega Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest antava toetuse valdkonnas, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda pakutud meetmete ulatuse ja mõju tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(29)

Võttes arvesse COVID-19 pandeemiaga seotud olukorra kiireloomulisust, peaks käesolev määrus jõustuma järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

(30)

Seepärast tuleks määrust (EL) nr 1303/2013 vastavalt muuta.

(31)

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu (10) artikli 135 lõikes 2 on sätestatud, et nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 1311/2013 (11) või nõukogu otsuse 2014/335/EL, Euratom (12) muudatusi, mis võetakse vastu kõnealuse lepingu jõustumise kuupäeval või pärast seda, ei kohaldata Ühendkuningriigi suhtes, kui need muudatused mõjutavad Ühendkuningriigi finantskohustusi. Käesoleva määruse alusel 2021. ja 2022. aastal antavat toetust rahastatakse liidu omavahendite ülemmäära suurendamise kaudu, mis mõjutaks Ühendkuningriigi finantskohustusi. Seepärast ei tuleks käesolevat määrust Ühendkuningriigi suhtes ega Ühendkuningriigis kohaldada,

1)

Lisatakse järgmised artiklid:

(*1)  Nõukogu 14. detsembri 2020. aasta määrus (EL) 2020/2094, millega luuakse Euroopa Liidu taasterahastu COVID-19 kriisi järgse taastumise toetuseks (ELT L 433, 22.12.2020, lk 23).“ "

2)

Artiklisse 154 lisatakse järgmine lõik:

„Artikleid 92a ja 92b ei kohaldata Ühendkuningriigi suhtes ega Ühendkuningriigis. Kõnealustes sätetes sisalduvaid viiteid liikmesriikidele mõistetakse selliselt, et need ei hõlma Ühendkuningriiki.“

3)

Käesoleva määruse lisas esitatud tekst lisatakse VIIa lisana.

(1)

Liit sõlmis Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu (2) (edaspidi „väljaastumisleping“) nõukogu otsusega (EL) 2020/135 (3) ning see jõustus 1. veebruaril 2020. Väljaastumislepingu artiklis 126 osutatud üleminekuperiood, mille jooksul kohaldatakse vastavalt väljaastumislepingu artiklile 127 Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis jätkuvalt liidu õigust (edaspidi „üleminekuperiood“), lõpeb 31. detsembril 2020.

(2)

12. veebruaril 1986 Canterburys allkirjastatud Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ning Prantsuse Vabariigi vahelise lepingu (La Manche’i väina püsiühenduse ehitamise ja käitamise kohta eraõiguslike kontsessionääride poolt) (edaspidi „Canterbury leping“) artikli 10 kohaselt loodi valitsustevaheline komisjon, kes teostab järelevalvet kõigi La Manche’i väina püsiühenduse ehitamise ja käitamisega seotud küsimuste üle.

(3)

Kuni üleminekuperioodi lõpuni on valitsustevaheline komisjon riiklik ohutusasutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/798 (4) tähenduses. Selles pädevuses kohaldab ta kogu La Manche’i väina püsiühenduse suhtes raudtee ohutust käsitlevaid liidu õiguse sätteid ja raudtee koostalitlust käsitlevat Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/797 (5).

(4)

Kui ei ole sätestatud teisiti, ei kohaldata pärast üleminekuperioodi lõppu enam liidu õigust La Manche’i väina püsiühenduse selle osa suhtes, mis kuulub Ühendkuningriigi jurisdiktsiooni alla, ning La Manche’i väina püsiühenduse selle osa jaoks, mis kuulub Prantsusmaa jurisdiktsiooni alla, ei ole valitsustevaheline komisjon enam liidu õiguse kohane riiklik ohutusasutus. La Manche’i väina püsiühenduse taristuettevõtja ohutusluba ja püsiühendust kasutavate raudteeveo-ettevõtjate ohutussertifikaadid, mille valitsustevaheline komisjon on välja andnud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/49/EÜ (6) artiklitele 11 ja 10, kaotavad kehtivuse alates 1. jaanuarist 2021.

(5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega (EL) 2020/1531 (7) anti Prantsusmaale volitused pidada Ühendkuningriigiga läbirääkimisi La Manche’i väina püsiühenduse suhtes liidu raudteeohutus- ja koostalitluseeskirjade kohaldamist käsitleva rahvusvahelise lepingu üle ning see leping allkirjastada ja sõlmida, et tagada ühtne ohutuskord. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2020/1530 (8) muudeti direktiivi (EL) 2016/798 muu hulgas riiklikke ohutusasutusi käsitlevate õigusnormide osas.

(6)

Määruse (EL) 2020/1530 alusel ja lähtuvalt lepingust, mida käsitletakse otsuses (EL) 2020/1531 ning mis sõlmitakse kõnealuses otsuses sätestatud tingimustel, pidi valitsustevaheline komisjon jääma La Manche’i väina kogu püsiühenduse ühtseks ohutusasutuseks, olles samas La Manche’i väina püsiühenduse Prantsusmaa jurisdiktsiooni alla kuuluva osa puhul riiklik ohutusasutus direktiivi (EL) 2016/798 artikli 3 punkti 7 tähenduses. Siiski on ebatõenäoline, et otsuse (EL) 2020/1531 alusel sõlmitav leping jõustuks üleminekuperioodi lõpuks.

(7)

Ilma sellise kokkuleppeta ei kvalifitseeru valitsustevaheline komisjon alates 1. jaanuarist 2021 enam La Manche’i väina püsiühenduse Prantsusmaa jurisdiktsiooni alla kuuluva osa puhul riiklikuks ohutusasutuseks direktiivi (EL) 2016/798 artikli 3 punkti 7 tähenduses. Valitsustevahelise komisjoni välja antud ohutusload ja ohutussertifikaadid kaotavad kehtivuse. Prantsusmaa riiklikust ohutusasutusest saab La Manche’i väina püsiühenduse Prantsusmaa jurisdiktsiooni alla kuuluva osa pädev riiklik ohutusasutus.

(8)

Võttes arvesse La Manche’i väina püsiühenduse majanduslikku tähtsust liidu jaoks, on oluline, et püsiühendus toimiks ka pärast 1. jaanuari 2021. Selleks peaks valitsustevahelise komisjoni välja antud ja La Manche’i väina püsiühenduse taristuettevõtja ohutusluba kehtima kuni kaks kuud alates käesoleva määruse kohaldamise kuupäevast, mis on piisav, et Prantsusmaa riiklik ohutusasutus saaks välja anda oma ohutusloa.

(9)

Ühendkuningriigis asutatud raudteeveo-ettevõtjatele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/34/EL (9) III peatüki alusel välja antud tegevusload ei kehti enam pärast üleminekuperioodi lõppu. Prantsusmaa teatas 10. novembril 2020 direktiivi 2012/34/EL artikli 14 lõike 3 kohaselt komisjonile oma kavatsusest alustada Ühendkuningriigiga läbirääkimisi piiriülese lepingu üle. Lepingu eesmärk on võimaldada raudteeveo-ettevõtjatel, kes on asutatud Ühendkuningriigis ja kellele on seal antud tegevusluba, kasutada liitu ja Ühendkuningriiki ühendava La Manche’i väina püsiühenduse piiriülest taristut kuni Calais-Fréthuni (Prantsusmaa) piirijaama ja -terminalini ilma liidu tegevusluba väljastava asutuse poolt direktiivi 2012/34/EL kohaselt antava tegevusloata.

(10)

Selleks et tagada ühendus liidu ja Ühendkuningriigi vahel, on oluline, et Ühendkuningriigis asutatud raudteeveo-ettevõtjad, kellele on seal antud tegevusluba, toimiksid edasi. Selleks tuleks Ühendkuningriigis direktiivi 2012/34/EL alusel välja antud tegevuslubade ja valitsustevahelise komisjoni välja antud ohutusertifikaatide kehtivusaega pikendada üheksa kuu võrra alates käesoleva määruse kohaldamise kuupäevast, mis on piisav, et võimaldada asjaomastel liikmesriikidel võtta vajalikke meetmeid, et tagada ühendus vastavalt direktiividele 2012/34/EL ja (EL) 2016/798 ning otsuse (EL) 2020/1531 alusel sõlmitavale lepingule.

(11)

Selleks et tagada käesoleva määruse rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused ohutuslubade ja ohutussertifikaatide ning tegevuslubade omanikele antud soodustuste lõpetamiseks, kui vastavus liidu nõuetele ei ole tagatud. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (10). Arvestades kõnealuste meetmete võimalikku mõju raudteeohutusele, tuleks nende vastuvõtmiseks kasutada kontrollimenetlust. Komisjon peaks nõuetekohaselt põhjendatud kiireloomulistel juhtudel vastu võtma viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

(12)

Võttes arvesse üleminekuperioodi peatsest lõppemisest johtuvat kiireloomulisust, peetakse asjakohaseks teha erand Euroopa Liidu lepingule, Euroopa Liidu toimimise lepingule ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingule lisatud protokolli nr 1 (riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus) artiklis 4 osutatud kaheksa nädala pikkusest tähtajast.

(13)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt ajutiste meetmete kehtestamist raudteeohutuse ja -ühenduse teatavate aspektide kohta seoses üleminekuperioodi lõpuga, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetmete ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(14)

Käesoleva määruse sätted peaksid jõustuma võimalikult kiiresti ja neid tuleks kohaldada alates üleminekuperioodi lõpule järgnevast päevast,

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2017/1371 (3) ja nõukogu määruse (EL) 2017/1939 (4) vastuvõtmisega on oluliselt tõhustatud liidule kättesaadavaid võimalusi oma finantshuvide kriminaalõiguslikuks kaitsmiseks. Euroopa Prokuratuuri (EPPO) loomine on liidu kriminaalõiguse ja pettustevastase poliitika peamine prioriteet, kuna sellel on volitused korraldada kriminaaluurimisi, mis puudutavad liidu finantshuve mõjutavaid kuritegusid direktiivis (EL) 2017/1371 tähenduses, ja esitada osalevate liikmesriikide kohtutes süüdistusi asjaomastes kuritegudes.

(2)

Euroopa Pettustevastane Amet (edaspidi „amet“) korraldab liidu finantshuvide kaitsmiseks haldusjuurdlust, mis käsitleb halduses toime pandud väärtegusid ja kuritegusid. Juurdluse lõpus võib ta riigi prokuratuurile anda soovitusi järelmeetmete võtmiseks, mille eesmärk on võimaldada esitada liikmesriigis süüdistus ja algatada kriminaalmenetlus. Amet teatab kuriteokahtlusega juhtumitest EPPO-s osalevate liikmesriikide puhul EPPO-le ja teeb EPPO-ga selliste juhtumite uurimisel koostööd.

(3)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL, Euratom) nr 883/2013 (5) tuleks määruse (EL) 2017/1939 vastuvõtmisega seoses muuta ja kohandada. Ameti ja EPPO vaheliste suhete suhtes kohaldatavaid määruse (EL) 2017/1939 sätteid peaksid kajastama ja täiendama määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 sätted, et nende vahelise sünergia ning samal ajal tiheda koostöö, teabevahetuse, vastastikuse täiendavuse ja kattuva töö vältimise kaudu oleks tagatud liidu finantshuvide kõrgeim kaitsetase.

(4)

Kuna ametil ja EPPO-l on ühine eesmärk – liidu eelarve kaitse –, peaksid nad looma tihedad suhted, mis põhinevad lojaalse koostöö põhimõttel ning mille eesmärk on tagada nende volituste vastastikune täiendavus ja oma tegevuse koordineeritus, eriti seoses tõhustatud koostööga EPPO asutamisel. Ameti ja EPPO vahelised suhted peaksid aitama tagada kõigi liidu finantshuvide kaitsmise võimaluste kasutamise.

(5)

Määruse (EL) 2017/1939 kohaselt peab amet, nagu ka liidu institutsioonid, organid, ametid ja asutused ning liikmesriigi pädevad asutused, teavitama EPPO-d viivitamata kuriteo kahtlusest, mille suhtes EPPO-l on pädevus. Kuna ameti volitused piirduvad kelmuste, pettuste, korruptsiooni ja muude liidu finantshuve kahjustavate ebaseaduslike tegevuste osas haldusjuurdluse läbiviimisega, on ametil kõik nõutav olemas, et tegutseda EPPO partneri ja eelistatud teabeallikana.

(6)

Võimalikule EPPO pädevusse kuuluvale kuriteole viitavad asjaolud võivad sisalduda algsetes ametile esitatud väidetes või ilmneda alles haldusjuurdluse käigus, mille amet on eeskirjade eiramise kahtluse korral algatanud. Seepärast peaks amet EPPO teavitamise kohustuse täitmiseks andma talle kuriteo kahtlusest teada olenevalt olukorrast kas enne ameti korraldatavat juurdlust või selle käigus.

(7)

Määruses (EL) 2017/1939 on sätestatud, mida selline teave peaks igal juhul sisaldama. Nende elementide kontrollimiseks ja vajaliku teabe kogumiseks võib olla vaja, et amet annaks väidetele esialgse hinnangu. Amet peaks sellise hinnangu andma operatiivselt ja nii, et see ei ohustaks võimalikku tulevast kriminaaluurimist. Kui hinnangus leidis kinnitust EPPO pädevusse kuuluva kuriteo kahtlus, peaks amet hinnangu lõpetamise järel teavitama EPPO-d.

(8)

Ameti oskusteavet arvestades peaks aluslepingutega või nende alusel loodud institutsioonidel, organitel, ametitel ja asutustel (edaspidi „institutsioonid, organid, ametid ja asutused“) olema võimalik paluda ametil anda esialgne hinnang neile esitatud väidetele.

(9)

Kooskõlas määrusega (EL) 2017/1939 ei tohiks amet üldjuhul alustada haldusjuurdlust paralleelselt samade asjaolude uurimisega EPPO-s. Teatud juhtudel võib siiski liidu finantshuvide kaitsmiseks vaja olla, et amet tegeleks enne EPPO-s algatatud kriminaalmenetluse lõpuleviimist täiendava haldusjuurdlusega, et teha kindlaks, kas on vaja kaitsemeetmeid või tuleks võtta finants-, distsiplinaar- või haldusmeetmeid. Sellised täiendavad juurdlused võivad olla asjakohased muu hulgas siis, kui nõutakse tagasi teatud aegumistähtajaga eelarvevahendeid, ohus olevad summad on suured või on ohtlikus olukorras vaja vältida edasisi kulutusi haldusmeetmete abil.

(10)

Juurdluse dubleerimise vältimise nõude kohaldamisel tuleks mõistet „samad asjaolud“ käsitleda, arvestades ne bis in idem põhimõtet käsitlevat Euroopa Liidu Kohtu praktikat, mille kohaselt peaks mõiste „samad asjaolud“ tähendama, et juurdluse esemeks olevad olulised faktid on identsed või sisuliselt samad ning neid mõistetakse ajas ja ruumis lahutamatult seotud konkreetsete asjaolude kogumina.

(11)

Määruses (EL) 2017/1939 on sätestatud, et EPPO võib paluda ametilt täiendavat haldusjuurdlust. Sellise taotluse puudumisel peaks täiendav juurdlus olema teatud tingimustel võimalik ameti enda algatusel, kui eelnevalt on EPPO-ga konsulteeritud. Täpsemalt peaks EPPO-l olema võimalus esitada ameti juurdluse algatamise, jätkamise või mõne tema juurdlusega seotud teatud juurdlustoimingute tegemise suhtes vastuväide, eelkõige selleks, et säilitada enda uurimise ja volituste tõhusus. Amet peab jätma tegemata toimingu, mille suhtes EPPO on esitanud vastuväite. Kui amet algatab juurdluse sellise vastuväiteta, peaks ta korraldama oma juurdluse EPPO-ga pidevalt konsulteerides.

(12)

Amet peaks EPPO läbiviidavaid uurimisi aktiivselt toetama. Nii võib EPPO paluda, et amet tema korraldatavat kriminaaluurimist määrusega (EL, Euratom) nr 883/2013 antud volitusi kasutades toetaks või täiendaks. Amet peaks tegutsema nimetatud määruses sätestatud õigusraamistiku ja oma volituste piires.

(13)

Amet ja EPPO peaksid tulemusliku koordineerimise, koostöö ja läbipaistvuse eesmärgil omavahel pidevalt teavet vahetama. Enne ameti juurdluse või EPPO uurimise algatamist on teabevahetus eriti tähtis, selleks et oleks tagatud toimingute nõuetekohane koordineeritus, millega tagatakse vastastikune täiendavus ja välditakse dubleerimist. Selleks peaksid amet ja EPPO kasutama oma juurdluste haldamise süsteemide kokkulangevuste funktsiooni. Amet ja EPPO peaksid sellise teabevahetuse viisi ja tingimused sätestama oma töökorralduses. Dubleerimise vältimist ja vastastikust täiendavust käsitlevate õigusnormide nõuetekohase kohaldamise tagamiseks peaksid amet ja EPPO leppima kokku teatavad teabevahetuse tähtajad.

(14)

Komisjoni 2. oktoobri 2017. aasta aruandes määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 kohaldamise hindamise kohta (edaspidi „komisjoni hindamisaruanne“) jõuti järeldusele, et 2013. aasta muudatused õigusraamistikus on toonud kaasa selge paranemise juurdluste läbiviimises, partneritega tehtavas koostöös ja juurdlusaluste isikute õiguste austamises. Samas tõi komisjoni hindamisaruanne esile mõningaid puudusi, mis mõjutavad juurdluste tulemuslikkust ja tõhusust.

(15)

Komisjoni hindamisaruandes kõige selgemini ilmnenud puudusi tuleks käsitleda, muutes määrust (EL, Euratom) nr 883/2013. Nimetatud muudatused on lähiajal vajalikud ameti juurdluste õigusraamistiku tugevdamiseks, et amet jääks tugevaks ja täielikult toimivaks asutuseks, mis täiendab EPPO kriminaalõiguslikku tegevust haldusjuurdlustega, muutmata sealjuures ameti seniseid volitusi. Muudatused puudutavad peamiselt valdkondi, kus määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 praegune ebamäärasus võiks takistada ameti juurdluste tulemuslikkust, nagu kohapealsed kontrollid ja inspekteerimised, juurdepääsu võimaldamine pangakonto andmetele ja ameti koostatud juhtumiaruannete kui tõendite lubatavus haldus- või kriminaalmenetluses.

(16)

Määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 muudatused ei mõjuta juurdlustes kohaldatavaid menetluslikke tagatisi. Amet peab kohaldama menetluslikke tagatisi, mis on sätestatud määruses (EL, Euratom) nr 883/2013 ja nõukogu määruses (Euratom, EÜ) nr 2185/96 (6) ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas. Sellise õigusraamistiku kohaselt peavad ameti juurdlused olema objektiivsed, erapooletud ja konfidentsiaalsed, otsida tuleb nii süüdistajale kui ka kaitsjale kasutatavaid tõendeid, juurdlus peab toimuma kirjaliku volituse alusel ning sellele tuleb rakendada õiguspärasuse kontrolli. Amet on kohustatud jälgima, et juurdlustes austatakse juurdlusaluste isikute õigusi, sealhulgas süütuse presumptsiooni ja õigust keelduda enda vastu seletuste andmisest. Seletuste andmise käigus on juurdlusalustel isikutel muu hulgas õigus kasutada enda valitud isiku abi, kinnitada küsitluse protokoll ja kasutada ükskõik millist liidu institutsioonide ametlikku keelt. Juurdlusalustel isikutel on ka õigus esitada enne järelduste tegemist märkusi juhtumi asjaolude kohta.

(17)

Isikutele, kes teatavad kelmusest, pettusest, korruptsioonist ja muust liidu finantshuve kahjustavast ebaseaduslikust tegevusest, tuleks tagada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/1937 (7) kohane kaitse.

(18)

Kui amet võtab oma volituste piires toetavaid meetmeid EPPO taotlusel, et kaitsta tõendite lubatavust ning põhiõigusi ja menetluslikke tagatisi, vältides samal ajal juurdluste ja uurimiste dubleerimist ning nähes ette tõhusa ja täiendava koostöö, peaksid amet ja EPPO tihedas koostöös tagama, et järgitakse määruse (EL) 2017/1939 VI peatükis sätestatud kohaldatavaid menetluslikke kaitsemeetmeid.

(19)

Amet on volitatud tegema kohapealseid kontrolle ja inspekteerimisi ning võib liidu finantshuve mõjutava kelmuse-, pettuse-, korruptsiooni- ja muu ebaseadusliku teo kahtluse uurimiseks vajalikul otstarbel siseneda asjaomaste ettevõtjate ruumidesse ja nõuda dokumentide esitamist. Sellised kohapealsed kontrollid ja inspekteerimised toimuvad kooskõlas määrusega (EL, Euratom) nr 883/2013 ja määrusega (Euratom, EÜ) nr 2185/96, kus on sätestatud, et nimetatud volituste kasutamisel tuleb mõnel juhul järgida liikmesriigi õigust. Komisjon hindamisaruandes leiti, et ei ole üheselt selge, mil määral kohaldatakse liikmesriigi õigust, ja see pärsib ameti võimet juurdlusi tulemuslikult läbi viia.

(20)

Sellepärast on vaja selgitada, mis juhtudel tuleb ameti juurdlustes kohaldada liikmesriigi õigust, muutmata ameti volitusi või määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 toimimist liikmesriikide suhtes, võttes arvesse Euroopa Liidu Üldkohtu 3. mai 2018. aasta otsust kohtuasjas T-48/16, Sigma Orionis SA vs. Euroopa Komisjon (8).

(21)

Ameti tehtavate kohapealsete kontrollide ja inspekteerimise suhtes tuleks kohaldada ainult liidu õigust, kui ettevõtja on kohapealse kontrolli ja inspekteerimisega nõus. Nii saaks amet kasutada oma juurdlusvolitusi tulemuslikult ja ühtsel viisil kõigis liikmesriikides, et tagada liidu finantshuvide kõrge kaitsetase kogu liidus kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 325.

(22)

Kui amet peab aga toetuma liikmesriigi pädevate asutuste abile, eriti kui ettevõtja ei ole kohapealse kontrolli ja inspekteerimisega nõus, peavad liikmesriigid hoolitsema selle eest, et ameti tegevus oleks tulemuslik, ja andma vajalikku abi vastava riigi menetlusõigust järgides. Liidu finantshuvide kaitsmiseks peaks komisjon võtma arvesse liikmesriigi keeldumist teha ametiga koostööd, kui ta kaalub, kas nõuda asjaomased summad sisse liikmesriikide suhtes kohaldatava liidu õiguse kohaselt finantskorrektsioonide kohaldamise teel.

(23)

Ametil on määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 alusel võimalik sõlmida halduskokkuleppeid liikmesriigi pädevate asutustega, näiteks pettustevastaste koordineerimistalitustega, ning institutsioonide, organite, ametite ja asutustega, et täpsustada nimetatud määruse kohase koostöö üksikasju, eelkõige seoses teabe edastamise ning juurdluste läbiviimise ja järelmeetmetega.

(24)

Määrust (EL, Euratom) nr 883/2013 tuleks muuta, et lisada sellesse ettevõtjatele pandav kohustus teha ametiga koostööd kooskõlas määruses (Euratom, EÜ) nr 2185/96 neile pandud kohustusega lubada teha oma ruumides, maal, transpordivahendites ja muudes äritegevuseks kasutatavates kohtades kohapealseid kontrolle ja inspekteerimist ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) 2018/1046 (9) artiklis 129 sätestatud kohustusega, et igal isikul, kes saab liidult rahalisi vahendeid, tuleb teha igakülgset koostööd liidu finantshuvide kaitsmisel, sealhulgas ameti juurdluste puhul.

(25)

Sellise koostöökohustuse raames peaks ametil olema võimalik nõuda asjakohast teavet juurdluse esemega võib-olla seotud või selle kohta niisugust teavet valdavatelt ettevõtjatelt. Sellise nõude korral ei peaks ettevõtjad olema kohustatud andma enda vastu ütlusi, aga nad peaksid olema kohustatud vastama faktiküsimustele ja esitama dokumente, isegi kui seda teavet võidakse kasutada nende või mõne teise ettevõtja vastu ja nende ebaseadusliku tegevuse tuvastamiseks. Juurdluste tulemuslikkuse tagamiseks praeguse töökorralduse kontekstis peaks ametil olema võimalik taotleda juurdepääsu teabele, mis sisaldub eraisiku omatavates tööks kasutatavates seadmetes. Ameti juurdepääsu suhtes tuleks kohaldada samu tingimusi ja ulatust, mida kohaldatakse liikmesriikide kontrolliasutuste suhtes, ning juurdepääsu tohiks anda ainult juhul, kui ametil on põhjendatult alust kahtlustada, et selliste seadmete sisu võib olla juurdluse jaoks oluline, ning seda kooskõlas vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttega ning peaks hõlmama üksnes juurdluse seisukohast olulist teavet.

(26)

Ettevõtjatel peaks kohapealsete kontrollide ja inspekteerimise ajal olema võimalus kasutada selle liikmesriigi ametlikku keelt, kus kontrollimine toimub, ja kasutada enda valitud isiku, sealhulgas välise õigusnõustaja abi. Õigusnõustaja kohalolek ei tohiks siiski olla kohapealse kontrolli või inspekteerimise õiguspärasuse eeltingimuseks. Kohapealsete kontrollide ja inspekteerimise tulemuslikkuse tagamiseks, eriti seoses tõendite kaotsimineku ohuga, peaks ametil olema võimalik pääseda ettevõtja ruumidesse, maale, transpordivahenditesse ja muudesse tegevuskohtadesse, ilma et peaks ootama, kuni ettevõtja oma õigusnõustajaga konsulteerib. Nõustuda võiks ainult mõistlikult lühikese viivitusega, mille jooksul ettevõtja enne kohapealse kontrolli ja inspekteerimise algust õigusnõustajaga konsulteerib. Tuleks rangelt jälgida, et sellised viivitused oleksid võimalikult lühikesed.

(27)

Kohapealsete kontrollide ja inspekteerimise läbipaistvuse tagamiseks peaks amet andma ettevõtjatele nõuetekohast teavet nende koostöökohustuse, koostööst keeldumise tagajärgede ning kohaldatava menetluse, sealhulgas menetluslike kaitsemeetmete kohta.

(28)

Sisejuurdlustes ja vajaduse korral ka välisjuurdlustes on ametil juurdepääs igasugusele institutsioonide, organite, ametite ja asutuste käsutuses olevale asjakohasele teabele. Nagu komisjoni hindamisaruandest on selgunud, on vaja tehnoloogilise arengu tõttu täpsustada, et selline juurdepääs peaks olema võimalik olenemata sellest, millisel andmekandjal teave või andmed on salvestatud. Sisejuurdluse käigus peaks ametil olukordades, kus tal on põhjendatud alus kahtlustada, et nende sisu võib olla juurdluse jaoks oluline, olema võimalik taotleda juurdepääsu teabele, mis sisaldub eraisikuna omatavates, ent tööks kasutatavates seadmetes. Ameti juurdepääsu peaks olema võimalik seada sõltuvusse asjaomastes institutsioonides, organites, ametites ja asutustes kehtestatud eritingimustest. Selline juurdepääs peaks olema kooskõlas vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttega ning peaks hõlmama üksnes juurdluse seisukohast olulist teavet. Selleks et tagada ametile tulemuslik ja järjepidev juurdepääs ning asjaomaste isikute põhiõiguste kõrgetasemeline kaitse, peaksid institutsioonid, organid, ametid ja asutused tagama eri institutsioonide, organite, ametite ja asutuste poolt vastu võetud eraisikuna omatavatele seadmetele juurdepääsu käsitlevate õigusnormide ühtsuse, et tagada samaväärsed tingimused kooskõlas 25. mai 1999. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppega Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) sisejuurdluste kohta (10).

(29)

Et ameti juurdluste õigusraamistik oleks ühtsem, tuleks sise- ja välisjuurdluste suhtes kohaldatavaid norme veelgi ühtlustada, et kaotada komisjoni hindamisaruandes leitud põhjendamatud erinevused. Näiteks välisjuurdluse lõpetamisel koostatud aruanded ja soovitused tuleks vajaduse korral edastada sarnaselt sisejuurdlustega asjaomasele institutsioonile, organile, ametile või asutusele kohaste meetmete võtmiseks. Kui volitused seda võimaldavad, peaks amet toetama asjaomast institutsiooni, organit, ametit või asutust meetmete võtmisel vastavalt tema soovitustele. Kui amet ei algata juurdlust, peaks tal olema võimalik saata asjakohast teavet liikmesriikide ametiasutustele või institutsioonidele, organitele, ametitele või asutustele kohaste meetmete võtmiseks. Ta peaks saatma asjaomast teavet juhtudel, kui ta otsustab juurdlust mitte algatada, hoolimata piisavast kahtlusest, et aset on leidnud kelmus, pettus, korruptsioon või muu liidu finantshuve kahjustav ebaseaduslik tegevus. Enne seda peaks amet nõuetekohaselt kaaluma, kas see ei või segada EPPO-s käimasolevaid uurimisi.

(30)

Kuna riikide institutsiooniline raamistik on väga mitmekesine, peaks liikmesriikidel, tuginedes lojaalse koostöö põhimõttele, olema võimalus teavitada ametit nendest asutustest, kes on ameti soovituste põhjal pädevad meetmeid võtma, ning nendest asutustest, keda tuleb teavitada näiteks rahalistel, statistilistel või järelevalve eesmärkidel, et nad saaksid täita oma asjakohaseid ülesandeid. Selliseks asutuseks võib olla muuhulgas riiklik pettustevastane koordineerimistalitus. Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole aruannetes esitatud ameti soovitustel siduvaid õiguslikke tagajärgi sellistele liikmesriigi ametiasutustele ega institutsioonidele, organitele, ametitele ja asutustele.

(31)

Ametile tuleks anda vajalikud vahendid raha liikumise jälgimiseks, et paljastada paljude kelmuste ja pettuste puhul tavalised töömeetodid. Ametil on võimalik saada juurdluseks vajalikke pangakontoandmeid paljude liikmesriikide krediidiasutustest koostöös riigi ametiasutustega ja nende abiga. Et tegutsemine oleks tulemuslik kogu liidus, peaks määruses (EL, Euratom) nr 883/2013 olema sätestatud riigi pädevate asutuste kohustus anda ametile üldise abistamiskohustuse raames ka pangakontoandmeid. Liikmesriigid peaksid teavitama komisjoni pädevatest asutustest, mille kaudu selline koostöö toimub. Niimoodi ametit aidates peaksid riigi ametiasutused tegutsema samadel tingimustel, mida kohaldatakse asjaomase liikmesriigi pädevate asutuste suhtes.

(32)

Selleks et pöörata tähelepanu menetluslike tagatiste ja põhiõiguste kaitsele ja austamisele, peaks komisjon oma siseüksusena looma menetluslike tagatiste kontrolöri (edaspidi „kontrolör“) ametikoha, mis vahendite tõhusa kasutamise eesmärgil tuleks halduslikult siduda järelevalvekomiteega ja tagada talle piisavad vahendid. Kontrolör peaks käsitlema kaebusi täiesti sõltumatult, sealhulgas järelevalvekomiteest ja ametist sõltumatult ning talle peaks olema kättesaadav kogu teave, mida ta oma ülesannete täitmiseks vajab.

(33)

Juurdlusalusel isikul peaks oleks võimalik esitada kontrolörile kaebus menetluslike tagatiste järgimise kohta ameti poolt ning ameti juurdluste suhtes kohaldatavate normide rikkumise, eelkõige menetlusnormide ja põhiõiguste rikkumise kohta. Selleks tuleks kehtestada kaebuste esitamise kord. Kontrolör peaks vastutama selliste kaebuste kohta soovituste andmise eest, soovitades vajaduse korral lahendusi kaebuses tõstatatud küsimustele. Kontrolör peaks vaatama kaebuse läbi kiire võistleva menetluse käigus, jättes samas ametile võimaluse käimasolevat juurdlust jätkata. Kontrolör peaks andma kaebuse esitajale ja ametile võimaluse esitada kaebuses tõstatatud küsimuse kohta märkusi ning see lahendada. Peadirektor peaks võtma kontrolöri soovituse alusel asjakohaseid meetmeid. Peadirektoril peaks olema nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võimalik kontrolöri soovitatust kõrvale kalduda. Sellise kõrvalekaldumise põhjendused tuleks lisada juurdluse lõpparuandele.

(34)

Läbipaistvuse ja aruandekohustuse suurendamiseks peaks kontrolör oma aastaaruandes esitama teabe kaebuste lahendamise korra kohta. Aastaaruanne peaks eelkõige hõlmama saadud kaebuste arvu, menetlusnormide ja põhiõiguste rikkumise liike, asjaomaseid tegevusi ning võimaluse korral ameti võetud järelmeetmeid.

(35)

Ameti varajane teabeedastus kaitsemeetmete rakendamiseks on hädavajalik liidu finantshuvide kaitsmise vahend. Et tagada ameti ning institutsioonide, organite, ametite ja asutuste sellesisuline tihe koostöö, on asjakohane anda viimastele võimalus konsulteerida igal ajal ametiga, et otsustada sobivate ettevaatusabinõude, sealhulgas tõendite tagamise küsimuses.

(36)

Ameti aruanded on haldus- ja kohtumenetlustes riigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõtetega samal viisil ja samadel tingimustel lubatavad tõendid. Komisjoni hindamisaruandest ilmnes, et mõnes liikmesriigis ei taga see säte ameti tegevuse piisavat tulemuslikkust. Ameti aruannete tulemuslikkuse ja ühetaolise kasutamise tagamiseks tuleks määruses (EL, Euratom) nr 883/2013 sätestada põhimõte, et sellised aruanded on lubatavad liikmesriikide kohtumenetluses, mis ei ole kriminaalmenetlus, ja haldusmenetluses. Sätet, mille kohaselt on ameti aruanded riigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõtetega samaväärsed, tuleks endiselt kohaldada ka liikmesriikide kriminaalkohtumenetluses. Samuti tuleks määruses (EL, Euratom) nr 883/2013 sätestada OLAFi aruannete lubatavus liidu tasandi haldus- ja kohtumenetluses.

(37)

Liikmesriikide pettustevastased koordineerimistalitused seati sisse määrusega (EL, Euratom) nr 883/2013, et lihtsustada ameti ja liikmesriikide tulemuslikku koostööd ja teabe, sealhulgas operatiivteabe vahetamist. Komisjoni hindamisaruandes jõuti järeldusele, et need on ameti tööle kaasa aidanud. Samuti leiti komisjoni hindamisaruandes, et vaja on nende pettustevastaste koordineerimistalituste rolli veelgi täpsustada, et amet saaks tulemuslikuks juurdluseks vajalikku abi, jättes pettustevastaste koordineerimistalituste struktuuri ja volitused siiski iga liikmesriigi enda otsustada. Sellega seoses peaksid pettustevastased koordineerimistalitused saama sise- ja välisjuurdluste ajal, enne neid või nende lõpus anda või koordineerida ametile selle ülesannete tulemuslikuks täitmiseks vajalikku abi.

(38)

Ameti kohustus abistada liidu finantshuvide kaitsel liikmesriike nende tegevuse koordineerimisega on selle volituste tähtis osa, mis toetab liikmesriikide piiriülest koostööd. Vaja on sätestada täpsemad reeglid, mis lihtsustaks ameti koordineerimistegevust ja sellesisulist koostööd liikmesriikide asutuste, kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. Kõnealuste reeglitega ei tohiks piirata ameti selliste volituste kasutamist, mis on antud komisjonile erisätetega, millega reguleeritakse liikmesriikide haldusasutuste vastastikust abi ning nende asutuste ja komisjoni vahelist koostööd, eelkõige nõukogu määrusega (EÜ) nr 515/97 (11) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 608/2013 (12) ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud koordineerimistegevust.

(39)

Tuleks selgitada, et kui liikmesriikide pädevad asutused, sealhulgas pettustevastased koordineerimistalitused, tegutsevad liidu finantshuvide kaitsmise eesmärgil koostöös ameti või muude pädevate asutustega, on liikmesriikide õigus nende suhtes jätkuvalt kohaldatav.

(40)

Pettustevastastel koordineerimistalitustel peaks olema koordineerimistegevuse kontekstis võimalik anda ametile abi ning teha omavahel koostööd, et täiendavalt parandada olemasolevaid mehhanisme koostöö tegemiseks pettustevastases võitluses.

(41)

Liikmesriikide pädevad asutused ning institutsioonid, organid, ametid ja asutused peaksid võtma ameti soovitusega ettenähtud meetmeid. Selleks et amet saaks oma juhtumite arengut jälgida, peaksid liikmesriigid juhul, kui amet annab liikmesriigi prokuratuurile õigusmõistmisealaseid soovitusi, saatma ameti taotluse korral ametile liikmesriigi kohtu lõpliku otsuse. Kohtute täieliku sõltumatuse säilitamiseks saaks selline edastamine toimuda alles siis, kui asjaomane kohtumenetlus on lõpule viidud ja lõplik kohtulahend on tehtud avalikult teatavaks.

(42)

Selleks et täiendada määruses (EL, Euratom) nr 883/2013 sätestatud juurdluste korraldamist käsitlevaid menetlusnorme, peaks amet võtma vastu juurdlusmenetlust käsitlevad suunised, mida ameti töötajad peavad järgima.

(43)

Tuleks selgitada, et amet võib osaleda kooskõlas liidu õigusega loodud ühistes uurimisrühmades ning et tal on õigus vahetada selle raames saadud operatiivteavet. Sellise teabe kasutamise suhtes kohaldatakse liidu õigusaktides, mille alusel ühised uurimisrühmad on loodud, sätestatud tingimusi ja kaitsemeetmeid. Kui amet osaleb sellistes ühistes uurimisrühmades, on tal toetav suutlikkus ja ta võtab partneri rolli vastavalt õiguslikele piirangutele, mis võivad esineda liidu ja liikmesriigi õiguses.

(44)

Hiljemalt viie aasta möödumisel määruse (EL) 2017/1939 artikli 120 lõike 2 teise lõigu kohaselt määratud kuupäevast peaks komisjon hindama määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 kohaldamist ning eelkõige ameti ja EPPO koostöö tõhusust, et kaaluda, kas nimetatud koostöös saadud kogemuste põhjal on muudatuste tegemine õigustatud. Komisjon peaks kohasel juhul esitama uue põhjaliku seadusandliku ettepaneku hiljemalt kaks aastat pärast nimetatud hindamist.

(45)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt liidu finantshuvide kaitse tugevdamine ameti tegevuse kohandamise (võttes arvesse EPPO asutamist) ja ameti juurdluste tulemuslikkuse parandamise abil, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda paremini saavutada liidu tasandil, võttes vastu ameti ja EPPO suhteid reguleerivad normid, et suurendada nende juurdluste tulemuslikkust, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(46)

Määrusega ei muudeta liikmesriikide volitusi ega kohustusi võtta meetmeid kelmuste, pettuste, korruptsiooni ja muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu.

(47)

Euroopa Andmekaitseinspektoriga konsulteeriti vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 45/2001 (13) artikli 28 lõikele 2 ning ta esitas formaalsed märkused 23. juulil 2018.

(48)

Määrust (EL, Euratom) nr 883/2013 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

1)

Artiklit 1 muudetakse järgmiselt:

2)

Artiklit 2 muudetakse järgmiselt:

3)

Artikkel 3 asendatakse järgmisega:

4)

Artiklit 4 muudetakse järgmiselt:

5)

Artiklit 5 muudetakse järgmiselt:

6)

Artiklit 7 muudetakse järgmiselt:

7)

Artikkel 8 asendatakse järgmisega:

(*)  Nõukogu 7. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 904/2010 halduskoostöö ning maksupettuste vastase võitluse kohta käibemaksu valdkonnas (ELT L 268, 12.10.2010, lk 1).“ "

8)

Artiklit 9 muudetakse järgmiselt:

9)

Lisatakse järgmised artiklid:

10)

Artiklit 10 muudetakse järgmiselt:

11)

Artiklit 11 muudetakse järgmiselt:

12)

Artiklit 12 muudetakse järgmiselt:

13)

Lisatakse järgmised artiklid:

14)

Artikli 13 lõike 1 esimene lõik asendatakse järgmisega:

15)

Artiklit 15 muudetakse järgmiselt:

16)

Artikli 16 lõiked 1 ja 2 asendatakse järgmisega:

17)

Artiklit 17 muudetakse järgmiselt:

18)

Artikkel 19 asendatakse järgmisega:

(1)

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu (2) (edaspidi „väljaastumisleping“) sõlmis liit nõukogu otsusega (EL) 2020/135 (3) ning see jõustus 1. veebruaril 2020. Väljaastumislepingu artiklis 126 osutatud üleminekuperiood, mille jooksul kohaldatakse vastavalt väljaastumislepingu artiklile 127 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi (Ühendkuningriik) suhtes ja Ühendkuningriigis jätkuvalt liidu õigust, lõpeb 31. detsembril 2020. 25. veebruaril 2020 võttis nõukogu vastu otsuse (EL, Euratom) 2020/266 (4), millega anti luba alustada Ühendkuningriigiga läbirääkimisi uue partnerluslepingu üle. Nagu on ette nähtud läbirääkimisjuhistes, hõlmab luba muu hulgas elemente, mis on vajalikud selleks, et põhjalikult käsitleda maanteetranspordialaseid suhteid Ühendkuningriigiga pärast üleminekuperioodi lõppu. Siiski ei ole kindel, kas liidu ja Ühendkuningriigi vaheline kokkulepe, millega reguleeritakse nende tulevasi suhteid kaupade ja sõitjate maanteeveo valdkonnas, on selle perioodi lõpuks jõustunud.

(2)

Selles osas, mis puudutab Ühendkuningriigi ning liidu ja selle liikmesriikide vahelisi suhteid, lõpevad üleminekuperioodi lõppedes ja erisätete puudumise korral kõik õigused ja kohustused, mis tulenevad turulepääsu käsitlevatest liidu õigusnormidest, mis on kehtestatud määrustega (EÜ) nr 1072/2009 (5) ja (EÜ) nr 1073/2009 (6).

(3)

Sellises olukorras oleks rahvusvaheline kaupade ja sõitjate vedu liidu ja Ühendkuningriigi vahel tõsiselt häiritud.

(4)

Gibraltar ei kuulu käesoleva määruse territoriaalse kohaldamise alasse ning selles esitatud viited Ühendkuningriigile ei hõlma Gibraltarit.

(5)

Ainus alternatiivne õigusraamistik, mille alusel saaks toimuda veosevedu liidu ja Ühendkuningriigi vahel, on Euroopa Transpordiministrite Konverentsi (ECMT) mitmepoolne kvoodisüsteem. Kuna ECMT süsteemi kohaste lubade arv ning sellega hõlmatud autoveoliigid on piiratud, ei ole see süsteem praegu liidu ja Ühendkuningriigi vahelise veoseveo vajaduse täielikuks rahuldamiseks piisav.

(6)

Samuti on oodata tõsiseid häireid sõitjateveo teenustes, sealhulgas ka seoses avaliku korraga. Ainus olemasolev õigusraamistik, mille alusel sõitjate bussivedu liidu ja Ühendkuningriigi vahel pärast üleminekuperioodi lõppu toimuda saaks, on bussiga toimuvat rahvusvahelist sõitjate juhuvedu käsitlev kokkulepe (7) (edaspidi „Interbusi kokkulepe“). Ühendkuningriigist saab Interbusi kokkuleppe iseseisev osaline 1. jaanuaril 2021. Interbusi kokkulepe hõlmab aga üksnes juhuvedusid ja on seetõttu üleminekuperioodi lõppemisest tingitud Ühendkuningriigi ja liidu vahelise rahvusvahelise bussiveoga seotud häirete kõrvaldamiseks ebapiisav. Interbusi kokkuleppe protokolli üle, mis käsitleb bussidega toimuvat rahvusvahelist sõitjate liinivedu ja eriotstarbelist liinivedu, on läbi räägitud ning eeldatakse, et Ühendkuningriik ratifitseerib selle võimalikult kiiresti. Samas ei eeldata, et protokoll jõustuks õigeaegselt, et pakkuda toimivat alternatiivset lahendust vahetult pärast üleminekuperioodi lõppu. Seepärast ei vasta kehtivad õigusaktid liidu ja Ühendkuningriigi vahel bussiga toimuva sõitjate liiniveo ja eriotstarbelise liiniveo teenuste vajadustele.

(7)

Et hoida ära sellest tulenevaid tõsiseid häireid, sealhulgas seoses avaliku korraga, on vaja kehtestada ajutised meetmed, millega võimaldatakse Ühendkuningriigis tegevusloa saanud veoseveo-ettevõtjatel ja bussiveo-ettevõtjatel tegeleda veoseveoga ja sõitjate autoveoga Ühendkuningriigi ja liidu vahel või Ühendkuningriigi territooriumilt ühe või enama liikmesriigi kaudu Ühendkuningriigi territooriumile. Selleks et tagada nõuetekohane tasakaal Ühendkuningriigi ja liidu vahel, peab selliselt antavate õiguste tingimus olema samaväärsete õiguste andmine ning nende suhtes tuleb kohaldada teatavaid ausat konkurentsi tagavaid tingimusi.

(8)

Õigus teostada vedusid liikmesriigi territooriumil ja liikmesriikide vahel on siseturu oluline saavutus ning pärast üleminekuperioodi lõppu ja vastupidise erisätte puudumisel ei tohiks Ühendkuningriigi veoseveo-ettevõtjad seda enam kasutada. Vahetult pärast üleminekuperioodi lõppu ning kui puudub tulevane kokkulepe liidu ja Ühendkuningriigi vahelise veoseveo kohta, tekivad tõenäoliselt liiklusvoogude häired ja sellest tulenev oht avalikule korrale, eelkõige piiriületuspunktides, mida on vähe ning kus tuleb sõidukeid ja nende lasti täiendavalt kontrollida. Ühendkuningriigi piiriületuspunktides suurenesid ummikud juba enne üleminekuperioodi lõppu. COVID-19 pandeemiaga seotud kriisil oli negatiivne mõju ka maanteetranspordile, mispuhul suurenes tühisõitude arv – suundumus, mis võib süveneda, kui puudub paindlikkus, mis võimaldaks Ühendkuningriigi veoseveo-ettevõtjatel teha liidusiseseid vedusid, isegi väga piiratud ulatuses, rangelt piiratud aja jooksul. Sellised häired võivad viia olukorrani, millel on negatiivne mõju kriitilistele tarneahelatele, mida peetakse vajalikuks kestva COVID-19 pandeemia ohjamiseks. Selliste häirete ulatuse vähendamiseks tuleks Ühendkuningriigi veoseveo-ettevõtjatel ajutiselt lubada teha liidu territooriumil Ühendkuningriigi ja liidu vaheliste vedude raames piiratud arvul täiendavaid vedusid. Nende sõidukid ei peaks siis kohe Ühendkuningriiki naasma ja nende naasmine Ühendkuningriiki tühjana oleks vähem tõenäoline, mis vähendaks sõidukite koguarvu ja seega survet piiriületuspunktides. Selliste lisatoimingute tegemise õigus peaks olema proportsionaalne, ei tohiks olla samal tasemel, mis on liidu veoseveo-ettevõtjatel siseturu reeglite alusel, ning see tuleks järk-järgult kaotada.

(9)

Iirimaa ja Põhja-Iirimaa vahelised piiriülesed bussiveoteenused on eriti olulised piirialadel elavate kogukondade jaoks, pidades silmas muu hulgas ühise reisipiirkonna raames kogukondadevahelise põhilise ühenduse tagamist. Seetõttu peaks Ühendkuningriigi bussiveo-ettevõtjatel olema jätkuvalt lubatud Iirimaa ja Põhja-Iirimaa vahel toimuva rahvusvahelise sõitjate bussiveoteenuse raames sõitjaid Iirimaa piirialadel peale võtta ja maha panna.

(10)

Meetmete ajutise iseloomu arvessevõtmiseks, kuid pretsedenti loomata, tuleks käesolevas määruses sätestatud meetmeid kohaldada vaid lühikese aja vältel. Veoseveo puhul on lühike ajavahemik kavandatud selleks, et võimaldada võimaliku põhilise ühenduse kehtestamist ECMT süsteemi raames ning see ei piira liidu ja Ühendkuningriigi vahelise tulevase veosevedu reguleeriva kokkuleppe ning liidu tulevaste transpordialaste õigusnormide jõustumist. Sõitjate bussiveo puhul on lühike ajavahemik kavandatud selleks, et Interbusi kokkuleppe protokoll, mis käsitleb bussidega toimuvat rahvusvahelist sõitjate liinivedu ja eriotstarbelist liinivedu, saaks jõustuda ja seda saaks Ühendkuningriigi suhtes kohaldada, kas nii, et Ühendkuningriik ratifitseerib protokolli, või ühineb sellega, piiramata selles valdkonnas võimalike kokkulepete sõlmimist liidu ja Ühendkuningriigi vahel tulevikus.

(11)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt selliste ajutiste meetmete kehtestamist, millega reguleeritakse liidu ja Ühendkuningriigi vahelist veosevedu ja sõitjate bussivedu, juhul kui nende tulevasi autoveoalaseid suhteid reguleeriv leping ei ole üleminekuperioodi lõpuks jõustunud, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(12)

Võttes arvesse üleminekuperioodi lõppemisega seotud olukorra kiireloomulisust, peetakse asjakohaseks teha erand ELi lepingule, Euroopa Liidu toimimise lepingule (ELi toimimise leping) ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingule lisatud protokolli nr 1 (riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus) artiklis 4 osutatud kaheksa nädala pikkusest tähtajast.

(13)

Käesolev määrus peaks jõustuma võimalikult kiiresti ja seda tuleks kohaldada alates väljaastumislepinguga kehtestatud üleminekuperioodi lõppemisele järgnevast päevast, välja arvatud juhul, kui selleks kuupäevaks on jõustunud Ühendkuningriigiga sõlmitud autovedu reguleeriv leping või seda on asutud ajutiselt kohaldama. Käesolevat määrust tuleks kohaldada kuni autovedu reguleeriva rahvusvahelise lepingu mõlema lepinguosalise suhtes jõustumisele või selle mõlema lepinguosalise poolsele ajutisele kohaldamisele eelneva päevani. Kui välja arvata erisätted, mida kohaldatakse Iirimaa piirialal Iirimaa ja Põhja-Iirimaa vahel toimuva rahvusvahelise liiniveo ja eriotstarbelise liiniveo raames, tuleks bussiga toimuva liiniveo ja eriotstarbelise liiniveo korraldamise õiguse kohaldamine lõpetada kuupäeval, mil liidu ja Ühendkuningriigi suhtes jõustub Interbusi kokkuleppe protokoll, mis käsitleb bussiga toimuvat rahvusvahelist sõitjate liinivedu ja eriotstarbelist liinivedu. Käesoleva määruse kohaldamine peaks igal juhul lõppema 30. juunil 2021.

(14)

Komisjonile tuleks delegeerida õigus võtta turu vajadustest lähtuvalt vastu ELi toimimise lepingu artikli 290 kohaseid õigusakte, et taastada samaväärsus õiguste vahel, mille liit on andnud Ühendkuningriigi veoseveo-ettevõtjatele ja Ühendkuningriigi bussiveo-ettevõtjatele ning Ühendkuningriik liidu veoseveo-ettevõtjatele ja liidu bussiveo-ettevõtjatele, muu hulgas juhul, kui Ühendkuningriigi antud õigused on antud päritoluliikmesriigi alusel või need ei ole muul viisil samaväärselt kõigile liidu ettevõtjatele kättesaadavad, ning heastada liidu veoseveo-ettevõtjaid ja liidu bussiveo-ettevõtjaid kahjustanud ebaausa konkurentsi juhtumeid.

(15)

Delegeeritud õigusaktid peaksid olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning nende tingimused peaksid olema sama ulatusega kui probleemid, mida tekitavad samaväärsete õiguste andmata jätmine või ebaõiglased konkurentsitingimused. Komisjon peaks kaaluma käesoleva määruse kohaldamise peatamist üksnes kõige tõsisemate juhtumite korral, kui Ühendkuningriik ei anna liidu veoseveo-ettevõtjatele või bussiveo-ettevõtjatele samaväärseid õigusi või kui antud õigused on minimaalsed või kui Ühendkuningriigi veoseveo-ettevõtjate või Ühendkuningriigi bussiveo-ettevõtjate konkurentsitingimused erinevad liidu ettevõtjate omadest nii palju, et kõnealuste teenuste pakkumine ei ole liidu ettevõtjate jaoks majanduslikult tasuv.

(16)

Delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel on eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (8) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist. Komisjon peaks tagama, et ükski vastuvõetud delegeeritud õigusakt ei mõjuta põhjendamatult siseturu nõuetekohast toimimist.

(17)

Tagamaks, et Ühendkuningriigi poolt liidu veoseveo-ettevõtjatele ja liidu bussiveo-ettevõtjatele antud õigused, mis on samaväärsed käesoleva määrusega Ühendkuningriigi veoseveo-ettevõtjatele ja Ühendkuningriigi bussiveo-ettevõtjatele antud õigustega, on kättesaadavad kõigile liidu ettevõtjatele, tuleks määruste (EÜ) nr 1072/2009 ja (EÜ) nr 1073/2009 kohaldamisala ajutiselt laiendada. Need määrused juba hõlmavad liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelise sõidu käigus läbitava transiidiliikmesriigi territooriumil kulgevat osa. Niisugusel juhul tuleb aga tagada, et määrust (EÜ) nr 1072/2009 kohaldatakse ka sõidu selle osa suhtes, mis tehakse selle liikmesriigi territooriumil, kus toimub peale- või mahalaadimine, ning et määrust (EÜ) nr 1073/2009 kohaldatakse ka sõidu selle osa suhtes, mis toimub selle liikmesriigi territooriumil, kus sõitjad peale võetakse või kus nad maha pannakse. Niisuguse laienduse eesmärk on tagada, et liidu ettevõtjad saavad teha piiriüleseid vedusid Ühendkuningriiki või Ühendkuningriigist ning sõitjateveo puhul lisapeatusi,

1)

„sõiduk“ –

2)

„lubatud veosevedu“ –

3)

„sõitjate lubatud bussivedu“ –

4)

„Iirimaa piiriala“ – Iirimaa maakonnad, mis asuvad Iirimaa ja Põhja-Iirimaa vahelisel maismaapiiril;

5)

„liidu veoseveo-ettevõtja“ – veoseveoga tegelev ettevõtja, kellel on määruse (EÜ) nr 1072/2009 artikli 4 kohane kehtiv ühenduse tegevusluba;

6)

„Ühendkuningriigi veoseveo-ettevõtja“ – Ühendkuningriigis asutatud ettevõtja, kellel on luba tegeleda veoseveoga ja kes omab kehtivat tegevusluba, mis on välja antud rahvusvaheliseks lubatud veoseveoks;

7)

„Ühendkuningriigi tegevusluba“ – Ühendkuningriigi veoseveo-ettevõtja puhul Ühendkuningriigi välja antud tegevusluba rahvusvaheliseks lubatud veoseveoks ning Ühendkuningriigi bussiveo-ettevõtja puhul Ühendkuningriigi välja antud tegevusluba rahvusvaheliseks sõitjate lubatud bussiveoks;

8)

„buss“ – Ühendkuningriigis registreeritud sõiduk, mis on oma ehituse ja varustuse poolest sobiv ja ette nähtud rohkem kui üheksa sõitja (koos juhiga) vedamiseks;

9)

„liinivedu“ – sõitjate vedu kindlate vaheaegade järel kindlaksmääratud marsruudil, kusjuures sõitjad võetakse peale ja pannakse maha varem kindlaks määratud peatustes;

10)

„eriotstarbeline liinivedu“ – vedaja korraldatav teatavate sõitjaterühmade liinivedu, mida muud sõitjad ei saa kasutada;

11)

„liidu bussiveo-ettevõtja“ – sõitjate bussiveoga tegelev ettevõtja, kellel on määruse (EÜ) nr 1073/2009 artikli 4 kohane kehtiv ühenduse tegevusluba;

12)

„Ühendkuningriigi bussiveo-ettevõtja“ – Ühendkuningriigis asutatud ettevõtja, kellel on luba tegeleda sõitjate bussiveoga ja kes omab kehtivat tegevusluba rahvusvaheliseks sõitjate lubatud bussiveoks;

13)

„ettevõtja“ – veoseveo-ettevõtja või bussiveo-ettevõtja;

14)

„konkurentsiõigus“ – õigus, milles käsitletakse järgmisi tegevusi, juhul kui need võivad mõjutada veoseveoteenuseid või bussiveoteenuseid:

15)

„subsiidium“ – igasugune kasutoov rahaline panus, mille valitsus või muu mis tahes tasandi avaliku sektori asutus on ettevõtjale andnud ja mis hõlmab järgmist:

Valitsus või muu avaliku sektori asutus võib anda rahalist toetust üksnes juhul, kui samasugust rahalist toetust annaks ka turumajanduse tingimustes tegutsev ja kõnealuse avalik-õigusliku asutusega samas olukorras olev eraettevõtja, kes juhindub kasumlikkusest;

16)

„sõltumatu konkurentsiasutus“ – konkurentsiõiguse kohaldamise ja selle täitmise tagamise ning subsiidiumide järelevalve eest vastutav asutus, mis vastab järgmistele tingimustele:

17)

„diskrimineerimine“ – igasugune objektiivse põhjenduseta vahetegemine veoseveoteenuste või bussiveoteenuste osutamiseks kasutatavate kaupade või teenuste, sealhulgas avalike teenuste pakkumisel või veoseveoteenuste või bussiveoteenuste käsitlemisel asjaomaste avalik-õiguslike asutuste poolt;

18)

„liidu territoorium“ – liikmesriikide territoorium, mille suhtes kohaldatakse ELi lepingut ja ELi toimimise lepingut nimetatud lepingutes sätestatud tingimustel.

a)

liikuvate töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate sõidukijuhtide puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/15/EÜ (10) kohaselt liikmesriikides sätestatud nõudeid;

b)

teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 561/2006 (11) sätestatud nõudeid;

c)

autovedudel kasutatavate sõidumeerikute puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 165/2014 (12) sätestatud nõudeid;

d)

juhtide alus- ja jätkuõppe puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/59/EÜ (13) kohaselt liikmesriikides sätestatud nõudeid;

e)

teatavate maanteesõidukite maksimaalmõõtmete ja täismassi puhul nõukogu direktiivi 96/53/EÜ (14) kohaselt liikmesriikides sätestatud nõudeid;

f)

teatavate kategooriate mootorsõidukite kiiruspiirikute paigaldamise ja kasutamise puhul nõukogu direktiivi 92/6/EMÜ (15) kohaselt liikmesriikides sätestatud nõudeid;

g)

turvavööde ja lapse turvasüsteemide kohustusliku kasutamise suhtes sõidukites nõukogu direktiivi 91/671/EMÜ (16) kohaselt liikmesriikides sätestatud nõudeid;

h)

töötajate lähetamise puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 96/71/EÜ (17) kohaselt liikmesriikides sätestatud nõudeid.

i)

sõitjate õiguste puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 181/2011 (18) sätestatud nõudeid.