(1)

COVID-19 puhang tõi kaasa järsu languse nõudluses raudteetransporditeenuste järele. See on oluliselt mõjutanud raudteeveo-ettevõtjaid. Mõju hakkas ilmnema juba 1. märtsist 2020 ja see kestab tõenäoliselt vähemalt 31. detsembrini 2020. COVID-19 puhanguga seotud asjaolud ei sõltu raudteeveo-ettevõtjatest, kellel on märkimisväärsed likviidsusprobleemid ja suured kahjud ning keda mõnel juhul ähvardab maksejõuetus.

(2)

Selleks et võidelda COVID-19 puhangu negatiivse majandusliku mõjuga, võivad raudteeveo-ettevõtjad vajada rahalist toetust. Raudteeveo-ettevõtjatel ei pruugi COVID-19 puhangu tõttu olla võimalik raudteetaristu kasutustasusid maksta ning seetõttu peaks raudteetaristu-ettevõtjatel olema lubatud selliseid tasusid vähendada, nende nõudmisest loobuda või nende nõudmist edasi lükata. See luba tuleks anda ajavahemikuks, mil COVID-19 puhangu mõju raudteeturule ilmnes kuni selle ajani kui see eeldatavasti kestab, st 1. märtsist 2020 kuni 31. detsembrini 2020 (edaspidi „vaatlusperiood“).

(3)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/34/EL (3) artikli 31 lõike 3 kohaselt ei või raudteetaristu-ettevõtjale makstavad raudteekasutustasud olla väiksemad kui rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad kulud. Osaline või täielik tasude nõudmisest loobumine või nende nõudmise edasilükkamine, mida kohaldatakse läbipaistval, objektiivsel ja mittediskrimineerival viisil kõigi raudtee-kaubaveo ja/või raudtee-reisijateveo sektoris tegutsevate raudteeveo-ettevõtjate suhtes, leevendaks vaatlusperioodil COVID-19 puhangu mõju. Seepärast peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada raudteetaristu-ettevõtjatel selliseid meetmeid võtta.

(4)

Direktiivi 2012/34/EL artikli 32 lõike 1 kohaselt lubatakse liikmesriikidel nõuda lisatasusid, kui turg seda talub. COVID-19 puhangu mõju tõttu võib turusegmentide suutlikkus neid lisatasusid maksta olla vähenenud. Seepärast peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada raudteetaristu-ettevõtjatel hinnata uuesti turusegmentide suutlikkust lisatasusid maksta, et vähendada vaatlusperioodil maksmisele kuuluvaid summasid.

(5)

Direktiivi 2012/34/EL artiklis 36 on sätestatud reserveerimistasude kord, mille eesmärk on ergutada läbilaskevõime tõhusat kasutamist. Nimetatud artikli kohaselt on kõnealuste tasude nõudmine kohustuslik juhul, kui taotleja (sealhulgas raudteeveo-ettevõtjad) ei kasuta jaotatud liini või osa sellest korrapäraselt. Raudteetaristu-ettevõtjad peavad avaldama oma võrgustiku teadaandes kasutamata jätmise kindlakstegemise kriteeriumid. COVID-19 puhang on põhjustanud raudteeliikluses tõsiseid häireid, mis on kaasa toonud ulatusliku rongiliinide tühistamise. Selle aluseks olnud sündmused ei sõltunud ega sõltu raudteeveo-ettevõtjatest. Lisaks on need põhjustanud läbilaskevõime ajutise vähenenud kasutamise. Seepärast võib eeldada, et direktiivi 2012/34/EL artikli 36 kohaste reserveerimistasudega taotletav ergutav mõju ei ole vaatlusperioodi puhul asjakohane. Seetõttu peaks liikmesriikidel erandina artikli 36 teisest lausest olema võimalik lubada raudteetaristu-ettevõtjatel mitte nõuda reserveerimistasusid vaatlusperioodil jaotatud, kuid kasutamata läbilaskevõime eest, isegi kui sellist kasutamata jätmist käsitataks vastavalt praegu kohaldatavatele kriteeriumidele jaotatud liini või selle osa korrapärase kasutamata jätmisena.

(6)

Raudteekasutustasude, lisatasude ja reserveerimistasude vähendamine, mida liikmesriigid on käesoleva määruse kohaselt lubanud, tähendaks raudteetaristu-ettevõtja jaoks saamata jäänud tulu. Selline saamata jäänud tulu hüvitataks põhimõtteliselt vastavalt direktiivi 2012/34/EL artikli 8 lõikele 4. Arvestades, et see saamata jäänud tulu on erakorraline, tuleks see hüvitada raudteetaristu-ettevõtjatele lühema aja jooksul kui on sätestatud nimetatud artiklis ehk saamata jäänud tulu tekkimise aastale järgneva aasta 31. detsembriks.

(7)

Raudteetaristu kasutamise tingimusi tuleks ajutiselt kohandada ning võrgustiku teadaandeid tuleks ajakohastada ja vajaduse korral muuta.

(8)

COVID-19 puhangu ootamatu ja ettenägematu olemuse tõttu ei olnud võimalik võtta asjakohaseid meetmeid õigeaegselt. Seetõttu peaks käesolev määrus hõlmama ka määruse jõustumisele eelnevat ajavahemikku. Võttes arvesse käesoleva määrusega ettenähtud meetmete sisu, ei riku selline lähenemisviis asjaomaste isikute õiguspäraseid ootusi.

(9)

COVID-19 puhangu edasist arengut ja selle edasist mõju raudteetranspordisektorile on keeruline prognoosida. Komisjon peaks pidevalt analüüsima COVID-19 puhangu majanduslikku mõju kõnealusele sektorile ning liidul peaks olema võimalik pikendada põhjendamatu viivituseta ajavahemikku, mille jooksul käesoleva määrusega ette nähtud meetmeid kohaldatakse, kui ebasoodsad tingimused püsivad.

(10)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmete kehtivuse pikendamiseks, kui see on vajalik ja põhjendatud, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte vaatlusperioodi pikendamise kohta, mille kestel käesolevas määruses sätestatud meetmeid kohaldatakse. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (4) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(11)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt kehtestada ajutised normid raudteetaristu kasutustasude määramise kohta, et reageerida COVID-19 puhangust tingitud kiireloomulisele olukorrale, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(12)

Selleks et käesolevas määruses sätestatud meetmeid oleks võimalik viivitamata kohaldada, peaks see jõustuma võimalikult kiiresti, järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas,

(1)

Euroopa Majanduspiirkonna leping (2) (edaspidi „EMP leping“) jõustus 1. jaanuaril 1994.

(2)

EMP lepingu artikli 98 alusel võib EMP ühiskomitee oma otsusega muuta EMP lepingu protokolli nr 31 (edaspidi „protokoll nr 31“).

(3)

Protokoll nr 31 sisaldab sätteid koostöö kohta teatavates valdkondades väljaspool nelja vabadust.

(4)

On asjakohane jätkata EMP lepingu osaliste koostööd Euroopa Liidu üldeelarvest rahastatavate tööjõu vaba liikumise ning sotsiaalkindlustusskeemide ja võõrtöötajate, sealhulgas kolmandatest riikidest pärit võõrtöötajate suhtes rakendatavate liidu meetmete koordineerimise raames.

(5)

Protokolli nr 31 tuleks seetõttu muuta, et kõnealune laiendatud koostöö saaks jätkuda ka pärast 31. detsembrit 2019.

(6)

Seetõttu peaks liidu võetav seisukoht EMP ühiskomitees põhinema EMP ühiskomitee otsuse eelnõul,