ISSN 1977-0650

Euroopa Liidu

Teataja

L 275

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Õigusaktid

62. aastakäik
28. oktoober 2019


Sisukord

 

II   Muud kui seadusandlikud aktid

Lehekülg

 

 

SOOVITUSED

 

*

Komisjoni soovitus (EL) 2019/1658, 25. september 2019, energiatõhususdirektiivi kohaste energiasäästukohustuste ülevõtmise kohta

1

 

*

Komisjoni soovitus (EL) 2019/1659, 25. september 2019, direktiivi 2012/27/EL artikli 14 kohase tõhusa kütte ja jahutuse potentsiaali põhjaliku hindamise sisu kohta

94

 

*

Komisjoni soovitus (EL) 2019/1660, 25. september 2019, energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL uute tarbimise mõõtmise ja arvete koostamise sätete rakendamise kohta

121

ET

Aktid, mille peakiri on trükitud harilikus trükikirjas, käsitlevad põllumajandusküsimuste igapäevast korraldust ning nende kehtivusaeg on üldjuhul piiratud.

Kõigi ülejäänud aktide pealkirjad on trükitud poolpaksus kirjas ja nende ette on märgitud tärn.


II Muud kui seadusandlikud aktid

SOOVITUSED

28.10.2019   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 275/1


KOMISJONI SOOVITUS (EL) 2019/1658,

25. september 2019,

energiatõhususdirektiivi kohaste energiasäästukohustuste ülevõtmise kohta

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 292,

ning arvestades järgmist:

(1)

Liit on võtnud kohustuse luua kestlik, konkurentsivõimeline, turvaline ja vähese CO2-heitega energiasüsteem. Energialiidu strateegiaga on ette nähtud ette ambitsioonikad liidu eesmärgid. Eelkõige on selle strateegia eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks veel vähemalt 40 % võrreldes 1990. aasta tasemega, suurendada taastuvenergia osakaalu vähemalt 32 %-ni ning saavutada ulatuslikke energiasääste, suurendades liidu energiajulgeolekut ja konkurentsivõimet ning kestlikkust. Euroopa Parlamendi ja nõukogu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2012/27/EL (1) (edaspidi „energiatõhususdirektiiv“), mida on muudetud direktiiviga (EL) 2018/2002, (2) on seatud ELi tasandil 2030. aasta energiatõhususe eesmärgiks vähemalt 32,5 % energiasääst.

(2)

Energianõudluse vähendamine on üks komisjoni 25. veebruari 2015. aasta teatisega „Vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia“ kehtestatud energialiidu strateegia viiest mõõtmest. ELi energia- ja kliimaeesmärkide saavutamine sõltub energiatõhususe tähtsuse rõhutamisest, järgides energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet ja kaaludes taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu.

(3)

Teatises jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduse Euroopa pikaajalise strateegilise visiooni kohta rõhutatakse, et energiatõhususe meetmetel peaks olema keskne roll kliimaneutraalse majanduse (3) saavutamisel 2050. aastaks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2018/1999 (4) (edaspidi „juhtimismäärus“) on sätestatud, et liikmesriigid peavad järgima energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet.

(4)

Muudetud energiatõhususdirektiivi mõjuhinnangus (5) arvas komisjon, et kõnealuse direktiivi artikli 7 rakendamine annaks hinnanguliselt üle poole energiasäästust, mida liikmesriigid peaksid energiatõhususdirektiivi kohaselt saavutama.

(5)

Muudetud energiatõhususdirektiivil on mõju nii praegustele (2014– 2020) kui ka (peamiselt) tulevastele kohustusperioodidele (2021– 2030 ja pärast seda). Liikmesriike tuleks toetada uute nõuete rakendamisel (asjakohane mõlema kohustusperioodi puhul), olemasolevate nõuete erinevalt rakendamisel (asjakohane mõlema kohustusperioodi puhul) ning selle kindlakstegemisel, milliseid nõudeid on selgitatud, kuid mitte muudetud.

(6)

Muudetud energiatõhususdirektiiviga pikendatakse energiasäästukohustust 1. jaanuarist 2021 kuni 31. detsembrini 2030 ja pärast seda (sõltuvalt direktiivi läbivaatamisest komisjoni poolt). Kohustusperioodi 2021–2030 igal aastal (ja ka pärast seda) peavad liikmesriigid saavutama kumulatiivse lõppenergiasäästu, mis vastab uuele energiasäästule 0,8 % aastasest energia lõpptarbimisest. Erandiks on Küpros ja Malta, kes peavad kõnealusel perioodil saavutama kumulatiivse lõppenergiasäästu, mis vastab uuele säästule 0,24 % energia lõpptarbimisest kõnealusel perioodil ja pärast seda.

(7)

Muudetud energiatõhususdirektiivis on esitatud ka selgitusi energiasäästu suuruse arvutamise kohta. Muudatustega selgitatakse, et energiatõhususkohustuste süsteemid ja alternatiivsed poliitikameetmed on võrdsed ja neid saab kombineerida. Liikmesriikidel on otsustamisvabadus kohustatud isikute ja neile vastavate energiasäästu kohustuste määramisel. Muudetud energiatõhususdirektiiviga võimaldatakse liikmesriikidele paindlikkust valida eri liiki süsteemide hulgast süsteem, mis sobib kõige paremini nende konkreetse olukorra ja tingimustega.

(8)

Selleks et liikmesriigid täidaksid oma energiasäästukohustuse, on oluline suurendada avalikkuse teadlikkust ja anda täpset teavet energiatõhususe kasulikkusekohta. Selleks saab kasutada koolitus- või haridusprogramme.

(9)

Muudatused võimaldavad liikmesriikidel selgesõnaliselt võtta poliitikameetmeid, mis on suunatud konkreetsetele sektoritele, nt hoonete või veemajandussektor.

(10)

Tõhus veemajandus võib anda olulise panuse energiasäästu ja liikmesriigid peaksid uurima edasiste meetmete võtmise potentsiaali selles valdkonnas. Samuti julgustatakse neid välja töötama poliitikameetmeid, mis aitavad samal ajal saavutada muid keskkonna ja loodusvarade kaitsega seotud eesmärke.

(11)

Energiaostuvõimetuse probleemi leevendamiseks peaksid liikmesriigid rakendama teatavaid energiatõhususe meetmeid eeskätt haavatavates kodumajapidamistes ning kehtestama kriteeriumid energiaostuvõimetuse probleemi käsitlemiseks.

(12)

Muudetud energiatõhususdirektiiv sisaldab selgemaid nõudeid meetmete kestuse kohta. Energiasäästu suuruse arvutamisel peaksid liikmesriigid võtma arvesse seda, kui kaua meede aitab säästu saavutada, kuid ka seda, et meetmega saavutatav sääst võib aja jooksul kahaneda.

(13)

Muudetud energiatõhususdirektiivis on selgitatud, et energiasäästu arvutamisel ei peaks liikmesriigid võtma arvesse meetmeid, mida nad niigi oleksid võtnud, ning et nad saavad arvesse võtta üksnes säästu, mis on suurem kui konkreetsete ELi õigusaktidega ette nähtud miinimum. Erandiks on hoonete renoveerimisel saavutatav energiasääst.

(14)

Muudetud energiatõhususdirektiivis rõhutatakse seda, kui oluline on jälgimine ja kontrollimine, et saavutada energiatõhususkohustuste süsteemi ja alternatiivsete poliitikameetmete eesmärgid. Koos käesoleva soovitusega esitatud suunistes on näidatud, kuidas liikmesriigid saavad kehtestada tõhusaid mõõtmis-, kontrolli- ja järelevalvesüsteeme.

(15)

Võttes arvesse seda, kui tähtis on taastuvaid energiaallikaid kasutavate hoonetel või hoonetes asuvate seadmete osa energia tootmisel, selgitatakse koos käesoleva soovitusega esitatud suunistes seda, kuidas liikmesriigid saavad energiasäästukohustuse puhul arvesse võtta lõppenergiasäästu, mis saadakse väikesemahulise taastuvenergiatehnoloogia paigaldamist edendavate poliitikameetmete kehtestamisest.

(16)

Liikmesriigid peavad jõustama seadused, eeskirjad ja haldussätted, millega võetakse üle energiasäästukohustus, 25. juuniks 2020. Jõustumisel mõjutavad energiatõhususdirektiivi artikli 7 muudatused energiasäästukohustuse täitmist kohustusperioodil 2014–2020. Käesoleva soovitusega kaasas olevad suunised aitavad liikmesriike ka selles osas.

(17)

Muudetud energiatõhususdirektiivi täielik ülevõtmine ja tõhus rakendamine on vajalik, et EL saavutaks oma 2030. aasta energiatõhususeesmärgid ja täidaks kohustuse seada energialiidus esikohale tarbijad.

(18)

Liikmesriikidel on kaalutlusruum, kuidas võtta muudetud nõuded üle ja rakendada neid seoses nende energiasäästukohustustega viisil, mis vastab kõige paremini nende riigi olukorrale. Käesoleva soovituse eesmärk on selgitada muudetud nõudeid ja näidata, kuidas direktiivi eesmärke saaks saavutada. Eelkõige on eesmärk tagada, et liikmesriikidel oleks oma ülevõtmismeetmete ettevalmistamisel energiatõhususdirektiivist ühetaoline arusaam.

(19)

Käesoleva soovitusega kaasas olevad suunised täiendavad ja asendavad osaliselt suuniseid, mis komisjon andis varasemalt energiatõhususdirektiivi artikli 7 kohta (6). Tuleks rõhutada muudatussätete mõju kohustusperioodile 2014–2020. Tuleks kaaluda tagasisidet, mis komisjon on saanud liikmesriikidelt alates direktiivi 2012/27/EL (milles käsitletakse energiatõhusust) ülevõtmisest.

(20)

Käesolev soovitus ei muuda energiatõhususdirektiivi õiguslikku toimet ega piira energiatõhususdirektiivi siduvat tõlgendamist, nagu on otsustanud Euroopa Kohus. Selles keskendutakse energiasäästukohustust käsitlevatele sätetele ja see puudutab energiatõhususdirektiivi artikleid 7, 7a ja 7b ning V lisa.

(21)

Käesoleva soovituse lisa eesmärk on toetada liikmesriike muu hulgas nõutava energiasäästu arvutamisel, nõuetekohaste poliitikameetmete võtmisel ja saavutatud energiasäästu kohta korrektsete aruannete koostamisel ning selles on esitatud selgitused ja praktilised lahendused,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA SOOVITUSE:

Liikmesriigid peaksid järgima käesoleva soovituse lisas esitatud suuniseid, kui nad võtavad üle direktiivi (EL) 2018/2002 artiklites 7, 7a ja 7b ning direktiivi 2012/27/EL V lisas esitatud nõuded.

Brüssel, 25. september 2019

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Miguel ARIAS CAÑETE


(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ (ELT L 315, 14.11.2012, lk 1).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/2002, millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust (ELT L 328, 21.12.2018, lk 210).

(3)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele ning Euroopa Investeerimispangale „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“ (COM(2018) 773 final).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1).

(5)  SWD(2016) 402 final.

(6)  COM (2013) 762 final ja SWD (2013) 451 final, Brüssel, 6. november 2013.


LISA

1.   SISSEJUHATUS

Siin soovituses on kirjas ainult komisjoni arvamused. See ei muuda direktiivide ega määruste õiguslikke tagajärgi ega mõjuta Euroopa Kohtu siduvat tõlgendust energiatõhususdirektiivi (2012/27/EL) artiklite 7, 7a ja 7b ning V lisa kohta. Soovituse aluseks on tagasiside, mille komisjon on saanud liikmesriikidelt pärast energiatõhususdirektiivi 2012/27/EL ülevõtmist, ning teave, mille komisjon on saanud liikmesriikide teatistest ning riiklike energiatõhususe tegevuskavade ja aastaaruannete hindamisest (1).

Kokkuvõte Olulisimad direktiivi 2012/27/EL muudatused

1.

Energiasäästukohustuse ülesehitus ja sellega seotud sätted

Artiklid 7 (säästmisnõude üldreeglid), 7a (reeglid energiatõhususkohustuste süsteemide jaoks) ja 7b (reeglid alternatiivsete poliitikameetmete jaoks);

V lisa (ühtsed arvutamismeetodid ja põhimõtted) ning

juhtimismääruse kohased kavandamis- ja aruandluskohustused.

2.

Energiasäästukohustuse kohaldamisala (2021–2030)

Uus energia säästmise kohustuse periood 2021–2030 ja kohustuse pikendamine ka sellele järgnevatele aastatele (lõpptähtajata, aga 10aastase intervalliga läbivaatamise kohustusega alates 2027. aastast);

kohustus saavutada lõpptarbimises perioodil 2021–2030 igal aastal energiasääst, mis moodustab eelmise aasta tarbimisest vähemalt 0,8 % (Küprosel ja Maltal 0,24 %) (st rohkem kui jooksval perioodil);

võimalused liikmesriikidele arvutada säästu erinevalt, kui lõpptarbimises saavutatakse ikkagi nõutav kumulatiivne sääst, ning

liikmesriikide kohustus arvestada poliitikameetmete väljatöötamisel energiaostuvõimetuse leevendamise vajadusega vastavalt oma väljatöötatud kriteeriumidele.

3.

Poliitikameetmete mõju arvutamine

Liikmesriigid ei saa kohustuse täitmisel arvesse võtta ELi õiguse kohaldamisest tulenevat energiasäästu (v.a hoonete renoveerimisega seoses). Erandina võivad nad teatavatel tingimustel võtta vaid esimese kohustusperioodi (2014–2020) säästu arvutamisel arvesse uutele hoonetele kohaldatavatest riiklikest miinimumnõuetest tingitud säästu.

4.

Selgitused

Energiatõhususdirektiivi ülevõtmiseks on võrdselt lubatud nii energiatõhususkohustuste süsteemid kui ka alternatiivsed poliitikameetmed;

eri liiki poliitikameetmetest tulenev energiasääst tuleb arvutada energiatõhususdirektiivi V lisas sätestatud ühtsete põhimõtete ja meetodite alusel;

mõõtmise ja kontrollimise nõude selgitamine ning energiatõhususe parandamise meetmetest esindava valimi moodustamise olulisus;

liikmesriigid võivad energiatõhususdirektiivi artikli 20 lõike 6 kohaselt luua kas alternatiivse poliitikameetmena või energiatõhususkohustuste süsteemi osana riikliku energiatõhususfondi, kuhu kohustatud isikud teevad säästmise asemel sissemakseid kas säästu osa või kogu säästu ulatuses;

täiendavusnõude (energiasääst peab lisanduma säästule, mida oleks saavutatud igal juhul ka kohustatud või osalevate isikute kaasabita), sealhulgas teatavate tegurite, nagu iseenesest toimuvate muutuste, turumõju ja olemasoleva poliitika mõju selgitamine;

energiasäästu arvutamisel võetakse arvesse meetmete mõjukestust ja energiasäästuprotsendi aja jooksul kahanemist ning

V lisa nõuete täitmise korral võib arvesse võtta ka hoonetele või hoonetesse paigaldatud taastuvenergiaseadmetega saavutatud energiasäästu.

2.   KOHUSTUSPERIOODIL 2021–2030 NÕUTAVA ENERGIASÄÄSTU ARVUTAMINE

Artikkel 7

Energiasäästukohustus

1.

Liikmesriigid peavad saavutama lõppkasutuse kumulatiivse energiasäästu, mis on vähemalt võrdne järgmisega:

a)

b)

igal aastal alates 1. jaanuarist 2021 kuni 31. detsembrini 2030 uus energiasääst 0,8 % aastasest energia lõpptarbimisest, arvestatuna 1. jaanuarile 2019 eelnenud viimase kolme aasta keskmisena. Erandina käesolevast nõudest võivad Küpros ja Malta igal aastal 1. jaanuarist 2021 kuni 31. detsembrini 2030 saavutada uue energiasäästu 0,24 % aastasest energia lõpptarbimisest, arvestatuna 1. jaanuarile 2019 eelnenud viimase kolme aasta keskmisena.“

Punkti b kohaselt peavad liikmesriigid saavutama:

lõpptarbimise kumulatiivse energiasäästu ehk koguenergiasäästu perioodil 2021–2030 ning

selle perioodi igal aastal eelnevast aastast suurema säästu (selle suurus ei ole kindlaks määratud).

Kuigi esimesel kohustusperioodil (2014–2020) on kõigil liikmesriikidel ühesugune kohustus säästa igal aastal eelnenud aastaga võrreldes 1,5 %, teisel perioodil (2021–2030) see enam nii ei ole, sest Küprose ja Malta lõpptarbimise kumulatiivseks säästmiskohustuseks on siis igal aastal 0,24 % uut säästu (1).

Iga liikmesriik peab saavutama arvutatud kumulatiivse lõpptarbimise energiasäästu (st perioodi 2021–2030 koguenergiasäästu) 31. detsembriks 2030. Erinevalt esimesest perioodist ei saa liikmesriikide säästukogust paindlikkusvõimaluste kasutamisega vähendada (2).

Teisel kohustusperioodil ei pea liikmesriigid saavutama eelnenud aastaga võrreldes 0,8 % (Küpros ja Malta 0,24 %) (3) energia lõpptarbimise säästu igal aastal. Praegune paindlikkusvõimalus, mille kohaselt võib uue säästu jaotada kogu perioodi peale, kehtib endiselt ka teisel ja kolmandal perioodil (4).

2.1.   Teisel kohustusperioodil lõpptarbimises nõutava kumulatiivse energiasäästu arvutamine

Teise perioodi lõpptarbimise kumulatiivse energiasäästu arvutamiseks peab iga liikmesriik kõigepealt arvutama 2019. aastale eelnenud kolme aasta (st 2016–2018) keskmise energia lõpptarbimise (5).

Järgmine samm on korrutada see keskmine 0,8 %ga (Küprose ja Malta puhul 0,24 %ga) ja tulemuseks on iga-aastase uue säästu kohustuse suurus.

Näide

Liikmesriigi energiatarbimine oli 2016. aastal 102 miljonit naftaekvivalenttonni, 2017. aastal 98 ja 2018. aastal 100 – seega on kolme aasta keskmine 100 miljonit naftaekvivalenttonni.

Perioodi 2021–2030 lõpptarbimise kumulatiivse energiasäästu arvutamiseks on iga aasta uue säästu miinimumkogus 0,8 miljonit naftaekvivalenttonni (100 miljonit naftaekvivalenttonni × 0,8 %).

Seejärel saavad liikmesriigid arvutada kogu perioodi lõpptarbimise kumulatiivse säästu.

Näide

Liikmesriik saab oma 2016.–2018. aasta keskmiseks energia lõpptarbimiseks 100 miljonit naftaekvivalenttonni. Seega peaks 2021. aasta lõpptarbimise kogusääst olema (100 × 0,8 × 1 =) 0,8 miljonit naftaekvivalenttonni.

Kuna lõpptarbimise kumulatiivne energiasääst peab olema samaväärne vähemalt perioodi 2021–2030 iga aasta uue säästuga, peab liikmesriik arvutama igal järgmisel aastal nõutava uue energiasäästu aastani 2030.

2022. aasta kohustuslik lõpptarbimise kumulatiivne energiasääst oleks (100 × 0,8 % × 2 =) 1,6 miljonit naftaekvivalenttonni (sh 2022. aasta 0,8 miljonit naftaekvivalenttonni uut säästu, tabelis hallides lahtrites).

Iga järgneva aasta kohustusliku säästu (kuni 2030. aastani) saab arvutada samamoodi. 10aastase perioodi lõpptarbimise kohustuslik kumulatiivne energiasääst on 44,0 miljonit naftaekvivalenttonni (100 × 0,8 × 55).

Aasta

2021

2022

2023

2024

2025

2026

2027

2028

2029

2030

 

Lõppkasutuse energiasääst (miljonit naftaekvivalenttonni)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

0,8

Energia lõppkasutuse kumulatiivne kogusääst (aastaks 2030)

 

 

 

 

 

 

 

 

0,8

0,8

 

 

 

 

 

 

 

0,8

0,8

0,8

 

 

 

 

 

 

0,8

0,8

0,8

0,8

 

 

 

 

 

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

 

 

 

 

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

 

 

 

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

 

 

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

 

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

Kokku (miljonit naftaekvivalenttonni)

0,8

1,6

2,4

3,2

4,0

4,8

5,6

6,4

7,2

8,0

44,0  (6)

2.2.   Statistiline andmestik

2.2.1.   Eurostati andmestiku kasutamine

Perioodi 2021–2030 jaoks tuleks kasutada Eurostati andmestikke, sest neid käsitatakse nõutava säästu arvutamise vaikeallikatena (vt juhtimismääruse III lisa punkti 1 alapunkt c).

Eurostat vaatas 2019. aastal energiabilansi ÜRO statistikakomisjoni rahvusvaheliste energiastatistikasoovituste (7) alusel läbi. Liikmesriikide energiatõhususpanuste ja energiasäästukohustuste jaoks on selles kehtestatud eraldi kategooria „energia lõpptarbimine (Euroopa 2020–2030)“ (8) (kood FEC2020-2030). See sisaldab energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punktis b nõutut ja energiasäästu kohustuse jaoks tuleks kasutada just seda (9).

Uus kategooria sisaldab järgmisi muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1099/2008 (10) aritmeetilisi määratlusi.

Energia lõpptarbimine (Euroopa 2020–2030) [kõik tooted kokku] =

energia lõpptarbimine [kõik tooted kokku]

− energia lõpptarbimine [keskkonnasoojus (soojuspumbad)]

+ rahvusvaheline lennundus [kõik tooted kokku]

+ transformatsioonisisend (kõrgahjud) [kõik tooted kokku]

− transformatsiooniväljund (kõrgahjud) [kõik tooted kokku]

+ energiasektor (kõrgahjud) [tahked fossiilkütused]

+ energiasektor (kõrgahjud) [tööstuslikult toodetud gaasid]

+ energiasektor (kõrgahjud) [turvas ja turbatooted]

+ energiasektor (kõrgahjud) [põlevkivi ja õliliivad]

+ energiasektor (kõrgahjud) [nafta ja naftasaadused]

+ energiasektor (kõrgahjud) [maagaas]

2.2.2.   Alternatiivsete statistiliste allikate ja eksperdihinnangute kasutamine

Liikmesriigid võivad kasutada alternatiivseid statistilisi allikaid, aga peavad nende kasutamist ja tulemuseks saadavate koguste erinevust komisjonile saadetavas teatises selgitama ja põhjendama (vt juhtimismääruse III lisa punkti 1 alapunkt c).

Kui mingi aasta andmed ei ole liikmesriikidele aruande esitamise ajaks kättesaadavad, võib kasutada eksperdihinnanguid (mida tuleb taas teatises põhjendada). Kui pärast ametlike andmete kättesaadavaks saamist selgub, et hinnangu ja tegeliku koguse vahe on märgatav, tuleb nõutavat säästu viimase alusel korrigeerida.

Liikmesriikidel on juhtimissüsteemi kohaselt soovitatav korrigeerida hinnanguid ametlike andmete alusel nii pea kui võimalik ehk kui esitatakse järgmine (juhtimismääruses nõutav) aruanne (nt määruse artikli 14 lõike 1 kohaselt 30. juuniks 2023 esitatav riikliku energia- ja kliimakava ajakohastatud versioon).

2.2.3.   Transpordis kasutatav energia

Ilma et see mõjutaks energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 2 punkti b (11) kohaldamist, ei või liikmesriigid alates teisest perioodist jätta enam lähtekogusest välja transpordisektori energia lõpptarbimist.

2.2.4.   Oma lõppkasutuseks toodetud energia

Kuigi esimese kohustuseperioodi kumulatiivset lõppkasutuse energiasäästu arvutatakse lõpptarbijatele müüdud energia alusel, muutub energiatõhususdirektiivi kohaselt alates teisest perioodist arvutamisaluseks energia lõpptarbimine.

Seetõttu peavad liikmesriigid arvestama nende perioodide lähtekoguse hulka ka oma lõppkasutuseks toodetud energia (nt fotoelektrilised süsteemid, päikesekollektoritega toodetud soojus või jäätmete tööstuslik kütusega koos põletamine).

Eurostati kategooria „energia lõpptarbimine“ (kood B 101700), (12) mida kasutati energiatõhususdirektiivi läbirääkimiste ja vastuvõtmise ajal, hõlmas teatavaid taastuvaid energiaallikaid, mida kasutatakse hoonetele või hoonetesse paigaldatud seadmetega (päikeseenergia: fotoelektrilised seadmed ja päikesekollektorid, tuuleenergia, tahke biomass, biogaas ja vedelad biokütused) (13). Keskkonnasoojust (nt soojuspumpades kasutamiseks) energia lõpptarbimise kategooria ei hõlmanud. Et energiabilansi läbivaatamine ei muudaks kaasseadusandjate kokkulepitud energiasäästukohustust (energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõige 1), võttis Eurostat energiatõhususe otstarbel kasutusele kategooria „energia lõpptarbimine (Euroopa 2020–2030)“ (kood FEC2020-2030), mis ei sisalda keskkonnasoojust kuni 2030. aastani (14).

Kuigi juhtimismääruse III lisa punkti 1 alapunkti c kohaselt tuleb Eurostati andmestikku kasutada vaikeallikana, peavad liikmesriigid arvesse võtma kõiki riiklikul tasandil kättesaadavaid andmeid. Kui riiklikud allikad Eurostati andmetest erinevad ja on täpsemad, peavad liikmesriigid kasutama omi andmeid. Nende alusel tuleb arvutada lähtekogus ning anda riiklikus energia- ja kliimakavas teada, milliseid andmeallikaid kasutati (sh muud ametlikud või hinnangulised energia lõpptarbimise kogused, mida Eurostati andmestikus ei ole).

2.3.   Energiasäästu jaotamine perioodile 2021–2030

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 viimases lõigus on pandud liikmesriikidele kohustus otsustada, kuidas jaotada arvutatud uue säästu kogus kohustusperioodide peale nii, et nõutav lõppkasutuse kumulatiivne koguenergiasääst oleks saavutatud iga kohustusperioodi lõpuks.

Näited

Mõni liikmesriik võib valida ajas lineaarselt kasvava säästmise, teine võib otsustada hilisema alustamise kasuks ja nõuda teise kohustusperioodi keskpaigaks/lõpuks suuremat säästmist.

Muu liikmesriik võib jagada lõppkasutuses nõutava kumulatiivse energiasäästu (nt 44,0 miljonit naftaekvivalenttonni) nii, nagu näha järgmises tabelis; peaasi, et nõutav kumulatiivne sääst saavutatakse perioodil 2021–2030 (eeldusel, et kõigil meetmetel on püsiv mõju, mis tagab iga-aastase säästu vähemalt 2030. aastani).

Aasta

2021

2022

2023

2024

2025

2026

2027

2028

2029

2030

 

Lõppkasutuse energiasääst (miljonit naftaekvivalenttonni)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

0,8

Energia lõppkasutuse kumulatiivne kogusääst (aastaks 2030)

 

 

 

 

 

 

 

 

1,1

1,1

 

 

 

 

 

 

 

0,5

0,6

0,6

 

 

 

 

 

 

0,7

0,7

0,7

0,7

 

 

 

 

 

0,6

0,6

0,6

0,6

0,6

 

 

 

 

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

0,8

 

 

 

1,0

1,0

1,0

1,0

1,0

1,0

1,0

 

 

1,2

1,2

1,2

1,2

1,2

1,2

1,2

1,2

 

0,9

0,9

0,9

0,9

0,9

0,9

0,9

0,9

0,9

0,4

0,4

0,4

0,4

0,4

0,4

0,4

0,4

0,4

0,4

Kokku (miljonit naftaekvivalenttonni)

0,4

1,3

2,5

3,5

4,3

4,9

5,6

6,1

7,3

8,1

44

Kui liikmesriik kasutab energiatõhususkohustuste süsteemi, ei pea ta aru andma, kuidas säästmise kohutusperioodile jagab. Siiski on liikmesriikidel soovitatav see teave esitada, sest juhtimismääruse III lisa jaotise 3.1 punkti b kohaselt peavad liikmesriigid teada andma oodatava kumulatiivse ja iga-aastase säästu suuruse ning energiatõhususkohustuste süsteemi kestuse.

Liikmesriigid, kes kasutavad energiatõhususdirektiivi artikli 7b kohaseid alternatiivseid poliitikameetmeid ja/või sama direktiivi artikli 20 lõike 6 kohast riiklikku energiatõhususfondi, võivad vabalt otsustada, kuidas lõpptarbimiselt nõutavat kumulatiivset energiasäästu teisele perioodile jaotada. Soovi korral võivad nad kasutada (suvalise pikkusega) vaheperioode. Ent juhtimismääruse III lisa jaotise 3.2 punkti c kohaselt peavad liikmesriigid teada andma iga meetme kogu eeldatava kumulatiivse ja aastase säästu ning/või vaheperioodide energiasäästu.

3.   MUUD SÄÄSTUKOHUSTUSE ARVUTAMISE VIISID

3.1.   Suhe ja kohaldamisala

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 2 sätestatud valikuvõimalused ei mõjuta sama artikli lõike 1 esimese lõigu punkti b kohast energiasäästukohustust. Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõigetes 2 ja 4 lubatakse liikmesriikidel kasutada erinevaid arvutamismeetodeid (nt et arvestada teatavate riigile iseloomulike asjaoludega), aga selle tulemusena ei tohi nõutav energiasääst väheneda (st liikmesriigid peavad jälgima, et direktiivi artikli 7 lõikes 2 lubatud meetodi(te) kasutamise tulemus oleks sama suur minimaalne kumulatiivne energiasääst, mida nõutakse sama artikli lõike 1 esimese lõigu punktis b).

Seega olenemata sellest, kas liikmesriik kasutab energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõigetes 2 ja 4 lubatud valikuvõimalusi, peab ta perioodil 2021–2030 lõppkasutuselt nõutava kumulatiivse energiasäästu (igal aastal vähemalt 0,8 %) (15) saavutama 2030. aasta 31. detsembriks. Et energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõigetes 2 ja 4 lubatud paindlikkusevõimalused ei vähendaks kohustusperioodi lõpptarbimise jaoks arvutatud minimaalset energiasäästu, peab liikmesriikide enda aastane säästmisprotsent olema suurem kui sama artikli lõike 1 esimese lõigu punktis b sätestatud kohustusliku kumulatiivse energiasäästu saavutamiseks vajalik (16). Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 2 sätestatud võimaluste kasutamine ei ole kohustuslik.

3.2.   Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 2 sätestatud võimalused

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 2 lubatakse liikmesriikidel arvutada nõutavat energiasäästu:

kohaldades 2016.–2018. aasta keskmist lõpptarbijatele müüdava energia aastase säästu protsenti või energia lõpptarbimise säästu protsenti;

jättes arvutamise lähtekogusest täielikult või osaliselt välja transpordis kasutatava energia ja/või

kasutades vähemalt üht direktiivi artikli 7 lõikes 4 osutatud võimalust.

3.3.   Enda aastase säästu protsent ja arvutamise lähtekogus

Kui liikmesriik kasutab üht või mitut nimetatud võimalust, peab ta energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 3 kohaselt tegema kindlaks:

oma aastase säästu protsenti, mida kasutatakse lõppkasutuse kumulatiivse energiasäästu arvutamisel, tagamaks, et nõutav energiasääst ei oleks energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punkti b kohaselt nõutust väiksem, ning

arvutamise aluseks võetava lähtekoguse, millest võib täielikult või osaliselt välja jätta transpordis kasutatava energia (17).

Need tuleb arvutada energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punkti b kohaselt arvutatavale lõpptarbimise kumulatiivse säästu ja iga-aastase uue säästu protsendile lisaks (18).

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 5 teises lõigus on sätestatud, et olenemata sellest, kas liikmesriigid jätavad arvutamise aluseks võetavast lähtekogusest täielikult või osaliselt välja transpordis kasutatava energia või kasutavad mõnd lõikes 4 osutatud võimalust, peavad nad tagama, et kohustusperioodil 2021–2030 energia lõpptarbimises nõutava uue säästu netokogus ei ole väiksem kui kogus, mis saadakse sama artikli lõike 1 esimese lõigu punktis b osutatud aastase energiasäästu protsendi (0,8 %, Küprose ja Malta puhul 0,24 %) kohaldamisel.

3.4.   Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 4 sätestatud võimalused

Kohustusperioodil 2021–2030 võivad liikmesriigid kasutada üht või mitut energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 4 lubatud võimalust:

b)

jätta täielikult või osaliselt välja ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga hõlmatud majandusharud;

c)

võtta arvesse teatav energia muundamise ja edastamise sektorist pärinev energiasääst;

d)

pärast 2008. aastat võetud varajased [üksik]meetmed, mis annavad säästu ka pärast 2020. aastat;

e)

2018–2020. aastani võetud üksikmeetmed, mis annavad säästu ka pärast 2020. aastat;

f)

jätta välja 30 % energiast, mis on toodetud uute taastuvenergiaseadmete kasutamise edendamise meetmete tulemusena hoonetele või hoonetesse paigaldatud seadmetega oma tarbeks; ning

g)

võtta arvesse teatav energiasääst, mis ületab perioodi 2014–2020 nõuet.

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 5 punkti b kohaselt võib neid võimalusi kasutada ainult sama artikli lõigete 2 ja 3 kohaselt arvutatava energiasäästu koguse arvutamiseks ning nendega saavutatud kogus ei tohi olla üle 35 % väiksem.

Eriti tähtis on meeles pidada, et neid võimalusi ei saa kasutada energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punkti b kohaselt lõpptarbimiselt nõutava kumulatiivse energiasäästu vähendamiseks. Teisisõnu, olenemata sellest, kas liikmesriigid jätavad arvutamise aluseks võetavast lähtekogusest täielikult või osaliselt välja transpordis kasutatava energia või kasutavad mõnd alternatiivset võimalust, peavad nad tagama, et kohustusperioodil 2021–2030 energia lõpptarbimises nõutava uue säästu netokogus ei oleks väiksem kui kogus, mis saadakse energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punktis b osutatud aastase energiasäästu protsendi kohaldamise korral (19). Selleks on energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 5 nõue, et liikmesriigid peavad arvutama kasutatud valikuvõimaluste mõju kohustusperioodile (20).

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 4 punktides b ja f sätestatud valikuvõimalusi võib kasutada ainult sama artikli lõigete 2 ja 3 kohaseks lähtekoguse arvutamiseks. Saadud summad võib selle arvutuse tulemusest maha arvestada (järgides sätestatud piiranguid).

Punktides c, d, e ja g sätestatud valikuvõimalused on seotud energiasäästuga ning neid saab kasutada ainult energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõigete 2 ja 3 kohaseks säästu arvutamiseks. Niisiis ei saa nende abil vähendada energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punktis b sätestatud energiasäästukohustust, küll aga võtta arvesse selle kohustuse täitmisel.

3.4.1.   Valikuvõimalustest lähemalt

3.4.1.1.   Heitkogustega kauplemise süsteemis osalevate majandusharude osaline või täielik väljajätmine (artikli 7 lõike 4 punkt b)

Kui liikmesriik kasutab ainult võimalust jätta osaliselt või täielikult välja heitkogustega kauplemise süsteemis osalevatele majandusharudele müüdav energia (energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 4 punkt b), peab ta kindlaks tegema, mis koguses need majandusharud tarnitud või jaemüügist ostetud energiat kasutavad. Arvutuse aluseks võetakse heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi (21) I lisas loetletud tegevusteks kasutatav energia.

Seejärel lahutatakse saadud kogusest nimetatud lisas loetletud energiategevusteks kasutatav energia (üle 20 MW nimisoojusvõimsusega põletuskäitised (v.a ohtlike või olmejäätmete käitised), mineraalõli rafineerimise tehased ja koksiahjud) ja lennunduses kasutatav energia (22).

3.4.1.2.   Energia muundamise ja edastamise sektorist pärinev energiasääst (artikli 7 lõike 4 punkt c)

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 4 punktis c lubatakse liikmesriikidel arvestada sama artikli lõigete 2 ja 3 kohaselt arvutatud energiasäästu hulka energia muundamise, jaotamise ja ülekande sektorite (sh tõhusa kaugkütte ja jahutuse taristu) energiasääst, mis on saavutatud energiatõhususdirektiivi artikli 14 lõikes 4 ja lõike 5 punktis b ning artikli 15 lõigetes 1–6 ja lõikes 9 sätestatud nõuete täitmise tulemusena (23).

3.4.1.3.   Pärast 31. detsembrit 2008 võetud uute üksikmeetmetega saavutatud energiasääst (artikli 7 lõike 4 punkt d)

Kui liikmesriik arvestab energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõigete 2 ja 3 kohaselt arvutatud nõutud energiasäästu hulka pärast 31. detsembrit 2008 võetud uute üksikmeetmetega saavutatud energiasäästu, peab nende meetmete mõju (säästmine) jätkuma ka pärast 2020. aastat kohustusperioodil 2021–2030 ehk uut säästu tuleb saavutada ka pärast 31. detsembrit 2020. Energiatõhususdirektiivi artikli 2 punkti 19 kohaselt on üksikmeede „meede, mis viib energiatõhususe kontrollitava ja mõõdetava või hinnatava paranemiseni ja mis võetakse poliitilise meetme tulemusel“. Lisaks peab energiasääst olema mõõdetud ja kontrollitud.

3.4.1.4.   2018. aasta algusest 2020. aasta lõpuni võetud üksikmeetmed (artikli 7 lõike 4 punkt e)

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 4 punkti e kohaselt võib liikmesriik arvestada sama artikli lõigete 2 ja 3 kohaselt arvutatud energiasäästu hulka poliitikameetmetega saavutatud energiasäästu, kui tõendab, et meetmed on viinud üksikmeetmeteni, mida võeti perioodil 1.1.2018–31.12.2020 ja mis annavad energiasäästu ka pärast seda.

Kui energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 4 punktis d on juttu üksikmeetmete rakendamisest perioodil 31.12.2008–31.12.2013, siis sama lõike punkti e kohaldatakse ainult perioodil 1.1.2018–31.12.2020 võetud üksikmeetmetele. See erinevus on oluline siis, kui liikmesriigid peavad 2008. aastal rakendatud üksikmeetme mõjukestuseks kuni 21 aastat või 2018. aastal rakendatud meetmel kuni 12 aastat. Tegelikkuses tähendab see, et esimesena mainitu on oluline pika mõjuga üksikmeetmete puhul, milleks on näiteks hoone välispiirde soojustamine.

3.4.1.5.   Hoonetele või hoonetesse paigaldatud uute taastuvenergiaseadmetega omatarbeks toodetud energia (artikli 7 lõike 4 punkt f)

Seda valikuvõimalust kasutades saavad liikmesriigid energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõigete 2 ja 3 kohaselt arvutatavast energiasäästust välja jätta hoonetele või hoonetesse paigaldatud uute taastuvenergiaseadmetega omatarbeks toodetud energia, mille kogust saab kontrollida.

Selle võimaluse kasutamisel on kolm piirangut:

lähtekoguse arvutamisest võib välja jätta ainult kuni 30 % hoonele või hoonesse paigaldatud uute taastuvenergiaseadmetega omatarbeks toodetud energiast;

selle tulemusena ei või energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõigete 2 ja 3 kohaselt arvutatud kogus väheneda üle 35 % ning

seda energiakogust ei tohi energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punkti b kohase säästmiskohustuse arvutustest välja jätta.

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis e on sätestatud, kuidas saab hoonetele või hoonetesse taastuvenergiaseadmete paigaldamist edendavate meetmete tulemusena saavutatud energiasäästu arvesse võtta direktiivi artikli 7 lõike 1 kohaselt nõutavas säästukoguses (24). Sellele mahupiiranguid ei kohaldata.

Kuna energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 4 punktis f on kirjas „tõendatult hoonete välispinnal ja hoonete sees (25) oma tarbeks toodetud energia kogusest“ (mitte tegelikult kasutatud kogusest), peavad liikmesriigid tegema kindlaks, kui palju (tuhat naftaekvivalenttonni, MW vms) uute paigaldiste edendamise poliitika tulemusena hoonetele paigaldatud taastuvenergiaseadmetega saadud energiat perioodil 2021–2030 oma tarbeks toodetakse, ning seda kontrollima. Kuna sättes on juttu tõendatavast kogusest, võib selleks arvesse võtta ainult pärast 31. detsembrit 2020 hoonetele või hoonetesse paigaldatud taastuvenergiaseadmetega perioodil 2021–2030 oma tarbeks toodetava energia hinnangulist keskmist kogust.

Juhtimismääruse artikli 21 punkti b alapunktis 3 on nõue, et liikmesriigid esitaks riikliku energia- ja kliimakava täitmise aurannetes teabe riiklike energiatõhususkohustuste süsteemide ja alternatiivsete poliitikameetmete rakendamise kohta. Seetõttu peavad nad alates 15. märtsist 2021 (ja pärast seda iga kahe aasta tagant) teada andma, kui palju energiat hoonetele või hoonetesse paigaldatud uute taastuvenergiaseadmetega on tegelikult oma tarbeks toodetud.

Näide

Järgmises tabelis on mittetäielik loetelu eri tehnoloogiast ja kui palju energiat võib nõutava energiasäästu koguse arvutamisest nende puhul välja jätta. Näiteks kui paigaldada päikesekollektor ja gaasikatel, saaks toota 1 000 kWh taastuvenergiat, aga 30 % (300 kWh) sellest võib arvutustest välja jätta (kui see ei ületa 35 % nõutud säästust).

Tehnoloogia

Energia lõpptarve

(kWh)

Hoonetel toodetud taastuvenergia osakaal

(%)

Säästueesmärgi vähendamiseks sobiv tootmine

(kWh)

30 %, mille võib säästunõudest lahutada

(kWh)

1)

Gaasil töötav kondensatsioonikatel

10 526

0

0

 

2)

Puidul töötav kondensatsioonikatel

10 870

100

10 870

3 261

3)

Soojuspump (võrguelektriga)

2 857

0

0

 

4)

Päikesekollektor koos gaasikatlaga

10 474

~10

1 000

300

 

Päikesekollektor

1 000

100

1 000

300

 

Gaasil töötav kondensatsioonikatel

9 474

0

0

 

5)

Fotoelektriline paigaldis

3 500

100

3 500

1 050

3.4.1.6.   Esimesel kohustusperioodil nõutud säästu ületav sääst (artikli 7 lõike 4 punkt g)

Liikmesriigid võivad arvata energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõigete 2 ja 3 kohaselt arvutatud koguse hulka esimesel kohustusperioodil (2014–2020) nõutud säästu ületava säästu, kui:

selline sääst on energiatõhususkohustuste süsteemi kohaste üksikmeetmete või alternatiivsete poliitikameetmete tulemus ning

liikmesriik andis neist poliitikameetmetest teada riiklikus energiatõhususe tegevuskavas ja artikli 24 lõike 2 kohases eduaruandes (26).

4.   LÕPPKASUTUSELT NÕUTAVA KUMULATIIVSE ENERGIASÄÄSTU SAAVUTAMISE POLIITIKAMEETMED

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 10 kohaselt peavad liikmesriigid saavutama lõppkasutamiselt nõutava energiasäästu järgmiste meetmetega:

energiatõhususkohustuste süsteemi sisseseadmine;

alternatiivsete poliitikameetmete vastuvõtmine või

nende kahe kombinatsioon.

Energiatõhususdirektiivi artiklis 7 on selgitatud, et energiatõhususkohustuste süsteem ja alternatiivsed poliitikameetmed on ühtmoodi sobivad. Liikmesriikidele on võimaldatud märgatavat paindlikkust ja vabadust valida eri võimaluste seast oma oludele sobivaim meetod (27).

Energiatõhususdirektiivi artiklite 7a ja 7b lõikes 1 on nõue, et poliitikameetmed peavad olema loodud direktiivi artikli 7 lõike 1 kohase energiasäästu kohustuse täitmiseks ning sobima lõpptarbijate lõppkasutusele seatud energiasäästunõude täitmiseks. Poliitikameetmel võib siiski olla ka teisi eesmärke (nt energeetikaalase poliitikameetme puhul vajadus hoida, kaitsta ja parandada keskkonna kvaliteeti või edendada loodusvarade heaperemehelikku ja ratsionaalset kasutamist).

Energiatõhususdirektiivi artikli 2 punkti 18 kohaselt on poliitikameede „regulatiivne, finants-, fiskaal-, vabatahtlik või teabe andmise instrument, mille liikmesriik on ametlikult kehtestanud ja rakendanud turuosalistele toetava raamistiku, nõude või stiimuli loomiseks, et pakkuda ja osta energiateenuseid ja võtta muid energiatõhususe parandamise meetmeid“. Poliitikameetmeid, mille eesmärk ei ole energiatõhusus, mis on võetud vaid energiateenuste pakkumiseks/ostmiseks või mis viivad lõppkasutuses küll energiasäästuni, aga mitte lõpptarbijate seas, energiatõhususdirektiivi artikli 7 kohase säästu arvutamisel arvesse võtta ei saa. Igatahes peavad liikmesriigid meetmeid hoolega hindama ja tõendama, et energiasääst on nende otsene tulemus.

Olenemata sellest, kas liikmesriik otsustab energiatõhususkohustuste süsteemi või alternatiivsete poliitikameetmete kasuks, peab ta tagama, et need oleks lõpptarbimiselt 31. detsembriks 2030 (või meetmete vastuvõtmise asjast olenevalt järgneval säästmisperioodil) nõutava kumulatiivse energiasäästu saavutamiseks sobilikud.

Poliitikameetmete väljatöötamisel on oluline järgida järgmisi määratlusi (mis jäid muudetud energiatõhususdirektiivis samaks, mittetäielik loetelu).

Energiatõhususdirektiivi artikkel 2

„4)

„energiatõhusus“ – töö, teenuse, kauba või energiaväljundi ja energiasisendi vaheline suhe;

5)

„energiasääst“ – säästetud energia hulk, mis määratakse mõõtes ja/või hinnates tarbimist enne ja pärast energiatõhususe parandamise meetme rakendamist, tagades samas energiatarbimist mõjutavate välistingimuste normaliseerimise;

6)

„energiatõhususe paranemine“ – energiatõhususe suurenemine tehnoloogiliste, käitumuslike ja/või majanduslike muutuste tulemusel;“

„14)

„kohustatud isik“ – energiatarnija või energia jaemüügi ettevõtja, kes on seotud artiklis 7 osutatud riiklike energiatõhususkohustuste süsteemidega;

15)

„volitatud isik“ – juriidiline isik, kellele valitsus või muu avaliku sektori asutus on delegeerinud volitused arendada, juhtida või hallata rahastamiskava valitsuse või muu avaliku sektori asutuse nimel;

16)

„osalev isik“ – ettevõtja või avaliku sektori asutus, kes on võtnud endale vabatahtliku kokkuleppega kohustuse saavutada teatavad eesmärgid või kes on hõlmatud riikliku regulatiivse poliitikainstrumendiga;

17)

„avaliku sektori rakendusasutus“ – avalik-õiguslik asutus, kes vastutab energia või süsinikdioksiidi maksustamise, rahastamiskavade ja instrumentide, fiskaalsete stiimulite, standardite ja normide, energiamärgistuse süsteemide, koolitus- või haridustegevuse elluviimise või jälgimise eest;

18)

„poliitikameede“ – regulatiivne, finants-, fiskaal-, vabatahtlik või teabe andmise instrument, mille liikmesriik on ametlikult kehtestanud ja rakendanud turuosalistele toetava raamistiku, nõude või stiimuli loomiseks, et pakkuda ja osta energiateenuseid ja võtta muid energiatõhususe parandamise meetmeid;

19)

„üksikmeede“ – meede, mis viib energiatõhususe kontrollitava ja mõõdetava või hinnatava paranemiseni ja mis võetakse poliitilise meetme tulemusel;

20)

„energiatarnija“ – füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas jaotusvõrguettevõtja, kes vastutab energia transpordi eest selle tarnimiseks lõpptarbijatele või jaotusjaamadele, kes müüvad energiat lõpptarbijatele;

21)

„jaotusvõrguettevõtja“ – direktiivis 2009/72/EÜ määratletud jaotusvõrguettevõtja ja direktiivis 2009/73/EÜ määratletud jaotussüsteemi haldur;

22)

„energia jaemüügi ettevõtja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes müüb energiat lõpptarbijatele;

23)

„lõpptarbija“ – füüsiline või juriidiline isik, kes ostab energiat oma lõpptarbimiseks;

24)

„energiateenuseosutaja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes tarnib energiateenused või muud energiatõhususe parandamise meetmed lõpptarbija seadmesse või ruumidesse;“

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 10 järgimiseks võivad liikmesriigid arvesse võtta perioodil 2021–2030 vastu võetud uutest poliitikameetmetest tulenevat energiasäästu. Samuti võivad nad arvesse võtta energiasäästu, mis tuleneb perioodi 2014–2020 või varasematest poliitikameetmetest, kui need vastavad energiatõhususdirektiivi artiklites 7, 7a või 7b sätestatud nõuetele.

Liikmesriigid võivad arvesse võtta energiasäästu poliitikameetmetest, mis võeti 31. detsembriks 2020 või hiljem, kui nende tulemuseks on uued üksikmeetmed, mida võetakse pärast 31. detsembrit 2020 ja enne 31. detsembrit 2030.

(Üksik)meetmete ja säästu näiteid

2010. aastal kehtestati hoonete energiatõhusamaks renoveerimise rahalise toetamise programm. Kui see on endiselt kehtiv ja teisel kohustusperioodil selle abil hooneid renoveeritakse, võib sellest tulenevat energiasäästu teise perioodi säästukohustuse täitmisel arvesse võtta.

Käitumise muutmisest tingitud säästmise edendamiseks ja transpordi tõhususe parandamiseks kehtestati enne 2021. aastat kütusemaks. Kui see on endiselt kehtiv ja mõjutab teisel kohustusperioodil mõõdetavalt ja tõendatavalt inimeste käitumist, võib sellest tulenevat energiasäästu teise perioodi säästukohustuse täitmisel arvesse võtta.

4.1.   Energiatõhususkohustuste süsteemid

Olulisim põhjus, miks valida energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punktis b sätestatud kumulatiivse energiasäästu nõude täitmiseks energiatõhususkohustuste süsteem, võiks olla see, et energia tarnijad, jaemüüjad ja turustajad on parimad tarbijate energiasäästu väljaselgitajad ning suudavad saavutada energiasäästu energiateenuste ärimudelites. Sellisel juhul peavad liikmesriigid määrama riigi tasandil ühe või mitu kohustatud isikut, (28) kes peavad saavutama lõpptarbijate seas energiasäästu (29). Kohustatud isik tuleb määrata objektiivsete mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel, nagu sätestatud energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõikes 2.

Energiatõhususkohustuste süsteemiga seotud kohustatud isikute määramisel peaksid liikmesriigid võtma arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsust kohtuasjas C-561/16. Kohus otsustas, et liikmesriigid võivad kehtestada „energiatõhususkohustused üksnes energiasektori teatud kindlaksmääratud ettevõtjatele, tingimusel et nende ettevõtjate määramine kohustatud isikuteks põhineb tõepoolest sõnaselgelt välja toodud objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel, kuid seda asjaolu peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima“ (30).

Peale selle peavad liikmesriigid kehtestama iga kohustatud isiku (alamkategooria) jaoks kohustusliku energiasäästu. Seejärel tuleb igale kohustatud isikule määrata kindel kogus, et saaks kontrollida, kas ta on selle säästnud või mitte.

Artikli 7a lõikes 4 antakse liikmesriikidele võimalus väljendada igalt kohustatud isikult nõutavat energiasäästu kogust kas lõpp- või primaarenergia tarbimisena, (31) kasutades selleks IV lisas esitatud ümberarvutustegureid.

Samuti võivad liikmesriigid otsustada lubada kohustatud isikutel täita kas kõik või osa riikliku õiguse kohasest kohustusest sissemaksena riiklikku energiatõhususfondi (või seda neilt nõuda) (32). Nad võivad lubada kohustatud isikutel arvestada oma kohustuse täitmise hulka ka energiateenuseosutaja (33) või muu kolmanda isiku saavutatud energiasäästu. Energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõike 6 punkti a kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et energiasäästu sertifitseerimisel kasutatakse selget, läbipaistvat ja kõikidele turuosalistele avatud ning sertimiskulude minimeerimisele suunatud heakskiitmismenetlust (34).

Energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõikes 3 on selgitatud, et liikmesriigid ei tohi lubada energia müügiga tegelevatel ettevõtetel luua tõkkeid, mis heidutaks tarbijaid tarnijat vahetamast.

Energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõike 5 kohaselt peavad liikmesriigid looma mõõtmis- ja kontrollisüsteemid, millega kontrollitakse dokumenteeritult vähemalt statistiliselt olulist osa ja esindavat valimit energiatõhususe parandamise meetmetest, mille kohustatud isikud on kasutusele võtnud (35).

Energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõike 6 punkti b kohaselt võivad liikmesriigid lubada täitmise ülekandmist ehk lubada kohustatud isikutel arvestada konkreetsel aastal saavutatud sääst kas mõnele neljast eelnenud aastast või kolmest järgnevast aastast. Tuleb meeles pidada, et see võimalus:

kohaldub ainult alates 1. jaanuarist 2014. kasutusse võetud energiatõhususkohustuste süsteemist, mitte alternatiivsetest poliitikameetmetest tulenevale energiasäästule, ning

on ajaliselt piiratud: liikmesriigid võivad lubada kohustatud isikutel säästu üle kanda ainult konkreetse kohustusperioodi sees.

Teisisõnu ei tohi perioodil 2014–2020 saavutatud säästu pärast 31. detsembrit 2020 üle kanda. Samuti ei tohi perioodil 2021–2030 saavutatud säästu üle kanda enne 31. detsembrit 2020 ega pärast 31. detsembrit 2030. Pärast 2010. aastat ja enne 2014. aasta 1. jaanuari saavutatud säästu ei saa üle kanda energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punktis b sätestatud otstarbeks.

Kuna energiatõhususe direktiivi artikli 7 lõikes 8 on sõnaselgelt sätestatud erand, piirdub selle kohaldamine vaid sama artikli lõike 1 esimese lõigu punktis a nimetatud otstarbega.

Näited

Energiatõhususkohustuste süsteemi raames 2014. aastal saavutatud energiasäästu võib esitada 2017. aastal saavutatuna.

Energiatõhususkohustuste süsteemi raames 2014. aastal saavutatud energiasäästu ei või esitada 2021. aastal saavutatuna.

Energiatõhususkohustuste süsteemi raames 2018. aastal saavutatud energiasäästu võib esitada 2014. aastal saavutatuna.

Energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõike 6 teises lõigus on sätestatud, et liikmesriigid „hindavad ja asjakohasel juhul võtavad meetmeid, et minimeerida energiatõhususkohustuste süsteemide otseste ja kaudsete kulude mõju rahvusvahelisele konkurentsile avatud energiamahukate tööstusharude konkurentsivõimele.“

Kulusid on üldjoontes kahte liiki:

investeerimiskulud ning

halduskulud (sh järelevalve ja aruandlus).

Komisjon tõendas olemasoleva tõendusmaterjali alusel oma mõjuhinnangus, (36) et energiatõhususkohustuste süsteemid on väga kulutasuvad. Selliste süsteemide rakendamisel on kohustatud isikutel kohustus jälgida, et nad saavutaks lõppkasutuses energiasäästu võimalikult väikeste investeerimis- ja halduskuludega, eriti kui need antakse edasi lõppkasutajatele. See nõue kehtib ka siis, kui kohustatud isikud otsustavad võtta arvesse energiatarnijate ja teiste kolmandate isikute saavutatud serditud energiasäästu.

Energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõikes 7 on sätestatud kohustus, et liikmesriigid „avaldavad kord aastas kõikide kohustatud isikute või kohustatud isiku iga allkategooria saavutatud energiasäästu ja süsteemiga saavutatud koguenergiasäästu.“ Nad võivad selle teabe avaldada koos muude andmetega, mille nad peavad avalikustama. Kui keegi teine (nt komisjon) need andmed avalikustab, ei tähenda, et liikmesriik on kohustuse täitmisest vabastatud.

4.2.   Alternatiivsed poliitikameetmed

Energiatõhususdirektiivis selgitatakse, et liikmesriigid peaksid alternatiivsete poliitikameetmete väljatöötamisel ja rakendamisel seadma eesmärgiks suure paindlikkuse. Kuigi energiatõhususdirektiivis ei ole enam meetmeliikide loetelu, on selle poliitikameetme määratluses (artikli 2 punkt 18) esitatud siiski mittetäielik loetelu eri võimalustest: „regulatiivne, finants-, fiskaal-, vabatahtlik või teabe andmise instrument, mille liikmesriik on ametlikult kehtestanud ja rakendanud turuosalistele toetava raamistiku, nõude või stiimuli loomiseks, et pakkuda ja osta energiateenuseid ja võtta muid energiatõhususe parandamise meetmeid“.

Liikmesriigid võivad kaaluda kohalike taastuvenergiaühenduste rolli edendamist alternatiivsete poliitikameetmete elluviimises (37).

Energiatõhususdirektiivi V lisa punktis 3 on kirjas alternatiivsete poliitikameetmete väljatöötamise ja haldamise nõuded:

„a)

poliitikameetmed ja üksikmeetmed peavad andma kontrollitava lõpptarbimise energiasäästu;

b)

iga osaleva või volitatud isiku või avaliku sektori rakendusasutuse (vastavalt asjaoludele) vastutus peab olema selgelt kindlaks määratud;

c)

energiasääst, mis saavutatakse või mis tuleb saavutada, tuleb teha kindlaks läbipaistval viisil;

d)

nõutavat energiasäästu kogust või energiasäästu kogust, mis tuleb saavutada poliitikameetmega, tuleb väljendada energia lõpptarbimise või primaarenergia tarbimise kaudu, kasutades IV lisas sätestatud ümberarvutustegureid;

e)

volitatud isikute, osalevate isikute ja avaliku sektori rakendusasutuse saavutatud energiasäästu kohta tuleb esitada ja avalikustada aastaaruanne, nagu ka andmed energiasäästu iga-aastaste suundumuste kohta;

f)

tulemusi tuleb jälgida ja kui edusammud ei ole rahuldavad, tuleb võtta asjakohaseid meetmeid;

g)

ühest [üksikmeetmest] tulenevat energiasäästu võib teatada ainult üks isik;

h)

tuleb näidata, et teatatud energiasääst on oluliselt saavutatud tänu volitatud või osaleva isiku või avaliku sektori rakendusasutuse tegevusele.“

Energiatõhususdirektiivi artikli 7b lõike 2 kohaselt peavad liikmesriigid looma mõõtmis- ja kontrollisüsteemid, millega kontrollitakse dokumenteeritult vähemalt statistiliselt olulist osa ja esindavat valimit alternatiivsetest energiatõhususe parandamise meetmetest (v.a maksustamine), mille osalevad või volitatud isikud on kasutusse võtnud.

Tuleb meeles pidada, et:

mõõtmine ja kontrollimine peab toimuma osalevatest ja volitatud isikutest sõltumatult (38) ning

statistiliselt olulist osa ja esindavat valimit tuleks mõista kui alamhulka, mis kajastab täpselt kõikide energiasäästumeetmete üldkogumit ja võimaldab seega teha suhteliselt usaldusväärseid järeldusi meetmete kohta tervikuna.

4.2.1.   Rahastamiskavad ja vahendid ning fiskaalsed ehk maksustiimulid (soodustused)

Tegemist on liikmesriigi kehtestatud poliitikameetmetega, mis viivad rahalise ja maksustiimuli kaudu energiatõhusa tehnoloogia või energiatõhusate meetodite rakendamiseni ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju (39).

Tuleb meeles pidada, et:

mõju tuleb mõõta ja kontrollida osalevatest ja volitatud isikutest sõltumatult (40) ning

rahastamiskavade või vahendite korral peab rahastus pärinema:

avaliku sektori (EL või riik) vahenditest või

avaliku (EL või riik) ja erasektori (nt pangad, investeerimisfondid, pensionifondid) vahenditest, mida kasutatakse sõnaselgelt energia lõppkasutuse vähendamiseni viivate üksikmeetmete elluviimiseks.

4.2.2.   Riiklik energiatõhususfond

Liikmesriigid võivad energiatõhususdirektiivi artikli 20 lõike 6 kohaselt luua kas alternatiivse poliitikameetmena või energiatõhususkohustuste süsteemi osana riikliku energiatõhususfondi, kuhu kohustatud isikud saavad teha säästmise asemel (osaliselt või täielikult) sissemakseid.

Kui liikmesriik kehtestab energiatõhususe kohustuste peamise meetodina riikliku energiatõhususfondi aastaste sissemaksete süsteemi, tuleb riiklike õigusaktidega tagada, et:

saavutatud energiasääst oleks energiatõhususkohustuste süsteemi kohaselt saavutatuga samaväärne ning

rahastatavad meetmed vastavad energiatõhususdirektiivi artikli 7b, artikli 20 lõike 6 ja V lisa punkti 3 nõuetele (41).

Riiklik energiatõhususfond võib olla igasugune liikmesriigi asutatud fond, mille eesmärk on toetada riiklikke energiatõhususalgatusi. See võib olla loodud selliste majanduslike ja rahaliste toetuskavade, tehnilise abi, koolitamise ja teavitamise või muude selliste energiatõhusust suurendavate meetmete rahastamiseks, mis aitavad kaasa liidu õiguse eesmärkide saavutamisele (42). Üldiselt võiks avaliku sektori vahendeid (nt turutõrgete lahendamiseks: kulukategooriad või meetmed, mille jaoks turupõhised süsteemid ei sobi) ja erakapitali kombineerides saada tulemuslikumaid lahendusi.

Et rahastus sobiks energiatõhususdirektiivi artiklis 7 sätestatud otstarbeks, peab see pärinema:

avaliku sektori (EL või riik) vahenditest või

avaliku (EL või riik) ja erasektori (nt pangad, investeerimisfondid, pensionifondid, kohustatud isikud) vahenditest, mida kasutatakse sõnaselgelt energia lõppkasutuse vähendamiseni viivate üksikmeetmete elluviimiseks.

4.2.3.   Õigusaktid ja vabatahtlikud kokkulepped

Need on liikmesriigi kehtestatud poliitikameetmed, mis viivad energiatõhusa tehnoloogia või energiatõhusate meetodite rakendamiseni ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju. Need võivad olla:

õiguslikult siduvad meetmed, mis sunnivad kasutama teatavat tehnoloogiat või meetodeid, või

vabatahtlikud kokkulepped, mille alusel ettevõtted või kohalikud omavalitsused võtavad endale kohustuse midagi teha (43).

Osalev isik on „ettevõtja või avaliku sektori asutus, kes on võtnud endale vabatahtliku kokkuleppega kohustuse saavutada teatavad eesmärgid või kes on hõlmatud riikliku regulatiivse poliitikainstrumendiga“.

4.2.4.   Standardid ja normid

Need on liikmesriigi kehtestatud poliitikameetmed, millega tahetakse parandada (nt) toodete, teenuste, hoonete ja sõidukite energiatõhusust (44). Nende meetmetega hõlmatud isikud on avaliku sektori rakendusasutused.

4.2.5.   Energiamärgistus

Need on liikmesriikide kehtestatud märgistamissüsteemid (liidu õiguse, nt energiamärgistuse õigusaktide või energiatõhususe märgistamise määruse (45) kohaselt kohustuslikest süsteemidest tulenevat säästu ei saa arvesse võtta) (46).

Energiasäästu kogust võivad mõjutada ka muud poliitikameetmed, mida samal ajal rakendatakse, seega ei saa kanda hinnatava meetme arvele kõiki pärast selle kehtestamist toimunud muutusi. Üksikmeetme ja säästu omavahelise seose tõendamiseks tuleb märgistamise mõju põhjalikult hinnata.

4.2.6.   Koolitamine (sh energiaalase nõustamise programmid)

Tegemist on liikmesriigi kehtestatud poliitikameetmetega, mis viivad energiatõhusa tehnoloogia või energiatõhusate meetodite rakendamiseni ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju näiteks energiaaudiitorite või energiajuhtide koolitamise programmide või kodumajapidamiste energiaalase nõustamise programmide kaudu.

Tuleb meeles pidada, et:

avaliku sektori rakendusasutus peab nende meetmete üle järelevalvet tegema ning

neid tuleb põhjalikult hinnata, et teha kindlaks:

seos koolitamise ja sellele omistatava üksikmeetme vahel ning

ajavahemik, mil programmid võivad veel mõjuda (47).

4.2.7.   Muud alternatiivsed meetmed

Alternatiivsete poliitikameetmete loetelu ei ole täielik ja rakendada võib ka teistsuguseid meetmeid. Liikmesriigid peavad komisjonile saadetavas teatises siiski selgitama, kuidas nad saavutavad selliste meetmete abil samaväärse säästu ja järelevalve (48).

Energiatarbimise vähendamine ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamine hoonetes on olulised meetmed, mis vähendavad energiasõltuvust ja kasvuhoonegaaside heitkoguseid, eriti arvestades ELi 2030. aastaks püstitatud kaalukaid kliima- ja energiaeesmärke ning Pariisi kokkuleppe raames võetud üldkohustust. Seega saab hoonetele või hoonetesse taastuvenergiaseadmete paigaldamist soodustavaid poliitikameetmeid energiasäästu kohustuse täitmisel arvesse võtta (49).

Meetmed peavad olema loodud sellised, et võrreldes selle tehnoloogiaga, mis nende tõttu välja vahetatakse, tekiks lõppkasutuses energiasääst. Näiteks saab arvesse võtta säästu, mis tuleneb hoonetes tõhusamatele kütte-, jahutus- või sooja vee süsteemidele üleminekust, olenemata sellest, kas need seonduvad kuidagi taastuvenergeetikaga või mitte. Sellist säästu saab arvesse võtta isegi siis, kui asjaomase alternatiivse poliitikameetme olulisim eesmärk ei ole energiatõhususe suurendamine, aga liikmesriik peab suutma energiatõhususdirektiivi V lisa meetodeid ja põhimõtteid kasutades tõendada, et selline sääst on lisanduv, mõõdetav ja kontrollitav.

4.2.8.   Energia- või CO2-maks

Arvesse võib võtta liikmesriikide maksumeetmeid, mille eesmärk on vähendada energia lõpptarbimist. Liikmesriigid võivad kasutada maksumeetmeid ka koos muude meetmetega (nt toetused) (50).

Energiatõhususele suunatud maksustamise eesmärk on saada jagu energiatarbimisest tingitud turutõrgetest, maksustades teatavat liiki energiaallikaid või kasutusviise. CO2- ehk süsinikdioksiidimaks võib viia üksikmeetmeteni, mille eesmärk on minna üle vähem CO2 tekitavate energiaallikate kasutamisele. Tasub siiski meeles pidada, et selline allikakasutuse mõjutamine ei pruugi viia suurema energiatõhususeni.

Maksumeetmete eesmärk on panna tarbijad ja tootjad maksma kauba sotsiaalse maksumuse (sh CO2 tekitamise ja kasvuhooneefekti) eest.

Tegelikkuses koosnevad meetmed (51) tavaliselt alljärgnevast:

otsemeetmed – siia kuuluvad tasud, mis on otseselt seotud välise mõjuga ehk tegevusega, mis avaldab mõju nendega mitteseotud kolmandale isikule. Sellise meetme puhul eeldatakse nähtava ja kvantifitseeritava turutõrke olemasolu. Selline on näiteks CO2-maks; ning

kaudsed meetmed – välismõju tekitava või sellega seotud tarbekauba (nt vastavalt CO2 tekitavate kütuste või selliseid kütuseid kasutavate autode) maksustamine.

Liikmesriigid võivad energiasäästukohustuse täitmiseks kehtestada uuel perioodil (2021–2030) uued maksumeetmed ja/või jätkata esimese perioodi (2014–2020) meetmetega.

Et teha kindlaks, millist säästu võib pidada täiendavaks, (52) on V lisa punkti 2 alapunktis a sätestatud liikmesriikide kohustus hinnata, „kuidas energiatarbimine ja nõudlus muutuks, kui kõnealust poliitikameedet ei võetaks, võttes arvesse vähemalt järgmisi tegureid: energiatarbimise suundumused, tarbijate käitumise muutumine, tehnika areng ning muudest liidu ja liikmesriigi tasandil võetud meetmetest tulenevad muutused“.

Peale selle peaksid liikmesriigid maksumeetmete mõju arvutades arvestama V lisa punkti 4 nõudeid:

„a)

arvesse võetakse üksnes sellistest maksustamismeetmetest saadud energiasäästu, mille korral ületatakse madalaimat kütuste suhtes kohaldatavat maksustamismäära, mis on sätestatud nõukogu direktiivides 2003/96/EÜ ja 2006/112/EÜ;

b)

(energia) maksustamismeetmete mõju arvutamisel kasutatavad hinnaelastsused peavad kajastama energianõudluse reageerimist hinna muutumisele ning need tuleb kujundada kõige värskemate ja esindavamate ametlike andmete alusel;

c)

eraldi arvestatakse kaasnevatest maksustamispoliitika vahenditest, sealhulgas maksusoodustustest või fondi sissemaksest, saadud energiasääst.“

Liikmesriigid peaksid rakendama meetmeid, mille eesmärk on saavutada enam kui ette nähtud liidu õiguses:

energiatoodete ja elektrienergia maksustamise miinimummäärad (53) ning

energiat tarbivate toodete ja kaupadega seotud ühise käibemaksusüsteemi sätted (54).

(Energia) maksustamise meetmete mõju arvutamisel peavad liikmesriigid võtma arvesse nõudluse hinnaelastsust (hinnamuutuste mõju energianõudlusele) ning hindama seda kõige värskemate ja esindavamate ametlike andmeallikate alusel (55). Juhtimismääruse III lisa jaotise 3.3 punkti f kohaselt peavad liikmesriigid esitama teavet arvutamismeetodite kohta (sh energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 4 kohaselt kasutatud hinnaelastsuse ja selle kindlakstegemise meetodite kohta).

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 4 alapunkti c järgimiseks on vaja hinnata, milline on maksumeetmete ja teiste poliitikameetmete koosmõju. Kui liikmesriigid arvutavad maksumeetmete muude meetmetega koos kasutamise mõju, oleks soovitatav kasutada:

ainult lühiajalist nõudluse hinnaelastsust või

nii lühi- kui ka pikaajalist nõudluse hinnaelastsust, aga mitte võtta energiasäästu arvesse teiste meetmetega seoses (st käsitada maksumeedet paketi peamise poliitikameetmena).

Enne kohustusperioodi 2021–2030 rakendatud maksumeetmete puhul peaksid liikmesriigid pöörama erilist tähelepanu energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 teisele lõigule: „Liikmesriigid võivad arvesse võtta energiasäästu poliitikameetmetest, mis võeti hiljemalt 31. detsembril 2020 või pärast seda kuupäeva, tingimusel et selliste meetmete tulemuseks on uued üksikmeetmed, mida võetakse pärast 31. detsembrit 2020.“

Kui liikmesriik kombineerib maksu- ja toetusmeetmeid, peab ta pidama maksumeetmetest ja nendega seotud poliitikameetmetest (sh maksusoodustustest) tingitud energiasäästu üle arvet eraldi.

Kui kasutada kogu perioodi vältel ainult lühiajalist nõudluse hinnaelastsust, on vähem tõenäoline, et säästu arvestatakse topelt.

4.3.   Energiaostuvõimetust leevendavad poliitikameetmed

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 11 kohaselt peavad liikmesriigid oma energiasäästukohustuse täitmiseks vajalike poliitikameetmete väljatöötamisel arvestama vajadusega leevendada energiaostuvõimetust ning rakendama selleks asjakohasel juhul teatava osa riikliku energiatõhususkohustuste süsteemi energiatõhususmeetmetest, alternatiivsetest poliitikameetmetest või riiklikust energiatõhususfondist rahastatavatest programmidest/meetmetest esimesena haavatavates kodumajapidamistes (sh energiaostuvõimetutes) ja sotsiaaleluruumides (56).

Riiklike energia- ja kliimakavadega seoses peavad liikmesriigid juhtimismääruse artikli 3 lõike 3 punkti d (57) kohaselt hindama, kui palju on energiaostuvõimetuid kodumajapidamisi.

Liikmesriigid peaksid oma seniseid tavasid arvestades kehtestama kriteeriumid energiaostuvõimetuse käsitlemiseks poliitikameetmetes. Energiaostuvõimetuse all kannatajatele on kasuks ka hoonete energiatõhususe direktiivis (58) nõutud pikaajalised hoonefondi renoveerimise ja energiatõhususe parandamise meetmed. Hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 2a kohaselt peavad liikmesriigid koostama pikaajalise strateegia nii avaliku kui ka erasektori elu- ja mitteeluhoonete renoveerimise toetamiseks, et saavutada 2050. aastaks väga energiatõhus hoonefond, mis ei tekita CO2.

See peab:

soodustama olemasolevate hoonete kulutasuvat muutmist energiasäästuhooneteks ning

hõlmama riiklike energiaostuvõimetuse leevendamise üksikmeetmete ülevaadet (59).

Seda energiaostuvõimetuse leevendamisega arvestamise nõuet kohaldatakse energiatõhususkohustuste süsteemi kohaselt võetud meetmetele ja alternatiivsetele poliitikameetmetele alates nõude jõustumisest ja riiklikku õigusesse ülevõtmisest/selles rakendamisest. Liikmesriikidel on vabadus otsustada, kumba neist poliitikameetmetest kasutada, sest mõlemad on võrdsed. Ent valitud meetmed peavad olema suunatud energiaostuvõimetuse leevendamisele.

ELi energiaostuvõimetuse jälgimiskeskus on komisjoni algatus, mis peaks aitama liikmesriikidel parandada energiaostuvõimetusega seotud mõõtmist, seiret ning teadmiste ja parima tava jagamist. See peaks aitama liikmesriike poliitikameetmete väljatöötamisel. Keskuse veebisaidi jaotises „Policies & Measures“ (60) on konkreetse poliitika ja meetmete näiteid.

4.4.   Sektorite valik

Liikmesriigid võivad ise valida, millis(t)ele sektori(te)le nad energiatõhususkohustuse täitmiseks energiatõhususdirektiivi artiklite 7a või 7b kohased poliitikameetmed kehtestavad (61).. Juhtimismääruse III lisa jaotiste 3.1, 3.2 ja 3.3 kohaselt peavad nad andma teavet selle kohta, millis(t)ele sektori(te)le (maksustamise puhul, millistele maksukohustuslaste rühmale) iga meede on suunatud. Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunkti d kohaselt on lubatud meetmed, mille eesmärk on parandada toodete, seadmete, transpordisüsteemide, sõidukite, kütuste, hoonete ja ehitusdetailide, protsesside või turgude energiatõhusust (62).

Kui asjakohane, peaksid sellised meetmed olema kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/94/EL (63) kohaselt kehtestatud riiklike poliitikaraamistikega. Liikmesriigid võivad need suunata näiteks hoonetele või mõnele majandusharule.

Energiatõhususdirektiivi artikli 24 kohaselt esitatavates riiklikes energiatõhususe tegevuskavades ja aastaaruannetes esitatud hinnanguline saavutatud ja oodatav energiasääst peaks olema järgmine:

hoonetele suunatud meetmetest (nt renoveerimistoetused) tulenev sääst on üldjuhul kõige suurem;

suuruselt teine ja kolmas sääst peaks pärinema tööstusest ja transpordist ning

energiatõhususkohustuste süsteem (st sektoriteülene poliitika) annab suurima säästu poliitikameetme kohta; see hõlmab ka hooneid (meetmed, mis soodustavad küttesüsteemide väljavahetamist jms) (64). Muud kasutamata energiasäästupotentsiaaliga sektorid (nt transport ja veemajandus) võiksid aidata kaasa 2021.–2030. aasta säästukohustuse täitmisele.

4.4.1.   Transpordisektor

Liikmesriikide aruannete põhjal järeldas komisjon 2016. aasta mõjuhinnangus, et artikli 7 kohasest energiasäästust 6 % võiks olla seotud transpordisektorile suunatud meetmetega (65).

2014. aasta riiklike energiatõhususe tegevuskavadega võrreldes on liikmesriigid viimastes, 2017. aasta kavades värskendanud oma energiatõhususkohustuste süsteemide ja alternatiivsete poliitikameetmete loetelusid ning andnud teada rohkematest transpordimeetmetest. Sellest on näha, et transpordisektori perioodi 2014–2020 (potentsiaalse) energiasäästu osakaal võib olla suuremgi kui mõjuhinnangus arvatud.

Kuna transpordi lõppenergiatarbimine on lähtekoguses arvesse võetud, võib see sektor olla ilmselge koht, kuhu 2021.–2030. aasta säästukohustus suunata.

Näited

Poliitikameetmetega võiks edendada tõhusamaid sõidukeid (mis on paremad, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EÜ) nr 443/2009, (66) (EL) nr 510/2011 (67) ja (EL) 2019/631 (68) või keskkonnahoidlike sõidukite direktiivis (69) ettenähtud miinimummäärad), üleminekut jalgratastele, jala käimisele ja ühistranspordile ning transpordinõudlust vähendavale linnaplaneerimisele.

Lisaks võib arvesse võtta ka meetmeid, millega soodustatakse uute ja tõhusamate sõidukite kasutuselevõttu, üleminekut paremate tõhususnäitajatega kütustele (mis vähendavad energiakulu kilomeetri kohta), eeldusel et järgitakse olulisuse ja täiendavuse nõuet (V lisa punkt 2).

4.4.2.   Veemajandussektor

Energia ja vesi on majanduselus tihedalt seotud ja seda mitmel tasandil. Vett on vaja energia tootmises näiteks jahutuseks, salvestamiseks, biokütuste või hüdroenergia tootmiseks. Energiat on vaja veemajanduses näiteks pumpamiseks, puhastamiseks, magestamiseks (70).

Energia tootmise sektor on 44 %ga suurim veetarbija (71). Vee- ja reovee sektori elektritarbimine moodustab liidu elektritarbimisest 3,5 % ning oodata on selle osakaalu suurenemist (72). Ühtlasi moodustavad 24 % ELis tarbitud veest lekked, mis näitab kui palju vett raisku läheb, kusjuures selle puhastamiseks on ka energiat kasutatud.

Juhtimismääruse ja muudetud energiatõhususdirektiivi jõustumisest alates kohaldatakse energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet. Koos teistega võib sellest põhimõttest kasu saada ka veemajandussektor.

(Energia)tõhus veemajandus võib anda märkimisväärset energiasäästu. Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel on 10 % üleilmsest veetarbimisest seotud energia tootmisega ja see näitaja võib märgatavalt suureneda, sest propageeritakse mitut vähe süsinikdioksiidi tekitavat aga palju vett nõudvat protsessi (sh elektrienergia ja biokütuste tootmine ning süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine) (73). Seetõttu peaksid liikmesriigid uurima nutikate tehnoloogiate ja protsesside kasutamise potentsiaali energiasäästu saavutamiseks.

Kui liikmesriigid uurivad põhjalikult nutika tehnoloogia ja protsesside kasutamise potentsiaali energia säästmises (nagu energiatõhususdirektiivis (74) neid seda tegema ärgitatakse), võivad nad leida lahendusi, millega lõhkuda energia ja vee tarbimise omavaheline seos.

Näiteks võiksid liikmesriigid hinnata sademevee ja reovee eraldi puhastamise süsteemi ehitamise potentsiaali. Nii saaks vältida suurema puhastusvõimsuse vajadust, millega kaasneb ka suurem energiatarbimine.

Liikmesriigid on artikli 7 kohase energiasäästukohustuse täitmisega seoses teada andnud vaid vähestest veemajandusmeetmetest. Kõige sagedasemad meetmed on sooja vee tootmine päikesekollektorite (taastuvenergiat mittekasutavate sooja vee tootmise seadmete väljavahetamine) või tõhusamate gaasiboileritega, aga need on rohkem seotud sooja tootmise kui veemajandusega.

Võiks kaaluda kogu tarneahelat (jaotamine, kasutamine ja reoveepuhastus) hõlmavaid joogivee energiatõhusa tootmise poliitikameetmeid. Seni on riikide eesmärgid olnud veenappuse leevendamine ja veekvaliteedi parandamine. Peale tõhusamate pumpade paigaldamise saavutatakse teadaantud üksikmeetmete tulemusena energiasääst kaudselt ka väiksema veenõudluse ja vee korduskasutamise kaudu.

Veemajanduse energiasäästu potentsiaal lasub:

eri liiki vee tootmiseks ja puhastamiseks kasutatava energia koguse vähendamises ning

veenõudluse ja võrgukadude vähendamises, sest siis kulub pumpamisele ja puhastamisele vähem energiat.

Veemajanduse energiasääst võib anda hõlpu omavalitsuste eelarvetele. Eriti kui vee-ettevõte on omavalitsuse omandis, võib suure osa selle elektriarvest moodustada (reo)veejaamade elektritarbimine. Kuna näiteks omavalitsuste teadlikkus, kogemused ja võimed võivad olla väga erinevad, võib energia säästmise potentsiaali suurendamiseks olla kasu piirkondlikest või riiklikest programmidest, mis võimaldavad kogemuste jagamist ning tehnilist ja rahalist abi.

Näited

Liikmesriigid võiksid võtta meetmeid, mille eesmärk on säästa kogu tarneahelas energiat igat liiki vee tootmises, kasutamises ja kõrvaldamises:

joogivee tootmine (pumpamine, põhja- või pinnavee puhastamine, merevee magestamine);

veekadude vähendamine kogu jaotusvõrgus;

lõppkasutajate veekasutuse vähendamine (sh tööstuslikes protsessides, niisutamises, kodumajapidamistes);

veekasutuse vähendamine kodudes kasutatava vee korduvkasutamisega;

reovee puhastamine taaskasutamise või keskkonda laskmise eesmärgil (pumpamine, reovee puhastamine, soojuse tagastamine) ning

sademevee puhastamiseks kuluva energia vähendamine (sadeveesüsteemide puhastamiskoormuse vähendamine).

5.   ENERGIATÕHUSUSDIREKTIIVI MUUTMISE MÕJU ESIMESELE KOHUSTUSPERIOODILE

Liikmesriigid peavad muudetud energiasäästukohustuse täitmiseks vajalikud õigusnormid jõustama 18 kuu jooksul pärast direktiivi jõustumist ehk 25. juuniks 2020.

Liikmesriigid peavad järgima:

ühiseid energiatõhususkohustuste süsteemide või teiste poliitikameetmete mõju arvutamise meetodeid ja põhimõtteid (energiatõhususdirektiivi V lisa);

nõuet arvestada poliitikameetmete (energiatõhususkohustuste süsteemi ja alternatiivsete poliitikameetmete) väljatöötamisel vajadusega leevendada energiaostuvõimetust, kuigi energiaostuvõimetute kodumajapidamiste jaoks võib kasutada ka erimeetmeid (energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõige 11);

sätet, et ELi õiguse rakendamisest tulenevat säästu ei või arvestada, kui tegu ei ole renoveerimismeetmetega või seadmete ja sõidukite varase tõhusamate vastu vahetamisega (energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunkt b);

nõuet, et energiasäästu arvutamisel tuleb võtta arvesse meetmete mõjukestust ja säästuprotsendi vähenemist aja jooksul (energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunkt g alates selle jõustumisest), ning

nõuet, et säästmiskohustuse täitmisel ei tohi energiatõhususkohustuste süsteemi kuuluvad energia jaemüügi ettevõtted takistada tarbijatel teenuseosutajat vahetada (energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõige 3).

Liikmesriigid võivad muudetud energiatõhususdirektiivi üle võtta ja rakendada enne ettenähtud tähtpäeva. Sel juhul võivad nad enne esimese kohustusperioodi lõppu:

kasutada energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 8 sätestatud erandit;

kasutada energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis b sätestatud erandit ning

otsustada, et kohustatud isikud täidavad säästmiskohustuse kas osaliselt või täielikult rahalise sissemaksega riiklikku energiatõhususfondi (energiatõhususdirektiivi artikli 20 lõige 6).

Liikmesriigid, kes järgivad esimese perioodi energiasäästukohustuse arvutamisel energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 4 punktides a–d sätestatut, peavad esimeseks perioodiks valitud võimaluste mõju arvutama energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 5 punkti a kohaselt eraldi.

6.   ENERGIASÄÄSTUKOHUSTUSE TÄITMISE ARVUTAMINE

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 1 on kirjas, et kaks kohustusperioodi (sama lõike esimese lõigu punktis a nimetatud periood 2014–2020 ja punktis b nimetatud periood 2021–2030) on eraldiseisvad.

Nagu esimese perioodiga seoses juba selgitatud, võib perioodi energiasäästu hulka arvata põhimõtteliselt ainult asjaomasel perioodil saavutatud säästu, kui energiatõhususdirektiivis ei ole sätestatud teisiti.

Liikmesriigid ei või energiasäästu arvestada tagasiulatuvalt ehk energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 7 on sätestatud, et pärast 31. detsembrit 2020 säästetud koguseid ei või arvestada perioodil 2014–2020 nõutud koguste hulka.

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 teise lõigu kohaselt võivad liikmesriigid arvestada perioodil 2021–2030 nõutud säästu hulka enne või pärast 31. detsembrit 2020 kehtestatud poliitikameetmetest tuleneva säästu, kui nende tulemusena võetakse pärast seda kuupäeva uusi üksikmeetmeid (75).

Põhimõtteliselt võivad liikmesriigid arvestada konkreetse aasta energiasäästu hulka ainult samal aastal saavutatud säästu. Energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõike 6 punktis b on siiski võimalus lubada energiatõhususkohustuste süsteemi kasutamise korral kohustatud isikutel arvestada konkreetsel aastal saavutatud energiasäästu nii, nagu see oleks saavutatud mõnel eelmisest neljast või järgmisest kolmest aastast, kui need jäävad sama kohustusperioodi (sätestatud artikli 7 lõikes 1) sisse.

Näide

2014. aastal saavutatud säästu võib arvestada 2017. aastasse (kolm aastat hilisemaks), aga 2024. aastal säästetut ei saa arvestada 2020. aastasse (kuigi see jääb eelnenud nelja aasta sisse), sest see jääb teise kohustusperioodi.

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 8 on sätestatud selle põhimõttega seotud erand. Kui kogu perioodil 31.12.2009–31.12.2014 või teatud osal sellest kehtinud energiatõhususkohustuste süsteemi kohaselt võisid kohustatud isikud kasutada täitmise ülekandmist (energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõike 6 punkt b), võib asjaomane liikmesriik arvestada pärast 2010. aastat ja enne 1. jaanuari 2014 saavutatud aastast energiasäästu mõnele aastale, mis jääb vahemikku 31.12.2013–1.1.2021, kui on täidetud energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 8 sätestatud tingimused:

„a)

energiatõhususkohustuste süsteem kehtis mis tahes ajal alates 31. detsembrist 2009 kuni 31. detsembrini 2014 ja see oli hõlmatud artikli 24 lõike 2 kohaselt liikmesriigi esitatud esimese riikliku energiatõhususe tegevuskavaga;

b)

energiasääst saavutati kohustuste süsteemi raames;

c)

energiasääst arvutatakse kooskõlas V lisaga; ning

d)

aastad, mille puhul on energiasäästu arvesse võetud nii, nagu oleks see saavutatud, on märgitud riiklikes energiatõhususe tegevuskavades.“

7.   ENERGIATÕHUSUSKOHUSTUSTE SÜSTEEMIDE VÕI ARTIKLITE 7, 7A JA 7B NING ARTIKLI 20 LÕIKE 6 KOHASELT VÕETAVATE MUUDE POLIITIKAMEETMETE MÕJU ARVUTAMISE ÜHISMEETODID JA PÕHIMÕTTED

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 9 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et artiklites 7a ja 7b ning artikli 20 lõikes 6 osutatud poliitikameetmetest tulenev energiasääst arvutatakse kooskõlas V lisaga.

7.1.   Mõõtmismeetodid

7.1.1.   Poliitikameetmete (v.a maksustamise) mõju mõõtmise meetodid

Energiatõhususdirektiivi V lisa jaotises 1 on sätestatud meetodid, mille järgi arvutatakse artiklite 7, 7a, 7b ja artikli 20 lõike 6 täitmiseks saavutatud energiasääst (v.a maksumeetmetest tingitud sääst).

Kohustatud, osalevad ja volitatud isikud ning avaliku sektori rakendusasutused võivad kasutada järgmisi energiasäästu arvutamise meetodeid:

„a)

eeldatav sääst, võttes aluseks varasemaid energiatõhususe parandamise alaseid sõltumatult jälgitud tulemusi samalaadsetes käitistes. Üldine lähenemisviis on eelhindamine;

b)

mõõdetud sääst, mille puhul meetme või meetmepaketi kasutuselevõtul saavutatav sääst määratakse tegeliku energiatarbimise registreerimise teel, võttes vajalikul määral arvesse selliseid tarbimist mõjutada võivaid tegureid nagu täiendavus, kasutatavus, tootmistase ja ilm. Üldine lähenemisviis on järelhindamine;

c)

suhteline sääst, mille puhul kasutatakse hinnangulisi tehnilisi andmeid. Seda lähenemisviisi võib kasutada üksnes juhul, kui usaldusväärsete mõõtmisandmete saamine konkreetse käitise puhul on keeruline või ebaproportsionaalselt kallis, näiteks kui kompressor või elektrimootor asendatakse sellisega, millel on teistsugune energiatarbimine (kWh) kui sellel, mille säästu on sõltumatult mõõtnud või hinnanud riiklikult kehtestatud meetodite ja võrdlusaluste alusel kvalifitseeritud või akrediteeritud eksperdid, kes on kohustatud, osalevatest või volitatud isikutest sõltumatud;

d)

küsitluste alusel määratud sääst, mille puhul määratakse kindlaks tarbijate reaktsioon nõustamisele, teavituskampaaniatele, märgistamis- ja sertifitseerimissüsteemidele või arukate arvestite kasutuselevõtule. Seda lähenemisviisi võib kasutada üksnes tarbijakäitumise muutumisest tuleneva säästu puhul. Seda ei tohi kasutada füüsiliste meetmete paigaldamisest tuleneva säästu suhtes.“

7.1.2.   Maksumeetmetest tingitud säästu mõõtmise meetodid

Energiatõhususdirektiivi artikli 7b (76) kohaste maksustamisalaste poliitikameetmete abil saadud energiasäästu kindlakstegemisel kohaldatakse V lisa punktis 4 sätestatud järgmisi põhimõtteid:

„a)

arvesse võetakse üksnes sellistest maksustamismeetmetest saadud energiasäästu, mille korral ületatakse madalaimat kütuste suhtes kohaldatavat maksustamismäära, mis on sätestatud nõukogu direktiivides 2003/96/EÜ ja 2006/112/EÜ;

b)

(energia) maksustamismeetmete mõju arvutamisel kasutatavad hinnaelastsused peavad kajastama energianõudluse reageerimist hinna muutumisele ning need tuleb kujundada kõige värskemate ja esindavamate ametlike andmete alusel;

c)

eraldi arvestatakse kaasnevatest maksustamispoliitika vahenditest, sealhulgas maksusoodustustest või fondi sissemaksest, saadud energiasääst.“

7.2.   Meetmete mõjukestus ja kahanemine aja jooksul

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis i on kirjas, et „[e]nergiasäästu arvutamisel võetakse arvesse meetmete [mõju] kestust ja energiasäästu aja jooksul kahanemise määra. Selle arvutamiseks liidetakse kokku kogu üksikmeetmetest saadud energiasääst, mis saavutatakse üksikmeetme rakenduskuupäeva ja vastavalt kas 2020. aasta 31. detsembri või 2030. aasta 31. detsembri vahel. Liikmesriigid võivad kasutada ka muud arvutusmeetodit, mille tulemusena saadakse hinnanguliselt vähemalt sama suur summaarne energiasäästu kogus. Muu arvutusmeetodi kasutamisel peavad liikmesriigid tagama, et kõnealuse muu meetodiga arvutatud summaarne energiasäästu kogus ei ületaks seda energiasäästu kogust, mis saadakse, liites kokku kõikide üksikmeetmete energiasäästu, mis saavutatakse üksikmeetme rakenduskuupäeva ja vastavalt kas 2020. aasta 31. detsembri või 2030. aasta 31. detsembri vahel.“

Energia säästmise üksikmeetme mõjukestus viitab sellele, et sääst võib tekkida mitte ainult meetme rakendamise aastal, vaid ka järgnevatel aastatel. Niisiis on mõjukestus ajavahemik, mil üksikmeede annab mõõdetavat säästu.

Üksikmeetmest tuleneva mõju arvutamisel kogu selle mõjukestuse perioodil võivad liikmesriigid:

omistada igale üksikmeetmele selle rakendamisaasta ja teise kohustusperioodi lõpu (31.12.2030) vahelisel ajal sellest tingitud reaalse säästu – seda nimetatakse lihtmeetodiks (77).

2030. aastale järgnevale ajale säästu arvestada ei saa. Liikmesriigid võivad enne 2030. aastat kehtestatud poliitikameetmetest tingitud energiasäästu arvestada nimetatud aastale järgneva perioodi kohustuse täitmise hulka ainult siis, kui nende tulemusena võetakse üksikmeetmeid ka asjaomasel järgneval perioodil;

kasutada indeksit, mis näitab eeldatavat mõjukestust (78);

seada üksikmeetmetele omistatavale mõjukestusele (79) ülempiir (nt 5 aastat). Seda meetodit kasutav liikmesriik peab jälgima, et tulemus ei ole lihtmeetodiga saadust suurem, või

kasutada kogu mõjukestust, aga vähendada tulevaste aastate säästu (80) (nt 10 % aastas, kui see on mõistlik). Seda meetodit kasutav liikmesriik peab taas jälgima, et tulemus ei ole lihtmeetodiga saadust suurem.

Säästu arvamisel poliitikameetmest tuleneva kumulatiivse energiasäästu hulka peavad liikmesriigid võtma arvesse alljärgnevat:

i)

meetme rakendamise aeg;

ii)

aastase energiasäästu suurus ja

iii)

kas meetme tulemusena tekib energiasääst ka pärast 2030. aastat (81).

Hoonetele suunatud poliitikameetmetega seotud mõjukestuse hindamise suunised on ELi standardis EN 15459-1:2017 (82).

Eriti tähelepanelik tuleb olla seadmete vms paigaldamisega mitteseotud käitumuslike meetmete mõjukestuse arvutamisel (83). Käitumist mõjutavate meetmete mõju on väga lihtsalt tagasipööratav, sest muutunud käitumise jätkumise kestus võib oleneda väga paljudest teguritest. Näiteks kui energiatõhusam käitumine, mida propageeritakse, on säästlik sõidustiil, võib sellise koolituse mõju kesta juhist ja koolitusest olenevalt mõne aasta või aastaid.

Meetmete mõjukestuse arvutamise näiteid

1.   Lihtmeetod

Üksikmeede (nt akende vahetamine) säästab aastas 1 naftaekvivalenttonni energiat ja seda aastast aastasse. Kui üksikmeede võetakse 2021. aastal, säästetakse sellega sel aastal 1 naftaekvivalenttonn ja igal järgneval aastal kuni 2030. aastani ka sama palju (st kokku 10 naftaekvivalenttonni). Kui üksikmeede võetakse 2022. aastal, siis annab see perioodil 2022–2030 igal aastal 1 naftaekvivalenttonni säästu ehk kokku 9 naftaekvivalenttonni. Kui see aga võetakse 2030. aastal, läheb arvesse vaid selle aasta sääst ehk 1 naftaekvivalenttonn.

Liikmesriik peab säästma perioodi vältel 65 miljonit naftaekvivalenttonni ja eeldab, et suudab selle saavutada, korraldades iga aasta ühe teavituskampaania, mille tulemusena võetakse näiteks 1 miljon üksikmeedet (iga meetme tõhusus on korraldatud uuringu alusel 1 naftaekvivalenttonn), ja tehakse 1 miljon aknavahetust (millest igaühe eeldatav väärtus on 1 naftaekvivalenttonn). Iga teavituskampaania annaks igal korraldamisaastal 1 miljon naftaekvivalenttonni säästu ja 31. detsembrile 2030 eelneval kümnel aastal korraldatud 10 kampaania tulemusena säästetaks 10 miljonit naftaekvivalenttonni. Esimesel aastal toimunud miljon aknavahetust säästavad energiat 10 miljonit naftaekvivalenttonni, teisel aastal 9 miljonit naftaekvivalenttonni, kolmandal 8, neljandal 7, viiendal 6, kuuendal 5, seitsmendal 4, kaheksandal 3, üheksandal 2 miljonit ja kümnendal 1 miljon naftaekvivalenttonni ehk 31. detsembriks 2030 kokku 55 miljonit naftaekvivalenttonni. Seega on teavituskampaaniast ja aknavahetustest tulenev sääst 10 + 55 = 65 miljonit naftaekvivalenttonni.

Lühema mõjuga üksikmeede (näiteks teavituskampaania) võib aga säästa selle toimumise aastal 1 naftaekvivalenttonni ja pärast seda mitte ühtegi. Ükskõik mis aastal seda ajavahemikus 2021–2030 korraldatakse, on selle panus 1 naftaekvivalenttonn.

Kui liikmesriik kehtestab 10aastase kohustusperioodi algul peamiselt lühikese mõjuga üksikmeetmeid, peab ta artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punktis b sätestatud säästu saavutamiseks võtma hiljem lisameetmeid.

Lihtmeetod vastab selgelt tingimusele, et arvutusmeetod peab näitama tegelikult saavutatud energiasäästu. Ent liikmesriigid võivad pidada alternatiivseid meetodeid sobivamaks.

2.   Indekseerimismeetod

Üks alternatiiv on määrata igale üksikmeetmele selle mõjukestust väljendav indeks. Teavituskampaania indeksiks võidakse määrata 0,25, aga aknavahetusele 6. Kui kumbki neist üksikmeetmetest säästab 1 naftaekvivalenttonni aastas, siis oleks teavituskampaaniale omistatud energiasääst (1 × 0,25 toe) = 0,25 naftaekvivalenttonni. Aknavahetusele omistatud sääst oleks, olenemata meetme võtmise aastast, (1 × 6) = 6 naftaekvivalenttonni.

Teavituskampaania annaks seega 0,25 miljonit naftaekvivalenttonni säästu selle korraldamise aastal ehk 2030. aastale eelnenud 10 aasta jooksul korraldatud 10 kampaaniat annaks kokku 2,5 miljonit naftaekvivalenttonni. Kui perioodi jooksul tehakse 7 miljonit aknavahetust, säästetakse 7 miljonit naftaekvivalenttonni korrutatud kuuega ehk 42 miljonit naftaekvivalenttonni. Siis saaks teavituskampaaniast ja aknavahetustest tulenevaks säästuks arvestada 2,5 + 42 = 44,5 miljonit naftaekvivalenttonni.

Seda meetodit kasutav liikmesriik peab jälgima, et tulemus ei ole lihtmeetodiga saadust suurem.

3.   Ülempiiri meetod

Teine alternatiiv on määrata üksikmeetmete mõjukestusele ülempiirid. Näiteks võidakse valida viieaastane ülempiir. Teavituskampaaniale omistatav sääst oleks näiteks 1,25 miljonit naftaekvivalenttonni: 0,25 aastal 2022, 0,25 aastal 2023, 0,25 aastal 2024, 0,25 aastal 2025 ja 0,25 aastal 2026. Aknavahetusele omistatav sääst oleks, olenemata vahetamise aastast, näiteks (1 × 5) = 5 naftaekvivalenttonni: 1 tonn aastal 2022, 1 aastal 2023, 1 aastal 2024, 1 aastal 2025 ja 1 aastal 2026.

Seda meetodit kasutav liikmesriik peab jällegi tagama, et tulemus ei ole lihtmeetodiga saadust suurem.

Energiatõhususele suunatud poliitikameetme täieliku väärtuse kajastamiseks on energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis i nõue, et liikmesriigid peavad arvestama meetmega saavutatud energiasäästu vähenemisega aja jooksul (84). Nõude eesmärk on, et säästu arvutataks realistlikult, arvestades näiteks seda, et uus energiasäästlik toode ei pruugi mõne aasta pärast enam sama suurt säästu anda (85). Niisiis peavad liikmesriigid sellega oma metoodikas arvestama. Vähenemisprotsent võib olla poliitikameetmeti erinev ning liikmesriik peab sellest energiatõhususdirektiivi V lisa punkt 2 alapunkti i kohaselt teada andma ja selle lahti seletama (86).

7.3.   Täiendavus

Täiendavusnõudega tuleb arvestada kõigi poliitikameetmete puhul. Selle peamised põhimõtted on kirjas energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktides a ja b.

„a)

Näidatakse, et selline sääst on saadud lisaks säästule, mis oleks saadud igal juhul ilma kohustatud, osalevate või volitatud isikute tegevuseta või avaliku sektori rakendusasutuste tööta. Et teha kindlaks, milline sääst on täiendav sääst, hindavad liikmesriigid, kuidas energiatarbimine ja nõudlus muutuks, kui kõnealust poliitikameedet ei võetaks, võttes arvesse vähemalt järgmisi tegureid: energiatarbimise suundumused, tarbijate käitumise muutumine, tehnika areng ning muudest liidu ja liikmesriigi tasandil võetud meetmetest tulenevad muutused.

b)

Sääst, mis tuleneb liidu siduva õiguse rakendamisest, loetakse säästuks, mis oleks saadud igal juhul, ja seega ei saa seda teatada artikli 7 lõike 1 kohase energiasäästuna.“

See tähendab, et kui ELi õiguses on nõue, et liikmesriigid peavad saavutama teatava säästu, võivad nad arvesse võtta ainult nõudest suuremat säästu, aga kui on täidetud ka teised tingimused (nt kui saab tõendada, et sääst on tingitud konkreetsest (üksik)meetmest, ja seda ka kontrollida).

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis a on ka nõue, et liikmesriigid peavad välja selgitama turu suundumused ja koostama lähtestsenaariumi. See on eriti tähtis selleks, et mitte lugeda mõju hulka ka iseenesest toimuvaid muutusi, mis on tarnijakohustuste ja rahalise toetuse kavade puhul tavalised. Näiteks kui riikliku renoveerimistoetuse kava raames toetatakse aastas 100 üksikmeedet, oleks mõned neist võetud niikuinii (toetuseta) ja need tuleb välja arvata.

Samuti siis, kui mingi poliitika kehtib mitu aastat, on väga tõenäoline, et see kujundab turu ümber. Näiteks arvestavad sellega erasidusrühmad oma toodete ja teenuste arendamise strateegias jm. See aga tähendab näiteks, et praegused turusuundumused võivad olla osaliselt varasema poliitika tulemus. Seega, kui korraldatakse niikuinii toimuvate muudatuste mõju hindamine, selgub tõenäoliselt, et osa mõjust on üle kandunud varasematest aastatest. Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktides b ja c on sätestatud nende põhimõtetega seotud erandid.

„… Erandina kõnealusest nõudest võib olemasolevate hoonete renoveerimisega saavutatud säästu teatada artikli 7 lõike 1 kohase energiasäästuna, tingimusel, et on järgitud V lisa punkti 3 alapunktis h osutatud olulisuse kriteeriumi. Säästu, mis saadakse uute hoonete jaoks selliste riiklike miinimumnõuete kohaldamisest, mis on kehtestatud enne direktiivi 2010/31/EL ülevõtmist, võib teatada artikli 7 lõike 1 punkti a kohase energiasäästuna, tingimusel et on järgitud olulisuse kriteeriumi ning et liikmesriigid on kooskõlas artikli 24 lõikega 2 oma riiklikes energiatõhususe tegevuskavades sellisest säästust teada andnud.

c)

Arvesse võib võtta üksnes sellist säästu, mis ületab järgmist:

i)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste (EÜ) nr 443/2009 ning (EL) nr 510/2011 rakendamise tõttu uutele sõiduautodele ja uutele väikestele tarbesõidukitele kehtivad liidu heitenormid;

ii)

direktiivi 2009/125/EÜ rakendusmeetmete rakendamise järel teatavate energiamõjuga toodete turult eemaldamise liidu nõuded.“

Peale selle on liikmesriikidel vaja võtta arvesse määruses (EL) 2019/631 sätestatud määrasid ning pärast läbivaadatud keskkonnahoidlike sõidukite direktiivi kehtima hakkamist teatavate maanteetranspordivahendite puhul ka keskkonnahoidlike ja heiteteta sõidukite riigihangetega seotud miinimumeesmärke, kusjuures riiklikes õigusaktides sätestatud määrad peavad eelnimetatud liidu õigusaktides sätestatutest rangemad olema.

7.3.1.   Täiendavus ja hoonete renoveerimisega seotud meetmed (87)

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis b on sätestatud üldreegel, et liidu siduva õiguse rakendamisest tulenev sääst loetakse säästuks, mis oleks saadud igal juhul, ja seega ei saa seda direktiivikohase säästukohustuse täitmise hulka arvestada.

Üldiselt on hoonete energiatõhususega seotud ehitusnormides ELi õiguse (hoonete energiatõhususe direktiiv) kohased nõuded ja need on ehitajate tavapraktika.

Erandina võivad liikmesriigid võtta oma kohustuse täitmise jaoks arvesse kogu renoveerimisest saadava säästu, kui on täidetud energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 3 alapunktis h sätestatud olulisuse kriteerium ja kogu sääst tuleneb renoveerimist edendavatest poliitikameetmetest. Samuti peavad liikmesriigid tõendama, et sellistest meetmetest tulenev sääst on suurem kui nendeta oleks säästetud. Ka tuleb tõendada, et arvesse võetava säästu saavutamises osalesid kohustatud, osalevad või volitatud isikud (88).

Säästu arvutamiseks tuleb mõõta hoone energiatarbimist enne ja pärast renoveerimist. Liikmesriigid võivad seda erandit kasutada pärast muutmisdirektiivi ((EL) 2018/2002) jõustumist (st alates 24. detsembrist 2018) mõlema kohustusperioodi puhul.

Näide

Riikliku ehitusseadustiku kohaselt tuleb oluliselt renoveeritavate hoonete puhul saavutada vähemalt energiatõhususklass B. See liikmesriik renoveerimisest tulenevat säästu artikli 7 nõude täitmiseks kasutada ei saa.

Küll aga saab ta arvestada sellist säästu, mis on saavutatud renoveerimist edendava meetme tulemusena (nt kui makstakse kodumajapidamistele renoveerimistoetust, mis paneb nad renoveerima, mida nad muidu poleks ette võtnud). Sellisel juhul võib kohustuse täitmiseks arvesse võtta meetmest tuleneva kogusäästu, olenemata sellest, milline kõrgem energiatõhususe klass saavutatakse (st kas Dst Cks, Dst Bks, Dst Aks vm).

Renoveerimisprojektid peavad vastama hoonete energiatõhususe direktiivi alusel kehtestatud riiklikele energiatõhususe miinimumnõuetele. Ärgitada võib võtma meetmeid, mis toetavad rohkema ehk nõutavast suurema energiatõhususe saavutamist.

7.3.2.   Täiendavus ja uute hoonete ehitamisega seotud meetmed

Alates muudetud energiatõhususdirektiivi jõustumisest (ja vajaduse korral selle riiklikku õigusesse ülevõtmisest või seal rakendamisest) võivad liikmesriigid arvesse võtta uute hoonete jaoks kehtestatud riiklikest miinimumnõuetest tulenevat säästu, aga ainult esimese kohustusperioodi (2014–2020) säästunõude täitmiseks, kui:

i)

sääst vastab enne hoonete energiatõhususe direktiivi ülevõtmist (st enne 9.7.2012, vt hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 28 lõige 1) kehtinud riiklikele miinimumnõuetele;

ii)

see on oluline ning

iii)

sellest on 30. aprilliks 2017 riiklikus energiatõhususe tegevuskavas teada antud (vt energiatõhususdirektiivi artikli 24 lõige 2).

Energiasäästu saab arvesse võtta ainult alates muudetud energiatõhususdirektiivi jõustumisest ja ainult 31. detsembriks 2020 nõutava lõpptarbimise kumulatiivse säästu nõude täitmiseks. Liikmesriigid peavad tõendama, et riiklike miinimumnõuete kohaldamine viis mõõdetavata säästuni, mida nõueteta ei oleks saavutatud. Kui säästu arvesse võtmiseks on vaja riiklikku ülevõtmist või rakendamist, tuleb seda teha enne säästu saavutamisega seostatavat aega.

Kui liikmesriik kasutab erandit, peab ta hoolega hindama võimalikku koosmõju energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 4 punktis d sätestatud erandiga (varajane üksikmeetmete võtmine) ja järgima, et ei toimuks topeltarvestust.

Hoone ehitusprojekt peab vastama riiklikele energiatõhususe miinimumnõuetele. Ärgitada võib võtma meetmeid, mis toetavad rohkema ehk nõutavast suurema energiatõhususe saavutamist.

7.3.3.   Täiendavus ja avaliku sektori hooned

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis b sätestatud erand täiendavuse põhimõttest kehtib ka avaliku sektori hoonete renoveerimisele, sest sellest saadav sääst on saavutatud olemasolevate hoonete renoveerimisega (vt energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunkti b teine lause).

Erandi eesmärk on võimaldada liikmesriikidel võtta alates muutmisdirektiivi jõustumisest energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmiseks arvesse kogu sääst, mis tuleneb näiteks meetmetest, mille eesmärk on renoveerida 3 % keskvalitsuse omandis ja kasutuses olevate köetavate ja/või jahutatavate hoonete pindalast (vt artikkel 5).

Liikmesriigid peavad siiski tõendama, et kogu arvesse võetud sääst tuleneb avaliku sektori hoonete renoveerimise poliitikameetmetest (89). Poliitikameetmeta saavutatud säästu arvesse võtta ei tohi. Seega peavad liikmesriigid tõendama olulisust. Kui säästu arvesse võtmiseks on vaja riiklikku ülevõtmist või rakendamist, tuleb seda teha enne säästu saavutamisega seostatavat aega.

Liikmesriigid peavad arvutama avaliku sektori hoonete renoveerimise poliitikameetmetest tingitud energiasäästu kooskõlas V lisaga. Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 kohase energiasäästukohustuse täitmiseks arvesse võetavat energiasäästu kogust tuleb väljendada energia lõpptarbimisena. Kui seda väljendatakse primaarenergia tarbimise kaudu, tuleb kasutada energiatõhususdirektiivi IV lisas sätestatud ümberarvutustegureid.

7.3.4.   Täiendavus ja ökodisaini direktiivi kohased rakendusmeetmed (90)

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis c sätestatu tõttu ei peeta renoveerimiseks seda, kui vahetatakse välja vaid katlad. Niisiis on lähtepunktiks alati konkreetsete ökodisainisätete kohased miinimumnõuded (91). Ökodisaini õigusaktide kohaldamisalasse kuuluvate seadmete (nt ruumide kütte seadmed) väljavahetamisest tingitud energiasäästu võib arvesse võtta ainult siis, kui see on ökodisaini miinimumnõuetega saavutatavast suurem (v.a varase väljavahetamise korral; vt energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunkt e).

Kui liikmesriik kehtestab stiimulid või toetused ELi energiamärgistusõigusaktide kohaldamisalasse kuuluvate toodete jaoks, on soovitatav seada eesmärgiks veelgi kõrgem energiatõhususklass. Näiteks hõlmaks uute energiatõhusamate katelde paigaldamist edendav stiimul või toetus ainult kahe kõrgeima katelde energiatõhususklassi märgistusega katlaid, võttes aluseks asjaomase perioodi turuandmed.

7.3.5.   Täiendavus ja artikli 8 kohased energiaauditid

Artikli 8 lõikes 4 on nõue liikmesriikidele, et suurettevõtted (st ettevõtted, kes ei ole VKEd) peavad tegema iga nelja aasta tagant energiaauditi. See iseenesest energiasäästu ei anna.

Auditi soovituste järgimisele ärgitavad või seda toetavad meetmed on enam kui artiklis 8 nõutud miinimum – artikli 8 lõike 7 teises lõigus on nõue, et liikmesriigid võivad rakendada stiimuli- ja toetuskavasid. Niisiis võib sellistest meetmetest tulenevat säästu arvesse võtta, sest nendeta poleks seda saavutatud, aga täidetud peab olema ka olulisuse kriteerium. Sama kehtib ka VKEdele suunatud meetmetest tuleneva säästu kohta.

7.4.   Olulisus ja arvessevõtmine

Täiendavuskriteeriumi kõrval peab täidetud olema ka olulisusekriteerium. ELi õigusaktidega automaatselt kaasnevast täiustamisest või näiteks turujõududest/tehnoloogilisest arengust tulenevast omaalgatuslikust täiustamisest tingitud säästu ei saa arvesse võtta, sest see oleks tekkinud niikuinii ehk liikmesriikide meetmeteta.

Riiklike avaliku sektori asutuste tegevus poliitikameetme rakendamisel peab olema arvesse võetava energiasäästu saavutamiseks oluline; teisisõnu:

nad peavad olema andnud oma panuse asjaomasesse üksikmeetmesse ning

kohustatud, osaleva või volitatud isiku toetus või muu osalus selles, et lõppkasutaja otsustab energiatõhususse investeerida, peab olema miinimumist selgelt suurema mõjuga.

Seetõttu peavad liikmesriigid tõendama, et sääst tuleneb lõppkasutuse energiasäästule suunatud poliitikameetmest (92). Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/842 (93) kohaselt võetavaid meetmeid võib pidada oluliseks, aga tuleb tõendada, et need viivad energiatõhususe kontrollitava ja mõõdetava või hinnatava paranemiseni.

Näiteks rahastamiskavade puhul ei piisa olulisuse tõendamiseks toetuse summa nimetamisest, sest see üksinda ei tõenda, et toetus mõjutas lõppkasutajate investeerimisotsuseid. Üksikmeetmetes osalejate rolli saab põhimõtteliselt tõendada toetuseta lähtestsenaariumi alusel. Standardsed üksikmeetmed (nt toodete paigaldamise standardite koostamine, energiatõhususe alane nõustamine ja energiaauditid, millele järgneb reaalne üksikmeetmete võtmine) võivad olla tähtsad olulisuse näitajad.

Nõuetekohasuse tagamiseks võiksid liikmesriigid kehtestada energiatõhususkohustuste süsteemi või alternatiivsete meetmete raames üldised olulisusnõuded ja kontrollida nende täitmist iga projekti puhul eraldi (94). Nende kohaselt võiks osalistelt nõuda (nt nn valge sertifikaadi (95) taotlemisel) üksikmeetmesse otsese panuse andmise dokumentaalset tõendamist.

Kohustatud isikutelt võiks nõuda tõendamist:

kas panus on otsene või kaudne (st läbi vahendajate) ning

kas selle kasuks on otsustatud enne üksikmeetme sisseseadmist.

Samuti võiksid liikmesriigid nõuda näiteks, et:

jaotusvõrguettevõtja (st kohustatud isiku) ja kolmandate isikute vahel tuleks sõlmida leping;

energiasäästu ei saavutataks enne lepingu sõlmimist;

osalised võivad säästu arvesse võtta ainult siis, kui nad on otseselt osalenud meetme rakendamises (nt tehes energiaauditeid, andes toetusi jm), ning

lepingud tuleb koostada nii, et need hõlmavad kogu ahelat alates kohustatud isikutest kuni energia lõppkasutajateni.

7.5.   Oma tarbeks taastuvenergiaseadmete hoonetele või hoonetesse paigaldamist edendavad meetmed

Oluline on eristada järgmist:

energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 4 punktis f sätestatud võimalus, et hoonetel või hoonetes omatarbeks toodetud energia võib sama artikli lõigete 2 ja 3 kohaselt arvutatava säästu seast välja jätta, ning

energiatõhususdirektiivis V lisa punkti 2 alapunktis e sätestatud selgitus, et hoonetele või hoonetesse taastuvenergiaseadmete paigaldamist edendavate meetmete tulemusena saavutatud energiasäästu saab direktiivi artikli 7 lõike 1 kohaselt nõutavas säästukoguses põhimõtteliselt arvesse võtta.

Seda on selgitatud ka energiatõhususdirektiivi põhjenduses 43.

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunkti e kohaselt võivad liikmesriigid hoonetele või hoonetesse taastuvenergiaseadmete paigaldamist (oma tarbeks) edendavatest meetmetest tulenevat energiasäästu artikli 7 lõike 1 kohase säästukohustuse täitmisel arvesse võtta, kui nende tulemusena saavutatakse kontrollitav ja mõõdetav või hinnatav lõppkasutuse energiasääst, mis arvutatakse kooskõlas V lisaga (96).

Seega kehtivad nii täiendavuse ja olulisuse nõue kui ka liikmesriikide kehtestatud järelevalve eeskirjad.

Liikmesriigid peavad tõendama, et sellised meetmed viivad lõppkasutuse energiasäästuni ühelt tehnoloogialt teisele ülemineku tõttu. Näiteks saab täiel määral arvesse võtta hoonetes tõhusamale kütmise ja sooja tarbevee tehnoloogiale (sh taastuvenergiaseadmetele) üleminekust tingitud säästu, kui see on V lisa meetodite ka põhimõtete kohaselt täiendav, mõõdetav ja kontrollitav (97).

Seda on selgitatud energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis e ning see aitab kaasa artikli 7 lõikes 1 sätestatud üldeesmärgi saavutamisele ehk energia säästmisele lõppkasutuses, tehnoloogiast olenemata (olgu siis tegu taastuvenergial või fossiilkütustel toimivate seadmete kasutamist edendava meetmega, peaasi et selle tulemusena väheneb hoonete, transpordi või tööstuse tegelik energiakasutus).

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis e on sõnaselgelt viidatud artikli 7 lõikes 1 sätestatud energiasäästmiskohustusele, mille kohaselt peavad liikmesriigid saavutama lõppkasutuses kumulatiivse energiasäästu ning mille eesmärk on vähendada füüsiliste ja juriidiliste isikute tegelikku energiakasutust (kooskõlas V lisa punkti 1 alapunktiga b). Artikli 2 punkti 5 kohaselt on energiasääst „säästetud energia hulk, mis määratakse mõõtes ja/või hinnates tarbimist enne ja pärast energiatõhususe parandamise meetme rakendamist, tagades samas energiatarbimist mõjutavate välistingimuste normaliseerimise“. Kuna energiatõhususdirektiivi artikli 7 eesmärk on energia lõppkasutuse reaalne vähendamine, võib järeldada, et V lisa punkti 2 alapunktis e nõutakse, et hoonetele või hoonetesse taastuvenergiaseadmete paigaldamist edendavad meetmed peavad tõendatult viima energiasäästuni ehk energia lõpptarbimise tegeliku vähenemiseni.

V lisa punkti 3 alapunkti d (alternatiivsed poliitikameetmed) ja artikli 7a lõike 4 (energiatõhususkohustuste süsteem) kohaselt on liikmesriikidel võimalus väljendada energiasäästu kas lõpp- või primaarenergia tarbimisena. See võimalus ei muuda kumulatiivse energiasäästu kohustust, mida tuleb väljendada 2020. aastaga lõppeval perioodil energiamüügina ja perioodil 2021–2030 energia lõpptarbimisena.

7.6.   Tõhusamate toodete ja sõiduke kasutussevõttu edendavad meetmed

Lõppkasutuse energiasäästu kohustuse täitmisel võib võtta arvesse liikmesriikide transpordi energiatõhususe parandamise meetmeid (98). Selliste meetmete hulka kuuluvad:

tõhusamate sõidukite kasutamist või jalgratta, käimise ja ühistranspordi eelistamist edendav poliitika ning

liikuvuse ja linna planeerimine, mis vähendab nõudlust transpordi järele.

Keskkonnahoidlike heitevabade sõidukite riigihangete tulemusel saavutatud säästu võib arvesse võtta, kui see on suurem kui keskkonnasäästlike sõidukite direktiivi läbivaadatud versioonis nõutud miinimum (täiendavus).

Lisaks võib arvesse võtta ka kavasid uute ja tõhusamate sõidukite kasutuselevõtu kiirendamiseks või poliitikameetmeid, millega soodustatakse üleminekut paremate tõhususnäitajatega kütustele, mis vähendavad energiakulu kilomeetri kohta, eeldusel et järgitakse olulisuse ja täiendavuse nõuet (99).

V lisa punkti 2 alapunktis f on selgitatud, et täielikult võib arvesse võtta tõhusamate toodete ja sõidukite kasutussevõttu kiirendavast poliitikast tingitud säästu, kui tõendatakse, et:

toode või sõiduk võetakse kasutusele enne väljavahetatava toote või sõiduki eeldatava keskmise kasutusea möödumist või tavapärast väljavahetamisaega ning

kogu sääst võetakse arvesse üksnes selle aja puhul, mis eelneb väljavahetatava toote või sõiduki eeldatava keskmise kasutusea möödumisele (100).

Kui asjakohane, peaksid sellised meetmed olema kooskõlas direktiivi 2014/94/EL (alternatiivkütuste taristu kasutussevõtt) kohaselt kehtestatud riiklike poliitikaraamistikega.

7.7.   Kvaliteedinõuete järgimise tagamine

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis g on selgitatud, et energiatõhususmeetmetega ei tohi kaasneda toodete, teenuste ja paigaldamise kvaliteedinõuete alanemist. Liikmesriigid peavad hoolitsema selle eest, et kvaliteedinõuded säiliksid või saaks kehtestatud (kui neid veel ei ole).

7.8.   Klimaatiliste erinevustega arvestamine

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis h on kirjas, et liikmesriigid võivad energiasäästu piirkondade klimaatiliste erinevuste alusel korrigeerida. Sättes on kaks võimalust:

i)

korrigeerida standardväärtuseks või

ii)

arvutata energiasääst temperatuurierinevustest olenevalt erinevalt.

7.9.   Topeltarvestuse vältimine

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 12 kohaselt peavad liikmesriigid tõendama, et energiasäästu ei ole arvestatud topelt, kui poliitikameetmete või üksikmeetmete mõju kattub. Kuna liikmesriigid on teada andnud paljudest eri liiki meetmetest ning energiatõhususkohustuste süsteemi ja alternatiivsete meetmete kooskasutamise korral on kattuvuse tõenäosus suur (nt energia maksustamise ja kodumajapidamiste akende või kütteseadmete väljavahetamise toetuste koostoime), tuleb topeltarvestuse risk kindlasti maandada.

Mõjus abivahend selleks võiks olla riiklik andmebaas. Näiteks oleks seal kirjas, et teatavale kodumajapidamisele on makstud vanade katelde väljavahetamise toetust, ja kasutaja saaks hoiatuse, kui sama majapidamine esitab uue taotluse.

Mitme poliitikameetme kooskasutamine on liikmesriikide jaoks keerulisem, sest on vaja teha rohkem tööd seoses alljärgnevaga:

nende rakendamine (nt energiasäästu arvutamine) ning (mis veelgi tähtsam)

 

täitmise tagamine (eriti kui eri meetmed on ulatuslikud) ja

mõju kontrollimine, vältides topeltarvestust.

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 12 on ka topeltarvestamise keeld poliitikameetmete kattumise puhuks ehk liikmesriigid peaksid arvestama sellega, et energiasäästu kogust võivad mõjutada ka samal ajal võetavad muud poliitikameetmed, nii et mitte kõiki pärast konkreetse poliitikameetme võtmist ilmnenud muudatusi ei saa omistada vaid sellele meetmele.

8.   MÕÕTMINE, JÄRELEVALVE JA KVALITEET

Energiatõhususdirektiivis rõhutatakse energiatõhususkohustuste süsteemide ja alternatiivsete poliitikameetmete rakendamise järelevalvenormide tähtsust, sealhulgas nõuet kontrollida meetmete statistiliselt esindavat valimit.

Energiatõhususe parandamise meetmete statistiliselt olulise osa ja esindava valimi väljaselgitamiseks on vaja luua iga meetme energiasäästu üksikmeetmete statistilise populatsiooni alamrühm nii, et see kajastaks täpselt kõikide energiasäästu üksikmeetmete üldkogumit ja võimaldaks seega teha piisavalt usaldusväärseid järeldusi selliste meetmete kohta tervikuna (101).

Energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõige 5 (energiatõhususkohustuste süsteemid)

„Liikmesriigid loovad mõõtmis-, kontrolli- ja tõendamissüsteemid, millega kontrollitakse dokumenteeritult vähemalt statistiliselt olulist osa ja esindavat valimit kohustatud isikute poolt kasutusele võetud energiatõhususe parandamise meetmetest. Mõõtmine, kontrollimine ja tõendamine peab toimuma kohustatud isikutest sõltumatult.“

Energiatõhususdirektiivi artikli 7b lõige 2 (alternatiivsed poliitikameetmed)

„Kõikide meetmete jaoks, mis ei ole maksustamismeetmed, loovad liikmesriigid mõõtmis-, kontrollimis- ja tõendamissüsteemi, mille alusel kontrollitakse dokumenteeritult vähemalt statistiliselt olulist ja esindavat valimit osalevate või volitatud isikute poolt energiatõhususe suurendamiseks võetud meetmetest. Mõõtmine, kontrollimine ja tõendamine peab toimuma osalevatest või volitatud isikutest sõltumatult.“

Mõõtmis- ja kontrollimissüsteemid peavad tagama energiasäästu arvutuste kontrollimise energiatõhususe parandamise meetmete statistiliselt olulise osa ja esindava valimi alusel.

Neid nõudeid saab täita muu hulgas alljärgneva abil:

kohustatud, osalevate või volitatud isikute või abisaajate (otse avaliku sektori asutusele) esitatud andmete ja arvutuste (automaatne) kontroll arvutis;

meetmete või abisaajate statistiliselt olulise osa ja esindava valimi mõõdetud energiasäästu hindamine;

reguleerimis-, kvalifitseerimis-, akrediteerimis- või sertifitseerimiskava kohane kontrollimine (nt kui teada antud energiasääst põhineb energiaauditil või energiatõhususe sertifikaatidel (suhteline sääst)).

Poliitikameetme dokumentatsioonis peaks olema selgitatud, kuidas sellise teistsuguse kava nõuded tagavad energiaauditite või muude säästu hindamiste statistiliselt olulise osa ja esindava valimi kontrollimise.

Järelevalvesüsteem võib olla mitmeetapiline või astmeline. See võib teise etapina hõlmata selliste üksikmeetmete valimi kohapealseid kontrolle, mille puhul on tuvastatud meetme nõuete eiramise oht. Kui kontrollimine ei ole tehniliselt ega majanduslikult võimalik, võib seda meetme dokumentatsioonis selgitada.

Liikmesriigid peavad selgitama, kuidas nad kasutavad eeldatava või suhtelise säästu kontrollimiseks võrdlusaluseid (energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 5 alapunkt g).

Järelevalvesüsteemide sõltumatust (vt energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 5 alapunkt j) saab dokumenteerida selle alusel, et kontrolliorgan (mittetäielik loetelu):

on õigusaktide kohaselt sõltumatu avaliku sektori asutus või

ei ole kohustatud, osalevate ega volitatud isikutega rahaliselt seotud (st ei ole osaliselt ega täielikult nende omandis ega saa neilt raha) või

osutab küll kohustatud, osalevatele või volitatud isikutele lepingulist teenust, aga tema üle teeb kontrolli avaliku sektori asutus või kvalifitseerimis-, akrediteerimis- või sertifitseerimisorgan.

Kontrolliorgan võib olla:

otseselt vastutav energiatõhususe parandamise meetmete või energiasäästu arvutuste kontrollimise eest või

vastutav teiste organisatsioonide (sh kohustatud, osalevate või volitatud isikute) tehtava kontrollimise ja valimi moodustamise kontrollimise eest.

9.   KAVANDAMIS- JA ARUANDEKOHUSTUSED

9.1.   Esimene kohustusperiood

Kohustusperioodi 2014–2020 kohta peavad liikmesriigid esitama aastaaruanded 30. aprilliks 2019 ja 2020 (artikli 24 lõige 1 ja XIV lisa 2. osa) (102). Neis tuleb muu hulgas teada anda, kuidas edeneb energiasäästu sihttaseme saavutamine, ning anda aru XIV lisa 2. osa kohaselt vastu võetud või kavandatud poliitikameetmetest. Komisjon hindab seda teavet.

Juhtimismääruse artiklis 27 on nõue, et iga liikmesriik peab esitama komisjonile 30. aprilliks 2022 aruande riigi 2020. aasta energiatõhususeesmärgi (sätestatud energiatõhususdirektiivi artikli 3 lõikes 1) saavutamise kohta, esitades selles juhtimismääruse IX lisa 2. osas nõutud teabe.

9.2.   Teine kohustusperiood ja järgnevad aastad

Kohustusperioodil 2021–2030 ja edaspidi kehtivad järgmised kavandamis- ja aruandluskohustused (energiatõhususdirektiivi artiklid 7, 7a ja 7b ning V lisa):

liikmesriigid peavad riikliku energia- ja kliimakavas (projektis ja lõppversioonis, juhtimismääruse III lisa) näitama, kuidas nad arvutasid perioodil 2021–2030 artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punktis b nõutava energiasäästukoguse (vt energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõige 6);

kuna riikliku energia- ja kliimakava esimeses projektis (103) ei pruukinud kõik andmed olla esitatud (nt ei pruukinud olla kättesaadav 2016.–2018. aasta keskmine energia lõpptarbimine tuhandetes naftaekvivalenttonnides), siis võis eelnimetatud arvutust seal mitte olla. Ent liikmesriigid peavad oma riikliku energia- ja kliimakava esimeses ja järgmises projektis ning lõppversioonis näitama, kuidas nad on arvestanud juhtimismääruse III lisas loetletuga;

eeltoodule lisaks (ja kui see on asjakohane) peavad liikmesriigid oma riikliku energia- ja kliimakava projektis ja lõppversioonis selgitama, kuidas nad määrasid energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõigete 2 ja 3 kohaselt kindlaks aastase säästmisprotsendi ja arvutamise aluseks võetava lätekoguse ning kuidas ja mil määral kohaldasid sama artikli lõikes 4 sätestatud võimalusi (vt energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõige 6);

kui liikmesriik otsustab kasutada üht või mitut energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 4 sätestatud võimalust, peab ta arvutama nende mõju kohustusperioodil (vt energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõige 5), ning

kui liikmesriik kasutab energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 4 punktis c sätestatud võimalust perioodil 2021–2030, peab ta kavandatud poliitikameetmetest riiklikus energia- ja kliimakavas (projektis ja lõppversioonis) komisjonile teada andma. Meetmete mõju tuleb arvutada energiatõhususdirektiivi V lisa kohaselt ja esitada see riiklikus energia- ja kliimakavas (vt artikli 7 lõige 4 punkt c). See teave tuleb esitada esimest korda riikliku energia- ja kliimakava esimeses lõppversioonis (31. detsembriks 2019).

Peale selle peavad liikmesriigid:

esitama juhtimismääruse artikli 17 kohastes riikliku energia- ja kliimakava täitmise aurannetes ka teabe energiatõhususdirektiiviga seotud energiaostuvõimetuse leevendamise meetmete tulemuse kohta (vt energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõige 11);

avaldama igal aastal iga kohustatud isiku (või nende allkategooriate) saavutatud energiasäästu ja süsteemiga saavutatud kogusäästu (vt energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõige 7) ning

kirjeldama riiklikus energia- ja kliimakavas põhjalikult alternatiivmeetodit ja sätteid, millega tagatakse energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunkti i nõude täitmine (et energiasäästu arvutamisel võetakse arvesse meetmete mõjukestust ja energiasäästu aja jooksul kahanemise protsenti).

Liikmesriigid võivad kasutada ka muud arvutusmeetodit, mille tulemusena saadakse hinnanguliselt vähemalt sama suur summaarne energiasäästu kogus. Sel juhul tuleb tagada, et nii arvutatud energiasäästu kogus ei ületaks seda energiasäästu kogust, mis saadakse, liites kokku kõikide üksikmeetmete energiasäästu, mis saavutatakse üksikmeetme rakenduskuupäeva ja vastavalt kas 2020. aasta 31. detsembri või 2030. aasta 31. detsembri vahel.

Niisiis kohaldatakse järgmisi juhtimismääruse kohaseid kavandamis- ja aruandluskohustusi ka energiatõhususdirektiivi artiklite 7, 7a ja 7b ning V lisa kohase energiasäästukohustuse täitmisele ja asjaomasele aruandlusele.

Ajakava

31. detsember 2018

(hiljem 1. jaanuariks 2028 ja iga 10 aasta tagant)

Riikliku energia- ja kliimakava projekti esitamine (juhtimismääruse artikli 9 lõige 1, artiklid 4 ja 6 ning I ja III lisa)

6 kuud enne riikliku energia- ja kliimakava lõppversiooni

Kui komisjon peab mõne liikmesriigi esitatut (sh panust energiatõhususdirektiivi artikli 3 lõikes 5 sätestatud energiasäästukohustuse saavutamisse) ebapiisavaks, võib ta teha soovitusi (juhtimismääruse artikli 31 lõige 1)

31. detsember 2019

(seejärel 1. jaanuariks 2029 ja iga 10 aasta tagant)

Riikliku energia- ja kliimakava lõppversiooni esitamine (juhtimismääruse artikli 3 lõige 1, artiklid 4 ja 6 ning I ja III lisa)

10. märts 2020

Esimese pikaajalise renoveerimisstrateegia esitamine (hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 2a lõige 8)

31. oktoobriks 2021

(hiljem iga kahe aasta tagant)

Komisjoni hinnang ELi eesmärkide poole liikumise kohta, täpsemalt riikliku energia- ja kliimakava täitmise aurannete alusel (juhtimismääruse artikkel 29)

Energiasäästukohustusega seoses on tähtsad juhtimismääruse artiklid 29, 21 (lõimitud energiatõhususealane aruandlus) ja 24 (lõimitud energiaostuvõimetusealane aruandlus).

Kui liikmesriigi edusammud ei ole piisavad, annab komisjon soovitusi (juhtimismääruse artikli 32 lõige 1).

30. aprilliks 2022

Liikmesriikide 2020. aasta energiatõhususeesmärkide saavutamise aruanded (juhtimismääruse artikkel 27 ja IX lisa 2. osa)

15. märtsiks 2023

(hiljem iga kahe aasta tagant)

Riikliku energia- ja kliimakava täitmise auranne (juhtimismääruse artikkel 17)

30. juuni 2023

(seejärel 1. jaanuariks 2033 ja iga 10 aasta tagant)

Riikliku energia- ja kliimakava ajakohastatud versiooni projekti esitamine (juhtimismääruse artikli 14 lõige 1)

30. juuni 2024

(seejärel 1. jaanuariks 2034 ja iga 10 aasta tagant)

Riikliku energia- ja kliimakava ajakohastatud versiooni lõppversiooni esitamine (juhtimismääruse artikli 14 lõige 2)

9.3.   Energiatõhususkohustuste süsteemidest ja alternatiivsetest meetmetest (v.a maksustamine) teavitamine

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 5 ja juhtimismääruse III lisa kohaselt peavad liikmesriigid teavitama komisjoni kavandatud poliitikameetmete üksikasjalikest toimimismeetoditest (energiatõhususdirektiivi artiklid 7a ja 7b ning artikli 20 lõige 6). Teatises tuleb teada anda alljärgnevast (v.a maksumeetmete puhul, vt jaotis 9.4):

a)

artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punkti b kohaselt nõutav energiasääst või kogu perioodil 2021–2030 eeldatavalt saavutatav energiasääst;

b)

kohustatud, osalevad või volitatud isikud või avaliku sektori rakendusasutused;

c)

sihtsektorid;

d)

poliitikameetmed ja üksikmeetmed (sh iga meetme rakendamisest eeldatavalt saadav kumulatiivne energiasääst);

e)

energiatõhususkohustuste süsteemi kohustusperioodi kestus;

f)

poliitikameetmetega ette nähtud üksikmeetmed;

g)

arvutusmeetod (sh täiendavuse ja olulisuse määramise viis, ning meetodid ja võrdlusalused, mida kasutatakse eeldatava ja suhtelise energiasäästu määramiseks);

h)

meetmete mõjukestus ning kuidas seda arvutatakse või millel see põhineb;

i)

liikmesriigisiseste kliimaerinevustega arvestamise meetod ning

j)

artiklites 7a ja 7b ette nähtud meetmete järelevalvesüsteemid ning see, kuidas tagatakse nende sõltumatus kohustatud, osalevatest ja volitatud isikutest.

Peale selle on juhtimismääruse III lisa jaotistes 3.1 ja 3.2 nõue, et liikmesriigid peavad komisjonile teada andma alljärgnevast.

„3.1.   Direktiivi 2012/27/EL artiklis 7a sätestatud energiatõhususkohustuste süsteemid:

a)

energiatõhususkohustuste süsteemi kirjeldus;

b)

eeldatav kumulatiivne ja aastane sääst ning kohustusperioodi(de) kestus;

c)

kohustatud isikud ja nende kohustused;

d)

sihtsektorid;

e)

meetmetega ette nähtud arvesse võetavad üksikmeetmed;

f)

teave direktiivi 2012/27/EL järgmiste sätete kohaldamise kohta:

i)

(kui asjakohane) energiaostuvõimetute kodumajapidamistega seotud spetsiaalsed üksikmeetmed ja nende saavutatava säästu osakaal kooskõlas artikli 7 lõikega 11;

ii)

energiateenuseosutaja või muu kolmanda isiku saavutatud energiasääst (artikli 7a lõike 6 punkt a) ning

iii)

täitmise ülekandmine (artikli 7a lõike 6 punkt b) ning

g)

(kui asjakohane) teave energiasäästuga kauplemise kohta.

3.2.   Direktiivi 2017/27/EL artiklis 7b ja artikli 20 lõikes 6 nimetatud alternatiivsed meetmed (v.a maksustamine):

a)

poliitikameetme liik;

b)

iga teadaantud meetme lühikirjeldus (sh ülesehitus);

c)

iga meetme kogu eeldatav kumulatiivne ja aastane sääst ja/või vaheperioodide energiasääst;

d)

avaliku sektori rakendusasutused, osalevad või volitatud isikud ning nende kohustused poliitikameetme(te) rakendamisel;

e)

sihtsektorid;

f)

meetmetega ette nähtud arvesse võetavad üksikmeetmed ning

g)

(kui asjakohane) energiaostuvõimetusele keskenduvad konkreetsed poliitika- või üksikmeetmed.“

9.4.   Maksumeetmed

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 5 alapunkti k kohaselt peavad liikmesriigid (kooskõlas juhtimismäärusega) teavitama komisjoni oma maksumeetmete toimimismeetoditest. Täpsemalt tuleb teada anda alljärgnevast:

„i)

sihtsektorid ja maksumaksjate segment;

ii)

avaliku sektori rakendusasutus;

iii)

eeldatavalt saavutatav sääst;

iv)

maksustamismeetme kehtivusaeg ning

v)

arvutusmeetod, sealhulgas hinnaelastsuste kasutamine ja teave selle kohta, kuidas need on määratud.“

Peale selle on juhtimismääruse III lisa jaotises 3.3 nõue, et liikmesriigid peavad komisjonile maksumeetmete kohta teada andma alljärgnevast:

„a)

meetmete lühikirjeldus;

b)

meetmete kestus;

c)

avaliku sektori rakendusasutus;

d)

meetme eeldatav kumulatiivne ja aastane sääst;

e)

sihtsektorid ja maksukohustuslaste segment ning

f)

arvutusmeetod (sh nõudluse hinnaelastsuse kasutamine ja kuidas see on direktiivi 2012/27/EL V lisa punkti 4 järgides määratud).“

Liikmesriigid peaksid tõendama, kuidas nad nõudluse hinnaelastsust arvutasid ning milliseid värskeid ja esindavaid andmeallikaid nad kasutasid (104).

10.   2030. AASTALE JÄRGNEV ENERGIASÄÄSTUKOHUSTUSE PERIOOD

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 teise lõigu kohaselt peavad liikmesriigid ka pärast 2030. aastat jätkama kümneaastaste perioodide kaupa esimese lõigu punkti b kohast iga-aastast energiasäästu, välja arvatud juhul, kui komisjon jõuab 2027. aastal ja seejärel iga kümne aasta tagant toimuval läbivaatamisel järeldusele, et see ei ole aastaks 2050 seatud liidu pikaajaliste energia- ja kliimaeesmärkide saavutamiseks vajalik.


(1)  Vt muu hulgas Economidou jt, 2018. Assessment of the Second National Energy Efficiency Action Plans under the Energy Efficiency Directive [Teine riiklike energiatõhususe tegevuskavade energiatõhususdirektiivi kohane hindamine]. EUR 29272 EN, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg, 2018, ISBN 978–92-79-87946-3, doi:10.2760/780472, JRC110304 (kättesaadav aadressil https://ec.europa.eu/jrc/en/publication/eur-scientific-and-technical-research-reports/assessment-second-national-energy-efficiency-action-plans-under-energy-efficiency-directive) ning Tsemekidi-Tzeiranaki jt, 2019. Analysis of the Annual Reports 2018 under the Energy Efficiency Directive [2018. aasta aruannete energiatõhususdirektiivi kohane analüüs]. EUR 29667 EN, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg, 2019, ISBN 978–92-79-00173-7, doi:10.2760/22313, JRC 115238 (kättesaadav aadressil http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/bitstream/JRC115238/kjna29667enn.pdf).

(1)  Energiatõhususdirektiivi artikli 2 punkti 3 kohaselt on energia lõpptarbimine „kogu energia, mis tarnitakse tööstus-, transpordi-, teenuste ja põllumajandussektorile ning kodumajapidamistele. Tarned energia muundamise sektorile ja energiatööstusele endale on välja arvatud“. Lõpptarbimist energiatõhususdirektiivis määratletud ei ole ja seetõttu tuleb seda tõlgendada kooskõlas energiasäästu kohustuse seisukohast. Artikli 7 lõike 1 punkti b eesmärk on vähendada energia lõpptarbimist, vähendades füüsiliste ja juriidiliste isikute (kui ei ole sätestatud teisiti) energia lõpptarbimist. Hoonetele või hoonetesse paigaldatud taastuvenergiaseadmetega saavutatud energiasäästu jaoks on eraldi tingimused (vt energiatõhususdirektiivi põhjendus 43 ja siinse dokumendi jaotis 7.5).

(2)  Vt 3. ptk.

(3)  Perioodi 2016–2018 keskmine (vt artikli 7 lõike 1 punkt b).

(4)  Vt ka jaotis 2.3.

(5)  Erinevalt sellest aga on artikli 7 lõike 1 punktis a käsitletud lõpptarbijatele müüdavat energiat, mis võetakse arvutamise aluseks perioodil 2014–2020 (vt SWD (2013) 451 final, lk 3).

(6)  = 100 × 0,8 % × 55.

(7)  https://unstats.un.org/unsd/energy/ires/

(8)  https://ec.europa.eu/eurostat/documents/10186/6246844/Eurobase-changes-energy.pdf (vt lk 25).

(9)  Eurostati parandatud ja täiendatud metoodika asub aadressil:

https://ec.europa.eu/eurostat/documents/10186/6246844/Eurobase-changes-energy.pdf

(10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1099/2008 energiastatistika kohta (ELT L 304, 14.11.2008, lk 1).

(11)  Vt jaotised 3.2 ja 3.4.

(12)  „Kogu energiatarbimine igaks otstarbeks“.

(13)  Määruses (EÜ) nr 1099/2008 määratletud lõppenergia.

(14)  Vt punkt 2.2.1. Eurostati uus metoodika asub aadressil

https://ec.europa.eu/eurostat/documents/10186/6246844/Eurobase-changes-energy.pdf

(15)  Küpros ja Malta 0,24 %.

(16)  Vt I liide ning jaotised 3.2, 3.3 ja 3.4.

(17)  Vt I liide.

(18)  Vt juhtimismääruse III lisa punkt 2.

(19)  Artikli 7 lõike 5 teises lõigus sätestatud piirides.

(20)  Vt 9. ptk.

(21)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (direktiivi on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/29/EÜ) (ELT L 275, 25.10.2003, lk 32).

(22)  Alternatiivselt võib heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS) mittekuuluvate sektorite energiakasutuse kindlakstegemiseks korrutada vastava sektori teatatud energia lõppkasutuse näitaja kasvuhoonegaaside inventuurides väljaselgitatud HKSiga hõlmatud ja hõlmamata kasvuhoonegaaside heitkoguste suhtega.

(23)  Vt 9. ptk.

(24)  Vt jaotis 7.5 ja X liide.

(25)  Energiatõhususdirektiivis ei ole määratletud, mida hoonetel või hoonetes oma tarbeks toodetud energia tähendab. Seda mõistet tuleks siiski mõista nii, et lõpptarbija toodab oma hoonel või hoones (määratlus hoonete energiatõhususe direktiivi 2010/31/EL artikli 2 punktis 1) taastuvatest energiaallikatest energiat oma tarbeks ja võib seda enda toodetud taastuvenergiat salvestada oma kindlates piirides asuval pinnal. Hoonetel või hoonetes omatarbeks toodetud energia mõiste ei hõlma omatoodetud energiat, mida müüakse või saadetakse jaotusvõrku. Kui tootev tarbija ei ole leibkond, siis ei hõlma see mõiste ka sellist energiatootmist, mis on sellise tarbija peamine majandustegevus.

(26)  Seega pidi meetmetest olema teada antud 30. aprilliks 2017, sest artikli 24 lõige 2 kustutati juhtimismääruse artikli 59 ja artikli 54 lõike 3 punkti b kohaselt 24. detsembril 2018.

(27)  Euroopa Liidu Kohtu 7. augusti 2018. aasta otsus kohtuasjas C-561/16 Saras Energía (ECLI:EU:C:2018:633, punkt 35), viitega analoogilisele 26. septembri 2013. aasta otsusele kohtuasjas C-195/12 - IBV & Cie, (ECLI:EU:C:2013:598, punktid 62 ja 70).

(28)  Artikli 2 punkti 14 kohaselt on kohustatud isik riiklike energiatõhususkohustuste süsteemidega seotud energiatarnija või energia jaemüügi ettevõtja. Liikmesriigid võiksid energiatõhususkohustuste süsteemide väljatöötamisel arvestada ka kohalike energiaühenduste või taastuvenergiaühenduste rolliga.

(29)  Vt juhtimismääruse I lisa jaotise 3.2 punkt v.

(30)  Otsus kohtuasjas C-561/16 Saras Energía (ECLI:EU:C:2018:633, punkt 56).

(31)  Sama lõike kohaselt tuleks nõutava energiasäästu koguse väljendamiseks valitud meetodit kasutada ka kohustatud isikute teadaantud energiasäästu arvutamiseks.

(32)  Vt energiatõhususdirektiivi põhjendus 17 ja jaotis 4.2.2.

(33)  Artikli 2 punkti 24 kohaselt on energiateenuseosutaja füüsiline või juriidiline isik, kes tarnib energiateenused või muud energiatõhususe parandamise meetmed lõpptarbija seadmesse või ruumidesse.

(34)  Vt 8. ptk ja XII liites esitatud näited.

(35)  Vt XII liide.

(36)  SWD(2016) 402 (final), lk 46 ja 47.

(37)  Vt juhtimismääruse I lisa jaotise 3.2 punkt v.

(38)  Vt XII liide.

(39)  Vt III liide.

(40)  „Volitatud isik“ on juriidiline isik, kellele valitsus või muu avaliku sektori asutus on delegeerinud rahastamiskava väljatöötamise, juhtimise või haldamise volitused.

(41)  Otsus kohtuasjas C-561/16 Saras Energía (ECLI:EU:C:2018:633, punkt 37 energiatõhususdirektiivi artiklite 7 ja 20 kohta).

(42)  Vt ka otsus kohtuasjas C-561/16 Saras Energía (ECLI:EU:C:2018:633, punktid 30–33).

(43)  III liide.

(44)  III liide.

(45)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2017. aasta määrus (EL) 2017/1369, millega kehtestatakse energiamärgistuse raamistik ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2010/30/EL (ELT L 198, 28.7.2017, lk 1).

(46)  III liide.

(47)  III liide.

(48)  XII liide.

(49)  X liide.

(50)  Vt IV liide.

(51)  Vt IV liide.

(52)  Vt IV liide.

(53)  Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT L 283, 31.10.2003, lk 51).

(54)  Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347, 11.12.2006, lk 1).

(55)  Vt IV liide.

(56)  V liide.

(57)  Riiklikes energia- ja kliimakavades peaksid liikmesriigid hindama, kui palju on kodumajapidamisi, millel on raskusi energia eest tasumisega, võttes arvesse kodumajapidamistele mõeldud energiateenuseid, mida on riigis vaja normaalsete elamistingimuste tagamiseks, olemasolevat sotsiaalpoliitikat ja muid asjakohaseid poliitikavaldkondi, aga ka komisjoni soovituslikke suuniseid asjaomaste näitajate kohta (sh geograafiline hajutatus), mis põhinevad energiaostuvõimetuse ühisel käsitusel. Kui liikmesriik leiab, et tal on märkimisväärne arv leibkondi, kellel on raskusi energia eest tasumisega, peaks ta lisama oma kavasse soovitusliku riikliku eesmärgi energiaostuvõimetuse vähendamiseks.

(58)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiiv 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta (ELT L 153, 18.6.2010, lk 13).

(59)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/844 (millega muudetakse hoonete energiatõhususe direktiivi ja energiatõhususdirektiivi, ELT L 156, 19.6.2018, lk 75) põhjenduses 11 on kirjas, et energiaostuvõimetuse leevendamise vajadust tuleks arvesse võtta „[k]ooskõlas liikmesriikide poolt kindlaksmääratud kriteeriumidega. Oma renoveerimisstrateegiates energiaostuvõimetuse leevendamisele kaasa aitavate riiklike [üksik]meetmete kehtestamisel on liikmesriikidel õigus kindlaks määrata, mida nad peavad asjakohasteks [üksik]meetmeteks.“

(60)  https://www.energypoverty.eu/policies-measures

(61)  Vt II ja III liide.

(62)  Hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 2 punkti 9 kohaselt on ehitusdetail „hoone tehnosüsteem või hoone välispiirde element“.

(63)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiiv 2014/94/EL alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta (ELT L 307, 28.10.2014, lk 1).

(64)  Vt Economidou jt, 2018. Assessment of the Second National Energy Efficiency Action Plans under the Energy Efficiency Directive [Teine riiklike energiatõhususe tegevuskavade energiatõhususdirektiivi kohane hindamine]. EUR 29272 EN, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg, 2018, ISBN 978–92-79-87946-3, doi:10.2760/780472, JRC110304 (kättesaadav aadressil https://ec.europa.eu/jrc/en/publication/eur-scientific-and-technical-research-reports/assessment-second-national-energy-efficiency-action-plans-under-energy-efficiency-directive) ning Tsemekidi-Tzeiranaki jt, 2019. Analysis of the Annual Reports 2019 under the Energy Efficiency Directive [2019. aasta aruannete energiatõhususdirektiivi kohane analüüs]. EUR 29667 EN, Publications.

(65)  VII liide.

(66)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 443/2009, millega kehtestatakse uute sõiduautode heitenormid väikesõidukite süsinikdioksiidiheite vähendamist käsitleva ühenduse tervikliku lähenemisviisi raames (ELT L 140, 5.6.2009, lk 1).

(67)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2011. aasta määrus (EL) nr 510/2011, millega kehtestatakse uute väikeste tarbesõidukite heitenormid, lähtudes väikesõidukite CO2-heite vähendamist käsitlevast liidu terviklikust lähenemisviisist (ELT L 145, 31.5.2011, lk 1).

(68)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta määrus (EL) 2019/631, millega kehtestatakse uute sõiduautode ja uute väikeste tarbesõidukite CO2-heite normid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 443/2009 ja (EL) nr 510/2011 (ELT L 111, 25.4.2019, lk 13).

(69)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2009/33/EÜ keskkonnasõbralike ja energiatõhusate maanteesõidukite edendamise kohta. Avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

(70)  Lisateave: Teadusuuringute Ühiskeskus, „Water – Energy Nexus in Europe“ [Vee ja energia seotus Euroopas], 2019, http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/handle/JRC115853.

(71)  Vt põhjendus 22.

(72)  Vt põhjendus 22.

(73)  Lisateave: Rahvusvaheline Energiaagentuur, World Energy Outlook 2018 [Maailma energiaülevaade 2018]; https://www.iea.org/weo/water/

(74)  Vt põhjendus 22.

(75)  Vt 4. peatükis esitatud määratlused.

(76)  Vt IV liide.

(77)  SWD(2013) 451 (final), põhjendused 47, 49–52.

(78)  SWD(2013) 451 final, põhjendus 53.

(79)  SWD(2013) 451 final, põhjendus 54.

(80)  SWD(2013) 451 final, põhjendus 55.

(81)  Lees, E., and Bayer, E. (February 2016), Toolkit for energy efficiency obligations (Regulatory Assistance Project) [Energiatõhususkohustuste täitmise abivahendid (regulatiivabiprojekt)]; http://www.raponline.org/document/download/id/8029.

(82)  Energy performance of buildings – Economic evaluation procedure for energy systems in buildings - Part 1: Calculation procedures [Hoonete energiatõhusus. Hoonete energiasüsteemide majandusliku hindamise kord. Osa 1. Arvutuskäigud]; https://www.en-standard.eu/din-en-15459-1-energy-performance-of-buildings-economic-evaluation-procedure-for-energy-systems-in-buildings-part-1-calculation-procedures-module-m1-14/.

(83)  Vt ka VI ja VIII liide.

(84)  Lisaselgitused ja näited: vt VIII liide.

(85)  Lisaselgitused ja näited: vt VIII liide.

(86)  Vt ka VIII liide.

(87)  Hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud, et „[l]iikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et kui hooneid oluliselt rekonstrueeritakse, suurendatakse hoone või selle rekonstrueeritud osade tehnilise, funktsionaalse ja majandusliku teostatavuse piires nende energiatõhusust nii, et see vastaks artikli 4 kohaselt kehtestatud energiatõhususe miinimumnõuetele.“

Hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 2 punkti 10 kohaselt on oluline rekonstrueerimine hoone selline renoveerimine, mille puhul:

a)

hoone välispiirete või tehnosüsteemide rekonstrueerimisega seotud kulud on suuremad kui 25 % hoone väärtusest, välja arvatud selle maa väärtus, millel hoone asub, või

b)

rekonstrueeritakse üle 25 % hoone välispiirete pindalast.

Liikmesriigid võivad valida, kas nad kohaldavad valikut a või b.

(88)  Vt energiatõhususdirektiivi põhjendus 41.

(89)  Vt energiatõhususdirektiivi põhjendus 41.

(90)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/125/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (ELT L 285, 31.10.2009, lk 10).

(91)  ELi nõuded tootekategooriati, vt:

https://ec.europa.eu/info/energy-climate-change-environment/standards-tools-and-labels/products-labelling-rules-and-requirements/energy-label-and-ecodesign/energy-efficient-products_en

(92)  Riiklikes energiatõhususe tegevuskavades ja artikli 7 kohastes teatistes olulisuse tõendamise kriteeriumidest on juttu IX liites.

(93)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/842, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030, millega panustatakse kliimameetmetesse, et täita Pariisi kokkuleppega võetud kohustused, ning millega muudetakse määrust (EL) nr 525/2013 (ELT L 156, 19.6.2018, lk 26).

(94)  Vt XII liide.

(95)  Volitava organi väljastatud juriidiline dokument, mis kinnitab, et konkreetne kogus energiasäästu on saavutatud. Iga sertifikaat on kordumatu ja jälgitav kaup, mis tähistab omandiõigust teatava koguse täiendava energiasäästu üle ja tagab selle, et säästu ei ole arvesse võetud mujal.

(96)  Taastuvenergiaseadmete hoonetele või hoonetesse paigaldamist edendavatest meetmetest on juttu X liites.

(97)  Vt X liide.

(98)  Vt VII liide.

(99)  Energiatõhususdirektiivi põhjendus 15.

(100)  Vt VII liide.

(101)  Vt XII liide.

(102)  Juhtimismääruse artikli 59 teise lõigu kohaselt kustutatakse artikli 24 lõige 1 alates 1. jaanuarist 2021.

(103)  See tuli esitada 31. detsembriks 2018 (juhtimismääruse artikli 9 lõige 1).

(104)  Lisasoovitused nõudluse hinnaelastsuse kasutamiseks: vt IV liide.

I LIIDE

Näiteid iga-aastase säästu protsendist, kui kasutada artikli 7 lõigetes 2–4 sätestatud võimalusi  (1)

 

Miljonit naftaekvivalenttonni

Aastane sääst (%)

Selgitus

Lähtekogus (keskmine energia lõpptarbimine)

100

 

Keskmine energia lõpptarbimine

Omatarbeks tootmine

5

 

 

Energia lõpptarbimine transpordis

33

 

 

Korrigeeritud lähtekogus

62

 

 

Minimaalne säästmisprotsent (artikli 7 lõike 1 punkt b)

 

0,8 %

Keskmine energia lõpptarbimine (100) korrutatakse 0,8 %ga, summeeritakse see üle 10 aasta (nii saadakse 10aastase kohustusperioodi lõpuks nõutav kumulatiivne kogusääst 44 miljonit naftaekvivalenttonni).

 

 

 

 

1. võimalus: kasutatakse kõiki erandeid (35 %)

 

 

 

Nõutav säästmisprotsent enne erandite kohaldamist

 

1,2 %

Säästmisprotsent, mida liikmesriik peaks kohaldama, kui otsustab kasutada lõikes 4 sätestatud võimalusi maksimaalselt (35 %); see tähendab, et erandit tuleks kohaldada 68 miljoni naftaekvivalenttonni suurusele kumulatiivsele säästule.

 

 

 

 

2. võimalus: transport ja omatarbeks toodetud energia tarbimine jäetakse välja

 

 

 

Sääst pärast lähtekogusest väljajätmist

27,3

 

See on kumulatiivne sääst, mis jääb alles pärast 0,8 % kohaldamist tarbimisele, mis ei hõlma transporti ja omatarbeks toodetud energia tarbimist.

Vajalik lisasääst

16,7

 

Sääst, mida on vaja, et saavutada minimaalne nõutav sääst (44 miljonit naftaekvivalenttonni).

Nõutav säästmisprotsent enne transpordi ja omatarbeks toodetud energia tarbimise väljajätmist

 

1,3 %

Säästmisprotsent, mida liikmesriik peaks kohaldama, kui otsustab arvutamise lähtekogusest transpordi ja omatarbeks toodetud energia tarbimise välja jätta.

 

 

 

 

3. võimalus: kasutatakse kõiki erandeid ja lähtekogusest väljaarvamise võimalusi

 

 

 

Sääst pärast lähtekogusest väljajätmist

27,3

 

See on sääst, mis jääb alles pärast kõigi erandite kohaldamist lähtekogusele.

Sääst pärast erandite maksimaalset kohaldamist

17,7

 

See on sääst, mis jääb alles pärast kõigi artikli 7 lõigetes 2–4 sätestatud võimaluste ja erandite kohaldamist.

Vajalik lisasääst

26,3

 

Sääst, mida on vaja, et saavutada minimaalne nõutav sääst (44 miljonit naftaekvivalenttonni)

Nõutav säästmisprotsent enne väljajätmist ja erandeid

 

2 %

Säästmisprotsent, mida liikmesriik peaks kohaldama, kui otsustab jätta transpordi ja omatarbeks toodetava energia tarbimise lähtekogusest välja ning kasutada lõikes 4 sätestatud võimalusi maksimaalselt (35 %).


(1)  Tabelis esitatud näitajad ei pärine ühestki konkreetsest liikmesriigist. Selle näite eesmärk on selgitada artikli 7 lõigetes 2–4 sätestatud võimaluste kasutamise tagajärgi ja mõju energiasäästu kohustusele. Liikmesriikide arvutatud säästukogused on erinevad.

II LIIDE

Energiatõhususkohustuste süsteemid

Liikmesriigid peaksid energiatõhususkohustuste süsteemi väljatöötamisel ja rakendamisel arvestama vähemalt alljärgnevaga (1).

1.   Poliitilised eesmärgid

Liikmesriigid peaksid seadma energiatõhususkohustuste süsteemile lihtsad energiasäästule keskenduvad poliitilised eesmärgid, arvestades seda, millise lõppkasutussektori energiasäästupotentsiaal on suurim ja kus võiks süsteemist olla abi energiatõhususse investeerimise takistuste ületamisel.

Kui süsteemil on mitu eesmärki, tuleb jälgida, et energiaga mitteseotud eesmärkide täitmine ei takistaks energiasäästu eesmärgi saavutamist.

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 11 kohaselt peavad liikmesriigid energiatõhususkohustuste süsteemi väljatöötamisel arvestama vajadusega leevendada energiaostuvõimetust (kui ei otsustata selle küsimusega tegeleda alternatiivsete poliitikameetmete abil). Näiteks võib energiatõhususkohustuste süsteemil olla konkreetne energiaostuvõimetusega seotud eesmärk (nt väikese sissetulekuga leibkondade üksikmeetmetega saavutatava energiasäästu minimaalne osakaal või kogus) või boonustegur väikese sissetulekuga leibkondade üksikmeetmetele. Teine võimalus oleks, et kohustatud isikud teevad sissemakseid fondi, millest rahastatakse väikese sissetulekuga leibkondadele suunatud energiatõhususprogramme (2).

2.   Juriidilised volitused

Kasutage energiatõhususkohustuste süsteemi sisseseadmisel ja käitamisel hoolikalt valitud kombinatsiooni eri õigusaktidest ja haldusprotsessidest. Kui energiatõhususkohustuste süsteemi üldine ülesehitus on sätestatud riiklikes seaduses, saavad sidusrühmad süsteemi juriidilises staatuses kindlad olla. Kui täpsem rakendamiskord on sätestatud ametkondlikes määrustes, saab süsteemi kogemuste alusel muuta.

Enne energiatõhususkohustuste süsteemi täielikku kasutussevõttu võib kuluda aastaid (3–4, olenevalt süsteemi ülesehitusest ja liikmesriigi õiguskeskkonnast) potentsiaali hindamisele, poliitika kavandamisele ja väljatöötamisele ning selle katsetamisele turul.

3.   Kütuste hõlmatus

Otsustage, kas energiatõhususkohustuste süsteem hõlmab ka kütuseid, vastavalt sellele, millised on üldised poliitilised eesmärgid ja eri kütuste energiatõhususpotentsiaal. Artikli 7 kohase energiasäästukohustuse täitmiseks kehtestatud energiatõhususkohustuste süsteem võib hõlmata mitut liiki kütuseid. Siiski on mitu edukat programmi alustanud ühe või kahe kütusega ja hiljem laienenud saadud kogemuste alusel ka teistele kütustele.

Kütuste kaasamisel peaks arvestama ka turumoonutuste ohtu, kui sama energiateenuse osutamisel (nt ruumide kütmises) konkureerib mitut liiki energia.

4.   Sektorite ja seadmete hõlmatus

Otsustage, milliseid sektoreid ja seadmeid energiatõhususkohustuste süsteem hõlmab, vastavalt sellele, millised on üldised poliitilised eesmärgid ning eri sektorite ja seadmete energiatõhususpotentsiaal. Kui soovite sektorite ja seadmete hõlmatust rangelt piiritleda, kaaluge, kas nõuetele vastavuse hindamine võib muutuda liiga koormavaks.

Riikides, kus on maailmakaubandusest sõltuvaid energiamahukaid tööstusharusid (nt alumiiniumi väljasulatamine), võivad valitsused otsustada need energiatõhususkohustuste süsteemi kohaldamisalast välja jätta, sest süsteemis osalemine kahjustaks nende rahvusvahelist konkurentsivõimet.

5.   Energiasäästu eesmärk

Määrake energiatõhususkohustuste süsteemi säästmiseesmärk olenevalt poliitika üldeesmärkidest ning püüdke saavutada tasakaal säästu suuruse, selle maksumuse (tarbijatele) ja hinnangulise energiatõhususpotentsiaali alusel reaalselt võimaliku vahel.

Väljendage eesmärk lõppenergias (tarbijatele tarnitud ja kasutatud energia kogus). Kui aga süsteem hõlmab mitut eri kütust, sobib paremini primaarenergias väljendatud eesmärk.

Väljendage eesmärk energiaühikutes. Kui aga süsteemi poliitiline eesmärk on teistsugune (nt kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise vähendamine), siis võiks kaaluda CO2-ekvivalentühikute kasutamist.

Määrake suhteliselt pikk eesmärgi täitmise ajakava, soovitatavalt 10–20 aastat. Kui olete andnud selgelt mõista, et eesmärk aja jooksul suureneb (või jääb samaks), saavad kohustatud isikud oma tegevusmudelit sellele vastavalt kohandada (nt alustada esimesel perioodil käitumuslike meetmetega ja võtta hiljem kasutusele keerukam energiasäästu tehnoloogia).

Arvutage iga energiatõhususmeetme hinnangulise mõjukestuse jooksul saavutatav arvessevõetav energiasääst.

Kui süsteemi poliitilised eesmärgid ei seondu ainult energiasäästuga, võiks kaaluda alameesmärkide seadmist.

6.   Kohustatud isikud

Määrake energiatõhususkohustuste süsteemi kohustatud isikud olenevalt sellest, milliseid kütuseid süsteem hõlmab, millistele energiatarnijatele nende taristu kuulub ning kes suudab arvesse võetava energiasäästu saavutamist ja/või hankimist hallata, ning võttes arvesse nõuet, et kohustatud isikud tuleb määrata objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel (energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõige 2).

Võite kohustuse panna näiteks vaid suurematele energiatarnijatele, sest tavaliselt suudavad nemad energiatõhususprojekte klientide seadmetes ise ellu viia või selleks kolmanda isiku palgata. Kui energia ja gaasiturul on müüja ja edastaja erinevad, võib kohustuse panna energia jaemüüjatele ja/või edastus- ja jaotusvõrguettevõtjatele. Tuleb otsustada, mis liiki energiatarnijat kohustada. Energia jaemüüjate olemasolevad sidemed lõppklientidega teevad süsteemi sisseseadmise lihtsamaks. Edastus- ja jaotusvõrguettevõtjad on lõppkasutajast kaugemal, aga (kuna tegu on riiklikult reguleeritud monopolidega) saab nende stiimuleid lihtsamalt energiatõhususkohustuste süsteemi eesmärkidega kooskõlla viia.

Määrake igale kohustatud isikule oma energiasäästueesmärk, võttes aluseks tema energiamüügi turuosa. Kui jätate maailmakaubandusest sõltuvad energiamahukad tööstusharud ja/või muud lõppkasutajarühmad süsteemist välja, saab ka neile müüdava energia turuosast välja jätta.

7.   Nõuete täitmise kord

Energiatõhususkohustuste süsteemi lahutamatu osa peab olema kord, mille alusel kohustatud isikud annavad väidetavast arvesse võetavast energiasäästust sobivale asutusele aru ning kuidas seda säästu kontrollitakse.

Kehtestage trahv, mida nõuda kohustatud isikutelt, kes oma energiasäästueesmärki ei saavuta. Määrake trahv piisavalt suur, et see motiveeriks energiaga varustajaid oma säästmiskohustust täitma.

Kaaluge, kas mitte nõuda energiaga varustajatelt trahvile lisaks ka puudu jäänud energiasäästu saavutamist (3).

8.   Preemia

Kaaluge, kas mitte kasutada energiatõhususkohustuste süsteemis ka preemiat, mida maksta neile kohustatud isikutele, kes säästavad eesmärgist rohkem. Kui rohkem säästvad energiaga varustajad võivad preemiana saada märkimisväärset tulu, peaks olemas olema usaldusväärne mõõtmise, kontrollimise ja aruandluse kord, et tasu maksmine oleks põhjendatud.

9.   Arvesse võetav energiasääst

Võimaldage teenuseosutajatel viia arvesse võetava energiasäästu saavutamiseks ellu energiatõhususprojekte. Siis saavad kohustatud isikud:

palgata spetsialiseerunud ettevõtteid (nt energiateenuste ettevõtteid), kes projektid nende nimel teoks teevad;

teha sissemakseid riiklikku energiatõhususfondi, kust tehakse väljamakseid energiatõhususprojektide elluviimise jaoks, või

osta akrediteeritud mittekohustatud isikutelt nende saavutatud kontrollitud arvesse võetavat energiasäästu (valgete sertifikaatide kasutamise korral, vt kauplemisalane jaotis).

10.   Energiasäästutõkete kõrvaldamine

Ärge tekitage ega säilitage regulatiivseid ega muid energiatõhususele suunatud täiustuste tegemise takistusi.

Pakkuge energiatõhususprojektide jaoks stiimuleid või poliitikameetmeid, mille rakendamise tulemusena saab saavutada arvesse võetavat energiasäästu, tagades samas ka säästu kontrollitavuse.

Kaotage takistused, tehes alljärgnevat:

pakkuge stiimuleid;

tunnistage tõkestavad õigusaktid kehtetuks või muutke neid;

koostage suunised ja tõlgendamisteatised ning/või

lihtsustage halduskorda.

Nimetatud meetmetele võib lisada energiatõhususalase koolitamise ja teavitamise ning tehnilise abi.

Hinnake tõkkeid ja nende eemaldamiseks tehtavat, jagage järeldusi komisjoniga ning levitage asjaomast riiklikku parimat tava.

11.   Arvesse võetavad energiatõhususmeetmed

Kaaluge, kas mitte koostada energiatõhususkohustuste süsteemi jaoks mittetäielik loetelu heakskiidetud energiatõhususmeetmetest, millele on määratud eeldatavad energiasäästuväärtused (olenevalt süsteemi eesmärgist võimalikult paljude sektorite jaoks, et energiateenuste turg tegutsema hakkaks).

Lubage ka kvalifitseeruvate loeteluväliste meetmete kasutamist, et soodustada kohustatud isikute ja energiateenuste ettevõtete seas innovatsiooni poliitikaeesmärkide saavutamisel.

12.   Koostoime teiste poliitikameetmetega

Mõelge, kuidas saavutada energiatõhususkohustuste süsteemi kasulik koostoime teiste poliitikameetmetega (nt teavitamise ja rahastamisega, mis mõlemad võivad aidata tarbijatel energiatõhususmeetmeid rakendada). See võib vähendada kohustatud isikute kulusid oma kohustuste täitmisel ja võimaldab seada kõrgemaid eesmärke.

Jälgige, et mõjuaruandluses ei tekiks energiasäästu topeltarvestust.

Vältige samade energiatõhususmeetmete rakendamisele ärgitamist teiste sarnaste poliitikameetmetega (nt energiatõhususoksjonid). Muidu hakkavad meetmed omavahel konkureerima ja suurendavad kas kohustatud isikute või oksjonitel osalejate kulusid.

13.   Hindamine, mõõtmine, kontrollimine ja aruandlus

Kehtestage energiatõhususkohustuste süsteemi lahutamatu osana usaldusväärne energiasäästu mõõtmise, kontrollimise ja aruandluse süsteem ning muud süsteemi eesmärkide saavutamisele kaasa aitavad meetmed.

Kehtestage kord, mille alusel hinnata, kas tegu on lisasäästuga ehk säästuga, mida poleks energiatõhususkohustuste süsteemita saavutatud.

Jälgige, et oleks sisse seatud osalevatest isikutest sõltumatu järelevalve kord ning et dokumentaalsele kontrollimisele lisanduksid ka kohapealsed kontrollid (4).

14.   Energiasäästuga kauplemine

Mõelge võimalusele lubada kohustatud isikute ja kolmandate isikute vahelist energiasäästuga kauplemist. Kauplemise eesmärk on laiendada arvesse võetava energiasäästu saavutamise võimalusi ja lasta turujõududel nende seast kulutasuvaimad välja selgitada.

Energiasäästuga saab kaubelda kahe poole vahel otse või turutegija (kelleks võib olla süsteemi haldaja, aga tavaliselt siiski ei ole) või (levinumal juhul) kolmanda isiku loodud turu kaudu.

Mõnes energiatõhususkohustuste süsteemis peavad hinnad olema avalikud, teistes on see vabatahtlik.

Energiasäästuga kaubeldakse sageli valgete sertifikaatide alusel, aga seda saab kahepoolsete tehingute korral teha ka nendeta.

15.   Rahastamine

Seadke energiatõhususkohustuste süsteemis sisse sobiv kord, kuidas hüvitada kohustatud isikute energiasäästukohustuse saavutamise kulud.

16.   Süsteemi haldamine

Energiatõhususkohustuste süsteemi haldamine peaks hõlmama vähemalt järgnevat:

energiasäästueesmärgi jaotamine kohustatud isikute vahel;

arvesse võetavate energiatõhususmeetmete heakskiitmine ja (vajaduse korral) neile eeldatavate energiasäästuväärtuste määramine;

tegeliku energiasäästu seire, mõõtmine ja kontrollimine (sh energiatõhususprojektide tulemuste auditeerimine);

kohustuse täitmise tagamine (muu hulgas kohustatud isikute tulemuste võrdlemine eesmärkidega ja trahvide kohaldamine);

(kui asjakohane) kohustatud isikute kohustamine esitama järgnevat:

statistiline koondteave nende lõpptarbijate kohta (kus on välja toodud olulised muudatused võrreldes varem esitatud teabega) ning

jooksev teave lõpptarbijate tarbimise kohta, sealhulgas (kui asjakohane) alljärgnev (säilitades tundliku äriteabe tervikluse ja konfidentsiaalsuse kooskõlas liidu õigusega):

koormusgraafikud,

segmendiline jaotus ja

geograafiline asukoht;

(vajaduse korral) valgete sertifikaatide väljaandmise ja omandiõiguse registreerimine ning

(vajaduse korral) energiasäästuga kauplemise turu loomine ja käigushoidmine.

17.   Süsteemi tulemused

Energiatõhususkohustuste süsteemi kehtestamise üks olulisi küsimusi on selle tulemuste aruandlus. Selleks võib avaldada süsteemi toimimise kohta aastaaruandeid, kus on vähemalt järgmised andmed:

süsteemis aasta jooksul toimunud muutused;

kohustatud isikute kohustuse täitmine;

tulemused võrrelduna süsteemi üldise energiasäästueesmärgiga (sh säästu jaotus energiatõhususmeetme liigiti);

tulemused võrrelduna süsteemi alameesmärkide ja iga ettevõtte eesmärkidega meetmeti;

energiasäästuga kauplemise tulemused;

kohustatud isikute kulud nõuete täitmisele ning

süsteemi haldamise kulud.

18.   Täiustamist vajavad valdkonnad

Tõhusates energiatõhususkohustuste süsteemides on kehtestatud toimimise ja haldamise pideva täiustamise kord. Pideva hindamise ja poliitika edasiarendamise osana peaks see hõlmama uurimist, kuidas teha kindlaks täiustamist vajavad valdkonnad ja kuidas täiustamine täpselt toimub.

19.   Täitmise ülekandmine

Energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõike 6 punkti b kohaselt võib energiatõhususkohustuste süsteemis lubada kohustatud isikutel arvestada konkreetsel aastal saavutatud säästu kas mõnel neljast eelnenud aastast või kolmest järgnevast aastast. Olenevalt energiatõhususkohustuste süsteemi eesmärkide ajakavast või perioodidest saab sellega anda kohustatud isikutele võimaluse jätta jooksva perioodi eesmärk täitmata ja järgmine eesmärk selle võrra ületada (või vastupidi).

Näiteks võiks olla kasulik tegeleda kohustatud isikute rakendatud strateegiate edukuse ebamäärasusega, sest see on oluline ka selleks, et pääseda trahvidest, mille liikmesriigid artikli 13 kohaselt on kehtestanud.

Tuleks jälgida, et ei tekiks pidurdamise ja kiirendamise tsükleid (kui saavutatud säästu kantakse väga palju üle hilisemale ajale) ega seataks ohtu tulevikueesmärkide saavutamist (kui tulevast säästu loodetakse kanda väga palju üle eelnevale ajale). Seda saab vältida, kui kehtestada ülekantava säästu maksimumprotsent (eesmärgiga võrreldes) ja ülekandmise maksimumajavahemikud.


(1)  Regulatiivabiprojekti (RAP) (2014) väljaande „Best practices in designing and implementing energy efficiency obligation schemes“[Energiatõhususkohustuste süsteemide väljatöötamise ja rakendamise parim tava] (https://www.raponline.org/knowledge-center/best-practices-in-designing-and-implementing-energy-efficiency-obligation-schemes/) kohandus, mis hõlmab ka ENSPOLi projektist õpitut (http://enspol.eu/); RAP (Lees, E., Bayer, E.), Toolkit for energy efficiency obligations [Energiatõhususkohustuste täitmise abivahendid] (2016) (https://www.raponline.org/wp-content/uploads/2016/05/rap-leesbayer-eeotoolkit-2016-feb.pdf).

(2)  Lisasoovitused energiaostuvõimetust leevendavate meetmete kohta: vt V liide.

(3)  Olulisust on käsitletud ka IX liites ja järelevalvet XII liites.

(4)  Olulisust on käsitletud ka IX liites ja järelevalvet XII liites.

III LIIDE

ALTERNATIIVSED POLIITIKAMEETMED

Energiatõhususdirektiivi artiklis 7b lubatakse liikmesriikidel saavutada energiasäästu eesmärgid alternatiivsete poliitikameetmete abil. Kui liikmesriigid otsustavad täita oma kohustusi [energiatõhususdirektiivi] artikli 7 lõike 1 kohaselt nõutava energiasäästu saavutamiseks alternatiivsete poliitikameetmetega, tagavad nad, et artikli 7 lõikes 1 nõutud energiasäästu saavutavad lõpptarbijad, ilma et see piiraks artikli 7 lõigete 4 ja 5 kohaldamist [ning täidetud saaks ka energiatõhususdirektiivi V lisa (täpsemalt 3. jaotise) nõuded].

Ilma et sellega mõjutataks seaduses sätestatud nõudeid ning komisjoni hinnangut liikmesriikide teadaantud kavandatud ja olemasolevatele alternatiivsetele poliitikameetmetele, võiks liikmesriikidele abiks olla järgmine mittetäielik alternatiivsete meetmete põhiomaduste loetelu (v.a transpordisektor) (1).

1.   Rahastamiskavad ja -instrumendid ning fiskaalsed stiimulid

1.1.   Hoonete renoveerimise toetused

Liikmesriigid võiksid pakkuda hoonete renoveerimise toetusi (nt olemasolevate elamute energiatõhususe parandamiseks ning nende kütte- ja jahutussüsteemide tõhusamatega asendamiseks).

Toetusprotsent võib oleneda järgnevast:

saavutatav energiatõhusus(klass);

saavutatud energiasääst või

kütte- ja/või jahutussüsteemi kasutegur (2).

Toetust võib anda otsese väljamakse või toetatud laenuna.

Selliseid toetusi sobib anda näiteks VKEdele. Ent toetused peavad olema kooskõlas riigiabi eeskirjadega.

1.2.   Lepingud

Liikmesriigid võivad propageerida energiatõhususe lepingute sõlmimist turupõhise energiateenuse osutamiseks, mille eesmärk on energiatõhususmeetmete rakendamine.

Ettevõtted osutavad energiatõhususe teenuseid, nagu:

hoone energiatõhususe parandamine;

küttesüsteemide uuendamine või ebatõhusate seadmete väljavahetamine või

valdkonnaülese tehnoloogia (nt elektrimootorid) juurutamine tööstuses.

Ettevõtted tagavad meetmetega seotud energia- ja/või rahalise säästu ning töövõtja tasu oleneb elluviidud meetmete tulemuslikkusest.

1.3.   Energiatõhususmeetmetega seotud käibemaksusoodustused

Liikmesriigid võivad kehtestada teatavatele toodetele, materjalidele või teenustele väiksema käibemaksu, et edendada energiatõhususmeetmete võtmist.

Käibemaksusoodustuste kehtestamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata muu hulgas direktiivis 2006/112/EÜ teatavate toodete ja teenuste käibemaksu alandamise jaoks kehtestatud nõuetele.

1.4.   Tõhususmeetmete kiirem kulumiarvestus

Liikmesriigid võivad pakkuda sellist maksusoodustust, mille kohaselt saavad maksukohustuslastest ettevõtted energiatõhusatesse toodetesse tehtud investeeringud kiiremini amortiseerida. Selline meede võib sobida energiatõhusate seadmete laialdasema kasutamise soodustamiseks (nt tööstuses).

Konkreetsete tehnoloogiliste kriteeriumide alusel võiks koostada abikõlblike toodete loetelu, et meede hõlmaks ainult turu kõige energiatõhusamaid tooteid. Loetelu tuleks pidevalt ajakohastada, et võtta arvesse tehnoloogia ja turu arengut.

2.   Riiklik energiatõhususfond

Liikmesriigid võivad asutada eri liiki poliitikameetmeid ühendava riikliku energiatõhususfondi. See võib hõlmata toetuste maksmist eri sektorite (nt ettevõtete, kodumajapidamiste ja omavalitsuste) energiatõhususmeetmete jaoks ning asjaomaseid teavituskampaaniaid.

Et kasu oleks võimalikult suur, peab toetuste määramise kord olema võimalikult tõhus. Valitsuse ja pankade koostöö võiks olla üks tulemuslik meetod. Et energiasääst artikli 7 kohaselt arvesse läheks, peab selliste riiklike energiatõhususfondide rahastus pärinema kas ainult avaliku sektori vahenditest või nii avaliku kui ka erasektori (nt pankade) vahenditest.

Riikliku energiatõhususfondi loomisel tuleb jälgida, et ei tekiks kattuvusi teiste toetuskavadega ega säästu topeltarvestust.

Energiatõhususkohustuste süsteemiga seoses kohustatud isikud võivad fondi teha sissemakseid oma säästukohustuse kas osaliseks või täielikuks täitmiseks.

3.   Õigusaktid ja vabatahtlikud kokkulepped

Liikmesriigid võivad kasutada kas vabatahtlikke või õigusaktides sätestatud kokkuleppeid valitsuse ja eri sektorites tegutsejate vahel. Eesmärgiks võiks olla teatavate tehnoloogiliste või korralduslike meetmete (nt ebatõhusa tehnoloogia väljavahetamine) vabatahtliku või kohustusliku rakendamise edendamine.

4.   Tööstusprotsesside tõhususe miinimumnõuded

Sellised miinimumnõuded võiksid olla sobiv vahend tööstuse energianõudluse vähendamiseks, sest kaotavad tööstuses kulutasuvate energiatõhususmeetmete kasutussevõtu peamised takistused – soovimatuse võtta riske ja ebakindluse.

Kuna tööstuslikud protsessid võivad olla väga (alam)sektorispetsiifilised, võib standardnõuete kehtestamine tekitada probleeme. Et energiamahukatele tööstusharudele suunatud poliitikavahendid oleks mõjusad, tuleb nende väljatöötamisel võtta arvesse võimalikku koostoimet või kattuvust ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga.

5.   Energiamärgistus

Energiamärgistus peab olema liidu õiguse kohaselt nõutavale lisanduv ja andma klientidele võimaluse teha energiamõjuga toodete energiatarbimise teabe alusel informeeritud valikuid. Sellepärast ei ole kuigi palju võimalusi kasutada rohkemat energiamärgistust kui peab energiamärgistusmääruse kohaselt olema seadmetel või hoonete energiatõhususe sertifikaatidel.

Seetõttu tuleks keskenduda energiamärgistusmääruse kohaldamisalast välja jäävatele lõppkasutusaladele või vanadele energiamõjuga toodetele (vt järgmine jaotis), sest määrus hõlmab kõigi turul olevate energiamõjuga toodete energiamärgistust.

6.   Vanade küttesüsteemide märgistus

Selle meetmega kehtestatakse tõhususmärgis vanadele küttesüsteemidele, milles on teatava vanusega katel. Tarbijaid teavitatakse nende seadme tõhususest ning nad võivad küsida asjaomast nõu, pakkumusi ja toetust. Märgistuse eesmärk on kiirendada vanade katelde väljavahetamist ja anda tarbijatele ajend energiat säästa.

Selline uute kütteseadmete märgistamisele lisanduv meede peaks kiirendama vanade ebatõhusate süsteemide väljavahetamist.

7.   Koolitamine (sh energiaalase nõustamise programmid)

Sellised programmid on tavaliselt kõrvalmeetmed, mis loovad soodsad tingimused teiste alternatiivsete meetmete (nt rahastamiskavade) eduks. Topeltarvestuse vältimiseks antakse tavaliselt teada ainult sellise alternatiivse meetmega saavutatud energiasäästust, mille puhul on võimalik teha osaliste üle järelevalvet (nt rahalise abi heakskiitmise kaudu). Kui anda teada koolitusprogrammi tulemusena saavutatud energiasäästust, tuleb väga hoolikalt põhjendada olulisust (3).

8.   Energiaauditiprogramm VKEdele

Energiaauditid on oluline vahend, kuidas teha kindlaks, millised meetmed suurendavad energiatõhusust ja vähendavad energiale tehtavaid kulutusi. Kui tehakse kindlaks, kui palju energiat ettevõtte eri valdkonnad kasutavad, saab auditi käigus selgitada välja, kust saab säästa, ja nii võivad auditid anda märkimisväärset majanduslikku kasu.

Kuigi energiaauditid võivad selgitada välja suuri säästuvõimalusi, siis VKEdes neid tavaliselt ei tehta. VKEsid võiks eri meetmete abil neid ikkagi kasutama ärgitada (nt teavituskampaaniad, toetused või auditiga seotud maksusoodustused).

9.   Energiatõhususe teabevõrgustikud

Sellise meetmega luuakse majandusharupõhised võrgustikud, mis aitavad kaasa energiatõhususmeetmete elluviimisele ettevõtetes ning tekitavad osaliste vahel alalise koostöö ja teabevahetuse. Paljudel juhtudel jätkub koostöö ka pärast rahastamise lõppu ja see mõjutab ettevõtete üldist energiatõhusamaks muutumist.

10.   Muud alternatiivsed meetmed

10.1.   Energiatõhususoksjonid

Selle meetme kohaselt jagatakse energiatõhususprojektidele toetust vähempakkumistel tehniliste ja majanduslike kriteeriumide alusel (nt projekti suurus, säästetud energia või vähendatud võimsus).

Oksjonid võivad olla kas piiranguteta (kindlaks on määratud ainult säästukogused) või piirangutega (kindlaks on määratud konkreetne tehnoloogia, mida peab kasutama). Pärast rakendamist võib olla vaja nõuda osalejatelt ka energiaauditit ja/või säästu mõõtmist. Erinõuded energiaga varustajatele võivad aidata tegeleda väikese sissetulekuga leibkondadega.

10.2.   Riiklik heitkogustega kauplemise süsteem ELi heitkogustega kauplemise süsteemi välistele sektoritele

Selle meetmega luuakse ELi heitkogustega kauplemise süsteemi väliste sektorite (kas kõigi või nt ainult transpordi ja hoonete kütmise) jaoks väärtusahela alguses eraldi heitkogustega kauplemise süsteem (edaspidi „HKS“).

Erinevalt väärtusahela lõpus toimivast HKSist, nagu seda on ELi HKS, hõlmab selline süsteem väärtusahela alguses tekkivaid heiteallikaid (st primaarenergia allikaid, nagu maagaas, nafta ja naftasaadused, nagu bensiin või diislikütus).

Mõju saavutatakse samamoodi nagu väärtusahela lõpu süsteemis: kehtestatakse maksimaalne heitkogus ja vähendatakse seda igal aastal, tekitades nii poliitiliselt loodud nappuse, mille alusel kujuneb CO2 hind. See ärgitab vähendamismeetmeid kasutama.

10.3.   Energiamaks ja CO2-maks (4)

Teavet rohkemate alternatiivmeetmete kohta saab ODYSSEE-MURE projekti edukate meetmete jaotisest (5). Usaldusväärsete alternatiivsete poliitikameetmete rakendamise ja läbivaatamise tuge saab ENSPOLi projekti veebisaidilt (6). Rahvusvahelise Energiaagentuuri ja Euroopa Keskkonnaameti andmebaasides, (7) (8) on üldisem teave energiatõhususmeetmete kohta.

Täiendavusnõude tõttu tuleb arvestada teatavat liiki meetmete koostoimega, et ei tekiks topeltarvestamist. ODYSSEE-MURE veebisaidi poliitikameetmete koostoime jaotises (9) on asjaomane ülevaade, kus on välja toodud ka koostoime tagajärjel toimuv mõju nõrgenemine või tugevnemine. Selle abil saab hinnata alternatiivsete poliitikameetmete kombineerimise mõju.

Rahvusvahelise Energiaagentuuri uuringus (10) on kasulikku teavet selle kohta, kuidas alternatiivsete poliitikameetmete rakendamist rahastada (sh avaliku ja erasektori koostööd).


(1)  Lisasoovitused transpordisektori kohta: vt VII liide

(2)  Hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 10 lõike 6 kohaselt peavad liikmesriigid siduma hoonete renoveerimisel energiatõhususe parandamisele suunatud finantsmeetmed eesmärgiks seatud või saavutatud energiasäästuga ühel või mitmel viisil, näiteks järgneva abil:

renoveerimiseks kasutatavate seadmete või materjalide energiatõhusus;

hoonete energiasäästu arvutamisel kasutatavad standardväärtused;

enne ja pärast renoveerimist väljastatud energiatõhusussertifikaadid;

energiaauditi tulemused ning

muu sobiv läbipaistev ja proportsionaalne meetod.

(3)  Vt ka IX liide.

(4)  Lisateave sellise alternatiivmeetme kohta: vt III liide.

(5)  MURE edukate meetmete andmebaas;

http://www.measures-odyssee-mure.eu/successful-measures-energy-efficiency-policy.asp

(6)  http://enspol.eu/

(7)  https://www.iea.org/policiesandmeasures/energyefficiency/

(8)  https://www.eea.europa.eu/themes/climate/national-policies-and-measures/policies-and-measures

(9)  http://www.odyssee-mure.eu/

(10)  https://www.iea.org/publications/freepublications/publication/finance.pdf

IV LIIDE

MAKSUMEETMED

ENERGIAMAKS VÕI CO2-MAKS (SH NÕUDLUSE HINNAELASTSUS)

Olemasolevaid, enne kohustusperioodi kehtestatud või uusi, kohustusperioodil kehtestatud maksumeetmeid kohaldades peavad liikmesriigid järgima kõiki energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis a ja punktis 4 sätestatud nõudeid.

Energiatõhususdirektiivi artikli 7b kohaste alternatiivsete poliitikameetmetena rakendatud maksumeetmetest tuleneva energiasäästu arvutamisel tuleb arvestada alljärgnevaga.

1.   Maksumeetmeaasta põhiarvutus

Et arvutada kohustusperioodi jooksul võetud üksikmeetmete mõju energiatarbimisele, peavad liikmesriigid analüüsima tarbimist ilma energia- või CO2-maksuta (lähtestsenaarium).

Nagu sätestatud energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 4 alapunktis b, peaksid liikmesriigid kasutama nõudluse hinnaelastsust, mis kajastab energianõudluse reageerimist hinnamuutustele (vt 3. jaotis). Lähtestsenaariumi kohase energiatarbimise hindamiseks on soovitatav kasutada nõudluse hinnaelastsust aasta kaupa, võttes aluseks tegeliku energiatarbimise ja maksumeetmest tingitud tegeliku protsendilise muutuse lõppkasutaja hindades (vt 2. jaotis).

Seejärel tuleb lähtestsenaariumi kohast energiatarbimist võrrelda tegeliku energiatarbimisega, et hinnata, kui palju maksumeede igal aastal energiatarbimist vähendas (vt järgmist joonist).

Image 1

Märkus. Δp = hinnamuutus; δe/δp = nõudluse hinnaelastsus.

Allikas: Europe Economics 2016.

Kui eri lõpptarbijarühmadele või kütuseliikidele kohaldatakse eri maksumäärasid või vabastusi, tuleb lähtestsenaariumi kohane energiatarbimine arvutada iga rühma või liigi jaoks eraldi.

2.   Lõppkasutajahindade muutumisprotsendi arvutamine

Liikmesriigi maksumäära ja liidu õiguse kohase miinimummäära erinevus (delta) määrab ära, kui suurt osa energiaühikult nõutavast maksust võib säästu arvutamisel arvesse võtta. Tuleb püüda aru saada ja põhjendada, mil määral antakse maks edasi lõpptarbijatele, ning konkreetsete lõpptarbijarühmade või energialiikide maksumäära erisusi, võttes arvesse ka võimalikke paralleelseid toetusi.

Kui maksumäärad on erinevad, tuleb iga rühma ja liigi jaoks teha eraldi analüüs. Lõpptarbijahindadele avaldatavat mõju tuleb väljendada energiahinna (koos maksudega) protsendilise muutusena.

Kui väikese sissetulekuga leibkondadele on kehtestatud eraldi hüvitis (et vähendada maksu tõstmise mõju), tuleb hinnata, milline on kaalutud maksutõus, mis antakse edasi lõpptarbijatele. Näiteks kui maksu kehtestamisest tingitud energiahinnatõus on 1 euro/kWh ja 30 % asjaomastest tarbijatest saavad 0,2 EUR/kWh suurust hüvitist, on kaalutud maksutõus:

1 euro/kWh × 70 % + ((1 euro/kWh – 0,2 EUR/kWh) × 30 %) = 0,94 EUR/kWh

Selliseid hinnanguid saab teha konkreetse aasta kohta tehtavate riiklike energiahinnauuringute käigus, kus uuritakse maksude, toetuste, maksuvabastuste või primaarenergiale (kütusele) tehtud kulutuste tõttu toimunud muutusi energiahindades.

3.   Nõudluse hinnaelastsuse arvutamine

Nõudluse hinnaelastsust hinnatakse energianõudlust mõjutavate muutujate ökonomeetrilise mudeldamisega, et eraldada energiahindade mõju. Et hinnangud oleks statistiliselt usaldusväärsed ja kõik asjaomased muutujad mudeldamises arvesse võetud, on vaja kasutada piisavalt pikka aegrida (pikaajalise nõudluse hinnaelastsuse arvutamiseks on vaja kasutada vähemalt 15–20 aasta andmeid) või paljude liikmesriikide andmeid. Lühiajalist käitumise muutmist kajastava nõudluse hinnaelastsuse leidmiseks piisab 2–3 aasta andmetest.

Asjaomased muutujad olenevad sektorist, millele maksumeedet kohaldatakse. Näiteks elamute puhul peaks mudel hõlmama alljärgnevat:

sissetulek (vajaduse korral piirkonniti või sissetulekurühmiti);

rahvaarv;

elamu pindala;

tehnoloogia areng;

energiatõhususe sõltumatu paranemise määr ning

kütte- ja jahutusvajadus (temperatuurimuutuja kaudu).

Kui analüüsis arvestatakse ka teiste poliitikameetmetega, saab hinnata võimalikku kattuvust ja eristada iga meetme panust saavutatud energiasäästu (vt 4. jaotis).

Hinnanguline nõudluse hinnaelastsus on eri ajal erinev. Lühemas perspektiivis, kohustusperioodi 2021–2030 alguses või uue poliitikameetme kehtestamise alguses on see väike. See näitab, et tarbijatel on hinnamuutusega kohanemisel vähe valikuid (nt käitumise muutmine või kütusevahetus). Aja jooksul muutub nõudluse hinnaelastsus suuremaks, sest üha enam tarbijaid teeb investeerimisotsused kõrgemate hindade alusel, mis tagavad tõhusamatesse kaupadesse ja teenustesse tehtavate investeeringute parema tasuvuse.

Olemasolevate maksumeetmete puhul tuleks eristada kohustusperioodil ja varem võetud energiatõhususe üksikmeetmete mõju. Täpsemalt tuleks 2021.–2030. aasta energiasäästust maha arvata sellistest perioodil 2014–2020 tehtud investeerimisotsustest tingitud sääst, mille aluseks olid maksu kehtestamise tõttu tõusnud energiahinnad.

Kui eri kütuste maksumäär on erinev, tuleb hinnata nõudluse ristelastsust (ühe kütuse hinna mõju teise kütuse nõudlusele), et võtta arvesse (maksu tõttu) kallimaks muutunud kütuste odavamate vastu vahetamist. Üks näide nõudluse ristelastsusest on diislikütuse nõudluse muutumine bensiinihinna muutumise tagajärjel.

4.   Kattuvus teiste poliitikameetmetega

Et arvestada maksumeetme ja varasemate poliitikameetmete mõju, hinnatakse nõudluse hinnaelastsust pikas perspektiivis. Pealegi täiendavad maksu- ja muud meetmed sageli üksteist. Näiteks lihtsustavad toetusprogrammid lõpptarbijate kohandumist kõrgemate hindadega ja maksumeetmed teevad toetusprogrammid lõpptarbijatele köitvamaks.

See tähendab, et pikemaajalises nõudluse hinnaelastsuses kajastub ka hinnataval perioodil rakendatud toetavate poliitikameetmete mõju ehk mida nõudlikumad ja tulemuslikumad on teised meetmed, seda suurem on nõudluse hinnaelastsus.

Kuna maksumeetmed ja muud poliitikameetmed kattuvad üsna palju, on soovitatav järgida üht järgmistest toimimisviisidest:

hinnake energia- või CO2-maksu mõju kogu kohustusperioodil (nt 2021–2030) ainult lühiajalise hinnaelastsuse alusel ja teiste poliitikameetmete mõju eraldi alt-üles meetodil või

hinnake energia- või CO2-maksu mõju lühiajalise hinnaelastsuse abil aastal 2021 (või kui meede võetakse hiljem, siis alates kehtestamise ajast) ja igal järgneval aastal (kuni 2030. aastani) üha pikema hinnaelastsuse alusel. Sel juhul tuleb maha arvata teistest poliitikameetmetest tingitud energiasääst maksustatavas lõppkasutuses, sest selline sääst tulenes energiatõhususdirektiivi tehniliste nõuetega kooskõlas olevatest alt-üles lähenemisviisidest (sh eraldiseisvad üksikmeetmed) (vt järgmine joonis).

Image 2

Samu meetodeid saab kasutada ka kohustusperioodi 2014–2020 puhul.

5.   Kattuvus liidu õigusega

5.1.   Kattuvus uute sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite heitenormidega (määrused (EÜ) nr 443/2009 ja (EL) 510/2011)

Energia- või CO2-maksu mõju sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite energiatarbimisele saab arvutada regressioonianalüüsiga, võrreldes energiahindu (koos maksutõusu mõjuga) ELi minimaalsete heitenormidega võrreldes veelgi tõhusamate uute sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite müügiga. Regressioonianalüüsis tuleb kasutada oma riigi näitajaid. Riiklikus uuringus saab hinnata, kui suur protsent müügist näitab maksustamise mõju, ning energiasäästu saab hinnata alt-üles meetodil, arvestades ka täiendavuse nõudega.

5.2.   Kattuvus teatavate energiamõjuga toodete liidu turult eemaldamise nõuetega (ökodisainidirektiivi rakendusmeetmed)

Ökodisainidirektiivi kohaste meetmete mõju saab arvutada regressioonianalüüsiga, võrreldes energiahindu (koos maksutõusu mõjuga) direktiivi kohaste miinimumnõuetega võrreldes paremate toodete müügiga. Sellises aegridade meetodis saab kasutada ka fiktiivseid muutujaid, mille abil saab näha tootenormide mõju energiatarbimisele. Igatahes peaks energiasäästu alt-üles hindamine tagama täiendavusega arvestamise.

6.   Ressursivajadus

Nõudluse hinnaelastsuse hindamiseks on vaja mudeldamisalast oskusteavet. Kui omal vajaliku võimekusega mudeldamismeeskonda pole, peaksid liikmesriigid jälgima, et värskete ja esindavate ametlike andmeallikate abil koostataks metoodiliselt usaldusväärsed ja läbipaistvad uuringud. Samuti peaksid nad tagama kogu V lisa punkti 5 alapunkti k aruandlusnõuete täitmiseks vajaliku teabe, eelduste ja metoodika kättesaadavuse.

Kui nõudluse hinnaelastsuse kohta usaldusväärse hinnangu saamiseks ei ole andmeid piisavalt, võib asendusena kasutada sama lõpptarbijate sihtrühma või kütuse kohta tehtud sarnaste mudeldamiste tulemusi. Võrreldavate hinnangute valik peaks olema korralikult põhjendatud ja need võivad pärineda muu hulgas alljärgnevast:

tulemused, mis on avaldatud retsenseeritavas tunnustatud teadusajakirjas ning kus on kasutatud värskeid andmeid ja mudeleid, mis kajastavad olemasolevat poliitikat, ning

sarnase liikmesriigi sama sektori regressioonianalüüsi tulemused (liikmesriigi valik peab olema selgelt põhjendatud).

Viimase võimalusena võib (sobival juhul) kasutada teise sektori tulemusi, aga ainult siis, kui eelkirjeldatud võimalused puuduvad. Ka sellele tuleb esitada selge põhjendus.

V LIIDE

ENERGIAOSTUVÕIMETUSE LEEVENDAMINE

ENERGIAOSTUVÕIMETUST LEEVENDAVATE POLIITIKAMEETMETE MITTETÄIELIK LOETELU

Enamik liikmesriike on rakendanud energiaostuvõimetust leevendavaid poliitikameetmeid. Neid saab iseloomustada konkreetse sihtrühma (haavatavad, energiaostuvõimetud või sotsiaaleluruumides elavad leibkonnad) energiatarbimisele suunatud poliitikameetmetena. Sellised meetmed jagunevad energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 ja lõike 11 punkti 2 seisukohast kaheks:

energiatarbimisele suunatud sotsiaalpoliitika – energiaostuvõimetuse mõju leevendamise meetmed, milles ei pöörata tähelepanu energiatõhususele (nt energiaarvete tasumisest vabastamine, otsetoetused, vähendatud tariifid ja sotsiaalkindlustushüvitised; need energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 11 seisukohast tähtsust ei oma, sest arvesse võetakse ainult neid poliitikameetmeid, mille eesmärk on energiasäästukohustuse täitmine), ning

spetsiaalselt väikese sissetulekuga leibkondadele suunatud energiatõhususpoliitika (kas meetmete eriosana või eraldi meetmena) – see on energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 11 seisukohast oluline, sest selle eesmärk on kaotada asjaomased takistused, ärgitada inimesi investeerima energiatõhususse ja leevendada energiaostuvõimetust.

Järgmises tabelis on ülevaade väikese sissetulekuga leibkondadele suunatud energiatõhususpoliitikast, mida rakendatakse juba mitmes liikmesriigis (mittetäielik näitlik loetelu).

Energiaostuvõimetuse leevendamise poliitika näiteid  (1)

Poliitikameede

Väikese sissetulekuga leibkondadele suunatud energiatõhususpoliitika

Liikmesriigid (2)

Energiatõhususkohustuste süsteemi kohaselt võetud meetmed (energiatõhususdirektiivi artikkel 7a)

Turupõhine meede

Eraldi eesmärk, mis on seotud energiaostuvõimetusega (või väikese sissetulekuga leibkondadega) või boonustegur väikese sissetulekuga leibkondade jaoks rakendatud üksikmeetmetele

Austria, Iirimaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriik

Alternatiivsete poliitikameetmete kohaselt võetavad meetmed (energiatõhususdirektiivi artikkel 7b)

Rahastamiskavad ja vahendid

Stiimulid hoonete energiatõhusaks renoveerimise jaoks (nt sellised, mis keskenduvad väikese sissetulekuga leibkondadele, kõige halvema energiatõhususklassiga (nt G ja F) elamutele või on sissetulekust/sotsiaalsetest kriteeriumidest olenevalt suuremad)

Belgia, Bulgaaria, Hispaania, Iirimaa, Kreeka, Küpros, Leedu, Läti, Madalmaad, Malta, Prantsusmaa, Rumeenia, Saksamaa, Sloveenia, Taani ja Ühendkuningriik

Rahastamiskavad ja vahendid

Seadmete väljavahetamise stiimulid (nt sellised, mis keskenduvad väikese sissetulekuga leibkondadele või mis on sissetulekust/sotsiaalsetest kriteeriumidest olenevalt suuremad)

Austria, Belgia, Saksamaa, Ungari

Maksustiimulid

Tulumaksu tagasimaksmine või vähendamine (nt sissetulekust või sotsiaalsetest kriteeriumidest olenevalt suurema protsendiga)

Itaalia, Kreeka ja Prantsusmaa

Koolitamine

Teavituskampaaniad ja teabekeskused

Austria, Iirimaa, Malta, Prantsusmaa, Saksamaa, Sloveenia, Ungari ja Ühendkuningriik

Koolitamine

Energiaauditid (3)

Belgia, Iirimaa, Läti, Prantsusmaa, Saksamaa ja Sloveenia

Neid poliitikameetmeid rakendatakse energiatõhususkohustuste süsteemi osana ja alternatiivsete poliitikameetmetena (4). Kõige levinumad väikese sissetulekuga leibkondadele suunatud energiatõhususmeetmed on rahastamisvahendid, mis hõlmavad renoveerimislaenusid ja toetusi. Seadmete vahetamise ja teavitamise meetmeid kasutatakse ka, aga ainult mõnes liikmesriigis. Peale selle on mõnes riigis käivitatud väikese sissetulekuga leibkondadele mõeldud spetsiaalsed energiaauditiprogrammid.

Põhjalikumaid näiteid väikese sissetulekuga leibkondadele suunatud energiatõhususmeetmete kohta leiate järgmistest allikatest:

ELi energiaostuvõimetuse jälgimiskeskus:

https://www.energypoverty.eu/policies-measures

Horisont 2020st rahastatud ODYSSEE-MURE projekti raames koostatud MURE andmebaas:

http://www.measures-odyssee-mure.eu/

Energy efficiency for low-income households (study for the European Parliament’s Committee on Industry, Research and Energy) [Väikese sissetulekutega leibkondade energiatõhusus (uuring Euroopa Parlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni jaoks)]:

http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2016/595339/IPOL_STU(2016)595339_EN.pdf


(1)  Ugarte, S. jt, Energy efficiency for low-income households (study for the ITRE Committee, 2016) [Väikese sissetulekutega leibkondade energiatõhusus (uuring tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni jaoks, 2016)];

http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2016/595339/IPOL_STU(2016)595339_EN.pdf

(2)  2016. aasta keskpaiga seisuga.

(3)  Koolitamine on üldine poliitikameede. Energiatõhususpoliitika meede energiaaudit on selle üks alaliike. Näiteks väikese sissetulekuga leibkondade jaoks korraldatavate energiaauditite eesmärk ongi teavitada neid inimesi sellest, mille peale neil energiat kõige rohkem kulub, ja õpetada neile, kuidas tarbimist tõhusalt optimeerida või vähendada. Mõni programm hõlmab ka töötute koolitamist energianõustajateks (nt Saksamaa programm „Caritas“).

(4)  Seetõttu tuleks tutvuda ka II ja III liites esitatud üldselgitustega vastavalt energiatõhususkohustuste süsteemide ja alternatiivsete poliitikameetmete kohta.

VI LIIDE

KÄITUMUSLIKE MEETMETE TULEMUSENA SAAVUTATUD ENERGIASÄÄSTU ARVUTAMINE

Käitumuslikud meetmed hõlmavad poliitikameetmeid või sekkumisi, mille eesmärk on säästa energiat lõppkasutajate käitumise muutmise tulemusena (mõjutatakse seda, kuidas nad kasutavad energiat ning seda tarbivaid tooteid (seadmeid ja sõidukeid) või süsteeme (elamute ja muude hoonete tehnosüsteeme)). Sellised meetmed võivad hõlmata energiaalast nõustamist, suunatud teabekampaaniaid, energiatarbimise reaalajas näitamist või tagasisidet, keskkonnasäästliku sõidustiili õpetamist, tööl toimuvaid energiasäästukampaaniaid jms.

Käitumuslike meetmete jaoks on vaja eraldi hindamist, sest käitumise muutumise olulisust on keerulisem tõendada kui näiteks tehnilise lahenduse paigaldamist. Peale selle saab käitumise muutumist väga lihtsalt tagasi pöörata, nii et sellise meetme mõjukestust ja säästu on palju keerulisem määrata.

1.   Hindamismeetodid

1.1.   Juhuslikustatud võrdlusuuringud

Eelkirjeldatud probleemidest üle saamiseks on liikmesriikidel soovitatav kasutada asjakohasel juhul juhuslikustatud võrdlusuuringuid, (1) milles kogutakse mõõdetava energiatarbimise andmeid enne ja pärast sekkumist/sekkumisi. Kui võrrelda siht- ja kontrollrühma energiatarbimise muutumist, saab kindlaks teha, kas tegelik energiasääst on eeldatavaga sarnane.

Soovitatav on seda meetodit enne täismahus kasutussevõttu kõigepealt katsetada. Siis saab:

eri võimalusi võrrelda;

ülesehitust ja tulemuslikkust täiustada ning

mõju usaldusväärselt hinnata.

1.2.   Poolkatseline meetod

Kui juhuslikustatud võrdlusuuringut kasutada ei saa, võib kasutada poolkatselist meetodit, (2) kus ravirühma ehk meetme sihtrühma võrreldakse võrdlusrühmaga. Peamine erinevus juhuslikustatud võrdlusuuringust on see, et inimesi ei jagata rühmadesse juhuslikult. Seetõttu on vaja vähendada võimalikke valimi moodustamise moonutusi, kasutades näiteks sobitamismeetodeid. Samuti on vaja dokumenteerida tulemuste paikapidavuse ja olulisuse kontrollimiseks kasutatud statistilisi teste.

1.3.   Elektritarbimise mõõtmine

Kui kumbagi eelkirjeldatud meetoditest kasutada ei saa, võib hinnata energiasäästu osalejate energiatarbimise sekkumiseelse ja järgse mõõtmise alusel. Seda meetodit on lihtne kasutada, aga selles on palju rohkem mõõtemääramatust, sest sekkumisest tingitud muutusi ei ole lihtne muudel põhjustel toimunud muutustest eristada. Sellepärast on vaja selgitada, kuidas on arvestatud teiste teguritega (nt energiatarbimise normaliseerimine ilmastikutingimuste alusel) ja käsitatud mõõtemääramatust (nt konservatiivsete eelduste kasutamine).

2.   Mõju hindamine eeldatava energiasäästu meetodil

Ühega kahest eeltoodud meetodist saadud hinnangu saab võtta eeldatava säästu (vt V lisa punkti 1 alapunkt a) võrdlusaluseks, kui tegu on sama liiki sekkumise (samad rakendamistingimused) ja sarnaste sihtrühmadega. Käitumuslike meetmete tulemused võivad sekkumise liigist (ja rakendamistingimustest) ning sihtrühmast olenevalt väga palju erineda, mistõttu ei saa üht liiki sekkumise ja sihtrühma tulemusi ekstrapoleerida teist liiki sekkumisele ja teisele sihtrühmale.

Üks käitumuslikust meetmest eeldatavalt saadud säästu üldise arvutamise valem on järgmine:

Formula

Osalejate arvu saab:

otse järelevalvesüsteemist (kus osalejad registreeruvad programmi ja annavad oma üksikmeetmetest teada), või

sihtpopulatsiooni küsitlustest, aga sel juhul peab olema valimi moodustamise meetodi juures selgitatud, kuidas tagatakse valimi esindavus, et tulemusi saaks ekstrapoleerida kogu populatsioonile.

Energia lõpptarbimise ühiku (nt osaleja) kohta saab:

otse osalejate esitatud andmetest (nt energiaarved, näitude teatamine) või

hinnates sihtrühma keskmist energiatarbimist osaleja kohta (nt riikliku statistika või varasemate uuringute alusel), aga sel juhul tuleb selgitada, kuidas tagatakse, et keskmine energiatarbimine esindab sihtrühma energiatarbimist.

Eeldatav säästmisprotsent on varasemate hindamiste alusel väljaselgitatud protsendiline energiasääst (vt eelkirjeldatud meetodid). Vaja on selgitada, kuidas tagatakse, et selle sekkumise tingimused, mille jaoks seda protsenti kasutatakse, sarnanevad võrdlusaluse sekkumistingimustega.

Topeltarvestustegurit (%) kohaldatakse, kui poliitikameedet rakendatakse korduvalt sama sihtrühma puhul, osalejate mõõteandmeid vahetult kasutamata. Sellega võetakse arvesse asjaolu, et teatud osa isikuid, kellele poliitikameede on suunatud, mõjutas meede juba eelmine kord/eelmistel kordadel (mõju kattumine).

Kui poliitikameetmes kasutatakse suunatud meetodit ja osalejate üle peetakse arvet (nt koolituskava), saab kattuvust kohe märgata ja topeltarvestustegurit kasutada pole vaja.

Topeltarvestuse ohtu ei ole ka siis, kui säästu mõjukestuseks loetakse poliitikameetme kahe rakendamisaja (nt kahe teavituskampaania) vahelist aega (3).


(1)  Juhuslikustatud võrdlusuuringus, mida kasutatakse tavaliselt tervishoius, jagatakse sihtpopulatsiooni inimesed juhuslikkuse alusel ravirühmadesse ja kontrollrühma. Ravirühmadele antakse hinnatavat ravi ja kontrollrühmale ei anta. Juhuslikkuse alusel rühmadesse jagamist kasutatakse selleks, et võrdlemistingimused oleks usaldusväärsed ehk rühmade ainus statistiliselt oluline erinevus oleks see, kas nad saavad ravi või mitte. Kui tahetakse võrrelda eri ravimeetodeid, võib olla ka mitu ravirühma.

Täpsemad suunised juhuslikustatud võrdlusuuringute jaoks: vt nt

Vine, E., Sullivan, M., Lutzenhiser, L., Blumstein, C. ja Miller, B. (2014), Experimentation and the evaluation of energy efficiency programs [Energiatõhususprogrammide katsetamine ja hindamine]. – Energy Efficiency, 7(4), 627–640;

Frederiks, E. R., Stenner, K., Hobman, E. V. ja Fischle, M. (2016), Evaluating energy behavior change programs using randomised controlled trials: Best practice guidelines for policymakers’ [Energiatarbimise muutmise programmide hindamine juhuslikustatud võrdlusuuringutega. Parima tava suunised poliitikaloojatele]. – Energy research & social science, 22, 147–164.

(2)  Lisateavet poolkatselise meetodi kohta: vt nt:

Hannigan, E. ja Cook, J. (2015), Matching and VIA: quasi-experimental methods in a world of imperfect data [Sobitamine ja kasutussevõtuaja erinevus. Poolkatselised meetodid ebatäiuslike andmete maailmas]. – Rahvusvahelise energiaprogrammide hindamise konverentsi IEPEC toimetised, 2015 (https://www.iepec.org/wp-content/uploads/2018/02/2015paper_hannigan_cook-1.pdf);

Voswinkel, F., Broc, J.S., Breitschopf, B. ja Schlomann, B. (2018), Evaluating net energy savings – a topical case study of the EPATEE project [Energia netosäästu hindamine. EPATEE projekti teemapõhine juhtumiuuring], rahastatud Horisont 2020st (https://epatee.eu/sites/default/files/files/epatee_topical_case_study_evaluating_net_energy_savings.pdf).

(3)  Täpsem teave mõjukestuse kohta: vt VIII liide.

VII LIIDE

ELi ÕIGUST TÄIENDAV TRANSPORDIPOLIITIKA

Transpordisektoris võib riikliku, piirkondliku ja kohaliku poliitikaga (energia- ja/või CO2-maksule lisaks) saavutada energiasäästu alljärgneva abil:

reisimisvajaduse vähendamine;

reisijate suunamine energiatõhusamatele transpordiliikidele ja/või

transpordiliikide tõhusamaks muutmine.

1.   Energiatõhusamate maanteesõidukite edendamise meetmed

1.1.   Uute sõidukite keskmise tõhususe suurendamine

Tõhusamate uute sõidukite ostmist edendavad poliitikameetmed on:

rahalised stiimulid või õigusaktid, mis panevad ostma elektrilisi või muid energiatõhusaid sõidukeid;

muud stiimulid (nt eelised teedel või parklas) ning

sõidukite maksustamine CO2-heite või energiatõhususkriteeriumide alusel.

Ent arvesse minev energiasääst piirdub nende sõidukitega, millele ELi heitenorme ei kohaldata, ning riigihangetega saavutatud energiasääst muudetud keskkonnahoidlike sõidukite direktiivis nõutavale lisanduvaga.

Muudetud keskkonnahoidlike sõidukite direktiivi kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et teatavate maanteesõidukite riigihanked vastavad kahel arvestusperioodil (jõustumisest 31.12.2025ni ja 1.1.2026–31.12.2030) keskkonnahoidlike heiteta sõidukite hangete miinimumnormidele. Kui hinnatakse tõhusamate sõidukite riigihangete edendamisele suunatud poliitikameetmetest tulenevat energiasäästu, peavad liikmesriigid tõendama selle täiendavust ehk seda, et see on saavutatud keskkonnahoidlike sõidukite direktiivi nõuetest tulenevale säästule lisaks. See on nii näiteks siis, kui poliitikameetmete tulemusena ostetakse riigihangetega suurem protsent keskkonnahoidlikke sõidukeid kui direktiivis nõutud. Kuna keskkonnahoidlike sõidukite direktiivi kohased hangete miinimumnormid ei ole määratud aastate kaupa, vaid mitmeaastasele perioodile, tuleks sellistest meetmetest saadavat säästu arvestada iga perioodi viimasel aastal, sest siis saab hinnata selle täiendavust ja arvestada keskkonnahoidlike sõidukite direktiivi kohaselt avaliku sektori asutustele võimaldatud paindlikkusega (1).

Kuna energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis b nõutakse, et energiasääst peab olema lisanduv, arvestades liidu õiguse rakendamisest tulenevat säästu ning olemasolevaid heitenorme, peavad liikmesriigid hoolikalt hindama olemasolevat ELi õigust, sealhulgas määruseid (EÜ) nr 443/2009, (EL) nr 510/2011 ja (EL) 2019/631 (uutele sõiduautodele ja uutele väikestele tarbesõidukitele kehtivad heitenormid).

Määruste (EÜ) nr 443/2009 ja (EL) 510/2011 kohaselt peavad sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite tootjad jälgima, et nende sõidukite keskmine CO2-eriheide ei ületaks vastavat normi, mis tehakse kindlaks määruste I lisa kohaselt või neile kohaldatud erandite alusel. Määruse (EL) 2019/631 kohaselt peavad kõik sõiduautode ja/või väikeste tarbesõidukite tootjad tagama, et nende toodete keskmine CO2-eriheide ei ületa perioodil 2025–2030 eriheitenormi, mis on kindlaks määratud vastavalt määruse I lisale või, kui tootjale on tehtud erand, siis vastavalt erandile.

Kõigi kolme määruse kohaselt on tootjatel vabadus otsustada, kuidas eesmärki saavutada, ja teha seda kogu toodangu keskmise tasandil, mitte iga sõiduki puhul. Samuti võivad tootjad moodustada avatud, läbipaistvatel ja mittediskrimineerivatel alustel heiteühenduse. Tootjate individuaalsed sihttasemed asendatakse ühise sihttasemega, mille nad peavad saavutama üheskoos.

Kui liikmesriik kehtestab riiklikud poliitikameetmed, peavad tootjad kohandama oma hinnakujundusstrateegiaid kogu ELis, et saavutada sihttase liidu tasandil. Liikmesriigid peavad tõendama, et sellistele meetmetele omistatav energiasääst on enam kui liidu õiguses tootjatelt nõutav ning et see on viinud eesmärgi ületamiseni sihtaastatel (2021, 2025 ja 2030) või heitetaseme suurema vähenemiseni, kui oleks eeldatav. ELi heitenormide kohaldamisalasse jäävate uute sõidukitega seotud energiasäästu saab saavutada varast väljavahetamist edendavate meetmete abil (vt jaotised 1.2 ja 1.3).

Tulevasel ELi õigusaktil veokite kohta peaks olema veokite väljavahetamisest tingitud energiasäästu arvesse võtmisele sama mõju (2). Kavandatud õigusakti kohaselt peaksid suurte veokite tootjad alates 2025. aastast järgima neile kehtestatud keskmise CO2-eriheite normi. Liidu tulevase raskeveokite õigusakti läbivaatamisel kaalutakse 2030. aastal sihttasemete seadmist veokitele ja bussidele.

ELi heitenormide õigusaktide kohaldamisalast välja jäävate sõidukitega (nt mootorrattad, väiksemad veokid, bussid ja kuni 2025. aastani ka suuremad veokid) seotud aastast säästu saab arvutada nii, et võrreldakse meetme tulemusena ostetud sõidukite ja sama klassi (suuruse ja võimsuse alusel) turu keskmiste sõidukite aastast energiatarbimist.

Näide (sõidukiklass, millele ei laiene liidu heitenorm)

TFES=Σn_affected × (FEC_average – FEC_affected)

kus:

TFES

=

aastane lõppenergiasääst (bruto);

n_affected

=

programmi tulemusena ostetud sõidukite arv;

FEC_average

=

turu keskmine aastane energia lõpptarbimine ning

FEC_affected

=

programmi tulemusena ostetud sõidukite aastane energia lõpptarbimine.

1.2.   Vähemtõhusate sõidukite tõhusamatega asendamise kiirendamine

Tõhusamate sõidukite kasutussevõttu kiirendavad poliitikameetmed on sõidukite utiliseerimise programmid ja sõidukite väljavahetamise meetmed. Muud tõhusamate sõidukite kasutussevõttu soodustavad meetmed (vt jaotis 1.1) võivad tuua ostmise varasemaks (nt kui rahalised stiimulid on ajalise piiranguga).

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis f on selgitatud, et tõhusamate toodete ja sõidukite kasutuselevõttu kiirendavate poliitikameetmete puhul võib arvesse võtta kogu säästu, kui tõendatakse, et […] sõiduk võetakse kasutusele enne selle eeldatava keskmise kasutusea möödumist või enne tavapärast väljavahetamisaega.

Seetõttu tuleks energiasäästu arvutada kahes osas:

i)

kogu säästu arvutamine (vana sõiduki kasutusea tavapärasele lõpule või tavapärasele väljavahetamisele eelnevate aastate kohta) ning

ii)

säästu arvutamine võttes arvesse täiendavust (uue sõiduki ülejäänud kasutusea kohta pärast vana sõiduki eeldatavat aegumist või tavapärast väljavahetamist).

Kõige pikema keskmise eeldatava kasutuseaga kõige vähem tõhusate sõidukite väljavahetamine peaks andma kõige suurema energiasäästu. Liikmesriigid peaksid kirjeldama oma riiklikes energia- ja kliimakavades keskmise kasutusea hindamise meetodit ja alust (sh uuringuid), et metoodika oleks usaldusväärne. Sellega seoses võiksid nad esitada kiirendatud kasutussevõtu meetmete kohaldamisalas olevate sõidukite kohta tõendid nende eeldatava keskmise kasutusea kohta (nt utiliseerimisstatistika). Kui meetmete sihtmärgiks seatakse keskmist kasutusiga ületavad sõidukid, võib olla vaja teha nende keskmise eeldatava kasutusea väljaselgitamise uuringud.

Varasest väljavahetamisest tuleneva energiasäästu arvutamise näide (liidu heitenormita sõidukiklass)

Alltoodud joonisel on energiasäästu (suhtelistes ühikutes) arvutamise näide liidu heitenormi alla mittekuuluva ja 15aastase eeldatava kasutuseaga masstoodangus sõiduki (nt mootorratta) varase väljavahetamise puhuks.

Selle klassi keskmine sõiduk tarbib eeldatavasti 100 ühikut ja vahetatakse välja 7. aasta lõpus (st sõiduki väljavahetamine tuuakse 8 aasta võrra varasemale ajale). Võrdlusaluseks võetav turu keskmine tarbimine on eeldatavasti 80 ühikut ja tõhusa sõiduki eeldatav tarbimine on 60 ühikut. Niisiis on täiendav energiasääst (100-60) × 8 + (80-60) × 7 = 460 ühikut.

Kuna näites puudub teave väljavahetatavate sõidukite tegeliku tarbimise kohta, arvutatakse esimese 8 aasta sääst sõidukiklassi keskmise tarbimise alusel. Turu keskmist tarbimist väljavahetamise hetkel käsitatakse võrdlusalusena, millele tuginedes arvutatakse energiasääst uue sõiduki eeldatava kasutusea kohta.

Image 3

Uute sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite puhul, millele kohaldatakse pärast määruste (EÜ) nr 443/2009, (EL) nr 510/2011 ja (EL) 2019/631 rakendamist liidu heitenorme ning mis ostetakse ebatõhusate asemele, tuleks võtta aluseks ostuaasta keskmisele CO2-heitele vastav energiatarbimine. Selles võetakse arvesse tootjatele kohustuslike normide järgimise tasaarveldavat mõju, nagu nõutud V lisa punkti 2 alapunktis b, mille kohaselt peab energiasääst olema liidu õiguse kohaselt kohustuslikule lisanduv.

Tulevasel ELi õigusaktil veokite kohta peaks olema veokite väljavahetamisest tingitud energiasäästu arvesse võtmisele sama mõju  (3).

Varasest väljavahetamisest tuleneva energiasäästu arvutamise näide (liidu heitenormiga sõidukid)

Alltoodud joonisel on energiasäästu (suvalistes ühikutes) arvutamise näide liidu heitenormiga hõlmatud ja 15aastase eeldatava kasutuseaga masstoodangus sõiduki (nt sõiduauto) varase väljavahetamise puhuks. Selle klassi keskmine sõiduk tarbib eeldatavasti 100 ühikut ja vahetatakse välja 7. aasta lõpus (st sõiduki väljavahetamine tuuakse 8 aastat varasemaks).

Võrdlusaluseks võetav turu keskmine tarbimine on eeldatavasti 80 ühikut ja tõhusal sõidukil 60. ELi õiguse tasaarveldava mõju tõttu võib arvesse võtta aga ainult varase väljavahetamise perioodi energiasäästu ja seda tuleks arvutada võrrelduna turu, mitte uue sõiduki keskmisega. Niisiis on lisasääst (100 – 80) × 8 = 160 ühikut.

Image 4

Kõigi kiirendatud kasutussevõtu poliitikameetmete puhul tuleb tõendada, et väljavahetatud sõidukid ei lähe järelturule, sest muidu nulliks ebatõhusate sõidukite lisatarbimine energiasäästu.

1.3.   Olemasolevate sõidukite energiatõhususe parandamine

Poliitikameetmed millega saavutatakse alljärgnev, võivad viia energiasäästuni energiatarbimise vähendamisega reisija/tonnkilomeetri kohta:

olemasolevate sõidukite tõhususe parandamine (nt energiatõhusamate rehvide või energiat säästvate määrdeainete kasutussevõtu soodustamisega);

transporditaristu ja süsteemi toimimise täiustamine (nt ummikute vähendamisega);

keskmise koormuse suurendamine (nt autojagamise või kaubaveologistika edendamisega) ning

juhtide käitumise mõjutamine (nt kiiruste alandamise või säästliku sõidustiili kampaaniatega).

Nendest meetmetest tingitud energiasäästu arvesse võtmiseks tuleb hinnata mõjutatud osaliste (nt sõidukite, juhtide, reisijate või kaubatonnide) arvu, eeldatavat säästu osaleja kohta ja meetmete mõju püsivust ajas.

Säästliku sõidustiili kampaaniaga seotud näide

TFES=Σn_affected × FEC_average × Sawar × (1-Et) × (1-Pt)

Siin:

TFES

=

aastane lõppenergiasääst (bruto);

n_affected

=

programmis koolitatud osalejate arv;

FEC_average

=

keskmine aastane energia lõpptarbimine;

Sawar

=

säästmisprotsent osaleja kohta;

Et

=

uute sõidukite tehnoloogia selline täiustumine protsentides, mis kaotab sõidustiili mõju energiatarbimisele (nt elektrisõidukite laadimine pidurdamisel) ja mis kasvab ajas, ning

Pt

=

koolitusel osalejale avalduva koolituse mõju vähenemine aja jooksul (protsentides) (ajas suurenev mõju vähenemist kirjeldav tegur).

2.   Reisimisvajaduse vähendamine või reisijate suunamine energiatõhusamatele transpordiliikidele

Poliitikameetmed, millega vähendatakse reisimisvajadust või suunatakse reisijad energiatõhusamatele transpordiliikidele, on:

investeeringud transporditaristusse (nt raudteed, bussid, praamid, bussirajad, jalgrattarajad, vaid jalakäijatele mõeldud piirkondade loomine), et suurendada valikuvõimalusi:

ühistranspordisüsteemid, millesse on lõimitud mitu transpordiliiki;

ühiskasutuses jalg- ja tõukerattad, millega reisijad saavad uksest ukseni liikuda;

reisijate ja kaupade vedu;

kaugtöö soodustamine ning

kiirraudteed, mis oleksid alternatiiviks lühilendudele;

rahalised meetmed (nt ühistranspordi toetamine);

ummikutel ja/või CO2-heitel põhinev teemaks;

olemasolevate õigusaktide või maksumeetmete reformimine (nt maakasutuse lõimitud planeerimine, soodustades ühistransporditaristu lähedal tehtavaid arendusi) ning

ametiautosid käsitlevate õigusaktide muutmine või selliste autode maksustamine, et pakkuda töötajatele ühistranspordi- või jalgrattakulude hüvitamise alternatiivi.

Ummikumaksu abil saavutatud energiasäästu arvutamise näide

Kui linn kehtestab ummikumaksu, saab energiasäästu arvutada nii, et võrreldakse liiklusmahule vastavat energiatarbimist enne ja pärast maksu kehtestamist. Liiklusmahu andmeid saab koguda teekasutustasu taristu abil.

Liikmesriigid peavad arvestama ka tasaarveldava mõjuga, mida tekitab näiteks ühistranspordi kasutamise suurenemine, liikluse muutumine väljaspool ummikupiirkonda ja liiklusvoo muutumisest tulenev energiatarbimise muutmine.


(1)  Vt http://www.europarl.europa.eu/thinktank/en/document.html?reference=EPRS_BRI(2018)614690 ja https://ec.europa.eu/transport/themes/sustainable/consultations/2016-clean-vehicles_en.

(2)  Vt http://europa.eu/rapid/press-release_IP-19-1071_en.htm.

(3)  Vt http://europa.eu/rapid/press-release_IP-19-1071_en.htm.

VIII LIIDE

MEETMETE MÕJUKESTUS JA KAHANEMINE AJA JOOKSUL

Kõigepealt peaksid liikmesriigid tegema vahet nõuetel võtta arvesse:

meetme mõjukestust ja

energiasäästu kahanemiskiirust kohustusperioodi jooksul.

1.   Meetmete mõjukestus

V lisa punkti 2 alapunkti i järgimiseks võivad liikmesriigid kasutada järgnevas tabelis esitatud mõjukestusi (mittetäielik loetelu) (1). Kasutada võib ka teisi väärtusi, aga kindlasti tuleb riiklikus energia- ja kliimakavas kirjeldada iga meetmeliigi puhul kasutatavaid mõjukestusi, nende arvutamisviisi ja mida nende aluseks võeti (2).

Energiasäästu kestus meetmeti

Meetme liik (sihtsektoriti)

Mõjukestus (aastates)

HOONED

 

Energiatõhus ehitamine

> 25

Hoone välispiirde (õõnesseina, täisseina, pööningu, katuse ja põranda) soojustamine

> 25

Aknad/klaaspinnad

> 25

Sooja tarbevee torude soojustamine

20

Uus/täiustatud kaugküte

20

Soojust toapoole tagasi kiirgava paneeli paigaldamine radiaatori ja seina vahele

18

Suure kasuteguriga katlad (< 30 kW)

20

Soojustagastussüsteemid

17

Soojuspump

10 (õhk-õhk)

15 (õhk-vesi)

25 (maasoojus)

Ringluspump (soojuse jaotamine)

10

Suure kasuteguriga lamp (leedlamp)

15

Liitesüsteemiga valgusti (suure kasuteguriga spetsiaalsete tarvikutega valgusti)

15

Suure kasuteguriga jahutus-külmutusseadmed

15

Suure kasuteguriga veeseadmed

12

Sooja tarbevett säästvad vooluhulga piirajatega kraanid

15

Soojustatud kuumaveemahutid

15

Suure kasuteguriga jahutusseadmed või kliimaseadmed

10

Küttevõrgu hüdrauliline tasakaalustamine (keskküttesüsteemidele)

10

Küttejuhtimine

5

Tihendite paigaldamine (uste, akende jm avade tihendamiseks, et hoone oleks õhukindlam)

5

Tarbeelektroonika

3

TEENUSED

 

Energiatõhus ehitamine

> 25

Hoone välispiirde (õõnessein, täissein, pööning, katus ja põrand) soojustamine

> 25

Aknad/klaaspinnad

> 25

Katlad (> 30 kW)

25

Soojuspumbad

10 (õhk-õhk)

15 (õhk-vesi)

25 (maasoojus)

Soojustagastussüsteemid

17

Suure kasuteguriga kliima- ja jahutusseadmed

17

Suure kasuteguriga ventilatsioonisüsteemid

15

Tänavavalgustussüsteemid

13

Uus/renoveeritud kontorivalgustus

12

Kaubanduses kasutatavad jahutus-külmutusseadmed

8

Liikumisanduritega valgustuse juhtimissüsteemid

10

Energiatõhusad kontoriseadmed

3

Energia juhtimissüsteemid (nt ISO 50001)

2

TRANSPORT

 

Suure kasuteguriga sõidukid

(100 000 km) (*1)

Väikese takistusega sõiduautorehvid

(50 000 km) (*1)

Väikese takistusega veoautorehvid

(100 000 km) (*1)

Raskeveokite aerodünaamilised külgpaneelid

(50 000 km) (*1)

Veokite rehvirõhu automaatse jälgimise seadmed

(50 000 km) (*1)

Kütuselisandid

2

Üleminek teistele transpordiliikidele

2


Meetme liik

Energiasäästu mõjukestus (aastates)

TÖÖSTUS

 

Soojus- ja elektrienergia koostootmine

10

Heitsoojuse kasutamine

10

Suure kasuteguriga kompressorsüsteemid

10

Suure kasuteguriga elektrimootorid/variaatorid

8

Suure kasuteguriga pumpamissüsteemid

10

Suure kasuteguriga ventilatsioonisüsteemid

10

Energia juhtimise süsteemid (nt ISO 50001)

2

Asjakohasel juhul peaks loetletud üksikmeetme energiatõhusus ületama ELi õiguses (nt energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis c) sätestatud kohustuslikku miinimumi.

Energiasäästu mõjukestus on aeg, mil üksikmeede on rakendatud ja toimib. See võib olla lühem kui seadme tootja väidetav tehniline kasutusiga, sest seade ei tarvitse kasutusse jääda (eemaldatakse või iganeb), eriti alljärgneva puhul:

käitumuslikud üksikmeetmed;

kui paigaldatud seadme või üksikmeetme kvaliteedi või hooldusega on probleeme ja

ebakindla äritsükliga sektorid (nt kauplused, mis suletakse mõni aasta pärast avamist).

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 nõuete täitmiseks kumulatiivse energiasäästu arvutamisel tuleb tähelepanu pöörata ka arvesse võetavale energiasäästuperioodile. See tähendab, et arvesse võib võtta ainult asjaomase kohustusperioodi asjaomasel ajal (üksikmeetme rakendamise algusest kuni kohustusperioodi lõpuni) saavutatud energiasäästu.

Käitumuslike meetmete puhul võivad liikmesriigid eeldada, et mõjukestus võrdub energiasäästlikku käitumist propageeriva sekkumise kestusega. Kasutada võib ka teist väärtust, aga kindlasti tuleb riiklikus energia- ja kliimakavas kirjeldada mõjukestusi, nende arvutamisviisi ja aluseks võetut (3).

Image 5

2.   Energiasäästu kahanemine kohustusperioodi jooksul

2.1.   Üldised kaalutlused

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis i nõutakse, et lisaks iga meetme mõjukestusele peavad liikmesriigid arvestama energiasäästu kahanemisega ajas. Selleks tuleb võtta arvesse järgnevat:

üksikmeetme mõjukestus aastates;

millal üksikmeede esimest korda võeti/võetakse;

kohustusperioodi kestus ning

(asjakohasel juhul) kavatsus kasutada energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 4 ja/või 8 sätestatud võimalusi.

Üldiselt peab säästu ajas vähenemise protsendi määramisel kinni pidama kohustusperioodi kestusest. Kui ühtegi energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 4 punktides d, e ja g ja lõikes 8 sätestatud võimalust kasutada kavas ei ole, on mõju maksimumkestus:

esimesel kohustusperioodil (2014–2020) 7 aastat ning

teisel (2021–2030) ja järgmistel kohustusperioodidel 10 aastat.

Kui liikmesriigid nimetatud võimalusi siiski kasutada kavatsevad, võib mõju maksimumkestus olla kuni 22 aastat (vt järgmine tabel).

Näide

Üksikmeetme esmakordse rakendamise periood

Säästu saavutamise periood

Kohustusperiood, millele sääst omistatakse

Tingimused

1

1.1.2014–31.12.2020

2014–2020

2014–2020

Konkreetseid tingimusi ei ole

2

1.1.2021–31.12.2030

2021–2030

2021–2030

Konkreetseid tingimusi ei ole

3

Pärast 31.12.2008 kuni 31.12.2013

2011–2013

2014–2020

Vt artikli 7 lõige 8.

4

Pärast 31.12.2008 kuni 31.12.2013

2014–2020

2014–2020

Vt artikli 7 lõike 4 punkt d ja lõikes 5 sätestatud piirangud

5

Pärast 31.12.2008 kuni 31.12.2013

2021–2030

2021–2030

Vt artikli 7 lõike 4 punkt d ja lõikes 5 sätestatud piirangud

6

1.1.2014–31.12.2020

2014–2020

2021–2030

Vt artikli 7 lõike 4 punkt g ja lõikes 5 sätestatud piirangud

7

1.1.2018–31.12.2020

2021–2030

2021–2030

Vt artikli 7 lõike 4 punkt e ja lõikes 5 sätestatud piirangud

Ainult näidete 4, 5 ja 7 puhul võib mõjukestus olla üle 10 aasta. Samuti tuleb meeles pidada, et artikli 7 lõikega 5 piiratakse valikuvõimaluste kasutamist maksimaalselt alljärgnevani:

25 % kohustusperioodile 2014–2020 arvestatud säästust (näide 4) või

30 % kohustusperioodile 2021–2030 energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõigete 2 ja 3 kohaselt arvestatud säästust (näited 5 ja 7).

Alati tuleb riiklikus energia- ja kliimakavas kirjeldada meetmete mõjukestusi, nende arvutamisviisi ja mida nende aluseks võeti (4).

2.2.   Energiasäästu püsivus

Eelnevale lisaks muutub energiasääst ajas – peamiselt kahe teguri mõjul:

üksikmeetme tõhususe vähenemine (seda tuleb võrrelda võimaliku vähenemisega lähtestsenaariumis) ja

kasutustingimuste muutumine (nt tootmismaht).

Säästu ajas vähenemise määra kohta on tõendeid vähe. Ent tõhususe väheneb rohkem, kui kvaliteet ja hooldus on halvad, ning vähenemisele aitab kaasa ka ebatõhus käitumine. Sellepärast võib olla vaja tagada kvaliteedi- ja hooldussätete (nt energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunkt g või hoonete energiatõhususe direktiivi artiklid 14 ja 15 kütte- ja kliimasüsteemide kontrolli kohta) järgimine. Samamoodi võimaldavad energiajuhtimissüsteemid ootamatu ülemäärase energiatarbimise ja muude probleemide avastamist ning kiiret korrigeerimist, maandades nii energiasäästu ajas vähenemise riski.

Lihtsustatud meetod oleks kehtestada vähenemise vaikemäär (nagu tehniline diskontotegur). Kui kvaliteedi ja hoolduse sätete täitmise tagamist saab põhjendada, võib vähenemisprotsendi määrata võimalikult väikse või põhjendatud juhul isegi 0 % ja olulist energiasäästu vähenemist kohustusperioodil mitte arvestada.

Eraldi tuleks pöörata tähelepanu alla 10aastase mõjukestusega üksikmeetmetele – eriti vähe kulutusi nõudvatele meetmetele –, sest nendest saadav energiasääst väheneb kohustusperioodil suurema tõenäosusega.

Nagu meetme mõjukestusegi puhul, on käitumuslikud meetmed erijuhtum, sest energiasäästliku käitumisviisi järgimise määr võib aja jooksul vägagi muutlik olla. Seetõttu oleks liikmesriikidel soovitatav uurida käitumuslike meetmete tegelikku mõju (5).

3.   Mõjukestuse ja säästu püsivuse uurimise meetodid

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 5 alapunkti h kohast teavitamiskohustust arvestades võiksid liikmesriigid võimaluse korral kehtestada mõõtmiskorra, et saada paremini teada, kuidas energiasääst aja jooksul muutub.

Järgmises tabelis on mõned mõjukestuse, püsimise ja tõhususe vähenemise uurimise meetodite näited.

Meetod

Uuritavad teemad

Märkused

Paigaldise kohapealne kontrollimine

Mõjukestus/püsimine

Valimi moodustamise probleemid (suurus ja valimi vähenemine või muutumine aja jooksul): statistiliselt oluliste tulemuste saamine võib olla kulukas (kui järelevalvet ei tehta mitmeks otstarbeks)

Juriidilised probleemid (sissepääs paigaldise asukohta mitu aastat hiljem)

Kohapealne mõõtmine ja katsetamine

Tõhususe vähenemine

Valimi moodustamise probleemid (aga saab kasutada sihtkontrollideks); kulukas (kui seda ei tehta ka muul otstarbel, nagu näiteks kvaliteedijuhtimise või turujärelevalve jaoks)

Mitte alati tehniliselt teostatav

Laboriuuringud

Tõhususe vähenemine

Kulukas (aga võimalik sünergia, nt riikide vahel või turujärelevalvega)

Keeruline arvestada tegelike kasutustingimustega (või modelleerida vananemist)

Küsitlused

Mõju kestus/püsimine

Tõhususe vähenemine

Vähem kulukas

Sobivus oleneb üksikmeetmest

Väidete usaldusväärsus on probleem (küsimustiku koostamisel tuleb kõik hoolikalt läbi mõelda)

Arvete analüüs

Püsimine

Tõhususe vähenemine

Keeruline vajaduse korral sobivat kontrollrühma leida

Keeruline saada piisavalt pikki aegridu

Energiatarbimise muutumise analüüsimiseks on vaja koguda lisaandmeid

Kulukas (kui osalised ei esita andmeid muu meetme raames)

Võrdlusanalüüs ja teiseste allikate ülevaade

Mõju kestus/püsimine

Tõhususe vähenemine

Toetutakse olemasolevatele andmetele

Võimalik saavutada konsensust

Aitavad välja selgitada, mida on vaja rohkem uurida

Seadmepargi mudeldamine

Mõjukestus/püsimine

Müügiandmed (vajalikud väljavahetamisprotsendi väljaselgitamiseks) on sageli kulukad

Alternatiivseks andmeallikaks võivad olla jäätmete kogumise/käitlemise organisatsioonid (ei sobi kõigi üksikmeetmete puhul)


(1)  Nende väärtuste aluseks võetud allikad:

CWA 15693:2007, Saving lifetimes of energy efficiency improvement measures in bottom-up calculations [Energiatõhususe parandamise meetmetest tuleneva säästmise kestus alt-üles arvutustes], Euroopa Standardikomitee töörühma kokkulepe, aprill 2007;

Euroopa Komisjon 2010, Preliminary draft excerpt — Recommendations on measurement and verification methods in the framework of Directive 2006/32/EC on energy end-use efficiency and energy services [Väljavõte mustandist. Soovitused energia lõppkasutuse tõhusust ja energiateenuseid käsitleva direktiivi 2006/32/EÜ kohase mõõtmise ja kontrollimise meetodite kohta] (avaldamata).

(2)  Vt energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 5 alapunkt h.

(*1)  Vaja on keskmise kilometraaži andmeid.

(3)  Vt V lisa punkti 5 alapunkt h.

(4)  Vt V lisa punkti 5 alapunkt h.

(5)  Lisasoovitused käitumuslike meetmete kohta: vt VI liide.

IX LIIDE

OLULISUSE TÕENDAMISE KRITEERIUMID

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 5 alapunkti g ja juhtimismääruse III lisa punkti 4 alapunkti d kohaselt peavad liikmesriigid andma teada oma arvutusmeetodid:

sealhulgas selle, kuidas nad on teinud kindlaks täiendavuse ja olulisuse ning

milliseid meetodeid ja võrdlusaluseid on nad kasutanud eeldatava ja suhtelise säästu leidmiseks.

Ilma et see mõjutaks komisjoni tehtavat kavandatud või olemasolevate poliitikameetmete hindamist, võiksid järgmises mittetäielikus loetelus esitatud kriteeriumid aidata liikmesriikidel kehtestada olulisuse dokumenteerimise meetodid. Iga meetme puhul tuleks hinnata, kas kasutada üht või mitut kriteeriumi.

1.   Olulisuse dokumenteerimise kriteeriumide näited (energiatõhususkohustuste süsteem)

Kriteeriumid, mille alusel kiidetakse kohustatud isikute (või teiste isikute, kelle panust arvesse võetakse) esitatud sääst heaks või mitte ning kuidas seda kontrollitakse

Näide

Varem kindlaksmääratud liiki arvessevõetav panus (nt finantsabi, suunatud energianõustamine, üksikmeetme loomise või elluviimise tehniline abi) ja vastavad nõuded (nt stiimuli miinimumsuurus, tagasimaksmisaja piir, energianõustamise miinimumsisu); projekti elluviimise kohta kliendiga sõlmitud leping, tasutud arved ja projekti dokumentatsioon.

Kriteeriumid, mille alusel kiidetakse teadaantud üksikmeetmetest tulenevad panused heaks või mitte (võttes aluseks panuste andmise tingimused) ja kuidas seda kontrollitakse

Näide

Nõue, et panuse üle otsustati koos abisaajaga enne üksikmeetme sisseseadmist (ning vastavad tõendid, nagu nt abisaaja täidetud ja allkirjastatud standardvorm).

Kui vahendajad sõlmivad lõplike abisaajatega lepingu, siis nõue, et kogu väärtusahelat (alates kohustatud isikutest või teistest, kelle säästu arvesse võetakse, kuni lõplike abisaajateni) hõlmavad lepingud või kokkulepped kehtiksid enne üksikmeetme sisseseadmist (ja asjaomased tõendiliigid).

Kriteeriumid, millega välditakse teadaantud üksikmeetmete ja nendega seotud energiasäästu topeltarvestust ning kuidas seda kontrollitakse.

Näide

Nõue, et lõplikud abisaajad annaksid oma nõusoleku anda energiasäästust teada iga üksikmeetme puhul vaid korra (ja vastavad tõendid).

Nõue, et iga üksikmeetme andmed sisestatakse veebiandmebaasi, kus on võimalik kattuvusi automaatselt kontrollida (nt abisaaja täidetud ja allkirjastatud standardvorm).

2.   Olulisuse dokumenteerimise kriteeriumide näited (alternatiivsed poliitikameetmed)

Alternatiivse meetme olulisust tuleb dokumenteerida vähemalt selgitades eeldatavat põhjuslike seoste ahelat alates meetme käivitamisest kuni üksikmeetmete sisseseadmise või täitmiseni sihtrühma(de) poolt. Energiatõhususdirektiivi artikliga 7 seotud energiatõhususpoliitika põhjenduste ja sekkumisloogika üldkirjeldus on esitatud järgmisel joonisel.

Image 6

Põhjuslike seoste ahel ei tarvitse olla lineaarne – selles võib olla mitu põhjuslike seoste jada või põhjuse ja mõju seost.

Sekkumisloogikat on kirjeldatud parema õigusloome vahendite dokumendis (1). Kui liikmesriik tuvastab takistusi, peaks ta selgitama, kuidas poliitikameede need reaalselt kaotab (2). Lähemad suunised meetmete väljatöötamise ja takistuste analüüsimise kohta on esitatud programmi „Arukas energeetika – Euroopa“ projekti AID-EE lõpparuandes (3).

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 nõuete täitmiseks võiksid liikmesriigid tutvuda järgmiste olulisusega seotud küsimustega (mittetäielik loetelu). Näiteks kui kasutatakse rahalisi stiimuleid, võiks sekkumisloogika selgitus hõlmata seda, millist eelanalüüsi on nende stiimulite väljatöötamiseks tehtud ning miks valiti just seda liiki stiimul (otsetoetus, väikse intressiga laen, finantsgarantii vm) ja sellise suurusega (toetuse protsent, laenuintress vms).

Mittetäielik loetelu

Mis on poliitikameetme põhjendus? Täpsemalt, millised takistused (energiasäästu saavutamise teelt) see peaks kaotama?

Milline on võimalik koostoime teiste poliitikameetmetega?

Millised on meetme tegevuslikud eesmärgid?

Milliseid kvalitatiivseid või kvantitatiivseid muutusi meetme elluviimise tulemusena oodatakse?

Kuidas meetmega neid muutusi saavutatakse (kuidas peaks meede kvalitatiivselt konkreetseid takistusi arvestades muutusteni viima)?

Milliseid ressursse on avaliku sektori rakendusasutus (ja asjakohasel juhul selle volitatud isik) meetmesse paigutanud (eelarve, personal, seadmed jm)?

Kes ja kuidas peaks poliitikameetme elluviimises osalema (nt partnerlusorganisatsioonid, vahendajad, sihtrühmad)?

Milliseid tegevusi peaks meede hõlmama (nt rahaline abistamine, energianõustamine, koolitamine)? Millised peaks olema meetme tulemused (sisseseatud üksikmeetmed, koolitatud isikud)?

Peale selle võiksid liikmesriigid poliitikameedet pärast selle elluviimist hinnata ning koguda andmeid mõjuga seotud eelduste kohta, mida kasutati sekkumisloogika väljatöötamisel.

Sama sihtrühma või samade üksikmeetmetega, aga muidu erinevate poliitikameetmete mõju eristamiseks on üldiselt kaks võimalust:

liikmesriik otsustab teada anda ainult ühest poliitikameetmest iga (all)sektori kohta – sellisel juhul võib piisata meetme sekkumisloogika ja mõjuanalüüsi dokumenteerimisest; või

liikmesriik otsustab teada anda mitmest poliitikameetmest, mis võivad kattuda – sellisel juhul tuleb selgitada, kuidas välditakse topeltarvestust.

3.   Osaleva isiku, volitatud isiku ja avaliku sektori rakendusasutuse tegevuse olulisuse dokumenteerimise kriteeriumide näited

Vabatahtlikud kokkulepped

Kuigi vabatahtlike kokkulepete sõlmimist võib põhimõtteliselt pidada olulisuse tõendamiseks piisavaks, võib kehtestada konkreetsed kriteeriumid selleks, et kokkulepped sisaldaksid osalevate isikute olulist osalust.

Sellised kriteeriumid võivad hõlmata näiteks järgnevat:

loetelu arvesse võetavatest üksikmeetmetest või osalevate isikute teadaantud üksikmeetmete sobivuse kriteeriumid;

nõue, et osalevatel isikutel oleks serditud energiajuhtimissüsteem;

sobiva järelevalvekorra rakendamine ning

karistused või säästu arvesse võtmisest keeldumine rikkumiste tõttu vms (4).

Teavitamine ja energianõustamine

Oluliseks osaluseks ei saa üldjuhul pidada seda, kui energiateenuseosutaja annab väga paljudele energia lõppkasutajatele nõu. Sellised meetmed hõlmavad tavaliselt vaid teatud liiki tagasisidet (nt veebisaidil) selle kohta, kuidas lõppkasutajad energiatarbimist vähendada saaksid.

Kuna ühe poliitikameetmega saab üldjuhul sihiks seada palju erinevaid üksikmeetmeid, nendest tingitud energiasäästu hindamine sisaldab väga palju mõõtemääramatust ja säästu ulatus on piiratud, (5) on märkimisväärselt paljude üksikmeetmete tegeliku rakendamise ning osalevate isikute, volitatud isikute või avaliku sektori rakendusasutuste tegeliku olulise osaluse tagamiseks üldjuhul vaja kohapeal võetud meetmeid või mingit majanduslikku stiimulit. Samad kaalutlused kehtivad ka teavituskampaaniate puhul.

Järgmise mittetäieliku kriteeriumide loeteluga võiksite tutvuda, kui töötate välja meetodit, mille alusel tõendada selliste meetmete olulisust:

temaatilise küsitluse vastused/tagasiside (vastanute arv);

sihtrühma osalus temaatilistes töötubades/seminaridel, veebis jälgijad või rakenduse kasutajad või

ühest spetsiaalsest kohast (nt renoveerimisalast vms) nõu saanud tarbijad, kes on registreeritud andmebaasi (koos nõustamisteemaga: nt kust saada laenu, kuidas koostada toetusetaotlust, teave serditud ehitusettevõtete kohta jne) (6).


(1)  Parema õigusloome vahendid, Euroopa Komisjon;

https://ec.europa.eu/info/files/better-regulation-toolbox-46_en

(2)  Lisateavet sekkumisloogika kohta ning selle kohta, kuidas seda välja töötada ja analüüsida, leiate parema õigusloome vahendi nr 46 jaotisest 3.3.

(3)  Active implementation of the European Directive on Energy Efficiency [ELi energiatõhususdirektiivi aktiivne rakendamine];

https://ec.europa.eu/energy/intelligent/projects/sites/iee-projects/files/projects/documents/aid-ee_guidelines_en.pdf

(4)  Tööstuslike tootjate (nt külmikutootjate) vaheliste vabatahtlike kokkulepete korral tuleks kehtestada sobiv kord (näiteks) kolmanda isiku korraldatava toodete energiatõhususe perioodilise kontrollimise jaoks ning sätestada ka trahvid juhtudeks, kui kontrolli käigus selgub, et tõhusus on deklareeritust halvem vms.

(5)  Kodumajapidamiste puhul võib kirjanduse alusel eeldada, et sellise meetme tagajärjel saavutatakse hinnanguliselt 2–3 protsendiline sääst (Gaffney, K., 2015, Calculating energy savings from measures related to information and advice on energy efficiency [Energiatõhususalase teavitamise ja nõustamisega seotud meetmetest tuleneva säästu arvutamine], ettekanne tööseminaril energiatõhususkohustuste süsteemide ja teiste artikli 7 kohaste poliitikameetmete mõju arvutamise ühismeetodite ja põhimõtete kohta; http://iet.jrc.ec.europa.eu/energyefficiency/node/9080

(6)  Vt ka VI liide.

X LIIDE

Taastuvenergia- või muude kütteseadmete hoonetele või hoonetesse paigaldamist edendavate meetmete tulemusena saavutatud säästu arvutamine

1.   Väiksemahuliste taastuvenergiaseadmete paigaldamist edendavate meetmete tulemusena saavutatud sääst

Nagu selgitatud jaotises 7.5, võib hoonetele või hoonetesse taastuvenergiaseadmete paigaldamist edendavaid meetmeid võtta arvesse energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 kohaselt nõutava energiasäästu saavutamisel, kui need toovad kaasa kontrollitava ja mõõdetava või hinnatava energiasäästu.

Järgmistest näidetest on näha, kuidas võiks säästu energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunkti e kohaselt arvutada. Arvud ei kajasta reaalselt esinevaid väärtusi. Need on valitud sellised vaid arvutusloogika selgitamiseks.

1.1.   Vana õlikatla uue õlikatla vastu vahetamine

 

Soojatarve

Muundamise kasutegur

Energia lõpptarve (1)

Lõplik energiasääst võrreldes vana katlaga (2)

Lõplik energiasääst võrreldes tõhususe miinimumnõudega (3)

Varasem olukord

Õlikatel

10 000 kWh

0,77

12 987 kWh

 

 

Tõhususe miinimumnõuetele (4) vastav fossiilkütusel töötav katel

10 000 kWh

0,86

11 628 kWh

 

 

Energiatõhusad valikuvõimalused

 

 

 

 

 

1)

Gaasil töötav kondensatsioonikatel

10 000 kWh

0,975

10 526 kWh

2 731 kWh

1 371 kWh

2)

Päikesekollektor koos gaasikatlaga

10 000 kWh

 

10 474 kWh

2 731 kWh

1 371 kWh

Päikesekollektor

1 000 kWh

1

1 000 kWh

 

 

Gaasil töötav kondensatsioonikatel

9 000 kWh

0,95

9 474 kWh

 

 

1.2.   Vana õlikatla uue biomassikatla vastu vahetamine

 

Soojatarve

Muundamise kasutegur

Energia lõpptarve (5)

Lõplik energiasääst võrreldes vana katlaga (6)

Lõplik energiasääst võrreldes tõhususe miinimumnõudega (7)

Varasem olukord

Õlikatel

10 000 kWh

0,77

12 987 kWh

 

 

Miinimumnõuded täidetud

 

 

 

 

 

Tõhususe miinimumnõuetele (8) vastav biomassikatel

10 000 kWh

0,75

13 333 kWh

 

 

Energiatõhusad valikuvõimalused

 

 

 

 

 

1)

Biomassikatel (parim turul saada olev tehnoloogia, hinnang tootekataloogi/sertimissüsteemi alusel)

10 000 kWh

0,92

10 870 kWh

2 117 kWh

2 464 kWh

1.3.   Elektrilise kütteseadme vahetamine soojuspumba vastu

 

Soojatarve

Muundamise kasutegur

Energia lõpptarve (9)

Lõplik energiasääst võrreldes vana seadmega (10)

Lõplik energiasääst võrreldes tõhususe miinimumnõudega (11)

Varasem olukord

Õlikatel

10 000 kWh

0,77

12 987 kWh

 

 

Miinimumnõuded täidetud

 

 

 

 

 

Tõhususe miinimumnõuetele (12) vastav soojuspump

10 000 kWh

3,1

3 225 kWh

9 762 kWh

0

Energiatõhusad valikuvõimalused

 

 

 

 

 

1)

Soojuspump

10 000 kWh

3,5

2 857 kWh

10 130 kWh

368 kWh

1.4.   Fotoelektriline paigaldis

 

 

 

Energia lõpptarve (13)

Lõplik energiasääst (14)

Varasem olukord

 

 

 

 

Võrguelekter

3 500 kWh

 

3 500 kWh

 

Energiatõhus seade

 

 

 

 

Fotoelektriline paigaldis

3 500 kWh

 

3 500 kWh

0 kWh

Siin näites on näha, et fotoelektrilise paigaldise toodetud elekter arvatakse hoone lõppenergiatarbe rahuldamiseks kasutatava lõppenergia hulka.

2.   Mikrokoostootmisjaamade paigaldamist edendavate meetmete tulemusena saavutatud sääst

Kohapealsed koostootmisjaamad võivad sobida energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 1 sätestatud energiasäästukohustuse täitmiseks, kui nad kasutavad vähem energiat kui need, mida nad asendavad. Soojuse ja elektri koostootmise kasutegur kasutatud kütuse alusel peab olema suurem kui küttepaigaldisel, mille asemele koostootmisjaam paigaldati.

Kuigi koostootmisjaam võib anda märkimisväärse primaarenergiasäästu (oleneb elektri tootmise kütusesegust), on selle lõppenergiatarbimise vähendamise potentsiaal väiksem. Lõppenergia vaatenurgast on elekter fossiilkütuste või taastuvate energiaallikatega võrdne.

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmiseks saab kasutada ainult lõppenergiasäästu, mis tuleneb kohapealse süsteemi tõhususe paranemisest, nagu näha järgmises näites.

Näide

Eeldame, et:

võrdlusaluseks on õlikatel, mille soojuslik kasutegur (η_thermal) on 0,77 (alumise kütteväärtuse järgi arvutatud kasutegur);

kuna koostootmisjaam toodab ka elektrit, tuleb lähtestsenaariumis varustada hoonet sama koguse elektriga;

koostootmisstsenaariumis on gaasil töötav koostootmisjaam, mille soojuslik kasutegur (η_thermal) on 0,70 ja elektriline (η_electricity) 0,30;

tarnitav soojus on 10 000 kWh_thermal.

Kogusäästu arvutamiseks peame kõigepealt arvutama koostootmisjaama toodetud elektri koguse. Esimesena arvutame, kui palju kasutab jaam fossiilkütust: jagame tarnitud soojuse jaama soojusliku kasuteguriga. Sellest saame arvutada toodetud elektri koguse.

Koostootmisstsenaarium

10 000 kWh_thermal/η_thermal = 14 285 kWh_gas

14 285 kWh_gas × η_electricity = 4 285 kWh_electricity

Hoonesse tarnitakse kokku 14 285 kWh lõppenergiat (kõik maagaasist).

Lähtestsenaariumi puhul tuleb arvutada teistmoodi. Gaasi koguse saame katla soojusliku kasuteguri ja tarnitud soojuse alusel.

Lähtestsenaarium

10 000 kWh_thermal/η_thermal = 12 987 kWh_gas

Sellele lisaks tuleb hoonesse tarnida veel 4 285 kWh võrguelektrit.

Hoonesse tarnitakse kokku 17 273 kWh lõppenergiat (maagaasist ja elektrist).

Siin näites saaks koostootmisjaama paigaldamisega säästa 2 988 kWh lõppenergiat.


(1)  Soojatarve jagatud (eeldatava) muundamise kasuteguriga.

(2)  Lõpliku energiatarbe erinevus vana ja uue katla kasutamise korral. Lõpliku energiasäästu arvutamiseks tutvuge ka täiendavuspõhimõtte selgitustega.

(3)  Lõpliku energiatarbe erinevus tõhususe miinimumnõuetele vastava ja paigaldatud uue katla kasutamise korral. Lõpliku energiasäästu arvutamiseks tutvuge ka täiendavuspõhimõtte selgitustega.

(4)  Sätestatud komisjoni 2. augusti 2013. aasta määruses (EL) nr 813/2013, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/125/EÜ seoses kütteseadmete ja veesoojendite-kütteseadmete ökodisaini nõuetega (ELT L 239, 6.9.2013, lk 136).

(5)  Soojatarve jagatud (eeldatava) muundamise kasuteguriga.

(6)  Lõpliku energiatarbe erinevus vana ja uue katla kasutamise korral.

(7)  Lõpliku energiatarbe erinevus tõhususe miinimumnõuetele vastava ja paigaldatud uue katla kasutamise korral.

(8)  Sätestatud komisjoni 28. aprilli 2015. aasta määruses (EL) 2015/1189, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/125/EÜ seoses tahkekütusekatelde ökodisaini nõuetega (ELT L 193, 21.7.2015, lk 100).

(9)  Soojatarve jagatud (eeldatava) muundamise kasuteguriga.

(10)  Lõpliku energiatarbe erinevus vana ja uue katla kasutamise korral.

(11)  Lõpliku energiatarbe erinevus tõhususe miinimumnõuetele vastava ja paigaldatud uue katla kasutamise korral.

(12)  Sätestatud komisjoni määruses (EL) 2015/1189.

(13)  Elektritarve jagatud (eeldatava) muundamise kasuteguriga.

(14)  Lõpliku energiatarbe erinevus vana ja uue katla kasutamise korral.

XI LIIDE

TÄIENDAVUS

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunkt a

„Näidatakse, et selline sääst on saadud lisaks säästule, mis oleks saadud igal juhul ilma kohustatud, osalevate või volitatud isikute tegevuseta või avaliku sektori rakendusasutuste tööta. Et teha kindlaks, milline sääst on täiendav sääst, hindavad liikmesriigid, kuidas energiatarbimine ja nõudlus muutuks, kui kõnealust poliitikameedet ei võetaks, võttes arvesse vähemalt järgmisi tegureid: energiatarbimise suundumused, tarbijate käitumise muutumine, tehnika areng ning muudest liidu ja liikmesriigi tasandil võetud meetmetest tulenevad muutused.“

Et teha kindlaks, kuidas energiatarbimine ja nõudlus muutuks, kui poliitikameedet ei võetaks, tuleb hinnata toodet, mis oleks paigaldatud meetmeta, näiteks järgmiselt:

aluseks võetakse toodete turu keskmine energiatarbimine;

analüüsitakse energiatarbimise suundumusi ning

korraldatakse uuring, kus võrreldakse osalejate ja kontrollrühma vastuseid.

Selle tulemusena saab järgmisel joonisel kujutatud lähtestsenaariumi.

Ülevaade lähtestsenaariumist, mille alusel arvutada täiendavat energiasäästu

Image 7

V lisa punkti 2 alapunktis b on täpsustatud, et „sääst, mis tuleneb liidu siduva õiguse rakendamisest, loetakse säästuks, mis oleks saadud igal juhul“. Muu hulgas on V lisa punktis 2 alapunktis c täpsustatud, et energiasäästu arvutamise lähtestsenaariumis tuleb arvestada määrustes (EÜ) nr 443/2009 ja (EL) 510/2011 sätestatud miinimumnõuetega (uute sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite jaoks) ning ökodisaini direktiivi rakendusmeetmetega energiamõjuga toodetele.

Näiteks ökodisaini direktiivi kohaldamisalasse jäävate energiamõjuga toodete (nt küttesüsteemid) paigaldamisest saadava energiasäästu lähtestsenaarium peab vastama vähemalt üksikmeetme paigaldamise ajal jõus olnud direktiiviversioonis sätestatud tõhususe miinimumnõuetele. Kui asjaomaseid miinimumnõudeid ELi õigusaktides muudetakse, tuleb ka lähtestsenaariumi nende alusel muuta.

Järgmisel joonisel ongi kujutatud sellist lähtestsenaariumi, kus toote energiatarbimine vastab ökodisaini direktiivis sätestatud tõhususe miinimumnõuetele.

Ökodisaini direktiivi alusel koostatud lähtestsenaarium

Image 8

Tegelikkuses võivad nõuded olla kehtestatud kas toote aastase energiatarbimise kohta või muude tõhususnäitajate (nt katla kasutegur) kohta. Lähtestsenaariumi saab koostada sellele vastavalt. Näiteks võttes aluseks katla kasuteguri nõuded, saab koos muude andmetega arvutada küttetarbe, mille katel peab katma.

Lisaandmed võivad olla:

konkreetse hoone kohta, kuhu uus katel paigaldatakse (nt energiatõhusussertifikaatidelt või energiaaudititest saadud andmed), või

selliste hoonete keskmised, millele poliitikameede on suunatud (nt kui kasutatakse eeldatavat säästu).

Samuti peaksid liikmesriigid võtma arvesse komisjoni veebisaidil (1) eri tootekategooriate kohta esitatud teavet.

V lisa punkti 2 alapunktis a mainitakse lisategureid, mida tuleb lähtestsenaariumis arvesse võtta:

aja jooksul tarbijate käitumises toimuvad muutused;

tehnoloogiline areng ja

muude varem rakendatud poliitikameetmete mõju, mis endiselt energiakasutusele avaldub (sh kattuvused energiatõhususdirektiivi artikli 7 kohaselt teada antud poliitikameetmetega).

Topeltarvestuse vältimiseks on energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 12 sätestatud: „Liikmesriigid tõendavad, et kui tegemist on poliitikameetmete või üksikmeetmete kattuva mõjuga, ei arvestata energiasäästu kahekordselt.“

Üldisemalt tuleks lähtestsenaariumis võimaluse korral arvestada riikliku energiatõhususstrateegia või sarnase poliitikaraamistikuga kooskõlas olevate eeldustega (renoveerimise osakaal poliitikameetmeta, sõidukipargi keskmise vanuse muutumine, olemasolevate katelde kasutusiga jne). Samamoodi peaksid liikmesriigid mitmest poliitikameetmest teada andes jälgima, et lähtestsenaariumides kasutatavad eeldused ei oleks omavahel põhimõttelises vastuolus.

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis f selgitatakse tõhusamate toodete ja sõidukite kasutuselevõttu kiirendavate poliitikameetmetega seotut. Kui sellise meetme tagajärjel on võimalik tõendada toote või sõiduki varast väljavahetamist, võib lähtestsenaariumina kasutada väljavahetatud toote või sõiduki energiatarbimist (vt järgmine joonis).

Lähtestsenaarium varase väljavahetamise korral

Image 9

Seda saab kasutada üksnes varase väljavahetamise perioodi puhul ehk alates uue seadme paigaldamisest kuni väljavahetatud seadme eeldatava keskmise kasutusea lõpuni.

Uue seadme ülejäänud kasutusea puhul tuleb kasutada täiendava energiasäästu arvutamise lähtestsenaariumit. Nii tekib järgmisel joonisel kujutatud astmeline lähtestsenaarium.

Astmeline lähtestsenaarium varase väljavahetamise korral

Image 10

Siinses näites vahetati olemasolev seade välja kolm aastat enne eeldatava kasutusea lõppu. Need kolm aastat on varase väljavahetamise periood. Uue seadme eeldatav kasutusiga on 8 aastat. Sellepärast koostatakse ülejäänud 5 aasta jaoks eespool selgitatud täiendava energiasäästu arvutamise lähtestsenaarium.

Astmelise lähtestsenaariumi alternatiivina võib arvutada kaalutud energiasäästu üksikmeetme kogu mõjukestuse kohta. See ei tohi aga viia astmelise lähtestsenaariumi kohasest energiasäästust suurema säästu arvestamiseni. Samuti tuleb kaalutud energiasäästu arvutamist selgitada.

Kui olemasolevate hoonete puhul kasutatakse täiendavuse nõudest erandi tegemist (energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunt b), võib lähtestsenaariumiks võtta hoone renoveerimisele eelnenud olukorra. Liikmesriigid võivad kasutada:

andmeid konkreetse hoone kohta (nt energiaarved, energiatõhususe sertifikaat või energiaauditi tulemused) või

selliste hoonete keskmisi, millele poliitikameede on suunatud (kui kasutatakse eeldatavat säästu).

Seejärel saab hinnata täiendavust, võttes arvesse renoveerimist, mis oleks toimunud niikuinii. Näiteks võib esmapilgul riiklike aknavahetamise stiimulite mõjuna näiv sisaldada olenevalt riigist märkimisväärsel arvul niikuinii toimuvaid vahetusi (osalejad, kel oli niikuinii kavas aknad välja vahetada, aga mitte energiatõhususe, vaid mürakaitse või esteetilistel põhjustel, teevad seda nüüd toetuse abil).

Mõnel juhul on lähtestsenaariumi väljaselgitamine keerulisem. Need olukorrad on koos lahendamissoovitustega loetletud järgmises tabelis.

Olukord

Probleemid

Suunised

Poliitikameetmed, mida on rakendatud juba palju aastaid

Keeruline on teha kindlaks, milline oleks olukord meetmeta.

Jooksvad muutused (nt turu keskmises) võivad olla osaliselt tingitud meetme varasemate aastate turgu muutvast mõjust.

Koostage lähtestsenaarium ELi õigusaktide miinimumnõuete alusel.

Teine võimalus on kasutada samu eeldusi nagu ametlikus riigi tavastsenaariumis, mille alusel koostati riiklik energiatõhususe strateegia või muu poliitikaraamistik.

Kohaliku transpordi poliitikameetmed, millega edendatakse üleminekut muudele transpordiliikidele, liikuvuskorraldust jms (võib kehtida ka muude poliitikameetmete puhul, mis võivad vähendada energiatarbimist ühes kohas, aga suurendada teises)

Üksikmuutusi on keeruline jälgida.

Kõrvalmõjusid on keeruline arvesse võtta (nt uus ühistransport ühel marsruudil võib tekitada teisel marsruudil ummiku).

Kasutage poliitikata ja poliitikaga stsenaariumide võrdlemiseks kohaliku transpordi mudeldamist (kalibreerides mudeleid transpordiuuringute alusel).

Keeruliste tööstuslike protsesside jaoks, millel ei ole selgelt määratletud turgu

ning konkreetse tööstusliku sisseseade jaoks loodud keeruliste süsteemsete protsesside jaoks, millel ei ole reaalset turgu, on keeruline määrata turu keskmist.

Lähtestsenaariumi võib koostada võrreldavasse sisseseadesse tehtud investeeringu alusel. Aluseks tuleks võtta väikseima investeerimiskuluga, aga tõhusa valikuga võrreldava väljundiga tehnoloogiline süsteem.

Üldisemalt võiks neto- või lisasäästu hindamiseks kaaluda mõnd järgmistest meetoditest: (2)

juhuslikustatud võrdlusuuringud ja juhuslikustatud meetodite variandid (3);

poolkatselised meetodid, sh sobitamine (4);

küsitlustel põhinevad meetodid;

turu müügiandmete analüüs;

struktureeritud eksperdihinnangud;

eeldatavad või sätestatud neto/bruto-suhted;

varasemate muutuste uurimine (ehk juhtumiuuring);

tavapraktika lähtestsenaariumi kasutamine;

ülalt-alla hindamised (ehk makromajanduslikud mudelid).


(1)  https://ec.europa.eu/info/energy-climate-change-environment/standards-tools-and-labels/products-labelling-rules-and-requirements/energy-label-and-ecodesign/energy-efficient-products_en

(2)  Lisateave: vt nt: Voswinkel, F., Broc, J.S., Breitschopf, B. ja Schlomann, B. (2018), Evaluating net energy savings – a topical case study of the EPATEE project [Energia netosäästu hindamine. EPATEE projekti teemapõhine juhtumiuuring], rahastatud Horisont 2020st;

https://epatee.eu/sites/default/files/files/epatee_topical_case_study_evaluating_net_energy_savings.pdf

(3)  Vt ka VI liide.

(4)  Vt ka VI liide.

XII LIIDE

JÄRELEVALVE JA KONTROLLIMINE

1.   Üksikmeetmete ja energiasäästu kontrollimine

Järelevalvesüsteemi sisseseadmisel võib olla kasulik eristada ühelt poolt üksikmeetmete ja teiselt poolt energiasäästu kontrollimist. See ei tähenda, et neid peavad tegema eri isikud. Nende kahe eristamine võimaldab tegeleda kummagi kontrollimisele iseloomulike probleemidega.

Üksikmeetmete puhul kontrollitakse, kas need on sisse seatud kooskõlas poliitikameetmes sätestatud kvaliteedi, tõhususe või muude nõuetega.

Teada antud energiasäästu puhul kontrollitakse, kas see on kooskõlas poliitikameetmes sätestatud arvutamiseeskirjade või metoodikaga.

Riigis valitsevast olukorrast ja poliitikameetmest olenevalt võib järelevalves ja kontrollimises osaleda mitu isikut, kellel on erinevad seisukohad. Järgmises tabelis on esitatud eri isikute rollid (olenevalt meetmest).

 

Avaliku sektori rakendusasutus

Osalevad või volitatud isikud/töövõtjad / kohustatud isikud

Üksikmeetmed või projektid, mida on vaja heaks kiita või tagasi lükata

Eesmärk: tagada üksikmeetmete ja projektide kvaliteet (vastavus varem paika pandud nõuetele)

+ koguda poliitika juhtimiseks ja hindamiseks olulisi andmeid

Eesmärk: tagada üksikmeetmete/projektide kvalifitseerumine (nt et saada rahalist stiimulit või et energiasääst arvesse läheks)

+ tagada klientide rahulolu (töövõtjate või kohustatud isikute puhul) või energiasääst (lõppkasutajate puhul)

Ülesanded:

1)

nõuete ja aruandluse/dokumenteerimise eeskirjade kehtestamine;

2)

esitatud üksikmeetmete või projektide heakskiitmine/tagasilükkamine;

3)

järelkontrolli tegemine (dokumentide alusel ja kohapeal) või tellimine ning karistuste või karistusmeetmete määramine

Ülesanded:

1)

avaliku sektori asutusele vajaliku teabe esitamine;

2)

järelkontrolliks vajaliku dokumentatsiooni säilitamine;

3)

kvaliteediprotsesside rakendamine

Arvesse võetav ja mittevõetav energiasääst

Eesmärk: tagada energiasäästu hindamise ja aruandluse kvaliteet (vastavus varem kehtestatud arvutamiseeskirjadele ja/või hindamisnõuetele), et energiasääst kajastaks poliitikameetme mõju vastavalt meetme eesmärkidele ja energiatõhususdirektiivi nõuetele

+ koguda poliitika juhtimiseks ja hindamiseks olulisi andmeid

Eesmärk: tagada energiasäästu kvalifitseerumine (et energiasääst arvesse läheks)

+ tagada klientide rahulolu (töövõtjate või kohustatud isikute puhul) või energiasääst (lõppkasutajate puhul)

Ülesanded:

1)

arvutamiseeskirjade ja/või hindamisnõuete kehtestamine;

2)

teadaantud energiasäästu heakskiitmine/tagasilükkamine (või olenevalt poliitikameetmest ja selle eeskirjadest, energiasäästu arvutamine);

3)

järelkontrolli tegemine (dokumentatsioon ja kohapeal) ning trahvide vms kohaldamine

Ülesanded:

1)

avaliku sektori asutusele vajaliku teabe esitamine;

2)

järelkontrolliks vajaliku dokumentatsiooni säilitamine;

3)

energiasäästu arvutamine;

4)

kvaliteediprotsesside rakendamine

2.   Statistiliselt oluline osa ja esindav valim

Energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõikes 5 (energiatõhususkohustuste süsteemide jaoks) ja artikli 7b lõikes 2 (alternatiivsete meetmete jaoks) on nõue, et „[l]iikmesriigid loovad mõõtmis-, kontrolli- ja tõendamissüsteemid, millega kontrollitakse dokumenteeritult vähemalt statistiliselt olulist osa ja esindavat valimit kohustatud isikute poolt kasutusele võetud energiatõhususe parandamise meetmetest.“

Selle nõude eesmärk on tagada, et energiasääst, nagu see on teatatud, on ka tegelikult saavutatud. Seetõttu tuleb kindlasti valida statistiliselt esindav valim, milles kajastuvad piisavalt täpselt kogu populatsiooni (st energiatõhususmeetmete) karakteristikud.

See, mis on statistiliselt esindav, oleneb suuresti vaadeldavate meetmete arvust ja muudest rakendatavate konkreetsete meetmete raamtingimustest. Sellepärast ei saa esitada üldkehtivat määratlust ehk protsenti või juhtumite arvu. Järgmisel joonisel kujutatud eeldused on vaid soovituslikud ega asenda meetme statistiliste omaduste juhtumipõhist analüüsi.

Image 11

Mõeldes, milline võiks olla statistiliselt oluline osa ja esindav valim, võib abiks olla järgmine mittetäielik loetelu:

vähese arvu (n < 20) juhtumite korral täielik uuring;

keskmise arvu juhtumite korral võetakse valimisse 10 % populatsioonist, aga mitte vähem kui 20 juhtumit;

suure arvu juhtumite korral võib olla piisav umbes 100ne valim, kui vea tõenäosus on 1 % ja kui eeldada valeandmete esitamist 5 %-l juhtudest (st 5 % üksikmeetmete kohta esitatud teave eeldatakse olevat vale). Kui eeldada suuremat valeandmete esitamise protsenti, piisab väiksemast valimist (vt tabel).

 

Vea tõenäosus

Valeandmete osakaal

10 %

5 %

1 %

5 %

31

51

103

10 %

15

24

49

20 %

7

11

22

50 %

2

3

5

Märkus. Vea tõenäosusvahemik 1–10 % on näitlik. Olenevalt poliitikameetmest, üksikmeetmetest ning sellest, kas tehakse kvaliteediprotsesse ja määratakse karistusi, võib vea tõenäosus olla ka suurem.

Esindava valimi väljaselgitamisel tuleks kaaluda muid aspekte. Näiteks kui üht ja sama üksikmeedet (määratlus artikli 2 punktis 19) saab rakendada eri liiki hoonetes, võib olla asjakohasem kasutada kihtvalimit. Nii oleks tagatud, et igast liigist hoonete arv oleks valimis liigi arvu esindav (hinnatava meetmega seoses teada antud üksikmeetmete populatsioonis proportsionaalne). Kui on põhjust eeldada, et üksikmeede viib eri liiki hoonetes erineva energiasäästuni, oleks asjakohane võtta igast liigist eraldi valim.

Valimi suurus on seotud kontrollimise, mitte mõõtmisega. Ühe poliitikameetme alusel võib rakendada erinevaid üksikmeetmeid (määratlus artikli 2 punktis 19), aga usaldusväärseks mõõtmiseks on vaja ühtlust. Proovivõtu esimene samm peaks niisiis olema selliste tegurite või kriteeriumide väljaselgitamine, mille alusel moodustuvad ühtlased (üksikmeetmete või osalejate) rühmad, millele on võimalik esindava valimi (rühmiti) mõõtmistest saadud tulemusi ekstrapoleerida.

Olenevalt poliitikameetmest võib selles etapis olla vaja ka muid kriteeriume. Näiteks energiatõhususkohustuste süsteemi puhul võivad kohustatud isikud või kolmandad isikud, kes võivad üksikmeetmeid lõppkasutajate seas propageerida, kasutada väga erinevat strateegiat ning koguda andmeid ja arvutada säästu erinevalt. Sellepärast tuleks võtta valim iga isiku kohta eraldi.

3.   Näiteid järelevalvesüsteemi loomiseks

Järgmised näited sisaldavad põhiteavet selle kohta, kuidas tagada, et:

järelevalve toimuks kohustatud, osalevatest ja volitatud isikutest sõltumatult ning

kontrollitaks vähemalt energiatõhususe parandamise meetmete statistiliselt olulist osa ja esindavat valimit.

3.1.   Energiatõhususkohustuste süsteem (eeldatav energiasääst)

Energiatõhususkohustuste süsteemis rakendatud üksikmeetmete kontrollimise aspektid on järgmised:

kohustatud isikutelt võiks nõuda, et nad tellivad üksikmeetmevalmite kontrolli sõltumatutelt kolmandatelt isikutelt. Selline kontroll võiks toimuda kohapealsete kontrollide käigus, kui kontrollitakse, kas üksikmeetmed vastavad energiatõhususkohustuste süsteemi nõuetele ning, et üksikmeetmed ja nende sisseseadmise tingimused (sh vajaduse korral rakendamiseelse ja järgse olukorra võrdlemine) on kooskõlas andmetega, mille kohustatud isikud energiasäästu arvutamiseks esitasid;

sõltumatutelt kolmandatelt isikutelt võiks nõuda, et nad registreeruvad avaliku sektori asutuses ja maksavad registreerimistasu. Neilt võiks nõuda kontrollimise tulemuste esitamist nii avaliku sektori asutusele kui ka kohustatud isikule;

avaliku sektori asutus võiks kehtestada kontrollimiskorra (nt kontrollnimekirjad iga üksikmeetme liigi jaoks), et kõik kolmandad isikud kontrolliksid samadel alustel;

avaliku sektori asutus koos akrediteerimisorganitega võiks kehtestada kriteeriumid, mida kolmandad isikud peaksid täitma, et nad saaksid avaliku sektori asutuses registreeruda, ning

akrediteerimisorganid võiksid kolmandaid isikuid regulaarselt kontrollida (et võiks kindel olla nende sõltumatuses ja kontrollimiskorra järgimises). See võiks toimuda kolmandate isikute registreerimistasude arvelt. Seejärel esitaksid akrediteerimisorganid kontrollitulemused avaliku sektori asutusele.

Et tagada kontrollimise sõltumatus, peaksid kolmandad isikud olema organisatsioonid, mis ei oleks (ei osaliselt ega täielikult) kohustatud isiku ega selle varahaldusettevõtte omandis. Seda peaks kontrollima akrediteerimisorgan.

Selline korraldus peaks tähendama avaliku sektori asutuse jaoks võimalikult väikseid kulusid ja halduskoormust; täpsemalt:

kontrollimise korraldamine ja rahastamine oleks kohustatud isikute ülesanne ning

kontrollimise korraldamine oleks akrediteerimisorgani ja selle rahastamine kolmandate isikute ülesanne.

Avaliku sektori asutus võiks niisiis keskenduda järgmisele:

kehtestada valimi moodustamise eeskirjad, kolmandate isikute jaoks ettenähtud kriteeriumid, kontrollikorra jms;

vaadata läbi akrediteerimisorganite aruannetes esitatud rikkumised ning

teha läbivaatamise alusel järgmist:

nõuda kohustatud isikutelt mittevastavuste kõrvaldamist;

tühistada (kas osaliselt või täielikult) uuritud juhtumitega seoses teada antud energiasääst ning

määrata karistusi.

Üksikmeetmete kontrollimise valim tuleks moodustada statistiliste (esindavuse) kriteeriumide alusel või riskipõhiselt, sest kontrollimisega tagatakse ka tarbijakaitse ja võideldakse pettuste vastu.

Avaliku sektori asutus peaks kontrollima energiatõhususkohustuste süsteemi kohast energiasäästu kohustatud isikutest sõltumatult. Selleks peab avaliku sektori asutus tegema järgmist:

sisse seadma:

energiasäästu arvutamise eeskirjad;

andmenõuded ja

(võimaluse korral) andmete kogumise veebisaidi.

Kohustatud isikutelt võiks nõuda, et nad kasutaks veebisaiti arvutuste kohta minimaalselt nõutavate andmete esitamiseks ja tõendite salvestamiseks (sh lisateabe kohta). Veebisaidil võiks olla süsteemne ja automaatne esitatud väärtuste usutavuse kontroll. Kui tuvastatakse võõrväärtus, kontrollib avaliku sektori asutus andmed ja arvutused üle;

dokumentaalselt kontrollima teadaantud üksikmeetmete statistiliselt olulist osa ja esindavat valimit, (1) milleks küsib kohustatud isikutelt asjaomast tõendusmaterjali;

seejärel tegema eeltoodu tulemuste alusel kohapealseid kontrolle.

Andmete kogumise veebisait oleks energiatõhususkohustuste süsteemi jaoks küll alustamiseks vajalik kulutus, aga hiljem lihtsustaks see andmete kogumist ja töötlemist ning tõenäoliselt ka nii kohustatud isikute kui ka avaliku sektori asutuse halduskoormust.

Eri kontrollietappide tulemuste alusel võiks avaliku sektori asutus teha järgmist:

nõuda kohustatud isikutelt täpsemate selgituste või põhjenduste esitamist;

tühistada (kas osaliselt või täielikult) uuritud juhtumitega seoses teada antud energiasäästu ja

määrata karistusi.

3.2.   Vabatahtlik kokkulepe (suhteline sääst)

Vabatahtlikku kokkulepet sõlmides peaksid osalevad isikud võtma endale kohustuse kehtestada usaldusväärse metoodika (nt energiaauditi) alusel tegevuskava ja energiasäästu eesmärk. Tegevuskavas peaks olema kirjas üksikmeetmed, mis tuleb mõistliku aja jooksul (oleneb iga kokkuleppe spetsiifikast) rakendada, ja see tuleks mõistliku aja tagant läbi vaadata.

Kuna osalevad isikud saavad üksikmeetmetest, mida nad rakendama kohustuvad, otsest kasu (sest nad on ka lõppkasutajad), võiksid nad kontrollida meetme kvaliteeti ise. Ent avaliku sektori asutus peaks esitama selged suunised, kuidas levinumate ühismeetmete kvaliteeti kontrollida. Kontrollitakse rakendatud üksikmeetmeid. Täieliku nõuetele vastavuse tagamiseks peaks järelevalveorgan kontrollima üksikmeetmeid ja energiasäästu kokkuleppe allkirjastanutest (avaliku sektori asutus ja osalevad isikud) sõltumatult.

Energiasäästu kontrollimise valim tuleks moodustada usaldusväärsel statistilisel meetodil, et oleks tagatud esindavus ja tulemusi saaks ekstrapoleerida kogu kokkuleppele.

Vabatahtlike kokkulepete kohaselt rakendatud üksikmeetmete ja energiasäästu kontrollimise aspektid on järgmised.

Avaliku sektori asutus (kokkuleppe allkirjastanud ministeerium) võiks nimetada sõltumatu järelevalveorgani (nt riiklik energiaamet), kellega koos kehtestatakse:

andmenõuded (st miinimumandmed, mis tuleb esitada, ja minimaalne dokumentatsioon, mida peavad säilitama osalevad isikud) ning

energiasäästu arvutamise juhised.

Järelevalveorgan võiks luua andmete kogumise veebisaidi, mis sisaldaks süsteemset ja automaatset esitatud andmete usutavuse kontrolli. Kui tuvastatakse võõrväärtus, kontrollib järelevalveorgan asjaomased andmed ja arvutused üle.

Osalevatelt isikutelt tuleks nõuda rakendatavate üksikmeetmete kohta regulaarselt andmete esitamist veebisaidi kaudu ja sobivate tõendite (nt arved) säilitamist.

Järelevalveorgan peaks esitatud andmete ja arvutuste kontrollimise teel kontrollima teadaantud üksikmeetmete statistiliselt olulist osa ja esindavat valimit. See peaks nõudma osalevatelt isikutelt asjaomaste tõendite esitamist.

Seejärel peaks järelevalveorgan tegema eeltoodud etappide tulemuste alusel kohapealseid kontrolle.

Kontrollide alusel peaks järelevalveorgan nõudma osalevatelt isikutelt avastatud probleemide kõrvaldamist või teadaantud energiasäästu tühistama. Asjakohasel juhul võiks avaliku sektori asutus kohaldada trahve vms (nt kokkuleppest väljajätmine).

Järelevalveorgan peaks koostama kokkuleppe ja kontrollide tulemuste kohta aastaaruandeid, mis tuleks avalikustada.

3.3.   Toetuskava (mõõdetud sääst)

Toetuskava võiks olla näiteks majade renoveerimiseks teatava energiatõhususklassini. Üksikmeetmeid ja energiasäästu tuleks kontrollida volitatud isikust sõltumatult (seda võiks teha teine töövõtja).

Üksikmeetmete kvaliteedi kontrollimise valim tuleks moodustada:

riskipõhisel meetodil, et avastada võimalik pettus, ning

statistilisel meetodil, et oleks tagatud esindavus ja tulemusi saaks ekstrapoleerida kogu kavale.

Toetuskavade kohaselt rakendatud üksikmeetmete ja energiasäästu kontrollimise aspektid on järgmised.

Töid tegevatel ehitajatel peaks olema konkreetne kvalifikatsioon ja nad peaksid olema avaliku sektori asutuses registreeritud.

Kodumajapidamistelt tuleks toetuse taotlemisel nõuda oma energiaarvete avaldamist ja vajaduse korral hilisemat küsimustiku täitmist (kui nad satuvad valimisse) (järgides alati asjaomaseid tarbija- ja andmekaitse sätteid).

Pärast renoveerimist saavutatud tõhususklassi peaks kinnitama sertifitseeritud hindaja väljastatud energiatõhususe sertifikaat.

Kava võiks hallata volitatud isik.

Renoveerimisprojektide elluviimise ja tõhususklassi või saavutatud energiasäästu kontrollimine võiks toimuda järgmiselt.

Volitatud isik võiks pidada andmebaasi, kus on heakskiidetud projektide andmed ning mille alusel saaks koostada renoveerimisprojektide statistiliselt olulise osa ja esindava valimi.

Avaliku sektori asutus võiks palgata järelevalvetöövõtja, kes saaks seda andmebaasi ja muid vajalikke andmeid või andmebaase (nt energiatõhususe sertifikaatide andmebaasi) kasutada. Kontrollimise esimese etapi alusel peaks töövõtja moodustama kohapealsete kontrollide tegemiseks allvalimi.

Saavutatud energiasäästu või tõhususklassi kontrollimise tulemust tuleks läbipaistvalt kinnitada sertifitseeritud hindaja väljastatud energiatõhususe sertifikaadi või mõne muu sobiva läbipaistva meetodiga (vt III liide, jaotis 1.1).

Järelevalvetöövõtja peaks olenevalt kasutatavast statistiliselt usaldusväärse valimi moodustamise meetodist koguma kokku kõik vajalikud andmed (energiatõhususe sertifikaadid, energiaarved jm) ja tegema analüüsi, et teha kindlaks:

hinnanguline või mõõdetud sääst või

energiatõhususe paranemine.

4.   Järelevalvesüsteemidega seotud suunised ja näited

Liikmesriigid võiksid tutvuda ka lisaallikatega, nt:

projekt multEE (Horisont 2020) (2);

ettekanded energiatõhususkohustuste süsteemi järelevalvesüsteemide kohta (3) ning

EPATEE juhtumiuuring, mis hõlmab ka energiasäästu hindamiseks kasutatud järelevalvesüsteeme (4).


(1)  Energiasäästu kontrollimise valim tuleks moodustada statistilisel meetodil, et oleks tagatud esindavus ja tulemusi saaks ekstrapoleerida kogu süsteemile.

(2)  https://multee.eu/

(3)  http://atee.fr/sites/default/files/part_3-_monitoring_verification_and_evaluation.zip

(4)  https://epatee.eu/sites/default/files/files/epatee_topical_case_study_linkage_between_monitoring_and_evaluation.pdf


28.10.2019   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 275/94


KOMISJONI SOOVITUS (EL) 2019/1659,

25. september 2019,

direktiivi 2012/27/EL artikli 14 kohase tõhusa kütte ja jahutuse potentsiaali põhjaliku hindamise sisu kohta

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 194,

ning arvestades järgmist:

(1)

Liit on võtnud kohustuse luua kestlik, konkurentsivõimeline, turvaline ja vähese CO2-heitega energiasüsteem. Energialiidu strateegias kehtestatakse liidu nõudlikud eesmärgid. Eelkõige on selle eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks vähemalt 40 % 1990. aastaga võrreldes, suurendada tarbitava taastuvenergia osakaalu vähemalt 32 %-ni ning saavutada ulatuslikke energiasääste, parandades liidu energiajulgeolekut, konkurentsivõimet ja säästlikkust. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2012/27/EL (1) (edaspidi „energiatõhususe direktiiv“), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2018/2002, (2) on kehtestatud energiatõhususe eesmärk saavutada liidu tasandil 2030. aastaks vähemalt 32,5 % energiasääst.

(2)

Küte ja jahutus on energia lõpptarbimise kõige olulisem sektor, mis hõlmab umbes 50 % kogu ELi energianõudlusest. Hooned moodustavad 80 % sellest tarbimisest. Energiasüsteemi ümberkujundamise tagamiseks ELi igal haldustasandil tuleb kindlaks teha energiatõhususe potentsiaal, et saavutada sääst kõigis liikmesriikides, ning poliitika kooskõlla viia.

(3)

Energiatõhusust käsitleva direktiivi 2012/27/EL (energiatõhususe direktiiv) artiklis 14 nõutakse, et iga liikmesriik viib läbi tõhusa kütte ja jahutuse potentsiaali põhjaliku hindamise selle edendamise eesmärgil ning teatab sellest komisjonile. Põhjalik hindamine peab hõlmama kõiki energiatõhususe direktiivi VIII lisas nimetatud elemente.

(4)

Liikmesriigid pidid tegema esimese põhjaliku hindamise 31. detsembriks 2015 ja teavitama sellest komisjoni. Komisjoni taotlusel tuleb seda hindamist ajakohastada ja komisjonile sellest teatada iga viie aasta tagant.

(5)

Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus (JRC) analüüsis põhjalike hindamiste esimest kogumit ning leidis, et neile võiks kasu tuua uute andmete kogumine, kütte ja jahutuse uue potentsiaali kirjeldused ning suhtluse parandamine riiklike ja kohalike haldusasutuste vahel.

(6)

Komisjon palus oma 8. aprilli 2019. aasta kirjas, et liikmesriigid esitaksid 31. detsembriks 2020 energiatõhususe direktiivi artikli 14 lõike 1 kohased ajakohastatud põhjalikud hindamised.

(7)

Komisjon on teinud kindlaks vajaduse kehtestada selgemad andmekogumise ja -töötlemise nõuded ning lubada liikmesriikidel oma analüüsides keskenduda kohalikele asjakohastele kütte- ja jahutusviisidele tehnoloogiliselt neutraalsel viisil.

(8)

Komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2019/826 (3) lihtsustatakse hindamiste nõudeid ja viiakse need kooskõlla energialiidu ajakohastatud õigusaktidega, eelkõige hoonete energiatõhususe direktiivi, (4) energiatõhususe direktiivi, (5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2001 (6) (taastuvenergia direktiiv) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2018/1999 (7) (juhtimise määrus).

(9)

Analüüsi ettevalmistamine peaks olema eelkõige tihedalt seotud määruses (EL) 2018/1999 kehtestatud kavandamise ja aruandlusega ning tugineb võimaluse korral varasematele hindamistele. Euroopa Komisjoni pakutud aruandevormi võib kasutada põhjalike hindamiste tulemuste esitamisel.

(10)

Käesolev dokument on komisjoni kütte ja jahutuse tõhususe edendamise juhendi (8) suhtes ülimuslik.

(11)

Käesolev soovitus ei muuda energiatõhususe direktiivi õiguslikku toimet ega piira direktiivi siduvat tõlgendamist, nagu on otsustanud Euroopa Kohus. Selles keskendutakse kütte ja jahutuse potentsiaali põhjaliku hindamisega seotud sätetele ning käsitletakse energiatõhususe direktiivi artiklit 14 ja VIII lisa,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA SOOVITUSE:

Liikmesriigid peaksid direktiivi 2012/27/EL artikli 14 ja VIII lisa kohaste põhjalike hindamiste tegemisel järgima käesoleva soovituse lisades toodud suuniseid.

Brüssel, 25. september 2019

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Miguel ARIAS CAÑETE


(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ (ELT L 315, 14.11.2012, lk 1).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/2002, millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust (ELT L 328, 21.12.2018, lk 210).

(3)  Komisjoni 4. märtsi 2019. aasta delegeeritud määrus (EL) 2019/826, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/27/EL VIII lisa ja IX lisa seoses tõhusa kütte ja jahutuse potentsiaali põhjaliku hindamise sisuga (ELT L 137, 23.5.2019, lk 3).

(4)  Muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiviga (EL) 2018/844, millega muudetakse direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta ja direktiivi 2012/27/EL energiatõhususe kohta (ELT L 156, 19.6.2018, lk 75).

(5)  Muudetud direktiiviga (EL) 2018/2002.

(6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (ELT L 328, 21.12.2018, lk 82).

(7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1).

(8)  Direktiivi 2012/27/EL käsitlev juhend;

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/ALL/?uri=CELEX:52013SC0449


I LISA

TÕHUSA KÜTTE JA JAHUTUSE POTENTSIAALI PÕHJALIKE HINDAMISTE SISU

1.   ENERGIATÕHUSUSE DIREKTIIVI VIII LISA ÜLDSOOVITUSED

Direktiivi 2012/27/EL (energiatõhususe direktiiv) artikli 14 lõigetes 1 ja 3 nõutakse, et iga liikmesriik viib läbi kütte ja jahutuse energiatõhususe võimaluste põhjaliku hindamise ja esitab selle komisjonile. Hindamine peab hõlmama kõiki energiatõhususe direktiivi VIII lisas nimetatud elemente.

Liikmesriigid pidid esitama esimese hindamise 31. detsembriks 2015. Kõnealust hindamist tuleb komisjoni taotlusel iga viie aasta tagant ajakohastada. Analüüsi ettevalmistamine peab olema tihedalt seotud määruse (EL) 2018/1999 (juhtimise määrus) kavandamise ja aruandluse korraga ning tuginema võimaluse korral varasematele hindamistele. Liikmesriigid võivad kasutada komisjoni antud aruandevormi.

Hindamiste lihtsustamiseks kasutas komisjon energiatõhususe direktiivi artiklites 22 ja 23 toodud võimalusi teha ettepanek võtta vastu delegeeritud määrus (EL) 2019/826, millega muudetakse energiatõhususe direktiivi VIII lisa ja IX lisa 1. osa.

Käesoleva dokumendi eesmärk on selgitada uusi nõudeid ning hõlbustada energiatõhususe direktiivi VIII lisa põhjalikes hindamistes komisjonile esitatavat teavet käsitlevate sätete tõhusat ja ühtset kohaldamist. Käesolev dokument asendab komisjoni avaldatud kütte ja jahutuse tõhususe edendamise juhendi (1).

Kütte ja jahutuse riikliku ülevaate koostamiseks peavad täieliku põhjaliku hindamise poole tehtud sammud hõlmama järgmist:

kasuliku energia (UE) (2) ja energia lõpptarbimise arvulise väärtuse (FEC) (3) hindamine sektorite kaupa (GWh aastas);

lõpptarbimise sektoritele jooksvalt tarnitud kütte ja jahutuse hinnang ja näit (GWh aastas) koos jaotusega tehnoloogiate kaupa ja selle järgi, kas energia on saadud fossiilsetest või taastuvatest energiaallikatest;

heitsoojus- ja heitjahutusenergiat tootvate tehaste potentsiaalse tarne kindlakstegemine (GWh aastas);

taastuvatest energiaallikatest ning heitsoojusest või -jahutusest toodetud energia väidetav osakaal kaugkütte ja -jahutuse lõplikus energiatarbimises viimase viie aasta jooksul;

kütte ja jahutuse nõudluse suundumuste prognoos järgmiseks 30 aastaks (GWh) ning

riigi territooriumi kaart, millel on näidatud energiatihedad alad, punkti 2 alapunktis b kindlaks tehtud olemasolevad ja kavandatavad kütte ja jahutuse tarnepunktid ning kaugkütte ülekandeseadmed.

Kütte ja jahutuse poliitika üldise ülevaate andmiseks peab hindamine hõlmama järgmist:

pikaajalisel kasvuhoonegaaside heite vähendamisel tõhusa kütte ja jahutuse rolli kirjeldus ning

üldine ülevaade kehtivatest kütte ja jahutuse poliitikasuundadest ja meetmetest, nagu on teatatud kooskõlas juhtimise määrusega.

Kütte ja jahutuse tõhususe majandusliku potentsiaali analüüsimiseks peavad täieliku hindamise poole tehtud sammud hõlmama järgmist:

sobiva vähese CO2-heitega ning energiatõhusa kütte ja jahutuse tarnimise tehnoloogia kindlakstegemine riigi territooriumil kulude-tulude analüüsi abil;

lähte- ja alternatiivsed stsenaariumid täpselt määratletud geograafilise ala puhul;

finants- ja majandusanalüüsid (millest viimane võtab arvesse väliseid kulusid);

tundlikkusanalüüs ning

kasutatud meetodi ja tehtud eelduste esitamine.

Lõpuks tuleb esitada täiendavate ja tulevaste kütte ja jahutuse poliitikameetmete ettepanekud põhjaliku hindamise lõpuleviimiseks.

2.   KONKREETSED SOOVITUSED

2.1.   KÜTTE JA JAHUTUSE ÜLEVAADE

2.1.1.    Aastase kütte- ja jahutusnõudluse hindamine kasuliku energia ja kvantifitseeritud energia lõpptarbimise seisukohast sektorite kaupa

Energiatõhususe direktiivi VIII lisa punkti 1 kohaselt peavad liikmesriigid esitama viimase kvantifitseeritud energia lõpptarbimise andmete aruande kütte ja jahutuse kohta eluaseme-, teenuste- ja tööstussektoris ning mis tahes muus sektoris, mis moodustab ise üle 5 % kogu riigi kasulikust kütte- ja jahutusnõudlusest. Ühtlasi peavad liikmesriigid hindama kõnealustes sektorites kütteks ja jahutuseks vajalikku kasulikku energiat ning esitama selle kohta aruande. Kvantifitseeritud energia lõpptarbimist ja kasulikku energiat iga sektori puhul tuleb väljendada gigavatt-tundides.

Soojus- ja jahutusenergia lõpptarbimine peaks põhinema tegelikul, mõõdetud ja kontrollitud teabel ning Euroopa energiastatistikas ja riiklikes energiabilanssides (4) vaikimisi esitatud jaotustel sektorite kaupa.

Energiatõhususe direktiivi VIII lisa punkti 3 täitmiseks on kasulik esitada tarne- ja tarbimisandmete geograafiline jaotus, et siduda tulevane energianõudlus tarneallikatega. See eeldab kütte ja jahutuse põhitarbijate asukoha tundmist. Koos teabega potentsiaalsete tarnijate kohta (energiatõhususe direktiivi VIII lisa punkti 2 puhul) võimaldab see koostada kaardi selle direktiivi punkti 3 asukohtadest ning parandab arusaamist eri tingimustest riigis. Üks geograafilise jaotuse lähenemisviis võiks olla hästi väljakujunenud territoriaaljaotuse süsteemi kasutamine, näiteks sihtnumbri alad, kohalikud haldusüksused, omavalitsusüksused, tööstuspargid ja nende ümbrus jne.

Võimaluse ja vajaduse korral võib koostada kütte- ja jahutusnõudluse jaotuse asjaomasteks alamelementideks sektorite kaupa, et kindlaks määrata näiteks energia hulk ja temperatuur, mida on tavaliselt vaja (5) (nt kõrgtemperatuuriliseks soojuseks, keskmise temperatuuriga soojuseks, keskmise või madalama temperatuuriga soojuseks, madala temperatuuriga soojuseks, jaheduseks ja jahutamiseks). Tänu sellele oleks analüüs täpsem ja kasulikum, näiteks tehnilise ja majandusliku elujõulisuse kindlakstegemisel konkreetsete kütte ja jahutuse tarnimise lahenduste kulude-tulude analüüsi raames, et täita eri allsektorite konkreetseid vajadusi.

Nõudluse nõuetekohaseks jaotuseks läheb vaja usaldusväärsete andmete kogumist ja töötlemist. Sageli kaasneb sellega eri andmestike ühendamine, andmete ülevalt alla ja alt üles töötlemine ning hüpoteeside ja eelduste kasutamine. Kui otsesed andmed energiatarbimise kohta puuduvad, tuleks kasutada kaudselt saadud andmeid. Võimalike elementide hulka võivad kuuluda territoriaalüksuse elanike arv, energiatarbimine inimese kohta ja hoonete köetav pind inimese kohta. Erinevad allsektorid vajavad tõenäoliselt eri lähenemisviise.

Eluasemesektor ja suurem osa teenustesektorist koosneb suurest hulgast väikestest ja keskmise suurusega tarbijatest, kes on hajutatud üle omavalitsus- või muu territoriaalüksuse territooriumi. Neil on energianõudlus eeskätt ruumide kütmise või jahutamise järele ning selle määrab niisiis kütmist ja/või jahutamist vajava hoone pind. Võib olla kasulik kohaldada kriteeriume, mis selgitavad nõudlust geograafilisest seisukohast, (6) näiteks selliste tarbijate jaotamiseks suure ja väikese küttenõudluse tihedusega rühmadeks. Kui hoone segmendid on liigendatud, nt selleks, et hoone vastaks energiasäästuhoone standarditele, võib kasutada ka samasugust segmentidesse jaotamist.

Tööstussektor koosneb tavaliselt väikesest arvust soojuse suurtarbijatest, kelle nõudlust reguleerivad tööstusprotsessid. Sel juhul saaks tarbijad jagada rühmadesse energianõudluse (MWh/a) ja temperatuuri piirmäärade alusel.

2.1.2.    Kütte ja jahutuse jooksva tarnimise kindlakstegemine või hindamine tehnoloogiate kaupa

Selle meetme eesmärk on kindlaks teha tehnoloogilised lahendused, mida kasutatakse kütte ja jahutuse tarnimiseks (energiatõhususe direktiivi VIII lisa punkt 1). Analüüs ja esitatud väärtused peaksid järgima sama ülesehitust nagu kütte- ja jahutusnõudluse kirjeldus. Energiatõhususe direktiivi VIII lisa punkti 2 alapunkti a kohaselt tuleb esitada kõige uuemad saadaolevad andmed (GWh aastas). Eristada tuleks kohapealseid ja muid kui kohapealseid allikaid ning taastuvaid ja fossiilseid energiaallikaid.

Punkti 2 alapunktis a loetletakse tehnoloogiad, mille kohta tuleb esitada tarneandmed:

„—

kohapealse tarne korral:

üksnes kuumaveekatlad;

tõhus soojus- ja elektrienergia koostootmine;

soojuspumbad;

muud kohapealsed tehnoloogiad ja allikad; ning

muu kui kohapeal tarnimise korral:

tõhus soojus- ja elektrienergia koostootmine;

heitsoojus;

muud kui kohapealsed tehnoloogiad ja allikad.“

Iga tehnoloogia puhul tuleb eristada taastuvaid ja fossiilseid energiaallikaid. Andmed, mida ei saa otse koguda, tuleks saada kaudselt. Eespool esitatud loetelu ei ole täielik ja kujutab endast miinimumi, mis tuleb lisada. Täiendavad energiaallikad tuleks lisada, kui see on vajalik täielikkuse ja täpsuse tagamiseks.

Kütte ja jahutuse tarneallikaid käsitlevate andmete üksikasjalikkuse tase peaks kajastama põhjalikuks hindamiseks valitud meetodi nõudeid. See võiks sisaldada asukohaandmeid, tehnoloogiat, kasutatud kütust, tarnitud energia kogust ja kvaliteeti (7) (MWh/a), soojuse kättesaadavust (päevas või aastas), seadmestiku vanust ja oodatavat tööiga jne.

2.2.   HEITSOOJUST VÕI -JAHUTUST TOOTVATE KÄITISTE NING NENDE POTENTSIAALSE KÜTTE JA JAHUTUSE TARNE KINDLAKSTEGEMINE

Selle meetme eesmärk on kindlaks teha, kirjeldada ja kvantifitseerida heitsoojuse või -jahutuse allikaid, mille täielikku tehnilist potentsiaali ei ole veel kasutatud. See võib olla olemasoleva või tulevase kütte- ja jahutusnõudluse hõlmamise näitaja. Energiatõhususe direktiivi VIII lisa punkti 2 alapunktis b loetletakse analüüsitavad soojuselektrijaamad:

„—

soojuselektrijaamad summaarse nimisisendsoojusvõimsusega üle 50 MW, mis suudavad tarnida heitsoojust või mida saab teisendada heitsoojuse tarnimiseks;

soojus- ja elektrienergiat koos tootvad käitised summaarse nimisisendsoojusvõimsusega üle 20 MW, mis kasutavad I lisa II osas osutatud tehnoloogiat;

jäätmepõletusjaamad;

taastuvenergia jaamad summaarse soojusvõimsusega üle 20 MW, mis on muud kui punkti 2 alapunkti b alapunktides i ja ii määratletud jaamad, mis toodavad soojust või jahutust, kasutades taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat;

tööstuslikud seadmed summaarse soojusvõimsusega üle 20 MW, mis suudavad anda heitsoojust.“

Liikmesriigid võivad minna loetletud heitsoojuse ja -jahutuse allikatest kaugemale, eriti teenindussektori puhul, ning esitada nende kohta eraldi aruande. Energiatõhususe direktiivi artikli 14 lõike 7 kohaste lubade andmise eesmärgil võivad liikmesriigid hinnata soojuselektrijaamade, mille summaarne nimisisendsoojusvõimsus on üle 20–50 MW, heitsoojuse tootmise potentsiaali.

Samuti võiks olla kasulik kirjeldada toodetava energia omadusi, näiteks temperatuuri (aur või kuum vesi), mis on saadaval selle kasutusala puhul, milleks seda tavaliselt kasutatakse (8). Kui heitsoojuse või -jahutuse kogus või kvaliteet ei ole teada, saab neid hinnata nõuetekohase metoodika abil, mis põhineb hästi dokumenteeritud eeldustel. Näiteks elektrijaamadest saadud heitsoojust saab eri meetodite ja tehnoloogiate abil taaskasutada (9).

Liikmesriigid peavad näitama kaardil nende potentsiaalsete heitsoojus- ja heitjahutusallikate asukoha, mis võiksid tulevikus nõudlust rahuldada.

2.3.   KÜTTE JA JAHUTUSE TARNIMISE NING NÕUDLUSE KAARDID

Energiatõhususe direktiivi VIII lisas nõutakse, et riikide tõhusa kütte ja jahutuse potentsiaali põhjalik hindamine hõlmaks kogu riigi territooriumi kaarti, millel on näidatud kütte- ja jahutusnõudluse allikad ja taristu, sealhulgas (VIII lisa punkt 3):

„—

analüüsi punkti 1 abil leitud kütte- ja jahutusvajadusega piirkonnad, kasutades ühtseid kriteeriume, et keskenduda energiatihedatele aladele omavalitsustes ja linnastutes;

punkti 2 alapunktis b kindlaks tehtud kütte ja jahutuse tarnepunktid ning kaugküttejaamad;

punkti 2 alapunktis b kirjeldatud kavandatud kütte ja jahutuse tarnepunktid ning kaugküttejaamad.“

Kõnealune loetelu sisaldab ainult neid elemente, mis tuleb lisada kaardile. Lisada võib muid elemente, näiteks taastuvate energiaallikate jaotus.

Kütte ja jahutuse kaardi koostamisse ei tohiks suhtuda kui eraldi ülesandesse, vaid pigem kütte- ja jahutustõhususe võimaliku parandamise ning tarbijate ja nende potentsiaalsete tarnijate koostoime hindamise protsessi lahutamatusse osasse. Seoses kaardi koostamise nõudega peaks kõigil kütte ja jahutuse tarnimise ning nõudluse kohta kogutud andmetel olema ruumiline mõõde, et oleks võimalik kindlaks teha koostoime võimalusi.

Energiatõhususe direktiivi VIII lisa punkti 3 alapunktis a nõutud kaardielementide eraldusvõime peaks olema piisav, et kindlaks teha konkreetsed kütte- ja jahutusnõudlusega alad. Punkti 3 alapunktide b ja c kohaste elementide puhul võib virtuaalkujutis olla üldisem (valitud analüüsimeetodi ja saadaoleva teabe põhjal), kuid see peab võimaldama kindlaks määrata konkreetse elemendi asukoha kulude-tulude analüüsi jaoks piisavalt täpselt.

Kui tulevaste tarnepunktide ja käitiste kavanditest on teavitatud riiklikke haldusasutusi või neile on viidatud riiklikes poliitikadokumentides, mis võib tähendada seda, et need on sellesse kategooriasse lisamiseks piisavalt valmis. See ei määra ette tulevasi kavandamis- või investeerimisotsuseid ega ole ühelegi poolele siduv.

Kaardikihtide loomiseks saab kasutada eri meetodeid (10). Mõned on üksikasjalikumad ja võivad eeldada suuremat hulka üksikasjalikku teavet (nt isopleetilised kaardid). Teised võivad olla vähem vaevanõudvamad, kuid on vähem kasulikud kütte- ja jahutustarbijate ning -tarnijate vahelise koostoime kindlakstegemiseks (nt horopleetilised kaardid). Liikmesriike julgustatakse koostama kaarte kõige üksikasjalikuma saadaoleva teabe abil, hoides samal ajal tundliku äriteabe puutumatust.

Soovitatav on teha soojuskaart Internetis avalikult kättesaadavaks. Mõnedes liikmesriikides on see juba tava ning kaart võib olla kasulik vahend potentsiaalsetele investoritele ja üldsusele.

2.4.   KÜTTE- JA JAHUTUSNÕUDLUSE PROGNOOS

Energiatõhususe direktiivi VIII lisa punktis 4 nõutakse kütte- ja jahutusnõudluse prognoosi järgmiseks 30 aastaks koos täpsema teabega järgmise 10 aasta kohta. Prognoosis tuleb võtta arvesse energiatõhususe ning kütte- ja jahutusnõudlusega seotud poliitikasuundade ja strateegiate (näiteks hoonete energiatõhususe direktiivi (11) kohaseid pikaaegseid hoonete renoveerimise strateegiad, mis on lõimitud juhtimise määruse kohastesse energia- ja kliimakavadesse) mõju ning peaks kajastama eri tööstussektorite vajadusi.

Prognooside koostamisel peaksid liikmesriigid kasutama energiatõhususe direktiivi VIII lisa punktide 1 ja 2 kohaselt loodud segmente, et kindlaks määrata jooksev tarnimine ja nõudlus (nt kodutarbijad, teenustesektor, tööstus ja muu ning nende võimalikud allsegmendid).

Võib kasutada asjaomaseid rahvusvahelisi, riiklikke ja teaduslikke aruandeid, kui need põhinevad hästi dokumenteeritud metoodikal ja pakuvad piisavalt üksikasjalikku teavet. Teise võimalusena võib prognoosimine põhineda energianõudluse modelleerimisel. Meetodeid ja eeldusi tuleb kirjeldada ja selgitada.

2.5.   TAASTUVATEST ENERGIAALLIKATEST NING HEITSOOJUSEST VÕI -JAHUTUSEST TOODETUD ENERGIA OSAKAAL KAUGKÜTTE- JA -JAHUTUSSEKTORI LÕPLIKUS ENERGIATARBIMISES

Liikmesriigid peavad esitama aruande taastuvatest energiaallikatest toodetud energia ning heitsoojus- ja heitjahutusenergia osakaalu kohta kooskõlas taastuvenergia direktiivi (12) artikli 15 lõikega 7. Andmeid võib esitada iga taastuvenergia direktiivi artikli 2 lõikes 1 nimetatud taastuvate mittefossiilsete allikate ja heitsoojuse kohta.

Kuni taastuvenergial põhineva jahutuse arvestamismetoodika kehtestamiseni taastuvenergia direktiivi artikli 35 kohaselt peavad liikmesriigid kasutama sobivat riiklikku metoodikat.

3.   EESMÄRGID, STRATEEGIAD JA POLIITIKAMEETMED

3.1.   TÕHUSA KÜTTE JA JAHUTUSE OSA PIKAAJALISEL KASVUHOONEGAASIDE HEITE VÄHENDAMISEL NING OLEMASOLEVATE POLIITIKASUUNDADE ÜLEVAADE

Ülevaade olemasolevatest poliitikasuundadest, mis on tõhusa kütte ja jahutuse seisukohast asjakohased, tuleks esitada lühidalt, keskendudes muutustele juhtimise määruse kohaselt esitatuga võrreldes ning vältides dubleerimist.

Kütte ja jahutuse konkreetsed poliitikasuunad peavad olema kooskõlas viiele energialiidu mõõtmele kaasaaitava poliitikasuunaga, eriti energiatõhususega (juhtimise määruse artikli 4 punkti b alapunktid 1–4 ja artikli 15 lõike 4 punkt b); need mõõtmed on:

CO2-heite vähendamine, kaasa arvatud kasvuhoonegaaside heite vähendamine ja kõrvaldamine ning panus nende trajektooride saavutamisse, mis näitavad taastuvenergia osakaalu kvantifitseeritud energia lõpptarbimises;

energiatõhusus, kaasa arvatud panus ELi 2030. aasta energiatõhususe eesmärgi ning soovituslike vahe-eesmärkide saavutamisse aastateks 2030, 2040 ja 2050;

energiajulgeolek, kaasa arvatud tarnimise mitmekesistamine, energiasüsteemi vastupanuvõime ja paindlikkuse suurendamine ning imporditavast energiast sõltumise vähendamine;

energia siseturud, kaasa arvatud omavahelise ühendatuse, ülekandetaristu, konkurentsivõimeliste hindadega ja kaasatusele orienteeritud tarbijapoliitika parandamine ning energia eest tasumise raskuste leevendamine ning

teadusuuringud, innovatsioon ja konkurentsivõime, kaasa arvatud panus erasektori teadustöösse ja innovatsiooni ning puhta tehnoloogia kasutuselevõtt.

Liikmesriigid peavad kirjeldama seda, kuidas on kütmisel ja jahutamisel energiatõhusus ja kasvuhoonegaaside heite vähendamine seotud nende viie mõõtmega ja seda kvantifitseerima, kui see on põhjendatud ja võimalik.

3.1.1.    Näide. CO2-heite vähendamise mõõde

Näiteks tuleb CO2-heite vähendamise mõõtme puhul kvantifitseerida kütte ja jahutuse energiatõhususe poliitikasuundade mõju kasvuhoonegaaside heitkogusele ja maakasutusele. Tehnoloogiate kasutamine tulevikus tuleks ära märkida, viidates taastuvate mittefossiilsete allikate kasutuselevõtule, kaasa arvatud kütte või jahutuse taastuva elektrienergia rakendustele (tuul, päikeseenergia) ning soojuse otsetootmisele taastuvatest energiakandjatest (päikese soojusenergiaga kütmine ja jahutamine, biomass, biogaas, vesinik, sünteetilised gaasid) või muule. Sellele järgnev kulude-tulude analüüs (vt punkt 4) võimaldaks kindlaks teha uued poliitikasuunad ja meetmed (vt punkt 5), et saavutada kütte ja jahutusega seotud riiklikud energiatõhususe ja CO2-heite vähendamise eesmärgid.

3.1.2.    Näide. Energiatõhususe mõõde

Seoses üldise energiatõhususega peavad liikmesriigid väljendama kogust, mida kütte ja jahutuse energiatõhususe poliitika peab eeldatavasti toetama 2030., 2040. ja 2050. aasta vahe-eesmärkide saavutamiseks. Seda tuleb primaar- ja lõppenergia tarbimise, primaar- ja lõppenergia säästu või energiamahukuse seisukohast kvantifitseerida kooskõlas juhtimise määruse kontekstis valitud lähenemisviisiga.

Samuti peaksid liikmesriigid kirjeldama oma poliitikasuundade asjaomast mõju energiajulgeolekule, teadusuuringutele, innovatsioonile ja konkurentsivõimele.

4.   KÜTTE JA JAHUTUSE TÕHUSUSE MAJANDUSLIKU POTENTSIAALI ANALÜÜSIMINE

4.1.   MAJANDUSLIKU POTENTSIAALI ANALÜÜS

4.1.1.    Kirjeldus

Liikmesriikidel on mitu valikuvõimalust kütte- ja jahutustehnoloogiate majanduspotentsiaali analüüsimise puhul, kuid meetod peab (energiatõhususe direktiivi VIII lisa punktid 7 ja 8):

hõlmama kogu riigi territooriumit – see ei välista võimalikke allanalüüse, nt piirkondadeks jaotamise abil;

põhinema kulude-tulude analüüsil (energiatõhususe direktiivi artikli 14 lõige 3) ja kasutama hindamiskriteeriumina nüüdispuhasväärtust;

kindlaks tegema tõhusamate ja taastuvamate kütte- ja jahutustehnoloogiate alternatiivsed stsenaariumid – sellega kaasneb lähte- ja alternatiivsete stsenaariumide koostamine riiklike kütte- ja jahutussüsteemide jaoks (13);

arvestama mitut tehnoloogiat – tööstusheitsoojus ja -heitjahutus, jäätmepõletus, tõhus koostootmine, muud taastuvad energiaallikad, soojuspumbad ning soojakadude vähendamine olemasolevates kaugvõrkudes ning

võtma arvesse sotsiaal-majanduslikke ja keskkonnategureid (14).

Osa taastuvenergia direktiivi artikli 15 lõikele 7 pühendatud kulude-tulude analüüsist peab sisaldama taastuvatest energiaallikatest saadud energia väikese ökoloogilise riskiga kasutuselevõtmiseks sobivate alade ning kütte- ja jahutussektoris heitsoojuse ja -jahutuse kasutamise ruumianalüüsi ning väikeste majapidamisprojektide potentsiaali hindamist.

Olenevalt nende ja nõutud teabe kättesaadavusest võib kasutada muu täiustatud energiasüsteemi modelleerimisvahendeid keerukamate seoste hindamiseks riikliku energiasüsteemi küttenõudluse ja -tarne komponentide vahel, eriti dünaamilisemaid aspekte.

Hindamisaruandes tuleb välja tuua, millised eeldused on tehtud, eriti seoses peamiste sisend- ja väljundtegurite hindade ja diskontomääraga.

4.1.2.    Geograafilised ja süsteemi piirid

Põhjaliku hindamise geograafiliste ja süsteemi piiride määramine on analüüsis ülioluline samm. Need määravad majandusüksuste rühma ning nende koostoime aspektid, mida analüüs hõlmab.

Energiatõhususe direktiivi VIII lisa punkti 8 alapunktis d kehtestatakse sellega seoses kaks üldnõuet:

geograafiline piir peab hõlmama sobivat täpselt määratletud geograafilist piirkonda ning

kulude-tulude analüüsis tuleb arvesse võtta kõiki asjaomaseid tsentraliseeritud või detsentraliseeritud tarnevahendeid, mis on süsteemi ja geograafilistes piirides saadaval.

Üldise geograafilise piiriga piiritletud ala peab olema sama, mis hindamisel käsitletav territoorium, s.t kõnealuse liikmesriigi haldusterritoorium. Ent eelkõige suurtel liikmesriikidel soovitatakse jaotada oma territoorium omakorda piirkondadeks (nt NUTS-1), et energiakaartide koostamine ja kavandamine oleksid paremini rakendatavad, ning võimaldades arvesse võtta kliimavöötmeid. Liikmesriigid peaksid kindlaks tegema kütte- ja jahutusnõudluse ning heit- ja taastuvallikatest saadud soojuse ja jahutuse vahelise koostoime võimalused geograafilistes piirides.

Teisalt on süsteemi piirid palju kohalikum mõiste. Need peavad piiritlema kütte- ja jahutustarbijate ning -tarnijate üksust või rühma, kelle vahel energia vahetamine on või võib olla oluline. Tulenevaid süsteeme analüüsitakse neis piirides (kulude-tulude analüüsi abil), et kindlaks teha, kas on majanduslikult tasuv rakendada konkreetset kütte ja jahutuse tarnimise võimalust.

Selliste süsteemide näited võiksid olla (15):

korterelamute (soojustarbijad) ning kavandatava kaugküttesüsteemi (potentsiaalse küttetarnija) rühm;

sobiva soojusallika lähedal asuv linnapiirkond;

väiksemad kütte- ja jahutusrajatised, näiteks kaubanduskeskused (kütte- ja jahutustarbijad) ning soojuspumbad (võimalik tehnoloogia kütte- ja jahutusnõudluse rahuldamiseks) ning

tööstusrajatis, mis tarbib soojust, ja teine rajatis, mis võib tarnida heitsoojust.

4.1.3.    Sobivate tehniliste lahenduste kindlakstegemine

Lai valik tõhusaid kütte- ja jahutuslahendusi võiks rahuldada eelmistes etappides kindlaks tehtud nõudluse. Kõige kulutõhusama ja kasulikuma kütte- ja jahutuslahenduse saab määratleda ühena või mitmena järgmistest elementidest:

energiaallikana kasutatav ressurss, näiteks heitsoojus, biomass või elektrienergia;

energiakandja tarbijate jaoks kasulikku energiavormi muundamiseks kasutatav tehnoloogia, näiteks soojuse taaskasutus või soojuspumbad ning

jaotussüsteem, mis võimaldab pakkuda tarbijatele kasulikku energiat (tsentraliseeritud või detsentraliseeritud).

Võimalikke tehnilisi lahendusi tuleks hinnata ka nende rakendatavuse põhjal:

detsentraliseeritud (või individuaalsetes) süsteemides, kus mitu tootjat toodavad (või iga tarbija toodab) oma soojust või jahutust kohapeal ning

tsentraliseeritud süsteemides, mis kasutavad kaugkütte- ja -jahutussüsteeme soojusenergia jaotamiseks tarbijatele muudest kui kohapealsetest soojusallikatest – neid võib kasutada kütte ja jahutuse tarnimiseks süsteemi piiridele, mida iseloomustatakse suure nõudlustihedusena, ja suurtarbijatele, näiteks tööstusrajatisele.

Sobivate lahenduste valik konkreetse energiapakkumis- ja -nõudlussüsteemi (16) piires sõltub mitmest tegurist, sealhulgas:

ressursi kättesaadavusest (näiteks biomassi kättesaadavus võib kindlaks määrata biomassikatelde praktilisuse);

küttenõudluse iseloomulikud jooned (näiteks kaugküte on eriti sobiv suure küttenõudluse tihedusega linnapiirkondade jaoks) ning

võimaliku kütte tarnimise iseloomulikud jooned (madalal temperatuuril heitsoojus ei tarvitse olla sobiv kasutamiseks tööstusprotsessides, kuid võib olla sobiv kaugküttesüsteemi sisendina).

4.1.4.    Põhistsenaarium

Nagu on kirjeldatud energiatõhususe direktiivi VIII lisa punkti 8 alapunkti a alapunktis ii, toimib lähtestsenaarium võrdluspunktina, võttes arvesse põhjaliku hindamise koostamise ajal kehtivaid poliitikasuundi. Järgmiste riiklike kütte- ja jahutussüsteemide elementide omadused peaksid pakkuma lähtepunkti:

soojustarbijate ja nende jooksva energiatarbimise ülevaade;

olemasolevad kütte ja jahutuse tarnimise allikad ning

potentsiaalsed kütte ja jahutuse tarnimise allikad (kui sellised muutused võivad olla energiatõhususe direktiivi VIII lisa 1. osa kohased mõistlikult oodatud konkreetsed olemasolevad poliitikasuunad ja meetmed).

Lähtestsenaarium näitab energia nõudluse, tarnimise ja ümberkujundamise kõige tõenäolisemat arengut olemasolevate teadmiste, tehnoloogia arengu ja poliitikameetmete põhjal. Seetõttu on see senise olukorra jätkumise või võrdlusstsenaarium. See peab kajastama riiklike ja ELi õigusaktide kohaseid olemasolevaid poliitikameetmeid ning võib põhineda energiatõhususe ja taastuvenergia eksisteerivate meetmetega stsenaariumidel, mis töötati välja juhtimise määruse jaoks.

See peaks sisaldama teavet selle kohta, kuidas nõudlust praegu rahuldatakse, ja eeldusi selle kohta, kuidas seda tulevikus rahuldatakse. Tulevased tehnoloogiad ei pea piirduma praegu kasutatavate valikuvõimalustega. Need võivad hõlmata näiteks tõhusat koostootmist või tõhusat kaugkütet ja -jahutust, kui sellist arengut saab mõistlikult eeldada.

4.1.4.1.   Kütte ja jahutuse tarnetehnoloogiate praegune jaotus

Lähtestsenaarium peab sisaldama kütte ja jahutuse tarnetehnoloogiate praeguse jaotuse kirjeldust küttenõudluse segmentide kaupa ja iga energiasüsteemi piirides. Eelistada tuleks alt-üles lähenemisviisi, mis põhineb üksikasjalikul teabel (näiteks allika läheduses kogutud andmed, uurimiste tulemused jne).

Kui üksikasjalik teave puudub, võidakse kõnealune sisend saada ülalt-alla lähenemisviisi abil, mis põhineb:

kütuse tarbimise praegust jaotust käsitleval teabel ning

oletustel riiklikus kontekstis rakendatavate peamiste tehnoloogiliste lahenduste kohta.

Kuna kütte tarnetehnoloogia jaotus on seotud küttenõudluse allikaga, võib viimati nimetatut käsitlevat teavet kasutada esimesena mainitu prognooside täpsustamiseks. Näiteks andmeid majade või korterite arvu kohta energiasüsteemi piires võib kasutada paigaldatud individuaalsete kütteseadmete koguarvu ja suuruse prognoosimiseks (eeldades üht seadet maja kohta). Samamoodi võib andmeid tööstusrajatiste arvu ja suuruse kohta kasutada soojustootmisjaamade arvu (ja nende suuruse) ligikaudseks kindlaksmääramiseks tööstussektoris.

4.1.4.2.   Kütte ja jahutuse tarnetehnoloogiate tulevane jaotus ja nende asendusmäär

Kütte ja jahutuse tarnetehnoloogiate tulevast jaotust saab prognoosida, võttes viimase aasta energiaallikate jaotuse ja määrates seejärel kindlaks kõnealuse aasta ning kõigi vahepealsete aastate tehnoloogiate jaotuse, eeldades eri muutumistrajektoore, sõltuvalt sellest, kuidas tehnoloogiaid kaasatakse. Selle teabe kombineerimisel kütte- ja jahutusnõudluse prognoosidega on võimalik koostada tehnoloogia jaotuse prognoosid kogu perioodiks.

Oletused kütte ja jahutuse tarnetehnoloogiate tulevase jaotuse kohta saab samuti sõnastada tehnoloogia asendusmäära põhjal. Eeldades, et olemasolev soojustootmisseade tuleb oma majandusliku eluea lõpus välja vahetada, võib teha oletusi järgneva kohta:

teatud tehnoloogiate kasutamine kogu analüüsi aja jooksul ning

teiste asendamine.

Neil juhtudel kujutab asendusmäär uute tehnoloogiate osakaalu piirmäära olemasoleva nõudluse puhul. Konkreetsete sektorite puhul võidakse asendusmäärad:

kindlaks määrata turu-uuringute või muude asjaomaste allikate abil, samuti võttes arvesse poliitikameetmete potentsiaalset mõju või

prognoosida tehnoloogia keskmise eluea põhjal, eeldades 20-aastast eluiga ja turu küllastumist, asendatakse igal aastal kõnealuse tehnoloogia varudest 1/20.

4.1.5.    Alternatiivsete stsenaariumide koostamine

Energiatõhususe direktiivi VIII lisa punkti 8 alapunkti c kohaselt tuleb kaaluda kõiki stsenaariume, mis võivad mõjutada lähtestsenaariumit, sealhulgas tõhusa individuaalse kütte ja jahutuse osa. Seetõttu peaks iga analüüsitava energiasüsteemi piires alternatiivsete stsenaariumide arv vastama tehniliselt elujõuliste lahenduste arvule, mis on esitatud punkti 7 kohaselt.

Stsenaariumid, mis ei ole teostatavad (tehnilistel või majanduslikel põhjustel või riiklike õigusaktide tõttu), võib välja jätta kulude-tulude analüüsi varases etapis, kui selline väljajätmine on hästi dokumenteeritult põhjendatud.

Alternatiivsete stsenaariumide koostamise menetlused meenutavad enamasti neid, mida kasutatakse lähtestsenaariumi puhul. Eri tehnoloogiate osakaalu saab määrata kindlaks igal aastal ning käitiste suurus ja arv tuleb arvutada. Alternatiivsed stsenaariumid peavad arvesse võtma energiatõhusust ja juhtimise määruses toodud Euroopa Liidu taastuvenergia eesmärke ning peaksid uurima võimalusi ulatuslikuma riikliku panuse andmiseks, eeldades, et energianõudluse muutumine on sama nagu lähtestsenaariumi puhul.

Alternatiivsete stsenaariumide üksikasjalikkus erineb järgmiselt:

kohapealsete lahenduste puhul tuleks kindlaks määrata tehnoloogia osakaal nõudlussegmendi (17) piires; samal ajal kui

muude kui kohapealsete lahenduste puhul mõjutab lahenduse rakendamise otsus kõiki segmente tervikuna; seetõttu tuleks hinnata vajalikku võimsust kogunõudluse ja väljakujunenud hooajalise nõudluse põhjal, ilma nõudluse segmente eristamata (näiteks kui kaugküttevõrgustik tarnib kütet kodumajapidamistele ja teenustesektorile, on vaja hinnata üksnes mõlema segmendi ühisvõimsust) ja hooajalise koormuse mustreid arvesse võtmata.

Iga alternatiivne stsenaarium peab kvantifitseerima järgmist (võrreldes lähtestsenaariumiga):

vaadeldud tehnoloogiate majanduslik potentsiaal, kasutades kriteeriumina nüüdispuhasväärtust;

kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine;

primaarenergia sääst (GWh aastas); ning

taastuvenergiaallikatele avalduv mõju riigi energiaallikate jaotuses.

4.2.   TASUVUSANALÜÜS

Kulude-tulude analüüs tuleb teha tõhusa kütte- ja jahutustehnoloogiaga seotud investeerimisotsusest tingitud heaolumuutuse hindamiseks. Energiatõhususe direktiivi VIII lisa punkti 8 alapunkti a alapunkti i kohaselt tuleb nüüdispuhasväärtust kasutada hindamiskriteeriumina.

Tuleb kindlaks määrata sotsiaalne diskontomäär. See näitaja peegeldab ühiskonna seisukohta selle kohta, kuidas tuleks tulevasi kulusid ja tulusid hinnata olemasolevate tulude-kulude suhtes (18). Andes tulevastele kuludele ja tuludele praeguse väärtuse, on võimalik neid aja jooksul võrrelda.

Kulude-tulude analüüs peab sisaldama majandusanalüüsi ja investori seisukohast tehtud finantsanalüüsi, sealhulgas rakendades rahalist diskontomäära. See võimaldab kindlaks teha poliitikamõju potentsiaalsed piirkonnad tehnilise lahenduse finants- ja majanduskulude erinevuse põhjal.

Energiasüsteemile avalduva kütte ja jahutuse mõju ja võimaliku kasu hindamiseks peaksid liikmesriigid hindama, millist tüüpi tehnilised lahendused saaksid kõige paremini vastata nende vajadustele. Kasu võiks hõlmata järgmist:

energianõudluskõvera tasandamine;

nõudluse tasakaalustamine võrgu ülekoormatuse või energia tipphindade perioodidel;

süsteemi vastupanuvõime ja energiavarustuskindluse parandamine ning

koormuse pakkumine suure tarne ajal või inertsi pakkumine energiasüsteemis – kulude-tulude analüüs peaks võtma arvesse selle paindlikkuse väärtust.

4.3.   TUNDLIKKUSANALÜÜS

Kulude-tulude analüüs peab sisaldama tundlikkusanalüüsi, et hinnata põhitegurite muutuste mõju. See hõlmab nüüdispuhasväärtuse (absoluutarvudes) muutuste ja määramatuse mõju hindamist ning võimaldab kindlaks teha kõrgema seotud ohuga näitajad. Tüüpilised uuritavad näitajad oleksid järgmised:

investeerimis- ja tegevuskulude muutused;

kütuse- ja elektrihinnad;

CO2 kvoodid ning

mõjud keskkonnale.

5.   VÕIMALIKUD UUED STRATEEGIAD JA POLIITIKAMEETMED

5.1.   TULEVASTE SEADUSANDLIKE JA MUUDE KUI SEADUSANDLIKE POLIITIKAMEETMETE TUTVUSTAMINE

Liikmesriigid peaksid esitama ülevaate poliitikameetmetest, mis täiendavad energiatõhususe direktiivi VIII lisa punktis 6 kirjeldatud olemasolevaid meetmeid. Peaks olema loogiline seos

punktide 1 ja 2 kohta kogutud kütte ja jahutuse andmete,

tulevaste poliitikameetmete ning

nende hinnatud mõju vahel.

Punkti 9 kohaselt tuleb iga poliitikameetme puhul määrata arvuliselt järgmised elemendid:

„kasvuhoonegaaside heite vähendamine;

primaarenergia sääst GWh aastas;

mõju tõhusa koostootmise osakaalule;

mõju taastuvate energiaallikate osakaalule riigi energiaallikate jaotuses;

seosed riikliku finantskavaga ning avaliku sektori eelarve ja turuosaliste kulude säästuga;

vajaduse korral riiklike toetusmeetmete hinnang, millele on lisatud aastaeelarve ja antav võimalik abi.“

Kütte ja jahutuse energiatõhususe potentsiaali teostamiseks kavandatavad poliitikameetmed tuleks lisada lõimitud riiklikku energia- ja kliimakavasse lähtudes juhtimise määruse artiklist 21. Liikmesriigid võivad lisada uusi elemente ja tõendada seost põhjaliku hindamisega kavade ajakohastamisel 30. juuniks 2024.


(1)  Direktiivi 2012/27/EL käsitlev juhend;

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/ALL/?uri=CELEX:52013SC0449

(2)  „Kasulik energia“ – kogu energia, mida lõppkasutajad vajavad kütte ja jahutuse kujul pärast kõigi energia muundamise meetmete võtmist kütte- ja jahutusseadmetes.

(3)  Kogu energia, mis tarnitakse tööstus-, transpordi-, teenuste- ja põllumajandussektorile ning kodumajapidamistele. Energia lõpptarbimisest on välja arvatud tarned energia muundamise sektorile ja energiatööstusele. Eurostati kaudu saadaolevate statistiliste andmete ja bilansside erinevusi tuleb selgitada.

(4)  Direktiivi 2012/27/EL käsitlev juhend;

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/ALL/?uri=CELEX:52013SC0449

(5)  Lisateabe saamiseks kütte ja jahutuse tavajaotuse kohta nende kasutusala põhjal vt IV lisa.

(6)  Selliste kriteeriumide näited on:

küttenõudluse tihedus (MWh/km2) – kütte ja jahutuse aastane tarbimine hoonetes, mis asuvad konkreetses territoriaalüksuses, näiteks lähtudes STRATEGO projekti aruandest (https://heatroadmap.eu/wp-content/uploads/2018/09/STRATEGO-WP2-Background-Report-6-Mapping-Potenital-for-DHC.pdf), suure nõudlusega alad on need, kus tarbitakse üle 85 GWh/km2 kütet aastas, ning

krundi hoonestustihedus (m2/m2) – konkreetses territoriaalüksuses olevate köetavate või jahutatavate hoonete põrandapinna suhe krundi pindalasse. Lisateavet vt „Background report providing guidance on tools and methods for the preparation of public heat maps“, punkt 2.1.1;

http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/handle/JRC98823

(7)  Lisateabe saamiseks kütte ja jahutuse tavajaotuse kohta nende kasutusala põhjal vt IV lisa.

(8)  Lisateabe saamiseks kütte ja jahutuse tavajaotuse kohta nende kasutusala põhjal vt V lisa.

(9)  Guidelines on best practices and informal guidance on how to implement the comprehensive assessment at Member State level; http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/handle/JRC98819

(10)  Lisateavet heitsoojuse hindamise meetodite kohta vt „Background report providing guidance on tools and methods for the preparation of public heat maps“, punktid 3 ja 4;

http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/handle/JRC98823

(11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiiv 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta (ELT L 153, 18.6.2010, lk 13).

(12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (ELT L 328, 21.12.2018, lk 82).

(13)  Kaasa arvatud taastuvatest energiaallikatest saadud energia potentsiaali ning heitsoojuse ja -jahutuse kasutamise hindamine kütte- ja jahutussektoris, nagu on osutatud taastuvenergia direktiivi artikli 15 lõikes 7.

(14)  Lisaselgituste kohta vt V lisa.

(15)  See mitteammendav loetelu on esitatud siin vaid selgitamiseks.

(16)  See on piirkond, kus pakkumis- ja nõudlussüsteemid on omavahel seotud ja kehtivad sarnased süsteemi omadused.

(17)  s.t konkreetne lõppkasutus (ruumide kütmine, jahutamine, kuum vesi või aur) või (all-)sektor (näiteks eluasemesektor või üks selle allsektoritest).

(18)  Komisjoni (Guide to cost-benefit analysis of investment projects) soovitatud sotsiaalne diskontomäär on 5 % Ühtekuuluvusfondist abi saavates riikides ja 3 % teistes liikmesriikides. Liikmesriigid võivad kehtestada teistsuguse võrdlusaluse, tingimusel, et:

nad põhjendavad seda majanduskasvu prognoosi ja muude näitajate põhjal; ning

rakendavad seda järjekindlalt sama riigi, piirkonna või sektori sarnaste projektide raames.


II LISA

TÄIENDAVAD KIRJANDUSALLIKAD

1.   Üldkirjandus

Best practices and informal guidance on how to implement the Comprehensive Assessment at Member State level. Teadusuuringute Ühiskeskus, Euroopa Komisjon, 2016. ISBN 979-92-79-54016-5.

http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/handle/JRC98819

2.   Heitsoojuse ja -jahutuse prognoosi käsitlev kirjandus

Waste heat from industry for district heating. Euroopa Ühenduste Komisjon, energeetika peadirektoraat, 1982.

https://publications.europa.eu/en/publication-detail/-/publication/2fcd5481-ac79-4e8f-9aaa-ed88a38444db

3.   Kütte ja jahutuse tarnimise ning nõudluse kaartide koostamist käsitlev kirjandus

„Background report providing guidance on tools and methods for the preparation of public heat maps“. Teadusuuringute Ühiskeskus, Euroopa Komisjon, 2016. ISBN 978-92-79-54014-1.

http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/handle/JRC98823

4.   Kulude-tulude analüüsi läbiviimist, sealhulgas väliseid kulusid käsitlev kirjandus

Handbook on the external costs of transport. Instituudi CE Delft aruanne Euroopa Komisjonile, liikuvuse ja transpordi peadirektoraadile, 2019.

https://ec.europa.eu/transport/sites/transport/files/studies/internalisation-handbook-isbn-978-92-79-96917-1.pdf

Methodologies for the Assessment of Project GHG Emissions and Emission Variations. Euroopa Investeerimispank, 2018.

https://www.eib.org/attachments/strategies/eib_project_carbon_footprint_methodologies_en.pdf

The Economic Appraisal of Investment Projects at the EIB. Euroopa Investeerimispank, 2013.

https://www.eib.org/attachments/thematic/economic_appraisal_of_investment_projects_en.pdf

Guide to Cost-Benefit Analysis of Investment Projects. Economic appraisal tool for Cohesion Policy 2014–2020. Euroopa Komisjon, regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat, 2014. ISBN 978-92-79-34796-2.

https://ec.europa.eu/inea/sites/inea/files/cba_guide_cohesion_policy.pdf


III LISA

PÕHJALIKE HINDAMISTE PROTSESS (ENERGIATÕHUSUSE DIREKTIIVI VIII

Image 12

IV LISA

HEITSOOJUSE ARVESTAMINE

1.   Kirjeldus

Heitsoojus on pärast tööstusprotsessi ja soojuse väljavõttu järelejäänud liigne soojusenergia. Energiatõhususe direktiivi VIII lisa punkti 2 alapunkti b heitsoojust käsitleva aruandluse kohaldamisala erineb alapunkti c kohaldamisalast. Punkti 2 alapunktis b käsitletakse heitsoojuse potentsiaalset aastast tarnet gigavatt-tundides (tehniline potentsiaal), mida saab tarnida väljaspool loetletud käitisi. Seevastu punkti 2 alapunktis c nõutakse aruandlust „taastuvatest energiaallikatest ning heitsoojusest või heitjahutusest toodetud energia osakaalust kaugkütte- ja -jahutussektori (1) lõplikus energiatarbimises viimase viie aasta jooksul“.

2.   Heitsoojuse ja -jahutuse projektide arvestamine

Protsessidest saadud heitsoojust ja -jahutust on raske arvestada, sest hetkest, mil üleliigne kasutatakse kohapeal ära, ei ole see enam „heit-“ ning varustab käitist suurema tõhususe või väiksema käituskuluga.

Põhimõtteliselt peetakse soojust heitsoojuseks üksnes siis, kui see on mõne muu protsessi kõrvalsaadus, mis oleks paisatud keskkonda, kuni see tarnitakse mujal kasutamiseks. Teisisõnu on tööstusheitsoojus samaväärne energiakoormusega, mida ei ole muul viisil kasutatud ning mis vajab välist jahutamist.

Heitsoojuseks ei tohiks pidada järgmisi kategooriaid:

soojus, mida toodeti põhieesmärgiga kasutada otse kohapeal või mujal ning mis ei ole mõne muu protsessi kõrvalsaadus, olenemata energiasisendist;

soojus- ja elektrienergia koostootmisjaamades koostoodetud soojus, sest koostootmine on oma põhimõtte poolest energiatõhususe meede. See vähendab heitsoojust, sest kasutab sisendkütuse energiat tõhusamal viisil ning

soojus, mis on taaskasutatud või võiks olla sama koha sees taaskasutatud.

Heitsoojuse näideteks tuleks pidada järgmist:

arvuti- ja kaubanduskeskused, mida tuleb jahutada, kus tegevusest saadud soojuse saab tarnida mujale selle asemel, et see keskkonda lasta ning

elektrijaama kondensaatori jahutusjoa otsene kasutus (näiteks soojust saab tarnida kasvuhoonete soojendamiseks).

Kui taastuvkütustest toodetud soojus on põhiprotsessi kõrvalsaadus, võib seda punkti 2 alapunktide b ja c kohase aruandluse eesmärgil pidada heitsoojuseks (näiteks biolagunevate jäätmete põletamine ja biomass).

Kaardil heitsoojuse ja -jahutuse projektide kuvamiseks (punkt 3) soovitatakse liikmesriikidel koguda järgmist teavet:

tehase nimi ja asukoht;

olemasoleva ja potentsiaalse heitsoojuse ja -jahutuse kogus (GWh/a) ja kvaliteet (tavaline temperatuur ja keskkond) ning

heitsoojuse ja -jahutuse kättesaadavus (tunde aastas).

3.   Heitsoojuse arvestamine koostootmise puhul

Koostootmise puhul arvestatud soojus tuleb maha arvata ja seda ei saa pidada heitsoojuseks potentsiaalse kütte- ja jahutustarne analüüsi tulemuste esitamise eesmärgil (punkti 2 alapunktid b ja c) ning kolm energialiiki tuleb arvestada eraldi:

elektrienergia;

koostoodetud soojusest saadud soojusenergia ning

heitsoojus, mida ei kasutata ja mida võiks elektrijaama kondensaatorist või heitgaasidest taaskasutusele võtta. Punkti 2 alapunktis b nõutakse, et esitataks aruanne kogu sellise soojuse kohta. Punkti 2 alapunkti c puhul võib aruande esitada üksnes sellise soojuse osa kohta, mis esineb kaugküttesüsteemi energia lõpptarbimises.

4.   Heitsoojuse ja -jahutuse arvestamine energiatõhususe direktiivi VIII lisa punkti 2 alapunkti b puhul

Puudub piirang punkti 2 alapunkti b kohase kaugküttesüsteemi heitsoojust ja -jahutust käsitleva aruandluse puhul. Seetõttu tuleb esitada aruanne kogu olemasoleva ja potentsiaalse heitsoojuse ja -jahutuse kohta, mida saab otse kasutada teise protsessi puhul (kui tarnetemperatuuri tase seda võimaldab) või kui uuendatakse mujal pakkumiseks sobivale tasemele soojuspumpade abil.

Punkti 2 alapunkti b kohase heitsoojuse potentsiaali aruandlus võib põhineda ka tööstusettevõtete uuringul. Uuringu käigus võidakse paluda vastajatel väljendada koguseliselt järgmist:

energia kogusisend;

soojusmahtuvus;

kui palju toodetud soojusest on juba kasutatud ning

kui palju soojusest on maha jahutatud (või kui palju jahutusest on üles soojendatud) või keskkonda paisatud.

Potentsiaalse heitsoojuse ja -jahutuse tarnimise hindamise veel üks võimalus on kasutada kaudseid prognoose, mis põhinevad eeldusel, et küttetemperatuuri profiilid on sarnased tehastes:

mis on samas sektoris;

mis on sama vanad;

mis on samasuguse energeetilise ühendatuse tasemega (2) ning

mille suhtes kohaldatakse samu meetmeid energiakao vähendamiseks.

Seetõttu võiks hinnata samasugust hulka heitsoojust või -jahutust, mis on saadaval toodetud või töödeldud toote tonni kohta (näiteks kõigil konkreetses vanuses ja konkreetse tehnoloogiaga tehastel oleks sarnased heitsoojuse profiilid).

Hinnangulist potentsiaali saab kaaluda kättesaadavusteguriga, mis võtab arvesse:

taaskasutusseadmetes kasutatud tehnoloogiat;

tehase vanust;

energeetilise ühendatuse taset ning

taaskasutusseadmetesse hiljuti tehtud investeeringute mahtu.

Rangelt soovituslik on, et liikmesriigid teatavad heitsoojuse ja -jahutuse temperatuuriastme ja kandja (vedel vesi, aur, sulasool ja muu); need tegurid määravad võimalikud kasutusalad ja edastuskaugused, mõjutades seeläbi stsenaariumide analüüsi. Heitsoojuse taaskasutamiseks kasutatav kõige levinum keskkond:

põlemise heitgaasid klaasisulatusahjudest, tsemendiahjudest, gaasipõletusseadmetest, alumiiniumi kiirgusahjudest ja kateldest;

protsesside heitgaasid kaarleek-terasesulatusahjudest, alumiiniumi kiirgusahjudest ning kuivatuskappidest ja kuivatitest; ning

sulatusahjude, õhukompressorite ja sisepõlemismootorite jahutusvesi.

Aur esineb harva heitsoojusena, sest seda toodetakse tavaliselt nõudmisel ning see lastakse protsessi käigus välja või kondenseerub.

Allolevas tabelis tuuakse temperatuuritasemel põhinev kütte ja jahutuse soovituslik liigitus ja loetletakse soojuse peamised kasutusalad. See kehtib nii heit- kui ka kasuliku soojuse suhtes, olenemata kütusest, mida selle tootmiseks kasutati.

Kategooria

Keskkond

Temperatuuriintervall ( °C)

Tavapärased kasutusalad

kõrge temperatuuriga kuumus

otsekuumutus konvektsiooni teel (leegipõhine), elektrikaar, õlipõhine jne

>500

teras, tsement, klaas

keskmise temperatuuriga soojus

kõrgsurveaur

150–500

auruprotsessid keemiatööstuses

keskmise ja madalama temperatuuriga soojus

keskmise survega aur

100–149

auruprotsessid paberi-, toidu- ja keemiatööstuses jne

madala temperatuuriga soojus

kuum vesi

40–99

ruumide küte, toiduainetööstuse protsessid jne

jahutamine

vesi

0 – ümbritseva õhu temperatuur

ruumide jahutus, toiduainetööstuse protsessid jne

külmutamine

külmaaine

<0

külmutamine toidu-, keemiatööstuses

5.   Aruandlus energiatõhususe direktiivi VIII lisa punkti 2 alapunkti c kohasest heitsoojusest

Taastuvenergia direktiivis (3) on tõhusus ja taastuvenergia tihedalt seotud ning leitakse, et mõlemaid saab arvata taastuvenergia iga-aastase suurema osakaalu soovitusliku eesmärgi hulka kütte- ja jahutussektoris.

Taastuvenergia direktiivis (4) on heitsoojusenergia määratletud kui „tööstus- või energiakäitistes või kolmanda sektori poolt kõrvalsaadusena toodetud vältimatu soojus- või jahutusenergia, mis jääks ilma juurdepääsuta kaugkütte- või kaugjahutussüsteemile kasutamata ja hajuks õhku või vette, kui on kasutatud või kasutatakse koostootmisprotsessi või juhul, kui koostootmine ei ole võimalik“.

Viimase viie aasta jooksul heitsoojusest või -jahutusest toodetud energia (5) varasema osakaalu aruandluse eesmärgil (punkti 2 alapunkt c) saab kaugkütte ja -jahutuse energia lõpptarbimises arvestada ainult heitsoojust või -jahutust.


(1)  Taastuvenergial põhinev jahutus tuleks määrata jahutuse ja kaugjahutuse puhul kasutatava taastuvenergia koguse arvutamise ühise metoodika kohaselt (taastuvenergia direktiivi artikkel 35), kui see on kehtestatud. Seni tuleks kasutada sobivat riiklikku metoodikat.

(2)  Waste heat from industry for district heating (komisjoni suunis)

https://publications.europa.eu/en/publication-detail/-/publication/2fcd5481-ac79-4e8f-9aaa-ed88a38444db

(3)  Taastuvenergia direktiivi artiklis 23 (taastuvenergia kasutamise edendamine küttes ja jahutuses) seatakse soovituslikud eesmärgid ning reguleeritakse taastuvenergia ja heitsoojuse või -jahutuse arvestust.

(4)  Taastuvenergia direktiivi artikli 2 lõige 9.

(5)  Käesolevas lisas käsitletakse mõisteid „heitsoojus- ja heitjahutusenergia“ ning „üleliigne soojus- ja jahutusenergia“ sünonüümidena. Heitsoojusenergia on enamasti termodünaamilisest tsüklist järelejäänud soojusenergia, mis paisatakse keskkonda, kui seda ei püüta kinni ega tarnita mujal kasutamiseks. Osa sellest saab kasutada mujal, kui leitakse sobiv soojuse vastuvõtja. Seda saab tarnida soojusvõrku või muule tööstusettevõttele. Osa kaugsüsteemi kaudu jaotatava heitsoojus- või heitjahutusenergia kohta saab aruande esitada energiatõhususe direktiivi VIII lisa punkti 2 alapunkti c eesmärgil.


V LISA

KULUDE JA TULUDE FINANTS- JA MAJANDUSANALÜÜS

1.   Kirjeldus

Kulude-tulude analüüs on oluline analüütiline lähenemisviis investeerimisotsusest tingitud heaolumuutuse hindamiseks. See hõlmab lähte- ja alternatiivstsenaariumide kulude ja tulude muutuste hindamist. Seejärel tuleb tulemused lõimida ühtsesse raamistikku, et võrrelda neid aja jooksul ning jõuda nende kasumlikkuses järeldusele.

Energiatõhususe direktiivi VIII lisa kohaselt peab kulude-tulude analüüs hõlmama:

majandusanalüüsi – selles võetakse arvesse sotsiaal-majanduslikke ja keskkonnategureid ning käsitletakse ühiskonna kui terviku hüvangu (s.t heaolu- ja elatustaseme) muutusi, mida saab seostada heaoluga. Majandusanalüüsi kasutatakse tavaliselt poliitika kujundamise toetamiseks ning

finantsanalüüsi – see arvestab erainvestori vaatenurka, kasutades tavapärast diskonteeritud rahavoogude lähenemisviisi puhaskasumi hindamiseks.

Analüüsi tegemine mõlemast vaatenurgast võimaldab kindlaks teha valdkonnad, kus poliitikal on võimalik täita ühiskonna vajaduse ja algatuse rahalise elujõulisuse/sobivuse vahelisi lünki. Seejärel saavad poliitikakujundajad võtta meetmeid algatuse toetamiseks või edendamiseks (näiteks kohustuste, majanduslike stiimulite jne kaudu) ning kaotada toetusmehhanismid, kui hindamisel ilmneb, et need ei ole sotsiaalselt õigustatud.

Kulude-tulude analüüs põhineb diskonteeritud rahavoo analüüsil, mille puhul analüütik:

teeb kindlaks lähte- ja alternatiivstsenaariumid iga süsteemi piiride puhul;

väljendab koguseliselt ja rahalises väärtuses nende vastavaid kulusid ja tulusid (arvestades ka kulude ja tulude jaotust analüüsi ajateljel) ning

hindab lähte- ja iga alternatiivse stsenaariumi vahelisi muutusi.

Kui teave kogukulude ja -tulude kohta on kogutud, kasutatakse hindamiskriteeriume (sel juhul nüüdispuhasväärtust) eri alternatiivsete stsenaariumide kasumi hindamiseks.

2.   Finantsanalüüs

Finantsanalüüs peaks võtma arvesse:

ainult rahavoogude sisse- ja väljavoolu; eiratakse raamatupidamiskirjeid, mis ei vasta tegelikele voogudele (näiteks kulum, reservid jne);

(tegelikke) püsivhindu, mis on fikseeritud võrdlusaastal, või kehtivaid (nominaal-) hindu, et vähendada ebamäärasust ja keerukust;

tarbijahinnaindeksi prognoosi;

käibemaksu kuludelt ja tuludelt (kui projekti elluviija selle sisse nõuab) ning

sisendite (s.t elektri, tööjõu jne) hindade otsemaksustamist.

Tulude hulka arvatakse:

energiamüügist saadud tulu;

toetused ning

jääkväärtused.

Kulude hulka tuleks arvata:

kütte- ja jahutustehnoloogia kapitalikulud;

selle käitus- ja hoolduskulud ning

CO2ga seotud kulud.

Rahalist diskontomäära kasutatakse kapitali alternatiivkulu, s.t sama kapitali alternatiivprojekti investeerimise võimaliku kasumi peegeldamiseks. Riskitunde näitajana võib see sõltuvalt otsustaja vaatenurgast ja tehnoloogiati erineda (vt punkt 4).

3.   Majandusanalüüs

Majandusanalüüs peaks sisaldama vähemalt energiatõhususe direktiivi VIII lisa punkti 8 alapunkti b kulusid ja tulusid, sealhulgas

tarbija väljundi väärtus;

tehaste kapitalikulud;

seadmed ja nendega seotud energiavõrgud;

muutuvad ja püsivad tegevuskulud; ning

energiakulud.

Majanduslik potentsiaal on tehnilise potentsiaali osa, mis on majanduslikult kulutõhus võrreldes tavaliste tarnimise energiaressurssidega. Küttenõudluse rahuldamiseks on koostatud alternatiivstsenaariumid eri tehniliste lahenduste potentsiaali elluviimise mõjude katsetamiseks. Potentsiaali need osad, mis pakuvad positiivset nüüdispuhasväärtust võrreldes lähtestsenaariumiga, näitavad kulutõhusust ning seetõttu moodustavad kõnealuse tehnoloogia majandusliku potentsiaali.

Sarnaste tulemustega alternatiivstsenaariumide puhul võib kasutada lisakriteeriumidena otsustamise toetamiseks CO2-heite vähendamist, primaarenergia sääste või muid põhinäitajaid. Kui süsteemi piiride tasandil on kindlaks tehtud kõige kulutõhusamad lahendused, võib need kokku koguda, et kindlaks määrata kõige kulutõhusam potentsiaal riigi tasandil.

Majandusanalüüsi puhul kasutatud sotsiaalne diskontomäär peegeldab ühiskonna seisukohta sellest, kuidas tuleks tulevasi tulusid ja kulusid hinnata olemasolevate tulude-kulude suhtes (vt punkt 4).

Kuigi majandusanalüüs järgib sama kurssi nagu finantsanalüüs, on mitu väga olulist erinevust; eelkõige majandusanalüüsis:

tuleb rakendada maksukorrektsioone, sest me tegeleme peamiselt majanduse esindajate vaheliste ülekannetega, mis ei peegelda tegelikku mõju majanduslikule heaolule;

sisendite (kaasa arvatud tööjõu) hinnad ei sisalda otseseid makse;

subsiidiume ei ole hõlmatud, sest need on esindajate vahelised ülekanded ega mõjuta ühiskonna kui terviku majandusheaolu;

jõukuse ülekandmine maksumaksjatelt ettevõtjatele ning sellega seotud mõjud on ühiskonna kantav kulu ja nendega tuleks arvestada ning

tuleks hinnata välismõju ja mõju ühiskondlikule heaolule (1); peamised välismõjud, millega arvestada, on järgmised:

kütuste põletamise keskkonna- ja tervisemõjud ning

energiasüsteemi tehtava investeeringu makromajanduslik mõju.

4.   Rahalised ja sotsiaalsed diskontomäärad

Nüüdispuhasväärtuse hindamisel tuleb kasutada diskontomäära kui näitajat, mis peegeldab tulevaste kulude ja tulude väärtust ühiskonna jaoks võrreldes olemasolevate kulude-tuludega. Diskontomäärasid kasutatakse tulevaste kulude ja tulude muutmiseks nende tegelikuks väärtuseks, võimaldades neid aja jooksul võrrelda.

Kasutatakse kahte diskontomäära:

rahalist diskontomäära, mida kasutatakse finantsanalüüsis kapitali alternatiivkulu, s.t sama kapitali alternatiivprojekti investeerimise võimaliku kasumi peegeldamiseks. See võib muutuda sõltuvalt:

otsustaja vaatenurgast – eri sidusrühmadel (näiteks tööstusharudel, teenindusettevõtetel ja majaomanikel) võivad olla teistsugused ootused ja alternatiivkulud oma kättesaadavale kapitalile ning

tehnoloogiast, sest see on riskitunde näitaja; ning

sotsiaalset diskontomäära, mida kasutatakse majandusanalüüsi puhul ühiskonna seisukoha peegeldamiseks selle kohta, kuidas tuleks tulevasi tulusid ja kulusid hinnata olemasolevate tulude-kulude suhtes.

Programmitöö perioodil 2014–2020 tegi komisjon (2) ettepaneku kasutada kahte sotsiaalset võrdlusdiskontomäära: 5 % Ühtekuuluvusfondist rahastatavate riikide puhul ja 3 % muude puhul. Samuti julgustab see liikmesriike esitama omi sotsiaalse diskontomäära võrdlusaluseid. Need liikmesriigid, kellel on omad väärtused, võivad kasutada neid kulude-tulude analüüsi puhul; need, kellel neid pole, saavad kasutada võrdlusväärtusi. Kuna need nähakse ette perioodiks 2014–2020, võiks 2020. aasta järgse sotsiaalse diskontomäära potentsiaalse muutuse mõju analüüsida tundlikkusanalüüsis.


(1)  Finantsanalüüs ei võta neid arvesse, sest need ei tekita investorite jaoks tegelikku rahavoogu.

(2)  Guide to cost-benefit analysis of investment projects;

https://ec.europa.eu/inea/sites/inea/files/cba_guide_cohesion_policy.pdf


VI LISA

KULUDE JA TULUDE ANALÜÜSI VÄLISED KULUD

1.   Kirjeldus

Energiatootmisel on palju keskkonnamõjusid seoses reostuse, maakasutuse ja ressursside (näiteks kütuse, vee) tarbimisega; need mõjutavad ühiskonna heaolu. On mitu meetodit keskkonnamõjude rahalise väärtuse hindamiseks nendega arvestamiseks otsuste tegemisel (1) (2).

2.   Keskkonnaväärtuse hindamine

Keskkonnaväärtuse hindamine on andme- ja ressursimahukas. Seda saab lihtsustada andmebaaside kasutusega, milles on esitatud keskkonnakahjustustegurid, mis sisaldavad näiteks teavet iga teatava tehnoloogiaga toodetud lisaenergiaühiku tekitatud keskkonnakahjustuste kohta.

Neid tegureid saab kasutada keskkonna- ja tervisemõju hindamiseks igas stsenaariumis. Kui neid väljendatakse iga toodetud energia lisaühiku kohta, oleks stsenaariumi keskkonnakahju teatava tehnoloogiaga toodetud energia ja selle tehnoloogiaga toodetud energia ühiku kahjustusteguri korrutis, järgmiselt:

Formula

kus:

[ENVy,t ] Scen. on tehnoloogia y abil toodetud energiaga seotud keskkonnakahju aastal t konkreetses stsenaariumis [EUR];

[Ey,t ] Scen. on tehnoloogia y abil toodetud energia aastal t ühes stsenaariumis [MWh]: ning

DFy on keskkonnakahju tehnoloogia y abil toodetud energia ühiku kohta [EUR/MWh].

Stsenaariumi kohane keskkonnakahju konkreetsel aastal on kõikide kõnealusel aastal kõnealuses stsenaariumis kasutatud tehnoloogiatega tootmisel tekitatud keskkonnakahjude summa:

Formula

Lisateavet saab aruannetest, milles esitatakse keskkonnakahjustustegurid järgmiste keskkonnamõju kategooriate puhul: kliimamuutus, osoonikihi hõrenemine, pinnase hapestumine, mageveekogude eutrofeerumine, inimest mõjutav toksilisus, peenosakeste teke, põllumaa kasutus, linnamaa kasutus, energiaressursside ammendumine jne.

Need väärtused võivad aja jooksul eri näitajate (näiteks elanikkonna tihedus, atmosfääri üldine saastekoormus) muutuste tõttu muutuda. Seetõttu võiks selliste muutuste mõju hinnata tundlikkusanalüüsi raames.

Tehnoloogia projekteerimise ja riigipõhiste tegurite, näiteks energiaallikate jaotuse muutmine mõjutab ka väliseid keskkonnakulusid (3) (4).

Finantsanalüüsis võetakse arvesse ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga (HKS) hõlmatud seadmetest pärineva CO2-heitega seotud kulusid, sest need sisalduvad CO2 turuhindades. Kliimamuutuste mõju hindamine võib põhineda kahjude-kulude lähenemisviisil, mis näeb ette suuremad väärtused heitkoguste tonni kohta.

Olenemata kasutatud lähenemisviisist, minnes finantsanalüüsilt üle majandusanalüüsile, tuleb CO2-heite kulud topeltarvestuse vältimiseks eemaldada.

2.1.   Näited

Kui alternatiivses stsenaariumis hinnatakse koostootmise lisavõimsuse keskkonnamõju, tuleks arvesse võtta elektrienergia tootmise muutuste keskkonnamõju:

uute koostootmisjaamade ehitamine – tuleb arvesse võtta mõlemate väljundina saadud energiatoodete (soojus ja elektrienergia) mõju (kasutades kahjustuskoefitsiente). Lisaks tuleks arvesse võtta sama elektrienergia ja soojuse hulga muu tehnoloogia abil tootmisel ära hoitud keskkonnakahjude kulusid;

olemasolevate elektrijaamade ümberehitamine koostootmisjaamadeks – võib eeldada, et jaamade kütuse tarbimine ja keskkonnamõju lähtestsenaariumile jääb püsivaks, seetõttu on vaja seda arvesse võtta. Üksnes muu tehnoloogia abil tarnitava lisaelektrienergia keskkonnamõju tuleb hinnata.

3.   Ühiskonna heaolule avalduvad välismõjud

On vajalik hinnata ühiskonna heaolule avalduvaid positiivseid ja negatiivseid välismõjusid ning lihtsalt mõjusid. Neid ei võeta finantsanalüüsis arvesse, sest need ei tekita investorite jaoks tegelikku rahavoogu. Nii kulude kui ka tulude puhul kuuluvad peamiste välismõjude hulka:

õhukvaliteet ja tervisemõjud;

tarbijatele tarnitava energia varustuskindlus, kui seda ei ole turumehhanismide kaudu (nt paindlikkuse väärtus, võrgutariifid) arvesse võetud;

energiataristusse paigutatavad investeeringud ja/või säästud;

ringmajandus ja ressursitõhusus;

laiemad keskkonnamõjud;

tööstuslik konkurentsivõime kütte ja jahutuse suurema energiatõhususe kaudu ning

majanduskasv ja tööhõive.


(1)  Guide to cost-benefit analysis of investment projects;

https://ec.europa.eu/inea/sites/inea/files/cba_guide_cohesion_policy.pdf

(2)  Zvingilaite, E., Health externalities and heat savings in energy system modelling (Kgs. Lyngby, DTU, 2013).

(3)  Euroopa Komisjoni projekt ExternE-Pol

(4)  Subsidies and costs of EU energy – final report (Ecofys, 2014).


VII LISA

KÜTTE JA JAHUTUSE TÕHUSUSPOTENTSIAALI PÕHJALIKE HINDAMISTE VABATAHTLIK ARUANDEVORM

Järgmised vormid on saadaval energeetika peadirektoraadi Euroopa veebisaidil (https://ec.europa.eu/energy/en/topics/energy-efficiency/heating-and-cooling) ja taotluse korral e-posti aadressile ENER-EED-REPORTING@ec.europa.eu.

Image 13 Image 14 Image 15 Image 16 Image 17 Image 18 Image 19 Image 20

28.10.2019   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 275/121


KOMISJONI SOOVITUS (EL) 2019/1660,

25. september 2019,

energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL uute tarbimise mõõtmise ja arvete koostamise sätete rakendamise kohta

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 292,

ning arvestades järgmist:

(1)

Liit on võtnud kohustuse arendada välja säästlik, konkurentsivõimeline, turvaline ja vähese süsihappegaasiheitega energiasüsteem. Energialiit on püstitanud liidule kõrged eesmärgid. Eelkõige on seatud eesmärgiks: i) vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks vähemalt 40 % võrreldes 1990. aasta tasemega, ii) suurendada tarbimises taastuvenergia osakaalu vähemalt 32 %-ni ja iii) säästa energiat, suurendades liidu energiajulgeolekut, konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2012/27/EL (edaspidi „energiatõhususe direktiiv“), (1) mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2018/2002, (2) on kehtestatud energiatõhususe eesmärk saavutada liidu tasandil 2030. aastaks vähemalt 32,5 % energiasääst.

(2)

Küttele ja jahutusele kulub kõige suurem osa lõppenergiast, moodustades umbes 50 % kogu Euroopa Liidu energiatarbimisest. 80 % sellest kasutatakse hoonetes. Seetõttu mõjutavad liidu energia- ja kliimaeesmärkide saavutamist suuresti liidu jõupingutused hoonete renoveerimiseks ning hoonete optimaalse haldamise ja kasutamise edendamiseks.

(3)

Selge ja õigeaegne teave ning tegelikul tarbimisel põhinevad energiaarved võimaldavad tarbijatel aktiivselt osaleda kütte- ja jahutuse energiavajaduse vähendamises. Üle 40 % liidu eluasemetest paikneb mitmepereelamutes või paarismajades, millest paljudes on ühised süsteemid ruumide kütmiseks ja tarbevee soojendamiseks. Seetõttu on selliste eluasemete elanikele oluline, et nad saaksid täpset, usaldusväärset, selget ja õigeaegset teavet energiatarbimise kohta, olenemata sellest, kas neil on otsene individuaalne lepinguline suhe energiatarnijaga.

(4)

Energiatõhususe direktiivi näol on tegemist liidu tasandi õigusaktiga, milles käsitletakse soojusenergia tarnimise mõõtmist ja selle kohta arvete esitamist. Energiatõhususe direktiivi muudeti 2018. aastal. Üheks muutmise põhjuseks oli selgitada ja tugevdada tarbimise mõõtmise ja arvete esitamise suhtes kohaldatavaid eeskirju.

(5)

Selgitused hõlmavad mõiste „lõpptarbija“ kasutusele võtmist lisaks mõistele „lõppklient“, mida on juba kasutatud energiatõhususe direktiivis, väljendamaks seda, et õigust teabele tarbimise ja arvete esitamise kohta kohaldatakse ka nende tarbijate suhtes, kellel ei ole individuaalset või otselepingut energiatarnijaga ühiskasutatava hoone kollektiivse kütmise, jahutamise või sooja tarbevee süsteemide puhul.

(6)

Muudatustega sätestatakse sõnaselgelt nõue, et liikmesriigid peavad avaldama kriteeriumid, metoodika ja menetlused, mille alusel tehakse ühiskasutatavates hoonetes tehtavate kasutajapõhiste mõõtmiste üldnõudest erandeid, ning selgitama sellist tingimusteta nõuet, et sooja tarbevee tarbimist tuleb uute ühiskasutatavate hoonete elamuosades mõõta kasutajapõhiselt.

(7)

Arvestades muudatuste olulisust õiglaste tulemuste saamise edendamisel kortermajade ja mitmeotstarbeliste hoonete kasutajate jaoks ning neile asjakohaste stiimulite loomisel, peavad liikmesriigid direktiivi (EL) 2018/2002 kohaselt kehtestama selliste hoonete jaoks ka läbipaistvad ja üldkättesaadavad kulude jaotamise eeskirjad.

(8)

Selleks et tugevdada mõju, mida tarbimise mõõtmine ja arvete esitamine võib avaldada käitumise muutumise kaudu, sisaldab läbivaadatud energiatõhususe direktiiv ka selgemaid nõudeid selle kohta, et arvetel esitatav teave peaks olema kasulikum ja täielikum, põhinedes kliima suhtes korrigeeritud tarbimisandmetel. See tähendab asjakohast võrdlemist ja uusi elemente, nagu teave asjaomaste energiaallikate jaotuse ja kasvuhoonegaaside heite kohta, ning teave selle kohta, millised kaebemenetlused ja vaidluste lahendamise mehhanismid on olemas.

(9)

Samal ajal püütakse rangemate nõuetega sagedamini esitatavate arvete või tarbimisteabe kohta (kas kaugloetavate arvestitega või koos eeskirjadega, millega on tagatud järkjärguline üleminek kaugloetavatele arvestitele ja küttekulu jaotamisele) tagada, et kõigile lõppkasutajatele oleks kättesaadav õigeaegsem ja sagedamini esitatav teave.

(10)

Liikmesriigid jõustavad direktiivi (EL) 2018/2002 tarbimise mõõtmist ja arvete esitamist käsitlevate sätete ülevõtmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 25. oktoobriks 2020.

(11)

Energiatõhususe direktiiviga antakse liikmesriikidele kaalutlusruum, kuidas võtta üle ja rakendada läbivaadatud nõudeid tarbimise mõõtmise ja arvete esitamise kohta, võimaldades neil seda teha viisil, mis vastab kõige paremini riikide olukorrale, sealhulgas kliimatingimustele, üürilepingute ja kinnisvara omandi mudelitele ning hoonefondile. Käesolevas soovituses selgitatakse muudetud nõudeid ja esitatakse näiteid, kuidas on võimalik saavutada direktiivi eesmärke. Eelkõige on selle eesmärk tagada energiatõhususe direktiivi ühetaoline mõistmine liikmesriikides, kus valmistatakse ette oma ülevõtmismeetmeid.

(12)

Käesolevas soovituses esitatud suunised täiendavad ja asendavad osaliselt komisjoni poolt varem välja antud suuniseid energiatõhususe direktiivi artiklite 9–11 kohta (3).

(13)

Käesolev soovitus ei muuda hoonete energiatõhususe direktiivi õiguslikke tagajärgi ega piira Euroopa Kohtu antud siduvat tõlgendust energiatõhususe direktiivi kohta. Selles keskendutakse sätetele tarbimise mõõtmise ja arvete esitamise kohta ja käsitletakse energiatõhususe direktiivi artikleid 9a, 9b, 9c, 10a, 11a ja VIIa lisa,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA SOOVITUSE:

Liikmesriigid peaksid järgima käesoleva soovituse lisas esitatud suuniseid, kui nad võtavad üle direktiiviga (EL) 2018/2002 kehtestatud ning energiatõhususe direktiivi artiklites 9a, 9b, 9c, 10a, 11a ja VIIa lisas sätestatud nõuded.

Brüssel, 25. september 2019

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Miguel ARIAS CAÑETE


(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ (ELT L 315, 14.11.2012, lk 1).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/2002, millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust (ELT L 328, 21.12.2018, lk 210).

(3)  COM(2013) 762 final ja SWD(2013) 448 final, Brüssel, 6. november 2013


LISA

1.   SISSEJUHATUS

1.1.   Õiguslik ja poliitiline kontekst

Direktiivi 2012/27/EL (edaspidi „energiatõhususdirektiiv“) VII lisa artiklites 9, 10 ja 11 käsitletakse individuaalse energiatarbimise mõõtmist ja arvete esitamist. Muutmisdirektiiviga (1) energiatõhususdirektiivis tehtud põhilised muudatused on järgmised:

lisati soojusenergiale kohaldatavad uued sätted: artiklid 9a, 9b, 9c, 10a ja 11a ning VIIa lisa;

soojusenergia jäeti algse energiatõhususdirektiivi artiklite 9, 10, 11 ja VII lisa kohaldamisalast välja.

Elektri mõõtmise ja arvetega seotud olemasolevad ELi õigusaktid on konsolideeritud uuesti sõnastatud elektriturudirektiivi, mis võeti vastu paketi „Puhas energia kõigile eurooplastele“ koosseisus.

Gaasi kohta lisas seadusandja (Euroopa Parlament ja nõukogu) energiatõhususdirektiivi artiklisse 24 läbivaatamisklausli (lõige 14), et komisjoni hiljemalt 31. detsembriks 2021 tehtava hindamise või ettepaneku alusel kaalutaks sarnaseid muudatusi.

Kokkuvõttes on läbivaadatud energiatõhususdirektiivis oluliselt muudetud soojusenergiale kohaldatavaid mõõtmise ja arvete esitamise sätteid. Elektri puhul jäävad sellised sätted muutmata, kuni hakkavad kehtima uuesti sõnastatud elektriturudirektiivi uued sätted (1. jaanuarist 2021); (2) gaasiga seotud sätted jäävad muutmata seni, kuni seadusandja neid muudab.

1.2.   Siinse dokumendi kohaldamisala ja eesmärk

Siinse soovituse eesmärk on võimaldada energiatõhususdirektiivi soojusenergiaga seotud mõõtmise ja arvete esitamise sätete tulemuslikku ja põhimõtteühtset kohaldamist. Osaliselt see täiendab ja osaliselt asendab komisjoni varemavaldatud suuniseid.

Komisjoni 2013. aasta suunis artiklite 9–11 kohta (3) jääb kehtima elektri ja gaasi kohta, sest energiatõhususdirektiivi algsed sätted elektri ja gaasi kohta jäävad esialgu jõusse. Soojusenergiaga seoses on aga palju muudetud ja selgemaks tehtud ning selle energialiigi kohta jääb 2013. aasta suunis pärast läbivaadatud sätete ülevõtmise tähtaega (25.10.2020) kehtima vaid osaliselt (4).

Samuti on komisjon avaldanud konkreetsed suunised soojusenergia kasutajapõhiseks mõõtmiseks mitme asukaga hoonetes (5). Suunise üldine lähenemisviis jääb kehtima, nagu ka paljud selle soovitused.

1.3.   Soojusenergia mõõtmise ja arvete esitamisega seotud muudatuste ülevaade

Läbivaadatud energiatõhususdirektiivi peamised muudatused soojusenergia mõõtmise ja arvete esitamise nõuetes on järgmised.

Mõiste „lõpptarbija“ („lõppklient“) kõrval on kasutusele võetud „lõppkasutaja“. Nii täpsustatakse seda, et arveldus- ja tarbimisandmete saamise õigus (artikkel 10a) on ka lõppkasutajatel, kellel ei ole individuaalset otselepingut energia tarnijaga, kes varustab kortermajade ja mitmeotstarbeliste hoonete kütte, jahutuse või sooja tarbevee süsteeme.

Mõõtmine ja kasutajapõhine mõõtmine on selgemini eristatud (vastavalt artiklid 9a ja 9b).

Liikmesriikidele on sätestatud sõnaselge nõue avaldada kriteeriumid, metoodika ja kord, mille alusel tehakse erandeid üldnõudest rakendada kortermajades ja mitmeotstarbelistes hoonetes kasutajapõhist mõõtmist (artikli 9b lõige 1).

Täpsustatud on tingimusteta nõuet mõõta uute mitme asukaga hoonete korterites sooja tarbevee tarbimist kasutajapõhiselt (artikli 9b lõige 2).

Liikmesriikidele on kehtestatud uus nõue võtta kasutusele ja teha avalikult kättesaadavaks läbipaistvad kulude jaotamise eeskirjad (artikli 9b lõige 3).

Arvestite ja küttekulujaoturite jaoks on kehtestatud kaugloetavuse nõue (artikkel 9c).

Kehtestatud on karmimad nõuded arveldus- ja tarbimisandmete esitamissageduse kohta juhtudel, kui kasutatakse kaugloetavaid seadmeid (alates 25. oktoobrist 2020 kaks või neli korda aastas ja alates 1. jaanuarist 2022 iga kuu) (artikkel 10a ja VIIa lisa).

Kasutusse võetakse kasulikumad ja põhjalikumad arveldusandmed (arvetel esitatavad andmed), mis põhinevad kliima alusel korrigeeritud tarbimisandmetel ning hõlmavad võrdlusi ja uusi andmeid (nt kasutatud energiaallikate jaotust (kütusesegu) ja kasvuhoonegaaside heidet); samuti on lisatud kaebuste esitamise või vaidluste lahendamise korrast teavitamise nõue (VIIa lisa).

2.   MÕÕTMISKOHUSTUS (ARTIKKEL 9A)

Uus artikkel 9a koosneb kahest lõikest, milles arendatakse edasi energiatõhususdirektiivis olnud sarnast nõuet (täpsemalt artikli 9 lõigete 1 ja 3 esimesi lõike). Üheskoos moodustavad need üldnõude mõõta tarnitud soojusenergiat.

Artikli 9a lõikes 1 on üldnõue jälgida, et lõpptarbijatele (6) oleks paigaldatud tegelikku energiatarbimist täpselt kajastavad arvestid (7). Erinevalt algse energiatõhususdirektiivi artikli 9 lõikest 1 ei ole sel nõudel mingeid tingimusi. Säte ei sisalda nõuet, et arvesti peab näitama teavet tegeliku kasutusaja kohta.

Artikli 9a lõikes 2 on täpsem nõue, et kui soojusenergiat tarnitakse hoonesse kesksest allikast, mis varustab mitut hoonet, või kaugkütte- või -jahutussüsteemist, tuleb arvesti paigaldada soojusvaheti juurde või tarnimiskohta.

See nõue oli algse energiatõhususdirektiivi artikli 9 lõikes 3 juba olemas.

Eelnimetatud kahe sätte nõuded kattuvad paljudel juhtudel ja annavad sama tulemuse: näiteks siis, kui lõpptarbijat varustatakse soojusenergiaga vaid ühe hoone jaoks (tavaliselt ruumide kütteks ja sooja tarbevee jaoks). Samuti siis, kui hoone on jaotatud mitmeks üksuseks, millest igal on oma soojusvaheti/alajaam ja mille kasutaja on eraldi lõpptarbija, kellel on kaugkütte- ja/või -jahutusvõrguga otseleping (8). Mõlemal juhul tuleb artikli 9a sätete kohaselt paigaldada arvesti iga eri lõpptarbija ruumides asuva soojusvaheti juurde / tarnimiskohta.

Ent nõuded on ka üksteist täiendavad. Tarbimine võib toimuda ka väljaspool hoonet, näiteks mingis tööstuslikus protsessis tootmiskohas. Artikli 9a lõike 1 kohaselt tuleb ka sellist tarnimist mõõta. Samuti võidakse mõne lõpptarbija puhul varustada mitut hoonet. Näiteks võib sama kaugküttevõrk varustada lõpptarbija mitut hoonet. Kui need kõik on ühendatud võrguga ühe ühenduspunkti kaudu, tuleks artikli 9a lõike 1 kohaselt paigaldada vaid üks arvesti. Ent artikli 9a lõike 2 kohaselt tuleb iga hoone tarbimist mõõta eraldi (9). Teine näide on suur tegevuskoht (nt sõjaväebaas), millel on oma katlamaja, mis varustab kütte, jahutuse ja sooja tarbeveega mitut sealset hoonet. Sellisel juhul tuleb järgida artikli 9a lõiget 2 (mitte lõiget 1).

Soojuse salvestamise süsteemide korral võib artikli 9a kohaldamine küsimusi tekitada. Näiteks võiks olla olukord, kus mitmel lõpptarbijal, -kasutajal või hoonel on ühendus ühe põhjaveekihis asuva soojuse salvestamise süsteemiga ja neid varustatakse soojusega ühisest pinnalähedasest maasoojusallikast. Sellisel juhul ei tarvitse olla vaja käsitada seda süsteemi artikli 9a lõike 1 kohaselt kaugküttena (10) ega sama artikli lõike 2 kohaselt keskse kütte ja sooja tarbevee allikana, kui

sooja tarnitakse temperatuuril, mida on ruumide kütteks või sooja vee saamiseks vaja soojuspumba abil tõsta, ja

soojuspumbale vajalik energia ei ole teenuse osa, vaid selle eest tasub iga lõpptarbija või -kasutaja eraldi (11).

Sel juhul ei ole madala temperatuuriga soojuse mõõtmine artikli 9a kohaselt vajalik.

Samuti siis, kui selline süsteem saab töötada ka jahutuse andjana, ei ole artikli 9a kohaselt vaja mõõta maapõues asuvast hoidlast saadud külma, kui selline toiming on vajalik soojusallika laadimiseks ja külmaallikat laaditakse ainult (hooajalise) kütmise/jahutamise käigus (12).

Ka võib olla vaja eritingimusi olukordadeks, kus soojusenergiat tarnitakse kaugküttesüsteemist või sarnasest välisest allikast valmis sooja tarbeveena mitme korteri või otstarbega hoonesse, mille asukad on tarnija individuaalsed lõpptarbijad. Sellisel juhul võib olla piisav, kui veearvesti on igas korteris ja tarnimiskohtadena käsitatakse iga korteri/hoone üksuse peakraani, sest energiatõhususdirektiivis ei ole kirjas, kas sooja tarbevee jaoks on vaja soojus- või veearvestit. Ent sellisel juhul eeldatakse, et nende tarnimiskohtadeni jõudmisel tekkivate soojakadude eest vastutab energiatarnija. Kui see nii ei ole ja arvestades, et soojakaod võivad kaugküttevõrkudes olla märkimisväärsed, oleks vaja panna soojusarvesti ka kohta, kus tarnija vastutus lõpeb. Vastasel juhul ei saa lõpptarbijad kuidagi kindlaks teha, kas arvel esitatu vastab tegelikult tarbitud energiakogusele: tarnija võib väita, et kaod tekkisid hoones (st väljaspool tema vastutusala), aga soojusarvestita ei saa kuidagi kontrollida, mil määral see tõsi on.

3.   KASUTAJAPÕHISE MÕÕTMISE KOHUSTUS (ARTIKLI 9B LÕIGE 1)

Nagu muutmisdirektiivi põhjenduses 31 selgitatud, peaksid lõppkasutajatele esitatavate arvetega ning arveldus- ja tarbimisandmetega seotud õigused kehtima kesksest allikast tarnitava kütte, jahutuse ja sooja tarbevee kasutajate puhul ka siis, kui neil ei ole energiatarnijaga otsest individuaalset lepingulist suhet. Selle küsimuse selgitamiseks võeti kasutusele termin „kasutajapõhine mõõtmine“, mis tähendab tarbimise mõõtmist mitme korteri või otstarbega hoone eri üksustes, kui neid varustatakse kesksest allikast ja hoone asukatel (13) ei ole energiatarnijaga individuaalset otselepingut (14).

Üldreeglina on kasutajapõhine mõõtmine artikli 9b kohaselt nõutav, aga teatavatel tingimustel. See nõue oli olemas juba algse energiatõhususdirektiivi artikli 9 lõike 3 teises lõigus ja selle kohaselt oli kasutajapõhise mõõtmise kasutussevõtu tähtaeg 31. detsember 2016. Läbivaadatud direktiivis seda kuupäeva enam ei ole, aga ainult sellepärast, et see on juba möödas.

Uues artiklis 9b sätestatud nõue on sisuliselt sama, mis algses energiatõhususdirektiivis. Ent tehtud on mõni täpsustus, mille selgitused on siin allpool.

Esiteks on nimetatud artikli esimese lõigu sõnastusest nüüd selgemini aru saada, mis tingimustel on kasutajapõhine mõõtmine kohustuslik: „kui see on tehniliselt teostatav, kulutasuv ja proportsioonis potentsiaalse energiasäästuga“. See kajastub ka põhjenduses 30, kus on kirjas, et „tarbimispõhise mõõtmise kulutõhusus sõltub sellest, kas seotud kulud on potentsiaalse energiasäästuga võrreldes proportsionaalsed“ ja „[t]arbimispõhise mõõtmise kulutõhusust hinnates võidakse võtta arvesse teiste konkreetsete kavandatud meetmete mõju asjaomases hoones, näiteks peatset renoveerimist“. See selgitus kinnitab lähenemisviisi, mida komisjon kasutas suunistes, millega aitas liikmesriikidel kohaldada algse energiatõhususdirektiivi asjaomaseid tingimusi (15).

Teiseks on selles sättes nüüd sõnaselgelt kirjas liikmesriikide kohustus sätestada ja avaldada tehnilise teostamatuse või kulutasumatuse tuvastamise üldtingimused, metoodika ja/või kord. See on taas kooskõlas eelnimetatud suunises kasutatud lähenemisega. Komisjon on alati pidanud vajalikuks, et liikmesriigid sõnastaksid selgelt, kuidas tingimusi kehtestatakse ja reaalselt kohaldatakse (16).

4.   KONKREETNE NÕUE MÕÕTA UUTE HOONETE KORTERITES SOOJA VEE TARBIMIST KASUTAJAPÕHISELT (ARTIKLI 9B LÕIGE 2).

Artikli 9b lõike 1 kohaselt on sooja tarbevee kasutajapõhine mõõtmine üldreeglina nõutav, kui on täidetud tehnilise teostatavuse ja kulutasuvuse nõue. Ent artikli 9b lõikes 2 on sätestatud rangem tingimusteta kasutajapõhise mõõtmise nõue juhtudeks, kui tegu on uue mitme korteriga või otstarbega hoone korteritega, mis saavad sooja tarbevett kesksest allikast või kaugküttesüsteemist.

Sellise rangema nõude põhjuseks on, et sellisel juhul saab üldjuhul eeldada sooja tarbevee kasutajapõhise mõõtmise nii tehnilist teostatavust kui ka kulutasuvust. Võib eeldada, et uue mitme korteriga või otstarbega hoone korterites on lisakulud iga elukoha sooja tarbevee mõõtmisele väikesed, sest sellega saab arvestada juba ehitusetapis. Samuti ei ole mingit erilist põhjust eeldada, et sooja tarbevee tarbimine aja jooksul süsteemselt või oluliselt väheneks, nii et tarbimispõhiste arvete esitamise ja tagasisidega kulutõhusale käitumisele (kokkuhoiule) ärgitamine jääb eelduste kohaselt tähtsaks ka edaspidi.

Läbivaadatud energiatõhususdirektiivis ei ole täpsustatud, milline hoone on artikli 9b lõike 2 mõistes uus. Ühelt poolt võivad vastehitatud hoonete asukad, kes saavad sinna esimest korda sisse kolida pärast ülevõtmise tähtaega (25. oktoober 2020), eeldada, et hoones on arvestid olemas. Ent teisalt ei tarvitse arvestite kasutamine olla kavandatud, kui ehitusluba taotleti enne direktiivi riiklikku õigusesse ülevõtmist. Seega võiksid liikmesriigid seda sätet üle võttes hinnata, mil määral on selliste ootuste täitmine võimalik või mõistlik. Aga uued hooned, mille ehitusluba taotleti pärast ülevõtmistähtpäeva, jäävad artikli 9b lõike 2 kohaldamisalasse ja neis peavad arvestid olemas olema.

Nõude kohaselt peab olemas olema arvesti, aga ei ole täpsustatud, kas vee- või soojusarvesti. Kui hoone üksustes on oma n-ö alajaamad, mis varustavad neid nii ruumide kütte kui ka sooja tarbevee tegemiseks vajaliku energiaga, ja iga alajaama energiatarbimist mõõdetakse, on artikli 9b lõike 2 nõue täidetud. Ehk teisisõnu: kui sooja tarbevett tehakse igas hoone üksuses (korteris) kesksest allikast või kaugkütte alajaamast saadud soojusenergiaga, võib selleks tarbitavat energiat mõõta koos ruumide küttega.

5.   KÜTTEKULUDE JAOTAMISE EESKIRJAD (ARTIKLI 9B LÕIGE 3)

Kui on olemas kasutajapõhise mõõtmise süsteem, jagatakse kogukulud süsteemi kuuluvate ruumide vahel nende individuaalseadmete (arvestite või küttekulujaoturite) näitude alusel. Seda on võimalik teha mitut moodi ja väidetavalt ei ole olemas üht parimat meetodit, (17) vähemalt ruumide kütte või jahutuse puhul tavapärastes mitme korteri või otstarbega hoonetes, kus ruumid ei ole soojuslikult üksteisest sõltumatud (st kus siseseinte kaudu liikuv soojakogus ei ole hoone välispiirete ehk välisseinte, katuse jms kaudu liikuva soojakogusega võrreldes väike).

Ent sellised kulujaotusmeetodid, mida nähakse õiglastena ja usaldusväärsetele põhimõtetele tuginevatena, on kasutajatele vastuvõetavamad. Niisiis lihtsustab soojusenergia individuaalse tarbimise üle arvepidamise läbipaistvus kasutajapõhise mõõtmise rakendamist, nagu mööndakse ka muutmisdirektiivi põhjenduses 32. Algses energiatõhususdirektiivis oli selliste riiklike eeskirjade kasutuselevõtmine vabatahtlik ja need on olemas vaid umbes kahel kolmandikul liikmesriikidest. Läbivaadatud energiatõhususdirektiivis on nüüd avalikud ja läbipaistvad kulude jaotamise eeskirjad kohustuslikud (18).

Täpsemalt on artikli 9b lõikes 3 kirjas, et „[k]ui kortermaju või mitmeotstarbelisi hooneid varustatakse kaugkütte- või kaugjahutussüsteemist või kui sellistes majades on põhiline ühine küte või jahutus, tagavad liikmesriigid, et neil on läbipaistvad ja avalikult kättesaadavad riiklikud eeskirjad kütte, jahutuse ja sooja tarbevee tarbimise kulude jaotamise kohta sellistes hoonetes, et tagada individuaalse tarbimise arvestuse läbipaistvus ja täpsus.“ Kuna vähemalt ühele neist tingimustest vastavaid hooneid leidub enamikus, kui mitte kõigis liikmesriikides, peavad enamikul või kõigil liikmesriikidel sellised eeskirjad 25. oktoobriks 2020 olemas ja avalikud olema.

Tuleb siiski rõhutada, et riiklikes kulujaotuseeskirjades ei tarvitse olla kirjas kõik kulude jaotamise üksikasjad. Liikmesriigid võivad kehtestada vaid olulisimad põhimõtted ja näitajad ning lasta regionaal- või kohalikel omavalitsustel või isegi konkreetsete hoonete sidusrühmadel määrata üksikasjalikumad eeskirjad ise.

Täpsusastmest hoolimata peavad eeskirjad olema sellised, et need ei ohustaks energiatõhususdirektiiviga seotud eesmärkide täitmist. Täpsemalt peavad eeskirjad olema sellised, et tegeliku tarbimise alusel arvete koostamise põhimõtet ei kahjustaks väga nõrk seos konkreetse lõppkasutaja seadme näidu ja talle esitatud arve vahel. Kui iga asuka osa kogukuludest arvestatakse nii, et pööratakse liiga vähe tähelepanu tema arvesti näidule, töötatakse vastu soovitud eesmärgile motiveerida inimesi tõhusamalt kasutama energiat. Teisalt on samavõrd tähtis see, et näidu ja arve seos ei oleks liia tugev, kui kõik kasutajad ei ole kasutuses üksteisest täiesti sõltumatud ja tulemus oleks selline, et hoone eri üksuste kulud oleksid väga erinevad. Selline kulujaotus viiks asukate huvide lahknemiseni kogu hoone energiatõhususse investeerimise küsimuses (nt hoone välispiirde energiatõhususe parandamine). Komisjon on arvamusel, et kui riiklikes kulujaotuseeskirjades on see risk maandamata, võib see olla vastuolus energiatõhususdirektiivi artikliga 19, mille kohaselt peavad liikmesriigid hindama hoone omanike ja/või asukate huvide lahknevuse võimalust ning võtma sobivaid meetmeid selle kaotamiseks. Nagu juba mainitud, ei ole ühte kõige õigemat kulude jaotamise meetodit, aga head eeskirjad tagavad hoone asukatele kui indiviididele ja kui kogukonnale mõjuvate stiimulite tasakaalu. Kui jaotuseeskirjad sellist tasakaalu ei loo ja lubavad äärmuslikke tulemusi, ohustavad need vastavalt artiklite 9b ja 19 eesmärkide saavutamist. Mõni liikmesriik kasutab tasakaalu saavutamiseks näiteks üksiknäitude alusel jaotatava kuluosa suuruse piirmäärade või üksikarvete hoone keskmisest erinemise piirmäärade kehtestamist või hoone tavapäraselt külmemate osade eristamise alusel loodud parandustegurite süsteemi.

Sellega seoses rõhutab komisjon, et artiklis 10a sätestatud kohustust koostada arved tegeliku tarbimise või küttekulujaoturite näidu alusel ei tohi tõlgendada nii, et arved tuleb koostada ainult näitude alusel. Mitme korteri või otstarbega hoonetes on objektiivsed põhjused, miks ei saa jagada kütte- ja jahutuskulusid vaid näitude alusel või nendega võrdeliselt (vt allmärkus 16). 2017. aasta lõpus esitati Euroopa Kohtule kaks eelotsusetaotlust küsimustes, mis on kohaldatavad ka sellele teemale (19). Kohtujuristi 30. aprilli 2019. aasta järeldused nende liidetud kohtuasjade kohta sisaldavad sarnaseid argumente (20).

6.   NÄITUDE KAUGLUGEMINE (ARTIKKEL 9C)

6.1.   Üleminek kaugloetavatele seadmetele

Energiatõhususdirektiivi muutmise konkreetne eesmärk oli komisjoni sõnul anda soojusenergia lõppkasutajatele piisavalt sagedase parema tarbimistagasisidega võimalus oma tarbimise üle ise otsustada (21).

Selleks on läbivaadatud energiatõhususdirektiivis esitatud uued nõuded, millega edendatakse kaugloetavate seadmete kasutamist, sest nende abil saab lõppkasutajatele anda sagedast tarbimisinfot.

Muutmisdirektiivis ei ole tehniliselt määratletud, mis on kaugloetav seade. Direktiivi (EL) 2018/2002 põhjenduses 33 on kirjas, et „[k]augloetavate arvestite näidu teadasaamiseks ei ole vaja juurdepääsu korteritesse või hoonete üksustesse“. Seda tuleb mõista kaugloetavate seadmete ühise miinimumomaduse, mitte ainsa omadusena. Põhjenduses 33 on samuti kirjas, et „[l]iikmesriikidel on vabadus otsustada, kas kaasaskantavate või sõidukis paiknevate seadmetega (walk-by/drive-by) tehnoloogiaid peetakse kaugloetavateks või mitte“. See on liikmesriikidel oluline otsus, sest valikul on otsene mõju sellele, kuidas nad peavad artiklis 9c ja VIIa lisas sätestatud nõuded üle võtma ja jõustama. Näiteks kui liikmesriik otsustab käsitada kaasaskantavate või sõidukis paiknevate näidulugemisseadmete kasutamist kauglugemisena, võib ta pidada nende kasutamist artikli 9c nõuete täitmiseks piisavaks. Ent see tähendab ka, et selliste süsteemidega hoonetes tuleb VIIa lisa punktis 2 sätestatud kohustuse kohaselt esitada asukatele sagedast tarbimisteavet. Teisisõnu, kui seadet käsitatakse artikli 9c kohaldamise seisukohalt kaugloetavana, tuleb seda käsitada samamoodi ka VIIa lisa punkti 2 kohaldamisel.

Kui aga liikmesriik otsustab, et kaasaskantavate või autosse paigaldatud näidulugemisseadmete kasutamine ei ole kauglugemine, peab ta artikli 9c nõuete täitmiseks kehtestama muude, eesrindlikumate või täiendavate seadmete/süsteemide paigaldamise nõude (22). Sellisel juhul tuleb VIIa lisa punktis 2 sätestatud nõuet esitada sagedast kasutusteavet täita alles siis, kui sellised süsteemid on kasutusse võetud.

Otsustades, kas käsitada kaasaskantavate või autosse paigaldatud näidulugemisseadmete kasutamist kauglugemisena, võivad liikmesriigid objektiivsete näitajate alusel neid eristada (nt energiateenuse või seadme liigi, hoone liigi või asukoha alusel või selle alusel, kas seadmeid kasutatakse hoone- või kasutajapõhiseks mõõtmiseks). Näiteks võib kaasaskantavate või autosse paigaldatud näidulugemisseadmete kasutamist käsitada kauglugemisena kaugjahutuse, aga mitte kaugkütte korral. Kui liikmesriigid otsustavad sellist eristamist kasutada, peavad nad tagama kohaldatavate eeskirjade selguse ja lihtsuse.

Turuosalistele on tähtis, et liikmesriigid langetaksid kaasaskantavate või autosse paigaldatud näidulugemisseadmete kasutamise kauglugemisena käsitlemise või mittekäsitlemise otsuse direktiivi ülevõtmise käigus võimalikult kiiresti ja annaksid sellest ka teada, hiljemalt 25. oktoobriks 2020. Vastasel juhul ei ole hoone omanikel ega teenuseosutajatel, kes pärast seda kuupäeva uusi seadmeid paigaldada kavatsevad, täpselt teada, milliseid nõudeid kohaldatakse. Kui selliseid otsuseid ei ole tehtud, võivad nad kindluse mõttes muidugi valida kaugloetavad seadmed, mille jaoks ei ole vaja kaasaskantavaid ega autosse paigaldatud näidulugemisseadmeid.

Kummagi sätte ega eelkirjeldatud kaalutlustega ei taheta kehtestada kaasaskantavate või autosse paigaldatud näidulugemisseadmete ja muud sidemeetodit kasutavate seadmete hierarhiat. Kuigi riigi otsus käsitada käes või autos hoitavaid näidulugemisseadmeid kaugloetavatena laiendab artikli 9c järgimiseks sobilike seadmete hulka ja võib tunduda seetõttu lihtsaim lahendus, kaasneb sellega ka VIIa lisa punkti 2 nõuete täitmise kohustus ja see on tõenäoliselt juba hoopis keerulisem. Siiski võiksid liikmesriigid arvestada, et käes või autos hoitavate näidulugemisseadmete kasutamise korral ei ole tavaliselt võimalik andmeid reaalselt väga sageli ja kulutõhusalt koguda ning see piirab nendega seotud võimalike lisateenuste pakkumise ja lisakasu saamise võimalusi. Näiteks kui kaugküttevõrgus edastatakse/kogutakse mõõtmisandmeid automaatselt iga tund või päev, on need andmed palju väärtuslikumad kui iga kuu käsi- või autoseadmega eemalt kogutavad andmed, sest esimeste abil saab optimeerida süsteemi tööd, avastada vigu, anda teada leketest jm.

6.2.   Pärast 25. oktoobrit 2020 paigaldatavad seadmed

Läbivaadatud energiatõhususdirektiivi artiklis 9c on nõue võtta „artiklite 9a ja 9b kohaldamiseks“ järk-järgult kasutusele kaugloetavad arvestid ja küttekulujaoturid (st olenemata sellest, kas neid kasutatakse hoone- või kasutajapõhiseks mõõtmiseks).

Üleminekut kaugloetavatele seadmetele edendatakse kahel moel. Esiteks on sätestatud artikli 9c lõikes 1, et pärast 25. oktoobrit 2020 paigaldatavad arvestid ja küttekulujaoturid peavad olema kaugloetavad. See tähendab, et kõik pärast seda kuupäeva näiteks kaugküttevõrgu uutesse või olemasolevatesse ühenduspunktidesse paigaldatavad arvestid peavad olema kaugloetavad. Samuti tähendab see, et pärast seda päeva kasutajapõhiseks mõõtmiseks paigaldatavad soojusarvestid, sooja vee arvestid ja küttekulujaoturid peavad olema kaugloetavad (vt siiski ka punkti 6.3).

Artikli 9c lõikes 1 on sätestatud, et „[k]ohaldatakse jätkuvalt artikli 9b lõikes 1 sätestatud tehnilise teostatavuse ja kulutõhususe tingimusi“. Seda ei tohiks tõlgendada nii, et sellised kriteeriumid kohalduksid artikli 9c lõikes 1 sätestatud kauglugemisnõudele endale. Selle lausega hoopis selgitatakse, et kui pärast 25. oktoobrit 2020 kaalutakse hoonesse kasutajapõhise mõõtmise süsteemi paigaldamist (mis on artikli 9c lõikes 1 viidatud artikli 9b lõike 1 teema), on tehniline teostamatus ja kulutasumatus endiselt lubatavad põhjused sellist süsteemi mitte paigaldada, eriti sellepärast, et pärast seda kuupäeva kohalduv kaugloetavuse nõue võib mõnel juhul mõjutada ühe või teise kriteeriumi täitmise ulatust. Selline olukord on siis, kui hoone olemasolev kasutajapõhise mõõtmise süsteem on jõudnud oma tehnilise eluea lõppu ja tuleb välja vahetada või kui süsteem alles tuleb paigaldada. Sellistel puhkudel on lubatud artikli 9b lõikes 1 sätestatud kriteeriumide alusel hinnata, kas kasutajapõhise mõõtmise süsteem on kaugloetavuse nõuet arvestades hoones tehniliselt teostatav või kulutasuv. Teisisõnu tuleb artikli 9c lõikes 1 mainitut („artikli 9b lõikes 1 sätestatud […] tingimusi“) tõlgendada mitte seadme funktsioonidega seotud eraldi tingimusena, vaid artikli 9b lõike 1 kohase üldise hindamise osana.

6.3.   Üksikseadme väljavahetamine või lisamine olemasoleva kasutajapõhise mõõtmise süsteemi korral

Eraldi küsimus võib tõstatuda seoses olukordadega, kus olemasolev seade tuleb välja vahetada, sest see on katki, kadunud või ei toimi enam korralikult. Põhimõtteliselt kohaldub artikli 9c lõige 1 ka sellistel juhtudel. Ent kui lisatav või väljavahetatav seade on üks mitmest, mis moodustavad üheskoos kasutajapõhise mõõtmise süsteemi, võib teatavatel asjaoludel olla valesti toimiva või puuduva seadme kaugloetava vastu vahetamine võimatu või ebaotstarbekas.

Konkreetse küttekulujaoturite süsteemi kõik seadmed peavad Euroopa standardite (23) nõuetele vastamiseks olema sama tootja sama liiki seadmed. Näiteks aurustumistehnoloogiaga küttekulujaoturitel kaugloetav versioon lihtsalt puudub.

Elektrooniliste küttekulujaoturite korral ei pruugi mujal hoones kasutatava mudeli kaugloetavat versiooni olemas olla või kui on, siis võib see osutuda ikkagi kasutuks, kuna ülejäänud kasutajapõhise mõõtmise andmed, mille alusel kulusid jaotada, saadakse ikkagi harvem ja käsitsi.

Sama olukord on siis, kui kaugloetamatute küttekulujaoturitega hoonesse paigaldatakse juurde radiaatoreid.

Probleem on sama ka siis, kui kasutajapõhise mõõtmisega hoonesse, mille arvestid ei ole kaugloetavad, paigaldatakse kas väljavahetamise tõttu või juurde üks kaugloetav sooja tarbevee või soojuse arvesti.

Seetõttu on komisjon arvamusel, et eelkirjeldatud olukordades ei tohiks artikli 9c lõiget 1 tõlgendada nii, et kaugloetamatute seadmetega kasutajapõhise mõõtmisega hoones ei tohi üksikuid seadmeid samuti kaugloetamatutega asendada (isegi pärast artikli 9c lõikes 1 nimetatud tähtpäeva).

Teisalt tuleks kaugloetamatute seadmetega hoones mõne arvesti väljavahetamise korral arvestada ka artikli 9c lõikes 2 sätestatud nõudega minna 1. jaanuariks 2027 täielikult üle kaugloetavatele seadmetele (vt järgmine lõik), sest kui uued seadmed ei ole kaugloetavad, võivad neile tehtud kulutused 2027. aasta lähenedes osutuda pöördumatuteks kuludeks.

6.4.   Olemasolevad süsteemid

Artikli 9c lõikes 2 on kirjas, et „[p]aigaldatud arvestid ja küttekulujaoturid, mis ei ole kaugloetavad, ehitatakse ümber kaugloetavaks või vahetatakse välja kaugloetavate arvestitega hiljemalt 1. jaanuariks 2027, välja arvatud juhul, kui asjaomane liikmesriik tõendab, et see ei ole kulutasuv.“

Selle nõude eesmärk on anda üld- või kasutajapõhiste arvestitega hoonetes kõigile lõppkasutajatele võimalus saada kaugloetavatest seadmetest kasu: saada iga kuu tarbimisandmeid (vt punkt 9), mitte olla näidulugejatele vajalikul ajal kodus ja neid arvesti juurde lasta ning kasutada võimalikke lisateenuseid, mida andmete alusel on võimalik pakkuda (nt sooja tarbevee lekkest teavitamine).

Seda arvestades tuleb nõude täitmise erandi kasutamise võimalust tõlgendada väga kitsalt ning erandjuhud peavad olema kõik põhjendatud ja dokumenteeritud.

Tähtpäevaks määrati 2027. aasta (kui komisjoni ettepanekust on möödas üle kümne aasta) sellepärast, et vähendada pöördumatute kulude riski ehk seadmete väljavahetamise vajadust enne nende mahakandmist. Selle aja jooksul vahetatakse paljud seadmed tehnilistel põhjustel niikuinii välja. Enamik tänapäeval paigaldatavatest uutest küttekulujaoturitest on elektroonilised ja need tuleb tavaliselt aku vananemise tõttu 10 aasta jooksul välja vahetada. Arvestitele kohaldatakse enamikus liikmesriikides selliseid kaliibrimisnõudeid, mille tõttu tuleb seadmed tavaliselt iga kümne või vähema aasta tagant välja vahetada. Üle kümne aasta vanad seadmed on igal juhul jõudnud juba majandusliku eluea lõppu ja on maha kantud.

Seetõttu ei saa olemasolevate seadmetega seotud pöördumatud kulud olla kaugloetavuse nõude erandi kasutamiseks piisav põhjendus. Vaja on konkreetsemat põhjust. Üks näide, mil kaugloetavuse nõude täitmine võib osutuda kulutasumatuks, on siis, kui hoone on tehtud sellisest materjalist, mis ei võimalda 2026. aastal saadaval oleva traadita tehnoloogia kasutamist (nt kui seintes ja vahelagedes on palju rauda) ja traadiga alternatiivid on ebaproportsionaalselt kulukad.

6.5.   Kontrollimise ja täitmise tagamise kaalutlused

Energiatõhususdirektiivi artikli 13 kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama „eeskirjad, milles käsitletakse karistusi artiklite 7–11 […] alusel vastu võetud siseriiklike sätete rikkumise eest, ning [võtma] vajalikud meetmed, et tagada kõnealuste eeskirjade rakendamine“. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja heidutavad.

Pärast energiatõhususdirektiivi muutmist hõlmab selle nõude kohaldamisala nüüd nii mõnd olemasolevat kui ka mõnd uut sätet (sh uusi kauglugemisnõudeid, mis on sätestatud artiklis 9c) (24).

Seetõttu peavad liikmesriigid direktiivi reaalse rakendamise ja täitmise tagamise kohustuse täitmiseks mõtlema, kuidas uute kauglugemisnõuete täitmist kontrollida. Seejuures võiksid nad mõelda, kas ei saaks selleks kohandada mõnd olemasolevat hoonete energiatõhususe direktiiviga (25) seotud või riiklikku menetlust. Ent kauglugemisnõuet ei kohaldata mitte ainult uutele hoonetele (millele on tavaliselt vaja ehitusluba) või uuele üürnikule/rentnikule antavatele või müüdavatele olemasolevatele hoonetele (millele on hoonete energiatõhususe direktiivi kohaselt nõutav energiamärgis) ning selle kohaldamine ei olene hoone suurusest ega küttepaigaldise võimsusest. See tähendab, et olemasolevad ehituslubade andmise, kliimasüsteemide inspekteerimise või energiamärgise andmise menetlused ei tarvitse uute nõuete täitmise kontrollimiseks olla piisavad.

Artikli 9a lõike 1 nõuete täitmiseks kaugloetavatele arvestitele üleminemisel on liikmesriikidel üks võimalus kohustada kaugkütte- ja -jahutussüsteemide ning teistsuguste mitme hoone soojusenergiaga varustamise süsteemide käitajaid nõuetele vastavust dokumenteerima ja/või esitama regulaarselt aruandeid selle koha, kui suur osa nende võrgus olevatest ühenduspunktidest on kaugloetava arvestiga. Kuna hiljemalt 1. jaanuariks 2027 peab see protsent olema sisuliselt (26) 100, võiksid liikmesriigid neid arvnäitajaid jälgida, et kontrollida, kas enne tähtaja saabumist tehtav on piisav.

Kasutajapõhise mõõtmise puhul võib vastutavate isikute jaoks kavandada sarnased kohustused, aga kes need isikud on, oleneb liikmesriigist ja võib oleneda üüri/rendi või omandiõiguse liigist, ning kasutada võib kombineeritud lähenemist. Kui liikmesriikidel on kasutajapõhise mõõtmise teenuse osutajate tuvastamise või registreerimise süsteem, saab sealt näha, kellelt nende hallatavatesse hoonetesse paigaldatud seadmete tüübi kohta kulutasuvalt teavet saada.

7.   ARVELDUS- JA TARBIMISANDMED (ARTIKKEL 10A)

7.1.   Lõppkasutaja ja lõpptarbija mõisted

Üks oluline täpsustus läbivaadatud energiatõhususdirektiivis on lisaks olemasolevale „lõpptarbijale“ artiklis 10a kasutusse võetud termin „lõppkasutaja“.

Algse energiatõhususdirektiivi kohaselt on lõpptarbija „füüsiline või juriidiline isik, kes ostab energiat oma lõpptarbimiseks“ (27). Ent selle kohta, keda see määratlus hõlmab, on eri tõlgendusi. 2013. aasta suunises väitis komisjon, et lõpptarbijana tuleb käsitada ka individuaalseid lõppkasutajaid/majapidamisi sellistes kortermajades, kus on ühissüsteemid ja ühised energiavarustuslepingud (28). Ent nagu energiatõhususdirektiivi muutmise direktiivi põhjenduses 31 kirjas, on võimalik „[m]õiste „lõpptarbija“ määratlust […] mõista nii, et see osutab üksnes füüsilisele või juriidilisele isikule, kes ostab energiat energiatarnijaga sõlmitud individuaalse otselepingu alusel. Seega peaks asjakohaste sätete kohaldamiseks lisama mõiste „lõppkasutaja“, et viidata laiemale tarbijarühmale, ning see peaks lisaks lõpptarbijatele, kes ostavad kütet, jahutust ja sooja tarbevett isiklikuks lõpptarbimiseks, hõlmama ka eramajade või kortermajade korterite elanikke või mitmeotstarbeliste hoonete kasutajaid, kui selliseid hooneid varustatakse kesksest allikast ja kui nende elanikel või kasutajatel ei ole otse- ega individuaalset lepingut energiatarnijaga.“

Selleks viidatakse artikli 10a lõikes 1 esitatud nõudes lõppkasutajatele ja täpsustatakse, et need on:

a)

füüsilised või juriidilised isikud, kes ostavad kütet, jahutust või sooja tarbevett enda lõppkasutuseks (sellised lõppkasutajad on ka lõpptarbijad artikli 2 punkti 23 mõistes), või

b)

füüsilised või juriidilised isikud, kes on kesksest allikast kütte, jahutuse või sooja tarbeveega varustatava eramaja või mitme korteri/otstarbega hoone üksuse asukad, kellel ei ole energiatarnijaga individuaalset otselepingut.

Tuleb rõhutada, et lõppkasutaja mõiste hõlmab lõpptarbijaid. Kui sätetes on juttu lõppkasutajatest, siis ei tohi neid tõlgendada nii, nagu need lõpptarbijate kohta ei käiks.

Selline täpsustus tähendab seda, et läbivaadatud energiatõhususdirektiivi alusel on edaspidi täiesti selge, et ka kasutajapõhise mõõtmisega lõppkasutajatel on õigus saada tarbimisel põhinevaid arveldus- (29) ja tarbimisandmeid.

Kui kaugkütte- või -jahutussüsteemist või sarnasest kesksest allikast varustataval mitme korteri või otstarbega hoonel on energia tarnijaga üks leping, võib lõpptarbija olla artiklite 9a, 9c, 10a ja 11a kohaldamise seisukohast eri juhtudel erinev. Kui hoonel on üks omanik, on energia tarnijaga sõlmitud energiavarustuslepingu teine pool tavaliselt (aga mitte alati) omanik. Samuti siis, kui omanikke on mitu, on energia tarnijaga sõlmitud lepingu teine pool sageli (aga mitte alati) omanike ühendus. Mõnel juhul aga delegeerivad omanikud teatud ülesanded kolmandale isikule ehk esindajale (nt haldusettevõttele (keda mõnes riigis nimetatakse „syndic“)) ja siis võib energia tarnijaga sõlmida lepingu hoopis tema. Kui omanik on hoone üksuse välja üürinud/rentinud, võib üürnikul/rentnikul olla energia tarnijaga oma leping.

Läbivaadatud direktiivi ülevõtmisel peavad liikmesriigid arvestama erinevate riigis võimalike olukordadega. Ent olenemata sellest, kes hoone asukate eest neile energiat ostab, tuleb rakendamine korraldada nii, et VIIa lisas nõutud andmed saaks reaalselt esitatud ja neid saaks kasutada iga korteri/hoone üksuse asukate teavitamiseks. Seda, et määratluse kohaselt ostab lõpptarbija energiat endale lõppkasutuseks, ei tohiks tõlgendada näiteks nii, et kui hoone energiavarustuslepingu on tarnijaga sõlminud delegeeritud haldusettevõte, siis lõpptarbijat ei olegi.

7.2.   Kes vastutab arveldus- ja tarbimisandmete eest?

Energiatõhususdirektiivis ei ole täpsustatud, kes vastutab lõppkasutajatele artiklis 10a mainitud arveldus- ja tarbimisandmete esitamise eest. Kui lõppkasutaja on ka lõpptarbija (ja ostab energiat energia tarnijalt), näib kõige loogilisem variant, et sellise teabe esitamise kohustus pannakse energia tarnijale. Ent sel juhul, kui energia tarnijal ei ole lõppkasutajatega lepingut sõlmitud, ei ole mõistlik panna teavitamiskohustust tarnijale. Sellepärast on läbivaadatud energiatõhususdirektiivi artikli 10a lõikes 3 sõnaselgelt kirjas, et „[l]iikmesriigid otsustavad, kes vastutavad lõigetes 1 ja 2 osutatud teabe esitamise eest lõppkasutajatele, kellel ei ole otse- ega individuaalset lepingut energiatarnijaga“. See, kes sobib lõppkasutajate teavitajaks kõige paremini, oleneb riigis võimalikest olukordadest (sh konkreetsetest üüri/rendi asjaoludest). Teavitajaks võib olla hoone omanik, haldaja, haldusettevõte, teenuseosutaja, omanike ühendus jt. Liikmesriigid peavad läbivaadatud direktiivi ülevõtmisel jälgima, et lõppkasutajate teavitamise kohustus oleks iga olukorra jaoks selgelt määratletud.

7.3.   Arvete esitamine tegeliku tarbimise alusel

Artiklis 10a on liikmesriikidele esitatud nõue hoolitseda selle eest, et „arvetel esitatav teave ja tarbimisandmed on usaldusväärsed, täpsed ja põhinevad tegelikul tarbimisel või küttekulujaoturi näidul…“.

See sõnastus on algse energiatõhususdirektiivi sõnastusega („esitatakse arvetel täpne ja tegelikul tarbimisel põhinev teave“) sarnane, aga mitte sama.

Tarbimisandmete lisamine on tähtis, sest näitab energiatõhususdirektiivi paindlikkust: nüüd saab VIIa lisa punktis 2 sätestatud nõuet täita kas arvete või tarbimisandmete sagedase esitamisega. Tarbimisandmeid esitada on lihtsam, sest need sisaldavad vaid tarbitud koguseid, mitte kaasnevaid kulusid ega muud arvel esitatavat teavet.

Seaduseandja pidas vajalikuks lisada sõnad „või küttekulujaoturi näidul“ selleks, et kaotada kahtlus, kas nende alusel võib arveid esitada. Sellist kahtlust on mainitud, kuna küttekulujaoturitega mõõdetav korterisse küttepaigaldisest eraldunud soojuse kogus ei ole väga täpne ja seda näitu võib teatavatel asjaoludel pidada vähemtähtsaks korteri tegeliku kütmismahu näitajaks.

Ent tuleb rõhutada, et soojusarvestite ja küttekulujaoturite erinevustest olenemata ei tohi tõlgendada nõuet, et arveldus- ja tarbimisandmed peavad põhinema tegelikul tarbimisel või küttekulujaoturi näitudel, nii, et ruumide kütte või jahutamise kulud põhineksid ainult konkreetsete arvestite või küttekulujaoturite näitudel. Kasutajapõhise mõõtmise korral võib sellisel juhul saavutada õigluse ja huvide seisukohalt soovitule vastupidise tulemuse (vt ka punkt 5). Tehnilisest vaatevinklist ei saa kortermajade kortereid tavaliselt soojuslikult iseseisvaks (ülejäänud majast sõltumatuks) pidada. Kui siseseintel või vahelagedel tekib temperatuurierinevus, kandub soojus neid mööda edasi, sest need on harva sama korralikult soojustatud kui hoone välisseinad. Seetõttu köetakse kortereid mitte ainult nende enda radiaatori soojusega, vaid (vähemalt osaliselt) ka hoone teistest osadest neisse kanduva soojusega. Nagu punktis 5 juba juttu oli, tuleb hästi läbimõeldud kulujaotuseeskirjades selle tõsiasjaga arvestada.

Olenemata sellest, kas iga korteri (üksuse) soojusvarustust mõõdetakse arvestiga või hinnatakse küttekulujaoturiga, on see, et soojus võib vaheseinte ja lagede kaudu edasi kanduda, piisav põhjus, et mitte jaotada hoone kütmise kogukulu vaid selliste seadmete näitude alusel. Levinud (hea) tava on see, et vaid teatav osa kuludest määratakse konkreetsete näitude alusel ja ülejäänud kulud jaotatakse asukate vahel muudel alustel (nt korteri osa kogupindalast või hoone köetavast mahust). Seda ka siis, kui korterites/üksustes on soojusarvestid, mitte küttekulujaoturid. Samuti on tavapraktika see, et hoone ühisruumide (trepid, koridorid jm) kütmise kulud jagatakse korterite (üksuste) peale. Hoonetasandi tehnosüsteemi kadusid ja ühisruumide kütmise kulusid tavaliselt kasutajate käitumine ei mõjuta ning reeglina liigitavad liikmesriigid need jaotuseeskirjades püsikulude alla. Kogu küttekulu püsikulude osa saab tavaliselt hüvitada nii, et see jagatakse asukate vahel olenevalt nende vara suurusest (nt korteri (üksuse) põrandapindala või ruumala alusel).

Kui teave saadakse küttekulujaoturite näitudest, tuleb jagada nii, et see oleks lõppkasutajale selge ja kasulik. Küttekulude jaotamisel võib kasutada näiteks radiaatori liigist olenevaid tegureid ja/või korteri asukohast (hoones) olenevaid parandustegureid. Selliste parameetritega tuleb lõppkasutajate teavitamisel arvestada.

7.4.   Näidud edastab lõpptarbija/lõppkasutaja

Algse energiatõhususdirektiivi kohaselt on liikmesriikidel kohustus jälgida, et arveldusandmed oleks õiged ja põhineksid tegelikul tarbimisel – „kooskõlas VII lisa punktiga 1.1“, kus on omakorda sätestatud teatavad miinimumnõuded arvete ja arveldusandmete esitamise sageduse kohta. Artiklis 10 on sätestatud, et “[s]elle kohustuse võib täita näitude regulaarse iselugemise süsteemi abil, mille puhul lõpptarbijad teatavad oma arvesti näidud energiatarnijale”. Näiteks saab energia tarnija esitada kliendile tasaarveldava aastaarve kliendilt saadud näitude alusel, ilma et peaks ise arvesti näitu vaatamas käima.

Kaugloetavatele seadmetele üleminekut arvestades kaotab selline näitude iseedastamine peagi tähtsuse. Läbivaadatud energiatõhususdirektiivis on selline näitude edastamine soojusenergia puhul siiski lubatud, aga ainult teatavatel tingimustel (30). Täpsemalt ei või lasta näite tarbijal/kasutajal edastada, kui kasutatakse ruumide kütte kasutajapõhist mõõtmist küttekulujaoturitega. See tähendaks, et kasutaja peab edastama iga radiaatori küttekulujaoturi näidud, mis aga ei ole seadusandja arvates ei teostatav ega soovitav.

Muu (kasutajapõhise) mõõtmise korral (nt soojusarvestitega varustatud ruumide küte/jahutus või soe tarbevesi) võib tarbija/kasutaja näitusid edastada siis, kui liikmesriik nii ette näeb. Teisisõnu ei või kaugkütteettevõtted, majahaldurid ja teised artiklis 10a nõutud teabe esitamise eest vastutavad isikud sellist nõuet täites (st teavet esitades) toetuda lõppkasutaja enda edastatud näitudele, kui liikmesriik ei ole seda riiklikes rakendusmeetmetes sõnaselgelt lubanud.

7.5.   Andmete kättesaadavus ja privaatsus

Artikli 10a lõike 2 punktis a on kirjas, et „kui teave lõppkasutaja energiaarvete ja varasema tarbimise kohta või küttekulujaoturi näidud on kättesaadavad, tehakse need lõppkasutaja taotluse korral kättesaadavaks tema määratud energiateenuseosutajale“. Sarnane säte on ka algses energiatõhususdirektiivis, aga uuega kaotatakse energiaarvetel oleva teabe, varasema tarbimise ja küttekulujaoturi näitude nägemise õigusega seotud kahtlused kasutajapõhise mõõtmise korral. Niisiis peab kasutajapõhise mõõtmise eest vastutav isik (olgu see majahaldur, kasutajapõhise mõõtmise teenuse osutaja või keegi teine) tegema need andmed lõppkasutajale sobivas ja kasulikus vormingus kättesaadavaks. Kasutajapõhise mõõtmisega seoses tuleb seda tõlgendada nii, et see hõlmab nii kasutaja oma seadme(te) näite kui ka kogu hoone süsteemi näitude summat, sest esimesest on kasu ainult koos teisega. Küsimise peale peab selline teave sisaldama ka olulisi tehnilisi näitajaid (nt radiaatoritele kohaldatavad tegurid), et küttekulujaotuse arvutusi (nende usaldusväärsust) oleks võimalik sõltumatult kontrollida.

Ühtlasi lubatakse artikli 10a lõike 2 punktiga a teha kaugkütte- või -jahutusvõrgust kasutajapõhise mõõtmisega mitme korteri või otstarbega hoonele tarnitud energia peaarvesti näitudega seotud arveldusandmed kättesaadavaks otse energiateenuseosutajatele, (31) kes vastutavad hoones kasutajapõhise mõõtmise ja kulude jaotamise eest. See on vajalik, sest kulude õigeks jaotamiseks on vaja õigel ajal näha tarbimise koondandmeid. Arveldusandmete (sh arvestite näitude) kiire vahetu kättesaadavus on eriti tähtis siis, kui hoonetes toimub kasutajapõhine mõõtmine kaugloetavate seadmete abil, mistõttu on vaja esitada teavet sagedamini kui kord aastas. Sellisel juhul võib kaugkütte- ja/või -jahutusvõrgu klient nõuda, et peaarvesti näidud tehtaks kättesaadavaks tema valitud energiateenuseosutajale (nt kasutajapõhise mõõtmise teenuse osutajale).

Artikli 10a lõike 2 punktis c on kirjas, et liikmesriigid peavad tagama, „et kõikidele lõppkasutajatele esitatakse selge ja arusaadav teave arvega vastavalt VIIa lisa punktile 3“. Selle tagajärgedest on täpsemalt juttu punktis 9.3. Energiatarnijaga sõlmitud individuaalse otselepinguta lõppkasutajate puhul tuleb arvena tõlgendada ka küttekulujaotuse andmeid või kütte / jahutuse / sooja vee eest esitatavat muud maksenõuet, mis esitatakse selliste teenuste osutamise eest vastutava füüsilise või juriidilise isiku eest (32).

Uues sättes (artikli 10a lõike 2 punkt d) on rõhutatud, et liikmesriigid peavad edendama „küberturvalisust ja taga[ma] lõppkasutajate eraelu puutumatuse ja andmekaitse kooskõlas kohaldatava liidu õigusega“. Kuigi sellega ei lisandu ühtegi konkreetset kohustust, mida liidu õiguse (nt isikuandmete kaitse üldmääruse (33)) kohaselt juba ei kohaldata, rõhutatakse sellega, et küberturvalisus, privaatsus ja andmekaitse on olulised ka soojusenergia hoone- ja kasutajapõhises mõõtmises, kauglugemises ja arvete koostamises.

7.6.   Elektrooniliste arveldusandmete ja arvete kättesaadavus

Nii nagu algses energiatõhususdirektiivis, on ka läbivaadatud direktiivis liikmesriikidele pandud kohustus tagada, et lõpptarbijatele pakutakse võimalust saada arveldusandmeid ja arveid elektrooniliselt (artikli 10a lõike 2 punkt b). Pange tähele, et juttu on ainult lõpptarbijatest, mitte lõppkasutajatest, mis tähendab, et läbivaadatud energiatõhususdirektiiviga ei anta elektrooniliste andmete kasuks otsustamise õigust individuaalsetele kasutajatele, kelle tarbimist mõõdetakse kasutajapõhiselt. Liidu seadusandja langetas sellise valiku teadlikult, et mitte piirata konkreetse hoone sidusrühmade ega riigi ametiasutuste vabadust otsustada ise, kuidas korraldada arveldusandmete ja arvete esitamine kasutajapõhise mõõtmisega lõppkasutajatele.

8.   ARVELDUS- JA TARBIMISANDMETE KÄTTESAADAVUSE KULUD (ARTIKKEL 11A)

Muudetud energiatõhususdirektiivi uus artikkel 11a on peaaegu sama mis algse direktiivi artikkel 11. Väikesed erinevused siiski on.

Esiteks kajastub uues sättes kasutajapõhise mõõtmisega kasutajate selgem olukord, mistõttu mainitakse seal lõppkasutajaid, mitte lõpptarbijaid (kuna viimased on esimese, laiema rühma alarühm).

Teiseks on uues artiklis täpsustatud, et lõiget 2 kohaldatakse nii kortermajadele kui ka mitmeotstarbelistele hoonetele.

Kolmandaks on lisatud lõige 3, mis selgitab: „Et tagada lõikes 2 osutatud tarbimispõhise mõõtmise teenuste mõistlikud kulud, võivad liikmesriigid ergutada konkurentsi kõnealuses teenusesektoris, võttes asjakohaseid meetmeid, näiteks soovitades või muul moel edendades hankemenetluse kasutamist või koostalitlusvõimeliste seadmete ja süsteemide kasutamist, mis hõlbustavad teenuseosutaja vahetamist“. Kuigi selles sättes mainitud meetmed on selgelt vabatahtlikud ja liikmesriigid neid rakendama ei pea, arvas seadusandja sätte kasuliku olevat, sest selles on kirjas näiteid konkreetsetest meetmetest, mida liikmesriigid võivad kasutajapõhise mõõtmise teenuste osutamises konkurentsi suurendamiseks rakendada, et vähendada kaugloetavatele seadmetele ja süsteemidele ülemineku kulusid.

Neljandaks on algse artikli 11 lõige 2 kustutatud ja asendatud uue artikli 11a lõikega 2, sest läbivaadatud energiatõhususdirektiivis piirdub artikli 11 lõike 2 kohaldamisala vaid elektri ja gaasiga, aga algses direktiivis käsitleti selles ainult soojusenergia kasutajapõhist mõõtmist.

Eelnimetatud erinevustele lisaks tuleb tähelepanu juhtida veel ühele selle teemaga seotud muudatusele. Üks Soome kohus esitas Euroopa Kohtule 2018. aasta aprillis eelotsusetaotluse (34). Lühidalt öeldes küsiti, kas tasuta arvete esitamise kohustust tuleb tõlgendada nii, et e-arveid saavatele tarbijatele ei tohi teha hinnaalandust. Komisjon väitis oma 2013. aasta suunises, (35) et tasuta arvete esitamise kohustus ei keela teha konkreetset liiki arvete saamise kasuks otsustanud klientidele allahindlust. Euroopa Kohus asus oma 2. mai 2019. aasta otsuses sarnasele seisukohale. Kohus järeldas, et artikli 11 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see ei keela põhikohtuasjas käsitletud asjaolude korral elektri jaemüüjal teha e-arve tellinud lõpptarbijatele võrgutasu allahindlust.

9.   NÕUDED ARVELDUS- JA TARBIMISANDMETE KOHTA

9.1.   Tegelikul tarbimisel põhinevate aastaarvete esitamine

Uues VIIa lisas on järgmine nõue: „Et lõppkasutajatel oleks võimalik oma energiatarbimist muuta, tuleb tegelikul tarbimisel või küttekulujaoturi näidul põhinevad arved esitada vähemalt üks kord aastas.“ Algse energiatõhususdirektiivi VII lisas oli väga sarnane nõue, aga VIIa lisas on juttu lõppkasutajatest (mis tähendab, et seda kohaldatakse kasutajapõhise mõõtmisega kasutajatele). Peale selle on VII lisa inglisekeelses versioonis kasutatud sõna „should“ asendatud VIIa lisas sõnaga „shall“ (eesti keeles mõlemal juhul „tuleb“), mis näitab nõude siduvust. Nagu punktis 7.2 juba mainitud, tuleb rõhutada, et kasutajapõhise mõõtmisega seoses ei tohi tõlgendada nõuet, et arveldus- ja tarbimisandmed peavad põhinema tegelikul tarbimisel või küttekulujaoturi näitudel, nii, et ruumide kütte või jahutamise kulud põhineksid ainult konkreetsete arvestite või küttekulujaoturite näitudel.

Sisuliselt tagatakse selle nõudega, et soojusenergia lõppkasutajaid teavitatakse nende tarbimiskogustest vähemalt kord aastas ning et nende tarbimise eest nõutavat tasu arvutatakse või korrigeeritakse sellele vastavalt (nt tasaarveldades tarbimise alusel maksmisele kuuluva summa ja tegelikul tarbimisel või küttekulujaoturi näitudel mittepõhinevate regulaarsete püsimaksete summa erinevused).

9.2.   Arveldus- või tarbimisandmete sagedane esitamine

9.2.1.   Millal tuleb esitada teavet sagedamini kui kord aastas

See, kui sageli lõppkasutajaid nende tegelikust soojusenergia tarbimisest teavitatakse, oli energiatõhususdirektiivi muutmise ettepaneku üks olulisi eesmärke ja kajastub VIIa lisa punktis 2.

Algse energiatõhususdirektiivi kohaselt oli sagedasem teabe esitamine kohustuslik siis, kui see on „tehniliselt võimalik ja majanduslikult põhjendatud“. Läbivaadatud direktiivis on tingimust lihtsustatud, nii et nõudeid kohaldatakse neil juhtudel, „[k]ui on paigaldatud kaugloetav arvesti või küttekulujaotur“.

Seda, kas tingimus on täidetud, tuleb hinnata lähtuvalt liikmesriigi otsusest selle kohta, milliseid seadmeid käsitatakse kaugloetavatena (vt punkt 6.1).

Võimalik, et mõnes hoones on nii kaugloetavaid kui ka kaugloetamatuid seadmeid. Selliseid juhtumeid tuleb käsitleda igaüht eraldi.

Näide: kaugköetavas kortermajas võivad küll korteritesse (üksustesse) olla paigaldatud kaugloetavad soojusarvestid või küttekulujaoturid, aga maja peaarvesti, mis näitab tarnitud või tarbitud koguenergiat, ei tarvitse kaugloetav olla. Sellisel juhul saab küttekulude jaotust korralikult arvestada sisuliselt alles siis, kui on saadud ka peaarvesti näidud. Sarnane olukord võib tekkida siis, kui hoonel on näiteks ühine gaasi- või õlikatel: ka sellisel juhul ei tarvitse saada koondtarbimist teada sagedamini kui kord aastas, kui gaasi peaarvesti ei ole kaugloetav või kui õlipaagil või põletil ei ole laugloetavat tarbimismõõturit. Sellistel juhtudel saab küttekulujaotust siiski umbkaudu arvestada, kui kasutada üksikseadmete näite ja ekstrapoleerida nende alusel kogutarbimine. Siis võib tekkida küsimus, kuidas ühildada artikli 10a lõikes 1 sätestatud nõue, et „arvetel esitatav teave ja tarbimisandmed on usaldusväärsed, täpsed ja põhinevad tegelikul tarbimisel või küttekulujaoturi näidul, vastavalt VIIa lisa punktidele 1 ja 2 kõigi lõppkasutajate puhul“, asjaoluga, et aastast lühema perioodi koondtarbimisandmete (mis saadakse, kui paigaldatakse kaugloetava gaasiarvesti, vaadates gaasi peaarvesti näitu sagedamini, paigaldades ühendatud õliarvesti vm) puudumise korral saavad küttekulujaotuse arvutused olla vaid umbkaudsed. Komisjon on seisukohal, et peaarvesti aastast lühema perioodi näitude puudumine ei õigusta kasutajapõhise mõõtmisega kasutajatele tarbimisandmete esitamist vaid kord aastas, kui asjaolud on sellised, et kulude jaotust saab hinnata suhteliselt õiglaselt. Sel juhul tuleb lihtsalt selgeks teha, et aastast lühema perioodi väärtused on hinnangulised/ekstrapoleeritud. Sagedasemast andmete saamisest tulenev kasu lõppkasutajale on tõenäoliselt suurem kui koondtarbimisandmete puudumisest tulenevast väiksemast täpsusest tingitud kahju.

Teisalt aga, kui kasutajapõhise mõõtmisega hoonel on kaugkütte- ja/või -jahutusvõrgu ühenduspunktis kaugloetav peaarvesti, aga lõppkasutajate arvestid ei ole kaugloetavad, ei ole VIIa lisa punktis 2 sätestatud tingimus kasutajapõhise mõõtmisega lõppkasutajate puhul täidetud. Ent see on täidetud kaugkütte- ja/või -jahutusvõrgu ja selle tarbija ehk hoone kui terviku puhul. Sellisel juhul tuleb hoone tasandi andmed VIIa lisa punkti 2 kohaselt lõpptarbijale edastada.

Veel üks näide on kasutajapõhise mõõtmisega hoone, kus küttekulujaoturid on kaugloetavad, aga sooja tarbevee arvestid ei ole. Sel juhul saab kumbagi teenust käsitleda eraldi ja esitada aastast lühema perioodi andmed ruumide kütte, kuid mitte sooja tarbevee kohta.

9.2.2.   Nõutav miinimumsagedus

Eespool kirjeldatud lihtsustatud tingimuse tagajärg on see, et kõik kaugloetava seadmega lõppkasutajad peavad saama teavet (kas arveldus- või tarbimisandmeid) sagedamini kui korra aastas. 22 kuud pärast muutmisdirektiivi jõustumist ehk alates 25. oktoobrist 2020 on nõutav miinimumsagedus sama, mis algses energiatõhususdirektiivis ehk „vähemalt kord kvartalis, taotlusel või kui tarbijad (36) on valinud elektroonilised arved, või muul juhul kaks korda aastas“. Alates 1. jaanuarist 2022 on nõutav miinimumsagedus iga kuu.

9.2.3.   Erandid väljaspool kütte- ja/või jahutushooaega

Igakuiste andmete esitamise nõudest võib anda vabastuse kütte- ja/või jahutushooaja väliseks ajaks. Kütte- või jahutushooaeg võib eri kohtades, jurisdiktsioonides või isegi hoonetes olla erinev. Igakuise andmete esitamise nõudest vabastamise võimaluse all peetakse silmas seda, et ajavahemikul, mil hoone ühisest tehnosüsteemist ruumide kütet või jahutust ei pakuta, võib andmed esitamata jätta.

9.2.4.   Andmete esitamise ja kättesaadavaks tegemise erinevus

Nõue, et kaugloetavate arvestite või küttekulujaoturitega lõppkasutajatele tuleb arveldus- või tarbimisandmeid esitada sagedamini kui kord aastas, võib tekitada küsimuse, mis asjaolude korral on nõue täidetud. Komisjon märgib, et seadusandja jättis andmete esitamise meetodi teadlikult lahtiseks, eristades siiski andmete esitamist nende kättesaadavaks tegemisest.

Põhinõue on kasutajale andmeid esitada. Seda võib teha kas paberil või elektrooniliselt (nt e-posti teel). Samuti võib andmed teha internetis (veebiportaali või nutitelefoni rakenduse kaudu) kättesaadavaks, aga sellisel juhul tuleb lõppkasutajat regulaarselt kuidagi teavitada, vastasel juhul ei saa andmeid pidada lõppkasutajale vajaliku sagedusega esitatuteks, vaid ainult kättesaadavaks tehtuteks. See, kui teave tehakse kättesaadavaks, aga lõppkasutaja peab selle ise üles otsima, ei ole kooskõlas läbivaadatud energiatõhususdirektiivi selle osa üldeesmärgiga parandada lõppkasutajate teadlikkust oma tarbimisest.

Seda väikest aga olulist erinevust tuleb rõhutada ka sellepärast, et seadusandja on regulaarsete andmete esitamise põhinõudele lisaks sätestanud ka vabatahtliku lisaandmete internetis kättesaadavaks tegemise: „Need võidakse teha kättesaadavaks ka interneti kaudu ja neid võib ajakohastada nii sageli, kui seda võimaldavad kasutatavad mõõtmisseadmed ja -süsteemid.“„Ka“ ei tähenda siin „hoopis“, vaid viitab täiendavale võimalusele. Teistsuguse tõlgenduse korral oleks palju võimalusi kasutada selliseid süsteeme, mis sagedast tagasiside andmist ei võimalda, mis aga tähendaks põhinõude täitmisest kõrvalehoidmist ja läbivaadatud energiatõhususdirektiivi ühe olulise eesmärgi õõnestamist. Seda tõlgendust kinnitab VIIa lisa punktis 3 kasutatud „võib“ (millele sobiks lisada ka „hoopis“, mitte „ka“), kus seadusandja on andnud selgelt mõista, et see on valikuvariant. Lühidalt öeldes ei ole teabe internetis kättesaadavaks tegemine VIIa lisa punktis 2 sätestatud sagedase teavitamise nõude täitmiseks piisav alternatiiv, kui sellega ei kaasne mingit nõutud sagedusega teavitust lõppkasutajale.

9.2.5.   Sageli esitatavad arveldus- või tarbimisandmed

Nagu punktis 7.3 mainitud, on läbivaadatud energiatõhususdirektiiv VIIa lisa punkti 2 kohaselt sageli esitatava teabe olemuse suhtes paindlik.

Miinimumnõudena peab see sisaldama põhiinfot ehk tegeliku tarbimise andmeid või küttekulujaoturi näite. Sellega koos võib olla hinnang, kuidas sellised näidud võivad mõjutada lõppkasutaja tulevast tarbimist ja milline oleks arve siis, kui ta jätkab samas koguses tarbimist.

Kui VIIa lisa punktis 2 nõutava teabe esitamisega koos esitatakse ka arve, on punkti 3 sätetes kirjas, milliseid miinimumnõudeid sellistele arveldusandmete kohaldatakse.

9.3.   Arvetel esitatav miinimumteave

VIIa lisa punktis 3 on sätestatud teatavad miinimumandmed, mis tuleb lõppkasutajatele arvel esitada või sellega koos kättesaadavaks teha, kusjuures olenevalt sellest, kas arve aluseks on tegelik tarbimine või küttekulujaoturi näidud, on nõuded erinevad. Tasub tähele panna, et lõppkasutajad, kelle hooneosas igal kasutajal arvesteid ega küttekulujaotureid ei ole või kelle üür/rent sisaldab ka kommunaalkulusid, ei tarvitse selliseid tegelikul tarbimisel või küttekulujaoturite näitudel põhinevaid arveid saada. Õigupoolest ei tarvitse kommunaalkulusid sisaldava üüri/rendi lepingu omanikud saada mingeid energiaarveid, mistõttu nende puhul artikli 10a ega VIIa lisa nõudeid ei kohaldata.

Algse energiatõhususdirektiivi VII lisaga võrreldes on uus VIIa lisa sõnastatud nii, et selles sisalduvate nõuete siduvus on paremini arusaadav (nt on välja jäetud lisandid nagu „vajaduse korral“ ja “eelistatavalt”) (37).

VIIa lisas on ka üht-teist täiesti uut, sealhulgas nõue, et arvetel oleks „teave asjakohase kaebuste esitamise korra, ombudsmani teenuste või vaidluste alternatiivse lahendamise mehhanismide kohta vastavalt liikmesriigis kohaldatavale korrale“. Seda nõuet üle võttes peaksid liikmesriigid avalikult teada andma, millistel ombudsmanidel või millises alternatiivses vaidluste lahendamise võimaluses (38) on juriidiline pädevus hoone- ja kasutajapõhise mõõtmise, arvete esitamise ja kulude jaotusega seotud kaebuste ja vaidluste lahendamiseks, nii et energiatarbijad ja teised arvete väljastajad saaksid selle teabe arvetele kanda.

9.3.1.   Tegelikul tarbimisel või küttekulujaoturi näidul põhinevad arved

Konkreetsed andmeliigid, mis tuleb arvel esitada või sellega koos kättesaadavaks teha ja mille aluseks on tegelik tarbimine või seadmete näidud, pärinevad osaliselt olemasolevast VII lisast ja osa neist on uued.

Kõike ei ole vaja selgitada, aga mõnele tahule tuleks siiski tähelepanu juhtida.

Nagu algses energiatõhususdirektiiviski on VIIa lisas punkti 3 alapunktis a juttu kehtivatest hindadest. Kaugkütte ja -jahutuse lõpptarbijate puhul tähendab see tavaliselt kogu maksmisele kuuluvat summat ning selle koostisosi (nt tarbimise või võimsusega seotud ja püsitasud). Kasutajapõhise mõõtmise korral peab see sisaldama vähemalt isiku osa soojuse kogumaksumusest, seadmete näitusid ja hoone koondsummasid.

Tuleb tähele panna, et lõppkasutaja jooksva energiatarbimise võrdlus eelmise aasta sama perioodi tarbimisega (punkti 3 alapunkt c) peab olema esitatud graafiliselt ja kliimale vastava korrigeerimisega. Andmekaitse- ja privaatsusnõudeid arvestades (vt ka punkt 7.5) tuleb seda nõuet kohaldada vaid konkreetse asuka (st sama lõppkasutaja, kellele tuleb andmed kättesaadavaks teha) tarbitud energia kohta esitatavatele andmetele.

Kui tarbevee soojendamiseks ja ruumide kütteks kasutatavat energiat eraldi ei mõõdeta, võib olla kliimaga seotud korrigeerimisel vaja hinnata, kui palju energiat kulus soojale veele. Kliimapõhisel korrigeerimisel kasutatavate kütmise või jahutamise kraadpäevade arvutamiseks on vaja ka asukohapõhiseid või esindavaid välistemperatuuri andmeid. Arveldusandmetena kasutamiseks peavad need olema märkimisväärsete viivitusteta kättesaadavad. Liikmesriigid ja arveldusandmete esitamise eest vastutavad isikud peavad otsima üles selliste andmete allikad (need võivad olla riiklikud, piirkondlikud või hoonepõhised (hoone välistemperatuuri andur)). Samuti peab kliimapõhiseks korrigeerimiseks kasutatav metoodika olema läbipaistev (39).

Teabega kasutatud kütuste (kütusesegu) kohta pole tavaliselt probleeme, kui mitme korteri või otstarbega hoonel on oma ühine katel ja eriti veel siis, kui see kasutab alati sama kütust. Kui katel suudab põletada mitut liiki kütuseid või kui selle käivitamiseks kasutatakse teist, nn süütekütust, piisab nõude täitmiseks aasta keskmistest kogustest. Kui hoonet varustab kaugkütte- või -jahutusvõrk, on füüsilisest või juriidilisest isikust lõpptarbijal sama sätte alusel õigus saada teada, mis kütusesegu kaugkütte- või -jahutusteenuse osutamiseks kasutati. Mitme korteri või otstarbega hoonetes saab kütteseguteavet edastada (40) siis ka lõppkasutajatele.

Kütusesegu info esitamisel saab teada anda ka kaugküttes ja -jahutuses kasutatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu, täites seega osaliselt ka läbivaadatud taastuvenergiadirektiivi (41) artikli 24 lõikega 1 liikmesriikidele pandud kohustust tagada, „et lõpptarbijatele antakse teavet nende kaugkütte- ja kaugjahutussüsteemide energiatõhususe ja taastuvenergia osakaalu kohta kergesti juurdepääsetaval viisil, nt tarnijate veebisaitidel, kord aastas esitatavatel arvetel või taotluse alusel“. Läbivaadatud taastuvenergiadirektiivis ei ole lõpptarbija mõiste selgitust, aga komisjoni arvates hõlmab muudetud energiatõhususdirektiivis kasutatud „lõppkasutaja“ täiel määral lõpptarbijaid taastuvenergia direktiivi artikli 24 lõike 1 mõistes. Täpsemalt hõlmavad mõlemad terminid kaugkütte ja/või jahutusega varustatava mitme korteri või otstarbega hoone korterite või muude üksuste asukaid, isegi kui neil puudub otseleping tarnijaga (42). Niisiis saab energiatõhususdirektiivi kohaselt arveldus- ja tarbimisandmeid esitades anda ka taastuvenergia direktiivi järgides teada kaugküttes või -jahutuses kasutatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu. Sel moel saab nii energiatõhususdirektiivi kui ka taastuvenergia direktiivi asjaomaseid sätteid täita kulutasuvalt, sest kütusesegu teave peab sisaldama ka taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu, kui sellist energiat on kasutatud.

Selline kaugkütte- ja -jahutussüsteemis kasutatud taastuvenergia osakaalust teavitamise nõuete täitmise viis oleks üheselt mõistetav ega võimaldaks seetõttu juriidilisi vaidlusi, kui kütusesegu kohta esitatav teave sisaldaks ühe kütuseliigina taastuvenergiat (võimaluse korral ka selle alaliike) ja selle juures oleks null, kui sellist energiat ei kasutatud.

Tarnitud kütte- või jahutusenergia saamiseks kasutatud kütusesegu infost, milles on kirjas ka taastuvenergia osakaal, ei piisa taastuvenergia direktiivi artikli 24 lõikes 1 sätestatud nõuete täitmiseks, kui ei esitata ka kaugkütte- ja/või -jahutussüsteemi energiatõhususe andmeid.

Energiatõhususdirektiivi VIIa lisa punkti 3 alapunkti b ja taastuvenergia direktiivi artikli 24 lõike 1 nõuded teabe esitamise viiside kohta on veidi erinevad. Esimese nõuded on veidi karmimad: kütusesegu teave tuleb esitada lõppkasutaja „arvel või koos sellega“, aga taastuvenergia direktiivi kohaselt võib taastuvate energiaallikate osakaalu ja energiatõhususe andmeid esitada „kergesti juurdepääsetaval viisil“ tarnija veebisaidi kaudu või küsimise peale. Ent taastuvenergia direktiivi nõue on veidi rangem selles mõttes, et seda kohaldatakse kõigile lõpptarbijatele, aga energiatõhususdirektiivi nõuet kohaldatakse ainult siis, kui arved esitatakse tegeliku tarbimise või küttekulujaoturite näitude alusel.

Aastas õhku paisatud kasvuhoonegaaside heitega seoses tekib aga mitu probleemi – olenevalt sellest, kas energia pärineb ühest kütteallikast (nt ühine gaasi- või õlikatel) või kaugkütte/-jahutussüsteemist. Mõlemal juhul tuleb tähelepanu pöörata sellele, kuidas ja mil määral kajastatakse hoone või võrgu tõhususe kadu ja mis näitajaid kasutatakse (st absoluutseid või suhtelisi (kgCO2e/kJ), koondnäitajaid või korteri kohta jne).

Kaugkütte- ja jahutusettevõtted peavad esitama vähemalt võrgu keskmise heite arvel esitatud / tarnitud energiaühiku kohta (arvestades ka võrgukadudega), nii et oleks võimalik arvutada iga lõpptarbija heite absoluutkogus.

Selle või hoone enda kütusekulu alusel saavad kasutajapõhise mõõtmisega lõppkasutajad teavet nende absoluutse heitkoguse (kg) JA suhtelise keskmise heite kohta (nt milles kajastuvad kasutatud kütused ja (kui asjakohane) kohalikud taastuvad energiaallikad).

Igatahes võivad liikmesriigid kasvuhoonegaaside heidet käsitleva teabe esitamise nõude kohaldamisel piirduda vaid nende kaugküttesüsteemidega, mille summaarne nimisisendsoojusvõimsus on üle 20 MW. Kui liikmesriik sellise kitsama kohaldamise kasuks otsustab, pääsevad sellise teabe esitamisest väikesed ja keskmise suurusega kaugküttevõrgud ning oma katlaga kasutajapõhise mõõtmisega hooned. Tuleb rõhutada, et selline teabe esitamise nõude kitsendamise võimalus ei käi kütusesegu andmete, vaid ainult aastase kasvuhoonegaaside heite kohta.

Kaugkütte- või -jahutussüsteemis, kus lõppkasutajatel on võimalus valida keskkonnahoidlikke tooteid, mille jaoks kasutatakse teatavat kütusesegu (nt 100 % taastuvallikatest pärinevat) või tekitatakse teatavat kasvuhoonegaaside heidet, mille keskkonnamõju on süsteemi keskmisest erinev, tuleb sellega arvestada, et ei tekiks topeltarvestust ega lõppkasutajate eksitamist. Sellised müüdud kogused tuleb lõpptarbija keskmise kütusesegu või kasvuhoonegaasi keskkonnamõju arvutustest välja jätta. Kui seda ei tehta, võib see olla vastuolus ELi tarbijakaitse õigusaktidega (43).

VIIa lisa punkti 3 alapunktis f on nõue esitada võrdlus samasse kategooriasse kuuluva keskmise tavakasutajaga, nii et liikmesriigid peavad töötama välja kasutajakategooriad ja nende keskmise tavakasutuse või selle ülesande kellelegi delegeerima. Kasutajapõhise mõõtmise teenuse osutajad võivad teha asjakohased täpsed võrdlusalused (tavakasutajate keskmise tarbimise) kättesaadavaks oma tarbijateks olevate hoonete andmete alusel. Elektrooniliste arvete puhul võib selle võrdluse teha kättesaadavaks internetis ja viidata sellele arvel. Paberil arvetel peavad võrdlusandmed olema muidugi arvel endal, nagu ka muu nõutav teave.

9.3.2.   Arved, mille aluseks ei ole tegelik tarbimine ega küttekulujaoturi näidud

Praegu on levinud tava (vähemalt seal, kus kaugloetavaid seadmeid ei ole) võtta perioodilise aastast lühema perioodi arve koostamisel aluseks võrdsed jaotised aastase hinnangulisest tarbimisest. Sellised arved ei pea sisaldama kõiki eelnimetatud andmeid, aga „peavad sisaldama selget ja arusaadavat selgitust selle kohta, kuidas arvel esitatud summa arvutati, ja vähemalt [VIIa lisa punkti 3 ala]punktides d ja e osutatud teavet“. Selliseid nõudeid kohaldatakse ka siis, kui arvete aluseks ei olegi tegelik tarbimine ega küttekulujaoturi näidud. Nii on siis, kui mitme korteri või otstarbega hoone lõppkasutajate tarbimist eraldi ei mõõdeta ja energiakulud kantakse lõppkasutajatele edasi tasude või küttekulujaotuse kaudu, mille aluseks on vaid muud näitajad (nt põrandapindala, ruumide ruumala vms).


(1)  Direktiiv (EL) 2018/2002.

(2)  Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/944 (elektrienergia siseturu ühiste normide kohta ja millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL) (ELT L 158, 14.6.2019, lk 125) artiklid 70 ja 73.

(3)  SWD(2013) 448 final, Brüssel, 6. november 2013, https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?qid=1416394987283&uri=SWD:2013:448:FIN.

(4)  Täpsemalt jäävad soojusenergia uute sätete kohta kehtima 2013. aasta suunise punktides 19–26, 50–54 ja 56 esitatud põhimõtted.

(5)  Guidelines on good practice in cost-effective cost allocation and billing of individual consumption of heating, cooling and domestic hot water in multi-apartment and multi-purpose buildings („Suunised hea tava kohta kütte, jahutuse ja sooja vee individuaalse tarbimise kulude kulutõhusal jaotamisel ja arvete esitamisel mitme korteri või otstarbega hoonete korral), empirica GmbH – Communication and Technology Research, Simon Robinson, Georg Vogt, detsember 2016 https://ec.europa.eu/energy/en/studies/specific-guidance-sub-metering-thermal-energy-multi-unit-buildings-implementation-articles-9.

(6)  Energiatõhususdirektiivi artikli 2 punkti 23 kohaselt on lõpptarbija „füüsiline või juriidiline isik, kes ostab energiat oma lõpptarbimiseks“.

(7)  Erinevalt artiklist 9, ei mainita artiklis 9a individuaalseid arvesteid. See erinevus ei muuda nõude kohaldamisala, vaid on selleks, et parandada mõõtmise ja kasutajapõhise mõõtmise ning lõpptarbija ja lõppkasutaja eristamist. Läbivaadatud energiatõhususdirektiivis kasutatakse terminit „individuaalne“ peamiselt seoses kasutajapõhise mõõtmisega.

(8)  Selline olukord ei ole väga levinud, aga seda esineb. Levinum on see, kui lõppkasutajaid on mitu, aga lõpptarbija vaid üks (vt ka punkt 7.1).

(9)  Pange tähele, et hoonete arvestite paigaldamise kohustust ei tohiks panna kaugkütteettevõttele, vaid hoonete omanikele või halduritele.

(10)  Kaugkütte mõiste on energiatõhususdirektiivis määratlemata, aga taastuvenergia direktiivi kohaselt on see „soojusenergia jaotamine võrgu kaudu auru [või] kuuma vee[na] […] kesksest tootmisallikast või detsentraliseeritud tootmisallikatest mitmesse hoonesse või kohta, et kasutada seda kütteks […] ruumis või protsessides“.

(11)  Kuna pinnalähedane maasoojus on tavaliselt madala temperatuuriga ega ole seetõttu ruumide kütteks, sooja tarbevee saamiseks või tööstuses otsekasutatav (soojuspumbata), on küsitav, kas seda peaks käsitama kaugkütte, kütte või sooja tarbevee allikana. Artikli 9a lõikega 2 seoses toetab sellist tõlgendamist veelgi olukord, kus maasoojus muudetakse kasutatavaks soojuspumbaga, mille eest tasub igaüks ise, sest sellisel juhul ei pärine määrava tähtsusega osa küttest kesksest allikast.

(12)  Sellistes tingimustes saab väita, et pole süsteemihalduri müüdava külma netotarneid, vaid lihtsalt külmadel aegadel soojuse saamiseks kasutatava hoidla ajutine kasutamine.

(13)  Asukas võib olla leibkond, ettevõte või mõni muu isik, kel on õigus ruumides asuda.

(14)  Asukatel, kel on energiatarnijaga individuaalsed otselepingud, on sellised õigused selle tõttu, et nad on artiklite 9a, 10a ja 11a kohaselt lõpptarbijad (st füüsilised või juriidilised isikud, kes ostavad energiat oma lõppkasutuseks).

(15)  Vt allmärkus 4.

(16)  Vt SWD(2013) 448 final, punkt 25.

(17)  Küttekulude jaotamise põhimõtete aruteluks ja analüüsimiseks vt: Castellazzi, L., Analysis of Member States’ rules for allocating heating, cooling and hot water costs in multi-apartment/purpose buildings supplied from collective systems – Implementation of EED Article 9(3) („Liikmesriikides ühissüsteemidest varustatavate mitme korteri/otstarbega hoonete kütte, jahutuse ja sooja tarbevee kulude jaotamisele kohaldatavate eeskirjade analüüs“), EUR 28630 EN, Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2017, ISBN 978-92-7969286-4, doi:10.2760/40665, JRC106729 https://ec.europa.eu/jrc/en/publication/analysis-member-states-rules-allocating-heating-cooling-and-hot-water-costs-multi-apartmentpurpose.

(18)  Tuleb märkida, et nõuet kohaldatakse kasutajapõhise mõõtmise kasutamismäärast olenemata ning eeskirjades peavad olema käsitletud ka olukorrad, kus individuaalsed tegeliku tarbimise või küttekulujaoturi näidud puuduvad, sest kasutajapõhine mõõtmine ei ole tehniliselt teostatav ega kulutasuv.

(19)  Vt kohtuasjad C-708/17 ja C-725/17: http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=200142&pageIndex=0&doclang=ET&mode=req&dir=&occ=first&part=1&cid=1928887 ja http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=200154&pageIndex=0&doclang=ET&mode=req&dir=&occ=first&part=1&cid=1928887.

(20)  http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=213510.

(21)  Vt komisjoni mõjuhinnang, 3. peatükk, lk 26 (SWD(2016) 405 final).

(22)  Paljudel juhtudel on võimalik kaasaskantavaid või autosse paigaldatud näidulugemisseadmeid nõudvad süsteemid muuta tõeliselt kaugloetavateks, kui paigaldada hoonesse üks või mitu andmelüüsi. Sellised lüüsid püüavad kinni seadmete signaalid ja edastavad need interneti või muu sidesüsteemi kaudu teenuseosutaja andmesüsteemi.

(23)  Vt EN834 punkt 6.5 ja EN835 punkt 6.4.

(24)  Direktiiviga (EL) 2018/2002 lisatud artiklid 9a, 9b, 9c ja 10a kuuluvad direktiivis juba enne mainitud vahemikku „artiklid 7–11“. Uuesti sõnastatud elektriturudirektiiviga muudetakse ka energiatõhususdirektiivi artiklit 13, et mainitud vahemikku jääks ka artikkel 11a.

(25)  Muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiiv 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta (ELT L 153, 18.6.2010, lk 13)..

(26)  St v.a põhjendatud ja dokumenteeritud erandid (vt punkt 6.4).

(27)  Energiatõhususdirektiivi artikli 2 punkt 23.

(28)  Vt SWD(2013) 448 final, punkt 9.

(29)  Kasutajapõhise mõõtmisega seoses nimetatakse seda vahel küttekulude jaotuseks.

(30)  Artikli 10a lõike 1 teises lõigus on kirjas, et „[k]ui liikmesriik nii ette näeb, võib seda kohustust täita näitude regulaarse iselugemise süsteemiga, mille puhul lõpptarbijad või -kasutajad teatavad oma arvesti näidud energiatarnijale, välja arvatud juhul, kui kasutatakse artikli 9b kohast küttekulujaoturitel põhinevat tarbimispõhist mõõtmist. Arve esitatakse hinnangulise tarbimise või ühtse määra alusel üksnes juhul, kui lõpptarbija või -kasutaja ei ole teatanud arvestinäitusid teatava arveperioodi kohta.“

(31)  Energiatõhususdirektiivi artikli 2 punkti 24 kohaselt on energiateenuseosutaja füüsiline või juriidiline isik, kes tarnib energiateenused või muud energiatõhususe parandamise meetmed lõpptarbija seadmesse või ruumidesse.

(32)  See hõlmab maksenõudeid korduvkulude eest, mis hõlmavad ka artikli 9b lõikes 1 nimetatud hoonetega seotud energiateenuste kulusid, kui on tõendatud, et kasutajapõhine mõõtmine ei ole seal kulutasuv ega tehniliselt teostatav.

(33)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1). http://data.europa.eu/eli/reg/2016/679/2016-05-04.

(34)  Vt kohtuasi C-294/18 http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=203750&pageIndex=0&doclang=ET&mode=req&dir=&occ=first&part=1&cid=1938672.

(35)  Komisjoni talituste töödokument – Guidance note on Articles 9-11 metering, billing information, cost of access to metering and billing information („Suunis artiklite 9–11 kohta: mõõtmine ja arveldusandmed ning mõõtmis- ja arveldusandmete kättesaadavuse kulud“), punktid 50–52 (SWD/2013/0448 final).

(36)  Siin tähendab (lõpp)tarbijatele mitte lõppkasutajatele viitamine seda, et energiatõhususdirektiivi kohaselt ei ole kasutajapõhise mõõtmisega kasutajatel e-arvete nõudmise õigust (vt punkt 7.6). Kui lõpptarbija otsustab kasutajapõhise mõõtmisega hoone korral e-arvete kasuks ja tal tekib seetõttu õigus saada teavet iga kvartal, siis ei tähenda see, et kõigil hoone asukatel, kes on lõppkasutajad, mitte lõpptarbijad, oleks õigus saada alates 1. jaanuarist 2022 sellist teavet sagedamini kui kaks korda aastas.

(37)  Vähemalt kahel juhul ei ole seda tehtud järjekindlalt kõikides keeleversioonides. Komisjoni arvates tuleks selle lahknevuse kaotamiseks välja anda ametlik parandus. Komisjon ettepaneku eesmärk oli selles küsimuses selge (vt komisjoni talituste töödokument SWD(2016) 0405, mõjuhinnang, jaotise 4.3.2 alajaotis 1.3.3).

(38)  Nt https://ec.europa.eu/consumers/odr/main/?event=main.adr.show2.

(39)  Kraadpäevade arvutamiseks ei ole ühtset standardit ja parema alternatiivi puudumisel võivad liikmesriigid soovitada või nõuda Eurostati kasutatava metoodika järgimist. Vt https://ec.europa.eu/eurostat/cache/metadata/en/nrg_chdd_esms.htm (jaotis 3.4).

(40)  Edastab see, kes liikmesriigi artikli 10a lõike 3 kohase otsuse kohaselt vastutab kasutajapõhise mõõtmisega lõppkasutajate teavitamise eest.

(41)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (ELT L 328, 21.12.2018, lk 82).

(42)  Läbivaadatud energiatõhususdirektiivis on seda sõnaselgelt öeldud (vt ka punkt 7.1). Taastuvenergia direktiivis võib seda aga järeldada artikli 24 lõikes 2 kasutatud kitsamast terminist „tarbija“ (otsetõlkes „klient“), mis näitab seadusandja tahet nimetatud artikli lõigete 1 ja 2 kohustuste kohaldamisala eristada.

(43)  Vt ka SWD(2016) 163 final, 25. mai 2016: komisjoni talituste töödokument: ebaausaid kaubandustavasid käsitleva direktiivi 2005/29/EÜ rakendamise/kohaldamise suunised.

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A52016SC0163.