17.5.2019

Euroopa Liidu Teataja

L 129/5

KOMISJONI RAKENDUSOTSUS (EL) 2019/793,

16. mai 2019,

millega muudetakse rakendusotsuse 2014/709/EL (milles käsitletakse loomatervishoiualaseid tõrjemeetmeid seoses sigade Aafrika katkuga teatavates liikmesriikides) lisa

(teatavaks tehtud numbri C(2019) 3797 all)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 11. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/662/EMÜ veterinaarkontrollide kohta ühendusesiseses kaubanduses seoses siseturu väljakujundamisega, (1) eriti selle artikli 9 lõiget 4,

võttes arvesse nõukogu 26. juuni 1990. aasta direktiivi 90/425/EMÜ, milles käsitletakse liidusiseses kaubanduses teatavate elusloomade ja toodete suhtes seoses siseturu väljakujundamisega kohaldatavaid veterinaarkontrolle, (2) eriti selle artikli 10 lõiget 4,

võttes arvesse nõukogu 16. detsembri 2002. aasta direktiivi 2002/99/EÜ, milles sätestatakse inimtoiduks ettenähtud loomsete saaduste tootmist, töötlemist, turustamist ja ühendusse toomist reguleerivad loomatervishoiu eeskirjad, (3) eriti selle artikli 4 lõiget 3,

ning arvestades järgmist:

(1)

Komisjoni rakendusotsuses 2014/709/EL (4) on sätestatud loomatervishoiualased tõrjemeetmed seoses sigade Aafrika katkuga teatavates liikmesriikides, kus on kinnitust leidnud kõnealuse haiguse esinemine kodu- või uluksigadel (edaspidi „asjaomased liikmesriigid“). Kõnealuse rakendusotsuse lisa I–IV osas on piiritletud ja loetletud asjaomaste liikmesriikide teatavad piirkonnad, mis kõnealuse taudiga seoses on eristatud epidemioloogilisel olukorral põhineva riskitaseme järgi. Rakendusotsuse 2014/709/EL lisa on muudetud mitu korda, et seoses sigade Aafrika katkuga võtta arvesse epidemioloogilise olukorra muutusi liidus, mida on vaja kajastada kõnealuses lisas. Rakendusotsuse 2014/709/EL lisa muudeti viimati komisjoni rakendusotsusega (EL) 2019/666 (5) pärast seda, kui Rumeenias täheldati sigade Aafrika katku puhanguid.

(2)

Sigade Aafrika katku levimise risk looduses on seotud taudi loomuliku järkjärgulise levikuga metssigade populatsioonis ning samuti inimtegevusega seotud riskidega, nagu näitab kõnealuse taudi hiljutine epidemioloogiline areng liidus ning nagu on dokumenteeritud Euroopa Toiduohutusameti (edaspidi „EFSA“) loomatervishoiu ja loomade heaolu komisjoni 14. juuli 2015. aasta teaduslikus arvamuses; EFSA 23. märtsi 2017. aasta teadusaruandes „Epidemiological analyses on African swine fever in the Baltic countries and Poland“ („Epidemioloogilised analüüsid sigade Aafrika katku kohta Balti riikides ja Poolas“); EFSA 8. novembri 2017. aasta teadusaruandes „Epidemiological analyses of African swine fever in the Baltic States and Poland“ („Epidemioloogilised analüüsid sigade Aafrika katku kohta Balti riikides ja Poolas“); EFSA 29. novembri 2018. aasta teadusaruandes „Epidemiological analyses of African swine fever in the European Union“ („Epidemioloogilised analüüsid sigade Aafrika katku kohta Euroopa Liidus“) (6).

(3)

Nõukogu direktiivis 2002/60/EÜ (7) on sätestatud liidu miinimummeetmed, mida on vaja võtta sigade Aafrika katku tõrjeks. Direktiivi 2002/60/EÜ artiklis 9 on eelkõige sätestatud kaitse- ja järelevalvetsooni kehtestamine, kui sigade Aafrika katku diagnoos seakasvatusettevõtte sigadel on saanud ametliku kinnituse, ning kõnealuse direktiivi artiklites 10 ja 11 on sätestatud kaitse- ja järelevalvetsoonides taudi leviku tõkestamiseks võetavad meetmed. Lisaks on direktiivi 2002/60/EÜ artiklis 15 sätestatud meetmed, mida tuleb võtta siis, kui on leidnud kinnitust sigade Aafrika katku esinemine uluksigadel, sealhulgas määratletud nakkuspiirkonnas asuvate seakasvatusettevõtete seadmine ametliku järelevalve alla. Hiljutised kogemused on näidanud, et direktiivis 2002/60/EÜ sätestatud meetmed, eelkõige need, millega nähakse ette nakatunud seakasvatusettevõtete puhastamine ja desinfitseerimine, ning need, mis on seotud eespool nimetatud haiguse likvideerimisega uluksigade populatsioonis, on tõhusad kõnealuse taudi leviku kontrolli alla saamiseks.

(4)

Võttes arvesse liikmesriikides vastavalt direktiivile 2002/60/EÜ, eelkõige selle artikli 10 lõike 4 punktile b, artikli 10 lõikele 5 ja artiklile 15, kohaldatud meetmete tõhusust ning kooskõlas sigade Aafrika katkuga seotud riskivähendusmeetmetega, mis on sätestatud Maailma Loomatervise Organisatsiooni maismaaloomade tervise koodeksis, tuleks mõned praegu rakendusotsuse 2014/709/EL lisa III osas esitatud teatavad Poola maakonnad (Lubaczowski, Gołdapski ja Olecki) loetleda nüüd selle lisa I ja II osas, pidades silmas, et kõigis piirkonna madala bioohutusega mittekaubanduslikes ettevõtetes on loomade arvu vähendatud ning nakatunud põllumajandusettevõtete lõpliku puhastamise ja desinfitseerimise kuupäevast on möödunud kolm kuud. Arvestades asjaolu, et rakendusotsuse 2014/709/EL lisa III osas on loetletud piirkonnad, kus epidemioloogiline olukord muutub endiselt väga kiiresti, tuleb kõnealuses osas loetletud piirkondade igasuguste muudatuste korral alati arvesse võtta mõju naaberpiirkondadele.

(5)

Võttes arvesse Tšehhi Vabariigis vastavalt direktiivile 2002/60/EÜ, eelkõige selle artiklile 15, võetud meetmete tõhusust ning kooskõlas sigade Aafrika katkust tingitud riski maandamise meetmetega, mis on sätestatud Maailma Loomatervise Organisatsiooni maismaaloomade tervise koodeksis, tuleks praegu rakendusotsuse 2014/709/EL lisa II osas loetletud Poola Zambrowski ja Łomżyński maakondade teatavad piirkonnad nüüd loetleda kõnealuse lisa I osas, võttes arvesse eespool nimetatud taudi soodsat epidemioloogilist olukorda kõnealuses liikmesriigis.

(6)	Pärast rakendusotsuse (EL) 2019/666 vastuvõtmise kuupäeva on Poolas ja Ungaris esinenud uluksigadel sigade Aafrika katku uusi juhtumeid, mida on ka vaja kajastada rakendusotsuse 2014/709/EL lisas.

(7)

2019. aasta aprillis esinesid mõned sigade Aafrika katku juhtumid uluksigadel Poolas Garwoliński ja Krasnostawski maakonnas, mis asuvad rakendusotsuse 2014/709/EL lisa I osas loetletud piirkondade vahetus läheduses. Need sigade Aafrika katku juhtumid kujutavad endast riskitaseme suurenemist, mida tuleks kajastada kõnealuses lisas. Sigade Aafrika katku esinemist nendes Poola piirkondades tuleks vastavalt kajastada rakendusotsuse 2014/709/EL lisa II osas, mitte selle lisa I osas.

(8)

2019. aasta aprillis esinesid mõned sigade Aafrika katku juhtumid uluksigadel Ungari Hajdú-Bihari maakonnas sellises piirkonnas, mis on loetletud rakendusotsuse 2014/709/EL lisa I osas. Need sigade Aafrika katku juhtumid kujutavad endast riskitaseme suurenemist, mida tuleks kajastada kõnealuses lisas. Sigade Aafrika katku esinemist selles Ungari piirkonnas tuleks vastavalt kajastada rakendusotsuse 2014/709/EL lisa II osas, mitte selle I osas.

(9)

Selleks, et võtta arvesse sigade Aafrika katku epidemioloogilise olukorra hiljutisi muutusi liidus ja võidelda taudi levikuga seotud riskidega ennetaval viisil, tuleks Poolas ja Ungaris piiritleda uued piisava suurusega kõrge riskiga piirkonnad ja lisada need nõuetekohaselt rakendusotsuse 2014/709/EL lisa I ja II osa loeteludesse. Seepärast tuleks rakendusotsuse 2014/709/EL lisa vastavalt muuta.

(10)	Käesoleva otsusega ette nähtud meetmed on kooskõlas alalise taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Rakendusotsuse 2014/709/EL lisa asendatakse käesoleva otsuse lisas esitatud tekstiga.

Artikkel 2

Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 16. mai 2019

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Vytenis ANDRIUKAITIS

(1) EÜT L 395, 30.12.1989, lk 13.

(2) EÜT L 224, 18.8.1990, lk 29.

(3) EÜT L 18, 23.1.2003, lk 11.

(4) Komisjoni 9. oktoobri 2014. aasta rakendusotsus 2014/709/EL, milles käsitletakse loomatervishoiualaseid tõrjemeetmeid seoses sigade Aafrika katkuga teatavates liikmesriikides ja tunnistatakse kehtetuks rakendusotsus 2014/178/EL (ELT L 295, 11.10.2014, lk 63).

(5) Komisjoni 25. aprilli 2019. aasta rakendusotsus (EL) 2019/666, millega muudetakse rakendusotsuse 2014/709/EL (milles käsitletakse loomatervishoiualaseid tõrjemeetmeid seoses sigade Aafrika katkuga teatavates liikmesriikides) lisa (ELT L 112, 26.4.2019, lk 47).

(6) EFSA Journal (2015); 13(7): 4163; EFSA Journal (2017); 15(3): 4732; EFSA Journal (2017); 15(11): 5068; EFSA Journal (2018); 16(11): 5494.

(7) Nõukogu 27. juuni 2002. aasta direktiiv 2002/60/EÜ, millega kehtestatakse erisätted sigade aafrika katku tõrjeks ja muudetakse direktiivi 92/119/EMÜ seoses Tescheni haiguse ja sigade aafrika katkuga (EÜT L 192, 20.7.2002, lk 27).

LISA

Rakendusotsuse 2014/709/EL lisa asendatakse järgmisega:

„LISA

I OSA

1. Belgia

Järgmised piirkonnad Belgias:

Luksemburgi provints:

—	ala on piiritletud päripäeva järgmiselt:

—	Frontière avec la France,

—	Rue Mersinhat,

—	La N818jusque son intersection avec la N83,

—	La N83 jusque son intersection avec la N884,

—	La N884 jusque son intersection avec la N824,

—	La N824 jusque son intersection avec Le Routeux,

—	Le Routeux,

—	Rue d'Orgéo,

—	Rue de la Vierre,

—	Rue du Bout-d'en-Bas,

—	Rue Sous l'Eglise,

—	Rue Notre-Dame,

—	Rue du Centre,

—	La N845 jusque son intersection avec la N85,

—	La N85 jusque son intersection avec la N40,

—	La N40 jusque son intersection avec la N802,

—	La N802 jusque son intersection avec la N825,

—	La N825 jusque son intersection avec la E25-E411,

—	La E25-E411jusque son intersection avec la N40,

—	N40: Burnaimont, Rue de Luxembourg, Rue Ranci, Rue de la Chapelle,

—	Rue du Tombois,

—	Rue Du Pierroy,

—	Rue Saint-Orban,

—	Rue Saint-Aubain,

—	Rue des Cottages,

—	Rue de Relune,

—	Rue de Rulune,

—	Route de l'Ermitage,

—	N87: Route de Habay,

—	Chemin des Ecoliers,

—

Le Routy,

—	Rue Burgknapp,

—	Rue de la Halte,

—	Rue du Centre,

—	Rue de l'Eglise,

—	Rue du Marquisat,

—	Rue de la Carrière,

—	Rue de la Lorraine,

—	Rue du Beynert,

—

Millewée,

—	Rue du Tram,

—

Millewée,

—	N4: Route de Bastogne, Avenue de Longwy,Route de Luxembourg,

—	Frontière avec le Grand-Duché de Luxembourg,

—	Frontière avec la France,

—	La N87 jusque son intersection avec la N871 au niveau de Rouvroy,

—	La N871 jusque son intersection avec la N88,

—	La N88 jusque son intersection avec la rue Baillet Latour,

—	La rue Baillet Latour jusque son intersection avec la N811,

—	La N811 jusque son intersection avec la N88,

—	La N88 jusque son intersection avecla N883 au niveau d'Aubange,

—	La N883 jusque son intersection avec la N81 au niveau d'Aubange,

—	La N81 jusque son intersection avec la E25-E411,

—	La E25-E411 jusque son intersection avec la N40,

—	La N40 jusque son intersection avec la rue du Fet,

—	Rue du Fet,

—	Rue de l'Accord jusque son intersection avec la rue de la Gaume,

—	Rue de la Gaume jusque son intersection avec la rue des Bruyères,

—	Rue des Bruyères,

—	Rue de Neufchâteau,

—	Rue de la Motte,

—	La N894 jusque son intersection avec laN85,

—	La N85 jusque son intersection avec la frontière avec la France.

2. Bulgaaria

Järgmised piirkonnad Bulgaarias:

kogu Varna piirkond, välja arvatud II osaga hõlmatud külad;

Silistra piirkond:

kogu Glavinitza omavalitsusüksus,

kogu Tutrakani omavalitsusüksus,

Dulovo omavalitsusüksus:

Boil,

Vokil,

Grancharovo,

Doletz,

Oven,

Okorsh,

Oreshene,

Paisievo,

Pravda,

Prohlada,

Ruyno,

Sekulovo,

Skala,

Yarebitsa,

Sitovo omavalitsusüksus:

Bosna,

Garvan,

Irnik,

Iskra,

Nova Popina,

Polyana,

Popina,

Sitovo,

Yastrebna,

Silistra omavalitsusüksus:

Vetren,

Dobrichi piirkond:

kogu Baltchiki omavalitsusüksus,

kogu General Toshevo omavalitsusüksus,

kogu Dobrichi omavalitsusüksus,

kogu Dobrich-selska (Dobrichka) omavalitsusüksus,

Krushari omavalitsusüksus:

Severnyak,

Abrit,

Dobrin,

Alexandria,

Polkovnik Dyakovo,

Poruchik Kardzhievo,

Zagortzi,

Zementsi,

Koriten,

Krushari,

Bistretz,

Efreytor Bakalovo,

Telerig,

Lozenetz,

Krushari,

Severnyak,

Severtsi,

Kavarna omavalitsusüksus:

Krupen,

Belgun,

Bilo,

Septemvriytsi,

Travnik,

kogu Terveli omavalitsusüksus, välja arvatud Brestnitsa ja Kolartzi,

Ruse piirkond:

Slivo pole omavalitsusüksus:

Babovo,

Brashlen,

Golyamo vranovo,

Malko vranovo,

Ryahovo,

Slivo pole,

Borisovo,

Ruse omavalitsusüksus:

Sandrovo,

Prosena,

Nikolovo,

Merikoger,

Dolno Ablanovo,

Ruse,

Chervena voda,

Basarbovo,

Ivanovo omavalitsusüksus:

Krasen,

Bozhichen,

Pirgovo,

Mechka,

Trastenik,

Borovo omavalitsusüksus:

Batin,

Gorno Ablanovo,

Ekzarh Yosif,

Obretenik,

Batin,

Tsenovo omavalitsusüksus:

Krivina,

Belyanovo,

Novgrad,

Dzhulyunitza,

Beltzov,

Tsenovo,

Piperkovo,

Karamanovo,

Veliko Tarnovo piirkond:

Svishtovi omavalitsusüksus:

Sovata,

Vardim,

Svishtov,

Tzarevets,

Bulgarsko Slivovo,

Oresh,

Pleveni piirkond:

Belene omavalitsusüksus:

Dekov,

Belene,

Kulina voda,

Byala voda,

Nikopoli omavalitsusüksus:

Lozitza,

Dragash voyvoda,

Lyubenovo,

Nikopol,

Debovo,

Evlogievo,

Muselievo,

Zhernov,

Cherkovitza,

Gulyantzi omavalitsusüksus:

Somovit,

Dolni vit,

Milkovitsa,

Shiyakovo,

Lenkovo,

Kreta,

Gulyantzi,

Brest,

Dabovan,

Zagrazhdan,

Gigen,

Iskar,

Dolna Mitropoliya omavalitsusüksus:

Komarevo,

Baykal,

Slavovitsa,

Bregare,

Orehovitsa,

Krushovene,

Stavertzi,

Gostilya,

Vratza piirkond:

Oryahovo omavalitsusüksus:

Dolni vadin,

Gorni vadin,

Ostrov,

Galovo,

Leskovets,

Selanovtsi,

Oryahovo,

Miziya omavalitsusüksus:

Saraevo,

Miziya,

Voyvodovo,

Sofronievo,

Kozloduy omavalitsusüksus:

Harlets,

Glozhene,

Butan,

Kozloduy,

Montana piirkond:

Valtchedram omavalitsusüksus:

Dolni Tzibar,

Gorni Tzibar,

Ignatovo,

Zlatiya,

Razgrad,

Botevo,

Valtchedram,

Mokresh,

Lomi omavaltsusüksus:

Kovatchitza,

Stanevo,

Lom,

Zemphyr,

Dolno Linevo,

Traykovo,

Staliyska mahala,

Orsoya,

Slivata,

Dobri dol,

Brusartsi omavalitsusüksus:

Vasilyiovtzi,

Dondukovo,

Vidini piirkond:

Ruzhintsi omavalitsusüksus:

Dinkovo,

Topolovets,

Drenovets,

Dimovo omavalitsusüksus:

Artchar,

Septemvriytzi,

Yarlovitza,

Vodnyantzi,

Shipot,

Izvor,

Mali Drenovetz,

Lagoshevtzi,

Darzhanitza,

Vidini omavalitsusüksus:

Vartop,

Botevo,

Gaytantsi,

Tzar Simeonovo,

Ivanovtsi,

Zheglitza,

Sinagovtsi,

Dunavtsi,

Bukovets,

Bela Rada,

Slana bara,

Novoseltsi,

Ruptzi,

Akatsievo,

Vidin,

Inovo,

Kapitanovtsi,

Pokrayna,

Antimovo,

Kutovo,

Slanotran,

Koshava,

Gomotartsi.

3. Eesti

Järgmised piirkonnad Eestis:

—	Hiiu maakond.

4. Ungari

Järgmised piirkonnad Ungaris:

—

Borsod-Abaúj-Zemplén megye 651100, 651300, 651400, 651500, 651610, 651700, 651801, 651802, 651803, 651900, 652000, 652200, 652300, 652601, 652602, 652603, 652700, 652900, 653000, 653100, 653200, 653300, 653401, 653403, 653500, 653600, 653700, 653800, 653900, 654000, 654201, 654202, 654301, 654302, 654400, 654501, 654502, 654600, 654700, 654800, 654900, 655000, 655100, 655200, 655300, 655500, 655600, 655700, 655800, 655901, 655902, 656000, 656100, 656200, 656300, 656400, 656600, 657300, 657400, 657500, 657600, 657700, 657800, 657900, 658000, 658201, 658202 és 658403 kódszámú vadgazdálkodási egységeinek teljes területe,

—

Hajdú-Bihar megye 900750, 901250, 901260, 901270, 901350, 901551, 901560, 901570, 901580, 901590, 901650, 901660, 901750, 901950, 902050, 902150, 902250, 902350, 902450, 902550, 902650, 902660, 902670, 902750, 903250, 903650, 903750, 903850, 904350, 904750, 904760, 904850, 904860, 905360, 905450 és 905550 kódszámú vadgazdálkodási egységeinek teljes területe,

—	Heves megye 702550, 703350, 703360, 703450, 703550, 703610, 703750, 703850, 703950, 704050, 704150, 704250, 704350, 704450, 704550, 704650, 704750, 704850, 704950, 705050, és 705350 kódszámú vadgazdálkodási egységeinek teljes területe,

—	Jász-Nagykun-Szolnok megye 750150, 750160, 750250, 750260, 750350, 750450, 750460, 750550, 750650, 750750, 750850, 750950, 751150, 752150 és755550 kódszámú vadgazdálkodási egységeinek teljes területe,

—	Nógrád megye 552010, 552150, 552250, 552350, 552450, 552460, 552520, 552550, 552610, 552620, 552710, 552850, 552860, 552950, 552960, 552970, 553050, 553110, 553250, 553260, 553350, 553650, 553750, 553850, 553910 és 554050 kódszámú vadgazdálkodási egységeinek teljes területe,

—	Pest megye 571250, 571350, 571550, 571610, 571750, 571760, 572250, 572350, 572550, 572850, 572950, 573360, 573450, 580050 és 580450 kódszámú vadgazdálkodási egységeinek teljes területe,

—	Szabolcs-Szatmár-Bereg megye 851950, 852350, 852450, 852550, 852750, 853560, 853650, 853751, 853850, 853950, 853960, 854050, 854150, 854250, 854350, 855350, 855450, 855550, 855650, 855660 és 855850 kódszámú vadgazdálkodási egységeinek teljes területe.

5. Läti

Järgmised piirkonnad Lätis:

—	Aizputes novada Aizputes, Cīravas, Lažas, Kazdangas pagasts un Aizputes pilsēta,

—	Alsungas novads,

—	Durbes novada Dunalkas un Tadaiķu pagasts,

—	Kuldīgas novada Gudenieku pagasts,

—	Pāvilostas novada Sakas pagasts un Pāvilostas pilsēta,

—	Stopiņu novada daļa, kas atrodas uz rietumiem no autoceļa V36, P4 un P5, Acones ielas, Dauguļupes ielas un Dauguļupītes,

—	Ventspils novada Jūrkalnes pagasts,

—	Grobiņas novada Bārtas un Gaviezes pagasts,

—	Rucavas novada Dunikas pagasts.

6. Leedu

Järgmised piirkonnad Leedus:

—	Jurbarko rajono savivaldybė: Smalininkų ir Viešvilės seniūnijos,

—

Kelmės rajono savivaldybė: Kelmės, Kelmės apylinkių, Kražių, Kukečių seniūnijos dalis į pietus nuo kelio Nr. 2128 ir į vakarus nuo kelio Nr. 2106, Liolių, Pakražančio seniūnijos, Tytuvėnų seniūnijos dalis į vakarus ir šiaurę nuo kelio Nr. 157 ir į vakarus nuo kelio Nr. 2105 ir Tytuvėnų apylinkių seniūnijos dalis į šiaurę nuo kelio Nr. 157 ir į vakarus nuo kelio Nr. 2105, ir Vaiguvos seniūnijos,

—	Pagėgių savivaldybė,

—	Plungės rajono savivaldybė,

—	Raseinių rajono savivaldybė: Girkalnio ir Kalnujų seniūnijos dalis į šiaurę nuo kelio Nr A1, Nemakščių, Paliepių, Raseinių, Raseinių miesto ir Viduklės seniūnijos,

—	Rietavo savivaldybė,

—	Skuodo rajono savivaldybė,

—	Šilalės rajono savivaldybė,

—	Šilutės rajono savivaldybė: Juknaičių, Kintų, Šilutės ir Usėnų seniūnijos,

—	Tauragės rajono savivaldybė: Lauksargių, Skaudvilės, Tauragės, Mažonų, Tauragės miesto ir Žygaičių seniūnijos.

7. Poola

Järgmised piirkonnad Poolas:

w województwie warmińsko-mazurskim:

gmina Ruciane – Nida i część gminy Pisz położona na południe od linii wyznaczonej przez drogę nr 58 oraz miasto Pisz w powiecie piskim,

część gminy Miłki położona na zachód od linii wyznaczonej przez drogę nr 63, część gminy Ryn położona na południe od linii kolejowej łączącej miejscowości Giżycko i Kętrzyn, część gminy wiejskiej Giżycko położona na południe od linii wyznaczonej przez drogę nr 59 biegnącą od zachodniej granicy gminy do granicy miasta Giżycko, na południe od linii wyznaczonej przez drogę nr 63 biegnącą od południowej granicy gminy do granicy miasta Giżycko i na południe od granicy miasta Giżycko w powiecie giżyckim,

gminy Mikołajki, Piecki, część gminy Sorkwity położona na południe od drogi nr 16 i część gminy wiejskiej Mrągowo położona na południe od linii wyznaczonej przez drogę nr 16 biegnącą od zachodniej granicy gminy do granicy miasta Mrągowo oraz na południe od linii wyznaczonej przez drogę nr 59 biegnącą od wschodniej granicy gminy do granicy miasta Mrągowo w powiecie mrągowskim,

gminy Dźwierzuty i Świętajno w powiecie szczycieńskim,

gminy Gronowo Elbląskie, Markusy, Rychliki, część gminy Elbląg położona na wschód i na południe od granicy powiatu miejskiego Elbląg i na południe od linii wyznaczonej przez drogę nr S7 biegnącą od granicy powiatu miejskiego Elbląg do wschodniej granicy gminy Elbląg i część gminy Tolkmicko niewymieniona w części II załącznika w powiecie elbląskim oraz strefa wód przybrzeżnych Zalewu Wiślanego i Zatoki Elbląskiej,

gminy Barczewo, Biskupiec, Dobre Miasto, Dywity, Jonkowo, Świątki i część gminy Jeziorany położona na południe od linii wyznaczonej przez drogę nr 593 w powiecie olsztyńskim,

gminy Łukta, Miłakowo, Małdyty, Miłomłyn i Morąg w powiecie ostródzkim,

gmina Zalewo w powiecie iławskim,

w województwie podlaskim:

gminy Rudka, Wyszki, część gminy Brańsk położona na północ od linii od linii wyznaczonej przez drogę nr 66 biegnącą od wschodniej granicy gminy do granicy miasta Brańsk i miasto Brańsk w powiecie bielskim,

gmina Perlejewo w powiecie siemiatyckim,

gminy Kolno z miastem Kolno, Mały Płock i Turośl w powiecie kolneńskim,

gmina Poświętne w powiecie białostockim,

gminy Kulesze Kościelne, Nowe Piekuty, Szepietowo, Klukowo, Ciechanowiec, Wysokie Mazowieckie z miastem Wysokie Mazowieckie, Czyżew w powiecie wysokomazowieckim,

gminy Miastkowo, Nowogród, Śniadowo i Zbójna w powiecie łomżyńskim,

powiat zambrowski;

w województwie mazowieckim:

gminy Ceranów, Kosów Lacki, Sabnie, Sterdyń, część gminy Bielany położona na zachód od linii wyznaczonej przez drogę nr 63 i część gminy wiejskiej Sokołów Podlaskipołożona na zachód od linii wyznaczonej przez drogę nr 63 w powiecie sokołowskim,

gminy Grębków, Korytnica, Liw, Łochów, Miedzna, Sadowne, Stoczek, Wierzbno i miasto Węgrów w powiecie węgrowskim,

gminy Rzekuń, Troszyn, Lelis, Czerwin i Goworowo w powiecie ostrołęckim,

powiat miejski Ostrołęka,

powiat ostrowski,

gminy Karniewo, Maków Mazowiecki, Rzewnie i Szelków w powiecie makowskim,

gmina Krasne w powiecie przasnyskim,

gminy Mała Wieś i Wyszogród w powiecie płockim,

gminy Ciechanów z miastem Ciechanów, Glinojeck, Gołymin – Ośrodek, Ojrzeń, Opinogóra Górna i Sońsk w powiecie ciechanowskim,

gminy Baboszewo, Czerwińsk nad Wisłą, Naruszewo, Płońsk z miastem Płońsk, Sochocin i Załuski w powiecie płońskim,

gminy Gzy, Obryte, Zatory, Pułtusk i część gminy Winnica położona na wschód od linii wyznaczonej przez drogę łączącą miejscowości Bielany, Winnica i Pokrzywnica w powiecie pułtuskim,

gminy Brańszczyk, Długosiodło, Rząśnik, Wyszków, Zabrodzie i część gminy Somianka położona na północ od linii wyznaczonej przez drogę nr 62 w powiecie wyszkowskim,

gminy Jadów, Klembów, Poświętne, Strachówka i Tłuszcz w powiecie wołomińskim,

gminy Dobre, Stanisławów, część gminy Jakubów położona na północ od linii wyznaczonej przez drogę nr 92, część gminy Kałuszyn położona na północ od linii wyznaczonej przez drogi nr 2 i 92 i część gminy Mińsk Mazowiecki położona na północ od linii wyznaczonej przez drogę nr A2 w powiecie mińskim,

gminy Garbatka Letnisko, Gniewoszów i Sieciechów w powiecie kozienickim,

gminy Baranów i Jaktorów w powiecie grodziskim,

powiat żyrardowski,

gminy Belsk Duży, Błędów, Goszczyn i Mogielnica w powiecie grójeckim,

gminy Białobrzegi, Promna, Stara Błotnica, Wyśmierzyce i część gminy Stromiec położona na południe od linii wyznaczonej przez drogę nr 48 w powiecie białobrzeskim,

gminy Jedlińsk, Jastrzębia i Pionki z miastem Pionki w powiecie radomskim,

gminy Iłów, Nowa Sucha, Rybno, część gminy Teresin położona na południe od linii wyznaczonej przez drogę nr 92, część gminy wiejskiej Sochaczew położona na południe od linii wyznaczonej przez drogę nr 92 i część miasta Sochaczew położona na południowy zachód od linii wyznaczonej przez drogi nr 50 i 92 w powiecie sochaczewskim,

gmina Policzna w powiecie zwoleńskim,

gmina Solec nad Wisłą w powiecie lipskim;

w województwie lubelskim:

gminy Bełżyce, Borzechów, Bychawa, Niedrzwica Duża, Jastków, Konopnica, Głusk, Strzyżewice, Wysokie, Wojciechów i Zakrzew w powiecie lubelskim,

gminy Miączyn, Nielisz, Sitno, Komarów-Osada, Sułów, część gminy Szczebrzeszyn położona na północ od linii wyznaczonej przez drogę nr 74 biegnącą od wschodniej granicy gminy do granicy miasta Szczebrzesyzn i część gminy wiejskiej Zamość położona na północ od linii wyznaczonej przez drogę nr 74 w powiecie zamojskim,

powiat miejski Zamość,

gmina Jeziorzany i część gminy Kock położona na zachód od linii wyznaczonej przez rzekę Czarną w powiecie lubartowskim,

gminy Adamów i Serokomla w powiecie łukowskim,

gminy Nowodwór, Ryki, Ułęż i miasto Dęblin w powiecie ryckim,

gminy Janowiec, i część gminy wiejskiej Puławy położona na zachód od rzeki Wisły w powiecie puławskim,

gminy Chodel, Karczmiska, Łaziska, Opole Lubelskie, Poniatowa i Wilków w powiecie opolskim,

miasto Świdnik w powiecie świdnickim;

gminy Rudnik i Żółkiewkaw powiecie krasnostawskim,

gminy Bełżec, Jarczów, Lubycza Królewska, Rachanie, Susiec, Ulhówek i część gminy Łaszczów położona na południe od linii wyznaczonej przez drogę nr 852 w powiecie tomaszowskim,

gminy Łukowa i Obsza w powiecie biłgorajskim,

powiat miejski Lublin,

gminy Kraśnik z miastem Kraśnik, Szastarka, Trzydnik Duży, Urzędów, Wilkołaz i Zakrzówek w powiecie kraśnickim,

gminy Modliborzyce i Potok Wielki w powiecie janowskim;

w województwie podkarpackim:

powiat lubaczowski,

gminy Laszki i Wiązownica w powiecie jarosławskim,

gminy Pysznica, Zaleszany i miasto Stalowa Wola w powiecie stalowowolskim,

gmina Gorzyce w powiecie tarnobrzeskim;

w województwie świętokrzyskim:

gminy Tarłów i Ożarów w powiecie opatowskim,

gminy Dwikozy, Zawichost i miasto Sandomierz w powiecie sandomierskim.

8. Rumeenia

Järgmised piirkonnad Rumeenias:

—	Județul Alba,

—	Județul Cluj,

—	Județul Harghita,

—	Județul Hunedoara,

—	Județul Iași,

—	Județul Neamț,

—	Județul Vâlcea,

—

Restul județului Mehedinți care nu a fost inclus în Partea III cu următoarele comune:

—	Comuna Garla Mare,

—

Hinova,

—	Burila Mare,

—

Gruia,

—

Pristol,

—

Dubova,

—	Municipiul Drobeta Turnu Severin,

—

Eselnița,

—

Salcia,

—

Devesel,

—

Svinița,

—

Gogoșu,

—

Simika,

—

Orșova,

—	Obârșia Closani,

—	Baia de Aramă,

—

Bala,

—

Florești,

—

Broșteni,

—

Corcova,

—

Isverna,

—

Balta,

—

Podeni,

—

Cireșu,

—

Ilovița,

—	Ponoarele,

—

Ilovăț,

—

Patulele,

—

Jiana,

—	Iyvoru Bârzii,

—

Malovat,

—	Bălvănești,

—	Breznița Ocol,

—

Godeanu,

—	Padina Mare,

—

Corlățel,

—	Vânju Mare,

—

Vânjuleț,

—	Obârșia de Câmp,

—

Vânători,

—

Valaia,

—

Punghina,

—

Cujmir,

—

Oprișor,

—

Dârvari,

—	Căzănești,

—	Husnicioara,

—	Poroina Mare,

—

Prunișor,

—

Tămna,

—

Livezile,

—

Rogova,

—

Voloiac,

—

Sisești,

—

Sovarna,

—

Bălăcița,

—	Județul Gorj,

—	Județul Suceava,

—	Județul Mureș,

—	Județul Sibiu,

—	Județul Caraș-Severin.

II OSA

1. Belgia

Järgmised piirkonnad Belgias:

Luksemburgi provints:

—	ala on piiritletud päripäeva järgmiselt:

—	La frontière avec la France au niveau de Florenville,

—	La N85 jusque son intersection avec la N894au niveau de Florenville,

—	La N894 jusque son intersection avec larue de la Motte,

—	La rue de la Motte jusque son intersection avec la rue de Neufchâteau,

—	La rue de Neufchâteau,

—	La rue des Bruyères jusque son intersection avec la rue de la Gaume,

—	La rue de la Gaume jusque son intersection avec la rue de l'Accord,

—	La rue de l'Accord,

—	La rue du Fet,

—	La N40 jusque son intersection avec la E25-E411,

—	La E25-E411 jusque son intersection avec la N81 au niveau de Weyler,

—	La N81 jusque son intersection avec la N883 au niveau d'Aubange,

—	La N883 jusque son intersection avec la N88 au niveau d'Aubange,

—	La N88 jusque son intersection avec la N811,

—	La N811 jusque son intersection avec la rue Baillet Latour,

—	La rue Baillet Latour jusque son intersection avec la N88,

—	La N88 jusque son intersection avec la N871,

—	La N871 jusque son intersection avec la N87 au niveau de Rouvroy,

—	La N87 jusque son intersection avec la frontière avec la France.

2. Bulgaaria

Järgmised piirkonnad Bulgaarias:

Varna piirkond:

Beloslavi omavalitsusüksus:

Razdelna,

Devnya omavalitsusüksus:

Devnya,

Povelyanovo,

Padina,

Vetrino omavalitsusüksus:

Gabarnitsa,

Provadiya omavalitsusüksus:

Staroselets,

Petrov dol,

Provadiya,

Dobrina,

Manastir,

Zhitnitsa,

Tutrakantsi,

Bozveliysko,

Barzitsa,

Tchayka,

Avreni omavalitsusüksus:

Trastikovo,

Sindel,

Avren,

Kazashka reka,

Yunak,

Tsarevtsi,

Dabravino,

Dalgopoli omavalitsusüksus:

Tsonevo,

Velichkovo,

Dolni Chifliki omavalitsus:

Nova shipka,

Goren chiflik,

Pchelnik,

Venelin,

Silistra piirkond:

Kaynardzha omavalitsusüksus:

Voynovo,

Kaynardzha,

Kranovo,

Zarnik,

Dobrudzhanka,

Golesh,

Svetoslav,

Polkovnik Cholakovo,

Kamentzi,

Gospodinovo,

Davidovo,

Sredishte,

Strelkovo,

Poprusanovo,

Posev,

Alfatari omavalitsusüksus:

Alfatar,

Alekovo,

Bistra,

Kutlovitza,

Tzar Asen,

Chukovetz,

Vasil Levski,

Silistra omavalitsusüksus:

Glavan,

Silistra,

Aydemir,

Babuk,

Popkralevo,

Bogorovo,

Bradvari,

Sratzimir,

Bulgarka,

Tsenovich,

Sarpovo,

Srebarna,

Smiletz,

Profesor Ishirkovo,

Polkovnik Lambrinovo,

Kalipetrovo,

Kazimir,

Yordanovo,

Sitovo omavalitsusüksus:

Dobrotitza,

Lyuben,

Slatina,

Dulovo omavalitsusüksus:

Varbino,

Polkovnik Taslakovo,

Kolobar,

Kozyak,

Mezhden,

Tcherkovna,

Dulovo;

Razdel,

Tchernik,

Poroyno,

Vodno,

Zlatoklas,

Tchernolik,

Dobrichi piirkond:

Krushari omavalitsusüksus:

Kapitan Dimitrovo,

Ognyanovo,

Zimnitza,

Gaber,

Dobrich-selska omavalitsusüksus:

Altsek,

Vodnyantsi,

Feldfebel Denkovo,

Hitovo,

Terveli omavalitsusüksus:

Brestnitza,

Kolartzi,

Angelariy,

Balik,

Bezmer,

Bozhan,

Bonevo,

Voynikovo,

Glavantsi,

Gradnitsa,

Guslar,

Kableshkovo,

Kladentsi,

Kochmar,

Mali izvor,

Nova Kamena,

Onogur,

Polkovnik Savovo,

Popgruevo,

Profesor Zlatarski,

Sartents,

Tervel,

Chestimenstko,

within municipality Shabla:

Shabla,

Tyulenovo;

Bozhanovo;

Gorun,

Gorichane,

Prolez,

Ezeretz,

Zahari Stoyanovo,

Vaklino,

Granichar,

Durankulak,

Krapetz,

Smin,

Staevtsi,

Tvarditsa,

Chernomortzi,

Kavarna omavalitsusüksus:

Balgarevo,

Bozhurets,

Vranino,

Vidno,

Irechek,

Kavarna,

Kamen briag,

Mogilishte,

Neykovo,

Poruchik Chunchevo,

Rakovski,

Sveti Nikola,

Seltse,

Topoloa,

Travnik,

Hadzhi Dimitar,

Chelopechene.

3. Eesti

Järgmised piirkonnad Eestis:

—	Eesti Vabariik (välja arvatud Hiiu maakond).

4. Ungari

Järgmised piirkonnad Ungaris:

—

Heves megye 700150, 700250, 700260, 700350, 700450, 700460, 700550, 700650, 700750, 700850, 700860, 700950, 701050, 701111, 701150, 701250, 701350, 701550, 701560, 701650, 701750, 701850, 701950, 702050, 702150, 702250, 702260, 702350, 702450, 702750, 702850, 702950, 703050, 703150, 703250, 703370, 705150,705250, 705450,705510 és 705610 kódszámú vadgazdálkodási egységeinek teljes területe,

—

Szabolcs-Szatmár-Bereg megye 850950, 851050, 851150, 851250, 851350, 851450, 851550, 851560, 851650, 851660, 851751, 851752, 852850, 852860, 852950, 852960, 853050, 853150, 853160, 853250, 853260, 853350, 853360, 853450, 853550, 854450, 854550, 854560, 854650, 854660, 854750, 854850, 854860, 854870, 854950, 855050, 855150, 855250, 855460, 855750, 855950, 855960, 856051, 856150, 856250, 856260, 856350, 856360, 856450, 856550, 856650, 856750, 856760, 856850, 856950, 857050, 857150, 857350, 857450, 857650, valamint 850150, 850250, 850260, 850350, 850450, 850550, 852050, 852150, 852250 és 857550, továbbá 850650, 850850, 851851 és 851852 kódszámú vadgazdálkodási egységeinek teljes területe,

—	Nógrád megye 550110, 550120, 550130, 550210, 550310, 550320, 550450, 550460, 550510, 550610, 550710, 550810, 550950, 551010, 551150, 551160, 551250, 551350, 551360, 551450, 551460, 551550, 551650, 551710, 551810, 551821 és 552360 kódszámú vadgazdálkodási egységeinek teljes területe,

—

Borsod-Abaúj-Zemplén megye 650100, 650200, 650300, 650400, 650500, 650600, 650700, 650800, 650900, 651000, 651200, 652100, 655400, 656701, 656702, 656800, 656900, 657010, 657100, 658100, 658310, 658401, 658402, 658404, 658500, 658600, 658700, 658801, 658802, 658901, 658902, 659000, 659100, 659210, 659220, 659300, 659400, 659500, 659601, 659602, 659701, 659800, 659901, 660000, 660100, 660200, 660400, 660501, 660502, 660600 és 660800, valamint 652400, 652500 és 652800 kódszámú vadgazdálkodási egységeinek teljes területe,

—

Hajdú-Bihar megye 900150, 900250, 900350, 900450, 900550, 900650, 900660, 900670, 901850, 900850, 900860, 900930, 900950, 901050, 901150, 901450, 902850, 902860, 902950, 902960, 903050, 903150, 903350, 903360, 903370, 903450, 903550, 904450, 904460, 904550, 904650 kódszámú vadgazdálkodási egységeinek teljes területe.

5. Läti

Järgmised piirkonnad Lätis:

—	Ādažu novads,

—	Aizputes novada Kalvenes pagasts,

—	Aglonas novads,

—	Aizkraukles novads;

—	Aknīstes novads;

—	Alojas novads;

—	Alūksnes novads;

—	Amatas novads;

—	Apes novads;

—	Auces novads;

—	Babītes novads;

—	Baldones novads;

—	Baltinavas novads;

—	Balvu novads,;

—	Bauskas novads;

—	Beverīnas novads;

—	Brocēnu novada Blīdenes pagasts, Remtes pagasta daļa uz austrumiem no autoceļa 1154 un P109,

—	Burtnieku novads;

—	Carnikavas novads;

—	Cēsu novads;

—	Cesvaines novads;

—	Ciblas novads;

—	Dagdas novads;

—	Daugavpils novads;

—	Dobeles novads,

—	Dundagas novads,

—	Durbes novada Durbes un Vecpils pagasts,

—	Engures novads,

—	Ērgļu novads,

—	Garkalnes novads,

—	Gulbenes novads,

—	Iecavas novads,

—	Ikšķiles novads,

—	Ilūkstes novads,

—	Inčukalna novads,

—	Jaunjelgavas novads,

—	Jaunpiebalgas novads,

—	Jaunpils novads,

—	Jēkabpils novads,

—	Jelgavas novads,

—	Kandavas novads,

—	Kārsavas novads,

—	Ķeguma novads,

—	Ķekavas novads,

—	Kocēnu novads,

—	Kokneses novads,

—	Krāslavas novads,

—	Krimuldas novads,

—	Krustpils novads,

—	Kuldīgas novada Ēdoles, Īvandes, Padures, Rendas, Kabiles, Rumbas, Kurmāles, Pelču, Snēpeles, Turlavas, Laidu un Vārmes pagasts, Kuldīgas pilsēta,

—	Lielvārdes novads,

—	Līgatnes novads,

—	Limbažu novads,

—	Līvānu novads,

—	Lubānas novads,

—	Ludzas novads,

—	Madonas novads,

—	Mālpils novads,

—	Mārupes novads,

—	Mazsalacas novads,

—	Mērsraga novads,

—	Naukšēnu novads,

—	Neretas novads;

—	Ogres novads,

—	Olaines novads,

—	Ozolnieku novads,

—	Pārgaujas novads,

—	Pļaviņu novads,

—	Preiļu novads,

—	Priekules novads,

—	Priekuļu novads,

—	Raunas novads,

—	republikas pilsēta Daugavpils,

—	republikas pilsēta Jelgava,

—	republikas pilsēta Jēkabpils,

—	republikas pilsēta Jūrmala,

—	republikas pilsēta Rēzekne,

—	republikas pilsēta Valmiera,

—	Rēzeknes novads,

—	Riebiņu novads,

—	Rojas novads,

—	Ropažu novads,

—	Rugāju novads,

—	Rundāles novads,

—	Rūjienas novads,

—	Salacgrīvas novads,

—	Salas novads,

—	Salaspils novads,

—	Saldus novada Novadnieku, Kursīšu, Zvārdes, Pampāļu, Šķēdes, Nīgrandes, Zaņas, Ezeres, Rubas, Jaunauces un Vadakstes pagasts,

—	Saulkrastu novads,

—	Sējas novads,

—	Siguldas novads,

—	Skrīveru novads,

—	Skrundas novads,

—	Smiltenes novads,

—	Stopiņu novada daļa, kas atrodas uz austrumiem no autoceļa V36, P4 un P5, Acones ielas, Dauguļupes ielas un Dauguļupītes,

—	Strenču novads,

—	Talsu novads,

—	Tērvetes novads,

—	Tukuma novads,

—	Vaiņodes novads,

—	Valkas novads,

—	Varakļānu novads,

—	Vārkavas novads;

—	Vecpiebalgas novads,

—	Vecumnieku novads,

—	Ventspils novada Ances, Tārgales, Popes, Vārves, Užavas, Piltenes, Puzes, Ziru, Ugāles, Usmas un Zlēku pagasts, Piltenes pilsēta,

—	Viesītes novads,

—	Viļakas novads,

—	Viļānu novads,

—	Zilupes novads.

6. Leedu

Järgmised piirkonnad Leedus:

—	Alytaus miesto savivaldybė,

—	Alytaus rajono savivaldybė,

—	Anykščių rajono savivaldybė,

—	Akmenės rajono savivaldybė: Ventos ir Papilės seniūnijos,

—	Biržų miesto savivaldybė,

—	Biržų rajono savivaldybė,

—	Birštono savivaldybė,

—	Druskininkų savivaldybė,

—	Elektrėnų savivaldybė,

—	Ignalinos rajono savivaldybė,

—	Jonavos rajono savivaldybė,

—	Joniškio rajono savivaldybė: Kepalių, Kriukų, Saugėlaukio ir Satkūnų seniūnijos,

—	Jurbarko rajono savivaldybė,

—	Kaišiadorių rajono savivaldybė,

—	Kalvarijos savivaldybė,

—	Kauno miesto savivaldybė,

—	Kauno rajono savivaldybė,

—	Kazlų Rūdos savivaldybė,

—

Kelmės rajono savivaldybė: Tytuvėnų seniūnijos dalis į rytus ir pietus nuo kelio Nr. 157 ir į rytus nuo kelio Nr. 2105 ir Tytuvėnų apylinkių seniūnijos dalis į pietus nuo kelio Nr. 157 ir į rytus nuo kelio Nr. 2105, Užvenčio, Kukečių dalis į šiaurę nuo kelio Nr. 2128 ir į rytus nuo kelio Nr. 2106, ir Šaukėnų seniūnijos,

—	Kėdainių rajono savivaldybė,

—	Kupiškio rajono savivaldybė,

—	Lazdijų rajono savivaldybė: Būdviečio, Kapčiamieščio, Krosnos, Kučiūnų ir Noragėlių seniūnijos,

—	Marijampolės savivaldybė,

—	Mažeikių rajono savivaldybė: Šerkšnėnų, Sedos ir Židikų seniūnijos,

—	Molėtų rajono savivaldybė,

—	Pakruojo rajono savivaldybė,

—	Panevėžio rajono savivaldybė,

—	Panevėžio miesto savivaldybė,

—	Pasvalio rajono savivaldybė,

—	Radviliškio rajono savivaldybė,

—	Prienų rajono savivaldybė,

—	Raseinių rajono savivaldybė: Ariogalos, Betygalos, Pagojukų, Šiluvos,Kalnujų seniūnijos ir Girkalnio seniūnijos dalis į pietus nuo kelio Nr. A1,

—	Rokiškio rajono savivaldybė,

—	Šakių rajono savivaldybė,

—	Šalčininkų rajono savivaldybė,

—	Šiaulių miesto savivaldybė,

—	Šiaulių rajono savivaldybė: Šiaulių kaimiškoji seniūnija,

—	Šilutės rajono savivaldybė: Rusnės seniūnija,

—	Širvintų rajono savivaldybė,

—	Švenčionių rajono savivaldybė,

—	Tauragės rajono savivaldybė: Batakių ir Gaurės seniūnijos,

—	Telšių rajono savivaldybė,

—	Trakų rajono savivaldybė,

—	Ukmergės rajono savivaldybė,

—	Utenos rajono savivaldybė,

—	Varėnos rajono savivaldybė,

—	Vilniaus miesto savivaldybė,

—	Vilniaus rajono savivaldybė,

—	Vilkaviškio rajono savivaldybė,

—	Visagino savivaldybė,

—	Zarasų rajono savivaldybė.

7. Poola

Järgmised piirkonnad Poolas:

w województwie warmińsko-mazurskim:

gminy Kalinowo, Prostki, Stare Juchy i gmina wiejska Ełk w powiecie ełckim,

gminy Godkowo, Milejewo, Młynary, Pasłęk, część gminy Elbląg położona na północ od linii wyznaczonej przez drogę nr S7 biegnącą od granicy powiatu miejskigo Elbląg do wschodniej granicy gminy Elbląg, i część obszaru lądowego gminy Tolkmicko położona na południe od linii brzegowej Zalewu Wiślanego i Zatoki Elbląskiej do granicy z gminą wiejską Elbląg w powiecie elbląskim,

powiat miejski Elbląg,

gminy Kruklanki, Wydminy, część gminy Miłki położona na wschód od linii wyznaczonej przez drogę nr 63, część gminy Ryn położona na północ od linii kolejowej łączącej miejscowości Giżycko i Kętrzyn i część gminy wiejskiej Giżycko położona na północ od linii wyznaczonej przez drogę nr 59 biegnącą od zachodniej granicy gminy do granicy miasta Giżycko, na północ od linii wyznaczonej przez drogę nr 63 biegnącą od południowej granicy gminy do granicy miasta Giżycko i na północ od granicy miasta Giżycka i miasto Giżycko w powiecie giżyckim,

powiat gołdapski,

gmina Pozezdrze i część gminy Węgorzewo położona na zachód od linii wyznaczonej przez drogę nr 63 biegnącą od południowo-wschodniej granicy gminy do skrzyżowania z drogą nr 650, a następnie na południe od linii wyznaczonej przez drogę nr 650 biegnącą od skrzyżowania z drogą nr 63 do skrzyżowania z drogą biegnącą do miejscowości Przystań i na wschód od linii wyznaczonej przez drogę łączącą miejscowości Przystań, Pniewo, Kamionek Wielki, Radzieje, Dłużec w powiecie węgorzewskim,

powiat olecki,

gminy Orzysz, Biała Piska i część gminy Pisz położona na północ od linii wyznaczonej przez drogę nr 58 w powiecie piskim,

gminy Górowo Iławeckie z miastem Górowo Iławeckie, Bisztynek, część gminy wiejskiej Bartoszyce położona na zachód od linii wyznaczonej przez drogę nr 51 biegnącą od północnej granicy gminy do skrzyżowania z drogą nr 57 i na zachód od linii wyznaczonej przez drogę nr 57 biegnącą od skrzyżowania z drogą nr 51 do południowej granicy gminy i miasto Bartoszyce w powiecie bartoszyckim,

gmina Kolno i część gminy Jeziorany położona na północ od linii wyznaczonej przez drogę nr 593 w powiecie olsztyńskim,

powiat braniewski,

gminy Kętrzyn z miastem Kętrzyn, Reszel i część gminy Korsze położona na południe od linii wyznaczonej przez drogę biegnącą od wschodniej granicy łączącą miejscowości Krelikiejmy i Sątoczno i na wschód od linii wyznaczonej przez drogę łączącą miejscowości Sątoczno, Sajna Wielka biegnącą do skrzyżowania z drogą nr 590 w miejscowości Glitajny, a następnie na wschód od drogi nr 590 do skrzyżowania z drogą nr 592 i na południe od linii wyznaczonej przez drogę nr 592 biegnącą od zachodniej granicy gminy do skrzyżowania z drogą nr 590 w powiecie kętrzyńskim,

powiat lidzbarski,

część gminy Sorkwity położona na północ od drogi nr 16 i część gminy wiejskiej Mrągowo położona na północ od linii wyznaczonej przez drogę nr 16 biegnącą od zachodniej granicy gminy do granicy miasta Mrągowo oraz na północ od linii wyznaczonej przez drogę nr 59 biegnącą od wschodniej granicy gminy do granicy miasta Mrągowo w powiecie mrągowskim;

w województwie podlaskim:

powiat grajewski,

powiat moniecki,

powiat sejneński,

gminy Łomża, Piątnica, Jedwabne, Przytuły i Wizna w powiecie łomżyńskim,

powiat miejski Łomża,

gminy Mielnik, Nurzec – Stacja, Grodzisk, Drohiczyn, Dziadkowice, Milejczyce i Siemiatycze z miastem Siemiatyczew powiecie siemiatyckim,

powiat hajnowski,

gminy Kobylin-Borzymyi Sokoły w powiecie wysokomazowieckim,

gminy Grabowo i Stawiski w powiecie kolneńskim,

gminy Czarna Białostocka, Dobrzyniewo Duże, Gródek, Juchnowiec Kościelny, Łapy, Michałowo, Supraśl, Suraż, Turośń Kościelna, Tykocin, Wasilków, Zabłudów, Zawady i Choroszcz w powiecie białostockim,

gminy Boćki, Orla, Bielsk Podlaski z miastem Bielsk Podlaski i część gminy Brańsk położona na południe od linii od linii wyznaczonej przez drogę nr 66 biegnącą od wschodniej granicy gminy do granicy miasta Brańsk w powiecie bielskim,

powiat suwalski,

powiat miejski Suwałki,

powiat augustowski;

powiat sokólski,

powiat miejski Białystok;

w województwie mazowieckim:

gminy Korczew, Kotuń, Paprotnia, Przesmyki, Wodynie, Skórzec, Mokobody, Mordy, Siedlce, Suchożebry i Zbuczyn w powiecie siedleckim,

powiat miejski Siedlce,

gminy Repki, Jabłonna Lacka, część gminy Bielany położona na wschód od linii wyznaczonej przez drogę nr 63 i część gminy wiejskiej Sokołów Podlaski położona na wschód od linii wyznaczonej przez drogę nr 63 w powiecie sokołowskim,

powiat łosicki,

gminy Brochów, Młodzieszyn, część gminy Teresin położona na północ od linii wyznaczonej przez drogę nr 92, część gminy wiejskiej Sochaczew położona na północ od linii wyznaczonej przez drogę nr 92 i część miasta Sochaczew położona na północny wschód od linii wyznaczonej przez drogi nr 50 i 92 w powiecie sochaczewskim,

powiat nowodworski,

gminy Joniec i Nowe Miasto w powiecie płońskim,

gminy Pokrzywnica, Świercze i część gminy Winnica położona na zachód od linii wyznaczonej przez drogę łączącą miejscowości Bielany, Winnica i Pokrzywnica w powiecie pułtuskim,

gminy Dąbrówka, Kobyłka, Marki, Radzymin, Wołomin, Zielonka i Ząbki w powiecie wołomińskim,

część gminy Somianka położona na południe od linii wyznaczonej przez drogę nr 62 w powiecie wyszkowskim,

gminy Cegłów, Dębe Wielkie, Halinów, Latowicz, Mrozy, Siennica, Sulejówek, część gminy Jakubów położona na południe od linii wyznaczoenj przez drogę nr 92, część gminy Kałuszyn położona na południe od linii wyznaczonej przez drogi nr 2 i 92 i część gminy Mińsk Mazowiecki położona na południe od linii wyznaczonej przez drogę nr A2 i miasto Mińsk Mazowiecki w powiecie mińskim,

powiat garwoliński,

powiat otwocki,

powiat warszawski zachodni,

powiat legionowski,

powiat piaseczyński,

powiat pruszkowski,

gminy Chynów, Grójec, Jasieniec, Pniewy i Warkaw powiecie grójeckim,

gminy Milanówek, Grodzisk Mazowiecki, Podkowa Leśna i Żabia Wola w powiecie grodziskim,

gminy Grabów nad Pilicą, Magnuszew, Głowaczów, Kozienice w powiecie kozienickim,

część gminy Stromiec położona na północ od linii wyznaczonej przez drogę nr 48 w powiecie białobrzeskim,

powiat miejski Warszawa;

w województwie lubelskim:

gminy Borki, Czemierniki, Kąkolewnica, Komarówka Podlaska, Wohyń i Radzyń Podlaski z miastem Radzyń Podlaski w powiecie radzyńskim,

gminy Stoczek Łukowski z miastem Stoczek Łukowski, Wola Mysłowska, Trzebieszów, Krzywda, Stanin, część gminy wiejskiej Łuków położona na wschód od linii wyznaczonej przez drogę nr 63 biegnącą od północnej granicy gminy do granicy miasta Łuków i na północ od linii wyznaczonej przez drogę nr 806 biegnącą od wschodniej granicy miasta Łuków do wschodniej granicy gminy wiejskiej Łuków i miasto Łuków w powiecie łukowskim,

gminy Janów Podlaski, Kodeń, Tuczna, Leśna Podlaska, Rossosz, Łomazy, Konstantynów, Piszczac, Rokitno, Biała Podlaska, Zalesie, Terespol z miastem Terespol, Drelów, Międzyrzec Podlaski z miastem Międzyrzec Podlaski w powiecie bialskim,

powiat miejski Biała Podlaska,

gmina Łęczna i część gminy Spiczyn położona na zachód od linii wyznaczonej przez drogę nr 829 w powiecie łęczyńskim,

część gminy Siemień położona na zachód od linii wyznaczonej przez drogę nr 815 i część gminy Milanów położona na zachód od drogi nr 813 w powiecie parczewskim,

gminy Niedźwiada, Ostrówek, Abramów, Firlej, Kamionka, Michów, Lubartów z miastem Lubartów i część gminy Kock położona na wschód od linii wyznaczonej przez rzekę Czarną, w powiecie lubartowskim,

gminy Jabłonna, Krzczonów, Niemce, Garbów i Wólka w powiecie lubelskim,

gminy Mełgiew, Rybczewice i Piaski w powiecie świdnickim,

gminy Fajsławice, Gorzków, Izbica, Kraśniczyn, część gminy Krasnystaw położona na zachód od linii wyznaczonej przez drogę nr 17 biegnącą od północno – wschodniej granicy gminy do granicy miasta Krasnystaw, miasto Krasnystaw i część gminy Łopiennik Górny położona na zachód od linii wyznaczonej przez drogę nr 17 w powiecie krasnostawskim,

gminy Dołhobyczów, Mircze, Trzeszczany, Werbkowice i część gminy wiejskiej Hrubieszów położona na południe od linii wyznaczonej przez drogę nr 844 oraz na południe od linii wyznaczonej przez drogę nr 74 i miasto Hrubieszów w powiecie hrubieszowskim,

gmina Telatyn, Tyszowce i część gminy Łaszczów położona na północ od linii wyznaczonej przez drogę nr 852 w powiecie tomaszowskim,

część gminy Wojsławice położona na zachód od linii wyznaczonej przez drogę biegnącą od północnej granicy gminy przez miejscowość Wojsławice do południowej granicy gminy w powiecie chełmskim,

gminy Grabowiec, Skierbieszów i Stary Zamość w powiecie zamojskim,

gminy Markuszów, Nałęczów, Kazimierz Dolny, Końskowola, Kurów, Wąwolnica, Żyrzyn, Baranów, część gminy wiejskiej Puławy położona na wschód od rzeki Wisły i miasto Puławy w powiecie puławskim,

gminy Annopol, Dzierzkowice i Gościeradów w powiecie kraśnickim,

gmina Józefów nad Wisłą w powiecie opolskim,

gminy Kłoczew i Stężyca w powiecie ryckim;

w województwie podkarpackim:

gminy Radomyśl nad Sanem i Zaklików w powiecie stalowowolskim.

8. Rumeenia

Järgmised piirkonnad Rumeenias:

—

Restul județului Maramureș care nu a fost inclus în Partea III cu următoarele comune:

—	Comuna Vișeu de Sus,

—	Comuna Moisei,

—	Comuna Borșa,

—	Oarnor a de Josi,

—	Comuna Suciu de Sus,

—	Comuna Coroieni,

—	Comuna Târgu Lăpuș,

—	Comuna Vima Mică,

—	Comuna Boiu Mare,

—	Comuna Valea Chioarului,

—	Comuna Ulmeni,

—	Comuna Băsești,

—	Comuna Baia Mare,

—	Comuna Tăuții Magherăuș,

—	Comuna Cicărlău,

—	Comuna Seini,

—	Comuna Ardusat,

—	Comuna Farcasa,

—	Comuna Salsig,

—	Comuna Asuaju de Sus,

—	Comuna Băița de sub Codru,

—	Comuna Bicaz,

—	Comuna Grosi,

—	Comuna Recea,

—	Comuna Baia Sprie,

—	Comuna Sisesti,

—	Comuna Cernesti,

—	Copalnic Mănăstur,

—	Comuna Dumbrăvița,

—	Comuna Cupseni,

—	Comuna Șomcuța Mare,

—	Comuna Sacaleșeni,

—	Comuna Remetea Chioarului,

—	Comuna Mireșu Mare,

—	Comuna Ariniș,

—	Județul Bistrița-Năsăud.

III OSA

1. Läti

Järgmised piirkonnad Lätis:

—	Brocēnu novada Cieceres un Gaiķu pagasts, Remtes pagasta daļa uz rietumiem no autoceļa 1154 un P109, Brocēnu pilsēta,

—	Saldus novada Saldus, Zirņu, Lutriņu un Jaunlutriņu pagasts, Saldus pilsēta.

2. Leedu

Järgmised piirkonnad Leedus:

—	Akmenės rajono savivaldybė: Akmenės, Kruopių, Naujosios Akmenės kaimiškoji ir Naujosios Akmenės miesto seniūnijos,

—	Joniškio rajono savivaldybė: Gaižaičių, Gataučių, Joniškio, Rudiškių, Skaistgirio, Žagarės seniūnijos,

—	Lazdijų rajono savivaldybė: Lazdijų miesto, Lazdijų, Seirijų, Šeštokų, Šventežerio ir Veisiejų seniūnijos,

—	Mažeikių rajono savivaldybės: Laižuvos, Mažeikių apylinkės, Mažeikių, Reivyčių, Tirkšlių ir Viekšnių seniūnijos,

—	Šiaulių rajono savivaldybės: Bubių, Ginkūnų, Gruzdžių, Kairių, Kuršėnų kaimiškoji, Kuršėnų miesto, Kužių, Meškuičių, Raudėnų ir Šakynos seniūnijos.

3. Poola

Järgmised piirkonnad Poolas:

w województwie warmińsko-mazurskim:

gmina Sępopol i część gminy wiejskiej Bartoszyce położona na wschód od linii wyznaczonej przez drogę nr 51 biegnącą od północnej granicy gminy do skrzyżowania z drogą nr 57 i na wschód od linii wyznaczonej przez drogę nr 57 biegnącą od skrzyżowania z drogą nr 51 do południowej granicy gminy w powiecie bartoszyckim,

gminy Srokowo, Barciany i część gminy Korsze położona na północ od linii wyznaczonej przez drogę biegnącą od wschodniej granicy łączącą miejscowości Krelikiejmy i Sątoczno i na zachód od linii wyznaczonej przez drogę łączącą miejscowości Sątoczno, Sajna Wielka biegnącą do skrzyżowania z drogą nr 590 w miejscowości Glitajny, a następnie na zachód od drogi nr 590 do skrzyżowania z drogą nr 592 i na północ od linii wyznaczonej przez drogę nr 592 biegnącą od zachodniej granicy gminy do skrzyżowania z drogą nr 590 w powiecie kętrzyńskim,

gmina Budry i część gminy Węgorzewo położona na wschód od linii wyznaczonej przez drogę nr 63 biegnącą od południowo-wschodniej granicy gminy do skrzyżowania z drogą nr 650, a następnie na północ od linii wyznaczonej przez drogę nr 650 biegnącą od skrzyżowania z drogą nr 63 do skrzyżowania z drogą biegnącą do miejscowości Przystań i na zachód od linii wyznaczonej przez drogę łączącą miejscowości Przystań, Pniewo, Kamionek Wielki, Radzieje, Dłużec w powiecie węgorzewskim,

w województwie mazowieckim:

gminy Domanice i Wiśniew w powiecie siedleckim,

w województwie lubelskim:

gminy Białopole, Dubienka, Chełm, Leśniowice, Wierzbica, Sawin, Ruda Huta, Dorohusk, Kamień, Rejowiec, Rejowiec Fabryczny z miastem Rejowiec Fabryczny, Siedliszcze, Żmudź i część gminy Wojsławice położona na wschód od linii wyznaczonej przez drogę biegnącą od północnej granicy gminy do miejscowości Wojsławice do południowej granicy gminy w powiecie chełmskim,

powiat miejski Chełm,

gmina Siennica Różana część gminy Łopiennik Górny położona na wschód od linii wyznaczonej przez drogę nr 17 i część gminy Krasnystaw położona na wschód od linii wyznaczonej przez drogę nr 17 biegnącą od północno – wschodniej granicy gminy do granicy miasta Krasnystaw w powiecie krasnostawskim,

gminy Hanna, Hańsk, Wola Uhruska, Urszulin, Stary Brus, Wyryki i gmina wiejska Włodawa w powiecie włodawskim,

gminy Cyców, Ludwin, Puchaczów, Milejów i część gminy Spiczyn położona na wschód od linii wyznaczonej przez drogę nr 829 w powiecie łęczyńskim,

gmina Trawniki w powiecie świdnickim,

gminy Jabłoń, Podedwórze, Dębowa Kłoda, Parczew, Sosnowica, część gminy Siemień położona na wschód od linii wyznaczonej przez drogę nr 815 i część gminy Milanów położona na wschód od drogi nr 813 w powiecie parczewskim,

gminy Sławatycze, Sosnówka, i Wisznice w powiecie bialskim,

gmina Ulan Majorat w powiecie radzyńskim,

gminy Ostrów Lubelski, Serniki i Uścimów w powiecie lubartowskim,

gmina Wojcieszków i część gminy wiejskiej Łuków położona na zachód od linii wyznaczonej przez drogę nr 63 biegnącą od północnej granicy gminy do granicy miasta Łuków, a następnie na północ, zachód, południe i wschód od linii stanowiącej północną, zachodnią, południową i wschodnią granicę miasta Łuków do jej przecięcia się z drogą nr 806 i na południe od linii wyznaczonej przez drogę nr 806 biegnącą od wschodniej granicy miasta Łuków do wschodniej granicy gminy wiejskiej Łuków w powiecie łukowskim,

gminy Horodło, Uchanie i część gminy wiejskiej Hrubieszów położona na północ od linii wyznaczonej przez drogę nr 844 biegnącą od zachodniej granicy gminy wiejskiej Hrubieszów do granicy miasta Hrubieszów oraz na północ od linii wyznaczonej przez drogę nr 74 biegnącą od wschodniej granicy miasta Hrubieszów do wschodniej granicy gminy wiejskiej Hrubieszów w powiecie hrubieszowskim,

4. Rumeenia

Järgmised piirkonnad Rumeenias:

—	Zona orașului București,

—	Județul Constanța,

—	Județul Satu Mare,

—	Județul Tulcea,

—	Județul Bacău,

—	Județul Bihor,

—	Județul Brăila,

—	Județul Buzău,

—	Județul Călărași,

—	Județul Dâmbovița,

—	Județul Galați,

—	Județul Giurgiu,

—	Județul Ialomița,

—	Județul Ilfov,

—	Județul Prahova,

—	Județul Sălaj,

—	Județul Vaslui,

—	Județul Vrancea,

—	Județul Teleorman,

—

Partea din județul Maramureș cu următoarele delimitări:

—	Comuna Petrova,

—	Comuna Bistra,

—	Comuna Repedea,

—	Comuna Poienile de sub Munte,

—	Comuna Vișeu e Jos,

—	Comuna Ruscova,

—	Comuna Leordina,

—	Comuna Rozavlea,

—	Comuna Strâmtura,

—	Comuna Bârsana,

—	Comuna Rona de Sus,

—	Comuna Rona de Jos,

—	Comuna Bocoiu Mare,

—	Comuna Sighetu Marmației,

—	Comuna Sarasau,

—	Comuna Câmpulung la Tisa,

—	Comuna Săpânța,

—	Comuna Remeti,

—	Comuna Giulești,

—	Comuna Ocna Șugatag,

—	Comuna Desești,

—	Comuna Budești,

—	Comuna Băiuț,

—	Comuna Cavnic,

—	Comuna Lăpuș,

—	Comuna Dragomirești,

—	Comuna Ieud,

—	Comuna Saliștea de Sus,

—	Comuna Săcel,

—	Comuna Călinești,

—	Comuna Vadu Izei,

—	Comuna Botiza,

—	Comuna Bogdan Vodă,

—	Localitatea Groșii Țibileșului, comuna Suciu de Sus,

—	Localitatea Vișeu de Mijloc, comuna Vișeu de Sus,

—	Localitatea Vișeu de Sus, comuna Vișeu de Sus.

—

Partea din județul Mehedinți cu următoarele comune:

—	Comuna Strehaia,

—	Comuna Greci,

—	Comuna Brejnita Motru,

—	Comuna Butoiești,

—	Comuna Stângăceaua,

—	Comuna Grozesti,

—	Comuna Dumbrava de Jos,

—	Comuna Băcles,

—	Comuna Bălăcița,

—	Județul Argeș,

—	Județul Olt,

—	Județul Dolj,

—	Județul Arad,

—	Județul Timiș,

—	Județul Covasna,

—	Județul Brașov,

—	Județul Botoșani.

IV OSA

Itaalia

Järgmised piirkonnad Itaalias:

—	tutto il territorio della Sardegna.

“

17.5.2019

Euroopa Liidu Teataja

L 129/43

Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumise kuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni staatusdokumendi TRANS/WP.29/343 viimasest versioonist, mis on kättesaadav internetis:

http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) eeskiri nr 134: ühtsed sätted, mis käsitlevad mootorsõidukite ja nende osade tüübikinnitust seoses vesinikkütuseelemendiga sõidukite ohutusega [2019/795]

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:

eeskirja algversiooni 3. täiendus – jõustumiskuupäev: 19. juuli 2018

SISUKORD

EESKIRI

Kohaldamisala

Mõisted

Tüübikinnituse taotlemine

Tüübikinnitus

I osa. Suruvesiniku mahutisüsteemi tehniline kirjeldus

II osa. Suruvesiniku mahutisüsteemi erikomponentide tehniline kirjeldus

III osa. Suruvesiniku mahutisüsteemi sisaldava sõiduki kütusesüsteemi tehniline kirjeldus

Tüübi muutmine ja tüübikinnituse laiendamine

Tootmise nõuetele vastavus

10.

Karistused tootmise nõuetele mittevastavuse korral

11.

Tootmise lõpetamine

12.

Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ja tüübikinnitusasutuste nimed ja aadressid

LISAD

1. osa

I näidis. Teabedokument nr … vesinikumahutisüsteemi tüübikinnituse kohta seoses vesinikkütuseelemendiga sõidukite ohutusega

II näidis. Teabedokument nr … vesinikumahutisüsteemi erikomponendi tüübikinnituse kohta seoses vesinikkütuseelemendiga sõidukite ohutusega

III näidis. Teabedokument nr … sõiduki tüübikinnituse kohta seoses vesinikkütuseelemendiga sõidukite ohutusega

2. osa

I näidis. Teatis, milles käsitletakse suruvesiniku mahutisüsteemi tüübikinnituse andmist, tüübikinnituse laiendamist, tüübikinnituse andmata jätmist, tüübikinnituse tühistamist või tootmise lõpetamist seoses vesinikkütuseelemendiga sõidukite ohutusega eeskirja nr 134 kohaselt

II näidis. Teatis, milles käsitletakse erikomponendi (soojuskäivitusega rõhulangetusseade / tagasilöögiklapp / automaatne sulgeklapp) tüübikinnituse andmist, tüübikinnituse laiendamist, tüübikinnituse andmata jätmist, tüübikinnituse tühistamist või tootmise lõpetamist seoses vesinikkütuseelemendiga sõidukite ohutusega eeskirja nr 134 kohaselt

III näidis. Teatis, milles käsitletakse sõiduki tüübikinnituse andmist, tüübikinnituse laiendamist, tüübikinnituse andmata jätmist, tüübikinnituse tühistamist või tootmise lõpetamist seoses vesinikkütuseelemendiga sõidukite ohutusega eeskirja nr 134 kohaselt

Tüübikinnitusmärkide kujundus

Katsemenetlused suruvesiniku mahutisüsteemiga

Katsemenetlused suruvesiniku mahutisüsteemi erikomponentidega

1. liide. Soojuskäivitusega rõhulangetusseadme katsete ülevaade

2. liide. Tagasilöögiklapi ja automaatse sulgeklapi katsete ülevaade

Katsemenetlused suruvesiniku mahutisüsteemi sisaldava sõiduki kütusesüsteemiga

1. KOHALDAMISALA

Käesolevat eeskirja kohaldatakse järgmisele (1):

1.1.	I osa. Suruvesiniku mahutisüsteemid vesinikkütuseelemendiga sõidukitele nende ohutuse seisukohast

1.2.	II osa. Suruvesiniku mahutisüsteemide erikomponendid vesinikkütuseelemendiga sõidukitele nende ohutuse seisukohast

1.3.	III osa. Suruvesiniku mahutisüsteemi sisaldavad vesinikkütuseelemendiga M- ja N-kategooria sõidukid (2) selle ohutuse seisukohast

2. MÕISTED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid.

2.1. „Kaitsemembraan“– rõhulangetusseadme korduvlülituseta osa, mis seadmele paigaldatuna puruneb ettenähtud rõhu juures, et võimaldada suruvesiniku vabanemist.

2.2. „Tagasilöögiklapp“– klapp, mis takistab vastassuunavoogu sõiduki kütusetorustikus.

2.3. „Suruvesiniku mahutisüsteem“– süsteem, mis on ette nähtud vesiniku hoidmiseks vesinikkütuseelemendiga sõidukis ning koosneb rõhu all olevast paagist, rõhulangetusseadmetest ja sulgemisseadme(te)st, mis eraldavad vesiniku ülejäänud kütusesüsteemist ja keskkonnast.

2.4. „Paak“ (vesiniku mahutamiseks)– vesinikumahutisüsteemi komponent, milles hoitakse esmast vesinikkütuse kogust.

2.5. „Kasutusest kõrvaldamise kuupäev“– kasutusest kõrvaldamiseks ette nähtud kuupäev (kuu ja aasta).

2.6. „Tootmiskuupäev“ (suruvesinikupaagi puhul)– tootmise käigus tehtud survekatse kuupäev (kuu ja aasta).

2.7. „Suletud või poolsuletud ruumid“– spetsiaalsed ruumid sõidukis (või sõiduki piirjoontes koos avaustega), mis asuvad väljaspool vesinikusüsteemi (mahutisüsteemi, kütuseelemendi süsteemi ja kütusevoo juhtimise süsteemi) ja selle korpuseid (nende olemasolul), kuhu võib koguneda vesinik (põhjustades ohtu), nagu sõitjateruum, pagasiruum ja mootorikattealune ruum.

2.8. „Heitgaasi väljalaskepunkt“– selle piirkonna geomeetriline kese, kus kütuseelemendi puhastusgaas väljutatakse sõidukist.

2.9. „Kütuseelemendi süsteem“– süsteem, mis sisaldab kütuseelementide patareid, õhupuhastussüsteemi, kütusevoo juhtsüsteemi, väljalaskesüsteemi, temperatuuri juhtsüsteemi ja vee juhtsüsteemi.

2.10. „Kütuse vastuvõtu seade“– sõiduki seade, kuhu ühendatakse tankla täiteotsak ja mille kaudu tangitakse kütus sõidukisse. Kütuse vastuvõtu seadet kasutatakse kütusepaagi ava alternatiivina.

2.11. „Vesinikusisaldus“– vesiniku moolide (või molekulide) osakaal vesiniku ja õhu segus (võrdub vesiniku ruumalaosaga).

2.12. „Vesinikkütuseelemendiga sõiduk“– igasugune mootorsõiduk, mille liikumapanemiseks kasutatakse kütusena suruvesinikku, sealhulgas kütuseelemendi ja sisepõlemismootoriga sõidukid. Sõiduautode vesinikkütuse spetsifikatsioon on esitatud standardites ISO 14687-2: 2012 ja SAE J2719: (läbi vaadatud septembris 2011).

2.13. „Pagasiruum“– sõidukis pagasi ja/või kaupade jaoks ettenähtud ruum, mida eraldab sõitjateruumist esivahesein või tagavahesein ja mida piiravad lagi, pagasiluuk, põrand ja külgseinad.

2.14. „Tootja“– isik või organ, kes vastutab tüübikinnitusasutuse ees tüübikinnitusmenetluse kõigi aspektide ja tootmise vastavuse tagamise eest. Kõnealune isik või organ ei pea otseselt olema seotud selle sõiduki, süsteemi või komponendi valmistamise kõigi etappidega, millele tüübikinnitust taotletakse.

2.15. „Suurim lubatav töörõhk“– suurim ülerõhk, mille juures survepaak või mahutisüsteem võib tavatingimustel töötada.

2.16. „Suurim kütuserõhk“– tankimise ajal lubatud suurim rõhk survesüsteemis. Suurim kütuserõhk on 125 % nimitöörõhust.

2.17. „Nimitöörõhk“– ülerõhk, mis iseloomustab süsteemi tavapärast tööd. Suruvesinikupaakides on nimitöörõhk surugaasi väljareguleeritud rõhk täidetud paagis või mahutisüsteemis ühtlase temperatuuri 15 °C juures.

2.18. „Rõhulangetusseade“– seade, mis teatud töötingimustel aktiveerudes vabastab vesiniku survesüsteemist ja hoiab seega ära süsteemi rikke.

2.19. „Purunemine“ või „lõhkemine“– sisemisest survest tingitud äkiline ja äge lagunemine, avanemine või rebenemine.

2.20. „Kaitseklapp“– rõhulangetusseade, mis avaneb kindlaksmääratud rõhu juures ja on taassulguv.

2.21. „Kasutusiga“ (suruvesinikupaagi puhul)– ajavahemik, mille vältel kasutamine on lubatud.

2.22. „Sulgeklapp“– paagi ja sõiduki kütusesüsteemi vahel paiknev klapp, mis on iseaktiveeruv. Klapp naaseb suletud asendisse, kui puudub ühendus vooluallikaga.

2.23. „Ühekordne tõrge“– ühekordse sündmuse põhjustatud tõrge, kaasa arvatud selle tõrke tagajärgedeks olevad tõrked.

2.24. „Soojuskäivitusega rõhulangetusseade (TPRD)“– korduvlülituseta rõhulangetusseade, mis käivitub temperatuuri toimel, et vabastada vesinikku.

2.25. „Vesinikumahutisüsteemi tüüp“– komponentide koost, mis ei erine üksteisest märkimisväärselt järgmiste põhiaspektide poolest:

a)	tootja kaubanimi või kaubamärk;

b)	säilitatava vesinikkütuse olek: surugaas;

c)	nimitöörõhk;

d)	paagi ehitus, materjalid, maht ja mõõtmed ning

e)	olemasolu korral soojuskäivitusega rõhulangetusseadme, tagasilöögiklapi ja sulgeklapi ehitus, materjalid ja põhiomadused.

2.26. „Vesinikumahutisüsteemi erikomponendi tüüp“– komponent või komponentide koost, mis ei eristu märkimisväärselt järgmiste põhiaspektide poolest:

a)	tootja kaubanimi või kaubamärk;

b)	säilitatava vesinikkütuse olek: surugaas;

c)	komponendi liik: (soojuskäivitusega) rõhulangetusseade, tagasilöögiklapp või sulgeklapp ning

d)	ehitus, materjalid ja põhiomadused.

2.27. „Sõidukitüüp“– sõidukid, mis seoses vesiniku ohutusega ei erine järgmiste oluliste omaduste poolest:

a)	tootja kaubanimi või kaubamärk ning

b)	sõiduki kütusesüsteemi põhikonfiguratsioon ja peamised omadused.

2.28. „Sõiduki kütusesüsteem“– komponentide koost, mida kasutatakse vesiniku hoidmiseks või selle suunamiseks kütuseelementi või sisepõlemismootorisse.

3. TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

3.1. I osa. Suruvesiniku mahutisüsteemi tüübikinnituse taotlemine

3.1.1. Vesinikumahutisüsteemi tüübikinnituse taotluse esitab vesinikumahutisüsteemi tootja või tema volitatud esindaja.

3.1.2. Teabedokumendi näidis on esitatud 1. lisa osas 1-I.

3.1.3. Tüübikinnituskatsete eest vastutavale tehnilisele teenistusele esitatakse piisav arv vesinikumahutisüsteeme, mis on kinnitatava tüübi suhtes representatiivsed.

3.2. II osa. Suruvesiniku mahutisüsteemi erikomponendi tüübikinnituse taotlemine

3.2.1. Erikomponendi tüübikinnituse taotluse esitab erikomponendi tootja või tema volitatud esindaja.

3.2.2. Teabedokumendi näidis on esitatud 1. lisa osas 1-II.

3.2.3. Tüübikinnituskatsete eest vastutavale tehnilisele teenistusele esitatakse piisav arv vesinikumahutisüsteemi erikomponente, mis on kinnitatava tüübi suhtes representatiivsed.

3.3. III osa. Sõiduki tüübikinnituse taotlemine

3.3.1. Sõiduki tüübikinnituse taotluse esitab sõiduki tootja või tema volitatud esindaja.

3.3.2. Teabedokumendi näidis on esitatud 1. lisa osas 1-III.

3.3.3. Tüübikinnituskatsete eest vastutavale tehnilisele teenistusele esitatakse piisav arv sõidukeid, mis on kinnitatava tüübi suhtes representatiivsed.

4. TÜÜBIKINNITUS

4.1. Tüübikinnituse andmine

4.1.1. Suruvesiniku mahutisüsteemi tüübikinnitus

Kui käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse saamiseks esitatud vesinikumahutisüsteem vastab I osa nõuetele, antakse seda tüüpi vesinikumahutisüsteemile tüübikinnitus.

4.1.2. Suruvesiniku mahutisüsteemi erikomponendi tüübikinnitus

Kui käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituseks esitatud erikomponent vastab II osas sätestatud nõuetele, antakse sellele erikomponenditüübile tüübikinnitus.

4.1.3. Sõiduki tüübikinnitus

Kui käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituseks esitatud sõiduk vastab III osas sätestatud nõuetele, antakse sellele sõidukitüübile tüübikinnitus.

4.2. Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (eeskirja praeguse versiooni puhul 00) näitavad tüübikinnituse andmise ajaks käesolevas eeskirjas viimati tehtud oluliste tehniliste muudatuste seeriat. Sama kokkuleppeosaline ei tohi anda sama numbrit teisele sõiduki või komponendi tüübile.

4.3. Teade käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse andmise, laiendamise, andmata jätmise või tühistamise kohta esitatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele 1. lisa 2. osa näidisele vastaval vormil koos tüübikinnituse taotleja esitatud fotode ja/või skeemidega formaadis, mis ei ole suurem kui A4 (210 × 297 mm) või mis on kokku voldituna selles formaadis, ja vastavas mõõtkavas.

4.4. Igale käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud tüübile vastavale sõidukile, vesinikumahutisüsteemile või erikomponendile tuleb kinnitada tüübikinnituse vormil kindlaksmääratud hästi märgatavasse ja kergesti juurdepääsetavasse kohta 2. lisas kirjeldatud näidistele vastav rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, millel on:

4.4.1.

ringjoonega ümbritsetud E-täht, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi tunnusnumber (3);

4.4.2.

punktiga 4.4.1 kirjeldatud ringist paremal käesoleva eeskirja number, millele järgneb R-täht, mõttekriips ja tüübikinnitusnumber.

4.5. Kui sõiduk vastab ühe või mitme muu kokkuleppele lisatud eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud sõiduki tüübile, ei pea käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse andnud riik punktis 4.4.1. nimetatud tähist kordama; sel juhul paigutatakse eeskirjade ja tüübikinnituste numbrid ning lisatähised tulpadena punktis 4.4.1 sätestatud tähisest paremale.

4.6. Tüübikinnitusmärk peab olema selgesti loetav ja kustumatu.

4.6.1. Sõiduki puhul paigutatakse tüübikinnitusmärk sõiduki andmeplaadile või selle lähedusse.

4.6.2. Vesinikumahutisüsteemi puhul paigutatakse tüübikinnitusmärk paagile.

4.6.3. Erikomponendi puhul paigutatakse tüübikinnitusmärk erikomponendile.

5. I OSA. SURUVESINIKU MAHUTISÜSTEEMI TEHNILINE KIRJELDUS

Selles osas on sätestatud suruvesiniku mahutisüsteemile esitatavad nõuded. Vesinikumahutisüsteem koosneb kõrgsurvepaagist ja selle avauste primaarsetest sulgemisseadmetest. Joonisel 1 on näidatud tüüpiline suruvesiniku mahutisüsteem, mis koosneb survepaagist, kolmest sulgemisseadmest ja nende liitmikest. Sulgemisseadmetel on järgmised funktsioonid, mida võib omavahel kombineerida:

TPRD;

b)	tagasilöögiklapp, mis takistab tagasivoolu täitetorusse, ning

automaatne sulgeklapp, mis sulgub, et takistada voolu paagist kütuseelementi või sisepõlemismootorisse. Sulgeklapp ja TPRD, mis moodustavad primaarse sulgemisseadme kütusevoolule paagist, peavad olema paigaldatud vahetult igale paagile või selle sisse. Vahetult igale paagile või selle sisse paigaldatakse vähemalt üks tagasilöögiklapi funktsiooniga komponent.

Joonis 1

Tüüpiline suruvesiniku mahutisüsteem

Paak

Sulgeklapp

Tagasilöögiklapp

Ava

TPRD

Kõigi maanteesõidukis kasutamiseks toodetud uute suruvesiniku mahutisüsteemide nimitöörõhk peab olema kuni 70 MPa ja kasutusiga kuni 15 aastat ning need peavad vastama punkti 5 nõuetele.

Vesinikumahutisüsteem peab vastama käesolevas punktis esitatud katsenõuetele. Kvaliteedinõuded liikluses kasutamiseks on järgmised:

5.1.	Võrdlusnäitajate kontrollkatsed

5.2.	Töökindluse kontrollkatse (hüdrauliliste katsete seeria)

5.3.	Süsteemi maanteesõidu näitajate kontrollkatse (pneumaatiliste katsete seeria)

5.4.	Kontrollkatse katkestussüsteemi toimimise kohta tulekahju korral

5.5.	Primaarsete sulgemisseadmete töökindluse kontrollkatse

Neid talitlusnõudeid käsitlevate katsete elemendid on esitatud allpool tabelis. Vastavad katsemenetlused on esitatud 3. lisas.

Talitlusnõuete ülevaade

5.1.	Võrdlusnäitajate kontrollkatsed
5.1.1.	Algse lõhkemisrõhu võrdlusnäitaja
5.1.2.	Algse survetsüklite arvu võrdlusnäitaja
5.2.	Töökindluse kontrollkatse (hüdrauliliste katsete seeria)
5.2.1.	Survekatse
5.2.2.	Kukutamiskatse (löögikatse)
5.2.3.	Pinnakahjustus
5.2.4.	Katsed kemikaalidega kokkupuute kohta ja survetsüklite kohta keskkonnatemperatuuril
5.2.5.	Staatilise surve katse kõrgel temperatuuril
5.2.6.	Survetsüklikatse äärmuslikel temperatuuridel
5.2.7.	Jääksurvekatse
5.2.8.	Jääktugevuse katse lõhkemisel
5.3.	Maanteesõidu näitajate kontrollkatse (pneumaatiliste katsete seeria)
5.3.1.	Survekatse
5.3.2.	Survetsüklikatse keskkonnatemperatuuril ja äärmuslikul temperatuuril (pneumaatiline)
5.3.3.	Staatilise survega lekke-/imbumiskatse äärmuslikul temperatuuril (pneumaatiline)
5.3.4.	Jääksurvekatse
5.3.5.	Jääktugevuse katse lõhkemisel (hüdrauliline)
5.4.	Kontrollkatse katkestussüsteemi toimimise kohta tulekahju korral
5.5.	Primaarsetele sulgemisseadmetele esitatavad nõuded

5.1. Võrdlusnäitajate kontrollkatsed

5.1.1. Algse lõhkemisrõhu võrdlusnäitaja

Kolmes (3) paagis tekitatakse hüdrauliline rõhk kuni lõhkemiseni (vt katsemenetlus 3. lisa punktis 2.1). Tootja esitab dokumendid (mõõtmised ja statistilised analüüsid), milles määratakse kindlaks uute paakide keskmine lõhkemisrõhk BPO.

Kõigi katsetatud paakide lõhkemisrõhk peab olema ± 10 % BPO-st ja vähemalt sama kõrge kui BPmin ehk 225 % nimitöörõhust.

Lisaks peab peamiselt klaaskiudkomposiidist koosnevate paakide minimaalne lõhkemisrõhk olema kõrgem kui 350 % nimitöörõhust.

5.1.2. Algse survetsüklite arvu võrdlusnäitaja

Kolme (3) paagiga tehakse keskkonnatemperatuuril 20 (± 5) °C ja rõhu juures, mis moodustab 125 % nimitöörõhust (+ 2/– 0 MPa), purunemiseta hüdraulilisi survetsükleid 22 000 korda või kuni lekke ilmnemiseni (vt katsemenetlus 3. lisa punktis 2.2). 15-aastase kasutusea puhul ei tohi leke ilmneda 11 000 tsükli jooksul.

5.2. Töökindluse kontrollkatsed (hüdrauliliste katsete seeria)

Kui kõik kolm punkti 5.1.2 kohast survetsüklikatset kestavad kauem kui 11 000 tsüklit või kui tsüklite arv katsetes ei erine rohkem kui 25 %, katsetatakse punktis 5.2 ainult ühte (1) paaki. Vastasel korral katsetatakse punktis 5.2 kolme (3) paaki.

Vesinikupaak ei tohi lekkida järgmise katseseeria käigus, kui katsed tehakse järjestikku ühel ja samal süsteemil, nagu on kujutatud joonisel 2. Vesinikumahutisüsteemi asjakohaste katsemenetluste üksikasjad on esitatud 3. lisa punktis 3.

Joonis 2

Töökindluse kontrollkatse (hüdrauliline)

20 % tsükl. arvust

+ 85 °C, 95 % suht.niiskus

80 % nimitöörõhust

125 % nimitöörõhust

150 % nimitöörõhust

180 % nimitöörõhust (4min)

Purunemine

20 % tsükl. arvust

– 40 °C

1 000 h

+85 °C

10 tsüklit

15 °C – 25 °C

60 % tsükl. arvust

15 °C – 25 °C

48 h

Kahjustus

Kukkumine

Katserõhk

Kemikaalid

Kokkupuudekemikaaliga

Jääktugevus

Aeg

< 20 %

Rõhk

BPO

5.2.1. Survekatse

Paagis tekitatakse rõhk, mis moodustab 150 % nimitöörõhust (+ 2/– 0 MPa), ja seda säilitatakse vähemalt 30 sekundi vältel (vt katsemenetlus 3. lisa punktis 3.1).

5.2.2. Kukutamiskatse (löögikatse)

Paagil lastakse kukkuda mitme kokkupõrkenurga all (vt katsemenetlus 3. lisa punktis 3.2).

5.2.3. Pinnakahjustuse katse

Paagile tekitatakse pinnakahjustus (vt katsemenetlus 3. lisa punktis 3.3).

5.2.4. Katse kemikaalidega kokkupuute kohta ja survetsüklite kohta keskkonnatemperatuuril

Paak viiakse kokkupuutesse maanteekeskkonnas leiduvate kemikaalidega ning rõhu juures, mis moodustab 125 % nimitöörõhust (+ 2/– 0 MPa), ja temperatuuril 20 (± 5) °C tehakse survetsüklite arvust 60 % (vt katsemenetlus 3. lisa punktis 3.4). Kokkupuude kemikaalidega lõpetatakse enne viimast 10 tsüklit, mis tehakse rõhu juures, mis moodustab 150 % nimitöörõhust (+2/–0 MPa).

5.2.5. Staatilise surve katse kõrgel temperatuuril.

Paagis tekitatakse rõhk, mis moodustab 125 % nimitöörõhust (+ 2/– 0 MPa), ja seda säilitatakse temperatuuril ≥ 85 °C vähemalt 1 000 tunni vältel (vt katsemenetlus 3. lisa punktis 3.5).

5.2.6. Survetsüklikatse äärmuslikel temperatuuridel.

Paagiga tehakse temperatuuril ≤ – 40 °C ja rõhu juures, mis moodustab 80 % nimitöörõhust (+ 2/– 0 MPa), survetsüklite arvust 20 % ning temperatuuril ≥ + 85 °C, suhtelise niiskuse juures 95 ± 2 % ja rõhu juures, mis moodustab 125 % nimitöörõhust (+ 2/– 0 MPa), tehakse survetsüklite arvust 20 % (vt katsemenetlus 3. lisa punktis 2.2).

5.2.7. Hüdrauliline jääksurvekatse. Paagis tekitatakse rõhk, mis moodustab 180 % nimitöörõhust (+ 2/– 0 MPa), ja seda säilitatakse vähemalt 4 minuti vältel ilma purunemiseta (vt katsemenetlus 3. lisa punktis 3.1).

5.2.8. Jääktugevuse katse lõhkemisel

Paagiga tehakse hüdrauliline lõhkemiskatse, et kontrollida, kas lõhkemisrõhk moodustab vähemalt 80 % algsest võrdluslõhkemisrõhust (BPO), mis määratakse kindlaks punkti 5.1.1 kohaselt (vt katsemenetlus 3. lisa punktis 2.1).

5.3. Maanteesõidu näitajate kontrollkatse (pneumaatiliste katsete seeria)

Vesinikumahutisüsteem ei tohi lekkida järgmise katseseeria käigus, mida on kujutatud joonisel 3. Vesinikumahutisüsteemi asjakohaste katsemenetluste üksikasjad on esitatud 3. lisas.

Joonis 3

Maanteesõidu näitajate kontrollkatse (pneumaatiline/hüdrauliline)

180 % nimitöörõhust (4 min)

80 % nimitöörõhust

115 % nimitöörõhust

125 % nimitöörõhust

150 % nimitöörõhust

Purunemine

(a) Tankimis- ja tühjendustsüklid temp. – 40 °C süst. algtasakaalustamisega temp. – 40 °C, 5 tsüklit + 20 °C kütusega; 5 tsüklit < – 35 °C kütusega

(b) Tankimis- ja tühjendustsüklid temp. + 50 °C süst. algtasakaalustamisega temp. + 50 °C, 5 tsüklit < – 35 °C kütusega

5 % ts + 50 °C

5 % ts – 40 °C

40 % ts 15-25 °C

Leke / imbumine ≥ 30 h

5 % ts – 40 °C (a)

5 % ts + 50 °C (b)

40 % ts 15-25 °C (c)

Katserõhk

Aeg

Rõhk

BPO

< 20 %

5.3.1. Survekatse

Süsteemis tekitatakse rõhk, mis moodustab 150 % nimitöörõhust (+ 2/– 0 MPa), ja seda säilitatakse vähemalt 30 sekundi vältel (vt katsemenetlus 3. lisa punktis 3.1). Paagi, millele on tehtud survekatse tootmise käigus, võib sellest katsest vabastada.

5.3.2. Survetsüklikatse keskkonnatemperatuuril ja äärmuslikul temperatuuril

Süsteemiga tehakse vesiniku abil 500 tsüklist koosnev survekatse (vt katsemenetlus 3. lisa punktis 4.1).

a)	Survetsüklid jaotatakse kahte rühma: pooled tsüklitest (250) tehakse enne staatilise surve algust (vt punkt 5.3.3) ja ülejäänud tsüklid (250) pärast algset staatilist survet (vt punkt 5.3.3), nagu näidatud joonisel 3.

Esimeses survetsüklite seerias tehakse 25 tsüklit rõhu juures, mis moodustab 80 % nimitöörõhust (+ 2/– 0 MPa), ja temperatuuril ≤ – 40 °C; seejärel tehakse 25 tsüklit rõhu juures, mis moodustab 125 % nimitöörõhust (+ 2/– 0 MPa), temperatuuril ≥ + 50 °C ja suhtelise niiskuse juures 95 ±2 % ning ülejäänud 200 tsüklit tehakse rõhu juures, mis moodustab 125 % nimitöörõhust (+ 2/– 0 MPa), ja temperatuuril 20 ± 5 °C.

Teises survetsüklite seerias tehakse 25 tsüklit rõhu juures, mis moodustab 125 % nimitöörõhust (+ 2/– 0 MPa), temperatuuril ≥ + 50 °C ja suhtelise niiskuse juures 95 ± 2 %; seejärel tehakse 25 tsüklit rõhu juures, mis moodustab 80 % nimitöörõhust (+ 2/– 0 MPa), ja temperatuuril ≤ – 40 °C ning ülejäänud 200 tsüklit tehakse rõhu juures, mis moodustab 125 % nimitöörõhust (+ 2/– 0 MPa), ja temperatuuril 20 ± 5 °C.

c)	Vesinikkütuse temperatuur on ≤ – 40 °C.

Esimese 250 tsükli jooksul tehakse viis tsüklit kütuse temperatuuril + 20 (± 5) °C pärast süsteemi temperatuuri tasakaalustumist ≤ – 40 °C juures; viis tsüklit tehakse kütuse temperatuuril ≤ – 40 °C ning viis tsüklit tehakse kütuse temperatuuril ≤ – 40 °C pärast süsteemi temperatuuri tasakaalustumist ≥ + 50 °C juures ja suhtelisel niiskusel 95 %.

e)	Viiskümmend tsüklit tehakse nii, et paagi tühjendamise kiirus on sama suur või suurem kui hoolduse ajal.

5.3.3. Staatilise survega lekke-/imbumiskatse äärmuslikul temperatuuril

a)	Katse tehakse pärast kumbagi 250-tsüklilist seeriat (vt punkt 5.3.2).

b)	Vesiniku suurim lubatud väljalase suruvesiniku mahutisüsteemist on 46 ml tunnis liitri veemahutavuse kohta mahutisüsteemis (vt katsemenetlus 3. lisa punktis 4.2).

c)	Kui mõõdetud imbumiskiirus on suurem kui 0,005 mg/s (3,6 Nml/min), tehakse lokaliseeritud lekkekatse veendumaks, et üheski punktis ei ole välisleke suurem kui 0,005 mg/s (3,6 Nml/min) (vt katsemenetlus 3. lisa punktis 4.3).

5.3.4. Jääksurvekatse (hüdrauliline)

Paagis tekitatakse rõhk, mis moodustab 180 % nimitöörõhust (+ 2/– 0 MPa), ja seda säilitatakse vähemalt 4 minuti vältel ilma lõhkemiseta (vt katsemenetlus 3. lisa punktis 3.1).

5.3.5. Jääktugevuse katse lõhkemisel (hüdrauliline)

5.4. Kontrollkatse katkestussüsteemi toimimise kohta tulekahju korral

Selles punktis kirjeldatakse tulekindluskatset, milles katsegaasiks on suruvesinik. Alternatiivse katsegaasina võib kasutada suruõhku.

Vesinikumahutisüsteemis tekitatakse nimitöörõhk ja süsteem viiakse kokkupuutesse tulega (vt katsemenetlus 3. lisa punktis 5.1). Temperatuuri toimel aktiveeruv rõhulangetusseade vabastab gaasi kontrollitud viisil ilma purunemiseta.

5.5. Primaarsetele sulgemisseadmetele esitatavad nõuded

Suruvesiniku mahutisüsteemi eraldavaid primaarseid sulgemisseadmeid, nimelt soojuskäivitusega rõhulangetusseadet, tagasilöögiklappi ja automaatset sulgeklappi, nagu näidatud joonisel 1, tuleb katsetada ja need peavad saama tüübikinnituse käesoleva eeskirja II osa kohaselt ning toodetavad seadmed peavad olema vastavuses tüübikinnituse saanud tüübiga.

Mahutisüsteemi korduskatsetamine ei ole vajalik alternatiivsete sulgemisseadmete olemasolul, mis on otstarbe, liitmike, materjalide, tugevuse ja mõõtmete poolest võrreldavad ning mis vastavad eespool nimetatud tingimusele. Soojuskäivitusega rõhulangetusseadme või selle paigalduskoha või ventileerimistorude muutmine nõuab aga uue tulekindluskatse tegemist punkti 5.4 kohaselt.

5.6. Märgistus

Igale paagile kinnitatakse püsivalt märgis, millel on vähemalt järgmine teave: tootja nimi, seerianumber, tootmiskuupäev, suurim kütuserõhk, nimitöörõhk, kütuse liik (nt CHG – gaasiline vesinik) ja kasutusest kõrvaldamise kuupäev. Igale paagile märgitakse ka punkti 5.1.2 kohases katseprogrammis kasutatud tsüklite arv. Käesoleva punkti kohaselt paagile kinnitatud märgised peavad jääma alles ja olema loetavad paagi tootja soovitatud kasutusea vältel.

Kasutusest kõrvaldamise kuupäev ei tohi olla hilisem kui 15 aastat pärast tootmiskuupäeva.

6. II OSA. SURUVESINIKU MAHUTISÜSTEEMI ERIKOMPONENTIDE TEHNILINE KIRJELDUS

6.1. Soojuskäivitusega rõhulangetusseadmele (TPRD) esitatavad nõuded

TPRDd peavad vastama järgmistele katsenõuetele:

a)	survetsüklikatse (4. lisa punkt 1.1);

b)	kiirendatud kasutusea katse (4. lisa punkt 1.2);

c)	temperatuuritsüklikatse (4. lisa punkt 1.3);

d)	soolakorrosioonikatse (4. lisa punkt 1.4);

e)	sõidukit ümbritsevate keskkonnategurite toime katse (4. lisa punkt 1.5);

f)	pingekorrosioonimõrade katse (4. lisa punkt 1.6);

g)	kukutamis- ja vibratsioonikatse (4. lisa punkt 1.7);

h)	lekkekatse (4. lisa punkt 1.8);

i)	aktiveerimiskatse stendil (4. lisa punkt 1.9);

j)	vooluhulgakatse (4. lisa punkt 1.10).

6.2. Tagasilöögiklapile ja automaatsele sulgeklapile esitatavad nõuded

Tagasilöögiklapp ja automaatne sulgeklapp peavad vastama järgmistele katsenõuetele:

a)	hüdraulilise surve katse (4. lisa punkt 2.1);

b)	lekkekatse (4. lisa punkt 2.2);

c)	survetsüklikatse äärmuslikel temperatuuridel (4. lisa punkt 2.3);

d)	soolakorrosioonikatse (4. lisa punkt 2.4);

e)	sõidukit ümbritsevate keskkonnategurite toime katse (4. lisa punkt 2.5);

f)	atmosfääritingimustega kokkupuute katse (4. lisa punkt 2.6);

g)	elektrikatsed (4. lisa punkt 2.7);

h)	vibratsioonikatse (4. lisa punkt 2.8);

i)	pingekorrosioonimõrade katse (4. lisa punkt 2.9);

j)	eeljahutatud vesinikuga kokkupuute katse (4. lisa punkt 2.10).

6.3. Esitatakse vähemalt järgmine teave: suurim kütuserõhk ja kütuse liik (nt CHG – gaasiline vesinik) märgitakse selgesti loetavalt ja kustumatult igale primaarse sulgemisseadme funktsiooniga komponendile.

7. III OSA. SURUVESINIKU MAHUTISÜSTEEMI SISALDAVA SÕIDUKI KÜTUSESÜSTEEMI TEHNILINE KIRJELDUS

Selles osas on sätestatud sõiduki kütusesüsteemile, sealhulgas suruvesiniku mahutisüsteemile, torudele, liitmikele ja vesinikku sisaldavatele komponentidele esitatavad nõuded. Sõiduki kütusesüsteemi kuuluvat vesinikumahutisüsteemi tuleb katsetada ja see peab saama tüübikinnituse käesoleva eeskirja I osa kohaselt ning toodetavad seadmed peavad olema vastavuses tüübikinnituse saanud tüübiga.

7.1. Kasutuses olevale kütusesüsteemile esitatavad nõuded

7.1.1. Kütuse vastuvõtu seade

7.1.1.1. Suruvesiniku vastuvõtu seade peab takistama tagasivoolu atmosfääri. Katse toimub visuaalse vaatluse abil.

7.1.1.2. Kütuse vastuvõtu seadme märgis. Märgis kinnitatakse kütuse vastuvõtu seadme lähedale, näiteks tankimisluugi siseküljele, koos järgmise teabega: kütuse liik (nt CHG – gaasiline vesinik), suurim kütuserõhk, nimitöörõhk ja paakide kasutusest kõrvaldamise kuupäev.

7.1.1.3. Kütuse vastuvõtu seade paigaldatakse sõidukile selleks, et tagada kütuse täiteotsaku sundlukustus. Vastuvõtuseade peab olema kaitstud rikkumiste ning mustuse ja vee juurdepääsu eest (näiteks paigaldatuna lukustatavasse asukohta). Katse toimub visuaalse vaatluse abil.

7.1.1.4. Kütuse vastuvõtu seade ei tohi olla paigaldatud sõiduki väliste energiat neelavate osade, nt kaitseraua sisse ega sõitjate- või pagasiruumi või mujale, kuhu vesinik võib koguneda ja kus õhutus on ebapiisav. Katse toimub visuaalse vaatluse abil.

7.1.2. Ülerõhukaitseseade madala rõhuga süsteemi jaoks (vt katsemenetlus 5. lisa punktis 6).

Rõhuregulaatori järel paiknevat vesinikusüsteemi kaitstakse rõhuregulaatori võimalikust rikkest tingitud ülerõhu eest. Ülerõhukaitseseadme seaderõhk ei tohi olla kõrgem kui vesinikusüsteemi vastava osa suurim lubatud töörõhk.

7.1.3. Vesiniku väljavoolu süsteemid

7.1.3.1. Rõhulangetussüsteemid (vt katsemenetlus 5. lisa punktis 6).

a)	Mahutisüsteemi TPRDd. Ventileerimistoru olemasolul peab selle väljalaskeava vesiniku väljutamiseks mahutisüsteemi TPRD(de)st olema korgiga kaitstud.

Mahutisüsteemi TPRDd. Vesiniku väljavoolu mahutisüsteemi TPRD(de)st ei suunata:

i)	suletud või poolsuletud ruumidesse;

ii)	sõiduki ükskõik millisesse rattakoopasse või selle poole;

iii)	vesinikupaakide poole;

iv)	sõiduki ette ega sõiduki tagaosast või külgedelt horisontaalsuunas (teega paralleelselt).

Väljaspool vesinikumahutisüsteemi võib kasutada muid rõhulangetusseadmeid (näiteks kaitsemembraani). Vesiniku väljavoolu muudest rõhulangetusseadmetest ei suunata:

i)	kaitsmata elektriklemmide või -lülitite või muude süüteallikate poole;

ii)	sõitjateruumi või pagasiruumi või nende poole;

iii)	sõiduki ükskõik millisesse rattakoopasse või selle poole;

iv)	vesinikupaakide poole.

7.1.3.2. Sõiduki väljalaskesüsteem (vt katsemenetlus 5. lisa punktis 4).

Sõiduki väljalaskesüsteemi väljalaskepunktis ei tohi vesinikusisaldus:

a)	ületada 4 mahuprotsenti ühegi liikuva kolmesekundilise ajavahemiku vältel tavapärastes töötingimustes, kaasa arvatud sisse- ja väljalülitamine;

b)	ületada ühelgi hetkel 8 % (vt katsemenetlus 5. lisa punktis 4).

7.1.4. Kaitse tuleohu eest: ühekordse tõrke tingimused

7.1.4.1. Vesinikumahutisüsteemist lekkiv või imbuv vesinik ei tohi sattuda ventileerimise teel otse sõitjate- või pagasiruumi ega ühtegi sõiduki suletud või poolsuletud ruumi, mis sisaldab kaitsmata süttimisallikaid.

7.1.4.2. Mis tahes ühekordne tõrge peamise vesiniku sulgeklapi järel ei tohi põhjustada vesinikusisalduse suurenemist sõitjateruumis vastavalt 5. lisa punktis 3.2 esitatud katsemenetlusele.

7.1.4.3. Kui ühekordne tõrge põhjustab kasutamise ajal vesinikusisalduse suurenemise üle 3,0 mahuprotsendi sõiduki suletud või poolsuletud ruumi õhust, tuleb anda hoiatus (vt punkt 7.1.6). Kui vesinikusisaldus ületab 4,0 mahuprotsenti sõiduki suletud või poolsuletud ruumi õhust, peab peamine sulgeklapp mahutisüsteemi isoleerimiseks sulguma (vt katsemenetlus 5. lisa punktis 3).

7.1.5. Kütusesüsteemi leke

Vesinikutoru, liitmik vms, mis asetseb peamise sulgeklapi järel enne kütuseelemendi süsteemi või mootorit, ei tohi lekkida. Vastavust kontrollitakse nimitöörõhul (vt katsemenetlus 5. lisa punktis 5).

7.1.6. Juhti hoiatav märgulamp

Hoiatus antakse visuaalse märguande või teksti kujul, millel on järgmised omadused:

a)	hoiatus on juhile ettenähtud isteasendist nähtav, kui juhi turvavöö on kinnitatud;

b)	tuvastussüsteemi tõrke (nt vooluringi katkemise, lühiühenduse või anduri rikke) korral on hoiatus kollast värvi. Punkti 7.1.4.3 kohaselt peab hoiatus olema punane;

c)	süttinud märgulamp peab olema juhile nähtav nii päevavalguses kui ka öistes sõidutingimustes;

d)	märgulamp jääb põlema seniks, kuni sisaldus ületab 3,0 % või kuni tõrke avastamise lõpuni, tingimusel et süütesüsteem on tööasendis või jõuallikas on aktiveeritud.

7.2. Kütusesüsteemi kokkupõrkejärgne terviklikkus

Sõiduki kütusesüsteem peab sõiduki kokkupõrkekatsete järel vastama järgmistele allpool nimetatud eeskirjade nõuetele, rakendades ka käesoleva eeskirja 5. lisas ette nähtud katsemenetlusi.

a)	Laupkokkupõrkekatse vastavalt eeskirjale nr 12 või nr 94.

b)	Külgkokkupõrkekatse vastavalt eeskirjale nr 95.

Juhul kui eespool nimetatud sõiduki kokkupõrkekatsetest ühte või kumbagi ei saa sõiduki suhtes rakendada, tehakse sõiduki kütusesüsteemile selle asemel allpool kirjeldatud asjakohased alternatiivsed kiirendused ja vesinikumahutisüsteem paigaldatakse asendisse, mis vastab punkti 7.2.4 nõuetele. Kiirendusi mõõdetakse vesinikumahutisüsteemi paigalduskohas. Sõiduki kütusesüsteem paigaldatakse ja kinnitatakse katsetamisteks ettenähtud sõidukiosale. Kasutatud mass peab vastama täisvarustusega ja täidetud paagile või paagikoostule.

M1- ja N1-kategooria sõidukite kiirendused:

a)	20 g liikumissuunas (edasi ja tagasi);

b)	8 g horisontaalselt liikumissuunaga risti (vasakule ja paremale).

M2- ja N2-kategooria sõidukite kiirendused:

a)	10 g liikumissuunas (edasi ja tagasi);

b)	5 g horisontaalselt liikumissuunaga risti (vasakule ja paremale).

M3- ja N3-kategooria sõidukite kiirendused:

a)	6,6 g liikumissuunas (edasi ja tagasi);

b)	5 g horisontaalselt liikumissuunaga risti (vasakule ja paremale).

7.2.1. Kütuselekke piirnorm

Vesinikulekke mahuline vooluhulk, mis määratakse vastavalt 5. lisa punktile 1.1 või 1.2, ei tohi ajavahemiku Δt vältel ületada keskmist väärtust 118 Nl minutis.

7.2.2. Sisalduse piirnorm suletud ruumides

Vesinikuleke ei tohi sõitjate- või pagasiruumis põhjustada õhu vesinikusisalduse suurenemist üle 4,0 mahuprotsendi (vt katsemenetlus 5. lisa punktis 2). See nõue on täidetud, kui leiab kinnitust, et mahutisüsteemi sulgeklapp on sulgunud 5 minuti jooksul pärast kokkupõrget ja mahutisüsteem ei ole lekkinud.

7.2.3. Paagi nihkumine

Paak (paagid) peab (peavad) püsima sõiduki küljes vähemalt ühes kinnituspunktis.

7.2.4. Täiendavad paigaldusnõuded

7.2.4.1. Vesinikumahutisüsteemi paigaldusnõuded, mille puhul ei kohaldata laupkokkupõrkekatset:

paak peab olema paigaldatud kohale, mis asub tagapool sõiduki keskjoonega risti asetsevast vertikaaltasapinnast, mis asub 420 mm sõiduki esiservast tagapool.

7.2.4.2. Vesinikumahutisüsteemi paigaldusnõuded, mille puhul ei kohaldata külgkokkupõrkekatset:

paak peab olema paigaldatud kohale, mis asub kahe keskjoonega paralleelse vertikaaltasapinna vahel, mis asetsevad 200 mm kummastki paagile (paakidele) lähimast sõiduki välisservast seespool.

8. TÜÜBI MUUTMINE JA TÜÜBIKINNITUSE LAIENDAMINE

8.1. Sõiduki või vesinikumahutisüsteemi või vesinikumahutisüsteemi erikomponendi tüübi muutmisest tuleb teavitada asjaomasele tüübile tüübikinnituse andnud tüübikinnitusasutust. Sellisel juhul tüübikinnitusasutus:

a)	otsustab pärast tootjaga konsulteerimist, et tuleb anda uus tüübikinnitus, või

b)	rakendab punktis 8.1.1 „Läbivaatus“ esitatud menetlust või vajaduse korral punktis 8.1.2 „Laiendus“ esitatud menetlust.

8.1.1. Läbivaatus

Juhul kui 1. lisa teabedokumentides sisalduvaid andmeid on muudetud ning tüübikinnitusasutus leiab, et tõenäoliselt ei avalda tehtud muudatused märgatavat ebasoovitavat mõju ja et sõiduk/vesinikumahutisüsteem/erikomponent vastab igal juhul endiselt nõuetele, nimetatakse muudatust „läbivaatuseks“.

Sel juhul väljastab tüübikinnitusasutus vajaduse korral 1. lisa teabedokumentide parandatud leheküljed, märkides igale parandatud leheküljele selgelt muudatuse laadi ja uuesti väljastamise kuupäeva. See nõue loetakse täidetuks, kui on olemas 1. lisa teabedokumentide konsolideeritud ja ajakohastatud versioon koos muudatuse üksikasjaliku kirjeldusega.

8.1.2. Laiendus

Muudatust nimetatakse „laienduseks“, kui lisaks teatmikus sisalduvate andmete muutmisele:

a)	nõutakse täiendavaid inspekteerimisi või katseid või

b)	teatises (v.a selle lisades) sisalduv teave on muutunud või

c)	pärast hilisema muudatusteseeria jõustumist taotletakse sellekohast tüübikinnitust.

8.2. Muudatuste loetelu sisaldav teatis tüübikinnituse andmise või andmata jätmise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele punktis 4.3 kindlaks määratud korras. Lisaks sellele muudetakse 1. lisa teatisele lisatud teabedokumentide ja katsearuannete sisukorda, nii et oleks näha kõige viimase läbivaatuse või laienduse kuupäev.

8.3. Tüübikinnituse laienduse andnud tüübikinnitusasutus annab igale niisuguse laienduse kohta koostatud teatisele seerianumbri.

9. TOOTMISE NÕUETELE VASTAVUS

Tootmise nõuetele vastavuse järelevalvemenetlused peavad olema kooskõlas kokkuleppe 2. liites (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) ette nähtud üldiste sätetega ja vastama vähemalt järgmistele nõuetele.

9.1.	Käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud sõiduk, vesinikumahutisüsteem või vesinikumahutisüsteemi erikomponent peab olema toodetud vastavalt tüübikinnituse saanud tüübile punktide 5–7 nõuete kohaselt.

9.2.	Tüübikinnituse andnud asutus võib igal ajal igas tootmisüksuses kontrollida rakendatavate kontrollimeetodite nõuetekohasust. Kõnealused kontrollid toimuvad tavapäraselt kord iga kahe aasta järel.

9.3.

Suruvesiniku mahutisüsteemi puhul peab paagi toomiskontroll vastama järgmistele nõuetele.

9.3.1. Iga paaki katsetatakse vastavalt käesoleva eeskirja punktile 5.2.1. Katserõhk on ≥ 150 % nimitöörõhust.

9.3.2. Partiide katsetamine

Igal juhul tehakse igast partiist, mis ei tohi olla suurem kui 200 valmisballooni või vooderdist (mis ei hõlma purustuskatsetes kasutatavaid balloone või vooderdisi), või ühest järjestikuse tootmise vahetusest, olenevalt sellest, kumb näitaja on suurem, vähemalt ühe paagiga punktis 9.3.2.1 sätestatud purunemiskatse ning veel vähemalt ühe paagiga punktis 9.3.2.2 sätestatud survetsüklikatse.

9.3.2.1. Purunemiskatse partiide katsetamise käigus

Katse tehakse vastavalt 3. lisa punktile 2.1 (purunemiskatse hüdraulilise rõhuga). Nõutav purunemisrõhk peab olema vähemalt BPmin ja keskmine lõhkemisrõhk viimasel kümnel katsel vähemalt BPO –10 %.

9.3.2.2. Survetsüklikatse keskkonnatemperatuuril partiide katsetamise käigus

Katse tehakse vastavalt 3. lisa (hüdrauliline survetsüklikatse) punkti 2.2 alapunktidele a–c, kuid seejuures ei kohaldata vedelikule ja paagi kestale esitatavaid temperatuurinõudeid ja suhtelise niiskuse nõuet. Ballooniga tehakse hüdraulilise rõhu juures, mis moodustab ≥ 125 % nimitöörõhust, 22 000 tsüklit või kuni lekke ilmnemiseni. 15aastase kasutusea puhul ei tohi balloon lekkida ega puruneda esimese 11 000 tsükli vältel.

9.3.2.3. Sätted nõuete leevendamise kohta

Keskkonnatemperatuuril partiidega tehtavate survetsüklikatsete puhul tehakse valmisballoonidega survetsüklid allpool nimetatud sagedusega.

9.3.2.3.1.

Ühe ballooniga igast partiist tehakse 11 000 survetsüklit, kui ballooni kasutusiga on 15 aastat.

9.3.2.3.2.

Kui kümnest järjestikusest samaliigilisest tootepartiist ei leki ega purune ükski balloon vähem kui 11 000 survetsükli jooksul korrutatuna koefitsiendiga 1,5, mis vastab ballooni 15aastasele kasutuseale, siis võib survetsüklikatsel piirduda ühe ballooniga iga viie tootepartii kohta.

9.3.2.3.3.

Kui kümnest järjestikusest samaliigilisest tootepartiist ei leki ega purune ükski balloon vähem kui 11 000 survetsükli jooksul korrutatuna koefitsiendiga 2,0, mis vastab ballooni 15aastasele kasutuseale, siis võib survetsüklikatsel piirduda ühe ballooniga iga kümne tootepartii kohta.

9.3.2.3.4.

Kui viimasest tootepartiist on möödas rohkem kui 6 kuud, võetakse järgmise partii katsesageduseks punktis 9.3.2.3.2 või 9.3.2.3.3 nimetatud sagedus.

9.3.2.3.5.

Kui mõni punktis 9.3.2.3.2 või 9.3.2.3.3 nimetatud katsesagedusel katsetatud balloon ei pea nõutud survetsüklite arvule vastu, korratakse survetsüklikatset punktis 9.3.2.3.1 nimetatud katsesagedusel vähemalt 10 tootepartiiga. Edasine katsesagedus langeb kokku punktis 9.3.2.3.2 või 9.3.2.3.3 nimetatud katsesagedusega.

9.3.2.3.6.

Kui mõni punktis 9.3.2.3.1, 9.3.2.3.2 või 9.3.2.3.3 nimetatud katsesagedusel katsetatud balloon ei pea vastu minimaalsele nõutud survetsüklite arvule (11 000 tsüklit), tehakse kindlaks vea põhjus ja kõrvaldatakse see punktis 9.3.2.3.7 kirjeldatud menetluste kohaselt.

Seejärel korratakse survetsüklikatset veel kolme ballooniga samast partiist. Kui mõni kolmest täiendavast balloonist ei pea vastu minimaalsele nõutud survetsüklite arvule (11 000 tsüklit), lükatakse kõik selle partii balloonid tagasi.

9.3.2.3.7.

Kui nõuded ei ole täidetud, tuleb vastavalt kas teha uued katsed või uus kuumtöötlemine ja uued katsed järgmiselt:

a)	kui on tõendeid, et katsel tehti vigu või tehti mõõtmisvigu, tehakse uus katse. Kui selle katse tulemus on rahuldav, ei võeta esimese katse tulemusi arvesse;

b)	kui katse tehti rahuldaval viisil, tuleb kindlaks teha nõuetele mittevastavuse põhjus.

Kõik nõuetele mittevastavad balloonid lükatakse tagasi või parandatakse heakskiidetud meetodi abil. Neid balloone, mida ei loetud mittesobilikeks, käsitatakse uue partiina.

Igal juhul tehakse uue partiiga uued katsed. Uuesti tuleb teha kõik asjakohased prototüübi- või partiikatsed, mis on uue partii vastuvõetavuse tõendamiseks vajalikud. Kui üks partiisse kuuluvatest balloonidest osutub ühe või mitme katse tulemusel ebarahuldavaks, lükatakse kõik sellesse partiisse kuuluvad balloonid tagasi.

10. KARISTUSED TOOTMISE NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

10.1. Sõiduki, süsteemi või komponendi tüübile käesoleva eeskirja kohaselt antud tüübikinnituse võib tühistada, kui punktis 9 sätestatud nõuded ei ole täidetud.

10.2. Kui kokkuleppeosaline tühistab tüübikinnituse, mille ta on eelnevalt andnud, teatab ta sellest kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, kasutades selleks käesoleva eeskirja 1. lisa 2. osas esitatud näidisele vastavat teatisevormi.

11. TOOTMISE LÕPETAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud sõiduki, süsteemi või komponendi tüübi tootmise, teatab ta sellest tüübikinnituse andnud asutusele, kes omakorda teavitab viivitamata teisi käesolevat eeskirja kohaldavaid kokkuleppeosalisi, kasutades käesoleva eeskirja 1. lisa 2. osas esitatud näidisele vastavat teatisevormi.

12. TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE JA TÜÜBIKINNITUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised edastavad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadile tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste nimed ja aadressid ning nende tüübikinnitusasutuste nimed ja aadressid, kes annavad tüübikinnitusi ja kellele tuleb saata vormikohased teatised tüübikinnituse andmise, laiendamise, andmata jätmise või tühistamise kohta.

(1) Käesolev eeskiri ei hõlma elektriajami elektriohutust, sõiduki kütusesüsteemi materjalide sobivust ja vesiniku toimel rabedaks muutumist ega kütusesüsteemi kokkupõrkejärgset terviklikkust täislaiuses laupkokkupõrke või tagantlöögi korral.

(2) Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitlevas konsolideeritud resolutsioonis (R.E.3.) (ECE/TRANS/WP.29/78/Rev.3, punkt 2), www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29resolutions.html

(3) 1958. aasta kokkuleppe osalisriikide tunnusnumbrid on esitatud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) 3. lisas (dokument ECE/TRANS/WP.29/78/Rev. 3, 3. lisa), www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29resolutions.html

1. LISA

1. OSA

I näidis

Teabedokument nr … vesinikumahutisüsteemi tüübikinnituse kohta seoses vesinikkütuseelemendiga sõidukite ohutusega

Järgmine teave peab vajaduse korral sisaldama sisukorda. Joonised tuleb esitada sobivas mõõtkavas ja piisavalt üksikasjalikult A4 formaadis paberil või A4 formaadis voldikul. Kui lisatakse fotod, peavad need olema piisavalt üksikasjalikud.

Kui süsteemid või komponendid sisaldavad elektroonilisi juhtseadiseid, tuleb esitada andmed nende toimimise kohta.

0. Üldteave

0.1. Mark (tootja kaubanimi): …

0.2. Tüüp: …

0.2.1. Ärinimi (-nimed) (kui on olemas): …

0.5. Tootja nimi ja aadress: …

0.8. Koostetehas(t)e nimi (nimed) ja aadress(id): …

0.9. Vajaduse korral tootja esindaja nimi ja aadress: …

3. Jõuseade

3.9. Vesinikumahutisüsteem

3.9.1. Vesinikumahutisüsteem on ette nähtud vedela / kokkusurutud (gaasilise) (1) vesiniku hoidmiseks

3.9.1.1. Vesinikumahutisüsteemi kirjeldus ja joonis: …

3.9.1.2. Mark (margid): …

3.9.1.3. Tüüp (tüübid): …

3.9.2. Paak (paagid)

3.9.2.1. Mark (margid): …

3.9.2.2. Tüüp (tüübid): …

3.9.2.3. Suurim lubatav töörõhk: … MPa

3.9.2.4. Nimitöörõhk (-rõhud): … MPa

3.9.2.5. Täitetsüklite arv: …

3.9.2.6. Maht: … liitrit (vesi)

3.9.2.7. Materjal: …

3.9.2.8. Kirjeldus ja joonis: …

3.9.3. Soojuskäivitusega rõhulangetusseade (-seadmed)

3.9.3.1. Mark (margid): …

3.9.3.2. Tüüp (tüübid): …

3.9.3.3. Suurim lubatav töörõhk: … MPa

3.9.3.4. Seaderõhk: …

3.9.3.5. Seadetemperatuur: …

3.9.3.6. Aurustumisvõimsus: …

3.9.3.7. Tavapärane suurim töötemperatuur: … °C

3.9.3.8. Nimitöörõhk (-rõhud): … MPa

3.9.3.9. Materjal: …

3.9.3.10. Kirjeldus ja joonis: …

3.9.3.11. Tüübikinnitusnumber: …

3.9.4. Tagasilöögiklapp (-klapid)

3.9.4.1. Mark (margid): …

3.9.4.2. Tüüp (tüübid): …

3.9.4.3. Suurim lubatav töörõhk: … MPa

3.9.4.4. Nimitöörõhk (-rõhud): … MPa

3.9.4.5. Materjal:

3.9.4.6. Kirjeldus ja joonis: …

3.9.4.7. Tüübikinnitusnumber: …

3.9.5. Automaatne sulgeklapp (automaatsed sulgeklapid)

3.9.5.1. Mark (margid): …

3.9.5.2. Tüüp (tüübid): …

3.9.5.3. Suurim lubatav töörõhk: … MPa

3.9.5.4. Nimitöörõhk (-rõhud) ja esimesest rõhuregulaatorist allavoolu paiknemise korral suurim(ad) lubatav(ad) töörõhk (-rõhud): … MPa

3.9.5.5. Materjal: …

3.9.5.6. Kirjeldus ja joonis: …

3.9.5.7. Tüübikinnitusnumber: …

II näidis

Teabedokument nr … vesinikumahutisüsteemi erikomponendi tüübikinnituse kohta seoses vesinikkütuseelemendiga sõidukite ohutusega

Kui osad sisaldavad elektroonilisi juhtseadiseid, tuleb esitada andmed nende toimimise kohta.

0. Üldteave

0.1. Mark (tootja kaubanimi): …

0.2. Tüüp: …

0.2.1. Ärinimi (-nimed) (kui on olemas): …

0.5. Tootja nimi ja aadress: …

0.8. Koostetehas(t)e nimi (nimed) ja aadress(id): …

0.9. Vajaduse korral tootja esindaja nimi ja aadress: …

3. Jõuseade

3.9.3. Soojuskäivitusega rõhulangetusseade (-seadmed)

3.9.3.1. Mark (margid): …

3.9.3.2. Tüüp (tüübid): …

3.9.3.3. Suurim lubatav töörõhk: … MPa

3.9.3.4. Seaderõhk: …

3.9.3.5. Seadetemperatuur: …

3.9.3.6. Aurustumisvõimsus: …

3.9.3.7. Tavapärane suurim töötemperatuur:… °C

3.9.3.8. Nimitöörõhk (-rõhud): … MPa

3.9.3.9. Materjal: …

3.9.3.10. Kirjeldus ja joonis: …

3.9.4. Tagasilöögiklapp (-klapid)

3.9.4.1. Mark (margid): …

3.9.4.2. Tüüp (tüübid): …

3.9.4.3. Suurim lubatav töörõhk: … MPa

3.9.4.4. Nimitöörõhk (-rõhud): … MPa

3.9.4.5. Materjal: …

3.9.4.6. Kirjeldus ja joonis: …

3.9.5. Automaatne sulgeklapp (automaatsed sulgeklapid)

3.9.5.1. Mark (margid): …

3.9.5.2. Tüüp (tüübid): …

3.9.5.3. Suurim lubatav töörõhk: … MPa

3.9.5.4. Nimitöörõhk (-rõhud) ja esimesest rõhuregulaatorist allavoolu paiknemise korral suurim(ad) lubatav(ad) töörõhk (-rõhud): … MPa:

3.9.5.5. Materjal: …

3.9.5.6. Kirjeldus ja joonis: …

III näidis

Teabedokument nr … sõiduki tüübikinnituse kohta seoses vesinikkütuseelemendiga sõidukite ohutusega

Järgmine teave peab vajaduse korral sisaldama sisukorda. Joonised tuleb esitada sobivas mõõtkavas ja piisavalt üksikasjalikult A4 formaadis paberil või A4-formaadis voldikul. Kui lisatakse fotod, peavad need olema piisavalt üksikasjalikud.

Kui süsteemid või komponendid sisaldavad elektroonilisi juhtseadiseid, tuleb esitada andmed nende toimimise kohta.

0. Üldteave

0.1. Mark (tootja kaubanimi): …

0.2. Tüüp:

0.2.1. Ärinimi (-nimed) (kui on olemas):

0.3. Tüübi identifitseerimisandmed, kui need on märgitud sõidukile (2): …

0.3.1. Märgistuse asukoht: …

0.4. Sõiduki kategooria (3): …

0.5. Tootja nimi ja aadress: …

0.8. Koostetehas(t)e nimi (nimed) ja aadress(id): …

0.9. Vajaduse korral tootja esindaja nimi ja aadress: …

1. Sõiduki ehituse üldandmed

1.1. Representatiivsõiduki fotod ja/või joonised: …

1.3.3. Veoteljed (arv, asukoht, ühendusviis): …

1.4. Šassii (kui see on olemas) (üldjoonis): …

3. Jõuseade

3.9. Vesinikumahutisüsteem

3.9.1. Vesinikumahutisüsteem on ette nähtud vedela / kokkusurutud (gaasilise) (4) vesiniku hoidmiseks

3.9.1.1. Vesinikumahutisüsteemi kirjeldus ja joonis: …

3.9.1.2. Mark (margid): …

3.9.1.3. Tüüp (tüübid): …

3.9.1.4. Tüübikinnitusnumber: …

3.9.6. Vesinikulekke andurid: …

3.9.6.1. Mark (margid): …

3.9.6.2. Tüüp (tüübid): …

3.9.7. Tankimisühendus või kütuse vastuvõtu seade

3.9.7.1. Mark (margid): …

3.9.7.2. Tüüp (tüübid): …

3.9.8. Joonised paigaldus- ja käitamisnõuete kohta.

2. OSA

I näidis

Tekst pildi

II näidis

Tekst pildi

III näidis

Tekst pildi

(1) Mittevajalik maha tõmmata (kui rohkem kui üks valik on asjakohane, ei ole vaja midagi maha tõmmata)

(2) Kui tüübi identifitseerimisandmed sisaldavad märke, mis ei ole selle teabedokumendiga hõlmatud sõidukitüübi kirjeldamisel asjakohased, asendatakse dokumentides need märgid sümboliga „[..]“. (nt […]).

(3) Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitlevas konsolideeritud resolutsioonis (R.E.3.) (ECE/TRANS/WP.29/78/Rev.3, punkt 2), www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29resolutions.html

(4) Mittevajalik maha tõmmata (kui rohkem kui üks valik on asjakohane, ei ole vaja midagi maha tõmmata)

2. LISA

TÜÜBIKINNITUSMÄRKIDE KUJUNDUS

NÄIDIS A

(vt käesoleva eeskirja punkte 4.4–4.4.2)

a = vähemalt 8 mm

Sõidukile/mahutisüsteemile/erikomponendile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomase sõiduki/mahutisüsteemi/erikomponendi tüüp on seoses vesinikkütuseelemendiga sõidukite ohutusega saanud tüübikinnituse Belgias (E 6) eeskirja nr 134 alusel. Tüübikinnitusnumbri kaks esimest kohta näitavad, et tüübikinnitus on antud vastavalt eeskirja nr 134 algversiooni nõuetele.

NÄIDIS B

(Vt käesoleva eeskirja punkt 4.5)

a = vähemalt 8 mm

Sõidukile kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane maanteesõiduk on saanud tüübikinnituse Madalmaades (E 4) eeskirjade nr 134 ja 100 alusel (*1). Tüübikinnitusnumber näitab, et asjaomaste tüübikinnituste andmise ajal oli eeskiri nr 100 muudetud 02-seeria muudatustega ja eeskiri nr 134 oli algversioonis.

(*1) Viimane number on esitatud üksnes näitena.

3. LISA

KATSEMENETLUSED SURUVESINIKU MAHUTISÜSTEEMIGA

1. SURUVESINIKU MAHUTI KVALITEEDINÕUETE KATSEMENETLUSED ON ESITATUD JÄRGMISELT.

Käesoleva lisa punktis 2 on esitatud võrdlusnäitajate katsemenetlused (vt käesoleva eeskirja punkti 5.1 nõue).

Käesoleva lisa punktis 3 on esitatud töökindluse katsemenetlused (vt käesoleva eeskirja punkti 5.2 nõue).

Käesoleva lisa punktis 4 on esitatud maanteesõidu näitajate katsemenetlused (vt käesoleva eeskirja punkti 5.3 nõue).

Käesoleva lisa punktis 5 on esitatud katkestussüsteemi toimimise katsemenetlused tulekahju korral (vt käesoleva eeskirja punkti 5.4 nõue).

Käesoleva lisa punktis 6 on esitatud primaarsete sulgemisseadmete töökindluse katsemenetlused (vt käesoleva eeskirja punkti 5.5 nõue).

2. VÕRDLUSNÄITAJATE KATSEMENETLUSED (VT KÄESOLEVA EESKIRJA PUNKTI 5.1 NÕUE)

2.1. Lõhkemiskatse (hüdrauliline)

Lõhkemiskatse tehakse keskkonnatemperatuuril 20 ±5 °C mittekorrosiivse vedeliku abil.

2.2. Survetsüklikatse (hüdrauliline)

Katse tehakse järgmise menetluse kohaselt.

a)	Paak täidetakse mittekorrosiivse vedelikuga.

b)	Katse alguses stabiliseeritakse paak ja vedelik ettenähtud temperatuuril ja suhtelisel niiskusel. Keskkonda, vedelikku ja paagi kesta tuleb kogu katse vältel hoida ettenähtud temperatuuril. Paagi temperatuur võib katse ajal keskkonnatemperatuurist erineda.

c)	Paagiga tehakse survetsüklikatse 2 ±1 MPa ja sihtrõhu vahelisel rõhul kiirusel kuni 10 tsüklit minutis ettenähtud arvu tsüklite vältel.

d)	Hüdraulilist vedelikku paagis hoitakse ettenähtud temperatuuril ja seda temperatuuri jälgitakse.

3. TÖÖKINDLUSE KATSEMENETLUSED (VT KÄESOLEVA EESKIRJA PUNKTI 5.2 NÕUE)

3.1. Survekatse

Mittekorrosiivse hüdraulilise vedeliku abil survestatakse süsteemi ühtlaselt ja pidevalt kuni katse sihtrõhu saavutamiseni ja seda rõhku säilitatakse ettenähtud aja vältel.

3.2. Kukkumiskatse (löögikatse) (survestamata)

Paagiga tehakse kukutamiskatse keskkonnatemperatuuril ilma sisemise rõhu ja paigaldatud klappideta. Pind, millele paagid kukuvad, peab olema sile horisontaalne betoonalus või muu samaväärse kõvadusega põrandapind.

Paagi kukutamissuund (vastavalt punkti 5.2.2 nõudele) määratakse järgmiselt. Igas allpool kirjeldatud suunas lastakse kukkuda üks või mitu täiendavat paaki. Neljas kukutamissuunas kukkumise võib sooritada ühe ja sama paagiga või kuni nelja paagiga.

i)	Üks kukkumine horisontaalasendist, kus paagi põhi on aluspinnast 1,8 m kõrgusel.

ii)	Üks kukkumine paagi otsale vertikaalasendist nii, et pordiga ots asub üleval ja potentsiaalne energia on vähemalt 488 J ning alumise otsa kõrgus ei ole suurem kui 1,8 m.

iii)	Üks kukkumine paagi otsale vertikaalasendist nii, et pordiga ots asub all ja potentsiaalne energia on vähemalt 488 J ning alumise otsa kõrgus ei ole suurem kui 1,8 m. Kui paak on sümmeetriline (identsete portidega otstes), ei ole see kukkumissuund nõutav.

iv)	Üks kukkumine 45o all vertikaalist nii, et pordiga ots asub all ja raskuskese on põrandast 1,8 m kõrgusel. Kui aga põhi on põrandale lähemal kui 0,6 m, tuleb kukkumisnurka muuta nii, et minimaalne kõrgus oleks 0,6 m ja raskuskese oleks 1,8 m kõrgusel põrandast.

Nelja kukutamissuunda on kujutatud joonisel 1.

Joonis 1

Kukutamissuunad

Raskuskese

≥ 0,6 m

≥ 488 J

≤ 1,8 m

1,8 m

nr . 4

nr . 3

nr . 2

nr . 1

Paakide põrkamist ei tohi takistada, kuid eespool kirjeldatud vertikaalsete kukkumiste korral on lubatud takistada paakide ümberminekut.

Kui kõigi kukutamiste jaoks kasutatakse rohkem kui üht paaki, siis tehakse nende paakidega survetsüklikatse vastavalt 3. lisa punktile 2.2 kuni lekke ilmnemiseni või 22 000 lekketa tsükli läbimiseni. Leke ei tohi ilmneda 11 000 tsükli jooksul.

Paagi kukutamissuund vastavalt punkti 5.2.2 nõudele tehakse kindlaks järgmiselt.

a)	Kui kukutamiskatse kõigis neljas suunas tehakse ühe ja sama paagiga, siis lastakse punkti 5.2.2 nõuete kohaselt kukkuvat paaki kukkuda kõigis neljas suunas.

b)	Kui nelja kukutamise jaoks kasutatakse rohkem kui üht paaki ja kui kõik paagid läbivad lekkevabalt 22 000 tsüklit, siis on punkti 5.2.2 nõuete kohaselt kukkuda lastava paagi suund 45o (iv) ning selle paagiga tehakse täiendavad katsed punkti 5.2 nõuete kohaselt.

c)	Kui nelja kukutamise jaoks kasutatakse rohkem kui üht paaki ja kui mõni paakidest ei läbi lekkevabalt 22 000 tsüklit, siis tehakse uue paagiga kukutamiskatse suunas, mille lekkevaba tsüklite arv oli kõige väiksem, ning seejärel täiendavad katsed punkti 5.2 nõuete kohaselt.

3.3. Pinnakahjustuse katse (survestamata)

Katse tehakse järgmiselt.

Pinnakahjustuse tekitamine. Horisontaalasendis survestamata paagi põhja välisküljele, piki silindrilist ala kumeruse lähedal, kuid mitte selle peal, tehakse kaks pikisuunalist saelõiget. Esimene lõige peab olema vähemalt 1,25 mm sügav ja 25 mm pikk ning suunaga paagi klapiga otsa poole. Teine lõige peab olema vähemalt 0,75 mm sügav ja 200 mm pikk ning suunaga paagi klapita otsa poole.

Pendlilöögid. Horisontaalse paagi ülemine osa jaotatakse viieks eraldi (mittekattuvaks) alaks, millest igaühe läbimõõt on 100 mm (vt joonis 2). Pärast 12 tundi katseseisundisse viimist katsekeskkonnakambris temperatuuril ≤ – 40 °C saab iga ala keskosa löögi pendlilt, mis kujutab endast võrdkülgset ja ruudukujulise põhjaga püramiidi, mille tipp ja servad on ümardatud 3 mm raadiusega. Pendli löögikese peab ühtima püramiidi raskuskeskmega. Paagi kõigi viie markeeritud alaga kokkupõrke hetkel peab pendli energia olema 30 J. Paak peab pendli löögihetkel olema asukohale kinnitatud ja survestamata.

Joonis 2

Paagi külgvaade

Paagi külgvaade

3.4. Katse kemikaalidega kokkupuute kohta ja survetsüklite kohta keskkonnatemperatuuril

Survestamata paagi kõik 5 ala, mis on pendlilöögiga katseseisundisse viidud (vt 3. lisa punkt 3.3), viiakse kokkupuutesse viie lahusega:

a)	19-mahuprotsendiline väävelhappe vesilahus (akuhape);

b)	25-massiprotsendiline naatriumhüdroksiidi vesilahus;

c)	5-mahuprotsendiline metanooli lahus bensiinis (saadaval tanklates);

d)	28-massiprotsendiline ammooniumnitraadi vesilahus (karbamiidilahus) ning

e)	50-mahuprotsendiline metüülalkoholi vesilahus (tuuleklaasipuhastusvedelik).

Katsetatav paak asetatakse nii, et lahustega kokkupuutuvad alad on ülespoole. Viiele katseseisundisse viidud alale asetatakse umbes 0,5 mm paksune ja 100 mm läbimõõduga klaasvillatükk. Klaasvillale kallatakse katsevedelikku, mille kogus peab olema piisav, et tagada klaasvilla läbiimbumine kogu pindala ja paksuse ulatuses ning kogu katse vältel.

Paagi kokkupuude klaasvillatükiga kestab 48 tundi, mil paaki hoitakse enne edasist katsetamist 125 % (hüdraulilise) nimitöörõhu juures (+ 2/– 0 MPa) ja temperatuuril 20 ± 5 °C.

Käesoleva lisa punktis 2.2 ettenähtud sihtrõhkude juures ja temperatuuril 20 ± 5 °C tehakse ettenähtud tsüklite arvuga survetsüklikatse. Klaasvillatükid eemaldatakse ja paagi pinda loputatakse veega, mispeale tehakse viimased 10 tsüklit lõpliku sihtrõhu juures.

3.5. Staatilise surve katse (hüdrauliline)

Mahutisüsteemi survestatakse termostateeritud kambris kuni sihtrõhuni. Kambri ja mittekorrosiivse vedeliku temperatuuri hoitakse ettenähtud aja vältel sihttemperatuuril ± 5 °C.

4. MAANTEESÕIDU NÄITAJATE KATSEMENETLUSED (VT KÄESOLEVA EESKIRJA PUNKTI 5.3 NÕUE)

(Esitatud on pneumaatiliste katsete menetlused; hüdrauliliste katsete elemente on kirjeldatud 3. lisa punktis 2.1.)

4.1. Survetsüklikatse (pneumaatiline)

Katse alguses stabiliseeritakse mahutisüsteemi nõutud temperatuuri, suhtelise niiskuse ja kütusetaseme juures vähemalt 24 tunni vältel. Nõutavat temperatuuri ja suhtelist niiskust säilitatakse katsekeskkonnas kogu katse vältel. (Kui katse kirjeldus seda nõuab, stabiliseeritakse süsteemi temperatuuri survetsüklitevahelisel ajal keskkonnatemperatuurini.) Mahutisüsteemiga tehakse survetsüklid rõhu juures, mis on alla 2 (+ 0/–1) MPa ja nõutava maksimumrõhu (± 1 MPa) vahel. Kui sõiduki töötamise ajal aktiveeritud süsteemi regulaatorid takistavad rõhu langemist allapoole teatavat piiri, ei tehta katsetsükleid sellest piirist madalama rõhu juures. Täitekiirust juhitakse nii, et rõhk tõuseks ühtlaselt 3 minutiga sihtrõhuni, kuid vooluhulk ei tohi ületada 60 g/s. Paaki jõudva vesiniku temperatuur reguleeritakse ettenähtud temperatuurini. Kui aga gaasi temperatuur paagis ületab + 85 °C, tuleks sihtrõhu saavutamise kiirust vähendada. Kütusest tühjendamise kiirus reguleeritakse vähemalt sama suureks kui sõiduki kavandatav maksimaalne kütuse juurdevoolu kiirus. Tehakse ettenähtud arv survetsükleid. Kui sõidukis kasutatakse äärmuslike sisetemperatuuride vältimise seadmeid ja/või regulaatoreid, võib teha katse koos nende seadmete ja/või regulaatoritega (või muude vahenditega).

4.2. Imbumiskatse (pneumaatiline)

Mahutisüsteem täidetakse tervenisti vesinikuga rõhuni, mis moodustab 115 % nimitöörõhust (+ 0/–2 MPa) (täitumistiheduse ekvivalent rõhu juures, mis moodustab 100 % nimitöörõhust temperatuuril + 15 °C, on 113 % nimitöörõhust temperatuuril + 55 °C), ning seda hoitakse temperatuuril + 55 °C suletud paagis kuni püsitingimustel imbumiseni või 30 tundi, sõltuvalt sellest, kumb ajavahemik on pikem. Mõõdetakse püsitingimustel mahutisüsteemi lekkest ja imbumisest tingitud koondkadude kiirus.

4.3. Lokaliseeritud lekkekatse (pneumaatiline)

Selle nõude täitmiseks võib kasutada mullikatset. Mullikatse tehakse järgmise menetluse kohaselt.

Sulgeklapi väljalaskeava (ja muud vesinikusüsteemi siseühendused) suletakse selle katse ajaks korkidega (kuna katse eesmärk on välislekke otsimine).

Katsetaja valikul võib katseobjekti kasta lekkekatseks ettenähtud vedelikku või kanda see vedelik vabas õhus olevale katseobjektile. Mullide suurus võib tingimustest sõltuvalt suuresti varieeruda. Katsetaja hindab gaasileket mullide suuruse ja nende moodustumise kiiruse alusel.

Märkus. Lokaliseeritud lekke puhul 0,005 mg/s (3,6 Nml/min) on sellest tulenev mullide moodustumise lubatud kiirus ligikaudu 2 030 mulli minutis, kui mulli tüüpiline läbimõõt on 1,5 mm. Isegi märksa suuremate mullide moodustumisel peaks leke olema kergesti avastatav. Ebatavaliselt suurte mullide puhul, mille läbimõõt on 6 mm, on mullide moodustumise lubatud kiirus ligikaudu 32 mulli minutis.

5. KATKESTUSSÜSTEEMI TOIMIMISE KATSEMENETLUSED TULEKAHJU KORRAL (VT KÄESOLEVA EESKIRJA PUNKTI 5.4 NÕUE)

5.1. Tulekindluskatse

Vesinikupaagi koost koosneb suruvesiniku mahutisüsteemist, millel on asjakohased lisad, nagu ventileerimissüsteem (näiteks ventileerimistoru ja selle kate) ning mis tahes kaitse, mis kinnitub vahetult paagi külge (näiteks paagi (paakide) termoümbrised ja/või TPRD katted/tõkked).

Süsteemi paigutuse kindlakstegemiseks esialgse (lokaliseeritud) tuleallika kohal kasutatakse üht kahest alljärgnevast meetodist.

a) Meetod 1: nõuded tavasõidukisse (mittespetsiifilisse sõidukisse) paigaldamisel

Kui sõiduki paigalduskonfiguratsiooni ei ole täpsustatud (ja süsteemi tüübikinnitus ei piirdu sõidukispetsiifilise paigalduskonfiguratsiooniga), siis on lokaliseeritud kokkupuute ala katseobjekti see ala, mis asub TPRDst kõige kaugemal. Nagu eespool märgitud, hõlmab katseobjekt üksnes sellist termoümbrist või muud kaitsevahendit, mis kinnitub vahetult paagi külge ja mida kasutatakse sõiduki kõigis rakendustes. Ventileerimissüsteem (näiteks ventileerimistoru ja selle kate) ja/või TPRD katted/tõkked kuuluvad paagi koostu juurde, kui neid on kavas mõne rakenduse puhul kasutada. Kui süsteemi katsetatakse ilma representatiivsete komponentideta, on süsteemi korduvkatsetamine nõutav juhul, kui sõiduki teatavas rakenduses on sätestatud seda tüüpi komponentide kasutamine.

b) Meetod 2: nõuded sõidukispetsiifilisel paigaldamisel

Kui sõiduki paigalduskonfiguratsioon on täpsustatud ja kui süsteemi tüübikinnitus piirdub sõidukispetsiifilise paigalduskonfiguratsiooniga, siis võib katsevarustus hõlmata lisaks vesinikumahutisüsteemile ka muid sõidukikomponente. Need sõidukikomponendid (näiteks kaitsed või tõkked, mis on keeviste või poltidega püsivalt kinnitatud sõiduki külge, mitte aga mahutisüsteemi külge) kuuluvad katsevarustusse vesinikumahutisüsteemi jaoks sõidukis ettenähtud konfiguratsioonis. Lokaliseeritud tulekindluskatse tehakse nendes lokaliseeritud kokkupuute alades, mis halvimad võimalikest, arvestades tule nelja suunda, s.t tuli, mis saab alguse sõitjateruumist, pagasiruumist, rattakoobastest või mahavoolanud kütusest.

5.1.1. Paagiga võib teha igakülgse kokkupuutega tulekindluskatse ilma ühegi kaitsva komponendita, nagu on kirjeldatud 3. lisa punktis 5.2.

5.1.2. Sõltuvalt sellest, kas kasutatakse meetodit 1 või 2, kehtivad järgmised katsenõuded.

a)	Paagi koost täidetakse suruvesinikuga, mille rõhk on 100 % nimitöörõhust (+ 2/– 0 MPa). Paagi koost asetatakse horisontaalselt ligikaudu 100 mm kõrgusele tuleallika kohale.

Tulekindluskatse lokaliseeritud kokkupuute osa

i)	Lokaliseeritud kokkupuute ala asub katseobjekti selles kohas, mis on TPRDst kõige kaugemal. Kui valitud on meetod 2 ja sõidukispetsiifilises konfiguratsioonis on kindlaks tehtud tundlikud alad, asetatakse vahetult tule algallika kohale see tundlik ala, mis paikneb TPRDst kõige kaugemal.

ii)

Tuleallikas koosneb vedelgaasipõletitest, mis on paigutatud nii, et nad tekitaksid katseobjektil ühtlase miinimumtemperatuuri vähemalt 5 termopaari abil, mis hõlmavad katseobjekti selle pikkuses kuni 1,65 meetrini (vähemalt 2 termopaari paiknevad lokaliseeritud kokkupuute alas ja vähemalt 3 termopaari ühtlaste, kuni 0,5 m pikkuste vahedega, paiknevad ülejäänud alas) ning on asetatud 25 ±10 mm kaugusele katseobjekti välispinnast selle pikitelge pidi. Tootja või katseasutuse valikul võib TPRD andurite juurde või mujale paigutada täiendavaid termopaare soovikohasel diagnostilisel otstarbel.

iii)	Ühtlase kuumenemise tagamiseks kasutatakse tuuletõkkeid.

iv)	Tuli saab alguse 250 ± 50 mm pikkuses alas, mis paikneb katseobjekti lokaliseeritud kokkupuute ala all. Tuleallika laius peab hõlmama mahutisüsteemi koguläbimõõtu (laiust). Meetodi 2 puhul vähendatakse vajaduse korral pikkust ja laiust vastavalt sõidukispetsiifilistele omadustele.

Nagu näidatud joonisel 3, on termopaaride temperatuur lokaliseeritud kokkupuute alas tõusnud esimese süütamisele järgneva minuti jooksul pidevalt vähemalt 300 °C-ni, jõudnud 3 minuti jooksul pärast süütamist vähemalt 600 °C-ni ning säilitanud järgneva 7 minuti vältel temperatuuri 600 °C. Lokaliseeritud kokkupuute alas ei tohi temperatuur selle ajavahemiku vältel olla kõrgem kui 900 °C. Temperatuurinõuded peavad olema täidetud 1 minut pärast seda, kui algab ajavahemik, mida iseloomustavad miinimum- ja maksimumpiir ning 1 minuti libisev keskmine iga uuritavas alas paikneva termopaari kohta. (Märkus: temperatuuri tule algallika alast väljaspool ei ole nende esimese 10 süütamisele järgneva minuti puhul täpsustatud.)

Joonis 3

Tulekindluskatse temperatuuriprofiil

Igakülgne kokkupuude

Lokalis. kokkupuude

Lokalis. kokkupuute ala

Igakülgne kokkupuude väljaspool lokalis. kokkupuute ala (ühtlase tõusu kiirus)

Peapõleti süüt.

minutit

800 °C

300 °C

600 °C

Min temp.

Tulekindluskatse igakülgse kokkupuute osa

Järgmise kaheminutilise ajavahemiku jooksul tõstetakse kogu katseobjekti pinna temperatuur vähemalt 800 °C-ni ja tuleallikat laiendatakse nii, et see tekitaks ühtlase temperatuuri katseobjekti kogupikkuses kuni 1,65 meetrit ja kogulaiuses (igakülgne kokkupuude). Miinimumtemperatuuriks peab jääma 800 °C ja maksimumtemperatuur ei tohi ületada 1 100 °C. Temperatuurinõuded peavad olema täidetud 1 minut pärast seda, kui algab ajavahemik, mida iseloomustavad muutumatu miinimum- ja maksimumpiir ning 1 minuti libisev keskmine iga termopaari kohta.

Katseobjekti hoitakse ettenähtud temperatuuril (igakülgse kokkupuute korral), kuni süsteem ventileerub TPRD kaudu ja rõhk langeb alla 1 MPa. Ventileerimine peab olema pidev (ilma katkestusteta) ja mahutisüsteem ei tohi puruneda. Ilmneda ei tohi täiendavat leket (arvestamata TPRD kaudu esinevat leket), mille põhjustatud leek ulatub rohkem kui 0,5 m rakendatud tuleallika perimeetrist kaugemale.

Tulekindluskatse aruande kokkuvõte

	Lokaliseeritud kokkupuute ala	Ajavahemik	Igakülgse kokkupuute ala (väljaspool lokaliseeritud kokkupuute ala)
Tegevus	Põletid süüdatakse	0–1 minutit	Ilma põletita
Madalaim temperatuur	Määramata		Määramata
Kõrgeim temperatuur	Madalam kui 900 °C		Määramata
Tegevus	Temperatuuri tõstetakse ja leek stabiliseeritakse, et kokkupuude tulega oleks lokaliseeritud	1–3 minutit	Ilma põletita
Madalaim temperatuur	Kõrgem kui 300 °C		Määramata
Kõrgeim temperatuur	Madalam kui 900 °C		Määramata
Tegevus	Lokaliseeritud kokkupuude tulega jätkub	3–10 minutit	Ilma põletita
Madalaim temperatuur	1 minuti libisev keskmine üle 600 °C		Määramata
Kõrgeim temperatuur	1 minuti libisev keskmine alla 900 °C		Määramata
Tegevus	Temperatuuri tõstetakse	10–11 minutit	Peapõleti süüdatakse 10. minutil
Madalaim temperatuur	1 minuti libisev keskmine üle 600 °C		Määramata
Kõrgeim temperatuur	1 minuti libisev keskmine alla 1 100 °C		Madalam kui 1 100 °C
Tegevus	Temperatuuri tõstetakse ja leek stabiliseeritakse, et kokkupuude tulega oleks igakülgne	11–12 minutit	Temperatuuri tõstetakse ja leek stabiliseeritakse, et kokkupuude tulega oleks igakülgne
Madalaim temperatuur	1 minuti libisev keskmine üle 600 °C		Kõrgem kui 300 °C
Kõrgeim temperatuur	1 minuti libisev keskmine alla 1 100 °C		Madalam kui 1 100 °C
Tegevus	Igakülgne kokkupuude tulega jätkub	12 minutit – katse lõpp	Igakülgne kokkupuude tulega jätkub
Madalaim temperatuur	1 minuti libisev keskmine üle 800 °C		1 minuti libisev keskmine üle 800 °C
Kõrgeim temperatuur	1 minuti libisev keskmine alla 1 100 °C		1 minuti libisev keskmine alla 1 100 °C

Tulekindluskatse tulemuste dokumenteerimine

Tule paigutus tuleb kirja panna piisavalt täpselt, et katseobjektile avaldatav soojuskoormus oleks hiljem reprodutseeritav. Tulemuste seas registreeritakse tule süütamisest kuni TPRD kaudu ventileerimise alguseni kulunud aeg, maksimaalne rõhk ning väljalaskeaeg kuni rõhu langemiseni alla 1 MPa. Termopaaride temperatuurid ja paagi rõhk registreeritakse katse käigus vähemalt iga 10 sekundi järel. Kui nõutud miinimumtemperatuuri, mis vastab 1 minuti libisevale keskmisele, ei suudeta säilitada, on katsetulemus kehtetu. Kui nõutud maksimumtemperatuuri, mis vastab 1 minuti libisevale keskmisele, ei suudeta säilitada, on katsetulemus kehtetu ainult juhul, kui katseobjekt ei läbinud katset.

5.2. Igakülgse kokkupuutega tulekindluskatse.

Katseobjekt on suruvesiniku mahutisüsteem. Mahutisüsteem täidetakse suruvesinikuga, mille rõhk on 100 % nimitöörõhust (+ 2/– 0 MPa). Paak asetatakse horisontaalselt nii, et paagi põhi oleks ligikaudu 100 mm kõrgusel tuleallika kohal. Paagi ventiilide, liitmike ja/või rõhulangetusseadmete vahetu leegiga kokkupuutumise vältimiseks kasutatakse metallist kaitsekesta. See kest ei tohi olla ettenähtud tulekaitsesüsteemiga (rõhulangetusseadmed või paagi ventiil) vahetus kontaktis.

1,65 m pikkune ühtlase tule allikas peab heitma leeki kogu paagi pinnale. Katset jätkatakse kuni paagi täieliku ventileerumiseni (kuni rõhk paagis langeb alla 0,7 MPa). Tuleallika mis tahes tõrge või väär toimimine muudab katsetulemuse kehtetuks.

Leegi temperatuuri mõõdetakse vähemalt kolme termopaariga, mis riputatakse leegi sisse ligikaudu 25 mm kaugusele paagi põhjast. Termopaarid võib kinnitada teraskuubikute külge, mille külje pikkus on kuni 25 mm. Termopaaride temperatuurid ja paagi rõhk registreeritakse katse käigus vähemalt iga 30 sekundi järel.

Viie minuti jooksul pärast tule süütamist peab leegi temperatuur olema vähemalt 590 °C (iga 60 sekundi järel kõrgeimat temperatuuri registreeriva kahe termopaari keskmise põhjal) ja seda tuleb säilitada kogu katse vältel.

Kui paak on lühem kui 1,65 m, siis asetatakse paagi keskkoht tuleallika keskkohaga kohakuti. Kui paak on pikem kui 1,65 m ja kui mahuti ühte otsa on paigaldatud rõhulangetusseade, peab tuleallikas olema paagi teises otsas. Kui mahuti on pikem kui 1,65 m ja sellel on rõhulangetusseadmed mõlemas otsas või mitmes kohas mahuti küljel, tuleb tuleallika keskkoht paigutada kahe teineteisest suurimal horisontaalsel kaugusel asuva rõhulangetusseadme vahelise lõigu keskpunkti kohale.

Paak peab ventileeruma rõhulangetusseadme kaudu ilma purunemata.

4. LISA

KATSEMENETLUSED SURUVESINIKU MAHUTISÜSTEEMI ERIKOMPONENTIDEGA

1. TPRD KVALIFITSEERIMISKATSED

Katsed tehakse vesinikuga, mille kvaliteet vastab standardile ISO 14687-2/SAE J2719. Kõik katsed tehakse keskkonnatemperatuuril 20 ± 5 °C, kui ei ole sätestatud teisiti. TPRD kvalifitseerimiskatsed on järgmised (vt ka 1. liide).

1.1. Survetsüklikatse

Viie TPRDga tehakse 11 000 sisemist survetsüklit, milles kasutatava vesiniku kvaliteet vastab standardile ISO 14687-2/SAE J2719. Esimesed viis survetsüklit tehakse nii, et rõhk on vahemikus 2 ± 1 MPa kuni 150 % nimitöörõhust ± 1 MPa; ülejäänud tsüklid tehakse nii, et rõhk on vahemikus 2 ± 1 MPa kuni 125 % nimitöörõhust ± 1 MPa. Esimesed 1 500 survetsüklit tehakse nii, et TPRD temperatuur on vähemalt 85 °C. Ülejäänud tsüklid tehakse nii, et TPRD temperatuur on vähemalt 55 ± 5 °C. Survetsüklite suurim sagedus on kümme tsüklit minutis. Pärast seda katset peab rõhulangetusseade vastama lekkekatse (vt 4. lisa punkt 1.8), vooluhulga katse (vt 4. lisa punkt 1.10) ja stendil aktiveerimise katse (vt 4. lisa punkt 1.9) nõuetele.

1.2. Kiirendatud kasutusea katse

Katsed tehakse kaheksa TPRDga. Kolm neist on tootja poolt ette nähtud aktiveerumistemperatuuril Tact ja viis kiirendatud kasutusea temperatuuril Tlife = 9,1 × Tact0,503. TPRD asetatakse ahju või vedelikuvanni ja hoitakse muutumatul temperatuuril (± 1 °C). Vesiniku rõhk TPRD sisselaskeavas on 125 % nimitöörõhust (± 1 MPa). Rõhuallikas võib asetseda reguleeritud temperatuuriga ahjust või vedelikuvannist väljaspool. Iga seadet survestatakse eraldi või kollektorisüsteemi kaudu. Kollektorisüsteemi kasutamisel peab iga rõhuühendus sisaldama tagasilöögiklappi, et vältida süsteemi rõhukadu ühe seadme rikke korral. Temperatuuril Tact katsetatud kolm TPRDd peavad aktiveeruma vähem kui 10 tunni jooksul. Temperatuuril Tlife katsetatud viis TPRDd ei tohi aktiveeruda vähem kui 500 tunni jooksul.

1.3. Temperatuuritsüklikatse

Survestamata TPRD asetatakse vähemalt kaheks tunniks vedelikuvanni temperatuuril – 40 °C või alla selle. TPRD tõstetakse seejärel viie minuti jooksul vedelikuvanni, mille temperatuur on + 85 °C või üle selle, ja hoitakse sel temperatuuril vähemalt kaks tundi. TPRD tõstetakse viie minuti jooksul vedelikuvanni temperatuuril – 40 °C või alla selle.

b)	Punkti a korratakse kuni 15 termotsükli läbimiseni.

Vähemalt kahe tunni vältel vedelikuvannis temperatuuril – 40 °C või alla selle konditsioneeritud TPRDga tehakse vesiniku abil sisemised survetsüklid rõhuga vahemikus 2 MPa (+ 1/– 0 MPa) kuni 80 % nimitöörõhust (+ 2/– 0 MPa) 100 tsükli vältel, kusjuures vedelikuvanni temperatuur peab püsima – 40 °C juures või alla selle.

Pärast temperatuuri- ja survetsükleid peab rõhulangetusseade vastama lekkekatse (vt 4. lisa punkt 1.8) nõuetele, välja arvatud see, et lekkekatse tehakse temperatuuril – 40 °C (+ 5/– 0 °C). Pärast lekkekatset peab TPRD vastama stendil aktiveerimise katse (vt 4. lisa punkt 1.9) ja seejärel vooluhulga katse (vt 4. lisa punkt 1.10) nõuetele.

1.4. Soolakorrosioonikatse

Katsed tehakse kahe TPRDga. Kõik ajutised väljalaskeava korgid eemaldatakse. Iga TPRD üksus paigaldatakse katsestatiivi külge tootja soovitatud menetluse kohaselt nii, et väline kokkupuude vastab tegelikele paigaldustingimustele. Iga üksusega tehakse 500 tunni pikkune soolveepihustuskatse vastavalt standardile ASTM B117 (Soolveepihusti käitamise standardtavad), kuid ühe üksuse katsetamisel viiakse soolalahuse pH tasemele 4,0 ± 0,2, lisades väävelhapet ja lämmastikhapet suhtes 2: 1, ning teise üksuse katsetamisel viiakse soolalahuse pH tasemele 10,0 ± 0,2, lisades naatriumhüdroksiidi. Udukambris säilitatakse temperatuuri 30–35 °C.

Pärast neid katseid peab iga rõhulangetusseade vastama lekkekatse (vt 3. lisa punkt 6.1.8), vooluhulga katse (vt 3. lisa punkt 6.1.10) ja stendil aktiveerimise katse (vt 3. lisa punkt 6.1.9) nõuetele.

1.5. Sõidukit ümbritsevate keskkonnategurite toime katse

Järgmise katsega uuritakse vastupidavust sõidukivedelikega välisest kokkupuutest tingitud lagunemisele.

TPRD sisse- ja väljalaskeavad ühendatakse või suletakse vastavalt tootja paigaldusjuhistele. TPRD välispinnad viiakse 24 tunniks temperatuuril 20 ± 5 °C kokkupuutesse järgmiste vedelikega:

i)	väävelhape (19-mahuprotsendiline lahus vees);

ii)	naatriumhüdroksiid (25-massiprotsendiline lahus vees);

iii)	ammooniumnitraat (28-massiprotsendiline lahus vees) ning

iv)	tuuleklaasipuhastusvedelik (50 mahuprotsenti metüülalkoholi ja vesi).

Vedelikku lisatakse vastavalt vajadusele, et tagada täielik kokkupuude kogu katse vältel. Iga vedelikuga tehakse eraldi katse. Kõigis järjestikustes vedelikukatsetes võib kasutada üht ja sama komponenti.

b)	Pärast iga vedelikuga kokkupuudet pühitakse komponent puhtaks ja loputatakse veega.

Komponendil ei tohi olla füüsilisi kahjustusi, mis võivad häirida selle toimimist, eelkõige: praod, pehmenemine või paisumine. Väiksemaid muutusi, nagu lohkusid või plekke ei loeta kahjustusteks. Pärast kõiki kokkupuuteid peab katseobjekt vastama lekkekatse (vt 4. lisa punkt 1.8), vooluhulga katse (vt 4. lisa punkt 1.10) ja stendil aktiveerimise katse (vt 4. lisa punkt 1.9) nõuetele.

1.6. Pingekorrosioonimõrade katse

Kui TPRDd sisaldavad vasesulamist (nt valgevasest) komponente, tehakse katse ühe TPRDga. Kõik atmosfääritingimustega kokku puutuvad vasesulamist komponendid puhastatakse määrdeainest ning jäetakse kümneks päevaks pidevasse kokkupuutesse niiske ammoniaagi ja õhu seguga klaasist kaanega klaaskambris.

Ammoniaagi vesilahust suhtelise tihedusega 0,94 hoitakse klaaskambri põhjas katseobjekti all ja selle kontsentratsioon peab olema vähemalt 20 ml kambri ruumala liitri kohta. Katseobjekt asetatakse 35 ±5 mm kõrgusele ammoniaagi vesilahuse kohale inertsest materjalist alusele. Niisket ammoniaagi ja õhu segu hoitakse atmosfäärirõhu juures temperatuuril 35 ± 5 °C. Vasesulamist komponentidel ei tohi olla katsest tingitud pragusid ega kihistumisi.

1.7. Kukutamis- ja vibratsioonikatse

Kuuel TPRD üksusel lastakse kukkuda keskkonnatemperatuuril (20 ± 5 °C) 2 m kõrguselt siledale betoonpinnale. Igal katseobjektil lastakse pärast esmast kokkupõrget betoonpinnal põrkuda. Igal seadmel lastakse kukkuda kuues suunas (kolme ortogonaaltelje (vertikaal-, külg- ja pikisuunaline) mõlemas suunas). Kui kukkunud katseobjektil puuduvad nähtavad välised kahjustused, mis viitaksid seadme kasutuskõlbmatusele, jätkatakse punktist b.

Kõik kuus punktis a kukkuda lastud TPRD üksust koos ühe täiendava üksusega, millega ei ole kukutamiskatset tehtud, kinnitatakse tootja paigaldusjuhiste kohaselt katsestatiivi külge ja vibreeritakse 30 minuti vältel kõigi kolme ortogonaaltelje suunas (vertikaal-, külg- ja pikisuunas) iga telje kõige suurematel resonantssagedustel. Kõige suuremad resonantssagedused määratakse kiirendusega 1,5 g, nii et sinusoidaalne sagedusvahemik 10–500 Hz läbitakse 10 minutiga. Resonantssagedust iseloomustab vibratsiooni amplituudi tuntav suurenemine. Kui nimetatud vahemikus resoneerivat sagedust ei leita, tehakse katse sagedusel 40 Hz. Pärast seda katset ei tohi ühelgi katseobjektil olla nähtavaid väliseid kahjustusi, mis viitaksid sellele, et seade on kasutuskõlbmatu. Seejärel peab katseobjekt vastama lekkekatse (vt 4. lisa punkt 1.8), vooluhulga katse (vt 4. lisa punkt 1.10) ja stendil aktiveerimise katse (vt 4. lisa punkt 1.9) nõuetele.

1.8. Lekkekatse

Eelnevalt katsetamata TPRDd katsetatakse keskkonnatemperatuuril ning kõrgel ja madalal temperatuuril, kuid sellega ei tehta muid kvalifitseerimiskatseid. Enne katsetamist hoitakse seadet tund aega igal temperatuuril ja katserõhul. Kolm temperatuurikatset on järgmised.

a)	Katse keskkonnatemperatuuril: katseobjekt konditsioneeritakse temperatuuril 20 ± 5 °C; katsetatakse rõhul, mis moodustab 5 % nimitöörõhust (+ 0/– 2 MPa) ja 150 % nimitöörõhust (+ 0/– 2 MPa).

b)	Katse kõrgel temperatuuril: katseobjekt konditsioneeritakse temperatuuril 85 °C või üle selle; katsetatakse rõhul, mis moodustab 5 % nimitöörõhust (+ 0/– 2 MPa) ja 150 % nimitöörõhust (+0/–2 MPa).

c)	Katse madalal temperatuuril: katseobjekt konditsioneeritakse temperatuuril – 40 °C või alla selle; katsetatakse rõhul, mis moodustab 5 % nimitöörõhust (+ 0/– 2 MPa) ja 100 % nimitöörõhust (+ 0/– 2 MPa).

Täiendavate katseobjektidega tehakse lekkekatse vastavalt 4. lisa punktis 1 muude katsete puhul kirjeldatud korrale ning katkematu kokkupuutega nimetatud katsetes sätestatud temperatuuriga.

Kõigi ettenähtud katsetemperatuuride puhul konditsioneeritakse katseobjekti ühe minuti vältel, sukeldades selle reguleeritud temperatuuriga vedelikku (või kasutatakse muud samaväärset meetodit). Kui ettenähtud aja vältel mulle ei avastata, on katseobjekt katse läbinud. Kui avastatakse mullid, määratakse asjakohase meetodi abil lekke ulatus. Vesinikuleke tervikuna peab olema väiksem kui 10 Nml tunnis.

1.9. Aktiveerimiskatse stendil

Kaht uut TPRD üksust katsetatakse ilma muude eelnevate kvalifitseerimiskatseteta, et teha kindlaks aktiveerumise võrdlusaeg. Täiendavate eelnevalt katsetatud üksustega (eelnevalt katsetatud vastavalt 4. lisa punktile 1.1, 1.3, 1.4, 1.5 või 1.7) tehakse stendil aktiveerimise katse, nagu on sätestatud muudes 4. lisa 1. punktis nimetatud katsetes.

Katsevarustus koosneb ahjust või korstnast, mis võimaldab reguleerida õhutemperatuuri ja -voolu, et TPRDd ümbritseva õhu temperatuur oleks 600 ± 10 °C. TPRD üksus ei tohi olla leegiga vahetus kokkupuutes. TPRD üksus kinnitatakse statiivi külge vastavalt tootja paigaldusjuhistele; katsekonfiguratsioon dokumenteeritakse.

b)	Termopaar asetatakse temperatuuri jälgimiseks ahju või korstnasse. Kahe minuti vältel enne katse algust peab temperatuur püsima lubatud vahemikus.

Rõhu all olev TPRD üksus asetatakse ahju või korstnasse ja seadme aktiveerumisaeg registreeritakse. Enne ahju või korstnasse asetamist survestatakse üks uus (eelnevalt katsetamata) TPRD üksus rõhuni, mis moodustab kuni 25 % nimitöörõhust; (eelnevalt katsetatud) TPRD üksused survestatakse rõhuni, mis moodustab kuni 25 % nimitöörõhust, ning üks uus (eelnevalt katsetamata) TPRD üksus survestatakse rõhuni, mis moodustab 100 % nimitöörõhust.

d)	TPRD üksused, millega on eelnevalt tehtud 4. lisa punktis 1 kirjeldatud katseid, peavad aktiveeruma ajavahemiku jooksul, mis ei ole üle kahe minuti pikem uue, kuni 25 %ni nimitöörõhust survestatud TPRD üksuse aktiveerumise võrdlusajast.

e)	Kahe eelnevalt katsetamata TPRD üksuse aktiveerumisaja erinevus ei tohi olla suurem kui 2 minutit.

1.10. Vooluhulga katse

a)	Vooluhulga suhtes katsetatakse kaheksat TPRD üksust. Kaheksa üksuse hulka kuuluvad kolm uut TPRD üksust ja üks TPRD üksus igast alljärgnevate punktide kohasest katsest: 4. lisa punktid 1.1, 1.3, 1.4, 1.5 ja 1.7;

b)	Iga TPRD üksus aktiveeritakse vastavalt 4. lisa punktile 1.9. Pärast aktiveerimist ning ilma puhastamata, osi eemaldamata või taastamata tehakse igale TPRD üksusele vooluhulga katse, kasutades vesinikku, õhku või inertgaasi.

c)	Vooluhulga katsed tehakse gaasi sisselaskerõhul 2 ± 0,5 MPa. Väljalaskeavale avaldub ümbritseva keskkonna rõhk. Sisselasketemperatuur ja -rõhk registreeritakse.

d)	Vooluhulka mõõdetakse täpsusega ± 2 %. Vähim mõõdetud väärtus kaheksa rõhulangetusseadme juures ei tohi olla väiksem kui 90 % suurimast vooluhulgast.

2. TAGASILÖÖGIKLAPI JA SULGEKLAPI KATSED

Katsed tehakse vesinikuga, mille kvaliteet vastab standardile ISO 14687-2/SAE J2719. Kõik katsed tehakse keskkonnatemperatuuril 20 ± 5 °C, kui ei ole sätestatud teisiti. Tagasilöögiklapi ja sulgeklapi kvalifitseerimiskatsed on järgmised (vt ka 2. liide).

2.1. Hüdraulilise surve katse

Komponentide väljalaskeava suletakse ja klapipesad või blokeerivad osad fikseeritakse avatud asendisse. Üht üksust katsetatakse ilma muude eelnevate kvalifitseerimiskatseteta, et teha kindlaks purunemise võrdlusrõhk; muid üksusi katsetatakse 4. lisa punktis 2 kirjeldatud katsete kohaselt.

a)	Komponendi sisselaskeava survestatakse kolme minuti vältel hüdraulilise rõhuga, mis moodustab 250 % nimitöörõhust (+ 2/– 0 MPa). Komponenti kontrollitakse veendumaks, et see ei ole purunenud.

Seejärel suurendatakse hüdraulilist rõhku kiirusega kuni 1,4 MPa/s kuni komponendi purunemiseni. Registreeritakse hüdrauliline rõhk purunemise ajal. Varem katsetatud üksuste purunemisrõhk ei tohi olla väiksem kui 80 % purunemise võrdlusrõhust, välja arvatud juhul, kui hüdrauliline rõhk on suurem kui 400 % nimitöörõhust.

2.2. Lekkekatse

Eelnevalt katsetamata üksust katsetatakse keskkonnatemperatuuril ning kõrgel ja madalal temperatuuril, kuid sellega ei tehta muid kvalifitseerimiskatseid. Kolm temperatuurikatset on järgmised.

a)	Katse keskkonnatemperatuuril: katseobjekt konditsioneeritakse temperatuuril 20 ± 5 °C; katsetatakse rõhul, mis moodustab 5 % nimitöörõhust (+ 0/– 2 MPa) ja 150 % nimitöörõhust (+0/–2 MPa).

b)	Katse kõrgel temperatuuril: katseobjekt konditsioneeritakse temperatuuril 85 °C või üle selle; katsetatakse rõhul, mis moodustab 5 % nimitöörõhust (+ 0/– 2 MPa) ja 150 % nimitöörõhust (+ 0/– 2 MPa).

c)	Katse madalal temperatuuril: katseobjekt konditsioneeritakse temperatuuril – 40 °C või alla selle; katsetatakse rõhul, mis moodustab 5 % nimitöörõhust (+ 0/– 2 MPa) ja 100 % nimitöörõhust (+ 0/– 2 MPa).

Täiendavate katseobjektidega tehakse lekkekatse vastavalt 4. lisa punktis 2 muude katsete puhul kirjeldatud korrale ning katkematu kokkupuutega nimetatud katsetes sätestatud temperatuuriga.

Väljalaskeava suletakse sobiva korgiga ja sisselaskeavasse lastakse suruvesinik. Kõigi ettenähtud katsetemperatuuride puhul konditsioneeritakse katseobjekti ühe minuti vältel, sukeldades selle reguleeritud temperatuuriga vedelikku (või kasutatakse muud samaväärset meetodit). Kui ettenähtud aja vältel mulle ei avastata, on katseobjekt katse läbinud. Kui avastatakse mullid, määratakse asjakohase meetodi abil lekke ulatus. Lekke määr ei tohi ületada 10 Nml vesinikku tunnis.

2.3. Survetsüklikatse äärmuslikel temperatuuridel

Töötsüklite koguarv on tagasilöögiklapi puhul 11 000 ja sulgeklapi puhul 50 000. Klapiüksus paigaldatakse katsestatiivi külge vastavalt tootja paigaldusjuhistele. Üksus töötab pidevtsüklis, kasutades vesinikku kõigil ettenähtud rõhkudel.

Töötsükkel on järgmine.

Tagasilöögiklapp ühendatakse katsestatiivi külge ja klapi sisselaskeava survestatakse kuue impulsi vältel rõhuga, mis moodustab 100 % nimitöörõhust (+ 2/– 0 MPa), nii et väljalaskeava on suletud. Rõhk vabastatakse seejärel tagasilöögiklapi sisselaskeava kaudu. Seejärel, enne järgmist tsüklit, langetatakse rõhku tagasilöögiklapi väljalaskeava juures allapoole 60 % nimitöörõhust.

ii)	Sulgeklapp ühendatakse katsestatiivi külge ja survestatakse ühtlaselt nii sisse- kui ka väljalaskeava.

Töötsükkel koosneb ühest täistööfaasist ja nullimisest.

Katsed tehakse katseobjektiga, mis on stabiliseeritud järgmistel temperatuuridel.

Tsüklid keskkonnatemperatuuril. Katseobjektiga tehakse (avatud/suletud) töötsüklid, mida on arvuliselt 90 % tsüklite koguarvust, rõhu juures, mis moodustab 125 % nimitöörõhust (+ 0/– 2 MPa), kusjuures objekt on stabiliseeritud temperatuuril 20 ± 5 °C. Keskkonnatemperatuuril tehtud töötsüklite lõppedes peab katseobjekt läbima lekkekatse keskkonnatemperatuuril vastavalt 4. lisa punktile 2.2.

ii)

Tsüklid kõrgel temperatuuril. Katseobjektiga tehakse töötsüklid, mida on arvuliselt 5 % töötsüklite koguarvust, rõhu juures, mis moodustab 125 % nimitöörõhust (+ 0/– 2 MPa), kusjuures objekt on stabiliseeritud temperatuuril 85 °C või üle selle. Temperatuuril 85 °C tehtud tsüklite lõppedes peab katseobjekt läbima lekkekatse kõrgel temperatuuril (85 °C) vastavalt 4. lisa punktile 2.2.

iii)

Tsüklid madalal temperatuuril. Katseobjektiga tehakse töötsüklid, mida on arvuliselt 5 % tsüklite koguarvust, rõhu juures, mis moodustab 100 % nimitöörõhust (+ 0/– 2 MPa), kusjuures objekt on stabiliseeritud temperatuuril – 40 °C või alla selle. Temperatuuril – 40 °C tehtud töötsüklite lõppedes peab katseobjekt läbima lekkekatse madalal temperatuuril (– 40 °C) vastavalt 4. lisa punktile 2.2.

Tagasilöögiklapi katse pulseeriva vooluga Pärast 11 000 töötsüklit ja lekkekatseid 4. lisa punkti 2.3 alapunkti b kohaselt lastakse tagasilöögiklappi 24 tunni vältel pulseerivat voolu vooluhulga juures, mis põhjustab kõige rohkem pulseerimist (klapi võbelust). Katse lõppedes peab tagasilöögiklapp vastama keskkonnatemperatuuril tehtava lekkekatse (vt 4. lisa punkt 2.2) ja survekatse (vt 4. lisa punkt 2.1) nõuetele.

2.4. Soolakorrosioonikatse

Komponent toestatakse harilikus paigaldusasendis ja tehakse 500 tunni pikkune soolveepihustuskatse vastavalt standardile ASTM B117 (Soolveepihusti käitamise standardtavad). Udukambris säilitatakse temperatuuri 30–35 °C. Soolalahus koosneb 5 % naatriumkloriidist ja 95 % destilleeritud veest, massi järgi.

Vahetult pärast korrosioonikatset katseobjekt loputatakse, puhastatakse õrnalt ladestunud soolast, kontrollitakse, kas esineb moonutusi, ja veendutakse, et objekt vastab järgmistele nõuetele.

a)	Komponendil ei tohi olla füüsilisi kahjustusi, mis võivad häirida selle toimimist, eelkõige: praod, pehmenemine või paisumine. Väiksemaid muutusi, nagu lohkusid või plekke ei loeta kahjustusteks.

b)	Lekkekatse keskkonnatemperatuuril (vt 4. lisa punkt 2.2).

c)	Hüdraulilise surve katse (vt 4. lisa punkt 2.1).

2.5. Sõidukit ümbritsevate keskkonnategurite toime katse

Järgmise katsega uuritakse vastupidavust sõidukivedelikega kokkupuutest tingitud lagunemisele.

Klapiüksuse sisse- ja väljalaskeavad ühendatakse või suletakse vastavalt tootja paigaldusjuhistele. Klapiüksuse välispinnad viiakse 24 tunniks temperatuuril 20 ± 5 °C kokkupuutesse järgmiste vedelikega:

i)	väävelhape (19-mahuprotsendiline lahus vees);

ii)	naatriumhüdroksiid (25-massiprotsendiline lahus vees);

iii)	ammooniumnitraat (28-massiprotsendiline lahus vees) ning

iv)	tuuleklaasipuhastusvedelik (50 mahuprotsenti metüülalkoholi ja vesi).

b)	Pärast iga kemikaaliga kokkupuudet pühitakse komponent puhtaks ja loputatakse veega.

Komponendil ei tohi olla füüsilisi kahjustusi, mis võivad häirida selle toimimist, eelkõige: praod, pehmenemine või paisumine. Väiksemaid muutusi, nagu lohkusid või plekke ei loeta kahjustusteks. Pärast kõiki kokkupuuteid peab katseobjekt vastama keskkonnatemperatuuril tehtava lekkekatse (vt 4. lisa punkt 2.2) ja hüdraulilise surve katse (vt 4. lisa punkt 2.1) nõuetele.

2.6. Atmosfääritingimustega kokkupuute katse

Atmosfääritingimustega kokkupuute katset kasutatakse tagasilöögiklapi ja automaatsete sulgeklappide kontrollimiseks, kui komponent sisaldab mittemetallilisi materjale, mis puutuvad tavatingimustel töötades kokku atmosfääritingimustega.

Kõik mittemetallilised materjalid, mis on ette nähtud kütuse isoleerimiseks ja puutuvad kokku atmosfääritingimustega ning mille kohta tüübikinnituse taotleja ei ole esitanud nõuetekohast omaduste kirjeldust, ei tohi praguneda ega olla nähtavalt kahjustatud pärast 96 tunni pikkust kokkupuudet hapnikuga temperatuuril 70 oC ja rõhul 2 MPa vastavalt standardile ASTM D572 (Kummi standardne katsemeetod. Kahjustumine kuumuse ja hapniku mõjul).

Kõigi elastomeeride osoonikindlust tuleb tõestada vähemalt ühe alljärgneva meetodiga:

i)	tõendatud osoonikindlusega elastomeerist koostisosade tehniline kirjeldus;

ii)	komponentide katsetamine standardi ISO 1431/1 või ASTM D1149 alusel või muu samaväärse katsemeetodiga.

2.7. Elektrikatsed

Elektrikatseid kasutatakse automaatse sulgeklapi kontrollimiseks; neid ei kasutata tagasilöögiklappide kontrollimiseks.

Pingeanomaalia katse. Solenoidklapp ühendatakse muutuva alalispinge allikaga. Solenoidklappi käitatakse järgmiselt:

i)	ühe tunni vältel ja 1,5-kordse nimipinge juures säilitatakse püsitemperatuuri;

ii)	pinget tõstetakse kuni 2-kordse nimipingeni või 60 voldini, sõltuvalt sellest, kumb on madalam, ja säilitatakse ühe minuti vältel;

iii)	tõrked ei tohi põhjustada välisleket, klapi avanemist ega ebaturvalisi tingimusi, nagu suits, tuli või sulamine.

Minimaalne avanemispinge nimitöörõhul ja keskkonnatemperatuuril peab 12 V süsteemi puhul olema 9 V või alla selle ning 24 V süsteemi puhul 18 V või alla selle.

b)	Isolatsioonitakistuse katse Voolujuhi ja komponendi korpuse vahele rakendatakse vähemalt kaheks sekundiks alalisvool pingega 1 000 V. Vähim lubatud takistus sellele komponendile on 240 kΩ.

2.8. Vibratsioonikatse

Klapiüksus survestatakse vesinikuga rõhuni, mis moodustab 100 % nimitöörõhust (+ 2/– 0 MPa), selle mõlemad otsad isoleeritakse ning rakendatakse vibratsiooni 30 minuti kestel ja piki kolme (vertikaal-, külg- ja pikisuunalist) ortogonaaltelge kõige suurematel resonantssagedustel. Kõige suuremad resonantssagedused määratakse kiirendusega 1,5 g, sagedusala läbimise ajaga 10 minutit ja sinusoidaalses sagedusvahemikus 10–40 Hz. Kui kirjeldatud vahemikus resoneerivat sagedust ei leita, tehakse katse sagedusel 40 Hz. Pärast seda katset ei tohi ühelgi katseobjektil olla nähtavaid väliseid kahjustusi, mis viitaksid võimalikele talitlushäiretele. Katse lõppedes peab katseobjekt vastama keskkonnatemperatuuril tehtud lekkekatse nõuetele (vt 4. lisa punkt 2.2).

2.9. Pingekorrosioonimõrade katse

Kui klapiüksused sisaldavad vasesulamist (nt valgevasest) komponente, tehakse katse ühe klapiüksusega. Klapiüksus võetakse koost lahti, kõik vasesulamist komponendid puhastatakse määrdeainest, klapiüksus pannakse uuesti kokku ning jäetakse kümneks päevaks kokkupuutesse niiske ammoniaagi ja õhu seguga klaasist kaanega klaaskambris.

Ammoniaagi vesilahust suhtelise tihedusega 0,94 hoitakse klaaskambri põhjas katseobjekti all ja selle kontsentratsioon peab olema vähemalt 20 ml kambri ruumala liitri kohta. Katseobjekt asetatakse 35 ± 5 mm kõrgusele ammoniaagi vesilahuse kohale inertsest materjalist alusele. Niisket ammoniaagi ja õhu segu hoitakse temperatuuril 35 ± 5 °C. Vasesulamist komponentidel ei tohi olla katsest tingitud pragusid ega kihistumisi.

2.10. Eeljahutatud vesinikuga kokkupuute katse

Klapiüksus viiakse vähemalt kolmeks minutiks kokkupuutesse eeljahutatud vesinikuga temperatuuril – 40 °C või alla selle ja vooluhulgaga 30 g/s välistemperatuuril 20 ± 5 °C. Kahe minuti möödudes vabastatakse üksus rõhu alt ja survestatakse uuesti. Katset korratakse kümme korda. Seda katsemenetlust korratakse seejärel veel kümne tsükli vältel, kusjuures kokkupuuteaega pikendatakse 15 minutini. Seejärel peab katseobjekt vastama keskkonnatemperatuuril tehtud lekkekatse nõuetele (vt 4. lisa punkt 2.2).

1. LIIDE

SOOJUSKÄIVITUSEGA RÕHULANGETUSSEADME KATSETE ÜLEVAADE

(1.9.) Stendil aktiveerimise katse t

(1.8.) Lekkekatse

(1.7.)Kukutamis- ja vibratsi-oonikatse

(1.6.) Pingekorrosiooni mõrade katse

1 x TPRD

Üksnes vasesulamist TPRD puhul:

Peab aktiveeruma

(1.8.) Lekkekatse

(1.10.) Vooluhulga katse

(1.9.) Stendil aktiveerimise katse

3 x TPRD

(1.1.) Survetsüklikatse

(1.3.)Temp. tsüklikatse

(1.4.) Soola-korrosioonikatse

(1.5.) Sõiduki-keskkonna katse

(1.2.) Kiirendatud kasutusea katse

8 xTPRD

5 xTPRD

1 xTPRD

Talitlus- ja pingekatsed

3 xTPRD 10 h temp. Tact

5 xTPRD 500 h temp. Tlife

Ei tohi aktiveeruda

(1.10.) Vooluhulga katse

2 x TPRD

7 xTPRD

1 xTPRD

2 xTPRD

1 xTPRD

Võrdluskatsed

2. LIIDE

TAGASILÖÖGIKLAPI JA AUTOMAATSE SULGEKLAPI KATSETE ÜLEVAADE

(2.1.) Hüdr. tugevuse katse

Katse pulseeriva vooluga

Autom. sulgeklapi puhul

pT tsükl. -40°C

Visuaalne vaatlus

(2.10) Eeljahutatud vesinikuga kokkupuute katse

(2.9.) Pingekorrosi-oonimõrade katse

(2.2) Lekkekatse 20°C

(2.2.) Lekkekatse -40°C

(2.2.) Lekkekatse 20°C

(2.2.) Lekkekatse

pT tsükl. +85°C

pT tsükl. 20°C

(2.7.) Elektrikatse

1 x komponent

(2.2.) Lekkekatse

(2.3.) Survetsükli-katse äärmuslikel temp. (pT)

(2.4.) Soola-korrosiooni-katse

(2.5.) Sõiduki-keskkonna katse

(2.8.) Vibratsi-oonikatse

(2.6.) Atmosf. kokkupuute katse

(2.1.) Hüdr. surve katse (võrdlus)

(2.2.) Lekkekatse 20°C (võrdlus)

1 x komponent

Võrdluskatsed

Talitlus- ja pingekatsed

1 x komponent

5. LISA

KATSEMENETLUSED SURUVESINIKU MAHUTISÜSTEEMI SISALDAVA SÕIDUKI KÜTUSESÜSTEEMIGA

1. KOKKUPÕRKEJÄRGNE SURUVESINIKU MAHUTISÜSTEEMI LEKKEKATSE

Kokkupõrkejärgse vesinikulekke hindamiseks tehtavaid kokkupõrkekatseid on kirjeldatud käesoleva eeskirja punktis 7.2.

Enne kokkupõrkekatset paigaldatakse vesinikumahutisüsteemi rõhu ja temperatuuri mõõtmiseks vajalikud seadmed, kui standardsõidukis nõutava täpsusega seadmed puuduvad.

Vajaduse korral mahutisüsteem tühjendatakse vastavalt tootja juhistele, et kõrvaldada paagist mustus enne mahutisüsteemi täitmist suruvesiniku või suruheeliumiga. Kuna mahutisüsteemi rõhk sõltub temperatuurist, on ka sihttäiterõhk temperatuuri funktsioon. Sihtrõhk arvutatakse järgmise valemi põhjal:

Ptarget = NWP × (273 + To) / 288

kus NWP on nimitöörõhk (MPa), To on keskkonnatemperatuur, mille juures mahutisüsteem peab stabiliseeruma, ja Ptarget on sihttäiterõhk pärast temperatuuri stabiliseerumist.

Paak täidetakse nii, et rõhk moodustab vähemalt 95 % sihttäiterõhust, ja sellel lastakse enne kokkupõrkekatse tegemist stabiliseeruda.

Vesiniku peamine sulgeklapp ja muud sulgeklapid, mis paiknevad vesinikutorustikus paagi järel, peavad vahetult enne kokkupõrget olema tavapärastele sõidutingimustele vastavas asendis.

1.1. Kokkupõrkejärgne lekkekatse: suruvesiniku mahutisüsteem, mis on täidetud suruvesinikuga

Vesiniku rõhku P0 (MPa) ja temperatuuri, T0 (°C) mõõdetakse vahetult enne lööki ning seejärel pärast löögijärgset ajavahemikku Δt (min). Ajavahemik Δt algab, kui sõiduk pärast kokkupõrget peatub, ja kestab vähemalt 60 minutit. Ajavahemikku Δt pikendatakse vastavalt vajadusele, et suurendada mõõtetäpsust suuremahulise mahutisüsteemi puhul, mille rõhk on kuni 70 MPa; sel juhul arvutatakse Δt järgmise valemi järgi:

Δt = VCHSS × NWP / 1 000 × ((–0,027 × NWP + 4) × Rs – 0,21) –1,7 × Rs

kus Rs = Ps / NWP, kusjuures Ps on rõhuanduri rõhuvahemik (MPa), NWP on nimitöörõhk (MPa), VCHSS on suruvesiniku mahutisüsteemi maht (l) ja Δt on ajavahemik (min). Kui Δt arvutuslik väärtus on alla 60 minuti, võetakse Δt väärtuseks 60 minutit.

Mahutisüsteemi vesiniku algne mass arvutatakse järgmiselt:

Po′ = Po × 288 / (273 + T0)

ρo′ = –0,0027 × (P0′)2 + 0,75 × P0′ + 0,5789

Mo = ρo′ × VCHSS

Mahutisüsteemi vesiniku lõplik mass Mf ajavahemiku Δt lõppedes arvutatakse järgmiselt:

Pf′ = Pf × 288 / (273 + Tf)

ρf′ = –0,0027 × (Pf′)2 + 0,75 × Pf′ + 0,5789

Mf = ρf′ × VCHSS

kus Pf on mõõdetud lõplik rõhk (MPa) ajavahemiku lõpus ja Tf on mõõdetud lõplik temperatuur (°C).

Vesiniku keskmine vooluhulk ajavahemiku vältel (mis peab olema väiksem kui punktis 7.2.1 esitatud kriteerium) on seega:

VH2 = (Mf–Mo) / Δt × 22,41 / 2,016 × (Ptarget / Po)

kus VH2 on keskmine mahuline vooluhulk (Nl/min) ajavahemiku vältel ja tehet (Ptarget / Po) kasutatakse selleks, et kompenseerida erinevust algselt mõõdetud rõhu Po ja sihiks oleva täiterõhu Ptarget vahel.

1.2. Kokkupõrkejärgne lekkekatse: suruvesiniku mahutisüsteem, mis on täidetud suruheeliumiga

Heeliumi rõhku P0 (MPa) ja temperatuuri, T0 (°C) mõõdetakse vahetult enne lööki ning seejärel pärast ettenähtud löögijärgset ajavahemikku. Ajavahemik Δt algab, kui sõiduk pärast kokkupõrget peatub, ja kestab vähemalt 60 minutit. Ajavahemikku Δt pikendatakse vastavalt vajadusele, et suurendada mõõtetäpsust suuremahulise mahutisüsteemi puhul, mille rõhk on kuni 70 MPa; sel juhul arvutatakse Δt järgmise valemi järgi:

Δt = VCHSS × NWP / 1 000 × ((–0,028 × NWP + 5,5) × Rs – 0,3) –2,6 × Rs

kus Rs = Ps / NWP, kusjuures Ps on rõhuanduri rõhuvahemik (MPa), NWP on nimitöörõhk (MPa), VCHSS on suruvesiniku mahutisüsteemi maht (l) ja Δt on ajavahemik (min). Kui Δt väärtus on alla 60 minuti, võetakse Δt väärtuseks 60 minutit.

Mahutisüsteemis oleva heeliumi algne mass arvutatakse järgmiselt:

Po′ = Po × 288 / (273 + T0)

ρo′ = –0,0043 × (P0′)2 + 1,53 × P0′ + 1,49

Mo = ρo' × VCHSS

Mahutisüsteemis oleva heeliumi lõplik mass Mf ajavahemiku Δt lõppedes arvutatakse järgmiselt:

Pf′ = Pf × 288 / (273 + Tf)

ρf′ = –0,0043 × (Pf′)2 + 1,53 × Pf′ + 1,49

Mf = ρf′ × VCHSS

kus Pf on mõõdetud lõplik rõhk (MPa) ajavahemiku lõpus ja Tf on mõõdetud lõplik temperatuur (°C).

Heeliumi keskmine vooluhulk ajavahemiku vältel on seega:

VHe = (Mf – Mo) / Δt × 22,41 / 4,003 × (Ptarget / Po)

kus VHe on keskmine mahuline vooluhulk (Nl/min) ajavahemiku vältel ja tehet (Ptarget / Po) kasutatakse selleks, et kompenseerida erinevust algselt mõõdetud rõhu Po ja sihiks oleva täiterõhu Ptarget vahel.

Heeliumi keskmine mahuline vooluhulk teisendatakse vesiniku keskmiseks vooluhulgaks järgmise valemi põhjal:

VH2 = VHe/ 0,75

kus VH2 on vesiniku keskmine mahuline vooluhulk (mis peab olema väiksem kui on nõutud käesoleva eeskirja punktis 7.2.1).

2. KOKKUPÕRKEJÄRGNE KONTSENTRATSIOONIKATSE SULETUD RUUMIS

Mõõtmised tehakse kokkupõrkekatse ajal, millega hinnatakse võimalikku vesiniku- või heeliumileket (vt katsemenetlus 5. lisa punktis 1).

Valitakse andurid, millega mõõta vesiniku/heeliumi kogunemist või hapnikusisalduse vähenemist (kuna lekkiv vesinik/heelium surub õhu välja).

Andurid kalibreeritakse heakskiidetud võrdlusväärtuste järgi täpsusega ±5 % sihtkriteeriumi puhul, milleks on mahu järgi 4 % vesinikusisaldus või 3 % heeliumisisaldus õhus, ja mõõteulatus, mis ületab sihtkriteeriumid vähemalt 25 % võrra. Andur peab kontsentratsiooni muutumisele kogu mõõteulatuses reageerima 90 %-liselt 10 sekundi jooksul.

Enne kokkupõrget paiknevad andurid sõiduki sõitjate- ja pagasiruumis järgmiselt:

a)	laekattest vähem kui 250 mm kaugusel juhiistme kohal või sõitjateruumi keskpunkti kohal;

b)	põrandast vähem kui 250 mm kaugusel sõitjateruumi tagumise (või kõige tagumise) istme esiservast;

c)	vähem kui 100 mm kaugusel sõidukis asuva pagasiruumi pealispinnast selliste pagasiruumide puhul, mida konkreetne kokkupõrge otseselt ei mõjuta.

Andurid paigaldatakse kindlalt sõiduki või istmete külge ning need peavad kokkupõrkekatse ajal olema kaitstud prügi, turvapatjadest väljuva gaasi ja lendavate esemete eest. Kokkupõrkejärgsed mõõtmistulemused registreeritakse sõidukis paiknevate instrumentide abil või kaugedastuse teel.

Sõiduk võib paikneda välitingimustes tuule ja päikese eest kaitstud alas või siseruumis, mis on piisavalt suur või ventileeritud, et hoida ära vesinikusisalduse sihtkriteeriumi ületamine sõitjate- ja pagasiruumis enam kui 10 % võrra.

Kokkupõrkejärgne andmekogumine suletud ruumides algab siis, kui sõiduk on seiskunud. Andurite andmeid kogutakse vähemalt iga 5 sekundi tagant ja andmekogumine vältab 60 minutit pärast kokkupõrget. Mõõtmiste puhul võib rakendada esimese astme viitaega (ajalist konstanti) kuni 5 sekundit, et kahtlaste andmepunktide mõju „siluda“ ja välja filtreerida.

Ühegi anduri filtreeritud lugemid ei tohi sihtkriteeriume (vesiniku puhul 4,0 % ja heeliumi puhul 3,0 %) kokkupõrkele järgneva 60 minuti vältel kordagi ületada.

3. VASTAVUSKATSE ÜHEKORDSE TÕRKE TINGIMUSTES

Järgitakse 5. lisa punktis 3.1 või punktis 3.2 esitatud katsemenetlust.

3.1. Katsemenetlus vesiniku lekkeanduritega varustatud sõiduki puhul

3.1.1. Katsetingimused

3.1.1.1. Katsesõiduk. Katsesõiduki jõuseade käivitatakse, soojendatakse tavapärase töötemperatuurini ja jäetakse kogu katse ajaks tööle. Kui sõiduk ei ole kütuseelemendiga sõiduk, soojendatakse see üles ja lastakse tühikäigul töötada. Kui katsesõiduk on varustatud tühikäigu automaatseiskamise süsteemiga, tuleb võtta meetmed mootori seiskumise vältimiseks.

3.1.1.2. Katsegaas. Kaks õhu ja vesiniku segu: 3,0 % (või väiksema) vesinikusisaldusega õhk hoiatusfunktsiooni kontrollimiseks ja 4,0 % (või väiksema) vesinikusisaldusega õhk väljalülitusfunktsiooni kontrollimiseks. Õiged sisaldused valitakse tootja soovituse (või anduri tehnilise kirjelduse) põhjal.

3.1.2. Katsemeetod

3.1.2.1. Katse ettevalmistamine. Katse tehakse ilma tuule mõjuta ja järgmiste asjakohaste vahenditega.

a)	Katsegaasi sisendvoolik ühendatakse vesiniku lekkeanduriga.

b)	Vesiniku lekkeandur ümbritsetakse kattega, et gaas püsiks lekkeanduri ümber.

3.1.2.2. Katse tegemine

a)	Katsegaas puhutakse vesiniku lekkeandurisse.

b)	Hoiatussüsteemi nõuetekohast toimimist kontrollitakse gaasi abil.

c)	Gaasiga katsetamise ajal veendutakse sulgeklapi suletuses, et kontrollida selle toimimist. Näiteks võib vesiniku peamise sulgeklapi toimimise kontrollimiseks jälgida elektrivoolu sulgeklapis või sulgeklapi aktiveerumise heli.

3.2. Suletud ruumide ja tuvastussüsteemide terviklikkuse katsemenetlus.

3.2.1. Ettevalmistus.

3.2.1.1.

Katse tehakse ilma tuule mõjuta.

3.2.1.2.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata katsekeskkonnale, kuna katse ajal võib tekkida tuleohtlik vesiniku ja õhu segu.

3.2.1.3.

Enne katset valmistatakse sõiduk ette vesiniku vabastamiseks vesinikusüsteemist kaugjuhtimise teel. Vesiniku peamise sulgeklapi järel paiknevate vabastuspunktide arvu, asukoha ja vooluhulga määrab sõiduki tootja, võttes arvesse halvimaid lekkestsenaariume ühekordse tõrke tingimustes. Miinimumnõue on, et kõigi kaugjuhitavate vabastuspunktide vooluhulk tervikuna peab olema piisav, et käivitada automaatne hoiatus ja vesinikuvoolu sulgemisfunktsioonid.

3.2.1.4.

Katse jaoks, juhul kui katse toimub käesoleva eeskirja punktile 7.1.4.2 vastavuse kontrollimiseks, paigaldatakse vesinikusisalduse andur sinna, kus vesinik võib sõitjateruumis peamiselt koguneda (nt laekatte lähedusse), ning juhul kui katse toimub käesoleva eeskirja punktile 7.1.4.3 vastavuse kontrollimiseks, paigaldatakse vesinikusisalduse andurid sõiduki nendesse suletud või poolsuletud ruumidesse, kuhu vesinik võib simuleeritud vesinikulekete kohaselt koguneda (vt 5. lisa punkt 3.2.1.3).

3.2.2. Menetlus

3.2.2.1.

Sõiduki uksed, aknad ja muud luugid peavad olema suletud.

3.2.2.2.

Jõuseade käivitatakse, sellel lastakse soojeneda tavapärase töötemperatuurini ja see jäetakse kogu katse ajaks tühikäigul tööle.

3.2.2.3.

Kaugjuhtimisfunktsiooni abil simuleeritakse leke.

3.2.2.4.

Vesinikusisaldust mõõdetakse pidevalt kuni hetkeni, mil sisaldus ei ole 3 minuti vältel suurenenud. Käesoleva eeskirja punktile 7.1.4.3 vastavuse kontrollimisel suurendatakse simuleeritud leket kaugjuhtimise teel, kuni vesiniku peamine sulgeklapp sulgub ja märgulamp süttib. Vesiniku peamise sulgeklapi toimimise kontrollimiseks võib jälgida elektrivoolu sulgeklapis või sulgeklapi aktiveerumise heli.

3.2.2.5.

Katsetamisel vastavalt käesoleva eeskirja punktile 7.1.4.2 loetakse katse edukaks, kui vesinikusisaldus sõitjateruumis ei ületa 1,0 %. Katsetamisel vastavalt käesoleva eeskirja punktile 7.1.4.2 loetakse katse edukaks, kui märgulamp ja katkestusfunktsioon aktiveeruvad käesoleva eeskirja punktis 7.1.4.3 ettenähtud või madalamatel tasemetel; vastasel korral loetakse katse tulemus mitterahuldavaks ja süsteem ei kvalifitseeru sõidukis kasutamiseks.

4. SÕIDUKI HEITGAASISÜSTEEMI VASTAVUSKATSE

4.1. Katsesõiduki jõuallikas (nt kütuseelementide patarei või mootor) soojendatakse tavapärase töötemperatuurini.

4.2. Mõõteseade soojendatakse enne kasutust tavapärase töötemperatuurini.

4.3. Mõõteseadme mõõtelõik asetatakse heitgaasi voo keskjoonele kuni 100 mm kaugusele sõidukivälisest väljalaskeavast.

4.4. Järgmiste toimingute ajal mõõdetakse heitgaasi vesinikusisaldust pidevalt.

a)	Jõuseade lülitatakse välja.

b)	Kohe pärast väljalülitumist käivitatakse jõuseade uuesti.

c)	Ühe minuti möödudes lülitatakse jõuseade välja ja jätkatakse mõõtmist, kuni jõuseade on täielikult välja lülitunud.

4.5. Mõõteseadme reageerimisaeg peab olema alla 300 millisekundi.

5. KÜTUSETORUSTIKU LEKKE VASTAVUSKATSE

5.1. Katsesõiduki jõuallikat (nt kütuseelementide patarei või mootor) soojendatakse ja seda käitatakse tavapärasel töötemperatuuril, nii et kütusetorustikule avaldub töörõhk.

5.2. Vesinikuleket hinnatakse kütusetorustiku juurdepääsetavates lõikudes alates surve all olevast lõigust kuni kütuseelementide patareini (või mootorini), kasutades gaasilekkeandurit või lekkeotsimisvedelikku, näiteks seebilahust.

5.3. Vesinikulekke esinemist kontrollitakse peamiselt liitmike juures.

5.4. Gaasilekkeanduri kasutamisel kasutatakse lekkeandurit vähemalt 10 sekundi vältel ja kohtades, mis asuvad kütusetorustikule nii lähedal kui võimalik.

5.5. Lekkeotsimisvedeliku kasutamisel kontrollitakse vesinikuleket vahetult pärast vedeliku pealekandmist. Lisaks tehakse mõned minutid pärast vedeliku pealekandmist visuaalne kontroll, et avastada mikrolekete põhjustatud mulle.

6. SÜSTEEMI KONTROLL

Süsteemi nõuetele vastavust kontrollitakse visuaalselt.

		ISSN 1977-0650
Euroopa Liidu Teataja		L 129

Eestikeelne väljaanne	Õigusaktid	62. aastakäik 17. mai 2019

Sisukord		II Muud kui seadusandlikud aktid	Lehekülg
		MÄÄRUSED
	*	Komisjoni rakendusmäärus (EL) 2019/791, 16. mai 2019, millega muudetakse 302. korda nõukogu määrust (EÜ) nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavad eripiirangud organisatsioonidega ISIL (Daesh) ja Al-Qaida seotud teatavate isikute ja üksuste vastu	1
		OTSUSED
	*	Nõukogu otsus (EL) 2019/792, 13. mai 2019, millega usaldatakse teatavad ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule ja teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutusele või ametiisikule antud volitused Euroopa Komisjonile (individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametile (PMO))	3
	*	Komisjoni rakendusotsus (EL) 2019/793, 16. mai 2019, millega muudetakse rakendusotsuse 2014/709/EL (milles käsitletakse loomatervishoiualaseid tõrjemeetmeid seoses sigade Aafrika katkuga teatavates liikmesriikides) lisa (teatavaks tehtud numbri C(2019) 3797 all) ( 1 )	5
		SOOVITUSED
	*	Komisjoni soovitus (EL) 2019/794, 15. mai 2019, kooskõlastatud kontrollikava kohta eesmärgiga teha kindlaks teatavate ainete migreerumine toiduga kokkupuutuvatest materjalidest ja esemetest (teatavaks tehtud numbri C(2019) 3519 all) ( 1 )	37
		RAHVUSVAHELISTE LEPINGUTEGA LOODUD ORGANITE VASTU VÕETUD AKTID
	*	Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) eeskiri nr 134: ühtsed sätted, mis käsitlevad mootorsõidukite ja nende osade tüübikinnitust seoses vesinikkütuseelemendiga sõidukite ohutusega [2019/795]	43

Analüüsitavad ained	Toiduga kokkupuutuv materjal, millest proovid võetakse
Primaarsed aromaatsed amiinid	Plastist laua- ja kööginõud ning toiduga kokkupuutuvad pealetrükiga materjalid, sh paber ja papp
Formaldehüüd ja melamiin	Plastist laua- ja kööginõud, sealhulgas mittekonventsionaalsed plastist köögitarbed ja lauanõud, näiteks korduvkasutatavad kohvitopsid, mille puhul on plastile lisatud looduslikust materjalist (nt bambus) lisandeid
Fenool	Plastist köögitarbed ja lauanõud; lakitud või kaetud materjalid; pealetrükiga plastist, paberist ja papist pakkematerjalid
Bisfenoolid, sealhulgas BPA ja BPS	Polükarbonaat- (BPA) ja polüeetersulfoonplast (BPS); kaetud metallpakendid (nt plekkpurgid, kaaned)
Ftalaat- ja mitteftalaatplastifikaatorid	Plastmaterjalid ja -esemed, eelkõige need, mis on valmistatud polüvinüülkloriidist (PVC), näiteks termovormitud lehed, painduvad pakendid ja tuubid; korgid ja kaaned
Fluoritud ühendid	Paberist ja papist valmistatud materjalid ja esemed, sealhulgas kiirtoidu, kaasa võetava toidu ja pagaritoodete pakendid ning mikrolaineahjus plaksumaisi valmistamisel kasutatavad kotid
Metallid	Keraamilised, emailitud, klaasjad ja metallist köögitarbed ja lauanõud, sealhulgas käsitsi valmistatud ja traditsiooniliselt toodetud materjalid ja esemed
Üldmigratsioon	Mittekonventsionaalsed plastist köögitarbed ja lauanõud, näiteks korduvkasutatavad kohvitopsid, mille puhul on plastile lisatud looduslikust materjalist (nt bambus) lisandeid

Liikmesriik	Proovide soovitatav minimaalne koguarv
Belgia, Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa, Ühendkuningriik	100
Küpros, Madalmaad, Poola, Rumeenia, Tšehhi, Ungari	75
Austria, Horvaatia, Iirimaa, Kreeka, Leedu, Portugal, Rootsi, Taani	50
Bulgaaria, Eesti, Luksemburg, Läti, Malta, Slovakkia, Sloveenia, Soome	25


	(1) EMPs kohaldatav tekst