20.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

L 157/1

KOMISJONI OTSUS (EL) 2018/884,

16. oktoober 2017,

riigiabi SA.32874 (2012/C) [ex SA.32874 (2011/NN)] kohta, mida Taani on rakendanud

(teatavaks tehtud numbri C(2017) 4461 all)

(Ainult taanikeelne tekst on autentne)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 108 lõike 2 esimest lõiku (1),

olles kutsunud huvitatud isikuid üles esitama oma märkusi vastavalt eespool nimetatud sätetele ja võttes neid märkusi arvesse

ning arvestades järgmist:

I. MENETLUS

(1)	17. märtsi 2011. aasta e-kirjaga esitas Taani alaline esindus Euroopa Liidu juures komisjonile eelteate kõnealuse meetme kohta (joogivee kaitsega seotud maksu vähendamine ja maksuvabastus).

(2)	Selle eelteate läbivaatamise käigus palus komisjon 27. aprillil 2011 Taani ametiasutustel esitada lisateavet.

(3)	16. septembri 2011. aasta e-kirjaga edastasid Taani ametiasutused komisjoni talituste 27. aprillil 2011 nõutud lisateabe.

(4)	Pärast selle teabe saamist toimus 3. oktoobril ja 10. novembril 2011 Taani ametiasutuste ja komisjoni talituste osalusel kaks tehnilist koosolekut. Pärast 10. novembri 2011. aasta koosolekut esitasid Taani ametiasutused komisjonile veel lisateavet.

(5)	10. novembri 2011. aasta koosoleku tulemusel teatas Taani alaline esindus Euroopa Liidu juures 17. novembri 2011. aasta e-kirjaga kõnealuse meetme eelteate tagasivõtmisest.

(6)	14. detsembri 2011. aasta faksisõnumiga teatasid komisjoni talitused Taani ametiasutustele riigiabi toimiku nr SA.32874 (2011/NN) avamisest teatamata abi kohta, kuna maksu kohaldati enne komisjonile asjakohase eelteate edastamist ja ilma komisjoni heakskiiduta.

(7)

27. detsembri 2011. aasta e-kirjaga edastas Taani alaline esindus Euroopa Liidu juures komisjonile Taani ametiasutuste kirja, milles need teatasid kõnealuse maksukava tühistamisest alates 31. detsembrist 2011 ning selle asendamisest üldise veemaksu suurendamisega, mille korraldust komisjon oli juba vaadelnud abimeetme nr NN 1/2005 raames (2).

(8)

22. märtsi 2012. aasta kirjaga (3) teatas komisjon Taanile oma 21. märtsi 2012. aasta otsusest algatada kõnealuse maksu suhtes ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetlus (edaspidi „ametlik uurimismenetlus“). Komisjon palus Taani ametiasutustel esitada oma märkused ühe kuu jooksul.

(9)	Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta (edaspidi „menetluse algatamise otsus“) avaldati Euroopa Liidu Teatajas (4). Komisjon palus huvitatud isikutel esitada kõnealuse meetme kohta oma märkused.

(10)	Komisjonile esitas märkusi üks huvitatud isik („Landbrug & Fødevarer“, edaspidi „huvitatud isik“). Komisjon edastas need märkused Taanile, andes võimaluse esitada nende kohta märkusi.

(11)	16. mai 2012. aasta e-kirjaga edastas Taani alaline esindus Euroopa Liidu juures komisjonile Taani ametiasutuste kirja, milles paluti märkuste esitamise tähtaega pikendada kuni 11. juunini 2012. 24. mai 2012. aasta faksisõnumiga nõustus komisjon sellise tähtaja pikendamisega.

(12)	12. juuni 2012. aasta e-kirjaga edastas Taani alaline esindus Euroopa Liidu juures komisjonile Taani ametiasutuste märkused ametliku uurimismenetluse algatamise kohta.

(13)	2. juuli 2012. aasta e-kirjaga edastas Taani alaline esindus Euroopa Liidu juures komisjonile Taani ametiasutuste vastuse huvitatud isiku esitatud märkuste kohta.

(14)	10. septembri 2013. aasta kirjaga palusid komisjoni talitused Taani ametiasutustel esitada täpsustusi ametliku uurimismenetluse algatamise kohta esitatud märkuste kohta.

(15)	7. novembri 2013. aasta e-kirjaga edastasid Taani ametiasutused nõutud täpsustused. Nad esitasid veel lisateavet 19. aprilli 2016. aasta e-kirjaga, mis edastati vastuseks komisjoni 10. novembri 2015. aasta kirjale.

II. KIRJELDUS

(16)

Taani parlament võttis 27. detsembril 2008 vastu sätte, millega kehtestati põhjavee ammutamisloa maks, mille abil rahastada joogiveevarustuse seisukohalt eriti oluliste piirkondade kindlakstegemist ja nende haldamise kavandamist. See säte võeti üle 24. septembri 2009. aasta kodifitseeritud seaduse nr 935 peatükki IV a (artikkel 24).

(17)	Loa alusel aastas ammutatava vee koguse põhjal arvutatav maks kuupmeetri kohta oli 2009. aastal 0,305 Taani krooni (ligikaudu 0,04 eurot), 2010. aastal 0,315 Taani krooni ja 2011. aastal 0,310 Taani krooni.

(18)

Maksu, mille kogumine oli algselt ette nähtud kuni 2017. aasta lõpuni, pidid täies ulatuses maksma üldiste veevarustussüsteemide omanikud (5) (kodifitseeritud seaduse artikkel 24a). Tarbijad, kellel oli vee ammutusluba oma kaevu jaoks, pidid maksma vaid kolmandiku maksust; maksu arvutamise alus oli võimalik vee ammutamise kogus aastas. Kui luba on väljastatud veekogusele üle 25 000 m3, maksab loa omanik kolmandiku maksust, mis on arvestatud 25 000 m3 koguse pealt (kodifitseeritud seaduse artikkel 24b). Maksust on täielikult vabastatud sellise ammutamisloa omanikud, millega on lubatud aastas ammutada kuni 6 000 m3 aastas (kodifitseeritud seaduse artikkel 24c).

(19)

Olemasoleva teabe kohaselt on Taanis väljastatud 85 000 eraõiguslikku vee ammutusluba. Enamik neist hõlmab põllumajandussektorit. Kuni 6 000 m3 suurust veekogust hõlmavaid lubasid on hinnanguliselt 75 000. Taani ametiasutused ei saa olla kindlad, et kõikidel Taani põllumajandussektori ettevõtjatel on oma vee ammutamise luba ja et nad ei sõltu riiklikust veevarustussüsteemist, kuid nende väitel on ettevõtjatel, kes võiksid olla ühendatud riikliku veevarustussüsteemiga, üldjuhul vee ammutamisluba ja nad kasutavad riiklikku süsteemi üksnes majapidamisvajadusteks.

(20)

Taani ametiasutuste 2009. aasta kohta esitatud andmetest ilmneb, et 12 275 loaomaniku suhtes kohaldatakse maksu vähendamist aastas keskmiselt 1 080 euro suuruse summa ulatuses ning et keskmine veekogus, mille kohta luba on väljastatud, on 35 500 m3. Ajavahemikku 2009–2011 hõlmavatest andmetest ilmneb, et põllumajandussektoris kohaldati 1 091 ettevõtja suhtes maksu vähendamist ulatuses, mis ületab vähese tähtsusega abi jaoks kindlaksmääratud summa. Taani ametiasutused täpsustasid, et 106 loaomanikku on registreeritud toiduainete töötlemise ettevõtjatena.

III. AMETLIKU UURIMISMENETLUSE ALGATAMISE PÕHJUSED

(21)

Komisjon algatas ametliku uurimismenetluse järgmistel põhjustel:

—

meetmega seotud materjalide läbivaatamisel tuvastas komisjon, et kõnealune meede vastab esmapilgul riigiabi määratlusele, kuna selle on võtnud riik (kellel jäid seoses maksu vähendamise või maksuvabastuse kohaldamisega saamata teatavad vahendid), sellega soodustatakse teatud ettevõtjaid (meede võimaldas suurel osal põllumajandussektori ettevõtjatel, kellele oli väljastatud eraõiguslik vee ammutamisluba, sh neil, kelle suhtes kohaldati maksuvabastust ja mitte maksu vähendamist, vähendada finantskoormust, mida nad tavatingimustes oleks pidanud kandma), see võib kahjustada kaubandust ning moonutada konkurentsi;

—

Taani ametiasutuste antud selgitused ei võimalda järeldada, et oleks võimalik kohaldada vähese tähtsusega abi käsitlevaid määrusi, mis hõlmavad vastavalt esmatootmisega seotud tegevust (komisjoni määrus (EÜ) nr 1535/2007) (6) ning põllumajandussaaduste töötlemist ja turustamist (komisjoni määrus (EÜ) nr 1998/2006) (7), samuti ei ole maksumäärade diferentseerimist võimalik põhjendada maksusüsteemi loogikaga.

—

abi ei tundu olevat kooskõlas keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste (edaspidi „keskkonnakaitse suunised“) (8) asjakohaste sätetega, millele osutatakse ühenduse suunistes riigiabi kohta põllumajandus- ja metsandussektoris aastateks 2007–2013, (9) ega sätetega, mis on esitatud Euroopa Liidu riigiabi meetmete ajutises raamistikus praeguses finants- ja majanduskriisis rahastamisele juurdepääsu toetamiseks (edaspidi „ajutine kriisiabi raamistik“), (10) millele Taani ametiasutused tuginevad.

IV. TAANI AMETIASUTUSTE MÄRKUSED

(22)

12. juunil 2012. aastal edastatud e-kirjaga esitasid Taani ametiasutused uue üksikasjaliku kirjelduse kõnealuse meetme ja selle rakendamise tausta kohta ning pakkusid meetme omapoolse analüüsi. See analüüs, mida vaadeldakse üksikasjalikumalt allpool, lähtub eeldusest, et meetme näol ei ole tegemist riigiabiga ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses mitte üksnes seetõttu, et tegemist ei ole valikulise meetmega, vaid ka seetõttu, et meede on põhjendatud Taani maksusüsteemi olemusega. Teiseks väidavad Taani ametiasutused, et isegi kui meetme näol peaks olema tegemist riigiabiga, oleks selline riigiabi siseturuga kokkusobiv. Ja lõpuks on analüüsi tulemusel jõutud järeldusele, et isegi kui komisjon peaks otsustama, et meetme näol on tegemist riigiabiga, mis ei ole siseturuga kokkusobiv, muudavad mitmed asjaolud abi tagasinõudmise võimatuks.

Riigiabi puudumine

(23)

Taani ametiasutused ei nõustu komisjoni seisukohaga, mille kohaselt kõnealuse meetme näol on tegemist abiga, mis vastab kõigile ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 esitatud tingimustele. Eeskätt leiavad nad, et kodifitseeritud seaduse artikli 24b alusel võetav maks (vt põhjendus 18) ei soodusta teatud ettevõtjaid ega teatud kaupade tootmist. Seoses kodifitseeritud seaduse artiklis 24c sätestatud maksuvabastusega märgivad Taani ametiasutused, et isegi kui sellega antakse valikuline eelis, on see eelis niivõrd piiratud, et ei saa kahjustada konkurentsi ning liikmesriikidevahelist kaubandust.

(24)

Esimese väite toetuseks, mille kohaselt maksu kohaldamine ei soodusta teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, osutavad Taani ametiasutused Euroopa Liidu Kohtu praktikale, milles on esmalt täpsustatud, et tuleb välja selgitada, kas riiklik meede „antud õigusliku korralduse raames annab […] teatud ettevõtjatele eelise võrreldes teistega, kes on sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras“, (11) ning teiseks, et riiklike või muude maksude näol, mille tulemusel toimub ettevõtjate eristamine ja mis esmapilgul tunduvad valikulistena, ei ole tegemist riigiabiga, kui selline eristamine tuleneb kõnealuse maksusüsteemi olemusest või üldisest ülesehitusest (12). Taani ametiasutuste väitel tuleb Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt esmalt kindlaks määrata, milline peab olema meetme valikulisuse analüüsimiseks kasutatav tavapärane süsteem või kasutatav võrdlussüsteem, ning seejärel kontrollida, kas teatud ettevõtjad, kelle suhtes seda süsteemi kohaldatakse, saavad eelise, võrreldes sama süsteemi kasutavate teiste ettevõtjatega.

(25)

Kohtupraktikale tehtud viidetele tuginedes märgivad Taani ametiasutused, et komisjon piirdus menetluse algatamise otsuse punktis 15 üksnes väitega, et vaadeldav meede soodustab teatud ettevõtjaid (eraõiguslike vee ammutuslubade omanikest ettevõtjad ja nende hulgas ettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse maksuvabastust ja mitte maksu vähendamist, millega väheneb nende ettevõtjate finantskoormus, mida nad tavaolukorras oleksid pidanud kandma), toomata selle kohta täpsemaid põhjendusi, ning et komisjon tundub olevat seisukohal, et kodifitseeritud seaduse artikli 24a alusel kehtestatud maksu, st maksu, mida peavad maksma üldiste veevarustussüsteemide omanikud, tuleb käsitada võrdlusalusena kõikide teiste vee ammutussüsteemide omanike puhul, ning et need viimatinimetatud omanikud on samas faktilises ja õiguslikus olukorras kui esimesena osutatud omanikud ja ettevõtjad, kes saavad vett üldisest veevarustussüsteemist, mille tulemusel tuleb artiklites 24b ja c sätestatud maksu vähendamist ja maksuvabastust käsitada valikulist eelist andvate meetmetena.

(26)

Taani ametiasutused ei nõustu komisjoni seisukohaga. Nende arvates ei saa kodifitseeritud seaduse artiklis 24a sätestatud maksu käsitada kasutatava võrdlusalusena, kuna see maks on kõrgem kui artiklites 24b ja c sätestatud maksud. Lisaks sellele on üldiste veevarustussüsteemide omanike arv, kelle suhtes kohaldatakse kodifitseeritud seaduse artikli 24a sätteid, oluliselt väiksem nende veevarustussüsteemide omanike arvust, kelle suhtes kohaldatakse artikli 24b sätteid. Ametiasutuste väitel tekkis maksusüsteemi kehtestamisel 2009. aastal kaks võrdlussüsteemi: üks eraldi võrdlussüsteem üldiste veevarustusrajatiste kasutajatest omanike jaoks (ja kaudselt nende ettevõtjate jaoks, kes kasutavad nende omanike pakutavat vett) ning teine võrdlussüsteem kõikide teiste põhjavee ammutamise rajatiste omanike jaoks.

(27)

Taani ametiasutuste väitel tingib kahe võrdlussüsteemi samaaegne olemasolu olukorra, et need, kes maksavad kodifitseeritud seaduse artikliga 24a ette nähtud maksu, ei ole samas õiguslikus olukorras kui ettevõtjad, kes maksavad sama seaduse artikliga 24b ette nähtud maksu või kelle suhtes kohaldatakse artiklis 24c sätestatud maksuvabastust, tuues selle kohta järgmised põhjendused:

—	üldiste veevarustussüsteemide omanikel on erinevalt teistest ettevõtjatest kohustus pakkuda joogivett ning nad saavad lisada tasutava maksusumma tarbijatele esitatavatele arvetele;

—	tarbijatel ja ettevõtjatel, kes asuvad üldise veevarustussüsteemi teeninduspiirkonnas, ei ole võimalik varustajat vahetada;

—

üldise veevarustussüsteemi omanike näol ei ole tegemist ettevõtjatega, kuivõrd Euroopa kohus on ettevõtjatena määratlenud kõiki üksusi, sõltumata nende vormist või õiguslikust seisundist, kes tegelevad majandustegevusega (majandustegevuse all mõistetakse kaupade ja teenuste pakkumist turul); veega varustajatel ei ole võimalik oma klientuuri laiendada ning kuna tarbijatel ei ole võimalik varustajat valida, ei ole selles valdkonnas olemas konkurentsile avatud turgu;

—

sellega seoses ei saa neid, kelle suhtes kohaldatakse kodifitseeritud seaduse artiklites 24b ja c sätestatud maksukorraldust, võimalik käsitada soodustatuna võrreldes nendega, kes maksavad kodifitseeritud seaduse artikliga 24a kehtestatud maksu, kuna viimatinimetatute näol ei ole tegemist ettevõtjatega;

—

ettevõtjad, kes kasutavad üldise veevõturajatise kaudu pakutavaid teenuseid, tasuvad maksu kaudselt (vt esimene lõik) ja neid maksustatakse tegeliku veetarbimise alusel, erinevalt ettevõtjatest, kes ammutavad vett ise ja keda maksustatakse lubatud ammutatava vee koguse alusel, ilma et võetaks arvesse nende tegelikku veetarbimist;

—

eraõiguslike vee ammutamise rajatiste omanikud peavad regulaarselt taotlema vee ammutamise luba, kuna väljastatavate lubade kehtivusaeg on kümme kuni viisteist aastat (kastmissüsteemide puhul on tähtaeg viisteist aastat), mistõttu võib tekkida ülemäärase maksustamise oht, kuna maksu arvestatakse vee koguselt, mida on võimalik ammutada, mitte tegelikult tarbitud vee koguse alusel.

—

võttes arvesse, et üldiste veevarustussüsteemide ja eraõiguslike vee ammutamise rajatiste puhul on maksustatav summa erinev, võib osutuda võimalikuks, et eraõiguslike rajatiste omanikest ettevõtjate suhtes väiksema maksu kohaldamisega ei anta mingit majanduslikku eelist, näiteks juhul, kui aasta sademete hulk tingib väiksema kastmisvajaduse ning sellest tulenevalt on tarbitava vee kogus väiksem kui võimalik ammutatava vee kogus, mis kuulub maksustamisele; Taani ja Gröönimaa geoloogiauuringute riikliku ameti hallatava andmebaasi Jupiter andmete põhjal tarbisid põllumajandusettevõtjad ajavahemikul 2009–2011 vaid ligikaudu 34 % ammutamislubadega hõlmatavast veekogusest (need arvandmed ei ole päris täpsed, sest esmatootjatel ei olnud kohustust mõõta täpset ammutatava vee kogust); toidutöötlusettevõtete puhul oli vastav protsendimäär 48 %;

—

ettevõtjatel, kes asuvad üldise veevarustussüsteemi teeninduspiirkonnas, on võimalus selle süsteemiga liituda, samas kui ettevõtjatel, kes asuvad väljaspool seda piirkonda, tuleb välja ehitada oma veeammutamisrajatised ning kanda seejuures sellise süsteemi väljaehitamise ja hooldusega soetud kulud, nagu ka võimalikud vee puhastamise kulud ja kohaliku omavalitsuse nõutavad võimalikud vee kvaliteedikontrollidega seotud kulud.

(28)

Taani ametiasutused rõhutavad samuti, et need, kes maksavad kodifitseeritud seaduse artikliga 24a ette nähtud maksu, ei ole samas faktilises olukorras kui ettevõtjad, kes maksavad sama seaduse artikli 24b kohast maksu või kelle suhtes kohaldatakse artiklis 24c sätestatud maksuvabastust, tuues selle kohta järgmised põhjendused:

—

põllumajandusettevõtjad, kes tegelevad ise vee ammutamisega, ei ole otseses konkurentsiolukorras ettevõtjatega, kes on ühendatud üldise veevarustussüsteemiga; nende geograafilisest asukohast tingitult on peaaegu kõikidel sellistel ettevõtjatel oma veevarustussüsteem ja isegi juhul, kui nende hulgas on selliseid ettevõtjaid, kes on ühendatud üldise veevarustussüsteemiga, peab ettevõtjatel, kes tarbivad suuri veekoguseid, olema vee ammutamiseks lisaluba, nii et nad saavad üldisest veevarustussüsteemist pärinevat joogivett kasutada majapidamistarbimise jaoks;

—

seega on paljudel põllumajandusettevõtetel ja ettevõtjatel pinnavee kogumise luba ja nende suhtes ei kohaldata maksu, mida võetakse põhjavee ammutamise eest; (13) madalama maksumäära kohaldamine põhjavett ammutavate põllumajandusettevõtete suhtes kaotab erineva kohtlemise põhjavett ammutavate ettevõtjate ja pinnavett koguvate ja maksu mittemaksvate ettevõtjate vahel;

—

sõltuvalt sellest, kas tegemist on üldise veevarustussüsteemiga ühendatud ettevõtjatega või oma vee ammutamise loaga ettevõtjatega, ei ole vee kvaliteet samasugune; üldisest veevarustussüsteemist saadava vee näol peab olema tegemist joogiveega, samas kui eraõigusliku ammutamisloa alusel saadava vee pestitsiidi-, nitraadi- ja bakterisisaldus ületab tihtipeale lubatud määra ning ammutamislubade omanikud peavad tegema 10 000–50 000 Taani krooni suuruseid investeeringuid, et tagada vastavus joogivee suhtes kehtestatud nõuetele.

(29)

Taani ametiasutused rõhutavad, et Taani maksusüsteemi alusel tekib erinevus mitte samas olukorras olevate eri tootmissektorite ettevõtjate vahel, vaid seoses sellega, kas ettevõtjal on vee ammutamise rajatised või mitte. Seevastu ei tekita maksusüsteem erinevusi konkurentsile avatud turul võimalike üksteist asendavate menetluste või toodete vahel, kuna ammutatud vett ei pakuta pärast ammutamist turule. Samalaadselt, asjaolu, et esmatootjad ei saa oma geograafilise paiknemise tõttu vabalt valida vee ammutamise ja üldise veevarustussüsteemi kasutamise vahel, tingib selle, et puudub võimalik konkurentsiolukord või asendamisvõimalus kastmiseks ammutatava põhjavee ja üldise veevarustussüsteemi vahendusel ettevõtjatele ja kodanikele pakutava vee vahel.

(30)

Taani ametiasutuste väitel võimaldavad kõik need asjaolud järeldada, et üldiste veevarustussüsteemide omanike suhtes kohaldatava maksuga ei anta vee ammutamise õigusega ettevõtjatele valikulist eelist, kuna võttes arvesse maksukorralduse eesmärki (joogivee kaitse), ei ole mitte ükski teine ettevõte või tootmisüksus samaväärses faktilises või õiguslikus olukorras ning seega ei saa tegemist olla diskrimineeriva suhtumisega.

(31)

Seoses ettevõtjatega, kelle suhtes kohaldatakse kodifitseeritud seaduse artiklis 24b sätestatud maksu, ja ettevõtjatega, kes on maksust kõnealuse seaduse artikli 24c alusel vabastatud, nõustuvad Taani ametiaustused sellega, et ettevõtjad, kes tegelevad majandustegevusega ja kelle suhtes kohaldatakse maksuvabastust, on saanud konkurentsieelise võrreldes nende konkurentidega, kelle suhtes kohaldatakse artiklis 24b sätestatud maksu. Samas leiavad ametiasutused, et selline maksuvabastuse valikulisus kehtib ainult kõnealuste ettevõtete konkurentide suhtes ja mitte nende suhtes, kes on otseselt maksustatud kodifitseeritud seaduse artikli 24a alusel või kaudselt maksustatud veearvete kaudu, mida esitatakse seoses sellega, et nad on ühinenud üldise veevarustussüsteemiga, kuna need viimased ettevõtjad ei ole samalaadses olukorras.

Põhjendatus maksusüsteemi olemuse ja ülesehitusega

(32)

Taani ametiasutused on seisukohal, et kui komisjon peaks jätkuvalt väitma, et Taani maksu kohaldamisega soodustatakse teatud ettevõtjaid, vaatamata esitatud faktilise ja õigusliku olukorra erinevustele, on maksusüsteemis tehtavad erandid põhjendatavad Taani maksusüsteemi olemuse ja ülesehitusega ning seetõttu ei saa maksukorralduse näol olla tegemist riigiabiga, vaatamata sellele, et nad tunnistavad veel kord, et kodifitseeritud seaduse artikli 24b alusel maksustatud ettevõtjate ja artikli 24c alusel maksust vabastatud ettevõtete puhul on tegemist erineva kohtlemisega. Kui komisjon nõustub sellega, et kodifitseeritud seaduse artikli 24a sätete näol on tegemist tavapärase maksukorraldusega ja et artiklite 24b ja 24 c sätete näol on tegemist valikuliste eranditega, on neid erandeid võimalik põhjendada Taani maksusüsteemi olemuse ja ülesehitusega.

(33)

Sellega seoses märgivad Taani ametiasutused, et selliste ettevõtjate, kelle näol ei ole tegemist üldise veevarustussüsteemi omanikega, makstav väiksema suurusega maks on muu hulgas põhjendatud sellega, et põllumajandusettevõtjad ja muud vee ammutamise rajatiste omanikud peavad vee ammutamisega seotud kulud ise kandma ning neil ei ole võimalik liituda üldise veevarustussüsteemiga, kui nad asuvad selle süsteemi teeninduspiirkonnast väljaspool. Sellele põhjendusele tuleb lisada veel asjaolu, et maksu eesmärk on kaitsta ja säilitada joogivee ressurssi ning vältida olukorda, kus põllumajandusettevõtjad kasutavad taimede kastmiseks joogivett. Taani ametiasutuste väitel on need põhjendused piisavad selleks, et põhjendada maksusüsteemi abil tehtavat eristamist, mis tugineb maksusüsteemi eesmärgiga kooskõlas olevatel mitmetel faktilistel ja õiguslikel erinevustel.

(34)

Seoses kodifitseeritud seaduse artiklis 24b sätestatud maksu vähendamisega ja ettenähtud 25 000 m3 suuruse ülempiiriga toovad Taani ametiasutused välja järgmised tegurid:

—	meede hõlmab kõiki ettevõtjaid, sõltumata nende suurusest, asukohast või asjaomasest tegevusvaldkonnast;

—

maksu vähendamine kuni kahe kolmandikuni põhimaksu summast tugineb hinnangutel, mis tehti maksu kehtestamise ajal ning mille aluseks oli ammutamise lubades kajastatud veekoguse tegelik kasutus ühe kolmandiku ulatuses; neid hinnanguid kinnitasid pärast maksu kehtestamist kogutud andmed, millest nähtub, et ajavahemikul 2009–2011 kasutasid esmatootmisega seotud põllumajandusettevõtjad 34 % nende vee ammutamise lubades märgitud veekogusest (põllumajandustoodete töötlemise ja turustamise ettevõtjate puhul oli see protsendimäär samal ajavahemikul 48 %, kuid võttes arvesse, et esmatootmisega seotud põllumajandusettevõtjad moodustasid üle 90 % ettevõtjatest, kellele oli väljastatud vee ammutamise luba, otsustati arvestada vee kasutamise protsendimäära 34 % kõikide abisaajate jaoks, selleks et maksu arvestamise süsteem oleks hallatav);

—

ilma kehtestatud ülempiirita oleks kodifitseeritud seaduse artikli 24b kohaldamine toonud sisse 60 miljonit Taani krooni, seega enam kui kaks korda rohkem, kui oli ette nähtud kõnealuse maksu osas tehtud kavades, samuti oleks maksukoormus jagunenud põllumajandusettevõtjate vahel ebavõrdsemalt (ülempiiri arvestades oleks maksusumma olnud vahemikus 80–335 eurot, ilma ülempiirita 40–35 000 eurot); seejuures, kui põllumajandusettevõtjad oleksid pidanud tasuma maksusumma täies ja mitte ühe kolmandiku ulatuses, oleks maksust saadav summa üksnes esmatootjate puhul olnud kokku 138 miljonit Taani krooni,

—	seega võimaldas ülempiir säilitada teatava võrdsustaseme pinnavett kasutavate ettevõtjate (keda ei maksustata) ja põhjavett kasutavate ettevõtjate vahel;

—	võttes arvesse asjaolu, et maksusumma arvutati ammutatava vee võimaliku koguse pealt ja mitte tegeliku tarbimise põhjal, oleks teatud ettevõtjad ülempiiri puudumisel pidanud maksma ebaproportsionaalselt kõrgeid summasid,

—

ülempiir võimaldab kehtestada kindla maksusumma ettevõtjate jaoks, kelle vee ammutamise luba hõlmab veekogust üle 25 000 m3, sellised ettevõtjad moodustavad 61 % kõikidest põllumajandusettevõtjatest, seega hõlmab saadav eelis vaid 39 % ettevõtjaid, kelle vee ammutamise luba hõlmab veekogust alla 25 000 m3 ja kes maksavad ainult osa sellest kindasummalisest maksusummast, seejuures saab eelis ulatuda kuni ligikaudu 250 euroni aastas, seega summani, mis jääb selgelt alla vähese tähtsusega abi piirsummat;

—	ülempiiri kehtestamine võimaldab vähendada looduslike tegurite mõju (näiteks eri piirkondade erinevad ilmastikuolud, mis mõjutavad kastmisvajadust) samu tooteid tootvate ettevõtjate jaoks;

—

vaadeldaval juhul on vee näol tegemist tootmisvahendiga ja mitte iseseisva tootega; komisjon on otsustanud seoses juhtumiga N 472/2002, (14) mis käsitleb „promillides väljendatava“ maamaksu püsivat ülempiiri, et kehtestatud ülempiir on põhjendatud maksusüsteemi ülesehitusega, seejuures on peamiseks teguriks maa keskne roll põllumajandusliku tootmise jaoks;

—

kehtestatud ülempiir ei ole valikuline ei tegevusvaldkonnaga seotud ega piirkondlikul tasandil, sest seda kohaldatakse kõikide tootmissektorite ettevõtjate suhtes, sõltumata nende suurusest või vee tarbimise määrast, sellega ei ole seotud mingeid kriteeriume (sh geograafilisi), mis võiksid välistada teatud ettevõtja, ning ametiasutustel ei ole otsustuspädevust, mis võimaldaks neil teha erandeid maksu arvutamise korrast (sellega seoses osutavad ametiasutused komisjoni otsustele seoses juhtumitega N 159/2009 ja N 480/2007);

—

kui komisjon peaks sellele vaatamata leidma, et ülempiir on valikuline, oleks see põhjendatud Taani maksusüsteemi ülesehitusega, võttes arvesse, et ligikaudu 61 % vee ammutamise lubade eraõiguslikud omanikud maksavad kodifitseeritud seaduse artiklis 24b sätestatud maksimaalse suurusega maksu ning et selle maksimaalse maksusumma tasumist tuleb käsitada standardse olukorrana; maksu eesmärk on rahastada saadava tulu abil kommuunide tegevust, kes on seotud vee kaitsmisega, ning ülempiiri kehtestamine võimaldab vältida sektorile langevat ebamõistlikku finantskoormust, tagades samaaegselt selle finantskoormuse ühetaolise jagunemise ettevõtjate vahel, kes annavad samalaadset toodangut, kuid kelle veevajadust mõjutavad looduslikud tingimused (pinnase laad, sademete hulk);

—

ülempiiri olemasolu on võimalik põhjendada komisjoni teatise, mis käsitleb riigiabi eeskirjade kohaldamist äriühingute otsese maksustamisega seotud meetmete suhtes, (15) sätete abil, kuna ülempiir on seotud maksutulu ümberjaotamise loogikaga (komisjoni teatise punkt 24), selle puhul ei ole tegemist otsustuspädevusega ning see on seotud tootmisprotsessis olulist osa etendava teguriga (komisjoni teatise punkt 27); kõikidest nimetatud teguritest ilmneb, et ülempiiri on võimalik põhjendada maksusüsteemi olemuse ja ülesehitusega; sellega seoses osutavad Taani ametiasutused veel kord komisjoni otsusele seoses juhtumiga N 472/2002, rõhutades vee olulist rolli tootmisega seotud tegurite hulgas.

(35)

Seoses kodifitseeritud seaduse artikliga 24c sätestatud maksuvabastusega ning ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses osutatud ettevõtjatevahelise diskrimineerimisega, mida see maksuvabastus tekitab, märgivad Taani ametiasutused, et suure hulga väikeste ammutuslubade suhtes kohaldatav maksuvabastus on põhjendatav maksusüsteemi ökonoomsuse põhimõttega, võttes arvesse maksust saadavat väikest tulu ning asjaomaste ettevõtjate ammutatava vee koguse väikest mõju veeressurssidele. Ametiasutused märgivad, et kuna maksusumma arvutamise aluseks on loa alusel teoreetiliselt ammutatava vee kogus, oleks ettevõtjad pidanud tasuma 2009. aastal ligikaudu 81 eurot, 2010. aastal 84 eurot ja 2011. aastal 83 eurot aastas. Lisaks sellele, võttes arvesse, et suurem osa väljastatud vee ammutamise lubadest hõlmas keskmiselt vaid veekogust 1 000 m3 aastas, oleks kohaldatava maksuvabastuse suurus olnud kogu kõnealuse perioodi jooksul vaid 40 eurot. Liiatigi erinevad väikest veekogust hõlmavad load (veekogus ei ületa 6 000 m3) ülejäänud lubadest selle poolest, et nende väljastamisega ei kaasne deklareerimiskohustust ning sellega seoses puudub vastav register, mida Taani ametiasutustel oleks võimalik kasutada.

(36)

Taani ametiasutused lõpetavad tehtud valikulisuse analüüsi, märkides, et valikulisena on võimalik käsitada üksnes kodifitseeritud seaduse artikli 24c alusel kohaldatavat maksuvabastust, kuna sellega soodustatakse teatud ettevõtjaid, kuid see valikulisus on põhjendatav Taani maksusüsteemi olemuse ja ülesehitusega. Ametiasutused lisavad, et isegi kui komisjon peaks jätkuvalt leidma, et võrdlussüsteemina tuleks rakendada kodifitseeritud seaduse artiklis 24a sätestatud maksukorraldust, ei esine selles süsteemis mingit diskrimineerimist, võttes arvesse kirjeldatud faktilise ja õigusliku tausta erinevusi.

Konkurentsi ja kaubanduse kahjustamine

(37)

Oma 12. juunil 2012 ja 7. novembril 2013 edastatud e-kirjas käsitlevad Taani ametiasutused neid küsimusi lähtuvalt kahest vaatenurgast: esmalt võrreldes kodifitseeritud seaduse artikli 24a sätete alusel kehtestatud maksukorraldust ning artiklite 24b ja 24 c alusel kehtestatud maksukorraldust; ning võrreldes kodifitseeritud seaduse artikli 24b sätete alusel kehtestatud maksukorraldust ja artikli 24c alusel kehtestatud maksukorraldust.

(38)

Esimese võrdluse puhul rõhutavad Taani ametiasutused, et kui riikliku meetme puhul ei ole täidetud valikulisuse kriteerium, ei saa see meede kahjustada konkurentsi ega liikmesriikidevahelist kaubandust. Kuivõrd Taani ametiasutused leiavad, et nad on tõendanud, et maksu vähendamine või maksuvabastus ei anna mingit eelist ettevõtjatele, kelle suhtes seda kohaldatakse, võrreldes teiste samas faktilises või õiguslikus olukorras olevate ettevõtjatega, ei saa tõstatada küsimust konkurentsi kahjustamisest ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(39)

Teise võrdluse puhul nõustuvad Taani ametiasutused sellega, et ettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse maksuvabastust, on saanud eelise võrreldes teiste ettevõtjatega, kuid nad rõhutavad, et kõnealuse maksuvabastuse suurus on nii väike, et see ei mõjuta mingil määral konkurentsitingimusi siseturul, seda tõestab ka asjaolu, et mitte ükski ettevõtja ei ole esitanud sellekohast kaebust. Ametiasutused leiavad samuti, et komisjoni ülesanne on tõendada, et abimeede võib kahjustada konkurentsi. Sellega seoses osutavad ametiasutused Euroopa Kohtu 24. oktoobri 1996. aasta otsusele kohtuasjas 329/93, Saksamaa Liitvabariik ja Hanseatische Industrie-Beteiligungen GmbH ja Bremer Vulkan Verbund AG vs. Euroopa Ühenduste Komisjon, (16) eeskätt selle punktile 52, milles on sedastatud: „…Isegi kui teatud juhtudel piisab selle tõendamiseks, et abi võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja moonutada konkurentsi, abi andmise asjaoludest, peab komisjon sellised asjaolud otsuses välja tooma...“.Taani ametiasutuste väitel piirdus komisjon menetluse algatamise otsuses lihtsalt Taani põllumajandustoodete kaubavahetuse mahu nimetamisega ning ei põhjendanud piisavalt põhjusi, mille alusel ta leidis, et Taani maksusüsteem võib kahjustada konkurentsi ja kaubandust siseturul. Selleks et näidata maksuvabastuse väikest ulatust, märgivad ametiasutused, et maksimaalses ulatuses maksuvabastust saanud ettevõtja (6 000 m3) maksuvabastuse suurus ulatus 2009. aastal 610 Taani kroonini (ligikaudu 81 eurot), 2010. aastal 630 Taani kroonini (ligikaudu 84 eurot) ja 2011. aastal 620 Taani kroonini (ligikaudu 83 eurot), võrreldes ettevõtjatega, kelle suhtes kohaldati kodifitseeritud seaduse artikli 24b alusel maksu vähendamist. Lisaks sellele on valdavale enamikule maksuvabastust saavatele ettevõtjatele väljastatud vee ammutamisluba üksnes 1 000 m3 ulatuses, sellega seoses väheneb vastavalt ka maksuvabastuse summa. Võttes arvesse, et vee ammutamise maks tühistati alates 1. jaanuarist 2012, võis maksuvabastuse saanud ettevõtjate maksimaalne abisumma võrreldes ettevõtjatega, kelle suhtes kohaldati vähendatud määraga maksu, olla kuni 250 eurot. Kõik osutatud summad jäävad põllumajanduse esmatootmise ning toiduainete töötlemise valdkondi hõlmavates vähese tähtsusega abi käsitlevates määrustes sätestatud piiridesse ja ei saa seega kahjustada konkurentsi.

Kokkusobivus siseturuga

a) Esmatootmissektor

(40)	Taani ametiasutused jätkavad oma analüüsi, väites, et kodifitseeritud seaduse artiklite 24b ja 24 c alusel kehtestatud maksukorraldusega seotud võimalik abi oleks igal juhul siseturuga kokkusobiv.

(41)

Seoses kodifitseeritud seaduse artiklis 24b sätestatud maksu vähendamisega väidavad Taani ametiasutused, et keskkonnakaitse suuniste punktide 151–159 nõuded on täidetud, kuna võetava maksu näol on tegemist keskkonnamaksuga, mille vähendamine on vajalik ja proportsionaalne sõltumata sellest, millise juhtumiga on tegemist (st nii analüüsi puhul, milles võrdlusstsenaariumiks võetakse kodifitseeritud seaduse artikli 24a alusel võetav maks, kui ka analüüsi puhul, milles võrdlusstsenaariumiks võetakse kodifitseeritud seaduse artiklis 24b sätestatud maks, kus aga 25 000 m3 suurust ülempiiri käsitatakse võimaliku eelisena nendele ettevõtjatele, kellele on väljastatud vee ammutamise luba üle 25 000 m3 suuruse veekoguse peale).

Keskkonnamaks (keskkonnakaitse suuniste punkt 151)

(42)

Selleks et tõendada, et tegemist on keskkonnamaksuga, osutavad Taani ametiasutused maksukorralduse üldisele eesmärgile, milleks on joogivee ressursside kaitsmine, ning rõhutavad, et Taani tegevus läheb sellega kaugemale Euroopa veeressurssi käsitleva raamdirektiivi nõuetest ning sellega seoses ei pea teistes liikmesriikides olema tingimata kehtestatud samalaadseid nõudmisi. Ametiasutused lisavad, et süsteem on kavandatud selliselt, et suuremad panustajad (üldiste veevarustussüsteemide omanikud) saavad tasutava maksu üle kanda oma tarbijatele vastavalt tarbitud vee kogusele ning innustavad neid tarbijaid sellega vähem tarbima. Ametiasutuste väitel võimaldas asjaolu, et ettevõtjate suhtes, kes ammutavad vett ise, kohaldati maksu vähendamist ja maksuvabastust, maksustada kõrgemalt ettevõtjate rühma, kes tarbib kõige enam joogivett.

Abi vajalikkus (keskkonnakaitse suuniste punkt 158)

(43)

Seoses keskkonnakaitse suuniste punktis 158 a esitatud kriteeriumiga (kriteerium, mille kohaselt abisaaja valik peab põhinema objektiivsetel ja läbipaistvatel kriteeriumidel ja abi tuleb põhimõtteliselt anda ühtemoodi kõikidele konkurentidele, kes tegutsevad ühes sektoris/ühel asjaomasel turul, kui konkurentide faktiline olukord on sarnane), märgivad Taani ametiasutused, et nad ei nõustu komisjoni seisukohaga, mille kohaselt Taani ametiasutused on võrrelnud mittepõllumajanduslikke ettevõtjaid, kellele on väljastatud vee ammutamisluba, ja põllumajandussektori ettevõtjaid. Ametiasutuste väitel ei tehta maksusüsteemis vahet teatud sektoriga seotud või mitteseotud ettevõtjate vahel, kodifitseeritud seaduse artikli 24b alusel maksustatakse kõiki mitteüldise veevarustussüsteemi omanikke, kellel on lubatud ammutada üle 6 000 m3 põhjavett aastas, sõltumata nende ettevõtjate tegevusvaldkonnast. Juhul kui 25 000 m3 suurust ülempiiri käsitatakse eelisena nende ettevõtjate jaoks, kellele on väljastatud vee ammutamise luba veekogusele üle 25 000 m3, on abisaajate valiku objektiivsuse ja läbipaistvuse kriteeriumid samuti täidetud, sest maksu vähendamist kohaldatakse ühetaoliselt kõikide sama sektori ettevõtjate suhtes, kes on samas faktilises olukorras (neile on väljastatud vee ammutamise luba veekogusele üle 25 000 m3).

(44)

Seoses abisaajate valiku objektiivsuse ja läbipaistvuse kriteeriumiga väljendavad Taani ametiasutused arusaamatust seoses sellega, et komisjon vaatleb teiste liikmesriikide ettevõtjaid, kes ei saa samasugust eelist kui Taani ettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse vähendatud maksu või maksuvabastust, kuivõrd välisriikide ettevõtjate suhtes ei kohaldata Taani maksusüsteemi. Sellega seoses osutavad ametiasutused komisjoni otsusele C30/2009, (17) milles komisjon nõustus eespool esitatud valikute läbipaistvuse ja selgusega.

(45)

Seoses keskkonnakaitse suuniste punktis 158 b sätestatud kriteeriumiga (kriteerium, mille kohaselt alandamata keskkonnamaksumäär peab kaasa tooma olulise tootmiskulude suurenemise kõikidele sektoritele või konkreetsete abisaajate kategooriatele), selgitavad Taani ametiasutused, et Taani maksuameti hinnangu kohaselt on esmatootmissektori ettevõtjad ajavahemikul 2009–2010 maksnud kodifitseeritud seaduse artikli 24b alusel kehtestatud maksu kokku 26 miljoni Taani krooni ulatuses aastas ning oleksid pidanud maksma ligikaudu 138 miljonit Taani krooni, kui nende suhtes oleks kohaldatud sama maksumäära kui üldiste veevarustussüsteemide omanike suhtes, mis oleks sektori jaoks tähendanud 430 % suurust lisakulu. Seoses tegelike tootmiskuludega toovad Taani ametiasutused näitena arvandmed, mille kohaselt lisakulu hektari kohta on hinnanguliselt 347 Taani krooni, mis tähendaks tootmiskulude suurenemist 4,3–7,7 %, sõltuvalt viljeldavast kultuurist (selle arvutuse aluseks on võetud 100 hektari suuruse põllumaaga põllumajandusettevõtja, kellele on väljastatud vee ammutamise luba 1 200 m3 suuruse veekoguse jaoks hektari kohta ja kes maksab maksu 0,31 Taani krooni hektari kohta ning kelle kogukulud oleksid maksu täismäära kohaldamisel olnud kokku 37 200 Taani krooni – 100 × 1 200 × 0,31 – seega 34 700 Taani krooni suurune lisakulu ehk 347 Taani krooni hektari kohta, võttes arvesse, et kodifitseeritud seaduse artikli 24b alusel peab ta maksma maksu 2 500 Taani krooni ulatuses ning tema suhtes kohaldatakse ülempiiri 25 000 m3). Ametiasutuste väitel võib tootmiskulude tõusu peaaegu 8 % ulatuses pidada vastuvõetavaks (sellega seoses osutavad nad komisjoni otsusele seoses riigiabi juhtumiga nr 327/2008, (18) milles tootmiskulude suurenemist 3 % võrra loeti vastuvõetavaks) ning see võimaldab järeldada, et keskkonnakaitse suuniste punktis 158 b sätestatud kriteerium on täidetud. Ametiasutused leiavad ühtlasi, et sama loogika kehtib ka 25 000 m3 suuruse ülempiiri kohaldamise puhul. Ilma kõnealuse ülempiirita oleks tasutav maks suurendanud tootmiskulusid 1,25–2,20 % võrra. Nimetatud suurenemine on küll väiksem otsuses nr 327/2008 osutatud tõusust, kuid selle puhul tuleb pidada silmas asjaolu, et seda kulu ei ole võimalik tarbijatele üle kanda (vt järgmine põhjendus).

(46)

Seoses keskkonnakaitse suuniste punktis 158 c esitatud kriteeriumiga (kriteerium, mille kohaselt oluliselt suuremaid tootmiskulusid ei saa kanda üle tarbijatele, ilma et müük selle tagajärjel märkimisväärselt väheneks), leiavad Taani ametiasutused, et sõltumata valitud võrdlusstsenaariumist (vt põhjendus 41), ei saa esmatootjad tootmiskulude suurenemist tarbijatele üle kanda, vaid peavad vastavad kulud ise kandma, kuna vett, mida tootjad kasutavad taimekultuuride jaoks kastmist vajavatel kasvupindadel, kasutatakse üldiselt levinud taimekultuuride jaoks, mis ei ole parema kvaliteediga kui need taimekultuurid, mida kasvatatakse kastmist mittenõudvatel kasvupindadel ja mida seetõttu ei kasteta, ning kuna kõnealuseid tooteid ka imporditakse suurtes kogustes ning nende hinna määrab kindlaks rahvusvaheline turg, kusjuures Taani ettevõtjad, kelle turuosa on nende ettevõtete piiratud suurust arvestades väga väike, ei saa seda hinda oma lisakulude abil mõjutada. Taani ametiasutuste väitel sunniks täismääraga maksu kohaldamine ettevõtjaid piirama ammutatava vee kogust, mis tooks kõrvalnähuna kaasa saagi vähenemise ja väiksema tulu ning koos majanduskriisi mõjudega, mis suurendavad veelgi tootmiskulude suurenemise mõju ettevõtjatele, kahjustaks see konkurentsitingimusi suure kastmisvajadusega ettevõtjate ja väikese kastmisvajaduse või ilma kastmisvajaduseta ettevõtjate vahel.

Abi proportsionaalsus (keskkonnakaitse suuniste punkt 159)

(47)

Taani ametiasutused rõhutavad, et keskkonnakaitse suuniste punkti 159 kohaselt peab proportsionaalsuse kriteeriumi täitmiseks olema täidetud üks kõnealuses punktis loetletud tingimustest, ning märgivad, et nad keskenduvad punktis b esitatud tingimusele, kuna tingimuste a ja c tagantjärele kontrollimine ei ole võimalik. Punktis 159 b esitatud tingimuse kohaselt peab abisaaja maksma vähemalt 20 % riiklikust maksust, välja arvatud juhul, kui madalam määr on õigustatud, arvestades piiratud konkurentsimoonutust.

(48)

Taani ametiasutused märgivad, et võttes arvesse asjaolu, et kodifitseeritud seaduse artikli 24b alusel võetav maks moodustab kolmandiku artiklis 24a sätestatud maksust ning võttes samuti arvesse asjaolu, et 25 000 m3 suuruse ülempiiri abil vabastatakse ettevõtjad seda ülempiiri ületava veekoguse puhul maksust täielikult, võib väita, et ettevõtjad, kellele on väljastatud vee ammutamise luba, mis hõlmab veekogust vähemalt 41 666 m3, tasuvad vähemalt 20 % kodifitseeritud seaduse artiklis 24a sätestatud maksust. Samas märgivad Taani ametiasutused, et veega varustajad ei ole ettevõtjad riigiabi eeskirjade tähenduses ning ei ole võimalik konkurentsiolukorra tekkimine ühelt poolt põllumajandusettevõtjate ja toiduainete töötlemisettevõtjate ning teiselt poolt üldiste veevarustussüsteemide omanike vahel. Võrrelda tuleks ettevõtjaid, kellele on väljastatud vee ammutamise luba, ning ettevõtjaid, kellel seda ei ole ning kes saavad seetõttu vett üldisest süsteemist. Seejuures maksustatakse esimesi neist ettevõtjaist võimaliku ammutatava veekoguse pealt ning teisi tegeliku veetarbimise alusel, mis muudab keeruliseks põhimaksust 20 % suuruse maksu tasumise kontrollimise. Samas, võttes arvesse vee ammutamislubade tegelikku kasutamisulatust põllumajandusettevõtjate (34 %) ja töötlusettevõtjate (48 %) puhul ning võttes samuti arvesse lubadega hõlmatavat keskmist vee kogust (vastavalt 37 000 ja 243 000 m3) ning üldiste veevarustussüsteemide vee ammutamisvõimalusi (80 %), ilmneb, et kui võtta arvesse tegelikku tarbimist, on esmatootjad tasunud keskmiselt ligikaudu 45 % maksusummast, mida tasuvad ettevõtjad, kellel ei ole vee ammutamise luba; töötlusettevõtjate puhul on vastav protsendimäär 6 %. Lisaks sellele, kui võtta võrdlusstsenaariumiks kodifitseeritud seaduse artikli 24b alusel makstav maks ning võrrelda ettevõtjaid, kellele on väljastatud vee ammutamise luba veekoguse kuni 25 000 m3 jaoks, ning ettevõtjaid, kellele väljastatud luba hõlmab veekogust üle 25 000 m3, ilmneb, et 97,5 % asjaomastest ettevõtjatest on tasunud vähemalt 20 % tavamaksust. Taani ametiasutused nõustuvad sellega, et vastavus 20 % kriteeriumile peab olema saavutatud üksikettevõtja tasandil, kuid leiavad seejuures, et komisjon peaks arvesse võtma keskmisi väärtusi proportsionaalsuse kriteeriumile vastavuse hindamisel ning võtma samuti arvesse, et enne 2009. aastat puudus vee ammutamise tasu kui selline üldse. Nad väidavad, et kui maksuga seoses ei oleks kehtestatud ülempiiri, oleks maksukava tekitanud põllumajandussektoris märksa suuremaid konkurentsimoonutusi, sest ettevõtjad, kellele on väljastatud suurt veekogust hõlmav vee ammutamisluba ajal, kui maksu ei rakendatud, oleksid pidanud tasuma maksu kogu loaga hõlmatava koguse pealt, sõltumata tegelikust veetarbimisest. Lõpuks tuleb arvestada, et teiste liikmesriikide põllumajandusettevõtjate suhtes ei kohaldata samu makse kui Taani ettevõtjate suhtes ning seega on keeruline määrata kindlaks konkurentsieelist, mida Taani ettevõtjad oleksid võinud saada.

(49)	Taani ametiasutused teevad seega üldise järelduse, et maksu vähendamine on proportsionaalne, isegi kui mitte kõik ettevõtjad ei ole tasunud maksu vähemalt 20 % põhimaksu ulatuses.

b) Põllumajandussaaduste töötlemise sektor

(50)

Taani ametiasutused tunnistavad, et nad ei ole suutelised tõendama, et kodifitseeritud seaduse artiklis 24b sätestatud maksu vähendamine, mida kohaldatakse töötlusettevõtjate suhtes, kellele on väljastatud vee ammutamise luba, vastab alati keskkonnakaitse suuniste punktis 158 sätestatud abi vajalikkuse kriteeriumile. Samas esitavad nad arvandmed, millest ilmneb, et viis ettevõtjat, kellele on väljastatud kõige suuremaid veekoguseid hõlmavad ammutamisload, on tänu maksuvabastusele saanud abi, mille suurus, väljendatuna aasta keskmise toetuseekvivalendina, jääb vahemikku 245 417 Taani krooni (ligikaudu 32 700 eurot) kuni 456 217 Taani krooni (ligikaudu 60 000 eurot), võrreldes ettevõtjatega, kes saavad vett üldisest veevarustussüsteemist, ning rõhutavad seejuures, et need arvandmed ei anna täpset ülevaadet tegelikust eelisest, mida kõnealune abi abisaajatele annab, ning et neid andmeid tuleks korrigeerida vastavalt töötlemisettevõtjate tegelikule veetarbimisele (lubade ärakasutamise ulatus on hinnanguliselt 48 %). Selliselt kaalutuna jääb toetusekvivalent vahemikku 143 337 Taani krooni (ligikaudu 19 100 eurot) kuni 267 369 Taani krooni (ligikaudu 35 650 eurot) aastas ning väheneb veelgi, kui kasutada võrdlusstsenaariumina kodifitseeritud seaduse artiklis 24b sätestatud maksu.

(51)

Seoses arvandmetega rõhutavad Taani ametiasutused, et üksikult vaadeldes on asjaomased summad väiksemad 200 000 euro suurusest vähese tähtsusega abi piirmäärast, mida on võimalik põllumajandussaaduste töötlemise sektoris anda. Taani ametiasutused nõustuvad sellega, et teatud ettevõtjate puhul võib abisumma olla sellest piirsummast suurem, kui võetakse arvesse kõiki teisi vähese tähtsusega abisid kolme majandusaasta pikkuse ajavahemiku jooksul, kuid nad märgivad, et komisjon peaks sel juhul võtma arvesse, et teatud abisummasid võib käsitada siseturuga kokkusobivana seoses kriisiabi ajutise raamistiku sätetega. Nendes sätetes on nähtud ette võimalus anda kuni 500 000 euro suurust abi põllumajandussaaduste töötlusettevõtjatele, kuid Taani valitsus ei kasutanud seda võimalust. Taani ametiasutuste väitel võib ettevõtja, kes on saanud 200 000 euro ulatuses vähese tähtsusega abi, saada veel 300 000 eurot kriisiabi ajutise raamistiku alusel.

Maksuvabastus

(52)

Taani ametiasutused leiavad, et kodifitseeritud seaduse artikli 24c alusel kohaldatava maksuvabastuse näol on tegemist vabastusega artikli 24b alusel kohaldatavast maksust, mida tuleks käsitada võrdlussüsteemina, ent juhul, kui komisjon peaks jääma seisukohale, et tegemist on vabastusega kodifitseeritud seaduse artikli 24a alusel kohaldatavast maksust, ei ole selle näol ikkagi tegemist riigiabiga ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses ning isegi juhul, kui kõnealust maksuabi käsitatakse riigiabina, oleks selline riigiabi siseturuga kooskõlas.

(53)

Oma seisukoha toetuseks märgivad Taani ametiasutused, et ettevõtjad, kellel on õigus ammutada kuni 6 000 m3 vett, võisid saada abi kuni 250 eurot, kui eeldada, et maksuvabastuse näol on tegemist erandiga artikli 24b sätetest, ning kuni 750 eurot, kui eeldada, et maksuvabastuse näol on tegemist erandiga artikli 24a sätetest (kodifitseeritud seaduse artikli 24b sätete alusel kohaldatav maks moodustab ainult kolmandiku artikli 24a alusel kohaldatavast maksust). Ametiasutused meenutavad samuti, et meedet tuleb hinnata lähtuvalt kohaldatavatest vähese tähtsusega abiga seotud eeskirjadest ning et õigusvastase abi siseturuga kokkusobivust tuleb hinnata lähtuvalt abi andmise hetkel kehtinud õigusaktidest. Sellega seoses osutavad Taani ametiasutused veel kord kriisiabi andmise ajutisele raamistikule ning rõhutavad, et komisjon ei saa keelduda selle raamistiku kohaldamisest vaadeldaval juhul seoses sellega, et abi ei antud heakskiidetud abikava raames ning Taani ametiasutused ei nõudnud abi saajatelt enne vaadeldava meetme võtmist saadud võimaliku vähese tähtsusega abi deklaratsioonide esitamist. Ametiasutused leiavad, et kui komisjon peaks jätkuvalt rangelt järgima vormilisi eeskirju, läheks see vastuollu ebaseadusliku abi hindamise olemuslike põhimõtetega, kuna mitteteatatud abi eripära ongi see, et selle puhul ei ole täidetud abi õiguspära tagavad vormilised tingimused. Sellega seoses lisavad ametiasutused, et sellisel juhul ei saaks teatamata abi mitte mingil juhul kuulutada siseturuga kokkusobivaks, eriti kehtib see üldise grupierandi määruse alusel teatamiskohustusest vabastatud abi kohta.

(54)

Nende väidete alusel leiavad Taani ametiasutused, et vaadeldavat maksuvabastust tuleb käsitada siseturuga kokkusobivana, kui ei ületata kriisiabi ajutises raamistikus sätestatud abi ülempiiri (500 000 eurot töötlemisettevõtjate ja 15 000 eurot esmatootjate puhul, koos saadud vähese tähtsusega abiga) ning et komisjon peaks maksuvabastuse siseturuga kokkusobivuse hindamisel de facto tõstma vähese tähtsusega abi ülempiiri. Nad väidavad, et arvestades eelmises põhjenduses nimetatud 250 euro ja 750 euro suuruseid summasid, on ilmne, et kriisiabi ajutises raamistikus sätestatud abisummat maksuvabastuse kohaldamise perioodil (2009–2011) ei ületatud, seda isegi juhul, kui töötlusettevõtjad ja esmatootjad oleksid saanud maksimaalset võimalikku vähese tähtsusega abi sama perioodi kestel. Taani ametiasutused tunnistavad küll, et vähese tähtsusega abi või kriisiabi ajutise raamistiku alusel antava siseturuga kokkusobiva abi andmise vormilisi tingimusi ei ole täidetud, kuid kuna Taani ei kasutanud kõnealuse raamistikuga omal ajal antud võimalusi ning saadav abisumma ei ületa 750 eurot, on kindel, et ajutise raamistiku sätete tagantjärele kohaldamisel ei ületataks kõnealuses raamistikus sätestatud summade ülempiire.

Tagasinõudmine

(55)

Taani ametiasutused leiavad, et isegi kui komisjon ei peaks nõustuma viidatud asjaoludega, mis selgitavad, miks maksukava näol ei peaks tegemist olema õigusvastase ja siseturuga kokkusobimatu abiga, peaks ta mitte nõudma abi tagasimaksmist abisaajatelt, kuna abi mõju konkurentsile on äärmiselt väike ning sissenõudmisega ei taastataks endist olukorda, abisaajatel oleks õiguspärane ootus ning sellise tagasimaksmise sätestamine, mis seaks kõik ettevõtjad võrdsetele alustele, ei ole võimalik.

(56)

Esimese väite kinnituseks märgivad ametiasutused, et kõiki samas faktilises olukorras olevaid ettevõtjaid koheldi ühetaoliselt, see muudab konkurentsi kahjustamise ohu väga väikeseks või isegi üksnes teoreetiliseks. Lisaks sellele võimaldas vee ammutamise lubade omanikele antava abi ülempiir hoida konkurentsitingimused näiteks esmatootmise sektoris ühtlastena, sest sellega välditi tootmiskulude ebaproportsionaalset suurenemist ettevõtjate puhul, kelle tegevus oli seotud ulatusliku kastmisega.

(57)

Seoses teise väitega rõhutavad Taani ametiasutused, et tagasimaksmine ei võimalda saavutada enne 2009. aastat valitsenud konkurentsiolukorda, kuna esmatootjad ei ole saanud konkurentsieelist võrreldes nende riigis või teistes liikmesriikides tegutsevate konkurentidega, vaid üksnes võrreldes teistes sektorites tegutsevate ettevõtjatega, kes saavad vett üldistest veevarustussüsteemidest. Kõige tundlikumad tagasimaksmise suhtes on need ettevõtjad, kelle tegevus hõlmab ilmastikuolude või pinnase laadi tõttu suuremahulist kastmist, seega ei mõjuta tagasimakstava summa suurust mitte abi võimalik konkurentsi kahjustav toime, vaid välised tegurid. Tagasimaksmine tekitaks konkurentsimoonutuse, millest saavad kasu need ettevõtjad, kes saavad samade toodete saamiseks kasutada põhjavee asemel pinnavett (mille suhtes maksu ei kohaldata), see aga oleks vastuolus nõukogu määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 14 lõike 2 (19) sätetega. Erinevalt vaadeldavast meetmest, mille mõju konkurentsile on piiratud, oleksid sissenõudmisel pöördumatud ja ebaproportsionaalsed tagajärjed.

(58)

Seoses abisaajate õigustatud ootustega märgivad Taani ametiasutused, et võimalike abisaajate valdav enamik ei saanud eeldada, et maksukava alusel antakse neile eelis konkurentsiõiguse tähenduses, eeskätt silmas pidades, et samalaadseid makse teistes liikmesriikides ei kohaldata. Lisaks sellele ei ole mitte ükski Taani või välisriigi ettevõtja esitanud vaadeldava maksukorralduse suhtes kaebusi. Seejuures, võttes arvesse, et vee ammutamise luba väljastatakse üldjuhul tähtajaga kümme kuni viisteist aastat, ei olnud suuremal osal abisaajatest loa taotlemise hetkel võimalik võtta arvesse maksustamisega seotud küsimusi ning loaga hõlmatava vee koguse alusel toimuv tagasimaksmine ei võtaks arvesse neid ettenägematuid asjaolusid.

Kõiki ettevõtjaid võrdsetele alustele seadva tõhusa tagasimaksmise kohaldamise võimatus

(59)

Seoses asjaoluga, et ei ole võimalik näha ette tõhusat tagasimaksmise korda, mis seaks kõik ettevõtjad võrdsetele alustele, märgivad Taani ametiasutused, et tõhusat tagasinõudmist on keeruline kohaldada, kuna ei ole võimalik määrata kindlaks vaadeldava abi toetusekvivalenti iga abisaaja jaoks, kuivõrd nende veetarbimist ajavahemikul 2009–2011 ei ole võimalik tagantjärele kindlaks määrata. Lisaks sellele puudub Taanis võrdlusraamistik, mis võimaldaks välja arvutada toetusekvivalendi kõikide ettevõtjate jaoks, seejuures muutub kaudselt makstud maksu suurus ettevõtjate puhul, kes kasutavad üldist veevarustussüsteemi, sõltuvalt süsteemi kasutamise määrast, see aga tähendab, et sama kategooria ettevõtjate suhtes võib olla kohaldatud erinevaid maksumäärasid. Tõhusaks korrigeerimiseks tuleks uuesti välja arvutada vee ammutamisega seotud maksusumma kõikide ettevõtjate jaoks, võttes aluseks nende tegeliku veetarbimise ajavahemikul 2009–2011 ja kohaldades ühetaolist vabalt valitud maksumäära, seejuures makstaks teatud ettevõtjatele tagasi ülemääraselt tasutud summad, ning ettevõtjad, kes on maksnud nõutavast vähem, peaksid vahe kinni maksma. Selline süsteem ei ole tegelikkuses kohaldatav, sest enamikul juhtudel ei ole oma veeammutamispunkti omavate ettevõtjate puhul võimalik kindlaks määrata täpset tarbitud vee kogust.

V. HUVITATUD ISIKU MÄRKUSED

(60)

Huvitatud isik leiab esitatud märkustes, et vaadeldava maksusüsteemi näol ei ole tegemist ettevõtjatele antava riigiabiga, kuna kohaldatav maksu vähendamine või maksuvabastus ei ole valikuline ning ei kahjusta konkurentsi. Huvitatud isik väidab, et isegi juhul, kui maksusüsteemi näol peaks olema tegemist riigiabiga, oleks see siseturuga kokkusobiv keskkonnakaitse suuniste sätete alusel. Lisaks sellele läheks abi tagasinõudmine juhul, kui tegemist peaks olema õigusvastase ja siseturuga kokkusobimatu abiga, vastuollu õiguse üldpõhimõtetega. Põllumajandusettevõtjatel ei olnud võimalik ette näha, et nad saavad õigusvastast riigiabi, ning abi tagasinõudmise näol oleks tegemist ebaproportsionaalse meetmega, kuna suurem osa tootjatest ei ammuta täiel määral veekogust, mille jaoks neile on väljastatud vee ammutamise luba. Lisaks sellele ei ole mitte ükski Taani või välisriigi ettevõtja või organisatsioon esitanud kaebust konkurentsi kahjustamise kohta maksu diferentseerimisel.

VI. TAANI AMETIASUTUSTE VASTUS HUVITATUD ISIKU MÄRKUSTELE

(61)

2. juuli 2012. aasta e-posti vahendusel edastatud kirjas märgivad Taani ametiasutused, et huvitatud isik toetab nende seisukohti ning rõhutab, et asjaolu, et mitte ükski ettevõte või organisatsioon ei soovinud märkusi esitada, annab tunnistust sellest, et maksukava ei mõjuta mingil määral konkurentsitingimusi siseturul.

VII. HINDAMINE

VII.1. Abi olemasolu

(62)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatavaid ettevõtjaid või teatavate kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

(63)

Ametliku uurimismenetluse raames märkis komisjon tema käsutuses oleva teabe põhjal, et kõnealuse meetme näol võib olla tegemist riigiabiga, kuna vaadeldava meetme on võtnud riik (kellel jäid seoses maksu vähenemise või maksuvabastuse kohaldamisega saamata teatud vahendid), sellega soodustatakse teatud ettevõtjad (valdavalt põllumajandussektori ettevõtjaid, kellele oli väljastatud eraõiguslik vee ammutamise luba, ning nende seas need, kelle suhtes kohaldati maksuvabastust ja mitte maksu vähendamist ja kelle puhul vähenes finantskoormus, mida nad tavatingimustes oleksid pidanud kandma), seega võib see meede mõjutada kaubavahetust (20) ning kahjustada konkurentsi (21). Lisaks sellele märkis komisjon, et ta ei ole veendunud, et meedet võib käsitada meetmena, mis on seotud vähese tähtsusega abikavaga (vt põhjendus 21). Viimatinimetatud küsimuses ei saa komisjon Taani ametiasutuste esitatud teabe põhjal endiselt järeldada, et vaadeldavat meedet saab käsitada vähese tähtsusega abi andmisena. Taani ametiasutused on ise märkinud, et põllumajandussaaduste töötlemise sektori puhul võib osutuda võimalikuks, et vähese tähtsusega abi andmist reguleerivad tingimused ei olnud täidetud (vt põhjendus 51). Seoses esmatootmise sektoriga ei ole Taani ametiasutused esitanud tõendavaid materjale selle kohta, et maksu vähendamise ja maksuvabastuse abil antud abisummade puhul ei ületatud ettenähtud piirsummasid kolme majandusaastat hõlmava perioodi jooksul. Neid kaalutlusi silmas pidades ei saa komisjon teha otsust selle kohta, kas meedet on võimalik käsitada vähese tähtsusega abina. Seetõttu tuleb teha lõplik otsus selle kohta, kas vaadeldava meetme näol on tegemist riigiabiga, teiste riigiabi suhtes kohaldatavate eeskirjade alusel.

Valikulise eelise olemasolu

(64)	Selleks et meedet saaks käsitada riigiabina, peab see meede olema valikuline ja andma eelise, millega soodustatakse teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist.

(65)

Maksumeetme korral väljendub valikulisus erandi näol võrreldes võrdlusaluseks valitud maksusüsteemiga. Vaadeldaval juhul võimaldab Taani õigussüsteem kohaldada maksunduslikku erikohtlemist (maksu vähendamine või maksuvabastus) ettevõtjate suhtes, kellele on väljastatud vee ammutamisluba, millega seotud veekogus on teatud kogusest suurem või väiksem.

Esmapilgul ilmnev valikulisus seoses vee ammutamisloa omanike suhtes kohaldatava maksu vähendamisega ühe kolmandikuni põhimaksust (artiklid 24a ja 24 b)

(66)	Põhjendusest 64 ilmneb, et selleks, et meedet saaks käsitada riigiabina, peab see meede olema valikuline ja soodustama teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist.

(67)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 osutatud komisjoni teatis riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta äriühingute otsese maksustamisega seotud meetmete suhtes asendati komisjoni teatisega riigiabi mõiste kohta ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses (22) ja selle punktis 128 on sätestatud kohtupraktika käigus kindlaksmääratud põhimõtted, mille kohaselt selleks, et kindlaks määrata, kas meetme näol on tegemist riigiabiga ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses või mitte, tuleb kindlaks määrata võrdlussüsteem, kontrollida, kas vaadeldav meede moodustab selle süsteemi suhtes erandi, eristades kõnealuse süsteemi eesmärke silmas pidades eri ettevõtjaid, ning määrata kindlaks, kas tehtav erand on põhjendatud võrdlussüsteemi olemuse või ülesehitusega.

(68)

Euroopa Kohtu otsustuspraktikas (23) on samuti sätestatud, et „mis puudutab riigiabi tuvastamisel valikulisuse tingimuse hindamist, siis tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt EÜ aluslepingu artikli 87 lõike 1 alusel kindlaks teha, kas antud õiguskorra raames võetud siseriiklik meede soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist“ võrreldes teiste ettevõtjate või tootmisega, mis on nimetatud korra eesmärgi seisukohast sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras“ (24). Vaadeldaval juhul tähendab see, et tuleb kindlaks määrata, kas ettevõtjad (valdavalt põllumajandussektori ettevõtjad), kellele oli väljastatud vee ammutamise luba ning kelle suhtes kohaldati kodifitseeritud seaduse artikli 24b alusel vähendatud maksumäära, olid sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras ettevõtjatega, kes olid liitunud üldise veevarustussüsteemiga ning kes pidid maksma maksu, mille suunasid neile edasi üldiste veevarustussüsteemide omanikud, kes pidid kodifitseeritud seaduse artikli 24a alusel maksma täies ulatuses kõnealuse seaduse artiklis 24 sätestatud maksu. Ametliku uurimismenetluse käigus osutasid Taani ametiasutused konkreetselt faktilise ja õigusliku olukorra sarnasusele, tuues välja Euroopa Kohtu otsuse (vt põhjendus 24 ja allmärkus 11), mida ei ole nimetatud märkuses 23, kuid milles kajastub sama põhimõte, mida on kirjeldatud nimetatud põhjenduses. Lisaks sellele väitsid Taani ametiasutused, et maksu suuruse ja arvutusmeetodi erinevuste tõttu (kodifitseeritud seaduse artikli 24a kohaldamisel maksustatakse tegelikku tarbimist ja ettevõtjad maksavad maksu kaudselt ning kodifitseeritud seaduse artikli 24b kohaldamisel, arvestades artikli 24c sätteid, arvutatakse maksu suurus vee ammutusloaga hõlmatava veekoguse pealt, sõltumata tegelikust veetarbimisest) ei ole kodifitseeritud seaduse artikli 24a alusel kaudselt maksustatud ettevõtjad ja kodifitseeritud seaduse artikli 24b alusel otseselt maksustatud ettevõtjad võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras. Need erinevused tingivad kahe paralleelselt toimiva maksusüsteemi olemasolu (üks on seotud kodifitseeritud seaduse artikliga 24a ja teine on seotud kodifitseeritud seaduse artikliga 24b) ning abi olemasolu kontrollimiseks kasutatav võrdlussüsteem peaks olema maksusüsteem, mis tuleneb kodifitseeritud seaduse artiklist 24b.

(69)

Komisjon märgib, et maksu eesmärk on koguda piisavalt vahendeid, et võimaldada kindlaks määrata ja majandada piirkondi, mis on Taani joogiveevarustuse seisukohalt eriti olulised. Seega tuleks kõikide vett tarbivate ettevõtjate suhtes kohaldada a priori samu maksustamistingimusi. Seega tuleb selleks, et tuvastada abi olemasolu kodifitseeritud seaduse artiklite 24b ja 24 c alusel rakendatavate stsenaariumide puhul, valida esmaseks võrdluspunktiks kodifitseeritud seaduse artikli 24 alusel võetava maksu kehtestamine, koos kodifitseeritud seaduse artiklis 24a sätestatud üldise veevarustussüsteemiga liitunud ettevõtjate kohustusega tasuda maksu täies ulatuses, sõltumata hilisematest järeldustest selle kohta, kas teatud konkreetse stsenaariumi puhul antava abi analüüsimiseks võib olla vajalik kasutada veel teisi võrdluspunkte.

(70)

Kodifitseeritud seaduse artikli 24b puhul tuleb valikulisuse olemasolu määrata kindlaks kahel tasandil: ühelt poolt seoses artiklis 24a sätestatud maksu tasumisega ühe kolmandiku ulatuses ja teiselt poolt seoses vähendatud määraga maksustatava veekoguse 25 000 m3 suuruse ülempiiriga ning maksuvabastuse kohaldamisega lubade puhul, milles kindlaksmääratud veekogus on kuni 6 000 m3.

(71)

Nagu on juba märgitud, peab meede selleks, et seda saaks käsitada riigiabina, olema valikuline ja soodustama teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist (vt põhjendus 64). Samuti tuleb, nagu seda märkisid Taani ametiasutused (vt põhjendus 24), Euroopa Kohtu kohtupraktikast lähtuvalt uurida, kas vaadeldava meetme abil tehakse vahet ettevõtjate vahel, kes on vaadeldava meetme eesmärki silmas pidades sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras (25).

(72)

Sellega seoses märgib komisjon eeskätt, et Taani ametiasutuste esitatud andmete kohaselt nähakse kodifitseeritud seaduse artiklis 24a ette maksusüsteem, mis põhineb tegelikul veetarbimisel, samas kui artiklis 24b sätestatud maksusüsteemi puhul nähakse ette, et maksustamise aluseks on vee ammutamise võimalus (seejuures, nagu ilmneb põhjenduse 27 seitsmendast lõigust, ei kasutata loaga hõlmatavat veekogust suurelt jaolt ära). Lisaks sellele, nagu on näidatud põhjenduse 27 viimases lõigus ja põhjenduse 28 teises ja kolmandas lõigus, võivad asukoha erinevused (paiknemine üldise veevarustussüsteemi teeninduspiirkonnas või väljaspool seda) tingida vajaduse kasutada erinevaid veega varustamise viise ning kasutatava vee kvaliteet ei ole eri vaadeldavate stsenaariumide puhul samaväärne, kuna kodifitseeritud seaduse artiklis 24a sätestatud juhul on tegemist joogiveega, kuid teisel juhul on lisaks ettevõtetele, kelle suhtes kohaldatakse põhjavee kasutamise eest maksu, mille abil rahastatakse joogivee kaitsemeetmeid (artikkel 24b), ja kes peavad ise kandma vee kvaliteedi ja vee ammutamispunktide seisukorra kontrollimise kulud, mis esimese stsenaariumi korral sisalduvad ettevõtjate veearvetes, veel arvukalt teisi ettevõtteid, keda ei maksustata, kuna nad kasutavad pinnavett.

(73)

Meetme valikulisust tuleb hinnata vastavalt meetme abil saavutatavale eesmärgile (vt põhjendus 68 ja märkus 24), milleks vaadeldaval juhul on joogiveevarustuse seisukohalt eriti oluliste piirkondade kindlaksmääramine ja haldamine. Seda silmas pidades tuleb märkida, et võttes arvesse püstitatud eesmärki, tuleks selleks, et välistada meetme valikulisus, maksustada kõiki ettevõtjaid ühetaoliselt (vt põhjendus 69). Komisjon peab sellest tulenevalt järeldama, et kodifitseeritud seaduse artiklis 24b sätestatud maksu kahe kolmandiku võrra vähendamise näol on tegemist valikulise meetmega.

(74)

Taani ametiasutuste esitatud ülejäänud väited ei võimalda seda järeldust kahtluse alla seada: eeskätt ei ole põhjenduses 26 esitatud väide, mis on seotud üldiste veevarustussüsteemide omanike ja eraõiguslike vee ammutamise rajatiste omanike arvu erinevusega, iseenesest piisav selleks, et põhjendada faktilise ja õigusliku olukorra erinevust kahe nimetatud maksustamissüsteemi tõttu, kuna mõlemal juhul maksavad maksu vee tarbijad, esimesel juhul kaudselt neile esitatavate veearvete kaudu, teisel juhul otseselt; ka väide, mille kohaselt üldiste veevarustussüsteemide omanike näol ei ole tegemist ettevõtjatega, kuna nad ei tegele majandustegevusega (vt põhjenduse 27 kolmas ja neljas lõik), ei ole asjakohane, kuna Taani ametiasutused rõhutavad ise, et majandustegevust määratletakse kui kaupade või teenuste pakkumist ning veega varustamise näol on tegemist teenuse osutamisega, teisisõnu majandustegevusega, ning faktilise ja õigusliku olukorra erinevust ei tule vaadeldaval juhul vaadelda mitte avalike veevarustussüsteemide omanike ja eraõiguslike vee ammutamise rajatiste omanike vahel, vaid avaliku veevarustussüsteemiga liitunud ettevõtjate ja selliste ettevõtjate vahel, kellel on oma vee ammutamise rajatised.

(75)

Seda silmas pidades tuleb vaadelda, kas kõnealuse meetmega, vaatamata selle valikulisusele, teiste sõnadega, selle meetme kohaldamisega teatud ettevõtjate suhtes antakse neile ettevõtjatele majanduseelis. Sellega seoses märgib komisjon, et neid ettevõtjaid, kelle suhtes kohaldatakse kahe kolmandiku ulatuses vähendatud maksumäära, maksustatakse vee ammutamise loas kajastuva teoreetilise veetarbimise pealt, samas kui neid ettevõtjaid, kes maksavad maksu täies ulatuses, maksustatakse tegelikku veetarbimist silmas pidades. Komisjon märgib samuti, et Taani ametiasutuste väitel on eraõiguslike rajatiste omanikud nende vee ammutamise lubades märgitud veekoguse ära kasutanud vaid ligikaudu ühe kolmandiku ulatuses (34 %, vt põhjendus 34). Neid asjaolusid arvesse võttes leiab komisjon, et maksumäära vähendamine kahe kolmandiku ulatuses tasakaalustab tegeliku tarbimise maksustamise ja ammutamise loas märgitud koguse põhjal maksustamise erinevuse mõju. Lisaks sellele oleks ilma kõnealuse maksumäära vähendamiseta maksu abil kogutav summa oluliselt suurem, kui on vajalik selleks, et kindlaks määrata ja hallata joogiveevarustuse seisukohalt eriti olulisi piirkondi. Neid asjaolusid silmas pidades järeldab komisjon, et kodifitseeritud seaduse artiklis 24b sätestatud maksumäära kahe kolmandiku võrra vähendamise näol ei ole tegemist riigiabiga ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(76)	Järgnevalt tuleb kindlaks määrata, kas kodifitseeritud seaduse artikli 24b alusel rakendatava stsenaariumi korral võib maksu 25 000 m3 suuruse ülempiiri kehtestamise ja kuni 6 000 m3 veekoguse puhul kohaldatava maksuvabastuse näol olla tegemist riigiabiga.

Maksuga seotud ülempiir 25 000 m3

(77)

Seoses maksu kohaldamisega seotud 25 000 m3 suuruse ülempiiriga ei saa Taani ametiasutused esitada faktilise ja õigusliku olukorra erinevusi, kuna ettevõtjaid, kellele on väljastatud üle 25 000 m3 suurust veekogust hõlmav ammutamisluba, maksustatakse sama maksukorralduse alusel kui ettevõtjaid, kellele väljastatud ammutamisluba ei ületa veekogust 25 000 m3 (kohaldatav maksumäär moodustab ühe kolmandiku kodifitseeritud seaduse artiklis 24 sätestatud maksu määrast), ning nad asuvad samas piirkonnas. Lisaks sellele ei saa nõustuda Taani ametiasutuste väitega, mille kohaselt võimaliku eelise olemasolu tuleb kontrollida nende puhul, keda maksustatakse veekoguse eest, mis ei ületa piirkogust 25 000 m3 ja mitte nende puhul, kellele on väljastatud üle 25 000 m3 veekogust hõlmav ammutamisluba ja kes maksavad ainult 25 000 m3 eest, sest nagu ilmneb ühemõtteliselt põhjendusest 18, on kodifitseeritud seaduse artiklis 24b sätestatud põhimõte, et kõik maksavad ühe kolmandiku ulatuses artiklis 24 sätestatud maksumäärast ning 25 000 m3 suuruse ülempiiri näol on tegemist erisättega, mille alusel kohaldatakse de facto erandit maksumäärast ühe kolmandiku tasumise suhtes (seega mida suurem on ammutamisloaga hõlmatav veekogus, seda väiksem on kohaldatav maksumäär). Sel viisil kohaldatava erandi näol on esmapilgul tegemist maksukava valikulise teguriga ja sellega antakse eelis ettevõtjatele, kellele väljastatud ammutamisluba hõlmab veekogust üle 25 000 m3, võrreldes ettevõtjatega, kellele väljastatud ammutamisluba hõlmab veekogust kuni 25 000 m3, seejuures on kõik ettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse kodifitseeritud seaduse artiklit 24b, sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras, kuna neile on väljastatud vee ammutamisluba eraõigusliku rajatise jaoks ning nende suhtes kohaldatakse kuni ülempiirini sama maksukorraldust.

(78)

Pärast sellist järeldust tuleb vaadelda Taani ametiasutuste väiteid, mis on esitatud ülempiiri kehtestamise põhjenduseks seoses maksusüsteemi ülesehituse loogikaga. Asjaomane kohtupraktika on kokku võetud komisjoni teatises riigiabi mõiste kohta ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, abi andmise ajal oli see sätestatud komisjoni teatises riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta äriühingute otsese maksustamisega seotud meetmete suhtes (edaspidi „endine teatis“).

(79)

Endise teatise punktis 23 on sätestatud, et teatud meetmete eristav laad ei tähenda tingimata seda, et neid tuleb käsitada riigiabina. Teatise punktis 24 on seda lähenemist täpsustatud, rõhutades, et tulu- või kasumimaksu määra astmelise suurendamise põhjenduseks on maksutulu ümberjaotamine. Taani ametiasutuste hinnangul lähtub maksuga seotud 25 000 m3 suuruse ülempiiri kehtestamine mutatis mutandis sellest loogikast.

(80)

Komisjon ei saa selle seisukohaga nõustuda. Vaadeldaval juhul ei teki seoses asjaoluga, et kõige suuremaid vee ammutamisvõimalusi hõlmavate ammutamislubade suhtes kohaldatakse maksu ülempiiri, selliste lubade jaoks mingit kõrgemat maksumäära. Vastupidi, selliste lubade omanikud saavad tänu ülempiiri kohaldamisele maksta (märkimisväärselt) väiksemat maksu, kui nad oleksid pidanud maksma ilma ülempiiri kohaldamiseta. Maksutulu ümberjaotamise põhimõte, isegi kui seda kohaldatakse mutatis mutandis, on seega ülempiiri kehtestamise abil tagurpidi pööratud, kuna lõppkokkuvõttes peavad proportsionaalselt rohkem maksma selliste ammutamislubade omanikud, kelle luba hõlmab veekogust üle 6 000 m3, kuid alla 25 000 m3. Seega ei saa vaadeldaval juhul olla tegemist progresseeruva maksumäära kohaldamisega.

(81)

Komisjon ei saa vaadeldaval juhul pidada asjakohaseks ka Taani ametiasutuste osutamist komisjoni teatise, mis käsitleb riigiabi eeskirjade kohaldamist äriühingute otsese maksustamisega seotud meetmete suhtes, punktile 27 (mille kohaselt erisätteid, mis ei sisalda mittekohustuslikke elemente, saab põhjendada maksusüsteemi olemuse ja ülesehituse abil, kui seejuures võetakse arvesse raamatupidamisarvestuse erinõudeid või teatavatele sektoritele iseloomulike varade hulka kuuluva maa osatähtsust, ning sellisel juhul ei ole nende sätete näol tegemist riigiabiga), samuti ei saa sellest tulenevalt pidada asjakohaseks osutamist riigiabi juhtumile nr 472/2002 (vt põhjenduse 34 viimane taane). Esmalt ei tähenda kaalutlusõiguse elementide puudumine alati seda, et puudub valikuline kohtlemine. Ühtlasi meenutab komisjon, et riigiabi juhtumi nr 472/2002 puhul analüüsitud maamaksu ülempiiri eesmärk oli piirata Taani maa hinna tõusmist, mis kanti üle kõikide põllumajandusettevõtjate suhtes kohaldatavasse maksumäära, samas kui vaadeldaval juhul sai meetmest kasu vaid osa põllumajandusettevõtjaid (need, kellele oli väljastatud vee ammutamisluba, mis hõlmab veekogust üle 25 000 m3). Neid asjaolusid arvesse võttes ei saa komisjon järeldada, et endise teatise punktides 24 ja 27 sätestatud tingimused on täidetud. Komisjon leiab seega, et kodifitseeritud seaduse artikli 24b alusel kohaldatav ülempiir ei ole põhjendatud maksusüsteemi laadi ja ülesehitusega ning seetõttu on tegemist valikulise meetmega.

Kuni 6 000 m3 suurust veekogust hõlmavate vee ammutamise lubadega seotud maksuvabastus

(82)

Seoses üldise maksuvabastusega, mida kohaldatakse ettevõtjate suhtes, kellele on väljastatud vee ammutamisluba, mis hõlmab kuni 6 000 m3 suurust veekogust, tunnistavad Taani ametiasutused ise, et tegemist on valikulise meetmega, kuna sellega antakse teatud ettevõtjatele eelis. Ametiasutused rõhutavad samas väidetavalt saadud summade tagasihoidlikkust (vt põhjendus 35) ja põhjendavad erandi tegemist süsteemi haldusjuhtimisega. Komisjon märgib, et abi saajate maksmata jäänud summad on tõepoolest tagasihoidlikud ning nõustub sellega, et väga väikeste summade sissekasseerimine, nagu vaadeldaval juhul, toob kaasa küllaltki suured halduskulud (oleks tulnud käivitada haldustoimingud ligikaudu 75 000 vee ammutamisloa puhul, et kasseerida kõikide lubade puhul sisse summad, mille suurus on ligikaudu 40 eurot aastas, vt põhjendused 19 ja 35). Samas on maksusüsteemi vahetu eesmärk võimaldada riigil saada tulu ja mitte raisata vahendeid nii, et mingit tulu ei saada või kantakse koguni kahjumit. Lisaks sellele oleks tekkinud olulised kulud seoses asjaoluga, et väikesemahuliste ammutamislubade puhul ei ole sätestatud deklareerimiskohustust, seega oleks tulnud teha keerukaid haldustoiminguid. Seda silmas pidades leiab komisjon, et üldine maksuvabastus, mida kohaldati ammutamislubade suhtes, mis hõlmavad veekogust kuni 6 000 m3, on põhjendatav Taani maksusüsteemi olemuse ja ülesehitusega, seega ei ole tegemist valikulise meetmega ning selle näol ei ole tegemist riigiabiga ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

Riigi vahendite kasutamine, meetme seostatavus riigiga ning konkurentsi ja liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine seoses maksuga seotud 25 000 m3 suuruse ülempiiriga

(83)

Ülejäänud riigiabile iseloomulikud elemendid, millele osutatakse ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses, on maksu 25 000 m3 suuruse ülempiiri puhul olemas: abi rahastatakse riigi ressurssidest, kuna riigil jääb saamata teatav tulu seoses maksuvabastuse kohaldamisega alates vee teatud piirkogusest; abi soodustab teatud ettevõtjaid (neid, kellele on väljastatud vee ammutamisluba, mis hõlmab veekogust üle 25 000 m3); abi võib mõjutada kaubavahetust, võttes arvesse selle mahtu (vt märkus 20), ning moonutada konkurentsi (vt märkus 21), seda enam, et maksuna tasumata summasid oli võimalik kasutada muudel abisaajate majandustegevusega seotud eesmärkidel.

(84)	Need järeldused ning eeskätt märkuses 21 tehtud osutamine kohtupraktikale muudavad sisutühjaks Taani ametiasutuste märkuse tõendamiskohustuse kohta (vt põhjendus 39).

(85)

Et olla lõpuni täpne, lisab komisjon, et ta ei saa nõustuda Taani ametiasutuste väitega, mille kohaselt teiste liikmesriikide ettevõtjate suhtes ei kohaldata samu makse kui Taani ettevõtjate suhtes ning et seega on keeruline määrata kindlaks konkurentsieelist, mida Taani ettevõtjad oleksid võinud saada (vt põhjendus 48). Euroopa Kohtu kohtupraktikas on sedastatud, et „artikli 92 lõike 1 kohaldamisel (26) tuleb igal juhul lähtuda ühisturul (27) valitsenud konkurentsiolukorrast enne vaidlusaluse meetme võtmist“ (28). Seega tuleks vaadeldaval juhul lähtuda olukorrast, mis eelnes maksu ja sellega samaaegselt kehtestatud maksuvabastuse kohaldamise algusele. Sellega seoses tuleb märkida, et maksuga anti eelis ülempiiri näol (mis on de facto käsitatav maksumäära vähendamisena ja mis puudus enne maksu kehtestamist) abisaajatele, kes vabastati maksusumma tasumisest, mida nad said kasutada teiste turuosalistega konkureeriva tegevuse rahastamiseks. Kohtupraktikast ilmneb, et alusleping pakub võimalusi eri liikmesriikide maksusüsteemide erinevusest tingitud üldiste moonutuste kõrvaldamiseks. Tootmiskulude teatud komponendi muutmine ühe liikmesriigi teatud majandussektoris võib häirida väljakujunenud tasakaalu (ehk teisisõnu soodustada teatud ettevõtjaid võrreldes ülejäänutega). Euroopa Kohus on sedastanud, et asjaolu, et teatud liikmesriik püüab ühepoolsete meetmete abil ühtlustada teatud majandussektoris olemasolevaid konkurentsitingimusi teiste liikmesriikide omadega, ei ole piisav välistamaks, et selliste meetmete näol on tegemist abiga.

(86)	Olles välja selgitanud, et ülempiiri kehtestamise näol oli tegemist riigiabiga, tuleb kontrollida, kas sellise abi saab kuulutada siseturuga kokkusobivaks.

VII.2. 25 000 m3 suuruse ülempiiri kehtestamisega seotud abi kokkusobivus siseturuga

(87)	ELi toimimise lepingu artikli 107 lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhtudel võib teatud meetmed erandkorras kuulutada siseturuga kokkusobivaks.

(88)

Vaadeldaval juhul on ainuke erand, millele võib viidata, ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis c esitatud erand, mille kohaselt võib siseturuga kokkusobivaks pidada abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega.

(89)

Selleks et seda erandit saaks kohaldada, tuleb vaadeldavat põllumajandussektoris antavat keskkonnakaitsega seotud teatamata abi analüüsida lähtuvalt abi andmise ajal kohaldatavatest eeskirjadest, (29) vaadeldaval juhul seega lähtuvalt ühenduse suunistest riigiabi kohta põllumajandus- ja metsandussektoris aastateks 2007–2013 (30).

(90)	Nende suuniste punktis 62 on sätestatud, et komisjon analüüsib suuniste sätetega hõlmamata abimeetmeid lähtuvalt keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevatest suunistest (31) (edaspidi „keskkonnakaitse suunised“).

(91)

Keskkonnamaksude määra vähendamise või maksuvabastuse teel antavat abi, nagu vaadeldav abi, reguleerivad keskkonnasuuniste punktid 151, 154 ja 155–159. Keskkonnasuuniste punkti 70 alapunktis 14 on keskkonnamaks määratletud kui maks, mille maksubaasil on selgelt kahjulik mõju keskkonnale või mille eesmärk on maksustada teatavat tegevust, teatavaid kaupu või teenuseid selleks, et nende hinna sisse arvestataks keskkonnakulud, ja/või selleks, et tootjad ja tarbijad oleksid orienteeritud keskkonda säästvamale tegevusele. Vaadeldaval juhul vastab kehtestatud maks sellele määratlusele, kuna veeressursi kasutamine võib tekitada keskkonnaprobleeme, kui seda kasutamist ei hallata nõuetekohaselt (seejuures kasutatakse nimelt seetõttu maksust saadavat tulu veeressursside kaardistamiseks). Lisaks sellele tuleb kohaldatavat maksu ülempiiri käsitada tegurina, mis võimaldab vähendada maksusummat, mis oleks tavaolukorras tulnud tasuda.

(92)	Keskkonnasuuniste punktis 151 on sätestatud, et abi keskkonnamaksu vähendamise või sellest vabastamise vormis on siseturuga kokkusobiv tingimusel, et see aitab vähemalt kaudselt kaasa keskkonnakaitse paranemisele ning et alandatud maksumäär ja maksuvabastus ei õõnesta taotletavat üldist eesmärki.

(93)

Kuigi komisjon võib nõustuda põhjenduses 42 esitatud Taani ametiasutuste väitega, mille kohaselt maksu kohaldamise üldine korraldus võib suurendada keskkonnakaitse taset, suurendades suurte joogivee tarbijate maksukoormust ning innustades neid sel viisil vähendama oma veetarbimist, leiab ta siiski, et kodifitseeritud seaduse artikli 24b sätete piiratud raames (mis on vaadeldaval juhul asjakohane, kuna kogu maksumehhanismi ulatuses hõlmab ainult see säte abi, mille siseturuga kokkusobivust tuleb hinnata) võib ülempiiri kehtestamine kahjustada maksu üldist eesmärki (koguda piisavalt vahendeid veeressursside kaardistamiseks, vt põhjendus 69), kuna maksu ülempiiri kehtestamisega ei suunata maksukoormuse põhiraskus enam suurtele veetarbijatele, vaid vastupidi, sellega vabastatakse suuri veekoguseid hõlmavate ammutuslubade omanikud (olulise) osa maksu tasumisest. Seejuures, kuna kodifitseeritud seaduse artikli 24b sätted on vaid üks osa kogu maksumehhanismist ning kuna Taani ametiasutuste väitel (vt põhjenduse 34 kolmas lõik) oleks ülempiiri puudumine toonud kaasa kodifitseeritud seaduse artiklis 24b sätestatud maksusummast vähemalt kaks korda suurema maksusumma kogumise kavandatud tegevuse rahastamiseks, võib komisjon järeldada, et ülempiir, kuigi on tõendatud, et selle näol on tegemist abiga, ei kahjusta iseenesest maksuga seoses püstitatud eesmärgi saavutamist ning et keskkonnasuuniste punktis 151 sätestatud nõuded on täidetud.

(94)

Keskkonnasuuniste punktis 154 on sisuliselt sätestatud, et abi, mis seisneb keskkonnamaksu alandamises või keskkonnamaksust vabastamises ja mille puhul ei kohaldata direktiivi 2003/96/EÜ (32) sätteid, on siseturuga kokkusobiv kümneaastase ajavahemiku jooksul, eeldusel, et punktides 155 ja 159 sätestatud tingimused on täidetud.

(95)	Nagu on märgitud ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses, ei ole kümne aasta pikkune kriteerium vaadeldaval juhul asjakohane. 2009. aastal kehtestatud maksu pidi kohaldatama kuni 2017. aastani ja maksu kohaldamine lõpetati 31. detsembril 2011.

(96)	Keskkonnasuuniste punktis 155 on sisuliselt sätestatud, et selliste maksusüsteemide hindamisel, mis sisaldavad alandatud maksumäärade või maksuvabastuste vormis antavat riigiabi, analüüsib komisjon asjaomase majandussektori tasemel eelkõige abi vajalikkust ja proportsionaalsust ning selle mõju.

(97)

Keskkonnasuuniste punktis 156 on täpsustatud, et selleks tugineb komisjon liikmesriikide saadetud teabele. Teave peaks puudutama ühest küljest erinevaid sektoreid või abisaajate kategooriaid, keda alandatud maksmäär või maksuvabastus hõlmab, ning teisest küljest iga asjaomase sektori peamiste abisaajate olukorda ja seda, kuidas maksustamine aitab kaasa keskkonna kaitsmisele. Maksust vabastatud sektoreid tuleb nõuetekohaselt kirjeldada ja esitada nimekiri iga sektori suurimatest abisaajatest. Iga sektori puhul tuleks esitada teave Euroopa Majanduspiirkonnas parimaid tulemusi saavutanud tehnika kohta seoses sellise keskkonnakahju vähenemisega, millele maks on suunatud.

(98)

Komisjon märgib, et suurem osa loetletud nõuetest ei ole kõnealuse ülempiiri kohaldamise asjaolusid silmas pidades asjakohased. Taani esitas teabe ettevõtjatest, kelle suhtes kohaldati ülempiiri seoses nende ammutamisloas kajastatud veekogusega. Esitatud andmetest ilmneb, et esmatootmise sektoris oli keskmine ammutusloaga hõlmatav veekogus 2009. aastal 35 600 m3, 2010. aastal 36 300 m3 ja 2011. aastal 39 000 m3; põllumajandussaaduste töötlemise sektoris oli keskmine veekogus 2009. aastal 262 000 m3, 2010. aastal 250 000 m3 ja 2011. aastal 217 000 m3. Taani edastas samuti loetelu mõningatest töötlemisettevõtjatest, kellele on väljastatud kõige suuremat veekogust hõlmavad vee ammutusload, kuid samas ei pea nende ettevõtjate näol tingimata olema tegemist ülempiiri tõttu kõige suuremate abisaajatega, kuna ülempiiri ei kohaldata mitte lähtuvalt tarbitavast veekogusest, vaid teoreetiliselt ammutatavast veekogusest, seega ettevõtja, kes on teatud aastal tarbinud suhteliselt vähe vett, ei ole tegelikult ülempiiri kehtestamise tulemusel suur abisaaja, kuna ta maksab maksu lähtuvalt veekogusest, mida ta saab ammutada. Lisaks sellele ei saa keskkonda kahjustavate tegurite puhul pidada asjakohaseks ka Euroopa Majanduspiirkonnas parimaid tulemusi saavutanud tehnika uuringuid, kuna Euroopa Majanduspiirkonda hõlmavaid üldiseid lepinguid ei kohaldata põllumajandussektori suhtes ning kuna vaadeldaval juhul ei ole tegemist tehnika rakendamisega, vaid veeressursside kaardistamisega nende ressursside parema haldamise eesmärgil, samuti ei ole tegemist saasteküsimustega, vaid vee ammutamisega.

(99)	Seega on keskkonnasuuniste punktis 156 esitatud kriteeriumidest ainuke kriteerium, mida on võimalik hinnata, maksustamise mõju keskkonna kaitsmisele.

(100)

Sellega seoses märgib komisjon, et maks kui selline võib toetada keskkonnakaitset, võimaldades rahastada veeressursside kaardistamist nende parema haldamise eesmärgil.

(101)

Lisaks sellele, nagu on märgitud keskkonnasuuniste punktis 157, peab keskkonnamaksu vähendamise või sellest vabastuse vormis antav abi olema vajalik ja proportsionaalne.

(102)

Keskkonnasuuniste punkti 158 kohaselt käsitleb komisjon abi vajalikuna juhul, kui kõik järgmised tingimused on täidetud:

a)	abisaaja valik peab põhinema objektiivsetel ja läbipaistvatel kriteeriumidel ja abi tuleb põhimõtteliselt anda ühtemoodi kõikidele konkurentidele, kes tegutsevad ühes sektoris/ühel asjaomasel turul, kui konkurentide faktiline olukord on sarnane;

b)	alandamata keskkonnamaksumäär peab kaasa tooma olulise tootmiskulude suurenemise kõikidele sektoritele või konkreetsete abisaajate kategooriatele;

tootmiskulude suurenemist ei saa tarbijatele üle kanda, ilma et müük selle tagajärjel märkimisväärselt väheneks, siinkohal võivad liikmesriigid muu hulgas esitada hinnangu asjaomase sektori toodete hinnapaindlikkuse kohta asjaomasel geograafilisel turul ning hinnangu asjaomase sektori/kategooria ettevõtjate kaotatud müügimahu ja/või tulude kohta.

(103)

Keskkonnakaitse suuniste punktis 159 on täpsustatud, et komisjon käsitab abi proportsionaalsena, kui täidetud on üks järgmistest tingimustest:

kavas peavad olema sätestatud kriteeriumid, mis tagavad, et iga üksik abisaaja maksab sellise osa riiklikust maksust, mis üldjoontes vastab iga üksiku abisaaja tegevuse keskkonnamõjule võrreldes tegevusega, mille puhul kasutatakse Euroopa Majanduspiirkonnas parimaid tulemusi saavutanud tehnikat; vastavalt abikavale on nendel ettevõtjatel, kes kasutavad parimaid tulemusi saavutanud tehnikat, paremad võimalused saavutada seda, et nende suhtes kohaldatakse alandatud keskkonnamaksumäära vastavalt parimaid tulemusi saavutanud tehnika kasutamisest tulenenud tootmiskulude suurenemisele, mida ei saa tarbijatele üle kanda. Ettevõtja suhtes, kelle tegevuse mõju keskkonnale on halvem, kohaldatakse vähemal määral alandatud maksumäära, mis on vastavuses tema tegevuse mõjuga keskkonnale;

b)	abisaajad maksavad vähemalt 20 % riiklikust maksust, välja arvatud juhul, kui madalam määr on õigustatud, arvestades piiratud konkurentsimoonutust;

maksumäära alandatakse või ettevõtja vabastatakse maksu maksmise kohustusest tingimusel, et asjaomane liikmesriik ja abi saavad ettevõtjad või ettevõtjate liidud sõlmivad omavahel lepingud, milles ettevõtjad või ettevõtjate liidud kohustuvad saavutama keskkonnakaitse eesmärke, millel on võrdne mõju olukorraga, kui kohaldatakse punkte a või b või ühenduse madalaimat maksumäära. Need lepingud või kohustused võivad olla seotud muu hulgas energiatarbimise vähendamisega, heitkoguste vähendamisega või muude keskkonnakaitsemeetmega ja peavad vastama järgmistele tingimustele:

i)	iga liikmesriik peab lepingute sisu üle läbirääkimisi ning lepingus peavad olema täpsustatud konkreetsed eesmärgid ja kindel ajakava eesmärkide saavutamiseks;

ii)	liikmesriigid peavad tagama nende lepingutega võetud kohustuste sõltumatu ja õigeaegse järelevalve;

iii)	neid lepinguid tuleb korrapäraselt läbi vaadata tehnoloogilise ja muu arengu valguses ning nendes peavad olema sätestatud tõhusad sanktsioonid, mida kohaldada juhul, kui kohustusi ei täideta.

(104)

Seoses keskkonnasuuniste punktiga 158 a täpsustab komisjon vastuseks Taani ametiasutuste tähelepanekule, kes küsivad, miks vaatleb komisjon teiste liikmesriikide ettevõtjaid, kes ei saa vähendatud määraga maksu maksvate või maksuvabastust saavate Taani ettevõtjatega sarnast eelist, et põllumajandustoodanguga seotud teguri (vee) suhtes kohaldatav maksustamise ülempiir võimaldab abisaajatel vältida teatud summade maksmist, mida nad saavad kasutada ka selliste toodete jaoks, mida turustatakse samuti liikmesriikides, see aga võib tekitada konkurentsimoonutusi. Lisaks sellele võimaldab selline kokkuhoid muuta soodsamaks tootmiskulud, mis lõppkokkuvõttes võib häirida põllumajandustoodetega kauplemist, mille maht nii Euroopa kui ka ülemaailmsel tasandil on suur. Taani ametiasutuste osutatud otsus C 30/2009 (vt põhjendus 44) järgib sama loogikat, kuna selle punktis 35 rõhutatakse, et asjaomase tootega (tsement) seoses kohaldatav maksuvabastus kahjustab või võib kahjustada konkurentsi turgudel, kus see toode konkureerib teiste toodetega ning võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, kuna tsemendiga kaubeldakse nii Euroopa kui ka ülemaailmsel tasandil. Need kaalutlused, mis on pigem seotud abi olemasolu tõendamisega kui selle siseturuga kokkusobivuse küsimusega, võimaldavad komisjonil siiski järeldada, et abisaajate valik põhineb objektiivsel ja läbipaistval kriteeriumil, st enam kui 25 000 m3 suurust veekogust hõlmava ammutusloa väljastamisel, kuna seda kriteeriumi kohaldatakse kõikide ammutuslubade omanike suhtes, st ettevõtjate suhtes, kes on sarnases faktilises olukorras.

(105)

Seoses keskkonnasuuniste punktiga 158 b võib komisjon nõustuda Taani ametiasutuste seisukohaga, mille kohaselt maksu täismäära kohaldamisest tingitud tootmiskulude suurenemist esmatootmissektoris (ligikaudu 4–7,7 %, vt põhjendus 45) võib käsitada olulise suurenemisena samalaadselt suurenemisega, mida käsitati olulise suurenemisena teise abijuhtumi raames. Kuid neid järeldusi ei saa kohaldada 25 000 m3 suuruse ülempiiri suhtes, kuna Taani ametiasutuste endi väitel suurendas see meede tootmiskulusid vaid 1,25–2,20 % võrra, mille puhul on tegemist märkimisväärselt väiksema suurenemisega kui see, mida käsitati olulise suurenemisena Taani ametiasutuste nimetatud riigiabi juhtumi N 327/08 puhul. Lisaks sellele ei saa nõustuda ametiasutuste väitega, mis hõlmab vajadust seostada tootmiskulude oluline suurenemine müügimahu vähenemise kriteeriumiga seoses kõnealuse kulude suurenemise edasisuunamisega klientidele, kuna keskkonnasuuniste punktis 158 on ühemõtteliselt sätestatud, et täidetud peavad olema kõik nimetatud tingimused (abisaajate valik objektiivsete kriteeriumide alusel, tootmiskulude oluline suurenemine maksumäära alandamise puudumisel ja müügimahu vähenemine selle kulude kasvu ülekandmisel tarbijatele). ning Taani ametiasutuste nimetatud asjaolu, et seda kulude suurenemist ei saa üle kanda tarbijatele (vt põhjendused 45 ja 102) ei saa mingil juhul kasutada selleks, et otsustada, kas tootmiskulude suurenemine on olulise suurusega või mitte.

(106)

Seoses keskkonnasuuniste punktiga 158 c märgib komisjon, et Taani ametiasutused ei ole esitanud selles punktis nimetatud hinnanguid. Need andmed oleksid enamal määral kui Taani ametiasutuste väited võimaldanud kindlaks määrata, kas tootmiskulude suurenemise ülekandmine klientidele oleks toonud kaasa müügimahu languse, seda isegi juhul, kui tegemist ei oleks olnud olulise suurenemisega (vt eelmine põhjendus). Väidet, mis hõlmab vee ammutamise vähenemist täieliku maksumäära kohaldamisel (vt põhjendus 46), ei saa pidada asjakohaseks, kuna maksu kohaldatakse teoreetilise tarbimise (vee ammutamisloas märgitud veekogus) ja mitte ettevõtja tegeliku tarbimise alusel. Lisaks sellele, kuivõrd Taani ametiasutused ise märgivad, et hinnad on määratud kindlaks teisel tasandil kui ettevõtja oma, ei saa esmatootja puhul asjaolu, et tootmiskulude suurenemist ei ole võimalik üle kanda ettevõtja tasandile, pidada asjakohaseks argumendiks selleks, et tõendada vastavust kriteeriumile, mille kohaselt tootmiskulude olulist suurenemist ei ole lubatud kanda üle klientidele, ilma et see tooks kaasa olulise müügimahu languse.

(107)

Kõigist neist kaalutlustest ilmneb, et esmatootja tasandil ei suuda Taani ametiasutused näidata, et kõik keskkonnasuuniste punktis 158 esitatud abi vajalikkuse kriteeriumid on täidetud. Seoses põllumajandussaaduste töötlemise sektoriga peab komisjon, olles näidanud, et maksumäära vähendamine kahe kolmandiku ulatuses ei ole käsitatav riigiabina, samuti kontrollima, kas maksu ülempiiri kohaldamine vastab keskkonnasuuniste asjakohastele kriteeriumidele. Sellega seoses rõhutab komisjon, et põhjendustes 90–100 esitatud kaalutlused kehtivad ka põllumajandussaaduste töötlemisettevõtjate puhul. Komisjon märgib samuti, et Taani ametiasutused on ise tunnistanud, et nad ei ole suutelised kõikidel juhtudel tõendama vastavust keskkonnasuuniste punktis 158 osutatud abi vajalikkuse kriteeriumidele (vt põhjendus 50) ning et Taani ametiasutuste esitatud arvandmed ei lükka nende tehtud järeldust ümber, kuna need andmed (reaalselt saadud abi toetusekvivalent) ei võimalda kindlaks määrata, kas vähendamata maksumääraga (ja vaadeldaval juhul ka ilma ülempiirita) keskkonnamaks toob kaasa tootmiskulude olulise suurenemise põllumajandussaaduste töötlemise sektoris.

(108)

Seoses keskkonnasuuniste punktiga 159 a märgib komisjon, et kriteerium, mis hõlmab võrdlust Euroopa Majanduspiirkonnas parimaid tulemusi saavutanud tehnikaga, ei ole vaadeldaval juhul asjakohane, kuna – nagu on märgitud põhjenduses 98 – Euroopa Majanduspiirkonda hõlmavaid üldiseid lepinguid ei kohaldata põllumajandussektori suhtes ning kuna vaadeldaval juhul ei ole tegemist tehnika rakendamisega, vaid veeressursside kaardistamisega nende ressursside parema haldamise eesmärgil, samuti ei ole tegemist saaste vähendamisega, vaid vee ammutamisega.

(109)

Seoses keskkonnasuuniste punktiga 159 b märgib komisjon, et Taani ametiasutused tunnistavad ise, et teatud ettevõtjate puhul on võimalik, et nad maksid vähem kui 20 % maksusummast. Taani ametiasutuste väide, mille kohaselt komisjon peaks analüüsimisel võtma aluseks keskmised väärtused, ei ole vastuvõetav, sest punktis 159 b esitatud sõnastuses on ainukeseks erandiks 20 % maksu maksmise nõudest näidatud piiratud konkurentsimoonutus ning keskmiste väärtuste kasutamist ei saa omaette võetult mitte kuidagi kasutada piiratud konkurentsimoonutuse esinemise tõendamiseks.

(110)

Seoses keskkonnasuuniste punktiga 159 c märgib komisjon, et Taani ametiasutused ei ole esitanud mingit teavet lepingute kohta, mis hõlmavad keskkonnakaitsega seotud kohustusi.

(111)

Võttes arvesse põhjendustes 89–109 esitatud asjaolusid, ei saa komisjon järeldada, et kõik keskkonnasuuniste asjakohased tingimused on täidetud, ning sellest tulenevalt loobuda kõigist menetluse algatamise otsuses esitatud kahtlustest.

(112)

Seoses Taani ametiasutuste tehtud viitega kriisiabi ajutisele raamistikule pidas komisjon esmalt vajalikuks lubada alates 17. detsembrist 2008 kohaldatava raamistiku rakendamisega anda piiratud ulatuses ELi toimimise lepingu artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse jäävat abi (kuivõrd see ületas vähese tähtsusega abi piirsumma), kuulutades selle siseturuga kokkusobivaks ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel, eeldusel, et on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)	abina antav rahaline toetus ei ületa 500 000 eurot ettevõtja kohta; kõik kasutatud arvud väljendavad brutomäärasid, see tähendab, et neist ei ole maha arvatud otseseid makse; juhul kui abi antakse muus vormis kui toetusena, on abi suuruseks abi toetusekvivalent;

b)	abi antakse abikava raames;

abi antakse ettevõtetele, kelle näol ei ole 1. juuli 2008. aasta seisuga tegemist raskustes olevate ettevõtetega („raskustes olev ettevõte“ tähistab suurettevõtete puhul ettevõtet vastavalt raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks ette nähtud riigiabi käsitlevate liidu suuniste (33) punktis 2.1. esitatud määratlusele ning VKEde puhul ettevõtet, mis vastab komisjoni määruse (EÜ) nr 800/2008 (34) artikli 1 lõikes 7 esitatud määratlusele); abi võib anda ettevõtjatele, kes ei olnud nimetatud kuupäeval raskustes, kuid sattusid ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tõttu raskustesse pärast seda kuupäeva;

d)	abikava ei kohaldata kalandussektoris tegutsevate ettevõtjate suhtes;

e)	abi ei ole ekspordiabi ega selline abi, millega soodustatakse kodumaiste toodete kasutamist importtoodete asemel;

f)	abi antakse hiljemalt 31. detsembril 2010;

liikmesriik saab asjaomaselt ettevõtjalt enne abi andmist kirjaliku või elektroonilise kinnituse muu vähese tähtsusega abi ja raamistiku alusel antava abi kohta, mida ettevõtja on saanud jooksva eelarveaasta jooksul. Liikmesriigid annavad käesolevas punktis ettenähtud abi pärast seda, kui nad on kontrollinud, et selline abi ei too kaasa ajavahemikul 1. jaanuarist 2008 kuni 31. detsembrini 2010 abi saanud ettevõtja abi kogusumma suurenemist üle 500 000 euro;

abikava ei kohaldata põllumajanduse esmatootmise valdkonnas tegutsevatele ettevõtjatele, kes on kindlaks määratud komisjoni määruse (EÜ) nr 1857/2006 (35) artikli 2 lõike 2 sätete alusel; abikava võib kohaldata ettevõtjate suhtes, kes tegelevad põllumajandustoodete töötlemise ja turustamisega, kes on määratletud kõnealuse määruse artikli 2 lõigetes 3 ja 4, välja arvatud juhul, kui abisumma on kindlaks määratud esmatootjatelt ostetud või asjaomase ettevõtja turustatud toodete hinna või koguse alusel või kui abi antakse tingimusel, et see antakse osaliselt või täielikult edasi esmatootjatele.

(113)

Need tingimused on seotud veel ühe tingimusega, mille kohaselt raamistiku alusel antud abiga samaaegselt ei või samade kuludega seoses anda abi, mille aluseks on vähese tähtsusega abi käsitlev määrus. Kui ettevõtja on saanud enne raamistiku kohaldamise algust vähese tähtsusega abi, ei või eelmises põhjenduses nimetatud abikava ja vähese tähtsusega abi summa ajavahemikul 1. jaanuarist 2008 kuni 31. detsembrini 2010 olla suurem kui 500 000 eurot.

(114)

Kriisiabi ajutist raamistikku laiendati põllumajanduse esmatootmise sektorile alates 28. oktoobrist 2009 (36). Liikmesriik pidi saama asjaomaselt ettevõtjalt enne abi andmist kirjaliku või elektroonilise kinnituse vähese tähtsusega abi ja raamistiku alusel antava abi kohta, mida ettevõtja on saanud jooksva eelarveaasta jooksul, ning kontrollima, et selline abi ei too kaasa ajavahemikul 1. jaanuarist 2008 kuni 31. detsembrini 2010 abi saanud ettevõtja abi kogusumma suurenemist üle 15 000 euro. Põllumajanduse esmatootmise valdkonnas tegutsevatele ettevõtjatele antava abi summat ei või kindlaks määrata turul realiseeritavate kaupade hinna või koguse alusel. Raamistiku alusel antud abiga samaaegselt ei või samade kuludega seoses anda abi, mille aluseks on vähese tähtsusega abi käsitlev määrus. Kui ettevõtja on saanud enne raamistiku kohaldamise algust vähese tähtsusega abi põllumajandusliku esmatootmisega seotud tegevuse eest, ei või põllumajandusliku esmatootmise jaoks ettenähtud abikava ja vähese tähtsusega abi summa ajavahemikul 1. jaanuarist 2008 kuni 31. detsembrini 2010 olla suurem kui 15 000 eurot.

(115)

Põllumajandusliku esmatootmise ajutise raamistiku kehtivust pikendati kuni 31. detsembrini 2011. Selleks et neid sätteid oleks võimalik kohaldada, peaks abisaaja mitte üksnes vastama tingimustele, mis on esitatud põhjendustes 112 (välja arvatud punktis h nimetatud tingimus), 113 ja 114, vaid pidi hiljemalt 31. detsembril 2010 esitama ka komisjoni heakskiidetud riiklikus abikavas sätestatud ajutise raamistiku kohase täieliku taotlusdokumentatsiooni (põllumajandusliku esmatootmise valdkonnas tegutsevate ettevõtete puhul tuli taotlused esitada hiljemalt 31. märtsiks 2011). Lisaks sellele pidi liikmesriik komisjonile teatama riiklikust abikavast, mille alusel anti abi pärast 31. detsembrit 2010, ning komisjon pidi selle ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 kohaselt heaks kiitma.

(116)

Võttes arvesse teavet, mille Taani ametiasutused esitasid ametliku uurimismenetluse käigus, ei saa komisjon järeldada, et kõik kriisiabi ajutises raamistikus sätestatud tingimused on täidetud, ning seda järgmistel põhjustel:

a)	ajavahemikul 17. detsembrist 2008 kuni 28. oktoobrini 2009 ei olnud raamistik põllumajandusliku esmatootmise sektori suhtes kohaldatav; seega ei saa seda raamistikku kasutada selleks, et põhjendada sektorile võimaldatud maksuvabastust;

b)	Taani ametiasutuste esitatud teave ei võimalda kinnitada vastavust kriteeriumile, mis hõlmab raskustes olevate ettevõtjate väljajätmist;

c)	selle teabega hõlmatavad asjaolud ei kinnita, et kriteerium, mis hõlmab vähese tähtsusega abina või põhjenduses 107 osutatud ajutise raamistiku alusel saadud abi deklareerimist, on täidetud;

deklaratsioonide puudumise tõttu ei ole võimalik kontrollida vastavust raamistikus sätestatud maksimaalse summa nõudele koos vähese tähtsusega abiga, sõltumata sellest, kui suur on maksuvabastuse toetusekvivalent, seda enam, et vähese tähtsusega abi ülempiiri arvestamine (vt eeskätt põhjendus 63) on samas seotud ka kautsjoniga;

selleks et saada kriisiabi ajutise raamistiku alusel 2011. aastal abi, pidi abisaaja esitama komisjoni heakskiidetud riiklikule abikavale vastava täieliku dokumentatsiooni hiljemalt 31. detsembril 2010 (põllumajandusliku esmatootmise puhul hiljemalt 31. märtsil 2011), ning abikavast, mille alusel 2011. aastal abi anti, tuli komisjonile teatada ning komisjon pidi selle heaks kiitma; Taani ametiasutused teatasid ise, et nad ei kasutanud omal ajal kriisiabi ajutise raamistiku alusel antavaid võimalusi.

(117)

Kriisiabi ajutise raamistiku tingimustele mittevastavus läheb seega kaugemale kui Taani ametiasutuste antavast abist komisjonile teatamata jätmine (vt põhjendus 53).

(118)

Neid kaalutlusi arvesse võttes ei saa maksuga seotud 25 000 m3 suuruse ülempiiri kehtestamist käsitada tegurina, mis võimaldab kohaldada aluslepingus sätestatud erandit (ajutise raamistiku kohaselt oleks see erand olnud artikli 107 lõike 3 punktis b sätestatud erand ja mitte artikli 107 lõike 3 punktis c sätestatud erand).

Taani ametiasutuste muud väited

(119)

Abisaajate õiguspäraste ootuste küsimus (vt põhjendus 58) ei saa mingil määral mõjutada ülempiiri kehtestamise siseturuga kokkusobivuse hindamist. Taani ametiasutustel on kohustus enne abikava rakendamist saada sellele komisjoni heakskiit. Samalaadse maksu puudumine teistes liikmesriikides (vt põhjendus 58) ei luba välistada seda, et abisaajad, kelle suhtes ülempiiri kohaldati, on saanud eelise. Kõnealune eelis võimaldas neil üldjuhul saada lisavahendeid, mida nad said kasutada tegutsemiseks konkurentsile avatud turul. Asjaolu, et keegi ei esitanud kaebusi maksusüsteemi vastu, ei saa kuidagi tähendada, et ülempiiri kohaldamise näol ei olnud tegemist siseturuga kokkusobimatu riigiabiga.

VIII. KOKKUVÕTE

(120)

Komisjon järeldab, et kodifitseeritud seaduse artiklis 24b sätestatud maksumäära kahe kolmandiku võrra vähendamise näol ei ole tegemist riigiabiga ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, kuna abisaajad ei saanud eelist võrreldes ettevõtjatega, kelle suhtes kohaldati maksu täismäära kodifitseeritud seaduse artikli 24a alusel, ning et kodifitseeritud seaduse artiklis 24c sätestatud täieliku maksuvabastuse näol ei ole tegemist riigiabiga ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses põhjustel, mis on seotud maksusüsteemi nõuetekohase haldamisega (summad on sissekasseerimiseks liiga väikesed).

(121)

Seevastu leiab komisjon, et kodifitseeritud seaduse artiklis 24b sätestatud maksu ülempiiri näol, mis vastab 25 000 m3 veekogusele, on tegemist riigiabiga ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses ning et Taani on kõnealust ülempiiri õigusvastaselt kohaldanud, rikkudes ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 sätteid. Tehtud analüüsist ilmneb, et kõnealuse ülempiiriga seotud abi ei saa kuulutada siseturuga kokkusobivaks, kuna Taani ametiasutused ei olnud suutelised tõendama 25 000 m3 suurusele veekogusele vastava maksu ülempiiri vajalikkust ja proportsionaalsust ega vastavust kõikidele kriisiabi ajutises raamistikus sätestatud tingimustele. Seega ei saa komisjon loobuda kõikidest menetluse algatamise otsuses väljendatud kahtlustest ja peab tegema otsuse, et kõnealune abi ei ole siseturuga kokkusobiv.

IX. TAGASINÕUDMINE

(122)

Vaidlusalust meedet rakendati ilma sellest ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 kohaselt komisjoni eelnevalt teavitamata. Seega on tegemist õigusvastase abiga.

(123)

Määruse (EL) nr 2015/1589 artikli 16 lõikes 1 on sätestatud, et kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt (vaadeldaval juhul ettevõtjatelt, kelle suhtes kohaldati 25 000 m3 suurusele veekogusele vastavat ülempiiri) abi tagasi saada.

(124)

Taani ametiasutused esitasid erinevaid väiteid (vt põhjendused 55–59) tagasimaksmise põhimõtte vaidlustamiseks. Nende väidetega ei ole komisjonil võimalik nõustuda.

(125)

Küsimus ei ole selles, kas konkurentsimoonutus on väikese ulatusega või mitte (vt põhjendus 55), vaid selles, et see on olemas. Alates selle tekkimise hetkest tuleb see lõpetada, teisisõnu tuleb taastada konkurentsiolukord, mis kehtis enne abi andmist. Euroopa Kohus on sõnastanud põhimõtte, mille kohaselt tagasimaksmise eesmärk on taastada olukord, mis kehtis enne abi andmist. Euroopa Kohus on samuti sedastanud, et tagasinõudmine on abi ebaseaduslikkuse loogiline tagajärg (37) ning seetõttu ei saa seda käsitada ebaproportsionaalsena võrreldes aluslepingu riigiabi hõlmavate sätete rikkumisega, (38) vastupidiselt sellele, mida väidavad Taani ametiasutused. Väite, mis hõlmab eelise puudumist võrreldes konkurentidega (vt põhjendus 57), lükkavad ümber kaalutlused, mis on seotud eelise olemasoluga (vt põhjendus 64) ja selle kasutamisega, mis on seotud abisaajate tasumata maksusummadega (vt põhjendused 85 ja 119). Ja lõpuks ei saa Taani ametiasutused väita, et tagasimaksmine tekitaks konkurentsimoonutuse võrreldes nende ettevõtjatega, kes koguvad pinnavett. Maksu kohaldamine on piiratud põhjavee ammutamisega ning ei hõlma pinnavee kogumist.

(126)

Seoses põhjenduses 58 esitatud küsimusega, mis hõlmab abisaajate õigustatud ootusi, on komisjon juba ümber lükanud Taani ametiasutuste väite, mille kohaselt võimalike abisaajate valdav enamik ei saanud eeldada, et maksukava alusel antakse neile eelis konkurentsiõiguse tähenduses, kuna samalaadseid makse teistes liikmesriikides ei kohaldata (vt põhjendus 119). Võttes arvesse, et Taani ametiasutused nimetavad õiguspärase ootuse küsimust, mis on tihedalt seotud abi õiguspärasusega, meenutab komisjon, et kohtupraktika kohaselt ei saa abisaajatel põhimõtteliselt tekkida õiguspäraseid ootusi sellise abi õiguspära suhtes, kui abi on antud vastavalt EÜ aluslepingu artikli 88 (praeguse ELi toimimise lepingu artikli 108) sätetele ning kohusetundlik ettevõtja peaks tavapäraselt olema suuteline veenduma, et kõnealust menetlust on järgitud. Seejuures, kui abi on antud ilma sellest komisjonile teatamata, „…mistõttu see on EÜ aluslepingu artikli 88 lõike 3 kohaselt ebaseaduslik, ei saa abisaajal sel juhul olla õiguspärast ootust, et abi on antud seaduslikult“ (39).

(127)

Taani peab seega, sõltumata esitatud märkustest, võtma kõik vajalikud meetmed selleks, et nõuda abisaajatelt tagasi siseturuga kokkusobimatu abi. Vaadeldaval juhul vastab sellise abi suurus maksusumma, mida abisaaja oleks pidanud maksma vee ammutamisloale kantud veekoguse eest, ja 25 000 m3 suuruse veekoguse eest tegelikult makstud maksusumma vahele.

(128)

Vastavalt komisjoni teatise „Ebaseaduslik ja ühisturuga kokkusobimatu riigiabi: abi tagasinõudmist käsitlevate komisjoni otsuste tõhus rakendamine liikmesriikides“ (40) punktile 42 peab Taani täitma käesolevas otsuses esitatud nõuded nelja kuu jooksul alates käesolevast otsusest teatamisest. Määruse (EÜ) nr 794/2004 (41) sätete kohaselt arvestatakse abisummale juurde kogunenud intressid.

(129)

Käesolev otsus jõustub viivitamatult, välja arvatud sellise abi puhul, mis andmise hetkel vastas kõikidele nõukogu määruse (EÜ) nr 994/98 artiklis 2 sätestatud vähese tähtsusega abi tingimustele (42),

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

24. septembri 2009. aasta kodifitseeritud seaduse nr 935 artikli 24 alusel kehtestatud maksumäära kahe kolmandiku võrra vähendamise näol sama seaduse artikli 24b alusel ei ole tegemist riigiabiga Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

Artikkel 2

24. septembri 2009. aasta kodifitseeritud seaduse nr 935 artiklis 24b sätestatud 25 000 m3 veekogusele vastava ülempiiri näol on tegemist riigiabiga Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

Artikkel 3

Abi näol, mis tuleneb 24. septembri 2009. aasta kodifitseeritud seaduse nr 935 artiklis 24c sätestatud maksuvabastusest vee ammutamislubade puhul, mis hõlmavad veekogust kuni 6 000 m3, ei ole tegemist riigiabiga Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

Artikkel 4

Abi, mis tuleneb 24. septembri 2009. aasta kodifitseeritud seaduse nr 935 artiklis 24b sätestatud 25 000 m3 veekogusele vastava ülempiiri kehtestamisest, on Taani ametiasutused andnud õigusvastaselt, rikkudes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 sätteid, ning selle näol on tegemist siseturuga kokkusobimatu riigiabiga.

Artikkel 5

24. septembri 2009. aasta kodifitseeritud seaduse nr 935 artiklis 24b sätestatud 25 000 m3 veekogusele vastava ülempiiri kehtestamisest tuleneva abi näol ei ole tegemist riigiabiga, kui see vastab abi andmise hetkel kehtinud määruse (EMÜ) nr 994/98 artikli 2 sätete alusel vastu võetud määruses ette nähtud tingimustele.

Artikkel 6

1. Taani on kohustatud artiklis 4 osutatud abi abisaajatelt tagasi nõudma.

2. Tagasinõutavatelt summadelt tuleb tasuda intressi alates kuupäevast, mil need anti abisaajate käsutusse, kuni nende täieliku tagasimaksmiseni.

3. Intressid arvutatakse määruse (EÜ) nr 794/2004 V peatükis sätestatud korra kohaselt.

Artikkel 7

Artiklis 4 osutatud abi nõutakse tagasi viivitamata ja tõhusalt.

Taani tagab käesoleva otsuse täitmise nelja kuu jooksul alates otsuse teatavakstegemise kuupäevast.

Artikkel 8

1. Kahe kuu jooksul pärast käesoleva otsuse teatavakstegemist esitab Taani järgmise teabe:

a)	loetelu isikutest, kes said artiklis 4 osutatud abi ja abi kogusumma iga abisaaja kohta;

b)	igalt abisaajalt, kellele antud abi suhtes ei saa kohaldada vähese tähtsusega abi eeskirja, tagasi nõutav kogusumma (põhisumma ja intress);

c)	käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud meetmete ja kavandatud meetmete üksikasjalik kirjeldus;

d)	dokumendid, mis tõendavad, et abisaajatele on antud korraldus abi tagasi maksta.

2. Taani teavitab komisjoni käesoleva otsuse täitmiseks võetud riiklike meetmete edenemisest, kuni artiklis 4 viidatud abi on täies ulatuses tagasi makstud. Taani esitab komisjoni taotlusel viivitamata teabe käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatavate meetmete kohta. Lisaks esitab Taani üksikasjalikud andmed abisaajatelt juba tagasi saadud abisummade ja intressi kohta.

Artikkel 9

Käesolev otsus on adresseeritud Taani Kuningriigile.

Brüssel, 16. oktoober 2017

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Phil HOGAN

(1) Alates 1. detsembrist 2009 muutusid Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklid 87 ja 88 vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliteks 107 ja 108. Sätted on sisult identsed. Käesolevas otsuses tuleks vajaduse korral käsitada viiteid ELi toimimise lepingu artiklitele 107 ja 108 viidetena EÜ asutamislepingu artiklitele 87 ja 88. Euroopa Liidu toimimise lepinguga tehti terminoloogiasse teatavaid muudatusi: „ühendus“ asendati „liiduga“, „ühisturg“„siseturuga“ ja. „Esimese Astme Kohus“„Üldkohtuga“. Käesolevas otsuses kasutatakse läbivalt Euroopa Liidu toimimise lepingu terminoloogiat.

(2) Selle menetluse puhul leidis komisjon, et vaadeldava maksukorralduse näol ei ole tegemist riigiabiga.

(3) Kiri SG-Greffe (2012) D/5011.

(4) ELT C 114, 19.4.2012, lk 4.

(5) Mõiste „üldised veevarustussüsteemid“ hõlmab riiklikke või eraõiguslikke rajatisi, mille abil varustatakse joogiveega vähemalt 10 leibkonda.

(6) Komisjoni 20. detsembri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1535/2007, milles käsitletakse EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes põllumajandustoodete tootmise sektoris (ELT L 337, 21.12.2007, lk 35).

(7) Komisjoni 15. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1998/2006, milles käsitletakse asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes (ELT L 379, 28.12.2006, lk 5).

(8) ELT C 82, 1.4.2008, lk 1.

(9) ELT C 319, 27.12.2006, lk 1.

(10) ELT C 16, 22.1.2009, lk 1. Raamistikku laiendati 2009. aastal põllumajanduse esmatootmisele (ELT C 261, 31.10.2009, lk 2) ning pikendati seejärel 2011. aasta lõpuni kõikides sektorites, kus seda kohaldati (ELT C 6, 11.1.2011, lk 5).

(11) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 22. detsember 2008, British Aggregates, C-487/06, ECLI:EU:C:2008:757, punkt 82.

(12) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 8. november 2001, Adria Wien Pipeline GmbH et Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke GmbH vs. Finanzlandesdirektion für Kärnten., C-143/99, ECLI:EU:C:2001:598, punkt 42; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 8. september 2011, komisjon vs. Madalmaad, C-279/08, ECLI:EU:C:2011:551, punkt 62.

(13) Kogutava pinnavee võimalik koguhulk on ligikaudu 188 miljonit m3 aastas, sellest 13 miljonit m3 kasutavad esmatootjad (ligikaudu 500 ettevõtjat), ning seda vett kasutatakse peaasjalikult kastmiseks. Kastmise eesmärgil väljastatud kõige suuremat veekogust hõlmav luba ajavahemikul 2009–2011 hõlmas veekogust 270 000 m3 aastas, loomakasvatusega seotud kõige suurema veekogusega luba oli 511 000 m3 aastas.

(14) Muudetud otsus C(2003)777 final COR (vt dokument C (2003)1224 final).

(15) EÜT C 384, 10.12.1998, lk 3.

(16) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 24. oktoober 1996, Saksamaa Liitvabariik ja Hanseatische Industrie-Beteiligungen GmbH ja Bremer Vulkan Verbund AG vs. Euroopa Ühenduste Komisjon, C-329/93, C-62/95 ja C-63/95, ECLI:EU:C:1996:394.

(17) ELT C 105, 24.4.2010, lk 3.

(18) Dokument C(2009)8093 final.

(19) Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks (EÜT L 83, 27.3.1999, lk 1). See määrus tunnistati kehtetuks nõukogu 13. juuli 2015. aasta määrusega (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad ELi toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks (ELT L 248, 24.9.2015, lk 9).

(20) Ühendusesisese kaubavahetusega seotud statistilistest andmetest ilmneb, et 2011. aastal ulatus Taani põllumajandussaaduste import 6,886 miljardi euroni, ekspordi maht oli 9,223 miljardit eurot. 2013. aastal olid vastavad arvud 7,811 miljardit eurot ja 9,408 miljardit eurot. Jookide puhul olid need arvud vastavalt 271,9 miljonit eurot ja 547,3 miljonit eurot.

(21) Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt piisab üksnes sellest, et ettevõtja konkurentsiseisund on paranenud talle antud eelise tõttu, mida ta tavalistes turutingimustes ei oleks saanud ja mida ei saa kasutada temaga konkureerivad ettevõtjad, et tõendada konkurentsi kahjustamise olemasolu (kohtuasi C-730/79, Philip Morris vs. komisjon, ECLI:EU:C:1980:209.).

(22) ELT C 262, 19.7.2016, lk 1.

(23) Vt kohtuotsus, Euroopa Kohus, Adria Wien (märkus 13), C-143/99, põhjendus 41; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 29. aprill 2004, GIL Insurance, C-308/01, ECLI:EU:C:2004:252, punkt 68; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 3. märts 2015, Heiser, C-172/03, ECLI:EU:C:2005:130, punkt 40; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2006, Portugal vs. komisjon, C-88/03, ECLI:EU:C:2006:511, punkt 54.

(24) Vt sellega seoses kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2006, Portugal vs. komisjon, C-88/03 (vt märkus 26).

(25) Vt märkus 23.

(26) Praegu ELi toimimise lepingu artikli 107 lõige 1.

(27) Praeguse nimetusega siseturg.

(28) Kohtuotsus, Itaalia Vabatiik vs. komisjon, C-173/73, ECLI:EU:C:1974:71, punkt 36.

(29) Vt Euroopa Liidu suunised riigiabi kohta põllumajandus- ja metsandussektoris ning maapiirkondades aastateks 2014–2020, punkt 733 (ELT C 204, 1.7.2014, lk 1).

(30) ELT C 319, 27.12.2006, lk 1. Nende kehtivust pikendati komisjoni 20. novembri 2013. aasta teatisega (ELT C 339, 20.11.2013, lk 1) kuni 30. juunini 2014.

(31) ELT C 82, 1.4.2008, lk 1.

(32) Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT L 283, 31.10.2003, lk 51).

(33) ELT C 244, 1.10.2004, lk 2.

(34) Komisjoni 6. augusti 2008. aasta määrus (EÜ) nr 800/2008 EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus) (ELT L 214, 9.8.2008, lk 3).

(35) Komisjoni 15. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1857/2006, mis käsitleb asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist põllumajandustoodete tootmisega tegelevatele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava riigiabi suhtes ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 70/2001 (ELT L 358, 16.12.2006, lk 3).

(36) Abisumma võib olla kuni 15 000 eurot ettevõtja kohta.

(37) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 10. juuni 1993, komisjon vs. Kreeka, C-183/91, ECLI:EU:C:1993:233, punkt 16.

(38) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 4. aprill 1995, komisjon vs. Itaalia, C-348/93, ECLI:EU:C:1995:95, punkt 27.

(39) Kohtuotsus, Üldkohus, 22. aprill 2016, liidetud kohtuasjad T-50/06 RENV II ja T-69/06, RENV II, ECLI:EU:T:2016:227, punkt 230.

(40) ELT C 272, 15.11.2007, lk 4.

(41) Komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 794/2004, millega rakendatakse nõukogu määrust (EL) nr 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks (ELT L 140, 30.4.2004, lk 1).

(42) Nõukogu 7. mai 1998. aasta määrus (EÜ) nr 994/98 milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamist teatavate horisontaalse riigiabi liikide suhtes (EÜT L 142, 14.5.1998, lk 1),

20.6.2018

Euroopa Liidu Teataja

L 157/27

Komisjoni 24. novembri 2015. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/2447 (millega nähakse ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 952/2013 (millega kehtestatakse liidu tolliseadustik) teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad) parandus

( Euroopa Liidu Teataja L 343, 29. detsember 2015 )

Leheküljel 570 artiklis 15

asendatakse

„Soodsa otsuse tühistamine

(tolliseadustiku artikkel 28)

Otsustuspädev tolliasutus tühistab delegeeritud määruse (EL) 2015/2446 artikli 16 lõike 1 kohaselt peatatud otsuse artikli 16 lõike 1 punktides b ja c osutatud juhtudel, kui otsuse saaja ei suuda ettenähtud aja jooksul võtta otsuse suhtes sätestatud tingimuste täitmiseks vajalikke meetmeid või täita selle otsuse põhjal seatud kohustusi.“

järgmisega:

„Soodsa otsuse kehtetuks tunnistamine

(tolliseadustiku artikkel 28)

Otsustuspädev tolliasutus tunnistab delegeeritud määruse (EL) 2015/2446 artikli 16 lõike 1 kohaselt peatatud otsuse kehtetuks artikli 16 lõike 1 punktides b ja c osutatud juhtudel, kui otsuse saaja ei suuda ettenähtud aja jooksul võtta otsuse suhtes sätestatud tingimuste täitmiseks vajalikke meetmeid või täita selle otsuse põhjal seatud kohustusi.“

Leheküljel 576 artikli 27 lõikes 2

asendatakse

„Kui taotleja tolliküsimuste eest vastutava isikuga on sõlmitud leping, loetakse tolliseadustiku artikli 39 punktis d sätestatud kriteerium täidetuks, kui see isik on tollialaseid lihtsustusi kasutav volitatud ettevõtja, nagu on osutatud tolliseadustiku artikli 38 lõike 2 punktis a (AEOC).“

järgmisega:

„Kui taotleja tolliküsimuste eest vastutab lepingulist teenust osutav isik, loetakse tolliseadustiku artikli 39 punktis d sätestatud kriteerium täidetuks, kui see isik on tollialaseid lihtsustusi kasutav volitatud ettevõtja, nagu on osutatud tolliseadustiku artikli 38 lõike 2 punktis a (AEOC).“

Leheküljel 640 artikli 180 pealkirjas

asendatakse

„Ilma tollijärelevalveta eksport või hävitamine“

järgmisega:

„Eksport või tollijärelevalveta hävitamine“.

Leheküljel 640 artikli 180 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas

asendatakse

„Tolliseadustiku artikli 116 lõike 1 teise lõiguga, artikliga 118 või artikliga 120 hõlmatud juhtudel, kui eksport või hävitamine toimus ilma tollijärelevalveta, sõltub tagasimaksmine või vähendamine vastavalt tolliseadustiku artiklile 120 järgmisest:“

järgmisega:

„Tolliseadustiku artikli 116 lõike 1 teise lõiguga, artikliga 118 või artikliga 120 hõlmatud juhtudel, kui toimus eksport või tollijärelevalveta hävitamine, sõltub tagasimaksmine või vähendamine vastavalt tolliseadustiku artiklile 120 järgmisest:“.

Leheküljel 640 artikli 180 lõike 1 punkti a alapunktis b

asendatakse

„b)	kaup on hävitatud tollijärelevalve või tolli poolt antud hävitamise tõendamise loaga isikute järelevalve all;“

järgmisega:

„b)	kaup on hävitatud sellist hävitamist lubavate ametiasutuste või nende ametiasutuste poolt volitatud isikute järelevalve all;“.

Leheküljel 641 artikli 180 lõike 3 esimese lause sissejuhatavas lauseosas

asendatakse

„3. Tõendiks, mis võimaldab tõestada, et kaup, mille suhtes tagasimaksmist või vähendamist taotletakse, on hävitatud tollijärelevalve või sellise hävitamise tõendamise õigust omavate isikute järelevalve all, on üks järgmistest dokumentidest:“

järgmisega:

„3. Tõendiks, mis võimaldab tõestada, et kaup, mille suhtes tagasimaksmist või vähendamist taotletakse, on hävitatud sellist hävitamist lubavate ametiasutuste või nende ametiasutuste poolt volitatud isikute järelevalve all, on üks järgmistest dokumentidest:“.

Leheküljel 699 artikli 329 lõikes 4

asendatakse

„4. Kui kaup on laaditud laevale, mis ei ole määratud delegeeritud määruse (EL) 2015/2446 artiklis 120 osutatud regulaarlaevaliinile, on väljumistolliasutuseks see tolliasutus, mis on pädev kohas, kus kaup laaditakse kõnealusele laevale.“

järgmisega:

„4. Kui kaup on laaditud laevale, mis ei ole registreeritud delegeeritud määruse (EL) 2015/2446 artiklis 120 osutatud regulaarlaevaliinile, on väljumistolliasutuseks see tolliasutus, mis on pädev kohas, kus kaup laaditakse kõnealusele laevale.“

Leheküljel 711 A lisa I jaotises tabeli „Taotluste ja otsuste ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri 1/7 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Otsuseid tegev tolliasutus“

järgmisega:

„Otsustuspädev tolliasutus“.

Leheküljel 715 A lisa I jaotises tabeli „Taotluste ja otsuste ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri 4/7 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Otsuse lõppkuupäev“

järgmisega:

„Otsuse kehtivuse lõppkuupäev“.

Leheküljel 717 A lisa I jaotises tabeli „Taotluste ja otsuste ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri 4/13 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Järelevalvet teostav tolliasutus“

järgmisega:

„Järelevalve tolliasutus“.

Leheküljel 720 A lisa I jaotises tabeli „Taotluste ja otsuste ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri 8/9 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Võtmesõnad“

järgmisega:

„Märksõnad“.

Leheküljel 720 A lisa I jaotises tabeli „Taotluste ja otsuste ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri II/3 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Kaubanduslik nimetus ja täiendav teave“

järgmisega:

„Kaubanduslik nimetus ja lisateave“.

Leheküljel 721 A lisa I jaotises tabeli „Taotluste ja otsuste ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri II/6 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Pildid“

järgmisega:

„Fotod“.

Leheküljel 721 A lisa I jaotises tabeli „Taotluste ja otsuste ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri II/7 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Kohaldamise kuupäev“

järgmisega:

„Taotluse vastuvõtmise kuupäev“.

Leheküljel 721 A lisa I jaotises tabeli „Taotluste ja otsuste ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri II/8 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Laiendatud kasutamise lõppkuupäev“

järgmisega:

„Pikendatud kasutusaja lõppkuupäev“.

Leheküljel 722 A lisa I jaotises tabeli „Taotluste ja otsuste ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri IV/1 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Taotleja juriidiline staatus“

järgmisega:

„Taotleja õiguslik vorm“.

Leheküljel 722 A lisa I jaotises tabeli „Taotluste ja otsuste ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri IV/2 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Asutamise kuupäev“

järgmisega:

„Asutamiskuupäev“.

Leheküljel 725 A lisa I jaotises tabeli „Taotluste ja otsuste ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri VI/6 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Maksetähtaeg“

järgmisega:

„Tasumise tähtaeg“.

Leheküljel 726 A lisa I jaotises tabeli „Taotluste ja otsuste ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri VIII/7 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Tagasimakstavate või vähendatavate impordi- või eksporditollimaksude summa“

järgmisega:

„Tagasimakstava või vähendatava impordi- või eksporditollimaksu summa“.

Leheküljel 726 A lisa I jaotises tabeli „Taotluste ja otsuste ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri VIII/12 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Otsuseid tegeva tolliasutuse kinnitus“

järgmisega:

„Otsustuspädeva tolliasutuse kinnitus“.

Leheküljel 727 A lisa I jaotises tabeli „Taotluste ja otsuste ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri X/4 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Ettevõtja“

järgmisega:

„Kohustus“.

Leheküljel 727 A lisa I jaotises tabeli „Taotluste ja otsuste ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri XII/1 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Täiendava deklaratsiooni esitamise tähtaeg“

järgmisega:

„Lisadeklaratsiooni esitamise tähtaeg“.

Leheküljel 728 A lisa I jaotises tabeli „Taotluste ja otsuste ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri XIII/3 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Kauba esitamistolliasutus(ed)“

järgmisega:

„Tolliasutus(ed), kellele kaup esitatakse“.

Leheküljel 729 A lisa I jaotises tabeli „Taotluste ja otsuste ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri XIV/1 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Loobumine esitamisteate nõudest“

järgmisega:

„Vabastus esitamisteate nõudest“.

Leheküljel 729 A lisa I jaotises tabeli „Taotluste ja otsuste ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri XIV/2 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Loobumine väljaveoeelse deklaratsiooni esitamise nõudest“

järgmisega:

„Vabastus väljaveoeelse deklaratsiooni esitamise nõudest“.

Leheküljel 729 A lisa I jaotises tabeli „Taotluste ja otsuste ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri XIV/4 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Täidetud tollideklaratsiooni andmete esitamise tähtaeg“

järgmisega:

„Täieliku tollideklaratsiooni andmete esitamise tähtaeg“.

Leheküljel 731 A lisa I jaotises tabeli „Taotluste ja otsuste ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri XXI/1 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Tollitõkendi liik“

järgmisega:

„Tõkendi liik“.

Leheküljel 739 A lisa II jaotises andmeelemendi VI/6 pealkirjas

asendatakse

„Maksetähtaeg“

järgmisega:

„Tasumise tähtaeg“.

Leheküljel 739 A lisa II jaotises andmeelemendi VI/6 teises lõigus

asendatakse

„maksetähtaeg,“

järgmisega:

„tasumise tähtaeg,“.

Leheküljel 742 B lisa sissejuhatuse punktis 8

asendatakse

„4/4 Maksude arvutamine (Maksubaas)“

järgmisega:

„4/4 Maksude arvutamine (maksustamisalus)“.

Leheküljel 748 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 3/28 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Saabumisest teavitava isiku tunnusnumber“

järgmisega:

„Saabumisest teatava isiku tunnusnumber“.

Leheküljel 748 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 3/29 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Marsruudi muutmisest teavitava isiku tunnusnumber“

järgmisega:

„Marsruudi muutmisest teatava isiku tunnusnumber“.

Leheküljel 750 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 3/41 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Selle isiku tunnusnumber, kes esitab kauba tollile selle kandmisel deklarandi arvestusse või eelnevalt esitatud tollideklaratsiooni korral“

järgmisega:

„Selle isiku tunnusnumber, kes esitab kauba tollile deklarandi arvestuskande tegemise või eelnevalt esitatud tollideklaratsiooni korral“.

Leheküljel 751 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 4/4 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Maksude arvutamine – maksubaas“

järgmisega:

„Maksude arvutamine – maksustamisalus“.

Leheküljel 752 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 5/1 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Märkida liidu tolliterritooriumi esimesse saabumiskohta saabumise arvatav kuupäev ja kellaaeg“

järgmisega:

„Liidu tolliterritooriumi esimesse saabumiskohta saabumise arvatav kuupäev ja kellaaeg“.

Leheküljel 754 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 5/13 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Järgmine sisenemistolliasutus/järgmised sisenemistolliasutused“

järgmisega:

„Järgmine sisenemistolliasutus (järgmised sisenemistolliasutused)“.

Leheküljel 756 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 5/24 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Esimese sisenemiskoha tolliasutuse kood“

järgmisega:

„Esimese sisenemistolliasutuse kood“.

Leheküljel 756 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 5/25 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Tegeliku esimese sisenemiskoha tolliasutuse kood“

järgmisega:

„Tegeliku esimese sisenemistolliasutuse kood“.

Leheküljel 756 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 5/27 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Järelevalvet teostav tolliasutus“

järgmisega:

„Järelevalve tolliasutus“.

Leheküljel 756 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 5/30 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Aktsepteerimise kuupäev“

järgmisega:

„Vastuvõtmiskoht“.

Leheküljel 757 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 6/13 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„CUSi kood“

järgmisega:

„CUS-kood“.

Leheküljel 758 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 7/1 juures veerus „Andmeelemendi vorming (tüüp/pikkus)“

asendatakse

„Uue veovahendi riikkondsus: a2“

järgmisega:

„Uue transpordivahendi riikkondsus: a2“.

Leheküljel 758 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 7/1 juures veerus „Märkused“

asendatakse

„Veovahendi tunnusandmed peavad vastama andmeelemendi 7/7 Veovahendi tunnusandmed lähetamisel puhul määratletud struktuurile. Veovahendi riikkondsus peab vastama andmeelemendi 7/8 Veovahendi riikkondsus lähetamisel puhul määratletud struktuurile.“

järgmisega:

„Transpordivahendi tunnusandmed peavad vastama andmeelemendi 7/7 Transpordivahendi tunnusandmed lähetamisel puhul määratletud struktuurile. Transpordivahendi riikkondsus peab vastama andmeelemendi 7/8 Transpordivahendi riikkondsus lähetamisel puhul määratletud struktuurile.“

Leheküljel 758 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 7/4 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Veoliik piiril“

järgmisega:

„Transpordiliik piiril“.

Leheküljel 758 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 7/5 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Veoliik sisemaal“

järgmisega:

„Transpordiliik sisemaal“.

Leheküljel 758 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 7/5 juures veerus „Märkused“

asendatakse

„Kasutatakse II jaotises andmeelemendi 7/4 Veoliik piiril puhul esitatud koode.“

järgmisega:

„Kasutatakse II jaotises andmeelemendi 7/4 Transpordiliik piiril puhul esitatud koode.“

Leheküljel 759 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 7/6 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Piiri ületava tegeliku veovahendi tunnusandmed“

järgmisega:

„Piiri ületava tegeliku transpordivahendi tunnusandmed“.

Leheküljel 759 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 7/7 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Veovahendi tunnusandmed lähetamisel“

järgmisega:

„Transpordivahendi tunnusandmed lähetamisel“.

Leheküljel 759 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 7/8 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Veovahendi riikkondsus lähetamisel“

järgmisega:

„Transpordivahendi riikkondsus lähetamisel“.

Leheküljel 759 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 7/9 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Veovahendi tunnusandmed saabumisel“

järgmisega:

„Transpordivahendi tunnusandmed saabumisel“.

Leheküljel 759 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 7/14 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Aktiivse veovahendi tunnusandmed piiriületamisel“

järgmisega:

„Aktiivse transpordivahendi tunnusandmed piiriületamisel“.

Leheküljel 760 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 7/16 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Passiivse veovahendi tunnusandmed piiriületamisel“

järgmisega:

„Passiivse transpordivahendi tunnusandmed piiriületamisel“.

Leheküljel 760 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 7/17 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Passiivse veovahendi riikkondsus piiriületamisel“

järgmisega:

„Passiivse transpordivahendi riikkondsus piiriületamisel“.

Leheküljel 760 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 8/3 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Tagatise viide“

järgmisega:

„Tagatise viiteandmed“.

Leheküljel 760 B lisa I jaotises tabeli „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuete vormingud ja korduvus“ andmeelemendi järjekorranumbri 8/4 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Tagatis ei kehti järgmistes riikides“

järgmisega:

„Riigid, kus tagatis ei kehti“.

Leheküljel 792 B lisa II jaotise punktis 2 „Koodid“ andmeelemendi 7/4 pealkirjas

asendatakse

„Veoliik piiril“

järgmisega:

„Transpordiliik piiril“.

Leheküljel 805 lisa 12-01 I jaotise tabeli „Ettevõtjate ja muude isikute registreerimise ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri 3 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Registreeritud asukoha/alalise asukoha aadress“

järgmisega:

„Asutamise/elukoha aadress“.

Leheküljel 805 lisa 12-01 I jaotise tabeli „Ettevõtjate ja muude isikute registreerimise ühiste andmenõuete vorming“ andmeelemendi järjekorranumbri 4 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Liidu tolliterritooriumil asutamise kuupäev“

järgmisega:

„Liidu tolliterritooriumil asutamine“.

Leheküljel 806 lisa 12-01 II jaotise punktis 2 koodi 4 kirjelduses

asendatakse

„4 Asumine liidu tolliterritooriumil

Ei asu liidu tolliterritooriumil

Asub liidu tolliterritooriumil“

järgmisega:

„4 Liidu tolliterritooriumil asutamine

Ei ole asutatud liidu tolliterritooriumil

Asutatud liidu tolliterritooriumil“.

Leheküljel 810 lisa 21-01 tabelis andmeelemendi järjekorranumbri 4/4 juures veerus „Andmeelemendi nimetus“

asendatakse

„Maksude arvutamine – maksubaas“

järgmisega:

„Maksude arvutamine – maksustamisalus“.

		ISSN 1977-0650
Euroopa Liidu Teataja		L 157

Eestikeelne väljaanne	Õigusaktid	61. aastakäik 20. juuni 2018

Sisukord		II Muud kui seadusandlikud aktid	Lehekülg
		OTSUSED
	*	Komisjoni otsus (EL) 2018/884, 16. oktoober 2017, riigiabi SA.32874 (2012/C) [ex SA.32874 (2011/NN)] kohta, mida Taani on rakendanud (teatavaks tehtud numbri C(2017) 4461 all) ( 1)	1

	Parandused
*	Poliitika- ja julgeolekukomitee 2. mai 2018. aasta otsuse (ÜVJP) 2018/726 (millega nimetatakse ametisse Nigeris läbiviidava Euroopa Liidu ÜJKP missiooni (EUCAP Sahel Niger) juht (EUCAP Sahel Niger/1/2018)) parandus ( ELT L 122, 17.5.2018 )	27
*	Komisjoni 24. novembri 2015. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/2447 (millega nähakse ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 952/2013 (millega kehtestatakse liidu tolliseadustik) teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad) parandus ( ELT L 343, 29.12.2015 )	27