Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumiskuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjade staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 uusimast versioonist, mis on kättesaadav Internetis:

http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:

07-seeria muudatuste 2. täiendus – jõustumiskuupäev: 19. juuli 2018

SISUKORD

EESKIRI

1.

Kohaldamisala

2.

Mõisted

3.

Tüübikinnituse taotlemine

4.

Märgistus

5.

Tüübikinnitus

6.

Tehniline kirjeldus

7.

Katsed

8.

Sõidukisse paigaldamisel kehtivad nõuded

9.

Tootmise nõuetele vastavus

10.

Karistused tootmise nõuetele mittevastavuse korral

11.

Sõiduki, turvavöö või turvasüsteemi tüübi tüübikinnituse muutmine ja laiendamine

12.

Tootmise lõpetamine

13.

Juhised

14.

Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ja tüübikinnitusasutuste nimed ja aadressid

15.

Üleminekusätted

LISAD

1A

Teatis, milles käsitletakse sõidukitüübi tüübikinnituse andmist, tüübikinnituse laiendamist, tüübikinnituse andmata jätmist, tüübikinnituse tühistamist või tootmise lõpetamist seoses turvavöödega eeskirja nr 16 kohaselt

1B

Teatis, milles käsitletakse tüübikinnituse andmist, tüübikinnituse laiendamist, tüübikinnituse andmata jätmist, tüübikinnituse tühistamist või tootmise lõpetamist seoses turvavöö või turvasüsteemi tüübiga, mis on ette nähtud mootorsõidukite täiskasvanud reisijatele eeskirja nr 16 kohaselt

2

Tüübikinnitusmärkide kujundus

3

Tõmburimehhanismi vastupidavuse katsetamiseks ettenähtud seadme diagramm

4

Hädalukustuvate tõmburite katsetamiseks ettenähtud seadme diagramm

5

Tolmukindluse katsetamiseks ettenähtud seadme diagramm

6

Katsesõiduki, istme, kinnituspunktide ja seiskamisseadise kirjeldus

7

Mannekeeni kirjeldus

8

Katsesõiduki aeglustus- või kiirenduskõver ajaühikus

9

Juhised

10

Kaksiklukukatse

11

Kulumiskindlus- ja mikrolibisemiskatse

12

Korrosioonikatse

13

Katsete järjekord

14

Tootmise nõuetele vastavuse kontroll

15

Mootorsõidukite istekohtade H-punkti ja torso tegeliku kaldenurga kindlaksmääramise kord

16

Turvavööde paigaldamine vööde ja tõmburite tüüpide kaupa

17

Täiskasvanute turvavööde ja turvasüsteemide paigaldusnõuded mootorsõidukites näoga sõidusuunas asuvatel istmetel ning ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemide ja i-size-tüüpi lapse turvasüsteemide paigaldusnõuded

18

Turvavöö kinnitamise meeldetuletuse katsed

1.   KOHALDAMISALA

Käesolevat eeskirja kohaldatakse:

1.1.	M-, N-, O-, L2-, L4-, L5-, L6-, L7- ja T-kategooria (1) sõidukite suhtes seoses nende turvavööde ja turvasüsteemide paigaldamisega, mis on ette nähtud eraldi kasutamiseks, st üksikseadistena täiskasvanu kasvu isikutele näoga, seljaga või küljega sõidusuunas asuvatel istekohtadel;

1.2.	Turvavööde ja turvasüsteemide suhtes, mis on ette nähtud eraldi kasutamiseks, st üksikseadistena täiskasvanu kasvu isikutele näoga, seljaga või küljega sõidusuunas asuvatel istekohtadel ning mis on ette nähtud M-, N-, O-, L2-, L4-, L5-, L6-, L7- ja T-kategooria (1) sõidukitesse paigaldamiseks;

1.3.	M1- ja N1-kategooria (1) sõidukite suhtes lapse turvasüsteemide, ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemide ja i-Size lapse turvasüsteemide paigaldamiseks;

1.4.	M- ja N-kategooria sõidukite kõigi turvavööga varustatud istekohtade suhtes turvavöö kinnitamise meeldetuletusega seoses.

1.5.	Tootja taotlusel kohaldatakse seda ka nende lapse turvasüsteemide ja ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemide paigaldamise suhtes, mis on ette nähtud M2- ja M3 (1) kategooria sõidukitele paigaldamiseks.

1.6.	Tootja taotlusel kohaldatakse seda ka turvavööde suhtes, mis on ette nähtud paigaldamiseks M3-kategooria (II, III ja B (1) klass) sõidukite küljega sõidusuunas paiknevatele istmetele.

1.7.	Tootja taotlusel kohaldatakse seda ka i-Size-tüüpi lapse turvasüsteemide suhtes, kui i-Size-istekohad on sõiduki tootja poolt kindlaks määratud.

2.   MÕISTED

2.1.   Turvavöö

Kinnituslukust, reguleerseadistest ja kinnitusdetailidest koosnev rihmaseade, mille saab kinnitada mootorsõidukisse ning mis on ette nähtud selle kasutaja keha liikumise piiramiseks, et vähendada vigastuse tekkimise ohtu kokkupõrke või sõiduki järsu aeglustuse korral. Seadet tähistatakse üldjuhul terminiga „turvavöökomplekt“, mis hõlmab ka energianeelduri või turvavöötõmburina toimivat mis tahes muud seadist.

Seadet võib katsetada ja sellele tüübikinnitust anda kas turvavööseadme või turvasüsteemina.

2.1.1.   Vöörihm

Kahepunktivöö, mis läheb risti üle kasutaja vaagnavöötme esiosa.

2.1.2.   Diagonaalvöö

Vöö, mis läheb diagonaalselt üle rindkere esiosa puusast kuni vastaspoolse õlani.

2.1.3.   Kolmepunktivöö

Vöö, mis kujutab endast vöörihma ja diagonaalvöö kombinatsiooni.

2.1.4.   S-tüüpi turvavöö

Turvavööseade, mis ei ole kolmepunktivöö ega vöörihm.

2.1.5.   Traksvöö

S-tüüpi turvavööseade, mis koosneb vöörihmast ja õlarihmadest ning millel võib olla täiendav jalgadevaheline rihm.

2.2.   Vöö tüüp

Eri tüüpi vööd on üksteisest märkimisväärselt erinevad, kusjuures erinevused võivad olla seotud eelkõige alljärgnevaga:

2.2.1.

jäigad osad (lukk, kinnitusdetailid, tõmbur jne);

2.2.2.

rihmade materjal, koetüüp, mõõtmed ja värvus; või

2.2.3.

turvavöökomplekti geomeetria.

2.3.   Rihm

Painduv osa, mis on ette nähtud keha paigalhoidmiseks ning koormuste siirdamiseks turvavöö kinnituspunktidesse.

2.4.   Lukk

Kiiresti avatav seade, mis võimaldab kasutajat turvavöö abil paigal hoida. Luku, välja arvatud traksvöö luku sees võib olla reguleerseadis.

2.5.   Turvavöö reguleerseadis

Seadis, mis võimaldab turvavööd reguleerida vastavalt kasutaja suurusele ja istme asendile. Reguleerseadis võib kuuluda kas luku, tõmburi või turvavöö mõne muu osa koosseisu.

2.6.   Eelpinguti

Täiendav või integreeritud seadis, mis pingutab turvavöö hoidiku linti ning vähendab seega rihma lõdvet kokkupõrke ajal.

2.7.    „Võrdlusala“ – ala kahe vertikaalse, teineteisest 400 mm kaugusel asuva ning H-punkti suhtes sümmeetrilise pikitasapinna vahel, mis on määratletud eeskirja nr 21 1. lisas kirjeldatud peakujulise seadise pööramisel vertikaalasendist horisontaalsesse. Seadis tuleb eeskirja nr 21 nimetatud lisas esitatud kirjelduse kohaselt asetada ning reguleerida maksimaalsele pikkusele 840 mm.

2.8.    „Turvapadjasüsteem“ – turvavööde ja turvasüsteemide täiendamiseks mootorsõidukitesse paigaldatud seade, st süsteem, mis sõiduki tugeva kokkupõrke korral vabastab automaatselt elastse padja, mille ülesandeks on selles sisalduva gaasi kokkusurumise arvel leevendada sõitja ühe või mitme kehaosa kokkupõrget sõitjateruumi osadega. Sellisele kirjeldusele vastavat konstruktsiooni ei loeta jäigaks osaks.

2.9.    „Kaassõitja turvapadi“ – turvapadjasüsteem, mis on ette nähtud muudel kui juhiistmel viibivate sõitjate kaitsmiseks laupkokkupõrke korral.

2.10.    „Lapse turvasüsteem“ – eeskirjas nr 44 või eeskirjas nr 129 kirjeldatud turvaseadis.

2.11.    „Seljaga sõidusuunas“ – näoga sõiduki tavapärasele liikumissuunale vastassuunas.

2.12.   Kinnitusdetailid

Turvavöökomplekti osad, sealhulgas turvakomponendid, mis võimaldavad turvavööd kinnituspunktidesse kinnitada.

2.13.   Energianeeldur

Seadis, mis on ette nähtud energia hajutamiseks rihmast sõltumata või koos rihmaga ja mis on osa turvavöökomplektist.

2.14.   Tõmbur

Seadis, mis mahutab kogu turvavöö rihma või osa sellest.

2.14.1.   Mittelukustuv tõmbur (1. tüüp)

Tõmbur, millest rihma vähese välise jõu abil kogu pikkuses välja saab tõmmata ja mis ei võimalda välja tõmmatud rihma pikkust reguleerida.

2.14.2.   Käsitsi avatav tõmbur (2. tüüp)

Tõmbur, mis rihma väljatõmbamiseks vajalikku pikkusesse avatakse käsitsi ning mis lukustub ise pärast kõnealuse toimingu lõppemist.

2.14.3.   Iselukustuv tõmbur (3. tüüp)

Tõmbur, mis võimaldab rihma soovitud pikkuses välja tõmmata ja kohandab rihma pärast luku kinnitamist automaatselt kasutaja kehaga. Rihma ei saa ilma kasutaja tahtliku sekkumiseta rohkem välja tõmmata.

2.14.4.   Hädalukustuv tõmbur (4. tüüp)

Tõmbur, mis normaalsetes sõidutingimustes ei takista turvavöö kasutaja liikumisvabadust. Seade on varustatud rihma pikkust automaatselt kasutaja kehaga kohandava reguleerseadisega ning lukustusmehhanismiga, mille käivitab liiklusõnnetuse korral:

2.14.4.1.

sõiduki aeglustus (lihtne lukustusviis).

2.14.4.2.

sõiduki aeglustuse, lindi liikumise või muude automaatsete vahendite kombinatsioon (mitmetoimeline lukustusviis).

2.14.5.   Hädalukustuv tõmbur lisapingutuse piirnormiga (4N-tüüp)

Punktis 2.14.4 kirjeldatud tüüpi tõmbur, millel on eriomadused M2-, M3-, N1-, N2- ja N3-kategooria (2) sõidukites kasutamiseks.

2.14.6.   Turvavöö kõrguse regulaator

Seadis, mis võimaldab rihma ülemise piilari aasa (mis on ühendatud sõiduki või jäiga istmekonstruktsiooniga) kõrgust kohandada vastavalt kasutaja kehale ja istme asendile. Sellist seadist võib käsitleda vöö või vöö kinnituspunkti osana.

2.14.7.   „Õlakõrguse paindlik reguleerseadis“

Seadis turvavöö õlakõrguse reguleerimiseks, kus reguleeritav osa ei ole otseselt ühendatud sõiduki struktuuriga (nt piilariga) või istmega (nt jäik istmekonstruktsioon), vaid kus õlavöö reguleerimine:

a)	toimub paindliku konstruktsiooni nihutamise teel; ning

b)	ei mõjuta vöörihma asendit.

2.15.   Turvavöö kinnituspunktid

Sõiduki kere või istme osad või mõni muu sõiduki osa, mille külge turvavöökomplekt kinnitatakse.

2.16.   Sõiduki tüüp turvavööde ja turvasüsteemide järgi

Mootorsõidukite kategooria, mille sõidukid ei erine üksteisest selliste põhiliste omaduste poolest nagu sõiduki kere või istme või mõne muu turvavööde ja turvasüsteemide kinnituskohana ettenähtud osa mõõtmed, kuju ja materjal.

2.17.   Turvasüsteem

Konkreetse sõidukitüübi või tootja poolt määratud ja tehnilise teenistuse poolt kinnitatud tüübi süsteem, mis koosneb istmest ja vastavate vahenditega sõiduki külge kinnitatud rihmast ning lisaks kõigist elementidest, mis vähendavad kasutaja vigastuste ohtu sõiduki äkilise aeglustuse korral, piirates kasutaja keha liikumist.

2.18.   Iste

Ühele täiskasvanule istumiseks mõeldud konstruktsioon koos istmekattega, mis võib, aga ei tarvitse olla sõiduki kerega lahutamatult ühendatud. Terminiga tähistatakse nii üksikistet kui ühele isikule mõeldud pinkistme osa.

2.18.1.   „Eesmine sõitjaiste“– iga iste, mille kõige eesmine H-punkt on vertikaaltasapinnal või selle ees läbi juhi R-punkti.

2.18.2.   „Näoga sõidusuunas paiknev iste“– iste, mida saab kasutada siis, kui sõiduk sõidab, ja mis on näoga sõiduki esiosa suunas selliselt, et istme vertikaalne sümmeetriatasand moodustab väikesema kui + 10° või – 10° nurga sõiduki vertikaalse sümmeetriatasandi suhtes.

2.18.3.   „Seljaga sõidusuunas paiknev iste“– iste, mida saab kasutada siis, kui sõiduk sõidab, ja mis on näoga sõiduki tagaosa suunas selliselt, et istme vertikaalne sümmeetriatasand moodustab väikesema kui + 10° või – 10° nurga sõiduki vertikaalse sümmeetriatasandi suhtes.

2.18.4.   „Küljega sõidusuunas paiknev iste“– iste, mida saab kasutada siis, kui sõiduk sõidab, ja mis on näoga sõiduki külje suunas selliselt, et istme vertikaalne sümmeetriatasand moodustab 90° (± 10°) nurga sõiduki vertikaalse sümmeetriatasandi suhtes.

2.19.   Istmerühm

Ühele või mitmele täiskasvanule mõeldud pinkiste või üksteise kõrval paiknevad eraldi istmed (st kinnitatud nii, et ühe istme eesmised kinnituspunktid on samal joonel teise istme tagumiste kinnituspunktide esiosaga või asuvad teise istme kinnituspunktide vahel).

2.20.   Pinkiste

Vähemalt kahele täiskasvanule mõeldud ühes tükis konstruktsioon koos istmekattega.

2.21.   Istme reguleersüsteem

Tervikseadis, mille abil saab istet või selle osi reguleerida asendisse, mis sobib istuja kehakujule; kõnealune seade võib eelkõige võimaldada istme nihutamist:

2.21.1.

pikisuunas;

2.21.2.

püstsuunas;

2.21.3.

kaldenurga suhtes.

2.22.   Istme kinnituspunkt

Istme sõiduki kere külge kinnitamise süsteem, kaasa arvatud sõiduki kere asjaomased osad.

2.23.   Istme tüüp

Istmed, mis ei erine üksteisest järgmiste oluliste tunnuste poolest:

2.23.1.

istme kuju, mõõtmed ja materjal;

2.23.2.

istmeluku reguleerimis- ja lukustussüsteemide tüübid ja mõõtmed;

2.23.3.

istme turvavöö kinnituspunkti, istme kinnituspunktide ja asjaomaste sõiduki kere osade tüübid ja mõõdud.

2.24.   Istme nihutussüsteem

Seadis, mis võimaldab nihutada istet või mõnda istme osa kindla vaheasendita pikisuunas või muuta istme osade vahelist nurka (et hõlbustada sõitjate pääsu sõidukisse).

2.25.   Istme lukustussüsteem

Seade, mis tagab istme ja selle osade püsimise mis tahes kasutusasendis.

2.26.   Kaetud luku avamise nupp

Selline luku avamise nupp, mille puhul lukk ei ole avatav 40 mm diameetriga kuuli abil.

2.27.   Katmata luku avamise nupp

Selline luku avamise nupp, mille puhul lukk on avatav 40 mm diameetriga kuuli abil.

2.28.   Pingeid vähendav seade

Seade, mis kuulub tõmburi külge ja vähendab automaatselt rihma pinget kui turvavöö kinnitatakse. Kui turvavöö avatakse, lülitub seade automaatselt välja.

2.29.    „ISOFIX“ – süsteem lapse turvasüsteemide kinnitamiseks sõidukile. See koosneb kahest jäigast kinnituspunktist sõidukil, kahest vastavast jäigast kinnitusdetailist lapse turvasüsteemil ning vahendist, mis takistab lapse turvasüsteemi ümber horisontaaltelje pöörlemast.

2.30.    „ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteem“ – eeskirja nr 44 või nr 129 nõuetele vastav lapse turvasüsteem, mis tuleb kinnitada eeskirja nr 14 või eeskirja nr 145 nõuetele vastava ISOFIX-kinnitussüsteemiga.

2.31.    „ISOFIX-koht“ – süsteem, mis võimaldab paigaldada:

a)	eeskirja nr 44 määratlusele vastava universaalse ISOFIX-tüüpi näoga sõidusuunas paikneva lapse turvasüsteemi,

b)	eeskirja nr 44 määratlusele vastava pooluniversaalse ISOFIX-tüüpi näoga sõidusuunas paikneva lapse turvasüsteemi,

c)	eeskirja nr 44 määratlusele vastava pooluniversaalse ISOFIX-tüüpi seljaga sõidusuunas paikneva lapse turvasüsteemi,

d)	eeskirja nr 44 määratlusele vastava pooluniversaalse ISOFIX-tüüpi küljega sõidusuunas paikneva lapse turvasüsteemi,

e)	eeskirja nr 44 määratlusele vastava erisõiduki ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemi,

f)	eeskirja nr 129 määratlusele vastava i-Size-tüüpi lapse turvasüsteemi

g)	või eeskirja nr 129 määratlusele vastava erisõiduki ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemi.

2.32.    „ISOFIX-kinnitussüsteem“ – süsteem, mis koosneb kahest eeskirja nr 14 või eeskirja nr 145 nõuetele vastavast ISOFIX-tüüpi alakinnitusest ning mis on ette nähtud ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemi kinnitamiseks koos pöörlemisvastase seadmega.

2.33.    „ISOFIX-alakinnitus“ – 6 mm läbimõõduga jäik ümar horisontaallatt, mis ulatub sõiduki või istme osadest eemale, et sinna saaks ISOFIX-kinnitusdetailide abil kinnitada ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemi.

2.34.    „Pöörlemisvastane seade“

a)	ISOFIX-tüüpi universaalkategooria lapse turvasüsteemi pöörlemisvastane seade koosneb ISOFIX-ülakinnitusest;

b)	ISOFIX-tüüpi pooluniversaalse lapse turvasüsteemi pöörlemisvastane seade koosneb kas ülakinnitusest, sõiduki armatuurlauast või tugijalast, mis on ette nähtud piirama turvasüsteemi pöörlemist laupkokkupõrke ajal.

c)	I-Size-tüüpi lapse turvasüsteemi pöörlemisvastane seade koosneb kas ülakinnitusest või tugijalast, mis on ette nähtud piirama turvasüsteemi pöörlemist laupkokkupõrke ajal.

d)	Universaalsete või pooluniversaalsete ISOFIX- või i-Size-tüüpi lapse turvasüsteemide puhul ei ole pöörlemisvastaseks seadmeks sõiduki iste.

2.35.    „ISOFIX-ülakinnituspunkt“ – eeskirja nr 14 või eeskirja nr 145 nõuetele vastav vahend, näiteks kindlaksmääratud piirkonnas asuv latt, mis on ette nähtud ISOFIX-ülakinnitusrihma ühendusega ja kannab selle kinnitusjõu üle sõiduki konstruktsioonile.

2.36.    „Suunav seadis“ – seadis, mis on ette nähtud abiks ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemi paigaldavale inimesele, suunates füüsiliselt ISOFIX-kinnitusdetailid ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemil õigele joonele ISOFIX-alakinnitusega haakumise hõlbustamiseks.

2.37.    „ISOFIX-märgistusvahend“ –vahend ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemi paigaldaja teavitamiseks ISOFIX-kohtadest sõidukis ja vastavatest ISOFIX-kinnitussüsteemide asukohtadest.

2.38.    „Lapse turvarakis“ – seade, mis vastab ühele seitsmest käesoleva eeskirja 17. lisa 2. liite punktis 4 kirjeldatud ISOFIX-suurusklassist ja eriti selline, mille mõõdud on esitatud punkti 4 joonistel 1–8. Neid lapse turvarakiseid kasutatakse käesolevas eeskirjas selleks, et kontrollida, milliseid eeskirjas nr 44 või nr 129 nimetatud ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemide suurusklasse saab sõiduki ISOFIX-istekohtadele paigaldada. Ühte lapse turvarakist, niinimetatud ISO/F2, mida kirjeldatakse punkti 4 joonisel 2, kasutatakse eeskirja 14 või eeskirja nr 145 kohaselt selleks, et kontrollida mis tahes ISOFIX-kinnitussüsteemi asukohti ja ligipääsuvõimalusi.

Või üks kahest käesoleva eeskirja 17. lisa 5. liites nimetatud istmekõrgenduse rakisest, eelkõige selline, mille mõõdud on esitatud 17. lisa 5. liite joonistel 2 ja 3. Neid rakiseid kasutatakse käesoleva eeskirja kohaselt selleks, et kontrollida, milliseid eeskirjas nr 129 nimetatud istmekõrgenduse suurusklasse saab sõiduki istekohtadele paigaldada.

2.39.    „i-Size-tüüpi tugijala paigaldusruumiosa“ – ruumala, mis tagab i-Size-tüüpi lapse turvasüsteemi ja sõiduki i-Size-istekoha mõõtmelise ja geomeetrilise ühilduvuse.

2.40.    „i-Size-istekoht“ – sõiduki tootja määratud istekoht, mis on ette nähtud eeskirjas nr 129 määratletud i-Size-tüüpi lapse turvasüsteemi paigaldamiseks ja vastab käesoleva eeskirja nõuetele.

2.41.    „Turvavöö kinnitamise meeldetuletus“ – süsteem, mis on ette nähtud juhi hoiatamiseks, kui keegi sõitjatest ei kasuta turvavööd. Süsteem koosneb kinnitamata turvavöö avastamisest ja juhi hoiatamise kahest tasandist: esimese tasandi hoiatus ja teise tasandi hoiatus.

2.42.    „Visuaalne hoiatus“ – hoiatus nähtava signaali abil (valgustus, vilkumine või sümboli või teate visuaalne kuvamine).

2.43.    „Heliline hoiatus“ – hoiatus helisignaali abil.

2.44.    „Esimese tasandi hoiatus“ – visuaalne hoiatus, mis aktiveerub, kui süüde on sees (töötava või mittetöötava mootoriga) ja mis tahes sõitja turvavöö ei ole kinnitatud. Kuuldav hoiatus võib olla lisavalikuvõimalus.

2.45.    „Teise tasandi hoiatus“ – visuaalne ja heliline hoiatus, mis aktiveerub, kui sõidukit käitatakse punktide 8.4.2.4.1.1–8.4.2.4.1.3 kohaselt nii, et esimese istmerea mis tahes sõitja turvavöö on avatud ning tagumise istmerea mis tahes sõitja turvavöö on avatud või avaneb.

2.46.    „Turvavöö kinnitamata“ – tootja valikul on kas sõitja turvavöö lukk avatud või on välja tõmmatud lint lühem, kui on vaja kõige tagumises asendis vaba istekoha turvavöö lukustamiseks.

2.47.    „Sõiduk on tavapärases kasutuses“ – sõiduk liigub edasi kiiremini kui 10 km/h.

3.   TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

3.1.   Sõidukitüüp

3.1.1.   Sõiduki tüübikinnituse taotluse seoses turvavööde ja turvasüsteemide paigaldamisega esitab sõiduki valmistaja või valmistaja nõuetekohaselt volitatud esindaja.

3.1.2.   Taotlusele lisatakse allpool nimetatud dokumendid kolmes eksemplaris ning järgmised üksikasjad:

3.1.2.1.

üldised sõiduki kere joonised ettenähtud mõõtkavas, kus on näidatud turvavööde asukohad, ja üksikasjalikud turvavööde ning nende kinnituspunktide joonised;

3.1.2.2.

andmed kasutatud materjalide kohta, mis võivad mõjutada turvavöö tugevust;

3.1.2.3.

turvavööde tehniline kirjeldus;

3.1.2.4.

istmekonstruktsiooni külge kinnitatud turvavööde puhul;

3.1.2.5.

sõidukitüübi üksikasjalik kirjeldus, võttes arvesse istmete, istme kinnituspunktide ning nende reguleerimis- ja lukustussüsteemide ehitust;

3.1.2.6.

istmete, nende kinnituspunktide ning reguleerimis- ja lukustussüsteemide piisavalt üksikasjalikud joonised sobivas mõõtkavas;

3.1.3.   Tootja valikul tuleb kinnitatavat sõidukitüüpi esindav sõiduk või sõiduki osad, mille puhul tüübikinnituskatseid tegev tehniline teenistus turvavöökatsete tegemist vajalikuks peab, teenistusele üle anda.

3.2.   Turvavöö tüüp

3.2.1.   Turvavöö tüübikinnituse taotluse esitab kaubamärgi omanik või tema poolt nõuetekohaselt volitatud esindaja. Turvasüsteemi tüübikinnitustaotluse esitab kaubamärgi omanik või omaniku esindaja või kõnealuse turvasüsteemiga varustatava sõiduki tootja või tootja esindaja.

3.2.2.   Taotlusele lisatakse:

3.2.2.1.

turvavöö tüübi tehniline kirjeldus, milles esitatakse andmed kasutatud rihmade ja jäikade osade kohta ning turvavöö moodustavate osade joonised; joonistel tuleb näidata tüübikinnitusnumbri ja lisatähiste paigutus tüübikinnitusmärgi suhtes; Kirjelduses tuleb nimetada tüübikinnituseks esitatud näidise värvus ning sõidukitüüp või sõidukitüübid, millele kõnealune turvavöö tüüp on mõeldud. pingutite korral tuleb lisada anduri paigaldamise juhendid. eelpingutusseadiste või -süsteemide ja olemasolevate andurite kohta tuleb esitada konstruktsiooni ja töötamise täielik tehniline kirjeldus, mis kirjeldab rakendumismeetodit ja kõiki vajalikke meetodeid tahtmatu rakendumise vältimiseks. Turvasüsteemi puhul peab kirjeldus sisaldama järgmist: sõiduki kere, istmete, reguleersüsteemi ja kinnitusdetailide joonised ettenähtud mõõtkavas, näidates piisava täpsusega istme ja turvavöö kinnituspunktide ja tugevdusdetailide asukohad; lisaks kasutatud materjalide kirjeldused, mis võivad mõjutada istme- ja turvavöö kinnituspunktide tugevust; ning istme ja turvavöö kinnituspunktide tehniline kirjeldus. Kui turvavöö tuleb kinnitada sõiduki kere külge vöö kõrguse regulaatori abil, peab tehniline kirjeldus määratlema, kas seda seadist käsitletakse turvavöö osana või mitte;

3.2.2.2.

kuus asjaomase turvavöö tüübi näidist, millest üks on võrdluseks;

3.2.2.3.

kümne meetri pikkune osa igast asjaomase turvavöö tüübi puhul kasutatavat tüüpi rihmast.

3.2.2.4.

Tüübikinnituskatseid tegeval tehnilisel teenistusel on õigus nõuda täiendavaid näidiseid.

3.2.3.   Taotleja peab esitama turvasüsteemi tüübikinnituskatseid tegevale tehnilisele teenistusele kaks turvasüsteemi näidist. Nende hulgas võib olla kaks punktides 3.2.2.2 ja 3.2.2.3 mainitud vööde näidist ning tootja valikul kas tüübikinnituseks esitatavat sõidukit esindav sõiduk või sõiduki osa või osad, mille katsetamist tehniline teenistus vajalikuks peab.

4.   MÄRGISTUS

Kinnitamiseks esitatud turvavöö- või turvasüsteemide tüübi näidistele tuleb vastavalt punktides 3.2.2.2, 3.2.2.3 ja 3.2.2.4 sätestatule selgelt ja kustumatult märkida tootja nimi, initsiaalid või ärinimi või kaubamärk.

5.   TÜÜBIKINNITUS

5.1.   Tüübikinnitustunnistusele tuleb lisada punktides 5.1.1 või 5.1.2 määratletud näidisele vastav tunnistus:

5.1.1.

1.A lisa punktis 3.1 nimetatud taotluste kohta;

5.1.2.

1.B lisa punktis 3.2 nimetatud taotluste kohta;

5.2.   Sõidukitüüp

5.2.1.   Kui käesoleva eeskirja kohaselt kinnituse saamiseks esitatud sõiduk vastab punktis 8 ning käesoleva eeskirja 15. ja 16. lisas esitatud nõuetele, antakse sellisele sõiduki tüübile tüübikinnitus.

5.2.2.   Igale tüübikinnituse saanud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (praegu 07 vastavalt 07-seeria muudatustele) näitavad kinnituse andmise ajaks käesolevasse eeskirja viimati tehtud peamisi tehnilisi muudatusi hõlmavat muudatusteseeriat. Sama kokkuleppeosaline ei tohi sama numbrit anda teisele sõidukitüübile punkti 2.16 tähenduses.

5.2.3.   Teade sõidukitüübile käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse andmise, andmata jätmise, laiendamise, tühistamise või tootmise lõpetamise kohta esitatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele käesoleva eeskirja 1.A lisas esitatud näidisele vastaval vormil.

5.2.4.   Igale käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud tüübile vastavale sõidukile tuleb kinnitada tüübikinnituse vormil kindlaksmääratud hästi märgatavasse ja kergesti juurdepääsetavasse kohta rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, millel on:

5.2.4.1.

Ringjoonega ümbritsetud E-täht, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi tunnusnumber (3).

5.2.4.2.

käesoleva eeskirja number, millele järgneb R-täht, sidekriips ja ringist paremal tüübikinnitusnumber vastavalt punktile 5.2.4.1.

5.2.5.   Kui sõiduk vastab kinnitatud sõidukitüübile, siis vastavalt vähemalt ühele muule nimetatud kokkuleppele lisatud eeskirjale ei pea vastavalt käesolevale eeskirjale tüübikinnituse andnud riigis punktis 5.2.4.1 kirjeldatud sümbolit kordama. Sel juhul lisatakse kõigi eeskirjade numbrid ja sümbolid, mille alusel tüübikinnitus on antud riigis, mis on andnud käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse, tulpadesse punktis 5.2.4.1 kirjeldatud sümbolist paremale.

5.2.6.   Tüübikinnitusmärk peab olema selgesti loetav ja kustumatu.

5.2.7.   Tüübikinnitusmärk paigutatakse tootja kinnitatud sõiduki andmeplaadile või selle lähedusse.

5.3.   Turvavöö tüüp

5.3.1.   Kui turvavöö tüübi näidised, mis esitati vastavalt punkti 3.2 sätetele, vastavad käesoleva eeskirja punktide 4, 5.3 ja 6 nõuetele, antakse tüübikinnitus.

5.3.2.   Igale tüübikinnituse saanud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (praegu 06 vastavalt 06-seeria muudatustele) näitavad kinnituse andmise ajaks käesolevasse eeskirja viimati tehtud peamisi tehnilisi muudatusi hõlmavat muudatuste seeriat. Sama kokkuleppeosaline ei tohi anda sama numbrit teisele turvavöö- või turvasüsteemi tüübile.

5.3.3.   Teade turvavööle või turvasüsteemitüübile tüübikinnituse andmise, laiendamise või andmata jätmise kohta tuleb käesolevas eeskirjas sätestatud korras edastada käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele vastavalt käesoleva eeskirja 1.B lisas esitatud vormi näidisele.

5.3.4.   Lisaks punktis 4 kirjeldatud märkidele tuleb igale turvavööle sobivasse kohta kanda järgmised andmed, mis vastavad käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud tüübile:

5.3.4.1.

rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, mis koosneb järgmistest osadest: 5.3.4.1.1. Ringjoonega ümbritsetud E-täht, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi tunnusnumber (4). 5.3.4.1.2. tüübikinnitusnumber;

5.3.4.2.

Järgmis(t)est lisatähis(te)st: 5.3.4.2.1. A-tähest kolmepunktivöö puhul, B-tähest vöörihma puhul ja S-tähest eri tüüpi vööde puhul. 5.3.4.2.2. Punktis 5.3.4.2.1 nimetatud sümboleid täiendatakse järgmiste lisatähistega: 5.3.4.2.2.1. e-täht energianeelduriga turvavöö puhul; 5.3.4.2.2.2. r-täht tõmburiga turvavöö puhul, millele järgneb kasutatava tõmburi sümbol (1, 2, 3, 4, või 4N) vastavalt käesoleva eeskirja punktile 2.14, ja m-täht, kui kasutatav tõmbur on mitmetoimelise lukustusviisiga hädalukustuv tõmbur; 5.3.4.2.2.3. p-täht eelpingutiga turvavööde puhul; 5.3.4.2.2.4. t-täht pingeid vähendava seadmega tõmburiga turvavöö puhul; 5.3.4.2.2.5. 4N-tüüpi tõmburiga varustatud turvavööd peavad kandma ka sümbolit, millel on läbi kriipsutatud ristkülik M1-kategooria sõidukiga, näitamaks, et seda tüüpi tõmburi kasutamine on selle kategooria sõidukites keelatud. 5.3.4.2.2.6. Vastavalt käesoleva eeskirja punktide 6.4.1.3.3 ja 6.4.1.3.4 sätetele tuleb tüübikinnituse saanud turvavöö tähistada ristkülikusse kirjutatud sõnaga AIRBAG (turvapadi). 5.3.4.2.3. Punktis 5.3.4.2.1 kirjeldatud tähistele eelneb Z-täht juhul, kui turvavöö on turvasüsteemi osa.

5.3.5.   Käesoleva eeskirja 2. lisa punktis 2 on esitatud näited tüübikinnitusmärgi kujunduse kohta.

5.3.6.   Punktis 5.3.4 nimetatud andmed peavad olema selgesti loetavad ja kustumatud ning etiketi või märgistuse abil püsivalt kinnitatud. Silt või märgis peab olema kulumiskindel.

5.3.7.   Punktis 5.3.6 nimetatud sildid võib välja anda kas tüübikinnituse väljastanud tüübikinnitusasutus või selle asutuse volituse alusel tootja.

6.   TEHNILINE KIRJELDUS

6.1.   Üldandmed

6.1.1.   Iga vastavalt punktidele 3.2.2.2, 3.2.2.3 ja 3.2.2.4 esitatud näidis peab vastama käesoleva eeskirja punktis 6 sätestatud nõuetele.

6.1.2.   Turvavöö või turvasüsteem peab olema sellisel viisil projekteeritud ja valmistatud, et see toimib õigel paigaldamisel ja nõuetekohasel kasutamisel laitmatult ning vähendab õnnetuse korral kehavigastuste tekkimise ohtu.

6.1.3.   Turvavöö rihmad ei tohi ohtlikult keerduda.

6.1.4.   Polüamiid 6 sarnaste veesisalduse säilitamise omadustega materjalide kasutamine on keelatud mis tahes mehaanilistes osades, kus kõnealune nähtus võib kahjustada nende toimimist.

6.2.   Jäigad osad

6.2.1.   Üldandmed

6.2.1.1.   Turvavöö jäikadel osadel, nagu lukud, reguleerseadised, kinnitusdetailid jms, ei tohi olla teravaid servi, mis võivad põhjustada rihmade kulumist või purunemist.

6.2.1.2.   Kõik korrodeeruvad turvavöökomplekti osad peavad olema nõuetekohaselt korrosiooni eest kaitstud. Punktis 7.2 ettenähtud korrosioonikatse järel tehtud vaatlusel ei tohi spetsialist palja silmaga näha märke kahjustustest, mis võivad raskendada seadme toimimist, ega märkimisväärset korrosiooni.

6.2.1.3.   Energia neeldumiseks või koormuse vastuvõtmiseks või ülekandmiseks mõeldud jäigad osad ei tohi olla rabedad.

6.2.1.4.   Turvavöö jäigad osad ja plastikust tehtud osad peavad paiknema ja olema paigaldatud nii, et nad mootorsõiduki igapäevasel kasutamisel ei jääks sõiduki liigutatava istme või ukse vahele kinni. Kui mõni nendest elementidest või osadest ei vasta eespool nimetatud nõuetele, tuleb nende puhul teha punktis 7.5.4 kirjeldatud külmakindluskatse. Kui pärast katset on jäiga osa plastikkattel või hoidikul nähtavaid mõrasid, tuleb kogu plastikosa eemaldada ja kontrollida ülejäänud komplekti vastupidavust. Kui see on endiselt vastupidav või kui nähtavaid mõrasid ei esine, kontrollitakse järgmiseks komplekti vastavust punktides 6.2.2, 6.2.3 ja 6.4 esitatud nõuetele.

6.2.2.   Lukk

6.2.2.1.   Luku ehitus peab välistama igasuguse võimaluse seda valesti kasutada. See tähendab muu hulgas, et lukk ei saa jääda poolsuletud asendisse. Luku avamise viis peab olema ilmne. Luku osad, mis võivad kasutaja kehaga kokku puutuda, peavad moodustama vähemalt 20 cm2 suuruse ja vähemalt 46 mm laiuse ala mõõdetuna tasapinnalt, mis asub kuni 2,5 mm kaugusel kokkupuutepinnast. Traksvöö puhul loetakse viimane nõue täidetuks, kui luku ja kasutaja keha kokkupuutepinna laius on vahemikus 20–40 cm2.

6.2.2.2.   Lukk peab isegi siis, kui ta ei ole pinge all, jääma sõiduki asendist sõltumata lukustatuks. Lukk ei tohi olla avatav kogemata või sellise jõu mõjul, mis on väiksem kui 1 daN. Lukku peab olema lihtne kasutada ja haarata. Lukku peab olema lihtne kasutada ja haarata. Lukku peab olema lihtne kasutada ja haarata. Kasutajal peab olema võimalik seda avada lihtsa ühesuunalise käeliigutusega nii siis, kui see ei ole pinge all, kui ka siis, kui see on pinge all, nagu kirjeldatud punktis 7.8.2. Samuti peab välimistel esiistmetel kasutatavaid turvavöökomplekte, välja arvatud traksvöö, olema võimalik kinnitada lihtsa ühesuunalise käeliigutusega. Lukk peab avanema nupule või samalaadsele seadmele vajutamise abil. Kui nupp on avamisasendis ja projitseeritud nupu esialgse liikumissuunaga risti olevale tasapinnale, peavad surve alla jääval pinnal olema järgmised mõõtmed: kaetud nupu puhul peab pindala olema vähemalt 4,5 cm2 ja laius vähemalt 15 mm; katmata nupu pindala peab olema vähemalt 2,5 cm2 ja laius vähemalt 10 mm. Luku avamise ala peab olema punast värvi. Ükski muu luku osa ei tohi olla sama värvi. Kui iste on hõivatud, on luku osana lubatud punane märgutuli, kui see lülitub välja pärast turvavöö kinnitamist. Muud värvi märgutuli ei pea turvavöö kinnitamise tulemusel välja lülituma. Märgutuled ei tohi valgustada lukku nii, et see mõjutab luku avamise ala või märgutule punase värvi tajumist.

6.2.2.3.   Punkti 7.5.3 kohaselt katsetatud lukk peab nõuetekohaselt töötama.

6.2.2.4.   Lukk peab vastu pidama korduvale kasutamisele ja enne punktis 7.7 kirjeldatud dünaamilist koormuskatset läbima 5 000 avamis- ja sulgemistsüklit tavapärastes kasutustingimustes. Traksvöö lukkude puhul võib selle katse teha kõiki keeli kasutamata.

6.2.2.5.   Luku avamiseks vajalik jõud punktis 7.8. ettenähtud katses ei tohi olla üle 6 daN.

6.2.2.6.   Luku tugevust katsetatakse punktides 7.5.1 ja vajaduse korral 7.5.5 ettenähtud katsete käigus. Lukk ei tohi ettenähtud koormuse tekitatud pinge all puruneda, oluliselt moonduda ega irduda.

6.2.2.7.   Kahe komplekti ühist osa sisaldavate lukkude puhul tuleb punktides 7.7 ja 7.8 nimetatud tugevus- ja avanemiskatsed teha ka luku osaga, mis kuulub ühe komplekti juurde, kuid on ühendatav ka teise komplekti vastava osaga, kui lukku on sel viisil võimalik kasutada.

6.2.3.   Turvavöö reguleerseadis

6.2.3.1.   Kui kasutaja turvavöö peale paneb, peab see kas automaatselt tema kehaga kohanduma või olema selline, et kasutaja saab istudes vööd raskusteta käsitsi reguleerida, seda peab olema mugav ja lihtne kasutada. Samuti peab see võimaldama turvavööd ühe käega pingutada vastavalt kasutaja keha suurusele ja sõiduki istme asendile.

6.2.3.2.   Iga turvavöö reguleerseadise kahte näidist katsetatakse punkti 7.3 nõuete kohaselt. Turvavöö reguleerseadise puhul ei tohi ühegi näidise rihma libisemine olla üle 25 mm ning kõigi turvavöö regulaarseadiste lõtkude summa ei tohi olla üle 40 mm.

6.2.3.3.   Kõigi reguleerseadiste tugevust katsetatakse punktis 7.5.1 ettenähtud katse abil. Seadised ei tohi ettenähtud koormuse tekitatud pinge all puruneda, oluliselt moonduda ega irduda.

6.2.3.4.   Kui katse tehakse vastavalt punktile 7.5.6, ei tohi käsitsi reguleeritava seadise toimimiseks vajaminev jõud ületada 5 daN.

6.2.4.   Kinnitusdetailid ja turvavöö kõrguse regulaatorid

Kinnitusdetailide tugevust katsetatakse punktides 7.5.1 ja 7.5.2 ettenähtud katsete käigus. Turvavöö kõrguse regulaatorite tugevust katsetatakse vastavalt käesoleva eeskirja punktile 7.5.2, kui neid ei ole sõidukil katsetatud eeskirja nr 14 rakendamise käigus (selle muudatuste viimases versioonis) turvavööde kinnituspunktide kontrollimisel. Need osad ei tohi ettenähtud koormuse tekitatud pinge all puruneda ega irduda.

6.2.5.   Tõmburid

Tõmbureid tuleb katsetada ja need peavad vastama allpool esitatud nõuetele, kaasa arvatud punktides 7.5.1 ja 7.5.2 kirjeldatud tugevuskatsete tingimustele. (Need nõuded ei laiene mittelukustuvatele tõmburitele.)

6.2.5.1.   Käsitsi avatav tõmbur

6.2.5.1.1.   Käsitsi avatava tõmburiga varustatud turvavöökomplekti rihm ei tohi tõmburi lukustusasendite vahel liikuda üle 25 mm.

6.2.5.1.2.   Turvavöökomplekti rihma peab olema võimalik käsitsi avatavast tõmburist välja tõmmata 6 mm ulatuses selle maksimaalsest pikkusest, kui rihma mõjutatakse tavalises liikumissuunas pingega, mis on üle 1,4 daN ja alla 2,2 daN.

6.2.5.1.3.   Rihm tõmmatakse punktis 7.6.1 kirjeldatud viisil tõmburist välja ja lastakse tõmburisse tagasi rulluda 5 000 korda. Seejärel tehakse tõmburile punktis 7.2 ette nähtud korrosioonikatse ja punktis 7.6.3 ette nähtud tolmukindluskatse. Pärast seda peab tõmbur nõuetekohaselt läbima järgmised 5 000 välja- ja sissetõmbe tsüklit. Pärast eespool nimetatud katseid peab tõmbur endiselt töötama laitmatult ja vastama punktides 6.2.5.1.1 ja 6.2.5.1.2 esitatud nõuetele.

6.2.5.2.   Iselukustuvad tõmburid

6.2.5.2.1.   Iselukustuva tõmburiga varustatud turvavöökomplekti rihm ei tohi tõmburi lukustusasendite vahel liikuda üle 30 mm. Turvavöö peab pärast kasutaja tahapoole liikumist jääma kas algasendisse või pärast kasutaja järgnevat ettepoole liikumist ise algasendisse tagasi minema.

6.2.5.2.2.   Tõmburi puhul, mis on vöörihma osa, peab rihmale mõjuv tõmbejõud olema vähemalt 0,7 daN, mõõdetuna punkti 7.6.4 kohaselt vöörihma vabas osas, mis jääb mannekeeni ja tõmburi vahele.

Tõmburi puhul, mis on õlarihma osa, ei tohi rihmale mõjuv tõmbejõud samalaadse mõõtmise juures olla väiksem kui 0,1 daN, kuid mitte suurem kui 0,7 daN.

6.2.5.2.3.   Rihm tõmmatakse punktis 7.6.1 kirjeldatud viisil tõmburist välja ja lastakse tõmburisse tagasi rulluda 5 000 korda. Seejärel tehakse tõmburile punktis 7.2 ette nähtud korrosioonikatse ja punktis 7.6.3 ette nähtud tolmukindluskatse. Pärast seda peab tõmbur nõuetekohaselt läbima järgmised 5 000 välja- ja sissetõmbe tsüklit. Pärast eespool nimetatud katseid peab tõmbur endiselt töötama laitmatult ja vastama punktides 6.2.5.2.1 ja 6.2.5.2.2 esitatud nõuetele.

6.2.5.3.   Hädalukustuvad tõmburid

6.2.5.3.1.   Hädalukustuv tõmbur peab punkti 7.6.2 kohasel katsetamisel vastama allpool nimetatud tingimustele. Punktile 2.14.4.1 vastava lihtsa lukustusviisi puhul kehtivad üksnes sõiduki aeglustusega seotud spetsifikatsioonid.

6.2.5.3.1.1.   Tõmbur peab lukustuma, kui sõiduki aeglustus ulatub 4. tüüpi tõmburite puhul väärtuseni 0,45 g (5) või 4N-tüüpi tõmburite puhul väärtuseni 0,85 g.

6.2.5.3.1.2.   Tõmbur ei tohi lukustuda rihma väljatõmbesuunas mõõdetud rihma kiirendusel kuni 0,8 g 4-tüüpi tõmburite puhul või kuni 1,0 g 4N-tüüpi tõmburite puhul.

6.2.5.3.1.3.   Tõmbur ei tohi lukustuda, kui anduri kaldenurk mis tahes suunas on tootja poolt kindlaksmääratud asendiga võrreldes 12° või väiksem.

6.2.5.3.1.4.   Tõmbur peab lukustuma, kui anduri kaldenurk mis tahes suunas on tootja poolt kindlaksmääratud asendiga võrreldes 4. tüüpi tõmburite puhul vähemalt 27° ja 4N-tüüpi tõmburite puhul vähemalt 40°.

6.2.5.3.1.5.   Kui tõmburi käivitumine sõltub välisest signaalist või energiaallikast, tagab tõmburi konstruktsioon selle automaatse lukustumise signaali häire või katkemise või energiaallika rikke või tegevuse katkemise puhul. See nõue ei pea olema täidetud mitmetoimelise lukustusviisiga tõmburite puhul tingimusel, et ainult üks lukustusviis sõltub välisest signaalist või energiaallikast, ning juhul, kui juhti teavitatakse välise signaali või energiaallika häirest optilise ja/või akustilise vahendi abil.

6.2.5.3.2.   Punkti 7.6.2 kohasel katsetamisel peab mitmetoimelise lukustusviisiga (sealhulgas rihma liikumine) hädalukustuv tõmbur vastama ettenähtud nõuetele ning lukustuma ka juhul, kui rihma tõmbesuunas mõõdetud kiirendus on vähemalt 3,0 g.

6.2.5.3.3.   Punktides 6.2.5.3.1 ja 6.2.5.3.2 nimetatud katsete puhul ei tohi rihma võimaliku liikumise kogupikkus enne tõmburi lukustumist ületada 50 mm punktis 7.6.2.1 kindlaksmääratud pikkuse algusest. Tõmbur loetakse punkti 6.2.5.3.1.2 kohaselt nõuetele vastavaks juhul, kui lukustumine ei toimu kõnealuses punktis ettenähtud kiirenduse väärtuste juures enne, kui rihm on vähemalt 50 mm pikkuses välja tõmmatud punktis 7.6.2.1 kindlaksmääratud pikkust aluseks võttes.

6.2.5.3.4.   Tõmburi puhul, mis on vöörihma osa, peab rihmale mõjuv tõmbejõud olema vähemalt 0,7 daN, mõõdetuna punkti 7.6.4 kohaselt vöörihma vabas osas, mis jääb mannekeeni ja tõmburi vahele.

Tõmburi puhul, mis on õlarihma osa, ei tohi rihmale mõjuv tõmbejõud samalaadse mõõtmise juures olla väiksem kui 0,1 daN, kuid mitte suurem kui 0,7 daN, välja arvatud pingeid vähendava seadmega varustatud rihma puhul, kui minimaalset tõmbejõudu saab vähendada kuni 0,05 daN üksnes siis, kui seade on sisse lülitatud. Kui rihm läbib juhiku või rihmaratta, siis mõõdetakse tõmbejõudu rihma vabas osas, mis jääb mannekeeni ja juhiku või rihmaratta vahele.

Turvavöökomplekti koosseisus olevat käsitsi või automaatselt käivitatavat seadet, mis takistab rihma täielikku kokkurullumist, ei tohi tõmbejõu mõõtmisel kasutada.

Kui komplektis on pingeid vähendav seade, mõõdetakse ülalkirjeldatud rihma tõmbejõudu siis, kui seade on sisse ja välja lülitatud ning kui neid nõudeid hinnatakse enne ja pärast vastupidavuskatseid vastavalt punktile 6.2.5.3.5.

6.2.5.3.5.   Rihm tõmmatakse punktis 7.6.1 kirjeldatud viisil tõmburist välja ja lastakse tõmburisse tagasi rulluda 40 000 korda. Seejärel tehakse tõmburile punktis 7.2 kirjeldatud korrosioonikatse, millele järgneb punktis 7.6.3 ettenähtud tolmukindluskatse. Pärast seda peab tõmbur nõuetekohaselt läbima järgmised 5 000 tsüklit (kokku 45 000 tsüklit).

Kui komplektis on pingeid vähendav seade, tehakse katsed tingimusel, et pingeid vähendav seade on sisse ja välja lülitatud.

Pärast eespool nimetatud katseid peab tõmbur töötama endiselt laitmatult ja vastama punktides 6.2.5.3.1, 6.2.5.3.3 ja 6.2.5.3.4 esitatud nõuetele.

6.2.5.4.   Tõmburid peavad pärast punkti 6.2.5.3.5 kohast vastupidavuskatset ja otsekohe pärast punkti 6.2.5.3.4 kohast tõmbejõu mõõtmist vastama järgmisele kahele spetsifikatsioonile:

6.2.5.4.1.

tõmburite, välja arvatud iselukustuvate tõmburite, katsetamisel punkti 7.6.4.2 kohaselt peavad tõmburid vältima rihma lõtvust torso kohal, ning

6.2.5.4.2.

kui pannal on keele lahtipäästmiseks vabastatud, peab tõmbur ise suutma rihma täielikult tagasi rullida.

6.2.6.   Eelpinguti

6.2.6.1.   Pärast punkti 7.2 kohaselt tehtud korrosioonikatset peab eelpinguti (kaasa arvatud löögiandur, mis on seadmega ühendatud originaaldüüside abil, milles ei tohi olla voolu) nõuetekohaselt töötama.

6.2.6.2.   Tehakse kindlaks, et seadise ootamatu käivitumine ei põhjusta kehavigastuse tekkimise ohtu.

6.2.6.3.   Pürotehniliste eelpingutite puhul:

6.2.6.3.1.

ei tohi eelpinguti pärast punkti 7.9.1 kohast konditsioneerimist temperatuuri toimel käivituda ning peab nõuetekohaselt töötama;

6.2.6.3.2.

tuleb rakendada ettevaatusabinõud, et väljapaiskuv kuum gaas ei süütaks lähedal asuvaid kergsüttivaid materjale.

6.3.   Rihmad

6.3.1.   Üldandmed

6.3.1.1.   Rihmade omadused peavad olema sellised, et kasutaja kehale avaldatav surve jaotub võimalikult ühtlaselt rihmade kogu laiuses ning et rihmad ei keerduks ka koormuse all olles. Rihmad peavad olema energiat neelavate ning hajutavate omadustega. Rihmadel peavad olema palistatud ultusääred, mis ei tohi kasutamise tõttu lahti hargneda.

6.3.1.2.   Jõuga 980 daN + 100 – 0 daN mõjutatava rihma laius peab olema vähemalt 46 mm. Laiust mõõdetakse punktis 7.4.3 ettenähtud katse kohaselt, peatades masina eespool nimetatud koormusel (6).

6.3.2.   Tugevus pärast konditsioneerimist toatingimustes

Kahe rihmanäidise punkti 7.4.1.1 kohasel konditsioneerimisel ei tohi rihma punkti 7.4.2 kohaselt määratud tõmbetugevus olla väiksem kui 1 470 daN. Erinevus kahe näidise tõmbetugevuse vahel ei tohi moodustada üle 10 % mõõdetavatest tõmbetugevustest suurema tõmbetugevuse väärtusest.

6.3.3.   Tugevus pärast konditsioneerimist eritingimustes

Punkti 7.4.1 (punkt 7.4.1.1 välja arvatud) tingimustest ühe tingimuse kohaselt konditsioneeritud kahe rihmanäidise tõmbetugevus peab moodustama vähemalt 75 % koormuste punktis 6.3.2 nimetatud katses kindlaksmääratud keskmisest väärtusest ning olema vähemalt 1 470 daN. Tehniline teenistus võib loobuda ühe või mitme kõnealuse katse tegemisest, kui kasutatud materjali koostise või juba olemasoleva info põhjal osutub katse või katsete tegemine ülearuseks.

6.4.   Turvavöökomplekt või turvasüsteem

6.4.1.   Dünaamiline katse

6.4.1.1.   Turvavöökomplekti või turvasüsteemi dünaamiline koormuskatse tehakse punkti 7.7 kohaselt.

6.4.1.2.   Dünaamiline koormuskatse tehakse kahele, eelnevalt koormusega mõjutamata turvavöö komplektile, välja arvatud turvavöökomplektid, mis moodustavad turvasüsteemide osa; sellisel juhul tehakse dünaamiline koormuskatse ühele istmerühmale mõeldud turvasüsteemidele, mis ei ole eelnevalt koormusega mõjutatud. Katsetatavate turvavöökomplektide lukud peavad vastama punktis 6.2.2.4 esitatud nõuetele. Tõmburitega varustatud turvavööde puhul tehakse tõmburile punktis 7.6.3 ettenähtud tolmukindluskatse; peale selle peab seadis turvavööde või turvasüsteemide puhul, mis on varustatud pürotehnilisi vahendeid sisaldava eelpingutiga, olema punktile 7.9.1 ettenähtud viisil konditsioneeritud.

6.4.1.2.1.   Turvavöödele tehakse punktis 7.2 määratletud korrosioonikatse ning seejärel tehakse lukkudele veel 500 avamis- ja sulgemistsüklit tavapärastes kasutustingimustes.

6.4.1.2.2.   Tõmburitega varustatud turvavööde tõmburitele tehakse punktis 6.2.5.2 või punktis 6.2.5.3 kirjeldatud katsed. Tõmburile juba punkti 6.4.1.2.1 kohaselt tehtud korrosioonikatset korrata ei ole vaja.

6.4.1.2.3.   Sellise turvavöö katsetamisel, mis on ette nähtud kasutamiseks koos turvavöö kõrguse regulaatoriga punkti 2.14.6 määratluse kohaselt, reguleeritakse seade katseid tegeva tehnilise teenistuse poolt valitud kõige ebasoodsamasse (ebasoodsamatesse) asendisse (asenditesse). Kuid:

6.4.1.2.3.1.

Kui aga turvavöö kõrguse regulaator sisaldab kinnituspunkti, nagu on lubatud nõukogu eeskirja nr 14 kohaselt, võib katseid tegev tehniline teenistus soovi korral kohaldada punkti 7.7.1 sätteid.

6.4.1.2.3.2.

Kui õlakõrguse paindlik reguleerseadis on turvavöö osa, katsetatakse seda kui turvasüsteemi ning katsete eest vastutav tehniline teenistus kohaldab punkti 7.7.1 sätteid, mis kehtivad sõiduki kere selle osa suhtes, millele turvasüsteem tavapäraselt paigaldatakse.

6.4.1.2.4.   Eelpingutiga turvavöö puhul saab lõikes 6.4.1.3.2 kindlaksmääratud nihkumise miinimumväärtust poole võrra vähendada. Selle katse tegemiseks tuleb eelpinguti tööle rakendada.

6.4.1.2.5.   Pingeid vähendava seadmega turvavöö puhul viiakse enne dünaamilist koormuskatset läbi vastupidavuskatse, kui seade töötab vastavalt punktile 6.2.5.3.5. Seejärel tehakse dünaamiline koormuskatse pingeid vähendava seadme töötamise ajal.

6.4.1.3.   Katses tuleb täita järgmisi nõudeid:

6.4.1.3.1.   Ükski kasutaja turvalisust mõjutav turvavöökomplekti või turvasüsteemi osa ei tohi puruneda, ükski lukk või lukustus- või nihutussüsteem ei tohi avaneda ega lukust lahti tulla; ning

6.4.1.3.2.   vöörihma puhul peab mannekeeni vaagnajoonel mõõdetud ettenihkumine jääma vahemikku 80–200 mm. Muude rihmatüüpide puhul peab vaagnajoonel mõõdetud ettenihkumine olema vahemikus 80–200 mm ning rinna kohal mõõdetud ettenihkumine 100–300 mm. Traksvöö korral võib ülalpool määratud minimaalset nihkumist vähendada poole võrra. Kõnealuste nihkumiste mõõtmise aluseks on 7. lisa joonisel 6 esitatud mõõtmispunktid.

6.4.1.3.3.   Turvavöö puhul, mis on mõeldud kasutamiseks välimisel esiistmel, mida eest kaitseb turvapadi, võib rindkere võrdluspunkti nihe ületada punktis 6.4.1.3.2 nimetatud väärtuse, kui liikumiskiirus kõnealuse väärtuse juures ei ole üle 24 km/h.

6.4.1.3.4.   Istekoha puhul, mis ei ole välimine esiiste ja mida eest kaitseb turvapadi, võib rindkere võrdluspunkti nihe ületada punktis 6.4.1.3.2 nimetatud väärtuse, kui liikumiskiirus kõnealuse väärtuse juures ei ületa 24 km/h turvapadjaga tehtud katsetel sõidukikeskkonnas, mis vastab turvapadja paigaldus- ja kinnituspunktide koordinaatidele.

6.4.1.4.   Turvasüsteemi puhul:

6.4.1.4.1.   võib rindkere võrdluspunkti nihe ületada punktis 6.4.1.3.2 kindlaksmääratud väärtuse, kui õnnestub kas väljaarvutamise või lisakatse abil tõestada, et dünaamilises koormuskatses ei saa mannekeeni pea ega torso ükski osa sõiduki ühegi eesmise osa jäiga detailiga kokku puutuda, välja arvatud järgmised erandid.

6.4.1.4.1.1.

Juhi puhul on lubatud rindkere kokkupuude rooliseadisega, kui viimane vastab eeskirja nr 12 nõuetele ja tingimusel, et kiirus kokkupuute ajal ei ületa 24 km/h. Selle arvestuse puhul eeldatakse, et iste on ühes punktis 7.7.1.5 kindlaksmääratud asenditest.

6.4.1.4.1.2.

Teiste sõitjate puhul ei ole pea või rindkere kokkupuude mannekeeni ees olevate jäikade sõiduki osadega lubatud. Mannekeeni pea kokkupuude põlvedega ei ole lubatud. Selle arvestuse puhul eeldatakse, et katsetatava mannekeeni iste ja vajaduse korral mannekeeni ees paiknev iste on punktis 7.7.1.6 kindlaksmääratud asendis. Välja arvatud punktis 2.8 määratletud turvapadjasüsteemi vabastatud konstruktsioon, võib elastse materjali Shore'i kõvadusega alla 50 eemaldada, näitamaks, et kaetud või polsterdatud jäigad osad ei puutu katse käigus kokku mannekeeni pea ega rindkerega.

6.4.1.4.2.   Sõidukites, kus selliseid seadiseid kasutatakse, peavad nihutus- ja lukusüsteem, mis võimaldavad kõigil istmete kasutajatel sõidukist lahkuda, olema pärast dünaamilist koormuskatset siiski käsitsi töölerakendatavad.

6.4.1.5.   Erandina võivad nihkumisväärtused turvasüsteemi puhul olla punktis 6.4.1.3.2 nimetatud väärtustest suuremad, kui istmele kinnitatud ülakinnituspunkti suhtes kehtib eeskirja nr 14 punktis 7.4 ette nähtud erand.

6.4.2.   Tugevus pärast kulumiskindluskatset

6.4.2.1.   Mõlema punkti 7.4.1.6 kohaselt konditsioneeritud näidise tõmbetugevust hinnatakse vastavalt punktidele 7.4.2 ja 7.5. See peab olema vähemalt 75 % tõmbetugevuste keskmisest väärtusest, mis määratakse kindlaks kulumata rihmadega tehtud katsetes, ega tohi olla väiksem kui katsetatavate osade puhul ettenähtud minimaalne koormus. Erinevus kahe näidise tõmbetugevuste vahel ei tohi moodustada üle 20 % mõõdetavatest tõmbetugevustest suurema väärtusest. Esimese ja teise tüübi menetlusel tehakse ainult rihmanäidiste tõmbetugevuskatse (punkt 7.4.2). Kolmanda tüübi menetlusel tehakse rihma ja asjaomaste jäikade osade tõmbetugevuskatse (punkt 7.5.).

6.4.2.2.   Järgmises tabelis esitatakse turvavöökomplekti osad, mis peavad läbima kulumiskindluskatse, ning neile sobivad menetlused, mis on märgitud tähega „x“. Iga menetluse jaoks tuleb võtta uus näidis.

	Menetlus 1	Menetlus 2	Menetlus 3
Kinnitusdetail	—	—	x
Juhik või rulljuhik	—	x	—
Lukuaas	—	x	x
Reguleerseadis	x	—	x
Rihma külge õmmeldud osad	—	—	x
Õlakõrguse paindlik reguleerseadis	x	—	—

7.   KATSED

7.1.   Turvavöö tüübi või turvasüsteemi tüübi kinnituseks esitatud näidiste kasutamine (vaata selle eeskirja 13. lisa)

7.1.1.   Luku kontrollimiseks, luku katsetamiseks madalal temperatuuril, vajadusel punktis 7.5.4 kirjeldatud madala temperatuuri katseks, luku vastupidavuskatseks, turvavöö korrosioonikatseks, tõmburi kasutuskindluse katseks, dünaamiliseks koormuskatseks ja luku avamiskatseks pärast dünaamilist koormuskatset on vaja kahte turvavöö või turvasüsteemi näidist. Ühte neist kahest näidisest kasutatakse turvavöö või turvasüsteemi kontrollimiseks.

7.1.2.   Luku kontrollimiseks ning luku, kinnitusdetailide, turvavöö reguleerseadiste ja vajaduse korral tõmburite tugevuskatseteks on tarvis ühte turvavöö või turvasüsteemi näidist.

7.1.3.   Luku kontrollimiseks, mikrolibisemiskatseks ja kulumiskindluskatseks on tarvis esitada kaks rihma või turvasüsteemi näidist. Turvavöö reguleerseadise tööd katsetatakse ühel neist kahest näidisest.

7.1.4.   Rihma näidist kasutatakse rihma tõmbetugevusekatse tegemiseks. Ühte selle näidise osa säilitatakse tunnistuse kehtivusaja lõpuni.

7.2.   Korrosioonikatse

7.2.1.   Terviklik turvavöökomplekt asetatakse käesoleva eeskirja 12. lisas ette nähtud katsekambrisse. Tõmburiga seadise rihm keritakse 300 ± 3 mm pikkuselt täies ulatuses lahti. Katse peab kestma katkestusteta 50 tundi, välja arvatud lühikesed vaheajad, mis võivad olla tarvilikud näiteks soolalahuse kontrollimiseks ja lisamiseks.

7.2.2.   Pärast katse lõppu pestakse turvavöökomplekti võimalike soolajääkide eemaldamiseks ettevaatlikult või kastetakse see puhtasse jooksvasse vette temperatuuriga mitte üle 38 °C ning lastakse enne punkti 6.2.1.2 kohast kontrollimist toatemperatuuril 24 tundi kuivada.

7.3.   Mikrolibisemiskatse (vt käesoleva eeskirja 11. lisa, joonis 3)

7.3.1.   Mikrolibisemiskatses näidiseid hoitakse vähemalt 24 tundi õhutemperatuuril 20 ± 5 °C ning suhtelise õhuniiskuse juures 65 ± 5 %. Katse tehakse temperatuuril 15–30 °C.

7.3.2.   Tuleb kontrollida, et reguleerseadise vaba osa asetseks stendil suunaga üles või alla, nagu see asetseb sõidukil.

7.3.3.   Rihma alumise otsa külge kinnitatakse koormus 5 daN. Ülemine ots pannakse amplituudiga 300 ± 20 mm edasi-tagasi liikuma (vt joonist).

7.3.4.   Vaba, varurihma ülesandeid täitev ots, kui see on olemas, ei tohi ühelgi juhul olla kinnitatud koormuse all oleva osa külge.

7.3.5.   Tuleb kontrollida, et reguleerseadisest väljuva lõdvaks lastud rihma kõverus jääks samale poole nagu sõidukis. Stendil rakendatakse koormust 5 daN vertikaalselt, kusjuures ei tohi tekkida koormuse kõikumist ega turvavöö keerdumist. Kinnitusdetail peab vastama koormusele 5 daN samuti nagu sõidukil.

7.3.6.   Enne katse algust tuleb teha 20 edasi-tagasi liikumisega tsüklit, et isepingulduv süsteem asetuks nõuetekohaselt paigale.

7.3.7.    1 000 tsüklit sooritatakse sagedusega 0,5 tsüklit sekundis täisamplituudiga 300 ± 20 mm. Koormust 5 daN rakendatakse ainult ajavahemiku jooksul, mis vastab 100 ± 20 mm pikkusele nihkele kummagi faasi ajal.

7.4.   Rihmade konditsioneerimine ja tõmbetugevuskatse (staatiline katse)

7.4.1.   Rihmade konditsioneerimine tõmbetugevuskatseks

Punktis 3.2.2.3 nimetatud rihmast lõigatud näidised konditsioneeritakse järgmiselt:

7.4.1.1.   Konditsioneerimine toatemperatuuril ja õhuniiskus

Rihma konditsioneeritakse ISO 139 (2005) standardi kohaselt, kasutades standardatmosfääri või standardset alternatiivatmosfääri. Kui katse ei toimu vahetult pärast konditsioneerimist, siis hoitakse näidist katse alustamiseni õhukindlalt suletud anumas. Tõmbetugevust tuleb määrata viie minuti jooksul pärast rihma konditsioneerimist õhu käes või selle anumast väljavõtmist.

7.4.1.2.   Konditsioneerimine valguse käes

7.4.1.2.1.   Kohaldatakse soovituses ISO 105-B02 (1994/Amd2:2000) sätestatut. Rihma hoitakse valguse käes, kuni sinine standardvärv nr 7 pleegib värviskaala halli tooni neljandale jaotusele vastavaks.

7.4.1.2.2.   Seejärel konditsioneeritakse rihma punktis 7.4.1.1 kirjeldatu kohaselt. Kui katse ei toimu vahetult pärast konditsioneerimist, siis hoitakse näidist katse alustamiseni hermeetiliselt suletud anumas. Tõmbetugevus määratakse viie minuti jooksul pärast rihma konditsioneerimisseadmest väljavõtmist.

7.4.1.3.   Konditsioneerimine külmas

7.4.1.3.1.   Rihma konditsioneeritakse punkti 7.4.1.1 kohaselt.

7.4.1.3.2.   Seejärel hoitakse rihma 1,5 tundi lamedal alusel jahutuskambris õhutemperatuuril – 30 ± 5 °C. Siis murtakse rihm kokku ning mõjutatakse murdekohta koormusega, mille mass on 2 kg ning mis on eelnevalt jahutatud temperatuurini – 30 ± 5 °C. Rihma hoitakse 30 minutit samas jahutuskambris, seejärel eemaldatakse koormus ning mõõdetakse rihma tõmbetugevust viie minuti jooksul pärast jahutuskambrist väljavõtmist.

7.4.1.4.   Konditsioneerimine kuumas

7.4.1.4.1.   Rihma hoitakse kolm tundi termokapis õhutemperatuuril 60 ± 5 °C ning suhtelise õhuniiskuse juures 65 ± 5 %.

7.4.1.4.2.   Katketugevus määratakse kindlaks viie minuti jooksul pärast rihma soojenduskambrist väljavõtmist.

7.4.1.5.   Mõjutamine veega

7.4.1.5.1.   Rihma hoitakse kolm tundi vähese märgava aine lisandiga destilleeritud vees temperatuuril 20 ± 5 °C, kusjuures vesi peab rihma täielikult katma. Kasutada võib ükskõik millist katsetatavale kiule sobivat märgavat ainet.

7.4.1.5.2.   Tõmbetugevus tuleb määrata kümne minuti jooksul pärast rihma veest väljavõtmist.

7.4.1.6.   Konditsioneerimine kulumiskindluse määramiseks

7.4.1.6.1.   Kulumiskindluskatse tehakse igale seadmele, milles rihm puutub kokku turvavöö jäiga osaga, 1. menetluse kohast kulumiskindluskatset (punkt 7.4.1.6.4.1) ei ole vaja teha turvavöö reguleerseadisele juhul, kui mikrolibisemiskatse (punkt 7.3) näitab, et rihma libisemine on alla poole ettenähtud väärtusest. Konditsioneerimisseade reguleeritakse nii, et rihma asend kokkupuutepinna suhtes jääb peaaegu muutumatuks.

7.4.1.6.2.   Näidiseid konditsioneeritakse punkti 7.4.1.1 kohaselt. Ruumi temperatuur katse ajal peab olema vahemikus 15–30 °C.

7.4.1.6.3.   Tabelis on esitatud iga kulumiskindluskatse puhul ettenähtud nõuded.

	Koormus daN	Sagedus (Hz)	Tsüklite arv	Nihe mm
Menetlus 1	2,5	0,5	5 000	300 ± 20
Menetlus 2	0,5	0,5	45 000	300 ± 20
Menetlus 3 (*1)	0–5	0,5	45 000	—

Tabeli viiendas veerus esitatud nihe väljendab rihma edasi-tagasi liikumise ulatust.

7.4.1.6.4.   Konditsioneerimismenetluste täpsustused

7.4.1.6.4.1.   Menetlus 1: juhtudel, kui rihm liigub läbi reguleerseadise.

Koormusega 2,5 daN mõjutatakse vertikaalselt ja püsivalt rihma ühte otsa; rihma teine ots kinnitatakse seadmele, mis paneb rihma horisontaalselt edasi-tagasi liikuma.

Reguleerseadis asetatakse selliselt, et rihma horisontaalosa jääb koormuse alla (vt käesoleva eeskirja 11. lisa, joonis 1).

7.4.1.6.4.2.   Menetlus 2: Kasutatakse juhul, kui rihma suund muutub jäiga osa läbimisel.

Katse ajal peavad rihma otste vahel moodustuvad nurgad vastama käesoleva eeskirja 11. lisas joonisel 2 esitatud nurkadele.

Katse ajal tuleb rakendada püsikoormust 0,5 daN.

Kui rihma suund jäiga osa läbimisel muutub rohkem kui ühel korral, siis võib koormust 0,5 daN suurendada, kuni rihm liigub läbi jäiga osa ettenähtud 300 mm ulatuses.

7.4.1.6.4.3.   Menetlus 3: juhtudel, kui rihm on kinnitatud jäiga osa külge õmblusega vms viisil.

Nihke kogupikkus peab olema 300 ± 20 mm, kusjuures koormust 5 daN rakendatakse ainult ajavahemiku jooksul, mis vastab rihma liikumisele 100 ± 20 mm kummagi faasi ajal (vt eeskirja 11. lisa joonis 3).

7.4.2.   Rihma tõmbetugevuskatse (staatiline koormuskatse)

7.4.2.1.   Katseks võetakse iga kord kaks uut piisava pikkusega rihma näidist, mis on konditsioneeritud vastavalt punkti 7.4.1 sätetele.

7.4.2.2.   Iga rihm kinnitatakse tõmbemasina kruvide vahele. Kruvid ei tohi rihmaga kokkupuute kohas ega selle lähedal rihma vigastada. Rihma liikumiskiirus peab olema umbes 100 mm minutis. Katse alguses peab kruvide vahele jääva näidise vaba pikkus olema 200 ± 40 mm.

7.4.2.3.   Koormust suurendatakse rihma katkemiseni, seejärel registreeritakse tõmbetugevus.

7.4.2.4.   Kui rihm libiseb või katkeb kokkupuutekohas ühega kruvidest või nendest 10 mm kaugusel, siis tunnistatakse katse kehtetuks ning tehakse uus katse teise näidisega.

7.4.3.   Laius koormuse all

7.4.3.1.   Katseks võetakse iga kord kaks uut piisava pikkusega rihma näidist, mis on konditsioneeritud vastavalt punkti 7.4.1 sätetele.

7.4.3.2.   Iga rihm kinnitatakse tõmbemasina kruvide vahele. Kruvid ei tohi rihmaga kokkupuute kohas ega selle lähedal rihma vigastada. Rihma liikumiskiirus peab olema umbes 100 mm minutis. Katse alguses peab kruvide vahele jääva näidise vaba pikkus olema 200 ± 40 mm.

7.4.3.3.   Kui koormus ulatub 980 daN + 100 – 0 daN, masin seisatakse ja mõõtmine viiakse 5 sekundi jooksul lõpule. Katse tuleb teha tõmbekatsest eraldi.

7.5.   Jäikade osadega turvavöökomplekti osade staatiline koormuskatse

7.5.1.   Lukk ja reguleerseadis ühendatakse tõmbemasinaga turvavöö seadise tavapäraste kinnitusdetailide abil ning suurendatakse seejärel koormust kuni 980 daN.

Traksvöö puhul kinnitatakse lukk katseseadmele rihmadega, mis on kinnitatud lukule ja luku geomeetrilise keskme suhtes ligikaudu sümmeetriliselt asetatud keelele või kahele keelele. Kui lukk või reguleerseadis on kinnitusseadise osa või kuulub kolmepunktivöö ühise osa koosseisu, siis tuleb lukku või reguleerseadist katsetada koos kinnitusdetailiga punkti 7.5.2 kohaselt, välja arvatud tõmburite puhul, mis on varustatud rulljuhikuga ülemises kinnituspunktis. Sellisel juhul peab koormus olema 980 daN ning lukustumise hetkel rullile keritud rihma pikkus peab olema võimalikult lähedane 450 mm rihma otsast.

7.5.2.   Kinnitusdetaili ja turvavöö kõrguse regulaatorite katsetamine toimub punktis 7.5.1 kirjeldatud viisil, kuid koormuse juures 1 470 daN, mida punkti 7.7.1 teise lause kohaselt rakendatakse kõige ebasoodsamates tingimustes, mis võivad esineda nõuetekohaselt paigaldatud turvavööga sõiduki puhul. Tõmburite katsetamisel peab rihm olema täielikult lahti keritud.

7.5.3.   Kaks terviklikku turvavöökomplekti näidist pannakse kaheks tunniks jahutuskappi temperatuuriga – 10 ± 1 °C. Otsekohe pärast jahutuskapist väljavõtmist ühendatakse luku lukustuvad osad käsitsi.

7.5.4.   Kaks terviklikku turvavöökomplekti näidist pannakse kaheks tunniks jahutuskappi temperatuuriga – 10 ± 1 °C. Kõik katsetatavad jäigad ja plastosad asetatakse üksteise järel lamedale terasalusele (terasalust on hoitud koos näidistega jahutuskapis), mis on asetatud vähemalt 100-kilogrammise massiga kompaktse ploki horisontaalsele pinnale; 30 sekundi jooksul pärast jahutuskapist väljavõtmist lastakse katsetatavale näidisele 300 mm kõrguselt vabalt langeda 18 kg massiga terasviht. 18 kg raskuse terasvihi löögipind peab olema kõvadusega vähemalt 45 HRC ning kumer, ristraadiusega 10 mm ja pikiraadiusega 150 mm. Ühe näidise katsetamisel peab painutatud varda telg olema rihmaga ühel joonel, teise näidise puhul peab kõnealune telg moodustama rihmaga 90kraadise nurga.

7.5.5.   Kahe turvavöö jaoks ühiste osadega lukke mõjutatakse koormusega viisil, mis simuleerib kasutustingimusi keskasendisse reguleeritud istmetega sõidukis. Igale rihmale rakendatakse korraga koormust 1 470 daN. Koormuse suund määratakse kindlaks punkti 7.7.1 kohaselt. Kõnealuseks katseks sobiv seade on esitatud käesoleva eeskirja 10. lisas.

7.5.6.   Käsireguleerseadise katsetamisel tuleb rihm tavapäraseid kasutustingimusi silmas pidades kiirusega ligikaudu 100 mm/sek ettevaatlikult läbi reguleerseadise tõmmata ning mõõta maksimaalne jõud täpsusega 0,1 daN pärast rihma esimest 25 mm pikkust liikumist. Katse tehakse rihma reguleerseadisest läbimineku mõlemal suunal, kusjuures rihmaga peab enne mõõtmist olema sooritatud 10 liikumistsüklit.

7.6.   Tõmburitega turvavööde lisakatsed

7.6.1.   Tõmburimehhanismi vastupidavus

7.6.1.1.   Rihm tõmmatakse välja ja lastakse sel sisse tõmbuda nõutud arvu tsükleid sagedusel kuni 30 tsüklit minutis. Hädalukustuvate tõmburite puhul tekitatakse igas viiendas tsüklis tõmme, mis lukustab tõmburi.

Rihma viiel eri pikkusel tehakse võrdne arv tõmbeid: 90, 80, 75, 70 ja 65 % tõmburis oleva rihma kogupikkusest. Üle 900 mm pikkusega rihma puhul peavad eespool nimetatud protsendimäärad olema vastavuses tõmburisse jääva viimase 900 mm pikkuse osaga.

7.6.1.2.   Lõikes 7.6.1.1 nimetatud katseteks ettenähtud seadmed on esitatud käesoleva eeskirja 3. lisas.

7.6.2.   Hädalukustuvate tõmburite lukustamine

7.6.2.1.   Tõmburi lukustumist katsetatakse tõmburi rullil oleva rihma pikkusel 300 ± 3 mm.

7.6.2.1.1.   Rihma liikumisest põhjustatud lukustusega tõmburi puhul peab rihma tõmbesuund vastama sõidukile paigaldatud tõmburi tavapärasele rihma tõmbesuunale.

7.6.2.1.2.   Sõiduki aeglustusele reageerivate tõmburite tundlikkuse katsetamisel tuleb tõmbureid katsetada eespool nimetatud pikkusel piki kahte rõhtsat telge, mis peavad olema horisontaalsed tõmburi paigaldamise korral turvavöö tootja poolt ettenähtud nõuete kohaselt. Kui asendit ei ole täpsustatud, peab katsemeeskond konsulteerima turvavöö tootjaga. Ühe kõnealustest telgede katsesuundadest valib tüübikinnituskatsete eest vastutav tehniline teenistus, et katsetada lukustusmehhanismi käivitumist kõige ebasoodsamates tingimustes.

7.6.2.2.   Lõikes 7.6.2.1 nimetatud katseteks ettenähtud seadmed on esitatud käesoleva eeskirja 4. lisas. Iga sellise katseseadme ehitus peab tagama, et nõuetekohane kiirendus saadakse enne, kui tõmbur on väljutanud 5 mm linti ning et tagasitõmme toimub keskmise kiirendusega vähemalt 55 g/s (7) ja mitte üle 150 g/s rihma liikumise suhtes tundlikkuse katsetamisel ning vähemalt 25 g/s ja mitte üle 150 g/s tundlikkuse katsetamisel sõiduki aeglustuse suhtes.

7.6.2.3.   Punktides 6.2.5.3.1.3 ja 6.2.5.3.1.4 ettenähtud nõuetele vastavuse katsetamiseks monteeritakse tõmbur horisontaalsele lauale ning lauda kallutatakse kiirusega kuni 2° sekundis, kuni toimub lukustumine. Katset korratakse teistes suundades tagamaks, et nõuded on täidetud.

7.6.3.   Tolmukindlus

7.6.3.1.   Tõmbur asetatakse katsekambrisse käesoleva eeskirja 5. lisa nõuete kohaselt. Tõmburi suund peab vastama sõidukile paigaldatud tõmburi suunale. Katsekambris on punkti 7.6.3.2 nõuetele vastav kogus tolmu. Rihm tõmmatakse 500 mm ulatuses tõmburist välja ning hoitakse väljatõmmatult, kusjuures pärast tolmu iga läbipuhumist sooritatakse sellega ühe või kahe minuti jooksul 10 täielikku välja- ja sissetõmbetsüklit. Viie tunni jooksul tekitatakse iga 20 minuti järel viiesekundiline tolmuga kokkupuude kuiva ja määrdeõlivaba suruõhu abil, mis läbib 1,5 ± 0,1 mm läbimõõduga ava survega 5,5 · 105 ± 0,5 · 105 Pa.

7.6.3.2.   Punktis 7.6.3.1 kirjeldatud katses kasutatav tolm koosneb umbes 1 kg kuivast kvartsist. Kvartsiosakesed jaotuvad suuruse järgi järgmiselt:

a)	need, mis läbivad 150 μm ava, traadi läbimõõt 104 μm: 99–100 %;

b)	need, mis läbivad 105 μm ava, traadi läbimõõt 64 μm: 76–86 %;

c)	need, mis läbivad 75 μm ava, traadi läbimõõt 52 μm: 60–70 %.

7.6.4.   Sissetõmbejõud

7.6.4.1.   Sissetõmbejõudu mõõdetakse mannekeenile paigaldatud turvavöökomplektil nii nagu punktis 7.7 ettenähtud dünaamilise koormuskatse puhul. Rihma tõmmet mõõdetakse mannekeeniga kokkupuutepunktidele võimalikult lähedal asuvates punktides (kuid mitte kokkupuutepunktides), kusjuures rihm tõmmatakse sisse kiirusega 0,6 meetrit minutis. Pingeid vähendava seadmega turvavöö puhul mõõdetakse sissetõmbejõudu ja rihma pinget nii sisse kui ka välja lülitatud pinget vähendava seadmega.

7.6.4.2.   Enne punktis 7.7 kirjeldatud dünaamilist katset kallutatakse puuvillasesse särki riietatud mannekeeni ettepoole seni, kuni 350 mm rihma on tõmburist välja tõmmatud, ning seejärel lastakse mannekeen algasendisse tagasi.

7.7.   Turvavöökomplekti või turvasüsteemi dünaamiline koormuskatse

7.7.1.   Turvavöökomplekt paigaldatakse käesoleva eeskirja 6. lisa joonise 1 kohaselt istmega ja harilike kinnituspunktidega varustatud katsesõidukile. Teatavale konkreetsele sõidukile või konkreetsetele sõidukitüüpidele mõeldud turvavöökomplektide puhul määrab mannekeeni ja kinnituspunktide vahelised kaugused katsetamise eest vastutav tehniline teenistus turvavööga kaasneva paigaldusjuhendi või sõiduki tootja poolt esitatud andmete alusel. Kui turvavööl on punktis 2.14.6 kirjeldatud turvavöö kõrguse regulaator, jäävad seadme asend ja selle kindlustamise vahendid samaks, kui sõidukis kasutatava seadme puhul.

Juhul, kui dünaamiline katse on tehtud ühel sõidukitüübil, pole seda vaja korrata teistel sõidukitüüpidel, milles iga kinnituspunkt on vähem kui 50 mm kaugusel katsetatud vöö vastavast kinnituspunktist. Teise võimalusena võivad tootjad maksimaalse arvu tegelike kinnituspunktide hõlmamiseks määratleda katseteks hüpoteetilise kinnituspunkti asukoha.

7.7.1.1.   Turvavöö või turvasüsteemi puhul, mis moodustab osa komplektist, millele taotletakse turvasüsteemina tüübikinnitust, tuleb turvavöö paigaldada kas punktis 7.7.1 määratletu kohaselt või sõiduki kere sellele osale, millele see tavapäraselt paigaldatakse, ning kinnitada see osa jäigalt katsesõidukile punktides 7.7.1.2 ja 7.7.1.6 kirjeldatud viisil.

Turvavöö või turvasüsteemi puhul, mis on varustatud eelpingutiga, mille toimimine ei sõltu turvavöökomplekti sisseehitatud osadest, monteeritakse turvavöökomplekt ja vajalikud sõiduki lisaosad katsesõidukile punktides 7.7.1.2–7.7.1.6 kirjeldatud viisil.

Kui kõnealuseid seadiseid ei saa katsetada katsesõidukil, siis võib tootja seadise vastavust eeskirja nõuetele näidata tavapärase laupkokkupõrkekatse abil kiirusega 50 km/h, kooskõlas ISO menetlusega 3560 (1975).

7.7.1.2.   Meetod, mida kasutatakse sõiduki kinnitamiseks katse ajal, ei tohi suurendada istmete või turvavööde kinnituspunktide tugevust ega vähendada kere tavapärast deformeerumist. Katsesõidukil ei tohi olla ühtegi esiosa, mis mannekeeni (välja arvatud mannekeeni jalgade) ettepoole liikumist piirates vähendaksid turvasüsteemile katse ajal rakendatavat koormust. Kere kõrvaldatud osad võib asendada võrdväärse tugevusega osadega tingimusel, et need ei takista mannekeeni ettepoole liikumist.

7.7.1.3.   Kinnitusseadis loetakse nõuetekohaseks, kui see ei avalda mõju kogu kere laiust hõlmaval alal, ning juhul, kui sõiduk või kere on fikseeritud või kinnitatud eestpoolt vähemalt 500 mm kauguselt katsetatava turvasüsteemi kinnituspunktist. Tagantpoolt kinnitatakse kere kinnituspunktide taga kaugusel, mis on piisav tagamaks punktis 7.7.1.2 ettenähtud nõuete täitmist.

7.7.1.4.   Sõiduki istmed paigaldatakse ja reguleeritakse juhtimis- ja sõiduasendisse, mis tüübikinnituskatseid tegeva tehnilise teenistuse arvates on mannekeeni asukohta sõidukis arvestades tugevuse seisukohalt kõige ebasoodsam. Istmete asenditega seotud andmed kantakse protokolli. Reguleeritava seljatoega istme puhul lukustatakse seljatugi tootja poolt ettenähtud nõuete kohaselt või nõuete puudumise korral tegeliku seljatoe nurga all, mille suurus M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul on võimalikult lähedane 25° nurgale ning kõigi muude kategooriate sõidukite puhul võimalikult lähedane 15° nurgale.

7.7.1.5.   Selleks, et hinnata punktide 6.4.1.4.1 ja 6.4.1.4.1.1 nõuete täitmist, peab iste olema kõige eespoolsemas mannekeeni mõõtmetele vastavas juhtimisasendis.

7.7.1.6.   Selleks, et hinnata punktide 6.4.1.4.1 ja 6.4.1.4.1.2 nõuete täitmist, peab:

7.7.1.6.1.

eesmisel sõitjaistmel sõitja olema kõige eespoolsemas mannekeeni mõõtmetele vastavas sõiduasendis. Istmete asenditega seotud andmed kantakse protokolli.

7.7.1.6.2.

tagaistmetel reisijate mis tahes katseasendit loetakse paigutatuna istme R-punkti. Kohandatava seljatoe puhul tuleks selle kallet kohandada kolmemõõtmelise H-punkti seadme abil, nii et torso kaldenurk oleks võimalikult 10° lähedal. Katsetatava istekoha ees olev istekoht seatakse keskasendisse ja keskmisele kõrgusele või sellele kõige lähemal paiknevale lukustusasendile. Kohandatava seljatoe puhul tuleks selle kallet kohandada kolmemõõtmelise H-punkti seadme abil, nii et torso kaldenurk oleks võimalikult 10° lähedal. Asendit sõidukis võib näidata arvutigraafika või joonise kontuuri abil.

7.7.1.7.   Kui kõnealuseid seadiseid ei saa katsetada katsesõidukil vastavalt punktidele 7.7.1.5 ja 7.7.1.6, siis võib tootja seadise vastavust eeskirja nõuetele näidata tavapärase laupkokkupõrkekatse abil kiirusega 50 km/h, kooskõlas ISO menetlusega 3560:2013.

7.7.1.8.   Kõiki ühe ja sama istmerühma istmeid katsetatakse samaaegselt.

7.7.1.9.   Traksvöösüsteemi dünaamilised katsed tuleb teha ilma jalgadevahelise rihmata (komplekt), kui see olemas on.

7.7.2.   Turvavöökomplekt kinnitatakse 7. lisas kirjeldatud mannekeenile järgmiselt: mannekeeni selja ning istme seljatoe vahele asetatakse laud paksusega 25 mm. Turvavöö kinnitatakse tihedalt mannekeenile. Seejärel eemaldatakse laud ning pannakse mannekeen asendisse, milles mannekeeni selg puutub täies pikkuses kokku istme seljatoega. Kontrollitakse, et luku osade haakumisviisi tõttu ei vähene lukustumiskindlus.

7.7.3.   Rihmade vabad otsad peavad ulatuma piisavalt pikalt reguleerseadistest välja, et võimaldada libisemist.

7.7.4.   Aeglustus- või kiirendusseadmed

Taotleja peab kasutamiseks valima ühe järgmisest kahest seadmest:

7.7.4.1.   Aeglustuse katseseade

Katsesõiduk pannakse liikuma nii, et vaba liikumise kiirus kokkupõrke hetkel on 50 ± 1 km/h ning mannekeeni asend jääb püsima. Katsesõiduki peatumistee pikkus peab olema 40 cm ± 5 cm. Katsesõiduk peab jääma horisontaalasendisse kogu aeglustuse kestel. Katsesõiduki aeglustus saadakse käesoleva eeskirja 6. lisas esitatud seadme või mis tahes muu võrdväärseid tulemusi andva seadme abil. Seade peab vastama järgnevalt esitatud nõuetele:

Katsesõiduki aeglustuskõver peab jääma 8. lisa joonisel viirutatud ala piiridesse, kui turvavööde katsetamisel on katsesõidukile rakendatavate liikumatute koormuste üldmass 455 ± 20 kg ning turvasüsteemide katsetamisel 910 ± 40 kg ning katsesõiduki ja sõiduki kere nimimass on 800 kg. Vajaduse korral võib katsesõiduki ja sellele kinnitatud sõiduki kere nimimassi suurendada 200 kg massiga lisakoormuste abil, millega suurendatakse inertmassi iga juurdekasvu arvel 28 kg võrra. Katsesõiduki, sõiduki kere ja inertmassi kogumass ei tohi kalibreerimiskatsete nimiväärtusest ühelgi juhul erineda rohkem kui ± 40 kg võrra. Seiskamisseadise kalibreerimise ajal peab katsesõiduki kiirus olema 50 km/h ± 1 km/h ja seiskumisteekond peab olema 40 cm ± 2 cm.

7.7.4.2.   Kiirenduse katseseade

Katsesõiduk pannakse liikuma nii, et liikumiskiiruse kogumuutus ΔV on 51

km/h. Katsesõiduk peab kiirenduse vältel jääma horisontaalasendisse. Kiirenduse saavutamiseks kasutatakse seadet, mis vastab järgnevalt esitatud nõuetele:

Katsesõiduki kiirenduskõver peab katsesõidukile rakendatavate liikumatute koormuste üldmassiga jääma 8. lisa joonisel viirutatud ala piiridesse ja koorinaatidega 10 g, 5 ms ja 20 g, 10 ms määratletud alast ülespoole. Löögi algus (T0) on määratletud vastavalt standardile ISO 17 373 (2005) 0,5 grammise kiirenduse jaoks. Katsesõiduki, sõiduki kere ja inertmassi kogumass ei tohi kalibreerimiskatsete nimiväärtusest ühelgi juhul erineda rohkem kui ± 40 kg võrra. Kiirenduse katseseadme kalibreerimise ajal on liikumiskiiruse kogumuutus ΔV 51

km/h

Hoolimata eespool esitatud nõuete täitmisest kasutab tehniline teenistus katsesõidukit (mis on varustatud istmetega) massiga üle 380 kg, nagu määratletud 6. lisa punktis 1.

7.7.5.   Mõõtke katsesõiduki kiirust vahetult enne kokkupõrget (ainult aeglustuse katsesõidukite puhul, mis on vajalikud peatumistee pikkuse arvutamiseks), katsesõiduki kiirendust või aeglustust, mannekeeni suurimat ettenihkumist ning rindkere liikumiskiirust nihkel 300 mm.

Liikumiskiiruse muutus arvutatakse katsesõiduki mõõdetud kiirenduse või aeglustuse integreerimise teel.

Vahemaa, mis tuleb läbida katsesõiduki liikumiskiiruse muutuse esimese 50 km/h

km/h saavutamiseks, võib arvutada katsesõiduki mõõdetud aeglustuse kahekordse integreerimise teel.

7.7.6.   Pärast kokkupõrget kontrollitakse vaatluse teel ja lukku avamata üle turvavöökomplekt või turvasüsteem ja selle jäigad osad, et välja selgitada kõik rikked või murdumiskohad. Turvasüsteemide puhul tehakse pärast katset kontrollimise teel kindlaks, et katsesõidukile kinnitatud sõiduki kere osadel ei ole nähtavaid jäävdeformatsioone. Iga selline deformatsioon võetakse arvesse kõigis punkti 6.4.1.4.1 kohaselt tehtud arvestustes.

7.7.7.   Kui tehtud katsed on sooritatud suurema kiiruse juures ja/või kiirenduskõver ulatus väljapoole viirutatud ala ülemist piiri ning turvavöö vastab nõuetele, peetakse katset rahuldavaks.

7.8.   Lukuavamiskatse

7.8.1.   Selles katses kasutatakse turvavöökomplekte või turvasüsteeme, mis on punkti 7.7 kohaselt läbinud dünaamilise koormuskatse.

7.8.2.   Turvavöökomplekt monteeritakse katsesõidukilt lahti lukku avamata. Seejärel rakendatakse lukule selle külge kinnitatud rihmade abil otsest tõmbejõudu sellisel viisil, et igale rihmale rakendatakse jõudu

daN. („n“ on lukustatud asendis lukuga ühendatud rihmade arv.). Jäiga osaga ühendatud luku puhul võetakse jõu rakendamisel arvesse nurka, mis moodustub luku ja jäiga osa vahel dünaamilise koormuskatse ajal. Luku avamise nupu geomeetrilisele keskmele rakendatakse koormust kiirusega 400 ± 20 mm/min piki konstantset ning nupu liikumise esialgse suunaga paralleelset telge. Avamisjõu rakendamise ajal hoitakse lukku paigal jäiga toe abil. Eespool nimetatud koormus ei tohi ületada punktis 6.2.2.5 kindlaksmääratud piirväärtust. Katseseadme kokkupuutepunkt peab moodustama ringi raadiusega 2,5 ± 0,1 mm. Sellel peab olema poleeritud metallpind.

7.8.3.   Mõõtke luku avamiseks vajalik jõud ning registreeritakse kõik luku talitlushäired.

7.8.4.   Pärast luku avamiskatset kontrollitakse üle punktis 7.7 ettenähtud katsed läbinud turvavöökomplekti või turvasüsteemi osad ning turvavöökomplekti või turvasüsteemi dünaamilise koormuskatse ajal tekkinud kahjustuste ulatus registreeritakse katseprotokollis.

7.9.   Eelpingutiga turvavööde lisakatsed

7.9.1.   Konditsioneerimine

Eelpinguti võib katsetamiseks turvavööst eraldada ning seda tuleb hoida 24 tundi temperatuuril 60 ± 5 °C. Järgmiseks kaheks tunniks tõstetakse temperatuur 100 ± 5 °C. Seejärel hoitakse seadist 24 tundi temperatuuril – 30° ± 5 °C. Pärast sellist konditsioneerimist lastakse seadisel soojeneda ümbritseva õhu temperatuurini. Turvavööst eraldatud eelpinguti kinnitatakse uuesti turvavöö külge.

7.10.   Katsearuanne

7.10.1.   Katsearuandes on kirjas punktis 7 kirjeldatud katsete tulemused ning eelkõige:

a)	katses kasutatud seadme tüüp (kiirendus- või aeglustusseade);

b)	liikumiskiiruse kogumuutus;

c)	katsesõiduki kiirus vahetult enne kokkupõrget (ainult aeglustuse katsesõidukite puhul);

d)	kiirendus- või aeglustuskõver, mis hõlmab kõiki muutusi katsesõiduki liikumiskiiruses;

e)	mannekeeni suurim ettenihkumine;

f)	luku asend katse ajal (kui seda saab muuta);

g)	luku avamiseks vajalik jõud;

h)	kõik rikked ja murdumiskohad.

i)	Muude kui juhi turvasüsteemide puhul peaks tehniline teenistus vaatlema kokkupuutepunkti kontuuri seoses mannekeeni liikumisega kelgul.

Kui käesoleva eeskirja 6. lisas esitatud nõudeid kinnituspunktidega seoses ei ole punktis 7.7.1 ettenähtud korras järgitud, siis esitatakse protokollis turvavöökomplekti või turvasüsteemi paigaldamise kirjeldus ning oluliste nurkade ja mõõtmete täpsed andmed.

8.   SÕIDUKISSE PAIGALDAMISEL KEHTIVAD NÕUDED

8.1.   Turvavöö- ja turvasüsteemide varustus

8.1.1.   Välja arvatud istekohad, mis on mõeldud kasutamiseks ainult seisvas sõidukis, peavad M1-, M2- (III või B klass (8)), M3- (III või B klass) ja N-kategooria sõidukite istmed olema varustatud turvavööde või turvasüsteemidega, mis vastavad käesoleva eeskirja nõuetele.

Käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline võib nõuda II klassi kuuluvatele M2- ja M3-kategooria sõidukitele turvavööde paigaldamist.

M2- või M3-kategooriasse kuuluvate I, II ja A klassi sõidukitele paigaldatud turvavööd ja/või turvasüsteemid peavad vastama käesoleva eeskirja nõuetele.

Kokkuleppeosalised võivad siseriiklike õigusaktide alusel lubada muude kui käesoleva eeskirjaga hõlmatud turvavööde või turvasüsteemide paigaldamist tingimusel, et need on mõeldud puuetega inimeste jaoks.

02-seeria muudatustega muudetud eeskirja nr 107 8. lisa sätetele vastavad turvasüsteemid jäetakse käesoleva eeskirja kohaldamisalast välja

M2- või M3-kategooriasse kuuluvatele I või A klassi sõidukitele võib paigaldada turvavööd ja/või turvasüsteemid, mis vastavad käesoleva eeskirja nõuetele.

Üksnes M2- ja M3-kategooria sõidukeid võib varustada turvasüsteemidega, kuhu kuulub õlakõrguse paindlik reguleerseadis (vt punkt 2.14.7).

8.1.2.   Igal istekohal, mille suhtes kehtib turvavöö paigaldamise nõue, peavad olema 16. lisas esitatud nõuetele vastavad turvavööd või turvasüsteemid (nende puhul ei tohi kasutada punktis 2.14.1 nimetatud mittelukustuvaid tõmbureid ega punktis 2.14.2 nimetatud käsitsi avatavaid tõmbureid). Kõigil istekohtadel, mille puhul nõutakse 16. lisas nimetatud B-tüüpi vöörihma kasutamist, on lubatud kasutada Br3-tüüpi vöörihma, välja arvatud juhtudel, kui nende tagasitõmbe ulatus pärast tavapärast lukustamist on nii suur, et vähendab märkimisväärselt kasutamise mugavust.

8.1.2.1.   Kuid 16. lisas näidatud ja sümboliga Ø tähistatud N1-kategooria sõidukite välimistel istekohtadel, välja arvatud esiistmel, on lubatud kasutada Br4m- või Br4Nm-tüüpi vöörihma, kui istme ja lähima külgseina vahel on vahekäik, mis võimaldab sõitjate pääsu teistesse sõiduki osadesse. Istme ja külgseina vahelist tühimikku loetakse läbipääsuks, kui kõigi suletud uste korral on külgseina ja kõnealuse istme keskjoont läbiva vertikaalse pikiteljelise tasapinna vaheline kaugus, mida mõõdetakse punktis R risti sõiduki pikiteljelise kesktasapinnaga, suurem kui 500 mm.

8.1.3.   Kui turvavöösid ei ole ette nähtud, võib tootja kasutada omal valikul käesoleva eeskirja nõuetele vastavat turvavöö või turvasüsteemi tüüpi. 16. lisas lubatud tüüpidest A-tüüpi turvavöösid võib kasutada vöörihma alternatiivina nendel istekohtadel, mille puhul vöörihma kasutamine on 16. lisas ette nähtud.

8.1.4.   Tõmburitega varustatud kolmepunktivööde puhul peab vähemalt üks tõmbur toimima diagonaalvööl.

8.1.5.   Välja arvatud M1-kategooria sõidukitel, on 4. tüübi tõmburi (punkt 2.14.4) asemel lubatud kasutada 4N-tüüpi hädalukustuvat tõmburit (punkt 2.14.5), kui katseid tegevale tehnilisele teenistusele suudetakse veenvalt tõestada, et 4. tüübi tõmburi paigaldamine ei ole otstarbekohane.

8.1.6.   16. lisas esitatud ning tähisega * märgitud välimistel ja keskmistel esiistmetel peetakse piisavaks kõnealuses lisas nimetatud tüüpi vöörihmade kasutamist juhul, kui tuuleklaas asub eeskirja nr 21 1. lisas määratletud võrdlusalast väljaspool.

Turvavööde puhul on tuuleklaas võrdlusala osa juhul, kui on võimalik tuuleklaasi staatiline kokkupuude katseseadmega eeskirja nr 21 1. lisas kirjeldatud viisil.

8.1.7.   Iga 16. lisas tähisega ߦ tähistatud istekoht tuleb varustada 16. lisas nimetatud tüüpi kolmepunktivööga, välja arvatud juhul, kui täitmata on üks järgmistest tingimustest, mille puhul võib kasutada 16. lisas nimetatud tüüpi kahepunktivööd:

8.1.7.1.   otse istme ees asub eeskirja nr 80 1. lisa punktile 3.5 vastav iste või sõiduki muu osa, või

8.1.7.2.   ükski sõiduki osa ei ole või ei saa sõiduki liikumise ajal olla võrdlusalas,

8.1.7.3.   kõnealuse võrdlusala piirides olevad sõiduki osad vastavad eeskirja nr 80 6. lisas ettenähtud energianeeldumisnõuetele.

8.1.8.   Igal esiturvapadjaga varustatud reisijakohal peab olema hoiatus lapse seljaga sõidusuunas asuva turvasüsteemi kasutamise eest kõnealusel istekohal. See teave sisaldab vähemalt silti, millel on selgelt hoiatav alljärgnev piktogramm.

Piktogramm vastab standardile ISO 2575:2004 - Z.01 ja esitatakse sama suurelt või suuremana ning määratud värvitoonides: punase, musta ja valgega

Piktogrammi kujutised esitatakse rühmade-na, sama suurelt või suuremana ning määra-tud värvitoonides: punase, musta ja valgega

Ülal must tekst ja sümbol kollasel või merevaigukollasel taustal

Valge taust

Valge taust

Sildi kontuur-, püst- ja rõhtjooned on mustad

Üldmõõtmed peavad olema vähemalt 120 × 60 mm või katma samaväärse pinna.

Eespool esitatud silti võib kohandada, nii et paigutus erineb eespool esitatud näitest; sisu peab aga vastama eespool esitatud ettekirjutustele.

8.1.9.   Juhul kui eesmisel sõitjaistmel on eesmine turvapadi, kinnitatakse hoiatus püsivalt sõitjapoolse päikesesirmi kummalegi küljele sellisesse kohta, et vähemalt üks päikesesirmil olev hoiatus on hoolimata päikesesirmi asendist igal ajal nähtav. Teise võimalusena asub üks hoiatus kokkupandud päikesesirmi nähtaval küljel ja teine lael päikesesirmi taga, nii et üks hoiatus on alati nähtaval. Hoiatussildi lihtne eemaldamine päikesesirmilt või laest, ilma et see jätaks ilmset ja selgelt nähtavat kahjustust päikesesirmile või sõitjateruumi laele, peab olema välistatud.

Kui sõidukil ei ole päikesesirmi või katuseakent, paigutatakse alati selgelt nähtavasse kohta hoiatussilt.

Kui sõiduki teistel istmetel on eesmine turvapadi, peab hoiatus asuma otse asjaomase istme ees ning olema sellele istmele seljaga sõidusuunas paiknevat lapse turvasüsteemi paigutavale isikule alati selgesti nähtav. Selle punkti ja punkti 8.1.8 nõuded ei kehti istmete puhul, millel on seade, mis lülitab seljaga sõidusuunas paikneva lapse turvasüsteemi paigaldamisel eesmise turvapadjasüsteemi automaatselt välja.

8.1.10.   Sõiduki instruktsioonis on hoiatusele viitav üksikasjalik teave; vähemalt järgmine tekst nende riikide kõigis ametlikes keeltes, kus sõiduk eeldatavasti registreeritakse (nt Euroopa Liidu liikmesriigid, Jaapan, Vene Föderatsioon, Uus-Meremaa jne):

Teksti juures on sõidukis oleva hoiatussildi illustratsioon. Teave peab olema sõiduki instruktsioonis kergesti leitav (nt teabele osutav märge esilehel, vaheleht või eraldi vihik jne).

Selle punkti nõuded ei kehti sõidukite puhul, mille kõikidel sõitjate istekohtadel on seade, mis lülitab seljaga sõidusuunas paikneva lapse turvasüsteemi paigaldamisel eesmise turvapadjasüsteemi automaatselt välja.

8.1.11.   Istmete puhul, mis on ette nähtud kasutamiseks seisvas sõidukis ning mida on võimalik pöörata või mujale paigutada, kohaldatakse punkti 8.1.1 nõudeid vaid selliste asendite suhtes, mis on tavapärased teel liikuva sõiduki puhul käesoleva eeskirja kohaselt.

8.2.   Üldnõuded

8.2.1.   Turvavööd, turvasüsteemid ja ISOFIX-tüüpi lapse turvasüsteemid ning 17. lisa 3. liitele vastavad i-Size-tüüpi lapse turvasüsteemid kinnitatakse kinnituspunktidesse või i-Size-tüüpi lapse turvasüsteemide puhul vastu sõiduki põhja kokkupuutepinda, mis vastavad eeskirja nr 14 või eeskirja nr 145 nõuetele, näiteks kujunduse ja mõõtude kirjeldustele, kinnituspunktide arvule ja vastupidavusnõuetele.

8.2.2.   Tootja poolt soovitatud 17. lisa 3. liitele vastavad turvavööd, turvasüsteemid ja lapse turvasüsteemid paigaldatakse selliselt, et need toimiksid laitmatult ja vähendaksid kehavigastuste tekkimise ohtu õnnetusjuhtumi korral. Paigaldamisel tuleb eelkõige jälgida, et:

8.2.2.1.

rihmad ei saaks ohtlikult keerduda;

8.2.2.2.

õigesti asetatud turvavöö õlalt mahalibisemise oht kasutaja ettepoole liikumise korral oleks minimaalne;

8.2.2.3.

rihma läbikulumise oht kokkupuute tõttu sõiduki või istme ning tootja poolt soovitatud 17. lisa 3. liitele vastava lapse turvasüsteemi jäikade osadega oleks minimaalne.

8.2.2.4.

Igale istekohale ettenähtud iga turvavöö peab olema projekteeritud ja paigaldatud nii, et turvavöö oleks kasutamiseks kergesti kättesaadav. Peale selle peavad täielikult või osaliselt kokkupandavate (iste ja/või seljatugi) istmete puhul, mis võimaldavad juurdepääsu sõiduki tagaosale või kauba- või pagasivedu, kõnealuste istmete turvavööd pärast istmete kokkupanemist ja taas isteasendisse seadmist olema kasutamiseks kättesaadavad ning nende leidmine istme alt või tagant peab sõiduki kasutajatele mõeldud käsiraamatu abil olema jõukohane ühele isikule, ilma et selleks oleks vaja harjutamist või kogemusi.

8.2.2.5.

Tehniline teenistus peab kontrollima, et nõutavasse asendisse fikseeritud lukukeelega: 8.2.2.5.1. ei takista vöö võimalik lõtvus tootja soovitatud lapse turvasüsteemide nõuetekohast paigaldamist, 8.2.2.5.2. kolmepunktivööde puhul välispinge rakendamisel tekiks turvavöö diagonaalsele osale turvavöö vööosas tõmme, mille suurus oleks vähemalt 50 N, kui turvavööga on kinnitatud: a) eeskirja nr 44 8. lisa 1. liites määratletud 10aastase lapse mannekeen ja see on asetatud käesoleva eeskirja 17. lisa 4. liite kohaselt; või b) või käesoleva eeskirja 17. lisa 1. liite joonisel 1 kirjeldatud rakis istmete jaoks, mis võimaldab universaalkategooria lapse turvaseadme paigaldamist.

8.3.   Erinõuded seoses turvavööde või turvasüsteemide jäikade osadega

8.3.1.   Jäigad osad, sealhulgas lukud, reguleerseadised ja kinnitusdetailid, ei tohi õnnetusjuhtumi korral suurendada kehavigastuse tekkimise ohtu sõitjale või muudele sõiduki kasutajatele.

8.3.2.   Luku avamisseadis peab olema sõitjale hästi nähtav ja kergesti kättesaadav ning sellise projektilahendusega, mis ei võimalda seda ekslikult või kogemata avada. Luku asetus peab olema selline, et lukk oleks kergesti kättesaadav päästjale, kes peab liiklusõnnetuse korral kasutaja turvavööst vabastama.

Lukk tuleb paigaldada nii, et see oleks nii koormuseta olekus kui kasutaja raskuse all ükskõik kumma käe ainsa liigutusega ühes suunas lihtsalt avatav.

Välimiste esiistmete turvavööde või turvasüsteemide lukud, välja arvatud traksvööde puhul, peavad olema samal viisil lukustatavad.

Kontrollimise teel tuleb kindlaks teha, et luku kasutajaga kokkupuutuva pinna laius on vähemalt 46 mm.

Kontrollimise teel tuleb kindlaks teha, et luku kasutajaga kokkupuutuv pind vastaks käesoleva eeskirja punkti 6.2.2.1 nõuetele.

8.3.3.   Turvavöö peab kasutamisel automaatselt kasutajale seaduma või olema sellise lahendusega, et käsireguleerseadis oleks kasutajale hõlpsasti kättesaadav, mugav ning kergesti kasutatav. See peab olema ühe käega pingutatav kasutaja kehaehituse ja sõiduki istme asendiga sobivasse asendisse.

8.3.4.   Tõmburitega kokkuehitatud turvavööd või turvasüsteemid peavad olema paigaldatud nii, et tõmburid töötaksid nõuetekohaselt ning rihma liikumine toimuks häireteta. Nii turvavöö kõrguse reguleerseadise kui ka õlakõrguse paindliku reguleerseadise puhul ja vähemalt nende kõrgeimas ja madalaimas asendis tuleb veenduda, et tõmbur kohandab pärast lukustamist turvavööd automaatselt sõitja õlaga ning et lukukeel liigub turvavöö avamise korral tagasi.

8.3.5.   Selleks et teavitada sõiduki kasutajat (kasutajaid) laste transportimise suhtes kehtivatest nõuetest, peavad M1-, M2-, M3- ja N1-kategooria sõidukid vastama 17. lisa teabenõuetele. Kõik M1-kategooria sõidukid on vastavalt eeskirja nr 14 või eeskirja nr 145 sellekohastele ettekirjutustele varustatud ISOFIX-kohtadega.

Esimene ISOFIX-koht peab võimaldama paigaldada vähemalt ühe kolmest 17. lisa 2. liites kirjeldatud näoga sõidusuunas paiknevast rakisest; teine ISOFIX-koht peab võimaldama paigaldada vähemalt ühe 17. lisa 2. liites kirjeldatud seljaga sõidusuunas paiknevast rakise. Teise ISOFIX-koha puhul, juhul kui seljaga sõidusuunas paikneva rakise paigaldamine ei ole sõiduki teises istmereas selle ehituse tõttu võimalik, on lubatud paigaldada üks rakis sõiduki mis tahes kohale.

8.3.6.   Iga i-Size-istekoht peab võimaldama paigaldada ISOFIX-tüüpi lapse turvarakiseid „ISO/F2X“, „ISO/R2“ ja 17. lisa 2. liites kirjeldatud tugijala ruumiala ning 17. lisa 5. liites kirjeldatud istmekõrgenduse rakist „ISO/B2“ ilma ISOFIX-kinnitusteta (vt detail B). Üheaegselt peab olema võimalik hõivata kõiki kõrvuti asetsevaid i-Size istekohti. See tingimus on täidetud, kui kõrvuti asetsevate istekohtade vertikaalsete mediaantasapindade vahe on vähemalt 440 mm.

8.4.   Turvavöö kinnitamise meeldetuletuse varustus

8.4.1.   Nõuded spetsiaalsetele istekohtadele ja erandid

8.4.1.1.   M- ja N-kategooria sõidukite (9) juhi istekoht ning M- ja N-kategooria sõidukite juhiistmega samas reas paiknevad istekohad peavad olema varustatud turvavöö kinnitamise meeldetuletusega, mis vastab punkti 8.4.3 nõuetele.

8.4.1.2.   Kõik M1- ja N1-kategooria sõidukite ühe või mitme tagumise istmerea istekohad (9) peavad olema varustatud turvavöö kinnitamise meeldetuletusega, mis vastab punkti 8.4.4 nõuetele.

Kui sõidukitootja varustab muu kategooria sõiduki tagumise istmerea istme turvavöö kinnitamise meeldetuletusega, võib turvavöö kinnitamise meeldetuletuse süsteemile anda käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse.

8.4.1.3.   Turvavöö kinnitamise meeldetuletus ei ole kohustuslik kokkupandavatel istmetel (s.t istmetel, mis on harilikult kokkupandud asendis ja ette nähtud juhukasutuseks, nagu kokkukäivad meeskonnaistmed bussides) ega S-tüüpi turvavööga (sh traksvööga) varustatud istekohtadel.

Punktidest 8.4.1.1 ja 8.4.1.2 olenemata ei ole turvavöö kinnitamise meeldetuletus nõutav tagaistmetel kiirabiautodes, matuseautodes, autoelamutes, puudega inimeste transpordiks kasutatavates sõidukites ega relvajõudude, kodanikukaitse, tuletõrje või avaliku korra tagamise eest vastutavate teenistuste poolt kasutamiseks ettenähtud sõidukites.

8.4.2.   Üldnõuded

8.4.2.1.   Visuaalne hoiatus

8.4.2.1.1.   Visuaalne hoiatus paikneb kohal, kus see on juhile hõlpsasti nähtav, päevavalguses ja öösel äratuntav ning muudest hoiatustest eristatav.

8.4.2.1.2.   Visuaalne hoiatus on põlev või vilkuv märgulamp.

8.4.2.2.   Heliline hoiatus

8.4.2.2.1.   Helisignaal koosneb pidevast või katkendlikust helist (pausidega mitte üle 1 sekundi) või pidevast häälteatest. Kui kasutatakse sõnalist teadet, tagab sõiduki tootja, et hoiatuse puhul kasutatakse sellel turul kasutatavaid keeli, kus sõidukit kavatsetakse turule lasta.

8.4.2.2.2.   Heliline hoiatus peab olema juhile kergesti äratuntav.

8.4.2.3.   Esimese tasandi hoiatus

8.4.2.3.1.   Esimese tasandi hoiatus on vähemalt visuaalne hoiatus, mis aktiveerub vähemalt 30 sekundiks punktis 8.4.1.1 kirjeldatud istekohtade puhul ja vähemalt 60 sekundiks punktis 8.4.1.2 kirjeldatud istekohtade puhul, kui istme turvavöö on kinnitamata ja sõiduki süüde või pealüliti sisse lülitatud.

8.4.2.3.2.   Esimese tasandi hoiatuse võib katkestada, kui:

i)	kõik hoiatuse aktiveerinud turvavööd on kinnitatud;

ii)	hoiatuse aktiveerinud iste või istmed ei ole enam hõivatud.

8.4.2.3.3.   Esimese tasandi hoiatuse aktiveerumist katsetatakse 18. lisa punktis 1 kirjeldatud katsemenetlusega.

8.4.2.4.   Teise tasandi hoiatus

8.4.2.4.1.   Teise tasandi hoiatus on nähtav ja kuuldav signaal, mis aktiveerub vähemalt 30 sekundiks, välja arvatud juhtudel, kus hoiatus katkeb kuni 3 sekundiks, kui vähemalt üks punktides 8.4.2.4.1.1–8.4.2.4.1.3 nimetatud tingimus või tootja valitud tingimuste kombinatsioon on täidetud. Teise tasandi hoiatus asendab esimese tasandi hoiatuse, kui esimese tasandi hoiatus on aktiveeritud.

8.4.2.4.1.1.   Läbisõidetud kaugus suurem kui künniskaugus. Künnis ei ületa 500 m. Välja arvatakse see läbisõidetud kaugus, kus sõiduk ei ole tavapärases kasutuses.

8.4.2.4.1.2.   Sõiduki kiirus on suurem kui kiiruse künnis. Künnis ei ületa 25 km/h.

8.4.2.4.1.3.   Kestus (töötava mootori või jõuseadmega vms) on pikem kui kestuse künnis. Künnis ei ületa 60 sekundit. Esimese tasandi hoiatuse kestus ja aeg, mil sõiduk ei ole tavapärases kasutuses, arvatakse välja.

8.4.2.4.2.   Punktides 8.4.2.4.1.1–8.4.2.4.1.3 loetletud turvavöö kinnitamise meeldetuletuse aktiveerumiskünnised võib lähtestada, kui:

i)	avatakse mis tahes uks, kui sõiduk ei ole tavapärases kasutuses;

ii)	hoiatuse aktiveerinud iste või istmed ei ole enam hõivatud.

8.4.2.4.3.   Teise tasandi hoiatuse võib katkestada, kui:

i)	kõik hoiatuse aktiveerinud turvavööd on kinnitatud;

ii)	sõiduk ei ole enam tavapärases kasutuses;

iii)	hoiatuse aktiveerinud iste või istmed ei ole enam hõivatud.

8.4.2.4.4.   Teise tasandi hoiatus aktiveerub taas ülejäänud ajavahemikuks, kui punktides 8.4.2.4.1.1–8.4.2.4.1.3 nimetatud tingimus või tootja valitud tingimuste kombinatsioon on taas täidetud.

8.4.2.4.5.   Turvavöö avanemisel vastavalt punktidele 8.4.3.3 ja 8.4.4.5 mõõdetakse punktides 8.4.2.4.1.1–8.4.2.4.1.3 nimetatud künniseid alates turvavöö avamise hetkest.

8.4.2.4.6.   Teise tasandi hoiatuse aktiveerumist katsetatakse 18. lisa punktis 2 kirjeldatud katsemenetlusega.

8.4.3.   Turvavöö kinnitamise meeldetuletus juhile ja juhiga samas istmereas sõitjatele

8.4.3.1.   Turvavöö kinnitamise meeldetuletus juhile ja juhiga samas istmereas sõitjatele peab vastama punkti 8.4.2 nõuetele.

8.4.3.2.   Visuaalse hoiatuse värv ja sümbol määratakse kindlaks eeskirja nr 121 tabeli 1 punktis 21.

8.4.3.3.   Teise tasandi hoiatus aktiveerub, kui turvavöö on avatud või avatakse sõiduki tavapärases kasutuses ajal, mil punktides 8.4.2.4.1.1–8.4.2.4.1.3 nimetatud tingimus või tootja valitud tingimuste kombinatsioon on täidetud.

8.4.4.   Turvavöö kinnitamise meeldetuletus ühe või mitme tagumise istmerea sõitjatele.

8.4.4.1.   Turvavöö kinnitamise meeldetuletus ühe või mitme tagumise istmerea sõitjatele peab vastama punkti 8.4.2 nõuetele.

8.4.4.2.   Visuaalne hoiatus peab näitama vähemalt kõiki tagumisi istekohti, nii et juht saaks juhiistmel näoga sõidusuunas istudes teha kindlaks, millise istekoha turvavöö on avatud. Kui sõiduk võimaldab anda teavet tagaistmete hõivatuse kohta, ei pea visuaalne hoiatus andma märku turvavööde avatusest vabadel istekohtadel.

8.4.4.3.   Visuaalse hoiatuse värv võib olla muu kui punane ja selle turvavööd tähistav sümbol vastavalt punktile 8.4.1.2 võib koosneda muudest sümbolitest kui eeskirjas nr 121 kirjeldatud sümbol. Lisaks võib esimese tasandi hoiatus punktis 8.4.1.2 nimetatud istekohtade puhul olla juhi poolt tühistatav.

8.4.4.4.   Punktides 8.4.1.1 ja 8.4.1.2 kirjeldatud turvavööde puhul võib kasutada ühist märgulampi.

8.4.4.5.   Teise tasandi hoiatus aktiveerub, kui turvavöö avatakse sõiduki tavapärases kasutuses ajal, mil punktides 8.4.2.4.1.1–8.4.2.4.1.3 nimetatud tingimus või tootja valitud tingimuste kombinatsioon on täidetud.

8.4.5.   Turvavöö kinnitamise meeldetuletus võib olla kavandatud nii, et seda on võimalik deaktiveerida.

8.4.5.1.   Kui on võimalik lühiajaline deaktiveerimine, siis peab olema turvavöö kinnitamise meeldetuletust tunduvalt keerulisem deaktiveerida, kui turvavööd kinnitada ja avada (s.t deaktiveerimine toimub spetsiaalsete juhtseadistega, mis ei ole turvavöö lukuga ühenduses), ning see peab olema võimalik üksnes seisvas sõidukis. Kui süüde lülitatakse välja rohkem kui 30 minutiks ja lülitatakse uuesti sisse, peab lühiajaliselt deaktiveeritud turvavöö kinnitamise meeldetuletus taas aktiveeruma. Vastavat visuaalset hoiatust ei tohi olla võimalik lühiajaliselt deaktiveerida.

8.4.5.2.   Kui on olemas pikaajalise deaktiveerimise seade, on selle puhul vaja deaktiveerimiseks järjestikkusi toiminguid, mida on üksikasjalikult kirjeldatud vaid tootja tehnilises käsiraamatus ja/või mille puhul on vajalik (mehaaniliste, elektriliste, digitaalsete jne) tööriistade kasutamine, mis ei kuulu sõiduki juurde. Vastavat visuaalset hoiatust ei tohi olla võimalik pikaajaliselt deaktiveerida.

9.   TOOTMISE NÕUETELE VASTAVUS

Tootmise nõuetele vastavuse kontrollimine peab olema kooskõlas kokkuleppe 2. lisas (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) sätestatud menetlusega ning vastama järgmistele nõuetele:

9.1.   Iga käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse saanud sõidukitüüp või turvavöö või turvasüsteem peab olema toodetud vastavalt kinnitatud tüübile, täites punktides 6, 7 ja 8 esitatud nõuded.

9.2.   Käesoleva eeskirja 14. lisas sätestatud miinimumnõuded toodangu vastavuse kontrolli menetluse kohta peavad olema täidetud.

9.3.   Tüübikinnituse andnud tüübikinnitusasutus võib igal ajal kontrollida igas tootmisüksuses toodangu vastavuse kontrollimiseks kasutatavaid meetodeid. Neid kontrolle korraldatakse tavapäraselt sagedusega kaks korda aastas.

10.   KARISTUSED TOOTMISE NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

10.1.   Sõidukile või turvavöö või turvasüsteemi tüübile antud tüübikinnituse võib tühistada, kui punktis 9.1 sätestatud nõuded ei ole täidetud või kui valitud turvavöö(d) või turvasüsteem(id) ei läbi punktis 9.2 ettenähtud kontrolle.

10.2.   Kui käesolevat eeskirja kohaldav lepinguosaline tühistab varem antud tüübikinnituse, teatab ta viivitamatult sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele lepinguosalistele teatise vormiga, mis vastab käesoleva eeskirja 1A lisa või 1B lisa asjakohasele näidisele.

11.   SÕIDUKI, TURVAVÖÖ VÕI TURVASÜSTEEMI TÜÜBI TÜÜBIKINNITUSE MUUTMINE JA LAIENDAMINE

11.1.   Sõiduki tüübi või turvavöö või turvasüsteemi või mõlema tüübi igast muutmisest tuleb teavitada sõiduki tüübi või turvavöö või turvasüsteemi tüübile tüübikinnituse andnud tüübikinnitusasutust. Sellisel juhul võib tüübikinnitusasutus:

11.1.1.

leida, et tehtud muudatused tõenäoliselt ei avalda märgatavat ebasoodsat mõju ja et sõiduk või turvavöö või turvasüsteem vastab igal juhul nõuetele; või

11.1.2.

nõuda katsete eest vastutavalt tehniliselt teenistuselt täiendavat katsearuannet.

11.2.   Sõiduki varianti, mille tühimass töökorras olekus on väiksem kui sõidukil, millele kohaldatakse tüübikinnituse katset, ei peeta muudetud sõidukitüübiks, ilma et see piiraks punkti 11.1 sätete kohaldamist.

11.3.   Tüübikinnituse andmine või andmata jätmine, mille puhul täpsustatakse muudatused, edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele punktis 5.2.3 või 5.3.3 kehtestatud korras.

11.4.   Tüübikinnituse laienduse väljastav tüübikinnitusasutus määrab sellisele laiendusele seerianumbri ning teatab sellest käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele, kasutades käesoleva eeskirja 1.A või 1.B lisas esitatud teatisvormi.

12.   TOOTMISE LÕPETAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab täielikult käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud seadme tootmise, teatab ta sellest tüübikinnituse andnud asutusele. Asjakohase teate kättesaamisel teatab asutus sellest käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalikokkuleppe osalistele, kasutades käesoleva eeskirjastele, kasutades käesoleva eeskirja 1.A või 1.B lisas esitatud teatisvormi.

13.   JUHISED

Sõidukist eraldi tarnitava turvavöö või turvasüsteemi tüübi puhul peab pakendamis- ja paigaldamisjuhend selgelt määratlema sõiduki tüübi(d), millele see sobib.

14.   TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE JA TÜÜBIKINNITUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad 1958. aasta kokkuleppe osalised peavad edastama ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete tegemise eest vastutavate tehniliste teenistuste ja nende tüübikinnitusasutuste nimed ja aadressid, kes annavad tüübikinnitusi ja kellele tuleb saata teatis teistes riikides välja antud tüübikinnituste andmise, andmata jätmise, laiendamise või tühistamise kohta.

15.   ÜLEMINEKUSÄTTED

15.1.   Sõidukitüübi tüübikinnitused

15.1.1.   Alates 04-seeria muudatuste 15. täienduse ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda tüübikinnituse andmisest käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 04-seeria muudatuste 15. täiendusega.

15.1.2.   Kaks aastat pärast käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste 15. täienduse jõustumist annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse vaid siis, kui on täidetud 04-seeria muudatuste 15. täiendusega muudetud käesoleva eeskirja nõuded.

15.1.3.   Seitse aastat pärast käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste 15. täienduse jõustumist ei ole käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised kohustatud aktsepteerima tüübikinnitusi, mida ei antud kooskõlas käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste 15. täiendusega. Siiski jäävad olemasolevad tüübikinnitused kehtima muude kui M1-kategooria sõidukite ja nende puhul, mida ei mõjuta käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste 15. täiendus, ning käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised aktsepteerivad neid jätkuvalt.

15.1.3.1.   Siiski ei ole käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised M1- ja N1-kategooria sõidukite puhul alates 1. oktoobrist 2000 kohustatud aktsepteerima tüübikinnitusi, mida ei antud kooskõlas käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste 8. täiendusega, kui punkti 8.3.5 ja 17. lisa teabega seotud nõudeid ei täideta.

15.2.   Turvavööde ja turvavöö kinnitamise meeldetuletuse seadme paigaldamine

Need üleminekusätted kehtivad ainult turvavööde ja turvavöö kinnitamise meeldetuletuse seadme paigaldamise suhtes sõidukitele ning need ei muuda turvavöö tüüpi.

15.2.1.   Alates 04-seeria muudatuste 12. täienduse ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda tüübikinnituse andmisest käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 04-seeria muudatuste 12. täiendusega.

15.2.2.   36 kuud pärast punktis 15.2.1 nimetatud ametlikku jõustumiskuupäeva annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse vaid siis, kui sõidukitüüp vastab 04-seeria muudatuste 12. täiendusega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

15.2.3.   60 kuud pärast punktis 15.2.1 nimetatud ametlikku jõustumiskuupäeva ei ole käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised kohustatud aktsepteerima tüübikinnitusi, mida ei ole antud kooskõlas käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste 12. täiendusega.

15.2.4.   Alates 04-seeria muudatuste 14. täienduse ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda tüübikinnituse andmisest käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 04-seeria muudatuste 14. täiendusega.

15.2.5.   Alates 04-seeria muudatuste 16. täienduse ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda tüübikinnituse andmisest käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 04-seeria muudatuste 16. täiendusega.

15.2.6.   36 kuud pärast punktis 15.2.4 nimetatud ametlikku jõustumiskuupäeva annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse vaid siis, kui sõidukitüüp vastab 04-seeria muudatuste 14. täiendusega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

15.2.7.   60 kuud pärast punktis 15.2.4 nimetatud ametlikku jõustumiskuupäeva ei ole käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised kohustatud aktsepteerima tüübikinnitusi, mida ei ole antud kooskõlas käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste 14. täiendusega.

15.2.8.   Alates 16. juulist 2006 annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse ainult siis, kui sõidukitüüp vastab 04-seeria muudatuste 16. täiendusega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

15.2.9.   Alates 16. juulist 2008 ei ole käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised kohustatud aktsepteerima N1-kategooria sõidukite tüübikinnitusi, mida ei ole antud kooskõlas käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste 16. täiendusega.

15.2.10.   Alates 05-seeria muudatuste ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda tüübikinnituse andmisest käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 05-seeria muudatustega.

15.2.11.   18 kuud pärast jõustumiskuupäeva annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse vaid siis, kui sõidukitüübi puhul on täidetud 05-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuded.

15.2.12.   72 kuud pärast käesoleva eeskirja 05-seeria muudatuste jõustumiskuupäeva kaotavad käesoleva eeskirja kohased tüübikinnitused kehtivuse, välja arvatud sõidukitüüpide puhul, mis vastavad 05-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

15.2.13.   Olenemata punktist 15.2.12 jäävad kehtima tüübikinnitused, mis on antud muudele kui M1-kategooria sõidukitele eeskirja varasemate seeriate muudatuste kohaselt ja mida ei mõjuta 05-seeria muudatused, mis on seotud turvavöö kinnitamise meeldetuletuse seadme paigaldamise nõuetega, ning eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised aktsepteerivad neid jätkuvalt.

15.2.14.   Olenemata punktist 15.2.12 jäävad kehtima tüübikinnitused, mis on antud muudele kui N2- ja N3-kategooria sõidukitele eeskirja varasemate seeriate muudatuste kohaselt ja mida ei mõjuta 05-seeria muudatused, mis on seotud turvavööde ja tõmburite miinimumnõuetega 16. lisas, ning eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised aktsepteerivad neid jätkuvalt.

15.2.15.   Ka pärast 05-seeria muudatuste jõustumiskuupäeva jäävad kehtima osade ja eraldi seadmestike varasemate seeriate muudatuste kohased tüübikinnitused ning eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised aktsepteerivad neid jätkuvalt ega keeldu käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste kohaste tüübikinnituste laiendamisest.

15.2.16.   Olenemata eespool esitatud üleminekusätetest ei ole kokkuleppeosalised, kes hakkavad kohaldama käesolevat eeskirja pärast 05-seeria muudatuste jõustumiskuupäeva, kohustatud aktsepteerima käesoleva eeskirja mis tahes varasema seeria muudatuste kohaseid tüübikinnitusi.

15.3.   Alates 06-seeria muudatuste ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda tüübikinnituse andmisest käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 06-seeria muudatustega.

15.3.1.   24 kuud pärast 06-seeria muudatuste jõustumiskuupäeva annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse vaid siis, kui on täidetud 06-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuded.

15.3.2.   36 kuud pärast 06-seeria muudatuste jõustumiskuupäeva võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised keelduda aktsepteerimast tüübikinnitusi, mida ei antud kooskõlas käesoleva eeskirja 06-seeria muudatustega.

15.3.3.   Ka pärast 06-seeria muudatuste jõustumiskuupäeva jäävad kehtima osade ja eraldi seadmestike varasemate seeriate muudatuste kohased tüübikinnitused ning eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised aktsepteerivad neid jätkuvalt ja võivad jätkuvalt laiendada 05-seeria muudatuste kohaseid tüübikinnitusi.

15.3.4.   Olenemata punktidest 15.3.1 ja 15.3.2 jäävad kehtima tüübikinnitused, mis on antud sõidukikategooriatele eeskirja varasemate seeriate muudatuste kohaselt ja mida ei mõjuta 06-seeria muudatused, ning eeskirja kohaldavad lepinguosalised aktsepteerivad neid jätkuvalt.

15.3.5.   Kui siseriiklikes nõuetes puuduvad käesoleva eeskirjaga liitumise ajal nõuded klappistmetele turvavööde paigaldamise kohustuse kohta, võivad kokkuleppeosalised jätkuvalt lubada paigaldamata jätmist siseriikliku tüübikinnituse raames, ning sel juhul ei saa nendele bussikategooriatele anda tüübikinnitust käesoleva eeskirja alusel.

15.3.6.   Ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline ei keeldu andmast tüübikinnitust osale eeskirja varasemate seeriate muudatuste kohaselt, kui turvavööd on ette nähtud paigaldamiseks sõidukitele, millele on antud tüübikinnitus enne asjaomast muudatuste seeriat.

15.3.7.   Alates 06-seeria muudatuste 5. täienduse ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda tüübikinnituse andmisest käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 06-seeria muudatuste 5. täiendusega.

15.3.8.   Kuni 12 kuud pärast käesoleva eeskirja 06-seeria muudatuste 5. täienduse jõustumiskuupäeva võivad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised jätkata tüübikinnituste andmist 06-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja alusel, võtmata arvesse 06-seeria muudatuste 5. täienduse sätteid.

15.3.9.   Kuni 1. septembrini 2018 ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda tüübikinnituse andmisest 06-seeria muudatuste alusel, võtmata arvesse 06-seeria muudatuste 9. täienduse sätteid.

15.4   Alates 07-seeria muudatuste ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda tüübikinnituse andmisest või selle aktsepteerimisest 07-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja alusel. Kokkuleppeosalised ei tohi keelduda varasema seeria muudatuste alusel antud tüübikinnituste laiendamisest.

15.4.1   Alates 1. septembrist 2019 ei ole käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised kohustatud aktsepteerima varasemate seeriate muudatuste kohaseid tüübikinnitusi, mis on antud 1. septembril 2019 või hiljem.

15.4.2.   Turvavöö kinnitamise meeldetuletus ei ole kohustuslik eemaldatavatel tagaistmetel ega istmereas, kus on vedrustusega iste; see kehtib tüübikinnituste andmisel 07-seeria muudatuste kohaselt kuni 1. septembrini 2022. Erandid jäävad kehtima esmakordselt enne 1. septembrit 2022 antud tüübikinnituste laienduste suhtes.

15.4.3   Kuni 1. septembrini 2021 on käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised kohustatud aktsepteerima varasemate seeriate muudatuste kohaseid tüübikinnitusi, mis on antud enne 1. septembrit 2019.

15.4.4   Alates 1. septembrist 2021 ei ole käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised kohustatud aktsepteerima käesoleva eeskirja varasemate seeriate muudatuste kohaseid tüübikinnitusi.

15.4.5.   Olenemata punktist 15.4.4 jätkavad eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised eeskirja varasemate seeriate muudatuste kohaselt turvavöödele ja turvasüsteemidele antud tüübikinnituste aktsepteerimist.

15.4.6.   Olenemata punktist 15.4.4 jätkavad eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised eeskirja varasemate seeriate muudatuste kohaselt antud tüübikinnituste aktsepteerimist sõidukite puhul, mida ei mõjuta 07-seeria muudatused.

---

(1)  Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitlevas konsolideeritud resolutsioonis (R.E.3.) (ECE/TRANS/WP.29/78/Rev.3, punkt 2) www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29resolutions.html

(2)  Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitlevas konsolideeritud resolutsioonis (R.E.3.) (ECE/TRANS/WP.29/78/Rev.3, punkt 2) www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29resolutions.html

(3)  1958. aasta kokkuleppe osalisriikide tunnusnumbrid on esitatud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) 3. lisas (dokument ECE/TRANS/WP.29/78/Rev. 3, 3. lisa, www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29resolutions.html

(4)  Vt käesoleva eeskirja punkti 5.2.4.1. joonealune märkus.

(5)  g = 9,81 m/s2.

(6)  Katset ei ole tehtud kangast vöö puhul, mille puhul on tegemist eriti tugevast polüesterlõngast toimse riidega, sest need vööd lähevad koormuse all laiemaks. Sel juhul on laius ilma koormuseta ≥ 46 mm.

(*1)  Vt punkt 7.4.1.6.4.3.

(7)  9,81 m/s2

(8)  Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitlevas konsolideeritud resolutsioonis (R.E.3.) (ECE/TRANS/WP.29/78/Rev.3, punkt 2) www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29resolutions.html

(9)  Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitlevas konsolideeritud resolutsioonis (R.E.3.) (ECE/TRANS/WP.29/78/Rev.4, punkt 2) www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29resolutions.html

Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumise kuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni staatusdokumendi TRANS/WP.29/343 viimasest versioonist, mis on kättesaadav internetis:

http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html.

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:

Eeskirja 01-seeria muudatused: jõustumiskuupäev: 22. jaanuar 2015

SISUKORD

EESKIRI

1.

Eesmärk

2.

Kohaldamisala

3.

Mõisted

4.

Tüübikinnituse taotlemine

5.

Märgistus ja märgised

6.

Tüübikinnitus

7.

Üldnõuded

8.

Toimivusnõuded

9.

Vastupidavusnõuded

10.

Kasutusala

11.

Mootorite heitkoguste lähtetasemete muutmine

12.

Katsemootorite ja järelpaigaldatava heitekontrolliseadme kombinatsiooni valik

13.

Heitkoguste mõõtmise tehniline kirjeldus

14.

Tahkeid osakesi vähendavate järelpaigaldatavate heitekontrolliseadmete tüüpkond

15.

NOx vähendavate järelpaigaldatavate heitekontrolliseadmete tüüpkond

16.

NOx ja tahkeid osakesi vähendavate järelpaigaldatavate heitekontrolliseadmete tüüpkond

17.

Kütusekulu ja kütuse erikulu

18.

Tööomadused ja ohutusrisk

19.

Müratase

20.

Järelpaigaldatava heitekontrolliseadme paigaldamine

21.

Järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tüübikinnituse muutmine ja laiendamine

22.

Tootmise vastavus nõuetele

23.

Karistused tootmise nõuetele mittevastavuse korral

24.

Tootmise lõpetamine

25.

Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ja tüübikinnitusasutuste nimed ja aadressid

26.

Üleminekusätted

LISAD

1.

Teabedokument

2.

Teatis

3.

Lisand teatisele järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tüübi kohta vastavalt eeskirjale nr 132

4.

Järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tüübikinnitustähise kujundus

5.

Tahkeid osakesi vähendava järelpaigaldatava heitekontrolliseadme katse (I või II klassi järelpaigaldatav heitekontrolliseade)

6.

NOx vähendava heitekontrolliseadme katse (III klassi järelpaigaldatav heitekontrolliseade)

7.

Tahkeid osakesi ja NOx vähendava heitekontrolliseadme katsed (IV klassi järelpaigaldatav heitekontrolliseade)

8.

Katsetoimingute järjestused

9.

Piirnormide vastavustabelid

10.

Nõuded NOx vähendava või NOx ja tahkeid osakesi vähendava reagenti vajava heitekontrolliseadme NOx-kontrolli diagnostikasüsteemile

11.

Paigaldus- ja kasutusjuhised

12.

Heitekontrolliseadmete tüübikinnituse erinõuded seoses eeskirja nr 49 06-seeria muudatustes sätestatud heite piirnormidega

1.   EESMÄRK

Käesoleva eeskirjaga nähakse ette ühtlustatud meetod tahkeid osakesi, lämmastikoksiide (NOx) või tahkeid osakesi ja NOx vähendavate järelpaigaldatavate heitekontrolliseadmete klassifitseerimiseks, hindamiseks ja neile tüübikinnituse andmiseks ning punktis 2 nimetatud kasutusalade survesüütemootorite heitetasemete kindlaksmääramiseks.

Eeskiri sisaldab raamistikku eri kasutusalade järelpaigaldatavatele heitekontrolliseadmetele tüübikinnituste andmiseks koos vastavate keskkonnatoime tasemetega ning nende tasemete kindlakstegemiseks tüübikinnituses.

2.   KOHALDAMISALA

Eeskirja kohaldatakse järelpaigaldatavatele heitekontrolliseadmetele, mis on ette nähtud paigaldamiseks:

2.1.	M2-, M3- ja N-kategooria sõidukitele (1) ja nende survesüütemootoritele, välja arvatud sõidukitele, millele antakse tüübikinnitus eeskirja nr 83 alusel;

2.2.	üle 18 kW, kuid mitte üle 560 kW kasuliku võimsusega survesüütemootoritele, mis paigaldatakse väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele, (1) mida kasutatakse muutuva kiirusega;

2.3.	üle 18 kW, kuid mitte üle 560 kW kasuliku võimsusega survesüütemootoritele, mis paigaldatakse väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele, (1) mida kasutatakse püsikiirusega;

2.4.	üle 18 kW, kuid mitte üle 560 kW kasuliku võimsusega survesüütemootoritele, mis paigaldatakse T-kategooria sõidukitele. (1)

3.   MÕISTED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid:

3.1.   „aktiivne regenereerimine“– mis tahes täiendav meetod perioodilise või pideva regenereerimise käivitamiseks regenereerivas heitekontrolliseadmes;

3.2.   „korrigeerimistegurid“– aditiivsed (ülesvoolu kohandamise tegur ja allavoolu kohandamise tegur) või multiplikatiivsed tegurid, mida võetakse arvesse perioodilise (harva toimuva) regenereerimise puhul;

3.3.   „kasutusala“– mootorid, millel saab kasutada käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud järelpaigaldatavat heitekontrolliseadet;

3.4.   „I klassi järelpaigaldatav heitekontrolliseade“– järelpaigaldatav heitekontrolliseade, mis on mõeldud üksnes tahkete osakeste heite kontrollimiseks ning mis ei suurenda otsest NO2 heidet;

3.5.   „IIA või IIB klassi järelpaigaldatav heitekontrolliseade“– järelpaigaldatav heitekontrolliseade, mis on mõeldud üksnes tahkete osakeste heite kontrollimiseks ning mis ei suurenda otsest NO2 heidet väljalasketorust mootori NO2 heite lähtetasemega võrreldes rohkem kui punktis 8.4.2 sätestatud protsendi võrra;

3.6.   „III klassi järelpaigaldatav heitekontrolliseade“– järelpaigaldatav heitekontrolliseade, mis on mõeldud üksnes NOx heite kontrollimiseks;

3.7.   „IV klassi järelpaigaldatav heitekontrolliseade“– järelpaigaldatav heitekontrolliseade, mis on mõeldud nii tahkete osakeste kui ka NOx heite kontrollimiseks;

3.8.   „pidev regenereerimine“– heitgaasi järeltöötlussüsteemi regeneratsiooniprotsess, mis toimub pidevalt või vähemalt üks kord kohaldatava katsetsükli jooksul;

3.9.   „DeNOx süsteem“– heitgaaside järeltöötlussüsteem lämmastikoksiidide (NOx) heite vähendamiseks (näiteks passiivsed ja aktiivsed lahjad NOx katalüsaatorid, NOx adsorberid ja selektiivse katalüütilise taandamise (SCR) süsteemid);

3.10.   „heitekontrolli seiresüsteem“– süsteem, mis jälgib mootoris kasutusel olevate heitekontrollimeetmete ja/või järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tööd vastavalt käesoleva eeskirja punkti 18 nõuetele;

3.11.   „mootori heitkoguste lähtetase“– konkreetse mootori või mootorisüsteemi heited ilma järelpaigaldatava heitekontrolliseadmeta. Mootoritel, millel puudub järeltöötlussüsteem, on mootori heitkoguste lähtetase võrdne heitega mootori toores heitgaasis. Mootoritel, millel on järeltöötlussüsteem, on mootori heitkoguste lähtetase võrdne heitega väljalasketoru heitgaasides järeltöötlussüsteemist allavoolu;

3.12.   „mootoritüüpkond“– tootja kindlaks määratud mootorisüsteemide rühm, mis on vastavalt eeskirja nr 49 punktis 7 või eeskirja nr 96 punktis 7 määratletule projekteeritud samalaadsete heitgaasnäitajatega; kõik ühe tüüpkonna mootorid vastavad kohaldatavatele heitkoguse piirnormidele;

3.13.   „mootorisüsteem“– mootor, heitekontrollisüsteem ja sideliides (riistvara ja sõnumid) mootorisüsteemi elektroonilis(t)e kontrollploki (-plokkide) (ECU) ja kõikide muude jõuülekandeseadmete või sõiduki juhtseadme(te) vahel;

3.14.   „ESC“– eeskirja nr 49 asjaomase seeria muudatuste kohaselt rakendatavast 13 püsiseisundi režiimist koosnev katsetsükkel;

3.15.   „ETC“– eeskirja nr 49 asjaomase seeria muudatustes sätestatud ja nende kohaselt rakendatavast 1 800-st igal sekundil vahetuvast üleminekurežiimist koosnev katsetsükkel;

3.16.   „gaasilised saasteained“– süsinikmonooksiid, süsivesinikud (eeldatav suhe diislikütuse puhul CH1,85) ja lämmastikoksiidid (NOx, mida väljendatakse NO2 ekvivalendina) ning lämmastikdioksiid (NO2);

3.17.   „koormustingimus“– tahkete osakeste vähendamise süsteemis (näiteks filtris) mis tahes ajal leiduvate tahkete osakeste koormus väljendatuna süsteemis lubatud tahkete osakeste maksimaalse koormuse osakaaluna teatavatel sõidutingimustel ilma väliseid regeneratsioonimeetmeid käivitamata;

3.18.   „tootja“– isik või asutus, kes vastutab tüübikinnitusasutuse ees kõigi tüübikinnitusprotsessi aspektide eest ning suudab tõendada, et tal on nõutavad omadused ja vajalikud vahendid kvaliteedi hindamise ja tootmise nõuetele vastavuse saavutamiseks. See isik või asutus ei tarvitse olla otseselt seotud tüübikinnitusprotsessi alla kuuluva sõiduki, süsteemi, osa või eraldi seadmestiku valmistamise kõigi etappidega;

3.19.   „paigaldaja“– isik või asutus, kes vastutab tüübikinnitusega järelpaigaldatava heitekontrolliseadme õige ja ohutu paigaldamise eest;

3.20.   „NOx-kontrolli diagnostikasüsteem (NCD-süsteem)“– järelpaigaldatava heitekontrolliseadme süsteem, mis suudab:

a)	avastada NOx-kontrolli rikke;

b)	teha arvutimällu salvestatud teabe ja/või selle teabe välistele seadmetele edastamise abil kindlaks tõenäolised NOx-kontrolli rikked;

3.21.   „NOx vähendav järelpaigaldatav heitekontrolliseade“– järelpaigaldatav heitekontrolliseade, millel on NOx sisalduse vähendustõhusus, tänu millele saab seda sertifitseerida käesolevas eeskirjas määratletud klassifitseerimisklassile vastavana;

3.22.   „NOx vähendavate järelpaigaldatavate heitekontrolliseadmete tüüpkond“– NOx vähendamise süsteemid, mis on oma toimimise poolest tehniliselt identsed kooskõlas käesoleva eeskirja punktiga 15;

3.23.   „NRTC“– eeskirja nr 96 asjaomase seeria muudatustes määratletud ja nende kohaselt rakendatavast püsiseisundite režiimist koosnev katsetsükkel;

3.24.   „NRTC“– eeskirja nr 96 asjaomase seeria muudatustes määratletud ja nende kohaselt rakendatavast 1 173 iga sekundi järel vahelduvast üleminekurežiimist koosnev katsetsükkel;

3.25.   „käitaja jaoks mõeldud sisseehitatud hoiatussüsteem“– seade, mis tuvastab järelpaigaldatava heitekontrolliseadme ebaõige käitamise või kõrvaldamise;

3.26.   „alusmootor“– mootoritüüpkonnast valitud mootor, millel on kõnealust mootoritüüpkonda esindavad heitekarakteristikud;

3.27.   „tahked osakesed“– selline aine, mis kogutakse kindlaksmääratud filtrisse, mis on määratletud eeskirja nr 49 või nr 96 asjaomases muudatuste seerias;

3.28.   „tahkeid osakesi vähendav järelpaigaldatav heitekontrolliseade“– järelpaigaldatav heitekontrolliseade, millel on tahkete osakeste massi või arvu vähendustõhusus, tänu millele saab seda sertifitseerida käesolevas eeskirjas määratletud klassifitseerimisklassile vastavana; Regeneratsioonisüsteem ja -strateegia on tahkeid osakesi vähendava järelpaigaldatava heitekontrolliseadme osad;

3.29.   „tahkeid osakesi vähendavate järelpaigaldatavate heitekontrolliseadmete tüüpkond“– tahkete osakeste vähendamise süsteemid, mis on oma toimimise poolest tehniliselt identsed kooskõlas käesoleva eeskirja punktiga 14;

3.30.   „perioodiline regenereerumine“– heitekontrolliseadme perioodiline regenereerumisprotsess, mis toimub vähem kui 100 tunni jooksul mootori normaalsest tööajast. Regeneratsioonitsüklite ajal võib heitmenorme ületada;

3.31.   „tahkete osakeste arv“– tahkete osakeste arv, mis on määratletud eeskirja nr 49 asjaomases muudatuste seerias;

3.32.   „reagent“– iga aine, mida hoitakse sõidukis asuvas paagis ning mis heitekontrollisüsteemi nõudmisel varustab heitgaasi järeltöötlussüsteemi (kui see on vajalik);

3.33.   „vähendustõhusus“– suhtarv järelpaigaldatava heitekontrolliseadme süsteemist allavoolu heitkoguse (EREC) ja mootori heitkoguste lähtetaseme (EBase) vahel, mida mõlemat mõõdetakse käesolevas eeskirjas kindlaks määratud korras ja arvutatakse nii, nagu on määratletud käesoleva eeskirja punktis 8.3.4;

3.34.   „vähendusmäär“– protsentides väljendatud vähendustõhusus, millele peab järelpaigaldatav heitekontrolliseade vastama, et seda saaks sertifitseerida käesoleva eeskirja punktis 8.3 kindlaks määratud vähendusmäärale vastavana.

3.35.   „järelpaigaldatav heitekontrolliseade“– mis tahes tahkete osakeste vähendamise süsteem, NOx vähendamise süsteem või mõlema kombinatsioon, mida kasutatakse järelpaigaldatava seadmena. See hõlmab seadme tööks vajalikke andureid ja tarkvara. Süsteeme, mis üksnes muudavad olemasolevat mootorisüsteemi juhtimist, ei käsitata järelpaigaldatava heitekontrolliseadmena;

3.36.   „skanner“– väline katseseade, mida kasutatakse väliseks andmevahetuseks NOx-kontrolli diagnostika süsteemiga;

3.36.1.   „geneeriline skanner“– skanner, mis on avalikult kättesaadav ja suudab lugeda tõrketeateid;

3.36.2.   „firmaomane skanner“– skanner, mida kasutab üksnes järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tootja või volitatud edasimüüja ning mis suudab lugeda tõrketeateid ja võimaldab mootori käivitada pärast käitaja meeldetuletussüsteemi aktiveerimist;

3.37.   „WHSC“– eeskirja nr 49 asjaomase seeria muudatustes määratletud ja nende kohaselt rakendatavast 13 püsiseisundi režiimist koosnev katsetsükkel;

3.38.   „WHTC“– eeskirja nr 49 asjaomase seeria muudatustes määratletud ja nende kohaselt rakendatavast 1 800 iga sekundi järel vahelduvast üleminekurežiimist koosnev katsetsükkel.

4.   TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

4.1.   Järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tüübikinnituse taotluse esitab tootja või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja.

4.2.   Igale järelpaigaldatavale heitekontrolliseadmele lisatakse järgmine teave:

a)	tootja nimi või kaubamärk;

b)	järelpaigaldatava heitekontrolliseadme mark ja identifitseerimiseks vajalik osanumber kooskõlas 1. lisas esitatud näidisega;

c)

kasutusala (nagu on määratletud käesoleva eeskirja punktis 10) ja tootmisaasta, millele vastavatele järelpaigaldatavatele heitekontrolliseadmetele tüübikinnitus antakse, kaasa arvatud vajaduse korral märgistus, mis näitab, kas järelpaigaldatav heitekontrolliseade sobib paigaldamiseks pardadiagnostikaseadmega varustatud sõidukile;

d)	järelpaigaldatava seadme paigaldusjuhend;

e)	lõppkasutaja teenindusjuhend, sealhulgas hooldusjuhised.

4.3.   Taotleja esitab teabedokumendi kooskõlas käesoleva eeskirja 1. lisaga. Taotleja esitab ka järelpaigaldatava heitekontrolliseadme näidise(d), mida katsetatakse ja mille tehniline teenistus jätab enda kätte vähemalt viieks aastaks pärast tüübikinnituse andmise kuupäeva.

5.   MÄRGISTUS JA MÄRGISED

5.1.   Kõigile järelpaigaldatavatele heitekontrolliseadmetele peab olema märgitud käesoleva eeskirja 1. lisas osutatud järelpaigaldatava seadme tootja nimi või kaubamärk ning identifitseerimiseks vajalik osanumber, nagu on märgitud teabedokumendile, mis antakse välja kooskõlas käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisega.

5.2.   Kõik järelpaigaldatavad heitekontrolliseadmed varustatakse märgisega, millele lisatakse tüübikinnitustähis, sealhulgas klass, nagu on sätestatud 4. lisas. See märgis peab olema järelpaigaldatavale heitekontrolliseadmele püsivalt kinnitatud ning pärast järelpaigaldatava heitekontrolliseadme paigaldamist selgelt loetav.

5.2.1.   Selle märgise nähtavuse tagamiseks paigaldatud süsteemis võib tootja anda järelpaigaldatava heitekontrolliseadme paigaldajale välja märgise duplikaadi. Sellisel märgisel peab olema selgelt sõna „duplikaat“.

5.2.2.   Märgised peavad püsima seadme kogu kasuliku tööea jooksul. Märgised peavad olema selgesti loetavad ning tähed ja numbrid peavad olema kustumiskindlad. Lisaks peavad märgised olema kinnitatud nii, et kinnitus peab vastu seadme kogu kasuliku tööea jooksul ning märgiseid ei saa eemaldada ilma neid purustamata või rikkumata.

5.3.   Tüübikinnitusmärk koosneb järgmistest elementidest:

a)	ringjoonega ümbritsetud E-tähest, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi tunnusnumber (2);

b)

Käesoleva eeskirja number, millele järgneb R-täht, mõttekriips ja käesoleva eeskirja 4. lisas ettenähtud ringist paremale jääv tüübikinnitusnumber. Tüübikinnitusnumber esitatakse selle tüübi puhul ettenähtud teatise vormis (vt käesoleva eeskirja punkt 6.2 ja 2. lisa), millele eelnevad kaks numbrit, mis viitavad käesoleva eeskirja viimasele muudatuste seeriale;

c)	järelpaigaldatava heitekontrolliseadme klass.

5.4.   Tüübikinnituskatseks esitatud järelpaigaldatava heitekontrolliseadme näidistele peab olema selgelt märgitud vähemalt taotleja nimi ja taotluse viitenumber.

6.   TÜÜBIKINNITUS

6.1.   Tüübikinnitus antakse, kui järelpaigaldatav heitekontrolliseade vastab käesoleva eeskirja nõuetele.

6.2.   Igale tüübikinnituse saanud järelpaigaldatavale heitekontrolliseadmele antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest numbrit (käesoleval juhul 01 kooskõlas selle muudatuste seeriaga) näitavad kinnituse andmise ajaks käesolevas eeskirjas viimati tehtud peamiste tehniliste muudatuste seerianumbrit. Sama tüübikinnitusnumbrit ei tohi anda teisele järelpaigaldatavale heitekontrolliseadmele.

6.3.   Teade järelpaigaldatavale heitekontrolliseadmele käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse andmise, tüübikinnituse laiendamise või tüübikinnituse andmisest keeldumise kohta esitatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud näidisele vastaval vormil.

7.   ÜLDNÕUDED

7.1.   Käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud järelpaigaldatav heitekontrolliseade peab olema konstrueeritud ja valmistatud ning paigaldatav nii, et see vastaks käesolevas eeskirjas sätestatud normidele kogu järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tavapärase kasutusaja jooksul harilikes kasutustingimustes.

7.2.   Käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud järelpaigaldatav heitekontrolliseade peab olema vastupidav. See tähendab, et see peab olema konstrueeritud ja valmistatud ning paigaldatav nii, et tagatakse mõistlik vastupidavus selliste nähtuste suhtes nagu korrosioon, oksüdeerumine, vibratsioon ja mehaaniline surve, millega see harilikes kasutustingimustes kokku puutub. Vastupidavuse erinõuded on esitatud käesoleva eeskirja punktis 9.

7.3.   Järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tootja esitab paigaldusdokumendid, mis tagavad, et järelpaigaldatav heitekontrolliseade toimib sõidukile või masinale paigaldatuna koostöös vajalike masina osadega viisil, mis vastab käesoleva eeskirja punktide 7, 8 ja 9 nõuetele. Nimetatud dokumendid sisaldavad üksikasjalikke tehnilisi nõudeid ja sätteid järelpaigaldatava heitekontrolliseadme kohta (tarkvara, riistvara ja teabeedastus), mis on vajalikud järelpaigaldatava heitekontrolliseadme nõuetekohaseks paigaldamiseks masinale.

7.4.   Seadmed, mis võimaldavad järelpaigaldatavat heitekontrolliseadet eirata või selle tõhusust vähendada, ei ole lubatud.

7.5.   Kooskõlas käesoleva eeskirjaga tüübikinnituse saanud järelpaigaldatav heitekontrolliseade paigaldatakse koos käitaja jaoks mõeldud sisseehitatud hoiatussüsteemiga, mis annab juhile märku tõrkest, mis mõjutab järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tõhusust.

7.5.1.   Tahkeid osakesi vähendaval järelpaigaldataval heitekontrolliseadmel peab olema seireseade, mis tuvastab järelpaigaldatava heitekontrolliseadme vale toimimise või kõrvaldamise ning käivitab käitaja jaoks heli- ja/või visuaalse signaali. Reagendil põhineva tahkeid osakesi vähendava järelpaigaldatava heitekontrolliseadme puhul võib seireseade katkestada vajaduse korral reagendi või lisaaine sisestamise. Hoiatussüsteem võib põhineda näiteks mootori väljalaskesüsteemi vasturõhu pideval mõõtmisel.

7.5.2.   NOx vähendavate järelpaigaldatavate heitekontrolliseadmete suhtes kohaldatavad erinõuded on sätestatud käesoleva eeskirja punktis 7.7 ja 10. lisas.

7.5.2.1.   Järelpaigaldatava heitekontrolliseadme NOx kontrollimise strateegia peab toimima kõikides kokkuleppeosaliste territooriumil korrapäraselt esinevates keskkonnatingimustes ja eelkõige madalal ümbritseva õhu temperatuuril.

7.5.3.   Nii tahkeid osakesi kui ka NOx vähendavad kombineeritud järelpaigaldatavad heitekontrolliseadmed (IV klassi järelpaigaldatavad heitekontrolliseadmed) peavad vastama käesoleva eeskirja punktidele 7.5.1, 7.5.2 ja 7.5.2.1.

7.5.4.   Tahkeid osakesi vähendava järelpaigaldatava heitekontrolliseadme või nii tahkeid osakesi kui ka NOx vähendava järelpaigaldatava heitekontrolliseadme filter peab olema projekteeritud ja ehitatud nii, et seda saab paigaldada üksnes ühtpidi. Filtri tahtlik või tahtmatu ümberpööramine peab olema füüsiliselt võimatu.

7.6.   Reagenti või lisaainet vajava järelpaigaldatava heitekontrolliseadme suhtes kehtivad erinõuded.

7.6.1.   Iga sõidukile või masinale eraldi paigaldatud paagi juures peavad olema ka paagist vedelikuproovi võtmiseks vajalikud vahendid. Proovivõtukoht peab olema kergesti juurdepääsetav ilma erivahendeid või -seadmeid kasutamata.

7.6.2.   Juht või masina käitaja peab saama teavet sõiduki või masina paagis oleva reagendi või lisaaine taseme kohta spetsiaalse mehaanilise või elektroonilise näidiku kaudu kooskõlas käesoleva eeskirja 10. lisaga. Reagenditaseme näidik ja hoiatusnäidik paigaldatakse mõlemad kütusetaseme näidiku vahetusse lähedusse.

7.6.3.   Reagendi omadused, sealhulgas reagendi tüübi, kontsentratsiooni andmed, kui reagent esineb lahusena, töötemperatuuri andmed ning viite koostise ja kvaliteedi suhtes kehtivatele rahvusvahelistele standarditele sätestab järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tootja käesoleva eeskirja 1. lisas.

7.6.4.   Tüübikinnitusasutusele esitatakse tüübikinnituse ajal üksikasjalikud kirjalikud andmed, mis sisaldavad käesoleva eeskirja 10. lisa punktis 4 määratletud käitaja hoiatussüsteemi ja käesoleva eeskirja 10. lisa punktis 5 määratletud käitaja meeldetuletussüsteemi töökarakteristikute täielikku kirjeldust.

7.6.5.   Reagentide külmumiskaitse

7.6.5.1.   On lubatud kasutada soojendusega või soojenduseta reagendipaaki ja doseerimissüsteemi. Soojendusega süsteem peab vastama käesoleva eeskirja punkti 7.6.5.2.2 nõuetele. Soojenduseta süsteem peab vastama käesoleva eeskirja 10. lisa punkti 6 nõuetele. Soojenduseta reagendipaagi ja doseerimissüsteemi kasutamise kohta peab olema esitatud teave sõiduki või masina juhile või käitajale mõeldud kirjalikes juhistes.

7.6.5.2.   Reagendipaak ja doseerimissüsteem

7.6.5.2.1.   Kui reagent on külmunud, peab reagent olema kasutamiseks saadaval mitte hiljem kui 70 minutit pärast mootori käivitamist ümbritseva õhu temperatuuril 266 K (– 7 °C).

7.6.5.2.2.   Soojendusega süsteemi projekteerimise kriteeriumid

7.6.5.2.2.1.   Reagendipaaki ja doseerimissüsteemi tuleb seisutada temperatuuril 255 K (– 18 °C) 72 tundi või kuni reagendi mass tahkestub, olenevalt sellest, kumb enne saavutatakse.

7.6.5.2.2.2.   Pärast punktis 7.6.5.2.2.1 sätestatud seisutusperioodi tuleb sõiduk/masin/mootor käivitada ja lasta sel töötada ümbritseva õhu temperatuuril 266 K (– 7 °C) või madalamal temperatuuril järgmiselt: 10–20 minutit tühikäigul, seejärel kuni 50 minutit koormusel mitte üle 40 % nimikoormusest.

7.6.5.2.2.3.   Punktis 7.6.5.2.2.2 kirjeldatud katsemenetluse lõpus peab reagendi doseerimise süsteem olema täiesti töökorras.

7.6.5.2.3.   Projekteerimiskriteeriume võib hinnata külmkatsekambris, kasutades tervet sõidukit või masinat või osi, mis on samasugused kui sõidukile või masinale paigaldatavad osad, või välikatsete põhjal.

7.7.   NOx-kontrolli meetmete nõuded reagenti vajava järelpaigaldatava heitekontrolliseadme puhul

7.7.1.   Järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tootja esitab teabe, mis kirjeldab täielikult NOx-kontrolli meetmete töökarakteristikuid, kasutades 1. lisas esitatud dokumente.

7.7.2.   Järelpaigaldataval heitekontrolliseadmel peab olema NOx-kontrolli diagnostika süsteem, mis suudab kindlaks teha NOx-kontrolli rikkeid. NOx-kontrolli diagnostika süsteem peab olema projekteeritud, ehitatud ja paigaldatud nii, et see vastaks käesoleva eeskirja punkti 7 nõuetele järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tavapärase kasutusaja jooksul harilikes kasutustingimustes.

7.7.2.1.   NOx-kontrolli diagnostika süsteem peab toimima järgmistel tingimustel:

a)	ümbritseva õhu temperatuur vahemikus 266–308 K (– 7…35 °C);

b)	kõrgus merepinnast alla 1 600 m;

c)	mootori jahutusvedeliku temperatuur üle 343 K (70 °C).

Käesolevat punkti ei kohaldata paagis oleva reagendi taseme jälgimise suhtes, kui seire peab toimuma kõigis tingimustes, mil mõõtmine on tehniliselt teostatav (näiteks kõigil tingimustel, kui vedel reagent ei ole külmunud).

7.7.3.   NOx-kontrolli diagnostika süsteem peab vastama 10. lisa nõuetele.

7.8.   Hooldusnõuded

7.8.1.   Järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tootja esitab kirjalikud juhised järelpaigaldatava heitekontrolliseadme süsteemi ja selle õige kasutamise kohta, mis tuleb anda kõikidele sõidukite või masinate juhtidele või käitajatele.

Juhised peavad sisaldama selgitust, et juhul kui järelpaigaldatav heitekontrolliseadme süsteem ei tööta nõuetekohaselt, teavitatakse juhti või käitajat probleemist hoiatussüsteemi abil ning et hoiatuse eiramisel blokeerib käitaja meeldetuletussüsteem sõiduki või masina taaskäivitamise.

7.8.2.   Juhistes peavad olema kirjas järelpaigaldatava heitekontrolliseadme nõuetekohase kasutamise ja hoolduse nõuded, sealhulgas tarbitavate reagentide õige kasutamise juhised, et tagada heitkoguste ettenähtud tase.

7.8.3.   Juhised peavad olema koostatud selges ja mittetehnilises keeles, kasutades samu termineid nagu sõiduki või masina kasutusjuhendis.

7.8.4.   Juhistes tuleb märkida, kas juht või käitaja peab tarbitavaid reagente lisama tavapäraste tehniliste hoolduste vahelisel ajal. Juhistes tuleb märkida ka reagendi nõutav kvaliteet. Juhistes näidatakse, kuidas juht või käitaja peab reagendipaaki täitma. Andmetes märgitakse ära ka eeldatav reagendi kulu ning reagendi lisamise välp.

7.8.5.   Juhistes tuleb selgitada, et nõuetekohaste omadustega reagendi kasutamine ja lisamine on oluline, et sõiduk või masin vastaks nõuetele, mis on kehtestatud selle sõiduki või masina järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tüübile vastavustunnistuse väljaandmiseks.

7.8.6.   Juhistes tuleb märkida, et sõiduki kasutamine ilma reagendita võib olla kuritegu, kui heitkogust vähendava reagendi kasutamine on ette nähtud.

7.8.7.   Juhistes tuleb selgitada käitaja hoiatus- ja meeldetuletussüsteemi tööpõhimõtteid. Lisaks tuleb talitluse ja tõrgete logimise seisukohalt selgitada, mida võib kaasa tuua hoiatussüsteemi eiramine, reagendi lisamata või probleemi lahendamata jätmine.

7.9.   Tüübikinnituse jaoks tuleb täita järgmised alapunktid.

7.9.1.   Tootja esitab kirjalikud hooldusjuhised, mille paigaldaja annab juhile või käitajale.

7.9.2.   Tootja esitab järelpaigaldatava heitekontrolliseadme paigaldusdokumendid.

7.9.3.   Tootja esitab käitaja hoiatussüsteemi, meeldetuletussüsteemi ja reagentide külmumiskaitse kohta (kui see on kohaldatav) juhised, mille paigaldaja annab olenevalt asjaoludest kas töökojale, juhile või käitajale.

7.9.4.   Tootja esitab paigaldajale kirjaliku kinnituse, mis antakse juhile või käitajale ja mis käsitleb tavapäraseid töötingimusi (temperatuurivahemik, keskkonnatingimused jne), milles järelpaigaldatav heitekontrolliseade nõuetekohaselt töötab.

8.   TOIMIVUSNÕUDED

8.1.   Järelpaigaldatav heitekontrolliseade, millele antakse käesoleva eeskirja alusel tüübikinnitus, peab vastama kõikidele järgmistele kriteeriumidele:

a)	punktis 8.2 sätestatud heite piirnormid;

b)	punktis 8.3 sätestatud vähendusmäärad;

c)	punktis 8.4 sätestatud nõuded NO2 heitele;

d)	punktis 8.6 sätestatud nõuded teisesele heitele.

8.2.   Piirnormid

Järelpaigaldatav mootorisüsteem ei või ületada asjaomaste saasteainete (NOx või tahked osakesed või mõlemad, vastavalt järelpaigaldatava heitekontrolliseadme klassile) heite piirnorme, mis vastavad rangemale heite piirnormide etapile, nagu on sätestatud eeskirjas nr 49 või nr 96 ja mõõdetuna saavutatavate piirnormidega seotud katsemenetlust (katsemenetlusi) kasutades. Järelpaigaldatav mootorisüsteem peab vastama vähemalt selle piirnormide etapi heite piirnormidele, mille suhtes on põhimootorile antud tüübikinnitus iga selle piirnormide etapi puhul olulise muu kontrollitava saasteaine osas.

8.2.1.   Iga järelpaigaldatava heitekontrolliseadme klassi puhul kehtivaid nõudeid seoses järgmise rangema heite piirnormide etapi piirnormide täitmisega on kajastatud käesoleva eeskirja 9. lisas esitatud tabelites.

8.2.2.   Kui tegu on mootoriga, millele ei ole antud tüübikinnitust kooskõlas eeskirja nr 49 või nr 96 nõuetega, ei või iga reguleeritava saasteaine (CO, HC, NOx ja tahked osakesed) heitkogused esialgses seisundis ületada piirnorme, mis kehtivad heite piirnormide etapis, mis on vahetult allpool etappi, milleks järelpaigaldatava heitekontrolliseadme sertifitseerimist taotletakse.

8.3.   Vähendusmäärad ja vähendustõhusus

8.3.1.   Järelpaigaldatava heitekontrolliseadme süsteemi vähendusmäära iseloomustatakse selle vähendustõhususe kaudu, nagu on näidatud tabelis 1.

Tabel 1

Vähendusmäärad

	Minimaalne vähendustõhusus (%)
	Tahkete osakeste mass	NOX
Vähendusmäär 01	90	60

8.3.2.   Vähendustõhusus määratakse kindlaks selliste heitkoguste võrdlemise teel, mida mõõdetakse kaalutud WHTC suhtes sellise järelpaigaldatava heitekontrolliseadme puhul, mida kasutatakse raskeveoki mootorites, või kaalutud NRTC suhtes sellise järelpaigaldatava heitekontrolliseadme puhul, mida kasutatakse väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate või põllumajandus- ja metsatraktorite mootorites. Vähendustõhusus arvutatakse käesoleva eeskirja punktis 8.3.4 kindlaks määratud viisil.

8.3.3.   Käesoleva eeskirja puhul kohaldatakse NOx vähendustõhusust süsteemide suhtes, mille eesmärk on vähendada NOx, ning tahkete osakeste vähendusmäära süsteemide suhtes, mille eesmärk on vähendada tahkeid osakesi. IV klassi järelpaigaldatavate heitekontrolliseadmete puhul peavad nii NOx kui ka tahkete osakeste vähendusmäärad vastama käesoleva eeskirja tabelis 1 esitatule.

8.3.4.   Vähendustõhusus arvutatakse järelpaigaldatava heitekontrolliseadme asjaomase saasteaine allavoolu mõõdetud heitkogustest (EREC) ning mootorisüsteemi heitkogusest, mida on mõõdetud selle saasteaine puhul enne järelpaigaldatava heitekontrolliseadme paigaldamist (EBase); mõlemaid mõõdetakse kooskõlas käesolevas eeskirjas kindlaks määratud menetlusega:

vähendustõhusus (protsentides) = (1 – (EREC/EBase)) × 100.

8.4.   NO2 heite nõuded

8.4.1.   I klassi järelpaigaldatava heitekontrolliseadme puhul ei või NO2 heitkogus tõusta üle NO2 heitkoguse lähtetaseme, mõõdetuna kooskõlas käesoleva eeskirja 5. lisaga.

8.4.2.   IIA klassi järelpaigaldatava heitekontrolliseadme puhul ei või NO2 järkjärguline tõus olla suurem kui 20 protsendipunkti üle taseme, mis on registreeritud siis, kui järelpaigaldatavat heitekontrolliseadet ei ole paigaldatud (lähtetase). Näiteks kui NO2 lähtetase on 10 % NOx-st, on maksimaalne lubatud NO2 heitkogus koos järelpaigaldatava heitekontrolliseadmega 30 % NOx-st, mis on mõõdetud nii, nagu on määratletud käesoleva eeskirja 5. lisas. IIB klassi järelpaigaldatava heitekontrolliseadme puhul ei või NO2 järkjärguline tõus olla suurem kui 30 protsendipunkti.

8.4.3.   III klassi järelpaigaldatava heitekontrolliseadme puhul ei või NO2 heitkogused suureneda mõõdetuna grammides kilovatt-tunni kohta ja nagu on määratletud käesoleva eeskirja 6. lisas.

8.4.4.   IV klassi järelpaigaldatava heitekontrolliseadme puhul ei või NO2 heitkogused suureneda mõõdetuna grammides kilovatt-tunni kohta ja nagu on määratletud käesoleva eeskirja 7. lisas.

8.5.   Tahkete osakeste arvu heite nõuded

8.5.1.   I, IIA või IIB ja IV klassi järelpaigaldatav heitekontrolliseade, mis on heaks kiidetud tahkete osakeste vähendamise tasemel 01, tagab tahkete osakeste arvu vähendustõhususe vähemalt 97 % ulatuses katsemootori heitkoguste lähtetasemest, nagu on määratletud punktis 12, mõõdetuna käesolevas eeskirjas sätestatud katsemenetlus(t)e abil.

8.5.2.   Otsene proovivõtt lahjendamata heitgaasist enne lahjendamist on lubatud. Tahkete osakeste arvu lahjendajate lahjendusmäärasid (tahkete osakeste ülekandesüsteemi PND1 ja PND2, nagu on määratletud eeskirjas nr 49) korrigeeritakse seejärel tahkete osakeste arvu arvesti mõõtmisvahemikuga.

8.5.3.   Tahkete osakeste vähendustõhusus määratakse kindlaks kui erinevus, mille väärtus on 1 miinus läbivool, mis on järelpaigaldatava heitekontrolliseadme süsteemist allavoolu heitkoguse tahkete osakeste arvu ning mootorisüsteemi enne järelpaigaldatava heitekontrolliseadme paigaldamist mõõdetud tahkete osakeste arvu suhtarv. Tahkete osakeste arvu vähendustõhusust väljendatakse protsendina. Tahkete osakeste arvu vähendustõhusus määratakse kindlaks punktis 8.3.2 määratletud asjakohase katsetsükli kohta:

vähendustõhusus (protsentides) = (1 – (EREC/EBase)) × 100.

8.5.4.   Kui tahkete osakeste arvu vähendustõhususe mõõtmiseks kasutatakse paralleelselt kahte tahkete osakeste arvu mõõtmise süsteemi, jäävad nende mõõtmised omavahel viie protsendi vahemikku samal ajal samast näidispunktist mõõtes.

8.6.   Teisese heite nõuded

8.6.1.   Järelpaigaldatava heitekontrolliseadme süsteemi tootja esitab dokumentaalsed tõendid, mis näitavad, et järelpaigaldatava heitekontrolliseadme puhul kasutatud materjalid ja protsessid ei tekita lisaohtu tervisele ja keskkonnale.

8.6.2.   III ja IV klassi järelpaigaldatavate heitekontrolliseadmete puhul ei tohi ammoniaagi heide ületada keskmist väärtust 25 ppm, mõõdetuna eeskirja nr 49 muudatuste 06-seeria 4. lisa 7. liites sätestatud menetlusi kasutades.

8.6.3.   Järelpaigaldatav heitekontrolliseade ei tohi suurendada teisest heidet kontsentratsioonideni, mis on teadaolevalt tervisele ohtlikud.

8.6.4.   Tüübikinnituse taotleja peab esitama järelpaigaldatava heitekontrolliseadme toimimise hinnangu, mis kajastab teisest heidet. Hinnangus käsitletakse igasugust tõenäolist teisest heidet, mis tuleneb järelpaigaldatavast heitekontrolliseadmest, võttes arvesse selle tööpõhimõtet, projekteerimist, ehitusmeetodit ja selles kasutatud materjale.

8.6.4.1.   Hinnangus vaadeldakse eelkõige järgmist:

a)	juhtudel, mil järelpaigaldatav heitekontrolliseade sisaldab vaske või vaseühendeid, uuritakse dioksiinide võimalikku moodustumist;

b)	juhtudel, mil järelpaigaldatavas heitekontrolliseadmes kasutatakse kütusega töötavat katalüsaatorit, võetakse arvesse järgmiste asjaolude mõju teisese heite tekitamisele: i) selle katalüsaatori puudumine ning ii) selle olemasolu kuni kahekordses soovitatavas või ettenähtud kontsentratsioonis.

8.6.4.2.   Hinnangus nimetatakse kõik arvesse võetud teisese heite liigid.

8.6.4.3.   Hinnang võib põhineda usaldusväärsel tehnilisel analüüsil ja hinnangul, katsete või modelleerimiste tulemustel, sarnaste süsteemide või tehnoloogiate analüüside või katsete tulemustel või nende elementide mis tahes kombinatsioonil.

8.6.4.4.   Käesolevas eeskirjas ei käsitata tervisele kahjulikuna teisest heidet, mida tekitatakse kontsentratsioonides, mis ei ole märkimisväärselt suuremad kui originaalseadme mootorisüsteemide tekitatud kontsentratsioonid.

8.6.5.   Taotlejalt võidakse tüübikinnituse andmise eeltingimusena nõuda teisese heite katsete tegemist juhtudel, mil järelpaigaldatava heitekontrolliseadme toimimise hindamine teisese heite suhtes annab põhjendatud aluse eeldada, et punkti 8.6.3 nõuded ei ole täidetud.

9.   VASTUPIDAVUSNÕUDED

9.1.   Taotleja kinnitab, et järelpaigaldatava heitekontrolliseadme süsteem vastab kohaldatavatele sätetele tootja juhiste kohaselt kasutamisel ja hooldamisel normaalse käitamise korral järgmise kasuliku tööaja jooksul:

a)	M2- ja M3- ning N-kategooria sõidukite puhul 200 000 km läbisõit või kuueaastane kasutusiga olenevalt sellest, kumb saabub varem;

b)	kõikide teiste kasutusalade puhul 4 000 töötundi või kuueaastane kasutusiga olenevalt sellest, kumb saabub varem.

9.2.   Taotleja viib läbi 1 000 tunnise vastupidavuskatse nii mootoril kui ka järelpaigaldataval heitekontrolliseadmel. See katse tehakse kas välikatsena sõiduki või masina tüüpilisel kasutusalal, mille tüübikinnitusasutus ja taotleja on kokku leppinud, või mootori katsestendil. Juhul kui katse tehakse mootori katsestendil, hõlmab vanandamistsükkel, koormus ja kiirus tingimusi, mis on lähedased 10 % tühikäigul, 10 % üleminekukäitamisel, 75 % suure kiiruse ja koormusega käitamisel ning 5 % väikese kiiruse ja keskmise koormusega käitamisel.

Vastupidavuskatsel kasutatud mootor võib erineda katsemootorist, mida on kasutatud katsetel, millega tehakse kindlaks järelpaigaldatava heitekontrolliseadme vähendusmäär, aga see peab olema mootor, mis kuulub asjaomase järelpaigaldatava heitekontrolliseadme deklareeritud kasutamisalasse.

9.3.   Katse sisu on järgmine:

a)

järelpaigaldatava heitekontrolliseadme 1 000 tunnine kasutusaeg, mille jooksul registreeritakse asjaomase mootori kõik olulised kasutamisandmed, sealhulgas kütuse ja määrdeõli tüüp ja kulu, ning kui see on asjakohane, siis järelpaigaldatava heitekontrolliseadme nõutav reagent või lisaaine, ning pidev sekundi täpsusega andmelogi, mis kajastab heitgaasi temperatuuri enne järelpaigaldatavat heitekontrolliseadet ja surve kadu järelpaigaldatavas heitekontrolliseadmes. Välikatse korral peab tehniline teenistus järelpaigaldatava heitekontrolliseadme pitseerima ning andmelogi koostab järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tootja või selle sõiduki või masina käitaja, mille kestvuskatset tehakse;

b)	järelpaigaldatava heitekontrolliseadme korral, mis töötab koos lisaainetega või milles kasutatakse reagenti, tuleb välikatse alguses, pärast 500 töötundi ja pärast 1 000 töötundi kontrollida lisaks doseerimise õigsust.

9.4.   Pärast vastupidavuskatse läbiviimist kasutatakse vastupidavuse tõendamiseks kasutatud järelpaigaldatava heitekontrolliseadme süsteemi mis tahes edasisteks hindamiskatseteks originaalkatsemootoriga.

Kui originaalkatsemootor enam ei tööta, võib eelneval kokkuleppel tüübikinnitusasutusega kasutada sama tüüpi mootorit.

9.5.   Järelpaigaldatava heitekontrolliseadme süsteem peab vastama punkti 8 nõuetele, kui seda katsetatakse kooskõlas punktiga 9.4 pärast kasutusaja lõppu.

10.   KASUTUSALA

10.1.   Kasutusala kirjeldab neid mootoreid või mootorisüsteeme, mille puhul järelpaigaldatavate heitekontrolliseadmete tüüpkonda võib kasutada. Taotleja esitab kasutusala käsitlevad üksikasjalikud andmed tüübikinnitusasutusele, nagu on määratletud käesoleva eeskirja 3. lisas.

10.2.   Kasutusala piirdub mootoritüüpkonnaga, kuhu punktis 12 määratletud katsemootor kuulub.

10.3.   Kasutusala võib laiendada:

a)	teistele sama mootoritootja toodetud mootoritele ning

b)	teiste mootoritootjate mootoritele,

kui taotleja suudab tõendada, et järgmised asjaomaste mootorite kriteeriumid on samad mis katsemootori puhul:

a)	ühe silindri töömaht ± 20 % katsemootorist;

b)	õhu sissevõtu viis (turboülelaaduriga või ülelaadimiseta mootor);

c)	heitgaasitagastusega või ilma;

d)	püsikiirusega või muutuva kiirusega mootor (3);

e)	mootori heitkoguste lähtetaseme piirnormide etapp; ning

f)	järeltöötlussüsteemiga või ilma.

10.4.   Kasutusala ei laiendata mootoritele, mille heitkoguste lähtetaseme piirnormide etapp on rangem kui katsemootori heitkoguste lähtetaseme piirnormide etapp.

10.5.   Kui taotleja suudab tõendada, et M2-, M3- ja N-kategooria sõidukite ning nende survesüütemootorite puhul katsetatud järelpaigaldatav heitekontrolliseade on mõeldud sama struktuuriga kasutamiseks väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate või T-kategooria sõidukite survesüütemootorites ning punktile 12 vastav katsemootor on selliseid kasutusalasid esindav ja vastab ka olenevalt asjaoludest kas punktis 14, 15 või 16 esitatud tüüpkonna kriteeriumidele, võib kasutusala laiendada väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate või T-kategooria sõidukite survesüütemootoritele.

Sellise järelpaigaldatava heitekontrolliseadme, millele on antud tüübikinnitus kasutamiseks väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate või T-kategooria sõidukite survesüütemootorites, kasutusala laiendamine teedel esinevate kasutusalade hõlmamiseks selles punktis kirjeldatud viisil ei ole lubatud.

11.   MOOTORITE HEITKOGUSTE LÄHTETASEMETE MUUTMINE

11.1.   Kõik mootori tööparameetrite muudatused, mis võivad mõjutada mootori heitkoguste lähtetasemeid, peavad jääma originaalmootori tootja määratud piiridesse (näiteks maksimaalne lubatud väljalaskesüsteemi vasturõhk või piirmäärad, mis on kehtestatud mõju suhtes, mida välised seadmed avaldavad elektri- või andmetöötlussüsteemidele).

11.2.   Juhtudel, mil on vaja võtta lisameetmeid heitkoguste puhul oluliste komponentide või süsteemi komponentide suhtes, näiteks heitgaasitagastuse kontrolli muudatused, eesmärgiga tagada mootori ja heitgaaside järeltöötlussüsteemi nõuetekohane toimimine, mis on seotud järelpaigaldatava heitekontrolliseadmega, peab taotleja esitama projekti muudatuse üksikasjaliku kirjelduse koos selgitusega, kuidas muudatus muudab heitekontrollistrateegia toimimist ja tulemusi. Taotleja peab oma väidete toetamiseks esitama täiendavad katseandmed, tehnilise põhjenduse ja analüüsi või muud andmed, mida tüübikinnitusasutus või tehniline teenistus vajalikuks peab, et käsitleda muudetud ja algprojekti erinevusi.

11.3.   Originaalmootori tootja heitekontrollisüsteemi ei tohi muuta, välja arvatud järgmistel juhtudel:

a)	originaalmootori tootja kirjaliku loaga lubatud muudatused või

b)

I, IIA või IIB klassi järelpaigaldatava heitekontrolliseadme puhul olemasoleva diisli oksüdatsioonikatalüsaatori asendamine, tingimusel et: i) punkti 8.4 nõuded on täidetud ning ii) järelpaigaldatav mootorisüsteem vastab vähemalt selle piirnormide etapi piirnormidele, mille suhtes on põhimootorile antud tüübikinnitus kõigi muude kõnealuse etapi jaoks oluliste kontrollitud saasteainete puhul;

c)	temperatuuri ja/või rõhu mõõtmise andurite paigaldamine NOx vähendava järelpaigaldatava heitekontrollisüsteemi sisselaskeava juurde koos doseerimisseadmega.

11.4.   Tingimusel et käesoleva eeskirja punkti 11.1 nõuded on täidetud, on lubatud teha muudatusi originaaljäreltöötlussüsteemist allavoolu.

11.5.   Järelpaigaldatav heitekontrolliseade ei või kahjustada pardadiagnostikaseadme ja originaalmootorisüsteemi NOx kontrollisüsteemi toimimist.

12.   KATSEMOOTORITE JA JÄRELPAIGALDATAVA HEITEKONTROLLISEADME KOMBINATSIOONI VALIK

12.1.   Katsemootorid peavad olema pärit mootoritüüpkonnast, mis vastab järelpaigaldatava heitekontrolliseadme järgnevale kasutusalale. Katsemootori heitenäitajaid mõõdetakse ning need peavad vastama kohaldatava heitkoguste lähtetaseme etapi piirnormidele.

12.2.   Katsemootori ja järelpaigaldatava heitekontrolliseadme kombinatsioon peab valitud kasutusala puhul vastama järgmistele kriteeriumidele:

a)	mootori nimiväljundvõimsus peab olema vahemikus 100 % ja 60 % asjaomase tüüpkonna alusmootori maksimumvõimsusest, kui seda hinnatakse kooskõlas eeskirjas nr 49 või nr 96 sätestatud menetlusega;

b)	kui järelpaigaldatav heitekontrolliseade on valitud katsemootoriga kombineeritud, siis tal peab olema järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tüüpkonna kasutusalas suurim mahtkiirus;

c)	järelpaigaldataval heitekontrolliseadmel peab olema katalüütiliselt aktiivsete materjalide minimaalne mahukontsentratsioon, mille tootja on järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tüüpkonna puhul kindlaks määranud.

Kui punktide b ja c nõuded on omavahel vastuolus, siis on punkti b nõuded prioriteetsed.

12.3.   Järelpaigaldatavate heitekontrolliseadmete puhul, mida kavatsetakse kasutada mootoritel, millele on antud tüübikinnitus kooskõlas eeskirjaga nr 96, on kohustuslik katsetada üht katsemootorit iga võimsuse kategooria puhul, milleks järelpaigaldatav heitekontrolliseade on mõeldud.

12.4.   Valitud katsemootor peab nii seeriatootmise kui ka järelpaigaldamise tingimuse korral vastama kõikidele saasteainete heidete piirnormidele, mis on seotud selle piirnormide etapi või standardiga, mille kohta talle esialgu tüübikinnitus anti. Kui sõidukitele või masinatele on paigaldatud pardadiagnostikasüsteemid, ei või nende süsteemide jälgimisfunktsioon olla pärast järelpaigaldatava heitekontrolliseadme paigaldamist kahjustunud. Mootori elektroonilise juhtseadme omadused (näiteks seoses sissepritse ajastuse, õhu massivoolu mõõtmise või heitgaaside heitkoguste vähendamise strateegiatega) ei või järelpaigaldamise tõttu muutuda. Katsemootori muutmine, mis muudab algset heitkogustega seotud käitumist (näiteks sissepritse ajastuse vaheldumine), ei ole lubatud.

13.   HEITKOGUSTE MÕÕTMISE TEHNILINE KIRJELDUS

13.1.   Katsetamiseks esitatud järelpaigaldatava heitekontrolliseadmega koos kasutatava mootori või mootorisüsteemi gaasiliste ja tahkete osakeste heiteid mõõdetakse eeskirjade nr 49 ja nr 96 kohaldatavates lisades kirjeldatud meetodite abil.

13.2.   Kui NO2 määramiseks kasutatakse kooskõlas käesoleva eeskirja punktiga 8.4 kuumkemoluminestsentsdetektorit, tuleb NOx ja NO samaaegseks määramiseks kasutada ühel ajal kaht mõõtekambrit. Kahe kuumkemoluminestsentsdetektori üheaegne kasutamine on lubatud tingimusel, et mõlemad vastavad olenevalt asjaoludest eeskirja nr 49 või 96 nõuetele ning konverteri absoluutsete kasutegurite omavaheline erinevus on kuni 3 %.

14.   TAHKEID OSAKESI VÄHENDAVATE JÄRELPAIGALDATAVATE HEITEKONTROLLISEADMETE TÜÜPKOND

14.1.   Tahkeid osakesi vähendavate järelpaigaldatavate heitekontrolliseadmete tüübikinnitus kehtib ka nominaalselt samasuguse süsteemi puhul, millel on teistsugune konfiguratsioon või kasutusala, tingimusel et selle järgmised omadused ei kaldu katsetatud süsteemist kõrvale:

a)	aktiivelemendi peetumise liik (nt kleepumine või mehaaniline kinnitamine) ja toimimine;

b)	aktiivelemendi tööpõhimõte (näiteks metall või keraamiline materjal, tõkke filtreerimine või aerodünaamiline eraldamine);

c)

filtri või muu aktiivaine ülesehitus ja omadused (näiteks kas see koosneb lehtedest või plaatidest või on põimitud või keritud, elemendi, materjali või mittekootud materjali tihedus, tõkke filtri poorsus ja pooride läbimõõt, taskute, terade või kuulide arv aerodünaamilistes separaatorites, kriitiliste komponentide pinnakaredus ning traatide, kuulide või kiudude läbimõõdud);

d)	tahkete osakeste vähendamise süsteemi, sealhulgas ülesvoolu katalüsaatorite (kui need on paigaldatud) katalüütiliste aktiivainete minimaalne mahukontsentratsioon (g/m3);

e)	tahkete osakeste vähendamise süsteemi, sealhulgas ülesvoolu katalüsaatorite (kui need on paigaldatud) katalüütiliste aktiivainete maksimaalne mahukontsentratsioon (g/m3);

f)	ümbrise või pakendi omadused (näiteks aktiivelementide kandja hoidmine või peetumine);

g)	iga aktiivkomponendi (nt lahustunud orgaaniline süsinik, filtri substraat) maht, mis on kuni ± 40 % katsetatud seadme mahust;

h)	regeneratsiooni liik (perioodiline või pidev);

i)	regeneratsiooni põhimõte (näiteks katalüütiline, termiline või elektrotermiline) ja regeneratsiooni strateegia (näiteks passiivne, aktiivne, sunnitud);

j)	lisaainete või reagentide (nende kasutamise korral) lisamise meetod ja kontrollistrateegia;

k)	lisaaine või reagendi (selle kasutamise korral) liik;

l)	paigaldustingimused (maks +0,5 m lisamise vahe turboülelaaduri väljalaskeava (turbiini) ja tahkeid osakesi vähendava järelpaigaldatava heitekontrolliseadme sisselaskeava vahel);

m)	katalüütilise aktiivaine liik;

n)	ülesvoolu oksüdatsioonikatalüsaatoriga või ilma;

o)	kui katsetatud seadet katsetati seoses muude saastetõrjeseadmetega: i) seadmete sama seadistuse säilitamine asjaomase järelpaigaldatava heitekontrolliseadme puhul ning ii) muud saastetõrjeseadmed, millel on samasugune ülesehitus ja tööpõhimõte kui katsetamise ajal kasutatud seadmetel.

14.2.   Kui tahkeid osakesi vähendatavat järelpaigaldatavat heitekontrolliseadet katsetatakse mootori katsestendil, siis peab järelpaigaldatav heitekontrolliseade olema paigaldatud selliselt, et selle heitekontrolliseadme sisselaskeava kaugus turboülelaaduri (turbiini) väljalaskeavast või väljalaskekollektori väljalaskepinnast, kui turboülelaadurit ei ole paigaldatud, oleks vähemalt kaks meetrit. Kui taotleja suudab tõendada, et järelpaigaldatava heitekontrolliseadme kõikide järgmiste kasutusalade puhul kasutatakse lühemat vahemaad kui selles punktis sätestatud, võidakse katsekambris kasutatava toru pikkust vastavalt vähendada. Heitgaasi temperatuuri säilitamiseks vajalik soojustus või samalaadsed vahendid on lubatud üksnes juhul, kui neid kasutatakse ka järelpaigaldatava heitekontrolliseadme järgneval paigaldamisel sõidukile või masinale.

15.   NOx VÄHENDAVATE JÄRELPAIGALDATAVATE HEITEKONTROLLISEADMETE TÜÜPKOND

15.1.   NOx vähendavate järelpaigaldatavate heitekontrolliseadmete tüübikinnitus kehtib ka sarnaste nominaalsete omadustega süsteemi (mis kasutab sama NOx vähendamise tehnoloogiat) puhul, millel on teistsugune konfiguratsioon või kasutusala, tingimusel et selle järgmised omadused ei kaldu katsetatud süsteemist kõrvale:

a)

seadme aktiivelementide kriitilised mõõtmed (näiteks ventiilide või juhtmete suurus või katalüütilise elemendi ruumala ning mis tahes reagendi segamise seade) peavad olema samad nagu katsetatud seadmel või ei erine katsetatud seadme nimetatud mõõtmetest suuremal määral, kui võib käsitleda ebaolulisena asjaomaste katsete või kindla tehnilise analüüsi alusel. Näiteks katalüütilise elemendi aktiivne ruumala peab olema kuni ± 40 % katsetatud seadme aktiivsest mahust;

b)	mis tahes kasutatav temperatuuri kontrollimise meetod (näiteks katalüütiline, termiline või elektrotermiline küte);

c)	kui katsetatud seadet katsetati seoses muude saastetõrjeseadmetega: i) seadmete sama seadistuse säilitamine asjaomase järelpaigaldatava heitekontrolliseadme puhul ning ii) muud saastetõrjeseadmed, millel on samasugune ülesehitus ja tööpõhimõte, mis katsetamise ajal kasutatud seadmetel.

d)	katalüsaatori substraadi materjal ja substraadi mehaaniline ülesehitus (näiteks kaetud monoliit või pressitud monoliit, lehed või plaadid) ning kuju, ristlõike pindala ning selles moodustuvate heitgaasi kanalite tihedus;

e)	sama katalüütiliselt aktiivne materjal, kattepind, koormus ja katalüsaatori jagunemine substraadil nagu tüübikinnituse saanud süsteemil mõistliku tootmistolerantsi piires;

f)	reagendi või lisaaine liik (nende kasutamise korral);

g)

mis tahes kasutatav kontrollistrateegia, sealhulgas selle strateegia rakendamise omadused, näiteks viiteajad, reagentide doseerimise määrad, andurite asukohad ja omadused ning ventiilidega seotud ajakonstandid ja vookarakteristikud. Kui erinevate ilmastikutingimuste puhul kasutatakse erinevaid reagente ja/või strateegiaid, katsetatakse katse ajal kõige madalamat kogudoosi;

h)	reagendi lisamise koht ja tingimused. Seda tingimust peetakse täidetuks, kui lisamise koht on vähemalt sama kaugel katalüsaatori sisselaskeavast nagu katsetatud seadmel ning reagendi lisamise vahend (näiteks õhu abil või mitte) ja segamisseade on samuti samad.

15.2.   Kui NOx vähendatavat järelpaigaldatavat heitekontrolliseadet katsetatakse mootori katsekambris, siis peab järelpaigaldatav heitekontrolliseade olema paigaldatud selliselt, et selle kaugus turboülelaaduri (turbiini) väljalaskeavast või väljalaskekollektori väljalaskeservast, kui mootorile ei ole turboülelaadurit paigaldatud, oleks vähemalt kaks meetrit järelpaigaldatava heitekontrolliseadme sisselaskeavast. Kui taotleja suudab tõendada, et järelpaigaldatava heitekontrolliseadme kõikide järgmiste kasutusalade puhul kasutatakse lühemat vahemaad kui selles punktis sätestatud, võidakse katsekambris kasutatava toru pikkust vastavalt vähendada. Heitgaasi temperatuuri säilitamiseks vajalik soojustus või samalaadsed vahendid on lubatud üksnes juhul, kui neid kasutatakse ka järelpaigaldatava heitekontrolliseadme järgneval paigaldamisel sõidukile või masinale.

16.   NOx JA TAHKEID OSAKESI VÄHENDAVATE JÄRELPAIGALDATAVATE HEITEKONTROLLISEADMETE TÜÜPKOND

NOx ja tahkeid osakesi vähendava järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tüübikinnitus kehtib ka sarnaste nominaalsete omadustega süsteemi puhul, millel on teistsugune konfiguratsioon või kasutusala, tingimusel et selle järgmised omadused ei kaldu katsetatud süsteemist kõrvale:

a)	järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tahkeid osakesi vähendavad elemendid on vastavuses käesoleva eeskirja punkti 14 nõuetega;

b)	järelpaigaldatava heitekontrolliseadme NOx vähendavad elemendid on vastavuses käesoleva eeskirja punkti 15 nõuetega;

c)

järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tahkeid osakesi ja NOx vähendavad elemendid on omavahel samas suhtes nagu nende elementide suhe katsetatud seadmes (näiteks tahkeid osakesi vähendav järelpaigaldatav heitekontrolliseade, mis on ülesvoolu NOx vähendavast järelpaigaldatavast heitekontrolliseadmest).

Seadmeid, millega vähendatakse tahkeid osakesi ja NOx samal substraadil, ei käsitata samasse tüüpkonda kuuluvana nagu seadmed, kus need kaks toimingut viiakse läbi eraldi substraatidel.

17.   KÜTUSEKULU JA KÜTUSE ERIKULU

17.1.   Järelpaigaldatava heitekontrolliseadme katsetamine viiakse läbi kaubanduslikult kättesaadava kütusega, mis esindab kütust, mida tavapäraselt kasutatakse sõidukil või masinal, millele järelpaigaldatav heitekontrolliseade paigaldatakse.

17.2.   Järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tootja võib turul kättesaadava kütuse asemel taotleda tüübikinnitusasutuselt luba viia järelpaigaldatava heitekontrolliseadme katsed läbi etalonkütust kasutades. Sel juhul kasutatav etalonkütus on kas eeskirjas nr 49 või 96 kindlaks määratud asjaomane kütus.

17.3.   Järelpaigaldatava heitekontrolliseadmega varustatud mootori kütuse erikulu kohaldatavate katsetsüklite jooksul (käesoleva eeskirja 5. lisa punktid 2.3 ja 3.3 ning 6. lisa punktid 2.3 ja 3.3) ei või olla järelpaigaldatud seadme puhul rohkem kui 4 % suurem kui ilma järelpaigaldatud seadmeta esinev keskmine erikulu.

18.   TÖÖOMADUSED JA OHUTUSRISK

18.1.   Järelpaigaldatav heitekontrolliseade peab olema projekteeritud selliselt, et seda saab kasutada selle ettenähtud kasutusaladel, kui see on paigaldatud kooskõlas tarnija juhistega, tekitamata ohtu käitajate või kõrvalseisjate ohutusele tingituna sõiduki või masina muudatustest või töökarakteristikutest.

18.2.   Järelpaigaldatav heitekontrolliseade peab olema projekteeritud selliselt, et seda saab kasutada selle ettenähtud kasutusaladel, kui see on paigaldatud kooskõlas tarnija juhistega, kahjustamata sõiduki või masina tööomadusi, välja arvatud juhul, kui:

a)	kahjustamine ei tekita ohtu turvalisusele;

b)	kahjustamine ei suurenda kütusekulu üle käesoleva eeskirja punktis 17 kehtestatud taseme;

c)	kahjustuse laad ja ulatus on selgelt märgitud juhistes ja teabes, mis edastatakse seadme paigaldajale ning käitajale ja omanikule.

18.3.   Selleks käesoleva eeskirja 11. lisa punktis 20 sätestatud paigaldus- ja teabeesitusnõuded saaksid korralikult täidetud, hindab järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tootja ohutusriske, mis võivad tuleneda sõidukile või masinale järelpaigaldatava heitekontrolliseadme paigaldamisest. Hindamisel lähtub ta turvalisuse tasemest, mis tagati sõidukil või masinal, kui see esimest korda turule toodi.

19.   MÜRATASE

Taotleja esitab tõendid, et järelpaigaldatava heitekontrolliseadme järelpaigaldamine kooskõlas esitatud paigaldamisjuhistega ei too kaasa sõiduki müraemissiooni suurenemist. Tõendeid, et järelpaigaldatav heitekontrolliseade on mõeldud paigaldamiseks üksnes lisaks originaalseadme tootja standardsele summutile maanteesõidukil, (4) käsitatakse selle nõude täitmisena.

20.   JÄRELPAIGALDATAVA HEITEKONTROLLISEADME PAIGALDAMINE

20.1.   Järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tootja esitab kirjalikud paigaldamisjuhised ning käitamis- ja hooldusjuhised kooskõlas käesoleva eeskirja 11. lisa nõuetega.

20.2.   Järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tootja tähelepanu juhitakse eelkõige käesoleva eeskirja 11. lisas esitatud nõudele suuniste ja juhiste kohta:

a)	mis peavad olema koostatud selle riigi keeles, kus järelpaigaldatavat heitekontrolliseadet müüakse või eeldatavasti kasutatakse, ning olema selges keeles, mis on selle lugejaskonna jaoks sobiv;

b)	mis peavad tuletama paigaldajale meelde tema võimalikke õiguslikke kohustusi;

c)	milles tuleb märkida lõppkasutaja jaoks järelpaigaldatava heitekontrolliseadme nõuetekohase hoolduse nõuded, sealhulgas vajadusel ka tarbitavate reagentide või lisaainete kasutamise nõuded;

d)	milles tuleb märkida mis tahes nõuded või piirangud sõiduki või masina kasutamisel, mis on vajalikud selleks, et tagada järelpaigaldatava heitekontrolliseadme ohutu ja nõuetekohane toimimine;

e)	milles tuleb täpsustada, kas sõiduki või masina käitaja peab tavapäraste hoolduskordade vahel lisama reagente, ning märkida tõenäoline reagendikulu;

f)	milles tuleb täpsustada kasutatavate reagentide või lisaainete liik ja kvaliteet;

g)

mis peavad tuletama sõiduki või masina omanikule ja käitajale meelde, et kui järelpaigaldatava heitekontrolliseadme paigaldamine on selle toimimise tingimus asjaomases riigis või piirkonnas või kui järelpaigaldatava heitekontrolliseadme paigaldamine annab sõiduki või masina omanikule soodustusi või privileege, võib järelpaigaldatava heitekontrolliseadme mittehoidmine nõuetekohases töökorras (sealhulgas mis tahes reagendi või lisaaine nõuetekohase varu tagamata jätmine) tähendada lepingurikkumist või moodustada õigusrikkumise.

20.3.   Järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tootja peab tõendama tüübikinnitusasutusele sobivate menetluste olemasolu järelpaigaldatavate heitekontrolliseadmete volitatud paigaldajate valimiseks, koolitamiseks ja järelevalveks.

21.   JÄRELPAIGALDATAVA HEITEKONTROLLISEADME TÜÜBIKINNITUSE MUUTMINE JA LAIENDAMINE

21.1.   Igast järelpaigaldatava heitekontrolliseadme muudatusest, mis on käesoleva eeskirja kontekstis oluline, tuleb teatada tüübikinnitusasutusele, kes andis järelpaigaldatavale heitekontrolliseadmele tüübikinnituse. Tüübikinnitusasutus hindab seejärel, kas järelpaigaldatav heitekontrolliseade vastab endiselt nõuetele, et kuuluda asjaomase järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tüüpkonda.

Tüübikinnitusasutus võib nõuda oma hinnangu jaoks abi saamiseks, et katseid tegev tehniline teenistus esitab täiendava katsearuande.

21.2.   Kui tüübikinnitusasutus kiidab muudatuse heaks, lisatakse järelpaigaldatava heitekontrolliseadme paigaldusjuhisesse viide selle tüübikinnituse ametlikule teatele.

21.3.   Tüübikinnituse andmise kinnitus või teade selle andmisest keeldumise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalisriikidele vastavalt eespool punktis 6 osutatud korrale.

21.4.   Tüübikinnitusasutus, kes annab välja tüübikinnituse laienduse, annab tüübikinnituse laiendusele seerianumbri ja teatab sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele, kasutades selleks käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud näidise kohast vormi.

22.   TOOTMISE VASTAVUS NÕUETELE

22.1.   Tootmise nõuetele vastavuse järelevalvemenetlus peab olema kooskõlas 1958. aasta kokkuleppe 2. liitega (E/ECE/324 – E/ECE/TRANS/505/Rev.2).

22.2.   Tootmise nõuetele vastavuse tagamiseks võetud meetmed peavad vastama 1958. aasta kokkuleppe 2. liite punkti 2 nõuetele.

22.3.   Erinõuded

a)	1958. aasta kokkuleppe 2. liite punktis 2.2 ettenähtud kontrollimised hõlmavad käesoleva eeskirja punktide 7 ja 8 kriteeriumidele vastavuse kontrollimist.

b)	1958. aasta kokkuleppe 2. liite punkti 2.4.4 kohaldamisel võib läbi viia käesoleva eeskirja punktides 8.2, 8.3 ja 8.4 kirjeldatud katsed.

22.4.   Enne, kui tüübikinnitusi saab anda, peavad tootjad esitama järgmised andmed tootmise nõuetele vastavuse kohta esialgse hindamise eesmärgil:

a)	täidetud ja allkirjastatud taotlusvorm vastavalt tüübikinnitusasutuse esitatud näidisele;

b)	nõutava teabe kirjeldus kooskõlas taotlusvormiga;

c)	ISO 9001:2000 sertifikaadi või asjaomase kohaldamisalaga samaväärse kvaliteedisüsteemi koopia.

22.5.   Sellele teabele tuginedes võidakse tootjad, kellel on sertifitseeritud kvaliteedisüsteem, lubada tüübikinnitusmenetlusele ja nad saavad esialgse hindamisaruande, mis põhineb dokumentide hindamisel.

22.6.   Kui tootjal ei ole sertifitseeritud kvaliteedisüsteemi, hinnatakse ettevõtet tuginedes standardile ISO 9001:2000, sealhulgas tootmise nõuetele vastavuse aspektidele.

22.7.   Kirjeldada ja kontrollida tuleb vähemalt järgmisi ISO 9001:2000 aspekte:

a)	kvaliteedijuhtimissüsteem;

b)	juhatuse vastutusvaldkonnad;

c)	ressursside haldamine;

d)	toodangu realiseerimine;

e)	mõõtmine, analüüs ja täiustamine.

22.8.   Piisavate meetmete ja menetluste olemasolu kinnitamiseks tootmise nõuetele vastavuse efektiivsuse kontrolliks saab tootja vastavustõendi avaldatud sertifikaadi tasu eest.

22.9.   Tõendil on kindel kehtivusaeg.

22.10.   Enne mõlema tõendi kehtivusaja lõppu viib tüübikinnitusasutus läbi tootmise nõuetele vastavuse auditi, tootja protsessi kontrollimise teel, et kontrollida kohaldatud tootmise vastavuse kontrolli tõhusust.

22.11.   Tootmise nõuetele vastavuse järelevalvega tegeledes peab tüübikinnitusasutus arvesse võtma 1958. aasta kokkuleppe teiste kokkuleppeosaliste kvalifitseeritud asutuste teostatavat järelevalvet.

23.   KARISTUSED TOOTMISE NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

23.1.   Järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tüübile käesoleva eeskirja kohaselt antud tüübikinnituse võib tühistada, kui punktides 21 ja 22 sätestatud nõuded ei ole täidetud.

23.2.   Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tüübikinnituse, mille ta on eelnevalt andnud, teavitab ta sellest käesoleva eeskirja 2. lisas nimetatud teatise abil viivitamata teisi kokkuleppeosalisi, kes kohaldavad käesolevat eeskirja.

24.   TOOTMISE LÕPETAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab täielikult käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud järelpaigaldatava heitekontrolliseadme tootmise, teavitab ta sellest tüübikinnituse väljastanud tüübikinnitusasutust. Asjaomase teatise saamisel teavitab kõnealune asutus sellest teisi käesolevat eeskirja kohaldavaid 1958. aasta kokkuleppe osalisi, kasutades käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud teatisevormi.

25.   TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE JA TÜÜBIKINNITUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised edastavad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadile tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste nimed ja aadressid ning nende tüübikinnitusasutuste nimed ja aadressid, kes annavad tüübikinnitusi ja kellele tuleb saata vormikohased teatised teistes riikides välja antud tüübikinnituste, nende laiendamise, andmisest keeldumise või tühistamise kohta.

26.   ÜLEMINEKUSÄTTED

26.1.   Alates 01-seeria muudatuste ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda andmast ega aktsepteerimast tüübikinnitusi käesoleva eeskirja alusel, mida on muudetud 01-seeria muudatustega.

26.2.   Alates 01-seeria muudatuste ametlikust jõustumiskuupäevast võivad käesoleva eeskirja 01-seeria muudatusi kohaldavad kokkuleppeosalised keelduda andmast tüübikinnitust järelpaigaldatavale heitekontrolliseadmele, mis ei vasta käesoleva eeskirja 01-seeria muudatuste nõuetele.

26.3.   Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised võivad anda jätkuvalt tüübikinnitusi nendele järelpaigaldatavatele heitekontrolliseadmetele, mis vastavad käesoleva eeskirja mis tahes varasemale tasemele, tingimusel et järelpaigaldatav heitekontrolliseade on mõeldud kasutamiseks kokkuleppeosaliste territooriumil, kes kohaldavad oma riigi õigusaktides asjaomaseid nõudeid.

---

(1)  Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitlevas konsolideeritud resolutsioonis (R.E.3) (ECE/TRANS/WP.29/78/Rev.3, punkt 2) - www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29resolutions.html.

(2)  1958. aasta kokkuleppe osalisriikide tunnusnumbrid on esitatud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) 3. lisas (dokument ECE/TRANS/WP.29/78/Rev. 3) www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29resolutions.html

(3)  Eeskirja nr 49 kohaselt tüübikinnitusega mootorit käsitatakse sel puhul muutuva kiirusega mootorina.

(4)  Maanteesõidukid on selle sätte kohaldamisel M2-, M3- ja N-kategooria sõidukid, nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitlevas konsolideeritud resolutsioonis (R.E.3) (dokument ECE/TRANS/WP.29/78/Rev.3, punkt 2, www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29resolutions.html), välja arvatud sõidukid, millele on antud tüübikinnitus kooskõlas eeskirjaga nr 83.