12.1.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 7/1

(1)

Määruse (EL) nr 1380/2013 eesmärk on kaotada järk-järgult tagasiheide kogu liidu kalanduses, kehtestades selliste liikide püügi lossimise kohustuse, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme.

(2)

Selleks et rakendada lossimiskohustust, on määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 antud komisjonile õigus võtta delegeeritud õigusaktiga kuni kolmeks aastaks vastu tagasiheitekavad, mis põhinevad ühistel soovitustel, mille on välja töötanud liikmesriigid koos asjaomaste nõuandekomisjonidega.

(3)

Komisjon on delegeeritud määrusega (EL) 2016/2374 (2) kehtestanud tagasiheitekava teatava põhjalähedase püügi puhul edelapiirkonna vetes, võttes aluseks Belgia, Hispaania, Prantsusmaa, Madalmaade ja Portugali poolt 2016. aastal esitatud ühise soovituse.

(4)

Belgial, Hispaanial, Prantsusmaal, Madalmaadel ja Portugalil on otsene huvi kalavarude majandamiseks edelapiirkonna vetes. Nimetatud liikmesriigid esitasid pärast edelapiirkonna vete nõuandekomisjoniga konsulteerimist 2. juunil 2017 komisjonile uue ühise soovituse, pakkudes välja tagasiheitekava teatavad muudatused.

(5)

Uue ühise soovituse vaatas läbi STECF (3). Kõnealuses ühises soovituses kavandatud meetmed on kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 lõikega 3 ja need võib seega lisada tagasiheitekavasse.

(6)

Uue ühise soovituse kohaselt tuleks ICESi VIIIc ja IXa rajoonis põhjatraalide ja nootadega toimuv põhjaputassuu (Micromesistius poutassou) püük samuti lisada määrusega (EL) 2016/2374 kehtestatud tagasiheitekavasse.

(7)

Uues ühises soovituses tehakse ka ettepanek muuta ICESi VIII a, b, d ja e ning ICESi VIIIc ja IXa rajoonis merikuratlaste (Lophiidae) püügi määratlust, mis on esitatud tagasiheitekavas, lisades abaratele (GTR) püügivahendi koodi ning vähendades kõikide püügivõrkude võrgusilma suurust 200 millimeetrilt 170 millimeetrini.

(8)

Lisaks tuleks uue ühise soovituse kohaselt säilitada lossimiskohustuse erand, mida kohaldatakse tagasiheitekava järgi norra salehomaari traalipüügi puhul ICESi VIII ja IX alapiirkonnas, kuna olemasolevad teaduslikud tõendid näitavad, et liigi ellujäämismäär võib olla kõrge, võttes arvesse selle püüdmiseks kasutavate vahendite ja meetodite ning ökosüsteemi omadusi. STECF leidis oma hinnangus, et kõige hiljutisematest katsetest ja uuringutest, mida täiendab liikmesriikide esitatud lisateave, on saadud piisavaid tõendeid ellujäämismäärade kohta. Seepärast tuleks kahel korral (2016. ja 2017. aastal) kehtestatud erandit kohaldada ka 2018. aastal.

(9)

Tagasiheitekavas euroopa merluusi kohta ette nähtud vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud ICESi VIII ja IX alapiirkonnas traale kasutavate kalalaevadega püütud kõnealuse liigi aastase kogusaagi suhtes (kuni 6 % aastal 2018), põhineb asjaolul, et mõistlikku selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada. STECF leidis, et liikmesriikide esitatud lisateave selektiivsuse kohta ei sisaldanud täiendavaid tõendeid selle kohta, et seonduvate kalapüügiviiside puhul on selektiivsust väga raske saavutada. Selle erandi paremaks põhjendamiseks tuleks teha rohkem tööd. Kõnealust erandit tuleks seega pikendada kuni 2018. aastani ja tingimusel, et liikmesriigid esitavad kõnealuse erandi põhjendamiseks paremat teavet, mida STECF hindab.

(10)

Seepärast tuleks delegeeritud määrust (EL) 2016/2374 vastavalt muuta.

(11)

Kuna käesoleva määrusega ettenähtud meetmed mõjutavad otseselt majandustegevust, mis on seotud liidu laevade kalapüügihooaja ja selle kavandamisega, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist. Seda tuleks kohaldada alates 1. jaanuarist 2018,

1)

Artikli 3 lõike 1 punkt a asendatakse järgmisega:

2)

Artikli 3 lõikes 2 asendatakse 2017. aasta 2018. aastaga.

3)

Lisa asendatakse käesoleva määruse lisas esitatud tekstiga.

12.1.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 7/6

(1)

Määruse (EL) nr 1380/2013 eesmärk on kaotada järk-järgult tagasiheide kogu liidu kalanduses, kehtestades selliste liikide püügi lossimise kohustuse, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme.

(2)

Selleks et rakendada lossimiskohustust, on nimetatud määruse artikli 15 lõikega 6 antud komisjonile õigus võtta delegeeritud õigusaktidega kuni kolmeks aastaks vastu tagasiheitekavad, mis põhinevad ühistel soovitustel, mille on välja töötanud liikmesriigid koos asjaomaste nõuandekomisjonidega.

(3)

Belgial, Taanil, Saksamaal, Prantsusmaal, Madalmaadel, Rootsil ja Ühendkuningriigil on otsene huvi kalavarude majandamiseks Põhjamerel. Pärast Põhjamere nõuandekomisjoniga konsulteerimist esitasid need liikmesriigid 3. juunil 2016 komisjonile ühise soovituse, milles käsitletakse tagasiheitekava põhjalähedase püügi puhul Põhjameres. Kõnealuse ühise soovituse alusel kehtestati komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2016/2250 (3) tagasiheitekava, mida kohaldatakse asjaomase püügi suhtes.

(4)

Pärast Põhjamere nõuandekomisjoniga konsulteerimist esitasid Belgia, Taani, Saksamaa, Prantsusmaa, Madalmaad, Rootsi ja Ühendkuningriik 31. mail 2017 komisjonile uue ühise soovituse, milles käsitletakse uut tagasiheitekava põhjalähedase püügi puhul Põhjameres. Asjaomased teadusasutused andsid teadusliku panuse, mille vaatas läbi kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF). 8. septembril toimus asjaomaste meetmete arutamiseks ekspertide töörühma koosolek, kus osalesid 28 liikmesriigi esindajad ja komisjon ning vaatlejana Euroopa Parlament.

(5)

Uue ühise soovituse kohaselt on asjakohane tunnistada delegeeritud määrus (EL) 2016/2250 kehtetuks.

(6)

Uue ühise soovituse kohased meetmed on kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 lõikega 3.

(7)

Kõnealuse määruse kohaldamisel hõlmab Põhjameri ICESi IIIa ja IV püügipiirkonda. Kuna teatavaid kavandatava tagasiheitekavaga seotud põhjalähedasi kalavarusid leidub ka ICESi IIa rajooni liidu vetes, soovitavad liikmesriigid hõlmata tagasiheitekavaga ka kõnealuse rajooni.

(8)

Uus 2018. aasta tagasiheitekava peaks hõlmama delegeeritud määruse (EL) 2016/2250 sätteid lossitavate liikide kohta ning selles tuleks kindlaks määrata täiendavad liigid ja püük, mille suhtes tuleks 2018. aastal kohaldada lossimiskohustust.

(9)

Delegeeritud määrusega (EL) 2016/2250 kehtestati ellujäämismääral põhinevad erandid, mis on sätestatud määruse (EL) nr 1380/2013 (4) artikli 15 lõike 4 punktis b, teatavate sortimisseadmetega lõkspüüniste ja traalidega ICESi IIIa rajoonis püütava norra salehomaari saagi suhtes. Liikmesriigid esitasid teaduslikud tõendid, mis näitasid põhjatraalidega püütud norra salehomaari kõrget ellujäämismäära. Teave edastati ja STECF jõudis järeldusele, et see on piisav. Uue ühise soovituse kohaselt tuleks nende erandite kohaldamist jätkata. Seepärast tuleks need lisada uude 2018. aasta tagasiheitekavasse.

(10)

Delegeeritud määrusega (EL) 2016/2250 kehtestati kõrgel ellujäämismääral põhinev erand norra salehomaari püügi puhul ICESi IV alapiirkonnas teatavate püügivahenditega tingimusel, et kasutatakse sortimisrestiga sortimisseadet. Kõnealuse delegeeritud määruse kohaselt pidid liikmesriigid, kellel on Põhjamerel otsene majandamishuvi, esitama komisjonile täiendava teadusliku teabe, mis toetaks kindlaks määratud põhjatraalide suhtes erandi kehtestamist. Asjaomane teave on esitatud ning STECF on jõudnud järeldusele, et sellega on põhjendatud vaid erand, mis kohaldub talvekuude ja teatavate piirkondade suhtes (ICESi funktsionaalsed üksused). Seepärast tuleks kõnealune erand lisada uude 2018. aasta tagasiheitekavasse, kuid see peaks piirduma vaid talvekuude ja teatavate ICESi funktsionaalsete üksustega.

(11)

Uus ühine soovitus hõlmab ellujäämismääral põhineva erandi kehtestamist kaaspüügina lõkspüüniste ja mõrdadega püütud kalade ning traallaudadega traalidega püütud hariliku merikeele suhtes.

(12)

Uues ühises soovituses esitatud ja STECFi läbi vaadatud teaduslike tõendite alusel ning võttes arvesse kasutavate püügivahendite, -meetodite ja ökosüsteemi omadusi, tuleks need ellujäämismääral põhinevad erandid lisada uude 2018. aasta tagasiheitekavasse.

(13)

Delegeeritud määrusega (EL) 2016/2250 kehtestati vähese tähtsusega erand seoses järgmisega:

Uue ühise soovituse kohaselt tuleks nende vähese tähtsusega erandite kohaldamist jätkata. Seepärast on asjakohane lisada need erandid uude tagasiheitekavasse.

(14)

Uue ühise soovituse kohaselt tuleks kehtestada vähese tähtsusega erand hariliku merikeele, kilttursa, merlangi, tursa ja põhjaatlandi süsika kombineeritud püügi puhul teatavate põhjatraalidega ICESi IIIa rajoonis, vähese tähtsusega erand hariliku merikeele, kilttursa, merlangi, tursa ja põhjaatlandi süsika kombineeritud püügi puhul mõrdadega ICESi IIIa rajoonis, vähese tähtsusega erand merlangi ja tursa püügi puhul põhjatraalidega ICESi IVc rajoonis ning vähese tähtsusega erand merlangi püügi puhul teatavate põhjatraalidega ICESi IIIa rajoonis.

(15)

Tuginedes liikmesriikide esitatud veenvatele tõenditele seoses eranditega, mille STECF on läbi vaadanud ja mille kohta teinud järelduse, et need erandid sisaldasid põhjendatud argumente selle kohta, et selektiivsust on keeruline täiendavalt suurendada või soovimatu püügi käitlemise kulud on ebaproportsionaalselt suured, on asjakohane kehtestada vähese tähtsusega erand kooskõlas uues ühises soovituses kavandatud protsendimääraga, järgides määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 5 punktis c sätestatud piiranguid.

(16)

Määruse (EÜ) nr 850/98 artikliga 18a antakse komisjonile õigus kehtestada tagasiheitekavade vastuvõtmise eesmärgil ja lossimiskohustusega hõlmatud liikidele kalavarude kaitseks alammõõdud, et tagada mereorganismide noorisendite kaitse. Kalavarude kaitseks kehtestatav alammõõt võib vajaduse korral erineda määruse (EÜ) nr 850/98 XII lisas kehtestatud mõõtudest. Norra salehomaari püügil ICESi IIIa rajoonis on asjakohane säilitada delegeeritud määruses (EL) 2015/2440 (5) kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdud, st kogupikkus 105 mm ja seljakilbi pikkus 32 mm. Vastavalt uuele ühisele soovitusele tuleks lisada saba pikkuse miinimummõõt 59 mm, mis STECFi hinnangu kohaselt vastab kogupikkuse ja seljakilbi pikkuse kehtivatele mõõtudele.

(17)

Tagasiheitekavad võivad sisaldada ka tehnilisi meetmeid lossimiskohustusega hõlmatud püügi või liikide jaoks. Et suurendada püügivahendite selektiivsust ja vähendada soovimatut püüki Skagerrakis, on asjakohane säilitada mitu tehnilist meedet, milles Euroopa Liit ja Norra leppisid kokku 2011. (6) ja 2012. (7) aastal, ning lubada SepNepi sortimisseadme kasutamine.

(18)

Nõuetekohase kontrolli tagamiseks tuleks sätestada konkreetsed nõuded käesoleva määrusega hõlmatud laevade nimekirjade koostamiseks.

(19)

Kuna käesoleva määrusega ettenähtud meetmed mõjutavad otseselt liidu laevade kalapüügihooaja kavandamist ja seonduvat majandustegevust, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist. Seda tuleks kohaldada 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2018, et järgida määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 15 sätestatud ajaraamistikku,

—

nelja paneeliga sortimisseadme ülemine paneel, mille võrgusilma suurus on vähemalt 270 mm (rombsilm) ning mis on paigaldatud nii, et ühe 270 mm võrgusilma kohta on ühendatud kolm 90 mm võrgusilma, või ülemine paneel, mille võrgusilma suurus on vähemalt 140 mm (ruutsilm);

—

vähemalt 3 m pikk;

—

asetseb noodapärasulgurist mitte kaugemal kui 4 m ning

—

on sama lai kui traali ülemise võrgulina laius (st jamuõmblusest jamuõmbluseni).

—

eesmine pool on noodapära külge vahetult kinnitatud;

—

ülemine ja alumine võrguosa koosneb vähemalt 120 mm võrgusilmast mõõdetuna sõlmede vahelt;

—

pinguletõmmatud pikkus on vähemalt 3 m.

—

koosneb võrgusilmast suurusvahemikus 80–99 +≥ 100 mm;

—

on varustatud mitme noodapäraga, mille võrgusilma suurus jääb vähemalt vahemikku 80–120 mm ja mis on kinnitatud ühe võrgupikenduse külge; kõige ülemise noodapära võrgusilma suurus on vähemalt 120 mm ning see on varustatud eralduspaneeliga, mille võrgusilma suurus on kuni 105 mm, ning

—

võib olla varustatud ka valikulise sortimisvõrega, mille võresamm on vähemalt 17 mm, tingimusel, et see on ehitatud sellisel viisil, mis võimaldab väikestel norra salehomaaridel välja pääseda.

a)

lõkspüünistega (FPO) (8) püütud saak;

b)

ICESi IIIa rajoonis selliste põhjatraalidega (OTB, TBN) püütud saak, mille võrgusilma suurus on vähemalt 70 mm ja mis on varustatud sortimisvõrega (võresammuga kuni 35 mm);

c)

ICESi IIIa rajoonis selliste põhjatraalidega (OTB, TBN) püütud saak, mille võrgusilma suurus on vähemalt 90 mm ja mis on varustatud selektiivtraali paneeliga;

d)

talvekuudel (oktoobrist märtsini) funktsionaalsetes üksustes Farne'i sügavik (FÜ 6), Firth of Fourth (FÜ 8) ja Moray Firth (FÜ 9) selliste põhjatraalidega (OTB, TBN) püütud saak, mille võrgusilma suurus on vähemalt 80 mm ja mis on varustatud sortimisrestiga sortimisseadmega.

a)

ICESi IIIa rajoonis, ICESi IV alapiirkonnas ja ICESi IIa rajooni liidu vetes abaraid ja nakkevõrkusid (GN, GNS, GND, GNC, GTN, GTR, GEN, GNF) kasutavate laevadega püügi puhul:

hariliku merikeele puhul kuni 3 % kõnealuse liigi aastasest kogupüügist;

b)

ICESi IV alapiirkonnas piimtraale (TBB) (võrgusilma suurus 80–119 mm ning suurendatud võrgusilmad piimtraali pikendusel ehk flaami paneel) kasutavate laevadega püügi puhul:

kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksema hariliku merikeele puhul kuni 6 % kõnealuse liigi aastasest kogupüügist;

c)

ICESi IV alapiirkonnas ja ICESi IIa rajooni liidu vetes põhjatraale (OTB, OTT, TB, TBN) (võrgusilma suurus 80–99 mm) kasutavate laevadega püügi puhul:

kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksema norra salehomaari puhul kuni 2 % kõnealuse liigi aastasest kogupüügist;

d)

ICESi IIIa rajoonis norra salehomaari puhul, mis on püütud liike sortiva võrega (võresammuga kuni 35 mm) varustatud põhjatraale (OTB, TBN) (võrgusilma suurus 70 mm või rohkem) kasutavate laevadega:

kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksema hariliku merikeele, kilttursa, merlangi, tursa ja põhjaatlandi süsika kombineeritud püügi puhul kuni 4 % norra salehomaari, hariliku merikeele, kilttursa, merlangi, hariliku süvameregarneeli, tursa ja põhjaatlandi süsika aastasest kogupüügist;

e)

ICESi IIIa rajoonis hariliku süvameregarneeli puhul, mis on püütud liike sortiva võrega (võresammuga kuni 19 mm) varustatud põhjatraale (OTB) (võrgusilma suurus 35 mm või rohkem) kasutavate laevadega:

kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksema hariliku merikeele, kilttursa, merlangi, tursa, atlandi merilesta ja põhjaatlandi süsika kombineeritud püügi puhul kuni 1 % norra salehomaari, hariliku merikeele, kilttursa, merlangi, tursa, põhjaatlandi süsika, atlandi merilesta ja hariliku süvameregarneeli aastasest kogupüügist;

f)

ICESi IVc rajoonis põhjatraale (OTB, OTT, SDN, SSC) (võrgusilma suurus 70–99 mm) kasutavate laevadega püütud hariliku merikeele, merlangi, atlandi merilesta ja püügi piirnormideta liikide segapüügi puhul:

kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksema merlangi ja tursa kombineeritud püügi puhul kuni 6 % norra salehomaari, kilttursa, hariliku merikeele, hariliku süvameregarneeli, merlangi, atlandi merilesta, põhjaatlandi süsika ja tursa aastasest kogupüügist; vette tagasi heidetava tursa kogus on kuni 2 % selle aastasest kogupüügist;

g)

ICESi IIIa rajoonis selliste laevadega püügi puhul, mis kasutavad võrgusilma suurusega 90–119 mm ja selektiivtraali paneeliga varustatud või 120 mm või suurema võrgusilma suurusega põhjatraale (OTB, OTT, TBN):

kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksema merlangi püügi puhul kuni 2 % norra salehomaari, tursa, kilttursa, merlangi, põhjaatlandi süsika, hariliku merikeele, atlandi merilesta ja euroopa merluusi aastasest kogupüügist.

a)

kogupikkus 105 mm;

b)

saba pikkus 59 mm;

c)

seljakilbi pikkus 32 mm.

a)

traalid, mille võrgusilma suurus noodapäras on vähemalt 90 mm, tingimusel et need on varustatud selektiivtraali paneeliga või sortimisvõrega, mille võresamm on kuni 35 mm;

b)

traalid, mille võrgusilma suurus (ruutsilm) noodapäras on vähemalt 70 mm ja mis on varustatud sortimisvõrega, mille võresamm on kuni 35 mm;

c)

traalid, mille võrgusilma suurus on pelaagilisi või töönduslikke liike püüdes alla 70 mm, tingimusel et saak sisaldab rohkem kui 80 % ühte või enamat pelaagilist või töönduslikku liiki;

d)

traalid, mille võrgusilma suurus noodapäras on harilikku süvameregarneeli püüdes vähemalt 35 mm, tingimusel et traalil on sortimisvõre, mille võresamm on kuni 19 mm.

a)

varustatud ülemise paneeliga, mille ruutsilmade minimaalne suurus on 120 mm;

b)

vähemalt 3 m pikk ning

c)

vähemalt sama lai kui sortimisvõre.

12.1.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 7/13

(1)

Määruse (EL) nr 1380/2013 eesmärk on kaotada järk-järgult tagasiheide kogu liidu kalanduses, kehtestades selliste liikide püügi lossimise kohustuse, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme.

(2)

Selleks et rakendada lossimiskohustust, on määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 antud komisjonile õigus võtta delegeeritud õigusaktiga kuni kolmeks aastaks vastu tagasiheitekavad, mis põhinevad ühistel soovitustel, mille on välja töötanud liikmesriigid koos asjaomaste nõuandekomisjonidega.

(3)

Komisjon on delegeeritud määrusega (EL) 2016/2375 (2) kehtestanud tagasiheitekava teatava põhjalähedase püügi puhul loodepiirkonna vetes ajavahemikuks 2016–2018, võttes aluseks Belgia, Iirimaa, Hispaania, Prantsusmaa, Madalmaade ja Ühendkuningriigi poolt 2016. aastal esitatud ühise soovituse.

(4)

Belgial, Iirimaal, Hispaanial, Prantsusmaal, Madalmaadel ja Ühendkuningriigil on otsene huvi kalavarude majandamiseks loodepiirkonna vetes. Pärast loodepiirkonna vete nõuandekomisjoniga konsulteerimist esitasid kõnealused liikmesriigid 31. mail 2017 komisjonile uue ühise soovituse, milles käsitletakse 2018. aasta tagasiheitekava teatava põhjalähedase ja süvamerepüügi puhul loodepiirkonna vetes. Asjaomased teadusasutused andsid teadusliku panuse, mille vaatas läbi kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) (3). Uues ühises soovituses väljapakutud meetmed on kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 lõikega 3 ja need võib seega lisada käesolevasse määrusesse.

(5)

Vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 punktile c kohaldatakse loodepiirkonna vetes lossimiskohustust hiljemalt alates 1. jaanuarist 2016 selliste püüki määratlevate liikide suhtes, mille puhul kehtivad püügi piirnormid. Uues ühises soovituses on täpsustatud laevastikud, mille suhtes tuleks kohaldada lossimiskohustust tursa, kilttursa, merlangi ja põhjaatlandi süsika segapüügi puhul, norra salehomaari püügi puhul, hariliku merikeele ja atlandi merilesta segapüügi puhul ning euroopa merluusi, megrimi ja euroopa süsika püügi puhul.

(6)

Vastavalt uuele ühisele soovitusele peaks 2018. aasta tagasiheitekava lisaks delegeeritud määruses (EL) 2016/2375 kindlaks määratud püügile (st tursa, kilttursa, merlangi ja põhjaatlandi süsika mitmeliigiline püük, norra salehomaari püük, hariliku merekeele ja atlandi merilesta segapüük ning euroopa merluusi, megrimi ja euroopa süsika püük) hõlmama ka põhjaatlandi süsika püüki ICESi VI ja Vb ning VII rajoonis. Teatava püügi puhul peaks olema hõlmatud ka kaaspüügiliigid.

(7)

Samuti pakutakse uues ühises soovituses välja, et alates 2018. aastast tuleks ICESi VI alapiirkonnas ja ICESi Vb rajoonis traalide ja nootadega süsisaba, sinise molva ja pikksabalaste süvamerepüügi suhtes kohaldada lossimiskohustust.

(8)

Uues ühises soovituses pakutakse välja, et alates 2018. aastast tuleks määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 15 lõikes 4 punktis b osutatud ellujäämismääral põhinevat erandit kohaldada ICESi VI rajoonis ja VII alapiirkonnas lõkspüüniste, püüniste või mõrdadega püütud norra salehomaari suhtes, võttes arvesse kasutavate vahendite, meetodite ja ökosüsteemi omadusi. STECF leidis, et erand on põhjendatud. Seepärast tuleks kõnealune erand lisada 2018. aasta tagasiheitekavasse.

(9)

Uues ühises soovituses pakutakse välja, et alates 2018. aastast tuleks määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 15 lõikes 4 punktis b osutatud ellujäämismääral põhinevat erandit kohaldada selliste hariliku merikeele isendite püügi suhtes, mis on kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemad ja mis on püütud 80–99 mm võrgusilma suurusega traallaudadega põhjatraaliga ICESi VIId rajoonis kuue meremiili piires rannikust ja väljaspool kindlaks tehtud noorkala kasvualasid. STECF on märkinud, et määruses osutatud noorkala kasvualad tuleks kindlaks teha. Seepärast tuleks kõnealune erand lisada 2018. aasta tagasiheitekavasse tingimusel, et asjaomased liikmesriigid teevad täiendavad katsed ning esitavad teabe noorkalade kasvualade asukoha kohta.

(10)

Uues ühises soovituses pakutakse 2018. aastaks välja seitse vähese tähtsusega erandit lossimiskohustusest teatava püügi puhul ja kuni teatava tasemeni. STECF vaatas liikmesriikide esitatud tõendid läbi ning jõudis järeldusele, et ühine soovitus sisaldas põhjendatud argumente selektiivsuse edasise parandamise raskuste ja/või juhupüügi käitlemise ebaproportsionaalselt suurte kulude kohta, mida mõnel juhul toetas ka kulude kvalitatiivne hinnang. Eespool öeldut arvesse võttes ja esitatuist erinevate teaduslike andmete puudumisel on asjakohane lisada kõnealused vähese tähtsusega erandid 2018. aasta tagasiheitekavasse vastavalt ühises soovituses kavandatud protsentidele ja järgides tasemeid, mis ei ületa määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 kohaselt lubatut.

(11)

Vähese tähtsusega erand, mis on kavandatud ICESi VIId ja VIIe rajoonis väiksema kui 100 mm võrgusilma suurusega põhjatraale ja nootasid ning pelaagilisi traale kasutavate kalalaevadega püütud merlangi kuni 6 % aastase kogusaagi suhtes, põhineb asjaolul, et suuremat selektiivsust on väga raske saavutada.

(12)

Vähese tähtsusega erand, mis on kavandatud ICESi VIIb–VIIj rajoonis vähemalt 100 mm võrgusilma suurusega põhjatraale ja nootasid kasutavate kalalaevadega püütud merlangi kuni 6 % aastase kogusaagi suhtes, põhineb asjaolul, et suuremat selektiivsust on väga raske saavutada.

(13)

Vähese tähtsusega erand, mis on kavandatud ICESi VII (v.a VIIa, VIId ja VIIe) alapiirkonnas väiksema kui 100 mm võrgusilma suurusega põhjatraale ja nootasid kasutavate kalalaevadega püütud merlangi aastase kogusaagi suhtes (kuni 6 % aastal 2018), põhineb asjaolul, et suuremat selektiivsust on väga raske saavutada.

(14)

Nende merlangi suhtes välja pakutud kolme vähese tähtsusega erandi suhtes nähti delegeeritud määrusega (EL) 2016/2375 ette, et asjaomased liikmesriigid peavad esitama komisjonile erandite põhjendamiseks teaduslikku lisateavet. STECF märkis, et kuigi vajatakse veel täielikke tõendeid, aitab esitatud lisateave lahendada mõnda STECFi tõstatatud probleemi. STECF rõhutas vajadust töötada kõnealuse kalavaru jaoks välja sidusam lähenemisviis. Võttes arvesse STEFCi poolt läbivaadatud tõendeid ja seda, et erandi põhjendamiseks esitatud tõendid on paranenud, tuleks see erand lisada 2018. aasta tagasiheitekavasse.

(15)

Vähese tähtsusega erand, mis on kavas kehtestada ICESi VII alapiirkonnas kalalaevadega püütud norra salehomaari kuni 6 % aastase kogusaagi suhtes, põhineb asjaolul, et suuremat selektiivsust on väga raske saavutada. STECF leidis, et erand on põhjendatud. Seepärast tuleks kõnealune erand lisada 2018. aasta tagasiheitekavasse.

(16)

Vähese tähtsusega erand, mis on kavas kehtestada ICESi VI alapiirkonnas kalalaevadega püütud norra salehomaari kuni 2 % aastase kogusaagi suhtes, põhineb asjaolul, et suuremat selektiivsust on väga raske saavutada ja et on olemas tõendavad arvandmed juhupüügi käitlemise ebaproportsionaalselt suurte kulude kohta. STECF leidis, et erand on põhjendatud. Seepärast tuleks kõnealune erand lisada 2018. aasta tagasiheitekavasse.

(17)

Vähese tähtsusega erand, mis on välja pakutud ICESi VIId, VIIe, VIIf, VIIg ja VIIh rajoonis suurema selektiivsusega püügivahendeid (TBB, võrgusilma suurusega 80–199 mm) kasutavate kalalaevadega püütud liikide kuni 3 % aastase kogusaagi suhtes, põhineb asjaolul, et suuremat selektiivsust on väga raske saavutada. STECF märkis, et erandi eesmärk on kompenseerida suurema selektiivsusega püügivahendite kasutamist ja hõlmata ülejäänud tagasiheidet. Seepärast tuleks kõnealune erand lisada 2018. aasta tagasiheitekavasse.

(18)

Vähese tähtsusega erand, mis on välja pakutud ICESi VIId, VIIe, VIIf ja VIIg rajoonis abaraid ja nakkevõrkusid kasutavate kalalaevadega püütud hariliku merikeele kuni 3 % aastase kogusaagi suhtes, põhineb asjaolul, et suuremat selektiivsust on väga raske saavutada. STECF leidis, et erand on hästi määratletud. Seepärast tuleks kõnealune erand lisada 2018. aasta tagasiheitekavasse.

(19)

Delegeeritud määruse (EL) 2016/2375 teatavate sätete reguleerimisala on piiratud 2017. aastaga. Seepärast tuleks asjaomane määrus tunnistada kehtetuks ning asendada uue määrusega, mis jõustub 1. jaanuaril 2018.

(20)

Kuna käesoleva määrusega ettenähtud meetmed mõjutavad otseselt liidu laevade kalapüügihooaja kavandamist ja seonduvat majandustegevust, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist. Seda tuleks kohaldada alates 1. jaanuarist 2018,

a)

lõkspüüniste, püüniste või mõrdadega (püügivahendite koodid (4) FPO ja FIX) ICESi VI ja VII alapiirkonnas püütud norra salehomaari (Nephrops norvegicus) suhtes;

b)

selliste hariliku merikeele (Solea solea) isendite püügi suhtes, mis on kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemad ja mis on püütud ICESi VIId rajoonis kuue meremiili piires rannikust ja väljaspool kindlaks tehtud noorkala kasvualasid traallaudadega põhjatraaliga (püügivahendite koodid OTT, OTB, TBS, TBN, TB, PTB, OT, PT, TX), mille võrgusilma suurus noodapäras on 80–99 mm, sellise püügitegevuse käigus, mis vastab järgmistele tingimustele: laevad pikkusega kuni 10 meetrit ja mootori võimsusega kuni 221 kW, kui kala püütakse vetes, mille sügavus on 30 meetrit või vähem, ja traalimise piiratud kestus on kuni 1,5 tundi. Selliselt püütud harilik merikeel tuleb viivitamata vette tagasi lasta.

a)

merlangi (Merlangius merlangus) puhul kuni 6 % selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud laevadega, mille puhul on kohustus lossida merlangi ja millel kasutatakse väiksema kui 100 mm võrgusilma suurusega põhjatraale ja nootasid (OTB, SSC, OTT, PTB, SDN, SPR, TBN, TBS, TB, SX, SV OT, PT ja TX) ning pelaagilisi traale (OTM, PTM) merlangi püügiks ICESi VIId ja VIIe rajoonis;

b)

merlangi (Merlangius merlangus) puhul kuni 6 % selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud laevadega, mille puhul on kohustus lossida merlangi ja millel kasutatakse vähemalt 100 mm võrgusilma suurusega põhjatraale ja nootasid (OTB, SSC, OTT, PTB, SDN, SPR, TBN, TBS, TB, SX, SV OT, PT ja TX) ning pelaagilisi traale (OTM, PTM) merlangi püügiks ICESi VIIb–VIIj rajoonis;

c)

merlangi (Merlangius merlangus) puhul kuni 6 % selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud laevadega, mille puhul on kohustus lossida merlangi ja millel kasutatakse väiksema kui 100 mm võrgusilma suurusega põhjatraale ja nootasid (OTB, SSC, OTT, PTB, SDN, SPR, TBN, TBS, TB, SX, SV OT, PT ja TX) ning pelaagilisi traale (OTM, PTM) merlangi püügiks ICESi VII alapiirkonnas, v.a VIIa, VIId ja VIIe rajoon;

d)

norra salehomaari (Nephrops norvegicus) puhul kuni 6 % selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud laevadega, mille puhul on kohustus lossida norra salehomaari ja millega püütakse norra salehomaari ICESi VII alapiirkonnas;

e)

norra salehomaari (Nephrops norvegicus) puhul kuni 2 % selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud laevadega, mille puhul on kohustus lossida norra salehomaari ja millega püütakse norra salehomaari) ICESi VI alapiirkonnas;

f)

hariliku merikeele (Solea solea) puhul kuni 3 % selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud laevadega, mille puhul on kohustus lossida harilikku merikeelt ning millel kasutatakse abaraid ja nakkevõrkusid hariliku merikeele püügiks ICESi VIId, VIIe, VIIf ja VIIg rajoonis;

g)

hariliku merikeele (Solea solea) puhul kuni 3 % selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud laevadega, mille puhul on kohustus lossida harilikku merikeelt ja millel kasutatakse suurema selektiivsusega (näiteks suure võrgupikendusega) püügivahendeid (TBB; püügivahendid, mille võrgusilma suurus on 80–199 mm) hariliku merikeele püügiks ICESi VIId, VIIe, VIIf, VIIg ja VIIh rajoonis.

12.1.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 7/21

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013 (2) eesmärk on kogu liidus toimuva kalapüügi puhul järk-järgult likvideerida saagi tagasiheitmine vette, kehtestades lossimiskohustuse sellistest liikidest koosnevale saagile, mille suhtes kehtivad püügi piirnormid. Tagasiheite järkjärgulise likvideerimise meetmed võib lisada mitmeaastastesse kavadesse.

(2)

Määrusega (EL) 2016/1139 on kehtestatud Läänemere tursa-, räime- ja kiluvarude majandamise ning nende varude püügi mitmeaastane kava. Sellega nähakse muu hulgas ette komisjoni võetavad tehnilised meetmed, et aidata kaasa kõnealuse mitmeaastase kava eesmärkide saavutamisele. Eelkõige võib komisjon vastu võtta delegeeritud õigusakte püügivahendite selliste muudatuste kohta, mille eesmärk on tagada või parandada selektiivsust, vähendada soovimatut püüki või minimeerida kahjulikku mõju ökosüsteemile.

(3)

Nõukogu määruses (EÜ) nr 2187/2005 (3) on sätestatud tehnilised kaitsemeetmed Läänemere kalavarude püügi ja lossimise kohta. Kõnealuses määruses on määratletud võrgusilma suurused ja muud spetsifikatsioonid, mh Läänemerel iga sihtliigi jaoks lubatud püügivahendid.

(4)

Taanil, Saksamaal, Eestil, Lätil, Leedul, Poolal, Soomel ja Rootsil on otsene huvi kalavarude majandamiseks Läänemerel. Need liikmesriigid on pärast konsulteerimist Läänemere nõuandekomisjoniga esitanud komisjonile ühise soovituse (4). Soovituses märgitakse, et olemasolevate määruses (EÜ) nr 2187/2005 määratletud T90 traalide noodapära omaduste spetsifikatsioonide teatavate muudatustega parandatakse selektiivsust ja vähendatakse tursa soovimatut püüki. Kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) esitas seda väidet kinnitavad teaduslikud tõendid.

(5)

Ühises soovituses väljapakutud meetmed alternatiivsete T90 traalide kasutamise kohta lisaks määruses (EÜ) nr 2187/2005 määratletud T90 traalidele aitavad kaasa määrusega (EL) 2016/1139 kehtestatud mitmeaastase kava eesmärkide saavutamisele. Seega tuleks kõnealused meetmed vastu võtta kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 lõikega 3,

a)

erandina II lisa joonealusest märkusest 2 ning kõnealuse lisa 2. liite punktist b on noodapära võrgusilma suurus vähemalt 115 mm;

b)

erandina kõnealuse lisa 2. liite punktist e on noodapära sensu strictu ja võrgupikenduse ümbermõõt mis tahes kohas, v.a liitekohad ja küljeõmblused, 80 võrgusilma;

c)

noodapära pikkus on vähemalt 9 meetrit.

12.1.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 7/23

(1)

Vastavalt määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 50 lõike 2 punktile b avaldati Euroopa Liidu Teatajas  (2) Madalmaade esitatud taotlus registreerida nimetus „Suikerstroop“ garanteeritud traditsioonilise tootena (GTT).

(2)

Toode „Suikerstroop“ on siirupjas vedelik, mis saadakse toote tootmiseks kasutatud taime keetmisel pärast suhkrukristallide ekstraheerimist. Nimetuse tähendus on „suhkrusiirup“.

(3)

Komisjon sai 16. septembril 2014 ühe vastulause Soomelt, teise Taanilt ja kolmanda Taanis asutatud äriühingult Nordic Sugar AB.

(4)

Taani ja Soome vastulaused edastati Madalmaadele.

(5)

Ettevõtja Nordic Sugar AB poolt otse komisjonile saadetud teatel põhinevat vastuväitemenetlust ei alustatud. Vastavalt määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 51 lõike 1 teisele lõigule võib füüsiline või juriidiline isik, kelle elukoht on või kes on asutatud muus liikmesriigis kui selles liikmesriigis, kus esitati taotlus, esitada vastulause sellele liikmesriigile, kus ta on asutatud. Seepärast ei lubatud ettevõtjal Nordic Sugar AB esitada vastulauset või vastuväidet otse komisjonile.

(6)

Komisjon sai 13. novembril 2014 Soomelt põhjendatud vastuväite. Taanilt saadud vastulause sisaldas ühtlasi ka põhjendatud vastuväidet. Nii Taanilt kui Soomelt saadud põhjendatud vastuväide loeti vastuvõetavaks määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 21 tähenduses.

(7)

Eespool nimetatud määruse artikli 51 lõike 3 kohaselt kutsus komisjon 19. detsembri 2014. aasta kirjas ühelt poolt Madalmaid ja Soomet ning teiselt poolt Madalmaid ja Taanit pidama kolme kuu jooksul alates käesoleva kirja kättesaamisest asjakohaseid konsultatsioone kokkuleppe saavutamise eesmärgil.

(8)

Madalmaade taotlusel pikendas komisjon määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 51 lõike 3 kohaselt 8. aprilli 2015. aasta kirjas huvitatud isikute vahel peetavate konsultatsioonide lõpptähtaega seoses eespool nimetatud taotlusi käsitleva kahe vastuväidete esitamise menetlusega. Seepärast pikendati kokkuleppe saavutamise menetluse lõpptähtaega kuni 19. juunini 2015.

(9)

Ettenähtud tähtaja jooksul ei suudetud kokkuleppele jõuda. Madalmaad saatsid 22. veebruari 2017. aasta kirjas komisjonile Soome ja Taaniga peetud konsultatsioonide tulemused. Seepärast peaks komisjon otsustama registreerimise üle kooskõlas määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 52 lõike 3 punktis b osutatud menetlusega, võttes arvesse kõnealuste konsultatsioonide tulemusi.

(10)

Soome ja Taani väitsid oma põhjendatud vastuväites, et: 1) nimetus ei ole iseenesest eripärane (see tähendab üksnes suhkrusiirupit); 2) identset nimetust kasutatakse juba olemasolevate toodete puhul Taani, Rootsi, Soome, Saksamaa ja Baltimaade turul; 3) toote omadused ja selle tootmise meetod ei ole üksnes sellele tootele ainuomased, kuna Taanis, Soomes ja Rootsis turustatavatel samalaadsetel toodetel on samasugused erilised omadused ja valmistusmeetodid. Eelkõige on Soome seisukohal, et taotluses kirjeldatud toodet ei saa käsitada „erilise“ siirupiliigina, kuna muid tooteid kui „Suikerstroop“ valmistatakse samuti 100 % suhkrupeedist või roosuhkrust.

(11)

Lisaks väitis Taani, et tootespetsifikaadi punkt 3.1, millega on ette nähtud, et „sõnad“ traditsiooniline Hollandi toode „on etiketil selle riigi keeles, kus toodet turustatakse“ tuleks ümber sõnastada nii, et see vastaks määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 18 lõikele 3. Teisalt vaidlustas Soome määratluse „traditsiooniline Hollandi toode“ muu omaduse kui taotluses kirjeldatud toote eripärana, kuna Põhja-Euroopas turustatavaid samalaadseid tooteid saab samuti käsitada traditsiooniliste toodetena.

(12)

Madalmaadega peetud konsultatsioonide käigus nõudis Soome, et tootespetsifikaadi punktist 3.2 jäetaks välja viimane lause „Sama nimetuse või sarnaselt kõlava samalaadse nimetusega tooted puuduvad“, sest see ei ole õige.

(13)

Komisjon hindas põhjendatud vastuväidetes esitatud argumente ja teavet, mis komisjonile edastati huvitatud isikute vahel peetud läbirääkimiste kohta, ning jõudis järeldusele, et nimetus „Suikerstroop“ tuleks registreerida garanteeritud traditsioonilise tootena.

(14)

Vastulaused põhinevad määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 21 lõike 1 punktidel a ja b.

(15)

Seoses määruse mõistete kokkusobimatusega esitati kolm punkti: 1) nimetus ei ole eripärane; 2) toote omadused ja selle tootmise meetod ei ole ainulaadsed; 3) tootespetsifikaadi punkt 3.1 ei vasta määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 18 lõikele 3, niivõrd kui selles osutatakse „traditsioonilisele Hollandi tootele“.

(16)

Seoses asjaoluga, et nimetus on seaduslik, kuulus ja majanduslikult oluline samalaadsete põllumajandustoodete ja toiduainete puhul, tõsteti esile üks punkt: identset nimetust kasutatakse juba olemasolevate toodete puhul Taani, Rootsi, Soome, Saksamaa ja Baltimaade turul.

(17)

Määruse (EL) nr 1151/2012 kohaselt ei nõuta, et garanteeritud traditsioonilise toote nimetus peab olema eripärane. Seda nõuti nõukogu määruse (EÜ) nr 509/2006 (3) artikli 4 lõike 2 kohaselt. Taotlus esitati komisjonile ajal, kui määrus (EÜ) nr 509/2006 kehtis, avaldati aga määruse (EL) nr 1151/2012 kohaselt, ning seepärast, kui konkreetsed üleminekusätted puuduvad, kohaldatakse viimati nimetatud määrust. Määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 18 lõike 2 kohaselt peab garanteeritud traditsioonilise toote nimetusena registreerimiseks olema nimetus traditsiooniliselt kasutusel konkreetse toote puhul või väljendama toote traditsioonilist iseloomu või eripära. Käesoleval juhul on nimetust „Suikerstroop“ konkreetse toote määratlemiseks kasutatud juba sajandeid. Sellega määratletakse toote eripära – see on suhkrupeedi või suhkruroo tootmisel ülejääv siirupjast vedelikust saadud siirup. Seepärast vastab nimetus määruse (EL) nr 1151/2012 nõuetele.

(18)

Määruse (EL) nr 1151/2012 kohaselt ei nõuta, et garanteeritud traditsiooniline toode peab olema ainulaadne või eristatav. Toode peab olema määratletav ja erinema muudest sarnastest toodetest. Määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 18 lõike 4 kohaselt jäetakse välja üksnes sellised nimetused, mis toetuvad ainult üldist laadi väidetele, mida kasutatakse mingi tooterühma puhul, või väidetele, mis on sätestatud liidu eriõigusaktides. Toode „Suikerstroop“ on selgelt määratletav tänu oma omadustele ja tootmismeetodile. Nimetuse „Suikerstroop“ tootespetsifikaadiga hõlmatud toode vastab määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 18 lõike 1 punktides a ja b sätestatud nõuetele, kuna toode on toodetud sellele tootele eriomasel traditsioonilisel viisil ja traditsiooniliselt kasutatavatest koostisainetest.

(19)

Tootespetsifikaadi punkti 3.1 lause „Kui määruse (EL) 1151/2012 artikli 18 lõike 3 kohane menetlus on lõpetatud, nähakse ette, et sõnad „traditsiooniline Hollandi toode“ on etiketil selle riigi keeles, kus toodet turustatakse“ ei vasta määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 18 lõikele 3. See tuleks asendada järgmise lausega: „Nimetuse juurde lisatakse väide „valmistatud traditsiooniliselt Madalmaades“. Hollandi ametiasutused nõustusid, et see muudatus lisatakse tootespetsifikaati, mis avaldatakse uuesti teavitamise eesmärgil.

(20)

Kuigi tootega „Suikerstroop“ sarnaseid tooteid turustatakse teistes liikmesriikides nimetusega, mida kõnealuste liikmesriikide ametlikes keeltes loetakse nimetuse „Suikerstroop“ tõlkeks, ei saa välistada, et eespool nimetatud liikmesriikide turul kasutatakse sarnaste toodete puhul nn identset nime. Kõnealustes liikmesriikides kasutatav nimetus tähendab tõepoolest sama, mis „Suikerstroop“ hollandi keeles, aga ei ole identne nimetusega „Suikerstroop“, sest see on väljendatud erinevas keeles. Lisaks sellele ei ole kaitstud nimetus „Suikerstroop“ kui selline, vaid üksnes seoses väitega „valmistatud traditsiooniliselt Madalmaades“.

(21)

Seepärast võib jätkata selliste toodete nimetuste kasutamist, mis on sarnased toodet „Suikerstroop“ käsitlevas taotluses osutatud ning Taani, Rootsi, Soome, Saksamaa ja Baltimaade turul turustatava tootega, mille tähendus on „suhkrusiirup“ ning mida käsitatakse nimetuse „Suikerstroop“ tõlkena kõnealuste liikmesriikide vastavas keeles. Kõnealused nimetused ei ole identsed nimetusega „Suikerstroop“ ning neid tuleks käsitada nimetuse „Suikerstroop“ jäljendamise või sellega seose tekitamisena, sest kui nimetus „Suikerstroop“ on registreeritud, peab sellega kaasnema väide „valmistatud traditsiooniliselt Madalmaades“. Seepärast on kõnealuse nimetuse kaitse piiratud nimetusega, mis viitab Hollandi traditsioonile.

(22)

Lisaks sellele on ilmne, et nimetuse „Suikerstroop“ registreerimine ei tohi takistada üksikterminite „suhkur“ või „siirup“ kasutamist, sest tegemist on üldnimetustega.

(23)

Madalmaad ja Soome nõustusid tootespetsifikaadi punktist 3.2 välja jätma lause: „Sama nimetuse või sarnaselt kõlava samalaadse nimetusega tooted puuduvad“. Seepärast tuleks selline lause jätta välja tootespetsifikaadist, mis avaldatakse uuesti teavitamise eesmärgil.

(24)

Eespool öeldut arvesse võttes tuleks nimetus „Suikerstroop“ kanda garanteeritud traditsiooniliste toodete registrisse. Koonddokumendi konsolideeritud versioon tuleks avaldada.

(25)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika komitee arvamusega,

12.1.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 7/31

(1)

Pärast alusmääruse artikli 11 lõike 3 kohast vahepealset läbivaatamist muutis nõukogu 29. mail 2013 määrusega (EL) nr 502/2013 (2) nõukogu rakendusmäärust (EL) nr 990/2011, (3) millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit jalgrataste impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (edaspidi „kehtivad meetmed“).

(2)

Samal kuupäeval laiendas nõukogu rakendusmäärusega (EL) nr 501/2013 (4) Hiina Rahvavabariigist (edaspidi „HRV“) pärit jalgrataste impordi suhtes kehtestatud meetmeid Indoneesiast, Malaisiast, Sri Lankalt ja Tuneesiast lähetatud jalgrataste impordile olenemata sellest, kas päritolumaana on deklareeritud Indoneesia, Malaisia, Sri Lanka või Tuneesia või mitte (edaspidi „laiendatud meetmed“).

(3)

18. mail 2015 laiendas komisjon rakendusmäärusega (EL) 2015/776 (5) HRVst pärit jalgrataste impordi suhtes kehtestatud meetmeid Kambodžast, Pakistanist ja Filipiinidelt lähetatud jalgrataste impordile olenemata sellest, kas päritolumaana on deklareeritud Kambodža, Pakistan või Filipiinid või mitte.

(4)

Komisjon sai dumpinguvastase alusmääruse artikli 11 lõike 4 ja artikli 13 lõike 4 kohase taotluse teha erand dumpinguvastastest meetmetest, mida kohaldatakse HRVst pärit jalgrataste impordi suhtes ja mida on laiendatud Indoneesiast, Malaisiast, Sri Lankalt ja Tuneesiast lähetatud jalgrataste impordile olenemata sellest, kas päritolumaana on deklareeritud Indoneesia, Malaisia, Sri Lanka või Tuneesia või mitte.

(5)

Taotluse esitas 13. septembril 2016 ettevõtja Look Design System SA (edaspidi „taotleja“), kes on jalgrataste eksportiv tootja Tuneesias (edaspidi „asjaomane riik“).

(6)

Taotleja väitis, et ta ei ole seotud ühegi asjaomase riigi eksportija või tootjaga, kelle puhul kohaldatakse jalgrataste suhtes kohaldatavaid laiendatud meetmeid.

(7)

Taotleja kinnitas ka, et ta ei eksportinud jalgrattaid liitu meetmete laiendamiseni viinud uurimise käigus kasutatud aruandeperioodi jooksul, s.o ajavahemikul alates 1. septembrist 2011 kuni 31. augustini 2012 (edaspidi: „esialgne aruandeperiood“).

(8)

Peale selle kinnitas taotleja, et ta ei ole kehtivatest meetmetest kõrvale hoidunud.

(9)

Veel esitas taotleja tõendid selle kohta, et ta eksportis vaatlusalust toodet liitu 2016. aasta augustis.

(10)

Kui komisjon oli kindlaks teinud, et on olemas piisavad tõendid, mis õigustavad alusmääruse artikli 11 lõike 4 ja artikli 13 lõike 4 kohase uurimise algatamist, et teha kindlaks, kas taotlejale võib teha erandi laiendatud meetme kohaldamisest, ja et asjaomasele liidu tööstussektorile oli antud võimalus esitada märkusi, algatas komisjon rakendusmäärusega (EL) 2017/777 (6) taotleja suhtes rakendusmääruse (EL) nr 501/2013 läbivaatamise.

(11)

Rakendusmäärusega (EL) 2017/777 tühistati jalgrataste impordi suhtes kohaldatav dumpinguvastane tollimaks, mis oli kehtestatud rakendusmäärusega (EL) nr 501/2013 taotleja toodetud ja ELi eksportimiseks müüdud vaatlusaluse toote impordi suhtes. Samal ajal anti tolliasutustele vastavalt algmääruse artikli 14 lõikele 5 korraldus astuda asjakohaseid samme sellise impordi registreerimiseks.

(12)

Vaatlusalune toode on jalgrattad ja muud mootorita rattad (sealhulgas kolmerattalised veojalgrattad, kuid mitte monorattad), mis on lähetatud Indoneesiast, Malaisiast, Sri Lankalt ja Tuneesiast, olenemata sellest, kas päritolumaana on deklareeritud Indoneesia, Malaisia, Sri Lanka või Tuneesia või mitte, ning mis kuuluvad praegu CN-koodide ex 8712 00 30 ja ex 8712 00 70 (TARICi kood 8712003010 ja 8712007091) alla.

(13)

Komisjon teatas liidu tootmisharule, taotlejale ja eksportiva riigi esindajatele ametlikult läbivaatamise algatamisest. Huvitatud isikutele anti võimalus oma seisukohad kirjalikult ja suuliselt teatavaks teha.

(14)

Komisjon saatis taotlejale laiendatud tollimaksust vabastamise taotluse vormi ja sai ettenähtud tähtaja jooksul vastuse.

(15)

Komisjoni eesmärk oli kontrollida kõiki uue eksportija staatuse kindlakstegemiseks vajalikke andmeid ja taotlust laiendatud meetmetest vabastamiseks. Taotleja valdustesse Tuneesias tehti kontrollkäik.

(16)

Aruandeperiood kestis 1. aprillist 2016 kuni 31. märtsini 2017 ja uurimisperiood hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2011 kuni 31. märtsini 2017, mis oli meetmete parandava mõju hindamiseks asjakohane.

(17)

Komisjon uuris, kas alusmääruse artikli 11 lõikes 4 sätestatud kolm tingimust uue eksportija staatuse saamiseks on täidetud.

(18)

Uurimine kinnitas, et äriühing ei olnud eksportinud vaatlusalust toodet esialgse uurimisperioodi jooksul, mis tähendab, et esimene tingimus on täidetud. Samuti tõendas taotleja, et tal ei olnud mingeid otseseid ega kaudseid sidemeid Tuneesia eksportivate tootjatega, kelle puhul kohaldatakse vaatlusaluse toote suhtes kehtivaid laiendatud meetmeid, mis tähendab, et teine tingimus on täidetud. Uurimine kinnitas, et taotleja alustas vaatlusaluste toote liitu eksportimist pärast esialgse uurimisperioodi lõppu, mis tähendab, et ka kolmas tingimus on täidetud.

(19)

Sellest tulenevalt leidis komisjon, et asjaomast äriühingut tuleks käsitada uue eksportijana vastavalt algmääruse artikli 11 lõikele 4 ja seega tuleks tema laiendatud tollimaksust vabastamise taotlust vastavalt hinnata.

(20)

Selle väljaselgitamiseks, kas taotleja tegeles kokkupanekuga vastavalt alusmääruse artikli 13 lõikele 2, uuriti tooraine (jalgrattaosad) päritolu ja taotluse esitaja tootmiskulusid.

(21)

Uurimine näitas, et aruandeperioodil liitu eksporditud jalgrattad ei sisaldanud HRVst pärit jalgrattaosi. Enamik osi oli pärit muudest riikidest ja seega moodustas HRVst pärit tooraine (jalgrattaosad) kokkupandud toote väärtusest alla 60 % (nn 60/40 protsendi tingimus).

(22)

Kuna taotleja vastas nn 60/40 protsendi tingimusele, ei olnud vaja hinnata, kas sissetoodud osadele kokkupaneku või komplekteerimise ajal lisandunud väärtus moodustas üle 25 % tootmiskuludest või mitte. Samuti ei olnud vaja alusmääruse artikli 13 lõike 2 punkti c kohaselt hinnata seda, kas kahjustati tollimaksu parandavat mõju hindade ja/või koguste osas ning kas on tõendeid dumpingu esinemise kohta.

(23)

Ka ei leitud tõendeid selle kohta, et taotleja oleks ostnud jalgrattaid HRVst või et ta oleks saatnud liitu Hiinas toodetud jalgrattaid.

(24)

Seega järeldas komisjon, et taotleja on tegelik jalgrattatootja, kes ei ole seotud ühegi HRVs asuva jalgrattatootjaga. Seetõttu otsustas komisjon taotleja laiendatud meetmetest vabastada.

(25)

Eespool esitatud järeldusi arvesse võttes tuleks rakendusmäärusega (EL) 2017/777 kehtestatud impordi registreerimine lõpetada dumpinguvastaste tollimaksude tagasiulatuva sissenõudmiseta.

(26)

Asjaomaseid isikuid teavitati olulistest faktidest ja kaalutlustest, mille põhjal kavatsetakse taotleja vabastada laiendatud meetmetest ning muuta vastavalt määrust (EL) nr 501/2013. Huvitatud isikud ei esitanud ühtegi märkust, mis oleksid muutnud otsust vabastada taotleja laiendatud meetmetest.

(27)

Käesolev määrus on kooskõlas alusmääruse artikli 15 lõike 1 alusel loodud komitee arvamusega,

12.1.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 7/35

(1)

Määruse (EÜ) nr 881/2002 I lisas on esitatud nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle rahalised vahendid ja majandusressursid nimetatud määruse alusel külmutatakse.

(2)

26. detsembril 2017 otsustas ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonide komitee kustutada ühe kande ja muuta ühte kannet nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelus, kelle suhtes tuleks kohaldada rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist. Seega tuleks määruse (EÜ) nr 881/2002 I lisa vastavalt muuta,

12.1.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 7/37

(1)

Paindlikkusinstrumendiga on võimalik rahastada selgelt kindlaks määratud kulusid, mida ei saa rahastada ühe või mitme muu rubriigi ülemmäärade piires.

(2)

Paindlikkusinstrumendi aastane ülemmäär on 600 000 000 eurot (2011. aasta hindades), nagu on sätestatud nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 1311/2013 (2) artiklis 11.

(3)

Praeguste rände-, pagulas- ja julgeolekuprobleemide lahendamiseks tuleb asjakohaste meetmete rahastamiseks vajalikud märkimisväärsed täiendavad summad kasutusele võtta kiiresti.

(4)

Olles läbi vaadanud kõik võimalused jaotada assigneeringud ümber rubriigi 4 „Globaalne Euroopa“ kulude ülemmäära raames, tuleb lisaks liidu 2017. aasta üldeelarves ette nähtud vahenditele võtta rubriigi 4 ülemmäära ületades kasutusele paindlikkusinstrument summas 275 000 000 eurot, et eraldada rahalisi vahendeid Euroopa Kestliku Arengu Fondile (EFSD). See summa hõlmab Euroopa Liidu Solidaarsusfondi ja Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi eelmiste aastate tühistatud summasid, mis tehakse paindlikkusinstrumendi kaudu kättesaadavaks kooskõlas määruse (EL, Euratom) nr 1311/2013 artikli 11 lõike 1 teise lõiguga.

(5)

Eeldatavat maksete ajakava arvesse võttes tuleks paindlikkusinstrumendi kasutuselevõtmisele vastavad maksete assigneeringud teha ainult 2017. aastal,

12.1.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 7/39

(1)

Nõukogu rakendusmäärusega (EL) nr 430/2013 (2) kehtestati dumpinguvastased meetmed teatavate Hiina Rahvavabariigist (edaspidi „Hiina RV“) ja Taist pärinevate tempermalmist valatud keermestatud toruliitmike impordi suhtes.

(2)

23. mail 2017 algatas Euroopa Komisjon (edaspidi „komisjon“) määruse (EL) 2016/1036 (edaspidi „alusmäärus“) artikli 11 lõike 3 kohaselt osalise vahepealse läbivaatamise Hiina RVst ja Taist pärinevate tempermalmist valatud keermestatud toruliitmike impordi suhtes. Komisjon avaldas algatamisteate Euroopa Liidu Teatajas  (3).

(3)

Komisjon algatas Hiina RV suhtes läbivaatamise pärast taotlust, mille 25. juulil 2016 esitas Hebei Yulong Casting Co., Ltd (edaspidi „taotluse esitaja“), kes on teatavate tempermalmist valatud keermestatud toruliitmike Hiina eksportiv tootja. Taotluse esitaja taotles läbivaatamist, et tehtaks kindlaks, kas rakendusmäärusega (EL) nr 430/2013 reguleeritavate toodete hulgast tuleks jätta välja standardi DIN 28601 kohaste keermetega surveliitmike põhidetailid ja ristikujulised liitmikud, millel on keskel kaks keermestamata läbivat auku (edaspidi „tooted, mis võidakse välja jätta“). Kuna meetmed kehtivad ka Taist pärit impordi suhtes, otsustas komisjon omal algatusel läbi vaadata ka asjaomase Taist pärit impordi. Taotlus sisaldas piisavat tõendusmaterjali, mis õigustas läbivaatamise alustamist.

(4)

Algatamisteates kutsus komisjon huvitatud isikuid läbivaatamises osalemiseks komisjoniga ühendust võtma. Lisaks teavitas komisjon läbivaatamise algatamisest spetsiaalselt taotluse esitajat, teadaolevaid liidu tootjaid, teadaolevaid eksportivaid tootjaid Hiina RVs ja Tais ning Hiina RV ja Tai ametiasutusi, teadaolevaid importijaid, tarnijaid ja kasutajaid, kaubandusettevõtjaid ning üht ühendust ja kutsus neid selles osalema.

(5)

Huvitatud isikutel oli võimalus esitada läbivaatamise algatamise kohta märkusi ning taotleda komisjonilt kaubandusmenetluses ärakuulamise eest vastutavalt ametnikult enda ärakuulamist.

(6)

8. septembril 2017 võttis taotluse esitaja läbivaatamistaotluse tagasi.

(7)

Alusmääruse artikli 9 lõike 1 ja artikli 11 lõike 5 kohaselt võib juhul, kui taotluse esitaja võtab oma taotluse tagasi, läbivaatamise lõpetada, kui see ei ole vastuolus liidu huvidega.

(8)

Komisjon otsustas dumpinguvastase läbivaatamise Hiina RV suhtes lõpetada, sest uurimise käigus ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis oleks näidanud, et lõpetamine oleks vastuolus liidu huvidega.

(9)

Tai puhul ei andnud ükski teadaolevatest äriühingutest ega ametiasutustest, kellega ühendust võeti, võimaliku väljajätmisega seotud toote osas tehtud uurimise jaoks asjakohast teavet, mis oleks võimaldanud läbivaatamist teha. Ükski teadaolevatest importijatest, kellega ühendust võeti, ei teatanud, et impordib Taist toodet, mis võidakse välja jätta. Uurimisel ei ilmnenud mingit muud asjakohast teavet, mis võiks olla toote määratluse läbivaatamise aluseks.

(10)

Kuna taotluse esitaja võttis Hiina RV osas taotluse tagasi ja puudub muu asjakohane teave Tai osas, tuleb läbivaatamine Tai osas ex officio alusmääruse artikli 9 lõike 2 ja artikli 11 lõike 5 kohaselt lõpetada.

(11)

Huvitatud isikuid teavitati sellest ja neile anti võimalus esitada märkusi. Tähtpäevaks ei esitatud ühtegi märkust.

(12)

Seega otsustab komisjon, et teatavate Hiina RVst ja Taist pärinevate tempermalmist valatud keermestatud toruliitmike impordi suhtes kohaldatavate dumpinguvastaste meetmete osaline vahepealne läbivaatamine tuleb lõpetada.

(13)

Käesolev otsus on kooskõlas alusmääruse artikli 15 lõike 1 alusel moodustatud komitee arvamusega,

12.1.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 7/41