17.11.2016

Euroopa Liidu Teataja

L 311/1

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2016/1952,

26. oktoober 2016,

mis käsitleb Euroopa maagaasi- ja elektrihinnastatistikat ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/92/EÜ

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 338 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (1)

ning arvestades järgmist:

(1)	Konkurentsivõime, jätkusuutlikkus ja energiajulgeolek on vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika üldeesmärgid.

(2)	Lõpptarbijatele määratud maagaasi- ja elektrihindade kohta on vaja kvaliteetset, võrreldavat, ajakohast, usaldusväärset ja ühtlustatud teavet, et töötada välja energialiidu poliitika ja jälgida liikmesriikide energiaturge.

(3)

Käesoleva määruse eesmärk on luua ühine raamistik Euroopa statistika arendamiseks, mis toetab energiapoliitikat tarbijate jaoks täielikult integreeritud energia siseturu saavutamisel. Turgude integreerimise parandamiseks on vaja elektrihindade ja -kulude ning avaliku sektori toetuste suuremat läbipaistvust. Käesolev määrus ei too kaasa hindade või kasutustasude struktuuri ühtlustamist liikmesriikides.

(4)	Seni on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2008/92/EÜ (2) sisse seadnud ühise raamistiku liidu tööstustarbijatele määratud maagaasi- ja elektrihindade kohta võrreldava statistika koostamisel, edastamisel ja levitamisel.

(5)	Andmeid kodumajapidamiste sektori lõpptarbijatele määratud maagaasi- ja elektrihindade kohta on seni kogutud vabatahtliku kokkuleppe alusel.

(6)	Energia siseturu aina suureneva keerukuse tõttu on üha raskem saada usaldusväärseid ja ajakohaseid andmeid maagaasi- ja elektrihindade kohta olukorras, kus puudub õiguslikult siduv kohustus selliseid andmeid esitada (eriti kodumajapidamiste sektori kohta).

(7)	Et tagada kvaliteetsete hinnaandmete edastamine kodumajapidamiste sektori ja mitte-kodumajapidamiste sektori kohta, peaks seadusandlik akt hõlmama mõlemat liiki andmete kogumist.

(8)

Enamikus liikmesriikides saab põhivõrgu andmeid energeetikasektori reguleerivatelt asutustelt. Kuid elektri jaotuskulude koostamises osaleb suurem hulk andmete koostajaid ja mõne liikmesriigi jaoks on selliste andmete esitamine keerulisem. Arvestades jaotuskulude tähtsust ja läbipaistvuse vajadust selles valdkonnas, tuleks andmete kogumisel maagaasi- ja elektrihindade kohta järgida Euroopa statistikasüsteemi raames väljakujunenud tavasid.

(9)	Tarbimisvahemike süsteem, mida komisjon (Eurostat) kasutab oma hinnaväljaannetes, peaks tagama turu läbipaistvuse ja mittekonfidentsiaalsete hinnaandmete ulatusliku levitamise ning võimaldama arvutada Euroopa koondandmeid.

(10)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 223/2009 (3) on Euroopa statistika võrdlusraamistik. Nimetatud määruses on ette nähtud, et statistikat tuleb koguda kooskõlas erapooletuse, läbipaistvuse, usaldusväärsuse, objektiivsuse, ametialase sõltumatuse, kulutasuvuse ja statistilise konfidentsiaalsuse põhimõtetega.

(11)	Teabe esitamiseks maagaasi- ja elektrihindade kohta tuleks liikmesriikidel kasutada andmete koostamiseks kõige sobivamaid allikaid ja meetodeid.

(12)	Andmed lõpptarbijatele määratud maagaasi- ja elektrihindade kohta peaksid olema võrreldavad muude energiatoodete hindadega.

(13)	Teavet hinnaandmete kogumise ja andmete kvaliteedi kohta tuleks anda standardse aruandlusmenetluse osana.

(14)	Üksikasjalikud andmed tarbimisvahemike jagunemise ja nende vastavate turuosade kohta on maagaasi- ja elektrihinnastatistika oluline osa.

(15)

Hinnaanalüüsi saab teha vaid siis, kui liikmesriikide ametlik statistika maagaasi- ja elektrihindade eri komponentide ja alakomponentide kohta on kvaliteetne. Läbivaadatud metoodika lõpptarbijatele määratud maagaasi- ja elektrihindade eri komponentide ja alakomponentide üksikasjaliku jagunemise esitamiseks võimaldab analüüsida eri aspektide mõju lõpphindadele.

(16)

Komisjonile (Eurostat) esitatud andmed lõpptarbijatele määratud hindade ja müügitingimuste ning lõpptarbijate arvu jagunemise kohta tarbimise lõikes igas tarbimisvahemikus peaksid sisaldama kogu vajalikku teavet, mis võimaldab komisjonil teha otsuseid energiapoliitika seisukohast vajalike meetmete võtmiseks või ettepanekute tegemiseks.

(17)	Põhjalikud teadmised liikmesriikide maksude, lõivude ja tasude kohta on tähtsad hinnaläbipaistvuse tagamiseks. Andmete jaotamist võrgukulude, maksude, lõivude ja tasude lõikes peetakse oluliseks.

(18)	Liikmesriigid, kus maagaasi tarbimine on väike võrreldes kodumajapidamiste lõppenergiatarbimisega, tuleks vabastada kohustusest esitada andmeid kodutarbijatest lõpptarbijate maagaasihindade kohta.

(19)

Andmete usaldusväärsuse parandamiseks peaks komisjon (Eurostat) koos liikmesriikidega hindama ja vajaduse korral parandama andmete kogumise ja täpse töötlemise metoodikat, vastavalt statistika haldamise raamistikule. Seepärast tuleks korrapäraselt koostada kvaliteediaruandeid ning hinnata hinnaandmete kvaliteeti.

(20)

Liikmesriigi põhjendatud taotluse korral peaks komisjonil olema õigus lubada nimetatud liikmesriigile erandeid seoses selliste erikohustustega, mille puhul käesoleva määruse kohaldamine nimetatud liikmesriigi riikliku statistikasüsteemi suhtes nõuab suuremaid kohandusi või põhjustab andmete esitajatele tõenäoliselt märkimisväärset lisakoormust.

(21)

Et tagada ühetaolised tingimused käesoleva määruse rakendamiseks, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused seoses andmete edastamise vormi ja praktilise korraga, kvaliteedi tagamise tehniliste nõuetega standardsete kvaliteediaruannete sisu kohta ning erandite lubamisega. Neid volitusi tuleks kasutada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (4).

(22)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt ühtse õigusliku raamistiku loomist Euroopa maagaasi- ja elektrihinna statistika süstemaatiliseks koostamiseks, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda eesmärgi ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(23)	Direktiiv 2008/92/EÜ tuleks seega kehtetuks tunnistada.

(24)	Euroopa statistikasüsteemi komiteega on konsulteeritud,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesoleva määrusega luuakse ühine raamistik võrreldava Euroopa statistika arendamiseks, koostamiseks ja levitamiseks liidu kodutarbijatele ja mitte-kodutarbijatest lõpptarbijatele määratud maagaasi- ja elektrihindade kohta.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)	mõistetel „oma tarbeks tootvad tootjad“, „energia lõpptarbimine“ ja „kodumajapidamine“ on sama tähendus, nagu on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1099/2008 (5) A lisas esitatud mõistetel;

2)	mõistetel „edastamine“, „jaotamine“, „tarbija“, „lõpptarbija“, „kodutarbija“, „mitte-kodutarbija“ ja „tarnimine“ on sama tähendus, nagu on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/72/EÜ (6) artiklis 2 esitatud mõistetel, kui neid kasutatakse seoses elektriga;

3)	mõistetel „edastamine“, „jaotamine“, „tarnimine“, „tarbija“, „kodutarbija“, „mitte-kodutarbija“ ja „lõpptarbija“ on sama tähendus nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/73/EÜ (7) artiklis 2 esitatud mõistetel, kui neid kasutatakse seoses maagaasiga;

4)	„võrgukomponent“ tähendab edastamise ja jaotamise võrgukulusid, nagu need on sätestatud I lisa punktis 6 ja II lisa punktis 5.

Artikkel 3

Andmeallikad

Liikmesriigid koguvad kooskõlas I ja II lisaga andmeid maagaasi- ja elektrihindade ning nende võrgukulude ning makse, lõivusid ja tasusid käsitlevate komponentide ja alakomponentide kohta ning tarbimismahtude kohta. Selleks kasutatakse ühte või mitut järgmistest allikatest, olles arvesse võtnud andmeesitajate koormuse vähendamise ja halduskorra lihtsustamise põhimõtet:

a)	statistilised vaatlused;

b)	haldusallikad;

c)	muud allikad, mis kasutavad statistilisi hindamismeetodeid.

Artikkel 4

Kaetus

1. Liikmesriigid tagavad, et andmete kogumine ja koostamine vastavalt I ja II lisale annab mõistetavaid ja võrreldavaid kvaliteetseid andmeid, mis esindavad nende vastavaid maagaasi- ja elektrihindu ning tarbimist.

2. Liikmesriik ei ole kohustatud edastama andmeid kodutarbijate maagaasihindade kohta, kui maagaasi tarbimine kodumajapidamiste sektoris jääb allapoole 1,5 % künnist kodumajapidamiste sektori kogu lõppenergiatarbimisest riigis.

3. Vähemalt iga kolme aasta tagant vaatab komisjon (Eurostat) üle, millistel liikmesriikidel ei ole kohustust lõike 2 kohaselt andmeid edastada.

Artikkel 5

Andmete edastamine

1. Liikmesriigid esitavad komisjonile (Eurostat) I ja II lisas sätestatud andmed.

2. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse andmete edastamise vorm ja praktiline kord, nagu see on ette nähtud I ja II lisas. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 10 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

3. Liikmesriigid esitavad statistika komisjonile (Eurostat) kolme kuu jooksul pärast asjaomase vaatlusperioodi lõppu.

Artikkel 6

Vaatlusperiood ja edastussagedus

1. I ja II lisas nõutud andmete vaatlusperiood on kord aastas (jaanuarist detsembrini) või kaks korda aastas (jaanuarist juunini ja juulist detsembrini). Esimene vaatlusperiood algab aastal 2017.

2. Edastussagedus on järgmine:

a)	I lisa punkti 6 alapunktis a ja punktis 7 ja II lisa punkti 5 alapunkti a ja punktis 6 osutatud andmete puhul kord aastas (ajavahemiku jaanuar–detsember kohta);

b)	I lisa punkti 6 alapunktis b ja II lisa punkti 5 alapunktis b osutatud andmete puhul kaks korda aastas (ajavahemike jaanuar–juuni ja juuli–detsember kohta).

Artikkel 7

Kvaliteedi tagamine

1. Liikmesriigid tagavad käesoleva määruse kohaselt esitatud andmete kvaliteedi. Selleks kasutatakse määruse (EÜ) nr 223/2009 artikli 12 lõikes 1 sätestatud standardseid kvaliteedikriteeriume.

2. Igast metoodilisest või muust muudatusest, mis võib oluliselt mõjutada maagaasi- ja elektrihinnastatistikat, teatavad liikmesriigid komisjonile (Eurostat) viivitamata ja igal juhul ühe kuu jooksul pärast sellise muudatuse tegemist.

3. Iga kolme aasta tagant esitavad liikmesriigid komisjonile (Eurostat) standardse kvaliteediaruande andmete kohta kooskõlas määruse (EÜ) nr 223/2009 artikli 12 lõikes 1 sätestatud kvaliteedikriteeriumitega. Aruanne sisaldab teavet andmete ulatuse ja kogumise, kasutatud arvutuskriteeriumide, metoodika ja andmeallikate kohta ning kõigi nendes tehtud muudatuste kohta.

4. Komisjon (Eurostat) hindab esitatud andmete kvaliteeti ning kasutab seda hinnangut ja lõikes 3 osutatud kvaliteediaruannete analüüsi, et koostada ja avaldada käesoleva määrusega hõlmatud Euroopa statistika kvaliteedi aruanne.

5. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse kvaliteedi tagamise tehnilised nõuded seoses käesoleva artikli lõikes 3 osutatud kvaliteediaruannete sisuga. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 10 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 8

Levitamine

Komisjon (Eurostat) levitab maagaasi- ja elektrihinnastatistikat hiljemalt viie kuu jooksul pärast iga vaatlusperioodi lõppu.

Artikkel 9

Erandid

1. Komisjon võib lubada rakendusaktidega erandeid selliste erikohustuste osas, mille puhul käesoleva määruse kohaldamine liikmesriigi riikliku statistikasüsteemi suhtes nõuab suuremaid kohandusi või põhjustab andmeesitajatele tõenäoliselt märkimisväärset lisakoormust. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 10 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

2. Lõike 1 kohaldamisel peab asjaomane liikmesriik hiljemalt 8. augustiks 2017 esitama komisjonile nõuetekohaselt põhjendatud taotluse.

3. Lõike 1 alusel lubatud erandid jäävad kehtima võimalikult lühikeseks ajaks, kuid mitte mingil juhul pikemaks ajaks kui kolm aastat.

4. Liikmesriik, kellele on lõike 1 kohaselt lubatud erand, kohaldab erandi kehtivusaja jooksul direktiivi 2008/92/EÜ asjaomaseid sätteid.

Artikkel 10

Komiteemenetlus

1. Komisjoni abistab määrusega (EÜ) nr 223/2009 asutatud Euroopa statistikasüsteemi komitee. Kõnealune komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2. Kui on viidatud käesolevale lõikele, kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Artikkel 11

Direktiivi 2008/92/EÜ kehtetuks tunnistamine

1. Direktiiv 2008/92/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates 1. märtsist 2017.

2. Olenemata käesoleva artikli lõikest 1, jätkatakse direktiivi 2008/92/EÜ kohaldamist käesoleva määruse artiklis 9 sätestatud tingimustel.

3. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale määrusele.

Artikkel 12

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Strasbourg, 26. oktoober 2016

Euroopa Parlamendi nimel

president

M. SCHULZ

Nõukogu nimel

eesistuja

I. LESAY

(1) Euroopa Parlamendi 13. septembri 2016. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 13. oktoobri 2016. aasta otsus.

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiiv 2008/92/EÜ ühenduse menetluse kohta tööstuslikele lõpptarbijatele määratud gaasi- ja elektrihindade läbipaistvuse parandamiseks (ELT L 298, 7.11.2008, lk 9).

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta määrus (EÜ) nr 223/2009 Euroopa statistika kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1101/2008 (konfidentsiaalsete statistiliste andmete Euroopa Ühenduste Statistikaametile edastamise kohta), nõukogu määruse (EÜ) nr 322/97 (ühenduse statistika kohta) ja nõukogu otsuse 89/382/EMÜ, Euratom (millega luuakse Euroopa ühenduste statistikaprogrammi komitee) kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 87, 31.3.2009, lk 164).

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1099/2008 energiastatistika kohta (ELT L 304, 14.11.2008, lk 1).

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (ELT L 211, 14.8.2009, lk 55).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/73/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta ning direktiivi 2003/55/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 211, 14.8.2009, lk 94).

I LISA

MAAGAASIHINNAD

Käesolevas lisas nähakse ette kodutarbijate ja mitte-kodutarbijatest lõpptarbijate maagaasihindade statistika kogumise ja koostamise metoodika.

1. Hinnad

Hinnad, mida nõutakse kodutarbijatelt ja mitte-kodutarbijatest lõpptarbijatelt, kes ostavad torustike kaudu edastatavat maagaasi oma tarbeks.

2. Maagaas

Maagaas hõlmab maagaasi ja muid gaaskütuseid, mida segatakse edastus- või jaotusvõrgus maagaasiga, näiteks biogaasi. Maagaasi hulka ei kuulu aga muud spetsiaalsete võrkude kaudu jaotatavad gaaskütused, mida maagaasiga ei segata (nt gaasitehasegaas, koksiahjugaas, kõrgahjugaas ja biogaas).

3. Aruandlusühikud

Andmed hõlmavad kõiki maagaasi kodutarbijaid ja mitte-kodutarbijatest lõpptarbijaid, kuid välja jäetakse need tarbijad, kes kasutavad maagaasi ainult:

—	elektrienergia tootmiseks elektrijaamades või soojuse ja elektri koostootmise jaamades või

—	muul otstarbel kui energia saamiseks (nt keemiatööstuses kasutamiseks).

4. Mõõtühikud

Kodutarbijate ja mitte-kodutarbijatest lõpptarbijate poolt makstavad riiklikud keskmised hinnad.

Hinnad esitatakse riigi omavääringus gigadžauli (GJ) kohta. Kasutatud energiaühikut mõõdetakse brutokütteväärtuse (GCV) alusel.

Hinnad kaalutakse kooskõlas gaasitarneettevõtjate turuosaga igas tarbimisvahemikus. Kui kaalutud keskmist hinda ei ole võimalik arvutada, võib hinnad esitada aritmeetilise keskmisena. Mõlemal juhul hõlmavad andmed riigi siseturu representatiivset osa.

5. Tarbimisvahemikud

Hinnad põhinevad maagaasi aastatarbimise standardsete vahemike süsteemil.

Kodutarbijate puhul kasutatakse järgmisi vahemikke:

Tarbimisvahemik	Aastane maagaasi tarbimine (GJ)
	Miinimum	Maksimum
Vahemik D1		< 20
Vahemik D2	≥ 20	< 200
Vahemik D3	≥ 200

Mitte-kodutarbijatest lõpptarbijate puhul kasutatakse järgmisi vahemikke:

Tarbimisvahemik	Aastane maagaasi tarbimine (GJ)
	Miinimum	Maksimum
Vahemik I1		< 1 000
Vahemik I2	≥ 1 000	< 10 000
Vahemik I3	≥ 10 000	< 100 000
Vahemik I4	≥ 100 000	< 1 000 000
Vahemik I5	≥ 1 000 000	< 4 000 000
Vahemik I6	≥ 4 000 000

6. Üksikasjalikkuse aste

Hinnad sisaldavad kõiki tasumisele kuuluvaid makse: võrgukulud pluss tarbitud energia miinus mahahindlused või toetused, pluss muud kulud (nt arvestite rent, püsikulud jne). Hinnad ei sisalda liitumistasu.

Edastatakse järgmised üksikasjalikud andmed.

a) Komponentide ja alakomponentide üksikasjalikkus

Hinnad jaotatakse kolmeks peamiseks komponendiks ja eraldi alakomponentideks.

Maagaasi lõplik tarbijahind tarbimisvahemikus on kolme peamise komponendi summa: energia- ja tarnekomponent, võrgukomponent (edastamine ja jaotamine) ning maksusid, lõivusid ja tasusid sisaldav komponent.

Komponent ja alakomponent

Kirjeldus

Energia ja tarnimine

See komponent sisaldab tarnija poolt maagaasi eest makstud hinda või maagaasi hinda maagaasi sisenemisel ülekandesüsteemi, sealhulgas järgmisi lõpptarbija kulusid, kui need on kohaldatavad: hoiustamiskulusid ja kulusid, mis on seotud maagaasi müügiga lõpptarbijatele.

Võrk

Võrguhind sisaldab järgmisi lõpptarbija kulusid: ülekande- ja jaotustariifid, ülekande- ja jaotuskaod, võrgukulud, müügijärgne teenindus, süsteemi teenindamise kulud ning arvestite rent ja mõõtmiskulud.

Alakomponent

Võrgukomponent jaguneb lõpptarbija ülekande- ja jaotusvõrgukulude alakomponentideks järgmiselt:

1.	Ülekandekulude keskmine suhteline osa kodutarbijate jaoks ning ülekandekulude keskmine suhteline osa mitte-kodutarbijatest lõpptarbija jaoks, mida väljendatakse protsendina kogu võrgukuludest.

2.	Jaotuskulude keskmine suhteline osa kodutarbijate jaoks ning jaotuskulude keskmine suhteline osa mitte-kodutarbijast lõpptarbijate jaoks, mida väljendatakse protsendina kogu võrgukuludest.

Maksud, lõivud ja tasud

See komponent on kõigi allpool esitatud alakomponentide (maksud, lõivud ja tasud) summa.

Alakomponent

Järgmised alakomponendid edastatakse eraldi iga punktis 5 määratletud tarbimisvahemiku kohta.

1.	Käibemaks nii, nagu see on määratletud nõukogu direktiivis 2006/112/EÜ (1).

2.	Maksud, lõivud ja tasud, mis on seotud taastuvate energiaallikate, energiatõhususe ning soojuse ja elektri koostootmine edendamisega.

3.	Maksud, lõivud ja tasud, mis on seotud strateegiliste varude, võimsustasude ja energiajulgeolekuga; maagaasijaotuse maksud; luhtunud kulud ja lõivud, mis on seotud energeetikavaldkonna reguleerivate asutuste või turuoperaatorite ja süsteemihaldurite rahastamisega.

4.	Maksud, lõivud ja tasud, mis on seotud õhukvaliteedi ja teiste keskkonnaeesmärkidega; maksud CO2 ja muude kasvuhoonegaaside heite eest.

Kõik muud maksud, lõivud ja tasud, mis ei ole hõlmatud eespool esitatud nelja kategooriaga: kaugkütte toetamine; kohalikud või piirkondlikud maksud; hüvitised saartele; kontsessioonitasud, mis on seotud litsentside ja tasudega maa ja riigi- või eraomandi kasutamise eest torustike või teiste seadmete jaoks.

b) Jagunemine maksustamise lõikes

Hinnad esitatakse kolmel tasandil:

Tasand	Kirjeldus
Hinnad ilma maksude, lõivude ja tasudeta	See hinnatasand sisaldab vaid energia- ja tarnekomponenti ja võrgukomponenti.
Hinnad ilma käibemaksu ja muude tagastatavate maksudeta	See hinnatasand sisaldab energia- ja tarnekomponenti, võrgukomponenti ning maksusid, lõivusid ja tasusid, mida käsitletakse mitte-kodutarbijatest lõpptarbijatele tagastamatutena. Kodutarbijate puhul hõlmab see hinnatasand energia- ja võrgukomponente ning maksusid, lõivusid ja tasusid, välja arvatud käibemaks.
Hinnad koos kõikide maksudega	See hinnatasand sisaldab energia- ja tarnekomponenti, võrgukomponenti ning kõiki tagastatavaid ja tagastamatuid maksusid, lõivusid ja tasusid, sealhulgas käibemaksu.

7. Tarbimismahud

Liikmesriigid esitavad teabe maagaasi suhtelise osa kohta igas tarbimisvahemikus, lähtudes kogumahust, millele hinnad viitavad.

Aastased tarbimismahud edastatakse kord aastas iga tarbimisvahemiku kohta koos hinnaandmetega teise poolaasta kohta.

Andmed ei tohi olla vanemad kui kaks aastat.

(1) Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347, 11.12.2006, lk 1).

II LISA

ELEKTRIHINNAD

Käesolevas lisas nähakse ette kodutarbijate ja mitte-kodutarbijatest lõpptarbijate elektrihindade statistika kogumise ja koostamise metoodika.

1. Hinnad

Hinnad, mida nõutakse kodutarbijatelt ja mitte-kodutarbijatest lõpptarbijatelt, kes ostavad elektrit oma tarbeks.

2. Aruandlusühikud

Andmed hõlmavad kõiki elektri kodutarbijaid ja mitte-kodutarbijatest lõpptarbijaid, kuid aruandluskohustusest on vabastatud elektrit oma tarbeks tootvad ja seda seejärel tarbivad tootjad.

3. Mõõtühikud

Kodutarbijate ja mitte-kodutarbijatest lõpptarbijate poolt makstavad riiklikud keskmised hinnad.

Hinnad esitatakse riigi omavääringus kilovatt-tunni (kWh) kohta.

Hinnad kaalutakse kooskõlas elektrivarustusettevõtjate turuosaga igas tarbimisvahemikus. Kui kaalutud keskmist hinda ei ole võimalik arvutada, võib hinnad esitada aritmeetilise keskmisena. Mõlemal juhul hõlmavad andmed riigi siseturu representatiivset osa.

4. Tarbimisvahemikud

Hinnad põhinevad elektri aastatarbimise standardsete vahemike süsteemil.

Kodutarbijate puhul kasutatakse järgmisi vahemikke:

Tarbimisvahemik	Aastane elektritarbimine (kWh)
Tarbimisvahemik	Miinimum	Maksimum
Vahemik DA		< 1 000
Vahemik DB	≥ 1 000	< 2 500
Vahemik DC	≥ 2 500	< 5 000
Vahemik DD	≥ 5 000	< 15 000
Vahemik DE	≥ 15 000

Mitte-kodutarbijatest lõpptarbijate puhul kasutatakse järgmisi vahemikke:

Tarbimisvahemik	Aastane elektritarbimine (MWh)
Tarbimisvahemik	Miinimum	Maksimum
Vahemik IA		< 20
Vahemik IB	≥ 20	< 500
Vahemik IC	≥ 500	< 2 000
Vahemik ID	≥ 2 000	< 20 000
Vahemik IE	≥ 20 000	< 70 000
Vahemik IF	≥ 70 000	< 150 000
Vahemik IG	≥ 150 000

5. Üksikasjalikkuse aste

Hinnad sisaldavad kõiki tasumisele kuuluvaid makse: võrgukulud pluss tarbitud energia miinus mahahindlused või toetused, lisaks mis tahes muud kulud (nt arvestite rent, püsikulud jne). Hinnad ei sisalda liitumistasu.

Edastatakse järgmised üksikasjalikud andmed.

a) Komponentide ja alakomponentide puhul nõutav üksikasjalikkus

Hinnad jaotatakse kolmeks peamiseks komponendiks ja eraldi alakomponentideks.

Elektri lõplik tarbijahind tarbimisvahemikus on kolme peamise komponendi summa: energia- ja tarnekomponent, võrgukomponent (edastamine ja jaotamine) ning maksusid, lõivusid ja tasusid sisaldav komponent.

Komponent ja

alakomponent

Kirjeldus

Energia ja tarnimine

See komponent sisaldab järgmisi lõpptarbija kulusid: energia tootmine, koondamine, tasakaalustamine, tarnitud energia maksumus, klienditeenindus, müügijärgne juhtimine ja muud tarnekulud.

Võrk

Alakomponent

Võrgukomponent jaguneb lõpptarbija ülekande- ja jaotusvõrgukulude alakomponentideks järgmiselt:

1.	Ülekandekulude keskmine suhteline osa kodutarbijate jaoks ning ülekandekulude keskmine suhteline osa mitte-kodutarbijatest lõppkasutajate jaoks, mida väljendatakse protsendina kogu võrgukuludest.

2.	Jaotuskulude keskmine suhteline osa kodutarbijate jaoks ning jaotuskulude keskmine suhteline osa mitte-kodutarbijatest lõppkasutajate jaoks, mida väljendatakse protsendina kogu võrgukuludest.

Maksud, lõivud ja tasud

See komponent on kõigi allpool esitatud alakomponentide (maksud, lõivud ja tasud) summa.

Alakomponent

Järgmised alakomponendid edastatakse eraldi iga punktis 4 määratletud tarbimisvahemiku kohta.

1.	Käibemaks nii, nagu see on määratletud direktiivis 2006/112/EÜ.

2.	Maksud, lõivud ja tasud, mis on seotud taastuvate energiaallikate, energiatõhususe ning soojuse ja elektri koostootmine edendamisega.

3.	Maksud, lõivud ja tasud, mis on seotud võimsustasude, energiajulgeoleku ja tootmise piisavusega; söetööstuse ümberkorraldamise maksud; elektrijaotuse maksud; luhtunud kulud ja lõivud, mis on seotud energeetikavaldkonna reguleerivate asutuste või turuoperaatorite ja süsteemihaldurite rahastamisega.

4.	Maksud, lõivud ja tasud, mis on seotud õhukvaliteedi ja teiste keskkonnaeesmärkidega; maksud CO2 ja muude kasvuhoonegaaside heite eest.

5.	Maksud, lõivud ja tasud, mis on seotud tuumasektoriga, sealhulgas tuumajaamade tegevuse lõpetamise kulud, tuumarajatiste inspekteerimine ja tuumarajatiste tasud.

Kõik muud maksud, lõivud ja tasud, mis ei ole hõlmatud eespool esitatud viie kategooriaga: kaugkütte toetamine; kohalikud või piirkondlikud maksud; hüvitised saartele; kontsessioonitasud, mis on seotud litsentside ja tasudega maa ja riigi- või eraomandi kasutamise eest torustike või teiste seadmete jaoks.

b) Jagunemine maksustamise lõikes

Hind esitatakse kolmel tasandil:

Tasand	Kirjeldus
Hinnad ilma maksude, lõivude ja tasudeta	See hinnatasand sisaldab vaid energia- ja tarnekomponenti ja võrgukomponenti.
Hinnad ilma käibemaksu ja muude tagastatavate maksudeta	See hinnatasand sisaldab energia- ja tarnekomponenti, võrgukomponenti ning maksusid, lõivusid ja tasusid, mida käsitletakse mitte-kodutarbijatest lõpptarbijatele tagastamatutena. Kodutarbijate puhul hõlmab see hinnatasand energia- ja võrgukomponente ning maksusid, lõivusid ja tasusid, välja arvatud käibemaks.
Hinnad koos kõikide maksudega	See hinnatasand sisaldab energia- ja tarnekomponenti, võrgukomponenti ning kõiki tagastatavaid ja tagastamatuid maksusid, lõivusid ja tasusid, sealhulgas käibemaksu.

6. Tarbimismahud

Liikmesriigid edastavad teabe elektri suhtelise osa kohta igas tarbimisvahemikus, lähtudes kogumahust, millele hinnad viitavad.

Aastased tarbimismahud edastatakse kord aastas iga tarbimisvahemiku kohta koos hinnaandmetega teise poolaasta kohta.

Andmed ei tohi olla vanemad kui kaks aastat.

17.11.2016

Euroopa Liidu Teataja

L 311/13

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2016/1953,

26. oktoober 2016,

mis käsitleb Euroopa reisidokumendi kehtestamist riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu 30. novembri 1994. aasta soovitus

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 79 lõike 2 punkti c,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (1)

ning arvestades järgmist:

(1)

Kolmandate riikide kodanike, kes ei täida või enam ei täida liikmesriikide territooriumile sisenemise, seal viibimise või elamise tingimusi, tagasisaatmine sellisel viisil, mille puhul on tagatud nende põhiõigused, eriti tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttest ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2008/115/EÜ (2) kinnipidamine, on laiaulatuslike jõupingutuste oluline osa, et tagada liidu rändepoliitika usaldatavus ning nõuetekohane ja tõhus toimimine ning vähendada ja vältida ebaseaduslikku rännet.

(2)	Liikmesriikide ametiasutustel on raskusi liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate selliste kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, kellel puudub kehtiv reisidokument.

(3)

Praegu mitterahuldava tagasisaatmismäära suurendamiseks on oluline tõhustada tagasisaatmis- ja tagasivõtmisalast koostööd liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike peamiste päritolu- ja transiitriikidega. Selleks kuluks ära täiustatud Euroopa reisidokument liikmesriigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks.

(4)	Kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks praegu kasutatavat ühtlustatud reisidokumenti, mis kehtestati nõukogu 30. novembri 1994. aasta soovitusega, (3) kolmandate riikide ametiasutused laialdaselt ei aktsepteeri, muu hulgas seetõttu, et selliste dokumentide turvastandardid on ebapiisavad.

(5)	Seepärast on vaja edendada seda, et kolmandad riigid aktsepteeriksid tagasisaatmise viitedokumendina täiustatud ja ühtset Euroopa reisidokumenti liikmesriigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks.

(6)

Liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmise ja tagasivõtmise hõlbustamiseks tuleks kehtestada turvalisem ja ühtne Euroopa reisidokument liikmesriigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks (Euroopa tagasisaatmise reisidokument). Euroopa tagasisaatmise reisidokumendi täiustatud turvaelemendid ja tehniline kirjeldus peaksid lihtsustama selle tunnustamist kolmandate riikide poolt. Nimetatud dokument peaks seega hõlbustama tagasisaatmise korraldamist liidu või liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud tagasivõtulepingute ja muude kokkulepete raames, aga ka ametlike lepingutega hõlmamata tagasisaatmisega seonduva koostöö raames kolmandate riikidega.

(7)

Oma kodanike tagasivõtmine on rahvusvahelise tavaõiguse järgi kohustus, mida peavad täitma kõik riigid. Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tuvastamise puhul ning dokumentide, sealhulgas Euroopa tagasisaatmise reisidokumendi väljastamise puhul tuleks asjakohasel juhul teha koostööd diplomaatiliste esindustega ja pidada läbirääkimisi kolmandate riikidega, kes sõlmivad kas liidu või liikmesriikidega tagasivõtulepingud.

(8)

Liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud tagasivõtulepingutes tuleks tunnustada Euroopa tagasisaatmise reisidokumenti. Liikmesriigid peaksid Euroopa tagasisaatmise reisidokumenti tunnustama kahepoolsetes lepingutes ja muudes kokkulepetes, aga ka tagasisaatmisega seonduva koostöö raames kolmandate riikidega, kellega ametlikke lepinguid sõlmitud ei ole. Liikmesriigid peaksid tegema jõupingutusi, et tagada Euroopa tagasisaatmise reisidokumendi tõhus kasutamine.

(9)

Euroopa tagasisaatmise reisidokument peaks aitama vähendada liikmesriikide ja kolmandate riikide ametiasutuste, sealhulgas konsulaarteenistuste haldus- ja bürokraatlikku koormust ning lühendada haldusmenetlusi, mis on vajalikud riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks ja tagasivõtmiseks.

(10)	Käesoleva määrusega tuleks ühtlustada vaid Euroopa tagasisaatmise reisidokumendi vormi, turvaelemente ja tehnilist kirjeldust ning mitte selle väljaandmist käsitlevaid eeskirju.

(11)

Euroopa tagasisaatmise reisidokumendi sisu ja tehnilist kirjeldust tuleks ühtlustada, et tagada kõrged tehnilised ja turvastandardid, eriti järeletegemise ja võltsimise vastaste kaitsemeetmete valdkonnas. Euroopa tagasisaatmise reisidokument peaks olema varustatud üldiselt äratuntavate turvaelementidega. Seepärast tuleks ka Euroopa tagasisaatmise reisidokumendi suhtes kohaldada nõukogu määruses (EÜ) nr 333/2002 (4) sätestatud turvaelemente ja tehnilist kirjeldust.

(12)

Selleks et muuta Euroopa tagasisaatmise reisidokumendi teatavaid vähem olulisi elemente, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (5) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(13)	Seoses isikuandmete töötlemisega käesoleva määruse raames täidavad pädevad asutused käesoleva määruse kohaldamiseks vajalikke ülesandeid kooskõlas siseriiklike õigus- ja haldusnormidega, millega võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 95/46/EÜ (6).

(14)

Euroopa Liidu lepingule (ELi leping) ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav. Arvestades, et käesolev määrus põhineb – kuivõrd seda kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kes ei täida või enam ei täida liikmesriigi territooriumile sisenemise nõudeid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2016/399 (7) – Schengeni acquis'l, otsustab Taani kõnealuse protokolli artikli 4 kohaselt kuue kuu jooksul pärast nõukogu poolt otsuse tegemist käesoleva määruse üle, kas ta rakendab seda oma siseriiklikus õiguses.

(15)

Niivõrd, kuivõrd seda kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kes ei täida või enam ei täida liikmesriiki sisenemise tingimusi vastavalt määrusele (EL) 2016/399, kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist, milles Ühendkuningriik ei osale vastavalt nõukogu otsusele 2000/365/EÜ (8); seetõttu ei osale Ühendkuningriik käesoleva määruse vastuvõtmisel, see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav. ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 kohaselt, ja ilma et see piiraks kõnealuse protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Ühendkuningriik käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(16)

Niivõrd, kuivõrd seda kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kes ei täida või enam ei täida liikmesriiki sisenemise tingimusi vastavalt määrusele (EL) 2016/399, kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist, milles Iirimaa ei osale vastavalt nõukogu otsusele 2002/192/EÜ (9); seetõttu ei osale Iirimaa käesoleva määruse vastuvõtmisel, see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav. ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 kohaselt, ja ilma et see piiraks kõnealuse protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Iirimaa käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(17)

Islandi ja Norra puhul kujutab käesolev määrus – kuivõrd seda kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kes ei täida või enam ei täida liikmesriiki sisenemise tingimusi vastavalt määrusele (EL) 2016/399 – endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu (viimase kahe riigi osalemiseks Schengeni acquis’ sätete rakendamises, kohaldamises ja edasiarendamises) (10) tähenduses, mis kuuluvad nõukogu otsuse 1999/437/EÜ (11) artiklis 1 osutatud valdkonda.

(18)

Šveitsi puhul kujutab käesolev määrus – kuivõrd seda kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kes ei täida või enam ei täida liikmesriiki sisenemise tingimusi vastavalt määrusele (EL) 2016/399 – endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu (Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) (12) tähenduses, mis kuuluvad otsuse 1999/437/EÜ artiklis 1 osutatud valdkonda, kusjuures nimetatud otsuse vastavat punkti tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2008/146/EÜ (13) artikliga 3.

(19)

Liechtensteini puhul kujutab käesolev määrus – kuivõrd seda kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kes ei täida või enam ei täida liikmesriiki sisenemise tingimusi vastavalt määrusele (EL) 2016/399 – endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse, Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise protokolli (mis käsitleb Liechtensteini Vürstiriigi ühinemist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepinguga Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) (14) tähenduses, mis kuuluvad otsuse 1999/437/EÜ artiklis 1 osutatud valdkonda, kusjuures nimetatud otsuse vastavat punkti tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2011/350/EL (15) artikliga 3.

(20)

Kuna käesoleva määruse eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid kavandatava meetme mõju tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(21)	Ühtsete tingimuste kehtestamiseks ja mõistete selguse tagamiseks on asjakohane võtta käesolev õigusakt vastu määruse vormis.

(22)	Liikmesriigid peaksid täitma oma vastavaid kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelisest ja liidu õigusest, eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartast, eeskätt mis puudutab artiklis 19 sätestatud kaitset tagasisaatmise, väljasaatmise või väljaandmise korral ning artikli 24 lõikes 2 osutatud kohustust.

(23)	Nõukogu 30. novembri 1994. aasta soovitus tuleks seetõttu kehtetuks tunnistada,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesoleva määrusega kehtestatakse ühtne Euroopa reisidokument liikmesriigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks (Euroopa tagasisaatmise reisidokument), eelkõige selle vorm, turvaelemendid ja tehniline kirjeldus.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) „kolmanda riigi kodanik“– kolmanda riigi kodanik, nagu see on määratletud direktiivi 2008/115/EÜ artikli 3 punktis 1;

2) „tagasisaatmine“– tagasisaatmine, nagu see on määratletud direktiivi 2008/115/EÜ artikli 3 punktis 3;

3) „tagasisaatmisotsus“– tagasisaatmisotsus, nagu see on määratletud direktiivi 2008/115/EÜ artikli 3 punktis 4.

Artikkel 3

Euroopa tagasisaatmise reisidokument

1. Euroopa tagasisaatmise reisidokumendi vorm vastab lisas esitatud mudelile. Euroopa tagasisaatmise reisidokument sisaldab järgmist teavet:

a)	ees- ja perekonnanimi, sünniaeg, sugu, kodakondsus, eritunnused ja aadress kolmandas riigis, kuhu kolmanda riigi kodanik tagasi pöördub (kui see on teada);

b)	kolmanda riigi kodaniku foto;

c)	väljaandev asutus, väljaandmise kuupäev, koht, ning kehtivusaeg;

d)	teave kolmanda riigi kodaniku lahkumise ja saabumise kohta.

2. Euroopa tagasisaatmise reisidokument väljastatakse selle liikmesriigi ühes või mitmes ametlikus keeles, kes teeb tagasisaatmisotsuse, ning vajaduse korral esitatakse see ka inglise ja prantsuse keeles.

3. Euroopa tagasisaatmise reisidokument kehtib kolmanda riigi kodanikule, kelle kohta liikmesriik on teinud tagasisaatmisotsuse, vaid üheks reisiks tagasipöördumise sihtriiki saabumiseni.

4. Asjakohasel juhul võib Euroopa tagasisaatmise reisidokumendile lisada täiendavaid dokumente, mis on vajalikud kolmanda riigi kodanike tagasisaatmiseks.

5. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 6 vastu delegeeritud õigusakte, et muuta Euroopa tagasisaatmise reisidokumendi vormi.

Artikkel 4

Tehniline kirjeldus

1. Euroopa tagasisaatmise reisidokumendi turvaelemendid ja tehniline kirjeldus on sätestatud määruse (EÜ) nr 333/2002 artiklis 2.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile ja teistele liikmesriikidele Euroopa tagasisaatmise reisidokumendi näidise, mis on koostatud kooskõlas käesoleva määrusega.

Artikkel 5

Väljaandmise lõivud

Euroopa tagasisaatmise reisidokument on kolmanda riigi kodanikule tasuta.

Artikkel 6

Delegeeritud volituste rakendamine

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2. Artikli 3 lõikes 5 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates 7. detsembrist 2016.

3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 3 lõikes 5 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega.

5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

6. Artikli 3 lõike 5 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 7

Kehtetuks tunnistamine

Nõukogu 30. novembri 1994. aasta soovitus tunnistatakse kehtetuks.

Artikkel 8

Läbivaatamine ja aruandlus

Komisjon vaatab käesoleva määruse läbi ja esitab aruande määruse tulemuslikust rakendamisest hiljemalt 8. detsembril 2018. Käesoleva määruse läbivaatamise tulemused inkorporeeritakse direktiivi 2008/115/EÜ artiklis 19 sätestatud hinnangusse.

Artikkel 9

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 8. aprillist 2017.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja liikmesriikides vahetult kohaldatav kooskõlas aluslepingutega.

Strasbourg, 26. oktoober 2016

Euroopa Parlamendi nimel

president

M. SCHULZ

Nõukogu nimel

eesistuja

I. LESAY

(1) Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 13. oktoobri 2016. aasta otsus.

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT L 348, 24.12.2008, lk 98).

(3) Nõukogu 30. novembri 1994. aasta soovitus, mis käsitleb kolmandate riikide kodanike väljasaatmiseks kasutatava ühtlustatud reisidokumendi kasutuselevõtmist (EÜT C 274, 19.9.1996, lk 18).

(4) Nõukogu 18. veebruari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 333/2002 ühtse vorminguga vormide kohta liikmesriigi väljastatud viisa kinnitamiseks isikutele, kelle reisidokumenti vormi koostav liikmesriik ei tunnusta (EÜT L 53, 23.2.2002, lk 4).

(5) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta määrus (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad) (ELT L 77, 23.3.2016, lk 1).

(8) Nõukogu 29. mai 2000. aasta otsus 2000/365/EÜ Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi taotluse kohta osaleda teatavates Schengeni acquis’ sätetes (EÜT L 131, 1.6.2000, lk 43).

(9) Nõukogu 28. veebruari 2002. aasta otsus 2002/192/EÜ Iirimaa taotluse kohta osaleda teatavates Schengeni acquis’ sätetes (EÜT L 64, 7.3.2002, lk 20).

(10) EÜT L 176, 10.7.1999, lk 36.

(11) Nõukogu 17. mai 1999. aasta otsus 1999/437/EÜ Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahel sõlmitud lepingu teatavate rakenduseeskirjade kohta nende kahe riigi ühinemiseks Schengeni acquis’ sätete rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega (EÜT L 176, 10.7.1999, lk 31).

(12) ELT L 53, 27.2.2008, lk 52.

(13) Nõukogu 28. jaanuari 2008. aasta otsus 2008/146/EÜ sõlmida Euroopa Ühenduse nimel Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vaheline leping Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega (ELT L 53, 27.2.2008, lk 1).

(14) ELT L 160, 18.6.2011, lk 21.

(15) Nõukogu 7. märtsi 2011. aasta otsus 2011/350/EL Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse, Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise protokolli (mis käsitleb Liechtensteini Vürstiriigi ühinemist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepinguga Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta, seoses sisepiiridel piirikontrolli kaotamise ja isikute liikumisega (ELT L 160, 18.6.2011, lk 19).

LISA

Tekst pildi

17.11.2016

Euroopa Liidu Teataja

L 311/20

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2016/1954,

26. oktoober 2016,

millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1365/2006, mis käsitleb kaupade siseveetranspordi statistikat, seoses delegeeritud ja rakendusvolituste andmisega komisjonile teatavate meetmete vastuvõtmiseks

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 338 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (1)

ning arvestades järgmist:

(1)	Seoses Euroopa Liidu toimimise lepingu („ELi toimimise leping“) jõustumisega tuleb komisjonile delegeeritud volitused viia vastavusse ELi toimimise lepingu artiklitega 290 ja 291.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 (2) vastuvõtmisel tehtud avaldusega (3) võttis komisjon endale kohustuse vaadata ELi toimimise lepingus sätestatud kriteeriumide seisukohast läbi seadusandlikud aktid, mida ei kohandatud kontrolliga regulatiivmenetlusega enne Lissaboni lepingu jõustumist.

(3)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1365/2006 (4) anti komisjonile volitused rakendada mõningaid selle määruse sätteid.

(4)	Selleks, et viia määrus (EÜ) nr 1365/2006 vastavusse ELi toimimise lepingu artiklitega 290 ja 291, tuleks nimetatud määrusega komisjonile antud volitused asendada õigusega võtta vastu delegeeritud õigusakte ja rakendusakte.

(5)

Selleks et arvesse võtta majanduslikke ja tehnilisi suundumusi ning muudatusi rahvusvahelisel tasandil kehtestatud mõistetes, tuleks määruse (EÜ) nr 1365/2006 puhul anda komisjonile õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, mis muudavad nimetatud määrust, et tõsta siseveetranspordi statistika esitamise künnist kõrgemaks kui 1 000 000 tonni, kohandada mõisteid või sätestada uusi mõisteid ning samuti selleks, et kohandada määruse (EÜ) nr 1365/2006 lisasid kajastamaks rahvusvahelisel tasandil või asjakohastes liidu seadusandlikes aktides koodide või kodeerimisega seoses tehtud muudatusi. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (5) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on süstemaatiline juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(6)	Komisjon peaks tagama, et kõnealuste delegeeritud õigusaktidega ei panda liikmesriikidele ega andmeesitajatele märkimisväärset lisakoormust.

(7)

Selleks et tagada määruse (EÜ) nr 1365/2006 rakendamise ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, mis võimaldaks tal vastu võtta andmete edastamise, sealhulgas andmevahetusstandardite, ja andmete komisjonipoolse avaldamise (Eurostat) korra ning töötada välja ja avaldada andmete kvaliteedi tagamiseks ettenähtud metoodilised nõuded ja kriteeriumid. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas määrusega (EL) nr 182/2011.

(8)

Kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega on selleks, et saavutada põhieesmärk – viia komisjonile antud volitused vastavusse ELi toimimise lepingu artiklitega 290 ja 291 – vajalik ja asjakohane kehtestada transpordistatistika valdkonnas vastavusseviimist käsitlevad õigusnormid. Kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 5 lõikega 4 ei lähe käesolev määrus kõnealuse eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(9)

On vaja, et komisjon korraldaks siseveeteedel reisijatevedu, sealhulgas piiriüleseid transporditeenuseid käsitlevate statistiliste andmete kättesaadavusega seotud katseuuringud.

Liit peaks nimetatud katseuuringute kulude kandmises rahaliselt osalema. Osalus peaks toimuma Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 223/2009 (6) artiklis 5 osutatud riiklikele statistikaametitele ja teistele siseriiklikele asutustele toetuste andmisega vormis, mis on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL, Euratom) nr 966/2012 (7).

(10)	Õiguskindluse tagamiseks on vaja, et käesolev määrus ei mõjutaks meetmete vastuvõtmise menetlusi, mida on alustatud, kuid mis ei ole enne käesoleva määruse jõustumist lõpule jõudnud.

(11)	Määrust (EÜ) nr 1365/2006 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määrust (EÜ) nr 1365/2006 muudetakse järgmiselt.

Artiklile 2 lisatakse järgmine lõige:

„5. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 9 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva artikli lõike 2 muutmiseks, et tõsta selles osutatud siseveetranspordi statistika esitamise künnist, et võtta arvesse majanduslikke ja tehnilisi suundumusi. Nimetatud volituste teostamisel tagab komisjon, et delegeeritud õigusaktidega ei panda liikmesriikidele ega andmeesitajatele märkimisväärset lisakoormust. Lisaks esitab komisjon nõuetekohase põhjenduse nendes delegeeritud õigusaktides sätestatud statistikaalaste meetmete kohta, kasutades vajaduse korral kulutasuvuse analüüsi, sealhulgas andmeesitajate koormuse ning statistika koostamise kulude hinnangut, nagu on osutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 223/2009 (*) artikli 14 lõike 3 punktis c.

(*) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta määrus (EÜ) nr 223/2009 Euroopa statistika kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1101/2008 (konfidentsiaalsete statistiliste andmete Euroopa Ühenduste Statistikaametile edastamise kohta), nõukogu määruse (EÜ) nr 322/97 (ühenduse statistika kohta) ja nõukogu otsuse 89/382/EMÜ, Euratom (millega luuakse Euroopa ühenduste statistikaprogrammi komitee) kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 87, 31.3.2009, lk 164).“"

Artiklile 3 lisatakse järgmised lõigud:

„Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 9 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva artikli muutmiseks, et kohandada selles sisalduvaid mõisteid või sätestada uusi mõisteid, et võtta arvesse rahvusvahelisel tasandil muudetud või kehtestatud mõisteid.

Nimetatud volituse teostamisel tagab komisjon, et delegeeritud õigusaktidega ei panda liikmesriikidele ega andmeesitajatele märkimisväärset lisakoormust. Lisaks sellele peab komisjon delegeeritud õigusaktides sätestatud statistikaalaseid meetmeid nõuetekohaselt põhjendama, kasutades vajaduse korral kulutasuvuse analüüsi, sealhulgas andmeesitajate koormuse ning statistika koostamise kulude hinnangut, nagu on osutatud määruse (EÜ) nr 223/2009 artikli 14 lõike 3 punktis c.“

Artiklile 4 lisatakse järgmine lõige:

„4. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 9 vastu delegeeritud õigusakte lisade muutmiseks, et kajastada rahvusvahelisel tasandil või asjakohastes liidu seadusandlikes aktides koodide või kodeerimisega seoses tehtud muudatusi. Nimetatud volituse teostamisel tagab komisjon, et delegeeritud õigusaktidega ei panda liikmesriikidele ega andmeesitajatele märkimisväärset lisakoormust. Lisaks sellele peab komisjon delegeeritud õigusaktides sätestatud statistikaalaseid meetmeid nõuetekohaselt põhjendama, kasutades vajaduse korral kulutasuvuse analüüsi, sealhulgas andmeesitajate koormuse ning statistika koostamise kulude hinnangut, nagu on osutatud määruse (EÜ) nr 223/2009 artikli 14 lõike 3 punktis c.“

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 4a

Katseuuringud

1. Hiljemalt 8. detsembriks 2018 töötab komisjon koostöös liikmesriikidega välja asjakohase metoodika statistika koostamiseks siseveeteedel toimuva reisijateveo, sealhulgas piiriüleste transporditeenuste kohta.

2. Hiljemalt 8. detsembriks 2019 alustab komisjon vabatahtlike katseuuringutega, mille viivad läbi käesoleva direktiivi alusel andmeid esitavad liikmesriigid ja mis puudutavad reisijatevedu siseveeteedel, sealhulgas piiriüleseid transporditeenuseid käsitlevate statistiliste andmete kättesaadavust. Nende katseuuringute eesmärk on hinnata nende uut tüüpi andmete kogumise teostatavust, nende andmete kogumisega seotud kulusid ning saadud statistika kvaliteeti.

3. Hiljemalt 8. detsembriks 2020 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande katseuuringute tulemuste kohta. Selle aruande tulemustest sõltuvalt esitab komisjon, kui see on asjakohane, mõistliku aja jooksul ettepaneku Euroopa Parlamendile ja nõukogule muuta käesolevat määrust seoses statistikaga siseveeteedel toimuva reisijateveo, sealhulgas piiriüleste transporditeenuste kohta.

4. Nimetatud katseuuringute rahastamist toetatakse vajaduse korral ja liidu lisandväärtust arvesse võttes liidu üldeelarvest.“

Artikli 5 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega sätestatakse komisjonile (Eurostatile) andmete edastamise kord, sealhulgas andmevahetust käsitlevad standardid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 10 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.“

6)	Artiklile 6 lisatakse järgmine lõik: „Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega sätestatakse statistiliste tulemuste avaldamise kord. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 10 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.“

7)	Artikli 7 lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega sätestatakse statistiliste andmete kvaliteedi tagamiseks ettenähtud metoodilised nõuded ja kriteeriumid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 10 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.“

artiklisse 7 lisatakse järgmised lõiked:

„4. Käesoleva määruse kohaldamisel kasutatakse edastatavate andmete puhul määruse (EÜ) nr 223/2009 artikli 12 lõikes 1 sätestatud kvaliteedikriteeriume.

5. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega sätestatakse kvaliteediaruannete esitamise üksikasjalik kord, ülesehitus, perioodilisus ja võrreldavuse üksikasjad. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 10 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.“

Artikkel 8 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 8

Rakendamisaruanne

Komisjon esitab pärast konsulteerimist Euroopa statistikasüsteemi komiteega hiljemalt 31. detsembriks 2020 ja seejärel iga viie aasta tagant Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse rakendamise ja edasise arengu kohta.

Komisjon lähtub aruandes asjakohasest liikmesriikide esitatud teabest võimalike parandamist vajavate valdkondade ja kasutajate vajaduste kohta. See aruanne sisaldab eelkõige:

a)	hinnangut selle kohta, milline on olnud koostatud statistikast saadud kasu liidule, liikmesriikidele, statistilise teabe tootjatele ja kasutajatele, võrreldes tehtud kulutustega;

b)	hinnangut edastatud andmete ja andmete kogumise meetodite kvaliteedi kohta.“

10)

Artikkel 9 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 9

Delegeeritud volituste rakendamine

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2. Artikli 2 lõikes 5, artiklis 3 ja artikli 4 lõikes 4 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 7. detsembrist 2016. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 2 lõikes 5, artiklis 3 ja artikli 4 lõikes 4 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (**) sätestatud põhimõtetega liikmesriigi määratud ekspertidega.

5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

6. Artikli 2 lõike 5, artikli 3 või artikli 4 lõike 4 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

(**) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.“"

11)

Artikkel 10 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 10

Komiteemenetlus

1. Komisjoni abistab Euroopa statistikasüsteemi komitee, mis on loodud määrusega (EÜ) nr 223/2009. Nimetatud komitee on komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 (***) tähenduses.

2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

(***) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).“"

12)	Lisa G jäetakse välja.

Artikkel 2

Käesolev määrus ei mõjuta määruses (EÜ) nr 1365/2006 sätestatud meetmete vastuvõtmise menetlusi, mida on alustatud, kuid mida ei ole enne käesoleva määruse jõustumist lõpetatud.

Artikkel 3

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Strasbourg, 26. oktoober 2016

Euroopa Parlamendi nimel

president

M. SCHULZ

Nõukogu nimel

eesistuja

I. LESAY

(1) Euroopa Parlamendi 11. märtsi 2014. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 18. juuli 2016. aasta esimese lugemise seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata). Euroopa Parlamendi 26. oktoobri 2016. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(3) ELT L 55, 28.2.2011, lk 19.

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1365/2006, mis käsitleb kaupade siseveetranspordi statistikat ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 80/1119/EMÜ (ELT L 264, 25.9.2006, lk 1).

(5) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta määrus (EÜ) nr 223/2009 Euroopa statistika kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1101/2008 (konfidentsiaalsete statistiliste andmete Euroopa Ühenduste Statistikaametile edastamise kohta), nõukogu määruse (EÜ) nr 322/97 (ühenduse statistika kohta) ja nõukogu otsuse 89/382/EMÜ, Euratom (millega luuakse Euroopa ühenduste statistikaprogrammi komitee) kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 87, 31.3.2009, lk 164).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrus (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT L 298, 26.10.2012, lk 1).

		ISSN 1977-0650
Euroopa Liidu Teataja		L 311

Eestikeelne väljaanne	Õigusaktid	59. köide 17. november 2016

Sisukord		I Seadusandlikud aktid	Lehekülg
		MÄÄRUSED
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/1952, 26. oktoober 2016, mis käsitleb Euroopa maagaasi- ja elektrihinnastatistikat ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/92/EÜ ( 1 )	1
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/1953, 26. oktoober 2016, mis käsitleb Euroopa reisidokumendi kehtestamist riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu 30. novembri 1994. aasta soovitus	13
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/1954, 26. oktoober 2016, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1365/2006, mis käsitleb kaupade siseveetranspordi statistikat, seoses delegeeritud ja rakendusvolituste andmisega komisjonile teatavate meetmete vastuvõtmiseks	20

		Parandused
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määruse (EL) nr 536/2014 (milles käsitletakse inimtervishoius kasutatavate ravimite kliinilisi uuringuid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/20/EÜ) parandus ( ELT L 158, 27.5.2014 )	25


	(1) EMPs kohaldatav tekst