14.9.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 245/1

(1)

Vastavalt määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 50 lõike 2 punktile a avaldati Euroopa Liidu Teatajas Kreeka taotlus registreerida nimetus „Φάβα Φενεού“ (Fava Feneou) (2).

(2)

Kuna komisjon ei ole saanud ühtegi määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 51 kohast vastuväidet, tuleks nimetus „Φάβα Φενεού“ (Fava Feneou) registreerida,

14.9.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 245/3

(1)

Nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2658/87 (2) lisatud kombineeritud nomenklatuuri ühetaolise kohaldamise tagamiseks on vaja vastu võtta meetmed, mis käsitlevad käesoleva määruse lisas osutatud kaupade klassifitseerimist.

(2)

Määrusega (EMÜ) nr 2658/87 on kehtestatud kombineeritud nomenklatuuri klassifitseerimise üldreeglid. Neid üldreegleid kohaldatakse ka kombineeritud nomenklatuuril täielikult või osaliselt põhinevate või sellele täiendavaid alajaotisi lisavate teiste nomenklatuuride suhtes, mis on kehtestatud liidu erisätetega kaubavahetust käsitlevate tariifsete või muude meetmete kohaldamiseks.

(3)

Vastavalt nimetatud üldreeglitele tuleb käesoleva määruse lisas esitatud tabeli 1. veerus kirjeldatud kaubad klassifitseerida 2. veerus esitatud CN-koodi alla, lähtuvalt tabeli 3. veerus esitatud põhjendusest.

(4)

On asjakohane sätestada, et siduvale tariifiinformatsioonile, mis on antud käesolevas määruses käsitletavate kaupade kohta, kuid mis ei ole kooskõlas käesoleva määrusega, võib siduva tariifiinformatsiooni valdaja määruse (EL) nr 952/2013 artikli 34 lõike 9 kohaselt tugineda veel teatava perioodi vältel. Kõnealuseks ajavahemikuks tuleks kehtestada kolm kuud.

(5)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas tolliseadustiku komitee arvamusega,

14.9.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 245/5

(1)

Määruses (EL) nr 575/2013 on sätestatud, et krediidiasutused ja investeerimisühingud võivad aktsepteeritud tagatisena kasutada põhiindeksisse kaasatud aktsiaid või vahetusvõlakirju. Üks tagatise aktsepteeritavuse kriteerium on see, et tagatis peaks olema piisavalt likviidne. Selleks et kõnealuse määruse kohaldamisel saaks aktsiaindekseid käsitada põhiindeksina, peaksid need koosnema aktsiatest, mida põhjendatult eeldades saab realiseerida juhul, kui krediidiasutus või investeerimisühing peab need likvideerima. See peaks olema nii, kui vähemalt 90 % indeksi komponentideks olevate avalikkusele kuuluvate aktsiate väärtus on vähemalt 500 000 000 eurot või avalikkusele kuuluvate aktsiate kohta teabe puudumise korral on indeksi komponentide turukapitalisatsioon vähemalt 1 000 000 000 eurot.

(2)

Krediidiasutustel ja investeerimisühingutel peaks olema võimalik võtta aktsepteeritud tagatisena arvesse instrumente, mis on likviidsed turgudel, kus nad tegutsevad, ja mis vastavad likviidsuse miinimumtasemele, olenemata sellest, kas turg asub liidus või kolmandas riigis. Seepärast tuleks aktsiaindeksit käsitada põhiindeksina juhul, kui see hõlmab mitte üle poole selliste äriühingute koguarvust, kelle aktsiatega kaubeldakse turul, millel indeks põhineb, kui keskmine päevakäive on vähemalt 100 000 eurot ja kui see vastab ka järgmistest kolmest kriteeriumist kahele: indeksi turukapitalisatsioon kokku on vähemalt 40 % kõigi selliste äriühingute turukapitalisatsioonist, kelle aktsiatega kõnealusel turul kaubeldakse; indeksi komponentidega kauplemise kogukäive on vähemalt 40 % aktsiatega kauplemise kogukäibest kõnealusel turul; indeksit kasutatakse tuletisinstrumentide alusvarana.

(3)

Vahetusvõlakirjade indekseid tuleks käsitada põhiindeksitena üksnes juhul, kui sellesse kuuluvaid vahetusvõlakirju saab vahetada aktsiate vastu, kusjuures vähemalt 90 % kõnealuste aktsiate puhul on avalikkusele kuuluvate aktsiate väärtus vähemalt 500 000 000 eurot või avalikkusele kuuluvate aktsiate kohta teabe puudumise korral on nende turukapitalisatsioon vähemalt 1 000 000 000 eurot.

(4)

Kui põhiindeksina käsitamise kriteeriumidele vastab kaks indeksit, millest üks on teise alamindeks, tuleks lihtsustamise eesmärgil kaasata põhiindeksite loetelusse üksnes laiem indeks.

(5)

Määruses (EL) nr 575/2013 on sätestatud, et teatavate krediidiasutuste ja investeerimisühingute emiteeritud võlaväärtpabereid, millel ei ole krediidikvaliteeti hindava asutuse antud krediidikvaliteedi hinnangut, võib kasutada aktsepteeritud tagatisena juhul, kui need täidavad mitmeid tingimusi, millest üks on, et need on noteeritud tunnustatud börsil.

(6)

Selleks et börsi saaks käsitada tunnustatud börsina määruse (EL) nr 575/2013 tähenduses, peab börs täitma kõnealuse määruse artikli 4 lõike 1 punktis 72 sätestatud tingimusi. Mis puudutab ühte neist tingimustest, nimest seda, et börsil peab olema kliirimissüsteem, peaksid kõik reguleeritud turud, kus kaubeldakse finantsinstrumentidega, mis ei ole loetletud määruse (EL) nr 575/2013 II lisas, kõnealust teist tingimust täitma seoses sellega, et neile on direktiivi 2004/39/EÜ alusel antud luba tegutseda reguleeritud turuna ja et nad on vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2004/39/EÜ (2) kehtestanud tehingute kliirimise ja arveldamise eeskirjad ja menetlused.

(7)

Kui börsi kliirimissüsteemi pakub keskne vastaspool, peaks kõnealune keskne vastaspool täitma Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 648/2012 (3) sätestatud nõudeid. Üksikute tuletisinstrumendibörside puhul, mida kesksed vastaspooled ei teeninda, tuleks selle hindamise võrdlusalusena, kas kõnealuste börside kehtestatud võimendustagatise nõuded on asjakohased, kasutada määruses (EL) nr 648/2012 sätestatud võimendustagatise kasutamise eeskirju.

(8)

Käesolev määrus põhineb rakenduslike tehniliste standardite eelnõul, mille esitas komisjonile Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA).

(9)

Komisjon teavitas 17. detsembril 2015 ESMAt kavatsusest kiita rakenduslike tehniliste standardite eelnõu heaks muudatustega, et võtta arvesse asjaolu, et mõned aktsiaindeksid, mis vastavad põhiindeksina käsitamise kõlblikkuskriteeriumidele, ei olnud kõnealuses standardite eelnõus sätestatud loetelus esitatud. 28. jaanuaril 2016 kinnitas ESMA ametlikus arvamuses algset seisukohta ega esitanud uuesti rakenduslikku tehnilist standardit, mis vastaks komisjoni muudatusettepanekutele. Seepärast tuleks rakenduslike tehniliste standardite eelnõu heaks kiita muudatustega, et vältida selliste indeksite väljajätmist, mis vastavad määruse (EL) nr 575/2013 kohaldamisel põhiindeksina käsitamise kõlblikkuskriteeriumidele.

(10)

ESMA on käesoleva määruse aluseks oleva rakenduslike tehniliste standardite eelnõu kohta viinud läbi avaliku konsultatsiooni ning küsinud arvamust Euroopa Parlamendi ja nõukogu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1095/2010 (4) artikli 37 kohaselt loodud väärtpaberituru sidusrühmade kogult. ESMA ei ole üksikasjalikult analüüsinud rakenduslike tehniliste standardite eelnõuga seotud võimalikke kulusid ja kasu, kuna see ei oleks olnud proportsionaalne standardite eelnõu kohaldamisala ja mõjuga,

14.9.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 245/16

(1)

Komisjon võttis 23. märtsil 2006. aastal vastu määruse (EÜ) nr 553/2006, millega kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist (edaspidi „Hiina“) ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite (edaspidi „jalatsid“) impordi suhtes ajutised dumpinguvastased tollimaksud (edaspidi „ajutine määrus“) (2).

(2)

Määrusega (EÜ) nr 1472/2006 (3) (edaspidi „nõukogu määrus (EÜ) nr 1472/2006“ või „vaidlustatud määrus“) kehtestas nõukogu Vietnamist ja Hiinast pärit teatavate nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes kaheks aastaks lõplikud dumpinguvastased tollimaksud vahemikus 9,7–16,5 %.

(3)

Määrusega (EÜ) nr 388/2008 (4) laiendas nõukogu teatavate Hiinast pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes kehtestatud lõplikke dumpinguvastaseid meetmeid Macau erihalduspiirkonnast [Termin on muutunud. Vana termin on „Aomeni erihalduspiirkond“] lähetatud impordile olenemata sellest, kas need imporditud tooted on deklareeritud Macau erihalduspiirkonnast pärinevatena või mitte.

(4)

Lisaks 3. oktoobril 2008. aastal algatatud aegumise läbivaatamisele (5) pikendas nõukogu dumpinguvastaste meetmete kehtivust rakendusmäärusega (EL) nr 1294/2009 (6) veel 15 kuu võrra, st kuni 31. märtsini 2011, mil meetmed kaotasid kehtivuse.

(5)

Äriühingud Brosmann Footwear (HK) Ltd, Seasonable Footwear (Zhongshan) Ltd, Lung Pao Footwear (Guangzhou) Ltd ja Risen Footwear (HK) Co Ltd ning samuti äriühing Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd (edaspidi „apellandid“) esitasid vaidlustatud määruse kohta hagid Esimese Astme Kohtule (nüüd: Euroopa Liidu Üldkohus). Üldkohus jättis need hagid rahuldamata 4. märtsi 2010. aasta otsusega kohtuasjas T-401/06: Brosmann Footwear (HK) jt vs. nõukogu (EKL 2010, lk II-671) ning 4. märtsi 2010. aasta otsusega liidetud kohtuasjades T-407/06 ja T-408/06: Zhejiang Aokang Shoes ja Wenzhou Taima Shoes vs. nõukogu (EKL 2010, lk II-747).

(6)

Apellandid kaebasid need otsused edasi. Euroopa Kohus tühistas 2. veebruaril 2012. aastal kohtuasjas C-249/10 P: Brosmann jt ning 15. novembril 2012. aastal kohtuasjas C-247/10 P: Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd tehtud otsustega (edaspidi „Brosmanni ja Aokangi kohtuotsused“) need otsused. Euroopa Kohus leidis, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, kui ta järeldas, et komisjonil ei olnud kohustust vaadata läbi alusmääruse artikli 2 lõike 7 punktidele b ja c tuginevaid turumajandusliku kohtlemise taotlusi, mille esitasid valimisse kaasamata ettevõtjad (kohtuasjas C-249/10 P tehtud otsuse punkt 36 ning kohtuasjas C-247/10 P tehtud otsuse punktid 29 ja 32).

(7)

Seejärel tegi Euroopa Kohus ise asjas otsuse. Kohus sedastas, et „[…] komisjon oleks pidanud kontrollima apellantide poolt talle algmääruse artikli 2 lõike 7 punktide b ja c alusel esitatud dokumenteeritud taotlusi, et vaidlusaluses määruses käsitletud dumpinguvastase menetluse raames kohaldataks neile turumajanduslikku kohtlemist. Seejärel tuleb tunnistada, et ei ole välistatud, et sellise uurimise tagajärjel oleks neile määratud lõplik dumpinguvastane tollimaks, mis erineb neile vaidlusaluse määruse artikli 1 lõike 3 alusel kehtestatud 16,5 % suurusest tollimaksust. Nimelt ilmneb samast sättest, et vaid ühele valimisse kaasatud Hiina ettevõtjale, kellele kohaldati turumajanduslikku kohtlemist, määrati lõplikuks dumpinguvastaseks tollimaksuks 9,7 %. Nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 38, oleks juhul, kui komisjon oleks tuvastanud, et ka apellantide suhtes kehtivad turumajanduse tingimused, tulnud nende suhtes olukorras, kus neile ei olnud võimalik arvutada individuaalset dumpinguvastast tollimaksu, kohaldada viimati mainitud määra“ (kohtuasjas C-249/10 P tehtud otsuse punkt 42 ja kohtuasjas C-247/10 P tehtud otsuse punkt 36).

(8)

Selle tulemusel tühistas kohus vaidlustatud määruse selles osas, mis puudutas apellante.

(9)

2013. aasta oktoobris kuulutas komisjon Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teatises, (7) et ta on otsustanud taasalustada dumpinguvastast menetlust täpselt sellest punktist, kus tekkis õigusvastasus, ning uurida, kas turumajanduslikud tingimused kehtisid asjaomaste eksportivate tootjate suhtes ajavahemikus 1. aprillist 2004 – 31. märtsini 2005, ning kutsus huvitatud isikuid endast teada andma.

(10)

2014. aasta märtsis lükkas nõukogu oma rakendusotsusega 2014/149/EL (8) tagasi komisjoni ettepaneku võtta vastu nõukogu rakendusmäärus, millega kehtestatakse uuesti lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit ning äriühingute Brosmann Footwear (HK) Ltd, Seasonable Footwear (Zhongshan) Ltd, Lung Pao Footwear (Guangzhou) Ltd, Risen Footwear (HK) Co Ltd ja Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd toodetud nahast pealsetega jalatsite suhtes ning millega nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks, ning lõpetas nimetatud tootjatega seotud menetlused. Nõukogu oli seisukohal, et neil importijatel, kellele pädevad riiklikud ametiasutused olid vastavalt nõukogu määruse (EMÜ) nr 2913/92 (9) artiklile 236 hüvitanud asjaomased tollimaksud ning kes olid ostnud jalatseid eksportivatelt tootjatelt, on tollimaksude kogumise suhtes õiguspärased ootused vastavalt vaidlustatud määruse artikli 1 lõikele 4, millega muudeti ühenduse tolliseadustiku sätteid, (10) ning eelkõige selle artiklit 221.

(11)

Kolm asjaomase toote importijat, C&J Clark International Ltd. (edaspidi „Clark“), Puma SE (edaspidi „Puma“) ja Timberland Europe B.V (edaspidi „Timberland“) (edaspidi „asjaomased importijad“), vaidlustasid teatavate Hiinast ja Vietnamist pärit jalatsite impordile kehtestatud dumpinguvastased meetmed, viidates oma riiklikes kohtutes põhjendustes 5–7 nimetatud kohtupraktikale, millega anti asi eelotsuse tegemiseks Euroopa Kohtule.

(12)

Euroopa Kohus tunnistas liidetud kohtuasjades C-659/13 C & J Clark International Limited ja C-34/14 Puma SE määruse (EÜ) nr 1472/2006 ja rakendusmääruse (EL) nr 1294/2009 kehtetuks, kuna Euroopa Komisjon ei vaadanud läbi turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlusi, mille esitasid valimisse mittekuuluvad Hiina ja Vietnami eksportivad tootjad (edaspidi „kohtuotsused“), mis on vastuolus nõukogu määruse (EÜ) nr 384/96 (11) artikli 2 lõike 7 punktis b ja artikli 9 lõikes 5 sätestatud nõuetega.

(13)

Kolmandas kohtuasjas C-571/14 Timberland Europe BV versus Inspecteur van de Belastingdienst, kantoor Rotterdam Rijnmond otsustas Euroopa Kohus 11. aprillil 2016 kohtuasja riikliku kohtu palvel oma kohtuasjade registrist kustutada.

(14)

ELi toimimise lepingu artiklis 266 nõutakse institutsioonidelt Euroopa Kohtu otsuste täitmiseks vajalike meetmete võtmist. Institutsioonide vastuvõetud akti tühistamise korral haldusmenetluse käigus, nagu seda on dumpinguvastane menetlus, tähendab Euroopa Kohtu otsuse täitmine tühistatud akti asendamist uue aktiga, millest on kõrvaldatud Euroopa Kohtu määratletud õigusvastasus (12).

(15)

Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib tühistatud akti asendamise eesmärgil toimuvat menetlust jätkata hetkest, mil see õigusvastasus aset leidis (13). See tähendab eelkõige, et olukorras, kus haldusmenetluse lõpetamise akt tühistatakse, ei pruugi see tühistamine tingimata mõjutada ettevalmistavaid akte, näiteks dumpinguvastase menetluse algatamist käsitlevat akti. Olukorras, kus tühistatakse määrus, millega kehtestati lõplikud dumpinguvastased meetmed, tähendab see seda, et pärast tühistamist on dumpinguvastane menetlus ikka veel pooleli, sest akt, millega kõnealune dumpinguvastane menetlus lõpetati, on liidu õiguskorrast kadunud, (14) välja arvatud juhul, kui õigusvastasus tekkis menetluse algatamise etapis.

(16)

Peale asjaolu, et institutsioonid ei vaadanud läbi turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlusi, mille esitasid valimisse mittekuuluvad Hiina ja Vietnami eksportivad tootjad, jäävad kõik muud määruses (EÜ) nr 1472/2006 ja rakendusmääruses (EL) nr 1294/2009 tehtud järeldused kehtima.

(17)

Antud juhul tekkis õigusvastasus pärast menetluse algatamist. Sellest tulenevalt otsustas komisjon jätkata kõnealust dumpinguvastast menetlust, mis oli pärast kohtuotsust pooleli selles punktis, kus tekkis õigusvastasus, ning kontrollida, kas asjaomaste eksportivate tootjate suhtes kehtisid turumajanduslikud tingimused ajavahemikul 1. aprillist 2004 kuni 31. märtsini 2005, mis oli uurimisperiood põhjendustes 1 ja 2 osutatud lõplike tollimaksude kehtestamiseni viinud uurimises („esialgne uurimine“). Komisjon uuris juhtudel, kui see oli asjakohane, kas asjaomased eksportivad tootjad vastasid enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 765/2012 (15) jõustumist kehtinud alusmääruse redaktsiooni („muutmiseelne alusmäärus“) (16) artikli 9 lõike 5 kohastele individuaalse kohtlemise nõuetele.

(18)

Komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2016/1395 (17) kehtestas komisjon uuesti lõpliku dumpinguvastase tollimaksu ja nõudis lõplikult sisse ajutise tollimaksu äriühingute Clark ja Puma teatavate nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes, mis on pärit Hiina Rahvavabariigist ning toodetud kolmeteistkümne Hiina eksportiva tootja poolt, kes esitasid turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotlused selle uurimise ajal, mille tulemusena kehtestati lõplikud dumpinguvastased tollimaksud (edaspidi „esialgne uurimine“), kuid keda ei kaasatud kõnealuse uurimise ajal valimisse.

(19)

Äriühingute Clark, Puma ja Timberland impordi puhul Vietnamist hindas komisjon kõiki turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlusi, mida olid esitanud asjaomased valimisse mittekuuluvad eksportivad tootjad esialgse uurimise käigus.

(20)

Seoses Timberlandi impordiga selgus, et üks kohtuasjas C-571/14 nimetatud Hiina tarnijatest, General Shoes Ltd oli tegelikult asutatud Vietnamis ja teda hinnati praeguses hindamises selle kohaselt. Nagu märgitud allpool põhjenduses 144, vaidlustas Euroopa spordikaupade ettevõtete liit (FESI) selle, väites et General Shoes Ltd oli tegelikult Hiina tarnija.

(21)

Komisjonil on võimalik parandada vaidlustatud määruse neid aspekte, mis viisid selle tühistamiseni, jättes samal ajal muutmata osad, mida kohtuotsus ei mõjuta (18).

(22)

Käesoleva määruse eesmärk on korrigeerida neid vaidlustatud määruse aspekte, mis leiti olevat alusmäärusega vastuolus ja mis viisid seega määruse kehtetuks kuulutamiseni asjaomaste Vietnami eksportivate tootjate osas.

(23)

Kõik muud vaidlustatud määruse järeldused, mida Euroopa Kohus kehtetuks ei kuulutanud, jäävad kehtivaks ning moodustavad käesoleva määruse osa.

(24)

Seega hõlmavad järgmised põhjendused vaid neid uusi hindamisi, mis on kohtuotsuste täitmiseks vajalikud.

(25)

Komisjon on uurinud, kas nende Vietnami eksportivate tootjate (äriühingute Clark, Puma ja Timberland tarnijate) suhtes, kes esitasid uurimise käigus turumajandusliku kohtlemise taotluse ja/või individuaalse kohtlemise taotluse, kehtisid 1. aprillist 2004 kuni 31. märtsini 2005 turumajanduslikud ja individuaalsed tingimused. Uurimise eesmärk oli teha kindlaks, mil määral on kolmel asjaomasel importijal õigus saada tagasi dumpinguvastane tollimaks, mis on tasutud nende Vietnami tarnijate ekspordilt, kes taotlesid turumajanduslikku kohtlemist ja/või individuaalset kohtlemist.

(26)

Kui analüüs peaks näitama, et Vietnami eksportiva tootja suhtes, kelle ekspordile kohaldati dumpinguvastast tollimaksu, mida tasus üks kolmest asjaomasest importijast, oleks tulnud kohaldada turumajanduslikku või individuaalset kohtlemist, tuleks asjaomasele eksportivale tootjale määrata individuaalne tollimaksumäär ning tagastatav tollimaks peaks piirduma tasutud tollimaksu (10 %) ja asjaomase eksportiva tootja kohta arvutatud individuaalse tollimaksu vahega.

(27)

Ja vastupidi, kui turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotluste analüüs näitab, et nii turumajandusliku kui ka individuaalse kohtlemise taotlused tuleks tagasi lükata, ei tagastata dumpinguvastast tollimaksu.

(28)

Nagu selgitatakse põhjenduses 12, tühistas Euroopa Kohus vaidlustatud määruse ja rakendusmääruse (EL) nr 1294/2009 seoses neljateistkümne Vietnami eksportiva tootja, s.o Best Royal Co. Ltd, Lac Cuong Footwear Co., Ltd, Lac Ty Co., Ltd, Saoviet Joint Stock Company (Megastar Joint Stock Company), VMC Royal Co Ltd., Freetrend Industrial Ltd. ja temaga seotud äriühing Freetrend Industrial A (Vietnam) Co, Fulgent Sun Footwear Co., Ltd, General Shoes Ltd, Golden Star Co, Ltd, Golden Top Company Co., Ltd, Kingmaker Footwear Co. Ltd., Tripos Enterprise Inc., Vietnam Shoe Majesty Co., Ltd. (edaspidi „asjaomased eksportivad tootjad“), teatavate jalatsite ekspordiga liitu, mida importisid äriühingud C&J Clark International Ltd, Puma SE and Timberland Europe B.V., kuna komisjon ei olnud läbi vaadanud muu hulgas Vietnami eksportivate tootjate esitatud turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlusi.

(29)

Komisjon on seepärast esimese asjana läbi vaadanud nimetatud neljateistkümne eksportiva tootja turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlused, et määrata kindlaks nende ekspordi suhtes kohaldatav tollimaksumäär. Hindamise käigus selgus, et esitatud teave ei olnud piisav tõendamaks, et asjaomased eksportivad tootjad tegutsesid turumajanduse tingimustes või neid oleks tulnud kohelda individuaalselt (üksikasjalik selgitus on esitatud põhjenduses 30 ja sellele järgnevates põhjendustes).

(30)

On oluline rõhutada, et tõendamiskohustus lasub tootjal, kes taotleb turumajanduslikku kohtlemist alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti b alusel. Selleks on nimetatud artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus ette nähtud, et sellise tootja esitatud taotlus peab sisaldama kõnealuses sättes osutatud piisavat tõendusmaterjali selle kohta, et tootja tegutseb turumajanduse tingimustes. Järelikult ei pea liidu institutsioonid tõendama, et tootja ei vasta kõnealuse seisundi saamiseks seatud tingimustele. Küll aga peavad liidu institutsioonid hindama, kas kõnealuse tootja esitatud tõendid on piisavad tõendamaks, et alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus esitatud kriteeriumid on täidetud, et talle saaks turumajanduslikku kohtlemist võimaldada, ja liidu kohus on kontrollida, kas sellisel hindamisel ei ole tehtud ilmset hindamisviga (kohtuasjas C-249/10 P tehtud otsuse punkt 32 ja kohtuasjas C-247/10 P tehtud otsuse punkt 24).

(31)

Kooskõlas alusmääruse artikli 2 lõike 7 punktiga c peaks eksportivale tootjale turumajandusliku kohtlemise võimaldamiseks olema täidetud kõik viis nimetatud artiklis loetletud kriteeriumi. Seepärast järeldas komisjon, et üheainsa kriteeriumi mittetäitmine on piisav turumajandusliku kohtlemise taotluse tagasilükkamiseks.

(32)

Ükski asjaomane eksportiv tootja ei suutnud näidata, et ta täidab 1. kriteeriumi (ärialased otsused). Kaheksa eksportiva tootja (V1, V2, V4, V7, V8, V9, V13, V14) esitatud teabest nähtus, et riik mõjutas märkimisväärselt ärialaseid otsuseid. Kuus ülejäänud eksportivat tootjat ei esitanud olulist ja täielikku teavet (näiteks teave äriühingu struktuuri ja kapitali kohta, siseriikliku müügi kohta, teave juhatajate nimetamise kohta jne), mis tõendaks, et nende äriotsused tehakse vastusena turu signaalidele ilma riigi märkimisväärse sekkumiseta.

(33)

Kriteeriumi 2 (raamatupidamine) puhul ei täitnud kriteeriumi nõudeid kümme äriühingut (V1, V2, V3, V5, V6, V7, V9, V10, V11, V12), kuna nad ei esitanud selget peamiste raamatupidamisdokumentide kogumit. Täheldatud puudujäägid olid järgmised: auditeeritud raamatupidamisaruannete või audiitori arvamuse puudumine, tõsised probleemid, mida audiitorid oma arvamustest esile tõstsid (nt mittevastavus rahvusvahelistele raamatupidamisstandarditele) ning vastuolud teatavates laenude kohta esitatud väidetes turumajandusliku kohtlemise taotluses ja finantsaruannetes. Ülejäänud nelja äriühingu puhul kriteeriumi 2 (raamatupidamine) põhjenduses 31 esitatud põhjusel ei hinnatud.

(34)

Kaheksa eksportivat tootjat (V2, V4, V5, V7, V8, V10, V11, V12) ei esitanud seoses kriteeriumiga 3 (varad ja varasema süsteemi moonutused) täielikku teavet (näiteks teave äriühingule kuuluva vara ja maakasutusõiguste kohta, selgitus tulumaksude mittetasumise kohta), mis tõendaks, et endine mitteturumajanduslik süsteem ei moonuta oluliselt praegust olukorda. Ülejäänud kuue äriühingu puhul kriteeriumi 3 põhjenduses 31 esitatud põhjustel ei hinnatud.

(35)

Põhjenduses 31 esitatud põhjustel ei hinnatud ühegi asjaomase eksportiva tootja puhul kriteeriumi 4 (pankroti- ja asjaõigusaktid) ega kriteeriumi 5 (kursside ümberarvestus).

(36)

Eeltoodu põhjal järeldas komisjon, et ühelegi neljateistkümnest asjaomasest Vietnami eksportivast tootjast ei tuleks võimaldada turumajanduslikku kohtlemist, teavitas sellest asjaomaseid eksportivaid tootjaid ja kutsus neid üles esitama omapoolseid märkusi. Ükski neljateistkümnest asjaomasest Vietnami eksportivast tootjast ei esitanud märkusi.

(37)

Seega ei täitnud ükski neljateistkümnest Vietnami asjaomasest eksportivast tootjast kõiki alusmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud tingimusi ning selle tulemusel on turumajandusliku kohtlemise taotlus nende kõigi puhul jäetud rahuldamata.

(38)

Muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõikes 5 on sätestatud, et kui kohaldatakse sama määruse artikli 2 lõike 7 punkti a, määratakse individuaalne tollimaks eksportijatele, kes suudavad tõendada, et nad vastavad kõigile muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõikes 5 sätestatud kriteeriumidele.

(39)

Nagu põhjenduses 30 nimetatud, on oluline rõhutada, et muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõike 5 punkti b alusel lasub tõendamiskohustus individuaalset kohtlemist taotleval tootjal. Selleks on artikli 9 lõike 5 esimeses lõigus ette nähtud, et esitatud taotlus peab olema nõuetekohaselt dokumenteeritud. Järelikult ei pea liidu institutsioonid tõendama, et eksportija ei vasta kõnealuse seisundi saamiseks seatud tingimustele. Küll aga peavad liidu institutsioonid enne individuaalse kohtlemise võimaldamist hindama, kas asjaomase eksportija esitatud tõendusmaterjal on piisav tõendamaks, et muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõikes 5 esitatud kriteeriumid on täidetud.

(40)

Eksportijad peaksid individuaalse kohtlemise eeldusena kooskõlas muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõikega 5 tõendama nõuetekohaselt dokumenteeritud taotlusega, et kõik kõnealuses artiklis loetletud viis kriteeriumi on täidetud.

(41)

Seepärast järeldas komisjon, et üheainsa kriteeriumi mittetäitmine on piisav individuaalse kohtlemise taotluse tagasilükkamiseks.

(42)

Need viis kriteeriumid on järgmised:

(43)

Kõik neliteist Vietnami eksportivat tootjat, kes taotlesid turumajanduslikku kohtlemist, taotlesid ka individuaalset kohtlemist juhul, kui nende suhtes ei kohaldata turumajanduslikku kohtlemist.

(44)

Neli eksportivat tootjat (äriühingud V6, V12, V13 ja V14) ei vastanud kriteeriumi 1 tingimustele (kapitali tagasitoomine), kuna nad ei esitanud põhjendatud tõendeid selle kohta, et tagasitoomine oli lubatud.

(45)

Ükski neljateistkümnest asjaomasest eksportivast tootjast ei suutnud tõendada kriteeriumi 2 täitmist (ekspordimüük ja -hinnad on vabalt määratud). Täpsemalt oli üheksa asjaomase eksportiva tootja (äriühingud V1, V2, V4, V7, V8, V9, V10, V13, V14) põhikirjas, investeerimislitsentsis või äritegevuse loas sätestatud toodangu piirang ning seetõttu ei suutnud nad tõendada, et nende äriotsused, nt otsused ekspordikoguste kohta, tehakse vastusena pakkumist ja nõudlust peegeldavatele turu signaalidele. Ülejäänud asjaomastel eksportivatel tootjatel puudus omamaine müük ning kuna nad täpsemaid selgitusi ei esitanud, ei ole nad tõendanud, et selle põhjus ei olnud riiklik sekkumine.

(46)

Kriteeriumi 3 puhul (äriühing – juhtivad töötajad ja aktsiad – on riiklikust sekkumisest piisavalt sõltumatu) leiti, et kaks eksportivat tootjat (äriühingud V2, V8) kuulusid osaliselt riigiosalusega aktsionäridele. Ühe eksportiva tootja (V2) enamusosalus ei kuulunud eraisikutele, nagu on nõutud kriteeriumiga 3. Lisaks leiti, et mõlema eksportiva tootja juhatuse liikmed, kes olid nimetatud riigiosalusega aktsionäride poolt, võisid blokeerida oma juhatuste otsuseid. Seega ei suutnud kumbki eksportiv tootja tõendada, et nad on riiklikust sekkumisest piisavalt sõltumatud.

(47)

Seega ei täitnud ükski neljateistkümnest asjaomasest eksportivast Vietnami tootjast muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõikes 5 sätestatud tingimusi ning selle tulemusel jäeti individuaalse kohtlemise taotlus nende kõigi puhul rahuldamata.

(48)

Seepärast tuleks Vietnami suhtes kohaldatavat dumpinguvastast jääktollimaksu kohaldada nende asjaomaste eksportivate tootjate suhtes nõukogu määruse (EÜ) nr 1472/2006 kohaldamise perioodil. Nimetatud määruse kohaldamise periood oli algselt 7. oktoobrist 2006 kuni 7. oktoobrini 2008. Pärast aegumise läbivaatamise menetluse algatamist pikendati määruse kohaldamise perioodi 30. detsembril 2009 kuni 31. märtsini 2011. Kohtuotsustes kindlaks määratud õigusvastasus seisneb selles, et liidu institutsioonid ei suutnud tuvastada, kas asjaomaste eksportivate tootjate valmistatud toodete suhtes tuleks kohaldada jääktollimaksu või individuaalset tollimaksu. Tulenevalt Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvastasusest puudub õiguslik alus vabastada asjaomased eksportivad tootjad täielikult dumpinguvastase tollimaksu tasumisest nende valmistatud toodete eest. Seega tuleb uues, Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvastasust heastavas aktis uuesti hinnata vaid kohaldatava dumpinguvastase tollimaksu määra, mitte aga meetmeid endid.

(49)

Kuna jõuti järeldusele, et jääktollimaks tuleks asjaomaste eksportivate tootjate suhtes uuesti kehtestada samal tasemel, nagu see nähti algselt ette vaidlustatud määrusega ja rakendusmäärusega (EL) nr 1294/2009, ei ole vaja muuta nõukogu määrust (EÜ) nr 388/2008. See määrus jääb kehtima.

(50)

Eespool esitatud järeldused tehti teatavaks huvitatud isikutele ning neile anti aega märkuste esitamiseks. Märkusi esitasid FESI ja veel üks importija. FESI märkused esitati ka Puma SE and Timberland Europe B.V. nimel.

(51)

FESI väitis, et praeguse menetluse rakendamises oli mitmeid menetlusnormide rikkumisi. FESI tõi esile asjaolu, et asjaomaste Hiina eksportivate tootjate turumajandusliku kohtlemise taotlusi olid juba uuritud ja need olid juba avaldatud enne Euroopa Kohtu otsust liidetud kohtuasjades C-659/13 C & J Clark International Limited ja C-34/14 Puma SE, st 3. detsembril 2015, ning samuti oli avaldatud komisjoni kavatsus taaskehtestada lõplik dumpinguvastane tollimaks 16,5 % jalatsite impordile. Seetõttu puuduvat nendel hinnangutel õiguslik alus ja need olevat muutnud Euroopa kohtu tulevase otsuse õigustühiseks.

(52)

Komisjon ei nõustu eespool esitatud väitega, sest valmistas üksnes ette võimaliku tulevase kohtuotsuse rakendamist. Selline ettevalmistus oli vajalik sujuva haldamise tagamiseks järgmistel põhjustel: esiteks on vaieldamatu, et komisjon pidanuks turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlused läbi vaatama. Sel ajal pooleli olnud kohtumenetluse puhul arutati ainsa küsimusena, kas sõltumatu importija, näiteks Clark, Puma ja Timberland, saab toetuda sellele õigusvastasusele. Selle jah/ei valiku tõttu sai komisjon erakordselt hästi valmistuda negatiivseks otsuseks selles küsimuses. Teiseks oli vajalik kiire rakendamine, et liikmesriikide tolliasutused saaksid kiiresti rahuldada rahuldamata hüvitistaotlused ja tagada kõigile ettevõtjatele õiguskindluse. Igasugune mõju kohtu otsusele oli välistatud, kuna see otsus käsitles erinevat teemat (nimelt seda, kas importijad võivad toetuda eksportivate tootjate õigusele, et nende turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlustele antakse hinnang).

(53)

FESI väitis ka, et 17. märtsil 2016 avaldatud teade (19) liidetud kohtuasjades C-659/13 ja C-34/14: C & J Clark International Limited ja Puma SE tehtud otsuse rakendamise kohta ei suutnud heastada eespool viidatud menetlusnormi rikkumist, sest huvitatud isikutel puudus mõistlik võimalus kasutada oma kaitseõigust.

(54)

FESI väitis ka seda, et neile oleks tulnud anda juurdepääs esialgse uurimise täielikule uurimismaterjalile ning et avalikustamisdokumentides ei oleks tohtinud asjakohaseid eksportivaid tootjaid anonüümseks muuta.

(55)

Kokkuvõttes väitis FESI, et eespool viidatud menetlusnormi rikkumisest tulenevate vigade tõttu on komisjon rikkunud ELi põhilist õigusraamistikku ja ületanud oma võimupiire.

(56)

Teatis otsuse rakendamise kohta avaldati läbipaistvuse suurendamiseks, pidades silmas komisjoni poliitikat kaubanduskaitset käsitlevate uurimiste läbipaistvuse kohta ning ärakuulamise eest vastutava ametniku taotlust pärast küsimuse tõstatanud ühe osalise ärakuulamist. Komisjon jääb endiselt seisukohale, et see avaldamine ei olnud tegelikult õiguslikult vajalik. Isegi kui see oleks olnud vajalik, mida see aga ei olnud, oleks nõuetekohane menetlus ja ärakuulamisõigus olnud tagatud avaldamisega ja tõsiasjaga, et kõikidele osalistele antakse võimalus märkusi esitada.

(57)

Juurdepääs kõigile esialgse uurimise dokumentidele on olnud tagatud, isegi kui komisjon ei mõista, kuidas mis tahes muu teave kui eksportivate tootjate turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlused võiks olla käesolevas menetluses asjakohane. Eksportivate tootjate anonüümsus oli vajalik ärisaladust sisaldavate andmete kaitse tagamiseks, kuid siiski anti importivatele huvitatud isikutele taotluse korral teada, kes olid nende importijad.

(58)

Seetõttu tuleb mis tahes väited menetlusnormi rikkumise kohta tagasi lükata.

(59)

FESI väitis, et otsuse praegusel rakendamisel puudub õiguslik alus. Eelkõige väideti, et ELi toimimise lepingu artiklit 266 ei kohaldata, sest jalanõusid käsitlevad lõplikud meetmed kaotasid kehtivuse 31. märtsil 2011 ning nende meetmete õigusvastasuse tõttu puudub neil mõju. Asjaomased isikud väitsid, et ELi toimimise lepingu artikli 266 eesmärk ei ole tagasiulatuvalt korrigeerida kehtivuse kaotanud meetmete õigustühisust. Seda seisukohta toetaksid ka ELi toimimise lepingu artiklid 263 ja 265, millega kehtestatakse ajapiirangud meetmete võtmiseks liidu institutsioonide õigustühise tegevuse või nende tegevusetuse korral. Praegu kohaldatava lähenemisviisi kohta puudub pretsedent, samuti ei esitanud komisjon ka mingit põhjendust ega toonud näiteks varasemat kohtupraktikat, mis toetaks ELi toimimise lepingu artikli 266 sellist tõlgendust.

(60)

FESI väitis lisaks, et selle juhtumi puhul ei saa uurimist jätkata sealt, kus ilmnes ELi toimimise lepingu artikli 266 kohane õigusvastasus, sest Euroopa Kohus ei selgitanud välja mitte üksnes põhjenduste puudumist, vaid õigusvastasus puudutab alusmääruse põhilist sätet ja mõjutab asjaomaste eksportivate tootjatega seotud dumpingu kogu hindamist.

(61)

Lisaks väitis FESI, et kehtivuse kaotanud meetmete tagasiulatuv korrigeerimine on vastuolus õiguspäraste ootuste kaitse põhimõttega. Väidetavalt oleksid isikud kõigepealt saanud kinnituse selle kohta, et meetmed kaotasid kehtivuse 31. märtsil 2011, ning arvestades esialgsest uurimisest möödunud aega, oleks isikutel olnud õiguspärane ootus, et esialgset uurimist ei taasalustata ega -avata. Teiseks märgiti, et asjaolu, et esialgse uurimise käigus ei uuritud turumajandusliku kohtlemise taotlusi kolmekuulise tähtaja jooksul, andis Vietnami eksportivatele tootjatele õiguskindluse, et nende turumajandusliku kohtlemise taotlusi läbi ei vaadata. Kokkuvõttes väitsid asjaomased isikud, et pikki ajavahemikke silmas pidades rikuti uurimise taasalustamisega üldist menetluse tähtaegade ja aegumise põhimõtet, mis kehtib mis tahes õiguslikus kontekstis.

(62)

Lisaks väitis FESI, et ELi toimimise lepingu artikkel 266 ega alusmäärus ei võimalda Vietnami eksportivate tootjate impordi suhtes tagasiulatuvalt kehtestada lõplikku 10 % tollimaksu.

(63)

Seoses väitega, et kõnealused meetmed kaotasid kehtivuse 31. märtsil 2011, ei mõista komisjon, miks peaks meetme aegumine olema mingil viisil oluline seoses komisjoni võimalusega võtta tühistatud akti asendamiseks vastu uus akt, kui on tehtud kohtuotsus, millega tühistatakse esialgne akt. Eespool põhjenduses 15 osutatud kohtupraktika kohaselt tuleks menetlust jätkata sellest ajahetkest, kui tekkis õigusvastasus.

(64)

Sellest tulenevalt on dumpinguvastane menetlus ikka veel pooleli, sest menetluse lõpetamist käsitlev akt tühistati. Komisjonil on kohustus see menetlus lõpetada, sest alusmääruse artiklis 9 on sätestatud, et menetlus tuleb lõpetada komisjoni õigusaktiga.

(65)

Seoses alusmääruse artiklile 10 ja WTO dumpinguvastase lepingu artiklile 10 toetuva tagasiulatuvuse väitega on alusmääruse artikli 10 lõikes 1 – mis järgib WTO dumpinguvastase lepingu artikli 10 lõike 1 sõnastust – sätestatud, et ajutisi meetmeid ja lõplikke dumpinguvastaseid tollimakse kohaldatakse üksnes nende toodete suhtes, mis lastakse vabasse ringlusse pärast artikli 7 lõike 1 või, olenevalt olukorrast, artikli 9 lõike 4 alusel tehtud otsuse jõustumist. Käesoleval juhul kohaldatakse kõnealuseid dumpinguvastaseid tollimakse üksnes nende toodete suhtes, mis lasti vabasse ringlusesse pärast vastavalt alusmääruse artikli 7 lõike 1 ja artikli 9 lõike 4 alusel vastu võetud ajutise määruse ja vaidlustatud (lõpliku) määruse jõustumist. Tagasiulatuvus alusmääruse artikli 10 lõike 1 tähenduses aga viitab üksnes olukorrale, kui tooted lasti vabasse ringlusse enne meetmete kehtestamist, nagu nähtub selle sätte tekstist ning alusmääruse artikli 10 lõikes 4 sätestatud erandist.

(66)

Komisjon täheldab ka, et käesoleva juhtumi puhul ei ole tegemist ei tagasiulatuvuse ega ka õiguskindluse ja õiguspäraste ootuste rikkumisega.

(67)

Euroopa Kohtu praktikas tehakse meetme tagasiulatuvuse hindamisel vahet uue eeskirja kohaldamisel olukorra suhtes, mis on muutunud lõplikuks (sellele osutatakse ka kui kehtivale või lõplikult määratletud õiguslikule olukorrale), (20) ning olukorra suhtes, mis tekkis enne uue eeskirja jõustumist, kuid mis ei ole veel lõplik (sellele osutatakse ka kui ajutisele olukorrale) (21).

(68)

Antud juhtumi puhul ei ole olukord, mis hõlmab asjaomaste toodete importi ja mis tekkis määruse (EÜ) nr 1472/2006 kohaldamise aja jooksul, veel lõplikuks muutunud, sest vaidlustatud määruse tühistamise tõttu ei ole nende toodete suhtes kohaldatavat dumpinguvastast tollimaksu veel lõplikult kehtestatud. Samas hoiatati menetluse algatamise teatise ja ajutise määruse avaldamisega jalatsiimportijaid sellise tollimaksu kehtestamise võimalikkusest. Liidu kohtute kehtiva praktika kohaselt ei saa ettevõtjad toetuda õiguspärase ootuse põhimõttele seni, kuni institutsioonid ei ole vastu võtnud haldusmenetlust lõpetavat akti, mis on muutunud lõplikuks (22).

(69)

Käesoleva määruse kohaldamine mõjutab otseselt praeguse olukorra tulevikumõjusid. Tollimakse jalatsitelt on sisse nõudnud riiklikud tolliametid. Lõplikult otsustamata tollimaksude hüvitamise taotluste tõttu on olukord endiselt lahtine. Käesolevas määruses sätestatakse nimetatud impordi suhtes kohaldatav tollimaksumäär ja seega reguleerib see määrus praeguse olukorra tulevikumõju.

(70)

Isegi kui oleks tegemist tagasiulatuvusega liidu õiguse tähenduses, mida ei ole, oleks selline tagasiulatuvus igal juhul õigustatud järgmisel põhjusel.

(71)

Liidu õiguse olulisi eeskirju võidakse kohaldada olukordade suhtes, mis on tekkinud enne nende eeskirjade jõustumist üksnes niivõrd, kui kõnealuste eeskirjade tingimustest, eesmärkidest või üldisest kavast nähtub sõnaselgelt, et neid eeskirju tuleb selliselt kohaldada (23). Eelkõige sedastati kohtuasjas C-337/88 Società agricola fattoria alimentare (SAFA) järgmist: „kuigi üldreeglina on õiguskindluse põhimõttega vastuolus see, kui ühenduse õigusakti ajalise kehtivuse alguspunktina on määratud jõustumisest varasem kuupäev, võib see erandkorras olla ka teisiti, kui seda nõuab üldistes huvides seatud eesmärk ja kui huvitatud isikute õiguspärase ootuse põhimõttest on nõuetekohaselt kinni peetud“ (24).

(72)

Antud juhtumi puhul on eesmärk täita ELi toimimise lepingu artikli 266 kohaseid komisjoni kohustusi. Kuna Euroopa Kohus tegi kindlaks õigusvastasuse ainult kohaldatava tollimaksumäära kindlaksmääramisel ja mitte meetmete endi kohaldamisel (st seoses dumpingu, kahju ja liidu huvi kindlakstegemisega), ei saanud asjaomastel eksportivatel tootjatel olla õiguspäraseid ootusi, et ei kohaldata mingeid lõplikke dumpinguvastaseid meetmeid. Sellest tulenevalt ei saa sellist meetmete kehtestamist – isegi juhul, kui seda tehtaks tagasiulatuvalt (kuigi seda ei tehta) – pidada õiguspäraste ootuste rikkumiseks.

(73)

Peale selle täheldatakse õiguskindluse ja õiguspäraste ootuste kaitses ennekõike seda, et kohtupraktika kohaselt ei saa importijad tugineda õiguskindluse ja õiguspäraste ootuste kaitsele, kui neid teavitati liidu kaubanduspoliitika peatsest muudatusest (25). Antud juhtumi puhul teavitati importijaid menetluse algatamise teatise (26) ja ajutise määruse avaldamisega Euroopa Liidu Teatajas – mõlemad dokumendid on endiselt liidu õiguskorra osa – riskist, et asjaomaste eksportivate tootjate valmistatud toodete suhtes võidakse kehtestada dumpinguvastane tollimaks. Asjaomased eksportivad tootjad ei saanud seega tugineda õiguskindlusele ja õiguspärastele ootustele.

(74)

Ettevõtjad olid Vietnamist jalatsite importimisel täiesti teadlikud, et sellise impordi suhtes kohaldatakse tollimaksu. Nad võtsid seda tollimaksu arvesse müügihinna määramisel ja majandusriskide hindamisel. Seepärast ei saanud nad ei õiguskindlust ega õiguspäraseid ootusi, et import on tollimaksuvaba, ning suunasid tavaliselt tollimaksu edasi oma klientidele. Seepärast on liidu huvides praegu pigem määrata kohaldatav tollimaksumäär, kui pakkuda asjaomastele importijatele juhutulu, rikastades neid ilma mõjuva põhjuseta.

(75)

Seega ei ole tegemist ei aegumis-, õiguskindluse ja õiguspäraste ootuste põhimõtete ega ka alusmääruse ja WTO dumpinguvastase lepingu sätete rikkumisega.

(76)

Seoses väitega, mille kohaselt turumajandusliku kohtlemise võimaldamise otsus tuli teha kolme kuu jooksul alates uurimise algatamisest, tuletatakse meelde, et kohtupraktika kohaselt ei sisalda alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teine lõik ühtegi viidet selle kohta, mis juhtub, kui komisjon kolmekuulise tähtaja ületab. Seepärast on Üldkohus seisukohal, et hilisemas etapis tehtud turumajandusliku kohtlemise võimaldamise otsus ei mõjuta lõplike meetmete kehtestamist käsitleva määruse kehtivust, kui taotlejad ei ole tõendanud, et juhul, kui komisjon ei oleks kolmekuulist tähtaega ületanud, oleks nõukogu võinud vastu võtta vaidlustatud määrusest erineva nende huvidele vastavama määruse (27). Lisaks on Euroopa Kohus tunnistanud, et institutsioonid võivad muuta turumajandusliku kohtlemise hinnangut kuni lõplike meetmete vastuvõtmiseni (28).

(77)

Brosmanni ja Aokangi käsitlevate kohtuotsustega, millele on osutatud eespool põhjenduses 6, ei ole seda kohtupraktikat muudetud. Euroopa Kohus tugineb oma otsustes Brosmanni ja Aokangi kohta komisjoni kohustusele teostada hindamine kolme kuu jooksul eesmärgiga näidata, et hindamiskohustus on sõltumatu sellest, kas komisjon moodustab valimi või mitte. Euroopa Kohus ei avalda arvamust selle kohta, millised on õiguslikud tagajärjed, kui komisjon viib turumajandusliku kohtlemise hindamise lõpule uurimise hilisemas etapis. Kohus sedastab vaid, et institutsioonid ei või täielikult ignoreerida turumajandusliku kohtlemise taotlusi, vaid peavad neid hindama hiljemalt lõplike meetmete kehtestamise ajal. Otsused kinnitavad eelnevas põhjenduses tsiteeritud kohtupraktikat.

(78)

Antud juhtumi puhul ei ole asjaomased eksportivad tootjad tõendanud, et kui komisjon oleks teinud turumajandusliku kohtlemise hindamise kolme kuu jooksul alates dumpinguvastase menetluse algatamisest 2005. aastal, oleks nõukogu võinud vastu võtta teistsuguse määruse, mis oleks nende huvidele vastanud paremini kui vaidlustatud määrus. Seepärast lükatakse väide turumajandusliku kohtlemise taotluse hindamise tähtaja kohta tagasi.

(79)

Lisaks väideti, et kuna õigusvastasus tekkis turumajandusliku kohtlemise hindamise ajal, pidanuks komisjon jätkama menetlust kuni ajutiste meetmete kehtestamise eelse hetkeni.

(80)

Seoses sellega täheldab komisjon, et ajutised meetmed ei ole mitte menetluses vajalik samm, vaid iseseisev sündmus, mille mõju lakkab lõplike meetmete vastuvõtmisega (29). Ainus vajalik menetlussamm enne lõplike meetmete vastuvõtmist on algatamine. Seepärast ei ole see väide asjakohane.

(81)

Viidates Üldkohtu otsusele kohtuasjas T-2/95: IPS vs. nõukogu, osutas FESI formaalsele erinevusele uurimise ja menetluse vahel ning väitis, et kui menetlus on lõpetatud, nagu käesoleval juhul, ei saa seda enam jätkata.

(82)

Komisjon ei näe kõnealuste kohtuotsuste rakendamise puhul olulist erinevust mõistete „uurimine“ ja „menetlus“ vahel. Kohtuotsustes käsitletakse konkreetse uurimisega (mis on osa menetlusest) seoses toimunud rikkumist ning komisjon on kohustatud selle rikkumise heastama, nagu on selgitatud eespool põhjendustes 21–29. Igal juhul tuleb kohtuasja T-2/95 käsitleva otsuse lugemisel võtta arvesse kõnealust kohtuasja käsitleva edasikaebuse kohta tehtud otsust.

(83)

FESI väitis ka, et ELi toimimise lepingu artikkel 266 ei võimalda Euroopa Kohtu otsuse osalist rakendamist ega tõendamiskohustuse ümberpööramist käesoleva juhtumi puhul. Seetõttu väitis FESI, et komisjon hindas ekslikult vaid hüvitamisnõudeid esitanud importijate eksportivate tootjate turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi. FESI väide tugines arusaamal, et Euroopa Kohtu otsusel liidetud kohtuasjades C-659/13: C & J Clark International Limited ja C-34/14 Puma SE on erga omnes mõju ja et ei saa kõrval jätta asjaolu, et turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste käesoleval hindamisel on mõju ka kõigi Vietnami eksportivate tootjate suhtes kohaldatavale jääktollimaksule. Väideti ka seda, et komisjon oleks pidanud hindama kõiki esialgse uurimise käigus esitatud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi.

(84)

Lisaks on FESI eriarvamusel selles, et tõendamiskohustus lasub turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse esitanud tootjal, ja väidab, et tootjad vabanesid sellest tõendamiskohustusest 2005. aastal esialgses uurimises esitatud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluseid esitades. Samuti ei nõustunud FESI sellega, et Euroopa Kohtu kohtuotsust liidetud kohtuasjades C-659/13: C & J Clark International Limited ja C-34/14: Puma SE võib rakendada lihtsalt valimisse mittekuuluvate tootjate esitatud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluseid hinnates, sest Euroopa Kohus ei rõhutanud konkreetselt seda, et tühistamine on seotud just nimelt selle aspektiga.

(85)

Komisjoni hinnangul on otsust vaja rakendada vaid nende eksportivate tootjate suhtes, kelle kõik imporditehingud ei ole lõplikud. Tollimaks on lõplik pärast ühenduse tolliseadustikus sätestatud kolmeaastast aegumisperioodi. Sama kinnitavad ka kohtuotsused. Jääktollimaksule ei kaasne mingit mõju, sest valimisse kuuluvate äriühingute turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi on hinnatud ning turumajandusliku/individuaalse kohtlemise võimaldamine ühele valimisse mittekuuluvale äriühingule ei mõjuta jääktollimaksu määra.

(86)

Tõendamiskohustus ei piirne taotluse esitamisega. See hõlmab ka taotluse sisu, millest peab nähtuma kõigi turumajandusliku/individuaalse kohtlemise nõuete täitmine.

(87)

Ainus kohtuotsustes esile toodud õigusvastasus on turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste hindamata jätmine.

(88)

FESI väitis, et komisjon ei oleks tohtinud kohaldada kaht erinevat õigusrežiimi, st ühelt poolt alusmäärust (enne selle muutmist) eksportivate tootjate individuaalse kohtlemise taotluste hindamiseks (30) ja teiselt poolt praegu kehtivat alusmäärust, (31) mis hõlmab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1168/2012 (32) muudatusi, millega kehtestati komiteemenetluse protseduurid muu hulgas kaubanduskaitse alal, ja millest tulenevalt delegeeritakse seega otsuste tegemine komisjonile.

(89)

Samuti kordas FESI seda, et ELi toimimise lepingu artikkel 266 ei võimalda dumpinguvastaste tollimaksude tagasiulatuvat kehtestamist, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-459/98P: IPS vs. nõukogu ning nõukogu määrus (EÜ) nr 1515/2001 (33). FESI väitis, et komisjon ei ole esitanud kehtivaid põhjendusi tagasiulatuva jõu puudumise põhimõttest kõrvale kaldumise kohta ja on seetõttu rikkunud õiguspärase ootuse põhimõtet.

(90)

FESI väitis ka, et lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine Vietnami eksportivatele tootjatele, keda praegune rakendamine puudutab, kujutaks i) praeguse rakendamisega hõlmatud importijate diskrimineerimist võrreldes nende importijatega, kelle suhtes rakendati Brosmanni ja Aokangi käsitlevaid kohtuotsuseid, millele on osutatud eespool põhjenduses 6, ning kellele hüvitati tollimaksud, mis maksti viie sellise eksportiva tootja jalatsitelt, keda need otsused puudutasid, ning ii) praeguse rakendamisega hõlmatud eksportivate tootjate diskrimineerimist võrreldes nende viie eksportiva tootjaga, kelle suhtes rakendati Brosmanni ja Aokangi käsitlevaid kohtuotsuseid ning kelle suhtes ei rakendatud mingit tollimaksu, tulenevalt nõukogu 18. märtsi 2014. aasta rakendusotsust, millega lükatakse tagasi rakendusmääruse ettepanek, millega kehtestatakse uuesti lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate HRVst pärit ning äriühingute Brosmann Footwear (HK) Ltd, Seasonable Footwear (Zhongshan) Ltd, Lung Pao Footwear (Guangzhou) Ltd, Risen Footwear (HK) Co Ltd ja Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd toodetud nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes ning millega nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (34).

(91)

Väidetavalt osutab selline diskrimineeriv kohtlemine liidu õiguse ühtse tõlgendamise ja kohaldamise puudumisele, nii et rikutakse põhiõigust tõhusale õiguskaitsele.

(92)

Eri õigusrežiimide väidetava rakendamise kohta leiab komisjon, et see tuleneb alusmäärust muutvas kolmes määruses sisalduvate üleminekueeskirjade erinevustest.

(93)

Esiteks on määruse (EL) nr 765/2012 (individuaalse kohtlemise taotlustega seotud „kinnitusdetailide muudatus“) artiklis 2 sätestatud, et „pärast selle jõustumist kohaldatakse määrust kõikide määruse (EÜ) nr 1225/2009 kohaselt algatatud uurimiste suhtes“. Kuna käesolev uurimine algatati enne seda kuupäeva, ei ole see alusmääruse muudatus käesolevas juhtumis kohaldatav.

(94)

Teiseks on määruse (EL) nr 1168/2012 (turumajandusliku kohtlemise taotlustega seotud „Brosmanni muudatus“) artiklis 2 sätestatud, et „käesolevat määrust kohaldatakse kõigi uute ja kõigi käimasolevate uurimiste suhtes alates 15. detsembrist 2012“. Seega, kui komisjon oleks võtnud vastu range lähenemisviisi, ei oleks enam olnud vaja hinnata valimisse mittekuuluvate äriühingute turumajandusliku kohtlemise taotlusi, sest need äriühingud kaotasid turumajandusliku kohtlemise hindamise õiguse 15. detsembril 2012. Sellest hoolimata leiab komisjon, et sellist kohtlemist oleks raske ühildada kohtuotsuste rakendamise kohustusega. Samuti ei tundu, et määrusega (EL) nr 1168/2012 keelataks täielikult hinnata valimisse mittekuuluvate äriühingute turumajandusliku kohtlemise taotlusi, sest selleks antakse luba näiteks individuaalse kohtlemise puhul. Analoogia põhjal võiks öelda, et seda erandit võib kohaldada ka käesoleval juhul. Seevastu leiab komisjon, et määruse (EL) nr 1168/2012 kohaldamise tõttu käesoleval juhul võiks tulemus olla sama, sest kõik turumajandusliku kohtlemise taotlused lükataks automaatselt ja ilma hindamiseta tagasi.

(95)

Kolmandaks on seoses komiteemenetlusega sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 37/2014 (35) artiklis 3, et nõukogule jääb pädevus selliste aktide puhul, kui akti on vastu võtnud komisjon, kui on alustatud konsultatsioone või kui komisjon on vastu võtnud ettepaneku. Käesoleval juhul ei ole sellist meedet otsuse rakendamise suhtes rakendatud enne määruse (EL) nr 37/2014 jõustumist.

(96)

Lõplike dumpinguvastaste tollimaksude tagasiulatuva kehtestamisega seoses viidatakse kaalutlustele, mis on esitatud eespool põhjendustes 67–75, kus neid väiteid juba põhjalikult käsitleti.

(97)

Diskrimineerimist käsitleva väitega seoses täheldab komisjon, et eksportivatel tootjatel ja käesoleva määrusega hõlmatud teatavatel importijatel on liidu kohtutes käesoleva määruse vastu õiguskaitse. Muud importijad saavad sellist kaitset liikmesriikide kohtutelt, kes mõistavad õigust liidu tavaõiguse alusel.

(98)

Väide diskrimineerimise kohta on samuti põhjendamatu. Brosmannilt ja neljalt muult eksportivalt tootjalt importinud importijad on erinevas tegelikus ja õiguslikus olukorras, kuna nende eksportivad tootjad otsustasid seada vaidlustatud määruse kahtluse alla ja kuna neile hüvitati nende tasutud tollimaksud, nii et nad on kaitstud ühenduse tolliseadustiku artikli 221 lõikega 3. Sellist kahtluse alla seadmist ja hüvitamist ei ole teiste puhul toimunud. Komisjon on hakanud ette valmistama rakendamist Clarki ja Puma ja Timberlandi Hiina ja Vietnami eksportivate tootjate jaoks. Kõiki teisi valimisse mittekuuluvaid Hiina ja Vietnami eksportivaid tootjaid koheldakse hiljem sama moodi vastavalt käesolevas määruses sätestatud menetlusele.

(99)

FESI väitis ka, et alusmääruse artikkel 14 ei saa olla õiguslikuks aluseks ühenduse tolliseadustiku artikli 236 kohaldamisel ning ühenduse tolliseadustiku artikli 236 kasutamine ei sõltu ühestki teisest alusmääruse alusel tehtud otsusest või ELi toimimise lepingu artikli 266 kohastest komisjoni kohustustest.

(100)

Selles kontekstis väitis FESI, et ühenduse tolliseadustiku artikli 236 kohaldamine jääb eranditult liikmesriikide tolliasutuste pädevusse ning neil on selle kohaselt kohustus tagasi maksta õigusliku aluseta tasutud tollimaksud. Peale selle väitsid asjaomased isikud, et ühenduse tolliseadustiku artikkel 236 ei saa olla alusmääruse artikli 14 alluvuses või mõjualas, sest mõlema puhul on tegemist võrdse jõuga teisese õigusaktiga. Lisaks sellele hõlmab alusmääruse artikli 14 kohaldamisala erisätteid, mis hõlmavad alusmääruse alusel teostatavaid uurimisi ja menetlusi ning mida ei kohaldata ühelegi teise õigusliku vahendi, näiteks ühenduse tolliseadustiku suhtes.

(101)

Komisjon märgib, et ühenduse tolliseadustikku ei rakendata dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamise suhtes automaatselt vaid dumpinguvastaseid tollimakse kehtestavatele määrustele viitamise kaudu. Vastavalt alusmääruse artiklile 14 võib komisjon otsustada jätta teatavad ühenduse tolliseadustiku sätted kohaldamata ja kehtestada selle asemel erieeskirjad. Kuna ühenduse tolliseadustikku kohaldatakse vaid nõukogu ja komisjoni rakendusmäärustele viitamise kaudu, ei paikne see normihierarhias samal tasemel alusmääruse artikliga 14, vaid on kõnealusele artiklile allutatud, mistõttu seda on võimalik nii kohaldamata jätta kui ka muul viisil kohaldada. Seega lükatakse tagasi ka see väide.

(102)

FESI väitis edasi, et komisjon on rikkunud ELi toimimise lepingu artiklit 296, kuna ta ei ole esitanud piisavaid põhjendusi ega nimetanud õiguslikku alust, mille põhjal tollimaksud tagasiulatuvalt kehtestati ning keelduti neid praeguse rakendamisega seotud importijatele tagastamast.

(103)

Piisavate põhjenduste väidetav puudumine hõlmas eelkõige järgmist: i) õigusliku aluse puudumine uurimise taasavamiseks ja taasavamist käsitleva teate avaldamata jätmine; ii) üldkohtu otsuse mittetäielik rakendamine, mille raames hinnang anti vaid nende eksportivate tootjate turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlustele, mille kohta importijad olid esitanud hüvitistaotlused; iii) tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumine dumpinguvastaste tollimaksude puhul; iv) ühelt poolt kehtiva alusmääruse kohaldamine eksportivate tootjate individuaalse kohtlemise taotluste hindamise suhtes enne selle muutmist 6. septembril 2012 ja praeguse alusmääruse (mida on muudetud määrusega (EL) nr 1168/2012) rakendamine kohaldatavate otsustusmenetluste suhtes ning v) nende isikute poolt esitatud õiguslikele väidetele vastamata jätmine pärast seda, kui komisjon avaldas 15. detsembril 2015 asjaomaste Hiina eksportivate tootjate turumajandusliku kohtlemise taotluste hindamise tulemused.

(104)

Uurimise taasavamiseks vajaliku õigusliku aluse puudumise suhtes tuletab komisjon meelde põhjenduses 15 tsiteeritud kohtupraktikat, mille kohaselt ta võib jätkata uurimist täpselt sellest punktist, milles tekkis õigusvastasus. See oli pärast algatamist. Komisjonil ei ole õiguslikku kohustust avaldada teatist menetluse või uurimise taasalgatamise, jätkamise või taasavamise kohta. Pigem tuleneb see automaatselt kohtuotsusest, mida institutsioonid peavad hakkama rakendama.

(105)

Kohtupraktika kohaselt tuleb dumpinguvastase määruse seaduslikkust hinnata, võttes arvesse liidu õiguse objektiivseid norme ja mitte varasemaid otsuseid, isegi, kui need on olemas (praegusel juhul see nii ei ole) (36). Asjaolu, et komisjon on järginud teatavate varasemate juhtumite puhul erinevat tava, ei loo seega õiguspäraseid ootusi. See on seda enam nii, sest viidatud varasem praktika ei vasta käesoleva juhtumi erinevatele asjaoludele ja õiguslikule olukorrale.

(106)

Erinevused on järgmised. Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvastasus ei ole seotud dumpingut, kahju ja liidu huve käsitlevate järeldustega ning seega ka mitte tollimaksu kehtestamise põhimõttega, vaid pelgalt konkreetse tollimaksumääraga. Varasemad tühistamised, millele huvitatud isikud tuginevad, olid seevastu seotud järeldustega dumpingu, kahju ja liidu huvide kohta. Sellepärast pidasid institutsioonid asjakohasemaks võtta tulevikku silmas pidades vastu uued meetmed.

(107)

Eelkõige ei olnud käesoleva juhtumi puhul mingit vajadust nõuda huvitatud isikutelt täiendavat teavet. Pigem pidi komisjon hindama juba olemas olevat teavet, mida ei oldud enne määruse (EÜ) nr 1472/2006 vastuvõtmist hinnatud. Igal juhul ei paku muude juhtumitega seotud varasem praktika täpset ja tingimusteta kindlust käesoleva juhtumi suhtes.

(108)

Peale selle on kõiki osapooli, kelle vastu menetlus on suunatud, s.o asjaomaseid eksportivaid tootjaid ning kohtuasjade osapooli ja ühte osapoolt esindavat ühendust teavitatud nende oluliste asjaolude avaldamise läbi, mille alusel komisjon kavatseb käesoleva turumajanduslikku/individuaalset kohtlemist käsitleva hindamise vastu võtta. Seega on nende õigus kaitsele tagatud. Seoses sellega tuleb eelkõige märkida, et sõltumatutel importijatel õigus kaitsele dumpinguvastases menetluses puudub, kuna menetlus ei ole suunatud nende vastu (37).

(109)

Kohtuotsuste osalise rakendamise korral sõltub otsuse konkreetsest sisust, kas ja millises ulatuses institutsioonid seda peavad rakendama. Eelkõige see, kas on või ei ole võimalik kinnitada tollimaksude kehtestamist impordi suhtes, mis leidis aset enne kohtuotsust, sõltub sellest, kas kohtuotsuses tuvastatud õigusvastasus mõjutab järeldusi kahjustava dumpingu kui sellise kohta või üksnes täpse tollimaksumäära arvutust. Viimasel juhul, mis on siin asjakohane, ei ole kõigi tollimaksude hüvitamine õigustatud. Pigem piisab õige tollimaksumäära kindlaksmääramisest ja võimalike vahede hüvitamisest (kusjuures tollimaksumäära ei oleks võimalik suurendada, kuna see oleks kehtestamine tagantjärele).

(110)

Varasemad tühistamised, millele huvitatud isikud viitavad, on seotud järeldustega dumpingu, kahju ja liidu huvide kohta (kas seoses asjaolude kindlakstegemisega, nende hindamisega või õigusega kaitsele).

(111)

Kõnealused tühistamised olid kas osalised või täielikud.

(112)

Liidu kohtud kasutavad osalist tühistamist siis, kui nad suudavad ise toimikus kirjeldatud asjaolude alusel järeldada, et institutsioonid oleksid pidanud võimaldama teatavat kohandust või kasutama teatavaks arvutuseks erinevat meetodit, mille tulemusena oleks määratud madalam tollimaks (kuid ei sea järeldusi dumpingu, kahju ja liidu huvide kohta kahtluse alla). (Madalam) tollimaks jääb kehtima nii enne kui ka pärast tühistamist (38). Et täita kohtuotsust, arvutavad institutsioonid tollimaksu ümber ja muudavad tollimaksu kehtestamise määrust vastavalt mineviku ja tuleviku jaoks. Samuti annavad nad liikmesriikide tolliasutustele korralduse vahe hüvitada, kui vastavad taotlused on õigeaegselt esitatud (39).

(113)

Liidu kohtud otsustavad tühistamise lõpule viia, kui nad ei saa ise toimikus leiduvate asjaolude alusel otsustada, kas institutsioonidel oli õigus, kui nad tegid järelduse dumpingu, kahju ja liidu huvide kohta või mitte, sest institutsioonidel tuli uurimist osaliselt korrata. Kuna liidu kohtud ei ole pädevad komisjoni eest uurimist läbi viima, tühistasid nad täies ulatuses määrused, millega kehtestati lõplikud tollimaksumäärad. Selle tagajärjel tuvastasid institutsioonid kolme meetmete kehtestamiseks vajaliku tingimuse olemasolu õiguspäraselt alles pärast tollimaksud tühistanud kohtuotsuse tegemist. Impordi suhtes, mis toimus enne dumpingu, kahju ja liidu huvide ametlikku kindlaksmääramist, on lõplike tollimaksude kehtestamine keelatud nii alusmääruse kui ka WTO dumpinguvastase lepinguga. Seepärast kehtestati institutsioonide poolt nende uurimiste lõpetamiseks vastu võetud õigusaktidega lõplikud tollimaksud üksnes tuleviku jaoks (40).

(114)

Käesolev kohtuasi erineb varasematest (osalistest või täielikest) tühistamistest selles osas, et see ei puuduta dumpingu olemasolu, kahju ja liidu huve, vaid üksnes sobivat tollimaksumäära. Seega ei ole arutlusel tollimaksu kehtestamise põhimõte ise, vaid üksnes tollimaksu täpne summa (teisisõnu detail). Ja kui seda saab üldse kohandada, siis ainult allapoole.

(115)

Erinevalt põhjenduses 113 nimetatud varasematest osalise tühistamise juhtumitest, ei ole kohus suutnud otsustada, kas tulnuks määrata uus (vähendatud) tollimaksumäär, sest selle otsuse tegemiseks on vaja esmalt hinnata turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlust. Turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse hindamise ülesanne on komisjoni eesõigus. Seega ei saa kohus viia komisjoni asemel läbi seda uurimise osa ilma oma volitusi ületamata.

(116)

Erinevalt varasematest täieliku tühistamise juhtumitest ei ole järeldusi dumpingu, kahju, põhjusliku seose või liidu huvide kohta tühistatud. Seega on dumping, kahju, põhjuslik seos ja liidu huvid õiguslikult kindlaks tehtud määruse (EÜ) nr 1472/2006 vastuvõtmise ajal. Seega ei ole mingit põhjust piirata lõplike dumpinguvastaste tollimaksude uuesti kehtestamist tulevikus.

(117)

Käesoleva määrusega ei kalduta seega mingil moel institutsioonide otsustamistavast kõrvale, isegi kui see oleks asjakohane.

(118)

Lisaks väitsid huvitatud isikud, et dumpinguvastaste tollimaksude tühistamine ei põhjustaks importijate ebaõiglast rikastumist, nagu väidab komisjon, kuna nende importijate müük võis hinda kaasatud tollimaksu tõttu väheneda.

(119)

Euroopa Kohtu praktikas tunnistatakse, et alusetult kogutud maksude tagastamisest võidakse keelduda, kui sellega kaasneks tagastatavate maksude saajate alusetu rikastumine (41). Komisjon täheldab, et need huvitatud isikud ei vaidlusta asjaolu, et tollimaks on kantud edasi, ega esita mingeid tõendeid müügi vähenemise kohta, ja et igal juhul käsitleb ebaõiglast rikastumist käsitlev kohtupraktika vaid edasikandmist, mitte aga edasikandmise sekundaarseid mõjusid.

(120)

Väidetava tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumise osas viidatakse põhjendustele 67–75, kus seda on põhjalikult käsitletud.

(121)

Kahe erineva õigusrežiimi väidetava kohaldamise osas viidatakse põhjendustele 92–95, kus seda on põhjalikult käsitletud.

(122)

Märkuste osas, mille huvitatud isikud esitasid pärast asjaomaste Vietnami eksportivate tootjate turumajandusliku kohtlemise hindamise tulemuste avaldamist, leitakse, et need teemad on praegu kehtiva määrusega täielikult hõlmatud.

(123)

FESI väitis, et praegusest rakendamisest mõjutatud eksportivatele tootjatele oleks tulnud anda samad menetlusõigused, mis anti esialgse uurimise valimisse kuulunud eksportivatele tootjatele. Eelkõige rõhutati, et Vietnami eksportivatele tootjatele ei antud võimalust täiendada turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste vorme puudusi käsitlevate kirjade kaudu ning kohapealsete kontrollkäikude tegemise asemel analüüsiti vaid dokumente. Peale selle ei taganud komisjon, et turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste avaldatud hindamistulemused oleksid asjaomastele eksportivatele tootjatele nõuetekohaselt kätte toimetatud, kuna kõnealused dokumendid saadeti äriühingute õiguslikele esindajatele vaid esialgse uurimise käigus.

(124)

Lisaks väitis FESI, et praeguse rakendamisega seotud eksportivatele tootjatele ei võimaldatud samu menetluslikke tagatisi, mida rakendatakse standardsetes dumpinguvastastes uurimistes, vaid nendest rangemaid standardeid. Komisjon ei ole arvestanud viivitusega, mis tekkis turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste täitmisel esialgse uurimise käigus ja kõnealuste taotluste hindamise vahel. Lisaks sellele anti eksportivatele tootjatele esialgse uurimise ajal turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste täitmiseks aega tavapärase 21 päeva asemel vaid 15 päeva.

(125)

Samuti väitis FESI, et komisjon rakendas de facto fakte, mis olid kättesaadavad alusmääruse artikli 18 lõike 1 tähenduses, kuid ei järginud alusmääruse artikli 18 lõikes 4 sätestatud menetluseeskirju.

(126)

Komisjon täheldab, et alusmääruses ei nõuta, et komisjon annaks turumajanduslikku/individuaalset kohtlemist taotlevatele eksportivatele äriühingutele võimaluse täiendada ebatäielikku teavet. Komisjon tuletab meelde, et tõendamiskohustus lasub kohtupraktika alusel tootjal, kes taotleb turumajanduslikku/individuaalset kohtlemist alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti b alusel. Selleks on nimetatud artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus ette nähtud, et sellise tootja esitatud taotlus peab sisaldama kõnealuses sättes osutatud piisavat tõendusmaterjali selle kohta, et tootja tegutseb turumajanduse tingimustes. Nagu Euroopa Kohus sedastas oma Brosmanni ja Aokangi juhtumeid käsitlevas otsuses, ei pea institutsioonid tõendama, et tootja ei vasta kõnealuse seisundi saamiseks seatud tingimustele. Küll aga peab komisjon hindama, kas asjaomase tootja esitatud asjaolud on piisavad selle tõendamiseks, et alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus esitatud kriteeriumid on täidetud, et talle saaks turumajanduslikku/individuaalset kohtlemist võimaldada (vt põhjendus 30). Õigus saada ära kuulatud on seotud isiku võimalusega väljendada oma seisukohti ja komisjoni võimalusega neid seisukohti kaaluda.

(127)

Sellega seoses tuletatakse meelde, et komisjon ei ole kohustatud nõudma, et eksportiv tootja täiendaks oma turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlust. Nagu eelnenud põhjenduses märgitud, võib komisjon hindamise käigus tugineda eksportiva tootja esitaud teabele. Igal juhul ei ole asjaomased eksportivad tootjad vaidlustanud komisjoni hinnangut nende turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlustele ning nad ei ole selgelt väljendanud, millistele dokumentidele või inimestele nad enam tugineda ei saa. Väide on seega niivõrd abstraktne, et institutsioonid ei saa neid probleeme turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste hindamisel arvesse võtta. Kuna see väide põhineb oletusel ja seda ei toetata ühegi konkreetse tõendiga selle kohta, millised dokumendid või inimesed ei ole enam kättesaadavad ning millise tähtsusega on need dokumendid ja inimesed turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste hindamise seisukohast, tuleb see väide tagasi lükata.

(128)

Mis puudutab alusmääruse artikli 18 lõiget 1, siis aktsepteeris komisjon kõnealusel juhul asjaomaste eksportivate tootjate esitatud teabe, sellest ei keeldutud ja komisjon koostas selle põhjal oma hinnangu. Seega ei kohaldanud komisjon eelnimetatud artiklit. Niisiis ei olnud vaja rakendada alusmääruse artikli 18 lõike 4 kohast menetlust. Alusmääruse artikli 18 lõike 4 kohast menetlust rakendatakse olukordades, kus komisjon kavatseb keelduda huvitatud isiku esitatud konkreetsest teabest ja kasutada kättesaadavaid fakte.

(129)

Kriteeriumi 1 puhul vaidlustas FESI komisjoni hinnangu Vietnami tarnijate turumajandusliku kohtlemise taotluste osas ja väitis, et keeldumise peamiseks aluseks oli täieliku ülevaate puudumine. Kriteeriumi 1 puhul väitis FESI, et komisjon ei teinud pingutusi puuduvate andmete hankimiseks ega täpsustanud, millised andmed olnuksid vajalikud selleks, et tõendada märkimisväärse riikliku sekkumise puudumist asjaomaste eksportivate tootjate äriotsuste puhul. Edasi soovis FESI saada üksikasjalikumat teavet selle kohta, mille põhjal järeldati, et Vietnami tarnijad ei teinud oma äriotsuseid vastavalt turu signaalidele ilma riigi märkimisväärse sekkumiseta. Sellega seoses tuletas FESI meelde, et vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kriteeriumile 1 peab riigi sekkumine minema kaugemale pelgast mõjutamisest.

(130)

Kriteeriumi 3 puhul väitis FESI, viidates Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas T-586/14: Xinyi OV vs. komisjon, et maksusoodustused või soodustusi andvad maksurežiimid ei ole märgiks turu moonutamisest või mitte-turumajanduslikust käitumisest.

(131)

Kriteeriumi 2 puhul märkis FESI, et pelgalt auditeeritud raamatupidamisaruande puudumise tõttu ei saa turumajandusliku kohtlemise taotlusi tagasi lükata, kuna ka liidu väikestelt ettevõtetelt, kelle käive on alla teatud läve, ei nõuta auditeeritud raamatupidamisaruanded.

(132)

Sellel alusel väitsid isikud, et komisjon tegi alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kohaldamisel ilmse vea ja ei ole esitanud piisavaid põhjendusi eksportivate tootjate turumajandusliku kohtlemise taotluste tagasilükkamiseks.

(133)

Kriteeriumiga 1 seotud puuduvate andmete osas viidatakse põhjendusele 126, milles on märgitud, et alusmääruses puuduvad sätted, mis kohustaksid komisjoni andma turumajandusliku kohtlemise taotluse esitanud eksportivatele äriühingutele võimaluse täiendada puuduvaid andmeid, ning et tõendamiskohustus on hoopis turumajandusliku kohtlemise taotluse esitanud eksportival tootjal.

(134)

Taotluse puhul saada üksikasjalikumat teavet teatavate Vietnami tarnijate turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluses esitatud teabe kohta, mille põhjal komisjon lükkas tagasi kriteeriumi 1, märgitakse, et selline teave edastati komisjonile konfidentsiaalsena, kuna see sisaldas ärisaladusi. Seega ei saanud seda teavet avalikustada ning sellest avaldati vaid mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte.

(135)

Kriteeriumi 3 osas täpsustatakse, et turumajandusliku kohtlemise taotluse tagasilükkamisel ei kaalutud (võimalikke) maksusoodustusi või soodustusi andvaid maksurežiime.

(136)

Lõpuks, mis puudutab kriteeriumi 2, siis nähakse algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c selgelt ette, et äriühingutel peab olema üks selge peamiste raamatupidamisdokumentide kogum, mida auditeeritakse sõltumatult kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega ning kohaldatakse kõikidel eesmärkidel. Ükski Vietnami asjaomastest tarnijatest ei täitnud seda nõuet. Nagu on märgitud põhjenduses 33, olid täheldatud puudujäägid järgmised: auditeeritud raamatupidamisaruannete või audiitori arvamuse puudumine, tõsised probleemid, mida audiitorid oma arvamustest esile tõstsid (nt mittevastavus rahvusvahelistele raamatupidamisstandarditele) ning vastuolud teatavates laenude kohta esitatud väidetes turumajandusliku kohtlemise taotluses ja finantsaruannetes.

(137)

Seega lükati kõik FESI väited tagasi ja kinnitati põhjendustes 30–37 esitatud väited.

(138)

FESI väitis kriteeriumile 2 viidates, et komisjon ei tõendanud eksportmüügi vaba määramise puudumist ning et komisjoni ülesanne on näidata, kuidas ja missuguses ulatuses on riiklik sekkumine ekspordihindu mõjutanud.

(139)

Lisaks väitis FESI, et eksportmüügi vaba määramise puudumise hinnang on vastuolus esialgse uurimise järeldustega algseadmete müügi osas, mille puhul tehti kindlaks, et kuigi importijad, nagu Puma, ostsid tarnijatelt, tegid nad iseseisvat uurimis- ja arendustegevust ja hankisid ise toormaterjali. Seetõttu väideti, et Puma ja Timberland omasid tootmisprotsessi ja tehnilise kirjelduse üle märkimisväärset mõju ning riiklik sekkumine ei olnud võimalik.

(140)

Nagu põhjenduses 39 nimetatud, lasub tõendamiskohustus individuaalset kohtlemist taotleval tootjal. Nagu ka selgitatud põhjenduses 47, ei suutnud eksportivad tootjad tõendada, et äriotsused langetati riikliku sekkumiseta. Lisaks märgitakse, et kriteerium 2 ei viita üksnes ekspordihindadele, vaid eksportmüügile üldiselt, sealhulgas ekspordihindadele, -kogustele ja muudele müügitingimustele, mis peavad olema määratud riikliku sekkumiseta.

(141)

Selleks et toetada ekspordihindade vaba määramist käsitlevat väidet, viitas FESI ajutise määruse põhjendusele 269. See põhjendus käsitles aga liidu importijate edasimüügihindu ja ei saa olla nõuetekohaseks aluseks eksportivate tootjate ekspordihindade usaldusväärsuse hindamisel. Viitamine ajutise määruse põhjendusele 132 ja vaidlustatud määruse põhjendusele 135 on samuti kohatu, sest käsitletakse normaalväärtuste korrigeerimist ekspordihinnaga võrreldes ning selle alusel ei ole võimalik teha järeldusi Vietnami äriühingute ekspordimüügi vaba määramise kohta.

(142)

Lisaks sellele väitis FESI, et komisjon ei selgitanud, kuidas jõuti järelduseni, mille kohaselt esineb võimalus dumpinguvastastest meetmetest kõrvalehoidmiseks juhul, kui eksportivatele tootjatele võimaldatakse individuaalset tollimaksu, mis oleks individuaalse kohtlemise kriteeriumi põhieesmärk.

(143)

Kõrvalehoidmise riski osas on tegemist vaid ühega viiest alusmääruse artikli 9 lõikes 5 toodud kriteeriumist enne kõnealuse määruse muutmist. Vastavalt kõnealusele artiklile tuleb eksportival tootjal täita kõik viis kriteeriumi. Seetõttu piisab individuaalse kohtlemise taotluse tagasilükkamiseks vaid ühe kriteeriumi täitmata jätmisest ka juhul, kui ülejäänud kriteeriumid on täidetud.

(144)

FESI vaidlustas põhjenduses 20 toodud väited, mille kohaselt üks Timberlandi tarnijatest, General Shoes Limited, oli taotluses valesti tuvastatud kui Hiina tarnija, kuigi äriühing oli asutatud Vietnamis. FESI väitis, et komisjon oleks pidanud otsima täpsustavat teavet ja eeldas, et äriühing on lihtsalt tuvastatav kui Hiina äriühing. Väideti, et kuigi kõnealune äriühing kasutas väljavõttelise uuringu vormis ja esialgse uurimise käigus esitatud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluses erinevat nime (st General Footwear Ltd), oli Timberlandi varasema, riiklikus kohtus menetletud taotluse puhul nime erinevuse (st General Shoes Ltd) põhjuseks kõige tõenäolisemalt tõlkeviga. Seega, selles osas, mis puudutab Timberlandi hüvitistaotlust, oleks tulnud hinnata Hiina äriühingu General Footwear Ltd turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlust ning äriühingu General Shoes Ltd turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlus oli ilmne viga. Seepärast tuleks selline hinnang põhjendada ja parandada.

(145)

General Footwear Ltd moodustab osa Hiina ja Vietnamiga seotud äriühingute grupist. Esialgse uurimise raames esitasid turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse nii Vietnami tootja, kui ka üks Hiina tootja. Hiina äriühingu turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluses oli äriühingu nimeks läbivalt märgitud „General Footwear Ltd“, mis kasutas ka Hiina aadressi. Vietnamis asuva tootja nimeks oli märgitud „General Shoes Ltd“. Samas ei selgu kõnealusest turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusest, kas tegemist on Hiina või Vietnami äriühinguga. Seetõttu ei olnud alust eeldada, et riikliku kohtu menetletud failis nimetatud äriühingu näol oli tegemist Vietnami äriühinguga. Igal juhul kohaldatakse alusmääruse artikli 2 lõikes 7 sätestatud kriteeriume turumajandusliku kohtlemise taotluse kriteeriume ning alusmääruse (enne selle muutmist) artikli 9 lõikes 5 sätestatud individuaalse kohtlemise taotluse kriteeriume võrdselt Hiina ja Vietnami tootjate suhtes, kuna mõlemat riiki peetakse mitteturumajanduslikuks riigiks.

(146)

Vietnami äriühing General Shoes Ltd. tarnis ka teistele importijatele lisaks Timberlandile ning tema turumajanduslik/individuaalse kohtlemise taotlus jäeti hindamata üksnes seoses Timberlandi hüvitistaotlusega. Turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse hindamise aluseks on üldised tingimused, mille kohaselt ettevõtja tegutseb, ning see ei piirdu konkreetsete tehingute või konkreetse ELi klientidega. Seepärast kohaldatakse sellise hindamise tulemust asjaomasele eksportiva tootja kui sellise suhtes ning seega ei olnud Timberlandi hüvitistaotlusega seoses mingit ilmset viga.

(147)

Komisjoni kavatsuseks on endiselt hinnata ka äriühingu „General Footwear Ltd“ (Hiina) turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlust. Hea juhtimistava vaimus ja edasise rakendamise tarbetu viivitamise vältimiseks viiakse see hindamine aga läbi eraldi õigusaktiga.

(148)

Üks importija kinnitas, et ükski praeguse rakendamisega seotud eksportiv tootja ei ole selle importija tarnija ja seetõttu eeldas, et järeldused ei puuduta selle äriühingu olukorda. Sama isik väitis, et praegust rakendamist käsitlevad järeldused ei saa seetõttu olla aluseks selle äriühingu poolt riiklikele tolliasutustele esitatud hüvitamistaotlustest keeldumisele. Importija taotles täiendavalt, et tema tarnijate turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluseid uuritaks vastavalt asjakohastele dokumentidele, mille komisjonile edastas Belgia toll.

(149)

Seoses eespool toodud väitega vaata komisjoni rakendusmäärus (EL) 2016/223, (42) milles on kindlaks määratud sellisel juhul kohaldatav menetlus. Konkreetsel juhul ja vastavalt nimetatud määruse artiklitele 1 ja 2, vaatab komisjon asjakohased turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlused läbi kohe, kui on saanud tollilt asjakohased dokumendid.

(150)

Esitatud märkusi ja nende analüüsi arvesse võttes jõuti järeldusele, et dumpinguvastane jääktollimaks, mida kohaldati Vietnamist pärit impordi suhtes neljateistkümne asjaomase eksportiva tootja osas vaidlustatud määruse kohaldamise perioodil, tuleks uuesti kehtestada.

(151)

Asjaomaseid eksportivaid tootjaid ja kõiki isikuid, kes andsid endast märku, teavitati olulistest faktidest ja kaalutlustest, mille alusel tehti otsus soovitada uuesti kehtestada neljateistkümne asjaomase eksportiva tootja impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks. Neile anti pärast teavitamist võimalus esitada teatava ajavahemiku jooksul oma märkused.

(152)

Käesolev määrus on kooskõlas määruse (EL) 2016/1036 artikli 15 lõike 1 alusel loodud komitee arvamusega,

14.9.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 245/39

(1)

Rakendusmääruses (EL) nr 543/2011 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel kehtestab komisjon kolmandatest riikidest importimisel kõnealuse määruse XVI lisa A osas sätestatud toodete ja ajavahemike kohta kindlad impordiväärtused.

(2)

Iga turustuspäeva kindel impordiväärtus on arvutatud rakendusmääruse (EL) nr 543/2011 artikli 136 lõike 1 kohaselt, võttes arvesse päevaandmete erinevust. Seetõttu peaks käesolev määrus jõustuma selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeval,