19.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 193/1

(1)

Praegused poliitilised prioriteedid rahvusvahelise maksustamise valdkonnas rõhutavad vajadust tagada, et maksu makstakse seal, kus kasum ja väärtus tekib. Seetõttu on hädavajalik taastada usaldus maksusüsteemide õigluse vastu ja võimaldada riikide valitsustel oma maksusuveräänsust tegelikult teostada. Need uued poliitilised eesmärgid väljenduvad Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) poolt maksubaasi õõnestamise ja kasumi ümberpaigutamise (BEPS) vastase algatuse raames antud konkreetsetes tegevussuunistes. Euroopa Ülemkogu tervitas seda tööd oma 13.–14. märtsi 2013. aasta ja 19.–20. detsembri 2013. aasta järeldustes. Pidades silmas vajadust tagada õiglasem maksustamine, esitas komisjon 17. juuni 2015. aasta teatises Euroopa Liidus äriühingute õiglase ja tõhusa maksustamise tegevuskava.

(2)

Lõplikud aruanded 15 OECD BEPSi vastase meetme kohta avaldati 5. oktoobril 2015. Nõukogu tervitas seda tulemust oma 8. detsembri 2015. aasta järeldustes. Nõukogu rõhutas järeldustes vajadust leida ühised, kuid paindlikud lahendused ELi tasandil, mis oleksid kooskõlas OECD BEPSi käsitlevate järeldustega. Lisaks toetati järeldustes BEPSi vastaste meetmete tõhusat ja kiiret kooskõlastatud rakendamist ELi tasandil ja leiti, et ELi direktiivid peaksid asjakohastel juhtudel olema eelistatud vahend OECD BEPSi käsitlevate järelduste ELi tasandil rakendamiseks. Siseturu hea toimimise jaoks on oluline, et liikmesriigid täidaksid miinimumina BEPSi tegevuskava raames võetud kohustusi ning võtaksid üldisemalt piisavalt sidusal ja koordineeritud viisil meetmeid maksustamise vältimise viisidega võitlemiseks ning liidus õiglase ja tõhusa maksustamise tagamiseks. Omavahel tihedalt integreerunud majandustega turul on vaja ühtset strateegilist lähenemisviisi ja koordineeritud tegevust, et parandada siseturu toimimist ja maksimeerida BEPS-algatuse positiivset mõju. Lisaks on ainult ühise raamistiku abil võimalik vältida turu killustumist ning kõrvaldada olemasolevad ebakõlad ja turumoonutused. Samuti annavad riiklikud rakendusmeetmed, mis järgivad kogu liidus samu põhimõtteid, maksumaksjatele õiguskindluse selles, et need meetmed on kooskõlas liidu õigusega.

(3)

On vaja kehtestada eeskirjad, et tugevdada keskmist kaitset agressiivse maksuplaneerimise vastu siseturul. Kuna need eeskirjad peavad sobituma 28 erinevasse äriühingu maksustamise süsteemi, peaksid need sisaldama vaid üldsätteid ja jätma eeskirjade rakendamise liikmesriikidele, kuna viimastel on võimalik kujundada eeskirjadega seotud elemente viisil, mis sobib kõige paremini nende äriühingute maksustamise süsteemiga. Selle eesmärgi saab saavutada, nähes kogu liidus ette siseriiklike äriühingu maksustamise süsteemide miinimumkaitse maksustamise vältimise viiside vastu. Seepärast on vaja koordineerida seda, kuidas liikmesriigid rakendavad 15 OECD BEPSi vastast meedet, et tõhustada maksustamise vältimise viisidega võitlemist kogu siseturul. Seetõttu on siseturul teatavates valdkondades vaja kehtestada ühine miinimumkaitse.

(4)

On vaja kehtestada eeskirjad, mis kuuluvad kohaldamisele kõigi nende maksumaksjate suhtes, kes on kohustatud liikmesriigis äriühingu tulumaksu maksma. Pidades silmas, et selle tulemuseks võib olla vajadus hõlmata laiemat valikut siseriiklikke makse, ei ole soovitatav laiendada käesoleva direktiivi kohaldamisala sellist liiki üksustele, kelle suhtes liikmesriigis äriühingu tulumaksu ei kohaldata, st eelkõige läbipaistvatele üksustele. Kõnealuseid eeskirju tuleks kohaldada ka äriühingust maksumaksjate püsivatele tegevuskohtadele, mis asuvad teises liikmesriigis (teistes liikmesriikides). Äriühingust maksumaksjad võivad olla liikmesriigi maksuresidendid või nad võivad olla asutatud liikmesriigi õigusnormide alusel. Nende eeskirjade kohaldamisalasse peaksid kuuluma ka kolmandate riikide maksuresidendist üksuste püsivad tegevuskohad, kui need asuvad ühes või mitmes liikmesriigis.

(5)

On vaja kehtestada eeskirjad siseturul maksubaasi õõnestamise ja kasumi siseturult väljapaigutamise vastu. Selle eesmärgi saavutamisele kaasaaitamiseks on vajalikud eeskirjad järgmistes valdkondades: intresside mahaarvamise piirang, lahkumismaks, üldine kuritarvituste vastane reegel, välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevad eeskirjad ja eeskirjad hübriidsete ebakõlade käsitlemiseks. Kui nende eeskirjade kohaldamine põhjustab topeltmaksustamist, peaksid maksumaksjad saama maksusoodustust õigusena arvata maha teises liikmesriigis või kolmandas riigis tasutud maks. Seega peaks eeskirjade eesmärk olema mitte üksnes võidelda maksustamise vältimise viisidega, vaid hoida ära ka turul muude takistuste, nagu topeltmaksustamise loomist.

(6)

Kontsernid on hakanud oma üldise maksukoormuse vähendamiseks üha rohkem kasutama BEPSi ülemääraste intressimaksete kaudu. Sellise tegevuse tõkestamiseks on vajalik intresside mahaarvamise piirang, millega piiratakse maksumaksja ülejääva laenukasutuse kulu mahaarvamist. Seepärast on vaja kindlaks määrata mahaarvamise suhtarv, mis lähtub maksumaksja intressi-, maksu- ja amortisatsioonieelsest kasumist (EBITDA). Liikmesriigid võiksid seda suhtarvu vähendada, kehtestada tähtajad või piirata tasaarvestamata laenukasutuse kulu summat, mida võib kõrgema kaitsetaseme tagamiseks kas edasi või tagasi kanda. Kuna eesmärgiks on kehtestada miinimumstandardid, võiks liikmesriikidel olla võimalik võtta vastu alternatiivne meede seoses maksumaksja intressi- ja maksueelse kasumiga (EBIT) ja määrata see kindlaks viisil, mis on samaväärne EBITDA-l põhineva suhtarvuga. Samuti võiksid liikmesriigid lisaks käesoleva direktiiviga ettenähtud intresside mahaarvamise piirangule kasutada kontsernisiseste võlakohustuste rahastamise vastaseid sihipäraseid eeskirju, eelkõige alakapitaliseeritust käsitlevaid eeskirju. Maksuvaba tulu ei tohiks mahaarvatava laenukasutuse kuluga tasaarvestada. Seda seetõttu, et mahaarvatava intressi suuruse kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta üksnes maksustatavat tulu.

(7)

Kui maksumaksja kuulub kohustuslikku konsolideeritud aruannet esitavasse kontserni, võib talle suurema ülejääva laenukasutuse kulu mahaarvamise õiguse andmisel arvesse võtta kontserni üldist ülemaailmse tasandi võlakoormust. Samuti võib olla asjakohane sätestada eeskirjad omakapitali erandi sätte kohta, mille puhul intresside mahaarvamise piirangut ei kohaldata, kui äriühing suudab tõestada, et tema omakapitali ja koguvara suhe on ligikaudu võrdne kontserni vastava suhtega või sellest suurem. Intresside mahaarvamise piirangut tuleks kohaldada maksumaksja ülejäävale laenukasutuse kulule, sõltumata sellest, kas see tuleneb võlakohustusest, mis tekkis riigisiseselt, teises liikmesriigis või kolmandas riigis, või kas see pärineb kolmandatelt isikutelt, sidusettevõtjatelt või kontserni seest. Kui kontsernil on ühes liikmesriigis rohkem kui üks üksus, võib liikmesriik intresside mahaarvamise piirangu kohaldamisel arvesse võtta kõigi samas liikmesriigis asuvate kontserni üksuste üldist olukorda, sealhulgas üksuse eraldi maksustamise süsteemi, et võimaldada üksustevahelist kasumi või intressisumma ülekandmist kontserni piires.

(8)

Eeskirjadest tuleneva haldus- ja eeskirjade järgimise koormuse vähendamiseks ilma nende maksumõju oluliselt vähendamata võib olla asjakohane ette näha „safe harbour“-põhimõte, nii et netointress oleks alati kuni teatud kindla summani mahaarvatav, kui see toob kaasa suurema mahaarvamise kui EBITDA-l põhineva suhtarvu alusel. Liikmesriigid võivad vähendada kindlaksmääratud rahalist künnist, et tagada oma siseriikliku maksubaasi kõrgem kaitsetase. Kuna BEPS toimub põhimõtteliselt sidusettevõtjate vahel ülemääraste intressimaksete tegemise kaudu, on asjakohane ja vajalik lubada jätta intresside mahaarvamise piirangu kohaldamisalast välja eraldiseisvad üksused, arvestades et maksustamise vältimise riskid on väikesed. Uuele intresside mahaarvamise piirangule ülemineku hõlbustamiseks võiksid liikmesriigid näha ette varasemate õiguste kaitse klausli, mis hõlmaks olemasolevad laenud sellises ulatuses, kuivõrd nende tingimusi hiljem ei muudeta, st mis tahes tingimuste hilisema muutmise korral ei kohaldataks varasemate õiguste kaitse klauslit ühegi laenusumma suurendamise või laenu kestuse pikendamise suhtes, vaid see oleks piiratud laenu algsete tingimustega. Ilma et see piiraks riigiabi eeskirjade kohaldamist, võivad liikmesriigid samuti jätta välja ülejääva laenukasutuse kulu, mis on tekkinud laenudelt, mida kasutatakse pikaajaliste avaliku sektori taristuprojektide rahastamiseks, arvestades et selliste rahastamiskokkulepete puhul on BEPSi riskid väikesed või puuduvad üldse. Sellega seoses peaksid liikmesriigid asjakohaselt näitama, et avaliku sektori taristuprojektide rahastamiskokkulepetel on eriomased tunnused, mis õigustab sellise maksustamislahenduse kasutamist võrreldes teiste rahastamiskokkulepetega, mille suhtes kohaldatakse piiravat korda.

(9)

Ehkki üldise arusaama kohaselt tuleks ka finantsettevõtjate, st finantsasutuste ja kindlustusandjate suhtes kohaldada intresside mahaarvamisel piiranguid, on samuti üldteada, et neil kahel sektoril on eriomased tunnused, mis nõuavad enam kohandatud lähenemisviisi. Võttes arvesse, et kõnealuses valdkonnas ei ole rahvusvahelise ja liidu tasandi arutelud veel piisavaid tulemusi andnud, ei ole praegu veel võimalik kehtestada finants- ja kindlustussektoris konkreetseid eeskirju ning seetõttu peaks liikmesriikidel olema võimalik need sektorid intresside mahaarvamise piirangu kohaldamisalast välja jätta.

(10)

Lahkumismaksu eesmärk on tagada, et kui maksumaksja viib vara või oma maksuresidentsuse ühe riigi maksujurisdiktsioonist välja, maksustab see riik tema territooriumil tekkinud mis tahes kapitalikasumi majandusliku väärtuse, isegi kui seda kasumit ei ole riigist lahkumise hetkeks veel realiseeritud. Seetõttu on vaja täpsustada olukorrad, kus maksumaksja suhtes kehtib lahkumismaks ja maksustatakse tema realiseerimata kapitalitulu, mis on osa üleviidavast varast. Samuti on kasulik selgitada, et vara, sealhulgas raha ülekandmine emaettevõtja ja selle tütarettevõtjate vahel jääb kavandatava lahkumismaksu eeskirja kohaldamisalast välja. Nende summade arvutamiseks on oluline määrata reaalturuväärtuse põhimõttel kindlaks ülekantud vara turuväärtus vara riigist väljaviimise hetkel. Selleks et tagada korra kooskõla krediidimeetodi kasutamisega, võiks lubada liikmesriikidel viidata ajahetkele, mil üleviidud vara maksustamise õigus kaob. Maksustamise õigus tuleks määratleda siseriiklikul tasandil. Samuti on vajalik lubada vastuvõtval riigil väljaviimise riigi poolt kehtestatud ülekantud vara väärtust vaidlustada, kui see ei kajasta vara turuväärtust. Sel eemärgil võivad liikmesriigid kasutada olemasolevaid vaidluste lahendamise mehhanisme. Euroopa Liidus tuleb käsitleda lahkumismaksu kohaldamist ja välja tuua tingimused, mis peavad olema täidetud selleks, et lahkumismaks oleks liidu õigusega kooskõlas. Sellistel juhtudel peaks maksumaksjatel olema õigus kas maksta kohe riigist lahkumisel tasumisele kuuluv kindlaksmääratud maksusumma või hajutada maksusumma kindla arvu aastate peale, koos võimalike intresside ja garantiiga.

Selleks võivad liikmesriigid nõuda asjaomastelt maksumaksjatelt maksudeklaratsioonis vajaliku teabe esitamist. Lahkumismaksu ei tuleks nõuda juhul, kui vara kantakse üle ajutiselt ja kui vara paigutatakse tagasi vara ülekandja liikmesriiki, juhul kui vara kantakse üle usaldatavusnormatiivide kapitalinõuete täitmiseks või likviidsuse juhtimiseks või kui tegemist on väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingu või tagatiseks antud varaga.

(11)

Üldine kuritarvituste vastane reegel on maksusüsteemides ette nähtud selleks, et võidelda nende kuritarvitavate maksutavadega, mida ei ole konkreetsete sätetega veel reguleeritud. Seega on üldise kuritarvituste vastase reegli eesmärk täita lünki ja see ei tohiks mõjutada kuritarvituste vastaste erireeglite kohaldamist. Liidus tuleks üldist kuritarvituste vastast reeglit kohaldada kokkulepetele, mis on fiktiivsed; muul juhul peaks maksumaksjal olema õigus valida oma majandustegevuse jaoks maksustamise seiskohalt kõige tõhusam ülesehitus. Lisaks on oluline tagada, et üldist kuritarvituste vastast reeglit kohaldataks ühetaoliselt liikmesriigi sees, liidu piires ja suhetes kolmandate riikidega, nii et selle kohaldamisala ja kohaldamise tagajärjed ei oleks riigisisestes ja piiriülestes olukordades erinevad. Liikmesriike ei tohiks takistada kohaldamast karistusi, kui on kohaldatav üldine kuritarvituste vastane reegel. Hinnates seda, kas kokkulepet tuleks lugeda fiktiivseks, võib liikmesriik saada kaaluda kõiki reaalseid majanduslikke põhjusi, sealhulgas finantstegevust.

(12)

Välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevate eeskirjade toimel omistatakse madala maksumääraga maksustatava kontrollitava tütarettevõtja tulu emaettevõtjale. Seejärel maksustatakse emaettevõtja selliselt saadud tulu riigis, kus ta on maksuresident. Asjaomase riigi poliitikaprioriteetidest sõltuvalt võivad välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevad eeskirjad hõlmata kogu madala maksumääraga maksustatavat tütarettevõtjat, konkreetseid tulukategooriaid või piirduda tuluga, mis on tütarettevõtjale kunstlikult omistatud. Eelkõige, selleks et tagada, et välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevate eeskirjade kasutamine on proportsionaalne reaktsioon BEPSiga seotud probleemidele, on äärmiselt tähtis, et liikmesriigid, kes piirduvad oma välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevates eeskirjades tuluga, mis on tütarettevõtjale kunstlikult omistatud, võtaksid eesmärgiks täpselt sellised olukorrad, kus suurem osa kontrollitava tütarettevõtja tasandil kunstlikult omistatud tulu loonud otsustusfunktsioonidest täidetakse maksumaksja liikmesriigis. Halduskoormuse ja nõuete täitmise kulude piiramiseks peaks olema vastuvõetav ka see, et need liikmesriigid vabastaksid teatud vähest kasumit teenivad või väikese kasumimarginaaliga üksused, kellest tulenev maksustamise vältimise oht on väiksem. Seetõttu on vajalik, et välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevad eeskirjad laieneksid püsivate tegevuskohtade kasumile, kui sellele ei kohaldata maksu või see on maksuvaba maksumaksja liikmesriigis. Välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevate eeskirjade kohaselt ei ole siiski vajadust maksustada selliste püsivate tegevuskohtade kasumit, kellele ei anta siseriiklike eeskirjade kohaselt maksuvabastust, sest neid püsivaid tegevuskohti koheldakse nii, nagu nad oleksid välismaised kontrollitavad äriühingud. Kõrgema kaitsetaseme tagamiseks võiksid liikmesriigid vähendada kontrollimise künnist või kasutada võrreldes tegelikult tasutud äriühingu tulumaksuga kõrgemat künnist koos äriühingu tulumaksuga, mis oleks tulnud tasuda maksumaksja liikmesriigis. Liikmesriigid võiksid välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevate eeskirjade siseriiklikusse õigusesse ülevõtmisel kasutada piisavalt kõrget maksumäära murdosalist künnist.

Soovitatav on käsitleda nii kolmandates riikides kui ka liidu sees tekkida võivaid olukordi. Põhivabaduste järgimiseks tuleks tulukategooriad kombineerida sisulistel põhjustel tehtava erandiga, mille eesmärk on piirata liidus eeskirjade mõju juhtumitega, kus välismaisel kontrollitaval äriühingul puudub sisuline majandustegevus. On tähtis, et maksuhaldurid ja maksumaksjad teeksid koostööd asjakohaste faktide ja asjaolude kogumisel, et teha kindlaks, kas erandit võimaldavat reeglit saab kohaldada. Välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevate eeskirjade siseriiklikusse õigusesse ülevõtmisel peaks olema liikmesriikidel lubatud kasutada kolmandate riikide valget, halli või musta nimekirja, mille koostamise aluseks on teatavad käesolevas direktiivis sätestatud kriteeriumid […] ja mis võivad sisaldada äriühingu tulumaksu määra taset, või kasutada selle alusel koostatud liikmesriikide valget nimekirja.

(13)

Hübriidsed ebakõlad on maksete (finantsinstrumentide) või üksuste erineva õigusliku kvalifitseerimise tulemus ja need ebakõlad tulevad esile olukorras, kus kokku puutuvad kahe jurisdiktsiooni õigussüsteemid. Selliste ebakõlade tulemusel toimub tihti topeltmahaarvamine (st mahaarvamine mõlemas riigis) või juhtub see, et tulu arvatakse maha ühes riigis, ilma et see teises riigis kirjendataks. Hübriidsete ebakõlade kasutamise mõju neutraliseerimiseks on vaja kehtestada eeskirjad, mille kohaselt üks kahest jurisdiktsioonist, kelle vahel ebakõla tekkis, saaks keelduda sellise tulemuseni viiva makse mahaarvamisest. Sellega seoses on kasulik selgitada, et käesoleva direktiivi meetmed hübriidsete ebakõlade kõrvaldamiseks on suunatud sellele, et lahendada ebakõlasid hõlmavaid olukordi tulenevalt erinevustest finantsinstrumendi või üksuse õiguslikul kvalifitseerimisel, ega ole mõeldud selleks, et mõjutada liikmesriigi maksusüsteemi üldisi jooni. Kuigi liikmesriigid on äriühingute maksustamise käitumisjuhendi töörühma raames kokku leppinud suunistes hübriidüksuste ja püsivate hübriidtegevuskohtade maksustamislahenduste kohta liidus ning hübriidüksuste maksustamislahenduste kohta suhetes kolmandate riikidega, on sellegipoolest vaja kehtestada siduvad eeskirjad. On äärmiselt tähtis teha täiendavat tööd hübriidsete ebakõladega liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel, samuti muude hübriidsete ebakõladega, näiteks püsivate tegevuskohtadega seotud ebakõladega.

(14)

On oluline selgitada, et käesoleva direktiiviga ette nähtud maksustamise vältimise vastaste eeskirjade rakendamine ei tohiks mõjutada maksumaksjate kohustust järgida reaalturuväärtuse põhimõtet ega liikmesriikide õigust suurendada reaalturuväärtuse põhimõtte alusel maksustatavat summat, kui see on asjakohane.

(15)

Euroopa Andmekaitseinspektoriga konsulteeriti vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 45/2001 (3) artikli 28 lõikele 2. Käesoleva direktiivi raames isikuandmete töötlemise korral tuleb järgida Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 8 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 95/46/EÜ (4) sätestatud õigust isikuandmete kaitsele.

(16)

Pidades silmas, et käesoleva direktiivi peamine eesmärk on suurendada siseturu kui terviku vastupidavust piiriülestele maksustamise vältimise viisidele, ei ole seda eesmärki võimalik piisavalt saavutada, kui iga liikmesriik tegutseb teistest eraldi. Siseriiklikud äriühingu maksustamise süsteemid on erinevad ja liikmesriikide sõltumatu tegevus vaid säilitaks siseturu praeguse killustatuse otsese maksustamise valdkonnas. See omakorda laseb jääda püsima erinevate siseriiklike meetmete koostoimes tekkinud ebatõhususel ja moonutustel. Tulemuseks on kooskõlastuse puudumine. Kuna ebatõhusus siseturul tekitab eeskätt piiriüleseid probleeme, tuleks liidu tasandil vastu võtta parandusmeetmed. Seetõttu on oluline võtta vastu lahendused, mis toimivad siseturul tervikuna, ning seda on võimalik paremini saavutada liidu tasandil. Seega võib liit kehtestada meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale. Kehtestades miinimumkaitse siseturul, on käesoleva direktiivi eesmärk üksnes saavutada see, et liidusiseselt toimuks nende eesmärkide saavutamiseks minimaalne kooskõlastus.

(17)

Komisjon peaks käesoleva direktiivi rakendamist hindama nelja aasta möödumisel pärast direktiivi jõustumist ja esitama selle kohta nõukogule aruande. Liikmesriigid peaksid esitama komisjonile kogu teabe, mis on selleks hindamiseks vajalik,

a)

üksus, milles maksumaksjal on otsene või kaudne osalus, mis on vähemalt 25 protsenti hääleõigusest või kapitalist, või mille kasumist tal on õigus saada vähemalt 25 protsenti;

b)

füüsiline isik või üksus, kellel on maksumaksjas otsene või kaudne osalus, mis on vähemalt 25 protsenti hääleõigusest või kapitalist, või kellel on õigus saada vähemalt 25 protsenti selle maksumaksja kasumist;

a)

krediidiasutus või investeerimisühing, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/39/EÜ (5) artikli 4 lõike 1 punktis 1, või alternatiivse investeerimisfondi valitseja, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/61/EL (6) artikli 4 lõike 1 punktis b, või vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtja (eurofond) fondivalitseja, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ (7) artikli 2 lõike 1 punktis b;

b)

kindlustusandja, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ (8) artikli 13 punktis 1;

c)

edasikindlustusandja, nagu on määratletud direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktis 4;

d)

tööandjapensioni kogumisasutus, mis kuulub Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/41/EÜ (9) kohaldamisalasse, välja arvatud juhul, kui liikmesriik on otsustanud nimetatud direktiivi artikli 5 alusel seda direktiivi asjaomase asutuse suhtes kas tervikuna või osaliselt mitte kohaldada, või nimetatud direktiivi artikli 19 lõikes 1 osutatud tööandjapensioni kogumisasutuse esindaja;

e)

pensionikindlustusasutused, kes haldavad selliseid pensioniskeeme, mida loetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 (10) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 987/2009 (11) kohaldamisalasse kuuluvateks sotsiaalkindlustusskeemideks, samuti juriidilised isikud, kes on asutatud selliste asutuste investeeringute tegemise eesmärgil;

f)

alternatiivne investeerimisfond, mida haldab alternatiivse investeerimisfondi valitseja, nagu on määratletud direktiivi 2011/61/EL artikli 4 lõike 1 punktis b, või alternatiivne investeerimisfond, mida juhitakse kohaldatava siseriikliku õigusakti kohaselt;

g)

vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja direktiivi 2009/65/EÜ artikli 1 lõike 2 tähenduses;

h)

keskne vastaspool, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 (12) artikli 2 punktis 1;

i)

väärtpaberite keskdepositoorium, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 909/2014 (13) artikli 2 lõike 1 punktis 1;

a)

sama makse, kulu või kahjum arvatakse maha nii selles liikmesriigis, kust makse pärineb, kus kulu kanti või kahjum tekkis, kui ka teises liikmesriigis („topeltmahaarvamine“); või

b)

makse arvatakse maha liikmesriigis, kust makse pärineb, ilma et sedasama makset teises liikmesriigis maksustamisel arvesse võetaks eesmärgil kirjendataks („mahaarvamine ilma arvesse võtmiseta“).

a)

üksust, kelle puhul on lubatud või nõutud sätete kohaldamine kontserni nimel, nagu on määratletud vastavalt siseriiklikule maksuõigusele;

b)

üksust, kes kuulub kontserni, nagu on määratletud siseriiklikus maksuõiguses, mis ei konsolideeri maksustamise eesmärgil oma liikmete tulemit.

a)

arvata ülejääva laenukasutuse kulu maha kuni 3 000 000 euro ulatuses;

b)

arvata ülejääva laenukasutuse kulu täies ulatuses maha, kui maksumaksja on eraldiseisev üksus.

a)

enne 17. juunit 2016 sõlmitud laenulepingud, kuid see välistamine ei hõlma selliste laenude hilisemat muutmist;

b)

laenud, mida kasutatakse pikaajaliste avaliku sektori taristuprojektide rahastamiseks ja mille puhul nii projekti teostaja, laenukasutuse kulu, vara kui ka tulu asukoht on liidus.

a)

arvata tema ülejääva laenukasutuse kulu maha täies ulatuses, kui maksumaksja tõendab, et tema omakapitali ja koguvara suhe on sama või suurem kui kontserni omakapitali ja koguvara suhe ning kui on täidetud järgmised tingimused:

või

b)

arvata ülejääv laenukasutuse kulu maha suuremas summas kui see, mille oleks võinud maha arvata lõike 1 alusel. See kõrgem laenukasutuse kulu mahaarvamise piirmäär käib finantsaruandluse eesmärgil konsolideeritud kontserni kohta, mille liige maksumaksja on, ja see arvutatakse kahes etapis:

a)

kanda ülejääv laenukasutuse kulu, mida ei saa lõigete 1–5 alusel jooksval maksustamisperioodil maha arvata, ilma ajalise piiranguta edasi;

b)

kanda ülejääv laenukasutuse kulu, mida ei saa lõigete 1–5 alusel jooksval maksustamisperioodil maha arvata, ilma ajalise piiranguta edasi ja kuni kolme aasta võrra tagasi, või

c)

kanda ilma ajalise piiranguta edasi ülejääva laenukasutuse kulu ja maksimaalselt viie aasta võrra edasi kasutamata intressisumma, mida ei saa lõigete 1–5 alusel jooksval maksustamisperioodil maha arvata.

a)

maksumaksja kannab vara oma peakontorist teises liikmesriigis või kolmandas riigis asuvasse püsivasse tegevuskohta niivõrd, kuivõrd peakontori liikmesriigil ei ole ülekandmisest tulenevalt enam õigust ülekantud vara maksustada;

b)

maksumaksja kannab vara oma liikmesriigis asuvast püsivast tegevuskohast teises liikmesriigis või kolmandas riigis asuvasse peakontorisse või püsivasse tegevuskohta niivõrd, kuivõrd püsiva tegevuskoha liikmesriigil ei ole ülekandmisest tulenevalt enam õigust ülekantud vara maksustada;

c)

maksumaksja viib oma maksuresidentsuse üle teise liikmesriiki või kolmandasse riiki, välja arvatud sellise vara osas, mis jääb tegelikult seotuks esimeses liikmesriigis asuva püsiva tegevuskohaga;

d)

maksumaksja viib oma püsiva tegevuskoha majandustegevuse ühest liikmesriigist üle teise liikmesriiki või kolmandasse riiki niivõrd, kuivõrd püsiva tegevuskoha liikmesriigil ei ole üleviimisest tulenevalt enam õigust ülekantud vara maksustada.

a)

maksumaksja kannab vara oma peakontorist teises liikmesriigis või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EMP leping) osalisest kolmandas riigis asuvasse püsivasse tegevuskohta;

b)

maksumaksja kannab vara liikmesriigis asuvast püsivast tegevuskohast teises liikmesriigis või EMP lepingu osalisest kolmandas riigis asuvasse peakontorisse või teise püsivasse tegevuskohta;

c)

maksumaksja viib maksuresidentsuse üle teise liikmesriiki või EMP lepingu osalisest kolmandasse riiki;

d)

maksumaksja viib oma püsiva tegevuskoha majandustegevuse üle teise liikmesriiki või EMP lepingu osalisest kolmandasse riiki.

a)

ülekantud vara või püsiva tegevuskoha majandustegevus on müüdud või muul viisil võõrandatud;

b)

ülekantud vara on edasi kantud kolmandasse riiki;

c)

maksumaksja maksuresidentsus või püsiva tegevuskoha majandustegevus on edasi üle viidud kolmandasse riiki;

d)

maksumaksja pankrotistub või tema tegevus likvideeritakse;

e)

maksumaksja ei täida oma kohustusi seoses ajatatud maksetega ja ei paranda olukorda mõistliku aja jooksul, mis ei ületa 12 kuud.

a)

üksuse puhul on maksumaksjal üksi või koos oma sidusettevõtjatega otsene või kaudne osalus rohkem kui 50 % hääleõigusena või ta omab otseselt või kaudselt rohkem kui 50 % kapitalist või tal on õigus saada rohkem kui 50 % kõnealuse üksuse kasumist, ning

b)

üksuse või püsiva tegevuskoha poolt oma kasumilt tegelikult tasutud äriühingu tulumaks on väiksem kui erinevus selle äriühingu tulumaksu summa, mis oleks üksusele või püsivale tegevuskohale määratud maksumaksja liikmesriigis kohaldatava äriühingu tulumaksu süsteemi kohaselt, ja üksuse või püsiva tegevuskoha poolt oma kasumilt tasutud tegeliku äriühingu tulumaksu summa vahel.

a)

üksuse jaotamata tulu või püsiva tegevuskoha tulu, mis kuulub järgmistesse kategooriatesse:

Käesolevat punkti ei kohaldata juhul, kui välismaine kontrollitav äriühing tegeleb sisulise majandustegevusega, mida toetavad töötajad, seadmed, vara ja ruumid ning mida kinnitavad asjakohased faktid ja asjaolud.

Kui välismaine kontrollitav äriühing on resident või tema asukoht on kolmandas riigis, mis ei ole Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osaline, võivad liikmesriigid otsustada eelnevat lõiku mitte kohaldada,

või

b)

üksuse või püsiva tegevuskoha jaotamata tulu, mis on saadud fiktiivsetest skeemidest, mis on loodud peamise eesmärgiga saada maksueelis.

Käesoleva punkti kohaldamisel peetakse skeemi või skeemide ahelat fiktiivseks niivõrd, kuivõrd asjaomasel üksusel või püsival tegevuskohal ei oleks vara, millelt ta kogu või osa oma tulust saab, ja ta ei oleks võtnud vastavaid riske, kui teda ei kontrolliks äriühing, kus täidetakse selle vara ja nende riskidega seotud võtmetöötajate funktsiooni, mis on kontrollitava äriühingu tulu loomisel määrava tähtsusega.

a)

mille bilansiline kasum ei ületa 750 000 eurot ja ärituluga mitte seotud tulu ei ületa 75 000 eurot, või

b)

mille bilansiline kasum ei ületa maksustamisperioodi jooksul 10 protsenti tegevuskuludest.

19.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 193/15

(1)

Nõukogu määrusega (EÜ) nr 1183/2005 (2) jõustatakse nõukogu otsus 2010/788/ÜVJP ning sellega nähakse ette teatavad meetmed isikute vastu, kes rikuvad Kongo Demokraatliku Vabariigi suhtes kehtestatud relvaembargot, sealhulgas nende isikute varade külmutamine.

(2)

ÜRO Julgeolekunõukogu 21. juuni 2016. aasta resolutsiooniga 2293 (2016) muudeti selliste isikute ja üksuste kindlaksmääramise kriteeriume, kelle suhtes kohaldatakse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1807 (2008) punktides 9 ja 11 sätestatud piiravaid meetmeid, ja pikendati relvaembargot käsitlevaid sätteid. Nõukogu otsustas oma otsuses (ÜVJP) 2016/1173 (3) kriteeriume vastavalt laiendada.

(3)

Vaja on liidu tasandi õigusakti, eelkõige tagamaks, et kõikide liikmesriikide majandustegevuses osalejad kohaldaksid seda meedet ühetaoliselt.

(4)

Määrust (EÜ) nr 1183/2005 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

1)

Artikli 1b lõikesse 1 lisatakse järgmine punkt:

2)

Artikli 2a lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

19.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 193/17

(1)

Määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 125 kohaselt peavad suhkrupeedikasvatajad ja suhkruettevõtjad sõlmima majandusharusisesed kirjalikud kokkulepped. Kõnealuse määruse XI lisas on sätestatud teatavad suhkrupeedi ostutingimused kuni 2016/2017. turustusaasta lõpuni ning kõnealuse määruse X lisas on sätestatud kõnealused tingimused alates 1. oktoobrist 2017, kui kvoodisüsteemi kohaldamine on lõppenud.

(2)

Selleks et võtta arvesse suhkrusektori eripära ja sektori eeldatavat arengut pärast kvoodisüsteemi kohaldamise lõppu, tuleks muuta X lisas osutatud suhkrupeedi ostutingimusi.

(3)

Alates 1. oktoobrist 2017 peab suhkrupeedisektor kohanema kvoodisüsteemi kohaldamise lõppemise, sh suhkrupeedi miinimumhinna ja kodumaise toodangu koguste reguleerimise kohaldamise lõppemisega. Seepärast vajab sektor selget õigusraamistikku sellelt rangelt reguleeritud sektorilt liberaliseeritumale sektorile üleminekul. Suhkrupeedikasvatajad ja suhkruettevõtjad on taotlenud täiendavat õiguskindlust seoses väärtuse jaotamise mehhanismide suhtes kohaldatavate eeskirjade, sealhulgas asjakohastel turuhindadel põhinevate turukasumite ja -kahjumitega.

(4)

Liidu peedisuhkru tarneahelas tegutsevad paljud peamiselt väikesed suhkrupeedikasvatajad ja vähesed valdavalt suured suhkruettevõtjad. Arvestades suhkrupeeditarnijate vajadust peedikoristusperioodide jooksul planeerida ja korraldada oma suhkrupeeditarneid suhkruvabrikutele, oleks suhkrupeedikasvatajate huvides alustada läbirääkimisi teatavate tingimuste üle, mis on väärtuse jaotamist käsitlevate sätetena seotud asjaomaste ettevõtjate suhkrupeedi ostmisega. Tingimuste suhtes kokku leppimine on olemuslik suhkru tarneahelale, mis eksisteerib edasi olenemata sellest, kas kvoodisüsteem kehtib või mitte. Määruse (EL) nr 1308/2013 XI lisa XI punktis osutatud väärtuse jaotamist käsitlevate sätete alusel on suhkrupeedikasvatajatel ja suhkruettevõtjatel praegu võimalik kindlustada oma tarned eelnevalt kindlaks määratud ostutingimuste alusel nii, et on tagatud tarneahela tekitatud tulude ja kulude jagamine suhkrupeedikasvatajate kasuks. Väärtuse jaotamise eelis on ka see, et turu hinnasignaalid edastatakse otse suhkrupeedikasvatajatele.

(5)

Sektori eeldatav areng ajavahemikul pärast kvoodisüsteemi kohaldamise lõppu ja hiljuti täheldatud suhteliselt madalad suhkruhinnad ei soodusta tõenäoliselt uute peedisuhkrutöötlejate turule sisenemist, sest suhkrutöötlemisrajatisele aluse panemiseks vajalikud investeeringud eeldaks järgnevateks turustusaastateks oodatavast turuhinnast kõrgemat, kasumlikku suhkruhinda. Keskpika perioodi prognoosi alusel näeb komisjon ette, et pärast kvoodisüsteemi kohaldamise lõppu on vaja hindu pigem allapoole korrigeerida. Seega eeldatakse, et ELi suhkrutööstuse praegune struktuur (sealhulgas suhkrupeedikasvatajate ja suhkruettevõtjate vahelised suhted) jääb kestma ka turustusaastatel pärast kvoodisüsteemi kohaldamise lõppu, sest ette on näha vaid mõne uue ettevõtja turule sisenemine.

(6)

Väärtuse jaotamist käsitlevate sätete säilitamiseta võib olla ohus suhkrupeedikasvatajate positsioon toiduahelas. Kui enam ei ole võimalik pidada läbirääkimisi väärtuse jaotamist käsitlevate sätete üle, ning eelkõige madalate hindade olukorras, võib see suhkrupeedikasvatajate jaoks tähendada selget majanduslikku kahju.

(7)

Seepärast jääb kehtima määruse (EL) nr 1308/2013 X lisa muutmise põhiprintsiip, mille alusel lubatakse kokku leppida väärtuse jaotamist käsitlevate sätete suhtes. Järelikult peaks olema võimalik pidada läbirääkimisi selliste sätete üle ka pärast 1. oktoobrit 2017.

(8)

Väärtuse jaotamist käsitlevate sätete üle peetavate läbirääkimiste hõlbustamiseks on asjakohane, et selliseid läbirääkimisi peetakse ainult ühe ettevõtja ja tema praeguste või võimalike tarnijate vahel.

(9)

Paindliku läbirääkimisprotsessi tagamiseks peaks väärtuse jaotamist käsitleva sätte kehtestamine olema vabatahtlik.

(10)

Määruse (EL) nr 1308/2013 X lisa tuleks seega vastavalt muuta.

19.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 193/19

(1)

Nõukogu määrusega (EÜ) nr 1796/1999 (2) on kehtestatud lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate muu hulgas Hiina Rahvavabariigist pärit terastrosside ja -kaablite impordi suhtes. Pärast alusmääruse artikli 11 lõike 2 kohast kaht aegumise läbivaatamist jäeti dumpinguvastased meetmed jõusse nõukogu määrusega (EÜ) nr 1858/2005 (3) ja nõukogu rakendusmäärusega (EL) nr 102/2012 (4).

(2)

Pärast alusmääruse artikli 13 kohast meetmetest kõrvalehoidmist käsitlevat uurimist laiendas nõukogu rakendusmäärusega (EL) nr 400/2010 (5) muu hulgas Hiina Rahvavabariigist pärit terastrosside ja -kaablite impordi suhtes kehtestatud lõplikku dumpinguvastast tollimaksu Korea Vabariigist lähetatud samade toodete impordile, olenemata sellest, kas seda deklareeritakse Korea Vabariigist pärit impordina või mitte. Sama määrusega vabastati kõnealustest laiendatud meetmetest teatavad Korea eksportivad tootjad.

(3)

Praegu kohaldatav meede on dumpinguvastane tollimaks, mis kehtestati rakendusmäärusega (EL) nr 102/2012 (mida on viimati muudetud komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2016/90) (6) muu hulgas Hiina Rahvavabariigist pärit terastrosside ja -kaablite impordi suhtes ning mida laiendati muu hulgas Korea Vabariigist lähetatud terastrosside ja -kaablite impordile, olenemata sellest, kas seda deklareeritakse nimetatud riigist pärineva impordina või mitte (edaspidi „kehtivad meetmed“). Korea Vabariigist lähetatud vaatlusaluse toote ELi importimise pealt tuleb maksta 60,4 % suurust tollimaksu, välja arvatud toote puhul, mille on tootnud maksust vabastatud äriühingud.

(4)

Euroopa Komisjon (edaspidi „komisjon“) sai alusmääruse artikli 11 lõike 4 ja artikli 13 lõike 4 kohase taotluse vabastuseks dumpinguvastastest meetmetest, mida kohaldatakse Hiina Rahvavabariigist pärit terastrosside ja -kaablite impordi suhtes ning mida laiendatakse Korea Vabariigist lähetatud impordile, olenemata sellest, kas see deklareeritakse Korea Vabariigist pärinevana või mitte.

(5)

Taotluse esitas 7. septembril 2015 Daechang Steel Co. Ltd (edaspidi „taotluse esitaja“), kes on Korea Vabariigis (edaspidi „asjaomane riik“) terastosside ja -kaablite eksportiv tootja ning see piirdus vaid taotluse esitajaga.

(6)

Taotluse esitaja esitas esmapilgul usutavad tõendid, et ta ei eksportinud vaatlusalust toodet uurimisperioodi jooksul, mille alusel meetmeid laiendati, s.o ajavahemikul 1. juulist 2008 kuni 30. juunini 2009; et ta ei ole seotud ühegi vaatlusalust toodet tootva eksportiva tootjaga, kelle suhtes kehtivaid dumpinguvastased meetmed kohaldatakse, et ta ei ole kõrvale hoidnud Hiina päritolu terastrosside ja -kaablite suhtes kohaldatavatest meetmetest ning et ta on võtnud tagasivõetamatu lepingulise kohustuse eksportida seda toodet liitu märkimisväärses koguses.

(7)

Olles läbi vaadanud taotluse esitaja esitatud tõendid ja pärast konsulteerimist liikmesriikidega ning pärast seda, kui liidu tootmisharule anti võimalus esitada märkusi, algatas komisjon 26. novembril 2015 rakendusmäärusega (EL) 2015/2179 (7) uurimise. Lisaks suunas komisjon nimetatud määruse artikli 3 alusel tolliasutusi võtma vastavalt alusmääruse artikli 14 lõikele 5 asjakohaseid meetmeid vaatlusaluse (taotluse esitaja poolt Korea Vabariigist lähetatud ning toodetud ja liitu eksportimiseks müüdud) toote registreerimiseks selle importimisel liitu.

(8)

Vaatlusalune toode on Korea Vabariigist lähetatud terastrossid ja -kaablid, sh mittehargnevad trossid (v.a roostevabast terasest trossid ja kaablid), mille maksimaalne ristlõige on üle 3 mm, olenemata sellest, kas need deklareeritakse Korea Vabariigist pärinevatena või mitte, ja mis praegu kuuluvad CN-koodide ex 7312 10 81, ex 7312 10 83, ex 7312 10 85, ex 7312 10 89 ja ex 7312 10 98 alla (TARICi koodid 7312108113, 7312108313, 7312108513, 7312108913 ja 7312109813) (edaspidi „vaatlusalune toode“).

(9)

Aruandlusperiood hõlmas ajavahemikku 1. oktoober 2014 kuni 30. september 2015. Andmeid koguti 2008. aastast kuni aruandlusperioodi lõpuni (edaspidi „uurimisperiood“).

(10)

Komisjon teatas ametlikult taotluse esitajale ning Korea Vabariigi esindajatele läbivaatamise algatamisest. Huvitatud isikutele anti võimalus esitada oma seisukohad ja taotleda ärakuulamist. Taotlusi ei esitatud.

(11)

Komisjon saatis taotluse esitajale küsimustiku ja sai tähtaja jooksul sellele vastuse. Komisjon hankis kõik andmed, mida ta läbivaatamiseks vajalikuks pidas, ja kontrollis neid kohapeal. Taotluse esitaja valdustesse tehti kontrollkäik.

(12)

Komisjon uuris, kas artikli 11 lõike 4 ja artikli 13 lõike 4 kohase vabastuse andmise tingimused on täidetud, nimelt:

(13)

Uurimine kinnitas, et taotluse esitaja ei olnud vaatlusalust toodet ELi eksportinud meetmetest kõrvalehoidmist käsitleva uurimise ajal, mille alusel laiendatud meetmed kehtestati, st 1. juulist 2008 kuni 30. juunini 2009. Taotluse esitaja eksportis vaatlusalust toodet esimest korda pärast meetmete laiendamist Korea Vabariigile, 2015. aasta teises pooles.

(14)

Seejärel leidis uurimisel kinnitust, et taotluse esitaja ei ole seotud ühegi Hiina eksportija ega tootjaga, kelle suhtes rakendusmäärusega (EL) nr 102/2012 kehtestatud dumpinguvastaseid meetmeid kohaldatakse.

(15)

Lisaks kinnitas uurimine, et taotluse esitaja tõepoolest toodab vaatlusalust toodet ega hoia meetmetest kõrvale. Taotluse esitaja ostab kodumaist terasest valtstraati ja abimaterjale (näiteks tsinki ja pliid), kuid impordib ka Hiina Rahvavabariigist terasest valtstraati, mida seejärel söövitatakse, tõmmatakse, galvaniseeritakse, tõmmatakse teistkordselt, punutakse ja millest valmistatakse toode äriühingu Korea Vabariigis asuvas tootmisrajatises. Valmistoodet müüakse kodumaisel turul ning ka eksporditakse USAsse, Aasiasse ja ELi.

(16)

Taotluse esitaja tegevust saab käsitada kokkupanemise või valmistamisena. Alusmääruse artikli 13 lõikes 2 on kehtestatud tingimused, mille täitmisel kokkupanemine loetakse meetmetest kõrvalehoidmiseks. Vastavalt nimetatud artikli punktile b on üheks tingimuseks, et kõnealused osad moodustaksid üle 60 % kokkupandava toote osade koguväärtusest. Uurimise käigus tehti kindlaks, et Hiina päritolu toormaterjalide osakaal oli oluliselt allpool alusmääruse artikli 13 lõike 2 punktis b nõutavat 60 % lävendit. Hiina päritolu osi (st toormaterjali) kasutati 38 %. Artikli 13 lõike 2 punktis b nõutakse, et normi ületamisel on vaja teha kindlaks, kas jõuti lisandväärtuse 25 % künniseni (edaspidi „lisandväärtuse test“). 60 % künnist (osade koguväärtusest) ei ületatud. Seega ei olnud vaja teha aruandlusperioodil tehtud tegelike kulutuste alusel kindlaks, kas jõuti lisandväärtuse 25 % künniseni alusmääruse artikli 13 lõike 2 punkti b tähenduses.

(17)

Taotluse esitaja alustas vaatlusaluse toote tootmist 2015. aasta keskel. Tootmise algusetapis tehtud erakorraliste tootmiskulude tõttu tehti uus arvutus, lähtudes tavapärastest tootmiskuludest (jättes kõrvale tegevuse alustamise kulud ja eeldades kõrget tootmisvõimsuse rakendamise määra). Tehti kindlaks, et Hiinast pärineva toormaterjali osakaal moodustas siis üle 60 % lõpptoote osade koguväärtusest (69 %). Sel põhjusel viidi läbi alusmääruse artikli 13 lõike 2 kohane lisandväärtuse test. Kõnealune test kinnitas, et Hiina Rahvavabariigist imporditud osadele lisatud väärtus oli oluliselt madalam alusmääruse artikli 13 lõike 2 punktis b sätestatud 25 %-lisest tootmiskulude lävendist. Nii leiti, et taotluse esitaja tootmistegevusega ei kaasnenud meetmetest kõrvalehoidmist alusmääruse artikli 13 lõike 2 tähenduses.

(18)

Uurimine kinnitas ka seda, et taotluse esitaja ei ostnud vaatlusalust valmistoodet Hiina Rahvavabariigist selleks, et seda ELi edasi müüa või lähetada, ning et äriühing suudaks põhjendada kogu oma aruandlusperioodi aegset eksporti.

(19)

Võttes arvesse põhjendustes 13–18 esitatud järeldusi, järeldab komisjon, et taotluse esitaja vastab alusmääruse artikli 11 lõikes 4 ja artikli 13 lõikes 4 sätestatud vabastuse andmise tingimustele.

(20)

Eespool esitatud järeldused tehti teatavaks taotluse esitajale ja liidu tootmisharule ning neile anti võimalus esitada märkusi. Taotluse esitaja teatas, et ta nõustub komisjoni järeldustega. Muid märkusi ei esitatud.

(21)

Vastavalt eespool esitatud järeldustele tuleks taotluse esitaja lisada nende äriühingute nimekirja, kes on vabastatud rakendusmäärusega (EL) nr 102/2012 kehtestatud dumpinguvastasest tollimaksust.

(22)

Määruse (EL) nr 400/2010 artikli 1 lõike 2 kohaselt kohaldatakse vabastust tingimusel, et liikmesriikide tollile esitatakse kõnealuse määruse lisas sätestatud nõuetele vastav kehtiv faktuurarve. Kui sellist arvet ei esitata, kohaldatakse dumpinguvastast tollimaksu.

(23)

Lisaks jääb taotluse esitaja toodetud terastrosside ja -kaablite impordi vabastamine laiendatud meetmetest alusmääruse artikli 13 lõike 4 kohaselt kehtima juhul, kui lõplikult kinnitatud faktid õigustavad vabastamist. Kui uued esmapilgul usutavad tõendid peaksid kinnitama vastupidist, võib komisjon algatada uurimise selgitamaks, kas vabastus tuleks tühistada.

(24)

Käesoleva läbivaatamise järelduste põhjal vabastatakse taotluse esitaja poolt toodetud terastrosside ja -kaablite import laiendatud meetmetest. Kõnealune erand tehakse seega ainult Korea Vabariigist lähetatud ning eespool nimetatud konkreetse juriidilise isiku poolt toodetud terastrosside ja -kaablite impordile. Kõnealune vabastus ei kehti imporditavate terastrosside ja -kaablite suhtes, mille tootjaks on mis tahes äriühing, mida ei ole rakendusmääruse (EL) nr 102/2012 artikli 1 lõikes 4 eraldi nimetatud, sealhulgas ka nimetatud äriühingutega seotud üksused, ning selle impordi pealt tuleb maksta kõnealuse määrusega kehtestatud jääktollimaksu.

(25)

Rakendusmäärust (EL) nr 102/2012 (viimati muudetud rakendusmäärusega (EL) 2016/90) tuleks muuta, et lisada selle artikli 1 lõikes 4 esitatud tabelisse äriühing Daechang Steel Co. Ltd.

(26)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 15 lõike 1 kohaselt asutatud komitee arvamusega,

19.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 193/25

(1)

Rakendusmääruses (EL) nr 543/2011 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel kehtestab komisjon kolmandatest riikidest importimisel kõnealuse määruse XVI lisa A osas sätestatud toodete ja ajavahemike kohta kindlad impordiväärtused.

(2)

Iga turustuspäeva kindel impordiväärtus on arvutatud rakendusmääruse (EL) nr 543/2011 artikli 136 lõike 1 kohaselt, võttes arvesse päevaandmete erinevust. Seetõttu peaks käesolev määrus jõustuma selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeval,

19.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 193/27

(1)

Komisjoni määrusega (EÜ) nr 341/2007 (2) on avatud aastased tariifikvoodid küüslaugu impordiks.

(2)

2016. aasta juuli seitsme esimese kalendripäeva jooksul esitatud A-impordilitsentsi taotlustega hõlmatud kogused alaperioodiks 1. septembrist 2016 kuni 30. novembrini 2016 on suuremad kui teatavate kvootide all saada olevad kogused. Seega tuleks kindlaks määrata, kui palju A-impordilitsentse võib välja anda, samuti tuleks määrata kindlaks taotletud koguste suhtes kohaldatav jaotuskoefitsient, mis on arvutatud vastavalt komisjoni määruse (EÜ) nr 1301/2006 (3) artikli 7 lõikele 2.

(3)

Meetme tõhususe tagamiseks peaks käesolev määrus jõustuma selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval,

19.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 193/29

(1)

Ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Indoneesia Vabariigi vaheline laiahaardelise partnerluse ja koostöö raamleping (1) (edaspidi „leping“) jõustus 1. mail 2014.

(2)

Kooskõlas lepingu artikliga 41 moodustati ühiskomitee, et tagada muu hulgas lepingu nõuetekohane toimimine ja rakendamine (edaspidi „ühiskomitee“).

(3)

Lepingu tulemuslikule rakendamisele kaasa aitamiseks tuleks võtta vastu ühiskomitee töökord.

(4)

Lepingu artikli 41 kohaselt võib ühiskomitee moodustada töörühmi, kes abistaksid teda ta ülesannete täitmisel.

(5)

Seetõttu peaks liidu seisukoht ühiskomitees seoses ühiskomitee töökorra vastuvõtmise ja töörühmade moodustamisega põhinema käesolevale otsusele lisatud ühiskomitee otsuste eelnõudel,

a)

ühiskomitee töökorra vastuvõtmise ning

b)

töörühmade moodustamisega

19.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 193/38

(1)

Euroopa Majanduspiirkonna leping (2) (edaspidi „EMP leping“) jõustus 1. jaanuaril 1994.

(2)

Kooskõlas EMP lepingu artikliga 98 ja eriti artikliga 102 võib EMP ühiskomitee oma otsusega muu hulgas muuta EMP lepingu IX lisa, mis sisaldab finantsteenuseid käsitlevaid sätteid.

(3)

Järgmised õigusaktid käsitlevad finantsteenuseid ja tuleb inkorporeerida EMP lepingusse:

(4)

Seetõttu tuleks EMP lepingu IX lisa vastavalt muuta.

(5)

Liidu seisukoht EMP ühiskomitees peaks seepärast tuginema lisatud otsuste eelnõudele,