„IIIA LISA

TEGELIKUS LIIKLUSES TEKKIVATE HEITKOGUSTE KONTROLLIMINE

1.   SISSEJUHATUS, MÕISTED JA LÜHENDID

1.1.   Sissejuhatus

Käesolevas lisas kirjeldatakse menetlust, kuidas kontrollida väikeste sõiduautode ja kommertsveokite tegelikus liikluses tekitatavaid heitkoguseid.

1.2.   Mõisted

1.2.1.

    „Täpsus” kõrvalekalle mõõdetud või arvutatud väärtuse ja jälgitava kontrollväärtuse vahel.

1.2.2.

    „Analüsaator” mõõteseadeldis, mis ei ole sõiduki osa, kuid mis on paigaldatud, et määrata kindlaks gaasiliste saasteainete või tahkete osakeste kontsentratsioon või kogus.

1.2.3.

   Lineaarse regressiooni „telglõik” (a 0) on:

kus:

a 1	on regressioonijoone tõus
	on võrdlusnäitaja keskmine väärtus
	on kontrollitava näitaja keskmine väärtus

1.2.4.

    „Kalibreerimine” analüsaatori, vooluhulgamõõturi, sensori või signaali reaktsiooni seadistamise protsess, nii et selle väljund on kooskõlas ühe või mitme võrdlussignaaliga.

1.2.5.

   „Determinatsioonikordaja” (r2)

kus:

a 0	on lineaarse regressioonijoone telglõik
a 1	on lineaarse regressioonijoone tõus
x i	on mõõdetud kontrollväärtus
y i	on kontrollitava näitaja mõõdetud väärtus
	on kontrollitava näitaja keskmine väärtus
n	on väärtuste arv

1.2.6.

   „Ristkorrelatsiooni kordaja” (r) on:

kus:

x i	on mõõdetud kontrollväärtus
y i	on kontrollitava näitaja mõõdetud väärtus
	on keskmine kontrollväärtus
	on kontrollitava näitaja keskmine väärtus
n	on väärtuste arv

1.2.7.

    „Viiteaeg” aeg alates gaasivoolu lülitusest (t 0), kuni reageering on 10 protsenti (t 10) lõppnäidust.

1.2.8.

    „Mootori juhtploki (engine control unit – ECU) signaalid või andmed” mis tahes teave sõiduki kohta ja signaal, mis on salvestatud sõiduki võrgustikust, kasutades 1. liite punktis 3.4.5 sätestatud protokolle.

1.2.9.

    „Mootori juhtplokk” elektrooniline plokk, mis juhib erinevaid tööseadmeid, et tagada jõuallika optimaalne toimimine.

1.2.10.

    „Heited”, samuti „komponendid”, „saasteaine komponendid” või „saasteainete heitkogused” heitgaasi reguleeritud gaasilised või tahketest osakestest koostisained.

1.2.11.

    „Heitgaas” heitgaasi väljalaskeavast või -torust väljuv gaasiliste saasteainete ja tahkete osakeste täielik kogus kütuse põlemise tagajärjel sõiduki sisepõlemismootoris.

1.2.12.

    „Heitgaasi kogus” tahkete osakeste heide, mida iseloomustatakse tahkete osakeste massi ja arvuna, ja gaasiliste komponentide heide sõiduki väljalasketorust.

1.2.13.

    „Täisväärtus” analüsaatori, vooluhulgamõõturi või sensori täisvahemik vastavalt seadme tootja spetsifikatsioonile. Kui analüsaatori, vooluhulgamõõturi või sensori alamvahemikku kasutatakse mõõtmiseks, siis tähendab täisväärtus maksimaalset näitu.

1.2.14.

    „Süsivesiniku kalibreerimistegur” konkreetse süsivesiniku liigi puhul FIDi näidu ja kaalutava süsivesiniku liigi kontsentratsiooni vahekord kontrollgaasisilindris, väljendatuna ühikuga ppmC1.

1.2.15.

    „Põhjalik hooldus” mõõtetäpsust mõjutada võiva analüsaatori, vooluhulgamõõturi või sensori reguleerimine, parandamine või asendamine.

1.2.16.

    „Müra” kümne standardse kõrvalekalde ruutkeskmise kahekordne väärtus nullreaktsioonist, mõõdetuna vähemalt 1,0 Hz pideval salvestussagedusel 30 sekundi jooksul.

1.2.17.

    „Mittemetaansed süsivesinikud” (NMHC) süsivesinike üldmass (THC), välja arvatud metaan (CH4).

1.2.18.

    „Tahkete osakeste arv” (PN) sõiduki väljalaskeavast väljuv tahkete osakeste koguarv, nagu on määratletud käesolevas määruses sätestatud mõõtmismenetlusega, mida kasutatakse määruse (EÜ) nr 715/2007 I lisa tabelis 2 esitatud Euro 6 heite vastava piirmäära mõõtmiseks.

1.2.19.

    „Kordustäpsus” 2,5kordne standardne kõrvalekalle 10 korduvast reageeringust antud jälgitavale standardväärtusele.

1.2.20.

    „Näit” numbriline väärtus, mis kuvatakse analüsaatoril, vooluhulgamõõturil, sensoril või muul mõõteseadmel, mida rakendatakse sõiduki heidete mõõtmise kontekstis.

1.2.21.

    „Reageerimisaeg” (t 90) viiteaja ja kasvuaja summa.

1.2.22.

    „Kasvuaeg” aeg, mis kulub reageeringu näidu jõudmiseks 10 %-lt 90 %ni lõppnäidust (t 90 – t 10).

1.2.23.

   „Ruutkeskmine” (x rms) väärtuste ruutjuure aritmeetilise keskmise ruutjuur, mis on määratletud järgmiselt:

FOR-L_2016082ET.01000501.notes.0009.xml.jpg

kus:

x on mõõdetud või arvutatud väärtus

n on väärtuste arv

1.2.24.

    „Sensor” mõõteseadeldis, mis ei ole sõiduki osa, kuid mis on paigaldatud, et määrata kindlaks muud parameetrid kui gaasiliste saasteainete või tahkete osakeste kontsentratsioon või kogus ja heitgaasi massivool.

1.2.25.

    „Mõõteulatus” analüsaatori, vooluhulgamõõturi või sensori kalibreerimine, nii et see annab täpse reageeringu standardile, mis vastab võimalikult lähedalt maksimaalsele väärtusele, mida tegeliku heitekatse ajal eeldatakse.

1.2.26.

    „Intervallreaktsioon” keskmine vastus mõõteulatuse signaalile vähemalt 30sekundilise ajavahemiku jooksul.

1.2.27.

    „Intervallreaktsiooni triiv” erinevus keskmise reaktsiooni mõõteulatuse signaali ja tegeliku mõõteulatuse signaali vahel, mida mõõdetakse määratletud ajaperioodil pärast analüsaatori, vooluhulgamõõturi või sensori täpset reguleerimist.

1.2.28.

   Lineaarse regressiooni „tõus” (a 1) on:

kus:

	on võrdlusnäitaja keskmine väärtus
	on kontrollitava näitaja keskmine väärtus
x i	on võrdlusnäitaja tegelik väärtus
y i	on kontrollitava näitaja tegelik väärtus
n	on väärtuste arv

1.2.29.

   „Hinnangu standardviga” (SEE) on:

kus:

ý	on kontrollitava näitaja hinnanguline väärtus
y i	on kontrollitava näitaja tegelik väärtus
x max	on võrdlusnäitaja maksimaalne tegelik väärtus
n	on väärtuste arv

1.2.30.

    „Süsivesinike kogumass” (THC) kõigi lenduvate komponentide summa, mida mõõdetakse leekionisatsioonidetektoriga (FID).

1.2.31.

    „Jälgitavus” võimalus siduda mõõtmist või näitu teadaoleva ja ühiselt kokkulepitud standardiga mõõtmiste katkematu ahela kaudu.

1.2.32.

    „Ülekandeaeg” aeg võrdluspunktis mõõdetava kontsentratsiooni või voolu (t 0) muutumisest kuni 50 %-ni süsteemi reageeringu lõppväärtusest (t 50).

1.2.33.

    „Analüsaatori tüüp” analüsaatorite rühm, mille on valmistanud sama tootja, mis rakendab identset põhimõtet, et mõõta ühe konkreetse gaasilise komponendi kontsentratsiooni või tahkete osakeste arvu.

1.2.34.

    „Heitgaasi massivoolumõõtja tüüp” sama tootja valmistatud heitgaasi massivoolumõõtjate rühm, millel on sarnane toru sisediameeter ja mis funktsioneerivad identsel põhimõttel, et mõõta heitgaasi massivoolu kiirust.

1.2.35.

    „Valideerimine” heitkoguste mõõtmise kaasaskantava seadme korrektse paigalduse ja toimivuse ning ühest või mitmest mittejälgitavast heitgaasi massivoolumõõtjast saadud või sensoritest või ECU signaalidest arvutatud heitgaasi massivoolu kiiruse mõõtmise korrektsuse hindamise protsess.

1.2.36.

    „Kontrollimine” protsess, milles hinnatakse, kas analüsaatori, vooluhulgamõõturi, sensori või signaali mõõdetud või arvutatud väljund vastab võrdlussignaalile ühe või mitme eelnevalt määratud aktsepteeritavuse läve piires.

1.2.37.

    „Null” analüsaatori, vooluhulgamõõturi või sensori kalibreerimine, nii et see annab täpse vastuse nullsignaalile.

1.2.38.

    „Nullreaktsioon” keskmine reaktsioon nullsignaalile vähemalt 30sekundilise ajavahemiku jooksul.

1.2.39.

    „Nullreaktsiooni triiv” erinevus keskmise reaktsiooni nullsignaali ja tegeliku nullsignaali vahel, mida mõõdetakse määratletud ajaperioodil pärast analüsaatori, vooluhulgamõõturi või sensori täpset nullkalibreerimist.

1.3.   Lühendid

Lühenditega viidatakse üldiselt lühendatud mõiste ainsuse ja mitmuse vormile.

CH4	–	metaan
CLD	–	kemoluminestsentsdetektor (chemiluminescence detector)
CO	–	süsinikmonoksiid
CO2	–	süsinikdioksiid
CVS	–	püsimahu proovivõtuvahend (constant volume sampler)
DCT	–	topeltsiduri jõuülekanne (dual clutch transmission)
ECU	–	mootori juhtplokk (engine control unit)
EFM	–	heitgaasi massivoolumõõtja (exhaust mass flow meter)
FID	–	leekionisatsioonidetektor (flame ionisation detector)
FS	–	täisväärtus (full scale)
GPS	–	globaalne positsioneerimissüsteem
H2O	–	vesi
HC	–	süsivesinikud
HCLD	–	kuumutatud kemoluminestsentsdetektor (heated chemiluminescence detector)
HEV	–	hübriidelektrisõiduk (hybrid electric vehicle)
ICE	–	sisepõlemismootor (internal combustion engine)
ID	–	identifitseerimisnumber või -kood
LPG	–	veeldatud naftagaas (liquid petroleum gas)
MAW	–	liikuv keskmine aken (moving average window)
Max	–	maksimaalne väärtus
N2	–	lämmastik
NDIR	–	mittehajus infrapunane (non-dispersive infraread)
NDUV	–	mittehajus ultraviolett (non-dispersive ultraviolet)
NEDC	–	uus Euroopa sõidutsükkel (new European driving cycle)
NG	–	maagaas (natural gas)
NMC	–	mittemetaansete süsivesinike eemaldi (non-methane cutter)
NMC-FID	–	mittemetaansete süsivesinike eemaldi kombinatsioonis leekionisatsioonidetektoriga
NMHC	–	mittemetaansed süsivesinikud (non-methane hydrocarbons)
NO	–	lämmastikmonoksiid
nr	–	number
NO2	–	lämmastikdioksiid
NOX	–	lämmastikoksiidid
NTE	–	„mitte üle” (NTE, not-to-exceed)
O2	–	hapnik
OBD	–	pardadiagnostika (on-board diagnostics)
PEMS	–	heitkoguste mõõtmise kaasaskantav süsteem (portable emissions measurement system)
PHEV	–	laetav hübriidelektrisõiduk (plug-in hybrid electric vehicle)
PN	–	tahkete osakeste arv (particle number)
RDE	–	tegelikus liikluses tekkivad heitkogused (real driving emissions)
SCR	–	selektiivne katalüütiline vähenemine (selective catalytic Reduction)
SEE	–	hinnangu standardviga (standard error of estimate)
THC	–	süsivesinike kogumass (total hydrocarbons)
UN/ECE	–	ÜRO Euroopa Majanduskomisjon
VIN	–	sõiduki identifitseerimisnumber (vehicle identification number)
WLTC	–	ülemaailmne ühtlustatud kergsõidukite katsetamise tsükkel (Worldwide harmonized light vehicles test cycle)
WWH-OBD	–	ülemaailmne ühtlustatud pardadiagnostika (Worldwide harmonized on-board-diagnostics)

2.   ÜLDNÕUDED

2.1.   Tavapärase kasutusaja jooksul ei ole vastavalt määrusele (EÜ) nr 715/2007 heakskiidetud sõidukitüübi heitkogused, mis on kindlaks määratud vastavalt käesolevale lisale ja mis tekivad vastavalt käesolevale lisale teostatud RDE-katses, suuremad kui järgmised heite selgelt määratletud piirmäärad „mitte üle” (NTE):

NTEsaasteaine= CFsaasteaine × EURO-6

kus EURO-6 on määruse (EÜ) nr 715/2007 I lisa tabelis 2 esitatud kohaldatav Euro 6 heite piirmäär ja CF saasteaine on vastava saasteaine vastavustegur, mis on täpsustatud järgmiselt:

Saasteaine	Lämmastikoksiidide (NOx) mass	Tahkete osakeste arv (PN)	Süsinikmonoksiidi (CO) mass (1)	Süsivesinike kogumass (THC)	Süsivesinike kogumassi ja lämmastikoksiidide kombineeritud mass (THC + NOx)
CFsaasteaine	kindlaks määrata	kindlaks määrata	—	—	—

2.2.   Tootja peab kinnitama vastavust punktile 2.1, täites 9. liites oleva sertifikaadi.

2.3.   Selles lisas tüübikinnituse puhul ja sõiduki kasutusea jooksul nõutavad RDE-katsed eeldavad punkti 2.1 nõude täitmist. Eeldatavat vastavust saab uuesti hinnata, tehes täiendavaid RDE-katseid.

2.4.   Liikmesriigid peavad tagama, et sõidukeid saab katsetada PEMSiga avalikel teedel vastavalt liikmesriigi õiguses sätestatud korrale, järgides kohalikke teeliikluse õigusakte ja ohutusnõudeid.

2.5.   Tootjad peavad tagama, et sõidukitel PEMS-katse saab teha sõltumatu isik üldkasutatavatel teedel vastavalt punkti 2.4 nõuetele, näiteks tehes kättesaadavaks sobivad adapterid kollektori väljalasketorudele, võimaldades juurdepääsu ECU signaalidele ja tehes vajalikud halduskorraldused. Kui käesoleva määrusega PEMS-katset ei nõuta, siis võib tootja nõuda mõistlikku tasu, mis on sätestatud määruse (EÜ) nr 715/2007 artikli 7 lõikes 1.

3.   TEOSTATAV RDE-KATSE

3.1.   Artikli 3 lõike 10 teises lõigus viidatud PEMS-katsetele kehtivad järgmised nõuded.

3.1.1.   Tüübikinnituse andmiseks tehakse heitgaasi massivool kindlaks mõõteseadmega, mis toimib sõidukist eraldi, ja selleks ei kasutata sõiduki ECU andmeid. Kui tegemist ei ole tüübikinnitusega, võib 2. liite punkti 7.2 kohaselt kasutada heitgaasi massivoolu kindlaksmääramiseks alternatiivseid meetodeid.

3.1.2.   Kui tüübikinnitusasutus ei ole rahul 1. ja 4. liite kohaselt teostatud PEMS-katse andmete kvaliteedi kontrollimise andmetega ja valideerimisandmetega, siis võib kinnitusasutus lugeda katse kehtetuks. Sellisel juhul registreerib tüübikinnitusasutus katse andmed ja katse kehtetuks tunnistamise põhjused.

3.1.3.   Aruandlus ja RDE-katse teabe levitamine

3.1.3.1.   Tootja poolt vastavalt 8. liitele koostatud tehniline aruanne tehakse tüübikinnitusasutusele kättesaadavaks.

3.1.3.2.   Tootja peab tagama, et avalikkusele juurdepääsetaval veebilehel tehakse tasuta kättesaadavaks järgmine teave:

3.1.3.2.1.

sisestades sõiduki tüübikinnituse numbri ja teabe tüübi, variandi ja versiooni kohta vastavalt direktiivi 2007/46/EÜ IX lisas sätestatud sõiduki EÜ vastavussertifikaadi jaotiste 0.10 ja 0.2 määratlustele, PEMS-katse selle tüüpkonna kordumatu identifitseerimisnumber, millesse asjaomase sõiduki heite tüüp kuulub vastavalt 7. liite punktile 5.2;

3.1.3.2.2.

sisestades PEMS-katse tüüpkonna kordumatu identifitseerimisnumbri: — täielik teave, mida nõutakse 7. liite punktis 5.1; — 7. liite punktides 5.3 ja 5.4 kirjeldatud loetelud; — PEMS-katsete tulemused vastavalt 5. liite punktile 6.3 ja 6. liite punktile 3.9 kõigi sõidukite heidete tüüpide kohta loetelus, mida on kirjeldatud 7. liite punktis 5.4.

3.1.3.3.   Taotluse saamise korral peab tootja kõikidele huvitatud isikutele tasuta ja 30 päeva jooksul kättesaadavaks tegema punktis 3.1.3.1 viidatud tehnilise aruande.

3.1.3.4.   Taotluse saamise korral peab tüübikinnitusasutus 30 päeva jooksul selle saamisest tegema kättesaadavaks teabe, mis on loetletud punktides 3.1.3.1 ja 3.1.3.2. Tüübikinnitusasutus võib nõuda mõistlikku ja proportsionaalset tasu, mis ei heiduta õigustatud huviga päringu tegijat vastavat teavet nõudmast ega ületa asutuse sisekulusid taotletud teabe kättesaadavaks tegemisele.

4.   ÜLDNÕUDED

4.1.   RDE tulemuslikkust tõestatakse sõidukite katsetamisega maanteel, kasutades tavapärast sõiduviisi tavapärastes tingimustes ja tavapärase nimikoormusega. RDE-katse peab olema tüüpiline sõidukitele, mida kasutatakse reaalsetel sõidumarsruutidel nende tavapärase koormaga.

4.2.   Tootja peab tüübikinnitusasutusele tõendama, et väljavalitud sõiduk, sõiduviisid, tingimused ja nimikoormused on sõidukitüüpkonnale tüüpilised. Punktides 5.1 ja 5.2 sätestatud kasulikku koormust ja kõrgust merepinnast käsitlevaid nõudeid kasutatakse eelnevalt, et teha kindlaks, kas tingimused on RDE-katseks aktsepteeritavad.

4.3.   Tüübikinnitusasutus teeb ettepaneku katsesõidu tegemiseks linna-, asulavälisel teel ja kiirteel, mis vastavad punkti 6 nõuetele. Teekonna valikul lähtutakse linna-, asulavälise tee ja kiirteekasutuse määratlemise topograafilisest kaardist.

4.4.   Kui ECU andmete kogumine mõjutab sõiduki heiteid või talitust, siis loetakse kogu PEMS-katse tüüpkond, millesse sõiduk vastavalt 7. liite määratlusele kuulub, mittevastavaks. Selline funktsionaalsus loetakse katkestusseadmeks vastavalt määruse (EÜ) nr 715/2007 artikli 3 lõike 10 määratlusele.

5.   PIIRTINGIMUSED

5.1.   Sõiduki kasulik koormus ja katsemass

5.1.1.   Sõiduki põhiline kasulik koormus sisaldab juhti, katse tunnistajat (vajadusel) ja katseseadmeid, sh aparatuuri ja toiteallikaid.

5.1.2.   Katsetamisel võib lisada kunstliku kasuliku koormuse, tingimusel et põhilise ja kunstliku kasuliku koormuse kogumass ei ületa 90 % „reisijate massi” ja „nimikoormuse” summast, mis on määratletud komisjoni määruse (EL) nr 1230/2012 (2) artikli 2 punktides 19 ja 21.

5.2.   Keskkonnatingimused

5.2.1.   Katse teostatakse keskkonnatingimustel, mis on sätestatud käesolevas punktis. Keskkonnatingimused muutuvad „laiendatud” tingimusteks, kui vähemalt üht temperatuuri- ja kõrgustingimustest laiendatakse.

5.2.2.   Mõõdukad kõrgustingimused: kõrgus, mis on vähem kui 700 meetrit merepinnast või sellega võrdne.

5.2.3.   Laiendatud kõrgustingimused: kõrgus, mis on suurem kui 700 meetrit merepinnast ja vähem kui 1 300 meetrit merepinnast või sellega võrdne.

5.2.4.   Mõõdukad temperatuuritingimused: suurem kui 273 K (0 °C) või sellega võrdne ja madalam kui 303 K (30 °C) või sellega võrdne.

5.2.5.   Laiendatud temperatuuritingimused: suurem kui 266 K (– 7 °C) või sellega võrdne ja madalam kui 273 K (0 °C) või suurem kui 303 K (30 °C) ja madalam kui 308 K (35 °C) või sellega võrdne.

5.2.6.   Erandina punktide 5.2.4 ja 5.2.5 sätetest on mõõdukate tingimuste madalam temperatuur suurem kui 276 K (3 °C) või sellega võrdne ja laiendatud tingimuste madalam temperatuur on suurem kui 271 K (– 2 °C) või sellega võrdne siduvate NTE-heitepiiride kohaldamise algusest, nagu on määratletud punktis 2.1 ja kuni viis aastat pärast määruse (EÜ) nr 715/2007 artikli 10 lõigetes 4 ja 5 esitatud kuupäevi.

5.3.   Dünaamilised tingimused

5.4.   Dünaamilised tingimused hõlmavad tee tõusu, vastutuule ja sõidudünaamika (kiirendused, aeglustused) ja lisasüsteemide mõju katsesõiduki energia tarbimisele ja heidetele. Dünaamiliste tingimuste normaalsust kontrollitakse pärast katse sooritamist, kasutades salvestatud PEMS-andmeid. Dünaamiliste tingimuste normaalsuse kontrollimise meetodid on sätestatud käesoleva lisa 5. ja 6. liites. Iga meetod sisaldab viidet dünaamilistele tingimustele, võrdlusandmete vahemikku ja minimaalse kaetuse nõudeid, et saavutada kehtiv katse.

5.5.   Sõiduki seisund ja kasutamine

5.5.1.   Lisasüsteemid

Kliimasüsteemi või muid lisasüsteeme kasutatakse viisil, mis vastab nende võimalikule kasutusele tarbija poolt tegelikus liikluses.

5.5.2.   Sõidukid, mis on varustatud perioodiliselt regenereeruvate süsteemidega

5.5.2.1.    „Perioodiliselt regenereerivaid süsteeme” tuleb mõista vastavalt artikli 2 lõike 6 määratlusele.

5.5.2.2.   Kui perioodiline regeneratsioon toimub katse jooksul, siis võidakse katse tunnistada kehtetuks ja seda tootja taotlusel üks kord korrata.

5.5.2.3.   Tootja võib tagada regeneratsiooni lõpuleviimise ja valmistada sõiduki enne teist katset asjakohaselt ette.

5.5.2.4.   Kui regeneratsioon toimub RDE-katse kordamise ajal, siis lisatakse kordustesti ajal tekkinud saasteained heitkoguste hinnangusse.

6.   NÕUDED TEEKONNALE

6.1.   Vastavalt punktides 6.3–6.5 kirjeldatud hetkkiirusele liigitatud linna-, asulavälise- ja kiirteesõidu osakaalu väljendatakse protsendina teekonna kogupikkusest.

6.2.   Teekonna järjestus koosneb linnasõidust, millele järgneb asulaväline ja kiirteesõit vastavalt punktis 6.6 täpsustatud osakaaludele. Linna-, asulaväline ja kiirteesõit toimub ilma katkestuseta. Asulavälist sõitu võib katkestada lühikese linnasõiduperioodiga linnast läbi sõites. Kiirteesõidu võib katkestada lühikesteks perioodideks linna- või asulavälisel sõidul, nt teemaksujaamade läbimisel või kohtades, kus tehakse teetöid. Kui teistsugune katsejärjekord on praktilistel kaalutlustel põhjendatud, siis võib linna-, asulavälise ja kiirteesõidu järjekorda muuta pärast tüübikinnitusasutusega kooskõlastamist.

6.3.   Linnasõitu iseloomustab sõiduki kiirus kuni 60 km/h.

6.4.   Asulavälist sõitu iseloomustab sõiduki kiirus 60 kuni 90 km/h.

6.5.   Kiirteesõitu iseloomustab sõiduki kiirus üle 90 km/h.

6.6.   Teekond koosneb umbes 34 % ulatuses linna-, 33 % asulavälisest ja 33 % kiirteesõidust kiirusel, mida on kirjeldatud punktides 6.3–6.5. „Umbes” on vahemik ± 10 protsendipunkti nimetatud protsentidest. Linnasõit ei tohi siiski kunagi moodustada vähem kui 29 % kogu teekonnast.

6.7.   Sõiduki kiirus ei tohi tavaliselt ületada 145 km/h. Seda maksimaalset kiirust võib ületada tolerantsiga 15 km/h mitte rohkem kui 3 % ulatuses kiirteesõidu ajast. PEMS-katse ajal kehtivad kohalikud kiiruspiirangud olenemata muudest õiguslikest tagajärgedest. Kohalike kiiruspiirangute rikkumine ei tühista iseenesest PEMS-katse tulemusi.

6.8.   Teekonna linnasõidu osa keskmine kiirus (kaasaarvatud peatused) peaks olema 15 ja 30 km/h vahel. Peatused, mida määratletakse sõiduki kiirusena alla 1 km/h, peavad moodustama vähemalt 10 % linnasõidu ajast. Linnasõit peab sisaldama mitut peatust, mis on 10 s või pikemad. Ühe liiga pika peatuse, mis moodustab > 80 % linnasõidu peatuste koguajast, lisamist tuleb vältida.

6.9.   Kiirteesõidu kiirusvahemik on nõuetekohaselt 90 ja vähemalt 110 km/h vahel. Sõiduki kiirus peab olema suurem kui 100 km/h vähemalt 5 minuti jooksul.

6.10.   Teekonna kestus on 90 ja 120 minuti vahel.

6.11.   Algus- ja lõpupunkti kõrgus merepinnast ei tohi erineda rohkem kui 100 m võrra.

6.12.   Linna-, asulavälise ja kiirteesõidu minimaalne kaugus on 16 km.

7.   SÕIDUGA SEOTUD NÕUDED

7.1.   Teekond valitakse selliselt, et katset ei katkestata ja andmeid salvestatakse pidevalt, et saavutada punktis 6.10 määratletud minimaalne katse kestus.

7.2.   PEMSile antakse elektrit välisest toiteallikast ja mitte allikast, mis saab oma energia kas vahetult või kaudselt katsesõiduki mootorist.

7.3.   PEMSi paigaldamine tehakse selliselt, et minimaalselt mõjutada sõiduki heiteid või talitust või mõlemat. Paigaldatud seadmete massi ja katsesõiduki võimalikke aerodünaamilisi modifikatsioone tuleb miinimumini vähendada. Sõiduki kasulik koormus peab vastama punktile 5.1.

7.4.   RDE-katsed viiakse läbi Euroopa Liidu tööpäevadel, nagu on määratletud nõukogu määruses (EMÜ, Euratom) nr 1182/71 (3).

7.5.   RDE-katsed toimuvad kattega teedel ja tänavatel (nt maastikusõit ei ole lubatud).

7.6.   Pikaajalist tühikäigul töötamist tuleb vältida pärast sisepõlemismootori esimest käivitamist heitekatse alguses. Kui mootor katse ajal seiskub, võib selle uuesti käivitada, kuid valimi võtmist ei tohi katkestada.

8.   MÄÄRDEAINE, KÜTUS JA REAKTIIV

8.1.   RDE-katses kasutatav kütus, määrdeaine ja reaktiiv (vajaduse korral) peavad vastama tootja esitatud tehnilisele kirjeldusele, mis on ette nähtud kliendile sõiduki kasutamiseks.

8.2.   Võetakse näidised kütusest, määrdeainest ja reaktiivist (vajaduse korral) ja neid säilitatakse vähemalt 1 aasta.

9.   HEITKOGUSED JA TEEKONNA HINDAMINE

9.1.   Katse viiakse läbi vastavalt käesoleva lisa 1. liitele.

9.2.   Teekond peab vastama punktides 4–8 sätestatud nõuetele.

9.3.   Ei ole lubatud kombineerida eri teekondade andmeid ega teekonna andmeid muuta või kustutada.

9.4.   Kui teekond on vastavalt punktile 9.2 valideeritud, arvutatakse heitkogused, kasutades käesoleva lisa 5. ja 6. liites sätestatud meetodeid.

9.5.   Kui konkreetses ajavahemikus on keskkonnatingimusi laiendatud vastavalt punktile 5.2, siis jagatakse vastavalt käesoleva lisa 4. liitele arvutatud selle konkreetse ajavahemiku heited väärtusega „ ext ” enne nende käesoleva lisa nõuetele vastavuse hindamist.

9.6.   Külmkäivitus on määratletud vastavalt käesoleva lisa 4. liite punktile 4. Kuni külmkäivituse heidete konkreetsete nõuete kohaldamiseni viimased salvestatakse, kuid jäetakse heitkoguste hinnangust välja.

„1. liide

Menetlus sõidukite heitkoguste katsetamiseks heitkoguste mõõtmise kaasaskantava süsteemi (PEMS) abil

1.   SISSEJUHATUS

Käesolevas liites kirjeldatakse katsemenetlust, et määrata kindlaks kergsõidukite ja tarbesõidukite heitgaaside kogused, kasutades heitkoguste mõõtmise kaasaskantavat süsteemi.

2.   SÜMBOLID

≤	–	väiksem või võrdne
#	–	arv
#/m3	–	arv kuupmeetri kohta
%	–	protsent
°C	–	kraadi Celsiuse järgi
g	–	gramm
g/s	–	grammi sekundi kohta
h	–	tund
Hz	–	herts
K	–	kelvin
kg	–	kilogramm
kg/s	–	kilogrammi sekundi kohta
km	–	kilomeeter
km/h	–	kilomeetrit tunnis
kPa	–	kilopaskal
kPa/min	–	kilopaskalit minutis
l	–	liiter
l/min	–	liitrit minutis
m	–	meeter
m3	–	kuupmeeter
mg	–	milligramm
min	–	minut
p e	–	vakumeeritud rõhk [kPa]
qvs	–	süsteemi mahuvoolu kiirus [l/min]
ppm	–	miljondikku
ppmC1	–	miljondikku süsiniku ekvivalendi kohta
p/min	–	pööret minutis
s	–	sekund
V s	–	süsteemi maht [l]

3.   ÜLDNÕUDED

3.1.   PEMS

Katse viiakse läbi PEMSiga, mis koosneb punktides 3.1.1–3.1.5 sätestatud osadest. Vajaduse korral võib teha ühenduse sõiduki ECUga, et määrata kindlaks asjakohased mootori ja sõiduki näitajad, mis on sätestatud punktis 3.2.

3.1.1.   Analüsaatorid saasteainete kontsentratsiooni määramiseks heitgaasis.

3.1.2.   Üks või mitu seadet või sensorit, et mõõta või määrata heitgaasi massivool.

3.1.3.   Globaalne positsioneerimissüsteem, et määrata sõiduki asend, kõrgus ja kiirus.

3.1.4.   Vajaduse korral sensorid ja muud seadmed, mis ei ole sõiduki osa, nt ümbritseva õhu temperatuuri, suhtelise niiskuse, õhurõhu ja sõiduki kiiruse mõõtmiseks.

3.1.5.   Sõidukist sõltumatu energiaallikas, et anda PEMSile toidet.

3.2.   Katseparameetrid

Käesoleva lisa tabelis 1 täpsustatud katseparameetreid mõõdetakse ja neid salvestatakse konstantsel sagedusel 1,0 Hz või suuremal sagedusel ja neist teavitatakse vastavalt 8. liite nõuetele. Kui on saadud ECU näitajad, siis tuleb need teha kättesaadavaks oluliselt kõrgemal sagedusel kui PEMSi salvestatud näitajad, et tagada õige valimi moodustumine. PEMSi analüsaatorid, vooluhulgamõõturid ja sensorid peavad vastama käesoleva lisa 2. ja 3. liites sätestatud nõuetele.

Tabel 1

Katseparameetrid

Parameeter	Soovitatud ühik	Allikas (11)
THC-kontsentratsioon (4)  (7)	ppm	Analüsaator
CH4-kontsentratsioon (4)  (7)	ppm	Analüsaator
NMHC-kontsentratsioon (4)  (7)	ppm	Analüsaator (9)
CO-kontsentratsioon (4)  (7)	ppm	Analüsaator
CO2-kontsentratsioon (4)	ppm	Analüsaator
NOX-kontsentratsioon (4)  (7)	ppm	Analüsaator (10)
PN-kontsentratsioon (7)	#/m3	Analüsaator
Heitgaasi massivoolukiirus	kg/s	EFM, 2. liite punktis 7 kirjeldatud mis tahes meetod
Ümbritsev niiskus	%	Sensor
Ümbritseva õhu temperatuur	K	Sensor
Ümbritsev rõhk	kPa	Sensor
Sõiduki kiirus	km/h	Sensor, GPS või ECU (6)
Sõiduki laiuskraad	kraad	GPS
Sõiduki pikkuskraad	kraad	GPS
Sõiduki kõrgus (8)  (12)	M	GPS või sensor
Heitgaasi temperatuur (8)	K	Sensor
Mootori jahutusvedeliku temperatuur (8)	K	Sensor või ECU
Mootori pöörlemissagedus (8)	p/min	Sensor või ECU
Mootori pöördemoment (8)	Nm	Sensor või ECU
Pöördemoment vedaval sillal (8)	Nm	Rummu pöördemomendi mõõtur
Pedaali asend (8)	%	Sensor või ECU
Mootori kütusevool (5)	g/s	Sensor või ECU
Mootorisse sisenev õhuvool (5)	g/s	Sensor või ECU
Rikke staatus (8)	–	ECU
Siseneva õhuvoolu temperatuur	K	Sensor või ECU
Regeneratsiooni staatus (8)	–	ECU
Mootoriõli temperatuur (8)	K	Sensor või ECU
Tegelik käik (8)	#	ECU
Soovitud käik (nt GSI) (8)	#	ECU
Muud sõiduki andmed (8)	täpsustamata	ECU

3.3.   Sõiduki ettevalmistamine

Sõiduki ettevalmistamine hõlmab üldist tehnilist ja ekspluatatsioonilist kontrolli.

3.4.   PEMSi paigaldamine

3.4.1.   Üldine teave

PEMSi paigaldamisel järgitakse PEMSi tootja juhiseid ning kohalikke tervise- ja ohutusnõudeid. PEMS tuleks paigaldada selliselt, et minimeerida katse ajal elektromagnetilised segavad toimed ning löögid, vibreerimine, tolm ja temperatuuri muutumine. PEMS tuleb paigaldada ja seda tuleb kasutada lekkekindlalt ja minimaalse soojakaoga. PEMSi paigaldamine ja kasutamine ei tohi muuta heitgaasi olemust ega ülemääraselt pikendada väljalasketoru. Tahkete osakeste tekkimise vältimiseks peavad ühendused olema termiliselt stabiilsed katses eeldatavatel heitgaasi temperatuuridel. Sõiduki väljalaskeava ja ühendustoru ühendamiseks ei soovitata kasutada elastomeerühendusi. Kui elastomeerühendusi kasutatakse, siis peab nende kokkupuude heitgaasiga olema minimaalne, et vältida artefakte mootori suurel koormusel.

3.4.2.   Lubatud vasturõhk

PEMSi paigaldamine ja kasutamine ei tohi põhjendamatult suurendada staatilist rõhku väljalaskesüsteemis. Kui tehniliselt võimalik, siis peab pikendus, mis hõlbustab valimi moodustamist või ühendamist heitgaasi massivoolumõõtjaga, olema sama suur või suurem kui väljalasketoru ristlõige.

3.4.3.   Heitgaasi massivoolumõõtja

Kui heitgaasi massivoolumõõtjat kasutatakse, siis kinnitatakse see sõiduki väljalasketoru(de)le vastavalt EFMi tootja soovitustele. EFMi mõõtevahemik peab vastama katses eeldatava heitgaasi massivoolukiiruse vahemikule. EFMi ja väljalasketoru adapterite või ühenduste paigaldamine ei tohi negatiivselt mõjutada mootori tööd või heitgaasi järeltöötlussüsteemi. Kummalegi voolusensori elemendile paigaldatakse külgedele vähemalt neljakordse läbimõõduga toru või 150 mm sirget toru, olenevalt sellest, kumb on suurem. Hargneva väljalaskekollektoriga mitmesilindrilise mootori katsetamisel soovitatakse kombineerida ülesvoolu jäävad väljalasketorustikud heitgaasi massivoolumõõtjas ja suurendada torustiku ristlõiget, et minimeerida heitgaasi vasturõhk. Kui see ei ole teostatav, siis tuleks kaaluda heitgaasivoolu mõõtmist mitme heitgaasi massivoolumõõtjaga. Heitgaasi torude konfiguratsioonide, mõõtmete ja eeldatavate heitgaasi massivoolukiiruste paljusus võib teha vajalikuks kompromissi EFMi(de) valimisel ja paigaldamisel, juhindudes heast inseneritavast. Kui mõõtetäpsus nõuab, siis on lubatud paigaldada EFM, mille läbimõõt on väiksem kui mitme väljundi kogu ristlõikeala, tingimusel et see ei mõjuta negatiivselt tööd ega heitgaasi järeltöötlust, mis on sätestatud punktis 3.4.2.

3.4.4.   Globaalne positsioneerimissüsteem

GPS-antenn tuleb paigaldada selliselt, et tagada satelliidisignaali hea vastuvõtt – näiteks kõrgeimasse võimalikku kohta. Paigaldatud GPS-antenn peab sõiduki kasutamist võimalikult vähe häirima.

3.4.5.   Mootori juhtplokiga ühendamine

Soovi korral võib salvestada tabelis 1 loetletud asjakohased sõiduki ja mootori näitajad, kasutades andmelogijat, mis on ühendatud ECU või sõiduki võrgustikuga vastavalt sellistele standarditele nagu ISO 15031-5 või SAE J1979, OBD-II, EOBD või WWHOBD. Vajaduse korral avaldavad tootjad parameetrite sildid, et saaks vajalikud parameetrid tuvastada.

3.4.6.   Sensorid ja lisaseadmed

Paigaldatakse sõiduki kiiruse sensorid, temperatuuri sensorid, jahuti termoühendused või muud mõõteseadmed, mis ei ole sõiduki osad, et mõõta kaalumisel olevat parameetrit representatiivsel, usaldusväärsel ja täpsel viisil, ilma et sõiduki kasutamist ja muude analüsaatorite, vooluhulgamõõturite, sensorite ja signaalide toimimist põhjendamatult häiritaks. Sensorid ja lisaseadmed peavad saama energiat sõidukist sõltumata.

3.5.   Heiteproovide võtmine

Heiteproovide võtmine peab olema representatiivne ja seda tuleb teha kohtades, kus heitgaasid on hästi segatud ja kus proovivõtupunkti ümbritseva õhu allavool on minimaalne. Vajaduse korral võetakse heiteproovid massivoolumõõtjast allavoolu, järgides vahemaad vähemalt 150 mm voolusensori elemendist. Proovivõtturid paigaldatakse vähemalt 200 mm või väljalasketoru kolmekordse läbimõõdu kaugusele, oleneb sellest, kumb on suurem, sõiduki väljalasketoru otsast ülesvoolu, kust väljuvad heitgaasid PEMSi proovivõtuseadmest keskkonda. Kui PEMS saadab tagasi voolu väljalaskesüsteemi, siis peab see toimuma proovivõtturist allavoolu viisil, mis ei mõjuta mootori töötamise ajal heitgaasi olemust proovivõtupunkti(de)s. Kui prooviliini pikkust muudetakse, siis süsteemi ülekandeaegu kontrollitakse ja vajadusel korrigeeritakse.

Kui mootoril on heitgaasi järeltöötlussüsteem, siis võetakse heitgaasi proov järeltöötlussüsteemist allavoolu. Mitmesilindrilise mootori ja hargneva väljalasketorustikuga sõiduki katsetamisel peab proovivõttur asuma piisavalt kaugel allavoolu, et tagada, et proov oleks representatiivne kõigi silindrite keskmiste heitgaasi koguste suhtes. Kui tegemist on mitmesilindrilise mootoriga, mille väljalasketorustikud moodustavad omaette rühmad, nagu V-kujulise mootorikonfiguratsiooni korral, tuleb proovivõtturist ülespoole jäävad väljalasketorustikud ühendada. Kui see ei ole tehniliselt teostatav, siis tuleb kaaluda mitmepunktilist proovivõtmist kohas, kus heitgaasid on hästi segunenud ja kus ei ole ümbritsevat õhku. Sellisel juhul peab proovivõtturite arv ja asukoht vastama võimalikult lähedalt heitgaasi massivoolumõõtjate asukohale. Kui heitgaasivoolud ei ole võrdsed, siis tuleb kaaluda proportsionaalset proovivõttu või mitme analüsaatori kasutamist proovide võtmisel.

Tahkete osakeste mõõtmisel võetakse heitgaaside proov heitgaasivoolu keskelt. Kui heitgaaside proovide võtmiseks kasutatakse mitut proovivõtturit, siis peab proovivõttur asuma muude proovivõtturite suhtes ülesvoolu.

Süsivesinike mõõtmisel kuumutatakse proovivõtuliin temperatuurini 463 ± 10 K (190 ± 10 °C). Muude gaasiliste komponentide mõõtmiseks kas koos jahutiga või ilma selleta hoitakse proovivõtuliin minimaalselt temperatuuril 333 K (60 °C), et vältida kondenseerumist ja tagada eri gaaside sobiv sisseimbumise efektiivsus. Madala rõhuga proovivõtusüsteemides võib temperatuuri alandada vastavalt rõhu vähenemisele, tingimusel et proovivõtusüsteem tagab 95 % sisseimbumise efektiivsuse kõigi reguleeritud gaasiliste saasteainete puhul. Kui võetakse tahkete osakeste proovid, siis kuumutatakse proovivõtuliin alates lahjendamata heitgaasi proovivõtupunktist minimaalse temperatuurini 373 K (100 °C). Tahkete osakeste proovivõtuliini proovi viibeaeg kuni esimese lahjenduseni või tahkete osakeste loendurini peab olema väiksem kui 3 s.

4.   KATSE-EELNE MENETLUSED

4.1.   PEMSi lekke kontroll

Kui PEMS on paigaldatud, kontrollitakse lekkeid vähemalt üks kord iga PEMS-sõiduki paigaldise kohta, nagu on ette näinud PEMSi tootja või järgmiselt. Väljalaskesüsteemist ühendatakse sond lahti ja ots korgitakse kinni. Analüsaatori pump lülitatakse sisse. Pärast esialgset stabiliseerimise perioodi on lekke puudumisel kõigi voolumeetrite näit umbes null. Vastasel korral tuleb kontrollida proovivõtuliine ja viga kõrvaldada.

Vaakumi lekkekiirus ei tohi ületada 0,5 protsenti kontrollitava süsteemi osa kasutatavast voolukiirusest. Kasutatava voolukiiruse hindamiseks võib kasutada analüsaatori voolusid ja möödavoolusid.

Alternatiivselt võib süsteemi tühjendada rõhuni vähemalt 20 kPa vaakumis (80 kPa absoluutselt). Pärast algset stabiliseerimisperioodi ei tohi rõhu suurenemine Dp (kPa/min) süsteemis ületada:

Teise meetodina võib rakendada kontsentratsiooni astmelist muutmist proovivõtuliini alguses ümberlülitamise teel nullgaasilt võrdlusgaasile, säilitades samad rõhutingimused, mis on süsteemi normaalsel ekspluateerimisel. Kui õigesti kalibreeritud analüsaatori näit on pärast piisava aja möödumist ≤ 99 protsenti võrreldes sisestatud kontsentratsiooniga, siis tuleb lekkeprobleem likvideerida.

4.2.   PEMSi käivitamine ja stabiliseerimine

PEMS lülitatakse sisse, lastakse soojeneda ja stabiliseeruda vastavalt PEMSi tootja tehnilisele kirjeldusele, kuni nt rõhud, temperatuurid ja voolud on saavutanud oma seadistatud ekspluatatsioonipunktid.

4.3.   Proovivõtusüsteemi ettevalmistamine

Proovivõtusüsteem, mis koosneb proovivõtturist, proovivõtuliinidest ja analüsaatoritest, valmistatakse katsetamiseks ette vastavalt PEMSi tootja juhistele. Tuleb tagada, et proovivõtusüsteem on puhas ja selles ei ole kondenseerunud niiskust.

4.4.   EFMi ettevalmistamine

Kui EFMi kasutatakse heitgaasi massivoolu mõõtmiseks, siis tuleb see puhastada ja kasutamiseks ette valmistada vastavalt selle tootja tehnilisele kirjeldusele. Selle protseduuriga eemaldatakse (vajaduse korral) kondensatsioon ja setted liinidest ja seotud mõõtmise sisendavadest.

4.5.   Analüsaatorite kontrollimine ja kalibreerimine gaasiheidete mõõtmiseks

Analüsaatorite nullväärtuse ja mõõtevahemiku kalibreerimine teostatakse kalibreerimisgaasidega, mis vastavad 2. liite punkti 5 nõuetele. Valitakse kalibreerimisgaasid, mis vastavad heitekatses eeldatud saasteainete kontsentratsioonide vahemikule.

4.6.   Analüsaatori kontrollimine tahkete osakeste heitkoguste mõõtmiseks

Analüsaatori nulltase salvestatakse, võttes proovi HEPA-filtreeritud ümbritsevast õhust. Signaal salvestatakse konstantsel sagedusel vähemalt 1,0 Hz 2 minuti jooksul ja see keskmistatakse; lubatav kontsentratsiooni tase määratakse siis, kui on võimalik kasutada sobivaid mõõteseadmeid.

4.7.   Sõiduki kiiruse mõõtmine

Sõiduki kiirus määratakse kindlaks vähemalt ühe järgmise meetodiga.

a)	GPS; kui sõiduki kiirus määratakse GPSiga, siis võrreldakse teekonna kogupikkust teise meetodi mõõtudega vastavalt 4. liite punktile 7.

b)

Sensor (nt optiline või mikrolaine sensor); kui sõiduki kiirus on määratud kindlaks sensoriga, siis peab kiiruse mõõtmine vastama 2. liite punkti 8 nõuetele, või alternatiivselt määratakse teekonna kogupikkus sensoriga ja võrreldakse kontrollkaugusega, mis on saadud digitaalsest teedevõrgust või topograafiliselt kaardilt. Sensori määratav teekonna kogupikkus ei tohi kontrollkaugusest kõrvale kalduda rohkem kui 4 %.

c)

ECU; kui sõiduki kiirus määratakse kindlaks ECUga, siis valideeritakse teekonna kogupikkus vastavalt 3. liite punktile 3 ja ECU kiiruse signaali korrigeeritakse vajaduse korral, et täita 3. liite punkti 3.3 nõuded. Alternatiivselt võrreldakse teekonna kogupikkust, mis määrati ECUga, kontrollkaugusega, mis saadakse digitaalsest teedevõrgust või topograafiliselt kaardilt. ECUga määratav teekonna kogupikkus ei tohi kontrollkaugusest kõrvale kalduda rohkem kui 4 %.

4.8.   PEMSi seadistuse kontrollimine

Tuleb kontrollida ühendusi kõikide sensoritega ja vajaduse korral ECUga. Mootori parameetrite lugemisel tagatakse, et ECU teatab väärtusi õigesti (nt mootori nullkiirus [p/min], kui sisepõlemismootor on välja lülitatud ja süüde on sees). PEMS peab toimima ilma hoiatussignaalide ja veateadeteta.

5.   HEITEKATSE

5.1.   Katse alustamine

Enne mootori käivitamist alustatakse proovivõtu ning parameetrite mõõtmise ja salvestamisega. Aegade vastavusse viimise hõlbustamiseks soovitatakse salvestada ajalisse vastavusse viidavad parameetrid kas ühe andmesalvestusseadmega või kasutada sünkroniseeritud ajatemplit. Enne ja pärast mootori käivitamist veendutakse, et kõik vajalikud parameetrid on salvestatud andmelogijas.

5.2.   Katse

Kogu sõiduki teel toimuva katse ajal jätkatakse näitajate proovivõttu, mõõtmist ja salvestamist. Mootori võib peatada ja selle käivitada, kuid heiteproovide võtmine ja parameetrite salvestamine peab jätkuma. Iga ohusignaal, mis viitab PEMSi talitlushäirele, tuleb dokumenteerida ja seda kontrollida. Parameetrite salvestamine peab andma andmete täielikkuse üle 99 %. Mõõtmise ja andmete salvestamise võib katkestada vähem kui 1 % kogu teekonna kestuse ajast, kuid mitte kauemaks kui katkematuks 30sekundiliseks perioodiks signaali tahtmatu kao korral või PEMS-seadme hooldamiseks. Katkestused võib PEMS salvestada otse, kuid ei ole lubatud sisestada salvestatud parameetrisse katkestusi andmete eeltöötlemise, vahetamise või järeltöötlemise teel. Automaatse nullimise tegemise korral, tuleb see teha vastavalt jälgitavale nullstandardile, mis sarnaneb sellega, mida kasutati analüsaatori nullimiseks. On äärmiselt soovitatav alustada PEMSi hooldust sõiduki nullkiirusel.

5.3.   Katse lõpetamine

Katse lõpetatakse, kui sõiduk on teekonna läbinud ja põlemismootor on välja lülitatud. Andmete salvestamine jätkub, kuni proovivõtusüsteemide reageerimisaeg möödub.

6.   KATSEJÄRGNE MENETLUS

6.1.   Analüsaatorite kontrollimine gaasiheidete mõõtmiseks

Gaasiliste komponentide analüsaatorite nullväärtust ja intervallreaktsiooni kontrollitakse kalibreerimisgaasidega, mis on identsed nendega, mida rakendatakse vastavalt punktile 4.5, et hinnata analüsaatori reaktsiooni triivi võrreldes katse-eelse kalibreerimisega. Enne intervalltriivi kontrollimist võib analüsaatori nullida, kui määratud nulltriiv on lubatud vahemikus. Katsejärgne triivi kontroll tuleb lõpule viia nii kiiresti kui võimalik pärast katset ja enne kui PEMS, üksikud analüsaatorid või sensorid on välja lülitatud või puhkerežiimis. Katse-eelse ja -järgse tulemuste erinevus peab vastama tabeli 2 nõuetele.

Tabel 2

Lubatud analüsaatori triiv PEMS-katses

Saasteaine	Nullreaktsiooni triiv	Intervallreaktsiooni triiv (13)
CO2	≤ 2 000 ppm katse kohta	≤ 2 % näidust või ≤ 2 000 ppm katse kohta, olenevalt sellest, kumb on suurem
CO	≤ 75 ppm katse kohta	≤ 2 % näidust või ≤ 75 ppm katse kohta, olenevalt sellest, kumb on suurem
NO2	≤ 5 ppm katse kohta	≤ 2 % näidust või ≤ 5 ppm katse kohta, olenevalt sellest, kumb on suurem
NO/NOX	≤ 5 ppm katse kohta	≤ 2 % näidust või ≤ 5 ppm katse kohta, olenevalt sellest, kumb on suurem
CH4	≤ 10 ppmC1 katse kohta	≤ 2 % näidust või ≤ 10 ppmC1 katse kohta, olenevalt sellest, kumb on suurem
THC	≤ 10 ppmC1 katse kohta	≤ 2 % näidust või ≤ 10 ppmC1 katse kohta, olenevalt sellest, kumb on suurem

Kui katse-eelsete ja -järgsete tulemuste nullväärtuse ja intervallreaktsiooni triiv on lubatust suurem, siis tuleb katse tulemused tühistada ja katse uuesti läbi viia.

6.2.   Analüsaatori kontrollimine tahkete osakeste heitkoguste mõõtmiseks

Analüsaatori nulltase salvestatakse, võttes proovi HEPA-filtreeritud ümbritsevast õhust. Signaal salvestatakse 2 minuti jooksul ja see keskmistatakse; lubatav kontsentratsiooni tase määratakse siis, kui on võimalik kasutada sobivaid mõõteseadmeid. Kui katse-eelsete ja -järgsete tulemuste null- ja mõõteulatus on lubatust suurem, siis tuleb katse kõik tulemused tühistada ja katse uuesti läbi viia.

6.3.   Teel tekkivate heidete mõõtmiste kontrollimine

Analüsaatorite kalibreeritud vahemik sisaldab vähemalt 90 % kontsentratsiooniväärtusi, mis on saadud 99 % ulatuses heitekatse valiidsete osade mõõtmistest. 1 % hindamiseks kasutatud mõõtmiste koguarvust võib olla kuni kahe teguri võrra suurem analüsaatori kalibreeritud vahemikust. Kui need nõuded ei ole täidetud, siis katse tühistatakse.

„2. liide

PEMSi komponentide ja signaalide spetsifikatsioon ja kalibreerimine

1.   SISSEJUHATUS

Selles liites sätestatakse PEMSi komponentide ja signaalide spetsifikatsioon ja kalibreerimine.

2.   SÜMBOLID

>	–	suurem kui
≥	–	suurem kui või võrdne
%	–	protsent
≤	–	väiksem kui või võrdne
A	–	lahjendamata CO2 kontsentratsioon [ %]
a 0	–	lineaarse regressioonijoone y-telglõik
a 1	–	lineaarse regressioonijoone tõus
B	–	lahjendatud CO2 kontsentratsioon [ %]
C	–	lahjendatud NO kontsentratsioon [ppm]
c	–	analüsaatori vastus hapniku segava toime katses
c FS,b	–	HC-kontsentratsiooni täisväärtus sammus b [ppmC1]
c FS,d	–	HC-kontsentratsiooni täisväärtus sammus d [ppmC1]
c HC(w/NMC)	–	HC-kontsentratsioon CH4 või C2H6 voolamisel läbi NMC [ppmC1]
c HC(w/o NMC)	–	HC-kontsentratsioon CH4 või C2H6 möödavoolu puhul NMCst [ppmC1]
c m,b	–	mõõdetud HC-kontsentratsioon sammus b [ppmC1]
c m,d	–	mõõdetud HC-kontsentratsioon sammus (d) [ppmC1]
c ref,b	–	HC-võrdluskontsentratsioon sammus b [ppmC1]
c ref,d	–	HC-võrdluskontsentratsioon sammus d [ppmC1]
°C	–	kraadi Celsiuse järgi
D	–	lahjendamata NO kontsentratsioon [ppm]
D e	–	eeldatud lahjendatud NO kontsentratsioon [ppm]
E	–	absoluutne töörõhk [kPa]
E CO2	–	protsentuaalne CO2 summutus
E E	–	etaani efektiivsus
E H2O	–	protsentuaalne vee summutus
E M	–	metaani efektiivsus
EO2	–	hapniku segav toime
F	–	veetemperatuur [K]
G	–	küllastunud auru rõhk [kPa]
g	–	gramm
gH2O/kg	–	grammi vett kilogrammi kohta
h	–	tund
H	–	veeauru kontsentratsioon [%]
H m	–	maksimaalne veeauru kontsentratsioon [%]
Hz	–	herts
K	–	kelvin
kg	–	kilogramm
km/h	–	kilomeetrit tunnis
kPa	–	kilopaskal
Max	–	maksimaalne väärtus
NOX,dry	–	stabiliseeritud NOX salvestuste niiskusega korrigeeritud keskmine kontsentratsioon
NOX,m	–	stabiliseeritud NOX salvestuste keskmine kontsentratsioon
NOX,ref	–	stabiliseeritud NOX salvestuste keskmine võrdluskontsentratsioon
ppm	–	miljondikku
ppmC1	–	miljondikku süsiniku ekvivalendi kohta
r2	–	determinatsioonikordaja
s	–	sekund
t0	–	ajapunkt gaasivoolu ümberlülitamisel [s]
t10	–	ajapunkt 10 % reageering lõppnäidust
t50	–	ajapunkt 50 % reageering lõppnäidust
t90	–	ajapunkt 90 % reageering lõppnäidust
x	–	sõltumatu muutuja või kontrollväärtus
χmin	–	minimaalne väärtus
y	–	sõltuv muutuja või mõõdetud väärtus

3.   LINEAARSUSE KONTROLLIMINE

3.1.   Üldine teave

Analüsaatorite, vooluhulgamõõturite, sensorite ja signaalide lineaarsus peab olema jälgitav vastavalt rahvusvahelistele või kohalikele standarditele. Sensorid või signaalid, mis ei ole otse jälgitavad, nt lihtsustatud vooluhulgamõõturid, tuleb kalibreerida alternatiivina šassii dünamomeetri laboriseadmetega, mis on kalibreeritud vastavalt rahvusvahelistele või kohalikele standarditele.

3.2.   Lineaarsusnõuded

Kõik analüsaatorid, vooluhulgamõõturid ja signaalid peavad vastavama tabelis 1 toodud lineaarsusnõuetele. Kui õhuvool, kütusevool, õhu ja kütuse suhe või heitgaasi massivoolukiirus arvutatakse ECU põhjal, siis peab arvutatud heitgaasi massivoolukiirus vastama tabelis 1 sätestatud lineaarsusnõuetele.

Tabel 1

Mõõtmisparameetrite ja -süsteemide lineaarsusnõuded

Mõõtmisparameeter/seade		Tõus a1	Standardviga SEE	Determinatsioonikordaja r2
Kütusevoolu kiirus (14)	≤ 1 % max	0,98–1,02	≤ 2 % max	≥ 0,990
Õhuvoolu kiirus (14)	≤ 1 % max	0,98–1,02	≤ 2 % max	≥ 0,990
Heitgaasi massivoolukiirus	≤ 2 % max	0,97–1,03	≤ 2 % max	≥ 0,990
Gaasianalüsaatorid	≤ 0,5 % max	0,99–1,01	≤ 1 % max	≥ 0,998
Pöördemoment (15)	≤ 1 % max	0,98–1,02	≤ 2 % max	≥ 0,990
PN-analüsaatorid (16)	kindlaks määrata	kindlaks määrata	kindlaks määrata	kindlaks määrata

3.3.   Lineaarsuse kontrollimise sagedus

Lineaarsusnõudeid vastavalt punktile 3.2 kontrollitakse:

a)	iga analüsaatori puhul vähemalt iga kolme kuu tagant või iga kord, kui süsteemi parandatakse või muudetakse selliselt, et see võib mõjutada kalibreerimist;

b)	muude asjakohase seadmete, näiteks heitgaasi massivoolumõõtjate ja jälgitavalt kalibreeritud sensorite puhul alati, kui on täheldatud kahjustusi, vastavalt siseauditi korrale seadme tootja poolt või ISO 9000 alusel, kuid mitte kauem kui üks aasta enne tegelikku katset.

Lineaarsusnõudeid vastavalt punktile 3.2 sensorite või ECU signaalide kohta, mis ei ole vahetult jälgitavad, täidetakse üks kord iga PEMSi seadistuse kohta jälgitavalt kalibreeritud mõõteseadmega šassii dünamomeetril.

3.4.   Lineaarsuskontrolli kord

3.4.1.   Üldnõuded

Asjakohased analüsaatorid, seadmed ja sensorid viiakse tavapärasesse töökorda vastavalt tootja soovitustele. Analüsaatoreid, seadmeid ja sensoreid ekspluateeritakse ettenähtud temperatuuridel, rõhkudel ja vooludel.

3.4.2.   Üldine kord

Iga normaalse ekspluatatsioonivahemiku lineaarsust kontrollitakse järgmiste etappidega.

a)	Analüsaator, vooluhulgamõõtur või sensor on seadistatud nullile, kasutades nullsignaali. Gaasianalüsaatoritel kasutatakse puhastatud tehisõhku või lämmastikku, mis viiakse analüsaatori sisendavasse gaasiraja kaudu, mis on nii sirge ja lühike kui võimalik.

b)	Mõõteulatuse signaaliga reguleeritakse analüsaatori, vooluhulgamõõturi või sensori mõõteulatust. Gaasianalüsaatoritel kasutatakse sobivat võrdlusgaasi analüsaatori sisendavas, mis viiakse sinna gaasiraja kaudu, mis on nii sirge ja lühike kui võimalik.

c)	Korratakse nullprotseduuri a.

d)

Kontrollimiseks kasutatakse vähemalt kümmet enam-vähem võrdse ulatusega kehtivat kontrollväärtust (kaasa arvatud null). Komponentide kontsentratsioonide kontrollväärtused, heitgaasi massivoolukiirus ja muud asjakohased parameetrid valitakse selliselt, et need vastavad väärtuste vahemikule, mida heitekatses eeldatakse. Heitgaasi massivoolu mõõtmiseks võib lineaarsuskontrollist välja jätta võrdluspunktid, mis on väiksemad kui 5 % maksimaalsest kalibreerimisväärtusest.

e)	Gaasianalüsaatorite puhul kasutatakse analüsaatori pordis teadaolevaid gaasikontsentratsioone vastavalt punktile 5. Signaali stabiliseerumiseks jäetakse piisavalt aega.

f)	Hinnatavad väärtused ja vajadusel kontrollväärtused registreeritakse 1,0 Hz püsisagedusel vähemalt 30sekundilise perioodi jooksul.

g)

30sekundilise perioodi aritmeetilisi keskmisi väärtusi kasutatakse, et arvutada vähimad lineaarse regressiooni näitajad, kasutades sobivaimat võrrandit: y = a 1 x + a 0 kus: y on mõõtesüsteemi tegelik väärtus a 1 on regressioonijoone tõus x on kontrollväärtus a 0 on regressioonijoone y-telglõik Hinnangu standardviga (SEE) üleminekul y-väärtuselt x-väärtusele ja determinatsioonikordaja (r2) arvutatakse iga mõõtmisnäitaja ja süsteemi jaoks.

h)	Lineaarse regressiooni näitajad peavad vastama tabelis 1 toodud nõuetele.

3.4.3.   Lineaarsuse kontrollimise nõuded šassii dünamomeetri kohta

Mittejälgitavaid vooluhulgamõõtureid, sensoreid või ECU signaale, mida ei saa vastavalt jälgitavatele standarditele kalibreerida, tuleb kalibreerida šassii dünamomeetril. Protseduur peab vastama UN/ECE eeskirja nr 83 4a lisa nõuetele niivõrd, kui need on kohaldatavad. Vajaduse korral tuleb kalibreeritav seade või sensor paigaldada katsesõidukile ning seda kasutada vastavalt 1. liite nõuetele. Kalibreerimiskord järgib võimalusel alati punkti 3.4.2 nõudeid; valitakse vähemalt 10 asjakohast kontrollväärtust, et tagada, et vähemalt 90 % eeldatavast maksimaalsest väärtusest on heitekatses kaetud.

Kui kalibreeritakse mittevahetult jälgitavat vooluhulgamõõturit, sensorit või ECU signaali, et määrata heitgaasi vool, siis tuleb sõiduki väljalasketoru külge kinnitada jälgitav kalibreeritud heitgaasi massivoolu võrdlusmõõtja või CVS. Tuleb tagada, et sõiduki heitgaasi mõõdetakse 1. liite punkti 3.4.3 kohaselt heitgaasi massivoolumõõtja abil täpselt. Sõiduki kasutamisel rakendatakse püsivat seguklappi püsiva käiguvaliku ja šassii dünamomeetri koormusel.

4.   GAASIKOMPONENTIDE MÕÕTMISE ANALÜSAATORID

4.1.   Analüsaatorite lubatavad tüübid

4.1.1.   Standardsed analüsaatorid

Gaasikomponente tuleb mõõta analüsaatoritega, mis on täpsustatud UN/ECE eeskirja nr 83 07-seeria muudatuste 4a lisa 3. liite punktides 1.3.1–1.3.5. Kui NDUV-analüsaator mõõdab nii NO kui ka NO2, siis ei ole NO2/NO-muundurit vaja.

4.1.2.   Alternatiivsed analüsaatorid

Lubatud on mis tahes analüsaator, mis ei vasta punkti 4.1.1 projekteerimiskirjeldusele, tingimusel et see vastab punkti 4.2 nõuetele. Tootja peab tagama, et alternatiivne analüsaator – võrreldes standardanalüsaatoriga – saavutab samaväärse või kõrgema mõõtmise tulemuslikkuse saasteaine kontsentratsioonide vahemikus ja kooseksisteerivate gaaside osas, mida võib eeldada sõidukitel, mida käitatakse lubatud kütustega teel katsetamiseks kehtivatel mõõdukatel ja laiendatud tingimustel vastavalt punktidele 5, 6 ja 7. Nõudmise korral esitab analüsaatori tootja kirjalikult lisateabe, mis näitab, et alternatiivse analüsaatori mõõtmistulemused on järjekindlalt ja usaldusväärselt kooskõlas standardanalüsaatori mõõtmistulemustega. Lisateave peab sisaldama:

a)	alternatiivse analüsaatori teoreetilise baasi ja tehniliste komponentide kirjeldust;

b)

tõendust samaväärsuse kohta vastava standardse analüsaatoriga, mida on kirjeldatud punktis 4.1.1, eeldatud saasteainete kontsentratsioonide vahemikus ja tüübikinnituse katse ümbritsevatel tingimustel vastavalt UN/ECE eeskirja nr 83 07-seeria muudatuste 4a lisale, ning valideerimiskatse vastavalt 3. liite punktile 3 sõidukite puhul, millel on sädesüüte või survesüütega mootor; analüsaatori tootja peab tõendama samaväärsuse olulisust 3. liite punktis 3.3 toodud lubatavate tolerantside piirides;

c)

tõendust samaväärsuse kohta vastava standardse analüsaatoriga, mis on täpsustatud punktis 4.1.1, analüsaatori mõõtetulemustele avalduva atmosfäärilise rõhu suhtes; tõendav katse peab määrama kindlaks reaktsiooni võrdlusgaasile, mille kontsentratsioon jääb analüsaatori vahemikku, et kontrollida atmosfäärilise rõhu mõju mõõdukatel ja laiendatud kõrgustingimustel, mis on määratletud punktis 5.2. Sellise katse võib läbi viia keskkonnakõrguse katsekambris;

d)	samaväärsuse tõendust vastava standardse analüsaatoriga, mis on sätestatud punktis 4.1.1, vähemalt kolmes maanteekatses vastavalt selle lisa nõuetele;

e)	tõendust selle kohta, et vibratsiooni, kiirenduse ja ümbritseva õhu temperatuuri mõju analüsaatori näidule ei ületa analüsaatori müranõudeid, mis on sätestatud punktis 4.2.4.

Tüübikinnitusasutused võivad nõuda lisateavet, et saada kinnitust samaväärsuse kohta või keelduda kinnituse andmisest, kui mõõtmistest nähtub, et alternatiivne analüsaator ei ole standardse analüsaatoriga samaväärne.

4.2.   Analüsaatori spetsifikatsioon

4.2.1.   Üldine teave

Lisaks iga analüsaatori kohta punktis 3 määratletud lineaarsusnõuetele peab analüsaatori tootja tõendama, et analüsaatorite tüübid vastavad punktides 4.2.2–4.2.8 sätestatud spetsifikatsioonidele. Analüsaatorite mõõtevahemik ja reageerimisaeg peavad olema sellised, et oleks võimalik piisava täpsusega mõõta heitgaasi komponentide kontsentratsiooni vastavalt kehtivale heitestandardile muutuvatel ja stabiilsetel tingimustel. Võimalikult palju tuleb piirata analüsaatorite tundlikkust löökidele, vibratsioonile, vananemisele, temperatuuri ja õhurõhu muutustele ning elektromagnetilistele häiretele ja muudele sõiduki ja analüsaatori kasutamisega seotud mõjudele.

4.2.2.   Täpsus

Täpsus on määratluse kohaselt analüsaatori näidu kõrvalekalle kontrollväärtusest ja see ei tohi ületada 2 % näidust või 0,3 % skaala täisväärtusest, olenevalt sellest, kumb on suurem.

4.2.3.   Kordustäpsus

Kordustäpsus, mis määratluse kohaselt on 10 korduva reageeringu 2,5kordne standardhälve teatava kalibreerimis- või võrdlusgaasi puhul, ei tohi olla suurem kui 1 % skaala maksimaalsele näidule vastavast kontsentratsioonist iga kasutatava mõõtepiirkonna kohta, mis on vähemalt 155 ppm (või ppmC1), või 2 % iga mõõtepiirkonna kohta, mis on alla 155 ppm (või ppmC1).

4.2.4.   Müra

Müra, mis määratluse kohaselt on kümne standardse kõrvalekalde ruutkeskmise kahekordne väärtus nullreaktsioonist, mõõdetuna pideval vähemalt 1,0 Hz salvestussagedusel 30 sekundi jooksul, ei tohi olla rohkem kui 2 % täisväärtusest. Kõik 10 mõõteperioodi peavad vahelduma 30sekundilise intervalliga, mille jooksul analüsaatorisse viiakse sobiv võrdlusgaas. Enne igat proovivõtuperioodi ja enne igat mõõteintervalli tuleb jätta piisavalt aega analüsaatori ja proovivõtuliinide puhastamiseks.

4.2.5.   Nullreaktsiooni triiv

Nullreaktsioon, mis on määratletud kui keskmine reaktsioon nullgaasile vähemalt 30sekundilise ajavahemiku jooksul, peab vastama tabelis 2 toodud spetsifikatsioonidele.

4.2.6.   Intervallreaktsiooni triiv

Intervallreaktsiooni triiv, mis on määratletud kui keskmine reaktsioon võrdlusgaasile vähemalt 30sekundilise ajavahemiku jooksul, peab vastama tabelis 2 toodud spetsifikatsioonidele.

Tabel 2

Analüsaatorite lubatav null- ja intervallreaktsiooni triiv gaasikomponentide mõõtmiseks laboritingimustel

Saasteaine	Nullreaktsiooni triiv	Intervallreaktsiooni triiv
CO2	≤ 1 000 ppm 4 h jooksul	≤ 2 % näidust või ≤ 1 000 ppm 4 h jooksul, olenevalt sellest, kumb on suurem
CO	≤ 50 ppm 4 h jooksul	≤ 2 % näidust või ≤ 50 ppm 4 h jooksul, olenevalt sellest, kumb on suurem
NO2	≤ 5 ppm 4 h jooksul	≤ 2 % näidust või ≤ 5 ppm, 4 h jooksul, olenevalt sellest, kumb on suurem
NO/NOX	≤ 5 ppm 4 h jooksul	≤2 % näidust või 5 ppm 4 h jooksul, olenevalt sellest, kumb on suurem
CH4	≤ 10 ppmC1	≤ 2 % näidust või ≤ 10 ppmC1 4 h jooksul, olenevalt sellest, kumb on suurem
THC	≤ 10 ppmC1	≤ 2 % näidust või ≤ 10 ppmC1 4 h jooksul, olenevalt sellest, kumb on suurem

4.2.7.   Kasvuaeg

Kasvuaeg on määratluse kohaselt lõppnäidu 10protsendilise ja 90protsendilise reaktsiooni vaheline aeg (t 90 – t 10; vt punkt 4.4). PEMS-analüsaatorite kasvuaeg ei ületa 3 sekundit.

4.2.8.   Gaaside kuivatamine

Heitgaase võib mõõta nii niiskena kui ka kuivatatuna. Kui kasutatakse gaasikuivatusseadet, siis peab selle mõju mõõdetavate gaaside kontsentratsioonile olema võimalikult väike. Keemiliste kuivatusainete kasutamine ei ole lubatud.

4.3.   Lisanõuded

4.3.1.   Üldine teave

Punktide 4.3.2–4.3.5 sätetes määratletakse lisanõuded konkreetsete analüsaatorite tüüpide tulemuslikkusele ning neid kohaldatakse ainult juhul, kui kaalumise all olevat analüsaatorit kasutatakse PEMSi heitkoguste mõõtmiseks.

4.3.2.   NOX-muundurite tõhususe kontrollimine

NOX-muunduri kasutamisel, nt selleks, et muundada NO2 NO-ks kemoluminestsentsanalüsaatoris analüüsimiseks, tuleb selle tõhusust kontrollida vastavalt UN/ECE eeskirja nr 83 07-seeria muudatuste 4a lisa 3. liite punktile 2.4. NOX-muunduri tõhusust kontrollitakse hiljemalt üks kuu enne heitekatset.

4.3.3.   Leekionisatsioonidetektori reguleerimine

a)   Detektori reaktsiooni optimeerimine

Süsivesinike mõõtmisel tuleb FID-d reguleerida ajavahemike tagant, mille on täpsustanud analüsaatori tootja, vastavalt UN/ECE eeskirja nr 83 07-seeria muudatuste 4a lisa 3. liite punktile 2.3.1. Reaktsiooni optimeerimiseks kõige tavalisemas töövahemikus kasutatakse propaani sisaldavat õhku või propaani sisaldavat lämmastikku.

b)   Süsivesiniku kalibreerimistegurid

Süsivesinike mõõtmisel tuleb FID süsivesinike kalibreerimistegurit kontrollida vastavalt UN/ECE eeskirja nr 83 07-seeria muudatuste 4a lisa 3. liite punktile 2.3.3, kasutades võrdlusgaasina vastavalt propaani sisaldavat õhku või propaani sisaldavat lämmastikku või nullgaasina puhastatud tehisõhku või lämmastikku.

c)   Hapniku segava toime kontrollimine

Hapniku segavat toimet kontrollitakse analüsaatori kasutuselevõtmise puhul ning pärast suuremate hooldustööde tegemist. Valida tuleb selline mõõtepiirkond, kus hapniku segava toime kontrollimiseks kasutatavate gaaside kontsentratsioon on üle 50 %. Ahju temperatuur peab katse ajal olema nõuetekohane. Hapniku segava toime kontrolliks kasutatava gaasi spetsifikatsioonid on esitatud punktis 5.3.

Kohaldatakse järgmist korda:

i)	analüsaator nullitakse;

ii)	analüsaatori mõõteulatus määratakse ottomootorite puhul kindlaks 0 % hapniku sisaldusega gaasisegu abil ja survesüütega mootorite puhul 21 % hapniku sisaldusega gaasisegu abil;

iii)	nullreaktsiooni kontrollitakse uuesti. Kui see on täisväärtusega võrreldes muutunud rohkem kui 0,5 %, siis tuleb samme i ja ii korrata;

iv)	võetakse kasutusele hapniku segava toime kontrollimise 5 % ja 10 % sisaldusega gaasid;

v)	nullreaktsiooni kontrollitakse uuesti. Kui see on muutunud üle ± 1 % skaala täisväärtusest, korratakse katset;

vi)

iga hapniku segava toime kontrollimise gaasi kohta sammus d arvutatakse hapniku segav toime E O2 järgmiselt: Kui analüsaatori reaktsioon on: kus: c ref,b on HC-võrdluskontsentratsioon sammus b [ppmC1] c ref,d on HC-võrdluskontsentratsioon sammus d [ppmC1] c FS,b on HC-kontsentratsiooni täisväärtus sammus b [ppmC1] c FS,d on HC-kontsentratsiooni täisväärtus sammus d [ppmC1] c m,b on mõõdetud HC-kontsentratsioon sammus b [ppmC1] c m,d on mõõdetud HC-kontsentratsioon sammus d [ppmC1]

vii)	hapniku segav toime E O2 peab kõikide hapniku segavate toimete kontrollimisel nõutavate gaaside puhul olema enne katset vähem kui ± 1,5 %;

viii)

kui hapniku segav toime E O2on üle ± 1,5 %, võib püüda seda korrigeerida, reguleerides õhuvoolu, kütusevoolu ja proovivoolu astmeliselt tootja poolt antud spetsifikatsioonides toodud väärtustest suuremaks ja väiksemaks;

ix)	hapniku segava toime kontrolli tuleb korrata iga uue seadistuse puhul.

4.3.4.   Mittemetaansete süsivesinike eemaldi (NMC) muundamisefektiivsus

Süsivesinike analüüsimisel võib kasutada NMC-d mittemetaansete süsivesinike eemaldamiseks proovigaasist kõigi süsivesinike, välja arvatud metaan, oksüdeerimise teel. Ideaalselt on muundumine metaani puhul 0 protsenti ning teiste süsivesinike puhul etaanina 100 protsenti. NMHC täpseks mõõtmiseks määratakse kaks kõnealust efektiivsust ning kasutatakse neid NMHC heitgaasi massivoolu arvutamisel (vt 4. liite punkt 9.2). Metaani muundumise efektiivsust ei ole vaja määrata, kui NMC-FID on kalibreeritud vastavalt 4. liite punkti 9.2 meetodile b, juhtides metaani/õhu kalibreerimisgaasi läbi NMC.

a)

Metaani muundumise efektiivsus Metaan-kalibreerimisgaas juhitakse läbi FID möödavooluga NMCst ja ilma selleta ning saadud kaks kontsentratsiooni väärtust registreeritakse. Metaani efektiivsus määratakse järgmiselt: kus: cHC(w/NMC) on HC-kontsentratsioon CH4 voolamisel läbi NMC [ppmC1] cHC(w/o NMC) on HC-kontsentratsioon CH4 möödavoolu puhul NMCst [ppmC1]

b)

Etaani muundumise efektiivsus Etaan-kalibreerimisgaas juhitakse läbi FID möödavooluga NMCst ja ilma selleta ning saadud kaks kontsentratsiooni väärtust registreeritakse. Etaani efektiivsus määratakse järgmiselt:. kus: c HC(w/NMC) on HC-kontsentratsioon C2H6 voolamisel läbi NMC [ppmC1] c HC(w/o NMC) on HC-kontsentratsioon C2H6 möödavoolu puhul NMCst [ppmC1]

4.3.5.   Segavad toimed

a)   Üldine teave

Kui lisaks uuritavale gaasile on veel muid gaase, võivad need näitu moonutada. Analüsaatori tootja peab enne turule laskmist kontrollima analüsaatorite segavaid toimeid ja õiget toimimist vähemalt üks kord iga punktides b kuni f loetletud analüsaatori või seadme kohta.

b)   Segava toime kontrollimine CO-analüsaatori puhul

CO-analüsaatori tööd võivad segada vesi ja CO2. Seetõttu puhutakse toatemperatuuril veest läbi CO2 võrdlusgaas, mille sisaldus vastab 80–100 % katsel kasutatud CO-analüsaatori suurima mõõtepiirkonna täisväärtusele, ning tulemus registreeritakse. Analüsaatori reageering ei tohi ületada 2 % tavalise teel tehtava katse ajal eeldatavast CO keskmisest kontsentratsioonist või ± 50 ppm olenevalt sellest, kumb on suurem. H2O ja CO2 segava toime määramist võib läbi viia ka eraldi katsetes. Kui segava toime määramiseks kasutatud H2O ja CO2 sisaldused ületavad katse ajal eeldatavaid suurimaid väärtusi, siis tuleb kõiki saadud segavat toimet iseloomustavate parameetrite väärtusi vähendada sel teel, et määratud segav toime korrutatakse katse ajal eeldatava maksimaalse kontsentratsiooni ja määramise ajal tegelikult kasutatud väärtuse suhtega. Samuti võib teostada segava toime eraldi määramist H2O selliste kontsentratsioonidega, mis on väiksemad katse ajal eeldatavatest suurimatest väärtustest ja siis tuleb H2O määratud segavat toimet suurendada sel teel, et määratud segav toime korrutatakse H2O katse ajal eeldatava maksimaalse kontsentratsiooni ja selle määramise ajal tegelikult kasutatud väärtuse suhtega. Kahe muudetud mastaabiga segava toime väärtuste summa peab jääma selles punktis määratletud tolerantsi piiresse.

c)   NOX-analüsaatori summutava mõju kontrollimine

CLD- (ja HCLD-) analüsaatorite puhul tuleb tähelepanu pöörata kahele gaasile: CO2 ja veeaur. Kõnealuste gaaside summutav mõju on võrdeline nende kontsentratsiooniga. Katseliselt tuleb kindlaks määrata summutustase katses esinevate suurimate eeldatavate kontsentratsioonide puhul. Kui CLD- ja HCLD-analüsaatoris kasutatakse summutuse kompenseerimiseks algoritmi, mis eeldab H2O või CO2 mõõteseadmete kasutamist, siis hinnatakse summutustaset sisselülitatud mõõteseadmete ja algoritmi kasutamisel.

i)   CO2 summutava mõju kontrollimine

NDIR analüsaatorist juhitakse läbi võrdlusgaas, mille CO2 sisaldus vastab 80–100 % maksimaalsest mõõtepiirkonnast, ja registreeritakse CO2 sisaldusele vastav väärtus A. Seda gaasi lahjendatakse ligikaudu 50 % NO võrdlusgaasiga ja juhitakse seejärel läbi NDIR- ja CLD- või HCLD-analüsaatorite, seejuures registreeritakse CO2 ja NO sisaldusele vastavad väärtused B ja C. Seejärel CO2 vool katkestatakse ning läbi CLD või HCLD juhitakse ainult NO-d sisaldav võrdlusgaas ja registreeritakse NO sisaldusele vastav väärtus D. Summutusprotsent arvutatakse järgmiselt:

kus:

A	on NDIR-analüsaatori abil mõõdetud lahjendamata CO2 kontsentratsioon [%]
B	on NDIR-analüsaatori abil mõõdetud lahjendatud CO2 kontsentratsioon [%]
C	on CLD- või HCLD-analüsaatori abil mõõdetud lahjendatud NO kontsentratsioon [ppm]
D	on CLD- või HCLD-analüsaatori abil mõõdetud lahjendamata NO kontsentratsioon [ppm]

CO2 ja NO võrdlusgaasi lahjendamiseks ja koguste määramiseks võib tüübikinnitusasutuse heakskiidul kasutada alternatiivseid meetodeid, nagu dünaamiline segamine.

ii)   Vee summutava mõju kontrollimine

Seda kontrolli rakendatakse ainult niiske gaasi kontsentratsiooni mõõtmisel. Vee summutava mõju arvutamisel peab arvesse võtma, et NO võrdlusgaas lahjendatakse veeauruga ning et segus oleva veeauru kontsentratsiooni tuleb reguleerida, et see vastaks eeldatavale kontsentratsioonile katse ajal. Läbi CLD või HCLD juhitakse võrdlusgaas, milles NO sisaldus vastab 80–100 % tavalise mõõtepiirkonna täisväärtusest ja registreeritakse NO sisaldusele vastav väärtus D. Seejärel juhitakse NO-d sisaldav võrdlusgaas toatemperatuuril läbi vee ja läbi CLD või HCLD ja registreeritakse NO sisaldusele vastav väärtus C. Määratakse analüsaatori absoluutne tööpinge ja vee temperatuur ja registreeritakse vastavad väärtused E ja F. Määratakse küllastunud veeauru rõhk temperatuuril, mis vastab barbotööris oleva vee temperatuurile F, ja registreeritakse rõhu väärtus G. Veeauru kontsentratsioon H [ %] gaasisegus arvutatakse järgmiselt:

Eeldatav lahjendatud NO võrdlusgaasi kontsentratsioon veeaurus registreeritakse väärtusena D e ja arvutatakse järgmiselt:

Diiselmootorite heitgaaside korral arvutatakse katse ajal heitgaasides eeldatav veeauru kontsentratsioon ( %) maksimaalsest CO2 kontsentratsioonist A heitgaasis ja registreeritakse väärtusena H m eeldusel, et kütuses sisalduvate H ja C aatomite suhe on 1,8/1 järgmisel viisil:

Vee summutav mõju protsentides arvutatakse järgmiselt:

kus:

D e	on eeldatav lahjendatud NO kontsentratsioon [ppm]
C	on mõõdetud lahjendatud NO kontsentratsioon [ppm]
H m	on suurim veeauru kontsentratsioon [ %]
H	on tegelik veeauru kontsentratsioon [ %]

iii)   Suurim lubatav summutus

CO2 ja vee põhjustatud summaarne summutus ei tohi ületada 2 % skaala täisväärtusest.

d)   Analüsaatori summutuse kontrollimine NDUV-analüsaatori korral

Süsivesinikud ja H2O võivad avaldada positiivset segavat toimet NDUV-analüsaatorile ning põhjustada analoogse reageeringu kui NOX. NDUV-analüsaatori tootja peab järgima järgmist korda, et kontrollida, kas summutuse mõju on piiratud:

i)	Analüsaator ja jahuti seadistatakse vastavalt tootja kasutusjuhendile; analüsaatori ja jahuti optimeerimiseks tuleks neid reguleerida.

ii)	Teostatakse analüsaatori null- ja intervallkalibreerimine heitekatses eeldatavatel kontsentratsiooniväärtustel.

iii)	Valitakse NO2 kalibreerimisgaas, mis on võimalikult lähedane heitekatses eeldatavale suurimale NO2-kontsentratsioonile.

iv)	NO2 kalibreerimisgaas ületäidab gaasi proovivõtusüsteemi sondi, kuni analüsaatori NOX reaktsioon on stabiliseerunud.

v)	Stabiliseerunud NOX registreeringute keskmine kontsentratsioon 30 sekundi jooksul arvutatakse ja registreeritakse väärtusena NOX,ref.

vi)

NO2 kalibreerimisgaasi vool peatatakse ja proovivõtusüsteem küllastatakse kastepunkti generaatori väljundi, mis on seadistatud kastepunktile 50 °C, ületäitmisega. Kastepunkti generaatori väljundist võetakse kogu proovivõtusüsteemi ja jahuti ulatuses proovid vähemalt 10 minuti jooksul, kuni jahuti eeldatavalt eemaldab vee konstantse kiiruse.

vii)	Sammu iv lõpetamisel täidetakse proovivõtusüsteem taas NO2 kalibreerimisgaasiga, mida kasutatakse väärtuse NOX,ref määramiseks, kuni kogu NOX reaktsioon on stabiliseerunud.

viii)

Stabiliseerunud NOX registreeringute keskmine kontsentratsioon 30 sekundi jooksul arvutatakse ja registreeritakse väärtusena NOX,m.

ix)	NOX,m korrigeeritakse väärtuseks NOX,dry, lähtudes vee aurustumisjäägist, mis on läbinud jahuti selle väljundi temperatuuril ja rõhul.

Arvutatud NOX,dry peab moodustama 95 % väärtusest NOX,ref.

e)   Proovi kuivati

Proovi kuivatis eemaldatakse vesi, mis võib avaldada NOX määramisele segavat toimet. Kuiva gaasi CLD-analüsaatorite puhul tuleb tõendada, et veeauru suurima eeldatava kontsentratsiooni H m korral hoiab proovi kuivati niiskusesisalduse CLDs väärtusel ≤ 5 g vett 1 kg kuiva õhu kohta (või umbes 0,8 % H2O), mis vastab 100 % suhtelisele õhuniiskusele temperatuuril 3,9 °C ja rõhul 101,3 kPa või umbes 25 % suhtelisele õhuniiskusele temperatuuril 25 °C ja rõhul 101,3 kPa. Selle tõendamiseks võib mõõta temperatuuri termokuivati väljavooluava juures või mõõta niiskust mõnes vahetult CLDst ülesvoolu jäävas punktis. Samuti võib mõõta CLDst väljuva heitgaasi niiskust, kui CLDsse siseneb ainult proovi kuivatist lähtuv vool.

f)   NO2 sisseimbumine proovi kuivatis

Vale tehnilise lahenduse tõttu proovi kuivatisse jääv vesi võib proovist eemaldada osa NO2. Kui proovi kuivatit kasutatakse koos NDUV-analüsaatoriga, milles puudub ülesvoolu paiknev NO2/NO-konverter, siis võib vesi eemaldada osa NO2 proovist enne NOX mõõtmist. Proovi kuivati peab võimaldama määrata NO2 vähemalt 95 % NO2 sisaldusest gaasist, mida on küllastatud veeauruga ja mis sisaldab maksimaalset NO2-kontsentratsiooni, mida sõiduki katsetamisel eeldatakse.

4.4.   Analüütilise süsteemi reageerimisaja kontrollimine

Süsteemi seadistused reageerimisaja hindamiseks peavad olema täpselt samad kui mõõtmisel heitekatse ajal (st rõhk, voolukiirused, analüsaatorite filtri seadistused ja kõik muud reageerimisaega mõjutavad tegurid). Reageerimisaja määramiseks viiakse läbi gaasi ümberlülitamine vahetult proovivõtturi sisselaskeava juures. Gaasi ümberlülitus tuleb teha vähem kui 0,1 sekundiga. Katses kasutatavad gaasid peaksid muutma kontsentratsiooni vähemalt 60 % skaala täisväärtusest.

Iga gaasikomponendi kontsentratsioonijälg tuleb salvestada. Viiteaeg on määratluse kohaselt aeg gaasi ümberlülitushetkest (t 0), kuni süsteemis on reageering 10 % lõppnäidust (t 10). Kasvuaeg on määratluse kohaselt aeg, mis kulub reageeringu näidu jõudmiseks 10 %-lt 90 %ni lõppnäidust (t 90 – t 10). Süsteemi reageerimisaeg (t90) koosneb mõõtedetektori viiteajast ja detektori kasvuajast.

Analüsaatori ja heitgaasi vooluhulgale vastavate signaalide aja vastavusseviimiseks määratletakse ülekandeaeg ajavahemikuna vahetamishetkest (t 0) kuni lõppnäidust 50 % moodustumiseni (t 50).

Süsteemi reageerimisaeg peab olema ≤ 12 s ja kasvuaeg ≤ 3 s kõigi piirnormiga komponentide puhul kõikides kasutatud mõõtepiirkondades. Kui NMHC mõõtmiseks kasutatakse mittemetaansete süsivesinike eemaldit (NMC), võib süsteemi reageerimisaeg olla pikem kui 12 s.

5.   GAASID

5.1.   Üldine teave

Kalibreerimis- ja võrdlusgaaside säilitusajast tuleb kinni pidada. Puhtad ja segatud kalibreerimis- ja võrdlusgaasid peavad vastama UN/ECE eeskirja nr 83 07-seeria muudatuste 4a lisa 3. liite punktide 3.1 ja 3.2 spetsifikatsioonidele. Lisaks on lubatud NO2 kalibreerimisgaas. NO2 kalibreerimisgaasi kontsentratsioon peab olema 2 % piires deklareeritud kontsentratsiooniväärtusest. NO2 kalibreerimisgaasi NO-sisaldus ei tohi ületada 5 % NO2-sisaldusest.

5.2.   Gaasijaoturid

Kalibreerimis- ja võrdlusgaaside saamiseks võib kasutada gaasijaotureid, st täppissegisteid, mille abil lahjendatakse gaasi puhastatud N2 või tehisõhuga. Gaasijaoturi täpsus peab olema selline, et segatud kalibreerimisgaaside kontsentratsiooni täpsus oleks ± 2 %. Iga gaasijaoturi kalibreerimist kontrollitakse 15–50 % ulatuses täisskaala väärtusest. Kui esimene kontroll ebaõnnestus, võib teostada täiendava kontrolli teise kalibreerimisgaasiga.

Soovi korral võib gaasijaoturit kontrollida ka lineaarsel põhimõttel töötava mõõteseadmega, näiteks kasutades NO-gaasi koos CLDga. Mõõteseadme mõõteulatust kohandatakse selle võrdlusgaasiga, mida juhitakse vahetult mõõteseadmesse. Gaasijaoturit kontrollitakse tavaliselt kasutatavatel seadistustel ning nimiväärtust võrreldakse mõõteseadmega määratud kontsentratsiooniga. Erinevus peab igas punktis olema ± 1 % piires nimiväärtusest.

5.3.   Kontrollgaasid hapniku segava toime määramiseks

Kontrollgaasiks hapniku segava toime määramiseks on propaani, hapniku ja lämmastiku segu, kusjuures selle propaanisisaldus peab olema 350 ± 75 ppmC1. Sisaldus määratakse gravimeetrilise meetodiga, dünaamilise segamise või kõikide süsivesinike ja lisandite kromatograafilise analüüsi teel. Hapniku segavate toimete kontrollimisel kasutatavate gaaside hapniku kontsentratsioonid peavad vastama tabelis 3 esitatud nõuetele; ülejäänud hapniku kontrollimisel kasutatavad gaasid sisaldavad puhastatud lämmastikku.

Tabel 3

Kontrollgaasid hapniku segava toime määramiseks

	Mootori tüüp
	Survesüüde	Sädesüüde
O2-kontsentratsioon	21 ± 1 %	10 ± 1 %
	10 ± 1 %	5 ± 1 %
	5 ± 1 %	0,5 ± 0,5 %

6.   ANALÜSAATORID TAHKETE OSAKESTE HEIDETE MÕÕTMISEKS

Käesolevas osas määratakse kindlaks tahkete osakeste heidete mõõtmiseks kasutatavatele analüsaatoritele tulevikus esitatavad nõuded, mida hakatakse kohaldama siis, kui nende osakeste mõõtmine muutub kohustuslikuks.

7.   HEITGAASI MASSIVOOLU MÕÕTMISE SEADMED

7.1.   Üldine teave

Heitgaasi massivoolukiiruse mõõtmiseks kasutatavate seadmete, sensorite või signaalide mõõtepiirkond ja reageerimisaeg peab vastama siirdekatsel ja statsionaarsel katsel heitgaasikontsentratsioonide mõõtmiseks ettenähtud nõuetele. Seadmete, sensorite ja signaalide tundlikkus löökidele, vibratsioonile, vananemisele, temperatuuri ja õhurõhu muutustele ning elektromagnetilistele häiretele ja muudele sõiduki ja analüsaatori kasutamisega seotud mõjudele peab olema tasemel, mis vähendab lisavigade esinemist.

7.2.   Seadmete spetsifikatsioonid

Heitgaasi massivoolukiirus määratakse otsese mõõtmise meetodiga, mida kasutatakse ühes järgmistest seadmetest:

a)	Pitot'-põhised vooluseadmed;

b)	rõhkude vahel põhinevad seadmed, nt vooluotsakud (vt lähemalt ISO 5167);

c)	ultraheli-voolumõõtur;

d)	keeris-voolumõõtur.

Iga heitgaasi massivoolumõõtja peab vastama punktis 3 sätestatud lineaarsusnõuetele. Lisaks peab seadme tootja tõendama iga heitgaasi massivoolumõõtja tüübi vastavust punktide 7.2.3-7.2.9 spetsifikatsioonidele.

Heitgaasi massivoolukiirust on lubatud arvutada õhu- ja kütusevoolu mõõtmiste põhjal, mis on saadud jälgitavalt kalibreeritud sensoritelt, kui need vastavad punktis 3 sätestatud lineaarsusnõuetele, punktis 8 sätestatud täpsusnõuetele ja kui tulenev heitgaasi massivoolukiirus on valideeritud vastavalt 3. liite punktile 4.

Lisaks on lubatud muud meetodid, millega määratakse heitgaasi massivoolukiirus mittevahetult jälgitavate seadmete ja signaalide alusel, näiteks lihtsustatud massivoolumõõtjad või ECU signaalid on lubatud, kui tulenev massivoolukiirus vastab punktis 3 sätestatud lineaarsusnõuetele ja on valideeritud vastavalt 3. liite punktile 4.

7.2.1.   Kalibreerimise ja kontrollimise standardid

Heitgaasi massivoolumõõtjate mõõtmistulemuslikkust kontrollitakse õhu või heitgaasi abil vastavalt jälgitavale standardile, näiteks kalibreeritud heitgaasi massivoolumõõtja või täisvoolu lahjendustunnel.

7.2.2.   Kontrollimise sagedus

Heitgaasi massivoolumõõtjate vastavust punktidele 7.2.3 ja 7.2.9 kontrollitakse maksimaalselt üks aasta enne tegelikku katset.

7.2.3.   Täpsus

Täpsus on määratluse kohaselt EFMi näidu kõrvalekalle voolu etalonväärtusest ja see ei tohi ületada ± 2 % näidust või 0,5 % skaala täisväärtusest või ± 1,0 % maksimaalsest voolust, millel EFM on kalibreeritud, olenevalt sellest, milline neist on suurem.

7.2.4.   Kordustäpsus

Kordustäpsus, mis määratluse kohaselt on teatava nimivoolu 10 korduva reageeringu 2,5kordne standardhälve umbes kalibreerimisvahemiku keskel, ei tohi olla suurem kui ± 1 % maksimaalsest voolust, millel EFM on kalibreeritud.

7.2.5.   Müra

Müra, mis määratluse kohaselt on kümne standardse kõrvalekalde ruutkeskmise kahekordne väärtus nullreaktsioonist, mõõdetuna vähemalt 1,0 Hz pideval salvestussagedusel 30 sekundi jooksul, ei tohi olla rohkem kui 2 % maksimaalsest kalibreeritud voolu väärtusest. Kõik 10 mõõteperioodi peavad vahelduma 30sekundilise intervalliga, mille jooksul EFMisse viiakse maksimaalne kalibreeritud vool.

7.2.6.   Nullreaktsiooni triiv

Nullreaktsioon on keskmine reageering nullvoolule vähemalt 30sekundilise ajavahemiku jooksul. Nullreaktsiooni triivi saab kontrollida teatatud primaarsete signaalide, nt rõhu alusel. Primaarsete signaalide triiv 4 tunni jooksul peab olema väiksem kui ± 2 % primaarse signaali maksimaalsest väärtusest, mis on registreeritud voolul, millel EFM on kalibreeritud.

7.2.7.   Intervallreaktsiooni triiv

Intervallreaktsioon on keskmine reageering intervallvoolule vähemalt 30sekundilise ajavahemiku jooksul. Intervallreaktsiooni triivi saab kontrollida teatatud primaarsete signaalide, nt rõhu alusel. Primaarsete signaalide triiv 4 tunni jooksul peab olema väiksem kui ± 2 % primaarse signaali maksimaalsest väärtusest, mis on registreeritud voolul, millel EFM on kalibreeritud.

7.2.8.   Kasvuaeg

Heitgaasivoo seadmete ja meetodite kasvuaeg peaks olema võimalikult lähedane punktis 4.2.7 sätestatud gaasianalüsaatorite kasvuajale, kuid ei tohi olla pikem kui 1 sekund.

7.2.9.   Reageerimisaja kontrollimine

Heitgaasi massivoolumõõtjate reageerimisaeg määratakse parameetrite abil, mis on sarnased neile, mida kasutatakse heitekatses (nt rõhk, voolukiirused, filtri seadistused ja muud reageerimisaja mõjutajad). Reageerimisaja määramiseks viiakse läbi gaasi ümberlülitamine vahetult heitgaasi massivoolumõõtja sisselaskeava juures. Gaasivoolu ümberlülitus tuleb teha võimalikult kiiresti, kuid tungivalt soovitatavalt vähem kui 0,1 sekundiga. Katses kasutatav gaasi voolukiirus peaks muutma kontsentratsiooni vähemalt 60 % heitgaasi massivoolumõõtja skaala täisväärtusest. Gaasivool tuleb salvestada. Viiteaeg on määratluse kohaselt aeg gaasivoolu ümberlülitamise hetkest (t0) kuni reageering on10 % lõppnäidust (t10). Kasvuaeg on määratluse kohaselt aeg, mis kulub reageeringu näidu jõudmiseks 10 %-lt 90 %ni lõppnäidust (t 90 – t 10). Reageerimisaeg (t90) on viiteaja ja kasvuaja summa. Heitgaasi massivoolumõõtja reageerimisaeg (t90 ) peab olema ≤ 3 sekundit kasvuajaga (t90 – t10) ≤ 1 sekund vastavalt punktile 7.2.8.

8.   SENSORID JA LISASEADMED

Sensor ja lisaseadmed, mida kasutatakse, et määrata näiteks temperatuuri, atmosfäärirõhku, ümbritsevat niiskust, sõiduki kiirust, kütusevoolu või sissevõetava õhu voolu, ei tohi muuta ega ülemääraselt mõjutada sõiduki mootori ja heitgaasi järeltöötlussüsteemi talitlust. Sensorite ja lisaseadmete täpsus peab vastama tabeli 4 nõuetele. Tabeli 4 nõuetele vastavust tuleb tõendada seadme tootja täpsustatud ajavahemike tagant vastavalt siseauditi korrale või standardile ISO 9000.

Tabel 4

Mõõtmisparameetrite täpsusnäitajad

Mõõtmisparameeter	Täpsus
Kütusevool (17)	± 1 % näidust (19)
Õhuvool (17)	± 2 % näidust
Sõiduki maapinnakiirus (18)	± 1,0 km/h absoluutne
Temperatuurid ≤ 600 K	± 2 K absoluutne
Temperatuurid > 600 K	± 0,4 % näidust kelvinites
Ümbritsev rõhk	± 0,2 kPa absoluutne
Suhteline niiskus	± 5 % absoluutne
Absoluutne niiskus	± 10 % näidust või 1 gH2O/kg kuiva õhku, olenevalt sellest, kumb on suurem

„3. liide

PEMSi ja mittejälgitava heitgaasi massivoolukiiruse valideerimine

1.   SISSEJUHATUS

Käesolevas liites kirjeldatakse nõudeid, mille alusel valideeritakse siirdekatsel PEMSi funktsionaalsus ja mittejälgitavatelt heitgaasi massivoolumõõtjatelt saadud või ECU signaalide põhjal arvutatud heitgaasi massivoolukiiruse õigsus.

2.   SÜMBOLID

%	–	protsent
#/km	–	arv kilomeetri kohta
a 0	–	regressioonijoone y-telglõik
a 1	–	regressioonijoone tõus
g/km	–	grammi kilomeetri kohta
Hz	–	herts
km	–	kilomeeter
m	–	meeter
mg/km	–	milligrammi kilomeetri kohta
r2	–	determinatsioonikordaja
x	–	võrdlussignaali tegelik väärtus
y	–	valideeritava signaali tegelik väärtus

3.   PEMSI VALIDEERIMISE KORD

3.1.   PEMSi valideerimise sagedus

Paigaldatud PEMSi soovitatakse valideerida üks kord iga PEMSi-sõiduki kombinatsiooni kohta kas enne katset või alternatiivina pärast maanteekatse teostamist. Maanteekatse ja valideerimise vahelisel ajaperioodil ei tohi PEMSi paigaldust muuta.

3.2.   PEMSi valideerimise kord

3.2.1.   PEMSi paigaldamine

PEMS paigaldatakse ja valmistatakse ette vastavalt 1. liite nõuetele. Pärast valideerimiskatse teostamist ei tohi enne maanteekatse algust PEMSi paigaldust muuta.

3.2.2.   Katse tingimused

Valideerimiskatse viiakse võimaluse korral läbi šassii dünamomeetril vastavalt tüübikinnituse tingimustele, järgides UN/ECE eeskirja nr 83 07-seeria muudatuste 4a lisa või mis tahes muu asjakohase mõõtmismeetodi nõudeid. Valideerimiskatse soovitatakse läbi viia vastavalt ülemaailmsele ühtlustatud kergsõidukite katsetamise tsüklile (WLTC), mis on sätestatud ÜRO ECE üldise tehnilise eeskirja nr 15 lisas 1. Ümbritseva õhu temperatuur peab olema selle lisa punktis 5.2 sätestatud vahemikus.

Valideerimiskatse ajal PEMSi abil võetud heitgaasivool soovitatakse suunata tagasi CVSisse. Kui seda ei ole võimalik teha, siis tuleb CVSi tulemusi saadud heitgaasi massi osas korrigeerida. Kui heitgaasi massivoolukiirus valideeritakse heitgaasi massivoolumõõtja abil, siis soovitatakse ristkontrollida mõõdetud massivoolukiiruse näitajaid sensorilt või ECU-lt saadud andmetega.

3.2.3.   Andmete analüüs

Laboriseadmetega mõõdetud kaugusspetsiifiline koguheide [g/km] tuleb arvutada vastavalt UN/ECE eeskirja nr 83 07-seeria muudatuste 4a lisale. PEMSiga mõõdetud heitkogused arvutatakse vastavalt 4. liite punktile 9, summeeritakse saasteainete heite kogumassi [g] saamiseks ning jagatakse seejärel katse kaugusega [km], mis saadakse šassii dünamomeetrilt. PEMSi ja referentslaborisüsteemi abil määratud saasteainete kaugusspetsiifilist koguheidet [g/km] võrreldakse ja hinnatakse vastavalt punktis 3.3 sätestatud nõuetele. NOX-heitkoguste mõõtmise valideerimiseks kasutatakse niiskuse korrigeerimist vastavalt UN/ECE eeskirja nr 83 07-seeria muudatuste 4a lisa punktile 6.6.5.

3.3.   PEMSi valideerimise lubatavad tolerantsid

PEMSi valideerimistulemused peavad vastama tabelis 1 esitatud nõuetele. Kui mõne lubatava tolerantsi nõuet ei täideta, tuleb rakendada korrigeerivaid meetmeid ja korrata PEMSi valideerimist.

Tabel 1

Lubatavad tolerantsid

Parameeter [ühik]	Lubatav tolerants
Kaugus [km] (20)	± 250 m labori kontrollväärtusest
THC (21) [mg/km]	± 15 mg/km või 15 % labori kontrollväärtusest, olenevalt sellest, kumb on suurem
CH4  (21) [mg/km]	± 15 mg/km või 15 % labori kontrollväärtusest, olenevalt sellest, kumb on suurem
NMHC (21) [mg/km]	± 20 mg/km või 20 % labori kontrollväärtusest, olenevalt sellest, kumb on suurem
PN (21) [#/km]	(22)
CO (21) [mg/km]	± 150 mg/km või 15 % labori kontrollväärtusest, olenevalt sellest, kumb on suurem
CO2 [g/km]	± 10 g/km või 10 % labori kontrollväärtusest, olenevalt sellest, kumb on suurem
NOx  (21) [mg/km]	± 15 mg/km või 15 % labori kontrollväärtusest, olenevalt sellest, kumb on suurem

4.   VALIDEERIMISE KORD MITTEJÄLGITAVATE SEADMETE JA SENSORITE ABIL MÄÄRATUD HEITGAASI MASSIVOOLUKIIRUSE PUHUL

4.1.   Valideerimise sagedus

Lisaks 2. liite punktis 3 sätestatud lineaarsusnõuete täitmisele statsionaarsel katsel tuleb valideerida mittejälgitava heitgaasi massivoolumõõtja lineaarsus või mittejälgitavatelt sensoritelt või ECU signaalidelt arvutatud heitgaasi massivoolukiirus siirdekatsel iga katsesõiduki kohta vastavalt kalibreeritud heitgaasi massivoolumõõtjale või CVSile. Valideerimiskatse korda saab järgida ilma PEMSi paigaldamata, järgides üldjoones nõudeid, mis on määratletud UN/ECE eeskirja nr 83 07-seeria muudatuste 4a lisas ja 1. liites määratletud heitgaasi massivoolumõõtjate kohta käivaid nõudeid.

4.2.   Valideerimise kord

Valideerimiskatse viiakse võimaluse korral läbi šassii dünamomeetril vastavalt tüübikinnituse tingimustele (kui neid tuleb kohaldada), järgides UN/ECE eeskirja nr 83 07-seeria muudatuste 4a lisa nõudeid. Katsetsükkel on ülemaailmne ühtlustatud kergsõidukite katsetamise tsükkel (WLTC), mis on sätestatud ÜRO/ECE üldise tehnilise eeskirja nr 15 1. lisas. Võrdlusena kasutatakse jälgitavalt kalibreeritud voolumõõtjat. Ümbritseva õhu temperatuur võib olla ükskõik milline temperatuur selle lisa punktis 5.2 sätestatud vahemikus. Heitgaasi massivoolumõõtja paigaldamine ja katse läbiviimine peab vastama selle lisa 1. liite punkti 3.4.3 nõuetele.

Lineaarsuse valideerimiseks tehakse järgmine arvutuskäik.

a)	Valideeritava signaali ja võrdlussignaali aega korrigeeritakse vajaduse korral vastavalt 4. liite punktile 3.

b)	Punktid, mis on alla 10 % maksimaalsest voolukiiruse väärtusest, jäetakse edasisest analüüsist välja.

c)

Konstantsel vähemalt 1,0 Hz sagedusel korreleeritakse valideeritavat signaali ja võrdlussignaali, kasutades kõige sobivama võrrandi vormis valemit: y = a 1 x + a 0 kus: y on valideeritava signaali tegelik väärtus a 1 on regressioonijoone tõus x on võrdlussignaali tegelik väärtus a 0 on regressioonijoone y-telglõik Hinnangu standardviga (SEE) üleminekul y-väärtuselt x-väärtusele ja determinatsioonikordaja (r2) arvutatakse iga mõõtmisnäitaja ja süsteemi jaoks.

d)	Lineaarse regressiooni näitajad peavad vastama tabelis 2 toodud nõuetele.

4.3.   Nõuded

Tabelis 2 esitatud lineaarsusnõudeid tuleb täita. Kui lubatava tolerantsi nõuet ei täideta, tuleb rakendada korrigeerivaid meetmeid ja korrata valideerimist.

Tabel 2

Arvutatud ja mõõdetud heitgaasi massivoolu lineaarsusnõuded

Mõõtmisparameeter/süsteem	a0	Tõus a1	Standardviga SEE	Determinatsioonikordaja r2
Heitgaasi massivool	0,0 ± 3,0 kg/h	1,00 ± 0,075	≤ 10 % max	≥ 0,90

„4. liide

Heitkoguste määramine

1.   SISSEJUHATUS

Selles liites kirjeldatakse korda, kuidas määrata hetkemassi ja tahkete osakeste arvu [g/s; #/s], mida kasutatakse hiljem katsesõidu hindamiseks ja lõpliku heitetulemuse arvutamiseks, vastavalt 5. ja 6. liites kirjeldatule.

2.   SÜMBOLID

%	–	protsent
<	–	väiksem kui
#/s	–	arv sekundi kohta
α	–	vesiniku molaarsuhe (H/C)
β	–	süsiniku molaarsuhe (C/C)
γ	–	väävli molaarsuhe (S/C)
δ	–	lämmastiku molaarsuhe (N/C)
Δtt,i	–	analüsaatori ülekandeaeg t [s]
Δtt,m	–	heitgaasi massivoolumõõtja ülekandeaeg t [s]
ε	–	hapniku molaarsuhe (O/C)
r e	–	heitgaasi tihedus
r gas	–	heitgaasi gaasikomponendi tihedus
λ	–	õhu ülejäägi suhtarv
λ i	–	õhu hetkeülejäägi suhtarv
A/F st	–	stöhhiomeetriline õhu ja kütuse suhe [kg/kg]
°C	–	kraadi Celsiuse järgi
c CH4	–	metaani kontsentratsioon
c CO	–	kuiva CO kontsentratsioon [ %]
c CO2	–	kuiva CO2 kontsentratsioon [ %]
c dry	–	saasteaine kontsentratsioon kuivas heitgaasis, ppm või mahuprotsent
c gas,i	–	heitgaasi gaasikomponendi hetkekontsentratsioon [ppm]
c HCw	–	niiske HC kontsentratsioon [ppm]
c HC(w/NMC)	–	HC-kontsentratsioon CH4 või C2H6 voolamisel läbi NMC [ppmC1]
c HC(w/oNMC)	–	HC-kontsentratsioon CH4 või C2H6 möödavoolu puhul NMCst [ppmC1]
c i,c	–	komponendi i ajaga korrigeeritud kontsentratsioon i [ppm]
c i,r	–	komponendi i [ppm] kontsentratsioon heitgaasis
c NMHC	–	mittemetaansete süsivesinike kontsentratsioon
c wet	–	saasteaine kontsentratsioon niiskes heitgaasis, ppm või mahuprotsent
E E	–	etaani efektiivsus
E M	–	metaani efektiivsus
g	–	gramm
g/s	–	grammi sekundi kohta
H a	–	siseneva õhuvoolu niiskus [g vett kg kuiva õhu kohta]
i	–	mõõtmiste arv
kg	–	kilogramm
kg/h	–	kilogrammi tunni kohta
kg/s	–	kilogrammi sekundi kohta
k w	–	kuivalt niiskele ülemineku tegur
m	–	meeter
m gas,i	–	heitgaasi gaasikomponendi mass [g/s]
q maw,i	–	sisselastava õhu massivoolu hetkkiirus [kg/s]
q m,c	–	ajaga korrigeeritud heitgaasi massivoolukiirus [kg/s]
q mew,i	–	heitgaasi massivoolu hetkkiirus [kg/s]
q mf,i	–	kütuse massivoolu hetkkiirus [kg/s]
q m,r	–	lahjendamata heitgaasi massivoolukiirus [kg/s]
r	–	ristkorrelatsiooni kordaja
r2	–	determinatsioonikordaja
r h	–	süsivesiniku kalibreerimistegur
p/min	–	pööret minutis
s	–	sekund
u gas	–	heitgaasi gaasikomponendi u-väärtus

3.   PARAMEETRITE AJALINE KORRIGEERIMINE

Kaugusspetsiifiliste heitkoguste õigeks arvutamiseks tuleb registreeritud komponentide kontsentratsioonide, heitgaasi massivoolukiiruse, sõiduki kiiruse ja muude sõiduki andmete kõverad viia ajalisse vastavusse. Ajalise korrigeerimise hõlbustamiseks tuleb ajalisse vastavusse viidavad andmed registreerida kas ühes andmesalvestusseadmes või kasutada sünkroniseeritud ajatemplit vastavalt 1. liite punktile 5.1. Parameetrite ajaline korrigeerimine ja vastavusse viimine peab toimuma punktides 3.1–3.3 kirjeldatud järjestuses.

3.1.   Komponentide kontsentratsioonide ajaline korrigeerimine

Kõigi komponentide kontsentratsioonide registreeritud kõverad viiakse ajaliselt vastavusse, kasutades pöördnihutamist vastavalt analüsaatori ülekandeaegadele. Analüsaatorite ülekandeaeg määratakse vastavalt 2. liite punktile 4.4.

c i,c (t – Δt t,i )=c i,r (t)

kus:

c i,c	on komponendi i ajaliselt korrigeeritud kontsentratsioon kui aja t funktsioon
c i,r	on komponendi i lahjendamata kontsentratsioon kui aja t funktsioon
Δtt,i	on analüsaatori mõõtekomponendi i ülekandeaeg t

3.2.   Heitgaasi massivoolu kiiruse ajaline korrigeerimine

Heitgaasi vooluhulgamõõturiga mõõdetud heitgaasi massivoolu kiirus viiakse ajaliselt vastavusse, kasutades pöördnihutamist vastavalt heitgaasi massivoolumõõtja ülekandeaegadele. Massivoolu ülekandeaeg määratakse vastavalt 2. liite punktile 4.4.9:

q m,c (t – Δt t,m )=qm,r(t)

kus:

q m,c	on ajaliselt korrigeeritud heitgaasi massivoolukiirus kui aja t funktsioon
q m,r	on lahjendamata heitgaasi massivoolu kiirus kui aja t funktsioon
Δtt,m	on heitgaasi massivoolumõõtja ülekandeaeg t

Kui heitgaasi massivoolukiirus määratakse ECU andmete või sensori abil, siis arvestatakse täiendavat ülekandeaega, mis saadakse arvutatud heitgaasi massivoolukiiruse ja vastavalt 3. liite punktile 4 mõõdetud heitgaasi massivoolukiiruse ristkorrelatsiooniga.

3.3.   Sõiduki andmete ajaline korrigeerimine

Muud sensori või ECU abil saadud andmed viiakse ajalisse vastavusse, kasutades ristkorrelatsiooni sobivate andmetega heitkoguste kohta (nt komponentide kontsentratsioonid).

3.3.1.   Sõiduki kiirus erinevatest allikatest

Sõiduki kiiruse viimiseks ajalisse vastavusse heitgaasi massivoolukiirusega tuleb kõigepealt tuvastada üks kehtiv kiiruse kõver. Kui sõiduki kiirus saadakse mitmest allikast (nt GPS, sensor või ECU), siis korrigeeritakse kiiruse väärtused ristkorrelatsiooni teel.

3.3.2.   Sõiduki kiirus heitgaasi massivoolukiirusega

Sõiduki kiirus viiakse ajalisse vastavusse heitgaasi massivoolukiirusega, kasutades heitgaasi massivoolukiiruse ning sõiduki kiiruse ja positiivse kiirenduse produkti ristkorrelatsiooni.

3.3.3.   Täiendavad signaalid

Kui signaali väärtused muutuvad aeglaselt ja väikeses väärtusvahemikus, nt ümbritseva õhu temperatuur, siis ei pea neid ajaliselt korrigeerima.

4.   KÜLMKÄIVITUS

Külmkäivitus kestab esimesed 5 minutit pärast sisepõlemismootori algset käivitust. Kui jahutusvedeliku temperatuuri on võimalik usaldusväärselt määrata, siis lõpeb külmkäivitus, kui jahutusvedelik saavutab esimest korda, kuid hiljemalt 5 minutit pärast mootori algset käivitamist, temperatuuri 343 K (70 °C). Külmkäivitusega seotud heited registreeritakse.

5.   HEITKOGUSTE MÕÕTMINE SEISKUNUD MOOTORI PUHUL

Registreerida tuleb kõik hetkeheidete või heitgaasivoolu mõõtmised, mis on saadud ajal, mil sisepõlemismootor ei tööta. Hiljem nullitakse registreeritud väärtused andmete järeltöötluse eraldi sammuna. Sisepõlemismootor loetakse väljalülitatuks, kui kehtivad kaks kriteeriumi järgmistest: mootori registreeritud kiirus on < 50 p/min; heitgaasi massivoolukiirus on mõõdetud tasemel < 3 kg/h; mõõdetud heitgaasi massivoolukiirus langeb tasemeni < 15 % statsionaarsest heitgaasi massivoolukiirusest mootori tühikäigul.

6.   SÕIDUKI KÕRGUSE ÜHILDUVUSE KONTROLLIMINE

Kui on põhjendatud kahtlusi, et teekond läbiti suuremal kõrgusel kui lubatud IIIA lisa punktis 5.2 ja kui kõrgust mõõdeti üksnes GPSi abil, siis kontrollitakse GPSi kõrgusandmete ühilduvust ja vajaduse korral korrigeeritakse. Andmete ühilduvust kontrollitakse GPSi abil saadud laiuskraadi-, pikkuskraadi- ja kõrgusandmeid võrreldes, kusjuures kõrgus näidatakse digitaalsel maapinna kõrgusmudelil või sobiva mõõtkavaga topograafilisel kaardil. Mõõtmised, mille kõrvalekalle topograafilisel kaardil kirjeldatud kõrgusest on rohkem kui 40 m, korrigeeritakse käsitsi ja markeeritakse.

7.   GPSI SÕIDUKI KIIRUSE ÜHILDUVUSE KONTROLLIMINE

GPSi abil määratud sõiduki kiiruse ühilduvuse kontrollimiseks arvutatakse teekonna kogupikkus ja võrreldakse seda kas sensorilt, valideeritud ECU-lt või alternatiivina digitaalsest teedevõrgust või topograafiliselt kaardilt saadud võrdlusmõõtmistega. GPSi andmetes tuleb enne ühilduvuse kontrollimist parandada ilmsed vead, nt kasutades pimenavigatsiooni. Ilma parandusteta originaalfail hoitakse alles ja kõik andmetes tehtud parandused märgistatakse. Parandatud andmed ei tohi ületada katkematut ajaperioodi 120 s või kokku 300 s. Parandatud GPS-andmete põhjal arvutatud teekonna kogupikkus ei tohi kontrollväärtusest erineda rohkem kui 4 %. Kui GPS-andmed ei vasta nendele nõuetele ja ühtegi teist usaldusväärset kiiruse mõõtmise allikat ei ole võimalik kasutada, siis katse tulemused tühistatakse.

8.   HEITKOGUSTE KORRIGEERIMINE

8.1.   Kuivalt gaasilt niiskele ülemineku tegurid

Kui heide on mõõdetud kuivas heitgaasis, teisendatakse mõõdetud kontsentratsioon vastavaks niiske heitgaasi mõõtmistulemusele järgmise valemi abil:

c wet= k w· c dry

kus:

c wet	on saasteaine kontsentratsioon niiskes heitgaasis (ppm või mahuprotsent)
c dry	on saasteaine kontsentratsioon kuivas heitgaasis (ppm või mahuprotsent)
k w	on kuivalt niiskele ülemineku tegur

K w arvutamiseks kasutatakse järgmist võrrandit:

kus:

kus:

H a	on sisselastava õhu niiskus, [g vett kg kuiva õhu kohta]
c CO2	on kuiva CO2 kontsentratsioon [ %]
c CO	on kuiva CO kontsentratsioon [ %]
α	on vesiniku molaarsuhe

8.2.   NOx korrigeerimine ümbritseva niiskuse ja temperatuuri suhtes

NOx-heitkoguseid ei pea korrigeerima ümbritseva õhu temperatuuri ja niiskuse suhtes.

9.   HEITGAASI HETKEKOMPONENTIDE MÄÄRAMINE

9.1.   Sissejuhatus

Lahjendamata heitgaasis sisalduvaid komponente mõõdetakse 2. liites kirjeldatud mõõte- ja proovivõtuanalüsaatoritega. Asjakohaste komponentide lahjendamata kontsentratsioonid mõõdetakse vastavalt 1. liitele. Andmeid korrigeeritakse ajaliselt ja viiakse vastavusse punktiga 3.

9.2.   NMHC- ja CH4-kontsentratsioonide arvutamine

Kui metaanisisaldust mõõdetakse NMC-FIDi abil, siis sõltub NMHC arvutamine kalibreerimisgaasist/-meetodist, mida kasutatakse nullväärtuse/mõõtevahemiku kalibreerimiseks. Kui FIDi kasutatakse THC mõõtmiseks ilma NMCta, siis kalibreeritakse see tavapärasel viisil propaani ja õhuga või propaani ja N2-ga. NMCga järjestikuliselt olev FID kalibreerimiseks on lubatud kasutada järgmisi meetodeid:

a)	propaanist ja õhust koosnev kalibreerimisgaas juhitakse NMCst mööda;

b)	metaanist ja õhust koosnev kalibreerimisgaas läbib NMC.

Soovitatakse tungivalt kalibreerida metaani FID, nii et metaan ja õhk läbivad NMC.

CH4 – ja NMCH-kontsentratsioon arvutatakse meetodi a puhul järgmiselt:

CH4- ja NMCH-kontsentratsioon arvutatakse meetodi b puhul järgmiselt:

kus:

c HC(w/oNMC)	on HC-kontsentratsioon CH4 või C2H6 möödavoolu puhul NMCst [ppmC1]
c HC(w/NMC)	on HC-kontsentratsioon CH4 või C2H6 voolamisel läbi NMC [ppmC1]
r h	on süsivesiniku reageerimistegur, mis on määratud vastavalt 2. liite punkti 4.3.3 alapunktile b
E M	on metaani efektiivsus, mis on määratud vastavalt 2. liite punkti 4.3.4 alapunktile a
E E	on etaani efektiivsus, mis on määratud vastavalt 2. liite punkti 4.3.4 alapunktile b

Kui metaani FID kalibreeritakse läbi eemaldi (meetod b), siis on metaani muundamise efektiivsus, mis on määratud vastavalt 2. liite punkti 4.3.4 alapunktile a, null. NMHC massi arvutustes kasutatav tihedus peab olema võrdne kõigi süsivesinike tihedusega 273,15 K ja 101,325 kPa juures ning see sõltub kütusest.

10.   HEITGAASI MASSIVOOLU MÄÄRAMINE

10.1.   Sissejuhatus

Massiheite hetkeväärtuse arvutamiseks vastavalt punktidele 11 ja 12 on vaja määrata heitgaasi massivoolu kiirus. Heitgaasi massivoolukiirus määratakse ühe otsese mõõtmise meetodiga nende seast, mis on sätestatud 2. liite punktis 7.2. Alternatiivselt on lubatud arvutada heitgaasi massivoolu kiirus vastavalt punktides 10.2–10.4 kirjeldatule.

10.2.   Õhu massivoolukiirust ja kütuse massivoolukiirust kasutav arvutusmeetod

Heitgaasi massivoolu hetkkiiruse saab arvutada õhu massivoolukiirusest ja kütuse massivoolukiirusest järgmiselt:

q mew,i = q maw,i + q mf,i

kus:

q mew,i	on heitgaasi massivoolu hetkkiirus [kg/s]
q maw,i	on sisselastava õhu massivoolu hetkkiirus [kg/s]
q mf,i	on kütuse massivoolu hetkkiirus [kg/s]

Kui õhu massivoolukiirus ja kütuse massivoolukiirus või heitgaasi massivoolukiirus määratakse ECU salvestuse abil, siis peab arvutatud heitgaasi massivoolu hetkkiirus vastama lineaarsusnõuetele, mis on heitgaasi massivoolukiiruse jaoks sätestatud 2. liite punktis 3, ja valideerimisnõuetele, mis on sätestatud 3. liite punktis 4.3.

10.3.   Õhu massivoolu ning õhu ja kütuse suhet kasutav arvutusmeetod

Heitgaasi massivoolu hetkkiiruse saab arvutada õhu massivoolukiirusest ning õhu ja kütuse suhtest järgmiselt:

kus:

kus:

q maw,i	on sisselastava õhu massivoolu hetkkiirus [kg/s]
A/F st	on stöhhiomeetriline õhu ja kütuse suhe [kg/kg]
λ i	on õhu hetkeülejäägi suhtarv
c CO2	on kuiva CO2 kontsentratsioon [ %]
c CO	on kuiva CO kontsentratsioon [ppm]
c HCw	on niiske HC kontsentratsioon [ppm]
α	on vesiniku molaarsuhe (H/C)
β	on süsiniku molaarsuhe (C/C)
γ	on väävli molaarsuhe (S/C)
δ	on lämmastiku molaarsuhe (N/C)
ε	on hapniku molaarsuhe (O/C)

Koefitsientidega viidatakse kütusele Cβ Hα Oε Nδ Sγ, kui β = 1 süsinikupõhiste kütuste puhul. HC-heite kontsentratsioon on tavaliselt väike ja seda ei pea λ i arvutamisel arvestama.

Kui õhu massivoolukiirus ning õhu ja kütuse suhe määratakse ECU salvestuse abil, siis peab arvutatud heitgaasi massivoolu hetkkiirus vastama lineaarsusnõuetele, mis on heitgaasi massivoolukiiruse jaoks sätestatud 2. liite punktis, 3 ja valideerimisnõuetele, mis on sätestatud 3. liite punktis 4.3.

10.4.   Kütuse massivoolu ning õhu ja kütuse suhet kasutav arvutusmeetod

Heitgaasi massivoolu hetkkiiruse saab arvutada kütusevoolust ning õhu ja kütuse suhtest (arvutatakse, kasutades A/Fst ja λ i vastavalt punktile 10.3) järgmiselt:

q mew,i = q mf,i × (1 + A/F st × λ i)

Arvutatud heitgaasi massivoolu hetkkiirus peab vastama lineaarsusnõuetele, mis on heitgaasi massivoolukiiruse jaoks sätestatud 2. liite punktis 3, ja valideerimisnõuetele, mis on sätestatud 3. liite punktis 4.3.

11.   SAASTEAINETE HETKEMASSIDE ARVUTAMINE

Saasteainete hetkemassid [g/s] mõõdetakse, korrutades kaalumisel oleva saasteaine hetkekontsentratsiooni [g/s] heitgaasi massivoolu hetkkiirusega [kg/s], mõlemat korrigeeritakse ülekandeajaga ja viiakse sellega vastavusse, ning tabelis 1 toodud vastava u-väärtusega. Kui mõõtmised toimuvad kuiva aine alusel, siis enne mis tahes järgmise arvutuse tegemist kasutatakse kontsentratsiooni hetkeväärtuste parandamiseks punktile 8.1 vastavat kuivalt gaasile niiskele gaasile ülemineku tegurit. Kui vaja, siis tuleb kõikides järgmistes andmete hindamistes lisada negatiivsed heite hetkeväärtused. Hetkeheidete arvutamisel tuleb arvestada vahetulemuste kõiki olulisi arvnäitajaid. Kasutatakse järgmist võrrandit:

m gas,i = u gas · c gas,i · q mew,i

kus:

m gas,i	on heitgaasi gaasikomponendi mass [g/s]
u gas	on heitgaasi gaasikomponendi tiheduse ja heitgaasi üldtiheduse suhe vastavalt tabelile 1
c gas,i	on heitgaasi gaasikomponendi mõõdetud kontsentratsioon heitgaasis [ppm]
qm ew,i	on heitgaasi massivoolu mõõdetud kiirus [kg/s]
gas	on vastav komponent
i	mõõtmiste arv

Tabel 1

Lahjendamata heitgaasi u-väärtused, mis kirjeldavad heitgaasi komponendi või saasteaine i tiheduse [kg/m3] ja heitgaasi tiheduse [kg/m3] suhet  (28)

Kütus	ρ e [kg/m3]	Komponent või saasteaine i
		NOx	CO	HC	CO2	O2	CH4
		ρ gas [kg/m3]
		2,053	1,250	(23)	1,9636	1,4277	0,716
		u gas  (24)  (28)
Diisel (B7)	1,2943	0,001586	0,000966	0,000482	0,001517	0,001103	0,000553
Etanool (ED95)	1,2768	0,001609	0,000980	0,000780	0,001539	0,001119	0,000561
CNG (25)	1,2661	0,001621	0,000987	0,000528 (26)	0,001551	0,001128	0,000565
Propaan	1,2805	0,001603	0,000976	0,000512	0,001533	0,001115	0,000559
Butaan	1,2832	0,001600	0,000974	0,000505	0,001530	0,001113	0,000558
LPG (27)	1,2811	0,001602	0,000976	0,000510	0,001533	0,001115	0,000559
Bensiin (E10)	1,2931	0,001587	0,000966	0,000499	0,001518	0,001104	0,000553
Etanool (E85)	1,2797	0,001604	0,000977	0,000730	0,001534	0,001116	0,000559

12.   TAHKETE OSAKESTE HETKEARVU ARVUTAMINE

Käesolevas osas määratakse kindlaks tahkete osakeste hetkearvu arvutamiseks tulevikus esitatavad nõuded, mida hakatakse kohaldama siis, kui nende mõõtmine muutub kohustuslikuks.

13.   ARUANDLUS JA ANDMEVAHETUS

Mõõtesüsteemide ja andmete hindamise tarkvara vahel vahetatakse andmeid standardse aruandlusfailiga, mis on sätestatud 8. liite punktis 2. Andmete eeltöötlus (nt ajaline korrigeerimine vastavalt punktile 3 või GPSi sõiduki kiiruse signaali parandamine vastavalt punktile 7) peab toimuma mõõteseadmete kontrolltarkvara abil ja see tuleb lõpetada enne aruandlusfaili koostamist. Kui andmeid korrigeeritakse või töödeldakse enne aruandlusfaili sisestamist, siis tuleb hoida alles algsed töötlemata andmed kvaliteedi tagamiseks ja kontrollimiseks. Vahepealsete väärtuste ümardamine ei ole lubatud. Selle asemel kasutatakse analüsaatori, vooluhulgamõõturi, sensori või ECU teatatud vahepealseid väärtuseid hetkeheidete arvutamisel [g/s; #/s].

„5. liide

Teekonnadünaamika tingimuste kontrollimine meetodiga 1 (liikuva keskmistamise aken)

1.   SISSEJUHATUS

Liikuva keskmistamise akna meetod aitab mõista tegelikult liikluses tekkivaid heitkoguseid (real-driving emissions, RDE) katses, mis teostatakse etteantud skaalal. Katse on jagatud alljaotisteks (akendeks) ja katsejärgse statistilise töötluse eesmärk on teha kindlaks, millised aknad sobivad RDE näitajate hindamiseks.

Akende nn normaalsust hinnatakse, võrreldes nende CO2 kaugusspetsiifilisi heiteid (29) võrdluskõveraga. Katse on täielik, kui see sisaldab piisavalt normaalseid aknaid, mis hõlmavad erinevaid kiirusalasid (linnas, asulavälisel teel, kiirteedel).

1. etapp	Andmete segmentimine ja külmkäivituse heitkoguste väljaarvamine;
2. etapp	Heitkoguste arvutamine alamfunktsioonide ehk akende abil (punkt 3.1);
3. etapp	Normaalsete akende tuvastamine (punkt 4);
4. etapp	Katse täielikkuse ja normaalsuse kontrollimine (punkt 5);
5. etapp	Heitkoguste arvutamine normaalsete akende abil (punkt 6).

2.   SÜMBOLID, PARAMEETRID JA ÜHIKUD

Indeksiga (i) viidatakse ajaetapile

Indeksiga (j) viidatakse aknale

Indeksiga (k) viidatakse kategooriale (t = kokku, u = linnasõit, r = asulaväline sõit, m = kiirteesõit) või CO2-tunnuskõverale (cc)

Indeksiga „gas” viidatakse reguleeritud heitgaaside komponentidele (nt NOx, CO, PN)

Δ	–	erinevus
≥	–	suurem või võrdne
#	–	arv
%	–	protsent
≤	–	väiksem või võrdne
a 1, b 1	–	CO2-tunnuskõvera koefitsiendid
a 2, b 2	–	CO2-tunnuskõvera koefitsiendid
dj	–	akna j läbitav kaugus [km]
fk	–	linnatee, asulavälise tee ja kiirtee osade kaalumistegurid
h	–	akende kaugus CO2-tunnuskõverani [%]
hj	–	akna j kaugus CO2-tunnuskõverani [%]
	–	linna-, asulavälise tee ja kiirtee osade ning täieliku teekonna raskusastme indeksid
k 11, k 12	–	kaalumisfunktsiooni koefitsiendid
k 21, k 21	–	kaalumisfunktsiooni koefitsiendid
M CO2,ref	–	CO2 võrdlusmass [g]
Mgas	–	heitgaasi gaasikomponendi mass või osakeste arv [g] või [#]
Mgas,j	–	heitgaasi gaasikomponendi mass või osakeste arv aknas j [g] või [#]
Mgas,d	–	heitgaasi gaasikomponendi kaugusspetsiifiline heitkogus [g/km] või [#/km]
Mgas,d,j	–	heitgaasi gaasikomponendi kaugusspetsiifiline heitkogus aknas j [g/km] või [#/km]
N k	–	linna-, asulavälise ja kiirtee osade akende arv
P 1, P 2, P 3	–	võrdluspunktid
t	–	aeg [s]
t 1,j	–	keskmistamise akna j esimene sekund [s]
t 2,j	–	keskmistamise akna j viimane sekund [s]
ti	–	aeg kokku etapil i [s]
t i,j	–	aeg kokku etapil i, arvestades akent j [s]
tol 1	–	sõiduki CO2-tunnuskõvera primaarne tolerants [%]
tol 2	–	sõiduki CO2-tunnuskõvera sekundaarne tolerants [%]
tt	–	katse kestus [s]
v	–	sõiduki kiirus [km/h]
	–	akende keskmine kiirus [km/h]
vi	–	sõiduki tegelik kiirus ajaetapil i [km/h]
	–	sõiduki keskmine kiirus aknas j [km/h]
	–	WLTP-tsükli väikese kiiruse faasi keskmine kiirus
	–	WLTP-tsükli suure kiiruse faasi keskmine kiirus
	–	WLTP-tsükli eriti suure kiiruse faasi keskmine kiirus
w	–	akende kaalumistegur
wj	–	akna j kaalumistegur

3.   LIIKUVAD KESKMISTAMISE AKNAD

3.1.   Keskmistamise akende mõiste

Vastavalt 4. liitele arvutatud hetke heitkogused integreeritakse liikuva keskmistamise akna meetodi abil, lähtudes CO2 võrdlusmassist. Arvutuspõhimõte on järgmine: heitemasse ei arvutata kogu andmehulga kohta, vaid terve andmehulga alamhulkade kohta; alamhulkade pikkus määratakse selliselt, et need vastavad CO2 massile, mida sõiduk tekitab laboratoorse võrdlustsükli jooksul. Liikuv keskmine arvutatakse vastavalt aja juurdekasvule, mis vastab andmevõtu sagedusele. Heitkoguste andmete keskmistamiseks kasutatavaid alamhulki nimetatakse „keskmistamise akendeks”. Selles punktis kirjeldatud arvutuskäiku võib rakendada alates viimasest punktist (tagasisuund) või alates esimesest punktist (edasisuund).

CO2 massi, heitkoguste ja keskmistamise akende kauguse arvutamisel ei arvestata järgmiseid andmeid:

—	instrumentide perioodiline kontrollimine ja/või nullile järgneva kõrvalekalde kontrollimine;

—	vastavalt 4. liitele määratletud külmkäivitamise heitkogused, punkt 4.4;

—	sõiduki maapinnakiirus < 1 km/h;

—	katse osa, mille ajal sisepõlemismootor on välja lülitatud.

Massi (või osakeste arvu) heitkogused määratakse kindlaks M gas,j , integreerides hetke heitkogused g/s (või #/s PN puhul), mis arvutatakse vastavalt 4. liitele.

Joonis 1

Sõiduki kiiruse ja aja suhe – sõiduki keskmistatud heited alates esimesest keskmistamise aknast

Esimene aken

Esimese akna kestus

Joonis 2

CO2 massi määramine keskmistamise akende põhjal

Keskmistamise akna j kestus (t2,j – t1,j ) määratakse järgmiselt.

kus:

on CO2 mass mõõdetuna katse alguse ja aja (ti,j) vahel, [g];

on pool CO2 massist [g], mille sõiduk WLTP-tsüklis tekitab (I tüübi katse, sh külmkäivitus);

t 2,j valitakse järgmiselt.

kus Δt on andmevõtu periood.

CO2 massid arvutatakse akendes, integreerides hetke heitkogused, mis on arvutatud vastavalt selle lisa 4. liitele.

3.2.   Akna heitkoguste ja keskmiste arvutamine

Iga vastavalt punktile 3.1 kindlaksmääratud akna kohta tehakse järgmised arvutused:

—	kaugusspetsiifilised heited Mgas,d,j kõigi selles lisas täpsustatud saasteainete kohta;

—	kaugusspetsiifilised CO2 heited MCO2,d,j ;

—	sõiduki keskmine kiirus

4.   AKENDE HINDAMINE

4.1.   Sissejuhatus

Katsesõiduki võrdlevad dünaamilised tingimused saadakse sõiduki CO2 heitkoguste ja keskmise kiiruse suhtest, mis arvutatakse tüübi kinnitamise ajal ja millele viidatakse kui sõiduki CO2 iseloomulikule kõverale.

Kaugusspetsiifiliste CO2 heitkoguste saamiseks katsetatakse sõidukit vastavalt tee koormuse seadistustele, mis on ette kirjutatud UNECE üldises tehnilises eeskirjas nr 15 – Ülemaailmne ühtlustatud kergsõidukite katsemenetlus (ECE/TRANS/180/Add.15).

4.2.   CO2-tunnuskõvera võrdluspunktid

Kõvera määratlemiseks vajalikud võrdluspunktid P 1, P 2 ja P 3 arvutatakse järgmiselt.

4.2.1.   Punkt P1

(WLTP-tsükli väikese kiiruse faasi keskmine kiirus)

= WLTP-tsükli väikese kiiruse faasi sõiduki CO2 heited × 1,2 [g/km]

4.2.2.   Punkt P2

4.2.3.   

(WLTP-tsükli suure kiiruse faasi keskmine kiirus)

= WLTP-tsükli suure kiiruse faasi sõiduki CO2 heited × 1,1 [g/km]

4.2.4.   Punkt P3

4.2.5.   

(WLTP-tsükli eriti suure kiiruse faasi keskmine kiirus)

= WLTP-tsükli eriti suure kiiruse faasi sõiduki CO2 heited × 1,05 [g/km]

4.3.   CO2-tunnuskõvera määratlus

Punktis 4.2 määratletud võrdluspunktide abil arvutatakse CO2-heidete tunnuskõver keskmise kiiruse funktsioonina, kasutades kahte lineaarset jaotist (P 1, P 2) ja (P 2, P 3). Jaotis (P 2, P 3) on piiratud kiirusega 145 km/h sõiduki kiirusteljel. Tunnuskõver määratletakse võrranditega järgmiselt.

Jaotis (P 1, P 2): with: and:

Jaotis (P 2, P 3): with: and:

Joonis 3

Sõiduki CO2-tunnuskõver

Aken

4.4.   Linna-, asulavälise ja kiirteesõidu aknad

4.4.1.   Linnasõidu aknaid iseloomustavad sõiduki keskmised maapinnakiirused,

mis on väiksemad kui 45 km/h.

4.4.2.   Asulavälise sõidu aknaid iseloomustavad sõiduki keskmised maapinnakiirused,

mis on suuremad kui 45 km/h või sellega võrdsed ja väiksemad kui 80 km/h.

4.4.3.   Kiirteesõidu aknaid iseloomustavad sõiduki keskmised maapinnakiirused,

mis on suuremad kui 80 km/h või sellega võrdsed ja väiksemad kui 145 km/h.

Joonis 4

Sõiduki CO2-tunnuskõver: linna-, asulavälise ja kiirteesõidu määratlused

ASULAVÄLI- NE SÕIT

LINNASÕIT

Aken

KIIRTEE

5.   TEEKONNA TÄIELIKKUSE JA NORMAALSUSE KONTROLLIMINE

5.1.   Sõiduki CO2-tunnuskõvera tolerantsid

Sõiduki CO2-tunnuskõvera primaarne ja sekundaarne tolerants on vastavalt tol 1= 25 % ja tol2 = 50 %.

5.2.   Katse täielikkuse kontrollimine

Katse on täielik, kui see sisaldab vähemalt 15 % linna-, asulavälise ja kiirteesõidu aknaid akende koguarvust.

5.3.   Katse normaalsuse kontrollimine

Katse on normaalne, kui vähemalt 50 % linna-, asulavälise ja kiirteesõidu akendest jäävad tunnuskõvera määratletud primaarse tolerantsi piiridesse.

Kui ettenähtud miinimumnõue 50 % ei ole täidetud, siis võib ülemist positiivset tolerantsi tol 1 suurendada 1 % kaupa, kuni saavutatakse 50 % akna normaalsest sihtmärgist. Seda mehhanismi kasutades ei ületa tol1 kunagi 30 %.

6.   HEITKOGUSTE ARVUTAMINE

6.1.   Kaalutud kaugusspetsiifiliste heitkoguste arvutamine

Heitkogused arvutatakse kaalutud keskmisena akende kaugusspetsiifilistest heitkogustest iga linnatee, asulavälise tee ja kiirtee kategooria ning kogu teekonna kohta eraldi.

Iga akna kaalumistegur w j määratakse järgmiselt.

Kui

siis w j = 1

Kui

siis wj = k11hj + k12

kusjuures k11 = 1/(tol1 – tol2)

ja k12: tol2/(tol2-tol1)

Kui

siis wj = k21hj + K22

kusjuures k21 = 1/(tol2 – tol1)

ja k22 = k21 = tol2/(tol2-tol1)

Kui

või

siis w j = 0

kus

Joonis 5

Keskmistamise akna kaalumisfunktsioon

Aken

6.2.   Raskusastme indeksi arvutamine

Raskusastme indeksid arvutatakse linnatee, asulavälise tee ja kiirtee kategooriate

ja täieliku teekonna kohta eraldi:

kus fu, fr fm on vastavalt 0,34, 0,33 ja 0,33.

6.3.   Kogu teekonna heitkoguste arvutamine

Vastavalt punktile 6.1 arvutatud kaalutud kaugusspetsiifiliste heitkoguste abil arvutatakse kaugusspetsiifilised heitkogused [mg/km] kogu teekonna iga gaasilise saasteaine kohta järgmiselt:

ja osakeste arvu kohta:

kus fu, fr fm on vastavalt 0,34, 0,33 ja 0,33.

7.   ARVULISED NÄITED

7.1.   Keskmistamise akna arvutused

Tabel 1

Arvutuskäigu põhiseadistused

[g]	610
Keskmistamise akna arvutamise suund	Edasi
Omandamise sagedus [Hz]	1

Joonisel 6 on näidatud, kuidas keskmistamise aknad määratletakse vastavalt PEMSi abil maanteesõidukatse käigus registreeritud andmetele. Selguse huvides on näidatud ainult teekonna esimesed 1 200 sekundit.

Sekundid 0–43 ning 81–86 on välja jäetud, kuna sõiduki kiirus on null.

Esimene keskmistamise aken algab sekundil t 1,1 = 0 s ja lõpeb sekundil t 2,1 = 524 s (tabel 3). Tabelis 4 on loetletud akna keskmine sõiduki kiirus, integreeritud CO ja NOx massid [g], mis on tekkinud ja vastavad kehtivatele andmetele esimeses keskmistamise aknas.

Joonis 6

CO2 hetke heitkogused, mis on registreeritud PEMSi maanteesõidukatse käigus ajafunktsioonina. Ristkülikukujulised raamid näitavad j-nda akna kestust. Andmesari „Kehtiv=100 / Kehtetu=0” näitab sekundihaaval analüüsist välja jäetavaid andmeid

CO2 LKA j [g/km]

CO2 võrdlusmass [g]

Kehtiv=100 / Kehtetu=0

CO2 LKA [g/km]

Sõiduki kiirus [km/h]

Kumuleeritud CO2 LKA j [g]

Aeg [sek]

CO2 -heited [g/km] // Sõiduki kiirus [km/h]

1 200

1 000

800

600

400

200

0

0

20

40

60

80

100

120

140

160

0

100

200

300

Kumuleeritud CO2 [g/aken]

CO2 LKA võrdlusmass [g]

Kehtiv=100 / Kehtetu=0

400

500

700

600

800

7.2.   Akende hindamine

Tabel 2

CO2-tunnuskõvera arvutusseadistused

CO2 väikese kiiruse WLTC (P1) [g/km]	154
CO2 suure kiiruse WLTC (P2) [g/km]	96
CO2 eriti suure kiiruse WLTC (P3) [g/km]	120

Võrdluspunkt
P 1
P 2
P 3

CO2-tunnuskõver määratletakse järgmiselt.

Jaotis (P 1, P 2):

kusjuures

ja: b1 = 154 – (– 1,543) × 19,0 = 154 + 29,317 = 183,317

Jaotis (P 2, P 3):

kusjuures

ja: b2 = 96 – 0,672 × 56,6 = 96 – 38,035 = 57,965

Kaalumistegurid arvutatakse ja aknad liigitatakse linna-, asulavälise ja kiirteesõidu akendeks näiteks järgmiselt.

Aken #45:

Tunnuskõver:

Järgmise kontrollimine:

124,498 × (1 – 25/100) ≤ 122,62 ≤ 124,498 × (1 + 25/100)

93,373 ≤ 122,62 ≤ 155,622

Tulemus: w 45= 1

Aken #556:

Tunnuskõver:

Järgmise kontrollimine:

105,982 × (1 – 50/100) ≤ 72,15 ≤ 105,982 × (1 + 25/100)

52,991 ≤ 72,15 ≤ 79,487

Tulemus:

w 556 = k 21 h 556 + k 22 = 0,04 · (– 31,922) + 2 = 0,723

with k 21 = 1/(tol 2 – tol 1) = 1/(50 – 25) = 0,04

and k 22 = k 21 = tol 2/(tol 2 – tol 1) = 50/(50 – 25) = 2

Tabel 3

Arvulised andmed heidete kohta

Aken [#]	t 1,j [s]	t 2,j – Δt [s]	t 2,j [s]	[g]	[g]
1	0	523	524	609,06	610,22
2	1	523	524	609,06	610,22
…	…		…	…	…
43	42	523	524	609,06	610,22
44	43	523	524	609,06	610,22
45	44	523	524	609,06	610,22
46	45	524	525	609,68	610,86
47	46	524	525	609,17	610,34
…	…		…	…	…
100	99	563	564	609,69	612,74
…	…		…	…	…
200	199	686	687	608,44	610,01
…	…		…	…	…
474	473	1 024	1 025	609,84	610,60
475	474	1 029	1 030	609,80	610,49
	…		…	…	…
556	555	1 173	1 174	609,96	610,59
557	556	1 174	1 175	609,09	610,08
558	557	1 176	1 177	609,09	610,59
559	558	1 180	1 181	609,79	611,23

Tabel 4

Arvulised andmed akende kohta

Aken [#]	t1,j [s]	t2,j [s]	dj [km]	[km/h]	MCO2,j [g]	MCO,j [g]	MNOx,j [g]	MCO2,d,j [g/km]	MCO,d,j [g/km]	MNOx,d,j [g/km]	MCO2,d,cc() ) [g/km]	Aken (l, m, k)	hj [%]	wj [%]
1	0	524	4,98	38,12	610,22	2,25	3,51	122,61	0,45	0,71	124,51	LINN	– 1,53	1,00
2	1	524	4,98	38,12	610,22	2,25	3,51	122,61	0,45	0,71	124,51	LINN	– 1,53	1,00
…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…
43	42	524	4,98	38,12	610,22	2,25	3,51	122,61	0,45	0,71	124,51	LINN	– 1,53	1,00
44	43	524	4,98	38,12	610,22	2,25	3,51	122,61	0,45	0,71	124,51	LINN	– 1,53	1,00
45	44	524	4,98	38,12	610,22	2,25	3,51	122,62	0,45	0,71	124,51	LINN	– 1,51	1,00
46	45	525	4,99	38,25	610,86	2,25	3,52	122,36	0,45	0,71	124,30	LINN	– 1,57	1,00
…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…
100	99	564	5,25	41,23	612,74	2,00	3,68	116,77	0,38	0,70	119,70	LINN	– 2,45	1,00
…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…
200	199	687	6,17	46,32	610,01	2,07	4,32	98,93	0,34	0,70	111,85	MAA	– 11,55	1,00
…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…
474	473	1 025	7,82	52,00	610,60	2,05	4,82	78,11	0,26	0,62	103,10	MAA	– 24,24	1,00
475	474	1 030	7,87	51,98	610,49	2,06	4,82	77,57	0,26	0,61	103,13	MAA	– 24,79	1,00
	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…	…
556	555	1 174	8,46	50,12	610,59	2,23	4,98	72,15	0,26	0,59	105,99	MAA	– 31,93	0,72
557	556	1 175	8,46	50,12	610,08	2,23	4,98	72,10	0,26	0,59	106,00	MAA	– 31,98	0,72
558	557	1 177	8,46	50,07	610,59	2,23	4,98	72,13	0,26	0,59	106,08	MAA	– 32,00	0,72
559	558	1 181	8,48	49,93	611,23	2,23	5,00	72,06	0,26	0,59	106,28	MAA	– 32,20	0,71

7.3.   Linna-, asulavälise ja kiirteesõidu aknad – teekonna täielikkus

Selles arvulises näites koosneb teekond 7 036 keskmistamisaknast. Tabelis 5 loetletakse linnatee, asulavälise tee ja kiirtee aknad vastavalt nende keskmisele sõidukikiirusele, jagatuna piirkondadeks vastavalt nende kaugusele CO2-tunnuskõverast. Teekond on täielik, kui see sisaldab akende koguarvust vähemalt 15 % linna-, asulavälise ja kiirtee aknaid. Teekond on normaalne, kui vähemalt 50 % linnatee, asulavälise tee ja kiirtee akendest jääb tunnuskõvera määratletud primaarse tolerantsi piiridesse.

Tabel 5

Teekonna täielikkuse ja normaalsuse kontrollimine

Sõidutingimused	Arv	Akende osatähtsus
Kõik aknad
Linnatee	1 909	1 909 / 7 036 × 100 = 27,1 > 15
Asulaväline tee	2 011	2 011 / 7 036 × 100 = 28,6 > 15
Kiirtee	3 116	3 116 / 7 036 × 100 = 44,3 > 15
Kokku	1 909 + 2 011 + 3 116 = 7 036
Normaalsed aknad
Linnatee	1 514	1 514 / 1 909 × 100 = 79,3 > 50
Asulaväline tee	1 395	1 395 / 2 011 × 100 = 69,4 > 50
Kiirtee	2 708	2 708 / 3 116 × 100 = 86,9 > 50
Kokku	1 514 + 1 395 + 2 708 = 5 617

„6. liide

Teekonnadünaamika tingimuste kontrollimine meetodiga 2 (võimsuse liigitamine)

1.   SISSEJUHATUS

Selles liites kirjeldatakse andmete hindamist vastavalt võimsuse liigitamise meetodile, mida selles liites nimetatakse „hindamine standarditud võimsuse sageduse (standardised power distribution, SPF) jaotuse normaliseerimise teel”.

2.   SÜMBOLID, PARAMEETRID JA ÜHIKUD

ai	tegelik kiirendus ajaetapil i, kui see pole muu väärtus, mis on määratletud võrrandis:
aref	Võrdluskiirendus Pdrive kohta, [0,45 m/s2]
DWLTC	Veline'i telglõik WLTC-st
f0, f1, f2	Sõidutakistuse koefitsiendid
i	Hetkemõõtmise ajaetapp, minimaalne resolutsioon 1 Hz
J	Ratta võimsusklass, j = 1 kuni 9
kWLTC	Veline'i tõus WLTC-st
mgas, i	Heitgaasi gaasikomponendi hetkemass ajaetapil i, [g/s]
mgas, 3s, k	3sekundiline heitgaasi gaasikomponendi liikuv keskmine massivoog ajahetkel k, väljendatuna 1 Hz resolutsiooniga [g/s]
	Heitgaasi gaasikomponendi keskmine heitkoguste tase ratta võimsusklassis j, g/s
Mgas,d	Kaugusspetsiifilised heited heitgaasi gaasikomponendi kohta [g/km]
p	WLTC faas (väike, keskmine, suur ja eriti suur), p = 1–4
Pdrag	Mootori takistusjõud Veline'i järgi, kui kütuse sissepritse on null, [kW]
Prated	Tootja teatatud mootori maksimaalne nimivõimsus, [kW]
Prequired,i	Teekoormuse ületamise ja sõiduki inertsi ületamise jõud ajaetapil i, [kW]
Pr,,i	Sama, mis eespool määratletud Prequired,i, mida kasutatakse pikemates võrrandites
Pwot(nnorm)	Võimsuskõver täiskoormusel, [kW]
Pc,j	Ratta võimsusklassi piirväärtused klassi numbrile j, [kW] (Pc,j,lower bound väljendab alampiiri, Pc,j, upper bound ülempiiri)
Pc,norm, j	Ratta võimsusklassi piirväärtused klassile j normaliseeritud võimsuse tasemena, [-]
Pr, i	Sõidukite rataste võimsustarve, et ületada sõidutakistused ajaetapil i [kW]
Pw,3s,k	3sekundiline sõidukite rataste liikuv keskmine võimsustarve, et ületada sõidutakistused ajaetapil k 1 Hz resolutsiooni korral [kW]
Pdrive	Rattarummu võimsustarve võrdluskiirusel ja kiirendamisel [kW]
Pnorm	Rattarummu normaliseeritud võimsustarve [-]
ti	Aeg kokku etapil i, [s]
tc,j	Ratta võimsusklassi j ajaosa, [%]
ts	WLTC faasi p algusaeg, [s]
te	WLTC faasi p lõpuaeg, [s]
TM	Sõiduki katsemass, [kg]; täpsustada jaotise kohta: tegelik katsekaal PEMS-katses, NEDC inertsklassi kaal või WLTP massid (TML, TMH või TMind)
SPF	Standarditud võimsuse sageduse jaotus
vi	Sõiduki tegelik kiirus ajaetapil i, [km/h]
	Sõiduki keskmine kiirus ratta võimsusklassis j, km/h
vref	Võrdluskiirus Pdrive jaoks, [70 km/h]
v3s,k	3sekundiline sõiduki kiiruse liikuv keskmine ajaetapil k, [km/h]

3.   MÕÕDETUD HEITKOGUSTE HINDAMINE, KASUTADES STANDARDISEERITUD RATTA VÕIMSUSE SAGEDUSE JAOTUST

Võimsuse liigitamise meetodis kasutatakse saasteainete heidete hetkekoguseid, mgas, i (g/s), mis arvutatakse vastavalt 4. liitele.

Väärtus mgas, i liigitatakse kooskõlas rataste vastava võimsusega ja liigitatud keskmiseid heitkoguseid kaalutakse igas võimsusklassis, et saada heitkoguste tasemed, et testida normaalset võimsuse jaotust vastavalt järgmistele punktidele.

3.1.   Tegeliku rattavõimsuse allikad

Tegelik rattavõimsus Pr,i on kogu võimsus, mis on vajalik õhu- ja veeretakistuse, sõiduki pikiinertsi ja rataste pöördinertsi ületamiseks.

Mõõtmisel ja registreerimisel kasutab ratta võimsussignaal pöördemomendi signaali, mis vastab 2. liite punktis 3.2 sätestatud lineaarsusnõuetele.

Alternatiivina võib tegeliku ratta võimsuse kindlaks määrata CO2 hetke heitkogusest kooskõlas käesoleva liite punktis 4 sätestatud korraga.

3.2.   Liikuvate keskmiste liigitamine linna-, asulavälise ja kiirteesõidu alusel

Standardsed võimsuse sagedused on määratletud linnasõidu ja kogu teekonna kohta (vt punkt 3.4) ning linnasõidu ja teekonna kogupikkuse osas hinnatakse heitkoguseid eraldi. Vastavalt punktile 3.3 arvutatud 3sekundilised liikuvad keskmised jaotatakse seejärel linna- ja linnavälise sõidu tingimustele vastavalt kiirussignaalile (v3s,k), mis on toodud tabelis 1-1.

Tabel 1-1

Kiirusvahemikud katseandmete jaotamiseks linna-, asulavälise ja kiirteesõidu tingimustele vastavalt võimsuse liigitamise meetodile

	Linn	Asulaväline tee (30)	Kiirtee (30)
v3s,k [km/h]	0 kuni ≤ 60	> 60 kuni ≤ 90	> 90

kus

v3s,k	sõiduki kiiruse 3sekundiline liikuv keskmine ajaetapil k, [km/h]
k	liikuva keskmise väärtuste ajaetapp

3.3.   Hetke katseandmete liikuvate keskmiste arvutamine

Kolmesekundilised keskmised arvutatakse kõigi asjakohaste hetke katseandmete põhjal, et vähendada võimaliku heite massivoo ja ratta võimsuse vahelise ebatäieliku aegjoonduse mõju. Liikuvad keskmised väärtused arvutatakse vastavalt 1 Hz sagedusele:

kus

k	liikuvate keskmiste väärtuste ajaetapp
i	ajaetapp hetke katseandmete põhjal

3.4.   Ratta võimsusklasside kindlakstegemine heidete liigitamise eesmärgil

3.4.1.   Võimsusklassid ja vastavad võimsusklasside ajaosad tavapärastel sõidutingimustel määratletakse normaliseeritud võimsuse väärtuste kohta, mis on iseloomulikud kergveokitele (tabel 1–2).

Tabel 1-2

Normaliseeritud standardsed võimsuse sagedused linnasõidu puhul ja kaalutud keskmine kogu teekonna kohta, mis koosneb kolmandiku ulatuses linnasõidust, kolmandiku ulatuses asulavälisest sõidust ja kolmandiku ulatuses kiirteesõidust

Võimsus-klassi nr	Pc,norm,j [-]		Linn	Kogu teekond
	Alates >	kuni ≤	Osaaeg, tC,j
1		– 0,1	21,9700 %	18,5611 %
2	– 0,1	0,1	28,7900 %	21,8580 %
3	0,1	1	44,0000 %	43,45 %
4	1	1,9	4,7400 %	13,2690 %
5	1,9	2,8	0,4500 %	2,3767 %
6	2,8	3,7	0,0450 %	0,4232 %
7	3,7	4,6	0,0040 %	0,0511 %
8	4,6	5,5	0,0004 %	0,0024 %
9	5,5		0,0003 %	0,0003 %

Tabeli 1–2 veerud Pc,norm denormaliseeritakse, korrutades need väärtusega Pdrive, kus Pdrive on testitud sõiduki tegelik rattavõimsus tüübikinnituse protsessis, kui šassii dünamomeeter on vref ja aref.

Pc,j [kW] = Pc,norm, j × Pdrive

kus

—	j on võimsusklassi indeks vastavalt tabelile 1–2

—

Sõidutakistuse koefitsiendid f0, f1, f2 tuleks arvutada lineaarse regressiooni analüüsi alusel järgmiselt: PCorrected/v = f0 + f1 x v + f2 x v2 kus (PCorrected/v) on maanteel lubatud koormus sõiduki kiirusel v UNECE määruse 83 (07-seeria muudatus) lisa 4a 7. liite punktis 5.1.1.2.8 määratletud NEDC katsetsükli puhul.

—	TMNEDC on sõiduki inertsiklass tüübikinnituskatses, [kg]

3.4.2.   Ratta võimsusklasside korrigeerimine

Arvesse võetav maksimaalne ratta võimsusklass tabelis 1–2, mis hõlmab (Prated × 0,9). Kõigi välistatud klasside osaajad lisatakse kõrgeimale järelejäänud klassile.

Iga Pc,norm,j põhjal arvutatakse sellele vastav Pc,j, et määratleda testitud sõiduki võimsusklassi ülemine ja alumine piir kilovattides (vt joonis 1).

Joonis 1

Skemaatiline ülevaade selle kohta, kuidas teisendada normaliseeritud ja standarditud võimsuse sagedus konkreetse sõiduki võimsuse sageduseks

Kogu teekond

Pc,i [kW] = Pc,norm, i * Pdrive

Standardteekonna osaaeg [%]

Standardteekonna osaaeg [%]

Pc,i piirid, [kW]

Pc,i,norm piirid, [-]

82,5

82,5

69,0

69,0

55,5

55,5

42,0

42,0

28,5

28,5

15,0

15,0

1,5

1,5

– 1,5

– 1,5

5,5

5,5

4,6

4,6

3,7

3,7

2,8

2,8

1,9

1,9

1

1

0,1

0,1

– 0,1

– 0,1

Linn

30 %

35 %

40 %

45 %

50 %

15 %

0 %

5 %

10 %

20 %

25 %

10 %

0 %

5 %

15 %

20 %

25 %

40 %

30 %

35 %

45 %

50 %

Allpool on esitatud näide selle denormaliseerimise kohta

Sisendandmed on näiteks:

Parameeter	Väärtus
f0 [N]	79,19
f1 [N/(km/h)]	0,73
f2 [N/(km/h)2]	0,03
TM [kg]	1 470
Prated [kW]	120 (näide 1)
Prated [kW]	75 (näide 2)

Vastavad tulemused

Pdrive = 70[km/h]/3,6 × (79,19 + 0,73 [N/(km/h)] × 70[km/h] + 0,03 [N/(km/h)2] × (70[km/h])2 + 1 470 [kg] × 0,45 [m/s2]) × 0,001

Pdrive = 18,25 kW

Tabel 2

Denormaliseeritud standardsed võimsuse sageduse väärtused tabelist 1–2 (näite 1 kohta)

Võimsus-klassi nr	Pc,j [kW]		Linnasõit	Kogu teekond
	Alates >	kuni ≤	Osaaeg, tC,j [%]
1	Kõik < – 1,825	– 1,825	21,97 %	18,5611 %
2	– 1,825	1,825	28,79 %	21,8580 %
3	1,825	18,25	44,00 %	43,4583 %
4	18,25	34,675	4,74 %	13,2690 %
5	34,675	51,1	0,45 %	2,3767 %
6	51,1	67,525	0,045 %	0,4232 %
7	67,525	83,95	0,004 %	0,0511 %
8	83,95	100,375	0,0004 %	0,0024 %
9 (31)	100,375	Kõik > 100,375	0,00025 %	0,0003 %

Tabel 3

Denormaliseeritud standardsed võimsuse sageduse väärtused tabelist 1–2 (näite 2 kohta)

Võimsus-klassi nr	Pc,j [kW]		Linnasõit	Kogu teekond
	Alates >	kuni ≤	Osaaeg, tC,j [%]
1	Kõik < – 1,825	– 1,825	21,97 %	18,5611 %
2	– 1,825	1,825	28,79 %	21,8580 %
3	1,825	18,25	44,00 %	43,4583 %
4	18,25	34,675	4,74 %	13,2690 %
5	34,675	51,1	0,45 %	2,3767 %
6 (32)	51,1	Kõik > 51,1	0,04965 %	0,4770 %
7	67,525	83,95	—	—
8	83,95	100,375	—	—
9	100,375	Kõik > 100,375	—	—

3.5.   Liikuvate keskmiste liigitamine

Kõik vastavalt punktile 3.2 arvutatud liikuvad keskmised liigitatakse denormaliseeritud ratta võimsusklassideks, millega tegelik 3sekundiline liikuv keskmine rattavõimsus Pw,3s,k sobitub. Denormaliseeritud ratta võimsusklassi piirväärtused arvutatakse vastavalt punktile 3.3.

Liigitatakse kõik kogu teekonna 3sekundilised liikuvad keskmised ning linnasõidu osa. Lisaks liigitatakse kõik tabelis 1-1 määratletud kiiruse piirmääradel põhinevad liikuvad keskmised üheks linnasõidu võimsusklassi kogumiks sõltumata sellest, millal liikuv keskmine teekonna jooksul ilmnes.

Seejärel arvutatakse kõigi 3sekundiliste liikuvate keskmiste väärtuste keskmine ratta võimsusklass parameetri iga ratta võimsusklassi kohta. Võrrandid on esitatud allpool ja neid kasutatakse üks kord linnasõidu andmekogumi kohta ja üks kord kogu andmekogumi kohta.

3sekundiliste liikuvate keskmiste väärtuste liigitamine võimsusklassiks j (j = 1– 9):

if

siis: heitkoguste ja kiiruse klassi indeks = j

Iga võimsusklassi kohta arvutatakse 3sekundiliste liikuvate keskmiste arv:

if

siis: arvj = n + 1 (arvuj kasutatakse, et arvutada 3sekundiline liikuv keskmine heitkoguse väärtus, et hiljem kontrollida minimaalse katvuse nõudele vastavust)

3.6.   Võimsusklassi katvuse ja võimsuse jaotumise normaalsuse kontrollimine

Kehtivate katsetulemuste saamiseks peavad ratta võimsusklassi osaajad olema tabelis 4 toodud vahemikes.

Tabel 4

Kehtiva katse minimaalsed ja maksimaalsed osatähtsused iga võimsusklassi kohta

	Pc,norm,j [-]		Kogu teekond		Linnasõidu osa
Võimsusklassi nr	Alates >	kuni ≤	alumine piir	ülemine piir	alumine piir	ülemine piir
1 + 2 summa (33)		0,1	15 %	60 %	5 % (33)	60 %
3	0,1	1	35 %	50 %	28 %	50 %
4	1	1,9	7 %	25 %	0,7 %	25 %
5	1,9	2,8	1,0 %	10 %	> 5	5 %
6	2,8	3,7	> 5	2,5 %	0 %	2 %
7	3,7	4,6	0 %	1,0 %	0 %	1 %
8	4,6	5,5	0 %	0,5 %	0 %	0,5 %
9	5,5		0 %	0,25 %	0 %	0,25 %

Lisaks tabelis 4 esitatud nõuetele on piisava valimi saamiseks vajalik minimaalne viiekordne katvus kogu teekonna kohta igas ratta võimsusklassis, mis hõlmab kuni 90 % nimivõimsust.

Igas ratta võimsusklassis on vajalik minimaalselt viiekordne katvus klassi linnasõidu osa kohta kõigis klassides kuni 5. klassini. Kui teekonna linnasõidu kõrgemas kui 5. klassis on see näitaja alla 5, siis on klassi keskmine heitkoguse väärtus null.

3.7.   Mõõdetud väärtuste keskmistamine iga ratta võimsusklassi kohta

Iga ratta võimsusklassi liikuvad keskmised keskmistatakse järgmiselt:

Kus

j	ratta võimsusklass 1–9 vastavalt tabelile 1
	heitgaasi gaasikomponendi keskmine tase ratta võimsusklassis (eraldi väärtus kogu teekonna andmete kohta ja teekonna linnasõidu osade kohta, [g/s]
	keskmine kiirus ratta võimsusklassis (eraldi väärtus kogu teekonna andmete kohta ja teekonna linnasõidu osade kohta, [km/h]
k	liikuva keskmise väärtuste ajaetapp

3.8.   Keskmiste väärtuste kaalumine iga ratta võimsusklassi kohta

Iga ratta võimsusklassi keskmised väärtused korrutatakse osaajaga tC,j klassi kohta vastavalt tabelile 1–2 ja liidetakse kokku, et saada iga parameetri kaalutud keskmine väärtus. See väärtus väljendab standarditud võimsuse sagedustega teekonna kaalutud tulemust. Kaalutud keskmised arvutatakse katseandmete linnasõidu osa kohta, kasutades linnasõidu võimsuse jaotuse osaaegasid, samuti kogu teekonna kohta, kasutades kogu teekonna osaaegasid.

Võrrandid on esitatud allpool ja neid kasutatakse üks kord linnasõidu andmekogumi kohta ja üks kord kogu andmekogumi kohta.

3.9.   Konkreetse kauguse kaalutud heidete taseme arvutamine

Heidete ajapõhised kaalutud keskmised teisendatakse kauguspõhisteks heitkogusteks, kui linnasõidu andmekogum ja kogu andmekogum on järgmine:

Selle valemi abil arvutatakse järgmiste saasteainete kaalutud keskmised:

Mw,NOx,d	kaalutud NOx katse tulemus [mg/km]
Mw,CO,d	kaalutud CO katse tulemus [mg/km]

4.   RATTA VÕIMSUSE HINDAMINE CO2 HETKE MASSIVOO PÕHJAL

Rataste võimsust (Pw,i) on 1 Hz alusel võimalik arvutada mõõdetud CO2 massivoost. Selleks kasutatakse sõidukispetsiifilisi CO2 ridasid (vehicle specific CO2 line ehk Veline).

Veline arvutatakse sõiduki tüübikinnituse katse põhjal WLTC-s vastavalt UNECE üldises tehnilises eeskirjas nr 15 – kergsõidukite ülemaailmne ühtlustatud katsemenetlus (ECE/TRANS/180/Add.15) – kirjeldatud menetlusele.

WLTC faasi keskmine rattavõimsus arvutatakse sagedusega 1 Hz sõidukiiruse ja šassii dünamomeetri seadistuste põhjal. Kõik ratta võimsuse väärtused, mis on takistusjõust madalamad, seadistatakse takistusjõu tasemele.

Kusjuures

f0, f1, f2	tee koormuse koefitsiendid, mida kasutatakse WLTP katses
TM	sõiduki katsemass WLTP katses [kg]

P drag = – 0,04 × P rated

if Pw,i < Pdrag then Pw,i = Pdrag

WLTC faasi keskmine võimsus arvutatakse 1 Hz rattavõimsusest järgmiselt:

Kusjuures

p	WLTC faas (väike, keskmine, suur ja eriti suur)
ts	WLTC faasi p algusaeg, [s]
te	WLTC faasi p lõpuaeg, [s]

Seejärel tehakse lineaarne regressioonianalüüs, kasutades WLTC väärtuste seast leitud CO2 massivoogu y-teljel ja keskmist rattavõimsust Pw,p faasi kohta x-teljel, nagu näha joonisel 2.

Saadud Veline'i võrrand määratleb CO2 massivoo ratta võimsuse funktsioonina:

CO2 [g/h]

kus:

kWLTC	Veline'i tõus WLTC-st, [g/kWh]
DWLTC	Veline'i telglõik WLTC-st, [g/h]

Joonis 2

Skemaatiline ülevaade selle kohta, kuidas saada konkreetse sõiduki Veline CO2 katse tulemuste põhjal WLTC neljas faasis

Ratta tegelik võimsus arvutatakse mõõdetud CO2 massivoost järgmiselt:

kusjuures

CO2 [g/h]

PW,j [kW]

Selle võrrandi abil saab leida PWi, millega liigitatakse mõõdetud heitkogused vastavalt punktile 3, arvestades järgmiseid täiendavaid tingimusi

kui vi < 0,5 ja kui ai < 0, siis P w,i = 0	v [m/s]
kui CO2i < 0,5 × DWLTC, siis P w,i = Pdrag	v [m/s]