(1)

21. veebruaril 2011 sai komisjon Piemonte maakonna Cuneo üldkohtu tööhõive küsimuste osakonna kohtunikult (2) teabenõude, mis esitati kooskõlas komisjoni teatisega riigiabi reguleerivate õigusaktide jõustamise tagamise kohta liikmesriikide kohtute poolt (3). Teabenõudes juhtis kohtunik komisjoni tähelepanu asjaolule, et on olemas rida 2002., 2003. ja 2007. aasta seadusi, millega tunduvad olevat kehtestud riigiabi meetmed maksude 90 % alandamise ning kohustuslike sotsiaalkindlustus- ja kutsealase kindlustuse maksete vähendamisena seoses maavärinaga, mis tabas Ida-Sitsiiliat (Siracusa, Catania ja Ragusa provintsid) 13.–16. detsembril 1990, ning seoses 1994. aasta novembri üleujutustega Põhja-Itaalias; kohtunik küsis (kuigi küsimused olid järjestatud veidi erinevalt), i) kas Itaalia on nendest meetmetest teatanud vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikele 3, ii) kas komisjon on neid meetmeid hinnanud, iii) kas nende meetmete suhtes on algatatud ametlik uurimine, iv) kas nende meetmete kohta on vastu võetud otsus või v) kui otsust ei ole vastu võetud, millal seda tehakse. 21. märtsil 2011 vastasid komisjoni talitused, et nende teada ei ole Itaalia ametiasutused nendest meetmetest teatanud ja komisjon ei ole veel alustanud ühtegi menetlust ega ametlikku uurimist.

(2)

27. mail 2011 registreeriti juhtum komisjonis viitenumbriga SA.33083 (11/CP).

(3)

25. juulil 2011 saatis komisjon Itaalia ametiasutustele teabenõude. Pärast 8. septembril 2011 saadetud meeldetuletust vastasid Itaalia ametiasutused 6. oktoobril 2011. Komisjon palus täiendavat teavet oma 14. oktoobri 2011. aasta kirjaga, millele Itaalia ametiasutused vastasid 7. detsembri 2011. aasta kirjaga.

(4)

19. juuni 2012. aasta kirjaga palus komisjon täiendavat teavet meetmete kohta, mis on seotud loodusõnnetustega Ida-Sitsiilias ja Põhja-Itaalias, ning teiste sarnaste meetmete kohta, mis on seotud alates 1990. aastast Itaalias aset leidnud loodusõnnetustega; (4) komisjon palus Itaalia ametiasutustel esitada märkused eelkõige selle kohta, kas need meetmed olid seaduslikud, kas need kujutasid endast riigiabi ja kas need võisid olla õigustatud riigiabi eeskirjade kohaselt. Samuti teavitasid komisjoni talitused Itaalia ametiasutusi, et komisjon kaalub eespool nimetatud meetmete alusel antud mis tahes ebaseadusliku abi peatamist nõudva korralduse väljaandmist. Itaalia vastas 25. juuli 2012. aasta kirjaga.

(5)

Vahepeal, 6. juulil 2012, sai komisjon Piemonte Vercelli üldkohtult (5) seda menetlust puudutava teabenõude. Komisjoni talitused vastasid 20. juulil 2012.

(6)

Et abikavast ei teatatud vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikele 3 ja see käivitati enne, kui komisjon oli vastu võtnud seda lubava otsuse, registreeriti meetmed komisjoni riigiabi registris numbriga SA.33083 (12/NN) teatamata riigiabina.

(7)

Lähtudes esialgse hindamise etapis kogutud teabest, otsustas komisjon eraldada juhtumist põllumajandussektori. Seega ei puuduta käesolev otsus tegevust, mis on seotud aluslepingu I lisas loetletud põllumajandustoodete tootmise, töötlemise ja turustamisega, välja arvatud kalandus- ja vesiviljelustooted.

(8)

2. juuli 2012. aasta elektroonilise teatega, mille komisjon registreeris samal päeval viitenumbri SA.35083 (12/N) all, teatasid Itaalia ametiasutused meetmest, millega nähakse ette abi maksude ja kindlustusmaksete vähendamisena seoses maavärinaga Abruzzos 2009. aastal; oma 19. juuni 2012. aasta kirjaga oli komisjon juba küsinud teavet selle meetme kohta (viitenumber SA.33083 (12/NN)).

(9)

Itaalia ametiasutused väitsid teates, et meetme sobivust tuleks hinnata Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 2 punkti b („loodusõnnetuste ja erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks antav abi”) või Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c („abi […] teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks”) alusel, sest selle eesmärk oli hüvitada loodusõnnetuse makromajanduslik mõju, mis seisnes SKP vähenemises. Itaalia ametiasutused viitasid eelkõige Abruzzo piirkonna SKP olulisele langusele 2008.–2009. aastal (6).

(10)

17. augusti 2012. aasta kirjaga teatas komisjon Itaalia ametiasutustele, et peab meedet teatamata riigiabiks, mida ta hakkab hindama koos juhtumiga SA.33083 (12/NN).

(11)

Et õiguslik alus jõustus enne, kui komisjon oli vastu võtnud heakskiitva otsuse kava kohta, registreeriti meede komisjoni riigiabi registris numbriga SA.35083 (12/NN) teatamata riigiabina.

(12)

Lähtudes teates esitatud teabest, otsustas komisjon eraldada juhtumist põllumajandussektori. Seega ei hõlma käesolev otsus tegevust, mis on seotud aluslepingu I lisas loetletud põllumajandustoodete tootmise, töötlemise ja turustamisega, välja arvatud kalandus- ja vesiviljelustooted.

(13)

17. oktoobri 2012. aasta kirjaga teavitas komisjon Itaaliat, et ta on otsustanud algatada kõnealuste abimeetmete suhtes ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 2 kohase menetluse (7). Juhtumid registreeriti vastavalt viitenumbriga SA.33083 (12/C) (ex 12/NN) ja SA.35083 (12/C) (ex 12/NN).

(14)

Komisjoni otsus algatada menetlus („menetluse algatamise otsus”) avaldati Euroopa Liidu Teatajas (8) ja huvitatud isikuid kutsuti üles esitama märkusi kõnealuste meetmete kohta.

(15)

13. novembri 2012. aasta kirjaga palusid Itaalia ametiasutused pikendada oma märkuste esitamise tähtaega. 15. novembri 2012. aasta kirjaga nõustus komisjon palvega.

(16)

Itaalia esitas oma märkused 11. jaanuaril 2013. Komisjon sai märkusi ka neljalt huvitatud isikult: 9. jaanuaril 2013 advokaadibüroolt Studio Legale Prof. Avv. Mario P. Chiti („Chiti”), 10. jaanuaril 2013 advokaadibüroolt Studio Legale Avvocato Roberto Preve – Katia Gavioli („Preve-Gavioli”) ja 11. jaanuaril 2013 tööstusliidult Confindustria. 31. jaanuaril 2013, pärast kuuajalise tähtaja möödumist algatamisotsuse avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas sai komisjon ametiühingu CGIL L'Aquila märkused.

(17)

17. jaanuaril 2013 edastas komisjon Itaalia ametiasutustele kõik huvitatud kolmandate isikute seisukohad, mis saadi ühekuulise tähtaja jooksul alates algatamisotsuse avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas, ja palus neil oma märkused esitada. Itaalia vastas 11. märtsil 2013, et tal ei ole kolmandate isikute seisukohtade kohta ühtegi märkust.

(18)

23. märtsil 2013 palus komisjon selgitust Itaalialt saadud teabe kohta. Itaalia vastas 24. ja 30. aprillil 2013. 12. juunil 2014 palus komisjon täiendavat teavet ja saatis 17. oktoobril 2014 meeldetuletuse. Itaalia vastas teabenõudele ja meeldetuletusele, andes teavet 20. ja 24, juunil, 11. juulil, 4. augustil ja 29. oktoobril 2014.

(19)

Allpool loetletud meetmete ja kavade eesmärk on vähendada makse, mida peavad maksma ettevõtjad, kelle peamine asukoht on või kes asuvad muul moel Itaalia piirkondades, mida on alates 1990. aastast tabanud mitmed loodusõnnetused, ja nende kohustuslikke sotsiaalkindlustusmakseid (mis makstakse riiklikule sotsiaalkindlustusametile (Istituto Nazionale per la Previdenza Sociale – „INPS”) ning kohustuslikke kutsealase kindlustuse makseid (mis makstakse riiklikule kutsealase kindlustuse ametile (Istituto Nazionale per l'Assicurazione contro gli Infortuni sul Lavoro – „INAIL”) (edaspidi koos „maksed”).

(20)

Pärast 13.–16. detsembril 1990. aastal Ida-Sitsiiliat (Siracusa, Catania ja Ragusa provintsid) tabanud maavärinat võttis Itaalia aastatel 1990–2002 vastu rea otsuseid ja seadusi, millega võimaldati kõigile maavärinast mõjutatud omavalitsusüksustes (9) asuvatele ettevõtjatele (10) maksuvabastust ja ajapikendust maksude ning kohustuslike sotsiaalkindlustusmaksete ja kutsealase kindlustuse maksete tasumisel või anti luba nende tasumiseks osadena.

(21)

2001. aastal nägi seadus ette, et need, kes ei olnud veel makse või kindlustusmakseid maksnud, võivad oma võla kustutada (st täita oma maksekohustused), makstes veel võlgu olevad täissummad, mida on suurendatud 15 %, 28. detsembriks 2001 (11).

(22)

2002. aastal võttis Itaalia aga vastu õigusaktid, (12) mis lubavad neil, kes ei olnud ikka veel tasunud makse 1990., 1991 ja 1992. aasta eest, võla automaatselt kustutada, makstes üksnes 10 % tasumata summast 16. märtsiks 2003 (13). Teisisõnu kehtestati kõnealuse 27. detsembri 2002. aasta seadusega nr 289 võimalus vähendada 90 % makse, mida tulnuks riigile tasuda.

(23)

2003. ja 2004. aasta uute seadustega (14) pikendati seda võimalust kuni 16. aprillini 2004.

(24)

Vastavalt 2005. aastal jõustunud uuele seadusele, (15) milles viidatakse 2002. aasta seadusele, (16) lubati ettevõtjatel, kes ei olnud veel tasunud 1990., 1991. ja 1992. aasta eest sotsiaalkindlustusmakseid (INPSile) ja kutsealase kindlustuse makseid (INAILile), kustutada oma võlg automaatselt, tasudes üksnes 10 % tasumata summadest. Selle meetme jaoks ette nähtud eelarve oli 52 miljonit eurot (17).

(25)

2007. aasta seadusega pikendati maksetähtaega kuni 31. detsembrini 2007, kuid nõuti, et makstaks 30 % tasumata maksusummast (18). Järgmise 2007. aasta seadusega pikendati maksete tähtaega kuni 30. juunini 2008 ning taastati varasem säte, millega nõuti, et makstaks üksnes 10 % tasumata summast (19).

(26)

Ka pärast 1994. aasta novembri üleujutusi Põhja-Itaalias (mis mõjutasid 257 omavalitsusüksust Piemontes, Lombardias, Emilia-Romagnas, Liguurias, Toskaanas ja Venetos) võttis Itaalia vastu rea seadusi, millega anti üleujutuste tõttu suurt kahju (20) kannatanud ettevõtjatele (21) maksuvabastust ja ajapikendust maksude ning kindlustusmaksete tasumisel.

(27)

2003. aastal pakkus Itaalia, nagu ka Ida-Sitsiilia maavärina puhul, 1994. aasta üleujutuste tõttu kahju saanud ettevõtjatele võimalust kustutada võlgnevus, tasudes 1995., 1996 ja 1997. aasta eest tagantjärele üksnes 10 % tasumata maksu- ja maksete summast 2004. aasta juuliks (22).

(28)

Edasiste 2007. aasta seadustega pikendati veel tasumata maksu- ja maksete summade maksetähtaega kuni 31. märtsini 2008 (23).

(29)

Komisjonile kättesaadavate andmete kohaselt on Itaalia lubanud viimastel aastatel sarnaseid vähendamisi teistes loodusõnnetustes kannatada saanud piirkondades.

(30)

2006. aastal kehtestas Itaalia (24) 50 % maksu- ja maksete vähenduse (25) ettevõtjatele, kelle registrijärgne asukoht või tegevuskoht on nendes Catania provintsi (Sitsiilia) omavalitsusüksustes, mis said kannatada 2002. aasta maavärina ja Etna vulkaani pursete tagajärjel (26).

(31)

2008. aastal kehtestas Itaalia 60 % maksu- ja maksete vähenduse ettevõtjatele, kelle asukoht või tegevuskoht on nendes Umbria ja Marche piirkonna omavalitsusüksustes, mis said kannatada 1997. aasta maavärinas (27).

(32)

2008. aastal kehtestas Itaalia 60 % maksu- ja maksete vähenduse ettevõtjatele, kelle asukoht või tegevuskoht on nendes Molise ja Apuulia omavalitsusüksustes, mis said kannatada 2002. aasta maavärinas (28).

(33)

Samasugune 60 % maksu- ja maksete vähendus kehtestati 2011. aastal ettevõtjatele, kelle registrijärgne asukoht või tegevuskoht on nendes Abruzzo piirkonna omavalitsusüksustes, mis said kannatada 6. aprilli 2009. aasta maavärinas (täpsem teave vt järgmises punktis) (29).

(34)

Meede, millest Itaalia ametiasutused teatasid ja mille komisjon registreeris numbriga SA.35083 (12/NN) (vt põhjendus 8), näeb ette maksude ja kindlustusmaksete vähendamise seoses maavärinaga Abruzzos aastal 2009.

(35)

Pärast maavärinat, mis tabas Abruzzo piirkonda (piirkonna pealinna L'Aquilat ja mitut teist omavalitsusüksust) 6. aprillil 2009, võtsid Itaalia ametiasutused vastu rea otsuseid ja seadusi, (30) millega anti kõigile maavärinast (31) mõjutatud omavalitsusüksustes asuvatele ettevõtjatele (32) maksude ning kindlustusmaksete tasumisel maksuvabastust ja ajapikendust kuni 30. novembrini 2009. Seda tähtaega pikendati hilisemate seadustega kuni 30. juunini 2010, (33)15. detsembrini 2010, (34)31. oktoobrini 2011 (35) ja lõpuks 16. detsembrini 2011 (36).

(36)

12. novembril 2011 võttis Itaalia vastu seaduse, mis näeb ette, et maksuvabastuse või ajapikenduse saanud maksude ja maksete kogumine algab uuesti alates 2012. aasta jaanuarist 120 kuumaksena ja makstavat summat vähendatakse 40 % algselt tasumisele kuulunud summast (37).

(37)

Kirjeldatud kavade (millega vähendati makse ja kindlustusmakseid kuni 90 %) eesmärk oli toetada ettevõtjaid, kelle registrijärgne asukoht või tegevuskoht oli loodusõnnetustes kannatada saanud piirkondades.

(38)

Meetmed on kohaldatavad nende Itaalia piirkondade suhtes, mis said kannatada loodusõnnetustes, nimelt õigusaktides kindlaksmääratud maavärinate, üleujutuste ja vulkaanipursete tõttu.

(39)

Nendes meetmetes osutatud piirkonnad on järgmised:

(40)

Kavad on avatud kõigis sektorites, sealhulgas põllumajanduse, metsanduse, kalanduse ja vesiviljeluse sektoris tegutsevatele ettevõtjatele, (44) välja arvatud Põhja-Itaalias 1994. aastal aset leidnud üleujutustega seotud meede, mis välistab pangandus- ja kindlustussektori ettevõtjad.

(41)

Sitsiilia, Umbria, Marche, Molise, Apuulia ja Abruzzo maavärinate ja vulkaanipursete puhul on kõik abisaajad ettevõtjad, kelle registrijärgne asukoht või tegevuskoht on loodusõnnetuses kannatada saanud omavalitsusüksustes, mis on kindlaks määratud konkreetsete õigusaktidega.

(42)

Põhja-Itaalias aset leidnud üleujutuste puhul on abisaajad loodusõnnetuses kannatada saanud omavalitsusüksustes asuvad või tegutsevad ettevõtjad, kuid ainult siis, kui nad suudavad tõestada, et on kandnud suurt kahju (45).

(43)

Komisjon leiab, et kavad, millega kehtestatakse soodustused, käivitusid nende õiguslike aluste jõustumisel. Komisjon möönab, et meetmete rakendamine võis alata eri ajal, nagu on sätestatud rakendusmeetmetes (näiteks määrused, millega rakendatakse erinevad õiguslikud alused, vt Itaalia märkused algatamisotsuse kohta, mis on esitatud kokkuvõtlikult põhjendustes 87–94).

(44)

Komisjon on seisukohal, et soodusmeetmed jõustusid järgmistel kuupäevadel:

(45)

Mis puudutab loetletud soodustuste kehtivuse kestust, siis on maksude ja maksete tasumise peatamise ajavahemikud määratud vastavates õigusaktides. Komisjon võtab teadmiseks asjaolu, et eri kavu kohaldati eri ajavahemikel eri liiki maksude ja maksete suhtes. Tuginedes andmetele, mille Itaalia esitas komisjonile ametliku uurimise etapis (vt Itaalia märkused menetluse algatamise otsuse kohta, mis on kokku võetud põhjendustes 87–94), olid need ajavahemikud järgmised.

(46)

Mis puutub soodusmeetmete kestusesse, siis osutatakse igas õiguslikus aluses erinevale lõpptähtpäevale, millest alates vähendamine ei ole enam võimalik. Komisjoni seisukoht on, et kohaldamise ajavahemikku pikendati Itaalia kõrgema kassatsioonikohtu otsuste tulemusena, nagu selgitatakse allpool põhjendustes 49–53 (vt ka Itaalia märkused algatamisotsuse kohta, mis on kokku võetud põhjendustes 91–93).

(47)

Meetmete abikõlblikud kulud on maksud, kohustuslikud sotsiaalkindlustusmaksed (makstakse INPSile) ja kohustuslikud kutsealase kindlustuse maksed (makstakse INAILile), mida ettevõtjad peavad maksma kindlaksmääratud ajavahemikul pärast loodusõnnetust (nagu on määratud kindlaks iga meetme õiguslikus aluses).

(48)

Abi antakse maksude ja maksete vähendamisena. Vähendamine ulatub Sitsiilia ja Põhja-Itaalia meetmete puhul 90 protsendini, Marche, Umbria, Molise, Apuulia ja Abruzzo puhul 60 protsendini ja Catania puhul 50 %ni. Jooksvat võlgnevust on võimalik arveldada ühe maksena või osamaksetena (näiteks kuni 120 kuumaksena Abruzzo meetme puhul). Sõltuvalt konkreetsest meetmest sisaldavad need osamaksed mõnikord intressimakseid.

(49)

Cuneo üldkohtu teabenõue (vt põhjendus 1) juhtis komisjoni tähelepanu ka mitmele Itaalia kõrgema kassatsioonikohtu 2007. ja 2010. aastal tehtud kohtuotsusele, milles kohus leidis, et maksude ja maksetena laekumata summade 10 % vähendamist tuli kohaldada kõigi nende suhtes, kes olid abikõlblikud, isegi kui nad olid vahepeal juba maksnud täissumma (53).

(50)

Õigupoolest leidis kõrgem kassatsioonikohus, et kõigil Sitsiilia ja Põhja-Itaalia meetmete suhtes abikõlblikel ettevõtjatel oli õigus saada samasugust 90 % maksude ja maksete vähendamist: vastasel juhul oleks olnud tegemist „põhjendamatu ebavõrdse kohtlemisega”.

(51)

Itaalia ametiasutused kinnitasid kõrgema kassatsioonikohtu tõlgendust oma 7. detsembri 2011. aasta ja 25. juuli 2012. aasta kirjaga. Nimetatud viimases kirjas viitavad Itaalia ametiasutused kõrgema kassatsioonikohtu 2012. aasta otsusele, milles leitakse, et maksuameti esitatud kaebus oli vastuvõetamatu, kuna sellele oli juba olemas lahendus kohtupraktikas (54).

(52)

Komisjon on teadlik, kui olulised on need otsused mitme poolelioleva juhtumi jaoks, mida menetletakse Itaalia eri kohtutes, kus menetluse on algatanud eri meetmetest potentsiaalselt abi saavad isikud.

(53)

Arvestades kõrgema kassatsioonikohtu otsuseid, näivad meetmed olevat kohaldatavad tagasiulatuvalt kõigi ettevõtjate kasuks, sealhulgas nende, kes tasusid maksud ja maksed tavapärasel viisil, vähemalt Ida-Sitsiilia ja Põhja-Itaalia meetmete puhul, millele viidatakse kohtuotsustes. Seega näib, et kavade kohaldamisel ei ole ajalist piirangut seni, kuni ettevõtja suudab tõestada, et tal on õigus abi saada.

(54)

Komisjon algatas kõnealuste meetmete suhtes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 180 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse, nagu on kirjeldatud käesoleva otsuse 2. jaos, sest näis, et need kujutavad endast riigiabi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Komisjon esitas ka nõukogu määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 11 lõike 1 kohase abi maksmise peatamise korralduse, millega nõutakse, et Itaalia peataks kõik seoses juhtumitega SA.33083 (12/NN) ja SA.35083 (12/NN) (55) nimetatud abimeetmete alusel tehtavad maksed.

(55)

Otsuses algatada artikli 108 lõike 2 kohane menetlus („menetluse algatamise otsus”) (56) kaalus komisjon meetmeid, tuginedes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 2 punktile b, mis sätestab, et siseturuga sobib kokku „loodusõnnetuste ja erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks antav abi”.

(56)

Samuti arutas komisjon, kas meetmed võivad vastata mis tahes muu Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 2 ja artikli 107 lõike 3 kohasele erandile.

(57)

Menetluse algatamise otsuses märkis komisjon, et Itaalia ametiasutused ei ole täitnud oma kohustust teatada kavadest Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 kohaselt, nagu Itaalia ametiasutused esialgse uurimise käigus tunnistasid.

(58)

Komisjon uuris abikavasid, tuginedes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 2 punktile b, mis sätestab, et siseturuga sobib kokku „loodusõnnetuste ja erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks antav abi”.

(59)

Hinnates sedalaadi abikavasid, mida käsitletakse artikli 107 lõike 2 punktis b, peab komisjon kontrollima, et i) asjaolud, millele tugineti abi andmise põhjendamisel, kujutavad endast tõepoolest loodusõnnetust, ja et ii) täidetud on järgmised tingimused:

(60)

Itaalia õigusaktides tehakse kindlaks piirkonnad, mida on tabanud kolme liiki loodusõnnetused: maavärinad, üleujutused ja vulkaanipursked. Komisjon on korduvalt väljendanud seisukohta, et maavärinad, üleujutused ja vulkaanipursked kujutavad endast loodusõnnetusi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 2 punkti b tähenduses; (57) seega võivad ettevõtjad, kes on kandnud nende loodusõnnetuste tõttu kahju, põhimõtteliselt saada abi maksimaalselt summas, mis katab tekkinud kahju.

(61)

Kõnealustes abikavades ei kehtestata aga ühtegi kahju määratlust (kas varaline või majanduslik), samuti ei määrata kindlaks abi ja loodusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju seost (58). Lisaks ei piirata abikavades hüvitamist kahjuga, mida abisaajad tegelikult kandsid, samuti ei määratud abikõlblikke kulusid kindlaks ettevõtjatele loodusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju alusel.

(62)

Tuginedes eespool toodule ja olemasolevale teabele ning arvestades, et meetmeid rakendati komisjonile teatamata, leidis komisjon, et meetmed kujutavad endast ebaseaduslikku abi määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 1 tähenduses.

(63)

Lisaks kahtles komisjon oma esialgse uurimise tulemusel tõsiselt, kas meetmed, mille Itaalia on kehtestanud alates 2002. aastast, on siseturuga kokkusobivad. Esialgsest hindamisest ei olnud võimalik järeldada, et kõnealused abimeetmed olid kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu põhimõtetega ja eriti selle artikli 107 lõike 2 punktiga b, mis võimaldab anda abi loodusõnnetuste tõttu tekkinud kahju korvamiseks (59). Eelkõige kahtles komisjon, kas Itaalia ametiasutuste esitatud teave oli piisav tõendamaks, et kõnealused meetmed on oma olemuselt ja korralduselt mõeldud korvama loodusõnnetuste tõttu tekkinud kahju.

(64)

Eeskätt ei olnud komisjonil võimalik meetmetes kirjeldatud korralduse põhjal järeldada, et

(65)

Peale selle kahtles komisjon, kas ükski Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 2 ja artikli 107 lõike 3 eranditest oli kohaldatav (60).

(66)

Seepärast kutsuti Itaalia ametiasutusi ja huvitatud kolmandaid isikuid üles esitama oma märkustes menetluse algatamise otsuse kohta kogu teabe, mis on vajalik täieliku hindamise läbiviimiseks, ning esitama asjakohase dokumentatsiooni.

(67)

Chiti on Firenzes asuv advokaadibüroo, kes esindab 1994. aasta Piemonte üleujutustes erineval moel kahju kandnud 58 eraettevõtjat ning avaliku sektori organisatsiooni ja haldusüksust. Tema esitatud teabe eesmärk on näidata, et Piemonte juhtum erineb teistest pärast loodusõnnetusi antud abi juhtumitest.

(68)

Pärast faktiliste asjaolude ja õiguslike arengusuundumuste esitamist keskendub Chiti kõrgema kassatsioonikohtu otsustele. Ta väidab, et 2007., 2010. ja 2012. aasta kohtuotsuste järel on suutnud kõik Piemonte üleujutustes kahju kandnud ettevõtjad kustutada oma võla tagantjärele, makstes 10 % tasuda olevast summast, või juhul, kui nad juba olid maksnud täissumma, taotledes 90 % tagasimakset, nagu on ette nähtud seaduse nr 350/2003 artikli 3 lõikega 90. 233st üleujutustest tulenevat kahju käsitlevast kohtuasjast 96 lõppesid kohtuotsusega, mis on nüüd lõplikud, samas kui enamik teisi on peatatud komisjoni 17. oktoobril 2012 väljastatud abi maksmise peatamise korralduse tulemusena.

(69)

Chiti märgib, et nende abikavade kasutamise õiguse saamiseks pidid ettevõtjad näitama in concreto tegeliku kahju suurust ning juhtumi ja kahju vahelist põhjuslikku seost. Vastuvõetavaks tunnistatud tõendid koosnesid kohtu nõutud tehnilistest hinnangutest, ekspertide kinnitatud aruannetest või INPSi ja INAILi ametlikest dokumentidest. Ettevõtjad said hüvitist ainult tegeliku kahju eest, mida nad suudavad tõendada või mille kohus ise on kindlaks teinud.

(70)

Chiti väidab, et Piemonte 1994. aasta üleujutustest tuleneva kahju hüvitamise kava on seotud loodusõnnetusega ja seetõttu tuleks seda uurida Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 2 punkti b alusel. Kui sedalaadi meetmed peavad kokku sobima siseturuga, tuleb tõestada, et on olemas põhjuslik seos juhtumi ja kahju vahel ning ei toimu kahju ülemäärast hüvitamist. Mis puutub nende klientide profiili, keda advokaadibüroo esindab, väidab Chiti, et hüvitist ei ole makstud valimatult igale Piemonte ettevõtjale, vaid ainult neile, kes vastavad järgmistele tingimustele.

(71)

Seega palub Chiti komisjonil uuesti kaaluda Piemonte juhtumi suhtes oma üldist väidet, et uurimisalused meetmed ei näi olevat suunatud loodusõnnetustest tingitud kahju korvamisele. Chiti sõnul on Piemonte juhtumil omadusi, mis eristavad seda teistest juhtumitest, mida käsitletakse menetluse algatamise otsuses koos. Chiti väidab lisaks, et asjaomastele ettevõtjatele antud toetused sobivad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 2 punkti b kohaselt siseturuga kokku, sest

(72)

Chiti on seisukohal, et juhul, kui abi peetakse kokkusobimatuks ja nõutakse selle tagasimaksmist, tuleks kohaldada määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklit 15. Nimetatud sätte kohaselt väidab Chiti, et komisjon ei saa abi tagasi nõuda kümne aasta möödumisel päevast, mil abi anti abisaajale. Toetused anti ajavahemikul, mis algas vahetult pärast 1994. aasta novembri üleujutusi, 24. novembri 1994. aasta dekreetseaduse nr 646 alusel. Piemonte üleujutustes kannatada saanud ettevõtjate abistamise korda lihtsalt täiustati hiljem aastatel 2003–2007 vastu võetud seadustega. Teisisõnu, menetluse algatamise otsuses viidatakse toetuste kohaldamise alguskuupäevana 1. jaanuarile 2004, kuid aeg, millal Piemonte juhtumis tegelikult abi määrati, oli 1994. aasta november.

(73)

Chiti väidab, et kohaldatav on ka määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 14 lõige 1, millega nähakse ette, et komisjon ei nõua abi tagastamist, kui see on vastuolus liidu õiguse üldpõhimõttega. Siin on kaalul kaks põhimõtet. Esiteks nõuab õiguskindluse põhimõte riiklike kohtute tehtud lõplike kohtuotsuste austamist ja välistab igasuguse võimaluse ettevõtjate saadud summad tagasi nõuda. Mööndes, et seadusjõu (res judicata) põhimõttel ei ole liidu õiguses absoluutväärtust, leiab Chiti, et eritingimused, mis viisid Euroopa Kohtu varem selle põhimõtte kohta langetatud otsusteni, (61) kõnealusel juhtumil ei kehti. Teiseks tugineb Chiti õiguspärase ootuse põhimõttele: alates 1994. aasta lõpust kuni 2011. aastani ei ole ükski riiklik või liidu asutus seadnud küsimuse alla toetuste seaduslikkust. Kogu selle ajavahemiku jooksul said asjaomased ettevõtjad toetusi, mida pädevad asutused ei pidanud riigiabiks. Chiti leiab, et see on tavapärane olukord, kus kohaldatakse õiguspärase ootuse põhimõtet.

(74)

Preve-Gavioli on Torinos asuv advokaadibüroo. Pärast kokkuvõtte tegemist vaadeldavate Itaalia õigusaktide arengust ja komisjoni menetluseni viinud asjaoludest väidab Preve-Gavioli, et Piemonte 1994. aasta üleujutustes kahju kandnud ettevõtjatele antud toetused ei ole valikulised, kuna need ei soodusta kuidagi konkreetseid ettevõtjaid, vabastades nad kuludest, mida nad peavad tavaliselt kandma. Meetmed on suunatud üksnes loodusõnnetuse tagajärjel ettevõtjatele tekkinud kahju hüvitamisele. Lisaks ei tugevda seadusega ette nähtud toetused abisaajate konkurentsiolukorda nende konkurentide suhtes, kuna hüvitis, mille nad said, on võimaldanud neil vaid turule naasta võrdsetel alustel ettevõtjatega, kes ei kannatanud mingit kahju ega kaotanud tulusid. Teisisõnu ei moonuta toetused kuidagi konkurentsi, vaid parandavad rahalise halvemuse olukorda ning taastavad üleujutustes kahju kandnud ettevõtjate ettevõtlusalase konkurentsivõime.

(75)

Preve-Gavioli on arvamusel, et Piemonte 1994. aasta üleujutustes kahju kandnud ettevõtjatele antud toetusi ei saa kirjeldada riigiabina, sest Euroopa Liidu lepingu artikli 107 lõike 1 tingimused ei ole täidetud. Isegi juhul kui meetmeid tuleb pidada riigiabiks, tuleks need liigitada abiks, mille eesmärk on hüvitada loodusõnnetusest tekkinud kahju vastavalt artikli 107 lõike 2 punktile b. Seega on meetmed siseturuga kooskõlas aluslepingu enda tingimuste kohaselt ja neile ei kehti eelneva teatamise või komisjonipoolse eelneva hindamise kohustus.

(76)

Confindustria on Itaalia suurim tööandjate ühendus, mis asutati 1910. aastal. See on vabatahtlik organisatsioon, kuhu kuulub umbes 150 000 ettevõtjat, kes annavad tööd peaaegu 5 500 000 inimesele. Confindustria on esitanud märkusi huvitatud isikuna Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõike 2 kohaselt nii juhtumi SA.33083 kui ka juhtumi SA.35083 kohta.

(77)

Confindustriat paneb muretsema asjaolu, et seoses Itaalia-poolse komisjonile riigiabist teatamise kohustuse täitmata jätmisega võidakse karistada ettevõtjaid, kes on kasutanud heauskselt meetmeid, mille eesmärk on korvata loodusõnnetusest tulenevat kahju.

(78)

Confindustria väidab, et komisjon peaks kaaluma mõnda üldise taustaga seotud üldise iseloomuga tõika. Eelkõige on tegemist meetmetega, mis on seotud 20 aasta eest (mõnel juhul veelgi varem) aset leidnud sündmustega; seetõttu ei paku praegune riigiabi kohta otsuste tegemise tava huvitatud isikutele piisavat kaitset. Isegi kui on kahtlusi seoses riikliku seadusandja vastu võetud teatud meetmete sobivusega, on raske saada teavet pädevatelt asutustelt; praeguses majanduslikus olukorras on enamikul ettevõtjatel, eriti VKEdel, jätkuvalt likviidsusprobleeme. Aastakümneid tagasi antud abi sissenõudmine praeguses etapis seaks ohtu paljude selliste ettevõtjate ellujäämise. Peale selle ei mõista Confindustria meetmete kokkusobivusega seotud kahtluste põhjusi.

(79)

Confindustria soovitab leida alternatiivse lahenduse, et mitte karistada asjaomaseid ettevõtjaid põhjendamatul ja ohtlikul viisil.

(80)

Esiteks leiab Confindustria, et iga meetme ja asjaomase juhtumi puhul tuleks hoolikalt hinnata selliste erandlike asjaolude olemasolu, mis võivad näidata, et abi ei antud või et abi ei tohiks tagasi nõuda. Erandlikud asjaolud on i) kümneaastane aegumistähtaeg, ii) õiguspärase ootuse kaitse põhimõte ja iii) muude kui artikli 107 lõike 3 punktis c sätestatud erandite kohaldatavus.

(81)

Teiseks palub Confindustria komisjonil täpsustada oma otsuses selge sõnaga, millistel juhtudel võib pidada ettevõtjatele otseselt loodusõnnetustest tuleneva kahju hüvitamiseks makstud raha aluslepinguga kooskõlas olevaks. Praeguse juhtumi puhul küsimuse all olevad meetmed on suunatud ettevõtjatele, keda otseselt mõjutavad sündmused, mida komisjon on järjekindlalt pidanud loodusõnnetuste määratlusele vastavaks: maavärinad, üleujutused, vulkaanipursked jne. Meetmete aluseks olevate õigusaktide sõnastusest on selge, et Itaalia ametiasutused võtsid need vastu eesmärgiga heastada nendest loodusnähtustest tekkinud kahju. Confindustria väidab, et abisaajad on ettevõtjad, kes on kandnud loodusõnnetuste tagajärjel tegelikku kahju. Kuigi toetust anti sõnaselgelt ettevõtjatele, kes kandsid „suurt” kahju, vaid üksikutel juhtudel, tuleb tunnistada, et kahju oli suur ka teistel juhtudel: juba tõsiasi, et ettevõtja asub loodusõnnetuses kannatanud piirkonnas, toob paratamatult kaasa majandusliku kahju, sõltumata varalisest kahjust. Samuti väidab Confindustria, et võib esineda juhtumeid, kus abisaajatel on dokumendid, mis tõendavad tegelikult kantud kahju suurust, ja näitavad, et kahju on oluliselt suurem kui saadud hüvitis. Selle tulemusena on Confindustria veendunud, et kõik uurimisalused meetmed kuuluvad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 2 kohaldamisalasse.

(82)

Mis puutub tingimustesse, millele tugines komisjon, möönab Confindustria, et mõne kõnealuse meetme puhul näib puuduvat kahju ametlik määratlus; sama kehtib kahjusumma ja abisumma vahelise korrelatsiooni ja proportsiooni määramise kohta. Confindustria aga näitab, et selline korrelatsioon on de facto olemas – et loodusõnnetuse korral kannavad kõik ettevõtjad kahju (vähemalt majanduslik kahju) ning et kahju ja vastava abi hindamiseks võiks välja töötada lihtsustatud meetodi. Selline meetod peaks arvesse võtma näiteks iga ettevõtja suutlikkust luua tulu ja töötajate arvu. Seega on probleem seotud pigem ülemäärase hüvitamise juhtumitega kui meetmete vastavusega riigiabi eeskirjadele. Tähtis on vältida olukorda, kus mõne ülemäärase hüvitamise juhtumi vastased meetmed võivad kaasa tuua suure osa selliste ettevõtjate karistamise, kes on saanud toetusi heas usus ja kooskõlas seadusega. Seetõttu soovitab Confindustria, et ettevõtjatel peaks olema lubatud jätta abi endale hoolimata asjaolust, et kui Itaalia ametiasutused oleksid tegutsenud kooskõlas asutamislepinguga ja täitnud teatamise kohustust, oleks tulnud abist selle heakskiitmise ajal komisjonile teatada.

(83)

Kokkuvõttes palub Confindustria komisjonil

(84)

Itaalia töökonföderatsioon (Confederazione Generale Italiana del Lavoro, CGIL) on Itaalia suurim ametiühinguorganisatsioon, mille liikmete arv on umbes kuus miljonit. Vastuseks menetluse algatamise otsusele esitas CGILi L'Aquilas Abruzzos asuv filiaal („CGIL L'Aquila”) märkused pärast ühekuulist tähtaega alates otsuse avaldamisest. Komisjon ei ole kohustatud võtma arvesse huvitatud isikute pärast tähtaega esitatud märkusi, kuid võib erandjuhul seda teha, ja käesoleval juhul nii teebki.

(85)

CGIL L'Aquila leiab, et Itaalia kasutusele võetud soodustuste kava peatamine, makstud summade täies mahus sissenõudmine ja nõue tõendada kantud kahju võivad asjaomased ettevõtjad turult välja suruda. See on eriti problemaatiline, kuna loodusõnnetustest tuleneva kahju hüvitamise teisi juhtumeid on koheldud erinevalt. Selle tulemusena kannatab L'Aquila võrreldes sellisest õnnetusest puutumata jäänud konkurentidega endiselt konkurentsimoonutuste all hoolimata sellest, et on maavärinas kõige rohkem kannatada saanud piirkond. Kokkuvõttes võivad toetuste peatamine ja igasuguse astmestamismehhanismi ning korralike kontrollimenetluste puudumine (milles CGIL L'Aquila süüdistab riiki) veelgi nõrgestada kohalikku tööstussektorit, koos kõigi kaasnevate negatiivsete tagajärgedega tööpuuduse ja sotsiaalse turvalisuse mõttes.

(86)

Vastuseks menetluse algatamise otsusele esitasid Itaalia ametiasutused oma märkused 11. jaanuaril 2013. Komisjoni talitused said teavet järgmistelt Itaalia ametiasutustelt ja agentuuridelt:

(87)

Menetluse algatamise otsuse punktis 71 palus komisjon Itaalia ametiasutustel anda teavet seoses „soodustustega iga piirkonna ja meetme kohta ning ajavahemiku kohta, millal soodustusi kohaldatakse”.

(88)

INPS väidab esiteks, et komisjoni raskused maksude ja maksete tasumise peatamise täpsete ajavahemike kindlakstegemisel (vt menetluse algatamise otsuse punkt 2.5) tulenevad iga institutsiooni eeskirjades sätestatud ajaliste piiride erinevusest. Vahet tuleb teha maksete peatamise kestuse (makstakse INPSile ja INAILile) ja maksude tasumise (makstakse maksuametile) peatamise kestuse vahel. Veel tuleb vahet teha maksude ja maksete peatamise ajavahemikel ja soodusmeetmete kohaldamise ajavahemike vahel.

(89)

Kavade alguskuupäeva kohta väidab INAIL, et vastupidiselt sellele, mida komisjon ütleb menetluse algatamise otsuse punktis 34, ei lange abikava alguskuupäev alati kokku seda sätestava õigusakti jõustumisega. Soodusmeetme alguskuupäev võib olla hilisem: Piemonte juhtumi puhul alles pärast kohtuotsust, milles leiti, et ettevõtjatel on õigus tagasiulatuva jõuga maksusoodustustele. Teiselt poolt nõustub maksuamet komisjoniga, et abisaaja õigus maksusoodustusele algab soodustust kehtestava õigusakti jõustumisega.

(90)

INPS ja INAIL esitavad iga abikava kohta maksete vähendamise täpsed ajavahemikud.

(91)

Samuti nõuab komisjon menetluse algatamise otsuse punktis 71, et Itaalia „kinnitaks komisjoni arusaama, et Itaalia kõrgema kassatsioonikohtu 2007., 2010. ja 2012. aasta viimaste otsuste kohaselt … võivad need meetmed muuta abi kättesaadavaks (ilma ajalise piiranguta) kõigile ettevõtjatele, kes on määratletud abisaajatena iga meetme õigusliku aluse kohaselt”. Siinkohal esitavad Itaalia ametiasutused kaks erinevat seisukohta.

(92)

INPS ja INAIL väidavad, et komisjoni tõlgendus ei tundu olevat õige. Kuigi kassatsioonikohtu otsused võivad laiendada abi ilma ajalise piiranguta kõigile asjaomaste õigusaktide alusel kindlaks määratud abisaajatele, teevad kohtuotsused nende arvates tegelikult vaid selgeks, et meetmetest võidakse anda abi kahel viisil: kui ettevõtja ei ole veel maksnud, peab ta maksma ainult 10 % maksta olevast summast; kui ta on juba maksnud, võib ta makstud summast 90 % tagasi saada. Mõlemad institutsioonid kinnitavad, et see tõlgendus tuleneb õigusaktidest, millega kehtestati soodustused Need õigusaktid on jus superveniens, lisanduvad seadused, mis seadustavad varem ülemääraselt makstud summade tagastamise. INPS ja INAIL juhivad siiski tähelepanu sellele, et esimesel juhul (10 % maksmine) on mitmes kohtuotsuses leitud, et maksumaksjatel ei olnud õigust meedet kasutada, sest nad esitasid taotluse pärast seadusega kehtestatud tähtpäeva, 31. juulit 2007. Teisel juhul (90 % tagasimaksmine) kehtib tagasisaamise õigusele aegumistähtaeg, mis on tavaliselt kümme aastat hetkest, millal õiguse kasutamine sai võimalikuks (tsiviilseadustiku artikkel 2946), st meetme kehtestanud seaduse jõustumise kuupäevast. Lisaks, vastupidiselt menetluse algatamise otsuse punktis 45 kinnitatule, viitavad kõrgema kassatsioonikohtu sõnastatud põhimõtted ainult erijuhtudele (Sitsiilia ja Piemonte) ning neid ei saa kohaldada üldiselt kõigile muudele katastroofidele, nagu märkis komisjon.

(93)

Maksuamet on seisukohal, et komisjoni tõlgendus on õige. Üldjuhul peavad need, kes on juba maksnud, esitama taotlused maksu tagasisaamiseks 48 kuu jooksul alates makse tegemisest (presidendi 20. septembri 1973. aasta määruse nr 602 artikkel 38). Sellest hoolimata tunnistatakse kassatsioonikohtu viimase aja otsustes, et toetuse saajatel on õigus saada tagasi varem ülemäära makstud summad eespool nimetatud tavalise aegumistähtaja jooksul.

(94)

Seoses maksusoodustuse protsendiga, mida kohaldatakse iga meetme ja iga maksu või makse suhtes, kinnitab Itaalia menetluse algatamise otsuse punktis 2.2 loetletud protsente.

(95)

Menetluse algatamise otsuse punktis 71 palus komisjon Itaalia ametiasutustel näidata selliste „loodusõnnetuste abikavade olemasolu (või nende puudumist), mis juba pakuvad abisaajatele abi, mille eesmärk on konkreetse loodusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamine”.

(96)

Märkusi esitanud kolmest institutsioonist vastas sellele küsimusele ainult INPS. Ta kinnitab, et soodustuste väärtus on olnud rangelt piiratud maksude ja maksete tasumise peatamise ajavahemike ajal tegelikult tasumisele kuulunud summadega. Seega piirduvad meetmed protsendilise vähendamisega tasumata maksetest. INPSi väitel ei saa seega kõnealused summad abikõlblikke kulusid ülemääraselt hüvitada. INPS väidab, et 2002. aasta Molise maavärinaga seotud õnnetuse abikava (abikava N 174a/2004) ja 2009. aasta Abruzzo maavärina abikava (abikava N 459a/2009) ei andnud tööjõukuludega seotud hüvitist (palgad ja kindlustusmaksed). Need kavad nägid ette ainult sellise otsese ja kaudse või majandusliku kahju hüvitamise, mis tuleneb katastroofi tõttu majandustegevuse ajutisest peatamisest või tegevuse ümberpaigutamise vajadusest pärast katastroofi. Mis puutub aga kindlustusmaksetesse, kohaldatakse siin arutusel olevaid abikavu ainult nende ettevõtjate suhtes, kes jätkasid pärast katastroofi oma tegevust ja kes oleksid muidu pidanud tasuma seadusega ettenähtud makseid. Peale selle sisaldasid komisjonilt loa saanud Molise ja Abruzzo abikavad abi kattuvuse seire meetmeid, et välistada igasugune ülemäärase hüvitamise võimalus.

(97)

Samuti küsis komisjon menetluse algatamise otsuse punktis 71, „kas ja kuidas kahju hinnati iga loodusõnnetustes kannatada saanud piirkondades asuva abisaaja puhul ja kas mingil hetkel kaaluti toetuse vajalikkust ja proportsionaalsust ning kuidas seda tehti”.

(98)

Nagu eelmisegi punkti puhul, vastas üksnes INPS. INPS kinnitab, et sotsiaalkindlustusmaksete tasumise peatamisega seotud abisaajate hulka kuuluvad kõik ettevõtjad, kes tegutsevad kodanikukaitset käsitlevates otsustes määratletud teatud geograafilises piirkondades. Õigusaktid, millega meetmed kehtestatakse, ei näe aga ette ühtegi mehhanismi kantud kahju ja meetme vahelise põhjusliku seose kontrollimiseks.

(99)

Menetluse algatamise otsuse punkti 72 kohaselt „palutakse Itaalia ametiasutustel esitada iga meetme abisaajate hinnanguline arv ja asjaomase abi summad”.

(100)

2013. aastal esitasid INPS, INAIL ja maksuamet abisaajate hinnangulised arvud, kuid ainult INPS ja INAIL märkisid ka toetuste summad.

(101)

Komisjoni selgitusnõudele (vt põhjendus 18), vastab maksuamet, et meetmega kavandatud maksud hõlmavad vahet tegemata kõiki maksuliike. Amet selgitab ka, kui raske on anda täpset hinnangut abisaajate täpse arvu ja eri meetmete maksusoodustuse kogusumma kohta: ta ütleb, et selle põhjuseks on elektrooniliste andmete puudumine, peamiselt seetõttu, et maksusoodustuste taotlused tuleb esitada paberil, mitte elektroonilise maksude deklareerimise süsteemi kaudu. Iga-aastaste maksudeklaratsioonide põhjal on olnud võimalik analüüsida ainult Abruzzo 2009. aasta maavärinaga seotud meedet. Siiski ei saa isegi selles analüüsis andmeid otse ekstraheerida, vaid vaja on iga juhtumi eraldi analüüsi. Olukorra muudab veelgi keerulisemaks see, et vähendatud sotsiaalmaksete andmed hõlmavad nii tööandja kui ka töötaja makstavaid summasid. Maksusoodustus töötaja makstavalt summalt ei kujuta endast Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaldamisel riigiabi, sest see toob kasu üksikisikutele, mitte ettevõtjatele.

(102)

Alles 2014. aastal, pärast iga analüüsis hõlmatud asjaomase asutuse (maksuamet, INPS ja INAIL) jaoks metoodika kindlaksmääramist, oli Itaalial lõpuks võimalik koostada ligikaudne üldhinnang meetmetest abi saajate kohta. Itaalia esitas abisaajate ja abi summade kohta mitu tabelit. Oma 4. augusti 2014. aasta kirjas väidab Itaalia, et on kindlaks teinud 80 577 abisaajat. Neist i) 33 831 on saanud maksusoodustust vähem kui 1 000 eurot, ii) 66 704 on saanud maksusoodustust vähem kui 10 000 eurot ja iii) 75 469 on saanud maksusoodustust vähem kui 100 000 eurot. Ainult 539 ettevõtjat on saanud maksusoodustust rohkem kui 200 000 eurot.

(103)

Juhtumiga SA.33083 (loodusõnnetused aastatel 1990 ja 2002) seotud meetmete puhul on abisaajate arv umbes 59 500, neist 23 303 ei ole enam aktiivsed. Juhtumiga SA.35083 (Abruzzo 2009. aasta maavärin) seotud meetmete puhul on abisaajate arv umbes 21 000, neist 4 000 ei ole enam aktiivsed.

(104)

Sama 4. augusti 2014. aasta kirjaga annab Itaalia üksikasjaliku ülevaate, kui keeruline on saada dokumente, mis näitavad i) kas uurimisalustest meetmetest abi saajad on kandnud loodusõnnetuse tagajärjel kahju või mitte; ii) kas abisaajatele on sellist kahju hüvitatud või mitte ja iii) mis tahes sellise hüvitise summat.

(105)

Itaalia ametiasutused leiavad, et menetluse algatamise otsuses ei nõutud sõnaselgelt uurimisalustest meetmetest abi saajate puhul nende kantud kahju tõendamist. Seetõttu ei kogunud Itaalia ametiasutused dokumente, mis tõendavad üksikute abisaajate tegelikult kantud kahju. Itaalia ametiasutustel on vaja astuda uuesti samme, et võtta ühendust nii riigiasutustega (et kontrollida, kas kahju hüvitamiseks oli juba makseid määratud ja/või välja makstud) ja uurimisalustest meetmetest abi saajatega (et kontrollida, kas nad olid kandnud kahju ja kas kindlustusandjad olid neile selle kahju juba hüvitanud).

(106)

Oma kirjas selgitab Itaalia järgmist.

(107)

Seoses juhtumi SA.35083 (12/C) esemeks oleva 2009. aasta Abruzzo maavärinaga märgivad Itaalia ametiasutused, et nii abisaajate isikusamasuse kui ka nende saadud ebaseadusliku abi suuruse kindlakstegemiseks on vaja täpset ja üksikasjalikku uurimist. Itaalia kuni 2014. aastani kogutud andmed hõlmavad suurt hulka üksikisikuid, kes võisid kasutada abikavu seoses tulule kehtestatud maksudega, mis ei ole (kas osaliselt või üldse mitte) seotud nende äritegevusega. Neist ligikaudu 21 000 abivajajast, kelle Itaalia on kindlaks teinud, on 17 500 eraisikud, kelle maksuandmed viitavad nii ametialasest kui ka äritegevusest saadud tulule ja muudele sissetuleku vormidele. Kõigi nende suhtes tuleks läbi viia üksikasjalikum hindamine, et teha kindlaks, millises ulatuses tuleks nende saadud maksusoodustusi käsitleda riigiabina aluslepingu 107 lõike 1 tähenduses, arvestades, et maksusoodustused, millest ei saa kasu ettevõtjad, ei kujuta endast riigiabi.

(108)

Lõpuks esitas Itaalia üksikasjalikud andmed ja dokumendid 2009. aasta Abruzzo maavärina mõju kohta piirkonna majandusstruktuurile. Dokumentatsioon sisaldab makromajanduslikke andmeid ja kahjustatud kohalike taristute loetelusid.

(109)

Menetluse algatamise otsuses leidis komisjon, et kõnealused meetmed on käsitatavad riigiabina (meetmed on maksusoodustuse kavad, millega vähendatakse kuni 90 % makse ning kohustuslikke sotsiaalkindlustusmakseid ja tööõnnetuskindlustuse makseid, mida peavad maksma loodusõnnetuses kannatanud piirkondades asuvad või tegutsevad ettevõtjad: 27. detsembri 2012. aasta muudetud seaduse nr 289 artikli 9 lõige 17; 24. detsembri 2003. aasta muudetud seaduse nr 350 artikli 4 lõige 90; 23. detsembri 2005. aasta muudetud seaduse nr 266 artikli 1 lõige 363; 27. detsembri 2006. aasta muudetud seaduse nr 296 artikli 1 lõige 1011; 24. detsembri 2007. aasta muudetud seaduse nr 244 artikli 2 lõige 109; 29. novembri 2008. aasta muudetud dekreetseaduse nr 185 artikli 6 lõige 4-bis ja lõige 4-ter; 12. novembri 2011. aasta muudetud seaduse nr 183 artikli 33 lõige 28; ja kõik nendes seadustes ettenähtud rakendusmeetmed, millele viidatakse käesoleva otsuse põhjendustes 20–36). Allpool uurib komisjon, kas kõnealused meetmed kujutavad endast tõepoolest riigiabi Euroopa Liidu lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(110)

Et hinnata, kas soodusmeetmed kujutavad endast abi aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, on vaja kindlaks teha, kas need soodustavad teatud ettevõtjaid, kas selle eelise annab riik riigi vahenditest ja kas need meetmed võivad mõjutada konkurentsi ja liikmesriikidevahelist kaubandust.

(111)

Kuna soodustusi tehakse ainult neile ettevõtjatele, kellel on ettevõtteid teatud liiki loodusõnnetusest (maavärinad, vulkaanipursked ja üleujutused) mõjutatud geograafilistes piirkondades (piirkonnad on loetletud põhjenduses 39), on meetmed valikulised. Kindlustusmakseid vähendades vabastas Itaalia riik need ettevõtjad tegevuskuludest, mida nad peaksid kandma tavapärase äritegevuse käigus. Seetõttu saavad ettevõtjad majandusliku eelise, mis võib konkurentsi moonutada või vähemalt tekitada konkurentsi moonutamise ohu. Kuna meetmed hõlmavad ettevõtjaid, kes eeldatavasti osalevad liikmesriikidevahelises kaubanduses, on nad võimelised seda kaubandust mõjutama.

(112)

Avaliku sektori asutuste riigi vahenditest antud toetus kujutab endast riigiasutuste saamatajäänud tulu: tulumaksu vähendamine vähendab riigile laekuvat maksutulu. Samuti nõuab riigiasutustele (INPS ja INAIL) tehtavate kindlustusmaksete vähendamine riiklike vahendite suuremat ülekandmist neile asutustele, et kompenseerida nende saamata jäänud tulu.

(113)

Seega võivad vastavalt juba menetluse algatamise otsuses tehtud esialgsele järeldusele kõik alates 2002. aastast Itaalia võetud meetmed, mida uuritakse seoses riigiabi juhtumitega SA.33083 (12/C) ja SA.35083 (12/C) ning millega vähendatakse kulusid maksudele ja sotsiaalmaksetele 90, 50 või 60 %, kujutada endast riigiabi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(114)

Uurimisalused abimeetmed on artikli 107 lõikega 1 põhimõtteliselt keelatud ja neid võib pidada siseturuga kokkusobivaks ainult siis, kui need vastavad ühele aluslepingus ette nähtud eranditest.

(115)

Komisjon leiab siiski, et kõnealuste meetmete raames üksikutele ettevõtjatele antud abi ei kujuta endast riigiabi, kui see vastab kõigile vähese tähtsusega riigiabi määruse kohaselt kohaldatavate kontrollide nõuetele (62).

(116)

Meetmed, millega antakse abi, on juba jõustunud: komisjon avaldab kahetsust, et Itaalia ametiasutused ei ole täitnud oma kohustust teatada abikavadest vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikele 3.

(117)

Jõudnud järeldusele, et põhjenduses 109 osutatud sooduskavad kujutavad endast riigiabi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, peab komisjon nüüd kindlaks tegema, kas abi võib tunnistada siseturuga kooskõlas olevaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõikele 2 või 3.

(118)

Küsimuses aluslepingus ettenähtud erandite kohaldatavuse kohta leidis komisjon menetluse algatamise otsuses, et abi ei vasta artikli 107 lõike 2 punkti a kohasele erandile, sest see ei olnud sotsiaalse iseloomuga, ning see ei kuulu artikli 107 lõike 2 punkti c alla. Arusaadavatel põhjustel ei olnud kohaldatavad ka artikli 107 lõike 3 punktide b ja c kohased erandid. Itaalia ei vaidlustanud neid järeldusi ametliku uurimismenetluse ajal. Seoses võimaliku tuginemisega artikli 107 lõike 3 punktides a ja c sätestatud eranditele viitab komisjon oma kahtlustele, mida ta väljendas menetluse algatamise otsuses (vt menetluse algatamise otsuse punkt 3.3.2). Liikmesriik ei väitnud oma märkustes, et abi võiks vastata artikli 107 lõike 3 punkti a või c kohasele erandile, samuti ei andnud ta ametliku uurimismenetluse käigus mingit teavet, mis võimaldaks komisjonil hinnata kõnealuste kavade kokkusobivust nende erandite valguses. Selle asemel väitis Itaalia (ja märkusi esitanud huvitatud kolmandad isikud), et abi eesmärk oli heastada loodusõnnetuste tõttu saadud kahju, osutades seega, et seda tuleks hinnata artikli 107 lõike 2 punkti b erandi alusel. See järeldus ei piira võimalust, et kava kohaselt antud individuaalse abi võib tunnistada kokkusobivaks pärast iga juhtumi eraldi uurimist või see võib olla hõlmatud nõukogu määruse (EÜ) nr 994/98 artikli 1 kohaselt vastu võetud erandimäärusega (63).

(119)

Kuna kõik soodusmeetmed on tõepoolest seotud ettevõtjatega, kelle registrijärgne asukoht või tegevuskoht on loodusõnnetustest mõjutatud piirkondades, kaalub komisjon, kas need meetmed võivad vastata artikli 107 lõike 2 punkti b erandile kui „loodusõnnetuste ja erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks antav abi”.

(120)

Komisjon uuris kõnealuseid abikavasid, tuginedes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 2 punktile b, mis sätestab, et siseturuga sobib kokku loodusõnnetuste või erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks antav abi.

(121)

Komisjon peab kontrollima, kas Itaalia osutatud õnnetused kvalifitseeruvad tõepoolest loodusõnnetusteks artikli 107 lõike 2 punkti b tähenduses ja kas täidetud on järgmised tingimused:

(122)

Itaalia õigusaktides määratakse kindlaks piirkonnad, mida on tabanud üks kolmest loodusõnnetuste liigist: maavärinad, üleujutused ja vulkaanipursked. Komisjon on korduvalt väljendanud seisukohta, et maavärinad, üleujutused ja vulkaanipursked kujutavad endast loodusõnnetusi artikli 107 lõike 2 punkti b tähenduses; seega võib iga ettevõtja, kes on tegelikult kannatanud nende loodusõnnetuste tõttu kahju, saada abi maksimaalselt summas, mis katab tekkinud kahju (64).

(123)

Kõnealustes abikavades ei kehtestata aga ühtegi kahju määratlust (kas varaline või majanduslik), samuti ei määrata kindlaks abi ja loodusõnnetuse tagajärjel tegelikult tekkinud kahju seost (65). Lisaks ei piirdu kavad hüvitamisega summas, mis on vajalik konkreetse abisaaja tegelikult kantud otsese kahju heastamiseks. Lõpuks ei määrata abikõlblikke kulusid kindlaks ettevõtjate loodusõnnetuse otsese tagajärjena kantud kahju alusel. Seda kinnitasid Itaalia ametiasutused ametliku uurimise ajal (vt INPSi märkused põhjenduses 98).

(124)

Komisjon leiab, et abikavad ei soodustanud mitte ainult ettevõtjaid, kes kandsid tegelikku kahju, vaid kõiki ettevõtjaid, kelle registrijärgne asukoht või tegevuskoht oli piirkonnas, mille Itaalia ametiasutused olid määratlenud õnnetuspiirkonnana, sõltumata sellest, kas nad tegelikult kandsid vastava õnnetuse tõttu kahju.

(125)

Eespool öeldut arvesse võttes ei ole uurimisaluste meetmete eesmärk nende laadi ja korralduse poolest kindlustada, et antud abi piirdub summaga, mis on vajalik loodusõnnetuste tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks.

(126)

Seega tuleb järeldada, et ametlik uurimine ei hajutanud komisjoni kahtlusi, kas meetmed sobivad kokku siseturuga.

(127)

Seega, kuna abi ei vasta ühelegi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõigete 2 ja 3 erandile, leiab komisjon, et kavad ei sobi kokku siseturuga.

(128)

Meetmete vastavust liidu õigusaktidele, kui neid kohaldatakse kalandusele ja vesiviljelusele, tuleb analüüsida, lähtudes kalandus- ja vesiviljelussektoris antava riigiabi kontrollimise suunistest, mis kehtisid konkreetse kava jõustumise kuupäeval. Komisjon on avaldanud selliseid suuniseid, milles näidatakse, kuidas ta kavatseb alates 2001. aastast kohaldada asutamislepingut riigiabile kalandus- ja vesiviljelussektoris.

(129)

Vastavalt neile suunistele on nõuded abile loodusõnnetuste tõttu tekkinud kahju heastamiseks üldjoontes sarnased eespool sätestatutele ja komisjon järeldab, et käesolevas jaos tehtud märkused kehtivad ka kalandus- ja vesiviljelussektori meetmete alusel antud mis tahes abi kohta.

(130)

Märkusi komisjoni menetluse algatamise otsuses väljendatud kahtluste kohta saatsid Itaalia ametiasutused ja neli muud huvitatud isikut: Chiti, Preve-Gavioli, Confindustria ja CGIL L'Aquila.

(131)

Kõik huvitatud isikud rõhutasid, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 2 punktile b sobib siseturuga kokku loodusõnnetuste ja erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks antav abi. Kõnealused meetmed olid suunatud ettevõtjatele, kes asuvad piirkondades, mida on tabanud maavärinad, üleujutused ja vulkaanipursked. Eelmises jaos („Loodusõnnetuste tekitatud kahju korvamiseks antav abi”) leiab komisjon, et kõnealused meetmed ei olnud oma olemuselt ja korralduselt mõeldud korvama eespool nimetatud loodusõnnetuste tõttu tekkinud kahju artikli 107 lõike 2 punkti b tähenduses.

(132)

Chiti ja Confindustria ütlevad ka, et mõne meetmega ette nähtud abi anti alles pärast iga ettevõtja tegelikult kantud kahju kindlakstegemist. Ei saa välistada võimalust, et teatavatel juhtudel ei ületanud meetmete alusel antud abi abisaaja õnnetuse otsese tagajärjena kantud tegeliku kahju korvamiseks vajalikku summat, nii et asjaomasele ettevõtjale antud abi tuleks pidada artikli 107 lõike 2 punkti b kohaselt siseturuga kokkusobivaks. Olemuse ja korralduse poolest ei ole aga kõnealuste meetmete eesmärk välistada kahju ülemäärast hüvitamist mis tahes vormis, vaid ainult loodusõnnetuse tõttu tekkinud kahju korvamine. Nagu on selgitatud eelmises jaos („Loodusõnnetuste tekitatud kahju korvamiseks antav abi”), on nende ulatus palju laiem, sest need ei nõua, et abi oleks otseselt seotud loodusõnnetusest tuleneva kahjuga. Sellise seose puudumise tõttu ei piirdu meetmed hüvitamisega summas, mida on vaja ettevõtjate tegelikult kantud kahju korvamiseks. Isegi siis, kui abisaajad on kohustatud tõendama, et nad on kandnud suurt kahju, nagu Piemonte juhtumi puhul, ei piiritleta õigusaktides üleujutuste tõttu tekkinud tuvastatud kahju korral antava abi summat. Mis puutub Itaalia ametiasutuste märkustesse 2009. aasta maavärina mõju kohta Abruzzo sotsiaalsele ja majanduslikule struktuurile ja täpsemalt piirkonnale, mida mõjutas see erakordselt tugev ja hävituslik maavärin, märgib komisjon taas, et vastavalt aluslepingule ja kooskõlas komisjoni väljakujunenud tavaga (66) peab olema kahju põhjustanud sündmuse ja selle korvamiseks mõeldud abi vahel selge ja otsene seos. Selline seos tuleb kindlaks teha üksiku ettevõtja, mitte makromajanduslikul tasandil, nagu tehakse uurimisaluste meetmete puhul (2009. aasta Abruzzo maavärina puhul teatatud abi, mida on käsitletud juhtumis SA.35083 ese (12/C)).

(133)

Seega tuleb järeldada, et huvitatud kolmandate isikute ametliku uurimise ajal esitatud märkused ei ole komisjoni kahtlusi hajutanud ja kõnealused meetmed kujutavad endast siseturuga kokkusobimatut riigiabi.

(134)

Käesolev otsus nõuab kohest rakendamist, mis muu hulgas tähendab, et ebaseaduslikult antud abi ja kokkusobimatuks tunnistatud abi tuleb tagasi nõuda. Komisjon märgib, et negatiivne otsus abikava kohta ei vähenda võimalust, et abikava alusel antud teatud eelised ei pruugi iseenesest kujutada endast abi või neid võib täielikult või osaliselt pidada siseturuga kokkusobivaks abiks objektiivsetel alustel (näiteks sellepärast, et toetust antakse eraisikutele, kes ei tegele majandustegevusega ja keda seetõttu ei loeta ettevõtjaks, või sellepärast, et konkreetsel juhul jääb toetus kohaldatava vähese tähtsusega riigiabi määruses sätestatud piiridesse, või sellepärast, et toetust antakse kooskõlas heakskiidetud abikava või erandimäärusega).

(135)

Alates käesoleva otsuse vastuvõtmise kuupäevast peab Itaalia tühistama kõik käesoleva otsuse põhjenduses 109 osutatud kavade alusel veel tegemata maksed. Alates sellest kuupäevast ei või ühtegi neist kavadest kasutada edaspidi abi andmise või toetuse maksmisel võrdlusalusena.

(136)

Seoses abiga, mis maksti üksikutele ettevõtjatele siin uuritava meetme alusel enne menetluse algatamise otsuse ja abi maksmise peatamise korralduse kuupäeva (vt põhjendus 54), tuleks kava pidada siseturuga kokkusobivaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 2 punkti b alusel, tingimusel et konkreetse ettevõtja loodusõnnetuse tagajärjel kantud kahju ja antud riigiabi vahel on võimalik kindlaks teha otsene seos (67). Tuleb olla ettevaatlik, et vältida ettevõtja kantud kahju ülemäärast hüvitamist. Lisaks tuleb maha arvata kõik selle kahju hüvitised, mis on saadud mis tahes muust allikast, ning tuleb tagada, et kõnealuse abikava ja teiste meetmete alusel samadele abikõlblikele kuludele antavas abis ei esine kattumist.

(137)

Aluslepingu ja Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib komisjon juhul, kui ta leiab, et abi ei ole siseturuga kokkusobiv, otsustada, et asjaomane riik peab sellise abi andmise lõpetama või seda muutma (68). Samuti on kohus järjepidevalt väljendanud seisukohta, et riigi kohustus lõpetada sellise abi andmine, mida komisjon ei pea siseturuga kokkusobivaks, teenib eesmärki taastada eelnenud olukord (69). Euroopa Kohus on leidnud, et kõnealune eesmärk on saavutatud, kui abisaaja on ebaseadusliku abina saadud summad tagasi maksnud ja seega loobunud eelistest, mis tal turul konkurentide ees olid, ja taastatud on abi andmisele eelnenud olukord (70).

(138)

Kooskõlas kohtupraktikaga on määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 14 lõikes 1 sätestatud: „Kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada”.

(139)

Seega, kui leitakse, et uurimisalune meede kujutab endast ebaseaduslikku ja siseturuga kokkusobimatut abi, tuleb see üldjuhul tagasi nõuda, et taastada turul enne abi andmist valitsenud olukord. Määrusega (EÜ) nr 659/1999 kehtestatakse aga sissenõudmise sättele piirangud. Artikli 14 lõikes 1 sätestatakse: „Komisjon ei nõua abi tagastamist, kui see on vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega,” milleks võib olla näiteks õiguskindluse või õigustatud ootuste kaitsmine. Ka Euroopa Kohus on tunnistanud ühte erandit liikmesriigi kohustusest rakendada talle adresseeritud sissenõudmisotsus: selleks on erandlike asjaolude esinemine, mis muudavad liikmesriigile otsuse nõuetekohase elluviimise täiesti võimatuks (71).

(140)

Ametliku uurimismenetluse käigus tõstsid huvitatud isikud (Confindustria ja Chiti) ja Itaalia ametiasutused esile sedalaadi erandeid ning komisjon peab uurima, kas need on käesoleval juhtumil kohaldatavad, et teha kindlaks, kas abi tagasinõudmine on vajalik.

(141)

Confindustria tugineb õiguspärasele ootusele (põhjendus 80); komisjon juhib tähelepanu sellele, et põhimõtteliselt ei saa teatamata abimeetmest abi saaja vaidlustada tagasinõudmise korraldust, väites, et tal on õiguspärane ootus, et abi andmine on seaduslik, (72) sest hoolas ettevõtja peaks suutma üldiselt kindlaks teha, kas abist teatati (73). Lisaks ei ole komisjon ise andnud seoses käesolevate juhtumitega Itaalia ametiasutustele ega abisaajatele mitte mingisugust põhjust õiguspäraseks ootuseks (74).

(142)

Oma märkustes (vt põhjendus 80) tugineb Confindustria ka määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklis 15 ette nähtud 10aastasele aegumistähtajale. Määruses sätestatakse, et kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada; komisjonil on õigus abi tagasi nõuda kümne aasta jooksul. Igasugune komisjonipoolne või komisjoni nõudmise peale liikmesriigi teostatav ebaseadusliku abiga seotud tegevus katkestab nimetatud tähtaja kulgemise. Komisjoni teavitati meetmete olemasolust 2011. aastal ja ta võttis seoses ebaseadusliku abiga meetmeid, paludes 25. juulil 2011 Itaalia ametiasutustelt teavet. Komisjon võttis vastu ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse 17. oktoobril 2012; Itaalia võttis vastu seaduse, millega võeti kasutusele esimene uurimisalustest meetmetest, 27. detsembril 2002 (vt põhjendus 22). Seega ei ole määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklis 15 sätestatud aegumistähtaeg lõppenud ühegi käesolevas otsuses käsitletava soodusmeetme jaoks.

(143)

Chiti väidab (vt põhjendus 73), et alates 1994. aasta lõpust kuni 2011. aastani ei tõstatanud ükski riiklik ega ühenduse asutus küsimusi toetuste seaduslikkuse kohta; komisjon märgib, et uurimisalust abi anti alles siis, kui soodusmeetmed jõustusid. Kuni selle ajani olid ettevõtjad kohustatud maksma tasumisele kuuluvad maksud ja kindlustusmaksed täissummas. Ettevõtjad hakkasid saama kasu maksude ja kindlustusmaksete vähendamisest alles 2003. aastal. Sellises olukorras ei saa väita midagi piirangute (millele tugines Confindustria, vt põhjendus 142) või õiguspäraste ootuste (nagu tõi esile Confindustria esitatud täiendavas teabes, vt põhjendus 141) kohta; tuleb meeles pidada, et pelgalt riiklike või komisjoni institutsioonide tegevusetus ei anna alust õiguspärasteks ootusteks. Võttes aluseks eelnevates põhjendustes esitatud põhjused, lükatakse huvitatud isiku esitatud argument seega tagasi.

(144)

Mis puudutab Chiti õiguskindluse põhimõttele tuginemise argumenti (vt põhjendus 73), ei ole mingit põhjust eristada käesolevat juhtumit Lucchini juhtumist (75). Seetõttu leiab komisjon, et liikmesriikide kohtute lõplike otsuste olemasolu ei takista abi sissenõudmist.

(145)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 288 kohaselt on liikmesriik, kellele sissenõudmisotsus on suunatud, kohustatud kõnealuse otsuse rakendama. Nagu eespool viidatud, on Euroopa Kohus teinud kindlaks ühe erandi: nimelt kui liikmesriigid tõendavad, et esinevad erandlikud asjaolud, mille tõttu otsuse täitmine on täiesti võimatu.

(146)

Tavaliselt tõstatavad liikmesriigid selle argumendi aruteludes komisjoniga pärast abi tagasinõudmise otsuse vastuvõtmist (76). Praegusel juhul on Itaalia aga enne otsuse vastuvõtmist väitnud, et teatud meetmete tagastamist ei tohiks nõuda, sest korralduse täitmine oleks absoluutselt võimatu. Kuna Itaalia tõstatas selle küsimuse ametliku uurimise käigus ning kuna õiguse üldpõhimõtte kohaselt ei saa kedagi kohustada tegema võimatut, peab komisjon asjakohaseks käsitleda seda küsimust käesolevas otsuses endas (77).

(147)

Esiteks tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus on mõistet „täiesti võimatu” järjekindlalt väga rangelt tõlgendanud. Tagasinõudmise täieliku võimatuse tingimus ei ole täidetud juhul, kui liikmesriik lihtsalt teavitab komisjoni otsuse rakendamisega seotud õiguslikest, poliitilistest või praktilistest probleemidest (78). Ainus olukord, mille puhul võib olla vastuvõetav väide, et otsuse täitmine on täiesti võimatu, on see, kui tagasinõudmine oleks algusest peale objektiivselt ja täielikult teostamatu (79).

(148)

Käesoleval juhul on Itaalia ametiasutused korduvalt väitnud, et sissenõudmisele kuuluva kokkusobimatu abi täpset summat on täiesti võimatu täpselt välja arvutada. Nad kinnitavad, et Itaalia tsiviilseadustiku (artikkel 2200) ja maksuseaduse kohaselt on ettevõtjad kohustatud säilitama äri- ja raamatupidamisdokumente ainult 10 aastat. Dokumentaalsed tõendid loodusõnnetuse tõttu tekkinud kahju kohta tuleb kokku panna, tuginedes sündmuse ajal koostatud ametlikele dokumentidele (äri- ja raamatupidamisdokumendid). Seetõttu ei ole sündmuste puhul, mis leidsid aset rohkem kui 10 aastat tagasi, enam võimalik kindlaks teha üksikute abisaajate kantud kahju summat või juba muudest allikatest, näiteks kindlustusest või muudest abimeetmetest hüvitatud summat. Enamiku uurimisaluste meetmete puhul on loodusõnnetusest möödas rohkem kui 10 aastat. See kehtib kõikide sündmuste kohta, mis on seotud juhtumiga SA.33083 (2012/C), st maavärin Ida-Sitsiilias 1990. aastal, üleujutused Põhja-Itaalias 1994. aastal, maavärin Marches ja Umbrias 1997. aastal, maavärin Molises ja Apuulias 2002. aastal ning Etna vulkaanipursked Catania provintsis 2002. aastal. Seega väidab Itaalia, et nende sündmuste puhul ei ole enam võimalik leida kahju (või mis tahes saadud hüvitist) tõendavaid dokumente.

(149)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 2 punkti b kohaselt sobib siseturuga kokku „loodusõnnetuste ja erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks antav abi” ja see tuleb tagasi nõuda ainult siis, kui see ületab kantud kahju. Siiski ei ole suuremal osal abisaajatest, kes on kannatanud kahju loodusõnnetuste tõttu, mis leidsid aset enam kui 10 aastat tagasi, enam dokumente, mida on vaja tõendamaks, et nad kannatasid kahju, või kahjusumma tõestamiseks, sest vastavalt Itaalia õigusele ei ole äriühingud kohustatud säilitama äri- ja raamatupidamisdokumente kauem kui 10 aastat. Selle tulemusena, kui komisjon teeks korralduse tagasi nõuda abisumma, mis ületab kahju taset, mille kohta abisaajad saaksid veel tõendeid esitada, oleks liikmesriik kohustatud tagasi nõudma abi, mis oli kooskõlas siseturuga vastavalt artikli 107 lõike 2 punktile b ja millele loodusõnnetuse tagajärjel kahju kandnud ettevõtjatel olid tegelikult õigus.

(150)

Põhimõtteliselt peaks komisjon andma korralduse nõuda sisse kokkusobimatu abi, mille Itaalia andis põhjenduses 109 osutatud meetmete alusel. Kuid a) meetmetest abi saajad on ettevõtjad, kelle asukoht on loodusõnnetustest mõjutatud piirkondades; b) abi, mille eesmärk on korvata loodusõnnetuste tõttu tekkinud kahju, kujutab endast abi, mis on juriidiliselt siseturuga kokkusobiv vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 2 punktile b; c) enamik neist loodusõnnetustest juhtus rohkem kui 10 aastat enne käesoleva otsuse kuupäeva ja lõpuks, d) siseriikliku õiguse alusel ei ole abisaajad kohustatud säilitama dokumente kauem kui 10 aastat, nii et nende loodusõnnetuste otsese tagajärjena kantud kahju oleks võimatu objektiivselt ja absoluutväärtuses kindlaks teha. Seetõttu, arvestades käesolevas otsuses käsitletavate abimeetmete väga spetsiifilisi asjaolusid, on komisjon nõus, et loodusõnnetuste puhul, mis leidsid aset rohkem kui kümme aastat enne käesoleva otsuse kuupäeva, on õiguslikult ja faktiliselt võimatu saada sissenõudmisele kuuluva kokkusobimatu abi täpse summa arvutamiseks vajalikku teavet. Seetõttu oleks tagasinõudmise korralduse jõustamine kõnealustel tingimustel objektiivselt ja absoluutväärtuses võimatu.

(151)

Sissenõudmisele kuuluva kokkusobimatu abi täpse summa arvutamise võimatus ei kehti aga nende ettevõtjate suhtes, kelle tegevuskoht (näiteks peamine tegevuskoht või teine äriüksus) ei olnud sündmuse toimumise ajal loodusõnnetusest mõjutatud piirkonnas. Neid põhjenduses 109 osutatud meetmetest abisaajaid ei tohi sissenõudmisest välja jätta, sest nad ei saanud kanda loodusõnnetuse tõttu tekkinud otsest kahju, ja seetõttu ei ole neil õigust saada abi, mis sobis kokku siseturuga vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 2 punktile b. Itaalia ametiasutused peavad kindlaks tegema tegevuskoha, tutvudes avalikes registrites sündmuse aja kohta olemasoleva teabega.

(152)

Kokkuvõttes leiab komisjon, et arvestades kõnealuste juhtumite eripära, oleks Itaalial absoluutselt võimatu nõuda sisse kogu uurimisaluste meetmete alusel antud ebaseaduslikku abi, kui loodusõnnetus leidis aset rohkem kui kümme aastat enne otsuse kuupäeva, välja arvatud abisaajad, kelle tegevuskoht ei olnud sündmuse aset leidmise ajal loodusõnnetusest mõjutatud piirkonnas. Peale selle rühma ei tuleks ebaseaduslike ja kokkusobimatute kavade alusel antud abi tagasi nõuda, kui loodusõnnetus juhtus rohkem kui kümme aastat enne käesoleva otsuse kuupäeva.

(153)

Komisjon leiab, et Itaalia on jõustanud ebaseaduslikult põhjenduses 109 osutatud abimeetmed, rikkudes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõiget 3.

(154)

Kuna ei ole võimalik kindlaks teha ühtegi alust, mille alusel saab pidada meetmeid siseturuga kokkusobivaks, tuleb neid pidada kokkusobimatuks.

(155)

Määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklis 14 sätestatakse: „Kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada … Komisjon ei nõua abi tagastamist, kui see on vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega” (80).

(156)

Arvestades põhjenduses 147–152 käsitletud erandlikke asjaolusid, ei tuleks sissenõudmise korraldust teha, kui kõnealuste meetmete alusel anti abi üksikutele abisaajatele piirkondades, mida tabasid loodusõnnetused rohkem kui kümme aastat enne käesoleva otsuse kuupäeva, välja arvatud juhul, kui abisaaja tegevuskoht ei olnud sündmuse aset leidmise ajal loodusõnnetusest mõjutatud piirkonnas. Itaalia on näidanud, et sissenõudmisele kuuluva kokkusobimatu abi täpse summa väljaarvutamine oleks absoluutselt võimatu. Igal üksikul abisaajal, kellel on õigus saada abi, mis sobib kokku siseturuga Euroopa Liidus toimimise lepingu artikli 107 lõike 2 punktis b sätestatud erandi alusel, ei pruugi enam olla alles dokumente, mida on vaja loodusõnnetusest tingitud kahju tõendamiseks ja selle näitamiseks, kas ta on juba saanud hüvitist kogu kantud kahju ulatuses või osaliselt. Abi tuleb aga tagasi nõuda, kui see anti mis tahes kõnealuse meetme alusel igale üksikule abisaajale, kelle tegevuskoht ei olnud sündmuse aset leidmise ajal loodusõnnetusest mõjutatud piirkonnas (isegi kui loodusõnnetus juhtus rohkem kui kümme aastat enne käesoleva otsuse kuupäeva). Itaalia peab kindlaks tegema tegevuskoha, tutvudes avalikes registrites sündmuse aja kohta olemas oleva teabega.

(157)

Komisjon nõuab seetõttu, et Itaalia võtaks kõik vajalikud meetmed, et nõuda tagasi see kokkusobimatu abi, mis määrati ja maksti välja üksikutele ettevõtjatele põhjenduses 109 osutatud meetmete alusel muudel kui üksikjuhtudel, mis vastavad siseturuga kokkusobivuse põhimõtetele aluslepingu artikli 107 lõike 2 punkti b kohaselt, nagu on selgitatud põhjenduses 136, või juhtudel, kui individuaalne toetus on kooskõlas kohaldatava vähese tähtsusega riigiabi määrusega või juhtudel, kui individuaalne toetus on antud kooskõlas heakskiidetud abikavaga või erandimäärusega, nagu on selgitatud põhjenduses 134. Kahe kuu jooksul pärast käesoleva otsuse teatavakstegemist peab Itaalia andma abisaajatele korralduse eespool nimetatud ebaseaduslik ja kokkusobimatu riigiabi tagasi maksta.

(158)

Kooskõlas määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 14 lõikega 2 peab sissenõutava summa hulka kuuluma intress, mis arvutatakse kooskõlas komisjoni määruse (EÜ) nr 794/2004 (81) artikliga 9 alates päevast, mil abisumma anti abisaaja käsutusse, kuni täieliku tagasimaksmiseni.

(159)

Komisjon palub Itaalial tagasi saata käesolevale otsusele lisatud vorm, mis kajastab sissenõudmismenetluse kulgu, koostada abisaajate nimekiri ja kirjeldada selgelt abi viivitamatuks ja tõhusaks sissenõudmiseks võetud meetmeid. Samuti palub komisjon, et Itaalia saadaks kahe kuu jooksul alates käesoleva otsuse teatavaks tegemise kuupäevast dokumendid, mis tõendavad, et ebaseadusliku ja kokkusobimatu abi abisaajatelt sissenõudmiseks on algatatud menetlused (näiteks haldusdokumendid, ringkirjad, välja antud sissenõudekorraldused jne),

1.

2.

3.

4.

5.