23.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 336/1

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/95/EÜ (3) tuleks teha mitu muudatust. Selguse huvides tuleks kõnealune direktiiv uuesti sõnastada.

(2)

Direktiiviga 2008/95/EÜ ühtlustati kaubamärgialase materiaalõiguse keskseid sätteid, mida peeti nende vastuvõtmise ajal siseturu toimimist kõige otsesemalt mõjutavateks, kuna need takistasid kaupade vaba liikumist ja teenuste osutamise vabadust liidus.

(3)

Liikmesriikides pakutav kaubamärgikaitse toimib paralleelselt kaitsega, mida pakutakse liidu tasandil Euroopa Liidu kaubamärkide („ELi kaubamärgid”) kaudu, mis on oma olemuselt ühtsed ja kogu liidus kehtivad intellektuaalomandiõigused, nagu on sätestatud nõukogu määruses (EÜ) nr 207/2009 (4). Kaubamärgisüsteemide paralleelne olemasolu ja tasakaal liikmesriikide ja liidu tasandil on tegelikult intellektuaalomandi kaitset käsitleva liidu lähenemisviisi nurgakiviks.

(4)

Pärast komisjoni 16. juuli 2008. aasta teatist „Tööstusomandi õiguste strateegia Euroopas” hindas komisjon põhjalikult kaubamärgisüsteemi üldist toimimist Euroopas tervikuna, võttes arvesse nii liidu kui ka liikmesriikide tasandit ja nende vastastikust mõju.

(5)

Nõukogu kutsus Euroopa Liidu kaubamärgisüsteemi tulevast läbivaatamist käsitlevates 25. mai 2010. aasta järeldustes komisjoni üles esitama ettepanekud määruse (EÜ) nr 207/2009 ja direktiivi 2008/95/EÜ läbivaatamiseks. Nimetatud direktiivi läbivaatamine peaks sisaldama meetmeid, millega see direktiiv viiakse rohkem kooskõlla määrusega (EÜ) nr 207/2009, vähendades seega erinevusi Euroopa kaubamärgisüsteemis tervikuna, säilitades samas kaubamärgi õiguskaitse taotlejatele huvipakkuva võimalusena liikmesriigis kaitstava kaubamärgi. Sellega seoses tuleks tagada ELi kaubamärgisüsteemi ja liikmesriikide kaubamärgisüsteemide vastastikune täiendavus.

(6)

Komisjon tõdes oma 24. mai 2011. aasta teatises „Intellektuaalomandiõiguse ühtne turg”, et vastamaks sidusrühmade suurenenud nõudlusele kiiremate, kvaliteetsemate ja sujuvamate kaubamärgi registreerimise süsteemide järele, mis on samuti ühtsemad, kasutajasõbralikud, üldsusele kättesaadavad ja tehnoloogiliselt ajakohased, on vaja kaubamärgisüsteemi ajakohastada liidus tervikuna ning kohandada see internetiajastuga.

(7)

Käesoleva direktiiviga seotud konsulteerimine ja hindamine on näidanud, et vaatamata siseriiklike õigusaktide varasemale osalisele ühtlustamisele on endiselt olemas valdkondi, kus edasine ühtlustamine võiks mõjuda positiivselt konkurentsivõimele ja majanduskasvule.

(8)

Selleks et täita eesmärki luua hästitoimiv siseturg ja edendada seda ning hõlbustada kaubamärkide saamist ja kaitset liidus Euroopa ettevõtjate ning eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate kasvu ja konkurentsivõime edendamiseks, on vaja minna kaugemale direktiiviga 2008/95/EÜ saavutatud piiratud ühtlustamisest ning ühtlustada ka muid määruse (EÜ) nr 207/2009 kohase registreerimise kaudu kaitstud kaubamärke reguleeriva kaubamärgialase materiaalõiguse aspekte.

(9)

Selleks, et muuta kaubamärgi registreeringu saamine ja haldamine kogu liidus lihtsamaks, on oluline ühtlustada mitte ainult materiaalõiguse, vaid ka menetlusõiguse sätteid. Seepärast tuleks liikmesriikide kaubamärgi registreerimist käsitlevad sätted ja ELi kaubamärgisüsteemi peamised menetlusõiguse sätted vastavusse viia. Siseriikliku õiguse kohaste menetluste puhul on piisav, kui kehtestatakse üldpõhimõtted, jättes liikmesriikidele võimaluse kehtestada üksikasjalikumad normid.

(10)

Äärmiselt oluline on tagada, et registreeritud kaubamärgid on kõigi liikmesriikide õigussüsteemides ühtemoodi kaitstud. Kooskõlas ulatusliku õiguskaitsega, mis antakse liidus üldtuntud ELi kaubamärkidele, tuleks tagada ulatuslik õiguskaitse ka riigi tasandil kõikidele kaubamärkidele, mis on asjaomases liikmesriigis üldtuntud.

(11)

Käesoleva direktiiviga ei tohiks liikmesriikidelt ära võtta õigust jätkuvalt kaitsta kasutamise käigus omandatud kaubamärke, ent neid peaks arvesse võtma ainult nende ja registreerimise teel omandatud kaubamärkide vahelistes suhetes.

(12)

Käesoleva õigusaktide ühtlustamise eesmärkide saavutamiseks on nõutav, et registreeritud kaubamärkide omandamise ja valdamise tingimused oleksid üldiselt kõigis liikmesriikides identsed.

(13)

Selleks on vaja loetleda näiteid nendest tähistest, mis on võimelised moodustama kaubamärgi, tingimusel, et selliste tähistega on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest. Selleks et täita kaubamärgi registreerimissüsteemi eesmärke, nimelt õiguskindluse ja usaldusväärse halduse tagamist, on oluline nõuda ka seda, et tähist oleks võimalik esitada viisil, mis on selge, täpne, iseendas sisalduv, kergesti kättesaadav, arusaadav, püsiv ja objektiivne. Tähist tuleks seepärast lubada esitada mis tahes asjakohasel kujul üldiselt kättesaadavat tehnoloogiat kasutades ja seega mitte tingimata graafiliselt, kui selline esitamine tagab rahuldavalt kõnealuse eesmärgi täitmise.

(14)

Kaubamärgi registreerimisest keeldumise või kaubamärgi kehtetuks tunnistamise põhjustest, mis on seotud kaubamärgi endaga (sealhulgas eristusvõime puudumine) või mis on seotud kaubamärgi ja varasemate õiguste vaheliste konfliktidega, tuleks lisaks koostada ammendav loetelu, isegi kui mõned neist põhjustest on loetletud võimalusena liikmesriikide jaoks, kes seetõttu peaksid saama need säilitada või kehtestada oma õigusaktides.

(15)

Selleks, et tagada, et geograafilistele tähistele registreerimisest keeldumise absoluutsete ja suhteliste põhjuste läbivaatamisel liidu õiguse ja liikmesriikide õigusaktide alusel pakutava kaitse tase on ühetaoline ja ammendav kogu liidus, peaks käesolev direktiiv sisaldama seoses geograafiliste tähistega samu sätteid, mis sisalduvad määruses (EÜ) nr 207/2009. Veelgi enam, on asjakohane tagada, et absoluutsete põhjuste kohaldamisala laiendatakse ka kaitstud traditsioonilistele veininimetustele ja garanteeritud traditsioonilistele toodetele.

(16)

Registreeritud kaubamärgi õiguskaitse peaks olema absoluutne, kui kaitse otstarve on garanteerida kaubamärgi kui päritolutähise toimimine ning kui kaubamärk ja tähis ning kaubad või teenused on identsed. Õiguskaitse peaks kehtima ka siis, kui kaubamärk ja tähis ning kaubad või teenused on sarnased. Hädavajalik on esitada sarnasuse kontseptsiooni tõlgendus seoses äravahetamise tõenäosusega. Sellisele õiguskaitsele eriomane tingimus peaks olema äravahetamise tõenäosus, mille hindamine sõltub mitmest asjaolust ja eelkõige kaubamärgi tuntusest turul, seostest, mis võivad tekkida kasutatava või registreeritud tähisega, ning kaubamärgi ja tähise ning identifitseeritud kaupade või teenuste vahelise sarnasuse ulatusest. Äravahetamise tõenäosuse kindlakstegemise moodused ja eelkõige asjaomase tõendamiskohustuse võib paika panna liikmesriigi menetlusõiguse sätetega, mille kohaldamist käesolev direktiiv ei tohiks piirata.

(17)

Selleks et tagada õiguskindlus ja täielik kooskõla prioriteetsuse põhimõttega, mille kohaselt registreeritud varasem kaubamärk on hiljem registreeritud kaubamärkide suhtes prioriteetne, on vaja sätestada, et kaubamärgist tulenevate õiguste kaitse tagamine ei tohiks piirata õigusi, mille kaubamärgiomanik omandas enne kaubamärgi registreerimistaotluse esitamist või prioriteedikuupäeva. Selline lähenemine on kooskõlas 15. aprilli 1994. aasta intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu („TRIPS-leping”) artikli 16 lõikega 1.

(18)

Asjakohane on sätestada, et kaubamärgist tuleneva õiguse rikkumist saab teha kindlaks ainult juhul, kui on leitud, et õigusi rikkuvat kaubamärki või tähist on kasutatud äritegevuse käigus kaupade või teenuste eristamiseks. Tähise muudel kui kaupade või teenuste eristamise eesmärkidel kasutamise suhtes tuleks kohaldada siseriikliku õiguse sätteid.

(19)

Kaubamärgist tuleneva õiguse rikkumise kontseptsioon peaks hõlmama ka tähise kasutamist ärinimena või sarnase nimetusena kui seda kasutatakse kaupade või teenuste eristamiseks.

(20)

Selleks et tagada õiguskindlus ja täielik kooskõla asjaomaste liidu õigusaktidega, on asjakohane sätestada, et kaubamärgiomanikul peaks olema õigus keelata kolmandal isikul tähise kasutamine võrdlevas reklaamis, kui selline võrdlev reklaam on vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2006/114/EÜ (5).

(21)

Selleks et tugevdada kaubamärgi õiguskaitset ja tulemuslikumalt võidelda võltsimise vastu ning kooskõlas rahvusvaheliste kohustustega, mille liikmesriigid on võtnud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) raames, eelkõige üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) transiidivabadust käsitleva V artikli kohaselt ja geneeriliste ravimite osas 14. novembril 2001 Dohas toimunud WTO ministrite konverentsil vastu võetud TRIPS-lepingut ja rahvatervist käsitleva Doha deklaratsiooni kohaselt, peaks kaubamärgiomanikul olema õigus tõkestada kolmandatel isikutel kaupade toomine, ilma neid vabasse ringlusse laskmata, äritegevuse käigus sellise liikmesriigi tolliterritooriumile, kus kaubamärk on registreeritud, juhul kui need kaubad tulevad kolmandatest riikidest ja kannavad ilma loata kaubamärki, mis on identne või sisuliselt identne selliste kaupadega seoses registreeritud kaubamärgiga.

(22)

Selleks peaks kaubamärgiomanikul olema lubatud takistada õigusi rikkuva kauba sisenemist tolliterritooriumile ja selle suhtes kõikide tolliprotseduuride kohaldamist, sealhulgas eelkõige transiit, ümberlaadimine, ladustamine, vabatsoonid, ajutine ladustamine, seestöötlemine või ajutine import, ka siis, kui sellist kaupa ei ole kavas lasta asjaomase liikmesriigi turule. Tollikontrolli teostamisel peaksid tolliasutused kasutama volitusi ja menetlusi, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 608/2013, (6) seda ka õiguse omaja taotlusel. Tolliasutused peaksid eelkõige teostama asjakohaseid kontrolle riskianalüüsi kriteeriumide alusel.

(23)

Selleks et ühitada vajadust tagada kaubamärgist tulenevate õiguste kaitse tulemuslik tagamine vajadusega vältida seaduslike kaupade vaba liikumise takistamist, peaks kaubamärgiomaniku õigus lõppema, kui hilisema menetluse käigus, mille on algatanud kohus või muu asutus, mis on pädev tegema sisulist otsust selle kohta, kas registreeritud kaubamärgist tulenevaid õigusi on rikutud, suudab kaupade deklarant või valdaja tõendada, et registreeritud kaubamärgi omanikul puudub õigus keelata kaupade turule laskmist lõppsihtriigis.

(24)

Määruse (EL) nr 608/2013 artiklis 28 on sätestatud, et õiguse omaja vastutab kahju kannatanud kauba valdaja ees, kui muu hulgas leitakse, et kõnealuse kaubaga ei rikuta intellektuaalomandi õigusi.

(25)

Geneeriliste ravimite tõrgeteta transiidi tagamiseks tuleks võtta asjakohaseid meetmeid. Ravimpreparaatide toimeainete ülemaailmselt tunnustatud üldnimetustena kasutatavate rahvusvaheliste mittekaubanduslike nimetuste osas on väga tähtis võtta asjakohaselt arvesse olemasolevaid piiranguid kaubamärgiõiguste mõjule. Sellest tulenevalt ei tohiks kaubamärgiomanikul olla õigust takistada kolmandaid isikuid toomast kaupa liikmesriiki kus kaubamärk on registreeritud, ilma seda seal vabasse ringlusse laskmata, kui põhjenduseks on ravimi toimeaine rahvusvahelise mittekaubandusliku nimetuse sarnasus selle kaubamärgiga.

(26)

Selleks et registreeritud kaubamärkide omanikud saaksid võltsimise vastu tulemuslikumalt võidelda, peaks neil olema õigus keelata õigusi rikkuva kaubamärgi kandmine kaupadele ja teatavad enne kaubamärgi kaubale kandmist tehtavad ettevalmistavad toimingud.

(27)

Kaubamärgist tulenevad ainuõigused ei tohiks anda kaubamärgiomanikule õigust keelata kolmandatel isikutel selliste tähiste või märkide kasutamist, mida kasutatakse õiglaselt ning seega kooskõlas ausa tööstus- ja kaubandustavaga. Kaubamärkidele ja ärinimedele võrdsete tingimuste loomiseks seoses sellega, et ärinimedele antakse tihti piiramatu õiguskaitse hilisemate kaubamärkide vastu, tuleks sellise kasutuse hulka lugeda üksnes kolmanda isiku nime kasutamine. Selline kasutus peaks samuti võimaldama kirjeldavate või mitteeristuvate tähiste või märkide kasutamist üldiselt. Lisaks ei tohiks kaubamärgiomanikul olla õigust takistada kaubamärgi õiglast ja ausat kasutamist eesmärgiga identifitseerida kaubamärgiomaniku kaupu või teenuseid või neile osutada. Kaubamärgi kasutamist kolmandate isikute poolt selleks, et juhtida tarbijate tähelepanu selliste ehtsate toodete edasimüügile, mida müüs algselt kaubamärgiomanik või mida müüdi tema nõusolekul liidus, tuleks käsitada õiglasena, kui see on samal ajal kooskõlas ausa tööstus- ja kaubandustavaga. Kaubamärgi kasutamist kolmandate isikute poolt kunstilise eneseväljenduse raames tuleks lugeda õiglaseks, kui see on samal ajal kooskõlas ausa tööstus- ja kaubandustavaga. Lisaks tuleks käesolevat direktiivi kohaldada sellisel viisil, mis tagab põhiõiguste ja -vabaduste, eelkõige sõnavabaduse, täieliku austamise.

(28)

Kaupade vaba liikumise põhimõttest tuleneb, et kaubamärgiomanikul ei tohiks olla õigust keelata kolmandatel isikutel kasutada kaubamärki seoses kaupadega, mille ta on kõnealuse kaubamärgiga liidus ringlusse lasknud või mis on seal ringlusse lastud tema nõusolekul, kui kaubamärgiomanikul ei ole õiguspärast põhjust olla kaupade ärilistel eesmärkidel edasise kasutamise vastu.

(29)

Õiguskindluse huvides on oluline sätestada, et varasema kaubamärgi omanik ei või nõuda oma kaubamärgist hilisema kaubamärgi kehtetuks tunnistamist ega esitada vastuväiteid oma kaubamärgist hilisema kaubamärgi kasutamisele pärast seda, kui ta on teadlikult talunud hilisema kaubamärgi kasutamist märkimisväärse aja jooksul, välja arvatud juhul, kui hilisema kaubamärgi taotlus on esitatud pahauskselt, ilma et see mõjutaks varasema kaubamärgi omaniku huve.

(30)

Õiguskindluse tagamiseks ja seaduslikult omandatud kaubamärgiõiguste kaitsmiseks on asjakohane ja vajalik sätestada, ilma et see mõjutaks põhimõtet, mille kohaselt hilisemat kaubamärki ei saa maksma panna varasema kaubamärgi vastu, et varasemate kaubamärkide omanikel ei peaks olema õigust saavutada hilisema kaubamärgi registreerimisest keeldumist või selle kehtetuks tunnistamist või vaidlustada hilisema kaubamärgi kasutamist, kui hilisem kaubamärk omandati ajal, mil varasem kaubamärk kuulus kehtetuks tunnistamisele või tühistamisele, näiteks kuna see ei olnud kasutamise käigus omandanud eristusvõimet, või kui varasemat kaubamärki ei saanud maksma panna hilisema kaubamärgi suhtes, sest vajalikud tingimused ei olnud täidetud, näiteks kui varasem kaubamärk ei olnud veel omandanud üldtuntust.

(31)

Kaubamärgid täidavad eesmärki eristada kaupu ja teenuseid ning võimaldavad tarbijatel teha teadlikke valikuid vaid juhul, kui kaubamärke turul tegelikult kasutatakse. Kasutamisnõuet on vaja ka selleks, et vähendada liidus registreeritud ja kaitstud kaubamärkide koguarvu ning sellega omakorda vähendada kaubamärgikonfliktide hulka. Seepärast on oluline nõuda, et registreeritud kaubamärke ka tegelikult kasutatakse seoses nende kaupade või teenustega, mille suhtes need on registreeritud, või kui neid ei kasutata seoses nende kaupade või teenustega viie aasta jooksul alates registreerimismenetluse lõpuleviimise kuupäevast, kuuluvad need tühistamisele.

(32)

Seega peaks registreeritud kaubamärk olema kaitstud ainult seni, kuni seda tegelikult kasutatakse ning registreeritud varasem kaubamärk ei peaks võimaldama selle omanikul vaidlustada hilisemat kaubamärki või taotleda selle kehtetuks tunnistamist, kui kõnealune omanik ei ole oma kaubamärki tegelikult kasutanud. Lisaks peaksid liikmesriigid sätestama, et kaubamärki ei või kasutada rikkumismenetluses, kui hagi tulemusel on kindlaks tehtud, et kaubamärgi võiks tühistada, või kui hagi on esitatud hilisema õiguse vastu, et kaubamärgi oleks võinud tühistada ajal, mil omandati hilisem õigus.

(33)

Asjakohane on sätestada, et kui ELi kaubamärgile on taotletud siseriikliku kaubamärgi või liikmesriigis kehtivate rahvusvaheliste kokkulepete alusel registreeritud kaubamärgi vanemust ning seejärel on vanemuse taotluse aluseks olevast kaubamärgist loobutud või sellel on lastud aeguda, saab kõnealuse kaubamärgi kehtivust ikkagi vaidlustada. Selline vaidlustamine peaks piirduma olukordadega, mille puhul kaubamärgi oleks saanud tunnistada kehtetuks või tühistada ajal, mil see kustutati registrist.

(34)

Järjepidevuse huvides ja selleks, et hõlbustada liidus kaubamärkide kasutamist ärilistel eesmärkidel, tuleks kaubamärkide kui omandiõiguse esemete suhtes kohaldatavad õigusnormid viia asjakohases ulatuses vastavusse normidega, mis on juba kehtestatud ELi kaubamärkidele, ning need peaksid sisaldama loovutamise ja ülemineku, litsentsimise, asjaõiguste ja sundtäitmise sätteid.

(35)

Kollektiivkaubamärgid on osutunud kasulikuks vahendiks selliste kaupade või teenuste edendamiseks, millel on teatavad ühised omadused. Seepärast on asjakohane kohaldada riigisisestele kollektiivkaubamärkidele norme, mis on sarnased Euroopa Liidu kollektiivkaubamärkide suhtes kohaldatavate normidega.

(36)

Selleks et hõlbustada ja parandada kaubamärgi õiguskaitse kättesaadavust ning suurendada õiguskindlust ja prognoositavust, peaks kaubamärkide registreerimise kord liikmesriikides olema tõhus ja läbipaistev ning järgima ELi kaubamärkidele kohaldatavate sätetega sarnaseid sätteid.

(37)

Õiguskindluse tagamiseks seoses kaubamärgiõiguste ulatusega ning selleks, et hõlbustada kaubamärgi õiguskaitse kättesaadavust, tuleks kaubamärgitaotlusega hõlmatud kaupade ja teenuste määramisel ja klassifitseerimisel järgida kõigis liikmesriikides samu reegleid ja see peaks olema ühtlustatud ELi kaubamärkidele kohaldatavate normidega. Et pädevad asutused ja ettevõtjad saaksid kindlaks määrata taotletava kaubamärgikaitse ulatuse üksnes taotluse alusel, peaksid kaubad ja teenused olema määratud piisavalt selgelt ja täpselt. Üldmõistete kasutamist tuleks tõlgendada nii, et hõlmatud on ainult mõiste sõnasõnalise tähendusega selgelt hõlmatud kaubad ja teenused. Selguse ja õiguskindluse eesmärgil peaksid omavahel koostööd tegevad liikmesriikide tööstusomandi õiguskaitse ametid ja Beneluxi intellektuaalomandi amet püüdma koostada loetelu, mis kajastab kaupade ja teenuste klassifitseerimise haldustava nende riigis.

(38)

Tulemusliku kaubamärgikaitse tagamiseks peaksid liikmesriigid tegema kättesaadavaks tõhusa vaidlustamise haldusmenetluse, mis võimaldab vähemalt varasema kaubamärgi õiguste omajal ja igaühel, kes on asjakohase õigusakti kohaselt volitatud kasutama kaitstud päritolunimetusest või geograafilisest tähisest tulenevaid õigusi, vaidlustada kaubamärgitaotluse registreerimise. Lisaks peaksid liikmesriigid kehtestama pikema ülevõtmisperioodi jooksul, nimelt seitsme aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist, kaubamärgi tühistamiseks või kehtetuks tunnistamiseks haldusmenetluse, et pakkuda tõhus vahend kaubamärkide tühistamiseks või kehtetuks tunnistamiseks.

(39)

On soovitav, et liikmesriikide tööstusomandi õiguskaitse ametid ja Beneluxi intellektuaalomandi amet teeksid omavahel ja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametiga koostööd kõigis kaubamärgi registreerimise ja haldamise valdkondades, et edendada tavade ja vahendite ühtlustamist, näiteks ühtsete või ühendatud andmebaaside ja portaalide loomine ja ajakohastamine konsulteerimise ja otsingute tegemise eesmärgil. Liikmesriigid peaksid samuti tagama, et nende keskametid teeksid omavahel ja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametiga koostööd oma kõigis muudes tegevusvaldkondades, mis on olulised kaubamärkide kaitsmiseks liidus.

(40)

Käesolev direktiiv ei tohiks välistada liikmesriikide muude õigusnormide kui kaubamärke käsitlevate õigusnormide, näiteks ebaausat konkurentsi, tsiviilvastutust või tarbijakaitset käsitlevate õigusnormide kohaldamist kaubamärkidele.

(41)

Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon („Pariisi konventsioon”) ja TRIPS- leping on liikmesriikidele siduvad. Seepärast on vaja, et käesolev direktiiv on nimetatud konventsiooni ja nimetatud lepinguga täielikult kooskõlas. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide kohustusi, mis tulenevad nimetatud konventsioonist ja nimetatud lepingust. Vajaduse korral tuleks kohaldada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 351 teist lõiku.

(42)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt luua hästitoimiv siseturg ja edendada seda ning hõlbustada liidus kaubamärkide registreerimist, haldamist ja kaitset kasvu ja konkurentsivõime edendamiseks, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga on neid selle ulatuse ja toime tõttu parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(43)

Käesoleva direktiivi raames toimuvat isikuandmete töötlemist liikmesriikides reguleeritakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 95/46/EÜ (7).

(44)

Euroopa andmekaitseinspektoriga konsulteeriti kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 45/2001 (8) artikli 28 lõikega 2 ning ta esitas arvamuse 11. juulil 2013.

(45)

Kohustus võtta käesolev direktiiv üle siseriiklikku õigusesse peaks piirduma nende sätetega, mille puhul on võrreldes varasema direktiiviga tegu sisulise muudatusega. Kohustus võtta üle sätted, mida ei muudeta, tuleneb varasemast direktiivist.

(46)

Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada direktiivi 2008/95/EÜ kohaseid liikmesriikide kohustusi seoses nõukogu direktiivi 89/104/EMÜ (9) siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtpäevaga, mis on esitatud direktiivi 2008/95/EÜ I lisa B osas,

a)

selliste tähiste põhjal on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest ning

b)

selliseid tähiseid on võimalik registris esitada viisil, mis võimaldab pädevatel asutustel ja üldsusel teha kindlaks tähiste omanikule tagatud õiguskaitse selge ja täpse sisu.

a)

tähiseid, millest kaubamärk ei saa koosneda;

b)

kaubamärke, mis ei ole teistest eristatavad;

c)

kaubamärke, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses liiki, kvaliteeti, hulka, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi;

d)

kaubamärke, mis koosnevad ainult tähistest või märgetest, mis on muutunud tavapäraseks igapäevases keelekasutuses või heas usus tegutsedes ja heades äritavades;

e)

tähiseid, mis koosnevad üksnes:

f)

kaubamärke, mis on vastuolus avaliku korra või üldtunnustatud moraalipõhimõtetega;

g)

kaubamärke, mis võivad oma olemuse tõttu üldsust eksitada näiteks kaupade või teenuste laadi, kvaliteedi või geograafilise päritolu osas;

h)

kaubamärke, mille kasutamiseks puudub pädeva asutuse luba ja mille registreerimisest tuleb keelduda või mis tuleb kehtetuks tunnistada Pariisi konventsiooni artikli 6ter kohaselt;

i)

kaubamärke, mille registreerimine on välistatud vastavalt liidu õigusaktidele või asjaomase liikmesriigi õigusele või rahvusvahelistele lepingutele, milles liit või asjaomane liikmesriik on osaline ning millega nähakse ette päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitse;

j)

kaubamärke, mille registreerimine on välistatud vastavalt liidu õigusaktidele või rahvusvahelistele kokkulepetele, milles liit on osaline ning millega nähakse ette traditsiooniliste veininimetuste kaitse;

k)

kaubamärke, mille registreerimine on välistatud vastavalt liidu õigusaktidele või rahvusvahelistele kokkulepetele, milles liit on osaline, millega nähakse ette garanteeritud traditsiooniliste toodete kaitse;

l)

kaubamärke, mis koosnevad varasematest sordinimedest või mille peamistes elementides sisalduvad varasemad sordinimed, mis on registreeritud vastavalt liidu õigusaktidele või asjaomase liikmesriigi õigusele või rahvusvahelistele lepingutele, milles liit või asjaomane liikmesriik on osaline ning millega nähakse ette sordikaitseõigused, ja mis on seotud sama liigi või lähisugulasliigi sortidega.

a)

selle kaubamärgi kasutamise võib keelata vastavalt muude õigusaktide sätetele kui asjaomase liikmesriigi või liidu kaubamärgiõigus;

b)

kaubamärk sisaldab kõrge sümboolse väärtusega tähist, eelkõige religioosset sümbolit;

c)

kaubamärk sisaldab Pariisi konventsiooni artiklis 6ter nimetamata tundemärke, embleeme või vapimärke, millele laieneb avalik huvi, kui asjaomased asutused ei ole andnud liikmesriigi õiguse kohaselt oma nõusolekut nende registreerimiseks.

a)

see on identne varasema kaubamärgiga ning kaubad või teenused, mille suhtes kaubamärki taotletakse või mille suhtes see on registreeritud, on identsed kaupade või teenustega, mille suhtes on varasem kaubamärk kaitstud;

b)

identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenustega, kui äravahetamine üldsuse poolt on tõenäoline; äravahetamise tõenäosus hõlmab ka tõenäosust, et kaubamärki seostatakse varasema kaubamärgiga.

a)

järgmised kaubamärgid, mille registreerimistaotluse kuupäev on varasem asjaomase kaubamärgi registreerimise taotluse kuupäevast, arvestades vajaduse korral nende kaubamärkidega seotud prioriteedinõudeid:

b)

ELi kaubamärgid, millel on määruse (EÜ) nr 207/2009 kohaselt õigus vanemusnõudele võrreldes punkti a alapunktides ii ja iii osutatud kaubamärkidega isegi juhul, kui viimatinimetatud kaubamärgist on loobutud või sellel on lastud aeguda;

c)

punktides a ja b osutatud kaubamärkide registreerimise taotlused, eeldusel, et need registreeritakse;

d)

kaubamärgid, mis on kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäeval või vajaduse korral kaubamärgi registreerimise prioriteetsust käsitleva nõude esitamise kuupäeval asjaomases riigis üldtuntud selle sõna Pariisi konventsiooni artiklis 6bis sätestatud tähenduses.

a)

see on identne või sarnane varasema kaubamärgiga, sõltumata sellest, kas selle registreerimise taotlus on esitatud või see on registreeritud kaupade või teenuste suhtes, mis on identsed, sarnased või ei ole sarnased nende kaupade või teenustega, mille suhtes on registreeritud varasem kaubamärk, juhul kui varasem kaubamärk on üldtuntud selles liikmesriigis, kus registreerimist taotletakse või kus kaubamärk on registreeritud, või ELi kaubamärgi puhul on üldtuntud liidus, ning hilisema kaubamärgi põhjuseta kasutamine kasutaks ebaausalt ära või kahjustaks varasema kaubamärgi eristusvõimet või omandatud mainet;

b)

kaubamärgiomaniku agent või esindaja taotleb registreerimist enda nimel ilma omaniku loata, välja arvatud juhul, kui agent või esindaja põhjendab oma tegevust;

c)

ning sellises ulatuses mil päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitset tagavate liidu õigusaktide või asjaomase liikmesriigi õigusaktide kohaselt:

a)

õigused registreerimata kaubamärgile või muule äritegevuses kasutatavale tähisele omandati enne hilisema kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäeva või hilisema kaubamärgi registreerimise taotluse prioriteetsust käsitleva nõude esitamise kuupäeva ja kõnealune registreerimata kaubamärk või muu tähis annab selle omanikule õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine;

b)

kaubamärgi kasutamise võib keelata muu varasema õiguse tõttu kui lõikes 2 ja käesoleva lõike punktis a osutatud õigus, milleks on eelkõige:

c)

võimalik on kaubamärgi äravahetamine välisriigis kaitstud varasema kaubamärgiga, kui taotluse esitaja tegutses taotluse esitamise kuupäeval pahauskselt.

a)

varasem kaubamärk, mis kuulub kehtetuks tunnistamisele vastavalt artikli 4 lõike 1 punktidele b, c või d, ei olnud veel omandanud eristusvõimet, nagu osutatud artikli 4 lõikes 4;

b)

kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb artikli 5 lõike 1 punktil b ning varasem kaubamärk ei olnud veel omandanud piisavat eristusvõimet, et toetada otsust äravahetamise tõenäosuse kohta artikli 5 lõike 1 punkti b tähenduses;

c)

kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb artikli 5 lõike 3 punktil a ning varasem kaubamärk ei olnud veel üldtuntud artikli 5 lõike 3 punkti a tähenduses.

a)

tähis on identne kaubamärgiga ja seda kasutatakse kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille suhtes kaubamärk on registreeritud;

b)

tähis on identne või sarnane kaubamärgiga ning seda kasutatakse kaupade või teenuste puhul, mis on identsed või sarnased selliste kaupade või teenustega, mille suhtes on kaubamärk registreeritud, kui nende äravahetamine üldsuse poolt on tõenäoline; äravahetamise tõenäosus hõlmab ka tõenäosust, et tähist seostatakse kaubamärgiga;

c)

tähis on identne või sarnane kaubamärgiga, sõltumata sellest, kas seda kasutatakse seoses kaupade või teenustega, mis on identsed, sarnased või ei ole sarnased nende kaupade või teenustega, mille suhtes kõnealune kaubamärk on registreeritud, juhul kui kaubamärk on liikmesriigis üldtuntud ja juhul kui kõnealuse tähise põhjuseta kasutamine tähendaks kaubamärgi eristusvõime või omandatud maine ebaausat ärakasutamist või kahjustamist.

a)

tähise kandmine kaupadele või nende pakendile;

b)

tähisega kaupade pakkumine, turulelaskmine või ladustamine nimetatud otstarbel või tähisega teenuste pakkumine või nendele osutamine;

c)

tähisega kaupade importimine ja eksportimine;

d)

tähise kasutamine kaubandusliku nimetusena või äriühingu nimena või kaubandusliku nimetuse või äriühingu nime osana;

e)

tähise kasutamine äridokumentidel või reklaamides;

f)

tähise kasutamine võrdlevas reklaamis viisil, mis on vastuolus direktiiviga 2006/114/EÜ.

a)

kaubamärgiga identse või sarnase tähise kandmine pakendile, siltidele, märgistustele, turva- või autentimiselementidele või -seadmetele või mis tahes muudele vahenditele, millele kaubamärgi saab kanda;

b)

pakendi, siltide, märgistuste, turva- või autentimiselementide või -seadmete või mis tahes muude vahendite, millele kaubamärgi saab kanda, pakkumine, turulelaskmine või ladustamine nimetatud otstarbel või importimine või eksportimine.

a)

vaidlustada kaubamärgi kasutamine oma agendi või esindaja poolt;

b)

nõuda kaubamärgi loovutamist tema kasuks.

a)

kolmanda isiku nime või aadressi, kui see kolmas isik on füüsiline isik;

b)

märke või tähiseid, mis ei ole eristatavad või mis tähistavad liiki, kvaliteeti, hulka, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu, kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi;

c)

kaubamärki kaubamärgiomaniku kaupade või teenuste identifitseerimiseks või neile osutamiseks, eelkõige juhul, kui kaubamärgi kasutamine on vajalik kauba või teenuse kavandatud otstarbe näitamiseks eelkõige lisaseadme või varuosa puhul.

a)

kaubamärgi kasutamine kujul, mis erineb registreeritud kujust selliste elementide poolest, mis ei muuda märgi eristusvõimet sellisel kujul, millisena see oli registreeritud, sõltumata sellest, kas kaubamärk kasutatud kujul on ka registreeritud omaniku nimel või ei;

b)

kaubamärgi kandmine kaupadele või nende pakendile asjaomases liikmesriigis ainult ekspordi eesmärgil.

a)

on kaubamärk selle omaniku tegevuse või tegevusetuse tõttu muutunud äritegevuses sellise kauba või teenuse üldnimeks, mille suhtes kaubamärk on registreeritud;

b)

kaubamärgi kasutamise tulemusena selle omaniku poolt või selle omaniku loal nende kaupade või teenuste puhul, mille suhtes see on registreeritud, võib kaubamärk avalikkust eksitada eelkõige kõnealuste kaupade või teenuste olemuse, kvaliteedi või geograafilise päritolu osas.

a)

selle kestusega;

b)

kaubamärgi registreeritud kasutusviisiga;

c)

litsentsi esemeks olevate kaupade ja teenuste ulatusega;

d)

territooriumiga, kus võib kaubamärki kinnitada, või

e)

litsentsisaaja valmistatavate kaupade või pakutavate teenuste kvaliteediga.

a)

selle omanik ei võta mõistlikke meetmeid takistamaks kaubamärgi kasutamist viisil, mis ei ole kooskõlas kollektiivkaubamärgi põhikirjas sätestatud kasutamistingimustega, sealhulgas nende muudatustega, mida on kajastatud registris;

b)

luba omavad isikud on kasutanud kaubamärki nii, et see võib eksitada avalikkust artikli 31 lõikes 2 osutatud viisil;

c)

kollektiivkaubamärgi põhikirja muudatuse kajastamisel registris on rikutud artikli 33 lõiget 2, välja arvatud juhul, kui kaubamärgiomanik täidab pärast kollektiivkaubamärgi põhikirja muutmist kõnealuse artikli nõudeid.

a)

kaubamärgi registreerimise avaldus;

b)

andmed taotleja identifitseerimiseks;

c)

nende kaupade ja teenuste loetelu, mille suhtes kaubamärgi registreerimist taotletakse;

d)

kaubamärgi esitus viisil, mis vastab artikli 3 punktis b esitatud nõuetele.

a)

kaubamärki ei oleks pidanud registreerima, sest see ei vasta artiklis 4 sätestatud nõuetele;

b)

kaubamärki ei oleks pidanud registreerima, sest oli olemas varasem õigus artikli 5 lõigete 1–3 tähenduses.

a)

lõike 2 ja lõike 3 punkti a korral iga füüsiline või juriidiline isik ja iga rühm või organ, kes on asutatud valmistajate, tootjate, teenuseosutajate, kauplejate või tarbijate huvide esindamiseks ja kes võib tema suhtes kohaldatava õiguse alusel olla enda nimel kohtuasjades hagejaks või kostjaks;

b)

käesoleva artikli lõike 3 punkti b korral artikli 5 lõikes 2 ja artikli 5 lõike 3 punktis a osutatud varasema kaubamärgi omanik ning isik, kes on asjakohase õiguse kohaselt volitatud kasutama artikli 5 lõike 3 punktis c osutatud kaitstud päritolunimetusest või geograafilisest tähisest tulenevaid õigusi.

23.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 336/27

(1)

Liidu pädevuses on võtta ühise kalanduspoliitika alusel meetmeid mere bioloogiliste ressursside kaitsmiseks ning sõlmida lepinguid kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.

(2)

Vastavalt nõukogu otsusele 98/392/EÜ (2) on liit Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni osaline. Kõnealuse konventsiooniga kohustatakse rahvusvahelise üldsuse kõiki liikmeid tegema koostööd mere bioloogiliste ressursside kaitse ja majandamise valdkonnas.

(3)

Vastavalt nõukogu otsusele 98/414/EÜ (3) on liit sõlminud kokkuleppe Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni nende sätete rakendamise kohta, mis käsitlevad piirialade kalavarude ja siirdekalade kaitset ja majandamist.

(4)

1. detsembril 2009 volitas nõukogu Euroopa Komisjoni taotlema liidu nimel siniuim-tuuni kaitse konventsiooni (edaspidi „konventsioon”) muutmist, et võimaldada liidul saada konventsiooniosaliseks.

(5)

Kuna 2013. aasta oktoobris toimunud siniuim-tuuni kaitse komisjoni (CCSBT) 20. istungil ei jõutud läbirääkimistel konventsiooni muutmise üle kokkuleppele, muutis CCSBT resolutsiooni, et luua siniuim-tuuni kaitse laiendatud komisjon (edaspidi „CCSBT laiendatud komisjon”), et võimaldada liidul saada kirjavahetuse vormis lepingu kaudu CCSBT laiendatud komisjoni liikmeks.

(6)

Nõukogu andis 20. aprillil 2015 loa allkirjastada Euroopa Liidu ja siniuim-tuuni kaitse komisjoni (CCSBT) vaheline kirjavahetuse vormis leping, mis käsitleb liidu liikmesust siniuim-tuuni kaitse konventsiooni laiendatud komisjonis (edaspidi „kirjavahetuse vormis leping”) ja seda ajutiselt kohaldada.

(7)

Kuna liidu liikmesriikide lippude all sõitvad laevad püüavad kala siniuim-tuuni levikualas, on liidu huvides tõhusalt osaleda konventsiooni rakendamises.

(8)

Liikmesus CCSBT laiendatud komisjonis edendaks ka ühtset lähenemisviisi liidu kalavarude kaitse alases tegevuses kõigis ookeanides ning kinnitaks pühendumist kalavarude pikaajalisele kaitsele ja säästvale kasutamisele kogu maailmas.

(9)

Kirjavahetuse vormis leping tuleks seetõttu heaks kiita,

23.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 336/29

(1)

Määruse (EL) nr 1380/2013 eesmärk on tagasiheite järkjärguline kaotamine, kehtestades selliste püütavate liikide lossimiskohustuse, mille suhtes kehtivad püügi piirnormid.

(2)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 on komisjonile antud õigus võtta delegeeritud õigusaktiga kuni kolmeks aastaks vastu tagasiheitekava, mis põhineb ühisel soovitusel, mille on välja töötanud liikmesriigid koos asjaomaste nõuandekomisjonidega.

(3)

Belgial, Iirimaal, Hispaanial, Prantsusmaal, Madalmaadel ja Ühendkuningriigil on otsene huvi kalavarude majandamiseks loodepiirkonna vetes. Nimetatud liikmesriigid on esitanud komisjonile ühise soovituse pärast loodepiirkonna vete nõuandekomisjoniga konsulteerimist. Teadusliku panuse andsid asjaomased teadusasutused ning selle on läbi vaadanud kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF). Ühises soovituses käsitletud meetmed on kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 ja seepärast tuleks need lisada määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 lõike 3 kohaselt käesolevasse määrusesse.

(4)

Seoses loodepiirkonna vetega tuleks vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 punktile c kohaldada lossimiskohustust hiljemalt alates 1. jaanuarist 2016 selliste püüki määratlevate liikide suhtes, mille puhul kehtivad püügi piirnormid. Vastavalt ühisele soovitusele peaks tagasiheitekava hõlmama alates 1. jaanuarist 2016 kalavarusid, mis määratlevad tursa, kilttursa, hariliku merikeele ja põhjaatlandi süsika mitmeliigilist püüki, norra salehomaari püüki, hariliku merikeele ja atlandi merilesta segapüüki ning euroopa merluusi püüki.

(5)

Ühises soovituses pakuti välja, et erandit lossimiskohustusest kohaldataks lõkspüüniste, püüniste või mõrdadega ICESi VIa rajoonis ja VII alapiirkonnas püütud norra salehomaari suhtes, kuna teaduslikud tõendid näitavad, et liigi ellujäämismäär on kõrge, võttes arvesse kasutavate vahendite, meetodite ja ökosüsteemi omadusi. STECF leidis, et erand on põhjendatud. Seepärast tuleks asjaomane erand lisada käesolevasse määrusesse.

(6)

Ühine soovitus sisaldab lossimiskohustusest tehtavat seitset vähese tähtsusega erandit teatavate kalavarude puhul ja kuni teatava tasemeni. STECF vaatas liikmesriikide esitatud tõendid läbi, jõudes üldiselt järeldusele, et ühine soovitus sisaldas põhjendatud argumente seoses selektiivsuse edasise parandamise raskustega ja/või juhupüügi käitlemise ebaproportsionaalselt suurte kuludega, mida mõnel juhul toetas ka kulude kvalitatiivne hinnang. Eespool öeldut arvesse võttes ja esitatuist erinevate teaduslike andmete puudumisel on asjakohane kehtestada vähese tähtsusega erand vastavalt ühises soovituses kavandatud protsendimäärale, järgides tasemeid, mis ei ületa määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 kohaselt lubatud tasemeid.

(7)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud ICESi VIId, VIIe, VIIf ja VIIg rajoonis abaraid ja nakkevõrkusid kasutavate kalalaevadega püütud hariliku merikeele aastase kogusaagi suhtes (kuni 3 % aastatel 2016–2018), põhineb asjaolul, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada. STECF leidis, et erand on põhjendatud, ja seepärast tuleks asjaomane erand lisada käesolevasse määrusesse.

(8)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud ICESi VIId ja VIIe rajoonis väiksema kui 100 mm võrgusilma suurusega põhjatraale kasutavate kalalaevadega püütud merlangi aastase kogusaagi suhtes (kuni 7 % aastatel 2016 ja 2017 ning kuni 6 % aastal 2018), põhineb asjaolul, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada. STECF leidis, et erandi põhjendamiseks on esitatud piisavalt tõendeid, kuid vähese tähtsusega erandi mahu hindamiseks tuleks saada täiendavat teavet. Seepärast saab kõnealuse erandi lisada määrusesse üksnes koos sättega, mille kohaselt peavad asjaomased liikmesriigid esitama komisjonile täiendavad andmed, mis võimaldaks STECFil täielikult hinnata praegust tagasiheite taset võrreldes taotletud vähese tähtsusega erandi mahuga.

(9)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud ICESi VIIb–VIIj rajoonis vähemalt 100 mm võrgusilma suurusega põhjatraale kasutavate kalalaevadega püütud merlangi aastase kogusaagi suhtes (kuni 7 % aastatel 2016 ja 2017 ning kuni 6 % aastal 2018), põhineb asjaolul, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada. STECF leidis, et erandi põhjendamiseks on esitatud piisavalt tõendeid, kuid vähese tähtsusega erandi mahu hindamiseks tuleks saada täiendavat teavet. STECF märkis ka seda, et käimas on täiendavad selektiivsuse uuringud. Seepärast lisatakse kõnealune erand määrusesse koos sättega, mille kohaselt peavad asjaomased liikmesriigid esitama komisjonile täiendavad andmed, mis võimaldaks STECFil täielikult hinnata praegust tagasiheite taset asjaomase püügi puhul.

(10)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud ICESi VII (v.a VIIa, VIId ja VIIe) rajoonis väiksema kui 100 mm võrgusilma suurusega põhjatraale kasutavate kalalaevadega püütud merlangi aastase kogusaagi suhtes (kuni 7 % aastatel 2016 ja 2017 ning kuni 6 % aastal 2018), põhineb asjaolul, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada. STECF märkis, et kõnealuse erandi põhjendamiseks on esitatud vähe arvandmeid. STECF leidis, et vähese tähtsusega erandi hindamiseks tuleks saada täiendavat teavet. Seepärast võib kõnealuse erandi lisada määrusesse üksnes koos sättega, mille kohaselt peavad asjaomased liikmesriigid esitama komisjonile täiendavad andmed, mis võimaldaks STECFil erandi kehtestamise toetuseks esitatud teavet paremini hinnata.

(11)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud norra salehomaari aastase kogusaagi suhtes (kuni 7 % aastatel 2016 ja 2017 ning kuni 6 % aastal 2018), mis on püütud kalalaevadega, millel on kohustus lossida norra salehomaari ICESi VII alapiirkonnas, põhineb asjaolul, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada. STECF leidis, et erand on põhjendatud. Seepärast tuleks asjaomane erand lisada käesolevasse määrusesse.

(12)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud norra salehomaari aastase kogusaagi suhtes (kuni 7 % aastatel 2016 ja 2017 ning kuni 6 % aastal 2018), mis on püütud laevadega, millel on kohustus lossida norra salehomaari ICESi VIa rajoonis, põhineb asjaolul, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada ja et on olemas tõendavad arvandmed juhupüügi käitlemise ebaproportsionaalselt suurte kulude kohta. STECF leidis, et erand on põhjendatud. Seepärast tuleks asjaomane erand lisada käesolevasse määrusesse.

(13)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud ICESi VIId, VIIe, VIIf ja VIIg rajoonis suurema selektiivsusega püügivahendeid kasutavate kalalaevadega püütud liikide aastase kogusaagi suhtes (kuni 3 % aastatel 2016–2018), põhineb asjaolul, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada. STECF märkis, et erandi eesmärk on kompenseerida suurema selektiivsusega püügivahendite kasutamist ja taotletud vähese tähtsusega erandiga hõlmataks ülejäänud tagasiheide. Seepärast tuleks asjaomane erand lisada käesolevasse määrusesse.

(14)

Kuna käesoleva määrusega ettenähtud meetmed mõjutavad otseselt majandustegevust, mis on seotud liidu laevade kalapüügihooaja ja selle kavandamisega, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist. Seda tuleks kohaldada alates 1. jaanuarist 2016, et järgida määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 15 sätestatud ajaraamistikku. Kõnealuse määruse artikli 15 lõike 6 kohaselt tuleks käesolevat määrust kohaldada mitte kauem kui kolm aastat,

a)

hariliku merikeele (Solea solea) puhul kuni 3 % aastatel 2016, 2017 ja 2018 selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud abaraid ja nakkevõrkusid kasutavate kalalaevadega ICESi VIId, VIIe, VIIf ja VIIg rajoonis;

b)

merlangi (Merlangius merlangus) puhul kuni 7 % aastatel 2016 ja 2017 ning kuni 6 % aastal 2018 selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud väiksema kui 100 mm võrgusilma suurusega põhjatraale kasutavate kalalaevadega ICESi VIId ja VIIe rajoonis;

c)

merlangi (Merlangius merlangus) puhul kuni 7 % aastatel 2016 ja 2017 ning kuni 6 % aastal 2018 selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud vähemalt 100 mm võrgusilma suurusega põhjatraale kasutavate kalalaevadega ICESi VIIb–VIIj rajoonis;

d)

merlangi (Merlangius merlangus) puhul kuni 7 % aastatel 2016 ja 2017 ning kuni 6 % aastal 2018 selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud väiksema kui 100 mm võrgusilma suurusega põhjatraale kasutavate kalalaevadega ICESi VII alapiirkonnast (v.a VIIa, d ja e rajoon);

e)

norra salehomaari (Nephrops norvegicus) puhul kuni 7 % aastatel 2016 ja 2017 ning kuni 6 % aastal 2018 selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud kalalaevadega, millel on kohustus lossida norra salehomaari ICESi VII alapiirkonnas;

f)

norra salehomaari (Nephrops norvegicus) puhul kuni 7 % aastatel 2016 ja 2017 ning kuni 6 % aastal 2018 selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud kalalaevadega, millel on kohustus lossida norra salehomaari ICESi VIa rajoonis;

g)

hariliku merikeele (Solea solea) puhul kuni 3 % aastatel 2016, 2017 ja 2018 selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud suurema selektiivsusega püügivahendeid (TBB; püügivahendid, mille võrgusilma suurus on 80–199 mm) kasutavate kalalaevadega ICESi VIId, VIIe, VIIf ja VIIg rajoonis.

23.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 336/36

(1)

Määruse (EL) nr 1380/2013 eesmärk on tagasiheite järkjärguline kaotamine, kehtestades selliste püütavate liikide lossimiskohustuse, mille suhtes kehtivad püügi piirnormid.

(2)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 on komisjonile antud õigus võtta delegeeritud õigusaktiga kuni kolmeks aastaks vastu tagasiheitekava, mis põhineb ühisel soovitusel, mille on välja töötanud liikmesriigid koos asjaomaste nõuandekomisjonidega.

(3)

Belgial, Hispaanial, Prantsusmaal, Madalmaadel ja Portugalil on otsene huvi kalavarude majandamiseks edelapiirkonna vetes. Nimetatud liikmesriigid on esitanud komisjonile ühise soovituse pärast edelapiirkonna vete nõuandekomisjoniga konsulteerimist. Teadusliku panuse andsid asjaomased teadusasutused ning selle on läbi vaadanud kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF). Ühises soovituses käsitletud meetmed on kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 ja seepärast tuleks need lisada määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 lõike 3 kohaselt käesolevasse määrusesse.

(4)

Seoses edelapiirkonna vetega tuleks vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 punktile c kohaldada lossimiskohustust püüki määratlevate liikide suhtes hiljemalt 1. jaanuarist 2016. Vastavalt ühisele soovitusele peaks tagasiheitekava hõlmama hariliku merikeele, euroopa merluusi ja norra salehomaari püüki (ainult kalavarude levikualadel, mida nimetatakse „funktsionaalseteks üksusteks”) ICESi VIIIa, b, d ja e rajoonis, norra salehomaari püüki ICESi VIIIc ja IXa rajoonis (ainult funktsionaalse üksuse sees), hariliku merikeele ja atlandi merilesta püüki ICESi IXa rajoonis ning euroopa merluusi püüki ICESi VIIIc ja IXa rajoonis.

(5)

Ühises soovituses pakuti välja, et erandit lossimiskohustusest kohaldataks norra salehomaari traalipüügi suhtes ICESi VIII ja IX alapiirkonnas, kuna olemasolevad teaduslikud tõendid näitavad, et liigi ellujäämismäär võib olla kõrge, võttes arvesse selle püüdmiseks kasutavate vahendite, meetodite ja ökosüsteemi omadusi. STECF jõudis oma hindamises järeldusele, et olemasolevate andmete kinnitamiseks on vaja teha täiendavaid uuringuid, ja märgib, et sellised uuringud on käimas ja kavandamisel. Seepärast tuleks lisada määrusesse kõnealune erand 2016. aasta kohta koos sättega, milles palutakse asjaomastel liikmesriikidel esitada komisjonile täiendavad andmed, mis võimaldaks STECFil täielikult hinnata erandi põhjendusi.

(6)

Ühine soovitus sisaldab lossimiskohustusest tehtavat kolme vähese tähtsusega erandit teatavate kalavarude puhul ja kuni teatava tasemeni. STECF vaatas liikmesriikide esitatud tõendid läbi. STECF jõudis järeldusele, et ühine soovitus sisaldab põhjendatud argumente seoses selektiivsuse suurendamise raskustega ja juhupüügi käitlemise ebaproportsionaalselt suurte kuludega. Eespool öeldut arvesse võttes on asjakohane kehtestada vähese tähtsusega erand vastavalt ühises soovituses kavandatud protsendimäärale, järgides tasemeid, mis ei ületa määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 kohaselt lubatud tasemeid.

(7)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud ICESi VIIIa ja VIIIb rajoonis piimtraale ja põhjatraale kasutavate kalalaevadega püütud hariliku merikeele aastase kogusaagi suhtes (kuni 5 %), põhineb asjaolul, et mõistlikku selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada. STECF leidis, et taotletava erandi põhjendamiseks piisab täiendavast teabest. Seepärast tuleks asjaomane erand lisada käesolevasse määrusesse.

(8)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud ICESi VIIIa ja VIIIb rajoonis abaraid ja nakkevõrkusid kasutavate kalalaevadega püütud hariliku merikeele aastase kogusaagi suhtes (kuni 3 %), põhineb asjaolul, et mõistlikku selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada. STECF leidis, et taotletava erandi põhjendamiseks piisab täiendavast teabest. Seepärast tuleks asjaomane erand lisada käesolevasse määrusesse.

(9)

Vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud ICESi VIII ja IX alapiirkonnas traale kasutavate kalalaevadega püütud euroopa merluusi aastase kogusaagi suhtes (kuni 7 % aastatel 2016 ja 2017 ning kuni 6 % aastal 2018), põhineb asjaolul, et mõistlikku selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada. Esitatud täiendavast teabest selgub, et püügi selektiivsuse suurendamine tooks kaasa turustamiskõlblike kalade arvu vähenemise, mis võib muuta kalapüügi kahjumlikuks. Lisaks juhtis STECF tähelepanu sellele, et seda teavet tuleks täiendada asjaomaste kalavarude selektiivsuse uuringutega. Seepärast tuleks kõnealune erand lisada määrusesse koos sättega, mille kohaselt peavad asjaomased liikmesriigid esitama komisjonile täiendavad andmed, mis võimaldaks STECFil erandi põhjendusi täielikult hinnata.

(10)

Kuna käesoleva määrusega ettenähtud meetmed mõjutavad otseselt majandustegevust, mis on seotud liidu laevade kalapüügihooaja ja selle kavandamisega, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist. Seda tuleks kohaldada alates 1. jaanuarist 2016, et järgida määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 15 sätestatud ajaraamistikku. Kõnealuse määruse artikli 15 lõike 6 kohaselt tuleks käesolevat määrust kohaldada mitte kauem kui kolm aastat,

a)

hariliku merikeele (Solea solea) puhul kuni 5 % selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud piimtraali (püügivahendi kood: TBB) ja põhjatraale (püügivahendite koodid: OTB, OTT, PTB, TBN, TBS, TB, OT, PT ja TX) kasutavate kalalaevadega ICESi VIIIa ja VIIIb rajoonis;

b)

hariliku merikeele (Solea solea) puhul kuni 3 % selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud abaraid ja nakkevõrke (püügivahendite koodid: GNS, GN, GND, GNC, GTN, GTR ja GEN) kasutavate kalalaevadega ICESi VIIIa ja VIIIb rajoonis;

c)

euroopa merluusi (Merluccius merluccius) puhul kuni 7 % aastatel 2016 ja 2017 ning kuni 6 % aastal 2018 selle liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud traale (püügivahendite koodid: OTT, OTB, PTB, OT, PT, TBN, TBS, TX, SSC, SPR, TB, SDN, SX ja SV) kasutavate kalalaevadega ICESi VIII ja IX alapiirkonnas.

23.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 336/42

(1)

Määruse (EL) nr 1380/2013 eesmärk on kõrvaldada järk-järgult saagi vette tagasiheitmine kogu Euroopa Liidu kalanduses, kehtestades nende liikide saagi lossimise kohustuse, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme.

(2)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 on komisjonile antud õigus võtta delegeeritud õigusaktidega kuni kolmeks aastaks vastu tagasiheitekava, mis põhineb ühistel soovitustel, mille on välja töötanud liikmesriigid koos asjaomaste nõuandekomisjonidega.

(3)

Belgial, Taanil, Saksamaal, Prantsusmaal, Madalmaadel, Rootsil ja Ühendkuningriigil on otsene huvi kalavarude majandamiseks Põhjamerel. Nimetatud liikmesriigid on esitanud komisjonile ühise soovituse pärast Põhjamere nõuandekomisjoniga ja kaugpüügi nõuandekomisjoniga konsulteerimist. Teadusliku panuse andsid asjaomased teadusasutused ning selle on läbi vaadanud kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF). Ühisesse soovitusse lisatud meetmed on kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 lõikega 3.

(4)

Määruse (EL) nr 1380/2013 kohaldamisel hõlmab Põhjameri ICESi IIIa ja IV püügipiirkonda. Kuna teatavaid kavandatava tagasiheitekavaga seotud põhjalähedasi kalavarusid leidub ka ICESi IIa rajooni liidu vetes, soovitavad liikmesriigid hõlmata tagasiheitekavaga ka kõnealuse rajooni.

(5)

Seoses Põhjamerega kohaldatakse lossimiskohustust vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 punktile c hiljemalt alates 1. jaanuarist 2016 kalavarude suhtes, mille puhul kehtivad püügi piirnormid ning mis määratlevad tursa, kilttursa, hariliku merikeele ja põhjaatlandi süsika mitmeliigilist püüki; norra salehomaari püüki; hariliku merikeele ja atlandi merilesta segapüüki; euroopa merluusi ja hariliku süvameregarneeli püüki. Kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 5 määratakse tagasiheitekavas kindlaks liigid, mida tuleb lossida alates 1. jaanuarist 2016. Kõnealused liigid on põhjaatlandi süsikas, kilttursk, norra salehomaar, harilik merikeel, atlandi merilest, euroopa merluus ja harilik süvameregarneel. Tagasiheitekavas on sätestatud ka kohustus lossida hariliku süvameregarneeli kaaspüüki.

(6)

Ühises soovituses pakuti välja, et kahte lossimiskohustusest tehtavat erandit kohaldataks vastavalt lõkspüünistega ja teatavate põhjatraalidega (OTB, TBN) (3) püütud norra salehomaari suhtes ICESi IIIa rajoonis. Ühises soovituses esitatud ja STECFi läbi vaadatud teaduslike tõendite alusel ja võttes arvesse kasutavate vahendite, meetodite ja ökosüsteemi omadusi, leiab komisjon, et kõnealused erandid tuleks lisada käesolevasse määrusesse. Liikmesriigid peaksid esitama lisaandmeid, et võimaldada STECFil täiendavalt hinnata asjaomaste traalidega püütud norra salehomaari ellujäämise määrasid ja võimaldada komisjonil asjakohane erand pärast 2016. aastat läbi vaadata.

(7)

Ühine soovitus sisaldab viit lossimiskohustusest tehtavat vähese tähtsusega erandit teatavate kalavarude puhul ja kuni teatava tasemeni. STECF vaatas liikmesriikide esitatud tõendid läbi, jõudes üldiselt järeldusele, et ühine soovitus sisaldas põhjendatud argumente seoses selektiivsuse edasise parandamise raskustega ja/või juhupüügi käitlemise ebaproportsionaalselt suurte kuludega; argumentide toetuseks esitati mõnel juhul ka kulude kvalitatiivne hinnang. Kuna kõnealust järeldust ei sea kahtluse alla esitatuist erinevad teaduslikud andmed, on asjakohane kehtestada vähese tähtsusega erand vastavalt ühises soovituses kavandatud protsendimäärale, järgides tasemeid, mis ei ületa määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 5 punkti c kohaselt lubatud tasemeid.

(8)

Ühises soovituses ette pandud vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud ühiselt hariliku merikeele ja kilttursa suhtes (kuni 2 % norra salehomaari, hariliku merikeele ja kilttursa aastasest kogusaagist), mis on püütud norra salehomaari püügipiirkonnas sortimisvõrega põhjatraale kasutavate kalalaevadega ICESi IIIa rajoonis, põhineb asjaolul, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada. STECF leidis, et taotletava erandi põhjendamiseks on esitatud piisavalt täiendavat teavet. Seepärast tuleks asjaomane erand lisada käesolevasse määrusesse.

(9)

Ühises soovituses ette pandud vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud hariliku merikeele suhtes (kuni 3 % hariliku merikeele aastasest kogusaagist), mis on püütud ICESi IIIa rajoonis, IV alapiirkonnas ja ICESi IIa rajooni liidu vetes abaraid ja nakkevõrkusid kasutavate kalalaevadega, põhineb asjaolul, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada. STECF leidis, et taotletava erandi põhjendamiseks on esitatud piisavalt täiendavat teavet. Seepärast tuleks asjaomane erand lisada käesolevasse määrusesse.

(10)

Ühises soovituses ette pandud vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud alla 19 cm suuruse hariliku merikeele suhtes (kuni 3,7 % kõnealuse liigi aastasest kogusaagist), mis on püütud ICESi IV alapiirkonnas 55/56°N joonest lõuna pool 80–90 mm võrgusilmaga piimtraale kasutavate kalalaevadega, põhineb asjaolul, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada ja et on olemas tõendavad arvandmed juhupüügi käitlemise ebaproportsionaalselt suurte kulude kohta. Komisjon leiab, et on asjakohane lisada kõnealune erand käesolevasse määrusesse. Et komisjon saaks kõnealuse erandi pärast 2016. aastat läbi vaadata, peaksid liikmesriigid esitama asjaomaste kulude kohta lisaandmeid.

(11)

Ühises soovituses ette pandud vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud hariliku merikeele suhtes (kuni 7 % kõnealuse liigi aastasest kogusaagist), mis on püütud ICESi IV alapiirkonnas suurema selektiivsusega piimtraale kasutavate kalalaevadega, põhineb asjaolul, et selektiivsuse suurendamist on väga raske saavutada. STECF leidis, et taotletava erandi põhjendamiseks on esitatud piisavalt täiendavat teavet. Seepärast tuleks asjaomane erand lisada käesolevasse määrusesse.

(12)

Ühises soovituses ette pandud vähese tähtsusega erand, mis on kehtestatud kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksema norra salehomaari suhtes (kuni 6 % kõnealuse liigi aastasest kogusaagist), mis on püütud ICESi IV alapiirkonnas ja ICESi IIa rajooni liidu vetes teatavaid põhjatraale kasutavate kalalaevadega, põhineb asjaolul, et on olemas tõendavad arvandmed juhupüügi käitlemise ebaproportsionaalselt suurte kulude kohta. STECF leidis, et taotletava erandi põhjendamiseks on esitatud piisavalt täiendavat teavet. Seepärast tuleks asjaomane erand lisada käesolevasse määrusesse.

(13)

Määruse (EÜ) nr 850/98 artikliga 18a antakse komisjonile õigus kehtestada tagasiheitekavade heakskiitmiseks ja lossimiskohustusega liikidele kalavarude kaitseks alammõõdud, et tagada mereorganismide noorisendite kaitse. Kalavarude kaitseks kehtestatav alammõõt võib vajaduse korral erineda kõnealuse määruse XII lisas sätestatud mõõtudest. Praegu on kõnealuses XII lisas norra salehomaari jaoks kehtestatud alammõõt 130 cm. STECFi läbi vaadatud teaduslikele tõenditele tuginedes võiks norra salehomaari kaitseks kehtestatav alammõõt olla 105 cm. Eelkõige leidis STECF, et kavandatav alammõõt ületab keskmist suguküpsussuurust ja et kõnealuse alammõõdu vähendamisest populatsioonile tulenev risk ICESi IIIa rajoonis on väike.

(14)

Tagasiheitekavad võivad sisaldada ka tehnilisi meetmeid, mis on seotud püügi või liikidega, mille suhtes kehtib lossimiskohustus. Püügivahendite selektiivsuse suurendamiseks ja juhupüügi vähendamiseks Skagerrakis on asjakohane sätestada tehnilised meetmed, milles EL ja Norra leppisid kokku 2011. (4) ja 2012 (5). aastal.

(15)

Selleks et tagada asjakohane kontroll, tuleks sätestada konkreetsed nõuded käesoleva määrusega hõlmatud laevade nimekirjade koostamiseks.

(16)

Kuna käesoleva määrusega ettenähtud meetmed mõjutavad otseselt majandustegevust, mis on seotud liidu laevade kalapüügihooaja ja selle kavandamisega, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist. Seda tuleks kohaldada alates 1. jaanuarist 2016, et järgida määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 15 sätestatud ajaraamistikku. Kõnealuse määruse artikli 15 lõike 6 kohaselt tuleks käesolevat määrust kohaldada mitte kauem kui üks aasta,

a)

lõkspüünistega (FPO) püütud saak;

b)

ICESi IIIa rajoonis selliste põhjatraalidega (OTB, TBN) püütud saak, mille võrgusilma suurus on vähemalt 70 mm ja mis on varustatud sortimisvõrega (võresammuga kuni 35 mm), ning

c)

ICESi IIIa rajoonis selliste põhjatraalidega (OTB, TBN) püütud saak, mille võrgusilma suurus on vähemalt 90 mm ja millel on vähemalt 270 mm silmasuurusega (rombsilm) või vähemalt 140 mm silmasuurusega (ruutsilm) ülemine paneel.

a)

hariliku merikeele ja kilttursa kombineeritud püügi puhul kuni 2 % norra salehomaari, hariliku merikeele ja kilttursa aastasest kogusaagist, mis on püütud norra salehomaari püügipiirkonnas sortimisvõrega (võresammuga kuni 35 mm) varustatud põhjatraale (OTB, TBN) (võrgusilma suurus 70 mm või suurem) kasutavate kalalaevadega ICESi IIIa rajoonis;

b)

hariliku merikeele puhul kuni 3 % kõnealuse liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud ICESi IIIa rajoonis, IV alapiirkonnas ja ICESi IIa rajooni liidu vetes abaraid ja nakkevõrkusid (GN, GNS, GND, GNC, GTN, GTR, GEN, GNF) kasutavate kalalaevadega;

c)

alla 19 cm suuruse hariliku merikeele puhul kuni 3,7 % kõnealuse liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud ICESi IV alapiirkonnas 55/56°N joonest lõuna pool 80–90 mm võrgusilmaga piimtraale (TBB) kasutavate kalalaevadega;

d)

kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksema hariliku merikeele puhul kuni 7 % kõnealuse liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud ICESi IV alapiirkonnas piimtraale (TBB) (võrgusilma suurus 80–119 mm ning suurendatud võrgusilmad piimtraali pikendusel) kasutavate kalalaevadega;

e)

kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksema norra salehomaari puhul kuni 6 % kõnealuse liigi aastasest kogusaagist, mis on püütud ICESi IV alapiirkonnas ja ICESi IIa rajooni liidu vetes põhjatraale (OTB, TBN, OTT, TB) (võrgusilma suurus 80–99 mm) kasutavate kalalaevadega.

a)

kogupikkus 105 mm;

b)

seljakilbi pikkus 32 mm.

a)

vähemalt 140 mm silmadega ruutvõrksõel;

b)

vähemalt 270 mm rombsilmaga paneel neljapaneelise ristlõikega traalil, ühendatud rakenduskoefitsiendiga kolm 90 mm silma kokku õmmeldud ühe 270 mm silmaga või

c)

sortimisvõre, mille võresamm on kuni 35 mm.

—

vähemalt 3 m pikk,

—

asetseb noodapärasulgurist mitte kaugemal kui 4 m ning

—

on sama lai kui traali ülemise võrgulina laius (st jamuõmblusest jamuõmbluseni).

a)

traalid, mille ruutsilma suurus noodapäras on vähemalt 70 mm ja mis on varustatud sortimisvõrega, mille võresamm on kuni 35 mm;

b)

traalid, mille võrgusilma suurus noodapäras on pelaagilisi või tehniliseks otstarbeks ettenähtud liike püüdes alla 70 mm, tingimusel et saak sisaldab rohkem kui 80 % üht või enamat pelaagilist või tehniliseks otstarbeks ette nähtud liiki;

c)

traalid, mille võrgusilma suurus noodapäras on perekonda Pandalus kuuluvaid koorikloomi püüdes vähemalt 35 mm, tingimusel et traalil on sortimisvõre, mille võresamm on 19 mm.

—

ülemine paneel, mille ruutsilmade minimaalne suurus on 120 mm;

—

see on vähemalt 3 m pikk ning

—

vähemalt sama lai kui sortimisvõre.

23.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 336/49

(1)

Komisjoni määrusega (EÜ) nr 1126/2008 (2) võeti vastu teatavad 15. oktoobri 2008. aasta seisuga kehtinud rahvusvahelised standardid ja tõlgendused.

(2)

12. augustil 2014 avaldas Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogu rahvusvahelise raamatupidamisstandardi (IAS) 27 „Konsolideerimata finantsaruanded” muudatused „Kapitaliosaluse meetodi kasutamine konsolideerimata finantsaruannetes”. Muudatuste eesmärk on lubada (majandus)üksustel kasutada kapitaliosaluse meetodit, nagu on kirjeldatud standardis IAS 28 „Investeeringud sidusettevõtetesse ja ühisettevõtetesse”, et võtta arvesse investeeringuid tütarettevõtetesse, ühisettevõtetesse ja sidusettevõtetesse nende konsolideerimata finantsaruannetes.

(3)

IAS 27 muudatused tingivad muudatuste tegemise standardites IFRS 1 ja IAS 28, et tagada rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kooskõla.

(4)

Standardi IAS 27 muudatused sisaldavad viiteid standardile IFRS 9, mida ei saa praegu kohaldada, kuna IFRS 9 ei ole liidus veel vastu võetud. Seepärast tuleks kõiki käesoleva määruse lisas sätestatud viiteid standardile IFRS 9 lugeda viidetena standardile IAS 39 „Finantsinstrumendid: kajastamine ja mõõtmine”.

(5)

Euroopa finantsaruandluse nõuanderühm kinnitab, et IAS 27 muudatused vastavad määruse (EÜ) nr 1606/2002 artikli 3 lõikes 2 esitatud vastuvõtukriteeriumidele.

(6)

Seepärast tuleks määrust (EÜ) nr 1126/2008 vastavalt muuta.

(7)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas raamatupidamise regulatiivkomitee arvamusega,

a)

rahvusvahelist finantsaruandlusstandardit (IFRS) 1 „Rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite esmakordne kasutuselevõtt” muudetakse vastavalt käesoleva määruse lisale;

b)

rahvusvahelist raamatupidamisstandardit (IAS) 27 „Konsolideerimata finantsaruanded” muudetakse vastavalt käesoleva määruse lisale;

c)

rahvusvahelist raamatupidamisstandardit (IAS) 28 „Investeeringud sidusettevõtetesse ja ühisettevõtetesse” muudetakse vastavalt käesoleva määruse lisale.

23.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 336/54

(1)

Rakendusmääruses (EL) nr 543/2011 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel kehtestab komisjon kolmandatest riikidest importimisel kõnealuse määruse XVI lisa A osas sätestatud toodete ja ajavahemike kohta kindlad impordiväärtused.

(2)

Iga turustuspäeva kindel impordiväärtus on arvutatud rakendusmääruse (EL) nr 543/2011 artikli 136 lõike 1 kohaselt, võttes arvesse päevaandmete erinevust. Seetõttu peaks käesolev määrus jõustuma selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeval,

23.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 336/56

(1)

Ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Moldova Vabariigi vahelise assotsieerimislepingu (1) (edaspidi „leping”) artikli 464 lõigetega 3 ja 4 on nähtud ette kõnealuse lepingu teatavate osade ajutine kohaldamine.

(2)

Nõukogu otsuse 2014/492/EL (2) artiklis 3 on täpsustatud, milliseid lepingu sätteid kohaldatakse ajutiselt.

(3)

Lepingu artiklis 462 on ette nähtud, et nendes valdkondades, mis ei ole Moldova Vabariigi valitsuse tegeliku kontrolli all, hakatakse lepingu V jaotist („Kaubandus ja kaubandusküsimused”) kohaldama, kui Moldova Vabariik tagab V jaotise täieliku rakendamise ja täitmise kogu oma territooriumil.

(4)

Samuti on lepingu artiklis 462 ette nähtud, et assotsiatsiooninõukogu võtab vastu otsuse selle kohta, millal on tagatud lepingu V jaotise täielik rakendamine ja täitmine kogu Moldova Vabariigi territooriumil.

(5)

Moldova Vabariik on teatanud Euroopa Komisjonile, et ta suudab tagada lepingu V jaotise täieliku rakendamise ja täitmise kogu oma territooriumil alates 1. jaanuarist 2016.

(6)

Lepingu V jaotise kohaldamist kogu Moldova Vabariigi territooriumil on vaja jälgida ja see korrapäraselt läbi vaadata.

(7)

Seetõttu on asjakohane määrata kindlaks liidu seisukoht seoses lepingu V jaotise kohaldamisega kogu Moldova Vabariigi territooriumil,

23.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 336/59

(1)

Määrusega (EL) nr 652/2014 on muu hulgas kehtestatud sätted toiduahela ja loomatervishoiuga seotud halduskulude ning nõuded loomahaiguste ja zoonooside riiklike likvideerimis-, tõrje- ja järelevalveprogrammide esitamise kohta.

(2)

Määruse (EL) nr 652/2014 artikli 12 lõikega 1 nähakse ette, et liikmesriigid esitavad komisjonile hiljemalt iga aasta 31. maiks järgmisel aastal algavad riiklikud programmid, mille jaoks nad soovivad taotleda rahalist toetust.

(3)

Komisjoni otsusega 2008/425/EÜ (2) on sätestatud, et teatavate loomahaiguste riiklike likvideerimis-, seire- ja tõrjeprogrammide jaoks liidu rahalist toetust taotlevad liikmesriigid peavad esitama taotluse, mis sisaldab teatavat kõnealuse otsuse I–V lisas sätestatud miinimumteavet.

(4)

Pärast määruse (EL) nr 652/2014 vastuvõtmist tuleks täielikult läbi vaadata kõnealuse määruse artiklis 9 määratletud standardnõuded liikmesriikide poolt esitatud riiklike programmide sisu ja esitamise kohta, et viia need täielikult vastavusse kõnealuse määruse artikli 12 nõuetega.

(5)

Lisaks peaksid määruse (EL) nr 652/2014 artiklis 9 määratletud standardnõuded liikmesriikide poolt esitatud riiklike programmide sisu ja esitamise kohta vastama komisjoni otsusega 2008/341/EÜ (3) kehtestatud kriteeriumidele riiklike likvideerimis-, tõrje- ja seireprogrammide kohta.

(6)

Selleks, et olla kooskõlas liidu arenevate õigusaktidega ja lihtsustada vajalikke muudatusi või lisada täiendavaid üksikasju, tuleks teatavate haiguste puhul kasutada komisjoni veebisaidil esitatud elektroonilisi standardvorme. Komisjon teavitab liikmesriike alalise taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee kaudu kõigist elektrooniliste standardvormide vajalikest muudatustest ning konsulteerib liikmesriikidega sellel teemal. Läbivaadatud elektroonilised standardvormid saadetakse kõigile liikmesriikidele hiljemalt asjaomase aasta märtsi alguses.

(7)

Muude haiguste puhul, mille jaoks ei ole elektroonilisi standardvorme, ja vesiviljelusloomade haiguste puhul peetakse asjakohaseks kasutada riiklike programmide esitamiseks mitte-elektroonilisi standardvorme, kuna viimastel aastatel on selliseid programme vähe esitatud ja seega ei ole õigustatud nende jaoks eraldi elektrooniliste vormide väljatöötamine.

(8)

Selguse huvides tuleks otsus 2008/425/EÜ tunnistada kehtetuks ning asendada käesoleva otsusega.

(9)

Käesoleva otsusega ette nähtud meetmed on kooskõlas alalise taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee arvamusega,