25.9.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 250/1

(1)

19. novembril 2009 kiitis komisjon heaks kaks rekapitaliseerimismeedet äriühingu Latvijas Hipotēku un zemes banka (2) (edaspidi „LHZB” või „pank”) toetuseks kogusummas 72,79 miljonit Läti latti ([102,5–103,6] miljonit eurot), mis eraldati pangale vastavalt 2009. aasta jaanuaris ja novembris (3) (edaspidi „2009. aasta novembri otsus”).

(2)

1. aprillil 2010 teavitasid Läti ametiasutused täiendavast rekapitaliseerimisest summas 70,2 miljonit Läti latti (100 miljonit eurot), mida oli rakendatud 23. märtsil 2010. Teade registreeriti 6. aprillil 2010. Läti ametiasutused esitasid komisjonile täiendavat teavet ajavahemikus 2010. aasta maist kuni 2012. aasta jaanuarini (4).

(3)

26. jaanuaril 2012 otsustas komisjon (5) ajutiselt heaks kiita rekapitaliseerimismeetme summas 70,2 miljonit latti, mis eraldati 23. märtsil 2010, rekapitaliseerimismeetme summas 50 miljonit latti, mis eraldati pangale 2011. aasta lõpus (likviidsusmeetmena, mis konverteeritakse kapitaliks), kuni 250 miljoni lati suuruse reservlikviidsuskrediidi pangale, kuni 32 miljoni lati suurused tagatised LHZB kommertsharu rahvusvahelistele võlausaldajatele ja kuni 60 miljoni lati suuruse likviidsustoetuse probleemsete varade likvideerimiseks HipoNIA kaudu, mis on varahaldusettevõtja, mille omanik ja rahastaja on LHZB, ning algatada Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „alusleping”) artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetluse seoses nende meetmetega ulatuses, milles neid oli vaja LHZB kommertsharu ümberkorraldamiseks (edaspidi „ümberkorraldusmeetmed”) ja kuivõrd need olid kasulikud panga arenguharule, ning seoses LHZB ümberkorralduskavaga (6) (edaspidi „menetluse algatamise otsus”). Komisjonil oli kahtlusi seoses sellega, kas ümberkorraldusmeetmed on kokkusobivad siseturuga, arvestades komisjoni teatist finantssektori elujõulisuse taastamise ja praeguse kriisi olukorras riigiabi eeskirjade kohaste ümberkorraldamismeetmete hindamise kohta (7) (edaspidi „ümberkorraldamisteatis”).

(4)

Komisjon kutsus huvitatud isikuid üles esitama märkusi ümberkorraldusmeetmete kohta. Komisjon ei saanud huvitatud isikutelt ühtegi märkust.

(5)

22. märtsil 2012 toimus Läti ametiasutuste ja komisjoni esindajate kohtumine.

(6)

5. aprillil 2012 esitas Läti oma märkused menetluse algatamise otsuse kohta.

(7)

Ajavahemikus 2012. aasta maist kuni 2013. aasta juunini vahetasid Läti ametiasutused ja komisjon korrapäraselt teavet. Läti hoidis komisjoni kursis panga kommertstegevusega seotud haru erastamisprotsessis tehtud edusammudega, edastades mitmel korral teavet.

(8)

23. mail 2013 küsis komisjon täiendavat teavet. 3. juuni 2013. aasta kirjaga vastas Läti teabenõudele, välja arvatud panga arenguharu kohta esitatud küsimustele. Samal ajal esitas Läti mitmeid tõendavaid dokumente, sealhulgas ajakohastatud andmeid LHZB kommertsharu müügi kohta.

(9)

21. juunil 2013 teavitasid Läti ametiasutused komisjoni, et nad on erandkorras nõus kõnealuse otsuse vastuvõtmisega inglise keeles.

(10)

28. juunil 2013 teavitas Läti komisjoni, et ta oli tegelikult laenanud HipoNIA-le 70,98 miljonit latti ja ületanud sellega menetluse algatamise otsuses lubatud ajutise meetme summa umbes 11 miljoni lati võrra.

(11)

Läti valitsus lõi LHZB 19. märtsil 1993 riigile kuuluva pangana. Kõik panga aktsiad kuuluvad Läti Vabariigi rahandusministeeriumile.

(12)

LHZB on Lätis jaepangandusteenuseid pakkuv keskmise suurusega pank. LHZB-l on kaksikroll, kuna see toimib nii arengu- kui ka universaalse kommertspangana (8).

(13)

LHZB ja selle tütarettevõtjad moodustavad LHZB kontserni. Kõik panga tütarettevõtjad on seotud kommertstegevusega. Peamised tegevusalad on järgmised:

(14)

Kooskõlas menetluse algatamise otsuse põhjendustes 45–95 kirjeldatud ümberkorralduskavaga muudetakse LHZB täielikult arengupangaks (st pangaks, mis toetab riigi nimel struktuuri-, majandus- ja sotsiaalpoliitikat oma avalike ülesannete kohaselt). Selleks loobutakse selle kommertstegevusest.

(15)

Läti määras ametisse sõltumatu väliskonsultandi valmistama ette Läti arenguinstitutsioonide kontseptsiooni. 11. veebruaril 2011 esitati komisjonile ja Rahvusvahelisele Valuutafondile (IMF) esimene aruande projekt arengufinantsasutuste süsteemi optimeerimise kohta Lätis.

(16)

Muu hulgas soovitatakse aruande projektis luua ühtne arendusasutus, tunnistades samas vajadust tagada selle sõltumatus, rajades selle eriseadusega ja luues sõltumatud otsustusorganid. Selles kontekstis tuuakse aruande projektis esile vajadus töötada välja ühtse arendusasutuse täiesti uus toimimisstruktuur, tuginedes olemasolevate programmide ning nende funktsionaalsete ja personaliga seotud vajaduste täielikule läbivaatamisele, eeskätt seoses riskihindamise ja juhtimisülesannetega.

(17)

Lisaks rõhutatakse aruande projektis vajadust riigi sekkumise järele kaudsete vahenditega (individuaalsed ja portfellitagatised, riskikapital, vahefinantseeringud jne), eemaldudes samas suuremahulisest otsesest laenamisest ja säilitades otsese sekkumise üksnes valikuvõimalusena mõnel väga konkreetsel ja põhjendatud juhul (mikrolaenud, põllumajandusettevõtjad jne).

(18)

Aruande projekti kohaselt suurendaks riigi toetusega laenude kaudne suunamine kättesaadavust selliste programmide potentsiaalsete toetusesaajate jaoks ja parandaks nii jaotamise kulutõhusust kui ka koostööd kommertspangandussektoriga.

(19)

Kooskõlas 2010. aasta juuli täiendava vastastikuse mõistmise memorandumiga pidi sõltumatu konsultant välja töötama LHZB ümberkorralduskava. Konsultandi ülesanne oli ette valmistada panga ümberkorraldust käsitlevad stsenaariumid, et eraldada arengurahastamisega seotud varad ja kohustused ning erastada panga kommertstegevus või korraldada pank ümber nii, et müüakse kommertstegevus ja säilitatakse arenguharu.

(20)

Olles analüüsinud panga finantsolukorda, tegi sõltumatu konsultant 2011. aasta aprillis valminud ümberkorralduskavas (edaspidi „2011. aasta aprilli ümberkorralduskava”) järelduse, et parim stsenaarium oleks müüa LHZB kommertsvara osade kaupa ettenähtud tähtaja jooksul

(21)

1. novembril 2011 kiitis Läti valitsus heaks 2011. aasta aprilli ümberkorralduskavas soovitatud strateegia, eeskätt LHZB kommertsharu müügi kuue kogumina.

(22)

LHZB kontserni kuuluvad üksused, mis tuli müüa juriidiliste isikutena aktsiate müümise teel, on esitatud skeemil 1.

Skeem 1

Ülevaade LHZB kontserni kuuluvatest juriidilistest isikutest  (11)

Allikas: Läti ametiasutused.

(23)

31. augusti 2011. aasta seisuga hõlmasid LHZB kommertsharu müüdavad varad ja kohustused järgmist:

(24)

Müügiprotsess toimus maineka väliskonsultandi abiga. Alguses võeti ühendust 121 võimaliku ostjaga. Müügikuulutuse said neist 98, kellest 18 allkirjastasid vaikimiskokkuleppe, 51 ei olnud huvitatud ja 29 ei vastanud. Müügiprotsessi esimese etapi lõpuks 16. detsembril 2011 oli laekunud üheksa esialgset pakkumist. Müügiprotsessi teise etapi ajal esitasid kolm võimalikku ostjat 11. jaanuariks 2012 täiendatud pakkumise, kuus jäid oma esialgse pakkumise juurde ja laekus üks uus pakkumine. Kõik need võimalikud investorid said juurdepääsu andmeruumile. Protsessi selles etapis loobusid kolm võimalikku ostjat protsessis osalemast ja üks väljendas küll huvi kahe varakogumi (kogumid 2 ja 3) elementide vastu, kuid ei esitanud konkreetset pakkumist. Kokkuvõttes saadi 16. märtsiks 2012 lõplikud pakkumised neljalt võimalikult investorilt, enamasti ühe kogumi kohta, kuid üks võimalik ostja esitas pakkumise kolme kogumi ostmiseks.

(25)

Müügistrateegia, mille Läti ametiasutused kiitsid heaks 1. novembril 2011, seisnes selles, et jagada LHZB varad ja kohustused esialgu kuueks eraldi osaks kooskõlas kontrollitud turuhuviga. Müügiprotsessi käigus jagati kogum 3 omakorda kaheks eraldi kogumiks – 3A ja 3B. Kogumid müüdi eri ostjatele, LHZB ülejäänud varad ja kohustused kanti üle arenguharusse. Protsess on lõpetatud ja kõik kogumid võõrandati 30. juuniks 2013. Kogumid koosnevad järgmisest:

(26)

Mis puutub kogumi 3A ja kogumi 4 mitmesse müügivõimalusse, olid Läti ametiasutused veendunud, et pakkumised, mille investorid neile esitasid, on ebapiisavad ega kajasta hõlmatud varade tegelikku väärtust (maineka sõltumatu eksperdi hinnangu kohaselt). Kahju vähendamiseks otsustas riik müüa kogumid 3A ja 4 Läti erastamisagentuurile.

(27)

Mis puutub äriühingusse Hipo Fondi, siis oleks võinud – arvestades investoritelt saadud pakkumisi – müüa selle kas juriidilise isiku müügi teel tegutseva kontsernina koos kõigi varadega, mida ta haldas, või varade müügi teel. Läti ametiasutuste sõnul valiti teine võimalus muude põhjuste hulgas parema hinna tõttu, mida varade omandamise eest pakuti. Kokkuvõttes müüdi peaaegu kogu Hipo Fondi majandustegevus, nimelt kolm pensioniskeemi „Rivjera”, „Safari” ja „Jurmala”. Lisaks nimetatud pensioniskeemidele haldas Hipo Fondi ka mitut eraportfelli ja kinnist fondi. Mõni neist on juba suletud ja ülejäänud on lõpetamisel. Hipo Fondi jääb puhtalt mittetegutsevaks ettevõtteks, mis ei halda ühtegi aktiivset tegelikku ettevõtet. Selle allesjäänud mittetegutseva ettevõtte oleks võinud likvideerida või müüa. Seoses selle juriidilise isikuga korraldati müügiprotsess ning Hipo Fondi vähemusaktsionär (16) väljendas huvi aktsiate omandamise vastu […]. Läti ametiasutused otsustasid müügi kasuks vähemusaktsionärile parema finantstulemuse ja kiirema lahenduse tõttu võrreldes likvideerimisega. Hipo Fondi müük on peaaegu lõpetatud. Müügileping on allkirjastatud, kuid tehing ei ole lõpule viidud, sest omandamist kontrollib Läti järelevalveasutus finants- ja kapitalituru komisjon. Hipo Fondil ei ole registreeritud intellektuaalomandi õigusi ning registreeritud kaubamärgi Hipo ja seotud õiguste omaja on LHZB. LHZB kui ostjaga sõlmitud lepingu osapool ei ole keelanud kasutada sõna „hipo” Hipo Fondi nimes.

(28)

Mis puutub HipoNIA müüki, kandis LHZB […] lati suuruse kapitali üle HipoNIA-le 20. juunil 2013. Seda rekapitaliseerimist oli vaja, sest HipoNIA ülekandmine LHZB omandusest Läti erastamisagentuurile toimus arvestusliku väärtusega […], mistõttu vahe oli […] latti. Selle vahe […] LHZB, sest see oli eeltingimus nii riigikassa jaoks HipoNIA-le antud laenu tagamisel kui ka Läti erastamisagentuuri jaoks HipoNIA aktsiate omandamisel. LHZB netotulem […] tehingust on […] latti (st […] arvestusliku puhasväärtusena pärast eraldisi tehingu alustamise hetkel).

Tabel 1

Ülevaade varakogumitest ja nende müügitingimustest

(29)

Müügiprotsessis saadud kogusumma oli veidi suurem kui müügistrateegia põhistsenaariumis seoses allahindlustega prognoositud, kui arvestusliku koguväärtuse suhtes kohaldatakse müügistrateegiast pärit arvestuslikke koguallahindlusi. Võrreldes prognoositud 56,8 miljoni lati suuruse kahjumiga oli kahjum 53,1 miljonit latti.

(30)

LHZB lõpetab praegu hoiuselepinguid oma klientidega. Ta demonteerib asjaomase IT-taristu ning jaotab töötajad ümber või koondab.

(31)

LHZB lõpetab täielikult ka tegeliku väärtpaberitega kauplemise. Ta säilitab ainult umbes sada kontot, mis kuuluvad klientidele, kellest ühtegi ei ole võimalik kätte saada (peamiselt seetõttu, et enamik neist on surnud). Et õiguslikult ei saa pank mitteaktiivsete klientide väärtpabereid kohe müüa, kavatseb LHZB 1) hankida litsentsi nende klientide väärtpaberikontode haldamiseks ja 2) tühistada täiemahulise krediidiasutuse tegevusloa, mis hõlmas ka hoiuseteenuseid.

(32)

Eelduste kohaselt kantakse pärast müüki alles jäänud kommertstegevus arenguharusse üle: sinna kuulub muu hulgas 20,3 miljoni lati väärtuses likviidset vara; 7,6 miljoni lati väärtuses muid varasid; 5,9 miljoni lati väärtuses nõudehoiuseid ja 1 miljoni lati väärtuses tähtajalisi hoiuseid; 1,7 miljoni lati väärtuses muid kohustusi ja 19,2 miljoni lati väärtuses väljalastud aktsiaid.

(33)

Pärast kommertstegevuse müüki hõlmab LHZB 30. juuni 2013. aasta seisuga eeldatavasti ainult arendustegevust. Talle kuulub varasid umbes 222,3 miljoni lati väärtuses.

(34)

Kolmandas täiendavas vastastikuse mõistmise memorandumis võttis Läti liidu ja IMFi ees järgmised kohustused.

(35)

Mis puutub LHZB arengutegevusse, võtab komisjon teadmiseks Läti kavatsuse optimeerida arengufinantsasutuste süsteemi, koondades need ühtsesse arendusasutusse. Menetluse algatamise otsuses eeldati, et LHZB tegeleb arengutegevusega vaid kuni ühtse arendusasutuse asutamiseni, mis pidi toimuma 31. detsembriks 2012. Selles protsessis on olnud aga viivitusi ja praegu on protsess pooleli. Kuna Läti ametiasutused ei ole ühtse arendusasutuse projekti ellu viinud, hõlmab käesolev otsus üksnes LHZB kommertstegevusega seotud haru. Seega hinnatakse LHZB arengutegevusega seotud haru eraldi lõplikus otsuses.

(36)

Menetluse algatamise otsuses kiideti päästmisabina ajutiselt heaks järgmised meetmed, millega Läti toetas LHZB kommertstegevusega seotud haru:

(37)

Läti esitas teavet nimetatud riikliku toetuse kasutamise kohta LHZB kommertsharu likvideerimiseks, mida muudeti, et võtta arvesse müügistrateegia rakendamist.

(38)

Põhjenduse 36 punktis b kirjeldatud meetme jaoks vajalik kapitali kogusumma oli väiksem kui esialgu kavandatud, 25 miljonit latti 50 miljoni lati asemel, sest Läti ametiasutused otsustasid, et LHZB hakkab tegutsema ilma panganduslitsentsita, mis vähendas vajamineva kapitali suurust. Kapitali suurendamine 25 miljoni lati võrra toimus 2012. aasta juunis (18).

(39)

Põhjenduse 36 punktis c kirjeldatud 250 miljoni lati suurune reservlikviidsuskrediit kiideti ajutiselt heaks ja tehti LHZB-le kättesaadavaks alates 1. jaanuarist 2012 kuni protsessi lõpetamiseni ja see on kättesaadav erakorraliste likviidsusvajaduste korral. 30. mai 2013. aasta seisuga oli kasutatud likviidsustoetus oluliselt väiksem kui ettenähtud maksimaalne summa (50 miljonit latti), sest ei tekkinud hoiuste väljavoolu ja ümberkujundusprotsess oli kulgenud sujuvalt. Praegu moodustab laenujääk 25 miljonit latti, mis eeldatavasti makstakse tagasi 31. detsembriks 2013.

(40)

Põhjenduse 36 punktis d kirjeldatud kuni 32 miljoni lati suurused tagatised olid ette nähtud LHZB kommertsharuga seotud rahvusvahelistele võlausaldajatele. Et kommertsharu müüki ja LHZB ümberkujundamist arengupangaks oleks võinud pidada nende lepingute kohaselt makseviivituse juhtumiks, oli see meede vajalik, et tagada kohustused juhuks, kui kõnealused rahvusvahelised võlausaldajad oleksid nõudnud LHZB laenude ettemaksmist. Kommertstegevusega seotud haru jaoks vajalike tagatiste summa oli aga väiksem kui prognoositud 32 miljonit latti, sest ainult mõned rahvusvahelised võlausaldajad nõudsid täiendavaid ohutusabinõusid. 30. mai 2013. aasta seisuga prognoositi vajaminevate tagatiste tasemeks 12,4 miljonit latti.

(41)

Põhjenduse 36 punktis e kirjeldatud likviidsustoetus HipoNIA-le osutus suuremaks kui summa, mille komisjon ajutiselt heaks kiitis – 71 miljonit latti 60 miljoni lati asemel. Suurendamine oli vajalik, sest osa kogumist 3 ei müüdud turul, vaid kanti selle asemel üle HipoNIA-le, mis suurendas vajamineva rahastamise summat. Likviidsustoetus makstakse tagasi eeldatavasti 31. detsembriks 2018.

(42)

Seega palus Läti, et komisjon kiidaks heaks likviidsustoetuse suurendamise 11 miljoni lati võrra. Sellega seoses väitis Läti, et LHZB kommertsharu järkjärguliseks lõpetamiseks vajaliku abi kogusumma on väiksem kui ajutiselt heaks kiidetud abi summa.

Tabel 2

Ülevaade: heakskiidetud riigiabi vs. antud riigiabi

(olukord 2013. aasta mai seisuga)

(43)

Ümberkorraldamisteatises (19) sätestatakse riigiabi eeskirjad, mida kohaldatakse finantsasutuste ümberkorraldamise suhtes praeguse kriisi olukorras. Et tagada kooskõla aluslepingu artikli 107 lõike 3 punktiga b, peab ümberkorraldamisteatise kohaselt finantsasutuse ümberkorraldamine praeguse kriisi olukorras

(44)

Komisjon kiitis menetluse algatamise otsuses päästmisabi ajutiselt heaks, arvestades, et põhjenduses 36 kirjeldatud meetmed olid sobivad, kuna nende eesmärk oli kõrvaldada LHZB probleemidest Läti majandusele tulenev oht. Komisjon leidis samuti, et need meetmed olid vajalikud ja Läti valitsuse jaoks parima hinnaga võimalus panga kommertstegevuse järkjärguliseks lõpetamiseks. Komisjon siiski kahtles, kas abi oli proportsionaalne, ja küsis selle kohta täiendavat teavet.

(45)

Müügistrateegia kohaselt tuli enamik LHZB kommertsharu majandustegevusest lõpetada ja kogumite kaupa maha müüa ning tütarettevõtjad Hipolizings ja Hipo Fondi tuli müüa pangast eraldi, mida komisjon pidas positiivseks.

(46)

Mis puutub nõuetekohasesse lõpetamisse, siis leidis komisjon, et LHZB kommertstegevuse lõpetamiseks antud abi kokkusobivuse kohta on vaja rohkem teavet. Eelkõige nõudis komisjon Läti ametiasutustelt tegevuse müügiga seotud täpsete vahe-eesmärkide esitamist ja täiendavat teavet seoses tegevusega, mida ei suudetud müüa.

(47)

Mis puutub majandustegevusse, mida ei jätkatud, siis tuli müüa eraldiseisvate juriidiliste isikutena ainult kaks üksust, nimelt Hipolizings ja Hipo Fondi. Arvestades aga nende piiratud kohalolekut turul (20) ja asjaolu, et pank müüs fondid ettenähtud tähtaja jooksul, tegi komisjon esialgse järelduse, et abimeetmed olid asjakohased.

(48)

Menetluse algatamise otsuses nõudis komisjon, et Läti ametiasutused esitaksid täiendavat teavet, et teha kindlaks, kas pärast müüki eraldiseisvate üksustena säilivad Hipolizings ja Hipo Fondi on pärast müüki elujõulised. Täpsemalt soovis komisjon teada, kes tagab pärast müüki LHZB asemel neile vajalikud taristud või rahastamise.

(49)

Kuigi müügistrateegia annab teavet kommertstegevuse nõuetekohase lõpetamise tingimuste kohta, seadis komisjon menetluse algatamise otsuses kahtluse alla, kas põhjendamatu konkurentsimoonutuse vastu on rakendatud piisavalt kaitsemeetmeid.

(50)

Eelkõige kutsus komisjon Läti ametiasutusi üles lõpetama müük tähtajaks ja pakkuma välja täiendavaid meetmeid tagamaks, et pank kujundab oma kommertstoodete hinnad ebaatraktiivsel viisil ja seaks olemasolevatele laenudele ettemaksete piirmäärad.

(51)

Komisjon ei saanud huvitatud isikutelt ühtegi märkust.

(52)

Läti esitas märkused menetluse algatamise otsuse kohta 5. aprillil 2012 ja täiendas hiljem oma seisukohta, edastades korrapäraselt teavet kuni 2013. aasta juunini (21).

(53)

Üldiselt on Läti seisukohal, et seoses LHZBga on täidetud kõik riigiabi kokkusobivuse tingimused, sest i) kommertsharu on likvideeritud; ii) säilinud arenguharu töötab rangelt määratletud tootevalikuga (valdkondades) ja iii) allesjäänud asutus on lasknud oma litsentsi tühistada ega konkureeri seega kommertspankadega rahastamise pärast.

(54)

LHZB arenguharu kohta esitas Läti ulatuslikku teavet (22). Läti selgitas siiski, et veel ei ole jõutud lõplikule kokkuleppele ühtse arendusasutuse loomises, mis peaks LHZB arenguharu üle võtma. Läti teatas, et asjaomaste ministeeriumide ja väliseksperdi tähtaeg ühtse arendusasutuse loomise ühise tegevuskava koostamiseks oli 2. august 2013 ja et töö jätkub kogu 2013. aasta vältel. Ühtse arendusasutuse loomise lõplik kuupäev on siiski veel ebaselge.

(55)

Sel põhjusel palus Läti, et ühtse arendusasutuse loomisega seotud riigiabi hindamist käsitletaks eraldi menetluses, mitte LHZB kommertsharu käsitlevas menetluses.

(56)

Mis puutub kaitsemeetmetesse põhjendamatute konkurentsimoonutuste vastu, on Läti veendunud, et kehtestatud kord tagab, et LHZB kommertsharu ja teiste kommertspankade vahel ei ole otsest konkurentsi. LHZB lõpetas uute laenude andmise alates 2009. aasta novembrist. Hoiuste poolel oli algselt vajalik hoiustebaasi aktiivne haldamine, et vältida kuni müügi lõpetamiseni likviidsustoetuse vormis antavat täiendavat riigiabi. LHZB kommertsharuga seotud hoiused müüdi lõpuks kogumite 1 ja 2 koosseisus, samas kui maksekaarditoimingud ja sularahaautomaatide võrk on likvideeritud.

(57)

HipoNIA, kes sai LHZB laenuportfellid, ei paku täiendavat rahastamist ühelegi oma kliendile. Arvestades eelkõige nende laenude olukorda (peaaegu kõik on hilinenud üle 90 päeva ja ümberkorraldamise katseid oli juba tehtud), lõppevad peaaegu kõik juhtumid sellega, et HipoNIA konfiskeerib vara.

(58)

Mis puutub kommertsharusse, esitas Läti varade müügi või likvideerimise täieliku ajakava, kehtestas protsessi peamised vahe-eesmärgid ja teavitas komisjoni tehtud edusammudest ning müügilepingute tegelikest kuupäevadest. Läti väitis, et kõik kommertsharuga seotud bilansipositsioonid likvideeritakse 2014. aasta jaanuariks.

(59)

Läti esitas üksikasjaliku ülevaate tegelikult LHZB kommertsharule antud riigiabi summadest (nimelt 50 miljoni lati suurune likviidsustoetus LHZB-le, 12,4 miljonit latti riigi tagatisi, 95,2 miljoni lati väärtuses kapitalimeetmeid ja 71 miljoni lati suurune likviidsustoetus HipoNIA-le). Läti rõhutas, et kogu abi, mida LHZB oma kommertstegevusega seotud haru jaoks vajas, on väiksem kui alguses eeldati (ja nagu menetluse algatamise otsuses ajutiselt heaks kiideti).

(60)

Läti väitel ei too ükski abimeetmetest otsest kasu kommertstegevusele, mida Hipolizings ja Hipo Fondi pärast nende müüki jätkavad. LHZB põhitegevus jagati kolme kogumisse ja müüdi varadena. Ükski nimetatud kogumist ei hõlmanud ettevõtjat aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses; seega leiab Läti, et majandustegevust ei jätkata pärast müüki, samuti ei saa varakogumid kasu enne müüki saadud riigiabist.

(61)

Läti on seisukohal, et ainult kogumi 4 (Hipolizings) müük võib kujutada endast majandustegevuse jätkumist. Hipolizings moodustab aga väga väikese osa kontsernist, millesse kuulub selle ostja (vähem kui 0,1 %) ja […]. […]. Müük tagab üksuse pikaajalise elujõulisuse ega ohusta ostja elujõulisust. Peale selle on Hipolizingsil ainult väga väike, 5 % suurune turuosa. Lisaks sellele sai Hipolizings LHZB-le antud abist kasu ainult piiratud ulatuses ja kaudselt: selle olemasolevaid kokkuleppeid ei pidanud ootamatult lõpetama ja nagu muude panga omandusse kuulunud äriühingute puhul ei pidanud seda müüma raskustesse sattunud omanik. Võttes arvesse väga piiratud abisummat Hipolizingsile, on Läti veendunud, et pärast müüki ja täielikku integreerimist selle ostjaga ei saa Hipolizings abist kasu.

(62)

Mis puutub erainvestorile müüdud mittetegutsevasse ettevõttesse Hipo Fondi, tagab Läti, et […].

(63)

Seoses varade ülekandmisega LHZB-lt HipoNIA-le ja selle hilisema müügiga nõustub Läti menetluse algatamise otsuses esitatud komisjoni esialgsete järeldustega, et ülekandmine ei kujuta endast riigiabi.

(64)

Seoses kommertsharu kapitali suurendamisega 2012. aastal selgitas Läti, et see toimus kahes osas: esimene oli seotud kogumite 1, 2, 3, 5 ja 6 müügiga ning teine oli seotud kogumi 4 müügiga. Kapitali summa hoiti minimaalsena ja arvutati selliselt, et tagada pärast müügist saadud kahjusid regulatiivse kapitali piisavus kommertsharu jaoks.

(65)

Mis puutub ümberkorraldamise kontekstis antud reservlikviidsuskrediiti, väitis Läti, et kommertsharule antud toetus oli ajutise iseloomuga, et tagada nõuetekohane müük. Läti väitel vähendasid selle väike ulatus ja ajutine iseloom võimalikke konkurentsimoonutusi miinimumini.

(66)

Lõpuks lubas Läti esitada seirearuanded LHZB ümberkorraldamise kohta, sealhulgas müümata kommertstegevuse lõpetamise ja likvideerimise järelhindamise kohta.

(67)

Nagu on sätestatud aluslepingu artikli 107 lõikes 1, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust, kui ei ole sätestatud teisiti.

(68)

Nagu on sätestatud menetluse algatamise otsuse põhjenduses 145, tuleb meetmete hindamisel tegemaks kindlaks, kas need kujutavad endast riigiabi, teha vahet kahte liiki tegevusel: ühelt poolt LHZB praegune ja tulevane tegevus arengupangana ning teiselt poolt LHZB allesjäänud kommertstegevus üleminekuperioodil (tegevuse lõpetamise perioodil). Läti ametiasutused esitasid andmed, mis selgitavad, kuidas meetmeid kohaldati ühele või teisele harule.

(69)

Käesoleva otsuse kohaldamisala hõlmab ainult LHZB kommertstegevusega seotud haru suhtes kohaldatud meetmeid. Tingimusi seoses LHZB arenguharu tegevusega, mida eeldatavasti jätkab seni veel loomata arenguasutus, hinnatakse eraldiseisvas lõppotsuses.

(70)

Seega hinnatakse käesolevas otsuses ainult Läti poolt LHZB kommertsharu suhtes kohaldatud meetmeid, kuivõrd neid on vaja LHZB kommertsharu ümberkujundamiseks.

(71)

Tuletatakse meelde, et panga kommertsharu suhtes kohaldatavate meetmete hindamiseks on oluline välja selgitada, kas ja millises ulatuses jätkatakse majandustegevust pärast kommertsvarade ja kohustuste müüki või lõpetatakse selline tegevus (23). Sellega seoses leiab komisjon, et kogumi 3A müügiga (erainvestorile), kogumite 3B ja 4 müügiga (Läti erastamisagentuurile järkjärguliseks lõpetamiseks) 30. juuniks 2013 lõpetati LHZB endise kommertsharu nimetatud majandustegevus. Samuti on märkimisväärne, et suur osa varadest, mida haldas varem Hipo Fondi, võõrandati ettevõttest eraldi varade müügi vormis. Komisjon leiab, et müümine kogumitena, mis võimaldas eri ostjatel teha pakkumisi LHZB kommertsvarade ja kohustuste eraldi osadele, aitab tõhusalt kaasa LHZB kommertstegevuse likvideerimisele. Tähelepanuväärne on see, et pank on üritanud rohkem kui ühe korra müüa müümata varasid, mis kantakse lõpuks üle Läti erastamisagentuurile, komplekteerides kogumeid ümber ja rääkides võimalike investoritega uuesti läbi. Seega näib, et LHZB on ammendanud kõik turul olemasolevad võimalused müüa neid halvima kvaliteediga varasid mõistliku hinnaga, st kõrgema hinnaga, kui on nende pikaajaline majanduslik väärtus maineka väliskonsultandi hinnangul.

(72)

LHZB kommertsiseloomuga abitegevusalade kohta esitas Läti samuti piisavat teavet, et need on juba lõpetatud või lõpetatakse lähiajal. Mittetegutsev ettevõte Hipo Fondi, mis jääb pärast selle hallatud varade müüki alles, müüakse eelolevatel kuudel, väärtpaberitega kauplemine lõpetatakse ning RIS, mis on puhtalt valdusettevõtja, mis haldab praegu aktsiaid ettevõttes Hipo Fondi ja kahes maksejõuetus ettevõttes, likvideeritakse. Kavakohaselt tühistatakse LHZB panganduslitsents 31. detsembriks 2013.

(73)

Mis puutub Hipolizingsit, siis müüdi see juriidilise isikuna aktsiate võõrandamise teel. Läti väitis, et Hipolizings ei saanud otsest kasu oma emaettevõtjale LHZB-le antud toetusest (24). Seoses menetluse algatamise otsuse põhjendustes 165–170 kirjeldatud võimalike varade suhtes kohaldatavate toetusmeetmetega tuletatakse meelde, et enne Hipolizingsi müüki kanti LHZB kõige probleemsemad varad kontsernisiseselt üle HipoNIA-le. Komisjon tegi menetluse algatamise otsuses järelduse, et selline varade kontsernisisene ülekandmine võib kujutada endast varadest vabastamise meedet Hipolizingsi ja Hipo Fondi kasuks ainult siis, kui nad said sellistest ülekannetest kasu, ja saadud kasu ulatuses. Arvestades Läti kinnitust, et varasid ei kantud üle Hipolizingsilt HipoNIA-le, võib järeldada, et Hipolizings ei saanud varade suhtes kohaldatavat toetust, mis oleks toonud tema tegevusele otsest kasu. Nagu aga tunnistas Läti, ei saa välistada, et Hipolizings kasutas piiratud ulatuses LHZB-le antud abi, kuivõrd Hipolizingsi olemasolevaid kokkuleppeid ei pidanud ootamatult lõpetama ja seda ei pidanud müüma raskustesse sattunud omanik. Komisjon teeb seetõttu järelduse, et Hipolizings kasutas LHZB-le antud abi, olgugi et kaudselt ja seega väga vähesel määral.

(74)

Hipo Fondi kohta märgib komisjon, et kui see müüdi selle vähemusaktsionärile, oli see lihtsalt mittetegutsev ettevõte. Läti on kinnitanud, et allesjäänud eraportfellid ja kinnised fondid, mida haldas Hipo Fondi, on kas juba suletud, lõpetamisprotsessis või likvideeritakse. Peale selle on Läti kinnitanud, et […].

(75)

Arvestades eespool öeldut, võib järeldada, et Hipo Fondi jääb vähemalt mõneks ajaks pelgalt mittetegutsevaks ettevõtteks, millel ei ole tegelikku äritegevust. Arvestades, et kõnealune mittetegutsev ettevõte lõpetab varemalt Hipo Fondi kui LHZB tütarettevõtja hallatud tegevuse ega alusta kohe uut majandustegevust, võib järeldada, et puudub järjepidevus Hipo Fondi kui LHZB kontserni osaks olnud ettevõtja ja uue üksuse, st uue omaniku (uute omanike) omanduses oleva ja uue majandustegevusega tegeleva (kui seda on) Hipo Fondi vahel. Seega ei saa ettevõtjat Hipo Fondi pidada varem LHZB-le antud abist kasu saajaks.

(76)

Mis puutub HipoNIAsse, hõlmab see LHZB endise kommertsharu likvideeritavaid varasid ja töötab ainult piiratud aja jooksul. Kooskõlas väljakujunenud tavaga võivad kommertstegevuse lõpetamisele suunatud abimeetmed endast ikkagi abi kujutada (25).

(77)

Mis puutub ettevõtjatesse, kes on kogumite ostjad, märgib komisjon, et Läti esitatud andmete kohaselt viidi müügiprotsess läbi avatud ja mittediskrimineerival viisil turutingimustel ja eesmärgiga maksimeerida konkreetsete kogumite hinda.

(78)

Mis puutub HipoNIA üleandmisse turuväärtusest madalama hinnaga, kinnitab komisjon menetluse algatamise otsuse esialgset järeldust, et selle ostjat, Läti erastamisagentuuri, ei saa pidada abisaajaks, kuna sellel puudub majandustegevus ja see on vaid Läti riigi agentuur (26).

(79)

Sellele tuginedes leiab komisjon, et abi ei antud ettevõtjatele, kes on LHZB kommertsvarade ja kohustuste ostjad.

(80)

Kokkuvõttes on pärast LHZB endist kommertstegevust hõlmavate kõigi kogumite müüki, mis on nüüd lõppenud, abimeetmeid kohaldatud ainult selle LHZB kommertstegevuse suhtes, mis jätkus pärast HipoNIA ja Hipolizingsi müüki.

(81)

Nagu on märgitud põhjenduses 73, kasutas Hipolizings (kuigi vaid piiratud ulatuses) LHZB-le antud abi. Nagu eespool osutatud, ei tulnud Hipolizingsi lepingulisi suhteid ootamatult lõpetada ja ettevõtet ei pidanud müüma raskustesse sattunud omanik, mis oleks võinud kaasa tuua kiirmüügi. Eelise piiratus või asjaolu, et seda ei saa mõõta, ei muuda komisjoni sellekohast otsust.

(82)

Arvestades, et Hipolizings on aktiivne finantssektoris, võib tema tegevust edendav riigi vahenditest saadud mis tahes soodustus mõjutada liidusisest kaubandust ja moonutada konkurentsi. Seetõttu tuleb tema tegevust soodustavaid meetmeid pidada võimalikuks konkurentsi moonutajaks ja liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutajaks. Soodustust anti riigi vahendite kaudu ja see on valikuline, sest sellest saab kasu ainult üks finantskontsern.

(83)

Eespool öeldut arvesse võttes järeldab komisjon, et LHZB-le võimaldatud abimeetmete kaudu Hipolizingsile antud kaudne eelis kujutab endast riigiabi aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(84)

Seoses HipoNIA suhtes kohaldatud likviidsusmeetmega, mida säilitatakse ümberkujundamise etapis, kuigi suuremas summas, on juba menetluse algatamise otsuses kindlaks tehtud, et meede kujutab endast riigiabi. Komisjonil ei ole põhjust muuta oma varasemat hinnangut, võttes arvesse likviidsustoetuse suurenenud summat. Meetme muutunud summa ei mõjuta selle kvalifitseerimist abina. Seetõttu teeb komisjon järelduse, et 71 miljoni lati suurune likviidsustoetus HipoNIA-le kujutab endast riigiabi.

(85)

Mis puutub HipoNIA emaettevõtja LHZB suhtes kohaldatud teistesse abimeetmetesse, ei saa HipoNIA nendest tulenevatest soodustustest kasu. Kõigi kõnealuste teiste LHZB suhtes kohaldatud abimeetmete eesmärk oli säilitada LHZB tegevus pikemaks ajaks, kui see oleks võimalik kohese maksejõuetuse ja likvideerimise korral, ja selline oli nende mõju. Ajal, mil meetmeid LHZB suhtes kohaldati, tegutses HipoNIA probleemsete varade haldusettevõtjana LHZB kontserni sees. Arvestades, et HipoNIA tegevus piirdus varade kiire likvideerimisega ilma mis tahes ettemakseteta klientidele, oli ta likvideerimisprotsessi keskne osa. Seetõttu võib LHZB kommertsharu suhtes kohaldatud abimeetmetest saadud kaudse abi HipoNIA puhul välistada.

(86)

Kuna punktis 5.1 leiti, et HipoNIA suhtes kohaldatud likviidsusmeede ja LHZB suhtes kohaldatud abimeetmetest saadud kaudne eelis Hipolizingsile kujutab endast riigiabi aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, tuleks hinnata nende kokkusobivust siseturuga.

(87)

Menetluse algatamise otsuse põhjendustes 177–180 on juba sätestatud, et LHZB kommertstegevust edendavaid abimeetmeid hinnatakse aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti b ja eelkõige ümberkorraldamist käsitleva komisjoni teatise alusel.

(88)

Ümberkorraldamist käsitleva teatise punktis 17 kinnitatakse, et finantsasutuse (osa) müümine kolmandale isikule võib aidata taastada selle pikaajalist elujõulisust.

(89)

Hipolizings müüdi Swedbank Lizingsile, mis on suurim liisinguettevõte Lätis (turuosa 22 %). See on tihedalt seotud Swedbanki üldise pangandustegevusega. 31. mai 2013. aasta seisuga on Moody tõstnud Swedbanki reitingu tasemele A1. Kontserni äritegevuse kasumlikkus on piisav (omakapitali investeeringute tulusus oli 2012. aasta lõpus 16,9 % ja 2013. aasta 1. kvartalis 13,8 %) (27), kusjuures esimese taseme omavahendite suhtarv ületab 15 %. Hipolizingsi tegevus moodustab väga väikese osa Swedbanki kontserni varadest (umbes 0,05 %).

(90)

Eespool öeldut arvesse võttes järeldab komisjon, et LHZB majandustegevus, mida jätkas Hipolizings pärast selle müüki ettevõtjale Swedbank Lizings, on Swedbanki kontserni integreerituna elujõuline.

(91)

Läti kinnitas, et HipoNIA, kes sai LHZB-lt laenuportfellid, ei paku täiendavat rahastamist ühelegi selle kliendile. Ettevõtja lubas esitada seirearuanded müümata kommertstegevuse lõpetamise ja likvideerimise järelhindamise kohta.

(92)

Komisjon märgib positiivsena Läti ja LHZB tehtud jõupingutusi müüa kogu müüdav tegevus, välja arvatud juhul, kui see oli majanduslikult ebasoodsam kui tegevuse aja jooksul likvideerimine, nagu hindas mainekas väliskonsultant.

(93)

Eespool öeldut arvestades teeb komisjon järelduse, et menetluse algatamise otsuses esitatud kahtlused on hajutatud ja ümberkorraldamist käsitlevas teatises sätestatud nõuetekohast lõpetamist käsitlevad nõuded on käesoleval juhul täidetud.

(94)

Menetlemise algatamise otsuses on juba kindlaks tehtud, et müügistrateegia põhistsenaarium tagab LHZB kommertstegevuse järkjärguliseks lõpetamiseks vajaliku abi piiramise miinimumini (28). Kõnealuse kava tegelik rakendamine ei muuda seda hinnangut.

(95)

Samuti on menetluse algatamise otsuses järeldatud, et müügi tulemusena lõppes LHZB kommertstegevus, mis tagab, et pank jätkab ümberkorraldamist nii palju kui võimalik omavahenditega (29).

(96)

Nagu on juba märgitud menetluse algatamise otsuses, leevendavad LHZB tütarettevõtjate õigeaegne loovutamine pangast eraldi ning panga müügieelne mitmesse kogumisse jagamine abist põhjustatud põhjendamatuid konkurentsimoonutusi. Seetõttu peetakse neid toiminguid positiivseks (30).

(97)

Et müük on tehtud, on hajutatud menetluse algatamise otsuses seoses müügi tempoga esitatud kahtlused.

(98)

Kuna Läti kinnitas, et HipoNIA ei tee ettemakseid seoses olemasolevate laenudega, on samuti hajutatud menetluse algatamise otsuses selles suhtes väljendatud kahtlused.

(99)

Mis puutub ettevõttesse Hipolizings, leidis komisjon menetluse algatamise otsuses esialgu, et meetmed ettevõttele antud abist tingitud konkurentsimoonutuste piiramiseks olid piisavad. Arvestades Läti kinnitust, et Hipolizings ei ole saanud otsest abi, võib komisjoni nimetatud järeldused nüüd kinnitada. Lisaks, Hipolizings […]. […]. Arvestades Hipolizingsi piiratud kohalolekut turul (turuosa 5 %) ja talle antud piiratud abi, mis oli ainult kaudne, on konkurentsimoonutuste piiramiseks võetud meetmed, mis seisnesid peamiselt tema LHZB-poolses õigeaegses müügis, piisavad.

(100)

Arvestades eespool öeldut, leiab komisjon, et LHZB ümberkorralduskava ja selle rakendamine seoses LHZB kommertstegevusega vastavad praeguseni kõigile ümberkorraldamist käsitlevas teatises sätestatud tingimustele.

(101)

Komisjon leiab, et likviidsustoetus summas 71 miljonit latti, mille Läti andis 2013. aasta juunis LHZB-le (juriidilise isiku HipoNIA isikus), ja LHZB suhtes kohaldatud ümberkorraldusmeetmetest Hipolizingsile tekkinud kaudne eelis kujutab endast riigiabi aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(102)

Komisjon leiab, et Läti on ebaseaduslikult rakendanud 11 miljoni lati suurust täiendavat likviidsustoetust, mis on vastuolus aluslepingu artikli 108 lõikega 3. Komisjon leiab siiski, et meede koos 60 miljoni lati suuruse esialgse likviidsustoetusega HipoNIA-le on aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti b kohaselt kokkusobiv siseturuga.

(103)

Komisjon leiab samuti, et LHZB suhtes rakendatud ümberkorraldusmeetmetest Hipolizingsile tekkinud kaudne eelis on aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti b kohaselt kokkusobiv siseturuga,

25.9.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 250/18

(1)

Ühendkuningriik teatas komisjonile 5. jaanuari 2004. aasta kirjaga, mis registreeriti 9. jaanuaril 2004, oma kavatsusest kehtestada Põhja-Iirimaal maksuvähendus, mida kohaldatakse Põhja-Iirimaal kaevandatud ja seal kaubanduslikul eesmärgil kasutatava esmase täitematerjali suhtes ning Põhja-Iirimaal kaevandatud esmasest täitematerjalist toodetud ja seal kaubanduslikul eesmärgil kasutatavate töödeldud toodete suhtes; maksuvähendus („meede”) puudutab Ühendkuningriigis täitematerjalidele kehtestatud maksu.

(2)

Meetmest teatati algse Põhja-Iirimaal täitematerjalimaksu algse soodustuse muudatusena (2), mille komisjon kinnitas oma 24. aprilli 2002. aasta otsusega juhtumi N863/01 (3) kohta (otsus N863/01).

(3)

7. mail 2004 võttis komisjon vastu otsuse vastuväidete puudumise kohta meetme suhtes (4) (7. mai 2004. aasta otsus).

(4)

30. augustil 2004 kaebasid British Aggregates Association, Healy Bros. Ltd ja David K. Trotter & Sons Ltd 7. mai 2004. aasta otsuse edasi (hagi registreeriti numbri T-359/04 all).

(5)

9. septembril 2010. aastal tühistas Üldkohus 7. mai 2004. aasta otsuse (5). Kohtuotsuse kohaselt võttis komisjon õiguslikult põhjendamatult vastu otsuse mitte esitada vastuväiteid, sest ta oli jätnud vaidlustatud otsuses uurimata küsimuse, kas kodumaiste toodete ja Iirimaalt pärinevate toodete vahel võib esineda maksudiskrimineerimist. Komisjon seda otsust edasi ei kaevanud.

(6)

15. detsembril 2010. aastal ja 21. detsembril 2011. aastal esitas Ühendkuningriik meetme kohta lisateavet, sealhulgas dokumendid meetme rakendamise peatamise kohta alates 1. detsembrist 2010, millega 2004. aasta täitematerjalimaksu (Põhja-Iirimaa maksusoodustus) määrus (delegeeritud seadusandlik akt 2004/1959) tunnistati kehtetuks.

(7)

Komisjon palus 2. veebruari 2011. aasta kirjaga lisateavet. Ühendkuningriik esitas lisateabe 7. märtsi 2011. aasta kirjaga ja 10. juuni 2011. aasta kirjaga.

(8)

13. juuli 2011. aasta kirjaga teavitas komisjon Ühendkuningriiki, et on otsustanud abiga seoses algatada aluslepingu artikli 108 lõike 2 kohase menetluse.

(9)

Komisjoni otsus algatada menetlus avaldati Euroopa Liidu Teatajas  (6) (edaspidi „algatamisotsus”). Komisjon kutsus huvitatud isikuid üles esitama abi kohta oma märkusi.

(10)

Komisjon sai huvitatud isikutelt kaks märkust, mõlemad 23. septembril 2011. aastal. Ta edastas need 10. novembril 2011. aastal Ühendkuningriigile, kellel oli võimalus neile vastata; Ühendkuningriik saatis oma märkused 25. novembri 2011. aasta kirjaga.

(11)

Ühendkuningriik esitas lisateavet 17. septembril 2012 ja 10. oktoobril 2012. Komisjon palus 23. jaanuaril 2014 ja 7. veebruaril 2014 lisateavet, mida Ühendkuningriik andis vastavalt 1. aprillil 2014 ja 4. juunil 2014.

(12)

Täitematerjalimaks on täitematerjalide kaubandusliku kasutamise suhtes kohaldatav keskkonnamaks ja seda kohaldatakse kivimite, liiva ja kruusa suhtes. Ühendkuningriik kehtestas selle 1. aprillist 2002 keskkonnaalastel eesmärkidel, et maksimeerida ümbertöödeldud täitematerjalide ja muude esmaste täitematerjalide alternatiivide kasutamist ning edendada esmaste täitematerjalide – taastumatu loodusvara – tõhusat kaevandamist ja kasutamist. Täitematerjalimaksuga hüvitatakse täitematerjali kaevandamisega kaasnevat keskkonnakahju, sealhulgas müra ja tolmu ning bioloogilise mitmekesisuse ja looduse ilu kahjustamist.

(13)

Täitematerjalimaksu kohaldatakse Ühendkuningriigis kaevandatava esmase täitematerjali suhtes ja imporditud esmase täitematerjali suhtes selle esmakordsel kasutamisel või müümisel Ühendkuningriigis (7). Algse teatise esitamise ajal oli maksumäär 1,60 Inglise naela tonni kohta (8). Täitematerjalimaksu kohaldatakse ka töödeldud toodete tootmiseks kasutatava esmase täitematerjali kaubandusliku kasutamise suhtes. Seda ei kohaldata töödeldud ja ümbertöödeldud täitematerjali suhtes ning Ühendkuningriigist eksporditava esmase täitematerjali suhtes.

(14)

Oma otsuses N863/01 leidis komisjon, et üleminekuperiood täitematerjalimaksu rakendamiseks Põhja-Iirimaal oli kooskõlas keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste punktiga E.3.2 (9) (edaspidi „2001. aasta keskkonnaabi suunised”). Heakskiidetud abi anti viieaastase kahaneva maksusoodustuskava alusel, mis algas 2002. aastal ja lõppes 2007. aastal. Algne täitematerjalimaksu soodustus Põhja-Iirimaal hõlmas üksnes töödeldud toodete tootmiseks kasutatud täitematerjali kaubanduslikku kasutust.

(15)

Käesolev otsus käsitleb üksnes täitematerjalimaksu vähendamise muudetud korda Põhja-Iirimaal, mida kohaldati Põhja-Iirimaal kaevandatud ja seal kaubanduslikul eesmärgil kasutatava esmase täitematerjali suhtes ning Põhja-Iirimaal kaevandatud esmasest täitematerjalist toodetud ja seal kaubanduslikul eesmärgil kasutatavate töödeldud toodete suhtes.

(16)

Nagu on selgitatud algatamisotsuse põhjendustes 12–14, oli Ühendkuningriik arvamusel, et Põhja-Iirimaa erandlike asjaolude tõttu tuli laiendada täitematerjalimaksu soodustuse kohaldamisala Põhja-Iirimaal.

(17)

Algset maksuvähenduskava (täitematerjali maksu järkjärguline rakendamine) muudeti. Maksu vähendamist kohaldati kõigi esmase täitematerjali liikide suhtes, st mitte üksnes nende täitematerjalide suhtes, mida kasutati töödeldud toodete tootmiseks, nagu see oli algset maksu vähendamist käsitlevas otsuses N863/01, vaid ka esmaste täitematerjalide suhtes, mida kasutati otse, töötlemata kujul (10).

(18)

Maksuvähenduseks kehtestati 80 % täitematerjalimaksu tasemest, mida muul juhul tulnuks maksta, ja see pidi olema üleminekumeede. Meede jõustus 1. aprillil 2004 ja pidi kestma kuni 31. märtsini 2011 (st 9 aastat pärast täitematerjalimaksu kehtestamist 1. aprillil 2002).

(19)

Maksuvähenduskava peatati 1. detsembril 2010.

(20)

Kavandatud keskkonnaeesmärkide tulemuslikumaks saavutamiseks seadis Ühendkuningriik maksuvähenduse saamiseks tingimuse, et selle taotlejad sõlmivad Ühendkuningriigiga ametlikult kokkulepped ning täidavad neid, kohustudes maksuvähenduse kestel osalema keskkonnategevuse tulemuslikkuse parandamise kavas.

(21)

Kavas osalemise põhikriteeriumid olid järgmised:

(22)

Iga kokkulepe oli kohandatud konkreetse karjääri asjaoludele, võttes arvesse näiteks kehtivaid norme ja võimalikku arenguruumi. Hõlmatud tulemusvaldkonnad olid järgmised: õhu kvaliteet; arheoloogia ja geoloogiline mitmekesisus; bioloogiline mitmekesisus; lõhkamine; kogukonna vastutus; tolm; energiatõhusus; põhjavesi; maastik ja visuaalne häiring; müra; õlide ja kemikaalide säilitamine ja käitlemine; taastamine ja järelhooldus; esmaste täitematerjalide alternatiivide kasutamine; pinnavesi; transpordimõjud väljaspool käitist ja jäätmekäitlus.

(23)

Nende kokkulepete järelevalve eest vastutas Põhja-Iirimaa keskkonnaministeerium, ning ettevõtete puhul, kellel ilmnes tõsiseid puudujääke, soodustus tühistati.

(24)

Täitematerjalide tootmiskuludega seoses selgitas Ühendkuningriik, et need varieerusid karjääride lõikes suuresti ning et sama kehtis ka hindade kohta (11). Erinevate täitematerjaliklasside keskmine karjäärist müümise hind on kokku võetud tabelis 1 (12). Kasumimarginaalid varieerusid samuti, tööstusharu hinnangul oli tüüpiline tase 2–5 %.

Tabel 1

Müügihind

(25)

Pärast algatamisotsuse tegemist esitas Ühendkuningriik lisateavet täitematerjalide tootmiskulude kohta Põhja-Iirimaal ja Suurbritannias. Põhja-Iirimaal on Suurbritanniaga võrreldes suuremad elektri- ja planeerimislubade kulud. Elektrikulud olid väikese/keskmise suurusega ettevõtte puhul Põhja-Iirimaal keskmiselt 14 p/kWh ja sarnase suurusega ettevõtete puhul Ühendkuningriigis tervikuna 11 p/kWh. Põhja-Iirimaa suured ja väga suured elektritarbijad maksavad keskmiselt 10 p/kWh, võrreldes ligikaudu 8 p/kWh-ga Ühendkuningriigis tervikuna. Tööstusharu esitatud hinnangutest nähtub, et elektri- ja kütusekulud moodustavad 30–46 penni toodetud täitematerjali tonni kohta. Lisaks on Põhja-Iirimaa karjääridel märgatavalt suuremad planeerimiskulud kui Ühendkuningriigi ja Iiri Vabariigi karjääridel. Ühendkuningriik esitas selle väite toetuseks kulude võrdlused.

(26)

Mis puudutab üldiselt Põhja-Iirimaa ja Suurbritannia hinnatasemete erinevust, siis on Ühendkuningriik selgitanud, et Põhja-Iirimaa tarnijad ei ole kunagi saanud küsida samu hindu kui Suurbritannias. Ühendkuningriik on seda illustreerinud täitematerjalide keskmiste hindadega Põhja-Iirimaal ja Ühendkuningriigis aastatel 2001–2008. Seega oleks täismääras maks moodustanud palju suurema osa müügihinnast juba niigi survestatud turul. Suutmatus kanda kulusid üle klientidele kujutab endast olulist pikaajalist tegurit, mis on põhjustanud olukorra, mille puhul keskkonnaseisundi parandamisse ei ole investeeritud, ning selle põhjuste selgitamisel osutatakse majanduslikele (turu killustatus) ja geoloogilistele teguritele.

(27)

Pärast algatamisotsuse tegemist esitas Ühendkuningriik üksikasjalikumat teavet täitematerjalide keskmise hinna kohta. Ilmselgelt ei ole majanduslikult otstarbekas – välja arvatud väga väärtuslike spetsiaalsete täitematerjalide korral – vedada täitematerjale Põhja-Iirimaalt Ühendkuningriiki või isegi Ühendkuningriigi sees Šotimaalt näiteks Londonis kasutamiseks. Tabelis 2 esitatakse keskmised karjäärihinnad Põhja-Iirimaal ja Ühendkuningriigis: Põhja-Iirimaa puhul aastate 2006–2011 ning Ühendkuningriigi puhul aastate 2006–2012 kohta.

Tabel 2  (13)

Keskmised karjäärihinnad

(28)

Üksikasjalikumad andmed hinnakujunduse kohta osutavad samuti Ühendkuningriigi eespool esitatud järeldusele (põhjendus 26), st et täismääras maks oleks moodustanud palju suurema osa müügihinnast juba niigi survestatud turul. Andmetest nähtub, et sellised Põhja-Iirimaalt pärinevad täitematerjalid nagu liiv ja kruus või purustatud kivim ei suudaks konkureerida Ühendkuningriigi keskmiste hindadega, kui võetakse arvesse nende üle mere transportimise kulusid […] (14) Inglise naela tonni kohta. Täitematerjali madal hind üldiselt välistab selle müügi kaugetel turgudel, sest isegi kui hind on […] Inglise naela tonni kohta, lisandub karjäärihinnale […]-miilise teekonnaga peaaegu […] %. Enamikul juhtudel on tõenäoline, et lähemal asuv karjäär saab pakkuda konkurentsivõimelisemat hinda.

(29)

Mis puudutab nõudluse hinnaelastsust, siis on Ühendkuningriik selgitanud, et täitematerjalide nõudluse hinnaelastsus on vahemikus 0,2–0,5. Ühendkuningriigi uurimusest täitematerjalide koguseliste ja hinnaandmete kohta Põhja-Iirimaal ja Suurbritannias nähtus, et enamiku täitematerjali liikide puhul ulatus hinnaelastsus nullilähedasest kuni ligikaudu 0,52ni. Algatamisotsuse järel tõendas Ühendkuningriik, et Ühendkuningriigi põhiterritooriumi nõudluse hinnaelastsust ei saa turgude erinevuse tõttu Põhja-Iirimaa suhtes kohaldada. Seetõttu ei ole esialgu esitatud arvnäitajad Põhja-Iirimaa turu suhtes asjakohased. Ühendkuningriik osutas, et nad püüdsid selgitada välja üksnes Põhja-Iirimaale omast elastsust, kuid arvutamiseks vajalikud andmed puudusid.

(30)

Pärast algatamisotsust esitas Ühendkuningriik teavet näitamaks, kuidas hinnaerinevused mõjutavad nõudlust Põhja-Iirimaa turul. Sel otstarbel hangiti teavet neljalt ettevõttelt, kes kuuluvad Põhja-Iirimaa viie suurema kaevandamisega tegeleva ettevõtte hulka. Kuna veokulud kipuvad piirama turgu, kuhu karjäärid saavad tooteid konkurentsivõimelise hinnaga müüa, oli raske selgitada välja hindade ja turuosade vahelist otsest korrelatsiooni. Nõudlus ja turuosa reageerivad suurte ehitusprojektide alustamisele või lõpuleviimisele kohalikus ümbruskonnas tõenäolisemalt kui riigisisesed hinnaerinevused. Pealegi müüvad need ettevõtted, kellel on Põhja-Iirimaal suurim turuosa, mõnikord ka kõrgema kvaliteediga eritooteid, mistõttu ei oleks tootjate võrdlemine hinnasuundumuste väljaselgitamiseks täpne. Sellegipoolest näitab Ühendkuningriik, et hinnaerinevused küll mõjutavad nõudlust, aga pigem kohalikul tasandil. Iiri Vabariigi piiri lähedal, st piirist ligikaudu 23 miili kaugusel tegutsevad ettevõtted tõendasid, et kui nad hindu tõstsid, vähenes nende müük märkimisväärselt. […] ja […] kohta esitati konkreetseid andmeid. Tabelis 3 esitatakse hinnamuutuste mõju […] ja […] […] karjääri kohta aastatel 2009–2013, millest nähtub, et pärast soodustuse peatamist 2010. aastal vähenesid müügimahud ja tulud märkimisväärselt. Kui täismääras maksu üritati üle kanda, kaotasid […] ja […] karjäär […] % oma müügist, mis oli märkimisväärne vähenemine.

Tabel 3

Hinnamuutuste mõju […] ja […] […] karjäärile vahemikus 2009–2013

(31)

Ka Iiri Vabariigi piiri lähedal asuvatel töödeldud tooteid tootvatel käitistel vähenes müük märkimisväärselt, kui nad püüdsid täitematerjalimaksu kulusid täismääras üle kanda. Näiteks […] […] asukohaga […], mis asub ainult miili kaugusel piirist, seisis silmitsi tootmise vähenemisega […] m3-lt 2005. aastal vaid […] m3-ni 2013. aastal, pärast seda, kui ta tõstis oma materjalide hindu.

(32)

Lisaks esitas Ühendkuningriik teavet taristu arengu ja muude avaliku sektoriga seotud tööde kohta ajavahemikus 2000–2012. Arengust nähtub, et avaliku sektori ehitustegevuse maht suurenes aastatel 2007–2009, misjärel see vähenes ning 2012. aastal taas suurenes veidi. Komisjon märgib, et ehitustegevust on üldiselt mõjutanud majanduslangus ning et seega ei saa neid suundumusi iseseisva näitajana arvesse võtta, sest need võivad olla põhjustatud majanduskeskkonnast ja ehitusturu suundumustest.

(33)

Samuti esitas Ühendkuningriik Põhja-Iirimaa teetööde hangetega tegeleva teenistuse ostetud täitematerjalide hanke pakkumuste hinnad aastatel 2007–2013 (tabel 4), mis sisaldavad ka veokulusid teenistuse kohalikesse hoidlatesse. Andmetest nähtub selgelt, et pärast 2010. aastat, kui täitematerjalimaksu soodustus peatati, siis hinnad kas vähenesid, mõnikord hüppeliselt, või suurenesid veidi, aga palju väiksemas ulatuses kui täismääras täitematerjalimaksu – 1,95 Inglise naela – korral. See näitab, et isegi avalikule sektorile müües ei suutnud Põhja-Iirimaa täitematerjalitootjad täitematerjalimaksu kulusid oma klientidele üle kanda. See on veenvam näide, kuna avalik sektor on tõenäoliselt olnud vähem mõjutatud majanduslangusest ja selliste avaliku sektori ehitustööde nagu teedeteenistuse teostatavate tööde osa üldises täitematerjalide nõudluses suurenes.

Tabel 4

Põhja-Iirimaa teetööde hangetega tegeleva teenistuse ostetud täitematerjalide hanke pakkumuste hinnad aastatel 2007–2013

(34)

Kuna täitematerjalimaksu soodustusest said kasu üksnes Põhja-Iirimaa ja mitte ülejäänud Ühendkuningriigi kaevandused, esitas Ühendkuningriik teavet selle kohta, miks on Põhja-Iirimaa täitematerjalituru puhul tegemist teistsuguse geograafilise turuga, kui seda on Ühendkuningriigi üldine turg, ja milles erinevused seisnevad.

(35)

Ühendkuningriik selgitab, et Põhja-Iirimaa ja Suurbritannia täitematerjaliturgude puhul on tegemist eraldi olevate ja teineteisest erinevate ning väga väikese vastastikuse mõjuga turgudega. Täitematerjalide turg kaldub olema kohaliku iseloomuga, kuna materjali veokulud on selle müügihinnaga võrreldes suhteliselt suured. Transpordiosakonnalt saadud andmete alusel arvutas Ühendkuningriik, et tonni täitematerjali maanteeveo keskmine hind ulatub kuni 0,855 Inglise naelani tonnmiili kohta. Täitematerjalitoodete madal hind tähendab, et pikkade vahemaade tõttu muutuvad täitematerjalid vähem konkurentsivõimeliseks kui kliendile lähemal asuvatest karjääridest pärinev materjal. Lisaks on täitematerjalide eksportijad hinnanud, et täitematerjali veokulu Põhja-Iirimaa ja Suurbritannia vahelise mereveo puhul oleks ligikaudu […] Inglise naela tonni kohta. Seejärel oleks lisaks mereveole vajalik maanteevedu karjäärist sadamasse ning randumispaigalt kasutuskohta. Lisaks selgitab Ühendkuningriik, et täitematerjali vedu kahe piirkonna vahel on ebamajanduslik, välja arvatud spetsiaalsema värvilise kivimi või kõrgema hinnaga täitematerjali puhul. Hinnangute kohaselt tekib aga ka nende materjalide maanteeveol Suurbritannia sadamatest lähimatesse asfalditehastesse tõenäoline lisakulu vahemikus […]–[…] Inglise naela tonni kohta.

(36)

Täitematerjalide varude poolest erineb Põhja-Iirimaa suuresti Suurbritanniast nii materjalide kättesaadavuse kui ka karjääre käitavate ettevõtjate arvu tõttu. Tänu oma geoloogilistele omadustele saab Põhja-Iirimaa kiidelda suurema valiku kivimiliikidega kui mis tahes muu võrreldava suurusega piirkond Ühendkuningriigis. Karjäärid on suhteliselt ühtlaselt jaotunud üle kogu Põhja-Iirimaa. Kuigi eri maakondades esineb erinevate kivimiliikide lasundeid, saab purustatud kivist täitematerjale suures osas omavahel asendada, tänu millele on kogu piirkonnas külluslikult täitematerjalina kasutamiseks sobivat kivimit. Vastupidiselt sellele ei ole Briti mandriosa geoloogiliselt sama mitmekesine. Tänu erinevatele ja rikkalikele kivimilasunditele, mis on ühtlaselt jaotunud üle kogu riigi ja on lähedal kõigile suurematele turgudele, on Põhja-Iirimaal tunduvalt suuremad varud omavahel asendatavaid tooteid kui Suurbritannia turul. See põhjustab Põhja-Iirimaal suuremat konkurentsi ja vähendab Põhja-Iirimaa täitematerjalitootjate marginaale, mida nad hindade tõstmisest võivad saada.

(37)

Nagu Ühendkuningriik osutas, on täitematerjalide tarnijate vaheline konkurents suurem ka seetõttu, et Põhja-Iirimaal on rohkem omaette tegutsevaid karjääre ja karjääride arv ruutmiili kohta on suurem. Suurbritannias tarnivad üle 75 % kõigist täitematerjalidest viis suuremat firmat (15). Samal ajal moodustab Põhja-Iirimaa viie suurema firma toodang hinnanguliselt üksnes 39 % sealsest täitematerjalide kogutoodangust.

(38)

Ühendkuningriik selgitab, et neile kahele turule on iseloomulikud erinevad nõudluse suundumused, sest täitematerjalide nõudlus on majanduslanguse ajal ja sellest alates vähenenud Põhja-Iirimaal tunduvalt rohkem kui Suurbritannias. Lisaks, kuna ehitustoodang ja täitematerjalide nõudlus vähenevad, muutub karjääride käitajate konkurents allesjäänud nõudluse pärast pingelisemaks.

(39)

Põhja-Iirimaa puhul on ilmsem suundumus tegevuse eraldatusele, sest täitematerjali-, tsemendi- ja betoonitootmise vaheline vertikaalne integratsioon on Põhja-Iirimaa turul Suurbritanniaga võrreldes palju vähem tavapärane. Nagu põhjenduses 37 osutatud, kontrollivad Suurbritannia viis suuremat ettevõtet koguni 75 % täitematerjalitoodangust. Samad ettevõtted kontrollivad ka 70 % valmissegatud betooni toodangust ning suurt osa kõigist asfalditehastest, mis mõlemad on täitematerjalimüügi põhiturud. Seega kui ehitustoodang väheneb ning betooni- ja asfaldinõudlus langeb, on Suurbritannia viiel suuremal ettevõttel kontroll oma täitematerjali tootmisvõimsuse vähendamise üle. Selle tulemusena kohandub täitematerjalide tarnimine Suurbritannias paremini nõudlusega, piirates hindade allasurumist. Põhja-Iirimaa on erinev seetõttu, et puudub turu vertikaalne integratsioon; kui ehitustoodang ja nõudlus täitematerjalide järele väheneb, muutub karjäärikäitajate konkurents olemasoleva nõudluse pärast pingelisemaks. See muudab Põhja-Iirimaa turu palju konkureerivamaks kui Suurbritannia oma, kuna karjääride arv ruutmiili ja inimese kohta on suurem ja kuna suurem arv sõltumatuid karjääre püüab oma tooteid müüa sõltumatutele omaette tegutsevatele tehastele, kes toodavad täitematerjalist tooteid.

(40)

Lisaks näitas Ühendkuningriik, et Põhja-Iirimaa täitematerjaliturg ja Iiri Vabariigi täitematerjaliturg on väga sarnased.

(41)

Pärast algatamisotsust esitas Ühendkuningriik teavet Põhja-Iirimaa täitematerjalitööstuse kaubavahetuse intensiivsuse kohta aastatel 2002–2013. Seoses Ühendkuningriigi maksu- ja tolliameti avalikustamiseeskirjadega sai ametlikust statistikast üksnes koondandmed kahe aasta kohta. Kõnealused andmed ei võimalda jaotada kaubavahetuse intensiivsust täitematerjali liikide kaupa ja mõne aasta kohta ei ole kaubandusstatistikat üldse saadaval. Lisaks tekkisid probleemid, kuna puudusid ametlikud andmed töödeldud betoon- ja asfalttoodete tootmise kohta. Nendel juhtudel on Ühendkuningriik kasutanud hinnanguid (16), mille on esitanud Põhja-Iirimaa karjääritoodete assotsiatsioon (Quarry Products Association Northern Ireland, edaspidi „QPANI”). Kuna muude tootekategooriate kohta puudus riiklik statistika, on Ühendkuningriik esitanud parimad arvamuslikud hinnangud purustatud kivi, töödeldud betoontoodete, liiva ja asfaldi kaubavahetuse intensiivsuse kohta. Sellegipoolest on Ühendkuningriik isegi neid piiranguid arvesse võttes arvamusel, et kaubavahetuse intensiivsust puudutavatest andmetest nähtub Iiri Vabariigi ja Põhja-Iirimaa vahelise kaubanduse ulatus. Üksikasjalikud andmed kaubavahetuse intensiivsuse kohta on toodud tabelis 5. Aluseks on aasta või kahe aasta näitajad impordi ja ekspordi kohta ja aastaste toodangumahtude kohta ning need on esitatud ka komisjonile.

Tabel 5

Kaubavahetuse intensiivsus

(42)

Tabeli 5 arvnäitajatest nähtub, et Põhja-Iirimaa täitematerjalitööstuse purustatud kivi müügile avaldab mõju märkimisväärne kaubavahetuse intensiivsus. Ühendkuningriik selgitab, et täitematerjalide deklareerimata import Põhja-Iirimaale suurenes märkimisväärselt pärast täitematerjalimaksu kehtestamist 2002. aastal. See deklareerimata import on pärast täitematerjalimaksu soodustuse peatamist 2010. aastal tõenäoliselt taas hoogustunud. 2002. aastal Ulsteri ülikooli korraldatud uuringus loendati kaheksas tähtsamas piiriületuspunktis nende veokite arvu, mis tõid Põhja-Iirimaale täitematerjale. Selle uuringu tulemustest ilmnes, et täitematerjali vedas päevas kuni 89 veokit. Ametlikult deklareeritud aastane koguimport oleks vajanud üksnes 243 veokit kogu aasta kohta. Sellest võis järeldada, et täitematerjali impordi tegelikud mahud võisid olla koguni 133 korda suuremad, kui oli dokumenteeritud 2002. aasta ametlikus statistikas, mis tähendab, et hinnangulise kaubavahetuse intensiivsuse puhul alahinnatakse tugevalt selle tegelikku määra.

(43)

Mis puudutab suurenenud tootmiskulude ülekandmist lõppklientidele ja võimalikku müügi vähenemist, siis on Ühendkuningriik esitanud teavet, mille kohaselt suurenes täitematerjali keskmine hind Põhja-Iirimaal pärast maksu kehtestamist 2002. aastal palju vähem, kui oleks eeldatud täitematerjalimaksu täieliku ülekandmise korral, ja et see oli seotud seadusliku müügi vähenemisega – see vähenes proportsionaalselt palju rohkem kui Suurbritannias dokumenteeritud vähenemine.

(44)

Samuti on Ühendkuningriik selgitanud, et madalasordilise täitematerjali ja täite müük vähenes 31. märtsil 2003 lõppenud aastal, võrreldes täitematerjalimaksu kehtestamisele eelnenud kahe aasta tasemetega. Seaduslike karjääride toodang oli 2002. kalendriaastal märgatavalt väiksem kui täitematerjali müügi puhul kujunenud suundumus (üldiselt oli täitematerjali müügi suundumus Põhja-Iirimaal viimase 30 aasta jooksul olnud tõusev). Suurbritannias vähenes täitematerjali tootmine 2002. aastal 5,7 %, võrreldes väikese suurenemisega eelnenud aastal (suundumuse analüüsist aga nähtus, et Suurbritannias oli tootmise suundumus olnud eelmise 10 aasta jooksul üldiselt langev).

(45)

Samuti selgitas Ühendkuningriik, et kui maks kehtestati tasemel 1,60 Inglise naela tonni kohta, oli täitematerjalide keskmine hind Põhja-Iirimaal 2002. aastal tõusnud 2001. aastaga võrreldes ligikaudu 0,25–0,30 Inglise naela tonni kohta, kusjuures Suurbritannias oli hind tõusnud 1–1,40 Inglise naela tonni kohta. Isegi kui võtta arvesse asjaolu, et sellesse keskmisesse on kaasatud töödeldud toodetes kasutatud täitematerjal, mille suhtes kohaldati 2002. aasta algse kahaneva maksuvähenduskava kohaselt 80 % soodustust, tähendab see, et Põhja-Iirimaa karjääri käitajad pidid olulise osa maksust enda kanda võtma. Eeldusel, et töödeldud toodetes kasutati poolt Põhja-Iirimaa täitematerjalitoodangust ja et nende hinda ei mõjutanud 2002. aastal maks, tähendab see Ühendkuningriigi väitel siiski, et keskmiselt tuli töötlemata kujul kasutamiseks müüdud täitematerjali iga tonni puhul võtta maksust enda kanda üle ühe Inglise naela.

(46)

Algatamisotsuse järel esitas Ühendkuningriik veel selgitusi oma põhjenduses 45 esitatud kinnituse kohta, et täitematerjalimaksu kehtestamisel tõusis keskmine hind Põhja-Iirimaal palju vähem kui maksumäära võrra, samas kui Suurbritannias tõusis see 1–1,40 Inglise naela tonni kohta, arvestades, et täitematerjalidest toodete tootjad ei olnud kunagi pidanud maksma täismääras täitematerjalimaksu. Ühendkuningriigi hinnangute kohaselt kasutatakse kolmandikku kuni poolt kogu Põhja-Iirimaa täitematerjalitoodangust töödeldud toodete tootmiseks. Isegi kui teoreetiliselt võtta suurem arvnäitaja ja kohaldada 100 % soodustust, mida kohaldati töödeldud toodete suhtes maksu kohaldamise esimesel aastal, ja vastavalt eeldada, et 50 % täitematerjalide suhtes kehtiv maks ei suurenda tootmiskulusid, siis see üksnes kahekordistab hinnatõusu ülejäänud 50 % puhul. Selline kahekordistamine osutab sellele, et saadud hinnatõus oli 0,50–0,60 Inglise naela tonni kohta, mis on ikkagi märgatavalt väiksem kui Suurbritannias saadud hind ja mis pole isegi lähedal kogu täiendava kulu – 1,60 Inglise naela tonni kohta – ülekandmisele, mis tekkis maksu algsel kohaldamisel.

(47)

Lisaks esitas Ühendkuningriik Põhja-Iirimaa täitematerjalitööstuse esindavatest valimitest kogutud andmed täitematerjalide tootmise, käibe ja kasumi kohta. Esitatud suundumused on aga omavahel seotud ja neid ei saa eristada ehitusturu suundumustest ja 2008. aastal alanud majanduslangusest.

(48)

Andmetest nähtus, et kasumlikkus ja hinnad olid juba enne maksuvähenduskava peatamist nii madalad, et maksu täielik enda kanda võtmine ei oleks olnud rahaliselt teostatav. Selle asemel näitasid ettevõtjad, et nad kandsid maksu üle ja pidid vastutasuks leppima müügi täiendava vähenemisega lisaks sellele, mis oli juba põhjustatud keerulisest majandusolukorrast. Oma äritegevuse jätkamiseks lükati tööstusharus edasi kriitilisi investeeringuid ja koondati töötajaid. Uuringutulemused osutavad, et maksu – 1,95 Inglise naela tonni kohta – ülekandmine klientidele oli keeruline, sest hind klientidele oleks tõusnud vahemikus 50–66 %. Kliendid ei soovi ka majanduskliima tõttu maksta suuremaid hindu ja selle asemel lükkavad kas investeeringu edasi või otsivad konkurentidelt alternatiivseid materjale või konkurentsivõimelisemat hinda. See on Põhja-Iirimaa täitematerjalide ärile kahjulik ning see põhjustab klientide kadumist, müügimahtude vähenemist ja survet veelgi vähendada kasumimarginaale.

(49)

Seetõttu ei saa neid Põhja-Iirimaa täitematerjalitööstuse esindavatest valimitest kogutud andmeid, kuigi need annavad hea ülevaate Põhja-Iirimaa täitematerjalitööstuse käibe ja kasumi kujunemisest, eraldada majanduslikust kontekstist ja need ei ole ammendavad, et eraldi hinnata täismääras täitematerjalimaksu mõju.

(50)

Maksuvähenduskava hinnanguline aastaeelarve (riigi saamata jäänud vahendid) varieerus algse teatamise ajal vahemikus 15 miljonist Inglise naelast (2004–2005) kuni 35 miljoni Inglise naelani (2010–2011).

(51)

Maksuvähenduse kohaldamise tingimustele vastavate ettevõtjate arvuks hinnati ligikaudu 170 karjäärikäitajat.

(52)

Täitematerjalimaksu vähendust andev asutus Põhja-Iirimaal oli Ühendkuningriigi maksu- ja tolliamet.

(53)

Nagu on selgitatud algatamisotsuse põhjendustes 47–54, kahtles komisjon, kas Põhja-Iirimaal täitematerjalimaksu vähendamise muudetud kord on kooskõlas aluslepinguga, eelkõige selle artikliga 110. Need kahtlused takistasid komisjonil selles etapis järeldamast, et meede on siseturuga kokkusobiv.

(54)

Komisjon leidis, et täitematerjalimaks kujutab endast riigimaksu aluslepingu artikli 110 tähenduses. Edasi püüdis komisjon kindlaks teha, kas täitematerjalimaksu kohaldamisel ilmnes Põhja-Iirimaa tootjate ja teiste liikmesriikide tootjate vahel sellist eristamist, mida ei oleks saanud põhjendada.

(55)

Nagu on selgitatud algatamisotsuse põhjenduses 56, leidis komisjon asjakohase kohtupraktika alusel, et 7. mai 2004. aasta otsuse tühistamise tulemusena tuleb meetme kohaldamist sellest kuupäevast alates (ja kuni selle peatamiseni 1. detsembril 2010) käsitada ebaseaduslikuna. Pealegi on komisjon väitnud, et ta hindab alati ebaseadusliku riigiabi kokkusobivust siseturuga kõikides abi andmise kuupäeval kehtivates õigusaktides sätestatud aluskriteeriumide põhjal (18). Kuna abi tuleb käsitada ebaseaduslikuna ja seda anti ajavahemikul, millal kehtisid 2001. aasta keskkonnaabi suunised, ning ka pärast 2008. aasta keskkonnaabi suuniste avaldamist (19), hindas komisjon täitematerjalide suhtes kehtiva maksusoodustuse kava kokkusobivust siseturuga abi andmise ajal kehtinud järgmiste õigusaktide alusel:

(56)

Meetme hindamisel 2001. aasta keskkonnaabi suuniste alusel järeldas komisjon, et selles sätestatud kokkusobivuse tingimusi võib pidada täidetuks. Ta tuletas aga meelde, et aluslepingu artikliga 110 seotud kahtluste tõttu ei olnud võimalik 2001. aasta keskkonnaabi suuniste alusel selles etapis järeldada, et meede sobib kokku siseturuga.

(57)

Seoses meetme kokkusobivusega 2008. aasta keskkonnaabi suunistega järeldas komisjon, et

(58)

Kuigi Ühendkuningriigi esitatud teabest nähtus, et täitematerjalimaksu tõttu suurenesid tootmiskulud märkimisväärselt, mistõttu tavajuhul ei oleks saanud sellist suurenemist klientidele üle kanda, ilma et müük oluliselt vähenenuks, ei saanud komisjon esitatud teabe põhjal – eelkõige kuna teave polnud piisavalt üksikasjalik – selles etapis järeldada, et 2008. aasta keskkonnaabi suuniste punkti 158 alapunkti c kohane vastavusnõue on täidetud.

(59)

2008. aasta keskkonnaabi suuniste punkti 158 alapunkti c kohaselt on vajalikkuse kriteeriumidele vastamiseks nõutav, et põhjenduses 58 osutatud tootmiskulusid ei saa klientidele üle kanda, ilma et müük selle tagajärjel märkimisväärselt väheneks. Sellega seoses võib liikmesriik muu hulgas esitada hinnanguid vastava geograafilise turu asjaomase sektori toote hinnaelastsuse kohta, nagu ka hinnanguid asjaomase sektori või kategooria ettevõtete kaotatud müügi ja/või vähenenud kasumi kohta.

(60)

Komisjon märkis sellega seoses, et Ühendkuningriigi väited, nagu ei saaks suurenenud tootmiskulusid üle kanda, ilma et müük selle tagajärjel märkimisväärselt väheneks, põhinesid täitematerjalimaksu kehtestamisest tingitud hinnatõusu võrdlusel (ligikaudu 0,25–0,30 Inglise naela tonni kohta 2002. aastal, võrreldes 2001. aastaga Põhja-Iirimaal, kusjuures Suurbritannias oli hind tõusnud 1–1,40 Inglise naela tonni kohta). Mis puutub (seadusliku) müügi vähenemisse Põhja-Iirimaal, siis märkis komisjon, et tervikuna varieerus see kõigi täitematerjali liikide puhul vahemikus – 17,6 protsendist (2001–2003) kuni – 22,8 protsendini (2002–2003) ning oli proportsionaalselt palju suurem kui Suurbritannias. Komisjon leidis, et need väited annavad tunnistust raskustest, mis tekkisid suurenenud tootmiskulude ülekandmisel Põhja-Iirimaal.

(61)

Sellegipoolest juhtis komisjon tähelepanu sellele, et Ühendkuningriik ei olnud esitanud piisavalt üksikasjalikke andmeid, tõendamaks ja kvantifitseerimaks mõju, mida nendele väidetele avaldab asjaolu, et täitematerjalidest tooteid tootvad ettevõtted ei ole kunagi maksnud täismääras täitematerjalimaksu, sest see kehtestati Põhja-Iirimaal järk-järgult.

(62)

Pealegi ei olnud Ühendkuningriik seoses müügi vähenemise tõendamisega esitanud selgitusi Põhja-Iirimaa turu arengu kohta pärast 2002. aastat. Põhja-Iirimaa karjääritoodete assotsiatsiooni poolt õiglase kaubanduse büroole Ühendkuningriigi täitematerjalisektori turu-uuringu raames esitatud aruande (20) (nagu Ühendkuningriik selle esitas) joonisel 2 on näha tootmise suurenemine aastatel 2004–2007.

(63)

Ühendkuningriik on oma märkustes väitnud, et kulud suurendavad mõjutatud ettevõtjate käibemahtu ja on vähendanud nende kasumit. Selle väite toetuseks ei ole aga esitatud andmeid.

(64)

Tõendamaks kooskõla 2008. aasta keskkonnaabi suuniste punkti 158 alapunkti c vastavusnõudega, esitas Ühendkuningriik andmeid üksnes kogu tootmisharu tasandil, kuid puudusid esindavad valimid üksikute abisaajate kohta näiteks nende suuruse alusel.

(65)

Viimaks märkis komisjon, et Ühendkuningriigi tähelepanekute kohaselt oli enamiku täitematerjali liikide hinnaelastsus vahemikus nullilähedasest kuni ligikaudu 0,52ni ehk siis näis olevat suhteliselt jäik. Põhimõtteliselt tähendas see, et tootmiskulude suurenemise oleks saanud lõppklientidele üle kanda. Ühendkuningriik ei esitanud konkreetselt suhtelise jäikuse mõju kohta rohkem selgitusi ega arvutusi, nagu järeldub esitatud väidetest suurenenud tootmiskulude ülekandmise kohta lõppklientidele (või suutmatuse kohta seda teha).

(66)

QPANI märkuste kohaselt liitusid Põhja-Iirimaa täitematerjalide tootjad maksuvähenduskavaga heas usus, tuginedes asjaolule, et Ühendkuningriik oli küsinud komisjoni heakskiitu ja et komisjon oli teinud pooldava otsuse. Lisaks liitusid nad keskkonnaalaste kokkulepetega, mis tähendas märkimisväärseid nendepoolseid investeeringuid.

(67)

Taotlejad, kes vaidlustasid komisjoni maksuvähenduskava heakskiitmise otsuse, ei tõendanud näidetega, et imporditud täitematerjalide suhtes esines tegelik diskrimineerimine.

(68)

QPANI väidab, et riigiabi tagasinõudmine rikuks Põhja-Iirimaa karjäärikäitajate õigustatud ootusi, et abi oli õiguspärane. Kuna karjäärikäitajad olid juba teinud investeeringuid keskkonnaseisundi parandamiseks, oleks tagasinõudmise korraldus tegelikult tähendanud, et need ettevõtted kannavad kulusid kaks korda. Lisaks oleks tagasinõudmine olnud vastuolus õiguskindluse põhimõttega.

(69)

Edasi osutab QPANI, et Põhja-Iirimaale on täitematerjale alati imporditud minimaalses koguses. On näha, et pärast täitematerjalimaksu kehtestamist import tegelikult suurenes, kuna hoogustus eramute arendus ja suurenesid ka avaliku sektori ehituskulud.

(70)

Seoses suutmatusega kanda täitematerjalimaksu klientidele üle, avaldab QPANI arvamust, et tootmiskulude märkimisväärset suurenemist, mida on juba möönnud ka komisjon, ei saanud üle kanda täitematerjalisektori liigse tootmisvõimsuse tõttu ning Põhja-Iirimaa tunduvalt konkurentsitihedama turu tõttu. Lisaks on Põhja-Iirimaal suur hulk täitematerjalimaksust vabastatud materjali, nagu näiteks kiltkivi, mida kasutatakse nii avaliku kui ka erasektori ehitusprojektides ja mida kasutavad ka põllumajandusettevõtjad. QPANI uuringust kivide müügi kohta erasektoris kuude lõikes (september 2001 – september 2002) ilmnes äritegevuse märgatav vähenemine alates 2002. aasta aprillist, võrreldes eelneva aastaga. Ettevõtlus-, kaubandus- ja investeeringute ameti statistikaosakonna mineraale käsitlevast 2002. aasta aruandest selgus, et täitematerjalide tootmine vähenes Põhja-Iirimaal ligikaudu 2,7 miljonit tonni, mis moodustab umbes 11 % toodangust.

(71)

QPANI väidab, et Põhja-Iirimaa asjade komisjoni uuringus „Täitematerjalimaksu rakendamine – üks aasta hiljem, kolmas aruanne ajavahemikust 2003–2004” esitatakse selged tõendid, millest nähtub täitematerjalimaksu kehtestamise mõju täitematerjalide müügile ja tööhõivetasemele.

(72)

QPANI väidab, et aastatel 2004–2007 suurenes Põhja-Iirimaal täitematerjalide tootmine hoogustunud ehitustegevuse tulemusel selles provintsis.

(73)

Veel väidab QPANI, et suurenenud kulud mõjutasid ettevõtete kasumimarginaale, mida tõendab ka asjaolu, et hind tõusis üksnes 0,25–0,30 Inglise naela võrra, nagu on osutatud algatamisotsuse põhjenduses 81. Seega võtsid nad enda kanda enamiku täitematerjalimaksu tõttu suurenenud tootmiskuludest ning tööstusharule iseloomulikku kapitalimahukust ja suuri üldkulusid arvestades sai ilmseks, et ettevõtete väikesed kasumimarginaalid vähenesid veelgi.

(74)

QPANI väidab, et andmed hinnaelastsuse kohta on seotud Suurbritannia täitematerjalituruga ega peegeldanud olukorda Põhja-Iirimaal.

(75)

BAA väidab, et Ühendkuningriigil oleks võimatu muudest liikmesriikidest imporditud toodete maksualast diskrimineerimist tagasiulatuvalt korrigeerida. On väidetud, et isegi kui Ühendkuningriik peaks maksma tagasi mis tahes summad, mis on tasutud muudest liikmesriikidest Põhja-Iirimaale imporditud toodete täitematerjalimaksuna, ei saa sellega kaotada maksualase diskrimineerimise tõsist heidutavat mõju. Seetõttu ei oleks maksuvähenduskava tagasiulatuv heakskiitmine võimalik.

(76)

BAA väidab, et täitematerjalide suhtes kehtiv maksusoodustuse kava ei ole kooskõlas 2001. aasta keskkonnaabi suunistega. Väidetavalt ei ole täitematerjalimaksul tuntavat mõju keskkonnale, nagu on nõutud 2001. aasta keskkonnaabi suuniste punkti 51 lõike 2 alapunktis a; 2004. aasta maksuvähenduskava ei olnud täitematerjalimaksu vastuvõtmise ajal heaks kiidetud, nagu on nõutud 2001. aasta keskkonnaabi suuniste punkti 51 lõike 2 punktis b; 20 % ei ole oluline osa maksust, nagu on nõutud 2001. aasta keskkonnaabi suuniste punkti 51 lõike 1 punktis b.

(77)

BAA jätkab väitega, et samuti ei vasta maksuvähenduskava 2008. aasta keskkonnaabi suunistele. Täitematerjalimaksu vähendamine õõnestab täitematerjalimaksuga taotletavat keskkonnaeesmärki, mis on vastuolus 2008. aasta keskkonnaabi suuniste punktiga 151, kuna see on 2004. aastast alates põhjustanud täitematerjali olulise impordi Põhja-Iirimaalt Suurbritanniasse. Sellest võib järeldada, et eirati eeskirju, mille kohaselt tuleb Põhja-Iirimaal kaevandatud, kuid Suurbritannias kasutatav täitematerjal maksustada täismääras.

(78)

Lisaks ütleb BAA, et täitematerjalimaksu vähendamine ei ole kooskõlas 2008. aasta keskkonnaabi suuniste punkti 158 alapunktiga c, sest ei ole tõestatud, et oluliselt suurenenud tootmiskulusid ei olnud võimalik üle kanda. Täpsemalt on Ühendkuningriigi poolt algatamisotsuse põhjendustes 21–23 esitatud majandusandmed ebaveenvad ja tõenäoliselt ka eksitavad. Ühendkuningriigi esitatud keskmistel hindadel ei ole väidetavalt mõtet, kuna täitematerjale on mitut erinevat liiki ja vastavalt on ka mitmeid hindu. Lisaks sõltub karjäärihind ka karjääri asukohast ja kaugusest ehitusplatsidest. Seega ei ole Põhja-Iirimaa (suhteliselt väike maapiirkond) keskmise hinna ja kogu Suurbritannia keskmise hinna võrdlemine asjakohane. Väidetavalt oleks juhul, kui Põhja-Iirimaa karjäärihinnad olnuks tõepoolest 50 % madalamad kui Suurbritannia hinnad, olnud Suurbritannias suur nõudlus Põhja-Iirimaa täitematerjali järele. BAA väidab, et veokulud Põhja-Iirimaalt Londonisse ei ole suuremad kui Šotimaalt Londonisse.

(79)

Ühendkuningriik väidab, et abi ei tuleks käsitada ebaseaduslikuna ja et meetme siseturuga kokkusobivuse hindamisel võib kohaldada üksnes 2001. aasta keskkonnaabi suuniseid.

(80)

Ühendkuningriigi väitel peaks komisjon võtma arvesse asjaolu, et 7. mai 2004. aasta otsus, millega abi heaks kiideti, tunnistati tühiseks seetõttu, et komisjon jättis õigusvastaselt algatamata ametliku uurimise. Meetmest teatati komisjonile ja see kiideti heaks enne mis tahes maksusoodustuse andmist. Kui abi anti, ei olnud see ebaseaduslik abi.

(81)

Ühendkuningriik väidab, et alates 7. mai 2004. aasta otsuse tühistamisest ei võtnud komisjon kahekuulise tähtaja jooksul tegelikult vastu otsust kooskõlas nõukogu määruse (EÜ) nr 659/1999 (21) (edaspidi „menetlusmäärusfg”) artikliga 4. Seega tuleb meedet käsitada heakskiidetuna. Kui menetlusmääruse artikli 4 lõiget 6 kohaldatakse algse teatise suhtes, siis 2004. aastal käsitati abi heakskiidetuna ning komisjonil ei ole pädevust võtta artikli 4 kohaselt vastu uut otsust. Selle asemel tuleb meedet käsitada olemasoleva abina, mida vaadatakse läbi üksnes seoses selle edaspidise mõjuga ja mida ei saa tagasiulatuvalt tagasi nõuda. Siiski võeti artikli 4 lõike 3 kohane otsus vastu, kuigi õigusvastaselt ja vaatamata sellele, et see hiljem tühiseks tunnistati, millisel juhul ei ole menetlusmääruse artikli 4 lõige 6 enam kohaldatav. Ühendkuningriik väidab, et samuti peaks tal olema õigus tugineda asjaolule, et menetlusmääruse artikli 4 lõike 3 kohane heakskiitev otsus tehti enne maksusoodustuse andmist, nii et abi andmine ei olnud ebaseaduslik selles mõttes, nagu seda oleks antud komisjoni heakskiiduta.

(82)

Ühendkuningriik väidab, et praegusel juhul peetakse abi ebaseaduslikuks üksnes põhjusel, et 7. mai 2004. aasta otsus tunnistati õigustühiseks ja 2004. aastal ei alustatud ametlikku uurimist. Asi ei ole selles, nagu oleks Ühendkuningriik meetme võtmise ajal rikkunud aluslepingu artikli 108 lõiget 3. Meetme siseturuga kokkusobivuse hindamisel tuleks kohaldada üksnes 2001. aasta keskkonnaabi suuniseid. Komisjon peaks jätkama abi hindamisega 2004. aasta teatise alusel ja kohaldama sel ajal kehtinud eeskirju.

(83)

Kuna Ühendkuningriik on enda sõnul kindel, et abi ei ole ebaseaduslik, väidab ta, et komisjonil ei ole õigust jagada antud abi perioodide vahel, mil kehtisid vastavalt 2001. aasta keskkonnaabi suunised ja 2008. aasta keskkonnaabi suunised. Siit järeldub, et kuna komisjon pidas abi 2001. aasta suunistele vastavaks, saab kava alusel antud abi tervikuna käsitada siseturuga kokkusobivana.

(84)

Ühendkuningriik lükkab tagasi Briti täitematerjalide liidu (BAA) esitatud väited seoses algatamisotsusega antud vastuses, milles BAA väidab, et 2004. aastal teatatud meede ei vastanud 2001. aasta keskkonnaabi suunistele. Ühendkuningriik rõhutab asjaolu, et vastavalt algatamisotsuse põhjenduses 63 öeldule oli komisjon juba järeldanud, et täitematerjalimaksul on tuntav keskkonnamõju, ning et BAA ei vaidlusta komisjoni järeldust, et 80 % maksuvähendust saavate Põhja-Iirimaa täitematerjaliettevõtetega sõlmitud keskkonnaalastel kokkulepetel on soodne keskkonnamõju ja et need ei õõnesta täitematerjalimaksuga taotletavaid eesmärke. Lisaks tõendab Ühendkuningriik, et komisjoni poolt 2004. aastal heakskiidetud meede oli algselt maksuga samal ajal kehtestatud maksuvähenduskava laiendus. 2001. aasta keskkonnaabi suuniste punkti 51 lõike 2 alapunktis b ei nõuta, et erandi mis tahes aspekt peab olema maksu kehtestamise ajaks kindlaks määratud või rakendatud. Kui nii peaks olema, ei oleks üldse võimalik rakendada muudetud erandit ja punkti 51 lõige 2 oleks liigne säte. Lisaks ütleb Ühendkuningriik, et 2001. aasta keskkonnaabi suuniste punkti 51 lõike 1 alapunkt b on täidetud ja – nagu komisjon algatamisotsuse põhjenduses 67 juba tunnistas – kujutab nõue maksta 20 % täitematerjalimaksust endast olulist osa maksust. Küsimuse puhul, kas see osa on oluline, tuleb võtta arvesse ka asjaolu, et maksuvähenduse kohaldamise tingimustele vastavad karjäärikäitajad peavad kandma keskkonnatulemuste parandamise kulusid ja et täitematerjalide hinnad on Põhja-Iirimaal üldiselt madalamad kui ülejäänud Ühendkuningriigis. Absoluutväärtuses on 20 % rahaline väärtus tasutavast riigimaksust seega suurem kui ülejäänud Ühendkuningriigis.

(85)

Ühendkuningriik kinnitab, et märkus, nagu võiks maksuvähenduskava kujutada endast diskrimineerivat maksustamist vastuolus aluslepingu artikliga 110, ei ole korrektne. Iirimaalt lähtuvat importi Ühendkuningriiki maksustatakse samaväärsel viisil kui Ühendkuningriigi toodangut, sealhulgas Põhja-Iirimaa toodangut, mille puhul soodustuse saamise tingimused ei ole täidetud. Seega ei esine Iirimaalt Ühendkuningriiki imporditavate toodete ja Ühendkuningriigis toodetud toodete vahelist diskrimineerimist. Põhja-Iirimaa ei ole liikmesriik ning seega ei ole asjakohane kohaldada aluslepingu artiklit 110, et selgitada välja, kas teatud tootjate konkreetne maksustamine selles piirkonnas kujutab endast muudest liikmesriikidest imporditud ja selles piirkonnas müüdavate toodete diskrimineerimist. Ühendkuningriik väidab, et diskrimineerimist tuleks hinnata omamaiste toodetega seoses ja et kuna Ühendkuningriigi omamaiste toodete suhtes kohaldatakse täismääras täitematerjalimaksu, ei saa esineda mingit diskrimineerimist. Lisaks kuulub asjaolu, et teatud tootjatele liikmesriigi teatud piirkonnas antakse maksusoodustust, aluslepingu artikli 107 kohase riigiabi kontrolli alla, mitte artikli 110 alla. Tootjatele antud rahalise abi suhtes tuleks kohaldada üksnes aluslepingu artikli 107 lõiget 3 ja mitte artiklit 110. Muul juhul tuleks tootjatele antavat kogu rahalist abi laiendada muudest liikmesriikidest pärinevatele toodetele. Pealegi ei ole liidu õiguses olemas eeskirja, millega nõutakse, et ühe liikmesriigi osas tootjatele maksuvähendusena antav abi tuleks samamoodi teha kättesaadavaks importijatele, kes impordivad sarnaseid tooteid muudest liikmesriikidest.

(86)

Ühendkuningriik ei nõustu sellega, et abi on ebaseaduslik, aga kui komisjon peaks seda nii käsitama, leiab ta, et tagasinõudmine ei ole asjakohane. Tagasinõudmine rikuks abisaajate õigustatud ootusi ja oleks ebaproportsionaalne.

(87)

Riigiabi on aluslepingu artikli 107 lõikes 1 määratletud kui igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, olles siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

(88)

Täitematerjalide suhtes kohaldatav maksusoodustus võimaldati riigi ressursside kaudu – maksumäära vähendamisena – ettevõtjatele, kes asuvad Ühendkuningriigi territooriumi kindlaksmääratud osas (Põhja-Iirimaal), andes neile eeliseid selliste kulude vähendamise kaudu, mida nad tavajuhul peaksid kandma. Abisaajad tegelevad täitematerjalide kaevandamisega või töödeldud toodete tootmisega, mis on majandustegevus ja hõlmab liikmesriikide vahelist kaubandust.

(89)

Seetõttu järeldas komisjon algatamisotsuse põhjenduses 39, et teatatud meede kujutab endast riigiabi aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses (endine Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 87 lõige 1).

(90)

Nagu on kirjeldatud põhjenduses 55, järeldas komisjon, et abi tuleb käsitada ebaseadusliku abina, ja meetme keskkonnaalast eesmärki arvestades peaks komisjon hindama meetme kokkusobivust vastavalt aluslepingu artikli 107 lõike 3 punktile c, tuginedes abi andmise ajal kehtinud õiguslikule alusele:

(91)

Ühendkuningriik leiab põhjendustes 79–83 kirjeldatud põhjustel, et abi ei tuleks käsitada ebaseaduslikuna ja seda tuleks hinnata üksnes 2001. keskkonnaabi suuniste alusel.

(92)

Lisaks sellega seotud järeldustele algatamisotsuses, arvestades Ühendkuningriigi väljendatud seisukohta, juhib komisjon tähelepanu, et Euroopa Kohus on järjekindlalt leidnud, et kui komisjoni pooldav otsus vaidlustatakse ettenähtud tähtaja jooksul ja kohus selle tühistab, ei takista liidu õiguse üldpõhimõtted ning eelkõige õiguskindluse ja õigustatud ootuste kaitse põhimõtted komisjonil väita, et kõnealune abimeede on ebaseaduslik ja kokkusobimatu abi, ning nõuda abi tagasimaksmist. Kohtuotsuses CELF I (22) väitis kohus: „Eeldatakse, et abi, mida rakendatakse pärast komisjoni positiivse otsuse tegemist, on õiguspärane kuni ühenduse kohtu tühistamisotsuseni, ja seejärel – alates viimatinimetatud otsuse tegemisest – loetakse vastavalt EÜ artikli 231 esimesele lõigule, et kõnealust abi ei tunnistatud vaidlustatud otsusega ühisturuga kokkusobivaks, nii et selle rakendamist tuleb pidada ebaseaduslikuks.” Kohtuotsuses CELF II (23) kinnitab kohus oma järeldusi, et „abi saaja õiguspärane ootus ei saa tekkida komisjoni positiivse otsuse alusel esiteks juhul, kui kõnealune otsus on hagi esitamise tähtaja jooksul vaidlustatud ja seejärel Euroopa Kohtu poolt tühistatud, ega teiseks juhul, kui sellise otsuse vastu hagi esitamise tähtaeg ei ole lõppenud või kui hagi esitamise korral ei ole ühenduste kohus teinud lõplikku otsust”.

(93)

Seetõttu jääb komisjon kindlaks oma arvamusele, et täitematerjalimaksu vähendamist tuleb käsitada ebaseadusliku abina. Järelikult kohaldatakse pärast 2. aprilli 2008 antud abi suhtes 2008. aasta keskkonnaabi suuniseid. Isegi kui täitematerjalimaksu vähendamist tuleb käsitada olemasoleva abina, nagu Ühendkuningriik väidab, oleks seda siiski tulnud kohandada vastavalt 2008. aasta keskkonnaabi suuniste punktile 200.

(94)

Nagu on selgitatud põhjendustes 53 ja 54, võis asjaolu, et täitematerjalimaksu vähendamist ei võimaldatud muudest liikmesriikidest Põhja-Iirimaale imporditud toodetele, olla komisjoni arvamuse kohaselt aluslepingu artikli 110 rikkumine.

(95)

Aluslepingu artikli 110 esimene lõik näib välistavat riikliku kava, sellise nagu täitematerjalide suhtes kehtiv maksusoodustuse kava Põhja-Iirimaal, millega nähakse ette maksuvähendus Põhja-Iirimaal kaevandatud esmasele täitematerjalile, mille tootjad on sõlminud keskkonnaalased kokkulepped, samas kui muudest liikmesriikidest imporditud identsed tooted on vähendatud maksumäära süsteemist välja jäetud ja seega maksustatud täismääras täitematerjalimaksuga (24). Vastupidiselt Ühendkuningriigi põhjenduses 85 kirjeldatud väitele ei muuda asjaolu, et vähendatud maksumäära süsteemi kohaldatakse üksnes määratletud piirkonna suhtes, seda tõlgendust. Tõepoolest, kui sellised sätted nagu Ühendkuningriigi maksuvähenduskava oleksid lubatud, saaksid liikmesriigid kergesti eirata aluslepingu artiklis 110 sätestatud mittediskrimineerimise põhimõtet.

(96)

Euroopa Kohus on leidnud (25), nagu Ühendkuningriik ka ise väidab, et ühenduse õigus „ei piira […] ühegi liikmesriigi vabadust kehtestada objektiivsete kriteeriumite alusel diferentseeritud maksusüsteem erinevate või isegi samasuguste toodete osas EÜ artikli 90 esimese lõigu mõttes.” Sellised diferentseerimised on aga liidu õigusega kooskõlas „üksnes siis, kui ka nende eesmärgid on kooskõlas asutamislepingu ning teisese õiguse nõuetega ja kui nende üksikasjalikud eeskirjad on sellised, mis väldivad mis tahes vormis otsest või kaudset diskrimineerimist teisest liikmesriigist pärit impordi suhtes või mis tahes vormis konkureerivate kodumaiste toodete kaitset.” Täitematerjalimaksu soodustuse puhul ei ole imporditud täitematerjalide erinev maksustamine ilmselgelt kooskõlas kohtu sätestatud diferentseerimisnõuetega.

(97)

Liidu õiguse juhtpõhimõte on tõlgendada ja kohaldada aluslepingu põhimõtteid nii, et see aitab saavutada nende eesmärke. Aluslepingu artiklis 110 nähakse rahvusvahelise maksustamise kohta ette konkreetsed sätted, millega keelatakse liikmesriikidel kehtestada diskrimineerivat laadi riigimakse. Selleks et endast abi kujutav maksumeede oleks nõuetekohane, peab komisjon olema kindel, et esiteks ei riku kõnealune meede aluslepingu artiklit 110 ja teiseks vastab kõigile artiklites 107 ja 108 sätestatud asjakohastele tingimustele (26). Ei ole põhjust arvata, et maksusoodustuse vormis abimeetme puhul, mida kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi teatavas osas, tuleks sellest tõlgendusest erand teha.

(98)

Sellegipoolest võtab komisjon teadmiseks, et Ühendkuningriik asus oma 1. aprilli 2014. aasta kirja kohaselt heastama täitematerjalimaksu soodustuse mittevastavust aluslepingu artiklile 110, makstes tagasi siseturuga kokkusobimatud kogutud summad vastavalt põhjendustes 99–103 kirjeldatud kriteeriumidele. Parandusmeetme kohaldamisala võimaldab täitematerjali muudest liikmesriikidest Põhja-Iirimaale sisse osta ja saada nendel, kes maksid täitematerjali maksuvähenduskava kehtivuse ajal ajavahemikul 2004–2010 täismääras täitematerjalimaksu, saada 80 % täitematerjalimaksu soodustust, mida said kasutada täitematerjalimaksu maksuvähenduskavas osalevad Põhja-Iirimaa karjäärikäitajad. Esitatud kava rakendamise eesmärk oleks võtta meetmeid seoses mis tahes ilmneda võinud ebavõrdsusega.

(99)

Komisjon võtab teadmiseks Ühendkuningriigi 17. septembri 2012. aasta kirjas esitatud väite selle kohta, et võimatu on välja selgitada välismaiseid karjääre, kes müüsid täitematerjalimaksuga maksustatavaid, Põhja-Iirimaale imporditud ja seal kasutatud täitematerjale. Veel märgib komisjon, et üksused, kes täitematerjalimaksu tegelikult maksid, ei olnud välismaised karjäärid, vaid maksumaksjana registreeritud importijad. Seetõttu näib olevat asjakohane ja komisjoni tegevuspraktikaga kooskõlas (27), et hüvitist on õigus saada maksu tegelikult maksvatel ja nendel üksustel, kelle tegevusest lähtuvalt täitematerjali maksustatakse. Pakutud tagasiulatuva mõjuga kavaga tagatakse, et kõigil, kes tõendavad täismääras täitematerjalimaksu tasumist Ühendkuningriigi maksu- ja tolliametile muudest liikmesriikidest ostetud ja Põhja-Iirimaale imporditud täitematerjali eest vahemikus 1. aprillist 2004 kuni 30. novembrini 2010 (edaspidi „asjaomane periood”) ning täitsid kindlaid keskkonnakriteeriume ja kindlaksmääratud tingimusi, on õigus tasutud maksult nõuda 80 % soodustust.

(100)

Kuna tagasiulatuva kavaga tuleb tagada, et hüvitusmehhanismi saab kasutada üksnes nendest karjääridest pärinevate täitematerjalide impordi puhul, mis vastavad samadele keskkonnanormidele kui maksuvähenduse kohaldamise tingimustele vastavad Põhja-Iirimaa karjäärid, pidi Ühendkuningriik ette nägema kontrollimehhanismi. Komisjon mõistab, et selleks, et tagasiulatuv kava oleks tegelikult rakendatav ja poleks tarbetult koormav, ei hakka Ühendkuningriik kontrollima, kas välismaised karjäärid täitsid täpseid Põhja-Iirimaa karjääridele kehtestatud norme, kuna tegelikkuses puudus neil stiimul seda teha, küll aga vähemalt neid keskkonnanorme, mis kehtisid liidu asjakohaste õigusaktide ülevõtmise ajal vastavasse riiklikusse õigusesse. Põhja-Iirimaa keskkonnaministeerium tagab, et kõik võimalikud nõude esitajad vastaksid keskkonnanormidele, ja alustab aastapikkust registreerimisperioodi, alates tagasiulatuvat soodustust käsitleva õigusakti eelnõu avaldamisest Ühendkuningriigis.

(101)

Soodustuse saamiseks peab nõude esitaja ära näitama väljaspool Ühendkuningriiki asuva karjääri, kust täitematerjal pärines, ja taotlema Põhja-Iirimaa keskkonnaministeeriumilt sertifikaati, et karjäär vastas sel ajal liidu õigusaktidega kooskõlas olevatele keskkonnanormidele. Seejärel konsulteerib keskkonnaosakond muude liikmesriikide ametiasutustega, et kontrollida kohaldatavaid norme ja nende vastavust. Kui keskkonnaosakond peab norme täidetuks, väljastab ta vastavussertifikaadi ja teeb selle kättesaadavaks Ühendkuningriigi maksu- ja tolliametile (28), tagades, et viimasel on kogu vajalik teave maksude tagasimaksenõuete töötlemiseks. Sama karjääri puudutavate taotluste puhul kehtib sama sertifikaat.

(102)

Tasutud maksu tagastamise taotlused peavad sisaldama järgmisi dokumentaalseid tõendeid: täitematerjalid osteti asjaomasel perioodil muu liikmesriigi karjäärist; karjääril on keskkonnaministeeriumi sertifikaat; täitematerjalimaksu maksti täismääras; muudel eesmärkidel ei ole soodustust taotletud. Omandamist puudutavad tõendid võivad olla asjakohased äridokumendid, millel on esitatud tehingu kuupäev ja täitematerjali päritolu. Samuti võib registreeritud maksumaksja täitematerjalimaksu konto olla tõendiks, et täitematerjalimaksu tasuti täismääras ja ei taotletud muud soodustust. See on osa maksumaksjate endi dokumentidest, sest ametiasutustele esitatakse üksnes maksu kogusumma, mis kuulub tasumisele maksustatava täitematerjali kaubanduslikul kasutamisel. Komisjon tunnistab, et võimalikel tasutud maksu tagastamise taotlejatel võib nende dokumentide esitamisega tekkida raskusi, sest täitematerjalimaksu soodustuse kehtestamisest on möödunud pikk ajavahemik (29). Ta märgib aga, et Ühendkuningriik nõuab tagasiulatuvalt antava soodustuse jaoks üksnes mõistlikke saadaolevaid tõendeid, arvestades asjaolu, et puuduvad avalikud dokumendid, mis sisaldaksid kogu kõnealust teavet.

(103)

Ühendkuningriigi kavandataval tagasiulatuval heastamisel on järgmised põhijooned:

(104)

Seetõttu leiab komisjon, et Ühendkuningriik on asunud looma asjakohast vahendit, millega hüvitada varem esineda võinud mis tahes diskrimineerimine.

(105)

Nagu osutatud põhjenduses 56, ei saanud komisjon teha soodsat järeldust oma hinnangus täitematerjalimaksu soodustuse kohta 2001. aasta keskkonnaabi suuniste alusel, sest tal tekkisid kahtlused seoses aluslepingu artikliga 110. Kuna aga Ühendkuningriik loob asjakohase vahendi meetmest põhjustatud mis tahes diskrimineerimise hüvitamiseks, saab komisjon nüüd järeldada, et meede on 2001. aasta keskkonnaabi suuniste kohaselt siseturuga kokkusobiv.

(106)

Komisjon võtab teadmiseks BAA esitatud märkused meetme hindamise kohta algatamisotsuses ja Ühendkuningriigi märkused selle kohta. Komisjon leiab, et ei ole esitatud uusi väiteid, mida komisjon ei oleks juba arvesse võtnud, ja et puuduvad põhjused, miks ta peaks muutma oma algatamisotsuses antud hinnangut.

(107)

Algatamisotsuses hindas komisjon meetme kokkusobivust siseturuga 2008. aasta keskkonnaabi suuniste alusel. Komisjoni hinnang oli soodne kõigis aspektides, välja arvatud vastavus 2008. aasta keskkonnaabi suuniste punkti 158 alapunktile c, st vajalikkuse kriteeriumidele, mille kohaselt ei saa täitematerjalimaksust põhjustatud olulist tootmiskulude suurenemist üle kanda tarbijatele, ilma et maksusoodustust saavate Põhja-Iirimaa ettevõtjate müük selle tagajärjel märkimisväärselt väheneks.

(108)

Algatamisotsuses juhtis komisjon tähelepanu, et Ühendkuningriik ei olnud nõuetekohaselt arvesse võtnud selle asjaolu mõju, et täitematerjalidest toodete tootjad ei olnud kunagi maksnud täismääras täitematerjalimaksu keskmise hinna suurenemisel Põhja-Iirimaal, võrreldes hinnatõusuga Suurbritannias 2001. ja 2002. aastal, pärast täitematerjalimaksu kehtestamist. Nüüd esitas Ühendkuningriik hinnangu kõnealuste töödeldud toodete mõju kohta andmetes, mille alusel saab hinnatõusu tasemest tõepoolest järeldada, et täitematerjalimaksu ei ole võimalik üle kanda (vt põhjendus 46).

(109)

Pealegi märkis komisjon seoses müügi vähenemise tõendamisega, et Ühendkuningriik ei olnud andnud selgitusi täitematerjalituru arengu kohta Põhja-Iirimaal pärast 2002. aastat. Esitatud andmetest nähtub, et tootmine suurenes aastatel 2004–2007. Nagu osutatud põhjendustes 47–49, on esitatud Põhja-Iirimaa täitematerjalitootjate esindavast valimist kogutud andmeid, sealhulgas tootmissuundumuste kohta. Need aga näivad tihedalt järgivat ehitussuundumusi ja olid suuresti mõjutatud 2008. aastal alanud majanduslangusest ning seega ei olnud need täiesti asjakohased, tõendamaks, et müük vähenes täitematerjalimaksu kehtestamise tõttu.

(110)

Nagu komisjon algatamisotsuses veel märkis, ei olnud esitatud andmeid, toetamaks väidet, et kulude suurenemine mõjutas ettevõtete käivet ja vähendas nende kasumit. Vaatamata suurtele raskustele asjakohase teabe kogumisel, esitas Ühendkuningriik selle väite toetuseks siiski teavet, nagu on kirjeldatud punktides 2.3.4–2.3.7. Lisaks esitas Ühendkuningriik teavet, selgitamaks, kui tiheda konkurentsiga seisavad Põhja-Iirimaa täitematerjalitootjad silmitsi ja kui väikesed on nende kasumimarginaalid omavahel asendatavate toodete tarnimise kasvu, turu vertikaalse integratsiooni puudumise, väikese turuosaga tootjate suure arvu tõttu (vt põhjendused 34–40).

(111)

Samuti märkis komisjon algatamisotsuses, et andmed nõudluse hinnaelastsuse kohta osutasid nõudluse jäikusele. Ühendkuningriik on nüüd näidanud, et kõnealused andmed kehtisid kogu Ühendkuningriigi kohta ega saanud olla asjakohased üksnes Põhja-Iirimaa puhul. Komisjon arvestab Ühendkuningriigi selgitusi, et Põhja-Iirimaa turu konkreetset hinnaelastsust ei saa välja arvutada.

(112)

Komisjon märgib, et pärast BAA esitatud märkust, nagu oleksid Ühendkuningriigi antud majandusandmed, millele on osutatud algatamisotsuse põhjendustes 21–23, ebaveenvad ja tõenäoliselt eksitavad, esitas Ühendkuningriik täiendavalt üksikasjalikumat teavet (põhjendus 27) täitematerjalide hindade kohta Põhja-Iirimaal ja Suurbritannias. Andmetest nähtub, et täismääras täitematerjalimaks oleks tõepoolest moodustanud palju suurema osa müügihinnast juba niigi survestatud turul.

(113)

Lisaks arutas komisjon, miks sai täitematerjalimaksu kanda tarbijatele üle Suurbritannias, aga mitte Põhja-Iirimaal. Komisjon tunnistab õigeks põhjendustes 34–40 kirjeldatud Ühendkuningriigi hinnangu – mida kinnitas oma aruandes täitematerjalide kohta (31) ka õiglase kaubanduse büroo (OFT) –, et Põhja-Iirimaa täitematerjaliturg on teistsugune geograafiline turg kui Suurbritannia oma ja et Põhja-Iirimaa täitematerjalitootjatel võib olla palju vähem võimalusi kanda täismääras maks üle oma klientidele.

(114)

Samuti märgib komisjon, et ilmselgelt on Põhja-Iirimaal paljuski piiratud ka võimalus tõsta hindu suuremate tootmiskulude tõttu, millega seistakse silmitsi mitmetes piirkondades. Ühendkuningriik näitas, et tööstusharu nelja või viie olulisema ettevõtte esitatud andmete põhjal olid kasumimarginaalid niigi juba väga väikesed ning et mõned karjäärid töötasid mõne aasta jooksul kahjumiga, mis oli samuti põhjustatud suurematest elektri- ja planeerimislubade kuludest (vt põhjendus 25).

(115)

Komisjon märgib, et kuigi Ühendkuningriigi esitatud ja punktis 2.3.6 kirjeldatud andmed ei ole jaotatud aastate ega täitematerjalide liikide kaupa, nähtub neist siiski, et Põhja-Iirimaa täitematerjalitööstus seisis silmitsi suure kaubavahetuse intensiivsusega, mis üldiselt ületas 10 % ja küündis koguni 24,25 %ni. Nagu Ühendkuningriik osutas, võib see olla Põhja-Iirimaalt lähtuva deklareerimata impordi tõttu veel palju suurem. Oma varasemas praktikas (32) on komisjon leidnud, et juba üle 10 % ulatuv kaubavahetuse intensiivsus kujutab endast ohtu vastava tööstusharu konkurentsivõimele. Lisaks möönis komisjon, et suur intensiivsus koos väikeste turuosadega muudab võimatuks oluliste lisakulude ülekandmise tarbijatele (33), ilma et sellega kaasneks müügimahtude vähenemine.

(116)

Komisjon aga märgib, et asfalti ja liiva puudutavad andmed ei järgi seda suundumust ja et nende puhul on kaubavahetuse intensiivsus palju väiksem. Liiv ja asfalt aga ei järgi samu suundumusi nagu muud esmased või töödeldud täitematerjalid. Üldiselt osutavad näitajad, et import ja eksport vähenesid. Liiva ja asfaldi import näib aga olevat viimastel aastatel kahekordistunud. Loomulikult mõjutab see kaubavahetuse intensiivsuse arvutamist. Tuleb mainida, et imporditud töödeldud täitematerjalidelt ei pidanud kunagi maksma täitematerjalimaksu, mis tähendab, et pärast täitematerjalimaksu soodustuse peatamist, kui Põhja-Iirimaa asfaldi pealt tuli hakata tasuma täismääras täitematerjalimaksu, muutus imporditud asfalt automaatselt palju odavamaks. Seetõttu võis impordisuundumus olla sellest hinnaerinevusest mõjutatud.

(117)

Lisaks märgib komisjon, et kõiki esmase täitematerjaliliike hõlmav täitematerjaliturg kujutab endast ühtset kaubaturgu. See on nii erinevate toortäitematerjalide omavahelise asendatavuse tõttu ning seda kinnitas õiglase kaubanduse büroo oma 2012. aasta aruandes (34), kui ta hindas täitematerjalide (esmased täitematerjalid), tsemendi ja valmissegatud betooni turge ega eristanud turusegmente. Seetõttu järeldab komisjon, et liiva ja asfaldi erinevad kaubavahetuse intensiivsuse tasemed, võrreldes muude täitematerjaliliikidega, ei ole selle hindamisel asjakohased, kuna esiteks vaadeldakse liiva ja asfalti koos, samas kui tegemist on erinevate tooteturgudega – liiv kuulub purustatud kivist täitematerjali esimesse kategooriasse, asfalt on aga töödeldud täitematerjal, ning teiseks mõjutavad näitajaid impordisuundumused, mis tõenäoliselt on seotud asfaldiga.

(118)

Komisjon järeldab seega, et Ühendkuningriik on nüüd tõendanud, et tootmiskulude olulist suurenemist täitematerjalimaksu tõttu ei olnud võimalik üle kanda ilma, et müük oleks oluliselt vähenenud, ja et 2008. aasta keskkonnaabi suuniste punkti 158 alapunktis c sätestatud vastavustingimus on täidetud.

(119)

Seega saab komisjon teha 2008. aasta keskkonnaabi suuniste alusel soodsa järelduse meetme vastavuse hindamisel aluslepingu artikli 107 lõike 3 punktile c.

(120)

Nagu on selgitatud algatamisotsuse põhjenduses 40, leidis komisjon, et Ühendkuningriik on Põhja-Iirimaal ebaseaduslikult rakendanud täitematerjalimaksu muudetud soodustust, rikkudes aluslepingu artikli 108 lõiget 3. Pidades aga silmas Ühendkuningriigi võetud kohustust see tagasiulatuvalt hüvitada, on komisjon arvamusel, et 2001. aasta keskkonnaabi suuniste ja 2008. aasta keskkonnaabi suuniste alusel on täitematerjalimaksu maksu vähendamise uus kord kooskõlas aluslepingu artikli 107 lõike 3 punktiga c,

25.9.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 250/38

(1)

22. detsembril 2003. aastal sai komisjon kaebuse Itaalia lennuettevõtjalt Air One S.p.A. (edaspidi „Air One”), milles väidetakse, et mitme Itaalia lennujaama haldajad on andnud ebaseaduslikku abi lennuettevõtjale Ryanair Ltd. (edaspidi „Ryanair”) läbi mitme kokkuleppe, mis käsitlevad tegutsemistingimusi Itaalia lennujaamades. Asjaomased lennujaamad olid Alghero, Pescara ja Rooma, mida haldavad vastavalt Società di Gestione dell'Aeroporto di Alghero So.Ge.A.AL S.p.A. (edaspidi „So.Ge.A.AL”), SAGA S.p.A. ja Aeroporti di Roma S.p.A., samuti Pisa, Treviso ja Bergamo (edaspidi „Orio al Serio”) lennujaamad.

(2)

11. juuni 2004. aasta kirjaga kutsus ettevõtja Air One komisjoni üles määrama kindlaks seisukohta seoses tema kaebusega vastavalt aluslepingu artiklile 265 ja esitas tegevusetushagi Üldkohtusse. Kohus jättis kaebuse rahuldamata (2).

(3)

9. juuli 2004. aasta kirjaga edastas komisjon kaebuse mittekonfidentsiaalse versiooni Itaaliale. Pärast seda, kui komisjon nõustus tähtaja pikendamisega, esitas Itaalia 5. oktoobri 2004. aasta ja 5. novembri 2004. aasta kirjaga märkused kaebuse kohta.

(4)

Oma 14. märtsi 2005. aasta kirjaga palus komisjon lisateavet. Pärast seda, kui komisjon nõustus tähtaja pikendamisega, esitas Itaalia 17. juuni 2005. aasta kirjaga nõutud teabe. 30. juuni 2005. aasta kirjaga esitas Itaalia komisjonile täiendavat teavet.

(5)

21. novembri 2005. aasta kirjaga palus Air One, et komisjon laiendaks oma uurimist Bari ja Brindisi lennujaamale. 18. mai 2006. aasta kirjaga palus Air One komisjonil ametlikult avaldada oma seisukoht aluslepingu artikli 265 kohaselt. Komisjon vastas 14. juuli 2006. aasta kirjaga.

(6)

26. oktoobri 2006. aasta ja 10. jaanuari 2007. aasta kirjas piirdub Air One oma vastuväidetes Alghero lennujaama haldaja, ettevõtja So.Ge.A.AL, ja ettevõtja Ryanair vahel väidetavalt sõlmitud kokkulepete alusel antud abiga. 12. veebruari 2007. aasta kirjaga palus Air One komisjoni järgida aluslepingu artiklit 265.

(7)

27. juuni 2006. aasta ja 30. novembri 2006. aasta kirjaga palus komisjon Itaalialt täiendavat teavet. Seda teabenõuet käsitleti osaliselt Itaalia 17. jaanuari 2007. aasta kirjas. Komisjon palus 19. veebruari 2007. aasta kirjaga Itaalialt täiendavat teavet. Itaalia vastas sellele teabenõudele 16. märtsi 2007. aasta ja 26. märtsi 2007. aasta kirjaga.

(8)

Pärast Itaalia esitatud teabe läbivaatamist otsustas komisjon 12. septembril 2007 algatada vastavalt aluslepingu artikli 108 lõikes 2 sätestatule ametliku uurimismenetluse (edaspidi „2007. aasta otsus”). 2007. aasta otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas  (3). Komisjon palus huvitatud isikutel esitada oma märkused uurimisaluste abimeetmete kohta.

(9)

15. oktoobri 2007. aasta ja 22. oktoobri 2007. aasta kirjaga palus Itaalia, et komisjon pikendaks tähtaega märkuste esitamiseks 2007. aasta otsuses esitatud hinnangu kohta. Komisjon pikendas tähtaega 23. oktoobri 2007. aasta kirjaga. Itaalia esitas oma märkused 2007. aasta otsuse kohta 14. novembril 2007.

(10)

Komisjon avaldas 2007. aasta otsuse paranduse 12. veebruaril 2008 (4).

(11)

18. veebruaril 2008 esitas Ryanair oma märkused 2007. aasta otsuses esitatud hinnangu kohta. So.Ge.A.AL esitas oma märkused samal kuupäeval. So.Ge.A.AL esitas täiendavat teavet 16. juuni 2008. aasta kirjaga. 20. veebruaril 2008 edastas Itaalia komisjonile Sardiinia piirkonna märkused.

(12)

Ettevõtjate Ryanair ja So.Ge.A.AL märkused edastati Itaaliale 28. veebruari 2008. aasta kirjaga.

(13)

20. juuni 2008. aasta kirjaga täiendas Air One oma esialgset kaebust. Komisjon saatis saadud seisukohad märkuste esitamiseks Itaaliale 10. detsembril 2008. 15. jaanuari 2009. aasta kirjaga palusid Itaalia ametiasutused pikendada tähtaega ettevõtja Air One kirja kohta märkuste esitamiseks. Komisjon kiitis tähtaja pikendamise heaks 20. jaanuari 2009. aasta kirjaga. 13. veebruaril 2009 esitas Itaalia oma märkused komisjonile.

(14)

1. septembril 2008 võttis komisjon ühendust ettevõtjaga Ecorys Netherlands BV (edaspidi „Ecorys”), et läbi viia majanduslik hindamine seoses mitme käimasoleva riigiabi uurimisega, sealhulgas Alghero lennujaama puudutav uurimine. Analüüsis käsitleti muu hulgas lennujaama haldava ettevõtja So.Ge.A.AL ja kohalike ametiasutuste käitumist seoses ettevõtja So.Ge.A.AL ja lennuettevõtjate vahel sõlmitud kokkulepetega ja ulatust, mil määral kokkulepped Alghero lennujaamas tegutsevate lennuettevõtjatega on kooskõlas turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõttega. Ecorys esitas oma lõpliku aruande 30. märtsil 2011 (edaspidi „Ecorysi aruanne”).

(15)

5. märtsi 2010. aasta kirjaga esitas Ryanair komisjonile täiendavat teavet seoses kõigi käimasolevate ettevõtjat Ryanair hõlmavate riigiabi uurimistega, millest üks on seotud Alghero lennujaamaga.

(16)

30. märtsi 2011. aasta kirjaga saatis komisjon Itaaliale täiendava teabe nõude. Sama kirjaga edastas komisjon Itaaliale Ecorysi aruande ingliskeelse versiooni.

(17)

Komisjon saatis 8. aprillil 2011 teabenõude ettevõtjale Ryanair. Ryanair vastas sellele nõudele 22. juuli 2011. aasta kirjaga.

(18)

23. mai 2011. aasta ja 30. mai 2011. aasta kirjaga palus Itaalia pikendada tähtaega komisjoni 30. märtsil 2011 nõutud teabe esitamiseks. Samas kirjas palus Itaalia tõlkida Ecorysi aruande ingliskeelse versiooni itaalia keelde. Itaalia kinnitas tõlkimise taotluse 1. juunil 2011. 1. augustil 2011 saatis komisjon Itaaliale Ecorysi aruande itaaliakeelse tõlke.

(19)

31. augusti 2011. aasta ja 9. septembri 2011. aasta kirjaga vastas Itaalia (nii Sardiinia piirkond kui ka Itaalia transpordiministeerium) komisjoni 30. märtsi 2011. aasta teabenõudele.

(20)

19. oktoobri 2011. aasta kirjaga edastas komisjon Ryanairi 22. juuli 2011. aasta vastuse Itaaliale. 16. novembri 2011. aasta kirjaga palus Itaalia pikendada märkuste esitamise tähtaega. Sama kirjaga palus Itaalia tõlkida itaalia keelde Ryanairi vastusele lisatud turumajanduse tingimustes tegutseva investori põhimõtte hindamise aruande (edaspidi „turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtte hindamise 2011. aasta aruanne”). 17. novembri 2011. aasta kirjaga kiitis komisjon tähtaja pikendamise heaks. 23. jaanuaril 2012 saatis komisjon Itaaliale turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtte hindamise 2011. aasta aruande itaaliakeelse versiooni. 15. veebruaril 2012 esitas Itaalia oma märkused Ryanairi tähelepanekute, eeskätt turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtte hindamise 2011. aasta aruande kohta.

(21)

17. veebruaril 2012 saatis komisjon Ryanairile teabenõude seoses mitme käimasoleva riigiabi uurimisega, sealhulgas Alghero lennujaama käsitlev uurimine. Ryanair vastas sellele nõudele 16. aprilli 2012. aasta kirjaga.

(22)

27. juunil 2012 pikendas komisjon ametlikku uurimismenetlust, et hõlmata Itaalia võetud täiendavad meetmed, mida ettevõtja Air One kaebuses ei käsitletud (edaspidi „2012. aasta otsus”) (5). 2012. aasta otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas. Komisjon palus huvitatud isikutel esitada oma märkused uurimisaluste abimeetmete kohta.

(23)

Itaalia esitas oma märkused 2012. aasta otsuse kohta 31. augustil 2012, 3. oktoobril 2012, 19. oktoobril 2012, 22. oktoobril 2012 ja 20. veebruaril 2013. Komisjonile laekusid märkused neljalt huvitatud isikult. So.Ge.A.AL, Ryanair, Airport Marketing Services Ltd. (edaspidi „AMS”) ja Unioncamere. Ryanairi seisukohad lisati turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtte hindamise ajakohastatud aruandesse (edaspidi „turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtte hindamise 2013. aasta aruanne”). Komisjon edastas huvitatud isikute märkused Itaaliale, kellele anti võimalus vastata. Itaalia tähelepanekud huvitatud isikute esitatud märkuste kohta saadi 6. septembril 2013 ja 13. novembril 2013.

(24)

Ryanairilt esitas oma seisukohad mitmel korral, nimelt 20. detsembril 2013, 17., 24. ja 31. jaanuaril 2014. Komisjon edastas kõik Alghero lennujaama puudutavad seisukohad Itaaliale 9. jaanuaril 2014 ja 5. veebruaril 2014. 24. veebruaril 2014 palus Itaalia tõlkida itaalia keelde Ryanairi esitatud seisukohad, mille komisjon oli edastanud talle 5. veebruari 2014. aasta kirjaga. 8. aprilli 2014. aasta kirjaga edastas komisjon Itaaliale Ryanairi esitatud seisukohtade taotletud itaaliakeelse versiooni.

(25)

23. detsembri 2013. aasta kirjaga palus komisjon Itaalialt täiendavat teavet uurimisaluste meetmete kohta. Pärast esialgse tähtaja pikendamist esitas Itaalia 18. veebruaril 2014 osalise vastuse komisjoni teabenõudele. 4. märtsil 2014 tuletati Itaaliale meelde tema kohustust anda ammendav vastus kõigile talle komisjoni 23. detsembri 2013. aasta kirjaga esitatud küsimustele. Itaalia esitas nõutud teabe 25. märtsi 2014. aasta kirjaga.

(26)

14. märtsil 2014 teavitas komisjon Itaaliat ja menetlusega seotud huvitatud isikuid, et komisjoni suunised lennujaamadele ja -ettevõtjatele antava riigiabi kohta (edaspidi „2014. aasta lennundussuunised”) (6) võeti vastu 20. veebruaril 2014, ja palus Itaalial esitada märkused 20 tööpäeva jooksul alates 2014. aasta lennundussuuniste avaldamisest. Itaalia ei vastanud komisjoni 14. märtsi 2014. aasta kirjale.

(27)

Komisjon nõudis 21. märtsi 2014. aasta kirjaga Itaalialt täiendavat teavet. Pärast esialgse tähtaja pikendamist esitas Itaalia nõutud teabe 25. aprillil 2014 ja 8. mail 2014.

(28)

2014. aasta lennundussuunised avaldati Euroopa Liidu Teatajas4. aprillil 2014. Nendega asendati 2005. aasta suunised lennujaamade rahastamise ja piirkondlikest lennujaamadest opereerivate lennuettevõtjate riikliku stardiabi kohta (edaspidi „2005. aasta lennundussuunised”) (7).

(29)

15. aprillil 2014 avaldati Euroopa Liidu Teatajas teatis, milles kutsuti liikmesriike ja huvitatud isikuid esitama märkusi 2014. aasta lennundussuuniste kohaldamise kohta kõnealusel juhul ühe kuu jooksul alates avaldamise kuupäevast. So.Ge.A.AL esitas oma märkused 8. mail 2014. Ettevõtja So.Ge.A.AL märkused edastati Itaaliale 22. mail 2014.

(30)

Komisjon nõudis 26. mai 2014. aasta kirjaga Itaalialt täiendavat teavet. Itaalia edastas nõutud teabe 10. juunil 2014, 28. juulil 2014, 20. ja 27. augustil 2014, 1. ja 19. septembril 2014.

(31)

11. septembri 2014. aasta kirjaga teavitas Itaalia komisjoni oma erakorralisest nõusolekust, et kõnealune otsus võetakse vastu ainult inglise keeles.

(32)

Alghero lennujaam asub Itaalias Sardiinia saare loodeosas. Alghero rajati algselt sõjaväelennuväljana ja avati tsiviilliikluseks 1974. aastal. Lennujaama taristut ja rajatisi omab riik asutuse Ente Nazionale Aviazione Civile (edaspidi „ENAC”) kaudu, mis on Itaalia riiklik tsiviillennunduse amet.

(33)

Mis puutub Alghero lennujaama ja teiste Sardiinia lennujaamade vahelisse kaugusse, asub Alghero lennujaam 128 km kaugusel Olbia lennujaamast, 133 km kaugusel Oristano lennujaamast, 225 km kaugusel Tortolì–Arbataxi lennujaamast ja 235 km kaugusel Cagliari lennujaamast (8). Itaalia väitel ei ole võimalik asendada Alghero lennujaama selle geograafilisest asendist ja transpordivõrgu (auto- ja raudteetransport) eripärast tingituna ühegi nimetatud naabruses asuva lennujaamaga.

(34)

Reisijatevedu lennujaamas suurenes 663 570 reisijalt 2000. aastal enam kui 1 miljoni reisijani 2005. aastal ja peaaegu 1,6 miljonini 2013. aastal.

Tabel 1

Reisijatevedu Alghero lennujaamas

(35)

Alates 2000. aastast on Ryanair olnud peamine lennujaama kasutav lennuettevõtja. Alates 2000. aastast on lennujaamas tegutsenud siiski ka teised lennuettevõtjad, sealhulgas teised odavlennuettevõtjad (Germanwings, Air Italy, Air Dolomiti, Air Vallée, Meridiana, Alpi Eagles, bmibaby, easyJet, Air One, Volare, Alitalia) (9).

(36)

Alghero lennujaamas kehtestatakse lennuettevõtjatelt nõutavad tasud tavaliselt avalikustatud lennujaamatasude kava alusel, mis sisaldab järgmisi elemente: stardi- ja maandumistasu, reisijatasu, julgestustasu, pagasi läbivaatuse ja maapealse teeninduse tasu.

(37)

So.Ge.A.AL asutati 1994. aastal Alghero lennujaama haldava ettevõttena. Ettevõtte algkapital oli 200 miljonit Itaalia liiri (103 291,4 eurot), mille andsid täies mahus kohalikud avaliku sektori asutused. Suurem osa kapitalist kuulus (kas otseselt või kaudselt Società Finanziaria Industriale Regione Sardegna – SFIRS S.p.A. (edaspidi „SFIRS”) kaudu Sardiinia piirkonnale. SFIRS asutati Sardiinia piirkonna investeerimisettevõttena (10).

(38)

Kuigi ettevõtja So.Ge.A.AL kapitali koosseis on aastate jooksul muutunud, kuulub ettevõte alates 1994. aastast täielikult avaliku sektori asutustele: Sassari kaubanduskojale, Sassari provintsile, Sassari omavalitsusele, Alghero omavalitsusele, Sardiinia piirkonnale ja SFIRS S.p.A.-le.

(39)

2010. aastal kuulus 80,20 % ettevõtja So.Ge.A.AL aktsiatest Sardiinia piirkonnale ja 19,80 % SFIRSile.

(40)

28. mail 2007 kirjutasid So.Ge.A.AL ja ENAC alla 40aastasele Alghero lennujaama haldamise ulatuslikule kontsessioonilepingule (11) (edaspidi „kontsessioonileping”) (12). Enne 2007. aastat haldas Alghero lennujaama So.Ge.A.AL talle 11. veebruaril 1999 antud ajutise halduskontsessiooni alusel.

(41)

Itaalias annab lennujaama haldamise kontsessiooni ENAC äriplaani (mis hõlmab tegevuskava, investeerimiskava ning majandus- ja finantskava) jätkusuutlikkuse hindamise alusel. Tegevuskavas kirjeldab lennujaama haldaja majandusplaneerimise strateegiaid ja organisatsiooni struktuuri. Investeerimiskava koosneb lühikesest aruandest kavandatud meetmete ning nende tehnilise, majandusliku ja haldusliku teostatavuse kohta. Majandus- ja finantskava illustreerib lennujaama haldamise finantstasakaalu.

(42)

Kontsessioonilepingu artikli 8 kohaselt koosneb ettevõtja So.Ge.A.AL tulu järgmisest:

(43)

Lennujaama haldajad peavad maksma lennujaama haldamise õiguse eest ENAC-le iga-aastast kontsessioonitasu summas ja menetluse järgi, mis on määratud kindlaks asjaomaste kehtivate seadustega (vt kontsessioonitasude kehtestamise üksikasjad põhjendustes 155–157).

(44)

Kontsessioonilepingu artikli 12 alusel peab lennujaama haldaja esitama igal aastal alates kontsessiooni andmise aastast ENAC-le aruande tegevuskava rakendamise seisu kohta. Peale selle peab lennujaama haldaja esitama ENAC-le heakskiidu saamiseks hiljemalt kuus kuud enne kontsessioonilepingu iga nelja-aastase perioodi lõppu äriplaani (sealhulgas investeerimiskava ja tegevuskava) järgmiseks nelja-aastaseks perioodiks. Kui lennujaama haldaja ei täida neid nõudeid, kohaldatakse karistusi.

(45)

Vastavalt kontsessioonilepingu artiklile 14a tühistatakse kontsessioon ja lõpetatakse lepingu õiguslik kehtivus järgmistel juhtudel: i) põhjenduses 44 nimetatud meetmete määratud tähtajaks rakendamata jätmine; ii) lennujaama haldaja hilineb rohkem kui kaksteist kuud võlgu oleva kontsessioonitasu maksmisega; iii) pankrot või iv) majanduslikku ja finantstasakaalu ei saavutata esimese nelja-aastase perioodi lõpuks.

(46)

18. veebruari 2014. aasta kirjas väitis Itaalia, et ettevõtja So.Ge.A.AL ei vii läbi avaliku sektori ülesannete hulka kuuluvat tegevust (13).

(47)

So.Ge.A.AL teeb siiski kättesaadavaks lennujaama ruumid, et riik saaks osutada teatavaid teenuseid oma avaliku võimu teostamisel, ja kannab kõnealuste alade hooldamise ja haldamisega seotud kulud.

(48)

10. juuni 2014. aasta kirjaga (14) muutis Itaalia oma seisukohta ja väitis, et kõnealuste lennujaama ruumide halduskulud kuuluvad avaliku sektori ülesannete hulka. Mis puutub õigusraamistikku, siis väitis Itaalia, et on olemas õigusnormid, mis panevad need kulud rangelt lennujaama haldajate õlule. Eelkõige on lennujaama haldaja kohustatud tegema ENAC-le ja teistele avalik-õiguslikele üksustele (õhupiiri politsei, tolliamet, finantsamet, merendusamet, õhu ja piiri tervisekaitse, Itaalia Punane Rist, tuletõrje, politsei) kättesaadavaks teatavad lennujaama alad ning kandma vastavad haldus- ja hoolduskulud (15). Lennujaama haldajate kohustus teha lennujaama valdused ja ruumid avaliku sektori üksustele kättesaadavaks ja kanda vastavad kulud kehtestati Itaalia lennujaamade haldusõiguse andmise raamlepinguga, millele viidati Itaalia transpordi- ja navigatsiooniministeeriumi 20. oktoobri 1999. aasta korralduses nr 12479, mis võeti kohaldamiseks vastu ministri 1997. aasta dekreediga nr 521. Asjaomased sätted võeti üle kontsessioonilepingusse, mille artikli 4 lõike 1 punktis c on kehtestatud lennujaama haldajale kohustus „viia läbi riigi vastutusalas olevat tegevust toetavaid toiminguid, päästetegevust ja tervishoiuteenuseid lennujaama ruumides”. Itaalia andmetel moodustasid So.Ge.A.AL nende alade hooldamisel aastatel 2000–2010 kantud tegevuskulud kokku 2 776 073 eurot (16).

(49)

Peale selle väitis Itaalia, et 1 284 133 eurot uude terminali tehtud investeeringu kogukuludest kujutavad endast nende alade ehituskulusid, mille So.Ge.A.AL on kohustatud tegema kättesaadavaks avaliku sektori üksustele ja mis liigituvad seetõttu samuti avaliku sektori ülesannete hulka kuuluva tegevuse läbiviimisel kantud kuludeks (vt ka põhjendus 86).

(50)

Ettevõtja So.Ge.A.AL aastatel 2000–2010 makstud kontsessioonitasud (haldamine ja turvateenused) on esitatud tabelis 2 (17).

Tabel 2

Ettevõtja So.Ge.A.AL aastatel 1998–2010 makstud kontsessioonitasud (eurodes)

(51)

Ettevõtja So.Ge.A.AL majandustulemused olid ajavahemikul 2000–2010 negatiivsed. Itaalia väitel olid ettevõtja kehvad majandustulemused lennujaama haldamiseks ulatusliku kontsessiooni andmisel tekkinud viivituse tagajärg. Pärast kontsessiooni andmist põhjustas majanduskriis järsu languse reisijate arvus, mis avaldas lennujaama tegevusele negatiivset mõju.

(52)

2011. aasta augustis esitas Itaalia komisjonile aruande, milles hinnatakse Alghero lennujaama finantsolukorda ajavahemikul 2000–2010 (edaspidi „Accuracy aruanne”) (18). Accuracy aruande kohaselt olid ettevõtja So.Ge.A.AL iga-aastased majandustulemused järgmised.

Tabel 3

So.Ge.A.AL majandustulemused aastatel 2000–2010 (tuhandetes eurodes)

(53)

Uurimise ajal esitas Itaalia komisjonile So.Ge.A.ALi ajavahemiku 2000–2010 aastaaruanded („Relazione sulla gestione del bilancio”) (19).

(54)

2001. aastal teatas So.Ge.A.AL 1 530 960 048 Itaalia liiri suurusest kahjumist. Ka aastatel 2002 ja 2003 teatas So.Ge.A.AL negatiivsetest näitajatest.

(55)

So.Ge.A.AL lõpetas 2004. aasta 2 981 688 euro suuruse kahjumiga. Ettevõtte kahjum jätkas kasvu 2005. ja 2006. aastal. Lisaks registreeris ta 2007. aastal 1 801 000 euro suuruse kahjumi hoolimata sellest, et ettevõtjale anti 3. augustil 2007 lennujaama haldamiseks ulatuslik kontsessioon. 2007. aasta aruande kohaselt halvendasid ettevõtja So.Ge.A.AL majandustulemusi 2007. aastal ettenägematud sündmused.

(56)

2008. aastal teatas So.Ge.A.AL 4 577 000 euro suurusest kahjumist ja 2009. aastal 12 404 126 euro suurusest kahjumist.

(57)

Oma 2009. aasta aruandes võttis So.Ge.A.AL teadmiseks, et 2007. aasta kontsessioonilepingu alusel peab ta jõudma kasumiläveni nelja aasta jooksul alates kontsessiooni andmisest. Arvestades oma kehva majanduslikku olukorda 2009. aastal, tegi So.Ge.A.AL ettepaneku koostada ja võtta vastu ajakohastatud äriplaan, mida ta nimetas vajalikuks, et viia prognoosid turul toimuvaga rohkem kooskõlla. Selles mõttes ei peetud Roland Bergeri koostatud äriplaani (vt põhjendused 64–70) piisavalt usaldusväärseks.

(58)

Lisaks teatati 2010. aastal 1 847 165 euro suurusest kahjumist. Teadaolevalt jätkasid liiklust käsitlevad arvud positiivset arengut isegi raskes majanduskeskkonnas, mida mõjutas vulkaanilise tuha kriis, mis tõi kaasa Euroopa õhuruumi ajutise sulgemise.

(59)

Alates 1999. aastast on So.Ge.A.AL koostanud mitu äriplaani, millest tehakse lühikokkuvõte põhjendustes 60–75.

(60)

1999. aasta äriplaan hõlmab ajavahemikku 1999–2007 kahes järjestikuses etapis:

(61)

Äriplaanis eeldati, et ulatuslik kontsessioon antakse 1999. aastal pärast ettevõtja So.Ge.A.AL kapitali suurendamist 6 miljardi Itaalia liirini.

(62)

Äriplaanis eeldati lennuühenduste mitmekesistamist, meelitades peamise majanduskasvu tõukejõuna ligi kaks kõige kiiremini kasvavat odavlennuettevõtjat. Üks lennuettevõtja pidi alustama lende Alghero lennujaamast liinil Alghero–Milano 1999. aastal ja teine pidi käivitama lennuliini Alghero – London 2000. aastal sagedusega kolm lendu nädalas, tegutsedes esimesel aastal alandatud teenustasudega.

(63)

Lennuliikluse prognoosid näitasid, et Alghero lennujaama läbilaskevõime kasvab 1 miljonilt reisijalt 2004. aastal kuni 1,1 miljoni reisijani 2007. aastal tänu uute lennuliinide avamisele kahe põhjenduses 62 nimetatud lennuettevõtja poolt, kes äriplaani koostamise ajal pidasid läbirääkimisi lennujaamateenuste lepingu üle ettevõtjaga So.Ge.A.AL.

(64)

2004. aasta plaani koostas So.Ge.A.ALile konsultatsioonifirma Roland Berger (edaspidi „Roland Bergeri plaan”). Plaanis esitati üksikasjalik prognoos ajavahemikuks 2004–2008. Äriplaani peamised elemendid olid järgmised:

(65)

Et paremini mõista, kuidas Alghero lennujaam toimis võrdluses turuga, kõrvutati selle tulemusnäitajaid võrreldavate lennujaamade tulemustega:

(66)

Roland Bergeri plaanis väljatöötatud prognoosid kujutasid lennujaama haldaja tulevasi tegevustulusid ja -kulusid kahe stsenaariumi alusel: lennuvälja areng ajutise kontsessiooni stsenaariumi järgi võrreldes ulatusliku kontsessiooni stsenaariumiga. Esimese stsenaariumi kohaselt eeldati, et lennujaam on jätkuvalt kahjumis kuni 2008. aastani, samas kui teise stsenaariumi kohaselt jõuaks lennujaam kasumiläveni juba 2005. aastal, tuginedes keskmiselt 7 % suuremale aastatulule ulatusliku kontsessiooni stsenaariumi puhul võrreldes ajutise kontsessiooni stsenaariumiga (peamiselt tänu suuremale tulule lennundusvälisest tegevusest – eeldati, et tõhusam reklaamiäri, autoparkla käitamine ja kütusemüük aitavad kaasa kommertstulu kasvule). Eeldati, et lennundustegevuse lõplikud majandustulemused on negatiivsed isegi ulatusliku kontsessiooni stsenaariumi puhul.

(67)

Roland Bergeri plaanis pandi maapealsete käitlusteenuste tulude alalaekumine peamiselt odavlennuliikluse arvele. Keskpikas perspektiivis prognoositi käitlemise jätkuvat kahjumlikkust isegi optimistlikust vaatenurgast. Prognoositi, et 2008. aastal kujuneb odavlennuliiklusele käitlusteenuste osutamisest tulenevalt saamata jäänud tulu suuruseks 3,2 miljonit eurot.

(68)

Lähtudes Roland Bergeri kavast, pidi lennujaam eelneva languse peatamiseks ja kasumiläveni jõudmiseks pöörama põhitähelepanu kommertstulude suurendamisele punktini, kus ühe reisija tehtud kulutused muutuvad samasuguseks nagu võrreldavates lennujaamades (2,2 eurolt 5 euroni reisija kohta). Ajavahemikuks 2004–2008 prognoositi, et peamine vahend saada lennundusvälist tulu ja leevendada lennundusettevõtlusest saadud kahjumit, on odavlennuliiklus. Prognoosid näitasid 620 000 odavlennureisijat 2008. aastal.

(69)

Roland Bergeri plaanis märgiti ka seda, et lennujaama juhtimine ajutise kontsessiooni tingimustes nõuaks tegevuskahjumi katmiseks So.Ge.A.ALi rekapitaliseerimist.

(70)

Roland Berger plaani ajakohastati kaks korda, 2007. aastal ja 2008. aastal, et võtta arvesse sektori arengut. Ajakohastatud versioonides pakuti välja konkreetsed meetmed lennujaama arendamiseks ajavahemikul 2008–2011, suurendades nii lennundustulusid – eeskätt seoses käitlustegevusega – kui ka lennundusväliseid tulusid.

(71)

Ettevõtja So.Ge.A.AL äriplaan, mis koostati, pidades silmas ulatusliku kontsessiooni andmist, kiideti heaks 2005. aasta septembris ja selles esitati tulude ja tulude prognoos lennujaama haldamise kontsessiooni 40 aasta kohta, eeldusel et kontsessioon antakse ettevõtjale So.Ge.A.AL 2006. aastal.

(72)

Aastase lennuliikluse prognoosid näitasid aasta-aastalt pidevat 4,5 % suurust kasvu kuni 2010. aastani, 2,6 % suurust kasvu aastatel 2011–2025 ja 3,78 % suurust kasvu aastatel 2006–2025, umbes 2 800 000 miljoni reisijaga 2045. aasta eel. Eelarves nähti ette lennundusväliste tulude suurenemine 2 929 000 eurolt 2006. aastal kuni 8 814 000 euroni 2045. aastal. Samuti eeldati, et lennundustulud suurenevad 9 288 000 eurolt 2006. aastal 29 587 000 euroni 40aastase perioodi lõpuks. Prognoosides eeldati 20 % lennundustulude vähenemist, kui lennujaam jõuab 2 miljoni reisija ülempiirini ja sellest tulenevalt tuleb turule täiendav maapealse teeninduse pakkuja kooskõlas ELi eeskirjadega maapealse teeninduse kohta Euroopa lennujaamades (21).

(73)

Aastateks 2006–2045 nähti ette 143,3 miljonit eurot kapitalikulusid. Plaan sisaldas üksikasjalikku iga-aastaste kapitaliinvesteeringute kava ajavahemikuks 2006–2045 ja selles loetleti nende investeeringute rahastamisallikad (era- ja avalik sektor).

(74)

RAS kinnitas 2010. aasta reorganiseerimis- ja restruktureerimiskava 2010. aasta septembris. Kavas esitati So.Ge.A.AL 2000.–2010. aasta majandusolukorra põhjalik analüüs ja prognoositi ettevõtte elujõulisuse taastamist 2012. aastal, võttes arvesse ka ettevõtte 2010 aastaks kavandatud rekapitaliseerimist.

(75)

2010. aasta reorganiseerimis- ja restruktureerimiskava kohaselt olid So.Ge.A.ALi kehvad tulemusnäitajad kuni 2010. aastani ebaõige juhtimise, ebapiisava maapealse käitlustegevuse, taristu puudujääkide ning ebapiisavate lennundus- ja lennundusväliste tulude tagajärg.

(76)

Vastavalt 2007. aasta ja 2012. aasta otsusega algatatud ja laiendatud uurimises vaadeldi järgmisi meetmeid:

(77)

Itaalia õigusaktid nõuavad, et lennujaama haldajad säilitaksid veomahtudest sõltuvat kapitali miinimumtaset (22): lennujaamade puhul, mille veomaht on 300 000 kuni 1 miljon reisijat, kehtestati nõutava miinimumkapitali suuruseks 3 miljonit eurot, samas kui 1–2 miljoni reisija puhul kehtestati künniseks 7,5 miljonit eurot. Uurimise ajal väitis Itaalia, et ettevõtja So.Ge.A.AL riiklike aktsionäride tehtud kapitalisüstide peamine eesmärk oli taastada ettevõtte kaotatud kapital riiklike õigusaktidega kehtestatud tasemel.

(78)

Itaalia esitatud teabe kohaselt süstisid ettevõtja So.Ge.A.AL riiklikud aktsionärid ajavahemikul 2000–2010 ettevõttesse uut kapitali mitmel korral järgmiselt (23).

Tabel 4

Ettevõtja So.Ge.A.AL kapitaliga seotud toimingud

(79)

Itaalia esitatud teabe kohaselt sai So.Ge.A.AL aastatel 1998–2009 Sardiinia piirkonnalt sissemakseid sisseseade ja ehitustööde jaoks kogusummas 6 540 269 eurot.

(80)

Oma märkustes 2012. aasta otsuse kohta selgitas Itaalia, et sisseseade ja ehitustöödega seotud meetmete peamine eesmärk oli uuendada lennujaama taristut. Itaalia viitas Itaalia 11. veebruari 1994. aasta seaduse nr 109 („Legge quadro in materia di lavori pubblici”) artikli 2 lõikes 1 sätestatud riiklike ehitustööde (lavoro pubblico) üldmääratlusele (24), nimelt „ehitustööd, lammutustööd, restaureerimine, renoveerimine ning hooldustööd ja sisseseade hooldus, sealhulgas keskkonnakaitse ja biotehnoloogia” (25). Itaalia selgitas, et kõnealust rahastamist kasutati lõpuks reisiterminaliga seotud tööde, väliste teeühenduste ümberehituse, õhusõidukite parkimisalade ümberehituse ja lennujaama käitamiseks vajalike seadmete hankimise rahastamiseks.

(81)

Tuginedes nendele selgitustele, analüüsis komisjon käesolevas otsuses tehtud hindamises sisseseade ja ehitustööde (2. meede) rahastamist ning toetusi taristuinvesteeringutele (3. meede) koos kui meetmete kogumit taristu ja seadmete rajamise ja uuendamise rahastamiseks.

(82)

Tabelis 5 antakse ülevaade aastatel 2000–2010 tehtud taristuinvesteeringutest, mida osaliselt rahastati avaliku sektori vahenditest (26).

Tabel 5

Taristuinvesteeringud 2000–2010

(83)

Peale selle andis Sardiinia piirkond ajavahemikul 2000–2010 ettevõtjale So.Ge.A.AL otsetoetusi seadmete soetamiseks (sisekommunikatsiooni seadmed, tarkvara, sõidukid jne) kogusummas 4 680 281,44 eurot.

(84)

Itaalia andmetel (27) võeti seaduslik riikliku rahastamise kohustus summas 25 431 706,16 eurot enne 2000. aastat, nimelt kohtuasjas Aéroports de Paris tehtud otsuse päeval (28). Eelkõige:

(85)

Itaalia väitel vastutas enne ulatusliku kontsessiooni andmist 2007. aastal taristuinvesteeringute eest riik, samas kui lennujaama haldaja oli vaid riigilt heakskiidu saanud taristutööde teostaja.

(86)

Samuti väitis Itaalia 10. juuni 2014. aasta kirjas (30), et uude terminali tehtud investeeringu kogukulu 1 284 133 eurot liigitub avaliku sektori ülesannete hulka kuuluva tegevuse läbiviimisel kantud kuluks, sest see vastab nende terminalialade ehituskuludele, mille So.Ge.A.AL on kohustatud tegema kättesaadavaks avaliku sektori asutustele (vt ka põhjendus 49).

(87)

Uurimine hõlmab mitmeid lepinguid, mille So.Ge.A.AL sõlmis eri lennuettevõtjatega, kes käitavad lende Alghero lennujaamast, mille puhul pidas komisjon 2007. aasta ja 2012. aasta otsuses võimalikuks, et need kujutavad endast riigiabi asjaomastele lennuettevõtjatele.

(88)

Itaalia väitel pidas lepinguläbirääkimisi lennuettevõtjatega So.Ge.A.ALi peadirektor, kes andis läbirääkimiste seisust ja lepingute sisust aru juhatusele. So.Ge.A.ALi juhatus kiitis lepingute tingimused enne allkirjastamist heaks (31).

(89)

Alates 2000. aastast on Ryanair olnud Alghero lennujaama peamine lennuettevõtja. Ühelt poolt Ryanairi ja tema tütarettevõtja AMS ja teiselt poolt ettevõtja So.Ge.A.AL vahel on sõlmitud kahte liiki lepinguid.

(90)

Ettevõtjate Ryanair ja So.Ge.A.AL vahel alates 2000. aastast sõlmitud lennujaamateenuste lepingutes sätestati tingimused Ryanairi tegutsemiseks Alghero lennujaamas ja lennuettevõtja makstavad lennujaamatasud. Ryanair kohustus saavutama eelnevalt kindlaksmääratud lendude/reisijate arvu eesmärgid, mille eest So.Ge.A.AL maksab tulemustasu. Juhuks, kui neid eesmärke ei täideta täies mahus, kehtestati trahvid.

(91)

Turundusteenuste lepingud on seotud Alghero sihtkoha reklaamimisega Ryanairi ametlikul veebisaidil. Alates 2006. aastast allkirjastati need lepingud 100 % ettevõtjale Ryanair kuuluva tütarettevõtjaga AMS ja sõlmiti samal päeval, kui Ryanair kirjutas alla lennujaamateenuste lepingutele.

(92)

Põhjendustes 93–109 teeb komisjon kokkuvõtte ettevõtjate So.Ge.A.AL ja Ryanair/AMS vahel sõlmitud lepingute peamistest sätetest (lennujaamateenuste lepingud ja turundusteenuste lepingud).

(93)

Esimene Ryanair ja So.Ge.A.ALi vaheline lennujaamateenuste leping sõlmiti 22. juunil 2000 kümneks aastaks.

(94)

2000. aasta lennujaamateenuste lepingu kohaselt pidi Ryanair käitama vähemalt ühte Londoni ja Alghero vahelist edasi-tagasi lendu päevas ja maksma ettevõtjale So.Ge.A.AL […] Itaalia liiri suuruse summa (32) edasi-tagasi lennu kohta. Samuti pidi Ryanair esitama igal aastal müügi- ja turundusplaani ning näitama ära lennuliini käitamise tulemused ja arenguväljavaated.

(95)

So.Ge.A.AL kohustus osutama ettevõtjale Ryanair terminali- ja käitlusteenuseid. Lennujaama haldaja pidi „maksma või laenama” igakuise summa, mis on võrdne summaga, mida Ryanair peab maksma käitamistasudeks, ülemmääraga lepingu esimesel aastal. Samuti kohustus So.Ge.A.AL maksma igal aastal ettevõtjale Ryanair kindla summa ja lisasumma juhul, kui tema lennuplaani lisatakse teine edasi-tagasi lend.

(96)

Ryanair allkirjastas 25. jaanuaril 2002 ettevõtjaga So.Ge.A.AL teise lennujaamateenuste lepingu, mis asendas 2000. aasta lennujaamateenuste lepingu ja hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2002 kuni 31. detsembrini 2012. Lepingu kohaselt pidi Ryanair maksma käitlusteenuste eest ettevõtjale So.Ge.A.AL […] eurot edasi-tagasi lennu kohta. Ryanair pidi maksma lennujaamatasud ja julgestustasud vastavalt avaldatud tasumäärade tabelile.

(97)

Samal kuupäeval allkirjastasid So.Ge.A.AL ja Ryanair turunduslepingu, mis hõlmas sama perioodi nagu 2002. aasta lennujaamateenuste leping. Ryanair kohustus läbi viima reklaami- ja müügiedendustegevust oma veebisaidil ja omal valikul teistes meediakanalites, et edendada Alghero–Londoni vahelist lennuühendust, konsulteerides seejuures ettevõtjaga So.Ge.A.AL. Selle lepingu kohaselt pidi So.Ge.A.AL maksma turundustasu […] eurot esimese iga päev aasta ringi toimuva edasi-tagasi lennuühenduse eest igal liinil ning […] eurot teise iga päev ainult suvel toimuva edasi-tagasi lennuühenduse eest igal liinil.

(98)

1. septembril 2003 kirjutasid So.Ge.A.AL ja Ryanair alla uuele üheteistkümneaastasele lennujaamateenuste lepingule (võimalusega pikendada lepingut veel kümneks aastaks), mis asendas 2002. aasta lennujaamateenuste lepingu.

(99)

2003. aasta lennujaamateenuste lepingu kohaselt pidi Ryanair jätkama lende Londonisse ja sõltuvalt varasemate lepingute edukusest liiklusvoogude mõttes pidi Ryanair käivitama uue igapäevase lennu Frankfurt-Hahni vahel või Ryanairi võrgustiku mis tahes muusse punkti. Ryanair pidi maksma käitlusteenuste eest ettevõtjale So.Ge.A.AL […] eurot edasi-tagasi lennu kohta. Lennuettevõtja omakorda pidi maksma lennujaamatasud ja julgestustasud vastavalt avaldatud tasumäärade tabelile.

(100)

1. septembril 2003 kirjutati alla ka turundusteenuste lepingule, mis hõlmas sama ajavahemikku nagu 2003. aasta lennujaamateenuste leping. Lepingu kohaselt pidi So.Ge.A.AL maksma turundustasu i) […] eurot aastas esimese iga päev aasta ringi toimuva edasi-tagasi lennuühenduse eest igal rahvusvahelisel liinil, ii) […] eurot teise iga päev ainult suvel toimuva edasi-tagasi lennuühenduse eest igal liinil ja iii) ühekordse sissejuhatava turundustasu […] eurot seoses iga muu kui Londoni liini käitamise eest esimesel aastal ja edaspidi […] eurot iga uue liini käitamise eest teisel ja kolmandal aastal.

(101)

Ryanair pidi jätkama oma igapäevast regulaarset reisilennuteenust Alghero ja Londoni vahel ning alustama lennureisiteenuste pakkumist Alghero ja Frankfurt-Hahni ja/või mis tahes muude Ryanairi võrgustiku punktide vahel (edaspidi „teenused”). Samuti oli Ryanair kohustatud osutama, konsulteerides ettevõtjaga So.Ge.A.AL, kõiki teenuseid ja viima läbi tegevust, mida tavaliselt pakuvad reklaami-, müügiedendus- ja suhtekorraldusettevõtted, kes tegutsevad samas valdkonnas, näiteks (loetelu ei ole ammendav):

(102)

3. aprillil 2006 sõlmiti uus lennujaamateenuste leping So.Ge.A.ALi ja Ryanairi vahel, mis asendas 2003. aasta lennujaamateenuste lepingu ja mis oli jõus alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2010, võimalusega pikendada lepingut veel viieks aastaks.

(103)

Selle lepinguga oli seotud lisaleping, mis sõlmiti 3. aprillil 2006 ajavahemikuks 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2010, millega sätestati üldised reisijate arvu eesmärgid, mille Ryanair pidi saavutama, ja tulemustasu, mida So.Ge.A.AL pidi maksma. Lepingus sätestati ka trahvid, mida Ryanair pidi maksma reisijate arvu suhtes püstitatud eesmärkide täitmatajätmise korral.

(104)

2006. aasta turundusleping sõlmiti ettevõtjaga AMS (mitte ettevõtjaga Ryanair) 3. aprillil 2006 ja see hõlmas sama ajavahemikku nagu lennujaamateenuste leping. Leping põhines Ryanairi võetud kohustusel käitada teatavaid ELi liine ja täita teatavad reisijate arvuga seotud eesmärgid. AMS pakkus ettevõtjale So.Ge.A.AL veebipõhiseid reklaamiteenuseid […] euro eest aastas.

(105)

2010. aasta alguses väljendasid So.Ge.A.AL ja Ryanair kavatsust uuendada oma olemasolevate suhete tingimusi, rääkides läbi uue lepingu, ja allkirjastasid 10. märtsil 2010 vastastikuse mõistmise memorandumi. Vastastikuse mõistmise memorandumis märgitakse, et „alates 2010. aasta märtsist peavad Ryanair ja So.Ge.A.AL heas usus läbirääkimisi eesmärgiga määratleda uuesti oma partnerluse tingimused ja sätted”.

(106)

Seejärel allkirjastasid So.Ge.A.AL ja Ryanair selle alusel 20. oktoobril 2010 uue lennujaamateenuste lepingu, mis asendas 2006. aasta lennujaamateenuste lepingu. Selles lepingus kehtestati uued tasud ja stiimulite struktuur ajavahemikuks 1. jaanuarist 2010 kuni 31. detsembrini 2013, võimalusega pikendada lepingu esialgse kehtivusaja lõppemisel seda veel viieks aastaks.

(107)

So.Ge.A.AL kohustus maksma tulemustasusid lendude sihtarvu ja reisijateveo teatava mahu saavutamise eest, samas kui Ryanair kohustus maksma käitlustasusid ja lennujaamatasusid ning viima läbi müügiedenduse ja avalike suhetega seotud tegevust.

(108)

Samal päeval allkirjastati turundusleping neljaks aastaks, võimalusega pikendada seda veel neljaks aastaks. AMS pakkus ettevõtjale So.Ge.A.AL veebipõhiste reklaamiteenuste paketti järgmiste iga-aastaste tasumääradega: […] eurot 2010. aastal; […] eurot 2011. aastal; […] eurot 2012. aastal; […] eurot 2013. aastal. Nagu ka 2006. aastal, põhines turundusleping Ryanairi võetud kohustusel käitada teatavaid ELi liine ja täita teatavad reisijate arvuga seotud eesmärgid.

(109)

Komisjoni nõudmisel esitas Itaalia ettevõtjaga Ryanair sõlmitud kokkulepete kasumlikkuse tagantjärele koostatud eelanalüüsi, mis põhines lisakuludel ja -tuludel, mida võiks mõistlikult oodata turumajanduse tingimustes tegutsevalt ettevõtjalt, kes tegutseb ettevõtja So.Ge.A.AL asemel iga kõnealuse lepingu sõlmimise ajal uurimisperioodi jooksul, st aastatel 2000–2010 (edaspidi „turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtte hindamise 2014. aasta aruanne”) (33). Itaalia väitel eeldas So.Ge.A.AL lepingute sõlmimise ajal, et lepingud ettevõtjaga Ryanair on lennujaamale kasulikud.

(110)

2012. aasta otsuse vastuvõtmise ajal märkis komisjon, et So.Ge.A.AL on nähtavasti teinud lennujaamatasudelt soodustusi peale Ryanairi ka teistele lennuettevõtjatele. Kuigi komisjon oli teadlik, et So.Ge.A.AL oli sõlminud turunduslepinguid ka teiste lennuettevõtjatega, esitati selles etapis komisjonile nende lepingute kohta ebapiisavat teavet.

(111)

18. veebruari 2014. aasta kirjaga esitas Itaalia komisjonile kasumlikkuse analüüsi, mis põhines ettevõtjatega Alitalia, Meridiana ja Volare sõlmitud lepingute järelandmetel, näitamaks, et lennujaama seisukohast oli nende lennuettevõtjatega lepingute sõlmimine majanduslikult põhjendatud. Sellel kuupäeval ei esitatud ühtegi analüüsi ettevõtjaga Germanwings sõlmitud lepingu kohta.

(112)

Seejärel esitas Itaalia 25. märtsi 2014. aasta kirjaga komisjonile analüüsi nende lepingute kasumlikkusest, mille So.Ge.A.AL sõlmis lennuettevõtjatega Air One/Alitalia, Meridiana, Volare ja Germanwings, millega püüti näidata, et need lepingud olid eelhinnangute kohaselt So.Ge.A.ALi jaoks kasumlikud.

(113)

Lõpuks, 10. juunil 2014 esitas Itaalia komisjonile ettevõtjate So.Ge.A.AL ning bmimaby, Air Vallée ja Air Italy vahel sõlmitud käitluslepingute eeldatava kasumlikkuse analüüsi.

(114)

Käesoleva juhtumi puhul uuritavad lepingud, mille So.Ge.A.AL sõlmis muude lennuettevõtjatega kui Ryanair, on nimetatud põhjendustes 115–132.

(115)

So.Ge.A.AL sõlmis käitluslepingud ja turunduslepingud ettevõtjatega Germanwings, Volare, Meridiana ja Alitalia.

(116)

Ettevõtjate Germanwings ja So.Ge.A.AL vaheline käitlusleping allkirjastati 19. märtsil 2007 ja selle kohaldamise alguseks määrati 25. märts 2007. Selle lepingu kohaselt pidi Germanwings maksma käitlusteenuste eest ettevõtjale So.Ge.A.AL […] eurot edasi-tagasi lennu kohta.

(117)

25. märtsil 2007 allkirjastasid Germanwings ja So.Ge.A.AL turunduslepingu, millega lennuettevõtja kohustus käitama teatavaid ELi liine ja täitma teatavad eesmärgid seoses reisijate arvu ja lendude sagedusega. Leping pidi kehtima alates 25. märtsist 2007 kuni 31. oktoobrini 2009. Siiski käitas Germanwings lende Alghero lennujaamast ainult 2007. aastal. Itaalia väitel otsustas lennuettevõtja lõpetada lennud Alghero lennujaamast, sest ei suutnud tekitada kasumiläveni jõudmiseks piisavat lennuliiklust.

(118)

Turunduslepinguga sätestati […] euro suurune nn starditasu, mille So.Ge.A.AL pidi maksma ettevõtjale Germanwings, et „reklaamida Alghero lennujaama väljalendavate reisijate hulga suurendamisel, avades uue lennuliini”.

(119)

Turunduslepingus sätestati ka tulemustasud, mida So.Ge.A.AL pidi maksma ettevõtjale Germanwings, kui lennuettevõtja täidab kehtestatud veoeesmärgid. Lepingus sätestati ka trahvid, mida Germanwings pidi maksma ettevõtjale So.Ge.A.AL juhul, kui lennuettevõtja kas tühistab 10 % oma lendudest või ei täida kehtestatud veoeesmärke.

(120)

29. novembril 2007 allkirjastasid Volare ja So.Ge.A.AL käitlus- ja turunduslepingu.

(121)

Käitluslepingus sätestati reisijate ja lendude arvu eesmärgid, mida lennuettevõtja pidi igal aastal täitma, ja vastavad tulemustasud, mida pidi maksma So.Ge.A.AL.

(122)

Turunduslepingus sätestati aastane […] euro suurune turundustasu, mida lennujaama haldaja pidi maksma „reklaamitoetusena esimesel tegevusaastal”. Turunduslepingut kohaldati alates 28. oktoobrist 2007 kuni 31. oktoobrini 2010.

(123)

Meridiana käitas lende Alghero lennujaamast 2000., 2001. ja 2010. aastal.

(124)

2000. ja 2001. aastal ei pakkunud Meridiana regulaarset lennuühendust, vaid ainult tellimuspõhist tšarterlennuteenust. Seetõttu ei sõlmitud So.Ge.A.ALi ja Meridiana vahel ühtegi ametlikku käitluslepingut. Lennuettevõtja maksis ettevõtjale So.Ge.A.AL kõigi teenuste eest avalikustatud lennujaamatasusid.

(125)

Meridiana ei käitanud aastatel 2002–2010 lennujaamast lende. 2010. aastal hakkas Meridiana korraldama lende lennujaamast ja allkirjastas ettevõtjaga So.Ge.A.AL nii turundus- kui ka käitluslepingu.

(126)

Käitlusleping allkirjastati 28. aprillil 2010 ja see hõlmas ajavahemikku 2010. aasta aprillist 2011. aasta aprillini. Lepingu kohaselt pidi Meridiana maksma käitlusteenuste eest ettevõtjale So.Ge.A.AL […] eurot edasi-tagasi lennu kohta.

(127)

Turundusleping allkirjastati 20. oktoobril 2010 ja see hõlmas ajavahemikku 2010. aasta juunist 2010. aasta oktoobrini. Lepingus sätestati […] euro suurune ühekordne tasu (v.a käibemaks), mille So.Ge.A.AL pidi maksma ettevõtjale Meridiana seoses lennuliinide avamisega Milanosse või Milanost, Veronasse või Veronast ja Barisse või Barist 2010. aasta suvel. Maksmine sõltus sellest, kas Meridiana täidab teatavad lennuliiklusega seotud eesmärgid. Itaalia väitel pidas So.Ge.A.AL ajal, mil ettevõtjaga Meridiana sõlmitud lepingut kohaldati tagasiulatuvalt, lennuettevõtjaga läbirääkimisi sarnaste tingimuste üle, mis lisati lõpuks allkirjastatud lepingusse. Sellega seoses esitas Itaalia komisjonile 7. juuni 2010. aasta kuupäevaga lepingu projekti, mille üle Meridiana ja So.Ge.A.AL tollal läbirääkimisi pidasid.

(128)

Kuni 2010. aastani ei sõlminud Air One/Alitalia ettevõtjaga So.Ge.A.AL ühtegi ametlikku lepingut ja maksis ettevõtjale So.Ge.A.AL kõigi lennujaamateenuste eest avalikustatud lennujaamatasusid. Kuni 2010. aastani ei osutanud So.Ge.A.AL ettevõtjatele Air One/Alitalia maapealseid käitlusteenuseid.

(129)

2010. aastal hakkas So.Ge.A.AL osutama ettevõtjatele Air One/Alitalia maapealseid käitlusteenuseid. See tõi kaasa käitluslepingu sõlmimise Air One/Alitalia ja So.Ge.A.ALi vahel. Seoses sellega, et Air One/Alitalia alustas rahvusvaheliste liinide käitamist Alghero lennujaamast, sõlmisid kaks osapoolt ka turunduslepingu.

(130)

Turundusleping allkirjastati 20. oktoobril 2010 ja see hõlmas ajavahemikku 7. juunist 2010 kuni 30. septembrini 2010. Itaalia esitas komisjonile 2010. aasta mais lepingu projekti, mille üle Alitalia ja So.Ge.A.AL tollal läbirääkimisi pidasid. Sõlmitud lepinguga määrati ühekordne tasu turundamise eest summas […] eurot, mille Air One/Alitalia saab sellel perioodil turundusteenuste pakkumise eest ettevõtjale So.Ge.A.AL, võimalusega pikendada lepingut 2011. ja 2012. aastani.

(131)

Ettevõtjate Air One/Alitalia ja So.Ge.A.AL vaheline käitlusleping allkirjastati 30. novembril 2010 kuueks aastaks ja selles määrati kindlaks käitlustasud, mida Air One/Alitalia pidi maksma ettevõtjale So.Ge.A.AL riigisiseste ja rahvusvaheliste marsruutide eest.

(132)

Komisjon uuris ka maapealse teeninduse lepinguid, mille So.Ge.A.AL sõlmis ettevõtjatega Air Italy, Bmibaby ja Air Vallée. Lepingud sõlmiti kestusega alates ühest kuust (Air Vallée) kuni rohkem kui kaks aastat (Air Italy) ja nendes määrati käitlustasud, mida lennuettevõtjad pidid maksma.

Tabel 6

Käitluslepingud ettevõtjatega Air Italy, Bmibaby ja Air Vallée

(133)

Uurimise käigus palus komisjon Ecorysil koostada aruanne ettevõtja So.Ge.A.AL majandustulemuste kohta ja teha kindlaks, kas lennujaama haldaja käitus lennuettevõtjatega lepinguid sõlmides turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtjana. Ecorysi aruanne esitati 30. märtsil 2011.

(134)

Ecorysi aruandes järeldati, et So.Ge.A.ALi käitumine vastas turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõttele. Ecorys leidis, et äristrateegia, mida So.Ge.A.AL järgis, kandis vilja. Kõnealune strateegia nägi ette, et lennujaama haldaja esitab lennujaama juhtkonnale ulatusliku kontsessiooni taotluse, et terminali läbilaskevõimet suurendatakse ja odavlennuettevõtjatega sõlmitakse kokkulepped eesmärgiga stimuleerida rahvusvahelisi liiklusvooge. Ecorys tegi järelduse, et turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtte seisukohast oli lepingute sõlmimine ettevõtjaga Ryanair mõistlik otsus selles mõttes, et need lepingud tagasid liikluse olulise kasvu, mis pidi eeldatavalt tekitama nii lennundusalast kui ka lennundusvälist tulu. Ecorysi väitel võis So.Ge.A.AL mõistlikult eeldada, et pikas perspektiivis ületab sellistest lepingutest tulenev kasu lisakulud.

(135)

Mis puutub lennujaama haldajale antud võimalikku abisse, märkis komisjon, et enne kohtuotsust kohtuasjas Aéroports de Paris ei liigitatud lennujaama taristu arendamist ja käitamist majandustegevuseks aluslepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses (34). Et kõnealustest meetmetest osa kohta langetati otsus enne 2001. aastat, märkis komisjon, et ta peab hindama, kas need tulenesid õiguslikult siduvatest kohustustest, mis võeti enne otsuse tegemist kohtuasjas Aéroports de Paris, nimelt enne 12. detsembrit 2000 (35), ja jäävad seega riigiabieeskirjade kohaldamisalast välja.

(136)

Komisjon tuletas meelde, et kirjeldatud tegevuse rahastamine ulatuses, mille eest seoses oma avalik-õiguslike volitustega vastutab tavaliselt riik, mis piirdub kulude katmisega ja mida ei kasutata muu majandustegevuse rahastamiseks (36), ei kuulu riigiabieeskirjade kohaldamisalasse. 2012. aasta otsuse vastuvõtmise ajal ei olnud komisjonil piisavalt teavet ettevõtja So.Ge.A.AL tegevuse laadi (kas majandustegevus või mitte) ja taristuga seotud kulude kohta, mida rahastati uurimise all olevate meetmetega, ega selle kohta, kas teatavad kulud olid oma olemuselt seotud avaliku sektori ülesannetega. Komisjon palus Itaalial selgitada, millist tegevust tuleb pidada laadilt mittemajanduslikuks ja milliseid osutatud tegevusega seotud kulusid, kui neid oli, rahastati komisjoni uurimises hõlmatud meetmetega.

(137)

Komisjon väljendas tõsiseid kahtlusi seoses sellega, kas kapitalisüstid vastavad turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõttele. Ta märkis, et alates 2000. aastast on So.Ge.A.AL tegutsenud pidevalt kahjumiga ja et tema majandustulemused näisid pärast ulatusliku kontsessiooni andmist halvenevat. See paistis olevat vastuolus Itaalia väitega, et ettevõtja kehvi tulemusi põhjustab peamiselt see, et osalise/ajutise kontsessiooni tõttu ei olnud võimalik täielikult rakendada lennujaamaga seotud meetmeid.

(138)

Komisjon märkis veel, et Itaalia oli tol ajal esitanud üksnes järelkaalutlused oma väidete toetuseks selle kohta, et meetmetes juhinduti kasumlikkuse väljavaadetest. Lisaks näis, et selline analüüs oli seotud üldise kasuga, mida Sardiinia piirkond sai lennuliikluse mahu suurenemisest ja seetõttu tuludest, mida erainvestor ei võtaks oma investeeringu kasumlikkuse analüüsis arvesse. Selle põhjal jõudis komisjon esialgsele seisukohale, et kapitalisüstid andsid lennujaama haldajale eelise ja kujutasid endast viimase jaoks tegevusabi.

(139)

Komisjon märkis lõpuks, et isegi kui So.Ge.A.AL täitis raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi suuniste kohased raskustes olevaks äriühinguks liigitamise tingimused (37), ei esitanud Itaalia komisjonile ühtegi elementi, toetamaks järeldust, et kõnealune abi on kooskõlas nimetatud suuniste vastavusnõuetega.

(140)

Komisjonile esitati ebapiisavalt teavet 6 540 269 euro väärtuses sisseseade ja ehitustööde jaoks antud toetuste kohta, mille Sardiinia piirkond andis ettevõtjale So.Ge.A.AL ajavahemikul 1998–2009. Itaalial paluti täpsustada, milline oli Sardiinia piirkonnalt toetust saanud kulude täpne iseloom.

(141)

Komisjon märkis, et ajavahemikul 2001–2010 maksis So.Ge.A.AL riigile 3 042 887 eurot tasudena lennujaamataristu kasutamise eest, samal ajal kui riik rahastas aastatel 2004–2010 investeeringuid taristusse 46 940 534 euroga ja seadmetesse 284 782 euroga.

(142)

Komisjon märkis veel, et ulatusliku kontsessiooni andmine ettevõtjale So.Ge.A.AL 2007. aastal ei toonud nähtavasti kaasa kontsessioonitasude suurenemist. Selle alusel kujundas komisjon esialgse seisukoha, et kontsessioonitasud olid ilmselgelt ebaproportsionaalsed riikliku rahastamise suhtes, mille riik võimaldas taristuinvesteeringuteks. Seetõttu oli komisjon esialgu seisukohal, et So.Ge.A.AL võis saada eelise, makstes turuhinnast madalamat kontsessioonitasu.

(143)

Itaalial paluti esitada mõni eelnev äriplaan, mis näitaks avaliku sektori asutuste Alghero lennujaamas tehtud investeeringute kasumlikkuse väljavaateid ja toetaks väidet, et investeeringud olid kooskõlas turumajandusliku investeerimise põhimõttega.

(144)

Komisjon väljendas kahtlusi seoses ettevõtjale So.Ge.A.AL 2005. aasta lennundussuuniste kohaselt antud abi vastavusega aluslepingu artikli 107 lõikele 3.

(145)

Kuigi näis, et meetmed täitsid üldist huvi pakkuvat eesmärki, mis oli selgelt määratletud, esitati komisjonile ebapiisavalt teavet, et hinnata, kas Alghero lennujaama taristu oli eesmärkide kogumi suhtes vajalik ja proportsionaalne. Samuti ei olnud komisjonil teada piisavalt üksikasju, et hinnata taristu kasutamist keskpikas perspektiivis. Samuti oli komisjonil kahtlusi seoses sellega, kas lennujaama taristu tehti lennuettevõtjatele kättesaadavaks mittediskrimineerivatel tingimustel.

(146)

Lõpuks, arvestades, et selles etapis näisid teatavad taristuinvesteeringud tulenevat So.Ge.A.ALi lepingulistest kohustustest Ryanairi ees, oli komisjonil kahtlusi, kas abi oli selliste investeeringute rahastamiseks üldse vajalik.

(147)

Komisjon asus esialgu seisukohale, et otsused seoses lennuettevõtjate tegutsemistingimustega Alghero lennujaamas hõlmasid tõenäoliselt riiklikke vahendeid ja need on seostatavad riigiga.

(148)

Esiteks märgib komisjon, et AMS on täielikult Ryanairi omanduses olev tütarettevõtja, mis loodi konkreetse eesmärgiga osutada turundusteenuseid Ryanairi veebisaidi kaudu ja mis ei osuta muid teenuseid. Selle alusel kujundas komisjon esialgse seisukoha, et valikulise eelise olemasolu hindamiseks tuleb käsitada ettevõtjaid AMS ja Ryanair ühe ettevõtjana. Samuti oli komisjon seisukohal, et hinnates seda, kas ettevõtjaga Ryanair/AMS seotud meetmed olid kokkusobivad turuga, tuleb hinnata ettevõtja So.Ge.A.AL käitumist koos Sardiinia piirkonna käitumisega ja/või ettevõtja So.Ge.A.AL teiste riiklike osanike käitumisega uurimisalusel perioodil. Komisjon leidis, et turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõttele vastavuse hindamiseks ei saa lennujaamateenuste lepinguid ja turunduslepinguid ja nende finantstagajärgi üksteisest lahutada ja neid tuleb seetõttu käsitleda ühises hindamises.

(149)

Komisjon tuletas meelde, et piirkondliku arengu kaalutlusi ei saa turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtte kohaldamisel arvesse võtta. Komisjon märkis samuti, et vastavalt selles etapis tema käsutuses olevale teabele ei koostatud enne ettevõtjaga Ryanair/AMS lepingute sõlmimist ühtegi äriplaani või eelanalüüsi, mis oleks olnud ettevõtja So.Ge.A.AL jaoks aluseks vastava otsuse tegemisel.

(150)

Selle põhjal väljendas komisjon kahtlusi, kas So.Ge.A.AL ja Sardiinia piirkond käitusid ettevõtja Ryanair/AMS suhtes turumajanduse tingimustes tegutseva investorina.

(151)

Komisjon märkis, et So.Ge.A.AL kohaldas lennujaamatasude puhul olulisi soodustusi muude lennuettevõtjate suhtes kui Ryanair, näiteks sõltuvalt uute liinide käivitamisest ja lennuliikluse suurenemisest. Komisjon palus Itaalial esitada mõni eelnev äriplaan, uuring või dokument, milles hinnatakse iga lennujaamas tegutseva lennuettevõtjaga sõlmitud lepingu kasumlikkust lennujaama haldaja jaoks, või – kui vastavad dokumendid ei ole kättesaadavad – siis ettevõtja So.Ge.A.AL kõige viimased enne kõnealuste lepingute sõlmimist koostatud eelarveprognoosid. Selle põhjal väljendas komisjon kahtlusi, kas So.Ge.A.AL ja Sardiinia piirkond käitusid lennujaamas tegutsevate lennuettevõtjate suhtes turumajanduse tingimustes tegutseva investorina.

(152)

Komisjon märgib, et lisaks vastustele komisjoni teabenõuetele on Itaalia esitanud uurimise käigus teavet mitmel korral. Kuigi komisjon nõustus pikendama ühe kuu võrra menetlusmääruse (38) artikli 6 lõikes 1 liikmesriikidele sätestatud tähtaega oma märkuste esitamiseks pärast komisjoni ametliku uurimismenetluse algatamise otsust, esitas Itaalia selle pikendatud tähtaja jooksul vaid ühed märkused, nimelt Itaalia 31. augusti 2012. kirjaga. Itaalia 3. oktoobri 2012. aasta, 19. oktoobri 2012. aasta, 22. oktoobri 2012. aasta ja 20. veebruari 2013. aasta märkused esitati pärast tähtaja möödumist.

(153)

Käesolevas punktis käsitletakse seetõttu ainult neid märkusi, mille Itaalia esitas oma 31. augusti 2012. aasta kirjaga. Itaalia järgmistes kirjades esitatud praeguse juhtumi hindamisel olulised väited on toodud punktides 3–5.

(154)

Itaalia tuletas meelde, et lennujaamadel on seadusjärgne kohustus järgida teatavaid kapitali alammäärasid. Itaalia väitel oli käesolevas juhtumis uurimise all olevate kapitalisüstide eesmärk taastada So.Ge.A.ALi kapitali vastavus nõutud standarditele.

(155)

Itaalia selgitas, et enne 2003. aastat olid kontsessioonitasud, mida pidid maksma ulatusliku kontsessiooni saanud lennujaama haldajad, kehtestatud 10 %-le kasutajatasudest vastavalt Itaalia 5. mai 1976. aasta seadusele nr 324, mida on hiljem muudetud, ja õhuteed pidi transporditavate kaupade laadimise ja mahalaadimise tasu vastavalt Itaalia 16. aprilli 1974. aasta seadusele nr 117.

(156)

Alates 2003. aastast määrati kontsessioonitasud viitega lennujaama töökoormuse ühikutele (Work Load Units (WLU) või lastiühikud, mis vastavad ühele reisijale või sajale kilogrammile kaubale või postile), mis omakorda määrati liiklust käsitlevate andmete alusel, mille avaldas igal aastal taristu- ja transpordiministeerium/ENAC.

(157)

Itaalia 27. detsembri 2006. aasta seadusega nr 296 suurendati lennujaama haldajate aastaseid kontsessioonitasusid, et tagada Itaalia riigikassale tulusid vastavalt 3 miljonit eurot 2007. aastal, 9,5 miljonit eurot 2008. aastal ja 10 miljonit eurot 2009. aastal.

(158)

Itaalia ei esitanud märkusi Alghero lennujaamas tegutsevatele lennuettevõtjatele antud võimaliku abi kohta tähtaja jooksul, mis on liikmesriikidele kehtestatud menetlusmääruse artikli 6 lõikega 1 märkuste esitamise kohta pärast komisjoni ametliku uurimise algatamise otsust.

(159)

Komisjon märgib, et huvitatud isikute märkused hõlmavad suurt hulka argumente. Näiteks käsitles Ryanair oma arvukates komisjonile esitatud seisukohtades aluspõhimõtteid ja eeldusi, mis on tema arvates aluseks komisjoni teostatava analüüsi puhul, mille eesmärk on hinnata lennuettevõtjatega sõlmitud lepingute vastavust turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõttele. So.Ge.A.AL väitis, et on olemas arvukalt põhjuseid, mille alusel võib tema kasuks võetud hinnatavad meetmed tunnistada kokkusobivaks siseturuga.

(160)

So.Ge.A.AL rõhutab, et talle avaliku sektori ülesannete hulka kuuluvate teenuste osutamisel kantud kulude katteks antud rahaline toetus ei kujuta endast riigiabi. So.Ge.A.AL ei käsitlenud üksikasjalikumalt selliste kulude laadi või suurust.

(161)

So.Ge.A.AL leiab, et kõik praeguse juhtumi puhul hinnatavad meetmed seoses taristu, seadmete ning sisseseade ja ehitustööde rahastamisega võeti õigusliku kohustusena enne kohtuotsust kohtuasjas Aéroports de Paris ja tuleks seega riigiabi kontrollimisest välja jätta. Mis puutub 12. detsembri 2000. aasta järgsesse perioodi, tuletab So.Ge.A.AL meelde, et Itaalia oli juba esitanud tõendid lennujaama haldaja teatava tegevuse mittemajandusliku iseloomu kohta. Selle põhjal peaks komisjon panema osa kõnealustest riiklikest rahastamisvahenditest mittemajandusliku tegevuse arvele.

(162)

So.Ge.A.AL märgib lisaks, et 2012. aasta otsus ei ole selge seoses eeldatavasti lennujaama haldajale antud abi laadi ja ulatusega. Eelkõige on ebaselge, kas komisjoni kavatsus oli liigitada taristutööde rahastamine täielikult riigiabiks või (teise võimalusena) otsustada, et ainult turupõhise kontsessioonitasu, mida So.Ge.A.AL oleks pidanud maksma riigile parandatud taristu eest – ja tegelikult lennujaama haldaja makstud kontsessioonitasu vahe liigitatakse abiks. Ta väitis, et esimene arvamus ei sobi kokku tõsiasjaga, et riik säilitas kogu vastava aja jooksul omandiõiguse lennujaama taristule. So.Ge.A.ALi ei saa seega pidada investeeringutoetuse saajaks. Igal juhul väidab So.Ge.A.AL, et ta ei saanud kasu ühestki põhjendamatust majanduslikust eelisest isegi juhul, kui pooldatakse teist võimalust.

(163)

So.Ge.A.AL rõhutab, et talle antud riiklikest rahastamisvahenditest ei tulenenud konkurentsimoonutusi. Arvestades Alghero lennujaama kõrvalist asukohta, ei kattu selle teenindusala (39) ühegi teise Itaalia lennujaama või teiste liikmesriikide lennujaamade teenindusalaga. Samuti ei konkureeri lennujaam teiste saarel asuvate lennujaamadega, arvestades nendevahelist kaugust ning usaldusväärsete maanteeühenduste puudumist. So.Ge.A.AL lisab, et Sardiinia kolm lennuvälja tegelevad eri transpordiliikidega. Lisaks ei konkureeri lennutransport teiste transpordivahenditega liikluses saarelt ja saarele.

(164)

So.Ge.A.AL ei nõustu komisjoni 2012. aasta otsuses esitatud väitega, et paljud lennujaama käitajad konkureerivad lennujaama taristu käitamise pärast. Ettevõtjale So.Ge.A.AL anti esimene osaline kontsessioon (40) lennujaama haldamiseks 1995. aastal ja seega ammu enne otsust kohtuasjas Aéroports de Paris. Alates 1995. aastast tegutses So.Ge.A.AL pelgalt Alghero lennujaama taristu haldajana ja seetõttu ei konkureeri tema tegevus teiste lennujaama käitajate tegevusega.

(165)

So.Ge.A.AL väidab, et kapitalisüstid olid kooskõlas turumajanduse tingimustes tegutseva investori põhimõttega. Ettevõtja So.Ge.A.AL väitel tuleks hinnata meetmete majanduslikku põhjendatust eraldi kahel ajavahemikul: enne ja pärast ulatusliku kontsessiooni andmist ettevõtjale So.Ge.A.AL 2007. aastal.

(166)

So.Ge.A.AL väidab, et enne 2007. aastat läbi viidud rekapitaliseerimised lähtusid vajadusest kaitsta ettevõtte äritegevust, arvestades eelkõige ulatusliku kontsessiooni andmist, mis tal oli juba 18. jaanuaril 1999. Andmete kohaselt, mis olid kättesaadavad ettevõttesse kapitalisüstide tegemise kohta otsuse tegemise ajal, oli väljavaade saada ulatuslik kontsessioon ettevõtja So.Ge.A.AL osanike jaoks otsustava tähtsusega, kuivõrd see oleks võimaldanud lennujaama haldajal täielikult kapitaliseerida lennujaama tegevus ja suurendada seega lennundus- ja lennundusväliseid tulusid. Riiklikel osanikel ei oleks olnud muud mõistlikku alternatiivi kui ettevõte rekapitaliseerida ja neil oli põhjust seda teha, arvestades, et viivitus kontsessiooni andmisel oli tingitud välistest sündmustest, mida ei saa panna ettevõtte arvele. So.Ge.A.AL väidab, et komisjon peab seda oma turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtte hindamisel arvesse võtma. So.Ge.A.AL lisab, et meetmed oleksid põhjendatud ka reisijate hulga prognoositud suurenemise alusel alates 1999. aastast järgitud odava hinna strateegia tulemusena.

(167)

2009. ja 2010. aastal tehtud kapitalisüstid olid ajendatud vajadusest kaitsta lennujaama haldava ettevõtja toimivust, arvestades eelkõige paranenud elujõulisuse väljavaateid ulatusliku kontsessiooni andmise tulemusena. Asjaolu, et ettevõtja So.Ge.A.AL kasumlikkus ei paranenud pärast kontsessiooni andmist, oli tingitud lennuliikluse arengut sel perioodil tugevalt mõjutanud prognoositust oluliselt erinevast turustsenaariumist, nimelt majanduslangus ja sellest tulenevad rahvusvaheliste lennuettevõtjate majanduslikud raskused. Selles mõttes vähenes ettevõtja So.Ge.A.AL lennuliiklus 1,8 %. Lisaks väidab ettevõtja So.Ge.A.AL, et lennuliiklus ei saanud areneda kava kohaselt viivituse tõttu taristutööde tegemisel (tööd oleksid pidanud algama juba 2004. aastal, kuid ei olnud alanud isegi veel 2009. aastal). Lõpuks tuleb arvesse võtta seda, et hoolimata ettevõtja So.Ge.A.AL esitatud sellekohasest ametlikust taotlusest ei tõstnud ENAC lennujaamatasusid.

(168)

Seetõttu töötas ettevõtja So.Ge.A.AL majandusliku tasakaalu saavutamiseks välja parandusmeetmed, nagu oma tegevuse ümberkorraldamine, tegevuskulude vähendamine ja taristu investeerimismeetmed. Neid meetmeid hinnatakse põhjalikult 2010. aasta reorganiseerimis- ja restruktureerimiskavas.

(169)

Ettevõtja So.Ge.A.AL lükkab tagasi komisjoni väite, et enne meetmete rakendamist ei tehtud ühtegi eelanalüüsi. Eeldatavasti võtsid ettevõtja So.Ge.A.AL riiklikud aktsionärid kõnealused meetmed eelnevalt välja töötatud äriplaanide alusel. Seda tõendavad komisjonile uurimise käigus esitatud dokumendid, eelkõige järgmised:

(170)

So.Ge.A.AL tuletab ühtlasi meelde, et kapitalisüstide kooskõla turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõttega on juba kindlaks tehtud Ecorysi aruandes, Accuracy aruandes ja Roland Bergeri plaanis.

(171)

Komisjon pööras liiga vähe tähelepanu lennundussektori eripäradele kohaldatavate Itaalia õigusaktide valguses. Oma hinnangus olukorra kohta enne ja pärast ulatusliku kontsessiooni andmist ettevõtjale So.Ge.A.AL oleks komisjon pidanud arvesse võtma asjaolu, et rekapitaliseerimised olid tingitud õiguslikust kohustusest, mille täitmata jätmine oleks põhjustanud kontsessiooni kehtetuks tunnistamise. Ettevõtte rekapitaliseerimise üle otsustamisel pooldasid ettevõtja So.Ge.A.AL aktsionärid seega kõige kulutõhusamat võimalust.

(172)

Ettevõtja So.Ge.A.AL leiab, et kapitalisüste tehes toimisid tema riiklikud aktsionärid samamoodi, nagu oleks toiminud turumajanduslikes tingimustes tegutsev ettevõtja sarnases olukorras, kus kapitalisüstid tagasid riiklikele investoritele positiivse tootluse keskpikas ja pikas perspektiivis. Ettevõtja So.Ge.A.AL väitel tekib lennujaama tegevuse tagajärjel maksutulu, mis on suurem kui lennujaamale antud riiklikud rahastamisvahendid.

(173)

Samuti väidab ettevõtja So.Ge.A.AL, et kapitalisüstid ei andnud lennujaama haldavale ettevõtjale majanduslikku eelist Altmarki kohtupraktika tähenduses (41). Lennujaama üldine juhtimine liigitub üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks, arvestades vajadust tagada saare juurdepääsetavus, ja seega olid kõnealused kapitalisüstid hüvitis lennujaamale üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise eest.

(174)

Üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise volitused anti ettevõtjale So.Ge.A.AL kontsessioonilepinguga. Samamoodi võib pidada volituste andmiseks ettevõtjale So.Ge.A.AL enne 2007. aastat antud osalisi kontsessioone. So.Ge.A.AL märgib lisaks, et puhtalt õiguslikust seisukohast on lennujaama haldajad kohustatud täitma lennujaamade juhtimisega seotud teatavaid kohustusi, milles paratamatult arvestatakse avalikku huvi. Osutatud kohustused on seotud teenuste piisava kvaliteedi tagamise, turvastandardite järgimise, teenuste pidevuse ja korrapärasusega.

(175)

Järgida tuleks Altmarki kohtuotsusest tulenevat teist ja kolmandat tingimust, arvestades, et ettevõtja So.Ge.A.AL on saanud hüvitist vaid tasemel, mis oli vajalik kahjumi katmiseks, täpsemalt tasemel, mis oli vajalik kapitali õiguslike nõuetega uuesti kooskõlla viimiseks pärast selliste kahjude katmist. So.Ge.A.AL lisab veel, et seaduse järgi on lennujaama haldajad kohustatud pidama eraldi raamatupidamist põhi- ja kõrvaltegevuse kohta.

(176)

Lõpuks väidab ettevõtja So.Ge.A.AL, et täidetud oli ka neljas Altmarki kriteerium, esitamata siiski mingit tõendusmaterjali selle kohta.

(177)

Ettevõtja So.Ge.A.AL väitel peaks komisjon hindama lennujaamale antud võimaliku abi kokkusobivust järgmise alusel:

(178)

Esiteks väidab ettevõtja So.Ge.A.AL, et kõnealuseid meetmeid rakendati Alghero lennujaama suhtes selleks, et hüvitada Sardiinia piirkonna isoleeritusest tingitud ebasoodsaid tingimusi. Selle alusel peaks komisjon tunnistama abi kokkusobivaks siseturuga aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti a kohaselt.

(179)

Teiseks väidab ettevõtja So.Ge.A.AL, et hinnatavad meetmed rakendati selleks, et võimaldada ettevõtjal So.Ge.A.AL teostada ümberkorraldamine tagamaks ettevõtte elujõulisuse taastamine. Sellega seoses väidab ettevõtja So.Ge.A.AL, et mis puutub 2009. ja 2010. aasta kapitalisüstidesse, valmistas So.Ge.A.AL ette restruktureerimiskava, nimelt 2010. aasta reorganiseerimis- ja restruktureerimiskava, milles määrati kindlaks ettevõtjale negatiivset mõju avaldanud tegurid ja kavandati parandusmeetmed, mille eesmärk on vähendada kulusid ja läbi vaadata ettevõtte poliitika. Selles kavas nähti ette ettevõtja So.Ge.A.AL oluline omaosalus restruktureerimises.

(180)

Kolmandaks, mis puutub abi kokkusobivusse siseturuga aluslepingu artikli 106 lõike 2 alusel, väidab ettevõtja So.Ge.A.AL, et talle üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise eest makstud hüvitis oli pidevalt väiksem kui üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2005. aasta otsuse (42) artikli 2 lõike 1 punktis a kehtestatud ülemmäär, nimelt 30 miljonit eurot aastas, ja ettevõtja käive oli väiksem kui 100 miljonit eurot. So.Ge.A.AL lisab, et enne 2004. aastat järgiti ka üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2005. aasta otsuse artikli 2 lõike 1 punktis d sätestatud reisijate arvu 1miljonilist ülempiiri. Täideti ka üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2005. aasta otsuse artiklite 4, 5 ja 6 sätteid, arvestades, et hüvitist maksti ettevõtjale seoses nõuetekohaselt määratletud üldist majandushuvi pakkuvate teenustega ja need ülesanded anti ettevõtjale So.Ge.A.AL ühe või mitme ülesannete andmise aktiga ning kõnealune hüvitis ei olnud suurem kui üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamiseks vajalik.

(181)

Neljandaks väidab ettevõtja So.Ge.A.AL, et lennujaamale taristuinvesteeringuteks, seadmete, sisseseade ja ehitustööde jaoks antud abi tuleks pidada 2005. aasta lennundussuuniste alusel kokkusobivaks. Kõnealune taristu oli proportsionaalne taotletava eesmärgiga ja sellel oli väljavaade kasutamiseks keskpikas perspektiivis 2004. aasta lennundussuuniste tähenduses. Samuti tehti taristu lennuettevõtjatele kättesaadavaks mittediskrimineerivatel tingimustel. Lisaks ei mõjutatud kaubandust määral, mis oleks vastuolus ühise huviga, ning riigipoolne rahastamine oli vajalik ja proportsionaalne.

(182)

Komisjon käsitleb õigustatult ettevõtjat So.Ge.A.AL ja Sardiinia piirkonda koos seoses turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtte kohaldamisega. Kõnealuseid meetmeid vastu võttes toimisid Sardiinia piirkond ja ettevõtja So.Ge.A.AL samamoodi, nagu oleks tegutsenud turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja samas olukorras. Ettevõtja So.Ge.A.AL ei saanud mingit majanduslikku kasu Sardiinia piirkonna antud turundustoetustest, mis soosisid Alghero lennujaama kasutavaid lennuettevõtjaid. Kõnealused toetused vaid maksti läbi lennujaama haldava ettevõtja, eesmärgiga anda need lõpuks lennuettevõtjatele.

(183)

So.Ge.A.AL väidab, et igasugust abi, mis anti Alghero lennujaamas tegutsevatele lennuettevõtjatele väiksemate lennujaamatasude vormis või turundustoetustena, tuleks pidada kokkusobivaks siseturuga aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti a ja 2005. aasta lennundussuuniste kohaselt.

(184)

Selle järelduse toetuseks esitab So.Ge.A.AL väite, et võimalik abi anti liikmesriigilt lennutranspordi teenuste osutamiseks litsentsi saanud ettevõtjatele marsruutide jaoks, mis ühendavad 2005. aasta lennundussuunistes määratletud C- või D-kategooria piirkondlikku lennujaama teiste liidu lennujaamadega. Rahastamine ei puudutanud marsruute, mis on seotud avaliku teenindamise kohustustega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1008/2008 (43) tähenduses, ja lennuettevõtjatega sõlmitud kokkulepetes kehtestati trahvid, mida kohaldatakse juhul, kui lennuettevõtjad ei täida oma kohustusi.

(185)

Mööndes, et kõnealuseid toetusi anti lennuettevõtjatele pikemat aega ning suurema intensiivsusega kui 2005. aasta lennundussuuniste kohaselt lubatud, rõhutab So.Ge.A.AL, et lennuettevõtjatega sõlmitud kokkulepete kestus ei olnud pikem kui kolm aastat ja et 2005. aasta lennundussuunised lubavad erandeid seoses intensiivsuse tasemega ebasoodsate piirkondade puhul.

(186)

Oma märkustes 2014. aasta lennundussuuniste kohaldatavuse kohta tuletab So.Ge.A.AL meelde, et ühtki lennujaama kasuks rakendatud hinnatavatest meetmetest ei saa pidada riigiabiks. Kui aga komisjon peaks siiski otsustama, et mõni nendest meetmetest kujutab endast tegevusabi ettevõtjale So.Ge.A.AL, väidab ettevõtja, et kõik 2014. aasta lennundussuunistes sätestatud kokkusobivuse tingimused on täidetud.

(187)

Ryanair, AMS ja Unioncamere esitasid oma märkused uurimise käigus.

(188)

Ryanair esitas oma märkused 2012. aasta otsuse kohta 12. märtsil 2013. Ryanair viitas oma varem, enne 2012. aasta otsuse vastuvõtmist esitatud seisukohtadele, samuti mitmele muule seisukohale seoses mitme riigiabi uurimisega, milles käsitletakse võimalikku abi ettevõtjale Ryanair.

(189)

Peamised nimetatud seisukohtadega seotud Ryanairi märkused on võetud kokku põhjendustes 190–226.

(190)

Ryanair ei nõustu komisjoni esialgse järeldusega, et ettevõtjaid Ryanair ja AMS tuleb käsitada ühe ettevõtjana ning et lennujaamateenuste lepinguid ja turunduslepinguid ning nende finantstagajärgi tuleks hinnata ühiselt majandusliku eelise kohta hinnangu andmisel.

(191)

Seda lähenemisviisi ei toeta ei ettevõtja AMS omandistruktuur ega selle eesmärk. Ettevõtjaga Ryanair sõlmitud lennujaamateenuste lepingud ja ettevõtjaga AMS sõlmitud turundusteenuste lepingud olid eraldiseisvad ja sõltumatud, need olid seotud erinevate teenustega ning nende vahel ei olnud lepingulist ega muud seost, mis õigustaks nende käsitamist ühtse meetmekogumina.

(192)

Turundusteenuste lepingud olid kasulikud ettevõtjale So.Ge.A.AL kui reklaamiteenuste ostjale. Need lepingud kujutasid endast investeeringut lennujaama kaubamärgi tugevdamisse ja oleksid toonud kaasa saabuvate reisijate arvu suurenemise ning seega lennundusväliste tulude kasvu. Lepingute eesmärk ei olnud parandada Ryanairi lennuliinide täituvust või tootlust ja need ei sõltunud eeldatavast kasust, mida lennujaama reklaam veebisaidil Ryanair.com annab ettevõtjale Ryanair.

(193)

Peale selle ei ole turundusteenuste lepingu sõlmimine ettevõtjaga AMS tingimuseks Ryanairi lennuliinide käitamiseks lennujaama ja lennujaamast. Paljud lennujaamad, mida Ryanair teenindab, ei sõlmi kokkuleppeid ettevõtjaga AMS. Üldiselt tekib vajadus lennujaama kaubamärgi kujundamisele ja saabuvate reisijate osakaalu mõjutamisele suunatud konkreetse turundustegevuse järele vähem tuntud lennujaamades, mille puhul lennujaama kaubamärk ei ole nähtav ja sissetulevat liiklust tuleb ergutada.

(194)

Seega on kõnealuste lennujaamade jaoks täiesti mõistlik kulutada raha sellisel otstarbel ning asjaolu, et ka Ryanair võib, kuigi ei pruugi, saada sellest reklaamist kasu, on lennujaama jaoks äriliselt ebaoluline. Erainvestor ei hoidu investeeringu tegemisest lihtsalt sellepärast, et ka teised isikud võivad tema äritegevuse kasvust kasu saada.

(195)

Ryanairi kokkulepped ettevõtjaga So.Ge.A.AL olid tavalised kommertslepingud, mis vastavad turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõttele, ja sama kehtib ettevõtjate AMS ja So.Ge.A.AL kokkulepete kohta, sest AMS sõlmib turunduslepinguid samade tasumääradega ja võrreldavates mahtudes nii riiklike kui ka eralennujaamade, turismiasutuste, autorendi ettevõtete, hotellibroneeringute veebisaitide, kindlustusandjate, telekommunikatsiooniteenuse osutajatega (44).

(196)

Kirjeldatud lähenemisviis on kooskõlas suunaga, mida Ryanair järgis teistes uurimise jooksul komisjonile esitatud seisukohtades. Nendes seisukohtades ei nõustu Ryanair komisjoni hinnanguga, mille kohaselt ettevõtjale AMS tehtud maksed on lennujaama kulud. Ryanairi väitel jätaks kõnealune lähenemisviis tähelepanuta ettevõtja AMS teenuste väärtuse lennujaama jaoks (45). Ostes reklaamipinda, võivad lennujaamad suurendada Ryanairi lendudega sissetulevate reisijate osakaalu, kes üldiselt kulutavad lennundusvälistele kaupadele ja teenustele rohkem kui väljuvad reisijad. Selline toimimisviis on lennujaamade jaoks äriliselt otstarbekas (46). Ryanair on veendunud, et turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtte hindamisel tuleks turundusteenuste ostmine turuhindadega eraldada kõigist teistest lennujaama ja lennuettevõtja vahelistest kokkulepetest. Kui komisjon peaks nõudma, et ettevõtja AMS kokkuleppeid ja ettevõtja Ryanair lennujaamateenuste lepinguid käsitletakse ühiselt turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtte kohaldamise seisukohast, ei tohiks jätta tähelepanuta AMSi teenuste väärtust lennujaama jaoks.

(197)

Ryanairi arvates ei toeta tõendid komisjoni seisukohta, et ettevõtjatega Ryanair ja AMS seotud läbivaatamisel olevate meetmete vastuvõtmisel osalesid riigiasutused. Ei saa eeldada – ja seda tuleb veel tõestada –, et riigiasutused osalesid tegelikult meetmete vastuvõtmises.

(198)

Väide, et „So.Ge.A.ALi ainuomanikuks on riigiasutused, kes sekkusid So.Ge.A.ALi otsustusprotsessi”, ei ole piisavalt tõestatud, kuna see põhineb üksnes kriteeriumil, et So.Ge.A.ALi juhatuse nimetavad ametisse riiklikud aktsionärid. Samuti ei tõesta 2002. aasta kokkulepe, millega Sardiinia kohustus tegema koostööd Ryanairiga eesmärgiga arendada turismi ja suurendada tööhõive määra piirkonnas, et riigiasutused olid ühel või teisel viisil seotud nende meetmete vastuvõtmisega, mida So.Ge.A.AL võttis ettevõtjate Ryanair või AMS suhtes pärast nimetatud kokkuleppe allkirjastamist. Lisaks toetaks asjaolu, et So.Ge.A.AL ja Sardiinia allkirjastasid järgnenud lepingud aastatel 2004, 2005, 2006 ja 2007 seoses kaasturunduse toetustega, üksnes seisukohta, et Sardiinia rahastas ettevõtjat So.Ge.A.AL, mitte ei suunanud ettevõtja So.Ge.A.AL tegevust seoses ettevõtjatega Ryanair või AMS.

(199)

Ryanair ei ole teadlik ettevõtja So.Ge.A.AL ja Sardiinia piirkonna vahel sõlmitud kokkulepetest ega vastuta nende eest, ta ei ole selliseid kokkuleppeid ajendanud ega nõudnud ning seetõttu ei tohiks So.Ge.A.ALi ja Sardiinia piirkonna kokkulepped mõjutada kokkuleppeid, mis ettevõtjad Ryanair ja AMS on sõlminud ettevõtjaga So.Ge.A.AL.

(200)

Samuti ei kvalifitseeru Ryanair kaudseks riigiabi saajaks. Komisjon ei saa lihtsalt, ilma riigiabi kaudu saadud eelise tegelikku olemasolu näitavate tõenditeta eeldada, et lennujaamas tegutsevatele lennuettevõtjatele on antud riigiabi. Niikaua kui ettevõtja Ryanair ja lennujaama ärisuhet saab põhjendada turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõttega, ei saa ühtegi tagasimaksmise kohustust laiendada Ryanairile. Ryanair suhtub kriitiliselt komisjoni kaalutlusse, mille kohaselt riikliku lennujaama lennuettevõtjale võimaldatud ergutusvahendid liigitatakse automaatselt riigiabiks, isegi kui ainult osa sellest rahastati riiklikest vahenditest. Ryanair väidab, et komisjoni vastumeelsus uurida meetmete riigiga seostatavuse küsimust ei peegelda 2005. aasta lennundussuuniseid, milles eeldatakse, et käsitamaks riiklike vahendite ümberjagamist lennuettevõtjale riigiabina tuleb näidata, et selleks tehtud otsus on seostatav riigiasutustega (47).

(201)

Ryanair väidab, et vastavalt kohtupraktikale (48) peaks võrdlev analüüs olema esimene variant, mida kasutatakse lennuettevõtjale antud abi olemasolu kontrollimiseks, ja kulupõhist kontrolli tuleks kasutada ainult siis, kui ei ole võimalik võrrelda väidetava riigiabi andja olukorda eraõigusliku kontserni olukorraga. Ryanair väidab veel, et lennujaama juhtide poolt lennuettevõtjatega sõlmitud kokkulepete hindamisel tuleks arvesse võtta ka kokkulepetest tulenevat võrgu välismõju. Teises esitatud märkuses nõustus Ryanair, et nii võrdlevad kui ka kulupõhised analüüsimeetodid on tavapärane äritava (49).

(202)

Sisuliselt väidab Ryanair, et komisjoni 2012. aasta otsuse kogu arutluskäigu muutis kehtetuks turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtte väär kohaldamine, mis tulenes ebatäpsest eeldusest, mille põhjal on vaja eelnevat äriplaani järeldamaks, et turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtet on järgitud. Äriplaanid ei ole erainvestorite äritoimingute vältimatu tingimus (50). Kuigi äriplaanid võivad kahtlemata tõestada, et avaliku sektori asutus tegutses erainvestorina, ei saa plaani puudumise põhjal järeldada, et avaliku sektori asutus ei tegutsenud erainvestorina.

(203)

Igal juhul on komisjon juba möönnud 2012. aasta otsuses, et Alghero lennujaam esitas eelanalüüsi, mida tuleks pidada piisavaks. Komisjon ei saa hinnata, milline on „vastuvõetav” äriplaan, ja ta ei peaks püüdma seda teha.

(204)

Ryanair märgib lisaks, et komisjon sai turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõttele vastavust käsitleva analüüsi Ecorysilt, kes leidis, et Ryanairi lepingud olid vastavuses turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõttega ja et So.Ge.A.AL kahjum oli tingitud olulistest ja ettenägematutest riigipoolsetest viivitustest ulatusliku kontsessiooni andmisel. Ettenägematud tõrked ja viivitused tuleks turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtet käsitlevas analüüsis neutraliseerida, kuna neid võib tekkida ka eralennujaamadel tavapärase äritegevuse käigus, kas riigipoolsete ebaõnnestumiste või teiste eraettevõtjate tegevuse tõttu, kellest lennujaam sõltub.

(205)

Lisaks esitas Ryanair mitu Oxera koostatud märkust ja professor Damien P. McLoughlini tehtud analüüsi.

(206)

Oxera leidis, et komisjoni lähenemisviis, mille puhul tunnistatakse vastuvõetavaks ainult uurimisaluse lennujaamaga samas teeninduspiirkonnas asuvad võrreldavad lennujaamad, ei ole korrektne.

(207)

Oxera väitis, et võrreldavatest lennujaamadest saadud turupõhised võrdlushinnad ei ole mõjutatud ümbritsevatele lennujaamadele antud riigiabist. Seetõttu on võimalik laias laastus määrata kindlaks turupõhine võrdlusalus turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtet käsitleva kontrolli tarbeks.

(208)

Selle põhjuseks on järgmised asjaolud:

(209)

Oxera väitis, et kasumlikkuse analüüs, mille Oxera tegi komisjonile esitatud aruannetes, järgib põhimõtteid, mida rakendaks mõistlik erasektori investor, ja kajastab komisjoni pretsedentides ilmnenud lähenemisviisi.

(210)

Kasumlikkuse analüüsi aluspõhimõtted on järgmised:

(211)

Dokumendi eesmärk oli teha kindlaks äriloogika, mis on aluseks piirkondlike lennujaamade otsustele osta ettevõtjalt AMS reklaami veebisaidil Ryanair.com.

(212)

Dokumendis väideti, et on palju väga tugevaid, tuntud ja harjumuspäraselt kasutatavaid lennujaamu. Nõrgemad konkurendid peavad oma äri kasvatamiseks üle saama tarbijate staatilisest ostukäitumisest. Väiksemad piirkondlikud lennujaamad peavad leidma viisi oma kaubamärgi sõnumi pidevaks edastamiseks võimalikult laiale publikule. Traditsioonilised turunduskommunikatsiooni vormid nõuavad nende ressurssidest suuremaid kulutusi.

(213)

Ryanair esitas oma konsultandi Oxera täiendavad aruanded. Nendes aruannetes arutles Oxera põhimõtete üle, mida tuleks lennuettevõtja väitel arvesse võtta ühelt poolt Ryanairi ja lennujaamade lennujaamateenuste lepingute ning teiselt poolt ettevõtja AMS ja samade lennujaamade turunduslepingute kasumlikkuse analüüsis osana turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtet käsitlevast kontrollist (51). Ryanair rõhutas, et need aruanded ei muuda kuidagi tema varem esitatud seisukohta, et lennujaamateenuste lepinguid ja turunduslepinguid tuleks turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtet käsitleva kontrolli puhul analüüsida eraldi.

(214)

Aruannetes osutati, et ettevõtja AMS kokkulepetest tulenev kasum tuleks lisada tuluna kasumlikkust käsitlevasse ühisanalüüsi, samas kui AMSi kulutused tuleks arvata kulude hulka. Selleks soovitati aruannetes kohaldada ühistes kasumlikkuse analüüsides rahavoogude põhist metoodikat, mis tähendab, et lennujaamade kulutusi ettevõtjale AMS võiks käsitleda täiendavate tegevuskuludena.

(215)

Aruannetes rõhutati, et turundustegevus aitab kaasa kaubamärgi väärtuse loomisele ja toetamisele, mis suudab tekitada mõju ja kasu mitte ainult lennuettevõtjaga sõlmitud kokkulepete ajaks, vaid ka pärast selle lõppemist. See oleks nii eriti juhul, kui asjaolu tõttu, et Ryanair on sõlminud kokkuleppe lennujaamaga, seavad teised lennuettevõtjad end lennujaamas sisse, mis omakorda meelitab sinna asuma rohkem kauplusi ja toob seega lennujaamale rohkem lennundusvälist tulu. Ryanairi väitel tuleb seda kasu arvesse võtta, kui komisjon hakkab tegema ühist kasumlikkuse analüüsi, käsitledes ettevõtja AMS kulutusi täiendavate tegevuskuludena, ilma ettevõtja AMS makseteta.

(216)

Lisaks leidis Ryanair, et lennujaamateenuste lõppedes prognoositud kasvavale kasumile tuleks lisada jääkväärtus, et võtta arvesse pärast lepingu lõppemist loodud väärtust. Jääkväärtust võib kohandada vastavalt „uuendamise” tõenäosusele, mõõtes väljavaateid, et kasum püsib pärast ettevõtjaga Ryanair sõlmitud lepingu lõppemist või kui teiste lennuettevõtjatega lepitakse kokku sarnased tingimused. Ryanair leidis, et siis oleks võimalik arvutada välja nii ettevõtjaga AMS sõlmitud kokkuleppe kui ka lennujaamateenuste lepinguga ühiselt loodud tulude alumine piir, kajastades lisanduva kasumi ebakindlust pärast lennujaamateenuste lepingu lõppemist.

(217)

Selle lähenemisviisi toetuseks esitati aruannetes kokkuvõte uuringute tulemustest, mis käsitlesid turundamise mõju kaubamärgi väärtusele. Nendes uuringutes tõdetakse, et turundamine võib toetada kaubamärgi väärtust ja aidata luua kliendibaasi. Aruannete kohaselt suurendab lennujaama turundamine veebisaidil Ryanair.com eriti lennujaama kaubamärgi nähtavust. Lisaks märgiti aruannetes, et eriti väiksemad piirkondlikud lennujaamad, kes soovivad suurendada oma õhuliiklust, võiksid seetõttu suurendada oma kaubamärgi väärtust, sõlmides turunduslepingud ettevõtjaga AMS.

(218)

Lõpuks osutati aruannetes, et kapitalisatsioonimeetodile eelistati rahavoogude põhist lähenemisviisi, mille puhul AMSi kulutusi käsitleti immateriaalse vara (see tähendab kaubamärgi väärtuse) kapitalikuludena (52). Kapitalisatsioonimeetodi puhul võetakse arvesse ainult turunduskulude seda osa, mis on seostatav lennujaama immateriaalse varaga. Turunduskulusid käsitletaks immateriaalne varana ja arvataks siis kokkuleppe kestuse ajaks maha, võttes arvesse jääkväärtust lennujaamateenuste lepingu ettenähtud lõppemise ajal. Selline lähenemisviis ei võtaks arvesse lisanduvat kasumit, mis tuleneb lennujaamateenuste lepingu sõlmimisest ettevõtjaga Ryanair. Samuti on raske välja arvutada immateriaalse vara väärtust seoses kaubamärgi kulude ja vara kasutamise ajaga. Rahavoogude meetod on sobivam kui kapitalisatsioonimeetod, sest viimane ei hõlma positiivset mõju lennujaamale, mis eeldatavasti tekib Ryanairiga lennujaamateenuste lepingu allkirjastamise tulemusena.

(219)

Ryanair palus Oxeral kontrollida turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõttele vastavust, mille tulemused esitati komisjonile Ryanairi nimel 2011. aasta juulis (turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtet käsitlev 2011. aasta aruanne) (53). Turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtet käsitlevas 2011. aasta aruandes esitati 2000. ja 2010. aastal ettevõtjate So.Ge.A.AL ja Ryanair vahel sõlmitud lennujaamateenuste lepingute kasumlikkuse analüüsi tulemused, tuginedes teabele, mis olevat Ryanairi väitel olnud nende kokkulepete sõlmimise ajal kättesaadav ettevõtjale So.Ge.A.AL. Turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtet käsitlev 2011. aasta aruanne ei sisaldanud 2002., 2003. ja 2006. aasta lennujaamateenuste lepingu eeldatava kasumlikkuse analüüsi.

(220)

2013. aasta märtsis esitati komisjonile turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtte hindamise 2011. aasta aruandele tuginev ajakohastatud aruanne (turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtet käsitlev 2013. aasta aruanne) (54), milles hinnatakse nende lennujaamateenuste lepingute eeldatavat kasumlikkust, mida 2011. aasta turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtet käsitlevas aruandes ei käsitletud (nimelt 2002., 2003. ja 2006. aasta lennujaamateenuste lepingud).

(221)

Ryanairi väitel osutab 2000., 2002., 2003., 2006. ja 2010. aasta lennujaamateenuste lepingute eelhinnang, et kõiki neid lepinguid peeti nende allkirjastamise ajal lennujaamale kasumlikuks. Iga So.Ge.A.ALi ja Ryanairi vahel sõlmitud kokkuleppe eeldatavat kasumlikkust hinnati, võttes arvesse eeldatavaid lisakulusid ja kasvava tulu prognoose, sealhulgas lennundus- ja lennundusvälised tulud ning Ryanairile pakutud rahaliste stiimulite kulud. Asjaolu, et tulemuseks saadud nüüdispuhasväärtused on kõik positiivsed, kinnitab eeldatavasti, et lepingute sõlmimine ettevõtjaga Ryanair oli mõistlik.

(222)

Kohaldades turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtet lennujaamateenuste lepingute suhtes, ei arvestata vastavates 2011. ja 2013. aasta aruannetes ettevõtjate So.Ge.A.AL ja AMS vahel turundusteenuste osutamiseks sõlmitud kokkuleppeid. Ryanairi väitel seisavad ettevõtjaga AMS sõlmitud kokkulepped eraldi Ryanairi ja lennujaama vahelistest lennujaamateenuste lepingutest, millest esimesed puudutavad turundusteenuste osutamist lennujaamadele (mitte lende/reisijaid) turuhinnaga ja mida ei tuleks seetõttu käsitleda.

(223)

Ryanair ei ole nõus komisjoni seisukohaga, et kõiki Alghero lennujaama tehtud soodustusi peaks käsitlema riigiabina isegi siis, kui kõik lennuettevõtjad võisid saada neid soodustusi. Esiteks väidab Ryanair, et kui kõik lennuettevõtjad saavad soodustusi, siis asjakohane võrdlushind võib olla soodustuse madalaim tase, mitte avaldatud tasud. Teiseks ei võta see lähenemisviis arvesse ühtegi eri lennuettevõtjate teenindamise erinevate kulude ja tulude elementi. Kulude kajastamise hindamine on vajalik samm, et hinnata, kas hinnasoodustus asjaomasele lennuettevõtjale on riigiabi. Suhteliselt väikesed tasud ei kujuta endast iseenesest tingimata riigiabi ja vastavalt Ecorysi järeldustele peegeldavad väiksemad tasud Ryanairi nõutud teenuste väiksemaid mahte.

(224)

Kõnealusel juhul võimaldati Ryanairile hinnasoodustusi, tunnistades olulist äririski, mille Ryanair võttis, hakates korraldama regulaarset aastaringset lennuliiklust tollal tundmatus lennujamas (55).

(225)

Paistab, et komisjon ei välista konkurentsi Alghero ja Cagliari või Olbia lennujaama vahel, kuigi neid lennujaamu eraldab üksteisest vastavalt 235 ja 128 kilomeetrit mägist maastikku ning kiirteede puudumine Sardiinias. Ryanairi väitel on ebaselge, kas mis tahes riigiabi Alghero lennujaamale võiks põhjustada konkurentsimoonutusi ja milline on komisjoni arvates selliste moonutuste ulatus.

(226)

Ryanair leiab, et Ryanairi ja lennujaama vahelised kokkulepped ei hõlmanud riigiabi. Sellega seoses leiab Ryanair, et 2005. aasta lennundussuuniste võimalik kohaldatavus on antud juhul ebaoluline.

(227)

AMS toetab Ryanairi esitatud märkusi ettevõtja AMS kohta. Komisjoni arvamus, et ettevõtjale AMS turundusteenuste eest makstud tasud kujutavad endast abi (ettevõtjale Ryanair), ning ettevõtjate AMS ja Ryanair käsitlemine ühe riigiabi saajana olevat ekslik. AMS pakub turundusteenuseid, mis on põhjendatud nende endi eraldi eesmärgiga ja millel on turuväärtuse kohased hinnad.

(228)

Lisaks ei olevat ebatavaline Ryanairi otsus kaasata vahendaja müüma reklaamipinda oma veebisaidil. AMS on olnud edukas reklaamipinna arendamisel ja müümisel mitmetele, nii era- kui ka avaliku sektori ettevõtetele üle Euroopa.

(229)

Ryanairi veebisaidil on turundamise seisukohast eriti soovitavad omadused: see on üks populaarsemaid reisiteemalisi veebisaite maailmas; Ryanairi veebisaidi külastuste keskmine kestus on väga pikk; lennujaama reklaamimine Ryanairi veebisaidil on üheselt suunatud selle lennujaama potentsiaalsetele reisijatele, tagades, et vastupidiselt reklaamile ajalehtedes, raadios, televisioonis ja teistes üldsusele suunatud vähem spetsialiseerunud massiteabevahendites läheb reklaamikulusid raisku väga vähe või üldse mitte.

(230)

AMS sõlmib turunduskokkuleppeid nii riiklike kui ka eralennujaamadega, turismiasutuste, autorendi ettevõtete, hotellireserveerimise veebisaitide, kindlustusandjate, telekommunikatsiooniteenuste pakkujatega.

(231)

Hinnad, millega AMS reklaamipinda pakub, ja mahud, milles reklaamipinda ostetakse, ei tekita avaliku ja erasektori reklaamiostjate vahel diskrimineerimist. Ryanair ja AMS ei sunni lennujaamu ostma turundusteenuseid ja paljud lennujaamad otsustavad tegelikult, et ei reklaami ennast Ryanairi veebisaidil. Ettevõtja AMS kokkulepetest riiklike lennujaamade või neid haldavate ettevõtjatega, nagu So.Ge.A.AL, ei saa tekkida riigiabi, kui AMS saab täpselt sama lihtsalt müüa veebisaidi pinda eraettevõttele võrreldava hinnaga.

(232)

AMS esitas mitmeid kaalutlusi, mis põhjendavad, miks SO.GE.A.AL ostis turundusteenuseid ettevõtjalt AMS, et teha reklaami veebisaidil Ryanair.com. Kokkuvõtlikult on need järgmised.

(233)

Esiteks on reklaam Ryanairi veebisaidil investeering kaubamärgi tuntusesse. Äärealade lennujaamade juhtidel on suuri raskusi saavutamaks, et nende kaubamärk saaks tuntuks reisijate, lennuettevõtjate ja lennundusväliste ettevõtete juhtide – kes kõik moodustavad lennujaamade sissetuleku võimaliku allika – hulgas. Kaubamärgi suurem tuntus võib olla lennujaamadele kasulik mitmel vastastikku kaasaval ja täiendaval viisil, eelkõige võib see meelitada ligi i) saabuvaid reisijaid lennuettevõtja kaudu, kelle veebisaidil lennujaama reklaamitakse; ii) võimalikke kliente, kes lehitsevad ühe lennuettevõtja veebisaiti, kus lennujaama reklaamitakse sihtkohana, kuhu lennata teise lennuettevõtjaga, kes lendab selle lennujaama marsruudil; iii) teist lennuettevõtjat lendama sellesse lennujaama ja iv) ettevõtete ärijuhte (näiteks lennujaama jaemüügiketi kauplused).

(234)

Teiseks suurendab reklaamimine Ryanairi veebisaidil sissetulevate reisijate osakaalu. Lennujaamades valitseb suundumus, mille kohaselt peaaegu pool nende tuludest tuleb lennundusvälisest tegevusest. Piirkondliku lennujaama seisukohast teenib lennujaam läbisõitvatelt – saabuvatelt ja seejärel lahkuvatelt – reisijatelt palju suurema tõenäosusega lennundusvälist tulu kui kohalikelt reisijatelt, kes kasutavad lennujaama välissihtkohtadesse lendamiseks.

(235)

Kolmandaks on turundus ja reklaamimine kõigi lennuettevõtjate veebisaitidel muutunud üldiseks tavaks. Ryanairi veebisaidil on turunduspinnana suure hulga reisimisega seotud toodete ja teenuste jaoks erakordne väärtus. Lennujaamade jaoks on muutunud üldiseks tavaks teha osa oma kaubamärgiga seotud müügiedendusest lennuettevõtjate veebisaitidel. Käesoleval juhul näib, et Alghero lennujaam on ostnud reklaamiteenuseid mitte ainult ettevõtjalt AMS, vaid ka ettevõtjatelt Meridiana ja Alitalia.

(236)

Neljandaks vastavad AMSi teenuste hinnad nende turuväärtusele. Ettevõtjalt AMS ostab turundusteenuseid mitu eri tööstusharudes tegutsevat lennujaamavälist eraklienti. Ryanairi marsruute neile klientidele ei pakuta, kuid nad tasuvad heameelega AMSi teenuste eest. Need erakliendid, kes tegutsevad turumajanduslike investoritena, omistavad AMSi teenustele selge eraldiseisva väärtuse, nagu ka riiklikud ja eralennuväljad kogu Euroopa Liidus. Need erasektori võrdluselemendid on juba ise piisavad tõestamaks, et AMSi hinnad on tegelikud turuhinnad.

(237)

Komisjon peab ettevõtjat So.Ge.A.AL pelgalt kanaliks, mille kaudu piirkondlikud rahastamisvahendid suunati ettevõtjale Ryanair/AMS näiliselt turunduseesmärkidel kasutamiseks. AMSi väitel ei esitanud komisjon aga tõendeid, et So.Ge.A.ALi ei olnud Sardiinia piirkonna antud vahendite kasutamisel sõltumatu ega saanud neid seetõttu kasutada muudel eesmärkidel.

(238)

Näib, et So.Ge.A.AL on maksnud riigile kindlasummalist kontsessioonitasu ning ei ole jaganud oma tulusid riigiga. So.Ge.A.ALi omanikul Sardiinia piirkonnal oli otsene huvi suurendada So.Ge.A.ALi pikaajalist kasumlikkust, näiteks toetades rahaliselt ettevõtja pingutusi turunduse alal, mis olid suunatud kaubamärgi kuvandi tugevdamisele. Selline toimimisviis on kooskõlas turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõttega ja kasulik Sardiinia piirkonnale.

(239)

AMS lisab, et on võimalik, et osa ettevõtjale So.Ge.A.AL antud rahalistest vahenditest võib pidada hüvitiseks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste eest. Alghero lennujaam hõlbustab lennuteenuste osutamist piirkonnas, mis on isoleeritud ja muul moel raskesti ligipääsetav.

(240)

AMS tegi järelduse, et ta ei olnud riigiabi saaja ning et So.Ge.A.AL ja Sardiinia piirkond tegutsesid ettevõtja AMS suhtes kooskõlas turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõttega.

(241)

Unioncamere rõhutab, et seadmata kahtluse alla Euroopa Kohtu praktikas kasutatavat majandustegevuse mõistet, ei saa tegevust, mis on iseenesest majanduslik, alati pidada turul teostatavaks ainuüksi põhjusel, et sellega tegeletakse või võidakse reaalselt tegeleda teiste ettevõtjatega konkureerides.

(242)

Unioncamere tõdeb, et sarnastes tingimustes ei oleks erainvestor tõenäoliselt võtnud lennujaama kasuks toimivaid uurimisaluseid meetmeid. Komisjon peaks siiski arvestama asjaoluga, et avaliku sektori investeeringud lennujaama on sageli ajendatud kaalutlustest, mis ei sarnane erainvestori kaalutlustega. Avaliku sektori investoril on muud kui investeeringu kasumlikkusega seotud ootused ja ta taotleb samal ajal üldisemat laadi eesmärke, nagu majanduse ja regionaalse arengu kaitsemeetmed. Mööndes, et Euroopa Kohtu kohtupraktikale tuginedes ei saa selliseid kaalutlusi turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtte analüüsis arvesse võtta, väidab Unioncamere, et Alghero lennujaamale antud avaliku sektori vahendite eesmärk ei olnud hoida pinnal ettevõtjat, kes ei oleks muidu konkurentsivõimeline, vaid pigem regionaalarengu toetamine. Arvestades Sardiinia eriomast geograafiat, on asjaomase lennujaama olemasolu riigiasutuste prioriteet.

(243)

Unioncamere teeb järelduse, et komisjon peaks kohaldama turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtet, võttes arvesse meetme eesmärki toetada piirkondlikku ja majanduslikku arengut, „teisisõnu peaks käsitlema, et meetmed on võetud avaliku võimu teostamisel”.

(244)

Unioncamere leiab, et So.Ge.A.ALi suhtes võetud uurimisaluste meetmete kokkusobivust siseturuga tuleks hinnata aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel.

(245)

Itaalia esitas märkused ainult Ryanairi ja Unioncamere tähelepanekute kohta.

(246)

Mis puutub Alghero lennujaama kasuks võetud meetmetesse, siis väitis Itaalia, et lennujaam tegutseb äärealal ja seetõttu ei saa lennujaama puhul välistada üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesannet.