I LISA

MÕISTED JA LÜHENDID

I.   MÕISTED

Käesolevas määruses kasutatakse komisjoni 14. augusti 2002. aasta otsuse 2002/657/EÜ (millega rakendatakse nõukogu direktiivi 96/23/EÜ analüüsimeetodite tulemuslikkuse ja tulemuste tõlgendamise osas) (1) I lisas sätestatud mõisteid.

Lisaks osutatud mõistetele kasutatakse käesolevas määruses järgmisi mõisteid.

1.1.   „Häiretase”— soovituse 2013/711/EL lisas sätestatud asjaomase aine sisaldus, mille puhul algatatakse uurimine, et teha kindlaks aine allikas juhtudel, kui leitakse, et aine sisaldus on suurenenud.

1.2.   „Sõeluuringumeetodid”— meetodid selliste proovide väljaselgitamiseks, mille PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde sisaldus ületab piirnormi või häiretaseme. Sõeluuringumeetod peab võimaldama kulutõhusalt töödelda suurt proovide hulka, millega suureneb tarbijate jaoks suurt kokkupuute- ja terviseriski kujutavate uute juhtumite avastamise tõenäosus. Sõeluuringumeetodid peaksid põhinema bioanalüütilistel meetoditel või GC-MS-il. Piirnormi nõude täitmise osas kontrollitakse künnist ületavate proovide tulemusi täieliku kordusanalüüsiga esialgsest proovist, kasutades kinnitavat meetodit.

1.3.   „Kinnitavad meetodid”— meetodid, mis annavad täielikku või täiendavat teavet PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde üheseks määramiseks ja sisalduse kindlakstegemiseks vastavalt piirnormile või vajaduse korral häiretasemele. Selliste meetodite puhul kasutatakse gaasikromatograafiat ja kõrge lahutusvõimega massispektromeetriat (GC-HRMS) või gaasikromatograafiat ja tandem-massispektromeetriat (GC-MS/MS).

1.4.   „Bioanalüütilised meetodid”— bioloogilistele põhimõtetele tuginevad meetodid, mille puhul kasutatakse nt rakupõhiseid, retseptor- ja immuunanalüüse. Sellised meetodid ei anna tulemusi analoogi tasandil, vaid toksilisusekvivalendi (TEQ) väärtuse, (2) mis väljendatakse bioanalüütilistes ekvivalentides (BEQdes), kuna kõik prooviekstraktis leiduvad ühendid, mille reaktsioon ilmneb analüüsis, ei allu TEQ põhimõtte nõuetele.

1.5.   „Bioanalüüsi näiline saagis”— BEQ väärtus, mis arvutatakse tetraklorodibenso-p-dioksiini (TCDD) või PCB 126 kaliibrimiskõvera alusel, mida korrigeeritakse tühiprooviga ja mis jagatakse seejärel kinnitava meetodi abil määratud TEQ väärtusega. Sellega püütakse korrigeerida selliseid tegureid nagu PCDD/Fide ning dioksiinitaoliste ühendite kadu ekstraheerimisel ja puhastamisel, kaasa ekstraheeruvate ühendite mõju, millega tulemus suureneb või väheneb (agonistlik ja antagonistlik toime), kaliibrimiskõvera sobivus ning toksilisusfaktori (TEF) väärtuste ja suhtelise potentsuse (REP) väärtuste lahknevus. Bioanalüüsi näiline saagis arvutatakse sobivate etalonproovide alusel, milles esinduslike analoogide sisaldus ligikaudu vastab ainete sisalduse vahekorrale proovis ning on ligikaudu piirnormile või häiretasemele vastava sisaldusega

1.6.   „Poolkvantitatiivsed meetodid”— meetodid, mis näitavad oletatava määratava aine ligikaudset sisaldust, kuigi numbrilised tulemused ei vasta kvantitatiivse meetodi nõuetele.

1.7.   „Üksikanaloogi sisalduse aktsepteeritav määramispiir”— väikseim analüüdisisaldus, mida saab mõistliku statistilise usaldusväärsusega määrata ning mis vastab määramiskriteeriumidele, mis on sätestatud rahvusvaheliselt tunnustatud standardites, nagu standard EN 16215:2012 „Animal feed — Determination of dioxins and dioxin-like PCBs by GC/HRMS and of indicator PCBs by GC/HRMS” („Loomasööt — dioksiinide ja dioksiinitaoliste PCBde sisalduse määramine gaasikromatograafia/kõrglahutus-massispektromeetria (GC/HRMS) abil ning indikaator-PCBde sisalduse määramine GC/HRMSi abil”) ja/või EPA meetodid 1613 ja 1668 (läbivaadatud).

Üksikanaloogi sisalduse määramispiiri võib sätestada järgmiselt:

a)	selline prooviekstraktis leiduva analüüdi sisaldus, mis annab kahe mõõdetava iooni jaoks mõõtmistulemuse, mille puhul nõrgema töötlemata andmesignaali signaali ja müra suhe on 3: 1; või kui tehnilistel põhjustel signaali ja müra suhte arvutus ei anna usaldusväärset tulemust,

b)

väikseima sisaldusega punkt kaliibrimiskõveral, mille puhul saadakse vastuvõetav (≤ 30 %) ja eesmärgipärane (mõõdetud vähemalt proovide analüüsiseeria alguses ja lõpus) kõrvalekalle keskmisest suhtelisest tulemustegurist, mis on arvutatud iga proovisarja kõikide kaliibrimiskõvera punktide järgi (3).

1.8.   „Ülemine tõke”— põhimõte, mille kohaselt iga määramata sisaldusega analoogi korral loetakse tulemus võrdseks määramispiiriga.

1.9.   „Alumine tõke”— põhimõte, mille kohaselt iga määramata sisaldusega analoogi korral loetakse tulemus võrdseks nulliga.

1.10.   „Vaheväärtus”— põhimõte, mille kohaselt iga määramata sisaldusega analoogi korral tulemus võetakse võrdseks poolega määramispiiri väärtusest.

1.11.   „Partii”— eristatav toidukogus, mis on tarnitud korraga ning mille puhul ametnik on kindlaks teinud ühised omadused, nagu päritolu, sort, pakkimisviis, pakkija, saatja või märgistused. Kala ja kalandustoodete puhul peab olema võrreldav ka kalade suurus. Kui kalade suurus ja/või kaal ei ole saadetise ulatuses võrreldav, võib saadetist siiski käsitada partiina, kuid kohaldada tuleb spetsiaalset proovivõtumenetlust.

1.12.   „Osapartii”— suure partii kindlaksmääratud osa, millest proovivõtumeetodi kohaselt võetakse proov. Iga osapartii peab olema füüsiliselt eraldatud ja kindlakstehtav.

1.13.   „Osaproov”— partii või osapartii ühest kohast võetud proov.

1.14.   „Lähteproov”— kõikide partiist või osapartiist võetud osaproovide kogum.

1.15.   „Laboriproov”— lähteproovist labori jaoks eraldatud esinduslik kogus/osa.

II.   KASUTATUD LÜHENDID

BEQ	bioanalüütilised ekvivalendid
GC	gaasikromatograafia
HRMS	kõrglahutus-massispektromeetria
LRMS	väikese lahutusvõimega massispektromeetria
MS/MS	tandem-massispektromeetria
PCBd	polüklooritud bifenüülid
PCDDD	polüklorodibenso-p-dioksiinid
PCDFid	polüklorodibensofuraanid
QC	kvaliteedikontroll
REP	suhteline potentsus
TEF	toksilisuse ekvivalentfaktor
TEQ	toksilisusekvivalent
TCDD	tetraklorodibensodioksiin
U	laiendatud mõõtemääramatus

---

(1)  Komisjoni 14. augusti 2002. aasta otsus 2002/657/EÜ, millega rakendatakse nõukogu direktiivi 96/23/EÜ analüüsimeetodite tulemuslikkuse ja tulemuste tõlgendamise osas (ELT L 221, 17.8.2002, lk 8).

(2)  Bioanalüütiliste meetoditega ei saa määrata spetsiifiliselt toksilisusfaktori (TEF) süsteemi kuuluvaid analooge, sest prooviekstrakt võib sisaldada muid sarnase struktuuriga AhR-aktiivseid ühendeid, mis mõjutavad üldist tulemust. Seega ei saa bioanalüütilist tulemust pidada TEQ taseme hinnanguks, pigem on see viide TEQ võimalikule tasemele proovis.

(3)  Määramispiir LOQ arvutatakse väikseima sisalduse järgi, võttes arvesse sisestandardite saagist ja suhtelist proovikogust.

II LISA

PROOVIVÕTUMEETODID DIOKSIINIDE (PCDD/PCDF), DIOKSIINITAOLISTE PCBde JA MITTEDIOKSIINITAOLISTE PCBde SISALDUSE AMETLIKUKS KONTROLLIMISEKS TEATAVATES TOIDUAINETES

I.   REGULEERIMISALA

Proovid dioksiinide (PCDD/PCDF), dioksiinitaoliste PCBde ja mittedioksiinitaoliste PCBde (edaspidi koos „dioksiinid ja PCBd”) sisalduse ametlikuks kontrollimiseks toiduainetes tuleb võtta käesolevas lisas kirjeldatud meetodite kohaselt. Selliselt võetud lähteproove käsitatakse selle partii või osapartii esinduslike proovidena, millest need on võetud. Komisjoni määruses (EÜ) nr 1881/2006 (millega sätestatakse teatavate saasteainete piirnormid toiduainetes) sätestatud piirnormidele vastavust kontrollitakse laboriproovides määratud sisalduste alusel.

II.   ÜLDSÄTTED

1.   Töötajad

Proove võtab liikmesriigi määratud volitatud isik.

2.   Materjal, millest proovid võetakse

Igast uuritavast partiist või osapartiist võetakse proovid eraldi.

3.   Ettevaatusabinõud

Proovide võtmise ja ettevalmistamise käigus võetakse tarvitusele ettevaatusabinõud, et vältida muutusi, mis võivad mõjutada dioksiinide ja PCBde sisaldust, kahjustada analüüsi tulemusi või muuta lähteproovid mitteesinduslikuks.

4.   Osaproovid

Võimaluse korral võetakse osaproovid kogu partii või osapartii ulatuses eri kohtadest. Kõrvalekaldumine sellest reeglist tuleb märkida käesoleva lisa II punkti alapunktis 8 ette nähtud protokolli.

5.   Lähteproovi valmistamine

Lähteproov saadakse osaproovide ühendamise teel. Lähteproovi mass peab olema vähemalt 1 kg, välja arvatud juhul, kui see ei ole otstarbekas, näiteks kui proov on üksikpakend või kui tootel on väga suur kaubanduslik väärtus.

6.   Paralleelproovid

Eeskirjade täitmise tagamiseks, kaitse- ja vahekohtumenetluse eesmärgil võetakse paralleelproovid ühtlustatud lähteproovist, välja arvatud juhul, kui see on vastuolus liikmesriigi eeskirjades kajastatud toidukäitleja õigustega. Eeskirjade täitmise tagamiseks võetavad laboriproovid peavad olema piisavalt suured, et oleks võimalik vähemalt kordusanalüüse teha.

7.   Proovide pakkimine ja transport

Iga proov asetatakse puhtasse, inertsest materjalist nõusse, milles proov on kaitstud saastumise eest, määratava aine kao eest (määratav aine ei tohi adsorbeeruda nõu siseseina) ja transpordi ajal tekkida võivate kahjustuste eest. Tuleb võtta kõik vajalikud ettevaatusabinõud, et vältida proovi koostise muutumist transpordi või säilitamise ajal.

8.   Proovide pitseerimine ja märgistamine

Iga ametlikuks kasutamiseks võetud proov pitseeritakse proovivõtukohas ja tähistatakse vastavalt liikmesriikide eeskirjadele.

Iga proovivõtt protokollitakse ja protokoll säilitatakse, et oleks võimalik iga partiid üheselt kindlaks teha; protokolli märgitakse proovivõtu aeg ja koht ning muu lisateave, mis võib analüüsi tegijale abiks olla.

III.   PROOVIVÕTUKAVA

Kasutatav proovivõtumeetod peab tagama, et lähteproov oleks kontrollitava (osa)partii esinduslik proov.

1.   Partiide jagamine osapartiideks

Suured partiid tuleb jagada osapartiideks tingimusel, et osapartiid oleks võimalik füüsiliselt eraldada. Suurte mahtkaubasaadetistena turustatavate toodete puhul (nt taimeõlid) kohaldatakse tabelit 1. Muude toodete puhul kohaldatakse tabelit 2. Võttes arvesse seda, et partii mass ei ole alati osapartiide massi täiskordne, võib osapartii mass ületada ettenähtud massi kuni 20 %.

Tabel 1

Mahtkaubasaadetistena turustatavate toodete partiide jagamine osapartiideks

Partii mass (tonnides)	Osapartiide mass või arv
≥ 1 500	500 tonni
> 300 ja < 1 500	3 osapartiid
≥ 50 ja ≤ 300	100 tonni
< 50	–

Tabel 2

Muude toodete partiide jagamine osapartiideks

Partii mass (tonnides)	Osapartiide mass või arv
≥ 15	15–30 tonni
< 15	—

2.   Osaproovide arv

Kõikide osaproovide liitmisel saadud lähteproovi mass peab olema vähemalt 1 kg (vt käesoleva lisa II punkti alapunkt 5).

Partiist või osapartiist võetavate osaproovide miinimumarv on esitatud tabelites 3 ja 4.

Müügipakendita turustatavate vedelate toodete puhul segatakse partii või osapartii vahetult enne proovivõtmist kas käsitsi või mehaaniliselt võimalikult põhjalikult läbi, jälgides et see ei mõjuta toote kvaliteeti. Sellisel juhul eeldatakse, et saasteainete jaotus asjaomases partiis või osapartiis on ühtlane. Seepärast piisab, kui lähteproovi jaoks võetakse partiist või osapartiist kolm osaproovi.

Osaproovid peavad olema ühesuguse massiga. Osaproovi mass peab olema vähemalt 100 grammi.

Kõrvalekaldumine sellest menetlusest tuleb märkida käesoleva lisa II punkti alapunktis 8 ette nähtud protokolli. Kooskõlas otsusega 97/747/EÜ (millega määratakse kindlaks nõukogu direktiiviga 96/23/EÜ ettenähtud proovide võtmise mahud ja sagedused teatavate loomsetes toodetes esinevate ainete ja ainejääkide seireks) on kanamunade puhul lähteproovi suurus vähemalt 12 muna (pakendamata ja üksikutest pakenditest koosnevate mahtkaubasaadetise partiide puhul kohaldatakse tabeleid 3 ja 4).

Tabel 3

Partiist või osapartiist võetavate osaproovide miinimumarv

Partii/osapartii mass või maht (kilogrammides või liitrites)	Võetavate osaproovide miinimumarv
< 50	3
50–500	5
> 500	10

Kui partii või osapartii koosneb üksikutest pakenditest või ühikutest, on lähteproovi saamiseks võetavate pakendite või ühikute arv tabelis 4 esitatud pakendite või ühikute arv.

Tabel 4

Lähteproovi jaoks võetavate pakendite või ühikute (osaproovide) arv, kui partii või osapartii koosneb üksikpakenditest või ühikutest

Pakendite või ühikute arv partiis/osapartiis	Võetavate pakendite või ühikute arv
1–25	vähemalt 1 pakend või ühik
26–100	ligikaudu 5 %, kuid vähemalt 2 pakendit või ühikut
> 100	ligikaudu 5 %, kuid mitte rohkem kui 10 pakendit või ühikut

3.   Võrreldava suuruse ja massiga terveid kalu sisaldavatest partiidest proovide võtmise erinõuded

Kalad on võrreldava suuruse ja massiga, kui suuruse ja massi vahe ei ületa 50 %.

Partiist võetavate osaproovide arv on esitatud tabelis 3. Kõikidest osaproovidest moodustatud lähteproovi mass peab olema vähemalt 1 kg (vt II punkti alapunkt 5).

—

Kui uuritav partii koosneb väikestest kaladest (ühe kala mass on alla 1 kg), võetakse lähteproovi saamiseks osaproovideks terveid kalu. Kui lähteproovi kaal on üle 3 kg, võib lähteproovi koostamiseks osaproovideks võtta kalade keskmised osad, mis kaaluvad vähemalt 100 grammi. Proovi homogeniseerimiseks kasutatakse üldkogust, mille suhtes kohaldatakse piirnormi. Kala keskmine osa on see osa, milles asub kala raskuskese. See asub enamasti seljauime kohal (kui kalal on seljauim) või lõpuseava ja päraku vahelise tüki keskel.

—

Kui uuritav partii koosneb suurematest kaladest (ühe kala mass on üle 1 kg), võetakse osaproov kala keskmisest osast. Iga osaproov peab kaaluma vähemalt 100 grammi. Keskmise suurusega kalade puhul (massiga umbes 1–6 kg) võetakse osaprooviks selgroost kõhuni ulatuv lõik kala keskmises osas. Väga suurtest kaladest (massiga üle 6 kg) võetakse osaproov (eestvaates) parempoolsest külgmisest seljalihasest kala keskmises osas. Kui kala keskmisest osast sellise tüki eraldamine tekitaks olulist majanduslikku kahju, peetakse partii suurusest olenemata piisavaks kolme vähemalt 350 g osaproovi võtmist; teise võimalusena võib võtta ühe ja sama kala sabaosa lähedalt lihasmassi ja peaosa lähedalt võrdse koguse lihasmassi, et saada osaproov, mida loetakse terve kala dioksiinisisalduse määramisel esinduslikuks.

4.   Proovide võtmine eri suuruse ja/või massiga terveid kalu sisaldavatest partiidest

—	Proovide võtmise suhtes kohaldatakse III punkti alapunkti 3.

—	Kui teatud suurus- või massiklass/-kategooria on ülekaalus (ligikaudu 80 % või rohkem partiist), võetakse proov ülekaalus olevasse suurus- või massiklassi/-kategooriasse kuuluvatest kaladest. Sellist proovi peetakse kogu partii esinduslikuks prooviks.

—

Kui ükski suurus- või massiklass/-kategooria ei ole ülekaalus, tuleb tagada, et proovi jaoks valitud kalad on partii suhtes esinduslikud. Erijuhised sellisteks juhtumiteks on esitatud dokumendis „Guidance on sampling of whole fishes of different size and/or weight” (1) („Juhised eri suuruse ja/või massiga tervetest kaladest proovide võtmiseks”).

5.   Proovide võtmine jaemüügijärgus

Jaemüügijärgus tuleb võimaluse korral toiduainetest proove võtta kooskõlas käesoleva lisa III punkti alapunkti 2 sätetega.

Kui see ei ole võimalik, võib jaemüügijärgus kasutada alternatiivseid proovivõtumeetodeid tingimusel, et need tagavad uuritava partii või osapartii suhtes piisava esinduslikkuse.

IV.   PARTII VÕI OSAPARTII NÕUETEKOHASUS

1.   MITTEDIOKSIINITAOLISED PCBD

Partii loetakse nõuetele vastavaks, kui analüüsi tulemus ei ületa määruses (EÜ) nr 1881/2006 sätestatud mittedioksiinitaoliste PCBde sisalduse piirnormi, võttes arvesse mõõtemääramatust.

Partii ei vasta määruses (EÜ) nr 1881/2006 sätestatud piirnormile, kui kordusanalüüsiga kinnitatud (2) analüüsitulemuse ülemine tõke on mõõtemääramatust arvesse võttes ilma kahtluseta kõrgem kui piirnorm. Nõuetele vastavuse hindamisel kasutatakse kahe analüüsi keskmist, võttes arvesse mõõtemääramatust.

Mõõtemääramatust võib arvestada ühel järgmistest viisidest:

—	arvutatakse laiendatud mõõtemääramatus, kasutades kattetegurit 2, mis tagab ligikaudu 95 %-se usaldusväärsuse. Partii või osapartii ei ole nõuetekohane, kui mõõdetud väärtus, millest lahutatakse U, ületab lubatud normi,

—

vastavalt komisjoni otsusele 2002/657/EÜ (otsuse I lisa punkt 3.1.2.5 — ained, mille kohta on kehtestatud lubatud piirnormid) määratakse kindlaks otsustuspiir (CCα, decision limit [osutatud otsuse tõlkes „määramispiir”]). Partii või osapartii ei vasta nõuetele, kui mõõdetud väärtus võrdub CCα-ga või on sellest suurem.

Eespool esitatud eeskirju kohaldatakse ametlikuks kontrollimiseks ette nähtud proovide analüüsitulemuste suhtes. Kaitse või võrdluse eesmärgil tehtavate analüüside puhul kohaldatakse siseriiklikke eeskirju.

2.   DIOKSIINID (PCDD/PCDF) JA DIOKSIINITAOLISED PCBD

Partiid peetakse nõuetele vastavaks, kui ühe analüüsi tulemus,

—	mis on saadud sõeluuringumeetodiga, mille valenegatiivsete tulemuste määr on alla 5 %, näitab, et sisaldus ei ületa asjaomast määruses (EÜ) nr 1881/2006 sätestatud dioksiinide (PCDD/PCDF) piirnormi ega dioksiinide ja dioksiinitaoliste PCBde summa piirnormi,

—	mis on saadud kinnitava meetodiga, näitab, et sisaldus ei ületa asjaomast määruses (EÜ) nr 1881/2006 sätestatud dioksiinide (PCDD/PCDF) piirnormi ega dioksiinide ja dioksiinitaoliste PCBde summa piirnormi, kui võetakse arvesse mõõtemääramatust.

Sõeluuringu puhul tuleb määrata kindlaks künnis, mille järgi otsustatakse, kas proov vastab kas dioksiinide (PCDD/PCDF) või dioksiinide ja dioksiinitaoliste PCBde summa jaoks kindlaks määratud piirnormile.

Partii ei vasta määruses (EÜ) nr 1881/2006 sätestatud piirnormile, kui kinnitava meetodi abil saadud analüüsitulemuse ülemine tõke, mida kinnitab kordusanalüüs (3), on mõõtemääramatust arvesse võttes ilma kahtluseta kõrgem kui piirnorm. Nõuetele vastavuse hindamisel kasutatakse kahe analüüsi keskmist, arvesse võttes mõõtemääramatust.

Mõõtemääramatust võib arvesse võtta ühel järgmistest viisidest:

—

arvutatakse laiendatud mõõtemääramatus, kasutades kattetegurit 2, mis tagab ligikaudu 95 %-se usaldusväärsuse. Partii või osapartii ei vasta nõuetele, kui mõõdetud väärtus, millest lahutatakse U, ületab lubatud normi. Kui PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde sisaldus määratakse eraldi, tuleb PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde summa hinnangulise laiendatud mõõtemääramatusena kasutada PCDD/Fide tulemuse ja dioksiinitaoliste PCBde tulemuse hinnanguliste laiendatud mõõtemääramatuste summat,

—	vastavalt otsusele 2002/657/EÜ (otsuse I lisa punkt 3.1.2.5 — ained, mille kohta on kehtestatud lubatud piirnormid) määratakse kindlaks otsustuspiir (CCα); partii või osapartii ei vasta nõuetele, kui mõõdetud väärtus võrdub CCα-ga või on sellest suurem.

Eespool esitatud eeskirja kohaldatakse ametlikuks kontrollimiseks ettenähtud proovide analüüsitulemuste suhtes. Kaitse või võrdluse eesmärgil tehtavate analüüside puhul kohaldatakse siseriiklikke eeskirju.

V.   HÄIRETASEME ÜLETAMINE

Häiretasemete järgi valitakse proove juhul, kui on vaja kindlaks teha saasteallikas ja võtta meetmeid saastamise vähendamiseks või kõrvaldamiseks. Sõeluuringumeetodiga tehakse kindlaks selliste proovide valimiseks sobivad künnised. Kui saasteallika kindlakstegemiseks ja saastamise vähendamiseks või kõrvaldamiseks on vaja teha suuri jõupingutusi, võib olla asjakohane teha häiretaseme ületamise kontrollimiseks kinnitava meetodiga kordusanalüüs ja võtta arvesse mõõtemääramatust (3).

---

(1)  http://ec.europa.eu/food/food/chemicalsafety/contaminants/dioxins_en.htm

(2)  Kordusanalüüs tuleb teha siis, kui asjaomaste analüütide esimene määramine (kasutades kinnitavat meetodit 13C-märgisega sisestandardiga) ei anna vastavust kinnitavat tulemust. Kordusanalüüs on vajalik, et välistada sisemise ristsaastumise või proovide juhusliku segiajamise võimalust. Juhul kui analüüse tehakse seoses teadaoleva saastumisjuhtumiga, võidakse kinnitav kordusanalüüs tegemata jätta, kui analüüsiks võetud proovid on jälgitavalt seotud kõnealuse saastumisjuhtumiga ning saadud sisaldus on tunduvalt üle piirnormi.

(3)  Häiretasemete kontrollimiseks tehtava kordusanalüüsi suhtes kehtivad samad selgitused ja nõuded, nagu on esitatud joonealuses märkuses (*) piirnormide kohta.

III LISA

PROOVI VALMISTAMINE JA TEATAVATES TOIDUAINETES LEIDUVATE DIOKSIINIDE (PCDDd/PCDFid) JA DIOKSIINITAOLISTE PCBde SISALDUSE AMETLIKUKS KONTROLLIMISEKS KASUTATAVATE ANALÜÜSIMEETODITE NÕUDED

1.   KOHALDAMISALA

Käesolevas lisas sätestatud nõudeid kohaldatakse toiduainete analüüsimisel 2,3,7,8-asendatud polüklorodibenso-p-dioksiinide ja polüklorodibensofuraanide (PCDD/Fid) ning dioksiinitaoliste polüklooritud bifenüülide (dioksiinitaolised PCBd) sisalduse ametlikuks kontrollimiseks ja muudel regulatiivsetel eesmärkidel.

PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde esinemist toiduainetes võib kontrollida kahe eri liiki analüüsimeetodiga.

a)

Sõeluuringumeetodid Sõeluuringumeetodite eesmärk on selliste proovide väljaselgitamine, mille PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde sisaldus ületab piirnormi või häiretaseme. Sõeluuringumeetoditega peaks olema võimalik kulutõhusalt töödelda suurt proovide hulka, et selliste meetodite abil kasvaks tarbijate jaoks suurt kokkupuute- ja terviseriski kujutavate uute juhtumite avastamise tõenäosus. Nende kasutamisel tuleks sihiks seada valenegatiivsete tulemuste vältimine. Sõeluuringumeetodid võivad hõlmata bioanalüütilisi ja GC/MSi meetodeid. Sõeluuringumeetoditega võrreldakse analüüsitulemusi künnisega ning saadakse jaatav või eitav vastus selle kohta, kas on ületatud piirnormi või häiretaset. Mittevastavuse kahtlusega proovides leiduvate PCDD/Fide sisaldus ning PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde sisalduse summa tuleb määrata ja kinnitada kinnitava meetodi abil. Lisaks sellele võib sõeluuringumeetoditega saada proovis leiduvate PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde sisalduse hinnangu. Bioanalüütiliste sõeluuringumeetodite puhul väljendatakse tulemus bioanalüütilistes ekvivalentides (BEQdes), füüsikalis-keemiliste GC-MS-meetodite puhul toksilisusekvivalentides (TEQ). Sõeluuringumeetoditega saadud numbriliste tulemustega saab näidata nõuetekohasust, nõuetele mittevastavust ja häiretaseme ületamist ning need annavad näitajate vahemiku hinnangu kinnitavate meetoditega kontrollimiseks. Need meetodid ei sobi tausttaseme ja tarbitavate annuste hindamiseks, sisalduse ajalise muutumise uurimiseks ning häiretaseme ja piirnormi ümberhindamiseks.

b)

Kinnitavad meetodid Kinnitavate meetoditega on võimalik üheselt määrata PCDD/Fe ja dioksiinitaolisi PCBsid ning leida nende sisaldust proovis ning saada täielik teave analoogide kohta. Seega saab selliste meetoditega kontrollida piirnorme ja häiretasemeid, sealhulgas kinnitada sõeluuringumeetoditega saadud tulemusi. Lisaks võib tulemusi kasutada muudel eesmärkidel, nagu väikese taustsisalduse määramine toiduainete seires, ajaliste suundumuste jälgimine, elanikkonna kokkupuute hindamine ning andmebaasi loomine võimalikuks häiretasemete ja piirnormide ümberhindamiseks. Need meetodid on olulised ka analoogide kombinatsioonide kindlakstegemiseks, et tuvastada võimalik saasteallikas. Nende meetodite puhul kasutatakse GC-HRMSi. Piirnormi nõudele vastavuse või mittevastavuse kinnitamiseks võib kasutada ka GC-MS/MSi.

2.   TAUST

Toksilisusekvivalentides (TEQdes) väljendatud sisalduste arvutamiseks korrutatakse üksikute ainete sisaldused asjaomases proovis vastava toksilisuse ekvivalentfaktoriga (TEF), mille on kindlaks määranud Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja mis on loetletud käesoleva lisa liites, ja liidetakse seejärel kokku, et saada TEQdes väljendatud dioksiinitaoliste ühendite üldsisaldus.

Sõeluuringu- ja kinnitavaid meetodeid saab kasutada uuritavas materjalis sisalduse kontrollimiseks ainult sel juhul, kui kõnealused meetodid on piisavalt tundlikud, et häiretasemele või piirnormile vastavat sisaldust usaldusväärselt kindlaks teha.

3.   KVALITEEDI TAGAMISE NÕUDED

—	Igas proovivõtu- ja analüüsijärgus tuleb võtta meetmed ristsaastumise vältimiseks.

—	Proove tuleb säilitada ja transportida säilitamiseks sobivates klaas-, alumiinium-, polüpropüleen- või polüetüleennõudes, mis ei mõjuta proovide PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde sisaldust. Paberitolmu jäägid tuleb proovinõust eemaldada.

—	Proove tuleb säilitada ja transportida nii, et toiduproovi koostises ei toimuks muutusi.

—	Vajaduse korral laboriproov jahvatatakse ja segatakse põhjalikult meetodil, mis tagab täielikult homogeense proovi (näiteks jahvatatakse proov nii peeneks, et see läheks läbi 1 mm suuruste avadega sõela); kui proovi niiskusesisaldus on liiga suur, tuleb seda enne jahvatamist kuivatada.

—	Tähtis on kontrollida, et reaktiivid, klaasnõud ja seadmed ei mõjutaks TEQdes või BEQdes väljendatud tulemusi.

—	Tuleb teha tühikatse, mille puhul läbitakse kõik analüüsijärgud ilma proovita.

—

Bioanalüütiliste meetodite puhul on väga tähtis kontrollida, et ükski analüüsil kasutatav klaasnõu ega lahusti ei sisaldaks ühendeid, mis segavad uuritava ühendi avastamist töövahemikus. Klaasnõu tuleb loputada lahustitega ja/või kuumutada temperatuuril, mis sobib PCDD/Fide, dioksiinitaoliste ühendite ja segavate ühendite jääkide eemaldamiseks selle pinnalt.

—	Ekstraheeritava proovi suurus peab olema piisav, et see vastaks nõuetele, mida kohaldatakse piisavalt madala tööpiirkonna korral, sh piirnormile ja häiretasemele vastava sisalduse puhul.

—	Uuritavatest toodetest võetud proovide ettevalmistamiseks kasutatavate konkreetsete meetodite puhul tuleb järgida rahvusvaheliselt tunnustatud juhiseid.

—	Kaladelt tuleb eemaldada nahk, sest piirnormi kohaldatakse nahata lihasmassi suhtes. Kõik lihas- ja rasvkoe jäägid tuleb naha sisepinnalt siiski hoolikalt ja täielikult maha kaapida ning lisada analüüsitava proovi hulka.

4.   LABORITE NÕUDED

—

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 882/2004 (1) peavad laborid olema ISO juhendi 58 kohaselt tegutseva tunnustatud asutuse poolt akrediteeritud, millega tagatakse, et nad kohaldavad analüüsimisel kvaliteeditagamissüsteemi. Laborid akrediteeritakse standardi EN ISO/IEC 17025 kohaselt.

—	Labori pädevust tuleb tõendada pideva eduka osalemisega laboritevahelistes uuringutes, mida korraldatakse PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde sisalduse määramiseks asjaomastes toiduainetes ja sisaldusvahemikes.

—	Laborid, kes kasutavad proovide tavakontrolliks sõeluuringumeetodeid, peavad tegema nii kvaliteedi kontrollimisel kui ka saastekahtlusega proovide analüüside kinnitamisel tihedat koostööd kinnitavat meetodit kasutavate laboritega.

5.   DIOKSIINIDE (PCDD/Fide) JA DIOKSIINITAOLISTE PCBde ANALÜÜSIDE PUHUL ESITATAVAD PÕHINÕUDED

5.1.   Väikese sisaldusega töövahemik ja määramispiirid

—

PCDD/Fide avastatavad kogused peavad mõne nimetatud ühendi äärmiselt suure toksilisuse tõttu jääma femtogrammide (10– 15g) ülemisse vahemikku. Enamiku PCBde analoogide puhul piisab nanogrammi täpsusega (10– 9g) määramispiirist. Toksilisemate dioksiinitaoliste PCBde analoogide (eriti orto-asendamata analoogide) sisalduse määramiseks peab töövahemiku alumine osa ulatuma pikogrammide (10– 12g) alumiste väärtusteni.

5.2.   Suur selektiivsus (spetsiifilisus)

—

PCDD/Fisid ja dioksiinitaolisi PCBsid peab olema võimalik eristada paljudest muudest kaasa ekstraheeruvatest ja segada võivatest ühenditest, mille sisaldus võib vaatlusaluste analüütide sisaldusega võrreldes olla mitu suurusjärku suurem. Gaasikromatograafia-massispektromeetria (GC-MS) meetodite puhul peab olema võimalik eristada eri analooge, näiteks toksilisi analooge (nt seitseteist 2,3,7,8-asendatud PCDD/Fi ning kaksteist dioksiinitaolist PCBd) muudest analoogidest.

—	Bioanalüütiliste meetoditega peab olema võimalik määrata uuritavaid ühendeid PCDD/Fide ja/või dioksiinitaoliste PCBde summana. Proove tuleb puhastada, et kõrvaldada ühendid, mis põhjustavad valepositiivseid tulemusi, ja ühendid, mis võivad tulemust vähendada, põhjustades valenegatiivseid tulemusi.

5.3.   Suur mõõtetäpsus (tõesus ja kordustäpsus, bioanalüüsi näiline saagis)

—

GC-MS-meetodite puhul peab määramine andma pädeva hinnangu aine tegeliku sisalduse kohta proovis. Suur mõõtetäpsus (mõõtetäpsus iseloomustab mõõtmise tulemuse ja tegeliku või etteantud mõõdetava väärtuse kooskõla) on vajalik selleks, et vältida analüüsitulemuse tagasilükkamist kindlaksmääratud TEQ väärtuse vähese usaldusväärsuse tõttu. Mõõtetäpsust väljendatakse tõesuse (sertifitseeritud aine analüüsimisel mõõdetud analüüdi sisalduse keskväärtuse ja selle sertifitseeritud väärtuse lahknevus väljendatuna protsentides) ja kordustäpsusena (RSDR on suhteline standardhälve, mis arvutatakse korratavuse tingimustes saadud tulemuste põhjal).

—	Bioanalüütiliste meetoditega määratakse bioanalüüsi näiline saagis.

5.4.   Valideerimine piirnormi vahemikus ja üldised kvaliteedikontrolli meetmed

—	Labor tõendab valideerimismenetluse ja/või tavaanalüüsiga meetodi tulemuslikkust piirnormi vahemikus, nt 0,5-, 1- ja 2-kordsel piirnormi sisaldusel, kusjuures kordusanalüüsi variatsioonikordaja peab olema vastuvõetava suurusega.

—

Sisemiste kvaliteedikontrolli meetmetena tuleb teha regulaarseid tühi- ja rikastamiskatseid või analüüsida kontrollproove (võimaluse korral tuleb eelistada sertifitseeritud etalonaineid). Tühi- ja rikastamiskatsete ning kontrollproovide analüüsi kohta tuleb koostada kvaliteedikontrolli kaardid, mille alusel kontrollitakse, kas analüüside tulemuslikkus vastab nõuetele.

5.5.   Määramispiir

—

Bioanalüütilise sõeluuringumeetodi puhul ei ole määramispiiri tingimata vaja määrata, kuid tuleb tõendada, et meetod võimaldab eristada tühikatsel saavutatud väärtust ja künnist. BEQ väärtuse esitamise korral määratakse kindlaks teatamiskünnis, et tegelda proovidega, mis annavad tulemuse kõnealusest künnisest madalamal tasemel. Tuleb tõendada, et teatamiskünnis erineb menetluse tühiproovide väärtusest vähemalt kolm korda ja tulemus jääb töövahemikust allapoole. Seepärast arvutatakse see proovide alusel, mis sisaldavad uuritavaid ühendeid ligikaudu nõutud miinimumsisaldusega, mitte signaali-müra suhte või tühikatse alusel.

—	Kinnitava meetodi puhul peab määramispiir (LOQ) olema ligikaudu üks viiendik piirnormist.

5.6.   Analüüsikriteeriumid

—

Kinnitava või sõeluuringumeetodi abil usaldusväärsete tulemuste saamiseks peavad TEQ väärtus ja vastav BEQ väärtus piirnormi või häiretaseme vahemikus vastama järgmistele kriteeriumidele, olenemata sellest, kas sellised väärtused määratakse TEQ koguväärtusena (PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde summana) või PCDD/PCDFi ja dioksiinitaoliste PCBde kohta eraldi.   Sõeluuring bioanalüütiliste või füüsikalis-keemiliste meetoditega Kinnitavad meetodid Valenegatiivsete tulemuste määr (2) < 5 %   Tõesus   – 20 % kuni + 20 % Korratavus (RSDr) < 20 %   Laborisisene korratavus (RSDR) < 25 % < 15 %

5.7.   Sõeluuringumeetodi erinõuded

—	Sõeluuringuks võib kasutada nii GC-MSi meetodit kui ka bioanalüütilisi meetodeid. GC-MSi meetodi suhtes kohaldatakse käesoleva lisa punktis 6 sätestatud nõudeid. Rakupõhise bioanalüütilise meetodi erinõuded on sätestatud käesoleva lisa punktis 7.

—	Laborid, kes kasutavad proovide tavakontrolliks sõeluuringumeetodeid, peavad tegema tihedat koostööd kinnitavat meetodit kasutavate laboritega.

—	Tavaanalüüside käigus tuleb kontrollida sõeluuringumeetodi tulemuslikkust analüüsi kvaliteedi kontrollimise ja meetodi pideva valideerimise teel. Nõuetele vastavate tulemuste kontrollimiseks peab olema kehtestatud pidev kava.

—

Kontrollida tuleb raku reaktsiooni võimalikku pärssumist ja tsütotoksilisust 20 % prooviekstraktidest tuleb kontrollida tavapärase sõeluuringuga, lisades neile või jättes lisamata piirnormile või häiretasemele vastavas koguses 2,3,7,8-TCDDd, et kontrollida, kas prooviekstraktis esinevad segavad ained võivad reaktsiooni pärssida. Rikastatud proovis mõõdetud sisaldust võrreldakse rikastamata ekstrakti sisalduse ja rikastava aine sisalduse summaga. Kui nii mõõdetud sisaldus jääb rohkem kui 25 % arvutatud (summaarsest) sisaldusest väiksemaks, viitab see signaali võimalikule pärssumisele ja asjaomast proovi tuleb uurida kinnitava analüüsiga. Tulemusi kontrollitakse kvaliteedikontrolli kaartide põhjal.

—	Nõuetele vastavate proovide kvaliteedikontroll Ligikaudu 2–10 % nõuetele vastavate proovide tulemustest tuleb olenevalt uuritava proovi materjalist ja labori kogemustest uurida kinnitava meetodiga.

—

Valenegatiivsete tulemuste osa arvutamine kvaliteedikontrolli andmete põhjal Määratakse, kui suur on valenegatiivsete tulemuste osa, mis on saadud alla- ja ülespoole piirnorme või häiretasemeid jäävate proovide sõeluuringul. Valenegatiivsete vastuste tegelik osa peab jääma alla 5 %. Kui proovimaterjali/-materjalide rühma kohta on olemas vähemalt 20 nõuetele vastava proovi kvaliteedikontrolliga kinnitatud tulemused, arvutatakse nende andmete põhjal valenegatiivsete tulemuste osa. Valenegatiivsete tulemuste osa arvutamiseks vajaliku minimaalse 20 tulemuse hulka võib arvata ka laboritevahelistes võrdluskatsetes või seoses saastumisjuhtumiga analüüsitud proovide tulemused, milles määratava aine sisaldus ületab piirnormi näiteks kaks korda. Proovid peavad hõlmama levinumaid analoogide kombinatsioone, mis pärinevad eri allikatest. Kuigi sõeluuringu eelistatav eesmärk on teha kindlaks häiretaset ületavad proovid, lähtutakse valenegatiivsete tulemuste osa määramisel piirnormist, võttes arvesse kinnitava meetodi mõõtemääramatust.

—

Sõeluuringu mittevastavuse kahtlusega proove tuleb alati kontrollida esialgse proovi täieliku kordusanalüüsiga, kasutades kinnitavat meetodit. Neid proove võib kasutada ka valepositiivsete tulemuste osa hindamiseks. Sõeluuringumeetodi puhul on „valepositiivsete tulemuste” määr selliste tulemuste osa, mis tunnistatakse kinnitava analüüsiga nõuetele vastavaks, kuigi varasemal sõeluuringul on proov osutunud nõuetele mittevastavuse kahtlusega prooviks. Sõeluuringumeetodi eeliste hindamisel tuleb valepositiivse tulemuse andnud proovide arvu võrrelda kontrollitud proovide koguarvuga. Saadud osa peab olema piisavalt väike, et sõeluuringumeetodit oleks mõtet kasutada.

—	Bioanalüütilised meetodid peavad vähemalt valideerimistingimustes näitama usaldusväärselt, milline on BEQdes arvutatud ja väljendatud TEQ väärtus.

—	Ka bioanalüütiliste meetodite puhul peaks korduvuse tingimustes laborisisene RSDr olema tavaliselt väiksem kui korratavus RSDR.

6.   SÕELUURINGU- VÕI KINNITUSMEETODINA KASUTATAVATE GC-MSi MEETODITE ERINÕUDED

6.1.   WHO-TEQ ülemise tõkke ja alumise tõkke vaheline vastuvõetav lahknevus

—	Ülemise ja alumise tõkke vaheline lahknevus ei tohi piirnormi ja vajaduse korral häiretaseme ületamise kinnitamisel olla suurem kui 20 %.

6.2.   Saagiste kontroll

—

Analüüsimeetodi valideerimiseks tuleb analüüsimise alguses, näiteks enne ekstraheerimist, lisada 13C-märgistatud 2,3,7,8-kloorasendatud PCDD/Fide sisestandardeid ja 13C-märgistatud dioksiinitaoliste PCBde sisestandardeid. Iga tetra- kuni oktaklooritud PCDD/Fide homoloogilise rühma kohta ning iga dioksiinitaoliste PCBde homoloogilise rühma kohta tuleb lisada vähemalt üks analoog (alternatiivina võib lisada vähemalt ühe analoogi iga massispektromeetriliselt selekteeritud iooni registreerimisfunktsiooni kohta, mida kasutatakse PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde sisalduse kontrolliks). Kinnitavate meetodite puhul tuleb kasutada kõiki seitsetteist 13C-märgistatud 2,3,7,8-asendatud PCDD/Fide sisestandardit ja kõiki kahtteist 13C-märgistatud dioksiinitaoliste PCBde sisestandardit.

—	Suhtelised kalibreerimistegurid tuleb asjakohaseid kalibreerimislahuseid kasutades määrata ka neile analoogidele, mille puhul ei lisata 13C-märgistatud analoogi.

—

Taimsete ja loomsete toiduainete puhul, mille rasvasisaldus on väiksem kui 10 %, tuleb sisestandardid lisada enne ekstraheerimist. Loomsete toiduainete puhul, mille rasvasisaldus on suurem kui 10 %, võib sisestandardid lisada kas enne või pärast rasva ekstraheerimist. Ekstraheerimise tõhusus tuleb valideerida sobival viisil olenevalt sellest, millises analüüsijärgus sisestandardid lisatakse ja kas analüüsitulemused esitatakse toote või rasva kohta.

—	Enne GC-MSi analüüsi tuleb lisada 1 või 2 saagise (surrogaat)standardit.

—

Saagist tuleb kontrollida. Kinnitava meetodi puhul peab üksiku sisestandardiga saagis olema vahemikus 60–120 %. Üksikute analoogide, eriti mõnede hepta- ja oktaklooritud dibenso-p-dioksiinide ja dibensofuraanide puhul on väiksemad või suuremad saagised vastuvõetavad üksnes tingimusel, et nende osa TEQ väärtuses ei ületa 10 % TEQ koguväärtusest (PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde summa puhul). Sõeluuringumeetodite puhul peavad saagised olema vahemikus 30–140 %.

6.3.   Segavate ainete eraldamine

—	PCDD/Fid eraldatakse segavatest klooritud ühenditest, näiteks mittedioksiinitaolistest PCBdest ja klooritud difenüüleetritest, sobiva kromatograafilise meetodiga (eelistada tuleks florisil-, alumiiniumoksiid- ja/või süsinikkolonne).

—	Isomeeride gaasikromatograafiline lahutamine peab olema piisav (1,2,3,4,7,8-HxCDFi ja 1,2,3,6,7,8-HxCDFi piikide kattuvus peab olema < 25 %).

6.4.   Kaliibrimine standardkõveraga

—	Kaliibrimiskõvera vahemik peab hõlmama asjakohast piirnormi või häiretaseme sisaldusvahemikku.

6.5.   Kinnitavate meetodite erikriteeriumid

—

GC-HRMSi puhul: — HRMSi puhul peab lahutusvõime tüüpiliselt olema vähemalt 10 000 kogu massivahemiku jaoks 10 % oru korral. — Selliste täiendavate kindlakstegemise ja määramise kriteeriumide täitmine, nagu kirjeldatud rahvusvaheliselt tunnustatud standardites, nt EN 16215:2012 (Animal feed — Determination of dioxins and dioxin-like PCBs by GC/HRMS and of indicator PCBs by GC/HRMS (Loomasööt — dioksiinide ja dioksiinitaoliste PCBde määramine GC-HRMSiga ning indikaator-PCBde määramine GC-HRMSiga)) ja/või läbivaadatud EPA meetodid 1613 ja 1668.

—

GC-MS/MSi puhul: — Tuleb jälgida vähemalt 2 spetsiifilist eellasiooni, millest kummalgi on vastav spetsiifiline ülemineku-järglasioon kõikide märgistatud ja märgistamata analüütide jaoks analüüsitavas vahemikus. — Valitud üleminekujärglasioonide suhteliste signaalitugevuste suurim lubatud hälve võib olla ± 15 % võrreldes arvutatud või mõõdetud väärtustega (kalibreerimisstandardite keskmine), identsetes MS/MSi tingimustes, eelkõige põrkeenergia ja põrkegaasi rõhu osas, iga analüüdi ülemineku puhul. — Iga kvadrupooli lahutusvõime peab olema võrdne ühikmassilahutusvõimega või sellest parem (ühikmassilahutusvõime: lahutusvõime, mis on piisav kahe ühe massiühiku kaugusel asuva piigi eristamiseks), et minimeerida uuritavate analüütide võimalikke häireid. — Selliste täiendavate kriteeriumide täitmine, nagu kirjeldatud rahvusvaheliselt tunnustatud standardites, nt EN 16215:2012 (Animal feed — Determination of dioxins and dioxin-like PCBs by GC/HRMS and of indicator PCBs by GC/HRMS (Loomasööt — dioksiinide ja dioksiinitaoliste PCBde määramine GC-HRMSiga ning indikaator-PCBde määramine GC-HRMSiga)) ja/või läbivaadatud EPA meetodid 1613 ja 1668, välja arvatud kohustus kasutada GC-HRMSi.

7.   BIOANALÜÜTILISTE MEETODITE ERINÕUDED

Bioanalüütilised meetodid on bioloogilistele põhimõtetele tuginevad meetodid, nagu rakupõhine, retseptor- ja immuunanalüüs. Käesolevas punktis 7 sätestatakse bioanalüütiliste meetodite üldnõuded.

Sõeluuringumeetodiga liigitatakse proov põhimõtteliselt nõuetele vastavaks või nõuetele mittevastavuse kahtlusega prooviks. Selleks võrreldakse arvutatud BEQ väärtust künnisega (vt punkt 7.3). Künnisest allapoole jäävad proovid tunnistatakse nõuetele vastavaks; künnisele vastavad või sellest ülespoole jäävad proovid loetakse mittevastavuse kahtlusega proovideks ning neid on vaja analüüsida kinnitava meetodiga. Praktikas võib kõige sobivamaks künniseks olla BEQ väärtus, mis vastab 2/3 piirnormist, eeldusel, et on tagatud valenegatiivsete tulemuste osa jäämine alla 5 % ja vastuvõetav valepositiivsete tulemuste osa. Kui PCDD/Fide piirnorm ning PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde summa piirnorm on erinevad, on proovide nõuetele vastavuse kontrollimiseks ilma fraktsioneerimiseta vaja PCDD/Fide jaoks asjakohaseid bioanalüüsi künniseid. Häiretaset ületavate proovide kontrollimisel on sobivaks künniseks asjakohane protsent vastavatest häiretasemetest.

Lisaks võidakse teatud bioanalüütiliste meetodite puhul määrata töövahemikku jäävatele ja teatamiskünnise ületavatele proovidele BEQdes väljendatud soovituslik sisaldus (vt punktid 7.1.1 ja 7.1.6).

7.1.   Analüüsitulemuse hindamine

7.1.1   Üldnõuded

—

Kui sisaldusi arvutatakse TCDD kaliibrimiskõvera alusel, iseloomustab kõvera alumise ja ülemise osa väärtusi suur varieeruvus (variatsioonikordaja CV suur väärtus). Töövahemik on ala, kus CV on väiksem kui 15 %. Töövahemiku alumine piir (teatamiskünnis) peab olema oluliselt (vähemalt kolm korda) suurem tühikatse tulemusest. Töövahemiku ülemine piir esitatakse tavaliselt väärtusena EC70 (70 % suurimast toimet avaldavast sisaldusest), kuid see on väiksem, kui CV on selles vahemikus üle 15 %. Töövahemik määratakse valideerimise käigus. Ka künnised (punkt 7.3) peavad kindlalt jääma töövahemikku.

—	Standardlahuseid ja prooviekstrakte analüüsitakse vähemalt kaks korda. Kordusanalüüsi korral annab analüüsitav standardlahus või kontrollekstrakt, mida analüüsitaks e4–6 üle plaadi jaotatud pesas, tulemuse või sisalduse (võimalik ainult töövahemikus), mis põhineb CV-l, mis on väiksem kui 15 %.

7.1.2   Kaliibrimine

7.1.2.1.   Kaliibrimine standardkõveraga

—	Proovide dioksiinisisaldust võib hinnata, võrreldes analüüsitulemust TCDD (või PCB 126 või PCDD/Fi/dioksiinitaolise PCB standardsegu) kaliibrimiskõveraga, millest arvutatakse ekstrakti ja seejärel proovi BEQ väärtus.

—

Kaliibrimiskõver peab hõlmama 8–12 sisaldust (vähemalt kahe paralleelmõõtmisega), nii et kõvera alumises osas (töövahemikus) oleks piisavalt sisaldusi. Erilist tähelepanu tuleb pöörata regressioonikõvera kvaliteedile töövahemikus. Mittelineaarse regressiooni korral ei ole R2 väärtusest regressiooni sobivuse hindamisel eriti või üldse abi. Parem regressioonikõvera sobivus töövahemikus saavutatakse arvutatud ja mõõdetud sisalduste vahede minimeerimisega (nt ruuthälvete summa minimeerimisega).

—

Seejärel korrigeeritakse proovi ekstrakti hinnangulist dioksiinisisaldust uuritava materjali/lahusti tühikatse alusel arvutatud BEQ väärtuse põhjal (et võtta arvesse kasutatud lahustites ja kemikaalides esinevaid lisandeid) ning näilise saagise põhjal (arvutatakse sellise sobiva etalonproovi BEQ väärtuse alusel, mille esinduslik analoogikombinatsioon vastab umbkaudu piirnormile või häiretasemele). Saagise korrigeerimiseks peab näiline saagis alati olema nõutavas vahemikus (vt punkt 7.1.4). Saagise korrigeerimiseks kasutatavad etalonproovid peavad vastama punktis 7.2 sätestatud nõuetele.

7.1.2.2.   Kaliibrimine etalonproovide abil

Teise võimalusena võib kasutada vähemalt nelja etalonproovi alusel koostatud kaliibrimiskõverat (vt punkt 7.2: üks uuritava materjali tühikatse ning kolm etalonproovi sisaldusega, mis võrdub 0,5-, 1,0- ja 2,0-kordse piirnormi või häiretaseme sisaldusega), mille puhul ei ole vaja arvestada tühikatse ja saagise parandit. Sellisel juhul võib otse nende proovide alusel arvutada analüüsitulemuse, mis vastab 2/3 piirnormist (vt punkt 7.3), ja kasutada seda künnisena. Häiretaset ületavate proovide kontrollimisel on sobivaks künniseks asjakohane protsent sellistest häiretasemetest.

7.1.3.   PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde eraldi määramine

Ekstraktid võib jagada PCDD/Fisid ja dioksiinitaolisi PCBsid sisaldavateks osadeks, mis võimaldab eraldi määrata PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde TEQ väärtused (BEQdes). Dioksiinitaolisi PCBsid sisaldava osa analüüsimise tulemuste hindamiseks tuleks eelistatavalt kasutada standardiga PCB 126 saadud kaliibrimiskõverat.

7.1.4.   Bioanalüüsi näilised saagised

Bioanalüüsi näiline saagis arvutatakse sobivate etalonproovide alusel, mille esinduslik analoogide kombinatsioon vastab ligikaudu piirnormile või häiretasemele ja seda väljendatakse BEQ väärtuse protsendina TEQ väärtusest. Olenevalt analüüsi liigist ja kasutatud TEFist (3) võib dioksiinitaoliste PCBde TEF- ja REP-kordajate erinevuse tõttu dioksiinitaoliste PCBde näiline saagis olla võrreldes PCDD/Fi saagisega väike. Seepärast peab PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde sisalduse eraldi määramisel bioanalüüsi näiline saagis olema järgmine: dioksiinitaolistel PCBdel: 20–60 %, PCDD/Fidel: 50–130 % (vahemik kehtib TCDD kaliibrimiskõvera kasutamisel). Dioksiinitaoliste PCBde panus PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde summasse sõltub uuritavast materjalist ja proovidest ning kajastub summaarses bioanalüüsi näilises saagises, mis peab olema 30–130 %.

7.1.5.   Saagiste kontroll puhastamisel

Valideerimisel kontrollitakse ühendite kadu puhastamisel. Analoogide seguga rikastatud tühiproov (paralleelkatsete arv n on vähemalt 3) puhastatakse ning saagist ja varieeruvust kontrollitakse kinnitava meetodiga. Saagis peab olema vahemikus 60–120 %, eelkõige selliste analoogide puhul, mis moodustavad eri segude TEQ väärtusest rohkem kui 10 %.

7.1.6.   Teatamiskünnis

BEQ väärtustest teatamisel tuleb teatamiskünnis kindlaks määrata tüüpiliste analoogide kombinatsioonidega asjakohasest materjalist proovide alusel, mitte standardite kaliibrimiskõvera alusel, kuna kõvera alumises osas on täpsus väike. Ekstraheerimise ja puhastamise mõju tuleb arvesse võtta. Teatamiskünnis peab olema tühikatse väärtusest oluliselt (vähemalt kolm korda) suurem.

7.2.   Etalonproovide kasutamine

—	Etalonproovid peavad esindama uuritava proovi materjali, analoogide kombinatsioone ja PCDD/Fide ning dioksiinitaoliste PCBde sisaldusi vahemikus, mis vastab piirnormile või häiretasemele.

—

Igas katseseerias tuleb kasutada tühikatset, eelistatavalt uuritava proovi materjaliga tühikatset ning piirnormile või häiretasemele vastava sisaldusega etalonproovi. Neid proove tuleb ekstraheerida ja analüüsida üheaegselt ja ühesugustes tingimustes. Etalonproovi dioksiinisisaldus peab olema selgelt suurem tühiproovi dioksiinisisaldusest, mis tõendab, et analüüs on tehtud õigesti. Neid proove võib kasutada tühikatset ja saagist arvestava parandi tegemisel.

—	Saagiseparandi leidmiseks valitud etalonproovid peavad olema analüüsitava proovi suhtes esinduslikud, st analoogide kombinatsioonid ei tohi põhjustada sisalduse alahindamist.

—

Et tõendada analüüsi nõuetekohast tulemuslikkust huvipakkuvas sisalduste vahemikus piirnormi või häiretaseme kontrollimiseks, võib lisaks kasutada näiteks etalonproove sisaldusega, mis võrdub 0,5- ja 2-kordse piirnormile või häiretasemele vastava sisaldusega. Üheskoos võib neid proove kasutada analüüsitavate proovide BEQ väärtuse arvutamiseks (punkt 7.1.2.2).

7.3.   Künniste leidmine

Tuleb teha kindlaks BEQdes väljendatud bioanalüütiliste tulemuste ja TEQ väärtustes väljendatud kinnitava meetodi tulemuste vaheline sõltuvus (nt asjakohase proovimaterjaliga tehtud kaliibrimiskatsetega, milles kasutatakse etalonproove, mille rikastustasemed on 0, 0,5-, 1- ja 2-kordne piirnorm ja mida korratakse igal tasemel 6 korda (n = 24)). Selle sõltuvuse alusel saab leida (tühiproovi ja saagise) hinnangulised parandid, kuid neid tuleb igas katseseerias kontrollida, lisades proovimaterjalita tühikatse, proovimaterjaliga tühikatse ja saagiseproovid (punkt 7.2).

Künnised tuleb leida selleks, et otsustada, kas proov vastab piirnormile, või vajaduse korral häiretaseme kontrollimiseks, kusjuures asjaomased piirnormid või häiretasemed on kehtestatud kas PCDD/Fide või dioksiinitaoliste PCBde jaoks või PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde summa jaoks. Künnis on bioanalüüsi tulemuste (mida on parandatud tühikatse ja saagise arvestamiseks) jaotuse alumine piir, mis vastab 95 % usaldusväärsusega kinnitava meetodi otsustuspiirile (eeldades, et valenegatiivsete tulemuste osa on < 5 % ja RSDR < 25 %). Kinnitava meetodi otsustuspiir on piirnorm, võttes arvesse mõõtemääramatust.

Praktikas võib künnise (BEQdes) arvutada, kasutades üht järgmistest meetoditest (vt joonis 1).

7.3.1.   Künnise määramine 95 % usaldusvahemiku alumise piiri kasutamisega kinnitava meetodi jaoks kindlaksmääratud otsustuspiiri puhul

kus:

BEQDL	on BEQ, mis vastab kinnitava meetodi otsustuspiirile ja on piirnorm, mille puhul on arvesse võetud mõõtemääramatust
sy,x	on jääkstandardhälve
t α,f=m-2	on Studenti tegur (α = 5 %, f = vabadusastmete arv, ühepoolse piiranguga)
m	kaliibrimispunktide koguarv (indeks j)
n	korduste arv igal tasemel
xi	proovi sisaldus (TEQdes) kaliibrimispunktis i, nagu määratud kinnitava meetodiga
	kõikide kaliibrimisproovide keskmine sisaldus (TEQdes)

Qxx	=
i	=	kaliibrimispunkti i indeks

7.3.2.   Künnis arvutatakse kinnitava meetodi jaoks kindlaksmääratud otsustuspiirile vastava saastega proovide korduval analüüsimisel (n ≥ 6) saadud (tühikatse ja saagise arvestamiseks parandatud) bioanalüütiliste tulemuste põhjal; see on jaotuse alumine piir vastava keskmise BEQ väärtuse korral:

kus:

SDR	on bioanalüüsi tulemuste standardhälve BEQDL korral, mõõdetuna laborisisese korratavuse tingimustes

7.3.3.   Arvutamine bioanalüüsi tulemuste keskväärtusena (BEQdes, parandatud tühikatse ja saagise arvestamiseks) sellistest proovidest, mille saastesisaldus vastab 2/3 piirnormist või häiretasemest, tehtud kordusanalüüside (n > 6) alusel. See põhineb tähelepanekul, et kõnealune tase vastab ligikaudu punkti 7.3.1 või 7.3.2 alusel määratud künnisele.

Joonis 1

Künniste arvutamine 95 % usaldusnivoo korral eeldusel, et valenegatiivsete tulemuste osa < 5 % ja RSDR < 25 %:

1.	95 % usaldusvahemiku alumise piiri kasutamisega kinnitava meetodi jaoks kindlaksmääratud otsustuspiiri puhul;

2.	kinnitava meetodi jaoks kindlaksmääratud otsustuspiirile vastava saastega proovide korduva analüüsimise (n ≥ 6) alusel saadud tulemuste jaotuse (joonisel kellukesekujuline kõver) alumise piiri järgi sellekohase keskmise BEQ väärtuse juures.

7.3.4.   Künniste piirangud

BEQ-põhised künnised, mis on arvutatud valideerimise käigus saadud RSDR'i alusel, kasutades piiratud arvu proove erinevate materjalide ning analoogide kombinatsiooniga, võivad olla kõrgemad kui TEQ-põhised piirnormile või häiretasemele vastavad sisaldused, kuna valideerimisel saavutatakse suurem kordustäpsus kui tavaolukorras (kus tuleb kontrollida võimalike analoogide kombinatsioonide tundmatut spektrit). Sellisel juhul võetakse künnise arvutamisel aluseks kas RSDR = 25 % või eelistatakse sisaldust 2/3 piirnormist või häiretasemest.

7.4.   Tulemuslikkuse näitajad

—

Bioanalüütiliste meetodite puhul ei ole võimalik kasutada sisestandardeid, seepärast on väga tähtis teha katseseeriasisese ja katseseeriatevahelise standardhälbe kohta andmete saamiseks korduvuskatsed. Korduvus peab olema alla 20 %, laborisisene korratavus alla 25 %. See peab põhinema arvutatud BEQ väärtustel pärast tühikatse- ja saagiseparandi arvessevõtmist.

—	Valideerimise käigus tuleb näidata, et analüüs võimaldab eristada tühiproovi ja künnisele vastavat sisaldust, mis võimaldab kindlaks teha, millised proovid jäävad künnisest ülespoole (vt punkt 7.1.2).

—	Määratakse kindlaks uuritavad ühendid, võimalikud segavad tegurid ja tühikatse suurimad lubatud väärtused.

—	Ühe prooviekstrakti kolmekordsel määramisel saadud tulemuse (võimalik üksnes töövahemikus) alusel arvutatud standardhälve ei tohi analüüsitulemuses või sisalduses ületada 15 %.

—	Bioanalüütilise meetodi tulemuslikkuse hindamiseks kindlal ajavahemikul kasutatakse etalonproovi(de) (tühikatse ning piirnormile ja häiretasemele vastav sisaldus) korrigeerimata tulemusi, mis on väljendatud BEQdes.

—

Määramismeetodi tühikatsete ja igat tüüpi etalonproovide kohta tuleb koostada kvaliteedikontrolli kaardid ja kontrollida, kas analüüsi tulemuslikkus vastab nõuetele; eelkõige on nõutav teatava miinimumerinevuse olemasolu määramismeetodi tühikatsete ja töövahemiku alumise piiri vahel ning etalonproovide puhul on nõutav laborisisene korratavus. Määramismeetodi tühikatseid tuleb põhjalikult kontrollida, et vältida valenegatiivsete tulemuste saamist pärast tühikatse tulemuste lahutamist.

—

Nõuetele mittevastavuse kahtlusega proovide ja 2–10 % nõuetekohaste proovide (vähemalt 20 proovi iga uuritava materjali kohta) kinnitava meetodi tulemused tuleb koondada ning kasutada sõeluuringumeetodi tulemuslikkuse ja BEQ ning TEQ suhte hindamiseks. Neid andmeid võib kasutada tavaproovide suhtes kohaldatavate künniste ümberhindamiseks valideeritud proovimaterjalide jaoks.

—

Meetodi tulemuslikkust võib tõendada ka laboritevahelistes võrdluskatsetes osalemisega. Võrdluskatsete käigus analüüsitud proovid hõlmavad nt kuni kahekordse piirnormini ulatuvat sisalduste vahemikku ja nende tulemusi võib kasutada ka valenegatiivsete tulemuste osa hindamisel, kui labor suudab tõendada oma suutlikkust. Proovid peavad hõlmama levinumaid analoogide kombinatsioone, mis pärinevad eri allikatest.

—	Saastumisjuhtumite korral võidakse künnised ümber hinnata, võttes arvesse asjaomase juhtumi materjali ja analoogide kombinatsioone.

8.   TULEMUSTE ESITAMINE

Kinnitavad meetodid

—

Selleks et tulemuste aruanne sisaldaks võimalikult palju andmeid ja võimaldaks tulemuste tõlgendamist erinõuete kohaselt, peavad analüüsitulemused, kui kasutatud analüüsimeetod seda võimaldab, hõlmama üksikute PCDD/Fi ja dioksiinitaoliste PCB analoogide sisaldust ning olema esitatud alumise ja ülemise tõkke ning vaheväärtusena.

—

Aruandes tuleb esitada ka PCDD/Fide, dioksiinitaoliste PCBde ja lipiidide ekstraheerimiseks kasutatud meetod. Proovi lipiidisisaldus määratakse ja esitatakse rasvapõhise piirnormiga toiduproovide puhul, mille eeldatav rasvasisaldus on vahemikus 0–2 % (kooskõlas kehtivate õigusaktidega); muude proovide puhul määratakse lipiidide sisaldus vajaduse korral.

—	Üksikute sisestandardite saagised tuleb esitada juhul, kui need jäävad väljapoole punktis 6.2 nimetatud vahemikku, kui on ületatud piirnorm (sellisel juhul ühe korduskatse saagised) ja kui nende teatamist nõutakse.

—

Kuna proovi vastavuse hindamisel tuleb arvestada mõõtemääramatust, tuleb esitada ka see näitaja. Analüüsitulemused tuleb seega eitada kujul x +/– U, kus x on analüüsitulemus ja U on laiendatud mõõtemääramatus, kusjuures arvutamisel kasutatakse kattetegurit 2, mis annab usaldusnivooks ligikaudu 95 %. Kui PCDD/Fid ja dioksiinitaolised PCBd määratakse eraldi, tuleb PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde summa kohta kasutada PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde eraldi saadud analüüsitulemuste hinnanguliste laiendatud mõõtemääramatuste summat.

—	Kui mõõtemääramatust võetakse arvesse CCα kaudu (nagu on kirjeldatud II lisa IV punkti alapunktis 2), tuleb see näitaja esitada.

—	Tulemused tuleb esitada samades ühikutes ja (vähemalt) sama tüvenumbrite arvuga, nagu on esitatud määruses (EÜ) nr 1881/2006 sätestatud piirnormid.

Bioanalüütilised sõeluuringumeetodid

—	Sõeluuringu tulemus esitatakse järgmisel kujul: nõuetele vastav või nõuetele mittevastavuse kahtlusega („kahtlane”).

—	Lisaks sellele võib PCDD/Fide ja/või dioksiinitaoliste PCBde sisalduse esitada bioanalüütilistes ekvivalentides (BEQdes) (mitte TEQdes) (vt III lisa punkt 1). Allapoole teatamispiiri jääva tulemusega proovi tulemus esitatakse kui teatamispiirist allapoole jääv proov.

—	Aruandes tuleb iga proovimaterjali tüübi kohta esitada piirnorm või häiretase, millel hindamine põhineb.

—	Aruandes esitatakse kasutatud analüüsi liik, peamised analüüsi põhimõtted ja kaliibrimise viis.

—

Aruandes esitatakse ka PCDD/Fide, dioksiinitaoliste PCBde ja lipiidide ekstraheerimiseks kasutatud meetod. Rasvapõhise piirnormi või rasvapõhise häiretasemega toiduproovide puhul, kui eeldatav rasvasisaldus on vahemikus 0–2 %, määratakse ja esitatakse proovi lipiidisisaldus (kooskõlas kehtivate õigusaktidega); muude proovide puhul esitatakse lipiidisisaldus vajaduse korral.

—	Mittevastavuse kahtlusega proovide puhul tuleb aruandesse lisada märkus võetavate meetmete kohta. Suurema sisaldusega proovides tuleb PCDD/Fide sisaldus ning PCDD/Fide ja dioksiinitaoliste PCBde summa määrata ja kinnitada kinnitava meetodi abil.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks (EÜT L 165, 30.4.2004, lk 1).

(2)  Piirnormide puhul.

(3)  Kehtivad nõuded põhinevad TEFidel, mis on avaldatud artiklis: M. Van den Berg et al, Toxicol Sci 93 (2), 223–241 (2006).

IV LISA

PROOVIDE ETTEVALMISTAMINE JA SELLISTE ANALÜÜSIMEETODITE NÕUDED, MIDA KASUTATAKSE MITTEDIOKSIINITAOLISTE PCBde (PCB NR 28, 52, 101, 138, 153, 180) SISALDUSE KONTROLLIMISEKS TEATAVATES TOIDUAINETES

Käesolevas lisas sätestatud nõudeid kohaldatakse toiduainete analüüsimisel mittedioksiinitaoliste polüklooritud bifenüülide (mittedioksiinitaoliste PCBde) sisalduse ametlikuks kontrollimiseks ja muudel regulatiivsetel eesmärkidel.

1.   Kasutatavad määramismeetodid

Gaasikromatograafia ja elektronhaarde detekteerimine (GC-ECD), GC-LRMS, GC-MS/MS, GC-HRMS või samaväärne meetod.

2.   Vaatlusaluste analüütide määramine ja kinnitamine:

—	Suhteline retentsiooniaeg vastavalt sisestandarditele või etalonstandarditele (lubatud hälve +/– 0,25 %).

—

Tuleb kinnitada kõigi kuue indikaator-PCB (PCB 28, PCB 52, PCB 101, PCB 138, PCB 153 ja PCB 180) gaasikromatograafiline eraldamine segavatest ainetest, eelkõige koos elueeruvatest PCBdest, ennekõike kui proovides leiduvad sisaldused on kehtiva piirnormi piires ning kui tuleb kinnitada nõuetele mittevastavust. (Sageli koos elueeruvad analoogid on nt PCB 28/31, PCB 52/69 ja PCB 138/163/164. GC-MS-meetodi puhul tuleb arvesse võtta ka tugevamalt klooritud analoogide fragmentide võimalikku segavat mõju.)

—

GC-MSi puhul: — tuleb kontrollida vähemalt järgmist: — HRMSi puhul kaht spetsiifilist iooni; — LRMSi puhul kaht spetsiifilist iooni, mille puhul m/z > 200, või kolme spetsiifilist iooni, mille puhul m/z > 100; — MS-MSi puhul 1 eellasiooni ja 2 järglasiooni. — Valitud massiosade isotoopkoguste suhte suurimad lubatud hälbed: valitud massifragmentide isotoopkoguste suhte suhteline hälve teoreetilisest isotoopide kogusest või uuritava iooni (kõige levinum kontrollitav ioon) ja iseloomuliku iooni (iseloomulike ioonide) kaliibrimisstandardist: iseloomuliku iooni (iseloomulike ioonide) suhteline intensiivsus võrreldes uuritava iooniga GC-EI-MS (suhteline hälve) GC-CI-MS, GC-MSn (suhteline hälve) > 50 % ± 10 % ± 20 % > 20 % – 50 % ± 15 % ± 25 % > 10 % – 20 % ± 20 % ± 30 % ≤ 10 % ± 50 % (1) ± 50 % (1)

—	GC-ECD puhul: tolerantsi ületavate tulemuste kinnitamine kahe GC-kolonniga, millel on eri polaarsusega statsionaarne faas.

3.   Meetodi tulemuslikkuse tõendamine

Meetodi tulemuslikkuse valideerimine piirnormile vastava sisalduse vahemikus (0,5- kuni 2-kordse piirnormi sisalduse korral); tõendatakse, et korduvanalüüsi variatsioonikordaja on vastuvõetav (vt vahetäpsuse nõuded, punkt 8).

4.   Määramispiir

Tühikatse väärtused ei tohi ületada 30 % piirnormile vastavast saastetasemest (2).

5.   Kvaliteedikontroll

Korrapärased tühikatsed, rikastatud proovide analüüs, kvaliteedikontrolli proovid, osalemine asjaomaste proovimaterjalidega tehtud laboritevahelistes uuringutes.

6.   Saagiste kontroll

—	Selliste sobivate sisestandardite kasutamine, millel on vaatlusaluste analüütidega võrreldavad füüsikalis-keemilised omadused.

—	Sisestandardite lisamine: — lisamine toodetele (enne ekstraheerimist ja puhastamist); — neid võib lisada ka ekstraheeritud rasvadele (enne puhastamist), kui piirnorm on avaldatud rasva kaudu.

—

Selliste meetodite nõuded, mille puhul kasutatakse kõiki kuut isotoopmärgistatud indikaator-PCB analoogi: — tulemuste korrigeerimine, et võtta arvesse sisestandardite saagiseid; — isotoopmärgistatud sisestandardite üldiselt aktsepteeritavad saagised on 50–120 %; — üksikutel analoogidel, mille osatähtsus kuue indikaator-PCB summas on alla 10 %, võivad olla suuremad või väiksemad saagised.

—

Selliste meetodite nõuded, mille puhul ei kasutata kõiki kuut isotoopmärgistatud sisestandardit või kasutatakse muid sisestandardeid: — iga proovi sisestandardi(te) saagise kontroll; — sisestandardi(te) aktsepteeritav saagis on 60–120 %; — tulemuste korrigeerimine, et võtta arvesse sisestandardite saagiseid.

—	Märgistamata analoogide saagiseid kontrollitakse rikastatud proovide või kvaliteedikontrolli proovidega, mille sisaldused on piirnormi sisaldusvahemikus. Selliste analoogide aktsepteeritavad saagised on 70–120 %.

7.   Laborite nõuded

Vastavalt määrusele (EÜ) nr 882/2004 peavad laborid olema ISO juhendi 58 kohaselt tegutseva tunnustatud asutuse poolt akrediteeritud, millega tagatakse, et laborid kohaldavad analüüsimisel kvaliteeditagamissüsteemi. Laboreid tuleb akrediteerida standardi EN ISO/IEC 17025 kohaselt.

8.   Tulemuslikkuse näitajad. Kuue piirnormi sisaldusele vastava indikaator-PCB summa suhtes kohaldatavad kriteeriumid

Tõesus	– 30 kuni + 30 %
Vahetäpsus (RSD %)	≤ 20 %
Ülemise ja alumise tõkke erinevus	≤ 20 %

9.   Tulemuste esitamine

—	Et tulemuste aruanne sisaldaks võimalikult palju andmeid ja võimaldaks tulemuste tõlgendamist erinõuete kohaselt, peavad analüüsitulemused, kui kasutatud analüüsimeetod seda võimaldab, hõlmama individuaalsete PCB analoogide sisaldust ning olema esitatud alumise ja ülemise tõkke ning vaheväärtusena.

—

Aruandesse tuleb märkida ka PCBde ja lipiidide ekstraheerimiseks kasutatud meetod. Proovi lipiidisisaldus määratakse ja esitatakse rasvapõhise piirnormiga toiduproovide puhul, mille eeldatav rasvasisaldus on vahemikus 0–2 % (kooskõlas kehtivate õigusaktidega); muude proovide puhul määratakse lipiidide sisaldus vajaduse korral.

—	Üksikute sisestandardite saagised tuleb esitada juhul, kui need jäävad väljapoole punktis 6 nimetatud vahemikku, kui on ületatud piirnormi ja kui nende teatamist nõutakse.

—

Kuna proovi nõuetele vastavuse hindamisel tuleb arvestada mõõtemääramatust, tuleb esitada ka see näitaja. Analüüsitulemused tuleb seega eitada kujul x +/– U, kus x on analüüsitulemus ja U on laiendatud mõõtemääramatus, kusjuures arvutamisel kasutatakse kattetegurit 2, mis annab usaldusnivoo ligikaudu 95 %.

—	Kui mõõtemääramatust võetakse arvesse CCα kohaldamisega (nagu on kirjeldatud II lisa IV punkti alapunktis 1), tuleb see näitaja esitada.

—	Tulemused tuleb esitada samades ühikutes ja (vähemalt) sama tüvenumbrite arvuga, nagu on esitatud määruses (EÜ) nr 1881/2006 sätestatud piirnormid.

---

(1)  Ei soovitata kasutada iseloomulikke ioone, mille suhteline intensiivsus on väiksem kui 10 % võrreldes uuritava iooniga, kuna on olemas piisav arv massifragmente, mille suhteline intensiivsus on üle 10 %.

(2)  On väga soovitatav, et reaktiivi tühikatse tulemus oleks väike võrreldes proovis leiduva saasteaine sisaldusega. Labor on kohustatud kontrollima tühikatse tulemuse muutumist, eriti siis, kui tühikatse tulemus tuleb lahutada.

LISA

Kindlad impordiväärtused, et määrata kindlaks teatava puu- ja köögivilja hind piiril

(eurot 100 kg kohta)
CN-kood	Kolmanda riigi kood (1)	Kindel impordiväärtus
0702 00 00	MK	64,8
	TR	64,5
	ZZ	64,7
0707 00 05	AL	25,2
	MK	40,7
	TR	121,6
	ZZ	62,5
0709 93 10	TR	114,5
	ZZ	114,5
0805 50 10	TR	121,8
	ZA	129,3
	ZZ	125,6
0808 10 80	AR	104,3
	BR	77,8
	CL	99,5
	CN	127,0
	NZ	137,5
	US	161,6
	UY	70,3
	ZA	120,5
	ZZ	112,3
0809 29 00	TR	444,9
	ZZ	444,9

---

(1)  Riikide nomenklatuur on sätestatud komisjoni määruses (EÜ) nr 1833/2006 (ELT L 354, 14.12.2006, lk 19). Kood „ZZ” tähistab „muud päritolu”.

LISA

ELI ÖKOMÄRGISE KRITEERIUMID NING HINDAMIS- JA KONTROLLINÕUDED

Värvidele ja lakkidele ELi ökomärgise andmise kriteeriumid

1.	Valge pigment ja märgpuhastuskindlus

2.	Titaandioksiid

3.	Kasutustõhusus a) kattevõime b) veekindlus c) nakkumine d) kulumine e) vananemine ilmastiku toimel f) veeauru läbilaskvus g) vedelfaasis vee läbilaskvus h) seenekindlus i) pragude katvus j) leelisekindlus k) korrosioonikindlus

4.	Lenduvad ja pooleldi lenduvad orgaanilised ühendid (LOÜ, PLOÜ)

5.	Ohtlike ainete ja segude suhtes kehtivad piirangud a) ohuklasside ja riskilausete suhtes kohaldatavad üldpiirangud b) väga ohtlike ainete suhtes kohaldatavad piirangud c) teatavate ohtlike ainete suhtes kohaldatavad piirangud

6.	Tarbijatele esitatav teave

7.	ELi ökomärgisel esitatav teave

Ökomärgise kriteeriumid iseloomustavad värvide ja lakkide turu kõige keskkonnasõbralikumate toodete omadusi. Toote pikaealisuse tagamiseks on vaja rangeid kvaliteedi- ja tulemuslikkusstandardeid, mille abil on võimalik vähendada värvi olelusringi oluliselt lühendavate tegurite mõju. Lisaks on kriteeriumide eesmärk viia miinimumini lenduvate ja pooleldi lenduvate orgaaniliste ühendite kasutamine värvi valmistamiseks.

Kuigi kemikaalide kasutamine ja saasteainete eraldamine on osa tootmisprotsessist, tagatakse ELi ökomärgisega tootel tarbija jaoks, et selliste ainete kasutamist on piiratud niivõrd, kuivõrd see on tehniliselt võimalik ilma kasutuskõlblikkust vähendamata. Lisaks ei tohi lõplik värvi- või lakitoode olla klassifitseeritud toodete märgistamist käsitlevate Euroopa õigusaktide kohaselt ägedalt mürgiseks ega keskkonnaohtlikuks.

Kriteeriumidega püütakse võimaluse korral välistada paljude selliste ainete kasutamine värvides ja lakkides, mis on ohtlikud inimeste tervisele ja keskkonnale, või viia nende kontsentratsioon toodete koostises miinimumini. Ainult juhul, kui aine on vajalik tarbijate jõudlusalaste ootuste või põhjendatud nõuete rahuldamiseks (näiteks värvi säilimine) ning kui ei leidu muid kasutatud ega kontrollitud alternatiive, tehakse ökomärgise andmisel erand sellise aine kasutamise suhtes.

Erandeid hinnatakse ettevaatuspõhimõtte ning teaduslike ja tehniliste tõendite alusel ning eriti rangelt siis, kui ohutum toode on turul kättesaadav.

Tarbijale kõrge kindlustaseme tagamiseks võidakse nõuda piiratud kasutusega ohtlike ainete sisalduse kontrollimist lõpptootes.

Vajaduse korral kehtestatakse ka ranged ainete käitlemise tingimused värvide ja lakkide tootmisel, et vältida töötajate kokkupuudet. Kriteeriumidele vastavuse kontrollimine sõnastatakse selliselt, et tagada kindlustunde kõrge tase tarbija jaoks, näidata taotlejatele praktilisi võimalusi, kuidas saada teavet tarneahelast, ning jätta kõrvale taotlejad, kes tahaksid „tasuta sõita saada”.

Hindamine ja kontroll

a)

Nõuded Iga kriteeriumi juures on esitatud konkreetsed hindamis- ja kontrollinõuded. Kui taotlejalt nõutakse kõnealustele kriteeriumidele vastavuse tõendamiseks kinnituste, dokumentide, analüüside, katseprotokollide või muude tõendite esitamist, võivad tõendusmaterjalid pärineda vastavalt vajadusele taotlejalt ja/või tema tarnija(te)lt ja/või nende tarnija(te)lt. Muudatuste puhul (näiteks tarnija vahetus, värvi koostise muutmine, tooteseeria laiendamine), mille tulemusel muutub see, kuidas värv või lakk vastab ühele või mitmele kriteeriumile, teavitab loa valdaja pädevat asutust ja tõendab asjaomase kriteeriumi juures täpsustatud viisil, et toode vastab endiselt asjakohastele kriteeriumidele. Vajaduse korral võib kasutada ka muid katsemeetodeid kui need, mis on esitatud iga kriteeriumi puhul, tingimusel et katsemeetodit on kirjeldatud ökomärgise taotlemise juhendis ja et taotlust hindav pädev asutus tunnistab meetodite samaväärsust. Pädev asutus tunnustab eelistatavalt katseid, mis on akrediteeritud vastavalt standardile ISO 17025, ja kontrolli, mida on teinud asutused, kes on akrediteeritud vastavalt standardile EN 45011 või mõnele muule samaväärsele rahvusvahelisele standardile. Vajaduse korral võib pädev asutus nõuda tõendavaid dokumente ja teha sõltumatuid kontrolle.

b)	Mõõtmispiirid Kui ei ole märgitud teisiti, nõutakse vastavust ökomärgise kriteeriumidele kõigi tahtlikult lisatud ainete ja segude, kõrvalsaaduste ning toorainest pärinevate lisandite puhul, mille sisaldus lõpptoote koostises on suurem kui 0,010 massiprotsenti.

c)

Pädevale asutusele tuleb esitada toote täpne koostis, sealhulgas andmed kõikide kriteeriumides märgitud koostisosade füüsikalise oleku ja otstarbe kohta, samuti mis tahes täiendavate funktsionaalsete koostisosade ja nende kasutatud kontsentratsiooni kohta. Tuleb esitada iga koostisosa keemiline nimetus, CASi number ja klassifikatsioon vastavalt klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist käsitlevale määrusele (EÜ) nr 1272/2008. Tuleb teatada kõik kriteeriumides nimetatud koostisosad, samuti mis tahes täiendavad funktsionaalsed koostisosad ja teada olevad lisandid, mille sisaldus tootes on üle 0,010 %, välja arvatud juhul, kui erandinõude täitmiseks nõutakse väiksemat kontsentratsiooni. Kui kriteeriumides on viidatud koostisosadele, hõlmab see aineid ja valmistisi või segusid. Ainete ja segude mõisted on esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 (1) (REACH-määrus) artiklis 3. Ohutuskaardid ja/või CASi numbrid ning klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist käsitleva määruse kohane klassifikatsioon iga koostisaine kohta tuleb esitada pädevale asutusele vastavalt REACH-määrusele.

d)

Kõigi kriteeriumide, välja arvatud 4. kriteeriumi (lenduvad orgaanilised ühendid ja pooleldi lenduvad orgaanilised ühendid) puhul kehtivad piirangud pakendis kasutatud värvi või laki suhtes. Direktiivi 2004/42/EÜ kohaselt on lenduvatele orgaanilistele ühenditele kehtestatud piirnormid seotud kasutusvalmis tootega ja seega tuleb lenduvate orgaaniliste ühendite maksimumsisalduse mõõtmisel või arvutamisel arvestada kõiki soovitatud lisandeid, nagu värvained ja/või vedeldajad. Selle mõõtmiseks või arvutamiseks peavad tooraine tarnijad esitama andmed tahkete ainete sisalduse, lenduvate orgaaniliste ühendite sisalduse ja toote tiheduse kohta. Sama kehtib ka pooleldi lenduvate orgaaniliste ühendite mõõtmise või arvutamise kohta. Pädevad asutused võivad arvutuste kinnitamiseks taotleda pooleldi lenduvate orgaaniliste ühendite kontrollimist.

1. kriteerium. Valge pigment ja märgpuhastuskindlus

1a)   Miinimumnõue valge pigmendi sisalduse suhtes

Siseruumide seinte ja lagede värvis, mille puhul kinnitatakse 1. või 2. klassi märgpuhastuskindlust, peab valge pigmendi (valged anorgaanilised pigmendid murdumisnäitajaga üle 1,8) sisaldus 1 m2 kuiva kihi kohta olema võrdne tabelis 1 esitatuga või sellest väiksem ja läbipaistmatus peab olema 98 %. Toonimissüsteemide puhul kehtib see nõue ainult alusvärvide suhtes.

Tabel 1

Märgpuhastuskindluse ja TiO2-sisalduse vaheline seos siseruumides kasutatavate värvide puhul

Märgpuhastuskindlus	Siseruumivärvide piirnorm (g/m2)
1. klass	40
2. klass	36

Kõikide muude värvide (sealhulgas lubivärvid, silikaatvärvid, krundid, roostevastased värvid, fassaadivärvid) puhul ei ole valge pigmendi (valged anorgaanilised pigmendid murdumisnäitajaga üle 1,8) sisaldus suurem kui 36 g/m2 siseruumivärvide ja 38 g/m2 välisvärvide puhul. Kui värv on ette nähtud kasutamiseks nii sise- kui ka välistingimustes, kohaldatakse rangemat piirnormi.

Kui eespool nimetatud tooted kuuluvad b osas nimetatud vabastuse alla, ei tohi valge pigmendi (valged anorgaanilised pigmendid murdumisnäitajaga üle 1,8) sisaldus ületada 25 g/m2 kuiva kihi kohta, mille läbipaistmatus on 98 %.

1b)   Miinimumnõue märgpuhastuskindluse suhtes (üksnes sisevärvid)

Kõigi siseruumide seina- ja laevärvide (viimistlusvärvid) puhul saavutatakse 1. või 2. klassi märgpuhastuskindlus (Wet Scrub Resistance, WSR) vastavalt standarditele EN 13300 ja EN ISO 11998. See nõue kehtib ainult toonimiseks kasutatavate aluste (alusvärvid) suhtes.

Sellest nõudest on vabastatud siseruumide seina- ja laevärvid, mille valge pigmendi (valged anorgaanilised pigmendid murdumisnäitajaga üle 1,8) sisaldus on kuni 25 g/m2 kuiva kihi kohta, mille läbipaistmatus on 98 %.

Ainult 1. ja 2. märgpuhastuskindlusklassi ökomärgisega värvide etiketil või muudes turustamisdokumentides võib kinnitada märgpuhastuskindlust.

Hindamine ja kontroll: nii nõue 1a kui ka nõue 1b peavad olema täidetud. Taotleja peab esitama dokumendid selle kohta, et valgete pigmentide sisaldus vastab sellele kriteeriumile.

Taotleja peab esitama standardi EN 13300 kohase katsearuande standardi EN ISO 11998 meetodil tehtud katsete (puhastatavuse ja puhastuskindluse katse) tulemuste kohta. Laevärvide ja siseruumide seinavärvide puhul tuleb esitada pakendi märgistus, sealhulgas lisatud tekst, millega tõendatakse märgpuhastuskindlust.

2. kriteerium. Titaandioksiidpigment

Kui toode sisaldab üle 3,0 massiprotsendi titaandioksiidi, ei tohi kasutatud titaandioksiidpigmendi tootmisel tekkinud heited ja jäätmed ületada järgmist (2):

sulfaatmeetodi puhul:

—	SOx, väljendatud SO2-na: 7,0 kg TiO2-pigmendi tonni kohta,

—	sulfaatjäätmed: 500 kg TiO2-pigmendi tonni kohta,

kloriidmeetodi puhul:

—	loodusliku rutiilimaagi kasutamise korral 103 kg kloriidjäätmeid TiO2-pigmendi tonni kohta,

—	sünteetilise rutiilimaagi kasutamise korral: 179 kg kloriidjäätmeid TiO2-pigmendi tonni kohta,

—	räbutoorme kasutamise korral: 329 kg kloriidjäätmeid TiO2-pigmendi tonni kohta,

Rohkem kui ühe maagitüübi kasutamise korral kohaldatakse väärtusi, mis on võrdelised kasutatavate maagitüüpide kogustega.

Märkus:

SOx-heidet kohaldatakse üksnes sulfaatprotsessi korral.

Lähtutakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu jäätmete raamdirektiivi 2008/98/EÜ (3) artikli 3 kohasest jäätmete mõistest. Kui TiO2 tootja suudab oma tahkete jäätmete kohta tõendada, et tema tegevus vastab jäätmete raamdirektiivi artiklile 5 (kõrvalsaaduste tootmine), vabastatakse need jäätmed piirangutest.

Hindamine ja kontroll: taotleja peab esitama tõendavad dokumendid, milles värvi valmistamiseks vajalikku toorainet tootev titaandioksiiditootja kinnitab, et ei ole teatavat tooret kasutanud, või kinnituse koos tõendavate dokumentidega selle kohta, et protsessi puhul olid täidetud heite ja jäätmete piirnormid.

3. kriteerium. Kasutustõhusus

Värvide ja lakkide kasutustõhususe tõendamiseks tehakse iga liiki värvide ja/või lakkidega katsed, mis on näidatud tabelis 2.

Tabel 2

Eri värvide ja lakkide kasutustõhususe nõuded

Näitajad	Värvid ja lakid (alamkategooriad vastavalt direktiivis 2004/42/EÜ esitatud nimetustele)
	Siseruumides kasutatav värv (a, b)	Välistingimustes kasutatav värv (c)	Liistude ja detailide värv (d)	Paks dekoratiivne kattekiht sise- ja välistingimustes (l)	Lakk ja puidupeits (e, f)	Ühe komponendiga pinna- ja põrandakattevahendid (i)	Krunt (g)	Alusvärv ja krunt (h)
3a) Kattevõime (ainult valge ja heledatoonilise värvi puhul, sealhulgas toonimissüsteemis kasutatava valge alusvärvi puhul) — ISO 6504/1	8 m2/l	4 m2/l (elastomeere värv) 6 m2/l (müüritise värv)	Välistingimustes kasutatavad tooted 6 m2/l Siseruumis kasutatavad tooted 8 m2/l	1 m2/l	—	Välistingimustes kasutatavad tooted 6 m2/l Siseruumis kasutatavad tooted 8 m2/l	6 m2/l (läbipaistvad) 8 m2/l (läbipaistmatud)	6 m2/l (läbipaistvad) 8 m2/l (läbipaistmatud)
3b) Veekindlus — ISO 2812-3	—	—	—	—	Veekindel	Veekindel	—	—
3c) Nakkuvus — EN 24624		—	—	—	—	Hindepunkte 2	1,5 MPa (müüritisevärv)	1,5 MPa (müüritisevärv)
3d) Kulumine — EN ISO 7784-2	—	—	—	—	—	Kaalu vähenemine 70 mg	—	—
3e) Vananemine ilmastiku toimel — EN 11507/EN 927-6	—	1 000 h	1 000 h (väljas)	1 000 h (väljas)	1 000 h (väljas)	1 000 h (väljas)	—	—
3f) Veeauru läbilaskvus (4)— EN ISO 7783	—	II klass või parem	—	II klass või parem (väljas)	—	—	—	—
3g) Vedela vee läbilaskvus (4)	—	Sellise väite esitamisel III klass	—	II klass või parem (väljas)	—	—	—	—
— EN 1062-3		Kõik muud tooted II klass või parem
3h) Hallituskindlus (4) — EN 15457	—	1. klass või madalam (müüritise- või puiduvärvid)	0-klass (välistingimustes kasutatavad puidutooted)	1. klass või madalam (väljas)	—	—	—	—
3h) Vetikakindlus — EN 15458 (4)	—	1. klass või madalam (müüritise- või puiduvärvid)	0-klass (välistingimustes kasutatavad puidutooted)	1. klass või madalam (väljas)	—	—	—	—
3i) Pragude katvus (4) — EN 1062-7	—	A1 (ainult elastomeerne värv)	—	—	—	—	—	—
3j) Leelisekindlus ISO 2812-4	—	Müüritisevärv	—	—	—	—	Müüritisevärv väljas	Müüritisevärv väljas
3k) Korrosioonikindlus (4)	—	Roostevastane värv	Roostevastane värv	—	—	Roostevastane värv	Roostevastane värv	Roostevastane värv
EN ISO 12944-2 ja 12944-6, ISO 9227, ISO 4628-2 ja 4628-3		Mullitamine: ≥ suurus 3/tihedus 3 Roostetamine: ≥ Ri2	Mullitamine: ≥ suurus 3/tihedus 3 Roostetamine: ≥ Ri2			Mullitamine: ≥ suurus 3/tihedus 3 Roostetamine: ≥ Ri2	Mullitamine: ≥ suurus 3/tihedus 3 Roostetamine: ≥ Ri2	Mullitamine: ≥ suurus 3/tihedus 3 Roostetamine: ≥ Ri2

3a)   Kattevõime

Kattevõimenõuet kohaldatakse valgete ja heledatooniliste värvitoodete suhtes. Kui värv on saadaval mitmes toonis, kehtib kattevõime nõue kõige heledama tooni suhtes.

Ühe liitri valge või heledatoonilise värvi (sealhulgas viimistlusvärvi ja vahevärvi) kattevõime (98 % läbipaistmatusele vastaval varjetasemel) peab olema vähemalt 8 m2 siseruumivärvi ja 6 m2 välisvärvi puhul. Kui toodet turustatakse kasutamiseks nii sise- kui ka välistingimustes, peab kattevõime (98 % läbipaistmatusele vastaval varjetasemel) olema vähemalt 8 m2.

Toonimissüsteemide puhul kehtib see kriteerium ainult valge alusvärvi (alus, mis sisaldab kõige rohkem TiO2) suhtes. Kui valge alusvärv ei vasta sellele nõudele, peab ta sellele vastama pärast standardvärvi RAL 9010 saamiseks vajalikku toonimist.

Toonimissüsteemi kuuluvate värvide puhul peab taotleja soovitama lõppkasutajale toote pakendil ja müügikohas, millist tooni ja/või krunt-/alusvärvi (mis on võimaluse korral varustatud ühenduse ökomärgisega) tuleks enne tumedama tooni pealekandmist aluseks kasutada.

Läbipaistval ja poolläbipaistval krunt- ja alusvärvil peab kattevõime olema vähemalt 6 m2 ning läbipaistmatul krunt- ja alusvärvil vähemalt 8 m2. Ühe liitri eriliste tõkestavate/tihendavate, immutavate/siduvate omadustega ning spetsiaalse nakkuva läbipaistmatu kruntvärvi kattevõime peab olema vähemalt 6 m2.

Teise võimalusena peab 1 kg paksu dekoratiivse pinnakattevahendi (kolmemõõtmelise dekoratiivse mõju saamiseks ette nähtud värv, mis annab väga paksu kattekihi) kattevõime olema 1 m2.

Ühe liitri läbipaistmatu elastomeerse värvi kattevõime peab olema vähemalt 4 m2.

See nõue ei kehti lakkide, lasuurvärvide, läbipaistvate nakkuvate kruntide ega muude läbipaistvate pindevahendite kohta.

Hindamine ja kontroll: taotleja peab esitama aruande kattevõime määramise kohta meetodiga ISO 6504/1 („Värvid ja lakid — Kattevõime määramine”, 1. osa: Kubelka-Munki meetod valgete ja heledatooniliste värvide jaoks), meetodiga 6504/3 (3. osa: heledatooniliste värvide kontrastsustaseme (läbipaistmatuse) määramine kindlaksmääratud kattevõime puhul) või meetodiga NF T 30 073 (kolmemõõtmelise dekoratiivse mõju saamiseks ette nähtud ja väga paksu kattekihi andvate värvide puhul). Toonitud toodete valmistamiseks kasutatavate aluste puhul, mille vastavust eespool osutatud nõuetele ei ole hinnatud, peab taotleja esitama tõendid, et lõppkasutajal soovitatakse enne toote pealekandmist kasutada kruntvärvi ja/või halli (või muud sobivat tooni) alusvärvi.

3b)   Veekindlus

Kõikidel lakkidel, põrandapindevahenditel ja -värvidel peab ISO 2812-3 meetodil määratuna olema selline veekindlus, et pärast 24-tunnist kokkupuudet ja 16-tunnist taastumist läige või värvus ei muutu.

Hindamine ja kontroll: taotleja peab esitama aruande katsete kohta vastavalt meetodile ISO 2812-3.

3c)   Nakkumine

Välistingimustes kasutatavad müüritisevärvid peavad standardi EN 24624 (ISO 4624) nakkekatses, kus alusmaterjali kohesioonitugevus on väiksem kui värvi nakketugevus, saama hindeks „läbitud”, muul juhul peab värvi nakketugevus olema üle 1,5 MPa.

Põrandapindevahendid, põrandavärvid, põranda alusvärvid, siseruumides kasutatavad müüritisekrundid ning metalli ja puu alusvärvid peavad standardi EN 2409 kohases nakkekatses saama kuni 2 hindepunkti.

See nõue ei kehti läbipaistvate kruntide kohta.

Taotleja peab hindama krunt- ja/või viimistlusvärvi eraldi või mõlemat koos kasutatuna. Viimistlusvärvi eraldi katsetamise korral tuleb seda pidada nakketugevuse seisukohalt halvimaks võimaluseks.

Hindamine ja kontroll: taotleja peab esitama aruande katse kohta, mis on tehtud vastavalt meetodile EN ISO 2409 või EN 24624 (ISO 4624).

3d)   Kulumine

Põrandapindevahenditel ja põrandavärvidel peab olema niisugune kulumiskindlus, et pärast meetodi EN ISO 7784-2 kohase katsetustsükli 1 000-kordset läbimist 1 000-grammise koormusega ja CS10 rattaga ei ületa kaalukaotus 70 mg.

Hindamine ja kontroll: taotleja peab esitama aruande sellele kriteeriumile vastavuse kohta, olles teinud katsed vastavalt meetodile EN ISO 7784-2.

3e)   Ilmastikukindlus (välisvärvide ja -lakkide puhul)

Müüritise viimistlusvärve ning puidu ja metalli viimistlusvahendeid, sealhulgas lakke, katsetatakse kunstlikult loodud ilmastikutingimustes, kasutades muu hulgas UV-luminofoorlampe ja kondensatsiooni või veepihusteid vastavalt meetodile ISO 11507. Selliseid värve katsetakse sellistes tingimustes 1 000 tunni jooksul. Katsetingimused on järgmised: UVA 4 h/60 °C + niiskus 4 h/50 °C.

Alternatiivina võib väljas kasutatavaid puiduviimistlusvahendeid ja puidulakke katsetada 1 000 tunni jooksul QUV kiirendatud ilmastikusimuleerijas, kus toodet katsetatakse tsüklilise UV(A) kiirgusega ja veepiserdusega vastavalt meetodile EN 927-6.

Vastavalt standardile ISO 7724 3 ei tohi ilmastikutingimuste suhtes katsetatavate näidiste värvimuutus olla suurem kui ΔΕ * = 4. See ei kehti lakkide ja aluste kohta.

Läikevärvide ja -lakkide läike vähenemine ilmastikukatses ei tohi olla suurem kui 30 % esialgsest väärtusest, mõõtmised tehakse meetodiga ISO 2813. Seda nõuet ei kohaldata selliste vähe läikivate ega mattide viimistlusvahendite (5) suhtes, mille esialgne läike väärtus 60° langemisnurga all on väiksem kui 60 %.

Müüritise viimistlusvahendite ning puidu ja metalli (vajaduse korral) viimistlusvahendite puhul tuleb pärast ilmastikukindluse katsetamist kontrollida meetodi EN ISO 4628-6 abil ka kriidistumist. Pindevahend peab saama selles katses tulemuseks 1,5 või parema tulemuse (0,5 või 1,0). Standardis on esitatud illustreerivad viiteväärtused.

Müüritise viimistlusvahendite ning puidu ja metalli viimistlusvahendite puhul tuleb pärast ilmastikukindluse katsetamist kontrollida ka järgmisi parameetreid:

kestendamine vastavalt standardile ISO 4628-5; kestendamistihedus kuni 2, helveste suurus kuni 2;

pragunemine vastavalt standardile ISO 4628-4; pragude tihedus kuni 2, pragude suurus kuni 3;

mullitamine vastavalt standardile ISO 4628-2; mullide tihedus kuni 3, mullide suurus kuni 3.

Katsed tuleb teha toonival alusel.

Hindamine ja kontroll: taotleja peab esitama aruanded, et ta on konkreetsete parameetrite katsetamisel kasutanud kas meetodit ISO 11507 või meetodit EN 927-6 või mõlemat. Taotleja peab esitama aruanded, et on katsetamisel kasutanud meetodeid EN ISO 4628-2, 4, 5, 6, ja aruande standardile ISO 7724-3 vastavuse kohta, kui see on asjakohane.

3f)   Veeauru läbilaskvus

Juhul kui on kinnitatud, et välismüüritise- või betoonivärv on n-ö hingav, tuleb värv klassifitseerida EN 1062-1 alusel II klassi (keskmine veeauru läbilaskvus) või paremaks värviks katsemeetodi EN ISO 7783 põhjal.

Võimalike toonimisvärvide suure hulga tõttu kohaldatakse seda kriteeriumi ainult alusvärvide katsetamise suhtes.

Hindamine ja kontroll: taotleja peab esitama aruande, et on katsetamisel kasutanud meetodit EN ISO 7783 ja klassifitseerimisel meetodit EN 1062-1.

3g)   Vedela vee läbilaskvus

Juhul kui on kinnitatud, et välismüüritise- või betoonivärv on vett hülgav või elastomeerne, tuleb värv klassifitseerida EN 1062-1 alusel III klassi (vähene vedelike läbilaskvus) värviks eelistatavalt katsemeetodi EN 1062-3 põhjal.

Võimalike toonimisvärvide suure hulga tõttu kohaldatakse seda kriteeriumi ainult alusvärvide katsetamise suhtes.

Kõik muud müüritisevärvid klassifitseeritakse vastavalt EN 1062-1-le II (keskmine vedelike läbilaskvus) või kõrgema klassi värvideks katsemeetodi EN 1062-3 põhjal.

Hindamine ja kontroll: taotleja peab esitama aruanded, et on katsetamisel kasutanud meetodit EN 1062-3 ja klassifitseerinud vastavalt EN 1062-1-le.

3h)   Hallitus- ja vetikakindlus

Kui on kinnitatud, et müüritise- ja puiduvärvid takistavad hallituse ja vetikate arengut ning vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu biotsiidimääruses (EL) nr 528/2012 (6) esitatud tooteliigile 7, määratakse vastavalt standarditele EN 15457 ja EN 15458 järgmiste nõuete täidetus.

Müüritisevärvil on hallitusekindluse klass 1 või madalam (1 või 0) (st hallitus katab vähem kui 10 % pinnast) ning vetikakindluse klass 1 või madalam.

Puiduvärvil on hallitusekindluse hinne 0 ja vetikakindluse hinne 0.

Võimalike toonimisvärvide suure hulga tõttu kohaldatakse seda kriteeriumi ainult alusvärvide katsetamise suhtes.

Hindamine ja kontroll: taotleja peab esitama aruanded, et on katsetamisel kasutanud standardites EN 15457 ja EN 15458 esitatud meetodeid.

3i)   Pragude katvus

Kui on kinnitatud, et müüritise- (või betooni)värvil on elastomeersed omadused, tuleb see klassifitseerida vähemalt A1-klassi värviks 23 °C juures vastavalt meetodile EN 1062.

Võimalike toonimisvärvide suure hulga tõttu kohaldatakse seda kriteeriumi ainult alusvärvide katsetamise suhtes.

Hindamine ja kontroll: taotleja peab esitama aruanded, et on katsetamisel kasutanud meetodit DIN EN 1062-7.

3j)   Leelisekindlus

Pärast 24-tunnilist mõjutamist 10 % NaOH lahusega (meetod ISO 2812-4) ei tohi müüritisevärvile ja -krundile tekkida mingit kahjustust. Tulemust hinnatakse pärast 24-tunnist kuivamist ja taastumist.

Hindamine ja kontroll: taotleja peab esitama aruande, et on katsetamisel kasutanud meetodit ISO 2812-4.

3k)   Korrosioonikindlus

Simuleeritud korrosioonistressi rakendatakse substraadile, et leida vastavalt standardile EN ISO 12944-2 atmosfääri söövitava toime kategooria või kategooriad katsemeetodiga, mis on täpsustatud standardis EN ISO 12944-6. Terase värvimiseks ette nähtud roostevastast värvi hinnatakse pärast 240-tunnist soolalahusega piserdamist vastavalt standardile ISO 9227. Tulemusi hinnatakse seoses mullitamisega vastavalt standardile ISO 4628-2 ja seoses roostetamisega vastavalt standardile ISO 4628-3. Värv peab saavutama vähemalt mullisuuruse 3 ja mullide tiheduse 3 seoses mullitamisega ning vähemalt Ri2 roostetamise katses.

Hindamine ja kontroll: taotleja peab esitama katse- ja hindamisaruande, millega tõendab selle kriteeriumi täitmist.

4. kriteerium. Lenduvate ja pooleldi lenduvate orgaaniliste ühendite sisaldus (LOÜ, PLOÜ)

Lenduvate orgaaniliste ühendite (LOÜ) ja pooleldi lenduvate orgaaniliste ühendite (PLOÜ) sisaldus ei tohi ületada tabelis 3 esitatud piirnorme.

LOÜde ja PLOÜde sisaldus määratakse kasutusvalmis tootes ja see hõlmab kõiki lisandeid, nagu värvaineid ja/või vedeldajaid, mida soovitatakse lisada enne pealekandmist.

Tootele, mille LOÜ-sisaldus on kooskõlas tabelis 3 esitatud piirnormiga, võib lisada teksti „Väiksem lenduvate orgaaniliste ühendite sisaldus” ja lisada ökomärgise kõrvale LOÜ-sisalduse (g/l).

Tabel 3

LOÜde ja PLOÜde sisalduse piirnormid

Toote kirjeldus (koos direktiivi 2004/42/EÜ kohaste alaliikide nimetustega)	LOÜ piirnorm (g/l, sh vesi)	PLOÜ piirnorm (g/l, sh vesi)
a. Matid siseseinad ja laed (läige 60° langemisnurga juures < 25)	10	30 (7)/40 (8)
b. Läikivad siseseinad ja laed (läige 60° langemisnurga juures > 25)	40	30 (7)/40 (8)
c. Mineraalsubstraadist välisseinad	25	40
d. Puidust ja metallist välis-/siseliistude värvid	80	50 (7)/60 (8)
e. Siseliistude lakid ja puidupeitsid, sh läbipaistmatud puidupeitsid	65	30
e. Välisliistude lakid ja puidupeitsid, sh läbipaistmatud puidupeitsid	75	60
f. Minimaalse kattega puidupeitsid välis- ja sisepindadele	50	30 (7)/40 (8)
g. Krundid	15	30 (7)/40 (8)
h. Siduvad krundid	15	30 (7)/40 (8)
i. Ühe komponendiga pinnakattevahendid	80	50 (7)/60 (8)
j. Kahe komponendiga pinnakattevahendid	80	50 (7)/60 (8)
l. Dekoratiivsed pinnakattevahendid	80	50 (7)/60 (8)
Roostevastased värvid	80	60

Lenduvate orgaaniliste ühendite sisalduse arvutamisel võetakse aluseks kas koostisosad ja tooraine või kasutatakse standardis ISO 11890-2 esitatud meetodeid, või toodete puhul, milles lenduvate orgaaniliste ühendite sisaldus on alla 1,0 g/l, standardis ISO 17895 esitatud meetodeid. PLOÜ-sisaldus määratakse kindlaks meetodiga ISO 11890-2. Tabelis 4 esitatud märgisaineid kasutatakse alusena PLOÜ gaasikromatograafia tulemuste tõlgendamisel. Toodete suhtes, mida kasutatakse nii sise- kui ka välistingimustes, kohaldatakse kõige karmimaid siseruumivärvide kohta esitatud PLOÜ piirnorme.

Tabel 4

Markerühendid, mida kasutatakse PLOÜ-sisalduse määramisel

	Polaarsed süsteemid (veepõhised pindamisvahendid)	Mittepolaarsed süsteemid (lahustipõhised pindamisvahendid)
PLOÜ	Dietüüladipaat (C10H18O4) kuni metüülpalmitaat (C17H34O2)	n-tetradekaan (C14H30) kuni n-dokosaan (C22H46)

Hindamine ja kontroll: taotleja peab esitama kasutusvalmis toote LOÜ-sisalduse kas standardi ISO 11890-2 või ISO 17895 meetoditega määramise katsearuandena, mis näitab vastavust, või vastavuskinnitusena, mis põhineb värvi koostisosade ja toorainete põhjal tehtud arvutustel.

Taotleja peab esitama kasutusvalmis toote PLOÜ-sisalduse kas standardi ISO 11890-2 meetodiga määramise katsearuandena või vastavuskinnitusena, mis põhineb värvi koostisosade ja toorainete põhjal tehtud arvutustel. Katsetamisel tuleks kasutada tabelis 4 esitatud markereid ja kriteeriumide kasutusjuhendit. Pädeva asutuse taotluse korral võidakse taotlejatelt nõuda arvutuste kinnitamist täpsustatud katsemeetodiga.

5. kriteerium. Ohtlike ainete ja segude suhtes kehtivad piirangud

Lõpptoode ei tohi sisaldada ohtlikke aineid ega segusid vastavalt eeskirjadele, mis on esitatud järgmisi valdkondi käsitlevates allkriteeriumides:

—	ohuklassifikatsioonid ja riskilaused;

—	väga ohtlikud ained;

—	muud konkreetsed loetletud ained.

Taotleja peab tõendama, et lõpptoote koostis vastab üldistele hindamis- ja kontrollinõuetele ning kõigile täiendavatele nõuetele, mis on esitatud liites.

5a)   Ohuklasside ja riskilausete suhtes kohaldatavad üldpiirangud

Lõpptoote koostises, mis hõlmab kõiki tahtlikult lisatud koostisaineid, mille sisaldus segus on suurem kui 0,010 %, ei tohi olla (välja arvatud juhul, kui liites ei ole selge sõnaga sätestatud erandit) aineid ega segusid, mis on klassifitseeritud toksiliseks, keskkonnaohtlikuks, hingamiselundeid või nahka sensibiliseerivaks, kantserogeenseks, mutageenseks või reproduktiivtoksiliseks vastavalt määrusele (EÜ) nr 1272/2008 või nõukogu direktiivile 67/548/EMÜ, (9) ja mida tõlgendatakse vastavalt ohu- ja riskilausetele, mis on loetletud käesolevate kriteeriumide tabelis 5.

Tabel 5

Ohupiirangute klassifikatsioon ja liigitus kategooriateks

Äge mürgisus
1. ja 2. kategooria	3. kategooria
H300 Allaneelamisel surmav (R28)	H301 Allaneelamisel mürgine (R25)
H310 Nahale sattumisel surmav (R27)	H311 Nahale sattumisel mürgine (R24)
H330 Sissehingamisel surmav (R23/26)	H331 Sissehingamisel mürgine (R23)
H304 Allaneelamisel või hingamisteedesse sattumisel võib olla surmav (R65)	EUH070 Silma sattumisel mürgine (R39/41)
Sihtelundit mõjutav mürgisus
1. kategooria	2. kategooria
H370 Kahjustab elundeid (R39/23, R39/24, R39/25, R39/26, R39/27, R39/28)	H371 Võib kahjustada elundeid (R68/20, R68/21, R68/22)
H372 Kahjustab elundeid (R48/25, R48/24, R48/23)	H373 Võib kahjustada elundeid (R48/20, R48/21, R48/22)
Hingamiselundite või naha sensibiliseerimine
1.A kategooria	1.B kategooria
H317 Võib põhjustada allergilist nahareaktsiooni (R43)	H317 Võib põhjustada allergilist nahareaktsiooni (R43)
H334 Sissehingamisel võib põhjustada allergia- või astmasümptomeid või hingamisraskusi (R42)	H334 Sissehingamisel võib põhjustada allergia- või astmasümptomeid või hingamisraskusi (R42)
Kantserogeenne, mutageenne või reproduktiivtoksiline aine
1.A ja 1.B kategooria	2. kategooria
H340 Võib põhjustada geneetilisi defekte (R46)	H341 Arvatavasti põhjustab geneetilisi defekte (R68)
H350 Võib põhjustada vähktõbe (R45)	H351 Arvatavasti põhjustab vähktõbe (R40)
H350i Sissehingamisel võib põhjustada vähktõbe (R49)
H360F Võib kahjustada viljakust (R60)	H361f Arvatavasti kahjustab viljakust (R62)
H360D Võib kahjustada loodet (R61)	H361d Arvatavasti kahjustab loodet (R63)
H360FD Võib kahjustada viljakust. Võib kahjustada loodet (R60, R60/61)	H361fd Arvatavasti kahjustab viljakust. Arvatavasti kahjustab loodet (R62/63)
H360Fd Võib kahjustada viljakust. Arvatavasti kahjustab loodet (R60/63)	H362 Võib kahjustada rinnaga toidetavat last (R64)
H360Df Võib kahjustada loodet. Arvatavasti kahjustab viljakust (R61/62)
Ohtlik veekeskkonnale
1. ja 2. kategooria	3. ja 4. kategooria
H400 Väga mürgine veeorganismidele (R50)	H412 Ohtlik veeorganismidele, pikaajaline toime (R52/53)
H410 Väga mürgine veeorganismidele, pikaajaline toime (R50/53)	H413 Võib avaldada veeorganismidele pikaajalist kahjulikku toimet (R53)
H411 Mürgine veeorganismidele, pikaajaline toime (R51/53)
Ohtlik osoonikihile
EUH059 Ohtlik osoonikihile (R59)

Kõige viimased ELi vastu võetud klassifitseerimiseeskirjad on ülimuslikud loetletud ohuklasside ja riskilausete suhtes. Vastavalt määruse (EÜ) nr 1272/2008 artiklile 15 peavad taotlejad seega tagama, et klassifitseerimine põhineb kõige uuematel ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist kirjeldavatel eeskirjadel.

Taotlejad peavad vastavuse tõendamiseks arvutama lõpliku värvitoote riskiklassifikatsiooni. See peab olema kooskõlas segude klassifitseerimise meetodiga, mis on esitatud määruses (EÜ) nr 1272/2008 ja seda muutvates õigusaktides. Tabelis 6 on esitatud ohtlike ainete direktiivi 67/548/EMÜ (edaspidi „DSD”) kohase ja määruse (EÜ) nr 1272/2008 (edaspidi „CLP”) kohase segude klassifikatsiooni vastavuse tabel.

Lõpptoode ei tohi olla klassifitseeritud ja märgistatud kui ägedalt mürgine, mürgine sihtelundi suhtes, hingamisteid või nahka sensibiliseeriv, kantserogeenne, mutageenne või reproduktiivtoksiline ega keskkonnaohtlik vastavalt määrusele (EÜ) nr 1272/2008 või direktiivile 67/548/EMÜ.

Tabel 6

Lõpptoote klassifikatsioon: CLP ja DSD samaväärsus

Segu klassifikatsioon CLP järgi	Samaväärne DSD klassifikatsioon
Äge mürgisus	T või T+
Sihtelundit mõjutav mürkaine	T, T+ või Xn
Hingamiselundite või naha sensibiliseerija	—
Kantserogeenne, mutageenne või reproduktiivtoksiline aine	Kantserogeenne, mutageenne või reproduktiivtoksiline aine, 1.–3. kategooria
Ohtlik keskkonnale	N (välja arvatud R53 ja R52/53)

5a) i)   Ainerühmade suhtes kohaldatavad erandid

Käesoleva tooterühma puhul on tehtud erandeid teatavate selliste ainerühmade suhtes, mis võivad olla lõpptootes. Kõnealuste eranditega sätestatakse ohuklassid, mille suhtes on tehtud erand iga konkreetse ainerühma puhul, erandiga seotud tingimused ja kohaldatavad kontsentratsiooni piirmäärad. Erandid on esitatud liites ja neid kohaldatakse järgmiste ainerühmade suhtes:

1)	värvainetele, sideainetele ja lõpptoodetele lisatud säilitusained: a) suletud nõudes kasutatavad säilitusained; b) toonimismasinas kasutatavad säilitusained; c) kuiva kihi säilitusained; d) säilitusaine stabilisaatorid;

2)	kuivatavad ja „naha” tekkimist takistavad ained: a) kuivatavad ained; b) „naha” tekkimist takistavad ained;

3)	korrosioonitõrjeained a) korrosioonitõrjeained; b) paatina tekke vältimine;

4)	pindaktiivsed ained: a) üldotstarbelised pindaktiivsed ained; b) alküülfenooletoksülaadid (APEOd); c) perfluoritud pindaktiivsed ained;

5)	mitmesugused üldkasutatavad funktsionaalained a) silikoonvaigu emulsioon valgetes värvides, värvainetes ja toonimisalustes; b) metallid ja nende ühendid; c) mineraalsed toorained, sealhulgas täiteained; d) neutralisaatorid; e) optilised valgendid; f) pigmendid;

6)	mitmesugused eriotstarbelised ained: a) UV-kiirguse eest kaitsvad ja stabiliseerivad ained; b) plastifikaatorid;

7)	jääkained, mida võib leiduda valmistootes: a) formaldehüüd; b) lahustid; c) reageerimata monomeerid; d) lenduvad aromaatsed ühendid ja halogeenitud ühendid.

5a) ii)   Tootmiskohtade suhtes kohaldatavad erandtingimused

Värvide ja lakkide tootmise kohtade suhtes kohaldatakse lisatingimusi, mis on seotud ainete ägeda mürgisusega või mürgisusega sihtelundi suhtes. Sel juhul peab taotleja esitama tõendid selle kohta, et ta täidab järgmisi nõudeid:

—	selliste ainete puhul, mis on tunnistatud ägedalt mürgiseks või mürgiseks sihtelundi suhtes, tuleb tõendada, et on täidetud ELi soovituslikud või liikmesriigi töökeskkonna keemiliste mõjurite piirnormid (Occupational Exposure Limit Values, OELVs), kusjuures kohaldatakse norme, mis on rangemad;

—	kui sellist viidatavat normi ei ole, peab ökomärgise taotleja näitama, kuidas sissetulevate ainete puhul rakendatavate tervishoiu- ja turvameetmetega viiakse tootmiskohas töötajate kokkupuude selliste ainetega miinimumini;

—	kui ohtlikuks on tunnistatud kokkupuude aine aerosooli või auruga, tuleb tõendada, et töötajad ei puutu kokku ainega sellisel kujul;

—	kui ohtlikuks on tunnistatud kuiv aine, tuleb tõendada, et töötajad ei puutu tootmise ajal kokku ainega sellisel kujul.

Hindamine ja kontroll: taotleja peab seoses klassifitseerimise ja/või mitteklassifitseerimisega esitama selle kriteeriumi täitmise tõendiks kinnituse:

—	lõpliku värvi- või lakitoote kohta, toetudes segude klassifitseerimise meetodile, mis on esitatud määruses (EÜ) nr 1272/2008 ja seda muutvates õigusaktides;

—	värvi- või lakitoote iga koostisaine kohta, mis kuulub punkti 5a alapunktis i osutatud ainerühmadesse ja mille kontsentratsioon on suurem kui 0,010 %.

Kõnealune kinnitus peab põhinema teabel, mis on kogutud vastavalt liites esitatud nõuetele.

Tuleb nimetada toimeained, mille suhtes võib määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohaselt kohaldada konkreetseid kontsentratsiooni piirmäärasid ja mille sisaldus võib olla allpool piirmäära 0,010 %.

Taotleja peab seoses koostisainete klassifitseerimise ja/või mitteklassifitseerimisega esitama kinnituse toetuseks järgmise tehnilise teabe:

i)	aine puhul, mis ei ole registreeritud REACH-määruse põhjal või millel ei ole veel ühtlustatud CLP-klassifikatsiooni: REACH-määruse VII lisas esitatud nõuetele vastav teave;

ii)	aine puhul, mis on registreeritud REACH-määruse põhjal ja mis ei vasta CLP-klassifikatsiooni nõuetele: teave, mis põhineb REACH-määruse kohase registreerimise toimikul ja tõendab, et aine ei kuulu klassifitseeritud ainete hulka;

iii)	ühtlustatud klassifikatsiooni omavate ainete või enda klassifitseeritud aine puhul: ohutuskaart, kui see on olemas. Kui ohutuskaarti ei ole või aine on enda klassifitseeritud, esitatakse aine ohtlikkuse klassifitseerimise seisukohast asjakohane teave vastavalt REACH-määruse II lisale;

iv)	segu puhul: ohutuskaart, kui see on olemas. Kui seda ei ole, siis segu klassifikatsiooni arvutus vastavalt määruse (EÜ) nr 1272/2008 eeskirjadele koos segu ohtlikkuse klassifitseerimise seisukohast asjakohase teabega vastavalt REACH-määruse II lisale.

Ainet ja segu tuleb iseloomustada vastavalt REACH-määruse II lisa jagudele 10, 11 ja 12 (ohutuskaardi koostamise nõuded). See hõlmab teavet füüsikalise kuju ja koostisosade oleku kohta, sealhulgas toodetud nanomaterjalidest koostisainete nimetamist, mille puhul osakeste suurusjaotusest vähemalt 50 % osakesi on fraktsioon, milles osakese üks või mitu välismõõdet on vahemikus 1–100 nm.

Taotleja peab nimetama ka värvi koostises kasutatud ained ja segud, millele kohaldatakse liites sätestatud erinõudeid erandi tegemiseks. Iga erandiga hõlmatud aine või segu kohta tuleb lisaks esitada teave, mis näitab, kuidas erandi tegemise nõuded on täidetud.

5b)   Väga ohtlike ainete suhtes kohaldatavad piirangud

Vastavalt määruse (EÜ) nr 66/2010 artikli 6 lõikele 7 ei tohi lõpptoode ega selle koostisained või toorained, välja arvatud spetsiaalse erandi kohaldamise korral, sisaldada aineid, mis

—	vastavad REACH-määruse artikli 57 kriteeriumidele;

—	on määratletud vastavalt REACH-määruse artikli 59 lõikes 1 kirjeldatud korrale, mille kohaselt kehtestatakse väga ohtlike ainete kandidaatide loetelu.

Erandit ei tehta sellise aine suhtes, mis vastab vähemalt ühele nendest tingimustest ja mille kontsentratsioon värvi- või lakitoote koostises on suurem kui 0,1 massiprotsenti.

Hindamine ja kontroll: taotleja peab esitama kinnituse sellele kriteeriumile vastavuse kohta ja selle tõenduseks tarnijate allakirjaga vastavuskinnitused. Taotleja peab tõendama, et ta on sissetulevad koostisained läbi vaadanud ning võrrelnud väga ohtlike ainete praeguse loeteluga ja REACH-määruse artiklis 57 esitatud kriteeriumidega.

5c)   Teatavate ohtlike ainete suhtes kohaldatavad piirangud

Lõpptoode ei tohi ohtlikke aineid sisaldada kontsentratsioonis, mis on võrdne liites esitatud konkreetse piirmääraga või sellest suurem. Ainete piiranguid, mis on esitatud liites, kohaldatakse värvide ja lakkide järgmiste koostisosade ja jääkainete suhtes:

i)	kuiva kihi säilitusained;

ii)	toonimismasinas kasutatavad säilitusained;

iii)	suletud nõudes kasutatavad säilitusained;

iv)	säilitusainete stabilisaatorid;

v)	alküülfenooletoksülaatidel (APEO) põhinevad pindaktiivsed ained;

vi)	perfluoritud pindaktiivsed ained;

vii)	metallid ja nende ühendid;

viii)

pigmendid;

ix)	plastifikaatorid;

x)	vaba formaldehüüd.

Hindamine ja kontroll: iga aine ning värvi ja laki erivormi (vajaduse korral) kontrollimise ja katsetamise nõuded on esitatud liites.

6. kriteerium. Tarbijatele esitatav teave

6a)

Pakendil esitatakse või pakendile lisatakse järgmised tekstid: — „Värvikao vähendamiseks hinnake, kui palju värvi te vajate”; — „Kasutamata jäänud värv tuleb koguda taaskasutusse suunamiseks”; — „Värvi taaskasutus võib tõhusalt vähendada toote olelusringiga seotud keskkonnamõju”.

6b)

Pakendil esitatakse või pakendile lisatakse järgmine üldine teave ja järgmised soovitused: — kuidas hinnata vajalikku värvikogust enne värvi ostmist, et viia miinimumini värvikaod, ning soovituslik kogus (nt 1 m2 seina värvimiseks kulub x liitrit värvi); — mida teha kasutamata jäänud värviga; võimaluse korral lisatakse veebilink või kontaktandmed, kust tarbija võib leida üksikasjalikumat teavet.

6c)

Pakendil esitatakse või pakendile lisatakse järgmine üldine teave ja soovitused värvi kasutamise kohta: — turvameetmed värvija jaoks. See hõlmab põhilisi soovitusi, milliseid isikukaitsevahendeid tuleb kanda. Samuti hõlmab see lisameetmeid, mida tuleks võtta pihusti kasutamisel; — soovitused töövahendite puhastamise ja asjakohase jäätmekäitluse kohta (vee- ja pinnasereostuse vältimiseks). Näiteks tekst, milles teatatakse, et kasutamata jäänud värvi keskkonnaohutuks kõrvaldamiseks on vaja erikäitlust ja seetõttu ei tohiks värvijääke ära visata koos olmejäätmetega või muude kaupade jäätmetega (nt „Järelejäänud värvi ei tohi kallata köögivalamusse või WC-potti ega visata prügikasti”); — sobivad värvi säilitamise tingimused (enne ja pärast avamist), sealhulgas vajaduse korral ohutusteave.

Hindamine ja kontroll: taotleja peab kinnitama, et toode vastab nõudele, ja esitama pädevale asutusele taotluse osana kasutajateabe näidise(d) ja/või lingi kõnealust teavet sisaldavale tootja veebisaidile. Juhisena tuleb esitada soovitatav värvikogus.

7. kriteerium. ELi ökomärgisel esitatav teave

Valikuline tekstilahter sisaldab vastavalt vajadusele järgmisi tekste:

—	väiksem ohtlike ainete sisaldus;

—	väiksem lenduvate orgaanilise ühendite sisaldus: x g/l;

—	tõhus siseruumides kasutamise korral (kui on täidetud siseruumides kasutamise kriteeriumid) või

—	tõhus välistingimustes kasutamise korral (kui on täidetud välistingimustes kasutamise kriteeriumid) või

—	tõhus nii siseruumides kui ka välistingimustes kasutamise korral (kui on täidetud nii siseruumides kui ka välistingimustes kasutamise kriteeriumid).

Vabatahtliku tekstiväljaga märgise kasutamise juhised on esitatud pealkirja „Ökomärgise logo kasutamise juhised” all järgmisel veebisaidil:

http://ec.europa.eu/environment/ecolabel/documents/logo_guidelines.pdf

Hindamine ja kontroll: taotleja peab esitama ELi ökomärgisega tooteetiketi või pakendi kujunduse näidise koos kinnitusega, et kriteerium on täidetud.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1907/2006, 18. detsember 2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH-määrus) (ELT L 396, 30.12.2006, lk 1).

(2)  Vastavalt anorgaaniliste kemikaalide suurtootmise parima võimaliku tehnika viitedokumendile (BREF), august 2007.

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/98/EÜ, 19. november 2008, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT L 312, 22.11.2008, lk 3).

(4)  Vajalik ainult värvide turustamise kohta kaebuste esitamise korral.

(5)  EN ISO 2813.

(6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 528/2012, 22. mai 2012, milles käsitletakse biotsiidide turul kättesaadavaks tegemist ja kasutamist (ELT L 167, 27.6.2012, lk 1)

(7)  Siseruumide valged värvid ja lakid.

(8)  Siseruumide toonitud värvid/välisvärvid ja –lakid.

(9)  Nõukogu direktiiv 67/548/EMÜ, 27. juuni 1967, ohtlike ainete liigitamist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 196, 16.8.1967, lk 1).