1. LISA

PÕLLUMAJANDUS- JA METSATRAKTORITE NING MUUDE AEGLASTE SÕIDUKITE LAMPLATERNAMOODULID

1.

Põllumajandus- ja metsatraktorite ning muude aeglaste sõidukite selliste spetsiaalsete esilaternate tüübikinnituse suhtes, mis on ette nähtud nii kaug- kui ka lähitule jaoks ning mille läbimõõt (*1) on väiksem kui 160 mm, kohaldatakse käesoleva eeskirja sätteid järgmiste erisustega.

1.1.

Käesoleva eeskirja punktis 8.8 kehtestatud valgustustiheduse miinimumväärtusi vähendatakse järgmiselt, arvestades järgmisi absoluutseid alammäärasid:   3 luksi punktis 75 R või punktis 75 L,   5 luksi punktis 50 R või punktis 50 L,   1,5 luksi IV alas;

1.2.

Käesoleva eeskirja punktis 5.2.2 esitatud tähiste asemel märgistatakse moodul tähtedega „SM” tagurpidi pööratud kolmnurgas.

---

(*1)  Kui peegeldi projitseeritud ala ei ole ümmargune, määratakse diameetriks ring, mille pindala vastab peegeldi projitseeritud nähtavale kasulikule pinnale.

2. LISA

TEATIS

(suurim formaat: A4 (210 × 297 mm))

Tekst pildi

Tekst pildi

3. LISA

TOODANGU VASTAVUSE KONTROLLIMISE MENETLUSE MIINIMUMNÕUDED

1.   ÜLDOSA

1.1.   Vastavusnõudeid peetakse käesoleva eeskirja nõuete kohaselt mehaanilisest ja geomeetrilisest seisukohast täidetuks, kui erinevused ei ületa vältimatuid tootmishälbeid.

1.2.   Fotomeetriliste tööparameetrite osas ei vaidlustata masstoodanguna valmistatavate esilaternate nõuetele vastavust juhul, kui mis tahes juhuslikult katsetamiseks valitud esilaterna fotomeetriliste tööparameetrite mõõtmisel:

1.2.1.

ükski mõõdetud väärtus ei erine käesolevas eeskirjas ette nähtud väärtustest rohkem kui 20 %. Väärtuste B 50 L (või R) ja III ala puhul võib maksimumhälve ebasoodsas suunas olla vastavalt: B 50 L (või R) : 0,2 luksi ehk 20 % 0,3 luksi ehk 30 % III ala : 0,3 luksi ehk 20 % 0,45 luksi ehk 30 %

1.2.2.

või kui 1.2.2.1. lähitule puhul on käesoleva eeskirjaga ette nähtud väärtused täidetud punktis HV (lubatud hälbega 0,2 luksi) ja sama suunatuse korral vähemalt ühes punktis igal mõõteekraanil (25 m kaugusel) järgmiste punktide ümber 15 cm raadiusega ringjoonega piiratud alal: B 50 L (või R) (1) (lubatud hälbega 0,1 luksi), 75 R (või L), 25 R, 25 L, ja kogu IV alal, mis ei ole rohkem kui 22,5 cm joonest 25 R või 25 L kõrgemal; 1.2.2.2. ja kui punkt HV asub kaugtule puhul samavalgustustihedusjoone 0,75 Emax piires, kehtib kõikides käesoleva eeskirja punkti 8.10 kohaselt kindlaks määratud mõõtepunktides maksimumväärtuste suhtes lubatud hälve +20 % ja miinimumväärtuste suhtes lubatud hälve –20 %.

1.2.3.

Kui eespool kirjeldatud katsete tulemused ei vasta nõuetele, on esilaterna suuna muutmine lubatud tingimusel, et valgusvihu telje nihe külgsuunas ei ületa 1° paremale ega vasakule (2).

1.3.   Varju piiri vertikaalasendi kuumusest tingitud muutumise kontrollimiseks kohaldatakse järgmist menetlust:

ühte esilaternanäidist katsetatakse vastavalt 5. lisa punktis 2.1 kirjeldatud menetlusele pärast seda, kui näidisele on kolm korda järjest rakendatud 5. lisa punktis 2.2.2 kirjeldatud tsüklit.

Esilatern loetakse nõuetele vastavaks, kui Δr ei ületa 1,5 mrad.

Kui nimetatud väärtus on suurem kui 1,5 mrad, kuid ei ületa 2,0 mrad, katsetatakse teist esilaternat ning seejärel ei tohi mõlema näidise puhul registreeritud absoluutväärtuste keskmine ületada 1,5 mrad.

1.4.   Värvsuskoordinaatide suhtes kohaldatavad nõuded peavad olema täidetud.

2.   TOOTJAPOOLSELE VASTAVUSKONTROLLILE ESITATAVAD MIINIMUMNÕUDED

Tüübikinnitusmärgi omanik peab piisavalt sageli tegema iga esilaternatüübiga vähemalt järgmised katsed. Katsed peavad vastama käesoleva eeskirja sätetele.

Kui mõni näidis ei vasta asjaomase katsetüübi nõuetele, tuleb võtta uued näidised ja katsetada neid. Tootja peab võtma meetmeid, et tagada toodangu vastavus nõuetele.

2.1.   Katsete laad

Käesoleva eeskirja nõuetele vastavuse katsed tehakse fotomeetriliste omaduste ning varju piiri vertikaalasendi kuumusest tingitud muutumise kontrollimiseks.

2.2.   Katsemeetodid

2.2.1.

Katsed tehakse üldiselt käesolevas eeskirjas kirjeldatud meetodite järgi.

2.2.2.

Tootja tehtavatel nõuetele vastavuse katsetel võib tüübikinnituskatsete eest vastutava pädeva asutuse nõusolekul kasutada samaväärseid meetodeid. Tootjal on kohustus tõendada, et kasutatavad meetodid on käesolevas eeskirjas sätestatud meetoditega samaväärsed.

2.2.3.

Punktide 2.2.1 ja 2.2.2 kohaldamine nõuab katseseadmete regulaarset kalibreerimist ja nende mõõteandmete vastavusse viimist pädeva asutuse mõõtmistulemustega.

2.2.4.

Kõikidel juhtudel, kuid eriti halduslikul kontrollimisel ja proovivõtmisel, tuleb võrdlusmeetoditena kasutada käesolevas eeskirjas sätestatud meetodeid.

2.3.   Proovivõtt

Esilaternate näidised valitakse ühtliku partii hulgast juhuslikkuse põhimõttel. Ühtlik partii tähendab tootja tootmismeetodite kohaselt määratletud sama tüüpi esilaternate rühma.

Hindamine hõlmab tavaliselt ühe tehase seeriatoodangut. Tootja võib siiski koguda sama tüübi kohta andmeid eri tehastest, kui need tehased töötavad sama kvaliteedisüsteemi ja -juhtimise alusel.

2.4.   Mõõdetud ja registreeritud fotomeetrilised parameetrid

Esilaterna näidisel tehakse fotomeetrilised mõõtmised käesolevas eeskirjas ette nähtud punktides, tulemid võetakse kaugtule puhul väärtusele Emax vastavast punktist ja punktidest HV, (3) HL ja HR (4) ning lähitule puhul punktidest B 50 L (või R), HV, 75 R (või L) ja 25 L (või R) (vt 4. lisa joonis).

2.5.   Nõuetele vastavuse kriteeriumid

Tootja peab katsetulemused statistiliselt töötlema ning määrama koos pädeva asutusega kindlaks oma toodete nõuetele vastavust reguleerivad kriteeriumid nii, et on täidetud käesoleva eeskirja punktis 12.1 sätestatud toodete nõuetele vastavuse hindamise nõuded.

Toodete nõuetele vastavuse kriteeriumid peavad olema niisugused, et 7. lisas kirjeldatud juhusliku kontrollnäidise (esimese võetud näidise) puhul on kontrolli läbimise minimaalne tõenäosus 0,95 (95 % usaldatavusega).

---

(1)  Sulgudes olevad tähed viitavad vasakpoolse liikluse jaoks ette nähtud esilaternatele.

(2)  Lähitule jaoks projekteeritud esilatern võib kiirata ka kaugtuld, mis ei pea käesoleva eeskirja nõuetele vastama.

(3)  Kui kaugtuli on vastastikku ühendatud lähitulega, on HV kaugtule puhul sama mõõtmispunkt kui lähitule puhul.

(4)  HL ja HR: punktid sirgjoonel h-h, mis asuvad punktist HV vastavalt 1,125 m vasakul ja paremal.

4. LISA

TÜÜBIKINNITUSMÄRKIDE KUJUNDUSE NÄITED

Joonis 1

Joonisel kujutatud tüübikinnitusmärgiga lamplatern on saanud tüübikinnituse Madalmaades (E4), vastab 02-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele seoses nii lähi- kui ka kaugtulega (SCR) ja on ette nähtud üksnes parempoolseks liikluseks.

MÄRKUS

Tüübikinnitusnumber ja lisatähis(ed) paigutatakse ringjoone lähedale ja tähe „E” kohale või alla või tähest paremale või vasakule. Tüübikinnitusnumbri numbrid peavad olema tähe „E” suhtes samal pool ja sellega samas suunas. Lisatähis(ed) peavad paiknema diametraalselt tüübikinnitusnumbri vastas. Rooma numbrite kasutamisest tüübikinnitusnumbrites tuleks hoiduda, et vältida segiajamist muude sümbolitega.

Joonis 2	Joonis 3a

Joonis 3b

Eespool kujutatud tüübikinnitusmärgiga lamplatern vastab käesoleva eeskirja nõuetele seoses nii lähi- kui ka kaugtulega ning on ette nähtud:

ainult vasakpoolse liikluse jaoks	mõlema liiklussüsteemi jaoks, esilaterna vastava reguleerimise teel.
Joonis 4	Joonis 5

Eespool kujutatud tüübikinnitusmärgiga lamplatern on varustatud plastmaterjalist hajutiklaasiga, vastab käesoleva eeskirja nõuetele üksnes seoses lähitulega ja on ette nähtud:

mõlema liiklussüsteemi jaoks	ainult parempoolse liikluse jaoks
Joonis 6	Joonis 7

Eespool kujutatud tüübikinnitusmärgiga lamplatern on varustatud plastmaterjalist hajutiklaasiga ja vastab käesoleva eeskirja nõuetele:

ainult seoses lähitulega ja on ette nähtud ainult vasakpoolse liikluse jaoks.	ainult seoses kaugtulega
Joonis 8	Joonis 9
Eeskirja nr 5 nõuetele vastava esilaterna tunnuskood
seoses nii lähi- kui ka kaugtulega ning on ette nähtud ainult parempoolse liikluse jaoks.	ainult seoses lähitulega ja on ette nähtud ainult parempoolse liikluse jaoks.
Lähitulelaterna hõõgniit ei sütti samal ajal kaugtulelaterna hõõgniidi ja/või mis tahes muu vastastikku ühendatud esilaternaga.

Joonis 10

Grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate lihtsustatud märgistamise näited

(Püst- ja põikjooned näitavad skemaatiliselt valgus-signaalseadme kuju. Need ei ole tüübikinnitusmärgi osad).

Mudel A

Mudel B

Mudel C

Mudel D

MÄRKUS

Neli eespool kujutatud näidist vastavad järgmistele valgustusseadmetele, mis on saanud tüübikinnituse kui: eesmine ääretulelatern, mis on saanud tüübikinnituse kooskõlas 01-seeria muudatustega muudetud eeskirjaga nr 7; esilatern, mis vastab käesolevas eeskirjas nii lähitulele kui ka kaugtulele esitatud nõuetele, on ette nähtud kasutamiseks nii parem- kui ka vasakpoolses liiklussüsteemis ning on varustatud plastmaterjalist hajutiklaasiga; eesmine udutulelatern, mis on varustatud plastmaterjalist hajutiklaasiga ja saanud tüübikinnituse kooskõlas 02-seeria muudatustega muudetud eeskirjaga nr 19; eesmine suunatulelatern kategooriast 1a, mis on saanud tüübikinnituse kooskõlas 02-seeria muudatustega muudetud eeskirjaga nr 6.

Joonis 11

Esilaternaga vastastikku ühendatud latern

Näide 1

Eespool esitatud näidis vastab eri esilaternatüüpidel kasutamiseks ette nähtud plastist hajutiklaasi märgistustele, nimelt:

kas	:	esilatern nii parempoolseks kui ka vasakpoolseks liikluseks ette nähtud lähitulega ja kaugtulega, mis on saanud tüübikinnituse Saksamaal (E1) kooskõlas 02-seeria muudatustega muudetud eeskirjaga nr 5, ja mis on vastastikku ühendatud eesmise ääretulelaternaga, mis on saanud tüübikinnituse kooskõlas 01-seeria muudatustega muudetud eeskirjaga nr 7,
või	:	esilatern nii parempoolseks kui ka vasakpoolseks liikluseks ette nähtud lähitulega ja vahemikku 86 250 kuni 101 250 kandelat jääva maksimaalse valgustugevusega kaugtulega, mis on saanud tüübikinnituse Saksamaal (E1) kooskõlas 02-seeria muudatustega muudetud eeskirjaga nr 31 ja mis on vastastikku ühendatud eespool nimetatud eesmise ääretulelaternaga,
või	:	kui kumbki eespool nimetatud esilatern on saanud tüübikinnituse üksiklaternana.

Esilaterna korpusel peab olema ainus kehtiv tüübikinnitusnumber, näiteks:

või

või

või

Joonis 11

Näide 2

Näidisel esitatakse sellise hajutiklaasi märgistus, mida kasutatakse kahe esilaterna koostus, mis on tüübikinnituse saanud Saksamaal (E1) ja mis koosneb mõlema liiklussüsteemi jaoks ette nähtud lähituld kiirgavast esilaternast ja kaugtulest, mis vastab eeskirja nr 1 nõuetele, ning esilaternast, mis kiirgab kaugtuld, mis vastab eeskirja nr 5 nõuetele.

Skeem SB2 – eesmise lamplaterna moodul, läbimõõt 180 mm (7 tolli), tüüp 2, topelttuli (lähi- ja kaugtuli)

Tekst pildi

Skeem SB3 – eesmise lamplaterna moodul, läbimõõt 180 mm (7 tolli), tüüp 1, üksiktuli (ainult kaugtuli)

Kõik mõõdud millimeetrites

Skeem SB4 – eesmise lamplaterna moodul, läbimõõt 180 mm (7 tolli), tüüp 2, üksiktuli (ainult lähituli)

Kõik mõõdud millimeetrites

Skeem SB5 – eesmise lamplaterna moodul, läbimõõt 145 mm (5,75 tolli), tüüp 1, üksiktuli (ainult kaugtuli)

Kõik mõõdud millimeetrites

Tekst pildi

Skeem SB6 – eesmise lamplaterna moodul, läbimõõt 145 mm (5,75 tolli), tüüp 2, topelttuli (lähi- ja kaugtuli)

Kõik mõõdud millimeetrites

Skeem SB7 – eesmise lamplaterna moodul, läbimõõt 145 mm (5,75 tolli), tüüp 1, üksiktuli (ainult lähituli)

Kõik mõõdud millimeetrites

Skeemid SB8a ja SB8b – mõõteekraanid

A.   Esilatern parempoolse liikluse jaoks

(mõõtmed millimeetrites)

h-h: horisontaaltasapind	läbib esilaterna fookust
v-v: vertikaaltasapind

B.   Esilatern vasakpoolse liikluse jaoks

(mõõtmed millimeetrites)

h-h: horisontaaltasapind	läbib esilaterna fookust
v-v: vertikaaltasapind

5. LISA

TÖÖTAVATE ESILATERNATE FOTOMEETRILISTE TÖÖPARAMEETRITE PÜSIVUSE KATSETAMINE

Komplektsete esilaternate katsetamine

Pärast fotomeetriliste näitajate mõõtmist käesoleva eeskirja ettekirjutuste kohaselt kaugtule puhul väärtusele Emax vastavas punktis ja lähitule puhul punktides HV, 50 R ja B 50 L (või HV, 50 L, B 50 R vasakpoolseks liikluseks määratud esilaternate puhul) kontrollitakse töötava komplektse esilaterna fotomeetriliste tööparameetrite püsivust. Komplektse esilaterna all peetakse silmas laternakoostu koos seda ümbritsevate korpuse osade ja lampidega, mis võivad mõjutada selle soojust hajutavaid omadusi.

1.   Fotomeetriliste tööparameetrite püsivuse katsetamine

Katsed tehakse kuivas ja tuulevaikses kohas õhutemperatuuril 23 °C ± 5 °C ning komplektne esilatern asetatakse statiivile nii, et see vastab esilaterna õigele paigutusele sõidukil.

1.1.   Puhas esilatern

Esilaternal lastakse töötada 12 tundi, nagu kirjeldatud punktis 1.1.1, ning seda kontrollitakse vastavalt punktile 1.1.2.

1.1.1.   Katsemenetlus

Esilaternal lastakse töötada ettenähtud aja vältel järgmisel viisil:

1.1.1.1.

a) kui tüübikinnitus antakse ainult ühele valgustusfunktsioonile (lähi- või kaugtulele), lülitatakse vastav hõõgniit ettenähtud ajaks sisse (1); b) vastastikku ühendatud kaugtulelaterna ja lähitulelaterna puhul (kahe hõõgniidiga lamplatern): kui taotleja deklaratsiooni kohaselt lülitatakse esilaterna kasutamisel korraga sisse vaid üks hõõgniit, (2) tehakse katse vastavalt sellele tingimusele (1) ning igal määratud funktsioonil lastakse töötada punktis 1.1 nimetatud ajavahemikust poole võrra lühema ajavahemiku vältel; kõigil ülejäänud juhtudel (1)  (2) rakendatakse esilaterna suhtes sätestatud ajavahemiku vältel järgmist tsüklit:   15 minutiks lülitatakse sisse lähitule hõõgniit;   5 minutiks lülitatakse sisse kõik hõõgniidid; c) grupeeritud valgustusfunktsioonide korral lülitatakse kõik need funktsioonid korraga sisse üksikfunktsioonide kohta punktis a määratletud ajavahemikuks, võttes arvesse ka punktis b osutatud vastastikku ühendatud valgustusfunktsioonide kasutamist, vastavalt tootja juhistele.

1.1.1.2.

Katsepinge Pinget tuleb reguleerida nii, et rakendatav võimsus oleks 15 % (24 V tüübi puhul 26 %) lamplaternamooduli(te) tüübile (tüüpidele) käesolevas eeskirjas ette nähtud nimivõimsusest.

1.1.2.   Katsetulemused

1.1.2.1.   Visuaalne kontroll

Kui esilaterna temperatuur on ühtlustunud ümbritseva keskkonna temperatuuriga, puhastatakse esilaterna hajutiklaas ja väline hajutiklaas (kui see on olemas) puhta niiske puuvillase lapiga. Seejärel tuleb seda visuaalselt kontrollida: esilaterna hajutiklaasil ega välisel hajutiklaasil (kui see on olemas) ei tohi olla ühtki nähtavat moonutust, deformatsiooni, mõra ega värvimuutust.

1.1.2.2.   Fotomeetriline katse

Käesoleva eeskirja nõuete kohaselt tuleb fotomeetrilisi väärtusi kontrollida järgmistes punktides:

lähitule puhul:   50 R – B 50 L – HV parempoolseks liikluseks ette nähtud esilaternatel,   50 L – B 50 R – HV vasakpoolseks liikluseks ette nähtud esilaternatel;

kaugtule puhul: punkt Emax

Esilaterna aluse võimaliku kuumusdeformatsiooni arvessevõtmiseks võib teha teise suunamise (varju piiri asukoha muutumist käsitletakse käesoleva lisa punktis 2).

Lubatav erinevus fotomeetriliste näitajate ja enne katset mõõdetud väärtuste vahel on 10 %, mis sisaldab ka fotomeetriliste mõõtmiste lubatud hälvet.

1.2.   Määrdunud esilatern

Pärast esilaterna katsetamist punkti 1.1 kohaselt tuleb lasta sel pärast punktis 1.2.1 ette nähtud viisil ettevalmistamist töötada ühe tunni vältel punktis 1.1.1 kirjeldatud viisil ning seejärel kontrollida seda punktis 1.1.2 ette nähtud viisil.

1.2.1.   Esilaterna ettevalmistamine

1.2.1.1.   Katsesegu

1.2.1.1.1.

Esilaterna puhul, mille välimine hajutiklaas on klaasist, peab esilaternale kantav vee ja saasteaine segu koosnema:   9 massiosast kvartsliivast osakeste suurusega 0–100 μm,   1 massiosast taimsest söetolmust (pöök) osakeste suurusega 0–100 μm,   0,2 massiosast NaCMC-st (3) ja   sobivast kogusest destilleeritud veest elektrijuhtivusega ≤ 1 mS/m. Segu ei tohi olla vanem kui 14 päeva.

1.2.1.1.2.

Esilaterna puhul, mille välimine hajutiklaas on plastist, peab esilaternale kantav vee ja saasteaine segu koosnema:   9 massiosast kvartsliivast osakeste suurusega 0–100 μm,   1 massiosast taimsest söetolmust (pöök) osakeste suurusega 0–100 μm,   0,2 massiosast NaCMC-st3,   13 massiosast destilleeritud veest elektrijuhtivusega ≤ 1 mS/m ning   2 ± 1 massiosast pindaktiivsest ainest (4). Segu ei tohi olla vanem kui 14 päeva.

1.2.1.2.   Katsesegu kandmine esilaternale

Katsesegu kantakse ühtlaselt tervele esilaterna valgust kiirgavale pinnale ja lastakse sel kuivada. Menetlust korratakse seni, kuni valgustustiheduse väärtus on langenud 15–20 %-ni punktis 1 kirjeldatud tingimustes mõõdetud väärtustest igas järgmises punktis:

kaug- või lähitulelaterna puhul kaugtule fotomeetrilise jaotuse väärtusele Emax vastav punkt;

ainult kaugtulelaterna puhul kaugtule fotomeetrilise jaotuse väärtusele Emax vastav punkt;

ainult lähitulelaterna puhul, mis on ette nähtud parempoolse liikluse jaoks, punktid 50 R ja 50 V (5);

ainult lähitulelaterna puhul, mis on ette nähtud vasakpoolse liikluse jaoks, punktid 50 L ja 50 V (5).

1.2.1.3.   Mõõteseadmed

Mõõteseadmed peavad olema samaväärsed esilaterna tüübikinnituskatsetel kasutatutega.

2.   Soojuse mõjul toimuva varju piiri vertikaalse nihkumise katse

Selle katse käigus kontrollitakse, kas varju piiri vertikaalne nihkumine soojuse mõjul ei ületa töötava eesmise lähitulelaterna puhul ette nähtud väärtust.

Esilaternaga, mida katsetati vastavalt punktile 1.1, tehakse katse nii, nagu on kirjeldatud punktis 2.1, eemaldamata esilaternat katseseadmelt ja muutmata selle asendit katseseadme suhtes.

2.1.   Katse

Katse tehakse kuivas ja tuulevaikses kohas õhutemperatuuril 23 °C ± 5 °C.

Esilaternas, milles kasutatakse masstoodanguna valmistatud ning vähemalt ühe tunni vältel vanandatud lamplaternat, lülitatakse lähituli sisse, esilaternat seejuures katseseadmest eemaldamata ja laterna asendit katseseadme suhtes muutmata. (Käesolevaks katseks reguleeritakse pinge niisuguseks, nagu on ette nähtud punktiga 1.1.1.2.) Varju piiri horisontaalse osa asendit (joone v-v ja punkti B 50 L (parempoolne liiklus) või punkti B 50 R (vasakpoolne liiklus) läbiva vertikaaljoone vahel) kontrollitakse vastavalt 3 minutit (r3) ja 60 minutit (r60) pärast esilaterna sisselülitamist.

Eespool kirjeldatud varju piiri nihkumist mõõdetakse mis tahes meetodil, mis tagab piisava täpsuse ja korratavad tulemused.

2.2.   Katsetulemused

2.2.1.

Milliradiaanides väljendatud tulemused loetakse vastuvõetavaks, kui esilaterna kohta registreeritud absoluutväärtus ei ületa 1,0 mrad (Δ rI < 1,0 mrad).

2.2.2.

Kui aga eespool osutatud väärtus ületab 1,0 mrad, kuid ei ületa 1,5 mrad (1,0 mrad ≤ Δ rI ≤ 1,5 mrad), tehakse punktis 2.1 kirjeldatud viisil uus katse teise esilaternaga, mille puhul on eelnevalt kolm korda järjest rakendatud allpool kirjeldatud tsüklit, et stabiliseerida laterna mehaanilised osad alusel asendis, mis kujutab esilaterna korrektset paigutust sõidukil: lähitulelaternal lastakse töötada 1 tunni vältel (pinge tuleb reguleerida punktis 1.1.1.2 ette nähtud viisil); latern lülitatakse üheks tunniks välja. Esilaterna tüüp loetakse vastuvõetavaks, kui esimese näidise puhul mõõdetud absoluutväärtuse Δ rI ja teise näidise puhul mõõdetud absoluutväärtuse Δ rII aritmeetiline keskmine ei ületa 1,0 mrad

---

(1)  Kui katsetatav esilatern on grupeeritud ja/või vastastikku ühendatud suunatulelaternatega, peavad viimased olema sisse lülitatud kogu katse vältel. Kui tegemist on suunatulelaternaga, tuleb see sisse lülitada vilkuvas režiimis nii, et põlemise ja mittepõlemise kestuste suhe on ligikaudu üks ühele.

(2)  Kui esilaterna vilgutamisel töötab korraga kaks või rohkem hõõgniiti, ei käsitata seda hõõgniitide normaalse samaaegse kasutamisena.

(3)  NaCMC on karboksümetüültselluloosi (mida tavaliselt tähistatakse lühendiga CMC) naatriumsool. Segus kasutataval NaCMC-l peab temperatuuri 20 °C juures olema asendusaste 0,6–0,7 ja viskoossus 200–300 cP 2 % lahuse puhul.

(4)  Koguse lubatud hälve tuleneb vajadusest saavutada määrdumine, mis valgub õigesti laiali kogu plastist hajutiklaasil.

(5)  Punkt 50 V asub 375 mm punktist HV allpool vertikaaljoonel v-v, kui ekraan on 25 m kaugusel.

6. LISA

PLASTMATERJALIST HAJUTIKLAASIDEGA LATERNATELE ESITATAVAD NÕUDED – HAJUTIKLAASI VÕI MATERJALINÄIDISTE JA KOMPLEKTSETE LATERNATE KATSETAMINE

1.   ÜLDNÕUDED

1.1.

Vastavalt käesoleva eeskirja punktile 3.2.4 katsetamiseks antud näidised peavad vastama käesoleva lisa punktides 2.1–2.5 esitatud nõuetele.

1.2.

Käesoleva määruse punkti 3.2.3 kohaselt katsetatavate plastist hajutiklaasidega komplektsete esilaternate viiest näidisest kaks peavad hajutiklaasi materjali suhtes vastama punkti 2.6 nõuetele.

1.3.

Plastmaterjalist hajutiklaaside näidistega või materjalinäidistega koos peegeldiga, millele on ette nähtud paigaldada hajutiklaas (kui peegeldi on kasutusel), tehakse tüübikinnituskatsed käesoleva lisa 1. liite tabelis A esitatud kronoloogilises järjekorras.

1.4.

Kui aga tootja suudab tõendada, et toode on juba läbinud punktidega 2.1–2.5 ette nähtud katsed või mõne muu eeskirja kohased samaväärsed katsed, ei ole nimetatud katseid vaja korrata; kohustuslikud on ainult 1. liite tabelis B ette nähtud katsed.

2.   KATSED

2.1.   Vastupidavus temperatuurimuutustele

2.1.1.   Katsed

Kolme uut näidist (hajutiklaasi) katsetatakse temperatuuri ja suhtelise õhuniiskuse muutumise viie tsükli vältel vastavalt järgmisele programmile:

3 tundi temperatuuril 40 °C ± 2 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 85–95 %;

1 tund temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60–75 %;

15 tundi temperatuuril –30 °C ± 2 °C;

1 tund temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60–75 %;

3 tundi temperatuuril 80 °C ± 2 °C;

1 tund temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60–75 %;

enne seda katset tuleb näidiseid hoida vähemalt neli tundi temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60–75 %.

Märkus:

näidiste ühetunnine temperatuuril 23 °C ± 5 °C hoidmine peab sisaldama termilise šoki ärahoidmiseks vajalikku ühelt temperatuurilt teisele ülemineku etappi.

2.1.2.   Fotomeetrilised mõõtmised

2.1.2.1.   Meetod

Enne ja pärast katset tehakse näidiste fotomeetrilised mõõtmised.

Mõõtmised tehakse standardlaternaga järgmistes punktides:

lähitulelaterna või lähi- ja kaugtulelaterna lähitulega punktides B 50 L ja 50 R (vasakpoolse liikluse jaoks ette nähtud laternate puhul B 50 R ja 50 L);

väärtusele Emax vastavas punktis kaugtulelaterna või kaug- ja lähitulelaterna kaugtule puhul.

2.1.2.2.   Tulemused

Igal näidisel enne ja pärast katset mõõdetud fotomeetriliste väärtuste erinevus ei tohi ületada 10 %, mille hulka kuulub fotomeetrilise mõõtmise lubatud hälve.

2.2.   Vastupidavus atmosfäärimõjudele ja keemilistele mõjuritele

2.2.1.   Vastupidavus atmosfäärimõjudele

Kolmele uuele näidisele (hajutiklaasile või materjalinäidisele) suunatakse valguskiirgust allikast, mille spektraaljaotus on samasugune kui mustal kehal temperatuurivahemikus 5 500 – 6 000 K. Kiirgusallika ja näidiste vahele asetatakse sobivad filtrid, et minimeerida alla 295 nm ja üle 2 500 nm lainepikkusega valguskiirgust. Näidistele suunatakse valguskiirgus kiiritustihedusega 1 200 W/m2 ± 200 W/m2, kuni saadav valguskiirguse koguenergiatihedus on 4 500 MJ/m2 ± 200 MJ/m2. Katseseadises näidistega samale tasandile paigutatud mustal paneelil mõõdetud temperatuur peab olema 50 °C ± 5 °C. Ühtlase valguskiirguse tagamiseks peavad näidised pöörlema ümber kiirgusallika kiirusega, mis jääb vahemikku 1–5 p/min.

Näidistele piserdatakse destilleeritud vett juhtivusega alla 1 mS/m temperatuuril 23 °C ± 5 °C, vastavalt järgmisele tsüklile:

pihustamine	:	5 minutit;
kuivatamine	:	25 minutit.

2.2.2.   Vastupidavus keemilistele mõjuritele

Pärast käesoleva lisa punktis 2.2.1 kirjeldatud katset ja käesoleva lisa punktis 2.2.3.1 kirjeldatud mõõtmisi töödeldakse kolme nimetatud näidise välispinda punktis 2.2.2.2 kirjeldatud viisil käesoleva lisa punktis 2.2.2.1 määratletud seguga.

2.2.2.1.   Katsesegu

Katsesegu sisaldab (mahuprotsentides) 61,5 % n-heptaani, 12,5 % tolueeni, 7,5 % etüültetrakloriidi, 12,5 % triklooretüleeni ja 6 % ksüleeni.

2.2.2.2.   Katsesegu pealekandmine

(ISO 105 kohast) puuvillast lappi niisutatakse, kuni see on punktis 2.2.2.1 kirjeldatud segust märg, ning hiljemalt 10 sekundi pärast asetatakse see näidise välispinnale ja hoitakse seda seal 10 minutit survega 50 N/cm2, mis vastab 14 × 14 mm suurusel katsepinnal jõule 100 N.

Selle kümneminutilise ajavahemiku vältel niisutatakse lappi seguga uuesti, nii et kasutatav vedelik oleks koostiselt jätkuvalt identne ettenähtud katseseguga.

Pealekandmise ajal on pragude tekkimise ärahoidmiseks lubatud näidisele rakendatavat survet kompenseerida.

2.2.2.3.   Puhastamine

Pärast katsesegu pealekandmist kuivatatakse näidiseid välisõhus ning pestakse seejärel punktis 2.3 (vastupidavus puhastusainetele) kirjeldatud seguga, mille temperatuur on 23 °C ± 5 °C.

Seejärel tuleb näidiseid temperatuuril 23 °C ± 5 °C hoolikalt loputada destilleeritud veega, mis ei sisalda üle 0,2 protsendi lisandeid, ja pühkida seejärel pehme lapiga.

2.2.3.   Tulemused

2.2.3.1.   Pärast atmosfäärimõjudele vastupidavuse katset ei tohi näidiste välispinnas olla pragusid, kriimustusi, mõrasid ega deformatsioone ning valgusläbivuse muutumise keskmine väärtus

, mida on mõõdetud kolmel näidisel vastavalt käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud menetlusele, ei tohi ületada 0,020 (Δ tm ≤ 0,020).

2.2.3.2.   Pärast keemilistele ainetele vastupidavuse katset ei tohi näidistel olla keemiliste ainete jälgi, mis võivad muuta valguse hajumist, mille keskmine muutumise väärtus

, mida on mõõdetud kolmel näidisel vastavalt käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud menetlusele, ei tohi olla suurem kui 0,020 (Δ dm ≤ 0,020).

2.3.   Vastupidavus puhastusainetele ja süsivesinikele

2.3.1.   Vastupidavus puhastusainetele

Kolme näidise (hajutiklaasi või materjalinäidise) välispinda kuumutatakse temperatuurini 50 °C ± 5 °C ja kastetakse seejärel viieks minutiks segusse, mille temperatuur on 23 °C ± 5 °C ning mis koosneb 99 osast destilleeritud veest maksimaalse lisandite sisaldusega 0,02 % ja ühest osast alküülarüülsulfonaadist.

Katse lõpul kuivatatakse näidiseid temperatuuril 50 °C ± 5 °C. Näidiste pinda puhastatakse niiske lapiga.

2.3.2.   Vastupidavus süsivesinikele

Kolme näidise välispinda hõõrutakse seejärel ühe minuti vältel kergelt puuvillase lapiga, mida on immutatud 70 % n-heptaanist ja 30 % tolueenist (mahuprotsentides) koosnevas segus, ning kuivatatakse seejärel välisõhus.

2.3.3.   Tulemused

Pärast kahe nimetatud katse järjestikust tegemist ei tohi valgusläbivuse muutumise keskmine väärtus

, mida on mõõdetud kolmel näidisel vastavalt käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud menetlusele, olla suurem kui 0,010 (Δ tm ≤ 0,010).

2.4.   Vastupidavus mehaanilisele kulumisele

2.4.1.   Mehaanilise kulumise katse

Välispinda katsetatakse käesoleva lisa 3. liites kirjeldatud meetodil, millega saavutatakse pinna ühtlane mehaaniline kulumine.

2.4.2.   Tulemused

Pärast nimetatud katset mõõdetakse muutusi:

valgusläbivuses	:	,
ja valguse hajumises	:	,

vastavalt käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud menetlusele punktis 2.2.4 määratud alas. Kolme näidise keskmine väärtus peab vastama järgmistele tingimustele:

Δ tm ≤ 0,100;

Δ dm ≤ 0,050.

2.5.   Pinnete olemasolu korral: pinnete nakkumise katse

2.5.1.   Näidise ettevalmistamine

Hajutiklaasi pindesse lõigatakse žiletitera või nõelaga 20 mm × 20 mm suurune ruudustik ruutude suurusega umbes 2 mm × 2 mm. Terale või nõelale avaldatav surve peab olema piisav vähemalt pinde läbilõikamiseks.

2.5.2.   Katse kirjeldus

Kasutada tuleks kleeplinti nakkejõuga 2 N / laiuse cm ± 20 %, mida mõõdetakse käesoleva lisa 4. liites kindlaks määratud standardtingimustes. Nimetatud kleeplint, mille laius peab olema vähemalt 25 mm, surutakse vähemalt viieks minutiks vastu punktis 2.5.1 kirjeldatud viisil ette valmistatud pinda.

Seejärel koormatakse kleeplindi otsa nii, et katsetatava pinna nakkejõule rakendub vastava pinna suhtes risti mõjuv vastujõud. Selles faasis tõmmatakse kleeplint pinnalt ära ühtlase kiirusega 1,5 m/s ± 0,2 m/s.

2.5.3.   Tulemused

Ruudustikuga kaetud alas ei tohi esineda märgatavaid kahjustusi. Ruutude lõikepunktides või lõigete servades on kahjustused lubatud juhul, kui kahjustatud ala ei ületa 15 % ruudustikuga kaetud pindalast.

2.6.   Plastist hajutiklaasiga komplektse laterna katsetamine

2.6.1.   Hajutiklaasi pinna vastupidavus mehaanilisele kulumisele

2.6.1.1.   Katsed

Laternanäidise nr 1 hajutiklaasiga tehakse punktis 2.4.1 kirjeldatud katse.

2.6.1.2.   Tulemused

Pärast katset ei tohi laternal tehtud käesoleva eeskirja kohaste fotomeetriliste mõõtmiste tulemused ületada punktide B 50 L ja HV jaoks ette nähtud maksimumväärtusi rohkem kui 30 % võrra ega olla rohkem kui 10 % võrra väiksemad punkti 75 R jaoks ette nähtud miinimumväärtustest (vasakpoolse liikluse jaoks ette nähtud esilaternate puhul on vastavad punktid B 50 R, HV ja 75 L).

2.6.2.   Pinnete olemasolu korral: pinnete nakkumise katse

Laternanäidise nr 2 hajutiklaasiga tehakse punktis 2.5 kirjeldatud katse.

3.   TOODANGU NÕUETELE VASTAVUSE KONTROLLIMINE

3.1.

Hajutiklaaside valmistamiseks kasutatavate materjalide osas peetakse seeriasse kuuluvaid laternaid käesoleva eeskirja nõuetele vastavaks, kui: 3.1.1. pärast keemilistele ainetele, puhastusainetele ja süsivesinikele vastupidavuse katseid ei ole näidiste välispinnal palja silmaga märgatavaid pragusid, lõhesid ega deformatsioone (vt punktid 2.2.2, 2.3.1 ja 2.3.2); 3.1.2. pärast punktis 2.6.1.1 kirjeldatud katset jäävad punktis 2.6.1.2 nimetatud mõõtepunktide fotomeetrilised väärtused käesoleva eeskirjaga toodangu nõuetele vastavuse suhtes kehtestatud piiridesse.

3.2.

Kui katsetulemused ei vasta nõuetele, korratakse katseid juhuslikkuse põhimõttel valitud teise esilaternanäidisega.

7. LISA

PROOVIVÕTU MIINIMUMNÕUDED KONTROLLIJALE

1.   ÜLDOSA

1.1.

Vastavusnõudeid peetakse käesoleva eeskirja nõuete kohaselt mehaanilisest ja geomeetrilisest seisukohast täidetuks, kui erinevused ei ületa vältimatuid tootmishälbeid.

1.2.

Fotomeetriliste tööparameetrite osas ei vaidlustata masstoodanguna valmistatavate esilaternate nõuetele vastavust juhul, kui mis tahes juhuslikult katsetamiseks valitud esilaterna fotomeetriliste tööparameetrite mõõtmisel: 1.2.1. ükski mõõdetud väärtus ei erine käesoleva eeskirjaga ette nähtud väärtustest enam kui 20 %. Väärtuste B 50 L (või R) ja III ala puhul võib maksimumhälve ebasoodsas suunas olla vastavalt: B 50 L (või R) : 0,2 luksi ehk 20 % 0,3 luksi ehk 30 % III ala : 0,3 luksi ehk 20 % 0,45 luksi ehk 30 % 1.2.2. või kui 1.2.2.1. lähitule puhul on käesoleva eeskirjaga ettenähtud väärtused täidetud punktis HV (lubatud hälbega 0,2 luksi) ja sama suunatuse korral vähemalt ühes punktis igal mõõteekraanil (25 m kaugusel) järgmiste punktide ümber 15 cm raadiusega ringjoonega piiratud alal: B 50 L (või R) (lubatud hälbega 0,1 luksi), 75 R (või L), 25 R, 25 L, ja kogu IV alal, mis ei ole rohkem kui 22,5 cm joonest 25 R või 25 L kõrgemal, 1.2.2.2. ning kui punkt HV asub kaugtule puhul samavalgustustihedusjoone 0,75 Emax piires, kehtib kõikides käesoleva eeskirja punkti 8.10 kohaselt kindlaks määratud mõõtepunktides maksimumväärtuste suhtes lubatud hälve +20 % ja miinimumväärtuste suhtes lubatud hälve –20 %. Võrdlustähist ei võeta arvesse. 1.2.3. Kui eespool kirjeldatud katsete tulemused ei vasta nõuetele, on esilaterna suuna muutmine lubatud tingimusel, et valgusvihu telje nihe külgsuunas ei ületa 1° paremale ega vasakule (1). 1.2.4. Ilmsete defektidega esilaternaid ei võeta arvesse. 1.2.5. Võrdlustähist ei võeta arvesse.

1.3.

Värvsuskoordinaatide suhtes kohaldatavad nõuded peavad olema täidetud.

2.   ESIMENE PROOVIVÕTT

Esimesel proovivõtul valitakse juhuslikkuse põhimõttel neli esilaternat. Esimene kahest laternast koosnev näidis märgistatakse tähega A ja teine tähega B.

2.1.   Nõuetele vastavust ei vaidlustata

2.1.1.

Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlusele ei vaidlustata masstoodanguna valmistatavate esilaternate nõuetele vastavust juhul, kui esilaternate mõõteväärtuste kõrvalekalded ebasoodsas suunas on järgmised: 2.1.1.1. näidis A A1: ühel esilaternal   0  % ühel esilaternal mitte rohkem kui 20  % A2: mõlemal esilaternal rohkem kui 0  % Kuid mitte rohkem kui 20  % edasi näidisele B     2.1.1.2. näidis B B1: mõlemal esilaternal 0  %

2.1.2.

või kui näidise A puhul on täidetud punkti 1.2.2 tingimused.

2.2.   Nõuetele vastavus vaidlustatakse

2.2.1.

Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlusele tuleb masstoodanguna valmistatavate esilaternate nõuetele vastavus vaidlustada ja tootjalt toodangu nõuetele vastavaks muutmist (ühtlustamist) nõuda juhul, kui esilaternate mõõteväärtuste kõrvalekalded on järgmised: 2.2.1.1. näidis A A3: ühel esilaternal mitte rohkem kui 20  % ühel esilaternal rohkem kui 20  % Kuid mitte rohkem kui 30  % 2.2.1.2. näidis B B2: A2 korral     ühel esilaternal rohkem kui 0  % Kuid mitte rohkem kui 20  % ühel esilaternal mitte rohkem kui 20  % B3: A2 korral     ühel esilaternal   0  % ühel esilaternal rohkem kui 20  % kuid mitte rohkem kui 30  %

2.2.2.

või kui näidise A puhul ei ole täidetud punkti 1.2.2 tingimused.

2.3.   Tüübikinnituse tühistamine

Nõuetele vastavus tuleb vaidlustada ja punkti 10 sätteid kohaldada juhul, kui käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlust järgides on esilaternate mõõteväärtuste kõrvalekalded järgmised:

2.3.1.

näidis A A4: ühel esilaternal mitte rohkem kui 20  % ühel esilaternal rohkem kui 30  % A5: mõlemal esilaternal rohkem kui 20  %

2.3.2.

näidis B B4: A2 korral     ühel esilaternal rohkem kui 0  % kuid mitte rohkem kui 20  % ühel esilaternal rohkem kui 20  % B5: A2 korral     mõlemal esilaternal rohkem kui 20  % B6: A2 korral     ühel esilaternal   0  % ühel esilaternal rohkem kui 30  %

2.3.3.

või kui näidise A ja B puhul ei ole täidetud punkti 1.2.2 tingimused.

3.   KORDUV PROOVIVÕTT

A3, B2 ja B3 puhul tuleb hiljemalt kaks kuud pärast teatamist võtta uued näidised: kahest esilaternast koosnev kolmas näidis C ja kahest esilaternast koosnev neljas näidis D, mis valitakse pärast toodangu ühtlustamist valminud kauba varude hulgast.

3.1.   Nõuetele vastavust ei vaidlustata

3.1.1.

Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlusele ei vaidlustata masstoodanguna valmistatavate esilaternate nõuetele vastavust juhul, kui esilaternate mõõteväärtuste kõrvalekalded on järgmised: 3.1.1.1. näidis C C1: ühel esilaternal   0  % ühel esilaternal mitte rohkem kui 20  % C2: mõlemal esilaternal rohkem kui 0  % Kuid mitte rohkem kui 20  %     edasi näidisele D 3.1.1.2. näidis D D1: C2 korral   mõlemal esilaternal 0  %

3.1.2.

või kui näidise C puhul on täidetud punkti 1.2.2 tingimused.

3.2.   Nõuetele vastavus vaidlustatakse

3.2.1.

Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlusele tuleb masstoodanguna valmistatavate esilaternate nõuetele vastavus vaidlustada ja tootjalt toodangu nõuetele vastavaks muutmist (ühtlustamist) nõuda juhul, kui esilaternate mõõteväärtuste kõrvalekalded on järgmised: 3.2.1.1. näidis D D2: C2 korral     ühel esilaternal rohkem kui 0  % kuid mitte rohkem kui 20  % ühel esilaternal mitte rohkem kui 20  % 3.2.1.2. või kui näidise C puhul ei ole täidetud punkti 1.2.2 tingimused.

3.3.   Tüübikinnituse tühistamine

Nõuetele vastavus tuleb vaidlustada ja punkti 13 sätteid kohaldada juhul, kui käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlust järgides on esilaternate mõõteväärtuste kõrvalekalded järgmised:

3.3.1.

näidis C C3: ühel esilaternal mitte rohkem kui 20  % ühel esilaternal rohkem kui 20  % C4: mõlemal esilaternal rohkem kui 20  %

3.3.2.

näidis D D3: C2 korral     ühel esilaternal 0 või rohkem kui 0  % ühel esilaternal rohkem kui 20  %

3.3.3.

või kui näidise C ja D puhul ei ole täidetud punkti 1.2.2 tingimused.

4.   VARJU PIIRI VERTIKAALASENDI MUUTUMINE

Varju piiri vertikaalasendi kuumusest tingitud muutumise kontrollimiseks kohaldatakse järgmist menetlust.

Pärast käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõttu katsetatakse üht näidisesse A kuuluvat esilaternat 5. lisa punktis 2.1 kirjeldatud menetluse kohaselt pärast seda, kui sellele on kolm korda järjest rakendatud 5. lisa punktis 2.2.2 kirjeldatud tsüklit.

Esilatern loetakse nõuetele vastavaks, kui Δr ei ületa 1,5 mrad.

Kui nimetatud väärtus on suurem kui 1,5 mrad, kuid ei ületa 2,0 mrad, katsetatakse teist näidisesse A kuuluvat esilaternat ning seejärel ei tohi mõlema näidise puhul registreeritud absoluutväärtuste keskmine ületada 1,5 mrad.

Kui aga kõnealune 1,5 mrad nõue ei ole näidise A puhul täidetud, tehakse sama menetlus näidise B kahe esilaternaga ja Δr väärtus ei tohi neist kummagi puhul ületada 1,5 mrad.

Joonis 1

2 seadet

Esimene proovivõtt

4 juhuslikult valitud seadet jaotatuna näidisteks A ja B

2 seadet

LÕPP

Edasi näidise B juurde

LÕPP

Ühtlustamine

Tootja kohustub muutma tooted nõuetele vastavaks

2 seadet

2 seadet

Korduv proovivõtt

4 juhuslikult valitud seadet jaotatuna näidisteks C ja D

LÕPP

Edasi näidise D juurde

LÕPP

Ühtlustamise juurde

Tüübikinnitus tühistatud

Maksimaalne kõrvalekalle piirnormist (protsentides) ebasoodsas suunas

Võimalikud tulemused näidisega D

Võimalikud tulemused näidisega B

Võim. tulemused näidisega C

Võimalikud tulemused näidisega A

---

(1)  Lähitule jaoks projekteeritud esilatern võib kiirata ka kaugtuld, mis ei pea käesoleva eeskirja nõuetele vastama.

1. LISA

LEEDVALGUSALLIKATE  (*1) ANDMELEHED

Leedvalgusallikate kategooriate ja nende andmelehtede numbrite loetelu

Kategooria		Lehe number/numbrid
LR1		LR1/1 kuni 5
LW2		LW2/1 kuni 5

Leedvalgusallikate andmelehtede loetelu ja nende järjestus käesolevas lisas

Lehe number/numbrid

LR1/1 kuni 5

LW2/1 kuni 5

Kategooria LR1 – leht LR1/1

Joonistel esitatakse üksnes leedvalgusallika põhimõõtmed (mm)

Joonis 1

Põhijoonis

Tekst pildi

Joonis 2

Liitmik

Tekst pildi

Kategooria LR1 – leht LR1/2

Tabel 1

Peamised elektrilised ja fotomeetrilised omadused

Mõõtmed (mm)		Lubatud hälve
		Seeriatootmise leedvalgusallikad		Standardne leedvalgusallikas
e (1)	24,0	0,2		0,1
Sokkel PGJ21t-1 vastavalt IEC väljaandele 60061 (leht 7004-165–1)
Elektrilised ja fotomeetrilised omadused (2)
Nimiväärtused		Kõrval-funktsioon	Põhi-funktsioon	Kõrval-funktsioon	Põhi-funktsioon
	Volti	12		12
Siht väärtused (3)	Vatti (pingel 13,5 V DC)	max 0,75	max 3,5 min 1,4	max 0,75	max 3,5 min 1,4
	Valgusvoog (lm pingel 13,5 V DC)			3,5 ± 10 %	47 ± 10 %
	Valgusvoog (lm pingel 10–16 V DC)	3,5 ± 20 %	47 ± 20 %

Rikkekäitumine

Leedvalgusallika rikke (mittesüttimise) korral peab maksimaalne voolutarve põhifunktsiooni režiimi sisendpinge vahemikus olema väiksem kui 20 mA (avatud ahelaga).

Katseekraanil olevale projektsioonile esitatavad nõuded

Järgmise katse abil määratakse kindlaks nõuded leedvalgusallika nähtavale valgust kiirgavale alale ning tehakse kindlaks, kas valgust kiirgav ala paikneb nulltelje ja baastasandi suhtes õigesti, et kontrollida nõuetele vastavust.

Valgust kiirgava ala asetust kontrollitakse kastisüsteemi abil, mis on esitatud joonisel 3, kus on näidatud projektsioonid vaatlussuunas γ = 90° tasanditel C90 ja C180 (C, γ vastavalt joonisele 4). Vähemalt 95 % vaatlussuunas kiiratavast valgusvoost peab tulema trapetsikujulisest alast, mis on määratud mõõtudega d1, d2 ja c. Vähem kui 70 % valgusvoost peab tulema ristkülikukujulisest alast, mis on määratud mõõtudega d3 ja c.

Kategooria LR1 – leht LR1/3

Joonis 3

Valgust kiirgava ala määramine kastisüsteemis

Tabel 2

Kastisüsteemi mõõtmed joonisel 3

Mõõtmed (mm)	f	c	d1	d2	d3
Seeriatootmise leedvalgusallikad	E + 0,2	3,6	21,0	15,0	7,0
Standardsed (etalon-) leedvalgusallikad	E + 0,1	3,4	21,0	15,0	7,0

Valgustugevuse standardjaotus

Järgmise katse abil määratakse kindlaks valgusallika valgustugevuse standardjaotus nulltelge sisaldaval juhuslikult valitud tasandil. Koordinaatsüsteemi lähtekohana kasutatakse nulltelje ja kasti ülemise serva lõikumispunkti.

Valgusallikas paigaldatakse lamedale plaadile, millel on vastavad kinnitusdetailid. Plaat kinnitatakse goniomeetri aluse külge kanduriga, nii et valgusallika nulltelg on samas suunas goniomeetri ühe pöörlemisteljega. Vastavat mõõtmismeetodit on kujutatud joonisel 4.

Kategooria LR1 – leht LR1/4

Joonistel esitatakse üksnes leedvalgusallika peamine mõõtmismeetod.

Joonis 4

Seaded valgustugevusjaotuse mõõtmiseks

Põhifunktsiooni valgustugevuse andmed registreeritakse standardse fotogoniomeetri abil. Mõõtmiskaugus tuleb valida nii, et detektor paikneb valgusjaotuse ala kaugemas servas.

Mõõtmised tehakse kolmel C-tasandil, mis sisaldavad valgusallika nulltelge. Kolm C-tasandit peavad paiknema C30 ja C330 vahel, et vältida liitmiku heidetud varje, ning nad peavad olema teineteisest vähemalt 30° kaugusel. Iga tasandi katsepunktid eri polaarnurkade γ korral on esitatud tabelis 3.

Pärast mõõtmist ühtlustatakse andmed punkti 3.1.11 kohaselt 1 000 luumenile, kasutades selleks katsetatava individuaalse valgusallika valgusvoogu. Andmed peavad vastama lubatud hälvete vahemikule tabelis 3.

C-tasandid: vt CIE väljaanne 70-1987, „The measurement of absolute luminous intensity distributions” („Valgustugevuse absoluutsete jaotuste mõõtmine”).

Kategooria LR1 – leht LR1/5

Tabel 3

Põhifunktsiooni katsepunktide väärtused ühtlustatud valgustugevusega vastavalt seeriatootmises olevatele ja standardsetele valgusallikatele

	Seeriatootmise leedvalgusallikas		Standardne leedvalgusallikas
γ	Minimaalne valgustugevus (cd/1 000 lm)	Maksimaalne valgustugevus (cd/1 000 lm)	Minimaalne valgustugevus (cd/1 000 lm)	Maksimaalne valgustugevus (cd/1 000 lm)
0°	0	30	0	20
15°	0	30	0	20
30°	0	70	0	40
45°	20	100	20	60
60°	35	120	35	80
75°	50	140	50	100
90°	70	160	70	120
105°	90	180	90	140
120°	110	200	110	160
135°	110	200	110	160
150°	90	180	90	140

Tabelis 3 esitatud valgustugevusjaotus peab olema valdavalt ühtlane, st suhtelise valgustugevuse nõue kahe ruudustikus kõrvuti asetseva punkti vahel arvutatakse lineaarse interpoleerimise teel, kasutades kaht kõrvuti asetsevat punkti.

Kategooria LW2 – leht LW2/1

Joonistel esitatakse üksnes leedvalgusallika põhimõõtmed (mm).

Joonis 1

Põhijoonis – eest- ja külgvaade

Tekst pildi

Joonis 2

Liitmik

Tekst pildi

Tabel 1

Peamised elektrilised ja fotomeetrilised omadused

Mõõtmed (mm)		Lubatud hälbed
		Seeriatootmise leedvalgusallikad		Standardsed leedvalgusallikad
e	26,4	0,2		0,1
[Sokkel PGJY50] vastavalt IEC väljaandele 60061 (leht 7004-[....]-1)
Elektrilised ja fotomeetrilised omadused (4)
Nimiväärtused		Kõrvalfunktsioon	Põhifunktsioon	Kõrvalfunktsioon	Põhifunktsioon
	Volti	12		12
Siht väärtused (5)  (6)	Vatti (pingel 13,5 V DC)	max 1	max 12 min 4	max 1	max 12 min 4
	Valgusvoog (lm pingel 13,5 V DC)			50 ± 10 %	725 ± 10 %
	Valgusvoog (lm pingel 10–16 V DC)	50 ± 15 %	725 ± 15 %
Vastav baastemperatuur Tb (°C)		30 ± 2	55 ± 2	30 ± 0,5	55 ± 0,5

Kategooria LW2 – leht LW2/2

Katseekraanil olevale projektsioonile esitatavad nõuded

Kõnealuse katse abil tehakse kindlaks, kas leedvalgusallika valgust kiirgav ala on nulltelje ja baastasandi suhtes õigesti paigutatud.

Asendi ja mõõdu vastavust tabelile 2 kontrollitakse joonisel 3 kujutatud kastisüsteemi abil. Vasakpoolsel joonisel on projektsioon vaatlussuunaga piki nulltelge ja ava lubatud nurgaga ± 40° ning parempoolsel joonisel on kindlaks määratud baastasandi ja nulltelje asetus.

Mõõtmed määratakse kindlaks sobivate vahenditega.

Joonis 3

Valgust kiirgava ala määramine kastisüsteemis

Tekst pildi

Tabel 2

Valgust kiirgava ala mõõtmed joonisel 3

Mõõtmed (mm)	e	a	b	c
Seeriatootmise leedvalgusallikad	26,4 ± 0,2	14,5 + 0/-2,5	10,1 + 0/-1,5	Ø 50,00 + 0,10/-0
Standardsed (etalon-) leedvalgusallikad	26,4 ± 0,1	14,5 + 0/-2,5	10,1 + 0/-1,5	Ø 50,05 + 0,05/-0

Kategooria LW2 – leht LW2/3

Kumulatiivse valgusvoo jaotus

Mõõtmismeetod

Selle katse abil tehakse kindlaks kumulatiivne valgusvoog valgustugevusjaotuse kindlaksmääratud ruuminurkade piires.

Kasutada võib CIE väljaandele nr 70-1987 vastavaid I ja II tüüpi goniofotomeetrid, mille abil on võimalik pöörata valgusallikat ümber kahe telje, mis on risti valguskiirguse teljega. Koordinaatsüsteemi lähtekohana kasutatakse nulltelje ja baastasandist kaugusel e paikneva paralleelse tasandi lõikumispunkti.

Joonis 4

Seaded valgustugevusjaotuse mõõtmiseks I tüüpi goniofotomeetri abil

Valgusallikas paigaldatakse lamedale plaadile, millel on vastavad kinnitusdetailid. Plaat kinnitatakse goniomeetri aluse külge hoidikuga nii, et valgusallika nulltelg on samas suunas goniomeetri mõõtmisteljega. Vastavat mõõtmismeetodit on kujutatud joonisel 4.

Kategooria LW2 – leht LW2/4

Kumulatiivse valgusvoo jaotus

Mõõtmis- ja arvutamismenetlus

Andmed registreeritakse tabelist 1 võetud baastemperatuuril Tb joonisel 5 näidatud kohas.

Valgustugevusjaotuse andmed registreeritakse ruuminurga -40° < α < +40° ja -40° < β< +40° piires. Mõõtmiskaugus tuleb valida nii, et detektor paikneb valgusjaotuse ala kaugemas servas. Vajaminev nurgasamm on 1° või väiksem.

Pärast mõõtmist arvutatakse kumulatiivse valgusvoo jaotus eri ruuminurkade kohta registreeritud andmete põhjal tabeli 3 kohaselt ja vastavalt CIE väljaande nr 84-1989 peatükile 4.3. Seejärel ühtlustatakse valgusjaotus kogu valgusvoole, mis on määratud ruuminurgas -40° < α < +40° ja -40° < β < +40°. Andmed peavad vastama lubatud hälvete vahemikule tabelis 3.

Selleks, et valgus jaotuks igas tabeli 3 ruuminurgas sümmeetriliselt, määratakse valgusvoog iga nelja kvadrandi kohta eraldi ja valgusvoo väärtused ei tohi erineda rohkem kui 15 % võrra.

Tabel 3

Normaliseeritud kumulatiivse valgusvoo katsepunktide väärtused seeriatootmises olevatele ja standardsetele valgusallikatele

Nurk α, β	Minimaalne normaliseeritud valgusvoog (%)	Maksimaalne normaliseeritud valgusvoog (%)
– 5° < α, β < +5°	8	14
– 10° < α, β < +10°	31	37
– 15° < α, β < +15°	54	59
– 20° < α, β < +20°	75	81
– 25° < α, β < +25°	91	95
– 30° < α, β < +30°	97	100
– 35° < α, β < +35°	98	100
– 40° < α, β < +40°	100 (määratluse kohaselt)

Kõrvalfunktsiooni kumulatiivse valgusvoo jaotust saab kontrollida, kui mõõta põhi- ja kõrvalfunktsiooni suhe kindla nurga all ja korrutada tulemus põhifunktsiooni valgusvooga.

Kui on kahtlusi, et põhi- ja kõrvalfunktsiooni kumulatiivse valgusvoo jaotus on erinevad, korratakse eespool kirjeldatud põhifunktsiooni menetlust ka kõrvalfunktsiooni puhul.

Termoliidese asukoht

Termoliides LW2 paikneb baastasandil (viirutatud ala joonisel 5) ja seda on kirjeldatud IEC väljaandes 60061, nagu on osutatud andmelehe LW2/1 tabelis 1. Liides kinnitatakse sobiva soojusallika või soojusjuhtimise süsteemi külge.

Tabelis 1 esitatud valgusvoog saavutatakse siis, kui joonisel 5 kujutatud asukohas mõõdetud baastemperatuur Tb on stabiliseerunud.

Kategooria LW2 – leht LW2/5

Joonis 5

Tagantvaade: termosiirdeala ja Tb-punkti asukoht vertikaalsel sümmeetriateljel, keskpunktist kaugusel f

Mõõtmed (mm)
c	50,0
d	34,5
f	13,0
g	10,0

Rikkekäitumine

Leedvalgusallika rikke (mittesüttimise) korral peab maksimaalne voolutarve põhifunktsiooni režiimi sisendpinge vahemikus olema väiksem kui 20 mA (avatud ahelaga).

---

(*1)  Tabelid, elektrilised ja fotomeetrilised omadused:

pinget väljendatakse voltides (V),

võimsust väljendatakse vattides (W),

valgusvoogu väljendatakse luumenites (lm),

valgustugevuse standardjaotust väljendatakse cd/1 000 lm,

kumulatiivse valgusvoo jaotust väljendatakse protsentides (%).

(1)  Valgust kiirgav ala: kontrollitakse kastisüsteemi abil, vt joonis 3.

(2)  Kiiratav valgus peab olema punane.

(3)  Pidev töö 30 minuti vältel temperatuuril 23 ± 2,5 °C.

(4)  Kiiratav valgus peab olema valge.

(5)  Pidev töö 30 minuti vältel eespool kirjeldatud viisil stabiliseeritud baastemperatuuril Tb.

(6)  Valgust kiirgava ala valgusvoog määratakse kindlaks ruuminurgas 40° < α < + 40° ja 40° < β < +40° integraalmeetodil või andmelehtedel LW2/3 ja LW2/4 kirjeldatud meetodil.

2. LISA

TEATIS

(suurim formaat: A4 (210 × 297 mm))

Tekst pildi

3. LISA

TÜÜBIKINNITUSMÄRGI KUJUNDUSE NÄIDIS

(vt punkt 2.4.4)

a = min 2,5 mm

Leedvalgusallikale kantud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk näitab, et valgusallikas on saanud tüübikinnituse Suurbritannias (E11) tüübikinnitusnumbri 0A01 alusel. Tüübikinnitusnumbri esimene number näitab, et tüübikinnitus anti vastavalt eeskirja nr 128 (*1) algversiooni nõuetele.

---

(*1)  Ei vaja tüübikinnitusnumbri muutmist.

4. LISA

ELEKTRILISTE JA FOTOMEETRILISTE OMADUSTE MÕÕTMISE MEETOD

Kõigi kategooriate integreeritud soojusallikaga valgusallikaid mõõdetakse tuulevaikuses õhutemperatuuril 23 ± 2 °C. Nende mõõtmiste jaoks tuleb säilitada andmelehtedel ette nähtud minimaalset vaba ruumi.

Kõikide kategooriate temperatuuri Tb määratlusega valgusallikate mõõtmisel stabiliseeritakse Tb-punkt vastava kategooria andmelehel määratud temperatuuril.

1.   Valgusvoog

1.1.

Valgusvoo mõõtmine integreeritud meetodi abil tehakse: a) integreeeritud soojusallika puhul 1 minut ja 30 minutit pärast sisselülitamist või b) pärast temperatuuri stabiliseerumist punktis Tb.

1.2.

Valgusvoo väärtused, mõõdetuna a) 30 minuti järel või b) pärast temperatuuri Tb stabiliseerumist. Peab vastama miinimumi ja maksimumi nõuetele. Variandi a puhul peab kõnealune väärtus olema vahemikus 80–100 % 1 minuti järel mõõdetud väärtusest.

1.3.

Mõõtmised tuleb teha nõutud katsepingel ning asjaomase pingevahemiku miinimum- ja maksimumväärtuste juures. Kui andmelehel ei ole sätestatud teisiti, ei tohi valgusvoo kõrvalekalle ületada järgmisi lubatud hälbe piire. Nimipinge Miinimumpinge Maksimumpinge 6 6,0 7,0 12 12,0 14,0 24 24,0 28,0 Valgusvoo lubatud hälve (*1) ± 30 % ± 15 %

2.   Normaliseeritud valgustugevus või kumulatiivne valgusvoog

2.1.

Valgusvoo mõõtmine algab: a) 30 minutit pärast stabiliseerumist või b) pärast temperatuuri Tb stabiliseerumist asjaomasel andmelehel nimetatud väärtusel.

2.2.

Mõõtmised tuleb teha nõutud katsepingel.

2.3.

Katsenäidise normaliseeritud valgustugevuse arvutamiseks jagatakse käesoleva lisa punkti 2.1 kohaselt mõõdetud valgustugevuse jaotus käesoleva lisa punkti 1.2 kohaselt 30 minuti möödudes mõõdetud valgusvooga.

2.4.

Katsenäidise kumulatiivne valgusvoog arvutatakse CIE väljaande nr 84-1989 peatüki 4.3 põhjal, liites kokku ruuminurka sisaldava koonuse valgustugevuse.

3.   Värvus

Käesoleva lisa punkti 1.1 tingimustega võrdsetel tingimustel mõõdetud kiiratava valguse värvus peab olema samas nõutud värvusevahemikus.

4.   Võimsustarve

4.1.

Võimsustarvet mõõdetakse käesoleva lisa punkti 1.1 tingimustega võrdsetel tingimustel ja käesoleva eeskirja punkti 3.3.3 nõuete kohaselt.

4.2.

Võimsustarbe mõõtmised tuleb teha nõutud katsepingel.

4.3.

Saadud väärtused peavad vastama asjaomasel andmelehel esitatud miinimum- ja maksimumväärtustele.

---

(*1)  Valgusvoo maksimaalne kõrvalekalle lubatud hälbe piiridest arvutatakse katsepingel mõõdetud valgusvoogu aluseks võttes. Katsepinge ja pingevahemiku piiride vahel peab valgusvoo käitumine olema üldjoontes ühtne.

5. LISA

TOOTJAPOOLSETELE KVALITEEDIKONTROLLIMENETLUSTELE ESITATAVAD MIINIMUMNÕUDED

1.   Üldosa

Vastavusnõuded loetakse fotomeerilisest, geomeetrilisest, visuaalsest ja elektrilisest aspektist täidetuks, kui seeriatootmise leedvalgusallikate puhul ei ületata 1. lisa vastavatel andmelehtedel ja soklite vastavatel andmelehtedel esitatud lubatud hälbeid.

2.   Tootjapoolsele vastavuskontrollile esitatavad miinimumnõuded

Tootja või tüübikinnitusmärgi omanik peab vajalike ajavahemike tagant iga leedvalgusallika tüüpi vastavalt käesoleva eeskirja sätetele kontrollima.

2.1.   Katsete laad

Käesolevatele spetsifikatsioonidele vastavuse kontrollimiseks tehtavad katsed peavad hõlmama fotomeetrilisi, geomeetrilisi ja optilisi omadusi.

2.2.   Katsemeetodid

2.2.1.

Katsed tehakse üldiselt käesolevas eeskirjas kirjeldatud meetodite järgi.

2.2.2.

Käesoleva lisa punkti 2.2.1 kohaldamine nõuab katseseadmete regulaarset kalibreerimist ja nende mõõteandmete vastavusse viimist pädeva asutuse tehtud mõõtmiste tulemustega.

2.3.   Valimi võtmine

Leedvalgusallikate näidised valitakse ühtliku partii hulgast juhuslikkuse põhimõttel. Ühtlik partii tähendab tootja tootmismeetodite kohaselt määratletud sama tüüpi leedvalgusallikate rühma.

2.4.   Kontrollitud ja dokumenteeritud parameetrid

Leedvalgusallikaid tuleb kontrollida ja katsetulemused registreerida vastavalt 6. lisa tabelis 1 esitatud omadusterühmadele.

2.5.   Nõuetele vastavuse kriteeriumid

Tootja või tüübikinnituse valdaja vastutab katsetulemuste statistilise uurimise eest, et tagada seoses toodangu vastavuse kontrollimisega käesoleva eeskirja punktis 4.1 esitatud tehniliste nõuete täitmine.

Nõuetele vastavus on tagatud siis, kui ei ületata lubatavate kõrvalekallete taset 6. lisa tabelis 1 esitatud omadusterühma puhul. See tähendab, et nõuetele mittevastavate leedvalgusallikate arv mis tahes leedvalgusallika tüübi mis tahes omadusterühmas ei ületa 6. lisa vastavas tabelis 2, 3 või 4 esitatud nõuetele vastavuse norme.

Märkus. Iga üksikut leedvalgusallika suhtes kohaldatavat nõuet tuleb käsitada ühe omadusena.

6. LISA

NÄIDISTE VÕTMINE JA TOOTJA KATSEANDMETE VASTAVUSTASEMED

Tabel 1

Omadused

Omaduste rühmitamine	Katseandmete rühmitamine (*1) valgusallika tüüpide järgi	Vähim näidiste arv 12 kuu vältel rühma kohta (*1)	Lubatav mittevastavuse tase ühe omadusterühma kohta (%)
Märgistus, loetavus ja vastupidavus	Kõik samade välismõõtmetega tüübid	315	1
Valgusallika välismõõtmed (ilma sokli/aluseta)	Kõik sama kategooria tüübid	200	1
Soklite ja aluste mõõtmed	Kõik sama kategooria tüübid	200	6,5
Valgust kiirgava pinna ja siseosade mõõtmed (*2)	Kõik ühte tüüpi valgusallikad	200	6,5
Võimsuse, värvuse ja valgusvoo esialgsed lugemid (*2)	Kõik ühte tüüpi valgusallikad	200	1
Valgustugevuse standardjaotus või kumulatiivse valgusvoo jaotus	Kõik ühte tüüpi valgusallikad	20	6,5

Tabelis 2 on loetletud lubatud hälbe ülemmäärad, mis põhinevad erineval arvul katsetulemustel iga omadusterühma kohta. Need määrad põhinevad eeldusel, et lubatav mittevastavuse tase on 1 %, eeldades et usaldusnivoo on vähemalt 0,95.

Tabel 2

Iga omaduse katsetulemuste arv	Lubatud hälbe ülemmäärad
20	0
21 - 50	1
51 - 80	2
81 - 125	3
126 - 200	5
201 - 260	6
261 - 315	7
316 - 370	8
371 - 435	9
436 - 500	10
501 - 570	11
571 - 645	12
646 - 720	13
721 - 800	14
801 - 860	15
861 - 920	16
921 - 990	17
991 – 1 060	18
1 061 – 1 125	19
1 126 – 1 190	20
1 191 – 1 249	21

Tabelis 3 on loetletud lubatud hälbe ülemmäärad, mis põhinevad erineval arvul katsetulemustel iga omadusterühma kohta. Need määrad põhinevad eeldusel, et lubatav mittevastavuse tase on 6,5 %, eeldades et usaldusnivoo on vähemalt 0,95.

Tabel 3

Valgusallikate arv vastavalt katseprotokollile	Lubatud hälve
20	3
21 – 32	5
33 – 50	7
51 – 80	10
81 – 125	14
126 – 200	21
201 - 213	22
214 - 227	23
228 - 240	24
241 - 254	25
255 - 268	26
269 - 281	27
282 - 295	28
296 - 308	29
309 - 322	30
323 - 336	31
337 - 349	32
350 - 363	33
364 - 376	34
377 - 390	35
391 - 404	36
405 - 417	37
418 - 431	38
432 - 444	39
445 - 458	40
459 - 472	41
473 - 485	42
486 - 499	43
500 - 512	44
513 - 526	45
527 - 540	46
541 - 553	47
554 - 567	48
568 - 580	49
581 - 594	50
595 - 608	51
609 - 621	52
622 - 635	53
636 - 648	54
649 - 662	55
663 - 676	56
677 - 689	57
690 - 703	58
704 - 716	59
717 - 730	60
731 - 744	61
745 - 757	62
758 - 771	63
772 - 784	64
785 - 798	65
799 - 812	66
813 - 825	67
826 - 839	68
840 - 852	69
853 - 866	70
867 - 880	71
881 - 893	72
894 - 907	73
908 - 920	74
921 - 934	75
935 - 948	76
949 - 961	77
962 - 975	78
976 - 988	79
989 - 1 002	80
1 003 – 1 016	81
1 017 - 1 029	82
1 030 - 1 043	83
1 044 - 1 056	84
1 057 - 1 070	85
1 071 - 1 084	86
1 085 - 1 097	87
1 098 - 1 111	88
1 112 - 1 124	89
1 125 - 1 138	90
1 139 - 1 152	91
1 153 - 1 165	92
1 166 - 1 179	93
1 180 - 1 192	94
1 193 - 1 206	95
1 207 - 1 220	96
1 221 - 1 233	97
1 234 - 1 249	98

Tabelis 4 on loetletud lubatud hälbe ülemmäärad protsendina, mis põhinevad erineval arvul katsetulemustel iga omadusterühma kohta, eeldades et usaldusnivoo on vähemalt 0,95.

Tabel 4

Iga omaduse katsetulemuste arv	Katsetulemuste lubatud hälbe ülemmäär protsendina. Lubatav mittevastavuste tase 1 %	Katsetulemuste lubatud hälbe ülemmäär protsendina. Lubatav mittevastavuste tase 6,5 %
1 250	1,68	7,91
2 000	1,52	7,61
4 000	1,37	7,29
6 000	1,30	7,15
8 000	1,26	7,06
10 000	1,23	7,00
20 000	1,16	6,85
40 000	1,12	6,75
80 000	1,09	6,68
100 000	1,08	6,65
1 000 000	1,02	6,55

---

(*1)  Hindamine hõlmab tavaliselt ühe tehase seeriatoodangu leedvalgusallikaid. Tootja võib koguda sama tüübi kohta andmeid eri tehastest, kui need tehased töötavad sama kvaliteedisüsteemi ja -juhtimise alusel.

(*2)  Juhul kui leedvalgusallikal on enam kui üks valgustusfunktsioon, kohaldatakse omaduste (mõõtmete, võimsuse, värvuse ja valgusvoo) rühma igale funktsioonile eraldi.