16.4.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 114/1

(1)

Alates 2006. aasta maist komisjonis registreeritud mitme kaebuse kohaselt võimaldas mereveoettevõtjate suhtes 2002. aastast kohaldatav Hispaania süsteem (Hispaania maksu tasaarvelduse süsteem) osta mereveoga tegelevatel ettevõtjatel Hispaanias laevu 20–30 % odavamalt. Kaks riiklikku laevatehaste ühendust ja üks eraldiseisev laevatehas esitasid kaebuse, et kõnealuse süsteemi tagajärjel kaotasid nende liikmed laevaehituslepinguid Hispaania laevatehastele. 13. juulil 2010. aastal kirjutasid seitsme Euroopa riigi laevaehitusliidud ühiselt alla petitsioonile nn Hispaania süsteemi vastu. Kaebusi toetas vähemalt üks mereveoettevõtja. 2010. aasta augustis esitas samal teemal küsimuse Euroopa Parlamendi liige (2).

(2)

Komisjon saatis Hispaaniale teabenõuded 15. septembri 2006. aasta, 30. jaanuari 2007. aasta, 6. novembri 2007. aasta ja 3. märtsi 2008. aasta kirjadega. Hispaania vastas 16. oktoobri 2006. aasta, 23. ja 27. veebruari 2007. aasta ning 11. jaanuari ja 27. märtsi 2008. aasta kirjadega. 29. aprillil 2008. aastal toimunud koosolekul palus komisjon täiendavat teavet, mida Hispaania andis 17. juuni 2008. aasta kirjaga. 23. septembri 2008. aasta kirjas palus komisjon täiendavat lisateavet, mida Hispaania andis 24. oktoobri 2008. aasta kirjaga.

(3)

Kaebuse esitajatelt laekunud uue teabe alusel nõudis komisjon 11. jaanuari ja 25. mai 2010. aasta kirjadega täiendavat lisateavet. Hispaania vastas 10. märtsi ja 26. juuli 2010. aasta kirjadega. Kohtumine Hispaania ametiasutustega toimus 24. jaanuaril 2011. aastal.

(4)

29. juuni 2011. aasta kirjaga teatas komisjon Hispaaniale oma otsusest algatada kõnealuse abi suhtes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetlus.

(5)

2. augusti 2011. aasta kirjaga esitas Hispaania oma märkused ametliku menetluse algatamise otsuse kohta.

(6)

Komisjoni ametliku uurimismenetluse algatamise otsus (edaspidi „otsus K(2011) 4494 (lõplik)”) avaldati Euroopa Liidu Teatajas  (3). Komisjon kutsus huvitatud isikuid üles esitama märkusi kõnealuste meetmete kohta.

(7)

Komisjon sai märkusi mitmelt huvitatud isikult. Komisjon edastas need 23. veebruari, 7. märtsi, 11. juuli ja 29. oktoobri 2012. aasta ning 12. veebruari, 25. veebruari ja 22. aprilli 2013. aasta kirjadega Hispaaniale, andes võimaluse vastamiseks. Hispaania esitas oma märkused 30. aprilli, 24. mai, 9. juuli, 23. juuli ja 14. novembri 2012. aasta ning 25. veebruari, 12. märtsi ja 21. mai 2013. aasta kirjadega. 3. ja 9. oktoobri 2012. aasta kirjadega esitas Hispaania ka täiendavad tähelepanekud. Vastavate huvitatud isikute soovi kohaselt kohtus komisjon 13. novembril 2012. aastal ja 4. veebruaril 2013. aastal laevatehaste ühendusega Pequeños y Medianos Astilleros en Reconversión (PYMAR) (4) ning 6. märtsil 2013. aastal Hispaania ametiasutustega.

(8)

Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi kasutatakse tehingute korral, mis on seotud merelaevade ehitamisega laevatehastes (müüjad) ja laevade omandamisega mereveoettevõtjate (ostjad) poolt, ning kõnealuste tehingute rahastamisel ajutise õigusliku ja finantsstruktuuri abil.

(9)

Hispaania süsteem põhineb:

(10)

Komisjoni taotlusel kinnitasid Hispaania ametiasutused, et maksu tasaarvelduse süsteemi kasutati ajavahemikul 1. jaanuarist 2002 kuni 30. juunini 2010 seoses 273 laevaehitus- ja omandamistehinguga kogusummas 8 727 997 332 eurot. Süsteemi kohaldati kuni 29. juunini 2011, mil algatati ametlik uurimismenetlus. Ostjad on Euroopa ja muu maailma mereveoettevõtjad. Kõik tehingud peale ühe (leping kogusummas 6 148 969 eurot) olid seotud Hispaania laevatehastega.

(11)

Nagu eespool märgitud, saab laevaomanik Hispaania süsteemi kohaselt tellida uue laeva ehitamise 20–30 % laevatehase määratud hinnast odavamalt. Selleks et soodushinda saada (pärast allahindluse mahaarvamist), peab mereveoettevõtja nõustuma laeva otse tehaselt ostmise asemel selle ostmisega majandushuviühingult, mis on registreeritud Hispaania õiguse alusel ja mille on asutanud pank.

(12)

Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi struktuur on maksuplaneerimise kord, mille kehtestab üldjuhul pank, et luua maksualaselt läbipaistva majandushuviühingu investorite jaoks maksusoodustusi ja kanda osa kõnealustest maksusoodustustest laeva hinna vähendamise teel üle mereveoettevõtjale. Soodustuse ülejäänud osa jääb ühingu investoritele tasuna investeeringu eest. Lisaks majandushuviühingule hõlmab maksu tasaarvelduse süsteem ka teisi vahendajaid, nagu näiteks pank ja liisinguettevõtja (vt allolev joonis).

(13)

Tegelikult rendib majandushuviühing liisinguettevõtjalt laeva alates selle ehitamise alguskuupäevast. Kui laev on valmis, annab majandushuviühing selle mereveoettevõtjale laevapereta prahtimise kaudu rendile ning mereveoettevõtja hakkab laeva käitama. Vastastikuste ostu- ja müügivõimalusi sisaldavate lepingute abil (5) kohustub majandushuviühing rendilepingu lõppedes laeva igal juhul ostma ja mereveoettevõtja omakorda kohustub ostma laeva laevapereta prahtimise lepingu lõppedes. Rendilepingus kehtestatud optsiooni täitmise tähtaeg määratakse laevapereta prahtimise lepingu optsiooni täitmise tähtajast mõned nädalad varasemaks. Mõlemad optsioonid täidetakse siis, kui majandushuviühing läheb üle tonnaažimaksuga maksustamise korrale (üksikasjalikuma kirjelduse saamiseks vt jaotis 2.2.4 „Meede 4: tonnaaži maksustamise süsteem”). Poolte vahel sõlmitakse raamleping, et tagada kõigi osalejate nõusolek maksu tasaarvelduse süsteemi ülesehituse ja toimimisega.

(14)

Otsuses K(2011) 4494 (lõplik) (jaotis 2.2) (6) kirjeldatakse Hispaania esitatud näidete põhjal (7) üksikasjalikumalt erinevate süsteemis osalejate vahel teostatavaid tehinguid.

(15)

Eespool jaotises 2.1 kirjeldatud maksu tasaarvelduse süsteemi eesmärk on eelkõige luua soodustusi teatavate maksumeetmete osas, pidades silmas majandushuviühingu ja selles osalevate investorite huve, kes omakorda annavad osa kõnealustest soodustustest edasi uue laeva omandanud mereveoettevõtjale.

(16)

Majandushuviühing kogub maksusoodustusi kahes etapis vastavalt kahele erinevale maksueeskirjale. Esimeses etapis rakendatakse renditud laeva ennetähtaegset ja kiirendatud amortisatsiooni tavapärase ettevõtete tulumaksusüsteemi raames. See tekitab majandushuviühingule märkimisväärse maksukahjumi. Kuna ühing on maksualaselt läbipaistev, võib maksukahjumi arvata investorite sissetulekutest maha proportsionaalselt nende osalusega majandushuviühingus.

(17)

Tavapärastes tingimustes tuleks laeva ennetähtaegse ja kiirendatud amortisatsiooni abil saavutatud kokkuhoid maksude pealt hiljem kompenseerida suurema tulumaksu abil, kui alus on täielikult amortiseeritud ja amortisatsioonikulusid ei saa enam maha arvestada või kui laev müüakse ja sellest saadakse kapitali kasvutulu (8). Kuna majandushuviühing on maksualaselt läbipaistev, lisataks selle hilisematel aastatel kasvanud kasum tavapäraselt investorite tuludele ja kuuluks maksustamisele.

(18)

Maksu tasaarvelduse süsteemi rakendamisel aga ei säilita majandushuviühing laevu täieliku amortiseerumiseni. Investoritele üle kantud esialgse kahjumi tulemusena saavutatud kokkuhoid maksude pealt kindlustatakse teises etapis majandushuviühingu ümberlülitumise teel tonnaažimaksuga maksustamise korrale ja vahetult pärast seda laeva mereveoettevõtjale müümisega, millest saadud kapitali kasvutulu on maksust täielikult vabastatud (9). Kõnealuse kahe etapi kohta vt otsus K(2011) 4494 (lõplik) (jaotis 2.3.1).

(19)

Komisjoni käsutuses oleva teabe kohaselt (10) võimaldab Hispaania süsteemi puhul kasutatav maksumeetmete kombineeritud mõju majandushuviühingul ja selle investoritel saada maksukasu, mis moodustab ligikaudu 30 % laeva algsest brutohinnast. Osa kõnealusest, esialgu majandushuviühingu/selle investorite kogutud maksukasust jääb investoritele (10–15 %) ja osa antakse edasi mereveoettevõtjale (85–90 %), kes lõpptulemusena saab aluse omanikuks 20–30 % võrra laeva algsest brutohinnast odavamalt.

(20)

Nagu eespool osutatud, kombineerivad maksu tasaarvelduse süsteemi tehingud maksusoodustuse saamiseks mitmeid erinevaid, kuid siiski omavahel seotud maksumeetmeid. Alljärgnevas jaotises kirjeldatakse lühidalt kõnealuseid meetmeid. Üksikasjalikuma kirjelduse saamiseks vt otsus K(2011) 4494 (lõplik) (jaotis 2.4).

(21)

Hispaanias käsitletakse renditehingut maksude osas teistmoodi kui raamatupidamisarvestuslikus osas. 5. märtsi 2004. aasta kuninga seadusandliku dekreedi 4/2004 (millega kiidetakse heaks ettevõtte tulumaksu seaduse konsolideeritud versioon (Texto Refundido de la Ley del Impuesto sobre Sociedades, TRLIS)) (12) XIII peatükki ja 30. juuli 2004. aasta kuningliku dekreedi 1777/2004 (millega kiidetakse heaks ettevõtte tulumaksu määrus (Reglamento del Impuesto sobre Sociedades, RIS)) (13) artiklit 49 kohaldatakse nende kapitalirendilepingute suhtes, mis on vähemalt kaheaastase tähtajaga vallasasjade puhul ja kümneaastase tähtajaga kinnisasjade või tööstusseadmete puhul.

(22)

Maksete seda osa, mis võimaldab rendileandjal katta varaobjekti kulutused (14), loetakse maksustatavast tulust mahaarvatavaks kulutuseks teatud tingimustel, st maha arvatav summa ei tohi ületada summat, mis saadakse, korrutades vara maksumust konkreetse varaliigi suurima lineaarse amortisatsiooni ametliku koefitsiendi kahe- või kolmekordse määraga.

(23)

Laevade puhul jaotatakse tavapärane lineaarne amortisatsioon maksustamisel kümne aasta peale (10 % aastas). Renditud varade suurim kiirendatud amortisatsiooni määr jääb aastas 20 % ja 30 % vahele (40–60 kuud). Hispaania õiguse kohaselt võivad laevaomanikud amortiseerimisel kasutada ka degressiivse (15) või kumulatiivse (SYD) (16) amortisatsiooni meetodit.

(24)

TRLIS artikli 115 lõike 6 alusel algab renditud vara kiirendatud amortisatsioon varaobjekti käikulaskmise kuupäevast, st mitte enne, kui rendilevõtja on vara kätte saanud ja hakkab seda kasutama. TRLIS artikli 115 lõike 11 kohaselt (17) võib majandus- ja rahandusministeerium määrata rendilevõtja ametliku taotluse korral siiski varasema amortisatsiooni alguskuupäeva. Põhimõtteliselt kohaldatakse seda sätet teatavatel tingimustel kõigile renditud varadele, mille kohta on sõlmitud rendileping ja mis on kiirendatud amortisatsiooni nõuetele vastavad.

(25)

TRLIS artikli 115 lõikes 11 seatakse tegelikult kaks üldist tingimust. Kõigepealt tuleb varaobjekti lepingu sõlmimise tähtaja või ehitusperioodi erijoonte ning selle majanduskasutuse eripäraga arvestades määrata uus alustamise tähtaeg. RIS artikli 49 kohaselt lubab maksuamet ennetähtaegset amortiseerimist ehitamise algusest, kui ehitusperiood kestab rohkem kui 12 kuud ja rendilepingus on oodatavad rendimaksed ette nähtud. Teiseks ei tohi selle tähtpäeva määramine mõjutada maksustatava summa väljaarvutamist, mis tuleneb varaobjekti tegelikust kasutamisest või omandi üleminekul tehtud maksetest ja mis tuleb kindlaks määrata vastavalt üldisele maksukorrale või TRLIS VII jaotise VIII peatükis sätestatud erikorrale.

(26)

Vastavalt TRLIS artikli 48 lõikele 4 (18) renditakse ennetähtaegse amortisatsiooni korraga hõlmatud varad, mida kirjeldatakse TRLIS artikli 115 lõikes 1, Hispaanias registreeritud majandushuviühingule, kes rendib need omakorda kolmandatele isikutele. RIS artiklis 49 sätestatakse menetlus, mida tuleb renditud varade ennetähtaegse amortisatsiooni taotlemisel järgida.

(27)

Nagu eespool osutatud, on Hispaania majandushuviühingud oma liikmetest eraldi seisvad juriidilised isikud. Seetõttu saavad majandushuviühingud taotleda TRLIS artiklites 124–128 (vt jaotis 2.2.4) sätestatud ennetähtaegse amortiseerimise meetme kohaldamist ja alternatiivset tonnaažimaksuga maksustamise korda, kui nad täidavad Hispaania õiguse kohaselt abikõlblikkuse tingimused, isegi siis, kui ükski nende liikmetest ei ole mereveoettevõtja.

(28)

Maksualaselt on majandushuviühingud oma Hispaania residentidest aktsionäridele läbipaistvad. Teisisõnu, maksustamise seisukohast kantakse majandushuviühingute kasumid (või kahjumid) proportsionaalselt otse üle nende Hispaania residentidest liikmetele. Kuna Hispaania süsteemi tehingutes osalevate majandushuviühingute liikmed käsitlevad ühinguid pigem investeerimisvahenditena kui võimalusena ühistegevuseks, osutatakse käesolevas otsuses neile kui investoritele.

(29)

Majandushuviühingu maksualane läbipaistvus tähendab seda, et märkimisväärse kahjumi, mis majandushuviühingul ennetähtaegse ja kiirendatud amortiseerimise tõttu tekib, võib otse üle kanda investoritele, kes saavad nende kahjumitega vähendada oma kasumit ja seega ka tasumisele kuuluvat maksusummat.

(30)

Hispaania tonnaažimaksuga seotud õigusakte on kohaldatud alates 2002. aastast. Nendega on ette nähtud mereveoettevõtjate maksustatavate tulude arvutamise alternatiivne variant abikõlbliku transporditegevuse jaoks, mis põhineb mereveoettevõtjate kasutuses olevate laevade tonnaažil, mitte tulude ja kulude vahel.

(31)

Komisjon andis nõusoleku (19) Hispaania tonnaažimaksuga maksustamise korrale kui siseturuga kokkusobivale riigiabile, toetudes meretranspordile antavat riigiabi käsitlevatele ühenduse suunistele (20) (merendusalased suunised). Tonnaažimaksuga maksustamise korda reguleerivaid sätteid sisaldavad TRLIS XVII peatüki artiklid 124–128.

(32)

Hispaania võttis vastu ka rakendusmeetmed, mis on esitatud RIS VI jaotise artiklites 50–52. Komisjon märgib ära, et vastupidiselt TRLIS artiklites 124–128 sätestatud eeskirjadele, millest komisjonile teatati ja mille ta heaks kiitis, ei teatatud kõnealustest rakendusmeetmetest, eelkõige RIS artikli 50 lõikes 3 (vt jaotis 2.2.5) sisalduvast erandist, ja komisjon ei ole neid heaks kiitnud.

(33)

Nagu ka teistes liikmesriikides, on Hispaania tonnaažimaksuga maksustamise korraga liitumine vabatahtlik ja nõuab eelnevat maksuameti luba, mis kehtib kümme aastat. Tulud mereveondusega mitteseotud või abikõlbmatust tegevusest alluvad tavalistele tulumaksualastele õigusnormidele.

(34)

Hispaania õigusaktide kohaselt võib maksu tasaarvelduse süsteemis osalevad majandushuviühingud kanda ühte mereveoettevõtjate registritest (21), kuna Hispaania ametiasutuste väitel hõlmab nende tegevus nii neile endile kuuluvate kui ka prahitud aluste käitamist. Käitamise mõiste hõlmab seega laevapereta prahtimise kaudu kolmandale isikule laeva kättesaadavaks tegemist.

(35)

Abikõlbliku mereveondusega seotud tegevuse maksubaas arvutatakse vastavalt kogumahutavusele:

(36)

Kui alternatiivne maksubaas on mereveoettevõtja käitatava kogumahutavuse kohaselt arvutatud, kohaldatakse sellele baasile tavapärast ettevõtte tulumaksu määra.

(37)

Vastavalt TRLIS artikli 125 lõike 2 esimesele taandele peaks tonnaažimaksuga maksustamise korra maksubaas hõlmama avamere (abikõlbliku) mereveondusega seotud tegevuse kõiki tulusid, sealhulgas eriti kapitali kasvutulu, mis saavutatakse, kui tonnaažimaksuga maksustamise korda kasutav ettevõtja müüb uuena omandatud laevad, jäädes kõnealust korda kasutama. Seevastu tavapäraste ettevõtte tulumaksueeskirjade kohaselt – kuna maksubaas määratakse kindlaks tulude ja kulude vahena – kui ettevõtja omandab alused ja seejärel müüb need, saades kapitali kasvutulu, käsitletakse seda erakorralist kapitali kasvutulu maksustatava tuluna ja seega suurendab see maksustatavat maksubaasi, millelt tasutakse äriühingu tulumaks.

(38)

Kui tegemist on laevaga, mis ei ole enam uus ja selle tulu maksustamine viiakse tavapäraselt ettevõtte maksusüsteemilt üle tonnaažimaksuga maksustamise korrale, kehtivad erisätted. Laevade puhul, mida ettevõtja tonnaažimaksuga maksustamise süsteemiga liitudes juba omab, või pärast süsteemiga liitumist ostetud kasutatud laevade puhul kohaldatakse TRLIS artikli 125 lõikes 2 (22) sätestatud erimenetlust. Kõnealuse menetluse kohaselt maksustatakse teatavad summad ettevõtte tulumaksu tavapärase korra kohaselt ainult siis, kui laev müüakse.

(39)

Seega määratakse Hispaania tonnaažimaksuga maksustamise korra tavapärasel komisjoni poolt heaks kiidetud rakendamisel võimalik kapitali kasvutulu kindlaks tonnaažimaksuga maksustamise korraga liitumisel ja eeldatakse, et kapitali kasvutulu maksustamine, kuigi viivitusega, toimub hiljem, kui laev müüakse või lammutatakse. Nagu on selgitatud jaotises 2.2.5, ei lükata Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi kohaselt maksustamist edasi, vaid välditakse täiesti, kuna asjaomaseid laevu peetakse uuteks, mitte kasutatuteks. Seega ei kohaldata erimenetlust.

(40)

Maksu tasaarvelduse süsteemi lubatud tehingute puhul märgib komisjon, et majandushuviühingud saavad loobuda tavapärasest ettevõtte tulumaksusüsteemist, et liituda tonnaažimaksuga maksustamise korraga, jättes ennetähtaegsest ja kiirendatud amortisatsioonist tuleneva edasilükkunud maksukohustise täitmata nii süsteemiga liitudes kui ka aluse müümisel või lammutamisel.

(41)

Erandina TRLIS artikli 125 lõikes 2 sätestatud eeskirjast märgitakse RIS artikli 50 lõikes 3 (23), et juhul, kui alused omandatakse maksuametilt eelnevalt loa saanud rendilepingu osaks oleva ostuoptsiooniga, peetakse neid uuteks (24) ja mitte kasutatuteks – sõltumata sellest, kas laevu on juba käitatud või amortiseeritud – alates optsiooni rakendamise kuupäevast, st pärast majandushuviühingu üleviimist tonnaažimaksuga maksustamise korrale. Komisjonile kättesaadava teabe kohaselt kohaldati kõnealust erandit ainult konkreetsete maksuameti heaks kiidetud rendilepingute puhul seoses ennetähtaegse amortisatsiooni taotlemisega vastavalt TRLIS artikli 115 lõikele 11 (vt jaotis 2.2.2 „Meede 2: renditud varade ennetähtaegse amortisatsiooni kohaldamine kaalutlusõigust kasutades”), st seoses renditud äsjaehitatud merelaevadega, mis omandati maksu tasaarvelduse süsteemi tehingute kaudu ja – ühe erandiga – Hispaania laevatehastelt.

(42)

Sellistel juhtudel loetakse, et majandushuviühing on laeva omandanud uuena rendivõimaluse rakendamise kuupäeval, st pärast majandushuviühingu tonnaažimaksuga maksustamise korrale üleminekut. RIS artikli 50 lõikes 3 sätestatud erandi esimene tulemus on see, et hoidutakse kohaldamast TRLIS artikli 125 lõikes 2 sätestatud eeskirju. Majandushuviühingul ei ole vaja sisse seada mittejaotatavat reservi ning positiivne vahe mereveoettevõtja makstud hinna ja laeva arvestusliku väärtuse vahel majandushuviühingu raamatupidamisdokumentides (25) ega ka positiivne vahe laeva arvestusliku väärtuse ja maksustatava väärtuse vahel (26) ei kuulu maksustamisele. Teiseks on tulemuseks see, et müügist mereveoettevõtjale saadav tulu (märkimisväärne laevapereta prahtimise optsiooni täitmishind) loetakse pärinevaks laevast, mille ostab ja müüb ettevõtja, kes kasutab tonnaažimaksuga maksustamise korda ja see lisatakse TRLIS artikli 125 lõike 2 esimese taande kohaselt tonnaažimaksuga maksustamise maksubaasi.

(43)

Esimese sammuna asus komisjon seisukohale, et Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi tuleks vaatamata erinevate maksumeetmete rakendamisele analüüsida ühtse süsteemina (üldine lähenemisviis), kuna erinevaid meetmeid on võimalik kasutada de jure või de facto ainult ühiselt, ning järeldas, et see kujutab endast riigiabi.

(44)

Järgmisel etapil hinnati üksikuid meetmeid eraldi (individuaalne lähenemisviis) ja komisjon tegi selle käigus järgmised järeldused:

Komisjon väljendas siiski kahtlusi seoses tonnaažimaksuga maksustamise korra kahe aspektiga:

(45)

Võimalike abisaajatena tuvastati:

(46)

Komisjon leidis, et abi ei ole siseturu põhimõtetega kooskõlas.

(47)

Märkuseid saadi Hispaania ametiasutustelt ja 41 kolmandalt isikult, sealhulgas riigiasutustelt, valdkondlikelt ühendustelt ja maksu tasaarvelduse süsteemi tehingutes osalevatelt üksikettevõtjatelt või nende konkurentidelt, nagu näiteks välisriikide laevatehased või laevaehitusühingud.

(48)

Tähelepanekutes käsitleti komisjoni otsuses K(2011) 4494 (lõplik) antud komisjoni hinnangu järgmisi aspekte:

(49)

Hispaania arvates algatas komisjon ametliku uurimismenetluse ilma peamisi järeldusi Hispaania ametiasutuste kaudu nõuetekohaselt kontrollimata. Seetõttu on rikutud Hispaania riigi kaitseõigust ja võistlevuse põhimõtet, mis on mis tahes haldusmenetluse eelduseks.

(50)

Mitmete kolmandate isikute arvates oleks komisjon pidanud kasutama olemasoleva abi menetlust, kuna kaks asjaomast maksumeedet (renditud varade amortiseerimiseeskirjad ja tonnaažimaksuga maksustamise kord) oleksid, juhul kui neid käsitleda abina, olemasolev abi.

(51)

Hollandi laevatööstuse seisukohalt tuleks Hispaania süsteemi vaadelda tervikuna, kuna tegemist on organiseeritud süsteemiga, mis kasutab teadlikult erinevaid maksumeetmeid, et saada majanduslikku kasu, mis on palju suurem kui erinevate meetmete eraldi rakendamisel saadav kasu, ning sellepärast, et need meetmed on omavahel seotud. Tonnaažimaksuga maksustamise süsteem võimaldab majandushuviühingutel muuta ennetähtaegse ja kiirendatud amortisatsiooni kohaldamisel saadav ajutine maksusoodustus püsivaks. Hispaania ametiasutuste seatud ebamäärased tingimused ennetähtaegse amortisatsiooni taotlemisele ja nende tõlgendamine annab kaalutlusõiguse maksuametile. Seda kinnitab ka asjaolu, et praktikas antakse luba ainult tavapäraselt ettevõtte maksusüsteemilt tonnaažimaksuga maksustamise korrale üleminekuks.

(52)

Taani mereveo- ja […] (30)  (31) käsitleb samuti majandushuviühingut tervikuna riigiabikavana, mis olenemata sihtrühmast annab teatud ettevõtjatele selgelt majandusliku eelise.

(53)

Hispaania ja ettevõtjad, keda komisjon pidas võimalikeks abisaajateks (mereveoettevõtjad, pangad, majandushuviühingute investorid, maksu tasaarvelduse süsteemi tehingutes osalevad laevatehased), vaidlustasid siiski kõnealuse üldise lähenemisviisi.

(54)

Nad leiavad, et maksu tasaarvelduse süsteem ei ole sellisel kujul Hispaania maksuõiguses sätestatud ja süsteemi tehingud on eraõiguslikud lepingud (rentimine, laevapereta prahtimine, majandushuviühing), mille sõlmivad eraõiguslikud isikud, kellel on oma varaobjekti rahastamiseks õigus vabalt valida odavaim viis ning kasutada kättesaadavaid lepingulisi ja maksualaseid kokkuleppeid. Samuti väidavad nad, et Hispaaniat ei tohiks pidada vastutavaks soodustuste eest, mis maksumaksjad on maksukoorma vähendamiseks omandanud. Lisaks sellele ei nõua maksuõigus kõigi meetmete kasutamist, mida komisjon nimetas otsuses K(2011) 4494 (lõplik).

(55)

Asociación Española de Banca (Hispaania Pangaliit) leiab, et see on esimene kord, kui komisjon on tuvastanud riigiabi pigem eraõiguslike üksuste vaheliste õigustehingute kombinatsioonis kui õigusnormis.

(56)

Süsteemi asemel näeb Hispaania Pangaliit pigem kaht erinevat skeemi (amortisatsiooni kord ja tonnaažimaksuga maksustamise kord), mida saab üksteisest selgelt lahutada ja eraldi käsitleda, sõltumata sellest, kas neid kasutatakse eraldi või koos.

(57)

Lisaks sellele on Hispaania Pangaliit seisukohal, et komisjon ei määranud enne valikulise eelise tuvastamist kindlaks üldist võrdlussüsteemi. Hispaania Pangaliidu arvates on vara omandamise rahastamiseks rahastamisvahendite ja maksumeetmete erinevat ühendamist kasutades väga palju mooduseid ning komisjon peaks võrdlema kõiki alternatiivseid olukordi. Järeldus, et Hispaania süsteem annab teatud ettevõtjatele valikulise eelise, oleks seega kunstlik, eriti juhul, kui komisjon kasutab investeeringu rahastamise võrdlusalusena maksustamise seisukohalt kõige kulukamat viisi, jättes kõrvale kõik investoritele kättesaadavad stimuleerivad meetmed.

(58)

Järelikult ei anna Hispaania süsteem valikulist eelist. Seda kinnitab eriti asjaolu, et komisjon määratleb mitu võimalikku abisaajat, kes ei vasta majandussektoritele. Osutades komisjoni teatisele riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta äriühingute otsese maksustamisega seotud meetmete suhtes (32) (edaspidi „komisjoni teatis äriühingute maksustamise kohta”) ja Madalmaade Groepsrentebox’iga (33) seotud komisjoni otsusele, leiab Hispaania Pangaliit, et lähtudes asjaolust, et majandushuviühingute liikmetel on kasulikum investeerida merelaevadesse kui muudesse varadesse, ei saa järeldada, et kõnealune meede on valikuline.

(59)

Kuna Hispaania maksu tasaarvelduse süsteem koosneb üksnes eraõiguslikest isikutest, kes kasutavad eraõiguslike lepingute raames üldiseid maksumeetmeid, ei hõlma see riiklikke vahendeid.

(60)

Hispaania Pangaliidu arvamuse kohaselt puudub mõju konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele, kuna komisjoni tuvastatud peamised abisaajad on mereveoettevõtjad ning kõnealune meede on kättesaadav kõigile Euroopa ja muu maailma mereveoettevõtjatele.

(61)

Kolmandad isikud kirjeldavad esitatud märkustes Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi kui rida meetmeid, mis ei ole üksteisega seotud (individuaalne lähenemisviis) ja ei esita rohkem märkusi süsteemi kui terviku kohta.

(62)

Hispaania ja teatavate kolmandate isikute arvamuse kohaselt on kõnealune meede üldiselt kohaldatav igat liiki varadele ja kõigile sektoritele. Rendimaksete erinev maksustamise ja raamatupidamisarvestuse kord ei too kaasa mingit reaalset valikulisust, mida kinnitab kõnealust meedet kohaldavate sektorite mitmekesisus. Hispaania ettevõtte tulumaksu süsteem näeb lisaks sellele ette kiirendatud amortisatsiooni alternatiivseid võimalusi. Hispaania Pangaliit väidab, et lineaarset kulumiarvestust ei saa võtta soodustuse olemasolu kindlaks tegemisel (ainsa) võrdlusalusena, kuna üldiselt on lubatud ka muud amortisatsiooniarvestuse meetodid. TRLIS artiklis 11 ja RIS artiklites 1–5 sätestatakse võimalus rakendada degressiivseid kuluarvestusmeetodeid, nagu näiteks väheneva jääkväärtuse (35) või kiireneva amortisatsiooni (36) meetod ja ka vara amortiseerimise võimalus maksuhalduriga kokkulepitud erikava alusel (37). Hispaania Pangaliit toob näiteks, et väheneva jääkväärtuse meetodit saab kohaldada 2,5 korda kõrgema määraga kui kohaldatavat lineaarset kulumiarvestuse määra, st 25 %.

(63)

Väidetakse, et ennetähtaegne amortisatsioon on üks kiirendatud amortisatsiooni meetoditest, mille kohaselt kiirendatud amortisatsioon võib teatavatel tingimustel alata enne vara lõppkasutajale üleandmise kuupäeva ja enne, kui seda on jõutud kasutama hakata. Kui vara ehitamise ajal makstud summasid ei saa maha arvata, tähendaks see tegelikult enneaegset maksustamist. Ennetähtaegne amortisatsioon taastab neutraalse olukorra ning rahavoo ja maksualase kohtlemise vahelise vastavuse.

(64)

Hispaania Pangaliit rõhutab, et amortisatsiooniperioodi ennetamise võimalus on üldine meede, mis on sätestatud ka TRLIS artikli 11 lõike 1 punktis d ja RIS artiklis 5, mis määravad kindlaks amortisatsioonile kohaldatavad üldised eeskirjad. Kõnealused sätted lubavad maksuametil heaks kiita maksustatava isiku esitatud ja põhjendatud erakorralise amortisatsioonikava, sealhulgas ehitamisel olevate varade kohta.

(65)

Ennetähtaegse amortisatsiooni puhul nõutava eelneva loa ja maksuameti järgitava menetluse ainus eesmärk on teha kindlaks, et tehing on reaalne ja täidetakse õigusaktides kehtestatud objektiivseid kriteeriume. Eelkõige tuleb eelnevalt tagada, et on olemas rendileping, mille alguskuupäev on vara kasutuselevõtmise või üleandmise kuupäevast varasem; taotluse esitamisel on märgitud, et vara maksumuse tagastamiseks tehtavad maksed on mahaarvatavad; leping pikka lepingujärgset/ehitamise perioodi nõudva vara omandamiseks on vara kasutamistingimustega kooskõlas; vara ehitusleping on allkirjastatud ja märgitud on vara kasutamist reguleerivad erakorralised lepingulised tingimused.

(66)

Peale RIS artiklis 49 sätestatud üldiste tingimuste kehtestatakse TRLIS artikli 48 lõikes 4 lisatingimus, kui taotlejaks on majandushuviühing. Loa andmine ei sõltu muude meetmete kohaldamisest või lisadokumentide esitamisest. Lõpuks, asjaolu, et menetluses ei kohaldata mingit kaalutlusõigust, näitab, et maksuamet ei ole ühtki esitatud taotlust kunagi rahuldamata jätnud. Selles osas leiab Hispaania Pangaliit, et komisjon peaks lähemalt uurima põhjusi, miks ei ole finantstehinguid tehtud. Kui mõned mereveoettevõtjad ei leidnud tehingu teostamiseks sobivat panka, nagu komisjon mitteametliku teabe põhjal väidab, on selle põhjuseks pigem asjaolu, et osapooled ei jõudnud teatavates tehingu üksikasjades, nagu näiteks hinnas, kokkuleppele. Hispaania Pangaliit eitab ametlikult, et mõni tema liikmetest osales koosolekutel või mitteametlikel kohtumistel Hispaania ametiasutustega. Olukord ei ole päriselt sarnane sellega, mida kirjeldatakse komisjoni otsuses Prantsusmaa maksualaste majanduslike huvirühmade (GIE fiscaux)  (38) kohta, mille puhul peeti tingimust, et tehingul peaks olema märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne tähtsus, ebatäpseks ja asi jäeti maksuameti otsustada. Hispaania Pangaliit, vastupidi, ei nõustu, et mõni RIS artiklis 49 täpsustatud tingimustest võiks olla ebatäpne ja tõlgendatav.

(67)

Sellest lähtuvalt on ennetähtaegne amortisatsioon sarnaselt kiirendatud amortisatsiooniga üldiselt kohaldatav igat liiki varadele ja kõigile sektoritele. See on üldine meede.

(68)

Kui tegemist on kiirendatud amortisatsiooni kohaldamise meetodiga, tuleks seda abina käsitlemise korral pidada olemasolevaks abiks.

(69)

Hispaania Pangaliidu arvates on majandushuviühingute läbipaistvus kooskõlas Hispaania maksusüsteemi loogikaga. Läbipaistvus võimaldab teha mitmetel investoritel ühisinvesteeringu, mida igaüks eraldi ei hakkaks tegema, ja taotleda (tänu kõnealusele läbipaistvusele ja vastavalt oma osale investeeringus) siiski sellist maksukohtlemist, mida oleks kohaldatud, kui nad oleksid investeerinud eraldi. Majandushuviühingu staatuse kohaldamisega ei ole seotud ühtki soodustust. Lisaks ei kaasne selle staatusega mingeid valdkondlikke piiranguid. Hispaania iga maksumaksja võib olla majandushuviühingu liige. Seega ei ole ühingu puhul tegemist valikulikkusega.

(70)

Kuna komisjon teatas otsuses K(2011) 4494 (lõplik), et ta kiitis aastal 2002 Hispaania tonnaažimaksuga maksustamise korra merendusalaste suunistega (39) kooskõlas olevana heaks, keskenduvad Hispaania ametiasutused ja kolmandad isikud oma märkustes 2002. aastal antud loa kohaldamisalale ning konkreetsetele küsimustele, kas maksu tasaarvelduse süsteemi tehingutes osalevatele rahastamisega seotud majandushuviühingutele (40) tuleks kohaldada tonnaažimaksuga maksustamise korda.

(71)

Küsimuse osas, kas maksu tasaarvelduse süsteemi tehingutes osalevatele rahastamisega seotud majandushuviühingutele (40) – kes ei käita laevu, vaid investeerivad neisse ja rendivad laevad osana finantsinvesteeringust välja – tuleks kohaldada tonnaažimaksuga maksustamise korda, väidab Hispaania, et ettevõtjad käitavad laevu neid välja rentides ja on seepärast kantud (mereveoettevõtjatena) Hispaania laevaregistritesse alates 28. juuli 1989. aasta kuningliku dekreedi 1027/1989 artikli 1 (41) (mis on üle võetud 24. novembri 1992. aasta seaduse 27/1992 artiklisse 9) jõustumisest. Kuna komisjon andis loa tonnaažimaksuga maksustamise korra kohaldamiseks kõigile Hispaania laevaregistritesse (42) kantud ettevõtjatele, hõlmab see luba ettevõtjaid, kes omavad laevu ja rendivad või liisivad neid kolmandatele isikutele. Seega kui kõnealust meedet käsitletakse riigiabina, tuleks seda pidada olemasolevaks abiks.

(72)

Hispaania, laevatehaste ühendus PYMAR ja mõned pangad kinnitavad, et RIS artikli 50 lõige 3 sisaldab ainult õiguskindluse tagamiseks ette nähtud rakendusmeetmeid. Nad väidavad, et Hispaania õigussüsteemi põhimõtete kohaselt peavad maksumeetme olulised üksikasjad olema alati seadusega reguleeritud ja kõnealuses sättes, mis sisaldub kuninglikus dekreedis, ei esitata midagi uut, vaid üksnes selgitatakse TRLIS artikli 125 lõike 2 kohaldamisala. See ei lähe seaduses sätestatust lahku ega loo täiendavaid hüvesid. Kapitali kasvutulu maksustamata jätmine oli juba komisjoni loa saanud kava osa ja sellest lähtudes tuleks seda abina käsitledes pidada olemasolevaks abiks.

(73)

Lisaks kinnitavad Hispaania ja väidetavad abisaajad, et aluse pidamine uueks on loogiline, kuna enne rentnikku seda ei kasutatud ja võimaluse kasutamine lepitakse kokku rendilepingu allkirjastamisel (43). Hispaania Pangaliit märgib, et tavapäraselt loetakse rendilepingu kaudu omandatud vara uueks.

(74)

Kaebuse esitajate väidete kohaselt tähendab maksude mahaarvamine riigi ressursside üleminekut maksutulu kaotamise kujul. Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi / maksumeetmete puhul on tegemist riigipoolsete meetmetega, kuna kõik meetmed sisalduvad Hispaania õigusaktides. Lisaks sellele tugineb Hispaania süsteem maksuameti antavale loale. Isegi siis kui kõnealused load antakse seoses üksikute meetmetega, on selge, et tegelikkuses saavad loa süsteemi kõik tehingud. Seda kinnitab asjaolu, et maksuametile esitatud ennetähtaegse amortisatsiooni taotluses kirjeldatakse üksikasjaliselt maksusoodustuse koostisosi ja jagamist majandushuviühingu/investorite ja mereveoettevõtjate vahel ning see sisaldab ühtlasi laevatehase teatist, milles esitatakse kokkuleppest tulenevad võimalikud sotsiaalsed ja majanduslikud soodustused. Kõnealuste dokumentide süstemaatilisel esitamisel ei oleks mingit vajadust, kui need ei oleks heakskiitmise eeltingimuseks.

(75)

Mereveoettevõtjad seevastu kinnitavad, et allahindlus, mis laevatehas või majandushuviühing alghinnast teeb, ei ole omistatav riigile, kuna tegemist on eraõiguslike lepinguliste suhetega majandushuviühingu ja tehingus osaleva mereveoettevõtja vahel.

(76)

[…] leiab, et asjaomaste soodustuste suurus (otsuses K(2011) 4494 (lõplik) toodud näite kohaselt 14 miljonit eurot) kahtlemata mõjutab soodustuste saajate turupositsiooni ja tekitab seega kõrge konkurentsitasemega turgudel märkimisväärseid moonutusi. Kõnealune kava annab suure eelise Hispaania laevatehastele, kes saavad pakkuda oma laevu hinnaga, mis on madalam muude Euroopa laevatehaste omast ja sisaldab maksu tasaarvelduse süsteemi kaudu saadavaid soodustusi. […] osutab Hispaania tööstusministeeriumi statistikale, millest selgub, et aja jooksul on Hispaania laevatehased hakanud teenindama järjest suuremal hulgal välisriikide laevaomanikke.

(77)

Mereveoettevõtjate osas leiab […], et Hispaania laevatehastelt laevade palju odavamalt ostmine aitab neil säästa miljoneid eurosid nende kindlaksmääratud hinna olulisest osast. Kuna see jagatakse kogu laevade maksumuse tagastamise perioodi peale, annab kõnealune soodustus konkurentsieelise teiste vedajate ees ja moonutab paljude aastate vältel konkurentsi.

(78)

Nagu eespool mainitud, väidavad laevaomanikud, et kõigil mereveoettevõtjatel on juurdepääs Hispaania laevatehaste pakutavate tingimuste kasutamisele, mistõttu nad võiksid kasu saada mis tahes soodushindadest, mis nendel laevatehastel on pakkuda. Samuti kinnitavad nad, et on maksnud õiglase turuhinna ja ei ole ühegi majandusliku eelise näol kasu saanud. Järelikult on ebatõenäoline, et laevade ostmine Hispaania laevatehastelt vähendaks märgatavalt nende tegevuskulusid või tugevdaks kestvalt nende positsiooni, nagu märgiti komisjoni otsuses K(2011) 4494 (lõplik).

(79)

Hispaania Pangaliidu arvates ei saa majandushuviühingud olla abisaajad. Nende maksualase läbipaistvuse tõttu on investorid need, kes peavad maksma majandushuviühingute äritegevusega kaasnevad maksud. Sellepärast ei saa majandushuviühingud mingit maksusoodustusest tulenevat majanduslikku kasu. Lisaks sellele võib iga Hispaania maksumaksja olla majandushuviühingu investor ehk liige.

(80)

Teisest küljest peavad mitmed mereveoettevõtjad majandushuviühinguid ainsateks võimalikeks abi saajateks. Laevaomanikud ei saa olla abisaajad, kuna nad ei ole Hispaania maksumaksjad. Nad väidavad, et komisjon eksis, eeldades ilma selgitusi jagamata, et maksusoodustused kantakse vähendatud hindade kaudu üle majandushuviühingult mereveoettevõtjale. Tegelikult määrab vara eraõiguslik omanik hinna kindlaks ärilise otsusega.

(81)

Laevaomanikud kinnitavad, et kogu maailma mereveoettevõtjad omandavad laevad erinevate riikide laevatehastest, sealhulgas soovi korral Hispaania laevatehastest. Sellepärast võivad kõik mereveoettevõtjad kasutada mis tahes hinnasoodustusi, mida Hispaania laevatehastel on võimalik pakkuda.

(82)

Mitmed laevaomanikud väidavad, et juhul, kui Hispaania süsteemi käsitatakse riigiabina, ei ole nad abisaajad. Selgituseks tuuakse kaks põhjust: esiteks näitab see, kuidas süsteemi struktuur toimib, et majandushuviühingu ja laevatehase vaheline tegevus on kooskõlastatud ja moodustab ühtse huvikeskme, määrates müügihinnad; teiseks toovad puksiire ja päästelaevu käitavad ettevõtjad näiteid väljaspool Hispaaniat asuvatelt laevatehastelt sarnaste aluste ehitamiseks saadud pakkumistest. Kõnealused pakkumised on samas hinnavahemikus või isegi odavamad kui lõpuks valitud Hispaania laevatehaste omad. Nad kinnitavad, et lõpptulemusena maksid nad õiglase turuhinna ja ei ole saanud kasu mingisugusest majanduslikust eelisest ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Kui Hispaania süsteem pakub majanduslikku eelist, oleksid selle saajaiks süsteemi tehingutes osalevad laevatehased ja mitte mereveoettevõtjad.

(83)

Hollandi laevaehitustööstuse arvates on abisaajateks majandushuviühingud, nende investorid ja mereveoettevõtjad, aga ka Hispaania laevatehased, kuna hindade vahel, mida laevaomanik maksab ja laevatehas turuhinnast kõrgemana saab, on oluline vahe. Riikliku laevaehitusliidu arvamuse kohaselt oli kava eesmärk tuua kasu laevatehastele. Oleks ekslik järeldada, et Hispaania süsteem toob kasu mereveoettevõtjatele. Ehitushinna vähendamine ei tähenda tingimata soodustust laeva ostjale. Peale selle saavad Hispaania laevatehased seda soodustust pakkuda ainult nendele ostjatele, kes kasutavad maksu tasaarvelduse süsteemi. Hispaania maksu tasaarvelduse süsteem on laevaehitusele antav ebaseaduslik abi, mis kahjustab teiste riikide laevaehitajaid, kes otseselt konkureerivad Hispaania laevaehitajatega.

(84)

PYMAR leiab, et komisjon ei põhjendanud otsuses K(2011) 4494 (lõplik) piisavalt, miks ta määratleb laevatehased võimalike riigiabi saajatena. Ühtlasi osutab ta, et otsustes GIE fiscaux’, Brittany Ferries, Air Caraïbes’i või Le Levant’i (44) juhtumite kohta, mis käsitlevad samalaadseid maksukavasid, ei määratle komisjon varaobjekti tootjat riigiabi saajana.

(85)

Nagu on öeldud eespool jaotises 4.3, leiavad Hispaania ja teatavad kolmandad isikud, et asjakohased on ainult kaks meedet. Kõigepealt TRLIS artikli 115 sätted kapitalirendilepingu alusel omandatud varaobjekti kulude mahaarvamise kohta. Hispaania võttis need sätted vastu enne Euroopa Liiduga ühinemist. Kui kõnealust meedet käsitatakse abina, on see järelikult olemasolev abi, nagu on märgitud komisjoni otsuses K(2011) 4494 (lõplik), ning TRLIS artikli 115 lõige 11, mis lubab maksuametil määrata mahaarvamise algusaega, on ainult artikli 115 rakendamise vahend. Teiseks, kuna komisjon kiitis 2002. aastal heaks TRLIS artiklites 124–128 sätestatud tonnaažimaksuga maksustamise korra, on ka see olemasolev abi. Rakendussätted, eelkõige RIS artikli 50 lõige 3, ei muuda õigusaktis kehtestatud eeskirju, ja seega kehtib neile komisjoni luba.

(86)

Hispaania ametiasutused ja väidetavad abisaajad kinnitavad, et abi on siseturuga kokkusobiv 2002. aastal heaks kiidetud tonnaažimaksuga maksustamise korra alusel, kuna see hõlmab Hispaania õigusaktide (45) kohaselt registreeritud laevandusettevõtjaid, kelle tegevus sisaldab nende omanduses olevate või prahitud laevade käitamist. Kuna RIS artikli 50 lõikega 3 ainult rakendatakse tonnaažimaksuga maksustamise kord, kuulub ka see 2002. aasta otsuse reguleerimisalasse.

(87)

Kolmandad isikud kinnitavad ka seda, et mis tahes abi, mis hõlmab omanduses olevate või prahitud laevade käitamist ja jääb suunistes kehtestatud abi piirmäärade piiresse, on merendusalaste suunistega kooskõlas.

(88)

Asociación de Ingenieros Navales y Oceánicos de España (Hispaania laevandus- ja mereinseneride liit) leiab, et mis tahes abi kokkusobivust tuleb analüüsida pigem ülemaailmse konkurentsi kontekstis kui keskendudes siseturule, kuna kolmandate riikide laevatehased saavad toetust, mille puhul ei kohaldata konkurentsieeskirju, nagu seda tehakse ELis.

(89)

Sellele vastupidiselt leiab […], et kava ei saa üldse pidada siseturuga kokkusobivaks abiks, isegi mitte merendusalaste suuniste kohaselt, nagu on märgitud otsuses K(2011) 4494 (lõplik). Ta leiab kõigepealt, et Hispaanial ei ole võimalik tõestada õigust suuniste kohaselt hüvitist saada kõigi ehitatud laevade puhul, ja teiseks, et abi kahandab olematuks maksusumma, mis abisaaja peab tasuma riigis, kus kava vastu võetakse. Seepärast ei saa kava abil kasu välisriikide laevaomanikud ja Hispaania laevaomanike makstav maks on tõenäoliselt väiksem, sest nemad saavad kasu tonnaažimaksuga maksustamise korra ja sotsiaalmaksete vähendamise kaudu.

(90)

Hispaania ametiasutused ja võimalikud abisaajad väidavad, et abi tagastamine peaks olema välistatud, sest see rikuks ELi õiguse aluspõhimõtteid (46) nagu võrdne kohtlemine, õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindlus.

(91)

PYMAR väidab, et kahe muu juhtumi puhul (Brittany Ferries  (47) ja GIE fiscaux) uuriti samasuguseid maksumeetmeid, mille puhul abi tagastamist ei nõutud. Kui komisjon tegi otsuse abi olemasolu kohta, tuleks kõnealune abi lugeda merendusalaste suuniste 11. peatükis kehtestatud piirmäärani siseturuga kokkusobivaks ja sellest üle oleva summa puhul peaks komisjon õiguskindluse kaitsest tulenevalt abi tagastamise nõudest loobuma, nagu Prantsusmaa juhtumi puhul. […] väite kohaselt asjaolu, et Prantsusmaa ettevõtjatelt ei nõutud abi tagastamist, seaks selle tagasinõudmine väga sarnase juhtumi puhul Hispaania ettevõtjatelt nad konkurentsi seisukohalt ebasoodsasse olukorda ja rikuks võrdse kohtlemise põhimõtet.

(92)

Hispaania ja PYMAR tuginevad mitmetele otsustele, milles komisjon otsustas enda või mõne oma liikme üldsusele tehtud avalduse tõttu abi tagastamise nõudest loobuda. Osutatakse otsustele Belgia koordineerimiskeskuste, Luksemburgi 1929. aasta valdusettevõtjate ja muude koordineerimiskeskuste ning rahvusvaheliste ettevõtete kontsernisisese tegevuse (48), Hispaania firmaväärtuse amortiseerimise (49), Itaalia raskustesse sattunud suurettevõtjate abistamisjuhtumi (50) ja kahe kalandusküsimusi käsitleva juhtumi (51) (Shetland ja Orkney saared) kohta.

(93)

Hispaania (52) ja maksu tasaarvelduse süsteemi tehingutes osalevate teatavate kolmandate isikute ütluste kohaselt jäi kõnealustes tehingutes osalejatele mulje, et kasutatavaid maksumeetmeid ei käsitleta riigiabina järgmistel põhjustel:

(94)

Kõnealuse otsuse põhjenduses 193 märkis komisjon, et majandushuviühingute ja nende poolt antavate maksusoodustuste osas leiab ta, et need kujutavad endast üldmeedet, ja eeldusel, et nad on Prantsusmaal üldkohaldatavad, võib neid moodustada majandustegevuse kõikides sektorites ja nad kuuluvad üldõiguse kohaldamisalasse.

(95)

Otsus avaldati 15. jaanuaril 2002. aastal Euroopa Ühenduse Teatajas. 2006. aasta otsuses Prantsuse GIE fiscaux’ kohta leidis komisjon: „Nimetatud otsuses käsitleti enne 1998. aastat kehtinud korda, kuid tuleb märkida, et see asjaolu ei tulnud otsuse põhjendustes selgelt esile ning see võis kaasa aidata käesolevas otsuses käsitletava korra kasutajate eksitamisele”.

(96)

Hispaania (59) ja mõned kolmandad isikud väitsid, et kõnealune seisukoht tekitas õiguslikku ebakindlust Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi seaduslikkuse osas, mis on oma ülesehituselt ja mõjudelt väga sarnane, või siis andis alust õiguspärasele ootusele, et Hispaania süsteemi ei käsitleta riigiabina.

(97)

PYMARi arvates sai komisjon Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemist teadlikuks siis, kui selles sisalduvad meetmed (renditud varade ennetähtaegse amortisatsiooni kohaldamine kaalutlusõigust kasutades ja tonnaažimaksuga maksustamise kord) avaldati sama seaduseelnõu osana 10. oktoobril 2001. aastal Hispaania parlamendi ametlikus väljaandes. Selle tulemusena hakkasid laevatehased lisama oma uute laevaehitusprojektide pakkumistesse kõnealuste meetmete soodustusi, ootamata nende jõustumist, et edasi liikuda esimeste maksu tasaarvelduse süsteemide läbirääkimistel ja rakendamises.

(98)

PYMAR osutab komisjoni 21. detsembril 2001. aastal saadetud kirjale seoses mitmete riigiabimeetmete suhtes esitatud kaebustega, mis väidetavalt vähendasid Hispaania laevatehastelt ostetud laevade maksumust. Kõnealuses kirjas esitas komisjon teabenõude maksu tasaarvelduse süsteemi kohta:

„Komisjon on saanud teada mõningate meetmete olemasolust, mis vähendavad Hispaania laevatehastelt ostetavate laevade maksumust. Eelkõige esitati komisjonile teave järgmiste meetmete olemasolu kohta:

…

(99)

PYMARi arvates osutab see kiri, et komisjon oli teadlik maksu tasaarvelduse süsteemi olemasolust ja oli juba 2001. aastal meetmeid tarvitusele võtmata kõnealust küsimust uurinud, mis tekitas õiguspärase ootuse, et Hispaania meedet ei käsitleta abina.

(100)

9. septembril 2002. aastal teatasid Madalmaade ametiasutused kohandamisabist, mida nad kavatsesid anda Madalmaade laevatehastele, et nii kohandada abi vastamaks sellele, mida väidetavalt andis Hispaania (60). Ametliku uurimismenetluse lõppedes (61) jõudis komisjon oma lõplikus otsuses (62) järeldusele, et kuna „Hispaania ametiasutused [välistasid] selgelt abi andmise”, ei leidunud „Hispaania poolt antud ebaseadusliku abi kohta […] piisavalt tõendeid” (63), ning tunnistas teatatud abi siseturuga kokkusobimatuks.

(101)

Kuna 2002. aastal Hispaania maksu tasaarvelduse süsteem toimis juba enne seda, kui Madalmaad abist teatasid, siis 2004. aasta komisjoni otsus pidi PYMARi arvamuse kohaselt tekitama õiguspärase ootuse, et kõnealust süsteemi ei käsitleta abina.

(102)

PYMARi arvates on Prantsuse GIE fiscaux kava Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemiga väga sarnane. Sellest tulenevalt tekitas 2006. aasta otsus Prantsusmaa juhtumi kohta ettevõtjate seas õiguspärase ootuse, et 1) Hispaania süsteem loetakse siseturuga kokkusobivaks merendusalaste suuniste 11. peatükis sätestatud ulatuses ja 2) kõnealuses peatükis näidatud piirmäärasid ületava riigiabi tagastamist mõlema juhtumi menetlusliku sarnasuse tõttu ei nõuta.

(103)

Lisaks sellele toetub PYMAR reale komisjoni otsustele (64), mille puhul ühe meetme sarnasus varem komisjoni heaks kiidetud teise meetmega osutus ettevõtjate õiguspärast ootust põhjendavaks asjaoluks. PYMAR tuletab meelde, et eelkõige ei nõutud abi tagastamist selliste juhtumite puhul, mis puudutasid näiteks välistulu (Iirimaa), rahvusvahelist rahastamistegevust (Madalmaad), koordineerimiskeskusi ja finantseerimisettevõtteid (Luksemburg), Vizcaya koordineerimiskeskusi (Hispaania), kontrolli- ja koordineerimiskeskusi (Saksamaa), keskseid kontsernikassasid, peakortereid ja logistikakeskusi (Prantsusmaa), USA välismüügikorporatsioonide suhtes kohaldatavat maksueeskirja (Belgia) ja Gibraltari abikõlblikke äriühinguid (Ühendkuningriik), sest need kavad olid väga sarnased Belgia koordineerimiskeskuste kavadega, mille komisjon oli eelnevalt heaks kiitnud.

(104)

Norra ametiasutuste kirjale, milles kaevati Norra laevatehaste väidetava diskrimineerimise üle seoses Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemiga, vastas komisjoni volinik Kroes, et konkurentsi peadirektoraat on kõnealust küsimust juba uurinud ja et peadirektoraadi palvel tegi Hispaania avaliku avalduse maksuameti vastusena maksumaksja küsimusele (65) maksueeskirja kohta, kinnitades, et meetme kohaldamisala ei piirdu üksnes Hispaania laevatehastega, vaid seda võib kasutada ka teistes liikmesriikides toodetud laevade omandamisel. Kirjas järeldati, et seda selgitust silmas pidades ei ole täiendavate meetmete võtmine kõnealuses küsimuses vajalik.

(105)

PYMARi andmetel teavitas üks Norra laevaomanik 2. aprillil 2009. aastal volinik Kroesi kirja sisust Hispaania laevatehast, millega koos ta osales maksu tasaarvelduse süsteemi tehingutes. Ühtlasi esitas PYMAR 13. septembri 2012. aasta kirja äriühingult Gerencia del Sector de la Construcción Naval (66), milles tunnistati, et 2009. aastal oldi seal teadlikud volinik Kroesi kirja sisust ja teavitati sellest tavapäraste kohtumiste käigus teisi Hispaania süsteemi tehingutes osalejaid ja PYMARi.

(106)

PYMARi hinnangul möödus üheksa aastat ajast, millal komisjon sai 2001. aasta detsembris kavast teada ja kava 2002. aastal käivitati, enne kui 2011. aasta juunis algatati menetlus (viis aastat pärast seda, kui komisjon sai esimesed kaebused aastal 2006). Ajavahemik ilma komisjoni võetud meetmeteta kinnitas arvamust, et menetlemiseks puudus küllaldane materjal.

(107)

PYMARi ja teiste kolmandate isikute kinnitusel on see esimene kord, kui komisjon on arvamusel, et mitme meetme koos rakendamine kujutab endast riigiabi; tegemist on seisukohaga, mida ettevaatlikud ettevõtjad ei oleks tavaolukorras osanud ette näha.

(108)

PYMAR kinnitab, et äriühingute maksustamist käsitleva komisjoni teatise artiklis 13 ei käsitleta riigiabina puhtalt tehnilist laadi meetmeid, nagu näiteks amortiseerimine. Selle põhjal arvasid ettevõtjad õigustatult, et ennetähtaegse amortisatsiooni meedet ei käsitleta riigiabina.

(109)

Komisjoni võetud meetmed alates hetkest, kui ta sai teada Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemist ja sellest möödunud aeg tekitasid õiguspärase ootuse, et tegemist ei ole abiga ning et varasemateks tehinguteks antud abi ei ole vaja tagastada. Seetõttu peaks komisjon hoiduma kõikide tehingute puhul abi tagasinõudmisest.

(110)

Komisjoni volinik Kroesi 2009. aasta kiri tõendab samalaadselt, et komisjon oli kava analüüsinud. Kõigil maksu tasaarvelduse tehingutes osalenud pooltel (mereveoettevõtjad, majandushuviühingud, pangad, vahendajad jne) oli õiguspärane ootus, et komisjon oleks suutnud avastada süsteemis leiduva mis tahes abi ja et abi puudus, kuna edasist uurimist ei järgnenud.

(111)

PYMAR osutab ka otsustele, milles komisjon tunnistas, et ELi institutsioonide (Euroopa Kohus, komisjon jne) võetavad meetmed võivad luua õiguspärase ootuse, et varem antud abi ei ole vaja tagastada, nii et komisjon ei saa nõuda abi tagastamist, kaasa arvatud juhul, kui abi anti õiguspärast ootust tekitanud meetmele eelnevalt. Viidatakse otsustele seoses Hispaania firmaväärtuse amortiseerimise, Belgia koordineerimiskeskuste, Austria energiamaksu tagastamise ja Itaalia raskustesse sattunud suurettevõtjate abistamise juhtumitega (67).

(112)

Hispaania ametiasutused ja PYMAR märgivad, et komisjoni tuvastatud mis tahes abi mereveoettevõtjatele või majandushuviühingutele ja investoritele mõjutaks igal juhul laevatehaseid, mis saaksid lepinguliste suhete olemasolu tõttu maksu tasaarveldamise süsteemi tehingutes osalejate vahel hüvitusnõudeid majandushuviühingutelt või nende investoritelt või investeerimisettevõtjatelt. PYMARi kinnitusel on mõnes lepingutingimuses nõue, et laevatehased maksaksid investoritele ja mereveoettevõtjatele hüvitist, eelkõige süsteemi toimimist mõjutavate õigusaktide, sealhulgas maksuõiguse muutmise korral.

(113)

Komisjon leiab, et kasutatud menetlus ei ole rikkunud Hispaania õigust kaitsele või mis tahes kolmanda isiku õigust ärakuulamisele. Otsus algatada ametlik uurimismenetlus on esimene ametlik samm, mis komisjonil tuleb teha vastavalt nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (68) (edaspidi „määrus (EÜ) nr 659/1999”), kui tal on pärast esialgset uurimist kahtlusi riigiabi meetme siseturuga kokkusobivuse suhtes (määruse (EÜ) nr 659/1999 artikkel 13 ja artikli 4 lõige 4). Menetluse algatamise otsuse eesmärk on esitada kokkuvõtlikult asjakohased faktid ja õigusküsimused, anda esialgne hinnang selle kohta, kas meetmel on abi iseloom, väljendada kahtlusi selle siseturuga kokkusobivuse kohta ja kutsuda kõnealust liikmesriiki ja teisi huvitatud isikuid üles esitama märkusi (määruse (EÜ) nr 659/1999 artikkel 6).

(114)

Komisjon ei algatanud ametlikku uurimismenetlust seoses renditud varade kiirendatud amortisatsiooniga (TRLIS artikli 115 lõige 6), osutades, et juhul, kui meedet käsitleda riigiabina, võib seda pidada olemasolevaks abiks. Samuti ei seatud kahtluse alla tonnaažimaksuga maksustamise süsteemi vähemasti niivõrd, kuivõrd sellest oli komisjonile teatatud ja selleks luba saadud (TRLIS artiklid 124–128), sest ka seda meedet käsitleti olemasoleva abina. Kõnealust kaht meedet on otsuses K(2011) 4494 (lõplik) nimetatud ja kirjeldatud ainult sellepärast, et nad on Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi oluliseks osaks ja seotud ametliku uurimise all olevate meetmetega (TRLIS artikli 115 lõige 11 ja artikli 48 lõige 4 ning RIS artikkel 49, aga ka RIS artikli 50 lõige 3 ja tonnaažimaksuga maksustamise korra kohaldamine veondusega mitteseotud tegevusele).

(115)

Komisjon leiab, et TRLIS artikli 115 lõiget 11 ja artikli 48 lõiget 4 ning RIS artiklit 49, aga ka RIS artikli 50 lõiget 3 ja tonnaažimaksuga maksustamise korra kohaldamist veondusega mitteseotud tegevusele võib käsitleda muudest, eelmises põhjenduses nimetatud meetmetest (st TRLIS artikli 115 lõikest 6 ja TRLIS artiklitest 124–128) lahus olevatena ja need ei kujuta endast määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 1 punkti b kohaselt olemasolevat abi, sest kõnealused meetmed kehtestati aastatel 2002 ja 2003, pärast Hispaania ühinemist ELiga, ja jõustati ilma komisjoni eelneva loata. Sellest lähtudes on komisjon järginud nende meetmete suhtes õigustatult ebaseadusliku abi suhtes kohaldatavat menetlust (määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 1 punkt f, artikkel 13 ja artikli 4 lõige 4).

(116)

Asjaolust, et maksu tasaarvelduse süsteem on kogum mitmesugustest meetmetest, millest kõik ei ole sätestatud Hispaania maksuõiguses, ei piisa, et komisjon ei kirjeldaks ja hindaks seda kui süsteemi. Komisjon leiab, nagu on selgitatud otsuses K(2011) 4494 (lõplik), et süsteemi tehingutes kasutatud erinevad maksumeetmed on omavahel de jure või de facto seotud. De jure vastab renditud varade ennetähtaegse amortisatsiooni kohaldamine kaalutlusõigust kasutades (TRLIS artikli 115 lõige 11) renditud varade kiirendatud amortisatsiooni ennetähtaegsele rakendamisele (TRLIS artikli 115 lõige 6). Samuti kujutab RIS artikli 50 lõige 3 endast tonnaažimaksuga maksustamise korra raames kasutatava erimenetluse erandit. De jure hõlmab RIS artikli 50 lõige 3 üksnes aluseid, mis on tonnaažimaksuga maksustamise korra ja maksuameti loa saanud rendilepingute suhtes abikõlblikud. De facto leitakse, et rendilepingutel on maksuameti luba ainult osas, mis puudutab renditud varade ennetähtaegsele amortiseerimisele antud luba. De jure saaks varajast amortisatsiooni kasutada paljude erinevate võimalikult rendilepingute kaudu omandatud varade puhul. Ennetähtaegse amortisatsiooni tingimused on siiski tõlgendatavad ja loetakse de facto täidetuiks ning saavad loa ainult aluste puhul, mis on tonnaažimaksuga maksustamise korra suhtes abikõlblikud.

(117)

Lisaks tõdeb komisjon, et maksu tasaarvelduse süsteemi kolmest peamisest meetmest kaks (ennetähtaegse amortisatsiooni kohaldamine kaalutlusõigust kasutades ja tonnaažimaksuga maksustamise korra abikõlblikkuse eeskirjad) jõustusid samal kuupäeval (1. jaanuar 2002) sama seadusega.

(118)

Samuti märgib komisjon, et samad kolmandad isikud, kes õiguspäraste ootuste ja võrdse kohtlemise pärast muretsedes seadsid kahtluse alla komisjoni üldise lähenemisviisi, kujutasid Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi Prantsuse GIE fiscaux’ kavaga väga sarnasena. Asjaolu, et Prantsusmaal kohaldatud meetme kõik tunnused sisaldusid ühes õigusnormis, tähendas paratamatult üldist hinnangut. Sellest seisukohast ei anna asjaolu, et Hispaania süsteemi erinevad koostisosad jagunevad erinevate õigusnormide vahel, mis on de facto omavahel seotud, iseenesest põhjust erineva lähenemisviisi kasutamiseks.

(119)

Nimetatud põhjustel leiab komisjon, et Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi tuleb käsitleda omavahel seotud maksumeetmete süsteemina ja mõju hinnata nende vastastikuse seotuse taustal, võttes eelkõige arvesse riigi kehtestatud või heaks kiidetud de facto seoseid.

(120)

Komisjon ei toetu igal juhul ainuüksi üldisele lähenemisviisile. Sellega paralleelselt analüüsis ta ka maksu tasaarvelduse süsteemi üksikuid meetmeid. Komisjon leiab, et need kaks lähenemisviisi viivad teineteist täiendades omavahel kooskõlas olevate järeldusteni. Meetmete eraldi hindamine on vajalik, et kindlaks teha, missugune osa süsteemi loodud majanduslikest soodustustest lähtub üldistest ja missugune valikulistest meetmetest. Eraldi hindamise tulemusena saab komisjon vajaduse korral kindlaks teha, missugune abi osa on siseturuga kokkusobiv ja mis osa tuleks tagasi nõuda.

(121)

Kõnealune kahetine lähenemine, mida järgiti juba otsuses K(2011) 4494 (lõplik), võimaldab komisjonil määratleda võrdlussüsteemi iga üksiku meetme jaoks eraldi ja süsteemile kui tervikule, et tuvastada valikulisi eeliseid, mida käsitletakse riigiabina. Iga Hispaania süsteemi tehingu puhul on abi olemasolu hindamisanalüüsi jaoks kasutatavaks võrdlusaluseks kõnealune tehing ise, mis on tehtud samade lepingusätete alusel, kuid ilma riigiabina määratletud meetmeteta. Selles suhtes ei kujutaks alternatiivne, lepingulisest või rahalisest seisukohast tegelikult erineva ülesehitusega tehing endast korralikku võrdlusanalüüsi.

(122)

Ettevõtjad võivad soovi kohaselt organiseerida oma varaga tehtavaid finantstehinguid ja kasutada sel eesmärgil kõige kohasematena tunduvaid üldiseid maksumeetmeid. Kui nende tehingutega kaasneb valikuliste maksumeetmete kohaldamine, mille suhtes kohaldatakse riigiabi kontrolli, on nendes tehingutes osalevad ettevõtjad võimalikud riigiabi saajad. Ühelt poolt ei osuta asjaolu, et mitmed ettevõtjate rühmad või kategooriad määratletakse võimalike abisaajatena, sellele, et maksu tasaarvelduse süsteem on üldine meede (69). Teisalt võib käsitleda asjaolu, et süsteemi kasutatakse vara omandamise, laevapereta prahtimise ja merelaevade edasimüümise rahastamiseks, selge märgina sellest, et meede on sektori seisukohast valikuline.

(123)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt „on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust”.

(124)

Riigiabi eeskirju kohaldatakse ainult majandustegevuses osalevatele ettevõtjatele. ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud kriteeriumid on kumulatiivsed. Sellest lähtuvalt käsitletakse hinnatavaid meetmeid asutamislepingu tähenduses riigiabina siis, kui kõik ülalnimetatud tingimused on täidetud. Sisuliselt peaks rahaline toetus:

(125)

Komisjon on hindamise läbi viinud kahel erineval tasandil:

(126)

Komisjon leiab, et kõik maksu tasaarvelduse süsteemi tehingutes osalevad isikud on ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses ettevõtjad – seda ei vaidlusta Hispaania (70) ega ükski kolmas isik –, sest nende tegevus seisneb turul kaupade ja teenuste pakkumises (71). Täpsemalt, laevatehased pakuvad äsjaehitatud laevu või ehitus-, remondi- ja renoveerimisteenuseid, liisinguettevõtjad pakuvad rahastamisvahendeid, majandushuviühingud tegelevad prahtimise ja laevade müügiga, investorid pakuvad arvukatel turgudel kaupu ja teenuseid, välja arvatud siis, kui nad on majandustegevusega mittetegelevad üksikisikud, millisel juhul kõnealune otsus neid ei hõlma, mereveoettevõtjad pakuvad mereveoteenuseid, korraldavad pangad pakuvad vahendus- ja finantsteenuseid ning muud vahendajad pakuvad vahendus- või nõustamisteenuseid.

(127)

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 alusel kindlaks teha, kas antud õigusliku korra raames võetud siseriiklik meede soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist”, võrreldes teistega, kes asuvad nimetatud süsteemi eesmärki silmas pidades võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras. Kui nii, siis vastab meede valikulisuse tingimusele (72).

(128)

Otsuses K(2011) 4494 (lõplik) teatas komisjon, et juhul, kui meedet käsitada abina, oleks see olemasolev abi, ega teostanud hindamist. Ametliku uurimise tulemusena on komisjon jõudnud järeldusele, et kõnealust meedet eraldi võetuna ei käsitata riigiabina, kuna see ei soodusta teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist. Komisjon märgib, et meede on kohaldatav kõigile Hispaania tulumaksu maksvatele ettevõtjatele, sõltumata nende tegevusvaldkonnast, asukohast, suurusest, õiguslikust staatusest või varade paiknemisest. Seda kohaldatakse ka eranditult kõigile amortiseeritavatele kaupadele.

(129)

Piirangu kehtestamine renditud varadele ei ole valikulisust tõendavaks asjaoluks, kuna mis tahes varade omandamist on võimalik rahastada kapitalirendilepingute alusel, mis on üldiselt kättesaadavad kõigi valdkondade mis tahes suurusega ettevõtjatele. Puudub igasugune teave selle kohta, et abisaajad oleksid de facto koondunud konkreetsetesse valdkondadesse või tegeleks teatavat liiki tootmisega. Hispaania esitatud statistilised andmed sealsete maksumaksjate TRLIS artikli 115 kasutamise kohta (vt allolevaid graafikuid) kinnitavad, et kapitalirendilepingut kasutavad väga erineva suurusega maksustatavate tuludega ettevõtjad (45 % artikli 115 deklareeritud kasutajast teenivad vähem kui 1 miljon eurot ja 70 % vähem kui 3 miljonit eurot) (vt vasakpoolne joonis). Maksusoodustuse kogusumma, mis saadakse TRLIS artikli 115 kohaselt pärast erikulu maha arvamist (73), erineb samuti vastavalt maksumaksja tuludele (vt parempoolne joonis).

Allikas: majandus- ja rahandusministeerium.

(130)

Hispaania ametiasutused kinnitasid, et rendilepinguid ja TRLIS artiklit 115 saab kasutada varade suhtes, mis on ehitatud teistes liikmesriikides (või on sealt pärit). Komisjon märgib lõpuks, et TRLIS artikli 115 lõike 6 kohaldamise tingimused on selged, objektiivsed ja neutraalsed ning selle kohaldamiseks ei ole vaja mitte mingit eelnevat luba. Seetõttu ei ole maksuametil õigust oma äranägemise kohaselt kõnealuse meetme kohaldamiseks luba anda või sellest keelduda (74).

(131)

Komisjon jõuab seega järeldusele, et renditud varade kiirendatud amortisatsioon (TRLIS artikli 115 lõige 6) iseenesest ei anna Hispaania süsteemi tehingutes osalevatele majandushuviühingutele valikulist eelist.

(132)

Hispaania maksuõiguse amortisatsioonieeskirjades (TRLIS artikkel 11) sätestatakse üldiselt, et vara maksumus tuleks jagada kogu selle majandusliku elutsükli ulatuses, st alates hetkest, kui vara majandustegevuse eesmärgil kasutama hakati. TRLIS artikli 115 lõike 6 kohaselt tuleks renditud vara kiirendatud amortisatsiooni korral arvesse võtta kuupäeva, mil varaobjekti käitama hakati. TRLIS artikli 115 lõige 11 annab majandusliku eelise, kuna lubab alustada kiirendatud amortisatsiooni enne, kui vara kasutama hakatakse.

(133)

See võimalus on erand artikli 115 lõikes 6 sätestatud üldisest eeskirjast ja selle suhtes on kohaldatav Hispaania ametiasutuste loa andmine kaalutlusõigust kasutades; kõnealune meede on seega esmapilgul valikuline. Vastupidiselt sellele, mida Hispaania ja mõned kolmandad isikud väidavad, ei ole loa andmise kriteeriumid selged ja objektiivsed ning isegi juhul, kui need seda oleksid, ei oleks see nende valikulise iseloomu välistamiseks piisav (75). Komisjon märgib, et TRLIS artikli 115 lõikes 11 sätestatud kriteeriumid on ebamäärased ja maksuametil, kes ei ole selle kohta avaldanud halduseeskirju ega selgitusi, tuleb neid tõlgendada. Kuigi kaalutlusõigust ei saa kasutada meelevaldselt (76), toob ennetähtaegse amortisatsiooni kaalutlusõiguse põhine ebamääraste kriteeriumide alusel kohaldamine kaasa maksu tasaarvelduse süsteemi valikulisuse. Lisaks sellele märgib komisjon, et Hispaania ei andnud veenvat selgitust selle kohta, miks on vajalikud TRLIS artikli 48 lõikes 4 ja RIS artiklis 49 kõik kuritarvituste vältimiseks kehtestatud tingimused. Näiteks tuleb esile tuua varaobjekti majandusliku kasutamise erijooned (77), aga ka mõju puudumine maksustatavale summale, mis on seotud vara kasutamise või omanikuvahetusega (78). Nende piirangute kohta ei esitatud mingit põhjendust, mis lisab täiendava valikulisuse. Hispaania ei selgitanud lähemalt ka seda, miks on vajalik eelnev luba. Renditehingu reaalse toimimise tagamine tundub näiteks olevat varaobjekti rendi-/amortisatsioonikulude tavalisel viisil mahaarvamise või kiirendatud amortisatsiooni kohaldamise puhul sama tähtis kui amortisatsiooni ennetähtaegse kohaldamise puhul. Esimese kahe meetme kohaldamine ei toimu siiski eelnevate lubade alusel ja nii nagu nende puhul, peaks renditud varade ennetähtaegsele amortisatsioonile kohaldatavate selgete ja objektiivsete kriteeriumide järelkontrollist piisama.

(134)

Nagu väitis komisjon otsuses K(2011) 4494 (lõplik), olid Hispaania ametiasutused kohtumisel kinnitanud, et väljastatud lubade alusel tuli TRLIS artikli 115 lõike 11 tingimusi täita ainult nende laevade omandamisel, mis olid tavapäraselt ettevõtte maksusüsteemilt tonnaažimaksuga maksustamise korrale üle viidud (79) ja kasutades laevapereta prahtimise võimalust, järgneva laeva omandiõiguse mereveoettevõtjale üleandmise korral. Hispaania eitas (80) niisuguse seisukoha avaldamist, kuid tunnistas tõlgendamisel esinevaid raskusi (81). Komisjon märgib, et ei esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et ennetähtaegse amortisatsiooni kohaldamise lube oleks antud muudel asjaoludel (82).

(135)

Hispaania ametiasutuste esitatud näidete põhjal ilmneb, et majandushuviühingute poolsed maksuametile esitatud ennetähtaegse amortisatsiooni taotlused annavad üksikasjaliku ettekujutuse Hispaania süsteemi ülesehitusest ja kõigist asjaomastest lepingutest, nagu eeskätt laevaehitusleping, rendileping, laevapereta prahtimine, optsioonilepingud, võla ülevõtmise ja edasi rentimise kokkulepe. Hispaania väitel on need andmed vajalikud vastavuse kontrollimiseks TRLIS artikli 115 lõikes 11 ja artikli 48 lõikes 4 ning RIS artiklis 49 kehtestatud tingimustega.

(136)

Komisjon märgib siiski, et rakendusmäärustes sätestatud menetlusega (83) antakse maksuametile oluline kaalutlusõigus õiguslike nõuete tõlgendamiseks ja võimalik, et ka lisatingimuste kehtestamiseks. Eelkõige võib maksuamet nõuda mis tahes lisateavet, mida ta peab hindamise seisukohast asjakohaseks (84). Seoses sellega märgib komisjon, et mõnedes näidetes sisaldasid esitatud taotlused lisamaterjale, mida ei ole TRLIS artikli 115 lõikes 11 ja artikli 48 lõikes 4 ega RIS artiklis 49 kehtestatud nõuete kohaselt vaja esitada: 1) maksusoodustuse üksikasjalik väljaarvutamine ja viis, kuidas see jagada ühelt poolt mereveoettevõtja ja teiselt poolt majandushuviühingu või selle investorite vahel, ja 2) laevatehase teatis, milles kirjeldatakse üksikasjalikult majanduslikke ja sotsiaalseid hüvesid, mis laevaehitusleping kaasa toob. Mõnede kaebuse esitajate ütluste kohaselt nõuab maksuamet neid dokumente seoses loamenetlusega. Hispaania väitel esitasid taotlejad (majandushuviühingud) need materjalid oma algatusel. Kõnealused dokumendid näitavad eelkõige seda, et arvesse võetakse nii laevaehituslepingu tähtsust Hispaania majandusele kui ka maksu tasaarvelduse süsteemi tehingu abil saadud maksusoodustust.

(137)

Komisjon teeb järelduse, et kohustuslik eelneva loa taotlemise menetlus, TRLIS artikli 115 lõike 11 ja artikli 48 lõike 4 ning RIS artikli 49 ebamääraste tingimuste tõlgendamisvajadus ja maksuametile antud võimalus nõuda mis tahes lisadokumente või lisateavet on selge tõend selle kohta, et maksuametil on seoses Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi tehingutele lubade andmise ülesandega ulatuslik kaalutlusõigus.

(138)

Vastavalt komisjoni teatisele riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta äriühingute otsese maksustamisega seotud meetmete suhtes (edaspidi „teatis maksualase abi kohta”) (85) möönab Euroopa Kohus, et majandussubjektide kohtlemine oma äranägemisel võib tähendada seda, et üldmeetme individuaalsel kohaldamisel ilmnevad valikulise meetme tunnused eelkõige juhul, kui kaalutlusõigust kohaldatakse ulatuslikumalt, kui on vaja maksutulu lihtsustatud haldamise jaoks objektiivsete kriteeriumide alusel (86)  (87).

(139)

Komisjon on seega arvamusel, et TRLIS artikli 115 lõike 11 ja artikli 48 lõike 4 ning RIS artikli 49 alusel renditud varade ennetähtaegse amortisatsiooni kohaldamine kaalutlusõigust kasutades annab valikulise eelise Hispaania süsteemi tehingutes osalevatele majandushuviühingutele ja nende investoritele.

(140)

Komisjon leiab, et TRLIS artiklites 48 ja 49 sätestatud majandushuviühingute maksualase läbipaistvuse staatus üksnes võimaldab erinevatel ettevõtjatel ühineda ja mis tahes investeeringut rahastada või majandustegevust teostada. Sellepärast ei anna kõnealune meede majandushuviühingutele või nende liikmetele mingit valikulist eelist.

(141)

Nagu eespool jaotises 2.2.4 selgitati, kujutab tonnaažimaksuga maksustamise kord endast olemasolevat riigiabikava, mille komisjon kiitis heaks komisjoni 27. veebruari 2002. aasta otsusega C(2002)582 (lõplik). See sisaldab TRLIS artikli 125 lõikele 2 vastavaid eeskirju, mis on seotud edasilükkunud maksukohustiste ja kapitalikasvu tulu käsitlemisega seoses kasutatud varaobjektide üleminekuga üldise maksusüsteemi kohaldamiselt tonnaažimaksuga maksustamise korrale.

(142)

Nagu on selgitatud eespool põhjenduses 17, siis tavapärastes tingimustes, st kui ettevõtja kasutab tonnaažimaksuga maksustamise korrale ülemineku asemel jätkuvalt üldist ettevõtte tulumaksusüsteemi, kompenseeritakse esimestel aastatel varaobjektide ennetähtaegse ja kiirendatud amortisatsiooni abil saadud maksusoodustus (maksukohustised suurenevad) suures osas järgmistel aastatel (maksukohustised vähenevad) või varaobjekti müümise või lammutamise korral (kapitali kasvutulu maksustamine). Kõnealuse protsessi tulemuseks on teatavate maksusummade tasumise edasilükkamine. Kuna tonnaažimaksuga maksustamise korra puhul ei sõltu makstav maks tulude ja kulude vahest, tähendab üleminek kõnealuse perioodi keskel tonnaažimaksuga maksustamise süsteemile, et edasilükkunud maksukohustisi ei tasuta.

(143)

Üldise tulumaksusüsteemi toimimise taustal annab TRLIS artikli 125 lõikes 2 lubatud maksekohustiste tasumise edasilükkamine tonnaažimaksuga maksustamise süsteemile ümberlülituvatele ettevõtjatele täiendava valikulise majandusliku eelise võrreldes nendega, kes kasutavad jätkuvalt üldist maksusüsteemi.

(144)

Nagu selgitatakse allpool jaotises 5.4, ei laiene komisjoni heaks kiidetud tonnaažimaksuga maksustamise kord laevapereta prahtimisest saadud tulude maksualasele kohtlemisele, mida ei käsitleta seega olemasoleva, vaid uue abikavana.

(145)

Võrreldes tonnaažimaksuga maksustamise korra selle osaga, millest komisjonile teatati ja millele anti luba, annab RIS artikli 50 lõige 3 täiendava soodustuse TRLIS artikli 125 lõike 2 tavapärase rakendamise suhtes kehtestatud erandiga, mille kohaselt teatavaid merelaevu, mida tavaliselt peetakse kasutatuteks, loetakse tonnaažimaksuga maksustamise korrale üleminekul uuteks. Selle tulemusena on maksekohustised, mille tasumist TRLIS artikli 125 lõike 2 kohaselt varaobjekti müümise või lammutamiseni edasi lükati, nüüd lõplikult tühistatud. Kõnealust tühistamist käsitletakse majandusliku eelisena.

(146)

RIS artikli 50 lõikega 3 antud majanduslik eelis on valikuline, sest see ei ole kohaldatav kõigile varadele. See ei ole kohaldatav isegi kõikide laevade suhtes, mille puhul kehtib tonnaažimaksuga maksustamise kord ja TRLIS artikli 125 lõige 2. Kõnealune soodustus on tegelikult kohaldatav ainult tingimusel, et laev on omandatud eelnevalt maksuameti loa saanud kapitalirendilepingu vahendusel. Nagu öeldud, kinnitasid Hispaania ametiasutused, et maksuamet luges seda tingimust tegelikult täidetuks alles siis, kui kapitalirendileping seoses TRLIS artikli 115 lõikele 11 vastava ennetähtaegse amortisatsiooni kohaldamisega oli heaks kiidetud. Hispaania ega ükski kolmas isik ei ole osutanud muudele asjaoludele, mille puhul oleks rendileping võinud maksuameti eelneva loa saada. Nagu öeldud eespool jaotises 5.3.2.2, anti load maksuameti rakendatava olulise kaalutlusõiguse kontekstis ja ainult seoses äsjaehitatud merelaevadega.

(147)

Vastupidiselt Hispaania ja teatud kolmandate isikute esitatud väitele ei piirdu RIS artikli 50 lõige 3 ainult teatatud erimenetluse või „kasutatud aluse” mõiste selgitamisega. Lugedes renditud alust uueks kuupäeval, millal rendilevõtja, eeldusel et maksuamet on rendilepingu eelnevalt heaks kiitnud, kasutab ostuoptsiooni, kaldub see kõrvale TRLIS artikli 125 lõikes 2 sätestatud erimenetlusest (88). Kõnealune valikulisus annab täiendava soodustuse, hoides ära edasiste kapitalitulude maksustamise.

(148)

Komisjon on seisukohal, et kõnealuse valikulise eelise andmine – osutades kas üldisele maksuõigusele või komisjoni loa saanud alternatiivse tonnaažimaksuga maksustamise korra ja TRLIS artikli 125 lõike 2 tavapärasele kohaldamisele – ei saa olla põhjendatud Hispaania maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehituse seisukohalt.

(149)

Komisjon kiitis TRLIS artikli 125 lõike 2 heaks erimenetlusena, et vältida artikli 125 lõike 1 kuritarvitamist, st takistada ettevõtjatel kasutatud ja üleamortiseeritud laevade üleviimist tonnaažimaksuga maksustamise korrale ainsa eesmärgiga need müüa ja saada olulist kapitali kasvutulu, mis oleks tonnaažimaksuga maksustamise korra kohaselt maksuvaba. Selles osas märgib komisjon, et maksu tasaarvelduse süsteemi tehingud iseloomustavad majandushuviühinguid, kes rendivad ja seejärel omavad lühiajaliselt ühtainsat laeva, mida nad ise ei käita, lülituvad seejärel väga piiratud ajavahemikuks, mis on vajalik rendilepingu optsiooni kasutamiseks, ümber tonnaažimaksuga maksustamise korrale ning kannavad oma ainsa laeva omandiõiguse üle mereveoettevõtjale. Niisugused tehingud ei tundu olevat kooskõlas merendusalastes suunistes ette nähtud tonnaažimaksuga maksustamise korra eesmärkidega.

(150)

Komisjon ei ole seepärast nõus väitega, et laeva on loogiline pidada uueks optsiooni kasutamise kuupäeval põhjusel, et keegi peale rentniku ei ole seda kasutanud või sellepärast, et optsiooni kasutamine oli kokku lepitud juba rendilepingu allkirjastamisel.

(151)

Väite esimese osaga seoses märgib komisjon, et piirava maksustamise eeskiri kehtib ka aluste kohta, mille sama ettevõtja viib üle tavapäraselt maksusüsteemilt tonnaažimaksuga maksustamise süsteemile, st ilma omaniku vahetumiseta ja ilma et seda kasutaks kolmas isik.

(152)

Väite teise osa suhtes tõdetakse, et asjaolul, et optsioon on juba kokku lepitud, ei ole midagi tegemist määratlemisega, kas laev on uus. Komisjon ei ole saanud mingit selgitust selle kohta, miks peaks optsiooni kasutamise päeval käsitlema asjaomast laeva kui uut, sõltumata sellest, kes on omanik. Samuti ei saanud komisjon mis tahes veenvat seletust selle kohta, miks kõnealune hüpotees oleks asjakohane ainult juhul, kui maksuamet on rendilepingu eelnevalt heaks kiitnud.

(153)

Komisjon märgib, et kapitalikasvu tulu ei oleks maksust vabastatud, kui RIS artikli 50 lõige 3, jättes optsiooni kasutamise kuupäeva arvestamata, täpsustaks ainult seda, et renditud alust loetakse uueks lepingu allkirjastamise päeval. Sellisel juhul tuleks pidada majandushuviühingut enne aluse üleviimist tonnaažimaksuga maksustamise korrale selle omanikuks, alust loetakse üleminekul vastavalt kasutatuks ja kohaldatakse TRLIS artikli 125 lõiget 2, mille tulemusena lükatakse edasi maksekohustiste tasumist või maksustatakse kapitalikasvu tulu siis, kui alus müüakse või lammutatakse.

(154)

Komisjon on seetõttu arvamusel, et RIS artikli 50 lõige 3 annab valikulise eelise ettevõtjatele, kes omandavad aluseid maksuametilt eelnevalt loa saanud kapitalirendilepingutega, ja eelkõige majandushuviühingutele või nende Hispaania süsteemi tehingutes osalevatele investoritele.

(155)

Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemist tervikuna tuleneva majandusliku eelise suurus vastab kasule, mida majandushuviühing ei oleks saavutanud, kui ta oleks kohaldanud samade finantstehingute puhul üksnes üldiseid meetmeid. Tegelikkuses vastab see eelis soodustuste kogumile, mis sai majandushuviühingule osaks eelpool nimetatud valikuliste meetmete kohaldamisega, täpsemalt:

(156)

Hispaania süsteemi kui terviku seisukohalt on soodustus valikuline kohustusliku eelneva loa taotlemise menetluse ja ennetähtaegsele amortisatsioonile kohaldatavate tingimuste ebatäpse sõnastuse tõttu maksuametile antud kaalutlusõiguse pärast. Kuna ka muud ainult merendusalaste suuniste nõuete kohasele mereveondusega seotud tegevusele (eelkõige TRLIS artikli 50 lõige 3) kohaldatavad meetmed sõltuvad kõnealusest eelnevate lubade saamisest, on kogu Hispaania maksu tasaarvelduse süsteem valikuline. Selle tulemusena annab maksuamet loa merelaevade rahastamiseks ainult Hispaania süsteemi tehingutele (valdkondlik valikulisus). Hispaania esitatud statistiliste andmete põhjal leidis kinnitust, et kõik 273 Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi tehingut, mis tehti 2010. aasta juunini, olid seotud merelaevadega.

(157)

Sellest seisukohast ei muuda asjaolu, et kõigil mereveoettevõtjatel, sealhulgas teiste liikmesriikide ettevõtjatel, on teoreetiliselt juurdepääs Hispaania süsteemi finantstehingutele, järeldust, et kõnealune kava soosib teatavaid tegevusvaldkondi, täpsemalt rendilepingute alusel merelaevade omandamist laevapereta prahtimise ja järgneva edasimüümise eesmärgil.

(158)

Euroopa laevatehased on korduvalt kaevanud, et neil puudub juurdepääs rahastamisele, mis toimub Hispaania pankade maksu tasaarvelduse süsteemi kaudu.

(159)

Otsuses algatada ametlik uurimismenetlus märkis komisjon, et kõik Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi kasutada saanud laevad olid, ühe erandiga, ehitatud Hispaania laevatehastes. Komisjon avaldas kahtlust (89), et sellist tulemust oleks võimalik vabal ja konkurentsipõhisel turul ainult ettevõtjate vabal valikul tehtavate tehingute kontekstis mõistlikult selgitada.

(160)

Kuna puuduvad tõendid, et taotlused väljastpoolt Hispaaniat pärinevate laevade omandamiseks oleksid tagasi lükatud, ei saa komisjon siiski tuvastada, et Hispaania süsteem oli de facto piiratud üksnes Hispaania laevade omandamisega. Lisaks sellele märgib komisjon, et Hispaania maksuamet kinnitas selgesõnaliselt 1. detsembril 2008. aastal võimaliku investori küsimusele vastusena saadetud siduvas teatises, et Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi kohaldatakse teistes ELi liikmesriikides ehitatud laevadele (90). Selliseid asjaolusid arvestades järeldab komisjon, et Hispaania süsteemiga ei kaasne täiendavaid valikulisuse elemente, mis tulevad kasuks Hispaania laevatehastele, ning laevatehase tegevuskoha põhist diskrimineerimist.

(161)

Komisjon märgib, et kasum laekub majandushuviühingule ja maksualase läbipaistvuse kaudu selle investoritele. Majandushuviühing on õigussubjekt, ja sellele kohalduvad kõik maksumeetmed ning vajaduse korral esitatakse maksuametile taotlus loa saamiseks. Vaidlus puudub näiteks selle üle, et majandushuviühing esitab taotlused ennetähtaegse amortisatsiooni kohaldamise või tonnaažimaksuga maksustamise korrale ülemineku kohta. Maksualaselt on majandushuviühing läbipaistev üksus ja selle tulud või mahaarvatavad kulud kantakse automaatselt üle investoritele.

(162)

Majanduslikust seisukohast kantakse oluline osa Hispaania süsteemi tehingutes osaleva majandushuviühingu saadud maksutulust hinnasoodustuse kaudu üle mereveoettevõtjale. Majandushuviühingute esitatud teatavate ennetähtaegse amortisatsiooni taotluste juures olevad lisad (vt allpool põhjendus 168) tõendavad, et maksu tasaarvelduse süsteemi tehingutes osalevad ettevõtjad arvestavad sellega, et tehingute tulemusena saadavad maksusoodustused jagatakse majandushuviühingute või nende investorite ja mereveoettevõtjate vahel. Kõnealuse soodustuse riigile omistatavuse küsimust arutatakse järgmises jaotises.

(163)

Samas kui muud Hispaania süsteemi tehingutes osalejad, nagu näiteks laevatehased, liisinguettevõtjad ja muud vahendajad saavad kasu kõnealuse soodustuse kaudsest mõjust, leiab komisjon, et algselt majandushuviühingute ja nende investorite kogutud kasumit neile üle ei kanta.

(164)

Eespool meetmete 2, 4 ja 5 puhul (vt jaotised 5.3.2.2, 5.3.2.4 ja 5.3.2.5) tuvastatud majandushuviühingute ja nende liikmete valikuline eelis tuleneb maksuõiguse sätete kohaldamisest.

(165)

Riigi ressursside kasutamine toob Hispaania süsteemi iga tehingu kohta kaasa renditud varade ennetähtaegse amortiseerimisega kaasneva tasumise edasilükkamise tõttu saamata jäänud intresse, edasilükkunud maksukohustise kohta kokkuleppe puudumise tõttu saamata jäänud intresse, kui majandushuviühing viiakse tavapäraselt ettevõtte maksusüsteemilt üle tonnaažimaksuga maksustamise korrale, ja laeva omandiõiguse mereveoettevõtjale üleandmise korral saadud kapitalitulu kasvu maksustamata jätmise tõttu saamata jäänud intresse. Hispaania maksu tasaarvelduse süsteem kui tervik hõlmab maksutulude kindlat langust, mis võrdub riigi ressursside kasutamisega maksukulude vormis ja saamata jäänud intressidega.

(166)

Seoses maksu tasaarvelduse süsteemi tehingutega kannab riik valikulist eelist rahastades kõigepealt oma ressursid majandushuviühingule üle. Majandushuviühing kannab seejärel maksunduslikku läbipaistvust kasutades riigi ressursid üle oma investoritele.

(167)

Kõnealused meetmed tulenevad Hispaania maksuõiguse kohaldamisest ja Hispaania maksuameti antud lubadest ennetähtaegse amortisatsiooni ja tonnaažimaksuga maksustamise süsteemi kohaldamiseks. Load anti üksikute meetmete kohaldamiseks, nagu näiteks iga majandushuviühingu puhul renditud aluse ennetähtaegseks (kiirendatud) amortisatsiooniks või majandusühingu üleminekuks tonnaažimaksuga maksustamise korrale. Hispaania ametiasutuste esitatud näidete alusel oli lubade andmise menetlus finantstehingu teostamiseks hädavajalik.

(168)

Kaebuse esitajate väitel vaatas maksuamet läbi ja sekkus maksutulude jagamisse ühelt poolt mereveoettevõtja ja teiselt majandushuviühingu ja selle investorite vahel. Hispaania ametiasutuste esitatud näidete alusel näib, et maksuametile esitatud taotlused ennetähtaegse amortisatsiooni jaoks lubade saamiseks hõlmavad tavaliselt tõepoolest maksu tasaarvelduse süsteemiga seotud maksusoodustuse arvutamist ja seda, kuidas kõnealune maksusoodustus mereveoettevõtjate ja majandushuviühingu investorite vahel jagatakse või sisaldavad vähemalt sellise arvutuse tegemiseks vajalikke üksikasju.

(169)

Majandushuviühingutele maksusoodustuse andmise kõik majanduslikud tagajärjed on eraõiguslike üksuste vaheliste erinevate õiguspäraste tehingute tulemus. Kohaldatavad eeskirjad ei kohusta majandushuviühinguid kandma maksusoodustuse üht osa üle mereveoettevõtjatele ja veelgi vähem laevatehastele või vahendajatele. Vastab tõele, et maksuametil on lai kaalutlusruum ja sellega seoses hindab maksuamet kogu tehingu majanduslikku mõju, aga sellest ei piisa, et tõendada, et Hispaania ametiasutused on need, kes otsustavad kasumiosa mereveoettevõtjatele üle kandmise või ülekantava osa suuruse üle. Vaadeldav olukord on erinev sellest, mida uuriti Air Caraïbes’i või Prantsuse GIE fiscaux’ otsustes, mille puhul investoritel oli õiguslik kohustus kanda vähemalt 60 % või kaks kolmandikku kasumist üle kasutajatele ja Prantsusmaa ametiasutused kontrollisid, et iga tehing oleks selle nõudega kooskõlas.

(170)

Seega anti valikulised soodustused riigi ressurssidest. Need on selgesti seostatavad Hispaania riigiga, sest toovad kasu majandushuviühingutele ja nende investoritele. Mereveoettevõtjatele antud soodustuste ning veelgi enam laevatehastele ja vahendajatele minevate kaudsete soodustuste puhul ei ole tegemist sellise olukorraga.

(171)

Kõnealune soodustus ähvardab kahjustada konkurentsi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Kui liikmesriigi antav abi tugevdab mõne ettevõtja seisundit võrreldes teiste ELi siseturul konkureerivate ettevõtjatega, tuleb asuda seisukohale, et abi viimati nimetatuid mõjutab (91). Piisab sellest, et abisaaja konkureerib teiste ettevõtjatega konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele avatud turgudel (92).

(172)

Kõnealusel juhul tegutsevad investorid, st majandushuviühingud, majanduse eri valdkondades, eelkõige ELi siseturul kauplemisele avatud valdkondades. Lisaks sellele on nad majandushuviühingute kaudu Hispaania süsteemi hüvesid kasutavate tehingutega tegevad turgudel, mis tegelevad laevapereta prahtimise ning merelaevade omandamise ja müügiga, mis on samuti avatud kauplemisele ELi siseturul. Hispaania süsteemist lähtuvad soodustused tugevdavad nende seisundit vastavatel turgudel, kahjustades niiviisi konkurentsi või ähvardades seda kahjustada.

(173)

Vaatlusalustest meetmetest kasu saavate majandushuviühingute ja nende investorite majanduslik eelis võib seega mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja kahjustada konkurentsi siseturul.

(174)

Määruse (EÜ) nr 659/1999 (93) artikli 1 punktis b nähakse ette erinevad olukorrad, mille puhul abi peetakse olemasolevaks abiks. Kõnealuse juhtumi kohta laekunud ettepanekute kohaselt on olemasolev abi i) enne Lissaboni lepingu Hispaanias jõustumist olemas olnud abi või ii) eelnevalt komisjoni heakskiidu saanud abi.

(175)

Komisjon leiab, et riigiabiks liigitatavate meetmete hulgas (94) on ainult tonnaažimaksuga maksustamise korra õigusnormid (TRLIS artiklid 124–128, meede 4) olemasolev riigiabikava, sest komisjon kiitis selle korra 2002. aastal heaks.

(176)

Komisjon leiab siiski, et maksu tasaarvelduse tehingutes osalevad majandushuviühingud ei vasta abikõlblikkuse osas Hispaania tonnaažimaksuga maksustamise süsteemi kõigile tingimustele.

(177)

Komisjon andis nõusoleku Hispaania tonnaažimaksuga maksustamise korrale kui siseturuga kokkusobivale riigiabile, toetudes merendusalastele suunistele, mida kohaldatakse ainult selliste ettevõtjate suhtes, kes tõepoolest tegelevad oma või renditud aluseid kasutades mereveondusega (95). Erandina võib tonnaažimaksuga maksustamise korda kohaldada ka sellise tegevuse suhtes, mida suunistes loetakse abitegevuseks või mereveondusega samaväärseks tegevuseks. Teatud tingimustel on abikõlblikud näiteks laevade haldamine, süvendustööd või pukseerimine (96). Vastupidiselt sellele ei saa abikõlblikuks tegevuseks lugeda aluse omanikuks olemist, selle kapitalirendilepinguga omandamist või selle kolmandatele isikutele rentimist või prahtimist ilma laeva käitamise eest täit vastutust võtmata. Järelikult peaks tonnaažimaksuga maksustamise korra kasutaja tegelema abikõlblikul alusel abikõlbliku mereveotegevusega.

(178)

Vastab tõele, et komisjon on varem erandina lubanud laevapereta prahtimist konkreetsete teatatud tonnaažimaksuga maksustamise kavade osana, kuid ainult ajutiselt ja seoses ülemäärase võimsusega seotud erandlikus olukorras (97). Nimetatud tingimustel jääb asjaomaste ettevõtjate põhitegevuseks mereveondus ja tulusid laevapereta prahtimisest võib pidada põhitegevuse suhtes lisatuludeks. Selline lubatavus on täiesti kooskõlas merendusalaste suuniste eesmärkidega, mis näevad ette merendusalase oskusteabe säilitamise ja arendamise ning Euroopa meremeeste tööhõive kaitsmise ja edendamise ning EMP riikide merendusega seotud valdkondade konsolideerimisse panustamise, säilitades samal ajal laevastiku üldise konkurentsivõime maailma turgudel (98).

(179)

Kooskõlas merendusalaste suunistega on komisjoni 27. veebruari 2002. aasta otsuses K(2002) 582 (lõplik), millega lubatakse kohaldada Hispaania tonnaažimaksuga maksustamise korda, eraldi ära märgitud, et vaid mereveondusega seotud tegevus on tonnaažimaksuga maksustamise korra jaoks nõuetele vastav (99). Jaotises 2.4 „Abisaajad” määratakse kindlaks, et „tonnaažimaksuga maksustamise korra kasutajateks võivad olla Hispaania õigusaktide kohaselt registreeritud laevandusettevõtjad, kelle tegevus hõlmab nende omanduses olevate või prahitud laevade käitamist” (meie allakriipsutused), ja jaotises 2.5 „Abikõlblik tegevus / abikõlblikud laevad” sätestatakse, et „tonnaažimaksukava hõlmab ainult mereveondusega seotud merelaevade käitamise kaudu teenitud tulusid. Abikõlblik tegevus hõlmab sihipäraselt ainult mereveondust” (meie allakriipsutused).

(180)

Merendusalastele suunistele tugineva komisjoni 2002. aasta otsuse sõnastusest võib järeldada, et Hispaania õiguse kohaselt laevaomanikena määratletud ettevõtjad saavad kasutada tonnaažimaksuga maksustamise korda eeldusel, et nende tegevus on seotud abikõlbliku mereveondusega ja püsib selle piires.

(181)

Komisjon leiab, et Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi tehingutes osalevate majandushuviühingute tegevust ei saa pidada veondustegevuseks. Kui majandushuviühing läheb üle tonnaažimaksuga maksustamise korrale, liisib ta liisinguettevõtjalt üheainsa laeva ja rendib selle laevapereta prahitud laevana kolmandast isikust laevaomanikule. Kui kolmandast isikust laevaomanik käitab laeva, et osutada mereveoteenuseid, võib see olla tonnaažimaksukõlblik. Majandushuviühing seevastu üksnes annab laeva kolmandast isikust mereveoettevõtja käsutusse, kes seda käitab. Majandushuviühing on seega rendi- või liisinguteenuseid, mitte veoteenuseid osutav vahendaja.

(182)

Hispaania süsteemi tehingutes osalevad majandushuviühingud rendivad tavaliselt välja ainsat laeva, mis on nende omanduses või mida nad liisivad, ning mis seega moodustab kogu nende laevastiku. Sellistel asjaoludel ei võta majandushuviühing mingit riski ega vastuta laeva tehnilise haldamise, meeskonna haldamise ega isegi ärilise haldamise eest. See on puhtalt vahendustegevus ja laevapereta prahtimise kaudu saadavaid tulusid ei saa lugeda mereveondust toetavateks.

(183)

Lisaks sellele kasutavad majandushuviühingud tonnaažimaksuga maksustamise korda lühiajaliselt, st kaks nädalat, mis on vajalik rendilepingu optsiooni kasutamiseks ja laevaomaniku poolseks prahtimise lepinguga seotud optsiooni kasutamiseks. Sellist laadi tegevuse võimaldamine tonnaažimaksuga maksustamise korra raames ei tundu sugugi kestvalt tõstvat EMP riikide lipu all käitatavate või nende kontrollitavate laevade tonnaaži. Samal põhjusel näib, et Hispaania süsteemi tehingutes osalevad majandushuviühingud ei panusta eesmärgi „merendusalase oskusteabe säilitamine … ning Euroopa meremeeste tööhõive kaitsmine …” täitmisesse või „merendusega seotud valdkondade konsolideerimisse”.

(184)

Kokkuvõttes ei tähenda 2002. aasta otsusest tulenev heakskiit, et Hispaania süsteemi tehingutes osalevate majandushuviühingute taoliste ettevõtjate tegevust võib pidada mereveondusega seotud tegevuseks.

(185)

Komisjon leiab seetõttu, et Hispaania süsteemi tehingutes osalevate majandushuviühingute (100) sarnaste ettevõtjate tonnaažimaksukavasse kaasamise tulemusena antakse uut liiki abi, kas maksustava tulu käitatava tonnaaži funktsioonina arvutamise teel või siis TRLIS artikli 125 lõike 2 kohaselt võimaluse kaudu lükata maksekohustiste tasumist edasi, kuni laev on kas müüdud või lammutatud.

(186)

Renditud varade ennetähtaegne amortisatsioon (TRLIS artikli 115 lõige 11 ja artikli 48 lõige 4 ning RIS artikkel 49, meede 2) ei ole olemasolev abi, sest see võeti kasutusele 2002. aastal, st pärast Hispaania ühinemist ELiga 1986. aastal, ning komisjonile ei ole meetmest teatatud ja seda ei ole vastavalt heaks kiidetud. Lisaks saab selle meetme mõju kiirendatud amortisatsiooni mõjust selgelt eristada. Kõnealust meedet käsitletakse ebaseadusliku abina.

(187)

RIS artikli 50 lõige 3, mis lubas varem loa saanud rendilepingutega seoses omandatud laevade jaoks kapitali kasvutulu maksuvabastust (meede 5), jõustus 2002. aastal ilma komisjoni eelneva teavitamiseta ja komisjoni heakskiiduta.

(188)

Komisjon leiab, et 2002. aastal antud heakskiit ei hõlma rakendusmeetmeid ja eelkõige RIS artikli 50 lõiget 3, kuna sellega kehtestatakse erand piirava maksustamise eeskirjadest, mida kohaldatakse TRLIS artikli 125 lõike 2 kohaselt kasutatud laevade suhtes, mis tähendab täiendavat soodustust. Kõnealusest erandist oleks tulnud komisjonile teada anda koos muude õigusnormidega, mis heaks kiideti, kuid seda ei tehtud.

(189)

Tundub, et TRLIS artikli 125 lõike 2 kohaldamine ei nõua edasist määratlemist või selgitamist. Üldjuhul põhjustaks see laeva üleminekul rentnikule (mereveoettevõtja) rendileandja kapitali kasvutulu maksustamise. Kui Hispaania oleks selgituste andmist vajalikuks pidanud, oleks seda tulnud teha teatamisel.

(190)

Järelikult käsitatakse rakendusmeetmeid ja eriti RIS artikli 50 lõiget 3 ebaseadusliku abina.

(191)

Komisjon teeb järelduse, et seoses Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemiga käsitletakse üksikjuhtumite alusel riigiabina järgmisi meetmeid:

(192)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt on riigiabi põhimõtteliselt keelatud. Artikli 107 lõikes 2 on siiski sätestatud, et teatavad abiliigid on siseturuga kokkusobivad ja vastavalt artikli 107 lõikele 3 võib komisjon kuulutada teatavad abiliigid või teatavatele abisaajatele ettenähtud abi siseturuga kokkusobivaks. Sõltuvalt abisaajate kategooriast kohaldatakse konkreetseid eeskirju, nagu näiteks merendusalased suunised (101) või laevaehitusele antava riigiabi raamistik (102).

(193)

Hispaania ametiasutused ega käesolevas otsuses abisaajatena kindlaks tehtud kolmandad isikud ei ole osutanud ELi toimimise lepingu artikli 107 lõigete 2 ja 3 ühegi muu sätte kohaldamisele või ühegi muu ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel vastu võetud riigiabiraamistiku kohaldamisele.

(194)

Nagu on märgitud eespool põhjenduses 71, leiavad Hispaania ametiasutused ja teatavad kolmandad isikud, et 2002. aasta otsus, millega antakse luba Hispaania tonnaažimaksuga maksustamise kavale, hõlmab ka väljaprahtimist, kuna selles osutatakse valdaja omanduses olevate ja prahitud laevade käitamisele.

(195)

Komisjon ei nõustu 2002. aasta otsuse sellise tõlgendamisega. Merendusalastes suunistes ja 2002. aasta otsuses antakse mõlemas selgelt mõista, et tonnaažimaksuga maksustamise korda kohaldatakse üksnes mereveondusega seotud tegevusele (103). Reeglina ei saa tulusid, mis pärinevad muust tegevusest peale veonduse, maksustada tonnaažimaksuga maksustamise korra alusel ka juhul, kui tegevuse teostajaks on mereveoettevõtja (104), välja arvatud eraldi väljatoodud erandi põhjal ja konkreetsetel tingimustel (abitegevus, süvendustööd, pukseerimine).

(196)

Kõnealuses tähenduses hõlmab 2002. aasta otsuses abikõlbliku tegevusena nimetatud „valdaja omanduses olevate ja prahitud laevade käitamine” selliste laevade käitamist, mis on omandatud või laevapereta prahtimislepingu alusel renditud ja mida mõlemal juhul käitab mereveoettevõtja.

(197)

Nagu on märgitud jaotises 5.3.2.4, ei käita maksu tasaarvelduse süsteemi finantstehingutes osalevad rahastamisega seotud majandushuviühingud laevu ise ja ei osuta mingeid mereveoteenuseid. Nad on varaobjekti kollektiivsel rahastamisel osalevad finantsvahendajad. Nad ei sekku väljarenditava laeva strateegilisse, tehnilisse, meeskonna ega isegi ärilisse haldamisse ja ei võta mingit riski ega vastuta mereveoteenuste osutamise eest.

(198)

Lisaks sellele märgib komisjon, et Hispaania süsteemi tehingutes osalevad majandushuviühingud rendivad oma ainsa aluse välja nii ostuoptsiooniga, mida mereveoettevõtja kohustub kohe alguses rakendama, kui ka müügioptsiooniga, mida saab rakendada majandushuviühing. See on samaväärne kogu majandushuviühingu laevastiku omandi viivitusega, kuid lõpliku üleandmisega. Sellepärast ei ole majandushuviühing samas olukorras laevaomanikega, kes puutuvad kokku laevade ajutise ülemäärase võimsusega ja kes paindlikumat lahendust otsides rendivad osa oma laevastikust piiratud ajavahemikuks välja kolmandatele isikutele (vt eespool põhjendus 178).

(199)

Nimetatud põhjustel leiab komisjon, et Hispaania süsteemi tehingutes osalevad majandushuviühingud ei ole abikõlblikud komisjoni heakskiidu saanud Hispaania tonnaažimaksuga maksustamise korra kohaselt ning et nende suhtes ei kohaldata merendusalaste suuniste sätteid.

(200)

Komisjon leiab, et renditehingute üldist olemust arvestades toimivad Hispaania süsteemi tehingutes osalevad majandushuviühingud ja nende investorid vahendajatena, kes suunavad ühist huvi pakkuva eesmärgiga seotud soodustust edasi teistele abisaajatele (mereveoettevõtjatele).

(201)

Kooskõlas 20. detsembril 2006. aastal vastu võetud otsuses Prantsuse GIE fiscaux’ kohta (105) esitatud lähenemisviisiga jõudis komisjon seisukohale, et sedavõrd, kuivõrd majandushuviühingule või selle investoritele antud abi näol on tegemist õiglase tasuga ühist huvi pakkuva eesmärgiga seotud soodustuse mereveoettevõtjatele ülekandmisel, tuleks seda abi samas ulatuses pidada siseturuga kokkusobivaks. Majandushuviühingutel ei ole sellisel juhul tõepoolest mingit õigusaktidest tulenevat kohustust kanda osa saadud abist üle mereveoettevõtjatele. Hinnates meetme kokkusobivust ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c kohaselt, peab komisjon kaalutlusõigust kasutades kohaseks võtta arvesse meetme soodsat mõju merendussektorile ja kohaldada mutatis mutandis abimeetmete suhtes tavaliselt kohaldatavaid merendusalaste suuniste sätteid mereveoettevõtjale ülekantavale soodustusele. Kui seega merendusalaste suuniste kohaldamine Hispaania süsteemi konkreetses tehingus osalevale mereveoettevõtjale annab tulemuseks kokkusobiva soodustuse või kogusoodustuse x % ulatuses, on sama protsendimäär majandushuviühenduse või selle investorite poolt kinnipeetud abist siseturuga kokkusobiv.

(202)

Kuna eelis toob kasu mereveoettevõtjatele, on ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkt c ja merendusalased suunised (106) selle siseturuga kokkusobivuse hindamiseks ainus asjakohane raamistik.

(203)

Komisjon leiab, et mereveoettevõtjad ei saa ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabist kasu. Selleks et määratleda siseturuga kokkusobiva abi suurust majandushuviühingute – kui mereveoettevõtjatele ühist huvi pakkuvat eesmärki järgivat soodustust edasisuunavate vahendajate – tasandil, leiab komisjon, et majandushuviühingu poolt mereveoettevõtjale ülekantavale soodustusele tuleks kohaldada mutatis mutandis merendusalaseid suuniseid, et kindlaks määrata 1) majandushuviühingu algselt saadud ja mereveoettevõtjale üle kantud abi suurus, mis oleks siseturuga kokkusobiv, kui ülekantud summat käsitletakse riigiabina mereveoettevõtjale; 2) siseturuga kokkusobiva soodustuse osakaal mereveoettevõtjale üle kantud kogusoodustuses; 3) abisumma suurus, mida tuleks pidada siseturuga kokkusobivaks kui väljamakset majandushuviühingute vahendamistegevuse eest.

(204)

Merendusalased suunised kirjeldavad riigiabi erinevaid kategooriaid ja tingimusi, mille kohaselt komisjon abi kohaldamiseks loa annab. Suunistes antakse selgelt mõista, et neid kohaldatakse ainult mereveondustegevusele ja piiratud arvule abitegevuse liikidele või mereveondusega samaväärsele tegevusele.

(205)

Kui mereveondusettevõtjast lõppkasutaja osutab mereveoteenuseid (või nendega samaväärseid teenuseid) ja täidab kõik suunistes ettenähtud tingimused, on ettevõtja saadud soodustus, mida käsitletakse abina, siseturuga kokkusobiv abi.

(206)

Merendusalaste suuniste kohaselt saab abi anda meetmete eri kategooriate kaudu. 1997. aasta suuniste artiklis 10 ja 2004. aasta merendusalaste suuniste artiklis 11 kehtestatud üks põhitingimus on üldine abi piirmäär, st ettevõtjale antava riigiabi maksimumsumma, mida võib lugeda siseturuga kokkusobivaks (107).

(207)

1997. aasta suuniste kohaselt vastab abi ülemmäär meremeeste maksustamise ja sotsiaalmaksude vähendamisele nullini ning ettevõtluse maksustamise vähendamisele laevandustegevuse puhul. 2004. aasta suuniste kohaselt vastab ülemmäär meremeeste maksustamise ja sotsiaalmaksude vähendamisele nullini ja maksude vähendamisele tonnaažimaksukava kohaldamise abil. Ühtlasi märgitakse 2004. aasta suunistes, et „antava abi kogusumma ei tohi olla suurem kui laevandustegevuselt ja meremeestelt kogutavate maksude kogusumma”.

(208)

Seoses konkreetsetele abi saavatele laevaomanikele abi piirmäära kehtestamisega leiab komisjon, et seda tuleks käsitleda EMP tasandil. See tähendab, et piirmäär peaks võtma arvesse ettevõtte tulumaksu ja sotsiaalmakse, mida maksavad abisaajad teistes EMP liikmesriikides. Kõnealune lähenemisviis on kooskõlas FagorBrandti kohtulahendiga (108), mille puhul leidis kinnitust asjaolu, et riigiabimeetme hindamine peaks arvestama eri liikmesriikides antud võimaliku abi kumulatiivset mõju.

(209)

Kuna käesoleval juhul käsitletakse majandushuviühingutele antud abi laevaomaniku pikaajalise vara omandamise seisukohalt, nõustub komisjon Hispaania ametiasutustega, et mereveoettevõtja saadud soodustus tuleks jagada vara tavalise amortisatsiooniperioodi ulatuses (maksustamise mõttes kümme aastat) ja seda võrrelda sama ajavahemiku jooksul makstud maksude ja sotsiaalmaksude kogusummaga.

(210)

Kõik meremeeste tulumaksu ja sotsiaalmaksu ning laevandustegevuse ettevõtte tulumaksu kogusumma piirmäära ületavad soodustused tuleb lugeda asutamislepinguga vastuolus olevateks.

(211)

Määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklis 14 on sätestatud, et kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada. Abi tagasinõudmise kaudu taastatakse võimaluste piires enne abi andmist valitsenud konkurentsiseisund.

(212)

Määruse artikkel 14 näeb ka ette, et komisjon ei nõua abi tagastamist, kui see on vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega. Selles jaotises vaadeldakse, kas võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtted takistavad komisjonil varem antud abi osaliselt või täielikult tagasi nõudmast.

(213)

Võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaselt on nõutav, et sarnaseid olukordi ei koheldaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei koheldaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (109).

(214)

Prantsuse GIE fiscaux’ kava on Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemiga mitmeti sarnane. Selle puhul on vaja vahendajat maksualaselt läbipaistva majandushuviühingu või investorite näol pikaajalise varaobjekti ehitaja ja ostja vahel, kellele majandushuviühing vara rendib või prahib. Majandushuviühing kohaldab varale ennetähtaegset ja kiirendatud amortisatsiooni ning vara müügist saadud kapitali kasvutulu on ettevõtte tulumaksust vabastatud. Majandushuviühing või selle investorid tagastavad olulise osa maksumeetmetest tulenevatest hüvitistest rendihinna vähendamise või ostuoptsiooni hinna kaudu vara ostjale, näiteks mereveoettevõtjale. Prantsusmaa kavas oli tähtsal kohal kapitali kasvutulu maksuvabastus, samas kui Hispaania süsteemis tulenes maksuvabastus tonnaažimaksuga maksustamise korra ja RIS artikli 50 lõike 3 ühisest kohaldamisest majandushuviühingule.

(215)

Samuti märgib komisjon, et Prantsusmaa ja Hispaania juhtumite õiguslik raamistik ja menetluse käik on erinevad ning et komisjon hoidus oma 2006. aasta lõplikus otsuses GIE fiscaux’ kohta tagasinõudmise korralduse andmisest hinnatava ajavahemiku ühe osa kohta kõnealuse juhtumi konkreetse menetluskäiguga seotud põhjustel. Eelkõige puudutab see asjaolu, et Prantsusmaa ei olnud komisjoni kavast ametlikult teavitanud, kuid teatas komisjonile kava olemasolust enne selle rakendamist. Komisjon märgib veel, et GIE fiscaux’ suhtes ametlikku uurimismenetlust algatades ei olnud ta enne sarnase juhtumi üle otsust langetanud. Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi suhtes ametlikku uurimismenetlust algatades oli komisjon vastupidiselt juba otsustanud, et sarnane kava, täpsemalt Prantsuse GIE fiscaux, on riigiabi kava. Kuna GIE fiscaux’ õiguslik ja faktiline raamistik erineb Hispaania süsteemi omast, leiab komisjon, et erinev kohtlemine on põhjendatud. Nagu alljärgnevas jaotises 5.6.3 selgitatakse, hoidus komisjon kõnealuse juhtumi kohta tagasinõudmise korralduse andmisest õiguskindluse põhimõttega seotud põhjustel kuni Prantsuse GIE fiscaux’ kohta käiva otsuse avaldamiskuupäevani.

(216)

Veel leiab komisjon, et eespool põhjenduses 92 nimetatud juhtumite puhul oli seoses iga juhtumi konkreetse olukorraga õiguspärase ootuse põhimõtte kohaldamine sarnastele meetmetele põhjendatud. Hispaania firmaväärtuse amortiseerimise juhtumi puhul määratles vastus parlamendisaadikule kõnealuse kava kindlalt üldise meetmena. Koordineerimiskeskuste ja rahvusvaheliste ettevõtete kontsernisisese tegevuse (110) suhtes leidis komisjon, et õiguspärane ootus tugines lisaks 1984. ja 1987. aastal Belgia koordineerimiskeskustele antud ja need üldiseks meetmeks tunnistanud eelnevale loale ka komisjoni antud vastusele seoses parlamendi arupärimisega (111). Selles osutati, et väga paljud maksumeetmed – rahvusvaheliste kontsernide Euroopa peakontorite maksustamist reguleerivad normid topeltmaksustamise vältimiseks –jäävad riigiabi eeskirjade reguleerimisalast välja. Lisaks sellele rakendati kõik need kavad pärast vastuse andmist parlamendi arupärimisele. Gibraltari abikõlblike äriühingute juhtumi puhul tugines õiguspärane ootus asjaolule, et meede oli välja töötatud samas liikmesriigis kohaldatud teise meetme eeskujul (tulumaksust vabastatud äriühingute kava), mida käsitleti olemasoleva abina. Samuti olid teineteise eeskujul välja töötatud Orkney ja Shetlandi meetmed.

(217)

Hispaania süsteemi osas leiab komisjon, et võrdse kohtlemise üldine põhimõte on rahuldatud, kui kava eripära arvestades täidetakse õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtteid (vt allpool jaotisi 5.6.2 ja 5.6.3).

(218)

Õiguspärane ootus on sellise komisjoni võetud meetme tulemus, mis annab täpse, kindla ja järjepideva kinnituse (112), mis tekitab ametiasutustel või hüvitise saajatel õiguspärase ootuse (113) kava õiguspärasuse kohta (114). Kohtulahendite kohaselt ei saa nõuetekohase teatamiseta (115)  (116), õiguspärast ootust põhimõtteliselt tunnustada, välja arvatud juhul, kui on selgunud erandlikud asjaolud (117).

(219)

Komisjon märgib, et Hispaania ei teavitanud komisjoni maksu tasaarvelduse süsteemist ja 2001. aasta otsuses esitatud seisukoht oli seotud teistsuguse kavaga, nimelt GIE fiscaux’ otsuses hinnatud varasema kavaga, milles viidati sõnaselgelt teise liikmesriigi õigussüsteemile. Seetõttu leiab komisjon, et kõnealune seisukoht ei kujuta endast erandlikku asjaolu ega ole piisav põhjus, et õigustada õiguspärase ootuse tunnustamist Hispaania ja maksu tasaarvelduse süsteemis osalevate kolmandatest isikutest ettevõtjate kasuks. Käesolev järeldus on kooskõlas lähenemisviisiga, mis esitati komisjoni 2006. aasta otsuses GIE fiscaux’ kohta, mille puhul komisjon ei toonud välja ühtegi asjaolu, mis tõendaks õiguspärase ootuse olemasolu (118).

(220)

Meetmete eelnõu avaldamine liikmesriigi parlamendi ametlikus väljaandes ei ole vastavuses asutamislepingu sättega kehtestatud ametliku teatamise ja senise olukorra säilitamise nõudega. Komisjon märgib, et ennetähtaegse amortisatsiooni meede rakendati eelneva teatamiseta 21 kuud pärast määruse (EÜ) nr 659/1999 avaldamist ning samaaegselt tonnaažimaksuga maksustamise korraga, millest komisjonile vastavalt asutamislepingu ja eelnimetatud määruse sätetele nõuetekohaselt teatati ja mille kohaldamiseks komisjon loa andis.

(221)

Komisjon leiab, et see kiri ei tekitanud Hispaania süsteemi või selle tehingutega seotud üksikute meetmete suhtes õigustatud ootust.

(222)

Määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 10 lõigete 1 ja 2 kohaselt analüüsis komisjon oma käsutuses olevat teavet seoses väidetavalt ebaseadusliku abiga ja palus 21. detsembril 2001 liikmesriigilt teavet. Komisjon märgib esmalt, et teabenõue ei ole avalik dokument. Teiseks näitab kõnealune teabenõue vastupidiselt sellele, mis PYMAR väidab, et komisjonil puudus asjakohane teave väidetavalt ebaseadusliku abi tuvastamiseks ja hindamiseks. Sellisel kujul ei oleks see ka avalikustamise korral saanud tekitada õiguspärast ootust selle kohta, et kava ei kujuta endast abi. Mis kõige tähtsam, 28. jaanuari 2002. aasta ja 28. mai 2002. aasta kirjades eitasid Hispaania ametiasutused kategooriliselt mis tahes maksumeetme olemasolu, mis oleks toetanud pärast 31. detsembrit 2000 allkirjastatud lepingute kohast laevade omandamist.

(223)

Komisjon leiab, et 2004. aasta otsus ei saanud tekitada õiguspärast ootust Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi või selle tehingutega seotud üksikute meetmete kohta järgmistel põhjustel.

(224)

Esiteks ei hõlmanud komisjoni uurimismenetlus Hispaania meedet, vaid Madalmaade valitsuse teatatud kava, mille abil kavatseti maksta Madalmaade laevatehastele hüvitist või võimaldada neil teha kuue konkreetse laevaehituslepingu saamiseks võrdväärne pakkumine aastal 2000 tehtud (120) Hispaania laevatehaste pakkumisega, mille puhul väidetavalt kasutati Hispaania antud riigiabi. Seega oli komisjoni 2004. aasta otsuse eesmärk anda hinnang Madalmaade teatatud abile ja mitte väidetavalt Hispaania antud abile.

(225)

Teiseks ei olnud Hispaania meetme puhul, millega Madalmaad proovisid kohanduda, tegemist maksu tasaarvelduse süsteemi ega ühegi selle osaga. Nagu 2003. aasta otsuses märgiti, rakendasid Madalmaade ametiasutused abi otseselt laenudele antava intressitoetustena, mida väidetavalt anti laevaomanikele Hispaania kuningliku dekreedi 442/94 kohaselt (121). Komisjon märgib, et renditud varade ennetähtaegne amortisatsioon ja Hispaania tonnaažimaksuga maksustamise kava jõustusid mõlemad 1. jaanuaril 2002. Kõnealuste meetmete eelnõu avaldati alles 10. oktoobril 2001. Hispaania parlamendi ametlikus väljaandes. Seega ei oleks saanud neid kasutada laevaehituslepingute rahastamisel aastal 2000.

(226)

Isegi juhul, kui ettevõtjad pidasid Hispaania meedet, millega nad püüdsid kohanduda, maksu tasaarvelduse süsteemiks (mis ei vasta tõele), ei saa 2004. aasta otsuses esitatud seisukohad tekitada õiguspärast ootust. Komisjon kinnitas, et tal ei ole väidetava Hispaania abi kohta piisavalt tõendeid, sest Hispaania on kinnitanud, et kuningliku dekreedi 442/94 alusel antud abi ei ole pärast 31. detsembrit 2000 enam kättesaadav. Sellest kuupäevast alates laevaehitusmääruse (122) alusel abitaotlusi enam ei rahuldata. Komisjoni uurimismenetlus hõlmas siiski Madalmaade kohandamisabi, mitte väidetavat Hispaania antud abi ja menetluse algatamise otsuses kahtlustas komisjon peamiselt laevaehitusele antava riigiabi raamistiku (123) alusel teise liikmesriigi ja mitte ELi mittekuuluva riigi antavat kohandamisabi (kuna see oli kinnitust leidnud).

(227)

Komisjoni väljendatud kahtluste teine argument oli tõendite puudumine väidetava abi kohta. Pärast Madalmaade esitatud teabe alusel Hispaanialt selgituste nõudmist sai komisjon üksnes võtta teadmiseks Hispaania eitava vastuse selle kohta, et abi anti (124) (Hispaania kuningliku dekreedi 442/94 kohaselt), ja teha järelduse, et Madalmaad ei suutnud esitada piisavalt tõendeid kohandamisabi kasutamist nõudva Hispaania abi kohta. Riigiabi kohta tõendite puudumine ei tähenda aga selle puudumist kõigis Hispaania meetmetes. Komisjon on pigem vastupidi selgitanud juba menetluse algatamise otsuses, et ta ei ole suutnud tõendada Hispaania poolset väidetava abi ebaseaduslikku andmist, kuid kavatseb ka edaspidi hoida ELi laevaehitusturgu ja võimalikku riigiabi kuritarvitamist vaatluse all (125). Kui süsteemi tegelikud või potentsiaalsed abisaajad oleksid heauskselt arvanud, et Hispaania abi, millega Madalmaad kavatsesid kohanduda, on maksu tasaarvelduse süsteem, oleks neid pidanud hoiatama asjaolu, et abi siseturuga kokkusobivuse tõendamise asemel eitas Hispaania selle olemasolu.

(228)

Komisjon leiab, et ei 2004. aasta otsus algatada ametlik uurimismenetlus Prantsuse GIE fiscaux’ juhtumi kohta ega 2006. aastal tehtud lõplik otsus, milles järeldati, et kava kujutas endast osaliselt siseturuga kokkusobimatut abi, ei saanud tekitada õiguspärast ootust, nagu PYMAR väitis.

(229)

Komisjonile tuleb igal juhul abimeetmetest teatada. Teatise puudumisel võivad ainult erandlikud asjaolud tekitada liikmesriigil ja ettevõtjatel õiguspärase ootuse, et meede ei kujuta endast abi. Kui teatamise ja loa taotlemise menetlust ei järgita, ei ole õiguspärast alust loota, et meede, mida käsitletakse riigiabina, on siseturuga kokkusobiv.

(230)

Vastupidi, 20. detsembri 2006. aasta Prantsuse GIE fiscaux’ otsuses ütles komisjon selgelt välja seisukoha, et Prantsusmaa maksu tasaarvelduse kava abil anti riigiabi. Asjaolu, et Hispaania süsteem oli Prantsusmaa kavaga sarnane maksu tasaarvelduse süsteem, oleks pidanud Hispaaniat ja abisaajaid sarnasuse alusel hoiatama, et Hispaania süsteem võib kujutada endast riigiabi. Seega oleks enne Prantsusmaa kava puudutava otsuse avaldamist 30. aprilli 2007. aasta Euroopa Liidu Teatajas pidanud seni olemas olnud mis tahes õiguspärane ootus sellest kuupäevast alates lõppema.

(231)

Samamoodi ei ole ainult asjaolu, et kokkusobimatut abi Prantsusmaa juhtumi puhul ei tagastatud, piisav õiguspärase ootuse tekitamiseks, et ka Hispaania juhtumi puhul ei tule võimalikku tuvastatud kokkusobimatut abi tagastada. Kui peaks leiduma põhjus, mis võiks komisjonil takistada liikmesriigilt abi tagasi nõudmast, peaks see olema seotud juhtumi erandlike asjaoludega.

(232)

Komisjon leiab, et komisjoni voliniku Kroesi saadetud kiri ei oleks saanud tekitada mis tahes õiguspärast ootust seoses Hispaania süsteemi või selle tehingutega seotud üksikute meetmetega järgmistel põhjustel.

(233)

Kõnealune kiri ei ole komisjoni, st volinike kolleegiumi seisukohta kajastav menetlusdokument, nagu seda on komisjoni ametlik otsus või vastus parlamendi arupärimisele. Volinik Kroes vastas kahepoolse arvamustevahetuse raames üheleheküljelise kirjaga Norra kaubandus- ja tööstusministri Sylvia Brustadi saadetud ühe lehe pikkusele kirjale. Komisjon ei avalikustanud kõnealuse kirja sisu.

(234)

Komisjon märgib, et Norra laevaomaniku kiri, millest oli juttu eespool põhjenduses 105, saadeti vaid ühele Hispaania laevatehasele, millega laevaomanikul olid ärisidemed ja 2012. aastal antud tunnistus selle kohta pärineb valitsusasutuselt Gerencia del Sector Naval. Komisjon märgib veel, et ei Hispaania ametiasutused, kes olid käimasolevast uurimismenetlusest teadlikud, ega Hispaania süsteemi tehinguid kaaluvad ettevõtjad ei palunud komisjonil selgitada volinik Kroesi kirjas välja öeldud seisukohti.

(235)

Teiseks, veelgi olulisem on asjaolu, et kuigi kiri tehti 2009. aastal avalikkusele kättesaadavaks, ei andnud see konkreetset, tingimusteta ja järjekindlat kinnitust selle kohta, et Hispaania süsteem on õiguspärane. Volinik Kroesi vastus keskendub erinevates EMP riikides asuvate laevatehaste väidetavale diskrimineerimisele. Kirjas tehtud järeldus, et täiendavaid meetmeid ei ole „kõnealusel etapil” kavandatud, oli otseselt seotud äsja avaldatud teatisega, milles selgitati, et Hispaania süsteemi kasutades on võimalik omandada teistes Euroopa riikides valmistatud laevu, mis oli Sylvia Brustadi väljendatud murega otseselt seotud. Kirjas ei mainitud ega võetud mingit seisukohta riigiabi olemasolu kohta majandushuviühingu või selle investorite tasandil. Mereveoettevõtjate, laevatehaste ja vahendajate puhul ei teki õiguspärase ootuse küsimust, sest komisjon ei pea neid abi saajateks.

(236)

Komisjon leiab seega, et kiri ei andnud mingil juhul täpset, tingimusteta ja järjepidevat kinnitust, mis oleks võinud tekitada õiguspärast ootust, et kava ei sisalda majandushuviühingute või selle investorite heaks kasutatavat riigiabi.

(237)

Kuna komisjon ei teinud kirja alusel kindlaks õiguspärase ootuse olemasolu, ei oma mingisugust tähtsust, kas õiguspärane ootus võiks kõne alla tulla kirjale eelneva ajavahemiku puhul.

(238)

Kuna üksikuid meetmeid käsitletakse riigiabina (välja arvatud renditud varade kiirendatud amortisatsioon), ei oma tähtsust asjaolu, et ettevõtjad ei oleks saanud ette näha, et nende kombineerimist võiks lugeda samuti riigiabiks, ja see ei õigusta õiguspärase ootuse olemasolu või ELi õiguse mis tahes muu aluspõhimõtte rikkumist.

(239)

Teiselt poolt, mitmed kolmandad isikud Hispaania süsteemi tehingutes osalevate ettevõtjate hulgas on väitnud, et 2006. aasta otsus Prantsuse GIE fiscaux’ juhtumi kohta andis neile õiguspärase ootuse tekkeks alust, kuna meede oli Hispaania süsteemile väga sarnane. Asjaolu, et Prantsusmaal kohaldatud meetme kõik tunnused sisaldusid ühes õigusnormis, tähendas paratamatult üldist hinnangut. Sellest seisukohast ei anna asjaolu, et Hispaania süsteemi erinevad koostisosad jagunevad erinevate meetmete vahel, mis on de facto omavahel seotud ja mida kasutatakse koos samade tulemuste saavutamiseks, iseenesest põhjust erineva lähenemisviisi kasutamiseks ning ei välista igakülgset hindamist.

(240)

Igal juhul leiab komisjon, et nii renditud varade ennetähtaegset amortisatsiooni kui ka tonnaažimaksuga maksustamise korra abil saadavat RIS artikli 50 lõike 3 kohast kapitali kasvutulude maksuvabastust tuleb mõlemal juhul käsitleda riigiabina. Kõnealuste õigusnormide kohta teatamata jätmise korral saab ettevõtjatel olla nende seaduslikkuse suhtes õigustatud ootus ainult erandlike asjaolude selgumisel, mida ei ole tõendatud.

(241)

Komisjon märgib, et teatise sõnastus ei andnud ettevõtjatele mingit alust õiguspäraseks ootuseks, nagu oleks Hispaania süsteem seaduslik. Sätetes, millele tugineti, osutatakse ainult amortisatsioonimeetoditele, nii et õiguspärane ootus saab hõlmata ainult renditud varade ennetähtaegset amortisatsiooni.

(242)

Teatist ei saa tõlgendada sellisel viisil, nagu jääks amortisatsiooniga seotud mis tahes meede riigiabi eeskirjade reguleerimisalast välja. Teatise põhjenduses 13 märgitakse, et amortisatsiooni arvestamise ja kahjumi ülekandeid käsitlevaid eeskirju ei käsitleta abina, kui neid kohaldatakse eranditult kõigi äriühingute ja kõigi kaupade tootmise suhtes. Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi ei kohaldata kõigi äriühingute ja kõigi kaupade tootmise suhtes.

(243)

Lisaks sellele selgitatakse sama teatise põhjenduses 22, et maksuameti kaalutlusõiguse tase ja tegutsemisruum, mille nad endale jätavad, annavad põhjust oletada, et tegemist on riigiabiga. Nagu on selgitatud eespool punktis 2.2.2, võib ennetähtaegse amortisatsiooni kohaldamine sõltuda mitmetest tingimustest – mille sõnastus vajab tõlgendamist – ja maksuameti eelnevast loast. Enne loa andmist võib maksuamet nõuda loa taotlejalt täiendavaid dokumente või teavet muudelt ametiasutustelt. Asjaolu, et täiendavaid dokumente leidus kõikides komisjoni käsutuses olevates toetusetaotlustes, näitab, et maksuamet neid otseselt või kaudselt nõudis või oli taotlejate hulgas üldteada, et sellised dokumendid on loa saamiseks vajalikud. Seega on kõnealuse meetme kohaldamisel jäetud maksuametile ulatuslik kaalutlusõigus.

(244)

Järelikult ei saanud teatise sõnastus, kava iseloomu silmas pidades, põhjustada ebakindlust ja veel vähem õiguspärast ootust abi olemuse suhtes seoses ennetähtaegse amortisatsiooniga.

(245)

Komisjoni 27. veebruari 2002. aasta otsuses C(2002) 582 (lõplik) osutatakse Hispaania õigusaktide kohaselt registreeritud ettevõtjatele, kelle tegevus hõlmab nende omanduses olevate või prahitud laevade käitamist. Komisjon leiab, et kõnealune lause ei saa tekitada mis tahes õiguspärast ootust, et juriidilised isikud, kelle tegevus seisneb eranditult ühe aluse laevapereta prahtimises, oleksid tonnaažimaksuga maksustamise kava jaoks abikõlblikud. Nagu selgitati eespool põhjendustes 179 ja 180, on 2002. aasta otsuses selgelt öeldud, et tonnaažimaksuga maksustamise kava tuleks kohaldada eranditult abikõlblikele alustele ja abikõlblikule mereveotegevusele.

(246)

Õiguskindlus on Euroopa Liidu õiguse põhinõue, mille eesmärk on tagada selle kohaldamisalasse kuuluvate õiguslike olukordade ja õigussuhete etteaimatavus. Kohtupraktika kohaselt ei võimalda õiguskindluse nõue komisjonil oma pädevuse teostamist lõputult edasi lükata ja see ei eelda asjaomase institutsiooni sekkumist (127). Siiani on selle põhimõtte mittekohaldamiseks vajalik kahe samaaegselt esineva tingimuse olemasolu:

(247)

Otsus Prantsuse GIE fiscaux’ juhtumi kohta ja kohtuotsus Salzgitteri kohtuasjas (128) on ainsad kaks juhtumit, mille puhul vastavalt komisjon ja Esimese Astme Kohus leidsid, et õiguskindluse põhimõtte rikkumine võib isegi õiguspärase ootuse puudumisel takistada abi tagastamist. Euroopa Kohus tühistas kohtuotsuse Salzgitteri kohtuasjas just seoses õiguskindluse põhimõtte kohaldamisega (129).

(248)

Hispaania maksu tasaarvelduse süsteem ja Prantsuse GIE fiscaux on mitmete põhiomaduste poolest sarnased ja neil on väga samalaadne mõju (vt jaotis 5.6.1 „Võrdne kohtlemine”). Mõlemat kasutatakse pikaajaliste investeerimisvarade rahastamiseks. Neid iseloomustab maksualaselt läbipaistvate majandushuviühingute olemasolu, mis vara amortiseerivad ja kannavad selle omandiõiguse mingit tüüpi rendilepingu abil üle lõppkasutajale. Mõlemal juhul on amortisatsioon ennetähtaegne või kiirendatud ja majandushuviühingu kapitali kasvutulu on maksuvaba. Mõlemal juhul jagatakse ennetähtaegsest või kiirendatud amortisatsioonist ja kapitali kasvutulu maksuvabastusest saadav majanduslik eelis majandushuviühingu investorite ja vara lõppkasutaja vahel (vähendatud hinna kaudu), kuigi selles osas on seoses riigi sekkumisega oluline erinevus.

(249)

Hispaania süsteemi peamised meetmed rakendati aastate 2002 (130) ja 2003 vahel, st enne kui komisjon otsustas, et Prantsusmaa süsteem kujutab endast riigiabi.

(250)

Seega on Hispaania süsteemi ja GIE fiscaux’ sarnasust arvestades Hispaania ametiasutuste ja teatavate kolmandate isikute väitel võimalik, et asjaolud, mida kasutati Prantsuse süsteemi õiguskindluse kaitseks, on tekitanud ebakindla olukorra ka seoses Hispaania süsteemi nõuetekohasusega.

(251)

Seetõttu järeldab komisjon, et 2001. aastal ettevõtja Brittany Ferries otsuses (131) esitatud seisukoht selle kohta, et teatavad maksusoodustused on üldised meetmed, võis kahtlemata tekitada kõnealuse ebakindla olukorra. Nagu GIE fiscaux otsuse põhjenduses 192 on selgitatud, ei täpsustatud nimetatud seisukoha puhul, et sellega osutati GIE fiscaux’ kavale eelnenud abikavale, mis võis eksitada nii kõnealuse kava kui ka sellega sarnase Hispaania maksu tasaarvelduse kava kasutajaid.

(252)

Hispaania ja kolmandate isikute esitatud muid asjaolusid silmas pidades on komisjon analüüsinud, kas asjaolud, millele osutatakse õiguspärase ootuse olemasolu (vt jaotis 5.6.1) toetuseks, võisid tekitada ebakindla olukorra.

(253)

Esiteks, liikmesriigid on asutamislepingu sätete kohaselt kohustatud komisjonile teatama kavandatavast uuest abikavast. Meetmete eelnõu avaldamist Hispaania parlamendi ametlikus väljaandes ei saa pidada komisjonile teatamiseks ja komisjoni reageeringu puudumine ei saanud ebakindla olukorra tekitamisele kaasa aidata.

(254)

Teiseks, 2001. aasta teabenõue seoses maksu tasaarvelduse meetmega näitab, et komisjon reageeris kaebuse esitaja väidetele abi kohta. Hispaaniale esitati teabenõue, millele vastates Hispaania eitas kindlalt selliste meetmete olemasolu. Komisjon ei avalikustanud teabenõuet, aga kui edaspidi Hispaania süsteemis osaleda soovijad said sellega liitumise ajal mingil põhjusel teabenõude kohta teada, pidi neid tähelepanelikuks muutma asjaolu, et selle kohta oli esitatud kaebus komisjonile, kes leidis, et kõnealuse kava meetmeid võib käsitleda riigiabina. Teabenõue näitab ka seda, et komisjonil puudus piisav teave meetme hindamiseks ja selle põhjal ei saa järeldada, nagu oleks komisjon meetme heaks kiitnud. Kuna kõnealune teabenõue saadeti enne, kui Hispaania süsteemi moodustavad meetmed jõustusid, oleks Hispaania pidanud õiguskindluse saamiseks teavitama komisjoni kõigist kava koostisosadest. Samuti oleksid abisaajad võinud Hispaania ametiasutustelt või komisjonilt küsida kavast teavitamise või komisjoni heakskiidu kohta. Seetõttu ei ole Hispaanial ega ettevõtjatel põhjust väita, et kõnealune teabenõue või – vastust silmas pidades – komisjonipoolsete järelmeetmete puudumine on ebakindla olukorra tekitamisele kaasa aidanud.

(255)

2004. aastal Madalmaade hüvitamismeetme kohta tehtud otsuse osas juhib komisjon tähelepanu sellele, et Hispaania süsteemi meetmetest erineva meetme hüvitamine ei saanud tekitada Hispaania süsteemi suhtes ebakindlat olukorda. Asjaolu, et arvatava Hispaania abi täpne kirjeldus esitati avalikes dokumentides ainult ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse hollandikeelses versioonis, ei ole piisav, et järeldada, nagu võiksid selle lugejad oletada, et see on seotud Hispaania süsteemiga. Otsuse hollandikeelse versiooni tõlkimine või komisjonile tehtud arupärimine oleks toonud selgust, et väidetav Hispaania abi hõlmas intressitoetusi kuningliku dekreedi nr 442/1994 alusel. Lisaks sellele komisjon pelgalt nimetas asjaolu, et Hispaania oli väidetava abi olemasolu eitanud ja seda, et Madalmaadel ei õnnestunud leida piisavalt tõendeid. Nagu kõnealuses otsuses öeldakse, saab komisjon usaldada ainult liikmesriiki ja komisjoni ei saa teha vastutavaks võimaliku ebakindluse eest, mida järelmeetmete kohaldamata jätmine võis tekitada. Seega leiab komisjon, et 2004. aasta otsus ei saanud kaasa aidata ebakindla olukorra tekkimisele seoses Hispaania süsteemi seaduslikkusega.

(256)

Komisjon leiab, et komisjoni 2001. aasta otsuses ettevõtja Brittany Ferries kohta välja öeldud seisukoha tagajärjel tekkinud ebakindel olukord seoses Hispaania süsteemi seaduslikkusega lahenes komisjoni otsuse avaldamisega Prantsuse GIE fiscaux’ kohta. Kõnealuse otsusega anti mõista, et komisjon käsitles Prantsuse maksu tasaarvelduse süsteemi riigiabina, mis oleks pidanud juhtima Hispaania ja sealse maksu tasaarvelduse süsteemi kasutajate tähelepanu asjaolule, et kava võidakse käsitleda riigiabina. Seetõttu ei saanud see selles osas tekitada või kaasa aidata ebakindla olukorra tekkimisele.

(257)

Eespool jaotises 5.6.2.6 esitatud põhjustel leiab komisjon, et komisjoni voliniku Kroesi 2009. aastal saadetud kiri ei tekitanud ebakindlat olukorda ega aidanud kaasa selle tekkimisele.

(258)

Komisjon leiab, et aega, mis kulus Hispaania süsteemi uurimisele enne ametliku uurimismenetluse algatamist, tuleks arvestada 2006. aastast, kui komisjon sai kaebusi Euroopa laevatehastelt. Eespool esitatud põhjustel ei toeta meetmete eelnõu avaldamine Hispaania parlamendi ametlikus väljaandes ega 2001. aastal komisjonile laekunud süüdistused, mida Hispaania 2002. aastal selgesõnaliselt eitas, arvamust, et komisjon on oma pädevuse teostamist põhjendamatult edasi lükanud. Samuti ei toeta seda arvamust 2004. aasta lõplik otsus kohtuasjas C-66/2003, mis hõlmas vastavust erinevale väidetavale riigiabimeetmele.

(259)

2006. aastal esitatud esimese kaebuse ja 2011. aastal algatatud ametliku uurimismenetluse vahele jäänud aeg ei tundu olevat ülemäärane, arvestades juhtumiga seotud maksumeetmete hulka, maksu tasaarvelduse tehingute keerukust ja renditehingute läbipaistvuse puudumist. Lisaks sellele saatis komisjon 2006. aasta septembrist kuni 2010. aasta maini (132) kaheksa ametlikku teabenõuet ja oli järjepidevalt Hispaania ametiasutustega ühenduses.

(260)

Alles 2010. aasta oktoobris sai komisjon uue kaebuse, mis sisaldas peamist tegurit kava hindamiseks, nimelt maksuekspertide põhjalikku analüüsi, milles kirjeldatakse kava toimimist ja selle mõju. Järelikult ei tundu Hispaania süsteemi uurimiseks kulunud aeg olevat piisav, et tugineda õiguskindlusele.

(261)

Arvestades kõnealuste meetmete keerukust, ei saa komisjon välistada, et 2001. aasta otsus ettevõtja Brittany Ferries kohta võis tekitada õigusliku ebakindluse Hispaania süsteemi abina käsitlemise kohta, nagu Hispaania ja abisaajad väidavad. Olukord võis siiski olla selline ainult komisjoni otsuse avaldamiseni 30. aprilli 2007. aasta Euroopa Liidu Teatajas Prantsuse GIE fiscaux’ kohta, milles komisjon tegi kindlaks, et kava kujutab endast riigiabi.

(262)

Sellest lähtuvalt teeb komisjon järelduse, et abi tagasimaksmist ei tohiks nõuda Hispaania süsteemi tehingutelt, mille jaoks anti abi ajavahemikul maksu tasaarvelduse süsteemi kohaldamisest aastal 2002 kuni 30. aprillini 2007.

(263)

Komisjon hindas erinevaid maksumeetmeid, mis on riigiabi kavad. Käesoleva otsuse eesmärk ei ole kindlaks teha täpsed summad, mis iga abisaaja iga Hispaania süsteemi tehingu puhul sai. Komisjon leiab, et liikmesriik peaks järgima iga tehingu puhul eraldi alltoodud metoodikat, et määrata kindlaks abisaajad ja neilt tagasinõutav kokkusobimatu abi summa. Kõnealust metoodikat võib koostöös Hispaania ametiasutustega veelgi täiustada eelkõige selleks, et kindlaks teha investorite saadud maksusoodustuse tegelik suurus, arvestades nende isiklikku maksuolukorda.

(264)

1. etapp: tehingu tulemusena saadud maksusoodustuse kogusumma arvutamine. See on majandushuviühingu või selle investorite tegelikult saadud maksusoodustuste nüüdispuhasväärtus (st enne soodustustest selle osa mahaarvamist, mis kantakse hinnasoodustusena üle mereveoettevõtjale). Nüüdispuhasväärtus tuleks arvutada amortisatsiooni, st maksuameti loa saanud ennetähtaegse amortisatsiooni alguskuupäeval, ja selle arvutamise jaoks kasutatud diskontomäärad peaksid põhinema tegelikul turuolukorral. Komisjon teeb ettepaneku, et Hispaania võib kasutada vaikimisi arvutusi, mis majandushuviühing esitas maksuametile, taotledes ennetähtaegset amortisatsiooni (vt eespool põhjendus 168). Põhimõtteliselt arvestatakse, et maksusoodustus on antud sellel kuupäeval, millal majandushuviühingul või selle investoritel tuleb maksta tasumisele kuuluvad maksud.

(265)

2. etapp: tehingu suhtes üldiste maksumeetmete kohaldamisest tuleneva maksusoodustuse arvutamine. Tegemist on 1. etapiga sarnaselt arvutatava maksusoodustuste summa nüüdispuhasväärtusega, mille majandushuviühing või selle investorid oleksid saanud võrreldavas olukorras, mille puhul oleks kasutatud ainult kiirendatud amortisatsiooni meedet alates hetkest, millal laeva hakati käitama, ja tehingu maksustamine toimunuks ettevõtte maksustamise tavapärase korra kohaselt. Kirjeldatud stsenaariumi korral oleks aluse mereveoettevõtjale müümise puhul saadav kapitali kasvutulu olnud mereveoettevõtja poolt optsiooni kasutamise kuupäeval maksustatav äriühingu tuludele üldiselt kohaldatava ettevõtte tulumaksuga. Põhimõtteliselt arvestatakse, et maksusoodustus on saadud sellel kuupäeval, millal majandushuviühingul või selle investoritel tuleb maksta tasumisele kuuluvad maksud.

(266)

3. etapp: riigiabiga samaväärse maksusoodustuse arvutamine. Kuna komisjon käsitleb kiirendatud amortisatsiooni üldise meetmena, ei kujuta sellele meetmele vastav soodustuse suurus (st teatavate maksusummade tasumise edasilükkamine) endast riigiabi. 1. ja 2. etapil saadud summade vahe peaks vastama abile, mille majandushuviühing ja selle investorid kõnealuste maksumeetmete kasutajatena said, st kogu soodustuse nüüdispuhasväärtusele, mis saadi ennetähtaegse amortisatsiooni, tonnaažimaksuga maksustamise korra (mille rakendamiseks majandushuviühingud ei ole abikõlblikud) ja RIS artikli 50 lõike 3 alusel saadud kapitali kasvutulude maksuvabastuse kasutamisega. Põhimõtteliselt loetakse, et maksusoodustus on saadud sellel kuupäeval, millal majandushuviühingul või selle investoritel tuleb maksta tasumisele kuuluvad maksud.

(267)

4. etapp: siseturuga kokkusobiva abisumma arvutamine. Majandushuviühingu või selle investorite saadud abi, nagu on arvutatud 3. etapil, on siseturuga kokkusobiv, kuna see vastab mereveoettevõtjale üle kantud soodustusele, mis oleks siseturuga kokkusobiv, kui seda oleks käsitletud riigiabina mereveoettevõtjale. Mereveoettevõtjale üle kantud abi protsendimäär tuleb kindlaks määrata samasuguse arvutuse põhjal nagu on need, mis majandushuviühingud esitavad loataotluses maksuametile (vt eespool põhjendus 136) ja võimaldavad saada hüvitist, mis on vahendusturuga kooskõlas. Nagu on selgitatud eespool põhjendustes 202–210, võib osa mereveoettevõtjale üle kantud soodustusest lugeda siseturuga kokkusobivaks, kui mereveoettevõtja, asjaomane laev ja selle veotegevus on merendusalaste suuniste kohaselt abikõlblikud. Kokkusobiv summa tuleb kindlaks määrata kooskõlas merendusalaste suuniste 11. peatükiga, võttes asjakohaselt arvesse kogu abi, mis on kõnealusele mereveoettevõtjale EMPs juba antud. Kui on tegemist EMP liikmesriigiga, tuleb ettevõtja asukohariigis antud abile lisada eelkõige Hispaanias antud abisummad. Abisummat, mis ületab piirmäära või ei ole kooskõlas merendusalaste suuniste 11. peatükiga, käsitletakse kokkusobimatu riigiabina.

(268)

Kuna ülemmäär arvutatakse merendusalaste suuniste 11. peatükis aastapõhiselt ja mereveoettevõtja saadud soodustus on seotud pikaajalise varaga, nõustub komisjon, et kõnealuse ülemmäära kohaldamiseks võib soodustuse, mis mereveoettevõtjad saavad Hispaania süsteemi tehingute tulemusena, jagada asjaomase laeva tavapärasele amortisatsiooniajale (kümme aastat).

(269)

Kuna see vastab hüvitisele, mis on finantsinvestorite vahendusturuga kooskõlas, käsitletakse siseturuga kokkusobiva soodustuse ülekandmisel mereveoettevõtjatele ka kõnealust hüvitist samas ulatuses siseturuga kokkusobiva või kokkusobimatu abina, samalaadselt mereveoettevõtjale suunatud soodustusega (vt eespool põhjendus 201).

(270)

Nagu eespool märgitud, teavitas PYMAR komisjoni teatavatest tingimustest, mida sisaldavad mõned lepingud investorite, mereveoettevõtjate ja laevatehaste vahel. Nimetatud tingimuste kohaselt peavad laevatehased hüvitama teistele osapooltele kahju, kui loodetud maksusoodustus jääb saamata.

(271)

Komisjon märkis oma lõplikus eitavas vastuses osalise tagasimakse kohta seoses käesoleva juhtumiga väga sarnase Prantsuse GIE fiscaux’ juhtumiga (133), et „asjaolu, mille kohaselt majandushuviühingute võetud finants- ja õigusalased riskid kanduvad teatud juhtudel lepinguga üle varade kasutajatele, ei saa vastustada põhimõtet, mille kohaselt on ebaseaduslikult antud abi tagasinõudmisel komisjoni eesmärgiks võtta abisaajatelt ära eelis, mille nad turul võrreldes konkurentidega said, ja taastada abi andmisele eelnenud olukord.” Komisjon tegi järelduse, et „selle eesmärgi realiseerimine ei sõltu … abi kasutajate poolt sõlmitud lepingutest”.

(272)

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on riigi kohustus lõpetada sellise abi andmine, mida komisjon peab siseturuga kokkusobimatuks ning see on kehtestatud selleks, et taastada eelnev olukord (134). Teiste sõnadega, ebaseaduslikult makstud riigiabi tagasinõudmise peamine eesmärk on ära hoida konkurentsi moonutamist, mis on põhjustatud sellise abiga tagatud konkurentsieelistest (135). Abi tagastamisega kaotab abisaaja eelise, mis tal oma konkurentide ees turul oli, ning abi andmisele eelnenud olukord on taastatud (136).

(273)

Selle tulemuse saavutamiseks peab komisjonil olema õigus nõuda abi tagasi selle tegelikelt saajatelt, et täita konkurentsiolukorra taastamise ülesanne turgudel, kus on toimunud konkurentsitingimuste moonutamine. Sel eesmärgil peab komisjon suutma kindlalt tuvastada ettevõtjad, kes on kohustatud tagasi maksma ebaseadusliku abi, mis on tunnistatud kokkusobimatuks. Kõnealust eesmärki nurjaks pöördumatult see, kui eraõiguslikud isikud oleksid lepingutingimuste abil võimelised komisjoni võetud tagastamisotsuste mõju muutma. Kui selline võimalus oleks olemas, kasutaksid läbirääkimistel tugeva positsiooniga ettevõtjad seda kaitseks tagastamisotsuste vastu, võttes seega riigiabi kontrollilt võimaluse saavutada praktilisi tulemusi.

(274)

Samas teatas Euroopa Kohus oma hiljutises otsuses Residex’ kohtuasjas (137), et siseriikliku kohtu ülesanne on kõiki juhtumi eripärasid arvesse võttes tuvastada abisaajad või teatud tingimustel garantii vormis antud riigiabi saajad ja nõuda tagasi kõne all olev abi kogu summa ulatuses. Olenemata sellest, kes võib olla abi saaja, ja arvestades, et nende meetmete eesmärk, mille siseriiklikud kohtud peavad ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 rikkumise korral võtma, on peamiselt kõne all oleva abi maksmisele eelnenud konkurentsiolukorra taastamine, peavad need kohtud tagama, et seoses ülalnimetatud sätete kehtivusega võetud meetmed võimaldaksid sellise eesmärgi saavutada. See näitab, et abi põhjustatud moonutuse kõrvaldamiseks võivad siseriiklikud kohtud vajaduse korral sekkuda ja kuulutada lepingud kehtetuks isegi nende osapoolte kahjuks, kes ei ole abisaajad, st käesoleval juhul laenuandjad, kelle nõudeid toetas riigipoolne tagatis. Sama põhimõte kehtib veelgi enam komisjoni puhul, kui ta esitab abisaajatele abi tagastamise nõude. Siinkohal tuleks rõhutada, et komisjonil tuleb teha abimeetme kohta lõplik otsus, samas kui siseriiklikel kohtutel tuleb kaitsta üksikisikute õigusi olukorras, kus on rikutud ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikes 3 sätestatud kohustust teatada komisjonile eelnevalt riigiabi andmisest.

(275)

Järelikult on lepingutingimused, mis kaitsevad abisaajaid ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmise eest, kandes teistele isikutele üle abi tagastamise õigusliku ja majandusliku riski, vastuolus asutamislepinguga kehtestatud riigiabi kontrollisüsteemi olemusega. Selline süsteem on ühendusele antud ülesannete täitmiseks, eelkõige siseturu toimimiseks hädavajalik ja kujutab endast avalikku korda reguleerivaid norme (138). Seega ei saa eraõiguslikud isikud sellest lepingutingimusi kasutades kõrvale kalduda.

(276)

See kehtib ka vaatlusaluse olukorra kohta Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemis, milles riik mõningaid laevatehaseid aktsionärina kontrollib. Kuni asjaoluni, et avalik-õiguslikud laevatehased sätestasid lepingutingimused, mis kaitsevad abisaajaid abi tagastamise eest, takistab nende käitumine ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu riigiabi tagastamise nõude täitmist. Lisaks sellele võivad riigi kontrolli all olevad ettevõtjad, üritades oma lepinguosalisi abi tagastamise eest kaitsta, avaldada märkimisväärset survet oma eraõiguslikest isikutest konkurentidele, mõjutades neid lepingutesse samasuguseid tingimusi lisama, mille tulemuseks on abisaajate üldine kaitse abi tagastamise eest.

—

vastavalt merendusalastele suunistele ja 27. veebruari 2002. aasta otsusele, millega lubatakse kohaldada Hispaania tonnaažimaksuga maksustamise korda, ei käsitleta tegevust, mis koosneb ainult aluste rentimisest, prahtimisest või väljarentimisest, veoteenustena. Seega ei ole need tegevusliigid abikõlblikud komisjoni heakskiidu saanud Hispaania tonnaažimaksuga maksustamise korra kohaselt;

—

TRLIS artikli 115 lõiget 11 ja artikli 48 lõiget 4 ning RIS artiklit 49 (renditud varade ennetähtaegne amortisatsioon), tonnaažimaksuga maksustamise korra kohaldamist abikõlbmatutele majandushuviühingutele ja RIS artikli 50 lõiget 3 käsitatakse riigiabina ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses;

—

kõnealused meetmed ei kujuta endast määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 1 punkti b kohaselt olemasolevat abi, sest komisjonile nendest ei teatatud ega saadud nende osas ka muul viisil komisjoni luba;

—

Hispaania on rakendanud kõnealust abi ebaseaduslikult, rikkudes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõiget 3;

—

järelikult on Hispaania maksu tasaarvelduse süsteem, mis hõlmab TRLIS artikli 115 lõike 11 ja artikli 48 lõike 4 ning RIS artikli 49 (renditud varade ennetähtaegne amortisatsioon) ühist kasutamist, tonnaažimaksuga maksustamise korra kohaldamist abikõlbmatutele majandushuviühingutele ja RIS artikli 50 lõike 3 kasutamist, ebaseaduslik;

—

majandushuviühingule või selle investoritele antavat abi võib lugeda siseturuga kokkusobivaks, kui see vastab hüvitistele, mis on finantsinvestorite vahendusturuga kooskõlas ja suunatakse mereveoettevõtjatele, kes on merendusalaste suuniste kohaselt abikõlblikud ja vastavad kõnealustes suunistes sätestatud tingimustele. Eelkõige tähendab see, et mereveoettevõtjatele üle kantud kogusumma ei ületa suuniste 11. peatükis kehtestatud piirmäära;

—

see osa abist, mis ületab siseturuga kokkusobiva abi summa, tuleb abisaajatelt, st majandushuviühingutelt ja nende investoritelt, tagasi nõuda, ilma et nimetatud abisaajatel oleks võimalik jätta abi tagastamise koorem teiste isikute kanda;

—

komisjon ei tohiks nõuda abi tagasimaksmist Hispaania süsteemi tehingutelt, mille jaoks anti abi ajavahemikul maksu tasaarvelduse süsteemi kohaldamisest aastal 2002 kuni 30. aprillini 2007, mis on France GIE fiscaux’ juhtumit C-46/2004 puudutava otsuse avaldamise kuupäev (vt eespool põhjendus 261);

—

pärast seda kuupäeva ei riku abi tagastamise nõue Euroopa Liidu õiguses kinnitust leidnud õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse üldiseid põhimõtteid,

a)

artiklis 1 osutatud kava alusel abi saanute loetelu ja neist igaühele kava alusel antud abi kogusumma;

b)

igalt abisaajalt tagasi nõutav kogusumma (põhisumma ja intressid);

c)

käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatud meetmete üksikasjalik kirjeldus;

d)

dokumendid, mis tõendavad, et abisaajatele on antud korraldus abi tagasi maksta.

16.4.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 114/48

(1)

Itaalia ametiasutused teatasid 18. mail 2011 elektroonilise teatisega vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikele 3 äriühingule Simet SpA (edaspidi „Simet”) makstavast hüvitisest piirkondadevahelise reisijate bussiveo teenuse osutamise eest avaliku teenindamise kohustuse raames ajavahemikul 1987–2003, mille määras oma otsusega Itaalia haldusasjade ülemkohus (Consiglio di Stato), Itaalia kõrgeim halduskohus (edaspidi „teatatud meede”). Kõnealuse teatise registreerimisnumber on SA.33037.

(2)

Itaalia ametiasutused esitasid teatatud meetme kohta täiendavat teavet 12. juulil 2011, 5. oktoobril 2011, 20. veebruaril 2012, 2. ja 28. märtsil 2012 ja 17. aprillil 2012.

(3)

31. mai 2012. aasta kirjaga teatas komisjon Itaaliale oma otsusest algatada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikega 2 ettenähtud menetlus (edaspidi „algatamisotsus”).

Ettenähtud tähtajaks saadi järgmised märkused:

(4)

Simet on eraõiguslik ettevõtja, kes osutab Itaalia poolt vastavalt seadusele nr 1822/39 (2) antud kontsessioonide alusel bussidega regulaarset reisijateveo teenust. Täpsemalt opereerib Simet piirkondadevahelisi regulaarseid bussiühendusi Calabria ja muude Itaalia piirkondade vahel. Lisaks nendele teenustele, mis moodustavad tema tuludest umbes kaks kolmandikku, osutab Simet ka muid teenuseid, sealhulgas rahvusvahelisi reisiteenuseid, turismiteenuseid ja bussiüürimist koos juhiga, (3) mis moodustavad ülejäänud kolmandiku tema tuludest.

(5)

1999. aasta oktoobris taotles Simet esimest korda infrastruktuuri- ja transpordiministeeriumilt (edaspidi „ministeerium”) avaliku teenindamise hüvitist piirkondadevahelise bussiveo eest alates 1987. aastast (4). Ministeerium lükkas selle ja järgnenud taotlused tagasi, leides, et ta ei olnud pannud Simetile avaliku teenindamise kohustust.

(6)

Itaalia ametiasutuste teatel tegutses Simet, nagu teisedki piirkondadevahelise liiniveo korraldajad, ajutiste litsentside (kontsessioonide) alusel, mida uuendati igal aastal teenust osutava ettevõtja taotlusel. Kõnealused kontsessioonid andsid ettevõtjale asjaomaste teenuste osutamise ainuõiguse. Aastase kontsessiooni tingimustes oli sätestatud, et teenuse osutamine ei anna ettevõtjale õigust mingile toetusele ega hüvitisele ja ettevõtja osutab teenust täielikult omal riskil. Ettevõtja enda kehtestatud tariifid kajastusid ka aastase kontsessiooni tingimustes, mille kiitis heaks ministeerium.

(7)

Aastate jooksul esitas Simet mitu osutatavate teenuste korralduse muutmise taotlust, mis tavaliselt ka rahuldati vastavalt presidendi seadluses nr 369/94 (5) kehtestatud korrale. Presidendi seadluse nr 369/94 artiklitega 4 ja 5 nähakse ette üksikasjalik kord kontsessiooni alusel uue teenuse avamise taotluste hindamiseks ja võrdlevaks analüüsiks.

(8)

Vastuseks ministeeriumi keeldumisele maksta 1987. aastaga alanud ajavahemiku eest avaliku teenindamise hüvitist algatas Simet Itaalia halduskohtus kohtumenetluse, nõudes hüvitist avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest.

(9)

Edasikaebuste järel tunnistas Itaalia haldusasjade ülemkohus oma 9. märtsi 2010. aasta otsusega nr 1405/2010 (edaspidi „kohtuotsus nr 1405/2010”) Simeti õigust saada hüvitist regulaarse (peamiselt piirkondadevahelise) bussiveo teenuste eest, mida osutati Itaalia riigi antud kontsessioonide alusel. Hüvitise täpne summa tuli kindlaks määrata usaldusväärsete andmete põhjal, mis saadakse ettevõtja raamatupidamisest.

(10)

Nagu on üksikasjalikumalt selgitatud algatamisotsuses, ei ole kohtuotsuses nr 1405/2010 täpselt määratletud, millise õigusakti alusel ja millisel kujul avaliku teenindamise kohustus kehtestati. Itaalia haldusasjade ülemkohtu korraldus nr 2072/2011, mis väljastati 18. jaanuaril 2011, pärast seda, kui valitsusasutus ei olnud täitnud kohtuotsust nr 1405/2010, on selles suhtes sõnaselgem ning selles märgitakse, et „ministeerium keeldus korduvalt andmast ettevõtjale võimalust muuta marsruute, sõiduplaane ja peatusi ning kohustas teda hoidma tariife Ferrovie dello Stato (Itaalia riigiraudtee) tariifidega samal tasemel või neist madalamal – need asjaolud viitavad ettevõtja arvates avaliku teenuse osutamisele”.

(11)

Ehkki kohtuotsuses nr 1405/2010 nimetatakse uut Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1370/2007, (6) millega reguleeritakse avaliku teenuse hüvitamist, kuna selles „sätestatakse hüvitamistingimused, mis ei erine ühenduse varasemates määrustes sätestatutest”, andis Itaalia haldusasjade ülemkohus pädevatele ametiasutustele korralduse maksta Simetile hüvitist nõukogu määruse (EMÜ) nr 1191/69 (7) artiklite 6, 10 ja 11 alusel.

(12)

Itaalia ametiasutused otsustasid enne Itaalia haldusasjade ülemkohtu otsuste (kohtuotsuse nr 1405/2010 ja korralduse nr 2072/2010) täitmist ja Simetile hüvitise maksmist oodata ära komisjoni hinnangu teatatud meetmele.

(13)

Osutatud teenuste eest Simetile makstava hüvitise suuruse kohta esitasid Itaalia ametiasutused komisjonile Simeti tellitud ja ettevõttevälise nõustaja koostatud aruande (edaspidi „algne aruanne”), milles sisalduvaid hinnanguid nad ei toetanud. Algses aruandes hinnati maksmisele kuuluva hüvitise suuruseks ligikaudu 59,4 miljonit eurot (8).

(14)

Hiljem vaadati hüvitamistaotlused läbi, sest pärast algatamisotsust küsis Itaalia haldusasjade ülemkohus hüvitise sobiva suuruse kohta sõltumatu hinnangu. Selle hindamise tulemusi käsitletakse jaotistes 2.6 ja 2.7.

(15)

Ehkki Simet nõudis hüvitist 2013. aasta lõpuni osutatud teenuste eest, (9) leiavad Itaalia ametiasutused, et teatise seisukohalt on asjakohane ainult ajavahemik 1987–2003, sest kohtuotsus nr 1405/2010 käib ainult seda ajavahemikku käsitleva apellatsioonikaebuse kohta. Täpsemalt viidatakse kõnealuse kohtuotsuse punktis 3.1 selgelt hüvitistele 1987.–2003. aasta eest.

(16)

Pärast Itaalia ametiasutuste keeldumist täita kohtuotsust nr 1405/2010 ja korraldust nr 2072/2011 võttis Itaalia haldusasjade ülemkohus vastu uue korralduse – korralduse nr 270/2012 –, millega moodustati sõltumatu eksperdikomisjon, et otsustada, kuidas jõustada kohtuotsust nr 1405/2010.

(17)

Esimehest ja kahest liikmest koosnevale komisjonile tehti ülesandeks arvutada välja hüvitis, mis tuleb kohtuotsuse nr 1405/2010 kohaselt Simetile maksta. Samal ajal määrasid kohtuvaidluse pooled oma eksperdid, kes kommenteerisid eksperdikomisjoni esialgseid järeldusi. Selle tulemusena vahetati järgnenud kuude jooksul korduvalt aruandeid ja vastuväiteid.

(18)

Eksperdikomisjon lõpetas töö 2012. aasta augustis. Komisjon ei jõudnud üksmeelsele järeldusele, vaid esitas Itaalia haldusasjade ülemkohtule kaks eraldi aruannet.

(19)

Kuna komisjoni riigiabimenetlus alles kestab, ei ole Itaalia haldusasjade ülemkohus Simetile makstava hüvitise suuruse kohta veel lõplikku otsust langetanud.

(20)

Vähemusaruandes rõhutatakse eelkõige järgmisi punkte:

(21)

Eespool nimetatud puuduste tõttu jõutakse vähemusaruandes järeldusele, et puuduvad usaldusväärsed andmed kohtuotsusega nr 1405/2010 ette nähtud hüvitise arvutamiseks ning seega ei saa mingit summat kindlaks määrata.

(22)

Enamusaruandes kasutatakse Simetile makstava hüvitise arvutamiseks alljärgnevat metoodikat.

(23)

Aastatel 1987–1992 ja 2002–2003 liiniveoteenusest saadud tulu ekstrapoleerisid eksperdid otse finantsaruannetest. Ajavahemiku 1993–2001 puhul kasutasid eksperdid Simeti tuludokumente, sest selle perioodi finantsaruannetes ei esitata üksikasjalikke andmeid kõnealusest teenusest saadud tulu kohta (10). Nende arvutuste põhjal saadi ajavahemiku 1987–2003 kogutuluks 57 213 440 eurot.

(24)

Kuna ajavahemiku 1987–1992 kohta puudus kuluarvestus, jaotasid eksperdid piirkondadevahelise liiniveo kulu vastavalt samadest teenustest sel ajavahemikul saadud tulu protsentuaalsele osakaalule. Eksperdid võtsid iga aasta finantsaruandest kulude kogusumma. Seejärel lahutasid eksperdid üksnes tegevuskulu saamiseks kogukulust kõik kulud, mis ei olnud tegevuskulud, st makstud intressid, finantseerimiskulud, varade võõrandamisest saadud kahju, erinevad kahjumid ja kulud, otsesed maksud ja laojäägid. Lõpuks määrati kindlaks piirkondadevahelise liiniveo tegevuskulu, võttes aluseks samadest teenustest saadud tulu protsentuaalse osakaalu.

(25)

Ajavahemikul 1993–2001 esitas Simet iga-aastastes finantsaruannetes andmeid teisiti (11). Seetõttu tuletasid eksperdid nende aastate puhul äriühingu iga-aastastest finantsaruannetest tegevuskulu kogusumma kui järgmiste tootmiskulu artiklite algebralise summa: abi- ja tarbematerjalid, sisseostetud teenused, kolmandatele isikutele kuuluvate varade kasutamine, personalikulu, amortiseerimine ja allahindamine, tooraine ning abi- ja tarbematerjalide jääkide varieerumine ning erinevad halduskulud. Liiniveo tegevuskulu määrati seejärel kindlaks vastavalt samadest teenustest saadud tulu protsentuaalsele osakaalule (nagu ka ajavahemiku 1987–1992 puhul). Aastatel 2000 ja 2001 kasutati küll kuluarvestust, kuid kuna asjaomased dokumendid ei olnud täielikud, otsustati kasutada liiniveo kulu kindlaksmääramiseks sama meetodit nagu eelnevate aastate puhul.

(26)

Aastate 2002 ja 2003 kohta oli olemas kuluarvestus. Seetõttu jagasid eksperdid kulud järgmistesse kategooriatesse: i) kilometraažiga seotud kulu, ii) otseselt liiniveole omistatav kulu ja iii) käibe alusel omistatav kulu.

(27)

Iga eespool nimetatud perioodi jaoks sellisel viisil arvutatud summade liitmisel saadi liiniveo kogukuluks ajavahemikul 1987–2003 59 510 413 eurot.

(28)

Seejärel lahutati see kulu liiniveo tulust, mille tulemusena saadi enamusaruandes ajavahemiku 1987–2003 tegevuskahjumiks 2 296 973 eurot.

(29)

Eksperdid määrasid iga vaatluse all oleva aasta jaoks kindlaks kasutatud kapitali, liites järgmised komponendid:

(30)

Kasutatud kapitali tulususmäära kindlaksmääramiseks tarvitati kapitali kaalutud keskmise hinna (WACC) valemit.

Kus:

(31)

Omakapitali oodatava tulususe arvutamiseks kasutati nn finantsvara hindamismudelit, mis kirjeldab riski ja oodatava tulususe suhet:

Kus:

(32)

Riskivaba intressimäärana (rf) kasutati valitsuse kümneaastaste võlakirjade intressimäära, mis võeti riiklikust statistikast.

(33)

Eksperdid jõudsid järeldusele, et aastatel, mille jaoks hüvitise suurus tuli määrata, küsisid Itaalia turul pigem aktsiatesse kui riskivabadesse väärtpaberitesse investeerijad keskmiselt 5,8 % suurust riskipreemiat (rm-rf) (12).

(34)

Simeti kapitali kuuluvate aktsiate beeta (13) arvutamiseks võeti bussiteenuse ja transpordisektori (14) võimendamata beeta (15) väärtuseks 0,39. Seejärel korrigeeriti seda väärust vastavalt ettevõtja poolt iga aasta kohta esitatud finantsstruktuurile:

(35)

Äriühingu tulumaks oli Itaalias aastatel 1987–1994 36 %, 1995–2000 37 % ja 2001–2002 36 %.

(36)

Eksperdid leiavad, et kasutatud kapitali tulu määrab Simetile makstava hüvitise suuruse pärast maksude tasumist. Kuna hüvitis on maksustatav, tuleb seda korrigeerida järgmiselt:

(37)

Nende valemite põhjal said eksperdid Simeti kasutatud kapitali tuluks 5 948 150 eurot.

(38)

Seega said eksperdid hüvitise kogusummaks enne viivise rakendamist 8 245 124 eurot (tegevuskahjumiga ja kasutatud kapitali tulususega seotud hüvitis).

(39)

Kuna eespool arvutatud hüvitisi ei makstud välja aastatel, mille eest need maksmisele kuulusid, suurendasid eksperdid neid summasid järgmisel viisil:

(40)

Nii sai eksperdikomisjon hüvitise kogusummaks 22 049 796 eurot.

(41)

Enamusaruandes leitakse, et Itaalia haldusasjade ülemkohtu määratud hüvitis ei ole seotud määruse (EMÜ) nr 1191/69 otsese kohaldamisega, st hüvitise otsese – ehkki tagasiulatuva – määramisega kõnealuse määruse tähenduses. Vastupidi, aruandes leitakse, et Itaalia haldusasjade ülemkohus nägi kõnealuses määruses sätestatud ühise hüvitamiskorra kriteeriumide kohaldamise ette selleks, et kinnitada Simeti kantud kahju, mis tulenes tema avaliku teenindamise kohustuse ebaseaduslikust laiendamisest aja jooksul.

(42)

Samuti märgitakse enamusaruandes, et juhtudel, kus komisjon leidis, et määrus (EMÜ) nr 1191/69 ei ole avaliku teenindamise hüvitise hindamisel kohaldatav, kiitis ta sellise hüvitise sageli heaks, rakendades analoogia põhjal avaliku teenindamise kohustuse vormis antud riigiabi käsitlevat liidu õigusraamistikku. Komisjoni peamine kriteerium oli see, et hüvitis ei ületaks summat, mis oli vajalik asjaomaste kohustuste täitmise kulude katmiseks. Küsimuses, kas käesoleval juhtumil on olemas liigse hüvitamise oht, leitakse enamusaruandes, et kuna hindamine seisnes selliste kulude tagantjärele väljaarvutamises, mida äriühing oli nõutud liiniveoteenuste osutamiseks minevikus tegelikult kandnud, ei ole aruande arvutuskäikudes sellist ebakindlust, nagu on alati omane prognoosivatele hinnangutele, kui hüvitise suurus määratakse ette kindlaks. Liigse hüvitamise küsimus seega ei tõstatu.

(43)

Enamusaruandes märgitakse ka raamatupidamisarvestuse eristamise puudumist ja seda, et eraldi raamatupidamisarvestust kohaldatakse avaliku teenuse osutamise eest hüvitist saavatele ettevõtjatele selleks, et hoida ära selliste vahendite väärkasutust ettevõtja muudeks tegevusteks. Kuna aga praegusel juhul ei ole Simetile seni mingeid riigi vahendeid avaliku teenuse osutamise hüvitisena üle kantud, ei tohiks kuluarvestuse nõuet pidada põhjuseks, mille tõttu keelduda Itaalia haldusasjade ülemkohtu mõistetud hüvitise maksmisest.

(44)

Enamusaruandes märgitakse ka, et 2002. ja 2003. aastal, mille kohta oli kuluarvestus olemas, oli tegelik tegevuskahjum põhimõtteliselt sama suur nagu eelnevate aastate jaoks kasutatud metoodikaga saadud kahjum; kõnealuse metoodika kohaselt jaotati piirkondadevahelise liiniveo kulud vastavalt samadest teenustest saadud tulu protsentuaalsele osakaalule (tulemused erinesid üksnes 2,6 % võrra). Eksperdid leiavad seetõttu, et kuluarvestuse puudumine eelneval perioodil ei tohiks hüvitise määramisel mingit praktilist tähendust omada.

(45)

Nagu on algatamisotsuses selgitatud, oli komisjonil mitu kahtlust teatatud meetme siseturuga kokkusobivuse suhtes.

(46)

Esiteks kahtles komisjon teatatud meetme käsitlemises meetmena, mis ei ole riigiabi, ning täpsemalt selles, kas on täidetud Euroopa Kohtu Altmarki otsuses (16) sätestatud neli tingimust.

(47)

Teiseks tõstatas komisjon kohaldatava õigusraamistiku küsimuse. Kuna Itaalia haldusasjade ülemkohtu mõistetud hüvitis oli seotud avaliku teenindamise kohustustega, mis pandi väidetavalt Simetile 1987.–2003. aastal, kuid mille eest ei ole veel makstud, siis tekkis küsimus, kas käesoleval juhtumil tuleb kohaldada määrust (EMÜ) nr 1191/69 või määrust (EÜ) nr 1370/2007.

(48)

Komisjon leidis, et määrus (EMÜ) nr 1191/69 oleks käesoleval juhtumil kohaldatav juhul, kui oleks võimalik tõestada, et Itaalia ametiasutused panid tõepoolest Simetile ühepoolselt avaliku teenindamise kohustuse ja et määratud hüvitis vastab kõikidele kõnealuse määruse nõuetele. Nimelt sätestatakse määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 17 lõikes 2, et komisjoni eelneva teavitamise kohustust ei kohaldata kõnealuse määruse alusel makstud hüvitisele ühepoolselt ettevõtjale pandud avaliku teenindamise kohustuse eest. Kui aga tõestatakse, et kumbki nendest tingimustest ei olnud täidetud, tuleb teatatud meetme kokkusobivust hinnata määruse (EÜ) nr 1370/2007 alusel.

(49)

Kolmandaks, isegi kui Itaalia haldusasjade ülemkohtu mõistetud hüvitis tuleneb tõepoolest ühepoolselt ettevõtjale pandud avaliku teenindamise kohustusest, kahtleb komisjon enda käsutuses oleva teabe põhjal selles, kas hüvitis on kooskõlas määruse (EMÜ) nr 1191/69 nõuetega. Komisjon kahtleb ka selles, kas määruses (EMÜ) nr 1191/69 kehtestatud ja ühepoolselt ettevõtjale pandud avaliku teenindamise kohustustele kohaldatav ühine hüvitamiskord on kohaldatav 1992. aastast hilisemate aastate puhul, sest alates 1992. aasta juulist ei saanud piirkondadevaheline bussiteenus olla ühepoolselt ettevõtjale pandud avaliku teenindamise kohustus (17).

(50)

Neljandaks, kui edasine uurimine peaks kinnitama, et vähemalt üks määruse (EMÜ) nr 1191/69 kohaselt teatamisest vabastav tingimus ei ole täidetud ja hindamine tuleb läbi viia määruse (EÜ) nr 1370/2007 alusel, siis komisjon kahtleks, kas viimati nimetatud määruse tingimused on käesoleval juhtumil täidetud.

(51)

Olenemata kohaldatavast õiguslikust alusest, on komisjonil igal juhul kahtlusi, kas Itaalia haldusasjade ülemkohtu määratud toetus välistab liigse hüvitamise võimaluse. Komisjon märkis, et Simetil puudus vähemalt 2000. aastani (18) toimiv raamatupidamisarvestuste eristamine, ja seadis kahtluse alla selle, et liiniveoteenustega seotud kulu on võimalik tagantjärele täpselt kindlaks määrata. Samuti seadis ta kahtluse alla hüvitise arvutamisel kasutatud oodatava omakapitali tulususe sobivuse.

(52)

Itaalia ametiasutused leiavad esitatud dokumentides, et teatatud meede on riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, seda eelkõige seetõttu, et see ei vasta kõikidele Euroopa Kohtu Altmarki otsuses sätestatud tingimustele. Samuti leiavad Itaalia ametiasutused, et Itaalia haldusasjade ülemkohtu määratud hüvitis ei ole kooskõlas ei määrusega (EMÜ) nr 1191/69 ega määrusega (EÜ) nr 1370/2007.

(53)

Itaalia ametiasutused rõhutavad, et vaatlusalusel ajavahemikul ei kehtinud piirkondadevahelise bussiveo valdkonnas ei ühepoolselt ega lepinguga pandud avaliku teenindamise kohustusi. Riigiasutuse ja reisijateveo teenust osutavate eraettevõtjate vahelisi suhteid reguleerivad õiguslikud vahendid olid ühepoolsed kontsessioonid, mille alusel riigiasutus andis eraettevõtjale üle oma seadusliku õiguse osutada üldkasutatavaid transporditeenuseid, mis seadusega nr 1822/39 oli algselt antud riigile.

(54)

Itaalia ametiasutused märgivad ka, et ministeeriumi poolt ettevõtja taotlusel väljastatud kontsessioonitingimustes oli selgelt märgitud, et ettevõtja osutab teenust täielikult omal riskil, välja arvatud ainuõiguse tagatise osas, mis vaatlusalusel ajavahemikul kehtis. Teenuse osutamine ei andnud õigust mingile toetusele ega hüvitisele. Sellised kontsessioonid olid ajutised ja neid uuendati igal aastal ettevõtja taotlusel. Litsentsides tehti vastavalt ettevõtjate konkreetsetele taotlustele aastati arvukalt muudatusi marsruutides, peatustes, väljumiste arvus jne.

(55)

Algatamisotsuses kirjeldatud ja 2001. aastani kehtinud tariifide ülempiiri kohta märkisid Itaalia ametiasutused, et kõnealust ülempiiri kohaldati kogu Itaalias, mitte ainult ühes kindlas geograafilises piirkonnas. Samuti märkisid nad, et määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 2 lõike 5 kohaselt oli see hinnapoliitika meede, mitte tariifikohustus, mis tuleb määruse järgi kohustuslikult hüvitada.

(56)

Peale selle ei olnud Itaalia ametiasutuste sõnul ühepoolse avaliku teenindamise kohustuse kehtestamine piirkondadevaheliste bussiteenuste osutamiseks määruse (EMÜ) nr 1191/69 kohaselt alates 1992. aasta juulist (19) lubatudki. Kõneluse määruse artikli 1 lõike 5 kohaselt tohib ühepoolselt kohustusi kehtestada ainult linna- ja linnalähiliinide ning piirkondlike liinidega seoses.

(57)

Igal juhul – märgivad Itaalia ametiasutused – ei taotlenud Simet kunagi avaliku teenindamise kohustuse lõpetamist, nagu on ette nähtud määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikliga 4, kusjuures ta peab selle taotlemist kõnealuste kohustuste olemasolu väitmise eeltingimuseks. Simeti 1999. aasta taotlus ministeeriumile (20) oli üldine taotlus, milles küsiti hüvitist alates 1987. aastast väljastatud kontsessioonidega väidetavalt kehtestatud avaliku teenindamise kohustuse eest. Itaalia ametiasutused osutavad, et taotluses ei olnud näidatud, missugused avaliku teenindamise kohustused tuleks lõpetada, et tagada piirkondadevahelise liiniveoteenuse piisav kasumlikkus.

(58)

Itaalia ametiasutused jõuavad seega järeldusele, et Simet ei ole tõestanud, et ta on võtnud endale vastutuse avaliku teenindamise kohustuse eest (määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 2 lõike 2 tähenduses), ning täpsemalt, et ta ei ole tõestanud, missugused konkreetsed toimimis-, veo- ja tariifikohustused tal on olnud. Itaalia sõnul on Simet tõestanud üksnes seda, et ta on osutanud erinevaid universaalseid veoteenuseid riiklike kontsessioonide alusel, mille pädevad ametiasutused on väljastanud ettevõtja taotlusel. Universaalsete veoteenuste usaldamine Simetile iseenesest ei tõesta, et Simet võttis endale avaliku teenindamise kohustusi määruse (EMÜ) nr 1191/69 tähenduses.

(59)

Itaalia ametiasutused märgivad lisaks, et suuremal osal vaatlusalusest ajavahemikust (1987–2001) ei rakendanud Simet asjakohast raamatupidamisarvestuste eristamist, nagu on nõutud määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 1 lõikes 5 (21). Seetõttu ei ole võimalik välja arvutada avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevat täiendavat puhaskulu, mis tähendab, et määruse (EMÜ) nr 1191/69 artiklis 10 kehtestatud tingimused ei ole täidetud.

(60)

Lõpuks osutavad Itaalia ametiasutused, et ministeerium ei määranud eelnevalt kindlaks hüvitise suurust, nagu on ette nähtud määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikliga 13, sest ta ei pannud Simetile mingeid avaliku teenindamise kohustusi. Praegusel juhtumil on Simetile makstav hüvitis arvutatud üksnes tagantjärele tehtud hindamise põhjal.

(61)

Itaalia ametiasutused leiavad, et määrusel (EÜ) nr 1370/2007 põhinev hindamine tõstatab suurelt osalt samad küsimused nagu hindamine määruse (EMÜ) nr 1191/69 põhjal (sealhulgas selgelt määratletud avaliku teenindamise kohustuste puudumine, eelnevalt kindlaks määratud objektiivsete hüvitise arvutamise parameetrite puudumine, raamatupidamisarvestuste eristamise puudumine jne). Määruse (EÜ) nr 1370/2007 lisas sätestatud „mõistliku kasumi” mõiste kohta leiavad Itaalia ametiasutused, et Simeti algses aruandes pakutud tulususmäär on liiga suur, arvestades seda, et hüvitis määratakse kindlaks tagantjärele, välistades ootamatu kulu ja kahjumi riski.

(62)

Itaalia ametiasutused toetavad täielikult vähemusaruande järeldusi, mille kohaselt ei ole võimalik hüvitise suurust arvutada. Ühtlasi leiavad nad, et enamusaruandes on sisulisi ja metodoloogilisi vigu. Näiteks kahtlevad Itaalia ametiasutused, kas hüpoteesidel põhinev meetod, mida kasutati kõnealuses aruandes väidetavatest avaliku teenindamise kohustustest tuleneva puhta tegevuskulu hindamiseks, on sobiv. Samuti seavad nad kahtluse alla selle, et aruandes:

(63)

Ainsa kolmanda isikuna esitas vastuseks algatamisotsusele märkusi Simet, teatatud meetme võimalik kasusaaja. Simet ei nõustu esitatud väidetes komisjoni esialgsete seisukohtadega algatamisotsuses.

(64)

Tõestuseks oma väitele, et talle oli pandud kohustusi, esitas Simet talle väljastatud kontsessioonid kohtumenetlustes käsitletud marsruutide kohta. Simeti väidete kohaselt hõlmasid kõnealustes kontsessioonides sätestatud nõuded muu hulgas tariife, marsruutide stabiilsust, peatusi, sõidusagedust ja sõiduplaani, nagu ka reisijate pagasi vedamise tingimusi, tavakirjade tasuta vedamist postiteenistuse jaoks ja posti vedamist tasu eest, mis on sätestatud sellist vedu reguleerivates dokumentides. Kõnealustes kontsessioonides nõuti ka, et ettevõtja teataks kõikidest katketustest, õnnetustest ja muutustest osutatavate teenuste korralduses, ning kohustati ettevõtjat väljastama reisijate, pagasi ja põllumajanduslike pakkide veoks pileteid ja säilitama sellekohaseid andmeid viis aastat. Samuti pidi Simet saama ministeeriumi kohalikust mootorsõidukite büroost eelneva loa kontsessiooni alusel osutatavate teenuste ja ka muude teenuste jaoks kasutatud busside liigi ja omaduste kohta.

(65)

Simet esitas ka dokumendid, mis tema sõnul olid ministeeriumi täielikult või osaliselt eitavad vastused taotlustele teha muudatusi tema osutatavate teenuste korralduses. Vaatlusaluse perioodi kohta esitas Simet (osaliselt) eitavad vastused (22):

(66)

Simeti väitel tõestavad need eitavad vastused, et Itaalia ametiasutused kehtestasid avaliku teenindamise kohustused ühepoolselt. Samuti väidab Simet, et ametiasutused ei lubanud „optimeerida” veoteenuseid nende laiendamise ja mitmekesistamise teel. Ettevõtja teenindatud ühendused tegelikult „külmutati” ja sõltusid ministeeriumi otsustest, ehkki formaalselt nimetati neid „majandustegevuseks”.

(67)

Simet ei nõustu algatamisotsuse põhjenduse 16 väitega, et iga-aastastes kontsessioonitingimustes sisalduvad tariifid esitas ettevõtja. Kaugliinide tariifid pidid algselt olema sarnased raudteeveo teise klassi tariifidega. Seda kinnitab ministeeriumi 19. detsembri 1988. aasta märgukiri (D.C. III Div 32 nr 3846), milles märgitakse, et „võttes arvesse, et paljud riigi pädevusse kuuluvate bussiliinide kontsessionäärid on taotlenud tariifide tõstmist; võttes arvesse, et viimasel ajal ei ole tariifide kohta väljastatud üldisi eeskirju; kuni ei ole kehtestatud uusi eeskirju […] võivad [maakondlikud bürood] otse lubada kontsessionääridel tõsta nende osutatavate teenuste tariife kuni riigiraudtee Ferrovie dello Stato (FS) teise klassi raudteetariifide tasemeni, millele võib lisanduda kiirliini lisatasu, kui bussiliin läbib kiirteed [nagu antud juhtumil]; … tariife ei tohi loomulikult tõsta nendel bussiliinidel, kus juba kehtib eespool nimetatud tariif”. Simeti sõnul tõestavad need meetmed, et tal ei olnud lubatud kehtestada kõrgemaid tariife kui Ferrovie dello Stato teise klassi tariifid (st selle madalaimad tariifid). Seega ei lastud ettevõtjal saada oma tegevusest suuremat tulu seetõttu, et riik soovis põhimõtteliselt täita avalikke vajadusi ja eesmärke.

(68)

Ministeeriumi 3. juuli 1992. aasta ringkirjas nr A/7302 sätestati, et selleks aastaks võib riigi pädevuses olevate bussiliinide tariife tõsta 6,1 %. Simeti sõnul kinnitab kõnealune ringkiri, millega ministeerium lubab tariife tõsta üksnes vastavalt ISTATi näitajale, et ettevõtjal ei olnud võimalik kehtestada iseseisvalt selliseid tariife, nagu ta asjakohaseks pidas. Simet märgib ka, et ministeeriumi 5. aprilli 2002. aasta ringkirja nr 3/02 punktist 2 ilmneb, et tariifide liiridest eurodesse konverteerimise korda kehtestades kinnitatakse, et kõnealused tariifid on „reguleeritud” tariifid ja hinnad.

(69)

Lõpuks märgitakse ministeeriumi väljastatud kontsessioonides, et tariif on „kehtestatud” (stabilita), st valitsusasutuse otsusega kindlaks määratud. Kuna tegemist ei ole lihtsalt loa, vaid kontsessiooniga, on sellekohastes tingimustes selgelt märgitud, et kontsessiooni „reguleerivad kehtestatud klauslid ning võimalikud edaspidi kehtestatavad klauslid” ning et „valitsusasutusel on õigus kontsessioon igal ajal tühistada, ilma et teenuseosutaja saaks mingeid nõudmisi esitada”. Kõikide kontsessioonitingimuste punktis 6 märgitakse sõnaselgelt, et kohaldada tuleb sõiduplaane ja tariife, mille on heaks kiitnud ministeeriumi kohalik mootorsõidukite büroo. Simet väidab, et kuna kindlaksmääratud tariifid ei võimalda osutada kasutajatele paindlikke teenuseid, ei saanud ta reageerida turunõudlusele ega iseenda vajadustele nii, nagu ta õigeks pidas.

(70)

Simet väidab, et kuna ta oli kohustatud kohaldama talle ette antud tariife, ei saanud ta ellu viia sellist hinnapoliitikat, nagu üks ettevõtja nüüdisaegsel, vabal ja konkurentsile avatud turul tavaliselt ellu viiks. Ühelt poolt – rõhutab Simet – oli ministeeriumi kehtestatud tariifide tase (mis pidi olema võrdne Ferrovie dello Stato teise klassi tariifiga) nii madal, et ettevõtja ei saanud katta liiniveo kulusid. Teiselt poolt võimaldasid need meetmed riigil toetada põhjendamatult oma raudtee-ettevõtjat, Ferrovie dello Statot, sest piirkondadevahelise liiniveo kontsessionäärid, nagu Simet, ei saanud kehtestada madalamaid tariife kui kõnealuse ettevõtja teise klassi pileti hind koos kiirliini lisatasuga. Ferrovie dello Statole anti eelis ka sellega, et Simetile ja teistele sarnaseid teenuseid osutavatele ettevõtjatele ei makstud toetusi.

(71)

Eespool kirjeldatut arvestades leiab Simet, et ministeeriumi väljastatud kontsessioonid ja hilisemad marsruutide muutmise taotlusi tagasilükkavad otsused tõestavad, et kõnealused kontsessioonid vastavad avaliku teenindamise lepingu kriteeriumidele määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 14 tähenduses, kuna nendega kehtestatakse kohustusi, mis on seotud marsruutidega, peatustega, tariifidega, tavakirjade tasuta vedamisega postiteenistuse jaoks ja posti vedamisega tasu eest, mis on ette nähtud sellist vedu reguleerivates sätetes.

(72)

Simet väidab, et kui määrus (EMÜ) nr 1191/69 ei annaks piirkondadevaheliste teenuste kontsessionääridele mingit õigust hüvitisele, nagu väidab ministeerium, tähendaks see, et teenus oli liberaliseeritud ja valitsusasutus ei oleks tohtinud seega ettevõtjale mingeid kohustusi kehtestada, eriti tariifide suhtes. Seetõttu leiab Simet, et ministeerium rikkus seadust ja et riiklike õigusaktide kohaselt (Itaalia haldusasjade ülemkohtu kohaldatud seadusandliku dekreedi nr 80/1998 artikkel 35) tuleb kahju hüvitada.

(73)

Simeti jaoks ei ole tegu seda tüüpi juhtumiga, mida reguleerib määrus (EMÜ) nr 1191/69, vaid vaidlusega kahju hüvitamise üle. Simet märgib, et kohtuotsuses nr 1405/2010 tunnistati Simeti õigust kahju hüvitamisele vastavalt seadusandliku dekreedi nr 80/1998 artiklile 35, et korvata kahju, mille põhjustasid ministeeriumi ebaseaduslikud otsused keelduda Simetile pandud avaliku teenindamise kohustuste tühistamisest. Kõnealused otsused rikkusid Itaalia põhiseaduse artiklis 41 sätestatud ettevõtlusvabadust, kuna need põhjustasid ettevõtjale tema majandustegevuses varalist kahju; seetõttu tuleb neid pidada ebaseaduslikeks ning ettevõtjal on seega õigus kantud kahju hüvitamisele. Itaalia haldusasjade ülemkohus tunnistas, et ministeerium oli tekitanud Simetile põhjendamatut kahju, kohustades teda täitma avaliku teenindamise kohustust ja rikkudes tema õigust osutada vabalt ja sõltumatult transporditeenust.

(74)

Kui aga leitakse, et määrus (EMÜ) nr 1191/69 ja selle muudatused lubasid siiski valitsusasutusel kehtestada avaliku teenindamise kohustusi, et rahuldada piirkonna vajadusi, siis oleks ministeerium pidanud Simeti arvates nägema nende kohustuste hüvitamiseks ette vastutasu. Simeti sõnade kohaselt lubab määrus (EMÜ) nr 1191/69 kehtestada avaliku teenindamise kohustusi, mis „vastavad piirkonna transpordivajadustele” (artikkel 1 lõige 2), mitte „transpordivajadustele piirkonnas”.

(75)

Itaalia ametiasutused kordasid kommentaarides kolmanda isiku märkuste kohta oma seisukohta, et mingeid avaliku teenindamise kohustusi määruse (EMÜ) nr 1191/69 või määruse (EÜ) nr 1370/2007 tähenduses ei olnud ja mingit hüvitist ei tule seega maksta.

(76)

Oma seisukoha põhjenduseks selgitasid Itaalia ametiasutused veel süsteemi, mis reguleeris reisijatevedu liinibussiga vastavalt seadusele nr 1822/39 (23) (vaatlusalusel perioodil kohaldatud seadus). Kõnealuse seaduse kohaselt oli riigi pädevuses olevaid liiniteenuseid (mida nimetati ka „tavabussiliinideks”) reguleeriv raamistik järgmine:

(77)

Seega kui ettevõtja esitas taotluse olemasoleva teenuse muutmiseks või uue teenuse jaoks kontsessiooni saamiseks, pidi ministeerium langetama otsuse kooskõlas kõnealuse õigusraamistikuga.

(78)

Seoses ministeeriumi täielikult või osaliselt eitavate vastustega Simeti taotlustele teha osutatavate teenuste korralduses muudatusi märkisid Itaalia ametiasutused, et need olid seotud üksnes seaduses nr 1822/39 sätestatud korraga. Ministeerium ei saanud anda uusi kontsessioone uute teenuste osutamiseks ega laiendada olemasolevate kontsessioonide ulatust (lubades uusi peatusi) juhtudel, kus see oleks avaldanud mõju teiste liinide käitajate huvidele, nagu on sätestatud kõnealuses seaduses. Samal ajal andis ministeerium loa muudatusteks, mis ei olnud vastuolus seaduses nr 1822/39 kehtestatud põhimõtetega (25).

(79)

Itaalia ametiasutused küll tunnistavad, et Simetile ei antud korduvalt luba uute teenuste osutamiseks või täiendavate peatuste lisamiseks olemasolevatele teenustele, kuid leiavad, et Simeti väited ja tema lisatud dokumendid ei tõesta, et oleks esitatud ja seejärel tagasi lükatud ametlikke taotlusi muuta osutatavate teenuste tingimusi, mis on kehtestatud olemasolevates kontsessioonitingimustes. Igal juhul ei lükanud ministeerium kunagi tagasi Simeti taotlusi peatuste kaotamiseks hõredalt asustatud piirkondades ega sõiduplaani muutmiseks.

(80)

Seoses kontsessioonitingimuste klauslitega postisaadetiste veo kohta väidavad Itaalia ametiasutused, et Simet ei esitanud mingeid dokumentaalseid tõendeid tegelikult osutatud teenuste ja nende puhaskulu kohta. Itaalia ametiasutused märkisid ka, et Simet ei esitanud mingeid dokumente, mis oleksid tõestanud, et ministeerium lükkas tagasi tema taotlused tariife muuta. Samuti ei ole Simet küsinud kunagi luba tariifide vähendamiseks.

(81)

Seoses transpordiministeeriumi 19. detsembri 1988. aasta märgukirjaga (D.C. III Div 32 nr 3846) ja sellele järgnenud ministeeriumi 10. jaanuari 1989. aasta ringkirjaga nr A/66 (mille saatis ministeeriumi kohalik mootorsõidukite büroo Catanzaros) märgivad Itaalia ametiasutused, et nendes dokumentides lubati liiniteenuste osutajatel viia oma tariifid vastavusse Ferrovie dello Stato omadega ja neid tuleb käsitada seega laiema riikliku transpordipoliitika ja hinnapoliitika osana. Sama tuleb tunnistada Catanzaro büroo 3. juuli 1992. aasta kirja nr 7302 kohta (millele Simet samuti viitab), millega lubati bussiteenuste osutajatel tõsta tariife kuni 6,1 % (inflatsiooni võrra), nagu on ette nähtud ringkirjaga nr 801/92 (26). Kõnealuses kirjas märgitakse samuti, et ettevõtjad võivad osutada teenust ka teistsuguse tariifisüsteemi alusel, tingimusel, et nad esitavad selleks eraldi taotluse. Itaalia ametisutused märgivad, et Simet ei ole sellist taotlust kunagi esitanud. Igal juhul ei ole ei ministeeriumi 1988. aasta märgukiri ega ministeeriumi 1992. aasta kiri eitav vastus Simeti taotlusele tariifidega seotud avaliku teenindamise kohustuse lõpetamiseks.

(82)

Itaalia ametiasutused ei nõustu ka Simeti väitega, nagu tõestaks 5. aprilli 2002. aasta ringkirja nr 3/02 punkt 2, et liiniveo tariifid määras kindlaks ministeerium. Kõnealuses ringkirjas anti üksnes juhiseid tariifide konverteerimiseks liiridest eurodesse. See, et kaugliiniveo tariifidele oli viidatud kui „reguleeritutele”, ei tähenda mitte seda, et neid ei kehtestanud teenuseosutajad, vaid seda, et need määrati reisijate huvides läbipaistvuse ja teavituse tagamiseks eelnevalt kindlaks ja kiideti seejärel ministeeriumi pädevate talituste poolt heaks. Kuna tegemist on üldkasutatavate regulaarsete teenustega, peavad osutatud teenuste üksikasjad, nagu marsruudid, peatused, sõiduplaanid ja tariifid, olema erinevalt juhuvedudest ette teada. Itaalia ametiasutuste sõnul kehtib liinivedude puhul sama põhimõte ka liidu tasandil; liiniveod on reguleeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1073/2009, (27) mille kohaselt tariif on liiniveo loa lahutamatu osa (nimetatud määruse artikli 6 lõige 2). Eelneva kindlaksmääramise kohustust arvestades vaidlustavad Itaalia ametiasutused ka kontsessioonitingimuste punkti 6 (28) Simeti-poolse tõlgenduse, kuna nii ettevõtja esitatud taotluses kui ka ministeeriumi väljastatud kontsessioonis olid liinivedude sõiduplaanid ja nende tariifid eelnevalt kindlaks määratud.

(83)

Nõutud hüvitise suurusega seoses taotles Simet üksnes „hüvitist … maksmisele kuuluvate summade ulatuses”. Itaalia ametiasutuste sõnul on Simeti poolt aja jooksul esitatud arvutused kulude kohta üldised, kuna need hõlmavad tema majandustegevust tervikuna, ja objektiivselt ebaõiged, sest need ei põhine usaldusväärsetel andmetel, sest suuremal osal vaatlusalusest ajavahemikust ei kasutatud raamatupidamisarvestuste eristamist.

(84)

Itaalia ametiasutused peavad täiesti ebaoluliseks, kas antud juhul on tegemist avaliku teenindamise hüvitise määramisega (st määruse (EMÜ) nr 1191/69 otsese kohaldamisega) või kahju hüvitamisega. Isegi kui oletada, et Itaalia haldusasjade ülemkohus tõepoolest tahtis tunnistada Simeti õigust kahju hüvitamisele, mis Itaalia ametiasutuste sõnul ei ole kohtuotsust nr 1405/2010 (29) lugedes ei ilmne ega kindel järeldus, sai kantud kahju tekkida ainult avaliku teenindamise kohustuse täitmisest. Itaalia ametiasutused kordavad, et Simetile ei ole selliseid kohustusi pandud.

(85)

Lõpuks ei nõustu Itaalia ametiasutused sellega, et nõutav on kahju hüvitamine vastavalt Itaalia põhiseaduse artiklile 41. Piirkondadevahelist regulaarset reisijatevedu ei saa pidada Itaalia põhiseaduse artikli 41 otsese kohaldamise kaudu täielikult liberaliseerituks, sest sellele kehtis kõigepealt kontsessioonide süsteem (mis on reguleeritud seadusega nr 1822/39 ja presidendi seadlusega nr 369/94) ning seejärel lubade süsteem (mis on reguleeritud seadusandliku dekreediga nr 285/05).

(86)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt „on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust”.

(87)

Artikli 107 lõike 1 tähenduses on meede riigiabi, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

(88)

Komisjon hindab, kas käesoleval juhtumil on kõik need tingimused täidetud.

(89)

Komisjon märgib, et Itaalia haldusasjade ülemkohtu otsustes antakse ministeeriumile korraldus maksta Simetile hüvitist piirkondadevahelise bussiveoteenuse osutamise eest ajavahemikul 1987–2003 riigi pädevuses olevatel ühendustel. Ressursid, millest kõnealust hüvitist makstaks, on ministeeriumi käsutuses olevad vahendid ning seega riigi ressursid. Otsus kõnealust hüvitist maksta, mille tegi kohus, on omistatav riigile.

(90)

Komisjon märgib esmalt, et Simet tegeleb majandustegevusega, täpsemalt reisijate veoga tasu eest. Seetõttu tuleb Simetit pidada ettevõtjaks ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(91)

Abi andmist tuleb pidada ka valikuliseks, sest selle saaks ainult Simet.

(92)

Majandusliku eelise andmise küsimuses tuleneb Altmarki otsusest, et riigi poolt või riigi ressurssidest ettevõtjale makstud hüvitis vastutasuks neile pandud avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest ei anna asjaomasele ettevõtjale eelist ega ole seega riigiabi artikli 107 lõike 1 tähenduses tingimusel, et täidetud on järgmised neli nõuet (30):

(93)

Teises tingimuses nõutakse, et parameetrid, mille alusel hüvitis arvutatakse, peavad olema eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud, vältimaks seda, et hüvitis annab abi saavale ettevõtjale majandusliku eelise võrreldes konkureerivate ettevõtjatega. Hüvitamise parameetrite eelneva kindlaksmääramise nõue ei tähenda, et hüvitis tuleb arvutada kindla valemi alusel. Oluline on see, et algusest peale oleks selge, mil viisil hüvitis kindlaks määratakse.

(94)

Käesoleval juhtumil ei ole Simet esitanud mingeid tõendeid, mis näitaksid, et kõnealusel perioodil osutatud uuritavate teenuste hüvitamise parameetrid oleksid olnud eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud. Kontsessioonitingimustes, millele Simet toetub, et tõestada avaliku teenindamise kohustuse olemasolu, märgitakse hoopis, et teenuste osutamine ei anna ettevõtjale õigust mingile toetusele ega hüvitisele ja ettevõtja osutab teenust täielikult omal riskil. Sel põhjusel sätestatigi Itaalia haldusasjade ülemkohtu otsuses nr 1405/2010, et hüvitis tuleb arvutada ettevõtja raamatupidamisest pärinevate usaldusväärsete andmete alusel. Eelnevalt kindlaks määratud hüvitamisparameetrite puudumise korral põhineb igasugune selline arvutus – nagu algse aruande ja enamusaruande arvutuskäigud – paratamatult üksnes asjaomaste piirkondadevahelise liiniveo teenuste puhaskulu hindamisel tagantjärele. Altmarki otsuse teine tingimus ei ole seega käesoleval juhul täidetud.

(95)

Kuna Altmarki otsuse kohaselt peavad kõik neli tingimust olema samaaegselt täidetud, et välistada majandusliku eelise olemasolu juhtumi korral, kus ettevõtjale makstakse hüvitist talle pandud avaliku teenindamise kohustuste eest, ei ole komisjonil seega põhjust hinnata, kas ülejäänud kolm nõuet on antud juhul täidetud. Seega annab Simetile hüvitise maksmine ajavahemikul 1987–2003 osutatud piirkondadevahelise bussiveo teenuse eest kõnealusele ettevõtjale valikulise majandusliku eelise.

(96)

Nende kahe kriteeriumi puhul on vajalik kontrollida, kas teatatud meede võib moonutada konkurentsi sel määral, et see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

(97)

Nagu on osutatud Altmarki otsuses, (31) on mitu liikmesriiki alates 1995. aastast avanud teatud veoteenuste turud teistes liikmesriikides asuvate ettevõtjate konkurentsile, tänu millele osutavad juba paljud ettevõtjad linna- ja linnalähi- või piirkondliku transpordi teenuseid nende päritoluriigist erinevas liikmesriigis. Eriti ilmne on see suundumus piirkondadevahelise regulaarse bussiveo teenuste puhul, mida osutab ka Simet. Seega võib igasugust Simetile makstavat hüvitist pidada potentsiaalselt piirkondadevahelise bussiveo teenuste osutamise valdkonnas konkurentsi kahjustavaks ja potentsiaalselt liikmesriikidevahelist kaubandust sel määral mõjutavaks, et see mõjub negatiivselt teiste liikmesriikide transpordiettevõtjate võimalusele osutada oma teenuseid Itaalias ning tugevdab Simeti positsiooni turul.

(98)

Komisjon märgib ka, et Simet tegutseb teistel turgudel, näiteks rahvusvaheliste reisiteenuste, turismiteenuste ja bussiüürimise turul, ning konkureerib seega teiste liidu ettevõtjatega, kes nendel turgudel tegutsevad. Igasugune Simetile makstav hüvitis kahjustaks paratamatult konkurentsi ja mõjutaks ka liikmesriikidevahelist kaubandust kõnealustel turgudel.

(99)

Komisjon leiab seega, et teatatud meede võib kahjustada konkurentsi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

(100)

Eespool kirjeldatut arvestades leiab komisjon, et teatatud meede on riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(101)

Itaalia haldusasjade ülemkohtu põhjenduse kohaselt sai Simet õiguse hüvitisele uuritavate transporditeenuste osutamise eest sel ajal, kui ta neid teenuseid osutas. See põhjendus eeldab, et hüvitismaksetele ei tulnud kohaldada kohustusliku teavitamise korda, nagu on sätestatud määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 17 lõikes 2; vastasel juhul oleks hüvitisest teatamata jätmine muutnud selle ebaseaduslikuks, sest see oleks olnud vastuolus ELi toimimise lepingu sätetega riigiabi kohta.

(102)

Nimelt ei kohaldata määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 17 lõike 2 kohaselt kõnealuse määruse alusel makstava hüvitise suhtes ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikes 3 sätestatud eelinformeerimise korda ning sellest ei pea seega eelnevalt teatama. Combusi kohtuasjas tehtud otsusest ilmneb, et „avaliku teenindamise hüvitist” selle sätte tähenduses tuleb tõlgendada väga kitsalt (32). Artikli 17 lõikega 2 ette nähtud teatamiskohustuse mittekohaldamine hõlmab ainult kõnealuse määruse artikli 2 kohaste ühepoolselt ettevõtjale pandud avaliku teenindamise kohustuste eest makstavaid hüvitisi, mis arvutatakse kõnealuse määruse artiklites 10–13 kirjeldatud meetodil (ühine hüvitamiskord), mitte aga kõnealuse määruse artiklis 14 defineeritud avaliku teenindamise lepinguid. Määruse (EMÜ) nr 1191/69 artiklis 14 defineeritud avaliku teenindamise lepingu alusel makstavast hüvitisest, mis on riigiabi, tuleb komisjonile enne selle maksmist teatada. Teatamata jätmise korral käsitletakse sellist hüvitist ebaseaduslikult antud abina.

(103)

See, kas Itaalia ametiasutused ei pidanud käesoleval juhtumil tõepoolest vastavalt artikli 17 lõikele 2 meetmest eelnevalt teatama, sõltub seega esiteks sellest, kas Itaalia ametiasutused panid Simetile ühepoolselt avaliku teenindamise kohustuse, ja teiseks sellest, kas selle kohustuse eest määratud hüvitis on kooskõlas määrusega (EMÜ) nr 1191/69. Komisjon uurib mõlemat küsimust järgemööda.

(104)

Simeti väitel (33) järeldub talle ühepoolselt pandud avaliku teenindamise kohustuse olemasolu teenuste osutamise tingimustest, mis olid sätestatud iga piirkondadevahelise liinimarsruudi jaoks väljastatud kontsessioonitingimustes, tariifide kehtestamisest ministeeriumi poolt ja ministeeriumi eitavatest vastustest olemasolevate teenuste muutmise või uute teenuste kontsessioonide väljastamise taotlustele.

(105)

Komisjon leiab talle esitatud teabe põhjal aga, et Simet ei ole veenvalt tõestanud, et Itaalia ametiasutused panid talle ühepoolselt avaliku teenindamise kohustuse.

(106)

Esiteks ei ole avaliku teenindamise kohustuse ühepoolse kehtestamisega kooskõlas Simeti initsiatiiv kontsessioonitingimuste uuendamise taotlemisel vaatlusaluse ajavahemiku kõigil 16 aastal. Kõnealuste tingimuste eesmärk oli anda Simetile asjaomaste teenuste osutamise ainuõigus vaatlusalusel ajavahemikul. Hoolimata sellest, et kõikides kontsessioonitingimustes oli sätestatud, et teenuse osutamist ei hüvitata ja et ettevõtja osutab teenust täielikult omal riskil, taotles Simet korduvalt kõnealuste õiguste pikendamist.

(107)

Teiseks ei tähenda see, et kõnealustes tingimustes olid sätestatud tariifid, marsruudid, sõidusagedus ja sõiduplaan, tingimata seda, et Simetile pandi kontsessioonidega ühepoolselt avaliku teenindamise kohustus. Pigem oli vaja – kuna tegu oli regulaarsete liiniteenustega –, et kontsessioonitingimustes, mis andsid Simetile nende teenuste osutamise ainuõiguse, oleksid eelnevalt sätestatud osutatavate teenuste tingimused. Ei ole esitatud mingeid tõendeid, et kõnealuste tingimuste muutmiseks oleks tehtud ametlikke taotlusi, mille ministeerium oleks tagasi lükanud. Samuti ei ole Simet esitanud tõendeid selle kohta, et kõnealused tingimused olid kehtestatud Simetile ühepoolselt Itaalia ametiasutuste poolt, mitte pakutud välja ettevõtja enda poolt vastutasuks teenuste osutamise ainuõiguse eest ja seejärel ministeeriumi poolt heaks kiidetud.

(108)

Kolmandaks ei ole Simet väidetava postisaadetiste vedamise kohustuse kohta esitanud mingeid tõendeid tegelikult osutatud teenuste ja nende puhaskulude kohta ega ka mitte selle kohta, et ta oleks kunagi vaidlustanud postisaadetiste vedu käsitlevad kontsessioonitingimuste klauslid. See võib tähendada kas seda, et nende teenuste osutamine ei olnud vastuolus ettevõtja majandushuvidega, või seda, et ettevõtja pidas nende osutamist õiglaseks tasuks piirkondadevaheliste transporditeenuste osutamise ainuõiguse eest.

(109)

Neljandaks tunnistavad Itaalia ametiasutused seoses tariifidega, mida Simet võis osutatud teenuste eest reisijatelt küsida, et 2001. aastani kehtis küll tõepoolest riiklik kord, mis nägi ette bussiveoteenuste hinnasüsteemi üldised põhimõtted osana laiemast riiklikust transpordi- ja hinnapoliitikast, (34) kuid ettevõtjad võisid esitada eraldi taotluse teistsuguse tariifi kehtestamiseks. Seda mainitakse sõnaselgelt ministeeriumi kirjas, millele Simet viitab (35). Komisjon märgib, et Simet ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et ta on Itaalia ametiasutustele selliseid taotlusi esitanud ja et ministeerium on ajavahemikul 1987–2003 tariifi muutmise taotlusi tagasi lükanud.

(110)

See, et ministeeriumi kohalik mootorsõidukite büroo kaugliiniveo tariifid „heaks kiitis”, (36) ning viide „reguleeritud” tariifidele 5. aprilli 2002. aasta ringkirjas nr 3/02 (37) ei tähenda vastupidiselt Simeti väitele seda, et neid tariife ei kehtestanud algselt teenuseosutajad. Pigem tähendavad need sõnad lihtsalt seda, et tariifid määrati reisijate huvides läbipaistvuse ja teavituse tagamiseks eelnevalt kindlaks ning ministeeriumi pädevad talitused kiitsid need seejärel heaks.

(111)

Igal juhul ei kujuta need meetmed endast määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 2 lõike 5 mõistes tariifikohustust, millele oleks kehtinud ühine hüvitamiskord. Tariifikohustuse all mõistetakse üksnes „vedajale pandud mis tahes kohustust kehtestada eelkõige teatavate reisijate ja kaupade kategooriate või teatavate marsruutide suhtes veohinnad, mis avaliku võimu kandja on kindlaks määranud või heaks kiitnud, kuid mis on vastuolus ettevõtja kaubandushuvidega ning mis tulenevad eriliste tariifisätete kehtestamisest või keeldumisest neid muuta”. Tariifikohustuste määratlust „ei kohaldata kohustuste suhtes, mis tulenevad kogu majanduses kohaldatava hinnapoliitika üldmeetmetest või veohindade ja -tingimustega üldiselt seotud meetmetest, mille eesmärk on transpordituru või selle osa korraldamine”.

(112)

Seoses Simeti esitatud ministeeriumi eitavate vastustega märgib komisjon, et tegemist oli laiendamistaotlustega, mis ei olnud seotud olemasolevate teenuste korralduse muutmisega. Teenuste laiendamine ei olnud alati võimalik selle tõttu, kuidas regulaarsete reisijateveo teenuste osutamine on seadusega nr 1822/39 reguleeritud. Kontsessioone uute teenuste osutamiseks või olemasolevate teenuste laiendamiseks võis anda üksnes tingimusel, et need ei avalda mõju teiste liiniveoteenuste osutajate õigustele. Uute teenuste avamise või olemasolevate teenuste laiendamise taotluste tagasilükkamine tulenes seega erinevate ettevõtjate huvide tasakaalustamisest, mitte avaliku teenindamise kohustuste kehtestamisest, nagu väidab Simet.

(113)

Seega ei ole Simet tõestanud, et Itaalia ametiasutused panid talle ühepoolselt avaliku teenindamise kohustuse.

(114)

Isegi kui avaliku teenindamise kohustuste ühepoolne kehtestamine mingil kujul oleks tõestatud, peaks nende eest makstav hüvitis olema igal juhul kooskõlas määruse (EMÜ) nr 1191/69 ühise hüvitamiskorraga (IV jagu), et see oleks kõnealuse määruse artikli 17 lõike 2 kohaselt vabastatud eelnevast teatamiskohustusest. Komisjon ei leia, et see tingimus oleks täidetud.

(115)

Esiteks märgib komisjon, et määruse (EMÜ) nr 1191/69 artiklis 10 on muu hulgas sätestatud, et toimimis- või veokohustuse puhul peab hüvitise suurus võrduma ettevõtja finantskohustuse vähenemise ja tulude vähenemise vahega, kui kõnealune kohustus või selle asjakohane osa lõpetataks kavandatava ajavahemiku jooksul. Samuti märgib komisjon, et Euroopa Kohtu Antropi otsuse kohaselt ei ole kõnealuses sättes kehtestatud nõue täidetud, kui „ei ole … võimalik [ettevõtja raamatupidamise] usaldusväärsete andmete põhjal kindlaks teha [tema] neid kulusid, mis on tekkinud tegevusest kontsessiooni esemeks olevas piirkonnas, ja sellele vastavat tulu, ning seega ei ole võimalik välja arvutada [selle ettevõtja] avaliku teenindamise kohustuse täitmisega seotud täiendavaid kulusid” (38).

(116)

Lisaks nähakse määrusega (EMÜ) nr 1191/69 (artikli 1 lõike 5 punkt a) alates 1. juulist 1992 ette, et veoettevõtjad, kes on peale avaliku teenindamise kohustuse alusel teenuste osutamise seotud ka muu tegevusega, peavad osutama avalikke teenuseid eraldi üksusena, kusjuures i) iga kõnealuse tegevuse kohta peab olema eraldi raamatupidamisarvestus ning iga tegevusega seotud varaosa tuleb kasutada kehtivate raamatupidamiseeskirjade kohaselt ja ii) kulutused tasakaalustatakse põhitegevustuludega ning maksetega ametivõimudelt, ilma et neid oleks võimalik ettevõtte teisest tegevussektorist või teise tegevussektorisse üle kanda.

(117)

Käesoleval juhtumil ei kasutanud Simet kuni 2002. aastani osutatud erinevate teenuste puhul nõuetekohast raamatupidamisarvestuste eristamist. Peale selle võib kahelda 2002. ja 2003. aasta kohta käiva kuluarvestuse õigsuses seoses raamatupidamisarvestuste eristamisega, sest puuduvad tõendid, et äriühingu juhtorganid oleksid kasutanud seda arvestust oma tegevuse kontrollimiseks. Artiklit 10 ei ole seega järgitud.

(118)

Teiseks ei ole Simet tõestanud, et „[m]ajandusliku halvemuse kindlaksmääramisel [võeti] arvesse kohustuse mõju ettevõtja kogu tegevusele” (määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 5 lõige 1), ega ole täidetud hüvitise suuruse ette kindlaks määramise nõue (kõnealuse määruse artikkel 13), nagu on selgitatud jaotises 7.1.2.

(119)

Viimaks hõlmab teatatud meetme hüvitamisperiood aastaid 1987–2003, kuid ühine hüvitamiskord kehtis piirkondadevahelistele bussiteenustele üksnes 1992. aasta juulini ning piirati nõukogu määrusega (EMÜ) nr 1893/91 (39)„ainult linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide teenindamisega”. Määruses (EMÜ) nr 1191/69 antud „piirkondlike liinide” määratlust („veoteenused, mis vastavad piirkonna transpordivajadusele”) ei saa laiendada kõikidele veoteenustele, mis vastavad mingi piirkonna elanike vajadustele, ja seeläbi ka piirkondadevahelistele marsruutidele. Nii lai tõlgendus oleks muutnud määruse üsna ebatõhusaks, sest liikmesriigid võisid niigi jätta selle reguleerimisalast välja ettevõtjad, kelle tegevus piirdub ainult „linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide teenindamisega” (40).

(120)

Komisjon leiab seetõttu, et teatatud hüvitis ei ole kooskõlas määruses (EMÜ) nr 1191/69 sätestatud ühise hüvitamiskorraga.

(121)

Eespool kirjeldatut arvestades järeldab komisjon, et hüvitis, mida Itaalia haldusasjade ülemkohtu hinnangul tuleb Simetile maksta piirkondadevahelise bussiveo teenuste osutamise eest ajavahemikul 1987–2003, ei olnud määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 17 lõike 2 kohaselt eelneva teatamise kohustusest vabastatud.

(122)

Kuna ei ole tõestatud, et hüvitisele ei pidanud tulenevalt määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 17 lõikest 2 kohaldama eelneva teatamise kohustust, tuleb uurida hüvitise kokkusobivust siseturuga, kuna see on ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 mõistes riigiabi, nagu on selgitatud eespool jaotises 7.1.

(123)

Komisjon leiab, et teatatud meetme kokkusobivust tuleb uurida määruse (EÜ) nr 1370/2007 alusel, mis jõustus 3. detsembril 2009 ja millega tunnistati kehtetuks määrus (EMÜ) nr 1191/69, sest see on käesoleva otsuse vastuvõtmise ajal jõus olev õigusakt (41). Ta märgib sellega seoses, et Itaalia haldusasjade ülemkohtu poolt Simetile määratud hüvitis ei ole veel välja makstud, mistõttu kavandatud abi tagajärgede teokssaamise kuupäev langeks kokku ajaga, mil komisjon võtab vastu otsuse abi kokkusobivuse kohta siseturuga (42). Peale selle on kaheldav, kas Simetile oli antud tagasivõetamatult õigus sellele hüvitisele enne Itaalia haldusasjade ülemkohtu 9. märtsi 2010. aasta otsust nr 1405/2010, milles kohustatakse Itaalia riiki ettevõtjale kõnealust hüvitist maksma. Nagu on selgitatud eespool põhjenduses (94), sätestatakse kontsessioonitingimustes, millele Simet avaliku teenindamise kohustuse olemasolu tõestamiseks toetub, et teenuste osutamine ei anna ettevõtjale õigust mingile toetusele ega hüvitisele ja ettevõtja osutab teenust täielikult omal riskil. Viimaks tuleb rõhutada, et Itaalia haldusasjade ülemkohus ei ole veel otsustanud Simetile makstava hüvitise suurust.

(124)

Määrus (EÜ) nr 1370/2007 reguleerib määruse artikli 2 punktis i defineeritud avaliku teenindamise lepingute sõlmimist raudteel ja maanteel toimuva avaliku reisijateveo valdkonnas. Kõnealuse määruse artikli 9 lõikes 1 on sätestatud, et „[ü]histuruga on kokkusobivad üksnes need avaliku teenindamise hüvitised, mida käesoleva määruse kohaselt makstakse avaliku reisijateveoteenuse osutamiseks … Need hüvitised on vabastatud [ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikega 3] sätestatud eelneva teatamise kohustusest”.

(125)

Allpool esitatud põhjustel leiab komisjon, et teatatud hüvitis ei vasta määruses (EÜ) nr 1370/2007 sätestatud tingimustele ning seega ei saa seda tulenevalt kõnealuse määruse artikli 9 lõikest 1 siseturuga kokkusobivaks tunnistada.

(126)

Eelkõige märgib komisjon, et isegi kui kontsessioonitingimused vastasid määruse (EÜ) nr 1370/07 artikli 2 punktis i sätestatud avaliku teenindamise lepingu määratluse nõuetele, ei ole täidetud kõik kõnealuse määruse artikli 4 sätted, milles kehtestatakse avaliku teenindamise lepingute ja üldeeskirjade kohustuslik sisu. Näiteks artikli 4 lõike 1 punktis b nõutakse, et parameetrid, mille põhjal hüvitis arvutatakse, kehtestataks eelnevalt objektiivsel ja läbipaistval viisil selliselt, et välditakse liigset hüvitamist, ning artikli 4 lõike 1 punktis c ja lõikes 2 kehtestatakse kulude ja tulude jaotuskord. Nagu on selgitatud jaotises 7.1.2, kus komisjon uurib Altmarki otsuse teist kriteeriumi, oli kõnealustes kontsessioonitingimustes sätestatud, et teenuste osutamine ei anna Simetile õigust mingile toetusele ega hüvitisele ja ettevõtja osutab teenust täielikult omal riskil. Sellisest hüvitamise välistamisest järeldub paratamatult, et hüvitamise parameetrid ei olnud eelnevalt kindlaks määratud, mis ei ole vastavuses kõnealuse määruse artikliga 4.

(127)

Peale selle sätestatakse artikli 6 lõikes 1, et avaliku teenindamise otselepingute puhul peab hüvitis olema kooskõlas määruse (EÜ) nr 1370/2007 ja ka selle lisa sätetega tagamaks, et hüvitis ei oleks suurem, kui on avaliku teenindamise kohustuse täitmiseks vajalik. Kõnealuses lisas nõutakse muu hulgas raamatupidamisarvestuste eristamist (punkt 5) ja sätestatakse hüvitise maksimaalse suuruse kindlaksmääramise viis.

(128)

Nagu on märgitud eespool põhjenduses (115), ei rakendanud Simet suuremal osal teatatud ajavahemikust (1987–2001) nõuetekohast raamatupidamisarvestuste eristamist ning ka 2002. ja 2003. aasta kuluarvestuse õigsuse võib kahtluse alla seada. Seega on võimatu tõestada, et mis tahes hüvitis, mis lõpuks määratakse, ei ületa summat, mis vastab avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevalt avaliku teenuse osutaja kulude ja tulude suhtes avalduvale kogu positiivse või negatiivse finantsmõjuga võrdsele finantsmõjule (lisa punkt 2).

(129)

Peale selle tuleb eelnevalt kindlaks määratud hüvitamisparameetrite puudumisel jaotada kulud paratamatult tagantjärele meelevaldsete hüpoteeside põhjal, nagu tehti nii algses aruandes kui enamusaruandes. Komisjon ei saa aga aktsepteerida enamusaruande hüpoteese, mille kohaselt iga teenus, mida ettevõtja osutab, moodustab paratamatult võrdse osa nii teatava aasta tuludest kui kuludest. Samuti leiab komisjon, et kuna tagantjärele arvutamise korral hüvitatakse kõik teenuse osutamisel kantud kulud, ei peetaks mõistliku kasumi arvutamisel üldjuhul sobivaks viitemääraks nii algses aruandes kui ka enamusaruandes kasutatud omakapitali tulususmäära, mis ületab asjakohase vahetuslepingu intressimäära pluss 100 baaspunkti.

(130)

Seetõttu leiab komisjon, et Itaalia haldusasjade ülemkohtu otsusega määratud hüvitist, mida ei ole kontsessioonitingimustes ette nähtud, ei makstaks kooskõlas määruse (EÜ) nr 1370/2007 sätetega ning teatatud meede on seega siseturuga kokkusobimatu.

(131)

Seoses Simeti väitega, et Itaalia haldusasjade ülemkohtu otsus nr 1405/2010 ei käsitle mitte avaliku teenindamise hüvitise määramist vastavalt kohaldatavale nõukogu määrusele, vaid kahjutasu määramist seoses määruse (EMÜ) nr 1191/69 rikkumisega, mis seisneb kõnealuse määruse artikli 1 lõigete 3 ja 5 kohaste avaliku teenindamise kohustuste väidetavas ebaseaduslikus ühepoolses kehtestamises, märgib komisjon, et ehkki kohtuotsuse nr 1405/2010 resolutsioonis määrusele (EMÜ) nr 1191/69 ei viidata, räägitakse otsuses siiski Simeti õigusest saada määruse (EMÜ) nr 1191/69 artiklite 6, 10 ja 11 kohaselt hüvitisena summad, mille suuruse peab valitsusasutus kindlaks määrama usaldusväärsete andmete alusel (43). Peale selle lükkas Itaalia haldusasjade ülemkohus ise otsuses nr 1405/2010 tagasi Simeti kahjunõude, mis ülemkohtu hinnangul hõlmas jääkkahju, mida määratav hüvitis ei kata, nagu ka tema alusetu rikastumise nõude, sest põhinõue saada määruse (EMÜ) nr 1191/69 kohaselt hüvitist oli rahuldatud (44). Seetõttu märgitakse Itaalia haldusasjade ülemkohtu otsuse punktis 3.3: „Ühtegi apellatsioonikaebuse esitaja kahju hüvitamise nõuet ei saa praeguses seisus aktsepteerida, sest üksnes siis, kui valitsusasutus on määranud kindlaks eespool nimetatud summa, saab ilmneda võimalik jääkkahju, mida hinnatud summa ei kata ja mille asjaomane ettevõtja peab välja arvutama ning mida ta peab tõestama.”

(132)

Igal juhul leiab komisjon, et määruses (EMÜ) nr 1191/69 sätestatud ühise hüvitamiskorra alusel arvutatud kahjutasu maksmine Simetile Itaalia ametiasutuste poolt väidetavalt ebaseaduslikult ühepoolselt kehtestatud avaliku teenindamise kohustuse eest oleks vastuolus ELi toimimise lepingu artiklitega 107 ja 108. Seda sellepärast, et selline kahjutasu annaks Simeti jaoks täpselt samasuguse tulemuse nagu avaliku teenindamise hüvitise määramine vaatlusaluse ajavahemiku eest, hoolimata sellest, et kõnealuste teenuste aluseks olevad kontsessioonitingimused ei olnud ei eelnevast teatamisest vabastatud ega vastavuses määruse (EMÜ) nr 1191/69 või määruse (EÜ) nr 1370/2007 sisuliste nõuetega, nagu on eespool näidatud. Sellise kahjutasu määramise võimalus võimaldaks seega kõrvale hoida riigiabi eeskirjadest ja liidu seadusandja kehtestatud tingimustest, mille alusel pädevad ametiasutused hüvitavad avaliku teenindamise kohustuse kehtestamisel või avaliku teenindamise lepingu sõlmimisel vastutasuks avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest teenuseosutajate kantud kulud. Viimaks, nagu eespool kirjeldatud, ei olnud kontsessioonitingimustes, mille alusel Simet veoteenuseid osutas, mingi rahalise hüvitise maksmist ette nähtud. Simet nõustus osutama teenuseid kontsessioonides sätestatud tingimustel omal riskil.

(133)

Seetõttu ei saa komisjon nõustuda Simeti väitega, et Itaalia haldusasjade ülemkohtu otsuses nr 1405/2010 määratakse määruse (EMÜ) nr 1191/69 rikkumisega seotud kahjutasu, mitte avaliku teenindamise hüvitis.

(134)

Eespool kirjeldatut arvestades leiab komisjon, et teatatud meede on ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 mõistes riigiabi, mis ei ole siseturuga kokkusobiv,

16.4.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 114/68

(1)

Lepingu kohaselt töötab Euroopa Komisjon koostöös Ameerika Ühendriikide keskkonnakaitseametiga (US EPA) välja ühised kontoriseadmete spetsifikaadid ja vaatab need regulaarselt läbi, millest tulenevalt muudetakse lepingu C lisa.

(2)

Euroopa Liidu seisukoha seoses spetsifikaatide muutmisega peab kindlaks määrama komisjon.

(3)

Käesoleva otsusega ette nähtud meetmete puhul võetakse arvesse arvamust, mille esitab Euroopa Liidu Energy Star’i komisjon, millele osutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta määruse (EÜ) nr 106/2008 (ühenduse kontoriseadmete energiatõhususmärgistuse programmi kohta (2); muudetud määrusega (EL) nr 174/2013) (3) artiklis 8.

(4)

C lisa II osas esitatud kuvarite spetsifikaat ja C lisa III osas esitatud pilditöötlusseadmete spetsifikaat tuleb kehtetuks tunnistada ning asendada käesolevale otsusele lisatud spetsifikaatidega,