ISSN 1977-0650 doi:10.3000/19770650.L_2014.089.est |
||
Euroopa Liidu Teataja |
L 89 |
|
Eestikeelne väljaanne |
Õigusaktid |
57. köide |
Sisukord |
|
I Seadusandlikud aktid |
Lehekülg |
|
|
OTSUSED |
|
|
* |
Nõukogu otsus 2014/161/EL, 11. märts 2014, millega muudetakse otsuse 2009/831/EÜ kohaldamisaega |
|
|
* |
|
|
II Muud kui seadusandlikud aktid |
|
|
|
RAHVUSVAHELISED LEPINGUD |
|
|
* |
Teatis riigihankelepingu muutmise protokolli jõustumise kohta |
|
|
|
2014/163/EL |
|
|
* |
||
|
|
2014/164/EL |
|
|
* |
||
|
|
MÄÄRUSED |
|
|
* |
||
|
* |
||
|
* |
||
|
* |
||
|
* |
Komisjoni määrus (EL) nr 298/2014, 21. märts 2014, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1333/2008 II lisa ning komisjoni määruse (EL) nr 231/2012 lisa seoses magneesiumdivesinikdifosfaadi kasutamisega kergitusaine ja happesuse regulaatorina ( 1 ) |
|
|
|
||
|
|
||
|
|
OTSUSED |
|
|
|
2014/165/EL |
|
|
* |
||
|
|
2014/166/EL |
|
|
* |
Komisjoni rakendusotsus, 21. märts 2014, millega muudetakse otsust 2005/381/EÜ seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ rakendamist käsitleva küsimustikuga (teatavaks tehtud numbri C(2014) 1726 all) ( 1 ) |
|
|
|
RAHVUSVAHELISTE LEPINGUTEGA LOODUD ORGANITE VASTU VÕETUD AKTID |
|
|
* |
||
|
* |
||
|
* |
|
|
|
(1) EMPs kohaldatav tekst |
ET |
Aktid, mille peakiri on trükitud harilikus trükikirjas, käsitlevad põllumajandusküsimuste igapäevast korraldust ning nende kehtivusaeg on üldjuhul piiratud. Kõigi ülejäänud aktide pealkirjad on trükitud poolpaksus kirjas ja nende ette on märgitud tärn. |
I Seadusandlikud aktid
OTSUSED
25.3.2014 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
L 89/1 |
NÕUKOGU OTSUS 2014/161/EL,
11. märts 2014,
millega muudetakse otsuse 2009/831/EÜ kohaldamisaega
EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 349,
võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,
olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,
võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust (1),
toimides seadusandliku erimenetluse kohaselt
ning arvestades järgmist:
(1) |
Nõukogu otsusega 2009/831/EÜ (2) lubatakse Portugalil kohaldada 31. detsembrini 2013 Madeiral kui äärepoolseimas piirkonnas toodetud ja kohapeal tarbitavale rummile ja liköörile ning Assooridel kui äärepoolseimas piirkonnas toodetud ja kohapeal tarbitavale liköörile ja kangetele alkohoolsetele jookidele madalamat aktsiisimäära. Kõnealuse otsuse artiklis 2 on sätestatud konkreetsed tooted, mille suhtes seda erandit kohaldatakse. Nimetatud otsuse kohaselt võib Portugal kohaldada nende toodete suhtes aktsiisimäära, mis on madalam nõukogu direktiivi 92/84/EMÜ (3) artiklis 3 sätestatud alkoholi aktsiisi täismäärast ja samuti direktiivis 92/84/EMÜ sätestatud alammäärast, kuid mitte üle 75 % madalam tavalisest riiklikust alkoholiaktsiisist. |
(2) |
Madalama aktsiisimäära kohaldamine tekitab diferentseeritud maksustamise, mis loob eelised teatavate toodete tootmiseks kohapeal. See kujutab endast riigiabi, mille korral on vaja komisjoni heakskiitu. |
(3) |
Komisjon on kinnitanud, et Madeiral ja Assooridel toodetud destilleeritud alkohoolsete jookide puhul tuleks pikendada luba kohaldada alandatud aktsiisimäära, selleks et korvata asjaomaste toodete tootjatele kõrgematest tootmis- ja turustamiskuludest tulenevat ebasoodsat konkurentsiolukorda, mis on tingitud nende kahe äärepoolseima piirkonna konkreetsest struktuurilisest, sotsiaalsest ja majanduslikust olukorrast, mida raskendavad nende erilised piirangud, millele on osutatud Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklis 349 ning millega juba varasemalt põhjendati otsuses 2009/831/EÜ sätestatud erandit. |
(4) |
Kuna see konkreetne struktuuriline, sotsiaalne ja majanduslik olukord nimetatud äärepoolseimates piirkondades ikka veel püsib, on vaja otsuse 2009/831/EÜ kohaldamisaega edasi pikendada. |
(5) |
28. juunil 2013 võttis komisjon vastu regionaalabi suunised aastateks 2014–2020, millega nähti ette, kuidas liikmesriigid võivad anda abi äriühingutele, et aidata kaasa Euroopa ebasoodsas olukorras olevate piirkondade arengule aastatel 2014–2020. Need suunised, mis jõustuvad 1. juulil 2014, on osa riigiabi kontrolli kaasajastamise laiemast strateegiast, mille eesmärk on edendada ühtse turu majanduskasvu, innustades kasutama tõhusamaid abimeetmeid ja keskendades komisjoni täitetegevuse juhtumitele, millel on suurim mõju konkurentsile. |
(6) |
Otsust 2009/831/EÜ kohaldati kuni 31. detsembrini 2013. Seega on asjakohane pikendada otsuse 2009/831/EÜ kohaldamisaega kuue kuu võrra, nii et selle kehtivusaja lõpp langeks kokku aastatel 2014–2020 kohaldatavate regionaalabi suuniste jõustumiskuupäevaga. |
(7) |
Tuleks siiski tagada, et Portugalil oleks võimalik kohaldada alandatud maksumäära katkestamatult kohe, kui lõppeb otsusega 2009/831/EÜ eelmiseks perioodiks antud samasuguse loa kehtivusaeg. Seega tuleks anda uus taotletud luba alates 1. jaanuarist 2014. |
(8) |
Otsust 2009/831/EÜ tuleks seetõttu vastavalt muuta, |
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:
Artikkel 1
Otsuse 2009/831/EÜ artiklis 5 asendatakse kuupäev „31. detsember 2013” kuupäevaga „30. juuni 2014”.
Artikkel 2
Käesolev otsus jõustub selle vastuvõtmise päeval.
Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2014.
Artikkel 3
Käesolev otsus on adresseeritud Portugali Vabariigile.
Brüssel, 11. märts 2014
Nõukogu nimel
eesistuja
G. STOURNARAS
(1) Euroopa Parlamendi 26. veebruari 2014. aasta arvamus.
(2) Nõukogu 10. novembri 2009. aasta otsus 2009/831/EÜ, millega lubatakse Portugalil kohaldada Madeira autonoomses piirkonnas toodetud ja kohapeal tarbitavale rummile ja liköörile ning Assooride autonoomses piirkonnas toodetud ja kohapeal tarbitavale liköörile ja kangetele alkohoolsetele jookidele madalamat aktsiisimäära (ELT L 297, 13.11.2009, lk 9).
(3) Nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiv 92/84/EMÜ alkoholi ja alkohoolsete jookide aktsiisimäära ühtlustamise kohta (EÜT L 316, 31.10.1992, lk 29).
25.3.2014 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
L 89/3 |
NÕUKOGU OTSUS 2014/162/EL,
11. märts 2014,
millega muudetakse otsust 2004/162/EÜ seoses selle kohaldamisega Mayotte’i suhtes alates 1. jaanuarist 2014
EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 349,
võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,
olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,
võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust (1),
toimides seadusandliku erimenetluse kohaselt
ning arvestades järgmist:
(1) |
Nõukogu otsusega 2004/162/EÜ (2) on Prantsusmaa ametiasutustel lubatud kehtestada dokimaksuvabastusi või -vähendusi nende Prantsusmaa äärepoolseimates piirkondades kohapeal toodetud toodete suhtes, mis on loetletud nimetatud otsuse lisas. Need maksuvabastused või -vähendused on erimeetmed, mille eesmärk on kompenseerida erilisi piiranguid, mida äärepoolseimad piirkonnad kogevad ning mille tõttu suurenevad kohalike ettevõtjate tootmiskulud ja nende toodetel on raske konkureerida samade Prantsuse emamaalt või teistest liikmesriikidest pärinevate toodetega. Mayotte on samas olukorras kui teised Prantsusmaa äärepoolseimad piirkonnad. |
(2) |
Vastavalt Euroopa Ülemkogu otsusele 2012/419/EL (3) sai Mayotte’ist 1. jaanuaril 2014 Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 349 tähenduses äärepoolseim piirkond. Nimetatud kuupäevast alates tuleks Mayotte’i suhtes seega kohaldada liidu õigust. |
(3) |
Prantsusmaa ametiasutused on taotlenud, et otsust 2004/162/EÜ kohaldataks Mayotte’i suhtes alates 1. jaanuarist 2014, ja on edastanud nimekirja toodetest, millele nad soovivad kohaldada erinevat maksumäära selle põhjal, kas toode on kohapeal toodetud või mitte. |
(4) |
Käesolev otsus lubab Prantsusmaa ametiasutustel kohaldada erinevat maksumäära toodetele, mille kohta neil on tõendid esiteks, et tooted toodetakse kohapeal, teiseks, et toimub märkimisväärne import (sealhulgas nii Prantsuse emamaalt kui ka teistest liikmesriikidest), mis võiks ohustada kohaliku tootmise säilitamist, ja kolmandaks, et kohaliku tootmisega kaasnevad lisakulud, mis tõstavad kohapeal toodetud toodete omahinda võrreldes mujal toodetud toodetega, ohustades sellega kohapeal toodetud toodete konkurentsivõimet. Lubatud erinev maksumäär ei tohi ületada tõendatud lisakulusid. Kohaldades neid põhimõtteid ning võttes arvesse Mayotte’i kui uue äärepoolseima piirkonna konkreetset struktuurilist ühiskondlikku ja majanduslikku olukorda, mida raskendavad täpselt samad erilised piirangud, millega otsuses 2004/162/EÜ põhjendati erandi tegemist Prantsusmaa äärepoolseimatele piirkondadele kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 349, on Mayotte’i jaoks kavandatud erimeetmed põhjendatud, minemata vajalikust kaugemale ja loomata põhjendamatuid soodustusi kohalikule tootmisele selles uues äärepoolseimas piirkonnas. |
(5) |
Tooted, mille kohta Prantsusmaa ametiasutused on esitanud neid kolme tüüpi tõendeid, on loetletud otsuse 2004/162/EÜ lisa A, B ja C osades. Asjaomased tooted, mis on loetletud nimetatud lisa A osas (lubatud erinev maksumäär 10 protsendipunkti) on pipar (tooted 0904 11 ja 0904 12), (4) vanill (toode 0905), šokolaad (toode 1806), teatavad plasttooted (tooted 3925 10 10, 3925 90 80, 3926 90 90 ja 3926 90 97), tellised (tooted 6901 ja 6902) ja hambaproteesid (toode 9021 21 90). |
(6) |
Asjaomased tooted, mis on loetletud otsuse 2004/162/EÜ lisa B osas (lubatud erinev maksumäär 20 protsendipunkti) on kala (tooted 0301, 0302, 0303, 0304 ja 0305), teatavad puittooted (tooted 4407, 4409, 4414, 4418, 4419, 4420 ja 4421), teatavad paber- ja papptooted (tooted 4819 ja 4821), teatavad trükitooted (tooted 4902, 4909, 4910 ja 4911), teatavad lehtklaasitooted (tooted 7003 ja 7005), teatavad raudtooted (tooted 7210, 7301, 7312, 7314, 9406 00 31 ja 9406 00 38), teatavad alumiiniumtooted (tooted 7606, 7610 10 ja 8310) ja teatavad istmed (tooted 9401 69, 9401 90 30 ja 9403 40). |
(7) |
Asjaomased tooted, mis on loetletud otsuse 2004/162/EÜ lisa C osas (lubatud erinev maksumäär 30 protsendipunkti) on piim ja piimatooted (tooted 0401, 0403 ja 0406), teatavad töödeldud lihatooted (tooted 1601 ja 1602), teatavad pagari- ja kondiitritooted (tooted 1901 ja 1905), jäätis (toode 2105), mineraalvesi ja limonaad (tooted 2201 ja 2202), õlu (toode 2203), ilang-ilang (tooted 3301 29 11 ja 3301 29 31), seep ja pesemisvahendid (tooted 3401 ja 3402) ja vahtkummist madratsid (toode 9404 29 90). |
(8) |
Seepärast tuleks otsust 2004/162/EÜ vastavalt muuta. |
(9) |
Arvestades küsimuse kiireloomulisust Mayotte'i jaoks, et ta saaks uue äärepoolseima piirkonnana võimalikult kiiresti kasu käesoleva otsusega kehtestatud erandist, tuleks teha erand Euroopa Liidu lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 1 (riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus) artiklis 4 sätestatud kaheksa nädala pikkusest ajavahemikust. |
(10) |
Kuna Mayotte’ist sai äärepoolseim piirkond 1. jaanuaril 2014 ja õiguskindluse tagamiseks on vaja kohaldada käesolevat otsust alates 1. jaanuarist 2014, |
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:
Artikkel 1
Otsust 2004/162/EÜ muudetakse järgmiselt:
1) |
artikli 1 lõike 1 esimene lõik asendatakse järgmisega: „Erandina Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklitest 28, 30 ja 110 lubatakse Prantsusmaa ametiasutustel 1. juulini 2014 kohaldada dokimaksuvabastusi ja -vähendusi nende lisas loetletud toodete osas, mis on toodetud Guadeloupe’is, Prantsuse Guajaanas, Martinique’is, Mayotte’is ja Réunionis kui äärepoolseimates piirkondades ELi toimimise lepingu artikli 349 tähenduses.”; |
2) |
lisa muudetakse järgmiselt:
|
Artikkel 2
Käesolev otsus jõustub selle vastuvõtmise päeval.
Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2014.
Artikkel 3
Käesolev otsus on adresseeritud Prantsuse Vabariigile.
Brüssel, 11. märts 2014
Nõukogu nimel
eesistuja
G. STOURNARAS
(1) Euroopa Parlamendi 26. veebruari 2014. aasta arvamus.
(2) Nõukogu 10. veebruari 2004. aasta otsus 2004/162/EÜ dokimaksude kohta Prantsusmaa ülemeredepartemangudes ning otsuse 89/688/EMÜ kehtivusaja pikendamise kohta (ELT L 52, 21.2.2004, lk 64).
(3) Euroopa Ülemkogu 11. juuli 2012. aasta otsus 2012/419/EL, millega muudetakse Mayotte’i staatust Euroopa Liidu suhtes (ELT L 204, 31.7.2012, lk 131).
(4) Vastavalt ühise tollitariifistiku nomenklatuuri klassifikatsioonile.
II Muud kui seadusandlikud aktid
RAHVUSVAHELISED LEPINGUD
25.3.2014 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
L 89/5 |
Teatis riigihankelepingu muutmise protokolli jõustumise kohta
Riigihankelepingu muutmise protokoll (1) jõustub 6. aprillil 2014.
25.3.2014 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
L 89/6 |
NÕUKOGU OTSUS,
18. november 2013,
Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahel) protokolli (milles käsitletakse Euroopa Liidu ja Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahelist raamlepingut Jordaania Hašimiidi Kuningriigi liidu programmides osalemise üldpõhimõtete kohta) sõlmimise kohta
(2014/163/EL)
EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 217 koostoimes artikli 218 lõike 6 punktiga a ja artikli 218 lõike 8 esimese lõiguga,
võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,
võttes arvesse Euroopa Parlamendi nõusolekut
ning arvestades järgmist:
(1) |
19. detsembril 2012 kirjutati liidu nimel alla Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahel) protokollile, milles käsitletakse Euroopa Liidu ja Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahelist raamlepingut Jordaania Hašimiidi Kuningriigi liidu programmides osalemise üldpõhimõtete kohta („protokoll”). |
(2) |
Kõnealune protokoll tuleks heaks kiita, |
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:
Artikkel 1
Liidu nimel kiidetakse heaks Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahel) protokoll, milles käsitletakse Euroopa Liidu ja Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahelist raamlepingut Jordaania Hašimiidi Kuningriigi liidu programmides osalemise üldpõhimõtete kohta (1) („protokoll”).
Artikkel 2
Nõukogu eesistuja esitab liidu nimel protokolli artikliga 10 ette nähtud teate (2).
Artikkel 3
Käesolev otsus jõustub selle vastuvõtmise päeval.
Brüssel, 18. november 2013
Nõukogu nimel
eesistuja
C. ASHTON
(1) Protokoll koos selle allkirjastamise otsusega on avaldatud ELTs L 117, 27.4.2013, lk 2.
(2) Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaat avaldab protokolli jõustumiskuupäeva Euroopa Liidu Teatajas.
25.3.2014 |
ET EN ES FR |
Euroopa Liidu Teataja |
L 89/7 |
NÕUKOGU OTSUS,
11. veebruar 2014,
mis käsitleb rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendava tulirelvade, nende osade, lisaseadiste ja laskemoona ebaseaduslikku valmistamist ja nendega ebaseaduslikku kauplemist tõkestava protokolli Euroopa Liidu nimel sõlmimist
(2014/164/EL)
EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114 ja artikli 207 lõike 4 esimest lõiku koostoimes artikli 218 lõike 6 punktiga a,
võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,
võttes arvesse Euroopa Parlamendi nõusolekut
ning arvestades järgmist:
(1) |
Komisjon on nõukogu heakskiidul pidanud liidu nimel läbirääkimisi rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendava tulirelvade, nende osade, lisaseadiste ja laskemoona ebaseaduslikku valmistamist ja nendega ebaseaduslikku kauplemist tõkestava protokolli („protokoll”) liidu pädevusse kuuluvate osade üle. |
(2) |
Kooskõlas nõukogu otsusega 2001/748/EÜ (1) allkirjastati protokoll 16. jaanuaril 2002, tingimusel et see sõlmitakse hilisemal kuupäeval. |
(3) |
Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni (2) sõlmimine kiideti liidu nimel heaks nõukogu otsusega 2004/579/EÜ (3) ja see on tingimuseks, et liit saaks vastavalt kõnealuse konventsiooni artikli 37 lõikele 2 protokolliosaliseks. |
(4) |
Protokolliga sätestatakse meetmed, mis kuuluvad liidu ühise kaubanduspoliitika reguleerimisalasse. Vastu on võetud mitu liidu õigusakti, mille eesmärk on leevendada tavarelvade veo tõkkeid siseturu piires ja need tõkked kõrvaldada või reguleerida relvade eksporti kolmandatesse riikidesse. |
(5) |
Õiguslikult siduv dokument relvade vedu ja kontrolli käsitlevate kõrgeimate võimalike ühiste rahvusvaheliste normide kohta käsitleb liidu ainupädevusse kuuluvaid küsimusi, kuna kõnealused küsimused kuuluvad liidu ühise kaubanduspoliitika reguleerimisalasse või kuna protokolli sõlmimine võib mõjutada liidu vastu võetud ühiste eeskirjade reguleerimisala või seda muuta. |
(6) |
Kuivõrd protokollis sisalduvad sätted jäävad liidule antud pädevuse piiridesse, tuleks protokoll liidu nimel heaks kiita. |
(7) |
Liit peaks heakskiitmiskirja hoiuleandmisel andma protokolli artikli 17 lõike 3 kohaselt hoiule ka deklaratsiooni liidu pädevuse ulatuse kohta protokolliga reguleeritavates küsimustes. |
(8) |
Tulirelvade omandamise ja valduse kontrolli liidus ning liikmesriikides tulirelvade liikumisega seonduvaid formaalsusi reguleerib nõukogu direktiiv 91/477/EMÜ (4). |
(9) |
Kaitseotstarbeliste toodete liidusisese veo suhtes kehtivaid eeskirju ja menetlusi reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/43/EÜ (5), |
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:
Artikkel 1
Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendav tulirelvade, nende osade, lisaseadiste ja laskemoona ebaseaduslikku valmistamist ja nendega ebaseaduslikku kauplemist tõkestav protokoll kiidetakse Euroopa Liidu nimel heaks.
Protokolli tekst on lisatud käesolevale otsusele.
Artikkel 2
Nõukogu eesistuja määrab isiku(d), kes on volitatud liidu nimel hoiule andma protokolli artikli 17 lõikega 3 ette nähtud heakskiitmiskirja ja deklaratsiooni pädevuse kohta, et väljendada liidu nõusolekut end protokolliga siduda. (6)
Deklaratsiooni tekst on lisatud käesolevale otsusele.
Artikkel 3
Käesolev otsus jõustub selle vastuvõtmise kuupäeval.
Brüssel, 11. veebruar 2014
Nõukogu nimel
eesistuja
E. VENIZELOS
(1) Nõukogu 16. oktoobri 2001. aasta otsus 2001/748/EÜ, mis käsitleb rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsioonile lisatud tulirelvade, nende osade, lisaseadiste ja laskemoona ebaseadusliku valmistamise ja nendega kauplemise vastu võitlemise ÜRO protokolli allakirjutamist Euroopa Ühenduse nimel (EÜT L 280, 24.10.2001, lk 5).
(2) Konventsioon on esitatud otsuse 2004/579/EÜ (ELT L 261, 6.8.2004, lk 11) I lisas.
(3) Nõukogu 29. aprilli 2004.aasta otsus 2004/579/EÜ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni riikidevahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (ELT L 261, 6.8.2004, lk 11).
(4) Nõukogu 18. juuni 1991.aasta direktiiv 91/477/EMÜ relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta (EÜT L 256, 13.9.1991, lk 51).
(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiiv 2009/43/EÜ kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo tingimuste lihtsustamise kohta (ELT L 146, 10.6.2009, lk 1).
(6) Nõukogu peasekretariaat avaldab protokolli jõustumise kuupäeva Euroopa Liidu Teatajas.
DEKLARATSIOON
Euroopa Liidu pädevuse kohta küsimustes, mida reguleeritakse rahvusvahelise organiseeritud kuritegevusega võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendava tulirelvade, nende osade, lisaseadiste ja laskemoona ebaseaduslikku valmistamist ja nendega ebaseaduslikku kauplemist tõkestava protokolliga
Tulirelvade, nende osade, lisaseadiste ja laskemoona ebaseaduslikku valmistamist ja nendega ebaseaduslikku kauplemist tõkestava protokolli artikli 17 lõikes 3 on sätestatud, et piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsiooni ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või heakskiitmiskiri sisaldab deklaratsiooni, milles on täpsustatud, millistes kõnealuse protokolliga reguleeritud küsimustes on protokolliosalistest liikmesriigid oma pädevuse organisatsioonile üle andnud.
Kaubanduspoliitika kuulub Euroopa Liidu ainupädevusse. Liidul on ka jagatud pädevus siseturu väljakujundamist käsitlevate eeskirjade ning ainupädevus selliste protokolli sätete suhtes, mis võivad mõjutada liidu ühiste eeskirjade reguleerimisala või seda muuta. Liit on võtnud vastu õigusaktid, mis käsitlevad eelkõige tulirelvade ebaseadusliku valmistamise ja nendega ebaseadusliku kauplemise vastast võitlust, liikmesriikide kaubanduspoliitikat reguleerivaid norme ja menetlusi seoses eelkõige tulirelvade registri pidamise, märgistamise ja kasutamiskõlbmatuks muutmise, ekspordi, impordi ja loasüsteemidele esitatavate nõuete, ekspordikohtades kontrolli tugevdamise ja vahendamistegevusega.
Tulirelvade, nende osade, lisaseadiste ja laskemoona ebaseaduslikku valmistamist ja nendega ebaseaduslikku kauplemist tõkestavat protokolli kohaldatakse seoses liidule antud pädevusega nende territooriumide suhtes, kus kohaldatakse Euroopa Liidu toimimise lepingut kõnealuses lepingus sätestatud tingimustel.
Liidu pädevuspiirid ja pädevuse teostamine on juba oma olemuselt pidevas muutumises ning seepärast liit vajaduse korral täiendab või muudab käesolevat deklaratsiooni kooskõlas protokolli artikli 17 lõikega 3.
PROTOCOL
against the Illicit Manufacturing of and Trafficking in Firearms, Their Parts and Components and Ammunition, supplementing the United Nations Convention against Transnational Organized Crime
PREAMBLE
THE STATES PARTIES TO THIS PROTOCOL,
AWARE of the urgent need to prevent, combat and eradicate the illicit manufacturing of and trafficking in firearms, their parts and components and ammunition, owing to the harmful effects of those activities on the security of each State, region and the world as a whole, endangering the well-being of peoples, their social and economic development and their right to live in peace,
CONVINCED, therefore, of the necessity for all States to take all appropriate measures to this end, including international cooperation and other measures at the regional and global levels,
RECALLING General Assembly resolution 53/111 of 9 December 1998, in which the Assembly decided to establish an open-ended intergovernmental ad hoc committee for the purpose of elaborating a comprehensive international convention against transnational organized crime and of discussing the elaboration of, inter alia, an international instrument combating the illicit manufacturing of and trafficking in firearms, their parts and components and ammunition,
BEARING IN MIND the principle of equal rights and self-determination of peoples, as enshrined in the Charter of the United Nations and the Declaration on Principles of International Law concerning Friendly Relations and Cooperation among States in accordance with the Charter of the United Nations,
CONVINCED that supplementing the United Nations Convention against Transnational Organized Crime with an international instrument against the illicit manufacturing of and trafficking in firearms, their parts and components and ammunition will be useful in preventing and combating those crimes,
HAVE AGREED AS FOLLOWS:
I. GENERAL PROVISIONS
Article 1
Relation with the United Nations Convention against Transnational Organized Crime
1. This Protocol supplements the United Nations Convention against Transnational Organized Crime. It shall be interpreted together with the Convention.
2. The provisions of the Convention shall apply, mutatis mutandis, to this Protocol unless otherwise provided herein.
3. The offences established in accordance with Article 5 of this Protocol shall be regarded as offences established in accordance with the Convention.
Article 2
Statement of purpose
The purpose of this Protocol is to promote, facilitate and strengthen cooperation among States Parties in order to prevent, combat and eradicate the illicit manufacturing of and trafficking in firearms, their parts and components and ammunition.
Article 3
Use of terms
For the purposes of this Protocol:
(a) |
‘Firearm’ shall mean any portable barrelled weapon that expels, is designed to expel or may be readily converted to expel a shot, bullet or projectile by the action of an explosive, excluding antique firearms or their replicas. Antique firearms and their replicas shall be defined in accordance with domestic law. In no case, however, shall antique firearms include firearms manufactured after 1899; |
(b) |
‘Parts and components’ shall mean any element or replacement element specifically designed for a firearm and essential to its operation, including a barrel, frame or receiver, slide or cylinder, bolt or breech block, and any device designed or adapted to diminish the sound caused by firing a firearm; |
(c) |
‘Ammunition’ shall mean the complete round or its components, including cartridge cases, primers, propellant powder, bullets or projectiles, that are used in a firearm, provided that those components are themselves subject to authorization in the respective State Party; |
(d) |
‘Illicit manufacturing’ shall mean the manufacturing or assembly of firearms, their parts and components or ammunition:
Licensing or authorization of the manufacture of parts and components shall be in accordance with domestic law; |
(e) |
‘Illicit trafficking’ shall mean the import, export, acquisition, sale, delivery, movement or transfer of firearms, their parts and components and ammunition from or across the territory of one State Party to that of another State Party if any one of the States Parties concerned does not authorize it in accordance with the terms of this Protocol or if the firearms are not marked in accordance with Article 8 of this Protocol; |
(f) |
‘Tracing’ shall mean the systematic tracking of firearms and, where possible, their parts and components and ammunition from manufacturer to purchaser for the purpose of assisting the competent authorities of States Parties in detecting, investigating and analysing illicit manufacturing and illicit trafficking. |
Article 4
Scope of application
1. This Protocol shall apply, except as otherwise stated herein, to the prevention of illicit manufacturing of and trafficking in firearms, their parts and components and ammunition and to the investigation and prosecution of offences established in accordance with Article 5 of this Protocol where those offences are transnational in nature and involve an organized criminal group.
2. This Protocol shall not apply to state-to-state transactions or to state transfers in cases where the application of the Protocol would prejudice the right of a State Party to take action in the interest of national security consistent with the Charter of the United Nations.
Article 5
Criminalization
1. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary to establish as criminal offences the following conduct, when committed intentionally:
(a) |
Illicit manufacturing of firearms, their parts and components and ammunition; |
(b) |
Illicit trafficking in firearms, their parts and components and ammunition; |
(c) |
Falsifying or illicitly obliterating, removing or altering the marking(s) on firearms required by Article 8 of this Protocol. |
2. Each State Party shall also adopt such legislative and other measures as may be necessary to establish as criminal offences the following conduct:
(a) |
Subject to the basic concepts of its legal system, attempting to commit or participating as an accomplice in an offence established in accordance with paragraph 1 of this article; and |
(b) |
Organizing, directing, aiding, abetting, facilitating or counselling the commission of an offence established in accordance with paragraph 1 of this article. |
Article 6
Confiscation, seizure and disposal
1. Without prejudice to Article 12 of the Convention, States Parties shall adopt, to the greatest extent possible within their domestic legal systems, such measures as may be necessary to enable confiscation of firearms, their parts and components and ammunition that have been illicitly manufactured or trafficked.
2. States Parties shall adopt, within their domestic legal systems, such measures as may be necessary to prevent illicitly manufactured and trafficked firearms, parts and components and ammunition from falling into the hands of unauthorized persons by seizing and destroying such firearms, their parts and components and ammunition unless other disposal has been officially authorized, provided that the firearms have been marked and the methods of disposal of those firearms and ammunition have been recorded.
II. PREVENTION
Article 7
Record-keeping
Each State Party shall ensure the maintenance, for not less than ten years, of information in relation to firearms and, where appropriate and feasible, their parts and components and ammunition that is necessary to trace and identify those firearms and, where appropriate and feasible, their parts and components and ammunition which are illicitly manufactured or trafficked and to prevent and detect such activities. Such information shall include:
(a) |
The appropriate markings required by Article 8 of this Protocol; |
(b) |
In cases involving international transactions in firearms, their parts and components and ammunition, the issuance and expiration dates of the appropriate licences or authorizations, the country of export, the country of import, the transit countries, where appropriate, and the final recipient and the description and quantity of the articles. |
Article 8
Marking of firearms
1. For the purpose of identifying and tracing each firearm, States Parties shall:
(a) |
At the time of manufacture of each firearm, either require unique marking providing the name of the manufacturer, the country or place of manufacture and the serial number, or maintain any alternative unique user-friendly marking with simple geometric symbols in combination with a numeric and/or alphanumeric code, permitting ready identification by all States of the country of manufacture; |
(b) |
Require appropriate simple marking on each imported firearm, permitting identification of the country of import and, where possible, the year of import and enabling the competent authorities of that country to trace the firearm, and a unique marking, if the firearm does not bear such a marking. The requirements of this subparagraph need not be applied to temporary imports of firearms for verifiable lawful purposes; |
(c) |
Ensure, at the time of transfer of a firearm from government stocks to permanent civilian use, the appropriate unique marking permitting identification by all States Parties of the transferring country. |
2. States Parties shall encourage the firearms manufacturing industry to develop measures against the removal or alteration of markings.
Article 9
Deactivation of firearms
A State Party that does not recognize a deactivated firearm as a firearm in accordance with its domestic law shall take the necessary measures, including the establishment of specific offences if appropriate, to prevent the illicit reactivation of deactivated firearms, consistent with the following general principles of deactivation:
(a) |
All essential parts of a deactivated firearm are to be rendered permanently inoperable and incapable of removal, replacement or modification in a manner that would permit the firearm to be reactivated in any way; |
(b) |
Arrangements are to be made for deactivation measures to be verified, where appropriate, by a competent authority to ensure that the modifications made to a firearm render it permanently inoperable; |
(c) |
Verification by a competent authority is to include a certificate or record attesting to the deactivation of the firearm or a clearly visible mark to that effect stamped on the firearm. |
Article 10
General requirements for export, import and transit licensing or authorization systems
1. Each State Party shall establish or maintain an effective system of export and import licensing or authorization, as well as of measures on international transit, for the transfer of firearms, their parts and components and ammunition.
2. Before issuing export licences or authorizations for shipments of firearms, their parts and components and ammunition, each State Party shall verify:
(a) |
That the importing States have issued import licences or authorizations; and |
(b) |
That, without prejudice to bilateral or multilateral agreements or arrangements favouring landlocked States, the transit States have, at a minimum, given notice in writing, prior to shipment, that they have no objection to the transit. |
3. The export and import licence or authorization and accompanying documentation together shall contain information that, at a minimum, shall include the place and the date of issuance, the date of expiration, the country of export, the country of import, the final recipient, a description and the quantity of the firearms, their parts and components and ammunition and, whenever there is transit, the countries of transit. The information contained in the import licence must be provided in advance to the transit States.
4. The importing State Party shall, upon request, inform the exporting State Party of the receipt of the dispatched shipment of firearms, their parts and components or ammunition.
5. Each State Party shall, within available means, take such measures as may be necessary to ensure that licensing or authorization procedures are secure and that the authenticity of licensing or authorization documents can be verified or validated.
6. States Parties may adopt simplified procedures for the temporary import and export and the transit of firearms, their parts and components and ammunition for verifiable lawful purposes such as hunting, sport shooting, evaluation, exhibitions or repairs.
Article 11
Security and preventive measures
In an effort to detect, prevent and eliminate the theft, loss or diversion of, as well as the illicit manufacturing of and trafficking in, firearms, their parts and components and ammunition, each State Party shall take appropriate measures:
(a) |
To require the security of firearms, their parts and components and ammunition at the time of manufacture, import, export and transit through its territory; and |
(b) |
To increase the effectiveness of import, export and transit controls, including, where appropriate, border controls, and of police and customs transborder cooperation. |
Article 12
Information
1. Without prejudice to Articles 27 and 28 of the Convention, States Parties shall exchange among themselves, consistent with their respective domestic legal and administrative systems, relevant case-specific information on matters such as authorized producers, dealers, importers, exporters and, whenever possible, carriers of firearms, their parts and components and ammunition.
2. Without prejudice to Articles 27 and 28 of the Convention, States Parties shall exchange among themselves, consistent with their respective domestic legal and administrative systems, relevant information on matters such as:
(a) |
Organized criminal groups known to take part or suspected of taking part in the illicit manufacturing of or trafficking in firearms, their parts and components and ammunition; |
(b) |
The means of concealment used in the illicit manufacturing of or trafficking in firearms, their parts and components and ammunition and ways of detecting them; |
(c) |
Methods and means, points of dispatch and destination and routes customarily used by organized criminal groups engaged in illicit trafficking in firearms, their parts and components and ammunition; and |
(d) |
Legislative experiences and practices and measures to prevent, combat and eradicate the illicit manufacturing of and trafficking in firearms, their parts and components and ammunition. |
3. States Parties shall provide to or share with each other, as appropriate, relevant scientific and technological information useful to law enforcement authorities in order to enhance each other’s abilities to prevent, detect and investigate the illicit manufacturing of and trafficking in firearms, their parts and components and ammunition and to prosecute the persons involved in those illicit activities.
4. States Parties shall cooperate in the tracing of firearms, their parts and components and ammunition that may have been illicitly manufactured or trafficked. Such cooperation shall include the provision of prompt responses to requests for assistance in tracing such firearms, their parts and components and ammunition, within available means.
5. Subject to the basic concepts of its legal system or any international agreements, each State Party shall guarantee the confidentiality of and comply with any restrictions on the use of information that it receives from another State Party pursuant to this article, including proprietary information pertaining to commercial transactions, if requested to do so by the State Party providing the information. If such confidentiality cannot be maintained, the State Party that provided the information shall be notified prior to its disclosure.
Article 13
Cooperation
1. States Parties shall cooperate at the bilateral, regional and international levels to prevent, combat and eradicate the illicit manufacturing of and trafficking in firearms, their parts and components and ammunition.
2. Without prejudice to Article 18, paragraph 13, of the Convention, each State Party shall identify a national body or a single point of contact to act as liaison between it and other States Parties on matters relating to this Protocol.
3. States Parties shall seek the support and cooperation of manufacturers, dealers, importers, exporters, brokers and commercial carriers of firearms, their parts and components and ammunition to prevent and detect the illicit activities referred to in paragraph 1 of this article.
Article 14
Training and technical assistance
States Parties shall cooperate with each other and with relevant international organizations, as appropriate, so that States Parties may receive, upon request, the training and technical assistance necessary to enhance their ability to prevent, combat and eradicate the illicit manufacturing of and trafficking in firearms, their parts and components and ammunition, including technical, financial and material assistance in those matters identified in Articles 29 and 30 of the Convention.
Article 15
Brokers and brokering
1. With a view to preventing and combating illicit manufacturing of and trafficking in firearms, their parts and components and ammunition, States Parties that have not yet done so shall consider establishing a system for regulating the activities of those who engage in brokering. Such a system could include one or more measures such as:
(a) |
Requiring registration of brokers operating within their territory; |
(b) |
Requiring licensing or authorization of brokering; or |
(c) |
Requiring disclosure on import and export licences or authorizations, or accompanying documents, of the names and locations of brokers involved in the transaction. |
2. States Parties that have established a system of authorization regarding brokering as set forth in paragraph 1 of this article are encouraged to include information on brokers and brokering in their exchanges of information under Article 12 of this Protocol and to retain records regarding brokers and brokering in accordance with Article 7 of this Protocol.
III. FINAL PROVISIONS
Article 16
Settlement of disputes
1. States Parties shall endeavour to settle disputes concerning the interpretation or application of this Protocol through negotiation.
2. Any dispute between two or more States Parties concerning the interpretation or application of this Protocol that cannot be settled through negotiation within a reasonable time shall, at the request of one of those States Parties, be submitted to arbitration. If, six months after the date of the request for arbitration, those States Parties are unable to agree on the organization of the arbitration, any one of those States Parties may refer the dispute to the International Court of Justice by request in accordance with the Statute of the Court.
3. Each State Party may, at the time of signature, ratification, acceptance or approval of or accession to this Protocol, declare that it does not consider itself bound by paragraph 2 of this article. The other States Parties shall not be bound by paragraph 2 of this article with respect to any State Party that has made such a reservation.
4. Any State Party that has made a reservation in accordance with paragraph 3 of this article may at any time withdraw that reservation by notification to the Secretary-General of the United Nations.
Article 17
Signature, ratification, acceptance, approval and accession
1. This Protocol shall be open to all States for signature at United Nations Headquarters in New York from the thirtieth day after its adoption by the General Assembly until 12 December 2002.
2. This Protocol shall also be open for signature by regional economic integration organizations provided that at least one member State of such organization has signed this Protocol in accordance with paragraph 1 of this article.
3. This Protocol is subject to ratification, acceptance or approval. Instruments of ratification, acceptance or approval shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. A regional economic integration organization may deposit its instrument of ratification, acceptance or approval if at least one of its member States has done likewise. In that instrument of ratification, acceptance or approval, such organization shall declare the extent of its competence with respect to the matters governed by this Protocol. Such organization shall also inform the depositary of any relevant modification in the extent of its competence.
4. This Protocol is open for accession by any State or any regional economic integration organization of which at least one member State is a Party to this Protocol. Instruments of accession shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. At the time of its accession, a regional economic integration organization shall declare the extent of its competence with respect to matters governed by this Protocol. Such organization shall also inform the depositary of any relevant modification in the extent of its competence.
Article 18
Entry into force
1. This Protocol shall enter into force on the ninetieth day after the date of deposit of the fortieth instrument of ratification, acceptance, approval or accession, except that it shall not enter into force before the entry into force of the Convention. For the purpose of this paragraph, any instrument deposited by a regional economic integration organization shall not be counted as additional to those deposited by member States of such organization.
2. For each State or regional economic integration organization ratifying, accepting, approving or acceding to this Protocol after the deposit of the fortieth instrument of such action, this Protocol shall enter into force on the thirtieth day after the date of deposit by such State or organization of the relevant instrument or on the date this Protocol enters into force pursuant to paragraph 1 of this article, whichever is the later.
Article 19
Amendment
1. After the expiry of five years from the entry into force of this Protocol, a State Party to the Protocol may propose an amendment and file it with the Secretary-General of the United Nations, who shall thereupon communicate the proposed amendment to the States Parties and to the Conference of the Parties to the Convention for the purpose of considering and deciding on the proposal. The States Parties to this Protocol meeting at the Conference of the Parties shall make every effort to achieve consensus on each amendment. If all efforts at consensus have been exhausted and no agreement has been reached, the amendment shall, as a last resort, require for its adoption a two-thirds majority vote of the States Parties to this Protocol present and voting at the meeting of the Conference of the Parties.
2. Regional economic integration organizations, in matters within their competence, shall exercise their right to vote under this article with a number of votes equal to the number of their member States that are Parties to this Protocol. Such organizations shall not exercise their right to vote if their member States exercise theirs and vice versa.
3. An amendment adopted in accordance with paragraph 1 of this article is subject to ratification, acceptance or approval by States Parties.
4. An amendment adopted in accordance with paragraph 1 of this article shall enter into force in respect of a State Party ninety days after the date of the deposit with the Secretary-General of the United Nations of an instrument of ratification, acceptance or approval of such amendment.
5. When an amendment enters into force, it shall be binding on those States Parties which have expressed their consent to be bound by it. Other States Parties shall still be bound by the provisions of this Protocol and any earlier amendments that they have ratified, accepted or approved.
Article 20
Denunciation
1. A State Party may denounce this Protocol by written notification to the Secretary-General of the United Nations. Such denunciation shall become effective one year after the date of receipt of the notification by the Secretary-General.
2. A regional economic integration organization shall cease to be a Party to this Protocol when all of its member States have denounced it.
Article 21
Depositary and languages
1. The Secretary-General of the United Nations is designated depositary of this Protocol.
2. The original of this Protocol, of which the Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish texts are equally authentic, shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.
IN WITNESS WHEREOF, the undersigned plenipotentiaries, being duly authorized thereto by their respective Governments, have signed this Protocol.
PROTOCOLO
contra la fabricación y el tráfico ilícitos de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones, que complementa la Convención de las Naciones Unidas contra la Delincuencia Organizada Transnacional
PREÁMBULO
LOS ESTADOS PARTE EN EL PRESENTE PROTOCOLO,
CONSCIENTES de la urgente necesidad de prevenir, combatir y erradicar la fabricación y el tráfico ilícito de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones, a causa de los efectos perjudiciales de estas actividades para la seguridad de cada Estado y región y del mundo en general, que ponen en peligro el bienestar de los pueblos, su desarrollo económico y social y su derecho a vivir en paz,
CONVENCIDOS, por tanto, de la necesidad de que los Estados adopten todas las medidas apropiadas a tal fin, incluidas medidas de cooperación internacional y de otra índole en los planos regional y mundial.
RECORDANDO la resolución 53/111 de la Asamblea General, de 9 de diciembre de 1998, en la que la Asamblea decidió establecer un comité especial intergubernamental de composición abierta con la finalidad de elaborar una convención internacional amplia contra la delincuencia organizada transnacional y de examinar la posibilidad de elaborar, entre otras cosas, un instrumento internacional contra la fabricación y el tráfico ilícitos de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones,
TENIENDO PRESENTES los principios de igualdad de derechos y de libre determinación de los pueblos, consagrados en la Carta de las Naciones Unidas y en la Declaración sobre los principios de Derecho internacional referentes a las relaciones de amistad y a la cooperación entre los Estados de conformidad con la Carta de las Naciones Unidas,
CONVENCIDOS de que complementar la Convención de las Naciones Unidas contra la Delincuencia Organizada Transnacional con un instrumento internacional contra la fabricación y el tráfico ilícitos de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones, será de utilidad para prevenir y combatir esos delitos,
HAN ACORDADO LO SIGUIENTE:
I. DISPOSICIONES GENERALES
Artículo 1
Relación con la Convención de las Naciones Unidas contra la Delincuencia Organizada Transnacional
1. El presente Protocolo complementa la Convención de las Naciones Unidas contra la Delincuencia Organizada Transnacional y se interpretará juntamente con la Convención.
2. Las disposiciones de la Convención se aplicarán mutatis mutantis al presente Protocolo, a menos que en él se disponga otra cosa.
3. Los delitos tipificados con arreglo al artículo 5 del presente Protocolo se considerarán delito tipificados con arreglo a la Convención.
Artículo 2
Finalidad
La finalidad del presente Protocolo es promover, facilitar y reforzar la cooperación entre los Estados Parte con el propósito de prevenir, combatir y erradicar la fabricación y el tráfico ilícitos de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones.
Artículo 3
Definiciones
Para los fines del presente Protocolo:
a) |
por «arma de fuego» se entenderá toda arma portátil que tenga cañón y que lance, esté concebida para lanzar o pueda transformarse fácilmente para lanzar un balín, una bala o un proyectil por la acción de un explosivo, excluidas las armas de fuego antiguas o sus réplicas. Las armas de fuego antiguas y sus réplicas se definirán de conformidad con el Derecho interno. En ningún caso, sin embargo, podrán incluir armas de fuego fabricadas después de 1899; |
b) |
por «piezas y componentes» se entenderá todo elemento o elemento de repuesto específicamente concebido para un arma de fuego e indispensables para su funcionamiento, incluidos el cañón, la caja o el cajón, el cerrojo o el tambor, el cierre o el bloqueo del cierre y todo dispositivo concebido o adaptado para disminuir el sonido causado por un arma de fuego; |
c) |
por «municiones» se entenderá el cartucho completo o sus componentes, entre ellos las vainas, los cebos, la carga propulsora, las balas o proyectiles utilizados en las armas de fuego, siempre que estos componentes estén de por sí sujetos a autorización en el respectivo Estado Parte; |
d) |
por «fabricación ilícita» se entenderá la fabricación o el montaje de armas de fuego, sus piezas y componentes o municiones:
La concesión de licencia o autorización respecto de la fabricación de piezas y componentes se hará de conformidad con el Derecho interno; |
e) |
por «tráfico ilícito» se entenderá la importación, exportación, adquisición, venta, entrega, traslado o transferencia de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones desde o a través del territorio de un Estado Parte al de otro Estado Parte si cualquiera de los Estados Parte interesados no lo autoriza conforme a lo dispuesto en el presente Protocolo o si las armas de fuego no han sido marcadas conforme a lo dispuesto en el artículo 8 del presente Protocolo; |
f) |
por «localización» se entenderá el rastreo sistemático de las armas de fuego y, de ser posible, de sus piezas y componentes y municiones, desde el fabricante al comprador, con el fin de ayudar a las autoridades componentes de los Estados Parte a detectar, investigar y analizar la fabricación y el tráfico ilícitos. |
Artículo 4
Ámbito de aplicación
1. A menos que contenga una disposición en contrario, el presente Protocolo se aplicará a la prevención de la fabricación y el tráfico ilícitos de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones y a la investigación y el enjuiciamiento de los delitos tipificados con arreglo al artículo 5 del presente Protocolo cuando esos delitos sean de carácter transnacional y entrañen la participación de un grupo delictivo organizado.
2. El presente Protocolo no se aplicará a las transacciones entre Estados ni a las transferencias estatales cuando la aplicación del Protocolo pudiera perjudicar el derecho de un Estado Parte a adoptar medidas en aras de la seguridad nacional en consonancia con la carta de las Naciones Unidas.
Artículo 5
Penalización
1. Cada Estado Parte adoptará las medidas legislativas o de otra índole que sean necesarias para tipificar como delito las siguientes conductas. Cuando se cometan intencionalmente:
a) |
la fabricación ilícita de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones; |
b) |
el tráfico ilícito de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones; |
c) |
la falsificación o la obliteración, supresión o alteración ilícitas de la(s) marca(s) de un arma de fuego requeridas de conformidad con el artículo 8 del presente Protocolo. |
2. Cada Estado Parte adoptará, asimismo, las medidas legislativas y de otra índole que sean necesarias para tipificar como delito las siguientes conductas:
a) |
con sujeción a los conceptos básicos de su ordenamiento jurídico, la tentativa de comisión de un delito tipificado con arreglo al apartado 1 del presente artículo o la participación de él como cómplice, y |
b) |
la organización, dirección, ayuda, incitación, facilitación o asesoramiento para la comisión de delito tipificado con arreglo al apartado 1 del presente artículo. |
Artículo 6
Decomiso, incautación y disposición
1. A reserva de lo dispuesto en el artículo 12 de la Convención, los Estados Parte adoptarán, en la mayor medida posible de conformidad con su ordenamiento jurídico interno, las medidas que sean necesarias para permitir el decomiso de las armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones que hayan sido objeto de fabricación o tráfico ilícitos.
2. Los Estados Parte adoptarán, de conformidad con su ordenamiento jurídico interno, las medidas necesarias para impedir que las armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones que hayan sido objeto de fabricación o tráfico ilícitos caigan en manos de personas no autorizadas, en particular mediante la incautación y destrucción de esas armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones, a menos que se haya autorizado oficialmente otra forma de disposición, siempre y cuando se hayan marcado las armas de fuego y se hayan registrado los métodos para la disposición de esas armas de fuego y municiones.
II. PREVENCIÓN
Artículo 7
Registros
Cada Estado Parte garantizará el mantenimiento, por un período no inferior a diez años, de la información relativa a las armas de fuego y, cuando sea apropiado y factible, de la información relativa a sus piezas y componentes y municiones que sea necesaria para localizar e identificar las armas de fuego y, cuando sea apropiado y factible, sus piezas y componentes y municiones que hayan sido objeto de fabricación o tráfico ilícitos, así como para evitar y detectar esas actividades. Esa información incluirá:
a) |
las marcas pertinentes requeridas de conformidad con el artículo 8 del presente Protocolo; |
b) |
en los casos que entrañen transacciones internacionales con armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones, las fechas de emisión y expiración de las licencias o autorizaciones correspondientes, el país de importación, los países de tránsito, cuando proceda, y el receptor final, así como la descripción y la cantidad de los artículos. |
Artículo 8
Marcación de las armas de fuego
1. A los efectos de identificar y localizar cada arma de fuego, los Estados Parte:
a) |
en el momento de la fabricación de cada arma de fuego exigirán que esta sea marcada con una marca distintiva que indique el nombre del fabricante, el país o lugar de fabricación y el número de serie, o mantendrán cualquier otra marca distintiva y fácil de emplear que ostente símbolos geométricos sencillos, junto con un código numérico y/o alfanumérico, y que permita a todos los Estados Parte identificar sin dificultad el país de fabricación; |
b) |
exigirán que se aplique a toda arma de fuego importada una marca sencilla y apropiada que permita identificar el país de importación y, de ser posible, el año de esta, y permita, asimismo, a las autoridades competentes de ese país localizar el arma de fuego, así como una marca distintiva, si el arma de fuego no la lleva. Los requisitos del presente apartado no tendrán que aplicarse a la importación temporal de armas de fuego con fines lícitos verificables; |
c) |
velarán por que, en el momento en que se transfiera un arma de fuego de las existencias estatales a la utilización civil con carácter permanente, se aplique a dicha arma distintiva apropiada que permita a todos los Estados Parte identificar el país que realiza la transferencia. |
2. Los Estados Parte alentarán a la industria de fabricación de armas de fuego a formular medidas contra la supresión o la alteración de las marcas.
Artículo 9
Desactivación de las armas de fuego
Todo Estado Parte que, de conformidad con su Derecho interno, no reconozca como arma de fuego un arma desactivada adoptará las medidas que sean necesarias, incluida la tipificación de delitos específicos, si procede, a fin de prevenir la reactivación ilícita de las armas de fuego desactivadas, en consonancia con los siguientes principios generales de desactivación:
a) |
todas las piezas esenciales de un arma desactivadas se tornarán permanentemente inservibles y no susceptibles de ser retiradas, sustituidas o modificadas de cualquier forma que pueda permitir su reactivación; |
b) |
se adoptarán disposiciones para que una autoridad competente verifique, cuando proceda, las medidas de desactivación, a fin de garantizar que las modificaciones aportadas al arma de fuego la inutilizan permanentemente; |
c) |
la verificación por una autoridad competente comprenderá la expedición de un certificado o la anotación en un registro en que se haga constar la desactivación del arma de fuego o la inclusión de una marca a esos efectos claramente visible en el arma de fuego. |
Artículo 10
Requisitos generales para sistemas de licencias o autorizaciones de exportación, importación y tránsito
1. Cada Estado Parte establecerá o mantendrá un sistema eficaz de licencias o autorizaciones de exportación e importación, así como de medidas aplicables al tránsito internacional, para la transferencia de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones.
2. Antes de emitir licencias o autorizaciones de exportación para la expedición de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones, cada Estado Parte se asegurará de que:
a) |
los Estados importadores hayan emitido las correspondientes licencias o autorizaciones, y |
b) |
los Estados de tránsito hayan al menos comunicado por escrito, con anterioridad a la expedición, que no se oponen al tránsito, sin perjuicio de los acuerdos o arreglos bilaterales o multilaterales destinados a favorecer a los Estados sin litoral. |
3. La licencia o autorización de exportación e importación y la documentación que la acompañe contendrán conjuntamente información que, como mínimo, comprenda el lugar y la fecha de expiración, el país de exportación, el país de importación, el destino final, una descripción y la cantidad de las armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones y, cuando haya tránsito, los países de tránsito. La información contenida en la licencia de importación deberá facilitarse a los Estados de tránsito con antelación.
4. El Estado Parte importador notificará al Estado Parte exportador, previa solicitud, la recepción de las remesas de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones que le hayan sido enviadas.
5. Cada Estado Parte adoptará, dentro de sus posibilidades, las medidas necesarias para garantizar que los procedimientos de licencia o autorización sean seguros y que la autenticidad de los documentos de licencia o autorización pueda ser verificada o validada.
6. Los Estados Parte podrán adoptar procedimientos simplificados para la importación y exportación temporales y para el tránsito de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones para fines lícitos verificables, tales como cacerías, prácticas de tiro deportivo, pruebas, exposiciones o reparaciones.
Artículo 11
Medidas de seguridad y prevención
A fin de detectar, prevenir y eliminar el robo, la pérdida o la desviación, así como la fabricación y el tráfico ilícitos de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones, cada Estado Parte adoptará medidas apropiadas para:
a) |
exigir que se garantice la seguridad de las armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones en el curso de su fabricación, su importación y exportación y su tránsito a través de su territorio, y |
b) |
aumentar la eficacia de los controles de importación, exportación y tránsito, incluidos, cuando proceda, los controles fronterizos, así como de la cooperación transfronteriza entre los servicios policiales y aduaneros. |
Artículo 12
Información
1. Sin perjuicio de lo dispuesto en los artículos 27 y 28 de la Convención, los Estados Parte intercambiarán, de conformidad con sus respectivos ordenamientos jurídicos y administrativos internos, información pertinente para cada caso específico sobre cuestiones como los fabricantes, agentes comerciales, importadores y exportadores y, de ser posible, transportista autorizados de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones.
2. Sin perjuicio de lo dispuesto en los artículos 27 y 28 de la Convención, los Estados Parte intercambiarán, de conformidad con sus respectivos ordenamientos jurídicos y administrativos internos, información pertinente sobre cuestiones como:
a) |
los grupos delictivos organizados, efectiva o presuntamente involucrados en la fabricación o el tráfico ilícitos de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones; |
b) |
los medios de ocultación utilizados en la fabricación o el tráfico ilícitos de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones, así como las formas de detectarlos; |
c) |
los métodos y medios, los lugares de expedición y de destino y las rutas que habitualmente utilizan los grupos delictivos organizados que participan en el tráfico ilícito de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones, y |
d) |
experiencias de carácter legislativo, así como prácticas y medidas conexas, para prevenir, combatir y erradicar la fabricación y el tráfico ilícitos de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones. |
3. Los Estados Parte se facilitarán, según proceda, toda información científica y tecnológica pertinente que sea de utilidad para las autoridades encargadas de hacer cumplir la ley, a fin de reforzar mutuamente su capacidad de prevenir, detectar e investigar la fabricación y el tráfico ilícitos de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones, y de enjuiciar a las personas involucradas en esas actividades ilícitas.
4. Los Estados Parte cooperarán en la localización de las armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones que puedan haber sido objeto de fabricación o tráfico ilícitos. Esa cooperación incluirá la respuesta rápida de los Estados Parte a toda solicitud de asistencia para localizar esas armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones, dentro de los medios disponibles.
5. Con sujeción a los conceptos básicos de su ordenamiento jurídico o a cualesquiera acuerdos internacionales, cada Estado Parte garantizará la confidencialidad y acatará las restricciones impuestas a la utilización de toda información que reciba de otro Estado Parte de conformidad con el presente artículo, incluida información de dominio privado sobre transacciones comerciales, cuando así lo solicite el Estado Parte que facilita la información. Si no es posible mantener la confidencialidad, antes de revelar la información se dará cuenta de ello al Estado Parte que la facilitó.
Artículo 13
Cooperación
1. Los Estados Parte cooperarán en los planos bilateral, regional e internacional a fin de prevenir, combatir y erradicar la fabricación y el tráfico ilícitos de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones.
2. Sin perjuicio de lo dispuesto en el apartado 13 del artículo 18 de la Convención, cada Estado Parte designará un órgano nacional o un punto de contacto central encargado de mantener el enlace con los demás Estados Parte en toda cuestión relativa al presente Protocolo.
3. Los Estados Parte procurarán obtener el apoyo y la cooperación de los fabricantes, agentes comerciales, importadores, exportadores, corredores y transportistas comerciales de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones, a fin de prevenir y detectar las actividades ilícitas mencionadas en el apartado 1 del presente artículo.
Artículo 14
Capacitación y asistencia técnica
Los Estados Parte cooperarán entre sí y con las organizaciones internacionales pertinentes, según proceda, a fin de que los Estados Parte que lo soliciten reciban la formación y asistencia técnica requeridas para reforzar su capacidad de prevenir, combatir y erradicar la fabricación y el tráfico ilícitos de armas de fuego, sus piezas y componentes y municiones, incluida la asistencia técnica, financiera y material que proceda en las cuestiones enunciadas en los artículos 29 y 30 de la Convención.
Artículo 15
Corredores y corretaje
1. Con miras a prevenir y combatir la fabricación y el tráfico ilícitos de armas de fuego, con sus piezas y componentes y municiones, los Estados Parte que aún no lo hayan hecho considerarán la posibilidad de establecer un sistema de reglamentación de las actividades de las personas dedicadas al corretaje. Ese sistema podría incluir una o varias de las siguientes medidas:
a) |
exigir la inscripción en un registro de los corredores que actúen en su territorio; |
b) |
exigir una licencia o autorización para el ejercicio del corretaje, o |
c) |
exigir que en las licencias o autorizaciones de importación y de exportación, o en la documentación adjunta a la mercancía, se consigne el nombre y la ubicación de los corredores que intervengan en la transacción. |
2. Se alienta a los Estados Parte que hayan establecido un sistema de autorización de las operaciones de corretaje como el descrito en el apartado 1 del presente artículo a que incluyan datos sobre los corredores y las operaciones de corretaje en sus intercambios de información efectuados con arreglo al artículo 12 del presente Protocolo y a lo previsto en el artículo 7 del presente Protocolo.
III. DISPOSICIONES FINALES
Artículo 16
Solución de controversias
1. Los Estados Parte procurarán solucionar toda controversia relacionada con la interpretación o aplicación del presente Protocolo mediante la negociación.
2. Toda controversia entre dos o más Estados Parte acerca de la interpretación o aplicación del presente Protocolo que no pueda resolverse mediante la negociación dentro de un plazo razonable deberá, a solicitud de uno de esos Estados Parte, someterse a arbitraje. Si, seis meses después de la fecha de la solicitud de arbitraje, esos Estados Parte no ha podido ponerse de acuerdo sobre la organización del arbitraje, cualquiera de esas Partes podrá remitir la controversia a la Corte Internacional de Justicia mediante solicitud conforme al Estatuto de la Corte.
3. Cada Estado Parte podrá, en el momento de la firma, ratificación, aceptación o aprobación del presente Protocolo o de la adhesión a él, declarar que no se considera vinculado por el apartado 2 del presente artículo. Los demás Estados Parte no quedarán vinculados por el apartado 2 del presente artículo respecto de todo Estado Parte que haya hecho esa reserva.
4. El Estado Parte que haya hecho una reserva de conformidad con el apartado 3 del presente artículo podrá en cualquier momento retirar esa reserva notificándola al Secretario General de las Naciones Unidas.
Artículo 17
Firma, ratificación, aceptación, aprobación y adhesión
1. El presente Protocolo estará abierto a la firma de todos los Estados en la sede de las Naciones Unidas en Nueva York desde el trigésimo día de su aprobación por la Asamblea General hasta el 12 de diciembre de 2002.
2. El Presente Protocolo también estará abierto a la firma de las organizaciones regionales de integración económica, siempre que al menos uno de los Estados miembros de tales organizaciones haya firmado el presente Protocolo de conformidad con lo dispuesto en el apartado 1 del presente artículo.
3. El presente Protocolo estará sujeto a ratificación, aceptación o aprobación. Los instrumentos de ratificación, aceptación o aprobación se depositarán en poder del Secretario General de las Naciones Unidas. Las organizaciones regionales de integración económica podrán depositar su instrumento de ratificación, aceptación o aprobación si por lo menos uno de sus Estados miembros ha procedido de igual manera. En ese instrumento de ratificación, aceptación o aprobación, esas organizaciones declararán el alcance de su competencia con respecto a las cuestiones regidas por el presente Protocolo. Dichas organizaciones comunicarán también al depositario cualquier modificación pertinente del alcance de su competencia.
4. El presente Protocolo estará abierto a la adhesión de todos los Estados u organizaciones regionales de integración económica que cuente por lo menos con un Estado miembro que sea Parte en el presente Protocolo. Los instrumentos de adhesión se depositarán en poder del Secretario General de las Naciones Unidas. En el momento de su adhesión, las organizaciones regionales de integración económica declararán el alcance de su competencia con respecto a las cuestiones regidas por el presente Protocolo. Dichas organizaciones comunicarán también al depositario cualquier modificación pertinente del alcance de su competencia.
Artículo 18
Entrada en vigor
1. El presente Protocolo entrará en vigor el nonagésimo día después de la fecha en que se haya depositado el cuadragésimo instrumento de ratificación, aceptación, aprobación o adhesión, a condición de que no entre en vigor antes de la entrada en vigor de la Convención. A los efectos del presente apartado, los instrumentos depositados por una organización regional de integración económica no se considerarán adicionales a los depositados por los Estados miembros de tal organización.
2. Para cada Estado u organización regional de integración económica que ratifique, acepte el presente Protocolo o se adhiera a él después de haberse depositado el cuadragésimo instrumento de ratificación, aceptación, aprobación o adhesión, el presente Protocolo entrará en vigor el trigésimo día después de la fecha en que ese Estado u organización haya depositado el instrumento pertinente o en la fecha de su entrada en vigor con arreglo al apartado 1 del presente artículo, si esta es posterior.
Artículo 19
Enmienda
1. Cuando hayan transcurrido cinco años desde la entrada en vigor del presente Protocolo, los Estados Parte podrán proponer enmiendas por escrito al Secretario General de las Naciones Unidas, quien a continuación comunicará toda enmienda propuesta a los Estados Parte y a la Conferencia de las Partes en la Convención para que la examinen y decidan al respecto. Los Estados Parte en el presente Protocolo reunidos en la Conferencia de las Partes harán todo lo posible por lograr un consenso sobre cada enmienda. Si se han agotado todas las posibilidades de lograr un consenso y no se ha llegado a un acuerdo, la aprobación de la enmienda exigirá, en última instancia, una mayoría de dos tercios de los Estados Parte en el presente Protocolo presentes y votantes en la sesión de la Conferencia de las Partes.
2. Las organizaciones regionales de integración económica, en asuntos de su competencia, ejercerán su derecho de voto con arreglo al presente artículo con un número de votos igual al número de sus Estados miembros que sean Partes en el presente Protocolo. Dichas organizaciones no ejercerán su derecho a voto si sus Estados miembros ejercen el suyo y viceversa.
3. Toda enmienda aprobada de conformidad con el apartado 1 del presente artículo estará sujeta a ratificación, aceptación o aprobación por los Estados Parte.
4. Toda enmienda refrendada de conformidad con el apartado 1 del presente artículo entrará en vigor respecto de un Estado Parte noventa días después de la fecha en que este deposite en poder del Secretario General de las Naciones Unidas un instrumento de ratificación, aceptación o aprobación de esta enmienda.
5. Cuando una enmienda entre en vigor, será vinculante para los Estados Parte que hayan expresado su consentimiento al respecto. Los demás Estados Parte quedarán sujetos a las disposiciones del presente Protocolo, así como a cualquier otra enmienda anterior que hubiesen ratificado, aceptado o aprobado.
Artículo 20
Denuncia
1. Los Estados Parte podrán denunciar el presente Protocolo mediante notificación escrita al Secretario General de las Naciones Unidas. La denuncia surtirá efecto un año después de la fecha en que el Secretario General haya recibido la notificación.
2. Las organizaciones regionales de integración económica dejarán de ser Partes en el presente Protocolo cuando lo hayan denunciado todos sus Estados miembros.
Artículo 21
Depositario e idiomas
1. El Secretario General de las Naciones Unidas será el depositario del presente Protocolo.
2. El original del presente Protocolo, cuyos textos en árabe, chino, español, francés, inglés y ruso son igualmente auténticos, se depositará en poder del Secretario General de las Naciones Unidas.
EN FE DE LO CUAL, los plenipotenciarios infrascritos, debidamente autorizados por sus respectivos Gobiernos, han firmado el presente Protocolo.
PROTOCOLE
contre la fabrication et le trafic illicites d’armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions, additionnel à la convention des Nations unies contre la criminalité transnationale organisée
PRÉAMBULE
LES ÉTATS PARTIES AU PRÉSENT PROTOCOLE,
CONSCIENTS qu’il est urgent de prévenir, de combattre et d’éradiquer la fabrication et le trafic illicites des armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions, étant donné que ces activités sont préjudiciables à la sécurité de chaque État, de chaque région et du monde dans son ensemble, qu’elles constituent une menace pour le bien-être des peuples, pour leur promotion sociale et économique et pour leur droit à vivre en paix;
CONVAINCUS, par conséquent, qu’il est nécessaire que tous les États prennent toutes les mesures appropriées à cette fin, y compris des activités de coopération internationale et d’autres mesures aux niveaux régional et mondial;
RAPPELANT la résolution 53/111 de l’Assemblée générale du 9 décembre 1998, dans laquelle l’Assemblée a décidé de créer un comité intergouvernemental spécial à composition non limitée chargé d’élaborer une convention internationale générale contre la criminalité transnationale organisée et d’examiner s’il y avait lieu d’élaborer, notamment, un instrument international visant à lutter contre la fabrication et le trafic illicites d’armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions;
AYANT À L’ESPRIT le principe de l’égalité de droits des peuples et de leur droit à disposer d’eux-mêmes, tel que consacré dans la charte des Nations unies et dans la déclaration relative aux principes du droit international touchant les relations amicales et la coopération entre les États conformément à la charte des Nations unies;
CONVAINCUS que le fait d’adjoindre à la convention des Nations unies contre la criminalité transnationale organisée un instrument international contre la fabrication et le trafic illicites d’armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions aidera à prévenir et à combattre ce type de criminalité,
SONT CONVENUS DE CE QUI SUIT:
I. DISPOSITIONS GÉNÉRALES
Article premier
Relation avec la convention des Nations unies contre la criminalité transnationale organisée
1. Le présent protocole complète la convention des Nations unies contre la criminalité transnationale organisée. Il est interprété conjointement avec la convention.
2. Les dispositions de la convention s’appliquent mutatis mutandis au présent protocole, sauf disposition contraire dudit protocole.
3. Les infractions établies conformément à l’article 5 du présent protocole sont considérées comme des infractions établies conformément à la convention.
Article 2
Objet
Le présent protocole a pour objet de promouvoir, de faciliter et de renforcer la coopération entre les États parties en vue de prévenir, de combattre et d’éradiquer la fabrication et le trafic illicites des armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions.
Article 3
Terminologie
Aux fins du présent protocole:
a) |
l’expression «arme à feu» désigne toute arme à canon portative qui propulse des plombs, une balle ou un projectile par l’action d’un explosif, ou qui est conçue pour ce faire ou peut être aisément transformée à cette fin, à l’exclusion des armes à feu anciennes ou de leurs répliques. Les armes à feu anciennes et leurs répliques sont définies conformément au droit interne. Cependant, les armes à feu anciennes n’incluent en aucun cas les armes à feu fabriquées après 1899; |
b) |
l’expression «pièces et éléments» désigne tout élément ou élément de remplacement spécifiquement conçu pour une arme à feu et indispensable à son fonctionnement, notamment le canon, la carcasse ou la boîte de culasse, la glissière ou le barillet, la culasse mobile ou le bloc de culasse, ainsi que tout dispositif conçu ou adapté pour atténuer le bruit causé par un tir d’arme à feu; |
c) |
le terme «munitions» désigne l’ensemble de la cartouche ou ses éléments, y compris les étuis, les amorces, la poudre propulsive, les balles ou les projectiles, utilisés dans une arme à feu, sous réserve que lesdits éléments soient eux-mêmes soumis à autorisation dans l’État partie considéré; |
d) |
l’expression «fabrication illicite» désigne la fabrication ou l’assemblage d’armes à feu, de leurs pièces et éléments ou de munitions:
Des licences ou autorisations de fabrication de pièces et d’éléments sont délivrées conformément au droit interne; |
e) |
l’expression «trafic illicite» désigne l’importation, l’exportation, l’acquisition, la vente, la livraison, le transport ou le transfert d’armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions à partir du territoire d’un État partie ou à travers ce dernier vers le territoire d’un autre État partie si l’un des États parties concernés ne l’autorise pas conformément aux dispositions du présent protocole ou si les armes à feu ne sont pas marquées conformément à l’article 8 du présent protocole; |
f) |
le terme «traçage» désigne le suivi systématique du parcours des armes à feu et, si possible, de leurs pièces, éléments et munitions depuis le fabricant jusqu’à l’acheteur en vue d’aider les autorités compétentes des États parties à déceler et analyser la fabrication et le trafic illicites et à mener des enquêtes. |
Article 4
Champ d’application
1. Le présent protocole s’applique, sauf disposition contraire, à la prévention de la fabrication et du trafic illicites des armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions et aux enquêtes et poursuites relatives aux infractions établies conformément à l’article 5 dudit protocole, lorsque ces infractions sont de nature transnationale et qu’un groupe criminel organisé y est impliqué.
2. Le présent protocole ne s’applique pas aux transactions entre États ou aux transferts d’État dans les cas où son application porterait atteinte au droit d’un État partie de prendre, dans l’intérêt de la sécurité nationale, des mesures compatibles avec la charte des Nations unies.
Article 5
Incrimination
1. Chaque État partie adopte les mesures législatives et autres nécessaires pour conférer le caractère d’infraction pénale lorsque les actes ont été commis intentionnellement:
a) |
à la fabrication illicite d’armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions; |
b) |
au trafic illicite d’armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions; |
c) |
à la falsification ou à l’effacement, à l’enlèvement ou à l’altération de façon illégale de la (des) marque(s) que doit porter une arme à feu en vertu de l’article 8 du présent protocole. |
2. Chaque État partie adopte également les mesures législatives et autres nécessaires pour conférer le caractère d’infraction pénale:
a) |
sous réserve des concepts fondamentaux de son système juridique, au fait de tenter de commettre une infraction établie conformément au paragraphe 1 du présent article ou de s’en rendre complice; et |
b) |
au fait d’organiser, de diriger, de faciliter, d’encourager ou de favoriser au moyen d’une aide ou de conseils, la commission d’une infraction établie conformément au paragraphe 1 du présent article. |
Article 6
Confiscation, saisie et disposition
1. Sans préjudice de l’article 12 de la convention, les États parties adoptent, dans toute la mesure possible dans le cadre de leurs systèmes juridiques nationaux, les mesures nécessaires pour permettre la confiscation des armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions ayant fait l’objet d’une fabrication ou d’un trafic illicites.
2. Les États parties adoptent, dans le cadre de leurs systèmes juridiques nationaux, les mesures nécessaires pour empêcher que les armes à feu, leurs pièces, éléments et munitions ayant fait l’objet d’une fabrication et d’un trafic illicites ne tombent entre les mains de personnes non autorisées en saisissant et détruisant lesdites armes, leurs pièces, éléments et munitions sauf si une autre mesure de disposition a été officiellement autorisée, à condition que ces armes aient été marquées et que les méthodes de disposition desdites armes et des munitions aient été enregistrées.
II. PRÉVENTION
Article 7
Conservation des informations
Chaque État partie assure la conservation, pendant au moins dix ans, des informations sur les armes à feu et, lorsqu’il y a lieu et si possible, sur leurs pièces, éléments et munitions, qui sont nécessaires pour assurer le traçage et l’identification de celles de ces armes à feu et, lorsqu’il y a lieu et si possible, de leurs pièces, éléments et munitions qui font l’objet d’une fabrication ou d’un trafic illicites ainsi que pour prévenir et détecter ces activités. Ces informations sont les suivantes:
a) |
les marques appropriées requises en vertu de l’article 8 du présent protocole; |
b) |
dans le cas de transactions internationales portant sur des armes à feu, leurs pièces, éléments et munitions, les dates de délivrance et d’expiration des licences ou autorisations voulues, le pays d’exportation, le pays d’importation, les pays de transit, le cas échéant, et le destinataire final ainsi que la description et la quantité des articles. |
Article 8
Marquage des armes à feu
1. Aux fins de l’identification et du traçage de chaque arme à feu, les États parties:
a) |
au moment de la fabrication de chaque arme à feu, soit exigent un marquage unique indiquant le nom du fabricant, le pays ou le lieu de fabrication et le numéro de série, soit conservent tout autre marquage unique et d’usage facile comportant des symboles géométriques simples combinés à un code numérique et/ou alphanumérique, permettant à tous les États d’identifier facilement le pays de fabrication; |
b) |
exigent un marquage approprié simple sur chaque arme à feu importée, permettant d’identifier le pays importateur et, si possible, l’année d’importation et rendant possible le traçage de l’arme à feu par les autorités compétentes de ce pays, ainsi qu’une marque unique, si l’arme à feu ne porte pas une telle marque. Les conditions énoncées au présent alinéa n’ont pas à être appliquées aux importations temporaires d’armes à feu à des fins licites vérifiables; |
c) |
assurent, au moment du transfert d’une arme à feu des stocks de l’État en vue d’un usage civil permanent, le marquage approprié unique permettant à tous les États parties d’identifier le pays de transfert. |
2. Les États parties encouragent l’industrie des armes à feu à concevoir des mesures qui empêchent d’enlever ou d’altérer les marques.
Article 9
Neutralisation des armes à feu
Un État partie qui, dans son droit interne, ne considère pas une arme à feu neutralisée comme une arme à feu prend les mesures nécessaires, y compris l’établissement d’infractions spécifiques, s’il y a lieu, pour prévenir la réactivation illicite des armes à feu neutralisées, conformément aux principes généraux de neutralisation ci-après:
a) |
rendre définitivement inutilisables et impossibles à enlever, remplacer ou modifier en vue d’une réactivation quelconque, toutes les parties essentielles d’une arme à feu neutralisée; |
b) |
prendre des dispositions pour, s’il y a lieu, faire vérifier les mesures de neutralisation par une autorité compétente, afin de garantir que les modifications apportées à une arme à feu la rendent définitivement inutilisable; |
c) |
prévoir dans le cadre de la vérification par l’autorité compétente la délivrance d’un certificat ou d’un document attestant la neutralisation de l’arme à feu, ou l’application à cet effet sur l’arme à feu d’une marque clairement visible. |
Article 10
Obligations générales concernant les systèmes de licences ou d’autorisations d’exportation, d’importation et de transit
1. Chaque État partie établit ou maintient un système efficace de licences ou d’autorisations d’exportation et d’importation, ainsi que de mesures sur le transit international, pour le transfert d’armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions.
2. Avant de délivrer des licences ou autorisations d’exportation pour des envois d’armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions, chaque État partie vérifie que:
a) |
les États importateurs ont délivré des licences ou autorisations d’importation; et |
b) |
les États de transit ont au moins notifié par écrit, avant l’envoi, qu’ils ne s’opposent pas au transit, ceci sans préjudice des accords ou arrangements bilatéraux et multilatéraux en faveur des États sans littoral. |
3. La licence ou l’autorisation d’exportation et d’importation et la documentation qui l’accompagne contiennent des informations qui, au minimum, incluent le lieu et la date de délivrance, la date d’expiration, le pays d’exportation, le pays d’importation, le destinataire final, la désignation des armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions et leur quantité et, en cas de transit, les pays de transit. Les informations figurant dans la licence d’importation doivent être fournies à l’avance aux États de transit.
4. L’État partie importateur informe l’État partie exportateur, sur sa demande, de la réception des envois d’armes à feu, de leurs pièces et éléments ou de munitions.
5. Chaque État partie prend, dans la limite de ses moyens, les mesures nécessaires pour faire en sorte que les procédures d’octroi de licences ou d’autorisations soient sûres et que l’authenticité des licences ou autorisations puisse être vérifiée ou validée.
6. Les États parties peuvent adopter des procédures simplifiées pour l’importation et l’exportation temporaires et pour le transit d’armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions, à des fins légales vérifiables telles que la chasse, le tir sportif, l’expertise, l’exposition ou la réparation.
Article 11
Mesures de sécurité et de prévention
Afin de détecter, de prévenir et d’éliminer les vols, pertes ou détournements, ainsi que la fabrication et le trafic illicites d’armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions, chaque État partie prend les mesures appropriées:
a) |
pour exiger la sécurité des armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions au moment de la fabrication, de l’importation, de l’exportation et du transit par son territoire; et |
b) |
pour accroître l’efficacité des contrôles des importations, des exportations et du transit, y compris, lorsqu’il y a lieu, des contrôles aux frontières, ainsi que l’efficacité de la coopération transfrontière entre la police et les services douaniers. |
Article 12
Information
1. Sans préjudice des articles 27 et 28 de la convention, les États parties échangent, conformément à leurs systèmes juridiques et administratifs respectifs, des informations pertinentes, dans chaque cas d’espèce, concernant notamment les fabricants, négociants, importateurs, exportateurs et, chaque fois que cela est possible, transporteurs autorisés d’armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions.
2. Sans préjudice des articles 27 et 28 de la convention, les États parties échangent, conformément à leurs systèmes juridiques et administratifs respectifs, des informations pertinentes concernant notamment:
a) |
les groupes criminels organisés dont on sait ou dont on soupçonne qu’ils participent à la fabrication ou au trafic illicites d’armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions; |
b) |
les moyens de dissimulation utilisés dans la fabrication ou le trafic illicites des armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions et les moyens de les détecter; |
c) |
les méthodes et moyens, les points d’expédition et de destination et les itinéraires habituellement utilisés par les groupes criminels organisés se livrant au trafic illicite d’armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions; et |
d) |
les données d’expérience d’ordre législatif ainsi que les pratiques et mesures tendant à prévenir, combattre et éradiquer la fabrication et le trafic illicites des armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions. |
3. Les États parties se communiquent ou s’échangent, selon qu’il convient, des informations scientifiques et technologiques pertinentes utiles aux services de détection et de répression en vue de renforcer mutuellement leur capacité de prévenir et de déceler la fabrication et le trafic illicites d’armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions, de mener des enquêtes et d’engager des poursuites contre les personnes impliquées dans ces activités illicites.
4. Les États parties coopèrent pour le traçage des armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions ayant pu faire l’objet d’une fabrication ou d’un trafic illicites et ils répondent rapidement, dans la limite de leurs moyens, aux demandes d’aide dans ce domaine.
5. Sous réserve des concepts fondamentaux de son système juridique ou de tous accords internationaux, chaque État partie qui reçoit d’un autre État partie, en application du présent article, des informations, y compris des informations exclusives concernant des transactions commerciales, garantit leur confidentialité et respecte toutes restrictions à leur usage s’il en est prié par l’État partie qui les fournit. Si une telle confidentialité ne peut pas être assurée, l’État partie qui a fourni les informations en est avisé avant que celles-ci soient divulguées.
Article 13
Coopération
1. Les États parties coopèrent aux niveaux bilatéral, régional et international pour prévenir, combattre et éradiquer la fabrication et le trafic illicites d’armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions.
2. Sans préjudice du paragraphe 13 de l’article 18 de la convention, chaque État partie désigne un organisme national ou un point de contact unique chargé d’assurer la liaison avec d’autres États parties pour les questions relatives au présent protocole.
3. Les États parties cherchent à obtenir l’appui et la coopération des fabricants, négociants, importateurs, exportateurs, courtiers et transporteurs commerciaux d’armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions afin de prévenir et de détecter les activités illicites visées au paragraphe 1 du présent article.
Article 14
Formation et assistance technique
Les États parties coopèrent entre eux et avec les organisations internationales compétentes, selon qu’il convient, de façon à pouvoir recevoir, sur demande, la formation et l’assistance technique nécessaires pour améliorer leur capacité de prévenir, combattre et éradiquer la fabrication et le trafic illicites d’armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions, y compris une assistance technique, financière et matérielle pour les questions visées aux articles 29 et 30 de la convention.
Article 15
Courtiers et courtage
1. En vue de prévenir et de combattre la fabrication et le trafic illicites d’armes à feu, de leurs pièces, éléments et munitions, les États parties qui ne l’ont pas encore fait envisagent d’établir un système de réglementation des activités de ceux qui pratiquent le courtage. Un tel système pourrait inclure une ou plusieurs mesures telles que:
a) |
l’exigence d’un enregistrement des courtiers exerçant sur leur territoire; |
b) |
l’exigence d’une licence ou d’une autorisation de courtage; ou |
c) |
l’exigence de l’indication sur les licences ou autorisations d’importation et d’exportation, ou sur les documents d’accompagnement, du nom et de l’emplacement des courtiers participant à la transaction. |
2. Les États parties qui ont établi un système d’autorisations concernant le courtage, tel qu’énoncé au paragraphe 1 du présent article, sont encouragés à fournir des renseignements sur les courtiers et le courtage lorsqu’ils échangent des informations au titre de l’article 12 du présent protocole et à conserver les renseignements relatifs aux courtiers et au courtage conformément à l’article 7 du présent protocole.
III. DISPOSITIONS FINALES
Article 16
Règlement des différends
1. Les États parties s’efforcent de régler les différends concernant l’interprétation ou l’application du présent protocole par voie de négociation.
2. Tout différend entre deux États parties ou plus concernant l’interprétation ou l’application du présent protocole qui ne peut être réglé par voie de négociation dans un délai raisonnable est, à la demande de l’un de ces États parties, soumis à l’arbitrage. Si, dans un délai de six mois à compter de la date de la demande d’arbitrage, les États parties ne peuvent s’entendre sur l’organisation de l’arbitrage, l’un quelconque d’entre eux peut soumettre le différend à la Cour internationale de justice en adressant une requête conformément au statut de la Cour.
3. Chaque État partie peut, au moment de la signature, de la ratification, de l’acceptation ou de l’approbation du présent protocole ou de l’adhésion à celui-ci, déclarer qu’il ne se considère pas lié par le paragraphe 2 du présent article. Les autres États parties ne sont pas liés par le paragraphe 2 du présent article envers tout État partie ayant émis une telle réserve.
4. Tout État partie qui a émis une réserve en vertu du paragraphe 3 du présent article peut la retirer à tout moment en adressant une notification au secrétaire général de l’Organisation des Nations unies.
Article 17
Signature, ratification, acceptation, approbation et adhésion
1. Le présent protocole sera ouvert à la signature de tous les États au siège de l’Organisation des Nations unies, à New York, à compter du trentième jour suivant son adoption par l’Assemblée générale et jusqu’au 12 décembre 2002.
2. Le présent protocole est également ouvert à la signature des organisations régionales d’intégration économique à la condition qu’au moins un État membre d’une telle organisation ait signé le présent protocole conformément au paragraphe 1 du présent article.
3. Le présent protocole est soumis à ratification, acceptation ou approbation. Les instruments de ratification, d’acceptation ou d’approbation seront déposés auprès du secrétaire général de l’Organisation des Nations unies. Une organisation régionale d’intégration économique peut déposer ses instruments de ratification, d’acceptation ou d’approbation si au moins un de ses États membres l’a fait. Dans cet instrument de ratification, d’acceptation ou d’approbation, cette organisation déclare l’étendue de sa compétence concernant les questions régies par le présent protocole. Elle informe également le dépositaire de toute modification pertinente de l’étendue de sa compétence.
4. Le présent protocole est ouvert à l’adhésion de tout État ou de toute organisation régionale d’intégration économique dont au moins un État membre est partie au présent protocole. Les instruments d’adhésion sont déposés auprès du secrétaire général de l’Organisation des Nations unies. Au moment de son adhésion, une organisation régionale d’intégration économique déclare l’étendue de sa compétence concernant les questions régies par le présent protocole. Elle informe également le dépositaire de toute modification pertinente de l’étendue de sa compétence.
Article 18
Entrée en vigueur
1. Le présent protocole entrera en vigueur le quatre-vingt-dixième jour suivant la date de dépôt du quarantième instrument de ratification, d’acceptation, d’approbation ou d’adhésion, étant entendu qu’il n’entrera pas en vigueur avant que la convention n’entre elle-même en vigueur. Aux fins du présent paragraphe, aucun des instruments déposés par une organisation régionale d’intégration économique n’est considéré comme un instrument venant s’ajouter aux instruments déjà déposés par les États membres de cette organisation.
2. Pour chaque État ou organisation régionale d’intégration économique qui ratifiera, acceptera ou approuvera le présent protocole ou y adhérera après le dépôt du quarantième instrument pertinent, le présent protocole entrera en vigueur le trentième jour suivant la date de dépôt de l’instrument pertinent par ledit État ou ladite organisation ou à la date à laquelle il entre en vigueur en application du paragraphe 1 du présent article, si celle-ci est postérieure.
Article 19
Amendement
1. À l’expiration d’un délai de cinq ans à compter de l’entrée en vigueur du présent protocole, un État partie au protocole peut proposer un amendement et en déposer le texte auprès du secrétaire général de l’Organisation des Nations unies. Ce dernier communique alors la proposition d’amendement aux États parties et à la conférence des parties à la convention en vue de l’examen de la proposition et de l’adoption d’une décision. Les États parties au présent protocole réunis en conférence des parties n’épargnent aucun effort pour parvenir à un consensus sur tout amendement. Si tous les efforts en ce sens ont été épuisés sans qu’un accord soit intervenu, il faudra, en dernier recours, pour que l’amendement soit adopté, un vote à la majorité des deux tiers des États parties au présent protocole présents à la conférence des parties et exprimant leur vote.
2. Les organisations régionales d’intégration économique disposent, pour exercer, en vertu du présent article, leur droit de vote dans les domaines qui relèvent de leur compétence, d’un nombre de voix égal au nombre de leurs États membres parties au présent protocole. Elles n’exercent pas leur droit de vote si leurs États membres exercent le leur, et inversement.
3. Un amendement adopté conformément au paragraphe 1 du présent article est soumis à ratification, acceptation ou approbation des États parties.
4. Un amendement adopté conformément au paragraphe 1 du présent article entrera en vigueur pour un État partie quatre-vingt-dix jours après la date de dépôt par ledit État partie auprès du secrétaire général de l’Organisation des Nations unies d’un instrument de ratification, d’acceptation ou d’approbation dudit amendement.
5. Un amendement entré en vigueur a force obligatoire à l’égard des États parties qui ont exprimé leur consentement à être liés par lui. Les autres États parties restent liés par les dispositions du présent protocole et tous amendements antérieurs qu’ils ont ratifiés, acceptés ou approuvés.
Article 20
Dénonciation
1. Un État partie peut dénoncer le présent protocole par notification écrite adressée au secrétaire général de l’Organisation des Nations unies. Une telle dénonciation prend effet un an après la date de réception de la notification par le secrétaire général.
2. Une organisation régionale d’intégration économique cesse d’être partie au présent protocole lorsque tous ses États membres l’ont dénoncé.
Article 21
Dépositaire et langues
1. Le secrétaire général de l’Organisation des Nations unies est le dépositaire du présent protocole.
2. L’original du présent protocole, dont les textes anglais, arabe, chinois, espagnol, français et russe font également foi, sera déposé auprès du secrétaire général de l’Organisation des Nations unies.
EN FOI DE QUOI, les plénipotentiaires soussignés, à ce dûment autorisés par leurs gouvernements respectifs, ont signé le présent protocole.
MÄÄRUSED
25.3.2014 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
L 89/28 |
KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 294/2014,
20. märts 2014,
millega kiidetakse heaks oluline muudatus kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste registrisse kantud nimetuse spetsifikaadis [Lenteja de Tierra de Campos (KGT)]
EUROOPA KOMISJON,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,
võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta määrust (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta, (1) eriti selle artikli 52 lõiget 2,
ning arvestades järgmist:
(1) |
Määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 53 lõike 1 esimese lõigu kohaselt vaatas komisjon läbi Hispaania taotluse, millega soovitakse saada heakskiit komisjoni määruse (EÜ) nr 1485/2007 (2) alusel registreeritud kaitstud geograafilise tähise „Lenteja Pardina de Tierra de Campos” spetsifikaadi muudatusele. |
(2) |
Kuna asjaomane muudatus ei ole väike määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 53 lõike 2 tähenduses, avaldas komisjon kõnealuse määruse artikli 50 lõike 2 punkti a kohase muutmistaotluse Euroopa Liidu Teatajas (3). |
(3) |
Kuna komisjon ei ole saanud ühtegi määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 51 kohast vastuväidet, tuleb spetsifikaadi muudatus heaks kiita, |
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:
Artikkel 1
Kiidetakse heaks Euroopa Liidu Teatajas avaldatud spetsifikaadi muudatus seoses käesoleva määruse lisas esitatud nimetusega.
Artikkel 2
Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.
Brüssel, 20. märts 2014
Komisjoni nimel presidendi eest
komisjoni liige
Dacian CIOLOȘ
(1) ELT L 343, 14.12.2012, lk 1.
(2) ELT L 330, 15.12.2007, lk 13.
(3) ELT C 293, 9.10.2013, lk 10.
LISA
Aluslepingu I lisas loetletud inimtoiduks ettenähtud põllumajandustooted
Klass 1.6. Puuviljad, köögiviljad ja teraviljad töötlemata ja töödeldud kujul
HISPAANIA
Lenteja de Tierra de Campos (KGT)
25.3.2014 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
L 89/30 |
KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 295/2014,
20. märts 2014,
millega kiidetakse heaks oluline muudatus kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste registrisse kantud nimetuse spetsifikaadis [Antequera (KPN)]
EUROOPA KOMISJON,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,
võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta määrust (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta, (1) eriti selle artikli 52 lõiget 2,
ning arvestades järgmist:
(1) |
Vastavalt määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 53 lõike 1 esimesele lõigule vaatas komisjon läbi Hispaania taotluse saada heakskiit komisjoni määrusega (EÜ) nr 417/2006 (2) registreeritud kaitstud päritolunimetuse „Antequera” spetsifikaadi muudatusele. |
(2) |
Kuna asjaomane muudatus ei ole väike määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 53 lõike 2 tähenduses, avaldas komisjon kõnealuse määruse artikli 50 lõike 2 punkti a kohase muutmistaotluse Euroopa Liidu Teatajas (3). |
(3) |
Kuna komisjon ei ole saanud ühtegi määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 51 kohast vastuväidet, tuleb spetsifikaadi muudatus heaks kiita, |
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:
Artikkel 1
Kiidetakse heaks Euroopa Liidu Teatajas avaldatud spetsifikaadi muudatus seoses käesoleva määruse lisas esitatud nimetusega.
Artikkel 2
Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.
Brüssel, 20. märts 2014
Komisjoni nimel presidendi eest
komisjoni liige
Dacian CIOLOȘ
(1) ELT L 343, 14.12.2012, lk 1.
(2) ELT L 72, 11.3.2006, lk 8.
(3) ELT C 299, 15.10.2013, lk 13.
LISA
Aluslepingu I lisas loetletud inimtoiduks ettenähtud põllumajandustooted
Klass 1.5. Õlid ja rasvad (või, margariin, õli jne)
HISPAANIA
Antequera (KPN)
25.3.2014 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
L 89/32 |
KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 296/2014,
20. märts 2014,
millega kiidetakse heaks oluline muudatus kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste registrisse kantud nimetuse spetsifikaadis [Neufchâtel (KPN)]
EUROOPA KOMISJON,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,
võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta määrust (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta, (1) eriti selle artikli 52 lõiget 2,
ning arvestades järgmist:
(1) |
Vastavalt määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 53 lõike 1 esimesele lõigule vaatas komisjon läbi Prantsusmaa taotluse saada heakskiit komisjoni määrusega (EÜ) nr 1107/96 (2) registreeritud kaitstud päritolunimetuse „Neufchâtel” spetsifikaadi muudatusele. |
(2) |
Kuna asjaomane muudatus ei ole väike määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 53 lõike 2 tähenduses, avaldas komisjon kõnealuse määruse artikli 50 lõike 2 punkti a kohase muutmistaotluse Euroopa Liidu Teatajas (3). |
(3) |
Kuna komisjon ei ole saanud ühtegi määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 51 kohast vastuväidet, tuleb spetsifikaadi muudatus heaks kiita, |
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:
Artikkel 1
Kiidetakse heaks Euroopa Liidu Teatajas avaldatud spetsifikaadi muudatus seoses käesoleva määruse lisas esitatud nimetusega.
Artikkel 2
Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.
Brüssel, 20. märts 2014
Komisjoni nimel presidendi eest
komisjoni liige
Dacian CIOLOȘ
(1) ELT L 343, 14.12.2012, lk 1.
(2) EÜT L 148, 21.6.1996, lk 1.
(3) ELT C 316, 30.10.2013, lk 14.
LISA
Aluslepingu I lisas loetletud inimtoiduks ettenähtud põllumajandustooted
Klass 1.3. Juust
PRANTSUSMAA
Neufchâtel (KPN)
25.3.2014 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
L 89/34 |
KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 297/2014,
20. märts 2014,
millega kiidetakse heaks oluline muudatus kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste registrisse kantud nimetuse spetsifikaadis [Valençay (KPN)]
EUROOPA KOMISJON,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,
võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta määrust (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta, (1) eriti selle artikli 52 lõiget 2,
ning arvestades järgmist:
(1) |
Vastavalt määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 53 lõike 1 esimesele lõigule vaatas komisjon läbi Prantsusmaa taotluse saada heakskiit komisjoni määrusega (EÜ) nr 1437/2004 (2) registreeritud kaitstud päritolunimetuse „Valençay” spetsifikaadi muudatusele. |
(2) |
Kuna asjaomane muudatus ei ole väike määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 53 lõike 2 tähenduses, avaldas komisjon kõnealuse määruse artikli 50 lõike 2 punkti a kohase muutmistaotluse Euroopa Liidu Teatajas (3). |
(3) |
Kuna komisjon ei ole saanud ühtegi määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 51 kohast vastuväidet, tuleb spetsifikaadi muudatus heaks kiita, |
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:
Artikkel 1
Kiidetakse heaks Euroopa Liidu Teatajas avaldatud spetsifikaadi muudatus seoses käesoleva määruse lisas esitatud nimetusega.
Artikkel 2
Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.
Brüssel, 20. märts 2014
Komisjoni nimel presidendi eest
komisjoni liige
Dacian CIOLOȘ
(1) ELT L 343, 14.12.2012, lk 1.
(2) ELT L 265, 12.8.2004, lk 3.
(3) ELT C 296, 12.10.2013, lk 4.
LISA
Aluslepingu I lisas loetletud inimtoiduks ettenähtud põllumajandustooted
Klass 1.3. Juust
PRANTSUSMAA
Valençay (KPN)
25.3.2014 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
L 89/36 |
KOMISJONI MÄÄRUS (EL) nr 298/2014,
21. märts 2014,
millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1333/2008 II lisa ning komisjoni määruse (EL) nr 231/2012 lisa seoses magneesiumdivesinikdifosfaadi kasutamisega kergitusaine ja happesuse regulaatorina
(EMPs kohaldatav tekst)
EUROOPA KOMISJON,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,
võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1333/2008 toidu lisaainete kohta, (1) eriti selle artikli 10 lõiget 3, artiklit 14 ning artikli 30 lõiget 5,
võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1331/2008, millega kehtestatakse toidu lisaainete, toiduensüümide ning toidu lõhna- ja maitseainete lubade andmise ühtne menetlus, (2) eriti selle artikli 7 lõiget 5,
ning arvestades järgmist:
(1) |
Määruse (EÜ) nr 1333/2008 II lisas on sätestatud liidu loetelu toidus kasutada lubatud lisaainete kohta ja kõnealuste lisaainete kasutamise tingimused. |
(2) |
Komisjoni määruses (EL) nr 231/2012 (3) on sätestatud määruse (EÜ) nr 1333/2008 II ja III lisas loetletud toidu lisaainete spetsifikatsioonid. |
(3) |
Liidu loetelusid ja spetsifikatsioone võib komisjoni algatusel või pärast taotluse esitamist ajakohastada määruse (EÜ) nr 1331/2008 artikli 3 lõikes 1 osutatud ühtse menetluse kohaselt. |
(4) |
7. aprillil 2011 on esitatud taotlus lubada kasutada magneesiumdivesinikdifosfaati kergitusaine ja happesuse regulaatorina teatavates toidukategooriates ning see taotlus tehti kättesaadavaks liikmesriikidele. |
(5) |
Fosforhapet, fosfaate, di-, tri- ja polüfosfaate (E 338–452) on lubatud kasutada valikpagaritoodetes kergitusainetena. Määruses (EL) nr 231/2012 määratletud difosfaate (E 450) võib kasutada alternatiivina naatriumalumiiniumfosfaadile (E541), vähendades seeläbi alumiiniumisisaldust töödeldud toitudes. Praegu määratletud difosfaatidel on kootav järelmaitse ning need võivad tõsta naatriumi kogusisaldust toidus. |
(6) |
Magneesiumdivesinikdifosfaadi spetsifikatsioonid tuleks sätestada määruses (EL) nr 231/2012 lisas, kuna kõnealust ainet võib kasutada muude difosfaatide alternatiivina, et vähendada kootavat järelmaitset ja hoida ära naatriumi taseme suurendamist toidus. Seetõttu tuleks lubada magneesiumdivesinikdifosfaadi kasutamist toidugruppides 6.2.1: Jahud, ainult isekerkiv jahu; 6.5: Nuudlid; 6.6: Tainad; 7.1: Saia-leivatooted ja 7.2: Valikpagaritooted. Magneesiumdivesinikdifosfaadile tuleks määrata number E 450 (ix). |
(7) |
Samades toidugruppides on juba lubatud kasutada samalaadseid aineid, nimelt ortofosforhappe mono- ja kahealuselisi magneesiumisoolasid (E 343i; E 343ii), millel on sama suur või suurem magneesiumisisaldus võrreldes magneesiumdivesinikdifosfaadiga. Magneesiumdivesinikdifosfaadi lisamisega alternatiivse difosfaadina määruse (EL) nr 231/2012 lisasse ja selle järgneva kasutamisega toiduainetes ei suurendata fosfori või magneesiumi omastamist. Seetõttu ei peeta määratluse kehtestamist ja eriloa andmist magneesiumdivesinikdifosfaadile (E 450 (ix)) kergitusaine ja happesuse regulaatorina ohtlikuks. |
(8) |
Vastavalt määruse (EÜ) nr 1331/2008 artikli 3 lõikele 2 peab komisjon määruse (EÜ) nr 1333/2008 II lisas sätestatud Euroopa Liidu toidu lisaainete loetelu ajakohastamiseks küsima Euroopa Toiduohutusameti arvamust, välja arvatud juhul, kui kõnealune ajakohastamine tõenäoliselt ei mõjuta inimeste tervist. Kuna magneesiumdivesinikdifosfaadi lisamist määruse (EÜ) nr 231/2012 lisasse ja magneesiumdivesinikdifosfaadi (E 450 (ix)) kasutamise lubamist kergitusainena ei peeta ohtlikuks, puudub vajadus Euroopa Toiduohutusameti arvamuse järele. |
(9) |
Määrusi (EÜ) nr 1333/2008 ja (EL) nr 231/2012 tuleks seetõttu vastavalt muuta. |
(10) |
Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee arvamusega, |
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:
Artikkel 1
Määruse (EÜ) nr 1333/2008 II lisa muudetakse vastavalt käesoleva määruse I lisale.
Artikkel 2
Määruse (EL) nr 231/2012 lisa muudetakse vastavalt käesoleva määruse II lisale.
Artikkel 3
Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.
Brüssel, 21. märts 2014
Komisjoni nimel
president
José Manuel BARROSO
(1) ELT L 354, 31.12.2008, lk 16.
(2) ELT L 354, 31.12.2008, lk 1.
(3) Komisjoni määrus (EL) nr 231/2012, 9. märts 2012, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1333/2008 II ja III lisas loetletud toidu lisaainete spetsifikatsioonid (ELT L 83, 22.3.2012, lk 1).
I LISA
Määruse (EÜ) nr 1333/2008 II lisa muudetakse järgmiselt.
1) |
C osa alapunktis l esitatud tabel asendatakse järgmise tabeliga:
|
2) |
Määruse (EÜ) nr 1333/2008 II lisa E osa muudetakse järgmiselt:
|
(1) E 450 ix) ei ole hõlmatud”
II LISA
Määruse (EL) nr 231/2012 lisasse lisatakse toidu lisaaine E 450 vii) spetsifikatsiooni järele järgmine kanne:
„E 450 ix) MAGNEESIUMDIVESINIKDIFOSFAAT |
|
Sünonüümid |
Happeline magneesiumpürofosfaat monomagneesiumdivesinikpürofosfaat; magneesiumdifosfaat, magneesiumpürofosfaat |
Määratlus |
Magneesiumdivesinikdifosfaat on difosforhappe happeline magneesiumisool. Seda toodetakse magneesiumhüdroksiidi vesidispersiooni aeglasel lisamisel fosforhappele, kuni on saavutatud Mg ja P vaheline molaarne suhe umbes 1:2. Reaktsiooni ajal hoitakse temperatuuri alla 60 °C. Reaktsioonisegule lisatakse ligikaudu 0,1 % vesinikperoksiidi ning seejärel pulp kuumutatakse ja jahvatatakse. |
EINECS |
244-016-8 |
Keemiline nimetus |
Magneesiumdivesinikdifosfaat |
Keemiline valem |
MgH2P2O7 |
Molekulmass |
200,25 |
Analüüs |
P2O5 sisaldus on vähemalt 68,0 % ning mitte üle 70,5 % (väljendatud P2O5-na) MgO sisaldus on vähemalt 18,0 % ning mitte üle 20,5 % (väljendatud MgO-na) |
Kauba kirjeldus |
Valget värvi kristallid või pulber |
Määramine |
|
Lahustuvus |
Vees lahustub halvasti, etanoolis praktiliselt ei lahustu |
Osakeste suurus: |
Keskmine osakeste suurus varieerub 10–50 μm vahel |
Puhtus |
|
Massikadu kuumutamisel |
Mitte üle 12 % (800 °C, 0,5 tundi) |
Fluoriid |
Mitte üle 20 mg/kg (väljendatud fluorina) |
Alumiinium |
Mitte üle 50 mg/kg |
Arseen |
Mitte üle 1 mg/kg |
Kaadmium |
Mitte üle 1 mg/kg. |
Plii |
Mitte üle 1 mg/kg” |
25.3.2014 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
L 89/41 |
KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 299/2014,
24. märts 2014,
millega kehtestatakse kindlad impordiväärtused, et määrata kindlaks teatava puu- ja köögivilja hind piiril
EUROOPA KOMISJON,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,
võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (1),
võttes arvesse komisjoni 7. juuni 2011. aasta rakendusmäärust (EL) nr 543/2011, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1234/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses puu- ja köögiviljasektori ning töödeldud puu- ja köögivilja sektoriga, (2) eriti selle artikli 136 lõiget 1,
ning arvestades järgmist:
(1) |
Määruses (EL) nr 543/2011 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel kehtestab komisjon kolmandatest riikidest importimisel kõnealuse määruse XVI lisa A osas sätestatud toodete ja ajavahemike kohta kindlad impordiväärtused. |
(2) |
Iga turustuspäeva kindel impordiväärtus on arvutatud rakendusmääruses (EL) nr 543/2011 artikli 136 lõike 1 kohaselt, võttes arvesse päevaandmete erinevust. Seetõttu peaks käesolev määrus jõustuma selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeval, |
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:
Artikkel 1
Käesoleva määruse lisas määratakse kindlaks rakendusmääruse (EL) nr 543/2011 artikliga 136 ette nähtud kindlad impordiväärtused.
Artikkel 2
Käesolev määrus jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.
Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.
Brüssel, 24. märts 2014
Komisjoni nimel presidendi eest
põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektor
Jerzy PLEWA
(1) ELT L 299, 16.11.2007, lk 1.
(2) ELT L 157, 15.6.2011, lk 1.
LISA
Kindlad impordiväärtused, et määrata kindlaks teatava puu- ja köögivilja hind piiril
(eurot 100 kg kohta) |
||
CN-kood |
Kolmanda riigi kood (1) |
Kindel impordiväärtus |
0702 00 00 |
MA |
58,9 |
TN |
83,0 |
|
TR |
94,5 |
|
ZZ |
78,8 |
|
0707 00 05 |
MA |
39,8 |
TR |
139,3 |
|
ZZ |
89,6 |
|
0709 93 10 |
MA |
37,7 |
TR |
98,4 |
|
ZZ |
68,1 |
|
0805 10 20 |
EG |
46,0 |
IL |
67,9 |
|
MA |
57,3 |
|
TN |
51,2 |
|
TR |
53,5 |
|
ZZ |
55,2 |
|
0805 50 10 |
TR |
68,2 |
ZZ |
68,2 |
|
0808 10 80 |
AR |
91,7 |
BR |
92,4 |
|
CL |
94,1 |
|
CN |
116,8 |
|
MK |
23,6 |
|
US |
187,9 |
|
ZA |
68,9 |
|
ZZ |
96,5 |
|
0808 30 90 |
AR |
97,0 |
CL |
125,8 |
|
TR |
127,0 |
|
ZA |
92,0 |
|
ZZ |
110,5 |
(1) Riikide nomenklatuur on sätestatud komisjoni määruses (EÜ) nr 1833/2006 (ELT L 354, 14.12.2006, lk 19). Kood „ZZ” tähistab „muud päritolu”.
25.3.2014 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
L 89/43 |
KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 300/2014,
24. märts 2014,
millega tühistatakse suhkrutoodetele teatavate tariifikvootide alusel väljaantavate impordilitsentside taotluste esitamise peatamine
EUROOPA KOMISJON,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,
võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (1),
võttes arvesse komisjoni 25. septembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 891/2009, millega avatakse teatavad ühenduse tariifikvoodid suhkrusektoris ja sätestatakse nende haldamine, (2) eriti selle artikli 5 lõiget 2,
ning arvestades järgmist:
(1) |
Kooskõlas määrusega (EÜ) nr 891/2009 peatati impordilitsentside taotluste esitamine järjekorranumbri 09.4321 all alates 27. septembrist 2013 komisjoni 26. septembri 2013. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 931/2013, millega kehtestatakse jaotuskoefitsient ajavahemikul 8.–14. septembrini 2013 taotletud impordilitsentside väljaandmiseks suhkrutoodetele teatavate tariifikvootide alusel ning peatatakse kõnealuste litsentside taotluste esitamine (3). |
(2) |
Pärast kasutamata jäänud ja/või osaliselt kasutatud litsentsidest teavitamist muutusid kõnealuse järjekorranumbri all märgitud kogused taas kättesaadavaks. Seepärast tuleks taotluste esitamise peatamine tühistada, |
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:
Artikkel 1
Määruses (EL) nr 931/2013 sätestatud impordilitsentside taotluste esitamise peatamine, mida kohaldati alates 27. septembrist 2013 seoses impordilitsentside väljaandmisega järjekorranumbri 09.4321 all, on tühistatud.
Artikkel 2
Käesolev määrus jõustub selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeval.
Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.
Brüssel, 24. märts 2014
Komisjoni nimel presidendi eest
põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektor
Jerzy PLEWA
(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 671.
(2) ELT L 254, 26.9.2009, lk 82.
(3) ELT L 255, 27.9.2013, lk 11.
OTSUSED
25.3.2014 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
L 89/44 |
NÕUKOGU OTSUS,
3. märts 2014,
millega volitatakse liikmesriike ratifitseerima Euroopa Liidu huvides relvakaubanduslepingut
(2014/165/EL)
EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114 ja artikli 207 lõiget 3 koostoimes artikli 218 lõike 6 punkti a alapunktiga v,
võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,
võttes arvesse Euroopa Parlamendi nõusolekut
ning arvestades järgmist:
(1) |
11. märtsil 2013 volitas nõukogu komisjoni pidama ÜRO raames läbirääkimisi relvakaubanduslepingu üle küsimustes, mis kuuluvad liidu ainupädevusse. |
(2) |
2. aprillil 2013 võttis ÜRO peaassamblee vastu relvakaubanduslepingu teksti. Peaassamblee palus ka peasekretäril kui relvakaubanduslepingu hoiulevõtjal avada relvakaubandusleping 3. juunil 2013 allkirjastamiseks ning kutsus kõiki riike üles kaaluma relvakaubanduslepingu allkirjastamist ning seejärel kooskõlas oma põhiseaduslike menetlustega selle osaliseks saamist esimesel võimalusel. |
(3) |
Relvakaubanduslepingu eesmärk on kehtestada rangeimad võimalikud ühtsed rahvusvahelised standardid tavarelvastuse rahvusvahelise kaubanduse reguleerimiseks või selle tõhustamiseks ning ennetada ja likvideerida ebaseaduslikku tavarelvadega kauplemist ning ennetada nende kõrvalesuunamist. Liikmesriigid väljendasid oma rahulolu läbirääkimiste tulemustega ja valmisolekut relvakaubandusleping kiiresti alla kirjutada ja ratifitseerida. |
(4) |
Mõned relvakaubanduslepingu sätted hõlmavad küsimusi, mis kuuluvad liidu ainupädevusse, kuna need kuuluvad ühise kaubanduspoliitika reguleerimisalasse või mõjutavad siseturu eeskirju tavarelvastuse ja lõhkeainete üleandmise kohta. |
(5) |
Euroopa Liit ei saa relvakaubanduslepingut alla kirjutada ja ratifitseerida, sest selle osalisteks saavad olla üksnes riigid. |
(6) |
27. mail 2013 võttis nõukogu vastu otsuse 2013/269/ÜVJP, millega volitatakse liikmesriike kirjutama Euroopa Liidu huvides alla relvakaubanduslepingule (1). |
(7) |
Seepärast peaks nõukogu kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 2 lõikega 1 volitama liikmesriike relvakaubandusleping liidu ainupädevusse kuuluvates küsimustes liidu huvides ratifitseerima, |
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:
Artikkel 1
Liikmesriike volitatakse relvakaubanduslepingut liidu ainupädevusse kuuluvates küsimustes liidu huvides ratifitseerima.
Artikkel 2
Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele.
Brüssel, 3. märts 2014
Nõukogu nimel
eesistuja
I. MICHELAKIS
(1) ELT L 155, 7.6.2013, lk 9.
25.3.2014 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
L 89/45 |
KOMISJONI RAKENDUSOTSUS,
21. märts 2014,
millega muudetakse otsust 2005/381/EÜ seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ rakendamist käsitleva küsimustikuga
(teatavaks tehtud numbri C(2014) 1726 all)
(EMPs kohaldatav tekst)
(2014/166/EL)
EUROOPA KOMISJON,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,
võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ, (1) eriti selle artikli 21 lõiget 1,
ning arvestades järgmist:
(1) |
Direktiivi 2003/87/EÜ artikli 21 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid esitama komisjonile igal aastal aruande kõnealuse direktiivi kohaldamise kohta. Direktiivi 2003/87/EÜ on pärast selle vastuvõtmist oluliselt muudetud ning komisjon on selle edasiseks rakendamiseks võtnud vastu mitu õigusakti. |
(2) |
Direktiivi 2003/87/EÜ muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2008/101/EÜ, (2) et lisada lennutegevus liidu kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/29/EÜ, (3) et täiustada ja laiendada liidu kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi. Komisjoni määruses (EL) nr 601/2012 (4) on sätestatud kasvuhoonegaaside heite ja tegevusandmete seire ja aruandluse eeskirjad ning komisjoni määruses (EL) nr 600/2012 (5) on sätestatud eeskirjad, milles käsitletakse kasvuhoonegaaside heitearuannete tõendamist, tõendajate akrediteerimist ja vastastikust tunnustamist ning akrediteerimisasutuste vastastikust hindamist. |
(3) |
Lisaks on komisjoni määruses (EL) nr 389/2013 (6) kindlaks määratud liidu registrit käsitlevad üldnõuded ning selle tööd ja hooldamist käsitlevad nõuded ning komisjoni otsuses 2011/278/EL (7) on sätestatud kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artiklile 10a. |
(4) |
Komisjoni otsuses 2005/381/EÜ (8) on sätestatud küsimustik, mida liikmesriigid peavad kasutama, kui nad koostavad aastaaruandeid, mille eesmärk on anda üksikasjalik ülevaade direktiivi 2003/87/EÜ kohaldamisest. Kõnealust küsimustikku muudeti komisjoni otsusega 2006/803/EÜ, (9) et võtta arvesse kogemusi, mida liikmesriigid ja komisjon said selle kasutamisest. |
(5) |
Muudetud direktiivi 2003/87/EÜ ja komisjoni vastu võetud õigusaktide kohaldamine ning täiendavad kogemused, mida liikmesriigid ja komisjon on küsimustiku kasutamisel saanud, on näidanud, et esitatava teabe sünergiat ja ühtsust on vaja suurendada. |
(6) |
Eelkõige tuleks muuta kooskõlas nimetatud õigusaktidega kõnealuses küsimustikus esitatud aruandlusnõudeid ning neid ühtlustatud viisil veelgi täiustada, et suurendada aruandlusprotsessi tõhusust ja parandada liikmesriikide esitatud teabe kvaliteeti. |
(7) |
Seepärast tuleks otsuse 2005/381/EÜ lisa muuta. |
(8) |
Käesoleva otsusega ette nähtud meetmed on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 525/2013 (10) artikli 26 alusel loodud kliimamuutuste komitee arvamusega, |
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:
Artikkel 1
Otsuse 2005/381/EÜ lisa asendatakse käesoleva otsuse lisaga.
Artikkel 2
Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele.
Brüssel, 21. märts 2014
Komisjoni nimel
komisjoni liige
Connie HEDEGAARD
(1) ELT L 275, 25.10.2003, lk 32.
(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/101/EÜ, 19. november 2008, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et lisada lennutegevus ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi (ELT L 8, 13.1.2009, lk 3).
(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/29/EÜ, 23. aprill 2009, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et täiustada ja laiendada ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi (ELT L 140, 5.6.2009, lk 63).
(4) Komisjoni määrus (EL) nr 601/2012, 21. juuni 2012, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ kohase kasvuhoonegaaside heite seire ja aruandluse kohta (ELT L 181, 12.7.2012, lk 30).
(5) Komisjoni määrus (EL) nr 600/2012, 21. juuni 2012, milles käsitletakse kasvuhoonegaaside heite- ja tonnkilomeetriaruannete tõendamist ja tõendajate akrediteerimist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2003/87/EÜ (ELT L 181, 12.7.2012, lk 1).
(6) Komisjoni määrus (EL) nr 389/2013, 2. mai 2013, millega luuakse liidu register vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2003/87/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsustele nr 280/2004/EÜ ja nr 406/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrused (EL) nr 920/2010 ja nr 1193/2011 (ELT L 122, 3.5.2013, lk 1).
(7) Komisjoni otsus 2011/278/EL, 27. aprill 2011, millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks (ELT L 130, 17.5.2011, lk 1).
(8) Komisjoni otsus 2005/381/EÜ, 4. mai 2005, millega kehtestatakse küsimustik Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ, kohaldamisest teatamise kohta (ELT L 126, 19.5.2005, lk 43).
(9) Komisjoni otsus 2006/803/EÜ, 23. november 2006, millega muudetakse otsust 2005/381/EÜ, millega kehtestatakse küsimustik Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ, kohaldamisest teatamise kohta (ELT L 329, 25.11.2006, lk 38).
(10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013, 21. mai 2013, kasvuhoonegaaside heite seire- ja aruandlusmehhanismi ning kliimamuutusi käsitleva muu olulise siseriikliku ja liidu teabe esitamise kohta ning otsuse nr 280/2004/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 165, 18.6.2013, lk 13).
LISA
„LISA
KÜSIMUSTIK DIREKTIIVI 2003/87/EÜ RAKENDAMISE KOHTA
1. Andmed aruande esitanud asutuse kohta
Organisatsiooni nimi ja osakond:
Kontaktisiku nimi:
Kontaktisiku ametinimetus:
Aadress:
Rahvusvaheline telefoninumber:
E-post:
2. Heitkogustega kauplemise süsteemi (ELi HKS) eest vastutavad ametiasutused ja asutuste töö koordineerimine
Selle alajaotuse küsimustele tuleb vastata 30. juuniks 2014 esitatavas aruandes ja järgmistes aruannetes, kui aruandeperioodi jooksul on tehtud muudatusi.
2.1. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis nende pädevate ametiasutuste nimed, lühendid ja kontaktandmed, kes osalevad teie liikmesriigis ELi HKSi rakendamises käitistele ja lennundusele. Vajaduse korral lisage ridu.
Palun märkige alljärgnevas tabelis Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 765/2008 (2) artikli 4 lõike 1 kohaselt nimetatud riikliku akrediteerimisasutuse nimi, lühend ja kontaktandmed.
Kas olete loonud komisjoni määruse (EL) nr 600/2012 (3) artikli 54 lõikega 2 ette nähtud riikliku sertifitseerimisasutuse tõendajate sertifitseerimiseks? Jah/ei Kui jah, siis märkige palun alljärgnevas tabelis riikliku sertifitseerimisasutuse nimi, lühend ja kontaktandmed.
Palun märkige alljärgnevas tabelis oma liikmesriigi registri haldaja nimi, lühend ja kontaktandmed.
|
2.2. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis asutuse lühendit kasutades, milline pädev asutus vastutab järgmiste ülesannete eest. Vajaduse korral lisage ridu. Kui lahter alljärgnevas tabelis on hall, siis ei ole ülesanne kas käitistele või lennundusele kohaldatav.
|
2.3. |
Kui teie liikmesriigis on määratud rohkem kui üks direktiivi 2003/87/EÜ artikli 18 kohane pädev asutus, siis milline neist on teie teabekeskus määruse (EL) nr 600/2012 artikli 69 lõike 2 tähenduses? Palun vastake, märkides asjaomane lühend alljärgnevasse tabelisse.
Kui teie liikmesriigis on määratud määrusega (EL) nr 601/2012 ette nähtud ülesannete täitmiseks rohkem kui üks pädev asutus, siis millised meetmed on kooskõlas määruse (EL) nr 601/2012 artikliga 10 võetud nende pädevate asutuste töö koordineerimiseks? Palun vastake, kasutades alljärgnevat tabelit. Vajaduse korral lisage ridu.
|
2.4. |
Kuidas on korraldatud määruse (EL) nr 600/2012 artikli 69 lõikega 1 ette nähtud tõhus teabevahetus ja koostöö riikliku akrediteerimisasutuse või vajaduse korral riikliku sertifitseerimisasutuse ja teie liikmesriigi pädeva asutuse vahel? Palun vastake, kasutades alljärgnevat tabelit. Vajaduse korral lisage ridu.
|
3. Tegevusalad, käitised ja õhusõiduki käitajad
Selle alajaotuse küsimuse 3.1 teisele allküsimusele ja küsimuse 3.2 teisele ja kolmandale allküsimusele tuleb vastata 30. juuniks 2014 esitatavas aruandes ja järgmistes aruannetes, kui aruandeperioodi jooksul on tehtud muudatusi.
3.A. Käitised
3.1. |
Kui mitu käitist tegutseb tegevusaladel ja tekitab kasvuhoonegaase, mis on loetletud direktiivi 2003/87/EÜ I lisas? Kui mitu nendest käitistest on määruse (EL) nr 601/2012 artikli 19 lõike 2 kohaselt A-, B- ja C-kategooria käitised? Kui mitu on määruse (EL) nr 601/2012 artikli 47 lõike 2 kohaselt väikeste heitkogustega käitised? Palun vastake, kasutades alljärgnevat tabelit.
Milliste I lisas nimetatud tegevusalade jaoks on teie liikmesriik vastavalt direktiivile 2003/87/EÜ lube väljastanud? Palun vastake, kasutades alljärgnevat tabelit.
|
3.2. |
Kas te olete direktiivi 2003/87/EÜ artikli 27 kohaselt käitisi välja arvanud? Jah/ei Kui jah, siis täitke palun alljärgnev tabel ja vastake alljärgnevatele küsimustele.
Milliseid tõendamismeetmeid on kooskõlas direktiivi 2003/87/EÜ artikliga 27 rakendatud? Palun täpsustage alljärgnevalt. Kas käitistele, mille tõendatud heitkogus ajavahemikus 2008–2010 oli alla 5 000 tonni CO2(e) aastas, on kehtestatud lihtsustatud seire-, aruandlus- ja tõendamisnõudeid? Jah/ei Kui jah, siis täpsustage palun alljärgnevalt, milliseid lihtsustatud nõudeid kohaldatakse. |
3.B. Õhusõiduki käitajad
3.3. |
Kui mitu õhusõiduki käitajat, keda haldav liikmesriik te olete ja kes on esitanud seirekava, tegutseb direktiivi 2003/87/EÜ I lisas loetletud tegevusaladel? Kui mitu nendest õhusõiduki käitajatest tegutseb ärilistel alustel ja kui mitu mitteärilistel alustel? Kui mitu kõikidest õhusõiduki käitajatest on määruse (EL) nr 601/2012 artikli 54 lõike 1 mõistes väikeheitetekitajad? Palun täpsustage, kasutades alljärgnevat tabelit.
Kas te olete teadlik muudest õhusõiduki käitajatest, keda haldav liikmesriik te olete ja kes oleksid pidanud esitama seirekava ning täitma muid direktiiviga 2003/87/EÜ ette nähtud nõudeid? Jah/ei Kui jah, siis märkige palun alljärgnevas tabelis selliste õhusõiduki käitajate arv.
Kui te soovite seoses kõnealuste täiendavate õhusõiduki käitajate arvuga küsimusi tõstatada, siis täpsustage palun alljärgnevalt. |
4. Lubade väljastamine käitistele
Küsimusele 4.1 ja küsimuse 4.2 esimesele osale tuleb vastata 30. juuniks 2014 esitatavas aruandes ja järgmistes aruannetes, kui aruandeperioodi jooksul on tehtud muudatusi.
4.1. |
Kas direktiivi 2003/87/EÜ artiklites 5, 6 ja 7 kehtestatud nõuded on integreeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2010/75/EL (6) ette nähtud menetlustesse? Jah/ei Kui jah, siis täpsustage palun alljärgnevas tabelis, kuidas need integreeriti. Vajaduse korral lisage ridu.
Kui ei, siiKui ei, täpsustage palun alljärgnevas tabelis, kuidas HKSi loa ja THD kohase loa andmise tingimusi ja menetluskordi koordineeritakse. Vajaduse korral lisage ridu.
|
4.2. |
Millal nõutakse siseriiklikes õigusaktides loa ajakohastamist kooskõlas direktiivi 2003/87/EÜ artiklitega 6 ja 7? Palun kirjeldage siseriiklike õigusaktide sätteid alljärgnevas tabelis. Vajaduse korral lisage ridu.
Milline on aruandeperioodil ajakohastatud lubade koguarv? Palun märkige alljärgnevasse tabelisse pädevale asutusele teada olev ajakohastatud lubade arv.
|
5. Seiret ja aruandlust käsitleva määruse kohaldamine
5.A. Üldised küsimused
Küsimustele 5.1, 5.2, 5.3 ja 5.4 tuleb vastata 30. juuniks 2014 esitatavas aruandes ja järgmistes aruannetes, kui aruandeperioodi jooksul on tehtud muudatusi.
5.1. |
Kas määruse (EL) nr 601/2012 kohaldamisele kaasaaitamiseks on rakendatud täiendavaid siseriiklikke õigusakte? Jah/ei Kui jah, siis täpsustage palun alljärgnevalt, millistes valdkondades on täiendavaid siseriiklikke õigusakte rakendatud. Kas määruse (EL) nr 601/2012 selgitamiseks on välja töötatud täiendavaid riiklikke suuniseid? Jah/ei Kui jah, siis täpsustage palun alljärgnevalt, millistes valdkondades on täiendavaid riiklikke suuniseid välja töötatud. |
5.2. |
Milliseid meetmeid on võetud muude olemasolevate aruandlussüsteemide (nagu kasvuhoonegaaside inventuuri aruandlus ning Euroopa saasteainete heite- ja ülekanderegistri aruandlus) nõuete täiendamiseks? Palun täpsustage alljärgnevalt. |
5.3. |
Kas te olete töötanud välja oma liikmesriigile kohandatud elektroonilisi vorme või eraldi failivorminguid seirekavade, heitearuannete, tõendamisaruannete ja/või parandusaruannete jaoks? Jah/ei Kui jah, siis täitke palun alljärgnevad tabelid.
Milliseid meetmeid olete võtnud määruse (EL) nr 601/2012 artikli 74 lõigete 1 ja 2 nõuete täitmiseks? Palun täpsustage alljärgnevalt. |
5.4. |
Kas olete arendanud välja automaatse süsteemi elektrooniliseks andmevahetuseks käitajate või õhusõiduki käitajate ning pädeva asutuse ja teiste poolte vahel? Jah/ei Kui jah, siis täpsustage palun alljärgnevalt, milliseid sätteid olete rakendanud määruse (EL) nr 601/2012 artikli 75 lõigete 1 ja 2 nõuete täitmiseks. |
5.B. Käitised
Küsimustele 5.7 ja 5.9, küsimuse 5.17 teisele allküsimusele ning küsimustele 5.19 ja 5.20 tuleb vastata 30. juuniks 2014 esitatavas aruandes ja järgmistes aruannetes, kui aruandeperioodi jooksul on tehtud muudatusi.
5.5. |
Näidake palun alljärgnevas tabelis loetletud kütuste kohta kütuse kogutarbimine ja aastane koguheide, tuginedes aruandeaastat käsitlevates käitajate heitearuannetes esitatud andmetele.
|
5.6. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis valitsustevahelise kliimamuutuste töörühma (IPCC) ühtse aruandlusvormi (CRF) iga aruannetes kajastuva kategooria kohta summaarne koguheide, tuginedes käitajate heitearuannetes määruse (EL) nr 601/2012 artikli 73 kohaselt esitatud andmetele.
|
5.7. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis:
Kui mitu I tüüpi standardväärtustest on määruse (EL) nr 601/2012 VI lisas loetletud väärtused, millele on viidatud kõnealuse määruse artikli 31 lõike 1 punktis a?
|
5.8. |
Kas kõikidel määruse (EL) nr 601/2012 artikliga 33 ette nähtud juhtudel on koostatud proovivõtukava? Jah/ei Kui ei, siis märkige palun alljärgnevalt, millistel juhtudel ja mis põhjustel proovivõtukava ei koostatud. Kas teile teadaolevalt on käitajate koostatud proovivõtukavadega seotud konkreetseid probleeme või küsimusi? Jah/ei Kui jah, siis täpsustage palun alljärgnevalt, missugused probleemid või küsimused on esile kerkinud. |
5.9. |
Märkige palun alljärgnevas tabelis nende käitiste arv, millel pädev asutus on lubanud kasutada erinevat sagedust kooskõlas määruse (EL) nr 601/2012 artikli 35 lõike 2 punktiga b, ning kinnitus, et kõnealustel juhtudel kasutatud proovivõtukava on täielikult dokumenteeritud ning sellest peetakse igati kinni.
|
5.10. |
Kui määruse (EL) nr 601/2012 artikli 19 lõike 2 punkti c kohaste C-kategooria käitiste suurtele lähtevoogudele ei kohaldata kõrgeimat määramistasandit, siis märkige palun alljärgnevas tabelis iga sellise käitise kohta asjaomased lähtevood, asjaomane seireparameeter, määrusega (EL) nr 601/2012 ette nähtud kõrgeim määramistasand ja tegelikult kohaldatud määramistasand.
|
5.11. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis, kui mitu määruse (EL) nr 601/2012 artikli 19 lõike 2 punkti b kohast B-kategooria käitist ei kohalda kõikidele suurtele lähtevoogudele ja kõikidele suurtele heiteallikatele (16) määrusega (EL) nr 601/2012 ette nähtud kõrgeimat määramistasandit.
|
5.12. |
Kas teie liikmesriigi käitised on taotlenud varumeetodi kasutamist vastavalt määruse (EL) nr 601/2012 artiklile 22? Jah/ei Kui jah, siis täitke palun alljärgnev tabel.
|
5.13. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis, kui mitu A-, B- ja C-kategooria käitist pidi esitama ja tegelikult esitas parandusaruande vastavalt määruse (EL) nr 601/2012 artiklile 69. Alljärgnevas tabelis esitatakse teave eelmise aruandeperioodi kohta.
|
5.14. |
Kas teie liikmesriigis on üle kantud määruse (EL) nr 601/2012 artikli 48 kohast oma-CO2 või artikli 49 kohast CO2? Jah/ei Kui jah, siis täitke palun alljärgnev tabel.
|
5.15. |
Kas lisaks määruse (EL) nr 601/2012 artiklis 49 lubatud võimalustele on ette näha uuenduslikke tehnoloogiaid, mida võiks kasutada püsivaks säilitamiseks ja millele sooviksite juhtida komisjoni tähelepanu, kuna need on olulised määruse (EL) nr 601/2012 tulevaste muudatuste seisukohalt? |
5.16. |
Kas mõni teie liikmesriigi käitaja kasutas määruse (EL) nr 601/2012 artikli 40 kohast pidevat heitkoguste mõõtmist? Jah/ei Kui jah, siis märkige palun alljärgnevas tabelis iga käitise koguheide, pideva mõõtmisega hõlmatud heitkogus ning see, kas mõõdetud gaas sisaldab biomassist pärinevat CO2.
|
5.17. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis iga direktiivi 2003/87/EÜ I lisas nimetatud põhitegevusala kohta:
Millist meetodit säästlikkuse kriteeriumidele vastavuse tõendamiseks teie liikmesriigis üldiselt kasutatakse? Kui vastavuse tõendamiseks kasutatakse riiklikke süsteeme, siis kirjeldage palun alljärgnevalt nende põhilisi aspekte. |
5.18. |
Kui suur oli käitajate tõendatud heitearuannete kohaselt kütuse või sisendmaterjalina kasutatud jäätmetest pärinev fossiilse CO2 koguheide iga jäätmeliigi kohta? Palun vastake, kasutades alljärgnevat tabelit. Vajaduse korral lisage ridu.
|
5.19. |
Kas teie liikmesriigis on lubatud kasutada lihtsustatud seirekavu vastavalt määruse (EL) nr 601/2012 artikli 13 lõikele 2? Jah/ei Kui jah, siis täpsustage palun alljärgnevas tabelis, mis liiki riskihindamist kasutati ja missugused olid selle põhimõtted.
|
5.20. |
Kas on kasutatud uuenduslikke lahendusi, et lihtsustada nõuete täitmist määruse (EL) nr 601/2012 artikli 47 lõike 2 kohaste väikeste heitkogustega käitiste jaoks? Jah/ei Kui jah, siis täpsustage palun lahenduste kaupa alljärgnevas tabelis. Vajaduse korral lisage ridu.
|
5.C. Õhusõiduki käitajad
Küsimustele 5.26 ja 5.27 tuleb vastata 30. juuniks 2014 esitatavas aruandes ja järgmistes aruannetes, kui aruandeperioodi jooksul on tehtud muudatusi.
5.21. |
Kui mitu õhusõiduki käitajat kasutab kütusekulu määramiseks meetodit A ja kui mitu meetodit B? Palun vastake, kasutades alljärgnevat tabelit.
|
5.22. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis teie liikmesriigi hallatavate õhusõiduki käitajate kõikide aruandeperioodil toimunud lendude ja siselendude summaarne koguheide.
|
5.23. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis:
|
5.24. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis:
|
5.25. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis, kui mitu õhusõiduki käitajat pidi esitama ja tegelikult esitas parandusaruande vastavalt määruse (EL) nr 601/2012 artiklile 69. Alljärgnevas tabelis esitatakse teave eelmise aruandeperioodi kohta.
|
5.26. |
Kas teie liikmesriik on lubanud kasutada lihtsustatud seirekavu vastavalt määruse (EL) nr 601/2012 artikli 13 lõikele 2? Jah/ei Kui jah, siis täpsustage palun alljärgnevas tabelis, mis liiki riskihindamist kasutati ja missugused olid selle põhimõtted.
|
5.27. |
Kas on kasutatud uuenduslikke lahendusi, et lihtsustada nõuete täitmist määruse (EL) nr 601/2012 artikli 54 lõike 1 kohaste väikeheitetekitajate jaoks? Jah/ei Kui jah, siis täpsustage palun lahenduste kaupa alljärgnevas tabelis. Vajaduse korral lisage ridu.
|
6. Tõendamise kord
6.A. Üldised küsimused
6.1. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis igas määruse (EL) nr 600/2012 I lisas nimetatud akrediteerimisvaldkonnas akrediteeritud tõendajate arv. Kui liikmesriik on lubanud füüsilisest isikust tõendajate sertifitseerimist vastavalt määruse (EL) nr 600/2012 artikli 54 lõikele 2, siis märkige palun ka määruse (EL) nr 600/2012 I lisas nimetatud igas sertifitseerimisvaldkonnas sertifitseeritud füüsilisest isikust tõendajate arv.
|
6.2. |
Palun andke alljärgnevas tabelis teavet määruse (EL) nr 600/2012 VI peatükis sätestatud teabevahetusnõuete kohaldamise kohta.
|
6.B. Käitised
6.3. |
Missuguste käitiste heitkoguste kohta andis pädev asutus konservatiivse hinnangu vastavalt määruse (EL) nr 601/2012 artikli 70 lõikele 1? Palun vastake, kasutades alljärgnevat tabelit. Vajaduse korral lisage ridu.
|
6.4. |
Kas mõni tõendamisaruanne sisaldas väheolulisi väärkajastamisi, mittevastavusi, mis ei tinginud tõendaja negatiivset arvamust, vastuolu määrusega (EL) nr 601/2012 või soovitusi parandusteks? Jah/ei Kui jah, siis täpsustage palun alljärgnevas tabelis.
|
6.5. |
Kas pädev asutus kontrollis tõendatud heitearuandeid? Jah/ei Kui jah, siis täpsustage palun alljärgnevas tabelis, mida kontrolliti.
|
6.6. |
Kas suurema kui 25 000-tonnise CO2(e) aastaheitega käitiste puhul on loobutud tegevuskoha külastusest? Jah/ei Kui jah, siis märkige palun alljärgnevas tabelis nende käitiste arv, mille puhul loobuti tegevuskoha külastusest kindla tingimuse kohaselt. Vajaduse korral lisage ridu.
Kas määruse (EL) nr 601/2012 artikli 47 lõike 2 kohaste väikeste heitkogustega käitiste puhul on loobutud tegevuskoha külastusest? Jah/ei Kui jah, siis märkige palun alljärgnevas tabelis nende käitiste arv, mille puhul tegevuskoha külastusest loobuti.
|
6.C. Õhusõiduki käitajad
6.7. |
Missuguste õhusõiduki käitajate heitkoguse kohta andis pädev asutus konservatiivse hinnangu vastavalt määruse (EL) nr 601/2012 artikli 70 lõikele 1? Palun vastake, kasutades alljärgnevat tabelit. Vajaduse korral lisage ridu.
|
6.8. |
Kas mõni tõendamisaruanne sisaldas väheolulisi väärkajastamisi, mittevastavusi, mis ei tinginud tõendaja negatiivset arvamust, vastuolu määrusega (EL) nr 601/2012 või soovitusi parandusteks? Jah/ei Kui jah, siis täpsustage palun alljärgnevates tabelites eraldi heitkoguste ja tonnkilomeetriandmete kohta. Tabel heitearuannetega seotud teabe jaoks
Tabel tonnkilomeetriandmete aruandega seotud teabe jaoks
|
6.9. |
Kas pädev asutus kontrollis tõendatud heitearuandeid? Jah/ei Kui jah, siis täpsustage palun, mida kontrolliti, kasutades alljärgnevaid tabeleid vastavalt heitkoguste ja tonnkilomeetriandmete kohta. Tabel heitearuannetega seotud teabe jaoks
Tabel tonnkilomeetriandmete aruandega seotud teabe jaoks
|
6.10. |
Kas määruse (EL) nr 601/2012 artikli 54 lõikes 1 nimetatud väikeheitetekitajate puhul on loobutud tegevuskoha külastusest? Jah/ei Kui jah, siis märkige palun alljärgnevas tabelis nende väikeheitetekitajate arv, mille puhul tegevuskoha külastusest loobuti.
|
7. Registrid
7.1. |
Palun lisage koopia oma liikmesriigi tingimustest, millele kontoomanikud peavad alla kirjutama. |
7.2. |
Palun kirjutage alljärgnevas tabelis kõikide juhtude kohta, kus konto suleti, kuna ei olnud alust oodata, et käitis või õhusõiduki käitaja tagastab veel LHÜsid, miks ei olnud alust seda oodata ja milline on tagastamata LHÜde hulk. Vajaduse korral lisage ridu.
|
7.3. |
Mitu korda aruandeaasta jooksul kasutasid õhusõiduki käitajad komisjoni määruse (EL) nr 389/2013 (48) artikli 17 lõike 3 kohast volitamist? Palun märkige alljärgnevalt kordade arv.
Millised õhusõiduki käitajad kasutasid aruandeperioodil määruse (EL) nr 389/2013 artikli 17 lõikega 3 ette nähtud volitamist? Palun esitage andmed alljärgnevas tabelis. Vajaduse korral lisage ridu.
|
8. LHÜde eraldamine
8.1. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis käitistes ja nende LHÜdes tehtud muudatuste arv alates kolmanda kauplemisperioodi algusest ja aruandeperioodil.
|
8.2. |
Kas pädevale asutusele jäeti teatamata otsuse 2011/278/EL artiklis 24 nimetatud kavandatavast või ellu viidud muudatusest mõne käitise võimsuses, tootmistasemes või tegevuses? Jah/ei Kui jah, siis täpsustage palun alljärgnevas tabelis, kui mitut käitist see puudutas ja kuidas need muudatused kindlaks tehti.
|
8.3. |
Kas olete kohaldanud direktiivi 2003/87/EÜ artiklit 10c? Jah/ei Kui jah, siis märkige palun alljärgnevas tabelis direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10c kohaselt aruandeperioodil eraldatud LHÜde koguhulk ja tehtud investeeringute koguväärtus.
|
9. Heitkoguste vähendamise ühikute (HVÜde) ja tõendatud heitkoguste vähendamise ühikute (THVde) kasutamine liidu süsteemis
Küsimusele 9.1 tuleb vastata 30. juuniks 2014 esitatavas aruandes ja järgmistes aruannetes, kui aruandeperioodi jooksul on tehtud muudatusi.
9.1. |
Missuguseid meetmeid on enne sellekohastele projektidele heakskiidu andmist võetud tagamaks, et üle 20 MW tootmisvõimsusega hüdroenergia tootmise projektide arendamisel järgitakse asjaomaseid rahvusvahelisi kriteeriume ja suuniseid, sealhulgas neid, mis sisalduvad Maailma Tammide Komisjoni (WCD) 2000. aasta lõpparuandes? Palun vastake, kasutades alljärgnevat tabelit. Vajaduse korral lisage ridu.
|
10. Teenustasud ja lõivud
Küsimustele 10.1, 10.2 ja 10.3 tuleb vastata vaid 30. juuniks 2014 esitatavas aruandes ja järgmistes aruannetes, kui aruandeperioodi jooksul on tehtud muudatusi.
10.A. Käitised
10.1. |
Kas käitajatelt võetakse teenustasu? Jah/ei Kui jah, siis esitage palun alljärgnevas tabelis andmed lubade väljastamise ja ajakohastamise ning seirekavade heakskiitmise ja ajakohastamise eest võetavate teenustasude kohta.
Kui jah, siis esitage palun alljärgnevas tabelis andmed aastalõivude kohta.
|
10.B. Õhusõiduki käitajad
10.2. |
Kas õhusõiduki käitajatelt võetakse teenustasu? Jah/ei Kui jah, siis esitage palun alljärgnevas tabelis andmed seirekavade heakskiitmise ja ajakohastamise eest võetavate teenustasude kohta.
Kui jah, siis esitage palun alljärgnevas tabelis andmed aastalõivude kohta.
|
10.C. Käitised ja õhusõiduki käitajad
10.3. |
Märkige palun alljärgnevates tabelites registrikontodega seotud ühekordsed ja aastatasud käitajatele ja õhusõiduki käitajatele. Tabel ühekordsete tasude jaoks
Tabel aastatasude jaoks
|
11. HKSi direktiivi täitmisega seotud küsimused
11.A. Käitised
Küsimustele 11.1 ja 11.2 tuleb vastata 30. juuniks 2014 esitatavas aruandes ja järgmistes aruannetes, kui aruandeperioodi jooksul on tehtud muudatusi.
11.1. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis, missuguste meetmetega tagati, et käitajad järgivad luba ning määruseid (EL) nr 601/2012 ja (EL) nr 600/2012. Vajaduse korral lisage ridu.
|
11.2. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis määruste (EL) nr 601/2012 ja (EL) nr 600/2012 ning direktiivi 2003/87/EÜ artikli 16 lõike 1 kohaselt kehtestatud siseriiklike õigusnormide rikkumise eest ette nähtud karistused. Vajaduse korral lisage ridu.
|
11.3. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis aruandeperioodil aset leidnud rikkumised ja määratud karistused vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artikli 16 lõikele 1. Vajaduse korral lisage ridu.
|
11.4. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis nende käitajate nimed, kellele määrati aruandeperioodil direktiivi 2003/87/EÜ artikli 16 lõike 3 kohane ülemääraste heitkoguste trahv.
|
11.B. Õhusõiduki käitajad
Küsimustele 11.5, 11.6 ja 11.9 tuleb vastata 30. juuniks 2014 esitatavas aruandes ja järgmistes aruannetes, kui aruandeperioodi jooksul on tehtud muudatusi.
11.5. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis, missuguste meetmetega tagati, et õhusõiduki käitajad järgivad määruseid (EL) nr 601/2012 ja (EL) nr 600/2012. Vajaduse korral lisage ridu.
|
11.6. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis määruste (EL) nr 601/2012 ja (EL) nr 600/2012 ning direktiivi 2003/87/EÜ artikli 16 lõike 1 kohaselt kehtestatud siseriiklike õigusnormide rikkumise eest ette nähtud karistused. Vajaduse korral lisage ridu.
|
11.7. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis aruandeperioodil aset leidnud rikkumised ja määratud karistused vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artikli 16 lõikele 1. Vajaduse korral lisage ridu.
|
11.8. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis nende õhusõiduki käitajate nimed, kellele määrati aruandeperioodil direktiivi 2003/87/EÜ artikli 16 lõike 3 kohane ülemääraste heitkoguste trahv.
|
11.9. |
Missugused meetmed peavad teie liikmesriigis olema võetud, enne kui liikmesriik taotleb komisjonilt tegevuskeelu kehtestamist kooskõlas direktiivi 2003/87/EÜ artikli 16 lõikega 10? Palun märkige alljärgnevalt meetmete liigid. |
12. LHÜde õiguslik iseloom ja maksustamine
Küsimustele 12.1, 12.2, 12.3 ja 12.4 tuleb vastata 30. juuniks 2014 esitatavas aruandes ja järgmistes aruannetes, kui aruandeperioodi jooksul on tehtud muudatusi.
12.1. |
Missugune on LHÜ õiguslik iseloom teie liikmesriigis? |
12.2. |
Kuidas käsitletakse LHÜsid liikmesriigi raamatupidamiseeskirjade kohaselt ettevõtja aasta finantsaruandes? |
12.3. |
Kas LHÜde väljaandmine on maksustatud käibemaksuga? Jah/ei Kas järelturul LHÜdega tehtavad tehingud on maksustatud käibemaksuga? Jah/ei Kas teie liikmesriigis kohaldatakse LHÜdega seotud siseriiklikele tehingutele pöördmaksustamist? Jah/ei |
12.4. |
Kas LHÜd on maksustatud? Jah/ei Kui jah, siis märkige palun alljärgnevas tabelis maksu liik ja kohaldatavad maksumäärad. Vajaduse korral lisage ridu.
|
13. Pettus
Küsimustele 13.1 ja 13.2 tuleb vastata 30. juuniks 2014 esitatavas aruandes ja järgmistes aruannetes, kui aruandeperioodi jooksul on tehtud muudatusi.
13.1. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis, missugused mehhanismid on loodud LHÜde tasuta eraldamisega seotud pettuste puhuks.
|
13.2. |
Kui on loodud mehhanismid selleks, et teavitada pettustest ELi HKSi rakendamisega tegelevaid pädevaid ametiasutusi, siis märkige palun alljärgnevas tabelis, missugused need mehhanismid on.
|
13.3. |
Palun märkige alljärgnevas tabelis pettuste kohta järgmine teave, kui see on teie liikmesriigis ELi HKSi rakendamisega tegeleval pädeval asutusel olemas:
|
14. Muud märkused
14.1. |
Palun kirjeldage alljärgnevas tabelis muid küsimusi, mis teie liikmesriigis muret teevad, või esitage muu asjakohane teave, mida soovite anda.
|
14.2. |
Kas te olete vastanud kõikidele ühekordsetele küsimustele käesolevas küsimustikus ja ajakohastanud nende küsimuste vastuseid, mille puhul see on vajalik? Jah/ei Kui ei, siis pöörduge palun tagasi asjaomase küsimuse juurde.” |
(1) Palun kirjutage telefoninumber, e-posti aadress ja veebisaidi aadress.
(2) ELT L 218, 13.8.2008, lk 30.
(3) ELT L 181, 12.7.2012, lk 1.
(4) See lahter tuleb täita üksnes siis, kui liikmesriik on direktiivi 2003/87/EÜ artikli 24 kohaselt tegevusalasid või gaase lisanud.
(5) See lahter tuleb täita üksnes siis, kui liikmesriik on direktiivi 2003/87/EÜ artikli 27 kohaselt käitisi välja arvanud.
(6) ELT L 334, 17.12.2010, lk 17.
(7) Palun valige kas liikmesriigile kohandatud vorm või liikmesriigile kohandatud failivorming.
(8) Võrreldes komisjoni avaldatud vormi ja kohandatud failivormingute nõuetega.
(9) Palun valige kas liikmesriigile kohandatud vorm või liikmesriigile kohandatud failivorming.
(10) Võrreldes komisjoni avaldatud vormi ja kohandatud failivormingute nõuetega.
(11) See küsimus ei hõlma biomassi (sh mittesäästlikke biokütuseid ja vedelaid biokütuseid). Biomassi, biokütuseid ja vedelaid biokütuseid käsitletakse küsimuses 5.17.
(12) Väärtuse liigi lahtris valige palun kas pädeva asutusega kooskõlastatud kirjanduses esitatud väärtus või I tüüpi standardväärtus. Määruse (EL) nr 601/2012 artikli 31 lõike 1 punktis c nimetatud kirjanduses esitatud väärtused on seotud kütuseliikide arvutusteguritega.
(13) Arvutusteguri lahtris valige palun kas alumine kütteväärtus, heitekoefitsient, oksüdatsioonikoefitsient, teisendustegur, süsinikusisaldus või biomassiosa.
(14) Määrusega (EL) nr 389/2013 kooskõlas tunnustatud käitise tunnuskood.
(15) Asjaomase seireparameetri lahtris valige palun kas kütusekogus, materjalikogus, alumine kütteväärtus, heitekoefitsient, esialgne heitekoefitsient, oksüdatsioonikoefitsient, teisendustegur, süsinikusisaldus, biomassiosa või – mõõtmispõhise metoodika korral – heiteallika aasta keskmine tunniheide (kg/h).
(16) Heiteallikad, mille heide ületab 5 000 tonni CO2(e) aastas või mis tekitab enam kui 10 % käitise summaarsest aastaheitest, olenevalt sellest, kumb näitaja on absoluutsete heitkoguste poolest suurem.
(17) Palun valige kas arvutuspõhine metoodika või mõõtmispõhine metoodika.
(18) Määrusega (EL) nr 389/2013 kooskõlas tunnustatud käitise tunnuskood.
(19) Palun valige kas
a) |
1. määramistasandi kohaldamine ei ole tehniliselt teostatav või toob kaasa põhjendamatult suured kulud ühe suure lähtevoo puhul; |
b) |
1. määramistasandi kohaldamine ei ole tehniliselt teostatav või toob kaasa põhjendamatult suured kulud ühe väikese lähtevoo puhul; |
c) |
1. määramistasandi kohaldamine ei ole tehniliselt teostatav või toob kaasa põhjendamatult suured kulud rohkem kui ühe suure või väikese lähtevoo puhul või |
d) |
1. määramistasandi kohaldamine mõõtmispõhise meetodi puhul ei ole tehniliselt teostatav või toob kaasa põhjendamatult suured kulud, nagu on sätestatud määruse (EL) nr 601/2012 artiklis 22. |
(20) Palun valige kas kütusekogus, materjalikogus, alumine kütteväärtus, heitekoefitsient, esialgne heitekoefitsient, oksüdatsioonikoefitsient, teisendustegur, süsinikusisaldus, biomassiosa või – mõõtmispõhise metoodika korral – heiteallika aasta keskmine tunniheide (kg/h).
(21) Palun valige kas artikli 69 lõike 1 kohane parandusaruanne, artikli 69 lõike 3 kohane parandusaruanne või artikli 69 lõike 4 kohane parandusaruanne.
(22) Määrusega (EL) nr 389/2013 kooskõlas tunnustatud käitise tunnuskood.
(23) Palun valige kas oma-CO2 ülekandmine (artikkel 48) või CO2 ülekandmine (artikkel 49).
(24) Palun märkige kas selle käitise tunnuskood, kuhu kanti üle oma-CO2, või nende käitiste tunnuskood, kuhu kanti üle artikli 49 kohane CO2.
(25) Palun märkige ülekantud oma-CO2 või artikli 49 kohase CO2 kogus.
(26) Palun valige kas
— |
direktiiviga 2003/87/EÜ hõlmatud käitisest pärinevate kasvuhoonegaaside kogumine nende transportimiseks ja geoloogiliseks säilitamiseks direktiiviga 2009/31/EÜ lubatud säilitamiskohas; |
— |
kasvuhoonegaaside torutransport nende geoloogiliseks säilitamiseks direktiiviga 2009/31/EÜ lubatud säilitamiskohas või |
— |
kasvuhoonegaaside säilitamine direktiiviga 2009/31/EÜ lubatud säilitamiskohas. |
(27) Määrusega (EL) nr 389/2013 kooskõlas tunnustatud käitise tunnuskood.
(28) Palun valige kas oma-CO2 ülekandmine (artikkel 48) või CO2 ülekandmine (artikkel 49).
(29) Palun valige kas pädeva asutuse tehtud riskihindamine või käitaja tehtud riskihindamine.
(30) Palun valige kas pädeva asutuse tehtud riskihindamine või õhusõiduki käitaja tehtud riskihindamine.
(31) Määrusega (EL) nr 389/2013 kooskõlas tunnustatud käitise tunnuskood.
(32) Palun täpsustage: 31. märtsiks ei esitatud heitearuannet, heitearuanne ei ole positiivselt tõendatud oluliste väärkajastamiste tõttu, heitearuanne ei ole positiivselt tõendatud piiratud ulatuse tõttu (määruse (EL) nr 600/2012 artikli 27 lõike 1 punkt c), heitearuanne ei ole positiivselt tõendatud määruse (EL) nr 600/2012 artikli 27 lõike 1 punktis d nimetatud põhjusel, heitearuanne lükati tagasi vastuolu tõttu määrusega (EL) nr 601/2012 või heitearuanne ei ole tõendatud kooskõlas määrusega (EL) nr 600/2012.
(33) Palun märkige, millised järgmistest meetmest on võetud või kavandamisel: käitajale meeldetuletuse või ametliku hoiatuse saatmine sanktsioonide määramise kohta, käitaja arvelduskonto blokeerimine, trahvi määramine või muu (palun täpsustage). Võimalik on erinevate meetmete kombinatsioon.
(34) Palun täpsustage: väheolulised väärkajastamised, mittevastavused, mis ei tinginud tõendaja negatiivset arvamust, vastuolu määrusega (EL) nr 601/2012, soovitused parandusteks.
(35) Märkida ainult üldistused peamiste põhjuste kohta. Iga üksikut väärkajastamist, mittevastavust, vastuolu või soovitust ei ole vaja täpsustada.
(36) Palun valige kas riskipõhine hindamine, käitiste protsent (%), kõik C-kategooria käitised, juhuvalik või muu (kui muu, siis palun täpsustage).
(37) Palun valige tingimus(ed) vastavalt komisjoni juhenddokumendi „AVR Key guidance note No. II.5. The Accreditation and Verification Regulation – Site visits concerning installations” 3. jaotisele: I tingimus, II tingimus, III tingimus või IV tingimus.
(38) Määrusega (EL) nr 389/2013 kooskõlas tunnustatud õhusõiduki käitaja tunnuskood.
(39) Palun valige kas: 31. märtsiks ei esitatud heitearuannet, heitearuanne ei ole positiivselt tõendatud oluliste väärkajastamiste tõttu, heitearuanne ei ole positiivselt tõendatud piiratud ulatuse tõttu (määruse (EL) nr 600/2012 artikli 27 lõike 1 punkt c), heitearuanne ei ole positiivselt tõendatud määruse (EL) nr 600/2012 artikli 27 lõike 1 punktis d nimetatud põhjusel, heitearuanne lükati tagasi vastuolu tõttu määrusega (EL) nr 601/2012 või heitearuanne ei ole tõendatud kooskõlas määrusega (EL) nr 600/2012.
(40) Palun märkige, millised järgmistest meetmest on võetud või kavandamisel: õhusõiduki käitajale meeldetuletuse või ametliku hoiatuse saatmine sanktsioonide määramise kohta, õhusõiduki käitaja arvelduskonto blokeerimine, trahvi määramine või muu (palun täpsustage). Võimalik on erinevate meetmete kombinatsioon.
(41) Palun valige kas väheolulised väärkajastamised, mittevastavused, mis ei tinginud tõendaja negatiivset arvamust, vastuolu määrusega (EL) nr 601/2012 või soovitused parandusteks.
(42) Märkida ainult üldistused peamiste põhjuste kohta. Iga üksikut väärkajastamist, mittevastavust, vastuolu või soovitust ei ole vaja täpsustada.
(43) Palun valige kas väheolulised väärkajastamised, mittevastavused, mis ei tinginud tõendaja negatiivset arvamust, vastuolu määrusega (EL) nr 601/2012 või soovitused parandusteks.
(44) Märkida ainult üldistused peamiste põhjuste kohta. Iga üksikut väärkajastamist, mittevastavust, vastuolu või soovitust ei ole vaja täpsustada.
(45) Palun valige kas riskipõhine hindamine, õhusõiduki käitajate protsent (%), kõik suured õhusõiduki käitajad, juhuvalik või muu (kui muu, siis palun täpsustage).
(46) Palun valige kas riskipõhine hindamine, õhusõiduki käitajate protsent (%), kõik suured õhusõiduki käitajad, juhuvalik või muu (kui muu, siis palun täpsustage).
(47) Määrusega (EL) nr 389/2013 kooskõlas tunnustatud käitise tunnuskood.
(48) ELT L 122, 3.5.2013, lk 1.
(49) Määrusega (EL) nr 389/2013 kooskõlas tunnustatud õhusõiduki käitaja tunnuskood.
(50) Määrusega (EL) nr 389/2013 kooskõlas tunnustatud käitise tunnuskood.
(51) Määrusega (EL) nr 389/2013 kooskõlas tunnustatud õhusõiduki käitaja tunnuskood.
RAHVUSVAHELISTE LEPINGUTEGA LOODUD ORGANITE VASTU VÕETUD AKTID
25.3.2014 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
L 89/77 |
Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumiskuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 uusimast versioonist, mis on kättesaadav veebisaidil:
http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) eeskiri nr 56 – Mopeedide ja mopeedidena käsitletavate sõidukite esilaternate tüübikinnituse ühtsed sätted
Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:
01-seeria muudatused – jõustumise kuupäev: 12. september 2001
SISUKORD
EESKIRI
1. |
Reguleerimisala |
2. |
Tüübi määratlus |
3. |
Tüübikinnituse taotlemine |
4. |
Märgistus |
5. |
Tüübikinnitus |
6. |
Üldnõuded |
7. |
Erinõuded |
8. |
Värvilisi hajutiklaase ja filtreid käsitlevad sätted |
9. |
Toodangu vastavus |
10. |
Karistused toodangu mittevastavuse korral |
11. |
Esilaterna tüübi muutmine ja tüübikinnituse laiendamine |
12. |
Tootmise lõpetamine |
13. |
Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ja haldusasutuste nimed ja aadressid |
14. |
Üleminekusätted |
LISAD
1. lisa. – |
Teatis esilaternatüübi tüübikinnituse andmise, laiendamise, andmisest keeldumise või tühistamise või tootmise lõpetamise kohta kooskõlas eeskirjaga nr 56 |
2. lisa. – |
Tüübikinnitusmärgi kujundus |
3. lisa. – |
Fotomeetrilised mõõtmised |
4. lisa. – |
Toodangu vastavuse kontrollimise menetluse miinimumnõuded |
5. lisa. – |
Kontrollija teostatavale proovivõtule esitatavad miinimumnõuded |
1. REGULEERIMISALA
Käesolevat eeskirja kohaldatakse üht lähituld kiirgavate, hõõglampidega varustatud esilaternate suhtes, mis on ette nähtud paigaldamiseks mopeedidele (1) ja mopeedina käsitletavatele sõidukitele.
2. TÜÜBI MÄÄRATLUS
Eri „tüüpi” esilaternad on esilaternad, mis erinevad üksteisest järgmiste oluliste näitajate poolest:
2.1. |
kaubanimi või kaubamärk; |
2.2. |
optilise süsteemi omadused; |
2.3. |
niisuguste osade lisamine või kõrvaldamine, mis võivad peegeldumise, murdumise või neeldumise tõttu muuta optilist mõju. Muutus esilaternate tulede värvuses ilma muude omaduste muutumiseta ei kujuta endast muutust esilaterna tüübis. Seetõttu antakse sellistele esilaternatele sama tüübikinnitusnumber. |
3. TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE
Tüübikinnitustaotluse esitab kaubanime või kaubamärgi omanik või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja. Igale taotlusele lisatakse:
3.1. |
kolmes eksemplaris joonised, mis on piisavalt üksikasjalikud, et võimaldada tüübi määramist. Joonistel peab olema näidatud tüübikinnitusnumbri paiknemine ning esilaterna eestvaade ja vertikaalne ristlõige koos hajutiklaasi optiliste soonte ja tahukatega; |
3.2. |
lühike tehniline kirjeldus, kus on esitatud eelkõige hõõglambi kategooria; |
3.3. |
kaks värvitu hajutiklaasiga seadet (2). |
3.4. |
Pädev asutus teeb enne tüübikinnituse andmist kindlaks, kas on kehtestatud rahuldav kord, millega tagatakse toodangu vastavuse tõhus kontroll. |
4. MÄRGISTUS
4.1. |
Tüübikinnituse saamiseks esitatud esilaternatel peavad olema järgmised selgelt loetavad ja kustutamatud märgised:
|
4.2. |
Lisaks peab hajutiklaasil ja korpusel (mis hõlmab peegeldit) (3) olema piisava suurusega ala tüübikinnitusmärgi jaoks; need alad peavad olema tähistatud punktis 3.1 osutatud joonistel. |
5. TÜÜBIKINNITUS
5.1. |
Tüübikinnitus antakse, kui tüübikinnituse saamiseks punkti 3 kohaselt esitatud seadmed vastavad käesoleva eeskirja nõuetele. |
5.2. |
Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest kohta (praegu 00, mis tähendab eeskirja algversiooni) näitavad muudatuste seeriat, mis hõlmab kõige viimast tehnilist muudatust, mis tüübikinnituse väljastamise ajaks on eeskirja tehtud. Üks ja sama kokkuleppeosaline ei tohi ühele esilaternatüübile antud numbrit anda teisele esilaternatüübile. |
5.3. |
Teade esilaternatüübile käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse andmise, laiendamise või andmisest keeldumise kohta esitatakse käesolevat eeskirja rakendavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormil. |
5.4. |
Igal seadmel, mis vastab käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud tüübile, peab olema punktis 4.2 osutatud aladel lisaks punktis 4.1 osutatud märgistele ka: |
5.4.1. |
rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, (4) mis koosneb:
|
5.5. |
Punktis 5.4 osutatud märgised peavad olema selgesti loetavad ja kustutamatud. |
5.6. |
Käesoleva eeskirja 2. lisas on esitatud näide tüübikinnitusmärgi asetuse kohta. |
6. ÜLDNÕUDED
6.1. |
Iga seade peab vastama käesoleva eeskirja punkti 7 nõuetele. |
6.2. |
Esilaternad tuleb projekteerida ja valmistada nii, et tavapärastes kasutustingimustes, sõltumata neile mõjuda võivast vibratsioonist, oleks kindlustatud nende nõuetekohane toimimine ja käesoleva eeskirjaga ettenähtud omaduste säilimine. |
6.3. |
Osad, mille abil hõõglamp on kinnitatud peegeldi külge, peavad olema valmistatud nii, et hõõglambi saab ka pimedas asetada ainult õigesse asendisse. |
7. ERINÕUDED
7.1. |
Hajutiklaasi õige paigutus optikasüsteemi suhtes peab olema ühemõtteliselt märgistatud ja hajutiklaas ei tohi töötamise ajal pöörduda. |
7.2. |
Esilaternate valgustuse mõõtmiseks kasutatakse käesoleva eeskirja 3. lisas kirjeldatud mõõteekraani ja standardset hõõglampi sileda ja värvitu lambipirniga S3- kategooriast vastavalt eeskirjale nr 37. Standardset hõõglampi kohandatakse etalonvalgusvooga vastavalt nimetatud lampidele eeskirjas nr 37 ette nähtud väärtustele. |
7.3. |
Valgusvihu varju piir peab olema piisavalt terav, et selle abil oleks võimalik saavutada rahuldav suunatus. Varju piir peab olema mõlemas suunas põhiliselt horisontaalne ja võimalikult sirge vähemalt 900 mm ulatuses, mõõdetuna 10 meetri kauguselt. 3. lisa kohaselt suunatud esilaternad peavad vastama nimetatud lisas sätestatud nõuetele. |
7.4. |
Valguslaigul ei tohi olla nähtavust halvendavaid kõrvalekaldeid külgsuunas. |
7.5. |
Valgustustihedust punktis 7.2 nimetatud ekraani mõõdetakse fotoretseptori abil, mille tegelik tajupind asub 65 mm küljepikkusega ruudu sees. |
8. VÄRVILISI HAJUTIKLAASE JA FILTREID KÄSITLEVAD SÄTTED
8.1. Tüübikinnituse võib anda esilaternatele, mis kiirgavad värvitu lambiga kas värvitut või valikkollast valgust. Rahvusvahelise Valgustuskomisjoni (CIE) värvsuskoordinaatidena väljendatud asjaomased kolorimeetrilised näitajad on kollaste hajutiklaaside või filtrite puhul järgmised:
valikkollane filter (varje või hajutiklaas)
piir punase suunas |
y ≥ |
0,138 + 0,58 x |
piir rohelise suunas |
y ≤ |
1,29 x – 0,1 |
piir valge suunas |
y ≤ |
– x + 0,966 |
piir spektrivärvi suunas |
y ≤ |
– x + 0,992 |
mida võib väljendada ka järgmiselt:
dominantlainepikkus |
575 - 585 nm |
puhtusetegur |
0,90 – 0,98 |
Valgusläbivus peab olema ≥ 0,78
Valgusläbivus määratakse kindlaks valgusallika abil, mille värvustemperatuur on 2 854 °K. (Vastavalt Rahvusvahelise Valgustuskomisjoni (CIE) valgusliigile A.)
8.2. Filter peab olema esilaterna osa ning olema kinnitatud esilaterna külge nii, et kasutaja ei saaks seda kogemata ega tavaliste tööriistadega tahtlikult eemaldada.
8.3. Märkus värvuse kohta
Et käesoleva eeskirja alusel antakse tüübikinnitus vastavalt punktile 8.1 kas värvitut või valikkollast valgust kiirgavale esilaternatüübile, ei takista kokkuleppe, millele käesolev eeskiri on lisatud, artikkel 3 kokkuleppeosalisi keelustamast nende registreeritud sõidukitel esilaternaid, mis kiirgavad värvitut või valikkollast valgust.
9. TOODANGU VASTAVUS
9.1. |
Käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse saanud laternaid tuleb toota nii, et need vastaksid kinnitatud tüübile, täites punktides 7 ja 8 sätestatud nõudeid. |
9.2. |
Punkti 9.1 nõuete täitmise kontrollimiseks tehakse asjakohane toodangu kontroll. |
9.3. |
Tüübikinnituse omanik peab eelkõige:
|
9.4. |
Tüübikinnituse andnud pädev asutus võib igal ajal kontrollida igas tootmisüksuses kohaldatavaid nõuetele vastavuse kontrollimise meetodeid.
|
9.5. |
Ilmsete defektidega esilaternaid ei võeta arvesse. |
10. KARISTUSED TOODANGU MITTEVASTAVUSE KORRAL
10.1. |
Esilaternatüübile käesoleva eeskirja kohaselt antud tüübikinnituse võib tühistada, kui nõuded ei ole täidetud või kui tüübikinnitusmärki kandev esilatern ei vasta kinnitatud tüübile. |
10.2. |
Kui käesolevat eeskirja kohaldav 1958. aasta kokkuleppe osaline tühistab tüübikinnituse, mille ta on eelnevalt andnud, teavitab ta sellest käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormi abil kohe teisi kokkuleppeosalisi, kes kohaldavad käesolevat eeskirja. |
11. ESILATERNA TÜÜBI MUUTMINE JA TÜÜBIKINNITUSE LAIENDAMINE
11.1. |
Igast sõiduki tüübi muudatusest teatatakse esilaterna tüübikinnituse väljastanud haldusasutusele. Sellisel juhul võib asutus:
|
11.2. |
Tüübikinnituse andmisest või sellest keeldumisest teatatakse koos muudatuste täpsustustega kõikidele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele punktis 5.3 täpsustatud korras. |
11.3. |
Tüübikinnituse laienduse andnud pädev asutus määrab kõnealusele laiendusele seerianumbri ja teavitab sellest käesolevat eeskirja kohaldavaid 1958. aasta kokkuleppe osalisi, kasutades selleks käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele vastavat teatisevormi. |
12. TOOTMISE LÕPETAMINE
Kui tüübikinnituse omanik lõpetab käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud esilaterna tootmise, teatab ta sellest tüübikinnituse andnud asutusele. Pärast asjaomase teatise saamist teatab kõnealune asutus sellest käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormi kohase teatisega teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele.
13. TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE JA HALDUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID
Käesolevat eeskirja kohaldavad 1958. aasta kokkuleppe osalised edastavad ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete tegemise eest vastutavate tehniliste teenistuste nimed ja aadressid ning nende haldusasutuste nimetused ja aadressid, kes väljastavad tüübikinnitusi ja kellele tuleb saata teistes riikides välja antud tõendid tüübikinnituse andmise, laiendamise, andmisest keeldumise või tühistamise kohta.
14. ÜLEMINEKUSÄTTED
14.1. |
Kuus kuud pärast eeskirja nr 113 ametlikku jõustumiskuupäeva lõpetavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised käesoleva eeskirja kohaste Euroopa Majanduskomisjoni (ECE) tüübikinnituste andmise. |
14.2. |
Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised ei tohi keelduda käesoleva eeskirja 01-seeria muudatuste kohaste tüübikinnituste laienduste andmisest. |
14.3. |
Käesoleva eeskirja kohased tüübikinnitused, mis on antud enne eeskirja nr 113 jõustumiskuupäeva, ja kõik tüübikinnituste laiendused, kaasa arvatud need, mis on antud käesoleva eeskirja algversiooni kohaselt, kehtivad tähtajatult. |
14.4. |
Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised jätkavad esilaternate tüübikinnituste andmist käesoleva eeskirja 01-seeria muudatuste või algversiooni kohaselt, tingimusel et kõnealused esilaternad on ette nähtud kasutuses olevatele sõidukitele asendusseadmena paigaldamiseks. |
14.5. |
Alates eeskirja nr 113 ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelata uuele sõidukitüübile sellise esilaterna paigaldamist, mis on saanud tüübikinnituse eeskirja nr 113 alusel. |
14.6. |
Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised lubavad jätkuvalt paigaldada sõidukitüübile või sõidukile esilaternaid, mis on saanud tüübikinnituse käesoleva eeskirja kohaselt. |
14.7. |
Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised lubavad jätkuvalt kasutuses olevale sõidukile paigaldada või sellisel sõidukil kasutada esilaternat, mis on saanud tüübikinnituse käesoleva eeskirja algversiooni kohaselt, tingimusel et esilatern on ette nähtud asendusseadmena paigaldamiseks. |
(1) Nagu määratletud 1968. aasta teeliikluse konventsiooni I peatüki artiklis 1m (E/CONF.56/16/Rev.l).
(2) Kui esilaternat on kavas toota värvilise hajutiklaasiga, tuleb eraldi värvikatseteks esitada kaks värvilise hajutiklaasi näidist.
(3) Kui hajutiklaasi ei saa korpusest (mis hõlmab peegeldit) eraldada, piisab vastavast alast hajutiklaasil.
(4) Kui eri tüüpi esilaternatel on identne hajutiklaas või identne peegeldi, võib hajutiklaasil ja peegeldil olla mitu nende esilaterna tüüpide tüübikinnitusmärki, tingimusel et konkreetsele tüübile antud tüübikinnitusnumbrit on võimalik üheselt kindlaks määrata.
(5) 1958. aasta kokkuleppe osaliste tunnusnumbrid on esitatud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) 3. lisas (dokument TRANS/WP.29/78/Rev.2/Amend.1).
1. LISA
TEATIS
(suurim formaat: A4 (210 × 297 mm))
2. LISA
TÜÜBIKINNITUSMÄRGI KUJUNDUS
a ≥ 5 mm
Eespool kujutatud tüübikinnitusmärgiga esilatern on saanud tüübikinnituse Madalmaades (E4) ja kannab tüübikinnitusnumbrit 00243. Tüübikinnitusnumbri esimesed kaks kohta näitavad, et tüübikinnitus on antud vastavalt käesoleva eeskirja originaalversioonile.
Märkus:
Tüübikinnitusnumber märgitakse ringjoone lähedale ja E-tähe kohale või alla või E-tähest paremale või vasakule. Tüübikinnitusnumbri numbrid peavad olema E-tähe suhtes samal pool ja tähega samas suunas. Rooma numbrite kasutamisest tüübikinnitusnumbrites tuleks hoiduda, et vältida segiajamist muude sümbolitega.
3. LISA
FOTOMEETRILISED MÕÕTMISED
1. |
Mõõtmiste sooritamiseks paigutatakse mõõteekraan 10 meetri kaugusele esilaterna ette, lambi hõõgniiti punktiga HV ühendava joone suhtes risti; joon HH peab olema horisontaalne. Põiki asetseva hõõgniidiga laternate hõõgniit peab mõõtmiste ajal asetsema võimalikult horisontaalselt. |
2. |
Külgsuunas peab esilatern olema suunatud nii, et selle valgusvihk paikneb vertikaaljoone VV suhtes võimalikult sümmeetriliselt. |
3. |
Vertikaalsuunas peab esilatern olema suunatud nii, et valgustustihedus punktis HV on 2 lx. Neil tingimustel peab varju piir paiknema joone HH ning joone H-100 mm vahel. |
4. |
Kui esilatern on suunatud vastavalt punktidele 2 ja 3, peab valgustustihedus vastama allpool nimetatud väärtustele.
|
Mõõteekraan
(mõõtmed on millimeetrites kauguse kohta 10 meetrit)
4. LISA
TOODANGU VASTAVUSE KONTROLLIMISE MENETLUSE MIINIMUMNÕUDED
1. ÜLDOSA
1.1. |
Vastavusnõudeid peetakse käesoleva eeskirja nõuete kohaselt mehaanilisest ja geomeetrilisest seisukohast täidetuks, kui erinevused ei ületa vältimatuid tootmishälbeid. |
1.2. |
Masstoodanguna valmistatavate esilaternate vastavust fotomeetriliste tööparameetrite nõuetele ei vaidlustata, kui juhuslikult valitud ja standardse hõõglambiga varustatud laternate fotomeetriliste tööparameetrite katsetamisel ei erine ükski mõõdetud väärtus käesoleva eeskirjaga ettenähtud väärtustest enam kui 20 %. |
1.3. |
Kui eespool kirjeldatud katsete tulemused ei vasta nõuetele, korratakse esilaterna katseid teise standardse hõõglambiga. |
1.4. |
Ilmsete defektidega esilaternaid ei võeta arvesse. |
1.5. |
Kui tegemist on esilaternaga, milles kasutatakse A-standardile vastava värvustemperatuuriga hõõglampi, peavad värvsuskoordinaadid vastama nõuetele. Kui värvitu hõõglambiga varustatud esilatern kiirgab valikkollast valgust, peavad selle fotomeetrilised tööparameetrid vastama käesoleva eeskirjaga ettenähtud väärtustele, mida on korrutatud koefitsiendiga 0,84. |
2. TOOTJAPOOLSELE VASTAVUSKONTROLLILE ESITATAVAD MIINIMUMNÕUDED
Tüübikinnitusmärgi omanik peab sobiva ajavahemiku järel tegema iga esilaternatüübiga vähemalt järgmised katsed. Katsed peavad vastama käesoleva eeskirja sätetele.
Kui mõni näidis ei vasta asjaomase katsetüübi nõuetele, tuleb võtta muud näidised ja katsetada neid. Tootja peab võtma meetmeid, et tagada toodangu vastavus nõuetele.
2.1. Katsete laad
Käesoleva eeskirja nõuetele vastavuse katsed tehakse fotomeetriliste omaduste kontrollimiseks.
2.2. Katsemeetodid
2.2.1. |
Katsed tehakse üldiselt käesolevas eeskirjas kirjeldatud meetodite järgi. |
2.2.2. |
Tootja tehtavatel nõuetele vastavuse katsetel võib tüübikinnituskatsete eest vastutava pädeva asutuse nõusolekul kasutada võrdväärseid meetodeid. Tootjal on kohustus tõendada, et kasutatavad meetodid on käesolevas eeskirjas sätestatud meetoditega võrdväärsed. |
2.2.3. |
Punktide 2.2.1 ja 2.2.2 kohaldamine nõuab katseseadmete regulaarset kalibreerimist ja nende mõõteandmed peavad vastama pädeva asutuse tehtud mõõtmiste tulemustele. |
2.2.4. |
Kõikidel juhtudel, kuid eriti halduslikul kontrollimisel ja proovivõtmisel, tuleb võrdlusmeetoditena kasutada käesolevas eeskirjas sätestatud meetodeid. |
2.3. Proovivõtt
Esilaternate näidised valitakse ühtliku partii hulgast juhuslikkuse põhimõttel. Ühtlik partii tähendab tootja tootmismeetodite kohaselt määratletud sama tüüpi esilaternate rühma.
Hindamine hõlmab tavaliselt ühe tehase seeriatoodangut. Tootja võib siiski koguda sama tüübi kohta andmeid eri tehastest, kui need tehased töötavad sama kvaliteedisüsteemi ja -juhtimise alusel.
2.4. Mõõdetud ja registreeritud fotomeetrilised parameetrid
Esilaternate näidistel tehakse fotomeetrilised mõõtmised käesolevas eeskirjas ettenähtud punktides, tulemid võetakse punktides HV, LH, RH, L 600 ja R 600.
2.5. Nõuetele vastavuse kriteeriumid
Tootja peab katsetulemused statistiliselt töötlema ning määrama koos pädeva asutusega kindlaks oma toodete nõuetele vastavust reguleerivad kriteeriumid nii, et on täidetud käesoleva eeskirja punktis 9.1 sätestatud toodete vastavushindamise nõuded.
Toodete nõuetele vastavuse kriteeriumid peavad olema niisugused, et 5. lisas kirjeldatud pistelise kontrolli (esimese proovivõtu) puhul on kontrolli läbimise minimaalne tõenäosus 0,95 (95 % usaldatavusega).
5. LISA
KONTROLLIJA TEOSTATAVALE PROOVIVÕTULE ESITATAVAD MIINIMUMNÕUDED
1. ÜLDOSA
1.1. |
Vastavusnõudeid peetakse käesoleva eeskirja nõuete kohaselt mehaanilisest ja geomeetrilisest seisukohast täidetuks, kui erinevused ei ületa vältimatuid tootmishälbeid. |
1.2. |
Masstoodanguna valmistatavate esilaternate vastavust fotomeetriliste tööparameetrite nõuetele ei vaidlustata, kui juhuslikult valitud ja standardse hõõglambiga varustatud laternate fotomeetriliste tööparameetrite katsetamisel ei erine ükski mõõdetud väärtus käesoleva eeskirjaga ettenähtud väärtustest enam kui 20 %. |
1.3. |
Kui tegemist on esilaternaga, milles kasutatakse A-standardile vastava värvustemperatuuriga hõõglampi, tuleb järgida värvsuskoordinaate. Kui värvitu hõõglambiga varustatud esilatern kiirgab valikkollast valgust, tuleb selle fotomeetrilised tööparameetrid korrutada läbi koefitsiendiga 0,84. |
2. ESIMENE PROOVIVÕTT
Esimesel proovivõtul valitakse juhuslikkuse põhimõttel neli esilaternat. Esimene kahest laternast koosnev näidis märgistatakse tähega A ja teine tähega B.
2.1. Nõuetele vastavust ei vaidlustata
2.1.1. Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtu menetlusele ei vaidlustata masstoodanguna valmistatavate esilaternate nõuetele vastavust, kui esilaternate mõõteväärtuste kõrvalekalded ebasoodsas suunas on järgmised:
2.1.1.1. näidis A
A1: |
ühel esilaternal |
0 protsenti |
ühel esilaternal mitte rohkem kui |
20 protsenti |
|
A2: |
mõlemal esilaternal rohkem kui |
0 protsenti |
kuid mitte rohkem kui |
20 protsenti |
edasi näidisele B
2.1.1.2. näidis B
B1: |
mõlemal esilaternal |
0 protsenti |
2.2. Nõuetele vastavus vaidlustatakse
2.2.1. Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtu menetlusele tuleb masstoodanguna valmistatavate esilaternate nõuetele vastavus vaidlustada ja tootjalt toodangu nõuetele vastavaks muutmist (ühtlustamist) nõuda juhul, kui esilaternate mõõteväärtuste kõrvalekalded on järgmised:
2.2.1.1. näidis A
A3: |
ühel esilaternal mitte rohkem kui |
20 protsenti |
ühel esilaternal rohkem kui |
20 protsenti |
|
kuid mitte rohkem kui |
30 protsenti |
2.2.1.2. näidis B
B2: |
A2 korral |
|
ühel esilaternal rohkem kui |
0 protsenti |
|
kuid mitte rohkem kui |
20 protsenti |
|
ühel esilaternal mitte rohkem kui |
20 protsenti |
|
B3: |
A2 korral |
|
ühel esilaternal |
0 protsenti |
|
ühel esilaternal rohkem kui |
20 protsenti |
|
kuid mitte rohkem kui |
30 protsenti |
2.3. Tüübikinnituse tühistamine
Nõuetele vastavus tuleb vaidlustada ja punkti 10 sätteid kohaldada juhul, kui käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtu menetlust järgides on esilaternate mõõteväärtuste kõrvalekalded järgmised:
2.3.1. näidis A
A4: |
ühel esilaternal mitte rohkem kui |
20 protsenti |
ühel esilaternal rohkem kui |
30 protsenti |
|
A5: |
mõlemal esilaternal rohkem kui |
20 protsenti |
2.3.2. näidis B
B4: |
A2 korral |
|
ühel esilaternal rohkem kui |
0 protsenti |
|
kuid mitte rohkem kui |
20 protsenti |
|
ühel esilaternal rohkem kui |
20 protsenti |
|
B5: |
A2 korral |
|
mõlemal esilaternal rohkem kui |
20 protsenti |
|
B6: |
A2 korral |
|
ühel esilaternal |
0 protsenti |
|
ühel esilaternal rohkem kui |
30 protsenti |
3. KORDUV PROOVIVÕTT
A3, B2 ja B3 puhul tuleb hiljemalt kaks kuud pärast teatamist võtta uued näidised: kahest esilaternast koosnev kolmas näidis C ja kahest esilaternast koosnev neljas näidis D, mis valitakse pärast toodangu ühtlustamist valminud kauba varude hulgast.
3.1. Nõuetele vastavust ei vaidlustata
3.1.1. Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtu menetlusele ei vaidlustata masstoodanguna valmistatavate esilaternate nõuetele vastavust juhul, kui esilaternate mõõteväärtuste kõrvalekalded on järgmised:
3.1.1.1. näidis C
C1: |
ühel esilaternal |
0 protsenti |
ühel esilaternal mitte rohkem kui |
20 protsenti |
|
C2: |
mõlemal esilaternal rohkem kui |
0 protsenti |
kuid mitte rohkem kui |
20 protsenti |
edasi näidisele D
3.1.1.2. näidis D
D1: |
C2 korral |
|
mõlemal esilaternal |
0 protsenti |
3.2. Nõuetele vastavus vaidlustatakse
3.2.1. Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtu menetlusele tuleb masstoodanguna valmistatavate esilaternate nõuetele vastavus vaidlustada ja tootjalt toodangu nõuetele vastavaks muutmist (ühtlustamist) nõuda juhul, kui esilaternate mõõteväärtuste kõrvalekalded on järgmised:
3.2.1.1. näidis D
D2: |
C2 korral |
|
ühel esilaternal rohkem kui |
0 protsenti |
|
kuid mitte rohkem kui |
20 protsenti |
|
ühel esilaternal mitte rohkem kui |
20 protsenti |
3.3. Tüübikinnituse tühistamine
Nõuetele vastavus tuleb vaidlustada ja punkti 10 sätteid kohaldada juhul, kui käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtu menetlust järgides on esilaternate mõõteväärtuste kõrvalekalded järgmised:
3.3.1. näidis C
C3: |
ühel esilaternal mitte rohkem kui |
20 protsenti |
ühel esilaternal rohkem kui |
20 protsenti |
|
C4: |
mõlemal esilaternal rohkem kui |
20 protsenti |
3.3.2. näidis D
D3: |
C2 korral |
|
ühel esilaternal 0 või rohkem kui |
0 protsenti |
|
ühel esilaternal rohkem kui |
20 protsenti |
25.3.2014 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
L 89/92 |
Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumiskuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 uusimast versioonist, mis on kättesaadav veebisaidil:
http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) eeskiri nr 82 – Ühtsed sätted, milles käsitletakse halogeenhõõglampidega (HS2-lampidega) varustatud mopeedi esilaternate tüübikinnitust
Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:
01-seeria muudatused – jõustumise kuupäev: 12. september 2001
SISUKORD
EESKIRI
1. |
Reguleerimisala |
2. |
Tüübi määratlus |
3. |
Tüübikinnituse taotlemine |
4. |
Märgistus |
5. |
Tüübikinnitus |
6. |
Üldnõuded |
7. |
Erinõuded |
8. |
Toodangu vastavus |
9. |
Karistused toodangu mittevastavuse korral |
10. |
Esilaterna tüübi muutmine ja tüübikinnituse laiendamine |
11. |
Tootmise lõpetamine |
12. |
Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ja haldusasutuste nimed ja aadressid |
13. |
Üleminekusätted |
LISAD
1. lisa. – |
Teatis esilaternatüübi tüübikinnituse andmise, tüübikinnituse laiendamise, tüübikinnituse andmisest keeldumise, tüübikinnituse tühistamise või tootmise lõpetamise kohta kooskõlas eeskirjaga nr 82 |
2. lisa. – |
Tüübikinnitusmärgi kujundus |
3. lisa. – |
Fotomeetrilised katsed |
4. lisa. – |
Kiiratava valguse värvus |
1. REGULEERIMISALA
Käesolevat eeskirja kohaldatakse halogeenlampidega (HS2) varustatud esilaternate suhtes, mis on ette nähtud paigaldamiseks mopeedidele ja mopeedina käsitletavatele sõidukitele.
2. TÜÜBI MÄÄRATLUS
Eri „tüüpi” esilaternad on esilaternad, mis erinevad üksteisest järgmiste oluliste näitajate poolest:
2.1. |
kaubanimi või kaubamärk; |
2.2. |
optiliste süsteemide omadused; |
2.3. |
niisuguste osade lisamine või kõrvaldamine, mis võivad peegeldumise, murdumise või neeldumise kaudu muuta optilist toimet; Muutus esilaternate tulede värvuses ilma muude omaduste muutumiseta ei kujuta endast muutust esilaterna tüübis. Seetõttu antakse sellistele esilaternatele sama tüübikinnitusnumber. |
3. TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE
3.1. |
Tüübikinnituse taotluse esitab kaubanime või kaubamärgi omanik või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja. |
3.2. |
Igale tüübikinnitustaotlusele tuleb lisada:
|
3.3. |
Pädev asutus teeb enne tüübikinnituse andmist kindlaks, kas on kehtestatud rahuldav kord, millega tagatakse toodangu vastavuse tõhus kontroll. |
4. MÄRGISTUS (1)
4.1. |
Tüübikinnituse saamiseks esitatud esilaternatel peab olema taotleja kaubanimi või -märk; kõnealune märgistus peab olema selgelt loetav ja kustumatu. |
4.2. |
Iga esilaterna hajutiklaasil ja korpusel (1) peab olema piisava suurusega ala tüübikinnitusmärgi jaoks; need kohad peavad olema näidatud punktis 3.3.1 osutatud joonistel. |
5. TÜÜBIKINNITUS
5.1. |
Kui kõik punkti 3.3.3 kohaselt esitatud esilaternatüübi näidised vastavad käesoleva eeskirja nõuetele, antakse tüübikinnitus. |
5.2. |
Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest kohta (praegu 00, mis tähendab eeskirja algversiooni) näitavad muudatuste seeriat, mis hõlmab kõige hilisemaid tehnilisi muudatusi, mis tüübikinnituse väljastamise ajaks on eeskirja tehtud. Sama kokkuleppeosaline ei tohi anda sel viisil antud numbrit teisele käesoleva eeskirja reguleerimisalasse kuuluvale esilaternatüübile (2). |
5.3. |
Teade esilaterna tüübile käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse andmise või laiendamise või andmisest keeldumise kohta esitatakse käesolevat eeskirja rakendavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele vastaval vormil. |
5.4 |
Igale esilaternale, mis vastab käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud tüübile, peab olema paigutatud punktis 4.2 osutatud kohtadesse lisaks punktis 4.1 kirjeldatud märgile ka rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, (3) mis koosneb:
|
5.5. |
Punktis 5.4 nimetatud märgid peavad olema selgesti loetavad ja kustumatud. |
5.6. |
Eespool nimetatud tüübikinnitusmärkide paigutuse näidised on esitatud käesoleva eeskirja 2. lisas. |
6. ÜLDNÕUDED
6.1. |
Iga näidis peab vastama punktis 7 esitatud nõuetele. |
6.2. |
Esilaternad tuleb projekteerida ja valmistada nii, et tavapärases kasutustingimustes, olenemata neile mõjuda võivast vibratsioonist, oleks kindlustatud nende nõuetekohane toimimine ja käesoleva eeskirjaga ettenähtud omaduste säilimine. |
6.3. |
Osad, mille abil halogeenlamp on kinnitatud peegeldi külge, peavad olema valmistatud nii, et halogeenlambi saab ka pimedas asetada ainult õigesse asendisse. |
7. ERINÕUDED
7.1. |
Hajutiklaasi õige paigutus optilise süsteemi suhtes peab olema ühemõtteliselt märgistatud ja hajutiklaas ei tohi pöörduda. |
7.2. |
Esilaternate valgustatuse mõõtmiseks kasutatakse käesoleva eeskirja 3. lisas kirjeldatud mõõteekraani ja standardset halogeenhõõglampi sileda ja värvitu lambipirniga vastavalt eeskirja nr 37 HS2-kategooriale. Standardset halogeenhõõglampi kohandatakse võrdlusvalgusvooga vastavalt nimetatud lampidele eeskirjas nr 37 sätestatud väärtustele kuuevoldise nimipinge juures. Lähitule varju piir peab olema piisavalt terav, et selle abil oleks võimalik praktiliselt saavutada rahuldav joondus. |
7.3 |
Varju piir peab horisontaalses pikkuses olema võimalikult sirge ja horisontaalne vähemalt 2,250 mm ulatuses ja mõõdetuna 25 meetri kauguselt. 3. lisa kohaselt joondatud (5) esilaternad peavad vastama nimetatud lisas sätestatud nõuetele. |
7.4. |
Valguslaigul ei tohi olla nähtavust halvendavaid kõrvalekaldeid külgsuunas. |
7.5. |
Valgustatuse väärtusi ekraanil mõõdetakse fotoretseptori abil, mille tegelik tajupind asub 65 mm küljepikkusega ruudu sees. |
8. TOODANGU VASTAVUS
8.1. |
Iga esilatern, mis kannab käesolevas eeskirjas nõutud tüübikinnitusmärki, peab vastama kinnitatud tüübile ning käesoleva eeskirja nõuetele. |
8.2. |
Sellest olenemata peab seeriatoodangust juhuslikult valitud seadme minimaalne valgustugevus (mõõdetuna punktis 7.2 nimetatud standardse halogeenlambiga) olema vähemalt 80 % 3. lisas sätestatud miinimumväärtustest ning selle maksimaalne valgustugevus ei tohi ületada 120 % 3. lisas sätestatud maksimumväärtustest. |
9. KARISTUSED TOODANGU MITTEVASTAVUSE KORRAL
9.1. |
Esilaterna tüübile käesoleva eeskirja kohaselt antud tüübikinnituse võib tühistada, kui eespool sätestatud nõuded ei ole täidetud. |
9.2. |
Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tüübikinnituse, mille ta on eelnevalt andnud, teatab ta sellest käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormi abil kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele. |
10. ESILATERNA TÜÜBI MUUTMINE JA TÜÜBIKINNITUSE LAIENDAMINE
10.1. |
Igast esilaterna tüübi muudatusest teatatakse esilaterna tüübikinnituse väljastanud haldusasutusele. Sellisel juhul võib asutus:
|
10.2. |
Tüübikinnituse andmisest või sellest keeldumisest teatatakse koos muudatuste täpsustustega kõikidele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele punktis 5.3 täpsustatud korras. |
10.3. |
Tüübikinnituse laienduse andnud pädev asutus määrab kõnealusele laiendusele seerianumbri ja teavitab sellest käesolevat eeskirja kohaldavaid 1958. aasta kokkuleppe osalisi käesoleva eeskirja 1. lisas toodud näidisele vastava teatisevormiga. |
11. TOOTMISE LÕPETAMINE
Kui tüübikinnituse omanik lõpetab käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud esilaternatüübi tootmise, teatab ta sellest tüübikinnituse andnud asutusele. Sellise teatise saamisel teatab kõnealune asutus sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele, kasutades selleks käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud teatise näidisvormi.
12. TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE JA HALDUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID
Käesolevat eeskirja kohaldavad 1958. aasta kokkuleppe osalised peavad edastama ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete tegemise eest vastutavate tehniliste teenistuste ning nende haldusasutuste nimed ja aadressid, kes annavad tüübikinnitusi ja kellele tuleb saata vormikohased teatised teistes riikides välja antud tüübikinnituste, tüübikinnituste laiendamise, tüübikinnituste andmisest keeldumise või tüübikinnituste tühistamise kohta.
13. ÜLEMINEKUSÄTTED
13.1. |
Kuus kuud pärast eeskirja nr 113 ametlikku jõustumiskuupäeva lõpetavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised käesoleva eeskirja kohaste Euroopa Majanduskomisjoni (ECE) tüübikinnituste andmise. |
13.2. |
Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised ei tohi keelduda tüübikinnituse laiendamisest käesoleva eeskirja 01-seeria muudatuste või algversiooni kohaselt. |
13.3. |
Käesoleva eeskirja kohased tüübikinnitused, mis on antud enne eeskirja nr 113 jõustumiskuupäeva, ja kõik tüübikinnituste laiendused, kaasa arvatud need, mis on antud käesoleva eeskirja algversiooni kohaselt, kehtivad tähtajatult. |
13.4. |
Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised jätkavad esilaternate tüübikinnituste andmist käesoleva eeskirja 01-seeria muudatuste või algversiooni kohaselt, tingimusel et kõnealused esilaternad on ette nähtud kasutuses olevatele sõidukitele asendusseadmena paigaldamiseks. |
13.5. |
Alates eeskirja nr 113 ametlikust jõustumiskuupäevast ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelata uuele sõidukitüübile sellise esilaterna paigaldamist, mis on saanud tüübikinnituse eeskirja nr 113 alusel. |
13.6. |
Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised lubavad jätkuvalt paigaldada sõidukitüübile või sõidukile esilaternaid, mis on saanud tüübikinnituse käesoleva eeskirja kohaselt. |
13.7. |
Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised lubavad jätkuvalt kasutuses olevale sõidukile paigaldada või sellisel sõidukil kasutada esilaternat, mis on saanud tüübikinnituse käesoleva eeskirja algversiooni kohaselt, tingimusel et esilatern on ette nähtud asendusseadmena paigaldamiseks. |
(1) Kui hajutiklaasi ei saa korpusest eraldada, piisab vastavast alast hajutiklaasil.
(2) Muutus esilaternate tulede värvuses ilma muude omaduste muutumiseta ei kujuta endast muutust esilaterna tüübis. Seetõttu antakse sellistele esilaternatele sama tüübikinnitusnumber (vt punkti 2.3).
(3) Kui eri tüüpi esilaternatel on identne hajutiklaas või identne peegeldi, võib hajutiklaasil ja peegeldil olla mitu nende esilaterna tüüpide tüübikinnitusmärki, tingimusel et konkreetsele tüübile antud tüübikinnitusnumbrit on võimalik üheselt kindlaks määrata.
(4) 1958. aasta kokkuleppe osaliste tunnusnumbrid on esitatud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) 3. lisas (dokument TRANS/WP.29/78/Rev.2/Amend.1).
(5) Esilaterna vertikaalnurk peab olema kohandatav.
1. LISA
TEATIS
(suurim formaat: A4 (210 × 297 mm))
2. LISA
TÜÜBIKINNITUSMÄRGI KUJUNDUS
a ≥ 12 mm
Eespool kujutatud tüübikinnitusmärgiga esilatern on saanud eeskirja nr 82 alusel tüübikinnituse Madalmaades (E4) ja kannab tüübikinnitusnumbrit 00243. Tüübikinnitusnumbri esimesed kaks kohta näitavad, et tüübikinnitus on antud vastavalt käesoleva eeskirja originaalversioonile.
3. LISA
FOTOMEETRILISED KATSED
1. Mõõtmiste sooritamiseks paigutatakse mõõteekraan 25 meetri kaugusele esilaterna ette, lambi hõõgniiti punktiga HV ühendava joone suhtes risti; joon HH peab olema horisontaalne.
2. Külgsuunas tuleb esilatern joondada nii, et selle valgusvihu keskpunkt paikneb vertikaaljoonel VV.
3. Vertikaalsuunas peab esilatern olema joondatud nii, et varju piir asub 250 mm allpool joont HH. Piir peab olema võimalikult horisontaalne.
4. Kui esilatern on joondatud vastavalt punktidele 2 ja 3, peab see vastama allpool nimetatud tingimustele.
Mõõtmispunkt |
Valgustatus E (lx) |
Mis tahes punkt joonel HH ja sellest kõrgemal |
≤ 0,7 |
Mis tahes punkt joonel 35L-35R, välja arvatud 35V |
≥ 1 |
Punkt 35 V |
≥ 2 |
Mis tahes punkt joonel 25L25R |
≥ 2 |
Mis tahes punkt joonel 15L-15R |
≥ 0,5 |
5. Mõõteekraan
(mõõtmed on millimeetrites kauguse kohta 25 meetrit)
4. LISA
KIIRATAVA VALGUSE VÄRVUS
1. |
Esilaternad võivad kiirata valget või valikkollast valgust. |
2. |
Valikkollase valguse värvsuskoordinaadid on:
|
3. |
Valge valguse värvsuskoordinaadid on:
|
Märkus:
Kokkuleppe, millele käesolev eeskiri on lisatud, artikkel 3 ei takista kokkuleppeosalisi keelustamast kas valget või valikkollast valgust kiirgavate hõõglampide kasutamist nende poolt registreeritud sõidukitel.
25.3.2014 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
L 89/101 |
Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumiskuupäeva tuleb kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 uusimast versioonist, mis on kättesaadav veebisaidil
http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) eeskiri nr 119 – Mootorsõidukite pöördelaternate tüübikinnituse ühtsed sätted
Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni
01-seeria muudatuste 3. täiendus – jõustumiskuupäev: 3. november 2013
SISUKORD
EESKIRI
Reguleerimisala
1. |
Mõisted |
2. |
Tüübikinnituse taotlemine |
3. |
Märgistus |
4. |
Tüübikinnitus |
5. |
Üldnõuded |
6. |
Kiiratava valguse tugevus |
7. |
Katsemenetlus |
8. |
Kiiratava valguse värvus |
9. |
Toodangu vastavus |
10. |
Karistused toodangu mittevastavuse korral |
11. |
Tootmise lõpetamine |
12. |
Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ning tüübikinnitusasutuste nimed ja aadressid |
13. |
Üleminekusätted |
LISAD
1. |
Teatis pöördelaterna tüübikinnituse andmise, laiendamise, andmisest keeldumise, tühistamise või tootmise lõpetamise kohta kooskõlas eeskirjaga nr 119 |
2. |
Tüübikinnitusmärkide kujunduse näited |
3. |
Fotomeetrilised mõõtmised |
4. |
Valge valguse värvus |
5. |
Toodangu vastavuse kontrollimise menetluse miinimumnõuded |
6. |
Proovivõtu miinimumnõuded kontrollijale |
REGULEERIMISALA
Käesolevat eeskirja kohaldatakse M, N ja T kategooria sõidukite pöördelaternate suhtes (1).
1. MÕISTED
1.1. |
„Pöördelatern” – latern, mida kasutatakse selle teeosa täiendavaks valgustamiseks, mis asub sõiduki eesmise nurga juures ja sellel küljel, kuhu sõiduk keerama hakkab. |
1.2. |
„Eri tüüpi pöördelaternad” – laternad, mis erinevad üksteisest järgmiste oluliste tunnuste poolest:
Laternat ei loeta teise tüüpi kuuluvaks, kui tal on teist värvi hõõglamp või filter. |
1.3. |
Käesolevas eeskirjas kasutatakse tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtivas eeskirjas nr 48 ja selle muudatustes sätestatud määratlusi kiiratava valguse värvuse kohta. |
1.4. |
Kui käesolevas eeskirjas on viidatud standardsetele hõõglampidele ja eeskirjale nr 37, tähendab see viidet tüübikinnituse taotluse esitamise ajal kehtivale eeskirjale nr 37 ja selle muudatuste seeriale. |
2. TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE
2.1. |
Tüübikinnituse taotluse esitab kaubanime või kaubamärgi omanik või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja. |
2.2. |
Iga pöördelaterna tüübi puhul tuleb taotlusele lisada:
|
3. MÄRGISTUS
Tüübikinnituse saamiseks esitatud pöördelaterna tüübi näidistel peab olema:
3.1. |
taotleja kaubanimi või kaubamärk; kõnealune märgistus peab olema selgelt loetav ja kustutamatu; |
3.2. |
selgelt loetav ja kustutamatu märgistus (välja arvatud mitteasendatavate valgusallikatega laternate puhul), millel on näha:
|
3.3. |
tüübikinnitusmärgi ja punktis 4.3 kirjeldatud lisatähiste jaoks vastav ala; kõnealune ala tuleb näidata punktis 2.2.1 osutatud joonistel; |
3.4. |
elektroonilise valgusallika juhtseadmestikuga ja/või mitteasendatavate valgusallikatega ja/või valgusallika mooduli(te)ga laternate puhul nimipinge või pingevahemik ja maksimaalne nimivõimsus; |
3.5. |
valgusallika mooduli(te)ga laternate puhul kantakse valgusallika mooduli(te)le:
|
3.6. |
laternatel, mille tööpinge ei vasta laterna juurde mittekuuluva elektroonilise valgusallika juhtseadmestiku kasutamise tõttu nimipingele 6 V, 12 V või 24 V, ka sekundaarse nimipinge märgistus; |
3.7. |
elektroonilise valgusallika juhtseadmestikul, mis on laterna osa, aga ei kuulu laterna korpusesse, tootja nimi ja tunnusnumber. |
4. TÜÜBIKINNITUS
4.1. |
Tüübikinnitus antakse, kui tüübikinnituse saamiseks esitatud kaks pöördelaterna näidist vastavad käesoleva eeskirja nõuetele. |
4.2. |
Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Üks ja sama kokkuleppeosaline ei anna ühele laternatüübile antud numbrit teisele käesoleva eeskirja kohasele pöördelaterna tüübile. Teade pöördelaterna tüübile käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse andmise, selle laiendamise, selle andmisest keeldumise, selle tühistamise või tootmise lõpetamise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta kokkuleppe osalistele vormis, mis vastab käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele. |
4.3. |
Igal pöördelaternal, mis vastab käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud tüübile, peavad olema punktis 3.3 osutatud alas lisaks punktides 3.1, 3.2 ja 3.3 või 3.4 ette nähtud märgile ja üksikasjadele:
|
4.4. |
Kui kaks või enam laternat on osa samast grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatest koosnevast koostust, antakse tüübikinnitus ainult juhul, kui kõik asjaomased laternad vastavad käesoleva või mõne muu eeskirja nõuetele. Kui asjaomased laternad ei vasta ühegi eeskirja nõuetele, ei tohi neid sellises grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatest koosnevas koostus kasutada.
|
4.5. |
Punktides 4.3.1 ja 4.3.2 osutatud märk ja tähised peavad olema kustutamatud ja selgesti loetavad ka siis, kui pöördelatern on sõidukile paigaldatud. |
4.6. |
2. lisas on esitatud üksiklaternate (joonis 1) ja grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate (joonis 2) tüübikinnitusmärkide näidised koos kõigi eespool osutatud lisasümbolitega, kus K-täht osutab pöördelaternale. |
4.7. |
Tüübikinnitusmärk peab olema selgelt loetav ja kustutamatu. Selle võib paigutada seadme läbipaistvale või läbipaistmatule sise- või välisosale, mida ei saa eraldada seadme valgust kiirgavast läbipaistvast osast. Märgistus peab olema nähtav ka siis, kui seade on paigaldatud sõidukile või kui mõni liikuv osa, näiteks mootorikate, pagasiruumi kaas või sõiduki uks, on avatud. |
5. ÜLDNÕUDED
5.1. |
Iga näidis peab vastama järgmistes punktides esitatud nõuetele. |
5.2. |
Pöördelaternad peavad olema projekteeritud ja ehitatud nii, et tavapärastes kasutustingimustes oleks vaatamata võimalikule vibratsioonile tagatud nende nõuetekohane toimimine ning käesoleva eeskirjaga ette nähtud näitajate säilimine. |
5.3. |
Valgusallika moodulite puhul kontrollitakse, kas:
|
5.4. |
Asendatavate valgusallikate puhul:
|
6. KIIRATAVA VALGUSE TUGEVUS
6.1. |
Kummagi näidise valgustugevus ei tohi olla väiksem kui punktis 6.2 sätestatud miinimumväärtus ega suurem kui punktis 6.3 sätestatud maksimumväärtus. Valgustugevust mõõdetakse nulltelje suhtes allpool nimetatud suundades (väljendatuna nulltelje nurgakraadides). Katsepunktid on esitatud sõiduki vasakule küljele paigaldatud laterna kohta; kui latern on paigaldatud sõiduki paremale küljele, muutuvat L-tähised R-tähisteks. |
6.2. |
Vasakul küljel paikneva seadme puhul on minimaalne valgustugevus kindlaksmääratud mõõtepunktides järgmine:
Samad väärtused kehtivad sümmeetriliselt paremal küljel paiknevale seadmele (vt 3. lisa) |
6.3. |
Igas suunas kiiratava valguse tugevus ei tohi olla suurem kui:
|
6.4. |
Mitme valgusallikaga üksiklaternate puhul peab laterna valgustugevus vastama ühe valgusallika häire korral valgustugevuse miinimumnõuetele ning kõikide valgusallikate põledes ei tohi see ületada maksimaalset valgustugevust. |
7. KATSEMENETLUS
7.1. |
Asendatava valgusallikaga laterna puhul, mida ei juhita elektroonilise valgusallika juhtseadmestikuga ja millel on seadme jaoks ette nähtud kategooriasse kuuluv värvitu või värviline standardne valgusallikas ning mille toitepinge:
|
7.2. |
Kõik mitteasendatavate valgusallikatega (hõõglambid jm) laternate mõõtmised tehakse pingel 6,75 V, 13,5 V või 28,0 V, kui valgusallikal puudub elektrooniline valgusallika juhtseadmestik. |
7.3. |
Kui tegemist on süsteemiga, mille puhul valgusallika elektrooniline juhtseadmestik on osa laternast (3), rakendatakse elektroonilise juhtseadmestiku sisendklemmidele pinget 6,75 V, 13,5 V või 28,0 V. |
7.4. |
Kui tegemist on süsteemiga, mille puhul valgusallika elektrooniline juhtseadis ei ole osa laternast, rakendatakse laterna sisendklemmidele tootja osutatud pinget. Katselabor nõuab taotlejalt valgusallika ja rakendatavate funktsioonide käitamiseks vajalikku valgusallika juhtseadmestikku. Laternale rakendatav pinge märgitakse käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormi kohasesse teatisesse. |
7.5. |
Kõikide laternate puhul, välja arvatud hõõglampidega varustatud laternad, peavad laterna käivitumisest ühe minuti möödumisel ja seejärel 30 minuti pärast mõõdetud valgustugevuse väärtused vastama miinimum- ja maksimumnõuetele. Valgustugevuse jaotumist pärast laterna üheminutilist tööd saab arvutada valgustugevuse jaotumise põhjal 30 tööminuti pärast, kasutades igas mõõtepunktis üks minut pärast laterna käivitumist horisontaal- ja vertikaalpunktis mõõdetud valgustugevuse väärtuse ning 30 minuti pärast mõõdetud valgustugevuse väärtuse suhtarvu. |
8. KIIRATAVA VALGUSE VÄRVUS
3. lisa punktis 2 kujutatud valgusjaotusala ulatuses kiiratava valguse värvus peab olema valge. Katsete kohta vaata käesoleva eeskirja 4. lisa. Sellest alast väljaspool ei tohi värvus järsult muutuda.
9. TOODANGU VASTAVUS
Toodangu nõuetele vastavust tuleb kontrollida kooskõlas kokkuleppe 2. liitega (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) ning see peab vastama järgmistele nõuetele.
9.1. |
Käesoleva eeskirja raames tüübikinnituse saanud laternaid tuleb toota nii, et need vastaksid kinnitatud tüübile, täites punktides 6 ja 8 sätestatud nõudeid. |
9.2. |
Käesoleva eeskirja 5. lisas esitatud toodangu vastavuse kontrollimise korra miinimumnõudeid tuleb järgida. |
9.3. |
Käesoleva eeskirja 6. lisas sätestatud miinimumnõuded kontrollijapoolse proovivõtu jaoks peavad olema täidetud. |
9.4. |
Tüübikinnituse andnud asutus võib igal ajal kontrollida igas tootmisüksuses kohaldatavaid vastavuse kontrollimise meetodeid. Kõnealuste kontrollimiste tavaline sagedus on kord iga kahe aasta järel. |
10. KARISTUSED TOODANGU MITTEVASTAVUSE KORRAL
10.1. |
Pöördelaterna tüübile käesoleva eeskirja kohaselt antud tüübikinnituse võib tühistada, kui eespool esitatud nõuded ei ole täidetud või kui punktides 4.3.1 ja 4.3.2 osutatud tüübikinnitusmärgiga pöördelatern ei vasta kinnituse saanud tüübile. |
10.2. |
Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tema poolt varem antud tüübikinnituse, teatab ta sellest kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele, kasutades käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele vastavat teatise vormi. |
11. TOOTMISE LÕPETAMINE
Kui tüübikinnituse omanik lõpetab täielikult käesoleva eeskirja kohaselt kinnituse saanud pöördelaterna tootmise, peab ta kinnituse andnud asutusele sellest teatama. Vastavasisulise teabe saamisel peab nimetatud asutus teavitama teisi 1958. aasta kokkuleppe osalisi, kes rakendavad käesolevat eeskirja, kasutades eeskirja 1. lisas esitatud näidisele vastavat teatise vormi.
12. TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE NING TÜÜBIKINNITUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID
Käesolevat eeskirja kohaldavad 1958. aasta kokkuleppe osalised peavad edastama Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadile tüübikinnituskatsete tegemise eest vastutavate tehniliste teenistuste ja tüübikinnitusi andvate tüübikinnitusasutuste nimed ja aadressid; nendele asutustele tuleb saata teistes riikides väljastatud vormikohased tõendid tüübikinnituse andmise või laiendamise, tüübikinnituse andmisest keeldumise, tüübikinnituse tühistamise või tootmise lõpetamise kohta.
13. ÜLEMINEKUSÄTTED
13.1. |
Pärast käesoleva eeskirja 01-seeria muudatuste jõustumise kuupäeva ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda tüübikinnituse andmisest vastavalt käesolevale eeskirjale, mida on muudetud 01-seeria muudatustega. |
13.2. |
60 kuud pärast 01-seeria muudatuste jõustumise kuupäeva annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse üksnes siis, kui pöördelatern vastab 01-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele. |
13.3. |
Käesoleva eeskirja kohased pöördelaternate tüübikinnitused, mis on antud juba enne 01-seeria muudatuste jõustumise kuupäeva, kehtivad tähtajatult. |
13.4. |
Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised ei tohi keelduda käesoleva eeskirja varasemate seeriate muudatuste kohaste tüübikinnituste laienduste andmisest. |
(1) Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitlevas konsolideeritud resolutsioonis (R.E.3) (ECE/TRANS/WP.29/78/Rev.2, punkt 2).
(2) 1958. aasta kokkuleppe osalisriikide tunnusnumbrid on esitatud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) 3. lisas (dokument TRANS/WP.29/78/Rev.2/Amend.1).
(3) Käesolevas eeskirjas tähendab väljend „on osa laternast”, et seadis sisaldub füüsiliselt laterna korpuses või paikneb korpusest väljaspool (sellest eraldi või sellega ühendatuna), kuid kuulub samasse süsteemi, sest tootja on tarninud selle koos laternaga.
1. LISA
TEATIS
(suurim formaat: A4 (210 × 297 mm)
2. LISA
TÜÜBIKINNITUSMÄRKIDE KUJUNDUSE NÄITED
Joonis 1
Üksiklaternate märgistus
Näidis A
a = 5 mm min.
Joonisel kujutatud tüübikinnitusmärgiga seade on pöördelatern, mis on saanud eeskirja nr 119 alusel tüübikinnituse Jaapanis (E43) ja kannab tüübikinnitusnumbrit 221. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud kooskõlas eeskirjaga nr 119, mida on muudetud 01-seeria muudatustega.
Märkus: Tüübikinnitusnumber ja lisasümbolid peavad asetsema ringi lähedal, E-tähe kohal või all või sellest vasakul või paremal. Tüübikinnitusnumber ja tootmise seerianumber peavad asetsema E-tähe suhtes samal pool ja tähega samas suunas. Rooma numbrite kasutamisest tüübikinnitusnumbrites tuleks hoiduda, et vältida segiajamist muude tähistega.
Joonis 2
Grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate lihtsustatud märgistus
(Vertikaalsed ja horisontaalsed jooned näitavad skemaatiliselt valgus-signaalseadme kuju. Need ei kuulu tüübikinnitusmärgi juurde.)
Näidis B
Näidis C
Näidis D
Märkus. Kolm tüübikinnitusmärgi näidist (näidised B, C ja D) kujutavad kolme võimalikku märgistamisviisi valgustusseadme puhul, milles kaks või enam laternat moodustavad ühe ja sama grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatest koosneva üksuse osa. Joonisel kujutatud tüübikinnitusmärgiga seade on tüübikinnituse saanud Jaapanis (E 43), kannab tüübikinnitusnumbrit 3333 ja koosneb järgmistest osadest:
|
kategooria 1 suunatulelatern, mis on saanud tüübikinnituse kooskõlas eeskirja nr 6 01-seeria muudatustega; |
|
eesmine ääretulelatern, mis on kinnitatud kooskõlas eeskirja nr 7 02-seeria muudatustega; |
|
pöördelatern, mis on saanud tüübikinnituse kooskõlas eeskirja nr 119 01-seeria muudatustega. |
Joonis 3
Valgusallika moodulid
Joonisel kujutatud tunnuskoodiga valgusallika moodul on koos laternaga saanud tüübikinnituse Itaalias (E3) ja kannab tüübikinnitusnumbrit 17325.
3. LISA
FOTOMEETRILISED MÕÕTMISED
1. MÕÕTMISMEETODID
1.1. |
Fotomeetriliste mõõtmiste tegemisel tuleb kasutada asjakohast hajapeegelduse vastast kaitset. |
1.2. |
Kui mõõtmistulemused vaidlustatakse, tehakse mõõtmised järgmiste nõuete kohaselt:
|
2. MÕÕTEPUNKTID VÄLJENDATUNA NULLTELJE NURGAKRAADIDES
Joonis 1
|
= |
Valgustugevuse miinimumväärtus (cd). Vasakpoolne latern (L-nurk tuleks parempoolse laterna puhul asendada R-nurgaga) |
2.1. Geomeetriline nähtavusväli
Joonis 1
Joonis 2
2.1.1. |
Suunad H = 0° ja V = 0° vastavad nullteljele. Need on sõidukil horisontaalsed, paralleelsed sõiduki keskmise pikitasapinnaga ning suunatud nõutavasse nähtavussuunda. Need läbivad nullkeskme. Tabelis esitatakse valgustugevuse miinimumväärtused (cd) eri mõõtmissuundades. |
3. MITME VALGUSALLIKAGA LATERNATE FOTOMEETRILINE MÕÕTMINE
Fotomeetrilisi tööparameetreid kontrollitakse:
3.1. |
mitteasendatavate valgusallikate (hõõglambid jm) puhul: laternas olevate valgusallikatega käesoleva eeskirja punkti 7.1.1 kohaselt; |
3.2. |
asendatavate valgusallikate puhul: kui laternas on valgusallikad pingega 6,75 V, 13,5 V või 28,0 V, tuleb tekitatud valgustugevuse väärtusi korrigeerida. Hõõglampide puhul on parandustegur etalonvalgusvoo ja rakendatud pinge (6,75 V, 13,5 V või 28,0 V) juures saadud valgusvoo keskväärtuse suhe. LED-valgusallikate puhul on parandustegur objektiivse valgusvoo ja rakendatud pinge (6,75 V, 13,5 V või 28,0 V) juures saadud valgusvoo keskväärtuse suhe. Ühegi kasutatava valgusallika tegelik valgusvoog ei tohi erineda keskväärtusest enam kui 5 %. Alternatiivina võib üksnes hõõglampide puhul kasutada standardset hõõglampi, mis asetatakse ükshaaval igasse asendisse ja lastakse töötada konkreetse etalonvalgusvoo juures, kusjuures iga asendi üksikmõõtmised liidetakse kokku. |
3.3. |
Iga pöördelaterna, v.a hõõglambi või -lampidega pöördelaterna valgustugevuse väärtused, mida mõõdetakse üks minut ja seejärel 30 minutit pärast sisselülitamist, peavad vastama miinimum- ja maksimumnõuetele. Valgustugevuse jaotumist pärast laterna üheminutilist tööd saab arvutada valgustugevuse jaotumise põhjal pärast 30-minutilist tööd, kasutades iga mõõtepunkti puhul üks minut pärast laterna sisselülitamist punktis 45° L 2,5° D mõõdetud valgustugevuse väärtuse ning 30 minutit pärast laterna sisselülitamist samas punktis mõõdetud valgustugevuse väärtuse suhtarvu (vasakpoolse laterna puhul; parempoolse laterna puhul tuleb L-nurk asendada R-nurgaga). |
4. LISA
VALGE VALGUSE VÄRVUS
(Värvsuskoordinaadid)
1. |
Kolorimeetriliste omaduste kontrollimisel kasutatakse valgusallikat värvustemperatuuril 2 856 K, mis vastab Rahvusvahelise Valgustuskomisjoni (CIE) valgusliigile A. Mitteasendatavate valgusallikatega (hõõglambid jm) varustatud laternate puhul või elektroonilise valgusallika juhtseadmestiku abil juhitavate (asendatavate või mitteasendatavate) valgusallikate puhul tuleb kolorimeetriliste näitajate kontrollimiseks kasutada laternas olevaid valgusallikaid vastavalt käesoleva eeskirja punktile 7. |
2. |
Asendatava valgusallika valgustugevus peab olema selline, mis tekitab sama värvuse nagu CIE valgusliigil A. |
5 LISA
TOODANGU VASTAVUSE KONTROLLIMISE MENETLUSE MIINIMUMNÕUDED
1. ÜLDOSA
1.1. |
Mehaanilisest ja geomeetrilisest seisukohast peetakse vastavusnõudeid käesoleva eeskirja kohaselt täidetuks, kui erinevused ei ületa vältimatuid tootmishälbeid. |
1.2. |
Masstoodanguna valmistatavate laternate vastavust fotomeetriliste tööparameetrite nõuetele ei vaidlustata juhul, kui juhuslikult valitud ja standardse valgusallikaga varustatud laternate fotomeetriliste tööparameetrite katsetamisel või mitteasendatavate valgusallikatega (hõõglambid vms) varustatud laternate puhul vastavalt 6,75 V, 13,5 V või 28,0 V pinge juures:
|
1.3. |
Värvsuskoordinaatide suhtes kohaldatavad nõuded on täidetud, kui latern on varustatud standardse valgusallikaga; mitteasendatavate valgusallikatega (hõõglambid jm) varustatud laternate puhul on need täidetud, kui kolorimeetriliste näitajate kontrollimiseks kasutatakse laternas sisalduvaid valgusallikaid. |
2. TOOTJAPOOLSE VASTAVUSKONTROLLI MIINIMUMNÕUDED
Tüübikinnitusmärgi omanik peab sobiva ajavahemiku järel tegema igale laterna tüübile vähemalt järgmised katsed. Katsed peavad vastama käesoleva eeskirja sätetele.
Kui mõni näidis ei vasta asjaomase katsetüübi nõuetele, tuleb võtta muud näidised ja katsetada neid. Tootja peab võtma meetmeid asjaomase toote nõuetele vastavuse tagamiseks.
2.1. Katsete laad
Käesoleva eeskirja kohased nõuetele vastavuse katsed tehakse fotomeetriliste ja kolorimeetriliste omaduste kontrollimiseks.
2.2. Katsemenetlus
2.2.1. |
Katsed tehakse üldiselt käesolevas eeskirjas kirjeldatud meetodite järgi. |
2.2.2. |
Tootja tehtavatel nõuetele vastavuse katsetel võib tüübikinnituskatsete eest vastutava pädeva asutuse nõusolekul kasutada muid samaväärseid meetodeid. Tootjal on kohustus tõendada, et kasutatavad meetodid on käesolevas eeskirjas sätestatud meetoditega võrdväärsed. |
2.2.3. |
Punktide 2.2.1 ja 2.2.2 kohaldamine nõuab katseseadmete regulaarset kalibreerimist ja nende mõõteandmete vastandamist pädeva asutuse mõõtmistulemustele. |
2.2.4. |
Kõikidel juhtudel, kuid eriti halduslikul kontrollimisel ja proovivõtul, tuleb võrdlusmeetoditena kasutada käesolevas eeskirjas sätestatud meetodeid. |
2.3. Proovivõtt
Laternate näidised valitakse ühtliku toodangupartii hulgast juhuslikkuse põhimõttel. Ühtlik partii tähendab tootja tootmismeetodite kohaselt määratletud sama tüüpi laternate rühma.
Hindamine hõlmab tavaliselt üksikute tehaste seeriatoodangut. Valmistaja võib aga koguda andmeid ka eri tehastes valmistatava sama tüübi kohta eeldusel, et need tehased töötavad ühe ja sama kvaliteedisüsteemi ja -juhtimise alusel.
2.4. Mõõdetud ja registreeritud fotomeetrilised parameetrid
Laternate näidistel tehakse eeskirjas ette nähtud fotomeetrilised mõõtmised, et määrata kindlaks miinimumväärtused 4. lisas loetletud punktides ning nõutavad värvsuskoordinaadid.
2.5. Nõuetele vastavuse kriteeriumid
Tootja peab katsetulemused statistiliselt töötlema ning määratlema koos pädeva asutusega oma toodete nõuetele vastavust reguleerivad kriteeriumid nii, et on täidetud käesoleva eeskirja punktis 9.1 sätestatud toodete vastavushindamise nõuded.
Toodete nõuetele vastavuse kriteeriumid peavad olema niisugused, et 6. lisas kirjeldatud juhusliku kontrollnäidise (esimese võetud näidise) puhul on kontrolli läbimise minimaalne tõenäosus 0,95 (95 % usaldatavusega).
6. LISA
PROOVIVÕTU MIINIMUMNÕUDED KONTROLLIJALE
1. ÜLDOSA
1.1. |
Vastavusnõudeid peetakse käesoleva eeskirja nõuete kohaselt, kui neid on, mehaanilisest ja geomeetrilisest seisukohast täidetuks, kui erinevused ei ületa vältimatuid tootmishälbeid. |
1.2. |
Masstoodanguna valmistatavate laternate vastavust fotomeetriliste tööparameetrite nõuetele ei vaidlustata juhul, kui juhuslikult valitud ja standardse valgusallikaga varustatud laternate katsetamisel või mitteasendatavate valgusallikatega (hõõglambid vms) varustatud laternate katsetamisel vastavalt 6,75 V, 13,5 V või 28,0 V pinge juures:
|
1.3. |
Värvsuskoordinaatide suhtes kohaldatavad nõuded on täidetud, kui latern on varustatud standardse valgusallikaga; mitteasendatavate valgusallikatega (hõõglambid jm) varustatud laternate puhul on need täidetud, kui kolorimeetriliste näitajate kontrollimiseks kasutatakse laternas sisalduvaid valgusallikaid. |
2. ESIMENE PROOVIVÕTT
Esimesel proovivõtul valitakse juhuslikkuse põhimõttel neli laternat. Esimene kahest laternast koosnev näidis märgistatakse tähega A, teine tähega B.
2.1. Nõuetele vastavust ei vaidlustata
2.1.1. Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtu menetlusele ei vaidlustata masstoodanguna valmistatavate laternate nõuetele vastavust juhul, kui laternate mõõteväärtuste kõrvalekalded ebasoodsas suunas on järgmised:
2.1.1.1. näidis A
A1: |
ühel laternal: |
0 protsenti |
ühel laternal: mitte rohkem kui |
20 protsenti |
|
A2: |
mõlemal laternal: rohkem kui |
0 protsenti |
kuid mitte rohkem kui |
20 protsenti |
edasi näidisele B
2.1.1.2. näidis B
B1: |
mõlemal laternal |
0 protsenti |
2.1.2. või kui näidise A korral on täidetud punkti 1.2.2 tingimused.
2.2. Nõuetele vastavus vaidlustatakse
2.2.1. Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtu menetlusele tuleb masstoodanguna valmistatavate laternate nõuetele vastavus vaidlustada ja nõuda tootjalt tootmise muutmist nõuetele vastavaks (ühtlustamist), juhul kui laternate mõõteväärtuste kõrvalekalded on järgmised:
2.2.1.1. näidis A
A3: |
ühel laternal: mitte rohkem kui |
20 protsenti |
ühel laternal: rohkem kui |
20 protsenti |
|
kuid mitte rohkem kui |
30 protsenti |
2.2.1.2. näidis B
B2: |
A2 korral |
|
ühel laternal: rohkem kui |
0 protsenti |
|
kuid mitte rohkem kui |
20 protsenti |
|
ühel laternal: mitte rohkem kui |
20 protsenti |
|
B3: |
A2 korral |
|
ühel laternal: |
0 protsenti |
|
ühel laternal: rohkem kui |
20 protsenti |
|
kuid mitte rohkem kui |
30 protsenti |
2.2.2. või kui näidise A korral ei ole täidetud punkti 1.2.2 tingimused.
2.3. Tüübikinnituse tühistamine
Nõuetele vastavus tuleb vaidlustada ja punkti 10 sätteid kohaldada juhul, kui käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtu menetlust järgides on laternate mõõteväärtuste kõrvalekalded järgmised:
2.3.1. näidis A
A4: |
ühel laternal: mitte rohkem kui |
20 protsenti |
ühel laternal: rohkem kui |
30 protsenti |
|
A5: |
mõlemal laternal: rohkem kui |
20 protsenti |
2.3.2. näidis B
B4: |
A2 korral |
|
ühel laternal: rohkem kui |
0 protsenti |
|
kuid mitte rohkem kui |
20 protsenti |
|
ühel laternal: rohkem kui |
20 protsenti |
|
B5: |
A2 korral |
|
mõlemal laternal: rohkem kui |
20 protsenti |
|
B6: |
A2 korral |
|
ühel laternal: |
0 protsenti |
|
ühel laternal: rohkem kui |
30 protsenti |
2.3.3. või kui näidiste A ja B korral ei ole täidetud punkti 1.2.2 tingimused.
3. KORDUV PROOVIVÕTT
A3, B2 ja B3 korral tuleb hiljemalt kaks kuud pärast teatamist võtta uued näidised: kahest laternast koosnev kolmas näidis C ja kahest laternast koosnev neljas näidis D, mis valitakse pärast toodangu ühtlustamist valminud kauba varude hulgast.
3.1. Nõuetele vastavust ei vaidlustata
3.1.1. Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtu menetlusele ei vaidlustata massitoodanguna valmistatud laternate nõuetele vastavust juhul, kui laternate mõõteväärtuste kõrvalekalded on järgmised:
3.1.1.1. näidis C
C1: |
ühel laternal: |
0 protsenti |
ühel laternal: mitte rohkem kui |
20 protsenti |
|
C2: |
mõlemal laternal: rohkem kui |
0 protsenti |
kuid mitte rohkem kui |
20 protsenti |
edasi näidisele D
3.1.1.2. näidis D
D1: |
C2 korral |
|
mõlemal laternal |
0 protsenti |
3.1.2. või kui näidise C korral on täidetud punkti 1.2.2 tingimused.
3.2. Nõuetele vastavus vaidlustatakse
3.2.1. Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtu menetlusele tuleb masstoodanguna valmistatavate laternate nõuetele vastavus vaidlustada ja nõuda tootjalt toodangu nõuetele vastavaks muutmist (ühtlustamist) juhul, kui laternate mõõteväärtuste kõrvalekalded on järgmised:
3.2.1.1. näidis D
D2: |
C2 korral |
|
ühel laternal: rohkem kui |
0 protsenti |
|
kuid mitte rohkem kui |
20 protsenti |
|
ühel laternal: mitte rohkem kui |
20 protsenti |
3.2.1.2. või kui näidise C korral ei ole täidetud punkti 1.2.2 tingimused.
3.3. Tüübikinnituse tühistamine
Nõuetele vastavus tuleb vaidlustada ja punkti 10 sätteid kohaldada juhul, kui käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtu menetlust järgides on laternate mõõteväärtuste kõrvalekalded järgmised:
3.3.1. näidis C
C3: |
ühel laternal: mitte rohkem kui |
20 protsenti |
ühel laternal: rohkem kui |
20 protsenti |
|
C4: |
mõlemal laternal: rohkem kui |
20 protsenti |
3.3.2. näidis D
D3: |
C2 korral |
|
ühel laternal: 0 või rohkem kui |
0 protsenti |
|
ühel laternal: rohkem kui |
20 protsenti |
3.3.3. või kui näidiste C ja D korral ei ole täidetud punktis 1.2.2 esitatud nõuded.
Joonis 1